Head kolleegid! Tänase, Riigikogu jaoks mõneti pika tööpäeva jooksul olen ma püüdnud meenutada, millal varem on tulnud ette selliseid juhtumeid, kus väga lühikese ajaga on menetletud väga olulisi küsimusi. Üks selline juhtum on tõepoolest olnud ka minu Riigikogu liikmeks oleku ajal. See oli 2009. aasta veebruaris, kui kõigest ühe hääletusega muudeti 14 seadust. See oli esimene kärpe-eelarve, kui Riigikogu tavapärasest menetlusest mööda minnes võeti raha ära valdadelt, noortespordilt, lasteaedadelt ja mitmelt teiselt oluliselt eluvaldkonnalt. Hakkab tunduma, et mida rängemaid otsuseid Eesti inimeste jaoks tehakse, seda lühemalt üritatakse neid siin Riigikogu saalis menetleda. Kahe päeva jooksul läbi viidud arutelu kannab ilmselgelt kiirustamise pitserit. Me kuulsime ka, et see tekst, mis täna lõpphääletusele tuleb, sai viimase vormi ainult poolteist tundi tagasi. See ei ole piisav aeg, et selle teksti edasise mõju kohta analüüse teha. Sedasi võetakse otsuseid vastu ainult siis, kui soovitakse midagi kibekiirelt ära vormistada, ilma et avalikkus oma seisukohta kujundada jõuaks.
Miks ma räägin sellest, et see otsus on tehtud kiirustades, kuigi valitsuse esindajad ütlevad, et aega arutada on ju olnud küll ja eurokriisis ei ole mitte midagi uut? Jah, aga sellest ei ole räägitud ega avalikkust informeeritud. Kasutades võimalust, et praegu on saalis poole rohkem inimesi kui tänasel esimesel täiendaval istungil, tuletan teile meelde, et peaministri avaldus, nagu oleksid Eesti inimesed võinud ennast selle teemaga kurssi viia, lugedes välismaa ajalehti, on lausa solvav, sest kohustus Eesti inimesi informeerida, et nad oleksid kursis nende kohustustega, mis meil tekivad eurotsoonis olemise tõttu, on eelkõige Eesti Vabariigi valitsusel. Seda ei ole teinud ei peaminister ega Rahandusministeerium. Rahandusministeeriumi koduleheküljel antakse lühiuudiseid selle kohta, et viimase poolteise aasta jooksul on minister käinud erinevatel kohtumistel, kus on saadud infot, millised võimalikud kohustused eurokriisist Eestile tulenevad, aga faktidest pole räägitud. Rahandusministeeriumi koduleheküljel on info rahandusministri käikude kohta alates 2010. aasta aprillist, aga esimest korda muutus info Eestile tekkivate kohustuste kohta avalikuks alles novembri lõpus. Rohkem selle kohta eelmisel aastal infot ei leidunud. Küll aga on palju infot selle kohta, kuidas kõik Eestit kiidavad ja kui hästi meie inimesed eurole üleminekuga seotud probleemidest informeeritud on. Järgmine info Eesti kohustuste kohta garanteerijana on Rahandusministeeriumi kodulehel üleval selle aasta jaanipäevast, kuigi pool aastat enne seda väisas rahandusminister üle nädala koosolekuid, kus arutati samasuguste kohustuste võtmist. Pool aastat enne seda oli Eestil ees liitumine euroga, kus ei räägitud suurt osa meie eelarvest haaravatest võimalikest garantiidest. Sellest on tulenenud ka minu arusaam, et Eesti inimestele pole infot jagatud või seda probleemi on lausa varjatud.
Üks oluline asi Riigikogu töös on see, et meie otsused peavad olema õiged ja näima õiglased meie riigi kodanikele. Praegu oleme olukorras, kus Riigikogu saalis tehakse otsus, mis ei näi enamikule Eesti Vabariigi kodanikest õiglasena. Ka teie ise, kui te peaksite panema käe südamele ja ütlema, kas te paigutaksite oma raha sellistesse üle jõu käivatesse kohustustesse, ei saaks tõenäoliselt vastata jah. Iga käendaja peab arvestama, et laen võib laenaja asemel hoopis garanteerija vastu pöörduda. Andes liiga kergekäeliselt Eesti riigi poolt jah-sõna, paneme riigi sellega olukorda, kus kohustused võivad meid ja meie riiki lüüa nii valusalt, et me seda kanda ei jaksa.
Eesti valitsus on püüdnud jätta muljet, et see käendamine ei tähenda mitte midagi, see on sümboolne akt ja jutt garantii rakendumisest meie enda vastu on täiesti teoreetiline, reaalset raha kindlasti mängu ei panda. See on eksitav. Kui laenaja oma kohustusi ei täida, siis on Eestil aega kaks pangapäeva, et tema asemel makse teha. Me oleme kuulnud, et Eesti riik ei jääks selle kohustuse täitmisega hätta, sest me oleme küll väikesed, aga väga tublid, meil on kogutud reserve, me oleme võimelised võtma laenu ka väga lühikese etteteatamisajaga. Mõnes mõttes annavad reservid meile kindlust, aga teisest küljest said need reservid kogutud selle jaoks, et kui Eesti riigil on raske – ja meil on juba mitu aastat raske olnud –, siis need reservid on see varu, millega me toetame oma inimesi ja nende toimetulekut. Vastupidi: meie valitsus on sisepoliitiliselt käitunud nii, et kärped on alati õigustatud, majanduse elavdamine ei ole aga mitte mingil juhul õigustatud. Parim näide selle kohta on töötukassa, kes kogub ka rasketel aegadel, nendel aegadel, kui tööpuudust kajastab kahekohaline arv, reserve juurde. Nüüd me saame aru, et need reservid annavad võimaluse heldekäeliselt garantiisid jagada.
Meie jaoks tekitab küsimusi ka see olukord, kus garantiide suurus kõigub mõne päeva jooksul 100 miljoni euro kaupa ja paraku kasvu suunas. Selgeid vastuseid, kui suur on Eesti kohustus, ei ole siin saalis kostnud.
Sellises olukorras, kus otsus surutakse läbi kiirtempos, arutelu vältides ja soovides võtta Eesti riigile kohustusi, mis ei ole läbipaistvad, mis on ebamäärased ja hoomamatud, ei saa loomulikult sellele otsusele toetushäält anda. See otsus ei ole Eesti inimeste suhtes õiglane ning ka parlamentaarse riigi tavade mahasurumist ei saa kuidagi õigeks nimetada. Tänan teid tähelepanu eest! Panen südamele, et oma otsust tehes peaksite arvestama sellega, et poliitiline vastutus ei kesta ainult 24 tundi. Aitäh!