Tere hommikust, head ametikaaslased! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu kaheksanda töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas. Aitäh!

Rohkem eelnõusid ja arupärimisi üle anda ei ole. Olen juhatuse nimel võtnud vastu ühe seaduseelnõu, selle menetlusse võtmine ja juhtivkomisjoni määramine otsustatakse kolme tööpäeva jooksul.
Teated. Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimise justiitsminister Rein Langile. Kolmapäeval, 17. novembril osalevad infotunnis valitsusliikmetest peaminister Andrus Ansip, kultuuriminister Laine Jänes ja põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.
Viime läbi kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 71 Riigikogu liiget, puudub 30.
Päevakorra täpsustamise osas on mul teile teatada, et tänase päevakorra kuuendas punktis,  seaduseelnõu 796 esimesel lugemisel teeb algatajatepoolse ettekande Riigikogu liige Evelyn Sepp. Võime asuda tänase päevakorra juurde.

Esimene eelnõu, mida arutame asume, on Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Liidu lepingu, Euroopa Liidu toimimise lepingu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu üleminekusätteid käsitleva protokolli muutmise protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Kuid Riigikogu kõnetooli saan ma ettekandeks paluda põhiseaduskomisjoni liikme Ene Kaupsi pärast seda, kui saalis on kära vaibunud. Head ametikaaslased! Kas me võime asuda esimese eelnõu arutelu juurde? Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Ene Kaupsi!

Lugupeetud istungi juhataja, head kolleegid! Käesoleva eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 13. septembril 2010.

Hea ettekandja, ma palun vabandust! Lugupeetud kolleegid! Ma palun kõigil nendel, kes ajavad praegu saalis asjasse puutumatut juttu, jätkata oma tegevust väljaspool istungisaali, et me saaksime Riigikogu istungit jätkata.

Eelnõu oli Riigikogu täiskogus esimesel lugemisel 27. oktoobril 2010. Eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 5. november 2010. Tähtajaks muudatusettepanekuid ei laekunud. Teise lugemise arutelu toimus põhiseaduskomisjonis 8. novembril 2010. Komisjon formuleeris konsensusega ettepaneku, mille kohaselt seadus jõustub  Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval. Jõustumissätte lisamine tuleneb soovist jõustada seadus 1. detsembriks 2010, mis on Euroopa Ülemkogu planeeritud protokolli jõustumise aeg. Eelnõu tekstis on tehtud ka tehnilisi muudatusi. Selle arutelu tulemusena otsustas põhiseaduskomisjon konsensusega saata eelnõu teisele lugemisele, teha Riigikogu täiskogule ettepanek teine lugemine lõpetada ja eelnõu seadusena vastu võtta. Tänan!

Aitäh! Hea ettekandja! On ka üks küsimus. Küsimuseks saab sõna Väino Linde. Palun!

Austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Äkki te valgustate ka meie mitte just väga vaikelus olevat Riigikogu saali, kas ka teised riigid kavatsevad ratifitseerida selle sätte ettenähtud kuupäevaks. Mida  Riigikogu põhiseaduskomisjonis olnud külaline selle kohta väitis?

Aitäh küsimuse eest! Komisjoni koosolekul viibis Euroopa Liidu õiguse büroo jurist Vilver Oras. Tema sõnutsi vahetatakse teiste liikmesriikidega infot iga nädal. Tema kinnituse kohaselt praegu üheski riigis tõrkeid ei ole ja neid ei ole ka prognoositud. Nii et tõenäoliselt jõuavad kõik ratifitseerimisega õigeks ajaks valmis.

Tänan, hea ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Kas on soovi avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu 807 kohta on esitatud üks muudatusettepanek, selle esitaja on juhtivkomisjon. Me oleme muudatusettepaneku läbi vaadanud.
Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu seadusena vastu võtta. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. Kas me võime minna hääletamise juurde?
Panen lõpphääletusele seaduseelnõu nr 807. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 79 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu 807 on seadusena vastu võetud.

Järgmine punkt tänases päevakorras on õiguskomisjoni algatatud võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Õiguskomisjon on valmistanud võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu ette neljal istungil. Lisaks komisjoni istungitele on eelnõu tekstiga aktiivselt töötanud ka laiapõhjaline töögrupp, mille  me oleme moodustanud õiguskomisjoni juurde. Oma kaaluka panuse eelnõu lihvimiseks ja täiendamiseks on lisaks Riigikogust laekunud muudatusettepanekutele andnud ka järgmised institutsioonid: Justiitsministeerium, Eesti Pangaliit, Eesti Pank, Rahandusministeerium, Finantsinspektsioon, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, Eesti Advokatuur, Eesti Kohtunike Ühing ja Eesti Liisingühingute Liit. Eelnõu teise lugemise teksti ettevalmistamisel on ekspertidena nõu andnud professor Paul Varul, samuti Villu Kõve ja Martin Käerdi. Välisekspertidest oleme selle eelnõu koostamisse kaasanud professor Jason Kilborni Chicago ülikoolist ja professor Johanna Niemi Helsingi ülikoolist. Väliseksperdid keskendusid eelkõige eelnõu kontseptuaalsetele küsimustele ja vahendasid meile füüsiliste isikute võlgade ümberkujundamise rahvusvahelist õiguspraktikat.
Eelnõusse tehtud muudatuste kohta tuleb öelda kõigepealt seda, et vaatamata nende suhteliselt suurele hulgale, on säilitatud  eelnõu esialgne põhimõtteline kontseptsioon ja raamistik ning sisu. Muudatused täpsustavad pigem menetluslikke detaile, samuti on töö käigus leitud paremaid sõnastusi, mis kokkuvõttes peaks muutma kogu menetluse asjaosalistele selgemaks ja arusaadavamaks ning vähendama ka probleemolukordi, mida  tulevikus kujunevas kohtupraktikas tuleks lahendada. Selgitavad märkused muudatuste kohta on eelnõu seletuskirjas ja ma ei hakka teile esitatud materjale pikalt üle kordama, vaid keskendun väga lühidalt mõnele nimetatud eelnõuga seonduvale aspektile.
Me teame, et Eestis on praegu ligikaudu 160 000 kodulaenu võtnut, ning eelnõu ongi mõeldud eeskätt nende kaitseks suhetes riigiasutustega, aga ka teiste isikute jaoks, kes on sattunud väljapääsmatuna tunduvasse nn võlaringi. Meie eesmärk on pakkuda ajutistesse makseraskustesse sattunud füüsilistele isikutele pankrotimenetluse kõrvale alternatiivset võimalust oma võlad ümber kujundada. See eelnõu pakub hagita kohtumenetlust, mis on suunatud eelkõige ausale ja aktiivsele võlgnikule, kes tegutseb oma maksuvõime taastamise nimel ja kellel on selleks ka reaalsed materiaalsed võimalused. Lootusetult maksujõuetu isiku võimalus on nii nagu ka muudes Euroopa riikides endiselt pankrotimenetlus.
Eelnõu tuumaks on asjaolu, et võlgade ümberkujundamise otsustab igal konkreetsel juhtumil kohus. Kohtule on selleks antud piisav otsustuspädevus. Kohus peab igat individuaalset kaasust menetledes hindama ja otsustama, kas võlgniku makseraskused on ajutist laadi, milline saab olema võlgade ümberkujundamise kava, kas võlgnikul on reaalne seda täita ning kas võlausaldajad saavad juhul, kui võlgnik kava nõuetekohaselt täidab, lõppkokkuvõttes oma nõuetest rahuldatud suurema osa, kui võlgniku pankrott seda võimaldaks. Kohus peab võtma ka seisukoha, millises ulatuses võlgniku kohustusi ajatatakse, talle osade kaupa täitmist võimaldatakse või, kui on põhjendatud, siis ka kohustusi vähendatakse. Eelnõu sisaldab endiselt põhimõtet, mis võimaldab kohtul ka põhinõuded ümber kujundada, mitte ei piiritle ümberkujundamist näiteks ainult kõrvalnõuetega. See on igati euroopalik lähenemine, juriidiliste isikute puhul on selline võimalus Eestis juba mõnda aega saneerimisseaduse alusel olemas. Nüüd täidame selle tühiku ka füüsiliste isikute nn maksejõuetusõiguses.
Mõnest põhimõttest veel, mida on ka eelnõu menetlemisel tõstatatud. Esiteks, lepinguõiguse põhitõdede järgimine. Eelnõuga ei sekkuta lepinguõigusesse, sest ühegi lepingu sätteid kohus muuta ei saa. Kohtul on aga voli nn kinnijooksnud võlasuhteid lepinguteüleselt nende kogumis ühtse terviklahendusega reguleerida, kui seaduses ettenähtud eeldused selleks on täidetud ja tulemus võimaldab vältida võlgniku pankrotti ning teiselt poolt võimaldab rahuldada võlausaldajate nõudeid suuremas ulatuses kui pankroti korral.
Teiseks, millega on tagatud see, et kõik võlgnikud ei proovi võlgade ümberkujundamise kaudu oma kohustustest vabaneda või neid oluliselt vähendada? See on tagatud eelkõige selle regulatsiooni mitmesuguste nn menetlusfiltritega ja eelkõige asjaoluga, et see on suunatud ausale ja aktiivsele võlgnikule, kellel on tõesti selge tahe oma võlgu ümber kujundada. Tagatud on see ka mitmete tingimustega, mis vastavalt võlakaitse seadusele on seatud, esmajoones näiteks sellega, et võlgnik peab andma täieliku ülevaate oma varalisest seisust ja sissetulekutest. Teiseks peab ta ise aktiivse osapoolena pakkuma välja reaalselt täidetava kava, kuidas ja mille arvel ta kavatseb ja suudab oma kohustusi täita nii, et see oleks võlausaldajatele tema pankrotist kasulikum. Samuti on kohtul hagita menetluse uurimisprintsiibist tulenevalt alati võimalus kontrollida kõiki võlgniku väiteid ja tema esitatud tõendeid, nõuda lisadokumente ning viia läbi võlgniku vara kontroll. Võlgnikul on ka täielik aruandekohustus, samuti kohustus alluda kõigile kontrolli nõuetele ja osutada menetluses igakülgset kaasabi. Kui võlgnik esitab mittetäielikke või valeandmeid, rikub aruande- ja kaasaaitamiskohustust, siis selliste asjaolude ilmnemine menetluse kestel kuni kava täitmise lõpptähtaja saabumiseni toob kaasa menetluse lõpetamise, mille tagajärjel võlgnik kaotab tagasiulatuvalt kõik saavutatu. Ehk siis üldine põhimõte on: mida kaugemale on võlgnik menetlusega jõudnud, seda motiveeritum on ta ka jätkama.
Kolmandaks käsitlen asjaolu, mis puudutab kohtule n-ö vabade käte andmist kohustuste ehk siis põhinõuete vähendamise osas. See on oluline meede, mida kasutatakse paljudes Euroopa riikides. Selleks et menetlus oleks efektiivne ja võimaldaks saavutada ka siis, kui võlausaldajaid on palju, parima võimaliku tulemuse, peab kohtul olema piisav pädevus, et võlgu ümber kujundada, muidu muutub see menetlus äärmiselt jäigaks ja kokkuvõttena ka vähetulemuslikuks. Sellele on rahvusvahelise kogemuse pinnalt viidanud ka meie head väliseksperdid professor Kilborn ja professor Niemi. Oluline on siiski märkida, et pandiõigusesse ei sekkuta. See tähendab, et suuremaid, üldjuhul hüpoteegiga tagatud nõudeid pandiga tagatud ulatuses ilma pandipidaja nõusolekuta ümber ei kujundata, küll aga kuuluvad ümberkujundamisele üldistel alustel kõik pandiga tagamata nõuded ning nõuded, mis vaatamata pandi eseme realiseerimisele on veel rahuldamata jäetud.
Neljandaks, küsimus selle kohta, mis puudutab seaduse kohaldamist nn tagasiulatuvatele nõuetele, mis on tekkinud enne selle seaduse vastuvõtmist. Siin võib öelda väga lihtsalt, et seadust tagasiulatuvalt ei kohaldata, aga asjaolu, et seadust hakatakse rakendama ka nõuetele, mis olid olemas enne seaduse vastuvõtmist, on tavaline praktika, st seadus võetakse vastu olemasolevate probleemide lahendamiseks. Samasugune lähenemine oli ka pankrotiseaduse vastuvõtmisel mõni aasta tagasi ja saneerimisseaduse vastuvõtmisel. See tähendab, et muudatused rakendusid ka nn vanade ehk kehtivate võlgade suhtes, vastasel juhul tekiks kunstlik periood, kus ümber saaks kujundada üksnes osa võlgu, mis seaks kogu eelnõu efektiivsuse küsimärgi alla ja tekitaks hulga segadust.
Viiendaks, mis puudutab menetluse seost üldise finantsolukorra, finantsinstitutsioonide usaldusväärsuse ja ka laenamise võimaliku kallidusega, siis võib vastata väga lihtsalt: eelnõu vastuvõtmine ei kahjusta finantsinstitutsioonide usaldusväärsust ega muuda laenamist kallimaks. Arvestades, et samasugune võlgade ümberkujundamise võimalus kehtib enamikus Euroopa Liidu maades, sealhulgas ka Põhjamaades, kelle suurpangad meil domineerivad, ei tohiks meie seadus  kujutada endast midagi enneolematut ega uut. Laenuraha hinda kujundavad hoopis muud majandustegurid, mitte niivõrd kohtumenetlused, mille eesmärk teatavasti on ju  lisaks sellele, et hoida ära võlgniku pankrot, saavutada seda, et võlausaldajad saavad selles menetluses tagasi rohkem kui võimalikus pankrotimenetluses.
Eelnõu täiendab õigusruumi võlasuhte mõlema osapoole jaoks senisest soodsamate võimalustega. Selle tõttu ei ole ka seost ei laenuraha, ei laenude kallinemise ega finantsinstitutsioonide usaldusväärsusega. Eestis on samamoodi nagu muudeski riikides pankadevaheline konkurents ja pigem peaks see tulevikus kaasa tooma halbade laenude osakaalu vähenemise ning tervendama kogu laenuturgu.
Head Riigikogu liikmed! Lugupeetud Riigikogu juhataja! Õiguskomisjon asus konsensusega seisukohale, et eelnõu teine lugemine täna lõpetada ja suunata eelnõu kolmandale lugemisele järgmisel kolmapäeval, 17. novembril ettepanekuga eelnõu seadusena vastu võtta. Tänan!

Aitäh! Läheme nüüd küsimuste juurde. Küsimuseks saab sõna Väino Linde. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Esmalt on mul hea meel märkida, et selle eelnõuga on  teist lugemist ette valmistades väga tõsist tööd tehtud. Eelnõu on  saanud oluliselt selgemaks ja konkreetsemaks. Aga küsin kahes osas. Mida sa ütleksid kergekäelistele laenajatele? Ma tean, et vähemalt osa nendest elab pühas usus, et selle eelnõu seaduseks saamisel vabanevad nad peaaegu täielikult oma võlgadest. Kui palju selle eelnõu järgne menetlus erineb tegelikult üksikisiku pankroti menetlusest?

Tänan väga! Ma võin vastata nendele inimestele, kes ootavad sellest seadusest leevendust, väga lihtsalt. Tegemist on peamiselt kodulaenu võtjate kaitse seadusega, mis võimaldab nende huve tõesti tänasest oluliselt paremini kaitsta. Kodulaenu on võtnud umbes 150 000 leibkonda. See annab neile võimaluse asuda võrdse osapoolena läbirääkimistesse olukorras, kus leibkonnal on tekkinud raskusi oma kodulaenu teenindamisega, asuda läbirääkimistesse pangaga, võlausaldajaga. See aitab vältida neid võimalikke olukordi, mis ilmnesid eriti 2008. aasta lõpul ja 2009. aastal, kus pangad võisid kodulaenu tagasimakse 61-päevase hilinemise korral juba kodu realiseerimisele määrata ehk sundmüüki panna. 2009. aastal selliseid juhtumeid oli, pangad olid võrdlemisi üleolevad. Tänaseks oleme saavutanud selle eelnõuga juba olukorra, kus nende suhtumine on muutunud. Selle eelnõu vastuvõtmise tulemusel liigume kindlasti veelgi enam selles suunas, et pank mõtleb kõigepealt järele, kas minna kodu sundrealiseerima või ikkagi anda pikaajalist laenu võtnud inimestele võimalus oma ajutistest raskustest üle saada ning saavutada olukord, kus mõlemad osapooled võiksid olla õnnelikud ja rahul, mitte nii, et sisuliselt on jõudominant või jõupositsioonil selgelt võlausaldaja ehk krediidiasutuse pool.
Teisele osale sinu küsimusest võib vastata mitmeti. Füüsilise isiku pankroti puhul on, esiteks, tegemist sellise juhtumiga, kui on tõenäoline, et võlgnik muutub maksejõuetuks, st tema makseraskused ei ole ajutised. Võlgade ümberkujundamise menetlust on aga mõistlik ja vajalik algatada sellisel juhul, kui on tõenäoline, et isik satub makseraskustesse, st need makseraskused võivad olla ajutised. Võlgade ümberkujundamine annab võimaluse kujundada ümber ka tulevikus tekkivaid kohustusi, näiteks laenu maksegraafiku muutmise vormis, pankrotimenetluses seda võimalust ei ole. Lisaks ei ole võlgnikul pankrotimenetluse korral õigust teha tehinguid pankrotivaraga, see õigus läheb teatavasti üle pankrotihaldurile. Võlgade ümberkujundamise menetluse puhul säilib aga võlgnikul oma vara käsutusõigus. Samuti on pankrotimenetluses kohtul võimalik menetluse tagamiseks mitmesuguseid meetmeid võtta, võlgade ümberkujundamise puhul aga mitte. Üldine printsiip on see, et võlgade ümberkujundamise menetluses antakse inimesele võimalus igakülgselt oma raskusi ületada ja tulla pärast ajutisi makseraskusi tagasi normaalse maksegraafiku juurde. Pankrotimenetlus on aga suunatud sellele, et ausa võlgnikuna käitudes on võimalik kohustustest vabaneda ja alustada pärast teatava aja möödumist n-ö täiesti nullist, puhtalt lehelt. See aeg võiks meie võlakaitse seaduse alusel ka lüheneda, viielt aastalt kolmele. Aga see ei ole kindlasti mitte raudreegel, vaid pigem me viime jällegi sisse printsiibi, et kohus otsustab igal konkreetsel juhtumil, milline on mõistlik tähtaeg, ehk seesama individuaalne lähenemine on kogu võlakaitse ja võlgade ümberkujundamise menetluse üldine printsiip: iga kaasust kaalutakse seaduse raamistikku arvestades eraldi.

Jüri Tamm, palun!

Aitäh! Austatud Ken-Marti Vaher! Mina ei oleks nii sinisilmne nendes ootustes, mis selle seaduseelnõuga kaasnevad. Aga midagi on kindlasti tehtud ja loodame kõige paremat. Ma soovin küsida, kas komisjonis arutati ka tulevikku suunatud lahendusi ja mõtteid. Täna te mainite, et tegelete probleemiga, kus raskustesse sattunud perede inimesed juba otsivad väljapääsu, aga tegelikult võivad ju samasugused olukorrad ja kriisid tulevikus korduda. Kas te olete mõelnud sellele, et näiteks 20- või 25-aastaste laenulepingute puhul võiks olla kohustuslik lepingutesse sisse kirjutada, et inimesel on kord või kaks selle perioodi jooksul võimalik võtta maksepuhkust jne, st anda tulevikus mingeid garantiisid selles osas, et partnerid ehk krediidiasutus ja laenuvõtja oleksid ikkagi enam-vähem võrdsel positsioonil?

Tänan küsimuse eest! Selline võimalus tekib ka meie eelnõu kohaselt inimestel juhul, kui ajutine makseraskus on ilmnenud. Ma arvan, et enamik kodulaenu võtjatest on võtnud laenu, et soetada endale uus elamispind või oma elamispinda laiendada, väga heas usus ja lootuses, et nad suudavad seda laenu teenindada kogu selle 25 või 30 aasta jooksul. Kui aga perekonna majanduslik olukord tõesti muutub ja muutub drastiliselt – eelkõige väliskeskkonna tingimuste tõttu, sest tööpuudus võib mingil hetkel jällegi süvenema hakata, olgu siis 10 või 15 aasta pärast, me ei näe seda ju kunagi nii täpselt ette –, siis on võlgnikul selle seaduse kohaselt võimalus asuda üsnagi võrdse partnerina võlausaldajaga läbirääkimistesse ja taotleda maksepuhkust raskuste ületamiseks. Ja pangad on sellest huvitatud. Miks nad on sellest huvitatud? See põhimõte on väga lihtsalt siia võlakaitse seadusesse sisse kirjutatud. Ehk olukorras, kus näiteks hüpoteegi väärtus ehk pandi väärtus on väiksem kui üleval olev võlg – nagu te olete näinud, võib teatud turuolukorras nii juhtuda, 2009. aastal juhtus see ju sadade, tuhandete peredega – ja pank läheb sundmüügi peale ehk hakkab seda panti realiseerima, siis ta võib seda teha, aga ta peab arvestama, et võlakaitse seaduse alusel võib kohus seda summat, mis pandist üle jääb, üsna drastiliselt vähendada. Ehk selle summa ta kindlasti kaotab. Kui pank tuleb aga võlgnikule vastu, annab talle maksepuhkust, arutab asja läbi, proovib koos võlgnikuga ületada makseraskusi, annab inimesele võimaluse oma laenu teatud aja pärast uuesti teenindama hakata, siis on tal võimalik raha kätte saada palju suuremas ulatuses, nii nagu on kokku lepitud laenulepingu sõlmimisel. Nii et see pankade motivatsioon, mis on võlakaitse seadusesse sisse kirjutatud, tähendab väga lihtsalt öeldes seda, et pandiga tagamata nõudeid on võimalik ka vähendada ehk põhinõudeid on võimalik  vähendada, kui kohus seda õigeks peab. See motiveerib krediidiasutusi igakülgselt, kuidas öelda, kompromisse leidma, tasakaalupunkti leidma, võlgnikele vastu tulema ja paneb neid ka võlgnikega oluliselt lugupidavamalt suhtlema ning koos võlgnikega lahendusi leidma. Ma arvan, et selle seaduse üldine signaal on nii krediidiasutustele kui ka võlausaldajatele üsna selge ja positiivne.

Jaan Kundla, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kuigi härra Linde küsimus sarnanes minu mõttega, palun ma siiski täpsustada. Esitasin nimetatud seaduseelnõu kohta muudatusettepaneku, mille sisu seisnes selles, et riik ei peaks tulema appi nendele võlgnikele, kellel ei olnud püsivat sissetulekut ja kes ei soovinudki ausalt töötada ammu enne masu saabumist. Komisjon seda ettepanekut ei arvestanud. Palun põhjendage seda veel kord täpsemalt!

Sellepärast, et sellist põhimõtet ei ole mitte üheski Euroopa riigis. Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse loogika on selles, et me anname kõikidele inimestele, kes vastavad selle seaduse nõuetele ja tingimustele, kes on ajutises makseraskuses, võimaluse saada oma makseraskustest üle. Hakata tõmbama sellist piiri, nagu teie oma muudatusettepanekuga olete seadnud, on äärmiselt meelevaldne ja tekitab oluliselt rohkem küsimusi, kui annab mingeidki vastuseid. Kuidas seda siis ikkagi täpselt määratleda ja millisest n-ö õiglusprintsiibist lähtub see tähtaeg, mis te olete välja pakkunud? Mina ei kujuta seda hästi ette. Me ei tee praegu ju mingi konkreetse ajaperioodiga piiritletud eelnõu või seadusregulatsiooni. Me paneme kogu maksejõuetuse õiguses paika  ühe olulise vundamendikivi, mis Eestis on siiamaani puudunud. Me teame, et juriidiliste isikute jaoks on olemas saneerimisseadus, on olemas pankrotimenetlus, mis puudutab nii juriidilisi kui ka füüsilisi isikuid. Füüsiliste isikute puhul aga see võlgade ümberkujundamise loogika puudub. Ma arvan, et sellise tähtaja sisseseadmine tekitab tõesti pigem väga palju segadust ja võib anda ka aluse selleks, et mitmed inimesed, kes peavad end õigustatuks võlgade ümberkujundamist taotlema, võivad jääda sellest võimalusest ilma kas või juba selle tõttu, et kohus ei suuda kohaldada seda põhimõtet, mida te tahtsite siia sisse kirjutada. Aga me rääkisime sellest ka komisjonis teie juuresolekul üsna pikalt. Te saate kindlasti lugeda seda uuesti üle meie komisjoni stenogrammidest, kui mõningad selgitused jäid ebapiisavaks.

Hannes Rumm, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab kohtute võimet, kelle töökoormus selle seaduse vastuvõtmisega tunduvalt suureneb. Mälu värskendamiseks vaatasin ühte kirja, mille meile saatis Eesti Pank maikuus. Eesti Pank on teadupärast üks neid huvirühmi, kes on võlgade ümberkujundamise seaduse vastuvõtmisesse kõige kriitilisemalt suhtunud. Oma kirja viimases punktis ütleb Eesti Pank, et seaduse vastuvõtmine toob kaasa vajaduse tagada kohtute võimekus seda menetlust efektiivselt ja asjatundlikult läbi viia. Selgitage, palun, kolleegidele, milline on teie hinnangul meie kohtute võimekus seda menetlust läbi viia, kui seadus jõustub 1. aprillil. Sinna väga pikk maa enam ei ole.

Tänan! Seadus jõustub selle eelnõu kohaselt 5. aprillil.  Üldiselt on niimoodi, et me oleme võlgade ümberkujundamise seadust menetlenud juba eelmise aasta lõpust ning need kohtunikud, kes on tegelnud pankrotiasjadega ja hakkavad suure tõenäosusega tegelema ka võlgade ümberkujundamise asjadega, on eelnõu menetlusega väga hästi kursis. Me oleme püüdnud nendega läbi rääkida ja anda võimalust oma arvamused välja öelda. Mingit üllatust sellest eelnõust neile ei tule. Me oleme siia sisse kirjutanud täiesti tavapärase vacatio legis'e, mis on peaaegu pool aastat, et läbi viia täiendav koolitus. Teatavasti korraldab Eesti Vabariigis Riigikohus koolitusi, et kohtusüsteem uute õigusaktidega kurssi viia. Oleme andnud selle aja ka selleks, et võimaluse korral võtta kohtute juurde palgale teenindavat personali, kes peaks tagama võlgade ümberkujundamise sujuvuse ja ette valmistama võimalikud materjalid kohtute tarvis.
Ma arvan iseenesest, et see, milline arv asju kohtusse jõuab, ei ole kindlasti fikseeritud ja ausalt öeldes on ka õiguskomisjoni istungitel käinud läbi väga erinevad arvud. Meil on olemas Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna arvamus, milles on räägitud umbes 1000–1500 asjast, kaasusest aastas ja arvestatud selle järgi kohtute koormust. On käinud läbi ka mõnevõrra suuremad numbrid. Ma peaksin seda õigus- ja analüüsiosakonna seisukohta siiski päris adekvaatseks, sest arvesse on võetud ka mitme teise riigi kogemusi ja selle järgi on tuletatud võimalikud Eesti juhtumid. Nende 1000–1500 juhtumi teenindamiseks on kindlasti vaja teatud elementaarseid ümberkorraldusi ja ka lisaressurssi, mis järgmiseks aastaks on leitav. Nii et pooleaastane üleminekuaeg on minu arust täiesti põhjendatud ja ma tahaksin arvata, et nii nagu mitmed teisedki uued regulatsioonid on Eesti õiguskorda viidud, suudetakse ka võlgade ümberkujundamise menetlus kenasti rakendada. Ma ise mäletan väga hästi umbes samasugust diskussiooni, kui ma 2004. aastal seisin siin puldis õigusabi seadusega seonduvalt. Tookord me tegime õigusabi inimestele paremini kättesaadavaks ja oluline muudatus oli teatavasti see, et viis aastat tagasi me hakkasime osutama õigusabi ka kohtuvälistes asjades. Loomulikult olid siis täpselt samasugused seinast seina prognoosid. Oli neid, kes nägid, et klaas on pooltühi, teised ütlesid, ei, see on ikkagi suhteliselt täis, et ei ole midagi hullu, kõik läheb kenasti.
Ma arvan, et me oleme suutelised selle ülemineku ette valmistama, eelkõige arvestades, et ega selle eelnõu menetlemine ei ole käinud üleöö. Me oleme selle kõik kenasti koos läbi töötanud, kohtud on olnud kogu protsessis maksimaalselt esil ja ka maksimaalselt osalised ning teadvustavad, et selline lisakohustus neile tuleb. Ega ei maksa muidugi ju ka selliseid illusioone luua, et kõik kohtunikud seda hirmsasti tervitavad. See on neile loomulikult lisakoormus, aga ma arvan, et kogu Eesti ühiskonna jaoks väga oluline lisakoormus, mida tuleks taluda, ning tagada selle menetluse võimalikult paindlik ja sujuv rakendamine.

Evelyn Sepp, palun!

Austatud ettekandja! Pole päris selge, kui palju eluasemelaenu võtjaid sellest eelnõust või seadusest, kui see eelnõu seaduseks saab, kasu hakkab saama ja kas kasu hakkavad saama ainult vastutustundlikult eluasemelaenu võtnud inimesed või mitte. Küll aga võib selle ümber nimetada pankade n-ö sotsiaalse südametunnistuse tekkimise seaduseks või pankade sotsiaalse südametunnistuse seadustamise seaduseks. Aga mu küsimus puudutab pigem sellist olukorda. Nagu me teame, ei tähenda maksepuhkus ju tegelikult mitte täielikku maksepuhkust, vaid teatud osa maksumaksmise kohustuse peatamist, on see siis intresside osa või maksu põhiosa. See ei tähenda mitte seda, et inimene vahepeal üldse ei maksa. Kas see seadus annab ka mingid regulatsioonid ja kohustused, et pangad näiteks nende läbirääkimiste käigus lepingu muutmise tasu ning kõike muud seesugust ei võta, mis on tavaliselt laenulepingute sõlmimise ja muutmise puhul väga kallis?

Aitäh küsimuse eest! Ma võtaksin siis lühidalt veel kord kokku selle seaduse kasu ja otsesed tulemid kodulaenu võtjale. On neli sellist põhilist pügalat. Esiteks see, millest ma juba rääkisin: tagatiseks seatud kodu suurem kaitse. Kuna pandiga tagamata nõuete puhul on näiteks selles põhiosas, mis jääb üles pärast tagatise müümist, võimalik kohustusi vähendada, see on selle seaduse kohaselt võimalik, siis on võlausaldajad senisest oluliselt enam motiveeritud kodulaenuga ajutiselt kimpu jäänutele laenupuhkust andma, maksed ajatama. Ehk tegelikult tulema vastu, sest nad teavad, et on olemas ametlik menetlus, millesse sisenemisel kodulaenu võtja, kui ta ei leia kokkulepet pangaga, saab sundmüügi korral õhku jääva osa tegelikult üsna suures ulatuses vabaks. Ja see on pangale väga motiveeriv osa. Tal ei ole mõtet hakata pilli lõhki ajama, asja sundmüüki suunama, kui ta teab, et ta võib rahulikult proovida leida kodulaenu võtjaga kompromissi ja lahendust. Need laenulepingud on sõlmitud ju väga pikkadeks perioodideks, 20, 25, 30 aastaks. Nad tulevad koos, mõlemad osapooled, sellest raskusest välja nii, et mõlemad võidavad. Võlgnik võidab, tal jääb kodu alles, võlausaldaja võidab, sest ta saab jätkata sellesama lepinguga, mille ta on sõlminud ju võlgnikuga vägagi pikaks perioodiks.
Teiseks on seesama kõrvalnõuete vähendamine, mille kohta te tõenäoliselt praegu just küsisite. Tagatise müümise järel on jäänud õhku teatud osa nõudest ja me teame juhtumeid, kus sellele on rakendatud väga kõrgeid kõrvalnõudeid ehk tarbimislaenuintresse. Piltlikult öeldes, kodu realiseeritakse ja siis on veel see nõue, mis jääb pärast kodu realiseerimist üles, sest hüpoteek ei kata kogu laenusummat, see on veelgi laetud väga kõrgete intressidega, põhjendamatute kõrvalnõuetega jne. Kohus saab selles menetluses kõiki neid kõrvalnõudeid vägagi oluliselt vähendada, kuni seaduses sätestatud määradeni. Ma arvan, et see on kogu meie õiguskorras jällegi äärmiselt tähtis muudatus, mis toob kaasa selle, nagu te viitasite, et selline sotsiaalne õiglus jõuab krediidiasutuste ja krediidiandjateni oluliselt enam kohale.
Kolmandaks on see paljuräägitud asjaõigusseaduse muudatus, mis keelab lisatagatise nõudmise pelgalt kinnisasja turuväärtuse muutumise tõttu, peamiselt languse tõttu. See keeld pannakse selgelt peale. On jällegi olemas teatud arv juhtumeid, kus inimeste käest on nõutud veel ja veel tagatisi olukorras, kus inimene on juba andnud ühe tagatise. Temast sõltumatult, kinnisvaraturu üldise languse tõttu on kinnisasja väärtus vähenenud ja nüüd hakatakse inimest uuesti ahistama. Loomulikult ei puuduta see tänases Eestis ju ainult inimesi, vaid te olete kuulnud paljudest juhtumitest ja teate suurepäraselt, et sedasama asja teevad krediidiasutused ka ettevõtete puhul. Aga see on täitsa omaette teema. Kui me räägime füüsilistest isikutest, siis see probleem on olnud esil, asjaõigusseaduse muudatusega me keelame lisatagatise küsimise.
Ja viimaseks, taas paljuräägitud teema – täitekulud. Me loeme täituritasu, täitemenetluse kulud edaspidi hüpoteegi müümisel selgelt hüpoteegi summa sisse. See jällegi tähendab, et kinnisasja omaniku kulud vähenevad. Meil on olnud väga tõsine poleemika ja me jätkame seda diskussiooni täitemenetluse seadustiku muutmisel, eelkõige täituri lisatasu üle, mis on mitmel juhul olnud üüratu. Seda on põhjendatud nii, et täiturid katavad sellega oma teisi kulusid, mis on minu jaoks täiesti arusaamatu. Aga me tuleme selle teema juurde kindlasti tagasi ja käsitleme põhjalikult, kuidas ikkagi saada Eestis täitekulud mõistlikkuse piiridesse. Analüüsid näitavad, et täitekulud on teiste Euroopa riikidega võrreldes enneolematud.

Evelyn Sepp, teine küsimus, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma tooksin teid maa peale ja oma küsimuse juurde tagasi. Ma nimelt juhtisin teie tähelepanu sellele, et asudes makseraskuste korral pangaga läbirääkimistesse, mille tulemuseks on tõenäoliselt kas maksepuhkus või mingid muud kokkulepped, tähendab see muu hulgas laenulepingu muutmist. Nagu te teate, on laenulepingu muutmine tasuline ja üldsegi mitte odav toiming. Lisaks notariaalsed kinnitused muudetud laenulepingule, mis ei ole ka teatavasti mitte kõige odavam lõbu. Minu küsimus oli väga maine ja väga praktiline: kas sotsiaalse südametunnistuse seadustamise seadus kohustab näiteks pangad selliste makseraskustesse sattunud inimeste puhul kõik need lepingu muutmise kulud ja notarikulud võtma enda kanda?

Tänan! Selle eelnõu eesmärk on seadustada konkreetne regulatsioon, mille kaudu inimesed saavad kaitsta oma õigusi kohtumenetluses. Selle eelduseks on, tõsi, et nii võlausaldaja kui ka võlgnik on astunud samme, et saavutada kohtuväline kokkulepe. Otsest, konkreetset kohustust, et pangal tuleb kanda kõik kulud olukorras, kus üks lepingupool ei ole võimeline oma lepingukohustusi edasi täitma – sellist sätet selles seaduses küll sees ei ole. Võlgnik on võtnud endale kohustused, võlausaldaja on võtnud endale kohustused. Võlgnik on olukorras, kus ta ei suuda neid kohustusi enam täita. Nüüd on loogiline, et proovitakse jõuda mõlemaid pooli rahuldavale kokkuleppele. Kui seda kokkulepet ei sõlmita kohtuväliselt, siis minnakse kohtusse ja seda kaitset ning võlgade ümberkujundamist on võimalik saada kohtumenetluses. Ja võlgniku kulud selles kohtumenetluses on selle seaduse kohaselt tehtud võimalikult väikseks.
Selles menetluses on tegelikult kaks eesmärki: esiteks, et menetlus oleks võimalikult kiire, ja selleks on võlakaitse seadusesse päris hulk tähtaegu seatud; teiseks, et menetlus oleks võlgnikule võimalikult kättesaadav ja rahaliselt mittekoormav. Aga me peame arvestama üht asja – võlgade ümberkujundamine on mõeldud ikkagi nendele ajutistesse makseraskustesse sattunud peredele, kes ei suuda oma kohustusi praegusel kujul enam ettenähtud mahus täita, aga kellel on ikkagi olemas mingidki reaalsed sissetulekud. Kui inimene on täiesti laostunud, siis selliseks juhuks on olemas pankrotimenetlus, mis on omaette menetlusliik. See seadus ei ole mõeldud laostunud inimestele, vaid on mõeldud ausale, aktiivsele, oma ajutisi makseraskusi ületada tahtvale võlgnikule, kes pakub ise välja plaani, pakub ise välja konkreetse kava, kuidas võlgadest, sellest ajutisest makseraskusest üle saada, proovib leida võlausaldajaga kompromissi. Kui seda ei saavutata – ja maailma praktika näitab, et vähestel juhtudel saavutatakse –, siis otsustab kohus, millised saavad olema võlgniku edaspidised kohustused. Selle kõige jaoks on võlgnikul vaja tasuda riigilõiv, mis on väga pisike summa, ja lisaks, kui on pandiga tagamata nõuded, mis ületavad praeguses vääringus 3 miljonit krooni, peab kohus kaasama eksperdi. Kui on väiksemad nõuded – ja ma arvan, et 99%-l isikutest on väiksemad nõuded kui selline suur summa nagu 3 miljonit krooni –, siis ei ole ka eksperti ega nõustajat vaja kaasata, st seda on võimalik teha, aga see ei ole kohustuslik.
Ma räägin siin lühidalt ära ka selle, mida õiguskomisjoni istungil edastas meile Sotsiaalministeerium ja mis puudutab võlanõustamisteenust üle Eesti. Oli väga meeldiv kuulda, et Eestis on praegu olemas üle 100 võlanõustaja, kes saaksid inimesi aidata selles, et  inimesed oleksid võimalikult informeeritud ja suutlikud võlgade ümberkujundamise menetluses oma õigusi kaitsma. Võlanõustamisteenust osutatakse Eestis 11 maakonnas ehk siis enamikus Eesti maakondades. Võlanõustajate koolitamine jätkub. Praegu on struktuurifondide vahenditest kaetavad Valga, Võru ja Põlva nõustamiskeskused, Ida-Virumaa on kaetud, samuti on teatud projektid töötukassas. Lisaks on mitmes omavalitsuses võlanõustajad palgal, ka Eesti suuremates omavalitsustes. Sotsiaalministeerium on ette valmistamas sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu, mis peaks samuti reguleerima võlanõustamisteenust. Praegu käivad läbirääkimised omavalitsustega ja loodame, et õige pea ollakse sellega ka Riigikogu ees. Loodame, et me suudame võlanõustamisteenuse sellise kvaliteetse ja mõistlikult rahastatava teenusena tuua igati euroopalikult meie inimesteni kõikides Eesti paikkondades.

Aitäh! Jätkame küsimustega, mis puudutavad selle eelnõu arutamist komisjonis. Küsimuseks saab sõna Jüri Tamm. Palun!

Aitäh! Austatud eelnõu autor või üks autoritest! Sa oled mitu korda siin maininud, et te olete kasutanud rahvusvahelist abi ja püüate läheneda probleemile teiste riikide kogemusest lähtuvalt. Kas sa saaksid täpsemalt öelda, kuidas see muudes riikides lahendatud on, kas see toimib, ja et mitte ümmargust juttu ajada, rääkida meie kultuuriruumist ehk põhjamaisest lähenemisest sellele probleemile?

Tänan, Jüri, küsimuse eest! Eelnõu seletuskirjas on väga põhjalikult vaadeldud kõikide, mitte ainult Põhjamaade, vaid ka teiste riikide käsitlusi. See n-ö maksejõuetusõigus, millest eeskuju võtta, on loomulikult angloameerika riikides, Põhjamaades – Soomes, Rootsis, Taanis –, kus on välja arendatud võlanõustamisteenus ja, teiseks, toimivad ka alternatiivsed menetlused, nii pankrotimenetlus kui ka võlgade ümberkujundamise menetlus. Need toimivad vägagi sarnaste printsiipide ja põhimõtete alusel, mis on meie eelnõusse sisse kirjutatud. Kõigepealt öeldakse, et võlgnik ja võlausaldaja peaksid jõudma kohtuväliselt kokkuleppele. Noh, siin on teatud nüansid. Meie seaduses on ka selline lause sees. Praktika ütleb, milline täpselt saab olema selle kohaldamise ala, mis on need konkreetsed sammud, mida kohus peab adekvaatseks. Aga üldiselt on Põhjamaade printsiip minu arvates selles, et kui on kas või teatudki tahet üles näidatud, proovitud võtta võlausaldajaga ühendust, pakutud välja oma lahendused võlgade ümberkujundamiseks – kui see samm on tehtud, siis on tegelikult vastav seadusnõue täidetud, on olemas esialgne eeldus, et siseneda võlgade ümberkujundamise menetlusse. Ja kui kokkulepet ei saavutata, siis on võimalik pöörduda kohtusse.
Kohtutel on üldiselt Euroopas ja ka Põhjamaades vägagi lai volitus, et igal individuaalsel juhtumil otsuseid langetada. Põhjamaade lähenemisviisi kohaselt  antakse kohtule võimalikult lai diskretsioonipädevus juba selle tõttu, et juhtumid on sedavõrd erinevad. Tahetakse, et menetluses langetatavad otsused aitaksid inimesi võimalikult palju, ja püütakse hoiduda sellisest jäikusest, nagu näiteks on praegu sees meie pankrotiseaduses, kus on öeldud, et ausa võlgnikuna pead sa toimima viis aastat, siin ei ole mingeid erandeid, ning alles siis on võimalik rääkida sellest, et inimene tegelikult kohustustest vabastada. See ei ole mõistlik lähenemine. Üldiselt iseloomustab euroopalikku lähenemist paindlikkus ja kohtule võimalikult suure otsustamispädevuse andmine, võimalus otsustada, kelle puhul rakendada kolme aastat, kelle puhul seitset. Sellest printsiibist lähtuvalt ei ole ka meie seadusesse sisse kirjutatud võlgade ümberkujundamise konkreetseid tähtaegu, et võlgade ümberkujundamise kava kehtib konkreetse aja jooksul – ei, see on igal konkreetsel juhtumil kohtu otsustada.
Niisiis Põhjamaade võlgade ümberkujundamise menetluse põhimõtted on samad nagu selles eelnõus. Esiteks, võlgniku jaoks võimalikult bürokraatiavaba ja lihtne sisenemine menetlusse; teiseks, loomulikult peab olema mõistliku suurusega sissetulek, et üldse rääkida võlgade ümberkujundamisest, muidu me räägime pankrotist; kolmandaks, kohtu võimalikult suur pädevus otsuste langetamisel; neljandaks, põhinõuete ja kõrvalnõuete ümberkujundamise võimalus ehk siis ka põhinõuete vähendamise võimalus; viiendaks, nagu ma mainisin, on mõnes riigis täpsemalt, mõnes aga pigem deklaratiivselt öeldud, et enne võlgade ümberkujundamise menetlusse sisenemist peaksid osapooled püüdma kohtuväliselt kokkuleppe saavutada. Meie professorid, rahvusvahelised eksperdid, professor Jason Kilborn ja ka Johanna Niemi, kes on 25 aastat tegelnud sellesama temaatikaga Soomes, Helsingi Ülikooli juures, ütlevad, et nagu üldine rahvusvaheline tava näitab, on võlausaldajate ja võlgnike omavaheliste kokkulepete sõlmimise võimalus väike. Probleem on selles, et me ei räägi võlausaldajast ainsuses, vaid me räägime võlausaldajast mitmuses, sest tavaliselt on leibkonnal, kellel on tekkinud raskused, ju mitu võlausaldajat, võlgu ja probleeme on mitu. On kestvuslepingutest tulenevad probleemid, tõenäoliselt on võetud kodulaen, on kommunaalmaksete probleemid jne. Kõik need tuleks lahendada kogumis. Seda saab teha kõige paremini erapooletu arbiiter, erapooletu otsustaja ehk siis kohus, sest eri võlausaldajatel on erinevad huvid, neil on erinevad lähtekohad, kuidas nad tahavad menetlusse siseneda.

Hannes Rumm, palun!

Aitäh! Lugupeetud õiguskomisjoni esimees! Te tõite oma jutus välja selle, et Eestis on koolitatud umbes sadakond võlanõustajat ja et põhimõtteliselt on võlanõustamisteenus kättesaadav 11 maakonnas. Mina oma kogemustest Sotsiaalministeeriumi töödokumentidega tean, et väga paljud inimesed on küll saanud koolituse, kuid ei tööta oma erialal, samuti on võlanõustamisteenuse kättesaadavus maakonniti väga kehv. Siit minu küsimus teile: kui paljud nendest sajast koolitatud võlanõustajast teie info kohaselt tegelikult oma erialast tööd teevad? Teiseks, kui suurele protsendile Eesti elanikkonnast on teie hinnangul praegu ja ka seaduse jõustumise järel kohtueelne võlanõustamisteenus kättesaadav?

Tänan küsimuse eest! Võlanõustamisteenus on ilmselgelt praegu kättesaadav vägagi heitlikult. On omavalitsusi, kus võlanõustajad on ametis ja toimetavad inimeste abistamiseks üsna aktiivselt ning minu arust vägagi normaalsel tasemel, aga on paikkondi, kus see teenus on kättesaamatum. Ja on täiesti tõsi, et nendest sajast võlanõustajast, kes on koolitatud, osutab omavalitsuste või muude struktuuride juures seda teenust väiksem osa. Sotsiaalministeeriumis ettevalmistatava sotsiaalhoolekande seaduse muudatusega on täidesaatval võimul eesmärk muuta võlanõustamisteenus võimalikult suures osas Eestis ühtlaselt kättesaadavaks, rahastatavaks ja ka kvaliteetseks. Nagu ma ütlesin, on selleks kasutatud ka struktuurifondide raha. Probleem on aga teatavasti selles, et Eestis on alles viimastel aastatel tekkinud makseraskustes peresid, kellest selles seaduses räägitakse, eelkõige inimesi, kes on võtnud laenu ja jäänud hätta. Ehk tegelikult me tegeleme nende probleemide lahendamisega teatud määral reaalajas ja paratamatult puudutab see ka võlanõustamisteenust, mis on Eestis alles kujunemisjärgus. Teistes riikides on laenuvõtmise võimalus olnud inimestele kättesaadav aastakümnete jooksul, Eestis on olukord muutunud selliseks sisuliselt alles viimase 5-6 aasta jooksul ja nüüd on ilmnenud esimesed probleemid, väga suured probleemid tuhandetel peredel. Praegu on just see hetk, kui me proovime teha kõik selleks, et muuta võlanõustamisteenus kättesaadavaks, ja ma väga loodan, et me jõuame selle sotsiaalhoolekande seaduse muudatusega üsna kiiresti heas mõttes ühele poole.

Austatud ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ettekande eest! Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Evelyn Sepa!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Pean ette ära mainima, et olen selle seaduseelnõu suhtes pisut skeptiline. Loomulikult on hea, kui meil on kõrged ootused ja lootused selle suhtes, aga ma kardan, et praktiline elu sunnib taas kord ütlema, et tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati. Aga loodame, et sellest mingit kasu tekib.
Üks väga selge probleem, millele siin ka küsimuste-vastuste voorus sai tähelepanu juhitud ja mis, ma kardan, kujuneb selle seadusalgatuse üheks kõige nõrgemaks küljeks, on kõik see, mis puudutab läbirääkimisi pangaga ehk siis faasi enne seda, kui inimene teoreetiliselt peaks jõudma kohtusse. Kolleegide hulgas on tõenäoliselt piisavalt kinnisvaraomanikke ja ka laenajaid, aga võib-olla paljud teist ei tea, et kui te asute pangaga ükskõik millise probleemi lahendamise üle läbi rääkima – liiatigi, kui see on midagi, mis puudutab laenulepingu muutmist –, siis see on väga tasuline protsess ja üldse mitte odav. Teiseks, kui te olete läbi rääkinud ja jõudnud pangaga kokkuleppele, et saate lepingumuudatuse teha, siis ka lepingu muutmine on teatavasti tasuline toiming. Edasi võib selles protsessis üsna tõenäoliselt tekkida kohustus tagatisvara ümber hinnata, mis jällegi toob kaasa notaritoimingud, hindamistoimingud, mis ei ole üldse odav lõbu. Ja mõtleme selle peale, millised inimesed on need, kes on ajutiselt makseraskustes. Või mis see ajutine makseraskus üleüldse tähendab, kust me ette teame, kas tegemist on ajutise elukvaliteedi langusega või muutub see ajutine väga püsivaks elukvaliteedi halvenemiseks? Tegelikult satub see inimene olukorda, kus selles faasis, mis oleks kahtlemata efektiivsem nii ajalises kui ka rahalises mõttes, ei ole tal endal rahalisi vahendeid, et pangaga need protsessid läbi käia ja kõik muudatuste kulud kanda. Ja kui komisjonipoolne ettekandja ütles, et ei-ei, tegelikult see ongi mõeldud kohtumenetluse jaoks, siis vaadake, mis toimub praegu Eesti kohtutes. Ükskõik, milliseid tähtaegu me sellesse seaduseelnõusse ka sisse ei programmeeriks, kui ikka kohtunikul on 800 asja käsil – mis muide on fakt, mõnel kohtunikul on –, kui  tal on sajad pankrotimenetlused, mis on kõik omamoodi ummikus, siis olgu tähtajad millised tahes, need asjad ei liigu.
Teiseks, kui see inimene on kohtumenetluses ja vajab õigusabi, siis on enam kui tõenäoline, et see inimene ei saa õigusabi, sest ta ei kvalifitseeru õigusabi saajaks. Ma kahtlustan, et sageli ei kvalifitseeru ta isegi õigusabilaenu saajaks, kelleks võib tituleerida ühte osa nendest inimestest, kes riigipoolset tasuta õigusabi taotlevad. Nad ju ei saa seda tasuta, vaid nad saavad selle laenuks. Loomulikult ei hakka ma rääkima sellest, et õigusabiraha on riigieelarves oma 3-4 korda väiksem, kui ta peaks olema või mis üldse mingit kasu pakuks.
Ja nii me jõuamegi olukorda, et see sotsiaalse südametunnistamise seadustamine, mida siin laenuvõtjatele kommunikeeritakse, ei vii meid reaalsuses kardetavalt kuigipalju edasi. Selles mõttes oleks väga mõistlik seadustada ka need protseduurid, mille järgi pank tõepoolest peaks selles läbirääkimiste protsessis märksa suuremaid kohustusi kandma just nende lepingutasude ja kõige muu sellisega seonduvalt. See aitaks tõepoolest kokku hoida aega ja ka raha ning pakuks abi selles faasis, kus abi on vajalik ja võimalik, mitte ei paneks inimesi sõltuma ainult pangast selles mõttes, et pank ise otsustab, milline on kinnisvarakonjunktuur, olukord kinnisvaraturul, et kas ta ikkagi tahab pöörata oma kohustused, n-ö sissenõudmise võimalused täitmisele või on tal mingis mõttes kasulik läbi rääkida. Võib-olla komisjon siiski kaaluks eelnõu lugemise katkestamist ja protsessi selle poole tõsisemat läbitöötamist. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena palun Riigikogu kõnetooli Hannes Rummi! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatidel on kindlasti hea meel, et täna lööb Riigikogu teisel lugemisel sisuliselt lukku ühe seaduse, mis sai alguse eelnõust, mille meie fraktsioon esitas siia saali juba üle aasta tagasi. Selle seaduse vajalikkust näitavad Eesti Panga numbrid, mille kohaselt augusti lõpus oli meil ainuüksi eluasemelaenu võtnud inimesi üle 157 000 ja laenude kogujääk oli suurem kui 91 miljardit krooni. Kurb on see, et nendest laenudest 4–5% on tänavu olnud sellised, mis on olnud viivises üle 60 päeva. Õiguskomisjoni esimees kirjeldas eespool ammendavalt neid mehhanisme, kuidas võlgnikud uue seaduse toel saavad küsida kohtult tuge oma võlgade ajatamiseks või ümberkujundamiseks, millised õigused ja kohustused on sealjuures asjaosalistel. Seetõttu ma sellel rohkem ei peatu, vaid juhin teie tähelepanu kahele sotsiaaldemokraatide jaoks olulisele aspektile, üks neist on meeldiv, teine ebameeldiv.
Alustan meeldivast. Eraldi rõhutamist väärib selle seaduse vastuvõtmisel meie idee, mis on nüüd ka seaduseks saamas – see on üksikisiku pankroti aja vähendamine seniselt viielt aastalt kolmele aastale. Pakkusime välja, et kohtul võiks olla õigus seda aega veelgi rohkem lühendada. Kompromissiks jäi õiguskomisjonis siiski see, et üksikisiku pankrotimenetlus võib lüheneda kolme aastani. Kohtute infosüsteemi andmetel kuulutati eelmisel aastal välja 54 füüsilise isiku pankrotti ning tänavu üheksa kuuga juba 57 üksikisiku pankrotti. Võlanõustajatelt olen kuulnud, et viimasel ajal pöördub nende poole üha rohkem võlgnikke, kes on oma säästud masuajal lõpuni ära kulutanud ning kaotanud lootuse võlgu tasuda. Nad ei küsi võlanõustajalt abi mitte oma võlgade ümberkujundamiseks, vaid kohe üksikisiku pankroti taotlemiseks. Tean ühte viiekümnendates aastates üksiku tallinlanna lugu, kes ei suutnud oma võlgu tagasi maksta ja taotleb nüüd üksikisiku pankrotti. Praegu kehtiva korra kohaselt peaks ta viis aastat pärast pankroti väljakuulutamist enamiku oma sissetulekust, 75–85% maksma tagasi võlgnikule. Jutt on sellest rahast, mis ületab elatusmiinimumi. Kuna see naine elab niikuinii sotsiaalkorteris ja on töötu, siis pole tal lootustki oma võlga teenindada ka juhul, kui ta saab töö, mis tema kvalifikatsiooni arvestades ei saa olema kuigi kõrgepalgaline. Pangal või mõnel muul võlausaldajal pole selliselt kliendilt niikuinii enam midagi tagasi võtta. Seetõttu ongi mõistlikum anda kohtule võimalus lühendada selliste võlgnike pankrotis viibimise aega, et nad saaksid varalises mõttes normaalsesse ellu naasta võimalikult varakult ja taastada oma elukvaliteedi.
Teiseks juhin teie tähelepanu ühele ebameeldivale asjaolule. Kahjuks ei leidnud õiguskomisjonis toetust sotsiaaldemokraatide ettepanek, mille kohaselt riik ja omavalitsused kohustuvad tagama kohtueelsete võlanõustajate olemasolu kogu riigis. Seda meie ideed toetasid mitme huvirühma, näiteks kohtunike ja pankade esindajad, sest võlanõustajate eelnev töö ei aita mitte ainult võlgnikke, kellel on selle seaduse järgi väga rasked nõuded – tuleb panna kokku vajalik pakett pabereid, mõista rasket seadusandlikku keelt. See idee oleks aidanud ka kohtunikke ja võlausaldajaid, vähendanud nende töökoormust. Juhul kui inimesel, võlgnikul on abiks pädev nõustaja, kes oskab asjad talle korrektselt ette valmistada, ei pea inimene  näiteks paberitega kolm korda kohtu vahet jooksma ja kohus ei pea kolm korda järjest pabereid läbi vaatama ning siis ta tagasi saatma, kuna midagi on ikka puudu. Kahjuks lükati see idee tagasi väitega, et võlanõustamisega seotud kohustusi lahendab praegu Sotsiaalministeeriumis ettevalmistamisel olev sotsiaalhoolekande seadus, millele Ken-Marti Vaher ka viitas. Paraku jõustub võlgade ümberkujundamise seadus järgmise aasta aprillis ja on selge, et kohe pärast seaduse jõustamist on ka kõige suurem hulk neid inimesi, kes viivad kohtusse oma võlgade ümberkujundamise taotluse. Sotsiaalministeeriumis ettevalmistatav sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu on aga nii toores, et Riigikogu praegune koosseis ei jõua seda niikuinii vastu võtta. Parimal juhul, nagu selgus õiguskomisjonis, võetakse see vastu 1. jaanuaril 2012, tõenäoliselt aga veelgi hiljem. Sotsiaalministeerium ise tunnistab, tsiteerin sotsiaalhoolekande seaduse töövariandi seletuskirja, et võlanõustamisteenus "on paremini rakendunud Tallinna linnas ja Lääne maakonnas, seda on võimalik saada ka näiteks Pärnus, Võrus, Jõhvis, Tartus ja mitmes muus omavalitsuses". Seega julgen ma sügavalt kahelda Ken-Marti Vaheri väites, et Eestis on olemas 100 võlanõustajat ja põhimõtteliselt on võlanõustamisteenus kättesaadav 11 maakonnas. Pigem tunnistas Ken-Marti kurba tõtt siis, kui ta küsimustele vastates ütles, et praegu on selle teenuse kättesaadavus Eestis väga heitlik. Kindlasti ei suuda paljud väiksemad omavalitsused võlanõustamisteenust pakkuda ja ei hakkagi seda ilma seaduse toeta  pakkuma ega selle eest tasuma, kuigi see tasu on väike, Tallinnas 300 krooni tunnis. Võrrelgem seda  advokaadi võimaliku töötasuga! Seega on osa omavalitsuste inimesed jäetud olukorda, kus neil on palju raskem võlgade ümberkujundamise seadusega kaasnevaid võimalusi kasutada. Ma ei usu, et võlanõustamisteenus jäeti seadusest välja seetõttu, et Sotsiaalministeerium võib-olla aasta pärast lahendab selle probleemi ühes teises seaduses. Pigem jäi see seadusest välja seetõttu, et see oleks tähendanud riigile lisaülesannete ja täiendavate rahaliste kohustuste võtmist, kuigi need kulud oleksid riigi mastaabis olnud väga väikesed.
Kokkuvõtteks. Loomulikult toetavad sotsiaaldemokraadid võlgade ümberkujundamise seaduse vastuvõtmist, sest seda on vaja sadadele perekondadele pankroti vältimiseks ja oma kodu kaotamise vältimiseks. Või vastupidi, sõltuvalt võlgniku varalisest olukorrast, pankrotimenetluse lühemaks läbimiseks. Aga teisalt on meil väga kahju, et lahendus on sisuliselt poolik, sest seda ei toeta kogu Eestit katva võlanõustajate võrgu olemasolu. See tekitab lisaraskusi võlgnikele ning suurendab nii kohtute kui ka võlausaldajate töökoormust võlgade ümberkujundamise protsessis. Aitäh!

Aitäh! Kui rohkem kõnesoove ei ole, siis lõpetan läbirääkimised ja me võime asuda seaduseelnõu 743 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde.
Muudatusettepanekuid on kokku 65. Nagu ikka nimetan muudatusettepaneku numbri, selle esitaja ja, kui esitaja ei ole juhtivkomisjon, siis ka juhtivkomisjoni seisukoha. Esimese muudatusettepaneku esitaja on Reformierakonna fraktsioon ja juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Teise ettepaneku esitaja on samuti Reformierakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on arvestanud seda ettepanekut täielikult. Kolmanda muudatusettepaneku esitaja on juhtivkomisjon. Neljanda muudatusettepaneku esitaja on Reformierakonna fraktsioon, see on sisuliselt arvestatud. Viienda muudatusettepaneku on esitanud Riigikogu liige Jaan Kundla, juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata, kuid tulenevalt meie kodu- ja töökorra seadusest ettepanek saalis hääletamisele ei kuulu. Kuuenda muudatusettepaneku esitaja on juhtivkomisjon. Seitsmes ettepanek, esitaja on Reformierakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on osaliselt arvestanud. Kaheksas muudatusettepanek, esitanud on juhtivkomisjon, nagu ka üheksanda ja kümnenda muudatusettepaneku. 11. ettepaneku on esitanud Reformierakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on sisuliselt arvestanud.
12. muudatusettepaneku on esitanud Reformierakonna fraktsioon ja ka seda on juhtivkomisjon  täielikult arvestanud. 13. muudatusettepanek on juhtivkomisjoni esitatud, samuti 14. ja 15. muudatusettepanek. 16. muudatusettepaneku on esitanud Reformierakonna fraktsioon ja juhtivkomisjon on seda täielikult arvestanud. 17. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. 18. muudatusettepaneku on esitanud Reformierakonna fraktsioon ja juhtivkomisjon on sisuliselt arvestanud. 19. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon.
20. muudatusettepaneku on esitanud Reformierakonna fraktsioon ja see on sisuliselt arvestatud. 21. muudatusettepanek on juhtivkomisjoni esitatud, samuti 22., 23. ja 24. muudatusettepanek. 25. muudatusettepaneku on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon ei ole seda ettepanekut arvestanud. Tulenevalt meie kodu- ja töökorra seadusest ei ole seda ettepanekut saalis hääletada võimalik. 26. muudatusettepaneku on esitanud samuti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, ka selle ettepaneku on juhtivkomisjon jätnud arvestamata ja nagu eelminegi ettepanek ei kuulu see ettepanek meie kodu- ja töökorra seaduse järgi saalis hääletamisele. 27. muudatusettepaneku on esitanud Reformierakonna fraktsioon ja juhtivkomisjon on seda täielikult arvestanud. 28. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. 29. muudatusettepaneku on esitanud Reformierakonna fraktsioon ja juhtivkomisjon on sisuliselt arvestanud. 30. muudatusettepaneku on esitanud Reformierakonna fraktsioon, täielikult arvestatud. 31. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. 32. muudatusettepaneku on esitanud Reformierakonna fraktsioon ja juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. 33. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon, samuti 34., 35. ja 36. muudatusettepaneku. 37. muudatusettepaneku on esitanud Reformierakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on arvestanud seda ettepanekut täielikult. 38., 39., 40., 41., 42., 43., 44., 45., 46. ja 47. muudatusettepanek on juhtivkomisjoni esitatud.
48. muudatusettepaneku esitaja on Reformierakonna fraktsioon ja ettepanekut on sisuliselt arvestatud. 49. muudatusettepaneku esitaja on samuti Reformierakonna fraktsioon ja seda on arvestatud täielikult. 50. muudatusettepaneku esitaja on taas Reformierakonna fraktsioon, see ettepanek on täielikult arvestatud, samuti 51. ettepanek. Ka 52. muudatusettepanek on Reformierakonna fraktsiooni esitatud ja juhtivkomisjon on samuti täielikult arvestanud. 53. muudatusettepaneku esitaja on juhtivkomisjon. 54. muudatusettepaneku on esitanud Reformierakonna fraktsioon, täielikult arvestatud. 55. muudatusettepanek on samuti Reformierakonna fraktsiooni esitatud, täielikult arvestatud. 56. muudatusettepaneku esitaja on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon ei ole seda ettepanekut arvestanud. Tulenevalt meie kodu- ja töökorra seadusest ettepanek saalis hääletamisele ei kuulu. 57. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon, samuti 58. ja 59. muudatusettepaneku. 60. muudatusettepaneku on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja juhtivkomisjon on seda ettepanekut täielikult arvestanud. 61., 62., 63., 64. ja 65. muudatusettepaneku esitaja on juhtivkomisjon.
Head kolleegid! Oleme läbi vaadanud seaduseelnõu 743 kõik muudatusettepanekud. Seaduseelnõu teine lugemine on lõpetatud.

Järgmine punkt tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme Kalle Pallingu!

Väga austatud juhataja! Head kolleegid! Vabariigi Valitsuse algatatud kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine lõpetati s.a 13. oktoobril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati s.a 20. oktoober kell 16.
Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon esitas eelnõu kohta ühe muudatusettepaneku, mille ta hiljem võttis tagasi. Keskkonnakomisjon vormistas üheksa muudatusettepanekut, millest kaheksa on tehnilist laadi. Muudatusettepanekud tulenesid järgmistest asjaoludest. Esiteks, eelnõu sätete erinev jõustumisaeg. Paragrahvi 1 punkt 4 käsitleb kalastuskaardi taotluste vastuvõtmise ajalist ühtlustamist alates 1. detsembrist, millest tulenevalt võetakse nii elektrooniliselt, posti teel kui ka Keskkonnaametile vahetult esitatud taotlusi vastu alates püügiaastale eelneva aasta detsembrikuu esimese tööpäeva hommikust kella 9-st, välja arvatud vähimõrra ja vähinataga püügi õiguse taotlused, mida võetakse vastu alates juulikuu esimese tööpäeva hommikust kella 9-st. Teiseks, euro kasutuselevõtt (muudatusettepanekud nr 6 ja 9). Kolmandaks, kalapüügi valdkondade menetlemise jaotamine eri seaduseelnõude vahel. Olgu mainitud, et keskkonnakomisjoni menetluses on käesoleval ajal kolm kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu: praegu teisel lugemisel olev eelnõu 798 ja peale selle veel eelnõud 724 ja 828.
Seaduseelnõusse on tehtud tehnilisi ja keelelisi muudatusi, mis ühelgi juhul ei muuda eelnõu sisu.
Keskkonnakomisjon otsustas oma s.a 8. novembri istungil teha Riigikogu täiskogule ettepaneku lõpetada eelnõu teine lugemine ja saata eelnõu kolmandale lugemisele.

Näib, et küsimusi ei ole. Suur tänu, austatud ettekandja, ettekande eest! Kas on soovi avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Vaatame läbi seaduseelnõu nr 798 muudatusettepanekud, neid on kokku üheksa. Esimese muudatusettepaneku esitaja on juhtivkomisjon. Muudatusettepanekute 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8 ja 9 esitaja on samuti juhtivkomisjon. Oleme kõik seaduseelnõu 798 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Vabariigi Valitsuse algatatud kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine on lõpetatud.

Järgmine punkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud looduskaitseseaduse ja ehitusseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Mark Soosaare!

Lugupeetud juhataja! Head ametikaaslased! Kes meist ei armastaks Eesti loodust, kes meist ei armastaks sinist taevast, puhast õhku, linnulaulu, vetevulinat? Aga et see kõik toimiks, peavad olema kindlasti hästi hoolitsetud ja kaitstud need alad, kus linnud pesitsevad, kus hülged paljunevad, kus taimed kasvavad.
Kui Eesti ühines Euroopa Liiduga, siis me võtsime kohustuse, et säilitame loopealsed looduslikud rannaniidud, poollooduslikud kooslused. Kui nüüd aruandeid vaadata, siis on näha, et me oleme oma lubadusest suutnud täita vaevalt kolmandiku. Meid, sotsiaaldemokraate, teeb väga murelikuks see, mis toimub looduskaitsealadel. Me ei räägi täna sellest, et kohalikud elanikud on halvasti kaasatud, sellest me jõuame tulevikus rääkida. Täna me räägime sellest, et rahva õiglustunne on üsna tugevasti riivatud, et mõned meist on võrdsematest võrdsemad ja on ise võtnud endale õiguse ehitada looduskaitsealale hooneid, mida kaitse-eeskirjad sinna ehitada ei luba.
On erinevaid juhtumeid. On juhtumeid, kui hooneid on ehitatud suisa omavoliliselt, aga on ka juhtumeid, kui ehitusload ja paberid on kõik korras, aga kui hakata neid pabereid lähemalt uurima, siis selgub, et näiteks Keskkonnaameti või Keskkonnaministeeriumi kooskõlastused on jäetud võtmata. Võib ju öelda, et tegemist on heausksete ehitajatega, kuid tekib küsimus, kas on tegemist ka heausksete omavalitsustega, kes need ehitusload on väljastanud.
See eelnõu ei ole suunatud mitte ühegi konkreetse ehitaja vastu, vaid puudutab üldjuhtumeid ja käsitleb vaid reservaadis või sihtkaitsevööndis asuva ebaseadusliku ehitise või rajatisega seotud lahendeid. Kehtiva looduskaitseseaduse ja ehitusseaduse kohaselt kuuluvad need ebaseaduslikud hooned lammutamisele, ent meie arvates on lammutamine omakorda suureks koormuseks väga õrnadel aladel, merelaidudel, kus pesitsevad väga erinevad linnuliigid ja kus poegivad hülged käivad karva vahetamas. Meil on laidusid, kus hüljeste pärast võib inimene käia ainult novembri keskpaigast kuni veebruari keskpaigani, ülejäänud ajal on seal täielik liikumiskeeld. Väga palju on laidusid, kus on inimeste liikumiskeeld aprilli algusest augusti alguseni, et linnud võiksid rahulikult pesitseda. Samal ajal on nendel laidudel õigus käia teadlastel linde rõngastamas ja vaatlemas. Seal on õigus käia nendel inimestel, kes teavad, millisel määral seal viibida võib, nii et see liigilist mitmekesisust ei vähendaks. On mõeldamatu, et nendel laidudel toimuksid peod, korraldataks ilutulestikke, seisaksid suvilad, et sinna ehitataks ujumisbasseine, et seal süvendataks sadamaid, aga ka sellised juhtumid on Eestimaal olemas.
Kuna teadlastel on vaja kusagil peatuda, teadlastel on tarvis jätta oma aparatuur loodust jälgima ja ka selleks, et neid hooneid, mis on ebaseaduslikult ehitatud, ei peaks tingimata lammutama, annab eelnõu Keskkonnaministeeriumile võimaluse sellised ebaseaduslikud ehitised riigistada, juhul kui neid hooneid võib kasutada teaduslikel eesmärkidel, ning nendel aegadel, kui inimesed võivad sihtkaitsevööndis või reservaadis liikuda, võib neid kasutada näiteks loodushariduslikel eesmärkidel.
Kasutades võimalust, tuletan ma meelde, et väga paljud Eestimaa laiud olid varem inimestega asustatud ja seal oli ka väga suur liigiline mitmekesisus. Üksikud inimesed, enamasti rannakalurid või kalurid lähedal asuvalt suuremalt saarelt, läksid suveks laiule elama, elasid väikeses kalurihütis. Neil oli tollal ühiskondliku looduskaitseinspektori dokument ja nad olid linnukuningad, kellega linnud väga hästi harjusid, sest linnud teadsid, et need inimesed ainult aitasid neil pesitseda ning pidasid nendel laidudel korda. Ka sellist süsteemi, juhul kui riik Keskkonnaministeeriumi või Keskkonnaameti näol võtab meie eelnõu alusel nõuks laidudele ebaseaduslikult ehitatud hooned riigistada, saaks kasutada selleks, et väga head loodushoiutava taastada.
Head kolleegid! Olete kõik kirjaoskajad inimesed. Loodan, et kõik asjahuvilised on eelnõuga tutvunud. Jään küsimusi ootama. Aitäh!

Aitäh! Küsimuseks saab sõna Trivimi Velliste. Palun!

Aitäh, proua aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Nagu me teame, on ajaloost tulenevalt maailma eri riikides loodushoid ja keskkonnakaitse väga erinevalt korraldatud, loodushoiu ja ehitamise vahekord on eri riikides väga erinev. Kas sa võiksid tuua näiteid mõnest riigist, kus see on kõige paremini korraldatud, kus on ühelt poolt loodus- ja keskkonnahoiu, teiselt poolt ehitustegevuse optimaalne vahekord, ning võib-olla mõne näite abil illustreerida seda, millest me võiksime ja saaksime eeskuju võtta?

Mulle on olnud sümpaatne Rootsi ja võib-olla ka Itaalia, kus rannikul on jälgitud ajaloolist traditsiooni, et igaüks, kellel on rannikul või saarel kinnistu, võib oma paadiga randuda omaenda krundil. Igaüks, kes on võtnud nõuks sõita Tallinnast Stockholmi, on skväärides näinud paadimajakesi ja krunte, mis ulatuvad randa. Selline segasüsteem, kus peaaegu kõikjal on võimalik randa pääseda, kuid nn kallasrada ei ole (see kord-korralt katkeb), on minu arvates päris mõistlik. Me teame üsna palju neid linnu, olgu see siis Amsterdam või Veneetsia, kus on kanalite süsteem ja kus täpselt samuti ei ole igaühel võimalik kohe vee juurde minna, sest kinnistud ulatuvad vee äärde ning majad seisavad otse vee ääres. Minu meelest on selline segasüsteem väga tore ja kultuuriliselt mitmekesine. Ma arvan, et umbes samasugune süsteem võiks olla ka näiteks Pärnu linnas, Pärnu jõe ääres. Inimesed ei pea tingimata igal pool käima hoonete ja vee vahelt. Ma loodan, et ma sain küsimusest õigesti aru. Aga täpsemaks minnes: teatavasti on Hispaanias võetud ette ebaseaduslikult randa ehitatud hoonete lausa massilist lammutamist. Meile on eeskujuks ka Hispaania põhiseadus, mis lubab neid isikuid, kes kasutavad omandit rahvuslikku loodus- ja kultuuripärandit kahjustavalt, võtta lausa kriminaalvastutusele, ning Šveitsi põhiseadus, mis näeb ette, et kui omandit kasutatakse loodus- ja kultuuriväärtuste hoidmise vastaselt, siis võib selle omandi eksproprieerida. Täienduseks, hea kolleeg, niipalju, et me eelnõu esitades jätsime teatud loomingulise vabaduse ka kolleegidele Riigikogus ja keskkonnakomisjonile, sest sellist terminit nagu "riigistamine" meie seadusruumis ei ole. On kaks varianti, üks meetod on võõrandamine või sundvõõrandamine ning teine on konfiskeerimine. Konfiskeerimine on see, millega karistatakse kuriteo eest, sundvõõrandamist kasutatakse siis, kui on tarvis avalikes huvides omandit võõrandada. Aga kindlasti te kuulete keskkonnakomisjoni esimehe Mart Jüssi ettekandest, et kahjuks ei Vabariigi Valitsus ega keskkonnakomisjon ei leidnud võimalust ei ühes ega teises suunas liikuda, vaid valitsuse arvates on olemas hoopis üks teine tee, millest keskkonnakomisjoni esimees meile kõigile kindlasti värvikalt räägib.

Aleksei Lotman, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Tunnistades, et probleem on olemas ja vajab senisest tõhusamat lahendamist, ei saa ma selle eelnõu raames päris täpselt aru, kuidas riigistamine on ette nähtud. Kas kogu kinnistu riigistatakse kinnisasjana või riigistatakse üksnes hoone koos hoonestusõigusega? See jäi mulle arusaamatuks.

Aitäh selle küsimuse eest! Ega seadus ise ei peagi ette nägema kõiki rakendusmeetmeid ega elluviimise teid. On võimalik edasi tegutseda juba kohtulahendite abil või Keskkonnaministeeriumi määruste alusel, kuid kinnisasja sundvõõrandamise seadust on raske siin kasutada, sest sel juhul tuleks kinnisasja sundvõõrandamise seadusesse sisse tuua ka vallasasja sundvõõrandamise mehhanism, mida seal praegu ei ole. Juhtumid on erinevad. On juhtumeid, kui tegemist on kinnistutega, kuid enamikul juhtumitel, mida meie sihtkaitsevööndites silmas peame, seda ei ole. See on minu vastus.

Jaan Õunapuu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Jah, ma olen ka nõus, et probleem on olemas ja probleem on tõsine. Minu küsimus lähtub kehtivast ehitusseadusest ja võimalikest sanktsioonidest. Teadaolevalt saab praegu määrata kas rahatrahvi või lammutuse. Meie esitatud eelnõust tuleb välja riigi poolt ülevõtmine ja ühistes huvides kasutamise võimalus. Menetluse käigus on ühiskondlik arvamus küll olnud selline, et raha eest ikka vist ei ole võimalik kõike seda osta, aga keskkonnaminister on siin alles hiljuti välja öelnud, et miljoni krooniga peaksid olema mured murtud. Kui eetiline see tegelikult on?

Aitäh hea küsimuse eest! Ma arvan, et selline lahendus, kus miljoni krooniga ostetakse õigus, et ebaseaduslik hoone võib püsti jääda, riivab üsna sügavalt rahva õiglustunnet. Pärast seda, kui omanik on trahvi ära maksnud, ei ole võimalik temalt enam lammutamist nõuda, sest topelt karistusi Eesti seadusruum ette ei näe.

Austatud ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ettekande eest! Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni esimehe Mart Jüssi!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Keskkonnakomisjon arutas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud eelnõu 8. novembri istungil. See eelnõu oli pälvinud laialdast tähelepanu, meile olid tulnud oma arvamust esitama koguni kolme ministeeriumi esindajad. Need olid Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna spetsialist Liina Vaher, Keskkonnainspektsiooni looduskaitseosakonna juhtivinspektor Helena Täär, Justiitsministeeriumi õigusloome korralduse talituse nõunik Eneli Illaru ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ehitus- ja elamuosakonna juhataja Margus Sarmet ja ehitus- ja elamutalituse peaspetsialist Ülle Reidi. Sellises, ütleme, nõuandvas koosseisus me arutasime selle eelnõu sisu. Kõigi kolme ministeeriumi esindajate seisukohtades oli palju ühist, aga ka mõned erinevused, mida ma tahan teile esitada.
Alustan Keskkonnaministeeriumist. Arutluses selgus, et me tõepoolest tõdeme, et ebaseaduslikul alusel kaitsealadele ilmunud või kerkinud ehitiste või rajatiste probleem on Eestis olemas, aga selgub ka, et see on piiratum, kui me võib-olla ette kujutame, kui me tegelikke andmeid ei tea. Tegelikult on viimasel viiel aastal olnud kuus sellist juhtumit, mida Keskkonnainspektsioon on pidanud menetlema, neist neli on olnud seotud ehitistega ja kaks rajatistega. Muidugi oleks selliste ehitiste kõrvaldamisel oluline eelkõige rakendada lammutamise võimalust, aga nagu siin on juttu olnud, on teine võimalus mõjutada rahaga ehk anda terminile "miljonivaade" selge sisu. See oli lihtsalt selline seisukoht, mis komisjonis kõlas, seda me oleme ka pressist keskkonnaministri suu läbi kuulnud. See on seisukoht, mille see ministeerium on esitanud.
Oluline Keskkonnaministeeriumi poolt vaadates oli arutelu, kas neid hooneid saaksid kasutada teadlased, ehk arutelu nende rangete piirangute vööndis asuvate hoonete otstarbekuse üle. Alati ei ole üheselt selge, et neid saaks teaduslikel eesmärkidel kasutada. Tekib ju küsimus, mis on primaarne, kas see, et teadlane teeb selles piirkonnas mingit spetsiifilist tööd, lähtuvalt vajadusest, või see, kui seda tööd tehakse sellest võimalusest lähtudes, et seal on mõni hoone. See vastuolu on tegelikult üsna oluline. Selle juurde tulen ma natuke hiljem tagasi.
Justiitsministeerium viitas otseselt selle eelnõuga seotud põhimõttelisele ja väga fundamentaalsele asjaolule ehk vastuolule põhiseadusega või riivele põhiseaduse §-ga 32, mille järgi selliste meetmete kohaldumisega peaks kaasnema õiglane ja üheselt mõistetav hüvitis. Tekib nii õiguslik kui ka filosoofiline probleem, et kui ebaseaduslikult rajatud ehitis on riigistatud ja õiglaselt hüvitatud, siis missuguse tehinguga sellisel juhul on tegemist. See ei ole jällegi selge lahendus.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajad juhtisid tähelepanu olukorrale, mis tekib siis, kui võõrandatakse ehitis, mis on ebaseaduslikult rajatud, aga ometi jääb see kinnisasjale, kinnistule. Sellisel juhul tuleks ju hakata seda teistpidi seadustama, siis juba riigile kuuluvana, ehitus- või hoonestusõiguse kaudu, ja tuleks hakata läbi rääkima seda, mis puudutab sellise vallasasja kinnistul pidamist. Sõltumata sellest, on see looduskaitsealal või mujal, sellise asjaga kaasnevad probleemid on palju laiemad, kui võib-olla esmapilgul tundub.
Ka komisjoni liikmed proovisid seda olukorda käsitleda ühest ja teisest küljest, tuues näiteid teistest eluvaldkondadest, kui inimene on seadusvastaselt toiminud. Aga me leidsime, et need kõik ei ole nii üheselt võrreldavad ehitise püstitamisega kaitsealale, et me saaksime analoogiat kasutada.
Mul oli komisjonis võimalus (kasutan seda võimalust ka saalis) öelda, et minu elutööst väga suur osa on möödunud kaitsealade sihtkaitsevööndites ja reservaatides. Ma ei ole kunagi mõelnud, et seda tööd seal oluliselt mõjutaks see, kas seal on mõni ehitis või ei. Kui töö ehitist, kas või ajutist ehitist, nõuaks, siis selleks on riigis ju ometigi olemas kord, kuidas sellise ehitise sinna kas või ajutiselt püstitada või viia saaks, kui teadusliku uurimise otstarve sellise ehitise kasutamist sihtkaitsevööndis või reservaadis tõepoolest eeldaks.
Sellise arutelu tulemusena võttis keskkonnakomisjon vastu otsuse (4 poolt, 2 vastu, 1 erapooletu) mitte lõpetada looduskaitseseaduse ja ehitusseaduse muutmise seaduse eelnõu 825 esimest lugemist ja lükata eelnõu tagasi. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Läheme küsimuste juurde. Küsimuseks saab sõna Eiki Nestor.

Aitäh! Kui mingi hoone on ebaseaduslikult rajatud ja kuulub sundvõõrandamisele õiglase tasu eest, kuidas saab siis üldse eeldada, et see õiglane tasu võiks olla midagi muud kui null? Kui ebaseaduslik hoone sundvõõrandatakse, siis õiglane tasu on null krooni, null eurot või mida iganes. Kuidas saab üldse eeldada, et see on mingi muu arv?

Põhimõtteliselt on siin selge viide põhiseaduse paragrahvile, mis ütleb, et vara võõrandamisega peab kaasnema hüvitis. Kui suur see on, mis on selle rahaline väärtus, seda me nii täpselt ei arutanud, kuigi, jah, see arutelu põhines sellel, et selline põhiseaduse säte on olemas ning seda tuleb ka selles kontekstis kaaluda.

Kalev Kotkas, palun!

Tänan, proua eesistuja! Austet komisjoni ettekandja! Mulle on jäänud selline mulje, et komisjon on proovinud kontekstist välja rebida ja absolutiseerida paari väljendit. Selle eelnõu tegelik vaim ei kohusta mitte millekski, vaid loob võimaluse. Riigistamine on võimalik, kui ehitist on võimalik kasutada mitte ainult teaduslikul eesmärgil, vaid ka muudest üldistest huvidest lähtudes. Teile meeldib rohkem lammutamine. Kas on võimalik, et ka lammutamisega kaasneb negatiivne keskkonnamõju?

Aitäh! Kui me vaatame seda konteksti, et tegemist on ehitiste või rajatistega kaitsealadel, kaitserežiimiga vööndites (reservaadis on karm kaitserežiim, sihtkaitsevööndis mitte nii karm), siis tekib põhimõtteline küsimus, milleks peaks seal olema hoone ja kuidas seda saaks kasutada teaduslikel või muudel eesmärkidel. Me lähtusime eelkõige sellest kui looduskaitselisest aspektist. Ma ütlesin ka komisjonis, et ega hoone iseenesest oluliselt loodust ei mõjuta. Tegelikult mõjutavad loodust selle hoonega kaasnevad inimesed, sest loodusesse paigutatud esemetega loodus harjub või talub neid, aga nende esemetega kaasnevate inimestega harjumine, kui nad käivad seal episoodiliselt, on palju raskem. Iseenesest hoonet kui maastikuobjekti vaadates me võib-olla keskkonnamõju nii ei taju, kui siis, kui inimene seda hoonet kasutab, eriti just episoodiliselt, aga mitte pidevalt. Siis ei ole vahet, kas tegemist on teadlaste, rahvakunstiansambli või mõne muu kollektiiviga, kes seda hoonet kasutab. Aga mis puutub lammutamisse, siis ka lammutamine on selline füüsiline tegevus, mis nii maastikku kui ka keskkonda mõjutab. Ka seda ei tohiks minu arust dramatiseerida, ka lammutustööd saab teha keskkonnaseisundit arvestades, näiteks linnusaartel võib lammutamist väga vabalt teha talvel, kui pinnas on külmunud ja linnud lõunamaale ära lennanud. See ei ole selline asi, mida me peaksime hakkama tegema mootorsaagidega keset kena pesitsusaega. Nii nagu ehitamisel on oma mõju, on ka lammutamisel, aga mõlemat mõju saab maksimaalselt vähendada. Kui lammutamine on paratamatu, siis tuleb ka seda teha niimoodi, et see loodust võimalikult vähem häiriks. Mõne väiksema ehitise võib tegelikult vabalt talvel põlema panna ning see on mõne hetke pärast sealt kadunud, tuul viib tuha laiali ja ongi kõik. See ei ole nii absoluutne, nagu seda võib-olla tahetakse näha või näidata.

Eiki Nestor, palun!

Praeguses õigusruumis, ma saan aru, on asi nii, et kui keegi on keeluvööndisse hoone rajanud ja tal ei ole raha, et oma patutegu välja osta, siis ta lammutab oma maja maha. Siis saabub ilus suvi, loodusteadlane Jüssi läheb Riigikogu liikmeks olemise kogemuse võrra rikkamana looduskaitsealale tagasi ja talle pannakse sinna püsti ajutine hoone, kui tal hoonet vaja on. Selline on kehtiv õigusruum. Kas olukord narr ei näi? See pole nagu otstarbekas.

Ei, see kindlasti ei ole normaalne, kui sellele, kes sinna suvel läheb, olen see siis mina või keegi teine teadlane, pannakse püsti samasugune hoone, nagu just talvel maha sai võetud. Siin on küsimus ikkagi otstarbes, selles, millist hoonet me vajame. Ma võin tuua markantse näite. Kui ma tahan teha loodusuurimuslikku tööd, siis mulle täiesti piisab, kui sellestsamast piirkonnast lõigatud roogu panna ühte väga suurde hakki, et varjata minu kogu seal piirkonnas elavate olevuste eest. Kui ma olen oma vaatlustöö seal ära teinud, siis võib selle roohaki viia sinna, kus saab sellest teha katust või midagi muud. Me ei saa võrrelda neid hooneid, mis püstitatakse meeldivaks suveveetmiseks, nende hoonete või rajatistega, mida kasutatakse varjena teadusliku töö tegemiseks. See ei ole nii üksühene, et me saaksime öelda, et suvilat ei tohi ehitada, aga teadlastele ehitada võib. Me võib-olla räägime hoopis teistsugustest rajatistest.

Kalev Kotkas, palun!

Tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Sa tõid olukorra kirjeldamisel näite, et viimase nelja aasta jooksul on Keskkonnainspektsioon pidanud tegelema kuue ebaseadusliku hoone püstitamise juhtumiga. Järelikult on probleem olemas. Kas keskkonnakomisjonil on mõni muu idee, kuidas sellist anarhia sugemetega käitumist tulevikus vältida, kui te seda konkreetset eelnõu ei toeta?

Aitäh! Kõik keskkonnakomisjonis arutelus osalenud osapooled ja ka siin saalis täna arutelus osalenud osapooled ju tunnistavad, et see on probleem, kui seadusvastaselt kerkivad rajatised sinna, kus need näiteks looduskaitsepiirangutest tulenevalt olla ei tohiks. See probleem on tõesti olemas. Kuus rajatist viie aastaga – see näitab, et probleemil ei ole sellist mastaapi, et see oleks täiesti kontrollimatult väljunud n-ö inimese haardest. Ma usun, et ka selle eelnõuga sellele tähelepanu juhtimine on oluline selleks, et seda probleemi laiemalt teadvustataks. Aga eelkõige ma arvan, et siin ei ole küsimus sanktsioonides ega karistustes, võõrandamises, lõhkumises või trahvimises. Pigem peaks see lahendus olema arusaamises, milleks on kaitsealadel seatud piirangud, et seal ei peaks olema ehitisi, ja inimesed, kes tegelikult tahaksid neid alasid ühel või teisel viisil asustada, peaksid otsima aktiivselt võimalusi, et need ehitised ei tekiks sinna kohta, kuhu see esimene valik langeb. Kui ma töötasin Vilsandi rahvuspargis, olin seal seotud aruteluga sihtkaitsevööndis ühe talu taastamise üle. Põhimõtteliselt oleks see olnud võimalik, kui oleks arvestatud hulka tingimusi. Ma tõesti ei tea, kuidas see protsess lõppes, sest ma tulin sealt enne ära. Aga eelkõige läbirääkimised, teadlikkus ja arusaamine, milleks on need piirangud seatud, peaksid olema need, mis inimeste käitumist peaksid piirama. Seda tegevust päris vältida ei saa, aga see, et viie aastaga on rajatud kuus rajatist, näitab, et see ei ole praegu küll selline olukord, mis oleks täiesti käest ära läinud. Ma usun, et me oleme Eestis pidanud nägema selles mõttes palju hullemaid aegu.

Hea ettekandja, aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Mark Soosaare!

Lugupeetud juhataja! Head kaasteelised! Ma jätkan sealt, kus lugupeetud kolleeg Mart Jüssi lõpetas. Tõepoolest, me peame nendele probleemidele tähelepanu juhtima, sest küsimus on selles, kuidas me hoiame oma suurimat ressurssi – Eesti loodust, loodusvarasid ja looduskeskkonda. Ilmselt, kui eelnõu täna menetlusest välja hääletatakse, oleme kohustatud homme tulema uue ja laiendatud eelnõuga, mis ei piirdu ainult sihtkaitsevööndi ja loodusreservaadiga, vaid kuhu tuleb ka looduskaitsealad sisse võtta. Seal ei ole neid juhtumeid enam mitte kuus, vaid 42.
Mis puutub meie põhiseaduse § 32, mis vastab Prantsuse esimesele põhiseadusele (koostatud ja vastu võetud aastal 1789) ning mis ütleb, et eraomand on puutumatu ja püha, siis tõepoolest on seal selline lause, et omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Aga põhiseadus ei ütle mitte midagi ebaseadusliku vara kohta. Justiitsministeerium võiks endale selgeks teha, et on olemas kahte sorti vara: seaduslik vara ja ebaseaduslik vara. Ärgem unustagem selle § 32 üht väga olulist lauset, mida Prantsuse põhiseaduses tollal ei olnud, aga Euroopa põhiseadustes nüüd on. See lause on selline: "Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt." Mul on väga kahju, et Vabariigi Valitsus oma arvamuses selle lause ära unustas. Mis muud, Justiitsministeerium ilmselt ei taha tülika probleemiga tegelda. Las siis jäävad need ebaseaduslikud hooned püsti, nagu need on, sest ühtegi lammutamisjuhtumit me küll kuulnud ei ole ja kui me samamoodi edasi laseme, siis ei kuule ka.
Vastates teadlasele Mart Jüssile, mu heale kolleegile, kellega meil on palju ühiseid huvisid, seoseid ja mõtteid, võin ma, Mart, sulle küll öelda, et mina tean neid teadlasi, kes on valmis jätma oma aparatuuri mõnda sellisesse ebaseaduslikult ehitatud, kuid tulevikus riigistatavasse hoonesse, kus aasta ringi jälgitakse kaitseala ilmastikku, loodust jne. Ma tean ka neid ornitolooge ja olen nendega rääkinud, kes on valmis ööpimeduses minema sellesse hoonesse, juhul kui see muidugi sobib, ning tulema sealt välja järgmisel öösel või nädala pärast. Ma küll kahtlen selles, Mart Jüssi, et ei ole vahet teadlaste ja rahvatantsuansamblite vahel. On küll, väga suur vahe on. Ma ei tea, millises rahvatantsuansamblis sina tantsid, mina ei tantsi üheski ja ma ei ole ka teadlane, aga ma tean teadlasi, kes linde rõngastades vaatavad täpselt kella järgi, kui kaua nad pesade juures viibida võivad, et pesadelt lahkunud lindude munad ei jahtuks ja et kajakad ei tuleks väga haruldaste liikide mune hävitama, ning eemalduvad siis ettevaatlikult ja kiiresti. Tean ka neid kalureid, keda ei ole instrueeritud ja kes teevad laidudel väga palju kahju. Olen isiklikult olnud tuttav nende meestega, kes laidudel elasid ja kes väga täpselt teadsid, mida on vaja teha selleks, et liigirikkus säiliks. Kahjuks tean ka üsna palju neid keskkonnaametnikke, kes on kategooriliselt selle vastu, et taastada aastasadu kestnud süsteem, kui laidudel elasid kohalikud kalurid, kes hoidsid linnustikku. Ma usun, et neid ehitisi saab kasutada näiteks ka merereostuse puhul, kui on tegemist määrdunud lindudega, keda on vaja ravida ja puhastada. Eesmärke, milleks neid rajatisi võib ja saab kasutada, on väga palju. Rääkisin eelnõu esitledes nende hoonete kasutamisest loodushariduslikel eesmärkidel. Pealegi tuletan meelde, et see eelnõu ei kohusta riigistama, see on üks võimalus, mis Vabariigi Valitsusele antakse. Aitäh!

Aitäh! Palun kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised esindaja Mart Jüssi!

Pöördun läbirääkimiste formaadis veel korra teie poole, head kolleegid, et selle teema juurde korraks tagasi tulla. Ma ei hakka vastama hea kolleegi Soosaare repliikidele, mis puudutasid teadlaste, kalurite ja rahvatantsuansamblite toimetamist meie maastikel. Küll aga vaatan sellele probleemile natuke laiemas kontekstis.
Ka minule tundub vahel, et ühte või teise kohta ehitamine on ebamõistlikult piiratud. Samamoodi tundub mulle, et on täiesti jabur ehitada mõnda kohta neid hooneid, lähtudes selle paiga ilust või loodusväärtustest. Vahel öeldakse, et maastik ilma majata on tegelikult väärtusetu jne. Need on teatud väärtushinnangud, mille ümber on palju arutelusid, aga kõige aluseks peaksid minu arust olema ühiskondlikud kokkulepped, mida me kutsume planeeringuteks. Neid asju peaks hoolega ette valmistama, neid tõsiselt järgima ja proovima neist ka kinni pidada. Sellepärast et ka looduskaitseliselt vajalike või väärtuslike alade soneerimine on teatud mõttes planeeringu ülesanne ja on kokku lepitud, mida me seal teeme ning mida me seal ei tee. Tihtipeale öeldakse, et looduskaitseala on mõnes mõttes inimese poolt maha jäetud ala, kus on 20, 30, 40 või 100 aastat tagasi olnud inimasustus, seal on olnud külad ja inimesega kaasnev infrastruktuur ning miks me ei võiks seda seal taastada, see on ajalooliselt seal ju olnud, teatud kohtades võib isegi vanadele vundamentidele hooned taasrajada. Tegelikult on oluline ka see arusaamine, milline oleks nende taastatud hoonete otstarve inimeste jaoks, kes seal elavad. Hoone taastamine kohta, kus see võib-olla kunagi on olnud, ei pruugi olla otstarbekas selles mõttes, et see ei oleks enam see eluhoone, sest see paikkond ise enam ei pakuks inimesele elatist. Need asjad on mõnes mõttes saanud ka oma aja ja ajaloolise puudutuse.
Kui vahepeal planeeringud ja kokkulepped sõlmiti niimoodi, et me teatud kohti ei kasuta või proovime inimasustuse suunata nendesse piirkondadesse, kus kokkulepe looduse ja inimtegevuse vahel on kergemini saavutatav, siis me peaksime seda ka edaspidi tegema, aga mitte proovima neid vigu, mis on tehtud, või rikutud kokkuleppeid kuidagi tagantjärele kui mitte just seadustada, siis vähemalt kinnistada.
Teadlastele ja ma arvan, et ka paljudele teistele, kes loodusega ja looduskaitsealadel töötavad, on paikkonna looduse looduspärasus või, võiks öelda, metsikus, algupärasus, olulisem kui infrastruktuur, mis ühel või teisel moel tööd hõlbustaks. See, kuidas need muutused seal seoses inimese kohalolekuga tekivad, ei pruugigi olla märgatavad sellel hetkel, kui neid plaanitakse, need võivad alles hiljem välja tulla.
Minu arust peaks üldistes planeerimisküsimustes pigem rohkem läbi rääkima selle, kuhu inimene tänapäevases, mõneti muutunud maailmas paremini sobib ja millised alad võiksid jääda inimesest pigem puutumata, ning proovida nendest saavutatud kokkulepetest maksimaalselt kinni pidada. Kui viga on tehtud, siis tuleks see tõesti pigem kõrvaldada kui n-ö põlistada. Aitäh!

Aitäh! Kõnesoove rohkem ei ole, lõpetan läbirääkimised. Juhtivkomisjon tegi ettepaneku seaduseelnõu 825 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku seaduseelnõu 825 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepanekut toetas 45 Riigikogu liiget, vastu oli 19, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust.
Seaduseelnõu 825 langes menetlusest välja.

Järgmine eelnõu on väliskomisjoni algatatud riigivaraseaduse täiendamise seaduse eelnõu. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Marko Mihkelsoni!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lubage mul tutvustada selle aasta suvel, täpsemini, 14. juunil Riigikogu väliskomisjoni algatatud riigivaraseaduse täiendamise seaduse eelnõu.
Eelnõu eesmärk on anda nii Riigikogule kui ka Vabariigi Presidendile õigus asutada sihtasutusi. Oma aruteludes oli väliskomisjon arvamusel, et ehkki üldjuhul on sihtasutustes osalemisega seonduv täitevvõimuasutuste pädevuses, võib erandjuhtudel olla siiski otstarbekas teostada asutajaõigusi ka Riigikogul ja Vabariigi Presidendil. Ma tuletan meelde, et ka praegu on Vabariigi Presidendi juures tegutsemas kaks sihtasutust (Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu ja Eesti Koostöö Kogu), mis on asutatud varem kehtinud seaduse alusel, kuid hetkel puudub nende tegevusel õiguslik alus.
Aga tegelikult vajaduse selle seaduseelnõu, riigivaraseaduse täiendamise seaduse eelnõu järele, mille algatas Riigikogu väliskomisjon, tingis päris pikk arutelu Eesti Välispoliitika Instituudi praeguse seisu ja tuleviku üle. Need arutelud ulatuvad juba eelmise Riigikogu aegadesse. Ma tuletan meelde, head kolleegid, et Riigikogu väliskomisjon pööras juba 2004. aastal oma arvamuses tähelepanu vajadusele tugevdada Eestis tegutsevaid välispoliitikaga, julgeolekupoliitikaga, Euroopa Liidu poliitikaga seonduvaid mõttekodasid ja toetada nende tegevust. Välispoliitika instituudi nõukogus, mille koosseisu siinkõneleja kuulub ja mida juhib välisminister Urmas Paet, on neid arutelusid viimase kahe aasta jooksul peetud. Eelmise aasta lõpus jõudsid ka välispoliitika instituut ja instituudi nõukogu otsusele, et arvestades rahvusvahelist kogemust (ennekõike peeti ja peetakse ka praegu silmas meile võib-olla kõige lähemal asuvat mudelit ehk Soome välispoliitika instituudi ajalugu ja tema üleviimist välisministeeriumi alluvusest Eduskunna, Soome parlamendi alluvusse), võiks samasugust mehhanismi kasutada ka Eestis, et kindlustada välispoliitika instituudile selgem ja pikaajalisem finantseering ning Eesti Vabariigi parlamendis esindatud poliitiliste jõudude laiem toetus.
Välisminister Urmas Paet tutvustas oma seisukohti välispoliitika instituudi nõukogu esimehena väliskomisjonis 8. märtsil s.a, misjärel otsustas väliskomisjon tellida Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonnalt kaks analüüsi. Kõigepealt selleks, et täpsemalt vaadata, millised on olnud sammud näiteks Soomes või Rootsis, ja teise analüüsi sisu oli see, mida peaks sel puhul, kui väliskomisjon otsustaks toetada välispoliitika instituudi nõukogu otsust viia instituut Välisministeeriumi alluvusest Riigikogu alluvusse või eelarvereale, konkreetselt ette võtma, kas selleks on vaja ka seadusi muuta või täiendada. Need analüüsid valmisid selle aasta aprillis ja mais. Need annavad väga hea ülevaate sellest, miks, millistel põhjustel ja kuidas toimus näiteks välispoliitika instituudi ümberkujundamine meie põhjanaabrite juures. Seal ei olnud selle sisu mitte ainult tehniline üleviimine ühelt eelarverealt teisele, valitsuse realt parlamendi reale, vaid väga selgest poliitilisest konsensusest kujunenud arusaam, et riigi välispoliitika, rahvusvaheliste suhete ja Euroopa Liidu poliitika analüüsimiseks mõeldud sõltumatu teadusasutuse asumine just nimelt parlamendi real on kõige parem. Selleks võttis, muuseas, Eduskund 2006. aasta juunis vastu ka spetsiaalse seaduse, milleks oli rahvusvaheliste suhete ja Euroopa Liidu asjade uurimise instituudi seadus.
Nende arutelude käigus, mida on peetud nii välispoliitika instituudi nõukogus kui ka väliskomisjonis (arutelu on olnud ka Euroopa Liidu asjade komisjonis ja ka majanduskomisjonis, kes on seda seaduseelnõu menetlenud), on olnud ka küsimusi, kas Eestis tegutsevaid, meie välispoliitikaga kokkupuutuvaid või välispoliitilisi küsimusi uurivaid instituute on piisavalt. Kas mõningaid asutusi (siin on ennekõike välja toodud Kaitseministeeriumi haldusalas olevat Rahvusvahelist Kaitseuuringute Keskust) oleks näiteks mõistlik teistega ühendada? Arutelude käigus on eri ajal jõutud ikkagi arvamusele, et nende asutuste tegevus ei kattu. Kaitseuuringute keskuse puhul on tegemist ennekõike julgeolekupoliitiliste ja kaitsealaste uuringutega, milles peaaegu üldse ei puudutata Euroopa Liidu välispoliitikaga seonduvat või Euroopa Liiduga seonduvat tervikuna, samamoodi rahvusvahelisi suhteid, näiteks energiapoliitikat, energiajulgeolekuküsimusi jne. Nii et siin on eri tasanditel üksmeelselt leitud, et välispoliitika instituudi roll Eestis on vajalik ning tema tugevdamiseks on üks parimaid viise tema toomine Riigikogu eelarveruumi.
Otsust eelnõu algatada toetas väliskomisjoni istungil s.a 14. juunil 5 komisjoni liiget, vastu oli 3 (kõik need 3 liiget kuuluvad Reformierakonna fraktsiooni). On mõneti arusaamatu see vastuolu, mis on tekkinud Rahandusministeeriumi ja Välisministeeriumi vahel, aga loodetavasti me suudame selle eelnõu menetlemise käigus tekkinud eriarvamused või erinevad seisukohad siluda, just nimelt selle eesmärgi saavutamise nimel, mis on ikkagi selle eelnõu algatamise tegelik põhjus: luua võimalusi ja eeldusi meie välispoliitikaalaste teadusuuringute ja seisukohtade mitmekesistamiseks. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Palun majanduskomisjoni ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni esimehe Urmas Klaasi!

Proua aseesimees! Austatud kolleegid! Majanduskomisjon arutas kolleegide ehk väliskomisjoni algatatud riigivaraseaduse täiendamise seaduse eelnõu komisjoni istungil kahel korral: 28. oktoobril s.a ja 8. novembril s.a. Vahepeal toimus ka üks eelnõu esimest lugemist ettevalmistava töörühma nõupidamine. 8. novembri istungil otsustas komisjon teha täiskogule ettepaneku eelnõu 783 esimene lugemine teha täiskogus 16. novembril, ettepanek on esimene lugemine lõpetada ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva, s.o 22. november kell 18 (otsused tehti konsensuslikult). Samuti otsustati küsida põhiseaduskomisjonilt arvamust Riigikogu väliskomisjoni algatatud riigivaraseaduse täiendamise seaduse eelnõu 783 põhiseadusele vastavuse kohta.
Mõnda teemat, mis majanduskomisjoni koosolekutel seoses selle eelnõuga arutlusel olid, ma markeerin lähemalt. Kõigepealt see, kas välispoliitika instituudi eelarve jätkusuutlikkuse tagamiseks on mõttekas muuta riigivaraseadust või on võimalik välispoliitika instituudi eelarvet kasvatada olemasolevat staatust säilitades, kui asutajaõigusi teostab Välisministeerium, ja kas Riigikogule kui põhiseaduslikule institutsioonile asutajaõiguste andmine ei ole vastuolus põhiseadusega, sest ka Vabariigi Valitsuse eitavas seisukohas selle eelnõu kohta on välja toodud, et sellise õiguse teostamine on oma olemuselt täitevvõimu ülesanne, täitevvõimu kompetentsis. Esimesel puhul Rahandusministeeriumi ametnik (28. oktoobril olid kohal ministeeriumi nõunik Tarmo Porgand ja juhtivspetsialist Karin Silm ning 8. novembril samuti nõunik Tarmo Porgand) vastas 8. novembri komisjoni koosolekul, et Rahandusministeerium on seisukohal, et põhimõtteliselt on ka praegu võimalik näha Riigikogu Kantselei eelarves ette sihtotstarbeline eraldis, finantseerimaks välispoliitika instituuti. Teises küsimuses, mis puudutas võimalikku rollide jaotust täitevvõimu ja seadusandliku võimu vahel, rollide jaotust põhiseaduslike institutsioonide vahel, leidsime, et on tark küsida parlamendi põhiseaduskomisjoni arvamust selle küsimuse kohta. Sellise kirja me põhiseaduskomisjonile saatsime.
See mõttevahetus päädis, nagu ma ütlesin, komisjoni otsustega, millest teile kohe alguses ette kandsin. Tänan!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Väliskomisjoni algatatud riigivaraseaduse täiendamise seaduse eelnõu 783 esimene lugemine on lõpetatud. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 30. november kell 18.

Järgmine eelnõu on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Evelyn Sepa!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Oleks lihtne öelda, et me oleme selle eelnõu üle siin saalis juba korduvalt mõtteid vahetanud. Mõnes mõttes me oleme kodakondsuse teemadel siin rääkinud palju kordi, aga, olgem ausad, me oleme küll rääkinud, kuid ei ole selle juures mõelnud ega vaadanud tulevikku, vähemalt mitte sedavõrd kaugele, kui kaugele me peaksime vaatama.
Ei ole mingi saladus, et Eesti nagu kõik ülejäänud Euroopa või arenenud maailma riigid konkureerivad absoluutselt kõige pärast, nad konkureerivad transiidi, inimeste, tööjõu, ajude, kapitali, elukeskkonna ja mille iganes pärast. Ka Eesti konkureerib inimeste, ajude ja tööjõu pärast. Me ei ela siin n-ö umbses sopis sõltumata sellest, millised arengud on mujal maailmas, need kõik mõjutavad meid. Millal siis kui mitte täna on meil aeg endalt küsida, kui kaua me saame tegelikult püsida nendes mõneti aegunud dogmades? Kas need dogmad, mille me oleme endale sõnastanud, võib-olla oleks isegi õigem öelda, et need dogmad, mida me kasutame poliitilises retoorikas ja programmides, tegelikult täidavad neid eesmärke, milleks need on seatud? Meie julgeme selles kahelda.
Vaadakem korraks põhiseaduse preambulit, kus räägitakse eesti rahvuse ja kultuuri säilimisest. Rahvus ja kultuur saavad säilida ainult siis, kui on inimesi. Kui Eestis ei ole enam inimesi, siis ei ole ka rahvust, ei ole rahvast ja ei ole ka kultuuri, või kui kultuur ongi, siis seda hoitakse muuseumis, see ei ela enam. Tegelikult on sellise mõttekäigu juurest aeg tulla nende tehniliste üksikasjade juurde, mis reguleerivad praegu Eesti kodakondsust, ja mõelda, et andes ära mitte midagi, me saame selle eest väga palju vastu. Just nimelt sellise parandusettepanekuga olemegi teie ees.
See eelnõu puudutab tehniliselt kodakondsuse seaduse § 5 muutmist, maakeeli lahtiseletatuna puudutab see laste kodakondsust. Nagu te teate, saavad praegu Eesti kodakondsuseta inimeste lapsed Eesti kodakondsuse mitte sünniga, vaid naturalisatsiooni korras. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamiseks on väga palju eeltingimusi. Sageli ei sõltu nende eeltingimuste täitmine mitte lapsest, vaid vanematest, see sõltub väga paljudest n-ö elulistest üksikasjadest, mida laps ei saa mõjutada. Samas tasub tsiteerida seda, mida ütleb lapse õiguste konventsiooni artikkel 7: "Laps registreeritakse kohe pärast sündi ning sünnihetkest peale on tal õigus nimele, õigus omandada kodakondsus ja võimaluse piires ka õigus tunda oma vanemaid ja olla nende poolt hooldatud." Me ei räägi täna sellest, et Eestis elab väga palju kodakondsuseta lapsi, kes, kui nad on saanud 12, 13 või 14 aastat vanaks, sõltuvad kodakondsuse saamisel ainult sellest, kui teadlikud on nende vanemad, milliseid sotsiaal-majanduslikke probleeme vanemad peavad lahendama, kui teadlikud nad on, kui kättesaadavad on neile Eesti riigi teenused, võib-olla ka Eesti inforuum. Aga nagu ma ettekannet alustades ütlesin, meie siin konkureerime praegu inimeste pärast.
Tekibki retooriline küsimus, mis võiks olla veel tõhusam kui kasvatada endale inimesi, kes saavad kodakondsuse sünniga. Inimesed, kes saavad Eesti kodakondsuse ehk n-ö riigi poolt äravalituse sünnihetkest, ei sõltu edaspidi ei oma õigustoimingutes ega muudes asjaajamistes, nagu siin öeldud, vanemate teadlikkusest ega kõigest muust. Jah, ühelt poolt võib öelda, et neid lapsi ei ole väga palju. See on tõsi, võib-olla mõni tuhat last aastas. Aga lapsi, kes Eestis kodakondsuse valivad, on kahtlemata rohkem kui mõni tuhat aastas, aga paraku valivad nad mõne teise riigi kodakondsuse. Ma arvan, et mitte ainult kevadel 2007 ja sellele järgnenud pingelistel kuudel, vaid iga päev me peaksime küsima, kas me programmeerime selliseid õiguslikke, emotsionaalseid, moraalseid lahendusi, mis sellist vastuseisu süvendavad, või on meie võimuses tõesti teha põhimõttelisi otsuseid ja muudatusi, mis selliseid pingeid leevendavad. "Meie" all pean ma silmas eesti rahvust, keda põhiseadus selles kontekstis eriliselt kaitseb. Põhiseadus küll kaitseb meid, aga ei kaitse meie ise, kui me oleme oma dogmades sedavõrd kinni, et me ei taha näha ega tunnistada neid arenguid, mis maailmas toimuvad, ja (see on peamine) ei taha nendele paindlikult reageerida.
Nii et, head kolleegid, selle eelnõu väljatöötamise on tinginud ka lapse õiguste konventsioon ehk kestev vastuolu Eesti võetud rahvusvaheliste kohustuste ja laste tegelike õiguste vahel. Ühtlasi on kõigi nende protsesside valguses ilmselge, et vead Eesti integratsioonipoliitikas vajavad kiiret ja otsustavat parandamist. Samuti näitavad mitme viimase aasta uuringud Eestile kätte väga tõsise probleemide ringi. Umbes kolmandik Eesti mitte-eestikeelsest elanikkonnast tunneb end siin teisejärgulisena ja tõrjutuna ning riigivõimu käitumist enda suhtes tajutakse vaenulikuna. Olgu öeldud, et seda ei saa hinnata meie nende eest, vaid sellisena hindavad need inimesed ise oma olukorda. Selles mõttes ei ole see vaidlustatav. Meie saame ainult teha samme, mis seda emotsionaalset kliimat ja keskkonda parandaksid ning näitaksid nendele inimestele, et nad on siia oodatud, siin vajatud ja et nad on siin lugupeetud.
Seega on ka see üks põhjus, miks me peaksime alustama kodakondsuse küsimuses just lastest ja lõpetama siin sündinud lastele, kelle vanemad elavad siin püsivalt, kuid kellel ei ole Eesti kodakondsust, lähiajaloost kaasatoodud probleemide lõputu ülekandmise ning vanemate ja riigi koormamise bürokraatlike toimingutega.
Olgu veel kord öeldud, et iga laps on Eesti jaoks oluline, iga kodanik on Eesti jaoks oluline, nagu ka iga rahulolev lapsevanem on Eesti jaoks oluline. Eelnõu algatajatena leiame, et on viimane aeg see välja öelda ja ka tegudes seda viivitamatult kinnitada. Võimalikult arvukas kodanikkond püsib rahvusgruppide vastastikusel lugupidamisel, see omakorda tagab inimestele võrdsed võimalused osaleda ühiskonnaelus ning selle tulemuseks on riigi sisejulgeoleku ja inimeste turvatunde kasv. Olgu öeldud, et see turvatunne ei kasva mitte kellegi ega millegi arvel, see kasvab eri rahvusgruppidel, st kõigil meil ühiselt.
Ehk siis veel kord: see on väike muudatus põhimõttes, mis ei too ei täna ega tulevikus Eesti riigile kaasa mitte mingisugust ohtu, kuid annab väga selge emotsionaalse signaali sellest, et Eesti on demokraatlik riik, on tänapäevane, paindlik ning valmis reageerima muutunud oludele ja paradigmadele. Me kõik väga armastame rääkida või vähemalt mõni meist armastab rääkida sellest, kui efektiivne peab olema majandus. Majandus ei saa olla efektiivsem, kui on inimesed. Veel kord: kui meil ei ole siin inimesi, siis ei ole meil siin ka efektiivseid inimesi. Kas me peamegi jääma mõtlema ainult selle peale, kuidas Eestist pärit talente (siinkohal ei ole ju enam vahet, mis rahvusest nad on või mis kodakondsus neil on) siia hiljem tagasi osta? Võib-olla oleks meil odavam, moraalsem ja õiglasem katsuda talente siin väärtustada, enne kui nad siit lahkuvad.
Seega palub Keskerakond seda eelnõu siin saalis toetada, sellega kaasa mõelda ja saada üle niisugusest pimedast poliitilisest väiklusest, mida on siin sageli ehk liiga palju. Nagu te mõistate, küsimus ei ole mitte valijagruppides, vaid küsimus on julgeolekus, n-ö moraalses ja emotsionaalses kliimas selles väikeses ja mitte maailma kõige parema kliimaga kohas. Siinkohal lõpetan oma ettekande. Palun teid toetada siin elavate kodakondsust mitteomavate vanemate lastele Eesti kodakondsuse andmist sünniga! Aitäh!

Küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Põhiseaduskomisjoni ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Mart Nuti!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Põhiseaduskomisjon arutas 25. oktoobri korralisel komisjoni istungil seaduseelnõu 796 küsimusi. Nimetatud seaduseelnõu arutelul tegi algatajate nimel põhiettekande Evelyn Sepp, nagu ka praegu. Ma pean komisjoni ettekandjana märkima, et see visioon, mida ettekandja esitas praegu Riigikogu täiskogule, oli palju ulatuslikum ja avaram kui põhiseaduskomisjonis. Selles mõttes saime meie sellest visioonist komisjoni koosolekul vähem kuulda kui hetkel siin saalis viibijad, aga see on kahtlemata ettekandja õigus.
Nimetatud seaduseelnõu kohta esitas oma arvamuse ka Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse seisukoht oli, et seaduseelnõu ei toetata. Miks Vabariigi Valitsus leidis, et nimetatud seaduseelnõu ei ole Eestis mõtet seadusena vastu võtta? Esiteks rõhutas Vabariigi Valitsus oma seisukohavõtus, et nimetatud eelnõuga nähakse ette regulatsioon, milles laps, kelle mõlemad vanemad elavad tema sündimise ajal Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel, omandab Eesti kodakondsuse sünniga. See toob kaasa päris põhimõttelise muudatuse kogu Eesti kodakondsuspoliitikas. Loomulikult võib debateerida, kas Eesti peaks jääma ius sanguinis põhimõtte juurde nagu enamik Euroopa riike või peaks siirduma osaliselt ius soli põhimõttele, mis on iseloomulik mõnele üksikule Euroopa riigile, aga on laiemalt levinud väljaspool Euroopat, eeskätt just immigrantühiskondades, näiteks Ameerika mandri riikides.
Kui lähtuda kehtivast printsiibist, kus küll igale Eestis kodakondsuseta sündinud lapsele on tagatud Eesti kodakondsuse saamine registreerimise kaudu, siis praeguses korras ius sanguinis printsiibist loobutud ei ole. Kui kehtestatakse aga kord, et sünnifakt Eesti territooriumil toob kaasa Eesti kodakondsuse saamise, siis muudab see kirjasõnas või juriidilises sõnastuses võib-olla väike muudatus väga oluliselt kodakondsuspoliitika põhimõtet. Seda ei ole Vabariigi Valitsus õigeks pidanud.
Teine küsimus, mida Vabariigi Valitsus rõhutas, on see, et ei saa nõustuda eelnõu algataja seisukohaga, et kehtiv regulatsioon on vastuolus rahvusvahelise õiguse põhimõtetega, kuna rahvusvahelise õiguse kohaselt on riikidel suveräänne õigus otsustada, millistel tingimustel isikutele kodakondsus antakse. Tõepoolest, ÜRO lapse õiguste konventsioon rõhutab, et igal lapsel on õigus kodakondsusele. Eesti igal juhul täidab seda nõuet. Nimelt ei täpsusta konventsioon meetodit, kuidas lapse õigust kodakondsusele realiseeritakse. Konventsioon toob välja mitu võimalust, millest üks on kahtlemata sünnifaktiga kodakondsuse saamine, aga, nagu ma rõhutasin, mitte kõik riigid ei kasuta ius soli põhimõtet ja nendes riikides, kus on kasutusel ius sanguinis põhimõte, rakendatakse teisi meetodeid. Üks neist on registreerimine, mis toimub ka Eestis.
Samas tundis Vabariigi Valitsus oma seisukohavõtus muret võimaliku mitmekordse kodakondsusega isikute arvu kasvu pärast, kuna Eesti kodakondsuse seaduse põhimõte on siiski vältida mitmekordset kodakondsust. Jah, nimetatud seaduseelnõu ei too tingimata kaasa mitmekordset kodakondsust (seda kahtlemata ei saa väita), aga iseenesest on need muudatused, hoolimata sellest, et ettekandja tõi välja muudatuse väiksuse, kodakondsuspoliitika koha pealt päris põhimõttelised.
Komisjoni istungil tõstatus küsimus seoses õiguskantsleri ettepanekuga. Siin tuleb paralleelina kindlasti välja tuua see, et õiguskantsleri ettepanek tegelikult ei lange kokku eelnõu algatajate ettepanekuga. Nimelt, õiguskantsler on korduvalt rõhutanud, et tema eesmärk ei ole siirduda ius sanguinis põhimõttelt ius soli printsiibile, vaid õiguskantsler on rõhutanud, et tema arvates võiks toimuda kodakondsuseta lastele kodakondsuse andmise protseduur vastupidi. Kui praegu peavad vanemad seda taotlema, siis tema ettepaneku järgi võiks see olla nii, et kodakondsus antakse siis, kui lapsevanemad ei keeldu, aga tegemist on ikkagi naturalisatsiooniprotsessiga. Ma ei hakka avama siin neid võimalikke probleeme, mis võiksid tekkida selle mudeli rakendamisel, mida õiguskantsler pakub, kuna nimetatud küsimus ei ole eelnõu teema ja see küsimus ei olnud põhjalikumalt ka põhiseaduskomisjonis arutelul. Aga igatahes ei lange need ideed omavahel kokku, kuigi võib-olla mõningaid kokkupuutepunkte võib siin leida.
Põhiseaduskomisjoni arutelul tegelikult ei tõstatunud muid suuremaid ja põhimõttelisi küsimusi. Toodi mõned paralleelid Iirimaa näidete kohta. Samas oli ka küsimusi, mida ühe või teise protseduuri rakendamine kaasa toob, aga ma ei hakka neid probleeme pikemalt tutvustama, kuna minu hinnangul on need rohkem tehnilist laadi.
Komisjoni seisukoht langes kokku Vabariigi Valitsuse seisukohaga. Komisjoni esimees Väino Linde tegi ettepaneku selle seaduseelnõu esimest lugemist mitte lõpetada. See ettepanek pandi hääletusele. Nimetatud ettepanek sai 5 poolthäält, 2 vastuhäält ja mitte keegi ei jäänud erapooletuks. Niisiis, põhiseaduskomisjoni ettepanek on seaduseelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Läheme küsimuste juurde. Esimesena saab küsimuseks sõna Eldar Efendijev. Palun!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Lapsel on loomulik või põhiõigus omandada sündimisega ka kodakondsus. See on kirjas ka ÜRO lapse õiguste konventsioonis. Praegune olukord on selline, et lapse õigust on asendanud naturaliseerimisprotsess. Sellega on põhiõigus lapselt ära võetud. Sellele on tähelepanu juhtinud paljud rahvusvaheliste organisatsioonide esindajad. Kuidas teie kõrge taseme asjatundjana hindate seda, et Eestis sünnivad kodakondsuseta lapsed, ja kas selline olukord oli komisjonis arutusel?

Aitäh! Tegelikult andsin ma sellele vastuse oma ettekandes. Täiendan ainult niipalju, et ma ei saa selle lähenemisega kuidagi nõus olla. Tõepoolest, ekspertide ettepanekuid võib olla vägagi erinevaid. Kui me aga lähtume ÜRO lapse õiguste konventsioonist, siis, nagu ma ka mainisin, lapse õiguste konventsioon näeb sõnaselgelt ette lapse õiguse kodakondsusele, aga ei kirjuta ette protseduuri. See ei tähenda ja seda ei saa kuidagi nii tõlgendada, et riik on konventsioonist tulenevalt kohustatud sünnifakti alusel andma kodakondsuse. See protseduur võib olla ka teistsugune ja väga paljud riigid rakendavadki eri võimaluste raamides teistsugust protseduuri, näiteks naturalisatsiooniprotseduuri. Vabandage, tehke etteheiteid, kui leiate, et ma ületan oma volitusi, aga ma natuke väljun põhiseaduskomisjoni arutelu teemast. Eesti kohta esitati eelmisel aastal Euroopa Nõukogu rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise komitee raport, kus märgiti ära, et Eestis lastele kodakondsuse andmise protseduur on täielikult kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooniga.

Ivi Eenmaa, palun!

Ma tänan, proua juhataja! Austatud ettekandja! Minu küsimus võib-olla ei seostu kõige otsesemalt selle eelnõuga. Te tõite hulgaliselt näiteid kodakondsuse andmise kohta Euroopa riikides ja mujal maailmas. Minu küsimus puudutab meie naaberriiki Venemaad. Kas teil on olemas andmeid, mismoodi toimub Venemaal teise riigi kodanike või kodakondsuseta inimeste lastele kodakondsuse andmine? Kas nad saavad kodakondsuse automaatselt?

Aitäh! See teema ei olnud otseselt põhiseaduskomisjonis arutelul. Niipalju kui ma tean, on Venemaa rakendanud naturalisatsiooniprotsessis enam-vähem samu reegleid mis Eesti. Mis puudutab aga Venemaal sündinud laste kodakondsuse küsimusi, siis NSVL omal ajal lähtus selgelt ius sanguinis põhimõttest, Venemaa Föderatsioon oma 1992. aasta kodakondsuse seaduses läks üle ius soli põhimõttele. See tähendab, et Venemaa Föderatsioon annab lastele sünniga kodakondsuse juhul, kui need lapsed elavad Venemaa Föderatsioonis alalise elamisloaga ja neil ei ole muude riikide kodakondsust. Ma jään siin täpsustuse võlgu, aga minu arvates on siin erinevused endiste Nõukogude Liidu kodanike laste ja teiste laste vahel, aga mul ei ole kahjuks neid dokumente siin ees, et seda täpsustada.

Valeri Korb.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud kolleeg! Olete olnud palju aastaid poliitikas. Tahangi küsida teilt, härra Nutt, kas te leiate, et meie riigi integratsioonipoliitikas on probleeme või ei ole. Juhul kui need probleemid on olemas, siis millega need on seotud?

Vabandage! Üks hetk, hea ettekandja! Lugupeetud küsijad! Me arutame praegu seaduseelnõu 796 ja puldis on põhiseaduskomisjoni esindaja. Ma palun küsimustes jääda selle eelnõu raamesse ja esitada oma küsimused komisjonis toimunud arutelu kohta! Palun, hea ettekandja! Kuna see küsimus ei puudutanud eelnõu, siis ettekandja ei pea sellele küsimusele vastama.

Igal juhul oleksin ma olnud sunnitud andma sama vastuse, nagu praegu andis istungi juhataja. Nii et aitäh küsimuse eest! Ma võin sellele vastata väljaspool praegust aruteluvooru.

Aitäh! Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Nii nagu Evelyn Sepp mainis ja nagu seaduseelnõu seletuskiri ütleb, üks peamisi põhjuseid, miks me selle eelnõu algatasime, on see, et vähendada kodakondsuseta isikute arvu. Esiteks sellega, et lapsed saavad kodakondsuse, ning teiseks ma usun, et nii me tõesti suurendame nende vanemate enesekindlust ja soovi ka saada Eesti kodanikuks. Kas te olete komisjoni istungil üldiselt arutanud, kuidas Eesti riik peaks käituma 100 000 inimesega, kellel ei ole kodakondsust? Kas te olete arutanud, kuidas seda probleemi leevendada ja kuidas teha nii, et see kodakondsusetuse probleem meil ära kaoks?

Aitäh! Selle seaduseelnõu raames seda küsimust laiemalt ei arutatud. Võin aga öelda, et põhiseaduskomisjon on eri seaduseelnõude raamides seda korduvalt arutanud, aga ma ei saa kahjuks selle teema käsitlemisega sügavuti minna, kuna olen sunnitud jääma selle seaduseelnõu raamidesse.

Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Pole mingit kahtlust, et kodakondsuspoliitikas on väga tõhus roll integratsioonipoliitikal. Selles, ma loodan, ei kahtle keegi siin saalis. Aga ma korra kordan lapse õiguste konventsiooni artiklit 7, mida sai ka ettekandes tsiteeritud: "Laps registreeritakse kohe pärast sündi ning sünnihetkest peale on tal õigus nimele, õigus omandada kodakondsus ja võimaluse piires ka õigus tunda oma vanemaid ja olla nende poolt hooldatud." Sünnihetkest on tal õigus kodakondsusele ehk õigus omandada kodakondsus sünniga, mitte naturalisatsiooni korras, see ei ole sünnihetkest omandatud kodakondsus. Mis jääb selles definitsioonis arusaamatuks, et on võimalik väita, et tegemist ei ole vastuoluga lapse õiguste konventsiooni ja Eestis kehtiva riigisisese n-ö kodakondsusõiguse vahel?

Aitäh! Mul ei ole kahjuks lapse õiguste konventsiooni praegu käepärast, et seda tsiteerida. Lapse õiguste konventsioon sisaldab lisaks §-le 7 lapse õiguste küsimusi päris mitmes lõikes. Ma praegu mälu järgi tsiteerin. Seal tuuakse välja lapse õigus saada kodakondsus sünniga või sellele järgneva hilisema toiminguga, mis tähendab seda, et, jah, lapsel tekib õigus kodakondsusele sünnifaktiga, aga protseduuri, kuidas see toimub, ei kirjuta konventsioon ette. Igal juhul saan ma viidata mõne sellise riigi praktikale, kes rakendab sama mehhanismi kui Eesti. Seda ei ole nendele riikidele kunagi ette heidetud kui konventsiooni rikkumist, nii nagu seda ei ole tehtud ka Eesti puhul.

Helle Kalda, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea kolleeg! Mind ajendas küsima Valeri Korbi küsimus, millele te vastasite juhatajaga kahekesi. Mind paneb imestama, kas põhiseaduskomisjon siis tõesti ei arutanud temaatikat, mille kohta küsis Valeri Korb. See on ju otseselt seotud laste probleemiga, sest laps ei saa üksinda arutada teemat, kui sellest teemast laiemalt ei räägita. Mida te üldse arutasite või te lihtsalt otsustasite, nagu koalitsioonil kombeks ongi, et saadame kõik opositsiooni eelnõud tagasi – ükskõik, kas need on vajalikud või mitte, ärme neid aruta, meil on kiire, me peame sõitma välismaale? Kas te tõesti seda tegite ja kas te ei suuda siis vastata sel teemal, mille kohta küsis Valeri Korb?

Aitäh! Põhiseaduskomisjon arutas teemat selles võtmes, nagu eelnõu esitajate esindaja ja ettekandja selle tõstatasid. Me ei saanud väljuda või ei pidanudki võimalikuks väljuda sellest raamistikust. Võib-olla oleks selle küsimuse võinud esitada eelnõu esitajate ettekandjale. Teisest küljest, nagu ka ettekandja täiesti õigesti mainis, seda eelnõu, võib-olla mõneti erinevas sõnastuses, aga laias laastus samas võtmes, ei aruta Riigikogu esimest korda. Me oleme seda arutanud päris mitmel korral ja neid küsimusi on varasematel istungitel samasisulise, aga teistsuguses vormis esitatud eelnõu arutelu raames arutatud. Nii et teema ei ole tõesti uus. Ilmselt põhiseaduskomisjoni liikmed tundsid seda temaatikat piisavalt, et mitte seda uuesti läbi arutada.

Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Ma tulen veel kord kodakondsuse omandamise juurde sünnihetkest ehk sünniga. Nagu me teame, on naturalisatsiooni korras omandatud kodakondsusel ja sünniga omandatud kodakondsusel teatavad õiguslikud erinevused, need ei too kaasa päris sama õigusseisundit. Mina saan küll aru nii, et lapse õiguste konventsioonis on just nimelt rõhutud sellele, et laps omandaks kodakondsuse sünniga. Millist ohtu Eesti riiklusele, julgeolekule ja kõigile muudele põhiseaduslikele väärtustele kujutab endast see, kui me seda seadust muudaksime ja Eestis sündivad lapsed, kes vastavad selle seaduse nõuetele, saavad selle õigusseisundi, et nad on Eesti kodakondsuse omandanud sünniga?

Aitäh! Ega neid ohtusid arutluskäigus välja ei toodud. Teie kui eelnõu esitaja nendele küsimustele ka tähelepanu ei juhtinud. Aga ma võin tõdeda, et põhiline küsimus, mis siin tekib, on kodakondsuseta lapse vanemate soovi ignoreerimine. Küsimus on selles, et Eesti on lähtunud põhimõttest, et kodakondsuse võtmine on inimese vaba tahe ja alaealise puhul otsustavad seda lapse vanemad. Kui riik annab kodakondsuse, ilma et vanemate seisukohta kuulataks, võidakse anda see lapse vanemate tahte vastaselt. Kas siin riigi seisukohast on mingisugune oht? Ma arvan, et ei ole. Kas see on nende inimeste vaba valiku printsiibi rikkumine? Ma arvan, et on.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Oma ettekandes te mainisite, et üks ohtudest, mis kaasneb selle seaduseelnõuga, on see, et võib kasvada nende inimeste hulk, kellel on topeltkodakondsus. Öelge, palun, kas see oht on kuidagi väljendatud ka arvudes. On teil konkreetne statistika selle kohta, et nii paljud inimesed on topeltkodakondsusega? Üleüldse, kui palju võiks Eestis olla topeltkodakondsusega inimesi?

Aitäh! Ma ka mainisin, et see oht on hüpoteetiline, see ei pruugi niimoodi olla. Aga neid arvandmeid kahjuks meil ei ole, sest eri riikidel on erinev lähenemisviis oma statistiliste andmete avaldamisele. Näiteks enamik SRÜ riike ei anna Eesti võimudele informatsiooni selle kohta, missugune kodakondsus võib olla ühel või teisel isikul, kes elab Eestis näiteks halli passiga. Seega, vastus on: meil ei ole seda informatsiooni.

Suur tänu, austatud ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajatel on soovi pidada läbirääkimisi? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata.
Kuna juhtivkomisjon tegi ettepaneku seaduseelnõu 796 esimesel lugemisel tagasi lükata, siis alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku seaduseelnõu 796 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepanekut toetas 39 Riigikogu liiget, vastu oli 25, erapooletuid ei olnud. Seaduseelnõu 796 on menetlusest välja langenud.
Tänane istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 12.47.