Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Riigi ja kohalike omavalitsuste partnerluse arutamise idee riiklikult tähtsa küsimusena algatati täpselt aasta aega tagasi, Eesti omavalitsussüsteemi loomise 20. aastapäeval 2009 Tartus. Selle aasta jooksul on omavalitsusjuhid ja teadlased hulgaliste kohtumiste ja seminaride käigus välja töötanud ühise visiooni selles küsimuses.
Kuidas meie näeme selle probleemi tausta? 1990. aastate alguses töötati Eestis välja ja viidi poliitikute koostöö ja rahva aktiivse toetuse tulemusena ellu Ida- ja Kesk-Euroopa ühe autonoomsema ja edukama omavalitsussüsteemi poliitika. See süsteem kujundati Põhjamaade 1970. aastate praktika baasil ja tihedas koostöös nende riikide omavalitsusjuhtidega ja omavalitsusliitudega. Tagasivaates aga kandis see poliitika juba siis toonase kriisi ja siirdeühiskonna spetsiifiliste probleemide pitserit. 2000. aastatel aga hakkasid ilmnema selles poliitikas, eriti riigi ja omavalitsuse suhetes, vasturääkivused mõne olulise lähtepõhimõttega, ennekõike Euroopa kohaliku omavalitsuse harta põhimõtetega. Nüüd on aga süsteemis tekkinud juba tõsised pinged, mis võivad pärssida Eesti strateegilisi arenguid. Kuid aastaks 2010 on ka Euroopas tekkinud täiesti uued väljakutsed ja meile toona eeskujuks olnud omavalitsussüsteemides on toimunud või toimuvad põhimõttelised muutused. Seetõttu vajame me praegu uut kohaliku omavalitsuse poliitikat, meil on vaja hüpata maha siirderongilt, meil on vaja poliitikat, mis kajastaks stabiilse ühiskonna loogikat ning vastaks uutele Euroopa väljakutsetele.
Millised on need väljakutsed? Esimene nendest on pidev fiskaalsurutis ja demograafiline kriis, mis eeldab teist arusaama tasandite suhetest ja autonoomiast, kui oli varem. Muutub autonoomia sisu. Kui varem oli autonoomia olemus iseolemine, siis nüüd ei saa ei riik ega kohalik valitsus enam üha keerukamate probleemidega iseseisvalt toime tulla. Nad peavad neid lahendama koos kui partnerid, mitte aga eraldi. Siit ka tänase arutelu pealkiri. Eestis aga toimuvad arengud suhteliselt vastupidises suunas. Me püüame tõmmata liiga rangeid piire tasandite vahele. Omavalitsused ja riik ning omavalitsused omavahel pigem konkureerivad kui teevad koostööd. Selles situatsioonis pole ju riigil raske tsentraliseerimist viljelda.
Teine väljakutse on tingitud globaliseerumisest ja euroopastumisest. Kohalikel omavalitsustel on tekkinud uued, nii rahalise ressursi kui ka oskusteabe ja inimressursi allikad. Ühe osa uusi ressursse võib saada horisontaalse piiriülese partnerluse ja Brüsseli lobitöö kaudu. Kuid samas peab neil olema võimekus võrdväärse partnerina teha koostööd Eesti piirkondlike ja globaalsete (monopoolsete) teenusfirmadega. Teise osa ressurssidest ammutavad nad aga omaenda sisemisest detsentraliseerimisest: kohalike toimijate võimestamisest ja avaliku võimu ülesannete delegeerimisest nendele. Just MTÜ-de, kogukondade, naabruskondade ja rohujuureliidrite sihipärases aktiviseerimises on hakatud Euroopas nägema lisaressursi olulist allikat. Investeeringute prioriteet ei ole seal praegu mitte investeerimine niipalju betooni, vaid inimestesse (koolitusse) ja sotsiaalsesse ruumi. Praegu on need probleemid Eestis veel vähe teadvustatud ja ennekõike kohalike omavalitsuste koolitussüsteem on äärmiselt nõrk.
Kolmandaks on tekkinud täiesti uus, interneti- ja ülimobiilne põlvkond, kes elab vähemalt mõttes hoopis teises kogukonnas kui territoriaalne kogukond. Nende jaoks on harjumuspärased võrgustikud, aga mitte hierarhiad. Uus omavalitsussüsteem peab pakkuma neile piisavalt stiimulit, et nad mõtleksid globaalselt, aga tegutseksid lokaalselt. Küsime endalt: millise põlvkonna nägu on Eesti haldussüsteemi, sealhulgas omavalitsuste eesmärgid ja väärtused? Kas need pole liigselt tänases kinni ja isegi tagasivaatavad? Kas meil on sellele põlvkonnale ja ka ühiskonnale tervikuna pakkuda selget tulevikuvisiooni?
Neljas väljakutse on Euroopa makroregioonide tekkimine ja lülitumine Läänemere regiooni strateegia elluviimisesse. Selle lülitumise eeldus on kohaliku ja regionaalvalitsemise võimekus olla atraktiivne ja kasulik partner meie naabritele eri võrgustikes ja klastrites. Kõige aktiivsemalt on strateegiasse lülitunud Rootsi ja Soome, nad on selleks kohandanud ka oma kohalikku ja regionaaltasandi juhtimist. Kuna selles strateegias etendavad keskset rolli suurlinnad ja linnaregioonid, nagu siin juttu oli, siis sõltub sellesse strateegiasse lülitumine just omavalitsuse koostöövõimest nendes regioonides ja suurlinnade ning riigi koostöövalmidusest lipuprojektidesse lülitumise nimel. Euroopa kultuuripealinna projekt on näide selle kohta, kuidas see koostöö sujub.
Omavalitsuspoliitika tegeleb põhiliselt inimestega ja tihti näib, et võrreldes näiteks kaitse-, julgeoleku- või energiapoliitikaga on see pelgalt lokaalne nokitsemine. Läänemere regiooni strateegia näitab aga kohaliku poliitika tähtsust Eesti strateegilise arengu jaoks. Kui Eesti kohalikud, regionaalsed ja riigi tasandil toimijad suudavad koos aktiivselt lülituda sellesse strateegiasse, siis avaneb Eestile uus kolossaalne arenguressurss. Kui ei, ja just kohaliku omavalitsuse poliitika on siin üks võti, siis võib kümne aasta pärast Eesti jääda Euroopa Liidu ja Läänemere regiooni ääremaaks.
Kokkuvõtlikult. Vastused nendele väljakutsetele peaksid olema tulevase omavalitsuspoliitika, täpsemini, riigi ja omavalitsuste partnerluspoliitika kesksed orientiirid. Esialgu on vaja need teadvustada, seejärel aga siduda praktiliste probleemide lahendamisega.
Millised on pinged ja pidurid kesk- ja kohaliku omavalitsuse suhetes? Võib öelda, et peamine pidur on tsentraliseerimine. Üks tegur on siin objektiivsed trendid, teine tegur on subjektiivsed, poliitilised trendid. 1990. aastate alguses toimisid riik, kohalikud omavalitsused ja nende liidud kui tõelised partnerid, kujunes riigi ja omavalitsuste tasakaal. Kuid juba siis ilmnesid esimesed märgid, et see suhe pole päris siiras. Näiteks seati suured pidurid maade munitsipaliseerimisele, mis traditsiooniliselt on olnud omavalitsuste ressurss. Viimased 17 aastat on toimunud selle tasakaalu kallutamine ühele – riigi poolele. On toimunud väga intensiivne tsentraliseerimine, võimu ja ressursside keskendamine, mistõttu on tekkinud suured takistused kesk- ja kohaliku valitsuse koostöös ja partnerluses. Tunnistagem seda.
Fiskaalne tsentraliseerimine. Kohaliku autonoomia eeldus on iseseisvad tuluallikad ja vastutus nende efektiivse kasutamise eest. Sellel slaidil näete te ühte graafikut, mida ma olen näidanud ka rahvusvahelistel foorumitel, mille puhul on tulnud mul punastada. Me näeme, et Eestis on kohalike maksude osakaal eelarves Euroopa üks viimaseid, sisuliselt olematu. See oli mõistetav aastal 1993, kuid see ei ole seletatav aastal 2010. Kui Eestis on see 1%, Lätis 7%, siis näiteks Taanis, Šveitsis ja Rootsis on see 70%. Kohalikud maksud on vajalikud ainuüksi sellepärast, et panna kohalikud juhid reaalselt oma valijate ees vastutama finantstulemuste eest, mitte nii, et nad näitavad näpuga üles, riigi poole, nagu praegu seda juhtub ja tihti ka õigustatult. Paljudes omavalitsustes tekib siis esmakordselt finantsanalüüsi ja juhtimise suutlikkus, mille puudumise üle praegu kaevatakse. Suureneb kodanike otsene suhe kohalikku poliitikasse ja kohaliku elu korraldamisse ning huvitatus sellest. Samu trende näeme ka eelarve proportsioonides. Omavalitsusliitude analüütiku Märt Molli arvestused näitavad, et 1998. aastast kuni 2007. aastani, enne masu, kasvas riigieelarve 3,57 korda, omavalitsuste eelarve aga 2,88 korda. Tasandusfond kasvas sellel perioodil kõigest 74%, see tähendab inflatsioonikordaja võrra, sihtotstarbelised eraldised, see on aga tsentraliseerimise kõige selgem tunnus, suurenesid 6,45 korda. 1998. aasta eelarves oli tasandusfondi osakaal 11,9% ja sihtotstarbeliste eraldiste osakaal 5,5%. Täna näeme hoopis teist pilti. Sihtotstarbelised eraldised moodustavad 24,8% kohaliku omavalitsuse tuludest, see on see, mida riik kas annab või ei anna omavalitsustele, sõltuvalt oma finantssituatsioonist, ja tasandusfondi osakaal on langenud 6,5%-le.
Nüüd otsuste tsentraliseerimisest. Autonoomia tähendab, et kohalikes küsimustes on otsustusõigus rahva valitud kohalikel volikogudel. Demokraatia tähendab õigust teha mitte üksnes õigeid, vaid ka valesid otsuseid. Kui rahvas ka eksib, siis pole vaja hakata omavalitsusi kaotama ega ühendama, sest on küllaltki tõenäoline, et eksimuste sagedus kahaneb ja valijate ning volikogu vastutustunne suureneb. See ongi omavalitsuse tegelik mõte.
Riigi roll aga on koos omavalitsustega kujundada ja koordineerida omavalitsuspoliitikat. Autonoomses mudelis on välistatud administratiivne sekkumine. Kummaline aga on see, nagu näete slaidilt, et Siseministeeriumis tegeleb selle riigi põhifunktsiooniga kolm ametnikku pluss üks tehnilise tööga tegelev ametnik, samal ajal kui kohaliku omavalitsuse kontrollimisega tegeleb 12 riigiametnikku Riigikontrollis ja teadmata arv ametnikke kapos. Kohalikud omavalitsused teevad ligi veerandi avaliku sektori kulutustest, kuid nende tegevust juhib poliitiline juht, kes on Euroopa tähenduses siseministeeriumi nooremminister. Seda valdkonda või seda osa eelarvest juhtival ministril peaks kabinetis olema tunduvalt suurem kaal. See näitab, et riik käsitleb omavalitsusi seni kui riigi käepikendust, nii nagu seda tehakse Kesk- ja Lõuna-Euroopas, mitte aga kui usaldusväärset partnerit, nii nagu see on Põhjamaades.
Partnerlus eeldab ennekõike kaasotsustamist ja kompromisse. See on teinud Põhjamaade valitsuste otsused pikaealiseks ning arengusuunda ei mõjuta valitsuse ja koalitsiooni vahetus. Riigi ja kohalike omavalitsuste eelarveläbirääkimised, millest siin täna räägiti, on hea traditsioon. Isegi kui omavalitsuste erimeelsust, nagu momendil, lõppotsuses arvesse ei võeta, toimub pidev dialoog ja põletavad probleemid hoitakse pidevalt päevakorral. Üha enam on aga valitsus hakanud kohalikku elu puudutavaid tähtsaid otsuseid arutama ja isegi tegema ilma omavalitsusliitude osaluseta ja nende huve arvestamata. Näiteks said paljud omavalitsusjuhid teada ajalehest, et valitsus planeerib uut valdade ühendamise kampaaniat, või said ajalehest teada seda, et nende maksutulu kärbitakse 5%. Aus mäng ei ole ka see, kui masuajal toimub gümnaasiumide juhtumipõhine riigistamine. Üldsegi pole aga põhjaeuroopalik tava see, kui riik ja omavalitsused ei suuda omavahel kokku leppida ja ajavad õigust taga kohtus. Selline otsustamise stiil ei ole absoluutselt kooskõlas Euroopa valitsemise hea tavaga ega kohaliku omavalitsuse hartaga. Selline stiil mitte ainult ei vähenda riigi ja omavalitsuse usaldust, vaid see jääb silma ka meie välispartneritele ning loob Eestist ebasoodsa kuvandi.
Veebruaris, kui me valmistasime ette Läänemere strateegia konverentsi ja kohtusime Läänemere maade suursaadikutega Eestis, tutvustasime konverentsi kava ja arutlusringe, millest üks oli riigi ja kohaliku omavalitsuse partnerlus. Siis ohkas üks meile väga sõbraliku ja tähtsa riigi suursaadik väga diplomaatiliselt, et jah, siin on teil vaja palju asju ära klaarida.
Ettepanekud. Osapooled peaksid võtma omaks Euroopa valitsemise hea tava: kohalikke probleeme puudutavaid küsimusi arutatakse ja lahendatakse ainult koos kohaliku omavalitsuse esindajatega. Siin ei ole vaja raha ega mitte midagi, siin on vaja lihtsalt öelda, et me teeme seda. Teiseks, tuleks määrata eelarveläbirääkimiste juhtivaks osapooleks riigi poolt Rahandusministeerium. Kolmandaks, tuleks viia ka kohalike omavalitsuste poliitika kujundamine, koordineerimine ja seisundi analüüs Rahandusministeeriumi haldusalasse, avaliku halduse ministri pädevusse, kelle vastutusalas on ka kohaliku ja regionaalhalduse küsimused. Neljandaks, tuleks moodustada valitsuskomisjon kohaliku omavalitsuse maksubaasi reformikontseptsiooni väljatöötamiseks, kaasates sinna väliseksperte. See reform või finantspoliitika ei saa olla inkrementaalne, see saab praegu olla ainult radikaalne.
Veelgi võimsam, ma ütleksin isegi, et meeletu on riigi maakondlike ja regionaalsete asutuste tsentraliseerimine. Selline strateegia ei tähenda üksnes mitte maakonna ja nüüd ka regioonitasandi ametnike passiivsust ja kohalike probleemide lahendamise asemel korralduste ootamist ülevalt, vaid ka seda, et need ametnikud ja osakonnad ei saa objektiivselt luua maakondlikke ja regionaalseid võrgustikke selle tasandi piirkonna kompleksprobleemide lahendamisel. Ütleksin isegi valusamalt: harukondlik killustamine ja organisatsioonide tsentraliseerimine on hakanud jõudma lähedale sovetiaegsele tasemele. Seega jääb piirkondliku ja regionaalse tasakaalustatud arengu eesmärk üpris ilusaks sõnakõlksuks. Siit meie ettepanek koostada kiiremas korras neutraalne analüüs riigiasutuste tsentraliseerimise võimalike mõjude kohta kohalikule ja regionaalsele arengule.
Kohalike omavalitsuste koostööst. Siin on neli probleemi, mida omavalitsused üksi lahendada ei suuda. Esiteks, nii ressursside kui ka poliitika tsentraliseerimine on omavalitsused muutnud potentsiaalsetest partneritest konkurentideks. Selle vältimiseks on vaja tugevdada nii maakondlikke kui ka üleriigilisi liite. Mul on hea meel, et härra minister täna sellest siin väga positiivselt ja lootustandvalt rääkis. Teiseks, maakondlik liit ei saa eraõigusliku MTÜ-na tõsiselt täita omavalitsuste ühendaja ja huvide kaitse rolli, seda enam avalike teenuste osutaja rolli. Lisaks pole praegu 226 omavalitsusest ca 20% kas maakondlike või üleriigiliste liitude liikmed. Praegu on liitude nõrkuse ja riigiasutuste tsentraliseerimise tõttu maakonnas tekkinud tohutu haldusvaakum, see tähendab, et riik ei puutu tegelikult kodanikuga kokku maakonna tasandil. Kolmandaks, Eesti suurlinnad muutuvad tõmbekeskusteks üha laiemas areaalis. Tasub vaid sõita Rapla või Haapsalu suunas hommikul kell 8, et selles veenduda. Omavalitsuspoliitikas on aga arutelud seni koondunud ikkagi väikevaldade temaatikale, väikevaldade suutlikkuse probleemile. Lisaks toimub enamik Läänemere regiooni integratsiooniprotsessidest suuremate linnade kaudu. Keegi ei hakka suurtest projektidest rääkima eraldi näiteks Kiili või Tõstamaa vallaga, vaid ikka kas Tallinna või Pärnuga. Selleks peavad nad suutma moodustada ühtse koostööpiirkonna, aga neid mehhanisme veel ei ole. Mul on hea meel tõdeda, et täna härra minister rääkis sellest, aga selle kohta on praegu ainult ideed ja mõtted. Lõpuks, meil on kaks tublit, kuid väikese ressursipotentsiaaliga omavalitsusliitu, kellel peaks nii suhetes riigiga kui ka välispartnerite ja Brüsseliga olema tunduvalt suurem analüütiline ja poliitiline suutlikkus.
Siit tulenevad meie ettepanekud. Esiteks, luua, nagu siin öeldi, üks tugev üleriigiline liit. Koostöös riigiga tuleb kujundada uus arusaam kohalike omavalitsuste maakondlikest liitudest, nende staatusest ja nende rahastamise mehhanismist. Teiseks, kohalike omavalitsuste liidud tuleb muuta avalik-õiguslikeks ja liikmesus seal kohustuslikuks. Viimaseks, suurlinnade koostööpiirkondade temaatika peab tõusma poliitikas päevakorrale.
Järgmine teema on haldusotsuste teadmispõhisus. Kogu innovatsioon majanduses toetub ülikoolidele ja uurimisinstituutidele. Innovatsioon valitsemises tekib aga kuidagi teisiti. Innovatsioon on siin muidugi seotud inimeste ja rühmade huvidega ning eeldab mitmekesiseid läbirääkimisareene, mitte üksnes valitsuskabinetti, vaid ka eri tüüpi mõttekodasid, mis on maailmas praegu väga populaarsed. Kuid sisend saab nendesse tulla üksnes sealt, kus on rahvusvahelise tasandi oskusteave. Üks näide. Sida projekt "Edasi" püüdis Eestis leida seda oskusteabe ressurssi, mis võiks olla partneriks Rootsi omavalitsustele ja nende liitudele. Nende järeldus oli, et ressurss on Eestis isegi olemas, kuid see on väga killustunud, uuringute infrastruktuur on väga nõrk, kohaliku omavalitsuse alased õpingud ülikoolis on hajutatud, mistõttu koostööd (loe: rahastamist) Rootsi partneritega on raske ette kujutada. Ja just samal ajal lükkas Archimedese nõukogu tagasi kolme suure ülikooli, omavalitsusliitude ja Siseministeeriumi taotluse avada uurimispõhine, ühine kohaliku omavalitsuse juhtimise ja arendustegevuse magistriprogramm. Selline hoiak kohaliku ja regionaalarengu akadeemilisse ja arendusressurssi võib saada üheks piduriks Läänemere strateegia kohaliku ja regionaalse dimensiooni kujundamisel Eestis. Milliseid lahendusi me vajame, et meid siin partneritena hakataks võtma, seda tuleks tõsiselt arutada.
Nüüd ühinemistest. Täna selles saalis ühinemistest ei räägitud, mis on väga üllatav, aga meie otsustasime rääkida. Ühinemised on olnud Põhja-Euroopas kohaliku omavalitsuse suutlikkuse suurendamise instrument. Meie analüüs näitas, et ühest küljest võivad vabatahtlikud üksikühinemised anda suurt efekti nii ökonoomia, investeerimissuutlikkuse, ametkonna professionaalsuse suurenemise kui ka volikogu ja valitsuse poliitikakujundamise efektiivsuse aspektist. Kuid need ühinemised ei suuda saavutada peamist efekti, mida saavutavad ühinemised mujal maailmas: jaotada ümber ülesanded ja ressursid riigilt kohalikule tasandile, mis suurendaks kvalitatiivselt kohalike omavalitsuste haldusvõimekust ning ka kohalike omavalitsuste läbirääkimisvõimekust riigiga.
Me ei pea täna siin otsima uusi võiduvalemeid, vaid peame kokku leppima mingites printsiipides. Esiteks, kõik sellesuunalised initsiatiivid toimuvad keskvõimu ja kohalike omavalitsusliitude koostöös, et omavalitsusjuhid ei peaks hommikul lehest lugema, et järjekordselt on tekkinud uus liitmise plaan. Teiseks, üha enam ei räägita Euroopas mitte ühinemistest, vaid omavalitsussüsteemi konsolideerimisest, mis sisaldab palju enam instrumente kui pelk liitmine. Näiteks Soome PARAS-programmis, mis praegu toimub, on ühinemised kavas, aga see on seal ainult reformi üks osa. Kolmandaks, me oleme valmis arutama üleriigilist ühinemiste reformi teatud kindlatest põhimõtetest lähtudes, sealhulgas, et ühendvallad kujunevad omavalitsuste enda läbirääkimiste tulemusena ja et selle käigus delegeeritakse omavalitsustele oluliselt suuremaid pädevusi ja ressursse. Selle tulemusena peaks kohalike omavalitsuste osakaal sisemajanduse kogutoodangus tõusma siin nimetatud 9%-lt vähemalt umbes 15%-le ja nende osakaal avaliku sektori kuludes praeguselt 21%-lt umbes 35%-le. Nii on see enamikus Euroopa riikides. Neljandaks, omavalitsused arutavad praegu võimalust, et seadusega kehtestada kohustuslikud teenuspiirkonnad ja teenusstandardid. See annaks ka valla- ja linnapoliitikutele teatud toe koostööotsuste tegemisel. Kui koostööpiirkonnad hakkavad toimima demokraatliku juhtimise põhimõttel, siis on praeguste ühinemiste üks eesmärk – teenussuutlikkuse suurendamine – juba saavutatud.
Kuidas jõuda uue omavalitsuspoliitikani, mida selleks teha? Kohalike omavalitsuste reformide ajalugu Eestis – 1998, 2001, 2004 – on olnud poliitiliste läbikukkumiste ajalugu, kusjuures nende reformide kontseptsioon ja organisatsioon ei olnud halvemad kui 1990. aastate alguse reformidel. Niisiis, enne kui läbikukkumise tõenäosus on minimaalne, pole mõtet ja on isegi kahjulik algatada kiirustades uusi reforme, sest läbikukkumised süvendavad usaldamatust. Siit üks arusaam või ettepanek: kohalike omavalitsuste ja riigi suhete jooksvate probleemide arutamine ja väiksemate uuenduste tegemine, kus on palju vastuolusid ja poliitilisi erimeelsusi, tuleks eraldada kohalike omavalitsuste poliitikastrateegia võtmeküsimuste arutamisest ja luua areenid, kus on võimalik teha valikuid ratsionaalse valiku põhimõttel. See tähendab, et küsimuse "mida teha" lahendamise kõrval on niisama vajalik leida lahendus küsimusele, kuidas teha, kuidas jõuda selliste kokkulepeteni. Samamoodi tegid metsamehed, keda mul oli au nõustada, kelle metsapoliitika läks 1998. aastal isegi toonasest killustatud parlamendist läbi vaid ühe vastuhäälega, alles seejärel hakati kirjutama uut metsaseadust ja rööbiti töötati välja rakendusmehhanismid.
Täna võiks sellele areenile teha ülesandeks kujundada Eesti terviklik halduskontseptsioon Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks, aastaks 2018, kuid sellel ajal võiksid ka haldusarenduse ja kohaliku omavalitsuse probleemid leida oma koha koalitsioonilepetes.
Mis on põhiotsused, mis tuleb teha? Kõigepealt tuleks otsustada, kas meil on vaja põhjalikke muutusi. Küsimus pole retooriline ega irooniline. Võib-olla tajub praegu tõesti suur osa poliitikuid ja ametnikke intuitiivselt, et me pole veel Euroopa parimate praktikate suunas võimelised liikuma ja seega peaksime esialgu stabiliseeruma 1970. aastate lihtsamate praktikate raames, nagu see praegu tegelikult toimub. Kui me siiski usume endasse ja oleme muutuste poolt, siis tuleb kohe otsustada, kas me liigume Põhjamaade detsentraliseerimise mudeli suunas või liigume Kesk- ja Lõuna-Euroopa tsentraliseeriva haldustraditsiooni suunas. Meie valik oleks Põhjamaade traditsioon, aga praegused arengud toimuvad Lõuna- ja Kesk-Euroopa arengute suunas.
Siit kokkuvõtvalt põhiettepanekud institutsioonipoliitika kohta. Ma kordan ka mõningaid eelnevaid ettepanekuid. Esiteks, kujundada Riigikogu juurde avaliku halduse alane komisjon ja selle kõrvale alaline kohaliku omavalitsuse ja regionaalarengu mõttekoda, mis ühendaks teadlasi, poliitikuid, tippametnikke ja omavalitsustegelasi. Seda sammu peaks toetama, ma kordan, omavalitsuspoliitika koordineerimise üleviimine Rahandusministeeriumi haldusalasse, ühe tugeva omavalitsusliidu kujundamine ja, praegu poliitiliselt ilmselt kõige lihtsam lahendus, teenuspiirkondade kehtestamine ja ühisteenuspiirkondade kujundamine.
Lõpuks. Eriti tähtsa küsimuse ettevalmistamine näitas, et on võimalik eri poliitiliste jõudude, ametnike ja teadlaste koostöös Eesti arengustrateegiat kavandada. Üks selle põhjus oli adekvaatse vormi, mõttekoja valik, mis arutlusareenina ennast hästi õigustas ja tõestas ning kus osalesid poliitikud, fraktsioonide esindajad, teadlased, omavalitsusjuhid – väga lai seltskond. Tunnustus selle koja Polis presidendile Eerik-Juhan Truuväljale, asepresident Sulev Läänele, professor Sulev Mäeltsemehele ja professor Kalle Meruskile! Selles kojas kuulusid arutelu tuumikusse ka Eesti Linnade Liidu juhid Taavi Aas ja Jüri Võigemast ning omavalitsusliitude juhid Jüri Landberg ja Ott Kasuri ning muidugi paljud teised. Sellele algatusele panid tegelikult esimesena õla alla just Riigikogu juhatus ja enamiku fraktsioonide juhid ja tippesindajad. Aitäh teile! Eriti oluline oli põhiseaduskomisjoni ja selle juhi Väino Linde roll töise atmosfääri loomisel komisjonis. Seetõttu tänu sellele komisjonile ja tema juhile! Tänan tähelepanu eest! (Aplaus.)
