Lugupeetud juhataja! Hea Riigikogu! Minister rääkis kodanikuühiskonnast ning kodanikualgatuse ja avaliku võimu suhetest väga positiivselt ja optimistlikult. Vastupidi tavapärastele rolliootustele soovin jätkata samal lainel, lootuses mitte sellega alla kiskuda poliitilist huvi selle teema vastu. Veidi murelikuma suuga kõnelesime sellel teemal pisut rohkem kui kuu aega tagasi kolme komisjoni ja kodanikuühenduste ühisel istungil, kus sai Riigikogule esitatud valdkondade kaupa mitmeid ettepanekuid tegevusteks, mis aitaksid eri probleeme lahendada.
Aga rääkides sellest, mis kodanikuühiskonnas head on, ei tooks ma näiteid pikkade traditsioonidega ja tuntud ühenduste või selliste massiivsete algatuste kohta nagu "Teeme ära!", mis on nagunii kõigile tuntud, ehkki põhjust nendest rääkimiseks oleks, sest lisaks sellele, et tänavune talgupäev on lähenemas, on näha, et talgutest on saanud ka Eesti üks ekspordiartikkel. Sellel nädalavahetusel toimuvad "Teeme ära!" talgupäevast inspireeritud prügikoristustalgud Leedus ja Sloveenias. Viimati mainitus, mis on elanike arvult umbes poolteist Eestit, oli mõni päev tagasi registreerunud juba 120 000 inimest. Usutakse, et nädalavahetuseks on osalejaid 200 000. Oma näites kutsun ma teid hoopis ühte Tallinna kooli, kus mõni aasta tagasi alustas tööd noor õpetajanna, Sihtasutuse Noored Kooli esimese lennu kasvandik. Ta andis saksa keelt päris väikestele lastele ja avastas õige pea, et laste edasiminek ei olnud nii kiire, nagu võinuks olla, osalt sellel põhjusel, et vanemad ei osanud lapsi aidata, kuna nad ei olnud ise saksa keelt õppinud. Õpetajanna käivitas lahendusena õhtused saksa keele kursused lastevanematele, kus õpiti üsna sama programmi järgi, mille järgi lapsed õppisid saksa keelt päeval. Selle tulemuseks ei olnud mitte üksnes see, et laste õpitulemused paranesid, vaid selle läbi muutusid ka loomuldasa tihedamaks lastevanemate ja kooli suhted ning vanemate kaasatus sellesse, kuidas nende lastel koolis läheb. Aga veel üks huvitav tulemus oli hasart, millega lapsed hakkasid nendes uutes tingimustes õppima. Lastevanemad rääkisid, et lapsed hakkasid kontrollima, kas vanematel on kodutööd tehtud. Võite ette kujutada selles vanuses lapse rõõmu, kui ta avastab, et on asju, mida ta võib ise oma vanematele õpetada, mida ta teab paremini kui nemad.
Ma arvan, et selles väikeses näites on üsna palju kokku võetud seda, mis kodanikuühiskonnas head on. Esiteks, selge probleemi nägemine ja nutika lahenduse leidmine, nutika lahenduse, mis ei ole ilmtingimata väga traditsiooniline. Teiseks see, kuidas olemasolevaid ressursse (kõik oli ju olemas: õpetaja, lastevanemad, lapsed, õpikud, ruumid) lihtsalt omavahel veidi ümber koordineerides suudeti saavutada väga oluline lisandväärtus. Kolmandaks see, et see on küll väga konkreetse probleemi lahenduseks leitud mudel, aga tegelikult laiendatav mis tahes teistesse koolidesse, mis tahes teiste ainete puhul. Neljandaks (ma arvan, et see on kõige olulisem), seda kõike tehti rõõmu ja säraga silmades ning ühtekuuluvustundega, mida ei saa öelda kaugeltki iga tegevuse kohta, millega me hõivatud oleme.
Kuna selliseid näiteid on veel, siis julgen öelda, et Eesti kodanikuühiskond seisab päris kindlatel jalgadel ja muutub aina tugevamaks. See ei käi loomulikult iga üksikorganisatsiooni ja aktivisti kohta, aga terviku kohta küll.
Eelmisel aastal uuris EMSL, millist mõju on majanduslangus avaldanud Eesti kodanikuühenduste tegutsemisele ja tegutsemissuutlikkusele. Me nägime, et kuigi ootuspäraselt oli vähenenud ühenduste sissetulek rahalises mõttes, oli samal ajal suurenenud nende liikmeskond ja vabatahtlike arv, kes tahavad nende tegevustes kaasa lüüa. Selliste inimeste hulk, kes oskavad, tahavad ja suudavad osaleda nii ühiste asjade arutamises, otsustamises kui ka elluviimises, kasvab. Ma olen nõus Imre Sooäärega, kes juhtis tähelepanu, et võrreldes kogu Eesti elanike arvuga ei ole see veel teab mis massiivne number. Aga igal juhul on saavutatud kriitiline mass. Ma näen, et see levib ühiskonnas nagu positiivne nakkus, pidevalt ja järjekindlalt. Inimesed leiavad osalemiseks üha uusi vorme. Lisaks traditsioonilistele eestkosteorganisatsioonidele, teenuseid pakkuvatele organisatsioonidele või virgestustegevusega tegelevatele kodanikuühendustele kinnitavad kanda sotsiaalsed ettevõtted ning sellised vabad võrgustikud, kus inimesed liiguvad sisse ja välja, koondades eri elualade inimeste kompetentsi, teadmisi, kogemusi, oskusi. See muudab selle kõik kaunis peatumatuks. Sellist arengut saab soovi korral ignoreerida ja sellele saab kaikaid kodaratesse loopida, kui seda tahta, aga see oleks lihtsalt rumal, sest ega asjad ei jää sellel põhjusel tegemata, need tehakse ikkagi ära, lihtsalt ilma nendeta, kes ei soovi osaleda.
Kui küsida, mida niisuguses arenguetapis saab teha riik, et kodanikuühiskonnale hoogu juurde anda (see on küll üldine, aga ma jõuan kohe konkreetsemate tegevusteni), siis ma arvan, et esimene asi on ikkagi väga selgelt kinnitada oma tahet, et, jah, tugev kodanikuühiskond on meie eesmärk. See peaks olema EKAK-i, mille aruteluks me siia täna kokku oleme tulnud, kõige tugevam lubadus ja kõige põhilisem asi. Samas usun ma, et see on just see, mida me oleme võib-olla kõige vähem saavutanud kõikvõimalike kontseptsioonide, koolituste, juhendmaterjalide ja kõige sellise kõrval, mida tõepoolest nende aastate jooksul on palju tehtud ja mis on ka olnud vajalik.
Aga milles see konkreetne tugev tahe saaks väljenduda? Praegu näib mulle, et need signaalid, mis avaliku võimu poolt kodanikualgatusele tulevad, ei ole kaugeltki mitte nii selged. Toon selle kohta mõne näite.
Esiteks, nagu ka minister oma kõnes mainis, on avalikul võimul soov, mis on üsnagi loogiline, et võiks väheneda kodanikuühenduste sõltuvus riigi rahastamisest. Samal ajal oleks alternatiiv näiteks sotsiaalne ettevõtlus, see on ettevõtlus, mis on suunatud sotsiaalsetele eesmärkidele, see on isemajandav ärimudel, aga eesmärk ei ole mitte omanikele kasumi teenimine, vaid mingi probleemi lahendamine. See aitaks hoida kokku riigi kulusid ühenduste rahastamisel, aga takistuseks on praegu see, et kui ühendus hakkab tegelema sotsiaalse ettevõtlusega, siis kaotab ta need maksusoodustused, mis tal praegu on, hoolimata sellest, et seda tulu, mis ta ettevõtlustegevusega teenib, ei kasutata mitte omanike isikliku heaolu suurendamiseks, vaid probleemide lahendamiseks. Teine näide. Jällegi, loogiline signaal avaliku võimu poolt on see, et meil võiks olla rohkem vabatahtlikke ja inimesed võiksid omast vabast ajast rohkem panustada ühiste eesmärkide nimel. Samal ajal suhtub maksuamet vabatahtlikesse kui töötajatesse ja näiteks kas või nende toitlustamise pealt, mida oleks ju normaalne inimestele pakkuda, kui inimesed on appi tulnud, tuleb tasuda erisoodustusmaksu. Kolmas näide. Soovides ühelt poolt õhutada vabatahtlikku tegevust ja kodanike eraannetusi, ei võimalda riik kodanikul kasutada kergesti kasutatavat otsingut registrist, et ta saaks omavahel võrrelda ühes piirkonnas või ühel tegevusalal tegutsevaid organisatsioone, et välja selgitada, kes on see organisatsioon, kelle toetamisest kõige rohkem kasu tuleks. Vähegi keerukam päring registrist läheb inimesele midagi maksma, aga ma arvan, et see kasu, mis tuleks sellest, kui inimesed töötaksid rohkem kodanikuühenduste andmetega ja analüüsiksid neid, on riigile palju suurem. Järgmine näide. Avalike teenuste osutamine on väga suur ja selge avaliku võimu ja kodanikuühenduste koostöövaldkond. Üks probleem, mida avalik võim esile toob, on see, et nad delegeeriksid küll rohkem teenuseid kodanikuühendustele, aga need on sellised nõrgukesed, neid ei saa usaldada, ei saa olla kindel, kas teenuse kvaliteet selle tagajärjel ei halvene. Samal ajal ei tee avalik võim midagi selleks, et nende organisatsioonide suutlikkus suureneks, sest lepingud on enamasti piiritletud väga konkreetselt ainult teenuse osutamise kulude katmisega ega näe ette võimalusi selleks, et organisatsioon saaks ka organisatsioonina areneda. Kaasamine on järgmine näide. Ühelt poolt õhutatakse, et inimesed võiksid avaldada oma arvamust, rääkida kaasa, öeldakse, et ega teistmoodi ei saagi mingeid otsuseid ei Riigikogus ega valitsuses teha, kui ainult kuulates nende inimeste ettepanekuid ja kommentaare, keda need seadused puudutavad. Teisest küljest on pigem erand kui reegel see, kui kodanikuühendus saab oma ettepanekutele avalikult võimult mingit tagasisidet. Mõnigi kord võib kuulda hoopis selliseid lauseid, nagu üks minister ütles, et seadust ei kirjutata linnahallis. See kõik tekitab segadust, mis siis on see riigi ootus ja sõnum.
Lõpetuseks natukene EKAK-i rakendamisest ja sellest, kuidas see võiks toimuda tulevikus. Selleks, et EKAK oleks toimiv ja kasutatav, tulemuslik dokument, on kolm eeldust.
Esiteks, tema sisu peaks olema konkreetne, oluline ja asjakohane. Siin saab praegu olla üsnagi optimistlik ja loota, et käima lükatud kodanikuühiskonna arengukava aastateks 2011–2014 on parem kui senised, konkreetsem ning kaasavam juba selle koostamise ajal, sest senine praktika arengukava puhul on olnud pigem see, et sinna on koondatud need tegevused, mida iga ministeerium oma valdkonnas teeb ja millel on mingi seos kodanikuühendustega, mitte ei ole lähtutud sellest, mis on eri valdkondade vajadused, ja ei ole koostatud plaan selle põhjal.
Teiseks, kui see plaan on olemas, on oluline rääkida ühiskomisjoni rollist, nagu ka minister mainis. Me astusime üsna suure sammu 2007. aastal, kui tõstsime ühiskomisjoni taset, kaasates sinna ministeeriumide kantslerid, mis lõi võimaluse, et seal osalevad inimesed, kes saavad ka päriselt oma maja nimel rääkida ja mingisuguseid kohustusi võtta. Samas jäi astumata teine samm ehk see, et anda ühiskomisjonile konkreetne sisu, millega edasi töötada. Selle tõttu on see praeguseks, ma arvan, et juba rohkem kui aasta, niisuguses staadiumis, et aeg-ajalt käiakse kohal ja arutatakse eri probleemide üle, aga suurt rõõmu ei ole sellest ilmselt kellelegi. Seega, peaks olema konkreetne dokument, mille alusel ühiskomisjon saaks töötada umbes nii, nagu organisatsiooni tasandil toimib juhatus või nõukogu, seades olulisemad pikaajalisemad sihid, jälgides nende saavutamist, ja probleemide korral arutades, kuidas neid lahendada. Ma arvan, et mõistlik mõte oleks ka see, kui ühiskomisjonile lisada funktsioon, et nii avaliku võimu kui ka kodanikualgatuse esindajad saaksid tema poole pöörduda, kui nad tunnevad, et mingis konkreetses asjas ei ole lähtutud EKAK-i põhimõtetest, ja paluda ühiskomisjonilt hinnangut. See aitaks siduda EKAK-i muidu ehk igapäevast üsna kaugeks jäävad väärtused ja eesmärgid, mis on küll ilusad, palju konkreetsemalt igapäevategevustega.
Kolmas ning kõige olulisem asi, mis määrab EKAK-i elluviimise edukuse, on see, et lisaks hästisõnastatud eesmärkidele ning soliidsele ja asjalikule järelevalveorganile peavad olema rakendajad. Rakendamine on seni olnud EKAK-i juures kõige juhuslikum asi, see on toimunud sõltuvalt sellest, kuidas millekski on raha leitud. Seetõttu me näeme, kuidas samad eesmärgid korduvad aastast aastasse, ilma et saaks öelda, et need asjad ka tehtud oleksid. Seega, kui uus arengukava koostatakse, siis sinna peaksid kirja saama ainult need asjad, millel on olemas ka selged vastutajad elluviimise eest ja millele on ette nähtud piisavad ressursid. Aitäh!