Tere hommikust, lugupeetud kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu seitsmenda töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt on ette nähtud eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Vabariigi Valitsusel täna eelnõusid üle anda ei ole. Nii et palun, kolleegid! Esimesena saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Head kolleegid! Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioonil on au üle anda Riigikogu otsuse "Riiklike tagatiste andmine energiasäästlikuks ehitamiseks ja renoveerimiseks" eelnõu. See on otsuse eelnõu, millega kohustataks valitsust hiljemalt 1. aprilliks järgmisel aastal looma seaduslikku alust, et oleks võimalik sihipäraselt suunata järgmiseks kolmeks aastaks umbes 10 miljardi krooni ulatuses tagatisi eesmärgiga märkimisväärselt suurendada kodude renoveerimisel või uute rajamisel energiasäästlikkust. Tegemist on majanduse elavdamist silmas pidava eelnõuga, mille eesmärk on, et ehitus- ja kinnisvarasektor suudaks edasi tegutseda ja et lõppkokkuvõttes väheneks märkimisväärselt kodude energiakulutus ja sellega suureneks ka riiklik energiajulgeolek.
Küsimus on selles, et praegune suund, milleks on valdavalt kulude vähendamine riigisektoris, ei saa olla põhimõtteliselt jätkusuutlik. On vaja leida meetmeid ja vahendeid, et majandust kohapeal elavdada, ja see oleks mitmesuguste riigi reservide kohapeal kasutamise võimalus. Küsime lihtsalt: miks meie reservid peavad toetama muude riikide majandust, kui need võiksid toetada Eesti oma? Aitäh!

Kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole. Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu, see läheb menetlusse vastavalt kodu- ja töökorra seadusele.
Head kolleegid! Mul on teile edasi anda kaks teadet. Esiteks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 3. novembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatise "Rahvusvahelist teadus- ja tehnoloogiakoostööd käsitlev Euroopa strateegiline raamistik" kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja teatise kohta arvamust andma kultuurikomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 13. november kell 18. Ja teine teade: esitajad võtsid tagasi kaitseminister Jaak Aaviksoole 23. septembril esitatud arupärimise nr 1–7/88.
Head kolleegid! Teeme nüüd kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 82 Riigikogu liiget, puudub 19.
Head kolleegid! Ma täpsustan ka tänast päevakorda: eelnõu 306 esimesel lugemisel teeb juhtivkomisjoni nimel ettekande põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde.

Läheme tänase eelnõu arutelu juurde. Päevakorras on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme Evelyn Sepa!

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Tegemist ei ole uue probleemiga ja tegemist ei ole ka eelnõuga, mis siin esimest korda arutusel on. Kuid igapäevane elu pakub uusi väljakutseid ja kohustab meid olema palju paindlikum kui seni. Mida aeg edasi me iseseisvas Eestis elame, seda enam on meil põhjust rääkida inimõigustest, eriti põhiseaduslikest õigustest. Ühelt poolt sellepärast, et me muutume riigina küpsemaks. Meil hakkab jääma juba aega ka nende küsimuste jaoks, mis otseselt ei puuduta täis kõhtu või peavarju. Ja selliseid küsimusi ei ole vähe. Iseäranis tõsiselt tuleb neid võtta siis, kui need puudutavad lapsi. Teiselt poolt on asi selles, et meie enda ühiskond on viimase 16 aasta jooksul drastiliselt muutunud.

Ma palun vabandust, ettekandja! Kolleegid, palun vaiksemalt! Ettekandja häält ei ole saalis kuulda. Kui teil on midagi arutada, siis saab seda teha ka väljaspool istungisaali. Palun, ettekandja, võite jätkata!

Aitäh! Need hirmud või ka põhjendused ühe või teise normi vältimiseks, millel oli aastaid tagasi ehk mingi põhjendus, on praegu kaotanud oma tõsiseltvõetavuse. Seega ei ole neil põhiseadust puudutavates vaidlustes enam seda kaalu, mida mõned meie kolleegid neile püüavad omistada. Lühidalt on eelnõu sisu anda Eestis sündinud lastele sünnijärgne kodakondsus ka siis, kui nende vanematel ei ole ühegi riigi kodakondsust ja nad elavad siin pikaajaliste elanikena – see tähendab, et nad on siin elanud vähemalt viis aastat seaduslikul alusel.
Mis ajendas meid taas sellist ettepanekut tegema? Esiteks ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikkel 7, mille kohaselt on lapsel õigus kodakondsusele. Seda kinnitavad ka inimõiguste deklaratsiooni artikli 15 lõige 1 ning ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 25 lõike 3 esimene lause. Siinkohal on oluline märkida, et lapsel on õigus kodakondsusele sünnihetkest. Muidugi ei tähenda see, et lapsel on õigus mingile kindlale kodakondsusele. Kuid mis on Eestis elava ja Eestis sündinud lapse valikud? Mis on ka Eesti riigi valikud aastail 2008 ja 2009? Selles ongi meie arvates küsimus. Muide, kodakondsuseta lapsi on Eestis enam kui 14 000 – see on umbes nii palju, kui sünnib Eestis igal aastal lapsi. Me peaksime endale aru andma, et me riigina tegelikult vastutame nii praegu kui ka tulevikus nende laste eest, selle eest, et nad tunneksid end tulevikus Eestis oma rahva hulgas olevatena ning et ka nende vanemad, kui nad on olemas ja teada, tunneksid end turvaliselt, sest nende laps on Eesti riigi kaitse all igas mõttes. Kui me sellest endale aru anname, siis ei ole palju laiendada neile võrdset kohtlemist ja seadustada neile sünnijärgne Eesti kodakondsus.
Austatud kolleegid! Ma saan aru, et laste õiguste küsimus on siin mõnele heale kolleegile ehk selge kui seebivesi, aga samas on siin saalis ka palju neid, kellele on see väga südamelähedane probleem. Võib-olla oleks kena lasta neil asjasse süveneda ja ehk ka teadlikult vajutada üht või teist nuppu. Aitäh!

Aitäh! Kolleegid, kas ...

Ei, ma ei ole kõnet lõpetanud! Mul lihtsalt ei ole võimalik rääkida. Ma ei kuule oma häält.

Kolleegid! Ma olen täna teist korda sunnitud tegema märkuse saalile, et te oleksite, palun, ettekandja vastu lugupidavamad! Palun vaikust! Palun, Evelyn Sepp, jätkake!

Aitäh! Põhiseadus teatavasti nõuab miinimumgarantiina kodakondsust Eesti kodanike lastele, kuid meie võimuses on seda soodustavat sätet arutletava eelnõuga laiendada. Ehk on asjakohane küsida ka, kelle arvel nimetatud laiendus toimuks? Vastus on lihtne: selle muudatusega ei kaota keegi midagi. See ei toimu kellegi arvel, see ei ohusta meid ei riigina ega rahvusena. Vastupidi, selline muudatus suurendab meie kõigi julgeolekut, kui soovite.
Samas on see ka üks parimaid integratsiooni motivaatoreid lapsevanematele. Nagu vaesus kipub taastootma vaesust, teeb seda ka kodakondsusetus. Lapsed aga ei saa valida oma vanemaid ja riigil on laste ees reaalne, mitte formaalne kohustus tagada neile kodakondsus ja elustandardiks võrdsed võimalused. Seega on ilmselt loogiline, et Eesti riik on piisavalt ettenägelik, et tagada ka kõnealustele lastele Eesti kodakondsus, mitte aga soosida mõne teise riigi kodakondsuse teatud mõttes sundvaliku korras võtmist kunagi hiljem. Kodakondsusetus on rahvusvahelise praktika seisukohalt ebasoovitatav ja mitte kuigi levinud staatus.
Teiseks ärgitas Keskerakonna fraktsiooni taas sellise ettepanekuga lagedale tulema üllatavalt soodne suhtumine, mis on juba kestnud mõned head kuud, kui mitte paar aastat, ühe valitsuskoalitsiooni poliitiku poolt. Seda ideed on palavalt toetanud ka rahvastikuminister Urve Palo. Mõnes mõttes võib teda pidada selle idee ristiemaks. Viimastel päevadel ja nädalatel on meid tabanud ka värsked üllatusmomendid sellel teemal ka teistelt valitsuskabineti liikmetelt. Võib-olla on teoks saanud mingi valgustav ärkamine. Nende ministrite avaldustest on jäänud mulje, et senine tegevus kodakondsuseta inimeste probleemi lahendamisel on ka nende arvates olnud hambutu ega ole rahuldanud elu vajadusi ja et võiks kaaluda küsimuse lahendamist just nimelt sellisel kujul, nagu eelnõus on pakutud.
Kolmandaks ajendas meid seda eelnõu esitama ka vastuolu laste õiguste kaitsel võetud, kuid täitmata jäetud rahvusvaheliste kohustustega, millele on tähelepanu juhtinud mitu inimõigustealast rahvusvahelist eksperti. Üks neist on olnud Euroopa Nõukogu rootslasest inimõigusvolinik Thomas Hammerberg.
Neljandaks ja ehk mitte päris viimaseks arvestasime me ka Eesti inimeste tervet mõistust ja ilmselget toetust säärasele muudatusele. Ühe viimase sellealase uuringu tulemused avaldati Eesti Päevalehes novembri alguses aasta tagasi. Küsimusele, kas Eesti peaks andma siin sündinud mittekodanikest vanemate lastele automaatselt Eesti kodakondsuse, vastas jaatavalt tervelt 68%, seega ligi 2/3. Vastu oli 28%, seisukohta ei avaldanud 7%. Seejuures alg- ja põhiharidusega vastajatest toetas seisukohta 65%, kõrgharidusega inimestest koguni 73%, eesti keelt kõnelnud vastajatest 55% ja muud keelt kõnelnud vastajatest tervelt 97%. Seegi on piisav argument suhtuda siin saalis probleemi lahendamisse märksa tõsisemalt, kui seda seni on tehtud.
Juhin veel tähelepanu paarile pseudoprobleemile, millest püüdsid kinni haarata mõned kriitikud põhiseaduskomisjonis. Ja nad on seda ka varem teinud. Vahe, kas omandada kodakondsus sünnijärgselt või naturalisatsiooni korras, on siiski suur. Seadusmuudatus ei oleks mitte ainult bürokraatia vähendamise, vaid ka selgelt laste huvides. See tagaks neile püsiva võõrandamatu staatuse riigis, mille nimi on Eesti Vabariik. Lapse huvides ei saa olla diplomaatilise kaitse alt väljajäämine, nagu ka see, et tema võimalused tulevikus on piiratud. Argument ei ole ka see, et midagi toimub justkui vastu kellegi tahtmist. Juhin tähelepanu, et praegu omandab enamik Eesti lapsi kodakondsuse sünniga ehk siis samuti potentsiaalselt vastu oma tahtmist. Kodakondsusest loobumiseks on seaduses oma protseduurid, nagu ka võimaliku teoreetilise sünnijärgse topeltkodakondsuse tekkimise puhul. Nimelt on lapsel kolme aasta jooksul pärast 18-aastaseks saamist kohustus sellisel puhul end lõplikult määratleda – teatavasti Eesti seadus välistab reeglina topeltkodakondsuse võimaluse.
Nüüd ka nendest põhjustest, mis on meid viinud olukorrani, kus Eestis elab enam kui 14 000 last, kellel kodakondsust ei ole. See on valus teema ja selle põhjusi on palju, kuid enamik taandub sellele, et nende laste vanemad, kui nad on olemas ja teada, on tihti sotsiaalselt väheaktiivsed kas oma tervisest või eluviisist tuleneva sotsiaalse seisundi tõttu. Kuigi meile on kinnitatud, et riik on korraldanud sellistele vanematele suunatud kampaaniaid, et teavitada neid oma lastele naturalisatsiooni korras kodakondsuse taotlemise protseduurist, on ilmselge, et nendeni ei ole jõutud. Hiljaaegu tabas säärane üllatus ajakirjanduse vahendusel ka välisminister Urmas Paeti. Loodame, et see on positiivne ärkamise märk.
Seega, head kolleegid, tulenevalt rahvusvahelisest praktikast ei ole kodakondsusetus aktsepteeritav. Meie võimuses on aidata lapsi, kaitsta nende õigusi ja võimalusi tulevikus, võita endale juurde lojaalseid kodanikke, täita nõuetekohaselt endale võetud rahvusvahelisi kohustusi ja mis peamine: olla riigina tark ja ettenägelik ning mitte jätkata tulevikus probleemi taastootmist kodakondsuseta inimeste näol. Targem on olla paindlikum ja jõulisem ning vaadata lähiregioonis lahtiste silmadega ringi. Ning vaatamata saalis kestnud pikaaegsele elevusele on vahest siiski kindel, et kolleegid on täna valmis tegema heateo, tähistades novembris peetavat rahvusvahelist laste õiguste päeva väärika otsusega ning andes paljudele lastele kodanikupäeva eel mõtteainet, mis neid seob Eesti Vabariigiga, mida nemad selle sideme tugevdamiseks teha saavad ning mida Eesti riik teha saab, et siin elavate inimeste side selle riigiga oleks tugev ja ilus. Seega palun ma saali toetada eelnõu esimese lugemise lõpetamist. Aitäh!

Suur tänu! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Mark Soosaar.

Hea ettekandja! Päris huvitav oli kuulata, aga mulle jäi üks asi selgusetuks. Palun väikest täpsustust. Nimelt põhiseaduse § 8 ütleb juba esimeses lauses, et kui üks vanematest on Eesti kodanik, siis on lapsel sünnijärgselt õigus Eesti kodakondsusele. Kas teie eelnõu ei lähe vastuollu selle paragrahviga? Äkki te selgitaksite seda seost ja kuidas eelnõu selle paragrahvi alla mahub.

Ma luban endale vastuseks tsiteerida lapse õiguste konventsiooni artikli 7 punkte 1 ja 2. Teatavasti seisab rahvusvaheline õigus siseriiklikust õigusest kõrgemal ja  Eesti on selle konventsiooni ratifitseerinud. Kõnealused punktid kõlavad järgmiselt: "Laps registreeritakse kohe pärast sündi ning sünnihetkest peale on tal õigus nimele, õigus omandada kodakondsus ja võimaluste piires ka õigus tunda oma vanemaid ja olla nende poolt hooldatud." Ja punkt 2: "Osalisriigid tagavad nende õiguste ellurakendamise kooskõlas oma siseriiklike seaduste ja kohustustega, mis tulenevad selle valdkonna asjakohasest rahvusvahelistest dokumentidest, eriti kui vastasel juhul jääks laps kodakondsuseta." Käesolev eelnõu puudutab ju lapsi, kelle kummalgi vanemal ei ole ühegi riigi kodakondsust. Seega neil ei ole võimalik sünniga kodakondsust saada, neil ei ole seda võimalik määratleda tulenevalt oma vanemate kodakondsusest.

Teiseks küsimuseks saab uuesti sõna kolleeg Mark Soosaar.

Aitäh selle seletuse eest! Aga võib-olla siis tuleks alustada hoopis põhiseadusest ja see asi läbi töötada? Kui me võtame vastu seaduse, mis läheb vastuollu põhiseadusega, siis ei pruugi ju president seda välja kuulutada, mis me siin oleme otsustanud?

Mark Soosaar, sinu interpretatsioon on äärmiselt huvitav. Ma ei kujuta ette, kuidas võiks selline parandus olla vastuolus põhiseadusega! Kui nii, siis on võib-olla ka lapse õiguste konventsioon vastuolus Eesti põhiseadusega? Võib-olla on koguni Eesti Vabariik oma olemuselt vastuolus mõne muu dokumendiga? Seni on kõnealused põhimõtted olnud väga aktsepteeritud, laste õiguste kaitse on olnud prioriteetne ja seda ka meie põhiseaduse kohaselt.

Kolleegidel on veel küsimusi. Sõna saab Silver Meikar.

Ei ole küsimust. Palun vabandust!

Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Täname ettekandjat ja läheme edasi järgmise ettekande juurde. Palun kõnepulti põhiseaduskomisjoni esimehe kolleeg Väino Linde!

Auväärt Riigikogu! Auväärt istungi juhataja! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu 21. oktoobril, valmistudes tänaseks esimeseks lugemiseks Riigikogu saalis. Ütlen kohe, et kohal olnud kaheksast põhiseaduskomisjoni liikmest toetas eelnõu menetlemist ehk andis sellele positiivse hinnangu kaks liiget. Nii et häältega 6 : 2 otsustati teha ettepanek täna eelnõu tagasi lükata.
Milles asi on, head kolleegid? Ka komisjoni istung algas sellega, et eelnõu autori ehk Keskerakonna fraktsiooni esindaja esitas oma seisukohad. Ta märkis, et Eesti on nende arvates üpris unikaalses olukorras, kuna meil on palju määratlemata kodakondsusega isikuid, kelle lapsed ei saa automaatselt ühegi riigi kodakondsust. Seda probleemi on üritatud aastate vältel lahendada mitmel viisil, nende pakutud variant on eelnõu esitajate arvates kõige otstarbekohasem. Edasi vastas eelnõu esitajate esindaja teiste kolleegide küsimustele.
Ka komisjoni liikmed andsid teada, milline on nende arvamus selle eelnõu kohta. Kolleeg Mart Nutt väitis, et eelnõu seadusena vastuvõtmine oleks fundamentaalne pööre Eesti konservatiivses kodakondsuspoliitikas: mindaks üle praegu kodakondsuspoliitika aluseks olevalt veresuguluse järgi kodakondsuse omandamise printsiibilt, mida tähistab ladinakeelne termin ius sanguinis, kodakondsuse sünnikoha järgi omandamise printsiibile ehk ius soli põhimõttele.
Komisjoni liikmed märkisid ka seda, et praegu ei ole tegelikult meie riigis probleemi, et kodakondsuseta isikud ei saa taotleda Eesti kodakondsust ja et kodakondsuseta vanemad ei saa taotleda oma alaealistele lastele Eesti kodakondsust. Komisjoni liikmed möönsid, et võib-olla on valitsusel tarvis teha täpsemat ja tõsisemat selgitustööd, kuid ei peetud kindlasti õigeks automaatset kodakondsuse andmist.
Me peatusime pikalt ka põhiseaduskomisjonis eeltsiteeritud ÜRO lapse õiguste konventsioonil. Enamik põhiseaduskomisjoni liikmeid leidis, et laste õigusi tuleb loomulikult kaitsta. See on iga riigi ülesanne. Ent eelkõige tähendab see seda, et tuleb kaitsta lapse isiklikku identiteeti, kaitsta kogu riigi olemusega lapsi, aga sellest ei tulene veel riigi kohustus anda igale lapsele automaatselt kodakondsus. Need kaks printsiipi on teineteisest lahus ja kodakondsuse automaatne saamine ei ole kindlasti nõue, mis tuleneb ÜRO lapse õiguste konventsioonist. Selline tõlgendus oleks põhiseaduskomisjoni liikmete enamiku arvates meelevaldne.
Oli juttu ka sellest, et kodakondsuspoliitikat on mitmed Euroopa Liidu maad tänapäeval karmistanud. Toodi näiteks Iirimaa, kes muutis mõni aeg tagasi oma kodakondsuspoliitika rangemaks põhjusel, et naaberriikidest hakkasid tulema kodakondsuseta isikud Iirimaale ja tõid oma lapsed just nimelt Iirimaal ilmale. Iirimaal kehtis kodakondsuse omandamise sünnikohajärgne printsiip ja tänu sellele said nad oma lastele Euroopa Liidu kodakondsuse.
Komisjonis räägiti veel sellest, et eelnõu seadusena vastuvõtmine võib eelkõige tekitada probleeme tulevikus, mitte niivõrd nende isikutega seoses, keda me praegu nimetame halli passi omanikeks. Nende kodakondsuse taotlemise võimalused, nagu ma ütlesin, on seaduses olemas. Tulevikku vaadates tuleb aga arvestada ka Lääne-Euroopa ja Lõuna-Euroopa probleeme. Seal taotlevad asüüli mitmesuguseid teid pidi kohale tulnud teise riigi kodanikest isikud. Nad on oma dokumendid hävitanud ja neid tuleb käsitada kodakondsuseta isikutena. Selles mõttes arutatav eelnõu ei aitaks meie riigi julgeolekupoliitikale kaasa.
Oli ka viide, et eelnõu peaks vähendama võimalust, et meie suur naaber haarab endale täiendavalt kodanikke Eesti Vabariigist. Enamik komisjoni liikmeid leidis, et see argument ei ole päris asjakohane. Kas või viimase aja sündmused Abhaasias ja Lõuna-Osseetias näitasid, et tegelikult mängisid seal rolli ka Gruusia kodakondsusega isikud, kellel oli samuti Vene kodakondsus. Nii et topeltkodakondsuse andmine on meie naaberriigi poliitikale iseloomulik.
Mis siis veel? Andsime sõna ka spetsialistile, kelleks oli Siseministeeriumi migratsiooni- ja piirivalvepoliitika osakonna nõunik Kairit Mägi. Ta ütles ka meile, et Vabariigi Valitsus selle eelnõu seisukohti ei toeta. Seda teatas valitsus juba s.a 17. juuli istungil. Kairit Mägi märkis täiendavalt sedasama, mis ma siin enne välja tõin: ka Vabariigi Valitsuse arvates tooks eelnõu seadusena vastuvõtmine kaasa võimaluse topeltkodakondsuse tekkele. Samas ta möönis, et Vabariigi Valitsusel on kindlasti üht-teist teha, et tõsta kodakondsuseta ja Eestis pikaajaliselt elavate vanemate teadlikkust selles osas, et neil on õigus ja võimalus taotleda üpris lihtsalt oma alla 15-aastastele lastele kodakondsust. Selleks on meil olemas kodakondsuse seaduse kolmas peatükk ja eelkõige § 13.
Kindlasti huvitavad ka teid asjakohased arvandmed. Väärib märkimist, et 2005. aastal oli alla 15-aastasi määratlemata kodakondsusega Eestis sündinud lapsi 6451. Selle aasta 1. septembriks oli Eestis sündinud määratlemata kodakondsusega alla 15-aastaseid lapsi 2887. Nii et aastate lõikes on see näitaja üpris kõvasti vähenenud. Jutt käib muidugi Eestis alaliselt elavate kodakondsuseta isikute lastest.
Lõpuks viisime me komisjonis läbi hääletuse ja nagu ma juba ütlesin, häältega 6 : 2 otsustasime teha teile, head kolleegid, ettepaneku see eelnõu täna esimesel lugemisel tagasi lükata. Tänan!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna Eldar Efendijev.

Austatud ettekandja! Eelmine küsija käis välja nn pseudoargumendid selle eelnõu vastu. Ka teie nimetasite mõned argumendid. Mul on selline küsimus: kas pakutud mudel on Eestile ja sellele saalile absoluutselt vastuvõetamatu?

Ma arvan, et see on absoluutselt vastuvõetamatu nendele isikutele, nendele erakondadele, nendele poliitikaga tegelevatele isikutele, kes on hääletanud kehtiva kodakondsuspoliitika ja selle aluseks olevate põhimõtete poolt. Tuletan meelde, et kui kodakondsuse seadus 1995. aastal vastu võeti, siis hääletas selle eelnõu seaduseks muutmise poolt ka Keskerakond. Ja selles seaduses on need põhimõtted, eelkõige kodakondsuse omandamine veresuguluse järgi, sees.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Evelyn Sepp.

Hea ettekandja! Sa tõid siin Iiri näite. Meil armastatakse selle Iiri näite valguses sageli rääkida Ameerikas kehtivast põhimõttest. Kas sa oleksid nii kena ja seletaksid siin saalis lahti, mille poolest Ameerikas kehtiv põhimõte erineb sellest, mida meie eelnõus välja pakutakse? Ma pean silmas, et sa peaksid ehk pikemalt selgitama seda n-ö maale saabumise hetke tähendust. Sest meie eelnõu räägib Eestis pikaajalise elamisloa alusel elavatest inimestest ehk siis juba vähemalt viis aastat Eestis seaduslikel alustel elanud inimestest, mitte siin läbisõidul olevatest inimestest, kes juhtumisi peaksid siin lapse ilmale tooma.

Ma ei pea selles kontekstis USA kodakondsuspoliitika pikemat seletamist vajalikuks. Head kolleegid, Ameerika Ühendriigid ja ilmselt ka Kanada on selles mõttes ju unikaalsed riigid ja nende kodakondsuspoliitikat pole kindlasti õige Eesti Vabariiki üle võtta. USA riik on alguse saanud just nimelt migrantidest ja selle põliselanikkonda käsitati ikka väga pikka aega isegi mitte teise sordi, vaid võib-olla seitsmenda sordi inimestena.

Kolleeg Eldar Efendijev saab sõna teiseks küsimuseks.

Austatud ettekandja! Te tõite komisjoni istungist rääkides ühe argumendina esile, et kui Eestis on praegu primaarne mudel anda kodakondsus veresuguluse järgi, siis üleminek territoriaalsele ehk nn päikese alusele oleks suur pööre. Mul on sellega seotult küsimus. Ütelge, palun: kas naturalisatsiooni mudel vastab rohkem veresuguluse printsiibile või ikkagi territoriaalsele printsiibile?

Mudel, millest te praegu räägite, vastab põhimõtteliselt Eesti kodakondsusseaduse aluspõhimõtetele märksa enam kui täna arutatavas eelnõus toodu.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Olga Sõtnik.

Lugupeetud ettekandja! Praegu on näha, et koalitsioon on hakanud tõsiselt muret tundma selle üle, kui palju on meil mittekodanikke. Seda näitavad reklaamid tänavatel ja ka ajakirjanduses ilmunud artiklid. Pakutud küllaltki lihtne, küllaltki odav ja ohutu meede saaks meid kas või sammukese viia sinnapoole, et kodakondsuseta isikute arv Eestis väheneks, aga komisjoni arvates ei ole see õige. Kas olete arutanud muid meetmeid, kuidas vähendada kodakondsuseta inimeste arvu?

Kas te peate selle küsimusega silmas mind isiklikult või põhiseaduskomisjoni tegevust Eesti kodakondsusesse astuvate isikute arvu suurendamisel? Ma loodan, et see küsimus on laiem, aga ilmselt peate selle esitama vastavale ministrile või lugema võimul olevate koalitsioonierakondade programme või ühiskokkuleppeid. Põhiseaduskomisjon möönis, et Vabariigi Valitsuse ja Siseministeeriumi seisukoht, et vanematele tuleb jätta otsustusõigus, mis riigi kodakondsust nad oma lastele soovivad, on üpris oluline printsiip. Samas Vabariigi Valitsuse esindajad möönsid, et vastavat teavitustööd tuleb kodakondsuseta isikute seas märksa rohkem teha, ja kindlasti on ka teisi meetmeid. Aga seda eelnõu arutades nii laiahaardeliseks põhiseaduskomisjon oma põhimääruses toodud ülesannetest lähtuvalt minna ei saanud. Meie ülesanne on konkreetne eelnõu ette valmistada Riigikogu esimeseks lugemiseks.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Tarmo Kõuts.

Hea ettekandja! Oma ettekandes te tõite arvulise näite, et sünnijärgselt määratlemata kodanike arv on vähenenud 6000-lt umbes 2000-ni. Kas komisjonil oli ka teave, kummale poole see vähenemine suundus: Eesti või Vene kodakondsuse poole?

Komisjonile sellist statistilist aruannet ei esitatud. Jutu põhjal võisime aga teha järelduse, et suuresti on kodakondsuseta vanemate soov olnud anda lastele selle riigi kodakondsus, kus nad elavad.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Valeri Korb.

Hea kolleeg! Tahan küsida järgmist. Kas komisjonis on arutatud ja mida te ise mõtlete: miks inimesed, kellel ei ole kodakondsust, võtavad iga aastaga üha rohkem Vene kodakondsust?

See on hea küsimus, aga ma usun, et vastust tead sa, hea küsija, isegi paremini kui mina. Samas ma usun, et vähetähtis ei ole ka see, et kui jutt on Eesti Vabariigi ja suure naaberriigi teavitustööst, siis vastavale propagandale kulutatavad summad on väga erinevad.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Evelyn Sepp.

Hea ettekandja! Tarmo Kõutsil oli väga hea küsimus. Ma jätkaksin sealtsamast. Suure tõenäosusega on suur hulk kodakondsuseta inimesi viimastel aastatel oma lastele võtnud kahjuks Vene kodakondsuse. Aga nüüd küsimus. Kui kodakondsuseta lapsi on jäänud veel paari tuhande ringis järele, kuidas need lapsed, kui nad sünnijärgselt omandaksid Eesti kodakondsuse, kujutaksid endast ohtu Eesti riigile? Palun rääkige sellest ohust! Mis on see oht, mille pärast me peaksime keelduma muutmast seadust, et need lapsed ei saaks sünnijärgselt Eesti kodakondsust?

Mis puutub ohtu Eesti riigi julgeolekule, siis sellest oli põhiseaduskomisjonis juttu just nimelt tuleviku kontekstis. See eelnõu ei käsitle – kui me seda teksti sõna-sõnalt loeme – isikuid, kes on sattunud Eesti Vabariigi territooriumile seoses sellega, et nad on tulnud mingitel põhjustel meie naaberriigist siia ja siin on neil lapsed sündinud. See eelnõu käsitleb kodakondsuseta isikuid. Euroopa näidetele tuginedes võib karta, et tulevikus ei ole välistatud asüülitaotlused hoopis teistest riikidest. Ja see toob meile kindlasti julgeolekuohu. See mõni tuhat praegu tõesti ei kujuta endast ohtu. Tegu oleks ikkagi, nagu ma ütlesin, kodakondsuspoliitika põhimõtete muutmisega.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Hea ettekandja! Kas asjaolu, et kodakondsuseta isikuil võib olla kodanikust laps, hõlbustab mingil moel Eesti Vabariigis kodakondsuse saamist või takistab see näiteks kodakondsuseta isiku riigist väljasaatmist või muid protseduure?

Selles kontekstis põhiseaduskomisjon eelnõu ei arutanud. Mis puutub viimasesse võimalusse, siis selles osas kindlasti on kaalukamad argumendid, kui laps on kodanik. Aga esimese näite osas põhiseaduskomisjon mingit seisukohta ei võtnud ja ka praegu kehtivast seadusest mingeid selliseid võimalusi välja ei loe.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Heimar Lenk.

Hea esineja! Mulle hakkas kõrva üle-eelmise küsimuse vastus, et Venemaa on suuri summasid eraldanud propagandaks, et inimesed astuksid Vene kodakondsusesse. Minu meelest on Eesti riik 17 aasta jooksul kulutanud kolossaalseid summasid kodakondsuspoliitikaks, aga tulemus on, nagu me näeme, nullilähedane. Kas mitte ei peaks hoopis seda tööd parandama, mitte eelkõige rahast rääkima?

Ma usun ka, et seda tööd tuleb parandada.

Kolleegidel ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Täname ettekandjat! Fraktsioonide esindajad, kui te soovite avada läbirääkimisi, siis palun! Esimesena saab sõna Reformierakonna fraktsiooni esindaja kolleeg Paul-Eerik Rummo.

Proua eesistuja! Lugupeetud Riigikogu! Ütlen kohe alguses ära, et Reformierakonna fraktsioon ei toeta seda eelnõu ja seega ühineb põhiseaduskomisjoni ettepanekuga eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Iseenesest võiks ju visadust vooruseks pidada. Kindlasti võiks vooruseks pidada Keskerakonna fraktsiooni visadust korduvalt sama eelnõuga suure saali ette tulla ja seda ikka ja jälle algatada. Paraku on selles visaduses ka väga tugev automatismi element ja see automatism kipub üle kanduma eelnõu sisusse ja eesmärki.
Arutatava eelnõu seadusena jõustamisel võtaks riik endale teatud automatistliku käitumisjoone: annaks automaatselt teatud kontingendile inimestest ilma nendepoolse sooviavalduseta Eesti kodakondsuse. Seda võiks tõlgendada umbes nii, et riik raputab enda kaelast mingisuguse tülika probleemi ära. Teeme selle ära, ja enam me selle teemaga tegelema ei pea. Selline käitumine soliidsele ja korralikule riigile kindlasti ei kõlba.
Lisaks õiguslikele ja julgeolekupoliitilistele argumentidele, mis põhiseaduskomisjoni esimees oma komisjoni nimel esile tõi, kaasneb minu arust selle eelnõuga suur hulk eetilisi argumente, mis räägivad eelnõu vastu. Küsimus on selles, et kodakondsus on ikkagi konkreetne side isiku ja riigi vahel. Demokraatlik riik ei saa võtta endale ülesannet kirjutada oma elanikele ette, kuidas nad peavad otsustama, millise kodakondsuse või kas üldse mingi kodakondsuse valima. Laste eest otsustavad nende vanemad. Vanemad on täiskasvanud inimesed, kes on võimelised iseseisvalt otsustama. Riigil ei ole eetiliselt korrektne ega soliidne ilmutada oma elanike suhtes niisugust ülbust, et  tunnistada nad in corpore otsustusvõimetuks või isikuteks, kes teevad tingimata vale otsuse või kellel on mingid valed huvid,  ning  selle argumendi toel peab riik üle võtma õigused, mis saavad kuuluda ainult isikutele endile, kõnealusel juhul siis vastsündinud laste vanematele. See ei ole soliidsele demokraatlikule riigile kohane käitumine.
Argumente oleks veel teisigi, aga ma arvan, et sellest piisab eelnõu tagasilükkamise põhjendamiseks, lisaks neile õiguslikele ja julgeolekupoliitilistele argumentidele, millest siin juba pikalt juttu oli. Selle eelnõu jõustamisel me läheneksime olukorrale, kus riik teeb suurele osale oma legaalsetest elanikest avaliku ja valjuhäälse märkuse, et nad ei ole otsustusvõimelised. Sisuliselt oleks see teatud osa vanemlike õiguste äravõtmine nendelt isikutelt. Ma palun kõikidel väga tõsiselt kaaluda, kas meil on põhjust anda Eesti riigile niisugust ebasoodsat ilmet. Aitäh!

Aitäh! Keskerakonna fraktsiooni nimel saab sõna kolleeg Evelyn Sepp.

Head kolleegid! Ma ei kavatsenud lõpusõnavõtu võimalust kasutada, aga kuna siin läks jutt automatismile, siis midagi ei ole teha, paar asja vajavad üleseletamist.
Mind paneb praegu imestama, et räägitakse julgeolekuargumentidest. Ma küsisin ka kaasettekandja käest, mis on see julgeolekuargument, mis on see oht, mida võiks endast kujutada need kaks, kolm või neli tuhat last, kui nad saavad kodakondsuse sünnijärgselt. Kui te mäletate, siis mitte mingisuguseid argumente ei esitatud, lihtsalt korratakse nagu mantrat: julgeolek, julgeolek, julgeolek.
Me küsime siis teistpidi: kaks tuhat Eesti kodanikku rohkem, selle asemel et siin oleks näiteks kaks tuhat Venemaa kodanikku rohkem – kumb on väiksem julgeolekurisk? Mina arvan, et see on väiksem julgeolekurisk, kui Eestis elavad valdavalt Eesti kodanikud, mitte mõne teise riigi kodanikud, mis on palju võimukam, jõulisem ja võib-olla ka oma huvisid paremini kaitsev, kui üks väikeriik saab ja jaksab olla.
Käidi välja argument, et me võtaksime justkui osa vanemaõigusi ära, andes lastele sünnijärgse kodakondsuse. Vaadake, asi ongi selles, et ei eelistataks mitte vanemaid, vaid me räägime laste identiteedist, laste õigustest. Me ei ole Eestis selle debatiga kuigi kaugele jõudnud, aga tõepoolest, lapsel on õigus viisakale nimele, tal on õigus kodakondsusele, ja selle tagamine ei ole mitte vanemate õigus, vaid see on teatud juhtudel vanemate kohustus.
Puudutan natuke teises kontekstis ka seda automatismi. Olgem ausad: enamik  Eesti kodanike järeltulijaid omandab ju kodakondsuse samamoodi automaatselt ehk sünnijärgselt. Nende käest ei küsita, kas nad tahavad sündides saada Eesti kodanikeks, nad lihtsalt saavad selleks. Mis vahe on nendel teiste lastega, kes siin sünnivad ja kellel ei ole n-ö pärida ühe või teise vanema kodakondsust? Aga loobuda kodakondsusest on mõlemal juhul võimalik, selleks on seaduses oma regulatsioonid olemas. Nii et seegi argument ei ole tõsiselt võetav jutt.
Ja lõpetuseks seesama Iiri ja USA näide, millest ka kaasettekandja põgusalt rääkis. Milles on õigupoolest erinevus sellest, mida me Eesti puhul silmas peame? Me räägime eelnõus ju siin pikaajaliselt elanud elanike lastest. Vanemad peavad olema vähemalt viis aastat legaalselt Eestis elanud. Me ei räägi läbisõidusünnitamisest. USA-s kehtib tõepoolest põhimõte, et paned jala riigis maha, saad lapse, ja sellel lapsel on USA kodakondsus. Me ei räägi ju sellest variandist, pole kunagi rääkinud! Ma loodan, et nüüd on see täiesti ühemõtteliselt selgeks tehtud. Seega pole ka see argument tõsiselt võetav.
Automatism on tõesti halb, eriti kui see on muutunud dogmaatiliseks ja sisutuks, nagu see praegu kahjuks paistab olevat. Kui Eesti Vabariigi Riigikogu ei julge teha otsuseid, mida nõuab muutunud aja vaim, siis ma ei tea, kes neid otsuseid veel saaks teha. Igal juhul kutsun teid üles ümber mõtlema ja toetama selle eelnõu esimese lugemise lõpetamist! Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetame läbirääkimised. Kuna põhiseaduskomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 306 esimesel lugemisel tagasi lükata, siis alustame selle hääletamise ettevalmistamist.
Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele põhiseaduskomisjoni ettepaneku lükata esimesel lugemisel Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu tagasi. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 46 Riigikogu liiget, vastu 25, erapooletuid ei olnud. Põhiseaduskomisjoni ettepanek on toetust leidnud, eelnõu 306 on menetlusest välja langenud.
Head kolleegid! Meie tänane päevakord on ammendunud, täiskogu istung on lõppenud. Soovin teile head tööpäeva jätku!

Istungi lõpp kell 10.50.