Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu üheksanda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Kalev Kallo, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Mul on mitme Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel üle anda arupärimine peaministrile Estonian Airi erastamise kohta. 2007. aasta 14. augusti Postimees kirjutas, et valitsusliidu eestseisuse koosolekul soovitas Reformierakond müüa riigi 34%‑lise osaluse Estonian Airis. Edaspidi on tulnud väga erinevaid signaale, küll selliseid, et ei ole kavas müüa, siis jälle keegi ütleb, et on kavas müüa. SAS‑i peakorterist on kinnitatud Äripäevale, et firma keskendub endiselt läbirääkimistele riigiga, mis seni on käinud stiilis "samm edasi ja samm tagasi".

Austatud ettekandja! Vabandust! Austatud Riigikogu! Palun austame kõnelejat!

Aitäh teile! Lähtuvalt eeltoodust on meil selleks, et saada asjas veidigi selgust, esitatud kolm küsimust peaministrile, millele jääme vastust ootama.

Mart Laar, palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Annaksin Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel üle okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle eelnõu eesmärk on kergendada represseeritutele mõeldud toetuse kättesaamist ning muuta 2500‑kroonine tervise edendamise toetus toetuseks, mida makstakse kuludokumente esitamata. Esitatud eelnõu teeb seda etapiliselt, vastavalt rahalistele võimalustele. Kuid ma arvan, et on oluline astuda nüüd need sammud selleks, et represseeritud saaksid oma asju Eesti riigiga ajada ja toetusi kätte saada ilma liigse bürokraatiata. Seda on juba mõnda aega taotlenud represseeritute organisatsioonide esindajad. See säte on olemas ka valitsusliidu koalitsioonileppes. Ma usun, et selle eelnõu menetlemine ja seaduse vastuvõtmine on meie kohus nende inimeste ees, kes on nõukogude võimu repressioonide all kannatanud. Aitäh!

Meelis Atonen, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Austatud härra juhataja! Olge hea, vaadake sinna kaante vahele ja öelge meile ka, kas härra Laar ikka andis selle eelnõu üle, sest ta ütles "annaksin".

Aitäh! Jah, see eelnõu on üle antud. Ma palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu!

Austatud ettekandja! Ma palun väga vabandust! Austatud Riigikogu! Ma väga palun, et me austaksime ettekandjat! Aitäh teile! Palun!

Vabariigi Valitsus algatab päästeteenistuse seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister Jüri Pihl. Valitsus esitab Riigikogu otsuse ""Transpordi arengukava 2006–2013" raudteevaldkonna muutmine" eelnõu. Riigikogus esindab otsuse eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus‑ ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Aitäh!

Austatud Riigikogu! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm eelnõu ja ühe arupärimise. Riigikogu juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt kodu- ja töökorra seadusele.
Läheme teadete juurde. Esiteks, Riigikogu esimees edastas eile 14 Riigikogu liikme esitatud arupärimise sotsiaalminister Maret Maripuule. Teiseks, head Riigikogu liikmed, seoses homme Riigikogu istungisaalis toimuva traditsioonilise lasteparlamendi üritusega "101 last Toompeal" palun teil lauad paberitest tühjaks teha!
Hea Riigikogu! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 89 Riigikogu liiget, puudub 12.

Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise registreerimise Haagi kokkuleppe Genfi redaktsiooni ratifitseerimise seaduse ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. Kas võime minna lõpphääletuse juurde?
Panen lõpphääletusele eelnõu 100. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 88 Riigikogu liiget ja vastu 1. Vabariigi Valitsuse algatatud tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise registreerimise Haagi kokkuleppe Genfi redaktsiooni ratifitseerimise seaduse ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 100 on seadusena vastu võetud.
Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse tulenevalt valitsusasutuste ühendamisest eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. Kuna seaduse vastuvõtmine nõuab koosseisu häälteenamust, siis enne lõpphääletust peame tegema kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 86 Riigikogu liiget, puudub 15.
Panen lõpphääletusele eelnõu 125. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 81 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse tulenevalt valitsusasutuste ühendamisest eelnõu 125 on seadusena vastu võetud.
Ka teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse § 9 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme Evelyn Sepa!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Oleme täna teie ees kahe eelnõuga, mis puudutavad mõlemad küll kodakondsuse seaduse muutmist, kuid mis on siiski väga-väga erinevad oma sisult ja kindlasti ka mõjudelt. Värskendame mälu seoses kodakondsuse tähenduse kui sellisega.
Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne räägib kodakondsusest järgmiselt: "Kodakondsus ehk riigi kodanikuks olemine on isiku ja riigi vaheline õiguslik side, millega määratakse isiku kuulumine riiki ja allumine seal kehtivale õiguskorrale." Kodakondsus põhiseaduse kohaselt tähendab kuulumist rahva hulka. Demokraatlike käsitluste kohaselt on kodakondsus inimeste poliitikas osalemise aluseks. Et aga ühiskond ja ühiskondlik heaolu on rajatud isikute osalemisele, on kodakondsus kui osalemise eeldus suure tähendusega. Kommunitaristliku käsitluse kohaselt on kodakondsus ühiskonda liitev ning olemasolevaid sidemeid kindlustav ja tihendav jõud. Liberaalse käsitluse kohaselt on kodakondsus vahend, mille kaudu isikud kaitsevad oma õigusi ja realiseerivad oma huve, samuti väljendavad oma identiteeti. Eks seda me ju otsime ja mitte ainult neile, kel praegu veel Eesti kodakondsust pole, vaid ka igaühele meist endist. Selleks on valitsuses minister, selleks alustati uue integratsiooniprogrammi väljatöötamist, sellest on juba aastaid rääkinud paljud sotsiaalteadlased.
Lühidalt eelnõu sisust. Sellega nähakse ette kaks muudatust. Esiteks, kodakondsuse seaduse ja põhiseaduse tundmise eksami sooritamise korra paindlikumaks muutmine, mille tulemus võiks olla mitte ainult seaduse sätete, vaid ka seaduse mõtte ehk põhiseaduse vaimu parem tundmine. Inimese emakeeles on see kahtlemata tulemuslikum ja peaks rahuldama ka dogmaatiliselt rahvusküsimusse suhtuva inimese nõudeid. Selleks näeme ette, et seda eksamit võiks sooritada lisaks eesti keelele ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee neljas enam levinud töökeeles ehk inglise, prantsuse, saksa või vene keeles. Olgu öeldud, et kodakondsuse taotlemiseks on vaja sooritada kaks eksamit. Esiteks, keeleeksam, alles siis seaduse tundmise eksam. Esimese vajalikkust või selle sooritamise korda eelnõu algatajad siin ei vaidlusta.
Teine muudatus lähtub samuti Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku soovitustest. See näeb ette leevendada pisut vanemaealistele inimestele kehtestatud kodakondsuse saamise nõudeid, vabastades nad seaduse tundmise eksamist. Siin on piiriks 65 eluaastat. Me peame oluliseks, et kõik sooritavad keeleeksami, mille nõuded on aastate jooksul üha lihtsustunud, ning kui nad vastavad muudele tingimustele ning tõesti soovivad Eesti kodakondsust, siis nad selle ka saaksid. Me saame ju kõik aru, et need eakad inimesed on end Eestiga püsivalt sidunud, on lojaalsed. Meie kõigi huvides on, et võimalikult palju inimesi osaleks aktiivselt Eesti elus. Keeleliselt keerukama või sisulise, mitte aga formaalse seaduse tundmise eksami sooritamise probleem oleks meie arvates lahendatav just nimelt keelevaliku avardamisega. See oleks võimalus mõjutada inimesi rohkem sisenema n‑ö eestimeelsesse meediaruumi, mille problemaatilisust on märkinud kõik Riigikogus esindatud poliitilised jõud. Keeleoskus on eelkõige anne, sageli ei ole see lojaalsuse mõõdupuu, lisaks tahtele on vaja ka keelekeskkonda ja võimalust selles pidevalt viibida, olgu selleks siis elukeskkond või töökollektiiv. Eakate inimeste puhul on see aga tõsiselt raskendatud. Kindlasti ei meeldi paljudele meie hulgast kuulda ka seda, et vananedes ei muutu me mitte lihtsalt kortsulisemaks ja aeglasemaks, vaid paratamatult vähenevad ka meie mitmed võimed. Keeleõpe on kahtlemata üks neist, eriti, kui selleks puudub keelekeskkond, näiteks Ida-Virumaal. Seda ei ole ega ilmselt saa ka tulevikus olema.
Seega, palun siin saalis olijaid seda algatust toetada ja suurendada seeläbi Eesti ühiskonnas aktiivselt osaleda soovivate inimeste arvu! Aitäh!

Aitäh! Ettekandjale on küsimusi. Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Ma ei saanud päris hästi aru, millest lähtub teie ettepanek lasta neid eksameid teha Euroopa Nõukogu enam levinud töökeeltes. Miks mitte sellisel juhul lähtuda Euroopa Liidu või Euroopa Parlamendi enam levinud töökeeltest? Ausalt öelda, ma ei saa aru ka sellest, mille alusel te määrate Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee enam levinud töökeeled. Dokumendid on jah inglise ja prantsuse keeles. Aga millest lähtudes te lisate siia saksa ja vene keele, aga näiteks mitte itaalia keele või mõne muu keele?

Alustan lõpust. Lõppude lõpuks on igasuguse aluse määramine valikuküsimus. Meie tegime sellise valiku. Põhjendus selleks on lihtne: need keeled on need, millesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee istungeid valdavalt tõlgitakse.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kui nüüd kõik, mida te siin rääkisite, tõesti peegeldab teie maailmavaadet, siis on see küll üks halvaendeline asi, sest tegu on päris suure fraktsiooniga. Aga üks lause oli teil selline, et kodakondsus on asi, mis määrab inimese allumise siinsele õiguskorrale. Kas te jääte selle väite juurde, et kodakondsus on see põhjus, mis paneb inimese alluma riigi õiguskorrale?

Õigusteoreetiliste käsitluste kohaselt see kahtlemata nii on. See ei tähenda muidugi seda, et Eesti vangimajades ei oleks Eesti kodakondsusesse kuuluvaid või eesti rahvusest inimesi. On ka neid.

Marek Strandberg, palun!

Hea ettekandja! Kas need lapsed, kes pärast selle seaduse oletatavat jõustumist sündima hakkavad, on siis automaatselt ... Oi, vabandust! Ma võtan oma küsimuse tagasi, ma ei küsigi praegu.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Ma ei saanud ikkagi aru teie vastusest, miks te võtate niisuguseks kinnitumispunktiks Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee, nagu te ütlesite, istungite tõlke (istungeid tõlgitakse tõepoolest mitmesse keelde), aga mitte Euroopa Liidu või Euroopa Parlamendi töökeeled. Miks ülepea peab Eesti, kus on riigikeel fikseeritud kodakondsuse eksami aluskeeleks, võtma lisaks mõne võõrkeele? See põhjendus on minu jaoks puudulik.

Aitäh! Mulle juba hakkab meeldima see kirglikkus, mis sealt ridadest siiamaale ulatub. See näitab, et küsimus on oluline. Miks me tahame, et inimesed sisuliselt omandaksid mingi aine, näiteks tunneksid ja tunnetaksid sisuliselt, mida tähendavad Eesti põhiseaduslikud väärtused, mitte ei täidaks ainult kirjaliku testi (nüüdseks on need eksamid vormiliselt selliseks muutunud)? Mis te ise arvate, milleks on see hea, kui inimesed sisuliselt midagi tunnevad, mitte et nad oskaksid eesti keeles ainult päheõpitud lauseid ette kanda?

Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Kas poleks see nende Euroopa Liidu liikmesriikide, seal elavate inimeste ja seal kasutatavate keelte diskrimineerimine, nende inimeste diskrimineerimine, kes tahaksid võib-olla ka Eestisse kolida ja siin kodakondsust saada? Kas see poleks nende diskrimineerimine, kui me näiteks saksa keelt lubame, aga portugali või hispaania keelt mitte?

Ma arvan, et ei saa olla diskrimineerimist olukorras, kus praktilist vajadust nende keelte kasutamise järele selles küsimuses ei ole. Seetõttu on valitud ka potentsiaalselt neli enam levinud või enam kasutatavat keelt, mida siia tulevad välismaalased kasutavad.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma kardan, et te saite selle saali kirgedest valesti aru. Tegelikult on need kired suunatud kodakondsuse seaduse lõdvendamise teema pidevale ülevalhoidmisele. Öelge, kas Keskerakonna jaoks on mingeid piire kodakondsuse reeglite lõdvendamisel. Kas näiteks on olnud mõtteid keeleeksami võõrkeelseks tegemiseks või muud? Te tulete aina uute algatustega.

Ma küll ei tea, kuidas see küsimus selle eelnõuga puutumuses on, aga olen alati imestanud, kui hästi sinu erakonnakaaslased taluvad sinu suhteliselt küündimatuid küsimusi. Meil ei ole probleeme kodakondsuseta inimestega suhtlemisel. Ma arvan, et kui ka sina nendega praktilises elus rohkem kokku puutuksid, siis saaksid aru, et need hirmud, millega ennast kui viigilehega püüavad katta mõned poliitikud ka siin saalis, meenutavad pigem niisugust, kuidas öelda, tüüpilist ülestressis olevat inimest, kes saab aru, et tal on väga halb, aga ta ei saa aru, miks tal väga halb on. Eestis on mõnes mõttes sama olukord.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kuulates teie ettekannet, sain ma aru, et kõigepealt peaks inimene ikkagi keeleeksami ära tegema ja järgmise eksami võiks teha mõnes muus keeles kui eesti keeles. Ma arvan, et ma sain õigesti aru, et keeleeksam on ikkagi eesti keele eksam. Kui inimene on eesti keele eksami ära teinud, miks ta peaks seda järgmist eksamit tegema näiteks vene keeles? Kus siin see praktiline vajadus on?

Aitäh! Te saite täiesti õigesti aru. Keeleeksam sooritatakse eesti keeles. Aga meil on põhimõtteliselt kaks valikut. Seaduste tundmise eksamit on võimalik samamoodi läbi viia suhteliselt formaalselt, mida kahjuks praegu ka tehakse. Teine võimalus on teha seda tõesti väga süvitsi, suunates neid inimesi eestimeelsesse meediaruumi, mis ei tähenda seda, et see toimuks keeles, mille nüansse nad ei mõista, mille n‑ö mentaalsust nad ei mõista. Meil ongi siin tegelikult kvantiteedi ja kvaliteedi dilemma. Meie tahaksime selle ettepanekuga panna teile ette muuta seadust viisil, mis suunaks eksamikorraldust ja suunaks neid inimesi ainet sisuliselt omandama.

Väino Linde, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! See võis olla eelmisel nädalal, kui me siinsamas Riigikogu saalis arutasime ühte Keskerakonna fraktsiooni algatatud eelnõu, mis käsitles riigikontrolöri vanuselise tsensuse – 65 aastat – muutmist. Kui ma õigesti mäletan, siis põhjus oli ka selles, et selles vanuses isikud võiksid seda vastutusrikast ametit edasi pidada, sest vanusest ei tulene midagi sellist, miks nad ei võiks seda tööd teha. Aga täna teie esitatud teine eelnõu ütleb, et alates 65. eluaastast ei ole inimesed võimelised enam õiendama kodakondsuse saamiseks eksamit emakeeles põhjusel, et nad ei suuda lihtsalt uusi teadmisi omandada. Kas siit võib teha järelduse, et teie erakonnal puudub tegelikult selline kindel parteiliin 65‑aastaste isikute teadmiste omandamisega seoses?

Kui isikud konkureerivad ametikohtadele, siis kaalutakse isikuid, mitte nende formaalseid tunnuseid, nende vanust. Seadust muudame me praegu siiski suurt gruppi silmas pidades, kelle puhul ei suuda me teha erandeid üksikisiku tasemel. On üks aspekt, millele ma tõesti tahan teie tähelepanu juhtida, ja palun, et te sellesse süvenete. Üks tegur on tõesti vanus, millest, kellele rohkem, kellele vähem, probleeme tekib. Aga teine asi on, et need inimesed on sageli aktiivsest elust kõrval. Nad ei ole keelekeskkonnas. Nad ei tööta enam. Sellistes tingimustes keele õppimine lisaks veel vanusetegurile, mis kahtlemata mitte ei soodusta seda, vaid pigem raskendab, ei ole mõistlik. Sellele on tähelepanu juhtinud Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik ja erinevates Eesti riigi kohta koostatud raportites vastavad spetsialistid juba mitmeid aastaid.

Urmas Klaas, palun!

Tänan väga! Hea ettekandja! Te ütlesite oma sissejuhatavas sõnavõtus, et Ida-Virumaal ei ole praegu eestikeelset keskkonda ega teki ka. Ma tahan teie käest küsida, kas see on erakonna, mida te esindate, poliitiline seisukoht ja platvorm, et Ida-Virumaale ei tekikski eestikeelset keskkonda? Kui see ei ole nii, siis ma palun, et te tooksite välja vähemalt kolm meedet, mille abil teie arvates oleks Ida-Virumaal võimalik luua senisest tugevam eestikeelne keskkond.

See küsimus on väga õigustatud. Ma vastan mõnes mõttes retoorilise küsimusega, et kuidas teie seda ette kujutaksite. Seal elab väga palju inimesi. Narvas on eesti keelt kõnelevaid inimesi minu teada 3–4%, kui niigi palju. Jah, me võime sellele 96%‑le inimestest, ütleme teoreetiliselt, õpetada selgeks eesti keele, aga selle linna suhtluskeskkonda ei muuda see seda proportsiooni arvestades mitte mingil viisil. Mis siis on lahendus? Kas Narva inimesed n‑ö ümber asustada, näiteks jagada ära üle Eesti, ning Paide ja Tartu n‑ö küüditada Narva, et tekitada seal eestikeelne elukeskkond? Need variandid on naljakad, nad ei ole ju tõsiselt võetavad. See, et te oskate inglise keelt, ei tähenda, et te siin räägiksite inglise keeles. Siinne keelekeskkond on eestikeelne ja te kasutate oma emakeelt, mis on teile mugavam ja lähedasem. Nii lihtne see ongi.

Marek Strandberg, palun!

Nüüd küsin ma õige küsimuse. Eelmisele vastusele ütlen kommentaariks, et ega inimesi ei pea ainult vägivaldselt ümber asustama, nad asuvad ise ümber ka tööhõive muutumise tõttu, aga see selleks. Kas te kujutate ette seda, et lisaks eestikeelsetele eestlastele on tulevikus olemas vene‑, inglis‑, saksa‑, prantsus‑, hispaania‑ ja mis-iganes-keelsed eestlased? Kuidas selline kultuuriline (teatud mõttes) mitmekesisus läheb kokku põhiseaduses toodud vajadusega eesti kultuuri üle aegade jõus hoida? Kas teil on muutumas ka eesti kultuuri kontseptsioon?

Nagu hea küsija aru saab, tegemist ei ole põhiseaduse muutmisega, vaid põhiseaduses antud piirides seaduse muutmisega, mis, vastupidi, mitte ei nõrgenda meie rahvuslikke väärtusi, vaid tugevdab nii meie rahvuslikke väärtusi kui ka Eesti põhiseaduslikku korda ja riigisisest julgeolekut. Kui sa oleksid pannud tähele ega oleks oma esimesel katsel üritanud madalstardist küsida mingisuguseid muid küsimusi, vaid eelnõu kohta käivaid küsimusi, siis oleksid kindlasti märganud, et eelnõu algatajad ei plaani muuta keeleeksamit ega keeleeksami õiendamise korda. Jutt käib n‑ö kvalitatiivset väärtust omava aine omandamisest.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Teie vastustest koorub välja see, et kodakondsuse seaduse leevendamisel piire ei ole. Teisest küljest, varjatult räägime Euroopa Nõukogu ametlike keelte taga ju konkreetselt ühest keelest – vene keelest. Selle keele tähtsuse, selle keele kandjate olulisuse, peaaegu et ülemtähtsuse rõhutamisel ei paista samuti piire olevat. Mõistetavalt on Keskerakond asunud vene keele teiseks riigikeeleks tegemise teele. Selle eelnõuga on täpselt õiges suunas mindud, selle eesmärgi põhjal vaadatuna. Millised on järgmised sammud selles suunas, et te oma keskerakondliku eesmärgi täita saaksite?

Mul on raske vastata sellele küsimusele sellel põhjusel, et sina ei sõnastanud seda, mis peaks olema Keskerakonna eesmärk. Meie eesmärk on neid eelnõusid menetleda siin saalis ja sellele isikutegrupile, keda need puudutavad, tagada need õigused ja võimalused, mis aitaksid neil Eesti ühiskonda paremini integreeruda. Kui sa arvad, et see on ainult "nende seal" huvides, siis sa eksid. See on meie kõigi huvides. Ma loodan, et mitte ainult Keskerakonna, vaid ka Reformierakonna, Isamaaliidu, sotsiaaldemokraatide ja roheliste huvides.

Paul-Eerik Rummo, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Teie ettekandes riivas tugevasti kõrva teie sügav pessimism. Ma ütleksin, et ka teatud eluvõõrus eestikeelse elukeskkonna laienemise võimaluse suhtes Ida-Virumaal. Eluvõõras ütlen ma selles mõttes, et peale selliste võimalike, aga kahtlemata lubamatute riiklike meetmete nagu inimeste ümberasustamine saame rääkida täiesti normaalsest inimeste mobiilsusest seoses töö‑ ja õpingukoha valikuga ja muust sellisest. Kas teie konkreetne eelnõu, ettepanek muuta kodakondsuse eksami keel vabalt valitavaks, soodustab paremat eestikeelse elukeskkonna teket tulevikus või süvendab veelgi seda olukorda, kus eestikeelset elukeskkonda eriti ei ole?

Aitäh! Kui oleks asi nii lihtne, et eestikeelse elukeskkonna kvaliteet sõltuks ainult keeleoskusest, mis siis viga oleks! Paraku on see küsimus palju-palju keerulisem ja ei sõltu mitte ainult keeleoskusest, vaid sõltub paljust muust. Sõltub sellest, kas inimesed suudavad üksteisega käituda lugupidavalt, saada aru ja mõista ka erinevaid väärtussüsteeme. Siia hulka kuulub võime käia tööl, kasvatada lapsi, saada palka, käia poes, osta endale toitu ja riideid. Eestikeelne elukeskkond koosneb väga paljudest sellistest asjadest, lisaks kultuuriliste vajaduste rahuldamisest ning keele‑ ja kultuuriväärtustest, mida need inimesed kannavad.

Igor Gräzin, palun!

Edev mina minus soovib sulle palju õnne, sest tõenäoliselt sõnastasid sa täna selle, mis kunagi läheb kirja Evelyn Sepa kodakondsuse doktriinina, nimelt, kodakondsuse lõpmatu õgvendamise doktriininina. Tähendab, me võime järele anda milles tahes ja sinu ettekanne saab sellega seotud olema ja sa oled garanteerinud endale koha meie parlamentarismi ajaloos. Palju õnne! Nüüd aga üks seesmine vastuolu. Sa ütlesid niimoodi, et keeleõpe ei muuda mitte midagi – nagunii jäävad nad venelasteks, mitte midagi ei muutu. Mis eesmärgil on siis vaja süvendatud põhiseaduse eksamit venelastele? Kas tegemist on akadeemilise kraadiga või kodakondsusega? Kas teadmine tingib ja toob endaga kaasa lojaalsuse, mis mulle kui pedagoogile on väga üllatav? Teadmine ja lojaalsus on kaks ise asja. Mul tekib järgmine hirm. Need inimesed, eestlased, kes ei ole võimelised süvendatult põhiseaduse ...

Hea küsija, teie aeg! Palun esitage oma küsimus! 

Okei, teeme siis niimoodi, et ka juhataja aru saab. Küsimus on lihtne. Ma lihtsalt püüan seda selgitada. Taevane arm! Küsimus: kuidas süvendatud õpe – põhiseaduse eksam vene keeles  – on seotud lojaalsusega, kui keeleõpe ei muuda midagi?

Keeleoskus on kahtlemata üks eeldus, et saada paremini hakkama igapäevases elus. Seda ei sea kahtluse alla keegi. Küll aga ei ole keeleoskusel ja lojaalsusel ilmtingimata kattuvat sisu. Sellest saavad ilmselt aru ka siin istuvad inimesed. Mis on kolmas? Seda olen ma püüdnud tõenäoliselt siis kehvalt seletada, aga püüan üha paremini ja paremini. Põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse eksami sooritamise tulemuseks ei ole kindlasti mitte akadeemiline kraad ega mitte ainult seaduse teksti tundmine – paragrahv see ja see räägib sellest ja sellest –, vaid selle sisu mõistmine. Teadmise ja arusaamise vahe on sageli väga suur. Mul on tunne, et kuigi siin saalis istuvad sünnijärgsed Eesti kodanikud, ei ole ka siin põhiseadusest arusaamise ja teadmiste tase sugugi ühesugune.

Austatud Riigikogu! Riigikogu istungi juhataja peab lähtuma Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest. Küsimuste esitamiseks on aega üks minut ja sellest peab täiskogu istungi juhataja kinni pidama. Imre Sooäär, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Selliste eelnõude puhul on saanud tavaks vaadata veidi ka teiste riikide kogemust. Teatavasti on Saksamaal väga ulatuslik türgi kogukond. Paraku saavad nad teha kodakondsuse eksamit ainult saksa keeles. Kas oskate nimetada neid maailma riike, kus saab kodakondsuse eksamit anda mitte ametlikes riigikeeltes, vaid suvalistes maailma keeltes?

Teiste riikide praktika vaatamine on alati kasulik, aga sageli ei ole seda võimalik üle kanda. Meie olukord on üpris erinev Saksamaa olukorrast, nii nagu ka igas teises Euroopa riigis valitsevast olukorrast, Prantsusmaa või ükskõik mis teise riigi, Itaalia või Malta olukorrast. Selles mõttes jään ma sulle vastuse võlgu, kas sellist praktikat rakendatakse ka mujal. Ma usun, et küllap seda on. See ei ole päris omast peast välja mõeldud. Aga meie asi siin on lahendada meie riigi probleeme. Usun, et meie riigi probleeme aitaks see parandus olulisel määral lahendada.

Toomas Tõniste, palun!

Aitäh! Ma üritangi nüüd meie riigi probleeme lahendada. Ma ei saa aru, miks me tahame teha lihtsad asjad nii keeruliseks. On ju täiesti arusaadav, et iga inimene, kes tahab mõnes riigis elada või läheb kuhugi riiki, kus ta elada tahab, õpib selle riigi keele ära. See on minu meelest nii elementaarne, et siin pole isegi midagi vaielda. Programmi "Meie riik" raames olen ma kohtunud mitme Tallinna venekeelse kooli õpilastega ja mind on üllatanud ja teinud väga murelikuks valdav arusaam, et eesti keelt ei ole vaja õppida, neil ei ole seda lihtsalt vaja, nad ei soovi seda õppida, nad ei saa aru, miks nad seda tegema peavad. Mismoodi teie eelnõu aitab selle olukorra parandamisele kaasa?

See on väga hea küsimus. Meie hinnangul aitab selline meede kaasa just nimelt sellise esimese väga raske etapi läbimisele, mis neid inimesi lähendaks Eesti riigile mentaalselt, mis suunaks neid eestimeelsesse meediasse ja harjutaks neid tarbima eestimeelset meediat. Me teame, et meie kõige suurem probleem on selles, et Eesti ei suuda nendele inimestele pakkuda isegi Eesti kohta käivat kvaliteetset uudisteplokki, rääkimata n‑ö arvamusruumist. See on selline meede, mis süvendatult suunaks neid inimesi just nimelt süvenema Eesti väärtustesse, ka põhiseaduslikesse väärtustesse.

Peeter Tulviste, palun!

Tänan väga! Hea ettekandja! Teie jutust tuli välja, et 65‑aastased inimesed on tihtipeale jäänud elust kõrvale ja sellepärast ei ole kena nõuda neilt keeleeksamit. Eelnõu tekstist tuleb ka välja, et me ei tohi neilt nõuda põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmist, sest see võib neile üle jõu käia. Minu küsimus on: kas on õige, et Riigikogusse valivad esindajaid inimesed, kes ei saa hästi aru, mis nende ümber toimub, ega tunne selle riigi põhiseadust, kus nad elavad?

Aitäh! Ma arvan, et see küsimus kindlasti märgatavalt ületab selle seaduseelnõu piire. Sedasama küsimust võiks küsida, olenemata rahvusest ja kodakondsusest, kõigi inimeste kohta. Kas nende emakeelega on seotud nende adekvaatsus teha poliitilisi otsuseid, kas nende kodakondsusega on seotud nende adekvaatsus teha poliitilisi otsuseid või millega see on seotud? Meie arvame, et meie pakutud lahendus aitaks suunata seda rühma aktiivselt osalema Eesti ühiskonnas, järelikult ka vastutama siin toimuva eest.

Urmas Klaas, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma siiski täpsustan oma eelmist küsimust ja väljendan sügavat hämmingut selle üle, et teie arvates saab eestikeelset keskkonda Ida-Virumaal luua ainult mehaaniliste teguritega. See on väga üllatav ja kaks sajandit aegunud seisukoht. Ma siiski küsin teie käest uuesti: mis on kolm meedet, mille abil saaks teie ja teie erakonna arvates Ida-Virumaal luua eestikeelset keskkonda?

Keelekeskkonda ei saa luua, keelekeskkond kujuneb teatud meetmete abil. Kui te tahate midagi luua, siis on tõesti võimalikud radikaalsed meetmed, mida ma enne loetlesin. Keelekeskkonda ei ole võimalik kunstlikult muuta. Kui te küsite, kas peab õpetama koolis eesti keelt, siis jaa, loomulikult peab õpetama koolis eesti keelt. Kas Eestis peab olema üks riigikeel? Jaa, ma arvan, et Eestis peab olema üks riigikeel ja seda tuleb ka kaitsta. Küll aga lähtudes reaalsusest. Minul oleks siin seisjana hea kuulda, millised on need meetmed ja millise ajaperspektiivi jooksul need annaksid tulemuse, et näiteks Ida-Virumaa või Narva ei oleks venekeelne keskkond.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Kommentaariks Imre Sooääre küsimusele tean mina, et ei ole sellist riiki Euroopas, kus seda eksamit saaks sooritada serbohorvaadi, araabia või türgi keeles. Aga küsin ma järgmist. Inimesed, kes on tulnud eksamit tegema, oma hoiakuga tegelikult juba näitavad, et nad tahavad saada kodanikeks. See õppimise hakklihamasin ei ole see transformeerimise riist. Aga ma küsin väga lihtsalt: kuidas Keskerakonna tehtud ettepanek edendab Eesti rahvusriigina püsimajäämist ja väldib Transnistria‑taoliste enklaavide tekkimist?

Me võiksime pikemalt arutleda selle üle, mida rahvusriik kontseptsioonina tähendab ja kuivõrd see n‑ö kontseptsioon ajas on muutunud või selle tähendus ajas on muutunud. See oleks ütlemata huvitav ja kindlasti väga vajalik diskussioon. Aga ma ei ole kindel, et me saaksime seda pidada selle seaduseelnõu raames. On päris selge, et Eesti ei ole monorahvuslik riik, seda ei saa sa ilmselt kuidagi vaidlustada. Siin on enam kui 116 rahvuse esindajaid ja umbes kolmandik Eesti elanikkonnast on vene rahvusest inimesed. Kui sa lähtud sellest, et Eesti on monorahvuslik riik, siis kas kõik need ülejäänud inimesed, kes ei ole eesti rahvusest, ei ole Eesti riigi osa? See on väga keeruline diskussioon. Me teame, kust ja miks see säte Eesti põhiseadusesse tuli. Ma arvan, et iseenesest oli see õige lähenemine, kuigi kriitikat võib ju esitada nii ühe kui ka teise valiku kohta.

Paul-Eerik Rummo, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te päriselt ei vastanud minu esimesele küsimusele. Te hakkasite rääkima rohkem sellest, et inimesed peavad üksteist austama ja siis tekib ka keelekeskkond ja muud sellist. Inimesed peavad loomulikult üksteist austama. Aga nüüd esitan ma oma küsimuse hästi täpselt ja konkreetselt ning palun analoogilist vastust. Kas naturaliseerumisel keelelise komponendi nõrgendamine aitab teie arvates kaasa riigikeelse elukeskkonna spontaansele laienemisele, mis minu väitel on Ida-Virumaal juba tasapisi toimumas, või pigem takistab seda?

Ta ei pruugi tingimata teha ei üht ega teist. Aga mulle tundub, et kui me natuke analüüsime neid probleeme, mis on Eestis tekkinud, siis näeme, et pigem viib meelsus keelsuseni, mitte keelsus meelsuseni. Vaielge vastu, kui teil on teistsuguseid andmeid.

Austatud Marek Strandberg! Ma annan teile teise küsimuse võimaluse, kuid palun järgmistel menetlemistel olla tähelepanelikum ja mitte sellist eksimust teha! Palun, Marek Strandberg!

Jah, ma palun vabandust oma kohutavate eksimuste pärast! See on tõesti nii. Aga minu küsimus on järgmine. On ju selge, et Eesti riik ei saa luua ei vene‑, saksa‑, hiina‑ ega hispaaniakeelset kõrgkultuuri. Ma tahan küsida, kas teie meelest võiks olla omakeelne kodakondsusõpe, ütleme, seadusruumiõpe ja mida iganes, see, mida meil tegelikult vaja on. Sellega tuleksid ju haridusministeerium ja rahvastikuminister toime ilma mingisuguse seadusmuudatuseta. Kui palju seda probleemi, mida te kirjeldate, lahendaks inimestele omakeelse kodakondsusõppe kättesaadavus Eestis, aga kõik eksamid ja muud tuleks ikkagi teha eesti keeles? Ma möönan, et on lihtsam asju õppida oma emakeeles ja neid hiljem siis mingis muus keeles esitada. Mis te sellest arvate?

Mulle tundub, et näiteks autoga Euroopas ringi sõites ei ole sugugi oluline, et te tunneksite liikluseeskirja portugali keeles, vaid on oluline, et te seda liikluseeskirja tunneksite ja järgiksite. Mõnes mõttes on ka selle eelnõu puhul tegemist samasuguse küsimusega. Kui su küsimuse teine pool pidas silmas seda, et kui need inimesed õpivad ainet või seda sisu oma emakeeles, aga peaksid eksami sooritama samuti riigikeeles, mille kvaliteetne sooritus samamoodi eeldab hoopis teist keeleoskust kui see, mida nõutakse keeleeksamil kodakondsuse saamiseks, siis ma kardan, et selle kontrollimine muutuks samamoodi formaalseks ja võib-olla mitte nii sihipäraseks, kui ehk vaja oleks.

Erki Nool, palun!

Aitäh! Hea eeskõneleja! Te avaldasite hämmastust, et siin tekitas see seaduse muutmine emotsioone. Ma arvan, et väga paljud inimesed siin saalis ei arva, et kodakondsuse seadus on lõdva püksikumm, mida saab igale poole venitada, sellest ka võib-olla natuke emotsionaalsust. Aga minu küsimus on järgmine. Seaduseelnõus toote välja selle, et põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmist hinnatakse eksamil eesti või mõnes Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee enam levinud töökeeles. Minu küsimus on: kust leitakse need pädevad inimesed, kes valdavad väga hästi keelt ja tunnevad väga hästi kodakondsuse seadust ja põhiseadust, et nad oleksid pädevad eksamit vastu võtma?

Nende inimeste, kes võtavad vastu põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksamit, n‑ö esimene oskus on see, et nad tunnevad ise hästi põhiseadust ja kodakondsuse seadust ja nende mõtet. Loomulikult peavad nad hästi valdama ka näiteks seda võõrkeelt. Ma usun, et nende inimeste leidmisel ei ole mingisuguseid probleeme Eesti Vabariigis. Need inimesed on olemas. Nad ei hinda näiteks Eesti Vabariigi põhiseaduse eksami sooritamisel mitte inglise keele oskust, vaid Eesti Vabariigi põhiseadusest arusaamist ja nendest väärtustest arusaamist.

Lauri Luik, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Te ütlete eelnõu seletuskirjas, et muudatus aitab vähendada lõhet eestlaste ja mitte-eestlastest vähemuse vahel. Mulle jäi see ikkagi natuke arusaamatuks. Palun seletage eesti keeles, kuidas täpselt kodakondsuse eksami tingimuste lõdvendamine sellele kaasa aitab!

Euroopa institutsioonide inimõiguste eksperdid ja ka Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik on analüüsinud n‑ö õigusruumi mõju ja selle õigusruumi sotsiaalset mõju ning on nimelt ka selle ettepaneku välja toonud, et see võiks julgustada ja soodustada inimesi julgemalt oma kodakondsust kindlaks määrama. Ega mul omalt poolt ei ole sellele midagi lisada. Ma usun seda ja jagan seda seisukohta.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Jätkan meie eelnevat diskussiooni. Ma tean, et ettekandja on juriidiliselt palju pädevam kui küsija ja peaks eristama selliseid termineid nagu de iure ja de facto. Jah, de facto on Eesti paljurahvuseline riik, de iure on ta rahvusriik. Siinkohal ma küsingi: kas säärased riigid, kus on palju rahvuseid, nagu Rootsi, Prantsusmaa, Suurbritannia, kus tehakse kodakondsuse eksamit teatud keeles, on rahvusriigid või paljurahvuselised riigid? Ma mõtlen de iure.

Seda ma kahjuks ei oska sulle öelda, kuidas nad on ennast de iure määratlenud. Küll aga muutub aja jooksul sageli ka terminite tähendus, muutub nende n‑ö tõlgendus. Fakt on see, et dogmaatilisest ühele rahvusele rajatud riigi kontseptsioonist ei hoia nad ka praktikas enam ammu kinni, vähemalt demokraatlikult korraldatud riigid.

Erki Nool, palun!

Aitäh! Ma tulen enam levinud keelte juurde tagasi. Ise olete te minu arvates üks aktiivne Türgi sõprusühingu liige. Kui Eestisse hakkab hästi palju türklasi tulema, kuidas türklased võiksid seda kodakondsuse ja põhiseaduse eksamit tegema hakata? Türgi keeles küll, aga kes oleks pädev inimene? Kas teie hakkaksite vastu võtma neid kodakondsuse eksameid või kuidas sellega on? Neid enam levinud keeli on Euroopas ikkagi päris palju, mida siin ei ole (seletuskirjas vähemalt) ära näidatud. Miks diskrimineerida Euroopa Liidu kodanikke?

Aitäh! Võimalik, et ma saaksin ka ise kunagi eksamite vastuvõtmisel oma panuse anda. Ma tõesti kavatsen suvel hakata türgi keelt õppima. Aga et mitte nüüd lihtsalt vastu naljatada, siis ütlen, et tõenäoliselt ei oleks sellisel juhul tegemist ainult mehaanilise nihkega. Meil tuleks vaadata palju laiemalt, mida see tegelikult Eesti ühiskonnas tähendab, miks on selline trend, kui see peaks olema tekkinud, mida on see endaga veel kaasa toonud. Kui see probleem on praktiline, siis tuleb sellega tegelda ja lahendusi otsida. Hüpoteetiliselt mingisuguseid teile meeldivaid vastuseid ma küll siinkohal pakkuda ei oska.

Mati Raidma, palun!

Aitäh! Ma tahan korra täpsustada. Te mainisite ühes vastuses, et umbes üks kolmandik on siin vene rahvuse esindajaid. Kas ma sain õigesti aru, et selles paljurahvuselises kultuurikontekstis te nimetasite ka ukraina rahvust ja moldova rahvust ja kõiki teisi rahvusi vene rahvuseks?

Ei, ma ei ole neid eraldi nimetanud. Umbes kolmandik on tõenäoliselt määratlenud ennast vene rahvusesse kuuluvaks. Umbes 60 : 40 on see suhe, eestlaste ja mitte-eestlaste vahekord, kui me väga jämedalt vahet teeme. Tõenäoliselt on sellest 10% (me ei räägi siin ju täppisteadusest, me räägime proportsioonidest) nii ukrainlased kui ka valgevenelased. Ma usun, et siin saalis on kolleege, kes seda jaotuse statistikat kindlasti palju paremini mäletavad kui mina. Aga üldine proportsioon on umbes 60 : 40.

Meelis Atonen, palun!

Aitäh, austatud härra juhataja! Hea ettekandja! Selle viimase vastuse põhjal pean küll teile soovitama, et te kas või nõukogudeaegse statistika endale selgeks teeksite. Ma ütlen, et te isegi sellega võrreldes praegu liialdasite mitte-eestlaste osakaaluga väga selgesti. Aga minu küsimus on võib-olla natukene ka tulevikku puudutav. Ma usun, et te teate, kuidas selle eelnõu menetlus siin saalis lõpeb. Mida te arvate, kas see otsus, mis siin sündima saab, peegeldab Eesti inimeste arvamust või näitab kuidagi selle saali ebakvaliteetset valikut?

Mul olnuks hea meel, kui te oleksite mind parandanud ja siis toonud värskema statistika proportsioonide kohta, siis oleksime kõik targemaks saanud (juhul kui ma eksisin). Aga pidades silmas seda, et tõenäoliselt ei ole teil nii palju julgust, et hääletada erinevalt kahe eelnõu puhul, nii selle kui ka järgneva puhul, ütlen, et vähemalt järgmist väga suur osa Eesti inimestest, kaugelt üle poole, toetab. Mõlemad puudutavad kodakondsuse seadust. Nii et mine võta nüüd kinni, mis mõte sellel ennustamisel siin oleks.

Meelis Atonen, palun!

Aitäh! Kuna mul on aega jälle minut, siis seekord pühendan küsimuse eel teile väikese protseduurilise sissejuhatuse. Mina olen küsimuste esitaja, teie olete vastaja, ja mina võin küsimust esitades märkida ka seda, kui te eelmisele küsimusele vastates pisut eksisite. Ma ei saa oma küsimuse kogu aega kulutada sellele, et teha siin demograafilist uurimust või seda avalikustada. Kui ma tahan seda teha, siis ma teen nii, et ma seal puldis seistes saan seda teha. Aga ma tahtsin tegelikult küsida, kas te ikka saate aru, et te seisate siin puldis sellest eelnõust rääkimiseks, mitte ei räägi näiteks mõnest järgmisest või ülejärgmisest eelnõust.

Aitäh! Selles osas on sul täiesti õigus, et sina küsid, mina vastan. Minule võib sinu küsimus meeldida, sinule võib minu vastus mitte meeldida. Eks me kõik peame olema rahul oma rolliga sel hetkel.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Mart Nuti!

Lugupeetud härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Põhiseaduskomisjon arutas seaduseelnõu 113, mida me just praegu kuulsime algatajat tutvustamas, komisjoni 13. novembri korralisel istungil. Komisjoni liikmetest osalesid komisjoni esimees Väino Linde ning liikmetena Lembit Kaljuvee, Ene Kaups, Mart Nutt, Urmas Reinsalu, Hannes Rumm, Vilja Savisaar, Evelyn Sepp ja nõunik Erle Enneveer. Nimetatud komisjoni istungil osales ka siseminister Jüri Pihl, kes esitas Vabariigi Valitsuse seisukoha eelnõu kohta. Vabariigi Valitsuse seisukoht ei olnud seda toetav. Vabariigi Valitsuse esindaja tõi välja järgmised põhjused. Esiteks rõhutas härra minister, et kodakondsuse saamise tingimuste leevendamisega ei ole eesmärgipärane suurendada isikute soovi saada kodakondsust, samas ei saa nõustuda sellega, nagu oleks kodakondsuse seaduse järgi kodakondsuse saamise tingimused liiga karmid. Juba keeleoskuse koha pealt on selge, et on vaja osata igapäevaeluks vajalikku üldkeelt ning see, mis puudutab seaduste tundmise eksamit, ei eelda mitte sugugi kõrgharidust õigusvaldkonnas, vaid üldisi teadmisi, mis on igapäevaseks eluks vajalikud. Peale selle rõhutati valitsuse seisukohas, et võimaluse loomine kodakondsuse taotlemiseks vajalike eksamite sooritamiseks mõnes muus, riigikeelest erinevas keeles ei ole kooskõlas teistes Euroopa riikides kehtivate kodakondsuse taotlemise põhimõtetega. Niipalju kui selle kohta näiteid toodi, viitasid need asjaolule, et kõik eksamid tuleb sooritada siiski riigikeeles. Minister rõhutas Läti, Leedu, Saksamaa, Hollandi ja Austria näidet. Ta tõi välja ka seda, et seletuskirjast ei selgu, mis kaalutlustel on tehtud ettepanek kasutada just nimelt Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee enam levinud keeli, mis on suhteliselt kummaline keeltehaare ühe riigi seaduses, kuna see on enesekorralduslikust aktist tulenev loetelu ja sellist regulatsiooni ei kasuta maailmas mitte ükski teine riik. Samuti rõhutas Vabariigi Valitsus, et 65 aasta vanusetsensuse loomine (küll soodustava tingimusena, aga ikkagi) seab ebavõrdsesse olukorda teised eksamit sooritama pidavad inimesed ja vähendab motivatsiooni eksami sooritamiseks näiteks siis, kui 65. eluaastani ei ole jäänud väga palju aastaid.
Komisjoni istungil rõhutati veel asjaolusid, et seost eksamitingimuste ja naturalisatsiooni tempo vahel ei ole viimastel aastatel Eestis täheldatud. Pigem on naturalisatsiooni tempo olnud seotud Euroopa Liiduga ühinemisega, mis suurendas naturalisatsiooni kiirust, samas ka mittekodanike viisavabaduse tekkimisega, mis jälle omakorda vähendas kodakondsuse taotlemist.
Siseminister juhtis tähelepanu asjaolule, et lojaalsuse ja kodakondsuse vaheline seos on samuti selles kontekstis tõestamata. Korra tõstatus aprillirahutuste teema, mille puhul siseminister tõi näitena välja, et pooled osalejatest olid ju tegelikult Eesti kodanikud. Selles mõttes on väga raske seda paralleeli tuua.
Ma ei läheks rohkem detailidesse. Kui küsimusi tekib, siis ma heameelega vastan. Lõpetuseks veel niipalju, et selge on see, et kodakondsuse seaduse tingimuste muutmisega ei ole võimalik hüppeliselt kasvatada Eesti kodakondsuse taotlejate arvu ja sellega ka kiires tempos vähendada kodakondsusetust Eestis. Samas tõdeti komisjoni istungil, et loomulikult on see probleem, et Eestis on liiga arvukalt isikuid, kellel ei ole ühegi riigi kodakondsust. See probleem vajab kahtlemata lahendamist, aga lahendamise meetmed peavad olema suunatud isikute integreerimisele Eesti ühiskonda, mitte selle takistamisele.
Põhiseaduskomisjon ei toetanud (nii nagu ka Vabariigi Valitsus) nimetatud seaduseelnõu edasist menetlemist, mille tulemusena komisjon oli üksmeelne selles, et seaduseelnõu tuleks võtta arutelule tänasel Riigikogu täiskogu istungil. Selle poolt oli 8 komisjoni liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Samas tegi komisjon Riigikogu täiskogule ettepaneku seaduseelnõu 113 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda toetas 5 komisjoni liiget, vastu oli 3 ja erapooletuid ei olnud.
See on minu poolt kõik. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Soovivad. Avan läbirääkimised. Ma palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Lauri Vahtre!

Härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Me võime teha nägu siin üksteise ees või ka peegli ees, et jutt käib mõnest Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee enam levinud töökeelest. Me kõik teame väga hästi, et jutt käib vene keelest. Esitada eelnõu, mille eesmärk on vene keele õiguste väga oluline laiendamine Eesti Vabariigis, ilma vene keelt nimetamata, on tüüpiline asiaatlik silmakirjatsemine, millel ei peaks olema kohta meie poliitilises kultuuris. Kuid see on seda sorti silmakirjatsemine, millest peavad muidugi aru saama Keskerakonna valijad, kelle nüüdseks ilmselt juba rõhuv enamik kõneleb ühte teatavat Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee enam levinud töökeelt. Mis siin rääkida? Jälle keegi, kes on formaalselt Eesti rahva esindaja, kuid esindab vene šovinismi. Täpsustagem. Mina respekteerin venelast, ma respekteerin vene keelt ja vene kultuuri siis, kui nad on oma õiges positsioonis maailma suhtes, minu suhtes, minu rahva ja minu riigi suhtes. Ma ei respekteeri mitte iialgi vene šovinismi ja veel vähem tema esindajaid Eesti rahvaesinduses.
Kuid küsigem, mis on sellise vormilt silmakirjaliku, sisult kapitulantliku eelnõu esitamise eesmärk, sest päris juhuslikult ei sünni siin saalis siiski kuigi palju asju. Enamasti on asjadel mingi mõte.  Ma toon välja kolm võimalikku põhjust, miks see eelnõu on esitatud.
Esiteks, suurendada forsseeritult üht teatavat Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee enam levinud töökeelt kõnelevate Eesti Vabariigi kodanike osakaalu meie kodanikkonnas, millega Keskerakond suurendaks muidugi oma elektoraati. Paraku ta ühtlasi vähendab oma elektoraati ühes teises Eesti kodanikkonna segmendis, kuid see pole põhimõtteliselt muidugi minu mure. Ma näen ainult paljude Keskerakonda kuuluvate kolleegide pilgus häbi sellise eelnõu esitamise pärast.
Teine võimalik eesmärk: see on osa Venemaa pikaajalisest poliitikast, mille eesmärk on saada vene keelele Euroopa Liidus ametliku keele staatus. Selleks on tarvis saada kätte ametliku keele staatus mõnes Euroopa Liidu riigis. Seda võib sooritada ka samm-sammult. Just see ja mitte niivõrd olukord Eestis on Venemaa initsieeritud katsete peamine põhjus, et vene keelele saada kas ametliku või koguni riigikeele staatus Eestis või ka Lätis. Need on kaks peamist rinnet, mille kaudu murda ennast sisse Euroopa Liitu.
Kolmas võimalus: tegemist on katsega pingestada olukorda siinsamas Eestis. On ju selge, et eelnõu lükatakse tagasi, kuid seda fakti on väga kerge ära kasutada ässitustööks oma toetajate hulgas ja eriti nende hulgas, kes kõnelevad üht teatavat Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee enam levinud töökeelt. Eks lugegem lähipäevade kommentaare Eesti-vaenulikus, kuid Eestis trükitud venekeelses meedias. Kas me näeme seal jälle Hitleri vuntse ettekleebituna kõigile neile, kes julgevad selle eelnõu vastu hääletada? Ma pean seda võrdlemisi tõenäoliseks. Siis ongi kogu ürituse mõte selge. Pean järeldama, et meie rahvaesindajate hulka on sattunud inimesi, kes kavandavad uut pronksiööd. Mis teha, siinne saal on näinud päris erineva kõlbelise taustaga rahvaesindajaid. Tundub, et nii see on olnud, nii see on praegu ja nii see võib olla ka tulevikus. Kahju, aga mis parata! Eesti riik kestab ja õitseb sellest hoolimata. Ma tänan!

Tänan ettekandjat! Ma palun Riigikogu kõnetooli Keskerakonna fraktsiooni esindaja Ain Seppiku!

Lugupeetud juhataja! Ma arvan ka, et Eesti riik kestab ja õitseb pikka aega ja igavesti. Küsimus ei ole ju selles. Küsimus on pigem selles, et igaühel on õigus oma arvamusele. Eelnõude esitamine Riigikogus ja ükskõik millise teema üle diskuteerimine, mis ühiskonnas on paratamatult olemas, ei ole häbiasi. See on isegi meie kohustus. Ma pean ütlema, et me täidame seda viimasel ajal halvasti. Kas see on ühiskonnas tähtis teema? Meie arvates on see tähtis teema, kuna selle tõstatas tegelikult ju rahvastikuminister. Meie ei ole selle teema autorid. Me arvasime, et selle teema üle võiks diskuteerida, kuna rahvastikuminister tuleb ju koalitsioonist. See, et koalitsioonis on erinevaid arvamusi, on ju meile ammu selge, seda ei pea tõestama. Tõsi küll, me võime rääkida, et rahvastikuminister Palo on kogenematu, ei tea poliitilist liini jne. Ma arvan, et ta oli siiras, kui ta sellise ettepaneku tegi. Muidugi oli ettepanek kitsam. Seal räägiti ainult vene keelest. Meie mõtlesime seda laiendada. Kuid see, mis minule selles situatsioonis meeldib, on diskussioon, diskussioon sellel teemal. Siltide külgekleepimise aeg peaks olema möödas. Need on erinevad arvamused. Paistab, et minister Palol on ka erinev arvamus. Teie seda ei toeta. Meie praegusel juhul toetame (natuke laiemas variandis). Kui vastaseid on rohkem, siis piirdubki see diskussiooniga. Me võtame teadmiseks, et praeguse Eesti ühiskonna arvamus on selline. Ei maksa siin näha mingeid muid võimalusi, ei maksa näha Venemaa karvast kätt! Ma usun, et sotsiaaldemokraadid ei ole kindlasti Venemaa käepikendus, nii nagu Keskerakondki. Katsugem parlamendidiskussioone võtta natuke rahulikumalt ja tolerantsemalt. Igaüks hääletab nii, nagu ta vajalikuks peab, või nii, nagu partei käsib. Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Raivo Järvi!

Härra juhataja! Head kolleegid! Selles diskussioonis siin ei tohiks me ajada segamini kahte asja. Mis on n‑ö ametlik vähemus ehk minoriteet ühes Euroopa riigis? Jah, ka meil on tegelikult olemas see ametlik vähemus ehk minoriteet ehk need, ma julgen öelda, venelased pikaaegsest, isegi veel tsaaririigieelsest pärandist, see vähemus on elanud siin aastasadu. See on n‑ö tunnustatud minoriteet, kellega tegelikult selle diskussiooni puhul ei ole mitte mingeid probleeme. Muide, just säärast minoriteeti esindab Vladimir Velman, kes ise on rääkinud eesti keele kasuks. Me oleme toonud või vähemalt oponendid on üritanud tuua näiteid kas või Soome riigist, kus jällegi rootsikeelne minoriteet või kunagine n‑ö isandrahvas on elanud aastasadu. Kui rääkida Soomest, siis meenub mulle üks vestlus Soome laeva peal ühe Soome kodanikuga, juveliiriga, kelle perekonnanimi oli Netšajev. Ta osales Talvesõjas ja kaitses oma isamaad. Kusjuures ta valdas soome keelt sama perfektselt nagu vene keelt. Ta ütles: "Kas sa tead, miks ma ei muutnud oma perekonnanime?" See tõi talle tõsiseid raskusi. Me võime ette kujutada Talvesõjas rindekaaslaste kõrval säärase nimega meest! Ta ütles: "Ma üritasin oma käitumise ja oma tegudega tõestada, et ka sellise nimega soomlane on Soome riigi lojaalne kodanik." Samas on meil Eestis natukene samasugune olukord, nagu on tekkinud Belgias, kus on ka ju pikalt olnud kaks ametlikku rahvust. See ulatub Louis XIV aegadesse, kui ta sõjakäiguga vallutas Franche-Comté ja tõi sellega sisse prantsuskeelsed immigrandid. See olukord on sarnane. Kui flaamid räägivad flaami keelt, prantsuse keelt, saksa keelt ja ka inglise keelt, siis valloonid räägivad paraku ainult prantsuse keelt, nad vaatavad ainult Prantsuse televisiooni, nad teavad, mis toimub Prantsusmaal, kuid mitte tingimata, mis on akuutne Belgias. Me näeme, millisesse olukorda on Belgia jõudnud. Selle ettepanekuga tehakse nagu midagi sarnast, mis justkui hiilivalt on hakanud Eestisse tulema. Sellele juhtis tähelepanu ka üks britt, öeldes: "You are gentle people." (Te olete leebed inimesed.) Näiteks, bussis on bussijuht venekeelne ja kõik üritavad rääkida vene keelt, et temaga kommunikeerida, et talle head teha. Nüüd on kuulda olnud, et eesti lapsed on nõus hakkama õppima vene keelt, et kuidagimoodi kommunikeerida, mis näitab, et üks pool ei tahagi kommunikeerida. Ja mis on tulemus? Võib-olla on tulemus see, millele vihjas ka Ain Seppik diskussiooni näol, mis on vajalik, et õigustada oma n‑ö sõsarpartei teatavaid ambitsioone. Ehk me muutume siis veelgi hellemaks ehk gentle'imaks rahvaks. Äkki hakkamegi tulevikus rääkima kõik vene keelt ja jõuame siis taas kord sõbralike rahvaste perre, mis võib-olla ongi eelnõu algataja lõppeesmärk. Aitäh!

Tänan ettekandjat! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 113 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletuse ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde?
Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 113 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 50 Riigikogu liiget, vastu 24. Ettepanek leidis toetust. Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse § 9 muutmise seaduse eelnõu 113 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.
Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Neljas päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme Evelyn Sepa!

Austatud kolleegid! Austatud istungi juhataja! Mida aeg edasi me iseseisvas Eestis elame, seda enam on meil põhjust rääkida inimõigustest, eriti põhiseaduslikest õigustest. Ühelt poolt sellepärast, et me muutume riigina küpsemaks ja meil hakkab juba jääma aega ka nende küsimuste jaoks, mis otseselt ei puuduta täis kõhtu või peavarju. Sellised küsimused ei ole vähem tähtsad, iseäranis siis, kui nad puudutavad lapsi. Teiselt poolt ka sellepärast, et meie endi ühiskond on viimase 16 aasta jooksul drastiliselt muutunud. Need hirmud või ka põhjendused ühe või teise normi vältimiseks, millel oli aastaid tagasi ehk mingi põhjendus, on praegu kaotanud oma tõsiselt võetavuse ja seega ei ole neil põhiseaduslikes vaidlustes enam seda kaalu, mida ehk mõned meie kolleegid neile püüavad omistada. Lühidalt on eelnõu sisuks anda Eestis sündinud lastele sünnijärgne kodakondsus ka siis, kui nende vanematel ei ole ühegi riigi kodakondsust ja nad elavad siin pikaajaliste elanikena, st on siin elanud juba vähemalt viis aastat seaduslikul alusel.
Mis meid sellise ettepaneku tegemiseks ajendas? Esiteks muidugi ÜRO laste õiguste konventsiooni artikkel 7, mille kohaselt on lapsel õigus kodakondsusele, mida kinnitavad ka inimõiguste deklaratsiooni artikli 15 lõige 1, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 25 lõike 3 esimene lause. Muidugi ei tähenda see, et tal oleks õigus mingile kindlale kodakondsusele. Kuid mis on Eestis elava ja Eestis sündinud lapse valikud? Mis on Eesti riigi tark valik aastal 2008? Selles ongi küsimus. Muide, selliseid kodakondsuseta lapsi on Eestis enam kui 14 000. See on nii palju, kui sünnib terves Eestis aastas lapsi. Kui me anname endale aru, et meie riigina tegelikult vastutame nii praegu kui ka tulevikus nende laste eest – selle eest, et nemad tunneksid end siin tulevikus oma rahva hulgas olevatena, ning et nende vanemad, kui nad on olemas, tunneksid end turvaliselt, sest nende laps on Eesti riigi kaitse all igas mõttes –, siis ei ole palju laiendada neile võrdset kohtlemist ning seadustada neile sünnijärgne kodakondsus. Põhiseadus nõuab seda miinimumgarantiina Eesti kodanike lastele, kuid meie võimuses on seda soodustavat sätet laiendada. Ehk on asjakohane ka küsida, kelle arvel see laiendus toimub? Vastus on lihtne – keegi ei kaota sellest midagi, see ei toimu kellegi arvel. See ei ohusta meid ei riigina ega rahvusena. Vastupidi: selline muudatus suurendab meie kõigi julgeolekut, kui soovite. Samas on see ka üks parim integratsiooni motivaator lapsevanematele. Lisaks veel: nagu vaesus kipub taastootma vaesust, teeb seda ka kodakondsusetus. Lapsed aga ei saa valida oma vanemaid ja riigil on laste ees reaalsed, mitte formaalsed kohustused tagada neile kodakondsus ja elustandardiks võrdsed võimalused. Seega on ilmselt loogiline, et Eesti riik on piisavalt ettenägelik, et tagada nendele lastele Eesti kodakondsus, mitte aga soosida mõne teise riigi, teatud mõttes sundvaliku, kodakondsust kunagi hiljem. Kodakondsusetus on rahvusvahelise praktika seisukohalt ebasoovitav ja mitte kuigi levinud staatus.
Teiseks ärgitas meid sellise ettepaneku tegemisele üllatavalt soodne suhtumine ka mitme valitsuskoalitsiooni poliitiku poolt. Sama ideed on tuliselt toetanud rahvastikuminister Urve Palo, keda võiks pidada selle valitsuse suuremaks spetsialistiks ning idee ristiemaks. Seda ideed on valmis olnud toetama ka välisminister Urmas Paet. Need on erakonnad, kellega Keskerakonda seob nii mõnigi ühine seisukoht ja arusaam Eestile olulistest asjadest.
Kolmandaks, vastuolule laste õiguste kaitsel võetud, kuigi täitmata jäänud rahvusvaheliste kohustustega on tähelepanu juhtinud ka mitmed inimõigustealased eksperdid. Viimati tegi seda Euroopa Nõukogu rootslasest inimõiguste volinik Thomas Hammerberg.
Neljandaks ja ehk mitte päris viimaseks arvestasime me ka Eesti inimeste tervet mõistust ja ilmselget toetust. Viimase sellise uuringu avaldas Eesti Päevaleht k.a 7. novembril. Küsimusele "Kas Eesti peaks andma siin sündinud mittekodanike vanemate lastele automaatselt kodakondsuse?" vastas jaatavalt tervelt 68% – seega ligi kaks kolmandikku –, vastu oli 28%, seisukohta ei avaldanud 7%. Seejuures alg- ja põhiharidusega vastajatest toetas ideed 65%, kõrgharidusega inimestest koguni 73%, eesti keelt kõnelenud vastajatest 55% ja muud keelt kõnelenutest tervelt 97%. Telefoniküsitlus toimus 29. oktoobrist 1. novembrini ja valimisse sattus 233 meest ja 268 naist, neist 357 rääkis eesti ja 144 vene keelt.
Juhin veel lühidalt tähelepanu paarile pseudoprobleemile, millest püüdsid kinni haarata mõned kriitikud põhiseaduskomisjonis. Vahe kodakondsuse omandamisel sünnijärgselt ja naturalisatsiooni korras on siiski oluline. See ei toimu mitte ainult bürokraatia vähendamise, vaid ka selgelt laste huvides, tagades neile püsiva võõrandumatu staatuse selles riigis, mille nimi on Eesti Vabariik. Lapse huvides ei saa olla diplomaatilise kaitse alt väljajäämine, nagu ka see, et tema võimalused tulevikus on piiratud. Argument ei ole ka see, et midagi toimub justkui vastu kellegi tahtmist. Juhin tähelepanu, et praegu omandab enamik Eesti lapsi kodakondsuse sünniga ehk siis samuti potentsiaalselt vastu oma tahtmist. Sellest loobumiseks on oma protseduurid seaduses nii ühel kui teisel juhul, nagu ka võimaliku, tõsi, teoreetilise sünnijärgse topeltkodakondsuse tekkimise puhul. Nimelt on lapsel kolme aasta jooksul pärast 18-aastaseks saamist kohustus sellisel puhul end lõplikult määratleda, sest teatavasti Eesti kodakondsus välistab reeglina topeltkodakondsuse võimaluse.
Ja veel ka nendest põhjustest, mis on viinud meid faktilise olukorrani, kus ikkagi on reaalselt enam kui 14 000 last, kellel kodakondsust ei ole. Põhjusi on tõenäoliselt palju, kuid enamik neist viivad meid tõdemuseni, et nende laste vanemad, kui nad on olemas ja teada, on sotsiaalselt väheaktiivsed oma tervisest või ka eluviisist tuleneva sotsiaalse staatuse tõttu. Kuigi meile on kinnitatud, et riik on teinud sellistele vanematele suunatud kampaaniaid, et teavitada neid oma lastele naturalisatsiooni korras kodakondsuse taotlemisest, on ilmselge, et nendeni ei ole jõutud. Nagu see paraku on sageli lastevanemate puhul, kelle lapsed hulguvad tänaval, koolis ei käi, tarvitavad narkootikume jne. Elu on vahel väga keeruline ja ebaõiglane, aga me ei peaks selle eest karistama topelt lapsi, keda me väga vajame ja kellest me peame hoolima ka tegudes, mitte ainult sõnades.
Seega, head kolleegid, tulenevalt rahvusvahelisest praktikast ei ole kodakondsusetus aktsepteeritav. Meie võimuses on aidata lapsi, kaitsta nende õigusi ja võimalusi tulevikus, võita endale juurde lojaalseid kodanikke, täita nõuetekohaselt endale võetud rahvusvahelisi kohustusi ja peamine – olla riigina tark ja ettenägelik ning mitte taastoota endale tulevikuks potentsiaalseid probleeme olukorras, kus neid on võimalik vähendada ja ennetada. Olen kindel, et kolleegid on valmis siin saalis täna tegema heateo, tähistades väikese hilinemisega väärikalt teisipäevast rahvusvahelist laste õiguste päeva ja andes homme siia saali kogunevale 101 lapsele kindlustunde, et me mõtleme kõigi nende tulevikule, mitte aga vaid sellele, mida kolm erakonda oskasid oma koalitsioonileppesse ühel närvilisel kevadpäeval kirja panna. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? On. Paul-Eerik Rummo, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas eelnõu autoritel on küsitlustel ja uuringutel põhinevat informatsiooni selle kohta, kui paljud mittekodanikest lapsevanemad on jätnud selle võimaluse – taotleda oma alaealistele lastele Eesti kodakondsust väga lihtsatel tingimustel – kasutamata selle tõttu, et nad ühel või teisel põhjusel ei ole sellest võimalusest teadlikud, või selle tõttu, et nad ei soovi oma lastele Eesti kodakondsust ja lükkavad selle otsustamise edasi lapse enda täiskasvanuks saamiseni, või veel mingisugusel muul põhjusel? Kas teil on mittekodanikest lapsevanemate niisuguse toimimisviisi motiivide kohta selgeid uuringulisi teadmisi?

Aitäh! Ma katsun alustada algusest. Kodakondsuseta lapsi, kes on praegu nooremad kui 18, on reaalselt Eestis üle 14 000. Me võime väga põhjalikult uurida neid põhjuseid, miks see nii on, aga see seda fakti iseenesest ei muuda. ÜRO laste õiguste konventsiooni artikli 7 kohaselt on lastel õigus kodakondsusele sünni hetkest. Ehk teisisõnu: naturalisatsiooni korras neile kodakondsuse andmise võimalus on kindlasti parem kui mitte midagi, aga see ei ole selle rahvusvahelise kohustusega, mille me oleme endale konventsiooni ratifitseerides võtnud, kooskõlas. Meil ei ole täpseid põhjalikke uuringuid, kui paljud nende 14 000 lapse vanematest on, ütleme, ühel või teisel põhjusel sotsiaalselt mitteaktiivsed, oma tervisest või eluviisidest tulenevate probleemide kütkes ega suuda seetõttu suhelda Eesti riigiga, et lastele naturalisatsiooni korras kodakondsust taotleda. Kuid ma ütlen veel kord: laste õiguste konventsioon annab õiguse kodakondsusele sünni hetkest, mitte hiljem, mitte seades tingimuseks nende vanemate staatust, nende vanemate tegevust või mittetegevust. Ma ehk ennetan võib-olla ka mõnd järgnevat küsimust. Ärge hakake siin saalis pead vaevama sellega, et vanematel on oma laste üle piiramatu õigus. Vanematel ei ole õigust oma laste huve kahjustada ja nende jätmine kodakondsuseta isiku staatusesse, ükskõik millisel põhjusel, on laste huvide kahjustamine. See ei too küll mitte sugugi kaasa lastevanemate vanemlike õiguste kallale minekut – kaugel sellest, aga siin on riigil koht, kus ta peab ennast kehtestama, ja selleks me oleme eelnõuga teie ette tulnud.

Meelis Atonen, palun!

Aitäh, austatud härra juhataja! Hea ettekandja! Oma ettekande alguses sa justkui eelnõu kiituseks või toetuseks tõid ära teatud hulga arvamusküsitluse protsente. 2007. ehk käesoleva aasta aprillis võeti Eestis maha üks monument ja teisaldati teise kohta. Ma arvan, et see ei ole väga suur saladus, et Eesti elanike selge enamus toetas seda tegevust – Eesti elanike selge enamus. Ma ei mäleta, kuidas Keskerakond tookord käitus, kas juhindus protsentidest või millestki muust. Kui ta ei juhindunud protsentidest, miks sa siis teistele soovitad seda, mida te ise oma tegevuses õigeks ei pea?

Vastupidi, mina soovitan kõigil siin saalis olijatel lähtuda selle küsimuse hääletusel avalikkuse toetusest ja need protsendid, mis ma siin ette kandsin, toetavad ühemõtteliselt mittekodanike siin sündinud lastele kodakondsuse andmist sünnihetkel.

Paul-Eerik Rummo, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Nii kaugele, kui mu mälu tagasi ulatub, on kõigi Eesti seniste valitsuskoalitsioonide lepetes – kaasa arvatud need valitsuskoalitsioonid, kus üheks osaliseks on olnud Keskerakond – olnud sees säte, et ei muudeta kodakondsuspoliitika põhialuseid ega kodakondsuspoliitika printsiipe. Kuidas teie hinnangul nüüd on, kas see eelnõu muudaks olemuslikult Eesti kodakondsuspoliitikat või oleks teie arvates tegemist lihtsalt väikese tehnilise muudatusega?

See on väga hea küsimus. Minu hinnangul muudab see Eesti käitumise nii põhiseaduspäraseks kui ka endale põhiseaduse kohaselt võetud rahvusvahelisi kohustusi n-ö täitvaks. Nagu sa tead, seisavad rahvusvahelise õiguse aktid siseriiklikust õigusest kõrgemal. Eesti on ratifitseerinud selle konventsiooni minu mäletamist mööda juba 1996. aastal. Ja kuna see probleem on reaalne, see on täna lahendamata, siis ma ei näe mingit põhjust ja õigustust siseriiklikult kokku leppida, et me rikume põhiseadust edasi.

Meelis Atonen, palun!

Aitäh! Sissejuhatuseks paar remarki. Kõigepealt te väitsite, justkui oleks ka välisminister Urmas Paet selle eelnõu põhimõtet toetaval seisukohal. Ma helistasin praegu Urmas Paetile ja ta ütles, et te ei räägi kahjuks päris tõtt. Ka minu eelmisele küsimusele vastates te tegelikult ei vastanud küsimusele – aga see on teie õigus. Selle tõttu mina nüüd järgmise küsimuse vastan ise teie eest ära ja lõpuks küsin, miks te minu küsimusele ei vasta. Ja minu küsimus ehk siis vastus on see, et Keskerakond ise näiteks aprillis eiras Eesti elanike enamuse arvamust ja sisuliselt praegu te minu küsimusele vastamata jätmisega kinnitasite, et te kardate seda teemat ega soovi sel teemal rääkida. Mina küsin väga otse, miks te kardate mõnda teemat ja Riigikogu saalis küsimustele ei vasta teemal, mida te kardate?

Ma palun istungi juhatajal kontrollida, kas ma vastasin kolleeg Atoneni eelmisele küsimusele või mitte. Kui seda stenogrammist ei nähtu, siis ma olen nõus seda kordama.

Head Riigikogu liikmed! Kõik teie küsimused ja vastused on stenogrammis ilusasti kirjas. Läheme edasi. Marek Strandberg, palun!

Minu küsimus on seotud sellega, millised vabadused või võimalused on vanematel selle kavandatava plaani kohaselt. Kas kodakondsust taotleda või mitte taotleda või sellest loobuda laste suhtes, kes on sündinud siinsamas Eestis?

Vaadake, sünnijärgselt omandatud kodakondsust ei saa ära võtta. Sünnijärgselt omandatud kodakondsusest saab inimene ise loobuda siis, kui ta on saanud täisealiseks ehk selles mõttes ei puuduta see otseselt vanemaid. Vanemad peavad tegelema oma kodakondsuse küsimustega. Ma olen üpris kindel, et sellistele lastele sünnijärgse kodakondsuse andmine lisab ka vanematele kindlustunnet ja turvalisust ja on ehk parim motivatsioonitegur ka nende integreerimisel Eesti ühiskonda.

Marek Strandberg, palun, teine küsimus!

Kas ma sain õigesti aru, et me räägime siiski väga selgelt mitte siin elamisloaga elavatest inimestest kui sellistest, vaid ikka kindlalt n-ö ainult kodakondsuseta isikutest? Ma ei kujuta ette seda, kui näiteks Saksa vanemate laps, kes sünnib Eestis, peaks hakkama oma Eesti kodakondsusest loobuma selleks, et saada Saksa kodakondsus tulevikus. Millisel moel on sellised olukorrad välistatud?

Jaa, otse loomulikult puudutab see eelnõu ainult kodakondsuseta isikute lapsi, mis tähendab ühtlasi seda, et ei muudeta mitte kodakondsuse andmise põhimõtet n-ö kas siis territooriumi või vere järgi.

Kaia Iva, palun!

Aitäh! Lugupeetud eelnõu esitaja! Miks te tahate selle eelnõuga lapsevanemate õigusi piirata? Kui seni on lapsevanemal õigus avaldada tahet ja saada oma lapsele kodakondsus, siis nüüd tal ei ole õigust sellest kodakondsusest loobuda.

Aitäh! Vaadake, see eelnõu ei puuduta mitte vanemate õigusi, vaid see puudutab laste õigusi, ja laste õigused on igas olukorras eelisseisundis võrreldes nende vanemate õigusega. Te kindlasti vaatate tihedalt Eesti telekanaleid ja üpris hiljuti (ma jätan nimetamata selle saate nime) oli seal küsimus n-ö religioonivabadusest. See vaidlus on tänaseks Eestis maha peetud ja selge seisukoht olemas:  mitte lapse vanemad ei määratle lapsi religioosselt, ei kinnista kuhugi kogudusse, vaid see õigus on ainult lastel. Selles mõttes on analoogia kodakondsusküsimustega ühemõtteliselt olemas. Naturalisatsiooni korras ei saa omandada kodakondsust sünnihetkega, vaid alles pärast seda.

Mart Nutt, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Vastates Marek Strandbergile, vastasid sa samamoodi nagu ka mulle komisjoni istungil, et see puudutab ainult kodakondsuseta vanemate lapsi. Samas, kui me loeme eelnõu, siis on seal väga selgelt räägitud kõikidest isikutest, kellel ei ole Eesti kodakondsust, ehk siis see puudutab ka kõiki teiste riikide kodanikke, kelle lapsed Eestis sünnivad. Kuidas te kavatsete sellest vastuolust üle saada olukorras, kus esimene lugemine näiteks peaks lõpetatama ja eelnõu läheb teisele lugemisele? Kas te esitate sellisel juhul ise ettepaneku, mis seda valdkonda täpsustab.

Ma veel kord kordan: see eelnõu puudutab täiesti ühemõtteliselt ainult neid lapsi, kellel ei ole kodakondsust, kelle vanematel ei ole kodakondsust. Kui selline kahtlus tekib ja see kahtlus püsib, lugedes neid sätteid tervikuna, siis loomulikult oleme me valmis täpsustama seda, et see oleks kõigile täiesti ühemõtteline. Meil seda kahtlust ei olnud. Meile tundus, et kui lugeda neid sätteid kogumina ja tõlgendada neid, siis saab seda ainult sellisel viisil mõista, nagu ma ka teile kinnitasin.

Urmas Klaas!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Teie suust kõlas väga huvitav ja väga sügav kasvatus-filosoofiline seisukoht. Te ütlesite, et igal juhul peab lapsevanem alluma lapse tahtele ja lapse õigused on igal juhul üle lapsevanema soovidest oma last suunata ja kasvatada. Aga kuidas ikkagi on, kui näiteks sama laps otsustab, et ta hakkab südaööl alkoholi tarvitama, ja ta tahab seda teha? Kuidas siis ikkagi on? Kas lapsevanem peab siis austama lapse õigust ja soovi?

See on tõsi, et siin saalis on igaühel õigus esitada kaks küsimust ja kindlasti ei ole seda mõtet piirata mitte mingite parameetritega. Küll aga on laste kodakondsus tõesti see, mille olemasolu või puudumist ei saa seada sõltuvusse vanemate teadlikkusest, võimekusest seda taotleda. Selles mõttes on kõik teie muud näited täiesti asjakohatud ega haaku kuidagi ei ettekandega, eelnõuga ega ka selle küsimuse ideoloogilise taustaga.

Toomas Trapido, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Kas te oskate öelda, mis põhjusel alalise elamisloaga inimesed ei taotle oma lastele kodakondsust?

Ma usun, et peamised põhjused on tegelikult väga proosalised. Sageli on need inimesed, kes ei tule oma eluga ise toime. Eesti riik ei jõua nendeni n-ö mentaalselt. Sageli ei ole neil inimestel võib-olla raha – bussipileti raha näiteks –, et sõita sellesse asutusse, kus seda taotleda. Ma usun, et see on ainult üks väike osa nendest probleemidest. Ma ei usu sugugi, et see annab täie pildi, aga valdavalt on tegemist selliste juhtumitega.

Silver Meikar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te tõite näiteks ühe analoogia ja ütlesite, et kodakondsuse küsimuse lahendamine võiks sarnaneda selle nn religioonivalikuga, kus vanematel ei ole õigust määrata, mis ususekti või mis usku peaks laps kuuluma, et see oleks lapse enda otsus. Sellise analoogia puhul tekib minul üks küsimus. Praegu te soovite, et riik otsustaks lapse eest, mis kodakondsus tal on, kui lapsevanematel endal kodakondsust ei ole. Kas Keskerakonnal on kavas tulla ka saali eelnõuga, kus riik otsustab kohe, et kui lapsevanemad ei kuulu ühtegi ususekti, siis sellised lapsed peavad kuuluma näiteks õigeusu kirikusse?

Ma usun, et selline kava ei saa üldse kõneks tulla esiteks lihtseaduse alusel, sest see eeldaks ka Eesti põhiseaduse muutmist. Meil on teatavasti kirik ja riik lahus. Selles mõttes on mul kuidagi raske olla hetkel nii loov, et näha siin mingeid tõsiselt võetavaid paralleele. Kui sa neid näed, siis tule ja seleta. Samas ma usun, et sinu hirmud on täiesti alusetud.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Palun Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Hannes Rummu!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu 13. novembril toimunud istungil. Istungist võtsid osa peaaegu kõik põhiseaduskomisjoni liikmed ning Vabariigi Valitsust esindas siseminister Jüri Pihl. Eelnõu arutelu oli põhjalik. Eelkõige tundsid komisjoni liikmed huvi selle vastu, kas ja milliseid uuringuid on tehtud eelnõu ette valmistades ning juhiti tähelepanu mõningatele tehnilistele ebatäpsustele eelnõu sõnastuses. Vabariigi Valitsuse seisukoht eelnõu suhtes oli eitav ja ka põhiseaduskomisjon otsustas, et Riigikogu täiskogule tehakse ettepanek seaduseelnõu 126 esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Ma palun Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Paul-Eerik Rummo!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Reformierakonna fraktsioon ühineb komisjoni ettepanekuga eelnõu tagasi lükata. Me oleme tegelikult võrdlemisi hämmastunud sellest asjaolust, et eelnõu autorid on asunud muutma Eesti riigi põhihoiakuid. Eesti riik kui demokraatlik riik ei saa kuidagiviisi võtta endale niisugust hoiakut, et ta surub oma kodakondsust kellelegi vägisi peale. Käesoleval juhul oleks tegemist kodakondsuse pealesurumisega isikutele, kes ei ole ise veel suutelised otsuseid langetama – väikestele, vastsündinud või alaealistele lastele –, ja ka otsuse pealesurumisega nende laste vanematele. Niisuguse eelnõu seadustamise korral Eesti riik tegelikult väljendaks sügavat lugupidamatust oma territooriumil elavate alalise elamisloaga isikute vastu, väites, et nendel ei ole iseseisvat otsustusvõimet ja seetõttu ei saa neil olla ka iseseisvat otsustamisõigust oma laste tuleviku, oma laste juriidilise seisundi üle. Niisuguse otsuse tegemine riigi poolt oleks küll äärmiselt kahetsusväärne. Teiseks – aga need on juba detailid –, eelnõu tekst ütleb meile ühemõtteliselt, et laps, kelle mõlemad vanemad elavad tema sündimise ajal Eestis alalise elamisloa alusel, kuid ei ole Eesti kodanikud, saaks sünnijärgse kodakondsuse. Eestis elab üpris rohkesti alalise elamisloa alusel Vene Föderatsiooni kodanikke ja mingil määral ka näiteks Saksa Liitvabariigi, Rootsi Kuningriigi, Soome Vabariigi kodanikke, nii et niisuguse sätte seadustamisega me ei asuks mitte ainult kodakondsust mitteomavate või oma kodakondsust mittemääratlenud Eestis elavate isikute iseseisva otsustusvõime piiramise teele, vaid asuksime sellele teele ka mitmete teiste riikide Eestis elavate kodanike suhtes, mis oleks täiesti mõeldamatu ja lubamatu. Küsimus on ka selles, et kõik Eesti valitsuskoalitsioonid, nii kaugele kui mälu tagasi ulatub, on olnud üksmeelsed selles, et Eesti kodakondsuse omistamise põhimõtteid ei muudeta. Meie meelest on täiesti ühemõtteliselt selge, et sünnijärgse kodakondsuse omistamine inimesele seadusega on Eesti kodakondsuspõhimõtete põhimõtteline muutmine. Meie sünnijärgsed kodanikud on sünnijärgsed selles mõttes, et nad on Eesti Vabariigi kodanike järeltulijad, ja kui nad seda ei ole, siis nad ei ole sünnijärgsed ja nendele laienevad kõik naturalisatsiooni võimalused ja naturaliseerumisõigus, mis on meie seadustega tagatud. Kui nüüd need kaks mõistet, naturaliseerumine ja sünnijärgsus, omavahel segi ajada või üht teise suhtes kuidagi moodi nõrgendada või tugevdada, siis tegelikult on tegemist olulise põhimõttemuutusega. Siin me ei saa rääkida lihtsalt mingi väikese tehnilise muutuse tegemisest või, ütleme, bürokraatlike tõkete vähendamisest või protsessi lihtsustamisest. Küsimus on ikkagi väga oluliste põhimõtete muutmises. Eesti Vabariigis alalise elamisloa alusel elavatel määratlemata kodakondsusega isikutel on võimalus taotleda oma lastele Eesti Vabariigi kodakondsust äärmiselt lihtsas korras ja tõenäolisi põhjusi, miks seda ei ole veel sajaprotsendiliselt tehtud, on üpris palju. Üks nendest võib olla informeerimatus. Riik on omalt poolt selleks võrdlemisi palju teinud. Võimalik, et see informatsioon ei ole siiski veel pärale jõudnud ja me pooldame kindlasti seda, et selliseid informatsioonikampaaniaid korrata ja neid intensiivistada. Aga mingil juhul me ei saa minna sellele teele, et me hakkame inimestele peale suruma oma riigi kodakondsust. Tänan teid!

Tänan ettekandjat! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindajana Evelyn Sepa!

Head kolleegid! Oskus rääkida on suurepärane oskus. Oskus kuulata on see-eest veel kasulikum. See eelnõu puudutab ainult ja rangelt kodakondsuseta vanemate lapsi. Seetõttu ei ole vaja ei eksitada, ise uskuda ega hoopiski mitte hirmutada inimesi meedia vahendusel või siin saalis sellega, et me hakkaksime peale suruma kodakondsust Vene kodakondsuses olevatele või Saksa kodakondsuses olevatele inimestele. Ei! Nendel on õigus ja võimalus oma kodakondsusest loobuda, kui nad tahavad taotleda Eesti kodakondsust. Meie räägime täna siin täna 14 000 Eesti lapsest, kes on siin sündinud, kes ei ole saanud valida oma sünnikohta ja oma vanemaid ja kellel peaks olema ÜRO lapse õiguste konventsiooni kohaselt võimalus kodakondsusele sünni hetkest. Kui härra Rummo ministrina oleks ehk vähem defileerinud ja rohkem tegelnud oma ministritööga, siis ei oleks meil tõenäoliselt seda probleemi, siis oleks neil 14 000 lapsel praegu kodakondsus, siis oleks Eesti riik ehk jõudnud oma informatsiooniga nende vanemateni, suutnud lahendada need tõkked, mis on takistanud neil seda sammu astumast. Ja veel kord: isegi siis, kui härra Rummo oleks ministrina teinud oma tööd märksa tähelepanelikumalt, kui ta seda tegi, saaksid need lapsed omandada kehtiva seaduse kohaselt kodakondsuse vaid naturalisatsiooni korras. See aga ei vasta ÜRO lapse õiguste konventsiooni põhimõtetele – see on selle põhimõttega vastuolus. Niikaua kui Eesti on demokraatlik riik, niikaua, kui meil kehtib põhiseadus ja selle alusel antud seadused, tuleb meil täita rahvusvaheliselt võetud kohustusi ja mitte ainult siis, kui see on meile poliitiliselt või päevapoliitiliselt kasulik. Küsigem siis nüüd endalt, mida see tegelikult muudab 1,4 miljoni inimese jaoks, mis vaenlased Eesti riigile on need 14 000 last, kes on täna kodakondsuseta, või need umbes sadakond last näiteks, kes 2006. aastal sündisid ja kel ei ole kodakondsust – mis vaenlased nad on, mis ohtu nad kujutavad? Arutelu selle üle, et me surume kellelegi midagi vägivaldselt peale, piirame lapsevanemate õigusi – see on ju naeruväärne! Lapsevanemad ei saa ka käituda oma laste huvide vastaselt ja kui need lapsed saavad täisealiseks ja jõuavad äratundmiseni, et Eesti kodakondsus ei ole see, mida nad on tahtnud, mis on nende huvides, siis otse loomulikult on neil võimalus kodakondsusest loobuda ja valida täisealiselt mõne teise riigi kodakondsus, mis neile tundub olema südamelähedasem. Ma arvan, et tõesti on viimane aeg olla riigina pisut targem ja mitte taastoota endale kodakondsuseta inimeste probleemi, millega käivad koos veel paljud muud probleemid. Ma kutsun igal juhul kolleege selle eelnõu jätkuvat menetlust toetama ja mitte eksitama ega hirmutama siin inimesi ning mitte ise olema oma soovmõtlemise ja komplekside küüsis. Aitäh!

Tänan ettekandjat! Ma palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Loomulikult on väga hea, kui meie hulgas on palju kodanikke, kuid ei oleks kodakondsuseta isikuid. Samas ei suuda ma uskuda seda, mida ma olen täna siit Riigikogu kõnetoolist kuulnud kahel või isegi kolmel korral ühtejärge. Ma loen selle seaduseelnõu punkti veel kord ette, et kõigil oleks kuulda ja aru saada üks lihtne asi: see ei puuduta kodakondsuseta isikuid, vaid ütleb sõnaselgelt – ja nüüd loen: "... laps, kelle mõlemad vanemad elavad tema sündimise ajal Eestis alalise elamisloa alusel, kuid ei ole Eesti kodanikud." Ehk loogiliselt on siis kas mingi muu riigi kodanikud või kodakondsuseta isikud. Praegu, juhin tähelepanu, on kodakondsuseta isiku laste kodakondsus üheainsa allkirja kaugusel. Pigem oleksin ma siis nõus sellega, et anda kõigile kodakondsuseta isikutele kas või bussi kuukaart, et nad saaksid sõita – kui ainuke takistus on bussipileti hind, mida ei suudeta maksta – Kodakondsus- ja Migratsiooniametisse seda allkirja andma. Ehk tegelikult on olukord selline, et loomult olime me täiesti leebed ja kujutasime ette, et selline kodakondsuse saamine võiks olla lihtsustatud nendel lastel, kes on Eestis sündinud, kuid see on praegu juba niivõrd lihtne. Selmet tegelda siin küsimusega, kuidas muuta seadust, võiks ju agiteerida ja selgitada inimestele, et nende laste kodakondsus on ühe allkirja kaugusel. Ma ei tea, kui palju on Keskerakond näiteks teinud sellist selgitustööd oma valijate ja toetajate ja pooldajate hulgas 14 000 perele või tõenäoliselt väiksemale hulgale peredele. Sellise selgituse saatmine ei ole ju suur kulu. Ma arvan, et sellise selgituse jagamine ja protseduuri selgeks tegemine nende oma emakeeles, olgu see siis mis iganes – vene, saksa, hispaania, prantsuse või hiina keel –, oleks palju lihtsam tee. Ja tõepoolest ei saa ju vägisi tekitada kodakondsust. Kujutage ette, kui näiteks paljud pered ei soovigi, et nad peaksid koos elama Eesti kodakondsega, mis siis saab? Tegelikult ma pean ütlema, et seda arutelu alustades ja seda eelnõu vaadates oli meie ettekujutus esialgu, et seda saab toetada, kuid kuulates seda möödarääkimist, neid otsitud põhjusi, on meie fraktsiooni tänane seisukoht kahjuks küll selline, et seda eelnõu me ei toeta, kuna see olukord, millisel moel me saame kodakondsuse täna Eestis olevatele lastele, kellel ei ole kodakondsust, on lihtsaimast lihtsaim. Tänan teid!

Tänan kõnelejat! Ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Hannes Rummu! Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Sissejuhatuseks juhin teie tähelepanu asjaolule, et parandusettepanek, mille Keskerakond seadusesse tegi, on 17 sõna pikk ja selles on kaks ränka mõistelist viga. Neile on juba palju tähelepanu juhitud, aga kordan nad üle.
Esiteks on seaduseelnõu sõnastatud nii lohakalt, et jääb mulje, et seadusega tahetakse pakkuda Eesti kodakondsust ka nende vanemate lastele, kes on näiteks Läti ja Leedu kodanikud ning kelle laps on sündinud Eesti territooriumil. Loomulikult selgus eelnõu arutelul, et see on näpuviga, aga see on kõnekas näpuviga.
Teine näpuviga on see, et selles väga lühikeses, 17 sõna pikkuses eelnõus on kasutatud mõistet "alaline elamisluba", mille Eesti õigusaktidest arvas välja juba eelmine Riigikogu koosseis. Ma räägin nendest lohakusvigadest sellepärast, et ei saa tõsiselt võtta tööd, mille autorid oma loomingusse nii pealiskaudselt suhtuvad. Need lohakusvead näitavad, et selle eelnõu taga ei ole mitte soov lahendada 14 000 kodakondsuseta ja alla 18-aastase Eesti elaniku probleeme, vaid lihtsalt ühekordselt ületada ajakirjanduse uudiskünnis.
Ka mina pean meelde tuletama, et tegelikult on kodakondsuseta vanemate laste kodakondsus Eesti Vabariigis praegu vaid ühe avalduse esitamise kaugusel. Kui me komisjonis seda eelnõu arutasime, siis ei suutnud Evelyn Sepp viidata ühelegi uurimusele. Tema seletused olid puhtoletuslikud selle kohta, miks need vanemad siiamaani ei ole kasutanud nii lihtsat võimalust. Oletuslikult – kuna Keskerakond oma eelnõule lisaks mingeid vettpidavaid uuringuid ei esitanud – võib eeldada, et mõne vanema puhul on tegemist lihtsalt teadmatusega. Tean, et varasemad valitsused on teinud teavituskampaaniaid kodakondsuseta vanematele selle kohta, et olge head, tulge ja esitage lihtsalt avaldus ja teie laps saab Eesti kodakondsuse, ja ma tean, et ka praegune valitsus kavatseb neid teavituskampaaniaid jätkata ning loodetavasti tõhusamalt kui varasemad valitsused. Kindlasti on Eestis ka selliseid kodakondsuseta vanemaid, kes pole oma lapsele Eesti kodakondsust taotlenud teadlikult. Nad kas on otsustanud, et nad ei taha, et nende laps on Eesti kodanik, või on nad otsustanud, et nende laps teeb ise passiealiseks saades isikliku valiku, kas võtta endale Eesti kodakondsus, Vene kodakondsus või võimaluse korral mõne muu, võib-olla mõne kolmanda riigi kodakondsus. Eesti riigil ei ole õigust sõita üle nende vanemate tahtest. Vähe sellest: see ei ole ka Eesti riigi huvides. Paljude Lääne-Euroopa riikide praktika, kus sellist kodakondsuse andmise võimalust mittekodanikest vanemate lastele on kasutatud, on toonud kaasa tõsiseid tagajärgi. Esiteks topeltkodakondsuse, mis ähvardab ka Eestit, mitte küll lühikeses, vaid pikemas ajaperspektiivis. Topeltkodakondsus, lubage mul meelde tuletada, ei ole kooskõlas Eesti põhiseaduse mõttega ega ole kooskõlas ka Eesti riiklike huvidega. Teiseks toon sellise näite Iirimaalt, kus samuti kehtis aastaid põhimõte, et Iirimaa territooriumil sündinud kodakondsuseta vanemate lapsed said automaatselt Iirimaa kodakondsuse. See tõi kaasa olukorra, kus teistest Euroopa riikidest hakkasid Iirimaale sünnitama sõitma sellised emad, kellel polnud kodakondsust, sest Iirimaal sünnitamine tagas neile Iirimaa ehk laiemalt öelda Euroopa Liidu kodakondsuse. Kindlasti ei ole meil kellelgi soovi avada Eesti seadusandluses samasugust akent nendele immigrantidele, kes praegu elavad teistes Euroopa Liidu riikides. Paratamatult Keskerakonna eelnõuga aga selline võimalus kaasneb. Seetõttu sotsiaaldemokraadid seda eelnõu ei toeta. Meie mööname probleemi, et olukord, kus Eestis on 14 000 alla 18-aastast mittekodanikust last, ei ole normaalne, aga meie peame selle olukorra parandamiseks pigem õigeks teha rohkem teavitustööd nende vanemate hulgas, kelle lapse kodakondsus on seni lihtsalt ühe avalduse kaugusel. Peame vajalikuks läbi viia ka korralikud uuringud selleks, et teada saada, miks need vanemad ei ole oma lastele seni kodakondsust taotlenud. Pimedas kobades me seda probleemi kahjuks ei lahenda. Aitäh!

Tänan ettekandjat! Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Mart Nuti!

Austatud härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mitmele eelkõnelejale on mul vähe lisada, aga mainiksin ära siiski ka meie motiivid, miks me ei ole nõus selle eelnõu edaspidise menetlusega ja toetame selle menetlusest väljaarvamist.
Nimelt on võimalused Eesti kodakondsuse saamiseks isikutel, kellel ei ole kodakondsust, olemas ja need on ülimalt lihtsad. Need on korduvalt välja öeldud. Kas informatsioon nendest võimalustest on olnud ebapiisav? Tõenäoliselt jah. Aga selle olukorra parandamiseks tuleb parandada inimeste informeeritust nende õigustest, mitte aga rikkuda nende õigusi. Paraku selline automatism, mis loob võimaluse kodakondsuse saamiseks olukorras, kus nende vanemad, kes ei oma Eesti kodakondsust, seda võib-olla ei soovigi, tekitab riigipoolse diktaadi ja selle kaudu paratamatult piiratakse vanemate õigusi otsustada oma laste kodakondsuse üle. Ja veel: Evelyn rõhutas korduvalt, et nende ettepanek puudutab ainult isikuid, kellel ei ole ühegi teise riigi kodakondsust. Paraku minu töökogemus parlamendis ja Riigikogu põhiseaduskomisjonis on õpetanud teksti lugema sedavõrd, et sellest eelnõust tuleb siiski ühemõtteliselt välja, et see puudutab kõiki isikuid, kes elavad Eestis ja kes ei oma Eesti kodakondsust, mitte üksnes isikuid, kellel ei ole ühegi riigi kodakondsust. See on paraku karm tõsiasi, et seadust ei loeta mitte selle järgi, kuidas vastatakse küsimustele, vaid selle järgi, mis on seadustes kirjas. Nii et kui soovitakse, et see puudutab ühte teist isikute ringi, kui on praegu seaduses kirjas, siis tuleb see muudatus sinna kahtlemata sisse viia ja veel õigem oleks esitada juba korrektse tekstiga eelnõu.
Ma võin täiesti nõustuda ja uskuda, et see on näpuviga, nii nagu Hannes Rumm selle välja tõi, et see on kiirustades tehtud ja võib-olla ühest varasemast eelmiste koosseisude ajal arutelul olnud eelnõust tehtud koopia, milles ei ole süvenetud probleemi. Asjaolud on muutunud ja tõesti, alalist elamisluba elamisloa liigina ei ole olemas. Aga siiski ma rõhutaksin võib-olla ühte olulist detaili lihtsalt teadmiseks, kuivõrd ohtlike tagajärgedega võivad niisugused näpuvead olla, s.o topeltkodakondsuse küsimust teistes riikides. Enamikus Euroopa riikides ei lubata topeltkodakondsust. Muide ei luba seda ka Vene Föderatsioon, kuid Vene Föderatsiooni kodakondsusseaduses on klausel, et seda lubatakse endise NSV Liidu kodanike suhtes. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 126 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame hääletusprotseduuri ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? Tänan! Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 126 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 47, vastu 25 Riigikogu liiget on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu 126 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.
Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. Soovin teile töökat istungivaba nädalat ja kaunist nädalavahetust! Tänan!

Istungi lõpp kell 12.04.