Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Märgukirjadele ja selgitustaotlustele vastamise seaduse toimimine on oluline vahend riigi enda toimimise tagamiseks. Selle seaduse ülesanne on kindlustada pidev side kodanikkonna ja ametnike vahel ning kõrvaldada sellelt teelt kõik ebamõistlikud piirangud ja takistused. Olgu öeldud, et eelnõu on oluliselt muutunud. Kuuel pikal arutelul komisjonis on eelnõu saanud sisu ja vormi, mille pärast ei ole enam põhjust muretseda. Söandan kinnitada, et see on samm edasi, mitte tagasi. Kriitilise revisjoni tulemusel on eeskätt kodanike kaitse suhetes võimuaparaadiga pea pealt jalgele tagasi tõstetud. Ja nii võib ka lühidalt iseloomustada muudatusi, mille eesmärgiks ongi olnud see, et kaitsta kodanike õigusi, mitte aga ametkonna mugavust. Lihtsalt üks drastiline näide, mida eelnõu tekst algataja algse kavaga võrreldes enam ei sisalda, on näiteks põhimõte, et ametnik võib vastamisest loobuda siis, kui isiku eelmise samasisulise või ka sellega seotud märgukirja või selgitustaotluse esitamisest on möödunud vähem kui üks aasta. Nüüd muudatuste juurde lähemalt. Paragrahvis 1 sätestatakse üheselt reguleerimisala, milleks on isikute pöördumised, olgu need siis märgukirjade või selgitustaotluste näol. Käesoleva seadusega reglementeeritud haldusmenetlus on n-ö erimenetlus. Küsimused, millele ei vastata käesoleva seaduse alusel, kuuluvad menetlemisele haldusmenetluse seaduse või mõne teise eri seaduse alusel, näiteks kohtumenetluse korras. Muudatuse eesmärk on selgelt fikseerida olukord, et ükski kodaniku pöördumine ei jääks väljapoole seadust. Paragrahvis 2 on täpsustatud mõisted ja sõnastatud need loogiliselt ning selgelt. Vahest olulisemaid muudatusi algse tekstiga võrreldes on adressaadi selge määratlus: "Adressaadiks käesoleva seaduse tähenduses on riigi- või kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku juriidilise isiku asutus, organ, ametnik, töötaja või kollegiaalorgani liige. Adressaadiks ei ole Riigikogu liige ega kohaliku omavalitsuse volikogu liige." Nende kategooriate välistamine selle seaduse reguleerimisalast tuleneb sellest, et seaduse alusel tekkiva vaba mandaadiga isikute ringi kohustamine selgitada oma individuaalse käitumise põhjusi kollegiaalse organi liikmena võib kahjustada nii võimet osaleda vastava organi töös kui piirata ebaproportsionaalselt vaba mandaadi põhimõtet. Kas vastata või mitte - selle eest kannavad need isikud n-ö poliitilist vastutust. Paragrahvis 3 on saanud selge sisu see, mida tähendab õigusalase selgituse andmine ehk siis riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuse kohustus anda tasuta selgitusi nende tegevuse aluseks olevate või nende väljatöötatud õigusaktide või nende eelnõude ning asutuse pädevuse kohta. Siin on oluline vahet teha, et jutt ei käi õigusabist. Õigusabi olemust ja andmist reguleerib teatavasti õigusabi seadus. Jutt käib õigusalasest selgitusest, mis peaks aitama pöördujal mõista vastava asutuse, organi pädevust või kaalutlusi ühe või teise regulatsiooni väljatöötamisel. Eelnõu §-s 4 on sätestatud kord, kuidas tuleb korraldada asutustes, organisatsioonides kodanike vastuvõttu, kes seda korraldab ja millised on minimaalsed nõuded selliseks tegevuseks. Ka seda teemat nägi algataja algses eelnõus oluliselt erinevana, võrreldes praeguse versiooniga. Nimelt püüti arusaamatutest kriteeriumidest lähtuvalt välistada hulk isikuid, kellel kodanikega vahetu suhtlemise kohustust ei oleks. Samuti algne säte, et isiku vastuvõtmisest võiks justkui keelduda ka siis, kui eelmisest vastuvõtust on möödas vähem kui üks aasta. Millest sellised piirangud tulenesid, jäi nii enamikule komisjoni liikmetest kui ka komisjoni menetluse käigus konsulteerinud õigusekspertidele arusaamatuks. Paragrahvis 5 on täpsustatud märgukirjadele, selgitustaotlustele vastamisega seonduvat. Siinsete muudatuste aluseks on ressursside mõistlik kasutus ja see, et avaldaja saaks vastused pädevalt ametnikult. Seetõttu on asutusel õigus oma sisesest töökorraldusest lähtuvalt käituda paindlikult. Samuti antakse adressaadile juhtnööre selle kohta, et seadusandja eeldab ja kohustab teda avaldaja huvidest lähtuvalt tegema kõik endast oleneva, selleks et pöördumine saaks ammendava vastuse. Selle üheks tagatiseks on sõnaselge sisulise selgituskohustuse sätestamine juhtudeks, kui pöördumisele tervikuna või mõnele selle osale pole võimalik vastata. Seda reguleerib § 5 lõige 8. Veel tahaksid sisulisemat kommentaari vastamisest loobumise alused. Nendeks on juhud, kui isikut ei ole võimalik kindlaks teha, puuduvad sideandmed, piiratud teovõimega isikul puudub esindaja või eestkostja eelnev nõusolek, isik on selgelt väljendanud, et ta ei soovi vastust, pöördumine ei ole loetav või arusaadav, pöördumine ei ole esitatud eesti keeles ning vastamine nõuab asutuse töökorralduse suurt muutmist, takistab muude ülesannete täitmist ja on põhjendamatult kulukas. Siin aga on oluline teada seda, et adressaadil on kohustus anda võimalus vastamist takistavate puuduste kõrvaldamiseks ja seejuures avaldajat igakülgselt aidata. Ja veel keeleseadust puudutav. Kõnealune regulatsioon ei välista vastamist, on kaks võimalust. Juhul kui adressaadil on vastav keelealane kompetents vastata pöördumisele, ka vastatakse, kui seda pole, nõutab ta koheselt avaldajalt tõlget eesti keelde. Jättes tõlke koheselt nõudmata, eeldatakse vastava kompetentsi olemasolu ja seega ka kohustust pöördumist menetleda ning vastata. Lõpetuseks kommenteerin ka § 6, mille sisuks on vastamise tähtaeg. Mäletatavasti oli algses tekstis 15 tööpäeva, kuid pärast pikka kaalumist võttis komisjon arvesse praktikute soovituse ja sõnastas selle paragrahvi järgmiselt: "Märgukirjadele või selgitustaotlustele vastatakse viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul selle registreerimisest. Erilise vajaduse korral lähtuvalt vastamise keerukusest võib vastamise tähtaega pikendada kuni kahe kuuni. Isikut teavitatakse vastamise tähtaja pikendamisest ja pikendamise põhjusest." Kõnealune regulatsioon võib esmapilgul tunduda avaldaja seisukohalt kahjulikum, kuid kui süveneda, siis see nii pole. Ilmselt võib 15 tööpäeva arvutamine kujuneda märksa keerulisemaks, arvestades nii puhkepäevi kui pühasid, kui selge säte, mille kohaselt tuleb vastata viivitamatult, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul. Selle järgimine on lihtsam nii avaldajale endale kui selgem ka adressaadile. Mis puudutab teiste seaduste muutmist, siis on käesoleva seaduseelnõuga tehtud ettepanek täiendada ka kohaliku omavalitsuse korralduse seadust, millega kohustatakse valla- või linnavalitsusi ja nende ametiasutusi volikogu liikmete kirjalikele küsimustele vastama 10 tööpäeva jooksul. Analoogne regulatsioon puudutab muu hulgas ka Riigikogu liikmeid, kuid seda teise seaduse alusel reguleerituna. Olgu mainitud veel asjaolu, et käesoleva seaduseelnõu menetlemisse olid kaasatud ka erinevad kodanikuühendused, Eesti Mittetulundusühingute Sihtasutuste Liit, Eesti Mittetulundusühenduste Ümarlaud, Ühiskondliku Leppe Sihtasutus. Samuti paluti eksperdiarvamust õiguskantslerilt ja Riigikogu Kantselei juriidiliselt osakonnalt. Siinkohal on mul võimalus tänada kõiki, kes aitasid selle eelnõu menetlusele kaasa. Menetluslikult soovin veel lisada, et komisjon on teinud ettepaneku täna teine lugemine lõpetada. Aitäh!