Tere hommikust, austatud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu istungit. Kas Riigikogu liikmed või Vabariigi Valitsuse esindaja tahavad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun, kolleeg Rein Lang!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigikogu Euroopa asjade komisjoni ja väliskomisjoni nimel annan istungi juhatajale üle Riigikogu kodukorra seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu tuleneb Eesti liitumisest Euroopa Liiduga, mis toob kaasa Riigikogu seadusandliku pädevuse osalise kandumise Euroopa Liidu tasemele ning osa Eestit puudutavate seadusandlike aktide vastuvõtmise Euroopa Liidu institutsioonides. Eelnõu eesmärk on tagada Riigikogu jätkuv sõnaõigus nendes küsimustes, teostades selleks järelevalvet valitsuse poolt Euroopa Liidu Nõukogus kaitstavate Eesti seisukohtade üle. Eelnõus on fikseeritud Riigikogu pädevus Euroopa Liidu asjades, Riigikogu juhtimis- ja tööorganite vaheline pädevuse jaotus Euroopa Liidu asjade menetlemisel ja Euroopa Liidu asjade menetlemise kord. Eelnõu kohaselt muutuks Euroopa asjade komisjon alatiseks komisjoniks, mis koostöös teiste alatiste komisjonidega kujundab välja Riigikogu seisukoha Euroopa Liidu olulisemate õigusaktide eelnõude kohta ning annab valitsusele Euroopa Liidu Nõukogus toimuvateks läbirääkimisteks mandaate. Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika osas jääks eelnõu kohaselt koordineeriv roll Riigikogu väliskomisjonile. Algatajate hinnangul oleks otstarbekas muudetud kodukorraseaduse rakendumine alates järgmise aasta algusest. Eesti seisukohti kaitstakse Euroopa Liidu Nõukogus juba praegu ning siseriiklik Euroopa Liidu küsimuste koordinatsioonisüsteem peaks tõhusalt toimima hiljemalt liitumise hetkeks.

Aitäh! Palun, kolleeg Jürgen Ligi!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Annan Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni ja Ühenduse Vabariigi Eest - Res Publica fraktsiooni nimel Riigikogu menetlusse pakendiseaduse, tarbijakaitseseaduse ja käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu eesmärk on hõlbustada joogipakendi taaskasutamist. Tähtsaim instrument siin on tagastatava pakendi vabastamine käibemaksust.

Aitäh! Palun, kolleeg Indrek Raudne!

Proua juhataja! Head rahvaesindajad! Mul on hea meel Res Publica fraktsiooni, Reformierakonna fraktsiooni ja Rahvaliidu fraktsiooni nimel anda üle kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille sisuks on eesti keele eksami ning Eesti Vabariigi põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksami positiivselt sooritanud isikule erakoolis eesti keele õppe eest tasutud õppemaksu 100% hüvitamine. Eelnõu teenib eesmärki, et meil tekiks rohkem lojaalseid kodanikke ning et oleks soodustatud eesti keele õppimine ja Eesti Vabariigi kodakondsuse omandamine.

Aitäh! Palun, kolleeg Peeter Kreitzberg!

Austatud esimees! Lugupeetud kolleegid! Koos kolleeg Tõnis Lukasega annan üle põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 44¹ muutmise seaduse eelnõu. Selle sisuks on see, et kui õpilased liiguvad põhikooli ulatuses ühest munitsipaalkoolist teise valla munitsipaalkooli, siis tegevuskulusid ei pea järele saatma. Praegu on olukord, et vallad peavad paljudele õpilastele üleval pidama kahte õppekohta: tühjaks jäänud õppekohta, mis tekib sellest, et õpilane lahkub oma kodukoha koolist, ja teist õppekohta, kuhu ta lõpuks siirdub. Me peame seda täiesti ebamajanduslikuks, see ei võimalda planeerida investeeringuid ega võimalda üldse koolide rahastamist planeerida. Peale selle laastab see praegu põhikooli. 11 000 õpilasest, kes siirduvad ümberkaudsetest valdadest, maakonnakeskusi ümbritsevatest valdadest maakonnakeskuste kooli, 7500 õpib teises vahetuses. Tegemist ei ole mingi hiilgava olukorraga. Ma arvan, et me peame oma koolivõrku hakkama mõistlikult planeerima ja maakooli säästma.

Aitäh! Üle on antud neli seaduseelnõu. Kui esitatud eelnõud vastavad Riigikogu kodukorra seaduses sätestatud nõuetele, määrab juhatus hiljemalt kolme tööpäeva jooksul juhtivkomisjoni.

Riigikogu juhatus on edastanud järgmised arupärimised: Riigikogu liikmete Olev Laanjärve, Ain Seppiku, Sven Mikseri, Nelli Privalova ja Evelyn Sepa k.a 3. novembril esitatud arupärimise peaministrile; Riigikogu liikme Eiki Nestori k.a 3. novembril esitatud arupärimise rahandusministrile; 12 Riigikogu liikme k.a 3. novembril esitatud arupärimise peaministrile. Palun teeme kohaloleku kontrolli! Hetkel on kohal 78 saadikut, puudub 23.

Head kolleegid! Täpsustame päevakorda. Palun tähelepanu! Esimese päevakorrapunkti kohta on väliskomisjon teinud ettepaneku arutada küsimust ühel täiskogu istungil kuni kolm tundi, anda igale ettekandjale aega ettekandeks kuni 30 minutit ning küsimuste esitamiseks ja neile vastamiseks 30 minutit pärast iga ettekande lõppu, läbirääkimisteks kuni üks tund. Riigikogu juhatus nõustus komisjoni ettepanekuga. Kolmas päevakorrapunkt, eelnõu 106 esimene lugemine, Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel on ettekandja Ain Seppik. Neljas päevakorrapunkt, eelnõu 120 esimene lugemine, Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel on ettekandja Liina Tõnisson.

Alustame olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu. Palun ettekandjaks välisminister proua Kristiina Ojulandi!

Aitäh, proua esimees!

Lugupeetud kolleegid, palun tähelepanu, täna on meil saalis palju külalisi!

Lugupeetud proua esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Tahan alustada sellest, et taas kord on väga meeldiv olla siin teie ees, et jagada mõtteid ja vahetada arvamusi Eesti välispoliitika kohta. Algamas on uus ajajärk. Seoses meie peatse liitumisega Euroopa Liidu ja NATO-ga muutub Eesti välispoliitiline positsioon. Samas muutub kiiresti ka maailm meie ümber, eriti 11. septembri sündmustele järgnenud protsesside tõttu. Sellest tuleneb vajadus mõtestada uuesti lahti meie koht rahvusvahelistes suhetes. Oma tänases kõnes soovingi keskenduda peatsetele muutustele ja arengutele meie välis- ja julgeolekupoliitikas. Väikeriigina saame kõige rohkem ära teha ja kõige otsesemat mõju avaldada siiski piirkondlikult, mistõttu oma sõnavõtu lõpus peatun põgusalt ka Läänemere regiooni teemal. Esmalt Euroopa Liiduga seonduvast. 16. aprillil k.a kirjutasime alla ühinemislepingule, mille on siiani ratifitseerinud neli liikmesriiki (Taani, Saksamaa, Portugal ja Hispaania) ning viis liituvat riiki (Küpros, Malta, Leedu, Poola ja Slovakkia). Ülejäänud plaanivad, sõltuvalt siseriikliku ratifitseerimisprotsessi keerukusest, ühinemislepingu ratifitseerida veel käesoleva aasta lõpukuudel või 2004. aasta alguses. Eestis on ühinemisleping läbinud esimese lugemise parlamendis. Alates Euroopa Liiduga ühinemise lepingu allakirjutamisest on Eesti astunud mitmeid otsustavaid samme liitumisprotsessi lõpuleviimiseks. Kõige olulisem oli kahtlemata 14. septembril toimunud rahvahääletus, kus Eesti rahvas andis oma toetuse Euroopa Liiduga ühinemisele. Rahvahääletus oli uue etapi algus. Kui enne seda võis skeptikutelt tihti kuulda väiteid, et liitumine Euroopa Liiduga on vaid eliidi, poliitikute ja ametnike käivitatud projekt, siis nüüd on selge, et liitumisel on rahva valdava osa heakskiit. Rahvahääletuse positiivne tulemus ja kahe kolmandiku hääletajate kindel toetus ühinemise ideele annab valitsusele selge mandaadi nii ühinemisettevalmistuste lõpuleviimiseks kui ka Eesti seisukohtade kindlaks kaitsmiseks Euroopa Liidu valitsustevahelisel konverentsil. Suvel oma töö lõpetanud Euroopa Tulevikukonvent esitas nii praeguste kui tulevaste liikmesriikide valitsustele uue Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõu. Suurema osa eelnõus esitatud ettepanekute heakskiitmise ja edasiste kõneluste aluse osas valitses suvel Thessalonķki ülemkogul üksmeel. Samas, mitme institutsionaalse küsimuse puhul tuleb 4. oktoobril Roomas alanud valitsustevahelisel konverentsil konsensuseni jõudmiseks veel palju tõsist tööd teha. Pean oluliseks, et liituvad riigid osalevad valitsustevahelisel konverentsil võrdselt liikmesriikidega. Saavutuseks on kindlasti see, et nii liikmesriigid kui ka liituvad riigid on olnud üksmeelsed vajaduses muuta Euroopa Liidu seadusandlik protsess tervikuna avalikuks ja Euroopa kodanikele paremini mõistetavaks. Valitsustevahelisel konverentsil on toimunud aktiivne arutelu 25-liikmelise Euroopa Liidu eesistumise küsimuses. Enamik riike on asunud seisukohale, et tuleks toetada rühmaeesistumist. Selle nägemuse kohaselt teostaks Euroopa Liidu eesistumist kolm kuni viis riiki pikema perioodi vältel kui senine kuus kuud. Jätkub ka diskussioon uute loodavate ametikohtade - ülemkogu valitava eesistuja ja Euroopa Liidu välisministri rolli täpsemaks piiritlemiseks. Eesti on valitsustevahelisel konverentsil lähtunud tulevikunägemusest, mis on sõnastatud valitsuse nn valges raamatus. See dokument oli arutusel ka Riigikogu istungil ning komisjonides. Eesti toetab Euroopa Liidu arengut riikide liiduna, kus on tagatud kõikide liikmesriikide võrdne kohtlemine. See on olnud üks Euroopa Liidu alusväärtusi ning nõnda peaks olema ka edaspidi. Meile on tähtis, et aluslepingus kajastuks selgelt põhimõte, mille kohaselt on igal liikmesriigil Euroopa Komisjonis voliniku koht ning volinikud osalevad otsustusprotsessis võrdselt. Samuti peame oluliseks, et kvalifitseeritud enamusega hääletamine ministrite nõukogus piirduks põhiseaduslikus lepingus selgelt määratletud juhtudega. Et hääletusprotseduuri muutmine on väga kaalukas otsus, peab see meie arvates ka tulevikus läbi tegema lepingu muutmise täisprotseduuri. Nizza lepingus liikmesriigile ettenähtud vähimat kohtade arvu Euroopa Parlamendis ei tohiks samuti kahandada. Eesti soovib säilitada ka Nizzas kokkulepitud häälte arvu ministrite nõukogus kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisel. Juhul kui valitsustevahelisel konverentsil otsustatakse seda süsteemi siiski muuta, soovime lahendust, mis tagaks nii riikide kui ka rahvaarvu samaväärse arvestamise. Alates selle aasta 16. aprillist on Eestil Euroopa Liidu juures vaatlejaliikme staatus. Eesti saab osaleda Euroopa Liidu Nõukogu töös kõigil otsustustasanditel sõnaõigusega ning kaitsta oma seisukohti. Neid võimalusi on Eesti ka aktiivselt kasutanud. Konsultatsiooniprotsessi raames oleme esitanud mitmeid taotlusi meie huvide arvestamiseks Euroopa Liidu uute seaduste kohaldamisel Eestile, eelkõige maksupoliitika, keskkonna-, sise- ja justiitsküsimustes ning energeetikavaldkonnas. Eesti osaleb aktiivselt ka Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitikat väljatöötavates eri tasandite töögruppides, saavutamaks Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika kujundamist Eestile sobivas suunas. Meile sobivate otsusteni jõudmine nõuab pidevalt mõttekaaslaste otsimist ministrite nõukogu, alaliste esindajate komitee ja selle töögruppide tasandil. Ka eeldab see meie seisukohtade jätkuvat selgitamist Euroopa Komisjonis, kus formuleeritakse Euroopa õigusaktid nende algkujul. Valitsus on praegu välja töötamas Eesti üldisi pikaajalisi prioriteete Euroopa Liidu liikmena. Ka Välisministeerium on oma haldusala kohta koostanud vastavasisulise analüüsi. Välisministeeriumi otsesesse vastutusalasse kuulub meie rahvuslike huvidega arvestamise tagamine Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika, väliskaubanduspoliitika, konsulaar- ja viisapoliitika valdkonnas. Samuti on Välisministeeriumil võtmeroll riigi ja kodanike huvide esindamisel Euroopa Liidu institutsioonides, suhtlemisel teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega ning Eestile sobivate poliitiliste lahenduste saavutamisel koostöös Euroopa Liidu sekretariaadiga. Järgnevalt mõne sõnaga Euroopa Liidu ühisest välis- ja julgeolekupoliitikast ning Eesti seisukohtadest. Euroopa Liidu välissuhtluse küsimuses jagab Eesti täielikult eesistuja Itaalia ja ka enamiku teiste liikmesriikide veendumust Euroopa Liidu rahvusvahelise rolli suurendamise vajadusest. Arvan, et Eesti peab tulevikus omalt poolt tegema kõik, et Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika oleks tõhus ja järjekindel. Ühise välis- ja julgeolekupoliitika kaudu on Eestil võimalik rahvusvahelisel areenil toetuda 25 riigi ühisarvamusele, millel on suurem kaal kui üksikute liikmesriikide arvamuste lihtsal summal. Eesti julgeoleku ja majandusarengu seisukohalt on üheks oluliseks ühise välis- ja julgeolekupoliitika suunaks Euroopa Liidu suhete areng Venemaaga. Euroopa Liidul on Venemaa olulisima majanduspartnerina oma mõju ka Venemaa arenemisele demokraatlikuks õigusriigiks. Eeloleval perioodil on Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes arutusel mitmed tähtsad teemad, näiteks justiits- ja siseküsimused ning kas ja millistel tingimustel Euroopa Liidu ja Venemaa vahel pikaajalises perspektiivis jõuda viisavabaduseni. Neil teemadel räägib aktiivselt kaasa ka Eesti, lähtudes nii oma kui ka Euroopa Liidu kui terviku huvidest. Eesti tervitab igati initsiatiivi "Laiem Euroopa - uued naabrid". Leian, et Eesti peab aktiivselt osalema Euroopa Liidu idapoolsetele lähinaabritele, aga samuti Lääne-Balkani riikidele suunatud arengukoostööprojektide väljatöötamises ning tegutsema nende piisava rahastamise nimel. Meil on bilateraalse arengukoostöö kogemus mitme nimetatud piirkonna riigiga ning Euroopa Liiduga liitumisel saame veelgi paremini kaasa rääkida nende riikide abistamisele suunatud rahvusvahelises tegevuses. Näiteks Ukraina, Gruusia ja Moldova stabiilsusele kaasaaitamine suurendab nii regionaalset julgeolekut kui ka Eesti individuaalsete välispoliitiliste taotluste õnnestumise tõenäosust. Mitmed poliitikad nii Kaukaasia riikide kui ka "uute naabrite" suhtes on Euroopa Liidus veel kujundamisel ning ka siin on Eestil võimalik anda oma panus nende väljatöötamisse. Eesti on muu hulgas huvitatud pikaajalisest stabiilsusest Balkanil. Reformiprotsesside kiirenemine regioonis on oluline ning Eesti tervitab Euroopa Liidu kavatsust jätkata Lääne-Balkani regiooni integreerimist Euroopa Liitu. Eesti liitumisel Euroopa Liiduga toimuvad muutused meie välismajanduspoliitika kujundamises. Vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 133 hakkame osalema ka Euroopa Liidu ühtse välismajanduspoliitika väljatöötamise protsessis. Paljudest Eesti kaupadele olulistest välisturgudest saab meie jaoks siseturg, kus majandussuhteid reguleerib Euroopa Liidu seadusandlus. Seeläbi muutub meie väliskaubanduspoliitika tunduvalt mõjukamaks ning ka meie huvid muutuvad kaitstumaks. Eesti prioriteedid Euroopa Liidu immigratsiooni- ja viisapoliitika väljatöötamisel ning rakendamisel on seotud meie piiririigistaatusega. Eesti tervitab kava jätkata tööd illegaalse immigratsiooni vastu võitlemisel, samuti tähelepanu pööramist piirivalvekorraldusele ja asüülitemaatikale. Euroopa Liidu ühise välispiiri osas peame vajalikuks ühtseid standardeid ja rahanduslikku solidaarsust nende rakendamisel. Samas leiame, et piirikontrolli teostamine jäägu iga liikmesriigi ülesandeks. Eesti jaoks on eriline tähtsus illegaalsete immigrantide tagasivõtulepingute sõlmimisel Venemaa, Valgevene, Ukraina ja ka mitme teise riigiga. Austatud Riigikogu liikmed! 2004. aastal muutub meie julgeolekupoliitiline seisund. Muutuste peamiseks põhjuseks ei ole mitte ainult Eesti peatne liitumine Euroopa Liidu ja NATO-ga, vaid ka protsessid rahvusvahelises julgeolekus üldiselt. Seetõttu on äärmiselt oluline meie uue olukorra sügavam mõtestamine ning Eesti uue julgeolekukontseptsiooni väljatöötamine. Olukord maailmas on viimase kahe aasta jooksul arvestatavalt muutunud. Terrorismist on saanud üks peamisi väljakutseid rahvusvahelisele julgeolekule. Paljusid inimelusid nõudnud rünnakud Bagdadi ÜRO esinduse vastu 19. augustil ning Rahvusvahelise Punase Risti kontori vastu 27. oktoobril on ilmsed näited selle kohta, et terroristid on valmis kasutama kõiki vahendeid oma eesmärkide saavutamiseks. Terror Iraagis on üha enam suunatud Iraagi rahva enese vastu, mis kinnitab tõsiasja, et praegusel kriitilisel perioodil on rahvusvaheline abi Iraagile eluliselt vajalik. Oleks naiivne arvata, et terrorism on meie jaoks kaugelseisev nähtus. Globaalse terrorismi tagajärjed ja pikaajalised mõjud on märkimisväärsed ka Eesti julgeolekukeskkonnale. Oleme tegelnud siseriikliku koordinatsiooni ja infovahetuse parandamisega ning rahvusvaheliste jõupingutuste raames liitunud kõigi kaheteistkümne ÜRO terrorismivastase konventsiooniga, tehes aktiivset koostööd paljude riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega. Tulevase NATO liikmena peame arvestama, et vastavalt Washingtoni lepingu 5. artiklile peame vajaduse korral olema valmis nii saama ise tuge kui ka abistama oma liitlasi ja jagama vastutust, mille NATO liikmesus endaga kaasa toob. Peame olema valmis osalema NATO ühises poliitilises otsustusprotsessis, ühises kaitses ja ühises kaitseplaneerimises ning kõikide alliansi ees seisvate ülesannete lahendamises. Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames toimub ka Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ESDP) edasiarendamine. Euroopa Liidu panus julgeolekuriskidega võitlemisse peab kindlasti kasvama ning Euroopa sõjaline ja tsiviiloperatsioonide võimekus paranema. Eesti osaleb reaalse panusega politseinike ja sõjaväelaste näol Euroopa Liidu esimestes kriisireguleerimise operatsioonides. On äärmiselt tähtis, et suudame tagada Eesti jätkuva proportsionaalse osaluse nendes operatsioonides. Sellel aastal võttis Euroopa Liit NATO-lt üle sõjalise operatsiooni ja vastutuse rahu tagamisel Makedoonias. Seoses olukorra stabiliseerumisega lõpetatakse Makedoonias alates detsembrist sõjaline missioon ja Euroopa Liit saadab Makedooniasse politseimissiooni, kus ka Eesti peaks osalema. Meil on juba olemas hea kogemus politseimissiooni näol Bosnias ja Hertsegoviinas, kus Eesti osalus jätkub ka tulevikus. Eesti toetab ESDP arendamist viisil, mis täiendaks ja tugevdaks NATO-t ning lähtuks NATO juhtrollist kollektiivset kaitset tagava organisatsioonina. Terrorismi, massihävitusrelvade leviku ja teiste tänapäeva julgeolekuriskide vastu saab edukalt võidelda ainult Euroopa Liidu ja USA koostöös. NATO ja Euroopa Liidu julgeolekupoliitika osaline kattumine peab tugevdama, mitte nõrgendama mõlema liidu ja Euroopa ning USA vahelist koostööd ja partnerlust. Sellest tulenevalt tahan eriliselt toonitada transatlantilise sideme jätkuva tugevdamise vajadust. Eesti on juba praegu näidanud end usaldusväärse partnerina Bosnias, Kosovos, Afganistanis ja eelkõige Iraagis, kuhu 20. juunil lähetati kuuekuulisele missioonile 43 sõjaväelast. Iraagi ülesehitustöö on globaalse julgeoleku seisukohalt äärmiselt oluline. Oktoobri lõpus toimunud Madridi doonorite konverentsil kinnitas Eesti oma valmisolekut Iraagi ülesehitustöös jätkuvalt osaleda. Oleme alati toetanud ÜRO olulist rolli selles protsessis ning tervitame ÜRO Julgeolekunõukogus 16. oktoobril ühehäälselt heakskiidetud Iraagi resolutsiooni 1511. Nimetatud resolutsioon käsitleb stabilisatsioonijõudude mandaati ja loob üldise raamistiku võimu üleminekuks Iraagi rahvale. Samas ei tohi ülesehitustöö Iraagis ära tõmmata tähelepanu ja vahendeid araabia maade ning teiste Lähis-Ida regiooni riikidega toimuvatelt koostööprotsessidelt. Edasiminek Lähis-Ida rahuprotsessis oleks hindamatu panus kultuuridevahelisse dialoogi, stabiilsuse saavutamisse ja majanduse arengusse nii piirkonnas kui ka maailmas tervikuna. Eestis on praegu väljatöötamisel kolm omavahel seotud dokumenti. Need on julgeolekupoliitika alused, sõjalise kaitse strateegiline kava ning kaitsejõudude struktuur ja arengukava aastani 2010. Vajadus uue julgeolekukontseptsiooni väljatöötamise järele tuleneb sellest, et eelmised julgeolekupoliitika alused on välja töötatud meie euroatlantilise integratsiooniprotsessi peatselt lõppeva faasi tarbeks. Nüüdseks on see etapp seljataha jäämas ja on vaja selgeid suuniseid edasiseks toimimiseks. Samuti tuleb arvestada uute ohtudega, mis ei olnud eelmise julgeolekukontseptsiooni väljatöötamise ajal veel niivõrd aktuaalsed. Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lõpetuseks lühidalt Läänemere kaitsest ja regionaalsest arengust. Eesti võttis Läänemeremaade Nõukogu eesistumise üle Soomelt 2003. aasta juunis. Eesistumise aasta jooksul kavatseme jätkata tegevust kõigis senistes koostöövaldkondades, millest prioriteetseks peame kolme. Esmatähtis on Läänemere keskkonna kaitse. Eesti on huvitatud kokkuleppe saavutamisest, mis tagaks ühepõhjaliste tankerite keelustamise ja elavast naftatanklaevade liiklusest tuleneva reostusohu viimise miinimumini, ning ühtlasi Läänemere kuulutamisest eriti tundlikuks merepiirkonnaks. Teiseks prioriteetseks valdkonnaks on majanduskoostöö, mille üks eesmärk on kiirendada regionaalsete transpordi- ja energiavõrkude väljaehitamist. Lisaks sellele tahame majanduskeskkonna parandamiseks arendada infotehnoloogiaalast, tolli- ja piirivalveametkondade ning piiriülest koostööd. Läänemeremaade parlamendiliikmete konverentsil Oulus pakuti, et Läänemeremaade Nõukogu peab muutuma regionaalseks poliitiliseks koordinaatoriks, mis ühendaks regioonis töötavad organisatsioonid. Kolmanda prioriteedina tõstan esile kodanikuühiskonna julgeoleku tagamist regioonis. See tähendab koostööd võitluses piire ületava organiseeritud kuritegevuse, sealhulgas terrorismi, relva- ja narkokaubanduse, inimkaubanduse ja salakaubaveoga. Lisaks nimetatud eelistustele seisab Läänemeremaade Nõukogu kui riikidevahelise organisatsiooni ees küsimus - mis saab edasi? Kuidas ratsionaliseerida nõukogu struktuuri ja tööd nii, et see vastaks liikmesriikide vajadustele? Euroopa Liidu laienemise järel kujuneb Eesti naabruses olukord, kus kaheksa Läänemeremaad on Euroopa Liidu liikmed. Leian, et Läänemere riikide koostööpotentsiaali tuleb Euroopa Liidus maksimaalselt ära kasutada ning tagada liidu panus Euroopa kiireima majanduskasvuga regiooni arengu toetamisse. Seetõttu pean oluliseks, et Euroopa Ülemkogu kiitis oktoobris heaks põhjadimensiooni teise tegevuskava aastateks 2004-2006. Lugupeetud proua esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Järgmine kord teeme Eesti välispoliitika põhisuundadest kokkuvõtteid kõigi eelduste kohaselt juba NATO ja Euroopa Liidu liikmena. Eestit ootab ees võimalusterohke ajajärk. Samas ei ole liikmesus priipilet helgesse tulevikku, vaid tähendab ka kasvavaid kohustusi. See eeldab kõigi Eesti Vabariigi institutsioonide senisest suuremat kooskõlastatust välispoliitika teostamisel. Samuti tähendab liikmesus suuremaid rahalisi vajadusi, sest Eestile soodsate otsusteni jõudmiseks tuleb meil olla edaspidigi aktiivne. Sagenevad osalemised töögruppides ja komiteedes, kiirenevad otsustusmehhanismid ning lisanduvad protokollilised võõrustamised. Nii pole see mitte ainult Euroopa Liidus ja NATO-s, vaid ka mitmes teises rahvusvahelises organisatsioonis, nagu ÜRO, Euroopa Nõukogu ja OSCE. Viimase nelja-viie aasta alarahastamine on kahjuks pidurdanud välisteenistuse sujuvat ja süsteemset arengut. Välisministeeriumis on välja töötatud välisteenistuse arengukava põhimõtted aastateks 2004-2008, mis on ka valitsuskabineti poolt teadmiseks võetud. Vaid arengukava mõistmine ja järgimine ka teie poolt, lugupeetud Riigikogu liikmed, tagab Eesti diplomaatia jätkuva edukuse. Ma tänan teid tähelepanu eest ja olen hea meelega valmis vastama teie küsimustele.

Suur tänu, proua välisminister! Palun küsimused! Kolleeg Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Toredad plaanid on Eestil: võitlus terrorismi vastu, koostöö NATO-ga, ühepõhjalised tankerid, majandus tugevamaks jne. Aga ma ei kuulnud kordagi teie kõnes sõnu "kultuur", "teadus", "haridus". Kas selles valdkonnas ka Välisministeeriumil midagi plaanis on?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, Välisministeeriumis on viimasel ajal korduvalt arendatud teemat, kuidas me saaksime siseriiklikult paremini koordineerida teie nimetatud valdkondi, et neid ka väljaspool Eestit efektiivsemalt teadvustada. Me teame, et on olemas institutsioonid, kes eesti kultuuri väljaspool Eestit tutvustavad, ja selleks, et see töö oleks efektiivsem ja paremini korraldatud, ei pea me midagi muud tegema, kui siin lihtsalt koos istuma, läbi arutama need eesmärgid ja ka meie võimalused, kuidas asju paremini üheskoos presenteerida. Julgen teile kinnitada, et see on oluline teema, millega Välisministeerium praegu tegeleb.

Palun, kolleeg Eiki Berg!

Tänan! Lugupeetud proua välisminister! Teie ettekandes oli mitmeid huvitavaid ideid, visioone. Kuid ma küsin, et kuidas ikkagi oleks Eestil võimalik ennast täieõiguslikult ja aktiivselt teostada. Ma pean silmas näiteks Euroopa ühist välis- ja julgeolekupoliitikat, samuti "uute naabrite" initsiatiivi. Mis oleks see, kus Eesti saaks ennast väga hästi ja edukalt näidata?

Aitäh selle küsimuse eest! See on päris mitmetahuline küsimus. Kui me hakkame kokku lugema oskusi ja teadmisi, mis meil on kogunenud nende tosina aasta jooksul, siis mulle tundub, et see teadmiste ja kogemuste pagas on suurem, kui me suudame praegu ise edasi anda teistele seda teadmist vajavatele riikidele. Arvan, et Euroopa Liidu Ülemkogul 16. oktoobril vastuvõetud lõppdokument, kus kiidetakse heaks "uute naabrite" poliitika, annab ka Eestile võimaluse osaleda selle poliitika ühises elluviimises koos teiste Euroopa Liidu riikidega. Ma pean silmas seda, et partneritega ressursside ühendamisel suudaksime me olla tunduvalt efektiivsemad, kui oleme olnud neid arenguprojekte bilateraalselt ellu viies. Veelgi lihtsamalt: kui ühelt poolt pannakse kokku teadmiste ressurss, kogemuste ressurss ja teiselt poolt lisatakse rahaline ressurss, siis see sündroom võib olla tunduvalt mõjuvõimsam. Ma tahan sellele loota, ma tahan tööd teha selle nimel, et see ka realiseeruks.

Palun, kolleeg Trivimi Velliste!

Aitäh, proua esimees! Austatud proua minister! Minu küsimus puudutab piirkondlikku koostööd, nimelt koostööd Balti riikide vahel ja Balti riikide koostööd Põhjamaadega. Milles te näete kõige suuremaid probleeme sellel tasandil ning kus on Eesti valitsuse kõige suuremad eelistused Balti riikide ja Põhjamaade koostöös?

Aitäh selle küsimuse eest! Olles 16. aprillist osalenud Euroopa Liidu otsustusprotsessis, on huvitav kogemus see, et me tõenäoliselt ise ei olegi oma igapäevases Balti-Põhja koostöös aru saanud selle koostöö tegelikust tugevusest ja tähtsusest või ei ole osanud seda väljastpoolt vaataja pilguga hinnata. Tundub, et selle koostöö vastu tuntakse ka väljaspool meie piirkonda suurt huvi. Tahan öelda, et see koostöö, mis on tekkinud, on nende aastatega loonud tugeva baasi. Seda baasi saab Euroopa Liidus, nüüd juba ka siis, kui Balti riigid on liikmed, väga efektiivselt rakendada. Me oleme suutnud oma igapäevases töös minu hinnangul väga hästi koordineerida omavahelisi seisukohti ja positsioone ka näiteks Euroopa Liidu ühiste seaduste väljatöötamisel või näiteks välisministrite kohtumiste eel omi positsioone koordineerides või vähemalt informatsiooni vahetades. Arvan, et selline koordineeritud koostöö annab meile, mitte ainult Balti riikidele, vaid ka Põhjamaadele, igal juhul tunduvalt jõulisema ja parema positsiooni ning seda koostööd me soovime kahtlemata jätkata. Veel kord: huvitav on see, et väljastpoolt vaadates, nendes riikides, kes Põhja- ja Baltimaade regiooni ei kuulu, on see koostöö äratanud tähelepanu ja suurt huvi.

Palun, kolleeg Andres Tarand!

Aitäh! Lugupeetud välisminister! Ma umbes kuu aega tagasi küsisin peaministrilt, et kas valitsusel on kavas parandada Euroopa Parlamendi valimise seadust nii, et Eesti valik, need, kes saavad valitud, vastaks Euroopa Parlamendi töökorrale ja struktuurile. Peaminister vastas, et sellist kava ei ole. Nüüd mulle näib, et lahendus on ehk leitud, ma mõtlen meie peaministri ühisinitsiatiivi Briti peaministriga, mida võib ju tõlgendada nii, et Res Publica võtab sisse vasakpoolse ni_i. Muidu oleks nii, nagu paluks Brüsseli loomaaed meil saata endale üks ümmargune ilus elus siga, ma mõtlen muidugi metssiga, aga meie saadame ainult sea parema poole. Kas koalitsioon on Res Publica sellises võimalikus osas juba kokku leppinud?

Lugupeetud Riigikogu liige Tarand! Kõik need sead ja sotsiaaldemokraatia ühes pajas on muidugi huvitav kompott, aga mul on seda liberaalina tõesti kaunis raske kommenteerida, isegi kui ma koalitsiooni kuulun.

Palun, kolleeg Silver Meikar!

Aitäh, lugupeetud esinaine! Austatud minister! Ka mina ei saanud eelmisest küsimusest aru ja seega ma küsin natuke lihtsama küsimuse. Jälgides debatti Euroopa Liidu uue põhiseaduse üle ja neid erinevaid seisukohti, tahan väga küsida, millist Euroopat me tahame. Palun teil veelgi enam täpsustada Vabariigi Valitsuse seisukohta põhiseaduse kohta!

Aitäh! Ma arvan, et valitsusel on väga hea pidada läbirääkimisi valitsustevahelisel konverentsil, sest see positsioon, millega Eesti tegelikult, nii nagu ka teised osalevad riigid, valitsustevahelisel konverentsil osaleb, on saanud tugeva toetuse meie oma Riigikogult. Seetõttu on see mandaat, mis valge raamatu näol meil praegu n-ö taskus on, piisavalt hea ja selge alus Eesti positsioonide kaitsmisel ning elluviimisel. Arvan, et see vaidlus, mis on Euroopas taas üles kerkinud uue põhiseadusliku lepingu väljatöötamisel, nimelt vaidlus selle üle, kas Euroopa Liidust peab saama föderatsioon või peab ta jääma lihtsalt valitsustevaheliseks koostööks, on muutunud üliaktuaalseks. Ka meie siin Eestis oleme viimastel nädalatel täheldanud, et see vaidlus selle tegelikult põhiküsimuse, kõige olulisema küsimuse üle on väga tähtis. Usun, et see vaidlus jätkub Euroopa Liidus ka edaspidi. Ega seda vaidlust ei jõua kunagi keegi lõpuni vaielda, sest Euroopa Ühenduse asutamisest saadik on olnud väga selgelt kaks mõtteviisi. Üks mõtteviis hindab seda, et Euroopa Liidust peab aina tugevama majanduskoostöö abil saama ühel heal päeval selgelt poliitiline liit, selgelt föderatsioon. Teised liikmesriigid hindavad seda joont, et Euroopa Liit peab ikkagi jääma eelkõige rahvusriikide liiduks, kus igal riigil on võrdne osakaal. Valitsuse jaoks on kaunis selge, et me toetame seda viimast varianti. Selleks on andnud selge lähenemisnurga ka Riigikogu oma aruteludes ja valge raamatu heakskiitmisega. Valgest raamatust ei leia tõesti võib-olla selle aluse niisugust otsest sõnastust, kuid meie positsioonid, olgu institutsionaalsetes küsimustes, olgu hääletusprotsessi küsimustes või lähenemises Euroopa Liidu erinevatele poliitikatele, viitavad selgelt ja ühemõtteliselt sellele, et me näeme Euroopa Liitu tulevikus pigem ikkagi eelkõige rahvusriikide liiduna, kus igal riigil on võrdne osakaal teiste hulgas, ja hindame riikide vahel toimuvat tugevat, tihendatud majanduskoostööd ja tugevat siseturgu.

Palun, kolleeg Peeter Kreitzberg!

Tänan, proua esimees! Lugupeetud välisminister! Meie peaminister on ühisel arvamusel Briti peaministriga, aga millegipärast Rootsi peaminister ei armasta tema seisukohti, kui väidab, et kaugemat tulevikku silmas pidades pole võimalik, et näiteks Rootsi ja Soome maksavad oma maksumaksjate raha euroliidu eelarvesse, et Eesti võiks hoida oma maksud madalal. Küsimus puudutab otseseid makse. Ma saan aru, et kahe peaministri avaldus oli suunatud sellele, et sisuliselt jääks otseste maksude küsimus liikmesriikide enda otsustada, sest ega ühehäälsus ju muud midagi eriti ei tähenda. Minu küsimus on see, kas väga suured erinevused otsestes maksudes mõjutavad konkurentsitingimusi Euroopa Liidu siseturul või mitte.

Aitäh! Tõesti, see on Euroopa Liidu arengu seisukohalt väga oluline küsimus. Siin on väga selgelt kaks lähenemisnurka. Ühed poliitilised jõud, eelkõige sotsiaaldemokraatlikud jõud, usuvad, et ühtlustatud ja kõrgete maksudega saavutatakse Euroopa Liidu kiirem majanduskasv, parem konkurentsivõime globaalsel tasandil. Euroopa parempoolsed ja liberaalsed poliitikud usuvad just nimelt vastupidist, et igas liikmesriigis omanäolise maksusüsteemi säilitamine pigem tugevdab Euroopa Liitu seestpoolt, muudab teda seetõttu ka konkurentsivõimelisemaks rahvusvahelises mastaabis. Parempoolsed ja liberaalsed poliitikud usuvad, et madalamad maksud, soodsam investeerimiskeskkond ja tööjõuturu reguleerimine rahvusliku seadusandluse kaudu just nimelt võimendavad, tugevdavad ning kasvatavad Euroopa Liidu sisemist konkurentsi. Selle sisemise konkurentsi tugevuse tõttu kasvab ka Euroopa Liidu konkurentsivõime maailma mastaabis tervikuna. Eesti ise on toetanud seda viimast ideoloogilist poolt, kusjuures, vaatamata erinevatele valitsuskoalitsioonidele kümmekonna aasta jooksul, oleme me saanud sellest väga positiivse kogemuse. Usun, et sellest Eesti positiivsest kogemusest soovitakse õppida. Meenutan paar nädalat tagasi Postimehes avaldatud intervjuud ühe Soome panganduse juhtfiguuriga, kes samuti ei häbenenud tunnistada, et Soomel on tegelikult ka omamoodi revisjoni tegemise aeg ja need uued kogemused, mis viimase kümmekonna aasta jooksul on ka Kesk- ja Ida-Euroopa riikides saadud, on väärt, et neist õppida, ja see kogemus on väärt ülevõtmist. Arvan, et meil väikeriigina, võib-olla piiririigina, on omad tugevad küljed ja me ei peaks neid kuidagi alahindama.

Palun, kolleeg Tunne Kelam!

Tänan, proua juhataja! Proua välisminister! Eesti on Euroopa Liidu liikmeks saamiseks maksimaalselt kohandanud oma seadusi rahvusvahelistele ja Euroopa Liidu normidele, seda eriti kodakondsuspoliitika ja vähemuste osas. Oleme jõudnud selleni, et meie kodakondsuspoliitika ja suhtumine vähemustesse on märksa liberaalsemad kui enamikus Euroopa Liidu liikmesmaades. Seda üllatavam oli oktoobri lõpul kuulda laienemisvolinik Verheugeni avaldusi Moskvas, kus ta väljendas muret vene vähemuse olukorra pärast Balti riikides ja võrdles nende olukorda mustlaste omaga. Samal ajal Vene opositsioonipoliitikud, kes siin on viibinud, on murega märkinud sündmuste negatiivset arengut Venemaal ja nad tunnevad muret venelaste õiguste pärast seal. Kas teie arvates on siin tegemist topeltstandarditega? Kas me oleme millestki valesti aru saanud, kui meile on kinnitatud, et me oleme teinud kõik selleks, et nõudeid täita?

Kolleeg Kelam, aeg!

Aitäh selle väga tähtsa küsimuse eest! Ma arvan, et Eesti peab jällegi lähtuma oma kogemusest ja oma õppetundidest, mis on saadud pärast taasiseseisvumist, kui me oleme saavutanud terves maailmas täiesti erakordse ja unikaalse kogemuse, kuidas integreerida nii suurt hulka teist keelt kõnelevaid, teise kultuuritausta, teise religioonitaustaga inimesi ühiskonda selliselt, et on suudetud vältida konflikte ja suuri pingeid. Sellist kogemust ei ole enamikul maailma riikidel. Arvan, et läheb veel mõnda aega, kuni selle kogemuse väärtusest hakatakse aru saama ka mujal ja seda osatakse hinnata peale Euroopa Liidu ka teistes maailma piirkondades. Arvan, et niisugused tagasilöögid, mõtteavaldused, mis aeg-ajalt ikka meie kõrvu kostavad, mis meid murelikuks teevad, mis meid võib-olla ka pahandavad, on mööduv nähtus. Lõpptulemusena see kogemus ikkagi väärtusena akumuleerub ja see on jällegi üks asi, mis teeb Eesti kindlasti tugevamaks, isegi kui see tugevus on tulnud läbi nii suurte raskuste.

Palun, kolleeg Raivo Järvi!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Teada on, et alates järgmise aasta maist muutub osa meie välispoliitikast n-ö euroliidu sisepoliitikaks. Järelikult peab meie välispoliitika ennast ümber formeerima, ümber fokuseerima. Millised võiksid olla prioriteetsed fookused selles uues välispoliitikas?

Mis puudutab Eesti poliitikate osalist transformeerimist Euroopa Liidu sisepoliitikaks, siis see puudutab ikkagi eelkõige just siseturuga seonduvaid valdkondi. Tõepoolest, põllumajanduspoliitika, mis on meil olnud siiamaani selgelt ja ühemõtteliselt ühe rahvusriigi poliitika, muutub Euroopa Liiduga liitudes ühtseks poliitikaks. Me tegeleme ühtses poliitikas oma huve ellu viies paralleelselt justkui ka välispoliitikaga, sest oma huvide kaitsmine Euroopa Liidus, töögruppides, põllumajanduspoliitika töögruppides, komisjonides ei ole pelgalt ainult kitsalt põllumajanduspoliitika liini ajamine, vaid tahes-tahtmata tuleb siin mängu ka rahvusvahelise suhtlemise väga suur osa. Toimub see, et lisaks võib-olla meie Põllumajandusministeeriumi ametnikele, kes konkreetse direktiivi eelnõuga tegelevad, peavad sageli ka Välisministeeriumi ametnikud pidama läbirääkimisi oma partnerriikidega, sõpradega, et saada toetust meid huvitavates ja meile olulistes küsimustes. See on üks suur kombinatsioon. See, kuidas ja kui hästi me suudame seda teha, kui võimekad me selles oleme, on tegelikult üks suuremaid väljakutseid ja mitte alates 1. maist 2004, vaid see on väljakutse, millele me tegelikult just praegu peamegi vastama. Valitsuskabinetis ei möödu peaaegu ükski neljapäev, ilma et me ei käsitleks teemat, kuidas jääda selles suures muutunud süsteemis vee peale. Ei saa salata, et eks esimesed vitsad saame me tõenäoliselt seetõttu, et me võib-olla ei ole osanud planeerida näiteks nii palju raha eri ministeeriumidesse, mis tegelikult on hädavajalik, selleks et me suudaksime Eesti poliitilist huvi reaalselt kaitsta ja ellu viia. Lihtsalt öeldes tuleb nendel koosolekutel ja nõupidamistel kohal käia, need inimesed peavad olema ülihästi informeeritud. Mitte ainult oma ministeeriumi raames ei pea olema need poliitilised seisukohad, need huvid läbi arutatud, vaid Eesti huvi konkreetses küsimuses, mida Brüsselis arutatakse, peab olema väga selgelt ka siinsamas kodus valitsuse tasandil, tervikuna, ühemõtteliselt ja arusaadavalt läbi arutatud. Ametnik ei saa Brüsselis midagi teha, kui tal ei ole selget suunist, selget juhist, mida ta tegelikult taotlema peab, näiteks fütosanitaardirektiivi puhul. See on, ma arvan, ka Eesti liitumise järel adapteerumisperioodi üks olulisemaid küsimusi, olulisemaid väljakutseid. Kui me suudame efektiivselt kogu riigiametiga selles väga keerulises otsustusmehhanismis ellu jääda, siis võime teha kokkuvõtte, et oleme olnud edukas Euroopa Liidu ühiste poliitikate kujundamises välispoliitika kaudu.

Palun, kolleeg Katrin Saks!

Aitäh, proua esimees! Austatud välisminister! Minu küsimus puudutab teie tänast kõnet. Kus on selles Eesti nägemus, Eesti visioon? Teie kõnest tuli välja, et me oleme väga tublid reageerijad teiste initsiatiividele. Näiteks oleme me volinike sellise jaotuse vastu, mis ei annaks Eestile volinikku, me oleme maksude harmoneerimise vastu, me oleme selle vastu, et piirivalve oleks Euroopa Liidu pädevuses. Siis on veel terve hulk asju, mida te loetlesite ja mida me toetame. Aga millised on meie oma ideed ja oma initsiatiivid?

Aitäh selle küsimuse eest! Usun, et kui te juhtute seda kõnet veel teist korda lugema, siis tuleb sealt välja kindlasti terve hulk neid momente, puudutagu nad Euroopa Liitu, NATO-t, regionaalset koostööd, Euroopa Liidu spetsiifilisi poliitikaid "uute naabrite" initsiatiivi kaudu või mida iganes. Eesti on uus ja liituv riik, kui rääkida Euroopa Liidust, ja oleks ilmselt väga naljakas, kui me oleksime igas küsimuses oma ettepanekute ja ideedega esirinnas ning taoksime, piltlikult öeldes, kuskil keset väljakut trummi. Ma arvan, et Eesti välispoliitika järjepidev edu nende aastate jooksul on seisnenud selles, et me oleme teinud täpselt niipalju, kui oleme suutnud teha. Me ei ole välispoliitikas minu hinnangul kunagi püüdnud üle oma varju hüpata. Me võime siin kavandada suuri asju, mida me ellu ei suuda viia, kuid siis me teeksime ennast naeruväärseks. Aga kui me räägime näiteks sellest, mida me Läänemeremaade eesistujana praegu reaalselt igapäevaselt ära teeme selleks, et Läänemeri muutuks puhtamaks, et ühepõhjalised tankerid keelustataks, siis võime võtta lahti loetelu, kus ja kui palju on olnud kohtumisi, kui palju sellest on räägitud eri tasanditel, kui mitu korda välisminister on Euroopa Liidu välisministrite nõukogus rääkinud Läänemeres ühepõhjaliste tankerite keelustamisest ning kutsunud Euroopa Liitu üles panema seda südamele ka Venemaale. Me võime vaadata memosid, kus on räägitud sellest ÜRO raames. Me võime vaadata, millistel kahepoolsetel kohtumistel on sellel teemal räägitud, olgu siis Põhjamaades või mujal. Siis me näeme, et see igapäevane poliitika, mis võib-olla nende paksude kardinate tagant ei paistagi välja (Riigikogus peetavas kõnes oleks ju välisministri poolt üsna imelik tulla kõikide nende väga täpsete, konkreetsete detailidega Riigikogu liikmete ette, kellel on alati õigus ja võimalus tulla ja tutvuda Välisministeeriumi tööga lähemalt, olgu siis väliskomisjoni kaudu või ka otseselt Välisministeeriumi ja välisministri poole pöördudes), see igapäevane töö toimub kõiki valitsuse esitatud ja ka teie kinnitatud prioriteete arvestades, puudutagu see siis rahvusvahelisi julgeolekumissioone, "uute naabrite" poliitikat või konkreetselt näidetena toodud Läänemeremaade koostööpoliitikat.

Palun, kolleeg Andres Tarand, teine küsimus!

Aitäh! Auväärt välisminister! Minu esimeses küsimuses oli metssiga metafoor ja sellepärast ma ei imesta, et igaüks siin saalis sellest aru ei saanud. Aga nüüd tuleb küsimus täiesti ilma metafoorideta. Mis on teie seisukoht Hodorkovski arreteerimise ja sellega seotud Venemaa võimaliku tulevase arengu kohta ning kuidas mõjutab see teie väljakuulutatud (tõsi, vahepeal teie poolt annulleeritud) nn uut Eesti idapoliitikat, eriti arvestades teie erakondlikku kuuluvust liberaalide hulka, millest te nii ilusasti Peeter Kreitzbergile rääkisite?

Aitäh selle küsimuse eest! Eesti ei ole siin eraldi seisvana võtnud ametlikke seisukohti, vaid Euroopa Liiduga liituva riigina lähtume me Euroopa Liidu ühisest poliitikast selles küsimuses. Ma võin siin väljendada oma seisukohta. Mulle tundub, et selline tegevus Venemaal tekitab muret. See pole ärevust tekitav mitte ainult siin, Venemaa väikeses naaberriigis, vaid see on äratanud väga suurt tähelepanu ka mujal maailmas, sealhulgas Ameerika Ühendriikides, rääkimata Euroopa Liidu riikidest. Arvan, et sellises olukorras tuleb väga tähelepanelikult jälgida kõiki protsesse, mis Venemaal (mitte ainult selle sündmusega seoses, vaid üldse viimase aja arengutega seoses) toimuvad, ning vaadata neid selle pilguga, kui palju on selles Riigiduuma valimiste eelset poliitikat ja kui palju tegelikku poliitikat. Usun, et kui te olete viimasel ajal jälginud rahvusvahelist ajakirjandust, kas Economisti, Financial Timesi või mida iganes, siis teate, et sealtki peegeldub vastu just nimelt see rahvusvaheline mure, see murepilk, mis on suunatud praegu Venemaal toimuvale.

Palun, kolleeg Tõnis Lukas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te pühendasite osa oma ettekandest Eesti NATO-suunalisele poliitikale. Sellel aastal on olnud kõneks Eesti kaitseväe reform ja see seondub nii või teisiti NATO-sse minekuga. Kui opositsioon on küsinud, miks selle reformiga on plaanis nii ja nii palju vähendada ajateenistusse kutsutavate arvu või kuidas lahendatakse ühte või teist probleemi, siis on hirmunult öeldud, et oi, sellest ei maksa rääkida, muidu meid ei võetagi äkki NATO-sse. Minu küsimus on: kas nüüd, kui me oleme NATO lävepakul, ei tohi me enam teatud teemadest rääkida, meil peab olema nendel teemadel jänes püksis, või me ikkagi võime rääkida? Kas see diskussioon võib kahjustada meie saamist NATO-sse?

Aitäh! Ma alustan viimasest küsimusest. Kahtlemata on avatud ja läbipaistev debatt avatud ja demokraatlikus riigis ainuvõimalik lähenemine. Kindlasti ei kahjusta siseriiklik debatt meie saamist NATO liikmeks. Küll aga tuleb meil tõsiselt mõelda selle peale, nagu ma ka oma kõnes ütlesin, et me peame suutma enda jaoks selgelt lahti mõtestada, mida tähendab tegelikult NATO liikmesriigiks olek, mida see meile annab ja milleks see meid kohustab. Arvan, et meil läheb veel mõnda aega mõtlemiseks, kuni me taipame või kuni saame aru, et me peame mõtlema tõenäoliselt samas julgeolekuvõtmes, nagu mõtlevad näiteks türklased NATO liikmena. Me peame tunnetama samasuguseid ohte nagu nemad ja peame olema valmis samasugusteks arenguteks, samasugusteks võimalikeks kohustusteks, mida NATO liikmesus ükskõik missugusele NATO riigile kaasa toob. Et selliseks vajaduseks valmis olla, ei saa me loota sellele, et me massiivselt jätkame seda kontseptsiooni, mis meil siiamaani kehtib noorsõdurite värbamise osas. Ma arvan, et siin tekiks meil tõesti tõsine probleem NATO liikmesriigi rolli täitmisega. Kusagil ei ole öeldud, et Eestis ei hakka ka edaspidi toimima tavalise, nn sundteenistuse süsteem. Selge on, et ükski professionaalne kaitseväelane ei kuku kuskilt teab kust kohast, vaid loomulikult on väljaõppeprotsess omaette oluline. Ka need professionaalsed kaitseväelased, kes meil olemas on, need mõnisada meest, eks nemadki on kunagi läbi teinud selle n-ö noorsõduriprotseduuri. Ma ei taha siin võtta ei kaitseväe ülemjuhataja ega kaitseministri rolli, kuid julgen arvata, et selline koolitusmehhanism, kui seda nii tohib nimetada, peaks ikkagi jätkuma ka tulevikus. Need 3000 või 2000 ajateenijat on tõenäoliselt ka edaspidi baasiks professionaalsetele kaitseväelastele, kes nendest meestest peaksid välja kasvama.

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Proua välisminister on nüüd juba 33 minutit küsimustele vastanud, kuid nähes suurt huvi, pakun ma veel ekstra kümme minutit küsimustele-vastustele, kuid ainult kümme minutit. Palun, kolleeg Tiit Matsulevit_!

Aitäh, proua juhataja! Proua välisminister! Kõne viimane lõik räägib põgusalt välisteenistuse arengukavast. Kas see arengukava kätkeb ka välisesinduste võrgu laiendamist ja kui, siis millistes riikides on Eesti Vabariigil kavas lähiaastatel uus välisesindus avada?

Aitäh! Välisteenistuse arengukava on sündinud pikaaegse arutelu tulemusena ja lähtub sellest, et välispoliitikat ei saa planeerida hooajatööna, vaid välispoliitika planeerimine on pikaajaline ja järjepidev protsess. See arengukava, mida on ka väliskomisjonis tutvustatud, kätkebki just nimelt, nagu te vihjasite, meie nn tiivasirutusprogrammi ehk saatkondade jätkuvat väljaarendamist nendes maailma piirkondades, kus me praegu esindatud ei ole, aga kus meil on ilmselgelt huvi esindatud olla. Arengukava on tegelikult praegu paraku niisugune kontseptsioon ja see on ka põhjus, miks see täna Riigikogule esitatud kõnes sees on. Sest isegi kui on olemas idee, kus ja millisel aastal meie esindusi laiendada, siis see dokument ei taga, et oleks ka finantseerimine olemas. Seetõttu peaksime me sellesse arengukavasse väga tõsiselt suhtuma. Kui me ka näiteks koalitsioonilepingus räägime iseenesestmõistetavalt välismajanduspoliitika jätkuva ja jõulisema arendamise vajadusest, siis peame paralleelselt kohe mõtlema selle peale, et välismajanduspoliitikast rääkides peame täpselt teadma, kus on Eesti välismajanduspoliitilised huvid, kuidas ja milliste vahenditega me saame neid realiseerida, kui palju ja millistes maailma piirkondades peame selleks oma esindusi laiendama, kui palju peame majandusdiplomaate ühte või teise piirkonda juurde suunama. Mis kõige tähtsam: muidugi võivad meil olla head ja ilusad, kõrgelennulised ideed, aga kui ei ole ressursse, siis need ideedeks ka jäävad.

Tänan! Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud välisminister! Minu küsimus puudutab piiriäärset koostööd. Ma väidan, et regioonid on aastaid teinud omavahel koostööd, puutepunktis on Eesti, Läti ja Venemaa regioonid. Eesti poolt puudutab see teatavasti Kagu-Eesti maakondi: Põlva, Võru ja Valga kohalikke omavalitsusi. Nad on teinud koostööd mitmes valdkonnas ja on vahetatud mõtteid ka euroregioonist. Oma kõnes te väitsite, et algamas on uus ajajärk Eesti välispoliitikas. Minu küsimus on: kas sellises regionaalses koostöös näeme me kohaliku initsiatiivi toetamiseks ette rohkem riiklikku sekkumist ehk kaasabi sellesse töösse?

Aitäh! Eesti võimalus teha regionaalset ja piiriülest koostööd kasvab liitumisel Euroopa Liiduga oluliselt, juba seetõttu, et n-ö abisaajast riigist ka selle poliitika mõttes oleme me saamas abiandjaks riigiks. Küsimus on selles, kas meil on piisavalt häid, õigeid ja vajalikke ideid selle poliitika realiseerimiseks. Kui te küsite, kas riik saab sinna oma õla alla panna, siis ma ütleksin, et jah, saab küll, selleks et riiklikult Euroopa Liidus, nendes institutsioonides, kes piiriülese ja regionaalse koostööga tegelevad, meie huve kaitsta. Aga ikkagi saab see huvi selle koostöö ettevalmistamisel ja konkreetselt, projektipõhiselt paikapanemisel tugineda ikkagi sellele regionaalsele initsiatiivile. Ma tean väga hästi, millele te vihjate. Teie pikaajaline kogemus on kindlasti väga oluline ja seesama "uute naabrite" poliitika, mille Euroopa Liit on nüüd kõige kõrgemal tasemel heaks kiitnud, on tõepoolest kõige parem poliitiline baas, mille põhjalt juba ka Eesti Euroopa Liidu liikmesriigina saab hakata tunduvalt paremini ja efektiivsemalt ellu viima reaalset piiriülest ja regionaalset poliitikat.

Tänan! Tunne Kelam, teine küsimus, palun!

Tänan! Proua välisminister! Te toonitasite, et tänapäeva julgeolekuohtude vastu saab edukalt võidelda ainult Euroopa Liidu ja USA koostöös, ning rõhutasite Atlandi-ülese sideme tugevdamise vajadust. See on seisukoht, mida Isamaaliit on alati toetanud. Minu küsimus on: kas seda seisukohta, nimelt Atlandi-ülese sideme tugevdamise vajadust jagab enamik Euroopa Liidu liikmesmaid ja kas nende jaoks on selge, kuidas Euroopa Liidu tulevast julgeolekupoliitikat harmoneerida NATO üldise julgeolekupoliitikaga?

Aitäh! See on teema, millest võiks Riigikogus korraldada eraldi debati, sest transatlantilised suhted on olnud siiamaani tõepoolest rahu tagamise kõige olulisem osa. Nüüd on transatlantilised suhted peaaegu iga poliitilise koosoleku teemaks, nad on üheks teemaks ka teaduskonverentsidel, valitsusväliste organisatsioonide konverentsidel, kõikjal, kus tajutakse nende suhete olulisust, kuid siiski tundub mulle, et arusaam transatlantiliste suhete tulevikust ei ole võib-olla täpselt niisama kindel, niisama tugev, kui ta oli kümmekond aastat tagasi. Midagi ei ole teha, Euroopa Liidu riikide erinevad nägemused on näha erinevatel üritustel, koosolekutel, konverentsidel. Loomulikult tõdevad kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, et transatlantilised suhted on olulised. Küsimus on jällegi selles, kuidas ja mismoodi neid suhteid mõistetakse. Täpselt samuti vaieldakse Euroopa Liidus praegu selle üle, kas me räägime põhiseadusest või põhiseaduslikust lepingust, kumb ta siis on. Kui räägitakse transatlantilistest suhetest, nende olulisusest ja tähtsusest, siis tundub mulle, et praegu räägitakse küll justkui ühest nimetajast, aga neid asju mõistetakse natukene erinevalt, lähtuvalt sellest, milline on ühe või teise riigi huvi ja kogemus. Eesti seisukoht on siin väga selge. Transatlantilised suhted on olnud kõige olulisemaks sambaks nii julgeolekus, majanduses kui ka nendes suhetes osalevate riikide kodanike heaolu tagamisel ja peavad ka tulevikus selleks jääma. Ma julgeksin öelda laiemalt, et transatlantilised suhted peavad olema kaugemas perspektiivis ka globaalselt selleks aluseks, mis tagavad rahvusvahelise julgeoleku ja rahu.

Suur tänu, proua välisminister! Kahjuks on küsimustele vastamise aeg ammendatud. Kahjuks muidugi Riigikogu liikmete seisukohast. Ma palun kõnepulti väliskomisjoni esimehe kolleeg Marko Mihkelsoni! Ettekanne kuni 30 minutit.

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud rahvaesindajad! Head külalised! Veidi enam kui poole aasta pärast siseneb Eesti põhimõtteliselt uude välis- ja julgeolekupoliitilisse reaalsusse. Eesti kui välispoliitilise subjekti kuvandis hakkab kehtima uus märgisüsteem. Eesti maine ei hakka sõltuma üksnes sõbralikust loosungist "Welcome to Estonia", vaid ka sellest, et nüüdsest on meie sõna rahvusvaheliselt konverteeritav valuuta. On arusaadav, et Eesti ühinemisel Euroopa Liidu ja NATO-ga laieneb meile nende organisatsioonide rahvusvaheline kuvand ja seda nii ajas kui ruumis. Kui siiani seostati Eestit objektiivsetel põhjustel peamiselt läbi negatiivse alltooni - tõlgendused kõikusid endisest Nõukogude Liidu vabariigist kuni okupeeritud väikese ja vaese üleminekuriigini -, siis nüüd Euroopa Liidu ja NATO peatse liikmena oleks endiste eesliidete kasutamine ehk isegi kohatu. Eesti ja teiste Balti riikide üheaegne edenemine Euroopa Liitu ja NATO-sse loob uue kuvandi kogu meie lähipiirkonnale. Geostrateegilise selguse saabumisega Läänemere idakaldale muutub põhimõtteliselt kogu Põhjala-Balti välis- ja julgeolekupoliitiline mõtlemine. Nii nagu hea naaberriik Soome pidi läinud kümnendil teel Euroopa Liitu põhjalikult ümber hindama oma neutraalsuspoliitika ning harjuma riigi uute välispoliitiliste hoiakutega, nii peab nüüd kogu Põhjala-Balti regioon värskendama oma arusaamist naabritest ning nende rahvusvahelisest võimekusest. Seejuures on mõjutused vastastikused. Kindlasti mõjutab Eesti, Läti ja Leedu liitumine NATO-ga Soome ja seejärel ka Rootsi tulevasi julgeolekupoliitilisi valikuid. Samas kasvab Põhjala riikide surve Balti riikide, eeskätt aga Eesti avatud majandusele. Kõige selle juures on aga tähtis, et Balti riikide naasmisega läänemaailma koordinaatteljestikule muutub Baltoskandia senisest veelgi suurema potentsiaaliga piirkonnaks. Üksnes teadmine, et äsja avaldatud maailma riikide majandusliku konkurentsivõime edetabelis on esikohal Soome ning et esikümnes on kõik Põhjala riigid, viitab väga headele arengueeldustele ka siinpool Läänemerd. Eesti ülesanne on seda uues välis- ja julgeolekupoliitilises reaalsuses hästi ja oskuslikult kasutada. Head kolleegid! Meid jälgitakse ja kuulatakse tähelepanelikumalt kui kunagi varem. See on ka mõistetav, sest ennekõike Euroopa Liidus, aga ka teataval määral NATO-s on aset leidmas põhjalikud muutused. Tuleb endale aru anda, et juba praegu on meie positsioonidel kaalu mitte üksnes Eesti huvide kaitsmisel, vaid ka rahvusvaheliste sõlmküsimuste lahendamisel. Konkurents kaasaegses maailmas on tihe ka kõige lähemate mõttekaaslaste hulgas. Seepärast on möödapääsmatu, et aeg ise sunnib meid kiiremini harjuma selle uue kujuneva märgisüsteemiga. Samas tuleb endale kohe alguses teadvustada, et Euroopa Liit ega NATO iseenesest ei taga Eesti edukust tulevikus. Kuvand, mis meist peagi tekib, on küll stabiilsusele ja üldisele heaolule suunav, kuid sisu sõltub ikkagi meist endist. Eesti edasise kiire arengu tagamiseks on esmatähtis ülesanne saavutada nii Euroopa Liidus kui ka NATO-s aktiivse ja edumeelse riigi staatus. Üksnes seeläbi on väga konkurentsitihedas keskkonnas võimalik täita endale seatud eesmärke. Eesti ei ole ega taha olla mingil juhul ei-ütleja või normaalsete protsesside tahtlik pidurdaja, nagu hoiatas eelmisel nädalal üks Tallinnas resideeriv suursaadik oma arvamusartiklis. Ma kordan, Eesti eesmärk Euroopa Liidus on olla aktiivne ja edumeelne - ühesõnaga, positiivne liikmesmaa. Aktiivne ja edumeelne ei tähenda mõistagi rabelevat kõiketegemist. Aktiivne ja edumeelne ei tähenda ka kõigega nõustumist. Iga hinna eest pildis püsimine või rahvuslike huvide liig kerge hülgamine pole alati kõige efektiivsem tee edukusele. Pigem on oluline, et tegevus oleks eesmärgipõhine. Seetõttu on tähtis, et näiteks Eesti strateegilised ja taktikalised prioriteedid Euroopa Liidus läbiksid regulaarse sõelumise. Mitme väikeriigi varasem kogemus on tõestanud, et just selliselt, oma osalust suuremates organisatsioonides kavandades on võimalik saavutada lühikese ajaga suurt edu. Millised võiksid olla Eesti prioriteedid selles uues reaalsuses? See on küsimuste küsimus, millel puudub üks ja kindel vastus. Dünaamiliselt edenev ning hüperglobaliseeruv maailm eeldab valmisolekut väga erinevateks võimekusteks. Ometi on selge, et selline valmisolek suudab efektiivselt realiseeruda üksnes läbimõeldud tegevuste kaudu. Seetõttu tuleks pidada esmaülesandeks nii Euroopa Liidus kui NATO-s meie enese üldise osalusvõimekuse kujundamine hästi töötavaks süsteemiks. Esmaseks eelduseks efektiivse võimekuse kujundamisel on mõistagi uue välis- ja julgeolekupoliitilise reaalsuse võimalikult konsensuslik tajumine. On ju konsensuslik välispoliitika olnud Eesti edu üheks võtmeks. Mul on hea meel, et Euroopa Liiduga ühinemiseks korraldatud rahvahääletuse eel leidis see põhimõte hindamist meie parlamendierakondade poolt. Seesuguse konsensusliku mõtlemise kinnituseks oli 25. augustil asetleidnud Riigikogu erakorraline istungjärk, kus kõik fraktsioonid avaldasid selget toetust Eesti saamisele Euroopa Liidu liikmeks. Euroopa Liidu liikmesmaana on mõistagi keerulisem saavutada sisemist konsensust eeskätt taktikalistes küsimustes, sest enamik küsimusi saab olema nii või teisiti sisepoliitilise taustaga. Ometi on tähtis, et just strateegilistes küsimustes valitseks läbivaieldud üksmeel. Rääkides meie teisest ammusest välis- ja julgeolekupoliitilisest eesmärgist - liitumisest NATO-ga -, pean tunnistama, et see teema on leidnud viimasel ajal iseäralikku käsitlust. Pean siin silmas eeskätt üksikute ohvitseride esinemisi avalikkuse ees, millest on olnud võimalik välja lugeda umbusku NATO kaitsevõimekusse. Härrased, kas pole mitte liiga hilja oma kõhklusi esitada? Eesti on olnud NATO kursil aastaid. Ka on aastaid teada need eeldused, mida meilt maailma ajaloo kõige paremini toimivas kaitsealliansis oodatakse. Siin ma näen kahte lahendust. Esiteks peaksid riigi välispoliitilist orientatsiooni küsimuse alla seadvad ohvitserid kas lahkuma ise poliitikasse või, teiseks, nõustuma poliitilise suunitlusega ning leidma koostöös tsiviilvõimuga Eesti relvajõudude edendamiseks kaasaegses julgeolekusituatsioonis parima lahendi. Loodetavasti peagi valmivad kaitsejõudude uus arengukava ja kaitsestrateegia saavad olema hästi läbimõeldud aluseks meie võimalikult efektiivsemal liitumisel NATO-ga. Tänaseks on NATO 19 liikmesmaast laienemisprotokollid ratifitseerinud 11 riiki. Tuleva aasta juuni lõpul Istanbulis toimuv alliansi tippkohtumine peaks panema punkti organisatsiooni ajaloolisele laienemisele. Sellega on Eestile antud väga selge sõnum. Meisse usutakse ja meie kaitsepanust arvestatakse. Ei tohi unustada, et seesugune usaldus on suur kapital, mis on kerge kaduma ja raske tagasi võita. On ju väikeriikidel libastumisruum tunduvalt kitsam kui suurriikidel. Head kolleegid! Tagamaks Eesti edu nii Euroopa Liidus kui NATO-s, on äärmiselt oluline olla suuteline oma välispoliitilisi eesmärke selgelt ja koordineeritult väljendama. Seatud eesmärkide ehk prioriteetide kaitsmisel omandab tähtsuse, kui ladusalt ja läbimõeldult töötab sisemaine koordineerimis- ning otsustamisahel. Seda nii täidesaatval kui ka seadusandlikul tiival. Riigikogu roll Euroopa poliitika kujundamisel on fikseeritud juba seeläbi, et Eesti on tugev parlamentaarne riik. Praegu kehtiva parteisüsteemi juures on meie valitsused olnud üksnes koalitsioonivalitsused, mis tihti on omanud parlamendis vaid nappi häälteenamust. Tuleb tunnistada, et praegu kehtiv parlamendi kodukord ei arvesta täiel määral neid igapäevaseid vajadusi ja täiendavaid ülesandeid, mis on lisandumas Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga Riigikogu argipraktikasse. Täna andsid Riigikogu väliskomisjon, Euroopa asjade komisjon ühiselt menetlusse kodukorraseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis peaks looma eeldused parlamendi efektiivseks sidumiseks Euroopa Liidu rahvusliku otsustamisprotsessiga. Mis on selle seadusmuudatuse eesmärgiks? Tähtis on kahe ühtaegu olulise teguri arvestamine ja sulandamine. Esiteks peab olema väga selgelt fikseeritud parlamendi funktsioon täidesaatva võimu järelevaatajana. Mängureeglid tuleb siin kokku leppida kohe alguses. Teiseks on oluline, et Eesti kui väikeriigi paindliku tegutsemise eelised ei tohi langeda liiga koormava dokumendihalduse ohvriks. Vastavalt kodukorraseaduse muudatuse seaduse eelnõule peaks Riigikogu Euroopa poliitika koordineerijateks kujunema Euroopa asjade komisjon ja väliskomisjon. Euroopa asjade komisjon, mis saab senisest tugevama ja selgema staatuse - ta muutub eristaatusega alatiseks komisjoniks -, hakkab peaasjalikult koordineerima ja menetlema Euroopa Liidu juhtivorganitest lähtuvaid õigusakte. Euroopa asjade komisjon konsulteerib ühes või teises küsimuses Riigikogu alatiste komisjonidega, et nende esitatud seisukohtade põhjal anda valitsusele läbirääkimisteks poliitiliselt siduv mandaat. Väliskomisjoni pädevuses saavad olema kõik Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitikat puudutavad küsimused. Nendes valdkondades oleks väliskomisjonil ainupädevus anda välisministrile või teistele asjaomastele valitsusliikmetele mandaat läbirääkimisteks. Oma funktsioon on kindlasti ka parlamendi täiskogul, kus peaksid läbi vaieldud saama kõige tundlikumad ning ühiskonda laiemalt puudutavad teemad. Selles osas oli heaks õppetunniks seitsme Riigikogu liikme koostatud Euroopa Liiduga ühinemise mõjude raporti arutelu Riigikogu erakorralisel istungjärgul 25. augustil. Loodetavasti saame kodukorraseaduse muudatuse jõustada niipea kui võimalik, et veel enne 1. maid 2004 suudaksime uue süsteemi ja töökorraldusega harjuda. Head kolleegid! Euroopa Liidu käimasolev valitsustevaheline konverents on mõistagi võtmetähendusega nii kogu Euroopa kui Eesti tulevikule. Õige taktika Roomas ja Brüsselis peetavatel läbirääkimistel on määrava tähtsusega, millise kaalu saab Eesti hääl tulevases Euroopas. Pean tõdema, et valitsustevaheliseks konverentsiks valmistumine oli heaks näiteks koostöö vajalikkusest valitsuse ning parlamendi vahel. Valitsuse koostatud Euroopa põhiseadusliku lepingu eelnõu analüüs läbis Riigikogus arutelu nii väliskomisjonis kui Euroopa asjade komisjonis, fraktsioonides ning lõpuks ka täiskogu istungil. Parlamendi antud mandaat läbirääkimisteks ning välis- ja Euroopa asjade komisjoni ühisistungid valitsustevahelise konverentsi käigust peaministri ja välisministri osavõtul kinnitavad Eesti täit pühendumust saavutada kõnelustelt võimalikult parim tulemus. Valitsustevahelisel konverentsil asetleidev võimuvõitlus on igati arusaadav, sest kaalul on tõepoolest palju. Samas on väga oluline, et üksikute suurriikide liiga jõulised ambitsioonid ei tohiks kahjustada Euroopa Liidu tähtsamat ideed - Euroopa ühtsus sünnib oskuses erinevusi hinnata ja arvestada. Head kolleegid! Lubage mul nüüd peatuda väliskomisjoni tegevusel. Vastavalt välissuhtlemisseadusele on Riigikogu väliskomisjonil kanda oluline roll Eesti välispoliitika ühe kujundajana. Alates Riigikogu käesoleva koosseisu kokkutulekust on väliskomisjonil kujunenud hea ja töine suhe teiste Eesti välispoliitika kujundajatega. See on eriti oluline, tagamaks Eesti välispoliitika head koordineeritust ning efektiivsust. Tahaksin eriti rõhutada meie väga asjalikku suhet Välisministeeriumiga, mille kinnituseks on nii ministri kui diplomaatide sage osalemine komisjoni istungitel. Koostöö ning informatsioonivahetus väliskomisjoni ja Välisministeeriumi vahel muutub veelgi olulisemaks Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga. Nagu ma eespool juba tutvustasin, hakkab väliskomisjon olemasolevate kavade kohaselt lähitulevikus koordineerima parlamendi tasemel kõike, mis puudutab Eesti osalemist Euroopa Liidu ühises välis- ja julgeolekupoliitikas. Eesti arengueelduste ja vajaduste pidev sõelumine Euroopa Liidu ja ka NATO kontekstis sunnib väliskomisjoni senisest suuremale sisulisele tööle. Parlamendiliikmete valmisolek ja aktiivne osalus Eesti välis- ja julgeolekupoliitika uues reaalsuses nõuab uut teavet ja pidevat eneseharimist. Just seda eesmärki silmas pidades on kavandatud mitmed meie lähiajategevused. Nii näiteks viibib väliskomisjon novembri lõpul visiidil Brüsselis, et kohapeal veenduda Eesti valmisolekus Euroopa Liidu ja NATO laienemise eelõhtul. Tulevasse aastasse oleme aga kavandamas omalaadset infootsingu missiooni Lõuna-Kaukaasiasse. Selle reisi eesmärgiks on koguda informatsiooni nii Armeenias, Aserbaidžaanis kui ka Gruusias valitseva olukorra kohta ning esitada see raporti kujul nii Riigikogule kui ka teistele rahvusvahelistele parlamentaarsetele organisatsioonidele. Väliskomisjoni üheks ülesandeks Riigikogus on parlamentidevahelise koostöö edendamine. Mõistetavalt on meie suurima tähelepanu all Eesti naaberriigid. Mul on heameel rõhutada, et eriti viimase paari kuu jooksul on kujunenud hea teineteisemõistmine Põhjala ja Balti riikide väliskomisjonide vahel. Augustis toimunud Klaipeda kohtumisel otsustasid kaheksa riigi parlamentide väliskomisjonide esimehed moodustada uue koostöömudeli. Parlamendi spiikrite eeskujul otsustati vähemalt korra aastas kokku tulla, et informatsiooni vahetada ning võimalikes üksikküsimustes ühispositsioone kujundada. Nii leiabki 19. novembril Stockholmis aset Põhjala ja Balti riikide väliskomisjonide esimeeste esimene sellelaadne töökohtumine, kus muu hulgas tulevad kõne alla valitsustevaheline konverents, Euroopa Liidu poliitika uute naabrite suhtes ning olukord Lõuna-Kaukaasias. Juba tuleval nädalal peaks aga aset leidma väliskomisjoni delegatsiooni kohtumine kolleegidega Venemaa Föderatsiooninõukogu väliskomisjonist. Kokkusaamine on mõneti unikaalne, kuna see leiab aset korraga nii Venemaal kui Eestis - üks päev Pihkvas, üks päev Lõuna-Eestis. Kõneluste eesmärgiks on leida võimalusi Eesti ja Venemaa parlamentaarsete kontaktide laiendamiseks, aga samuti vahetada mõtteid uuest kujunevast välispoliitilisest keskkonnast ning selle võimalikust mõjust Eesti-Vene suhetele. Head kolleegid! Eesti võimekus uues kujunevas välis- ja julgeolekupoliitilises olukorras saab olema otseselt seotud meie valmisolekuga erinevatel teemadel kaasa rääkida. Ühest küljest Eesti välispoliitika iseotsustamine küll väheneb, kuid see ei taanda meie osalust transnatsionaalsete otsuste tegemisel. Hea ja sisukas kaasarääkimine eeldab head kodutööd, tõhusat analüüsi ning pidevat ideede otsimist. Eestil on tõeliselt vedanud, et mitmedki meie diplomaadid ja poliitikud on suutnud kujuneda juba praegu maailmas arvestatavateks mõtteliidriteks. Suursaadik Jüri Luik küsis hiljuti trükivalgust näinud Diplomaatias õigustatult: "Kas meil on arvamus islamimaailma tuleviku kohta? Selle kohta, mida tähendab demokraatia Lähis-Idas? Või Venemaal? Kas eelistame ülidemokraatlikku Venemaad või on olulisem Venemaa stabiilsus?" Vastused nendele küsimustele on õõnsad. Täpsemalt, kui me isegi teame midagi Lähis-Idast või Venemaast, siis see teadmine ei ole süsteemne, veel vähem akadeemiline, sest nii kummaline kui see ka ei ole, rahvusvaheliste suhete õpetamine Eestis on veel alles oma tee alguses. Just nimelt analüütilise ja ideede rikka välispoliitika edendamiseks Eestis asus Riigikogu väliskomisjon sellel sügisel koostama raportit valitsusväliste organisatsioonide osalusest Eesti välis- ja julgeolekupoliitika analüüsimisel ja kujundamisel, et paremini hinnata olukorda ning teha valitsusele vastavaid ettepanekuid avaliku võimu ja kodanikualgatuse paremaks koostoimeks nimetatud valdkonnas. Eesti välispoliitika avardumine eeldab pidevat seisukohtade kujundamist, kus senisest suurem roll peaks olema ka valitsusvälistel organisatsioonidel. Eriti oluline on taolist sõelumist kasutada tundlikes või pikemat arutelu vajavates küsimustes. Levinud kartus, nagu Eesti oleks liiga väike taolise suuna tugevdamiseks, on alusetu. Riigi edukuse tagatiseks on ühiskonna aktiivne osalemine poliitikate kujundamisel ning selleks ei saa ükski demokraatlikult toimiv riik olla liiga väike. Raporti koostamise aluseks on Riigikogu poolt 12. detsembril 2002 heaks kiidetud "Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon". Selle dokumendi ühe põhimõtte kohaselt teevad kodanikuühendused ja avalik võim "koostööd eri valdkondade poliitikate väljatöötamisel, elluviimisel ja hindamisel". Raporti koostamiseks kuulab komisjon ära Eesti välispoliitika eksperdid, rahvusvaheliste suhete õppejõud, erinevate välispoliitilist dimensiooni omavate kodanikuühenduste esindajad. Samuti kasutab komisjon olukorrale hinnangute andmisel teiste riikide kogemust. Väliskomisjon loodab, et eeskätt sisulistele küsimustele tõsist tähelepanu pöörates suudame anda olulise panuse Eesti välis- ja julgeolekupoliitika kujundamisel. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, Marko Mihkelson! Eiki Nestor, palun!

Tänan! Austatud kõrge komisjoni esimees! Ma pean tunnistama, et mind tegi tänane arutelu natuke murelikuks. Siiamaani oleme käinud ühes selges rütmis, meil on olnud kaks selget eesmärki - NATO ja Euroopa Liit. Välisminister on käinud ja andnud aru, kuidas meil see liikumine läheb. Nüüd, kui need otsused on sisuliselt langetatud, Eestil enam välispoliitikat ei olegi. Ainukene asi, mida me võime öelda, on, kas me oleme selle poolt või selle vastu, ütleme, kuidas me hääletame. Mida sellises olukorras teha, mis on väliskomisjoni mõte, kes seda konsensuslikku välispoliitikat peaks looma?

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et tegelikult ei kao ju välispoliitika kuhugi, ei 1. maist 2004, ei ole ta kadunud ka 16. aprillist 2003, ta on lihtsalt teisenenud. Nii nagu ma oma ettekandes mainisin, on äärmiselt oluline, et selles uues reaalsuses, kus tõepoolest Eesti hakkab tegutsema väga keerulistes rahvusvahelistes kooslustes, ennekõike Euroopa Liitu ja NATO-t silmas pidades, me tajuksime oma prioriteete, ka välispoliitilisi prioriteete. Aga olulisim on siin rõhutada, et olles nüüd Euroopa Liidu ja NATO peatne liige, mis siis on meie järgmine projekt? Ma arvan, et meil ei saagi olla järgmist projekti. Meie projekt on olnud läbi aastate Euroopa Liit ja NATO ning välispoliitika prioriteet jääb ka siin minu arvates täpselt samaks. Olla efektiivne, edumeelne, aktiivne liige nendes organisatsioonides, kuhu me oleme aastaid liikunud. Teostada oma poliitikat, oma välispoliitikat lähtuvalt nendest kohustustest ja sellest poliitikast, mis nendes organisatsioonides olemine kaasa toob.

Tänan! Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te rääkisite nii ilusasti nendest kuvanditest ja sellest, et usaldus on suur kapital. Lugupeetud välisminister tuletas meelde politsei koostööd Bosnias, Hertsegoviinas ja Makedoonias ning ütles, et seda jätkatakse järgmistel aastatel. Paraku ei ole järgmise aasta eelarves selleks koostööks mitte sentigi raha ette nähtud. Minu küsimus on: kas välisminister lihtsalt ei teadnud või on koalitsioonil sellise koostöö lõpetamise kavatsus?

Aitäh! Kuna ma ei ole välisminister ega saa tema eest arvamust avaldada, siis ei oska teie küsimust kommenteerida.

Tänan! Katrin Saks, teine küsimus, palun!

Aitäh! Austatud väliskomisjoni esimees! Mulle teeb muret, et Eesti jätab välismaal mulje, et ta on majandusküsimustes targem kui Euroopa Liit kokku, samal ajal kui meie sisemajanduse kogutoodang on vaid 40% Euroopa Liidu keskmisest. Te oma ettekandes rõhutasite seda, et väga konkurentsivõimelised või õigemini maailma kõige kõrgema konkurentsivõimega Põhjamaa riigid võiksid ka meile positiivset mõju avaldada, samal ajal kui välisministri sõnum oli hoopiski see, et Soome peaks meilt õppima. Kas te ei karda, et seda laadi isekus ja upsakus, ma ütleksin isegi, ülbus, võib hakata andma meile tagasilööke, nii nagu juhtus näiteks T_ehhiga peaminister Klausi ajal?

Aitäh, hea küsija! Nagu ma aru saan, on küsimus suunatud taas kord proua Kristiina Ojulandile, aga heameelega vastan. Vaadake, miski ei ole maailmas ühesuunaline. Kõik protsessid mõjutavad vastastikku teineteist ja pole sugugi kindel, kas Eesti küllalt hea ja edukas majandusmudel, mis on Eestit aidanud viimase kümne aasta jooksul nendesse organisatsioonidesse, millele me nii lähedal oleme, on aidanud täita meie välispoliitilisi prioriteete, ei sunni teatud majanduspoliitilistes küsimustes ümber mõtlema ka meie lähinaabreid.

Tänan! Ela Tomson, palun!

Tänan, hea ettekandja! Minu küsimus puudutab organisatsiooni, mille koosseisu kuulub ka Eesti parlamendi delegatsioon, see on Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon. Missugune roll OSCE-le võiks jääda selles muutuvas välispoliitiliste märkide süsteemiga Euroopas ja kuidas ka seal Eesti hääl edaspidi kuuldavam võiks olla?

Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon on kindlasti üks nendest mitmetest rahvusvahelistest organisatsioonidest, mis tegutseb nii Euroopas kui rahvusvaheliselt laiemalt ja mille liige on Eesti. Ma arvan, et nii OSCE-s kui teistes rahvusvahelistes organisatsioonides, kuhu Eesti kuulub erinevatel tasanditel, kas või parlamentaarse esindatuse kaudu, on Eestil kindlasti oma roll. Ma usun, et see, kuidas Eesti on oma positsioone kaitsnud näiteks OSCE-s nii mitmeteski küsimustes, on olnud väga hea ja efektiivne. Ja ma usun, et ka tulevikus erinevates küsimustes, võib-olla näiteks Euroopa Liidu lähinaabrite poliitikat puudutades nende organisatsioonide kaudu, on võimalik oma ideid ja oma poliitikat teostada.

Tänan! Kaarel Pürg, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! On meeldiv tõdeda, et me tunneme huvi Lõuna-Kaukaasia vastu ja otsime kontakte lähinaabritega, sellega haakub ka minu küsimus. Milline saatus ootab euroliitu astudes halli passi omanikke?

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et neid ootab kena selge tulevik. Eesti liitumine Euroopa Liiduga ilmselt kasvatab oluliselt nende inimeste motivatsiooni, kes pole siiani leidnud vajadust Eesti kodakondsuse taotlemiseks. Ma arvan, et just nimelt motivatsiooni puudus on aastaid pidurdanud kodakondsuseta inimeste otsustamist ja et see on lähiaegadel seoses Euroopa Liiduga muutumas.

Tänan! Tõnis Lukas, teine küsimus, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Meil on praegu niisugune vahva valitsus, kelle liikmetel on kombeks aeg-ajalt iseendale umbusaldust avaldada. Mõni aeg tagasi käis haridus- ja teadusminister kultuurikomisjonis ning rääkis ehmunult, kuidas ta unustas kolm olulist kuluartiklit eelarvesse lülitamast. Täna järgmine valitsusliige, välisminister lõpetab oma ettekande itkuga teemal, et ei mõisteta välispoliitilisi vajadusi ja on alarahastatud ja mis kõik võib tegemata jääda. See kumab siit välja. Kas väliskomisjonil on informatsiooni ja kas väliskomisjon on algatanud vastavad muudatusettepanekud, et Riigikogu saaks valitsuse tegemata töö ära teha ja eelarvesse tõesti vajalikud välispoliitilised prioriteedid sisse viia? Mis on need asjad, mis valitsusel on eelarvesse panemata ja tuleks välisministri arvates juurde panna?

Hea küsija, aitäh selle küsimuse eest, mis on suunatud taas kord rohkem täidesaatvale võimule kui komisjonile! Siiski ma arvan, et see, et Välisministeerium on läbi aastate olnud punase laterna osas teatud küsimuste lahendamisel ja vajaduste rahuldamisel, on täiesti tõsi. Väliskomisjon, kes on mitmeid kordi sellel teemal arutelusid pidanud, leiab, et mitmed investeeringud, mis on vajalikud Eesti välisesinduste arengukava teostamiseks lähiaastatel, vajavad kindlasti ka riigieelarves tähelepanu. Ma usun, et tuleval aastal, õigemini 2005. aasta riigieelarve koostamisel neid küsimusi vaadatakse juba kogu selle protsessi, riigieelarve koostamise protsessi algusest peale.

Tänan! Eiki Nestor, teine küsimus, palun!

Tänan! Sain eelmisest vastusest kinnitust oma tõdemusele, et Eesti välispoliitilised eesmärgid on kas väga madalad või neid ei ole üldse. Aga kas väliskomisjon näiteks on arutanud nelja Euroopa Liidu liikmesriigi - Saksamaa, Prantsusmaa, Belgia ja Luksemburgi - kaitsepoliitilist initsiatiivi luua midagi NATO struktuuri kõrvale? Milline on Eesti seisukoht ja kui see on eitav, mida me siis asemele pakume, on meil mingi parem mõte?

Aitäh! Me ei ole konkreetselt sellel küsimusel eraldi peatunud, küll aga nii Euroopa Liidu kui NATO tulevikku puudutavates diskussioonides. Meie seisukoht on olnud selles suhtes küllaltki selge, et Eesti näeb siiski kaitsekoostöö kohapealt prioriteetset suunda NATO-s ja on hoidunud sellistest hoiakutest, mis on kõlanud teataval määral nende nelja liikmesmaa, keda te nimetasite, üksikute poliitikute või diplomaatide ütlusest, et kui me seda struktuurset kaitsekoostööd ei suuda Euroopas lähiajal rakendada, siis kaotab NATO mõtte ja võib üldse hääbuda. Ma arvan, et seda retoorikat võiks pidada küllalt ohtlikuks. Selles kindlasti ei väljendu Eesti välispoliitilised huvid.

Tänan! Imre Sooäär, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud kolleeg! Ettekandest oli hea kuulda, et väliskomisjon on haaranud aktiivse rolli Eesti välispoliitika kujundamisel, võrreldes eelmise Riigikogu koosseisuga, kus väliskomisjonist ei olnud suurt midagi kuulda. Ettekandes rääkisid ka interparlamentaarse koostöö vajalikkusest. Milliste välisriikide väliskomisjonidega olete otseselt koostööd teinud ja milliste riikidega peate oluliseks tulevikus seda koostööd teha, mis Eestile välispoliitilist kasu võiks tuua?

Aitäh! Selle lühikese ajaga, mis Riigikogu X koosseis on koos olnud, on väliskomisjon erinevatel tasanditel kohtunud kolleegidega nii Euroopa Liidust, lähinaabrite hulgast kui ka Ameerika Ühendriikidest. Nii et tegelikult on koostöö pidev ega piirdu ainult väliskomisjoniga, vaid kõik parlamendiliikmed osalevad ühes või teises suhtlusmomendis. Väliskomisjon, nagu ma oma kõnes mainisin, peab vaieldamatult prioriteediks oma lähinaabreid ehk ühest küljest Põhjala-Balti piirkonda, aga ka normaalsete parlamendisuhete loomist Venemaaga. Euroopa Liidu liikmesmaade väliskomisjoni esimehed kohtuvad nii või teisiti traditsiooniliselt kord poole aasta sees, et vahetada informatsiooni ja diskuteerida välispoliitilistel teemadel. Iseenesest see juba näitab, et rahvusvaheline suhtlemine erinevatel tasanditel on tunduvalt aktiivsem, kui see oli võib-olla mõni aeg tagasi.

Tänan! Trivimi Velliste, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra ettekandja! Ma haaraksin teil sõnasabast kinni, te rõhutasite, et väliskomisjon peab väga oluliseks parlamentaarset koostööd just Balti- ja Põhjamaadega. Mu küsimus on: kuidas toimivad omavahel ühelt poolt nende kaheksa riigi, Balti- ja Põhjamaade parlamentide väliskomisjonide omavahelised suhted ja teiselt poolt Balti Assamblee ja Põhjamaade Nõukogu omavahelised suhted? Teatavasti on Balti Assamblees toimumas üsna ulatuslik reform. Balti Assamblee tegevus on paremini sünkroniseeritud Põhjamaade Nõukogu tegevusega ja kuidas nüüd need kaks parlamentaarset tasandit omavahel peaksid toimima?

Aitäh! Eks need protsessid, millele te juba viitasite, näitavad seda, et meie tihenev koostöö just nimelt kaheksa Põhjala-Balti riigi hulgas erinevatel tasanditel süveneb, alates spiikrite kohtumisest ja lõpetades näiteks väliskomisjoni esimeeste kohtumistega, lisaks siia Balti Assamblee ja Põhjamaade Nõukogu koostöö süvenemise. Ma arvan, et toimumas on normaalsed protsessid ja erinevates valdkondades nii või teisiti, kas parlamendisiseselt või -üleselt toimub informatsioonivahetus. Ma olen arvamusel, et on äärmiselt oluline neid tendentse toetada ja kindlasti süvendada koostööd mõistetavalt nii Balti riikide vahel kui ka Balti riikide ja Põhjala riikide vahel.

Tänan! Liina Tõnisson, palun!

Tänan, härra eesistuja! Lugupeetud väliskomisjoni esimees! Ma kuulasin teie kõnet, kus te nimetasite, et väliskomisjon kohtub väga paljude inimestega, kõikide riikide saadikutega toimub väga tihe suhtlemine. Aga kõik tegevused peavad olema eesmärgistatud. Ma küsiks nii: milline on see põhieesmärk väliskomisjoni seisukohast lähtudes, kas välispoliitika suundub põhiliselt Euroopa Liidu sisemisele tegevusele või suhtlusele kolmandate riikidega või Balti koostööle või Skandinaavia koostööle? Mida peate teie selleks prioriteetseks suunaks?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Ma arvan - nii nagu ma ka mainisin -, et on väga raske välja joonistada ja vähemalt praeguses ajalises raamistikus kindlalt öelda seda prioriteeti, millega tuleb tegelda ennekõike. Ma näen, et need vajadused erinevateks välispoliitilisteks võimekusteks peavad meil olema erinevatel tasanditel, nii Välisministeeriumi kui väliskomisjoni tasandil. Seega suhtlus erinevatel suundadel, ükskõik kas me räägime Euroopa Liidust, Euroopa Liidu liikmesmaadest või NATO-st või ka kolmandatest riikidest. Väga hea elementaarne näide on seesama Põhja-Balti koostöö, kuhu kuulub kaheksa riiki ja kellest mitte kõik ei ole NATO liikmed, samamoodi ei ole kõik Euroopa Liidu liikmed. Aga vaatamata sellele on ühise laua taga väga palju ühiseid probleeme, mis on organisatsioonideülesed, mis vajavad kindlasti läbiarutamist. Ma arvan, et nii väliskomisjoni kui üldse tervikuna Eesti välispoliitika suundumus peaks olema tõepoolest võimalikult hästi eesmärgistatult välispoliitika väga erinevaid tahke ellu viia.

Tänan! Kadi Pärnits, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, vastavalt Eesti eduaruandele on kolm õigusakti, mille seadustamist meilt väga kiiresti nõutakse. Eesti seadused on tarvis harmoneerida ligi 100 õigusaktiga. See on väga suur töö, mis meil on tegemata ja mis on vaja teha. Kas väliskomisjon on seda probleemi arutanud ja mida siin saab ära teha?

Aitäh küsimuse eest! Väliskomisjon konkreetselt seda üksikküsimust ei ole arutanud, ei ole see ju ka ainult väliskomisjoni vastutuse ala, sest peaasjalikult need seadused või seadusmuudatused, mis on vaja teha, puudutavad väga erinevaid alatisi komisjone. Ma olen kindlal veendumusel, et Eesti, olles siiani suuteline olnud harmoneerima väga suure hulga seadusi Euroopa Liidu õigusaktidega, suudab harmoneerida ka need.

Tänan! Ivari Padar, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mis saab soomlaste loodud põhjadimensiooni programmist, kui Eesti, Läti, Leedu ja Poola on saanud Euroopa Liidu liikmeks? Kas programm tegeleb ainult Venemaaga, kas sellel programmil on enam üldse mõtet ja milline suund, kas põhjadimensioon või laiema Euroopa initsiatiiv on see, millele Eesti peaks keskenduma, mõlemale võrdselt arvatavasti panustada ei saa, milline on siin Eesti prioriteet?

Aitäh küsimuse eest! Põhjadimensiooni teine programm on kinnitatud aastateks kuni 2006, samamoodi on kohe valmimas, nagu te juba mainisite, ja heakskiitmisel Euroopa Liidu uute naabrite poliitika, laiema Euroopa poliitika. Ma arvan, et Eestil on ka siin tark mitte öelda, et me eelistame näiteks ainult põhjadimensiooni programmi või me eelistame laiema Euroopa programmi. Kindlasti peab Eesti, kes on nii või teisiti oma geopoliitilise asendi tõttu ääremaa, piiririik Euroopa Liidus, leidma neid meie poliitikale ja meie enda riigi arengule ennekõike olulisi momente ning dimensioone nendes mõlemates poliitikates. Ma usun, et Eesti osaleb võrdselt aktiivselt nii ühes kui teises teie poolt nimetatud poliitikas.

Tänan! Kadi Pärnits, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Puudujäägid seaduste harmoneerimisel on eeskätt töö- ja sotsiaalpoliitikaalased, just nendes valdkondades on kõige suuremad puudujäägid seaduste harmoneerimisel. Sellest tulenevalt on minu küsimus: kas töö- ja sotsiaalpoliitika ei ole valitsuskoalitsiooni välispoliitika prioriteet?

Aitäh selle küsimuse eest! Selles küsimuses kõlasid kolm erinevat poliitikat: tööpoliitika, sotsiaalpoliitika ja välispoliitika. Ma arvan, et kindlasti osaliselt puutub see kokku välispoliitikaga, just nimelt selle taustal, et me oleme liitumas Euroopa Liiduga ja Euroopa Liidu sisestruktuuridega. Nagu ma enne ütlesin, olen täiesti veendunud, et need seadusmuudatused, mis on vajalikud meie liitumisel Euroopa Liiduga, saavad harmoneeritud.

Suur tänu, Marko Mihkelson! Rohkem kolleegidel teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kõigepealt kolleeg Andres Taimla, kõne puldist, palun! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Esinen kui Balti Assamblee Eesti delegatsiooni juht. Kui te panite tähele, siis küsimused härra Mihkelsonile keskendusidki lõpuks Põhjala ja Balti koostööle. Balti Assambleest ja Balti koostööst teatakse suhteliselt vähe. Tavaliselt, kui ajakirjanikud helistavad, siis algul paluvad nad anda väikese ülevaate, mis asi see Balti Assamblee on ja millega tegeleb, siis järgnevad küsimused. Balti Assamblee, kes on oma kümme aastat tegutsenud ja kes kutsuti ellu selleks, et näidata ühtsust nii ida kui lääne poole, hakkas mingil hetkel võtma malli Põhjamaade Nõukogu tegevusest, keskendudes mitmete konkreetsete probleemide lahendamisele. On need siis piiriülesed probleemid, mida on lahendatud vahelduva eduga, on see Via Baltica, on see haridusdokumentide ühtlustamine, haridusruumi ühtlustamine jne, kuid põhitähelepanu on ikkagi koondunud sellele, et olla teatud välispoliitilistes väljaütlemistes ühtsed ja kujundada oma seisukohad, olgu Euroopa Liiduga liitumise eelsetes läbirääkimistes, olgu kaitsepoliitikas. Kuid Balti Assamblee efektiivsus on olnud suhteliselt tagasihoidlik, eriti kui seda hindavad meie Välisministeeriumi ametnikud või kui räägitakse riigi välispoliitika seisukohalt. Seoses Euroopa Liidu temaatikaga Balti Assamblee roll muidugi tähtsustus, sellest said aru ka Põhjala riigid. Balti Assamblee koostööst on võtnud ja võtavad osa Põhjamaade Nõukogu esindajad, Põhjala riigid. Sellest koostööst võtavad osa Beneluxi riigid ja Leedu aktiivsel kaasabil ka Poola. Nende töö on olnud nn vaatlejaroll. Eesti initsiatiivil on alanud Balti Assamblee töö reformimine ja selles reformis on Eesti olnud vedaja, tekitades ka parajaid pingeid oma partnerites. Partnerid on ikkagi näinud seda Põhjamaade malli, et me peaksime tegelema rohkem sisepoliitiliste probleemidega ja keskenduma mitmetele väga konkreetsetele teemadele. Kuid läbirääkimiste tulemusena, mida viimasel ajal on peetud, eriti õiguskomisjoni tasemel, muutub Balti Assamblee põhikiri, mis tõenäoliselt võetakse vastu kuu lõpus Vilniuses. On mitmeid muudatusi, milles Eesti tahe on jäänud peale. Eriti selles, mis puudutab meie soove Balti Assamblee välispoliitilises käitumises. Euroopa Liiduga liitumisel muutus oluliselt situatsioon. Balti riigid said tunda suuremat tähelepanu Põhjala riikide poolt, tihenesid mitmed kontaktid. Ma arvan, et pea kõik Balti Assamblee liikmed on järsku sattunud eravestluste ringi, kus nende käest püütakse saada informatsiooni Eesti erakondade käitumisest ja seisukohtadest koostöö suhtes Põhjala suunal. On ju teada, et Rootsi moderaadid käisid välja idee 5 + 3 ehk alustada koostööd Balti Assamblee ja Põhjamaade Nõukogu vahel. Leedu, kes algul suhtus teemasse väikese ettevaatusega, tundub, on meist nüüd veel kaugemale jõudnud oma soovidega, võttes Põhjala parempoolsete soovi oma eesmärgiks. Vorm, kuidas see koostöö peaks toimuma, on arutelu teema, kuid on mitmesuguseid erinevaid variante. Äsja või mitte väga äsja, eelmisel nädalal Oslos lõppenud Põhjamaade Nõukogu istungjärgul oli haruldus, kui keegi esinejatest ei maininud Balti riikidega koostöö vajadust. Kõigi riikide peaministrid - Balti Assambleed esindas Leedu peaminister Brazauskas - teatasid valmisolekust koostööks ja kõlas ka eesmärk, millest Eesti riik on kogu aeg rääkinud. Me peame nägema Balti Assamblee töö eesmärki mitte selles, et kooskõlastada siseriiklikke probleeme, vaid selles, et olla edukas partner Põhjamaadele, et selle kaudu taotleda ja saavutada meie peaeesmärk - olla väikese riigina efektiivne partner euroliidu läbirääkimistel. Tavaliselt on toimunud koostöö Põhjamaade Nõukoguga läbi komisjonide ja seda väga kitsastel teemadel. Ka läbi Balti Assamblee Presiidiumi ja Põhjamaade Nõukogu Presiidiumi. Kuid tundub, et nüüd on toimunud üks tõsine samm edasi, sest presiidiumid alustavad konkreetsete teemade arutelu, mis puudutavad meie tulevast koostööd Euroopa Liidu suunal. Me peaksime väga tõsiselt mõtlema, et me ei dubleeriks oma tegevust. Peaksime mõtlema, kuidas ja mismoodi me suudaksime kõigepealt siseriiklikult olla ühtsetel seisukohtadel tähtsates küsimustes. On teada, et meie peaministrid kohtuvad regulaarselt, meie välisministrid kohtuvad Läänemeremaade koostöös, Balti Assamblee ja Balti Assamblee Presiidium on pidevas koostöös. Ma arvan, et teema, mis tuleb arutusele nüüd Balti Assamblee istungjärgul Vilniuses, euroliidu temaatika, määrab ka Balti Assamblee poolt ühtsed ja täpsed seisukohad, mida me saame lähemal ajal tutvustada. Aitäh!

Aitäh! Palun järgmiseks kõnepulti kolleeg Siim Kallase!

Austatud proua juhataja! Austatud kolleegid! Puudutan kahte tänase Eesti välispoliitika sõlmküsimust. Üks on meie liitlassuhe Ameerika Ühendriikidega. Meie sõdurid Iraagis on viga saanud ja meil on hirm. See on loomulik ja mõistetav. Ometi ei tohi see hirm olla põhjuseks mingiteks olulisteks muudatusteks meie liitlaskohustuste täitmisel. Liitlassuhteid kavandatakse pika aja peale. Kui neid kavandatakse, siis on selge, et liitlase elus võib olla paremaid ja halvemaid aegu. Lähtudes oma ajaloolisest kogemusest, toetasime me nii oma kui ka võõrastele rahvastele ohtliku võimu kukutamist Iraagis. Kukutamisjärgne periood on olnud muret tekitav. Kavas oli kiiresti üles ehitada kodanikuõigustele ja vabadustele rajanev turumajanduslik Iraak, see ei ole seni õnnestunud. Sõpra tuntakse ikka hädas. Nüüd, kui Ameerika Ühendriikidel on raske nii Iraagis kui Afganistanis, peame me kindlasti olema vapralt nende kõrval. Seetõttu teeb mulle muret meie kavatsus mitte osaleda missioonil Afganistanis. Ma tean küll, kui raske see missioon on nii osalejatele kui Eesti valitsusele, aga see on ka suur usaldatavuse probleem, suur välispoliitika probleem. Kui meil tõesti on raske jätkata Siseministeeriumi demineerijate missiooni, peaksime katsuma leida seda korvava panuse mõnel muul viisil, näiteks laiendades kaitsejõudude osalemist oma demineerijatega. Seda kõike muidugi kokkuleppel liitlastega. Me ju nägime kõiki halbu variante ja olukorra võimalikku halvenemist ette ka siis, kui võtsime vastu otsuse osaleda rasketel missioonidel Afganistanis ja Iraagis. Nüüd on raskused käes ja me ei tohi vedelaks lüüa. Meie tegevusel on siis mõtet, kui see on pika aja peale ette planeeritud, stabiilne ja usaldusväärne, mis ka ei juhtuks. Meie suhetes Ameerika Ühendriikidega teeb mulle muret hoopis üks muu teema. Me oleme alati kaitsnud tihedaid liitlassuhteid Ameerika Ühendriikidega mitte ainult seetõttu, et me arvame, et on kasulik olla sõber maailma kõige suurema sõjalise jõuga. Me oleme alati hinnanud kõrgelt ka neid moraalseid väärtusi, millele USA välispoliitika on toetunud. Kui palju näiteks mõjutas meie ajalugu USA surve inimõiguste kaitsmise sätete sisselülitamiseks Helsingi nõupidamise lõppdokumenti 1975. aastal! Rohkem kui vägivald Iraagis teeb meile nüüd muret teatud topeltstandardite olemasolu ja väärtuste erosioon. Tasuks toetuse eest terrorismivastasele võitlusele pärast 11. septembrit on USA olnud salliv mitmetes riikides toimuvate demokraatlike vabaduste piiramise suhtes. Maailma ajakirjandus mainib eelkõige Venemaad, Indoneesiat, Hiinat, Egiptust. Samas pole justkui vajadust kõige andestamiseks, sest niikuinii toetab USA-d selles võitluses terve maailm. Pikemas perspektiivis võib just moraalsete aluste erosioon olla probleemiks ka välispoliitilistes suhetes. Teine küsimus, millele tahan tähelepanu pöörata, on meie Euroopa-poliitika mõned aspektid. Hiljuti ilmus meie ajakirjanduses Saksa suursaadiku artikkel. Selle suhtes on avaldatud väga erinevaid arvamusi. Ma arvan, et selle artikli ilmumine oli väga hea. See tõi meile osa Euroopa Liidu suurima liikmesmaa arvamustest liidu edasise integreerumise kohta. Meie jaoks võib kujuneda ohtlikuks see, kui me oma poliitikat Euroopa Liidus vaatame ainult kitsalt läbi oma rahvuslike huvide prisma. Liitumisdebatis tuli publikule korduvalt seletada, kas ja kui palju me ikka selle liitumise tõttu raha saame. See oli tähtis argument, et me oleme toetuste saajate hulgas. Aga ma olen tihti ette kujutanud Saksa rahandusministrit, keda ma ka eelmistest aegadest tunnen. Milliste argumentidega põhjendab tema Saksa parlamendile kulutusi, mida Saksamaa peab tegema seoses Euroopa Liidu laienemisega? Kas need argumendid on seotud Saksa rahvuslike huvidega või ikkagi laiemate Euroopa eesmärkidega? Mida tema parlamendi saadikud talle ütlevad, kuidas tal see põhjendamine õnnestub? Visalt juurdub arusaam, et peatselt pole Euroopa Liit mitte mingi eemalolev, vahest sõbralik, vahest arusaamatu moodustis, vaid me ise oleme üks osa sellest. Meie oma huvide kaitsmine sõltub sellest, kuidas me näeme üle-euroopalisi huvisid ja mõistame ka teiste liikmesriikide huvisid. Sedagi peame mõistma, et ka laienenud Euroopa on ikkagi kolm korda väiksem kui Hiina. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Eiki Berg! Kaheksa minutit.

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Kuulanud ära proua välisministri ja Riigikogu väliskomisjoni esimehe ettekanded Eesti välispoliitika hetkeseisust, samuti kuulanud saadikute küsimusi, mõõtes istungitesaalis valitsevat huvi ning meedia tähelepanu, tekkis mul mulje, mida tahaksin teiega jagada. Ilma pikema sissejuhatuseta võib öelda, et valitsev joon Eesti välispoliitikas on elitaarne ja ebasobiv rahvaalgatusteks, mis on halb uudis Keskerakonnale. Sest otsustajad tegelevad enamasti pikaajaliste kaalutlustega ja mitte lühiajalise poliitilise profiidi lõikamisega. Ja see on hea. Samuti tuleb tõdeda, et välispoliitika ei ole avalikkuse meelisobjekt, võrreldamatu saadikute kuluhüvitiste saagaga, mistõttu tänane meedia leigevõitu huvi pole üllatav. Eesti inimest ei huvita ju see, mis suunas areneb valitsustevaheline konverents, mida hakata peale lähinaabritega või kuidas lahendada transatlantilist vastuolu. Ilmselt tajuvad ka lugupeetud ajakirjanikud seda, et paljusid välispoliitilisi otsuseid langetatakse NATO peakorteris või et siseriiklik koordinatsioon on niigi keerukas, et sellest täit ülevaadet saada ja seda adekvaatselt kajastada. Ja see on pahasti. Sestap juhtubki nii, et Eesti välispoliitika kujundamisele langeb sageli ebademokraatlikkuse vari. Minu üldmulje võib olla petlik, kui ei tea, kes ja kuidas ikkagi teevad välispoliitikat. Siinkohal tasuks toonitada kahte asja. Esiteks. Meie välispoliitikat teevad selleks määratud poliitikud ja nende taga seisev bürokraatlik aparaat. Kindlasti on olemas ka need huvirühmad, kes aeg-ajalt sekkuvad suurde mängu. Küsimus ei ole mitte välispoliitika eksklusiivsuses, vaid protsessi hierarhilises ülesehituses, kus osalejatest mõnel on rohkem informatsiooni ja mõju asjade kulgu suunata. Halvimal juhul võib vaid nõustuda Ronald Reagani tõdemusega: "Selle valitsuse kõige kibedamaks teadmiseks on asjaolu, et kusagil allpool on püsistruktuur, mis hakkab vastu kõigele, mida sa teha üritad." Teiseks. Valitsus ei saa kunagi tegutseda vaakumis, mis tähendab, et välispoliitilised küsimused leiavad ühildamist Riigikogu ja avalikkuse ootustega. Ennekõike on see märk sellest, et demokraatlik süsteem julgustab osalust ja arvamuste erisust, samuti näide sellest, et Eesti poliitiline kultuur soosib pluralismi ning laiapõhjalisemaid välispoliitilisi diskussioone teiste tugistruktuuride ja avalikkusega. Siinkohal sooviks veel, et välispoliitika teostamisel tõuseks sisemine koordineeritus esiplaanile. Kui ülesanded jäävad ebamääraseks või esineb lahkarvamusi mõnedes küsimustes, siis osutub ka lõpptulemusele jõudmine küsitavaks. Head kolleegid! Täna räägitust võib üldmulje jääda ähmaseks, kui sisu ei avata või upub see sisepoliitikasse. Kus ja kui palju sõna võtta, on rohkem taktikaline küsimus. Strateegilises mõttes peaks meil olema oma arvamus ka kõige perifeersemates küsimustes. Mitte ainult Iraagi sõda, Afganistani ülesehitamine ja Põhja-Korea desarmeerimine ei ole teemad, millest meie liitlased kõnelda soovivad. Hea oleks omada seisukohta ka Küprose taasühendamise ja Zimbabwe demokratiseerimise osas, rääkimata Iisraeli karistusoperatsioonidest Süürias. Kahtlemata on paljudes sellistes küsimustes põhjust hoida madalat profiili, kuid see ei õigusta nende küsimuste vältimist. Sisepoliitikal on kahjuks kaalukas hääl Eesti otsuse mõjutamisel. Praegu kavandatav kaitsereformi sisepoliitiline ebaõnnestumine määrab tõenäoliselt meie tulevase koha NATO liikmesriikide hulgas. Võimalikud kaotused elavjõus Iraagi konfliktijärgse olukorra normaliseerimisel sillutavad jällegi teed opositsioonierakondadele ning võivad sundida valitsust varasemaid otsuseid ümber vaatama. Kõik need näited viitavad sellele, et välispoliitiline imperatiiv, milleks on riikluse tagamine ja rahvuslike huvide eest seismine, lasub õhkõrnal sisepoliitilisel pinnasel. Nii haavatavad me siis seestpoolt vaadatuna olemegi. Ning lõpetuseks. Üldmulje ei saagi paraneda, kui riik ei hakka rääkima välisareenil ühel häälel. See on tore, kui Eesti Vabariigi presidendil õnnestub pidada neljasilmavestlusi teiste maade presidentidega. Ei saa pahaks panna meie presidendi välispoliitilist aktiivsust. Kuid kui selle tulemusel sünnivad pressiteated, mis ei ole mõeldud selleks, et kajastada kohtumiste sisu, vaid tähtsustada presidendiinstitutsiooni välispoliitilisi tegemisi ilma Välisministeeriumi teadmiseta, siis on kusagil midagi paigast ära. Me ei ela paraku 19. sajandil, mil diplomaatidel oli täielik voli langetada iseseisvalt otsuseid, ja me ei ela ka sellises riigis, kus president käsib, poob ja laseb. Eriti teretulnud on väliskomisjoni tähelepanujuhtimine olukordades, kus välissuhtlemisseaduse üldisus jätab suure tõlgendamisvabaduse välisareenil toimetamiseks, samas kui hea tava ei ole ise üdini välja kujunenud. Välispoliitiliselt edukad saame me olla vaid siis, kui oleme need pisiasjad omavahel selgeks rääkinud. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Palun, kolleeg Andres Tarand!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vaadates asja opositsioonist ja ka natuke seda, mis on koalitsioonist ajakirjanduses avaldatud, jääb selline mulje, nagu oleks tegemist Tarbatu langemisega. Püsti on veel kolm torni ja sealt kostab hirmus sõjakära, valatakse alla tulist tõrva ja keeva vett. See ei tähenda küll mitte päris täpset analoogiat. Aga sakslased ründavad, selles mõttes on õige, Vjat_ko on hiljaks jäänud või praegu siis, õieti öelda, Inglise kuninga väed. Mis ma sellega tahan öelda, mille pärast ma olen siin natuke varemgi muretsenud: tegelikult ei ole Euroopa Liitu minek kellegi persooni äriprojekt, tegelikult on see ikkagi Eesti ühisüritus ja seda peaks kogu aeg silmas pidama. Nüüd noorkolleeg, noorpoliitik, kes saab stenogrammist teada, mis on metafoor. Mu jutt metsseast ei olnud ju nii ebarealistlik selles mõttes, et kinkida Belgia loomaaeda üks niisugune tore loom on täiesti realistlik. Belgia maastikul nad nimelt ringi ei kola nagu meil. Ja mis on siis analoogia Euroopa Parlamendiga? Euroopa Parlament töötab fraktsioonide kaupa ja vähem rahvuslikul printsiibil. Sellepärast peaks hoolitsema, et Eesti oleks esindatud tasakaalukalt kogu poliitilise spektriga ehk nii parema kui vasaku poolega. Selles oli vihje valimisseaduse parandamise vajadusele, et oleks terve organism seal, siis ta vastab Euroopa Parlamendi töökorraldusele. Aga pool siga tähendas ka seda, et sellel poolel on ainult liha hind. Seda ei saa loomaaeda panna, sest ta ei hari lapsi ega tee neile rõõmu. See tähendab, et europarlamenti minekut ei tohiks hinnata äriprojektina ja ärbelda maksusüsteemiga, vaid hoopis enam tuleb tähelepanu osutada sotsiaalküsimustele, millest kõneleb ka Euroopa Liidu täna avaldatud raport. Nüüd teine punkt. Katrin Saks nimetas siin teatavat visiooni puudust. Ma ei räägi praegu Euroopa Liidu mõõtmes, millest oli juba juttu, vaid räägime oma aiatagusest siin Eestis. See on Läänemere piirkond. Välisminister loetles kolme prioriteeti, need on kõik teiste riikide initsiatiivid, ei mingit juttu ühest võtmeküsimusest, millest on Eestis kirjutatud enne Teist maailmasõda ja kirjutatud ka pärast Teist maailmasõda ja eesti keeles. See on Läänemeremaade koostöö tähtsus Vene poliitikas, mitte mingit idapoliitikat me üksinda eriti õnnestunult, nagu teada, ajanud ei ole. Loomulikult me ajame seda ja ajame edasi, aga hoopis kaalukam on see Läänemeremaade koostöös. Sellest ma, pean tunnistama, mitte midagi ei kuulnud ja sellepärast ei tea, kas on Eesti idapoliitikas sihti või on tegemist lihtsalt konjunktuursete liigutustega ka edaspidi. Kolmas väikene märkus, millele osutas tähelepanu Tõnis Lukas, et - ministrit tsiteerides - me ei ole osanud planeerida ministeeriumidesse rahasummasid. Selle eest me saame kohe esimesed vitsad. Kas on nüüd, kallis koalitsioon, juba hilja? Saaks ju veel parandada asja, asi puhtalt teie kätes. Nii et see on nagu parandatav viga. Aga siiani tuleb mul alati meelde, kui ma kuulen niisuguseid kurtmisi tegemata töödest, et üks väga valesti tehtud töö oli mõni hea aasta tagasi haldusreform, mis torpedeeriti võimuniidikeste peoshoidmise nimel. Nüüd on meil ikka pooled vallad - umbes hinnates - sellised, kellel puudub Euroopa Liidu projektide kirjutamise võime. Nii et nähtavasti on, mida kahetseda takka järele järgmine aasta. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Peeter Kreitzberg!

Lugupeetud esimees! Austatud kolleegid! Meie senine välispoliitika muutub üha enam sisepoliitikaks. Meie teema on põhiliselt olnud see, kas Euroopa Liit ikka sobiks meile või mitte ja kui palju sealt kiirelt kasu on võimalik saada. Palju vähem armastame avalikult väidelda selle ümber, kas meie sobime Euroopa Liidule, kas oleme valmis õiglaseks konkurentsiks majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide tasakaalustatud parendamiseks, nii nagu näeb ette ka uus Euroopa Liidu põhiseaduslik leping. Usun, et mitmete kandidaatriikide eesmärk on teatud konkurentsieeliste saavutamine, mis on meie arengutaset arvestades mõnevõrra kindlasti õigustatud, kuid võib saada meile piduriks Euroopa abiprogrammide nautimisel tulevikus. Viimases Eesti kohta käivas Euroopa Liidu eduraportis selguvad meile kõige vastumeelsemad teemad, need on sotsiaalteemad. Meil on vastu võtmata seadused, mis reguleeriksid töölepingu, soolise võrdõiguslikkuse ja sotsiaaldialoogi küsimusi. Võime jätta otseste maksude minimaalmäärad riikidesiseseks otsustamiseks, kuid kahtlemata juhtis Rootsi peaminister Persson tähelepanu Eestit puudutavale ohule, mis on seotud mitmelt poolt mujaltki kõlanuga. Rootsi peaminister on öelnud, et liberaalne maksupoliitika on Eestile suur probleem. Ta ütles, et kaugemat tulevikku silmas pidades pole võimalik, et näiteks Rootsi ja Soome maksavad oma maksumaksjate raha euroliidu eelarvesse, et Eesti võiks hoida oma maksud madalal. Soome telekanal YLE 1 kuulutas Eesti ahneks väikeriigiks, kellel pole Põhjamaadega midagi ühist. Ühtede riikide olulised erinevused ka otseste maksude küsimuses hakkavad tasapisi määrama konkurentsitingimusi Euroopa Liidu sees ja vastumeelsus meie abistamiseks kindlasti võib kasvada. Kahjuks astub meie selle aasta eelarve tubli sammu selles suunas edasi. Eesti ja Suurbritannia on 25 riigi hulgas kõige enam kihistunud riigid ja seetõttu on mitmeid inimesi, kes kahtlustavad kahe peaministri ühisavaldust selles, et see sisaldab endas soovi säilitada seda positsiooni järgnevate aastate jooksul. Eesti ja Euroopa Liidu sotsiaalpoliitika võrdlus näitab, et Euroopa Liidu riikide valitsused kulutavad sotsiaalpoliitikale keskmiselt 30% sisemaisest kogutoodangust ja Eesti alla 20%. Meie sotsiaalkulud ühe elaniku kohta on keskmiselt kümme korda väiksemad kui Euroopa Liidus ja sama kehtib ka töötute ümberõppimise kohta. Samas on meie peaminister Soomes väljendanud midagi hoopis kummalist, kui me arvestame Eesti reaalset olukorda. Ta väitis, et praeguses olukorras on oluliseks konkurentsiteguriks madalad maksumäärad ja sotsiaaltagatiste parandamine on teisejärguline. Vastavalt Lissaboni protsessile tahaks siiski kuulda meie tööpuuduse vähendamise kavast, kutse- ja täiendusõppe arendamisest lähiaastatel. Mis maksab Lissaboni protsessi eesmärk tugevdada regionaalset kohesiooni Euroopa Liidus, kui me ei suuda selleks Eesti sees midagi ette võtta. Kas pole praegu oht, et Euroopa Liidu abirahade abil, mis püüavad vähendada regionaalset kihistumist Euroopa Liidu sees, me oma riigis hoopis suurendame seda? Loodan, et peaminister lükkab need kahtlused ümber, ja näitab, kuidas struktuurifondide rahad hakkavad teostama Eesti-sisest regionaalpoliitikat ega piirdu suuremate linnade ja maakondade keskustega. Üks tähtsamaid välispoliitilisi teemasid on praegu valitsustevaheline konverents. Rahvusriikide valitsused on avanud õige palju teemasid. Kõige tõsisema kahtluse alla on seatud otsustusprotseduurid Euroopa Liidus, nn passerelle. Seadusandlik nõukogu, Euroopa Komisjoni koosseis, kvalifitseeritud häälteenamusega otsustamise laiendamine - need on põhilised teemad, mille üle valitsustevaheline konverents üritab debateerida, püüdes sellega säilitada valitsustevahelise koostöö meetodit, mitte minna edasi, ja tugevdada ühenduse meetodit, mida püüdis tagada konvent. Kui konvent, kus olid esindatud samad valitsused, samad rahvusparlamendid, kelle hääl kõlab praegu valitsustevahelisel konverentsil, ja lisaks Euroopa Parlamendi saadikud, vaidles poolteist aastat ja jõudis kompromissile, siis selle kompromissi oluline vaidlustamine - mille oht, muide, on praegu päris suur - vaidlustab ka konvendi meetodi ja vähendab selle lõpptulemuse legitiimsust. Praegu tuleb kindlasti pöialt hoida selleks, et valitsustevaheline konverents lõpeks edukalt selle aasta numbri sees ja uus põhiseaduslik leping võetaks vastu ilma väga suurte muudatusteta. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Rein Lang!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Ma luban, et ma teen väga lühidalt. Ma sooviksin kindlasti avaldada tunnustust Eesti Välisministeeriumile tema tegevuse eest Eesti rahvuslike huvide kaitsmisel viimaste aastate jooksul, aga tunnustust ka kogu Eesti valitsusele tema tegutsemise eest käimasolevas Euroopa Liidu institutsionaalse reformi protsessis. Ma võin kinnitada Euroopa asjade komisjoni esimehena, et Eesti välispoliitikal on väga kõrge renomee ja meid võetakse rahvusvahelisel areenil väga tõsiselt. Seda tõestab ka Saksamaa suursaadiku Jürgen Dröge sõnavõtt läinud nädalal Eesti Päevalehes. Kuid lubage väljendada siin kahte muret. Esiteks. Võib täheldada, et Eesti ühiskond hakkab langema rahulolusse ja tukkuvasse olekusse. Arvatakse, et kui me oleme täna juba reaalselt Euroopa Liidus ja ka NATO-s, siis on tegu tehtud, aeg oleks asuda viljade maitsmisele. Aga see rahulolu on täiesti põhjendamatu. Meil seisab ees väga raske ja vaevarikas protsess, et muutuda täisväärtuslikeks liikmeteks nii NATO-s kui Euroopa Liidus, meil tuleb ümber mõtestada väga mitmeid arusaamu ja käitumismalle, seda muide ka siin Riigikogus. Me oleme väljendanud siitsamast oma tahet, et Eesti on ja jääks parlamentaarseks demokraatiaks. Aga et ta seda tõeliselt oleks, peame me tegema väga mitmeid muutusi, sealhulgas ka neid, mis on kirjas kodukorraseaduse muutmise seaduse eelnõus, mida oli mul au täna üle anda. Aga näiteks ka pisiasi, et meie parlamendisaal oma klassitoa tüüpi istumiskorraga on võrdlemisi võõras Euroopa parlamentaarsele traditsioonile, kus ollakse harjunud istuma hoopiski amfiteatris. Minu teine mure seondub esimesega. Me oleme eile ja täna näinud, et välispoliitilisse arutellu on murdnud sisse sisepoliitiline dimensioon ja seda mitte maailmavaatelisel tasandil, vaid sisepoliitilise mängu tasandil. Meis on kadunud hirmutunne ja see on käivitamas mõningates poliitikutes mängulusti, mida me välis- ja kaitseküsimustes pidasime alles hiljuti lubamatuks. Ma väga sooviksin, et minu hirmud oleksid põhjendamatud, et me säilitaksime selle poliitilise pragmatismi ja asjalikkuse, mis on olnud omane Eesti välis- ja kaitsepoliitikale alates eelmise sajandi 80. aastate lõpust. Tänan!

Aitäh! Palun, kolleeg Tunne Kelam! Kaheksa minutit.

Austatud proua juhataja! Lugupeetud rahvaesindajad! Ma tulen tagasi proua välisministri kõne viimase osa juurde, mida ainult Andres Tarand markeeris, nimelt Eesti kui Läänemeremaade Nõukogu praeguse eesistuja roll. Tegeldes Euroopa Liidu ja NATO-ga, me sageli kipume üle vaatama regionaalsest koostööst, mis hõlmab just kodanikuühiskonda. Sellest koostööst, mis Läänemeremaade ümber toimub ja mis hõlmab tuhandeid ja kümneid tuhandeid otsekontakte, hakkab kogu meie areng peale ja see moodustab selle arengu aluse. Ma usun, et Eesti kasutab oma välispoliitikas neid võimalusi, mida uudne olukord meile avab, selleks et just seda regionaalset koostööd meie naabritega võimalikult hästi ära kasutada. Eesti seisukohad Euroopa Liidu suhtes ja valitsustevahelisel konverentsil on Riigikogu poolt üldiselt toetust leidnud. Me püsime sellel seisukohal, et taotleme võrdseid õigusi. See seisukoht on kindel, kuid samal ajal me orienteerume positiivsele üldtulemusele. Eesti kindlasti ei ole väljapressija, kuid Eesti peab saatma sõnumi, et meist ei sõideta ka üle. Meie hoiak saab olla läbikaalutud, nõudlik, positiivne, mis taotleb oma panuse andmist. Eesti välispoliitika edasistel õnnestumistel on kaalukas osa parlamentaarsel kontrollil. Sellele eesmärgile on suunatud nii Euroopa asjade komisjoni kui ka väliskomisjoni osatähtsuse tõstmine. Me kindlasti toetame seda. Siin on veel väga palju õppida Soome parlamentaarsest kogemusest, samuti Taani kogemusest, kuidas just nimelt parlamentaarse kontrolli kaudu on suudetud Euroopa Liidu liikmeks oleku eeliseid kasutada, teha meie osalemine läbipaistvaks ja tõmmata sellesse kaasa võimalikult erinevad ühiskonnajõud. Kõneldes Eesti panusest Euroopa Liitu ja meie välispoliitikast, arvan, et me peame orienteeruma asjatundlikule kohanemisele probleemidega, kus me oskaksime võtta seisukohta ja saaksime anda oma panuse. See tähendab seisukohtade kujundamist ka teiste maailma regioonide suhtes, me ei tegele ainult Euroopa Liidu ja NATO-ga. Paratamatult, kui me tahame olla edukad ja kaasa rääkida, peab meil olema oma seisukoht ja tulevikunägemus islamimaailma suhtes, Aasia riikide suhtes jne. Ainult siis saame austusväärse ja arvestatava seisundi rahvusvahelises poliitikas. Kuid selle eelduseks on kindlasti ka sisepoliitiline töö. Teiste sõnadega, me peame saama üle oma haldusjäikusest ja saamatusest, ametkondadevahelistest barjääridest, mis takistavad sageli terviknägemuse kujundamist ja probleemide suhtes seisukoha võtmist. Kõigepealt Eesti võtmesõna Euroopa Liitu minnes võiks olla innovaatilisus, see tähendab võime ja valmisolek igal hetkel mõelda rutiiniväliselt ka teisiti - kas ei saaks teisiti? Kui me läheme kohanema ainult Euroopa Liidu kurikuulsa bürokraatia reeglitega, siis võime öelda, et oleme juba ette läbi kukkunud. Meie osa, arvestades meie demokraatia taastamise kogemusi, meie erilist tundlikkust nii kodanikuvabaduste kui kodanikuühiskonna arenemise suhtes, peab alati olema värskendav - kuidas saaks teisiti? Selleks on meil eriti oluline ka oma välispoliitika, Euroopa Liidu poliitika kujundamisel luua püsiühendus meie kodanikuühendustega, nendega pidevalt konsulteerida, arvamusi vahetada ja koos oma seisukohti kujundada. Selle tõttu, kui me võime üldiselt rahul olla tõsiasjaga, et me jõudsime Euroopa Liidu ja NATO lävele tänu sellele, et meil välispoliitilises suhtlemises valitses koosmeel ja ühtsus eri valitsuste vahel, siis on praegune ülesanne selgelt kujundada tugevamat koosmeelt just nimelt Eesti sisepoliitikas. Sest ainult sisepoliitiline koosmeel väga oluliste sotsiaalsete, majanduslike ja muude tundlike probleemide osas tagab meie välispoliitikale kindluse ja veenvuse. On selge, et seda küsimust ei ole me suutnud veel edukalt lahendada, vaatamata mitmetele tõsistele katsetustele. Kuid meil ei ole ka selgust, kas nende küsimuste lahendamisel me kindlasti järgime kõige demokraatlikumat ja avatumat teed. Koosmeele otsimisel on võimalik minna ka bürokraatliku ja jäiga administratiivse mudeli teed, mis ei oleks kõige parem lahendus. Isamaaliit kindlasti toetab välisministri seisukohti, kus ta nimetas Atlandi-ülese sideme tugevdamise vajadust. Väljendame muret, et välisministri vastustest selgus, et arusaam Atlandi-ülestest sidemetest pole nii kindel ega ühene kui kümmekond aastat tagasi ja et sama mõistet kasutatakse erineva tähendusega. Usun, et Eestil ja tema välispoliitikal on siin oma väga selge roll lähtuvalt meie ajaloolisest kogemusest, kuidas tasakaalustada Euroopa Liidu tulevast välis- ja julgeolekupoliitikat NATO üldise julgeolekupoliitikaga, mis seni on reaalselt suutnud maailmas tagada turvalisust. Kahtlemata kuulub meie julgeoleku ja turvalisuse juurde ka meie selge rahvusriigi põhimõtete eest seismine, sest Euroopa Liit on rahvusriikide ühendus ja meie eesmärk peab olema seda kindlasti tugevdada. Tänan teid tähelepanu eest!

Aitäh! Rohkem sõnavõtusoove ei ole. Proua minister, soovite? Aitäh! Lugupeetud kolleegid, arutelu on lõpetatud.

Lähme teise päevakorrapunkti juurde, Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni esitatud otsuse "Riigikogu otsuse "Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu teine lugemine. Palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme kolleeg Andres Tarandi!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Ma alustan vabandusega selle pärast, et tänu pikaldasele liikumisele Riigikogu koridorides jäin ma komisjoni poolt määratud õigel kuupäeval saali pisut hiljaks. Siin oli selline tempo, et kui jõudsin, oli juba hilja. See oleks pidanud toimuma 23. oktoobril. Siis tuli meil intensiivne valijatega kohtumise nädal, keegi ei saanud aega sellega tegelda, nagu teada. Nüüd otsustas väliskomisjon paluda eelnõu uuesti panna 4. novembri päevakorda. Otsuse projektis parandusettepanekuid ei tehtud. Ja meeldetuletuseks - kuna see on nii vana - selle sisu oli selles, et Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjonis asetati komisjoni liikmeks Toomas Hendrik Ilvese asemel Ivari Padar ja Ivari Padari asemel asendusliikmeks Katrin Saks. See oli üks Mõõdukate sisemine afäär ja keegi ei protestinud, selle eest aitäh. Aitäh ära kuulamast!

Aitäh! Palun, kas on küsimusi ettekandjale? Küsimusi ei ole. Kas on vaja avada läbirääkimisi? Sõnavõtusoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Kuna eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole, siis eelnõu teine lugemine on lõpetatud. Me võime panna selle otsuse eelnõu pärast teise lugemise lõpetamist lõpphääletusele. Panen hääletusele Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu (124 OE). Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Otsuse poolt on 41 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Otsus on vastu võetud.

Alustame Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine Maksuametis aset leidvate asjaolude väljaselgitamiseks" eelnõu esimest lugemist. Palun ettekandjaks Eesti Keskerakonna fraktsiooni aseesimehe kolleeg Ain Seppiku!

Lugupeetav juhataja! Lugupeetud kolleegid! Vastavalt Riigikogu kodukorra seaduse § 90 lõike 1 punktile 2 esitab Eesti Keskerakonna fraktsioon Riigikogus arutamiseks Riigikogu otsuse "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine Maksuametis aset leidvate asjaolude väljaselgitamiseks" eelnõu. Riigikogu kodukorra seaduse § 20 lõike 2 alusel moodustab Riigikogu uurimiskomisjoni Maksuametis aset leidvate asjaolude väljaselgitamiseks, määrates selle koosseisu poliitilise tasakaalustatuse põhimõttel, sealhulgas ka asendusliikme igale komisjoni liikmele. Samuti sätestatakse tema ülesanded ja tegevusest aruandmise kord, nagu näeb ette kodukorraseadus. Eesti Keskerakonna fraktsioon esitas eelnõu 6. augustil 2003 ja jääb selle eelnõu juurde. Viimastel aegadel ja ka praegu Maksuameti tegevuse ümber toimuv on nii avalikkusele kui opositsioonile jäänud ebaselgeks, mistõttu on meie arvates selguse ja tõe viivitamatuks väljaselgitamiseks vajalik moodustada uurimiskomisjon, teostamaks parlamentaarset järelevalvet maksunduses toimuva üle. Eeltoodust tulenevalt palun teid seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Kas on küsimusi? Palun, kolleeg Tarmo Leinatamm!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mulle jäi ka asi segaseks, te ei maininud oma ettekandes, missugused oleksid selle komisjoni ülesanded, vaid te vihjasite, et need ülesanded võtab komisjon ise endale vastavalt kehtivale korrale. Aga ma küsin teilt kui selle otsuse eelnõu esitajalt, missuguseid ülesandeid te sellel komisjonil eelkõige ikkagi näeksite?

Aitäh! Vastavalt kodukorraseaduse § 20 lõikele 1 moodustatakse sellised komisjonid avalikku huvi pakkuva sündmuse asjaolude uurimiseks. Ja nii see täpselt ongi. See on asjaolude uurimiseks, mis on seotud Maksuametis toimuvaga, nagu seletuskirjas on märgitud.

Palun, Tarmo Leinatamm, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui me viimase aja ajalehti loeme, siis avalikku huvi on esinenud väga mitme erineva asja vastu, mis on seotud just selle majaga ehk Riigikoguga. Kas te põhimõtteliselt peate ka võimalikuks moodustada Riigikogu komisjon, mis uuriks Riigikogu liikmete kuluhüvitiste tarvitamist ja kasutamist?

Kordan veel kord: vastavad komisjonid moodustatakse kodukorraseaduse järgi avalikkuse huvi pakkuva sündmuse asjaolude uurimiseks, kõikide sündmuste uurimiseks, mis pakuvad avalikku huvi. Nii näeb ette kodukorraseadus.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Aitäh! Hea ettekandja! Kas sa saad kinnitada sellist kuuldust, et ühe valitsuspartei fraktsiooni juhtkonda kuuluv isik on käinud tungivalt peale, et Keskerakonna fraktsioon selle eelnõu tagasi võtaks, et vältida niisugust avalikku ebamugava teema arutelu siin saalis. Kas see vastab tõele?

Aitäh küsijale! Ma ei tahaks kommenteerida seda, mis toimub Riigikogu kuluaarides.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ettekandjale! Ettekandeks on sõna põhiseaduskomisjoni liikmel kolleeg Avo Üprusel.

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigikogu põhiseaduskomisjon arutas otsuse eelnõu 106 20. oktoobril k.a. Selle päevakorrapunkti arutelule oli kutsutud Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindajana Harri Õunapuu. Otsuse eelnõu on seletuskirja kohaselt esitatud põhjusel, et Maksuameti ümber toimuv on jäänud väga paljudele ebaselgeks. Komisjonis arutati asjaolusid, kas rahandusministri võimaliku huvidekonflikti asjaolude selgitamine ja protsesside jälgimine Maksuameti ja Tolliameti ühendamisel väärib tingimata eri- või probleemkomisjoni moodustamist. Samuti väideldi teemal, kas otsuses on õige kasutada Tõnis Paltsi nime. Räägiti sellest, et kui taoline uurimiskomisjon tõepoolest luuakse, kas ta peaks uurima ka teisi poliitikuid ja nende poolt tehtavat. Evelyn Sepp märkis, et selle eelnõu puhul on tegemist ilmselge poliitilise korruptsiooni kahtlusega. See omakorda vallandas arutelu teemal, kas ei peaks sellisel juhul tegelema nimetatud probleemiga hoopis korruptsioonikomisjon. Siinkõneleja leidis, et tõepoolest oleks selle teema käsitlemine pigem korruptsioonivastase seaduse kohaldamise komisjoni pädevusala ja tegi seetõttu ettepaneku teha Riigikogule ettepanek eelnõu menetlusest välja arvata. Härra Lang viitas ka olulisele asjaolule, et kuna konflikt on jõudnud teatava lahenduseni, Maksuameti peadirektor on vabastatud ja on selle otsuse kohtusse edasi kaevanud ehk vaidlustanud, oleks komisjoni moodustamine surveavaldus kohtuvõimule ja tegi samuti ettepaneku eelnõu esimest lugemist mitte lõpetada. Korraldati konkureeriv hääletus. Evelyn Sepa ettepanek eelnõu menetleda ja esimene lugemine lõpetada sai 4 poolthäält, ja teine ettepanek, eelnõu tagasi lükata, sai 6 poolthäält. Seega otsustati teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta otsuse eelnõu 106 esimese lugemise arutelu Riigikogu 4. novembri istungi päevakorda ja ühtlasi teha Riigikogule ettepanek otsuse eelnõu tagasi lükata. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Küsimused. Palun, kolleeg Andres Tarand!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mälu järgi oli põhiseaduskomisjonis ka selline argument toodud, et antud juhul - kuigi kohtuasi on käimas - olid vastastikused süüdistused poliitilist laadi, neid paisati isegi ajalehtedesse. Üldiselt kohtud, niipalju kui veel siiamaani lootust on, neid ei käsitle. Tähendab, Maksuamet süüdistas isand Paltsi ja isand Palts Maksuametit mingis poliitilises represseerimises. See jääb nüüd igatahes teadmata - minule küll -, mis seal siis õieti oli, ja selle komisjoni kavatsetav vääramine ei lase ka selles selgust saada. Kuidas seda seletada saalile?

Tänan küsimuse eest! Ma arvan, et ka nendes süüdistustes, mida osapooled vastastikku üksteisele olid suunanud, annab osapoolte soovi korral lahenduse kohus.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, kolleeg Avo Üprus! Kas on vaja avada läbirääkimised? Palun, Keskerakonna fraktsiooni esindaja, kolleeg Ain Seppik!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma ei tee väga pikalt, et teid mitte kinni hoida. Asjaolud muidugi on muutunud, võrreldes sellega, kui 6. augustil see eelnõu menetlusse esitati. Nähtavasti esimese ja teise lugemise vaheajal eelnõu suunitlus ka muutub. Kuid opositsiooni seisukohalt pean ma vajalikuks märkida, et meie peame selle komisjoni moodustamist endiselt vajalikuks. Jah, probleem on tegelikult selles, et me kohati oma poliitilistes valikutes ja poliitika tegemises taandume parlamentaarsuse printsiibist ja parlament saab üllatusega teada, et plaanitakse sellist olulist muudatust nagu kahe maksuhalduri ehk Tolliameti ja Maksuameti liitmist. Kui need küsimused oleks enne läbi räägitud ka parlamendi tasandil, oleks täiesti selge, et sellise komisjoni järele ei oleks tekkinud vajadust. See oli meile üllatus. Opositsioon vajaks rohkem teavet, mis tegelikult toimub. Nagu näitab statistika, on oluliselt vähenenud või suurenenud nende isikute hulk, kes hilinevad käibemaksu tasumisega. See tendents on muret tekitav ja jälgitav selges statistikas. Meil ei ole vastuseid sellele, kui palju kavatsetakse inimesi koondada, mis saab nende ametite haldussuutlikkusest nendes tingimustes. Sest vaadake, Maksuamet on viimastel aastatel väga hästi tööle hakanud ja kahtlemata tähendab see seda, et selline tendents peaks jätkuma. Samal ajal me loeme riigieelarve seletuskirjast, et Tolliametist kavatsetakse koondada 106 inimest, Maksuametist teist nii palju ja meil on tõsine mure nende organite, nende ametite tulevases haldussuutlikkuses. Tõsi küll, viimasel ajal on mulle kinnitatud, et asi on läinud palju paremaks, maksud laekuvad hästi ja mingeid probleeme ei ole. Paraku lubage selles tõsiselt kahelda ja lubage teile ka öelda seda, et opositsioon peab endiselt vajalikuks seda küsimust tõsisemalt uurida. Ma ei tea, mida pidas silmas Tarmo Leinatamm, kui ta küsis, mida see komisjon ikka täpselt uurida tahab. Ma meelega ei maininud siin isikute nimesid ja arvan, et see võib-olla ei olegi kohane, kuid probleemi tuleb uurida ja seetõttu ma palun, nii nagu ka eelnõu ettekandmisel, seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Rohkem sõnavõtusoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Kuna juhtivkomisjon põhiseaduskomisjon on teinud eelnõu 106 tagasilükkamise ettepaneku, siis tuleb see läbi hääletada. Jah, palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub enne lõpphääletust 10 minutit vaheaega.

Palun! Palun ka kirjalikult! Istungi lõpp kell 13.00.