Austatud proua esimees! Head Riigikogu liikmed! Enne kui ma asun punkt punkti haaval arupärimisele vastama, üritan ma avada kahte teemat. Üks teema puudutab arupärimise sissejuhatuses kirjeldatud olukorda, seda, kas Eesti saavutused infotehnoloogia rakendamisel, e-riigi arendamisel on silmapaistvad või on tegelikult nii, et praegu ja võib-olla juba viimased paar-kolm aastat on Eesti riigis sellesse ilusasse silmapaistvusesse rohkem usutud, kui et see tegevus üldse nii silmapaistev oleks olnudki. Mina olen väga kriitiline ja pigem usun möödunud nädala (vist esmaspäevast) Postimeest, kus kirjutati suhteliselt hästi, et tegelikult oleme me juba mitu viimast aastat loorberitel puhkamas ja mootori pidev kruvimine on mingil hetkel vaikselt peatunud. Pean tõepoolest ministrina, kes vastutab IT arengu eest Eestis, väga oluliseks selle teemaga uuesti tegelema hakkamist ja selle teema selget tähtsustamist Eesti riigis. Teine teema, mida tahan enne konkreetsetele küsimustele vastamist käsitleda, on see, et arupärimises on päris mitmeid, et mitte öelda valesid, siis eksitusi. Mul on küll siiras palve, head Riigikogu liikmed, enne kui te teatud küsimusega avalikkuse ette lähete, küsige info edastajalt või info edasiandjalt, kas see, mida ta räägib, on ikka päris kindlasti õige. Kahjuks on arupärimises mitu väga lihtsat eksitust või täiesti selgelt Riigikogu liikmeid segadusse ajavat valeinformatsiooni. Aga proovin nüüd vastata esitatud küsimustele. Ei hakka küsimusi kordama, nagu ka eelmise arupärimise puhul. Esimene küsimus puudutab Reformierakonna vastutust. Küsimus on selles, miks kaotati riigieelarvest IT-kulude artikkel, mis ei võimalda justkui olukorda hinnata ja seetõttu ka IT arendusprotsesse koordineerida. Vastus on väga lihtne. Eraldi IT-kulude artikkel kadus ära riigieelarve baasseaduse vastuvõtmisega, mida Riigikogu menetles, kui mul õigesti meeles on, mitme valitsuskoalitsiooni ajal. See seadus muutis riigieelarves kohustuslikult lahtikirjutatavate ridade arvu tunduvalt väiksemaks, mis omakorda ei takista valitsusel sisemise töö korraldamiseks eri kulutusi lahti kirjutada. Julgen öelda, et selle konkreetse rea riigieelarvest kadumisega ei ole Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt võetud võimalust jätkuvalt koordineerida infotehnoloogiakulutusi. Siin on küsimus koordinatsioonis, mitte selles, kas rida on riigieelarves lahti kirjutatud ja kas see rida on meile kõigile nähtav. Küsimus on pigem selles, kas Eesti valitsusasutused suudavad koostööd teha, suudavad koordineeritult tegutseda, või aetakse väiklast ametkonnakeskset poliitikat ja koostööd teha ei suudeta. Mina, tunnistan ausalt, algaja ja noore ministrina usun, et see koostöövõimalus ja koordineerimine on olemas ning me ei pea arvestama halvema variandiga. See, et seda rahanumbrit ei ole mõnel eelarvereal konkreetselt näha, ei muuda minu arvates mitte midagi. Teine küsimus puudutas Riigihangete Keskuse ja Eesti Informaatikakeskuse liitmist. Siin on tegelikult oluline teada kogu protsessi ajastatust. Kõigepealt ütlen, et Informaatikakeskus otsustati liita Riigihangete Keskusega selle aasta märtsikuus ja see sai teoks 5. mail 2003. Oluline on teada ka seda, et Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuse uus juht, keda siin arupärimises vaikselt süüdistatakse mittekoordineeritud või mittekorrapärases tegevuses, asus tööle k.a 26. mail. Kõige olulisem on see, et kahe suhteliselt väikese, kuid väga olulise hallatava asutuse, Eesti Informaatikakeskuse ja Riigihangete Keskuse liitmine ning nende baasil ühe riigiasutuse, Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuse moodustamine oli lihtsalt jätkuks kahe ministeeriumi, Majandusministeeriumi ning Teede- ja Sideministeeriumi liitumise protsessile ning üheks väga konkreetseks näiteks selle kohta, et õnnestus optimeerida ka haldusala riigiasutusi nii, et kahe asutuse kokkupaneku tagajärjel õnnestub meil nüüd, pärast pikka protsessi saavutada teatud, kuidas öeldakse, ühisenergia ja efekt. Ümberkorraldusprotsessi alustas ja selle plaani esitas valitsusele, nagu ma juba ütlesin, eelmise valitsuse majandus- ja kommunikatsiooniminister. Tegu ei olnud mitte mehaanilise liitmise, vaid ka tegevuste optimeerimisega ning dubleerivate funktsioonide ühitamisega. Ühe olulise funktsioonina tegelesid mõlemad liidetavad asutused riigihangete korraldamisega. Toon väga selge näite. Uus juhtkond alustas tööle asudes organisatsiooni ja selle struktuuriga tutvumisest. Kui senini oli struktuuris ette nähtud 48 töökohta, millest kolm kuulusid direktsioonile (direktor ja kaks asedirektorit), seitse osakonnajuhatajatele ja kolm büroojuhatajatele, siis uues struktuuris on 42 töökohta, kuue võrra vähem, ei mingit direktsiooni enam, vaid üks direktor, kolm osakonnajuhatajat ja üks büroojuhataja. Nagu näha, oli eelmises struktuuris tegemist täieliku ülejuhtimise ja meie hinnangul lihtsalt ebaefektiivse organisatsiooniga. Uues struktuuris on panus tehtud eelkõige kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistidele ning uue struktuuri loomisel on peetud silmas RIA tegevuse peamisi eesmärke ehk riigi infosüsteemide koordineeritud arendamist ja haldamist. Kui rääkida koondamiskulutustest, siis uut struktuuri arvestades on täiesti selge, et need koondamiskulutused, mis mõne ametniku puhul olid päris suured, sest tegu oli kauaaegsete, staažikate riigiametnikega, teenitakse tagasi ühe eelarveaasta jooksul. Kui me räägime kokkuhoidlikust riigist, soovist saada head teenust ja selleks mitte liiga palju raha kulutada, siis see on üks väga konkreetne näide, kuidas me üritame seda teha. Tõepoolest, me unustasime ühe olulise asja, aga ma ütlen selle siin Riigikogu ees välja. Igasuguse struktuuri korrastamiseks, asutuse paremaks juhtimiseks ei kavatse ei mina ega loodetavasti ka mulle alluvad asutused mitte kunagi töötajate parteilist kuuluvust jälgida. Seetõttu palun ette vabandust, kuid mina ei teadnud, et kodanik Imre Siil kuulub mõnda erakonda või mõni teine inimene kuulub mõnda teise erakonda. Ma ei pea ka ministrile või riigiasutustes töötavatele inimestele kohustuslikuks, et nad peaksid oma tegevust planeerima selliselt, et mõne erakonna liiget mitte puutuda. Minu arvates ei peaks see, et keegi kuulub näiteks opositsioonierakonda, olema privileeg, mille tõttu inimest ei saa vajaduse korral kas lahti lasta või koondada. Kolmas küsimus sisaldab täiesti selget valet. Kuigi küsimuses väidetakse, et ministeeriumi poolt valitsusele antud seletuskiri sisaldab asjatundmatuid väiteid ning valesid, ei ole seda millegagi põhjendatud. Mina saan öelda, et väide, nagu minister Meelis Atonen "ei oleks pidanud vajalikuks kordagi kohtuda aastaid edukalt Eesti IT-valdkonna arengut korraldanud ning Eestit rahvusvaheliselt esindanud Imre Siiliga, isegi mitte tema palvel", ei vasta tõele. Kui härra Siil oleks pöördunud minu, minu nõunike, abi või sekretäri poole, oleks ta kindlasti minu jutule saanud. Mul on väga selge põhimõte (ma võin seda veel üle korrata, ma olen seda ajakirjanduses öelnud): kui minu alluvuses töötav inimene, minu ministeeriumi haldusalas töötav inimene, üldse Eesti Vabariigi kodanik, kellel on probleeme meie haldusalaga, või investor või välismaalane, kellel on probleeme Eesti vastava elualaga, pöördub meie ministeeriumisse, siis ta saab ministriga kokku, kui tegemist on teemaga, millega tõesti meie ministeerium peab tegelema. Kui Imre Siil rääkis omaette või lootis minuga kohtumist saavutada ei-tea-kellega kohtudes, siis on see tema probleem. Väite kohta, nagu ei oleks asutuse uus juht nelja kuu jooksul suutnud selgitada töötajatele ega avalikkusele oma sisulisi töö- ja arendusplaane, võib öelda, et kõigepealt, kui mul õigesti meeles on, vestles Epp Joab, kes on RIA uus juht, 16. septembril kõigi koondatavatega individuaalselt ja teatas neile vastavatest plaanidest. Kindlasti ma inimlikult mõistan, et see jutt ei ole kellelegi meeldiv, ma usun, et ka sellele, kes peab selle teatavaks tegema, ei ole see meeldiv. Aga selle vestluse toimumist ei saa eitada. 8. oktoobril toimus RIA kõiki töötajaid hõlmav koosolek, kus oli teemaks RIA tegevuse eesmärgid nii lühemaajalises kui ka pikemaajalises perspektiivis. Koos vaadati üle uus struktuur ning osakondade ülesanded. Samuti on RIA uus juht kogu struktuuri (tõsi, pean jälle tunnistama, et ilma nimedeta, sest me tõesti ei jaga Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis ametikohti nimedest lähtuvalt, vaid efektiivsusest lähtudes) minule tutvustanud. Koondamine oli minuga rahulikult läbi räägitud ja minu täieliku heakskiidu leidnud. Sellist olukorda, nagu küsijad kolmandas küsimuses kirjeldavad, ei peaks ma normaalseks. Aga nagu ma ütlesin, siin on teatud eksitusi sees. Järelikult, ma arvan, et me oleme proovinud käituda kõigiti objektiivselt. Ütlen veel kord: ma saan väga hästi aru, et kui inimesele teatatakse tema koondamisest, siis on see inimlikult traagiline. See ei ole kellelegi lihtne. Aga seetõttu ei maksa hakata teisi inimesi valesti süüdistama. Neljandas küsimuses väidetakse, et koondamine toimus viisil, mis tundub eriti küüniline, aga ka seadusvastane. Peab kohe ütlema, et uus struktuur jõustus 1. oktoobrist. Nagu ma ütlesin, 16. septembril, pärast ministrilt nõusoleku saamist, pärast määruse allkirjastamist vestles asutuse juht kõigi koondatavatega individuaalselt ja teatas neile koondamisest. Pärast seda informeeris ta kogu asutust, põhjendas koondamise vajalikkust ja rääkis asutuse juhtimisstruktuuri muutmise vajadusest, selleks et muuta juhtimine efektiivsemaks nii finantsilises kui ka organisatsioonilises mõttes. Võin veel kord öelda, et asedirektorite töötasudelt ja muudelt kuludelt tuleb aastas kokkuhoidu vähemalt miljon krooni. See on päris suur raha. Ütlesin, et selle rahaga teenime päris kiiresti tasa ka selle raha, mis kulub koondamistele. Meie andmetel on kogu koondamise protseduur läbi viidud seaduslikult, lähtudes kehtivatest tööseadustest. Tegelikult on see nii emotsionaalne teema, et ilmselt ei ole mõtet seda pikemalt käsitleda. Viies küsimus käsitleb Imre Siili välissuhtlust. Peab nentima, et Imre Siil ei esindanud välissuhtluses mitte oma persooni, vaid Eesti riiki ja Riigi Infosüsteemide Arenduskeskust. Imre Siil ei ole osalenud üheski rahvusvahelises tegevuses, kus tema isiku kaasamine või mittekaasamine oleks Eestile põhjustanud kriitilisi tagajärgi. Lõpuks veel kord kuues küsimus, aga ma tegelikult juba vastasin kõigile nendele punktidele, mis siin toodud on. Ütlen ainult üle, et siin on veel üks viga. Koondati kokku neli inimest, lisaks Imre Siilile ka Andres Kollist ning Riigihangete Keskuse töötajad Jaak Liivik ja Mare Võting. Karl Taklaja, keda on arupärimises nimetatud Isamaaliidu liikmeks ja kes võib-olla seda ka on, jätkab RIA direktori nõuniku ametikohal Euroopa Liidu struktuurifondide küsimustes. Aitäh!