Tere päevast, austatud Riigikogu! Lugupeetud valitsuskabineti liikmed! Alustame Riigikogu infotundi. Lugupeetud kolleegid, palun kohaloleku kontroll! Hetkel on kohal 16 Riigikogu liiget! Tiit Toomsalul on käsi püsti. Palun! Kas on protseduuriline küsimus?

Mul on protseduuriline küsimus. Austatud härra juhataja, mul on protseduuriline küsimus küsimuste esitamise järjekorra kohta. Nimelt sätestab Riigikogu kodukorra seaduse § 163 "Küsimuste esitamise järjekord" lõige 2, et küsimuste esitamise järjekorra koostamisel arvestab juhatus seda, et küsimusi saaksid esitada kõigi Riigikogus esindatud erakondade esindajad. Toomsalu küsimus on käesolevas nimekirjas ainuke Eestimaa Ühendatud Rahvapartei fraktsiooni küsimus ja see on paigutatud 15. kohale, mis meie praktika kohaselt ei anna võimalust küsimust esitada. Kas on mõeldav protestida 15. koht selles küsimuste esitamise järjekorras?

Tänan, Tiit Toomsalu! Nii nagu te väga hästi teate, koostab küsimustele vastamise järjekorra Riigikogu juhatus. Riigikogu juhatus ei analüüsi mitte ainult ühte infotundi, vaid on võtnud arvesse Tiit Toomsalu eriti aktiivset küsimuste esitamist ka eelnevatel infotundidel. Te olete olnud piisavalt palju eespool, nii et tänases infotunnis on see nii. Aga palun ärge raisake ise oma aega, sest teie küsimus võib ka jõuda täna päevakorda, see on ju 15. Arvo Sirendi, palun, käsi püsti!

Suur tänu! Mul on protseduuriline küsimus, et kas me võime üldse oma protseduuridega alustada, kui eile teatas TV 1, et valitsus on ära muutnud erastamisväärtpaberite kehtivuse aja, on muutnud ära seaduse. Tänane Postimees teatab, et valitsus on sunnitud ära muutma EVP-de kehtivuse aja. Kas Eestis on eriskummaline või eriolukord, et valitsus saab selliseid asju teha või käsitleb valitsus Riigikogu oma allettevõttena, kellele ta annab lihtsalt oma asjad äraotsustamiseks või kirjapanemiseks?

Aitäh, Arvo Sirendi! Ma saan aru, et see küsimus oleks võinud olla kohapeal registreeritud küsimus mõne päevakorras esitatud küsimuse juurde. Antud juhul me läheme edasi oma infotunniga. Niisiis, lugupeetud kolleegid, täna vastavad teie küsimustele põllumajandusminister Ivari Padar, teede- ja sideminister Toivo Jürgenson, välisminister Toomas Hendrik Ilves ja minister Toivo Asmer. Me alustame. Esimesena palun küsimus Jaanus Marrandilt härra põllumajandusministrile.

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud härra põllumajandusminister! Olukord piimasõja rindel on muutustega. Vahepeal tootja jaoks tõusnud piimahinnad on jälle sattunud töötleja tugeva surve alla. Töötlejate ilmse kartellileppe tõttu jääb jällegi lõppkokkuvõttes kaotajaks põllumees. On selge, et teist niisugust hinnakukkumist nagu eelmisel aastal tootja enam vastu ei pea. Tootmisvahendid on tihti panditud, võlgade likvideerimiseks kulub veel mitu aastat. Täna tähendab piimahind kaks krooni liitri eest sedasama mis mullune 1.50, sest tootmissisendite hinnad on oluliselt tõusnud. Võtame näiteks kas või kütusehinnad. Siit minu küsimus. Kas Põllumajandusministeeriumil on tulenevalt eelmise aasta kogemusest mingisugune põhimõtteline plaan ja võimalus mõjutada töötlejate kartellileppeid ja saavutada valitsuse käes olevate vahenditega piimahinna stabiliseerumine tootjale mõeldaval tasemel. Tänan!

Härra minister, palun!

Aitäh küsimuse eest! Härra esimees, lugupeetud Riigikogu liikmed! Vaieldamatult on kõik töötlevad ettevõtted ka piimasektoris huvitatud sellest, et saada toetust vajalike investeeringute tegemiseks ja nimelt SAPARD-i rahadest. SAPARD-i rahade kasutamise eelduseks on äriplaanid, mis tulevad tööstustelt selleks, et kasutada SAPARD-i rahasid. Nende äriplaanide hindamise aluseks on vaieldamatult kaks asja. Esiteks see, et ei tohi olla võlgnevust tootjate ees, ja teiseks peavad olema sõlmitud eellepingud tootjatega, millest äriplaani hindajad, SAPARD-i programmi koordineerivad ametnikud loevad välja, kust kohast pärineb äriplaanis ettenähtud tooraine. Ma arvan, et sellise süsteemi sisseviimine mingil määral korrigeerib suhtumist tootjatesse, ja ma loodan väga, et piimatootjad sellisel juhul ei kirjuta alla nii-öelda kergemeelsetele lepingutele, mis tegutsevad piimatootmise kahjuks. Tänan!

Tänan! Jaanus Marrandi, palun täpsustav küsimus!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Kindlasti oli mul meeldiv kuulda valitsuse ja ministeeriumi tegevusest seoses SAPARD-i programmiga, aga minu küsimus oli ikkagi natukene teistsugune ja sellele ma vastust ei saanud. See tähendab, kas valitsusel ja selle esindajal Põllumajandusministeeriumil ikkagi on eelnevast kogemusest mingisugune põhimõtteline plaan, et vältida seda praegust momenti, kus on sõlmitud sellised kartellilepped, ja on oodata uut nii-öelda tugevat hinna kukkumist põllumeeste jaoks, mis tähendab praktiliselt pankrotilainet, kui otse öelda?

Tänan küsimuse eest! Kartellikokkuleppe hindamisega peab vahetult tegelema Konkurentsiamet, see ei ole Põllumajandusministeeriumi pädevuses. Aga selge on see, et investeeringutoetuste saamine tulevikus ümbertöötlevale tööstusele on, nagu ma juba esile tõin, meie poolt väga selgelt seatud sõltuvusse tootjatega sõlmitud lepingutest. Nii et ma arvan, et see iseenesest on juba moment, mis peaks olukorda korrigeerima.

Tänan! Jaanus Marrandi, palun teine täpsustav küsimus!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Siinkohal on jällegi paslik meelde tuletada, et Euroopa Liitu astumisel taotleme piimatootmiskvooti 900 000 tonni. Samas on teada, et tootjaid eriti ei huvita see žongleerimine tulevikukvoodi numbritega. Tootja lähtub ikkagi reaalsest majandussituatsioonist ja see näitab, et piimatootmisega ei ole kasulik tegelda. Tegelikkuses jätkuvad praegu tendentsid karja vähendamisele. Seega ei paista ka kuskilt reaalselt seda 900 000 tonni. Seepärast on äärmiselt oluline piimaturu stabiliseerimine. Stabiliseerimist mõjutab piimatööstuste liigne arv. Kõik ei jää niikuinii ellu. Seega on kõigil mõttetu investeerida ja raha kulutada. Kas on mõeldav, et valitsuse eestvedamisel lühendatakse oluliselt tööstuste üleminekuperioodi kooskõlla viimiseks Euroopa Liidu nõuetega, ja karmistuvate tingimuste tõttu osa tööstusi suletakse? Teiselt poolt loob see ka võimalused piimatootmise stabiliseerumiseks.

Tänan küsimuse eest! Vaieldamatult võime praegu öelda, et piimatöötlevat tööstust on Eesti jaoks liiga palju. Ja selge on ka see, et üks osa sellest piimatöötlemisüksusest peab ennast sulgema, mille kaudu meie olukord korrastuks. Põllumajandus ei peaks kinni maksma töötleva tööstuse liigseid kulutusi. Paratamatult see sulgemine toimub ja toimub selle tõttu, et suur osa töötlevatest ettevõtetest lihtsalt ei vasta vajalikele veterinaar- ja toidukontrolli nõuetele.

Tänan! Jaanus Marrandi, kas ma tohin paluda viimast täpsustavat küsimust?

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Ma ikkagi kordan oma küsimuse üle. Kas on mõeldav, et üleminekuperioodi piimatööstustele lühendatakse ja seetõttu lihtsalt iseenesest osa tööstusi, mis ei ole selleks valmis, on sunnitud sulguma. Konkurents piimatööstuste vahel väheneb valitsuse aktiivse suhtumise tõttu. Ja see tuleks siis lõpuks nagu tootjale kasuks. Kas niisugune lähenemine on võimalik?

Tänan küsimuse eest! Arvan, et see on idee, mida tasuks kaaluda. Samas me oleme välja ütelnud oma seisukohad ja oma kuupäevad, kuna me reaalselt hakkame nõudma, et ettevõtted vastaksid sada protsenti vajalikele nõuetele. Aga mis puutub selle protsessi kiirendamisse, siis ma arvan, et me võime siin selles suhtes läbi rääkida.

Tänan! Küsimuse käsitlemine on lõpetatud. Kolleeg Liis Klaar, küsimus härra välisministrile.

Tänan, härra eesistuja! Lugupeetud härra minister! Minu küsimus käsitleb NATO liikmeks saamist ja on järgmine. Kuidas te kommenteeriksite Läti Vabariigi välisministri avaldust, milles öeldakse, et Leedu saamine NATO liikmeks enne Lätit ja Eestit võib viimased jätta nn halli tsooni, ning kuidas te üldse käsitlete Läti kriitikat Leedu suhtes ja nende nn liigset agarust NATO suunas?

Härra minister, palun!

Aitäh küsimuse eest! Ma võiksin öelda, esiteks, et läbi aastate on Läti kippunud rohkem kommenteerima oma naabrite välispoliitikat, kui meil on kombeks olnud. Meenutagem analoogseid kommentaare Eesti kohta aastal 1997, kui me liikusime kiiremini Euroopa Liidu suunas, ja siis oli just härra Berzinsilt kuulda analoogseid kommentaare, võib-olla hullemaidki. Aga kui minna selle asja juurde, siis olgem ausad, iga riik teeb, mis suudab, et saada NATO-sse või Euroopa Liitu, ja Leedu on viimase nelja aasta jooksul teinud rohkem, kui on teinud tema naabrid, tõstes vähemalt ametlikult kõrgemale oma kaitsekulutusi jne. Meie praeguse valitsuse tegevus on olnud just nimelt suunatud sellele, et seda tekkinud vahemaad natuke lühendada. Ma usun, et me oleme seda suhteliselt edukalt teinud. Aga üleüldse ma ütleksin, et selline arusaam, et keegi teeb asja liiga hästi ja ei tohiks edasi kippuda, ja see, kes teeb midagi hästi, peab jääma sinna toppama, kuni need, kes ei tee nii hästi, tulevad järele, ongi üks kõige nõrgemaid osi kogu selles nn Balti ühtsuses, sest me jääksime siis ootama, kuni need, kes on sealt tagant tulemas, jõuavad järele.

Tänan! Liis Klaar, palun täpsustav küsimus!

Aitäh! Ma olen aru saanud, et ühtne Balti kaitserajoon on see, mida tahetakse saada või leitakse, et väljastpoolt oleks õige. Kui nüüd Leedu marsib natuke ees ja Läti natuke pidurdub ja Eesti on kusagil seal keskel, kas me saame siis ühtselt seda asja ajada, kas on mingisugune võimalus?

Aitäh! Tõepoolest, saab küll. Nendes valdkondades, mis puudutavad ühtset kaitset, ma usun, me oleme piisavalt arenenud. Need valdkonnad, kus kõik kolm on maha jäänud või kus tuleb väga palju tööd teha, on seotud NATO standarditeni jõudmisega. Täpsustamaks natuke seda, mida ma ütlesin varem, juhin tähelepanu sellele, et Eesti on kaitsekulutuste osas tegelikult jõudnud Leedu tasemele, kuna Leedu väljakuulutatud kaitsekulutustest (1,4% eelarvest) aastal 1999 täitus eelarve ainult 75% ulatuses, mis tähendab, et praegu on Eesti ette jõudnud. Aga see, et keegi jõuab ettepoole ja peaks sattuma halli tsooni, kõlab võib-olla kenasti mujal, aga ei vasta tegelikkusele.

Tänan! Küsimuse käsitlemine on lõpetatud. Kolleeg Jaanus Männik, küsimus härra põllumajandusministrile.

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra põllumajandusminister! Konjunktuuriinstituudi statistilised kokkuvõtted tarbimise, sealhulgas toiduainete tarbimise kohta on tänuväärsed, aga kas teadlikult või teadmatusest krooniliselt eksitavad. Milles on küsimus? Ei ole kohanud väidet, justkui tarbitaks Eestis kodumaist kohvi, kuigi siinne Pauligi firma kohviube jahvatab, pakendab ja turustab. Küll aga teatab Konjunktuuriinstituut võidukalt, et sai ja vorst Eesti lettidel on sajaprotsendiliselt eestimaised. Seda tehakse nii televisioonis, raadios kui ajalehtedes, kusjuures eile-üleeile tegi seda proua Josing Konjunktuuriinstituudist televisioonis ning kommentaare esitas ka härra põllumajandusminister, panemata kahtluse alla väiteid saia ja vorsti eestimaisuse kohta. Siit küsimus. Kas Soome lihast vorst ning Rootsi, Saksa ja teiste riikide nisujahust sai on eestimaine või mitte? Kui need pole eestimaised, siis kas Põllumajandusministeeriumil on ülevaade, mitu protsenti on Eesti lettidel Eesti liha ja lihasaadusi, Eesti jahust leiba, saia ning teisi jahutooteid jne?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei hakka siin vaidlema sellega, mida Konjunktuuriinstituut on välja ütelnud. Selge, et siin saab olla kaks hinnangut Konjunktuuriinstituudi väljapakutule. Loomulikult võime pagaritoodete puhul eeldada, et ligi 100% on pagaritooted toodetud Eestis. Teine asi on see, millisest toorainest need on toodetud. Samamoodi võime lihatööstuste puhul eeldada, et eestlased eelistavad neid lihatooteid, mis on Eestimaal, Eesti ettevõtetes valmistatud, iseasi on see, millisest toorainest need on valmistatud. Kui me räägime kodumaiste toidukaupade kasutamist propageerivatest märkidest, mis on tänaseks välja töötatud, nagu "Tunnustatud Eesti maitse", "Eestis kasvatatud", "Eesti parim toiduaine", ökokaubamärk, "Head Eesti asjad" jne, siis võiks ütelda, et kõik see jääb tarbijale väga kaugeks selles kaupade ja märkide virvarris, tarbija ei leia üles seda, mis on valmistatud Eesti toorainest Eesti ettevõtetes. Siit tulenes ka minu ettepanek, millega praegu tegeldakse. Konkreetselt peab "Tunnustatud Eesti maitse" puhul olema üheks eelduseks see, et absoluutne enamus toorainest peab olema Eesti päritolu. Teiselt poolt tegeldakse veel sellega, ja selle jaoks on planeeritud ka rahad riigieelarves, et vaadata, kuidas korrigeerida neid märke, või kas lõpetada mõne märgi väljaandmine, et tarbijale oleks siiski arusaadav, mida ta tarbib.

Tänan, härra minister! Jaanus Männik, palun täpsustav küsimus!

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra minister! Te andsite mulle, pehmelt öeldes, põikleva vastuse. Ma küsin seetõttu uuesti, kas Soome lihast vorst Eesti letil on eestimaine toode või ei ole? Vastake mulle ei või jaa.

Tänan! Väga raske on siin vastata ei või jaa. Ma ütlen niimoodi, et Soome lihast valmistatud vorst Eesti lettidel ei puuduta Eesti põllumajandussektorit, sest see ei ole mingil juhul üks osa Eesti põllumajandusest.

Tänan! Jaanus Männik, palun teine täpsustav küsimus!

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra põllumajandusminister! Mul on väga kahju, et põllumajandusministrilgi on selline seisukoht. Minu seisukoht on risti vastupidine - Eesti toit Eesti letil on see, mis on toodetud Eesti põllumehe poolt, mille tooraine on toodetud Eesti põllumehe poolt ja valdavas osas. Kui lihatoode on Eesti põllumehe toodetud lihast, siis ta on eestimaine, kui ta sellest ei ole, siis ta kahtlemata seda ei ole. Kui teil on teistsugune arvamus, siis ma ei mõista teid, kuid ma siiski küsin. Kas põllumajandusminister võtaks oma südameasjaks teha Konjunktuuriinstituudile ja Eesti tarbijale selgeks, et eestimaine toit on see, mis on valmistatud Eesti põllumehe toodangust, ning juhendaks vastavaid uurimisi ja tooks selle statistika, n-ö põhjendatud statistika rahva ette?

Tänan! Ma arvan, et me vist ei mõistnud teineteist hästi. Ma ei pea Soome toorainest toodetud toiduaineid Eesti põllumajanduse lõppsaaduseks. Mis puudutab nii-öelda Konjunktuuriinstituudi korralekutsumist määratlustes, mida pidada Eesti toiduaineks, siis vaieldamatult võime me Konjunktuuriinstituudis sellel teemal vestelda.

Tänan! Jaanus Männik, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra minister! Te andsite mulle jällegi põikleva vastuse ja ma küsin veel kord, kas te nõustute Konjunktuuriinstituudi poolt pressis propageeritud väitega, et eestlane sööb 100% Eesti saia ja 100% Eesti vorsti. Kui te sellega ei nõustu, siis hoidke alt. (Naer saalis.)

Ju siis tuleb sellele asjale niimoodi läheneda, et tegemist on sajaprotsendiliselt Eestis registreeritud juriidiliste isikute toodanguga.

Tänan! Kas Janno Reiljan täpsustab?

Aitäh, härra esimees! Siin läks meeldiva diskussiooni käigus kaduma härra Männiku küsimus, kui suur osa Eestis tarbitavatest toiduainetest on Eesti päritoluga. Väga kummaline oli teie väide, et importtooraine ei puuduta Eesti põllumajandust. See puudutab seda otseselt ja on Eesti põllumajandustoodete turgu otseselt väga palju ära võtnud. Ma kordaksin nüüd Männiku küsimust. Kas teil on ülevaade, kui palju, mitu protsenti ühe, teise, kolmanda, neljanda toiduaine osas on juba importtoiduainete poolt üle võetud?

Tänan! Ma arvan, et te olete kuidagi valesti aru saanud sellest, mida ma tahtsin välja öelda. Ma ei ole mitte mingil juhul arvanud seda, et importtoodang ei puuduta Eesti põllumajandust. Importtoore ja selle sissevedu imporditoetuste abil puudutab otseselt põllumajandust ja see on kurnav Eesti põllumajandusele. Ma arvan, et te saate aru, mida ma mõtlen. Mis puudutab konkreetselt seda, millistes proportsioonides võib olla sissetulnud tooraine, siis siin ma võin eksida. Aga esialgsete hinnangute alusel räägime praegu toidutoorme puhul 25 protsendist ja sealiha puhul 50 protsendist.

Tänan! Küsimuse käsitlemine on lõpetatud. Kolleeg Laine Tarvis, küsimus härra teede- ja sideministrile.

Suur tänu! Lugupeetud minister! Mandri ja saarte vahelise praamiühenduse hindade kehtestamine käesoleval aastal traumeeris väga saarte elanikke ja ettevõtjaid ja see andis tunnistust Eesti saartepoliitika väga kehvast olukorrast või õigemini selle puudumisest. Ka andis see tunnistust sellest, et parvlaevaühendusele riigidotatsiooni jaotamise kord ei ole paigas, st küsimus, kas ühtlustada või mitte ühtlustada hinnad mandri ja saarte sõidukitele. Millist teenust, millise hinna ja kvaliteediga peab laevafirma riigidotatsiooni eest tagama ja paljud muud küsimused on vastuseta. Siit minu küsimus. Millal töötatakse välja mandri ja saarte vahelisele parvlaevaühendusele ettenähtud riigidotatsiooni kasutamise põhimõtted ja kontrollimehhanism selle üle?

Härra minister, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Sel aastal kehtestatud dotatsioon ja järelikult ka piletihinnamäärad tulenesid eeskätt riigieelarvest eraldatud vahenditest ja summaarne keskmine hinnatõus jäi alla 10%. Mis puudutab piletite ühtlustamist, siis piletite hinnad on nüüd tõepoolest ühtsed, küll aga kehtivad soodustused ainult Saaremaal, Hiiumaal ja Vormsi saarel registreeritud ettevõtjatele ja sõiduvahenditele. Praktikas näeb asi välja nii, et Saaremaal registreeritud ettevõtetele ja Saaremaal registreeritud autoomanikele, juhul kui nad kolm korda hooaja jooksul mandril käivad ehk kuus korda praami kasutavad, on ette nähtud soodustus 25%. Praktikas tähendab see seda, et eelmise aastaga võrreldes kallines piletihind saarlastele ja hiidlastele sõiduauto üleveol 6 krooni. Kui vaadata üldist tausta, siis ma arvan, et võrreldes kogu muu majanduskeskkonna olukorraga, see tulemus kõige hullem ei olegi. Aga teie küsimuse teises pooles, mis saab praamidotatsiooni poliitikast ülepea, on kaks märksõna. Ühelt poolt järkjärguliselt ellu rakendada maanteepikenduse põhimõte ja teiselt poolt käivitada konkurents nendel laevaliinidel opereerimisel. Lisaks peaksid soodustused jõudma nende vajajateni kohalike omavalitsuste, aga mitte piletihinna kaudu.

Tänan! Laine Tarvis, palun täpsustav küsimus!

Mul oli ka küsimus, millal see paberi peale pannakse. Just nimelt koalitsioonis vaieldi omavahel. Koalitsiooniparteide vahel ja sees olid risti vastupidised seisukohad. Saarte elanikud on teinud minule ülesandeks küsida, millal see paberi peale saab, et järgmisel aastal läheks ilma psühhotraumadeta.

Aitäh! Kui toimub mingisuguse raha jagamine, siis loomulikult kaasnevad sellega emotsioonid. Ma olen planeerinud selle aasta märtsi alguses kokku kutsuda, alguses kitsamas ringis, aga siis juba kaasates kõiki kohalikke omavalitsusi ja maakonnategelasi, ümarlaua, kus me arutame läbi dotatsioonipoliitika võimalikud edasised arengud ja muutmise võimalused. Aga selge on see, et igasugune tulemus tekitab alati emotsioone ja vaidlusi. Ma veel kord rõhutan: kui tegemist on mingisuguse finantsressursi jagamisega.

Tänan! Laine Tarvis täpsustab.

Suur tänu! Mul on veel selline küsimus. Ajakirjanduse andmeil te olete olnud väga rahul, et on toimumas kõige põhimõttelisem muudatus, st et uus praamide hinnakujunduspoliitika ei tee vahet saartel ja mandril registreeritud sõidukite vahel, ja et selline vahetegemine ei olevat tsiviliseeritud maailmas tavaks. Aga ma tean tsiviliseeritud maid, kus niisugune tava on. Nüüd mind huvitab, kas te ei arva, et saareline asend tekitab ebasoodsaid olusid, mis piiravad saarte majanduslikku ja sotsiaalset arengut, ja et neid ebasoodsaid olusid tuleb arvestada ja rakendada konkreetseid meetmeid nende alade kasuks, et neid õiglastel tingimustel paremini integreerida siseturgu?

Aitäh! Just täpselt, ka mina leian, et saarte areng vajab täiendavat toetust, võrreldes teiste äärealadega Eestis. Täiendavaid toetusi, mis tulenevad saarelisusest. Nii Saare- ja Hiiumaa kui teised väikesaared saavad riigieelarvest erinevaid kanaleid kaudu kokku üle 100 miljoni krooni. Ma leian, et see täiendav toetus on vajalik. Mis puudutab piletihindade ühtlustamist, siis see nn piletihindade ühtlustamise skeem on pandud paika ka saarte elanike huve arvestades. Saarte majandusele ja ka seal elavatele inimestele on kasulik, kui soodustusi saavad need, kes tihti käivad, nii ettevõtjad kui ka üksikisikud, kes tööülesannete tõttu, kes oma ettevõtluse, ütleme näiteks valmistoodangu või tooraine vedamiseks, ja see mõjutab töökohtade arvu saartel, ettevõtluskeskkonda ja lõppkokkuvõttes saartel elavate inimeste sissetulekuid. Sellesuunalist poliitikat me kavatseme jätkata. Mis puudutab veel erisoodustuste tegemist, siis ma veel kord rõhutan, et tulevikus ilmselt tuleks minna ikkagi seda teed, et erisoodustused peaksid olema kanaliseeritud kohalike omavalitsuste kaudu. Ma tean, et aastaid tagasi on selliseid katseid tehtud, seni on need ebaõnnestunud, aga võib-olla seekord õnnestub.

Tänan! Küsimuse käsitlemine on lõpetatud. Kolleeg Viive Rosenberg, küsimus härra põllumajandusministrile.

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Me teame, et Eesti teadus läbis või on läbimas reformi. Paiguti tundus meile, et see oli nagu maavärin, keegi ei teadnud, kus ja millal raputama hakkab. Tegelikult raputas see kõige rohkem põllumajandusteadust. Vähemalt selles osas on seda näha, et kui muu teaduskaader kokku vähenes ligi 20%, siis põllumajandusteadlaste hulgas oli vähenemine 40%. Viimase aasta jooksul on peaminister päris mitu korda rõhutanud, et just põllumajandusteadusse peab hakkama positiivselt suhtuma ja seda paremini arendama. Käesoleva aasta ressursid on jälle jagatud, öelge palun, kas teie arvates on midagi muutunud ja mis suhtes.

Aitäh! Ma ütleksin, et nii nagu on Eesti põllumajandusele koormav subsideeritud eksporditoetustega importtooraine, nii on kindlasti Eesti põllumajandusele koormav ka ilma kindla sihita suhteliselt ekslev Eesti põllumajandusteadus. Selleks et saada selgust meie põllumajandusteaduses ja põllumajandusteaduse tulevikus, oleme asunud välja töötama põllumajandusteaduse arengukava, millega meil on plaanis valmis saada selle aasta juunikuus. Mis puudutab põllumajandusteaduse finantseerimist, siis põllumajandusteaduse finantseerimises on aastate jooksul teatud roll olnud toetustel, mida on kureerinud Põllumajandusministeerium. Selle aasta toetuste puhul oleme teinud sellise valiku, et projekte, mis selgelt ja kindlasti vajavad edasiarendamist, oleme praegusel juhul aasta algusest ka finantseerinud, ja oleme jätnud teatud reservi põllumajandusprogramme puudutavate rahade osas. Nende reservide kallale läheme siis, kui me oleme juunikuuks, ma isegi loodan, et varem, saanud mingi pildi Eesti põllumajandusteadusest, Eesti põllumajandusteaduse vajadustest ja tema rollist Eesti põllumajanduses.

Tänan! Kas Viive Rosenberg täpsustab?

Aitäh vastuse eest! Aga mulle tundub, et Põllumajandusministeeriumis suhtutakse samuti, nagu suhtuvad teaduse reformi tegijad, et teadlane võib olla nagu jahukott, et tõstame ta mõneks aastaks nurka ja siis vaatame, kas teda vaja läheb. Kahjuks nii on juhtunud, sest teadusreform ei arvestanud ka sugugi ühte asja, nimelt seda, mida on vaja Eestile, vaid ikka seda, kas teadlastel on artikleid välismaal või kas on kriitilist massi jne. Põllumajandusministeeriumis on tõesti olemas teaduse osakond, võib-olla on selle nimi nüüd teaduse ja koolituse osakond, ja on veel järel viis teadusasutust. Öelge, palun, milline on praegu teie seisukoht nende teadusasutuste suhtes ja millised on konkreetselt need huvid, mis võiksid välja tulla teie pikast arupidamisest?

Tänan! Tegelikult puudutasite te oma küsimuses ühte olulist probleemi. See on see, et põllumajandusteadus ja põllumajandusteadlased ei tohi olla põhukoti rollis, mida tõstetakse ühest kohast teise. Üks aasta ühtepidi ja teine aasta teistpidi. Ma ütlen niimoodi, et mis puudutab praegu põllumajandusteaduse arengukava väljatöötamist, siis selle eesmärk ongi ära lõpetada selline põhukotimentaliteet, mille puhul teadustöö kvaliteet põhimõtteliselt kannatab selle tõttu, et ei ole kindlust, kuidas toimub finantseerimine järgnevatel aastatel. Meie eesmärk on arengukava kaudu endale selgeks teha, millised on need valdkonnad põllumajandusteaduses, mille puhul tuleb öelda, et me ei jätka nende toetamist riigieelarvest, ja millised on need valdkonnad, mida sellevõrra rohkem toetatakse.

Tänan! Viive Rosenberg, palun teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Ma tõesti ei saanud vastust oma küsimusele. Te olete küll nõus, et põhukott ei tohi olla, aga ega need kotid ei suuda olla ka praegu. Ma küsiksin teie käest veel järgmist. Needsamad viis teadusasutust on tõesti - ma ei tea, kas kõik, aga vähemalt osa - sellise põhukoti seisukorras. Kas te oskate täna täpselt öelda, mis nendest edasi saab?

Tänan küsimast! Vaieldamatult, seoses sellega, et me oleme alustanud põllumajandusteaduse arengukava läbivaatamist, vaatame läbi ja täpsustame ühtlasi ka põllumajanduse teadusasutuste rollid. Ja kui me näeme, et ühel, teisel või kolmandal teadusasutusel ei ole praeguses olukorras funktsioone, siis me ei leia ka, et neid peaks edasi finantseerima.

Tänan! Küsimuse käsitlemine on lõpetatud. Kolleeg Janno Reiljan, küsimus härra minister Toivo Asmerile.

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Eestis on välja kujunenud tohutu erinevus Tallinna ja teiste regioonide arengutaseme vahel. See iseloomustab tavaliselt kas banaanivabariike või totalitaarseid riike. Igal juhul mitte tsiviliseeritud riike. Valitsuskoalitsiooni esimeseks mureks võimule tulles oli maha tõmmata eelarvest üle poole miljardi investeeringuid, millest suurem osa oli ette nähtud rakendada väljaspool Tallinna. Välja jäeti võtmata umbes 300 miljonit krooni välislaenu, mis oli ette nähtud keskkonnaprojektides väljapoole Tallinna. 2000. aasta eelarves vähendati nii regioonidesse suunatavate investeeringute mahtu kui ka kapitalitoetuste, investeeringutoetuste mahtu. Minu küsimus on järgmine. Kas valitsuskoalitsioon kavatseb ka järgmise aasta eelarves jätkata regioonidesse suunatavate investeeringute vähendamise poliitikat, kas seda kavatsetakse teha kogu oma valitsemisperioodi jooksul ja milline koht on üldse investeeringutel arengus teie nägemuse järgi?

Austatud esimees, austatud Riigikogu liikmed! Mis puudutab Eesti regionaalset arengut või tänast seisu, kas me oleme banaanivabariik või mingi muu vabariik, siis see on tõesti pikaajalise töö tulemus või mittetegemise tulemus eri valitsuste poolt, ja tuletan ikkagi meelde, et praegu võimul olev valitsus ei ole veel aastatki ametis olnud. Mis puudutab tänast seisu, siis me oleme ju kindlasti seisukohal, et investeeringud peavad minema maakondadesse ja regionaalareng ehk siis regionaalse arengu tagamine on meil üks prioriteetidest, kui vaadata ka meie koalitsioonilepet. See tähendab, et investeeringud, mis maakondadesse suunatakse või on juba suunatud 2000. aastal, sinna ka lähevad. Küsimus on nende summade suuruses. Kui te küsite, et kas võrreldes möödunud aastaga need summad, mis olid ette nähtud, sel aastal vähenesid, siis võtame kõigepealt selle poole, et eelmise aasta eelarve oli ju üle paisutatud, sai tehtud säästueelarve, millest tulenevalt summad vähenesid. Me teame väga hästi, missugune oli 1999. aasta lõpu tulemus riigieelarves, nii et siin selles osas nii väga vaielda ei saagi ega ühele või teisele poolele ette heita. Suund on sellele, et regioonid peavad arenema, ja selleks ongi regionaalminister ametis, et leida need kõige vähem arenenud piirkonnad ja kõige raskemad piirkonnad ja olemasolev raha kõigepealt sinna suunata. Võin ka väita, et Euroopa Liidu rahadega on asi praegu käivitunud väga jõudsalt ja loodame sealt saada väga tõhusat rahalist tuge.

Tänan! Janno Reiljan täpsustab.

Härra minister, te vist ei saanud küsimusest aru. Seda, mis on 2000. aasta eelarves, näen ma juba isegi. Ma küsisin teilt 2001. aasta eelarve kohta. Me elame juba 2000. aastas, selle eelarve on olemas. Teie seletus 1999. aasta eelarvekärpe kohta oli, et see tehti põhiliselt investeeringute arvelt, sellepärast ma küsisingi teie käest, mis koht on teie nägemuses investeeringutel. Te rääkisite tõesti rasketesse piirkondadesse suunatavast rahast. Muide, seal on toetusi palju. Kuid ma küsin veel kord investeeringute kohta, investeeringute mahu kohta. Eelmise valitsuse perioodi jooksul nende mahtu järjest suurendati ja nüüd tehti 1999. aastal säästueelarvega, 2000. aasta eelarve vastuvõtmisega tohutu pööre teisele poole, vähendamise suunas. Ma küsin, kas järgmistel aastatel jätkub see just nimelt investeeringute osas? Euroopa Liidule ei ole mõtet suuri lootusi panna, sest SAPARD-i programm on teil ette valmistamata.

Aitäh, härra Reiljan! Ma sain väga hästi aru, mida te küsite, ja seda ei ole mõtet toonitada, et ma vist ei saanud aru. Kindlasti ma sain aru. Mis puudutab erinevaid investeeringuid, siis me teame tõesti kõik, kes siin saalis praegu on, millised on praeguse Eesti riigi prioriteedid ja kuhu see raha läheb. Kas SAPARD on praeguseks ette valmistatud hästi või mitte hästi, kas ISPA või PHARE programmid on ette valmistatud hästi või mitte hästi, see on omaette teema, kuid nende asjadega on tegeldud ja tegeldakse ka praegu väga tõsiselt. Euroopa Liidust raha kättesaamine on teatavasti suhteliselt keeruline protseduur, aga sealt on saadud ja saadakse edasi. Küll aga teame, et 2000. aastaks on rahasumma, mida me võime juba nimetatud eelstruktuuri fondidest saada, 1 miljard 90 miljonit, kui ma ei eksi, kõik kokku. Selline summa peaks olema. Kui palju me sealt kätte saame, see on omaette teema. Kui me investeeringuid veel eraldi toonitame, siis valitsuskoalitsioonil on selline siht ja suund, et investeeringute osa tuleb kindlasti suurendada, ja kui meie majanduslik olukord paraneb, mida me kindlasti loodame, siis me suuname oluliselt suuremaid summasid investeeringuteks piirkondadesse.

Tänan! Janno Reiljan, palun!

See on hea, kui te küsimusest aru saite, sellisel juhul ei saa mina aru, miks te küsimusele ei vasta. Ma küsingi veidike täpsemalt. Teie esitasite praegu täpselt sellise loogika, et enne kavatsete rikkaks saada ja siis investeeringuid suurendada. Mulle tundubki, et teil selline loogika on, sellepärast ma küsisingi, mis te arvate, milline roll on investeeringutel arengu kindlustamisel ehk just nimelt rikkaks saamise kindlustamisel. Kas tõepoolest on võimalik regioonides saada enne rikkaks ja siis suunata sinna investeeringuid või peab Tallinn, ma ei tea kas kaks või kolm korda või kümme korda, ma ei tea kui palju rikkamaks saama, et saaks suunata investeeringuid? Mida te sellega mõtlete, et enne seda, kui jõukus suureneb, me ei saa investeeringuid suurendada?

Aitäh, härra Reiljan! Mina küsiksin nüüd teie käest, et kui teie rahakotis raha ei ole, mida te siis poes välja annate? Kui riik rikkamaks ei saa, siis tähendab investeerida ju ka ei saa. Minu nägemust mööda on see küll väga loogiline situatsioon. Nagu ma ütlesin, me oleme veendunud, et olukord paraneb. Ja me leiame ka raha täiendavateks investeeringuteks. Olen tõesti seda meelt, et infrastruktuuri tagamine piirkonniti on eeldus, mis loob ettevõtluse. Ja selleks ongi need erinevad eelstruktuuri fondi rahad, mis tulevad Euroopast ja millega me praegu väga tõsiselt tegeleme. Nii et see ei pea olema ainult see raha, mis tuleb praegu Eesti riigi eelarvest. Kõik on ju üks ja seesama raha või üks ja seesama toetus, mis läheb piirkonniti, ainult jagame selle laiali nii, nagu meie prioriteedid on.

Tänan! Janno Reiljan, palun kolmas täpsustav küsimus!

Aitäh! Ma kõigepealt vastan härra ministri küsimusele. Nimelt, ärge ajage segi pudupoodi ja riiki. Riigil ongi arengu tagamiseks tarvis mõnikord laenu võtta, nii nagu näiteks ka väga suurel ettevõttel, korporatsioonil ja muul sellisel. Väikene pudupoeke võib-olla tõesti võib jooksvate sissetulekute baasil areneda. Kuid ma küsiksin nüüd numbrite kohta. Ma ei väitnudki vastu, et kõiki investeeringuid ei peaks kokku võtma. Niisiis, aastal 1999 investeeringute maht vähenes, aastal 2000 vähenes veel, võrreldes 1999. aastaga. Ma küsingi nüüd järgmist. Teie hinnang, palun! Te teete ju praegusel momendil järgmise aasta eelarve ettevalmistamise eeltöid. Teie hinnang, palun, 2001. aasta investeeringutele! Kas need kokku võttes siis suurenevad 1999. aastaga võrreldes või vähenevad?

Aitäh! Ma olen realistlik inimene, elan tänases päevas, tean tänast olukorda. Kui me paneme kokku 2001. aasta eelarvet, siis ma julgen küll täna lubada (ma loodan, et ma ei pea oma sõnu tagasi võtma), et investeeringute osatähtsus 2001. aastal kindlasti suureneb.

Tänan! Küsimuse käsitlemine on lõpetatud. Kolleeg Ivar Tallo, küsimus härra välisministrile!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud härra välisminister! Täna tuleb välja, et teile esitatakse vist rohkem julgeolekualaseid küsimusi. Te olite just äsja Münchenis, osalesite julgeolekukonverentsil ja seal räägiti palju Euroopa strateegilise kaitse initsiatiivist. Kas te jagaksite ka meiega natukene seal räägitut ja ütleksite, milline see on seoses Eestiga või kas sellel on mingit seost Eestiga?

Aitäh küsimuse eest! Euroopa kaitse- ja julgeolekuinitsiatiiv on viimastel aastatel tõusnud taas päevakorrale, kuna varem on räägitud, kas Euroopa suudab ise ennast kaitsta. Ja see idee on, ma pean ütlema, üsnagi algfaasis, sest põhiline debatt käib praegu USA ja Euroopa Liidu nende liikmesriikide vahel, kes tahavad just seda nn ESDI-d arendada, kuna nii USA kui mõned NATO riigid Euroopas kardavad, et see võiks nõrgestada NATO-t, et tekib paralleelstruktuur. Konverentsil, kus ma osalesin, oli põhiline vaidlus Euroopa ja USA esindajate vahel küsimustes, mis juhtub siis komandostruktuuriga ja mis juhtub siis nende kuue riigiga, kes kuuluvad NATO-sse, aga ei kuulu Euroopa Liitu. See on olnud väga tõsine probleem ja siin nähakse ühelt poolt suurt ohtu just NATO-le. Teiselt poolt on samal ajal, ütleme, USA suhteliselt raskes seisukorras, sest ta on kogu aeg öelnud, et Euroopa peaks ise rohkem tegema, kuna Euroopa riigid enamasti annavad protsentuaalselt tunduvalt vähem raha NATO-sse, kui annab USA. Nii et see on praegune debatt. Selle areng kestab ilmselt neli-viis aastat, kuni jõutakse lõppfaasi, sest eesmärk on luua 60 000-90 000-meheline sõjaväeüksus, mis koosneks Euroopa Liidu sõjaväelastest.

Aitäh! Ivar Tallo täpsustab.

Aitäh! Härra minister! Küsimus oli selle kohta, mida see kaitseinitsiatiiv võib tähendada Eestile. Kas Euroopa loob oma relvajõud, kas see mõjutab kuidagi Eesti arengustrateegiat, kui me oleme nüüd orienteeritud nii kiiresti NATO suunas?

Aitäh! Kuna nähakse ette, et enne kulub neli-viis aastat, kui see programm realiseerub, siis me eeldame, et selleks ajaks oleme ka liikmed. Sellest tuleneb meie kõrgendatud huvi selle vastu, et me osaleksime juba praegu selle initsiatiivi väljatöötamisel. Kui me jääksime sellest välja, siis satume äkki nelja aasta pärast sellisesse fait accompli olukorda, kus nemad on arendanud selle programmi välja ja meie ei ole osalenud. Teine osa selles, mis on praegu muret tekitav, on see, et selle reformi käigus, millega praegu tegeldakse, et viia seda ESDI-d ellu, on ka reformitud Lääne-Euroopa Liitu, kus parlamentaarses assamblees, nagu näiteks teie kolleeg härra Tammsaar väga hästi teab, on nüüd Eesti ja teised riigid, kes ei ole ei Euroopa Liidu ega NATO liikmed, sealt välja jäänud. See on suhteliselt murettekitav areng. Meile öeldakse, et seda parandatakse, nii et meie lootus on, et me saame tunduvalt rohkem osaleda Euroopa kaitse- ja julgeolekuinitsiatiivi väljatöötamisel kui siiamaani. Kuid see ei peaks eriti puudutama meie NATO-taotlusi, sest üldiselt need asjad, mida me vajame, et osaleda ühes ja osaleda teises, on tegelikult ikka üks ja seesama.

Tänan! Ivar Tallo, palun!

Aitäh, härra esimees! Nüüd küsimus natuke üldisemalt. Me tahame selle väljatöötamises rohkem osaleda. Kas see on Välisministeeriumile uuem töösuund või kuidas on kooperatsioon Kaitseministeeriumiga, kuidas siin tööjaotus saab olema, kuidas te seda näete?

Aitäh! Siiamaani on see ikka olnud põhiliselt Välisministeeriumi rida, kuna selline sõjaväeline planeerimine pole selle programmi raames just eriti arenenud. Siiamaani tegeleb sellega eeskätt Javier Solana ja see on rohkem välispoliitiline küsimus. Kui jõutakse nii kaugele, et hakatakse konkreetseid sõjalisi plaane tegema või arendama sõjaväeüksusi, siis kindlasti kandub see üle Kaitseministeeriumisse. Praegu ongi nii, et kuna selle idee jaoks puudub acquis või peatükk, siis me ei pea läbirääkimisi neil teemadel, sest nad isegi ei tea, millised on nende positsioonid. Nii et põhiliselt tegeleb sellega praegu Välisministeeriumi julgeolekupoliitika büroo ja meie suursaadik NATO-s ning tema saatkond seal. Eeldatavasti, kui asi jõuab kaugemale ja kui me oleme seal juba mõnda aega osalenud, siis kandub see töö üle ka Kaitseministeeriumile.

Tänan! Küsimuse käsitlemine on lõpetatud. Kolleeg Tiit Tammsaar, küsimus härra põllumajandusministrile.

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud härra põllumajandusminister Padar! Kõigepealt diskussiooni kohta minu pinginaabri Männikuga tahaksin öelda, et vaidlus keskendus sellele, kas vorst, mis koosneb ühest ööbikust ja ühest hobusest, on ööbikuvorst või hobusevorst. Ma saan aru, et härra Padar jäi seisukohale, et see on ööbikuvorst, ja härra Männik jäi seisukohale, et see on hobusevorst. Mina isiklikult arvan, et kui vorstis on ainult seakisa ja suits eestimaine, siis ta ikka Eesti vorst ei ole, ja ma usun, et ükskord ka Põllumajandusministeerium ja härra Padar jõuavad selleni. Aga küsiksin nüüd läbirääkimiste kohta Euroopa Liiduga. Härra peaminister on meile siin korduvalt rõhutanud ja ka ajakirjanduses teatanud, et kohe-kohe on Euroopa Liit kaotamas subsiidiume ja ekspordisubsiidiume Eestisse eksporditavatelt kaupadelt. Kas on mingeid konkreetseid liikumisi ja mingeid tulemusi sel teemal ka juba saavutatud? Muidu kaob Eesti põllumajandus veel kiiremini kui lumi Tartu maratoni suusaradadelt ja meil ei olegi varsti enam millestki rääkida.

Tänan küsimuse eest! Lähtudes just sellest, et ei tekiks spekulatsiooni, nagu teie siin ütlesite, et kohe-kohe on midagi tulemas, ei taha ka mina oluliselt kommenteerida läbirääkimiste käiku Euroopa Liidu ja Eesti vahel. Ma ütlen nii, et positsioonid on vastastikku esitatud. Me ise loodame ja informatsioon, mida me oleme saanud, kinnitab seda, et lähtudes esitatud positsioonidest, on täiesti võimalik, et 1. juuliks saavutame tulemused läbirääkimistel. Tulemuste järgi peaksid kaduma eksporditoetused sellistele artiklitele nagu sealiha, kanaliha, vorstid ja muud lihatooted, juust, kohupiim, kuivatatud munakollane, värsked õunad. Praegune läbirääkimiste käik ja informatsioon annavad alust arvata, et läbirääkimised kulgevad meile positiivses suunas.

Tänan! Tiit Tammsaar täpsustab.

Tänan! Küsiksin niimoodi, et kas on ka konkreetselt mingisuguseid kirjalikke positsioone selles osas? Esiteks, kas Eesti on kirjalikke positsioone esitanud, ja teiseks, kas Euroopa Liidu poolt on mingeid kirjalikke vastuseid olnud konkreetselt mingite dokumentide näol?

Tänan! Eesti on esitanud oma kirjalikud positsioonid. Nii lisa 1 kui lisa 2, see tähendab nii ekspordisubsiidiumide kaotamise kui ka kvootide laiendamise kohta. Viimastel andmetel on Euroopa Nõukogu määruse projekt, millega uued tingimused kehtestatakse, esitatud Euroopa Komisjoni sisesele kooskõlastusringile. Need on viimased, tänase kuupäeva andmed. Hinnanguliselt arvestatakse selle kooskõlastusringi läbimise ajaks umbes kolm nädalat. Pärast komisjonisisest heakskiitu esitatakse eelnõu nõukogule diskuteerimiseks ja heakskiitmiseks, mis peaks eeldama seda, et me saame lõpliku resultaadi teada hiljemalt 1. juuliks 2000.

Tänan! Kas Jaanus Männik täpsustab?

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra minister! Probleem nähtavasti selles ongi, et asi on alles projekti tasemel Euroopa Komisjonile esitamiseks. Järgmine samm on nõukogu tase, ma küsiksin selle perspektiivsuse kohta. Hiljuti oli Põllumajandusülikoolis maaelu konverents, kus osalesid parlamentide saadikud Rootsist, Soomest, Taanist. Ma esitasin neile kõigile sellesama küsimuse, et mis nemad arvavad, kas nende riigid nõustuvad niisuguse augu tekitamisega oma ekspordirežiimi, ja nad vaatasid meid umbes nii nagu kedagi, kes pole n-ö päris mõistuse juures, et mida te loodate, et niisugust asja nagu ei ole põhjust ega võimalik teha. Kuidas te seda kommenteeriksite?

Tänan küsimuse eest! Ma vastaksin selle peale, mis puudutab sõbraliku Euroopa Liidu parlamendisaadikute arvamusi, et ma ei kommenteeri. Ma ei tea, kust on pärit see informatsioon, millele nad apelleerivad. Minu enda informatsioon pärineb vestlustest nende riikide põllumajandusministritega ja ma ei saaks ütelda, et nendest vestlustest oleks välja tulnud n-ö negatiivne seisukoht nendes küsimustes. Igal juhul ma ütlen nii, et ärge väga kurvastage, kulla opositsioon, kui need läbirääkimised õnnestuvad.

Tänan! Küsimuse käsitlemine on lõpetatud. Kolleeg Elmar Truu, küsimus härra minister Toivo Asmerile.

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra regionaalminister Toivo Asmer! Valitsuskoalitsiooni kuuluvate erakondade poliitikud on viimasel ajal palju kirjutanud ja rääkinud haldusreformist. Paraku käsitletakse neis artiklites haldusreformi sageli kui lihtsalt valdade ja maakondade liitmise operatsiooni ehk teisisõnu piiride muutmist Eesti kaardil. Selline haldusreformi käsitlus on tekitanud üksjagu segadust ja ebakindlust tuleviku suhtes nende seas, keda see eelkõige puudutab, see on maaelanikkonnas. Seda eeskätt olukorras, kus tööpuudus kasvab. Olukord põllumajanduses ja majanduses tervikuna ei ole just eriti hea. Teil on kindlasti rohkem andmeid selle kohta. Kas te ütleksite, millist riigipoolsete kulutuste kokkuhoidu, halduskorralduse lihtsustumist ja haldusteenuste kättesaadavust toob haldusreform kaasa näiteks Kagu-Eestis?

Austatud esimees! Suur tänu küsijale! Haldusreformi teema on nii lai, et sellest ei räägi paari minuti jooksul suurt mitte midagi. Sellega tegelevad kõik erakonnad, kõik fraktsioonid ja eeskätt loomulikult haldusreformi komitee ja haldusreformi büroo eesotsas Väino Sarnetiga, kes loomulikult kaalub kõiki poolt- ja vastuväiteid ja ka teie mainitud kokkuhoiuteemat. Aluseks peab võtma kohe päris kindlasti teiste riikide poolt läbiviidud reformid, kas need on olnud edukad või mitte nii väga edukad, peab võtma arvesse nende vead, viskama need kõrvale jne. Kõige vähem edukas ehk negatiivne kogemus on Leedust, kus tehti ka suur reform, mis tegelikult jooksis rappa, kus hakkasid arenema ainult suured keskused ja tekkisid ääremaad. Kagu-Eestiga seonduvalt mina ei tooks seda probleemi üldse mitte esile, vaid see on kogu Eesti probleem ja lahendatakse üheaegselt. Kas maakondade liitmine toimub või mitte? Erinevaid variante, mitmeid erinevaid variante on õhus ja juba sel reedel toimub jälle koalitsiooni nõupidamine haldusreformi teemadel, nii et õige pea on loota ja oodata suuremaid ettepanekuid.

Suur tänu, härra minister! Austatud härrad ministrid, tänan teid vastamast Riigikogu liikmete küsimustele, meie infotund on lõppenud. Kolleeg Tiit Toomsalu.

Tänan, härra juhataja! Härra juhataja, tänase infotunni tulemused näitavad, et kuuest küsimusi ettevalmistanud fraktsioonist kaks, nimelt Reformierakonna fraktsioon ja Eestimaa Ühendatud Rahvapartei fraktsioon ei saanud sõna küsimiseks. Kas te peate seda vastavaks meie kodukorda sissekirjutatule?

Aitäh, Tiit Toomsalu! Pean küll.

Austatud Riigikogu! Alustame oma kolmapäevast täiskogu istungit. Kui kolleegidel on ettepanekuid seaduseelnõude ja arupärimiste üleandmiseks, palun registreeruda! Vabariigi Valitsuse esindaja täna seaduseelnõusid üle ei anna. Me alustame. Kolleeg Olev Raju, palun esimesena!

Lugupeetud Riigikogu! Mul on üle anda kaks asja. Kõigepealt enda nimel annan üle sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. See puudutab ühte pikemat aega üleval olnud küsimust. Nimelt me menetlesime siin mitu aastat sotsiaalmaksu, lähtudes ideoloogiast, et selle maksu maksmise kord peab panema inimesi, töövõtjaid huvituma võitlusest nn ümbrikupalkade vastu. Selle ideoloogia üks komponent oli, et sotsiaalmaksu ei saa maksta väiksemalt summalt kui miinimumpalk. Sellest ideoloogiast on praegu mitmesugustel põhjustel loobutud. Ma ei taha praegu vaielda selle üle, kas see ideoloogia oli hea või halb, aga kui on loobutud, siis tuleb loobuda täielikult. Aga on alles üks rudiment: füüsilisest isikust ettevõtja peab ka siis, kui ta tulu on null, ikkagi maksma sotsiaalmaksu miinimumpalgalt. Selle seaduseelnõu eesmärk on see rudiment kõrvaldada ja tekitada võrdne olukord füüsilisest isikust ettevõtja ja teiste töötegijate vahel.

Tänan!

Teiseks annan üle 12 Riigikogu liikme arupärimise härra riigikontrolör Partsile. Arupärimine on vastavuses Riigikogu kodukorra seaduse §-ga 158 ja puudutab Ringhäälingu nõukogu tegevust ja selle nõukogu tegevusest, vähemalt ebaseaduslikust vallandamisest tulenevat kahju ja selle võimaliku kompenseerimise mehhanismi.

Suur tänu, Olev Raju! Järgmisena kolleeg Mihhail Stalnuhhin.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Käesolevaga võtame algatajatena Riigikogu menetlusest tagasi seaduseelnõu 264, millele on alla kirjutanud Mihhail Stalnuhhin ja Toomas Varek. Teiseks, anname üle Eesti Vabariigi töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Käesolev eelnõu on initsieeritud Riigikogu Virumaa Ühenduse liikmete poolt, pakutavad töölepingu seaduse muutmise ettepanekud on valminud koostöös töötajaid esindavate organisatsioonidega. Need võimaldavad töösuhete õiglasemat reguleerimist ja töötajate efektiivsemat kaitset. Eelnõu algatavad Riigikogu liikmed Endel Paap, Raivo Paavo, Mihhail Stalnuhhin, Toomas Varek, Edgar Savisaar, Tõnu Kõiv, Urmas Laht, Viktor Andrejev ja Arvo Jaakson.

Tänan! Niisiis on seaduseelnõu 264 algatajate Mihhail Stalnuhhini ja Toomas Vareki poolt tagasi võetud. Järgmisena kolleeg Anti Liiv.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on soov esitada arupärimine härra haridusminister Lukasele. See teema on kurbkoomiline sellepärast, et seda on juba korduvalt arutatud ka siin saalis. Nimelt on tegu küsimusega, kust saavad Tartu Ülikooli noored arstid õppimiseks 10-12 laipa, mida nad ilmtingimata vajavad oma töös ja õpinguis. Kuni uue aastani, st lõppenud aastani loodeti, et küsimus on lõplikult korrektselt lahendatud. Nüüd selgub, et küsimus ei ole lahendatud, ja eile ütles härra sotsiaalminister televisioonis esinedes, et kogu selle segaduse on põhjustanud Tartu Ülikool. Minu arupärimise küsimus, mõte olekski, kes konkreetselt Tartu Ülikoolis sellise asja eest siis vastutab?

Tänan! Kolleeg Kalle Jürgenson.

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Vastavalt Riigikontrolli seaduse §-le 44 nimetab Riigikogu Riigikontrolli eelmise eelarveaasta majandustegevuse kontrollimiseks rahanduskomisjoni ettepanekul audiitori. Sellest johtuvalt annan rahanduskomisjoni nimel üle Riigikogu otsuse "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 1999. aasta majandustegevuse kontrollimiseks" eelnõu. Teiseks teen rahanduskomisjoni nimel ettepaneku arvata Riigikogu menetlusest välja Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse eelnõu 148, mille arutamine on käinud paralleelselt tänaseks vastuvõetud tulumaksuseadusega ja on hetkel oma aktuaalsuse kaotanud.

Suur tänu! Lugupeetud kolleegid! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kaks arupärimist, kaks seaduseelnõu ja ühe Riigikogu otsuse eelnõu. Nende suhtes võtab juhatus seisukoha vastavalt kodukorraseadusele. Kuna meil järgnevalt seisab ees hääletusprotseduur, siis, austatud Riigikogu, palun kohaloleku kontroll! Kohal on 76 Riigikogu liiget. Rahanduskomisjon on teinud ettepaneku arvata Riigikogu menetlusest välja Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse eelnõu nr 148. Kas algataja soovib sõna selgituseks? Olev Raju, palun!

Mul on väga kahju, et me oleme praegu niisuguse olukorra ees, nagu me oleme. Selle eelnõu esitas Keskerakonna fraktsioon 17. juunil ja tänaseni ei ole see eelnõu jõudnud Riigikogu saali esimesele lugemisele. Vaatamata sellele, et tähtajast on mitu kuud möödas, ei ole tähtaja pikendust palutud. See näitab lihtsalt teatud Riigikogu ringkondade, kel on hääletusmasinaline enamus, suhtumist Eestimaale väga vajalikesse eelnõudesse, sellesse, et me ükskord lõpetaksime sõitmise neljakandilise rattaga ja läheksime ümmarguse ratta juurde. Igas teises Euroopa riigis - ma ei julge vastutada praegu kahe riigi eest, need on Vatikan ja Liechtenstein -, on see asi põhimõtteliselt rakendatud, Eestis venitatakse sellega. Järjekordne katse seda välja arvata on tehtud. Mis siis ikka, kui hääletusmasin töötab, las ta töötab, leidub ka teisi võimalusi jõuda nii kaugele, et Eesti rahva enamiku toetust omav eelnõu leiaks lõpuks vastuvõtmist. Aitäh!

Tänan, Olev Raju! Kas teiste fraktsioonide esindajad soovivad sõna? Tiit Toomsalu, palun, Ühendatud Rahvapartei nimel!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eestimaa Ühendatud Rahvapartei nimel tahan väljendada arvamust, et Keskerakonna tulumaksuseaduse eelnõu ei ole kaotanud oma aktuaalsust ka täna, vaatamata sellele, et parlament on vastu võtnud saali paremas tiivas olevate fraktsioonide esitatud vastava sisuga eelnõu. Miks me oleme sellisel seisukohal? Põhjus on väga lihtne. Kui valitsuskoalitsiooni esitatud ja läbiviidud tulumaksuseaduse eelnõu vabastas ettevõtluse tulumaksust ja pani kogu maksukoormuse füüsilisest isikust maksumaksjatele, kodanikele, siis Keskerakonna tulumaksuseaduse eelnõu üheks prioriteediks on diferentseerida maksukoormust just nimelt füüsiliste isikute, maksumaksjate vahel. Seega nende kahe eelnõu ideoloogiad ei olegi nii väga kauged. Kuid Keskerakonna tulumaksuseaduse eelnõu teeks seda palju rahvalähedasemalt, aitaks kaasa sotsiaalse ebavõrdsuse leevendamisele Eestimaal, nii nagu vaja on, ja ka ühiskondliku rikkuse ümberjaotamisele nende vahel, kes on maksukohustuslased. Seetõttu ma avaldaksin arvamust, et Keskerakonna esitatud tulumaksuseaduse eelnõu menetlemine esimesel lugemisel oleks mõttekas, ja on võimalik leida selliseid lahendusi, mille kohaselt neid häid mõtteid, eelkõige progressiivse tulumaksu sisseviimist, käsitletaks selle eelnõu arutamise käigus ja võib olla viidaks sisse sellesse tulumaksuseadusesse, mis täna kehtib. Aitäh!

Tänan, Tiit Toomsalu! Jaanus Männik, palun, Rahvaliidu fraktsiooni nimel!

Aitäh, härra juhataja! Austatud kolleegid! Selle eelnõu puhul on tegemist väga olulise ja iga inimest huvitava küsimusega. See, et valitsuskoalitsioon on momendiks astunud sajaprotsendiliselt Reformierakonna rekke, ei tähenda, et probleemi ennast ei oleks ja probleemiga ei peaks tegelema. On ju ka Mõõdukate fraktsioon väljendanud arglikke seisukohti, et selle küsimusega tuleb tegelda, ja meie fraktsioon on täiesti veendunud, et varem või hiljem tuleb see printsiip rakendada niikuinii. Mingit põhjust ei ole seda praegu kõrvale heita. See, et koalitsioonile on olukord selle arutamiseks piinlik, on meile mõistetav. Tallinna suurettevõtetele kingitav miljard on piinlik akt. Ja selle kõrval vastupidist suunda arutada on raske nii psühholoogiliselt kui ka sisuliselt, aga meie fraktsiooni seisukoht on kindlasti selline, et progresseeruva tulumaksu küsimusega tuleb tegelda, seda tuleb arutada. Ka meie ei arva, et seal peaks olema viis astet, aga paar astet võiks seal olla ja seda enam, et tulumaksuvaba miinimumi suurendamise kaudu annab tulumaksu niisamuti progresseerida. Neid ideid tuleb kindlasti edasi arendada. See eelnõu annaks meile pinna, millelt olukorda analüüsida ja resultaati taotleda. Nii et me teeme kindlasti ettepaneku seda eelnõu mitte välja hääletada ja arutada küsimust edasi. Aitäh!

Tänan, Jaanus Männik! Järgmisena palun kolleeg Marju Lauristin Mõõdukate fraktsiooni nimel!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Armas härra Männik! Ma tahtsin lihtsalt Riigikogu liikmetele meelde tuletada, et me viibime praegu antud juhul siin seadusandlikus kogus ja mitte nii mõnelegi meist armsas akadeemilises keskkonnas. Tõepoolest, me arutame kindlasti edasi maksukorralduse probleeme, maksusüsteemi. Ideid on väga palju, kuid ma arvan, et seadusandja jaoks on tähtis see, et kui seadus on vastu võetud, siis tuleb tagada, et tulumaksusüsteem stabiliseerub. Me saame vaadata, kuidas see töötab, ja see on tähtis ka signaalina kõikidele Eesti riigi elanikele, ettevõtjatele jne. Kui jätta rippuma kehtiva seadusega vastuolus olev eelnõu, siis see ei anna tegelikult mitte mingit infot, vaid tekitab müra ühiskonnas. Ma arvan, et see on praegu tähtis. Muidugi jätkame arutelu, aga seminaridel, mitte siin saalis.

Tänan, Marju Lauristin! Lugupeetud kolleegid, selgitused on ära kuulatud. Asume hääletama. Austatud Riigikogu, panen hääletusele rahanduskomisjoni ettepaneku arvata täiskogu menetlusest välja Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse eelnõu nr 148. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Rahanduskomisjoni ettepaneku poolt on 49 Riigikogu liiget, vastu on 37, erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust ning seaduseelnõu 148 on täiskogu menetlusest välja langenud. Lugupeetud kolleegid, on ka veel teine ettepanek, mis nõuab hääletamist. Nimelt palub majanduskomisjon pikendada kindlustustegevuse seaduse eelnõu 215 esimese ja teise lugemise vahelist tähtaega kuni täiskogu käesoleva istungjärgu kümnenda töönädalani. Panen ka selle hääletamisele. Austatud Riigikogu, panen hääletusele majanduskomisjoni ettepaneku pikendada seaduseelnõu 215 esimese ja teise lugemise vahelist tähtaega täiskogu III istungjärgu kümnenda töönädalani. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Majanduskomisjoni ettepaneku poolt on 52 Riigikogu liiget, vastu on 7, erapooletuid on 20. Ettepanek leidis toetust ning seaduseelnõu 215 esimese ja teise lugemise vahelist tähtaega on pikendatud täiskogu III istungjärgu kümnenda töönädalani. Tänan!

Järgnevalt mõningad teated. Riigikogu juhatus edastas kolleeg Tõnu Kauba 8. veebruaril esitatud arupärimise majandusminister Mihkel Pärnojale. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud. Vabariigi Valitsuse 7. veebruaril algatatud kirikute ja koguduste seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on õiguskomisjon. Teiseks, valitsuse samal kuupäeval algatatud rahvusvahelise uute taimesortide kaitse konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on maaelukomisjon. Kolmandaks, valitsuse samal kuupäeval algatatud haldusõiguserikkumiste seadustiku ja kriminaalmenetluse koodeksi muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on õiguskomisjon. Neljandaks, valitsuse samal kuupäeval algatatud Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on kultuurikomisjon. Viiendaks, valitsuse samal kuupäeval algatatud soodustingimustel vanaduspensionide seaduse ja väljateenitud aastate pensione käsitlevate õigusaktide muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon. Kuuendaks, rahanduskomisjoni samal kuupäeval algatatud Riigikogu otsuse "Keskkonnakasutusest laekuva raha kasutamise seaduse alusel asutatud sihtasutuste nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu, mille juhtivkomisjoniks on nimetatud rahanduskomisjon. Seitsmendaks, Eestimaa Ühendatud Rahvapartei fraktsiooni samal kuupäeval algatatud keeleseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjoniks on määratud kultuurikomisjon. Kaheksandaks, Ühendatud Rahvapartei fraktsiooni samal kuupäeval algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjoniks on määratud põhiseaduskomisjon. Üheksandaks, õiguskomisjoni samal kuupäeval algatatud notariaadiseaduse § 9 ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 täiendamise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjoniks on määratud õiguskomisjon. Tänan!

Me jätkame oma tänases päevakorras esimesena eile tööaja lõppemise tõttu pooleli jäänud seaduseelnõu 246 aruteluga. Tegemist oli selle esimese lugemisega ja ettekandja oli meil Väino Linde. Aga kui me oleme lõpetanud selle päevakorrapunktiga, siis ma täpsustaksin tänast, kolmapäevast päevakorda. Väino Linde, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Võin jälle teie ees esineda ning jätkan sealt, kus eile pooleli jäi, nimelt sellest, et käesolev apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu kasvas välja kahesugustest faktoritest. Esiteks sellest, et senises Riigikohtu ja ringkonnakohtu praktikas olid mõningad probleemid, mis vajasid seadusandlikult täpsemat reguleerimist. Teine probleem oli see, et ilmnesid lahknevused just nimelt kohtuprotsessi tähtaegades, kriminaalkolleegiumi ja Riigikohtu teiste kolleegiumide tähtaegades. Muid väga erilisi täiendamisi ja muutmisi selles eelnõus ei ole. Ja nüüd asja juurde, mis tähendab seda, et vaataksime selle seaduseelnõu osaliselt üle, need muudatused, mis on siin olulisemad. Esimene on § 8 "Apellatsioonkaebuse või -protesti sisu ja lisad", kus on öeldud, millised andmed peavad olema protestis, kui tahetakse edasi kaevata. Nüüd on täiendus selle kohta, et apellant peab märkima ära, kas ta soovib osaleda sellel kohtuistungil või mitte. Paragrahvi 8 on täiendatud ka lõikega 3¹, mis tähendab seda, et kui apellant on ise kaitsja valinud, siis ta märgib selle ära. Kui ta valib endale ise kaitsja, siis ta peab ära märkima ka selle kaitsja aadressi, samuti telefoni- ja faksinumbri. Paragrahvi 10 pealkirja muutmine on tulnud ilmselt tõepoolest sellest, et seal oli varasem möödalask, nimelt § 10 pealkiri "Apellatsioonkaebuse või -protesti käiguta jätmine" ei ole selle paragrahvi õige pealkiri. Peaks olema just nimelt nii käiguta jätmine kui läbivaatamata jätmine. Üks selline muudatus, millele tahaksin tähelepanu juhtida on §-s 25, kus on täpsustatud menetlusosaliste osavõttu ringkonnakohtu istungist. See on ka varasemas praktikas tekitanud mitmesuguseid vaidlusi. Kindlasti on oluline ka § 28 uus tekst, mis näitab ära selle ringkonnakohtu otsuse kuulutamise, ja siin peab küll ütlema niiviisi, et seaduseelnõus on nende kohtuotsuste kuulutamise tähtaegu muudetud ja mindud nende tähtaegade pikendamise teed. Kas see on poliitiliselt õige või mitte, selles me peame teise lugemise käigus selguse saama. Kui praegu peab ringkonnakohus kuulutama oma otsuse resolutiivosa kohe, siis nüüd antakse talle selleks ka tähtaeg. Olulisemad muudatused, mida veel tahaks esile tuua, on selles, et ka Riigikohtusse pöördumisel esitatava kassatsioonkaebuse või -protesti vormistamisel on muudatusi. On nõutav, et see peaks olema just nimelt koostatud masina- või arvutikirjas. Oli pikk vaidlus, kas lubada käsikirjalisi avaldusi või mitte. Aga riigikohtunikud selgitasid, et Riigikohtusse pöördumine nõuab igal juhul asjatundja abi, ja nende soov, ettepanek oli küll, et seaduseelnõus oleks märgitud ära just nimelt vormistamine masina- või arvutikirjas. Teame, et Riigikohtusse pöördumisel läheb kassatsioonkaebus Riigikohtu loakogule ja kui praegu on Riigikohtu loakogul aega kümme päeva, et vaadata läbi see kohtuotsust käsitlev kaebus, siis nüüd on seaduseelnõus see tähtaeg muudetud kuni kaheks kuuks. Pean ütlema, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 349 alusel on see tähtaeg tsiviilkohtupidamise puhul lausa kolm kuud. Halduskohtumenetluse seadustiku järgi on samuti kaks kuud. Nii et need tähtajad on tulnud Riigikohtu kolleegiumite töö tähtsustamise ühtlustamisest. Seda seaduseelnõu arutati õiguskomisjonis 27. jaanuaril k.a ja valitsus toetas põhimõtteliselt seda seaduseelnõu. Õiguskomisjon otsustas teha ettepaneku lõpetada selle seaduseelnõu esimene lugemine ja muudatusettepanekute tähtajaks määrata 17. veebruar kell 12. Aitäh!

Suur tänu, Väino Linde! Kas kolleegidel on ettekandjale küsimusi? Näib, et ei ole. Austatud Riigikogu! Juhtivkomisjon, milleks on õiguskomisjon, on teinud ettepaneku seaduseelnõu 246 esimene lugemine lõpetada. Juhatusele teisi ettepanekuid laekunud ei ole. Seaduseelnõu on suunatud teisele lugemisele. Kordan veel kord üle muudatusettepanekute esitamise tähtaja, milleks on 17. veebruar kell 12, õiguskomisjoni. Sellega me oleme oma teisipäevase päevakorra ammendanud.

Nüüd, lugupeetud kolleegid, nagu lubasin, täpsustame tänast, kolmapäevast päevakorda. Päevakorra esimeses punktis on ettepanek anda kaasettekandeks sõna Teede- ja Sideministeeriumi sideosakonna juhatajale härra Edvard Saarmale. Teine täpsustus puudutab meie tänase päevakorra teist päevakorrapunkti, mille valitsus on palunud edasi lükata meie tänase päevakorra kuuendaks punktiks. Põhjuseks on see, et majandusminister ei viibi hetkel Tallinnas. Seega tuleks seaduseelnõu 127 arutelu pärast meie päevakorra viiendat punkti ja praegune päevakorra kuues punkt nihkuks seitsmendaks. Juhatus on selle ettepanekuga nõus. Edasi, päevakorra kolmas punkt on seaduseelnõu 260 teine lugemine. Siin teeb kaasettekande majanduskomisjoni liige kolleeg Peeter Olesk. Neljas ja viies päevakorrapunkt jäävad muutusteta. Kuuendas päevakorrapunktis, see on seaduseelnõu 127 teise lugemise jätkamine, on palutud kaasettekandeks sõna anda Patendiameti patendiosakonna juhatajale härra Raul Kartusele. Nüüd siis veel üks täpsustus, mis puudutab seaduseelnõu 259, mis on praeguseks teile väljajagatud päevakorras kaheksas punkt. Selle esimesel lugemisel on palutud kaasettekandeks sõna anda Majandusministeeriumi kaubandusosakonna peaspetsialistile Tuulikki Laessonile. Kaks viimast päevakorrapunkti on ilma muutusteta. Tänan!

Lugupeetud kolleegid! Lubage alustada meie tänast kolmapäevast päevakorda ning võtta arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud telekommunikatsiooniseaduse eelnõu. Me jätkame selle kolmandat lugemist ning ettekandeks palun kõnepulti teede- ja sideminister Toivo Jürgensoni.

Lugupeetud esimees! Austatud Riigikogu! Täna jätkame telekommunikatsiooniseaduse eelnõu kolmandat lugemist. Nagu te ka laudadele väljajagatud ettepanekutest näete, on muudatusettepanekute tabelisse kantud 20 muudatusettepanekut. Osa neist on esitanud Riigikogu fraktsioonid ja osa on formuleerinud majanduskomisjon. Esitatud muudatusettepanekutest on majanduskomisjonis ja ka valitsuse poolt toetust leidnud 14 ettepanekut. Need muudatusettepanekud on kõik täpsustavat ja teatud määral ka redigeerivat laadi ja on päris kindlasti muutnud seaduseelnõu veelgi konkreetsemaks ja paremini loetavamaks, kui see enne oli. Kolmanda lugemise katkestamine oli ajendatud just sellest, et niisugune keeruline tekst veel kord läbi vaadata, ja tunnustusena majanduskomisjoni ja spetsialistide tööle võib öelda seda, et otsest vastuolu ühegi Euroopa Liidu direktiiviga veelkordsel ülevaatamisel ei täheldatud. Eelmisel lugemisel esitas Riigikogu liige Koit Pikaro siin saalis küsimuse, mis on seotud telekommunikatsiooniteenuste andmete säilitamisega, mida ma siis lubasin täpsustada. Muudatusettepanekus nr 2 on see küsimus saanud vastuse. Arvame samuti, et vastavaid andmeid ei saa enne ühe aasta möödumist kustutada, samas sätestavad eelnõu §-d 36 ja 37 telekommunikatsiooniteenuse osutamisega seotud andmete kaitse ja jälitusametkonnale vastava teabe esitamise korra. Mis puutub muudatusettepanekutesse, mis komisjoni istungil ei leidnud toetust ja mida ka valitsus ei toeta - need on 4., 5., 6., 8., 9. ja 20. -, siis võib tinglikult öelda, et nendes ettepanekutes kasutatud mõtted ja üldine lähenemisviis leiavad teatud osas kajastamist muudes seaduseelnõu lõikudes. Kõik need ettepanekud puudutavad eelnõu § 42 ehk sidumise ja sidumisteenuse tasusid. Eelnõu § 42 sätestab, millest sidumise ja sidumisteenuse tasu koosneb ning kuidas need tasud arvutatakse. Samas sätestab eelnõu § 51 nõuded nendelesamadele sidumistasudele ja § 53 nõuded kuluarvutussüsteemile. Muudatusettepanek nr 12, mis on nüüd täiendavalt sisse toodud, annab väga konkreetse delegatsiooni sidumisteenuse tasude arvestamise metoodikale. Laias laastus tähendab see metoodika seda, et mis puudutab tasukomponente ja nende tasukomponentide sidumist tehtud kulutustega, siis seaduseelnõus on välistatud niisuguste kulutuste arvestamine, mis on tehtud enne, ja arvesse võetakse tulevikus tehtavad kulutused. Oleks eksitav vastavalt neile parandusettepanekutele, mis toetust ei leidnud, tuua seadusesse tasukomponendid, mida sidumisteenuse tasu võib ja mida ei või sisaldada, kusjuures nimetatud ettepanekutes esitatud loetelu ei ole kaugeltki piisav. Me ei saa nõustuda ka sellega, et nii väikese riigi jaoks, nagu seda on Eesti, seatakse täiendavad tasude erisused 200 kilomeetrist kaugemal olevatele piirkondadele. Rõhutan veel kord, kogu selle valdkonna tasude arvestamise metoodika on väga keeruline ja spetsiifiline nii erinevatele telekommunikatsiooniteenustele kui ka -võrkudele. Neid metoodikaid siin seaduses lahti kirjutada oleks praktiliselt võimatu. Teatavasti on tulenevalt käesolevast seaduseelnõust vaja välja töötada 8 valitsuse ja 34 teede- ja sideministri määrust ning üks kaitseministri ja üks sotsiaalministri määrus. Ei saa nõustuda ka muudatusettepanekutes nr 8 ja nr 20 esitatuga, et Sideamet hakkab kehtestama mingeid tasude piirmäärasid. Kogu seaduseelnõu ideoloogia on üles ehitatud seadusega sätestatud teenuste tasude kehtestamisele, mis baseerub kulu põhisusel, ja sellele põhinevale metoodikale ning piirmäärade kehtestamine avaks võimaluse suhteliselt suurele ametnike suvale, avaks võimaluse ka lõpututeks vaidlusteks ja on tegelikult hoopis teise vaatenurga alt lähenemine kogu sellele probleemile. Pärast muudatusettepanekute läbihääletamist valitsus toetab eelnõu vastuvõtmist tänasel istungil. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Kas Riigikogu liikmetel on ettekandjale küsimusi? Härra minister, ekraan on tühi. Kas valitsus loobub kaasettekandest? Tänan! Riigikogu-poolseks kaasettekandeks palun kõnepulti majanduskomisjoni liikme Kalev Kuke.

Suur aitäh! Head kolleegid, täna teen ma lühidalt ja loen ette majanduskomisjoni istungi otsuse, mis puudutab käesolevalt menetletavat eelnõu. Majanduskomisjon otsustas saata Vabariigi Valitsuse esitatud telekommunikatsiooniseaduse eelnõu Riigikogu täiskogule kolmanda lugemise jätkamiseks 9. veebruaril koos muudatusettepanekute loeteluga. Teiseks teeb majanduskomisjon ettepaneku panna seaduseelnõu lõpphääletusele pärast muudatusettepanekute hääletamist ning eelnõu seadusena vastu võtta. Aitäh!

Tänan! Küsimusi ei näi olevat. Päevakorraküsimuses on võimalik avada läbirääkimised. On tegemist kolmanda lugemisega. Kõneks on õigus fraktsioonide ja komisjonide volitatud esindajatel. Ekraan on tühi. Tundub, et keegi ei soovi läbirääkimisi avada. Lugupeetud kolleegid, alustame laekunud muudatusettepanekute läbivaatamist ning ma palun Kalev Kuke tagasi kõnepulti. Me alustame. Esimene muudatusettepanek, kolmelt fraktsioonilt, eelnõu algataja toetab, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Olev Raju, palun!

Palun hääletada.

Tänan! Komisjon, palun!

Komisjoni hääletustulemused: 7 poolt, ei ühtegi vastu, 1 erapooletu.

Tänan! Tiit Sinissaar, käsi püsti, palun!

Aitäh, härra esimees! Isamaaliidu fraktsioon palub enne hääletamist viis minutit vaheaega.

Viis minutit vaheaega Isamaaliidu fraktsiooni palvel. Palun ka kirjalikult. Vaheaeg lõpeb kell 14.44. V a h e a e g

Kell on 14.44, Isamaaliidu fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Me alustame muudatusettepaneku nr 1 hääletamist. Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1.Hääletustulemused Selle ettepaneku poolt on 57 Riigikogu liiget, vastu on 1, erapooletuid on 6. Ettepanek leidis toetust. Lugupeetud kolleegid, palun korraks tähelepanu! Isamaaliidu, Reformierakonna ja Mõõdukate fraktsioon võtavad tagasi muudatusettepanekud nr 4, 5, 6, 8, 9 ja 20. Teine muudatusettepanek on juhtivkomisjonilt, eelnõu algataja toetab, nii nagu ka kolmandat. Neljanda muudatusettepaneku on autorid tagasi võtnud, samuti viienda ja kuuenda. Seitsmes muudatusettepanek, Isamaaliidu, Reformierakonna ja Mõõdukate fraktsioonilt, on täielikult arvestatud. Kaheksanda muudatusettepaneku on algatajad tagasi võtnud, samuti üheksanda. Kümnes muudatusettepanek, kolmelt fraktsioonilt, on arvestatud täielikult. Olev Raju, palun!

Palun hääletada.

Kümnendat muudatusettepanekut? Tänan! Komisjon, palun!

Hääletustulemused komisjonis: 6 poolt, 2 vastu, 1 erapooletu.

Tänan! Austatud Riigikogu, panen hääletusele kümnenda muudatusettepaneku.Hääletustulemused Selle ettepaneku poolt on 61 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, 6 on erapooletud. Ettepanek leidis toetust. Järgmine, 11. muudatusettepanek, kolmelt fraktsioonilt, on täielikult arvestatud, nii nagu ka 12. ja 13. 14. muudatusettepanek on juhtivkomisjonilt, eelnõu algataja toetab. 15. muudatusettepanek, kolmelt fraktsioonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult, nii nagu 16., 17. ja 18. 19. muudatusettepanek on juhtivkomisjonilt, eelnõu algataja toetab. Ja viimase, 20., on algatajad tagasi võtnud. Tänan! Seega on täiskogu läbi vaadanud kõik laekunud muudatusettepanekud ja enne lõpphääletust on võimalus lõppsõnaks. Fraktsioonide esindajad? Keegi ei soovi, ekraan on tühi. Alustame lõpphääletust. Kas võime alustada? Austatud Riigikogu! Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud telekommunikatsiooniseaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Telekommunikatsiooniseaduse vastuvõtmise poolt on 61 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, 6 on erapooletud. Telekommunikatsiooniseadus on vastu võetud. Tänan!

Austatud Riigikogu! Kooskõlas päevakorra täpsustusega võtame järgnevalt arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud digitaalallkirja seaduse eelnõu. Jätkame selle teist lugemist ning ettekandeks palun Riigikogu kõnepulti teede- ja sideminister Toivo Jürgensoni.

Austatud esimees, lugupeetud Riigikogu! Digitaalallkirja seaduse eelnõu on menetluse käigus teinud läbi teatud küpsemise faasi. Paljud kohad eelnõus on saanud komisjoni abiga arusaadavama vormi. Sellegipoolest on eelnõu väga spetsiifilise terminoloogiaga. Püüdsime koos komisjoniga küll leida paremaid vasteid võõrkeelsetele terminitele, kuid meie ühise otsuse kohaselt see käesolevas seaduses eksitaks ja teeks seaduse mõistmise keerukamaks. Teine oluline moment, mis komisjonis palju diskussiooni tekitas, on elektroonilise allkirja direktiivi vastuvõtmine eelmise aasta lõpus Euroopa Liidus. Nimetatud direktiiv loob elektroonilise allkirja kasutamiseks väga liberaalsed tingimused. Kõik võivad teenust osutada, lihtne on teenuseosutajate registreerimine, lihtne on kasutajaks saamine, kasutajatel varjunimede kasutamise võimalus jne. Need sobivad hästi seal, kus ärikultuur on kõrge ja välja kujunenud, seal, kus usaldust üldjuhul kurjalt ei kasutata ja kus usalduse kurjalt ärakasutajal on edasine tegutsemine välistatud. Enamus Euroopa Liidu liikmesriike on teinud oma vastavad seadused tegelikult karmimad ehk siis konservatiivsemad. Meie käesolev eelnõu on teiega ühiselt otsustatuna samuti konservatiivsem ja rangem. Kehtestatakse turvalisuse tagamise süsteem ja vastavalt ühiskonna arengule lihtsustame digitaalallkirja rakendamise mehhanismi järk-järgult. Praeguste muudatustega on parandatud eelnõu loogilist ülesehitust ja eksitavaid või valesti tõlgendatavaid kohti ning tehtud redaktsioonilisi parandusi. Lisatud on olulised täiendused järelevalve teostamiseks ja sanktsioonide kehtestamiseks seaduse rikkumisel. Loodan, et veel veebruarikuu jooksul õnnestub meil see seaduseelnõu siin Riigikogus ka lõplikult vastu võtta. Aitäh!

Tänan, härra minister! Riigikogu liikmetel on teile küsimusi. Olev Raju, palun esimesena!

Aitäh! Minu küsimus on ajendatud ühest päris tõsisest murest. Siiani on igal juhul häkkeritel õnnestunud kõik kaitsesüsteemid üle häkerdada. Kas ei ole karta, et digitaalallkirja hakatakse massiliselt võltsima?

Aitäh! Sellised süsteemid ei ole minevikus olnud ega ole ka tulevikus ilmselt kunagi sajaprotsendiliselt kindlad võltsimise vastu, küll aga on digitaalsel allkirjal päris kindlasti võimalusi ja elemente, mis lõppkokkuvõttes võivad ta muuta turvalisemaks, kui praegu on tavaline allkiri. Näiteks kas või see ajatempli võimaluse sissetoomine. Aga loomulikult, elektrooniliste andmebaaside ja allkirjade turvalisuse probleem on küsimus, millega tuleb tegelda kogu aeg.

Suur tänu, härra minister! Küsimusi rohkem ei ole. Kaasettekandeks palun täiskogu kõnepulti põhiseaduskomisjoni liikme Ivar Tallo.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Digitaalallkiri on meil menetluses olnud juba päris kaua aega. Ma meenutan esimest lugemist, mis oli siin saalis 29. septembril, ja teine lugemine oli esimest korda 24. novembril. Komisjonis on pärast teist lugemist olnud jälle, nagu ka enne teist lugemist, selle seaduseelnõuga päris palju tööd. Me oleme seda arutanud neljal korral komisjoni istungitel - 11. jaanuaril, 18. jaanuaril, 25. jaanuaril ja 7. veebruaril. Lisaks sellele on tööd teinud ka väiksem töögrupp, kus seda eelnõu on proovitud lihvida. Nagu juba härra minister ütles, on see eelnõu saanud lõpuks normaalse formaadi, ta on palju loogilisem ja palju selgem. Üks keskseid küsimusi, miks meil arutelu niimoodi pikemaks venis - sellel härra minister korraks peatus - oli see, et vahepeal on muutunud natukene õiguslik ruum, nimelt võeti 30. novembril vastu Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni direktiiv elektroonilise allkirja kasutamisest ja sellega seoses me vaatasime veel kord tähelepanelikult üle selle meie eelnõu põhimõtted. Me otsustasime mitte taanduda nendest otsustest, mis Riigikogu oli juba langetanud. Me jätsime ka võimaluse vabama arengu tekkeks. Praegune eelnõu ei sisalda enam vastuolu Euroopa Komisjoni direktiiviga ja põhimõte on just selles, et meie eelnõu reguleerib - ja siin on üks selline võib-olla küsimusi ennetav vastus - põhiliselt seda, mida Euroopas nimetatakse advanced digital signature with qualified certificate ehk siis n-ö arenenud või kindel digitaalallkiri, mis on võrdne omakäelise allkirjaga. Komisjon näeb, et see eelnõu on saanud küpseks. Meie ettepanek on teine lugemine korraks katkestada ja anda võimalus esitada parandusettepanekuid esmaspäevaks, see on 14. veebruariks kella 13-ks põhiseaduskomisjoni. Aga me arvame, et nüüd on suurem töö ära tehtud, ja sellega ma praegu lõpetaksin. Aitäh!

Suur tänu, Ivar Tallo! Kas kolleegidel on kaasettekandjale küsimusi? Uno Mereste, palun!

Aitäh, härra esimees! See digitaalallkirja seadus on tõesti väga palju paremaks muutunud, kui ta esialgu oli ja nüüd on ta päris hea. Mina hääletan selle poolt, selles ei ole kahtlust. Aga enne kui ma poolt hääletan, on mul siiski himu väljendada teatud kahtlust selles suhtes, et selle digitaalallkirjaga seoses ei ole kriminaalvastutust. Vastutus on ainult varaline. Selles mõttes ma ütleksin nii, et see digitaalallkirja seadus siiski tavalisest allkirjaõigusest väikselt erineb. Kui tavalise allkirjaga tehakse mingisuguseid ilmseid pettusi või suuri omakasupüüdlikke tegusid, mis lähevad vastuollu seadustega, siis võidakse inimene ka kriminaalvastutusele võtta. Selle seaduse alusel tuleb nii välja, et digitaalallkirjaga on selliseid suuri sigadusi ohutum korda saata. On ainult varaline vastutus, kriminaalvastutust ei ole. Me võtame selle seaduse küll praegu vastu ja ma olen väga selle poolt, aga kas me ei peaks kohe hakkama jälgima selle seaduse rakendamise praktikat? Võib-olla peaksime siiski ühel teatud ajal ette võtma selle seaduse täiendamise ja seadma sisse ka kriminaalvastutuse teatud juhtudel?

Aitäh küsimuse eest! Küsimusel on tegelikult kaks poolt, millele ma heameelega vastan. Esimene on kriminaalvastutus kui selline. Nendel juhtudel, kui me paneme digitaalallkirja võrduma tavaallkirjaga, siis need vastutused on ju sarnased nende toimingute puhul, mis on teostatud tavaallkirjaga võrdse digitaalallkirja puhul. See vastutuse, karistuste, järelevalve osa, mis on selle seadusega nüüd reguleeritud, on rohkem digitaalallkirja enda õiguskindluse tagamiseks. Aga mis puutub küsimuse teise poolde, kas me peame edasi vaatama, kuidas seda seadust rakendatakse, ja muudatusi sisse viima, siis siinkohal on teil täiesti õigus ja ma võib-olla isegi, ma ei tea, kuidas öelda, avaldan kahetsust, et meie ei ole veel seadusloomes läinud seda teed. Minu arvates Euroopa Liidus on päris hea praktika: seal võib seaduse preambulasse vastavad sätted kirjutada. Digitaalallkirja, sealse elektroonilise allkirja seadusesse on näiteks kirjutatud sisse, mis aja jooksul kuulub käesolev seadus rakendamisele - täpselt ei ole meeles see kuupäev -, ja siis teine punkt selle järel ütleb, et seadus vaadatakse üle kahe aasta möödudes pärast selle rakendamist ja sinna viiakse sisse parandused. Nii et sinna on kohe nagu automaatne seaduse parandamise mehhanism sisse kirjutatud. Ja kindlasti sellistel puhkudel, nagu on praegu digitaalallkirja seadus ja teised väga kiiresti arenevat elektroonilist ruumi reguleerivad seadused, mis meil tulevad, on selge, et need seadused, mis seda reguleerivad või reguleerima hakkavad, peavad olema pideva tähelepanu all, sest valdkond ise on väga kiiresti arenev.

Tänan! Kolleeg Jaanus Männik.

Aitäh, härra juhataja! Austatud kaasettekandja! Siin on § 18, mis määratleb neli võimalikku sertifitseerimisteenuse osutaja varianti, sealhulgas ka avalik-õigusliku juriidilise isiku ja riigiasutuse. Miks on siin selline suur, lai spekter ette nähtud? Kas seda asja ei võiks siiski piiritleda veidi kitsamalt või kas näiteks ei oleks mõeldav, et selle teenuse osutaks notar?

Aitäh! Mõeldav on kasutada erinevaid mehhanisme, aga me oleme otsustanud just sellise kasuks ja see on juba n-ö konservatiivne lähenemine. Nagu härra ministergi siin oma kõnes meenutas, jätab vastuvõetud Euroopa direktiiv elektroonilisest allkirjast selle teenuse osutaja täiesti vabaks. Meie komisjon otsustas ja Riigikogu kinnitas seda eelmisel lugemisel, et meie läheme konservatiivsemat teed ja jätame füüsilise isiku välja, sest just Eesti õigusruumis on praegu nagu kindlustunne ikkagi selliste suuremate aktsiaseltside ja osaühingute või siis avalik-õiguslike juriidiliste isikute või Vabariigi Valitsuse määratud riigiasutuse puhul.

Tänan! Jaanus Männikul on ka teine küsimus. Palun!

Aitäh! Ma võib-olla selles mõttes jätkan, et küsimus oli selles, kui palju digitaalallkirja kasutama hakatakse ja kui suur hulk inimesi seda teenust vajab. Te olete seda kindlasti arutanud. Kui suur hulk Eesti ettevõtjaid või avalik-õiguslikke isikuid võiks teie prognoosi järgi seda teenust lähemal ajal vajada?

Aitäh! Esiteks, digitaalallkirja tegelikult juba kasutatakse. Selle seaduse üks eesmärk ongi anda võimalus õiguslike tagajärgede tekkimiseks selle kasutamise puhul. Kui palju seda hakatakse kasutama, ei oska ma arvuliselt öelda. Selge on selline tendents, et seda juba niikuinii kasutatakse järjest rohkem. Ma arvan, et kui seadus vastu võetakse, kiireneb see areng märgatavalt. Küsimus on tegelikult selles, missugune õiguskindlus on erinevatel digitaalallkirjadel. Meie komisjonis nägime ka, et üheks selliseks keskseks probleemiks, mida see seadus aitab lahendada, on just avalik-õiguslikus ruumis toimuv andmevahetus. Praegu tuleb kõiki asju paberkandjal edastada ja see tekitab suure koormuse kas või meie kasvavale vaesele metsale. Tähendab, läheb vähem paberit. Samas tekib kindlus, et see dokument on just nimelt see dokument, mis on edastatud. Kui te mäletate, siis eelmise lugemise ajal ma kirjeldasin seda, mis juhtus selle seaduse üleandmisega Riigikogule, kui eri variandid kogemata käibele tulid. Nii et ma väidan, et digitaalallkirja vastuvõtmine lihtsustab tunduvalt olukorda, kõiki kasutusvõimalusi me ise kindlasti ei teagi, see on arenev protsess. Me loodame, et see edeneb võimalikult sujuvalt.

Tänan! Kolleeg Liina Tõnisson.

Tänan, härra eesistuja! Lugupeetud härra Tallo! Kuulates teie juttu, ma kindlasti nõustun sellega, et digitaalallkirjal on tulevik. Aga minus tekitas teatud segadust asjaolu, et digitaalallkiri on ka momendil kasutusel. Probleem on lihtsalt selles, et tal puudub õiguskindlus. Ehk teisisõnu, andke andeks, ei saa küll öelda, et see on tühi paberisorkimine, sest seda paberile ei kirjutata, aga kuna tal puudub igasugune õiguskindlus, siis mis rolli saab täita selline allkiri, mis kohtus ei loe, kusagil ei loe. See on lihtsalt saatmise informatsioon, et keegi on selle saatnud, ei midagi rohkemat. Või väidate te midagi muud? Kui väidate muud, siis palun põhjendage.

Aitäh! Väga hea küsimus. Tegelikult ma väitsin, et õiguslikke tagajärgi praegu selle kasutamisel ei teki, kui toimub selline suhtlemine. Praegu suhtlemine toimub. Te ise ka võib-olla kasutate pangateenuseid Interneti vahendusel. See on sama moodi, pank veendub, et teie oma arvutis olete just nimelt see autoriseeritud inimene, kes pangaga ühendust võtab ja edastab need toimingu palved pangale. Praegu põhineb see kokkuleplusel. Ja kokkuleplusele jääbki see erasektoris põhinema. Aga avalik võim ei saa tegutseda ainult kokkuleppe põhjal. Avaliku võimu tegutsemisprintsiip on teine kui erasektori tegutsemisprintsiip. Ta peab tegutsema seaduse alusel. Ja eelkõige sellepärast ongi vaja seda.

Tänan! Liina Tõnissonil on ka teine küsimus. Palun!

Suur tänu! Nüüd ma siis ikkagi pikapeale sekkun teemasse, mida ma kindlasti ei valda. Aga ma pean ütlema, härra Tallo, et teie näide Internetiga rahaülekannete tegemise kohta ei olnud korrektne, sest seal ei ole tegemist sellise kokkuleplusega, et pank veendub, et ma ühest arvutist üle kannan. Seal on ju koodisüsteem. See on hoopis midagi muud. Pank kontrollib minu isiklikku personaalset koodisüsteemi ja see on see, mida ta usaldab. Aga mitte mingit digitaalset allkirja. Ma tahan väita, et allkiri, millel ei ole õiguskindlust, ei ole allkiri, ja me ei peaks propageerima selle kasutamist, enne kui on vastu võetud seadus, millega luuakse õiguskindlus, see tähendab õiguslikud tagajärjed selle võltsimise puhul. Panga näide kuulus minu arusaamise järgi teise valdkonda. Kas te olete nõus?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et siin on tegemist natuke ebakorrektse arusaamisega. Panga näide on just see, kus kasutatakse digitaalallkirja. Needsamad koodid, mis te sisse toksite, ongi teie isiklik võti, mis on siin seaduses ära näidatud. Kogu see protsess ise, seesama kokkuleppimise protsess, et me saaksime elektroonilisel teel suhelda, kannabki üldnime digitaalallkiri. See on protsessi nimi mingis mõttes.

Tänan, Ivar Tallo! Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Austatud Riigikogu! Päevakorraküsimuses on võimalik avada läbirääkimised. Sooviavaldusi ei näi olevat. Läbirääkimisi ei avata. Ivar Tallo, palun siia tagasi! Lugupeetud kolleegid! Meil tuleb läbi vaadata laekunud muudatusettepanekud ja me alustame. Esimene muudatusettepanek on kuuelt Riigikogu liikmelt, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Probleeme ei ole. Teine muudatusettepanek on juhtivkomisjonilt. Ettepanekud nr 3 ja 4 on teineteist välistavad. Kas keegi nõuab muudatusettepanekute hääletamist? Ei nõua. Viies ja kuues muudatusettepanek on samuti teineteist välistavad. Kas keegi nõuab nende hääletamist? Ei nõua. Seitsmes muudatusettepanek on juhtivkomisjonilt, nii nagu ka 8., 9., 10., 11., 12., 13., 14., 15., 16., 17., 18., 19., 20. 21. muudatusettepanek, Maret Maripuult, on arvestatud osaliselt. 22. ettepanek, juhtivkomisjonilt, eelnõu algataja toetab, nii nagu ka 23. ettepanekut. 24. muudatusettepanek, Maret Maripuult, on arvestatud täielikult, nii nagu ka 25. muudatusettepanek. 26. muudatusettepanek on juhtivkomisjonilt, eelnõu algataja toetab, nii nagu ka 27. muudatusettepanekut. 28. muudatusettepanek, Maret Maripuult, on arvestatud täielikult. Viimane, 29., on juhtivkomisjonilt, eelnõu algataja toetab. Tänan, sellega on täiskogu läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Jaanus Männik, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, härra juhataja! Mul on tehnilis-protseduuriline küsimus. Mida võiks tähendada muudatusettepaneku nr 25 lõpus formuleering, et eelnõu algataja toetab osaliselt? Kust on see tekkinud? Siiamaani kodukorraseadus sellist asja ei võimalda. Kuidas saab eelnõu algataja osaliselt toetada?

Tänan! Küsimus on õigemini komisjonile. Ma usun, et komisjon on läinud kergema vastupanu teed ja eksinud redaktsiooniliselt, kasutades analoogiat. Aga kõike annab veel muuta. Nagu ma aru sain, on juhtivkomisjon põhiseaduskomisjon teinud ettepaneku seaduseelnõu teine lugemine katkestada ja muudatusettepanekud palun esitada 14. veebruariks kella 13-ks põhiseaduskomisjonile. Tänan!

Austatud Riigikogu, võtame järgnevalt arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Euroopa Rekonstrueerimis- ja Arengupanga vahel sõlmitud garantiilepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu. Alustame selle teist lugemist ning ettekandeks palun täiskogu kõnepulti rahandusminister Siim Kallase.

Auväärne Riigikogu! Teile on teiseks lugemiseks esitatud Eesti Vabariigi ja Euroopa Rekonstrueerimis- ja Arengupanga vahel sõlmitud garantiilepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu. Garantiilepinguga antakse riigigarantii laenule, mille saab AS Eesti Raudtee 29 239 650 Saksa marga suuruses summas. Tuletan veel kord meelde projekti ja laenulepingu tingimusi. Saadava laenuga on kavas teostada Narva jaama nelja käigus oleva tee kapitaalremont, kokku viis kilomeetrit, ja uuendada kolm halvas seisukorras olevat ja seetõttu praegu mittekasutatavat teed. Lisaks on kavas pikendada teid kokku 5,75 kilomeetri ulatuses. Projekti raames on kavas ehitada drenaaž ja rajada ajutisi teid, paigaldada 32 pöörangut, signalisatsioon elektrisüsteemile ja kommunikatsioonid. Projekti lõpptulemusena suureneb Narva jaama läbilaskevõime 22 rongipaarini ööpäevas senise maksimaalse 15 rongipaari asemel. Laenulepingu tingimuste kohaselt maksab Eesti Raudtee laenu tagasi 15 aasta jooksul, kusjuures kaks esimest aastat tasutakse ainult intresse. Laenuintressi tuleb tasuda kaks korda aastas panga poolt väljamakstud ja tagasimaksmata summadelt muutuva intressimäära järgi, mis määratakse Saksa marga LIBOR-i alusel. Hetkel oleks see 4,5% aastas. Laenu võib kasutada ainult selle konkreetse projekti teostamiseks. Vastavalt läbiviidud tasuvusuuringule on Eesti Raudtee ise võimeline võetud laenu tagasi maksma. Kuna AS-i Eesti Raudtee kõik aktsiad kuuluvad riigile, vajab EBRD laenu andmiseks riigigarantiid. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks sõlmib Rahandusministeerium Eesti Raudteega rakenduslepingu. Seaduseelnõu teiseks lugemiseks on tehtud kaks parandusettepanekut. Üks on komisjonilt ja sisaldab ettepaneku asendada seaduse §-s 2 sõna "Rahandusministeeriumil" sõnadega "Vabariigi Valitsusel". Seda ettepanekut me toetame, sest projekti elluviimisel on lisaks Rahandusministeeriumile oluline osa mõistagi ka Teede- ja Sideministeeriumil kui AS-i Eesti Raudtee aktsiate haldajal. Samuti võib oluline osa tulevikus olla Majandusministeeriumil, kui alustatakse selle äriühingu erastamisprotsessi. Me ei toeta aga teist parandusettepanekut, mis seab tingimusi AS-i Eesti Raudtee võimalikule erastajale. Leiame, et kuna erastamisprotsess on alles algstaadiumis, ei saa sellist oletuslikku sätet legaliseerida. Ka möönaksime sellise parandusega sisuliselt lepingutingimuste muutmist, mida aga ei ole korrektne teha garantiilepingu ratifitseerimise seaduses. Juhul kui olukord meie arvates on sedavõrd muutunud, et vajab täiendavat õiguslikku reguleerimist, tuleks alustada uusi läbirääkimisi ja erastamist puudutavad sätted lisada lepingutekstile. Praegu pakutud muudatuse tekst näitab, et juba lepingu ratifitseerimisel on meil kavas täita seda teisiti, kui leping ette näeb. Eesti Vabariigile välislaenude võtmise ja välislaenulepingutele riigigarantiide andmise seaduse kohaselt võib Eesti Vabariik võtta ja garanteerida aastas laene 15% ulatuses jooksva aasta eelarve mahust, see on 2000. aastal ca 4,3 miljardi krooni suuruses summas, tingimusel, et kogu võlg ei ületaks 75% jooksva eelarve mahust. Käesoleval aastal ei ole Riigikogu ratifitseerinud ühtegi garantiid. Üldse on Eesti Vabariigi välisvõlg 1. jaanuari 2000. aasta seisuga 4,08 miljardit krooni. Tänan!

Suur tänu, härra minister! Kas Riigikogu liikmetel on ettekandjale küsimusi? Tiit Toomsalu, palun!

Tänan, härra juhataja! Austatud härra minister! Te märkisite just praegu, et Riigikogu saalis on seaduseelnõu, millega legaliseeritakse edaspidiseks ka eraõiguslikele äriühingutele riigigarantii andmine laenude võtmisel. Kuid praegusel hetkel sellist seaduseparandust veel vastu võetud ei ole ja võib teoreetiliselt juhtuda, et seda ka vastu ei võeta. Kuidas härra minister lahendab olukorra sellisel juhul, kui sellist seadusemuudatust vastu ei võeta, aga aasta lõpus erastatakse teatud osa või suurem osa Eesti Raudteest välismaisele investorile ja Eesti riik on andnud laenugarantii?

Selline situatsioon ei ole mitte esmakordne. See on ka mitme munitsipaalettevõtte ja muude ettevõtete erastamise puhul ilmnenud. Ka pärast eelmist arutelu siin Riigikogus sama eelnõu üle oli sellest juttu vastava ala asjatundjatega. Ma ei suuda praegu otseselt neid näiteid tuua, aga põhimõtteliselt on küsimus selles, et see on laenuleping, laenuleping on sõlmitud ja sellele tahetakse garantiid. Me küsime, kas sellistel tingimustel riik annab talle garantii või mitte. Me ei saa sinna garantiilepingusse enam juurde kirjutada midagi, mis muudaks algset laenulepingut ja omaniku vahetus ei tähenda kunagi võetud kohustuste katkemist, ükskõik, mis siis ka ei juhtu. See on sellisel juhul eraldi käsitlemise või läbirääkimise teema. Nii et probleemi siin ei peaks tekkima.

Tänan! Kolleeg Tiit Toomsalu, teine küsimus.

Tänan, härra juhataja! Austatud härra minister! Te märkisite, et AS-i Eesti Raudtee erastamisläbirääkimised on käimas ja lõplikku seisukohta pole veel võetud. Aga selle eelnõu esimesel lugemisel te märkisite, et selleni jõutakse nii või teisiti aasta lõpus. Öelge mulle, palun, kas käimasolevatel AS-i Eesti Raudtee erastamise läbirääkimistel on üheks tingimuseks ühelt või teiselt poolt või üheks garantiiks ühelt või teiselt poolt ka see, et juba enne erastamist võtab seesama aktsiaselts Eesti riigi garantiiga selle suure laenu?

Kui ma nüüd küsimusest õigesti aru sain, siis loomulikult lülitatakse erastamistingimustesse kohustus see laen tagasi maksta. See on loomulik, et see kohustus läheb üle. Teisiti ei saagi see olla. Erastamisagentuuri Nõukogu on siiamaani arutanud ainult erastamisnõustaja valikut, otseselt erastamisprotsessi juurde ei ole ta veel läinud. Sinna kuulub rida eri poliitiliste jõudude esindajaid, nii et kontroll tegeliku protsessi üle on täiesti piisav. Ma ei näe ohtu, et selle protsessi käigus võiks ootamatult tekkida olukord, kus garantii peaks avanema. See on ilmselt küsija mõte.

Tänan! Kolleeg Koit Pikaro.

Tänan, härra esimees! Härra rahandusminister! Kas te olete juba füüsiliselt kätte saanud Riigikohtu erimääruse oma kriminaalasja kohta, mille raames olete kohtualune, ja mis on saadetud arutamiseks esimese astme kohtusse?

See on väga hea küsimus, mul on hea meel kõigile teatada, et Riigikohus ei ole pidanud vajalikuks mulle saata oma dokumente, mida nähtavasti on vaja Keskerakonnale saata - ju see on siis olulisem.

Tänan! Koit Pikarol on ka teine küsimus. Palun!

Tänan, härra esimees! Härra rahandusminister! Ma saan teid aidata, mul on see tekst olemas ja ma saan selle teile edastada. Aga minu küsimus on lihtsam. Kas te olete juba jõudnud eetilistel kaalutlustel esitada tagasiastumispalve?

See küsimus ei puutu asjasse ja mul ei ole mingisugust vajadust tagasiastumispalvet esitada.

Ma nõustun absoluutselt härra ministriga, küsimusi tuleks esitada eelnõu kohta. Aitäh, härra minister! Riigikogu liikmetel teile rohkem küsimusi ei ole. Riigikogu-poolseks kaasettekandeks palun täiskogu kõnepulti majanduskomisjoni liikme Peeter Oleski.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Majanduskomisjon arutas käesolevat eelnõu oma koosolekul tänavu 7. veebruaril, see on siis üleeile. Ja otsustas järgmist: saata Vabariigi Valitsuse esitatud Eesti Vabariigi ja Euroopa Rekonstrueerimis- ja Arengupanga vahel sõlmitud garantiilepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu nr 260 Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks täna ja lisada sellele muudatusettepanekute loetelu. Teiseks, kui need muudatusettepanekud on läbi hääletatud, siis panna see eelnõu lõpphääletusele ja võtta ta seadusena vastu. Aitäh!

Suur tänu, Peeter Olesk! Kas kolleegidel on kaasettekandjale küsimusi? Kui ei ole, siis on juhatajal küsimus komisjoni esindajale: kas selle seaduse vastuvõtmine nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust?

Jah nõuab.

Austatud Riigikogu! Päevakorraküsimuses on võimalik avada läbirääkimised. Tiit Toomsalu, palun, kõne puldist!

Tänan, härra juhataja! Austatud kolleegid! Ma tahan alustuseks kinnitada, et see on äärmiselt teretulnud, kui aktsiaselts Eesti Raudtee investeerib oma infrastruktuuri arengusse, investeerib raudtee ja sellega seonduva tehnilisse moderniseerimisse, ja ei ole midagi taunitavat selles, kui aktsiaselts Eesti Raudtee võtab neil eesmärkidel väliskrediite. Samas tekitab minus sügavaid kõhklusi ja väga mitmel põhjusel kõhklusi asjaolu, et üheaegselt Eesti riigi poolt laenugarantiide andmisega küllalt suuremahulisele krediidivõtule praegu küll veel riiklikul kapitalil baseeruvale aktsiaseltsile nähakse juba käesoleval aastal ette selle aktsiaseltsi aktsiapaketi erastamine. Ja loomulikult erastamine välisinvestorile. Miks olen teinud parandusettepaneku, mis kirjutab erastamisläbirääkimistele ette teatud tingimused Eesti riigi garanteeritud finantskohustuse täitmise garanteerimiseks? Esiteks sellepärast, et Eestimaa Ühendatud Rahvapartei fraktsioon ei ole päris seda meelt, et Eesti infrastruktuur, raudtee, tuleks ilmtingimata erastada ja erastada väliskapitalile. Eesti riigile peab jääma küllaldane, oluline ja määrav osa Eesti infrastruktuuri majandamisel, arendamisel ja ekspluateerimisel ning teatud määral oleks meid rahustanud ka eelnõu algatajate kinnitus, et lähiajal ei ole Eesti Raudtee erastamist ette nähtud. Sellel parandusettepanekul on ka teine aspekt. Teatavasti antakse riigigarantiiga võetud välismaise panga laene tavaliselt tunduvalt soodsamatel tingimustel kui ilma sellise garantiita. Seetõttu loome me käesoleva garantii andmisega juba ette teatud huvitatuse, soodsad tingimused võimalikele välisinvestoritele saada pikemaks perioodiks soodsat krediiti ja loomulikult peaks see tõstma ka Eesti Raudtee erastamishinda. Kas aga tõstab? Kas siia pole mitte peidetud korruptiivsuse elemendid? Need on küsimärgid, mis loomulikult jäävad õhku rippuma. Seetõttu, austatud kolleegid, ma kutsun teid toetama minu parandusettepanekut, mis ei võimalda Eesti riigil teadvalt anda võetava pangalaenu garantiisid ettevõttele, riiklikule ettevõttele, mis läheb lähiajal erastamisele. Tänan tähelepanu eest!

Tänan, Tiit Toomsalu! Lugupeetud kolleegid, rohkem sooviavaldusi ei näi olevat. Kas võin teha ettepaneku läbirääkimiste lõpetamiseks? Austatud Riigikogu, panen hääletusele läbirääkimiste lõpetamise.Hääletustulemused Läbirääkimiste lõpetamise poolt on 35 Riigikogu liiget, 2 on vastu, 2 on erapooletud. Läbirääkimised päevakorraküsimuses on lõpetatud. Peeter Olesk, palun korraks tagasi kõnepulti! Lugupeetud kolleegid, meil tuleb läbi vaadata kaks laekunud muudatusettepanekut. Nendest esimene on juhtivkomisjonilt, eelnõu algataja toetab seda. Teine muudatusettepanek on Tiit Toomsalult, eelnõu algataja ei toeta, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Tiit Toomsalu, palun!

Ma palun muudatusettepanekut hääletada.

Tänan! Kas komisjon kommenteerib?

Komisjonis jäi asi nii, et selle ettepaneku poolt oli 4 ja vastu 5 komisjoni liiget, erapooletuid ei olnud. Seega komisjon soovitab jätta selle ettepaneku arvestamata.

Tänan! Austatud Riigikogu, panen hääletusele teise muudatusettepaneku.Hääletustulemused Selle ettepaneku poolt on 16 Riigikogu liiget, vastu on 45, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Järgnevalt, lugupeetud kolleegid, alustame nimetatud eelnõu lõpphääletust. Enne seda on võimalus ka lõppsõnaks. Härra minister ei soovi, kaasettekandja ei soovi, fraktsioonide esindajad samuti mitte. Kuna nimetatud seadus nõuab vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust, korraldame eelnevalt kohaloleku kontrolli. Austatud Riigikogu, palun kohaloleku kontroll! Hetkel on kohal 71 Riigikogu liiget. Kas võime alustada lõpphääletust? Austatud Riigikogu! Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Euroopa Rekonstrueerimis- ja Arengupanga vahel sõlmitud garantiilepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Selle seaduse vastuvõtmise poolt on 74 Riigikogu liiget, 1 on vastu, 1 on erapooletu. Seadus on vastu võetud. Tänan!

Lugupeetud kolleegid! Võtame järgnevalt arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi töölepingu seaduse, töötajate usaldusisiku seaduse, avaliku teenistuse seaduse ja individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu. Alustame selle teist lugemist ning ettekandeks palun Riigikogu kõnepulti sotsiaalminister Eiki Nestori.

Austatud esimees, austatud Riigikogu! Vabariigi Valitsus on esitanud teile töölepingu seaduse, töötajate usaldusisiku seaduse, avaliku teenistuse seaduse ja individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu. Me oleme jõudnud selle teisele lugemisele. Nendele, kellel on mõni kuu tagasi toimunud esimese lugemise problemaatika veel meeles, lubage lühidalt meelde tuletada, et selle eelnõu eesmärk on ühtpidi konkretiseerida korda, mille alusel töötajate usaldusisikud ja töötajate esindajad praegu ettevõtetes tegutsevad. Ja teiselt poolt anda paremaid lahendusi tänini veel kahjuks ebaselgetele momentidele seadustes, mis võimaldavad kahtepidi tõlgendamist. Ning kolmandaks, seoses sellega, et meie ettevõtted on jäänud väiksemaks, muudetakse ka usaldusisiku seaduse § 7, kus on sätestatud, et aeg, mis võimaldatakse seaduse alusel usaldusisikule oma ülesannete täitmiseks, kui ta esindab töötajaid, sõltub sellest, kui mitut töötajat ta esindab. Eelnõu menetlemise käigus on sotsiaalkomisjon teinud eelnõu paremaks ja täpsemaks. Töölepingu seaduse § 87 täienduses on konkretiseeritud seda, et usaldusisikule ja töötajate esindajale üks kuu varem teatamine toimub kahel juhul. Esimesel juhul punkti 3 alusel koondamise korral ja teisel juhul punkti 4 alusel, kui leitakse, et töötaja ei vasta oma ametikohale. Paragrahvis 94 on täpsustatud seda, et tööinspektori nõustumine või mittenõustumine usaldusisiku koondamisega peab olema kindlasti kirjalik. Töötajaid esindavale organisatsioonile sätestatakse ka kindel aeg, mille jooksul ta on kohustatud inspektorile vastama. Paragrahvis 99 sätestatakse täpsemalt eelisõigus koondamise puhul. Paragrahvis 117 sätestatud kuue kuu keskmise palga väljamaksmise kohustus usaldusisiku tööle ennistamisest loobumisel erineb teistele töötajatele kehtestatust selle poolest, et nendele võib tööle ennistamisest loobumisel hüvisena määrata kuni kuue kuu keskmise palga, usaldusisikute puhul saab see olema kuue kuu keskmine palk. Omaette keerukas probleem on töötajate usaldusisiku seaduse § 3 lõikega 2. Nimelt, kui mitu usaldusisikut võiksid töötajad valida. Valitsus ühineb komisjoni seisukohaga, et usaldusisikute arv ettevõttes peaks olema tööandjaga kokkulepitav suurus sel lihtsal põhjusel, et seadusega me ei suuda sätestada nõudeid eri ettevõtetele, kelle struktuur ja töökord võib olla erinev. Ilmselt oleks näiteks otstarbekas, et usaldusisik oleks ettevõtte erinevates töölõikudes, mis asuvad eri territooriumil, või et usaldusisikud oleksid valitud eri vahetustes töötavatele töötajatele. Aga seda kõike on mõistlik ja õige teha kokkuleppe alusel, et ei oleks kaksipidi arusaamist. Vastavad muudatused viiakse sisse ka avaliku teenistuse seadusesse ja individuaalsete töövaidluste lahendamise seadusesse. Tuletan teile meelde, et praegune tähtaeg palgamaksmise nõude esitamiseks on suhteliselt lühike ja me teeme ettepaneku pikendada seda kolme aastani. Selle aja jooksul peaksid kõik aru saama, et nendele on jäänud palk maksmata. Valitsus on arvestanud peaaegu kõiki esitatud muudatusettepanekuid. Osa ettepanekute puhul on arvestatud esitatud muudatusi täielikult, osa puhul osaliselt, väikese iluvea või täpsustusega, välja arvatud üks muudatusettepanek, mille on esitanud austatud Riigikogu liige Endel Paap. Ta on teinud ettepaneku, et juhul kui töötajate usaldusisik esindab ühingu liikmeid ja kui ametiühingu liikmete arv ületab 50% töötajate arvust, on sellel usaldusisikul õigus esindada kõiki töötajaid ja sõlmida nende nimel kollektiivlepinguid. Miks valitsus seda ei toeta? Kõigepealt seetõttu, et probleem on natuke laiem kui töötajate usaldusisiku probleem, ja see on maailmas tuntud töötajate esinduslike ühenduste probleemina ehk keda lugeda esinduslikeks töötajate ühendusteks ja keda mitte. Seetõttu, kui Riigikogu alustab sel kevadel ametiühinguseaduse arutelu, võiks siis vahetada mõtteid, kuidas seda esinduslikkust kindlaks määrata. Sellisel kujul aga muudatus töötajate usaldusisiku seadusesse kindlasti ei sobi. Toon lihtsa näite. Juhul kui ettevõttes on kaks ametiühingut, millest ühte kuulub 60% töötajatest ja teise 30% töötajatest, ei saa sellelt 30%-lt kuidagi ära võtta õigust valida oma usaldusisik, oma esindajad ja võimaldada talle täpselt samasugune võimalus töötajate huvide esindamiseks ja vahendamiseks tööandjaga, nagu on sellel 60%-l. Sellise sätte sisseviimisega me elimineeriksime nende inimeste õiguse, kes on otsustanud kuuluda teise ametiühingusse, ja seetõttu ei saa seda muudatusettepanekut arvestada. Kuna tänu komisjoni tublile tööle on eelnõu muutunud palju paremaks ja täpsemaks, on teile tuntavas seaduseelnõus väga palju allakriipsutatud osi ja ma leian, et komisjoni otsus teine lugemine täna lõpetada ja suunata eelnõu kolmandale lugemisele on mõistlik ning Riigikogu liikmete suhtes demokraatlik ja õige. Teil oleks võimalik komisjoni ja valitsuse kui eelnõu autori ühistöös tehtud parandusi omalt poolt hinnata ja olla kindlad, et õige seadus vastu võetakse. See oleks selle lühikese, kuid väga vajaliku seaduse kohta kõik. Lubage ainult lisada, et see eelnõu omab tähtsust ka teise Riigikogu menetluses oleva eelnõu suhtes, see on Euroopa Nõukogu sotsiaalharta ratifitseerimine. Juhul kui me eelnõu sellisel moel vastu võtame, võime olla kindlad, et me täidame täielikult Euroopa Nõukogu sotsiaalharta need sätted, mis räägivad töötajate õigustest oma esindajaid valida, nende võimalustest oma tööd teha ja garantiidest, et neid seetõttu töösuhetes ei diskrimineerita. Tänan!

Suur tänu, härra minister! Kas Riigikogu liikmetel on ettekandjale küsimusi? Jaanus Männik, palun esimesena!

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra minister! Eelnõu § 2 lõikes 2 on usaldusisikule sätestatud võimalused mitte tööd teha üle 500 töötaja esindamise puhul terve töönädala kestel. Kas ja kuivõrd võib sellest tekkida probleeme näiteks neil juhtudel, kui usaldusisikuks on kuupalgalise töölepinguga tööle võetud töövõtja, sest ma kujutan ette, et töötajate kogu ulatuses esindamise korral nagu palka ei peaks talle maksma? Või peab talle maksma? Kuidas see asi välja kukub?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt ma loodan, et austatud Riigikogu liige eksis, kui ta avaldas arvamust, et selle sätte puhul antakse võimalus tööd mitte teha. Selle sätte puhul teeb usaldusisik väga tähtsat tööd. Ta esindab töötajaid suhetes tööandjaga. Seadus näeb ette, et selle aja eest säilitatakse talle keskmine töötasu. Koos muude lõigetega selles seaduses mainitud säte praktiliselt raskusi ei tekita, kuupalgaliste puhul üldse mitte, sest reeglina lepitakse kokku, et näiteks kui usaldusisik esindab 100 kuni 300 töötajat, siis millisel tööpäeval ta teeb ainult usaldusisiku tööd. Keerulisem, kuid praktiliselt ka seaduse kontekstis lahendatav on nende inimeste tegutsemine usaldusisikuna, kes töötavad summeeritud töö alusel, sest seal on tööaja graafik teistsuguse iseloomuga kui vilest vileni vabrikutöö puhul. Ka seal on see võimalus loodud. Nimelt, usaldusisiku ja tööandja vahel saab siis kokku leppida, et seda tööd tehakse töövälisel ajal. Ehk teisisõnu, reeglina nendel juhtumitel tehakse ära nii põhitöö kui ka usaldusisiku töö ja seda kokkulepitud ajal. Kas tuleb maksta? Jah, maksta tuleb küll.

Tänan! Jaanus Männikul on ka teine küsimus.

Aitäh! Härra minister! Ilmselt on see kuskil paragrahvides otsesõnu välja kirjutatud, et talle tuleb säilitada keskmine palk ka siis, kui ta täidab usaldusisiku ülesandeid. Aga ma küsiksin edasi. Kui uus see säte nüüd on ja kuivõrd seda siiamaani praktikas rakendatakse? Kui see on uus, siis kas ja kui suuri probleeme ta võib meie ettevõtlusele ja ettevõtetele tekitada? Kas nad on sellega juba läbirääkimiste käigus päri olnud?

Säte iseenesest on Eesti uuemas ajaloos päris vana, pärineb aastast 1993, nii nagu te § 2 sissejuhatusest võite lugeda. Seaduse eripära on see, et sellega ei kohustata kedagi usaldusisikuid valima. Selle seadusega öeldakse seda, mis toimub siis, kui töötajad valivad usaldusisikud. Sellega antakse võimalus usaldusisikuid valida. Siiamaani ei ole seesama § 7 praktilisi probleeme tekitanud. Usaldusisiku seaduse ainuke säte, mis on tekitanud probleeme, on pigem olnud seotud töölepinguseaduses töötajate esindajale antud garantiidega. Siin on seesama koondamise problemaatika ja riigipoolse seaduse mõtte järgi neutraalse esindaja korrektne tegevus koondamise puhul. Seal, kus tööandjad ja töötajad on saanud aru sotsiaalse dialoogi vajalikkusest, on need sätted väga vajalikud ja arusaadavad ning aitavad elu ettevõttes ja Eestis tervikuna edasi viia.

Suur tänu, härra minister! Riigikogu liikmetel teile rohkem küsimusi ei ole. Kaasettekandeks palun täiskogu kõnepulti sotsiaalkomisjoni aseesimehe Raivo Paavo.

Austatud esimees! Lugupeetavad kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas Eesti Vabariigi töölepingu seaduse, töötajate usaldusisiku seaduse, avaliku teenistuse seaduse ja individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu oma istungitel 24. jaanuaril ja 27. jaanuaril k.a. Komisjoni tööst võttis osa ja andis eelnõu kohta selgitusi sotsiaalministri nõunik Heljo Pikhof. Komisjoni istungitel arutati läbi ka kõik esitatud 17 muudatusettepanekut. Esitatud muudatusettepanekud täpsustavad eelnõu teksti, samuti ühtlustavad mõisteid. Komisjon otsustas eelnimetatud eelnõu teine lugemine lõpetada ja saata eelnõu kolmandale lugemisele, muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 11. veebruar k.a kell 12. Selle otsuse poolt oli 8 komisjoni liiget, vastu ega erapooletu ei olnud keegi. Nüüd mõningad kommentaarid teie ees oleva eelnõu kohta. Kõigepealt, § 1 lõikes 1 on täiendatud ja täpsustatud mõisted. Töölepingus on sees mõiste "töötajate esindaja" ja esialgu olid eelnõus teised mõisted. Et viia seadus kooskõlla praegu kehtiva töölepingu seadusega, on ka see täiendus tehtud. Samuti on täpsustatud 2. lõiget, mis räägib §-st 94, seda korda, kuidas tööinspektor peab käituma, kui tööandja esitab taotluse töölepingu lõpetamiseks töötajate esindajaga. Sellisel juhul peab tööinspektor seda põhjendama kirjalikult ja töötajate esindajale on antud aeg sellele taotlusele vastata, et siis ka inspektor saaks vastavalt jälle oma ajale, kahe nädala jooksul vastata tööandjale. Edasi, lõikes 3 on täpsustatud seda korda, kellel on võimalus ja eelisõigus jääda tööle, kui ettevõttes tekib olukord, kus inimesi koondatakse või isegi koondatakse neid palju ja korraga. Arvan, et õige on see ettepanek, et kõigepealt on eelisõigus jääda tööle töötajate esindajal, seejärel nendel töötajatel, kes on töötanud või töötavad selle tööandja juures põhikohaga. Härra minister juba kommenteeris siin § 2, kus räägitakse töötajate usaldusisiku seadusest ja just usaldusisikute valimisest. Võrreldes selle ajaga, kui seadus vastu võeti, on meie ettevõtlus väga tõsiselt muutunud. Ettevõte ei ole enam selliselt homogeenne ja vastavalt sellele on muutunud meil ka töötajate esindajad, ettevõttes võib olla mitu töötajate esindajat ehk mitu töötajate ühingut. Samuti vastavalt usaldusisiku seadusele võib ettevõttes olla töötajate valitud esindaja ja see paragrahv täpsustab seda korda, kuidas need organisatsioonid saaksid oma esindaja valida. Sama kehtib selles osas, kui ettevõte on hajutatud eri territooriumidele või töötab mitmes vahetuses. Kõige parem näide on siin vast laevad, kus on erinevad laevapered. Kui üks on parajasti maal ja teine on parajasti merel, siis on päris loomulik, et mõlemal laevaperel on õigus valida oma esindaja, usaldusisik, et saaks tööandjaga küsimusi lahendada ja arutada. Täpselt sama kehtib avaliku teenistuse seaduse nende paragrahvide osas, mida on nüüd täiendatud ja täpsustatud. Arvestades veel kord seda, et eelnõu on ühtepidi küll lühike, kuid teistpidi täpsustati praktiliselt kõik paragrahvid veel kord üle, on õiglane komisjoni ettepanek saata eelnõu kolmandale lugemisele ja täna teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Suur tänu, Raivo Paavo! Kas kolleegidel on kaasettekandjale küsimusi? Ei ole. Lugupeetud kolleegid, päevakorraküsimuses on võimalik avada läbirääkimised. Sooviavaldusi ei näi olevat, läbirääkimisi ei avata. Raivo Paavo, ma palun sind kiiresti tagasi, selleks et läbi vaadata laekunud muudatusettepanekud. Nendest esimene on sinult endalt, juhtivkomisjon on seda täielikult arvestanud. Teine muudatusettepanek, samuti Raivo Paavolt, on arvestatud osaliselt. Kolmas muudatusettepanek on juhtivkomisjonilt, eelnõu algataja toetab. Neljas muudatusettepanek, Raivo Paavolt, on osaliselt arvestatud. Viies muudatusettepanek on juhtivkomisjonilt. Kuues, Raivo Paavolt, arvestatud osaliselt. Seitsmes on juhtivkomisjonilt. Kaheksas, kolleeg Endel Paabilt, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Probleeme ei näi olevat. Üheksas muudatusettepanek on juhtivkomisjonilt. Kümnes, Raivo Paavolt, arvestatud osaliselt. 11. on juhtivkomisjonilt. 12., Raivo Paavolt, arvestatud osaliselt. 13. on juhtivkomisjonilt. 14., Raivo Paavolt, täielikult arvestatud. 15., samalt autorilt, arvestatud osaliselt. 16. on juhtivkomisjoni ettepanek. 17., viimane, Raivo Paavolt, on täielikult arvestatud. Raivo Paavo, ma palun, et sa kordaksid veel kord muudatusettepanekute esitamise tähtaja.

Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oleks 11. veebruar k.a kell 12.

Tänan! Juhtivkomisjoni ettepanek on lõpetada teine lugemine ning suunata seaduseelnõu kolmandale lugemisele. Nii ka käitume. Tänan!

Austatud Riigikogu! Võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse eelnõu. Alustame selle teist lugemist. Ettekandeks palun Riigikogu kõnepulti kaitseminister Jüri Luige.

Austatud Riigikogu esimees, austatud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus toob teie ette teiseks lugemiseks kaitseväeteenistuse seaduse eelnõu. Kaitseväeteenistuse seaduse eelnõu on teinud läbi väga põhjaliku reformi riigikaitsekomisjonis. Kuid samas on mul väga hea meel märkida, et riigikaitsekomisjonis, kus on esindatud kõik poliitilised jõud, on leitud konsensus nende paranduste suhtes, mida toetab ka Vabariigi Valitsus. Esimene suur parandus, mis on teile esitatud, on sisuliselt täpsustanud kaitseväeteenistuse seaduse teksti. Kuna tegu on väga olulise seadusega, mis sätestab kaitseväeteenistuse teenistuskäigu ajateenijatele, kaadriallohvitseridele, reservohvitseridele ja reservväelastele, siis oli juriidiline ja normtehniline täpsus loomulikult äärmiselt oluline. Kui rääkida mõningatest olulistest teetähistest, mida kaitseväeteenistuse seadus sisse viib, siis seadus sätestab väga täpselt selge ja läbipaistva regulatsiooni kõikides tegevteenistuse liikides ning tegevteenistuse lepingu tingimused, mis sõlmitakse kaadriallohvitseride ja -ohvitseridega. Kõige olulisem on ehk see, et kehtestatakse kindlad nõuded ohvitseridele oma ametikohal teenimiseks, kehtestatakse kaitseväelase haridustaseme ja kvalifikatsiooni nõuded. Samuti on väga põhjalikult sätestatud kaitseväelaste atesteerimine. Väga põhjalikult on sätestatud kaitseväelaste edutamise, karistamise ja kontrollimise süsteem. Seaduses on väga põhjalikult käsitletud küsimusi, mis puudutavad riigikaitseosakondade tegevust. Esimest korda saavad riigikaitseosakonnad endale väga selge seadusandliku aluse. Poliitilisel areenil on tekitanud suurt tähelepanu küsimused, mis puudutavad üliõpilaste ajateenistusse võtmist. Seadus teeb väga selge valiku. Üliõpilased kutsutakse ajateenistusse peale seda, kui nad on asunud õppima, on immatrikuleerunud kõrgharidusasutusse. Ma olen kindel, et need on küsimused, mis pälvivad Riigikogu liikmete tähelepanu ka küsimuste ja vastuste voorus. Väga oluline on teenistusalade garantiide süsteem, mille see seadus kaadrikaitseväelastele üles ehitab, seda nii palga, auastmetasu, väljateenitud aastate tasu, puhkusetasu ja puhkusetoetuse küsimustes. Loomulikult ka kõik see, mis puudutab pensioni, pensionikindlustust. Kaitseväe ohvitseri töö nagu ka politseiniku töö on väga keeruline ja kindlasti on väga oluline, et nende sotsiaalne kindlustatus oleks tagatud. Sellega ma oma sissejuhatava sõnavõtu lõpetaksin ja heameelega vastaksin küsimustele.

Suur tänu, härra minister! Riigikogu liikmetel on küsimusi. Anti Liiv, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ma muidugi pöördun sellesama populaarse küsimuse juurde: üliõpilased ja kaitseväeteenistus. Ja küsimuse esimese poole sõnastaks niimoodi: mis tingis üliõpilaste kutsumise kaitseväeteenistuse, kuivõrd isegi Nõukogude Liit aastatel 1965-1989 seda ei rakendanud? Kas vajadus inimjõu, n-ö kahuriliha järele, sest sündimus on langenud ja lihtsalt füüsiliselt ei ole võimalik kaitseväge suurendada - 2000 meest on ehitusmaleva suurusjärk -, suurusjärgult on ta televiisoris näidatud tabeli põhjal väiksem kui kunagine üliõpilaste ehitusmalev. Või on tegemist intellektuaalse taseme tõstmise vajadusega? Esimesel puhul oleks ühed lahendused välja pakutavad, teisel puhul teised lahendused. Aga algul väideti, et see üliõpilaste sõjaväkke kutsumine on intellektuaalse taseme tõstmiseks. Viimastel nädalatel, kui ilmus kurikuulus Interneti lehekülg, väideti, et see ei ole põhjus, et meie ohvitserid on väga intelligentsed inimesed ja mingisugust ajupotentsiaali täiendamist meie kaitsevägi ei vaja.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ütleksin niimoodi, et siin on väga mitu aspekti. Kõige tähtsam aspekt on kindlasti see, et tegemist on Eesti Vabariigi kodanikega, kes koos teiste Eesti Vabariigi meessoost kodanikega osalevad riigikaitse ülesannete täitmisel. Ja kui nüüd küsida, et kuidas see osalemine kõige paremini peaks olema korraldatud, siis on selge see, et Eesti kaitsejõud, nii nagu ka näiteks Soome kaitsejõud või Rootsi kaitsejõud, ei peaks olema töölis-, talupoeglik armee. See peaks olema kindlasti armee, kus on tugev intellektuaalne potentsiaal. Siin on mitu aspekti. Esiteks on jutt sellest, et kui me tahame koolitada heal tasemel reservallohvitsere ja reservohvitsere, siis kindlasti on vaja läbida ka sõduriteenistus, nii-öelda nooremväljaõpe, ja kasvada edasi allohvitseriks või ka reservohvitseriks. Sest meenutame, et meil on reservarmee, teatud x hetkel tuleb meil kokku kutsuda reservpataljonid, kus kaadriohvitseride arv on väga väike ja kus sisuliselt üksusi hakkavad juhtima reservistid, inimesed, kes teevad tavaliselt oma igapäevast tööd ametiasutustes või firmades. On selge see, et nad peavad olema vastava ettevalmistuse saanud. Seda ettevalmistust on proovitud anda ka lühikestel riigikaitse kursustel, mis toimusid ülikooli juures nii mõnedki aastad. Kuid probleem on selles, et sellisel juhul ei oma need poisid mingit sidet nende väeosadega, neil ei ole mingit arusaama sellest, mida kaitsevägi endast kujutab. Seetõttu ei ole ka nende kvaliteet hiljem reservohvitseridena kindlasti piisaval tasemel. Loomulikult ei ole saladus see, et intellektuaalselt kõrgema tasemega kutsealused tõstavad ka kaitseväe üldist taset. On väga palju alasid, kus on ju ka vajalik tehnoloogia valdamine, kus on vajalik arvuti valdamine. Ei ole kahtlust, et nendele noortele ohvitseridele, kes meie kaitseväge juhivad, on väga oluline see, et neil oleks ka kutsealuste seas head partnerid, kellega kaitset planeerida ja vajaduse korral - loodame, et seda kunagi juhtu - ka kaitset ellu viia. Aitäh!

Tänan! Kolleeg Tiit Toomsalu.

Tänan, härra juhataja! Austatud härra minister! Ma sooviksin teada teie tõlgitsust eelnõu § 14 lõike 3 uue redaktsiooni kohta. Nimelt kõlas esialgne redaktsioon järgmiselt: kaadrikaitseväelase teenistuskoht võib olla ka käesolevas seaduses sätestatud korras loodud sõjaväelise auastmega ametikohal - toonitan - valitsusasutuses, valitsusasutuste hallatavas riigiasutuses või riigi tsiviilõppeasutuses. Uus redaktsioon ütleb, et see võib olla ka ilma sõjaväelise auastmeta ametikohal väljaspool kaitseväge. Öelge, palun, kas selle redaktsiooniga teie arusaama kohaselt on välja lülitatud riigiasutused, valitsusasutused ja valitsusasutuste hallatavad riigiasutused nende institutsioonide loetelust, kus võib teenida kaadrikaitseväelane?

Aitäh! Minu arvates ei ole need välja lülitatud, nimelt seda peakski antud lõige indikeerima, et need on teised riigiasutused, kus kaadrikaitseväelased võivad tegutseda.

Tänan! Kolleeg Anti Liiv, teine küsimus.

Aitäh, härra juhataja! Ma jätkaksin esimest küsimust. Probleem on muidugi väga õige, kui tegemist on pankurite sõjaväega, kus pankurid peavad olema ka veeblid ja nooremleitnandid. Aga ma tuletaksin meelde näiteks ühe asja - arstid. Arstid lõikavad erus ja lõikavad sõjaväes, selleks ei ole vaja õppida kaevikuid kaevama. Ma toon näitena Sigmund Freudi, kuulus mees arstina, 1873 läks ta Austria-Ungari sõjaväkke, käis ainult haiglas tööl, teda ei pandud isegi kaevikut kaevama. Ma toon näite selleltsamalt Interneti leheküljelt. Endine Tehnikaülikooli rektor professor Agu Aarna lõpetas Saksa riigi kokkuvarisemise viimastel kuudel hiilgavalt ülikooli Saksamaal, teda ei kutsutud sõjaväkke. Küsimus on selles, et on väga palju spetsiifilisi paramilitaarseid erialasid, kus on ennekõike tarvis ohvitsere, ei ole vaja neid pisikesi mehi nii palju. Eesti riik jätab sellise võttega ette valmistamata paramilitaarsed erialad. Kas ei ole otstarbekam sõjalised, strateegilised alad lükata edasi - need poisid lõpetavad NATO kolledži kaugõppes vähemasti sama hästi kui teised -, kui et panna nad kaevikusse kuueks kuuks, kaheksaks kuuks, 12 kuuks? Tähendab, kas ei oleks mõtet seda natukene liigendatumalt, natukene paindlikumalt teha, sest me ei tee enam Nõukogude Liidu tšuktšidele seadusi, vaid Setumaast Hiiumaani kehtivaid seadusi? Näiteks 100 poissi õpivad eriti tähtsatel erialadel, lenduri erialal, mida mitte kunagi ei saa kaeviku kaevamisega selgeks, neil ei ole seda üldse vaja osata. Kas ei peaks Eesti kaitseväe seadus üliõpilaste suhtes olema paindlikum, möönvam? Nagu näiteks teie taga seisev lugupeetud juhataja oli sõjaväes spordiühingus. Et võimaldada ka selliseid asju.

Aitäh! Mis puudutab teenimisaega, siis seadus jätab selle valitsuse kompetentsi. Valitsus kehtestab seaduse poolt ettenähtud piirides 8 kuni 12 kuuni teenimisaja, kusjuures plaan on teha see, nagu on ka Soomes ja Rootsis, diferentseerituks selles mõttes, et on nii-öelda baastreeningu aeg ja edasi kas allohvitseriks või ohvitseriks õppimise aeg, mida ei pea sugugi kõik enam läbima. Mis puutub konkreetsesse küsimusse, siis me räägime siin ju hetkel 18- või 19-aastastest poistest, kelle ainus vahe eakaaslastega on see, et ühed on saanud ülikooli sisse ja teised ei ole veel ülikooli sisse saanud. Nii et neil ei ole põhimõtteliselt ka veel mingit spetsiifilist eriala. Loomulikult on mingid teatud huvid ja kalduvused ning seda saab kaitsevägi kindlasti ka ära kasutada. Avaliku arvamuse küsitlused näitavad üldiselt, et need, kes on Eesti kaitseväe läbinud, suhtuvad sellesse positiivselt. Ma usun, et need hirmud hetkel ei ole põhjendatud. Aitäh!

Tänan! Kolleeg Jaanus Marrandi.

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Ka minu küsimus puudutab üliõpilaste kaitseväeteenistust. Probleem on selles, et kaitseväelaste arv peaks ju hüppeliselt suurenema, kui kõik meesüliõpilased tõepoolest astuksid kaitseväkke. Kas meie kaitsevägi üldse on valmis selleks, et võtta vastu nii suurt hulka kaitseväelasi, või lihtsalt suureneb see kontingent, kelle hulgast on võimalik valida, ja siis jäävad need madalama haridustasemega noored välja? Kuidas see selektsioon toimub, kas kaitseväe valmisolek üldse tegelikult on olemas?

Mis puutub kaitseväe valmisolekusse, siis loomulikult on seda võimalik suurendada ainult järk-järgult. See puudutab ka üliõpilaste ajateenistusse võtmist. Selge on see, et tekib teatud valikuprintsiip. Mis puutub üliõpilaste ajateenistusse võtmist, siis seda sätestab täpsemalt juba minu poolt nimetatud ja praegu ettevalmistamisel olev valitsuse määrus, mis peaks andma üliõpilasele õiguse valida aega, millal ta tegelikult kaitseväeteenistusse läheb. Teoreetiliselt on võimalik, et kui inimesel ühel või teisel põhjusel on huvi teatud kursused lõpetada, siis ta saab minna ka hiljem kaitseväkke, mitte tingimata immatrikuleerimise järel. Nii et ma usun, et me saame olla väga paindlikud. Aga mis puudutab keskharidusega ja madalama haridusega poisse, siis ka täna ei võta me kõiki poisse sõjaväkke. Osa neist langeb välja tervise tõttu, osa langeb välja selle tõttu, et neil on kriminaalkaristus, on veel mitmeid põhjuseid, nii et see valikuprintsiip toimib tegelikult ka täna.

Tänan! Kolleeg Koit Pikaro.

Tänan, härra esimees! Lugupeetud ettekandja! Eelnõu § 79 räägib lepingulisse teenistusse võtmisest ja esitatavatest nõuetest. Nõuded on reaalsed, õiged, kuid sellest eelnõust ei nähtu, millega oleks meil välistatud võimalus, et väljaspool seadust seisva teabeteenistuse liikmetega on sõlmitud fiktiivsed teenistuslepingud, või millega on välistatud võimalus, et pealuuraja Kross taotleb oma teenistuslepingu pikendamist?

Aitäh! Mis puudutab sõjaväelisi ametikohti teistes riigiasutustes, siis sellekohane normistik on seaduseelnõus väga täpselt kindlaks määratud ja on seotud kaitseväe juhataja ja asjaomase ministri nõusolekuga. See peaks üldiselt tagama selle, et kõik on normikohane. Ma ei hakkaks kommenteerima konkreetset näidet.

Tänan! Kolleeg Tiit Toomsalu, teine küsimus.

Tänan, härra juhataja! Austatud härra minister! Ma tänan teid vastuse eest esimesele küsimusele ja loodan, et mõistsin teid õigesti. Teie arusaamise kohaselt võib kaadrikaitseväelase teenistuskohaks olla ka valitsusasutus või valitsusasutuse hallatav riigiasutus. Minul kui põhiseaduskomisjoni liikmel on kohe sügav mure selle seaduse ja põhiseaduse võimaliku vastuolu tekkimise pärast, sest teie esitatud seaduseelnõu § 10 räägib kaadrikaitseväelasest ja defineerib selle lahti kui tegevteenistuse, aga Eesti Vabariigi põhiseaduse § 125 keelustab tegevteenistuses oleva isiku ametisoleku valitaval või nimetataval ametikohal. Siit minu küsimus, härra minister: kas teie ei näe vastuolu Eesti Vabariigi põhiseaduse § 125 ja teie poolt esitatava seaduse § 14 lõike 3 vahel?

Aitäh! Ma ei näe siin mingit vastuolu ja minu arvates on tegu äärmiselt otstarbeka lahendusega, sest see süsteem, kuidas nimetatud inimesed ametisse määratakse, on seaduses väga täpselt kindlaks määratud. Ma toon konkreetseks näiteks Välisministeeriumi. Kui me kujutame ette, et isik, kes tegeleb Välisministeeriumis relvastuskontrolli konventsioonidega, võiks olla kaitseväe ohvitser, kes näiteks kaks aastat tegutseb Välisministeeriumis, siis ma usun, et see on suureks kasuks nii Välisministeeriumile kui ka kaitseväele. Ja see on üldiselt praktika, mida kasutatakse kõikides Euroopa riikides. Ma kinnitan, see pole midagi harukordset või erakordset.

Tänan! Kolleeg Ülo Tärno.

Suur tänu, härra esimees! Lugupeetud härra minister! Kas ei oleks mõistlik kaitseväele vajalikke SKP protsente jaotada kaitseväe ja ülikoolide vahel, suunates osa kaitsealaste teadmiste andmisest ka ülikoolidele? Ma arvan, et kasu oleks mõlemapoolne.

Aitäh! Siin ei ole haridusministrit, kellega koos mul oleks kindlasti parem sellele küsimusele vastata. Ma usun, et finantseerida tuleb mõlemat, ja ma olen kindel, et mõlemal alal on oma väga oluline roll ühiskonna arengus.

Tänan! Kolleeg Ülo Tootsen.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Miks ei sobiks meile siiski see üliõpilaste sõjaväelise väljaõppe süsteem, mida minuealised kogesid 1950. aastatel ülikoolis käies. Siis olid sõjalise loengud igal kolmapäeval, kaks tundi liivakastimängu, millele järgnes suvel kuu sõjaväelaagrit, kus sai püssi paugutada ja kõike muud teha. Pärast ülikooli lõpetamist olime kõik nooremleitnandid ja aasta või kahe pärast järgnenud täienduskursuste järel saime juba leitnandikraadi või kuidas kellelgi võimeid oli. See ei takistaks õppetööd ja vastavalt sellele, kuidas tudengil, tulevasel spetsialistil kujuneks välja oma eriala, kujuneksid tema teadmised ja soovid ka edaspidi oma haridusteed jätkata võib-olla hoopis mõnel sõjalisel kitsamal erialal.

Aitäh! Üldiselt on spetsialistide arvamus see, et niisugune lähenemine ei õigusta ennast, sest ma kordan veel kord, ülikooli keskkond asub väljaspool kaitseväe keskkonda. Ja selle tõttu on raske ette kujutada, et noored saaksid piisava kaitseväelise ettevalmistuse. Ma kordan veel kord, et tegu on Eesti kaitseväega, kuhu me oleme juba aastaid investeerinud nii intellektuaalset ressurssi kui raha. Oleme parandanud infrastruktuuri, meil on noor ohvitserkond, pataljonide ülemad, kes on tihtipeale 30-40-aastased, samuti kõrgharidusega noored, kes on ülikoolis käinud. Nii et ma kordan, et seda mõttelist konflikti, mis tekkis nõukogude ajal, mil tõesti oli paljudele nagu taevamanna see, et sai ülikooli seinte vahel selle ettevalmistuse kätte, ei peaks praegu küll tekkima. Seda probleemi ei peaks küll praegu olema.

Tänan! Kolleeg Marju Lauristin.

Härra kaitseminister! Teatavasti on tuleviku sõjapidamist nimetatud rohkem selliseks, mis toimub infovaldkonnas nii psühholoogilise sõja mõttes kui ka tõesti sõna otseses mõttes infotehnoloogilise või meediasõja mõttes või ka igasuguste muude infoga seotud ning teaduse ja teadmistega seotud valdkondade mõttes. Kuivõrd meie kaitseväe areng ja kaitseväe korraldus peab praegu silmas sellist arengut? Kas need inimesed, kes tegelevad vastavate uuringute ja arendustöödega, mis on kaitselise iseloomuga, on rakendatud ja kas ka nende finantseerimine saab toimuda läbi samade kaitsekulutuste, millest oli enne juttu? Ja teiselt poolt, kas n-ö teenistuse viis ja liigid inimestele, kes tegelevad tehnoloogiliselt või ka psühholoogiliselt nende valdkondadega, peaks olema erinev nende inimestega võrreldes, kes tegutsevad teistes valdkondades?

Aitäh! Mis puutub erialaohvitseridesse, siis käesolev seadus sätestab väga põhjalikult nende ettevalmistuse ja erialase kvalifikatsiooni nõuded n-ö teenistusastmes tõusmisel. Erialaohvitseridel on võimalus tõusta kuni kõige kõrgemate kaitseväe auastmeteni, kindralini välja, mis on äärmiselt oluline, selleks et väärtustada nende inimeste tööd kaitseväes. Mis puudutab finantseerimist, siis Riigikogu kinnitatud 2000. aasta riigieelarve annab märkimisväärseid summasid nii riigikaitsealase teaduse arendamiseks kui ka toetamaks seoses riigihangetega kõike seda, mis tehakse meil arendustegevuse vallas. On olemas väga huvitavaid projekte, näiteks simulaatorid, mis on ehitatud Eestis ja mis võimaldavad väga kokkuhoidlikult ning hästi anda sõjaväelist ettevalmistust, raiskamata laskemoona. Ühesõnaga, see töö käib, samuti infotehnoloogiasüsteemide viimine kaitseväkke, seda nii side- kui ka infotöötlus-, tekstitöötlusküsimustes. Ma ütleksin, et Eesti kaitsevägi muutub üha rohkem ja rohkem tarkväeks. Ja kui nendel Riigikogu liikmetel, kes ei kuulu riigikaitsekomisjoni, on huvi näha mõningaid päris huvitavaid asju, siis Kaitseministeerium viib heameelega teid väeosadesse vaatama.

Tänan! Kolleeg Meelis Atonen.

Aitäh, härra esimees! Austatud härra minister! Mul on küsimus, mis seondub seaduseelnõu §-ga 217 "Ajateenistuskohustuse täitmisest vabastamine". Praeguse seaduse kohaselt peavad kõik üliõpilased läbima sõjaväeteenistuse. Uue seaduse § 217 vabastab tänased üliõpilased või ülikooli läbinud automaatselt. Samal ajal on hulgaliselt üliõpilasi, kes on käinud sõjaväes ülikoolis õppimise ajal. Ma küsin, et kas me § 217 rakendades ei eksi nende teenistuse läbinud üliõpilaste õigusliku ootuse printsiibi vastu ja kas me ei loo olukorda, kus ka edaspidi üliõpilased ja teised jäävad lootma, et seadusest kõrvale hoides võidakse tagantjärele nende kõrvalehoidmisele nagu seaduslik käik anda?

Aitäh! Ma seda probleemi siin ei näe. Loomulikult tuleb neid, kes on käinud kaitseväes, ilma et selleks oleks otsest seaduslikku kohustust olnud, ainult kiita. Kuid seaduse mõte on see, et me ei proovi enam võtta neid, kes praegu juba kõrgkoolis õpivad. Sellel on hulganisti praktilisi ja tehnilisi põhjusi. Ma usun, et selline kompromiss on kõigiti arukas. Kuid samas, nagu ütleb § 217 lõige 2, tuleb neil inimestel käia 90 päeva õppekogunemistel, nii-öelda olla reservis.

Tänan! Marju Lauristin, teine küsimus.

Ma täpsustaksin teemat, mis oli käsitlusel. Kui me räägime tarkväest, mis on väga suurepärane, siis peaks arvestama, et praegu juba gümnaasiumi tasemel noored inimesed, 15-16-aastased noormehed on ilmselt just selles valdkonnas edenenud rohkem kui need ohvitserid, kellest jutt on. Minu küsimus on: kas seda ressurssi, mis praegu tekib, ei oleks targem kasutada kaitseväeteenistuse ajal mitte ainult ohvitseri tasemel, vaid ka nendesamade noorte meeste tasemel, kes tulevad gümnaasiumist ja on ülikoolis ning kes võiksid leida rakendust just kõrgtehnoloogilistel aladel, mitte tavalises korras?

Ma kinnitan, et seda tehakse praegu. Näiteks sides tegutsevad kutsealused, kes ohvitseride juhtimisel täidavad väga keerukaid ülesandeid, mis on seotud infotehnoloogiaga. Mis puutub sellesse, et 15-16-aastased on paremad arvutikasutajad, siis see probleem ei ole ainult kaitseväes, see on ka näiteks ülikoolis, kus paljud noored üliõpilased on osavamad kui professorid arvuti kasutamisel. Aga mis puutub kaitseväelisse väljaõppesse, siis see on kindlasti seotud ka muude aspektidega, mitte ainult konkreetselt ühe tehnoloogilise asja valdamisega.

Tänan! Kolleeg Sven Mikser.

Aitäh! Austatud härra minister! Minu küsimus puudutab seaduse § 112, mis käsitleb teenistusest vabastamist seoses piirvanusega. See piirvanus on erinevas laadis sõjaväelastel 50-60 aastat, üldiselt alla koloneli auastme 50 ja 55, millest pensionieani jääb veel 13-8 aastat. Tõsi, selle vanusega sõjaväelastel avaneb vist § 2 alusel õigus väljateenitud aastate pensionile, aga see on üldjuhul vaid pool sellest pensioni arvestamise aluseks olevast palgast. Ja vaevalt, et see 55-aastane sõjaväelane ümberõppe kursustele läheb, et teist tööd vahepealseks kaheksaks aastaks saada. Või on siin mingisugune teine mehhanism neile inimestele, kes võib-olla tõesti on liiga vanad sõjaväelase tööd tegema? Milline lahendus nende jaoks leitakse, et nende sissetulek 50-55-aastaselt väga oluliselt ei kahaneks?

Aitäh! Siin on tõepoolest mitu aspekti. Üks aspekt on see, et seda piirmäära on võimalik pikendada kaitseväe juhataja nõusolekul. Nagu te juba ütlesite, põhiline pensioniliik kaitseväelasel on väljateenitud aastate pension. Ja kui me räägime praegusest vanemast kontingendist, siis kui nad on eriala allohvitserid, siis neil on olemas ka mingi tsiviilpension. Kui nad on kogu oma elu teeninud kaitseväes, olnud kaitseväe ohvitserid, näiteks Nõukogude armees, siis Nõukogude armees teenitud aastad loetakse staaži hulka. Sellest pikeneb ka nende pensioniõiguslik staaž.

Tänan! Kolleeg Liia Hänni.

Aitäh! Härra kaitseminister! Minu küsimus puudutab § 39 lõiget 1, mis sätestab riigikaitseosakonnad Kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsevate hallatavate riigiasutustena. Teatavasti ei ole hallatava riigiasutuse töötajad avalikud teenistujad avaliku teenistuse seadusest tulenevalt ja ka sellest seadusest tulenevalt. Samal ajal antakse nendele inimestele väga suured avaliku võimu teostamise funktsioonid, mis ka seaduses on loetletud. Minu küsimus ongi selles: miks selles seaduseelnõus on valitud just nimelt selline tee ja kuidas on ikkagi tagatud see üldine põhimõte, et avalikku võimu teostavad isikud on reeglina avalikud teenistujad?

Aitäh! Mis puudutab ohvitseride teenimist tsiviilasutustes - ja Kaitseministeerium on tsiviilasutus -, siis seal teenides alluvad nad kõigile neile avaliku teenistuse seaduse printsiipidele ja põhimõtetele nagu teised avalikud teenistujad. Seda sätestab ka käesolev seadus. See on üks kompromissvariant, mida me peame praegu kasutama. On olnud kaalumisel ka kogu riigikaitseosakondade süsteemi viimine kaitseväe alla, kuid seal tekiks see probleem, mida te nimetasite, veelgi teravamalt. Ja ma usun, et need ülesanded, mida riigikaitseosakonnad peavad täitma, on klassikalised Kaitseministeeriumi ehk tsiviilasutuse ülesanded. Samas on seal hädavajalik kasutada ohvitseride ekspertiisi.

Tänan! Kolleeg Vootele Hansen.

Aitäh! Austatud kaitseminister! Minu küsimus lähtub natukene kolleeg Sven Mikseri küsimusest. Kui inimene on olnud kaitseväeteenistuses ja jõudnud ikka, millal ta läheb pensionile, siis on ta täitnud mitmeid juhtimisülesandeid ja on saanud - kaitseväes on pidev väljaõpe - ka terve rea erialasid nende aastate jooksul, mis ta on olnud lepingulises teenistuses. Ega teie kaitseministrina ometi arva, et sellise kogenud spetsialisti jätavad tööandjad tööle võtmata?

Aitäh! Kindlasti ei arva. Kindlasti on neil inimestel - seda näitab ka praktika - võimalik saada tööd vägagi erinevatel ametikohtadel tsiviilasutustes.

Härra minister, suur tänu! Riigikogu liikmetel teile rohkem küsimusi ei ole. Kaasettekandeks palun Riigikogu kõnepulti riigikaitsekomisjoni liikme Valve Kirsipuu.

Aitäh, härra juhataja! Austatud Riigikogu! Kõnesolev kaitseväeteenistuse seadus on olnud komisjonis väga pikka aega arutusel. Ta on nii pikka aega olnud arutusel, et me olime sunnitud isegi pikendama esimese ja teise lugemise vahelist aega, tõsi küll, ainult paari nädala võrra. Pikendamise vajadus oli tingitud sellest, et me areneme pidevalt ja ka kaitsejõud, arvesse võttes meie uut valitsust, on läbi teinud teatud arenguperioodi, mis eriti puudutab riigikaitseosakondi, mille kohta Liia Hänni ka viimase küsimuse esitas. Kuivõrd struktuurne muutus riigikaitseosakondades tuli sel ajal, kui meil oli menetluses kaitseväeteenistuse seadus, siis pidi see kajastust leidma ka selles seaduseelnõus. Meil oli moodustatud töögrupp, kus olid esindajad riigikaitsekomisjonist, Kaitseministeeriumist ja Kaitsejõudude Peastaabist, kes selle tööga tegelesid, et uusi seisukohti seaduses kirja panna. Teine suur valdkond, mis komisjonis nõudis pikka vaidlust, puudutab 11. peatükki, mis käsitleb kaitseväeteenistuse staaži ja pensionikindlustust. Eesti riik on iseseisev olnud ainult kaheksa ja pool aastat, ta ei saa omada niisuguseid kaitseväelasi, kes oleks Eesti vägedes teeninud niisuguse aja, nagu on vaja pensioniõiguslikuks staažiks. Reeglina pead olema kaitsevägedes teeninud 20 aastat, et saada kaitseväelase pensioni ja sooduspensioni. Sellest tingituna tekkis komisjonis hulk vaidlusi, mitte niivõrd Kaitseväe Peastaabiga seoses, kuivõrd seoses selliste struktuuriüksustega nagu piirivalve ja päästeteenistuse üksused, sest neid ei eksisteerinud niisugusel kujul enne 1991. aastat ja seal töötanud inimeste staaž jäi küsimärgi alla. Kohe kui meil oli menetlusse antud kaitseväeteenistuse seaduse eelnõu, pöördus arvukalt töötajaid nii päästeteenistusest kui ka piirivalvest riigikaitsekomisjoni poole palvega võtta arvesse nende tegevust ka tsiviilisikutena. See tähendab isikutena, kellena nad töötasid enne 1990. aastat. Meile laekus väga palju ettepanekuid, mida me arutasime komisjonis, paljudega nendest me ei saanud nõus olla. Küll aga mõistsime, et nende inimeste valmidust, kes tulid tsiviilteenistusest üle kaitseväeteenistusse 1990. aastast alates, tuleb hinnata ning nende seisukohti tuleb arvesse võtta. Pikkade dispuutide kaudu jõudsime niikaugele, et tegime mõningaid soodustusi nendele inimestele. Miks ma peatun sellel pikemalt? Peatun sellepärast, et üks muudatusettepanek, mille on esitanud Laine Tarvis, puudutas sedasama küsimust, nimelt staaži. Leidsime, et on kaks võimalust anda nendele seda staaži, mis annaks kaitseväelase sooduspensioni. Üks nendest on, et perioodi 31. oktoobrist 1990 kuni 1. septembrini 1994 arvestatakse kolmekordselt. Te võite küsida, et miks niisugune säte konkreetse ajaga on seaduseelnõus sees. See on § 191. Ta on sees sellepärast, et need struktuuriüksused - Päästeamet ja Piirivalveamet - moodustati sel perioodil. Ja viimased Nõukogude väed lahkusid Eesti territooriumilt 31. augustil 1994. Ühesõnaga, see oli periood, mil me pidime arvestama veel võõrvägedega. Ja see aeg läheb kolmekordselt arvesse. Teades, et see suhteliselt lühike periood, mis puudutab keskeltläbi kolme või kolme ja poolt aastat, ei anna veel võimalikku staaži, tulime me vastu ka sellega, et kui üldiselt on reguleeritud, millal kaitseväelased peavad minema pensionile, siis on antud rakendussätte §-ga 226 võimalus pikendada nende kaitseväes olemise aega kuni kaheksa aastat, pikendades seda iga aasta, mitte ühekorraga kaheksa aastat. Leiame, et see kontingent inimesi, kelle hulk ulatub siiski paarisajani, saavad selle ajaga kätte kaitseväeteenistuse staaži, mis võimaldab nendel saada niisugust pensioni, nagu saavad teised kaitseväeteenistuse inimesed, kes on tulnud üle Eesti kaitseväkke teistest sõjaväeliikidest. Pean praegu silmas Nõukogude armeed. See oli küsimuste kompleks, mis muide kogu selle aja, kui me arutasime kaitseväeteenistuse seadust ja seda ümber tegime, oli meil kõneks pea kõigil komisjoni istungitel. Kolmas suur plokk puudutab ajateenistust noormeestele, sealhulgas ka nendele noormeestele, kes kas õpivad ülikoolis või kavatsevad ülikooli õppima minna. Üks muudatus, mille komisjon tegi esialgse tekstiga võrreldes, oli selles, et kui valitsus pakkus välja, et kutsealuse vanuseperiood on 18.-30. eluaastani, siis komisjon leidis, et me peame minema selle korra juurde tagasi, mis on praegu kehtivas kaitseväeteenistuse seaduses, et ajateenistusse kutsumise aeg lõpeb 27-aastaselt, tuues tagasi sellesama olukorra, mis praegu on. Loomulikult tekkis suurem vaidlus selle üle, mida teha üliõpilastega. Tänased küsimused kaitseministrile näitasid, et ka meil siin Riigikogu saalis on niisuguseid Riigikogu liikmeid. Ometi peaksid nad väga hästi teadma ja tundma meie põhiseadust, mille kahes paragrahvis (§ 54 ja § 124) on öeldud, et Eesti kodaniku kohus on kaitsta Eesti iseseisvust. Eesti iseseisvust saab kaitsta kõige paremini kaitseväeteenistuse kaudu. Paragrahv 124 ütleb, et Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest. Ometi küsitakse, miks üks teatud kontingent noori inimesi, st üliõpilased, peavad osa võtma ajateenistusest. Viidatakse õige sageli pikaajalisele kogemusele sotsialismitingimustest, öeldes, et perioodil 1960. kuni 1980. aastateni üliõpilasi ei võetud ajateenistusse. Kui vaadata meie põhjanaabrite või läänenaabrite poole, siis seal ei tule küsimussegi, et üliõpilane või üliõpilaskandidaat ei peaks läbima ajateenistust. Küsiti, kas ei ole võimalik taastada seda süsteemi, mis oli nõukogude perioodil, et ülikoolide juures on sõjalise kateedrid, kes annavad teoreetilist õppust ja suveperioodidel antakse üliõpilastele praktilisi harjutusi. Kogemused on näidanud, et niisugune süsteem ei täida neid ootusi, mida tegelikult oodatakse Eesti kaitseväelt. Niisuguste sõjaliste üksuste taastamine ülikoolide juures ei ole tõenäoliselt otstarbekas. Küsimus on nüüd selles, kas üliõpilane peab minema kaitseväkke enne stuudiumi, pärast stuudiumi või stuudiumi ajal? Leiame, et demokraatia, mida me tahame oma ühiskonnas juurutada, peab olema niisugune, et ka ajateenijal on võimalus valida, millal ta läheb: kas ta läheb enne, läheb pärast või läheb hoopiski õppimise ajal. Te võite küsida, et miks ei ole seda sätestatud seaduses? Me tõepoolest ei ole teinud seda seaduses, sest see on olnud valdkond, mille üle me oleme komisjonis kaua aega vaielnud. Küll aga on rakendussätetes, täpsemalt §-s 218, öeldud, et 1. augustiks aastal 2000 kehtestab Vabariigi Valitsus ajateenistuse kestuse. Me olime huvitatud selle punkti sisseviimisest eelnõusse, sest võib-olla kõik te ei teagi, et ka praegu kehtivas kaitseväeteenistuse seaduses on öeldud, et ajateenistuse maksimumaeg on 12 kuud ja miinimumaeg on 8 kuud. Ometi viimase kuue aasta jooksul - praegune kaitseväeteenistuse seadus võeti vastu aastal 1994 - ei ole ühtegi niisugust ajateenijat, kes oleks teeninud vähem kui 12 kuud. Komisjon on seisukohal, et seadustes ei peaks olema sees näilikkus, vaid seadus peab garanteerima tegelikkuse. Seepärast viisime sisse § 218, mis kohustab valitsust Kaitseministeeriumi ettepanekul 1. augustiks 2000 sätestama, kui pikk on aeg sõjaväeteenistuses ajateenijatel, kusjuures võetakse arvesse sõjaväe liiki, seda, kas ollakse kõrgharidusega või ilma kõrghariduseta, missugune on hariduslik tase jne. Meie ettepanek, mis on leidnud aktsepteerimist Kaitseministeeriumi ja Kaitsejõudude Peastaabi poolt, on niisugune, et sellesse valitsuse määrusesse, mis sätestatakse 1. augustiks, pannakse sisse ka punkt, mille kohaselt üliõpilaskandidaat pärast seda, kui ta on arvatud ülikooli, ükskõik mis liiki see ülikool ei ole, rakenduslik või mõni teine ülikool, kirjutab avalduse, millal ta soovib minna sõjaväkke, kas pärast seda, kui ta on sisse saanud ülikooli (seaduses on ka paragrahv, mis ütleb, et kui üliõpilane soovib kohe minna ajateenistusse, siis talle säilitatakse koht ülikoolis üheks õppeaastaks), või pärast stuudiumi lõpetamist või läheb ajateenistusse näiteks pärast teist või kolmandat kursust.

Kas kaasettekandja palub lisaaega?

Ma palun kolm minutit. Aitäh! See on väga oluline selles mõttes, et annab võimaluse ka kaitsejõududel planeerida, millal kõige rohkem tuleb tudengeid sõjaväkke. Täna esitati küsimus, kas kaitsejõud suudavad korraga vastu võtta nii palju ajateenijaid, kui tuleksid näiteks kõik noored enne ülikooli astumist. Siin on probleem olemas, kuigi ei saa eitada ka seda, et tõenäoliselt kaugeltki mitte kõik meessoost tudengid ei lähe kohe sõjaväkke. Riigikaitsekomisjonis oleme otsustanud, et teeme koostööd Kaitseministeeriumiga niikaua, kuni valitsuse määruse projekt on ette valmistatud, et selles tõesti oleks sätestatud punktid, mis annavad teatud vabaduse ka ajateenistusse minejatele määrata ära, millal nad soovivad ajateenistusse minna. Niisugused on põhilised muudatused. Kuivõrd neid muudatusi oli palju, siis pöörake tähelepanu muudatusettepanekute tabelile. Esimene muudatusettepanek ütleb, et sõnastada § 1-239 alljärgnevalt, mis tähendab sisuliselt, et kogu tekst on läinud muutmisele. Ei maksa arvata, et kõik laused tekstis on muudetud, aga juba §-st 1 alates on tekkinud muudatused ja meil ei olnud mingisugust võimalust teha muudatusi igas konkreetses paragrahvis. Sellisel puhul oleks meil tõenäoliselt tulnud tuhandeid muudatusettepanekuid. Pidasime otstarbekamaks esitada uue teksti, kus on muutunud nii paragrahvide järjekord kui ka paragrahvide sisu, eriti rakendussätted, milles on olulised kaks punkti: esiteks, kaitseväeteenistuse staaž, teiseks, ajateenistusse kutsumine. Ühel asjal tahan veel peatuda. Riigikaitsekomisjoni laekus väga palju küsimusi selle kohta, mis saab praegu õppivatest meesüliõpilastest. Nad on osaliselt käinud kursustel, osaliselt mitte. Eelnõus on § 217, mis ütleb, et pärast seda, kui praegu õppivad üliõpilased, olgu esimesel või viiendal kursusel, on lõpetanud oma stuudiumi, siis neid ei võeta ajateenistusse. See punkt annab garantii praegustele üliõpilastele, et nad ei pea minema sõjaväkke. Riigikaitsekomisjon leiab, et me oleme teinud parima, et kehtestada niisugust korda, kus meie noored käiksid ajateenistuses, ja samal ajal saaksime tõsta nende kvalifikatsiooni, mis on praegu äärmiselt oluline meie kaitseväelaste puhul. Komisjon otsustas 7. veebruaril: lõpetada kaitseväeteenistuse seaduse teine lugemine ja saata eelnõu kolmandale lugemisele. Ettepanek oli teha muudatusettepanekud 14. veebruariks kella 10-ks. Aitäh!

Suur tänu, Valve Kirsipuu! Kas kolleegidel on kaasettekandjale küsimusi? Võtame esialgu suulised küsimused. Kolleeg Ülo Tärno, teine küsimus.

Suur tänu, härra esimees! Lugupeetud proua Kirsipuu! Teil on siin väga toredasti välja toodud, et võib minna sõjaväkke nii enne ülikooli kui ülikooli ajal kui peale ülikooli lõpetamist. Kas see saab fikseeritud ka kuskil või tuleb teha sellekohane parandusettepanek? Kas ei oleks ühe alternatiivina võimalik ka see variant, et ülikoolis omandada teatud sõjaväelist kvalifikatsiooni nii teoreetiliselt kui ka õppuste kaudu?

Aitäh, härra Tärno, küsimuse eest! Alustaksin teisest poolest, teil oli kaks küsimust. Riigikaitsekomisjon ei leidnud niisugust võimalust, et meesüliõpilased läbiksid üheaegselt õppusega ka kaitseväeteenistuse. Teine pool oli selles, kas me ei peaks seadusesse sisse kirjutama, et tudengil on õigus avaldada oma soovi ajateenistuse aja suhtes. See on hea küsimus, mida me ise oleme ka kaalunud. Ja kui niisugune muudatusettepanek tuleb, siis komisjon kaalub seda võimalust. Põhimõtteliselt oleme selles küsimuses kokku leppinud Kaitseministeeriumi ja Kaitsejõudude Peastaabiga. Kas seda fikseerida seaduses või oodata, kuni valitsus võtab vastu oma määruse 1. augustil 2000, kus peaksid olema need küsimused lahendatud? Oleme nõus mõlema variandiga. Võimalik, et niisugune väga oluline küsimus peaks olema fikseeritud seaduses endas. Nii et niisugust muudatusettepanekut on võimalik teha.

Tänan! Kolleeg Liia Hänni, teine küsimus.

Aitäh! Austatud kolleeg! Tahaksin jätkata riigikaitseosakonna juriidilise staatuse teemat. Nimelt esialgses eelnõus, mille valitsuse esitas, oli riigikaitseosakonda käsitletud valitsusasutusena. Komisjoni ettepanekul on ta muudetud hallatavaks riigiasutuseks. Ja ma juba viitasin probleemidele, mis sellest tulenevad. Kas sa põhjendaksid veel kord, miks komisjoni valik oli hallatava riigiasutuse kasuks? Ja miks te arvasite, et valitsusasutus ei ole õige vorm riigikaitseosakonna tegevuseks?

Riigikaitsekomisjon koostöös töögrupiga nii Kaitseministeeriumist kui ka Kaitsejõudude Peastaabist oli seisukohal, et senikehtinud riigikaitseosakondade süsteem oli kohmakas ja paindumatu. Küsimus on selles, et senimaani oli riigikaitseosakondi Eestis 15. Alates käesoleva aasta algusest on neid jäänud ainult neli. Nüüd see teine pool: kas on tegemist avalik-õigusliku või militaarse üksusega? Küsimus pole ainult riigikaitseosakondades. Täpselt analoogilised küsimused puudutavad teatud määral piirivalvet ja Päästeametit, kus ühes süsteemis on inimesi, kes alluvad avalik-õigusliku teenistuse seadusele, ja neid, kes sellele ei allu. Me ei ole leidnud ühtegi väidet, mis ütleks, et mõni teine süsteem oleks parem.

Tänan! Kolleeg Koit Pikaro, teine küsimus.

Tänan, härra esimees! Lugupeetud kaasettekandja! Kas riigikaitsekomisjonis on arutatud Sisekaitseakadeemia erinevates kolledžites õppivate õppurite - kes ise peavad ennast üliõpilasteks ja keda hüütakse kadettideks - staatust? Sellepärast et tegevteenistuses olijad nad praegu ei ole, kuigi formaalselt on nad, võib öelda, Siseministeeriumi valitsemisalas olevas poolsõjaväelises asutuses. Ja kas nende reservi arvamine ei peaks olema tavalise rakendusliku kõrgkooli üliõpilase või kutsekooli lõpetanuga võrreldes erinev, sellepärast et nemad on saanud siiski mingi sõjaväelise ettevalmistuse?

Aitäh! See on väga õige küsimus. Oleme pikemat aega näinud, mis on toimunud meie Sisekaitseakadeemiaga, kusjuures see on üks väheseid kõrgõppeasutusi, mis on liikunud ühest haldusalast teise, alates Haridusministeeriumist, minnes seejärel Kaitseministeeriumi alla, siis Siseministeeriumi alla jne. Riigikaitsekomisjon ei ole seda arutanud, akadeemia üldine staatus tahab omaette seisukohavõtmist. Kuna Tartusse on loodud Balti Kolledž, siis sellega seoses võib muutuda ka Sisekaitseakadeemia staatus. Sisekaitseakadeemia kohta seoses kaitseväeteenistuse seadusega ei ole me kordagi arutanud.

Tänan! Kolleeg Ingvar Pärnamäe.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud kaasettekandja! Kas riigikaitsekomisjon kohtus ka üliõpilasi esindavate organisatsioonidega ning kas komisjon ja tudengid jõudsid üksteist rahuldavate tulemusteni?

Jaa, me kohtusime. Meie komisjonis käis kaks nädalat tagasi kaks esindajat: üliõpilasliitude president Leif Kalev ja Pedagoogikaülikooli üliõpilane Rein Veetõusme. Teine nendest oli ise läbinud ajateenistuse ja tundis olukorda. Meie jutuajamine oli üldiselt väga rahumeelne. Tõsi, see jutuajamine toimus enne seda, kui olime sisse viinud muudatused, mis puudutavad üliõpilasi. Aga ma arvan, et praegu peaksid nad rahul olema. Sellelt jutuajamiselt jäi kõlama üks küsimus: kas neid ajateenijaid-üliõpilasi, kes on valinud omale tsiviileriala, ei saaks otstarbekamalt kasutada ära ka ajateenistuses? Küsimus on täiesti õigesti tõstatatud. Samas tuleb tõdeda, et kaitseväeteenistuse süsteem üldiselt vajab kvaliteetset ümberhindamist ja sellega seoses võib-olla suudetakse seda seisukohta arvesse võtta.

Tänan! Kas on laekunud kirjalikke küsimusi?

Mul on kirjalik küsimus. Anti Liiv küsib: "On kaks seadust: rahuaja riigikaitse seadus ja sõjaaja riigikaitse seadus. Millist seadust me arutame täna ja miks on pealkiri teine?" Pealkiri ei ole teine. Kõik kolm seadust on olemas. Ka praegu eksisteerib kaitseväeteenistuse seadus, mida me tahame muuta, praegu kehtivad ka rahuaja riigikaitse seadus ja sõjaaja riigikaitse seadus. Need on vastu võetud juba mõned aastad tagasi ja väga kasulik oleks lugeda neid kompleksis, sest kaitseväeteenistuse seadus sätestab ära, missugused inimesed on sõjaväes, missugune on nende õiguslik staatus, missugune võib olla nende ametiredelil edasiliikumine jne. Aga mis puudutab rahuaja seadust ja sõjaaja seadust, siis neis on hoopis teised sätted, arvesse võttes juba olemasolevat kaitseväesüsteemi, kuidas tuleb käituda ühel või teisel puhul. Nii et need seadused on olemas ja praegu arutame lihtsalt kolmandat seadust. Koit Pikarolt on niisugune küsimus: "Millega on põhjendatud politseiteenistuse seaduse § 33 lõike 2 tühistamine? Kas nüüd ei või tekkida olukord, kus õppekogunemisele kutsutud uurija peab hommikul mehaaniliselt kellelegi üle andma?" Kui vaja, tuleb see sisse panna rakendussätetesse, et niisugust olukorda ei tekiks, sest kaitseväeteenistuse seadus, mida me praegu vastu võtame, peab olema esmane. Ja kui siin tekib vastuolu politseiteenistuse seadusega, siis tuleb seda vaadata. Kui siin on vastuolu, tuleb teha muudatus.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Valve Kirsipuu! Austatud Riigikogu, on võimalik avada läbirääkimised. Anti Liiv, palun, kõne puldist!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tahaksin rääkida probleemidest, mida puudutas ka proua Marju Lauristin, nimelt meie kaitseväe kaugemast eesmärgist, meie tagalateenistuse tulevikust. Selle seaduseelnõu kontseptsioon kajastab minu arvates situatsiooni, mis oli Esimese maailmasõja ajal. Lappasin seaduseelnõu läbi. Ainukene muutus, mida ei oleks võinud Vabadussõja ajal vastu võtta, on see, et on sisse viidud asendusteenistus. Kõiges muus on arvestatud aega, mil toimusid ratsaväerünnakud, välkusid mõõgad ja sõitis soomusrong. Minu küsimused olid mõeldud kaitseväe ümberorganiseerimisele selles suunas, nagu te televiisorit vaadates näete ameeriklasi Vietnamis tegutsemas. Idee on selles, et tagavaraväelased oleksid hariduslikult võimalikult paremini ette valmistatud selleks võimalikuks katsumuseks, mis neid ees ootab. See tähendab, et oleks võimaldatud paramilitaarsete erialade ettevalmistus kokkulepete alusel. Et oleks võimalik individuaalsete kursuste kaupa omandada kaitseväes vajalikke erialasid. Et võiks teha lepingu, et valmistatakse tudengeid ette näiteks mingil kirurgia erialal. Ma ei näe mingit mõistlikku põhjendust, et kirurg peaks viis-kuus-seitse kuud maad kaevama. Kui see tulevane arstitudeng seda lepingut ei täida, on väga lihtne: ta kukub kohe sinnasamasse kaevikukaevamise seltskonda. Ta näeb, miks on vaja töötada, miks on vaja erialal end ette valmistada. Täpselt sama kehtib psühholoogide kohta. Täpselt sama kehtib elektroonikute kohta. Võib-olla on neid hetkel vaja 10, 15, 30. Kuid sõja korral on vaja selliseid inimesi, kelle ajud on Nobeli preemia tasemel. Juba kaua-kaua aega tagasi on öeldud: meie eesti rahvas ei saa kunagi suureks väelt, vaid üksnes mõistuselt. Aga selle seaduseelnõu mõte, kuidas valmistada ette meie reservväelasi, lähtub üksnes sellest, et oskaksite vajadusel rünnata ahelikus, täägid ees, ja tegutseda nii, nagu teie selja taga ühe, kahe või kolme paela või kupuga mees käsib. See on kahe kontseptsiooni vahe. Ja proua Lauristini küsimused olid just sellele suunatud. Vastused aga tulid formaalsed. Nagu ei saakski aru, milles on asi. Ma usun, et härra kaitseminister saab tegelikult suurepäraselt aru, milles nende küsimuste idee seisis. Et meie bioloogiliselt väga väikesearvulist ajupotentsiaali mitte raisata primitiivsema tegevuse peale, s.o kaevikukaevamise, rivis seismise, auandmise, käskluste (ümber pöörd!, parem pool!, vasak pool!) õppimiseks. Selle võib ka individuaalkorras ära õppida. Kui sõjas väga kiireks läheb, siis ei tähenda see elegantne rivioskus enam mitte midagi. Kujutan ette, et järgmine, kolmas maailmasõda näeb üsna teistmoodi välja, kui olid Esimene ja Teine maailmasõda. Sellepärast tulin ma siia, et toetada proua Marju Lauristini ideesid. Ma loodan, et ta võtab sõna ja selgitab oma harituse ja hariduse väärtustamise ideed kaitseväeteenistuse seisukohast. Aitäh!

Tänan, Anti Liiv! Tiit Toomsalu, kõne puldist.

Tänan, härra juhataja! Austatud kolleegid! Ma tahan toonitada, et eelnõu on saanud palju küpsemaks. Uues redaktsioonis, mis on tehtud Kaitseministeeriumi pädevate ametnike osalusel, on seadus tõepoolest saanud juurde nii kvaliteeti kui ka täpsust, mõistete korrektsust. Kuid minu kui juristi ja kui poliitikust sotsiaaldemokraadi jaoks jääb endiselt üles kaks väga tõsist küsimust. Esimene küsimus on see, et selle seadusega pannakse kahtluse alla põhiseaduse ülimuslikkus seaduste suhtes. Ja teiseks probleemiks minule kui poliitikule on see, et selle seadusega kaugenetakse euroopalikust arusaamast tsiviilkontrollist kaitsejõudude üle. Mõlemad vastuolud kätkevad ühes konkreetses paragrahvis ja ühes lühikeses lõikes, nimelt seaduseelnõu § 14 lõikes 3. Ma esitasin härra kaitseministrile - kes eelnõu valitsuse nimel esindas - küsimuse, kuidas ta mõistab teenistuskohta väljaspool Kaitseliitu, väljaspool kaitsejõude. Kas selleks võivad olla ka valitsusasutused ja valitsuse poolt hallatavad asutused? Härra minister kinnitas, et jaa, see on tõesti nii. Et asi oleks näitlikum, tahaksin teile praegu meenutada meie põhiseaduse § 125 teksti. Selles on öeldud, et tegevteenistuses - ma toonitan, tegevteenistuses - olev isik ei tohi olla muus valitavas ega nimetatavas ametis ega osaleda poliitiliste parteide tegevuses. Aga meie valitsusasutustes ja valitsuse poolt hallatavates asutustes määratakse ametnikud paigale nimetamise teel. Vastuolu on olemas. Ja tõesti, härra kaitseminister on õigusega öelnud, et on olemas välisteenistus, kus rahvusvahelise praktika kohaselt teenivad tegevteenistuses olevad sõjaväelased, loomulikult on olemas ka kõrgemad õppeasutused, kus koolitatakse kaitseametnikke. Ja on täiesti mõeldav, et Kaitseministeeriumis endas või tema allasutustes võiks olla teenistuses isikuid, kes omavad väga hea sõjalise ettevalmistuse, ühtlasi ei soovita neid teatud põhjustel reservi arvata. Kuid vastuolu kui selline jääb. Austatud kolleegid! Ma tuleksin tagasi seaduseelnõu seletuskirja juurde, mille me saime juba väga ammu. Seletuskiri on ehk meelest läinud, seetõttu tuletaksin meelde ja loeksin ette ainult kaks väikest lõiku. Nimelt on leheküljel 2 öeldud: "Sõjalise ettevalmistuse ja teenistuspraktikaga spetsialistide kasutamine riigivalitsemise tsiviilstruktuurides lähendab tsiviil- ja sõjaväelisi struktuure ning aitab kaasa riigikaitseliste probleemide mõistmisele ja lahendamisele. Riigikaitsefunktsioonide täitmine eeldab nii tsiviilspetsialistide, kes tunnevad kaitseväe spetsiifikat, kui ka kaitseväelaste, kes tunnevad riigivalitsemise praktikat, olemasolu. Selline regulatsioon peab tõstma tsiviilvõimude asjatundlikkust kaitseväe küsimustes ja tõhustama tsiviilkontrolli kaitseväe üle." See tähendab, et kui kaitseväe tegevteenistuses isik määratakse valitsusasutusse tööle, siis see aitab tõhustada tsiviilkontrolli kaitseväe üle. Austatud kolleegid, kus on siin loogika? Ja sama seletuskirja leheküljel 3 öeldakse, et sellesama teenistuse kaudu "...saab kaitseväe juhtkond piisavalt mõjutada kaadrikaitseväelase teenistust olenemata valitsemisalast, kuid ei saa sekkuda rahuaegsete operatiivülesannete täitmisse nendes valitsusasutuses, mis pole kaitseväe juhtkonna otsealluvuses. Rahuajal on kaitseväe juhataja alluvuses kaitsevägi ja Kaitseliit." Kuid siin jälle toonitatakse seda, et sellesama institutsiooni kaudu on kaitseväel võimalik kaitseväelaste kaudu mõjutada tsiviilstruktuuride tegevust. Austatud kolleegid, see ei ole euroopalik arusaam tsiviilkontrollist kaitsejõudude üle. Ma esitasin kaks parandusettepanekut. Arvestades neid muudatusi, mis on aset leidnud, ühte neist ma ilmselt hääletamisele ei pane. See oli küsimus sellest, kuidas suunatakse nendele ametikohtadele kaitseväelasi. Tõepoolest, redaktsioon on sedavõrd muutunud, et ta ei vaja enam korrigeerimist. Kuid ma jään endiselt § 14 lõike 3 kohta tehtud parandusettepaneku juurde, millega ma piirasin sellise teenistuse võimalust. Ma loen ette: "Kaadrikaitseväelane võib olla suunatud teenistusse sõjaväelise auastmega ametikohale õppeasutusse või välisteenistusse." Kui juba on vajalik teha teatud erand põhiseaduses fikseeritud keelu suhtes, siis tuleb seda teha sedavõrd kitsalt kui vähegi võimalik. Ma palun austatud kolleege toetada minu ettepanekut selles küsimuses. Tänan tähelepanu eest!

Tänan, Tiit Toomsalu! Kolleeg Enn Tarto.

Aitäh, härra juhataja! Austatud kolleegid! Me arutame täna kaitseväeteenistuse seaduse eelnõu ja mina Riigikogu riigikaitsekomisjoni liikmena olen ka seda meelt, et seaduseelnõu 167 teine lugemine täna lõpetada ja viia eelnõu kolmandale lugemisele. Selle seaduseelnõuga on püütud lahendada paljusid probleeme, mis on seotud meie riigikaitsega. Täna on Riigikogus juba räägitud pensionide, tööstaaži probleemist jne, jne. Kuid on ka täiesti selge, et ühe seadusega ei lahendata veel kõiki probleeme. Ja üks küsimus, millest palju on räägitud, on see, et kas üliõpilased peavad läbima kaitseväeteenistuse või mitte. Ma tuletan teile meelde, et vahepeal oli võimalus, et üliõpilased oleksid saanud ka õppimise ajal ajateenistuse läbida. Kuid üldreeglina seda võimalust ei kasutatud. Lihtsalt ei olnud seda soovi. Olles kohtunud Riigikogu riigikaitsekomisjonis üliõpilaste esindajatega, samuti väljaspool komisjoni, teame, et Eesti saab - praegused üliõpilased ei läbi kaitseväeteenistust - umbes 12 000 kõrgharidusega inimest, kes ei ole läbinud kaitseväeteenistust. Ja täiesti õige on see, kui öeldakse, et Eesti sõjavägi kipub praegu olema tööliste ja töötute armee, kusjuures on veel üks lisaprobleem, et võib-olla 1/4 neist ei oska ka hästi eesti keelt. Käesolev seadus ja selle seaduse järgi planeeritud valitsuse määrus, mida me siin kohustame valitsust tegema selle aasta 1. augustiks, püüab seda olukorda leevendada. Muidugi on sellel väljapakutud variandil veel üks punkt, mis oleneb juba üliõpilastest endist. Üliõpilastele antakse vabadus valida, kas nad lähevad kaitseväeteenistusse kohe pärast eksamite andmist, lähevad õpingu ajal või lähevad pärast õpinguid. See on Soome eeskujul. Kuid Soomes on ka veel üks selline asi, et kui nad saavad 25 aastat täis, siis - kui ei ole mõjuvaid tervislikke põhjusi - võetakse nad igal juhul kaitseväkke. Võib-olla me veel arutame ka sellise kohustuse sisseviimist. Aga lõppkokkuvõttes oleneb kõik ikkagi inimeste kaitsetahtest. Ja selleks, et mitmekesistada meie kaitseväe struktuuri ja väljaõpet, on vaja haritud inimesi ja muidugi on vaja raha. Kui Eesti riigil oleks miljardid taga, siis ta võiks arendada kaitseväes välja infotehnoloogia valdkonda kuuluvaid alasid jne. Olgu teile öeldud, et meil võiks ka olla oma häkkerid nii rünnakul kui kaitses. Aga kõik need asjad nõuavad väga palju raha, muidugi ka inimesi, kes on haritud ja kes oskavad seda teha. Aga kui meil ei piisa haritud inimesi, siis pole midagi teha. Siin räägiti, et kaeviku kaevamine oleks nagu naeruväärne asi. Teate, kolleegid, mina olin Teise maailmasõja ajal laps ja ronisin mööda kaevikuid. Aga ma olen Mordva vangilaagrites sadu tunde kuulanud Teisest maailmasõjast osavõtjate jutustusi, kuidas kaevikuid kaevatakse. Ja just selle kaeviku kaevamise oskuse pärast võibki nii kujuneda, et üks jalavägi on teisest võib-olla viis korda tugevam. Kahju, kui meie praegune sõjaväe juhtkond ei oska selgitada kaitseväelastele, miks on vaja kaevikuid kaevata ja kuidas neid on vaja kaevata. Seal arvestatakse kõiki võimalusi. Kaeviku siksak peab arvestama nii kaitset kui rünnakut, isegi seda, millist relva kardetakse rohkem, millist vähem. Ja kui meie ohvitserid ja allohvitserid ei ole suutnud seda ajateenijatele selgeks teha, siis tuleb see neile endile selgeks teha. Nii et, kolleegid, õhukaitse on meil küllaltki õhuline. Merevägi on ka nii, nagu ta on. Kahju, kui jalaväelane ei suuda tänapäeval kaevikut kaevata ja kaitsta. See on üks väga oluline oskus, ta peaks seda suutma teha. Kui seni väljaõpe on nõrgal tasemel, siis peab kaitseväelasi õpetama ja igat asja peab õppima praktikas. Sest muidu on niimoodi, et õpitakse ainult paberi peal. Muidugi peab kõigepealt paberi peal või vastavate stendide peal harjutama, aga kui seda praktikas ei harjutata, siis me saame soss-sepad, nagu vanasti öeldi. Kõike kokku võttes arvan, et käesolev seaduseelnõu siiski aitab olemasolevaid puudujääke kõrvaldada ja edasi liikuda. Tahan veel öelda, et fraktsioonidel ja komisjonidel on võimalus esitada kolmandale lugemisele muudatusettepanekuid. Nii et riigikaitsekomisjon ootab neid muudatusettepanekuid, me suhtume neisse tõsiselt. Aitäh!

Aitäh, Enn Tarto! Te unustasite ainult lisamata, et te palusite kaks minutit lisaaega. Kolleeg Vootele Hansen.

Austatud esimees! Auväärt Riigikogu! Hea meelega tahaks läbirääkimiste käigus veidi väidelda esimese kahe sõnavõtjaga. Kõigepealt, Tiit Toomsalu juhtis tähelepanu, et tema arvates on eelnõu vastuolus põhiseaduse §-ga 125, mis räägib nimetatavatest ametikohtadest. 1992. aastast alates on antud Eestis sisu mõistele "nimetatav ametikoht". Põhiseaduse rakendusseaduse §-s 6 on öeldud, et süümevande peavad andma isikud, kes taotlevad - seal on loetletud terve hulk ametikohti - "või mis tahes muud valimise või nimetamise alusel täidetavat ametikohta riigi või kohaliku omavalitsuse organis". Sõnad "nimetatav ametikoht" on täidetud süümevande alusel, seega § 125 sisu on natukene erinev, kui kolleeg Toomsalu seda seletas. Anti Liivi sõnavõtus seati meile eeskujuks filmid, mis näitavad ameeriklasi Vietnamis. Ma ei tea, kui tõetruud need filmid tegelikult on, ja ma kipun arvama, et Eesti kaitsevägi ei saa täita neid ülesandeid, mida täitis Ameerika sõjavägi. Ei ole me võimelised oma rahvuslikke huve kaitsma mis tahes maailma paigas ja paraku ei ole me võimelised kaitsma vabadust ja demokraatiat mis tahes maailma paigas. Ma arvan, et me anname oma panuse moraalsesse vastutusse inimkonna eest siis, kui me oleme valmis kaitsma iseennast, oma vabadust ja oma demokraatiat. Ja minu arvates ei ole ka päris õigustatud üleolev suhtumine riviõppusse. Kaitsevägi vajab küll spetsialiste, ka väga kitsal erialal. On hea, kui nad tunnevad oma eriala, aga kaitsevägi on ka kasvatussüsteem, et inimene ei jätaks oma kohta kriitilisel hetkel maha. Ja üks distsipliini ja meeskonna tundmaõppimise vahendeid sõjaväes on juba enam kui paar tuhat aastat olnud just nimelt rivi ja riviõppus. Ja ma arvan, et ei ole meie need, kes võiksime inimkonna pikale kogemusele midagi uut või tarka lisada. Mis puutub kaevikutesse... Tõepoolest, kui baasväljaõpe on olemas kirurgil või ükskõik millist sõjaväelist eriala täitval isikul, veel parem, kui isegi tsiviilisikul, sest me teame, millised on need tänapäeva sõjad - võtame Bosnia, Horvaatia, T_et_eenia -, ja kui inimene oskab ellu jääda, oskab kasutada elementaarseid kaitsevahendeid võimaliku ründe korral, siis need õppused ei võiks kellelgi mööda külge maha joosta. Pigem ma arvan, et hetkel on vananenud või mitte asjakohane arusaam, et puhkeb sõda, mida võib võrrelda oma totaalsuse mõttes Esimese või Teise maailmasõjaga, mis haarab niipalju maid ja niipalju inimesi. Ma arvan, et hetkel on tõenäolised pigem sõjad, mida nimetatakse viisakalt eufemismidega: terrorismivastane operatsioon, operatsioon inimõiguste kaitseks, rahu tagamise operatsioon. Need on need, millega peame kokku puutuma, ja paraku seal siiski kasutatakse relvi, surevad ja saavad haavata inimesed ja hävivad varandused. Nüüd tahaks kiita ka eelnõu esitajat, nii Vabariigi Valitsust kui ka komisjoni. Eelkõige ühes küsimuses, mis puudutab riigieelarvet, mis on väga mõistlikult lahendatud. Kehtivas seaduses on reservõppustel ja õppekogunemistel olevate inimeste tasu rehkendatud nende tsiviilelus oleva tasu järgi, mida on tegelikult praktikas võimatu kontrollida. Nüüd on toodud välja mõistlik ja paljudes maades kasutatav lahendus, et inimene saab reservkogunemistel tasu vastavalt oma auastmele ja väljateenitud aastatele reservis. Kui sa oled kapten, siis saad ka reservkogunemisel kapteni palka, kui oled reamees, siis saad reamehe palka. See teeb võimalikuks riigieelarvet planeerida, kaitsevägi teab, kui palju õppusi ta kavatseb teha ning kui palju ja mis auastmes reserviste õppekogunemisele kutsuda. Arvan, et komisjoni ettepanek lõpetada teine lugemine on õigustatud. Tänan!

Suur tänu, Vootele Hansen! Kas ma saan õigesti aru, et Tiit Toomsalu palub faktiliseks õienduseks sõna? Palun!

Jah, just nimelt faktiliseks õienduseks. Tänan, härra juhataja! Ma tahaks Vootele Hanseni tsiteeritud põhiseaduse rakendusseaduse § 6 seda kohta veel kord ette lugeda: "...või mis tahes muud valimise või nimetamise alusel täidetavat ametikohta riigi või kohaliku omavalitsuse organis..." Kogu avaliku teenistuse seadus, kõik riigi valitsemisorganid on sellega hõivatud. See on just see, millest ma rääkisin kui vastuolust põhiseadusega. Tänan!

Suur tänu! Ekraan on tühi. Lugupeetud kolleegid, kas võin teha ettepaneku läbirääkimiste lõpetamiseks? Austatud Riigikogu, panen hääletusele läbirääkimiste lõpetamise.Hääletustulemused Läbirääkimiste lõpetamise poolt on 28 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Läbirääkimised on lõpetatud. Lugupeetud kolleegid, meil tuleb läbi vaadata laekunud muudatusettepanekud ning ma palun Valve Kirsipuu tagasi kõnepulti. Esimene muudatusettepanek on riigikaitsekomisjonilt, algab leheküljel 1 ja lõpeb leheküljel 53. Tegemist on eelnõu uue tekstiga, eelnõu algataja toetab. Teine muudatusettepanek on kolleeg Tiit Toomsalult, juhtivkomisjon ei ole arvestanud. Tiit Toomsalu, palun!

Ma paluksin esimest parandusettepanekut panna hääletamisele.

Kolleeg Tiit Toomsalu palub panna hääletamisele muudatusettepaneku nr 1. Kas komisjon kommenteerib?

Komisjon leidis ühel meelel, et terve kaitseväeteenistuse seaduse tekst tuleb esitada uuel kujul.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele esimese muudatusettepaneku.Hääletustulemused Selle ettepaneku poolt on 41 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, erapooletuid on 2. Ettepanek leidis toetust. Muudatusettepanek nr 2, autor Tiit Toomsalu, juhtivkomisjon ei ole arvestanud. Tiit Toomsalu, palun!

Tänan, härra juhataja! Palun panna muudatusettepanek hääletusele, sest sellest sõltub selle seaduse vastuolu põhiseadusega. Tänan!

Tänan! Komisjon, palun!

Komisjon arutas Tiit Toomsalu ettepanekut päris põhjalikult ja leidis, et sellessamas seaduses on seda piisavalt reglementeeritud. Juhiksin tähelepanu sellele, et isegi § 14 lõige 2 praeguses tekstis pisut teises väljenduses viitab sellelesamale. Komisjonis oli poolt 0, vastu 4, erapooletuks jäi 1.

Tänan! Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2.Hääletustulemused Selle ettepaneku poolt on 5 Riigikogu liiget, vastu on 40, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. Kolmas muudatusettepanek on samuti Tiit Toomsalult, juhtivkomisjon ei ole arvestanud. Probleeme ei ole. Neljas ja viimane muudatusettepanek on kolleeg Laine Tarviselt, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Probleeme ei ole. Tänan! Seega on kõik laekunud muudatusettepanekud läbi vaadatud. Juhtivkomisjon riigikaitsekomisjon on teinud ettepaneku seaduseelnõu teine lugemine lõpetada, suunata seaduseelnõu kolmandale lugemisele. Muudatusettepanekud palun esitada riigikaitsekomisjonile 14. veebruariks kella 10-ks. Tänan! Jürgen Ligil käsi püsti.

Aitäh, härra esimees! Reformierakonnal oli kirjalikult esitatud ettepanek teine lugemine katkestada.

Jah, oli küll kirjalikult esitatud, aga juhtivkomisjon on teinud ettepaneku lõpetada. Ja kui juhtivkomisjon teeb ettepaneku suunata kolmandale lugemisele, siis me katkestamisettepanekut enam ei arvesta.

Palun panna hääletamisele.

Kui juhtivkomisjon teeb sellise ettepaneku, siis teine lugemine lõpetatakse ja seaduseelnõu suunatakse kolmandale lugemisele ilma hääletamata. See on kodukorraseaduses kirjas. Aitäh!

Me jätkame ja võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud kasuliku mudeli seaduse muutmise seaduse eelnõu. Tegemist on teise lugemise jätkamisega. Ettekandeks palun kõnepulti majandusminister Mihkel Pärnoja.

Austatud härra esimees! Lugupeetud Riigikogu! Kasuliku mudeli seaduse muutmise seaduse eelnõus on pärast teise lugemise katkestamist tehtud muudatused, mis lähtusid Riigikogu liikmete siin saalis väljendatud soovist teha seaduse keel selgemaks. Teiseks oli seaduses ülearuseid sätteid, mis käsitlesid patendiseadusega reguleeritut, ja seetõttu ei ole nende sätete jätkuv esitamine selles seaduseelnõus vajalik. Eelnõu peaks olema praegu paremini mõistetav, kui tööstusomandi seaduste puhul kergelt mõistetavusest üldse rääkida saab. Tegemist on suhteliselt keerulise keelega eelnõudega. Aga ma arvan, et ta peaks olema praegu paremini kasutatav, täpsemalt vastav rahvusvahelistele lepingutele, millega Eesti on ühinenud, ja rohkem kooskõlas nende seaduste poolt esilekutsutud muudatustega, mis on vahepeal Riigikogu poolt vastu võetud. Seega on algataja seisukoht, et eelnõu on seadusena vastuvõtmiseks küps. Aitäh!

Tänan, härra minister! Kas Riigikogu liikmetel on ettekandjale küsimusi? Arvo Sirendi, palun!

Suur tänu! Miks ikkagi on siin alles, et leiutis ei ole inimkeha või selle osa? Kas on mingi oht, et hakatakse inimkehasid massiliselt leiutama või neid osade kaupa kokku panema? Tundub, et ei klapi kuidagi. Kas on tõelist inimkeha mõeldud või imitatsiooni või võltsküüsi või parukat või juukseid? Milles on küsimus?

Aitäh! Kui sisulise poole pealt käsitleda, siis tõenäoliselt on selle punkti olemasolu § 5 lõikes 2 tingitud teadussaavutustest, mis on juba mõnda aega avalikkusele teada ja mille kohta kasutatakse märksõna "kloonimine".

Tänan! Härra minister, rohkem küsimusi ei ole.

Aitäh, härra esimees! Kui Riigikogu liikmed kaasettekannet ei nõua, siis valitsus loobub sellest.

Mul on Riigikogu liikmetele küsimus, kas Riigikogu liikmed tahavad ära kuulata ka kaasettekande? Me kõik saame aru nii, et ei taha. Riigikogu-poolseks kaasettekandeks palun kõnepulti majanduskomisjoni liikme Kalev Kuke.

Head kolleegid! Hakatuseks formaalsustest. Majanduskomisjon otsustas saata Vabariigi Valitsuse esitatud kasuliku mudeli seaduse muutmise seaduse eelnõu Riigikogu täiskogule teise lugemise jätkamiseks 9. veebruaril, s.o täna, koos muudatusettepanekute loeteluga. Teiseks, majanduskomisjon otsustas panna seaduseelnõu lõpphääletusele pärast muudatusettepanekute hääletamist ja teeb ettepaneku eelnõu seadusena vastu võtta. Nüüd veidi sisu poole pealt. Vaatamata sellele, et Riigikogus menetletakse parasjagu veel üht teatavat seaduseelnõu, ei tähenda see kaugeltki seda, et mis tahes eelnõust või seadusest arusaamiseks peaks piisama üksnes eesti keele oskusest ja sellest, kui parasjagu loetav seadusetekst on kirjutatud lihtlausetes. Vähemalt mõnest spetsiifilisest seadusest arusaamiseks peab tundma ka reguleeritavat objekti ennast. See, et mina kvantfüüsika- või molekulaarbioloogiaalasest eestikeelsest kirjandusest mitte midagi aru ei saa, ei tulene minu eesti keele viletsusest, vaid sellest, et minu teadmised neis kahes valdkonnas on olematud. Sama kehtib põhimõtteliselt tööstusomandi õiguskaitse valdkonda puudutavate seaduste kohta. Mittemõistmises ainuüksi seaduseelnõu keelt süüdistada on ilmselt liig. Kasuliku mudeli seaduse muutmise seaduse eelnõu eelmisel lugemisel selle keelele etteheidetud süüdistuste leevendamiseks peaksin ma majanduskomisjoni kaasettekandjana vähemalt eelnõu seaduseks hääletamise eel selgitama lõpuks sedagi, mis asi see kasulik mudel üldse on ja miks peaks Eesti kasulikele mudelitele tagama õiguskaitse. Seda enam, et ühes eelnõu eelmisel lugemisel esitatud küsimuses kõlas kaudne soov kasulikele mudelitele ja nende õiguskaitsele Eestis üldse lõpp teha. Kasulik mudel ei ole õigupoolest mitte midagi muud kui leiutis. Nii nagu enamik riike, pole ka Eesti oma patendi ja kasuliku mudeli seaduses püüdnud anda leiutisele legaaldefinitsiooni, vaid esitab vastavalt patentse või mittepatentse leiutise - mida kaitstakse kasuliku mudelina - kriteeriumid. Maailmakogemusele toetudes on üldiselt väidetud, et kasulik mudel jääb oma olemuselt patentse leiutise, st leiutise, mis väärib patenti, ja tööstusdisaini lahenduse vahepeale ehk teisiti öeldes, kasulik mudel peaks endast kujutama nii-öelda väikeleiutist, mille kaitsedokumenti nimetatakse tavakeeles sageli ka väikepatendiks. Taoline lähenemine on õigustatud ka Eesti 1994. aasta kasuliku mudeli seaduse kontekstis, kus, esiteks, kasuliku mudelina kaitstavate leiutiste ring on piiratud üksnes seadmega, ja teiseks, kasuliku mudeli õiguskaitse ulatus on patentse leiutise õiguskaitse ulatusega võrreldes sätestatud väiksemana. Triviaalselt väljendades võiks öelda, et kasuliku mudeli näol on tegemist kunagise ratsionaliseerimisettepaneku laadse tehnilise lahendusega, mille puhul rakendatakse maailmauudsuse põhimõtet. See aga ei tähenda, et vastav seadus peaks olema kirjutatud lihtlausetes. Kui võrrelda Eesti patendiseadust ja kasuliku mudeli seadusesse kavandatavaid muudatusi, tuleb tõdeda, et Eesti on pikkamisi loobumas kunagisest kasulikku mudelit kui väikeleiutist käsitlevast lähenemisest. Sellele viitab kas või patentsele leiutisele ja kasulikule mudelile kui mittepatentsele leiutisele esitatavate kriteeriumide samasus ning välistav loetelu neist lahendustest, mis ei ole leiutised kummagi seaduse mõistes. Samuti on menetletava eelnõuga laiendatud kasuliku mudelina kaitstavate objektide ringi varasemalt seadmelt meetodile ja ainele. Tõsi, kasuliku mudelina ei saa kaitsta bioloogilist ainet. Põhiline formaalne erinevus patentse leiutise ja kasuliku mudelina kaitstava leiutise vahel seisneb selles, et patendiga kaitstavale leiutisele õiguskaitse saamiseks peab taotlus, st leiutis, läbima sisulise ekspertiisi. Kasuliku mudelina kaitstavate leiutiste õiguskaitse põhineb seevastu avaldussüsteemil. Ehk teisiti öeldes, igasugune leiutise staatusele pürgiv tehniline lahendus pälvib kasuliku mudelina õiguskaitse siis, kui taotlus on esitatud formaalselt korrektselt. Seda sõltumata sellest, kas taotlus on esitatud hea- või pahauskselt. Patendiamet kontrollib üksnes seda, kas taotlus pole esitatud tehnilisele lahendusele, mida ei loeta vastavalt kasuliku mudeli seaduse § 5 lõikele 2 leiutiseks, ja kas on tegemist kasuliku mudelina mittekaitstava leiutisega. Küll kannab kasuliku mudeli omanik aga kõik riskid. Seda oma õiguste vaidlustatavuse mõttes kolmandate isikute poolt. Kasuliku mudelina kaitstud leiutise prestiiž on patendiga kaitstud leiutisest nigelam. Samas on aga õiguskaitse saamine kasulikule mudelile tulenevalt rakendatavast avaldussüsteemist kiirem ja odavam. Kasulikule mudelile antav õiguskaitse on teatavasti neli aastat, mida võib omaniku taotlusel pikendada esmalt neljaks aastaks ja seejärel veel kaheks aastaks. Patendikaitse kehtib seevastu 20 aastat, seda muidugi juhul, kui on tasutud vastavad aastalõivud. Praktika poolelt võiks aga öelda, et kasuliku mudelina kaitstakse eeskätt neid leiutisi, mille patentsus on küsitav. Teiseks on leiutisele kui kasulikule mudelile õiguskaitse taotlemine oluliselt odavam ja seega eeldatavalt jõukohane väike- ja keskmistele ettevõtetele. Kolmandaks, nagu juba öeldud, on kasuliku mudelina esitatavale leiutisele õiguskaitse saamine, võrreldes klassikalise patentimisega, oluliselt kiirem. Konkreetsed näited Eestist. Patendi saamiseks kulub keskeltläbi neli aastat, kasulikule mudelile õiguskaitse saamiseks kulub kaks kuni kolm kuud. Samas võib leiutise teadlik esitamine kasuliku mudelina tähendada tõeliselt väärtusliku leiutise lihtlabast lörtsimist. Tõsi, ühele ja samale leiutisele võib paralleelselt taotleda nii patendikaitset kui ka õiguskaitset kasuliku mudelina. See oli aga jutt, mida muidugi ei peaks rääkima siit Riigikogu kõnepuldist. Lõpetuseks meenutan, et kasuliku mudeli seaduse muutmise vajadus tuleneb, esiteks, elust endast, ja teiseks, ka Eesti ühinemisest WTO lepinguga. Kasuliku mudeli seaduse muutmise seadusega anname me sisuliselt kasuliku mudeli seadusele uue redaktsiooni. Aitäh!

Suur tänu, Kalev Kukk! Kas ma sain aru, et sa oled ka komisjoni esindaja? Millised olid komisjoni otsused seaduseelnõu menetlemise kohta?

Komisjoni otsuse ma lugesin alguses n-ö formaalselt ette, aga ma kordan. Komisjon otsustas selle eelnõu saata teisele lugemisele tänasel päeval ja komisjon paneb eelnõu lõpphääletusele pärast muudatusettepanekute läbihääletamist.

Suur aitäh! Kolleegid, kas on küsimusi kaasettekandjale? Arvo Sirendi, teine küsimus.

Ma sain üsna tagasihoidliku vastuse, just nagu oleks inimeste kloonimine praegu üsna kiirelt päevakorras ja see seadus hoiaks selle ära. Ja sina ütlesid, et bioloogiline aine ei ole leiutis. See haarab üsna palju asju, mille kohta tekib juba terve rida probleeme: kas näiteks karbamiid on bioloogiline aine või ei ole, kas lahuproduktid kuuluvad sinna ainete hulka? Meil on kemikaaliseaduses nende asjade käsitlemisel hoopis teine vaatepunkt. Ja ikkagi ei saa ma lõpptulemusena aru, miks "inimkeha või selle osa" siin sees on? See muudab selle seaduse eetiliselt täiesti kõlbmatuks. Niisuguseid asju ei saa kirjutada, me ei tea tänaseni, kas inimese hing või vaim kuulub selle keha juurde tema osana või on siin hoopis muud seaduspärasused, nii et üksainukene poolik rida rikub ära ilusa asja.

Hea kolleeg Arvo Sirendi, sa ei jälginud mind ilmselt piisavalt täpselt. Ma ei öelnud seda, et bioloogiline aine ei ole leiutis. Ma ütlesin, et bioloogilist ainet kui leiutist ei saa kaitsta kasuliku mudelina, küll saab seda teha aga patendiga, nagu sa võid näha patendiseadusest. Mis puudutab sinu jaoks väga valusat inimkeha probleemi ja selle seaduse eetilisust või ebaeetilisust, siis mina ei saaks küll seda seadust ebaeetilisuses kahtlustada. Sulle pakuti välja võimalus kuulata valitsuspoolset kaasettekannet ja tõenäoliselt oleks valitsuspoolses kaasettekandes lahendatud ära ka sinu poolt tõstatatud inimkeha probleem.

Tänan veel kord, Kalev Kukk! Küsimusi rohkem ei ole. Austatud Riigikogu, on võimalik avada läbirääkimised. Kas keegi soovib avaldada arvamust? Ekraan on tühi, läbirääkimisi ei avata. Meil tuleb läbi vaadata hulgaliselt laekunud muudatusettepanekud ning ma palun Kalev Kuke tagasi kõnepulti. Esimene muudatusettepanek on juhtivkomisjonilt, eelnõu algataja toetab, nii nagu ka ettepanekut 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20, 21, 22, 23, 24, 25, 26, 27, 28, 29, 30, 31, 32, 33, 34, 35, 36, 37 ja viimane, 38. Tänan! Täiskogu on aktsepteerinud kõik laekunud muudatusettepanekud. Enne lõpphääletust on lõppsõnavõimalus. Härra minister? Ei soovi. Kaasettekandja, fraktsioonide esindajad? Tänan! Alustame lõpphääletust. Austatud Riigikogu! Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kasuliku mudeli seaduse muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Seaduse vastuvõtmise poolt on 42 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Kasuliku mudeli seaduse muutmise seadus on vastu võetud. Tänan!

Austatud Riigikogu! Võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud riigivaraseaduse § 29 muutmise seaduse eelnõu. Alustame selle esimest lugemist. Ettekandeks palun Riigikogu kõnepulti rahandusminister Siim Kallase.

Härra esimees! Auväärt Riigikogu! Seaduseelnõu 267 on tegelikult lühike, sisaldab ainult ühe olulise põhimõtte: annab valitsusasutuste valitsemises oleva kinnisvara müügi otsustamise Vabariigi Valitsuse pädevusest vastavate riigivara valitsejate pädevusse. Seaduseelnõu eesmärk on lihtsustada valitsusasutuste valitsemisel oleva kinnisvara müügi otsustamist. Enamik müüdavast kinnisvarast on väheväärtuslik (kuurid, metsakordonid jms), mistõttu nende müügi otsustamine Vabariigi Valitsuse tasemel ei ole põhjendatud. Seda võivad otsustada valitsejad ise. Samuti koormab Vabariigi Valitsuse tööd see, et mõninga vara müüki tuleb otsustada mitu korda, juhul kui müük ebaõnnestub. On näited, et mõningate varade müüki on valitsus pidanud otsustama kolm või enam korda. Aga samal ajal on dokumentide ja otsuse ettevalmistamine küllaltki pikk protseduur, nii et kui eesmärk on seda vara müüa, siis see eesmärk saavutatakse kaunis keerulist teed pidi. Et vältida olukorda, et müüakse maha riigile tegelikult vajalik kinnisvara, jääb aga kehtima kord, et müüa sooviv riigivara valitseja peab informeerima riigivara registri vahendusel kõiki teisi valitsejaid oma soovist müüa vara. Juhul kui valitsusasutusel tekib vastuväiteid või lahkhelisid, lahendab need vastavalt seadusele kas Vabariigi Valitsus valitsusasutuste puhul või Riigikogu majanduskomisjon, kui üheks pooleks on mõni põhiseaduslikest institutsioonidest. See oleks selle eelnõu kohta selgituseks kõik.

Tänan, härra minister! Kas Riigikogu liikmetel on küsimusi? Vootele Hansen, palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Küsimus ongi kinnisvara müügi kohta. See on igati mõistlik, sest kui ma vaatan meil neid teateid, siis on seal enamasti kas metskondade kordonid või mingid garaažid või muud taolised hooned, mis on jäänud riigiasutuste kätte. Aga kas on nüüd selge, et kui Vabariigi Valitsus müüb praegu riigivara või kui selle eelnõu seaduseks saamisel hakkavad riigivara valitsejad seda müüma, siis seda müüakse alati kinnisasjana ning ei müüda hooneid ilma maata kui vallasasju?

See seaduseelnõu selle kohta otseselt midagi ei ütle. Mul ei tule küll ette, et me oleks müünud mõnda hoonet kui vallasasja. Aga ma ei ole ka 100% kindel. Ikkagi peaks nii olema, et need lähevad koos müüki kinnisasjadena. Aga võin ka öelda, et ma tegelikult ei oska sellele vastata. Kas see on kindlasti tagatud, seda ma uurin järgmiseks korraks täpselt järele.

Tänan! Kolleeg Tiit Toomsalu.

Tänan, härra juhataja! Austatud härra minister! Ma mõistan, et tegemist on kinnisvaraks muudetud hoonete, ehitiste, rajatiste mahamüügi lihtsustatud korra kehtestamisega. See teeb mulle suurt muret. Öelge mulle, palun, kas selle uue reglemendi kohaselt oleks Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumil võimalus maha müüa Kentmanni 13 hoone enne, kui kohtuvaidlus lõpeb?

See on kahjuks võimatu teiste protseduuride tõttu, sest seda maja ei ole ju võimalik kuidagiviisi ära registreerida, kui selle suhtes on olemas kohtuvaidlus. Sellistel puhkudel takistavad kinnisasja mahamüümist Eesti Vabariigis teised mehhanismid.

Härra minister, tänan! Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Riigikogu-poolseks kaasettekandeks palun Riigikogu kõnepulti majanduskomisjoni liikme Liina Tõnissoni.

Lugupeetud härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Majanduskomisjon arutas oma 25. jaanuari istungil riigivaraseaduse § 29 muutmise seaduse eelnõu ja leidis, et on võimalik saata eelnõu esimesele lugemisele ja esimene lugemine lõpetada. Ettepanek on esitada muudatusettepanekud 16. veebruariks kella 12-ks. Suur tänu!

Suur tänu! Kas kolleegidel on kaasettekandjale küsimusi? Ei ole. Austatud Riigikogu! Juhtivkomisjon majanduskomisjon on teinud ettepaneku seaduseelnõu 267 esimene lugemine lõpetada. Teisi ettepanekuid laekunud ei ole. Seaduseelnõu on suunatud teisele lugemisele. Kordan muudatusettepanekute esitamise tähtaega: 16. veebruar kell 12.

Austatud Riigikogu! Võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud riigihangete seaduse, haldusõiguserikkumiste seadustiku ja konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Alustame selle esimest lugemist. Ettekandeks palun Riigikogu kõnepulti majandusminister Mihkel Pärnoja.

Austatud härra esimees! Lugupeetud Riigikogu! Esimesel lugemisel on teie ees riigihangete seaduse, haldusõiguserikkumiste seadustiku ja konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis on algatatud Vabariigi Valitsuse poolt. See eelnõu püüab kaasajastada praegu kehtivat riigihangete seadust ja sellega seotud teisi seadusi. Lähtub see vajadus eelkõige Maailma Kaubandusorganisatsiooni riigihangete lisalepingu nõuetest ja vajadusest harmoneerida riigihangete seadus Euroopa Liidu õigusaktidega. Peale selle on vaja täpsustada mõningaid sätteid kehtivas riigihangete seaduses. See on lühidalt teie ees oleva seaduseelnõu kohta. Aga, nagu ikka, elu areneb tunduvalt kiiremini, kui mõnikord oskad prognoosida. Selle aja jooksul, mis on möödunud Vabariigi Valitsuse poolt seaduseelnõu üleandmisest Riigikogule, on toimunud olulised arengud ja valitsus on soovinud teha märksa olulisemaid muudatusi. Ühelt poolt on see tingitud sellest, et riigihangete seadus vajab tõsisemat täpsustust, teiselt poolt sellest, et ka riigihangete protsessis osalejad, eelkõige pakkujad on leidnud, et siin on ka teisi sätteid, mis vajavad täpsustamist. Samuti on tulnud kõne alla muuta neid piirmäärasid, mida riigihangete puhul seni rakendatakse. Pakkujate käitumine on tinginud selle vajaduse ühelt poolt selle tõttu, et sageli jagatakse pakkumisi ja ka riigihankeid osadeks, millega püütakse viia teatud objekte välja hangete alt. Samuti on vaja täpsustada neid sätteid, mis puudutavad pakkujate kvalifitseerimist. Ühe olulise käsitlust vajava küsimusena on vaja ka jõuda selgusele riigihangete võimaliku detsentraliseerimise astmes. Seetõttu on Vabariigi Valitsus teinud riigihangete seaduse kallal tööd edasi ja me loodame, et seaduseelnõu menetlemise käigus Riigikogus me saame viia sisse veel täiendavaid muudatusi. Lõpptulemusena peaks valmima riigihangete seaduse uus redaktsioon. Seega on tänane eelnõu esimene lugemine esimene samm. Me kavatseme majanduskomisjonile oma täiendavad muudatusettepanekud üle anda. Ma loodan Riigikogu heatahtlikkusele ja sellele, et te olete valmis sellist mitte just tavapärast menetlust aktsepteerima. Me võidaks sellega aega ning riigihangete seadus saaks veidi lühema aja jooksul märksa tõsisema remondi osaliseks ning riigihangetes praegu esinevad probleemid saaksid kiiremini lahendatud. See oleks minu poolt praegusel hetkel kõik. Nende muudatusettepanekutega, mida Vabariigi Valitsus peab vajalikuks täiendavalt esitada, ma arvan, te saate tutvuda teise lugemise ajal ja see toimub loomulikult majanduskomisjoniga koostöös. Aitäh!

Tänan, härra minister! Kas Riigikogu liikmetel on ettekandjale küsimusi? Kalev Kallo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma küsiksin ühe sellise küsimuse, mis puudutab § 64¹ lõiget 2, kus on ette nähtud, et ostjaks oleva juriidilise isiku poolt riigihangete teostamise korra olulise rikkumise eest määratakse rahatrahv 50 000 - 500 000 krooni. Nagu me teame, riigihangete seadus hakkab kehtima just nimelt riigiasutuste ja munitsipaalasutuste kohta, see tähendab, et see 500 000 tuleb maksta riigiasutusel või munitsipaalasutusel ehk sisuliselt maksumaksja rahaga ehk sisuliselt oleks see nagu maksumaksja raha ühest taskust teise panemine. Kas peate sellise punkti olemasolu otstarbekaks? On ju kõik muud administratiivvahendid.

Aitäh! Nii selle seaduse kui ka teiste seaduste juures peaks isikuid olema koheldud võrdselt. Juhul kui riik või kohalik omavalitsus juriidilise isikuna eksib seaduse vastu, siis ta peab täpselt samuti kannatama välja need sanktsioonid. Küsimuse selline asetus, et riik tõstab raha ühest taskust teise, ei ole vist päris täpne sellepärast, et riigiasutused ja ka kohalikud omavalitsused majandavad ennast ja rahastavad oma toiminguid vastavalt eelarvele. Kui eelarves sellekohaste sanktsioonide tulemusena jääb raha vähemaks, siis see karistus paneb edaspidi kohalikud omavalitsused ja riigiasutused üsna tõsiselt mõtlema sellele, kui täpselt seadustest kinni pidada. Selles mõttes, ma arvan, on see asjakohane ka selles seaduses.

Tänan! Kolleeg Vardo Rumessen.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister, mul on sulle küsimus seoses riigihangetega. Ma olen ühe niisuguse juhtumiga päris lähedalt kokku puutunud. Minu arusaamise järgi ei ole sellist seadust Eesti Vabariigis üldse vaja. Ma põhjendan ka mispärast. Nimelt sellepärast, et kui mingi riigiasutus riigihangete seadust rikub, siis tegelikult mitte midagi ei juhtu ja vastava ala minister pigem õigustab selle seaduse rikkumist. Minu küsimus haakub praegu härra Kalev Kallo küsimusega, et mis siis ikka tegelikult hakkab juhtuma, kui riigiasutus rikub riigihangete seadust, ja kes vastutab selle eest? Praegu paistab, et mitte keegi ei vastuta, ja nii kaua kui see seadus vastu võetud ei ole, võivad riigiasutused täies rahus ilma mingisuguse südametunnistuspiinata rikkuda riigihangete seadust nii palju kui tarvis. Selle rikkumise on muide tuvastanud Riigikontroll. Kuidas sa vastaksid mulle, mida siis tegelikult see riigihangete seadus ikkagi taotleb ja milleks ta riigiasutusi kohustab?

Aitäh! Ma arvan, et vastutust seaduserikkumise eest kohaldatakse ka seaduste alusel, sanktsioonid rakendatakse seaduste alusel. Kui seaduses on sätestatud sanktsioonid mingi seaduse rikkumise eest, siis tuleb vastavalt kehtivale korrale kindlaks teha, et on tegemist seaduserikkumisega. Siin on selleks institutsiooniks, kes seda teeb vastavalt Eesti seadustele, kohus. Kui kohus on selle tuvastanud ja kohtuvaidlused on jõudnud lõpuni, kohtuotsus on jõustunud, siis juba edasi lähevad ülesanded vastavalt seadustele üle täitevametile. Ametnik, kes on seaduserikkumise oma otsustega esile kutsunud, vastutab samuti seaduste alusel. Kui siiamaani on olnud probleem vastutamatuses, siis ma arvan, asi ei ole alati olnud sugugi seaduses, vaid pigem selle seaduse vääras rakendamises. Aga iseenesest konkreetse juhtumi puhul, kui on väide, et Riigikontroll on tuvastanud rikkumise, siis sellest üksinda on sanktsiooni rakendamiseks vähe. Nagu ma ütlesin, konkreetse sanktsiooni rakendamiseni jõuab asi siis, kui on jõustunud kohtuotsus. Riigikontroll võib oma uuringute põhjal väita, et on tegemist seaduserikkumisega, see iseenesest ei pruugi veel lõpptulemusena niimoodi olla. Sellist lähenemisviisi tuleb rakendada kõigi seaduste puhul, ka riigihangete seaduse puhul. See, kuivõrd lõpuni asjadega minnakse, ka seaduserikkumise tuvastamisel ja vastavate sanktsioonide rakendamisel, sõltub nendest isikutest, kes on kutsutud seaduse järgimist kontrollima. Ja ilmselt võib antud juhul olla tegemist sellega, et protsessiga ei ole mindud piisavalt kaugele, et oleks saanud vastutust rakendada. Aitäh!

Tänan! Vardo Rumessenil on ka teine küsimus.

See seletus on sul mõnes mõttes küll natuke kummaline, et lisaks Riigikontrollile peab selle tuvastama ka kohus. Sa ütled, et vastutab see riigiasutuse ametnik, kes on seda seadust rikkunud, kes ei ole kümnetesse miljonitesse ulatuvat tehingut registreerinud ka Riigihangete Ametis, ja samal ajal minister õigustab seda. Tähendab, küsimus taandub ikkagi ministri poliitilisele vastutusele. Praegu on kahjuks niisuguse juhtumiga tegemist, kus ka üks praeguse valitsuse minister õigustab riigihangete seaduse rikkumist. Kuidas sa kommenteerid seda?

Seda on siit puldist raske kommenteerida, kui ei tea, mis juhtumiga tegemist on, kui ei tea asjaolusid. Ja isegi kui neid teaks, ei ole minu pädevuses hakata arutama Riigikogu ees seistes ühte konkreetset seaduserikkumist. Kui on tegemist seaduserikkumisega. Ma ütlesin, selleks on olemas vastav mehhanism, mida tuleb rakendada. Aga samas ei väida ma seda, et riigihangete seaduse praegune redaktsioon, mis kehtib, või mõni muu seadus on selles mõttes täiuslik ja veatu, et seal ei ole neid auke. Kui kõik oleks korras, siis ei oleks vaja meil siin tegelda seaduste muudatustega. Tõenäoliselt on see vajadus tingitud praktikast.

Kolleeg Arvo Sirendi.

Suur tänu! Mul on küsimus riigihangete seaduse rakendamise kohta. Toon näite Eesti kohtupraktikast. Põldude lupjamiseks kasutati klinkritolmu, mis pärines Kundast. Rakke lubjatehas esitas kaebuse, arvates, et tema lubjakivijahu on sama hea, ja kohus isegi andis talle õiguse, millega loomulikult tekitati riigile suurt kahju, sest asja ei käsitletud sisuliselt, vaid ainult lähtuvalt riigihangete seadusest. Kes vastutab selle eest, et ka riigihanke puhul käsitletakse asja sisuliselt? Mitte nii, et kõigil on just nagu võrdne õigus oma juttu rääkida ja siis lõpuks selle järgi otsustatakse, kõigile jagatakse võrdselt võimalust esineda turul, kuigi teine tuleb oma kaubaga, millest on väga vähe kasu põllumajandusele.

Aitäh! Eks vastutajad ole need, kes riigihankes osalevad. Kõigepealt ostja peab täpselt määratlema riigihanke tingimused, selle, mida ta soovib osta, nii et seal ei jää pakkujatel kaksipidise mõistmise võimalust. Kui see on tegemata jäetud, siis võib tekkida tõesti olukord, kus ühel ja samal otstarbel pakutakse erinevaid kaupu, mis ei ole võrreldavate omadustega ega ole piisavalt head. See on ostja pool. Siis ka ostja ja Riigihangete Amet peavad jälgima seda, et kogu dokumentatsioon, mis on seotud riigihankega, oleks korras, et oleks täidetud seaduse tingimusi. Lõpptulemusena jõuab see vastutuse ahel välja ka kohtuni. Kohus peaks käsitlema neid asju vastavalt seadusele, aga samal ajal pöörama tähelepanu ka nendele asjaoludele, mis ei tulene otseselt seaduse tekstist ja mis võivad tehiolusid mõjutada. Nii et nagu paljude muude asjade puhul, on ka siin nende isikute ring, kellel on oma sõna kaasa öelda, üsna lai. Aga riigihanke puhul, eriti kui silmas pidada, et on tegemist tõesti riigiasutuste või kohalike omavalitsuste asutuste poolt teostatavate hangetega, on kõige olulisem, võiks öelda, ostja enda käitumine. Ja esialgu tuleb vastutust hakata otsima just nimelt sealt.

Suur tänu, härra minister! Riigikogu liikmetel teile rohkem küsimusi ei ole.

Aitäh! Kui Riigikogu liikmed otse ei nõua, et kaasettekanne toimuks, siis Vabariigi Valitsus loobub kaasettekandest.

Tänan! Kas keegi Riigikogu liikmetest soovib kuulata kaasettekannet? Ei. Riigikogu-poolseks kaasettekandeks palun kõnepulti majanduskomisjoni liikme Kalev Kallo.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Nagu äsja teile, nii esitas lugupeetud minister ka majanduskomisjonile valitsuse soovi riigihangete seaduses teha hoopis mahukamaid muudatusi ja täiendusi, kui arutlusel olev seaduseelnõu seda praegu ette näeb. Eelnõu algatajad soovisid seda teha esimese ja teise lugemise vahel. Seetõttu ei olnudki esitatud eelnõu puhul sügavate sisuliste aruteludeni laskuda suurt mõtet. Komisjon otsustas teha ettepaneku saata Vabariigi Valitsuse esitatud riigihangete seaduse, haldusõiguserikkumiste seadustiku ja konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu (259 SE) Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks 9. veebruaril aastal 2000, s.o täna. Komisjon teeb ettepaneku seaduseelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 16. veebruar aastal 2000 kell 12. Ettepaneku poolt oli 4 majanduskomisjoni liiget, vastu 1, erapooletuid 1. Aitäh!

Suur tänu, Kalev Kallo! Kas kolleegidel on kaasettekandjale küsimusi? Ei ole. Tänan! Austatud Riigikogu, juhtivkomisjon majanduskomisjon on teinud ettepaneku seaduseelnõu 259 esimene lugemine lõpetada. Teisi ettepanekuid laekunud ei ole. Kordan muudatusettepanekute esitamise tähtaega: 16. veebruar kell 12. Seaduseelnõu on suunatud teisele lugemisele.

Austatud kolleegid, võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud ülikooliseaduse § 48 muutmise seaduse eelnõu. Alustame selle esimest lugemist. Ettekandeks palun Riigikogu kõnepulti haridusminister Tõnis Lukase.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Riigil ning Haridusministeeriumil riigi käepikenduse ja olulise osana on põhjust suunata hariduspoliitikat ja teha seda nii, et ei peaks kahmama olulisi tegevusi enda kätte või ei peaks ise tegema igaks asjaks riiklikku institutsiooni, riiklikku kooli. Neid kahte printsiipi saab korraga rakendada siis, kui ühiskonnas on olemas partnerid. Riik suunab hariduspoliitikat olulistes valdkondades ning teeb seda koos avalik-õiguslike ülikoolidega või üldse koos ülikoolidega - avalik-õiguslikud on partneritena praegu lihtsalt suuremad kui teised - ja ka ettevõtjatega, suuremate organisatsioonidega, kes on võimelised näiteks koolitusasutusi asutama. Praegu ülikooliseadus ei võimalda avalik-õiguslikel ülikoolidel osaleda sihtasutustes, asutada sihtasutusi, mis omakorda asutavad koolitusasutusi. Siin on olemas omad põhjused. On arvatud, et kui ülikoolil on see õigus, siis ta teeb kahte asja korraga: pakub üliõpilastele ametlikult oma õppekava ja teeb väiksema eraõigusliku organisatsiooni, kus müüb sedasama õppekava raha eest teistele üliõpilastele. Neid põhjusi on ilmselt mitmeid, miks ülikooliseaduses on niisugune takistus. Aga selline takistus avalik-õiguslike ülikoolide kaasamiseks niisugustesse eraõiguslikesse üksustesse, kus ka riik on osaline ning kus ülikoolid ja riik saaksid koos suunata suurt tükki hariduspoliitikast - see osalemine on väga oluline -, tuleb kõrvaldada. Seda saaksime teha antud paragrahvi muudatusega, mille järgi ülikoolide asutatud sihtasutused võiksid asutada ka erakoole ja eraõiguslikke teadus- ja arendusasutusi ainult sel tingimusel, kui partner selles sihtasutuses on ülikooli kõrval ka riik. Selle eraõigusliku vormi kaudu on tagatud, et sihtasutuse paindlik süsteem võimaldab kaasata eraettevõtlust, erakapitali mingi koolitusasutuse asutamiseks, ja teistpidi, et ülikoolid tooksid sinna oma teadmised, oma õppejõud ja et selles valdkonnas saaks teha olemasolevate ülikoolide baasil ka kraadiõpet. Selle alama taseme õppeasutuse organiseerimisel on väga oluline, et õppurid teaksid, et nad saavad minna edasi kraadiõppesse juba nendesse suurtesse ja tugevatesse ülikoolidesse. Nii et palun teid, lugupeetud Riigikogu liikmed, seda vajadust analüüsida, § 48 muuta ja anda avalik-õiguslikele ülikoolidele võimalus asutada koos riigiga sihtasutusi, mis omakorda asutavad eraõiguslikke koolitusasutusi.

Suur tänu, härra minister! Riigikogu liikmetel on küsimusi. Tiit Toomsalu, palun!

Tänan, härra juhataja! Austatud härra minister! Kas te võiksite mulle väga lühidalt selgitada, miks on vaja avalik-õiguslikul ülikoolil ja riigil suunata oma vahendid eraõiguslike kõrgkoolide loomiseks, selle asemel et neid rahasid investeerida avalik-õiguslikku ülikooli endasse ja arendada selle nii materiaalset kui ka teaduslikku baasi?

Aitäh küsimuse eest! Selliseid vajadusi võib ette tulla. Te olete kursis, et riik, avalik-õiguslikud ülikoolid ja eraettevõtted koos asutavad lähiajal infotehnoloogia sihtasutuse, mis hakkab ellu kutsuma infotehnoloogia kolledžit. See on selline valdkond, kus lähiajal ei ole võimalik ühiskonnas teha suurt muudatust või koolituse mahtu tõsta ainult avaliku sektori vahenditega. Rakenduslike erialade õpetamisse ja finantseerimisse on vaja kaasata ka eraõiguslikke üksusi. Nende käest ei saa vahendeid niisama küsida, et paneme õppeasutuse koridoridesse teie reklaamid üles ja teeme teile kõvasti reklaami, vaid nad tahavad ka sihtasutuse nõukogus kaasa rääkida suundumuste kujundamisel, kui nad on finantseerimisel olulist osa etendanud. Ja just erakapitaliga ettevõtjate kaasamiseks on eraõiguslik koolitusasutus kõige parem viis.

Tänan! Kolleeg Vootele Hansen.

Aitäh! Austatud haridusminister! Nende koolide loomine koostöös riigi, ülikooli ja eraisikutega on üks õiguslik konstruktsioon. Igati arusaadav eesmärk. Aga minu küsimus on: kas sihtasutus on ikka kõige mõistlikum tee selle eesmärgi saavutamiseks? Sihtasutus on ju juriidiline isik, mis on loodud vara valitsemiseks ja käsutamiseks vastavalt põhikirjalistele eesmärkidele. Ma saan aru, et praegu seda vara ju veel tegelikult ei ole. See vara moodustatakse asutamislepingu alusel, kus tõenäoliselt riik võtab endale mingid kohustused mingi oma vara sissepaneku tagamiseks ja seda jätkuvalt mitmete aastate vältel. Muidu tunnevad teised asutajad end väga ebakindlalt. Sihtasutus omakorda loob selle kooli - kool on nagu ka tema vara hulka kuuluv - ja annab vastavalt oma põhikirjale selleks vahendeid. Samas, kas ei ole sellise sihtasutuse loomine ja asutamine tegelikult riigile tulevikku suunatud kohustuste võtmine ja seda suhteliselt lihtsal teel, nagu seda on eraõiguslike juriidiliste isikute asutamine Vabariigi Valitsuse poolt?

Aitäh küsimuse eest! Jah, loomulikult Vabariigi Valitsus peab vastu võtma otsuse, et riik osaleb selles, ja ilmselt volitab ta vastavad toimingud haridusministrile. Seda vara küll praegu teadaolevatel juhtudel ei ole kokku pandud või neid üksusi, millest me praegu räägime, ei ole olemas, kui me räägime infotehnoloogia kolledžist. Aga me ei tohiks piirduda ainult sellest rääkimisega, vaid tuleks luua niisugune erakapitali ja avalik-õiguslike ülikoolide ja riigi koostöö mudel, mida saaks kasutada. Ta on mudelina muidugi juriidiline konstruktsioon. Sihtasutuse kaudu on võimalik eesmärki saavutada. Mina ei saa siin kõige paremini kommenteerida või ma saan kommenteerida, aga vahel tundub mulle ka, et sihtasutuse all mõeldakse mitmeid erinevaid asju ja sihtasutus on see katus, mille all kõiki asju tahetakse teha. Võib-olla algselt on sihtasutus ka juriidiliselt sätestatud natukene teistel eesmärkidel, aga praegu juriidilise koostöö vormina - sihtasutuse nõukogus saaksid kõik need kolm osapoolt häält teha koos ja otsustada koos - on ta aktsepteeritav ja paremat vormi me ei ole selliseks tegevuseks praegu välja pakkunud.

Tänan! Kolleeg Peeter Kreitzberg.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud härra minister! Kas teile ei tundu, et meil on niigi kadunud ära selge piir avalik-õigusliku isiku ja eraõigusliku juriidilise isiku vahel. Üks luuakse nagu avalikes huvides, teine erahuvides. Tasuliste õppekohtade sisseviimisega on avalikes ülikoolides nagunii piirjooned kadunud, raamatupidamised on koos. Minu meelest on siin oht selles, et riik võtab oma maksumaksja rahadega suured riskid, samal ajal kui teised pooled ei pruugi üldse mitte millegi eest vastutada. Ma tahan teilt küsida, ütelge, mis eristab avalik-õiguslikku isikut ja eraõiguslikku juriidilist isikut ja kas üldse peab mingi erinevus olema, võib-olla ei peagi neil olema erinevust?

Aitäh! See, et erinevus peab olema, otsustati siis, kui riiklikke institutsioone hakati muutma nii-öelda paindlikeks ja arvati, et väga paindlikeks või puhtalt eraõiguslikeks - televisiooni või ülikoole või veel midagi sellist - muutma ei peaks, et jätaksime vahepealse vormi, kus oleks siiski olemas riigi ja vastava isiku suhe. Avalik-õigusliku puhul on see muidugi olulisem kui eraõigusliku puhul. Ja kontrollimehhanismid on riigil nende puhul rohkem käes kui eraõiguslike puhul. Mis puudutab avaliku sektori osalemist äris, siis riik iseenesest avaliku institutsioonina moodustab ka äriühinguid ja selle tõttu ei ole see spetsiifiline mitte ainult avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, vaid see valik on tehtud, et avaliku sektori mingite toimingute elluviimiseks võib avalik sektor eraõiguslikke käepikendusi või institutsioone luua.

Tänan! Kolleeg Enn Tarto.

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Küllaltki huvitav eelnõu ja tundub, et vajalik. Aga praegu on esimene lugemine ja kas te saaksite selgitada, millised lobiringkonnad või kelle ettepanekul Vabariigi Valitsus algatas selle eelnõu. Kes on selle taga? Kas või vihjamisi, kui päris avalikult ei julge öelda.

Härra Tarto, asi ei ole nii keeruline. Kui me räägime konkreetse mudeli rakendamisest, siis infotehnoloogia sihtasutuse osalised oleks ühelt poolt riik - me rääkisime kolmesest partnerlusest -, teiselt poolt Tallinna Tehnikaülikool ja Tartu Ülikool, kolmanda grupina Telekom ja Arvutifirmade Assotsiatsioon. Selles kolmandas grupis võib olla kes iganes. Lihtsalt need on suuremad ühendused, kes telekommunikatsioonis ja infotehnoloogia arengus suurt rolli niikuinii mängivad Nad on tulevikus huvitatud tööjõust ja neil on ka raha sinna sisse panna. Nii et see on täiesti avalik partnerlus. Aga riik ei saa ainult ettevõtjatega seda teha ja ainult eraõiguslikest ülikoolidest sinna õppejõude kutsuda, sest eraõiguslikes ülikoolides ei ole need suunad nii hästi välja arendatud. On vaja Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli tuge ja sellepärast on vaja neid kaasata. See on üks näide. Mingit lobi selles osas, et see on üllatavalt sisse tulnud, ei ole.

Tänan! Kolleeg Tiit Toomsalu, teine küsimus.

Tänan, härra juhataja! Austatud härra minister! Kui tegemist oleks ühe konkreetse projektiga, mida te mainisite, siis oleks see tõepoolest tõsist arutelu väärt. Aga kas juhul, kui me anname selle seaduseelnõuga universaalse iseloomu võimalusele avalik-õiguslikel ülikoolidel asutada vastavate sihtfondide kaudu erakoole, ei too see lõppkokkuvõttes kaasa tasuta kõrghariduse võimaluste vähenemise, selle mahu vähenemise, vastuvõtu vähenemise teatud konkureerivatel erialadel avalik-õiguslikus ülikoolis? See tähendab varjatult tasulise kõrghariduse edendamist.

Aitäh! Ma kasutaksin teie küsimust, et natuke laiendatult vastata ka Peeter Kreitzbergi küsimuse sellele osale, millele ma alguses võib-olla nii põhjalikult ei vastanud, kui oleks pidanud, s.o avalik-õiguslike ülikoolide õigus avada tasulisi õppekohti. Meil on tegelikult valida kas tasuline õpe või täielikult tasuta ülikoolid. Me otsime kombineeritud varianti, ütleme, et me ei saa kõigile noortele inimestele, kes vähegi tahavad ülikoolidesse minna, öelda, et tulge õppima, uksed on lahti, me finantseerime kõik. Me otsime variante. Osal inimestest oleks ehk võimalik, et need, kes konkursiga sisse ei saa, maksavad oma hariduse eest ise. Sellisel juhul tekib riigil ikkagi otsustuspunkt, kui palju mingil erialal neid õppekohti avada. Praegu on ülikoolides suured auditooriumid. Te teate, et õpetamise meetodid on täiustunud. Kui riigil on näiteks võimalik avada mingil erialal 20 või 25 üliõpilaskohta, aga reaalselt saaks anda see ülikool 70 üliõpilasele õpet ja soovijad on olemas, siis on vaja anda ülikoolile võimalus saada finantse õppemaksuna nendesamade noorte inimeste käest, kes on valmis maksma, ja õpetada 70 inimest, mitte 25, nagu näeb ette riigitellimus. See on see, miks avalik-õiguslikud ülikoolid võiksid minu meelest tasulist õpet siiski pakkuda, kuigi aruandlus ei anna ja Haridusministeeriumil tihti ei ole sajaprotsendilist ülevaadet, vähemalt kohe sügisel, kui vastuvõtt toimub, kuidas see käib ja kuhu see raha läheb. Konkreetselt eraõigusliku institutsiooni juurdeloomine ei tee Eestis haridust tasulisemaks või vähem tasuliseks, sest ka Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli vastavatel erialadel on võimalik neid üliõpilaskohti müüa. Järelikult, kui me ei asutaks seda infotehnoloogia kolledžit, siis ikkagi tehakse need õppekohad kusagile mujale üliõpilaste enda raha eest, nad peaksid samuti maksma. Nii et kas nad maksavad infotehnoloogia kolledžile või maksavad kusagile mujale, ei ole murranguline punkt. See konkreetne otsus infotehnoloogia kolledži puhul ei tähenda õppemaksu sissetulemist rohkem ega vähem kui mingi muu olukord.

Tänan! Peeter Kreitzberg, teine küsimus.

Aitäh, härra esimees! Ma siiski nõustun härra Toomsalu motiividega. Ka mina näen selles muudatuses, mille te välja pakute, palju suuremaid tagajärgi, kui te ise välja ütlete. See on tõepoolest väga jõuline samm üsna universaalse tasulise õppe kehtestamise suunas. Ma tahaks ütelda ka seda, et kindlasti saaks selle eriala avada Tartu Ülikooli või Tallinna Tehnikaülikooli juures. Ma ei näe mingit takistust, miks ei saaks Telekom osta õppekohti, nii nagu see praegugi võimalik on. Ja märkus 70 õppekoha kohta. Ütleks niimoodi, et Tartu Ülikool võib tõesti täita kõik ruumid ära, aga siis peab olema nende institutsioonide juhtimine ja raamatupidamine lahus, nii nagu seda mujal maailmas tehakse. Ma tahan teilt küsida, kas ei saaks seda tellimust anda avalik-õiguslikule ülikoolile ja kas sel juhul oleks takistatud Telekomi rahaline osalemine selles projektis?

Aitäh! Ülikoolidel on olemas oma struktuuriüksus, mille kaudu ka müüakse neid üliõpilaskohti: avatud ülikoolid. See on õige, et vahetegemine tasulise ja tasuta õppevormi vahel on oluline ja see on võimalik. Mis puudutab seda, et Tartu Ülikool või Tehnikaülikool võiksid avada enda juures selle suuremahulise õppe, siis nad ei ole kumbki sellest huvitatud, sest nad ei leia, et nende organisatsiooniline potentsiaal niisugust murrangut ühel erialal võimaldaks. See tähendaks ise tegelda ruumide hankimisega, varustuse hankimisega, ühesõnaga organisatsioonilist potentsiaali, et võtta täiendavalt 200 üliõpilaskohta sellest sügisest juurde. See viiks nende tegevuse tasakaalust välja ja nad ei ole seda võimalikuks pidanud. Mõlemad ülikoolid ise on leidnud, et nad osaleks projektis heameelega, kuid nad ei võta seda põhikoormust enda peale. Nad ei usalda seda teha.

Suur tänu, härra minister! Riigikogu liikmetel teile rohkem küsimusi ei ole. Riigikogu-poolseks kaasettekandeks palun kõnepulti kultuurikomisoni liikme Marju Lauristini.

Austatud Riigikogu! Kultuurikomisjon on arutanud tegelikult neidsamu probleeme ja esitanud ka samu küsimusi oma koosolekutel selle eelnõu kohta. Siin on tegemist seni kehtiva väga kindla piirangu mahavõtmisega avalik-õigusliku ülikooli tegevuselt. Aga on moment, mis praegu jäi vist siiski ebaselgeks. Nimelt on tegemist vähemasti konkreetsel juhul - sealt on see initsiatiiv ka tulnud - kutseharidusega, s.o kutsekõrgharidusega. Need eraõiguslikud firmad on sisuliselt tööandjad. Nad on sisuliselt need, kes on huvitatud teatud profiiliga hariduse arendamisest teatud konkreetses kutsevaldkonnas, mis ei ole tegelikult ülikooli ülesanne. Siin on ka üks väga oluline moment. Ülikool on nimelt akadeemilise hariduse andja, kes ei keskendu kitsale kutsevaldkonnale. Seetõttu seesama piirang võimaldab ülikooli vaimset ressurssi õppejõudude näol ja teaduslikku ressurssi rakendada koos selle eraõigusliku firmaga ja koos riigiga sisult natukene kitsama kutsekõrghariduse ülesande täitmiseks. Ja on teine moment veel, mida minister nimetas ja mis tuli välja ka komisjoni arutelul: seesama tööandja või selle konkreetse valdkonna arendaja ei ole huvitatud sellest, et kinkida oma vahendeid, annetada ülikoolile kui akadeemilise hariduse andjale ja tellida just neid akadeemilisi kohti, vaid ta on huvitatud sellest, et arendada välja spetsiifilisema õppekavaga talle enam sobiv haridus, osaledes ka juhtimises, mitte ainult olla tellijaks. Ja sellest lähtudes, pärast pikki vaidlusi komisjonis, kus tõesti olid needsamad mured kui siin - kas me ei ava ust liiga laialt, kas ei teki võimalusi viia ära ülikoolidest teatud vahendeid erakatuse alla, kus sisuliselt tehakse täpselt sama, mida tehakse ülikoolis, ja see võimaldab neid vabadusi, mida ülikoolil ei ole -, jõuti komisjonis nendel põhjendustel, mida ma ka esitasin, seisukohale, et antud valdkond vajab teatud uuendusliku momendi sissetoomist, just eriti valdkondades, kus meil ei ole kutsekõrghariduses praegu seda potentsiaali üheski olemasolevas koolis. Me leidsime, et võiks esimese lugemise lõpetada, arutada neid probleeme edasi. Meie arutlus puudutas ka seda, mida härra Kreitzberg küsis - ta küsis seda ka komisjonis -, et kas ei ole niisugune lugu, et riik võtab endale vastutuse, tekib eraõiguslik kool ja kuna ta on eraõiguslik, siis riik on võtnud endale ka kohustuse ta riskid katta, kui ta näiteks peaks pankrotti minema. Ja siit tekkis mõte, et me peaks äkki vaatama ka sihtasutuste seadust, sest sihtasutuste seaduses on praegu kõik sihtasutused enam-vähem ühe vitsaga löödud. Võimalik, et just seda tüüpi sihtasutused, kus riik osaleb ja mis on väga spetsiifilise, sisuliselt avaliku teenuse osutamiseks loodud, kus tahetakse kaasata erakapitali, selleks et just arendada välja avalikke teenuseid, vajaksid sihtasutuse seaduses mingeid piiranguid, mis seda riigi riski vähendaks. Niisiis, kuigi tegemist on vaid kaheksa sõna lisamisega olemasolevasse paragrahvi, seisab ees tegelikult üsnagi põhimõtteline arutelu ka komisjonis. Komisjon usub, et ka Riigikogu liikmetelt tuleb asjalikke parandusettepanekuid. Komisjon teeb ettepaneku esimene lugemine lõpetada ja esitada parandusettepanekud 14. veebruariks kella 10-ks.

Suur tänu, Marju Lauristin! Kolleegidel on küsimusi. Sven Mikser, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kaasettekandja! Te ütlesite oma sõnavõtus mitmel korral väga rõhuliselt, et tegemist on kutseharidusega või kutsekõrgharidusega ja konkreetsel juhul ta kindlasti seda on. Aga niipalju kui ma aru saan, see ülikooliseaduse muudatus, mida me arutame, need kaheksa sõna ei sätesta, et see ilmtingimata peab olema kutsekõrgharidus. Või saan ma millestki valesti aru?

Te saate täiesti õigesti aru, see ei sätesta. Ma avasin selle konteksti, milles oli see argumentatsioon, ja siit võib tekkida ka idee, et näiteks piirata seda kutsekõrghariduse võimalust või mingil muul viisil veel piirata, aga see on arutelu küsimus. Tähendab, kõik need põhjendused, mis on seni esitatud ja mis olid ka argumentatsiooniks, miks komisjon sellega nõustus, rajanesid just nimelt sellel, et meil kutsekõrgharidus praegu ei vasta tööandja vajadustele ja eriti teatud erialadel, kus on vaja arendada välja uusi kõrgtehnoloogilisi või ka spetsiifilisi valdkondi, mis ei kuulu ülikoolide profiili akadeemilises mõttes. Ma arvan, et siin tuleb lahendus leida. Ja teine pool on veel see, et Eestis see vaimne ressurss, vaimne kapital on piiratud, ta on kontsentreeritud ülikoolidesse. Antud juhul on vaja mitme ülikooli õppejõude, selleks et seda välja arendada. Ja see tähendab, et selsamal eraõiguslikul institutsioonil, kui ta hakkaks ainult ise seda looma, tuleks ikka pöörduda samade ülikoolide õppejõudude poole. Ja mida me kindlasti ei pea soovitavaks, on ju see, et ülikoolide õppejõud jooksevad mööda mitmeid erakõrgkoole lihtsalt selle tõttu, et nendel erakõrgkoolidel polegi mujalt kui ainult ülikoolilt neid õppejõudusid võtta. Selles mõttes oleks ikkagi õigem lahend see, mis siin on pakutud, et riigi osalusel, seega riigi kontrolli all avalik-õiguslikud ülikoolid avalikult osalevad selles struktuuris. See on palju läbipaistvam kui nii-öelda üksikõppejõu tasemel toimuv integratsioon, mis sisuliselt on praegu ikkagi väga üldine.

Tänan! Sven Mikseril on ka teine küsimus.

Aitäh! Austatud ettekandja! Kas see muudatus, mis annab avalik-õiguslikele ülikoolidele võimaluse osaleda sellistes erakõrghariduse projektides, ei riku olemasolevate või ilma sellise osaluseta erakõrgkoolide konkurentsitingimusi nendega võrreldes?

Ma pigem arvan - see on minu oletus, see ei ole komisjoni arvamus, aga et küsimus oli mulle, siis ma oletan -, et võib-olla vastupidi, see võib tekitada mõnelgi erakõrgkoolil praegu tunde, et see on ainus päästerõngas, mis võiks teda hoida üldse teatud tasemel. Sellepärast et, mis seal salata, nagu ma ütlesin, seesama eraviisil õppejõudude värbamine on väga üldine, ja kuivõrd ka avalik-õiguslikud ülikoolid on järjest karmistanud ja karmistavad veelgi oma õppejõududel neid võimalusi, siis ma arvan, et vastupidi, erakõrgkoolid võib-olla hakkavad just huvituma, kas ei saaks ka sellist varianti, et nii-öelda seadustada koostöö avalike ülikoolidega.

Tänan! Kolleeg Liia Hänni.

Aitäh! Austatud kolleegid! Veidi umbusklikest küsimustest ajendatuna tahaksin mina küsida, kas tegemist on nii-öelda Eesti jalgratta leiutamisega või on see üsna tavaline, et moodsates ühiskondades avalik sektor ja erasektor teevad sellises valdkonnas koostööd?

Kui me vaatame natukene laiemalt või isegi hoopis laialt kultuurivaldkonda, siis me näeme, et neid ideid tekib järjest rohkem. Kaasaegne haridus, kaasaegne teadus on väga kallis. Teadusvaldkonnas on väga tüüpiline niisugune koostöö ülikoolide, riigi ja erakapitali vahel.

Tänan, Marju Lauristin! Küsimusi rohkem ei ole. Austatud Riigikogu, juhtivkomisjon kultuurikomisjon on teinud ettepaneku seaduseelnõu 268 esimene lugemine lõpetada. Teisi ettepanekuid laekunud ei ole ja nii on seaduseelnõu suunatud teisele lugemisele. Muudatusettepanekud kultuurikomisjonile palun esitada 14. veebruariks kella 10-ks. Tänan!

Lugupeetud kolleegid, võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud äriseadustiku muutmise seaduse eelnõu. Alustame seaduseelnõu esimest lugemist. Ettekandeks palun Riigikogu kõnepulti justiitsminister Märt Raski.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Äriseadustiku muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise tingis vajadus viia täna kehtiv äriseadustik vastavusse eurodirektiivide nõuetega. Teile arutamiseks esitatud eelnõu sisaldab põhimõtteliselt kolme paragrahvi. Esimene nendest käsitleb meie registrimajanduse korrastamist, sest äriseadustiku § 60 annab n-ö laiskadele ja lohakatele, kes ei viitsi või ei soovi esitada registrile vajalikke andmeid, veel terve rea võimalusi kahe majandusaasta jooksul oma tegevust taastada. See on põhjendamatu viivitus ja valitsuses heakskiidetud eelnõu käsitleb selle korra karmistamist, mille tulemusena peaks peale pooleaastast viivitamist olema võimalik vastav äriühing, mis tsiviilkäibes tegelikult ei osale, registrist kustutada. Loomulikult käib see vastavate hoiatuste ja tähelepanujuhtimiste kaudu. Teine oluline muudatus äriseadustikus käsitleb seda, et firmaomanike muutumisel võib tekkida selline olukord, kus osaühing või aktsiaselts kuulub ühele isikule. See toob kaasa võlausaldajate suhtes kõrgendatud riski. Euroopa Liidu Nõukogu äriühinguõiguse direktiiv 21. detsembrist 1989 nõuab täiendavaid avalikustamise meetmeid. Meil - sest register töötab normaalselt - ei ole mitte midagi muud tarvis teha, kui fikseerida registri andmetes see omandiõiguse üleminek või moment, mille tulemusena äriühingu omanikuks on muutunud üks isik. Teine oluline moment on ka see, Eesti äriühinguõiguses on sätestatud võimalus äriühingut asutada ühel isikul ja seetõttu see üks isik peaks olema täiendavalt ära märgitud. Need oleks põhimõttelised tutvustuslaused selle eelnõu kohta. Siinkohal ma lõpetaksin.

Tänan, härra minister! Riigikogu liikmetel on küsimusi. Vootele Hansen, palun!

Aitäh! Austatud justiitsminister! Äriseadustik on jõus olnud juba neli ja pool aastat ja viimased ettevõtted pidid end ümber registreerima 1997. aastal. Kas mõni äriühing on registrist kustutatud, sellepärast et ta tegelikku tegevust ei oma ega ole neid aruandeid esitanud?

Aitäh, hea küsija! Jah, neid on kustutatud ja neid on päris palju. Ka viimane meeldetuletuste ja trahvide laine oli sadades. Nii et tegelikult meie üldine poliitiline suundumus on sinnapoole, et äriregistris registreeritud äriühingud oleksid ka tsiviilkäibe osalised, sealtkaudu täidaksid kõikvõimalikke aruandevorme, oleksid Maksuameti poolt kontrollitavad. Nii et sellega pidevalt tegeldakse. Konkreetseid arve ma praegu öelda ei oska, aga see on päris suur hulk.

Tänan! Vootele Hansenil on ka teine küsimus.

Aitäh! Teine küsimus on terminoloogia kohta. Mõlemas paragrahvis, nii §-s 2 kui ka §-s 3, mis räägivad äriseadustiku §-dest 150 ja 289¹, on termin "juhatajad" (mitmuses). Mul on tunne, et äriseadustikus oli vastuvõtmise ajal "juhatuse liige" ja üks juhatuse liige on siis juhataja. Mida on õieti mõeldud, kas seda, et äriühinguid on mitu ja neil on palju juhatajaid, või seda, et ühel äriühingul on mitu juhatajat? Mul tekitab mitmuse vorm segadust.

Aitäh! Tegemist on pigem §-s 2 esitatud redaktsiooni mitmeti mõistmisega. Kindlasti on seda võimalik paremaks redigeerida. Ilmselt on selle ettepaneku puhul peetud silmas osaühingut, aktsiaseltsi. Kuna on kaks liiki, siis on tegemist juhtorganitega, juhatajatega. Aktsiaseltsi puhul me räägime juhatusest ja tema liikmetest ehk kui neid ei olegi rohkem kui üks, siis ta on juhataja. Ja täpselt samamoodi ka osaühingu puhul. Koondtermini leidmine ei ole alati kõige lihtsam variant. Selle üle peab mõtteid vahetama, kuidas seda paika panna. Muidugi võib ka välja kirjutada "juhatuse liige", see on redaktsiooni küsimus.

Tänan! Kolleeg Tiit Toomsalu.

Tänan, härra juhataja! Austatud härra minister! Öelge, palun, mille poolest see kuuekuuline tähtaeg on parem kaheaastasest aruandluse esitamata jätmise tõttu registrist kustutamisel? Miks ma seda räägin? Võib esineda selliseid olukordi, et ühe omanikuga aktsiaseltsi või osaühingu omanik on haige näiteks kuus kuud.

Kui inimene on haige, siis ta ei osale oma igapäevatöös. Ma kujutan ette, et siis ta korraldab selle, et tema äriühing täidaks seadust, esitaks majandusaasta aruande ja mis iganes. Selles mõttes haigus ei vabasta tsiviilõigustest ja -kohustustest, see on töö seisukohalt väga tähtis asi. Ma kujutan ette, et teie küsimus oli suunatud sellele, et kas kaks aastat, nagu praegu on, on mõistlik aeg. Pean ütlema, et ei ole mõistlik aeg. Kui ühel äriühingul on kaks aastat võlgasid, ta eksisteerib registris ja talle tehakse korduvaid meeldetuletusi selle kohta, et tuleks majandusaasta aruanded esitada, tuleks need ja teised toimingud teha, ning sellele ei reageerita, siis kahe ja poole aasta pärast on suhteliselt keeruline selgeks teha, miks see äriühing sisuliselt käibest on lahkunud. Kuus kuud on minu arust piisav aeg selleks, et oma asjad korda ajada. Ja teiseks, me tahame tõsta avatust, läbipaistvust ja ka selgust tsiviilkäibes. Sellepärast on mõistlik seda kontrolltähtaega lühendada.

Tänan! Tiit Toomsalu, teine küsimus.

Tänan, härra juhataja! Austatud härra minister! Te vastasite minu küsimuse esimesele poolele, miks kaks aastat on liiga pikk tähtaeg. Ma tahaks teada teie arvamust, miks kuus kuud on kõige optimaalsem aeg.

See tuleneb päris mitmest põhimõttest. Majandusaasta on üks aasta ja ühe majandusaasta aruannete esitamine ei saa joosta teise majandusaasta sisse. Väga paljudel äriühingutel on siiski kalendriaastaga mõõdetav äriaasta ja kui me räägime 1. juulist kui poolaastaks tehtavast teatud kokkuvõtete reast, siis selle hetkeseisuga tuleb eelmise majandusaasta asjad korda ajada. Loogika tuleneb sellest, et see ei saa joosta järgmisse majandusaastasse ja veel edasi ja veel edasi. Selles ongi see põhimõte.

Härra minister, suur tänu! Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Kaasettekandeks palun Riigikogu kõnepulti õiguskomisjoni aseesimehe Väino Linde.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas nimetatud seaduseelnõu 24. jaanuaril k.a. Komisjoni kõik kuus liiget jõudsid ühele arusaamisele, et tuleb teha suurele saalile ettepanek esimene lugemine lõpetada ja suunata eelnõu teisele lugemisele. Teeme ettepaneku määrata seaduseelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 17. veebruar kell 12. Kolleeg Vootele Hansen juba viitas siin ühele momendile, mida komisjonis arutasime. Leidsime, et selle eelnõu §-des 2 ja 3 on ilmselt tarvilik lahti kirjutada mõiste "juhatajad" - selle asemel kas juhatus, juhatuse liikmed. Siis on seaduseelnõu täielikus vastavuses praegu kehtiva äriseadustiku muude sätetega. Aitäh!

Suur tänu, Väino Linde! Kas on küsimusi kaasettekandjale? Ei ole. Austatud Riigikogu, juhtivkomisjon õiguskomisjon on teinud ettepaneku seaduseelnõu 243 esimene lugemine lõpetada. Teisi ettepanekuid ei ole ja nii on seaduseelnõu suunatud teisele lugemisele. Kordan üle: muudatusettepanekud õiguskomisjonile palun esitada 17. veebruariks kella 12-ks. Tänan! Sellega on meie tänane päevakord ammendunud. Tänan kõiki kaasalöömast! Nägemiseni! Istungi lõpp kell 18.47.