Austatud Riigikogu, juhataja on valmis vastu võtma seaduseelnõusid ja arupärimisi. Palun registreeruda! Esimesena palun Vabariigi Valitsuse esindaja proua Ülle Aaskivi!

Austatud esimees, lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus annab täna Riigikogu menetlusse tehnilise järelevalve seaduse eelnõu. Ettekandjaks selles küsimuses on majandusminister Jaak Leimann.

Vabariigi Valitsuse poolt üleantud tehnilise järelevalve seaduse eelnõu kuulub majanduskomisjoni kompetentsi. Järgnevalt palun kolleegid! Esimesena Eldur Parder.

Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Mul on täna üle anda kaks arupärimist. Esimese esitan ma härra justiitsministrile. Arupärimine puudutab ka meie tänases päevakorras olevat surmanuhtluse küsimust, aga täpsemalt puudutab see inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni, mis on koostatud 1950. aasta 4. novembril Roomas ja mida on hiljem täiendatud. Eesti Vabariik on sellele alla kirjutanud 1993. aasta 14. mail ning see on ratifitseeritud seadusega, mis võeti vastu 13. märtsil 1996, ja jõustus 19. aprillil 1996. Vastavalt selle konventsiooni artiklile 64 deklareeris Eesti Vabariik, et protokolli nr 1 artikli 1 sätted ei laiene omandireformi seadustele, mis reguleerivad Nõukogude Liidu anneksiooni ajal natsionaliseeritud, konfiskeeritud, rekvireeritud, kollektiviseeritud või muul viisil ebaseaduslikult võõrandatud varade tagastamist või kompenseerimist, kollektiivpõllumajanduse ümberkujundamist ja riikliku omandi erastamist. Seoses ülaltoodud deklaratsiooniga olen ma saanud kirju paljudelt inimestelt. Ma palun härra justiitsministril selgitada, miks oli vaja sellist deklaratsiooni ja kas on loota, et kunagi ülalmainitud deklaratsioon ka tühistatakse. Teine arupärimine on mul põllumajandusministrile härra Andres Varikule ja see puudutab Eesti Põllumajandusmuuseumi ning meie teist, isetegevuslikku põllumajandusmuuseumi: "Viie aasta jooksul ei ole Tartu Maakohus suutnud lahendada museaalide kuuluvust Eesti Põllumajandusmuuseumi ja härra Heino Prosti isetegevusliku muuseumi vahel. Inimesed on kirjutanud kirju ja tõendeid isegi kuni Vabariigi Presidendini välja. Minu arvates on asi selgemast selgem, sest kui ta oleks olnud härra Prosti poolt vähekegi segasem, siis oleks kohtuotsus ammu olemas olnud Eesti Põllumajandusmuuseumi kasuks. Kuna siin on tegemist härra Prosti elutööga, siis sekkusin ka mina sellesse töösse. Kuid kogu see lugu näib olevat nagu kuum kartul, saaks aga kuidagi teise kätte sokutada." Siit ka minu küsimused härra ministrile. Esiteks, kes peaks tundma rohkem huvi ajalooliste põllutöömasinate vastu, kas Põllumajandusministeerium või Kultuuriministeerium? Teised küsimused puudutavad museaalide ebaseaduslikku, vägivaldset äraviimist härra Prosti kodunt ja veel mõningaid selle teemaga seotud asju. Aitäh!

Kolleeg Eldur Parderi arupärimised nii härra justiitsministrile kui ka härra põllumajandusministrile edastatakse adressaatidele kooskõlas seadusega. Järgmisena kolleeg Mart Nutt.

Austatud härra esimees, austatud Riigikogu liikmed! Ma vormistaksin esialgu sotsiaalminister Tiiu Arole esitatud arupärimise ümber arupärimiseks siseminister Olari Taalile. Arupärimisele on peale minu alla kirjutanud ka Riigikogu liikmed Jüri Adams ja Jaanus Betlem ning see puudutab Eestis illegaalselt töötavate isikute arvu ja Eestis olevate võõrtööliste arvu. Minule teadaolevatel andmetel on sotsiaalministril probleeme sellele arupärimisele vastamisega ja selle kohta informatsiooni saamisega. Kuigi ma olen veendunud, et see valdkond kuulub ka Sotsiaalministeeriumi valdkonda, jään lootma, et Siseministeerium on võimeline need vastused andma. Aitäh!

Kolleegide Mart Nuti, Jüri Adamsi ja Jaanus Betlemi arupärimine härra siseministrile edastatakse samuti kooskõlas seadusega, kuid juhatus ootab autoritelt ka teadet, et nad on oma arupärimise proua sotsiaalministrile tühistanud. Järgmisena kolleeg Krista Kilvet.

Kolleegid, mul on edastada arupärimine peaminister Mart Siimannile. 1993. aastal võttis Riigikogu vastu seaduse "Eesti Vabariigi territooriumil endise NSV Liidu relvajõudude valduses või kasutuses olnud ja olevate maa-alade, hoonete ja rajatistega sooritatud tehingute kehtetuks tunnistamine". Selle seaduse rakendamisega on tänini probleeme. Nii näiteks on Põhja-Tallinna linnaosas hulk hooneid, kus see seadus ei ole leidnud rakendust. Elumajad kuuluvad isikutele, kes omandasid need ei tea mismoodi, vähemasti mitte nii, nagu oleks seaduslik. Sellega seoses esitan küsimuse: kas valitsusel on kavas hakata elumajadega tehtud tehinguid üle vaatama - just nende elumajadega tehtud tehinguid, mis kuulusid endise NSV Liidu relvajõududele - ja mida kavatsetakse ette võtta seaduse täitmiseks? Aitäh!

Ka kolleeg Krista Kilveti arupärimine härra peaministrile leiab oma adressaadi kooskõlas seadusega. Järgmisena kolleeg Rein Kask.

Austatud juhataja, head kolleegid! Majanduskomisjoni nimel annan Riigikogu menetlusse energiaseaduse muutmise seaduse eelnõu.

Majanduskomisjoni poolt üleantud energiaseaduse muutmise seaduse eelnõu kuulub majanduskomisjoni kompetentsi. Järgmisena kolleeg Ants Tamme.

Härra esimees, lugupeetud Riigikogu! Mul on arupärimine siseminister Olari Taalile. Praeguste statistiliste näitarvude järgi (mõrvad, röövimised jne) ei taha kuritegevus mitte kuidagi Eestis väheneda. Vaibumatu kuritegevus näikse koguni kujunevat meie vaata et ummisjalu Euroopa Liitu kippuva riigi needuseks. Palgamõrvarite surmavad lasud Tallinnas ja mujal ja panga- ja tanklaröövid, pensionäridegi röövimised mõnesaja krooni pärast on võtmas mõtlevalt, seaduskuulekalt kodanikult turvatunde jäänusedki. Viimastel kuudel on pööratud palju tähelepanu ja energiat surmanuhtluse kaotamisele Eestis. See olevat n-ö eurotingimus. Kuidas aga seostub see väga olulise valimiseelse loosungiga anda pätile malka? Surmanuhtluse kaotamise eeltingimusteta põhjendamine võib viia koguni järeldusele, kas pole siin tegu hoopis maffialike, korrumpeerunud ringkondade soovi täitmisega (kui surmanuhtlust pole, on kutseline roimar lausa looduskaitse all). Lähtudes oma valijatelt Harju- ja Raplamaalt saadud suunistest, esitan siseministrile küsimuse: kas valitsusel ja mõistagi ka Siseministeeriumil on olemas pikaajaline efektiivne tegevuskava kuritegevuse ohjeldamiseks? Aitäh!

Kolleeg Ants Tamme arupärimine härra siseministrile leiab samuti oma adressaadi kooskõlas seadusega. Feliks Undusk, palun järgmisena!

Austatud esimees, austatud kolleegid! Võtan riigi poolt kohalikele omavalitsustele üleantud varaga tehtud tehingute ajutise Riigikogu kontrollkomisjoni nimel tagasi Riigikogu otsuse eelnõu 745, mis käsitles ettepanekut valitsusele pakkuda maapiirkondades mitmekorterilistes elamutes erastatud korterite omanikele võimalust erastada lähiümbruses põllumajandusmaad. Seda küsimust on võimalik lahendada teisel viisil.

Autori õigusi austades on otsuse eelnõu 745 Riigikogu menetlusest välja arvatud. Tänan, lugupeetud kolleegid! Järgnevalt palun kohaloleku kontroll. Hetkel on kohal 67 Riigikogu liiget.

Lugupeetud kolleegid, täpsustame tänast päevakorda. Meie tänases päevakorras on kokku kaheksa päevakorrapunkti. Esimene neist on Vabariigi Valitsuse algatatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli nr 6 ratifitseerimise seaduse eelnõu. Tegemist on teise lugemise jätkamisega. Siin on muudatusi. Ettekande teeb justiitsminister Paul Varul ning kaasettekandeks on Vabariigi Valitsus palunud sõna anda Välisministeeriumi juriidilise osakonna peadirektorile Aino Lepikule. Päevakorra teine punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalmaksuseaduse eelnõu. Ettekande teeb siin sotsiaalminister Tiiu Aro ning kaasettekandeks on palutud sõna anda Rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna juhataja asetäitjale Lemmi Orole. Päevakorra kolmas punkt on seaduseelnõu 729 teise lugemise jätkamine. Muudatusi siin ei ole, nii nagu ka päevakorra neljandas punktis, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud prokuratuuriseaduse eelnõu. Meie päevakorra viies punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kohtuniku staatuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu. Siin muudatusi ei ole. Päevakorra kuues punkt on seaduseelnõu 805 esimene lugemine. Kaasettekande teeb õiguskomisjoni aseesimees Tõnis Seesmaa. Päevakorra seitsmes punkt on seaduseelnõu 747 esimene lugemine. Ettekande teeb minister Andra Veidemann ning kaasettekandeks on palutud sõna anda Kodakondsus- ja Migratsiooniameti peadirektorile Andres Kollistile. Meie tänase päevakorra viimane punkt on seaduseelnõu 782. Ettekandjad ega kaasettekandjad muutunud ei ole. Toomas Alatalu, milles on küsimus?

Aitäh! Mul on protseduuriline küsimus. Seoses esimese päevakorrapunkti ettekandja vahetumisega ei ole võimalust küsida, kas see probleem on meil ikka Euroopasse minekul probleem nr 1. Ma ei näe kohal ka inimest, kes parlamendi nimel andis kinnituse, et me ratifitseerime selle protokolli. Siit minu küsimus, mis ma eelmisel lugemisel tõstatasin: kas kohal on vähemalt need kuulsad eksemplarid, kus on all allkiri, et Eesti Riigikogu ratifitseerib selle protokolli? Kas need dokumendid on praegu olemas?

Aitäh, Toomas Alatalu! Te olete ju teadlik, et vastavalt kodukorrale on teil võimalus kas ettekandjale või kaasettekandjale küsimusi esitada, ja tõenäoliselt on need küsimused delegeeritud komisjoni esindajale. Miks on muutunud ettekandja? See on Vabariigi Valitsuse ettepanek ja juhatajal ei ole võimalust seda ka ümber delegeerida.

Austatud Riigikogu, võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli nr 6 ratifitseerimise seaduse eelnõu. Jätkame selle teist lugemist ning ettekandeks palun Riigikogu kõnepulti justiitsminister Paul Varuli.

Härra esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Valitsus esitas selle eelnõu Riigikogu menetlusse 1996. aasta detsembris koos kriminaalkoodeksi muutmise ettepanekuga viia alternatiivse karistusena surmanuhtluse kõrval sisse eluaegne vanglakaristus. Meie lähtealus oli, et kui kriminaalkoodeksis on need parandused tehtud, siis hakkab juba kohtupraktika näitama, kuidas tegelikkuses karistuse rakendamine kujuneb, ja teatud aja jooksul saab tulla siis selle küsimuse juurde, kas on õige aeg konventsiooni lisaprotokoll ratifitseerida ja seega surmanuhtlus Eestis kaotada. Me leiame, et see aeg on praegu käes, aeg on küps. Ma ei tahaks peatuda pikemalt surmanuhtluse poolt- ja vastuargumentidel. Neid on kaalutud päris põhjalikult siin saalis ja mitmesugustel nõupidamistel Riigikogu liikmete osavõtul. Selge on see, et on poolt- ja vastuargumente ja vaielda võib lõputult. Tahaksin viidata mõnele faktile või asjaolule, miks valitsus leiab, et praegu on õige aeg surmanuhtlus kaotada. Kõigepealt oleme juba päris mitu aastat olukorras, kus surmanuhtlust ei ole Eestis võimalik juriidilistel põhjustel täide viia. Teatavasti täitemenetluse seaduse kohaselt annab Riigikohus loa surmanuhtluse täideviimiseks. Riigikohus on seda küsimust arutanud ja jõudnud järeldusele, et nemad siiski lubasid andma ei hakka, et see ei ole põhiseadusest tulenev Riigikohtu funktsioon. See on Riigikohtu seisukoht. See tähendab, et praegu on tekkinud teatud mõttes õiguslik ummik, kus ühelt poolt on sätestatud, et surmanuhtlust saab ellu viia ainult Riigikohtu loal, samal ajal peaks selleks, et seda tegelikult teha, hakkama muutma seadusi ja Riigikohtu funktsiooni. Alles siis oleks võimalik anda surmanuhtluse täideviimisele õiguslik alus. Miks siis selliseid seadusemuudatusi pole seni tehtud? Seda pole tehtud sellepärast, et ilmselt peaksime julgema siin avameelselt öelda, et Eestis nagunii surmanuhtlust täide viima ei hakata. Olles oma arengus jõudnud sinnamaale, kus me oleme, on nähtavasti aeg seda avameelselt tunnistada. Ka nendes Euroopas riikides, kus surmanuhtlust ei ole kaotatud, ei ole seda aastakümneid ellu viidud ja meilgi ei ole see praegu reaalne. Tuleb tunnistada sedagi, et kõikides riikides, kus surmanuhtluse kaotamise küsimus on arutusel olnud, on see olnud rahva hulgas ebapopulaarne otsus. Võib julgelt öelda, et nendes riikides, kus surmanuhtluse kaotamise otsus on tehtud, oleks see kindlasti läbi kukkunud, kui asi oleks pandud rahvahääletusele. Nii on see meilgi. Riigi arengu seisukohalt tuleb teha ka ebapopulaarseid otsuseid. Oluline on pöörata tähelepanu veel asjaolule, et nendes riikides, kus surmanuhtluse kaotamise otsus on tehtud, ei ole see kuidagimoodi mõjunud tapmiste arvule, tapmiste tasemele. Siit jõuame ühe keskse küsimuse juurde ja ma tahaksin alla kriipsutada ühte väidet. See väide on, et surmanuhtluse kaotamine on meil vajalik eelkõige siseriiklikult. Praegu on jäänud mulje, nagu oleks põhiline argument see, et Euroopa nõuab, Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liit nõuavad, ja me peaksime sellepärast kaotama. Selge on see, et Euroopa traditsioon on tõepoolest niisugune, ja kui me tahame näidata ennast arenenud riigina, siis on see Euroopa poolt vaadatuna ka argument. Kuid tegelikult on küsimus selles, et siseriiklikult ei anna surmanuhtluse olemasolu meile mitte midagi. Kui olukord oleks selline, et surmanuhtlust viiakse täide ja surmanuhtluse olemasolu, täideviimine annaks meile alust arvata, et tapmiste arv on sellega kuidagimoodi piiratud, ning kui me surmanuhtluse kaotame, siis võib tapmiste arv suureneda, ei tuleks me iial välja ettepanekuga surmanuhtlus praegu kaotada. Kuid selge on see, et siseriiklikult surmanuhtluse olemasolu või puudumine õiguskorda ei mõjuta. Siit tulenevalt peaks otsuse tegemisel tähelepanu pöörama eelkõige sellele asjaolule, mitte pelgalt sellele, kas Euroopas keegi meie käest midagi nõuab või mitte. Nendest asjaoludest tulenevalt teeme ettepaneku otsustada surmanuhtluse kaotamise küsimus niimoodi, et ratifitseerida inimõiguste ja vabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokoll nr 6 ja sellega langetada ka otsus Eestis surmanuhtlus kaotada.

Tänan, härra minister! Riigikogu liikmetel on teile küsimusi. Tõnu Kauba, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud ettekandja! Mul on küsimus täitemenetluse seadustiku 16. peatüki kohta. Kas tänase otsuse järgi tühistub see peatükk automaatselt (jutt on surmanuhtlusega seonduvatest asjadest) või tuleb selleks ikkagi eraldi protseduur ette võtta?

Automaatselt ei tühistu midagi. Küll tuleb aga järgida seda põhimõtet, et kui ratifitseeritud rahvusvaheline leping või konventsioon on vastuolus siseriikliku seadusega, siis tuleb lähtuda konventsioonist. See tähendab, et kui kõnealune lisaprotokoll on ratifitseeritud, tuleb siseriiklik seadus sellega kooskõlla viia. Kuni kooskõlla viimiseni on ülimuslik konventsioon. Automaatselt ei juhtu midagi, aga vastavalt langetatavale otsusele tuleb siis nii kriminaalkoodeksit kui ka täitemenetluse seadustikku ja mõnda muud seadust veel muuta.

Tänan! Kolleeg Toomas Alatalu.

Lugupeetud härra minister! Selles kuulsas Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee otsuses lõpetada Eesti monitooring on Eestile esitatud terve rida pretensioone. On loetletud mitmeid valdkondi, kus meie monitooring jätkub, ja surmanuhtluse keelustamine on selles konkreetses lõigus ainult üks. Kuna pretensioone Eestile on minu rehkenduste kohaselt esitatud seal vähemalt 11, siis milline nendest on teie arvates kõige olulisem, millega peaks Eesti Riigikogu praegu tegelema?

Kui me arutame surmanuhtluse küsimust, siis ma ei asetaks esimeseks argumendiks mitte Euroopa Nõukogu esitatud väiteid. Kui rääkida kas või omavalitsemisalast, siis äärmiselt oluline küsimus on vangide olukord. Sellega võiks tegelda, eelarves võiks rohkem raha ette näha, vanglaametnike palka tõsta, kõike seda võiks teha. See on minu jaoks äärmiselt oluline. Ma asetaksin selle näiteks ettepoole kui surmanuhtluse kaotamise küsimuse.

Tänan! Kolleeg Ants Tamme.

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud minister Paul Varul! Siin on jutuks olnud ja teie märkisite ka mõniteist minutit tagasi, et Eestis on võimatu täide viia surmanuhtlust, mille kohus on väga raskete kuritegude ja peaaegu sarimõrvarite puhul määranud. Kas on ka mõned teised karistusliigid peale surmanuhtluse, mida Eestis on võimatu täide viia?

Ei, teiste suhtes põhimõtteliselt juriidilist takistust ei ole. Rõhutan: surmanuhtluse täideviimise seisukohalt on ju ka nii, et kui näiteks seadusandja otsustab, et tuleb hakata surmanuhtlust täide viima, siis tuleks teha vastavad seaduseparandused. Ega see, kui Riigikohtu üldkogu on otsustanud, et praeguse täitemenetluse seadustiku järgi ei ole neil võimalik lubasid anda, ei tähenda, et surmanuhtluse täideviimine üleüldse võimatu on. Enne kui minna aga seaduste parandamise teed, et surmanuhtlust kohaldama hakata, tuleks vastata küsimusele, mida surmanuhtluse kohaldamine võimaldaks. Enne peaks ikkagi ära otsustama selle küsimuse, kas surmanuhtlusele ei või jaa, ja siis on teada, mis suunas seadusi tuleb muutma hakata.

Tänan! Kolleeg Tiit Tammsaar.

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud justiitsminister! Te väitsite, et Euroopas on valdavalt surmanuhtlus keelustatud. Ma küsiksin siis, et millisesse maailma mandriossa kuuluvad sel juhul Inglismaa ja Belgia?

Praegu on niimoodi, et Inglismaa kuulub nende riikide hulka, kes ei ole lisaprotokollile alla kirjutanud. Belgia on alla kirjutanud, kuid ei ole siiamaani ratifitseerinud. Nendes riikides ei ole aga juba aastakümneid ühtegi korda surmanuhtlust täide viidud.

Tänan! Järgmisena kolleeg Enn Tarto.

Aitäh, härra istungi juhataja! Austatud justiitsminister! Te ütlesite, et aeg on surmanuhtluse kaotamiseks küps. Kas te oskate öelda, kas aeg on selleks ka küps, et mõelda tapjate ohvrite peale, sest teatavasti mõistetakse meil põhiliselt surma ju tapjaid?

Ohvrite suhtes ei saagi öelda, kas aeg on küps või mitte. Ohvrite peale peab ühiskond mõtlema kogu aeg. Küll võib öelda, mis on tehtud. On kaks olulist asja. Kui härra Tamme esitas siseministrile järelepärimise, kas on olemas riiklikud programmid kuritegevuse tõkestamiseks, siis ma võin öelda, et on riiklik kriminaalpreventsiooni programm koos allprogrammidega. Ja üks allprogramm, mille ka valitsus on heaks kiitnud, on ohvriabi programm. Teiseks on ettevalmistamisel seadus, mis käsitleb materiaalsete hüvitiste maksmist kuriteo läbi kannatanutele. Selle seaduseelnõu puhul on muidugi tõeline raskus see, et rakendamine läheb riigile küllaltki palju maksma. Praegu ei ole valitsus veel lõplikult otsustanud, kas selle eelnõuga sellel aastal välja tulla, aga suure tõenäosusega jõuab see seadus - see ei ole ohvriabi seadus, see on kuritegude läbi kannatanutele kahju hüvitamise seadus - sügisel Riigikogusse.

Tänan! Kolleeg Lauri Vahtre.

Tänan! Härra minister! Ma pöördun selle väite juurde, et surmanuhtluse kaotamine ei suurenda raskete kuritegude hulka. Kui me selle täna ära kaotame, siis homme rohkem ei tapeta. Tõenäoliselt see nii ongi. Kui me külvame täna seemne, siis ka ei juhtu kohe midagi, võib-olla 20 aasta pärast on aga seemnest kasvanud puu, mille vilju me ei tea. Mida näitab nende riikide statistika, kus surmanuhtlus on olnud kaotatud juba paarkümmend aastat, see on üks inimpõlv? Kas nendes riikides on kuritegevuse tase jäänud samale kohale, kus see oli surmanuhtluse kaotamise aegu, või on see tõusnud?

Üldiselt on seda raske öelda, sest kindlasti on kuritegevuse üldine tase vahepeal tõusnud ja langenud ning raske on hakata välja filtreerima, milline on selles surmanuhtluse kaotamise osakaal. Kuid kriminoloogide hulgas on üldtunnustatud järeldus, mis põhineb statistilistel uuringutel, et tapmiste taset - seost vaadatakse eelkõige tapmiste ja raskete kehavigastuste tekitamise järgi - ei ole see mõjutanud, tapmiste arv ei ole tõusnud. See järeldus põhinebki pikemaajalistel uuringutel, mitte et täna kaotame ja siis vaatame, mis paari aasta pärast on. Neil riikidel, kellega me saame võrrelda, ongi pikaajaline kogemus. Siin on üks erand: teatud tõusuprotsent on tapmistel vanglates. See tähendab juhtudel, kui juba nagunii on pikemaajaline vanglakaristus. Kriminoloogid väidavad, et kui enam ei ole suuremat karistust, st lihtsalt istud pikemat aega edasi, siis vanglates võib surmanuhtluse kaotamine tapmise taset mõnevõrra mõjutada. Aga see ei ole ka oluline. See on koht, kus tapmise tase võib tõusta ja mis tuuakse siin näitena.

Tänan! Kolleeg Mai Treial järgmisena.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Täna arutatav küsimus on tõepoolest oluline nii sise- kui ka välispoliitiliselt. Ja alati, kui surmanuhtluse kaotamist on arutatud, on väga tõsiselt arutletud selle üle, kas raskete isikuvastaste kuritegude arv on vähenenud, on see saadud kontrolli alla või mitte. Milline on praegu Eesti Vabariigis olukord raskete isikuvastaste kuritegudega? Milline on dünaamika ja kas me võime öelda, et oleme saanud selles suhtes olukorra kontrolli alla?

Raskete isikuvastaste kuritegude osas ei ole meil viimastel aastatel tõusutendentsi. Kaks aastat tagasi oli suurem langus, kui oli eelmisel aastal. Tõusutendents on aga varguste osas. Meie kuritegevuse üldine statistika näitab, et näitajad ei lähe paremuse suunas, kuid raskete isikuvastaste kuritegude puhul tõusutendentsi ei ole.

Tänan! Kolleeg Jaanus Männik järgmisena.

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra minister! Tänases ajalehes Postimees on professor Jaan Sootaki ja veel teiste spetsialistide arvamusi. Oma arvates loen härra Sootaki artiklist välja vist põhilise, kui ta ütleb, et kuritegude puhul on olulisim, et nad avastatakse ja iga kuritegu saab õiglase karistuse, just nimelt õiglase karistuse. Sellepärast ma küsingi teie käest, härra minister: kas kohtuotsuse puhul on kõige olulisem õiglane karistus või on olulisem kättemaks või on olulisem loodetav edaspidine kuritegevuse vähenemine? Mis on lõpuks kõige olulisem? Edasi, kas seni kohtute poolt langetatud surmaotsused ei ole olnud õiglased otsused?

Tahan kõigepealt rõhutada küsimuse esimest poolt. Tõepoolest, kuritegevusvastase võitluse seisukohalt, kui niimoodi võib väljendada, on võib-olla kõige olulisem karistuse vältimatus, see teadmine ja veendumus kõigi jaoks, et kuritegu ei jää avastamata ja karistamata. Teine küsimus: mis on õiglane karistus? Sellele on raske vastata sellepärast, et eri riikides on karistused erinevad. Põhjamaades näiteks on seitsmeaastane vabadusekaotus peaaegu maksimaalsele lähenev karistus. Üle selle on midagi äärmiselt suurt. Meil on 15-aastane vanglakaristus niisugune, millesse ei suhtuta kui ebaõiglasse või millessegi väga ränka. See on teatud mõttes karistuspoliitika küsimus. Kindlasti ei tohi karistus olla kättemaks. Üks keskne argument surmanuhtluse puhul ongi see, et kui asjasse emotsionaalselt suhtuda, siis surmanuhtlus tegelikult põhineb kättemaksul. Ta põhineb kättemaksul, hammas hamba vastu. Mis puutub õiglasse karistusse, siis ei ole võimalik öelda, mis on õiglane karistus. Tuleb lähtuda sellest, et kohtuotsus, mis on lõplikult jõus, on õiglane. Teistmoodi me läheneda ei saa.

Tänan! Kolleeg Ülo Peets järgmisena.

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Ma tulen tagasi selle juurde, mida te enne vastasite riikliku programmi kohta. Mõrvari poolt teadlikult tapetud inimest ei asenda ükski riiklik programm, see on ka enam-vähem selge. Selle seaduseelnõu ratifitseerimisega me asetame omas riigis, kus kuritegevuse tase on praegu küllalt kõrge ja turvalisus puudub, teatud inimesed, nimelt mõrvarid, tegelikult kõrgemale teistest inimestest, sest nemad võivad tappa, aga neid ei tohi tappa. Aga minu küsimus puudutab puhttehnilist poolt. Postimehe andmetel on meil praegu 10 inimest, kes on mõistetud surma, ja otsus on täide viimata. Kas sellel seadusel on tagasiulatuv jõud või ei ole?

Loomulikult on tagasiulatuv jõud. Kui vastu on võetud otsus surmanuhtlus Eestis kaotada, siis pärast seda ei saa ühtegi surmanuhtlust enam täide viia.

Tänan! Kolleeg Anti Liiv.

Aitäh, härra juhtaja! Lugupeetud minister! Viimasel 30 aastal on kogu Euroopa liikunud karistusaja lühendamise ja vangide elamistingimuste, olmetingimuste olulise parandamise suunas, põhja pool rohkem, lõuna pool vähem. Kas selline tendents on vähendanud kuritegevust, registreeritud kuritegevust, sealhulgas eriti retsidiivset kuritegevust?

Mul on täpselt sellele raske vastata, sest tavaliselt on leebemad karistused seal, kus olukord on üldiselt parem. Mis on aga see põhjus, miks ka riikides, kus kuritegevus on probleem, ei minda pikkade karistusaegade peale. Põhjus on eelkõige ühiskonna enesekaitses. Asi on selles, et kui kurjategijaid, inimesi, kes on toime pannud kuriteo, panna pikkadeks aastateks vanglasse ja vangla tingimused on näiteks sellised nagu meil, siis tegelikult toodetakse sellega juurde potentsiaalseid kurjategijaid, rikutud inimesi. Nüüd on teatud mõttes valiku küsimus. Kui on tõepoolest pandud toime raske kuritegu, siis on ahvatlus karistada hästi rangelt, mõeldes, et kui me rangelt karistame, siis on sellel võib-olla preventiivne tähendus ka teiste jaoks, ja kui kurjategija kergelt pääseb, siis see mõjub kuritegevuse vähendamisele halvasti. Üldpreventiivne tähendus karistustel loomulikult on, eelkõige karistuse vältimise seisukohalt. Kuid oluline on see, et ühiskonna enda jaoks on ohtlik, kui on palju inimesi, kes on pikka aega vangis. Mida rohkem neid on, seda rohkem kuritegevus ise toodab ennast. Sellepärast on ühiskonnale ohutum, kui on vähem inimesi vähem aega vangis. See läheb natuke surmanuhtluse küsimusest kõrvale, aga ideoloogia on see, et ühiskond tegelikult kaitseb sellega iseennast. Ma arvan, et see on targem teguviis kui minna teatud mõttes kättemaksu teed, st et ainult rangemad karistused, pikemad kinnipidamistähtajad, sest sellega muudab ühiskond olukorra enda jaoks ohtlikumaks.

Tänan! Kolleeg Juhan Aare.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud minister! Mulle isiklikult tundub, et niisuguste küsimuste arutamisel ja otsustamisel tuleb lähtuda eeskätt ikkagi sellest, missuguses konkreetses situatsioonis üks või teine riik asub. Meil ei ole praegu võimalik võrrelda Eesti Vabariiki nende riikidega, kes on pärast Teist maailmasõda aastakümneid olnud rahuliku demokraatliku arengu teel. Siin on erinevused nähtavasti tunduvalt suuremad, kui me seda näha tahaksime. Ma mõistan, et surmanuhtluse kaotamise otsuse taga on väga inimlik printsiip, et inimese elu on püha ja puutumatu, ning isegi mõrtsuka vastu ei tohiks inimene oma kätt tõsta. Kuid kui lugeda selle dokumendi, mis kannab peakirja "Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli nr 6 ratifitseerimise seadus", artiklit 2, siis minule näib, et tegelikult on kogu selles loos sees üsna tõsine vastuolu ja kui lubate, silmakirjalikkus. Nimelt ütleb artikkel 2, et riik võib surmanuhtluse seadustada sõja ajal või vahetu sõjaohu korral toimepandud tegude eest. Ma ei näe siin päris raudset loogikat ega järjekindlust, sest kuidas me siis võime tõsta käe inimese elu vastu ja mõista teatud tingimustel ikkagi inimesi surma? Ma arvan, et vajaks ka täpsustamist, mis tähendab sõjaoht. Tavaliselt riigid ründavad üksteist niimoodi, et nad ei teata kolm päeva ette, et ma tulen sulle kallale. Seda tehakse väga ootamatult. Minu meelest on siin üsna suur vastuolu ja terve rida küsimärke. Mismoodi teie tõlgendate mõttekäiku selles artiklis, mida ma tsiteerisin?

Siin mõeldakse niisugust ekstreemset olukorda, kus ei ole enam aega normaalselt käituda. See eeldab ebastabiilset olukorda, kus kurjategijate käitumine võib olla riigile ohtlik. See on ette nähtud äärmusliku abinõuna. Muidugi võib arutleda selle üle, et ega ka niisugustel juhtudel neid kohapeal maha laskma ikka ei tohi hakata. Samal ajal, kui me räägime surmanuhtluse seadustamisest, siis siin ilmselt mõeldakse mingisugust väga lihtsat protseduuri. See ei ole mitte selline surmanuhtluse täideviimine, nagu on Ameerika Ühendriikides, kus on aastatepikkused protseduurid. Siin on mõeldud midagi küllaltki lihtsat, et on võimalik suhteliselt lühikese ajaga otsustada ja kohe täide viia, mis normaalsetes tingimustes ei ole võimalik. Siin on see loogika, et vastukäiguks ekstreemsele olukorrale ekstreemsed käigud. Ma saan sellest niimoodi aru.

Tänan! Kolleeg Rein Kask järgmisena.

Aitäh, härra esimees! Härra justiitsminister! Eestis ei ole aastaid surmanuhtlust täide viidud ja üks oluline argument, nagu te tänagi siin ütlesite, on see, et Riigikohus ei anna selleks luba. Aga kui nüüd teoretiseerida, et ühel päeval see luba antakse. Minu küsimus on: kas meil surmanuhtluse kui ebameeldiva protseduuri täideviimiseks on praegu üldse olemas kord, võimalused, reeglistik? Või on see kord jäänud välja töötamata sellepärast, et on teada, et nagunii ei hakata surmanuhtlust täide viima, sest seda luba ei ole, juriidiliselt seda teha ei saa?

Tõepoolest, iseseisva riigi tingimustes me ei ole seda korda välja töötanud. Muidugi võib öelda, et kui mingil põhjusel on võetud kindel otsus hakata surmanuhtlust täide viima, siis see ei saa olla ka takistuseks. Selle korra väljatöötamine ei ole keeruline probleem. Asi on praegu pigem suhtumises, lahendamata on küsimus, kas surmanuhtlusele ei või jaa. Ja kui ka eelnõu ettevalmistajad on pigem eeldanud, et surmanuhtlusele öeldakse Eestis ei, siis ei ole olnud mõtet hakata välja töötama akte, mis oleks surmanuhtluse täideviimise aluseks.

Tänan! Kolleeg Jaanus Männik, teine küsimus.

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra minister! Ühes eelmises vastuses te tõestasite võrdlemisi veenvalt, et pikemaajalised vanglakaristused on veel halvemad kui lühemaajalised. Kas siit ei järeldugi, et kõige hirmsamate kuritegude puhul, kus lühiajaline vanglakaristus ei ole ilmselt õiglane, see on liiga pehme, on just nimelt surmanuhtlus õiglane karistus?

Õigluse puhul jälle me võime tundide kaupa teoretiseerida selle üle, mis on õiglane. Näiteks seesama Jaan Sootak on kriminoloogide, kriminaalõigusteadlaste hulgas mitmeid aastaid tuntud surmanuhtluse veendunud vastasena. Tema jaoks ei ole surmanuhtlus kunagi õiglane karistus. Võib esitada niisuguse küsimuse, et mis on inimese jaoks raskem karistus, kas surmanuhtlus või eluaegne vanglakaristus? Eluaegne vanglakaristus on karistatava jaoks ikkagi ka väga raske karistus.

Tänan! Kolleeg Elmar Truu.

Aitäh, härra juhataja! Austatud Paul Varul! Lisaprotokolli nr 6 ratifitseerimist on ikka seostatud välispoliitikaga ehk Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu soovide täitmisega meie poolt. Seega oleks seda seaduseelnõu täna pidanud kaitsmas olema välisminister. Olgu peale. Te pöörasite selle täna siseriiklikuks küsimuseks. Siseriiklikult võib öelda, et küsitlusi on meil tehtud küllaldaselt. Need näitavad, et rahvas on mures turvalisuse pärast ja 76% Eesti küsitletuist arvab sotsioloogiliste uurimuste põhjal, et surmanuhtlust ei peaks kaotama. Kas Vabariigi Valitsus on ka selle peale mõelnud, mida rahvas on selle kohta öelnud?

Kui valitsus arutas seda küsimust - tõsi küll 1996. aasta lõpus -, siis me loomulikult andsime endale aru, et see on rahva seas ebapopulaarne otsus. Aga nagu ma alguses sissejuhatavalt väitsin, ei ole teada ühtegi riiki, kus see otsus oleks rahva hulgas populaarne olnud. On otsuseid, mis jäävadki rahva hulgas ebapopulaarseks. Näiteks maksude tõstmine, mis on teinekord riigi seisukohalt hädavajalik, kuid ei läheks rahvahääletusel kunagi positiivselt läbi. Surmanuhtluse kaotamine on ka üks selliseid küsimusi, mille puhul võib küll öelda niimoodi, et see on riigi seisukohalt vajalik, kuid rahva hulgas ebapopulaarne. See on seda liiki otsustus ja seda liiki otsustusi on ju ka teisi. Need kaks nähtust ei saa olla päris kattuvad, et leiaks rahva hulgas toetuse ning oleks samal ajal riigi ja ühiskonna arengu seisukohalt vajalik.

Tänan! Kolleeg Ilmar Mändmets.

Ma tänan, härra esimees! Lugupeetav härra minister! Mul on küsimus iseendale selguse saamiseks. Ka surmanuhtlus kui kõrgeim karistusmäär on tegelikult karistus, sest karistust tuleb ju ka kanda? Kui ta on karistus, siis kelle suhtes, ja kui ta ei ole karistus, siis sama moodi küsimus, kelle suhtes?

Ma arvan, et karistus ta ikkagi on. Karistus kas või sellepärast, et süüdimõistetu kannab seda karistust teades, et tema suhtes on selline otsus tehtud. Ega kunagi ei viida ju kohe täide. Samal ajal olen ma aga nõus ka selle väitega, et surmanuhtluse puhul on eelkõige esiplaanil kättemaks, ja riik ei tohiks olla kättemaksja. See filosoofia on kantud sellest, et riik ei tohiks olla kättemaksja, riik ei tohiks olla tapja. Riik peaks karistama ükspuha mis muul viisil, aga mitte tapmise kaudu. See on see niisugune filosoofiline lähtealus surmanuhtluse vastu.

Kas Riigikogu liikmetel on veel härra ministrile küsimusi? Ilmar Mändmets, kas protseduuriline küsimus? Ilmar Mändmets, palun!

Ma tänan, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Mulle jäi asi segaseks, ma ei saanud selget vastust, kas surmanuhtlus on karistus, ja kui ta on karistus, siis kelle suhtes, kui ta ei ole karistus, siis ka kelle suhtes.

Surmanuhtlus on karistus ja ta on karistus selle inimese suhtes, kellele surmanuhtlus mõistetud on. Aga samal ajal on ta ka kättemaks, karistus kättemaksu aspektist.

Tänan, härra minister! Riigikogu liikmetel teile rohkem küsimusi ei ole. Vabariigi Valitsus loobub kaasettekandest. Riigikogu-poolseks kaasettekandeks palun kõnepulti õiguskomisjoni esimehe Daimar Liivi.

Lugupeetud juhataja, austatud kolleegid! Küsimus surmanuhtluse olemisest või mitteolemisest Eesti õigussüsteemis on saanud juba piisavalt palju leheruumi, piisavalt palju aega aruteludeks Riigikogu saalis. Sellepärast kannan ette vastavalt meie kodukorrale selle, kuidas õiguskomisjon küsimust arutas ja millised otsused langetati. Kõigepealt, käesoleva nädala päevakorda pandi küsimus eelmisel neljapäeval, kui õiguskomisjoni juhtkond oli pidanud aru ja leidnud, et on vajalik ja sobiv hetk tuua küsimus taas Riigikogu ette. Esmaspäeval arutas õiguskomisjon, mis eelnõuga teha. Me kuulasime ära Eino Tamme, kes oli juhtinud varasemaid ümarlaudu, ja komisjoni liikmetel tekkis veendumus, et Eesti Riigikogu fraktsioonid ja liikmed on jõudnud arusaamisele, et mõningad ebamugavad otsused tuleb meil siiski teha, pidades silmas riigi kui terviku huvisid. Panin hääletusele küsimuse, kes on selle poolt, et saata see seaduseelnõu 18. märtsil teisele lugemisele ja teha Riigikogule ettepanek eelnõu seadusena vastu võtta. Hääletustulemus komisjonis oli: poolt 5, vastu 1, erapooletuid ei olnud. Hääletamisest võtsid osa kõik kohalviibinud õiguskomisjoni liikmed. Aitäh!

Suur tänu, Daimar Liiv! Kas kolleegidel on kaasettekandjale küsimusi? Toomas Alatalu, palun, teine küsimus!

Aitäh! Tegelikult on see protseduurilise küsimuse ülekordamine. Mida ikkagi arvab õiguskomisjon olukorrast, kus inimene, kes on Riigikogu nimel andnud ammu kirjaliku lubaduse, et Riigikogu ratifitseerib surmanuhtluse kaotamise, ise nüüd kohal ei ole? Kas ta on vähemalt jätnud siia need kuulsad paberid, kus on näha see allkiri, mida mitmes rahvusvahelises dokumendis meelde tuletatakse?

Aitäh selle küsimuse eest! Sellele on ka korra vastatud. Vastan niimoodi: ta viibib ametilähetuses ja kaheldamatult hääletaks ta, kui jutt on Kristiina Ojulandist, selle seaduse ratifitseerimise poolt. Ta ei ole seda mitte kunagi varjanud.

Tänan! Kolleeg Olav Anton.

Aitäh, härra juhataja! Austatud õiguskomisjoni esimees! Kui me vaatame Euroopa raportööri härra Rudolf Bindigu raportit, siis selle 4. punkt teisel leheküljel väidab, et Riigikogu parlamentaarne delegatsioon on kaks korda kirjalikult kinnitanud, et surmanuhtlus kaotatakse veebruaris 1998. Üks kiri on 17. aprillist 1996 ja teine kiri on 2. detsembrist 1996. Kiri 17. aprillist 1996 on kadunud. Öelge, kas teie olete seda kirja näinud ja kuidas on võimalik, et selline väga oluline kiri kaob ära ning seda üldse ei arutata käesolevate materjalidega seoses?

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab seda kirja, siis toetudes kõigile nendele seisukohtadele ja selgitustele, mis siin Riigikogus on antud ja mida ka ajakirjanduses on vahendatud, saan ma aru, et see kiri oli kirjutatud, kinnitamaks meie justiitsministri lubadust, mis oli kunagi selles küsimuses antud. Kui sellest on nii või teisiti aru saadud, siis on see teie küsimus. Antud juhul ei ole see oluline, kas meie parlamentaarse delegatsiooni juht on ühele või teisele asjale alla kirjutanud. Selle kohta saame temalt aru pärida väliskomisjonis, kui vaja, võime ka selle küsimuse, riiklikult tähtsa küsimuse väliskomisjoni ettepanekul siia saali tuua ja seda arutada. Antud hetkel me arutame inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli nr 6 ratifitseerimise seadust.

Tänan! Kolleeg Olav Anton, teine küsimus.

Aitäh, härra juhataja! Austatud kolleeg! See, mis te praegu Riigikogule teatasite, on väär informatsioon. See kiri ei ole kinnitus justiitsministri sõnadele, vaid härra Bindigu sõnade järgi on see täiesti eraldi kinnitus surmanuhtluse kaotamise kohta. Ma küsin veel kord: kas teie komisjon on arutanud neid materjale seoses käesoleva eelnõuga?

Aitäh! Vastan: ei ole.

Tänan! Tundub, et Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Austatud Riigikogu, avan päevakorraküsimuses läbirääkimised. Palun avaldada arvamust! Esimesena kolleeg Eldur Parder, kõne kõnepuldist.

Austatud juhataja, kallid kolleegid! Härra minister mainis küsimustele vastates, et surmanuhtlus ja surmanuhtluse kaotamine mõjutasid kinnipidamiskohtades olevaid inimesi. Ma tahan teile rääkida ühe pisikese lõigu oma elust. Sellega ma tahan näidata just kriminaalse kontingendi psüühikat. 50-ndatel aastatel pidin ma veetma teatud aja koos kõige paadunuma kriminaalse maailmaga vangilaagris. Paljudele teist on tundmatud sellised mõisted nagu "blatnoi" ja "suka". Oli ka aeg, kui Nõukogude Liidus ei kehtinud surmanuhtlus, kui kõrgeim karistusmäär oli 25 aastat. Ja teate, mis juhtus laagris? Tapmine muutus tavapäraseks, igapäevaseks asjaks. Küll üheviisi, küll kaheviisi, täna tapsid blatnoid sukasid, homme vastupidi. Tapariistad viidi väravasse ja öeldi, minge, koristage laibad ära, ning nii jätkus see niikaua, kuni surmanuhtlus hakkas kehtima. Mis te arvate, mis siis toimus? Tapmised kadusid ja nende inimestega koos olles ma mõistsin, et tegelikkuses on paadunud kurjategijad, kes on juba läinud välja kõige peale, arad. Nad kardavad surma. Selle kohta ma võin tuua veel ühe näite. 1955. aastal läksid laagrid laiali ja meid lasti välja koos igasuguse kriminaalse elemendiga. Ma ei mõista öelda, mis siis toimus, mis maailm see oli. Miilits jäi jõuetuks ega suutnud teha midagi banditismi ja tapmise vastu ja siis paluti meid, lahtilastud vange, appi. Ja me läksime appi. Seda, mismoodi me neid karistasime, ma teile ei ütle. Aga tulemus oli see, et kuu aja jooksul kriminaalne element põgenes. See oli Komis Intas. Nii et mõelge ise, mida toob kaasa surmanuhtluse kehtestamine või kaotamine. Lõpuks ma tahaksin öelda, et 14. märtsil käesoleval aastal toimus Põllumeeste Kogu suurkogu, ja selle programmilise seisukoha punkt 9 ütleb, et Põllumeeste Kogu on surmanuhtluse kaotamise ja vangide massilise vabastamise vastu seni, kuni riigis vohab massiline kuritegevus ja jälitusorganid ei suuda kurjategijaid tabada. Aitäh!

Tänan, Eldur Parder! Järgmisena kolleeg Priit Aimla, kõne kõnepuldist.

Lugupeetud härra juhataja, kolleegid! Et mitte näida liiga verejanulisena, siis ma ei hakka kedagi agiteerima tänase hääletuse osas. Ma pean vajalikuks põhjendada ainult seda, miks ma hääletan surmanuhtluse kaotamise vastu. Kõigepealt see "illustreerimine": inimõiguste konventsioon. Ma ei saa loomulikult põrmugi olla inimõiguste vastu, aga ma lihtsalt välistan inimese definitsioonis niisugused olevused, kes on võimelised teisi inimesi vägistades, tappes, tükeldades ja koorides üksi või hulgakaupa hävitama. Seetõttu ma olen inimõiguste poolt, kui me inimeste hulka loeme ainult süütumad inimesed. Teiseks, me oleme siit puldist kuulnud paljudest vajadustest, miks peaks kaitse-eelarvet suurendama, lausa iga aasta. Suur osa nendest rahadest läheb ka püsside muretsemiseks küll Iisraelist, küll mujalt. Ma ei tea, milleks neid kasutatakse, aga kui on ette nähtud, et sõja ajal võib nendega ka tappa, siis järelikult sõjas on surmamine lubatud. Kui see ei oleks lubatud, siis me hangiksime odavamaid asju püsside asemel. Ja kui me tahame tõele otse näkku vaadata, siis praegu toimub sõda, 1997. aastal oli Eestis 41 000 kuritegu. Kaugeltki mitte kõik neist ei olnud muidugi tapmised, aga kurjategijad me võime lahterdada ühte leeri, nad on süütute, korralike inimeste vastased. Sõda käib, sõbrad, ja kui me sõjas lubame surmamist, siis vaatame rahulikuma pilguga ka surmanuhtluse peale. Kui küsimus on selles, kas seda täide viiakse või mitte, siis ministri väljendit kasutades, et kui seda niikuinii täide ei viida, siis pole mõtet ka niisugusel paragrahvil. Samahästi võib küsida, milleks meil on vaja kriminaalkoodeksis paragrahvi altkäemaksu vastu, kui niikuinii praegu ja elu lõpuni antakse ja võetakse altkäemaksu. Mis aga puudutab asja preventiivset külge, siis kui tahetakse tõestada, et surmanuhtluse täideviimine ei vähenda mingil juhul kuritegevust, ma annan teile pea, et see inimene, kellele on määratud surmanuhtlus kolmeastmelise kohtu kolmekordse otsuse kaudu ja kellel see täide viiakse, enam teisi tapma ei lähe. Küsimus tekib selles, kas on üldse võimalik surmanuhtluse saanut, keda ei surmata, selliselt isoleerida, et ta enam välja ei pääse. Alles mõni kuu tagasi, kui Ameerikas arreteeriti üks massimõrvar, kinnitasid Ameerika agentuurid, et ta suleti vanglasse, kust põgeneda on peaaegu võimatu. Ühesõnaga, 100%-list garantiid ei ole võimeline andma ükski maailma vangla. Ja et asi oleks veel ilusam, õieti koledam, siis toon teile väikse näite. Mõni aasta tagasi, eelmise Riigikogu ajal läks üks delegatsioon Keskvanglasse külastuskäigule ja oma isikupuutumatust kasutades kandis üks inimene kaasas relva, millega ta käis kongis. Delegatsioonis oli ka üks meie paljudest ministritest. Kui vang oleks olnud osav - ja osavam on ta sellises olukorras igal juhul kui isikupuutumatusega isik - ning oleks selle relva endale võtnud, siis järgnenuks kahtlemata see, et minister oleks pantvangi võetud ja hoitud kinni kuni vangi vabastamiseni. Ma olen veendunud, ta oleks vabastatud. Võib-olla näidetest aitab. Ma lisan ainult pisikese arvulise ülevaate. Kui Daimar Liiv kandis ette õiguskomisjoni hääletustulemused, siis Arengupartei fraktsioon tegi mõni aeg tagasi tegi samalaadse hääletuse ja surmanuhtluse kaotamise vastu anti 4 ja poolt 1 hääl. Aitäh!

Tänan! Järgmisena kolleeg Toomas Alatalu.

Lugupeetud Riigikogu! Ma olen peaaegu täielikult nõus inimese definitsiooniga, mille andis härra Aimla, ja ma toetan täielikult ka härra Aaret, kes juhtis tähelepanu Euroopa Nõukogu ametnike teatud silmakirjalikkusele. Kõik oleks ju kena, kui needsamad härrad, kes näitavad näpuga teistele riikidele, et näete, teil on surmanuhtlus veel keelustamata, oleksid sama aktiivselt tegutsenud näiteks siis, kui oli sõda Tšetšeenias või oli sõda ja on praegu sõda Albaanias ja Kosovos. Paraku me ei näe nende samasugust aktiivsust samasuguste tapmiste puhul, inimelude võtmise puhul. Aga tegelikult ma tahaksin rääkida hoopis teisest asjast. Riigikogu, ma julgen öelda, üritab ju praegu teha ajaloolist otsust, kordan, ajaloolist otsust. Kuid äsja me kuulsime siin ainult ühe partei arvamust selles küsimuses. Hea küll, meil on ajalehtedes ilmunud kümneid artikleid, aga paratamatult jääb niisugune mulje, et need, kes vähemalt valimiste puhul tahavad täielikult kehtestada oma monopoli, eelistavad selles kõnealuses väga olulises ja põhimõttelises küsimuses oma seisukohta mitte näidata. Veel hullem on minu arvates see, et niisugusel tähtsal päeval põhiettekandja, kes veel paar kuud tagasi kuulutas sellestsamast kõnepuldist, et surmanuhtluse kaotamine on peaaegu et pilet Euroopa Liitu, viibib praegu, nii nagu maamehed mulle ütlesid, Järva maakonnas, mis ei ole eriti kaugel Tallinnast. Niivõrd tähtsa küsimuse otsustamisel kohal viibida oleks minu arvates olnud tema elementaarne kohus. Ma ei tõstatanud mitte juhuslikult küsimust sellest allkirjast, mis on antud Euroopas. Allkirja andja ei suvatse ka täna kohal olla, kuigi ma olen rääkinud sellest siit kõnepuldist mitu korda. Huvitav on ka see, et tegelikult on selles dokumendis ju viidatud parlamendidelegatsioonile. Tähendab, delegatsiooni koosseisus on kuus inimest. Kui ma siin eelmisel aastal korduvalt küsisin, kes need ikkagi on, siis tuli välja, et keegi ei tea. Või ütleme vähemalt viis neist - jätame ühe hiljem määratud liikme välja - üritasid teha näo, et nemad ei ole mitte mingisugust allkirja andnud ja nad ei tea selle allkirja andmisest midagi. Ühesõnaga, minu arvates situatsioon selle otsuse langetamise ümber ei tee meile mitte mingil juhul au. Ja ei tee au ka selle asja algatajatele, sest esimene allkiri anti niimoodi, et keegi praktiliselt ei teadnud. Ma pean silmas tollase välisministri allkirja, mis anti härra presidendi korraldusel. Lõpetuseks tuletaksin meelde, kuidas aeti sama asja Leedus, kus muide protokolli ju veel ratifitseeritud ei ole, aga samas küsimuses on võetud vastu teine otsus. Tuleb välja, et Euroopa aktsepteerib ka teistsuguseid, ütleme, oma siseriiklikust seadusandlusest lähtuvaid otsuseid. Kuna aeg saab täis, siis ma tuletan ainult meelde Leedu variandi alguse. President Brazauskas teatas, et tal on kavatsus pöörduda ametliku taotlusega parlamendi poole, et see kehtestaks moratooriumi surmanuhtlusele. Ja selle avaldusega - ta ainult teatas, et tal on kavatsus - ta vallandas normaalse protsessi, mida meil ei ole toimunud. Kõik parteid, kõik erakonnad pidid võtma seisukoha. President realiseeris oma algatuse kuu aega hiljem ja parlament vormistas seaduse kuus kuud hiljem. Vaat see on vastutus oma rahva ees, sest meie peame otsuseid langetama ikka eeskätt lähtudes sellest, mida rahvas arvab. Aga praegu me jätame rahva kõrvale ja pingutame meeleheitlikult, et kaks inimest ei peaks oma allkirjade pärast häbenema.

Tänan! Järgmisena kolleeg Enn Tarto, kõne kõnepuldist.

Austatud istungi juhataja, lugupeetud kolleegid! Ma ei ole surmanuhtluse kaotamise küsimuses seni sõna võtnud sellel lihtsal põhjusel, et ma olen ise korduvalt olnud tapjate küüsis ja sealt üle noatera pääsenud. Suurem osa minu suguvõsast on maha tapetud ja ma olen ka väga hästi kursis, millised on Eestis meeleolud. Näiteks inimsusvastastes ja sõjakuritegudes süüdistatud Vassili Riisi puhul on põhjust oletada, et tema oli süüdi mitmesaja inimese surmas. Surnud Idel Jakobson oli võib-olla süüdi tuhande inimese surmas. Arvati, et ei tohi neile kätte maksta, mitte ainult et neid ei tohi surma mõista, vaid neid ei tohi ka kas või pooleks tunniks vahi alla võtta, sest äkki see kahjustab nende tervist. Nii et sellised on Eesti arengud praegu. Kui nüüd rääkida sellest, mida Eldur Parder rääkis, siis mul on tõesti olnud sama saatus. Ma olen sunnitud olnud tapjatega koos elama. Selles seltskonnas on väga mitmesuguseid inimesi. Ühed on õnnetud, et nii juhtus, ja kahetsevad seda, mis juhtus. Aga on ka üks kategooria, kes arvab, et nende eriline õigus on teist inimest tappa, ja nii palju, kui nad ise arvavad. Mida rohkem nad tapavad, seda suurem on nende autoriteet teiste tapjate seas. Ma tooksin ühe näite. Kui Leedu Seimi kahekordne liige Bališ Gajauskas oli poliitvangina 34,5 aastat vangis istunud ja tal oli veel pool aastat istuda jäänud, siis arvas üks tapja, et tal on õigus Gajauskast tappa. Õnneks ta ei suutnud siiski oma otsust täide viia. Need on põhjused, miks ma olen vaikinud. Arvatakse, et kuna mul on isiklik kogemus, siis ma ei suuda olla objektiivne, las otsustavad need, kellel ei ole isiklikku kogemust. Täna ma hääletan siiski eelnõu 485 vastu, surmanuhtluse kaotamise vastu. Ja ühel väga lihtsal põhjusel: see on minu valimiseelne lubadus. Kui nüüd keegi arvab, et Tarto on niisugune loll, et ta ei pea lubadustest kinni, siis seda ei ole, kui ma olen kord lubanud, siis nii ma ka teen. See on minu kohustus. Aitäh!

Tänan, Enn Tarto! Järgmisena kolleeg Mai Treial, sõnavõtt kohalt.

Aitäh, härra juhataja! Tõepoolest, täna on arutusel väga tähtis küsimus. See ei ole tähtis mitte ainult sisepoliitiliselt, vaid ka välispoliitiliselt ja seda enam me peame tegema täna oma otsustuse väga õigesti. Samas ma tahaksin rõhutada, et ei ole päris õige juhinduda mõtteviisist, et Eesti peab Euroopa Liitu saamiseks lihtsalt täitma teatud Euroopa Liidu nõudmised. Meil on oma probleemid ja neid probleeme tuleb teadvustada. Surmanuhtlus on üks nende probleemide hulka kuuluv. Pensionäride ja Perede Erakonna juhatus on seda probleemi väga tõsiselt arutanud mitmel korral ja me oleme seejuures arvestanud avaliku arvamuse küsitlusi. Oleme arvestanud kõiki neid kohtumisi, mis meie aktiivil, meie juhtkonnal ja Riigikogu fraktsioonil on toimunud valijatega, ning ma pean tegema teatavaks meie seisukoha: me ei ole täna valmis toetama surmanuhtluse kaotamist. Selleks ei ole täna veel õige aeg. Ja sellepärast on meie keskjuhatus teinud ka sellise otsuse ning me hääletame täna surmanuhtluse kaotamise vastu. Aitäh!

Tänan! Kolleeg Maido Pajo järgmisena. Sõnavõtt kohalt.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mulle lõikab siin kõrva jutt sellest, et me peame täna otsustama ja selles küsimuses otsuse langetama. Aga nagu näete, ei ole väga suur osa saalist selleks valmis ega selles sisemiselt veendunud. Ja kui me veendunud ei ole, siis ei ole mingit põhjust selle asjaga kiirustada. Ka Euroopa ei sunni meid selle asjaga kiirustama. Mul on ettepanek võtta veel kord mõtlemisaega. Aitäh teile!

Tänan! Kas keegi Riigikogu liikmetest soovib veel arvamust avaldada? Olav Anton, palun, kõne kõnepuldist.

Aitäh, härra juhataja! Austatud kolleegid! Ma ei nõustu justiitsministriga, et teema on sisepoliitiline. Kuid see, kas just täna on "õige aeg", on ikkagi välispoliitiline probleem. Kolleeg Tarto rääkis siin lubadustest. Eesti riigi nimel on antud lubadusi Euroopa Nõukogule. Lubaduste andmist alustas 1993. aasta valitsuse välisminister härra Velliste. Seda jätkasid mõlema Riigikogu koosseisu parlamentaarse delegatsiooni juhatajad. Mul oli võimalus jõuda täna tõdemusele, et kiri, mida raportöör Bindig tsiteerib enda raportis ja mis on saadetud Eesti Riigikogu Euroopa Nõukogu parlamentaarse delegatsiooni poolt, on Riigikogust kadunud. Seda lihtsalt ei ole. Ja ka mitmed delegatsiooni liikmed ei ole seda kirja näinud. Juba selline asjaajamine peaks tõestama, et täna ei ole paras aeg protokolli nr 6 ratifitseerimiseks. Õige aeg tuleb mõne aja pärast. Aitäh!

Tänan, Olav Anton! Priit Aimla, kas on protseduuriline küsimus? Te olete oma kõnevõimaluse ära kasutanud.

Aitäh, härra juhataja! Ongi protseduuriline küsimus. Ma olen aru saanud, et siin valmistutakse seaduse vastuvõtmiseks lihthäälteenamusega. Kuna aga rahvusvaheline kokkulepe, mida me hakkame kohe vastu võtma, on ülimuslik siseriiklike õigusaktidega võrreldes, siis otseselt selle vastuvõtmise hetkest peame hakkama muutma täitemenetluse seadust ja kriminaalmenetluse seadust. Menetlusseaduste vastuvõtmine nõuaks aga kvalifitseeritud häälteenamust.

Aitäh! Ma usun, et sellele küsimusele saab vastata õiguskomisjoni esimees, kui tuleb lõppsõna aeg. Kolleeg Tiit Tammsaar, sõnavõtt kohalt.

Tänan, härra juhataja! Teavitan Riigikogu, et panin arutatava küsimuse hääletusele Eesti Maarahva Erakonna juhatuses. Hääletustulemus oli selline, et 100% inimestest hääletas selle poolt, et surmanuhtlust praegu mitte kaotada. Lähtuvalt sellest teeme ka ettepaneku veel kord aeg maha võtta.

Kas juhataja saab õigesti aru, et juhataja lauale tuleb EME fraktsiooni kirjalik avaldus katkestamise kohta? Ei tule. Kas keegi soovib veel arvamust avaldada? Kui ei, kas ma võin siis, lugupeetud kolleegid, teha ettepaneku läbirääkimised lõpetada? Austatud Riigikogu! Panen hääletusele läbirääkimiste lõpetamise. Läbirääkimiste lõpetamise poolt on 55 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid on 10. Läbirääkimised päevakorraküsimuses on lõpetatud. Lõppsõnavõimalus. Härra minister? Ei soovi. Komisjoni esimees? Palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Ma vastan kõigepealt Priit Aimla küsimusele. See eelnõu ei nõua 51 häält. Seda on päris mitu korda arutatud. See ei muuda otseselt vastavat protsessuaalset seadust, mille muutmise ettepanek tuleb hiljem eraldi seadusega, ja selle vastuvõtmiseks on vaja 51 häält. Oma esinemise lõpetuseks tahaks kõigile meelde tuletada kahte asja. Kõigepealt, Eestis ei ole praegu enam aasta 1956 ja me ei ole enam kurjuse impeeriumis. Praegu on aasta 1998 ja me pürgime maailma kultuurrahvaste hulka. Aitäh!

Suur tänu! Kas fraktsioonide esindajad soovivad lõppsõna? Tundub, et ei. Lugupeetud kolleegid, juhtivkomisjon õiguskomisjon on teinud ettepaneku viia arutelu all olev seaduseelnõu lõpphääletusele. Tuletan veel kord meelde, et selle seaduseelnõu vastuvõtmine ei nõua Riigikogu koosseisu häälteenamust. Me alustame lõpphääletust. Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli nr 6 ratifitseerimise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Nimetatud seaduse vastuvõtmise poolt on 39 Riigikogu liiget, vastu 30, erapooletuid ei ole. Seadus on vastu võetud.

Austatud kolleegid, me jätkame oma tööd ning võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalmaksuseaduse eelnõu. Jätkame selle teist lugemist ja ettekandeks palun Riigikogu kõnepulti sotsiaalminister Tiiu Aro.

Lugupeetud juhataja, austatud Riigikogu liikmed! Täna teile teist korda teisele lugemisele esitatava sotsiaalmaksuseaduse ülesanne vastavalt eelnõu §-le 1 on luua rahaline baas riiklikuks pensioni- ja ravikindlustuseks. Eelnõu jõustamisega loodame luua töövõtja huvi sotsiaalmaksu maksmise vastu ja sel moel vähendada nn ümbrikupalkade maksmist. Käesolevas eelnõus on rahanduskomisjoni ja Riigikogu liikmed teinud hulga parandusettepanekuid, kusjuures sisulisi muudatusi ei ole eriti palju. Kõigepealt on eelnõu § 12 täiendatud kolmanda lõikega ja pandud Maksuametile kohustus väljastada kindlustatavale tema nõudmisel informatsiooni tema nimele laekunud sotsiaalmaksu kohta ning seda kuni kuue eelmise aasta kohta ja maksumaksjate lõikes. Teiseks, eelnõu on täiendatud §-ga 12¹, millega sätestatakse maksuvaidluse lahendamise kord, kui tööandja ning Maksuameti esitatud andmed on erinevad. Kolmandaks, muudetud on ka eelnõu jõustumise tähtaega, viies selle 1. juulilt üle 1. oktoobrile. Muudatus on tehtud Keskhaigekassa ettepanekul, kuna on vaja täiendavat aega haigushüvitiste maksmise ülevõtmiseks tööandjatelt. Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma palun sotsiaalmaksuseaduse eelnõu esitatud kujul täna vastu võtta ja seda mitmel põhjusel. Kõigepealt on vaja kiiresti vastu võtta eelnõust tulenevad alamaktid. Nende projektid on meil täna olemas. Ja kuna eelnõu toob kaasa olulisi muudatusi kõikidele tööandjatele, siis on väga vajalik kõigi asjaomaste isikute varajane teavitamine. Suur tänu!

Tänan, proua minister! Kas Riigikogu liikmetel on küsimusi ettekandjale? Raivo Paavo, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Mul on küsimus § 2 lõike 3 kohta, kus praeguses sõnastuses ei arvestata tõsiasja, et inimene võib töötada osalise tööajaga ka poolte kokkuleppel, mitte ainult töölepingu seaduse § 68 alusel. Palun, võib-olla te kommenteerite ja selgitate seda?

Tänan küsimuse eest! On lubatud osaline tööaeg ja osaline tasustamine. See peab olema kooskõlastatud Tööinspektsiooniga.

Tänan! Kolleeg Aino Runge.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mind huvitaksid mõningad küsimused. Millal hakkab n-ö õigus kehtima, millal on võimalik saada arstiabi sotsiaalkindlustuse kaudu? Siin on mõningad tähtajad, mis tekitavad küsitavusi. Näiteks, kui info maksumaksjate lõikes laekub kord kuus peale aruandekuu lõppemist, millal tekib siis õigus kindlustatusele?

Õigus kindlustatusele tekib tõepoolest kuu aega hiljem.

Tänan! Kolleeg Mart Nutt järgmisena.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud proua minister! Sotsiaalmaksuseaduse eelnõu seletuskirja punktist 6 julgeksin ma järeldada, et enne oleks vaja ravikindlustusseadust muuta. Kuidas on võimalik eeldada sotsiaalmaksuseaduse eelnõu vastuvõtmist olukorras, kus ravikindlustusseaduse vastavat muudatust ei ole? Kas valitsuses on seda arutatud või mitte?

Aitäh! Valitsuses on arutatud. Ravikindlustusseaduse muudatuse seaduse eelnõu on valitsusele esitatud ja tuleb lähemal ajal teie ette koos nende muudatustega, mis on seotud sotsiaalmaksuseaduse eelnõu uue variandiga. Seda on ravikindlustusseaduse muudatuse seaduses arvestatud.

Tänan! Kolleeg Anti Liiv.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Praegu maksab haigushüvitised välja tööandja ja siis arvestab need summad maha sotsiaalmaksu sellest osast. Kehtiva ravikindlustusseaduse § 13 punkt 6 aga sätestab, et tööandja maksab hüvitised välja haigekassalt saadud vahenditest. Kuidas see süsteem toimib?

Aitäh! Need muudatused ongi ravikindlustusseaduse muutmise seaduse eelnõus tehtud.

Tänan! Kolleeg Arvo Haug.

Lugupeetud esineja, lugupeetud esimees! Kuidas jõuab haigekassasse teave kindlustatuga võrdsustatud isikutest? Näiteks informatsioon ülalpeetava abikaasa kohta.

Kindlustatud isiku kaudu.

Tänan! Kolleeg Liina Tõnisson.

Tänan, härra eesistuja! Lugupeetud proua sotsiaalminister! Minu probleem on ettevõtlusega tegeleva füüsilise isiku probleem. Paragrahvi 10 lõikes 2 on öeldud, et ettevõtlusega tegelev füüsiline isik maksab sotsiaalmaksu avansilise maksena kvartalile järgneva kuu 25. kuupäevaks iga kuu eest vähemalt kuupalga alammääralt arvutatud summas. Seega siis jaanuarist alustades maksab ta esimese sotsiaalmaksu 25. aprillil. Kui ta jääb haigeks märtsis, veebruaris või jaanuaris, mis temaga siis juhtub? Mulle tundub, et siis peab keegi teine tema haiguskulud ära maksma. Kordan, see isik on alustanud 1. jaanuaril, mitte eelmisel aastal. Veel hullemaks läheb olukord, kui ta 25. aprillil ei maksagi, ütleb, et loobus töötamast.

Nende kohta, kes on kindlustatud isikud, kelle eest maksu makstakse, kes on võetud arvele tööandjatena, kaasa arvatud füüsilisest isikust ettevõtja, laekuvad informatsioon ja muudatused igakuiselt, ka haigekassasse. Kuna siin on tõesti sügav maksupoliitiline probleem, siis ma palun abi ka Maksuameti spetsialistilt, kes on kaasettekandjana kirjas. Kas see on võimalik?

Kaasettekanne tuleb kaasettekande ajal. Aitäh! Kolleeg Raivo Paavo, teine küsimus.

Aitäh! Ma pean kahjuks nentima, et esimesele küsimusele ma ei saanud vastust, võib-olla katsume töö korras lahendada. Teine küsimus on § 6 lõike 3 kohta. Seal on öeldud, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sotsiaalmaksu maksab asutus, millele nähakse riigieelarves ette vastavad kulud. Ma tahaksin täpsustada, kas see tähendab, et vajalikud vahendid tuleb ette näha iga riigieelarvest finantseeritava asutuse kuludes või Sotsiaalministeeriumi (lõike 1 punkt 1, lapsehoolduspuhkusel olijad), Välisministeeriumi (lõike 1 punkt 2, diplomaatide mittetöötavad abikaasad), Kaitseministeeriumi (lõike 1 punkt 3, ajateenijad), Sotsiaalkindlustusameti (lõike 1 punkt 4, invaliidid) ja Tööturuameti (lõike 1 punkt 5, töötuna arvel olevad isikud) eelarvetes? Mis saab siis, kui riigieelarve koostamisel vajalikke vahendeid ette ei nähta, nähakse ette ebapiisavalt või need hääletatakse eelarve menetlemisel Riigikogus välja?

Kõigepealt tahaks loota, et riigieelarve menetlemisel ikkagi arvestatakse neid kulusid ja töövõtjate või antud juhul loetelu viies alapunktis ära toodud inimeste huvisid. Minu teada peaks Sotsiaalkindlustusamet olema see asutus, kellele need vahendid eelarves ette nähakse.

Tänan! Kolleeg Aino Runge, teine küsimus.

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mulle teeb muret niisugune probleem, et inimene ei saa alati olla kindel haiguskindlustuse peale, sest dokumendid liiguvad natuke aeglaselt. Võtame sellise näite, et käesolevast aastast alates on korrapäraselt makstud sotsiaalkindlustusmaksu, kuid eelmisel aastal oli maksuvõlgnevus. Võib aru saada, et selle aasta maks läheb järelikult siis eelmise aasta maksuvõla katteks. Kas inimene saab siis sellel aastal endale kindlustatuse? Tema ei ole ju süüdi, et tema eest ei makstud. Kuidas sellel juhul toimitakse?

Ma saan küsimusest aru. Esiteks, see maks ei lähe puhtalt võlgade katteks. Teiseks, ma rõhutan, tegemist pole mitte niivõrd kogunenud maksu jaotamise seadusega, kuivõrd maksu kogumise seadusega. Kõik need nüansid on järgmise seaduse, ravikindlustusseaduse ja tema muutmise seaduse eelnõu temaatika.

Tänan! Kolleeg Vambo Kaal.

Aitäh, härra esimees! Austatud proua minister! Ma küsiksin § 2 lõike 1 punkti 4 kohta. See puudutab füüsilisest isikust ettevõtjat. Nagu me teame, on siiamaani kehtivas sotsiaalmaksusüsteemis füüsilise isiku puhul nn ülemine lagi kuni 15-kordne miinimumtöötasu. Kui tema kogutulu on sellest suurem, siis sellelt enam sotsiaalmaksu ei maksta. Teisisõnu, see on vajalik selleks, et füüsiline isik ei peaks oma investeeringutelt sotsiaalmaksu maksma. Arutatavas eelnõus on see 15-kordne miinimumtöötasu ära jäetud ja võib öelda, et füüsiline isik peab ka kõigilt oma investeeringutelt, mida ta järgmisel aastal plaanib kasumi arvelt teha, sotsiaalmaksu maksma. Kas ministeerium on selle üle mõelnud, kas see on teadlik tegevus või on see aps? Minu teada on komisjon ka seda arutanud.

Aitäh! Praegu tõepoolest ei kehtestata sotsiaalmaksule lage, olenemata maksumaksjast.

Tänan! Kolleeg Siiri Oviir.

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud proua minister! Selle seaduse järgi on sotsiaalmaksuregistri vastutav töötleja Maksuamet. Nad on seda aastaid tahtnud, sest küsimus on täna ligi kaheksas miljardis kroonis. Euroopa direktiivide järgi ei saa riigikassa olla see asutus, kuhu töövõtja maksab oma sotsiaalmaksu. Me arutame pensionireformi, seesama võib tulla tulevikus ka ravikindlustuses, et maksu maksmine pannakse otse töövõtjale. Kas 20% või 33% vähendatakse või lisatakse juurde, see on iseküsimus. Kuid küsimus on ju selles, et siis tekib veel üks register, sest see ei saa minna riigikassa kaudu. Kas me ei lähe nende registritega liiale, sest registrid on väga kallid instrumendid? Raha tuleb siis kas pensioni arvelt või raviteenuse ostmise arvelt. Kas selle peale on mõeldud, miks nii kergelt loobuti vastuseisust Maksuametile ja määrati ta registri vastutavaks töötlejaks?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, § 9 alusel kannab Maksuamet sotsiaalmaksu erikontole laekunud sotsiaalmaksu üle ühe pangapäeva jooksul riikliku pensionikindlustuse eelarvesse ja riikliku ravikindlustuse eelarvesse. Nii et maksude laialijagamine toimub ühe ööpäeva jooksul. Samal ajal see register on sisuliselt üks register, see on sotsiaalkindlustatute register, mis on Maksuameti juures. Andmebaasid on haigekassas ja Sotsiaalkindlustusametis. Nii et tuleb üks register ja kaks andmebaasi, mis põhimõtteliselt on täna ka olemas.

Tänan! Kolleeg Vambo Kaal, teine küsimus.

Aitäh, härra esimees! Austatud minister! Ma tulen oma küsimuse juurde tagasi. Ettevõtte puhul maksustatakse töötasufondi ja ei maksustata ettevõtte tulu. Füüsilise isiku puhul ei ole võimalik eraldi määratleda töötasu, vaid kogu kasum ja töötasu on ühes potis koos. Kui ülemist lage ei ole, siis antud juhul hakatakse ka ettevõtlustulult, mida tulevikus plaanitakse kasutada investeeringuteks, nõudma sotsiaalmaksu. Minu meelest ei saa füüsilist isikut ja juriidilist isikut siin ühtmoodi võtta. Kas ministeerium on selle üle mõelnud ja on seda meelt, et füüsilisel isikul tuleb tõesti kogu tulult, st nii ettevõtte tulult kui ka töötasult maksta sotsiaalmaksu?

Kui teie olete nõus ja Riigikogu juhataja on ka nõus, siis ma delegeeriksin selle küsimuse vastamise Rahandusministeeriumi esindajale, kes teeb kaasettekande.

Tänan! Sellisel juhul oleks teil, kaasettekandja, vaja see küsimus meelde jätta. Kolleeg Eiki Nestor.

Aitäh, härra esimees! Proua minister! Ma loodan, et te minu küsimusele vastate. Mitmel arutelul komisjonis, kus minu tehtud muudatusettepanekud on maha hääletatud, on ühe põhjusena nimetatud seda, et see on teise seaduse objekt. Eelnõu seletuskirjast me lugesime - ja see on ka loogiline -, et sotsiaalmaksuseadus sellisel kujul peab olema kooskõlas muudatustega ravikindlustuses ja muudatustega pensionikindlustuse teise samba osas. Neid seadusi täna siin laual ei ole. Kust peab Riigikogu liige teadma, et tema mõtted, mis ta siia seadusesse püüab sisse hääletada, on teistes eelnõudes olemas ja et need kindlasti ka tulevad?

Aitäh! Kui pidada silmas konkreetset Riigikogu liiget härra Nestorit, siis ma arvan, et tema on asjaga kursis, sest kolmepoolsetel läbirääkimistel on alates detsembri algusest arutatud nii muudatusi ravikindlustuseelarves kui sotsiaalmaksuseaduse eelnõu ja pensionikindlustuse seaduse eelnõu. Ravikindlustust käsitlev eelnõu on ka valitsusele üle antud. Tõepoolest, seda ei ole veel teie laua peal ja seda ei saa ka valitsuses enne arutada, kui ei ole kolmepoolselt kokku lepitud paar põhiküsimust, kus seisukohad on vaheldunud kahjuks väga kiiresti. Siin on mul raske vastata. Aga ma arvan, et osa Riigikogu liikmeid teab väga täpselt, mis muudatused on sisse kirjutatud ravikindlustuseelarvesse või ravikindlustusseaduse muutmise seaduse eelnõusse.

Tänan, proua minister! Küsimusi tuleb veel. Eiki Nestor, palun, teine küsimus.

Aitäh, härra esimees! Austatud proua minister! Ma ei küsinud iseenda kohta. Ma olen tõesti mõne asjaga tänu teatud asjaoludele võib-olla rohkem kursis. Ma küsisin, kust peab Riigikogu liige seda teadma. Teiste sõnadega, mis mõtet on täna seda seadust vastu võtta, kui need eelnõud ei ole veel läbinud valitsust ega jõudnud Riigikogusse? Kas see on nii hädavajalik?

Aitäh! See oli pigem retooriline küsimus. Ma leian küll, et see on hädavajalik, sest sellest tulenevalt saab alustada ka tehnilist ettevalmistust ja teha vastavalt selle seaduse sätetele muudatusi nendes kohe-kohe Riigikokku tulevates eelnõudes. Paketina on ühe terve valdkonna seaduseelnõusid siiski väga raske menetleda.

Tänan! Kolleeg Liina Tõnisson, teine küsimus.

Tänan, härra eesistuja! Lugupeetud proua Aro! Minu küsimus järgneb teataval määral härra Nestori küsimusele. Kui meil on tulemas hulgaliselt teisi seadusi ja nad kõik koos pärast vastuvõtmist moodustavad ühise paketi, siis ma küsiksin nii. Kas on koostatud konkreetsed plaanid ja ajakava, kuidas minna üle sotsiaalmaksu kogumisele Maksuameti kaudu? Kuidas see ajakava on koostatud, missugused etapid ja milline täitmine on seal planeeritud? Kas ei oleks siiski õigem minna uuele süsteemile üle 1. jaanuarist, sest juba raamatupidamislikult on aasta keskel toimuvad suured ja järsud muudatused halvasti vastuvõetavad?

Aitäh! Ma olen teiega põhimõtteliselt nõus. Maksuameti, Sotsiaalkindlustusameti ja Keskhaigekassa ühised töögrupid on töötanud eelmise aasta septembrikuust alates. Üleminekugraafikud, tehnilised ettevalmistused arvuti poole pealt on tehtud. Rakendamiskuupäev on teie otsustada. Esialgu oli see 1. juuli, meie ettepanekul sai see edasi lükatud. Meie palve oli ausalt öeldes 1. jaanuar, kuid kompromissina sai praegu 1. oktoober. Lõplikult on see aga teie otsustada.

Tänan! Kolleeg Siiri Oviir, teine küsimus.

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud proua minister! Eelnenud vastustest ma sain aru, et sotsiaalmaksu on võimalik - sest seda on ka kontrollida raske - osaliselt tasuda. Väljastatakse haigekassakaart ja siis see osaliselt tasutud maksu maksja jääb haigeks. Hüvitise saab ta ju täie palga pealt. Kuidas on haigekassadel võimalik prognoosida seda tulemit ja sõlmida lepinguid?

Ma ei mõistnud päris hästi küsimust.

Raha laekumise koha pealt.

Osaliselt maksta sotsiaalmaksu? Mida te silmas peate?

Ühele eelmisele küsimusele - see oli vist proua Runge, kes osalise maksu kohta küsis - te vastasite, et on võimalik. Aga kuidas siis haigekassa toimib?

Haigekassad arvutavad hüvitisi ja saavad informatsiooni Maksuametist, kus peab olema deklareeritud nii tööandja poolt konkreetsele isikule makstud töötasu kui ka sealt laekunud sotsiaalmaks. Selle pealt arvutatakse hüvitis.

Tänan, proua minister! Riigikogu liikmetel teile rohkem küsimusi ei ole. Valitsuspoolseks kaasettekandeks ja küsimustele vastamiseks palun kõnepulti Rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna juhataja asetäitja Lemmi Oro.

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Minule jäi vastamiseks kaks küsimust. Esimesele küll proua minister vastas, see oli füüsilisest isikust ettevõtja kohta, kes alustab oma tegevust. Teatavasti maksukorralduse seaduse §-s 11⁴ on öeldud, et füüsilisest isikust ettevõtja on kohustatud, sõltumata sellest, kas ta on ennast äriregistrisse kandnud või mitte, registreerima ennast enne tegevuse alustamist Maksuametis. Sealt liigub ka informatsioon. Teine küsimus on see, kas on õigustatud, et füüsilisest isikust ettevõtja puhul maksustatakse sotsiaalmaksuga kogu tema tulem, sest sotsiaalmaksuga maksustatakse tulud, millest on maha arvatud lubatud kulud tulumaksu seaduse tähenduses. Teatavasti on Riigikogus menetluses praegu raamatupidamise seadus, mis paneb ka füüsilisest isikust ettevõtjale, sõltumata sellest, kas ta peab oma raamatuid tekke- või kassapõhiselt, alg- ja lõppbilansi tegemise kohustuse. Seega, kui ta teeb algbilansi, siis määratleb ta sellega ka oma ettevõtlusse paigutatud vahendid - nii rahalised kui mitterahalised. Ja sealt saab teada tema kapitali, mille ta oma ettevõtlusesse paigutas. Edasi on kavas muuta nii tulumaksuseadust kui sotsiaalmaksuseadust lähtuvalt sellest, kuhu füüsilisest isikust ettevõtja oma vaba raha teenima pani, ja ka siis läheks füüsilisest isikust ettevõtjale õigus saada kapitalitulu. Nii et osa tulust maksustatakse nagu kapitalitulu, st ainult 26% tulumaksuga, ja ülejäänu maksustatakse nagu palgatulu, see tähendab 26% tulumaksu ja 33% sotsiaalmaksu.

Tänan! Lemmi Oro, teile tuleb veel küsimusi. Lembit Arro, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud kaasettekandja! Mul on Vambo Kaalu küsimusele täienduseks selline küsimus. Te räägite küll, et selline tulumaksuseadus tuleb, aga seni seda ei ole. Millal see võiks tulla? Teiseks tahtsin küsida § 8 kohta. Siin on märgitud, et sotsiaalmaksustamise periood on üks kalendrikuu, v.a selle paragrahvi lõikes 2 sätestatud juht, ja füüsilise isiku ettevõtlusest saadud tulu maksustamise periood on kalendriaasta. Kas füüsilisest isiku ettevõtlusest saadud tulu tähendab seda, et tema ei pea iga kuu sotsiaalmaksu maksma, vaid maksab siis, kui ta teeb tuludeklaratsiooni, selle korraga?

Aitäh! Füüsilisest isikust ettevõtjal pole seda puhttehniliselt võimalik iga kuu teha, välja arvatud see, nagu seaduses on sätestatud, et ta on kohustatud maksma vähemalt miinimumpalgalt avansiliste maksetena. Füüsilisest isikust ettevõtja sotsiaalmaksu objektiks on nimetatud tulem, aga raamatupidamiskohustuslane ei ole kohustatud iga kuu oma ettevõtluse tulemit välja tooma. Ta teeb seda kord aastas ja täidab siis ka ülejäänud maksukohustuse, kui tal tulemi alusel see tekib, järgmise aasta 1. juuliks.

Tänan! Ma saan aru, et Liina Tõnisson jõuab kohe alla kirjutada oma kirjalikule küsimusele. Küsimuse võiks ette lugeda, muidu ei lähe see stenogrammi.

"Lugupeetud proua Lemmi Oro! Te ei vastanud minu küsimusele. Kui füüsilisest isikust ettevõtja jääb veebruaris haigeks, olles alustanud jaanuaris, ja maksab maksu aprillist, kes siis katab tema haigeks olemise kulud veebruaris, kui ta ei ole veel pennigi maksnud?" Jah, see on muidugi rahajagamise küsimus. Ma täpsustaksin, et nii nagu liigub informatsioon maksumaksjate kohta, kui tegemist on tööandjate, juriidiliste isikutega, nii liigub ka füüsilise isiku kui maksukohustuslase kohta informatsioon haigekassasse, ja mina eeldan, et talle makstakse haigushüvitist miinimumpalgalt.

Suur tänu, Lemmi Oro! Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Riigikogu-poolseks kaasettekandeks palun kõnepulti rahanduskomisjoni aseesimehe Jürgen Ligi.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Rahanduskomisjon on seda eelnõu arutanud veel kolmel korral ja tekitanud siia omalt poolt hulga muudatusettepanekuid. Kui iseloomustada muudatusettepanekuid tervikuna, ka neid, mida on teinud Riigikogu liikmed, siis ühelt poolt olid need redaktsioonilised, teiselt poolt vaieldi selle üle, kuhu tõmmata selle seaduse reguleerimisala piir. Ettepanekud kaldusid laiendama seda valdkonda, mida peaks reguleerima ravikindlustuse ja pensionikindlustuse seadus. Neid uuel kujul veel ei ole. Kolmandaks vaieldi selle üle, mismoodi peaks liikuma dokumentatsioon maksumaksmise kohta, ning lõpuks selle üle, kelle suhtes tekivad mingid järeldused või sanktsioonid juhul, kui maks ei ole õigesti makstud. Kokkuvõttena otsustas rahanduskomisjon hääletustulemusega 4 poolt, 0 vastu, 1 erapooletu panna eelnõu lõpphääletusele. Tänan!

Suur tänu! Kas kolleegidel on kaasettekandjale küsimusi? Arvo Haug, teine küsimus.

Lugupeetud ettekandja! Kas osaliselt tasutud sotsiaalkindlustusmaks annab õiguse väljastada haigekaarti? Ja kui see käib proportsionaalselt, kes siis otsustab, kes jääb ilma?

Tänan! Rahanduskomisjoni esindajana ma ei riskeeriks kommenteerida veel olemata seadusi ega ka valitsuse kui selle eelnõu autori tahet. Arutatavas eelnõus seda kirjeldatud ei ole, küll aga on oodata, et see tuleb ravikindlustuse seaduses. See seadus püüab jääda rangelt n-ö rahakogumise piiresse.

Tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Austatud Riigikogu, avan päevakorraküsimuses läbirääkimised. Palun avaldada arvamust! Esimesena kolleeg Eiki Nestor, kõne kõnepuldist.

Austatud esimees, austatud Riigikogu! Minu meelest on eelnõu autor Vabariigi Valitsus pannud Riigikogu selle eelnõu menetlemisega väga ebameeldivasse olukorda. Põhjus on lühidalt selline. Kui te leiate oma lauasahtlitest või muudest kohtadest targa paberi, millega see eelnõu Riigikogu menetlusse tuli, siis seal on minu meelest välja öeldud, et sotsiaalmaksuseadus peaks olema kooskõlas muudatustega pensionikindlustuses ja ka ravikindlustuses. Nii see peaks tõesti olema. Nüüd aga oleme täna pandud olukorda, kus soovitakse eelnõu vastu võtta, ilma et me oleksime neid eelnõusid isegi näinud. Sõltuvalt ühe või teise saadiku aktiivsusest ja muudest ülesannetest on ühed siis asjaga rohkem kursis ja teised vähem. Seetõttu on näiteks minu parandusettepanekutele leitud selline vastumürk: on öeldud, et härra Nestori ettepanek on arusaadav, aga ei tea, kas see on selle seaduse objekt. Ja mine tea, võib-olla ei olegi selle seaduse objekt, on tõesti mõne teise objekt. Aga kui ma valitsuse esindajailt, kes on esinenud rahanduskomisjonis - ühed on esindanud Sotsiaalministeeriumi ja teised Rahandusministeeriumi -, selle kohta aru pärin, siis tuleb välja, et nende arusaam asjast on erinev. Minu loogika ütleb, et me ei saa panna inimest vastutama asja eest, mille eest ta vastutada ei saa. Teiste sõnadega, küsimus on selles, kas inimene loetakse kindlustatuks selle seaduse järgi või mõne muu seaduse järgi. Selle järgi, kas tema pealt on maksud makstud või tema pealt oleks pidanud maksu maksma. Rahandusministeerium leiab, et õige on siis, kui need maksud makstud on, ja Sotsiaalministeerium leiab, et tähtis on juba see, et seadus nõuab, et tema pealt makstaks. Nii ei saa ka mina kuidagi kindel olla, milline tuleb tulevane ravikindlustus või pensionikindlustus, mille valitsus meile välja pakub, st mille alusel inimest kindlustatuks loetakse. Seetõttu pean kujunenud olukorrast lähtuvalt tegema ettepaneku need muudatusettepanekud juba sellesse seadusesse sisse hääletada. Teine probleem on minu meelest seotud ainsa olulise momendiga, mis selles seaduses on, see on registrite loomine. Kui te vaatate ühte viimastest parandusettepanekutest, mille ma esitasin, siis selle mõte on lühidalt järgmine. Inimene saab dokumentide järgi teada, kui palju on tema pealt aasta jooksul maksu makstud. Minu meelest peaks ka riik selle maksu kokkukogujana teatama kõigile nendele, kelle pealt maksu on kogutud, et proua või härra, teie pealt koguti möödunud aastal nii palju maksu. Põhjus on väga lihtne. Pensioni teisest sambast võidavad inimesed, kes täna on alla 40-aastased. Üldjuhul on nad terved ja tublid, neil ei või tekkida kahtlust, kas need numbrid, mida tööandja talle paberi peal näitab, ja need numbrid, mis kuskil registris kirjas on, kokku lähevad. Ja kui ta siis 30 aasta pärast pensionile läheb ja püüab hakata selgeks tegema, et vabandage, 20 aastat tagasi on minu tööandja mulle valetanud või on olnud mingi muu eksitus paberitega, siis on sisuliselt võimatu seda selgeks teha. Seetõttu on minu meelest täiesti normaalne, et mitte ainult siis, kui inimene nõuab seda - suurem osa meie inimesi lihtsalt ei tunne vastavaid õigusakte ja ei oska neid ka kasutada -, vaid riik peaks kindlasti kohustuslikus korras inimesele korra aastas teatama, et teie pealt on möödunud aastal makstud nii palju sotsiaalmaksu. Siis on inimesel võimalus võrrelda seda summat nende paberitega, mis on tööandja käest saadud, ja ta võib olla kindel, et tema teise samba pensionikindlustus töötab ja on olemas ning numbrid klapivad. Kutsun teid üles toetama seda muudatust, mis räägib töötute kindlustamisest. Selgitan niipalju, et Eesti seaduste järgi on praegu inimene tööotsija - kes 10 päeva, kes pikemat aega -, kuni ta saab töötu staatuse. Siis on ta kuus kuud töötu ja pärast seda, kui talle ei ole tööd leitud, muutub uuesti tööotsijaks. Minu meelest tuleb neile, kes on korra töötu staatuse saanud ja kellele ei ole siis töökohta leitud, kes ei ole tööle asunud ja jäävad uuesti tööotsijaks, tagada see kindlustus samamoodi nagu ka töötutele. Täna on seda eelnõu veel vara vastu võtta. Ma kordan veel kord seda, millega alustasin: muud eelnõud, mis peavad selle eelnõuga kooskõlas olema, on Riigikogule esitamata.

Tänan, Eiki Nestor! Kas juhataja saab ka katkestamisettepaneku? Tänan! Järgmisena kolleeg Raivo Paavo, kõne.

Austatud esimees, lugupeetavad kolleegid! Läheksin natuke ajalukku. Eelmisel aastal moodustati Vabariigi Valitsuse otsusega sotsiaalkindlustusreformi töörühm ja selle töörühma ülesanne oli välja töötada sotsiaalkindlustusreformi alused. 1997. aasta juunis esitas töörühm pensionireformi kontseptuaalsed alused ja kolmepoolsetel läbirääkimistel, kus teadupärast on nii valitsus, tööandja kui ka töövõtjad ühe laua taga, otsustati või õigemini nõuti töörühmalt, et lisaks pensionikindlustusele on vaja saada seisukohad ka ravikindlustuse, tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse ning töötuskindlustuse kohta. Ja mitte ainult seisukohad, vaid vaja on välja töötada vastavad seaduseelnõud. Milline siis on olukord täna? Täna on nii, et pensionikindlustusseaduse eelnõu liigub ringi nn eelringil ja Riigikogu seda näinud ei ole. Ravikindlustusseaduse eelnõu liigub ringi ja Riigikogu seda näinud ei ole. Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse kohta on ainult kontseptsioon ja seegi väga esialgses vormis. Töötuskindlustuse kohta ei ole midagi. Miks ma räägin seda täna, sotsiaalmaksuseaduse eelnõu arutlusel? Aga selleks, et teada, milliseks sotsiaalmaksukoormus meil tegelikult kujuneb, seda nii tööandjatele kui ka töövõtjatele. Kui suureks see töövõtjatele ükskord kujuneb? Siit teine küsimus: mida ja kui palju me selle eest siis saame? Kui palju me saame pensioni, kui palju raviteenust, kui palju saame toetust õnnetusjuhtumi korral ja kui palju saame töötutoetust? Kahjuks me täna seda ei tea. Aga kui ei tea, siis ei ole ka mingit võimalust vastu võtta sotsiaalmaksuseadust sellisena, nagu see täna on. Teiseks. Sotsiaalmaksuseaduse eelnõu seletuskirjas on must valgel konkreetselt öeldud: käesoleva seaduseelnõu menetlemisel on jõustumise eeltingimuseks, et koos käesoleva eelnõuga menetletakse ka ravikindlustusseaduse muutmise seaduse eelnõu, kuna muudetakse ravikindlustusseaduses sätestatud haigusrahade maksmise korda. Tänaseks meil ei ole kokkulepet, kes maksab, kui pika perioodi eest, mis suuruses makstakse ja milliste dokumentide alusel hakatakse hüvitist maksma. Kolmepoolsetel läbirääkimistel tööandja, valitsuse ja ametiühingute vahel käivad sellel teemal alles väga tulised vaidlused. Kuni lahendust ei ole leitud, ei saa ka sotsiaalmaksuseadust täna vastu võtta. Need on kaks põhipõhjust. Minu jaoks jääb väga keeruliseks § 2 lõige 3, mille kohta ma küsimuse esitasin ja millele ma vastust ei saanud. Mulle tundub, et niimoodi tööandjale teatud maksukoormust peale panna ei ole õige. Aitäh!

Tänan, Raivo Paavo! Järgmisena kolleeg Liina Tõnisson, sõnavõtt kohalt.

Tänan, härra eesistuja! Tegelikkuses on olukord selline, et näiliselt on loodud uus sotsiaalmaksuseaduse eelnõu. Kuid paraku, kui me seda lähemalt vaatame, siis näeme, et ei ole tekkinud süsteemi, mis paneks inimesed maksma. Sisuline muudatus on vaid selles, et Sotsiaalkindlustusameti asemel tegeleb probleemiga nüüd Maksuamet. Kuulates hoolsalt lugupeetud proua ministri sõnavõttu, selgus, et me oleme väga ökonoomsed. Meil on ainult üks register, kuigi kaks andmebaasi. Paraku meenutab see kõik natuke orkestrit, kus on vahetatud istekohti, aga muusika muutunud ei ole. Kõikidele küsimustele või väga paljudele küsimustele, mis saalis esitati, kõlasid vastused: eeldatavasti, mina leian, mina arvan. Nii juhtus ka minu kolm korda esitatud küsimusega füüsilisest isikust ettevõtja kohta. Teisisõnu, käesolevaks momendiks on ilmselge, et seadus ei ole jõudnud konditsiooni, mis võimaldaks teda vastu võtta. Niikaua kui meil puudub näiteks ravikindlustusseaduse eelnõu, on tänase seaduse vastuvõtmine mõnes mõttes lausa kuritegelik hoolimatus. Nii et ma liitun eelkõnelejatega ja teen ettepaneku seaduseelnõu lugemine täna veel katkestada.

Tänan! Järgmisena kolleeg Endel Eero, sõnavõtt kohalt.

Lugupeetud juhataja, asutatud kolleegid! Ma saan sisuliselt aru kolleegide murest, kuid riikliku pensionikindlustuse seadus on järgmisel teisipäeval valitsuse päevakorras ja ilma sotsiaalmaksuseaduseta me ei saa hakata seda sotsiaalkomisjonis arutama. Ja kui tuleb menetlusse ravikindlustusseaduse muutmise seaduse eelnõu, siis mitte keegi ei keela meil muuta selle seadusega neid protsente, mis praegu vastu võetakse. Nii et ühest küljest oleks vajalik, et kõik oleks koos - ja ma olen kogu aeg seda taga ajanud -, aga utoopia on nähtavasti see, et kõik koos menetlusse saada. On ettepanek alustada etapiviisiliselt ja järgmiste seaduseelnõudega teha korrektiivid, kui vaja on. Aitäh!

Tänan! Kolleeg Jaanus Männik, sõnavõtt kohalt.

Aitäh, härra juhataja! Austatud kolleegid! Ma toetaksin nii juhtivkomisjoni kui ka härra Eerot selles mõttes, et seaduse kallal on tehtud päris tublisti tööd ja eeskätt oleks meil vaja panna niisugune vai maha, et oleks, millest lähtuda. Täna tuleks seadus kindlasti vastu võtta ja siis on aega tegelda ka selle kõige töömahukama asjaga, sotsiaalmaksuregistriga, et jõuda sellega 1. oktoobriks valmis. Nii et meil on palju võita, kui me selle seaduse vastu võtame, kaotada ei ole meil midagi. Juhul kui siia mõni väike puudus jääb, siis seda me saame ka koos teiste selle komplekti seadustega korrigeerida.

Tänan! Austatud Riigikogu, kas ma võin teha ettepaneku läbirääkimised lõpetada? Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele läbirääkimiste lõpetamise! Läbirääkimiste lõpetamise poolt on 40 Riigikogu liiget, vastu 2, erapooletuid on 1. Läbirääkimised selles päevakorraküsimuses on lõpetatud. Lõppsõnavõimalus. Proua minister, kaasettekandjad? Ei soovi. Lugupeetud kolleegid, minu lauale on saabunud Mõõdukate fraktsiooni ettepanek katkestada seaduseelnõu 719 teine lugemine pärast muudatusettepanekute läbivaatamist. Me alustame laekunud muudatusettepanekute läbivaatamist. Ma palun kõnepulti tagasi rahanduskomisjoni aseesimehe Jürgen Ligi ja teie, lugupeetud kolleegid, võtke palun ette laekunud muudatusettepanekute loetelu. Esimene muudatusettepanek on Jaanus Männikult, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Teine muudatusettepanek on juhtivkomisjonilt, eelnõu algataja toetab nii nagu ka kolmandat ja neljandat muudatusettepanekut. Viies muudatusettepanek on samuti juhtivkomisjonilt, kuid kuulub hääletamisele kodukorraseaduse § 88 lõike 3 alusel. Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5! Selle ettepaneku poolt on 42 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. Järgmine, kuues muudatusettepanek on juhtivkomisjonilt nii nagu ka seitsmes, kaheksas ja üheksas. 10. muudatusettepanek, autor Kalev Kukk, juhtivkomisjon ei ole arvestanud. Kalev Kukk, palun!

Aitäh! Ma palun see muudatusettepanek hääletusele panna. Minu lühike kommentaar kõlab järgmiselt. Mul oleks äärmiselt kahju, kui Riigikogu ja eeskätt need poliitilised jõud, kes unistavad Eestis sotsiaalsest turumajandusest, astuvad täna järjekordse sammu Ludwig Erhardi sotsiaalse turumajanduse vastu. See tähendab, nende majanduspoliitiliste ja sotsiaalpoliitiliste põhimõtete vastu, mis on sotsiaalse turumajanduse aluseks. Ja seda siis, kui minu muudatusettepanekule vastu hääletatakse. Seega kutsun ma kõiki sotsiaalse turumajanduse pooldajaid ja eeskätt sotsiaalse turumajanduse kõige tugevamat eestvõitlejat Arvo Sirendit toetama minu muudatusettepanekut, millega sotsiaalmaks muudetakse töövõtja maksuks.

Tänan! Kas komisjon kommenteerib?

Jah, tänan! Komisjonile mõjus see ettepanek küll väga erutavalt, aga toetust see ei leidnud. Hääletustulemusega 0 poolt, 7 vastu ja 2 erapooletut hääletati see maha. Miks seda ei toetatud? See ettepanek viiks sotsiaalsuse väga töövõtja tasemele, sest tema kulutustes, väljaminekutes tekiks uus rida, sotsiaalmaks. Aga see tekiks valdavalt reaaltulude või, ütleme, puhastulu arvel.

Tänan! Austatud Riigikogu, panen hääletusele 10. muudatusettepaneku! Kalev Kuke ettepaneku poolt on 12 Riigikogu liiget, vastu 38, erapooletuid on 2. Ettepanek ei leidnud toetust. Järgmine, 11. muudatusettepanek on juhtivkomisjonilt. 12. muudatusettepanek, autor Eiki Nestor, juhtivkomisjon ei ole arvestanud. Eiki Nestor, palun!

Aitäh, esimees! Austatud Riigikogu! Palun seda muudatusettepanekut hääletada. See on üks nendest ettepanekutest, mille puhul tekkis vaidlus, kas tema õige koht on selles seaduses või mitte. Aga kuna valitsuse esindajad andsid mulle selle kohta tagasihoidlikult öeldes erinevaid vastuseid, siis mul on ettepanek see sisse hääletada. Siis saaks valitsus järgmisel teisipäeval langetada mõistliku otsuse ja sotsiaalkomisjon Endel Eero juhtimisel ka sellest lähtuda. Mõte on lühidalt selles, et maksumaksmise eest vastutavad need, kes seda maksu maksma peavad, ja need, kes selle maksu maksmise kaudu peavad saama kas pensionikindlustuse või ravikindlustuse, ei vastuta selles mõttes mitte. Nii et see on riigi ja maksumaksja vaheline kohustus.

Tänan! Komisjon, palun!

Komisjonis jäi sellele ettepanekule poolthääli natuke puudu. 3 olid poolt, 4 vastu, 3 erapooletut. Kui see ettepanek oleks tehtud tõesti teise eelnõu kohta, siis oleks mõni poolthääl juurde tulnud. Mõni komisjoni liige küll kartis, et sellega suureneks ühtlasi maksupettuste hulk. Ma arvan, et see oleks siiski kokku võttes läbi läinud, kui ettepanek oleks tehtud teise eelnõu kohta.

Tänan! Austatud Riigikogu! Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 12. Selle ettepaneku poolt on 20 Riigikogu liiget, vastu 27, erapooletuid on 3. Ettepanek ei leidnud toetust. 13. muudatusettepanek, autor Eiki Nestor, juhtivkomisjon ei ole arvestanud. Eiki Nestor, palun!

Aitäh, esimees! Austatud Riigikogu! Palun seda ettepanekut hääletada. Selle muudatuse koht peaks olema küll selles seaduses. Lühidalt on mõte selles, et sotsiaalmaksuseaduse alusel kokkukogutava maksu kasutamise korra sätestaks ka seadus. Pensionikindlustuse puhul on see juba täna nii, ravikindlustuse puhul on asi tagasihoidlikult öeldes naljakas, sest selle ulatuse määrab sotsiaalministri poolt kinnitatav hinnakiri ja minu meelest ei ole see õigusloogika kohane.

Tänan! Komisjon, palun!

Tänan! Selle ettepaneku poolt oli 4, vastu 4, 1 jäi erapooletuks.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele 13. muudatusettepaneku! Selle ettepaneku poolt on 19 Riigikogu liiget, vastu 28, erapooletuid on 3. Ettepanek ei leidnud toetust. 14. muudatusettepanek, autor Ants Järvesaar, juhtivkomisjon ei ole arvestanud. Ants Järvesaar, palun!

Palun hääletada. Kuna § 5 annab kindlustatavate loendi, siis oleks mõistlik siia lisada ka minu muudatusettepaneku järgi selle alla käivad isikud.

Tänan! Komisjon, palun!

Tänan! Komisjonis leidis ettepanek 2 poolt- ja 4 vastuhäält. Vastu oldi põhjusel, et selle iseenesest asjaliku ettepaneku koht ei ole siiski see seadus, sest tegemist on praktiliselt vabatahtliku ravikindlustusega, iseenda vabatahtliku ravikindlustusega, aga mitte sotsiaalmaksuga.

Tänan! Austatud Riigikogu, panen hääletusele 14. muudatusettepaneku! Selle ettepaneku poolt on 15 Riigikogu liiget, vastu 24, erapooletuid on 6. Ettepanek ei leidnud toetust. Järgmine, 15. muudatusettepanek on juhtivkomisjonilt. 16. muudatusettepanek, Eiki Nestor autor, juhtivkomisjon ei ole arvestanud. Eiki Nestor, palun!

Aitäh, esimees! Austatud Riigikogu! Palun seda muudatusettepanekut hääletada. Minu meelest peaks töötustaatuse kaotanud, tööotsijana arvel olevatel isikutel § 6 lõike 1 punkti 5 alusel säilima sama staatus mis töötuna arvel olevatel isikutel. Me oleme millegipärast töötustaatusega niigi kitsid ja anname selle ainult niikauaks, kuni me abiraha maksame, mis ei ole põhimõtteliselt õige.

Tänan! Komisjon, palun!

Tänan! Ettepaneku poolt oli 3 ja vastu samuti 3 komisjoni liiget. Siin on muidugi tegemist sellise otsustamise kohaga. Võib ju karta, et tööotsijatele väga suurte garantiide andmine võib stiimulit tööd otsida vähendada. Ma kujutan ette, et vastuhäälte põhjus oli see. Poolthääled tulid mõistagi humaansest eesmärgist.

Tänan! Austatud Riigikogu, panen hääletusele 16. muudatusettepaneku! Selle ettepaneku poolt on 24 Riigikogu liiget, vastu 30, erapooletuid on 2. Ettepanek ei leidnud toetust. 17. muudatusettepanek, autor Endel Eero, juhtivkomisjon ei ole arvestanud. Mihkel Pärnoja, palun!

Aitäh, härra esimees! Palun seda arstisõbralikku ettepanekut hääletada.

Tänan! Kas autor soovib kommenteerida?

Komisjonis oli selle poolt 1 ja vastu 6 liiget.

Tänan! Austatud Riigikogu, panen hääletusele 17. muudatusettepaneku! Selle ettepaneku poolt on 16 Riigikogu liiget, vastu 29, erapooletuid on 3. Ettepanek ei leidnud toetust. Järgmine, 18. muudatusettepanek on juhtivkomisjonilt nii nagu ka 19. ettepanek. 20. muudatusettepanek, autor Jaanus Männik, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Ettepanekud 21-23 on juhtivkomisjonilt. 24. muudatusettepanek, autor Eiki Nestor, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. 25. muudatusettepanek on juhtivkomisjonilt nii nagu ka 26. ettepanek. 27. muudatusettepanek, autor Eiki Nestor, juhtivkomisjon on arvestanud osaliselt. Eiki Nestor, palun!

Aitäh, esimees! Austatud Riigikogu! Palun seda muudatust hääletada. Osaliselt on seda tõesti arvestatud, aga minu meelest mitte küllaldaselt. Ettepaneku sisu on lühidalt see, et inimene, kelle pealt maksu makstakse, saaks kord aastas võimaluse kontrollida, kas need paberid, mis ta on saanud maksumaksjalt, ja need, mis ta on saanud riiklikult registrilt, lähevad omavahel kokku või mitte. Minu meelest on see hädavajalik, muidu ei õnnestu ühel 60- või 65-aastasel inimesel mitte kuidagi tõendada oma õigusi, mis 30 aastat tagasi mingi arvutus- või tahtliku vea tõttu untsu keerati.

Tänan! Komisjon, palun!

Tänan! Hääletus läks viiki 1:1, 7 jäid erapooletuks. Võrdleme seda järgmise parandusega, mille tegi rahanduskomisjon ja milles osaliselt sisaldub ettepaneku tegija soov. Vahe on ainult selles, et esiteks ei anta tõendeid automaatselt ja teiseks on täpsustatud, millisest kuupäevast alates võib hakata andmeid küsima, st mitte enne, kui see seadus rakendub.

Tänan! Austatud Riigikogu, panen hääletusele 27. muudatusettepaneku! Selle ettepaneku poolt on 14 Riigikogu liiget, vastu 29, erapooletuid on 4. Ettepanek ei leidnud toetust. 28. muudatusettepanek on juhtivkomisjonipoolne nii nagu ka 29., 30., 31. ja viimane, 32. Mihkel Pärnoja, palun!

Aitäh, härra esimees! Ma palun hääletada 32. muudatusettepanekut. Sõnavõttudes märgiti, et registri ettevalmistustööd on mahukad, ja ma arvan, et rahanduskomisjon on natuke ennatlikult lükanud selle aja 1. oktoobri peale. Oleks hea, kui Maksuamet saaks alustada juba 1. juulil.

Tänan! Komisjon, palun!

Tänan! Selle kuupäeva muutmise algatus tuli puhtalt valitsusasutustelt. Kui me jätaksime rakendusajaks 1. juuli, siis kannataksid nende kinnitusel kindlustatavad. See tähendab, aparaat ei jõuaks valmis.

Tänan! Austatud Riigikogu, panen hääletusele 32. muudatusettepaneku! Selle ettepaneku poolt on 39 Riigikogu liiget, vastu 6, erapooletuid on 4. Ettepanek leidis toetust. Sellega on Riigikogu läbi vaadanud kõik laekunud muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia nimetatud seaduseelnõu lõpphääletusele. Samas on aga Mõõdukate fraktsioon teinud ettepaneku siinkohal seaduseelnõu arutelu katkestada, mille panen järgnevalt hääletusele. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Mõõdukate fraktsiooni ettepaneku katkestada seaduseelnõu 709 teine lugemine. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Selle ettepaneku poolt on 33 Riigikogu liiget, vastu 31, erapooletuid on 1. Mõõdukate fraktsiooni ettepanek leidis toetust ning ma palun juhtivkomisjonil teatada muudatusettepanekute esitamise tähtaeg.

Nähes seda hääletustulemust ette, määras juhtivkomisjon muudatusettepanekute esitamise ajaks 23. märtsi kella 12.

Niisiis on seaduseelnõu 709 arutelu katkestatud. Muudatusettepanekud esitada 23. märtsiks kella 12 rahanduskomisjonile.

Lugupeetud kolleegid, võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Jätkame selle teist lugemist. Palun täiskogu kõnepulti justiitsminister Paul Varuli.

Härra esimees, lugupeetud Riigikogu liikmed! Selle eelnõu kohta on tehtud ainult üks muudatusettepanek. Eelnõu puudutab ühte probleemi avaliku teenistuse seaduses, atesteerimise läbiviimist. Muudatusettepanek seisneb selles, et jätta välja § 93, ministeeriumide kantslerid, st ministeeriumide kantslereid mitte atesteerida. Eelnõu algataja toetab seda muudatusettepanekut, sest lähtealus on siin see, et muuta kantsleri ametikoht tähtajaliseks. On selline põhimõte, et kui on tähtajaline ametikoht, siis ei atesteerita. Kes on määramata tähtajaks tööle võetud, neid atesteeritakse. Kantsleri ametikoha tähtajaliseks muutmine eeldab vastava muudatuse tegemist valitsuse seadusesse ja valitsus kavatseb sellise muudatusettepaneku esitada. Kui kantsleri ametikoht on muudetud tähtajaliseks, siis tuleb nagunii tähtaja möödumisel alati sisuliselt otsustada ja see sisuline otsustamine ongi oma olemuselt atesteerimine. See on üldine põhimõte, et atesteeritakse neid, kes on tööle võetud määramata tähtajaks. Nende puhul, kes on tööle võetud määratud tähtajaks, tuleb tähtaja möödudes alati uuesti otsustada. Nii et selle muudatusettepaneku puhul tuleb silmas pidada, et siin ei ole tegu lihtsalt kantslerite väljajätmisega, see seondub ettepanekuga, et kantslerid oleks määratud viieks aastaks - tähtaeg võib olla ka teistsugune - ja siis iga viie aasta tagant vaadatakse nende koosseis üle. Eelnõu algataja toetab seda muudatusettepanekut ja toetab ka ettepanekut eelnõu praegusel kujul seadusena vastu võtta.

Tänan! Kas Riigikogu liikmetel on küsimusi? Kolleeg Jaanus Betlem.

Aitäh! Austatud härra minister! Te ütlesite, et on kavas muuta kantslerite töö n-ö tähtaegseks ja tähtaeg oleks kas viis aastat või mingi muu periood. Milline on garantii, et kui me selle seaduse niisugusel kujul vastu võtame, nagu põhiseaduskomisjon ette on pannud, siis arvestatakse neid väärtuslikke ideid, mida te praegu pakute?

Garantii on see kokkulepe, et muudatusettepanek esitada lõppastmes. Põhiseaduskomisjonil on alati võimalus see ettepanek ka ise teha, kui näiteks valitsus venitab, valitsus vahetub või uus valitsus ei esita vms. Lõppastmes on garantii põhiseaduskomisjoni enda käes. Ta kas ootab valitsuselt ära vastava ettepaneku või teeb selle ise.

Tänan! Kolleeg Jaanus Betlemil on ka teine küsimus.

Aitäh! Siis mul ongi küsimus, et kas põhiseaduskomisjonis on kantsleri töö tähtajaliseks tegemise probleemi arutatud, kas on läbi viidud hääletus ja milline on otsus? Kas te oskate selle kohta midagi kosta?

Mina ei olnud põhiseaduskomisjoni sellel istungil. Härra Pööri jutust ma tean, et põhiseaduskomisjon toetas seda seisukohta, aga küllap härra Pöör ise võib sellele küsimusele täpsemalt vastata.

Tänan! Kolleeg Aap Neljas.

Aitäh, härra juhataja! Üldiselt, kui inimesi määratakse tähtajaks, siis on neid raske enne tähtaja möödumist maha võtta. Kas teie arvates juhul, kui kantsler ei saa oma tööga siiski toime ja tekib vajadus ta maha võtta, kas seda on siis lihtsam teha tähtajalise nimetamise puhul või eelnõu tekstis pakutud korra puhul?

Ei ole vahet. Omaette küsimus on, kas ennetähtaegse vabastamise alused on praegu piisavad. Ma arvan, et ei ole piisavad, ja mitte ainult kantslerite puhul. Muidu vahet ei ole. Ennetähtaegne vabastamine saab toimuda nii- või naamoodi seaduses ettenähtud alustel, vaatamata sellele, kas tähtaeg on määratud või mitte.

Kas on veel küsimusi? Ei ole. Suur tänu, härra minister! Riigikogu-poolseks kaasettekandeks on sõna põhiseaduskomisjoni aseesimehel kolleeg Jaan Pööril.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Põhiseaduskomisjon arutas seaduseelnõu 729 oma 9. märtsi istungil. Ühtegi parandusettepanekut ei ole selle eelnõu kohta laekunud, kuid eelmisel korral hääletas saal sisse härra Nestori ettepaneku, millega seaduseelnõu läks iseendaga vastuollu. Põhiarutelu põhiseaduskomisjonis oligi see, kas kantslerit atesteerida või mitte. Enamik põhiseaduskomisjoni liikmetest avaldas seisukohta, et õigem oleks kantslerid kinnitada tähtajaliselt, kas viieks aastaks või mõneks muuks tähtajaks, ja neid mitte atesteerida. Lahtiseks jäi, kas selle seaduseelnõu esitab põhiseaduskomisjon ise või valitsus, kuna valitsusel on plaan tulla sellel kevadel Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise seadusega Riigikokku ja seda probleemi ka seal käsitleda. Kui seda seal ei käsitleta, siis tuleb põhiseaduskomisjon ise selle initsiatiiviga välja. Põhiseaduskomisjon on oma otsuse teinud, kuid selle ma ütlen peale muudatusettepaneku hääletamist. Aitäh!

Tänan! Kolleegidel on küsimusi. Mihkel Pärnoja, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas põhiseaduskomisjoni seisukoht tähendab seda, et kantslerite puhul mingit valikuprotseduuri või üldse hindamisprotseduuri ei tulegi? Kui nad atesteerimist ei läbi, siis ei hinnata nende vastavust ametinõuetele. Kui nad nimetatakse või kinnitatakse tähtajaliselt kohale ilma konkursita, siis puudub ka hindamine. Milline on siis kantslerite kohale saamise mehhanism, mismoodi nad selle koha endale saavad? Kas see on eriline institutsioon ametnike reas või on see täiesti tavaline riigiametnik, antud juhul küll suhteliselt kõrge positsiooniga?

Aitäh! Konkreetselt seda probleemi komisjon ei arutanud. Põhiline oli see, kas tähtajatult ja atesteerimisega või tähtajaliselt. Kui otsustatakse võtta ametisse tähtajaliselt, siis kirjutatakse see protseduur sisse ka Vabariigi Valitsuse seadusesse.

Tänan! Kolleeg Olav Anton.

Aitäh! Austatud kolleeg! Ma ei suuda küll meenutada, et komisjon oleks otsustanud, et tema otsust ei teatata enne, kui parandusettepanekud on läbi hääletatud. Milline ratsionaalne iva on sellisel käitumisel? Hea oleks, kui Riigikogu liikmetel oleks rohkem informatsiooni kohe alguses käes.

Aitäh! See ei ole saladus, komisjon tegi lihtsalt kaks otsustust vastavalt sellele, milline on parandusettepaneku hääletamise tulemus. Kui parandus hääletatakse sisse, nii nagu põhiseaduskomisjon on eeldanud, siis pannakse eelnõu lõpphääletusele, vastasel juhul lugemine katkestatakse.

Rohkem küsimusi kolleegidel ei ole. Suur tänu, Jaan Pöör! Lugupeetud kolleegid, avan läbirääkimised selles päevakorrapunktis. Kolleeg Olav Anton.

Aitäh! Austatud kolleegid! Arutelu on tegelikult natuke laiem, kui see seaduseelnõu ette näeb. Üks põhiküsimusi on see, kas kantslerid on poliitilised või mitte. Ma olen mitu korda komisjonis küsinud, et huvitav, kuidas mittepoliitiline siseminister oma poliitilise kantsleriga vastutust jagab, kui ta peaks tulema komisjoni ühte või teist asja tutvustama. Kas me ootame valitsuse seisukohta ja poliitilist seisukohta Siseministeeriumi poliitiliselt kantslerilt või küsime igaks juhuks ministrilt, kes on apoliitiline? Ega siin head vastust ei ole, seni pole kumbki kõrge riigiametnik meie komisjoni ette veel sattunud tulema. Räägitakse, et me kasutame Saksa süsteemi, kus kantslerid on apoliitilised. Samal ajal ei ole väikses riigis saladus, et paljud kantslerid on juba poliitikuteks tehtud. Minu meelest tehti algust Välisministeeriumis, kus kõige varem määrati ametisse poliitiline kantsler ja ehk on teisi ministeeriume sellele järgnenud. Minu andmetel viimane oli tõepoolest Siseministeeriumi kantsler. Põhjamaades kasutatakse süsteemi, kus kantslerid või siis nende nimetuste järgi ministeeriumi riigisekretärid on poliitilised. Võib-olla tuleb ka seda arutada. Täna pooldan mina aga seda varianti, et kantslereid ei ole mõtet atesteerida, neid on mõtet määrata tähtajaliselt ja üritada teha nendest apoliitilised riigiametnikud. Kuid ma kahtlen, kas see õnnestub. Huvitav on ka see, et need poliitilised jõud, kes panid härra Kaevatsi poliitilistel põhjustel riigisekretäriks, väga tõsiselt protestisid, kui teised poliitilised jõud panid härra Veeringu riigisekretäriks ka poliitilistel kaalutlustel. Kuid siin on tõepoolest arutelud ees ja tänane eelnõu ei lahenda konkreetset probleemi. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Olav Anton! Lugupeetud kolleegid, kas võin teha ettepaneku läbirääkimised lõpetada? Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele läbirääkimiste lõpetamise selles päevakorrapunktis. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Ettepaneku poolt on 28 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid on 1. Ettepanek leidis toetust. Läbirääkimised on lõpetatud. Lõppsõnavõimalus. Härra minister? Ei soovi. Kaasettekandja? Samuti mitte. Fraktsioonide esindajad? Ka mitte. Lugupeetud kolleegid, võtame ette muudatusettepanekute tabeli. Palun kõnepulti tagasi kolleeg Jaan Pööri. Tabelis on üks muudatusettepanek juhtivkomisjonilt. See on küll arvestatud täielikult, kuid kooskõlas Riigikogu kodukorra seaduse § 88 lõikega 3 kuulub see hääletamisele, mille juurde ka kohe asume. Kas juhtivkomisjon soovib veel kommenteerida?

Aitäh, ei!

Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele esimese muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Ettepaneku poolt on 32 Riigikogu liiget, vastu 3, erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. Lugupeetud juhtivkomisjon, palun nüüd öelda komisjoni seisukoht.

Komisjon teeb Riigikogule ettepaneku see seaduseelnõu täna seadusena vastu võtta. Aitäh!

Komisjon teeb ettepaneku panna eelnõu lõpphääletusele. Teistsuguseid ettepanekuid laekunud ei ole. Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele avaliku teenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Seaduse vastuvõtmise poolt on 39 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, erapooletuid ei ole. Seadus on vastu võetud.

Lugupeetud kolleegid! Võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud prokuratuuriseaduse eelnõu. Alustame selle teist lugemist. Ettekandeks on sõna justiitsminister Paul Varulil.

Härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Prokuratuuriseaduse eelnõu suhtes on valitsus selle algatajana ja Riigikogu õiguskomisjon kui juhtivkomisjon peaaegu kõikides kesksetes küsimustes jõudnud ühesugustele järeldustele. Kommenteerin mõningaid olulisemaid parandusi. Muudetud on § 1, mitte põhimõtteliselt, aga selles suunas, et täpsemalt on loetletud prokuratuuri ülesanded. Kui algselt oli nimetatud kaks põhilist ülesannet - järelevalve eeluurimise üle ja riiklik süüdistus kohtus -, siis nüüd on lisatud muudki seadusest tulenevad ülesanded. Oluline muudatus on tehtud §-s 13. Enne oli prokuröride üldkogu ja esinduskogu. Jõudsime järeldusele, et esinduskogul ei ole mõtet, kuna prokuratuuri juhib siiski peaprokurör ainujuhtimise põhimõttel. Seepärast piisab üldkogust, kes otsustab niisuguseid küsimusi, mis enne olid jagatud üldkogu ja esinduskogu pädevusse. Nüüd on üldkogu pädevust vastavalt esinduskogu ärajäämisele täpsustatud. Parandatud on § 15 "Prokurörile esitatavad nõuded". Enne oli siin mitmele seadusele iseloomulik lause, et prokuröril peab olema Tartu Ülikoolis omandatud või vähemalt selle tasemele vastav õigusalane kõrgharidus. Lähtuda tuleb siiski sellest, et meil on käivitumas akrediteerimissüsteem ja põhimõtteliselt peaks olema aktsepteeritav igasugune õigusalane akadeemiline kõrgharidus, mida on võimalik saada igas akrediteeritud kõrgkoolis. Omaette küsimus on see, kuidas akrediteerimine välja kukub. Oluline on ka §-s 53 tehtud muudatus. Selle kohaselt täidetakse Riigiprokuratuuris riigiprokuröride kohad konkursi korras. Kuna Riigiprokuratuuri funktsioonid muutuvad, siis on niisugune kord prokuratuuri reformimise ja korrastamise seisukohalt küllaltki tähtis. Kui käesolev seadus on vastu võetud, nimetab valitsus ühe kuu jooksul peaprokuröri. Siis kuulutatakse Riigiprokuratuuris välja konkurss riigiprokuröride kohtade täitmiseks. Seejärel nimetatakse ühe aasta jooksul atesteerimiskomisjoni ettepanekul ümber maakondade ja linnade vanemprokurörid. Seni olid nad nimetatud määramatuks ajaks, nüüd aga nimetatakse viieks aastaks. Seepärast on vaja kindlaks määrata ajahetk, millest peale see viis aastat lugema hakkab. Kui peaprokurör on nimetatud, kutsub ta ühe kuu jooksul kokku üldkogu, et formeerida atesteerimiskomisjon ja distsiplinaarkomisjon ning seadust rakendama hakata. 40. muudatusettepanek puudutab ainukesena eelnõu rakendussätteid, täpsemalt öeldes § 60, ja näeb ette lisada täitemenetluse seadustikku § 8¹. Siin on eelnõu algataja ja juhtivkomisjon erineval arvamusel. Meie ettepanek oli, et prokurör kontrolliks kinnipidamiskohtades ainult kinnipidamise seaduslikkust. 40. ettepaneku kohaselt aga võib ta igal ajal tingimusteta kontrollida igasugust seaduste täitmist. Me arvame, et näiteks seda kontrollida, kas vangile antakse nõuetekohaselt süüa ja kas tal on seep ja magamisase, on Justiitsministeeriumi asi. Justiitsministeeriumi juurde tuleks luua inspektsioon, kes sõltumatult kontrollib, kuidas Vanglate Amet seadusi täidab. See ei peaks olema prokuröri asi. Praegu on tema ülesandena sisse hääletatud teatud mõttes üldjärelevalve vanglate üle. Midagi lausa niisugust, mis kogu seaduse toimemudelit peaks rikkuma, see siiski ei ole. Komisjonis oli juttu sellest, et kui valitsus esitab muudatusettepanekud, mis puudutavad inspekteerimise korraldamist, siis võiksime tulla 40. muudatusettepanekuga seotud probleemi juurde tagasi. Igatahes praegu jään ma valitsuse esindajana eriarvamusele ega toeta seda ettepanekut. Muus osas on juhtivkomisjoni ja eelnõu algataja seisukohad ühte langenud. Sellega minu ettekanne piirdukski.

Tänan, härra minister! Lugupeetud kolleegid, kas on küsimusi? Ei ole. Riigikogu-poolseks kaasettekandeks on sõna õiguskomisjoni aseesimehel Tõnis Seesmaal.

Härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Seaduseelnõu 728 on pärast esimest lugemist komisjonis arutatud kolmel korral - 10., 16. ja 17. märtsil. Muudatusettepanekuid tegid Riigikogu liige Priit Aimla ja eelnõu algataja poolt Justiitsministeerium. Priit Aimla võttis küll valdava osa oma ettepanekutest tagasi, sest komisjon valis algataja pakutud prokuratuuri ülesehitamise mudeli, mis välistab enamiku Priit Aimla ettepanekuid. Muudatusettepaneku nr 2 tegi komisjon seepärast, et pidas vajalikuks loetleda prokuratuuri ülesanded. 11.-13. muudatusettepaneku tegemisega loobuti algataja ettepanekul prokuröride esinduskogust. Et mitte rõhutada põhjendamatult Tartu Ülikoolis antavat õigusalast kõrgharidust prokuröriks olemise eeltingimusena, otsustati kasutada mõistet "akadeemiline kõrgharidus õigusteaduses" (14. muudatusettepanek). Järgmiseks lugemiseks lisatakse ka rakendussäte, mis kogemata on välja jäänud. Selle kohaselt võib isiku nimetada prokuröriks, kui tal on akrediteeritud õppekava alusel eraõiguslikus ülikoolis omandatud akadeemiline kõrgharidus õigusteaduses. Sellega välistatakse akrediteerimata eraõiguslike kõrgkoolide vastav kõrgharidus. Komisjon toetas loetelus 16. järjekorranumbrit kandvat Priit Aimla ettepanekut täiendada § 15 lõikes 2 toodud prokuröriks nimetamist välistavate asjaolude loetelu punktiga 5, milles nimetatakse sellel ametikohal töötamiseks sobimatut tervist. Pidasime vajalikuks, et riigiprokuröri ametisse nimetamisel eelnevalt informeeritaks sellest ka Riigikogu õiguskomisjoni ning kuulataks ära tema arvamus (18. muudatusettepanek). Komisjon ei toetanud Priit Aimla ettepanekut lülitada prokuratuuriseadusse prokuratuuri ülesandeid ja prokuröride õigusi lahtiseletav jagu, kuna need ülesanded ja õigused tulenevad teistest seadustest. Kuna seaduse jõustumise ajal ei ole ametis riigi peaprokurör, vaid on tema kohusetäitja, muudeti mitmeid rakendussätteid. 38. muudatusettepanek võimaldab Vabariigi Valitsusel 10 aasta jooksul, arvates prokuratuuriseaduse jõustumisest, suurendada mõnes piirkonnas töötavate prokuröride ametipalka kuni neljandiku võrra. Parandus on tingitud sellest, et kuritegevus on regiooniti erinev ning mõnel pool on raskusi prokuröride ametikohtade täitmisega. 39. muudatusettepanekuga anti prokuröridele õigus osaleda politseiametnike atesteerimisel. Komisjon otsustas toetada Priit Aimla ettepanekut, mille järgi erinevalt autori pakutust säilitatakse seaduslik järelevalve kõikide kinnipidamiskohtade üle. Justiitsministeeriumi pakkumine asendada see hetkel veel olematu teenistusliku järelevalvega ei leidnud komisjonis toetust. Meie arvates pole piisavalt läbi mõeldud küsimus, kes hakkab teostama funktsioone, mis prokuratuurilt ära võetakse. Eesti hetkeolukorrast tingituna tuleb jõustruktuuride üle jätkuvalt teostada tõhusat asutusevälist järelevalvet. Leiti, et niikaua, kuni ei ole pakutud alternatiivi, ei saa prokuröridelt järelevalve õigust ära võtta. Häältega 6 poolt, 0 vastu ja 0 erapooletut otsustas komisjon teha Riigikogule ettepaneku seaduseelnõu 728 teine lugemine katkestada. Uute muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 26. märts kell 12. Tänan!

Suur tänu, Tõnis Seesmaa! Kas kolleegidel on küsimusi? Ei ole. Lugupeetud kolleegid, avan käesolevas päevakorrapunktis läbirääkimised. Ekraan on tühi. Kas võin lugeda läbirääkimised peetuks ja lõpetatuks? Ollakse nõus. Läbirääkimised on lõppenud. Lugupeetud kolleegid, võtame ette muudatusettepanekute loetelu. Palun kolleeg Tõnis Seesmaa tagasi kõnepulti! Kokku on 43 muudatusettepanekut. Vaatame need läbi. Esimene muudatusettepanek, Priit Aimlalt, arvestatud sisuliselt. Teine muudatusettepanek, juhtivkomisjonilt, arvestatud täielikult. Kolmas muudatusettepanek, Priit Aimlalt, jäetud arvestamata. Neljas muudatusettepanek, Priit Aimlalt, jäetud samuti arvestamata. Priit Aimla, palun!

Ma palun neljandat ettepanekut hääletada. Selles on ühtlasi kolmanda ettepaneku sisu. Komisjon jättis selle arvestamata põhjendusega, et kui me oleme teel ametnike arvu vähendamise poole, siis ei ole meil õigust ka prokuröride arvu kasvatada. Praegu on riigieelarves arvestatud 173 prokuröriga. Ettepanekus pakutud skeemi järgi tuleks neid 200-215. Aga siin me peame arvestama asjaolu, et mitmed muudatused, mis meie õigussüsteemis viimasel ajal on tehtud (näiteks 1. maist kehtima hakkav kriminaaljärelevalve süsteem jne), võivad tekitada olukordi, mille kulgu me täpselt ette ei näe. Tähendab, kriminogeenne olukord ei pruugi paraneda. Seepärast ma pean vajalikuks, et prokuröride arv siiski suureneks.

Tänan! Juhtivkomisjon, palun!

Härra Aimla juba ütles, milline oli komisjoni seisukoht. Häältega 1 poolt, 4 vastu ja 1 erapooletu seda ettepanekut ei toetatud.

Lugupeetud kolleegid! Panen hääletusele neljanda muudatusettepaneku! Palun võtta seisukoht ja hääletada! Ettepaneku poolt on 7 Riigikogu liiget, vastu 9 ja erapooletuid 3. Ettepanek ei leidnud toetust. Viies muudatusettepanek, Priit Aimlalt, jäetud arvestamata. Priit Aimla, palun!

Ma palun seda ettepanekut hääletada. Siin on tegemist küsimusega, mis õiguskomisjonis pikaleveninud arutelu ajal on olnud kõige suuremaks vaidlusobjektiks. Nimelt on jutt Justiitsministeeriumi ja peaprokuröri võimuvahekorrast. Kui me prokuratuuri teeme teenistusliku järelevalve kaudu sõltuvaks poliitikust ministrist, siis on süüdistuse ja kaitse tasakaal häiritud. Prokuratuur ei tohiks alluda ministrile ja ministeeriumi aparaadile.

Tänan! Juhtivkomisjon, palun!

Komisjon arvas teistmoodi. Häältega 1 poolt, 4 vastu ja 2 erapooletut lükati Priit Aimla ettepanek tagasi.

Tänan! Lugupeetud kolleegid! Panen hääletusele viienda muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Ettepaneku poolt on 11 Riigikogu liiget, vastu 11 ja erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. Kuues muudatusettepanek, juhtivkomisjonilt, arvestatud täielikult. Samuti seitsmes. Kaheksas muudatusettepanek, Priit Aimlalt, jäetud arvestamata. Priit Aimla, palun!

Ma palun sedagi ettepanekut hääletada. Siin on küsimus selles, mil määral võib sekkuda prokuratuuripoolsete protseduuriliste ülesannete täitmisse.

Tänan! Juhtivkomisjon, palun!

Häältega 1 poolt, 3 vastu ja 1 erapooletu jäeti Priit Aimla parandusettepanek toetuseta.

Tänan! Lugupeetud kolleegid! Panen hääletusele kaheksanda muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Ettepaneku poolt on 11 Riigikogu liiget, vastu 13 ja erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. Üheksas muudatusettepanek, Priit Aimlalt, arvestatud osaliselt. 10. muudatusettepanek, juhtivkomisjonilt, arvestatud täielikult. Sama asi on 11., 12., 13. ja 14. muudatusettepanekuga. 15. muudatusettepanek, Priit Aimlalt, jäetud arvestamata. Probleeme ei ole. 16. muudatusettepanek, Priit Aimlalt, arvestatud täielikult. 17. muudatusettepanek, Priit Aimlalt, jäetud arvestamata. Priit Aimla, palun!

Aitäh! Ma palun 17. ettepanekut hääletada. Loomulikult võib prokurörina tööle asuda inimene, kes enne ametisse nimetamist on töötanud prokurörina, samuti inimene, kes on töötanud kohtunikuna, sest ta on kohtuprotsessidel osalenud neutraalse isikuna. Kuid inimene, kes on töötanud vandeadvokaadina ja kuulub advokatuuri, on seotud selle ühingu mõttelaadiga. Ta võib oma kuuluvuse küll peatada, aga sisuliselt jääb ta ikkagi vandeadvokaadiks. See ei ole loogiline, et eile inimest vandeadvokaadina kaitsnu hakkab teda homme prokurörina süüdistama.

Tänan! Juhtivkomisjon, palun!

Komisjon lähtus pragmaatiliselt sellest, et millegipärast on advokaatide teadmised mingil määral paremad kui prokuröride omad. Miks sulgeda nende ees prokuratuuri uks? Hääled: 1 poolt, 5 vastu, 0 erapooletut.

Tänan! Lugupeetud kolleegid! Panen hääletusele 17. muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Ettepaneku poolt on 2 Riigikogu liiget, vastu 19 ja erapooletuid 2. Ettepanek ei leidnud toetust. 18. muudatusettepanek, õiguskomisjonilt, arvestatud täielikult. 19. muudatusettepanek, Priit Aimlalt, arvestatud sisuliselt. 20. muudatusettepanek, õiguskomisjonilt, arvestatud täielikult, 21. muudatusettepanek, Priit Aimlalt, jäetud arvestamata. 22. muudatusettepanek, autor ja komisjoni otsus samad. 23. muudatusettepanek, autor ja komisjoni otsus samad. Priit Aimla, palun!

Ma palun 23. muudatusettepanekut hääletada. See on üsnagi mahukas ettepanek, mille vastu olijad ütlevad, et ajad, mil prokuratuuril oli piiramatu õiguskorra jälgimise võimalus, on läbi ja nõukogudeaegseid asju ei ole enam vaja tagasi tuua. Selle peale vastan ma niisama nagu komisjonis: ma oleksin õnnelik, kui meil kuritegevus oleks niisugusel tasemel, nagu oli sel vastikul ajal.

Tänan! Juhtivkomisjon, palun!

See ongi koht, kus ilmneb kontseptsioonide erinevus. Kas minna kaasa autorite kontseptsiooniga või piirduda vana prokuratuuriseaduse täiendamisega? Komisjonis jagunesid hääled nii: 3 poolt ja 3 vastu. Seega ettepanek ei leidnud toetust.

Tänan! Lugupeetud kolleegid! Panen hääletusele 23. muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Ettepaneku poolt on 16 Riigikogu liiget, vastu 17 ja erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. 24. muudatusettepanek, Priit Aimlalt, jäetud arvestamata. Priit Aimla, palun!

Pikalt kommenteerimata ma palun ka seda ettepanekut hääletada.

Tänan! Juhtivkomisjon, palun!

Komisjon ei toetanud seda ettepanekut.

Tänan! Lugupeetud kolleegid! Panen hääletusele 24. muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Ettepaneku poolt on 2 Riigikogu liiget, vastu 17 ja erapooletuid 6. Ettepanek ei leidnud toetust. 25. muudatusettepanek, Priit Aimlalt, jäetud arvestamata. 26. muudatusettepanek, Priit Aimlalt, arvestatud täielikult. 27. muudatusettepanek, Priit Aimlalt, jäetud arvestamata. Priit Aimla, palun!

Aitäh! Ma palun 27. ettepanekut hääletada. Ehkki suund on selle poole, et privilegeeritud õigustega inimeste hulk oleks Eesti ühiskonnas väiksem, võin tuua järgmise paralleeli. Advokaatide suhtes on niisugune puutumatus lausa rahvusvaheliselt kooskõlastatud. Ma ei näe põhjust, miks peaks prokurör neis küsimustes olema väiksemas ohus kui advokaat.

Tänan! Juhtivkomisjon, palun!

Ka eelnõu autorite ja komisjoni arvamus on niisugune, et privilegeeritute klassi tuleb vähendada. Häältega 1 poolt, 3 vastu ja 4 erapooletut ei leidnud see ettepanek komisjonis toetust.

Tänan! Lugupeetud kolleegid! Panen hääletusele 27. muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Ettepaneku poolt on 9 Riigikogu liiget, vastu 13 ja erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. 28. muudatusettepanek, juhtivkomisjonilt, arvestatud täielikult. 29. muudatusettepanek, Priit Aimlalt, jäetud arvestamata. 30. muudatusettepanek, juhtivkomisjonilt, arvestatud täielikult. Sama asi on 31., 32., 33. ja 34. muudatusettepanekuga. 35. muudatusettepanek, Priit Aimlalt, arvestatud täielikult. 36. muudatusettepanek, autor ja komisjoni otsus samad. 37. muudatusettepanek, juhtivkomisjonilt, arvestatud täielikult. 38. ja 39. muudatusettepanek, autor ja komisjoni otsus samad. 40. muudatusettepanek, Priit Aimlalt, arvestatud täielikult. Kolleeg Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Ma palun 40. ettepanekut hääletada.

Tänan! Autoril on võimalik kommenteerida. Ta ei soovi seda teha. Juhtivkomisjon?

Komisjonis jagunesid hääled nii: poolt 5, vastu 0, erapooletuid 2.

Tänan! Lugupeetud kolleegid! Panen hääletusele 40. muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Ettepaneku poolt on 30 Riigikogu liiget, vastu 4, erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. 41. muudatusettepanek, Priit Aimlalt, arvestatud täielikult. 42. muudatusettepanek, autor ja komisjoni otsus samad. 43. muudatusettepanek, õiguskomisjonilt, arvestatud täielikult. Sellega on muudatusettepanekute loetelu läbi vaadatud. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku teine lugemine katkestada, mida teemegi. Uute muudatusettepanekute õiguskomisjonile esitamise tähtaeg on 26. märts kell 12.

Lugupeetud kolleegid! Võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud kohtuniku staatuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu. Alustame selle teist lugemist. Ettekandeks on sõna justiitsminister Paul Varulil.

Kuna kohtukaasistujate volituste tähtaeg lõpeb k.a 30. aprillil, siis oleks otstarbekas, et need kaasistujad, keda enam ei valita, saaksid oma kohtuasjad lõpuni istuda, kartmata volituste aluse kadumist. Volituste pikendus neile on vaja saada enne 30. aprilli. Muud mõtet sellel eelnõul ei ole. Seda enam, et varsti valmib uus kohtute seaduse eelnõu niikuinii. Kohtuniku staatuse seaduse teisi osi ei ole mõtet praegu muutma hakata. Käesolev üksikparandus on seotud tähtajaga.

Suur tänu, härra minister! Kas kolleegidel on ettekandjale küsimusi? Ei ole. Riigikogu-poolseks kaasettekandeks on sõna õiguskomisjoni liikmel Mai Treialil.

Lugupeetud härra juhataja ja teised Riigikogu liikmed! Et tulnud ei ole ühtegi muudatusettepanekut, siis on õiguskomisjon teinud ettepaneku eelnõu täna seadusena vastu võtta. Siinjuures juhin tähelepanu asjaolule, et seaduse vastuvõtmiseks on vaja vähemalt 51 häält. Aitäh!

Suur tänu, Mai Treial! Kas kolleegidel on kaasettekandjale küsimusi? Ei ole. Avan käesolevas päevakorrapunktis läbirääkimised. Ekraan on tühi. Kas võin lugeda läbirääkimised peetuks ja lõpetatuks? Ollakse päri. Läbirääkimised on lõppenud. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku panna eelnõu lõpphääletusele. Selle seadusena vastuvõtmiseks on tarvis Riigikogu koosseisu häälteenamust. Elmar Truu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Pensionäride ja Perede Erakonna fraktsioon palub enne hääletamist viis minutit vaheaega.

Palun esitada taotlus ka kirjalikult. Kuulutan vaheaja viieks minutiks. See lõpeb kell 17.19. V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid! Palun teeme kohaloleku kontrolli. Kohal on 56 Riigikogu liiget. Kas juhtivkomisjon on jätkuvalt seda meelt, et asume lõpphääletuse juurde? On. Lugupeetud Riigikogu! Panen lõpphääletusele kohtuniku staatuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Seaduse vastuvõtmise poolt on 53 Riigikogu liiget, vastu ega erapooletu ei ole keegi. Seadus on vastu võetud.

Lugupeetud kolleegid! Võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverentsi põhikirja vastuvõtmise seaduse eelnõu. Alustame selle esimest lugemist. Ettekandeks on sõna justiitsminister Paul Varulil.

Lugupeetud härra esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverentsi näol on tegemist alaliselt töötava organiga, mis on rahvusvaheline ja mille eesmärk on rahvusvahelise eraõiguse unifitseerimine. Rahvusvaheline eraõigus teatavasti on teisisõnu konfliktide õigus. See sätestab, millist seadust tuleb rakendada, kui tegemist on nn rahvusvahelise elemendiga. Kui näiteks tekib küsimus, kas rakendada Eesti seadust või mingit välismaa seadust ühe või teise probleemi lahendamisel seoses kahju tekitamisega (näiteks eestlase poolt välismaal või vastupidi) või lepingute sõlmimise või abiellumise või pärimise puhul. Need kõik on rahvusvahelise eraõiguse küsimused. Kui me praegu räägime Eesti õiguse harmoniseerimisest Euroopa Liidu õigusega ja Euroopa Liidu liikmeks pürgimisest, siis on äärmiselt oluline, et see rahvusvaheline eraõigus ehk konfliktide õigus oleks meil vastaval tasemel. Meil on õigusloome ja õigussüsteemi kujundamise seisukohalt selge huvi osaleda niisuguses rahvusvahelises koostöös. Seetõttu oleks vaja see põhikiri seadusandja poolt kinnitada. Niisugune nõue tuleneb põhiseaduse §-st 121. Nii et valitsus paneb ette Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverentsi põhikirja vastuvõtmine eelnõus pakutud kujul aktsepteerida. Täna loomulikult arutame seda eelnõu esimesel lugemisel.

Tänan! Kas on küsimusi? Kolleeg Jaanus Männik.

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra minister! Eelnõule on lisatud Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverentsi põhikiri, kusjuures sulgudes on märgitud, et see on revideeritud tekst. Kas põhikirja kallal on käinud n-ö revisionistid või milles on küsimus?

Asi on selles, et põhikiri on vastu võetud 1951. aastal ja pärast on teksti parandatud. Tõlgitud on juba revideeritud tekst. Meie ei ole seda revideerinud. Märkus "revideeritud tekst" on originaaltekstis. See tähendab, et põhikirja on pärast 1951. aastat täpsustatud.

Suur tänu, härra minister! Rohkem küsimusi ei ole. Riigikogu-poolseks kaasettekandeks on sõna õiguskomisjoni aseesimehel Tõnis Seesmaal.

Härra esimees, lugupeetud kolleegid! Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverentsi põhikirja vastuvõtmise seaduse eelnõu 805 oli õiguskomisjonis arutusel k.a 17. märtsil. Viimasel komisjoni koosolekul tõstatati tähtsamad põhiküsimused. Koosolekust võttis osa proua Imbi Markus Justiitsministeeriumist. Temalt küsiti, kui palju kõnealune seadus vastuvõtmise korral Eesti riigile maksma läheb. Me saime teada, et aastane liikmemaks on 42 000 ja sisseastumismaks 4480 krooni. Peale selle tuleb asjaosalistele tasuda päevarahad, hotelli- ja muud kulud. Üldjuhul käiakse Haagis erikomiteede istungitel kaks korda aastas. Konverentsi eesmärk on saavutada rahvusvahelise eraõiguse normide ühtlustamine. Eesti liitumine on heaks kiidetud ning nüüd on vaja vastu võtta põhikiri, et saaks hakata töös aktiivselt osalema. Konverents on välja töötanud 34 konventsiooni, millega ühinemine ei muutu seoses konverentsi töös osalemisega kohustuslikuks. Komisjon otsustas saata Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverentsi põhikirja vastuvõtmise seaduse eelnõu täiskogusse esimesele lugemisele ja teha ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Niisuguse otsuse poolt oli 7 komisjoni liiget, vastu 1 ja erapooletuks jäi 1. Kõik kohal viibinud komisjoni liikmed võtsid hääletusest osa. Muudatusettepanekute tähtajaks otsustati määrata 26. märts kell 12.

Suur tänu, Tõnis Seesmaa! Kas kolleegidel on kaasettekandjale küsimusi? Ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Teistsuguseid ettepanekuid laekunud ei ole. Seega on eelnõu 805 suunatud teisele lugemisele. Muudatusettepanekute õiguskomisjonile esitamise tähtaeg on 26. märts kell 12.

Lugupeetud kolleegid! Võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud kodakondsuse seaduse §-de 13, 15, 18, 19 ja 21 muutmise ning §-ga 14¹ täiendamise seaduse eelnõu. Alustame selle esimest lugemist. Ettekande peaks tegema minister Andra Veidemann. Me ootame proua ministrit istungisaali. Proua minister, annan teile sõna ettekandeks.

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Täna on meil oluline päev selles mõttes, et me asume arutama eelnõu, mille eesmärk on muuta kodakondsuse seadust. Ma arvan, et arutelud analoogiliste seadusemuudatuste üle on igas parlamendis põhimõttelise tähtsusega. Siin kõneleja ei alahinda selle sündmuse tähtsust. Eelnõu ja parandusettepanekute sünniloo kohta tahaksin ma öelda niipalju, et need valmistas ette Välisministeerium. Seejärel täiendati neid Kodakondsus- ja Migratsiooniametis. Mitmel korral on neid arutatud Vabariigi Valitsuses. Minu arvates olid need arutelud põhimõttelised ja tõsised. See, et ma täna siin teie ees seisan valitsuse esindajana, tõendab ja kinnitab, et valitsus on pakutavad parandused põhimõtteliselt heaks kiitnud. Mis on siis eelnõu ja selles ettenähtud seadusemuudatuste põhisisu? Eelnõu kohaselt lähevad muutmisele kodakondsuse seaduse §-d 13 ja 15, mis reguleerivad alaealisena kodakondsuse saamist. Sätestatakse võimalus taotleda Eesti kodakondsust alla 15-aastasele lapsele, kes on sündinud Eestis pärast 1992. aasta 26. veebruari - see on kuupäev, millest alates taasrakendus 1938. aasta kodakondsuse seadus -, ning kes ei ole sünnist alates kuulunud ühegi riigi kodakondsusesse. Vastava taotluse esitamise õigus on eelnõu kohaselt lapsevanematel, üksi kasvataval vanemal või lapsendajal, kes on elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat ega kuulu ühegi riigi kodakondsusesse. Alla 15-aastasele alaealisele kodakondsuse taotlusele lisatakse dokumendid, mis tõendavad, et ta on sündinud Eestis pärast 1992. aasta 26. veebruari ega ole sünnist alates kuulunud ühegi riigi kodakondsusesse ning et temale Eesti kodakondsust taotlevad vanemad või vanem on elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat ega kuulu ühegi riigi kodakondsusesse ehk teisisõnu, neil on Eestis väljaantud välismaalase pass. Paragrahvi 14 täiendamise mõte on täpsustada alaealist üksi kasvatava vanema mõistet, kuna kehtiv kodakondsuse seadus ei anna niisuguse vanema definitsiooni. Seda on vaja teha, reguleerimaks reaalelus esinevat probleemi, mis on tekkinud seoses kehtiva seaduse §-de 13 ja 14 rakendamisega. Mõte on selles, et Eesti kodakondsuses oleval vanemal (§ 13 lõike 1 alusel) või Eesti kodakondsust taotleval vanemal (§ 14 alusel) ei ole tihti võimalik täita Eesti kodakondsusesse mittekuuluva teise vanema notariaalselt tõestatud nõusoleku esitamise nõuet, kuna teine vanem on surnud või tunnistatud teovõimetuks või teadmata kadunuks. See on juriidiline keel, kuid samal ajal on selles tekstis sisalduvad sätted seadusandluse seisukohalt üsnagi olulised. Ilmselt on otstarbekas lähtuda ka lapse õiguste konventsioonist, millega ühinemise on Eesti parlament ratifitseerinud. Seejuures tuleb arvestada, et kõik teised last ja teda kasvatavat vanemat puudutavad Eesti kodakondsuse saamise tingimused on täidetud. Võib-olla olulisim on seoses lapse õiguste konventsiooniga rõhutada, et igal lapsel on õigus saada kodakondsus. Tõsi, seal ei ole öeldud, et see peab olema Eesti kodakondsus. Kuid ma rõhutan veel kord: igal lapsel on õigus saada kodakondsus. Eelnõu näeb ette muuta dokumentide menetlemise korda. Kehtiva seaduse § 19 kohaselt peab kodakondsust taotlev isik aasta möödumisel sooviavalduse esitamise päevast kinnitama, et ta jätkuvalt soovib saada Eesti kodakondsust ja on vabastatud senisest kodakondsusest või vabastatakse sellest või on tunnistatud kodakondsuseta isikuks. Täienduse kohaselt peab isik kinnitama ka seda, et ta vastab jätkuvalt kodakondsuse seaduses sätestatud tingimustele. Selline nõue välistaks olukorra, kus kodakondsuse võiks saada taotluse esitaja, kes vastas seaduses sätestatud tingimustele küll sooviavalduse esitamise hetkel, kuid taotluse lõpuni menetlemise ajal enam mitte. Näiteks taotluse esitaja ei viibi pidevalt Eestis või on vahepeal omandanud mõne muu riigi kodakondsuse. Eelnõus väljapakutud § 21 täiendamise mõte on selles, et keelata kodakondsuse andmine alla 15-aastasele lapsele, kelle vanemad esitasid tema kohta kodakondsuse taotlemisel valeandmeid. Kuid samas ei välistata, et pärast 15-aastaseks saamist võib selline isik ise taotluse esitada ja seaduses sätestatud tingimuste täitmisel kodakondsuse saada. See kõik on kõnealuste paranduste kuiv juriidiline selgitamine. Kuid kommentaariks tahaksin lisada niipalju, et kodakondsuse seaduse muutmise suhtes on avaldanud oma arvamusi nii lääne- kui idapoolsed organisatsioonid. Mina, head kolleegid, kutsun teid üles käsitlema seda teemat ennekõike Eesti tuleviku, Eesti kodanikkonna ja Eesti riigi huvidest lähtudes ning samal ajal meie endi püstitatud välispoliitilisi eesmärke, sealhulgas Eesti võimalikku ühinemist Euroopa Liiduga, silmas pidades. Ma arvan, et arutelu, mis siin Riigikogus täna kodakondsuse seaduse muutmise üle algab, on pretsedenti loov. Me võtame jutuks teemad, mida siiamaani käsitletud ei ole, kuid mille käsitlemine nüüd ja tulevikus ilmselt on paratamatu. Samas ei saa ma ette ära öelda, kas arutelu tulemused on nii- või naasugused. Selge on aga see, et 7,5 aastat taasiseseisvununa püsinud riik peab olema piisavalt tugev ja kindel, et vastata väljakutsetele ja leida probleemidele lahendus. Niipalju sissejuhatuseks. Aitäh!

Tänan! Riigikogu liikmetel on küsimusi. Enn Tarto, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Paragrahv on kõver ja seda me teame. Kõike annab seletada nii ja naa. See ei ole mitte mingi saladus. Juba kuid on räägitud, et käesolev eelnõu viib selleni, et muudetakse senist järjepidevust Eesti kodakondsuspoliitikas ja minnakse samm-sammult üle nullvariandile. Seda soovitatakse nii idast kui läänest. Kas teie veendumuse kohaselt, proua minister, on Eesti juba piisavalt tugev, et hakata üle minema kodakondsuse nullvariandile?

Tänan, härra Tarto, küsimuse eest! Kõikidel valitsuse istungitel, mil seda küsimust on arutatud, on kohal olnud ka õiguskantsler. Loomulikult lähtusid paranduste autorid põhimõttest, et põhiseadusega vastuollu ei minda. Arutelude käigus ei ole õiguskantsler kordagi osutanud sellele, et pakutavate paranduste piires võiks tekkida konflikt kehtiva põhiseadusega.

Tänan! Kolleeg Aap Neljas.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud proua minister! Kui vaadata valitsuse ettepanekut täiendada § 13 lõigetega 4 ja 5 ning neid lõikeid koostoimes, siis jääb paratamatult mulje, et valitsuse arvates oli enne 1992. aasta 26. veebruari sündinud lastel sündimise hetkel mingi kodakondsus. Ma küsin: milline? Teatavasti lagunes Nõukogu Liit 25. detsembril 1991. Ja teiseks küsin: kas valitsuse arvates on kodakondsuse seadusel mingi mõju olnud selles suhtes, et enne 1992. aasta 26. veebruari sündinud lastel ei ole kodakondsust sünnihetkest alates?

Tänan küsimuse eest! Oma lühikeses sissejuhatuses kinnitasin ma veel kord, et nendel lastel ei ole sünnihetkest peale olnud mitte mingisugust kodakondsust. Kui eelnõu tekstist võib välja lugeda midagi muud, siis ma olen nõus, et tuleb sisse viia parandused. Sel juhul ei ole muudatuste mõte õigesti edasi antud. Kinnitan veel kord, et me räägime lastest, kellel sünnihetkel ei olnud kodakondsust, st lastest, kes on sündinud vanematest, kellel ei ole mitte mingi riigi kodakondsust ehk teisisõnu, kellel on Eesti Vabariigis väljaantud välismaalase pass. Kui eelnõu teksti on võimalik mõista kaksiti, tuleb seda parandada.

Tänan! Kolleeg Ülo Peets.

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud proua minister! Seletuskirjas on kohe alguses öeldud, et eelnõu eesmärk ei ole muuta kodakondsuspoliitika põhialuseid, vaid lihtsustada alaealistele naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmist. Ajakirjanduse andmetel on nii, et kui see eelnõu saab seaduseks, siis saavad kohe kodakondsuse 5000-6000 last, kellele lisandub iga aasta 1500 last. Iga asja lihtsustamine nõrgendab mingit teist asja, kas või seadust. Millised on need kodakondsuspoliitika põhialused, mida käesolev eelnõu ei nõrgenda?

Tänan! Juba öeldut natuke korrates kinnitan uuesti: paranduste autorid on lähtunud tõsiasjast, et nendega ei lähe nad põhiseaduse sätete ega põhimõtete vastu. Kui te küsite, mida siis tegelikult muuta tahetakse, vastan: teatud suhtumisi. Nagu te ise rõhutasite, me räägime lastest. Me räägime noortest inimestest, kes aastateks 2007-2008 saavad nii vanaks, et võiksid kuuluda kõnealuse kategooria alla. Praegu on nad kuueaastased lapsed, kes on sündinud Eesti Vabariigis. See vabariik on nendele ainus reaalsus, kus nad on kasvanud, ja ainus reaalsus, mis võib neid kujundada sellisteks, teisteks või kolmandateks. Tuletan headele kolleegidele Riigikogust meelde: seesama kogu siin otsustas, et 2007. aastaks peaksid mitte-eesti koolides õppivad lapsed põhikoolis omandama sellisel tasemel eesti keele oskuse, et nad võiksid jätkata gümnaasiumis õpinguid eesti keeles. Ma arvan, et keeleoskus ja soov keelt õppida on üks lojaalsuse tunnus, kui eesti keel on riigikeel. Kui need lapsed, kes eelmainitud ajal peaksid lõpetama põhikooli ja jõudma gümnaasiumi esimestesse klassidesse, on saanud õppida niisuguste õppekavade järgi, mis võimaldavad neil omandada eesti keele oskuse, siis oleme minu arvates astunud väga tõsise sammu selles suunas, et saada täiendust meie kodanikkonnale. Minu meelest ei ole me mitte hetkekski seadnud kahtluse alla põhiseaduslikke seisukohti. Küll aga on eelnõu koostajad lähtunud huvidest, mis peaksid meid kõiki puudutama. See, millise lahenduse leiab asi Riigikogus, on loomulikult teie otsustada.

Tänan! Kolleeg Viktor Andrejev.

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud proua minister! Valitsuse seaduseelnõus on praegu arvestatud vaid ühte OSCE soovitustest, seda, mis puudutab lapsi. Kuidas kavatseb valitsus toimida ülejäänud soovitustega, mis käsitlevad puuetega inimestele ja vanuritele esitatavaid nõudeid kodakondsuse andmisel?

Tänan küsimuse eest! Ma olen olnud pidevas kontaktis OSCE esindajatega. Mitte ükski nendest ei ole esitanud selliseid pretensioone, nagu oleks Eesti Vabariik kuidagi ignoreerinud nende soovitusi. Kuid siinkohal ma tahan rõhutada üht: otsused võetakse Riigikogus vastu meie riigi huvides, meie riigi kodanike ja elanikkonna kui terviku huvides, kuid soovitused, mida meile antakse, on siiski üksnes soovitused. On kena, kui need on seda laadi soovitused, mis langevad kokku meie tulevikuperspektiivide ja huvidega. Siis on võimalik neid ka järgida. Aga neid ei tohi iialgi käsitada mingisuguste ultimaatumite või tagasilükkamisele mittekuuluvate nõudmistena. Ma usun, et kui rakendub poliitiline kava, mille praegune valitsus on välja töötanud mitte-eestlaste integreerimiseks Eesti ühiskonda, siis võib-olla ei ole meil üldse enam vaja seadusi muuta. Mulle tundub, et me ei ole paljusid seadusi täitnud. Kui me asume neid täitma ja näitame, et tegelikult võib nende täitmine anda hoopis teistsuguse tulemuse, kui siiamaani on näha olnud, siis järgmisel korral siin seaduseparanduste arutelul kokku saades oleme hoopis üksmeelsemad.

Tänan! Kolleeg Mart Laar.

Lugupeetud härra spiiker! Lugupeetud proua minister! Te mainisite oma ettekandes, et täna arutatav eelnõu on üks esimesi samme mitmete teiste põhimõtteliste otsuste langetamisel. Mind huvitaks väga, millised need järgmised otsused on, eriti härra Andrejevi küsimuse valguses. Mida on valitsuselt veel oodata kodakondsuse ja keelepoliitika alal? Aitäh!

Tänan, härra Laar, küsimuse eest! Te olete tähelepanelik. Ma arvan, et niisuguse küsimuse tõstatamine on põhimõtteline. See, kas käesolevale seaduseelnõule järgneb veel teisi, sõltub väga paljus - kui mitte öelda täielikult - Riigikogust, meie seadusandlikust kogust. Kui kõike seda, mis tänaseni on kirja pandud ja sätestatud, peetakse piisavaks selleks, et vaadata rahulikult Eesti tulevikku nii Euroopa Liidu liikmena kui rahvusriigina ja lihtsalt Eesti riigina, siis võivad praegu arutatavad parandused jääda viimasteks. Kui aga leitakse, et me oleme viimase seitsme ja poole aasta jooksul piisavalt tugevnenud ning tunneme end iseseisva riigi peremeestena, siis minu arvates võiks tulevikus kaaluda teisigi muudatusi, mis ei lähe vastuollu põhiseadusega. Nagu väidavad eksperdid, on Eestis kehtiv põhiseadus tegelikult palju rohkem lubav, kui sellest seni on aru saadud.

Tänan! Kolleeg Tiit Sinissaar.

Aitäh, härra juhataja! Austatud proua minister! Praegu arutatava seaduseelnõu on Vabariigi Valitsus Riigikogule esitanud eelmise aasta 15. detsembril. Lisatud seletuskiri lõpeb tõdemusega, et eelnõu seaduseks saamine peab kaasa aitama Eesti püsielanikkonna kiiremaks integreerimiseks Eesti ühiskonda. Kolm kuud hiljem, käesoleva aasta 9. märtsil, esitas Vabariigi Valitsus Riigikogule otsuse eelnõu riikliku mitte-eestlaste Eesti ühiskonda integreerimise poliitika lähtekohtade heakskiitmise kohta. Vahe on umbes kolm kuud. Minu küsimus on: miks ajab Vabariigi Valitsus oma asja vales järjekorras, kas vales järjekorras aetavat asja üldse on võimalik õigesti ajada?

Tänan, härra Sinissaar, küsimuse eest! Kui rääkida faktidest, siis võib öelda, et mainitud integratsioonipoliitika lähtekohad olid olemas enne, kui sai valmis käesolev eelnõu. Selle taga, et ta on jõudnud teieni täna, on teatavad bürokraatlikud põhjused. Valitsus püüdis integratsioonipoliitika lähtekohad sõnastada nõndamoodi, et need oleksid tõepoolest aluseks konstruktiivsele mõttevahetusele. Kui sinna sisse oleksid juba algusest peale kodeeritud tõsised vastuolud, siis minu arvates oleksid need olnud suhteliselt halvad lähtekohad. Ma arvan, et võimalik diskussioon siin Riigikogus nende teeside üle, mille autoriteks põhiosas on sotsioloogid ja teised teadlased, on vajalik ja tulevikku vaatav. Kui me oleksime konfliktid sinna juba algselt sisse kirjutanud, siis me oleksime teema veelgi rohkem üle politiseerinud, kui seda seni on tehtud. Nii et siin ei ole mingisugust sisulist probleemi, nagu härra Sinissaar näeb.

Tänan! Kolleeg Jaanus Betlem.

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud proua portfellita minister! Ma jätkaksin härra Sinissaare küsimusest. Meie läänepoolsete nii jutumärkideta kui ka jutumärkides sõprade eesmärk on Eestit toetada muulaste integreerimisel Eesti ühiskonda. See peaks olema ka meie tasakaalustatud riikliku rahvastikupoliitika eesmärk. Riikliku mitte-eestlaste Eesti ühiskonda integreerimise poliitika lähtekohtade heakskiitmise kohta on olemas otsuse eelnõu. Aga palun öelge, miks hiilib istuv valitsus kõrvale tegelike ja ka teostatavate integratsioonimehhanismide väljapakkumisest Riigikogule ning imiteerib seda tegevust sääraste seaduseelnõudega nagu käesolev, mis tegelikke integratsiooniprotsesse pigem saboteerivad?

Ma tänan küsimuse eest! Istuv valitsus ei ole nendest probleemidest üldsegi mitte kõrvale hiilinud. Käesoleva kuu lõpuks esitab portfellita minister valitsusele nende poliitiliste teeside põhjal konkreetse tegevuskava projekti. Seal kirjutatakse need küsimused tunduvalt konkreetsemalt lahti. Ma usun, et kui me siin Riigikogus jõuame avaliku diskussioonini, siis võime olemasolevale dokumendile lisada konkreetseid projekte, mida on esitatud nii vasakult kui paremalt poolt poliitilist maastikku, kõnelemata tsentrist. Ja võib-olla siis läheb meie jutuajamine tunduvalt konkreetsemaks. Mis puudutab käesolevat seaduseelnõu, siis selle on põhimõtteliselt heaks kiitnud ekspertide komisjon, kes on koostanud ka kõnealused teesid ja on praegu ametis konkreetse tegevuskava koostamisega. Ma tuletan veel kord meelde, et me räägime lastest, me räägime noortest inimestest, st vägagi piiratud kontingendist. Jutt on kuuest-seitsmest tuhandest lapsest, kellest meie hea tahte korral võiksid saada Eesti Vabariigi kodanikud.

Tänan! Kolleeg Lauri Vahtre.

Tänan, härra juhataja! Austatud minister! Me räägime küll lastest, aga mina olen tähele pannud, et lastel on omadus suureks kasvada ja ise ka lapsi saada. Aga olgu see öeldud nii muuseas. Minu teada on praegu kord selline, et noortel või lastel, kellest me praegu räägime, seisab takistusena Eesti kodakondsuse saamise teel ees praktiliselt ainult kaks asja - keeleeksam ja põhiseaduse tundmine. Praegu me arutleme selle üle, kuidas neil oleks võimalik minna neist takistustest mööda, saada kodanikuks keeleeksamit tegemata ja põhiseadust tundmata. Laps ei otsusta oma keeleoskuse taseme üle niivõrd ise kui see keskkond, milles ta kasvab, eelkõige perekond. Järelikult on jutt nendest perekondadest, kus põlatakse eesti keelt ja samuti Eesti põhiseadust. Vastasel korral ei oleks nende eksamite tegemine probleemiks. Ma tahaksin teada, milline on see imehoob, mille abil sellistes peredes kasvavad noored saavad kodakondsuse nii väiksena, et nad seda ise tähele ei pane, ja osutuvad suureks sirgudes kodanikeks. Kuidas see muudab neid lojaalseks Eesti riigile ja Eesti riigi kõrgeimale mõttele kaitsta ja hoida eesti rahvast ja eesti kultuuri?

Tänan küsimuse eest! Jumal tänatud, et enamik lapsi kasvab suureks. Küll oleks kole, kui nad seda ei teeks. Kui me räägime sellest, millised on garantiid, siis ma pean veel kord meelde tuletama järgmist tõsiasja. Tegelikult on just Riigikogu kahel korral, nii enne 1995. aasta valimisi kui ka pärast seda, näidanud üles innukust, saavutamaks seda, et need mitte-eestlastest lapsed, kes õpivad praegu paraku küll ainult venekeelsetes koolides, sest muukeelseid koole meil kahjuks veel ei ole - rõhutan sõna "kahjuks" -, omandaksid pärast põhikooli lõpetamist sellise keeleoskuse, mis võimaldaks neil jätkata õpinguid gümnaasiumis eesti keeles. Tuletan meelde, et esimene tähtaeg oli aasta 2000. Selle ebareaalseks osutumine näitab, et seadusi ei ole täidetud. Kui ka aasta 2007 osutub üle jõu käivaks, siis ilmselt tuleb tõsiselt mõtlema hakata, mida ette võtta. Kui aga siiski selgub, et Eestis seadusi täidetakse, siis tähendab see, et lapsed, kellest täna jutt käib, on omandanud niisuguse keeleoskuse, mis täielikult vastab Eesti Vabariigi kodakondsust taotlejatele esitatavatele keelenõuetele. Ma arvan, et nõuded isegi karmistuvad, sest praegune keeleeksam, mille peavad sooritama kodakondsuse taotlejad, on sisuliselt keeletest. Kui me räägime põhikooli keeleeksamist, siis tegelikult on see sootuks tõsisem asi. Niisiis on küsimus selles, kas me eeldame, et Eestis kehtestatud seadusi täidetakse ja hakatakse täitma või seda ei tehta.

Tänan! Kolleeg Toomas Alatalu.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud proua minister! Juba viis aastat on Eesti Vabariik elanud niisuguse nähtuse tähe all nagu maxvanderstoelism. Viis aastat oleme ellu viinud ühe inimese arusaamasid sellest, kuidas teatud probleeme lahendada. Riigikogu volitused kestavad neli aastat. See on aeg, mille jooksul inimene teatud probleemiga tegeldes ammendub. Siit tuleneb ka minu küsimus. Kas me ei ole liiga kauaks jäänud sellesama maxvanderstoelismi külge? Miks lähtume ainult ühest autoriteedist? Käesoleva eelnõuga ühenduses olen ma tõstatanud nii Riigikogus kui ajakirjanduses küsimuse sellest, kas ei oleks vaja kasutusele võtta märksa värskemad meetodid ja tegelda mitte lasteaialastega, vaid lahendada probleem ära n-ö teisest otsast nagu Prantsusmaal, kus 13-aastane kodakondsuseta laps ise võib taotleda kodakondsust ja saada selle 18-aastaselt. Mind huvitab teie arvamus niisuguse lahenduse suhtes, et probleemi hakatakse lahendama mitte alt, vaid ülalt. Kas teil on statistilisi andmeid, kui palju on meil hetkel näiteks 13-aastasi kodakondsuseta lapsi?

Aitäh küsimuse eest! Vastata tahan kõigepealt lendmõttega noblesse oblige. Kui te vaidlustate selle, et eelnõus räägitakse 15-aastastest lastest, kellele taotlevad kodakondsust nende vanemad, siis mingis ulatuses osalenuna vaidlustes ja nõupidamistes, mis on aset leidnud põhiseaduskomisjonis, arvan, et tegemist on küsimusega, mille üle tuleb tõsiselt arutleda. Võib-olla oleks tõepoolest otstarbekam, kui noored inimesed ise avaldavad soovi ja tahet saada Eesti Vabariigi kodanikuks. See on põhimõtteliselt teistsugune asi kui vanemate sellekohane soov. Kui te räägite maxvanderstoelismist, siis mina kuulun küll sellesse sugupõlve, kes on aru saanud, et soovitused on soovitused, seadused on seadused ja ultimaatumid on ultimaatumid. Max van der Stoeli soovitusi tulebki käsitada ennekõike soovitustena. Tänane arutelu näitab, et tegemist on meile tähtsa probleemiga. Küsimus, mismoodi me näeme Eesti kodanikkonna arengut meie praeguste rahvastikuprobleemide, tööjõuprobleemide ja Euroopaga liitumise taustal, on sootuks üldisem. Max van der Stoel oma soovitustega on siin üks institutsioon, üks probleemide tõstataja. Keegi ei ole öelnud, et me peame käsitama tema soovitusi kui ultimaatumeid või käsulaudu.

Tänan! Kolleeg Enn Tarto.

Aitäh, härra istungi juhataja! Austatud proua minister! Ma juhin tähelepanu sellele, et te ei vastanud minu eelmisele küsimusele. Ma ei rääkinud midagi põhiseadusest. Kõik kodakondsuse küsimused seal ei kajastugi. See on kodakondsuse seaduse probleem. Aga ma küsisin teie käest nii: kas Eesti on küps, et hakata samm-sammult üle minema kodakondsuse nullvariandile? Eelnõu kahtlemata selle poole sihib, kodakondsuse taotlejad ei pea oskama eesti keelt ega ütlema, kas nad on lojaalsed Eesti Vabariigile. Vastake, palun, kas Eesti teie arvates on küps, et üle minna kodakondsuse nullvariandile. Põhiseadus seda küsimust ei käsitle.

Tänan küsimuse eest! Eesti ei ole ega saagi kunagi selles mõttes küpseks, et üle minna nullvariandile. Ja käesolev seaduseelnõu seda ei taotlegi. Härra Tarto, midagi ei ole teha, tuleb ikka tunnistada, et kodakondsuse seadus on põhiseaduslik seadus. Need kaks asja on omavahel väga tihedasti seotud. Kui me räägime kuuest kuni kaheksast tuhandest lapsest, kes praegu on kuue-seitsmeaastased, siis oleme kaugel nullvariandi kehtestamisest.

Tänan! Kolleeg Aap Neljas.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud proua minister! Ka mulle tundub, et käesolevas eelnõus on integratsiooniga hakatud peale valest otsast: vanemad otsustavad laste eest, mitte lapsed ise. Kas ei oleks siiski õigem variant see, et kõigepealt me harime neid lapsi, õpetame neile eesti keele selgeks ja alles siis anname kodakondsuse. 1992. aasta paiku sündinud lapsed saavad 15-aastaseks 2007. aasta paiku. See on iga, millest arvates meil saab kodakondsust taotleda. Kui näiteks ühitada põhikooli eksamid nende eksamitega, mida nõuab kodakondsuse seadus, siis võiksid need lapsed olla võimelised andma vähemalt lojaalsusvande eesti keeles. Kas selline skeem ei tundu teile loogilisem kui see, et me hakkame kodakondsust andma kuueaastastele? 15-aastane inimene ilmselt ikka on võimeline otsustama, kas ta tahab olla Eesti või Venemaa kodanik ning kas see maa, kus ta on üles kasvanud ja õppinud, on talle südamelähedane.

Tänan küsimuse eest! Ma kordan, et kui me räägime 15-, 16-, 17- või 18-aastastest, siis on see tõsise arutamise küsimus. Ilmselt ei tohi me olla nii küünilised, et ironiseerida või mõtiskleda selle üle, kas Riigikogus vastuvõetud otsused ja seadused hakkavad kehtima või mitte. Me lihtsalt peame tegema kõik selleks, et venekeelne põhikool muutuks lastele niisugust haridust andvaks, mida seadusandja eeldab ja Eesti rahvas ootab. Mis puutub lojaalsusvandesse, siis ma ütleksin nõnda, et kodanikuks on vaja kasvada nii või teisiti kõigil. See ei puuduta ainuüksi mitte-eestlasi, küllap see puudutab ka oma rahvuskaaslasi. Kodanikuks olemine ei ole privileeg, vaid on ennekõike vastutus. Ja sellega, et kodanikutunnet on vaja kasvatada ja arendada, olen ma sajaprotsendiliselt nõus. Kui mina omalt poolt saan sellele kaasa aidata, et Eesti mitte-eestikeelsetes koolides selle küsimusega hakatakse tõsisemalt tegelema, siis ma olen endale võetud ülesandeid õigesti mõistnud.

Tänan! Kolleeg Ülo Peets.

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud proua minister! Käesoleva eenõu põhjal tuleb välja, et meil on üksjagu vastutustundetuid inimesi, kes siis, kui peresse sünnib laps, jätavad tema tuleviku lahtiseks. Ma saan aru nii, et eelnõu käib nende kohta, kelle sünnitunnistusel puudub kodakondsus. Minu küsimus on järgmine. Kas Eesti Vabariik tõesti annab rahumeeli välja sünnitunnistusi, kus kodakondsus on märkimata? Mul on juhuslikult üks sünnitunnistus praegu käes. Sellel on kodakondsuse lahter olemas. Mida sinna kodakondsuseta lapse sündimisel kirjutatakse?

Tänan! See on küllaltki spetsiifiline küsimus. Siin saalis istub ka Andres Kollist, oodates võimalust vastata teie väga huvitavatele küsimustele. Kuid minu arvates peame kõigepealt tunnistama, et ükski laps ei saa valida perekonda, kuhu sündida. Kui ta sünnib sellisesse perekonda, kus vanemad ei ole suutnud otsustada, kas nad on Eesti, Vene, Hiina või Ameerika Ühendriikide kodakondsed, siis ei ole küll õigusriigile ja tsiviilühiskonnale kohane hakata kohe algusest peale seda last karistama selle eest, et ta on ilmaletulekuks valinud vale perekonna. See, et tema sünnitunnistusel on kodakondsuse lahter vaba, näitab mingisugust võimalust, potentsiaali, mille realiseerimiseks me saame kaasa aidata, kui tahame.

Tänan! Kolleeg Mart Laar.

Austatud härra juhataja! Lugupeetud proua minister! Seletuskirjas on juttu ning teiegi olete siin kogu aeg rääkinud kuuest kuni kaheksast tuhandest lapsest. Ma küsin: millele see prognoos tugineb? Kui lugeda eelnõu ja ette kujutada, mis toimuma hakkab, siis peaks lihtsustatud korras ilma keeleeksamita kodakondsuse saavate laste hulk olema tunduvalt suurem. Me teame väga hästi, et Eesti riigil pole võimalik kontrollida, kas avalduse Eesti kodakondsuse saamiseks esitavad mõne muu riigi kodanikud või kodakondsuseta isikud. Peamine riik, kust siinsed muulased pärinevad, st Venemaa, meile sellekohaseid pabereid lihtsalt ei väljasta. Seetõttu võib eeldada, et ka need, kes on Vene kodanikud, hakkavad kasutama seda seadust, mille eelnõu me praegu arutame. Igatahes peaks teie pakutud arv olema tunduvalt suurem. Kas teie arvamus tugineb sellele, et osa kõnealustest isikutest ei kasuta võimalust, mida Eesti neile pakub? Aga kui äkki kasutavad? Kas see teid mingilgi määral ei kohuta?

Tänan selle hea küsimuse eest! Kui ma ütleksin täna siin teie ees seistes, et kellelgi ei ole üheaegselt kolme, nelja või viit passi, siis oleksin ebaaus. Kuid ma võin kinnitada: me püüame teha kõik, olemaks homme kindlamad kui täna selles, et topelt- või mitmekordset kodakondsust jääb järjest vähemaks. Samal ajal ma usun, härra Laar, teid olevat minuga nõus, et inimesed, kellel on nõndanimetatud hall pass ehk välismaalase pass, ei kuulu nende väga osavate inimeste kategooriatesse, kes oskavad endale hankida mitu kodakondsust. Halli passi säärastele inimestele ju vaja ei oleks. Eelnõu koostajad ei ole olnud sugugi halvad psühholoogid, nad on välja valinud just halli passi omanikud. Kuid sellega, et tuleb tõsiselt tegelda rahvastiku arvestuse probleemidega ja registrite loomisega, olen absoluutselt nõus. Siin on põhimõttelisi küsimusi, mis vajavad väga kiiret lahendamist, et me võiksime olla kindlad mitte ainuüksi selles, kellele me hakkame kodakondsust andma, vaid ka paljudes muudes küsimustes.

Tänan! Kolleeg Lauri Vahtre.

Tänan! Proua minister! Meil on kodakondsusnõuete karmistamise, leevendamise või endiseks jätmisega võimalik teha mitmesugustele Eestis elavatele inimgruppidele rõõmu või tuska. Näiteks, kui me rahuldaksime tingimused, mida meie lugupeetud kolleegid vene saadikud on ette pannud, st lööksime kodakondsuse saamise väravad lahti palju laiemalt, kui käesolev eelnõu ette näeb, siis oleks neil sellest väga palju rõõmu. Ja kindlasti ka näiteks Vladimir Žirinovskil. Kui me jääksime tingimuste juurde, mis praegu on, ja lükkaksime käesoleva eelnõu tagasi, siis oleksid kindlasti kole rõõmsad Isamaaliidu liikmete südamed. Teie tutvustate meile praegu vahepealset varianti, mis teeb tuska nii isamaaliitlastele kui vene saadikutele. Ühtedele on seda liiga palju, teistele liiga vähe. Öelge mulle, palun, kellele peale Max van der Stoeli, kes Eestis mitteelava inimesena ei tule arvesse, käesolev variant peaks rõõmu tegema?

Tänan! See on väga huvitav küsimus, aga ma pean teile, härra Vahtre, meelde tuletama, et rõõmustamine ja kurvastamine ei ole poliitiku põhitegevus. Poliitikas kehtivad ennekõike huvid. Ja väidetavasti on poliitika kompromisside kunst. Nii et kui te küsiksite, kelle huvidele võiksid sellised kompromissid vastata, siis ma ütleksin, et poliitikute huvidele.

Tänan! Kolleeg Raoul Üksvärav.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eestis teatavasti on lasteaiarühmi - ma kahjuks ei tea nende hulka -, mida nimetatakse segarühmadeks. Nendes on nii eesti kui vene rahvusest lapsi. Kas te võiksite öelda, missugune protsent lapsi teie nimetatud kuuest ja poolest tuhandest on nendes rühmades? Missugused on nende rühmade olemasolu sisulised tulemused? Tegutsenud on nad juba mõnda aega.

Tänan, härra Üksvärav, küsimuse eest! Ma võin kohe ilma mõtlemata vastata, et nende muukeelsete vanemate hulk, kes soovivad, et nende lapsed käiksid eesti lasteaedades ja eesti lasteaiarühmades, on tunduvalt suurem kui nende laste arv, kes seal tegelikult käivad. See on väga tõsine - kui soovite, siis isegi psühholoogiline -, probleem, sest mõnikord on tulemused lausa üllatavad. Kui mitte-eestlastest, üldjuhul vene lapsevanemad, kes on oma lapsed eesti keele kiire omandamise eesmärgil toonud eesti lasteaiarühma, kahe nädala pärast küsivad, kuidas keele õppimisega lood on, teatatakse neile rõõmsalt, et asi edeneb, kõik lapsed räägivad juba vene keeles. Teine küsimus on muidugi see, et keeleteadlaste ja psühholoogide kinnituste kohaselt on keele omandamine noorelt tunduvalt lihtsam kui vanemas eas. Eestis on ka selliseid eksperimentaalkoole, kus lapsed lasteaiaeast peale hakkavad eesti keelt õppima. Seal on tulemused üldjuhul tunduvalt paremad kui koolides, kus eesti keelt hakatakse õpetama näiteks teisest, kolmandast või - mis veelgi hullem - neljandast või viiendast klassist alates. Selge on see, et enamasti ei ole eesti keele õpetamise tase mitte-eesti koolides rahuldav. Õpetajate kvalifikatsioon ei vasta sageli nõuetele. Tähendab, täidesaatval võimul on ilma seadusi muutmata ja Riigikogu tülitamata veel väga palju võimalusi olukorda oluliselt parandada, kui mitte öelda muuta. Väljaspool kahtlust tundub olevat see, et nendel, kes omandavad põhiharidust mõnes muus keeles, eriti koolis, kus ei pöörata tähelepanu õppekeele tegelikule mittevaldamisele õpilaste poolt ega rakendata erimetoodikat, jäävad teadmised põhiasjades nõrgemaks kui nendel, kes õpivad oma emakeeles. Näiteks võib tuua kas või matemaatika. Mäletan vene keelest tõlgitud matemaatikaõpikuid, mille järgi mina pidin oma tekstülesandeid lahendama. Teinekord murdis pool perekonda pead, et aru saada, mida tekstülesandes tegelikult küsitakse. Minu arvates oleks üsna hea, kui me suudaksime anda mitte-eestlastest lastele - ma ei räägi ainult venelastest - põhihariduse oma emakeeles, õpetades neile ühtaegu intensiivselt eesti keelt, nagu paljudes eesti koolides õpetatakse mõnda võõrkeelt. Seejärel võivad nad ise vabalt valida, kuidas edasi toimida. Vastavalt Riigikogus vastuvõetud seadusele võiksid nad jätkata oma õpinguid eestikeelses gümnaasiumis, aga võib-olla ka ingliskeelses või prantsuskeelses. Valik on vaba.

Tänan! Kolleeg Nikolai Maspanov.

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud proua minister! On teada, et keeleoskus puudutab teaduslikku ja kodakondsus õiguslikku valdkonda. Kehtivas kodakondsuse seaduses on need valdkonnad omavahel seostatud. Seal on nii mõndagi, mida peaks parandama. Mind aga huvitab, kas te olete nõus sellega, et seaduslikult tuleks lugeda lasteks kõik, kes on nooremad kui 18, mitte 15 aastat, nagu käesolev eelnõu ette näeb. Valitsus võiks seda arvestada.

Tänan! Võib-olla jäi mulle selle küsimuse kvintessents arusaamatuks, kuid ütlen, et lapsed on lapsed. Eesti seadustes on fikseeritud, millal meie lapsed juriidiliselt saavad täiskasvanuks, kuigi aktseleratsioon, tõsi küll, teeb oma töö ja teinekord võib laps saada täiskasvanuks enne, kui me seda ootame. Ma arvan, et kui teil on ettepanekuid, kuidas parandada kodakondsuse seadust, ilma et me läheksime vastuollu põhiseadusega, siis on need alati teretulnud. Kahjuks need ettepanekud, millega te eelmine kord välja tulite, ei vastanud sellele tingimusele.

Tänan! Kolleeg Toomas Alatalu.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud proua minister! Tahaksin teiega natuke polemiseerida. Te ütlesite, et soovitused ei ole ultimaatumid. Siis võiksime öelda ka niimoodi, et meil on olnud üks geniaalne soovitaja, sest viis aastat oleme ellu viinud täpselt seda, mida ta on soovitanud. Sealjuures on tegemist võõramaalasega, kes meie olusid tundmata on nii mõneski asjas mööda pannud. Siit tulenevalt pean jätkama oma eelmist küsimust, millele te ei vastanud. Ma loodan, et nüüd vastate. Mind huvitab, kui palju on meil praegu 13-, 14-, 15- ja 16-aastasi lapsi, et saaks teha mingit järeldust. Nagu ma aru saan, on teil ühe- kuni seitsmeaastaste kohta statistika olemas. Ma arvan, et ka varem sündinute kohta peaksid andmed olema. Minu küsimus on järgmine. Kas Vabariigi Valitsus, kaasa arvatud komisjonid, mida te juhite ja mille töö tulemusena integratsiooniprogramm valmis, on viimase aasta või poole jooksul küsinud ka teistelt arvamusi sellesama probleemi lahendamiseks? Poliitikas ega teaduses ei saa kunagi olla ainult ühte autoriteeti, ainult ühte lahendust. Aitäh!

Tänan! See on hea küsimus. Võin kohe vastata jaatavalt. Jah, me oleme selles küsimuses konsulteerinud väga paljude riikide ekspertidega. Tõsi, mõningane piiratus seisneb selles, et nad kõik on olnud Euroopa Liidu liikmesriikide eksperdid. Nad on toetanud Max van der Stoeli soovitusi. Ma kordan: mina ei ole kuulnud - minu kolleegid võivad seda kinnitada -, et need soovitused on sunduslikud. Meil ei ole sundust astuda Euroopa Liitu ega ühineda rahvusvaheliste konventsioonidega. Ma tahan rõhutada, et kui me täna arutame kodakondsuse seaduse muutmist, siis me ei pea kramplikult kinni hoidma sellest, mida on soovitanud Max van der Stoel või mida on öelnud kõnealuse probleemi kohta Euroopa Komisjon. Ma oleksin väga õnnelik, kui Riigikogu liikmed ennekõike peaksid silmas Eesti riigi kodanikkonna, siinse elanikkonna huvisid ning lähtuksid otsustest, mis siin enamuse soovil ja tahtel on vastu võetud. Ma olen nõus, et tänane jutt on ühe suure ja põhimõttelise arutelu algus. Kuid see arutelu loodetavasti viib mingisuguste otsusteni, mis ütlevad meile selgemini, missugust riiki me oleme üles ehitamas ning missugusena me käsitame Eesti ühiskonda - kas see on monokultuuriline või multikultuuriline. Need on küsimused, mille üle ei ole mõtet arutleda sosinal kusagil kuluaarides. Nendele küsimustele tuleb vastata, sealhulgas seadusandlikult.

Tänan! Kolleeg Jaanus Männik.

Aitäh, härra juhataja! Austatud proua minister! Ma arvan, et küsimusel, mille ma esitan, on seos käesoleva eelnõuga. Millised väljavaated on teada saada, kui palju on Eestis Vene kodanikke? Millal see võiks juhtuda?

Tänan! Olen samuti nende innukate huviliste seas, kes tahaksid teada saada Vene kodanike konkreetset arvu. Tuletan veel kord meelde, et siin saalis on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti peadirektor, kes vastab kindlasti Toomas Alatalu küsimuse esimesele poolele ja loodetavasti oskab täpsustada ka vastust teie küsimusele. Üldine norm on selline, et ükski riik ei ole kohustatud andma teisele riigile aru sellest, kui palju tema kodanikke viimase territooriumil elab. Kui me täna ei oska konkreetset arvu nimetada, siis tunnistagem ausalt, et see on meie enda puudujääk. Meil ei ole põhjust süüdistada siin oma idanaabreid ega teisi või kolmandaid.

Tänan! Kolleeg Toivo Jürgenson.

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma tuletan teile kõigepealt meelde, et Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse valitsus, kuhu te kuulute, on oma programmis selgelt välja öelnud, et kodakondsuspoliitika põhialuseid ei muudeta. Aga see selleks. Te rääkisite väga palju sellest, et täitevvõimul on tegematajätmisi. Täitevvõim võiks paljusid projekte ellu viia ja probleeme lahendada igapäevases tihedas töös, mis on seotud selle salapärase märksõnaga "integratsioon". Minu kontaktid paljude tipp-poliitikutega mujal maailmas ja teiste riikide parlamendisaadikutega osutavad ikkagi sellele, et probleem ei ole vajaduses tingimata muuta kodakondsuse seaduse põhialuseid, vaid selles, et Eesti riik ei ole astunud reaalseid jõulisi samme muukeelse elanikkonna Eesti ühiskonda integreerimise suunas. Arvamus, et kõik probleemid lahenevad sinise passi väljajagamisega, ei ole õige. Sisuliselt see asja ei lahenda, vaid muudab Eesti varem või hiljem kakskeelseks. Proua minister, mul on teile niisugune küsimus. Te rääkisite väga palju kui'dest ja aga'dest. Aastaid on jutuks olnud muulastele eesti õppekeelega õppeasutustes eestikeelse hariduse andmise metoodika väljatöötamine, kuid minu suureks üllatuseks ei ole siiamaani selles suunas isegi esimesi samme astutud. Vähemalt haridustöötajad on minule väitnud, et siiamaani ei ole valitsus suutnud käima panna mainitud metoodika väljatöötamist. Millal siis ikkagi valmib metoodika, mille alusel saaks eestikeelsetes lasteaedades ja koolides professionaalselt õpetada muukeelseid lapsi?

Tänan, härra Jürgenson! See küsimus on eriti hea. Ma arvan, et me peaksime organiseerima niisuguse ümarlaua, kus seda koos arutada. Teie teatavasti olite valitsuse liige kauem, kui mina siiamaani olen olnud. Kui teie tookord ei suutnud seda probleemi ära lahendada, siis ilmselt on tegemist suhteliselt keeruka asjaga. Minu meelest lahendamatuid probleeme ei ole. Iga päev õpime midagi juurde. Praegune haridusminister on valitsusele esitanud mitte-eestikeelsete koolide reformimise programmi, mis on igati tõsiseltvõetav. Nüüd lihtsalt tuleb teha kõik selle nimel, et programm ka realiseeruks. Küsimuse teine pool on see, mida ma nimetaksin loogiliseks vastuoluks. Te väidate, et me läheme pakutavate parandustega kodakondsuse seaduse põhialuste kallale. Eksperdid, kes on need parandusettepanekud välja töötanud, kinnitavad, et me seaduse põhialuste kallale ei lähe. Ma tean, et see on põhivaidlus, ja loodan, et järgnevatel lugemistel me vaidleme need asjad selgeks. Jumal hoidku selle eest, et me tõepoolest nende põhialuste kallale läheme!

Tänan! Kolleeg Jüri Adams.

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud proua minister! Oma põhjalikes vastustes rahvasaadikute küsimustele olete te mitmel korral öelnud, et põhiküsimus on selles, missugust riiki me ehitame. Proua minister, nõukogude ajal ilmus üks niisugune tore raamat, mille nimi oli "Kassilinna saatus". Tõenäoliselt olete te seda lugenud. Seal näiteks on kirjeldatud riigikorraldust, kus haridusküsimus on lahendatud sel teel, et esimesel koolipäeval antakse kohe ka ülikoolidiplom kätte. Kas teile ei tundu, et valitsus, kuhu te kuulute, on vähemalt kodakondsuse valdkonnas sellise sujuva riigikorralduse idee omaks võtnud?

Tänan küsimuse eest! Ehkki ma olen suhteliselt suure lugemusega, pean tunnistama, et seda raamatut ma lugenud ei ole. Teie võrdlus on küll väga vaimukas, aga siiski vist ei pea paika. Ma olen vahetevahel mõelnud, et me ei peaks käsitama Eesti Vabariiki kui tamagotšit, vaid suhtuma sellesse kui elavasse organismi. Tegemist on inimestega ja käesoleval juhul me räägime lastest. Ärgem olgem nii küünilised! Mõelgem sellele, millised on meie võimalused oma kodanikkonda kujundada. Ärgem võtkem a priori, et kõik on kusagil juba sisse kodeeritud mõne osava firma poolt ja mitte midagi ei ole enam võimalik muuta.

Tänan! Kolleeg Igor Sedašev.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud proua minister! Jätkates härra Maspanovi küsimust, mille peale ei tulnud selget vastust, formuleeriksin oma küsimuse veidi teistmoodi. Eesti seaduste kohaselt lõpeb lapse või alaealiste iga 18-aastaseks saamisega. Miks ainult kodakondsuse seaduses räägitakse 15-aastastest?

Tänan! Kuna see küsimus kõlab teist korda, siis ma vastan lühidalt. Põhiseaduskomisjon, kelle nimel võtab varsti sõna härra Mart Nutt, teatab teile parandusettepanekute esitamise tähtaja. Nii et olge kena ja tehke sellekohane ettepanek. Seejärel Riigikogu otsustab, kas see on antud kontekstis õigustatud või mitte.

Suur tänu, proua minister! Rohkem küsimusi ei ole.

Aitäh!

Valitsuspoolseks kaasettekandeks on sõna Kodakondsus- ja Migratsiooniameti peadirektoril Andres Kollistil.

Härra juhataja! Lugupeetud parlamendiliikmed! Mul ei ole peaaegu mitte midagi öelda pärast nii sisukat küsimuste ja vastuste vooru. Täpsustaksin ainult Vene kodanike ja üldse kogu muulaste kontingendi jaotumist, mida oma küsimustes puudutasid härrad Laar ja Männik. Pilt on järgmine. Vene saatkonna andmetel on Vene kodanikke 125 000, elamisloa oleme välja andnud 88 000-le. Nii et vahe on päris suur. Osa Vene saatkonna andmete järgi figureerivaid inimesi on surnud, osa on saanud Eesti kodanikeks ja kõige suurem osa on Eestist ära sõitnud. Hinnanguliselt võiks umbes 15 000 inimest mainitud 125 000-st maha võtta. Peale selle on ligikaudu 30 000 inimest, kellele on otsustatud elamisluba anda, aga kes ei ole seda vormistanud. Nemad võivad seda vormistada kahel viisil: võtta elamisloa Vene passi alusel või avaldades soovi saada välismaalase pass. Ühesõnaga, selles hallis tsoonis, mille pärast mõistetavalt muret tuntakse, on 30 000-40 000 inimest, kes võiksid tahta Vene kodakondsust või seda salaja omades küsida oma lastele Eesti kodakondsust. Siin oli küsimus selle kohta, kui palju võiks olla Eesti kodakondsusesse mittekuuluvatel inimestel 13-aastasi lapsi. 1992. aastal oli neid 1226, 1993. aastal 1220, 1994. aastal 1142, 1995. aastal 901, 1996. aastal 855 ja 1997. aastal 634. See rida on huvitav selles mõttes, et viie aastaga on kõnealuste laste arv vähenenud kaks korda. Lõpetuseks ütleksin, et käesoleval juhul on tegemist eriolukorra lahendamisega. Kontingent, kellest me räägime, ei suurene. Ta on meile Vene ajast päranduseks jäänud. Kui me nende laste kodakondsuse probleemi eelnõus pakutud viisil lahendame, ei tähenda see, et edaspidi toimub mingi süsteemne suurenemine. Aitäh!

Tänan! Riigikogu liikmetel on teile küsimusi. Raoul Üksvärav, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud kaasettekandja! Seletuskirjas on öeldud, et eelnõu objektiks olevate alaealiste arv ei tohiks ületada 6500. Kas teil on juhuslikult andmeid või vähemalt eksperdihinnanguid selle kohta, kui palju nendest on hõivatud eesti keele õppimisega?

Mul ei ole niisuguseid andmeid. Ilmselt tuleks see küsimus esitada haridusministrile. Aga lubatagu mul avaldada oma isiklikku arvamust. Kogu küsimus on loomulikult selles, kas jutuks olevad kuueaastased lapsed, kui nad aastate pärast Eesti riigi kulul lõpetavad gümnaasiumi, ikka räägivad soravalt eesti keelt. Kahjuks ma eeldan, et see tulevikus avanev pilt kõige roosilisem ei ole.

Tänan! Kolleeg Viktor Andrejev.

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud härra Kollist! Eelnõu näeb ette, et lapsevanemad peavad tõendama laste mittekuuluvust teiste riikide kodakondsusesse. Milline asutus Eesti Vabariigis hakkab selliseid tõendeid välja andma?

Kui mõlemad lapsevanemad on määratlemata kodakondsusega isikud ja elavad Eestis välismaalase passiga, siis see ongi tõendus.

Tänan! Kolleeg Mart Nutt.

Aitäh, lugupeetud härra esimees! Lugupeetud härra Kollist! Eelnõus ei ole kasutatud mõistet "kodakondsuseta isik", mis on väga selgepiiriline ja tähendab tänapäevases arusaamises isikut, kellel ei ole ühegi riigi kodakondsust ega mingisuguseid eeliseid mõne teise riigi kodakondsust saada. Selle asemel kasutatakse eelnõus mõistet "isik, kes ei kuulu ühegi riigi kodakondsusesse". Teatavasti on Eestis arvukas endise NSV Liidu kodanike kategooria, kelle kohta ühtepidi võib väita, et hetkel ei ole neil ühegi teise riigi kodakondsust. Samas aga on kaks asjaolu, mis teevad nende staatuse ebamääraseks. Üks on see, et neil on võimalus omandada ilma igasuguste tingimusteta teise riigi kodakondsus. Teiseks on Vene Föderatsiooni konstitutsioonikohtu otsuse järgi iga endise NSV Liidu kodanik Venemaa territooriumile asudes automaatselt Vene Föderatsiooni kodanik. Kuidas teie seda tõlgendate? Kas ikka on võimalik vaadelda endise NSV Liidu kodanikku kui isikut, kes ei kuulu ühegi riigi kodakondsusesse?

Minu meelest on võimalik vaadelda neid kui isikuid, kes ei kuulu ühegi riigi kodakondsusesse. Aga samal ajal on kõik tõsi, mida lugupeetud Mart Nutt räägib. Tinglikult võiks endise NSV Liidu kodanikke nimetada isegi eelkodanikeks, sest Vene kodakondsuse saamine on neil äärmiselt lihtne. Tarvitseb vaid kodakondsust küsida ja see vormistatakse. Aga nagu elu näitab, ei ole suur hulk Eestis reaalselt elavaid inimesi seda võimalust kasutanud. Nad on valinud välismaalase passi ja seavad oma elu seda rada mööda.

Tänan! Kolleeg Nikolai Maspanov.

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud kaasettekandja! Peale nende, keda eelnõu puudutab, on alla 18- ja 15-aastasi lapsi, kes on sündinud enne 1992. aastat. Nemad ja nende vanemad on samuti ilma kodakondsuseta. Kuidas valitsus kavatseb lahendada nende probleeme?

Valitsus on esitanud käesoleva konkreetse eelnõu. Mõned Riigikogu liikmed, nagu ma kuulen, tulevad välja ideedega lahendada asi teisiti ja tõmmata piir kuhugi mujale. Milline tuleb lahendus, on Riigikogu otsustada. Aga valitsus on esitanud eelnõu sellisel kujul.

Tänan! Kolleeg Aleksander Stern.

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui perekonnas laps on saanud kodakondsuse ja vanematel seda ikkagi ei ole, siis milline on järgmine samm? Kas peame igalt poolt tulevate soovituste survel hakkama niisuguste laste vanematele andma kodakondsust lihtsustatud korras?

Nagu ma olen kuulnud, on seda laadi ideedega välja tuldud, aga soovitusi, nagu tänane arutelugi on näidanud, võib olla mitmesuguseid. Pole mingit vajadust neid täpselt järgida. Igal juhul on selge, et need pereliikmed, kes ei ole kodanikud, võivad kodanikuks saada, kui nad sooritavad eesti keele eksami ja täidavad kõik muud tingimused.

Tänan! Kolleeg Mart Nutt.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra Kollist! Üks täpsustav küsimus veel. Minu andmetel ei kaota need isikud, kes on saanud halli passi, või isegi need, kes on naturaliseeritud Eesti kodakondsusesse, õigust ilma mingite tingimusteta registreerida ennast Vene Föderatsiooni kodakondsusesse. Kui niisugune kord on muutunud, siis palun kinnitage seda. Millel põhineb teie väide, et suur osa inimestest on eelistanud võtta halli passi ja mitte registreerida ennast Venemaa kodakondsusesse? Kust pärinevad säärased andmed? Kas teile on teada konkreetsed faktid ja dokumendid, mis tõendaksid, et need inimesed ei ole samaaegselt Vene Föderatsiooni kodakondsusesse registreerunud? Või on tegemist lihtsalt teie oletusega?

Ma alustasin oma juttu arvudest. Nende ja andmebaaside võrdlemise alusel võib öelda, et massiliselt ei ole halli passi võetud. Hall tsoon, mida me ei suuda kontrollida ja kus topeltkodakondsuse võtmist võib tõesti esineda, on kogu kõnealusest inimhulgast kuskil 10% või isegi vähem. Loomulikult ei saa ma siin midagi kinnitada. Aga kui me räägime sadadest tuhandetest, siis ei saa öelda, et need sajad tuhanded elavad topeltpassidega. See ilmselt on ekslik oletus.

Tänan! Kolleeg Olav Anton.

Aitäh, härra juhataja! Austatud kaasettekandja! Keerulisi probleeme on võimalik lahendada või nende lahendamisest kõrvalehoidumisega teenida poliitilisi punkte. Üks seltskond on lahendanud kodakondsuse probleeme sellega, et on purki kogunud punaseid passe. Olnuksid nad kauem võimul, võib-olla oleksid suurema purgi võtnud. Mina igatahes ei ole suutnud näha nende aetavas poliitikas muutust. Teie kui erialainimene puutute nende asjadega rohkem kokku. Kas on näha mingisugust muutust nende jõudude poliitikas, kes kunagi lahendasid kodakondsuse probleemi punaste passide purki kogumisega?

See ei ole küll küsimus minule. Ma ei tahaks sukelduda poliitilistesse vaidlustesse. Nagu mina aru saan, ei ole need poliitilised jõud, kes kunagi passe purki korjasid, praegu valitsuses. Nii et ilmselt ei saa nende käest küsida, kas midagi muudetakse või mitte. Ma ei oska sellele küsimusele vastata.

Tänan! Kolleeg Tiit Käbin.

Tänan, lugupeetud juhataja! Lugupeetud härra Andres Kollist! Arvestades, et mõnekümnel tuhandel inimesel on kaks passi, Vene Föderatsiooni ja välismaalase pass, ja eeldades, et käesolev eelnõu võetakse seadusena vastu, siis kas sa nõustud minuga, kui ma ütlen, et seaduse täpseks täitmiseks oleks meil vaja Vene Föderatsiooni saatkonnalt saada Vene Föderatsiooni kodanike nimekiri. Kui me seda ei saa, ei ole võimalik seadust korrektselt ellu viia.

Igal juhul oleks väga hea, kui meil Vene saatkonnaga oleks kena koostöö ja me need nimekirjad saaksime. Mina ise olen eelmise Vene suursaadikuga rääkinud sellest asjast kolmel-neljal korral. Alati on vastatud, et nimekirjad meile antakse, kuid vastus on olnud kuidagi ebalev. Nii on see jäänudki, mistõttu ma arvan, et me neid nimekirju tegelikult ei saa. Tugineda saame ainult sellele, mis meil käes on: 88 000-sse Vene passi on elamisload sisse kantud.

Tänan! Kolleeg Jaanus Männik.

Aitäh! Kas Eesti Vabariigile ja teie ametkonnale on teada, kui palju meie naaberriikides on Eesti kodanikke, ning kas need riigid on meie käest selle kohta andmeid küsinud?

Ma ei tea, et need riigid oleksid andmeid küsinud. Meil ei ole ka sellist seadusega kehtestatud reeglistikku, et Eestist mujale elama minevad inimesed peaksid ennast registreerima. Kui nii oleks, siis oleksid meil Eestist mujale elama asunute kohta selged andmebaasid. Praegu neid ei ole. Me võime anda ainult teatud hinnanguid. Teatavasti elab väljaspool Eestit väga suur hulk õigusjärgseid Eesti kodanikke, kes on siit lahkunud Teise maailmasõja lõpul. Nende täpne arv on tegelikult üks suur küsimärk. Ühesõnaga, meil ei ole selgeid andmeid välismaal elavate Eesti kodanike kohta.

Tänan! Hetkel suulisi küsimusi ei ole. Kas teile on laekunud kirjalikke?

Jah, üks on ja see kõlab nii: "Vastates minu küsimusele, ütles proua minister, et käesoleva eelnõu seadusena vastuvõtmine on poliitikute huvides. Kas teil on andmeid, millistest poliitikutest on jutt ja milles need huvid seisnevad? Lauri Vahtre." Jälle ei ole see küsimus mulle, aga ma eeldan, et kui räägitakse mingite poliitikute huvidest, siis küllap need on poliitikud, kes moodustavad praeguse valitsuse ja kes on valitsuse nimel selle eelnõu parlamenti toonud.

Kas on veel küsimusi? Ei ole. Suur tänu, härra Kollist!

Aitäh!

Riigikogu-poolseks kaasettekandeks on sõna põhiseaduskomisjoni liikmel Mart Nutil.

Lugupeetud härra esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Käesolevat seaduseelnõu on parlamendi komisjonides arutatud kolmel korral. Esimest korda oli see 27. jaanuaril, mil toimus põhiseaduskomisjoni ja väliskomisjoni ühiskoosolek. Kohal olid ka välisminister, tolleaegne siseminister ja päris mitmed Välisministeeriumi ja Siseministeeriumi ametnikud. See oli mõttevahetus teemal, kas niisuguseid muudatusi on vaja või mitte. Poliitilisi otsuseid ei langetatud. Järgmine arutelu toimus põhiseaduskomisjoni koosolekul 17. veebruaril. Ma ei keskenduks täpsemalt selle arutelu üksikküsimustele, vaid rõhutaksin, et tõstatus eelnõu esimesele lugemisele saatmise suhtes otsuse langetamiseks vajalike statistiliste andmete vähesuse probleem. Seepärast otsustati Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt paluda täiendavaid andmeid ning avaldati soovi kohtuda siseministriga, et ta ütleks ühemõtteliselt välja valitsuse seisukoha. Kolmas arutelu oli komisjonis 10. märtsil. Osalesid ka siseminister härra Taal ja minister proua Veidemann. Ma ei hakka otseselt tsiteerima ühe või teise komisjoni liikme arvamusi. Võin ainult öelda, et diskussioon oli väga elav. Toon välja mõned probleemid, mis sellest diskussioonist kõlama jäid. Esiteks. Eelnõu puudutab eeskätt eristaatuses olevaid inimesi, kelle kohta ei ole analoogiat Euroopas ega rahvusvahelises õiguses. Sellest tulenevalt on seaduse objekt ebamäärane. Teiseks. Komisjon ei jõudnud üksmeelele ega kindlatele seisukohtadele, millisel teel vältida käesoleva eelnõu seaduseks saamisel mitmekordse kodakondsuse laia levikut. Kolmandaks. Avaldati kartust, et eelnõu saamisel seaduseks võib motivatsioon integreeruda tegelikult väheneda. Neljandaks kerkis küsimus tulenevalt Venemaa soovimatusest teha Eestiga koostööd nende inimeste probleemide lahendamisel, kes küll elavad Eestis, kuid keda Vene Föderatsioon, nagu ta deklareerinud on, omalt poolt kaitseb. See puudutab eeskätt isikuid, kellel ei ole Vene passi või kelle kohta Eesti võimudel ei ole teavet, kas neil on Vene pass või ei ole. Nad kuuluvad nn kaasmaalaskonda, keda Vene Föderatsioon, nagu ta rahvusvahelisel areenil, sealhulgas Eesti võimudele, on kinnitanud, esindab ja kaitseb. Sellega haakub põhiseaduskomisjonis tehtud ettepanek esitada Vene Föderatsiooni suursaatkonnale veel kord taotlus saada täpne ülevaade Eestis viibivatest Vene Föderatsiooni kodanikest. Viiendaks. Eelnõus prevaleerivad poliitilised probleemid õiguslike ja inimõigustega seotud probleemide ees. Ei ole suudetud välja tuua küllalt kaalukaid asjaolusid, mis teeksid kodakondsuse seaduse muutmise tingimata vajalikuks. Muu hulgas oli arutuse all välispoliitiline ja Vene-Eesti suhete aspekt. Räägiti sellestki, et eelnõu seaduseks hääletamise korral tekib olukord, kus päris palju lapsi ja vanemaid jäävad eri kodakondsustesse. See toob kaasa probleeme reisimisel, samuti surve lihtsustatud korras kodakondsuse andmiseks praktiliselt ilma tingimusteta kodakondsuse saanud laste vanematele. Nenditi, et usaldusväärset statistikat selle kohta, kui paljusid inimesi käesolev seadus puudutab, ei ole. Esitatud arvud on võrdlemisi ebamäärased. Komisjoni liige Jüri Adams tõdes, et tegelikult on eelnõu arutamisel tulnud esile lüngad perekonnaseaduses, mida nüüd ebaõnnestunult püütakse lappida kodakondsuse seaduse muutmise teel. Kui ma Jüri Adamsi mõtte ebatäpselt edasi andsin, ootan temalt õiendust. Niisugused küsimused on hetkel õhus. See, kas nendele suudetakse leida vastused, samuti Riigikogule vastuvõetavad lahendused, sõltub eelnõu edasisest menetlemisest. Põhiseaduskomisjon otsustas teha täiskogule ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 26. märts kell 13. Aitäh!

Tänan! Kolleegidel on küsimusi. Jaanus Betlem, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Austatud kaasettekandja! Käesoleva eelnõu puhul on väidetud, et see aitab kaasa Eesti ja Venemaa suhete paranemisele. See oleks nagu poliitiline aspekt, mis väidetavalt kõneleb seaduse vastuvõtmise kasuks. Milline on teie suhtumine sellistesse väidetesse? Kas need on põhjendatud?

Kindlasti ei paranda selle eelnõu seaduseks saamine Eesti-Vene suhteid. Olgem ikkagi ausad: ega Venemaa ole huvitatud Eestis elavate vene keelt kõnelevate inimeste saatusest. Minu arvates võivad suhted paraneda ainult juhul, kui Eesti asub täitma Venemaa ettekirjutusi. Põhiküsimus on selles. Aitäh!

Tänan! Kolleeg Krista Kilvet.

Tänan, härra juhataja! Härra Mart Nutt! Ühe komisjonis tõstatunud probleemina nimetasid sa seda, et eelnõus prevaleerib poliitiline aspekt kodaniku- ja inimõiguste küsimuse ees. Kui sellest lähtuda, millisena siis komisjon eelnõu näeb, kas sammuna edasi või tagasi või üldse mitte mingi sammuna?

Aitäh! Põhiseaduskomisjon selles suhtes mingisugust otsust ei langetanud. Otsustati teha ainult ettepanek esimene lugemine lõpetada. Menetluse praeguses faasis on ilmselt liiga vara küsida, milline on komisjoni seisukoht, kas ta toetab eelnõu vastuvõtmist esitatud kujul või muudetud kujul või ei toeta seda üldse. Sellele ma hetkel vastata ei oska. Aga tuues välja need asjaolud, mis komisjonis toimunud arutelul osutasid poliitilisele probleemile, siis need olid paljuski seotud Max van der Stoeli, mõnede rahvusvaheliste organisatsioonide ja Venemaa seisukohtadega. Üldiselt tõdeti, nagu ma juba ütlesin, et Eestis ei ole niisuguseid tõsiseid probleeme, mis annaksid märku pakutavate seadusemuudatuste tingimatust vajalikkusest. See aga ei tähenda, nagu oleks komisjon kinnitanud, et need muudatused ei võiks nii- või teistsugusel kujul üldse arutelu all olla.

Tänan! Kolleeg Olav Anton.

Aitäh, härra juhataja! Austatud kaasettekandja! Komisjonis Eesti ja Venemaa suhteid väga palju ei arutatud. Kuid see lahendus, mida te pakkusite, tuleneb rohkem Žirinovski arvamusest. Venemaal on teisigi poliitilisi jõude. Tõsi küll, Lauri Vahtre on öelnud, et Žirinovski ja Isamaaliidu eesmärgid paljuski kattuvad. Minu küsimus puudutab veel ühte kategooriat, millest te üldse ei rääkinud, nimelt Vene erusõjaväelasi, kes lepingu alusel pidid lahkuma. Kui omaaegne peaminister härra Laar arupärimistele vastas, küsisin ma, kas ta on teadlik, et paarkümmend tuhat Vene sõjaväelast pärast 1994. aasta augustit siin ringi jalutavad. Ta ütles, et ei ole võimalik. Nagu mulle nüüd näib, on ta ise samuti veendunud, et leping oli suur möödalaskmine. Ka topeltkodakondsuse probleemid on oma olemuselt puhtalt Välisministeeriumi rida. Siseministeeriumi süüdistada Välisministeeriumi poolt tegemata jäetud töö eest on minu meelest ülekohtune. Minu arvates on Välisministeerium nende probleemide lahendamisel täpselt sama vähe koostööaldis kui Venemaa. Kas te jagate seda seisukohta? Kui te selle ümber lükkate, siis palun konkreetseid näiteid selle kohta, kuidas Välisministeerium on aidanud kõnealuseid probleeme lahendada.

Aitäh! Minu arvates, esiteks, ei ole see küsimus esitatud päris õigel aadressil. Teiseks, Välisministeeriumi suhtes ei oska ma mingit seisukohta võtta sel lihtsal põhjusel, et tegemist on küsimusteringiga, mis käesolevat eelnõu otseselt ei puuduta ja mida komisjonis ei arutatud. Ma ei tea, kui sobiv on mul siin välja tulla isikliku seisukohaga, aga siiski riskin. Ma leian, et Välisministeeriumi-poolne aktiivsus leida ühishuve Venemaaga on olnud siiamaani siiski märgatavalt suurem kui Venemaa-poolne.

Tänan! Kolleeg Jüri Adams.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud ettekandja! Kas te oskaksite meile selgitada, millised mudelid kodakondsuse asjus on levinud meile kultuuriliselt lähedastes riikides? Kuidas nendes tehakse usutavalt kindlaks, et see või teine isik ei kuulu ühegi riigi kodakondsusesse?

Aitäh! Eri riikides on erinevad teed. Ma tooksin näite Euroopa Liidust, kus kasutatakse kolme praktikat. Üks on niisugune, et tõendatult kodakondsuseta isikud saavad sünnijärgselt selle riigi kodakondsuse. Teisel juhul saadakse kodakondsus n-ö eriprotseduuri kaudu ehk läbi soodustingimuste, mis võivad olla väga erinevad. Tavaliselt arvestatakse nende puhul nii vanemate kui laste tahet. Kolmas tee seisneb selles, et enne, kui laps täiskasvanuks ei ole saanud, ei juhtu midagi. Aga tulenevalt faktist, et ta on selle riigi territooriumil sündinud kodakondsuseta isikuna, saab ta õiguse omandada selle riigi kodakondsus oma vabal tahtel ilma täiendavate tingimusteta. Mis puudutab aga küsimuse teist poolt, siis selle kindlakstegemine, kas isik on kodakondsusetu või kuulub mõne riigi kodakondsusesse ja varjab seda, on igas riigis suhteliselt komplitseeritud. Üldjuhul on nii, et kui isik oma kodakondsusetust ei suuda tõestada, siis ta soodustusi nautida ei saa. On olemas kohtupretsedente, kus kohus näiteks tühistab täidesaatva võimu otsuse, kui viimane ei suuda tõestada, et soodustustest ilmajäetud isik on mõne teise riigi kodanik. Kodakondsuseta isikuks tunnistatuna hakkab ta saama soodustusi. Enamikus riikides kontrollib täidesaatev võim kaua ja põhjalikult, kas end kodakondsusetuks nimetav isik tõepoolest seda on või ei ole. Muide, üldjuhul ei loeta Euroopa praktika kohaselt kodakondsuseta isikuks endise NSV Liidu kodanikku, kes mingil põhjusel ei ole omandanud mõne SRÜ-sse kuuluva või kolmanda riigi kodakondsust.

Kolleeg Sergei Issakov.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud härra Nutt! Te ütlesite, et käesoleva eelnõu seadusena vastuvõtmise korral tekib selline probleem, et ühed perekonnaliikmed on Eesti kodanikud ja teised Vene Föderatsiooni kodanikud. Kas siis praegu niisugust probleemi ei ole? Juba praegu on tihtipeale nii, et ühes ja samas perekonnas on mees Eesti kodanik ja tema abikaasa Vene kodanik või vastupidi. Öelge, mis vahet te siin näete. Probleem on ju olemas, mingit uut probleemi ei teki.

Aitäh, härra Issakov! Tõepoolest on niisugune probleem olemas. Ja tekkinud on see suuresti põhjusel, et 1938. aasta kodakondsuse seadus käsitles vanemate ja laste naturalisatsiooni lahus. 1995. aasta seadus käsitleb neid koos. Kahtlemata võivad vanemad soovi korral jätta oma lapsele kodakondsuse taotlemata, kui nad seda endale taotlevad. Näiteks tuleb see kõne alla siis, kui vanemad on eri kodakondsusest. Nii et niisuguse probleemi tekkimine, julgeksin öelda, on kahetsusväärne, aga paljuski on sellel ajaloolised põhjused. Nüüd asja teisest poolest: mis vahe on praeguse ja muudatuste võimalikule heakskiitmisele järgneva olukorra vahel? On küll vahe. Ühel juhul on tegemist ajaloost kaasatulnud probleemiga, mis puudutab mõndasada või mõnda tuhandet inimest. Teisel juhul aga tekib probleem, mis puudutab kümneid või sadu tuhandeid inimesi. Vahe on suurusjärkudes. Ma ei usu, et riigi seisukohalt oleks täiesti muretu olukord, kus kümnetes tuhandetes perekondades on lapsed ja vanemad eri kodakondsuses. Mul ei ole alust väita, et see probleem oleks lahendamatu. Ma lihtsalt tahan rõhutada, et on olukorra teravnemise oht.

Tänan! Kolleeg Igor Sedašev.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud kaasettekandja! Me räägime kogu aeg sellest, et muulastele ei tohi mingil juhul anda kodakondsust mitte millegi eest, vaid nad peavad selle ära teenima. Mind paneb imestama selline suhtumine, et ühe osa Eesti elanikkonna käest nõutakse kodakondsuse saamiseks üht või teist, aga teisele osale antakse seesama kodakondsus lihtsalt kätte, võib-olla isegi vastu inimeste tahtmist. Kui arvestada, et paljud elanikkonna mõlemast osast on elanud mitmendat põlve Eesti Vabariigis, siis millega niisuguse soodustuse tegemine ühele poolele on õigustatud?

Aitäh! Küsimus jäi mulle suuresti arusaamatuks. Missuguste inimeste rühma, kes ei ole Eesti kodanikud ja kellel on võimalik saada Eesti kodakondsus hõlpsamalt kui näiteks muulastel, te silmas peate? Kelle kohta teie küsimus käib?

Aitäh! Ma mõtlesin Eesti põlistest elanikest muulasi.

Aitäh! Ilmselt on ajaloos juhtunud selline väike vahejuhtum, et need inimesed on sündinud Eesti kodanikena.

Tänan! Lauri Vahtre, palun!

Tänan! Mul ilmselt on õigus kasutada mikrofoni faktiliseks õienduseks, kuna nimetati minu nime. On see nii?

Päris nii ei ole. Kodukorraseaduse järgi on see võimalus siis, kui nime nimetatakse ettekandes või kaasettekandes.

Kas faktilist õiendust esitada ei tohi?

Ei. Tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Mart Nutt!

Aitäh!

Lugupeetud kolleegid! Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Samal ajal on Isamaaliidu fraktsioonilt tulnud ettepanek mitte lõpetada Vabariigi Valitsuse algatatud seaduseelnõu 747 esimest lugemist. Isamaaliidu fraktsiooni ettepanek kuulub hääletamisele, mille juurde kohe asume. Lugupeetud kolleegid! Panen hääletusele Isamaaliidu fraktsiooni ettepaneku mitte lõpetada Vabariigi Valitsuse algatatud seaduseelnõu 747 esimest lugemist. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Ettepaneku poolt on 12 Riigikogu liiget, vastu 24 ja erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. Lugupeetud kolleegid! Jõusse jääb juhtivkomisjoni otsus esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute põhiseaduskomisjonile esitamise tähtaeg on 26. märts kell 13.

Lugupeetud kolleegid! Võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud toote üldohutusseaduse eelnõu. Siin on valitsus palunud kaasettekandeks sõna anda ka Majandusministeeriumi tehnoarenduse talituse juhatajale Heti Elbingule. Ettekandeks on sõna majandusminister Jaak Leimannil.

Austatud juhataja, lugupeetud Riigikogu liikmed! Käesoleva eelnõuga sätestatakse turustatavatele toodetele ja nendega seoses olevatele teenustele esitatavad üldised nõuded tarbija ohutuse tagamiseks ning turujärelevalve korraldamise alused. Eelnõu 1. peatükk piiritleb seaduse kohaldamise tingimused. Siit lähtub ka asjaolu, et tarbija ohutuse tagamiseks kehtib seadus toodete puhul (näiteks uued tooted), mille kohta puuduvad veel õigusaktid. Eelnõu 2. peatükis sätestatakse toote ja sellega seotud teenuse ohutuse määratlemise alused. Samas sätestatakse, millist toodet ei loeta ohutuks, ning antakse juhised, kuidas hinnata ohutust, kui seadusega ei ole kehtestatud tootele ohutusnõudeid. 3. peatükis kehtestatakse tootja ja teiste tarneahelas osalejate kohta üldine nõue, mis lubab turustada ainult ohutut toodet ja pakkuda ohutut teenust. Selle üldnõude täitmise kontroll on sätestatud 4. peatükis "Turujärelevalve", mille kohaselt seatakse sisse turul olevate toodete ja nendega seotud teenuste ohutuse riiklik kontroll. Samuti on siin määratletud turujärelevalvet korraldavad asutused ja nende õigused. Et turul võidakse avastada ka ohtlikke tooteid, siis on turujärelevalveasutustele antud kindlapiirilised õigused, kaasa arvatud õigus nõuda toote turult kõrvaldamist ning kohustus teavitada ohtudest avalikkust. On sätestatud, et kui ohtlikuks osutunud toode on saadetud välisriigi turule, teavitab seda riiki ohtudest Tarbijakaitseamet Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. 5. peatükk käsitleb vastutust. Seaduse vastuvõtmine võimaldab tarbijat, nii füüsilist kui juriidilist isikut, paremini kaitsta. Seni on toodete turustamisel füüsilist isikut kaitsnud tarbijakaitseseadus, juriidilised isikud on olnud kaitseta. Käesolev eelnõu täidab selle lünga. Eelnõu väljatöötamisel on lähtutud Euroopa Nõukogu 1992. aasta 29. juuni direktiivist 92/59 EEC, mis käsitleb toote üldohutust. Direktiivi mõju ulatus piirdub tarbijale mõeldud toodete ja nende toodetega, mida tarbija tõenäoliselt kasutab või mida turustatakse või muul viisil tasu eest või tasuta üle antakse. Kui käesolev eelnõu seaduseks muutub, on see märgiks, et me liigume suunas, kus meie siseturg vastab riikliku järelevalve osas üha enam Euroopa Liidus kehtivatele nõuetele. Niisiis on tegemist ühega paljudest tüüpilistest euroseadustest. Tänan tähelepanu eest!

Tänan! Kas härra ministrile on küsimusi? Raoul Üksvärav, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on päris traditsiooniline küsimus. Kuidas see asi vastab eurostandarditele ja muudele asjadele, mis meil kavas on?

Tänan, härra Üksvärav! Ma juba mainisin ja kinnitan veel kord, et käesoleval juhul me tulemegi parlamendi ette eeskätt seetõttu, et tegemist on euroseaduse eelnõuga. Ta vastab Euroopa Nõukogu 1992. aasta 29. juuni direktiivile ning Euroopa Liiduga ühinemise kavasid silmas pidades on aeg seda menetleda.

Suur tänu, härra minister! Rohkem küsimusi ei ole.

Aitäh! Me loobume kaasettekandest.

Riigikogu-poolseks kaasettekandeks on sõna majanduskomisjoni aseesimehel Rein Kasel.

Austatud juhataja, head kolleegid! Majanduskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud toote üldohutusseaduse eelnõu 782 oma 9. märtsi koosolekul. Eelnõu tutvustasid ning vastasid komisjoni liikmete küsimustele majandusminister Jaak Leimann ja Majandusministeeriumi juhtivtöötaja Heti Elbing. Härra majandusminister juba tutvustas eelnõu eesmärke ja sisu, mistõttu minul seda vaja teha ei ole. Head kolleegid! Teie laudadele on jõudnud eelnõu muudetud variant. See on sündinud majanduskomisjoni, eelnõu algataja esindajate ja Riigikogu juriidilise osakonna üksteist mõistva koostöö tulemusena. Nagu te näete, on natuke muutunud ka eelnõu pealkiri. Majanduskomisjoni liikmed aktsepteerisid oma koosolekul muudatusi, mis on tehtud eelnõu esialgses variandis. Kooskõlastatult eelnõu algatajaga otsustas komisjon saata eelnõu 782 täiskogule esimeseks lugemiseks muudetud kujul ja teha ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Selle poolt oli 11 majanduskomisjoni liiget, vastu ega erapooletu ei olnud keegi. Muudatusettepanekuid ootab majanduskomisjon 25. märtsiks kella 12-ks. Aitäh!

Kas kaasettekandjale on küsimusi? Ei ole. Suur tänu, Rein Kask! Lugupeetud kolleegid, juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Teistsuguseid ettepanekuid ei ole laekunud. Seega on eelnõu 782 suunatud teisele lugemisele. Muudatusettepanekute majanduskomisjonile esitamise tähtaeg on 25. märts kell 12. Lugupeetud kolleegid, sellega on meie tänane päevakord ammendunud. Tänan teid! Istung on lõppenud. Kohtume homme. Istungi lõpp kell 19.23.