Kui kolleegidel on üle anda eelnõusid või arupärimisi, palun registreeruda! Vabariigi Valitsus täna eelnõusid üle ei anna. Juhan Telgmaa, palun, milles on probleem?

Tänan, härra esimees! Probleem on selles, et kell on alles poole minuti pärast kümme. Kontrollige oma ajanäitajaid. Kellad siin saalis on poolteist minutit ees.

Aitäh, Juhan Telgmaa! Istungi juhataja vaatab kella monitori pealt, mis näitab 10.01. Kui Juhan Telgmaa Kesk-Euroopa aeg erineb monitoride ajast, siis see on tema mure. Toomas Alatalu, palun!

Lugupeetud Riigikogu! Seoses välisministri eilse väga ümmarguse jutuga, mis tegelikult mingit vastust ei sisaldanud, olen ma sunnitud täna esitama uue arupärimise, et teada saada, kas Välisministeerium täidab Vabariigi Valitsuse määrusi või mitte.

Kolleeg Toomas Alatalu arupärimine edastatakse härra välisministrile kooskõlas seadusega. Kolleeg Elmar Truu.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Minul on koos kolleeg Mai Treialiga üle anda arupärimine sotsiaalminister Tiiu Arole. See puudutab riiklike elatusrahade seaduse § 23 punkti 4, mille kohaselt mittetöötavale pensionärile, kelle ülalpidamisel on lapsi, arvutatakse pensionilisa 25% rahvapensioni määrast. Meil on seoses selle seadusega mõned küsimused. Aitäh!

Kolleegide Mai Treiali ja Elmar Truu arupärimine edastatakse proua sotsiaalministrile kooskõlas seadusega. Sellega on kõik, mida te soovisite üle anda, vastu võetud.

Lugupeetud kolleegid! Täpsustame tänast päevakorda, milles on neli punkti. Nendest esimene on Reformierakonna fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Siin täpsustusi ei ole. Teises päevakorrapunktis (seaduseelnõu 787 teine lugemine) on Vabariigi Valitsus palunud kaasettekandeks sõna anda Rahandusministeeriumi osakonnajuhatajale Agate Daltonile. Kolmandas päevakorrapunktis (seaduseelnõu 749 esimene lugemine) täiendusi ei ole. Seaduseelnõu 781 esimesel lugemisel, mis on täna päevakorras viimase, neljanda punktina, on Vabariigi Valitsus palunud kaasettekandeks sõna anda Riigihangete Ameti peadirektorile Ülo Sarvele. Niisugused oleksid juhatajapoolsed täpsustused.

Austatud Riigikogu! Võtame arutusele Reformierakonna fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Tegemist on teise lugemisega. Ettekandeks ja kaasettekandeks palun kõnepulti kolleeg Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Käesoleva eelnõu eesmärk on taastada endises ulatuses krediidiasutuste õigus suunata kasumit reservfondi maksuvabalt. Reservfondi ülesanne on katta võimalikke laenukahjumeid juhul, kui selleks ei piisa panga kasumist. Säärane õigus oli krediidiasutustel tänavuse aastani. Eelnõu autorid arvavad, et see õigus võiks säilida. Rahanduskomisjon on esitanud muudatusettepaneku, mis on sisuliselt kompromiss praegu kehtiva korra ning autorite arvamuse vahel. Selle kohaselt ei läheks krediidiasutuste reservi suunatud kasum maksustamisele tagantjärele. Kuid krediidiasutused, kellel reserv moodustab juba 2% laenuportfellist, ei saaks seda enam suurendada ilma maksu alla sattumata. Autorid on endiselt selle poolt, et võiks säilida versioon, mis kehtis käesoleva aasta alguseni. Häältega 6 poolt, 2 vastu ja 3 erapooletut oli rahanduskomisjon kompromissi poolt. Ühtlasi otsustati teha täiskogule ettepanek teine lugemine pärast parandusettepanekute läbiarutamist katkestada. Uusi muudatusettepanekuid ootab komisjon 16. märtsiks kella 12-ks. Tänan!

Suur tänu, Jürgen Ligi! Kas kolleegidel on ettekandjale küsimusi? Ei ole. Austatud Riigikogu, avan läbirääkimised. Palun avaldada arvamust! Kolleeg Lembit Arro, kõne kõnepuldist.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud Riigikogu! Tuletaksin meelde käesoleva eelnõu sünnilugu. Teatavasti esitas valitsus möödunud aasta kevadel enne suvepuhkust Riigikogule tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille üks paragrahv nägi ette, et kehtiv 5%, mille ulatuses raha praegu laenuportfellist pankade reservi läheb, muudetakse 2%-ks. Riigikogu võttiski niisuguse seaduse vastu. Kuid nüüd on Reformierakond hakanud 5% tagasi taotlema. Mida see tähendab? Ma uurisin natuke Eesti Panga andmeid ja võin öelda, et 1997. aastal oli laenuportfelli suurus 20 263 900 000 krooni. 5% sellest rohkem kui 20 miljardist moodustab umbes 1 miljard krooni. Tähendab, see summa oleks maksuvaba. Nüüd olen saanud andmed 1996. aasta kohta (1997. aasta pangaaruanne ei ole veel ilmunud). 1996. aastal oli lootusetuid laene 221 miljonit krooni. See 221 miljonit moodustas 1996. aasta laenuportfellist 2,1%. Järelikult ongi normaalne määr 2%. 5%-ga me tõstaksime laenuportfelli mahu miljardi kroonini, st 600 miljonit oleks rohkem. Kas sellist maksuvaba reservi on pankadele vaja? Räägitakse, et pangad elavad viimasel ajal kehvasti ja kasum on väike. Samal ajal me näeme, kuidas nad ehitavad kõrghooneid. Küllaltki kallid on laenuprotsendid. Kas on ikka mõttekas jätta kommertspankadele sellist suurt maksuvaba reservi? Kutsun Riigikogu üles hääletama rahanduskomisjoni toetuse saanud ettepaneku poolt. Pean silmas muudatusettepanekut nr 1. Aitäh!

Suur tänu, Lembit Arro! Kas keegi soovib veel arvamust avaldada? Ekraan on tühi. Kas ma võin teha ettepaneku läbirääkimised lõpetada? Ollakse päri. Austatud Riigikogu! Panen hääletusele läbirääkimiste lõpetamise. Läbirääkimiste lõpetamise poolt on 56 Riigikogu liiget, vastu 4 ja erapooletuid 1. Läbirääkimised on lõppenud. Lõppsõnavõimalus. Kolleeg Jürgen Ligi.

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Kõigepealt lõppsõna komisjoni poolt. Lembit Arro tuletas meelde eelmisel aastal valitsuse ettepanekul tehtud muudatust. Juhin tähelepanu asjaolule, et valitsus on aru saanud selle muudatuse ekslikkusest ning oma seisukohta muutnud. Ta toetab käesolevat eelnõu sellisel kujul, nagu see esitati. Autorite nimel ütlen kõigepealt, et halbade laenude statistiline number ei ole mingi konstantne suurus. Säärast terminit nagu "lootusetud laenud" ma ei kasutaks. Kõigi laenude laekumisel on mingisugune lootus. Aga see number, mida pangad bilanssides kajastavad, on tegelikult äärmiselt tundlik majanduskonjunktuuri suhtes. Juhul kui tõusevad laenuintressid, mida nad tegid ligi kahekordselt käesoleva aasta alguses, kui langevad kinnisvarahinnad, kui kukub börs - esimene ja viimane tingimus on praegu näiteks teoks saanud -, siis suureneb see, mida panga enda hinnangul nimetatakse halvaks laenuks, väga kergesti mitmekordseks. Nii et põhjus, miks eelnõu esitati, oli suurendada pankade kapitaliseeritust. Halbu laene kantakse maha eelkõige kasumist. Kui pankadel kasumit enam ei jätku, siis minnakse reservide kallale. Eelnõu autorid jäävad oma seisukoha juurde: pankade stimuleerimine toimugu just kapitaliseerituse suurendamise, mitte dividendide maksmise suunas. Selline peaks olema riigi poliitika. Tänan!

Tänan, Jürgen Ligi! Rohkem lõppsõna soovijaid ei ole. Sellisel juhul, lugupeetud kolleegid, alustame laekunud muudatusettepanekute läbivaatamist. Ma palun Jürgen Ligi tagasi kõnepulti. Liina Tõnisson, palun, milles on probleem?

Lugupeetud härra eesistuja! Järjekordselt on jagaja jätnud osa asju jagamata. Meie ritta on eelnõu 714 antud ilma parandusettepanekuteta.

Kui nii, siis ma palun vabandust! Üritame omalt poolt teha kõik, et muudatusettepanekute loetelu võimalikult kiiresti välja jagataks. Kõigil on, välja arvatud üks rida. Ma palun käega märku anda, kellel ei ole muudatusettepanekute loetelu? Neljal. Kas need neli Riigikogu liiget nõuavad loetelu endale lauale või olete nõus naabrilt laenama? Juba saabusid? Nii et võime alustada. Tänan! Rahanduskomisjon kui juhtivkomisjon näeb muudatusettepanekuid nr 1 ja 2 teineteist välistavatena. Seetõttu tuleks meil läbi viia konkureeriv hääletamine koos põhitekstiga. Konkureerival hääletamisel loeme ainult poolthääli. Kas keegi Riigikogu liikmetest soovib enne hääletamist sõna kommentaariks? Ei soovi. Komisjon, palun!

Tänan! Esimest parandusettepanekut toetas 6 komisjoni liiget, vastu oli 2 ja erapooletuid 3. Rahanduskomisjon leidis, et on otstarbekas tekitada sujuv üleminek. Nii autorite kui ka komisjoni arvates hakkab selle tulemusena maksuvaba reservi osa bilansis vähenema. Kuid tagasiulatuvat maksustamist, mis oleks vastuolus igasuguste printsiipidega, siiski ei kohaldataks.

Tänan! Alustame konkureeriva hääletuse esimest vooru. Arvesse lähevad ainult poolthääled. Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1. See kogus 39 poolthäält. Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2. 28 poolthäält. Panen hääletusele eelnõu põhiteksti. See kogus 35 poolthäält. Konkureeriva hääletuse esimeses voorus langes välja muudatusettepanek nr 2. Teise vooru pääsesid muudatusettepanek nr 1 ning põhitekst. Alustame konkureeriva hääletuse teist vooru. Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1. See kogus 42 poolthäält. Austatud Riigikogu, panen hääletusele eelnõu põhiteksti. 30 poolthäält. Seega võitis konkureeriva hääletuse muudatusettepanek nr 1. Järgnevalt tuleb meil fikseerida veel ka vastuhääled ja erapooletud. Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1. Selle poolt on 38 Riigikogu liiget, vastu on 34 ja erapooletuid 1. Ettepanek leidis toetust. Austatud kolleegid! Vastavalt rahanduskomisjoni kui juhtivkomisjoni ettepanekule katkestatakse seaduseelnõu 714 arutelu. Muudatusettepanekud palun esitada 16. märtsiks kella 12-ks rahanduskomisjonile.

Lugupeetud kolleegid! Võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Nõukogu Sotsiaalarengu Fondi kokkuleppe vastuvõtmise seaduse eelnõu. Alustame selle teist lugemist. Ettekandeks palun kõnepulti rahandusminister Mart Opmanni.

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Teile on teiseks lugemiseks esitatud Euroopa Nõukogu Sotsiaalarengu Fondi kokkuleppe vastuvõtmise seaduse eelnõu. Euroopa Nõukogu Sotsiaalarengu Fond loodi 1956. aastal multilateraalse arengupangana. Hetkel kuulub sinna 25 riiki: peaaegu kõik Euroopa Liidu liikmesriigid ja mitmed Euroopa Liitu mittekuuluvad riigid. Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest on praeguseks fondi liikmeks astunud Bulgaaria, Sloveenia, Leedu ja Rumeenia. Fondi eesmärk on aidata Euroopa riikidel lahendada sotsiaalprobleeme. Ta annab pikaajalisi laene, tavaliselt 10 aastaks ühe- kuni viieaastase maksuvaba perioodiga. Eelkõige rahastatakse laenudega sotsiaalse orientatsiooniga investeerimisprojekte, mille eesmärk on majutada madala sissetulekuga elanikegruppe, luua sotsiaalseid infrastruktuure (veemajandus, tervishoid, haridus jne), vähendada töötust vähem arenenud regioonides. Laenu võib fondist saada nii selle liikmesriik kui ka liikmesriigi juriidilised isikud kas riigigarantiiga või ilma. Kuna fondil on Standard & Poors'i järgi kõrgem reiting kolme A-ga, on laene võimalik saada äärmiselt soodsatel tingimustel, Saksa marga järgi 3,8-3,85%-ga. Eesti ühinemisel Euroopa Liidu Sotsiaalarengu Fondiga on oluline poliitiline aspekt. Tegemist on Euroopa Nõukogu institutsiooniga, millega koostöö alustamine on järjekordne samm Euroopa struktuuridega ühinemisel. Võimalus võtta madala intressiga laenu on majanduslikult kasulik nii riigile, kes saab laenuraha kasutada sotsiaalseteks vajadusteks ja infrastruktuuri arendamiseks, kui ka riigigarantiita juriidilistele isikutele, kes saavad seda raha kasutada näiteks regionaalettevõtluse arendamiseks. Riigiosak fondis kannab dividende. Eesti ühinemise korral Sotsiaalarengu Fondiga tuleks osakuid osta 513 000 eküü suuruses summas, mis oli ette nähtud juba 1997. aasta riigieelarves. Fondi kokkuleppe artikli 3 punkti d kohaselt peab Eesti Vabariik selle vastuvõtmisel kinnitama oma kavatsust ühineda esimesel võimalusel Euroopa Nõukogu immuniteetide ja privileegide üldkokkuleppe 3. protokolliga ja rakendama kuni kokkuleppe jõustumiseni protokollijärgseid õiguslikke meetmeid fondi omandi, varade ja tehingute suhtes. Välisministeerium on alustanud tööd ülalmainitud protokolli ratifitseerimise ettevalmistamiseks. Toetan rahanduskomisjoni ettepanekut seadus täna eelnõu teisel lugemisel vastu võtta. Aitäh!

Tänan, härra minister! Kas Riigikogu liikmetel on ettekandjale küsimusi? Ei ole.

Aitäh! Valitsus kaasettekannet ei tee.

Tänan! Riigikogu-poolseks kaasettekandeks palun kõnepulti rahanduskomisjoni esimehe Olev Raju.

Lugupeetud Riigikogu! Käesoleva seaduseelnõu kohta ei laekunud rahanduskomisjonile ühtegi muudatusettepanekut. Kui te vaatate teile väljajagatud materjale, siis näete, et rahanduskomisjon ise on teinud kolm muudatusettepanekut. Need kõik on selgelt redaktsioonilised. Siin on tegemist selle vana vaidlusega, kas kasutada käskivat või kindlat kõneviisi, umbisikulist või isikulist tegumoodi. Lähtudes keelespetsialistide, samuti Välisministeeriumi ja Rahandusministeeriumi soovitustest, tegi komisjon kolm puhtredaktsioonilist ettepanekut. Komisjoni arvates, nagu härra minister juba mainis, tuleb eelnõu panna lõpphääletusele. Asjaga on kiire, soovitame soojalt panna eelnõu täna lõpphääletusele. Tänan!

Suur tänu! Kas kolleegidel on kaasettekandjale küsimusi? Ei ole. Juhatajal on niisugune küsimus: millise häälteenamusega tuleb seadus vastu võtta?

Seaduse vastuvõtmiseks on vaja vähemalt 51 häält.

Tänan! Austatud Riigikogu! Avan läbirääkimised. Palun avaldada arvamust! Soovijaid ei ole. Kas võime läbirääkimised lugeda peetuks ja lõpetatuks? Ollakse nõus. Läbirääkimised on lõppenud. Lõppsõnavõimalus. Lõppsõna ei soovita. Sellisel juhul, austatud kolleegid, palun võtke ette muudatusettepanekute loetelu. Ma palun Olev Raju tagasi kõnepulti, et läbi vaadata kolm juhtivkomisjoni ettepanekut. Esimene muudatusettepanek, eelnõu algataja toetab. Seesama kehtib teise ja kolmanda ettepaneku suhtes. Probleeme ei ole. Tänan! Niisiis, austatud Riigikogu, võime alustada lõpphääletust. Kohaloleku kontroll. Kohal on 73 Riigikogu liiget. Austatud Riigikogu! Panen Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Nõukogu Sotsiaalarengu Fondi kokkuleppe vastuvõtmise seaduse eelnõu lõpphääletusele. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Seaduse vastuvõtmise poolt on 75 Riigikogu liiget, vastu ega erapooletuid ei ole. Seadus on vastu võetud. Tänan!

Austatud Riigikogu! Võtame arutusele Riigikogu liikmete Sergei Ivanovi, Sergei Issakovi, Viktor Andrejevi ja Igor Sedaševi algatatud kodakondsuse seaduse muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu. Tegemist on selle esimese lugemisega. Palun ettekandeks kõnepulti kolleeg Sergei Ivanovi.

Austatud esimees! Lugupeetud kolleegid! Suurem osa Eesti poliitilisi ja ühiskondlikke jõude toetab Eesti ühiskonna integratsioonipoliitikat ja inimeste osalemist ühiskondlikus elus kõikidel tasanditel. Vabariigi Valitsuse poolt 10. veebruaril vastuvõetud "Eesti riikliku integratsioonipoliitika lähtekohtades" pööratakse erilist tähelepanu määratlemata kodakondsusega isikute arvu olulisele vähendamisele ja märgitakse, et Eesti riik on huvitatud selgelt määratletud legaalse staatusega elanikest ja muulaste seas peab saama domineerivaks Eesti kodakondsus. Valmistades ette kodakondsuse seaduse muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu, me lähtusime nende Eestis elavate inimeste huvidest, kelle ema- ja igapäevakeel ei ole eesti keel. Me peame integratsiooni väga oluliseks faktoriks selget õiguslikku sidet üksikisiku ja riigi vahel ning praeguses ühiskondlikus ja poliitilises kontekstis kodakondsuseta ja teiste riikide kodanike suure arvu järjekindlat vähendamist. Olles üksteise järel vastu võtnud mitu kodakondsuse seadust ja seadnud terve hulga rangeid tingimusi ja nõudmisi, on Eesti võimud siiamaani kahjuks jätnud suurema osa eesti keelt mittevaldavaid inimesi oma probleemidega üksi. Neid ei aidata eesti keele õppimisel ega näidata üles huvi selle vastu, et need, kes lojaalselt suhtuvad Eesti riiki, saaksid Eesti kodanikeks. Kui me tõesti tahame, et muulased õpiksid eesti keelt ja selle omandaksid, oleks vaja asjale läheneda riiklikult ja välja töötada sellekohane programm nii kooliõpilastele kui täiskasvanutele. Kahjuks on sellega siiamaani raskusi. Muulastele ei ole vastuvõtmatu keel, nagu tihti püütakse väita, vaid vastuvõtmatu on senine nõrk ja ebaselge keelepoliitika. Oht riigi tulevikule on selles, et samal ajal kui muulasi püütakse pühalikku nägu tehes kunstlikult eemal hoida Eesti kodakondsusest, võivad ühiskonnas ja poliitikas hakata edenema protsessid, mis kõigutavad meie ühiskonna stabiilsust. Kõigepealt peame mõtlema sellele, et vaja on anda Eesti kodakondsuse saamise võimalus meie ühiskonna kõige kaitsetumate ja nõrgemate inimeste gruppidele. Need on lapsed, invaliidid ja pensionärid. Normaalne ei ole praeguseks tekitatud olukord, kus ühe pere liikmetel on tihtipeale erinev õiguslik staatus: seal on kodanikke, mittekodanikke ja teise riigi kodanikke. Eelnõu ettevalmistamisele eelnes niisuguste rahvusvaheliste organisatsioonide nagu ÜRO inimõiguste komitee, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee ning muude autoriteetsete foorumite materjalide põhjalik uurimine. Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele, paljude Euroopa ja rahvusvaheliste ekspertide soovitustele ning arvestades ÜRO inimõiguste konventsiooni, lapse õiguste konventsiooni, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning käesoleval aastal vastuvõetud Euroopa kodakondsuse konventsiooni, teeme ettepaneku muuta meie kodakondsuse seaduse sätteid. ÜRO ja Euroopa konventsioonid ja paktid ei ole lihtsalt deklaratsioonid, nendes on sätestatud põhimõtted ja väärtused, mille omaksvõtmiseni Eesti ühiskond ja riik tahavad jõuda. Kõigepealt laste kodakondsusest. Eesti on ühinenud ÜRO lapse õiguste konventsiooniga, mille artikkel 7 sätestab, et sünnist alates on lapsel õigus omandada kodakondsus ning osalisriigid tagavad nende õiguste ellurakendamise kooskõlas oma seaduste ja kohustustega, mis tulenevad rahvusvahelistest õigusaktidest. 1995. aastal vastuvõetud kodakondsuse seadus ei taga lapsele kodakondsust. Samal ajal Eesti Vabariigi põhiseaduse § 123 sätestab, et juhul, kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Lapse õiguste konventsiooni artikkel 3 sätestab, et igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes riiklike või erasotsiaalhoolekandeasutuste, kohtute, täidesaatvate või seadusandlike organite poolt tuleb esikohale seada lapse huvid. Niisiis on kõikidel alla 18-aastastel kodakondsuseta jäänud lastel õigus saada Eesti kodakondsus. Samuti ei välista Eesti põhiseadus, et pärast 1991. aasta 20. augustit Eestis sündinud laps, kes sünniga ei omandanud ühegi teise riigi kodakondsust, võib omandada Eesti kodakondsuse. Siinkohal märgin, et alla 18-aastane inimolend on laps kõikide rahvusvaheliste ja Eesti seaduste järgi. Vanusepiiri tõstmine kolme aasta võrra, s.o 15. eluaastalt 18. eluaastani, oleks õigustatud ja annaks veel ühele osale Eestis elavatele lastele võimaluse saada lihtsustatud korras Eesti kodakondsus. Vabariigi Valitsuse seisukoht meie eelnõu suhtes ei kannata kriitikat. Väidetakse, et põhjendamatu on üle 15-aastaselt isikult iseseisev kodakondsuse taotlemise õigus ära võtta ning anda see tema vanematele. Eelnõu kontekstis ei ole küsimus õiguses, vaid võimalustes, mis lastel on. Andkem siis lastele võimalus kodakondsus saada! Küsimus on võimude heas tahtes ja euroopalikus arusaamises lapse õiguste konventsioonist. Käesoleva aasta 7. novembril avatakse Euroopa Nõukogu liikmetele allakirjutamiseks Euroopa kodakondsuse konventsioon, mille artikli 6 lõige 2 sätestab, et iga riik näeb oma õigusaktides ette võimaluse anda kodakondsus lastele, kes on sündinud selle riigi territooriumil ja kes ei omanda mõne teise riigi kodakondsust sünniga. Nimetatud konventsiooni kohaselt antakse kodakondsus ka ilma kodakondsuseta jäänud lastele, kui on esitatud sooviavaldus vastavasse asutusse. Seejuures arvestatakse lapse seaduslikku ja püsivat viibimist riigi territooriumil. OSCE vähemusrahvuste ülemkomissar Max van der Stoel on samuti soovitanud anda kõigile Eestis sündinud lastele kodakondsuse. 1938. aasta kodakondsuse seadus võimaldas saada lihtsustatud korras Eesti kodakondsuse välismaalasel, kes abiellus Eesti kodanikuga. Tänases ühiskondlik-poliitilises kontekstis oleks mõistlik taastada see norm, mis on Eestis juba kehtinud, ja laiendada seda Euroopa kodakondsuse konventsiooni sätete kohaselt. Samuti tuleks arvestada 1938. aasta kodakondsuse seaduse normidega, mis andsid võimaluse mitte laiendada keeleoskuse nõudeid nendele isikutele, kes on seaduslikult viibinud Eestis vähemalt 10 aastat. Mõistlik oleks arvestada ka ülemkomissari ettepanekutega ja soovitustega, mis olid kirjas Eesti välisministrile juba 1993. aastal ja mida pole siiamaani aktsepteeritud. Humaanne samm oleks vabastada keeleeksamist kodakondsust taotlevad invaliidid ja pensionärid. Ma ei kujuta ette, kuidas me saame aktsepteerida muulaste naturalisatsiooni puudutavaid Kopenhaageni kriteeriume ja Euroopa Komisjoni arvamusi, kui me ei võta kuulda isegi Euroopa riikide ja organisatsioonide heatahtlikke soovitusi, suutmata positiivselt tõlgendada rahvusvahelisi konventsioone, muuta oma kodakondsuse seaduse mõningaid sätteid ega rakendada positiivset keelepoliitikat. Te kõik muidugi teate, et Euroopa Liitu pürgijaid hakatakse igal aastal üle vaatama vastavalt Luxembourg'i tippkohtumise otsustele. Aga kõige tähtsam on arvestada seda, et me loome ühiskonda, kus me ise tahame elada. Ja seda me ei tee mingi rahvusvahelise institutsiooni või mõne teise riigi jaoks. Ühiskondlik-poliitilisest situatsioonist ja demokraatia põhimõtetest lähtudes on vaja tõsisemalt arvestada seda, milles vaevleb ning mida mõtleb ja taotleb suur osa Eesti elanikkonnast, kes ei räägi eesti keelt. Eelnõus tehtud ettepanekud peavad silmas suurema osa Eesti inimeste, ühiskonna ja riigi huve. Aitäh!

Tänan, Sergei Ivanov! Kolleegidel on küsimusi. Jaanus Betlem, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud härra Ivanov! Kahtlemata ei ole kodakondsuse saamine või andmine eesmärk omaette. Kodaniku staatusega kaasnevad kodaniku õigused ja kohustused. Neist üks põhilisi on õigus valida riigi esindusorganeid ja olla valitud. On ka kohustusi. Näiteks meessoost kodanikud peavad teenima kaitseväes. Milliseid nimetatud kohustustest ja õigustest te tahate laiendada alla 18-aastastele isikutele?

Esiteks ma pean ütlema, et liberaalse demokraatia üks tähtsamaid printsiipe on osalemine võimu teostamises ja ühiskonnaelus. Siinjuures ma tahan rõhutada, et alla 18-aastane inimolend on laps. Tal on õigus saada kodakondsus, kui ta ei ole teise riigi kodanik ja tal ei ole võimalust saada teise riigi kodakondsust. Tal on õigus vastavalt ÜRO lapse õiguste konventsioonile saada Eesti kodakondsus lihtsustatud korras.

Tänan! Jaanus Betlem, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud härra Ivanov! Kahjuks ma pean teid kurvastama ja ütlema, et ÜRO lapse õiguste konventsioon ei räägi Eesti territooriumil sündinud laste õigusest saada Eesti kodakondsus, vaid see räägib kodakondsuse üldistest printsiipidest, tõstmata eraldi esile Eesti riiki. Minu küsimusele te siiski ei vastanud. Näib, et te rõhutate kodakondsust kui asja iseeneses, lahutades selle kodaniku õigustest ja vastutusest. Kuid mis puudutab alla 18-aastasi lapsi, kes on Eesti territooriumil sündinud, siis mainisite te väga õigesti, et neil on õigus kodakondsusele. Kogu küsimus on selles, kuidas too õigus realiseerub. Nagu te väga hästi teate - mina ei pea teile seda õpetama -, on riike, kus kodakondsus saadakse seeläbi, et ollakse selle riigi territooriumil sündinud, ja on riike, kus kodakondsus pärandub sünniõigusjärgselt. Minu küsimus on järgmine. Miks te ei ole lugenud Eesti Vabariigi põhiseadust ja kodakondsuse seadust, kus on sõnaselgelt öeldud, kuidas kodakondsus vanematelt lastele pärandub?

Esiteks ma tahan öelda, et Eesti põhiseadus ei välista kodakondsuse saamist sünniga. Kodakondsuse seadus aga lähtub jus sanguinis'e põhimõttest, mida põhiseaduses ei ole. Ja teiseks. Kui Eesti on ratifitseerinud ÜRO lapse õiguste konventsiooni, siis põhiseaduse § 123 kohaselt ei saa see vastuolus olla põhiseadusega. Nimetatud paragrahvi lõige 2 kõlab nii: "Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid." Niisiis on käesoleval juhul lapse õiguste konventsioon ülimuslik kodakondsuse seaduse suhtes.

Tänan! Kolleeg Ülo Peets.

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ettekandest jäi kõlama niisugune mõte, et eelnõu peaks igati soodustama mitte-eestlastele Eesti kodakondsuse andmist lihtsamal viisil. Ja ettekande teise poole läbiv joon oli see, et muulased peaksid oskama eesti keelt. Tähendab, riik peaks õpetama neid, kes tahavad õppida. Muist võib-olla tõesti ei tahagi. Aga need asjad ei ole nagu omavahel kooskõlas. Ise sa rõhutasid, et keel ei ole oluline, peaasi, et oleks kodakondsus. Minu küsimuse aspekt on natuke teistsugune. Mis praeguses kodakondsuse seaduses takistab nendel inimestel, kes tahavad oma laste eest hoolitseda, saamast Eesti kodakondsust auväärsel viisil?

Ma ei tea, mis tähendab saada kodakondsus auväärsel viisil. Aga seda ma ei väitnud, et keele õppimine ei ole vajalik. Ma ütlesin, et riik ei ole tõsiselt aidanud inimesi eesti keele õppimisel. Vaatame praegust situatsiooni Eestis. Kui me säilitame olemasolevad keelenõuded, siis jätkub Ida-Virumaal Vene kodakondsusse astumine. Inimesed ei suuda omal käel keelt õppida näiteks Narvas ja Sillamäel, kus ei ole selleks tingimusi. Riik ei ole neid aidanud. Kuid omapäi ei ole ju võimalik linnas või muus asulas, kus ei räägita eesti keelt, seda keelt omandada. Kuidas teie meelest peaksid Narva pensionärid eesti keelt õppima? Kas me tahame, et nad jäävadki Eesti kodakondsuseta? Kas see on parem, et neist saavad Vene riigi kodanikud? Ühiskonna jagunemine eestikeelseks ja venekeelseks süveneb veelgi. Mis on parem, kas püüda ehitada nende vahele silda, aidates kaasa keele õppimisele koolides, või jätta kõik vanaviisi? Meil ei ole piisavalt õpetajaid. Teiselt poolt on omavahel seotud kaks asja - keel ja meel. Meel on samuti väga tähtis. Seda on kinnitanud viimased teaduslikud uuringud. Ainuüksi keel ei ole see alus, millelt lähtudes hakkame kodakondsust andma.

Tänan! Kolleeg Tiit Käbin.

Tänan, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma palun siiski natuke rohkem selgitada, kuidas võib rahvusvahelistest konventsioonidest välja lugeda, et nendega ühinenud riigid on kohustatud andma kodakondsuse? Võtame sellesama korduvalt jutuks olnud lapse õiguste konventsiooni, mille artikkel 7 muu hulgas tõepoolest ütleb, et lapsel on õigus nimele, õigus omandada kodakondsus. Aga omandamine ei toimu ju sundandmise korras, vaid vastavalt siseriiklikele õigusaktidele. Seda ütleb ka sama artikli lõige 2: osalisriigid tagavad nende õiguste ellurakendamise kooskõlas oma siseriiklike seaduste ja kohustustega. Nii et ma ei loe siit kuidagi välja kodakondsuse andmise kohustust.

Aitäh! Ma loen teie poolt osundatud lause ette koos selle teise poolega, mille ees te peatusite: "Osalisriigid tagavad nende õiguste ellurakendamise kooskõlas oma siseriiklike seaduste ja kohustustega, mis tulenevad selle valdkonna asjakohasest rahvusvahelisest dokumendist, eriti kui vastasel juhul jääks laps kodakondsuseta." Miks me peame kogu aeg asju interpreteerima negatiivselt? Me võime ka positiivselt läheneda võimalustele, mis meil on. Meie eesmärk, nagu on kirjas Vabariigi Valitsuse integratsiooniprogrammis, on see, et üha rohkem inimesi saaks Eesti kodakondsuse ja väheneks kodakondsuseta isikute arv.

Tänan! Kolleeg Tiit Sinissaar.

Aitäh, härra esimees! Austatud ettekandja! Praegu arutatav seaduseelnõu on esitatud menetlusse eelmise aasta 18. detsembril. Eile esitas Vabariigi Valitsus meile otsuse eelnõu, mis käsitleb mitte-eestlaste Eesti ühiskonda integreerimise poliitika lähtekohti. Ma eeldan, et täna meie ees oleva eelnõu autorid on jõudnud valitsuse esitatud dokumendiga põhjalikult tutvuda. Kuidas on teie arvates käesoleva eelnõu ja valitsuse lähtekohad omavahel kooskõlas?

Muidugi olen ma selle dokumendiga tutvunud. Arvan, et meie ettepanekud on selle dokumendiga kooskõlas. Tegemist on ikkagi ainult lähtepunktidega. Teatavasti töötab valitsus märtsis nende lähtepunktidega edasi, et konkreetsemalt määratleda, mida kodakondsuse poliitikaga ette võtta ja kuidas integratsiooniküsimusi lahendada. Eelnõus tehtud ettepanekud langevad tegelikult 80-90% ulatuses kokku Euroopa humanitaarsete organisatsioonide ja OSCE vähemusrahvuste ülemkomissari soovitustega, mis ta on teinud 1993. aastal ja tänavu.

Tänan! Kolleeg Toomas Alatalu.

Lugupeetud härra Ivanov! Ma tahaksin lihtsalt repliigi korras öelda, et mind jätab alati külmaks nende välismaalaste soovitus, kes meie olukorda ei tunne. Mina teie asemel ei opereeriks niisuguste arvamustega. Aga minu küsimus puudutab seda, et teie eelnõu kohaselt küsib alaealisele kodakondsust keegi teine. Eelmisel aastal Prantsusmaal vastuvõetud täpselt sama kategooria lapsi käsitlev seadus arvestab seda, et teatud east, näiteks 13. eluaastast alates küsib laps ise endale kodakondsust. Kas eelnõu autorid on ka niisugust varianti kaalunud? Aitäh!

Aitäh! Arvamus, et Euroopas meie probleemidest midagi ei teata, on natuke imelik. Oma spetsiifika meil muidugi on. Sellesse, et lapsed ise peavad otsustama kodakondsuse üle, suhtutakse eri riikides erinevalt. Mina ei ole absoluutselt selle vastu, et anda lastele selles asjas rohkem õigusi. Eelnõu seda ei välista, et laps ise avaldab soovi kodakondsus saada. Kuid mitte mingil juhul ei saa lapsele kodakondsust anda ilma selleta, et vanem või asutus, kes teda hooldab, ei annaks selleks nõusolekut.

Tänan! Kolleeg Aap Neljas.

Aitäh, härra juhataja! Teatavasti võimaldab meie kodakondsuse seadus juba 15. eluaastast alates taotleda kodakondsust. Minu meelest oleks loogiline, et nendel inimestel, kes on saanud 15-aastaseks, muutuks kodakondsuse taotlemine lihtsamaks. Sellega seoses on mul küsimus härra Ivanovile. Kas sulle ei tundu ebaloogilisena, et inimesed, kes ise ei taha Eesti kodakondsust, taotlevad seda oma lastele, aga viimased ei ole valmis selle nimel pingutama? Kui seda taotlevad inimesed, kellel on Eesti kodakondsus, on asi lihtsam.

Ma ei saanud küsimuse mõttest päriselt aru. Ega inimene, kes ei taha kodakondsust, taotlegi seda. Me ei taha kellelegi mingit kohustust panna. Eelnõust ju seda välja ei loe, et kedagi tahetakse panna olukorda, kus ta peab võtma Eesti kodakondsuse. Tegemist on ikkagi inimese vaba valikuga. Me lähtume sellest, et rohkem võimalusi lihtsustatud korras kodakondsust saada peaks olema nendel inimestel, kes seda soovivad. Mul on kolm last ja nad kõik on välismaalased. Aga ma pean taotlema, ootama ja igasuguseid protseduure läbi tegema.

Tänan! Kolleeg Feliks Undusk.

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Eelnõu paragrahvides 2 ja 3 räägitakse enne 1990. aasta 1. juulit Eestisse asunud isikutest, kes on saanud alalise elamisloa. Ma küsin niimoodi. Kas sa arvad, et inimene, kes eesti keelt ei oska, on suuteline aru saama eesti kultuurist, Eesti ajaloost ja integreeruma ühiskonda? Ma ei kujuta ette, et ma vene kultuuri ja vene hinge oleksin tundma õppinud ilma selleta, et ma mingilgi tasemel ei oleks osanud vene keelt. Ütle mulle, kuidas on võimalik saada ühe riigi kodanikuks ilma sealset riigikeelt valdamata? Mainitud paragrahvid annavad inimestele väga laia aluse saada kodakondsus ilma keeleoskuseta.

Aitäh! Nagu ma juba ütlesin, ei ole keel ainus asi, millel peab põhinema Eesti kodakondsuse andmine. On keel ja on ka meel. Ma juba tõin näiteks Narva situatsiooni. Kui me tahame, et sealsed elanikud jäävad Vene kodanikeks ja mittekodanikeks, siis võime karmid keelenõuded jätta kehtima. Tahame või mitte, aga situatsioon Eestis on praegu selline, et 35% erineva päritoluga inimesi, sealhulgas pool Tallinna, räägib vene keeles. Üks kanal, mille kaudu neile võiks tutvustada eesti kultuuri ja õpetada eestlastest aru saama, on siinne venekeelne ajakirjandus, raadio ja televisioon. Minu arusaamise järgi on praegu kõige suurem probleem see, kas me jääme rangete keelenõuete juurde või mitte. Jäikusega me oma arengus kaugele ei jõua. Riik võiks keele õpetamisele rohkem rõhku panna. Alles käesoleval aastal võttis Vabariigi Valitsus vastu integratsiooniprogrammi, kus esimest korda on märgitud kodakondsuse probleemi ja vajadust see lahendada. Möödunud aasta lõpul valmisid integratsioonikavad ja uued keelestrateegiad. Kahjuks ei saa üksnes keele alusel paljusid asju lahendada. Me elame multikultuurilises ühiskonnas. Kõige tähtsam on demokraatlik protsess. See näitab, kuhu me jõuame 10 aasta pärast. Kas tuleb veel üks ametlik keel või on siis juba võimalik Ida-Virumaal kasutada eesti keelt nii, nagu kasutatakse riigikeelt igas riigis, kus elavad vähemusrahvused. Aga juba praegu tuleb hakata murdma barjääri kahe eraldi oleva ühiskonna vahel. Mida rohkem Eestis elavaid inimesi saab meie riigi kodakondsuse, seda parem Eestile.

Tänan! Kolleeg Ants Tamme.

Tänan, härra esimees! Riigi ja kodaniku suhted on teatavasti kahepoolsed selles mõttes, et riigil on oma kohustused ja kodanikul on oma kohustused ning kodanikuks saada soovival inimesel peaksid need loogiliselt samuti olema. Üks seesuguseid kohustusi on siiski keele õppimine ja valdamine, osasaamine infost ja kultuurist, minetamata sealjuures oma algset rahvuslikku identiteeti. Sellesama meele kujundamise eeldus on siiski keele õppimine, et tekiks mõistev ja aupaklik suhtumine riigisse. Kuidas kolleeg Ivanov arvab, kas venekeelne elanikkond on teinud omalt poolt kõik selleks, et õppida eesti keelt? Keeleõpetajana, eesti keele õpetaja diplomiga inimesena võin öelda, et keeleoskust ei saa kulbiga pähe panna. Keele õppimine peab olema aktiivne protsess.

Ma võin teiega nõustuda, aga viimased venekeelse elanikkonna seas tehtud sotsioloogilised uuringud on näidanud, et lapsevanemad tahavad näha koolides hea eesti keele õpetamist. Nad tahavad, et nende venekeelne laps läheks eesti lasteaeda, aga alati seda võimalust paraku ei ole. Paljude venekeelsete vanemate lapsed, sealhulgas minu tütar, käivad eesti lasteaias ja õpivad seal keelt. Koolis seda nii hästi teha ei ole võimalik. Keskkoolilõpetanute keeleoskuse tase ei ole piisav selleks, et hakata aktiivselt õppima või töötama. Tervise ja tahtmise olemasolu korral tuleb inimesel iseseisvalt pingutada, kui ta tahab ülikooli pääseda või midagi muud perspektiivikat ette võtta. Nii et väited, nagu ei tahaks venekeelne elanikkond eesti keelt õppida, ei vasta tõele.

Tänan! Kolleeg Harald Mägi.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleeg! Iga inimene vajab kindlustunnet. Ta vajab laste kasvatamiseks selget perspektiivi. On selge, et kodakondsus etendab siin tähtsat osa. Praegu on Eestimaal tõesti palju inimesi, kes selles suhtes on sattunud ummikteele. Aga see ei ole üksnes Eesti riigi süü. Eesti riik ei ole selles süüdi, et olukord on sääraseks kujunenud. Süüdi on ka meie idanaaber, mitte praegune Vene Föderatsioon, vaid igavikku läinud Nõukogude Liit. Aga praegune idanaaber on viimase kohustused üle võtnud. Te millegipärast toonitate, et Eesti riik on kohustatud kõnealuse probleemi lahendama. Ma arvan, et ka idanaaber peaks inimesi selles asjas aitama. Miks ta seda ei tee? Ta võiks näiteks tühistada topelttollid meie kahe maa kaubavahetuses. Sellega me saaksime Eesti riigile täiendavaid tulusid, mille arvel oleks võimalik paremini korraldada eesti keele õpetamist ja muul moel mittekodanikele abi osutada. Kas te jagate minu seisukohti? Öelge oma arvamus, mismoodi me saaksime idanaabrit mõjutada. Niikaua kui meil on erinevad arusaamad lähiajaloost ja inimõigustest, ei ole võimalik kõnealust probleemi lahendada. Ma arvan, et peale tuleks hakata sellest.

Aitäh! Ma olen teiega täiesti nõus. Minagi tahan, et Venemaa kaotaks tollid, käituks Eesti suhtes nagu iga normaalne riik ja võtaks meid tõsiselt. Aga see ei ole Eesti riigi ega eestlaste või siin elavate venelaste süü, et selline raske situatsioon on kujunenud. Igas riigis on oma probleemid ja spetsiifika. Me ei pea ootama, et Venemaa tuleb ja hakkab siinse elanikkonna probleeme lahendama. Kui me tõesti tahame, et meie ühiskond areneks demokraatlikult edasi, siis peame ise hakkama selle küsimusega tegelema. Millegipärast on levinud mõningad väärarusaamad. Kui venelased saavad endale midagi paremat, mille poole nad on püüelnud, siis arvatakse, et see on halb eestlastele. Ja vastupidi, kui eestlased saavad midagi paremat, siis venelased mõtlevad, et see on halb nendele. See on absoluutselt vale lähenemine. Kõigepealt tuleb äratundmiseni jõuda, et me oleme kodakondsuse seaduse muutmise ettepanekuid tehes lähtunud Eesti ühiskonna ja riigi huvidest. Meie huvides ei ole see, et meil on kaks eraldatud kogukonda. Kui te loete eesti- ja venekeelseid lehti, siis näete, et tihti räägitakse hoopis erinevatest asjadest. Lõhe on olemas ja seda lõhet tuleb hakata samm-sammult vähendama, barjääri lõhkuma. Eestile ei ole kõige parem Belgia variant, kus on kaks tugevat riigikeelt ja väga keeruline demokraatia mehhanism. Eesti venelasi tuleb hakata integreerima läbi meele ja keele, läbi kodakondsuse. Küsimusele on vaja läheneda kompleksselt.

Tänan! Kolleeg Aino Runge.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud kolleeg Sergei Ivanov! Ma vaataksin asjale natuke teistsuguse nurga alt. Te väitsite, et Narvas on väga raske eesti keelt õppida, ei ole keskkonda jne. Narva ja teiste linnade kooliõpilaste kohtumistel on sageli juhtunud, et kiiresti pakutakse suhtlemiseks inglise keelt. Kas inglise keele õppimine on muulastel kergem kui eesti keele õppimine? Sageli osatakse seda palju paremini kui selle riigi keelt, kus elatakse.

See on üldine tendents, et kõik Eestis elavad inimesed, eriti noored, püüavad omandada mingisuguse rahvusvahelise keele. Kui kool ei ole Narva kooliõpilasele võimaldanud keele omandamist ja kui ta samal ajal tahab edasi õppida näiteks USA-s või Saksamaal, siis ta õpib ära inglise või saksa keele. Kahjuks on see tendents venekeelse elanikkonna seas tõesti olemas. Ei olda kindlad, et saadakse õppida Tartus või Tallinnas seda, mida soovitakse. Inimesed tahavad, et nende lapsed saaksid hea hariduse, ja mõtlevad natuke laiemalt.

Tänan! Kolleeg Tõnu Kauba.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud ettekandja! Ma usun, et meil kõigil on seda arutelu vastastikku kasulik kuulata, sest nii saavad selgemaks mõlema poole argumendid ja mõttekonstruktsioonid. Ma ei küsi seda, miks teie eelnõule ei ole alla kirjutanud kõik Riigikogus esindatud eesti keelt mitteemakeelena rääkivad isikud, vaid ma küsin nii: milline on teie arvamus, mis on viimase 10 aasta jooksul Eestimaal keelepoliitikas muutunud? Kui te võrdleksite tänast aastat ja 10 aasta tagust aega, siis millised olid tollal ja on praegu mitmesuguste inimgruppide hoiakud?

Muutunud on väga palju. 1988. aastal me elasime veel Nõukogude Liidus ja tegelikult oli kaks riigikeelt. Vene keelt kõnelevatele inimestel, kes tulid või keda kutsuti näiteks Venemaalt või Ukrainast siia tööle, ei olnud üldse vaja mõelda eesti keele õppimisele. Koolides oli eesti keele õpetamise tase nõrk ja ega see praegugi palju parem ole. Seegi on üks suuremaid probleeme. Aga nagu ma juba ennist ütlesin, on paljude inimeste hoiakud muutunud. Need inimesed, kes on praegusele korrale lojaalsed ja tahavad Eestis elada, mõtlevad kõigepealt sellele, et nende lapsed omandaksid hea eesti keele kas lasteaias või koolis, et siis oleks võimalik edasi õppida, tööd valida ning osaleda ühiskondlikus elus ja poliitikas. Praegu ei tunne paljud vene noored poliitika vastu üldse huvi, sest mingisugust perspektiivi ei ole, kui keelt nõrgalt vallatakse. Et töötada näiteks Riigikogus, tuleb ju keelt päris hästi osata. Kuid vajadusest eesti keelt õppida on siiski hakatud aru saama. Eestlaste seas on seisukohad muutunud selles suunas, et nähakse vajadust läheneda probleemile kompleksselt. Saadakse aru, et tuleb hoolt kanda keele õpetamise eest, stimuleerida inimesi õppima.

Tänan! Kolleeg Feliks Undusk, teine küsimus.

Aitäh! Ma arvan, et asi ei ole mitte niivõrd huvi kui stiimuli puudumises. Kuna sa ütlesid, et venelasi tuleb integreerida Eesti ühiskonda läbi meele, keele ja kodakondsuse, siis ma küsin nii. Mis on muutunud nende vene keelt kõnelevate inimeste hoiakutes, kes on saanud lihtsamal teel Eesti kodakondsuse? Ma tean mitmeid inimesi, kes ei ole pärast kodakondsuse saamist hakanud eesti keelt paremini rääkima. Veel enam, nad pole üldse eesti keelt ära õppinud. Eelnõu räägib kodakondsuse andmisest, kuid ei maini sõnagagi meelt ega keelt. Mis lihtsustatult kodakondsuse saanutega juhtub, kuidas nad jõuavad eesti keele parema oskamiseni? Ma ei julge väita, et nad selleni jõuavad. Kas sina julged?

Aitäh! Meie eelnõu eesmärk on aidata lahendada kodakondsuse probleemi. Me loodame, et ühiskonnas hakkavad arenema protsessid. Valitsus ja parteid hakkavad selle asjaga põhjalikumalt tegelema. Roheliste kaartidega on saanud kodakondsuse vist umbes 35 000 inimest. Enamasti nad ei valda eesti keelt. Reaalne situatsioon on säärane, et Eestis on võimalik elada ja töötada ilma riigikeelt valdamata. Isegi väljaspool Narvat, Sillamäed ja Tallinna. See tuleneb tollestsamast ühiskonna kaheks osaks jagunemisest. Neil osadel on erinevad huvid, mis ei ole sugugi normaalne nähtus. Kui me hakkame püüdlema ühtsuse poole, arvestades seejuures kõikide huve ning kultuuride ja keelte eripära, siis hakkab tekkima situatsioon, kus Eesti venelased ja muu päritoluga inimesed hakkavad valdama eesti keelt. Aga see ei tule nii kiiresti, ehkki me seda tahame. Võib-olla tunduvad ka eelnõus sisalduvad ettepanekud sellistena, et tahetakse kõike kiiresti muuta. Tegelikult on need ettepanekud Riigikogus välja käidud juba mitu aastat tagasi.

Tänan! Kolleeg Ants Tamme, teine küsimus.

Lugupeetud kolleeg Sergei Ivanov! Sa ütlesid, et koolides on eesti keele õpetamine nõrgavõitu. Jah, see on nii. Olukorda halvendab veel see, et venekeelsete koolide õpetajad on sadade kaupa võltsinud eesti keele eksami tunnistusi. Need asjad on praegu Keeleinspektsioonis menetluses. Asi läheb lausa kohtuni välja. Pedagoogid, kes peaksid õpetama kõigepealt ausust ja rääkima Eestist kui asukohamaast austusega, suhtuvad eesti keelesse niimoodi, et soetavad endale võltsitud tunnistused. Kuidas see asjale mõjub?

Ma tahan siiski öelda, et ainult piitsaga ei saa asju lahendada. Kui mitu aastat tagasi meie keeleinspektorid olid kehtestanud sellised tingimused, et koolides õpetajad kartsid vallandamist, siis ei mõelnud keegi selle peale, et õpetajaid aidata. Haridusministeerium oleks võinud nendele vähemalt mingisugused kursused korraldada. Aga selle asemel öeldi, et teid vallandatakse kolme kuu pärast, kui te selleks ajaks eesti keelt ei valda. Vabandage, Narva või Sillamäe õpetajate puhul on see absoluutselt utoopiline lähenemine. Niimoodi ei saa normaalses demokraatlikus riigis toimida. Arusaadavalt on vene ajaga võrreldes paljud asjad muutunud. Aga inimeselt ei saa nõuda, et ta üleöö hakkaks rääkima teises keeles. Kui on selline tahe, et inimesed omandaksid eesti keele, siis peab riik neid õppimisel aitama. Kui riik kehtestab seaduse, peab ta looma ka tingimused selle täitmiseks.

Tänan! Kolleeg Ando Leps.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra Ivanov! Minu küsimus on küll rohkem muinasjutu või ulme valdkonnast, aga siiski võib-olla omal kohal. Kujutame ette, et Eesti territoorium koos oma elanikkonnaga asub homme kusagil Šveitsi kandis. Mis te arvate, kui ruttu slaavi kogukond õpiks seal eesti keele ära?

Ma ei oska vastata sellele küsimusele. Võin öelda, et Eestis ei ole venekeelsete elanike näol tegemist tavalise, 5-10%-lise vähemusega, vaid neid on 35%. Traditsioonilisi meetodeid siin kasutada ei saa. Üleöö ei ole võimalik midagi muuta. Niimoodi ühiskond ja poliitika ei arene. Mõistagi on meie riik veel noor, aga viimasel aastal siiski muutunud tunduvalt pragmaatilisemaks. Ma loodan, et see protsess jätkub.

Tänan! Kolleeg Tiit Käbin, teine küsimus.

Tänan, härra esimees! Lugupeetud härra Ivanov! Vastuses küsimusele, mis puudutas olukorda 10 aastat tagasi, sa ütlesid, neil, kes siia tulid või keda kutsuti Venemaalt ja Ukrainast, ei olnud vajadust õppida eesti keelt. Küsimus on: kes kutsus ja kelle volitusel ning miks ei olnud neil vaja õppida eesti keelt?

Näiteks olümpiaobjektide ja Muuga sadama ehitusele oli kutsutud väga palju töölisi. Neid ei kutsunud Moskva, vaid siin valitsev poliitiline ja majanduslik eliit. Eestis nii ulatuslikuks ehitustegevuseks vajalikku tööjõuressurssi ei olnud.

Tänan! Kolleeg Tõnu Kauba, teine küsimus.

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ilmselt me kõik teame, et keeleteema on väga hell asi. Eeskätt on sellel emotsionaalne kandepind. Samuti teavad paljud meist, et seda teemat, nagu on näidanud maailmapoliitika ajalugu ja meiegi lähiajalugu, on kasutatud väga sageli ja kindlalt provokatsioonide ettekäändena. Loomulikult me teame ka poliitikuid, kes on jõudnud tipp-poliitikasse just selle kaudu, et nad sõimavad mõnda teist rahvust, näiteks venelasi või eestlasi. Kui palju teie arvates on siis, kui me räägime keelest või keeleprobleemidest, meie jutus üldise vastasseisu õhutamist ehk teisisõnu, provokatsiooni ja kui palju emotsioone, st hirmu kaotada oma identiteet? Ja veel: kui palju on teie arvates kõnealusel juhul kaineid argumente? Kas te saaksite oma tänase arvamuse välja öelda suhtarvuna, näiteks 1/3 või 2/3?

Kerge sellele vastata ei ole. Muidugi on selles küsimuses rohkem emotsioone, aga need ei tule kuskilt taevast, vaid ikka inimeste muredest. On täiesti arusaadav, et eestlased muretsevad oma tuleviku, keele ja kultuuri püsimajäämise pärast, sest kõrval on riigid, kus räägitakse suurrahvaste keeli. Ometi ei ole see oht eriti suur. Mina leian, et rohkem on need probleemid teravnenud seepärast, et ühiskond on jõudnud sellisesse arenguetappi, kus poliitikud saavad kasutada keele ja kodakondsusega seotud vastuolusid oma huvides. See ei ole ainult Eesti fenomen. Teisteski riikides on suuri lahkhelisid näiteks usu- ja keeleküsimustes. Mida teha, et minna edasi? Kõigepealt tuleb aktsepteerida reaalsust. Me ei saa Eestist kuskile mujale ära ajada 35% või 20% inimesi. See ei ole võimalik. Lähtudes sellest, milline oli ühiskond ennesõjaaegses Eesti Vabariigis, ei taha eestlased omaks võtta tõsiasja, et nende kõrval on 35% muulasi. Aga see on reaalsus, mida me peame aktsepteerima. Samuti peame tunnistama, et me elame Euroopas, kus on multikultuurilised ühiskonnad. Mõned neist on eksisteerinud üle 100 aasta. Nendes kehtivad kindlad reeglid, normid ja printsiibid, mis kajastuvad ÜRO deklaratsioonides ning eriti viimasel ajal paljudes Euroopas vastuvõetud konventsioonides ja paktides. Kui me tahame olla Euroopas ja arendada ühiskonda demokraatlikult, peame neid printsiipe aktsepteerima ja mõtlema, kuidas neid kohandada Eesti spetsiifilistele oludele. Ei saa minna Euroopasse, ilma et üldse aru saaksime, kui keeruline meil situatsioon on. Alus on olemas, et hakata ühiskonna arendamisel arvestama kõigi inimeste huve. Kodakondsuse küsimus on ka võrdsuse küsimus. Räägitakse, et see ei ole inimõiguste küsimus, aga igal juhul on see võrdsete võimaluste küsimus. Sedasama võib öelda keele kohta. Kas riigivõim aktsepteerib, et üks kolmandik inimesi räägib teises keeles, või ei aktsepteeri seda? Kas ta annab võimaluse arendada seda keelt või ei anna? Demokraatia põhimõtetest lähtudes on vastus jaatav. See ei ole venelaste poolt mingi hämamine, et nad tahavad Eestis rääkida vene keeles.

Tänan! Kolleeg Aino Runge, teine küsimus.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu esimesele küsimusele vastates põhjendasite te huvi inglise keele vastu sellega, et noored inimesed tahavad kindlustada oma tulevikku kuskile välisriiki õppima minekuga. Aga ma tuletan meelde, et Eestiski on üks väga auväärne kõrgkool, nimelt Tartu Ülikool, mis annab haridust eesti keeles. Kui muukeelne noor inimene lõpetab Tartu Ülikooli, siis peaksid tal Eesti ühiskonnas oma tuleviku kindlustamisel olema võrdsed võimalused eestlastest noorte inimestega. Miks nad selle poole ei pürgi?

Ma avan, et paljud siiski pürgivad. Asi on selles, et praegu koolis omandatava keeleoskuse tase ei ole piisav selleks, et edasi õppida Tartu või Tallinna kõrgkoolides. Muidugi oleks hea, kui lähemal ajal see tase paraneks. Siis ei oleks vaja minna kuhugi kaugele haridust saama. Aga minu arvates tuleks asi nii korraldada, et ülikoolides oleks võimalik saada mõnel erialal kõrgharidus vene keeles.

Tänan! Kolleeg Arvo Haug.

Aitäh! Nõukogude ajal oli Eesti NSV konstitutsioonis öeldud, et tagatud on võimalus rääkida eesti keelt. Konstitutsioonis polnud sõnagi kahest riigikeelest ega õigusest rääkida Eestis eesti keelt. Mind kui psühhiaatrit häirib teie väide, et venelased ei suuda õppida eesti keelt. Ma arvan, et te ajate segamini mõisted "tahe" ja "võime". Näiteks kui vene kogukonna liidrid inimesi selgesõnaliselt õhutaksid eesti keelt õppima, mitte aga ei räägiks kogu aeg selle vastu, oleks pilt hoopis teine. Minu küsimus on selline: kas andekat vene kogukonda ei haava teie väide, et venekeelsed inimesed ei suuda õppida eesti keelt?

See lause on minu ettekande kontekstist välja rebitud. Nii seda interpreteerida ei ole päris õige. Leheveergudel, raadios või televisioonis sõna võttes olen kogu aeg rõhutanud, et venelased peavad õppima eesti keelt niipalju, kui see on võimalik, aga ka riik peab neid selles võimaluste piires aitama.

Tänan! Kolleeg Nikolai Maspanov.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud ettekandja! Teie eelnõu sisuks on kodakondsuse seaduse muutmine ja täiendamine. Kuid suurem hulk küsimusi, mis teile esitatakse, puudutavad keelt. Ja see on arusaadav, sest Eestis on kodakondsus ja keel omavahel seotud. Nad seoti juba mitu aastat tagasi poliitilise otsusega. Nimelt jättis viimane Ülemnõukogu ühe kolmandiku oma valijaid kodakondsusest ilma. Mis puudutab eesti keelt, siis kardetakse, et selle kasutamine võib Eestis hakata vähenema. Kuid see ei toimu vene keele mõjul. Eesti on praegu teel Euroopa Liitu. Kõik, mis puudutab rahvusvähemusi, on seal väga terava pilgu all. Ma tahan teilt küsida: kas teie eelnõu üks eesmärk on aidata likvideerida Eestis olukord, kus mitusada tuhat elanikku on apatriidid? Kas niisuguse hulga apatriididega Eesti üldse saab ühineda Euroopa Liiduga?

Aitäh! Meie ettepanekute elluviimine oleks integratsiooniprotsessi tähtis osa. Kindlasti juurduksid sel juhul meil kiiremini väärtushoiakud ja printsiibid, mis on omaks võetud Euroopas. Rutem jõuaksime ka Euroopa Liitu.

Tänan Sergei Ivanov! Kolleegidel teile rohkem küsimusi ei ole.

Mulle on tulnud ka üks kirjalik küsimus.

Jah, palun!

Küsimuse on saatnud kolleeg Jaanus Betlem ja see kõlab nii: "Neljakümnendatel aastatel saadeti tuhandeid vähemusrahvuste esindajaid Siberisse, kuna need inimesed ei kandnud Nõukogude Vene keelt ja meelt. Öelge, palun, mitu korda teie ja teised vene saadikud Riigikogus on selle teema üles võtnud ja mitu seaduseelnõu esitanud, et nende inimeste kannatusi heastada?" Mitmes artiklis - räägin praegu endast -, kus olen käsitlenud olukorda Eestis, sealhulgas kodakondsus-, integratsiooni- ja keeleprobleeme, olen alati rääkinud ka sellest, mis juhtus 1940. või 1949. aastal. Ma ei ole piirdunud ainult vene küsimuse või venelaste huvide käsitlemisega. Ma saan suurepäraselt aru, kui raske oli ajalugu. Sellest tulenevaid probleeme, sealhulgas psühholoogilisi, on igas riigis, mitte ainult Eestis. Näen neid sama hästi kui teie, härra Betlem. Aga me ei saa nende alusel oma tulevikku ehitada. Me peame teadma, mis oli, et vältida edaspidi kellegi deporteerimist, kodumaalt minema ajamist. Aitäh!

Veel kord tänan, Sergei Ivanov! Kaasettekandeks palun kõnepulti põhiseaduskomisjoni liikme Mart Nuti.

Austatud härra esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Põhiseaduskomisjon arutas käesoleva seaduseelnõu esimesele lugemisele saatmist 17. veebruari koosolekul. Ma püüan lühidalt anda ülevaate, mis probleemid põhiliselt kõlama jäid. Lapse õiguste konventsiooni tõlgendamine eelnõu autorite poolt lähtub paraku või kahjuks eeldusest, et Eesti on samaväärne Nõukogude Liidu õigusjärgne riik kui Vene Föderatsioon. Põhiseaduskomisjon on selles küsimuses teisel arvamusel. Lapse õigus saada kodakondsus ei tähenda Eestile kohustust kehtestada kodakondsuse nullvariant, millele põhiseaduskomisjoni esimees Tiit Käbin oma küsimust esitades juba vihjas. Lapse õigus saada Eesti kodakondsus kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooniga realiseerub kodakondsuse seaduse kaudu. Igal lapsel on õigus saada Eesti kodakondsus, aga kodakondsuse omandamine toimub asjakohase protseduuri kaudu. Lapse õiguste konventsioon ei kirjuta selles asjas ühelegi riigile ette mingit kohustuslikku protseduuri. Viide Euroopa kodakondsuse konventsioonile on käesoleval juhul kohatu, sest Eesti teatavasti ei ole Euroopa kodakondsuse konventsiooniga ühinenud. Sellega seoses on ka mõned teised probleemid. On kahtlane, kas Eestil üldse on võimalik selle konventsiooniga ühineda, sest nagu härra Ivanov ise samuti märkis, saab Eesti vastavalt oma põhiseadusele ühineda ainult selliste rahvusvaheliste aktidega, mis on põhiseadusega kooskõlas. Kodakondsuse konventsioonis aga on mõningaid sätteid, millega ühinemiseks Eesti peaks oma põhiseadust muutma. Edasi tooksin välja mõned võimalikud tagajärjed, mis tekivad eelnõu muutumisel seaduseks. Paragrahvi 1 kohaselt oleksime olukorras, kus riik annab Eestis sündinud lapsele kohustuslikus korras Eesti kodakondsuse ka sel juhul, kui tema vanemad seda ei soovi. Tegelikult rikub see säte lapse õiguste konventsiooni. Teiseks, eesti keele oskust ei nõutaks väga arvukalt osalt Eesti kodakondsusse astujatelt. Seega tekiks olukord, kus eesti keele kasutamisala aheneb veelgi tunduvalt. Kolmandaks, kodakondsuse seaduse muutmine toob kaasa mitmekordse kodakondsuse probleemi. Asi võib täielikult väljuda riigi kontrolli alt. Neljandaks, eelnõus ettenähtud muudatused on vastuolus põhiseadusega. Härra Ivanov märkis, et põhiseadus ei kehtesta jus sanguinis'e põhimõtet. Kehtestab küll. Põhiseaduses ei ole tõepoolest kasutatud mõistet jus sanguinis, sest selle originaaltekst on eestikeelne, mitte ladinakeelne. Aga §-s 8 on selgelt väljendatud, et igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, on õigus Eesti kodakondsusele sünnilt. Ning viiendaks, eelnõust on raske teha järeldust, et see soodustab integratsiooni. Pigem vastupidi, selle rakendamine vähendab silmanähtavalt motivatsiooni integreeruda ja eesti keelt õppida. Enamik põhiseaduskomisjoni liikmeid ei toetanud kodakondsuse seaduse sellisel kujul muutmist. Kuid kõlama jäi seisukoht, et otstarbekas oleks selles tõstatatud probleeme parlamendis arutada. Häältega 4 poolt, 3 vastu ja 1 erapooletu oldi selle poolt, et eelnõu esimene lugemine lõpetada. Veel märgin, et Vabariigi Valitsus eelnõu seadusena vastuvõtmist ei toeta. Aitäh!

Tänan, Mart Nutt! Kas kolleegidel on kaasettekandjale küsimusi? Juhan Telgmaa, palun!

Tänan, härra esimees! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et komisjon tegi otsuse häältega 4:3. Kas oli ka mingisuguseid teisi ettepanekuid? Mille poolt need kolm vastuhääletanut olid?

Teisi ettepanekuid ei olnud. Kolm olid selle vastu, et eelnõu esimene lugemine lõpetada. Seega toetasid nad eelnõu väljakukkumist menetlusest. Kuid neli poolthäält ei tähenda seda, et toetatakse eelnõu vastuvõtmist seadusena. Aitäh!

Tänan! Kolleeg Endel Lippmaa.

Eesti Vabariigi Välisministeerium on aastate viisi palunud Vene Föderatsiooni suursaatkonnalt nimekirja nende Nõukogude Liidu kodanike kohta, kellele on juba vormistatud Vene Föderatsiooni kodakondsus. Kas see nimekiri on lõppude lõpuks saadud? Käesoleva eelnõuga seoses oleks see hädavajalik. Kui nimekirja veel ei ole, siis millal Vene Föderatsiooni suursaatkond kavatseb selle esitada? Kunagi peab ta ju seda tegema. Vähemasti siis, kui Eesti on Euroopa Liidus.

Aitäh, härra Lippmaa! Vene Föderatsioon minu andmetel vähemalt tänase päeva seisuga seda nimekirja esitanud ei ole. Ma tean mõningaid Vene Föderatsiooni saatkonna põhjendusi, millest üks kõlab järgmiselt: kuna Eesti on inimõigusi rikkuv riik, siis juhul, kui Vene Föderatsioon nimekirja välja annab, tekib Vene kodanike represseerimise oht. Kas see põhjendus on argumenteeritud, usutav või mitte, on igaühe enda otsustada. See on käesoleval hetkel Riigikogu pädevuses, kas lahendada kodakondsuse probleem olukorras, kus meil puudub informatsioon Vene kodanike kohta, laienemise suunas või mitte.

Tänan! Kolleeg Sergei Issakov.

Aitäh, härra eesistuja! Härra Nutt! Isikud, kes taotlevad Eesti kodakondsust, peavad sooritama eesti keele eksami ning põhiseaduse ja Eesti Vabariigi seaduste tundmise eksami. Viimase peavad nad samuti sooritama eesti keeles. Öelge, palun, milleks on vaja veelgi raskendada niigi rasket eksamit. Kas ei oleks õiglasem ja ausalt öeldes ka loogilisem lubada sooritada põhiseaduse ja teiste seaduste tundmise eksam eksamineeritava emakeeles. Eriti pean silmas pensionäre.

Aitäh! Põhiseaduse kohaselt peab Eesti kodakondsuse taotleja oskama eesti keelt. Niisuguse sätte mõte on selles, et taotleja peab olema võimeline sooritama ka eksameid eesti keeles. Kui see käib üle jõu, siis tekib küsimus, kas kodakondsuse saamiseks vajaliku keeleoskuse nõue üldse on täidetud. Seadusandja eesmärk ei olnud kehtestada formaalset keelenõuet - õpin ühe teksti pähe ja teen eksami ära, aga keelt tegelikult ei oska -, vaid see, et inimene peab olema võimeline keelekeskkonnas vabalt orienteeruma. Selles on asja mõte. Oleks väga kummaline, kui näiteks mõne kõrgkooli lõpetamisel võidakse teha erialaeksamid muus kui kõrgkooli õppekeeles. Ma ei saa näiteks USA-s Harvardi ülikoolis õppida filosoofiat nii, et täidan ankeedi inglise keeles, aga eksamid sooritan eesti keeles.

Tänan! Kolleeg Nikolai Maspanov, teine küsimus.

Tänan, härra esimees! Lugupeetud ettekandja! Teatavasti ei seisa elu paigal, progress on igal alal. Keelesüntesaatorid on leiutatud juba ammu, nüüd aga on leiutatud ka keeleanalüsaatorid. Tähendab, inimesed saavad erinevates keeltes rääkides omavahel suhelda. Niisiis, kui seaduses on keele valdamise nõue, mis tehnilisi vahendeid arvestades on liigne, kas siis teie arvates on tegemist inimõiguste rikkumisega?

Aitäh, härra Maspanov! Ma olen kuulnud teooriaid, et progressi seisukohalt peaksid väikekeeled välja surema ja asenduma suurte keeltega. Mulle tundub, et teie toodud näide on lihtsalt väikekeelte väljasuretamise tänapäevasem meetod, võrreldes sellega, mis tehti ajastul, mil tehnilisi süntesaatortõlke veel ei tuntud.

Tänan! Kolleeg Vootele Hansen.

Aitäh! Lähtudes eelküsija arvamusest, et kodakondsuse taotleja võiks seaduste tundmise eksami teha emakeeles, küsin: kas komisjonil on teada, milliseid rahalisi vahendeid nõuaks Eesti riigilt või kodakondsuse taotlejalt näiteks see, kui mõni bengaal soovib Eesti kodakondsust? Eesti riik peab kokku panema eksamikomisjoni, kes on võimeline aru saama bengaali keelest, milles eksamineeritav räägib Eesti põhiseadusest ja seadustest. Milliseid rahalisi vahendeid säärase komisjoni palkamine teie arvates nõuaks?

Aitäh! Mingit ülevaadet sel juhul tehtavatest võimalikest rahalistest kulutustest mul ei ole, aga kui arvestada seda, et maailmas on ühtedel andmetel kuni 5000 erinevat keelt ja dialekti, siis ma kujutan ette, et Eesti riigi eelarvest ilmselt ei piisa, tagamaks eksamikomisjoni töö kõikides nendes keeltes.

Tänan! Kolleeg Sergei Issakov, teine küsimus.

Aitäh! Härra Nutt! Kui jääb kehtima praegune kodakondsuse saamise kord, siis suureneb veelgi Vene Föderatsiooni kodanike arv Eestis. Kas see tuleb kasuks Eesti Vabariigile?

Aitäh! See on poliitiline küsimus, millele on väga raske vastata. Põhiseaduskomisjoni esindajana ei ole mul pädevust öelda siin muud kui rõhutada kahte aspekti. Üks on see, et igal isikul on õigus vabalt otsustada, kas ta registreerib ennast Venemaa kodakondsusesse või mitte. Mitte keegi ei saa teda selleks kohustada ega keelata seda tegemast. Teine aspekt on see, et Eesti kodakondsuse saamiseks esitatavate nõuete liberaliseerimine ei takista Eestis elavatel isikutel, kes ei ole Eesti kodanikud, astumast Vene kodakondsusse, sest teatavasti võimaldab Vene Föderatsioon mitmekordset kodakondsust. Niisiis ei ole Eesti kodakondsusse astumisega seotud nõuete liberaliseerimine ja Vene kodakondsuse võtmine omavahel seotud. Mina isiklikult olen seisukohal, et mitmekordne kodakondsus on Eesti riigi seisukohalt kõige kahjulikum.

Tänan! Kolleeg Igor Sedašev.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud kaasettekandja! Ma jätkaksin Sergei Issakovi küsimust. Kas Eestile on topeltkodakondsus kasulik? Võib-olla oleks parem vastu tulla nendele inimestele, kes tahavad saada Eesti kodakondsust, sest siis oleksid nad Eesti riigile lojaalsemad kui Vene kodakondsusse kuuludes?

Aitäh! Olen seisukohal, et topeltkodakondsus tähendab topeltlojaalsust ja leian, et väikeriigile on see kahjulik.

Tänan! Igor Sedaševil on ka teine küsimus. Palun!

Aitäh! Te vist ei saanud küsimusest aru. Ma ei rõhutanud selles topeltkodakondsust. Minu küsimuse mõte oli niisugune: kas Eesti riik on huvitatud sellest, et tal oleks rohkem lojaalseid kodanikke, mitte aga ebalojaalseid topeltkodakondsuse või Vene kodakondsusega elanikke?

Aitäh! Jah, Eesti riik on päris kindlasti huvitatud sellest, et tal oleks rohkem lojaalseid kodanikke, mitte aga sellest, et siin elaks suur arv ebalojaalseid kodanikke.

Tänan! Kolleegidel küsimusi enam ei ole. Juhatajal on üks küsimus. Juhtivkomisjon, milleks on põhiseaduskomisjon, on otsustanud häältega 4:3 esimene lugemine lõpetada, aga komisjoni esindaja ei öelnud muudatusettepanekute esitamise tähtaega. Milline see on?

Põhiseaduskomisjon otsustas, et muudatusettepanekud tuleb esitada 19. märtsiks kella 13-ks. Aitäh!

Tänan! Austatud kolleegid! Samas on Isamaaliidu fraktsioonilt saabunud ettepanek mitte lõpetada seaduseelnõu 749 esimest lugemist ehk see tagasi lükata. Ettepanek tuleb panna hääletusele. Austatud Riigikogu! Panen hääletusele Isamaliidu fraktsiooni ettepaneku mitte lõpetada seaduseelnõu 749 esimest lugemist. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Ettepaneku poolt on 30 Riigikogu liiget, vastu on 19, erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. Seaduseelnõu 749 on Riigikogu menetlusest välja langenud.

Lugupeetud kolleegid! Võtame arutusele tänase päevakorra viimase punkti, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigihangete seaduse muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks palun kõnepulti majandusminister Jaak Leimanni.

Austatud juhataja, lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus on esitanud Riigikogule riigihangete seaduse muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu. Selle koostas Riigihangete Amet, lähtudes riigihangete seaduse kaks aastat kestnud rakendamisel ilmnenud probleemidest ning vajadusest harmoniseerida riigihangetealaseid õigusakte Euroopa Liidu seadustest tulenevate nõuetega. Tähtsaim muudatus on kodumaise toote või teenuse eelistamise sätete kehtetuks tunnistamine, mida otseselt nõuab jõustunud Euroopa assotsiatsioonilepingu artikkel 67. Muudatused käsitlevad samuti pakkumismenetluste mõistete ja sisu lähendamist Euroopa Liidu nõuetele ja on suunatud sellele, et reegliks kujuneks avatud pakkumismenetluste korraldamine ja piiratud menetlusi kasutataks ainult erandina. Seaduseelnõu kohaselt võib kasutada riigihanget ühelt pakkujalt asjade ostmisel ja teenuste tellimisel, kui hanke maksumus on üle 500 000 krooni, uusehitus-, rekonstrueerimis- või renoveerimistöö tellimisel, kui hanke maksumus on üle 3 miljoni krooni, ja ehituskrundi ettevalmistamisel, kui hanke maksumus on üle 1 miljoni krooni, ainult Riigihangete Ameti nõusolekul. Eelnõu välistab riigihanked ühelt pakkujalt nn varem sõlmitult lepingute jätkamise eesmärgil. Ette nähakse muuta ka piiratud pakkumismenetluse kasutamist, välistades kiireloomuliste hangete käsitamise piiratud pakkumisena. Ühtlasi on tehtud ettepanek viia piiratud pakkumine riigihangete bülletäänis väljakuulutatavaks menetluseks. Eelnõu kohaselt tühistatakse hinnakoteeringu näitamisega pakkumine kui piiratud menetluse üks vorme. Seega jääb ainsaks väljakuulutamisele mittekuuluvaks menetluseks riigihange ühelt pakkujalt, kuid siingi on karmistatud valikuvõimalusi ja muudetud sanktsioone. Kui ostja ei ole selle riigihanke teostamisel juhindunud seaduse tingimustest, on Riigihangete Amet kohustatud hankemenetluse tühistama. Need oleksid lühidalt olulisemad muudatused. Ma tänan tähelepanu eest!

Tänan, härra minister! Kas Riigikogu liikmetel on ettekandjale küsimusi? Vootele Hansen, palun!

Aitäh! Austatud minister! Miks on Vabariigi Valitsus jätkuvalt seisukohal, et riigihangete seadusega kehtestatud korda ei pea täpselt jälgima sellise hanke puhul, mis on seotud õigusaktide väljatöötamise ja õigusabiga?

Sellele on mul raske üheselt vastata. Me oleme teatud loomingulised tegevused nagu uurimistöö ja seadusloome tõepoolest arvanud erandite hulka. See on muidugi vaieldav küsimus, aga niisugune on meie seisukoht. Aitäh!

Tänan! Kolleeg Jüri Adams.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Mul on heameel näha, et selline seaduseelnõu on jõudnud meie ette. Omal ajal võeti riigihangete seadus vastu suurte vaidluste tulemusena, võib-olla mitte kõige õnnestunuma kompromissina. Elu nõuab oma korrektiive. Ma tahaksin kuulda teie hinnangut ühele probleemile, millega ma puutusin kokku Tartu Linnavolikogus töötades. Nimelt on asi selles, et riigihanke väljakuulutamise ja teostamise protsess on küllalt pikaajaline. Linnaeelarve vastuvõtmiseni jõutakse üldjuhul jaanuarikuus. Hanke puhul aga on tegemist mitmesuguste selliste töödega, mida oleks vaja alustada juba varakevadel. Seepärast on linnaametnikud ägedasti protestinud riigihanke menetluse vastu, väites, et see nurjab hankeprotsessi jooksval eelarveaastal. Kas te ütleksite, milline peaks olema linna või ka Eesti seaduste seisukohalt väljapääs? Kas ei peaks sellistel juhtumitel kehtima mingisugused lühendatud tähtajad?

Tänan! Ma usun, et üksikutel juhtudel on tõepoolest nii, nagu te rääkisite. Kuid üldjuhul see nii ei peaks olema. Ja alati on võimalik taotleda Riigihangete Ametilt eriluba, ehkki nende andmist ei tohiks massiliseks muuta.

Tänan, härra minister! Rohkem küsimusi ei ole.

Valitsus loobub kaasettekandest.

Tänan! Riigikogu-poolseks kaasettekandeks palun kõnepulti majanduskomisjoni liikme Juhan Telgmaa.

Austatud härra esimees! Heatahtlikud kolleegid! Majanduskomisjon arutas käesolevat eelnõu viimati oma eilsel koosolekul. Teadupärast oleme täna selle asja käsitlemisel siin saalis koos kolmandat korda. Esimest korda siis, kui riigihangete seadust tegime, ja teist korda siis, kui seda parandasime. Nüüd me parandame ja täiendame seda seadust jälle. Nagu eelkõneleja ütles, tuleneb see vajadus elust enesest. Mitte just sellest, et elus oleks väga suuri probleeme tekkinud. Muudatusi nõuavad lihtsalt lähenemine Euroopa Liidu seadustikule ja mõningad praktikas tekkinud probleemid. Komisjonile tundus eelnõu menetlemine küllaltki rutiinsena. Eriti pikka arutelu ei tekkinud, sest juba esmapilgul näis eelnõu piisavalt kõbus olevat. Selles, et me pakume eelnõu täiskogule muudetud kujul, ei ole mingit dramaatilisust, sest muudatused on kosmeetilised, mitte põhimõttelised ega sisulised. Lahkarvamusi eelnõu autoritega meil ei ole. Arutelul tekkis küsimusi üksnes mõningate sõnastuste kohta. Mõistagi tuli eelnõu autoritel nendele vastata. See, mida ühe või teise sõnastusega taheti öelda, sobis kokku komisjoni nägemusega. Kuid seda laadi küsimuste tekkimine siiski näitab, et tekst vajab veel mõningat lihvimist konkreetsuse suunas. Edasistel lugemistel on meil võimalik seda teha. Komisjon otsustas teha täiskogule ettepaneku esimene lugemine täna lõpetada. Loomulikult on komisjon tänulik kõigile, kes tahavad eelnõu paremaks muutmisel kaasa lüüa. Muudatusettepanekuid ootame hiljemalt 17. märtsi keskpäevaks. Tänan!

Tänan, Juhan Telgmaa! Kolleegidel on küsimusi. Endel Lippmaa, palun!

Mul on väike küsimus. Minu arvates on Euroopa Liidu normid veidi suuremad kui eelnõus pakutavad 200 000 ja 500 000 krooni, aga ma võin ka eksida. Niisugused summad ehitusasjadega seostatuna lihtsalt tunduvad mulle kangesti väikesed olevat. Kas komisjon on mõelnud sellele, et asjaajamise lihtsustamiseks tuleks kinnitada natuke kopsakamad summad?

Tänan! Komisjon ei arutlenud selle üle. Aga loomulikult on kõigi nende numbrite suurus poliitilise kokkuleppe küsimus. Ilmselt tulenevad need mingil määral meie ja Euroopa Liidu ostukorvi taseme erinevusest. Aga kuna Euroopa Liitu me jõuame viie, seitsme või n aasta pärast, siis tõenäoliselt me tuleme selle asja juurde veel tagasi. Aga ma kordan, et komisjonis sel teemal arutelu ei olnud. See, mis ma praegu ütlesin, on ainult minu arvamus.

Tänan! Kolleeg Vootele Hansen, teine küsimus.

Aitäh! Austatud komisjonipoolne kaasettekandja! Eelnõu lugedes ja teie juttu kuulates võib järeldada, et muudatused on tõepoolest kosmeetilised. Miks siis komisjonil oli vaja esitada eelnõu muudetud kujul ja sellega raisata Riigikogu Kantselei eelarve vahendeid?

Kosmeetilised on parandused selles mõttes, et nad ei muuda eelnõu põhimõtteid, kuid on siiski piisavalt olulised. Seetõttu komisjon leidis, et eelnõu muudetud kujul esitada on soliidsem.

Tänan! Kolleeg Jaanus Männik.

Aitäh, härra juhataja! Austatud kaasettekandja! Eelnõu kohaselt oleks uusehituse puhul piiriks 2 miljonit krooni. Kas komisjonis arutati näiteks seda, mis võiks seda piiri arvestades juhtuda Tallinnas riigi või omavalitsuse tellitavate ehituste puhul? Kas on oht, et alla kahemiljoniliste objektide puhul jääb tegijaks üks või kaks firmat? See on küll küsimus rohkem ministrile, aga sina võiksid samuti oma arvamuse öelda.

Tänan! Nagu ma kolleeg Lippmaale vastates juba ütlesin, ei olnud meil komisjonis selleteemalist arutelu. Kuid ma arvan, et menetluse järgmistel etappidel see kindlasti jutuks tuleb. Loomulikult me arvestame kõike, mida siin täna probleemidena esile tuuakse. Meile tundus, et see number on sobiv, kuna ilmselt põhineb riigihangete seaduse toime praktikal. Aga kuna siin täiskogus on see küsimusi tekitanud, siis kindlasti tuleme koos autoritega enne teist lugemist selle juurde tagasi. Nähtavasti toome ettekandes ära ka põhjendused.

Tänan! Kolleeg Jüri Adams, teine küsimus.

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mul on teile üks küsimus, mille ma esitasin siinsamas saalis ka siis, kui riigihangete seaduse esimene versioon vastu võeti. Ma tahaksin teada teie arvamust termini "hange" ("hankimine") kohta. Mul on meeles, et nõukogude ajal 15 või 20 aastat tagasi oli sel teemal Eestis ajakirjanduses diskussioon. Arvati, et see sõna on mitmetähenduslik, ja soovitati selle asemel kasutada sõna "tarne" ("tarnimine"). Vahepeal oligi see kasutusel, kuid nüüd on taandunud. Milline on teie seisukoht? Kui ma vaatan näiteks eelnõu § 15, millega muudetakse riigihangete seaduse § 53, siis siin räägitakse kord pakkujast ja kord jälle hankijast. Kes on hankija? Kui näiteks Riigikogu vajab oma hoone mingisuguseks olulisema remondi tegemiseks vastava spetsiifikaga firmat ja see leitakse, siis kumb osapooltest on hankija? Või on mõlemad hankijad?

Tänan! Kuna komisjon ka terminite kallal seekord oma pead ei vaevanud, siis ma võin selle kohta ainult oma isikliku seisukoha avaldada. Ma ei hakkagi teiega diskuteerima. Mäletan, et riigihangete seaduse eelnõu arutamisel tõstatasin ka mina terminoloogilisi küsimusi. Minule kui nõukogudeaegsele inimesele meeldis samuti "tarne" rohkem. Aga eelnõu komisjonis töötlemisel leiti, et siiski tuleb hakata tarvitama termineid, mida me praegu kõnealuses seaduses näeme. Hiljem me selle juurde tagasi pöördunud ei ole. Ma isegi ei mäleta täpselt, kas ma jäin oma arvamuse juurde või mitte. Igatahes nüüd ma arvan, et tuleb leppida riigihangete seaduses kasutatud terminoloogiaga, sest ilmselt on sellega päri ka kõik need, kes riigihangetega ükskõik millise poolena on kokku puutunud. Aga küsimuse panen kindlasti kõrva taha. Ilmselt oskan järgmisel korral juba komisjoni nimel selle asja kohta midagi öelda.

Tänan, Juhan Telgmaa! Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Austatud Riigikogu, majanduskomisjon kui juhtivkomisjon on teinud ettepaneku seaduseelnõu 781 esimene lugemine lõpetada. Teisi ettepanekuid laekunud ei ole. Eelnõu on suunatud teisele lugemisele. Kordan üle muudatusettepanekute esitamise tähtaja. See on 17. märts kell 12. Austatud Riigikogu, sellega on meie tänane päevakord ammendunud. Tänan teid kõiki! Kohtumiseni homme! Istungi lõpp kell 12.12.