Tere päevast, austatud kolleegid, alustame 12. töönädala esimest istungit. Juhatus on valmis vastu võtma teie arupärimisi ja seaduseelnõusid. Vabariigi Valitsus täna eelnõusid üle ei anna. Palun, kolleeg Aino Runge!

Aitäh, härra juhataja, lugupeetud kolleegid! Mõni aeg tagasi, võib-olla mäletate, oli mul arupärimine majandusministrile selle kohta, kuhu on kadunud hinnaseaduse muudatused. Ja tol momendil ei olnud majandusministril mitte midagi vastata, kuna neid ei ole tehtud, olgugi et juba kahel aastal on Vabariigi Valitsuse protokollilised otsused nõudnud hinnaseaduse ümbertegemist. Vastupidi, õiguskantsler isegi tunnistas kehtetuks ühe punkti, mis käsitles hindade kontrollimise võimalust n-ö monopoolsete ettevõtete osas. Ja kuna see seaduse punkt on väga vajalik Tallinnale, Tartule, et kontrollida, kuidas soojatootjaid hinda kujundavad, siis annan üle tarbijakaitseseaduse ja hinnaseaduse muutmise seaduse eelnõu. Aitäh!

Kolleegide Aino Runge ja Arvo Haugi algatatud seaduseelnõu kuulub majanduskomisjoni kompetentsi. Kolleeg Jüri Adams.

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud kolleegid, täna toimus sündmus, mis ühes korralikult funktsioneerivas riigis ei tohiks üldse toimuda. Nimelt Toompea lossi ees toimus meie pimedate kodanike meeleavaldus. Sellest meeleavaldusest osavõtjad palusid mul edastada Riigikogule oma pöördumise. Härra juhataja, palun võtta vastu pimedate pöördumine ja anda korraldus selle paljundamiseks kõigile meie kolleegidele.

Kolleeg Jaanus Betlem.

Austatud härra juhataja, austatud kolleegid! Seoses sellega, et Eesti ei toetanud ÜRO-s Taani resolutsiooni inimõiguste rikkumisest Hiinas, esitame küsimused Mart Siimannile, mille mõte on see, kuidas niisugune asi üldse sai võimalikuks. Arupärimisele on alla kirjutanud lisaks minule Lauri Vahtre, Mart Nutt ja Toivo Jürgenson. Aitäh!

Kolleegide Jaanus Betlemi, Lauri Vahtre, Mart Nuti ja Toivo Jürgensoni arupärimine peaministrile edastatakse seaduses ettenähtud korras. Kolleeg Liina Tõnisson.

Lugupeetud härra eesistuja, lugupeetud kolleegid! Möödunudnädalasel majanduskomisjoni väljasõiduistungil palus Saare vallavanem teha arupärimise selgitamaks välja, miks meie poolt vastuvõetud seaduseparanduses ettenähtud valitsuse täitevakt on seniajani tegemata ehk teisisõnu, 29. veebruarist väljakuulutatud Eesti Vabariigi põllumajandusreformi seaduse muutmise seadus nägi ette, et Vabariigi Valitsus töötab välja määruse. Seda ei ole senini sündinud, aeg tiksub ja võimalused teha tasaarveldusi lõpevad 31. detsembriga. Sellest tulenevalt teen ka sellesisulise arupärimise härra peaministrile ja loodan, et äkki selline arupärimine kiirendab valitsuse ametnike tööd. Aitäh!

Kolleeg Liina Tõnissoni arupärimine peaministrile edastatakse seadusega ettenähtud korras. Kolleeg Daimar Liiv.

Lugupeetud juhatus! Austatud kolleegid! Riigikogu õiguskomisjon palub vastavalt kodukorraseaduse §-le 141 pikendada Eesti Maarahva Erakonna fraktsiooni algatatud kinnisomandi üleandmise kitsendamise seaduse eelnõu teise lugemise tähtaega, mida me juba korra teinud oleme, kuni Riigikogu täiskogu V istungjärgu 14. töönädalani. Küsimus on selles, et planeeritud ümarlaud lükkus edasi ja ilmselt see teema vajab arutamist erinevate poliitiliste jõudude vahel, enne kui õiguskomisjon saab saali tulla.

Lugupeetud kolleegid! Õiguskomisjoni ettepanek kuulub hääletamisele. Seetõttu palun kohaloleku kontroll. Kohal on 59 Riigikogu liiget, puudub 42. Lugupeetud kolleegid! Panen hääletusele õiguskomisjoni ettepaneku pikendada Eesti Maarahva Erakonna fraktsiooni algatatud kinnisomandi üleandmise kitsendamise seaduse eelnõu 365 teise lugemise tähtaega kuni Riigikogu täiskogu V istungjärgu 14. töönädalani. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Selle ettepaneku poolt on 39 Riigikogu liiget, vastu on 3, erapooletuid 12. Ettepanek leidis toetust ja seaduseelnõu 365 teise lugemise tähtaega on pikendatud kuni Riigikogu täiskogu V istungjärgu 14. töönädalani. Kolleeg Aino Runge.

Lugupeetud kolleegid! Võib-olla te olete märganud, et seal laua peal on igaühe jaoks väikesed pakikesed. Need on valmistanud kunstikooli õpilased. Olgem nii kenad, võtkem need ära ja tänagem kõiki lapsi, kes meie jaoks pakikesed valmistasid. Ma tänan teie kõigi nimel. Aitäh!

Suur tänu, proua Runge! Ka juhatusel on kavas saata nende pakkide eest tänukiri. Aitäh!

Lugupeetud kolleegid! Võtame ette 12. töönädala päevakorra projekti. Päevakorra projekt on koostatud selliselt, et täna seaduseelnõusid täiskogu istungil ei arutata. Seetõttu algab kohe pärast päevakorra kinnitamist infotund. Teisipäeval on päevakorras neli punkti, kolmapäeval üheksa ja neljapäeval kaks. Päevakorra projekti kohta märkusi, proteste ega muudatusettepanekuid laekunud ei ole. Seetõttu, lugupeetud kolleegid, panen päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Päevakorra kinnitamise poolt on 56 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, erapooletuid on 3. Päevakord on kinnitatud.

Lugupeetud kolleegid, alustame infotundi. Tänases infotunnis vastavad Riigikogu liikmete arupärimistele Vabariigi Valitsuse liikmed niisuguses järjestuses: alustab rahandusminister Mart Opmann, jätkab minister proua Veidemann, seejärel sotsiaalminister proua Aro, põllumajandusminister Andres Varik, keskkonnaminister Villu Reiljan ja arupärimistele vastamise lõpetab peaminister Mart Siimann. Kokku 11 arupärimist. Alustame. Palun Riigikogu kõnepulti rahandusministri härra Opmanni, selleks et ta vastaks Riigikogu liikme Vootele Hanseni arupärimisele maamaksusoodustusega ranna- ja kaldaalade kohta.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud arupärija härra Vootele Hansen, loen ette teie arupärimise. "Arupärimine rahandusministrile. Ranna ja kalda kaitse seaduse rakendusparagrahv nõuab 1997. aasta 1. jaanuariks maamaksusoodustusega ranna- ja kaldaalade kinnitamist. Kas seaduse nõue on täidetud ja kuidas toimub valdadele ja linnadele kaitstavatelt aladelt saamata jääva maamaksu hüvitamine?" Käesoleval aastal linnadele ja valdadele arvestusliku tulubaasi väljaselgitamisel arvestas Rahandusministeerium maamaksubaasist maha avalikult kasutatavad maad ja looduskaitsealad nende endistes piirides, arvestusega, et Keskkonnaministeerium töötab nende baasil välja uued kaitse-eeskirjad. Uute looduskaitsealade kehtestamisel Vabariigi Valitsuse poolt loodaks valdadele lisatulu, sest maalt, millel seaduses kehtestatud korras on majandustegevus kitsendatud, makstakse maamaksu vastavalt 25, 50 või 75% maksumäärast. Kui ranna ja kalda kaitse seaduses olevad maad ei kuulunud eeltoodud looduskaitsealade piiridesse, siis nende maade puhul tasutakse maamaksu seni kehtiva korra kohaselt, st maksab kasutaja või omanik. Rõhutan, et selliselt on ka 1997. aasta riigieelarve koostatud. Olles konsulteerinud vastuse ettevalmistamisel härra Villu Reiljani ja Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna nõunikuga, kuna põhiosas kuulub see siiski keskkonnaministri pädevusse, pean vajalikuks küsija tähelepanu juhtida ka seaduse §-le 8, mis ütleb, et ranna ja kalda ning nende kasutuse kitsenduste ulatuse kannab katastripidaja katastriüksuse kitsenduste kaardile. Kuna kitsenduste ulatus kantakse katastriüksuse kaardile, teab omanik neid kitsendusi ja tulenevalt selle seaduse §-st 20 on omanikul või kasutajal võimalik taotleda kohalikult omavalitsuselt maksuvabastust. Mulle edastatud andmetel on avaldatud ka sellekohane selgitus ajakirjanduses ja Keskkonnaministeerium on lubanud veelgi selgitada, kui see peaks olema vajalik. Küll aga võin oma ametipositsioonilt kinnitada, et ranna ja kalda kaitse seadusest tulenevalt uute kaitse-eeskirjade rakendamise korral tekib ilmselt mõningates valdades ja linnades maid, kus majandustegevus on keelatud ja edaspidi maamaksu ei maksta. Sellisel juhul vähendatakse linnade ja valdade arvestuslikku tulubaasi maamaksu arvelt ja selle kompenseerimine toimub riigieelarvest määratud toetusfondi kaudu. Aitäh!

Suur tänu! Arupärijal on täpsustavaid küsimusi. Vootele Hansen, palun!

Aitäh! Austatud minister! Kuigi seadus nõudis, et maksusoodustusega ranna- ja kaldaalad kinnitab riigivõim, on praktikas see muidugi raske ja seetõttu on võib-olla mõistlikum, kui see toimuks sel teel, et maaomanik, saades kitsendustega kaardi, pöördub vastava taotlusega maksuhalduri või omavalitsuse poole. Ilmselt oleks vaja see kord ka niimoodi sätestada. Aga kui ei ole uusi kaitse-eeskirju kehtestatud, siis kaitstavate loodusobjektide seaduse järgi kehtivad vanad. Samal ajal on seal maamaksu arvestamine ja sellest vabastamine raskendatud, kuna see kõik käib uute eeskirjade järgi, territooriumide määramine on uutes eeskirjades märksa täpsemalt. Kas on olnud palju konflikte kohalike omavalitsustega, kelle territooriumil on palju selliseid alasid?

Ma ei oska konfliktide kohta vastata, igal juhul Rahandusministeeriumi poole selles küsimuses pöördutud ei ole. Vesteldes täna nii kolleeg Reiljani kui ka Keskkonnaministeeriumi osakonna nõunikuga, minu tähelepanu konfliktidele ei juhitud. Summa, millest jutt käib, on selle aasta eelarves alla poole miljoni krooni. Mulle pigem väideti, et kuna seda küsimust on ajakirjanduses selgitatud, just § 8 ja § 20, ei ole vaja eraldi rakendusotsust valitsuse tasandil, ja teiselt poolt peaks olema üsnagi lihtne taotluse alusel lahendada seda küsimust kohaliku omavalitsuse tasandil.

Suur tänu, arupärijal rohkem küsimusi ei ole, sellega on see arupärimine saanud vastuse. Härra minister, palun vastata Riigikogu liikme Vootele Hanseni teisele arupärimisele, mis käsitleb maakasutusõiguse tasu.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud arupärija härra Vootele Hansen! Teine küsimus on tunduvalt pikem. Ma loeksin selle esimese osa ette ja siis vastuse käigus puudutaksin ka ülejäänud küsimusi. "Maareformi seaduse § 36 lõike 2 järgi maksavad riigimaa kasutajad maakasutusõiguse ümbervormistamiseni alates 1998. aasta 1. jaanuarist kasutusõiguse eest riigile tasu aasta maamaksu suuruses summas Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Kas valitsus prognoosib suurearvuliselt vastavaid juhtumeid? Millistest põhimõtetest valitsus vastava korra kehtestamisel lähtus? Kuidas suhtuda siis, kui on korralikult taotlused esitatud kohalike omavalitsuste poolt? Kui palju jääb seetõttu omavalitsustele raha 1998. aastal laekumata? Kui palju 1998. aasta riigieelarvesse kavandatakse vastavaid summasid?" Maareformi seaduse § 36 lõikes 2 sätestatud kasutusõiguse tasu maksmine, samuti maamaksuseaduse § 6 kohaselt ümbervormistamata maadelt maamaksu laekumine riigile on mõeldud nn piitsatüüpi meetmetena, mis peavad kiirendama maareformi, eelkõige erastamist ja tagastamist. Ühelt poolt selle seaduse sätete järgi karistatakse maakasutajaid, kui nad ei ole olnud küllaldaselt aktiivsed oma maa vormistamisel, ja teiselt poolt kohalikke omavalitsusi, kui nad ei korralda küllalt pingeliselt maa tagastamist, erastamist ja munitsipaliseerimist. On selge, et selliste negatiivsete stiimulite rakendamine on mõeldav üldjuhul ainult siis, kui neil, keda kavatsetakse karistada (ma ütlesin küll mõneti jutumärkides karistada), on võimalus püüda sellise olukorra tekkimist vältida. Kui karistuse vältimine on massiliselt võimatu maakasutajatest sõltumatutel põhjustel, siis tekitab see liigseid pingeid või ignoreerimist ja oodatav efekt jääb sellisel juhul saavutamata. Tänaseks võib öelda, et maareform on lõpuks käivitunud. Selle tempo üha kiireneb. Aga sellegipoolest on maakatastrisse kantud veidi üle 15% maafondist, s.o ligemale 636 000 hektarit. Ligi 75% sellest maast moodustab tagastatud maa ja ligi 23% riigi omandisse jäetud maa. Arvestades maareformi kiirenemist, võib optimistliku prognoosi kohaselt arvata, et käesoleva aasta lõpuks on maakatastrisse kantud ligemale 25% kogu maafondist. Seega jääb selleks ajaks maareformi käigus ümber vormistamata ikkagi ligemale 75% maadest, sealhulgas ka suur osa maid, mille eest nende kasutajad peaksid hakkama maksma maakasutusõiguse tasu. Samas ei ole mul täna võimalik vastata mitmele arupärimise küsimusele, kuna Vabariigi Valitsusel on lähiajal kavas põhjalikumalt arutada maareformi senist käiku, võin öelda, et selle käigus on Rahandusministeeriumil plaanis teha ettepanek arutada ka kasutusõiguse tasumisega seotud probleeme. Kui Rahandusministeerium peaks arutelu tulemusena sel aastal või järgmisel aastal ette valmistama maareformi seaduse § 36 lõikes 2 sätestatud korra, olen seisukohal, et eelkõige tuleks lähtuda põhimõttest, et kasutusõiguse tasu maksmisega ei tohiks karistada neid maakasutajaid, kes on teinud kõik endast oleneva, et maa erastada, tagastada või munitsipaliseerida. Seejuures tuleks arvestada vastavate taotluste esitamist ja vajalike toimingute tegemist taotlejate poolt. Näiteks maakorraldustööde eest tasumine, osalemine piiriprotokolli koostamisel ja nii edasi. Aitäh!

Suur tänu! Arupärijal on täpsustavaid küsimusi. Vootele Hansen, palun!

Aitäh! Hea meel on kuulda, et sellega nüüd valitsuses tegeldakse, kuna arvatavasti muutub see paljusid inimesi veidi hirmutav paragrahv. Ma loodan, et te siis ka Riigikogu liikmeid ja võib-olla mindki informeerite oma ettepanekutest, ja niikuinii tuleb mingi seaduse muudatusettepanek. Aga et midagi küsida, siis ma küsin, kas järgmise aasta riigieelarvesse kavandatakse selline rida nagu maakasutusõiguse tasu?

Rahandusministeerium ei ole järgmise aasta riigieelarve projekti koostamisel tänase seisuga rehkendanud sellise reaga nagu maakasutusõiguse tasu. Minu andmetel on maikuu keskel tähtaeg, mil Keskkonnaministeerium peaks sellekohased ettepanekud valitsusele esitama, tõenäoliselt mai teisel poolel me arutame. Kui leitakse, et mingil põhjusel ei ole otstarbekas tähtaega edasi lükata, siis me rehkendame edasi. Kuid ma arvan, et need summad on arvestuslikult küllaltki suured, tõenäoliselt tuleb siin leida siiski optimaalne lahendus.

Arupärijal rohkem küsimusi ei ole. Sellega on ka teine arupärimine vastuse saanud. Suur tänu, härra minister!

Aitäh!

Järgmisena palun Riigikogu kõnepulti proua minister Andra Veidemanni, et ta vastaks Riigikogu liikme Enn Tarto arupärimisele kuriteo ohvrite toetamise ja õigusabi korralduse kohta Lääne-Euroopa riikides.

Härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud Riigikogu liige Enn Tarto! Vastates teie küsimusele, mis oli esitatud juba üsna tükk aega tagasi, käesoleva aasta märtsis, pean ma alustuseks ütlema, et põhjus, miks vastuse andmine nii kaua viibis, seisneb ennekõike selles, et vastavasisulisi ühtlustatud õigusakte Euroopa Liidul ei ole. Küll aga on nende probleemidega tõsiselt tegelnud kõik Euroopa Liidu liikmesriigid eraldi, kuid ühtset süsteemi nende abistamise kohta, kes on kuriteo läbi kannatanud, ei ole. Selleks on mitmeid veenvaid põhjusi. Nagu te oma arupärimises ka kinnitate, on Eesti ilmselt valinud õige tee integreerumisel lääne struktuuridesse. Käesolev aasta on Eestile selles osas eriti oluline, sest Amsterdami tippkohtumisel juunis jõuab lõpule Euroopa Liidu valitsustevaheline konverents ja selle tulemustest oleneb, kas Eesti on üks nendest riikidest, kellele Euroopa Liit esitab kutse alustada läbirääkimisi või mitte. Et kutse esitataks, peab Eesti olema ka seadusandlikult valmis Euroopa Liiduga ühinemiseks. Eesti seadused tuleb viia kooskõlla Euroopa Liidu õigussüsteemiga. Lugupeetud Riigikogu liikme esitatud arupärimises euroministrile on puudutatud tõepoolest väga olulisi probleeme: riigipoolse abi korraldust kuriteo ohvriks langenud inimestele ja nende omastele ning tasuta õigusabi osutamist maksujõuetutele inimestele. Palutud on näiteid Prantsusmaa, Saksamaa, Taani ja Rootsi sellekohase praktika ja sellekohaste seaduste kohta. Härra Tarto küsib muu hulgas, kas Eestil oleks midagi nimetatud maade kogemustest selles vallas üle võtta. Nagu ma ütlesin, ühtset seadusandlikku süsteemi Euroopa Liidus ei ole, selles mõttes nende küsimuste lahendamist ei ole delegeeritud Euroopa Liidu tasandile. Kuid kommenteerin lühidalt, kuidas suhtutakse Lääne-Euroopa riikides, kellest arupärimises oli juttu, näiteks Prantsusmaal, Saksamaal ja Taanis, kuriteo ohvritesse ja ohvrite perekonnaliikmetesse. Nagu kõigis teistes riikides, nii päris kindlasti ka Lääne-Euroopas, sealhulgas Prantsusmaal, Saksamaal ja Taanis suhtutakse kurjategijate ohvritesse mõistvalt ja kaastundega. Kõikjal maailmas ning loomulikult ka nimetatud maades on inimestel õigus pöörduda abi saamiseks politsei poole, kui kuriteoga on kaasnenud kehavigastused, siis ka meditsiiniasutuse poole. Samad õigused on kurjategijate ohvrite perekonnaliikmetel. Väga oluline on seegi, mis laadi kuriteoga on tegemist, siin on seadused erinevates riikides erinevad. Seetõttu ei jää midagi muud üle kui pöörduda tarkade raamatute poole, kus on kirjas nende riikide kõik seadusandlikud aktid, kuid ma võin kinnitada, et need probleemid on õiguslikult reguleeritud. Küsimus: millised on kurjategijate tegevuse läbi kannatanud isikute ja nende perekonnaliikmete sotsiaalsed garantiid? Millist abi saavad need inimesed riigilt, omavalitsustelt, kirikutelt, ühiskondlikelt organisatsioonidelt? Nii Riigikogu liikme õigusteaduste doktori Ando Lepsi kui ka Eesti Riigikaitse Akadeemia õppejõu Ivar Aimre sulest on ilmunud uurimusi kuriteo ohvriks langenute problemaatika teemal. Mainitud autorid kinnitavad, et lääneriikides on see probleem olnud pikka aega päevakorral ning kuritegudes kannatada saanud inimestel on võimalik saada psühholoogilist abi, seda peamiselt just eraalgatuse kaudu usu-, heategevus- ning sotsiaalabiorganisatsioonidest. Samuti maksavad lääneriikides, nagu ka Eestis, kuriteokahjusid välja kindlustusfirmad, juhul kui ohvril on sellekohane kindlustusleping, mitmes lääneriigis teatud juhtudel ka riik. Kui kuriteo ohver hukkub, saavad rahalise hüvitise tema perekonnaliikmed. USA-s tegutseb näiteks ohvriabifond, kuhu iga süüdimõistetu teeb 200 dollari suuruse sissemakse. Seda raha kasutatakse kuriteo ohvrite abistamisel. Saksamaal sätestab ohvritele antavat abi 1985. aastal vastuvõetud kuriteo ohvriks langenud isikute abistamise seadus. Küsimus: kas Eestil oleks kõnesolevas valdkonnas midagi Lääne-Euroopa riikidelt õppida? Ma arvan, et kindlasti oleks, ning paljude eespool loetletud abinõude rakendamist peaksid nii riigiasutused kui ka ühiskondlikud organisatsioonid kaaluma. Siinjuures ma teeksin siiski paar viidet Euroopa Liidule. Nimelt on Maastrichti lepingu protokollina enamik riike vastu võtnud sotsiaalharta, mis tegeleb kõikvõimalike sotsiaalsete garantiide küsimustega. See ei ole võrdväärne Maastrichti lepinguga, sellepärast et üks liikmesriikidest, nimelt Suurbritannia, keeldus selle lepinguga ühinemast ja seetõttu on see vormistatud protokollina. Väidetavasti praegu valitsustevahelisel konverentsil selle küsimusega tõsiselt tegeldakse ja leiboristid, kes peavad praegu Inglismaal tõsist valimisvõitlust, on kinnitanud, et nende võimule tulles Suurbritannia ratifitseerib nimetatud sotsiaalharta ja sel juhul muutub see kohustuslikuks kõikidele Euroopa Liidu liikmesriikidele. Osa nendest probleemidest, mille vastu teie huvi tunnete, saavad sel juhul reguleeritud ka nimetatud harta kaudu. Ja kolmas sammas, sisejulgeoleku probleemide valdkond. Sellega praegu Euroopa Liidus tegeldakse üsna põhjalikult ja ma usun, et selles vallas on võimalikud ka ühised seadusaktid ja direktiivid, aga tulevikus, praegu neid ei ole. Küsimus: kuidas on Saksamaal, Taanis ja Rootsis korraldatud õigusabi maksujõuetutele inimestele? Rootsis ei ole eraldi sellekohast seadust, mis sätestaks tasuta õigusabi korra. Nimetatud ala sätestab 1972. aastal vastuvõetud õigusabi seadus. Taanis on 1969. aastast tasuta kohtukorralduse seadus, Saksamaal sellekohane parlamendiotsus 1980. aastast. Ja viimane küsimus: mida võiks ja peaks Eesti õppima nendelt riikidelt võimalikult paljudele inimestele õigusabi kättesaadavaks tegemiseks? Eestis on juba astutud esimesi samme tasuta õigusabi vallas. Nii näiteks saavad inimesed Justiitsministeeriumi juures tasuta õigusnõuandeid oma eriala spetsialistidelt omandireformi puudutavates küsimustes. Samas nõuab Euroopa Liitu astumine Eestilt senisest suuremat tähelepanu osutamist käsitletud küsimustele ning seda juba laiemas, Euroopa Liidu sotsiaalpoliitikaga liitumise kontekstis. Aitäh!

Suur tänu! Arupärijal on täpsustavaid küsimusi. Enn Tarto, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Aitäh, proua minister! Ma tõesti tänan, et te olete küllaltki põhjalikult püüdnud vastata, aga ma siiski esitan mõned täpsustavad küsimused. Teatavasti see, et me astume Euroopa Liitu, et me pürgime NATO-sse, on meil eelkõige julgeolekupoliitiline pürgimus. Aga kogu see küsimustik on tingitud sellest, et me saaksime aru, kas on võimalusi ja millised võimalused on meie igapäevast elu ja turvalisust parandada, kui me oleme Euroopaga ühinenud ja astume Euroopa Liitu. Kas te ei pea õigeks, et kui meil käib siin rohkearvuliselt külalisi, sõpru ja spetsialiste, nagu öeldakse, eurobürokraate või muidu sõpru, siis neile selgitada, et nad tunneksid meil huvi mitte ainult kurjategijate, vaid ka kurjategijate ohvrite perekonnaliikmete vastu? Kas siin ei saaks mingit rahvusvahelist koostööd arendada?

Aitäh selle küsimuse eest! Meil tõepoolest käib üsna palju külalisi, nii euroametnikke kui ka Euroopa Liidu liikmesriikidest. Küllap on nendel erinevad huvid ja erinevad tegutsemismotiivid, loomulikult ühise eesmärgi nimel. Kuid ma võin kinnitada, et olen kohanud ka niisuguseid inimesi, kellega me oleme nendest probleemidest rääkinud. Aga kas ja millal me jõuame mingisuguste otsustusteni, see kahjuks antud juhul ei sõltu niipalju Eestist või vähemasti ei sõltu see niikaua Eestist, kuni me ei ole Euroopa Liidu liikmesriigid, sest praegu me oleme väljaspool seda süsteemi ja võime üksnes jälgida neid protsesse, mis seal toimuvad. Kolmas sammas on tõepoolest praegu väga oluline teema, millega tegeldakse, see kindlasti puudutab ka ohvreid ja nende sotsiaalseid garantiisid. Kuid mingeid väga otsustavaid samme selles osas veel tehtud ei ole. Loodame, et see kõik toimub ja miks mitte kunagi ka näiteks Eesti initsiatiivil.

Suur tänu! Enn Tarto, teine küsimus, palun!

Aitäh! Proua minister, ma tahaksin kuulda vastust minu arupärimise 2. punktile, õigusabi kättesaadavaks tegemine vaestele või väga vaestele inimestele. Et meil oli pikk okupatsioon ja nüüd me taastame Eesti iseseisvust, meil on väga palju vaeseid inimesi, eriti need, kes olid juba okupatsiooni ajal vaesed või represseeritud, nende perekonnad ja perekonnaliikmed. Praegu on tekkinud niisugune olukord, et mõningatel hinnangutel 30%, mõningatel kuni 50% inimestest n-ö rahva keeles ei jõua võtta endale advokaati, seda arvamust on kinnitanud ka siseminister. Seetõttu on nende õigusabi puudulik, kui see täielikult ei puudu. Kas teil kui euroministril on kavas teha konkreetseid ettepanekuid, et seda suurt puudujääki võimalikult kiiresti kõrvaldada?

Tänan selle küsimuse eest, kuid tuletan meelde, et ma olen praegu küll täidesaatva võimu esindaja rollis ning minu õigused ja kohustused on fikseeritud vastavate aktidega. Selliste küsimuste lahendamine ei kuulu minu kompetentsi. Küll aga luban, et kui neid küsimusi hakatakse arutama valitsuse istungitel, ja loodetavasti ei ole see väga kauges tulevikus, siis ma tahaksin igati nende küsimuste lahendamisele kaasa aidata. Kuid see on praegu kõik, mida minul on õigus teha.

Suur tänu! Enn Tartol on ka kolmas küsimus.

Proua minister! Me kuuleme nüüd, et Eesti seadused viiakse kooskõlla euroseadustega ja et see läheb maksumaksjale päris palju maksma. Kas see kooskõlastajate tiim, kes minu arust on teie alluvuses, vaatab Eesti seadusi üle ka selle pilguga, et parandada neid seadusi, mis ei vasta Euroopa vaimule ja mis nagu ahistavad meie kodanikke, mitte ainult ei jälgi seda, mida sealt ette kirjutatakse, vaid me ka ise pöörame sellele tähelepanu. Ma toon mõne näite. Praegu on võimalik tunnistajale kohaldada sundtoomist, ka siis, kui ta pole kohale tulemast keeldunud. Seda ei olnud isegi okupatsiooni ajal. Inimesed kaebavad Riigikohtusse, tahavad oma okupatsiooniaegseid asju üle vaadata, aga loakogus neil ei ole võimalik esineda täiendavate ettepanekutega. Ühesõnaga, kolmik otsustab nende eest. Kas sellistele küsimustele pööratakse tähelepanu?

Tänan küsimuse eest! Seaduste harmoniseerimise eest vastutab kogu valitsus ja nimetatud ekspertrühm kõige tõenäolisemalt asub ja asubki Justiitsministeeriumi juures. Mis puutub seadustesse, mis peaksid olema kooskõlas Euroopa vaimuga, siis ma arvan, et kui me tahame saada euroopalikuks riigiks, siis ei ole oluline, kas me astume või saame ilmtingimata Euroopa Liidu liikmesriigiks või mitte, seadused peaksid olema kooskõlas selle vaimuga. Mitte keegi mitte kuskil pole keelanud meil kõigil kaasa aitamast niisuguste seaduste loomisele. Selleks on vaja üles näidata poliitilist tahet, soovi ja võib-olla ka konsensust, kuna tegemist on nii oluliste küsimustega. Kui te räägite nendest, kes on kannatanud okupatsiooni all, siis õnneks neid Euroopa Liidu liikmesriike, kelle jaoks need probleemid oleksid lähiminevik, ei ole mitte liiga palju. Need probleemid on jäänud kaugemasse aega ja enamjagu neist on lahendatud. Need, kelle jaoks see praegu on probleem, peavad ennekõike püüdma neid lahendada ise. Kuid ma olen päris kindel, et see, mida teie välja pakute, on tõepoolest kooskõlas Euroopa vaimuga.

Sellega on arupärimine saanud vastuse. Suur tänu, proua minister! Järgmisena palun Riigikogu kõnepulti sotsiaalministri proua Tiiu Aro, et ta vastaks Riigikogu liikmete Jüri Adamsi ja Viktor Niitsoo arupärimisele Eesti Pimedate Liidu Tartu osakonna kasutuses oleva hoone kohta.

Lugupeetud härra Riigikogu eesistuja! Lugupeetud Riigikogu! Arupärimine kõlab järgmiselt: "Lugupeetud proua minister! Praegu on arenemas poliitiline skandaal seoses Eesti Pimedate Liiduga, see on viinud juba pimedate avalikule meeleavaldusele Tartus. See omakorda on nii erakordne sündmus, mille sarnast teist ei ole teada kogu meie ajaloos. Avalikkusele on teada saanud vaid kahtlused, et Pimedate Liidu Tartu osakond kaotab kas täielikult või osaliselt traditsiooniliselt pimedate käsutuses olnud hoone ja krundi Tartus Era 2, kusjuures see läheb kuuldavasti ühe kütuse jaemüügiga tegeleva firma käsutusse, kes on juba pikemat aega sellest majanduslikult huvitatud olnud. Samas on olnud ebamääraseid kuuldusi, millest ei selgu, millist kasu võiks sellest tõusta nii Pimedate Liidule üldiselt kui eriti Tartu osakonnale ja praegu Era 2 toimuvale koolitus- ja seltskondlikule tegevusele. Avalikkusel ei ole kahjuks mingeid täpseid andmeid, kuidas ja kelle süül on kujunenud praegune skandaalne olukord ja millised võiksid olla kõigile osapooltele vastuvõetavad lahendusvariandid. Eesti riik ei saa endale lubada, et kuidagi kahjustataks meie pimedate kodanike huvisid kellegi ärihuvide arvel ja tehtaks otsustusi pimedate kohalike organisatsioonide nõusolekut arvestamata. Küsime teilt, proua minister, millised on usaldusväärsed ja tõele vastavad faktid kujunenud skandaalses olukorras, kelle taotlused ja otsustused on viinud praeguse olukorrani, samuti seda, millised on teie ja valitsuse ettepanekud edasiseks." Võin öelda niipalju, et mina isiklikult olen kohtunud Pimedate Liidu esindajatega mitmel korral, kõigepealt Eesti Pimedate Liidu esindajatega ühel korral Tallinnas ja Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu esindajatega kahel korral Tartus. Lisaks kutsusime 16. aprilliks ministeeriumi kokku, ja see on tänaseks viimane kohtumine, mõlema osapoole esindajad ja pidasime aru, kuidas minna koos edasi. Olukord on tõesti komplitseeritud, vaadates neid dokumente, mida praegu on esitanud mõlemad osapooled, jääb ebaselgeks, kuidas jõudis riigile ostetud hoone, mis oli 1924. aastal kinnistu, nii hoone Era 2 kui ka territoorium käesoleval ajal eraõigusliku Eesti Pimedate Liidu omandisse, õigemini Eesti Pimedate Ühingu omandisse, kes oli õiguslikult Eesti Pimedate Liidu eelkäija. Sellele küsimusele me peame leidma väga kiiresti vastuse ja seetõttu on meil ülehomseks kokku lepitud järgmine koosolek, kus esitatakse lisadokumente. Eesti Pimedate Liit on ostnud kogu Era 2 kinnistu ja see on kantud ka kinnistusraamatusse. Dokumendid on olemas. Kui varem midagi ebaseaduslikku pole toimunud, näiteks riigivara üleandmine eraõiguslikule juriidilisele isikule, see, millele ma viitasin eelmises punktis, või riigiettevõtte reorganiseerimine eraõiguslikuks juriidiliseks isikuks vastuolus seadustega, siis on Eesti Pimedate Liit kindlasti omanik. Kui need küsimused leiavad vastuse, kui tõesti kõik on toimunud korrektselt ja Eesti Pimedate Liit on Eesti Pimedate Ühingu õigusjärglane ning kui müügitehing, 1924. aasta kinnistu üleminek eraõigusliku Eesti Pimedate Liidu omandisse on olnud seaduslik, kõik dokumendid seda tõendavad, siis ongi Eesti Pimedate Liit õige omanik. Kuidas kaitsta Lõuna-Eesti Pimedate Ühingut sellise käitumise vastu, mille üle nad praegu kurdavad? Praeguseks on kõik tehingud peatatud. Selle viidatud eraaktsiaseltsiga, kes kütusefirma nimel all siin paberites figureerib, mingeid tehinguid praegu ei tehta. Tänan!

Suur tänu! Kas arupärijatel on täpsustavaid küsimusi? On. Kolleeg Jüri Adams.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud proua minister, sest ajast, kui me arupärimise kirjutasime, on ilmunud uut materjali, ja ka täna toimus siin Toompea lossi ees pimedate meeleavaldus samas küsimuses. Me oleme aru saanud, et Pimedate Ühing on aktsiaseltsi Favora vang, kes on andnud Pimedate Ühingule sellises suurusjärgus laenu, mida ühing ei suuda tasuda. Selle üksikasjad ei ole meil praegu selged. Vastutasuks nõutakse seda krunti või vähemalt osa sellest. Teie vastuses ei olnud piisavalt faktilisi üksikasju, te nimetasite, et on olemas mõlemad osapooled, kuid ei täpsustanud, kes need mõlemad osapooled on. Samal ajal te korduvalt kasutasite terminit "eraõiguslik ühing". Ma palun teid täpsustada, kes on need osapooled ja kas teie arvates üldse on mõeldav, et üleriigilist ja ühiskasu nimel tegutsevat pimedate organisatsiooni saaks võrdsustada eraõigusliku isikuga, nagu näiteks kellegi algatatud aktsiaselts.

Tänan küsimuse eest! Ühe osapoolena pidasin ma silmas Eesti Pimedate Liitu ja teise osapoolena Lõuna-Eesti Pimedate Ühingut, sest konflikt on ju tegelikult nende vahel, kusjuures Eesti Pimedate Liit on see, kes on kütusefirmaga ajanud asju. Nende puhul on tegemist osapooltega. Meie koosolekul osalesid Eesti Pimedate Liidust vandeadvokaat Tiina-Mare Hiiob, Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu esindajatena härra Ruugla ja vandeadvokaadi vanemabi Margus Mets. Nemad olid nende kahe osapoole esindajad meie ministeeriumi nõupidamisel. Me kohtume sama seltskonnaga uuesti sel kolmapäeval ja püüame selgeks teha, kas see riigi omanduses olev vara, kinnistu asukohaga Era 2, on läinud seaduslikult Eesti Pimedate Liidule, kes ongi eraõiguslik ühing.

Tänan! Arupärijate teine küsimus. Viktor Niitsoo, palun!

Aitäh, härra juhataja! Proua minister! Ma ei saanud päris hästi aru, kas sellel nõupidamisel viibisid ka Tartu Pimedate Ühingu esindajad, need isikud, kes täna piketeerisid siin Toompea lossi ees. Kui nad viibisid, mis siis seal nõupidamisel toimus sellist, mis sundis neid inimesi nende jaoks meeleheitlikule sammule? Ei ole vist kerge inimesel, kes ei näe, tulla siia piketeerima. Järgmine samm oleks vist juba enese põletamine. Palun vastake!

Tänan küsimuse eest! Nõupidamisel viibisid Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu esindajatena härra Ruugla, kes on ise Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu juhatuse liige, ja nende poolt volitatud vanemadvokaadi vanemabi Margus Mets. Miks nad korraldavad piketi? Seda on mul väga raske öelda. Ilmselt on asi selles, et see protsess on käärinud tükk aega, sest kohtuotsusega on selle kinnistu omanik (EPL) kantud kinnistusraamatusse eelmise aasta lõpus. Seega see protsess on olnud küllalt pikaajaline ja väga raske on nüüd, kui asi on läbinud juba kohtuvaidluse, leida väljaspool kohut ministeeriumis laua taga väga kiiresti lahendust. See on väga keerukas. Ja mis seal salata, eks tegemist ole ka emotsionaalsete inimestega. Ma ei pane seda nendele süüks. Ma saan aru.

Tänan! Ja arupärijate kolmas küsimus. Jüri Adams, palun!

Aitäh, härra juhataja! Proua minister, kohtudes siin täna meeleavaldajatega, julgesin ma avaldada umbes sellist mõtet, et elu koosneb loomulikult vastuoludest, kuid riik on kutsutud ja seatud olema vastuolulistes protsessides nõrgema kaitsja positsioonil. Julgesin arvata, et kui küsimust ei suudeta rahuldavalt lahendada, siis me võiksime üldse loobuda niisugustest mõistetest nagu Sotsiaalministeerium ja sotsiaalminister ning lasta kohtuskäimisel muudkui käia. Kas teie võiksite praegu siin kogu Riigikogu saali ees ja kõikide, arvatavasti kümnete tuhandete televaatajate pilgu ees kinnitada, et te teete kõik endast oleneva, et saavutada mõistlik lahendus käimasolevas vaidluses, et lahendus oleks selline, millega oleksid nõus käesoleval ajal selle maja aktiivsed kasutajad, minnes kuni selleni välja, et kasutada valitsuse võimalust teha seadusandlikke algatusi, näiteks revideerimaks Pimedate Ühingu põhikirja?

Tänan! Muidugi ma teen enda poolt kõik, et õiglus pääseks võidule. See kõlab küll loosunglikult, aga nii ma arvan. Neid pabereid pealiskaudselt sirvides jääb tõesti selline mulje, et asi on väga ühene, et maja kuulub Pimedate Liidule ja Pimedate Liit võib temaga teha mida iganes. Kui vaadata kõiki neid dokumente, ja neid tuleb tõesti peaaegu iga päev juurde, siis selgub, et siin on mitmeid kitsaskohti. Ma seisan selle eest, et Lõuna-Eesti Pimedate Ühingule liiga ei tehtaks.

Tänan! Sellega on arupärimine saanud vastuse. Järgmisena, proua Aro, palun vastata Riigikogu liikme Ülo Peetsi arupärimisele sotsiaaltoetuste kohta.

Tänan! Arupärimine: "1. jaanuarist 1997 muudeti sotsiaaltoetuste määramise ja maksmise korda. Alguses näis, et kõik on hoolega läbi mõeldud ja sotsiaaltoetuste määramine ning maksmine ei tekita probleeme. Tegelik elu tõi aga sellesse valdkonda palju arusaamatusi ja segadusi, mis jätkuvad siiani. Osa omavalitsusi pole uut määrust tänini rakendanud. Toimetulekutoetuste määramise ja maksmise korra väljatöötamiseks jäi omavalitsustel vähe aega. Toetuste saajad on informeerimata või on neid informeeritud erinevalt. Lähtudes eeltoodust, küsin: miks kiirustati uue korra kehtestamisega ja kui palju läheb veel aega, enne kui uus sotsiaaltoetuste keeruline ja vastuoluline protsess on lõplikult rakendunud?” Miks kiirustati uue korra kehtestamisega? Sotsiaaltoetuste maksmise reformi valmistati ette pea kaks aastat. Sellest tööst võtsid osa ühelt poolt omavalitsusliitude esindajad ja selle kaudu ka enamik omavalitsusi, teiselt poolt valitsuse delegatsioon, kuhu kuulusid Sotsiaalministeeriumi, Rahandusministeeriumi, Siseministeeriumi ja regionaalministri esindajad. Intensiivne ettevalmistustöö algas eelmise aasta alguses. Esimesele ametlikule vahekokkuleppele kirjutati alla 1996. aasta 18. juunil ja lõppkokkuleppele 1996. aasta 18. septembril. Tuginedes sellele kokkuleppele, töötati välja valitsuse määruse eelnõu riiklike sotsiaaltoetuste maksmise tingimuste ja korra kohta, mis esitati 1996. aasta 21. oktoobril kooskõlastamiseks Rahandusministeeriumile, regionaalministrile ja omavalitsusliitude koostöökogule. Samal ajal anti eelnõu läbivaatamiseks, omavalitsustega läbiarutamiseks ja ettepanekute tegemiseks ka kõikidele maakondadele nende sotsiaal- ja tervishoiuosakondade kaudu. Rahandusministeeriumi poolt ja omavalitsusliitude kaudu tulnud ettepanekud võeti määruse eelnõu täpsustamisel arvesse. Eelnõu esitati Vabariigi Valitsusele 1996. aasta 20. novembril. Sotsiaaltoetuste maksmise uut korda arutati valitsuse istungil 1996. aasta 10. detsembril. Sellel istungil nõustuti eelnõus sätestatuga ja Vabariigi Valitsuse määrusele nr 318 riiklike sotsiaaltoetuste maksmise tingimuste ja korra kehtestamise kohta kirjutati alla 1996. aasta 23. detsembril, s.o järgmisel päeval pärast seda, kui Riigikogu oli vastu võtnud 1997. aasta riigieelarve. Teine küsimus: kui palju läheb veel aega, enne kui uus sotsiaaltoetuste keeruline ja vastuoluline protsess on lõplikult rakendunud? Kohalike omavalitsuste poolt käesoleva aasta märtsi lõpul antud arvamuste analüüs sotsiaaltoetuste maksmise uue korra kohta näitas, et uut korda toetab 87,7% vastanuist ja seda rakendab enamik omavalitsusi. Kehtestatud õigustloovate aktide käsitlemisel on arusaamatusi veel 10 omavalitsusel ja seda eelkõige täiendavate sotsiaaltoetuste osas. Mitmed omavalitsused ootasid või ootavad täpsemaid ettekirjutusi täiendavate sotsiaaltoetuste maksmiseks. Vabariigi Valitsuse 1997. aasta 11. märtsi määrus nr 58 täiendab Vabariigi Valitsuse 23. detsembri määrust nr 318 ja sellega on lisatud järgmine regulatsioon. Kohalikele omavalitsustele üleantud toimetulekutoetuse vahendite piisavuse korral makstakse toetust vajavatele inimestele hädavajalike kulutuste osaliseks katmiseks täiendavaid sotsiaaltoetusi valla- või linnavalitsuse korralduse alusel. Kümme omavalitsust eelistab varem kehtestatud korda. Käesoleva aasta esimeses kvartalis ei rakendanud uut sotsiaaltoetuste maksmise korda erinevatel põhjustel mitu omavalitsust, sealhulgas Tallinn, Viljandi, Kuressaare, kus see rakendatakse alates teisest kvartalist. Tallinnas takerduti organisatoorse töö taha, samuti kardeti üürivõla kasvu, alates 1. aprillist on süsteem rakendatud. Kuressaares otsustas volikogu oodata kütteperioodi lõpuni, Viljandi linn on üks neist omavalitsustest, kes eelistab endist toetuste maksmise korda. 10. aprillil toimus nõupidamine peaministri nõuniku härra Vitsuri juures, kus arutati üksikasjalikult läbi riiklike sotsiaaltoetuste maksmise senine käik ning omavalitsuste arvamused ja ettepanekud. Samuti käsitleti elektrihinna tõusuga kaasnevat. Nõupidamisel võeti seisukoht, et elektrihinna tõusuga riigieelarvesse täiendavalt laekuv käibemaksusumma on vaja suunata toimetulekutoetuse aastasumma täiendamiseks. Pärast Riigikogu otsust toetussumma suurendamiseks on vaja veel kord läbi analüüsida toimetulekupiiri tõstmise võimalused. Kahel korral, 10. ja 15. aprillil analüüsiti põhjalikult sotsiaaltoetuste maksmise käiku ka omavalitsusliitude koostöökogu ja Vabariigi Valitsuse delegatsioonide vahelistel läbirääkimistel sotsiaalkomisjonis, kus samuti toetati toimetulekupiiri tõstmist pärast lisavahendite eraldamist riigieelarves. Oleme veendunud, et kõik arusaamatused ja raskused sotsiaaltoetuste väljamaksmisel, kus neid veel esineb, ületatakse lähiajal, kuid tõsiseid probleeme praeguses majanduses, mis oluliselt mõjutavad toetuste maksmise süsteemi, ei ületata niipea ja seetõttu rahulolematust toetuse suuruse üle on nähtavasti ka tulevikus. Aitäh!

Kuna arupärija Ülo Peets ei viibi täiskogu istungisaalis, siis lisaküsimusi ei esitata ja arupärimine on saanud vastuse. Suur tänu, proua minister! Järgmisena palun Riigikogu kõnepulti põllumajandusminister Andres Variku, selleks et ta vastaks Riigikogu liikme Vootele Hanseni arupärimisele veterinaarkontrolli, seemnelaborite ja väetiste veo korra kohta. Palun, härra minister!

Lugupeetud juhatus, austatud Riigikogu! Vootele Hanseni arupärimine põllumajandusministrile on järgmine: "1. jaanuarist 1997. aastal keelati väikeloomade koduses majapidamises tapmine, mis tekitas probleeme väiketalupidajatele. Valitsus on kavandanud ümber korraldada seemnelaborite töö, kaotades need enamikus maakondades. Teede- ja sideminister raskendas oluliselt väetiste vedu enne kevadisi põllutöid, kehtestades 15. jaanuaril määruse "Ohtlike veoste teedel vedamise kord". Seoses sellega küsime, milline ajavahe jäi otsuse avalikustamise, vastuvõtu ja jõustumise vahele, kas sellest tekkinud kahju kavatseb valitsus korvata? Kuidas on siiani toimunud koduses majapidamises looma tapmise veterinaarkontroll? Millist olulist tulu valitsus seemnelaborite kaotamisest maakondades saab? Kas selline otsus võib ka kahju põhjustada, halvendades kvaliteedi kontrolli ja suurendades tootmiskulusid? Kui palju ette teavitati avalikkust väetise veo korra muutusest?" Vastused on järgmised. Kõigepealt hügieeninõuetele mittevastavates tingimustes tapetud loomade kohta kehtestatud veterinaartõendite väljastamise korrast ja selle teavitamisest elanikkonnale. Riigi Veterinaarameti käskkirja väljaandmise ja jõustumise vahele jäi kuus kuud ja 20 päeva. Käskkiri avalikustati kuu aja jooksul, seega jäi käskkirja väljaandmise ja tegeliku rakendamise vahele vähemalt viis kuud. Käskkirja avalikustamise kohustus tehti maakondade veterinaarkeskustele, käskkirja sisu arutati maakondade talupidajate liitudes, avaldati maakonna ajalehtedes. Diskussioon selle teema ümber toimus raadios ja televisioonis. Ida-Viru maakonnas, kus oli palju arusaamatusi, avaldati ajalehes Põhjarannik 1996. aasta juuni- ja juulikuus kaks artiklit. Ministeerium leiab, et kahju ei ole tehtud. Võidab rahva tervis ja täidetakse riigi kohustust vastavalt assotsieerumislepingule Euroopa Liiduga harmoniseerida seadused. Riigi Veterinaarameti käskkirjaga nr 9 1996. aasta 10. juunist ei ole keelatud oma tarbeks loomade tapmine koduses majapidamises. Koduses majapidamises tapetud loomade kohta aga ei anta veterinaartõendit liha turustamiseks. Vabariigis on praegu registreeritud 205 kolmanda ja 21 teise astme lihatööstusettevõtet, kuhu loomaomanikul on võimalus oma looma realiseerida või kus on võimalik teenustööna looma tapmine liha edaspidiseks realiseerimiseks. Need ettevõtted vastavad praegustele veterinaar-sanitaarsetele hügieeni- ja keskkonnakaitse nõuetele. Uue korra kehtestamise tingis vajadus kindlustada tarbija kvaliteetse ja inimese tervisele ohutu lihaga. Koduses majapidamises loomade tapmisel liha sageli saastub ning puuduvad jahutamistingimused. Selle tagajärjel avastati turgudel, kauplustes ning toitlustusettevõtetes hügieeninõuetele mittevastavalt töödeldud liha. Kuidas siiani on toimunud koduses majapidamises looma tapmise veterinaarkontroll? Kehtinud korra kohaselt pidi looma omanik, kes soovis tappa looma kodus, kutsuma kohale loomaarsti. Loomaarst hindas looma tervislikku seisundit looma eluajal. Tapmise järel kontrolliti looma siseelundeid ning lihakeha. Kui loom oli terve ning looma tapmisel ja töötlemisel ei esinenud puudusi, andis loomaarst sellekohase tõendi. Seda korda aga ignoreerisid loomaomanikud, toitlustusettevõtted ja ka loomaarstid. Loomaomanike käest ostsid kodus tapetud loomade liha sageli vahendajad, kes turustasid lihakeha turgudel või realiseerisid liha toitlustusettevõtetele ja kauplustele. On leitud võltsitud tõendeid ning võltsitud pitsatijäljendiga lihakehi. Millist olulist tulu saab valitsus seemnelaborite kaotamisest maakondades? Kas selline otsus võib põhjustada kahju, halvendades kvaliteedi kontrolli ja suurendades tootmiskulusid? Valitsus ei ole seadnud eesmärgiks seemnelaborite kaotamist maakondades ega taotle olulist tulu mõnede maakondlike seemnekontrollilaborite sulgemisega. Tegelikult toimub seemnekontrollialase töö kaasajastamine ja selle vastavusse viimine Euroopa Liidu ja Rahvusvahelise Seemnekontrolli Assotsiatsiooni nõuete ja normidega. Kuna analüüsi metoodika täiustub pidevalt ja nõuab järjest keerukamaid ning ka kalleid seadmeid, ei ole võimalik ega otstarbekas osta neid kõikidesse senistesse laboritesse. Ka Soomes, Rootsis, Norras ja Taanis on ainult üks ISTA (Rahvusvaheline Seemnekontrolli Assotsiatsioon) poolt akrediteeritud seemnekontrolli laboratoorium. Kellel on õigus välja anda sertifikaate, millega saab seemet müüa ka välisriikidesse? Eestisse on ISTA akrediteeritud laboriks seemnekontrolli kesklaboratoorium Tallinnas. Eestis kehtiva korra kohaselt peab müügiks minev seemnepartii olema sertifitseeritud ja varustatud seemnetunnistusega, mida annavad välja Tallinna ja Tartu seemnekontrolli laboratooriumid riiklike inspektorite poolt võetud seemneproovide analüüside põhjal. Inspektorid on kõigis maakondades, nad korraldavad ka võetud proovide saatmise laboratooriumi. Tootjate poolt oma tarbeks kasvatatud seemnepartiist võib proovi võtta kasvataja ise, neid proove analüüsivad maakondades olevad seemnepunktid või saadetakse need analüüsimiseks lähimasse laborisse. Nende seemnepartiide kohta antakse välja analüüsiteade, mis on infoks seemnepartii omanikule, kuid ei anna õigust seda seemet müüa. Praktiliselt ei ole muutunud ega muutumas lähitulevikus seemnekontrolliteenuste kättesaadavus selle kasutajale keerukamaks ega suurenda tootmiskulusid. Kui palju teatati avalikkusele ette väetiseveo korra muutustest? Muutustest väetiste veol autodega teatas avalikkusele Teede- ja Sideministeerium ette üks kuu ja seitse päeva, muutustest väetiste veol traktoriga teatas Põllumajandusministeerium ette kuus kuud ja 23 päeva. Teede- ja sideministri 1996. aasta 15. jaanuari määrus nr 3 "Ohtlike veoste teedel vedamise kord" avaldati Riigi Teataja Lisas nr 43--45 1996. aasta 23. aprillil, jõustus 1996. aasta juunist. Põllumajandusministri 1996. aasta 21. mai määrusega nr 11 "Ohtlike veoste riigisisese traktoriveo eeskirjade kinnitamine", mis ilmus Riigi Teataja Lisas nr 62 1996. aasta 7. juunil, kehtestati, et ohtlikke aineid vedavad traktorijuhid peavad läbima vastava väljaõppe, sooritama eksami Põllumajandustehnika Inspektsioonis ja saama sellekohase tunnistuse. Väljaõppe organiseerimine, atesteerimine ja veoühikute kontroll pandi Põllumajandustehnika Inspektsioonile. Kursuste läbiviimise kohaks valiti Türi Kõrgem Põllumajanduskool, mille kohta ilmus info 1996. aasta oktoobrikuu Maalehes ja sellest teavitati ka kõikides maakonna lehtedes, info määruse kohta ilmus ka ajalehes Äripäev. Kõiki suuremaid majandusüksusi, ühistuid, aktsiaseltse teavitasid Põllumajandustehnika Inspektsiooni maakonnabürood 1996. aasta oktoobrikuus. Siiani on kursused Türil läbi teinud 50 masinajuhti, Saaremaal 45 ja Adaveres 30. Alati on viimasel minutil ärkajaid, viimane kursus toimub sel kevadel Türil 23. ja 24. aprillil. Lugupeetud Vootele Hansen, kuna mõlemad eelnimetatud regulatsioonid avaldavad otsest mõju tootmisele ning tõstatatud küsimus käsitles nendest etteteatamist, oleks ilmselt vaja tulevikus seadustada analoogiliste küsimuste vältimiseks uutest regulatsiooniaktidest etteteatamise kindel kord. Aitäh!

Suur tänu! Kas arupärijail on täpsustavaid küsimusi. Vootele Hansen, palun!

Aitäh! Austatud põllumajandusminister! Ka mina olen teiega ühel nõul, et tähtajad tehtud otsuse ja selle jõustumise vahel oleks mõistlik seadusega paika panna, kui see puudutab tootmist ja inimeste igapäevast elu. Aga küsimus on rohkem seemnekontrolli kohta: kas Põllumajandusministeeriumis on ka sellist võimalust arutatud, et maakondades olevad seemneinspektorid kuuluksid maavalitsuse kantselei koosseisu? See tagaks nende parema kantseleilise teenindamise ja loomulikult Põllumajandusministeerium oma allasutustega kehtestaks nende tööjuhendid.

Aitäh, härra Vootele Hansen! Me oleme planeerinud kohtuda 9. mail maavanematega nende küsimuste arutamiseks, samuti selleks, et arutada Põllumajandusministeeriumi sidemeid maavalitsusega, maakonnas olevate Põllumajandusministeeriumi töötajate reglementeerimiseks ja nende tööjuhendite kinnitamiseks.

Aitäh! Arupärijal rohkem küsimusi ei ole. Sellega on see arupärimine saanud vastuse. Järgmisena, härra minister, palun vastata Riigikogu liikme Valve Raudnaski arupärimisele loomakasvatajate probleemide kohta.

Väga austatud Valve Raudnask! Teie arupärimine kõlab järgmiselt: "Riigi Veterinaarameti käskkirjaga keelustati alates käesolevast aastast kodus tapetud loomade liha turustamine. Paraku puuduvad praegu enamikus valdades vastavad litsentsi omavad tapamajad. Enamikule loomapidajatele on mitmekümne kilomeetri kaugusel asuvasse tapamajja loomavedu üle jõu käiv ja majanduslikult ebaratsionaalne. Kas poleks mõistlik peatada kõnealune käskkiri ning kehtestada üleminekuperiood, näiteks kolm aastat, et ettevõtjad, talunikud suudaksid oma tapapunktid välja ehitada?" Vastus on järgmine. Riigi Veterinaarameti käskkirjaga 1996. aasta 10. juunist nr 9 ei ole keelatud loomade tapmine koduses majapidamises oma tarbeks. Hügieeninõuetele mittevastavates tingimustes tapetud loomade puhul aga ei anta veterinaartõendit liha turustamiseks. Praegu on registreeritud 205 kolmanda ja 21 teise astme lihatööstusettevõtet, kuhu loomaomanikul on võimalus oma looma realiseerida või kus on võimalus lasta loom tappa teenuse korras liha edaspidiseks realiseerimiseks. Need ettevõtted vastavad praegustele hügieeni- ja keskkonnakaitse nõuetele. Nõuded kolmanda astme ettevõtetele on käesoleval etapil lihtsustatud ning sätestavad vaid elementaarsed hügieenitingimused. Need on kuum vesi, kanalisatsioon, liha jahutamise võimalus ja veel mõningad. Olemasolevad 226 registreeritud ja tunnustatud lihatööstusettevõtet ületavad tootmismahtude poolest mitu korda aastase tapmisvajaduse. Samas on tunnustamisprotsessis käesoleval hetkel veel täiendavalt 20 ettevõtet. Uue korra kehtestamise tingis vajadus kindlustada tarbija kvaliteetse ja inimese tervisele ohutu lihaga. Käesoleval aastal on tervisekaitse, tarbijakaitse ja veterinaarinspektorid sageli avastanud turgudel, kauplustes ja toitlustusettevõtetes hügieeninõuetele mittevastavat ning veterinaartõendit mitteomavat liha. Koduloomade ja -lindude tapmine hügieeninõuetele vastavates, tunnustatud ettevõtetes on esmatingimuseks Eesti liha ning lihatoodete ekspordil. Analoogne nõue on juba 1992. aastast kehtestatud imporditavale lihale. Riigid, mis impordivad Eesti Vabariiki liha ja lihatooteid, on Riigi Veterinaarametile esitanud oma riikliku veterinaarteenistuse tunnustatud ettevõtete nimekirja, mis on igas veterinaarkontrolli piiripunktis. See on tõsi, et need kolmanda astme tapapunktid ei ole eri maakondades ja eri valdades ühtlaselt välja ehitatud. Valga maakonnas on neid tõesti ainult kolm ning on maakondi ja valdu, kus neid on mitu. Praegu on kaalumisel järgmine võimalus: nendes valdades, kus praegu puuduvad teise ja kolmanda astme tunnustatud lihatöötlemisettevõtted, võiksime tellida lihaekspertiisiks volitatud valla veterinaararsti tapaeelseks ning tapajärgseks ekspertiisiks ettevõtetesse ja majapidamistesse. Aga ka sellisel juhul jäävad jõusse hügieeninõuded. Kui see on vastuvõetav, siis saaks seda käskkirja selliselt muuta, aga ikkagi ainult teatud üleminekuperioodiks. Kas anda lisavõimalusele pikendust aasta, pool aastat, sellele ma täna konkreetselt vastata ei saa. Aga selline võimalus on olemas.

Tänan! Kas arupärijal on täpsustavaid küsimusi? Valve Raudnask, palun!

Aitäh, härra juhataja! Ma kõigepealt õnnitlen härra põlluministrit esimest esmaspäeva arupärimistele vastamise puhul! Ja palju edu!

Aitäh!

Kindlasti on see teie ministrikarjääri jaoks väga hea märk, et me alustame seatapmisest. Seatapmine on eesti külas olnud väga tähtis töö ja seda on lubatud teha ainult oskajatel meestel. Seetõttu ma ei oleks päris nõus, et eesti talumajapidamisest tuleb kehvem liha. Ma kardan, et see tuleb hoopis-hoopis kaugemalt ja väga uhketest tapamajadest. Aga olgu. Ma tänan väga selle võimaluse eest, kui see nüüd tõesti käiku läheb, et üleminekuajaks on võimalik tellida ka niisugust tõendiandjat koju. See tõesti väga palju parandab olukorda, sest ma ei küsinud mitte küsimise enda pärast, vaid Võrumaa Talupidajate Liit saatis kirja, seal on 265 liiget, nad kirjutasid, et jah, pool aastat varem anti teada, et niisugune asi tuleb, aga kas enne seda uuriti, kui palju Virus või Võrus tapamaju või tapapunkte on, kas on üldse võimalik seda käskkirja täita või ei olegi see võimalik. Kui palju ikkagi enne seda üldiselt tegelikku elu uuritakse? Ma saan aru, härra Varik, teie ei olnud minister, aga järsku ma kuulen teie käest, et edaspidi hakatakse seda tegema.

Aitäh! Lugupeetud Valve Raudnask, ma tõesti võiksin öelda, kuidas me hakkame toimima. Ühe mõtte ma juba ütlesin, ka määrustest ja korraldustest teavitamiseks oleks võib-olla ehk mõttekas määrata aeg ja see seadustada. See küsimus on väga tarvilik, et ei tehtaks asjatuid investeeringuid, ja ka inimesel on tarvis harjuda uue korraga. Mis puutub toiduainete kvaliteedi kontrolli, siis me peame siin käima käsikäes, vastavalt sellele, kuidas toimime piiril sissetoodavate kaupade kvaliteedikontrolliga, niisamuti peame toimima ka oma tootjatega. Meie oma tootjad on kindlasti selles suhtes targemad, et kui kaupa riigist välja viia, siis need nõuded on hädatarvilikud. Ja Võru kohta ma peaksin sama ütlema. Võrus on tõesti kolmanda astme tapamajasid vähe registreeritud. Kõige vähem ongi neid Võrus ja Valgas. Järelikult selle piirkonna mure selle üle on tunduvalt suurem. Ma ei oska öelda, kui palju enne selle käskkirja väljaandmist uuriti olukorda maakonniti, valdade kaupa.

Suur tänu! Valve Raudnask, teine küsimus, palun!

Aitäh! Ma kasutan head võimalust, et siirduda sigadelt lehmadele. Ma rääkisin täna Võru Talupidajate Liidu esimehe Rainis Ruusamäega. Kas vastab tõele, et varsti tuleb eurolautade nõue ja lehmadki peavad selleks valmistuma? Ja nüüd talupidajad tahavadki teada, kui palju neile selleks aega antakse, poole aastaga ju mingit imet ära ei tee, eriti kui elada Võrumaal või Valgamaal ja omada just nii palju raha, kui nendel talupidajatel seal on.

Aitäh! Euronõuded veistele. See on küsimus, mis puudutab piimakvaliteeti. See töö praegu käib. Oleme küll võtnud sellise hoiaku, et kui jõutakse nõuete kehtestamiseni, siis ei tohi seda teha ootamatult, nõuete rakendamiseks, elluviimiseks tuleb anda aeg. Alati on see vaieldav küsimus, millisest ajast piisab. Võib-olla tuleks mõelda teil, seadusloojatel, kas tähtaja nõue seadustada. Kui pikk see normaalne aeg on, et inimene sellega harjuks? Aga küsimus ei ole võib-olla aja pikkuses, see võib olla selle nõude täitmise keerukuses või raskuses, teatud nõuded vajavad teatud investeeringut, lisakulutusi, mis teeb määratlemise raskeks. Oleme töösse kaasanud ka tootjaid, kes selles protsessis osaleksid ja oma seisukohad nende nõuete suhtes saaksid avaldada. Ei oska praegu täpset aega öelda, kas see on kolm kuud, neli kuud, kuus kuud, igal juhul selles aktis, millega nõuded kehtestatakse, tuleb määratleda aeg, millal need nõuded kehtima hakkavad.

Tänan! Valve Raudnask, kolmas küsimus, palun!

Aitäh! Eesti on küll väike maa, aga kahjuks ometi paiguti nii väga erinev. Kas oleks mõeldav uue põllumajandusministri puhul ka see, et Valgamaale või Võrumaale või kellele veel, ma teisi ei tunne nii hästi, kes on kehvemas olukorras, antakse pisut pikem üleminekuaeg? Kas niisugune asi oleks mõeldav või on see teile täiesti vastuvõetamatu?

Veel kord aitäh, Valve Raudnask! Iseenesest kõik ideed on mõeldavad ja ükski idee ei saa olla päris vastuvõetamatu, aga ilmselt tehniliselt võib see olla raske ja mittemõistetav, kuna kõik tingimused ei olene nende küsimuste lahendamisel ainult sellest, et need piirkonnad on raskemates tingimustes. Kui tingimused on selgelt fikseeritavad ja on välja pakkuda korralik mehhanism selle idee elluviimiseks, siis tasub selle küsimusega tegelda.

Sellega on arupärimine saanud vastuse. Suur tänu, härra minister! Järgmisena palun Riigikogu kõnepulti keskkonnaminister Villu Reiljani, et ta vastaks Riigikogu liikme Andres Taimla arupärimisele maareformi läbiviimise kohta.

Austatud juhataja, austatud Riigikogu, väga austatud Andres Taimla! Maareformi seaduse § 38 kohaselt viivad maareformi läbi Vabariigi Valitsus ning kohalikud omavalitsused maareformi seaduse alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Eelnimetatud seaduses ning selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrustes on selgelt sätestatud, kes millega maareformi käigus tegeleb. On selge, kes korraldavad maa tagastamist ning erastamist, riigi omandisse jätmist ja munitsipaliseerimist. Ka Vabariigi Valitsuse seadusega sätestatud kohalike omavalitsuste volikogude täitevorganite üksikaktide seaduslikkuse üle järelevalvet teostavad isikud on seadusega määratud. Vabariigi Valitsuse seaduse § 61 lõike 1 kohaselt kuulub Keskkonnaministeeriumi valitsemisalasse ka maaga ja ehitustegevusega seotud ülesannete lahendamine. Vabariigi Valitsuse 1996. aasta 23. detsembri määrusega nr 320 kinnitatud Keskkonnaministeeriumi põhimääruse punkti 8 kohaselt koordineerib Keskkonnaministeerium riiklikul tasandil maakorralduse läbiviimist, järelevalvet maa kasutamise ja korraldamise üle ning suunab planeerimistegevuse kaudu maakeskkonna kasutust. Sellisest ülesannete jaotusest sünnib teatud korrastatud süsteem, mille igal osal on täpselt teada oma ülesanded ning loomulikult vastutab igaüks talle pandud ülesannete täitmise eest ja nii vastutan ka mina. Asjaolu, et justiitsminister, mitte Justiitsministeerium, nagu te kirjas väidate, juhtis 1995.--1996. aastal maareformi seaduse muudatusi läbitöötanud erinevaid organisatsioone esindanud spetsialistide, juristide töögruppi, oli otstarbekohase tööjaotuse seisukohalt põhjendatud ning kujukas näide töö koordineeritusest valitsuses. Ei maksa ka unustada, et maareformi seaduse rakendusaktide paketi, mis mahuliselt ületas mitu korda maareformi seadust, valmistas ette just Keskkonnaministeerium, samuti osales Keskkonnaministeeriumi esindaja muudatusettepanekute arutelul maaelukomisjonis ning tegi kaasettekande Riigikogus. Keskkonnaminister on Vabariigi Valitsuse maareformikomisjoni esimees, 1996. aastal on kolm korda koos käidud, 1997. aastal üks kord, 1995. aastal 10 korda. Maareformikomisjon on loodud maareformi olulisemate sõlmpunktide arutamiseks ning vajaduse korral asjasse puutuvate ettepanekute tegemiseks. Just maareformikomisjon arutas ja tegi ettepanekud maareformi seaduse ulatuslikuks muutmiseks 1995., 1996. aastal. Komisjoni ülesandeks ei ole olnud maareformi korraldamine, juhtimine. Maareformikomisjon on oma istungitel ära kuulanud nii maakondade kui ka kohalike omavalitsuste aruandeid maareformi vallas tehtust ning üleskerkinud probleemidest. Komisjoni istungitel arutatut on arvestatud muudatuste tegemisel maareformi seaduses ja samuti Vabariigi Valitsuse määruste vastuvõtmisel. On olnud ka neid, mis ei ole alati seadustesse jõudnud. Arvan, et ülaltoodust peaks olema selge, et ülesanded maareformi vallas on erinevate aktidega üsna täpselt paigas ning kohustuste ring asjaomastel isikutel täpselt teada. Lõppude lõpuks paneb need ülesanded ka peaminister. Loomulikult püüavad nii Keskkonnaministeerium kui ka teised maareformiga seotud organisatsioonid oma tööd pidevalt parandada ning ühes sellega maareformi veelgi kiirendada. Aitäh!

Suur tänu! Kas arupärijal on täpsustavaid küsimusi? Ei ole. Sellega on arupärimine saanud vastuse. Järgmisena, härra minister, palun vastata Riigikogu liikmete Vootele Hanseni ja Eiki Nestori arupärimisele töölepingu seaduse kohaldamise kohta Metsaametis.

Austatud Vootele Hansen ja Eiki Nestor! Teie arupärimisele vastan järgmist. Et vähendada metskondade haldamiskulutusi ja viia need kooskõlla 1997. aasta eelarvega, alustati 1996. aasta septembris riigimetsi majandavate metskondade liitmist. Praeguseks, 1997. aasta 1. aprilli seisuga on endise 184 metskonna asemel 122 metskonda. Metskondade liitmine on ees veel Pärnumaal, kus protsess peaks lõppema 1. juuniks. Metskondade liitmisel tekkiva reorganiseeritud metskonna metsaülema ametikoha täitmiseks korraldatakse kinnine konkurss, milles osalevad ühendatavate metskondade senised metsaülemad. Konkursi võitja saab volituse komplekteerida reorganiseeritud metskonna meeskond. Arvestades, et töölepingu muutmine on töölepingu seaduse § 59 punkti 5 kohaselt lubatud vaid poolte kokkuleppel, teeb metskondade liitmise tulemusel tekkiva metskonna metsaülem kirjaliku tööpakkumise töötajatele, kelle senise tööandja nimetus reorganiseerimise käigus kaob. Töölepingu seaduse § 6 ütleb, et ettevõtte reorganiseerimine ei lõpeta töölepingut. Enamik töötajaid, kelle tööandja nimetus seoses metskondade reorganiseerimisega muutus, andsid töölepingu muutmiseks kirjaliku nõusoleku. Töötajad, kes ei pidanud võimalikuks või vajalikuks jätkata tööd reorganiseeritud tööandja alluvuses, koondati ja nad said lõpparve, kasutamata puhkusetasu ning seoses koondamisega ettenähtud hüvitused vastavalt töölepingu seaduse §-dele 87 ja 90. Abiks metskondade reorganiseerimisel tekkivate pensioniprobleemide lahendamisel koostas Metsaamet 1996. aasta detsembris juhise, millele 1997. aasta veebruaris lisatud kaaskirja esialgses variandis oli eksitav viga, millele te ka tähelepanu juhite. Viga sisaldava kaaskirja said vaid Võrumaa liidetavate metskondade metsaülemad, kuus metsaülemat. Kaaskirjas märgatud viga sai parandatud ning reorganiseeritavatele metskondadele saadeti juhise redigeeritud variant. Kontrollandmete kohaselt on kõik pakutavast töökohast loobunud töötajad koondatud töölepingu seaduse § 86 punkti 3 alusel ning töölepingu seaduse § 87 ja § 90 kohaselt ettenähtud hüvitused kätte saanud. Aitäh ka teile, et te viga märkasite!

Aitäh! Kas arupärijatel on täpsustavaid küsimusi? On. Vootele Hansen, palun!

Aitäh, austatud minister! Mul on rõõm kuulda, et Metsaametis ei rikutud töölepingu seadust. Aga igaks juhuks küsin üle: kas te siis kinnitate, et ühtegi inimest ei sunnitud kirjutama töölt lahkumise avaldust, vaid kõik said, kui ametikohad ära kaotati, koondamistasu, nagu seadus ette näeb?

Aitäh! Mina teen töölepingu ainult metsaülematega, kuid ma olen veel Metsaameti peadirektori käest eraldi üle küsinud ja ka mitme metsaülema käest, kas nad on seadust järginud.

Aitäh! Kas on veel täpsustavaid küsimusi? Vootele Hansen, palun!

Kas täiendava juhendi lause võimaldab lugejal aru saada, et metsaülemal tuleb rikkuda töölepingu seadust? Kas seda viga märkasid Metsaameti töötajad ise või oli selleks tõepoolest vaja Riigikogu liikmete arupärimist?

Aitäh! Ise märkasid.

Kas on ka kolmas küsimus? Ei ole kolmandat küsimust. Tänan, härra minister! Sellega on arupärimistele vastatud. Järgmisena vastab Riigikogu liikmete arupärimistele peaminister Mart Siimann. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmelt Vootele Hansenilt ja see on valitsuse palgapoliitika kohta. Teine arupärimine on Riigikogu liikmelt Ando Lepsilt KGB ja GRU arhiivimaterjalide kohta. Palun, härra peaminister!

Tere päevast, lugupeetav Riigikogu! Austatud Ando Leps! Mul on väga raske teie esitatud esimesele küsimusele otse vastata, sest enne kui vastata küsimusele, miks ei ole seni Venemaalt välja nõutud KGB ja GRU-ga koostööd teinud Eestis elavate isikute arhiivimaterjale, peaks lühidalt peatuma küsimusel, kas siiski on nõutud. Ja kui äkki on nõutud, siis ei saa vastata ka küsimusele, miks ei ole nõutud. Kui tuletada veidi lähiajalugu meelde, siis Eesti--Vene riikidevahelistel läbirääkimistel oli Eesti delegatsiooni koosseisus ka humanitaarküsimuste töörühm ja ajavahemikus 1992--1994 tegeles töörühm ka Venemaale sattunud kultuurivarade, sealhulgas arhiivimaterjalide tagastamise küsimusega. Kõik Eesti poole katsed tõstatada nimetatud küsimust, see tähendab arhiivimaterjalide tagastamist, sealhulgas ka teie viidatud arhiivimaterjalide tagastamist, said Vene poole järsu vastuseisu osaliseks. Kuna Eesti pool on nõudnud tagastamist ja Vene pool ei ole seda aktsepteerinud, siis ei saa ma ka vastata teie küsimusele, miks Eesti pool ei ole nõudnud. Ma tuletan siiski tõe huvides meelde, et Venemaa on siiamaani järjekindlalt keeldunud Eestile tagastamast isegi üksikuid 1991. aastal tema valdusse jäänud ammu hukatud või surnud Eesti kodanike 1940. aastal koostatud arhiivi kriminaaltoimikuid, viitan siin Eesti Vabariigi kohtuministri ja Riigikogu liikme Otto Tiefi toimikule, mida Eesti Arhiiviamet tulemusteta tagasi on taotlenud. Ja kui kujutame ette, et kui Venemaa isegi tagastaks teie esitatud küsimuses viidatud materjalid, jääks alati võimalus, et vahepealse aja jooksul on vastavaid toimikuid Venemaa eriteenistuste poolt "redigeeritud", dokumente kõrvaldatud, võltsitud või midagi fabritseeritud. Peale selle tuletan meelde, et 1991. aastal kirjutas Eesti Vabariigi valitsuskomisjon alla lõppaktile Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee likvideerimise kohta. Selle aktiga tunnistas Eesti Vabariik tegelikult, et ta on vastu võtnud arhiivifondid ja muud materjalid, millel on Eesti Vabariigi jaoks riiklik ja ajalooline tähtsus. Kokku on neid dokumente, mis 1991. aasta 22. novembrist 29. detsembrini allkirjastati, 12, 22 lehel ja ma ei näe mingit põhjust, miks peaks neid dokumente praegu salajas hoidma. Vajaduse korral tuleks avalikustada ja läbi uurida 1991. aastal KGB likvideerimisega tehtud vead, sest tol korral tõepoolest oli ehk võimalus, vähemalt teoreetiliselt, neid arhiivimaterjale Eesti käsutusse saada. Teie teine küsimus: kas teile on teada, kes on olnud nende dokumentide väljanõudmise vastu? Vastan teile siiralt, ma ei tea ühtegi inimest, kes oleks olnud nende dokumentide väljanõudmise vastu. Kolmas küsimus: mis asjaolud on takistanud nimetatud arhiividokumentide väljanõudmist? Nagu ütlesin, komisjon on neid juba nõudnud, kuid neid ei ole Vene poole vastuseisu tõttu saadud. Millal te konkreetselt esitate Venemaa peaministrile vastavasisulise nõudmise? Siin ma ei tahaks kiirustada niisuguste küsimuste või nõudmiste esitamisega, mille suhtes ma ei ole kindel, kas vastus meid rahuldab, seetõttu pean vajalikuks moodustada sellekohane valitsuskomisjon ja see on juba moodustamisel. Komisjon hakkaks tegelema kultuuriväärtuste restitutsiooniga, tema ülesandeks jäävad muu hulgas ka Venemaal asuvate arhiivide materjalide tagastamise küsimused. Kui see komisjon on oma tööst ülevaate andnud ja järeldused teinud, siis tuleb ilmselt kaaluda pöördumist Vene Föderatsiooni peaministri poole. Tänan teid!

Tänan! Arupärijal on täpsustavaid küsimusi. Ando Leps, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Aitäh, austatud peaminister! Ma pean ütlema, et mul on väga kahju, et Eesti Vabariigi suveräänsust puudutav arupärimine ja pealegi veel härra peaministrile on pandud arupärimiste pingereas viimasele kohale. Riigikogu juhatus peaks ikkagi austama peaministri institutsiooni ja samuti austama esmajoones Eesti Vabariigi suveräänsusega seonduvaid probleeme. Infotunni kavas, mis jagati meile välja, olid peaministri vastused härra Hansenile ja minule arupärimiste pingerea alguses, hiljem väljastatud muudetud tekstis aga viimasel kohal. Oleks huvitav teada, kes nii otsustas. Mis puutub Otto Tiefi ja arhiivi direktorisse, siis ta saatis ka minule vastavasisulised paberid. Need puudutavad ainult kriminaaltoimikuid, samuti need, mida Riiklik Julgeoleku Komitee siia meile jättis, on ainult kriminaaltoimikud. Minu arupärimine aga neid üldse ei puuduta, vaid puudutab hoopis teisi dokumente. Üldse ma olen sellepärast väga kurb, et me selliselt suhtume oma riiki. Kuid vaatamata sügavale masendusele, on mul teile, lugupeetud peaminister, ka lisaküsimusi. Esiteks, kas ekspeaminister ja Koonderakonna esimees härra Vähi käis Vene Föderatsiooni välisministri Primakovi juures pinda sondeerimas just nimetatud küsimustes, et Vene Föderatsioon ei tagastaks KGB ja GRU arhiivimaterjale nimetatud isikute kohta ja seega jätaks osa Eesti Vabariigi suveräänsusest jätkuvalt endale, st Vene Föderatsioonile?

Aitäh, härra Leps! Ma pean teie ees vabandama. Seda, et minu vastamine küsimustele nihkus edasi, põhjustasin ma ise. Ma palusin edasi lükata, kuna päevaplaanis tulid väikesed muudatused. Ma vabandan teie ees ja tõepoolest ei pea paslikuks, et peaminister vastab küsimustele lõpus, mitte algul. Mis puutub teie küsimusse Tiit Vähi ja Vene Föderatsiooni välisministri kohtumise kohta, siis nagu ka avalikkus teab, on Tiit Vähi andnud selle kohta nii välisministrile kui ka minule piisavat informatsiooni. Sellel kohtumisel käsitleti Eesti--Vene suhteid üldisemas plaanis ja konkreetseid küsimusi, kaasa arvatud teie küsimuses viidatud arhiivide üleandmist, ei käsitletud. Aitäh!

Aitäh! Ando Leps, teine küsimus.

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud peaminister, mul on teine küsimus. Miks kaitsepolitsei ei ole Eesti Vabariigi viie tegevusaasta kestel teinud praktiliselt, ma kordan, praktiliselt mitte kui midagi nimetatud probleemi lahendamiseks? On ju kaitsepolitsei esmane tööülesanne tagada Eesti Vabariigi suveräänsus.

Aitäh! Oma vastuses teile püüdsin küll nendele põhjustele viidata. Tõepoolest, ma olen veendunud, et 1991. aastal oleks olnud teoreetiline võimalus need materjalid tagasi saada. Ma arvan, et pärast allakirjutamist sellele lõppaktile, millele ma viitasin ja kus on öeldud, et kõik arhiivifondid ja muud materjalid, millel on Eesti Vabariigi jaoks riiklik ja ajalooline tähtsus, on üle antud, pärast seda ma ei usu, et ükskõik millise ameti või millise institutsiooni pöördumised Vene Föderatsiooni poole oleksid andnud meile positiivseid tulemusi. Aga nagu ma ütlesin, valitsuskomisjon sellega tegeleb ja ma ei välista, et see pöördumine saab teoks.

Tänan! Ja Ando Lepsi kolmas küsimus, palun!

Lugupeetud juhataja! Aitäh! Lugupeetud peaminister! Mul on ka kolmas küsimus. Nagu te teate, ei ole meil praegu sajaprotsendilist suveräänsust. Ei oska protsendiliselt täpselt öelda, kui palju meil suveräänsust on. Ma tahaksin ikkagi konkreetselt teada. See jutt valitsuskomisjonist on küllalt ebamäärane ja ma saan väga hästi aru, et selline arupärimine või selline mõttevahetus saab kõne alla tulla ainult peaministrite tasemel, sellepärast et päris kindlasti ei ole ju Vene poolele vastuvõetav, et siseminister pöörduks Vene Föderatsiooni siseministri poole. Arvan, et ka presidentide tasemel jääb see asi ära, kuna ilmselt meie president ei ole sellest huvitatud. Seega jääb ainult teie tasand, peaministri tasand. Ma tahaksin ikkagi natuke konkreetsemalt teada, millal see asi siis laheneks, sest meid huvitab väga Vene-poolne vastus.

Aitäh! Osaliselt olen teile juba vastanud: enne kui vastav komisjon ei ole probleemiga tegelnud, ma ei kiirusta niisuguste küsimuste esitamisega, mille puhul on suur tõenäosus, et vastust ei saa. Küll aga võidakse seda küsimust võtta poliitilise avaldusena, mistõttu ma eelistan, et komisjon süveneb probleemi ja siis tõepoolest ei saa välistada, et ka peaminister pöördub peaministri poole. Tänan teid!

Suur tänu, härra peaminister! Sellega on Ando Lepsi arupärimine saanud vastuse ja järgmisena palun teid vastata Riigikogu liikme Vootele Hanseni arupärimisele valitsuse palgapoliitika kohta.

Austatud härra Hansen! Teil on õige mitu küsimust. Esimene küsimus on: kas peaminister loeb õigeks valitsuse ja kogu valitsuskoalitsiooni palgapoliitika? Mul on väga raske, lugupeetav härra Hansen, vastata teile, kas praegune valitsus peab õigeks praeguse valitsuse palgapoliitikat, kuna palgapoliitikat hakkab valitsus esimest korda arutama homme. Mis puutub aga valitsuskoalitsiooni palgapoliitikasse, siis ma saan aru, et siin on vihje poliitilisele kontekstile. Pean teile ütlema, et praegune valitsuskoalitsioon on jätkanud eelmiste Eesti Vabariigi taasiseseisvumisjärgsete valitsuste palgapoliitikat. Seega, andes hinnangu valitsuskoalitsiooni palgapoliitikale, annaksin ühtlasi hinnangu ka praeguse opositsioonis oleva, kuid kunagi valitsust juhtinud koalitsiooni palgapoliitikale. Ma ei tahaks anda niisugusele raskele küsimusele lihtsat vastust, et palgapoliitika on olnud õige või et palgapoliitika on olnud vale, vaid püüaksin meenutada ja mõista, millistes tingimustes palgapoliitika, antud kontekstis mitte valitsuskoalitsiooni, vaid ka eelmiste valitsuste palgapoliitika on kujunenud. See on kujunenud täiesti tüüpiliselt üleminekuaja riikidele, kus tööjõuturg ei ole olnud stabiilne, kus nõudmise ja pakkumise vahekord või nõudluse ja pakkumise vahekord on tinginud olukorra, kus on tulnud ka valitsusel sekkuda, korrigeerida erinevate elukutsete või erinevates valdkondades töötavate inimeste palku. Parim näide on juristide ja kohtunike palkadega seonduv, juristide puhul on avalikus sektoris pakkumine olnud tagasihoidlik, nõudlus on olnud suur. Erasektoris on palgad tõusnud ja et avalik sektor saaks olla mingilgi moel konkurentsivõimeline, on tulnud selles sektoris ja valdkonnas palku tõsta tunduvalt kiiremini ja tunduvalt kõrgemale kui teistes valdkondades. Seega ma arvan, et senine palgapoliitika pole olnud ideaalne, võib-olla isegi mitte optimaalne, kuid kindlasti on see olnud üleminekuaja riigile ja võimalustele vastav ning ma usun, et praegusel valitsusel on suuremad võimalused palgapoliitika väljatöötamiseks ja mitte ainult väljatöötamiseks, vaid ka ellurakendamiseks, ning esimese katse me teeme homme, kui hakkame palgapoliitikat arutama. Järgmine küsimus puudutab probleemi, et kõrgete ametiisikute, st presidendi, ministrite, Riigikogu ja Riigikohtu liikmete, õiguskantsleri, riigikontrolöri ning Eesti Panga juhtide töötasu tuleks reguleerida ühe seadusega ja et see on seni reguleerimata jäänud justkui Koonderakonna vastuseisu tõttu. Ei ole teiega päris nõus, sest v.a Eesti Panga juhtide ja Riigikogu liikmete palgad või töötasu, on teised teie poolt loetletud kõrgete ametiisikute palgad ühe seadusega reguleeritud. Koonderakond ei ole seni pidanud otstarbekaks viia Riigikogu liikmete töötasu ühe seaduse alla õiguskantsleri, riigikontrolöri, ministrite, presidendi töötasuga põhjusel, millel on oma põhiseaduslik aspekt. Nimelt teie küsimuses viidatud § 75 nõuab või eeldab, et Riigikogu saab reguleerida järgmise koosseisu Riigikogu liikmete palka või töötasu, mitte iseenda oma. Viies aga Riigikogu liikmete töötasu teiste kõrgete ametiisikute töötasuga ühe seaduse alla, võib tekkida põhiseaduslik probleem, et kuna see töötasu hakkab sõltuma igal aastal riigieelarve seadusest, hakkab Riigikogu selle seadusega iseendale töötasu tegema, mis on põhiseadusega vastuolus. Kui me selle põhiseadusliku probleemi suudame koos lahendada, siis ma arvan, et ei Koonderakonnal ega praegusel koalitsioonil pole selle vastu midagi. Mis puutub aga Eesti Panga juhtide töötasu reguleerimisse sellesama seadusega, siin jällegi ei ole Koonderakonnal ega valitsuskoalitsioonil põhimõtteliselt selle vastu midagi, tuleks arutada jälle põhimõttelist küsimust, et kuna Eesti Pank ei saa eelarvest raha ja teised nimetatud kõrged ametiisikud on finantseeritud riigieelarvest, kas siis on otstarbekas sama seadusega ka Eesti Panga juhtide palka reguleerida. Aga see on vaidluse ja kokkuleppimise küsimus, siin ei ole mingit poliitilist tausta ega kavalaid tagamaid ei Koonderakonnal ega valitsuskoalitsioonil. Järgmine küsimus: kohtute töötasude tõstmisega tekkis kriis Prokuratuuris. Pärast prokuröride töötasu tõusu nurisevad lahkumismeeleolus uurijad, kui uurijate palku tõsta, esitab ilmselt pretensiooni toll. Siin ma juba viitasin, et need ametikohad või see valdkond on seotud niisuguse väärt ja hinnatud erialaga nagu jurist. Teadagi on kvalifitseeritud juriste Eestis vähe ning suur nõudmine avaldab survet palgatasemele. Loodame, et kui turg tasakaalustub, saame ka siin objektiivsemalt palkasid reguleerida. Praegusel hetkel on see veel paratamatus, kui me tahame, et avalikus sektoris töötaksid ka kvalifitseeritud juristid. Kas valitsusel valmib palgapoliitika või jätkub tulekahjude kustutamine? Tunnistan teile siiralt, et üle kuu aja tagasi teie ees seistes, teie küsimustele vastates ja saanud teilt volituse hakata valitsust juhtima, ma lootsin, et mul ei tule tuletõrjujat mängida, kuid kahjuks nii mitmeski valdkonnas on tulnud tuld kustutada, nagu ka minu eelkäijatel. Mitmed märgid näitavad, et lähemas tulevikus tuleb sedasama teha. Ma loodan väga, et homme valitsuse istungil arutatav loob eelduse selleks, et me saame hakata reguleerima töötasusid mitte tulekustutamise põhimõttel. Tänan!

Tänan! Arupärijal on täiendavaid küsimusi. Vootele Hansen, palun!

Aitäh! Austatud peaminister, võib-olla tõepoolest ei olnud sellised küsimused Koonderakonna ja valitsuskoalitsiooni kohta nii tõsise teema puhul asjakohased, seetõttu ma vabandan. Aga küsimus on muret tekitav, nagu nendel aegadel, kui ise sain olla valitsuskoalitsiooni liige. Võrreldes 1992. aastaga, on palkade diferents kasvanud väga järsult riigiametnikel, kes on samaväärse positsiooniga või siis teevad n-ö samalaadse tähtsusega tööd. Siin on viidatud prokuratuurile, uurijatele, tollile, piirivalvele, kes kõik on seatud kuritegusid kas avastama või ennetama, või ka muudele tähtsatele riigielu valdkondadele. Homme küll valitsus arutab seda, seetõttu ei saa anda ametlikku vastust, kuna valitsus ei ole otsust teinud veel, aga milliseid ajakavasid nendes eelnõudes, mis nüüd valitsus on välja töötanud, võiks kavandada ühtse palgapoliitika või vajalike õigusaktide väljatöötamiseks, kuna ka nende puhul tekib sama probleem mis paljude muude õigusaktide puhul: lisaks nende vastuvõtmisele peab olema ka jõustumise aeg, kuna see on seotud paljude inimeste n-ö tulevikuplaanide ja eluplaanidega.

Aitäh! Tõepoolest, palgapoliitikas muudatuste elluviimine on pikaajaline protsess, see saab teoks etapiviisiliselt ja paratamatult me peame lähtuma praegusest väljakujunenud palgakorraldusest. Meie plaanide järgi on palgapoliitika üks osa haldusreformist, mida me plaanime läbi viia mitmes etapis. Juba homme alustame valitsuse istungil probleemi arutamist ning esimese etapi peaks lõpule viima 1999. aastal. Probleem, mis tuleb lahendada, on kahtlemata palkade muutmine läbipaistvamaks, mis tähendab, et põhipalga osakaal kogu palgast peaks suurenema. Loomulikult eeldab kogu see temaatika mitte ainult valitsuse head tahet ja valitsusametnike tõsist tööd, vaid ka tõsiseid analüüse ja uuringuid, teadlaste kaasamist. Palgakorralduse täiustamiseks on vaja avalik teenistus kui tervik süsteemselt üle vaadata, ühtsete kriteeriumide alusel hinnata, kirjeldada ametnike poolt täidetavaid funktsioone jne. Seega ma võin ajagraafikust rääkides ainult möönda, et see on pikaajaline protsess ja üks etapp on meil planeeritud 1999. aastani.

Arupärijal rohkem küsimusi ei ole. Sellega on arupärimine saanud vastuse. Suur tänu, härra peaminister!

Aitäh!

Lugupeetud kolleegid, sellega on infotund lõppenud. Seoses kolleeg Ando Lepsi lisaküsimuse esimese poolega on juhatajal au teatada järgmist: Riigikogu infotunnis arupärimistele vastamise järjekord koostatakse kooskõlas vastajate, s.o peaministri ja ministrite soovidega. Juhatus oma tahtega ei aseta siin sundseisu ei küsijaid ega ka vastajaid. Aitäh!

Lugupeetud kolleegid! Avan vaba mikrofoni. Palun kolleegidel registreerida sõnasoovid pärast haamrilööki. Kolleeg Tõnu Kõrda, palun!

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Möödunud nädalal viibisid 38 Eesti kodanikku Soome Vabariigi riigikaitsekursustel Helsingis. Nende 38 inimese hulgas oli parlamendiliikmeid, kantslereid, riigiametite peadirektoreid, väeosade ülemaid, ajakirjanikke, samuti kaitseväes väga populaarse ansambli Vennaskond juht Tõnu Trubetsky. Eesti grupi vanemana ehk oldermannina lubage mul anda sellest väike ülevaade. Soome korraldab üleriigilisi riigikaitsekursusi juba 36 aastat. Kokku on nendel kursustel koolitatud 5500 inimest, kellel on riigis suur mõju. Nendel kursustel käsitletakse rahvusliku julgeoleku tagamist kõige laiemas plaanis. Meil olid nelja päeva jooksul väga intensiivsed õppused, loengud, seminarid, praktikumid. Sõjalise kaitse vallas näiteks oli meil võimalus tutvuda jäägrirügemendiga, mis on mõeldud Helsingi kaitseks ja mis oskab võidelda ka allmaatunnelites. Kodanikukaitse vallas oli meil võimalik külastada 30 meetri sügavusele kalju sisse rajatud tsiviilkaitse juhtimiskeskust. Mitmel loengul ja töögruppides käsitleti majanduse valmisolekut kriisiolukorraks, näiteks seda, kuidas erafirmad hoiavad riigi strateegilisi kütusevarusid, kuidas majaomanikud peavad ehitama litsentsi saamisel ka varjendi maja alla. Kursustel käis meie parlamendist 15 inimest, parlamendisaadikuid oli 13 kaheksast erakonnast: Mati Meos ja Vahur Glaase Koonderakonnast, Toivo Jürgenson, Viktor Niitsoo ja kursuse isandaks valitud Jaanus Betlem Isamaaliidust, Feliks Undusk ja Aap Neljas Reformierakonnast, Tiit Tammsaar Maaerakonnast, Villu Müüripeal Maaliidust, Mart Nutt Parempoolsetest, Priit Aimla Arenguparteist, Arvo Haug ja Tõnu Kõrda Keskfraktsioonist ja lisaks veel Andres Mihkels, kaitsekomisjoni nõunik, ning Anu Kaljuste, komisjoni sekretär, kes sai oivaliselt hakkama kursuseemanda ülesannetega. 15 inimest parlamendist kulutasid Eesti maksumaksja raha kokku 33 815 krooni. Soome maksumaksjate raha kulus nendele kursustele märkimisväärselt rohkem, kuid soomlased leidsid, et need kulutused on põhjendatud ja selle tõestuseks anti meile diplomid, et me oleme kursused lõpetanud, ning rinnamärgid, mida Soomes kantakse suure uhkusega. Kaks ristatud mõõka on selle märgi põhistruktuur. Soome parlamendi praegusest koosseisust on nendel kursustel käinud 71,5%. Härra juhataja, teie kolleeg, Soome Eduskunna esinaine proua Riitta Uosukainen, kes ise on loomulikult käinud nendel kursustel, ütles, et ta on veendunud, et tuleb päev, mil ka Eesti parlamendist vähemalt 2/3 on lõpetanud riigikaitse kursused Eestis. Aitäh!

Suur tänu, Tõnu Kõrda! Rohkem sõnasoove ei ole. Suur tänu, kolleegid! Homset istungit juhatab Riigikogu esimees Toomas Savi. Tänaseks head päeva jätku teile!Istungi lõpp kell 17.01.