Lugupeetud juhataja, austatud kolleegid! Mul on hea meel olla teie ees sellise olulise seaduseelnõuga, mis pärast väga pikka ootamist lõpuks ka parlamendi ette on jõudnud. See täidab juba seaduse tasemel ühe väga olulise tühimiku meie õigusruumis ja garanteerib selle või vähemalt on suunatud sellele, et riigivara kasutamisest, käsutamisest, eriti mis puudutab ettevõtluse poolt, oleks korralik ülevaade. Et oleks selgelt ära määratud need isikud, kes vastutavad millegi eest, ja oleks ära määratud ka see, et nende isikute käitumine peab lähtuma majandusliku otstarbekuse põhimõtetest. Tulgem nüüd seaduse enda juurde. Õiguskomisjon arutas eile küllalt pikalt seda eelnõu. Me oleme põhimõtteliselt rahul küsimuste ringiga, mis siin on kajastatud, kuid ühtlasi tekkis ka päris mitmeid küsimusi, millele ilmselt eelnõu edasise arutluse käigus tuleb leida lahendus, mis tuleb selgeks vaielda ja mis peavad saama seadusandja heakskiidu. Paluks suhtuda sellesse, mis ma ette toon, mitte kui kriitikasse valitsuse aadressil, vaid lihtsalt kui teatud küsimuste püstitamisse. Valitsuspoolne ettekandja rääkis ära juba need tähtsamad nüansid, mida valitsus silmas pidas. Kõigepealt, hakates pihta seaduse §-st 1, võib öelda, et kahjuks on sisse jäänud mõiste "usaldusühing". Äriseadustiku loogika ja äriseadustiku tõlgendamise ning arusaamise kohaselt riik usaldusühingus osaleda ei saa. Selles suhtes me jõudsime üksmeelele ka nende spetsialistidega, kes käisid valitsust esindamas komisjonis. Nii et parandusettepanekuga kaob usaldusühing ilmselt sellest nimekirjast ära. Edasi, mõisted §-s 2. Kuigi juriidilisest küljest võib vaidlustada, kas seda siin nii väga vaja on, peab ütlema, et seaduse edasise loogika ja ülesehituse seisukohalt on see äärmiselt tähtis. Tähtis on see ka põhimõtte pärast, et siin näidatakse siiski väga selgelt ära, mis tasemel mingeid otsuseid ja milliseid otsuseid riik saab teha. Võib-olla on see teatud mõttes terminoloogilise pretsedendi loomine, kuidas erinevaid osaluse määrasid tulevikus käsitlema hakatakse, ütleme siis majanduspraktikas või uutes vastavat valdkonda reguleerivates seadustes. Paragrahvis 3 tekkis komisjonil päris mitmeid küsimusi just nimelt sõnastuse tõttu. Vesteldes ekspertidega, kes Rahandusministeeriumi ja valitsust esindasid, saime põhimõtteliselt aru, mida mõeldi, kuid paraku ei ole see sõnastus mõnes kohas kooskõlas äriseadustikuga ja nende ideedega, mis äriühingute tegevust reguleerivad. Ma juhin siin näiteks tähelepanu esimese lõike teisele ja kolmandale punktile. Nimelt näevad need ette põhikirja heakskiitmist ja isikute määramise heakskiitmist. Need ülesanded ja õigused ei kuulu mitte enam valitsusele, vaid nendele esindajatele, kes osalevad valitsuse esindajatena äriühingu asutamisel või äriühingu nõukogusse või juhtorganitesse riiki esindavate isikute määramisel. Seetõttu saab valitsus anda enne teatud korraldused isikutele, kes neid aktsioone seal teostavad, kuid ei saa näiteks põhikirja eraldi heaks kiita. Ta võib anda volitused kiita heaks selline põhikiri sellises sätestuses või siis mitte lubada põhikirjas teatud muudatusi, kuid põhikirja heakskiitmine on nende isikute pädevuses, kes esindavad riiki asutamiskoosolekul. Sama kehtib ka nõukogu liikmete küsimustes. Edasi, punkt 7 samast paragrahvist käsitleb riigivara eraõiguslikule juriidilisele isikule üleandmise otsustamist. Komisjonis tekitas see teatud määral arusaamatust sellepärast, et riigivara valitsejateks, kellel on riigivara kasutamise, käsutamise ja valdamise õigus, on lisaks valitsusele ka teised organid. Nimetame siin Riigikogu, Riigikohut. Nende tegevusse sellistes küsimustes sekkumine oleks natuke võimude lahususe printsiibi rikkumine. Küll aga avaldati seisukohti, et põhimõtteliselt oleks täiesti normaalne, kui see lõige käiks mitte kõigi eraõiguslike juriidiliste isikute kohta, vaid käiks äriühingute kohta, sest ei Riigikohus, ei Riigikogu, õiguskantsler ega Vabariigi President ei pea osalema äriühingutes. Mis puudutab sihtasutusi, siis nendes küsimustes võib siiski olla valitsuse arusaamast natuke erinevaid arusaamisi. Järgmine küsimus, mis meil probleeme tekitas, on § 5 lõige 5 ja seletuskiri, mis lähevad oma sõnastuses lahku. See on natukene üldisem ja suurem probleem. See on küsimus, mis käsitleb tegelikult ministeeriumi, antud juhul Rahandusministeeriumi kompetentsi. Nimelt on seletuskirjas öeldud, et Rahandusministeerium kui riigivara arvestuse korraldaja, ja § 5 lõikes 5 nimetatakse teda riikliku majanduspoliitika elluviijaks. Siin on praeguses olukorras ka Vabariigi Valitsuse seaduse täpsest sõnastusest tulenev probleem. Nimelt ei ole väga selge, kes ja millisel tasemel mingisugust majanduspoliitikat teostab. Ilmselt on see valdkond, mis vajab eelnõu menetluse käigus natuke selgemat läbivaidlemist. Põhimõtteliselt oli komisjonis juttu, et Rahandusministeeriumi esindajate arusaamise järgi on nende kompetents makromajanduse kujundamine, samal ajal kui praegu eksisteerivad spetsiifilised ministeeriumid, ma pean silmas Teede- ja Sideministeeriumi, Põllumajandusministeeriumi ja ka Majandusministeeriumi, teatud osas oma ülesannetes teostavad mikromajanduslikku poliitikat riigi äriühingute suhtes. Sellest tulenevalt tekitas teatud küsimusi dividendi määra kooskõlastamine. Põhimõtteliselt on ilmselt õige, kui dividendi kindel suurus määratakse rahandusministri ettepanekul valitsuse poolt või siis ka rahandusministri poolt, ja konkreetsete ettevõtete puhul oleks see juhindumiseks juba vastavale ministrile, kelle haldusalasse vastav ettevõte kuulub. Kuid see on ilmselt veel vaidlemise koht, see vajab, nagu ma ütlesin, üldiste sanktsioonide täpsustamist. Sama küsimus tekib ka § 7 puhul, kus räägitakse esindajate määramisest nõukogudesse. See on ilmselt poliitiline ja väga terav küsimus, kuid põhimõtteliselt on siin teatud sisuline viga.