Austatud Riigikogu! Valitsus esitab esimesele lugemisele töötu sotsiaalse kaitse seaduse eelnõu. Selle seaduse eesmärk on luua seadusandlik alus nendele meetmetele, mida võetakse ette riigi tööturupoliitika teostamiseks, ning selle eelnõuga reguleeritakse õiguslikult riikliku abiraha maksmine ja teised tööturul osutatavad teenused. Selle seaduse järgi on õigus tööturuteenustele ja töötu riiklikule abirahale, niisamuti nagu ka kõikidele teistele sotsiaalsetele garantiidele Eesti Vabariigi kodanikel ja Eesti Vabariigi alalistel elanikel. Vastavalt välismaalaste seadusele kehtestatakse samad garantiid ka isikutele, kes elavad alalise sissekirjutuse alusel, on elanud enne 1990. aasta 1. juulit alalise sissekirjutuse alusel Eestis, seni kuni nad ei ole saanud vastavalt seadusele alalist elamisluba. Kuna see on esimene tööturu õiguslikku regulatsiooni käsitlev seadus, siis pannakse paika põhimõisted, mis puudutavad töötut, tema sotsiaalset kaitset, tööturuteenuseid. Need on §?s 3 sätestatud järgmiselt. Töötu sotsiaalse kaitse all selles seaduses ei mõelda mitte kõiki meetmeid, mida osutatakse ka teiste seaduste alusel, nagu näiteks ravikindlustusseadus, millele on ainult viidatud, vaid just spetsiifiliselt tööturuteenuse osutamist ja töötule riikliku abiraha maksmist. Tööturuteenuste all mõeldakse mitmesugust töötule antavat abi, kusjuures siin on väga oluline see suunitlus, mis läbib kogu seadust: tööturuteenused ei ole mitte sotsiaaltoetus, ei ole sotsiaalabiraha, tööturuteenus on teenus isikule, et ta leiaks tööd, et ta oleks töö otsimisel aktiivne, et ta saaks informatsiooni töökohtadest, et ta saaks osa võtta õppest ja et ta saaks osa võtta ka hädaabitöödest. Töötu abiraha on mõeldud mitte niivõrd sotsiaaltoetusena, kuivõrd tööotsingute stimuleerimiseks ja ka nende kiiremaks lõpetamiseks. Me teame, et on olemas terve rida maid, kus tööpuudus on kasvanud Eestiga võrreldes väga suureks, rohkem kui kümnekordseks. Üks probleeme, mis nendes maades on, on ka see, et kogu nende tööturupoliitika on olnud suunatud töötu abirahade suurendamisele, lähtudes just sellest, et töötu abiraha peab võimaldama laheda äraelamise. Tulemus on see, et langeb töö motivatsioon ja tekivad mitte lootusetud, vaid vastupidi, väga lootusrikkad töötud ses mõttes, et nad ei loodagi ega tahagi tööd teha. Selle seaduse järgi peab meie tööturupoliitika olema suunatud sellele, et töötul oleks tahe leida uuesti tööd ja et ta suudaks seda leida. See töö, mida tööturuteenusena isikule pakutakse, peab selle seaduse järgi olema sobiv töö. See on vastavuses ka Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni sätetega, mis piiritlevad sobiva töö mõiste, ja ka see seadus vastab sellele määratlusele. Nimelt peab see töö olema sobiv hariduse, erialase ettevalmistuse, töökogemuse, tervisliku seisundi, soolise eripära ja elukoha kauguse kriteeriumist lähtudes. Samuti on seaduses aktiivse tööotsingu mõiste, aktiivne tööotsing tähendab, et isik registreerib ennast, teatab, et ta soovib leida sobivat tööd, et ta teeb seda riigi tööhõivetalituses ja et ta on suuteline asuma tööle täistööajaga, s.t. ta ei otsi endale lisatöökohta, vaid just nimelt põhitöökohta. Samuti loetakse aktiivse tööotsingu tunnuseks valmisolekut võtta osa ümberõppest, kui see on vajalik töökoha leidmiseks, ja regulaarset pöördumist tööhõivetalitusse. Seaduse elluviimine on seotud tööturuteenuseid osutava võrgu väljakujunemisega. See on riiklik tööturu- ja tööhõivetalituste võrk. Kuid samuti näeb seadus ette, et see võrk toimib kooskõlaliselt ja koostöös kohalike omavalitsustega, kellel seaduse järgi samuti lasub kohustus hoolitseda oma elanike tööhõive eest. Seaduse II peatükis on põhjalikult käsitletud, kuidas toimub töötuna registreerimine, milliseid dokumente on vaja esitada, millisel juhul loetakse tööga võrdsustatuks tegevust, millega isik on olnud hõivatud. Samuti seda, kui kauaks võetakse isik arvele töötuna ja keda töötuna ei registreerita. Miks on need sätted nii detailsed? Ma pean ütlema, et seda seadust ette valmistades selle üle ka vaieldi. Seni on seda laadi eeskirjad olnud sätestatud valitsuse määrusega. Aga kuna töötu, pöördudes tööhõivetalituse poole, on riigiametniku ees sisuliselt küllalt abitus seisus, peab tal olema seadusega täpselt ettenähtud õiguste pakett, mis reguleerib tema suhteid riigiametiga, ja seadus on see, mille alusel saab ta nõuda nende õiguste täitmist. III peatükk täpsustab, missugused on töötule osutatavad tööturuteenused. Paragrahvi 10 1. lõikes on loetletud need teenused, mida osutatakse kõikidele tööhõivetalitusse pöördujatele tasuta. Nad peavad saama tasuta teavet vabade töökohtade kohta, peavad saama töövahendust, teavet tööturukoolituse võimaluste kohta. Samuti peavad nad saama võimaluse tutvuda töötu kaitset käsitlevate õigusaktidega. Samas aga selle paragrahvi 2. lõige sätestab, et isik, kes on registreeritud töötuna, omandades sellega küllalt spetsiifilise seaduse poolt kaitstud staatuse, saab veel lisateenuseid. Nimelt just tema saab tööturukoolitust koos selleks ettenähtud õppestipendiumiga. Talle võib anda tööturusubsiidiume ja teda kutsutakse osa võtma hädaabitöödest. Sama paragrahvi 3. lõige annab võimaluse anda neid teenuseid teatud tingimustel ka aktiivselt tööd otsivale isikule, keda veel ei ole töötuna registreeritud, näiteks anda ümberõpet inimesele, kes pärast kooli lõpetamist ei ole leidnud endale vastavat tööd. Me teame, et näiteks kutsekoolide lõpetajatel on küllalt palju probleeme töö leidmisega, näiteks neile on võimalik anda ümberõpet või väikest täiendust enne, kui möödub see aeg, mis on vajalik nende töötuna registreerimiseks. Väga oluline ongi just koolitus kui teenus. See, et me selles seaduses näeme ette, et töötud saavad riigi tööhõivetalituse vahendusel ümberõpet, täiendõpet oma konkurentsivõime tõstmiseks ja selleks antakse neile ka õppestipendiume, on väga oluline just aktiivse tööturupoliitika soodustamiseks. Just äsja toimus Genfis Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni juubeli täiskogu ja ma pean ütlema, et seal olid tähelepanu keskpunktis koolitusküsimused ka läänemaailma haaranud tööpuuduse probleemi lahendamise vahendina. Näiteks rõhutas Ameerika Ühendriikide tööminister, et tööturukoolitus ja ka selle finantseerimine, sellesse investeerimine on põhiline vahend, kuidas kriitilisest seisust välja tulla. Paragrahv 12 käsitleb tööturusubsiidiume. Tööturusubsiidium on mõeldud selleks, et inimene leiaks endale teenistusvõimalusi väikeettevõtluse teel. See nn. enesehõive tagamine on olnud ka seni Eesti tööturule üheks kõige olulisemaks kanaliks, mis on vältinud meil massilise tööpuuduse tekkimist, sest meie inimesed on üldiselt väga ettevõtlikud, nad leiavad endale rakendust, ja kui Tööturuameti kaudu on võimalik saada ka väike stardiraha, on see väga oluline abinõu, millega saab vältida stagneerunud, lootusetu töötu staatust. Samuti võimaldatakse tööturusubsiidiume tööandjale, kes võtab tööle väiksema konkurentsivõimega isiku. Tööotsimise kuulutustest võib järeldada, et tööd otsivad rohkem need, kes on kas väga noored või kes on pensionieelikud, tööd pakutakse aga reeglina 25–35-aastastele, nagu me tööpakkumise kuulutustelt loeme. Järelikult on teatud vanuses inimene tööturul suurema riskiga, rääkimata puuetega inimestest, väikeste lastega emadest jne. Ning jällegi, ka see on rahvusvaheliselt tunnustatud tava, et tööandja, kes on just selliste inimeste suhtes vastutulelik ja püüab nendele tööd tagada, leiab ka tööturu süsteemilt teatud toetust, saab tööturusubsiidiume. Paragrahv 13 räägib hädaabitöödest, kusjuures hädaabitöödel osaletud aja võrra pikeneb töötuna olemise aeg. Sama kord kehtib ka praegu. IV peatükk on pühendatud töötu riiklikule abirahale ning ka siin me näeme sedasama põhimõtet, millest me just äsja rääkisime ja mille üle me vaidlesime seoses elatusrahade seadusega, nimelt töötu riikliku abiraha määra kehtestab Riigikogu koos riigieelarve seadusega. Me siiski leiame, et praeguses olukorras on niisugune lähenemine õigustatud. Praegu määrab abiraha suuruse valitsus, see on hetkel 180 krooni. Valitsusel on kavas veel enne aasta lõppu seda määra mõnevõrra tõsta, sest see on jäänud väga palju maha juba ka toimetulekupiirist, kuid me peame õigeks, et kui arutatakse järgmise aasta eelarvet, kus on Tööturuametile ette nähtud summad nii abirahadeks, ümberõppeks kui muudeks tööturuteeneteks, oleks Riigikogu teadlik, kui suurt summat kasutatakse abirahadeks ja missugune on abiraha määr, ning langetaks otsuse selle kohta. Abiraha määramise tingimused, abiraha maksmise peatamine, selle saamise õiguse säilimine ja selle maksmise lõpetamine on selles peatükis väga täpselt sätestatud samadel põhjustel, mida ma juba enne nimetasin: et anda töötule väga täpne seaduslik garantii ja võimalus oma õigusi teada ja neid kaitsta juhul, kui tekib konflikt. V peatükk annab lõppsätetena aluse riigi tööturuasutuste ja töötu sotsiaalse kaitse kulude finantseerimisele riigieelarve kaudu. Meil puudub tööpuuduskindlustus, selle kindlustusliigi loomine on kindlasti vajalik. Ainult sel juhul me võime loota, et töötu abirahad on seotud inimese eelmise töökoha palgaga. Praegu aga me räägime riiklikust abirahast ja järelikult seni me maksame seda ainult eelarvest, eelarve on ka põhiline finantseerimisallikas. Seaduses on ette nähtud ka vaidluste lahendamise kord, tekkinud vaidlused lahendab kohus. Samuti on sätestatud, mis juhtub siis, kui isik on abiraha taotlenud pettuse teel, mida kahjuks juhtub palju sagedamini, kui me sooviksime. Sätestatud on nende paragrahvide muutmine riiklike elatusrahade seaduses, mis on seotud töötu staatusega. Kui lõpetuseks anda väike ülevaade meie tööpuuduse seisust, kui paljusid inimesi see seadus puudutab, siis võib öelda, et ühelt poolt on meil läinud hästi. Tõepoolest, võrreldes neid musti prognoose, mis kõlasid siin saalis kaks-kolm aastat tagasi, kui ennustati, et töötute hulk kasvab 100 000?ni, isegi 200 000?ni, praeguste arvudega, mis näitavad, et selle aasta aprillis oli töötuid 19 500 ja mais nende arv 900 võrra langes, on olukord muidugi palju optimistlikum. Kuid samas, kui me arvestame, et privatiseerimine praegu alles võtab õiget hoogu ja et privatiseerimise käigus paratamatult teatud osa töötajaid, võib öelda, et ligikaudu kolmandik kaotab senise töökoha, siis aktiivse tööturupoliitika väljaarendamine on äärmiselt vajalik. On vaja, et see toimuks enne, kui privatiseerimine täishoo sisse saab. Samas me võime öelda, et tööturupoliitika elluviimise teatud edenemine on võimaldanud suurendada hädaabitööle suunatute erikaalu töötute hulgas, neid on praegu juba ca 10% kõikidest tööotsijatest, ja ka õppima suunatute osakaalu, mis samuti on suurenenud ligikaudu 8%?le. Me loodame, et selle seaduse vastuvõtmisega, ja muidugi ka selle praktilise tegevuse väljakujunemisega kohalikul tasandil, mis praegu toimub, leiavad just need meetmed, mis on suunatud aktiivsele tööturupoliitikale, tugeva kaitse, tugeva aluse, ja et ka need pered, keda siiski on küllalt palju, näiteks toimetuleku toetuse saajate hulgas ligi kolmandik, kus pereisa või pereema on töötu, leiavad selle seaduse kaudu selge õigusliku tagatise. Tänan tähelepanu eest!