Asume vastu võtma eelnõusid. Alustame seekord rahvasaadikutest. Kolleeg Vello Saatpalu.

Tere hommikust, kolleegid! Annan Riigikogu väliskomisjoni nimel üle Riigikogu otsuse "Riigikogu esindajad Lääne-Euroopa Liidu Assamblees" eelnõu.

Autorid võtavad endale ka juhtivkomisjoni õigused ja kohustused. Tundub, et rahvasaadikud rohkem eelnõusid üle ei anna. Täna ei tee seda ka Vabariigi Valitsus.  

Lugupeetud kolleegid! Enne kui ma tutvustan võimalikku töökava tänaseks, annan edasi teadaande, et homme, kolmapäeval, 9. veebruaril kell 11 toimub juhatuse ruumis 111 meie traditsiooniline kokkusaamine kodukorraseaduse eelnõu arutamiseks. Samuti räägime fraktsioonide tööga seonduvast. Eelmisel kolmapäeval vedas mind tervis alt. Seekord olen terve. Ma tutvustan teile võimalikku töökava tänaseks istungiks. Me võtame arutusele 2. kuni 12. päevakorrapunktini ettevalmistatud eelnõud. See, kas niisugune plaan on meile jõukohane, selgub arutelu käigus, kuid üritada tuleb. Küsimused on meil vähemasti ette valmistatud.  

Lugupeetud kolleegid! Nagu te mäletate, jäi meil eelmisel töönädalal praegu 2.punktina päevakorras oleva eelnõu arutelu pooleli, just nimelt pooleli, mitte ei katkenud. Ja pooleli jäi see hetkel, kui me parajasti ootasime kõnetooli kolleeg Enn Tartot. Palun, Enn Tarto!

Lugupeetud juhatus, lugupeetud kolleegid! Eelmisel nädalal jäi meil pooleli avalduse eelnõu 409 AE arutelu. Ma arvan, et Riigikogu peaks selle avalduse siiski vastu võtma. Eelmise arutelu ajal me leidsime, et mõned tähelepanujuhtimised Vene Föderatsiooni ametiisikute konkreetsetele avaldustele on vananenud. Arutatav avalduse eelnõu aga ei ole mingil moel vananenud selles mõttes, et mainitud ametiisikud jätkavad seisukohtade avaldamist, milles Balti riike käsitatakse lähivälismaana ja need kuulutatakse Venemaa eluliste huvide piirkonnaks. Sellise käsitlusega püütakse Nõukogude Liidu agressiooni ja okupatsiooni 1940. aastal õigustada ning maailma avalikkuse tähelepanu kõrvale juhtida Eesti kodanike ja rahva suhtes teostatud genotsiidipoliitikast. Riigikogu peab vastuvõetavas dokumendis näitama, et Venemaa ametiisikute avaldused on vastuolus ÜRO põhikirja põhimõtetega. Samuti on need vastuolus 1992. aasta l0. juulil vastuvõetud Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamise aktiga, milles Venemaa kohustus oma väed Balti riikide territooriumilt kiiremas korras välja viima. Arvestades eelöeldut ja seda, et senine Eesti välispoliitika on olnud liiga passiivne ning et ülekohtule ei ole tähelepanu juhitud ja ähvardustele reageeritud piisavalt energiliselt, pooldan ma Riigikogu avalduse vastuvõtmist pärast väikeste redaktsiooniliste paranduste tegemist eelnõus. Aitäh!

Suur tänu! Mul on registreeritud kõned järjekorras ees, mis muidugi ei tähenda seda, et registreerimine ei võiks jätkuda. Ma palun kõnetooli kolleeg Arvo Sirendi. Ta loobub. Aitäh! Järgmisena on registreeritud kolleeg Ants Erm.

Austatud juhatus, lugupeetud Riigikogu liikmed! Nagu paljud eelkõnelejad pean ka mina väga vajalikuks avalduse vastuvõtmist ja ühinen härra Tarto arvamusega, et meie välispoliitika, vähemalt selles suhtes, mis puudutab Venemaad, on olnud liialt passiivne. Ta on olnud passiivne selles mõttes, et me oleme lasknud ennast tõrjuda kaitsepositsioonile. Me ootame ära Venemaa rünnaku ja siis mõtleme, kas vastata sellele või mitte. Mõnikord vastame, paljudel juhtudel aga jätame vastamata, et mitte ärritada oma idanaabrit ja võib-olla ka mõningaid lääneliitlasi, kellele niisugused pöördumised tekitavad teatud ebamugavusi. Ma olen seisukohal, et kui meie pöördumised tekitavad ebamugavusi mõnedele poliitikutele, kes ei taha teatud põhjustel aru saada muutustest, mis on toimunud ja toimuvad praegu Euroopas, siis see ongi nende pöördumiste eesmärk. Me ei saa olla eriti mugavad partnerid, igal juhul mitte Venemaale, aga ma väidan, et mitte ka Läänele. Lääneriikidelegi oleks tihtipeale palju mugavam, kui probleeme, mis on Eesti ja Venemaa, Balti riikide ja Venemaa suhetes, üles ei tõstetaks. Me oleme seda kogenud. Mis puutub sellesse, kas avalduse eelnõu on aegunud või mitte, siis tõesti omal ajal esitatud kujul see enam ei sobi. Seda tuleb parandada, sest konkreetsed sündmused on tõepoolest juba möödas. Probleem aga ei ole kuhugi kadunud, see oli ja on üleval ning jääb veel kauaks ajaks päevakorrale. Nii et igal juhul tuleb meil reageerida. Ja kui me oleme selle konkreetse asjaga hiljaks jäänud, on see minu arvates meie endi süü. Ei ole siin saalis olnud piisavalt tahet, et kiiresti ja otsustavalt tegutseda, aga sellegipoolest tuleb tegutseda. Tahan teie tähelepanu juhtida veel ühele probleemile. Eestis on praegu käibefraasiks muutunud ja lauluski ära öeldud meie presidendi siin saalis peetud kõne sõnad: "Eestile on kombeks üks president korraga." Ma viiksin need ilusad sõnad natuke teise konteksti. Me peaksime Venemaale, Euroopale ja kogu maailmale mõista andma, et ühele riigile, eelkõige demokraatlikule riigile, peaks olema kombeks üks välispoliitika korraga. Julgen öelda järgmist. Vaatamata Venemaa riigitegelaste vastukäivatele avaldustele ja paljude meie poliitikute väidetele, et üks või teine idanaabri kõrge ametiisiku avaldus oli mõeldud sisetarbimiseks, mitte välismaal levitamiseks, on Venemaal tegelikult üks välispoliitika. Kui mõni avaldus ongi suunatud sissepoole, siis pikemas perspektiivis pöördub see väga tõenäoliselt ikkagi väljapoole. Ühesõnaga, nii valmistatakse ette pinda, et needsamad mõtted rakenduksid ka välispoliitikas. Nii et me ei saa lähtuda kontseptsioonist, mille kohaselt Venemaal on kaks välispoliitikat. Lõpetuseks kutsun ma teid üles hääletama avalduse poolt. Päris ausalt öeldes oleks mulle meeldinud see, kui me oleksime vastu võtnud mõlemad dokumendid, nii Riigikogu avalduse kui ka selle pöördumise teksti, millele on alla kirjutanud 53 Riigikogu liiget. Pöördumine on tegelikult konkreetsem ja parem kui avaldus. Võib-olla tasuks siiski veel kaaluda võimalust vastu võtta ka pikem pöördumine. Igal juhul jään ma seisukoha juurde, et Riigikogu kui seadusandja peab olema välispoliitikas aktiivne. Riigikogu ei saa jääda kõrvale välispoliitikast, sealhulgas Eesti-Vene suhetest. Nii et kutsun teid kõiki üles hääletama kõnealuste eelnõude poolt. Tänan!

Suur tänu! Lugupeetud kolleegid! Väliskomisjon kui juhtivkomisjon teeb ettepaneku selle päevakorrapunkti arutelu katkestada ning palub esitada parandusettepanekud täna kella 13-ks ja jätkata arutelu neljapäeval. Arutelu katkestatakse. Parandusettepanekuid oodatakse täna kella 13-ks. Ma tänan, kolleegid!  

Lugupeetud kolleegid! Võtame arutusele 3. päevakorrapunkti. Jätkame majanduskomisjoni algatatud Riigikogu otsuse "Välislaenude ja -abi kasutusefektiivsuse väljaselgitamise ja kontrollimise komisjoni moodustamise kohta" eelnõu arutelu. Ma palun ettekandeks kõnetooli majanduskomisjoni aseesimehe proua Liina Tõnissoni.

Lugupeetud härra eesistuja, lugupeetud kolleegid! Me olime vahepeal katkestanud Riigikogu otsuse "Välislaenude ja -abi kasutusefektiivsuse väljaselgitamise ja kontrollimise komisjoni moodustamise kohta" eelnõu arutelu eesmärgiga saada Riigikogu fraktsioonidelt komisjoni liikmeskonda puudutavaid ettepanekuid. Tänaseks on neid meile laekunud viis. Kes soovis, pakkus välja oma esindaja. Mitmed fraktsioonid seda teinud ei ole. Kuna tähtaega on mitu korda pikendatud, siis tõenäoliselt ei ole vajadust seda veel kord pikendada. Meil tuleks pakutud kandidaatidega piirduda. Ilmselt olete te kõik märganud, et teise lugemise katkestamise järgsel ajal esitas Rahandusministeerium juba härra Kranichi ministriks oleku ajal meile informatsiooni Vabariigi Valitsuse välislaenudest ja Eestile osutatavast välisabist. See on härra Kranichist tõesti väga meeldiv. Temal kulus sellise materjali parlamenti saatmiseks vaid kaks nädalat. Eelmise rahandusministri käest ootasime seda rohkem kui aasta. Kindlasti annab see materjal rahvasaadikutele ülevaate, milliseid laene või välisabisummasid me oleme saanud ja millistes üldsuundades neid on kasutatud või peetakse vajalikuks kasutada. Kuid me ei saa vastust komisjoni tegevuse eesmärgiga seotud küsimustele: kas välislaene ja -abi on kasutatud kõige otstarbekamalt, kas on välistatud korruptsioon ning kas võetud laenud teenivad Eesti majanduse arengu huve? Mõistagi ei ole võimalikki üldülevaates kõikidele nendele küsimustele vastust anda ja ilmselt see ei olnudki härra Kranichi eesmärk. Kõigele vaatamata torkavad kõnealuse materjaliga tutvumisel silma mõningad minu arusaamise järgi küllalt ehmatavad asjaolud. Kõigepealt nimetaksin ma Rootsist saadud väga soodsa intressiga välislaenu, mida kasutati osaliselt, 12 miljoni krooni ulatuses, aktsiaseltsile "Lekto" laenu andmiseks. Nagu enamik teist mäletab, ütles peaminister siin saalis esinedes, et selle laenu kasutamine lõppes fiaskoga. Nii pidigi asi lõppema, sest kui juunikuus antakse laenu kartulite mahapanekuks ja sellest loodetakse saada suurt sissetulekut, siis on põllumajandusest väga kaugel olevale inimeselegi selge, et ettevõtmine ei õnnestu. Kartuliseemnelaev lahkus Ameerika rannikult ja suundus Eesti poole l0. juuni paiku. See oli lihtsalt üks tühine näide, kuid mitte tühine fakt, sest 12 miljonit krooni on suur summa. See juhtum näitab, kui oluline on kõnealune valdkond, millega me peaksime tegelema. Paljudel juhtudel maksavad saadud raha tagasi meie lapsed. Me peaksime siiski teadma, kuidas, miks ja kuhu on see raha läinud ja edaspidi läheb. Ma kordan: selle komisjoni moodustamise ettepaneku mõte ei ole süüdistada valitsust. Majanduskomisjon käitus nii, nagu käituvad analoogsed komisjonid igas normaalses parlamendis, olgu see siis Soome Eduskunta, Rootsi Rikstag või Norra Folkensting. Niisiis peame vajalikuks vormistada täna otsuse eelnõu otsuseks. Aitäh!

Suur tänu! Küsimus kolleeg Heiki Raudlalt.

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas te võiksite öelda, kuidas on võimalik otsuse alusel kohustada isikuid, kes on saanud riiklike välislaenude arvelt krediiti, esitama komisjoni tööks vajalikke materjale?

Ma ei mõista, milles te näete siin vastuolu. Kui isikud on saanud väliskrediite riigi poolt garanteeritud laenude arvel, ei ole selles midagi kuritahtlikku ega seadusevastast. Laenude saamise tingimustes ei ole ju midagi salajast. Me ei hakka tungima isiku äritegevuse saladustesse. Leping on sõlmitud ning see ei ole privaatne ega konfidentsiaalne.

Suur tänu! Mulle näib, et küsimusi rohkem ei ole. Ma tänan ettekandjat. Kaasettekandeks on sõna majanduskomisjoni esimehel kolleeg Ivar Raigil.

Austatud juhataja, austatud kolleegid! Mul ei ole midagi olulist lisada komisjonikaaslase Liina Tõnissoni sõnavõtus sisalduvatele argumentidele, mis kinnitavad arutelu objektiks oleva komisjoni vajadust. Kuid majanduskomisjoni liikmete hulgas oli selles küsimuses eriarvamusi. Üksmeelselt välislaenude ja -abi kasutusefektiivsuse väljaselgitamise ja kontrollimise komisjoni moodustamist ei toetatud. Hääled jagunesid enam-vähem pooleks. Seetõttu on küsimuse otsustamine jäänud Riigikogu täiskogule. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Näib, et küsimusi kaasettekandjale ei ole. Avan läbirääkimised. Kes soovib arutatava eelnõu kohta sõna võtta? Kolleeg Kalev Kukk.

Suur aitäh! Austatud kolleegid! Toetan igati kõnealuse komisjoni moodustamist ja seda päris mitmest põhimõttest lähtudes. Kõige olulisem oleks meile võib-olla see, et kui Eesti riik võtab välislaene ning Riigikogu selle võtmise heaks kiidab ja laenudele oma garantii annab, ei vastuta laene kulutav valitsus nende tagasimaksmise eest. Laene hakatakse ju tagasi maksma kunagi kaugemas tulevikus, uute valitsuste ajal. Vastutus jääb ikkagi Riigikogule ja seetõttu peaksime hakkama vastutama juba tänasest alates. Ma olen siin rääkinud ja räägin täna veel kord kahest riigieelarvest. Üks riigieelarve on see, mille me võtame vastu siin saalis, teine aga see, mida me ei kontrolli ja mis kujuneb valitsuse poolt võetavate laenude baasil. Kui me nüüd mõtleme tagasi eelmisele aastale, siis oleme rääkinud uhkusega sellest, et Eestis on maksukoormus Euroopa madalaim, alla 40%. Jah, kui liidaksime maksudele ka mõningad muud riigi sissetulekud, siis võime öelda, et riik n.-ö. kogub enda kätte umbes 40% kõikvõimalikest tuludest, mis Eestimaal laekuvad. Kui aga vaadata asja teist, kulutamise poolt, näeme, et tegelikult kulutatakse Eestis riigi kaudu mitte enam 35 või 40, vaid juba 45 ja võib-olla isegi rohkem protsenti kõikidest Eesti riigis tehtud kulutustest. Seda näitajat nimetatakse mitmetes Euroopa riikides riigikvoodiks. Eesti riigikvoot on lähenemas 50%-le. Seda on juba väga palju. Teine asi, mille juurde ma tahaksin veel kord tagasi tulla, on seesama Rootsilt saadud 10,5 miljoni USA dollari suurune krediit. Kahjuks pole meil päris selget ülevaadet, mismoodi seda raha on kasutatud. Rahandusministri aruandest võib lugeda, et sellest tasuti EFC liikmemaks, laenati aktsiaseltsile "Lekto" 12 ja kanti riigieelarvesse 40 miljonit krooni. 40 miljonit eraldati veel vilja riigireservi moodustamiseks. Mis sai neist 40 miljonist riigieelarves, seda me ei tea. Me ei tea sedagi, kas Eesti riik on nii rikas, et võib lubada endale säärast luksust, nagu seda on 40 miljoni krooni kinnikülmutamine riigi viljareservi moodustamiseks. Liiatigi ei ole meil selgust veel selleski, kas Eesti riik üldse vajab viljareservi. Kui tulla tagasi otseselt aktsiaseltsile "Lekto" antud 12 miljoni krooni juurde, siis tahaksin ma Liina Tõnissoni öeldut natuke edasi arendada. Kõigepealt ei tea me isegi seda, millise protsendiga need 12 miljonit krooni aktsiaseltsile anti. Kas see oli n.-ö. protsendita laen või mitte? Mis alusel see anti? Seda kõike me ei tea. Ma meenutaksin laenugarantii taotlemise käiku. Majanduskomisjonis arutati seda 13. mail. Tol korral otsustas komisjon ühe poolt- ja kuue vastuhäälega laenugarantii andmise tagasi lükata. Täiskogu mäletatavasti otsustas 28 poolt- ja 10 vastuhäälega vastava eelnõu menetlusest välja arvata. Mind üllatas väga, et valitsus võttis nõuks laenata Rootsi riigilt saadud laenust 12 miljonit krooni aktsiaseltsile "Lekto". Kogu see projekt oli äärmiselt absurdne. Kõige absurdsem oli see, et juba algselt planeeriti kartuli mahapanek südasuveks. Seda ka tehti ja asi kõrbes. Kõige olulisemad argumendid, mis tol korral majanduskomisjonile selle laenugarantii heakskiitmise taotlemisel esitati, olid järgmised. Nimelt väideti, et Ameerika poole omanik John Peterson on kolmanda põlve farmer, kellel on Washingtoni osariigis 1200 hektari suurune farm. Teiseks toodi esile, et Usbekistanis, s.o. 20 kraadi Eestist lõuna pool, saadi 45 kuni 60 tonni kartulit hektarilt. Kartulitootjate Ühingu esimehe seletuskirja lõpp oli selline: "Negatiivse otsuse korral küsivad 54 talunikku Eesti Vabariigilt, miks ei lasta neil töötada ja mida nad peaksid edaspidi tegema. On ju põhiseadusega vabariigis kord seatud nii, et all ei saa otsustada ning põllumees isegi töö saamiseks ja tuleviku nimel riskida." Tekst on segane, aga vastuväiteks võin öelda, et ei põhiseaduse ega ühegi muu seadusega ole kelleltki ära võetud õigust ja võimalust riskida, seda muidugi oma rahaga. Kuid see, kas riigi rahaga riskitakse ja mil määral võib sellega riskida, on minu arvates Riigikogu küsimus. Niisuguseid probleeme ei ole mitte üksnes Rootsi laenu ja "Lektole" antud rahaga, vaid tõenäoliselt ka pikalt arutatud Jaapani laenuga. Siiamaani ei tea me seda, mis on saanud rahast, mille eest kavatseti osta vedurite diiselmootoreid. Aitäh!

Suur tänu! Kolleeg Valve Kirsipuu.

Lugupeetud kolleegid! Ma arvan, et Riigikogu soov teada saada, kuidas meie riigis kasutatakse välislaenudena võetud raha, on väga positiivne nähtus. Aga ma tahaksin teie tähelepanu juhtida ka ühele seigale, mida siin mainis proua Tõnisson. Nimelt on kõigi Riigikogu liikmete lauale pandud Rahandusministeeriumi ülevaade, õigemini informatsioon selle kohta, missugused välislaenud on võetud. See annab põhjust oletada, et Rahandusministeerium hakkab välislaenudega tegelema hoopis hoolikamalt, kui ta seda seni on teinud. Võib-olla ei ole kõigile teada, et Rahandusministeeriumis on struktuuriüksus, mis kannab välislaenude ja välisabi osakonna nime. Seal töötab muide kaheksa inimest. Detsembri lõpus lahkus selle osakonna juhataja, kes kuuldavasti ei võtnud oma tööd eriti tõsiselt. Kui uued ministrid, kes jaanuaris kohale kinnitati, esinesid valitsuskoalitsioonis, esitati rahandusminister Heiki Kranichile õige arvukalt küsimusi, sealhulgas välislaene puudutavaid. Ivar Raig tahtis teada, mismoodi uus rahandusminister hakkab vaatama sellele väga olulisele töölõigule. Juttu oli selle uutele alustele viimisest ja niisuguse olukorra kujundamisest, kus igal Riigikogu liikmel oleks iga hetk võimalik teada saada, missugust välisabi on meile antud, kui suured on laenuprotsendid, kelle kasutada on välislaenud antud jne. Niisuguse lubaduse andis Heiki Kranich valitsuskoalitsiooni koosolekul. Pärast seda on ta pöördunud eelarve- ja maksukomisjoni poole, sest nagu Kalev Kukk siin õigesti ütles, tuleb ju õige sageli hakata laene tagasi maksma riigieelarvest, mistõttu meil peab olema hoopis täpsem ülevaade sellest, millal neid laene hakatakse tagasi maksma, kui suured on intressid ja mismoodi näeb see kõik välja Eesti majanduse seisukohalt. Mul on Riigikogule ettepanek praegu mitte kiirustada välislaenude ja -abi kasutusefektiivsuse väljaselgitamise ja kontrollimise komisjoni moodustamisega. Liiatigi tundub mulle, et komisjoni moodustamine niisugusel kujul, nagu see on välja pakutud majanduskomisjoni eelnõus, on siiski otsene sekkumine täitevvõimu töösse. Siin on öeldud, et komisjon läheb raamatupidamisi revideerima. Mul on kahju nendest viiest inimesest, kes sellega tegelema peaksid, sest see on kaunis spetsiifiline töö, mis nõuab erialaseid teadmisi. Kui aga selleks kavatsetakse kasutada eksperte, nagu siin on öeldud, ja nendele eraldi maksta, siis tekib küsimus, milleks meil on Riigikontroll, kes selle küsimusega peaks tegelema. Nii et minu seisukoht on niisugune, et meil ei ole mõtet praegu kiirustada selle komisjoni moodustamisega. Võib-olla peaksime näiteks ühe kuu jooksul vaatama, mismoodi hakkab tööle eelmainitud osakond, mille töötajad saavad ju palka ainult selle eest, et tegelevad välislaenude ja nende kasutusefektiivsusega. Samuti peaksime vaatama, millisena pakub Rahandusministeerium koostöös Riigikoguga ettevalmistatava kartoteegi, mis kõnealustest asjadest annab ülevaate. Ma ei räägi seda juttu sugugi kerge südamega, sest tean, kui raske on see töölõik. Ma näen, et välislaenude kasutusefektiivsuse kontrollimise Riigikogusse toomise tõttu tõenäoliselt peame komisjoni võtma ühe koosseisulise töötaja, kes sellega tegelema hakkaks. Tegemist on ju valdkonnaga, mis võib muutuda analoogiliseks Iisraeli relvaostuga, mille vastu Riigikogu liikmed on viimase poole aasta jooksul erakordselt suurt huvi tundnud. Tõenäoliselt on järgmine pingsa huvi objekt välislaenud. Seepärast peaks olema niisugune ülevaade, millest Riigikogu liige saaks kõik teda huvitavad materjalid ja andmed kätte. Kui materjalidest selgub, et mõni välisabi ei ole läinud õigesse kohta või tema kasutusefektiivsus on väike, kas siis selle kontrollimiseks on tõesti vaja kokku panna Riigikogu komisjoni. Ilmselt ei ole seda vaja teha. Niisugune on eelarve- ja maksukomisjoni seisukoht selle otsuse eelnõu suhtes. Aitäh!

Suur tänu! Kolleeg Paul-Olev Mõtsküla.

Tänan, härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Ma tahaksin paar sõna lisada sellele, mida rääkis kolleeg Kukk seoses aktsiaseltsile "Lekto" antud laenuga. Viimasel ajal olen ma "Lekto" juhtide palvel võrdlemisi põhjalikult tutvunud selle aktsiaseltsi taotluste ja kavadega. Tulemuseks on järeldus, et sellist kartulitöötlemistehast on Lõuna-Eestile tõepoolest tarvis. Niisugune tehas annab inimestele tööd. Tähendab, selle käikuminekuga luuakse uusi töökohti. Teisest küljest annab tehas tööd ja tulu ka kartulikasvatajatele. Kuid asjal on veel üks külg. Nimelt pean ma silmas mullukevadist laenu ning sellega seonduvat kergeusklikkust ja järeleandlikkust. Laenu taotlemisel esitati äriplaan, milles juba kevadel olid näha absurdsed arvud. Äriplaanis ei arvestanud nn. kartulikasvatajad tõsiasja, et sordi "Russet Burbank" oli maailmas tunnustatud Eesti sordiaretaja Julius Aamisepp arvanud juba 1930. aastatel perspektiivitute sortide hulka. Seda esiteks. Teiseks on see sort vähiõrn. Kolmandaks on see sort lehemädanikuõrn. Ja neljandaks. Tol ajal, kui seda laenu- ja kartuliseemnetantsu tantsiti, oli juba täiesti selge, et kartulit saab parimal juhul maha panna alles jaanipäeva aegu. See kartul ei ole varajane ning talumehed ja aktsiaseltsi mehed oleksid pidanud teadma, et äriplaan läheb aia taha. Asjade analüüsimisel olen ma jõudnud ka veendumusele, et teine lepingupartner pani meiepoolsele partnerile või partnerite kogule välja väga ahvatleva sööda sel viisil, et lubas kartulikasvatajatelt ära osta kogu 1993. aasta saagi. See 1200-hektarilise farmi omanik, kogemustega mees, ilmselt teadis väga hästi, et kui kartul pärast jaanipäeva maha pannakse, siis saaki praktiliselt ei tule ja midagi tagasi osta ei saa. Võrdlemisi rämps seeme lihtsalt müüakse maha hinnaga neli krooni kilo, raha pannakse tasku ja eesti mats – vabandage väga selle väljendi pärast – püütakse haneks. Äriplaan toimis suurepäraselt, sest minu suureks hämmastuseks, lausa vapustuseks pandi kõnealuse kuulsa kartuli viimane seeme maha 17. juulil. Ärge hakake naerma! See on meie tragöödia, mitte komöödia. Järeldus aga tuleb teha üks: need, kes laene jagavad, peavad erakordse tähelepanuga uurima äriprojekte. Meenutagem meie kurbi kogemusi. Keegi andis kunagi ühele Rootsi ärimehele hulga dollareid suhkru saamiseks. Mingi ärimees, kelle nime ma enam ei mäleta, pakkus Eestile miljardilist laenu soodsal tingimusel: kautsjoniks tuli maksta kümneid miljoneid. Jne. jne. Ei maksa arvata, et lääne poolt tulevad meile appi lausinglid, kes oma tasku peale ei mõtle. Ja olgu see "Lekto" juhtum õppetunniks, mis näitas, et laenude andmisel tuleb asi väga hoolikalt läbi mõelda. Lõpetuseks ütlen, et seesama aktsiaselts "Lekto" taotleb ka praegu toetust ja selles suhtes ei ole ma sugugi vastuolulisel, lõhestatud seisukohal. "Lektot" oleks minu sügava veendumuse kohaselt vaja praegugi toetada, kuid teha seda asjaosaliste kogu jõu ja mõistuse kaasamisega, et iga sent, mis saadakse toetusena, tooks tagasi tuhandeid ja kümneid tuhandeid sente, mitte vastupidi. Ma tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kolleegid! Selguse mõttes juhin ma tähelepanu sellele, et me arutame praegu komisjoni moodustamist, mitte konkreetseid laenujuhtumeid. Ma muidugi saan aru, et konkreetsete laenujuhtumitega tutvumine on Riigikogu liikmetele vajalik poolt- või vastuhääletamise otsuse tegemiseks, kuid katsugem keskenduda siiski sellele, kas komisjoni on vaja või mitte. Kolleeg Aime Sügis.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Ma ei saanud sellist juttu vaikselt pealt kuulama jääda. Kuna ma olen tervisliku eluviisi ja tervisliku toitumise probleemidega tegelnud juba 10 aastat, siis tahan öelda, et raadiojaamade "Vaba Euroopa" ja "Ameerika Hääl" saadetes on nimetatud rasvas töödeldud toiduaineid, igasuguseid pirukaid ja kartulitooteid olulisteks südame- ja veresoonkonna haiguste põhjustajateks, millest tuleks hoiduda. Kas me tahame sellise toodanguga hävitada oma rahva või tahame, et meie inimesed oleksid terved? Sellised laenud on täiesti mõttetud. Ma usun, et meil oleks toitumisest vaja rohkem teadmisi, millest meid 50 aasta jooksul on ilma jäetud. Praegu puuduvad meil selle ala spetsialistid ja inimeste huvi tervisliku toitumise vastu on väga tagasihoidlik. Ma loodan, et niisugustele firmadele laene enam ei anta. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kolleeg Kalle Kulbok.

Aitäh! On heameel näha, et siin saalis on kuningriiklastele lisandumas veel mõned Riigikogu liikmed, kes järgmiste laenude andmisel rohelisele nupule vajutama ei rutta. Ma tahtsin öelda, et selle otsuse eelnõu kohta olen ma teinud kaks parandusettepanekut, mis käsitlevad küsimuse lahendamist nii, nagu Valve Kirsipuu enne rääkis. Neid ettepanekuid ei ole vaja panna hääletusele. See, kes on nende ettepanekute poolt, lihtsalt hääletab komisjoni moodustamise vastu.

Suur tänu! Kas me võime läbirääkimised lõpetada? Panen hääletusele läbirääkimiste lõpetamise ettepaneku. Lugupeetud Riigikogu, kes on selle poolt, et lõpetada läbirääkimised käesolevas päevakorrapunktis? Selle poolt on 58 saadikut, vastu on 2, 1 jäi erapooletuks. Läbirääkimised on lõppenud. Kas kolleeg Liina Tõnisson soovib lõppsõna? Palun!

Ma tahan oma lõppsõnas lihtsalt lahendada mõned arusaamatused. Nimelt mainis proua Kirsipuu oma sõnavõtus, et tegelda ettevõtete raamatupidamisega käib Riigikogu liikmetele üle jõu. Tõepoolest käib see Riigikogu liikmetele üle jõu, kuid raamatupidamise kontrollimist komisjon ei mõelnudki. Tuletan teile meelde, et varasemas diskussioonis oli sellest juttu. Riigikogu enda aparaadis on ette nähtud vastava nimetusega osakond. See aga on tänase päevani komplekteerimata, milles meiegi oleme süüdi. Me ei ole pidanud vajalikuks seda komplekteerida. Seetõttu ei ole proua Kirsipuul ja tema komisjonil vaja luua mitte mingit kartoteeki. Osakond lihtsalt peab hakkama tööle loodava komisjoni näpunäidete järgi. Ja teine märkus. Tulenevalt oma põhikirjast, mis on vastu võetud parlamendi seaduse tasemel, ei saa Riigikontroll pöörduda ühegi eraettevõtja poole, sest statuudi kohaselt tegeleb ta ainult riigiomandis olevate ettevõtetega. Seetõttu olen ma jätkuvalt veendunud, et me ei saa lootma jääda edaspidi härra Kranichi alluvusse võetavate persoonide heale tööle, kuigi ma väga tahaksin, et see töö oleks hea. Selle asja eest vastutame meie, mitte tulevikus tööle võetavad head spetsialistid. Suur tänu!

Suur tänu, proua Tõnisson! Kas juhtivkomisjon soovib lõppsõna? Ei soovi. Sellisel juhul palun ma juhtivkomisjoni esindaja siia, et ta vaataks läbi parandusettepanekud.

Austatud Riigikogu! Parandusettepanekuid on meil ridamisi.

Nagu ma aru saan, on seitse parandusettepanekut.

Viis viimast on teinud komisjoni liikmed. Komisjon on aktsepteerinud kõik esitatud kandidaadid, kuid Kalle Kulboki parandusettepanekut pole arvestatud. Nii et hääletada siin nagu midagi ei ole.

Kalle Kulbok teatas, et ta ei nõua oma parandusettepaneku hääletamist. Vaatame läbi 3., 4., 5., 6. ja 7. parandusettepaneku, mis puudutavad isikute esitamist komisjoni koosseisu. Kui kellelgi on probleeme või proteste, võib need teatavaks teha. Komisjon on nimetatud ettepanekud aktsepteerinud. Tundub, et proteste ei ole. Loeme ettepanekud aktsepteerituks. Kas me võime panna otsuse eelnõu lõpphääletusele? Kolleegid, asume hääletama. Lugupeetud Riigikogu, kes on selle poolt, et vastu võtta otsus välislaenude ja -abi kasutusefektiivsuse väljaselgitamise ja kontrollimise komisjoni moodustamise kohta? Selle ettepaneku poolt on 27 saadikut, vastu on 35, 3 jäid erapooletuks. Otsus jääb vastu võtmata.  

Kolleegid, meie järgmine päevakorrapunkt on kolleeg Eero algatatud eraettevõtluse riikliku toetamise seaduse eelnõu. Alustame teist lugemist. Ma palun ettekandeks kõnetooli autori!

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Õiguskantsler juhtis mõni aeg tagasi meie tähelepanu sellele, et seadusandja ülesanne ei ole seaduste kirjutamine, kuid elu ise siiski sunnib meid seda tegema. Rahandusministri ülesandel tegelesin aasta tagasi endise Majandusministeeriumi ja Rahandusministeeriumi baasil loodud uue Rahandusministeeriumi põhimääruse koostamisega, kuid läbirääkimistel tollase majandusministri ja tema nõuniku Andres Bergmanniga me tol korral kahe uue ministeeriumi omavahelise tööjaotuse küsimustes siiski kokkuleppele ei jõudnud. Üks selline valdkond, kus me kokkulepet ei saavutanud, oli majanduspoliitika väljatöötamine ja elluviimine. Kompromissina kirjutati tookord Rahandusministeeriumi põhimäärusesse, et ministeerium hakkab tegelema makromajanduspoliitika küsimustega. Järelikult pidi majanduspoliitika kavandamine ettevõtluse tasandil jääma uue Majandusministeeriumi ülesandeks. Nii on see enam-vähem kirjas ka alles hiljuti kinnituse leidnud Majandusministeeriumi põhimääruses. Ent kui Rahandusministeeriumi inimestel on n.-ö. järjepidevuse korras saadud mingi kogemus normdokumentide ettevalmistamise valdkonnas, siis uue Majandusministeeriumi põhiliselt noorel, olgugi teotahtelisel meeskonnal niisugune kogemus esialgu lihtsalt puudus. Selle lünga osaliseks täitmiseks olingi sunnitud enda peale võtma teatud mõttes tänamatu ülesande käivitada majanduspoliitika kujundamiseks ettevõtluse tasandil vajaliku seadusandluse väljatöötamine. Majanduskomisjoni kolleegide mõistvast suhtumisest tuleneval toel hakkaski midagi sündima. Töötades selle probleemi kallal koos praeguse majandusministri Toivo Jürgensoniga, õnnestus kokku panna esialgne variant. Et teil oleks ettekujutus taustsüsteemist, mis meid sundis selle küsimusega tegelema, tahaksin välja tuua mõned momendid. Kõigepealt peame endale teadvustama, et meil, Euroopasse pürgida tahtjail on – kui lubate nii väljenduda – kümme aastakäiku daame ja viis aastakäiku mehi, kes on arvatud pensionäride kilda, kuid kes n.-ö. eurostandardi järgi on võimelised tööd tegema. Nad ise tahaksid samuti töötada, ehkki töökohti ei ole. Ühesõnaga, see potentsiaalsete töötegijate kontingent on kusagil 135 000 – 140 000 inimest. Kui me majandust tahame edasi viia, siis tahes-tahtmata peame sellele mõtlema. Käesolevast aastast alates sunnib meid seda tegema ka riiklike elatusrahade seadus. Selle järgi väheneb igal aastal pensionäride arv 8000–8500 võrra. Tähendab, vähemalt 8000–9000 töökohta peaks igal aastal juurde tekkima. Riigikogu koosseiski näitab, et 12% töötajatest on pensioniealised. IV kvartali kohta ma eile Pensioniametist aruannet veel ei saanud. Üheksa kuu andmetel oli pensionäridest töötegijaid natuke üle 40 000, praeguseks aga on neid ilmselt jäänud alla 30 000. Kuid lisaks sellele on ikkagi veel arvele võtmata suurtööstusega seotud 50 000 – 60 000 inimest, kes on küll palgalehel, kuid saavad palka vähe või on palgata puhkusel. Nendelegi tuleb leida töökohti. Nii et probleem on pakiline, sellest mööda vaadata ei saa. Töötades läbi probleemistikku, õnnestus mul sellesse töösse kaasata Majandusministeeriumi meeskond. Aktiivselt hakkas meie töös osalema ka Väikeettevõtete Assotsiatsioon. Majanduskomisjoni liikmete ühiste pingutuste tulemusena on praegu teie ees teiseks lugemiseks esitatud variant, mis sisuliselt on uus redaktsioon. Esialgsest redaktsioonist, mis oli esimesel lugemisel, ei ole peaaegu midagi järele jäänud. Peatun pikemalt toetuse mõistel, mis eelnõus kirjas on. Toetuse all seaduse tähenduses tuleb mõista krediiti ja üldjuhul ikkagi kõikide mängureeglite järgi tagasimaksmisele kuuluvat krediiti. Kuid silmas pidades praegusi ja eriti lähiaastatel kujunevaid tingimusi, peab arvestama ka seda, et näiteks endistes majandikeskustes hakkab tasapisi ammenduma potentsiaal, kes oleks võimeline leidma krediiti, saama krediiditagatisi ja käivitama oma äriideid. Seetõttu peame tahes-tahtmata orienteeruma ka kontingendile, kellel ei ole ärksat vaimu ja pealehakkamist. Oli niisugune mõte, et teatud määral tuleks kitsendada seaduse objekti ja mitte käsitleda seaduses krediidimajandust tervikuna, vaid võtta n.-ö. tegevusvaldkond ning piiritleda see väikeste ja keskmiste ettevõtetega. Muidugi vaieldakse selle üle, milliseid näitajaid piiritlemisel silmas pidada. Väikeettevõtte määratlemisel jäi komisjon seisukohale, et seal töötab 25 inimest. Keskmise suurusega on 80 töötajaga ettevõte. Võib-olla tuleb siin teha täpsustusi, arvestades võimalikke nüansse. Põhimõtteliselt ei tahaks krediteerimise objektiks jätta ettevõtet kui sellist, kes tuleb krediiti küsima, vaid ikkagi konkreetset äriprojekti kogu oma tulude ja kulude prognoosiga. Valus probleem on vahendite allikate leidmine. Kuid teatud mõttes võiks siin eeskuju võtta ajaloost. 1920. aastate keskel näiteks selgus, et maareformiga, mille tulemusena pidi tööd saama valdav osa elanikkonnast (põllumajanduses oli hõivatud üle 80% töövõimelistest inimestest), kõik lootused, sealhulgas see, et mõisamoonakad leiavad töö mujalt, ei täitunud. Seepärast käivitati asundusprotsess. 1930. aastate asunduskapitali ressurss oli 63 miljonit krooni. See summa oli peaaegu võrdne riigieelarvega, mis 1932/33. eelarveaastal oli 65 miljonit krooni. Asunduskapital oli tegelikult riigi toetus, mis toimis krediidi põhimõttel. Kui situatsioon tinglikult üle kanda tänapäeva, näeme samuti, et paljud moonakad jäävad maal tööta, sest suur osa moodustatud ühistutest normaalselt ei käivitu. Neile lisandub veel töötatöölisi riiklikust suurtööstusest. Ja kui tõmmata paralleel riigieelarve suurusjärguga, oleks hea, kui lähema kahe-kolme aasta jooksul formeeruks 8–10 miljardi krooni suurune kapital, mis hakkaks arendama ja käivitama meie väike- ja keskmist ettevõtlust, nagu 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate algul käivitati maa ümberjagamise teel väikesed talumajapidamised ja asundustalud. Niisugune oleks ajalooline taustsüsteem ja paralleel. Muidugi, riigieelarvest me seda raha ei leia, aga kuskilt peaks ikkagi leidma. Nagu tol korral, tuleb tõenäoliselt võtta ka välislaene, sealhulgas arenduslaenu. 1930. aastate algul ulatus välislaenude summa ligi 130 miljoni kroonini. Tähendab, välislaenud võrdusid juba kahe riigieelarvega. Praegu on mulle ja minu kolleegidele toetussüsteemis kõige raskem probleem toetuse andmise korraldamine. Selle põhilüliks peab jääma pank, korraldavaks lüliks aga fond. Kuid meie pangasüsteem ei sobi esialgu veel hästi kokku eelnõu loogikaga, sest tänapäeva pank annab krediiti ainult ideaalse garantii korral. Midagi tuleks aga asunduskapitali saamiseks hakata välja mõtlema. Eeskuju on olemas. Sakslastelt võime üle võtta nn. tagatispankade süsteemi, mille puhul teatud osa riskist hakkab kandma maksumaksja, et edendada ja toetada ettevõtlust. Uue pangasüsteemi kujundamine on muidugi omaette seadusesätte probleem. Kuid esialgu, ilma et midagi detailsemalt seaduses ette dikteerida, peaksime valitsusele delegeerima volitused panna läbirääkimistel või koostöös olemasoleva pangasüsteemiga paika selline reeglistik ja süsteem, mis võimaldaks arutatava seaduseelnõu loogika n.-ö. ellu rakendada. See oleks lühidalt kõik seaduseelnõu variandi kohta, mis praegu on meie laudadele välja jagatud.

Suur tänu! Millised on küsimused? Kolleeg Eiki Nestor.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud ettekandja! See äärmiselt vajalik seaduseelnõu – minu meelest oleme seda arutanud juba üle aasta – on kogu aeg muutunud paremaks, kuid kõikide variantide puhul on mul tekkinud üks ja sama küsimus. Nagu eelmistes variantides, eeldatakse ka praegu § 3 l. lõike punktides 3 ja 4, et ettevõtted peavad kindlasti olema väikeettevõtted. Minu arusaamise järgi on see täiesti kunstlikult väljapeetud ja väljamõeldud väärtus. Ma ei saa kuidagi aru, miks peab toetama ettevõtteid, kus töötab 80 inimest, ja mitte toetama ettevõtteid, kus on 81 töötajat. Kas sa oleksid nii kena ja seletaksid mulle ära, miks me just neid ettevõtteid peame toetama, aga mitte neid, kus töötajaid on rohkem? Aitäh!

Sellised kahtlused muidugi on ja jäävad, aga võin öelda, et me ei ole siin jalgratast leiutanud. Oleme kasutanud Saksamaa, Põhjamaade ja teiste riikide kogemusi ning lähtunud sellest, et suurtööstus on üldjuhul võimeline välja töötama programme ja leidma ressursse muid kanaleid kasutades. Näiteks meie tsemendi, tselluloosi või puidu tootmise programmid nõuavad eri lähenemist ja eri hinnanguid. Kuid töökohtade loomine, ma kujutan ette, sõltub meie tingimustes väga palju üsnagi tagasihoidlikust potentsiaalist, ettevõtlikest inimestest, kes tahavad midagi korda saata. Võib-olla aitavad mind siin kolleegid. Näiteks kolleeg Kalev Kukk oskab ehk Saksamaa kogemuste põhjal üht-teist öelda, millest seal on lähtutud. Ühesõnaga, riik võtaks siin majanduspoliitika elluviimise raames initsiatiivi toetamise enda peale. Mõistete "väikeettevõte" ja "keskmine ettevõte" kasutamine lihtsalt suunab meie mõtte sellele, et kusagil vallas või külas on vaja midagi väikest ära teha. Väikeettevõtluse idee algatajad olid Riivo Sinijärv ja tema meeskond. Tegelikult aga ei ole see meie väljamõeldis, vaid nagu ma ütlesin, naabrite kogemustest ülevõetud asi.

Suur tänu! Kolleeg Ilmar Pärtelpoeg.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud kolleeg Eero! Minu meelest on enamik meist nõus sellega, et ettevõtluse arendamine on praegusel momendil väga oluline asi. Igal pool ei leidu initsiatiivikaid inimesi ega kapitali, mistõttu ettevõtluse käimapanekuks on vaja riigi toetust. Aga kas eelnõu arutamine ei ole tekitanud tunnet, et ei ole selge, mida me selle seadusega soovime saada. Saali on tulnud üksikud variandid, komisjonist aga on neid läbi käinud terve hulk. Ka käesolev variant on täiesti uus. Tähendab, kas sulle ei tundu, et asjal puudub kontseptuaalne alus? Ilma selleta ei saa me seadust, mis kõnealuse probleemi lahendaks. Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! Asjal, ma ütleksin, on kaks tahku. Minu arusaamade järgi on seadusandja ülesanne luua eeldused tegevuseks. Aasta jagu päevi tagasi tegelesin ma ühe sellise asjaga, mis oli kolm kvartalit järjest valitsuse tööplaanis. Jutt on välismajandustegevuse kontseptsiooni väljatöötamisest. Kuna keegi ei tahtnud sellega tegelda, siis ütles rahandusminister, et Eero, ole hea, võta asi enda peale ja hakka seda edasi viima. Koos Priit Kolbrega pusisime selle kallal kaks kvartalit, jõudsime valitsuse istungile ja seal selgus, et sellest kontseptsioonist lihtsalt ei tule midagi välja. Ühesõnaga, vanast ajast on säilinud mõtteinerts, et majanduse valdkonnas tuleb ette öelda, kes mida peab tegema. Tegelikult viivad asja edasi ikkagi konkreetsed persoonid konkreetsete kontaktide ja konkreetsete ideedega. See aga on tohutu valdkond, mida seadusandja ei oska mitte kuidagi ette öelda. Meie võimuses on luua ainult tingimused nende ideede realiseerimiseks. Seepärast ma arvan, et me saame paika panna küsimused, mis tõepoolest vajavad seadusandjapoolset reguleerimist, muu aga peab toimuma konkreetse töökorralduse alusel. Tuleb genereerida ideid, appi minna kohapeale, luua tööd korraldavad organisatsioonid ja leida ideedele seadusandja toetusel n.-ö. kate. Öeldule lisaks tooksin esile veel ühe asjaolu. Nimelt on küsimus ka selles, kuidas võiks kõnealust tööd suunata Majandusministeerium. Sellesama välismajandustegevuse kontseptsiooni koostamise käigus juba loodi üks pretsedent, mis minu arvates toimib päris korralikult. Näiteks välisabi asjus moodustati rahandusministri juurde töökomisjon, kes vaatab läbi projektid, mis viiakse ellu välisabi korras. Ja komisjoni töö põhimõte on niisugune, et kui saavutatakse kahekolmandikuline konsensus, kirjutab rahandusminister projektile alla ja see käivitub. Kui sellist konsensust ei saavutata, otsustab küsimuse valitsus. Ma arvan, et mingit analoogilist katusorganisatsiooni võiks hakata projekteerima ka Majandusministeeriumi valitsemisalas. Kuidas seda konkreetselt nimetada, ei oska ma praegu veel öelda.

Suur tänu! Kolleeg Valve Kirsipuu.

Aitäh, härra spiiker! Lugupeetud Endel Eero! Minu meelest olete te väga hästi kursis sellega, et viimased kolm aastat on Eestis eksisteerinud Innovatsioonifond, mis on sisuliselt ette nähtud nende ülesannete täitmiseks, millele teie viitate praegu arutatavas seaduseelnõus. Kas teil on olnud võimalust ja juhust teada saada, mismoodi neid kümneid miljoneid kroone jagatakse, mis sellest fondist tuleb? Kas teile näiteks on teada, et kuigi fondil oli kuni 1993. aastani ainult 25 miljonit krooni, oli fondi nõukogu väga hädas sellega, et leida häid äriideesid ja projekte, mille elluviimiseks raha anda? Kui te praegu ehitate asja üles sellele, et kõigepealt peab olema äriidee, siis kas teile ei tundu, et juba olemasolevad fondid ei leia piisavalt häid ideid? Kas asi selle taha ei takerdu? Aitäh!

Nende ideedega on selline lugu. Kui me põhimäärusi kokku kirjutasime ja Andres Bergmanniga vaidlesime, oli ka jutuks, et Majandusministeeriumi rüpes peaksid sündima sellised organisatsioonid, kes hakkavad ideede tekkimist ergutama. Ühesõnaga, iseenesest ei teki midagi. Tuleks minna näiteks Lõuna-Eestisse, kus praegu väga paljud inimesed on ilma tööta, pidada kohapeal nõu ja pakkuda mingeid ideid. Inimesi lihtsalt on vaja ergutada. Minu arvestuse kohaselt on praegu üheksa fondi, mille põhikirjad on kinnitatud. Neist kõige suurema, Rahandusministeeriumi valitsemisalas oleva Põllumajanduse ja Maaelu Krediteerimise Fondi ressurss on tänavu 78 miljonit krooni. Sellesama seaduse alusel, mille eelnõu me praegu arutame, saaks suure osa mainitud summast kasutada konkreetsete äriideede realiseerimiseks. Nii võiksime kõik valitsusasutuste valitsemisalas moodustatud fondid orienteerida äriprojektide sihtfinantseerimisele, ilma et oleks tarvis riigieelarvest ressursse juurde saada. Kõik oleneb ikkagi töö korraldamisest. Seepärast ma väga loodan, et uus majandusminister arvestab seniseid kogemusi ja majanduskomisjonis toimunud vaidlusi ning suudab oma meeskonna rakendada tööle vastavas vaimus. Loodan selle peale, sest muud mul lihtsalt üle ei jää.

Suur tänu! Kolleeg Ignar Fjuk.

Härra esimees, väga lugupeetud ettekandja! Üldiselt on ju teada, et ettevõtlust toetab kõige enam sellele soodus õhkkond. Pean silmas makse, investeeringuid ja kõikvõimalikke tasaarveldusi. Kui näiteks maksud on kõrged, on fondidest vähe kasu. Iga tegevus on seotud eelmise või järgmisega. Ma tean, et te esitasite eelnõu sotsiaalmaksu tõstmiseks 41%-ni. Siit minu küsimus. Kas te sotsiaalmaksu tõstmise ettepanekut tehes pidasite silmas seda, et eraettevõtted ei maksa siis kõrgemat sotsiaalmaksu, või käib tõstmine ka nende kohta? Teisisõnu, kas me eraettevõtluse arendamise huvides ei peaks alustama hoopis maksude vähendamisest?

Aitäh, kolleeg Ignar Fjuk! See oli väga hea küsimus. Eile, kui lugupeetud peaminister vastas pensioni puudutavatele küsimustele, tundsin ma huvi, millal me likvideerime sotsiaalmaksu kui sellise. See on tõesti direktiivplaneerimise pärand, et anonüümne riik peab hoolitsema pensionäride eest, peab hoolitsema laste eest, peab hoolitsema inimeste tervise eest. Niisugune anonüümne riik tuleb kaotada ja sotsiaalmaks samuti. Seda lihtsalt pole vaja. Toimime nii, nagu see asi käib Rootsis või Kanadas, mille kohta ma sain hiljuti infot "Ookeani" peadirektorilt härra Ervin Hoppilt. Ta ütles, et Kanadas käib see asi väga lihtsalt. Töölepingu sõlmimisel lepib tööle tulija kokku anda teatud summa vanadus-, ravi- ja töötuskindlustuse heaks. Ei mingit maksu. Noor inimene lihtsalt teadvustab endale: vanadus on paratamatu, see tuleb kindlustada. Kaotame meiegi ära sotsiaalmaksu ja teadvustame endale probleemi normaalse turumajanduse seisukohalt. Minu ettepanek, millele kolleeg Fjuk viitas, on põhiseadusest tulenev. Ühtegi riigieelarvesse puutuvat parandusettepanekut ei tohi teha katteallikat näitamata. Mina tegin katte saamiseks ettepaneku suurendada Maksuameti võimsust, leida kõik tulutootjad üles ja kasseerida riigimaksud sisse. Aga see on säärane protsess, mis ühe päevaga ei lõpe, vaid kestab aastaid. Ainukese reaalse katteallikana oli mul vastavalt põhiseadusele välja pakkuda sotsiaalmaks. Oleks võinud pakkuda ka aktsiisi või käibemaksu. See on tehnika küsimus.

Suur tänu! Kolleeg Vambo Kaal.

Aitäh, härra esimees! Austatud ettekandja! Te puudutasite Põllumajanduse ja Maaelu Krediteerimise Fondi ning ütlesite, et sealt peaks raha välja minema äriideede alusel. Minu andmetel ongi sealt raha välja läinud ainult äriideede alusel. Ühtegi teist varianti ei ole olnud, sest finantseeritud on üksnes projekte. Kas teil on selle kohta teisi andmeid?

Ei ole. See, et raha antakse äriideede alusel, on väga tervitatav. Igas fondis peaks nii olema, et finantseeritakse ainult äriideid, sest see tagab kontrolli, riski tunnetamise ja kõik muu.

Suur tänu! Kolleeg Ignar Fjuk esitab teise küsimuse.

Härra esimees! Lugupeetud ettekandja! Üldiselt ma eeldan, et ka riigiettevõtetel ja riigiaktsiaseltsidel võib olla häid äriideid, mis sageli jäävad realiseerimata mitmel põhjusel, näiteks seetõttu, et juhtkond ei ole võimeline neid ideid realiseerima, aga veel enam seetõttu, et puuduvad käibevahendid. Kuna erastamine saab olla ikkagi nii kiire, nagu ta on – tähendab, lähematel aastatel me peame taluma seda, et on ka riigiettevõtteid ja riigiaktsiaseltse, mis käivad alla käibevahendite puuduse tõttu –, siis kas ei oleks praegusel etapil ikkagi vaja mõelda ka riigiettevõtete elus hoidmisele enne erastamist? Kas on õige luua üht liiki ettevõtetele soodsamad tingimused kui teistele?

Aitäh küsimuse eest! Mina olin sama meelt nagu teie praegu, kuid kolleegid majanduskomisjonist veensid mind esialgu ümber. Teie tõstatatud küsimus jääb arutusobjektiks.

Suur tänu! Kolleeg Endel Eero, tundub, et rohkem küsimusi ei esitata. Ma tänan!

Tänan!

Juhtivkomisjoni, majanduskomisjoni nimel esitab kaasettekande kolleeg Ivar Raig.

Austatud juhataja, austatud kolleegid! Tõepoolest, käesoleva seaduseelnõuga oleme tegelnud juba rohkem kui aasta. Mäletatavasti esitas selle meie endine kolleeg Riivo Sinijärv Riigikogule juba üle-eelmise aasta lõpus. Nüüd on see seaduseelnõu tundmatuseni muutunud. Majanduskomisjoni otsuse alusel pani härra Endel Eero kokku uue variandi, mis oli meil esimesel lugemisel uue nime all, kuid nagu te nüüd näete, on seaduseelnõu 355 SE muutunud sel määral, et isegi Endel Eero koostatud eelnõust on järele jäänud ainult §-de 1, 3, 5 ja 12 pealkirjad. Niisiis on majanduskomisjon tõepoolest teinud väga suurt tööd ja võib öelda, et meie koosolekute ajast on viimasel ajal suurem osa kulunud just selle seaduseelnõu ettevalmistamisele. Valitsuse kätt on siin olnud minimaalselt. Me lootsime terve aasta jooksul, et ka Majandusministeerium teeb oma ettepanekud. Kahjuks ei tundnud härra Sildmäe selle seaduseelnõu vastu huvi. Sama peab ütlema ka härra Sinijärve kohta, kes on korduvalt käinud Eestis oma asju ajamas ja ettevõtlust n.-ö. toetamas, kuid temagi huvi eelnõu vastu on millegipärast raugenud. Ka EVEA ei suutnud selle kohta ühtegi olulist sisulist täiendusettepanekut esitada. Nii kujuneski seaduseelnõu ainuautoriks majanduskomisjon. Lisaks Endel Eerole tahaksin ma nimetada Liina Tõnissoni ja Kalev Kukke, kes andsid olulise panuse seaduseelnõu valmimisse ja võtsid aktiivselt osa sisulisest tööst. Kuna ma viimaselt arutelult, kus arutati eelnõu kohta tehtud parandusettepanekute teist poolt, puudusin, siis on mul ettepanek, et proua Liina Tõnisson täiendaks minu juttu teise kaasettekandjana, kui ta peab seda vajalikuks. Ma arvan, et kindlasti on tal seaduseelnõu arutelude käigust jäänud öelda veel midagi olulist lisaks sellele, millest rääkis juba härra Eero ja kavatsen rääkida mina. Lähen nüüd seaduseelnõu sisuliste küsimuste juurde. Väikeettevõtluse ja keskmise ettevõtluse korraldamiseks vajalike institutsioonide loomisel on küll hea teada arenenud tööstusriikide kogemusi, kuid kahjuks ei saa me neid jäägitult üle võtta. See puudutab ka ettevõtete suuruse määramist. Eri riikides on väikeettevõtteid klassifitseeritud väga erineva skaala alusel, alates kolmest töötajast kuni sajani või isegi suurema arvuni. Palju sõltub siin riigi suurusest ja ettevõtluse arengutasemest. Seetõttu lähtusime väikeettevõtete suuruse määramisel lihtsalt statistilistest andmetest. Ma olen nõus, et see arv on mingil määral kunstlik, kuid enamikus riikides ikkagi säärasena fikseeritud. Eesti oludes pole põhjust üritada kohe keeruliste ettevõtlust toetavate institutsioonide süsteemi loomist, vaid on vaja anda tõuge ettevõtluse arenguks. Selliseks tõukeks võivad olla nii riiklikud investeerimisfondid (meie eeldame sihtkapitali saamist riigieelarvest) kui ka eraomandil põhinevate investeerimisfondide loomine. Ja me leidsimegi, et kuna eraomandil põhinevaid investeerimisfonde on praegu finantskaalutlustel raske luua, siis jääb tõuke andmiseks üle ikkagi ainult riiklik finantseerimine. Kui need riiklikud fondid või ettevõtluse arendamise sihtkapitalid tegutsema hakkavad, on ettevõtluse edasist arengut juba võimalik suunata ka erafondide kaudu. Selleks pole praegu vaja isegi ettevalmistusi teha, sest väga palju sõltub ettevõtlust ümbritseva keskkonna olukorrast, sellest, kui soodne on see kogu ettevõtluse arenguks. Jutt on maksupoliitikast, välisinvesteeringute kättesaamisest, infrastruktuurist jne. Ettevõtluse soodustamise teguritest, mis on nüüd seaduseelnõus kirjas, andis põhjaliku ülevaate härra Eero. Kuid ühte momenti, mis tema ettekandest välja jäi, tahaksin siiski veel puudutada. Nimelt pean ma silmas ettevõtlustoetuse andmist arengupiirkondadele. Me leidsime, et oluline on toetada mitte ainult väike- ja keskmist ettevõtlust, vaid ka ettevõtlust teatud arengupiirkondades. Kahjuks on meil jäetud arengupiirkonna mõiste lahtiseks. Me oleme teinud ettepaneku, et arengupiirkonnad määrataks eraldi valitsuse määruste või otsustega ning et arengupiirkondadesse loodaks ettevõtlust soodustavad tingimused. Ettevõtlus ei pea arenema ainult Tallinnas või tema vahetus ümbruses, nagu see praegu on. Ettevõtlust vajab Eestimaa tervikuna. Meil on vaja seda soodustada riigi piirialadel ja vähem arenenud piirkondades. Selleks muidugi ei ole mõtet kehtestada seadusega mingisuguseid väga konkreetseid piire. Asja on vaja juhtida sellest lähtuvalt, kuidas ühes või teises piirkonnas ettevõtlus hakkab arenema. Kui Tallinna ja Harju piirkonnale praegu toetusi tõenäoliselt ei ole vaja, siis edaspidi tuleb järk-järgult hakata abistama teisi piirkondi sedamööda, kuidas eelarvest on võimalik raha eraldada. Lõpetuseks kutsun ma Riigikogu liikmeid üles toetama kõiki majanduskomisjoni parandusettepanekuid, sest nagu ma ütlesin, on endisest tekstist järele jäänud ainult mõnede paragrahvide pealkirjad. Kogu tekst on muutunud. Seepärast ma ei leia ka olulist põhjust hääletada läbi kõik parandusettepanekud. Majanduskomisjoni nimel teen teile ettepaneku teine lugemine katkestada ning parandusettepanekud esitada nädala jooksul, s.o. järgmiseks teisipäevaks kella 12-ks. Teise lugemise jätkamisel võiksime arutada juba uusi parandusettepanekuid, milles kajastuksid ka ühe või teise erakonna või poliitilise voolu seisukohad väikeettevõtluse toetamise suhtes. Tänan tähelepanu eest! Tuletan meelde, et ma tegin ettepaneku kuulata teise kaasettekandjana ära Liina Tõnisson, kui ta selleks on valmis ja avaldab soovi.

Kõigepealt täpsustan ma asjaolusid, mis puudutavad kolleeg Ignar Fjukki. Ta on kaks küsimust juba esitanud. Ma oletan, et nüüd on seaduseelnõu uue versiooni järgi veel võimalus arvamust avaldada. Küsida rohkem ei saa. Kas on protseduuriline küsimus? Ignar Fjuk.

Härra esimees! Ettekandja pani ette parandusettepanekuid üldse mitte hääletada. Mina juhin aga tähelepanu sellele, et kunagi tuleb need niikuinii läbi hääletada. Siis on paha, kui mõni väljaarvatud ettepanek äkki uuesti sisse tuleb.

Ei, ma tegin ettepaneku hääletada kõiki parandusettepanekuid, kuid paketina, mitte igaüht eraldi, sest need kõik on omavahel seotud. Tegemist on ju uue tekstiga.

Kolleeg Ignar Fjuk! See, kuidas me parandusettepanekuid hääletame, sõltub seadusest. Ei maksa lasta ennast eksitada sellest, mida arvab asjast Ivar Raig. Kas me palume kõnetooli ka kolleeg Liina Tõnissoni? Ta ei soovi kaasettekandega esineda. Millised on küsimused Ivar Raigile? Ei ole küsimusi. Tänan! Avan läbirääkimised. Kolleeg Kalev kukk.

Lugupeetud kolleegid! Selle seaduseelnõuga oleme alles päris alguses. Kas sellest on valmis 20% ja veel tegemata 80% või on see suhe 30:70, ei oska ma täpselt öelda. Niisuguse seaduseelnõu üle võib vaielda ja selle vajalikkuses kahelda, kuid üks peaks siiski olema selge: väikese ja keskmise suurusega eraomandile, s.o. keskklassile toetuvate ettevõtete arendamiseks soodsa keskkonna loomine on Eestis hädavajalik. Ma ei tahaks praegu peatuda menetluses oleval seaduseelnõu toorikul. Sel teemal jõuab lähiaegadel rääkida rohkem kui piisavalt. Kuid ma tahaksin tulla tagasi ühe probleemi juurde, mis kerkis üles üle-eelmise nädala päevakorra kinnitamisel. Minu kõrvu jõudis tol korral väide, et "Isamaa" ettepanek hääletada käesolev seaduseelnõu menetlusest välja olevat lähtunud seisukohast, et nii väike- kui ka suurettevõtted on oma seisundilt võrdsed ja seetõttu polevat võimalik rakendada riiklikult suunatavat toetuspoliitikat üksnes väike- ja keskmise suurusega ettevõtete suhtes. Ma ei taha hakata selle väite üle vaidlema. Aja kokkuhoiu mõttes tsiteerin oma kodus riiulil olevatest raamatutest Saksamaa peamiste poliitiliste parteide programmdokumente. Nende väljavõtetega tahaksin ma lohutada "Isamaad", aga tuleb välja, et mul ei õnnestu seda teha, sest "Isamaa" tiib on täna ääretult hõre. Kõigepealt vahendan teile Kristlik-Sotsiaalse Liidu seisukohti. Nende programmiline tees kõlab järgmiselt: "Keskklassi ja keskkihtide säilitamine ja tugevdamine on Kristlik-Sotsiaalse Liidu arvates ülioluline majandusliku tasakaalu ja ühiskondliku stabiilsuse ning majandusliku tulemuslikkuse ja kohanemisvõime tagatis." Edasi taotlevad Baieri kristlased väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tööks, s.t. keskklassi arenguks tarvilike raamtingimuste parandamist, kuna see on hädavajalik, et kindlustuda sotsiaalses turumajanduses. Keskklassi poliitika ülesanne on leevendada väike- ja keskmise suurusega ettevõtete nõrkust suurettevõtete taustal, rakendades vastavaid meetmeid maksu-, konkurentsi- ja krediidipoliitikas ning luues soodsaid tingimusi avalike tellimuste saamiseks ja ettevõtluse nõustamiseks. Väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel tuleb aidata jõuda välisturgudele. Kogu seadustikku ja halduskorraldust on tarvis aprobeerida eeskätt keskklassi baasil. Nüüd mõningaid seisukohti Kristlik-Demokraatliku Liidu programmist. Seal on pool lehekülge teksti alapealkirja "Keskklass ja iseseisvus" all. Alustatakse väitega, et sotsiaalse turumajanduse alustalaks on väike- ja keskmise suurusega ning suurettevõtete tasakaalustatud struktuur. Tõdetakse, et esimesed, s.o. väike- ja keskmise suurusega ettevõtted, on turukonkurentsis eriti ohustatud, mida muu hulgas põhjustab kogu seadustiku orienteeritus suurettevõtetele. Kristlik-Demokraatliku Liidu programmi lõppjäreldus kõlab nii: "Järjekindel keskklassi poliitika on Saksamaa turumajandusliku korralduse arengu eeldus." Järgnevalt heidaksime pilgu Vaba Demokraatliku Partei programmile. Vabade demokraatide nn. liberaalses manifestis kannab vastav lõik pealkirja "Keskklass on majanduse süda". Ja tekst: "Meie ühiskond pakub igale üksikisikule seda rohkem liikumisruumi, mida mitmekesisem ta on, mida sõltumatumad on otsustajad ning mida rohkem on väike- ja keskmise suurusega ettevõtteid ja iseseisvaid üksikettevõtjaid. Just väike- ja keskmise suurusega käsitöö-, tööstus- ja kaubandusettevõtted ning vabakutselised näitavad valmisolekut uuendusteks ja riskiks ning loovad uusi töökohti." Vabade demokraatide eelmise aasta parteipäeva majandusotsuse preambulis öeldakse: "Vaba Demokraatlik Partei toetub eelkõige keskklassile. Keskklass on majanduslikult rasketel aegadel näidanud ennast majandusliku tõusu mootorina. Keskklassist, s.t. väike- ja keskmise suurusega ettevõtetest, lähtuvad peamised tõuked struktuurimuudatusteks. Nende ja käsitööettevõtete arengut takistavad väga tugevalt ületulvavad seadused ja korraldused. Seda takistatust soodustab kõigil riiklikel tasanditel võimude üha hoogustuv eestkostepoliitika." Ainus Saksamaa suurpartei, kelle programmist ei leia sellist mõistet nagu "keskklass", on Sotsiaaldemokraatlik Partei. Kas see on tingitud sellest, et keskklass on pahempoolsete silmis juba Marxi aegadest peale olnud põlatud väikekodanlus, või millestki muust, ei tea ma öelda. Seda aga, et minu järeldus läheb õiges suunas, näitas ka Eiki Nestori küsimus Endel Eerole. Järeldused etteloetud väljavõtetest võib teha igaüks ise. Saksamaal on küll põhimõtteliselt välditud väike- ja keskmiste ettevõtete toetamisele orienteeritud seadusandlikku reeglistikku, kuid see reeglistik on neil olemas n.-ö. aprioorselt. Ainsad konkreetsed seadused, mis orienteeruvad peamiselt väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele, puudutavad eelkõige just keskklassi toetuspankasid Kreditanstalt für Wiederaufbau ja Deutsche Ausgleichsbank. Püüdes hajutada siin kõlanud kahtlusi, kas Eesti riik ikka peab riiklike suurettevõtete kõrval eraldi toetama väike- ja keskmist ettevõtlust, tahan ma teie tähelepanu juhtida asjaolule, millest siiani ei ole tahetud rääkida. Nimelt doteerib Eesti riik riiklikke suurettevõtteid ja väga võimsalt. Kõik riiklike ettevõtete maksuvõlad on tegelikult ju riigi dotatsioonid riiklikule ettevõtlusele. Eraomandil põhinev ettevõtlus sellist toetust Eesti riigis ei saa. Lõpetuseks sõnastaksin ma kokkuvõtlikult Saksamaa keskklassi ehk väike- ja keskmise ettevõtluse toetamise põhiidee. See kõlab nii: "Igaüks ei saa ega taha olla iseseisev, kuid igaühel, kes seda soovib, peab sobivuse korral selleks olema šanss." Aitäh!

Suur tänu! Kolleeg Valve Kirsipuu, teine arvamusavaldus.

Tänan, härra spiiker! Lugupeetud kolleegid! Arutatava seaduseelnõu kohta on täna siit kõnetoolist öeldud palju häid sõnu. Tõepoolest, võrreldes rohkem kui aasta tagasi esitatud väike- ja keskmise ettevõtluse toetamise seaduse eelnõu käesolevaga, on vahe väga suur. Mind paneb aga hämmastama, et olgu tegemist väike-, keskmiste või suurettevõtetega, ikka on meil kõva tahtmine neid käekõrval talutada. Ikka püüame tõestada, et nad vajavad abi ja nende heaks tuleb midagi teha. Muide, ma isegi ei teadnud seda, mida ütles täna härra Eero, et meil on praegu juba üheksa fondi, mis peavad abistama mitmesugust liiki ettevõtlust. Isegi lugupeetud kolleegid Kalev Kukk ja Liina Tõnisson, keda ma väga kõrgelt hindan kui iseseisva ettevõtluse pooldajaid, juhinduvad põhimõttest, et ilma talutamata päriselt jalgu alla ikka ei saada. Olen vastu ühele paragrahvile selles tekstis. Õieti on jutt tabelis olevast kuuendast parandusettepanekust, mis räägib finantseerimisest riigieelarvest. Meie komisjon ei saa sellega mitte kuidagi nõus olla. Seal pakutakse välja, et igal aastal antakse 2,5% riigieelarve tuludest ettevõtluse riiklikuks toetamiseks (fondi ei ole nimetatud). Ma ei tea, kas keegi teist on arvestanud, kui suur see summa tegelikult on. Kui seadus oleks vastu võetud nii, et silmas tulnuks pidada ka käesoleva aasta eelarvet, oleks see summa 143 miljonit krooni. Ma tuletan teile meelde, et me otsime praegu üksikute miljonite haaval raha, et anda seda lastetoetusteks ja pensionideks. Nüüd aga tahame ühe käeliigutusega anda 143 miljonit krooni selleks, et suurendada kellegi šansse midagi teha, teadmata seejuures, kuidas asi lõpeb. Ma palun hääletada selle muudatusettepaneku vastu, sest vastasel korral käime liiga kergekäeliselt ümber nende nappide vahenditega, mida me oleme saanud maksetest riigieelarvesse. Aitäh!

Suur tänu! Kolleeg Eiki Nestor, teine arvamusavaldus.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kõigepealt tahaksin ma teile täiesti tõsiselt öelda: "Elagu ettevõtlikud inimesed!" Positiivselt hindan ma ka seda tööd, mida Riigikogu komisjon on teinud käesoleva eelnõu kallal. Kuid vaadates § 3 1. lõike punkte 3 ja 4, kus on kindlaks määratud, kui palju inimesi peab ettevõttes töötama, et toetust saada, ja § 7, kus räägitakse ettevõtetest, mis alustavad tegevust või tegutsevad arengupiirkondades, tekivad mul selle eelnõu suhtes mõningad kahtlused. Ma toetan sajaprotsendiliselt mõtteid, mida avaldas kolleeg Endel Eero, kuid toon teile ühe näite. Oletame, et ma olen ettevõtte juht, mis töötab arengupiirkonnas ja milles on 270 inimest. Mul on tootmise arendamiseks vaja raha. Pangalaenu peale ma minna ei saa. Võtan kätte ettevõtluse riikliku toetamise seaduse ja saan teada, et mul on võimalik saada küllalt soodsalt krediiti. Mis ma teen? Kõigepealt moodustan ühest 270 töötajaga ettevõttest kolm. Nüüd on igas ettevõttes 90 inimest, seega 10 ikkagi liiast. Kui 30 inimest lahti lasta, lahenevad küll rahalised probleemid, kuid nii kurb, kui see ka ei oleks, on mulle töötuks tehtuid siiski vaja. Mida nende 30-ga teha? Meil kasutatakse praegu poolmusta tööjõudu mitmesuguste töökorraldusvormide abil. Neid võib kasutada ka lausmustalt. Nii või teisiti on arengupiirkonnas 30 töötut juurde tulnud, makstakse tasu musta töö eest, riigile jäävad maksud laekumata jne. Vaatamata kõigele, kogu seaduse selgele mõttele ja sellele, et ta väärib toetust, ei saa ma kuidagi aru, miks me ei peaks toetama ka seda ettevõtjat, kes arengupiirkonnas loob näiteks 250 töökohta ja 250 inimest tööle võtab. Ma pean kahjuks ütlema, et sõna "väike", mis on nüüd eelnõu pealkirjast küll ära kadunud, tekitab minus kahtlust ja sunnib kogu aeg küsima ühte ja sedasama: kas selle seaduse vastuvõtmisega ei juhtu nii, et raha ei lähe neile, kes arengupiirkondades tootmist alustavad ja edasi tahavad viia, vaid neile, kelle stardipositsioon on parem ja kes asuvad rahapajale lähemal. Lõppkokkuvõttes ei täida see seadus ülesandeid, millest Endel Eero siin õigesti rääkis. Lõpetada tahaksin sellega, millega alustasin: "Elagu ettevõtlikud inimesed!" Aitäh!

Suur tänu! Kolleeg Endel Eero.

Lugupeetud kolleegid! Ma saan aru proua Valve Kirsipuu murest, kuid mina siin esialgu midagi heidutavat siiski ei näe. Riigieelarve peaks mängu tulema siis, kui tekib vajadus katta ebaõnnestunud riske. Käesoleval ja võib-olla ka tuleval aastal erilisi vahendeid selleks ilmselt vaja pole. Tänavu on riigieelarves tootmise otstarbeks eraldatud 165,7 miljonit krooni ehk 2,9% kulude üldsummast. See raha katab minu arvates ära kõik vajadused. Nii et muret ei maksa tunda. Ühte asja tuleks meil siiski veel silmas pidada. Käesoleval aastal annab tootmissfääri iga töökoht rahvamajandusele tagasihoidlike arvestuste kohaselt 40 000 krooni. Sellest laekub riigikassasse 15 000 krooni. Kui me üheskoos näeme valu ja vaeva, et neid kohti juurde luua, muutub riik jõukamaks. Seda me ei tohi unustada. Kulud, mida riik ühe töökoha loomisel teeb, on tunduvalt väiksemad, kui näiteks on vaja teha ühe pensioni väljamaksmiseks. Pensionär saab aastas 5500 krooni. Kui ta teeb tööd, annab ta toodangut 40 000 krooni väärtuses. Tänan!

Suur tänu! Kolleeg Arvo Sirendi.

Lugupeetud kolleegid! Meid on siin üsna hästi koolitatud peaministri väga väärtuslike tatsipaude najal. Üks nendest on niisugune: "Kes aitab ennast ise, seda aitab ka valitsus." Praegu ongi küsimus selles. Ettevõtlust on vaja arendada selleks, et Eesti riik saaks kujundada jõuka keskklassi, mis omakorda on igasuguse arengu peamine eeltingimus. Seepärast tahetakse kõigepealt toetada väike- ja keskmisi ettevõtteid. Kui härra Nestor väidab, et suurettevõtted jäävad käesoleva seaduse toimevaldkonnast välja, siis järgmine seadus peaks käsitlema seda, kuidas suurettevõtetele laenu anda. Maailmas on alati nii, et esmalt on idee, millele seejärel leitakse tehniline teostaja. Tehnilise teostuse realiseerimiseks on aga vaja raha. Ükski maailma riik ei ole leidnud oma maa kriisist väljaviimiseks mingisuguseid muid lahendusi, kui võimaldada kõigile inimestele tööd, sest ainult töö võib luua uusi väärtusi. See aeg, mil võõraid väärtusi sai omastada vallutustega, nagu seda tegi Inglise-Ameerika maailm, on möödas. Meil ei ole võimalik minna asumaid hankima, et seal rikkaks saada. Meil on ainus võimalus hakata siinsamas Eestimaal tööle. Ja selleks, et inimesed tööle saaksid hakata, on vaja ettevõtteid. Selleks ongi riik ellu kutsutud, et ettevõtted käiku panna. Nüüd me väidame siin jumala rahus, et ettevõtteid pole vaja toetada. See ei olevat kellegi asi. Ettevõtted töötagu omaette. Küll me leiame sotsiaalabist inimestele raha, et neid elus hoida ja mitte näha enda kõrval pidevalt nälga surijaid ja viletsuses virelejaid. Sellest loogikast tulenevalt minu arvates ongi ettevõtluse toetamise seaduse ettevalmistamist saatnud aastapikkune venitamine, mis on olnud meie riigile kahjulik. Härra Eero tõi andmeid, kui palju me aastas kaotame, kui töölise asemel peame ülal töötut. See on tõepoolest kolossaalne kaotus. Me oleme vähendanud põllumajandustootmist kaks korda ja tööstustootmist ilmselt enam kui kaks korda. Need arvud võivad olla veelgi suuremad, sest sellealane statistika pole kuigi usaldusväärne. Ka töötute arv ei ole ainult 2,5%, nagu väidab ametlik statistika. Kui töötuid hoitakse ainult kuus kuud töötute nimekirjas ja töötuse tase on 10%, siis võib igal aastal 20% tööjõulisi inimesi tööliste hulgast välja langeda ning viie aasta pärast on meil niisugune olukord, kus ükski inimene ei tööta ega ole ka töötute kirjas. See ongi meie statistika omapära. Seda on raske ükskõik millises muus riigis ette kujutada neil, kes otsuste tegemisel tahavad vähegi tugineda reaalsetele andmetele. Käesoleva seaduseelnõu mõte on selles, et alustada mingist otsast ettevõtluse toetamist, tugevdamaks riiki ja andmaks rahvale tööd. Praeguseni ei ole meile peale töötamise teada ühtki teist rikkaks saamise viisi. Tänan!

Suur tänu! Kolleeg Ivar Raig.

Tänan, härra juhataja! Austatud kolleegid! Ma tahaksin vastata härra Nestorile, kes väitis, et talle on ikka veel ebaselge, miks tuleb toetada ainult väikeettevõtteid ja jätta suurettevõtted tähelepanu alt välja. Sellega seoses ütleksin, et suurettevõtted on meil ju eelisolukorras olnud aastakümneid. Praegu ongi küsimus selles, et vallandada ettevõtlus. Seda aga on võimalik teha just väike- ja keskmiste ettevõtete arendamise kaudu. Lisaks sellele on seaduseelnõul mingil määral ka monopolivastane suunitlus. Teiseks. Mis puutub küsimusse, kas neile, kes juba tegelevad ettevõtlusega, anda uutest fondidest vahendeid, siis see on seotud ikkagi arengupiirkondadega. Just sinna on vaja toetust. Ma kordan veel oma teesi, et praegune ettevõtlus areneb eelkõige Tallinnas ja selle ümbruses. Kuid käesoleva seaduseelnõu kohaselt on võimalik hakata toetama ettevõtlust ka äärealadel üle Eesti. Meie riigi kui terviku säilimise ja arengu seisukohalt on selle seaduse vastuvõtmine vajalik. Ja kui mõned ettevõtjad saavadki lisavahendeid, ei ole midagi katki. Nad loovad neid vahendeid kasutades uusi töökohti, arendades sel viisil kohapealset majandust. Ei ole ju kõigil korraga võimalik rikkaks saada. Mis puutub uutele ettevõtjatele vahendite eraldamisse, siis ilmselt on selle seaduse rakendamise üheks eeltingimuseks kõnealustest vahenditest finantseeritava koolituse korraldamine, et meil tekiks rohkem ettevõtjaid. Me ei saa ju toetuda ainult olemasolevatele ettevõtetele. Meile on vaja rohkem ettevõtjaid. Keskklassi kuuluvad omanikud peavadki kujunema uuteks ettevõtjateks. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kolleegid, kas lõpetame läbirääkimised? Lugupeetud Riigikogu, kes on selle poolt, et lõpetada läbirääkimised käsiloleva päevakorrapunkti üle? Selle ettepaneku poolt on 42 Riigikogu liiget, 2 on vastu, erapooletuid ei ole. Läbirääkimised on lõppenud. Kas kolleeg Endel Eero soovib lõppsõna? Ei soovi. Kolleeg Ivar Raig? Ei soovi. Asume langetama otsuseid parandusettepanekute kohta. Võtame ette parandusettepanekute tabeli. Koos Ivar Raigiga esitan teile ettepanekud läbiarutamiseks ja otsustamiseks, vaadates ühtlasi, kas teha seda paketis või ühekaupa. Esimene parandusettepanek on tulnud juhtivkomisjonilt. Autor on nõus. Tundub, et probleeme ei ole. Sama võib öelda teise, kolmanda, neljanda ja viienda parandusettepaneku kohta. Kuuenda parandusettepanekuga ilmselt on probleeme. Mida ütlevad asjaosalised? Kolleeg Ilmar Pärtelpoeg.

Palun panna see ettepanek hääletusele. Aitäh!

Kas Ivar Raig ütleb midagi?

Selle parandusettepanekuga seoses võttis sõna meie austatud proua Valve Kirsipuu. Vastu ollakse sellele, et igal aastal eraldataks 2,5% riigieelarve kulude üldmahust ettevõtluse sihtkapitaliks, mida saaks jaotada vastavate fondide vahel. Samal ajal tõi härra Eero näite, et praegu läheb niikuinii riigieelarvest ettevõtluse toetamiseks isegi rohkem kui 2,5%. Ilmselt on siin asi lihtsalt ümberstruktureerimises. Tähendab, seaduseelnõu alusel oleks see raha garanteeritud mitte suuremas ulatuses, kui seda praegu ettevõtluse toetamiseks läheb. Seetõttu komisjon kuuendat parandusettepanekut ei toeta.

Lugupeetud Riigikogu! Kes on kuuenda parandusettepaneku poolt? Selle poolt on 28 Riigikogu liiget, vastu on 26, 1 jäi erapooletuks. Ettepanek leidis toetust. 7.–16. parandusettepanekuga probleeme ei ole. Mis me teeme, Ivar Raig?

Ma tänan konstruktiivse suhtumise eest ja teen ettepaneku teine lugemine katkestada. Parandusettepanekud palun esitada järgmise nädala teisipäevaks kella 12-ks majanduskomisjonile, et me pärast lõunat võiksime hakata neid juba läbi vaatama. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Arutelu katkestatakse.  

Lugupeetud kolleegid! Võtame arutusele 5. päevakorrapunkti. Alustame pühade ja tähtpäevade seaduse eelnõu kolmandat lugemist. Palun ettekandeks kõnetooli kolleeg Ants-Enno Lõhmuse.

Härra esimees, head kolleegid! Pühade ja tähtpäevade seaduse eelnõu kohta laekus enne kolmandat lugemist parandusettepanekuid fraktsioonilt "Isamaa", ERSP fraktsioonilt, Maaliidu Ühenduselt ja Keskfraktsioonilt. Komisjon aktsepteeris "Isamaa" ettepaneku asendada § 2 punkti 6 eelmises tekstis olnud sõnad "surnute mälestamise püha" sõnaga "hingedepäev". Jutt on 2. novembrist. Põhjenduseks võin öelda vahest niipalju, et hingedepäev on omandanud meil juba teatava tava ja on üldisema tähendusega kui kitsalt kristlik surnute mälestamise püha. Seepärast pidasime võimalikuks märkida riikliku tähtpäevana 2. novembrit kui hingedepäeva. Uuesti on riikliku tähtpäevana sisse toodud 16. november kui taassünnipäev. See ettepanek leidis komisjonis häälteenamusega toetust. Kaks fraktsiooni – Maaliidu Ühendus ja Keskfraktsioon – taotlesid uuesti 20. augusti kuulutamist riigipühaks. Kuna eelmisel korral hääletati nimetatud päev riigipühade loetelust välja, siis komisjoni arvates on Riigikogu oma valiku teinud, mistõttu me ei pidanud võimalikuks seda ettepanekut aktsepteerida. Sellega ma vahest piirduksin. Teiste parandusettepanekute suhtes langetate hääletamise teel oma otsuse juba teie, lugupeetud kolleegid. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Millised on küsimused? Küsimusi ei esitata. Ma tänan! Kas fraktsioonide või komisjonide volitatud esindajad soovivad oma arvamust avaldada? Arvo Sirendi, Maaliidu Ühendus.

Lugupeetavad kolleegid! Ma loodan, et 25. märtsi, leinapäeva, ühte raskeimat päeva eesti rahva elus, ei tohiks niisama lihtsalt ära unustada. Ka valitsuskoalitsiooni poolt ei tohiks see leida nii ägedat vastuseisu, nagu seni on leidnud. Ma usun, et hiljem me tunneksime kõik piinlikkust, et me selle välja hääletasime. Paljud inimesed on mulle helistanud ja andnud edasi soovi see ettepanek täna veel kord läbi hääletada. Teine asi, mille hääletamist me kindlasti nõuame, on see, et taasiseseisvumispäev läheks sisse riigipühana. Meile on see väga tähtis, et lõpuks õnnestus murda koletu koloss ja taastada Eestis iseseisvus. Tänan teid!

Suur tänu! Kas lõpetame läbirääkimised? Lugupeetud Riigikogu! Kes on selle poolt, et lõpetada läbirääkimised käsiloleva päevakorrapunkti üle? Selle ettepaneku poolt on 47 Riigikogu liiget, vastu on 1, 2 jäid erapooletuks. Läbirääkimised on lõppenud. Kas kolleeg Ants-Enno Lõhmus soovib lõppsõna? Ei soovi. Ükski fraktsioonide ega komisjonide volitatud esindaja ei teinud ettepanekut võtta veel kord arutusele teisel lugemisel olnud parandusettepanekud. Kolleeg Arvo Sirendi viitas kolmandal lugemisel esitatud parandusettepanekute läbihääletamisele. Need on tabelis neljas ja viies. Kas on nii? Kas kellelgi on eriarvamusi esimese, teise ja kolmanda parandusettepaneku kohta? Ei ole. Ma tänan! Enne kui ma panen hääletusele neljanda parandusettepaneku, kuulutan välja vaheaja "Isamaa" fraktsiooni palvel. Vaheaeg viis minutit. V a h e a e g  

Kolleegid, vaheaeg on läbi. Ma panen hääletusele neljanda parandusettepaneku. Lugupeetud Riigikogu, kes on neljanda parandusettepaneku poolt? Selle poolt on 33 Riigikogu liiget, vastu on 38, 2 jäid erapooletuks. Ettepanek ei leidnud toetust. Viies parandusettepanek. Kommentaar kolleeg Ants-Enno Lõhmuselt.

Aitäh! Ma tahaksin Riigikogu liikmete tähelepanu juhtida ühele asjaolule. Leinapäev riikliku tähtpäevana on 14. juuni, nagu on kirjas § 2 punktis 4. Komisjon ei pidanud vajalikuks, et Eesti kalendrites oleks kaks samanimelist ja sama sisuga riiklikku tähtpäeva. Seepärast me peame õigeks, et 14. juunil, päeval, millel leinapäevana on rahvusvaheline maine juba olemas, mälestataks kõiki asumisel vaevelnud küüditatuid. See ei tähenda sugugi, et 25. märtsi küüditamise aastapäevana kalendrisse ei kantaks ega ära ei märgitaks. Ma kutsun Riigikogu liikmeid üles aktsepteerima siiski seda, et riikliku tähtpäevana tähistataks leinapäeva ainult 14. juunil. Aitäh!

Suur tänu! Lugupeetud Riigikogu! Kes on viienda parandusettepaneku poolt? Selle poolt on 33 Riigikogu liiget, vastu on 34, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Teiste parandusettepanekute kohta ei ole mulle selgelt märku antud. Kuues parandusettepanek? Kolleeg Mart Nutt.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! "Isamaa" fraktsiooni nimel palun ma panna kuuenda parandusettepaneku hääletusele.

Ei nõuta kommentaare? Panen hääletusele. Lugupeetud Riigikogu! Kes on kuuenda parandusettepaneku poolt? Selle poolt on 39 Riigikogu liiget, vastu on 32, erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. Kuidas on lood seitsmenda parandusettepanekuga? Ei ole probleeme. Kolleeg Ants-Enno Lõhmus, mis me teeme?

Komisjon teeb ettepaneku seadus vastu võtta.

Lugupeetud Riigikogu, kes on selle poolt, et vastu võtta pühade ja tähtpäevade seadus? Selle ettepaneku poolt on 44 Riigikogu liiget, vastu on 19, 8 jäid erapooletuks. Seadus on vastu võetud.  

Lugupeetud kolleegid! Võtame arutusele kolleeg Ardo Ojasalu algatatud maksumärkide seaduse eelnõu. Alustame teist lugemist. Ma palun ettekandeks kõnetooli autori.

Lugupeetud juhatus, lugupeetud Riigikogu! Maksumärkide seadus on pärast seda, kui toimus esimene lugemine, läbi teinud üsna suured muudatused. Peamiselt on need redaktsioonilist laadi. Kõigepealt tahan tänu avaldada eelarve- ja maksukomisjoni nõunikule härra Kalale, kes on näinud selle eelnõuga suurt vaeva ja muutnud seda keeleliselt. Nüüd on see vastavuses tänapäeva eesti keelele sobivate väljenditega. Kuna eelnõu esimene versioon oli tehtud esimesel iseseisvusajal kehtinud aktsiisiseadusest lähtudes, siis oli siin mõningaid tekstilisi ebakorrektsusi. Tehtud on ka mõningaid põhimõttelisi muudatusi. Kui eelnõu esimese versiooni §-s 5 oli märgitud, et maksumärke valmistab ja annab välja Eesti Pank, siis praegu sätestab § 5 2. lõige, et maksumärke valmistab ja annab välja rahandusministri poolt määratud asutus. Seega on võimalik, et määramisele eelneb kokkulepe valitsuses. Maksumärkide valmistamise ja väljaandmisega võib tegelda kas Rahandusministeerium ise või Maksuamet või mõni teine asutus, mis moodustatakse eraldi selleks otstarbeks. Täiendatud on maksumärgi määratlust §-s 4, kuhu on lisatud mõiste "muu eritunnus". See on põhimõtteliselt seotud asjaoluga, et tänapäeva tehnoloogia annab võimaluse panna maksumärki mitmel erineval moel. Alkoholiaktsiisi puhul on eriti mõeldud märjukese pudelitele. Märgi võib panna pudeli korgile mingisuguse aine, kleebise või sukana, mis ei võimalda pudelit avada, ilma et maksumärki ei vigastataks. Samuti on võimalik näiteks laseriga kanda mingeid erikirjeid kas korgile või etiketile või muule selle kauba juurde kuuluvale kirjele. Muudatusi on tehtud veel seoses sellega, et välja on jäetud § 9 3. lõige. Selle asemele on eelnõusse kirjutatud § 13, mille kohaselt seaduse täpsema rakendamise kehtestab rahandusminister. See on kõikide maksuseaduste juures juba väljakujunenud stiil, et rahandusminister saab täiendava võimaluse anda seaduse rakendamiseks juhendeid või muid madalama tasemega dokumente. Muus osas on seaduseelnõu jäänud samasuguseks, nagu see oli esimesel lugemisel. Kõik redaktsioonilised muudatused on komisjonis läbi arutatud. Komisjon ja autor on nende suhtes olnud ühel nõul. Arvesse on võetud ka märkused, mille tegid pärast esimest lugemist Justiitsministeerium ja Rahandusministeerium. Justiitsministeeriumilt on saadud nõusolek ka selle kohta, kuidas peaks toimuma eelnõu edasine menetlus ja vastuvõtmine. Samuti pooldab eelnõu seaduseks muutmist Rahandusministeerium, kes leiab, et maksumärkide süsteemi rakendamine on maksudistsipliini, eriti aktsiisi kogumise seisukohalt väga oluline. Leitakse, et selle seaduse vastuvõtmisega muutub kindlasti korrapärasemaks maksude laekumine, eriti selles osas, mis puudutab tubaka- ja alkoholiaktsiisi. Niisiis on valitsus Rahandusministeeriumi ja Justiitsministeeriumi näol eelnõu suhtes toetaval seisukohal. Põhimõtteliselt on otsustatud, et mõned probleemid vajavad siiski veel täpsustamist. Seetõttu on komisjonis jõutud seisukohale, et eelnõu arutelu tuleks katkestada, andmaks võimaluse teha selle kohta viimased täpsustavad parandusettepanekud. Autor on selle seisukohaga nõus. Aitäh!

Suur tänu! Millised on küsimused? Tundub, et ei ole küsimusi. Tänan!

Aitäh!

Kaasettekandega juhtivkomisjoni nimel esineb selle aseesimees kolleeg Heido Vitsur.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Härra Ojasalu esines nii põhjalikult, et täitis ka juhtivkomisjoni rolli, seletades ära, milline on seaduseelnõu edasine menetlus. Seetõttu ma lihtsalt meenutaksin, et möödunud aasta lõpul, kui me seda eelnõu esimest korda lugesime, andis eelarve- ja maksukomisjon sihilikult väga lühikese parandusettepanekute tegemise aja. Me põhimõtteliselt ei tahtnud, et teksti hakataks redigeerima ja parandama, sest nägime ette teksti ulatuslikku muutmist. Seepärast annab komisjon uue parandusettepanekute tegemise tähtaja – ootame neid 17. veebruariks – ja paneb ette jätkata pärast parandusettepanekute läbihääletamist teist lugemist märtsikuu esimesel töönädalal.

Tänan! Kas on küsimusi juhtivkomisjoni esindajale? Ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Kas me loeme läbirääkimised lõppenuks? Läbirääkimised on peetud ja lõppenud. Kolleegid, palun võtke ette parandusettepanekute tabel. Nagu te näete, on enamiku parandusettepanekuid, kaasa arvatud 19., esitanud juhtivkomisjon. Autor aktsepteerib juhtivkomisjoni parandusettepanekuid. Kas kellelgi teist, kolleegid saalis, on eriarvamusi? Ei ole. Ma tänan, kolleegid! 20. parandusettepaneku on esitanud Tõnu Tepandi. Komisjon on selle arvesse võtnud. Autor ütleb, et on erapooletu.

Ma kommenteeriksin seda ettepanekut. Kõikide imporditud alkohoolsete jookide puhul võib tekkida raskusi riigikeelse teksti saamisega turvamärgile. Nii et teataval määral on kaheldav, kas seda sätet on üldse vaja.

Suur tänu! Eelarve- ja maksukomisjoni parandusettepanekuga nr. 21 on kõik asjaosalised nõus. Kas ka saalis on kõik nõus? On. Ma tänan! Arutelu katkestatakse. Ma tänan teid, kolleegid! Heido Vitsur, kas sa kordaksid kindluse mõttes üle parandusettepanekute esitamise tähtaja?

Palume esitada parandusettepanekud 17. veebruariks tööpäeva lõpuks.

Aitäh! Kolleegid, ma juhin teie tähelepanu sellele, et juhatus, pidanud omavahel nõu, teeb ettepaneku võtta homme lisaks valitsuse eelnõudele arutusele suur hulk Riigikogus algatatud eelnõusid. Seetõttu ei pea me otstarbekaks täna istungi tööaega pikendada, sest nii võib tekkida homme alakoormatus. Ma usun, et teil ei ole midagi selle vastu, kui me homme võtame arutusele ka teatud hulga Riigikogus algatatud eelnõusid.  

Kuna kolleeg Sulev Alajõed ei ole näha, ei saa me arutada 7. päevakorrapunkti, kultuurikomisjoni algatatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Lepime siis niimoodi kokku, et võtame arutusele 8. päevakorrapunkti. Jätkame operatiivjälitustegevuse seaduse eelnõu teist lugemist. Arutelu jääb pooleli kell üks. Ma palun ettekandeks kõnetooli kolleeg Viktor Niitsoo!

Härra juhataja, austatud kolleegid! Jätkaksime siis operatiivjälitustegevuse seaduse eelnõu teist lugemist. Nagu härra juhataja ennustas, ei suuda me ilmselt seda täna lõpule viia. Küll aga tuleks seda tingimata teha homme või vähemalt käesoleval nädalal, et seejärel eelnõule lõplik lihv anda kolmandal lugemisel. Teise lugemise algusest ei ole möödunud just eriti palju aega. Tol korral oli põhjalikult juttu seaduseelnõu sisust ja olemusest ning valdkondadest, mida see reguleerib. Suures ajapuuduses, nagu me siin oleme, ei hakka ma nendel asjadel enam peatuma. Küll aga tahaksin rääkida muudatustest, mis teise lugemise katkestamise järel on tehtud. Eriti palju neid siia teksti sattunud siiski ei ole. Lähemalt tahan peatuda ühel hästi olulisel muudatusel, mis võib kujuneda suurema mõttevahetuse objektiks. Kui te võtate ette eelnõu § 7, milles on juttu halduskohtu loal tehtud jälitustoimingutest, siis näete, et sinna on lisandunud 2. lõike tähistuse all uus lõige. Selle kohaselt saab kaitsepolitsei ja keskkriminaalpolitsei edasilükkamatutel juhtudel kasutada jälituslikke erimeetmeid ilma Tallinna halduskohtuniku või tema poolt määratud sama kohtu liikme kirjaliku loata. Sellised edasilükkamatud vajadused võivad tekkida näiteks puhkepäeviti, riigipühadel või õhtusel ja öisel ajal, kui kohus ei tööta. Teatavasti võimaldab ka kriminaalprotsessi koodeks muude jälitustoimingute, näiteks läbiotsimiste ja arreteerimiste puhul tegutseda edasilükkamatutel juhtudel ilma sanktsioonita ja võtta sanktsioon tagantjärele. Selge on see, et niisugustel juhtudel läheb Kaitsepolitseiameti või Politseiameti peadirektor teatud riskile, sest kui neil ei õnnestu selle toimingu sooritamiseks tagantjärele saada halduskohtuniku luba, võidakse neid jälitustegevuse seaduse rikkumise eest lihtsalt kohtu alla anda. Kui silmas pidada seaduslikkuse ja kodanike õiguste tagamist, tuleb selline lisandus seadusele kasuks. Muude paranduste puhul on tegemist täpsustamise või varasemast selgema defineerimisega. Nendel ma ei peatuks. Küll aga tahaksin natuke kõnelda §-st 17, mis käsitleb kontrolli ja järelevalvet jälitustegevuse seaduslikkuse üle. Esimesse lõikesse on komisjon lisanud alternatiivi, mis põhitekstist erinevalt sätestab, et järelevalvet jälituslike erimeetmete üle teostab riigiprokurör või tema poolt volitatud riigiprokuröri asetäitja. Riigikogu komisjon aga kuulab vähemalt üks kord kolme kuu jooksul ära Kaitsepolitseiameti peadirektori ja Politseiameti peadirektori aruande nimetatud jälitustoimingute läbiviimise kohta. Varasem variant pani kogu kontrollitegevuse Riigikogu komisjoni õlule. Riigikogu komisjon nii raske ülesandega üksinda päriselt toime ei tuleks. Seetõttu pooldan ma eelnõu esitajana alternatiivi. See oleks minu poolt kõik. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Millised on küsimused kolleeg Viktor Niitsoole? Kolleeg Ants Erm.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab punkti, mis annab Politseiameti ja Kaitsepolitseiameti peadirektorile õiguse ise otsustada, kas jälituslike erimeetmete rakendamine on hädavajalik. Kas tõepoolest ei ole võimalik lahendada neid probleeme kuidagi teisiti? Sanktsiooni andva kohtuniku võib ju hea tahtmise juures ka pühapäeval üles leida. Mitte ainult siin, vaid ka paljudes muudes kohtades näen ma probleemi selles, et eelnõu on pahuksis inimõigustega.

Inimõiguste seisukohalt on muidugi tarvis see seaduseelnõu väga põhjalikult uuesti üle käia. Seepärast ma mainisingi, et tuleb ka kolmas lugemine. Me vaatame need asjad komisjonis koos ekspertidega üle. Mis puutub aga sellesse, et väljaspool halduskohtu tööaega saada kiires korras mingisugune luba jälitustoiminguks, siis minu arvates on see hädavajalik. Nagu ma juba ütlesin, ei ole siin mingit riski. Kui Kaitsepolitseiameti peadirektor või Politseiameti peadirektor lähevad sellele riskile, et näiteks annavad loa puhkepäeval Narva linnas sooritada mingisugune jälitustoiming, ei ole tõesti mõtet hakata Tallinna halduskohtunikku otsima. Selleks kuluvad tunnid. Kuritegelik maailm aga, nagu te teate, on väga dünaamiline, palju dünaamilisem kui meie politsei ja kaitsepolitsei. Tihtilugu kõnnivad politsei ja kaitsepolitsei sündmuste sabas. Kui me kurjategijatele ka selle ajavõidu anname, võib kriminogeenne olukord tõesti üle pea kasvada.

Suur tänu! Tundub, et rohkem küsimusi ei esitata. Juhtivkomisjoni nimel esitab kaasettekande kolleeg Vootele Hansen.

Austatud härra esimees, auväärne Riigikogu! Teise lugemise katkestamise järel kuulas komisjon ära eksperte ja vaatas üle parandusettepanekud. Oleme jätkuvalt seisukohal, et probleem on mõneti keeruline, kuna seaduseelnõu sätestab tegutsemiskorra juhtudel, mil on võimalik rikkuda põhiseadusega tagatud inimõigusi. Käesoleval juhul võib selline rikkumine kaasneda erimeetmete rakendamisel kuriteo tõkestamiseks, kurjategija tabamiseks või tõe väljaselgitamiseks kriminaalasjas. Samal ajal on komisjon seisukohal, et sessinatses maailmas kuritegevus eksisteerib ja viimase aja arengutendentsid ei ole eriti rõõmustavad. Nimelt on kuritegevus sagenenud, selle organiseerituse tase tõuseb. Tulevad uued kuritegude liigid, muu hulgas pannakse neid juba toime arvutitega. Kuritegevus on kogu maailmas põimumas legaalse ettevõtlusega ning tungib teistesse ühiskonnaelu valdkondadesse. Näiteks me teame, et mõnedes riikides on kuritegeliku maailmaga seotud isegi ametiühingud ja erakonnad. Kuritegevus muutub rahvusvaheliseks ja see on lihtsalt väljakutse riigivõimule kogu maailmas. Sellele on vastatud enamasti, kuigi tavaliselt hilinemisega, politseinike arvu suurendamisega ja mitmete kohtumenetluse seaduste muutmistega. Palju praktiseeritakse seda, et lubatakse teatud politseilisi toiminguid, sealhulgas jälitustoiminguid, juba siis, kui ei ole veel otseselt näha kuriteo tunnuseid, aga võib eeldada, et kuritegu on toime pandud või toimepanemisel. Samuti on kohtumenetluses hakatud rohkem tähelepanu pöörama kohtuprotsesside kinniseks muutmisele, põhjendades seda vajadusega kaitsta tunnistajate ja kannatanute huve. Mitmetes riikides on üsna hoolega vastu võetud korruptsioonivastaseid ja muid seesuguseid seadusi. Kui vaesus on väljakutse ühiskonnale, siis kuritegevus on otsene väljakutse riigivõimule, kuna ainuke riigivõimu õigustav asi on see, et ta tagab riigis õiguskorra. Vaataksime nüüd üle laekunud ettepanekud. Tabelis toodud esimene parandusettepanek käsitleb redaktsioonilisi muudatusi. Ma veidi tutvustan teile, millega on tegemist. Paragrahvi 2 l. lõike punktis 4 on parandatud viide. Paragrahvis 3 on asendatud sõnad "kohtumenetluse seadustik" sõnadega "kohtumenetlust sätestavad seadused" ja nimelt seepärast, et praegu reguleerivad kohtumenetlust kriminaalprotsessi koodeks ning kassatsiooni- ja apellatsioonimenetluse seadustik, tulemas aga on ühtne kriminaalmenetluse seadustik. Mõiste "kohtumenetlust sätestavad seadused" käib nende kõigi kohta, mistõttu hiljem pole vaja viidet muuta. Veel kahes kohas, §-s 5 ja §-s 12, on samasisuline täpsustus. Ka §-s 8 on viide parandatud ja punktis 2 ekspertide soovituste kohaselt asendatud sõna "teabepank" täpsema sõnaga "andmepank". Paragrahvist 15 on välja jäetud sõna "kõik". Nimelt ei ole jälitustöös kunagi võimalik tarvitusele võtta kõiki abinõusid. Hea seegi, kui neid üldse rakendatakse. Paragrahv 19 on jagatud neljaks eri paragrahviks, kuna rakendusosas muudetakse nelja seadust. Teise parandusettepaneku autor on kolleeg Mõtsküla, kes soovitab asendada sõna "salajane" sõnaga "varjatud". Komisjon ei pidanud redaktsioonilisi parandusi, mis regulatiivset osa ei muuda, eriti vajalikuks. Kolmandas parandusettepanekus on trükiviga. Jutt ei ole § 1 1. lõikest, sest selles paragrahvis ei olegi lõikeid, vaid mõeldud on § 13 1. lõiget. Selles sätestatakse, et inimesel on üks kord aastas võimalik esitada järelepärimine, kas tema suhtes on jälitustegevuse erimeetmeid rakendatud, ja teada saada, mida siis teada saadi. Kolleeg Epp Haabsaar on teinud ettepaneku sõnad "üks kord aastas" välja jätta. Sel juhul oleks järelepärimise õigus kogu aeg. Me siiski ei pooldanud seda, sest teatavasti on inimesi, kellele meeldib järelepärimisi esitada üle nädala. Nii võivad nad Politseiameti ja Kaitsepolitseiameti tööga lihtsalt üle koormata. Neljandat parandusettepanekut vaagides leidsime jälle, et sisu mittemuutvaid redaktsioonilisi ettepanekuid ei ole otstarbekas hakata praegu vaatama. Vigade parandamine võib jääda kolmanda lugemise ajaks. Viienda parandusettepaneku kohaselt tuleks välja jätta võimalus siseneda varjatult eluruumidesse. Me leidsime, et seda ettepanekut ei ole võimalik arvestada. Just niisugused asjad on vaja tingimata seaduses sätestada, sest tihtilugu peab politseiametnik kuriteo tõkestamiseks või tõe väljaselgitamiseks sisenema eluruumi. Kuuenda parandusettepaneku on teinud komisjon ja see lähtub kaheksandast parandusettepanekust, mille autor on kolleeg Aap Neljas. Selle ettepaneku kohaselt võib eluruumi sisenedes panna sinna tehnilisi abivahendeid. Seitsmes parandusettepanek, mis on tulnud kolleeg Epp Haabsaarelt, tahab välistada telefonide pealtkuulamise. Me leidsime, et seda ettepanekut ei ole võimalik arvestada, kuna omaaegsed tehnilised meetodid jälitustegevuses said kogu maailmas alguse just telefonide pealtkuulamisest. Kaheksas parandusettepanek, mille, nagu ma ütlesin, on teinud kolleeg Aap Neljas, on komisjoni meelest leidnud mõningat arvestamist kuuendas parandusettepanekus. Üheksanda parandusettepaneku autor on kolleeg Paul-Olev Mõtsküla, kelle arvates võiks loa jälitustegevuseks anda territoriaalse halduskohtu esimees. Me ei saanud ettepanekut arvestada sel lihtsal põhjusel, et igas maakonnas ei ole territoriaalset halduskohut, mõnel pool on ainult halduskohtunik. Samuti ei ole hea, kui loa andmine on liiga hajutatud. Maailmas on riike, kus selle loa annab näiteks peaprokurör või justiitsminister. See sõltub kriminaalprotsessi seadustikust ja vastavast korrast. Tavaliselt aga on jälitustegevuseks loa andmine küllaltki tsentraliseeritud. Samas suunas lähevad praegu mõtted ka läbiotsimiste sanktsioneerimise asjus. 10., komisjoni esitatud parandusettepaneku kohaselt on § 7 1. lõikest välja jäetud jälitustegevuses eritoimingute teostajad. Kuna on öeldud, et luba selleks võivad küsida Kaitsepolitseiameti ja Politseiameti peadirektor, viitab see niigi asjaolule, et nende alluvad on pädevad eritoiminguid teostama. 11. parandusettepanekust rääkis üksikasjalikult juba eelnõu esitaja. Komisjon on selle paranduse eelnõusse sisse viinud. 12. parandusettepanek tuleneb eelmisest parandusest. Tegemist on viite täpsustamisega. 13. parandusettepaneku kohaselt, mille on esitanud kolleeg Paul-Olev Mõtsküla, tuleks sealt, kus räägitakse inimeste kaasamisest jälitustegevusse, välja jätta sõnad "nende nõusolekul". Komisjon ei pidanud võimalikuks seda ettepanekut arvestada. Ühtegi inimest ei saa sundida osalema jälitustegevuses. Üks jälituse liik on näiteks sissetungimine andmebaasidesse, mis võivad olla võõrastes arvutites või muudes selletaolistes infokandjates. Selleks võib kasutada mõnda arvutispetsialisti, kes on jälitatavate hea tuttav. Kuid me ei saa sundida ühtegi inimest, kes ei ole politseiametnik, osalema jälitustegevuses. Seega on nende nõusolek hädavajalik. 14. parandusettepaneku kohaselt lihtsalt täiendati teksti sõnaga "riigisaladus". Riigisaladuste seadust veel ei ole, kuid nüüd pannakse ette võtta vähemalt operatiivjälitustegevuse seadusse punkt, mis räägib juurdepääsust salajasele teabele ja riigisaladustele. Salajane teave on ka näiteks jälitustoimingute läbiviimise kord. Vastavalt 15. parandusettepanekule täiendati nende isikute loetelu, keda ei tohi meelitada või kutsuda salajasele koostööle. Eelkõige on need Riigikogu poolt valitavad ja nimetatavad ametiisikud. 16. parandusettepanek kuulub nende redaktsiooniliste hulka, mis asja sisu ei muuda ja mida me võib-olla vaatame teise ja kolmanda lugemise vahel. 17. parandusettepanekus tõstatab kolleeg Paul-Olev Mõtsküla küsimuse, kas kasutada sõna "andmed" või "asjaolud". Me lugesime selle redaktsiooniliseks paranduseks, tõdedes, et ka asjaolud kuuluvad andmete hulka pärast sündmuse toimumist. See aga ei muuda esialgu veel sätte sisu. Me ei pidanud võimalikuks sõnade "või avalikustada neid diskrediteerivat teavet" väljajätmist. Jutt on poliitilistest liikumistest. Meie arvates ei tohiks säärast teavet avalikustada. Samuti ei pidanud me võimalikuks toetada kolleeg Mõtsküla ettepanekut jätta välja säte, mille kohaselt andmeid, mis on jälitustegevuses saadud moonutatud kujul, võib tarvitada õppeülesannete täitmisel. Meie meelest tähendaks see piltlikult öeldes sama asja, et näiteks arstiteaduskonna tudengitel keelatakse ära anatoomikumis laipade lahkamine. 18. parandusettepanek, mille on esitanud kolleeg Aap Neljas, puudutab sätet, mille kohaselt jälitustegevuses saadud andmeid ei tohi kasutada erakondade ja ühiskondlik-poliitiliste ühenduste huvides. Sellega rõhutatakse jälitustegevuse apoliitilisust. Kolleeg Neljas paneb ette lisada erakondadele ja ühendustele ka eraettevõtted. Siinkohal pean ütlema, et omandivormid peaksid ettevõtluses olema võrdsed. Järelikult tuleks keelata jälitustegevuses saadud andmete kasutamine üldse kõigi ettevõtete huvides. Kuna aga sel teel saadud teave kujutab endast niigi riigisaladust, mille avalikustamine on karistatav, siis leidsime sellest piisavat, rõhutamaks Politseiameti tegelemist apoliitiliste asjadega. 19. parandusettepanek puudutab sätet, mille kohaselt inimene võib teha kord aastas Politseiametile ja Kaitsepolitseiametile järelepärimise, kas tema kohta on jälitustegevuse teel kogutud andmeid ja milline on nende sisu. Pakutakse varianti, et jälitustegevuse lõppemisel ametkond ise teatab kodanikule vastavad andmed. Nagu eksperdid väitsid, olevat maailmas ainult üks riik, nimelt Ungari, kus seda nii tehakse. See aga ei olevat kõige õnnestunum variant, sest inimene võib sattuda jälitustegevuse orbiiti täiesti juhuslikult, näiteks valeühenduse tõttu telefonikõne ajal. Komisjoni arvates piisab sellest, kui inimesel on õigus järele pärida, kas teda on jälitatud. Seepärast ei ole 19. parandusettepanekut arvestatud. 20.parandusettepaneku kohaselt tuleks kodanikule tagastada andmed, mis on saadud varjatud jälgimise käigus kirjade avamise ja kõnede lindistamise teel. Me ei pidanud seda võimalikuks. Mis puutub telefonikõnedesse, siis seal on alati kaks osapoolt. Pakutud juhul rikutaks paratamatult teise poole huvisid. 21. parandusettepanekuga on sõnastatud alternatiiv, mis käsitleb kontrolli jälitustegevuse üle. Nii Justiitsministeeriumi kui ka meie juriidilise osakonna eksperdid osutasid sellele, et kui Riigikogu hakkab teostama kontrolli jälitustegevuse üle, on ta juba sisenenud täitevvõimu töömaale. Ka komisjonil ei ole võimalik pädevalt seda kontrolli teostada. Küsimuse otsustamise, kas kontrolli teostab riigiprokurör või Riigikogu komisjon, jättis meie komisjon täiskogu hooleks. Alternatiivis on, et kui kontrolli teostab prokurör, siis komisjon kuulab ära vastavate ametite peadirektorid. 22. parandusettepaneku kohaselt tuleks parandada politseiseaduse ühte paragrahvi, aga seda saab teha kahe lugemise vahel. 23. parandusettepaneku mõte on selles, et seadus jõustuks Riigi Teatajas avaldamise päeval. Niisugune oli ülevaade parandusettepanekute tabelist. Komisjon teeb ettepaneku teine lugemine lõpetada. Parandusettepanekuid ootame järgmiseks esmaspäevaks kella 12-ks. Ühtlasi paneme ette jätkata lugemist järgmisel töönädalal. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Täna jääb arutelu pooleli, kuna meie ametlik tööaeg on läbi. Me jätkame arutelu homme läbirääkimistega. Vajaduse korral palume kaasettekandjal täna edastatud infot värskendada. Tähendab, me saime juba ette teada, et komisjon ei soovi seadust teisel lugemisel vastu võtta, vaid tahab eelnõu veel parandada pärast parandusettepanekute läbihääletamist. Ma tänan teid, kolleegid! Kutsun teid homme kell 11 ruumi 111, et arutada kodukorraseaduse uut versiooni ja muid aktuaalseid küsimusi. Homne istung on kell 14 selles saalis. Tänaseks on kõik. Nägemiseni!