Võtame vastu seadusandlike aktide eelnõusid ja alustame seekord valitsusest. Proua Aaskivi.

Austatud esimees, lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus esitab teile välissuhtlemise seaduse eelnõu. Ettekande eelnõu kohta peab välisminister Velliste.

Kolleegid, selle seaduseelnõu juhtivkomisjoni määramisega võivad tekkida isegi mõned probleemid. Juhtivkomisjoniks määratakse väliskomisjon, kuid komisjonid on omavahel töö korras juba arutanud, et väga sobiv töövorm oleks see, kui väliskomisjon töötaks koos riigiõiguskomisjoniga ja otsused langetataks näiteks ühisel hääletusel. Komisjonid lepivad töövormi suhtes kokku, sest temaatika on piiri peal – kas see on nüüd väliskomisjoni või riigiõiguskomisjoni ampluaa. Vajaduse korral võib juhatus oma otsust ka revideerida, kui selleks kujunevad välja põhjused. Jätkame rahvasaadikute poolt üleantavate eelnõude vastuvõtmist. Merle Krigul.

Härra spiiker, austatud Riigikogu! Käesolevaga esitan kaks täiendavat arupärimist kultuuri- ja haridusminister härra Paul-Eerik Rummole. Esimene arupärimine. Missugused võimalused on mitte-eesti elanikkonnal Eesti Vabariigis omakeelse kultuuri vajaduste rahuldamiseks? Pean silmas raadio- ja telesaateid, ajakirjandust, teatrit, muuseume, koore ning muud taolist. Kui võimalik, palun lisaks venekeelsete võimaluste loetelule ülevaadet ka muukeelsete võimaluste kohta. Kas keegi jälgib muukeelse avaliku sõna lojaalsust Eesti Vabariigi suhtes? Teine arupärimine. Missuguseid samme on astutud Eesti Vabariigi keeleseaduse rakendamiseks Eesti Vabariigis? Palun ülevaadet, kui palju raha on kulutatud keeleseaduse täitmiseks seaduse vastuvõtmisest alates ja millele see on kulutatud. Milliseks kujuneb lähitulevik keeleseaduse täitmisel? Kas hakatakse pöörama tähelepanu ka sellele, et eesti keele õigusi kitsendatakse inglise ja teiste võõrkeelte arvel?

Saadame valitsusele kodukorraseaduses ettenähtud korras. Ilmar Mändmets.

Lugupeetav esimees, lugupeetav Riigikogu! Esitan seaduseelnõu Eesti Vabariigi liitumise ratifitseerimise kohta Euroopa ja Vahemeremaade Taimekaitse Organisatsiooniga ning seletuskirja. Tänan tähelepanu eest!

Juhtivkomisjon on väliskomisjon. Mart Nutt.

Lugupeetud härra esimees, lugupeetud Riigikogu liikmed! Riigiõiguskomisjon arutas 5. aprilli koosolekul Keskfraktsiooni poolt esitatud eelnõu Vabariigi Valitsusele seaduseelnõu algatamise ettepaneku tegemise kohta. Selle eelnõu sisuks oli teha valitsusele ettepanek töötada välja erakondade seadus ja sellega seonduvad küsimused, ning antud ka tähtaeg. Kuna see seadus tuleneb põhiseadusest ja seda ettevalmistav komisjon on esimese eelnõuvariandi esitanud ning mainitud eelnõus esitatud tähtaeg on ebareaalne, tegi riigiõiguskomisjon ühehäälselt Riigikogule ettepaneku arvata nimetatud eelnõu menetlusest välja. Aitäh!

Kolleegid, ma panen hääletusele protseduurilise ettepaneku. Juhtivkomisjon, riigiõiguskomisjon palub lülitada menetlusest välja Keskfraktsiooni poolt esitatud otsuse eelnõu Vabariigi Valitsusele seaduseelnõu algatamise ettepaneku tegemise kohta. Lugupeetud Riigikogu! Kes on selle poolt, et arvata menetlusest välja Keskfraktsiooni poolt esitatud otsuse eelnõu Vabariigi Valitsusele seaduseelnõu algatamise ettepaneku tegemise kohta? Selle ettepaneku poolt on 38 Riigikogu liiget, vastu on 22, erapooletuid ei ole. Otsus on vastu võetud, otsuse eelnõu arvatakse menetlusest välja. Ivar Raig.

Austatud juhataja, austatud Riigikogu liikmed! Vastavalt majandus- ja põllumajanduskomisjoni eilse istungi otsusele teen ettepaneku lülitada Riigikogu II istungjärgu 10. töönädala päevakorrast välja Riigikogu endise liikme Riivo Sinijärve poolt esitatud Eesti Vabariigi väikese ja keskmise kapitali mobiliseerimise seaduse eelnõu teine lugemine. Ühtlasi teeb komisjon ettepaneku pikendada nimetatud seaduseelnõu teisele lugemisele esitamise aega kuni 20. maini 1993. Ettepanek tehakse meie töökorraseaduse § 72 alusel. Põhjenduseks on, et seaduseelnõu kohta on laekunud selliseid parandusettepanekuid, mis täiendavad seaduseelnõu põhjalikult, ning seaduseelnõu autoritele on tehtud ettepanek valmistada ühe kuu jooksul ette uus korrigeeritud seaduseelnõu tekst ning kooskõlastada see Vabariigi Valitsusega.

Kolleegid, juhatus on nõus sellega, et me käesoleva töönädala päevakorrast selle päevakorrapunkti välja lülitame. Tehke selle kohta vajalikud märkmed. Küll aga tuleb meil hääletusele panna teise lugemise tähtaja pikendamine. Juhtivkomisjon, majandus- ja põllumajanduskomisjon teeb ettepaneku pikendada teise lugemise tähtaega kuni 20. maini käesoleval aastal. Panen hääletusele. Lugupeetud Riigikogu, kes on selle poolt, et pikendada Riivo Sinijärve seaduseelnõu teise lugemise tähtaega kuni 20. maini käesoleval aastal? Selle ettepaneku poolt on 60 Riigikogu liiget, vastu on 1, 1 jäi erapooletuks. Teise lugemise tähtaega on pikendatud.

Kolleegid rahvasaadikud, enne kui me läheme päevakorrapunktide sisulise arutelu juurde, on mul teile üks teadaanne ja sellega seonduv ettepanek. Vabariigi President ei kuulutanud välja politseiseaduse muutmise seadust. Selle päevakorrapunkti arutelu on kodukorraseaduses reglementeerimata. Kuidas käsitleb Riigikogu päevakorrapunkti või seda seaduseelnõu, mida president välja ei kuuluta, teistkordsel arutelul? Juhatus arutab seda probleemi oma homsel istungil ja tõenäoliselt rakendame me kodukorraseaduse § 88 ning loeme selle reglementeerimata protseduuriks. Üks võimalikest variantidest, mida juhatus teile välja pakub, võiks olla alljärgnev. Kõigepealt arutatakse seda seaduseelnõu ühel lugemisel. Teiseks. Võimalikud mängureeglid võiksid olla kas kodukorraseaduses reglementeeritud teise lugemise variant või kolmanda lugemise variant. Mõlema variandiga seonduvalt on pisikesed nüansilised probleemid. Kui meil võib-olla ei õnnestu teile homme välja pakkuda laitmatut varianti, siis oleks teile järgmine ettepanek. Kolleegid, valmistage juba varakult ette parandusettepanekud, kui teil neid on, sellise arvestusega, et kui me läheme teise variandi juurde, s.t. käsitleme seaduseelnõu teise lugemise mängureeglite järgi, siis oleksid rahvasaadikute parandusettepanekud korralikult vormistatud ja laudadele pandud sel töönädalal, või kui me läheme kolmanda lugemise variandi käsitlemise juurde, siis oleksid valmis fraktsioonide ettepanekud. Ma usun, see ei tee teile, kolleegid, palju tüli, kui need võib-olla dubleerivad üksteist. Me võidame sellega aega. Teeme ettepaneku lülitada politseiseaduse muutmise seaduse eelnõu järgmise töönädala päevakorda ja arutada seda esimesel võimalusel, võimalik, et teisipäevasel päeval. Kolleegid, ma tutvustan teile võimalikku töökava tänaseks istungiks. Jõuvarud tuleb ühtlaselt jaotada. Täna tuleb meil ilmselt pikk tööpäev. Me pakume teile välja järgmise päevakorrapunktide arutamise järjekorra. Esimesena kultuurikomisjoni poolt esitatud eelnõu, mis puudutab televisiooni, raadiot, rahvusraamatukogu. Seejärel peeti eelnevate läbirääkimiste põhjal soovitavaks jätkata kollektiivse töötüli lahendamise seaduse eelnõuga. Sellele järgnevalt võiks tulla kollektiivlepingu seaduse eelnõu. Siis on ettepanek võtta arutusele maareformi seaduse ja muude maareformiga seonduvate õigusaktide muutmine ja täiendamine. Siis põhiseadusliku järelevalve kohtumenetluse seaduse eelnõu, selle järel Eesti NSV kriminaalprotsessi koodeksi muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu. Seejärel tsiviilkohtupidamise seadustiku eelnõu ning kriminaalkoodeksi ja haldusõiguserikkumiste seadustiku muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu. Järgmisena eraõppeasutuse seaduse eelnõu. Seejärel teeksime ettepaneku arutada muudatuste ja täienduste tegemist Eesti Vabariigi riiklike ja munitsipaaleluruumide erastamise seadusesse. Edasi võiks arutada maamaksuseaduse eelnõu. Viimasega seondub aga üks probleem. Nimelt saab härra rahandusminister Madis Üürike olla meie käsutuses ainult kuni 19.30-ni. Kui me selleks ajaks sinnamaale jõuame, siis me arutame seda päevakorrapunkti. Kui me ei tule selle graafikuga toime, mida ma isiklikult kardan, siis jääb selle päevakorrapunkti arutamine homseks, neljapäevaks. Kolleegid, 15., 16. ja 17. päevakorrapunkt ei ole tänaseks ette valmistatud sellepärast, et lugupeetud härra välisminister ei viibi kodumaal. Teisi valitsusliikmeid, kes seda teemat samaväärselt käsitleksid, ei ole praegu teile pakkuda. Niisugune oleks võimalik töökava. Ignar Fjuk.

Härra esimees, lugupeetud kolleegid! Kas oleks võimalik maamaksuseadust ikkagi täna arutada, paigutades selle järjekorras veidi ettepoole? Ma olen homme võib-olla mingist ajast muude Riigikogu küsimustega seotud ja siis võib juhtuda, et kaasettekandja ei saa homme terve päev siin olla. Äkki saaks kuidagi ümber tõsta, et enne kella 19.30 läbi arutada?

Kuidas me saaksime seda teha, Ignar Fjuk? Kas paneme kolleegidele südamele, et nad oleksid täna väga operatiivsed, ei viidaks aega ega esitaks liigselt küsimusi, või on mõni muu variant? Lugu on nii, et kõik ministrid, kes on täna siin valmis meiega koostööd tegema, on ise oma graafiku juba koostanud ja nemad on selle järjekorra paika pannud. See tähendab, et härra rahandusministrile ei ole valitsuse liikmete poolt juba varem teist aega antud. Kõik on ära planeeritud.

Paneks siis maamaksuseaduse homme esimeseks või teiseks?

See võib olla väga võimalik variant. Ma teeksin sellise ettepaneku, Ignar Fjuk, et me täpsustaksime seda kell 19.30.

Kolleegid, alustame vastavalt kinnitatud päevakorrale kultuurikomisjoni poolt esitatud seaduseelnõuga Eesti Televisiooni, Eesti Raadio ja Eesti Rahvusraamatukogu töötajate töötasustamise kohta. Jätkame teist lugemist. Palun kõnetooli kultuurikomisjoni esimehe härra Sulev Alajõe.

Austatud juhatus, lugupeetud kolleegid! Eelmisel korral jäi hääletuse tulemusena seaduseelnõu väga lünklikuks. § 2 oli täiesti puudu ning ka preambula õigusliku staatuse võis kahtluse alla panna. Komisjonil leidus seisukohti nii preambula poolt kui ka vastu. Viimaks jäi peale seisukoht, mille kohaselt ainult kolme instantsi seadus saab olla selleks kohaks, kus töötasudest räägitakse, seetõttu ka vastavad viited teile esitatud sõnastuses. Nagu mäletate, tekitas teise lugemise alustamisel elevust peamiselt Rahvusraamatukogu staatus ja seeläbi ka peadirektori töötasu. Komisjonis leidis napi heakskiidu teile esitatud variant kahel põhjusel. Esiteks puutuvad Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni peadirektorid oma asutuste kaudu iga päev kokku sadade tuhandete inimestega, raamatukogu teenindab aga sadu inimesi, sellest ka erinev vastutus. Teiseks on üleriigiline ringhääling ja televisioon Eestis ainulaadsed. Rahvusraamatukogu kõrval on aga Teaduste Akadeemia, Tartu Ülikooli, Tehnikaülikooli ja teised olulised raamatukogud ning ei ole põhjust raamatukogudevahelist erinevust väga suureks ajada. Üks näide. Rahvusraamatukogu sai riigieelarvest üle 16 miljoni, Tartu Ülikooli raamatukogu Tartu Ülikooli õppekulude kaudu aga 3 miljonit. Eesti Televisiooni ja ka mõnede Riigikogu liikmete kartus, justkui ei võimaldaks § 3 sõnastus arvestada töötasude määramisel iseteenitud vahendeid, on asjatu. Valitsuse määruse punkt 3 ütleb muu hulgas: "Asutuse juhtidel on õigus määrata oma töötajaile peale astmepalga ka lisatasusid, preemiaid ja ühekordseid toetusi kinnitatud palgafondi piires." Seega on ainukeseks piiriks olemasolev raha ning peadirektorid saavad töötasude maksmiseks kasutada juurdeteenitud vahendeid. Kutsun kultuurikomisjoni poolt Riigikogu liikmeid üles täna seda seadust vastu võtma ja sellega lahendama probleemi, mis on tekkinud tänu Ülemnõukogu Presiidiumi kadumisele ja Riigikogu tööleasumisele. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kas meil on küsimusi Sulev Alajõele? Andra Veidemann.

Tänan, härra esimees! Lugupeetud ettekandja! Kust pärinevad teie andmed, et Rahvusraamatukogus on sadu lugejaid? Minu teada registreeriti Rahvusraamatukogus juba esimesel päeval 5000 lugejat. Teine küsimus. Kas te arvate, et rahasummad, mis eraldatakse ehitatavale raamatukogule ja juba valminud raamatukogule, ei peagi olema erinevad? Aitäh!

Oma sõnavõtus ma kasutasin sõnu iga päev, sellest ka need arvud sajad tuhanded ja sajad. See on vastus esimesele küsimusele. Teisele küsimusele ma ei tahaks eriti vastata, kuivõrd me läheme selle seaduseelnõu raamidest välja, kui me hakkame arutama seda, kui palju, kuidas ja mis alusel finantseerida, mis on ehitamisjärgus ja mis on valmis.

Suur tänu! Toomas Alatalu.

Lugupeetud eesistuja, lugupeetud komisjoni esimees, kuid siiski üliõpilane Alajõe! Mind ei rahuldanud teie probleemiasetus sääraselt, et meil on ainult üks ringhääling ja üks televisioon, aga mitu raamatukogu. Me peame ikkagi ette nägema situatsiooni, kus Eestis on ka mitu televisiooni ja mitu ringhäälingut. Miks te seda võimalust silmas ei pea? Aitäh!

Ma pean küll ka seda silmas ja toetan sellist lähenemisviisi, et meil on Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio kõrval ka teised tele- ja raadioorganisatsioonid ning nende vahel areneb võistlus, kuid ma ei arva, et me hakkaksime riigieelarvest neid teisi tele- ja raadioorganisatsioone toetama. Ma loodan, et need tekivad eelkõige erainitsiatiivil, kuid raamatukogud on kõik riigieelarvelised asutused. Selles on vahe.

Suur tänu! Tundub, et rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kas tuleb nii aru saada, et rahvasaadikud ei soovi kõnet pidada ega sõna võtta? Kas me fikseerime selle seisundi, et läbirääkimised on lõpetatud? Läbirääkimised on lõpetatud. Sulev Alajõe, palun lülita veel kord oma mikrofon sisse. Kas ma sain õieti aru, et parandusettepanekuid ei ole laekunud?

Parandusettepanekuid on laekunud. Need on seaduseelnõule lisatud.

Suur tänu! Kas Sulev Alajõe abistab mind parandusettepanekute läbihääletamisel? Ma oletan, et ega lõppsõna pidamiseks vist vajadust ei ole, sest läbirääkimisi ei toimunud.

Esimese parandusettepaneku, mis puudutas preambulat, esitasin ma ise. Olen sellise komisjonipoolse lahendusega nõus, hääletamist ei nõua.

Kas rahvasaadikud ei nõua hääletamist? Ei nõua. Tänan!

Edasi tuleb meil käsitleda parandusettepanekuid 2–7 komplektselt, sest sisuliselt puudutavad nad kõik ühte ja sedasama asja. Me võiksime kõigepealt koos vaadata 2., 3. ja 4. parandusettepanekut, teised on nendega seotud. Parandusettepanekud 2–4 sisaldavad ettepanekut viia §-d 1 ja 2 kokku, mida komisjon häälteenamusega 3 : 2 ei toetanud.

Kui hääletamist nõutakse, siis ma kardan, et mul tuleb need ikkagi eraldi hääletusele panna. Aga küsime kõigepealt, kas seda nõutakse? Keskfraktsioon nõuab. Paneme hääletusele. Kolleegid, kas kõik on valmis? Meil tuleb mitu hääletusvooru, palun ärge välja minge. Lugupeetud Riigikogu! Kes on Keskfraktsiooni parandusettepaneku poolt, mis on tabelis number 2 all? Selle ettepaneku poolt on 32 Riigikogu liiget, vastu on 28, 4 jäid erapooletuks. See ettepanek leidis toetust. Sulev Alajõe, kas siit tuleneb nüüd mingi loogiline lahendus?

Hääletustulemuse tõttu ei ole loogiliselt võttes mõtet hääletada parandusettepanekuid 3–7.

Jah, see on tõesti nii. Rein Järliku parandusettepanek.

Enne kui Rein Järlik ära läks, jättis ta mulle kirjaliku teate, et ta ei palu panna oma parandusettepanekut hääletusele, vaid on rahul komisjoni otsusega.

Suur tänu! Kolleegid on ka rahul.

Edasi Arvo Valtoni parandusettepanek, mida komisjon arvestas.

Kellelgi ei ole probleeme. Suur tänu!

Ants Ermi parandusettepanek, mida komisjon ei arvestanud. Põhjustest oli juttu minu sõnavõtus.

Kas Ants Erm hääletamist ei nõua? Suur tänu! Aitäh, Sulev Alajõe! Kolleegid, ega kellegi parandusettepanekut ei ole unustatud? Ei ole. Kolleegid, kas ma võin panna seaduseelnõu hääletusele? Lugupeetud Riigikogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Televisiooni, Eesti Raadio ja Eesti Rahvusraamatukogu töötajate töötasustamise seadus? Selle ettepaneku poolt on 64 Riigikogu liiget, vastu on 1, 3 jäid erapooletuks. Seadus on vastu võetud.

Lugupeetud rahvasaadikud! Vabariigi Valitsus esitas kollektiivse töötüli lahendamise seaduse eelnõu, mille esimene lugemine on läbitud. Me alustame teise lugemisega ja ma palun ettekandeks kõnetooli sotsiaalminister proua Marju Lauristini.

Lugupeetud juhatus, austatud Riigikogu! Täna me alustame kollektiivse töötüli lahendamise seaduse eelnõu teist lugemist. Ajavahemikul, mis on möödunud esimesest lugemisest, ei ole õnneks ühtegi reaalset töötüli puhkenud ja selle seaduse puudumine ei ole kahjustanud Eesti majandust ega Eesti ühiskonna stabiilsust Kuid kevad on käes, inimesed muutuvad aktiivsemaks ja ametiühingud on välja kuulutanud survekuu. Ma arvan, et seetõttu on ka selle seaduse aktuaalsus märgatavalt suurenenud ja vajadus see kiiresti vastu võtta peaks olema täiesti ilmne. Selle seaduse vastuvõtmist teisel lugemisel peaks soodustama ka üksmeel, millega on komisjonis töötanud nii saadikud kui valitsuse esindajad. Kõigi teile täna esitatud tekstis tehtud paranduste ja täienduste eesmärk on olnud kogu menetlust täpsustada ja anda sellele võib-olla selgem juriidiline lahendus. Kõige olulisem nendest täpsustustest on võib-olla seotud lepitaja institutsiooniga. Selle institutsiooni kohta oli mul juba esimese lugemise ajal tehtud ettekandes võimalus märkida, et see on teatud uus samm Eestis sotsiaalse partnerluse teel. Nüüd on kahe lugemise vahel jõutud lepitaja institutsiooni suhtes kokkuleppele, et lepitaja põhimääruse kinnitab Vabariigi Valitsus, kes nimetab ametisse ka lepitaja eelneva kolmepoolse, s.t. Sotsiaalministeeriumi, tööandjate ja töötajate liitude ühise kokkuleppe alusel. Seega on sisse toodud kolmepoolsete kokkulepete printsiip ja on ka antud lepitajale n.-ö. kõrgem staatus, kui see oli esialgses eelnõus. Samuti on täpsemalt määratletud see roll, mida täidab kohalik omavalitsus kogu lepitamise protseduuris ja kohaliku lepitaja määramisel. On täpsustatud ja lisatud neid sätteid, mis on seotud töötüli lahendamisega konfliktolukorras, toodud sisse kohtu poole pöördumise võimalus ning avaldatud ka arvamust, et seda kohtupoolset külge, kohtu sekkumist töötülide lahendamisse oleks võib-olla vaja veelgi põhjalikumalt täpsustada. Sellega seoses tehti täna hommikupoolikul toimunud kolmepoolsetel läbirääkimistel ettepanek seada sisse eraldi töökohtu institutsioon. Just äsja pidasime me siin nõu ka Riigikohtu esimehe ja justiitsministriga selle üle, kuivõrd otstarbekas on praegu niisuguse spetsialiseeritud kohtu sisseseadmine. Tundub, et seda küsimust peaks analüüsima. Igatahes juba selle kohtu rolli tugevdamine seaduseelnõus näitab, et töösuhetega seotud probleemid ja ka nende protsessuaalne lahendus hakkavad meil järjest rohkem tähelepanu nõudma. Samuti on praegu teie ees olevas tekstis mõnevõrra veelgi rohkem täpsustatud ja rõhutatud võimalust, et organiseerunud töövõtjate ühendus ühes või teises töökohas puudub ja sellisel juhul on võimalik töötülide puhul töötajate üldkoosoleku ning töötajate poolt volitatud isiku tegutsemine töötüli ühe poolena. Need on kõige põhimõttelisemad parandused. Ma lisaksin, et kõik need parandused on tõepoolest leidnud küllalt üksmeelset heakskiitu, ning ma loodan, et peale tänast arutelu me oleme jõudnud lähemale selle seaduse vastuvõtmisele. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Mõned küsimused rahvasaadikutelt. Raoul Üksvärav.

Lugupeetud esimees, lugupeetud ettekandja! Palju asju on nüüd tõepoolest märksa paremini sõnastatud. Kuid on üks põhimõtteline küsimus. Kuidas on sätestatud see, kas töövõtjaid esindab teatud ettevõttes üks ametiühing või võib olla mitu ametiühingut? Kuidas neid asju reguleeritakse?

Praegu on tõepoolest Eestis ametiühingute süsteem muutumas ja on täiesti seaduspärane, et ettevõttes võib tekkida üks ametiühing, mis esindab näiteks nii-öelda valgekraesid, ja teine ametiühing, mis esindab, ütleme, teatud kvalifitseeritud töölisi, ning sellisel juhul on vajalik töötüli puhul täpselt määratleda, kelle vahel see tüli on. Võib ju tekkida töötüli projekteerimisbüroo ja tööandja vahel, mis ei puuduta teisi töötajaid ega nende töö- või palgatingimusi. Aga võib ka tekkida olukord, mille puhul on tegemist kogu ettevõtet või isegi laiemalt kogu tööstusharu puudutava töötüliga ja sel juhul võtavad sellest osa kõik, kes soovivad küsimusi lahendada seadusega ettenähtud korras. Seadus ei piira seda, kõik sõltub töötüli iseloomust.

Kolleegid, ma oletan, et teil ei ole rohkem küsimusi proua Marju Lauristinile. Ei ole. Tänan! Juhtivkomisjoni, sotsiaalkomisjoni nimel peab kaasettekande kolleeg Tiit Sinissaar.

Härra esimees, lugupeetavad kolleegid! Sisuliselt on mul minister Lauristini ettekandele üsna vähe lisada. Sotsiaalkomisjon arutas kahel istungil väga põhjalikult saabunud parandusettepanekuid. Sellest arutelust võtsid osa parandusettepanekute esitajad härrad Üksvärav, Nestor ja Kalle Jürgenson. Ettepanekud ja komisjoni reageeringud nendele arutati põhjalikult läbi. Mõlemal korral võttis komisjoni istungist osa autori, seega siis valitsuse, täpsemalt Sotsiaalministeeriumi esindaja ja ka ametiühingute esindaja. Ka komisjon ise tegi küllalt palju parandusi. Need on ennekõike redaktsioonilised, et lausestus oleks korrektne ja võib-olla veidi eestikeelsem. Kõige suuremad muutused, nagu proua minister siin juba ütles, on toimunud teises peatükis "Lepitamine", mis on võib-olla üleni muutunud, nii et kes asja vastu huvi tunneb, võiks seda peatükki natukene täpsemalt ise vaadata. Kogu tekstis viisime igale poole sisse niisuguse mõiste nagu "tööandjate ühendus". Sellist asja praegu Eestimaal ei ole, aga me tahtsime võrdsustada need võimalikud kujunevad organisatsioonid nii tööandjate kui töötajate poolt. Parandusettepanekute tabel, mille läbihääletamisele me loodetavasti asume, on kaks ja pool lehekülge pikk ja seejuures on mul võimalus kommenteerida veel konkreetsemalt, miks ühte ettepanekut on arvestatud ja teist mitte ning mida on osaliselt arvestatud. Kuna parandusi on ikkagi väga palju ja tegemist on suhteliselt uue asjaga, siis on meil komisjoni nimel ettepanek kuulata ära arvamused, hääletada läbi parandusettepanekud ja seejärel katkestada. Tähtaja parandusettepanekute esitamiseks ütlen ma pärast, muidu peab esimees selle kohe hääletusele panema. Aitäh!

Suur tänu! Kas on küsimusi kolleeg Sinissaarele? Ei ole. Avan läbirääkimised. Raoul Üksvärav.

Lugupeetud esimees, lugupeetud kolleegid! Me oleme jõudnud pika sammu edasi meie tööturu probleemide käsitlemisel ja lahendada püüdmisel. Käesolev seaduseelnõu on selle üheks näiteks ja heaks näiteks mitmes mõttes. Esiteks selles mõttes, et seaduseelnõu on tõesti niisugune, mis vaatab tulevikku. Nii nagu lugupeetud minister ütles, ei ole ühtegi tõsist lahkheli, konflikti, töötüli vahepeal olnud. See on väga hea, kuid tõenäoliselt need varsti tulevad ja siis on hea, kui nendeks puhkudeks on midagi juba valmis, et teada, kuidas käituda, kuidas neid reguleerida. Teiseks juhin ma tähelepanu ühele uudsele lahendusele, mis selles seaduseelnõu variandis hästi kajastub, – nimelt lepitamisele ja lepitajale. Töötülide eesmärk on midagi ühiselt saavutada, kui midagi on läinud viltu või on minemas viltu, ja seda püütakse reguleerida mitte hävitamise, krahhi või muu säärasega, vaid just kokkuleppimise teel. Sel taustal hakkavad riiklik lepitaja ja piirkondlikud lepitajad etendama olulist rolli. Seetõttu ma juhiksin teie tähelepanu vajadusele mõelda, kuidas neid sätteid veelgi paremaks teha, ning ühtlasi soovitaksin, natuke ette tõtates, valitsusel tõsiselt kaaluda, kes on need tulevased lepitajad. Need peavad olema väga oskuslikud, väga mitmekülgsed ja võimekad inimesed, kuskil natuke tagapool riigikantslerist, riigikohtunikust ja mõnest enam-vähem säärase positsiooniga elukutsest ja ametist. Lõpuks on mul hea meel tõdeda, kuivõrd hästi toimus kogu seaduseelnõu arutamine sotsiaalkomisjonis, kus mitmeid asju vaagides jõuti hästi üksmeelsele tulemusele.

Suur tänu! Läbirääkimised jätkuvad. Kas lõpetame läbirääkimised? Ei lõpeta. Ülo Vooglaid.

Lugupeetud esimees, austatud kolleegid! Ma tahtsin teha ainult paar märkust ja lisada, et eelnõu, mis on praegu peaaegu küps vastuvõtmiseks, tekitab tegelikult üsnagi olulise muudatuse meie sotsiaalses regulatsioonis ja kinnistab töövõtjate võimaluse mõjutada tugevamalt tööandjaid. Ühtlasi loob see aga ka eelduse, et tööandjad näevad paremini ette neid ekstsesse, mis võivad tekkida, ja selles mõttes on eelnõu tõesti äärmiselt vajalik. Kuid ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et need jõud, kelle vastastikust toimet see seadus peaks reguleerima, ei toimi teineteise suhtes küllalt konstruktiivselt. Eile oli siin pikett ja üks loosungeist kõlas umbes nii, et ametiühingud on konstruktiivne jõud. Ma kõnelesin noorhärraga, kes seda loosungit rinnal kandis, ja üsna kiiresti tuli ilmsiks, et tal polnud vähimatki ettekujutust sellest, mismoodi võiks ametiühing olla konstruktiivne jõud ja kuidas vältida ametiühingu aktiivse tegevuse kujunemist destruktiivseks tegevuseks. Igatahes, loosung iseenesest oli suurepärane ja võib-olla parim kõigist loosungitest, aga mõtet selle taga paraku ei olnud või ei osanud loosungi kandja seda välja öelda. Üks asi on paraku kindel – ehkki on tekkinud tööpuudus ja pinge tööjõuturul, ei ole tööviljakus Eesti Vabariigis arvestataval määral kasvanud. Tööviljakus on aga arengu põhitegur. Ma paluksin tähele panna, et selle seaduse puhul konstruktiivsus tööviljakuse kasvu suunas veel kõne all ei ole. Järelikult on vaja veel pingutada selleks, et ka õiguslik regulatsioon hakkaks toimima töövõtja ja tööandja vastastikuse suhtlemise konstruktiivsemaks ja arengut soodustavaks teguriks kujunemise suunas. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Toomas Alatalu.

Lugupeetud eesistuja, lugupeetud kolleegid! Ma tahaksin ka avaldada oma arvamust kahes küsimuses, mis minu arvates on selles seaduses, mis tõepoolest on meil praegu esimene omataoline, jäänud fikseerimata või on väga vähe kajastatud. Ma juhiksin teie tähelepanu neljandale peatükile, mis räägib streigist osavõtjate õigustest ja vastutusest. Vaadake, õigus on ka see, kui inimene saab rahulikult streiki korraldada, kui keegi teda ei šanta˛eeri ega ohusta. Minu arvates on see õigus jäänud seaduseelnõus kirja panemata. Teine asi, millele ma teie tähelepanu juhiksin, on streigist osavõtu vabadus. Paragrahvi 20 punkt 2 ütleb, et keelatud on streigi õhutamine isikute poolt, kes ei tööta ettevõttes, asutuses või muus organisatsioonis, kus töötüli on tekkinud. Selle paragrahvi alla langeb tegelikult ka massikommunikatsioonivahendite roll streigi päevil, sest on võimalik teatud hetkest alates mõnda ajaleheartiklit, raadio- või teleesinemist kvalifitseerida kui katset streiki õhutada. Nii et ka see probleem oleks tulnud siin täpsemalt fikseerida ja ma sooviksin, et see teksti lõpliku lihvimise käigus siiski mingil määral kajastuks. Aitäh!

Suur tänu! Kas lõpetame läbirääkimised? Lugupeetud Riigikogu, kes on selle poolt, et lõpetada läbirääkimised käsiloleva päevakorrapunkti üle? Selle ettepaneku poolt on 42 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, 1 jäi erapooletuks. Läbirääkimised on lõpetatud. Tiit Sinissaar, kas ma mäletan õieti, et komisjon soovib katkestada arutelu pärast parandusettepanekute läbihääletamist.

Jah.

Kas Marju Lauristin soovib lõppsõna ? Ei soovi. Tiit Sinissaar, hakkame siis parandusettepanekuid koos läbi hääletama.

Esimene parandusettepanek on Raoul Üksvärava ettepanek asendada mõiste "töötaja" mõistega "töövõtja". Komisjon ei arvestanud seda ettepanekut, aga kui te lubate, siis ma paari sõnaga kommenteeriksin laiemalt, kuna see on üldisem küsimus ja võib tulla ette nii mõnegi teise seaduse puhul. Me oleme kasutanud sõnu "tööandja" ja "töötaja", sellepärast et niimoodi on see ka põhiseaduses ja kui ma veidi ületan oma volitusi ja räägin Sotsiaalministeeriumis kõneldust, siis nemad on väga pikalt ja põhjalikult arutanud, millal ja kuidas jõuda selleni, et "töötajad" asendada "töövõtjatega". Aga kuna see on suurem ja pikaajalisem protsess, mis peab algama või lõppema põhiseaduse juures, siis me ei pidanud praegu otstarbekaks sellega tegelema hakata.

Suur tänu! Raoul Üksvärav, kas olete nõus? Ei pane hääletusele. Aitäh!

Järgmine on samuti Raoul Üksvärava ettepanek sätestada, et töövõtjana esineks ainult juriidiline isik. Komisjon ei arvestanud ka seda ettepanekut, sest see oleks tähendanud töötajate sundi ühineda, aga töötajatel on põhiseaduse järgi vabadus ühineda või mitte ühineda.

Mis saab? Kas läheb hääletamisele? Ei lähe. Aitäh!

Kolmas on Kalle Jürgensoni ettepanek jätta ära lause, et streik on surve avaldamise äärmine abinõu. Komisjon võttis selle vastu.

Kellelgi ei ole midagi lisada? Ei ole. Tänan!

Neljas, samuti Kalle Jürgensoni ettepanek, on redaktsioonis osaliselt arvestatud. Selle lause sõnastas komisjon võib-olla veel täpsemalt ja paremini.

Kalle Jürgenson, kas on parasjagu arvestatud? Aitäh!

Viies, Eiki Nestori ettepanek § 6 kohta, on arvestatud.

Aitäh!

Kuues ettepanek käib samuti § 6 kohta ja seda on sisuliselt arvestatud.

Raoul Üksvärav, kas on parasjagu arvestatud? Aitäh!

Seitsmes ettepanek on Kalle Jürgensonilt, sõnastada ümber § 7 pealkiri. Seda komisjon ei arvestanud, kuna pakutud pealkiri on liiga üldsõnaline ja võib käia terve seaduse kohta.

Kalle Jürgenson, mis saab? Ei pane hääletusele. Aitäh!

Kaheksas on Kalle Jürgensoni ettepanek § 7 1. lõike sõnastuse kohta ja seda on arvestatud.

Kas sobib? Tänan!

Üheksas ettepanek on samuti Kalle Jürgensonilt ja puudutab § 7 2. lõigu algust. Seda ei ole täpselt selliselt arvestatud, komisjon sõnastas selle omal viisil.

Mis saab, Kalle Jürgenson? Ei ole probleeme. Aitäh!

10. on samuti Kalle Jürgensoni ettepanek. Komisjon toimis jälle nii, et tegi selle ettepaneku põhjal tegelikult oma sõnastuse.

Kas sõnastus sobib? Aitäh!

11. ettepanek § 8 3. lõike kohta on Raoul Üksväravalt. Seda on osaliselt arvestatud komisjoni redaktsioonis.

Parasjagu. Aitäh!

12. ettepanekuga toimiti täpselt samamoodi.

Sobib, aitäh!

13. ettepanek on Kalle Jürgensonilt ja puudutab § 8 4. lõiget. Seda ei ole arvestatud. Siin on küsimus sõnas "ka". Jutt on just nimelt riiklikust lepitajast ja sõna "ka" ei sobi sinna.

Mis saab, Kalle Jürgenson? Ei pane hääletusele. Tänan!

14. ettepanek käib § 11 3. lõike kohta. See küsimus on reguleeritud teises kohas, sellepärast seda ettepanekut ei ole arvestatud.

Ei nõua hääletamist. Aitäh!

15. ettepanek, mille esitas Eiki Nestor, on sisuliselt arvestatud.

Aitäh!

16. ettepanek puudutab § 12 sõnastust. Siin on trükiviga, palun vabandust. Siia on kirjutatud "mitte arvestatud", aga tegelikult on seda Kalle Jürgensoni ettepanekut arvestatud.

Kas keegi ei soovi midagi lisada? Tänan!

17. ettepanek on Eiki Nestorilt ja puudutab § 12. See on arvestatud.

Aitäh!

18. ettepanek on Kalle Jürgensonilt ja puudutab § 12. See on arvestatud.

Aitäh!

19. ettepanek puudutab § 14 1. lõiget. Selle esitas Eiki Nestor. Ettepanek on sisuliselt arvestatud.

Aitäh!

20. ettepanek on Raoul Üksväravalt ja puudutab § 17. Seda ei ole arvestatud.

Ei ole probleeme? Aitäh!

21. ettepanek on Kalle Jürgensonilt ja puudutab § 20 1. lõiget. Seda ei ole arvestatud.

Mis saab, kas läheb riiuks? Ei lähe.

22. ettepanek on Kalle Jürgensonilt ja puudutab § 21 1. lõike punkti 1. See on sisuliselt arvestatud.

Ei ole probleeme? Aitäh!

23. ettepanek on samuti Kalle Jürgensonilt ja puudutab sama paragrahvi 3. lõiget. Seda ei ole arvestatud.

Ei ole probleeme? Aitäh!

24. ettepanek on Kalle Jürgensonilt § 23 1. lõike kohta ja seda ei ole ka arvestatud, sest Kalle Jürgenson tahtis sinna lisada ühe ametimehe, aga me viskasime kõik ametimehed sellest seadusest välja.

Ei ole probleeme? Aitäh!

25. ettepanek on Raoul Üksväravalt ja puudutab § 24. Seda on sisuliselt arvestatud.

Aitäh!

26. ettepanek on Kalle Jürgensonilt § 24 2. lõike kohta. Seda ei ole sellises sõnastuses arvestatud, sest see puudutab vastutust, mis on mitmel pool mujal tegelikult sisuliselt reguleeritud.

Ei ole probleeme? Aitäh!

Viimast, 27. ettepanekut ei ole ka arvestatud. Nimelt oli esialgses variandis kirjas, kui mu mälu ei peta, et see seadus peaks jõustuma 1. märtsist 1993, siin on aga pandud ette jõustada see 1. juulist 1993. Komisjon arvas, et las ta jõustub nii, nagu seaduste jõustumise kord ette näeb.

Ei ole probleeme? Aitäh! Kas sa ütled veel kord parandusettepanekute esitamise aja?

Ma ütleksin seda nüüd tõepoolest esimest korda. Nimelt me teeme komisjoni poolt ettepaneku esitada parandusettepanekud kolmapäevaks, 14. aprilliks kella 14-ks ja ühtlasi teeme ettepaneku jätkata seaduseelnõu arutelu nüüd mingi rehnuti järgi 13. töönädalal, mis algab 3. mail, kui komisjon ei tule oma tööga varem toime ja juhatuse ees vastava palvega ei esine.

Sobib. Suur tänu! Arutelu katkestatakse ja parandusettepanekuid oodatakse selleks ajaks, mis Tiit Sinissaar ütles.

Lugupeetud rahvasaadikud, kolleegid, valitsus taotleb kollektiivlepingu seaduse eelnõu arutelu. Esimene lugemine on meil lõpetatud ja me alustaksime teise lugemisega. Palun jällegi ettekandeks kõnetooli sotsiaalminister proua Marju Lauristini.

Austatud esimees, lugupeetud Riigikogu! Kollektiivlepingu seaduse eelnõu teine lugemine kuulub lahutamatult kokku eespool käsitletud töötülide seaduse teise lugemisega ja tegelikult oleks olnud loogilisem, kui järjekord oleks olnud teistsugune, enne lepped ja siis tülid. Ma loodan, et meil edaspidi saabki olema nii, et on lepped ja ei ole tülisid. Mis puutub teile praegu esitatud teksti, siis nii nagu eelnevagi puhul on tehtud viljakat konstruktiivset tööd selle täpsustamisel ja vaieldavate probleemide selgeksrääkimisel ning ma loodan, et me arutame tänase arutelu käigus ka viimased lahtiseks jäänud küsimused läbi ja saame täna asuda ka selle seaduse vastuvõtmisele. Et seda seadust tõesti on vaja ja et see suudab ka tegelikkuses kaasa aidata lepete sõlmimisele, kogesime juba täna hommikul, kui toimus ametiühingute, tööandjate ja valitsuse kolmepoolsete läbirääkimiste teine voor. See, et meil oli laua peal käesolev eelnõu, aitas seal konkreetselt juba nii mõnegi vaidlusküsimuse lahendada. Nimelt oli täna kõne all kollektiivläbirääkimiste, Töötajate Ühingute Keskliidu, Tööandjate Keskliidu ja Vabariigi Valitsuse vaheliste läbirääkimiste reglement, mis puudutab otseselt seaduseelnõu § 3 punkti 4. Kui senini, ka peale esimest lugemist, oli küsimus kas või näiteks selles, missugune on ikkagi nende läbirääkimiste osapoolte staatus, kuivõrd avatud on need uutele tekkivatele ametiühingutele ja kas me selle seadusega kuidagi ei piira ametiühingute, ka vabade ametiühingute arengut, siis on mul nüüd hea meel tõdeda ja ma usun, et see on ka teile meeldiv informatsioon, et täna hommikul võtsid nendest läbirääkimistest osa ka Vabade Ametiühingute Konföderatsiooni esindajad ja nende osalusel see reglement n. ö. fikseeriti lõplikult. Nad olid valmis seda täielikult aktsepteerima kui ka nende huvidele ja seisukohtadele vastavat reglementi. Antud tekstis on mõningal määral täpsustatud seda, missugune on lepingute sisu, ja minu arvates on õige, et modaalsust on muudetud. Kui eelnevalt, esimeses variandis oli siiski nii-öelda kindlalt määratletud, mille üle läbirääkimisi peetakse, siis praegu on sõnastust pehmendatud ja öeldud, et need asjad võib kindlaks määrata. See tähendab, et need ei ole seadusega ainulõplikult paika pandud, vaid tõesti lepingute osalised ise määratlevad täpsemalt, mis on lepete objekt. Jällegi toon siin näitena tänahommikused läbirääkimised, kus me arutasime ka 1993. aasta kokkuleppe objekte. Kui oleks jäänud jäigalt püsima seisukoht, et seadus paneb lõplikult paika kollektiivlepete sisu, siis me nähtavasti ei oleks täna saanud otsustada, et me arutame kolmepoolsetel läbirääkimistel küllalt laia küsimuste ringi, mis mõnevõrra väljub otseste töösuhete raamest ja jõuab üldisemate sotsiaalmajanduslike probleemide tasemele. Aga on päris loomulik, et kui toimuvad läbirääkimised keskühenduste ja valitsuse vahel, siis jõutakse nende probleemideni, mille puhul me ei ole lihtsalt töösuhete osalised, vaid ka maksumaksjad, sotsiaalkindlustuse tagajad või sellest huvitatud isikud jne. Nüüd üks vaidlusaluseid probleeme, mille täpsustamine on enne seaduse vastuvõtmist kahtlemata vajalik. See puudutab leppe kehtivust ka juhul, kui vahepeal toimuvad muutused tööandjate või töövõtjatega, kusjuures eriti tõenäoline praegusel erastamisajal on see, et tööandja võib muutuda, omandivorm võib muutuda ja näiteks riigiettevõtte haldusnõukogu võib asenduda omanikuga, aga samal ajal töövõtjad jäävad ju samaks või vähemasti teatud osas samaks. Seetõttu on seatud kahtluse alla § 11 4. lõige, kus on öeldud, et ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni reorganiseerimine, alluvuse, omaniku või omandivormi muutumine ei lõpeta kollektiivlepingu kehtivust. Tegelikult on sellessamas seaduseelnõus antud ka vastus sellele, mismoodi uus tööandja, uus omanik, saab oma huvid kaitstud või algatada uue leppe sõlmimist, kui kehtiv kollektiivlepe nendele huvidele ei vasta. Nimelt on sellesama seaduse §-s 7 sätestatud, et läbirääkimisi algatav pool esitab teisele poolele kirjalikult oma soovi läbirääkimisi alustada ja loomulikult selgitab siis ka, mille üle ta tahab läbi rääkida, ning et pooled alustavad läbirääkimisi seitsme päeva jooksul pärast vastava teate saamist. Ma usun, et seitse päeva on täiesti piisav aeg selleks, et uus omanik jõuaks arusaamisele, kas kehtiva kollektiivlepinguga sätestatud palga- ja töötingimused, töö- ja puhkeajatingimused ning muud leppes sisalduvad punktid vastavad tema huvidele või mitte ja kui need ei vasta, siis on võimalik ja kahtlemata ka vajalik algatada lepingu muutmist. Samal ajal ei ole nähtavasti siiski õigusriigis päris loomupärane see, kui lepped katkevad, ilma et nende katkemine oleks lepingupoolte, ükskõik kumma poole poolt aktsepteeritud. Kui me aga sätestaksime niisuguse paragrahvi, mis näiteks omaniku või omandivormi muutumisel kollektiivlepingu, see tähendab inimeste töötingimused, palgatingimused jne., automaatselt tühistab, siis ma usun, et see ei aitaks kaasa töösuhete ja tööturu stabiilsusele. Teiseks lugemiseks esitatud tekstis on määratletud ka vastutuse küsimus. Vastutust kannavad pooled seaduses ettenähtud korras. Kahtlemata ongi kõigil juhtudel, kus kollektiivlepete rikkumine jne. muutub probleemiks, üks võimalus seda seadusega reguleerida seotud sellesama töötüli seadusega, millest meil äsja oli juttu. Kuid kahtlemata vajavad need seadused ja vastutuse määrad tulevikus täpsustamist ja täiustamist. On täiesti selge, et tööturul ja töösuhetes toimuv hakkab tõesti järjest enam lähenema õigusriigi põhimõtetele ja nii kohtud kui ka seadused peavad seda valdkonda ka edaspidi täpsustama. Kuid selleks, et see saaks toimuda, on väga oluline, et see tõesti võiks öelda põhjapanev seadus, kollektiivlepingu seadus, võimalikult kiiresti vastu võetaks. Tänan teid!

Suur tänu! Kas on küsimusi proua Lauristinile? Daimar Liiv.

Aitäh! Proua Lauristin, mul on teile järgmine küsimus. Ma ei suutnud seaduseelnõust kuidagi välja lugeda, kelle kohta hakkab kehtima valitsuse ja ametiühingute keskorganite vahel sõlmitud kollektiivleping. Kas see hakkab hõlmama tervet vabariiki või ainult lepingupooli?

Härra Liiv, see on väga õige küsimus ja me oleme selle üle ka pead murdnud just nendel käimasolevatel läbirääkimistel. Selle tõttu, et see seadus puudus, oli niisugune pretensioon, et need lepped kehtivad nii-öelda automaatselt peaaegu et seadusjõuga. Isegi ühes täna hommikul arutatud reglemendi variandis, mille esitasid ametiühingud, oli niisugune sõnastus, et see lepe kehtib seadusega võrdse jõuga, s.t. kõigile. Aga me jõudsime täna kokkuleppele, et see ei ole võimalik. Need lepped kehtivad nende juriidiliste ja füüsiliste isikute suhtes, keda esindavad lepete sõlmimisest osavõtnud keskliidud või siis lepetega ühinenud liidud või konföderatsioonid. Nii et see on ikkagi täpsustatud ja lähtub sellest, kes konkreetselt sõlmib leppe. Kui aga jõutakse kokkuleppele, et küsimus on lahendatud niivõrd põhjapanevalt, et see peaks hõlmama kogu riiki, kõiki, siis see tähendab, et peab vastu võtma seaduse, ning täna toodi ka selles reglemendis sisse niisugune punkt, et kui jõutakse kokkuleppele asja seadusega reguleerimise vajaduses, siis selle seaduse väljatöötamine ja esitamine on omaette kokkuleppe objekt. Järelikult saab kõigi kohta kehtida ikkagi ainult seadus ja muu põhiseadusega määratletu, lepe kehtib nende kohta, kes on leppe sõlminud.

Suur tänu! Tundub, et rohkem küsimusi ei ole. Kaasettekande peab juhtivkomisjoni, sotsiaalkomisjoni nimel meie kolleeg Epp Haabsaar.

Lugupeetud juhatus, lugupeetud kolleegid! Eelkõneleja tutvustas juba kõiki põhiprobleeme ja nii jääb mul üle teda ainult täpsustada. Tegime vastavalt esitatud ettepanekutele mitmeid muudatusi. Enamik neist oli redaktsioonilist laadi, kuid oli ka mõningaid sisulisi muudatusi. Kui enne oli eelnõu tekstis öeldud, et pooled määravad oma esindajad võrdsel arvul, siis praegu niisugust nõuet ei ole. See oleks vast tarbetu ettekirjutus, sest paraku ei ole töötajatel pakkuda nii kvaliteetse ettevalmistusega läbirääkijaid kui direktoril, sest viimase käsutuses on ikkagi spetsialistid, jurist jne. Nii et niisugune ettekirjutus mõjuks tarbetuna. Seda enam, et me püüdsime kogu selle seaduse vaimu muuta avatumaks, tuues välja põhimõtte, et see on siiski leping, lepinguga võidakse seda või teist teha ainult vabatahtlikkuse alusel, juba arvestades lepingu sisu jne. Eelnõus oli sätestatud, et läbirääkimistega seotud kulutused kannab tööandja. Arvestades härra Sulev Alajõe ettepanekut, leidsime, et ei ole vast õige panna niisugust kulutuste mahtu ainult tööandja peale. Ei olnud ka täpsustatud, mis ajast see seadus võiks jõustuda. Leidsime, et see võiks toimuda üldises korras. Seda enam ma loodan, et täna saab seadus lõplikult vastu võetud ja probleemid ei nihku siis teadmata kaugusse. Nii palju vahest nüüd proua ministrile täienduseks. Põhiprobleem oli see, mis saab lepingust, kui omanik muutub, ja eelnõus praegu ettenähtud lahendus on võib-olla optimaalne. Seda enam, et praktika näitab, et omandisuhete muutumise käigus vajavad töötajad siiski kaitset. Ma toon siin ühe illustreeriva näite Tartust, kus uus omanik leidis, et hea oleks, kui kõik tema vabriku töötajad oleksid alla 35 aasta vanad. Niisugune ettepanek muidugi ei viinud vaimustusse ei ametiühingut ega töökollektiivi. Nii et ma arvan, et läbirääkimiste käigus pannakse asjad paika ja tehakse praegu kehtiv tööseadusandlus selgeks ka nendele töövõtjatele, kes seda praegu piisavalt ei tunne. Samuti rõhutaksin ma seda, et seaduseelnõu järgi on ette nähtud, et lepingupoolteks võivad olla nii ametiühingud kui ka ametiühingute liidud, ja arvestades tööandjate organisatsioonide paljust, ka nende ühingud ja liidud. Eelnõu esimeses tekstis oli mainitud ainult liite. See termin on antud ainsuses, aga see ei tähenda, et oleks mõeldud mingit konkreetset ühingut või liitu, sest eesti keeles on nii, et sel juhul peaks olema suur täht, nagu filoloogid meile asja seletasid. Kas mulle on küsimusi?

Kas on küsimusi proua Haabsaarele? On. Sulev Alajõe.

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, minu küsimus puudutab minu poolt esitatud 11. parandusettepanekut. Nimelt ütleb § 8 2. lõige, et lepingupooled on kohustatud esitama teise poole nõudmisel informatsiooni, mis on vajalik läbirääkimiste pidamiseks jne. Ma esitasin oma parandusettepaneku sellepärast, et on väga raske määratleda, mis on vajalik, ja niimoodi on tööandjat väga raske kaitsta ärisaladuste pidamise nõude rikkumise eest. Nad on selle teksti kohaselt kohustatud jagama ka sellist informatsiooni, mis peab jääma ainult tööandja käsutusse. Kuidas te seda kommenteerite?

Me arutasime komisjoniga päris põhjalikult teie ettepanekut, kuid siiski leidsime, et kogu selle seaduse vastuvõtmine muutub absoluutselt mõttetuks, kui teine pool ei saa seda informatsiooni kätte, mis on talle vajalik. Samal ajal ei ole seaduses võimalik esitada informatsiooni loetelu, mis ühe või teise lepingu sõlmimiseks vajalik on. Küll on aga töölepingu seaduses öeldud, et töötaja peab olema tööandja suhtes lojaalne, mis tähendab seda, et ta ei tohi seda informatsiooni, mis ta saab, kurjasti kasutada. Peale selle on juba nagunii antud välja mõningaid normatiivakte, mis käsitlevad ärisaladust, ärisaladuse avalikustamist. Niisugune suunav ringkiri tuli minu teada kaks aastat tagasi välja, ma täpselt ei mäleta, mis number see oli. Ringkiri oli muide mõeldud ametkondlikuks kasutamiseks. Ma ei ole ise sellega tutvunud, aga ma tean, et taoline akt on olemas. Ma arvan, et kui see akt ei rahulda, siis tuleks muuta just seda, aga ilma vajaliku informatsioonita muutub kogu lepinguprotsess mõttetuks. Ametiühingut huvitab esmajoones kasum. Tähendab see, kui palju omanik paneb oma taskusse, millised on reservid, et näiteks töötasu tõsta.

Suur tänu! Jaanus Betlem.

Lugupeetud härra esimees, lugupeetud ettekandja! Mul on siiski küsimus. Miks te arvate, et selles seaduses ei saaks piiritleda informatsiooni, mida on vaja töövõtjale selle lepingu sõlmimiseks, ja millist informatsiooni ta siiski ei võiks nõuda? Miks ei saa seda selle seaduse tekstis teha? Mind huvitab ainult see. Aitäh!

Ma arvan niimoodi, et lepingud on paljus erinevad, lepingu sõlmimine ja informatsiooni maht, mida ühel või teisel juhul on vaja, on väga erinev. Selletõttu ei ole otstarbekas nii üksipulgi seda informatsiooni loetleda, kuivõrd ma arvan, et selle asja panevad paika just need kaks akti, millest ma siin eespool rääkisin. Nimelt töölepingu seadus, kus on öeldud, et töötaja peab olema lojaalne, ja see õigusakt, mis käsitleb ärisaladust – ma ei tea täpselt selle pealkirja, aga see on välja antud. Mida töötajate esindaja saadud informatsiooniga pärast teeb, see on rohkem nagu selle õigusakti küsimus, sellepärast et meie ei saa seadusega ikkagi n.-ö. seinast seina ette näha kõiki juhtumeid, mis lepinguga kaasnevad. Ma arvan, et see on lihtsalt võimatu. Aga kui te oleksite tahtnud niisugust ettepanekut teha, siis ma arvan, et teie poolt oleks olnud otstarbekas see loend meie poolt ettenähtud tähtajal välja pakkuda.

Suur tänu! Sulev Alajõe, teine küsimus.

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Seekord üldisem küsimus. Siin räägitakse tööandjate ja töötajate ühingutest või liitudest, kuid me teame, et nende tegevus, mis puudutab töötajaid, on praeguseks sätestatud NSV-aegse ametiühingute seadusega. Kas teile ei tundu, et oleks õigem alustada sellest otsast, et määratleda õiguslikult töötajate ühingu või liidu staatus, võtta vastu iseseisvale riigile kohane seadus, mis nende tegevusele õigusliku staatuse annab, ja alles seejärel tulla kollektiivlepingu seaduse juurde?

Teate, ma arvan niimoodi, et see oleks selle probleemi asjatu venitamine. Elu on elu ja elu nõuab väga kiiret töötajate ja tööandjate vaheliste suhete reguleerimist. Seda enam, et seadus ei ütle, et traditsiooniline ametiühing oleks ainuke töötajate esindaja. Siin on selgelt öeldud, et on mõeldud nii ühinguid kui ka liite. Praegu on üleüldse süsteem niisugune, et ametiühingute paljus on reaalsus, igaühel on oma põhikiri, mis on registreeritud. Ma ütleksin, et põhikirjad on ääretult erinevad, erinev on ka ametiühingute tugevuse aste ja ametiühinguseadusega võiks natukene oodata, et näha, mismoodi need asjad praktikas välja kujunevad. Nii nagu teooriad võib-olla ette näevad, ei ole need asjad riigis siiski mitte läinud. See ei ole kõige kiirem asi, mis meil siin teha tuleb. Aga teisest küljest on laual eelnõu, millega on üpris palju töötatud, ja üpris suur töömaht oli juba seljataga, kui see meie lauale jõudis. Ma arvan niimoodi, et igal juhul oleks ökonoomsem ja odavam see asi vastu võtta, kuna väga palju riigiametnike tööd on juba kulunud ja see läheks kõik tühja. Arvestades meie nappe võimalusi, tuleks kokku hoida ka ametnike tööaega, seda enam, et Eesti riik maksab nende tööaja eest päris hästi.

Suur tänu! Kalle Jürgenson.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud proua Haabsaar, respekteerides täiesti teie viimati väljaöeldud seisukohta, olen ma siiski arvamusel, et kõik lepingud ja eriti selle lepingu sõlmimiseks vajalik seadus muutuvad tähtsaks siis, kui me seda lepingut hakkame kasutama, näiteks kohtus. Siis saab meile selgeks, kui halbu tulemusi võib anda halvasti sõlmitud leping. Võtame sellesama probleemi, millega alustas Sulev Alajõe. Siin on ikkagi tegemist ilmselt väga lihtsa asjaga. Ettevõtte puhul ei ole omanik ja töövõtja õiguste poolest võrdsed. Omaniku õigused ja tema informatsioon on ikkagi oluliselt teistsugused ja erinevad töövõtja informatsioonist. Tunnistades omandiõigust, eraettevõtlust, tööturgu ja seal valitsevat konkurentsi, ei saa sellist tingimust tööandjale esitada. See on põline sotsialistlik lähenemine asjale, et kõik on kõigi oma. Minu arust tuleks ikkagi see küsimus läbi vaadata just sellest seisukohast lähtudes, kuna – ma rõhutan – siin on küsimus kollektiivlepingu algatamises, mitte juba sõlmitud kollektiivlepingute täitmises.

Kalle, küsimus.

Mida te ikkagi sellest arvate? See leping võib informatsiooni kättesaamise korral jääda ka sõlmimata. Küsimus ei ole mitte sõlmitud lepingu täitmises, vaid lepingu sõlmimise algatamises.

See oli kõigiti väga hea sõnavõtt, ma teen teile komplimendi, aga mulle jäi küsimus lõpuks segaseks. Minu meelest see küsimuse osa oli ka rohkem nagu väide kui küsimus. Kas te ütleksite lühidalt, mida te minu käest nüüd küsisite?

Sedasama, mida küsis Sulev Alajõe.

Sel juhul ma ütlen, et ma vastasin oma arvates piisavalt, ma ei oska rohkem vastata, leppige sellega, härrad. Võib-olla härra Nestor tahab mind hiljem täiendada, siis kuulete sellest veel.

Suur tänu! Daimar Liiv.

Tänan, härra juhataja! Mul oleks üks selline küsimus. Kas te võite mulle öelda, milline seadustik praegu takistab ametiühingutel kollektiivlepingute sõlmimist?

Ma peaksin ütlema selle kohta niipalju, et esiteks see, mis oli ette nähtud töökoodeksis, on lootusetult vananenud. Teiseks. See oli küll puhtalt sotsialistlik seadus ja seda me ei saa praeguses majandussituatsioonis rakendada. Lihtsalt see seadus ei ole enam sellel tasemel, et seda saaks praktikas rakendada. Ma vastaksin sellele lühidalt nii.

Suur tänu! Tundub, et rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan, Epp Haabsaar! Avan läbirääkimised. Kas on kõnepidajaid, sõnavõtjaid? Eiki Nestor.

Austatud esimees, lugupeetud kolleegid! Lubage mul mõne sõnaga kummutada need kahtlused, mis siin saalis praegu valitsevad, ja ma alustaksin kohe sellest viimasest küsimusest, mille Daimar Liiv esitas. Eestis ei ole praegu tõesti ühtegi seadust, mis keelaks kellelgi kokkuleppeid sõlmida. See on väga õige. Aga Eestis puudus praegu nendel kokkulepetel, mida on juba sõlmitud ja mida, ma loodan, sõlmitakse veel, seaduslik garantii. See garantii puudus mõlemal poolel. Garantii puudus töötajatel, kes lepingu sõlmisid, sest tööandja võis lugeda seda soovituseks. Garantii puudus ka tööandjatel, sest on juhuseid, kus tööandja on täitnud omapoolseid lepingutingimusi, aga töötajad, kes sõlmisid kehva lepingu, on pärast sellegipoolest streikima hakanud. See garantii puudus siiamaani ja see ongi selle seaduse mõte. Teine küsimus, mille kohta ma tahaksin anda selgituse, on seotud § 8 2. lõikega. Seal on öeldud: "Lepingupooled on kohustatud esitama teise poole nõudmisel informatsiooni, mis on vajalik läbirääkimiste pidamiseks ja kollektiivlepingu projekti koostamiseks." See ei tähenda, et lepingupooled saavad nõuda kõiki neid andmeid, mis ühel omanikul ja tööandjal võivad olla, kaugeltki mitte. See tähendab, et küsida saab ainult neid andmeid, mida on vaja läbirääkimiste pidamiseks. Juhul kui neid andmeid ei ole, siis nõudmised võivad olla sellised, mis ületavad tööandja võimalused mitmekordselt. Tähendab, võimalus konfliktiks läbirääkimiste pinnal on palju suurem. Muuseas ka tänastel läbirääkimistel tekkis ühel hetkel olukord, kus kõik leidsid, et ei ole mõtet sel teemal praegu vestelda. Vestleme paari kuu pärast, sest kõigil on teada, et 1/5 Eesti palgasaajatest ei saa täna veel minimaalpalka. Tähendab, see on informatsioon, mis on olemas, ja seda on töötajatel alati vaja, et oma nõudmisi esitada ja projekte koostada. Tahaksin veel peatuda ühel kartusel, mida on ühelt ja teiselt poolt avaldatud. Uskuge, selle seadusega ei saa anda sisu ühelegi kestale. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 29, mis lubab tööandjatel ja töötajatel vabalt ühineda, annab võimaluse neid ühinguid moodustada. See seadus loob mehhanismi, mis annab neile võimaluse omavahel tööjõu hinnas kokku leppida. Ühtegi ühingut, mis on loodud tööandjate või töövõtjate poolt aastaid tagasi ja millel ei ole sisu, see seadus ei aita. Selline kartus on asjatu. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kas lõpetame läbirääkimised? Lugupeetud Riigikogu, kes on selle poolt, et lõpetada läbirääkimised käsiloleva päevakorrapunkti üle? Selle ettepaneku poolt on 54 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletuid rahvasaadikuid ei ole, läbirääkimised lõpetatakse. Kolleegid, Sulev Alajõe teeb ettepaneku arutelu katkestada. Indrek Kannik.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Enne, kui see ettepanek hääletusele pannakse, palub "Isamaa" fraktsioon kümme minutit vaheaega.

Vaheaeg 10 minutit. V a h e a e g

Kas ma võin panna hääletusele protseduurilise ettepaneku? Kas kõik on valmis? Lugupeetud Riigikogu, kes on selle poolt, et käsiloleva päevakorrapunkti arutelu katkestada? Selle ettepaneku poolt on 35 Riigikogu liiget, vastu on 16, 3 jäid erapooletuks. Arutelu katkestatakse. Epp Haabsaar, millal me jätkame ja mis ajaks me parandusettepanekuid nõuame?

Tahaksin need parandusettepanekud saada homme kell kaks. Aga need peaksid siis tõepoolest olema ettepanekud selle kohta, missugust informatsiooni tuleb lepingus nõuda.

Millal me jätkame? Kas järgmisel töönädalal?

Jah, oleks hea küll.

Jätkame järgmisel töönädalal.

Lugupeetud Riigikogu, Vabariigi Valitsus taotleb maareformi seaduse ja muude maareformiga seonduvate õigusaktide muutmist ja täiendamist. Selle seaduseelnõu esimene lugemine on lõppenud ja me alustame teise lugemisega. Ma palun ettekandeks kõnetooli justiitsminister härra Kaido Kama.

Austatud juhataja, lugupeetud Riigikogu! Esimese kahe lugemise vahel laekus maareformi seaduse ja muude maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise ja täiendamise seaduse eelnõule päris palju parandusettepanekuid saadikute poolt. Kokku oli neid üle 80 ja majandus- ja põllumajanduskomisjon on koos valitsuse esindajatega kõik need parandusettepanekud läbi töötanud ja selle töö tulemused ka teile esitanud. Väga paljud parandusettepanekud käsitlesid ühtesid ja samu teemavaldkondi, tehes seda natukene erineva nurga alt, nii et suure osa parandusettepanekute puhul oli võimalik vastata, kas on põhimõtteliselt arvestatud või osaliselt arvestatud, kuigi ei ole täpselt kasutatud esitatud redaktsiooni. Suur osa parandusettepanekuid on tagasi lükatud ja lähtutud on põhimõttest, et praeguseks juba käivitunud maareformi kontseptuaalseid aluseid muutma ei hakata, vaid tegemist on ikkagi sellesama juba toimuva protsessi täpsustamise ja lihtsustamisega. Mõnes küsimuses jäi komisjon eriarvamusele. Esimesel lehel on §-s 2 ja §-s 3 esitatud allajoonituna need lõiked, mis on komisjoni töös juurde tulnud. Valitsuse poolt esimeseks lugemiseks esitatud esialgses variandis neid ei ole ja tegelikult muudetakse siin suhteliselt väikseid asju. Esimesel puhul on uus redaktsioon, mida komisjon pakub, järgmine: "Maa tagastatakse endistes piirides, kui käesolevast seadusest või maakorralduse nõuetest ei tulene teisiti." Võrreldes eelmise tekstiga on väljajäänud sõna "võimalikult". Praegu kehtiv redaktsioon on: "Maa tagastatakse võimalikult endistes piirides..." Edasi läheb täpselt samamoodi. Komisjoni liikmete endi arvamused läksid lahku. Mõni komisjoni liige sai aru, et kui sõna "võimalikult" ära jätta, siis on maakorralduse nõuete järgimine vabam ja ei pea nii kramplikult kinni hoidma Eesti-aegsetest kinnistupiiridest. Osa komisjoni liikmeid sai vastupidi aru, et kui sõna "võimalikult" ära võtta, siis lähevad nõuded veelgi rangemaks, kui need siiamaani võisid olla. Kuna me ei saa aru, et neil kahel formulatsioonil oleks erinev juriidiline sisu, siis me arvame, et taolise paranduse sisseviimine tekitab ainult segadust, sest kui inimene nüüd küsib, mis on siis teistmoodi kui eelmises tekstis, siis me ei oska sellele õieti vastata. Selliseid segadust tekitavaid parandusi ei ole lihtsalt mõtet sisse viia, kuigi midagi erilist ka ei juhtu, kui see sisse viiakse, aga me oleme selle vastu. Täpselt samasugune parandus on ka § 3 punktis 4, kus soovitatakse järgmist sõnastust: "Hoone ja rajatise teenindamiseks vajaliku maa määrab kindlaks kohaliku omavalitsuse täitevorgan koos Maa-ametiga." Mis on muutunud eelmise tekstiga võrreldes? Kohaliku omavalitsuse organi asemel on nüüd kohaliku omavalitsuse täitevorgan. Põhimõtteliselt ongi üsna tõenäone, et vastavaid operatsioone hakkab sooritama täitevorgan, mitte vallavolikogu ei käi oma täies koosseisus näiteks ümber silotorni ja ei määra kindlaks selle teenindamiseks vajaliku maa piire. Aga me ei toeta seda parandust täpselt sama põhjendusega, et kuna tegelikult norm ei muutu, siis on väga raske vastata küsimusele, mis on pärast selle sisseviimist teistmoodi. Natukene tuleks ilmselt kommenteerida §-s 8 ja §-s 9 muudetud tekste. Nimelt on komisjoni ja valitsuse koostöös välja pakutud uued redaktsioonid ja just nimelt neid kahte paragrahvi käsitles ka väga suur osa esitatud parandusettepanekutest. Mis on praegu siis juhtunud selle tekstiga? Kõigepealt, ma algaksin §-st 9, mis käsitleb erandjuhtu, millal me müüme maad n.-ö. mittekodanikele, välismaalastele, juriidilistele isikutele ja teistele. Võimalusi müüa maad välismaalastele on kitsendatud, võrreldes eelmise tekstiga. Eelmine tekst andis selle võimaluse valitsusele ja piiratud oli see ainult tingimusega, et tegemist peab siis olema kas juba erastatud vara juurde kuuluva maaga või maaga, mida müüakse enampakkumise korras. Praegu on see piiritletud ainult tootmishoonete ja rajatiste erastamisel koos nende hoonetega müüdava maaga või juba erastatud hoonete juurde kuuluva maaga. Sisuliselt on praeguses tekstis välistatud põllumajandusmaa müük välismaalastele, samuti ei ole Vabariigi Valitsusel õigust anda näiteks erandlubasid müüa välismaalastele mereäärseid krunte suvila ehitamiseks. Taoline võimalus on välistatud. Tegemist on siis ainult nende maadega, mis toovad Eestisse tõepoolest sisse reaalseid investeeringuid, reaalseid töökohti. Samuti on proua Tõnissoni ettepanekul piiratud tsiviilkäivet. Esimeseks lugemiseks esitatud tekstis oli kirjas ainult see piirang, et ei tohi asuda maad müüma enne kinnistusraamatusse kandmist. Nüüd on ka need subjektid piiritletud, kellele maad võib müüa, ja kui on tegemist mittekodanikega, siis saab maa müümine toimuda ainult erandkorras Vabariigi Valitsuse loal eraisiku poolt. Need punktid peaksid olema enam-vähem kompromiss komisjoni ja valitsuse seisukohtade vahel. Kolmas eriarvamus valitsuse ja komisjoni vahel on seotud §-ga 10. Nimelt pooldas komisjon üht saalist tulnud ettepanekut – ma ei mäleta, kas selle esitas härra Kaal või keegi teine – piirata ühele isikule erastatava maa suurust. See on siis nüüd kindlaks määratud – 150 ha põllu- ja 100 ha metsamaad. Me oleme veendunud, et selline piiramine on kunstlik meetod, millest saab alati kõrvale hiilida. Alati võib leida variisikuid, kelle nimele maa ostu-müüki vormistada ja pigem võib taolise piirangu kehtestamine tekitada haiglast huvi maad tõepoolest lahmakate kaupa kokku ostma hakata. Nii et me oleme taolise piirangu vastu. Lõpuks on veel mitmeid täpsustusi, eriti lõpuosas, mis käsitleb maareformi seaduse rakendamise otsuse muutmist ja sätestab ka reformi perioodil maa ajutisse kasutusse andmise. Nagu te teate, tehakse seda praegu valitsuse määruse alusel. Kui see seadus vastu võetakse ja jõustub, siis peaks ka maa ajutine kasutamine reguleeritama seaduse alusel kuni omandiõiguse tekkimiseni. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Millised on küsimused härra Kamale? Ivar Raig.

Tänan, härra juhataja! Austatud minister, kui tulla tagasi teie kolmanda lahkheli juurde komisjoniga, nimelt erastatava maa piirsuuruse juurde, siis te nimetasite argumendina, miks valitsus seda parandusettepanekut ei toeta, et niikuinii variisikute kaudu hakatakse otsima võimalusi saada suure maatüki omanikuks. Ma küsin siis, milleks on meil üldse vaja teha parandusi maareformi seadusandluses, kui niikuinii püütakse seadusest mööda minna?

Paratamatult püütakse seda teha. Igal piirangul peab olema mingi asjalik põhjendus ja mida rohkem on neid nii-öelda nõrgalt motiveeritud või põhjendamata piiranguid, seda rohkem tekib selle asja ümber ebaterveid huvisid, kõiksugu korruptsiooninähtusi ja muid taolisi asju. Mingid piirangud muidugi peavad olema, selle vastu ei vaidle keegi.

Suur tänu! Liina Tõnisson.

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud justiitsminister! Me oleme näinud selle seaduse toimet umbes aasta aega. Kas nüüd, pärast parandamist, hakkab see seadus toimima? Palun teie seisukoht, kuna valitsus on need parandused esitanud. Kui palju võiks seaduse toimima hakkamine Eesti riigile maksma minna? Aitäh!

Tähendab, selle seaduse toimet me oleme näinud vähe aega, praktiliselt mõned kuud, kui selle seaduse alusel on toimunud esimesed tagastamised, ja tema tegelikku toimet, kui koos tagastamisega paralleelselt algab asendamine ja ostueesõigusega erastamine, hakkame tegelikult alles siis nägema. Praegu võib öelda, et me seda toimet näinud ei ole. Mis puutub konkreetsetesse arvestustesse, mis see meile maksma läheb, siis midagi taolist on ka tehtud. Minu teada on proovitud seda kindlaks määrata. Kindlasti ei ole see riigile odav lõbu. Aga ma ei oska täpseid numbreid praegu öelda.

Suur tänu! Ants Erm.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud härra minister! Mul on kaks küsimust. Esimene ei puuduta tegelikult parandusi, vaid juba olemasolevat seadust. Kuidas tõlgendatakse § 2 1 lõike lõppu "või maakorralduse nõuetest ei tulene teisiti"? See oli esimene küsimus. Teiseks. Millega on põhjendatud see, et õigusvastaselt võõrandatud maal lubatakse ehitusloa väljaandmist volikogu või Vabariigi Valitsuse taotlusel?

Maakorralduse nõudeid me tõlgendame praegu niimoodi. Selleks et neid maakorralduse nõudeid saaks täielikult rakendada, oleks meil muidugi vaja maakorralduse või maamõõduseadust, ükskõik kuidas seda nimetada. Selline seaduseelnõu on ka olemas, aga seda ei anta käiku, enne kui asjaõiguse seadus on vastu võetud, sest maakorralduse seadus hakkab otseselt sõltuma sellest, mida otsustatakse asjaõiguse kohta. Senikaua kui meil seda ei ole, peab lihtsalt võtma asja mõistusega. Kui vanasti on olnud talupiiriks kraav või tee, mis 50 aastaga on 5 meetrit kõrvale nihutatud, siis ei ole mõtet seda vana piiri täpselt taga ajada. Selle asjaga peaks hakkama saama valla maakorraldaja. Teine küsimus puudutas ehituslubasid. Siin on nende erandjuhtumil lubade andmiseks sõel tõepoolest üsna tihe. See eeldab kahepoolset soovi. Esiteks peab kohaliku omavalitsuse volikogu seda erandina antavat ehitusluba tahtma, teiseks peab valitsus lubama. Ma julgen öelda, et maareformi seaduse kehtestamisest kuni praeguse ajani ei ole meil ehituslubade andmisel mingeid kuritarvitusi aset leidnud. Just see tihe sõel on selle välistanud. Samal ajal peab teatav erandite lubamise võimalus kahtlemata säilima. Võtame näiteks kas või piirivalverajatised, mida tuleb hakata kiiresti ehitama, või mõne muu juhtumi, kus meil tuleb langetada kiireid otsuseid ja mõni hoone või rajatis kuskile riigi huvides püstitada.

Suur tänu! Lembit Arro.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud minister! Uued parandused tühistavad seaduse § 16, see tähendab, et kustutatakse võlad. On tekkinud küsimus seoses sellega, et on selliseid mehi, kes võtsid Eesti Vabariigilt võlga 1938. ja 1939. aastal ning ostsid talu. Nende võlg on riigile maksmata ja nüüd nõuavad nad talu eest suurt kompensatsiooni. Teiseks. Kas nende maadega, mis 1939. aastal läksid sõjaväebaaside alla ja mis on riigi poolt nagu hüvitatud, on ka asi selge ja me ei hakka maksma topelthüvitust või kompensatsiooni nende eest? Aitäh!

Nii. Kõigepealt ma tuletan meelde, et juba omandireformi alustes otsustati ära, et selle reformi käigus ei arvestata varal lasuvaid võlgu, nii nagu ei arvestatud omandireformi objektina seda raha, mis asus pangaarvetel, ja kahtlemata kaasneb sellega teatud ebaõiglus. Selle vastu ei vaidle keegi. Kui me aga jääme lõputult neid võlgu ja pangaarveid arvutama, siis ei jõua me oma reformiga mitte kunagi mitte kuhugi. See on lihtsalt vajalik selleks, et reform kiiremini liikuma saaks. Maareformi seadus arvestas maa väljaostuvõlga. See tähendas, et muid võlgu, näiteks mingeid maaparandusvõlgu, ei arvestata, küll aga tuli siis erandina arvesse võtta maa väljaostuvõlg. Praeguseks on selgunud, et praktiliselt ei ole see võlg kindlakstehtav, kuna tavaliselt olid võlad Maapangas ja Pikalaenu Pangas ja mujal arvel liitvõlgadena. Maa väljaostuvõlga ei ole võimalik muudest võlgadest eristada, seepärast tehti ettepanek see paragrahv tühistada. Isegi kui see jääb tühistamata, on tulemus sama, kuna võla tõendamise kohustus lasub ka praegu kehtivas redaktsioonis riigil, kes aga ei ole võimeline seda võlga tõendama.

Suur tänu! Rein Veidemann.

Härra juhataja, härra minister! Kui nüüd maareformi seadus parandatud kujul, nii nagu valitsus ette paneb, vastu võetakse, kui pika aja jooksul kavatsetakse siis maareform läbi viia?

Täpset aega on raske ennustada. Võib üsna kindlalt öelda, et maareformi läbiviimine ei ole ühe-kahe kuu küsimus, see asi võtab aega aastaid. Praegu julgeksin öelda, et tagastamise protsess, mis praeguseks on käivitunud, võib lähiaegadel hakata oluliselt kiirenema, aga praegu antakse kiiresti tagasi ainult neid maid, mille üle ei ole tekkinud vaidlusi, kuhu ei ole püstitatud uusi hooneid. Need maad saab tõepoolest küllalt ruttu tagasi anda. Samal ajal on muidugi ka täiesti kindel, et mõned kohtulikud vaidlused pärijate vahel võivad kesta aastaid. On ju praegu teada, kuidas võetakse uuesti üles Eesti ajal poolelijäänud kohtuprotsessid ja sel juhul kindlasti kiirete tulemusteni ei jõuta. Ma vabandan, mul jäi enne vastamata härra Arro teisele küsimusele, 1939. aastal baaside alla sundvõõrandatud maade kohta. Selle kohta on tulemas eraldi seadus. Praegu olemasolevas kontseptsioonis ei mahu see õigusvastase võõrandamise mõiste alla, sest selle sundvõõrandamise viis tol ajal läbi seaduslik valitsus. Aga on plaanis tuua lähiaegadel parlamendi ette eraldi seadus nende 1939. aasta baasidealuste maade kohta.

Suur tänu! Andra Veidemann.

Tänan, härra juhataja! Austatud minister, ma pöörduksin uuesti tagasi § 16 juurde. On jäänud ainult õiguste järjepidevus, kohustuste järjepidevus on välja lülitatud. Te vastasite sellele küsimusele, öeldes, et me ei saa lõputult neid võlgu sisse nõuda. Ma oleksin teiega nõus, kui asi puudutaks põllumajanduses käibelolevat maad. Praegu võib aga pärija olla näiteks Austraalia balletitantsija, kes selle maaga tegelikult mitte midagi ei tee. Miks ei võiks tema tegelikult kanda ka neid kohustusi, mis käivad koos järjepidevusega? Aitäh!

Võiks küll, ainult et nende kohustuste väljaarvestamine teeb meil kogu protsessi väga keerukaks ja reformi venimine on meile kokkuvõttes kindlasti kahjulikum ja kogu riigile tunduvalt kallim kui see, et mõnel inimesel jääb mõni tuhat krooni võlga maksmata. Mis puutub õigustesse ja kohustustesse, siis ma rõhutan veel kord, et ka õigused ei ole järjepidevad. Näiteks pangas olevat raha ei ole inimesel praegu õigus tagasi nõuda või tagasi saada ja need kaks poolt ju tasakaalustavad teineteist, sest võlad, mida pangad olid välja andnud, on ju korrelatsioonis selle rahaga, mida hoiti pangas.

Suur tänu! Vambo Kaal.

Austatud spiiker, härra minister! Seaduseelnõus on ette nähtud tühistada maareformi seaduse rakendamise otsuse punkti 2 alapunkt 4, kus on sätestatud, et pärast 1991. aasta 17. oktoobrit müüdud hoonete puhul ei teki hoonete omanikul õigusjärgse omaniku eesõigust maale, ta võib saada ainult pool hektarit maad. Kui me nüüd selle punkti tühistame, siis me tekitame sellele ostu-müügilepingule teise juriidilise seisundi, kus õigusjärgsel omanikul ei ole enam majaomaniku eesõigust maad taotleda. Millega te põhjendate, et me taolist põhimõttelist asja hakkame praegu muutma? Need on ju praeguse reformi käigus tehtud ostu-müügilepingud.

Põhjendus on selline, et need õigusjärgsed omanikud ise või inimesed, kes siiamaani oma hooneid seaduslikult valdavad, kannatavad praegu selle all, et nad ei saa vabalt ja piiranguteta oma hoonet müüa või on siis see klausel peal, et pärast tekib hoone uuel omanikul õigus ainult poolele hektarile. See on teatud mõttes kunstlik piirang ja praegu arvestab või asendab seda tolleaegset piirangut § 20 punkt 12, mis ütleb, et hoone seaduslikus korras omandamisel läheb hoone uuele omanikule üle senise hoone omaniku poolt kasutatava maa maakasutamisõigus. Tõepoolest me ei piira seda enam poole hektariga.

Suur tänu! Tõnu-Reid Kukk.

Aitäh, härra esimees! Härra minister! Ma puudutaksin ka seda paranduste § 20 punkti 12, kus on öeldud, et hoone seaduslikus korras omandamisel läheb hoone uuele omanikule üle senise hoone omaniku poolt kasutatava maa kasutamisõigus. Maareformi seaduse §-s 6 on hoone ja rajatisega võrdsustatud ka ehitusluba, mis oli õigel ajal välja antud. Kas pärast käesoleva seaduse vastuvõtmist võib müüa ka ehitusloa ja saada selle alusel maakasutamisõiguse?

Seaduse järgi praegu Eestis krunte ega ehituslubasid müüa ei saaks, kuigi me kõik teame, et seda praktikas tehakse. Seadustatud see ei ole. Punkt 12 on vajalik järgmisel põhjusel. Kui praegu müüakse hooneid maal formaalselt veel kehtiva Eesti NSV maakoodeksi alusel, siis ei lähe hoone müügil uuele omanikule automaatselt üle hoone juures olev 0,5 või 0,6 ha suurune õueaiamaa, vaid seda maad peab uuesti hakkama andma vald või vallavolikogu või veel keegi muu. Me peame seda ilmaaegseks formaalsuseks ja kuna neid kolhoose praktiliselt enam ei ole, siis võiks see maa minna automaatselt üle uuele omanikule. Siin on sees ka piirang, et uus omanik peab olema füüsiline isik.

Kuno Raude.

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Kas te ei leia, et senikaua, kui on lõplikult lahendamata maade asendamise ja kompenseerimise täpne kord, jääb oodatud maareform jällegi poolikuks?

Ma olen nõus sellega, et asendamise ja kompenseerimise küsimused on vaja kiiresti lahendada. Seda ka tehakse. Mis puudutab maade kompenseerimist, siis sellele annab vastuse maa hinna seadus. Ma võin ka öelda, et just hiljaaegu läks valitsusest läbi ja tuli parlamendi poole teele seaduseelnõu õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise tingimuste ja korra kohta. See seaduseelnõu tuli parlamendi poole tulema, aga ei ole ilmselt veel siia jõudnud. Valitsus arutas seda eile. Mis puudutab maade asendamist, siis selle kohta uusi seadusi vaja ei ole. Küll aga on lisaks olemasolevale valitsuse määrusele maade tagastamise korra kohta, mis on üsna põhjalik ja detailne dokument, järgmiseks vaja valitsuse määrust kompenseerimise ja asendamise korra kohta. Selle asjaga tegeldakse. Me teame, et sellega on kiire, ja tegelikult saab maareform toimuda ainult kompleksselt, tähendab tagastamise, asendamise ja ostueesõigusega erastamise küsimused tuleb antud lokaalses kohas lahendada koos, mitte ükshaaval.

Suur tänu! Rein Veidemann.

Härra juhataja! Lugupeetud minister! Ma tulen selle õiguste ja kohustuste järjepidevuse juurde tagasi, sest see on põhimõtteline asi. Kas ma sain teist õieti aru, et te toetate niisugust loogikat, et minu võlad jäetakse sisse nõudmata ja sellega peab kellelegi võõrale kompenseeritama tema võlguolemine või, lihtsamalt väljendades, minu võlaga makstakse kinni teise inimese võlg. Kas te tõesti peate seda loogiliseks ja õigustate seda?

Nendele inimestele, kellel olid Eesti aja lõpus suured summad pangas, selline lahendus kahtlemata ei meeldi. Ma rõhutan veel kord, et me ei saavuta nende reformide puhul 50 aasta möödudes absoluutset õiglust, me ei jõua hakata üles lugema kõiki omaaegseid võla- ja pantkirju, me ei jõua hakata üles lugema kogu õigusvastaselt võõrandatud vallasvara, mis võis olla väga väärtuslik. Näiteks raamatukogud või maalikogud või muud taolised asjad, portselanikogud, kuld- ja hõbeesemed jne. Paratamatult me peame kuhugi piiri tõmbama ja praegu me oleme võtnud suuna sellele, et kogu senist protsessi veelgi lihtsustada ja seda täpset arvepidamist veelgi vähendada, võrreldes seniste seadustega. Just see seaduseelnõu, mis eile valitsusest läbi läks, teeb parlamendile ettepaneku aktsepteerida seisukoht, et me tagastatava vara puhul ei hakka arvestama vara väärtuse muutumist, kas see on suurenenud või vähenenud. Kui vara on alles ja omanik soovib seda tagasi saada, siis see antakse tagasi ja kõik. Mingeid tasaarvestusi ei toimu. Kahtlemata pole ka see õiglane, aga just nimelt seda lõplikku õiglust taga ajades jääb meil reform ise ellu viimata.

Aga siis jäävad ju need, kes omal ajal võlgu võtsid, ja need, kes suutsid oma maa siiski kinni maksta, ebavõrdsesse olukorda.

Täpselt niimoodi, härra Veidemann, nad on ebavõrdses olukorras.

Ja seda aktsepteeritakse?

See on paratamatu.

Suur tänu, härra minister, rahvasaadikutel rohkem küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni, majandus- ja põllumajanduskomisjoni nimel peab kaasettekande kolleeg Ants Käärma.

Lugupeetud härra esimees, lugupeetud Riigikogu liikmed! Tõepoolest, selle arutlusel oleva seaduseelnõu kohta laekus komisjonile 85 parandusettepanekut, osa neist olid ka liitettepanekud. Need on kõik kirjas parandusettepanekute tabelis. Osa neist puudutas otseselt valitsuse poolt esitatud eelnõu, osa aga maareformi seaduse neid paragrahve, mida seni ei ole eelnõus käsitletud. Et teil oleks parem orienteeruda, on laudadele pandud ka maareformi seaduse tekst. Komisjon lisas eelnõule kaks paragrahvi ja seetõttu on nüüd järjestus muutunud. Seepärast juhiksin teie tähelepanu sellele, et parandusettepanekutes nimetatud eelnõu paragrahvide numeratsioon ei tarvitse nüüd enam vastata teiseks lugemiseks esitatud eelnõu tekstile. On lisatud § 2 ja § 10, seetõttu on eelnõu paragrahvide numeratsioon alates teisest ja kümnendast paragrahvist muutunud. Härra Kama selgitas väga põhjalikult eelnõu sisu ja puudutas ka neid täiendusi, mida komisjon lisas eelnõule ja mille vastu oli valitsus. Kõigepealt § 2. Komisjon hääletas küllalt üksmeelselt, 7 poolt, vastu ei olnud keegi, 2 erapooletut. See eelnõu § 2 läks sisse ning siit on jäänud ära sõna "võimalikult". Just komisjon arvas, et siis ei ole see nii konkreetse sisuga, sest meie arvates tähendas "võimalikult" täpseid piire. Eelnõu § 3 4. lõikes on senisele tekstile tegelikult lisatud ainult pool sõna – "organi" asemel on "täitevorgan". Komisjon lähtus siin sellest, et see on lihtsalt täpsem, sest omavalitsuse organ on ka volikogu, aga täitevorgan tähendab näiteks vallavalitsust. Kuna vallavalitsus sellega tegelikult tegeleb, siis komisjon arvas, et see sõnastus on täpsem. Kolmas punkt, mille komisjon lisas, on § 10. See tulenes tõepoolest Vambo Kaalu ettepanekust täiendada maareformi seaduse § 23 3. lõiget nende piirangutega, mis siin kirjas on. Ma usun, et te saite härra Raigi küsimusest ja kommentaarist selle juurde juba piisavalt infot, miks komisjon seda toetas. Jääb lisada võib-olla ainult seda, et komisjoni arvates ei peaks Eestis olema suuri latifundiume ja seetõttu võiks need piirangud siin siiski sätestada ja seadust tuleb lihtsalt täita. Lõppude lõpuks võib ükskõik millise analoogilise piirangu puhul variisikuid ju kasutada, kuid seadust tuleb täita. On veel üks probleem, millel ma tahaksin peatuda. See tuleneb parandusettepanekute tabelis esitatud 3. ja osaliselt ka 4. parandusettepanekust, kus puudutatakse juriidilise isiku probleemi. Komisjon hääletas, kuid veendunud üksmeelt ei saavutatud. Selle poolt, et juriidiline isik kui selline jääks seaduse teksti sisse, oli 2, vastu oli 1, erapooletuid 4. Komisjon leidis, et see probleem tuleks lahendada omandireformi seadusest alates ja teistes omandit puudutavates seadustes. Mis ikkagi on juriidiline isik, kas see võib näiteks olla eraomanike omandite summa?

Kolleegid, lugu on sellelaadiline, et kaasettekandeks on aega kümme minutit ja kui see ikka teema kohta käib, siis segada ei tohi.

Ma tahtsingi sellega lõpetada ja öelda, et ülejäänud parandusettepanekuid puudutaksin täpsemalt hääletamisel, et selgitada, miks komisjon üht või teist seisukohta või ettepanekut ei toetanud. Muide, komisjoni nimel jääb mul veel tänada kõiki ettepanekute tegijaid, sest need olid tõesti põhjalikud ja hõlmasid kogu maareformi seadust ning komisjonil oli nende arutamisega küll palju tööd, kuid komisjon leidis, et ka kasu oli palju. Ma tänan!

Suur tänu! Kui me jõuame parandusettepanekuteni, kolleeg Ants, eks siis sellevõrra läheb meil lühemalt, sest sa juba kommenteerisid neid. Aga nüüd küsimused. Ülo Laanoja.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud Ants Käärma, ma käsitleksin ühte parandusettepanekut, mille ma esitasin ja mis on tabelis number 19 all. Ma sooviksin, et te kommenteeriksite, miks seda ei ole arvestatud, sest tegemist on vaidlustega, mis puudutavad uusi valduste omanikke, elamuomanikke, kes on täiesti legaalsel teel maja saanud. On teada pretsedente, kus maa õiguspärane tagasisaaja üritab krunti sättida niimoodi, et see elamuomanik saab küll oma kaks hektarit kätte, aga kusagilt äärtpidi ainult. Tähendab, see probleem vajab kuidagi sätestamist ja ma leian, et selle elamuomaniku kodukohaõigus võiks laieneda ka sellevõrra, et tal on suurem õigus kaasa rääkida piiride kehtestamisel. Aitäh!

Kuna maareformi praktiline läbiviimine kohapeal on kohalike omavalitsuste pädevuses, siis tulenevalt maareformi seaduse nii-öelda vaimust lahendab seda asja kohalik omavalitsus ja me ei suudaks kõiki variante siin analüüsida ja kõikide variantide puhul lahendusi pakkuda. See peaks igal konkreetsel juhul jääma kohaliku omavalitsuse otsustada ja lahendada.

Suur tänu! Tõnu-Reid Kukk.

Aitäh, härra esimees! Härra ettekandja! Ma tahaksin teada, kuidas ettekandja üldse suhtub sellesse võimalusse, et maa edaspidi tükeldatakse pärijate vahel. Minu meelest tekib Eestis niisugune olukord umbes 20 aasta pärast. Milline on teie isiklik seisukoht?

Mina isiklikult ei pooldaks maa tükeldamist ja ma olen seda meelt, nagu olid Eesti Vabariigi seaduseandjad enne 1940. aastat. Siis anti välja ka omandikaitse seadus, mis just konkreetselt piiraski maa tükeldamist ja kaitses omandit kui tervikut, mitte omanikku kui taotlejat.

Suur tänu! Ants Ermi ees vabandame, sest ta on kaks küsimust juba esitanud. Kas on veel küsimusi Ants Käärmale? Ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Rein Arjukese.

Lugupeetud esimees, lugupeetud kolleegid! Ma palun keskkonnakomisjoni nimel pöörata tähelepanu ühele parandusettepanekule, mis on paranduste tabelis number 80. See puudutab viimase eelnõuvariandi § 20, mitte § 18, nagu siin on kirjutatud, sest numeratsioon on muutunud. Küsimus on selles, et esmatasandi kohaliku omavalitsuse volikogu võib senikaua, kuni maareformi küsimused lõplikult lahendatakse, anda maad kasutusele ajutiselt, ja sellesama § 20 punkt 8 määrab ka ära, mis tingimustel volikogu võib ajutise maakasutuse lõpetada. Nüüd tekib üks probleem, mis puudutab eriti alapunkti 4, mille kohaselt maakasutus lõpetatakse ennetähtaegselt, kui maakasutaja rikub maa õiguslikku re˛iimi reguleerivaid norme. Küsimus on looduskaitseobjektides, mis sellel maal võivad asuda. Tähendab, koos maa kasutada andmisega pannakse maa kasutajale kohustus jälgida looduskaitse- või ka kultuuri- või muinsuskaitsere˛iimist kinnipidamist. Kuna maa antakse kasutamiseks kuni kolmeks aastaks, siis võib tekkida olukord, kus maakasutaja rikub kas lohakusest või hoolimatusest neid reegleid, ja samaaegselt kohalik volikogu, kes selle maa talle on andnud, võib olla mõningatel juhtudel majanduslikult huvitatud sellest, et seda maakasutust mitte lõpetada. Sellepärast pakkus keskkonnakomisjon välja niisuguse lahenduse, et lisaks kohaliku volikogu õigusele maakasutus lõpetada võib samadel alustel maakasutuse ennetähtaegset lõpetamist algatada riigivalitsemisasutus kohtu kaudu. Silmas on peetud, et igasugused inspektsioonid, looduskaitse, muinsuskaitse jne. inspektsioonid, võivad kohalikust volikogust mööda minnes algatada kohtu kaudu ajutise maakasutamise lõpetamist. Ma arvan, et see ei muuda eelnõu olemuses oluliselt mitte midagi, kui me siiski hääletaksime sisse parandusettepaneku number 80, mille esitas keskkonnakomisjon. Ma tänan!

Suur tänu! Kalev Kukk.

Lugupeetud kolleegid! Minu meelest oleme me maareformi seadust muutes tegelnud absoluutselt ebaoluliste asjadega. Me püüame hõbekandikul serveeritavat seadust nii-öelda kuldkandikule ümber tõsta. Andkem endale aru, et maareformi seadus sellisel kujul, nagu see oli ja milliseks jääb täna pärast käesoleva seaduse vastuvõtmist, käib Eesti riigile selgelt üle jõu. Üle jõu selles mõttes, et Eesti riik on võtnud enda kanda kogu maa asendamise ning kavatseb kinni maksta kõikide vendade, õdede, vennalaste, õelaste ja muidu ümbernurgasugulaste kompensatsioonisoovid. Selle hind ulatub tõenäoliselt miljarditesse. Endised omanikud ei riski millegagi, neil pole mingit vastutust ega mingeid kohustusi, vaid üksnes ootamise vaev, millal riik neid kuldkandikul omanikuseisusse tõstab. Kõige selle taustal on ausalt öeldes isegi need probleemid, mis seostuvad maa müügiga välismaalastele, lausa pisiasjad. Majandusliku totruse või siis rafineeritud pettuse ülimaks saavutuseks võiks olla näiteks tänase seaduseelnõu § 6 4. lõige, mille me täna heaks ja targaks ja õiglaseks kuulutame. Ausalt öeldes oli mul hea meel ministri suust kuulda, et selle seaduseelnõu autorid on lõpuks aru saanud, et see seadus ei tule Eesti riigile mitte odavalt kätte. Aga pole midagi, eks me võtame siis järjekordsed välislaenud, peaasi, et me saaksime selle maareformi seaduse ellu viia. Aitäh!

Suur tänu! Liina Tõnisson.

Härra juhataja, lugupeetud rahvasaadikud! Täna arutame me siin saalis Eesti majanduse arengu seisukohast põhimõttelise tähtsusega küsimust – maa müüki. Kuigi selle küsimuse arutelu toimub meie hõredate ridade saatel ja teise seaduse sees, mis tegelikult ei pea seda probleemi põhimõtteliseks, ei vähenda see selle küsimuse tähtsust. Kuna Eesti maa on jääv suurus ja ta võib inimkäte tegevuse tulemusena vaid väheneda ja mitte kuigi oluliselt suureneda, siis selles küsimuses saame me tegelikult otsuseid teha vaid üks kord ja vigade parandamine on üliraske, kui mitte võimatu. Vaatame, mis siis tegelikult selles küsimuses tänases seaduse projektis kirjas on. Siin tuleb vaadelda kahte paragrahvi, 19 ja 21. Kuna nad omavahel haakuvad, siis ei ole mõtet neid eraldi vaadelda. Nendest selgub, et maad müüakse kõikidele subjektidele, olenemata sellest, kas on tegu era- või juriidilise isikuga. See on igati kaasaegne mõtlemine ja asjale lähenemine, sest teatavasti ka meie põhiseadus ütleb, et kõik me oleme võrdsed seaduse ees. Nii et mulle tundub, et siin on kõik korras. Aga mis siis nüüd edasi toimub? Piirangud tekivad siis, kui mängu tulevad välismaalased. Minu arvates siit see probleem algabki. Majandusinimesena olen ma tahes-tahtmata sunnitud aktsepteerima seda mõtteloogikat, et meil teatud tingimustel kahjuks tuleb maad müüa, sest nii vaeses majanduslikus olukorras, kui me täna oleme, on meil vaevalt võimalik kriisist väljuda, ilma et me kiires korras ei erastaks oma riigile kuuluvaid tootmisobjekte, kahjuks küll välismaisele kapitalistile. Aga kuidas me teda ka ei meelitaks, vaevalt nõustub ta siia tulema, kui talle ei garanteerita võimalust osta nende tootmishoonete all olevat maad ja nende tootmishoonete teenindamiseks vajalikku maad. Kahjuks on see nii ja me ei saa sinna midagi parata. Kuid see ei tähenda sugugi, et me peaksime seda tegema kergekäeliselt, lihtsalt ilma et me seda seadusandlikult väga täpselt reguleeriks ja lausa punkthaaval paika paneks. Meie komisjonis oli palju juttu sellest, et normaalsetes riikides on selleks olemas seadus, mis väga täpselt reguleerib mitte üksi maa müüki välismaalastele, vaid ka oma kodanikele, ja kus on kirjas, mis tingimustel, mis moel, kelle poolt, kuidas sõlmitakse lepingud, kuidas ja mis tingimustel need lepingud kaotavad oma jõu ning taastub endine olukord jne. Kahjuks pidas komisjon tempot tähtsamaks kui küsimuse sisulist lahendamist, sest me ei tahtnud kuidagi meeles pidada vanasõna "Üheksa korda mõõda, üks kord lõika!", ja ma kardan väga, et selle kiirustamise tulemusena me võime vastu võtta tänase seaduseelnõu formuleeringu, kus öeldakse, et kuni seaduse vastuvõtmiseni on valitsusel otsustamisõigus, kellele müüa, ja kogu lugu. Meil teiega puudub igasugune veendumus ja kindlus, et maa müümisel välismaalastele kohustatakse neid tagama seal tööhõivet, tegutsema etteantud tingimuste piires jne., jne. Tulenevalt sellest ei saa ma kuidagi nõustuda sellise formuleeringuga, mis on praegu seaduseelnõus kirja pandud, kuigi, ma kordan, majandusinimesena ma aktsepteerin, et teatud tingimustel, teatud korras ja korraliku seaduse olemasolul on maa müük, eriti tööstushoonete all oleva maa müük, paratamatu nähtus meie majandusolukorras. Seetõttu tahaksin ma siit puldist ümber lükata härra Kama väite, et § 19 ja § 21 on kõiki rahuldava konsensuse tulemus, mis saavutati komisjonis, kusjuures proua Tõnissoni ettepanekut on arvestatud. Ma olen sunnitud siit puldist avalikult ütlema, et minu ettepanekut ei ole esitatud kujul arvestatud ja ma ei saa ka pakutud formuleeringut aktsepteerida, sest see on Eesti majandusele, Eesti riigile ja Eesti rahvale liiga ohtlik. Tänan teid!

Suur tänu! Kuno Raude.

Lugupeetud Riigikogu juhatus, lugupeetavad kolleegid! Ma esitasin hulgaliselt parandusettepanekuid, kuid ma tahaksin peatuda vaid ühel neist. Nimelt sellel, mis puudutab § 19 3. lõiget. Eesti Vabariigi maareformi seaduse § 19 3. lõike kohaselt võib õigustatud subjekt, see tähendab õigusvastaselt võõrandatud vara endised omanikud ja nende õigusvastaselt võõrandatud vara pärijad, kes on kindlaks määratud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduses §-ga 8, loovutada maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse abikaasale ja alanejatele sugulastele ning õdedele-vendadele ning nende alanejatele sugulastele kahel tingimusel. Esiteks võib maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutada vaid nendele seadusega kindlaksmääratud isikutele, kes taotlevad omandusse neile juba taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maad. Teiste sõnadega, nõudeõiguse võib loovutada tänaseks ametlikult vormistatud talupidajale. Teiseks võib nõudeõiguse loovutada nendele seadusega kindlaksmääratud isikutele, kes taotlevad maad neile kuuluvate hoonete juurde, see tähendab inimestele, kes juba kasutavad maad ning kellel on sellel maal ka hooned. Kokkuvõttes võib öelda, et maareformi seadus lubab loovutada maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse vaid nendele seadusega kindlaksmääratud isikutele, kes on hoonete omanikud ja kelle kasutusse on antud maad. Öeldu tähendab seda, et maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamine õigustatud subjekti poolt on maareformi seadusega seatud sõltuvusse nõudeõiguse saaja varalisest seisundist. Nimetatud asjaolu on vastuolus põhiseaduse §-ga 12, kus on öeldud, et kõik on seaduse ees võrdsed ning kedagi ei tohi diskrimineerida muu kõrval ka varalise ja sotsiaalse seisundi alusel. Hoonete ja maa omamine näitab kahtlematult varalist seisundit ja kui seaduses seatakse õigused sõltuvusse varalisest seisundist, siis on see diskrimineerimine. Arusaadavatel põhjustel tuleb maareformi seaduse § 9 3. lõik viia vastavusse põhiseaduse §-ga 12 ja seetõttu teen ma teile ettepaneku, lugupeetavad kolleegid, kaaluda parandusettepanekute hääletamisel maareformi § 19 3. lõike vastavusse viimist põhiseadusega. Tänan teid!

Suur tänu! Tiina Benno.

Lugupeetud Riigikogu juhatus, lugupeetud Riigikogu! Olles osalenud majanduskomisjonis muudatusettepanekute läbitöötamisel, võiksin nüüd juhtida teie tähelepanu üldtendentsile, mida enamik neist järgis. See on asjast huvitatud õigustatud subjektide huvide kaitsel maareformi seadusesse maaomanduse tsiviilkäibesse toomise eesmärgil tehtud parandusettepanekud. Järelikult on seaduseandjad tegelnud maareformiga selle tegeliku rakendamise nimel, selle realiseerumise suunas. Valitsuse poolt on maareformi seadusesse selle muutmise seaduse eelnõu §-s 7 toodud mõiste riiklik kinnistusregister, mis iseenesest osutabki maareformi teostumise funktsionaalsele sõltuvusele, kinnisvara kinnistute seadustamise edasilükkamatusele asjaõiguse seaduse läbi. Ilma viimati nimetatu võimalikult peatse kehtestamiseta Eestis ei välju riik postsotsialistlikust olemisest ning pole mingit tegelikku väljundit ka Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt alustatud maaomanduse õiguste käsitluse ja jagamise korraldamise seaduse olemasolule Eesti riigis. Maareformi seadus, mida me nüüd muudame, ei too iseenesest muutust maaomanduse toomisel tsiviilkäibesse. Selle ülesandega oleks võidud alustada kohe selle seaduse vastuvõtmise järel 1991. aastal. Vastavalt Vabariigi Valitsuse tahtele oleks olnud võimalik korraldada valitsuse määrustega kinnisvara registrite pidamine kohalike omavalitsuste juures, säilitades kinnistute registreerimise süsteemi järjepidevuse okupatsioonieelse süsteemiga. Kodanike omanduses võiks praeguseks olla suur hulk kinnistuid, mis pole vaidlustatavad ei uute omanike ega uuskasutajate, ei riiklike ega munitsipaalvajaduste vastandumisel omandiõiguse järjepidevuse printsiibiga. Kuna ma näen, et maa eraomanduse kui sellise realiseerumine sõltub riigivõimu täidesaatvast organist, valitsusest, kes asja senise venimise eest saab vaid iseendalt aru pärida, sest senise maareformi aluste seaduse tühistamise eelnõugi pole Riigikogule ju seni esitatud ja maareformi aluste seadus kehtib nii, nagu see on vastu võetud, siis ei tahaks ma anda võimalust arendada mõtteid, justkui oleks Riigikogu kui seaduseandja hoolimatu elutähtsate seaduste kehtestamisel. Mõistes, et praeguse maareformi aluste seaduse muutmise seaduse vastuvõtmisega venitamist oleks kerge tõlgendada objektiivse takistusena maareformi realiseerimisel, soovitan esitatud muudatuste seaduse Riigikogus võimalikult kiiresti vastu võtta, vaatamata paljudele rasketele õiguslikele probleemidele, eeskätt neile, mis on seotud omanduse juriidilise järjepidevuse printsiibiga. Samavõrra suur tähtsus on tulevase asjaõigusseaduse kiirel vastuvõtmisel. Seaduseandjate töö maaomanduse küsimuse vallas saab jätkuda märksa efektiivsemalt, kui maaomandus juba on tsiviilkäibes, kui omandiõiguslikud vaidlused on kohtutesse koondunud. Siiski soovitan valitsusel kohe vastu võtta määrus kinnistusregistrite pidamise kohta, sest asjaõiguse seaduse kehtestamise järel tuleb seda niikuinii teha ja alustada kinnistute süsteemi tegeliku eraomanduse korraldamisega Eesti riigis. Aitäh teile!

Suur tänu! Ülo Laanoja.

Lugupeetud juhatus, lugupeetud kolleegid! Kuigi kuulajaid on vähevõitu, ei saa ma siiski jätta käsitlemata ühte probleemi, kuigi ma tean, et minu hääl jääb vähemusse siin saalis nii vasakult kui paremalt või ükskõik kustpoolt vaadates. Ma käsitleksin § 21 muutmist ehk maa võimalikku müüki välismaalastele. Kõigepealt mulle tundub, et sellise paranduse sisseviimine maareformi seadusesse ei ole põhjendatud. See ei ole maareformi seaduse küsimus, kuidas sätestada maa müüki välismaalastele. Nii nagu siin ennegi on öeldud, on selleks vaja omaette seadust. Antud seaduseelnõus isegi ei sätestata mingit kohustust, et taoline seadus tuleks lähemal ajal vastu võtta, ja selleks ajaks käivitatakse üks protsess, mida võiks isegi nimetada korruptsiooni soosivaks protsessiks. Ma alustaksin selle protsessi kõige alumisest lülist, kohalikust omavalitsusest, sest enamikus riikides on nii, et kohalik omavalitsus on altim korrumpeeruma kui kõrgem instants, sinna ei ole midagi parata. Valitsusele valmistab materjali ette üks konkreetne ametnik või kaks või kolm ametnikku. Ma julgen väita, et ma tänast valitsust usaldan, kuid ma ei tea, kui kaua see valitsus püsib, ja ma ei julge väita, et ma järgmist valitsust usaldan selles mõttes, et ta ei hakka selle seaduse alusel maad natuke kiiremini müüma. Ärge arvake, et ma ei tea, et Lääne kapital siia väga ei torma. Ma ei karda Lääne kapitali. Ma kardan seda kapitali, mis võib tulla ida poolt ja mida me samuti ei suuda kontrollida, kusjuures see kapital ida poolt võib tulla ka lääne kaudu. Kõik, kes õigustavad maa müüki välismaalastele, väidavad, et investeeringuid muidu ei tule. Ma julgen väita, et see ei ole lõplik tõde. Tegemist on termini "müük" mõnevõrra erineva mõistmisega erinevates keeltes ja erinevate riikide ärimeeste seas. Ilmselt me oleme rääkinud erinevate ärimeestega ja erinevate riikide ärimeestega, kuid need, kellega mina olen rääkinud, on aktsepteerinud lahendi, et maa kasutamisõiguse müük ehk rent, nagu seda eesti keeles nimetatakse, piisavalt pikaks ajaks riikliku või munitsipaliteedi garantiiga on investeeringuks piisav. 25 aastat on see tärmin, mis on piisav, sest selle aja jooksul ei tasu ära ainult investeeringud aatomielektrijaama ja metsakasvatusse. Kõikjal mujal nad tasuvad ära. See oleks pretsedent näiteks Tallinnas "Ameresti" hotelli puhul, kus ei nõuta ka selle maa omandusse saamist, vaid piisab pikaajalisest rendist, et tõesti investeeringuid teha. Kui me loome pretsedendi, et me hakkame maad müüma, siis on selge, et iga järgmine investeerija loomulikult üritab, nõuab ja tahab saada maksimumi. Sel juhul ei viida maad küll füüsiliselt Eestimaalt minema, kuid Eesti maa käibest võib see välja langeda. Lisaks juhiksin ma tähelepanu ühele asjale. Meil on mõned üksikud Eesti kodanikest maaomanikud, kui me nii võime öelda, kes on oma talu tagasi saanud. Aga ka need dokumendid ei ole täiesti lõpuni vormistatud. Ja nüüd me tekitame situatsiooni, kus Eestimaal ei ole Eesti kodanikust maaomanikku, kuid me hakkame rõõmuga tekitama maaomanikke välismaalaste seas. Kuhu jääb siis sellisel juhul see Eesti rahvusliku huvi poliitika? Me peaksime mõtlema, miks mõned riigid ei luba müüa maad välismaalastele. Ma ei räägiks praegu lähimatest naabritest, ma läheksin Euroopa südamesse, Austriasse, kus seadused on isegi niivõrd ranged, et kui sünnipärane Austria kodanik välismaalasega abielludes on sunnitud loobuma Austria kodakondsusest või tahab sellest loobuda, sest Austria ei luba topeltkodakondsust, siis ta ei saa pärida oma sünnikohta, sest seadus ei luba seda. Miks Austria teeb nii, miks mõned teised riigid teevad ka nii? Ma paluksin selle üle tõsiselt järele mõelda. Aitäh!

Suur tänu! Paul-Olev Mõtsküla.

Lugupeetud juhatus, lugupeetud kolleegid! Ma tahaksin sissejuhatuseks ja väljaspool kõneprogrammi tänada eelmist kõnelejat argumenteeritud ja tasakaaluka ning toetust vääriva arvamuse avaldamise eest. Ma tahaksin tulla arutusel oleva seaduse, õigemini kunagi juba vastuvõetud seaduse parandamise ja muutmise seaduse juurde otse ja rääkida tema algusest. Nimelt on maareformi eesmärk §-s 2 sõnastatud järgmiselt – ma luban enesele valjusti tsiteerida teile: "Maareformi eesmärk on kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest." Mida võib sellest tekstist välja lugeda? Aga seda, et Eesti riigil on nagu igal omanikul võõrandamatu õigus oma, tähendab tema omandiks olevat maad vallata, kasutada ja käsutada. See Eesti riigi õigus ei välista õiguspideva Eesti Vabariigi kodanike samasugust õigust mitte küünevõrdki. Teatavasti Nõukogude Eesti riigivolikogu võttis vastu oma juulideklaratsiooni, kuulutades maa kogu rahva, seega siis riigi omanduseks, sest riiki käsitati rahva esindajana. Eesti Vabariigi, mitte Eesti NSV, Ülemnõukogu kuulutas 19. detsembril 1991 kogu maailma kuuldes seadusevastaseks selle deklaratsiooni ja sellele tuginevad seadused ja seadusandlikud aktid. On enesestmõistetav, et seadusevastasele aktile rajatud teised aktid on seadusevastased ja seadusevastane akt, kui ta on seadusevastaseks tunnistatud seaduslikus korras, on loomuldasa õigustühine. Seega siis käesolev maareformi seadus ja tema parandused lähtuvad valest eeldusest ja kellegi soojal suval on usurpeeritud maaomanike õigust olla oma maa omanik. Ma möönan ja tunnistan asjaolu, et 1940. aastast möödunud aastate jooksul, selle aja jooksul, mil omaniku maa oli seadusevastaselt võõras, riigi valduses, on kujunenud erinevad olukorrad, mis vajavad meie poolt, praeguse Riigikogu poolt, seadusandlikku lahendamist ja korraldamist. Sellist lahendamist ja korraldamist ei võimalda Eesti Vabariigi maareformi seadus ei praegu ega ka siis, kui need parandused sisse viia. Ma viitaksin veel ühele huvitavale asjaolule, mille ma lugesin välja paranduste tabelist ja mis on ääretult iseloomulik ning avab asja tuuma. Ühte parandusettepanekut ei ole arvestatud, sest see tooks kaasa seaduse kontseptuaalsete aluste muutmise. See jutt, mida ma siiani olen rääkinud, kinnitab, et selle seaduse kontseptuaalsed alused on algusest lõpuni väärad ja tsiviliseeritud ühiskonnas omaksvõetud printsiipe eiravad. Seetõttu ei olegi minu arvates vist tarvis pikemalt edasi rääkida. Ma ainult viitaksin ühele varjatud kontseptuaalsele seisukohale eespool tsiteeritud §-s 2, lähtudes terminist "endised omanikud". Kui ma näiteks müüsin maha oma auto, siis olen ma selle auto suhtes tõepoolest endine omanik. Kui aga kodanik Ants Jalgratas selle auto ära varastas, siis ei ole tema mitte teps omanikuks saanud, vaid mina olen jätkuvalt selle auto omanik, kuigi auto ei ole minu valduses. Paneme tähele veel ühte huvitavat momenti: seaduse § 2 räägib omanike õiguste järjepidevusest, samas aga praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest. Seadus on kutsutud kaitsma niihästi maaomanike huve kui ka maakasutajate huve ja meie ülesanne on leida siin kompromiss või lahendus vastuoludele, mis on tekkinud möödunud aastakümnete vältel. Lähtudes eeltoodust, pean ma esitatud Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja muude maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu ebaküpseks ning rahva ja maaomanike põhimasside korduvalt ja viimasel nädalal lausa igas lehes väljaöeldud seisukohti eiravaks ja ma teen ettepaneku katkestada selle seaduse teine lugemine, et asja saaks korralikult korrigeerida. Ma tänan teid kuulamast!

Suur tänu! Vaheaeg 5 minutit. Ettepanek esitada mulle kirjalikult. V a h e a e g

Vaheaeg on läbi. Kas kõik on töökohtadel? Ma panen protseduurilise ettepaneku hääletusele. Lugupeetud Riigikogu, kes on selle poolt, et käsiloleva päevakorrapunkti arutelu katkestada, palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 25 Riigikogu liiget, vastu on 39, 1 jäi erapooletuks. See ettepanek ei leidnud toetust. Ants Käärma, kuidas tundub, kas saalis valitsevad erimeelsused hakkavad selguma? Võib-olla lõpetame läbirääkimised peale Ivar Raigi? Ants Käärma, kas paneme hääletusele?

Jah.

Me saame ka kompuutri mälust teada, kes on kuues kõnetaotleja. Vambo Kaal. Lugupeetud Riigikogu, kes on selle poolt, et lõpetada läbirääkimised peale Vambo Kaalu kõnet. Selle ettepaneku poolt on 45 Riigikogu liiget, vastu on 5, 2 jäid erapooletuks. Läbirääkimised lõpetatakse peale Vambo Kaalu kõnet. Toomas Alatalu.

Lugupeetud juhtkolmik, lugupeetud kolleegid! Ma ei võta tavaliselt sõna nendes küsimustes, mida ma ei tunne, aga praegu ma tulin pulti, sest ma püüan asja vaadata natukene teise nurga alt Siin käib pidevalt jutt, et saal on hõre. Praegu, peale hääletamist, on ta küll parasjagu täis, aga selle hõreduse põhjus on minu arvates järgmises. Ma nimelt lugesin kokku, kui palju tehti parandusettepanekuid ja ma sain selleks arvuks 100, tähendab ümmarguse arvu. Nendest sajast ettepanekust 77 ei arvestatud. Nii. 14 ettepanekut arvestati kas osaliselt või sisuliselt, 2 inimest võtsid oma ettepanekud tagasi ja ainult 7 ettepanekut arvestati. Sajast seitse. Ma loomulikult eeldan, et need ettepanekud olid erinevad, kuid igaüks, kes on vähegi sotsioloogiaga tegelnud, mõistab, et siin on midagi kapitaalselt viltu. Tuleb välja, et üks pool, antud juhul siis valitsus, on teatud monopoli omanik tõe suhtes ja kõik teised ei tea sellest asjast mitte midagi. Kui me niimoodi tööd jätkame, kui niimoodi suhtutakse ettepanekutesse, siis meie read hõrenevad täiesti paratamatult ka tulevikus. Samal ajal on igale võhikule, ka minule antud juhul maa küsimuses selge, et asi lõhnab siiski kergelt meie enda omandi parseldamisega välismaalaste kätte. Ma jagan täielikult neid seisukohti, mis siit on juba välja öeldud, ja hoolimata äsjase hääletuse tulemusest, arvan, et Riigikogul peaks olema häbi niisugune seadus vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu! Lembit Arro.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Olukord maal on väga tõsine. Üheks selle põhjustajaks on kindlasti ka maareform, mille realiseerimine venib. Seda nimetas pühapäevases kolmetunnilises jutuajamises ka peaminister, kuid see pole ainuke põhjus, on veel palju teisigi probleeme. Me käisime eile kohtumas Maa-ametiga ja seal selgitati, millises seisukorras on praegu maareform. Ausalt öeldes võib nende tõestusi uskuda. Nii võib maade kätteandmine venida veel mitukümmend aastat. Maa-ametile ei ole ka raha eraldatud, et seda täie jõuga teha, ja asjad kipuvad üha rohkem segamini minema. Siin on nüüd parandustes välja pakutud, et maa enam munitsipaalomandusse nagu ei lähegi, vaid läheb kõik riigi omandusse, aga samal ajal pole valdades riigi ametnikke, kes nende asjadega tegeleksid. Ei ole maakorraldajaid, ei ole maamõõtjaid ja nõnda edasi. Ma tahtsin puudutada § 17. Tiina Benno oli selle kohta juba ettepaneku teinud ja sellepärast ei tahtnud ma teist enam tegema hakata, vaid lootsin, et tema autoriteet maksab rohkem. Ma olen ise reformikomisjoni esimees Kaiu maadel ja praegu on valla poolt reformikomisjoni suunatud maade küsimus ja õigustatud subjektide kindlakstegemine. Selle 17. paragrahviga on asi hull. See lubab tükeldada talumaad kümne hektari suurusteks tükkideks. Meile tulevad näiteks niisugused taotlused, et see maa peremees, kes elab seal talumajas oma perega ja poegadega, kes olid majandis tööl, taotleb talu tagasi. Minu arvates peab talu olema tervik. Nüüd aga tulevad linnast vennad ja õed, kes ei saa mitte sugugi läbi selle kohaliku maamehega ja esitavad taotluse maa tagastada, see tähendab jagada talu 10-hektarilisteks tükkideks. Nõndamoodi ikka ei saa. Minu teada peaks see olema maaomaniku ja nende õdede-vendade endi sisemine asi, kuidas nad selle asja lahendavad, ja seda ei tule mitte seadusega paika panna, et nad kindlalt saaksid sealt kümme hektarit kätte. Praegu ajavad mõned õed ja vennad jonni isegi selliste asjadega, et kui näiteks maja on pooleks, siis kutsutakse, et tulge mõõtke ka see tee pooleks, kust välja hakatakse käima. Minu arvates ei peaks see olema selle seaduse asi ja tuleks sätestada eelistused, kellele me ikka talu tagastame. Vanasti anti talu kas siis vanemale pojale või nooremale pojale või kellele isa selle pärandas. Eelis peaks olema ikka nendel, kes seal kohapeal elavad ja töötavad ja kellele taluhooned praegu kuuluvad. Pärast võivad ju teised saada kompensatsiooni, nõudku nad seda siis kohtu kaudu või kuidas tahes, et aga mitte maad tükeldada. Tahaksin edaspidises töö käigus komisjonile küll soovitada Tiina Benno ettepanekut toetada. Tuleks uus eelnõu teha. Kuid asi venib liiga kaua. Minu ettepanek oleks, et see eelnõu läheks kolmandale lugemisele ja erakonnad töötaksid selle veel kord korralikult läbi ja esitaksid oma seisukohad. Aitäh!

Suur tänu! Aime Sügis.

Lugupeetud juhatus, lugupeetud kolleegid! Tahaksin öelda, et kuigi valitsus ja "Isamaa" koalitsioon on aru saanud, et õiglust ei ole võimalik taastada ja õigluse põhimõtted pärast 50 aastat ei ole enam paikapandavad, püütakse seda ikkagi teha, kuigi majandus on äärmiselt raskes seisus. Minu arust tuleks kõigepealt lähtuda majandusest, mis meil on kriisis ja alustada sellest. Kui meil ei ole õiged põhialused, siis ei tule ka korralikku seadust. Me võime keerata kokku mis tahes käki ja lõpuks peab selle ära sööma Eesti rahvas. Seda ei tunnista enam omaks ei valitsus ega koalitsioon, kes selle on maksma pannud, sest nende iga on lühike. Midagi ei ole teha. Tahaksin öelda veel, et maade tagastamisel tekib tõsiseid raskusi ja just seoses sellega, kes siis määrab, milline maa kellele läheb. Kuidas maad jaotada, kui tegemist on hoonete omanikuga mingisugusel tagastataval maal või elanikega, kui need hooned ei ole omaniku omad? Siis jaotatakse see nii, nagu vald heaks arvab, nagu temale meeldib. Kes on oma poiss, saab selle, mis on parem. Kes ei ole oma, see saab niisuguse maa, mis põlluharimiseks ei kõlba. Need asjad on täiesti paika panemata. Sellele probleemile ei ole keegi mõelnud. Tuleb palju kohtuprotsesse ja järjekorrad ulatuvad mitte viie, vaid kümne aasta peale. Ma tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu! Ivar Raig.

Austatud kolleegid! Täna ma ei kavatsenud üldse pulti tulla, kuid mitmed sõnavõtjad ajendasid mind seda siiski tegema ja ma kavatsen oma sõnavõtus kontsentreerida teie kõigi tähelepanu maareformi seaduse § 21 "Maa erastamise õigustatud subjektid" uuele sõnastusele ja eriti selle teisele lõikele, mis nüüd tõesti uudsena sätestab Eesti Vabariigis registreeritud juriidilistele isikutele ning samuti välisriikide kodanikele ja juriidilistele isikutele ning rahvusvahelistele organisatsioonidele Eesti Vabariigi territooriumil maa ostmise tingimused ja korra. Küsimus on selles, et välismaalastele maa müügi tingimuste ja korra seadust meil tõepoolest ei ole, kuid maa erastamist ja välismaalastele ka teatud tingimustel müümist on meil vaja täna korraldada. Meil on vaja investeeringuid, meil on vaja Eestisse tuua tuntud firmasid, mitte n.-ö. väikesi ettevõtteid, kes siin Eestis praegu kätt proovivad. Meil on vaja ulatuslikku majanduse rekonstrueerimist, mitte ainult vahendustegevust. Kuid just need suured tuntud firmad on praegu seadnud oma suurte investeeringute tegemise tingimuseks selle, et nad saavad ka nende investeeringute all oleva maa omanikuks. Selle eelnõuga me ju anname valitsusele õiguse anda nendele firmadele maa omandusse saamise õigus kohalike omavalitsuste nõusolekul. Me ei pea antud juhul kohalikke omavalitsusi umbusaldama. Antud paragrahv ju sätestab ka piirangud, et maad antakse ainult erastatud tootmishoonete ja rajatiste ning neid teenindavate objektide all ning lisaks veel enampakkumisel tootmishoonete ja rajatiste ehitamiseks hoonestamata maad. Seetõttu ma arvan, et siin on juba suured piirangud seatud. Meil on vaja, et algaks konkurents Eesti turu ning Eesti kaudu ka Vene turu pärast. Kuid praegu neid investeerijaid siiski ei ole. Kui härra Laanoja rääkis sellest, et ta usaldab praegust valitsust, kuid ei pruugi usaldada järgmist valitsust, siis oli tal õigus selliseks väiteks, kuid seaduseelnõus, mille majandus- ja põllumajanduskomisjon on praegu Riigikogule esitanud, on selgelt öeldud, et seaduse alusel sätestatakse välismaalastele maa müümise kord ja tingimused. Seaduse algatamise õigus on aga kõigil Riigikogu liikmetel, kaasa arvatud Ülo Laanojal, ja ma ei näe põhjust, miks Ülo Laanoja peab n.-ö. umbusaldama iseennast. Sellise seaduseelnõu algatamise võimalus on minu pärast kas või juba homsest alates. Ja nüüd ma tahaksin lisada veel ühe uue aspekti seoses maa erastamisega välisriikide firmadele või kodanikele. Nimelt riigikaitselise aspekti. Keegi ütles siin mõned päevad tagasi, et senikaua, kuni meil ei ole toimunud olulisi muutusi omandisuhetes, varitseb meid uuesti oht idast. Aga kui on olemas tuntud suured investeerijad, kas või üks või kaks, kellel on siin materiaalsed huvid ja on ka maa, siis nad tulevad ka seda maad kaitsma. Kui siin ei ole ühtegi tuntud välisriigi firmat, siis ei ole välisriigid selle maa kaitsmisest sellisel määral huvitatud, kui nad võiksid olla. Meil võib neid vaja minna, pidades silmas ägenevat vastuseisu Jeltsini suhteliselt demokraatlikule valitsusele. Seetõttu ma arvan, et me peaksime täna toetama majandus- ja põllumajanduskomisjoni rõhuva enamuse seisukohta see seadus lähitulevikus vastu võtta. Majanduskomisjon teeb ettepaneku suunata seaduseelnõu kolmandale lugemisele. Riigikogu liikmetel on õigus algatada seaduseelnõu koostamine välismaalastele maa müümise tingimuste ja korra kehtestamiseks. Lõpetuseks tahaksin veel kommenteerida härra Alatalu vormilt efektset väidet, et valitsuskoalitsioon tahab jälle mingisuguseid õigusi võtta ja teistele peale suruda, sest ainult väga väheseid parandusettepanekuid arvestatakse. Kui teha täpsem analüüs (selle teise sammu jättis härra Alatalu kahjuks tegemata), siis põhilise osa parandusettepanekuid tegid just nimelt valitsuskoalitsiooni esindajad. Näiteks Tiina Benno tegi väga põhjaliku töö 30 parandusettepanekuga. Ülejäänud valitsuskoalitsiooni liikmetelt oli veel 30 parandusettepanekut ja miks siis Alatalu väidab, et valitsus oma valitsuskoalitsiooni ettepanekud lükkab tagasi ja tahab opositsiooni sellega nii-öelda kuidagi alla suruda. Vastupidi, küsimus oli selles, et paljud parandusettepanekud ei haakunud kõnesoleva maareformi seaduse ja muude maareformiga seonduvate seadusandlike aktide loogikaga ning olid ühelt poolt liialt omandiõiguse taastamise kesksed või teiselt poolt siis hoopiski seda eitavad. Kõik need ettepanekud jäid paratamatult komisjoni poolt aktsepteerimata, sest kui praegu hakata uuesti kogu maa seadusandlust ümber tegema, siis see venitaks maareformi tähtaegu määramatusse kaugusesse ning muudaks olukorra veelgi halvemaks, kui meil reformid ei käivitu. Sellega pannakse samuti küsimärgi alla Eesti riigi suveräänsus selles mõttes, et kui meil ei ole ikkagi omanikku, kui meil ei ole omanikke ka välisriikide kodanike hulgas, siis ei ole ka kellelgi huvi kaitsta seda maad, millel me elame. Kui aga omanikud on olemas, siis on see huvi tunduvalt suurem, ja ma rõhutaksin veel kord, et selle seaduseelnõu vastuvõtmisel on ka riigikaitseotstarbeline tähendus, mida ei saa praegusel momendil alaväärtustada. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Vambo Kaal.

Härra spiiker, austatud kolleegid! Ma alustaksin härra Raigi viimasest kõnest, kuna ma jõudsin selle ajaga kokku lugeda, kuidas oli tegelik seis parandusettepanekutega. Härra Alatalu väitis, et valitsus ja koalitsioon ei arvestanud opositsiooni parandusettepanekuid. Üldse tehti Riigikogu liikmete poolt ettepanekuid järgmiselt: koalitsiooni poolt 66, opositsiooni poolt 28, ülejäänud olid komisjonide omad. Nii et järeldusi võib teha nendest arvudest lähtudes. Edasi sellest, et maareformist tulenevalt saame endale soovitud suunas mõjutada praegusi protsesse, eriti maal. Seepärast ma olen veendunud, et maad puudutavates seadustes ei saa minna täielikule rahavabadusele, olgu see siis ausalt teenitud raha või korruptiivne raha. Seepärast tuleb neis seadustes väga põhjalikult jälgida, kuidas me saaksime protsesse juhtida selles suunas, millisena me tahame maaelu näha. Nüüd minu poolt pakutud parandusettepanekuist. Üks ettepanek oli see, et kui maa läheb erastamisele ja asendamisele, oleks naabritel ostueesõigus või asenduseesõigus. See tähendab seda, et me saaksime normaalselt evolutsiooni käigus teha oma talusid veidi suuremaks. Kui talu maa kõrvale jääb vaba maa, siis kõigepealt peaks saama naaber selle erastada ja alles siis kuskilt väljast tulnud taotleja, et sinna uus väike talu teha. Minu meelest oleks see küllaltki vajalik ja see ei ole ettepanek, mida mujal ei oleks rakendatud. Näiteks on seda siiani väga edukalt kasutatud Ahvenamaal, kus püütakse ka talusid sujuvalt suuremaks teha. Teine ettepanek puudutab erastamise piiranguid. Pakkusin välja tõesti 150 ha haritavat maad ja 100 ha metsa ja minu meelest need on üpris suured arvud, kui me räägime praegu maa erastamisest. See ei puuduta loomulikult maa asendamist ja hilisemaid maa ostu-müügitehinguid füüsiliste isikute vahel, vaid ainult esialgset erastamist. Ma olen veendunud, eriti nüüd, kui tuleb sisse ka juriidiline isik, kes võib omale maid erastada, et Eestimaal peaks olema võimalikult suur keskklass, kes on maaomanik, mitte üksikud kolhoosikorra jäänused, kes on registreerinud ennast ühistu või aktsiaseltsi nime all või mingil muul viisil. Juriidilised isikud oleksid algul isegi julgemad laenu võtma ja oksjonitel tegutsema ning näiteks suuri metsamassiive oma kätte haarama. Seda ei tohiks mitte mingil juhul toimuda. Mis puudutab maa müüki välismaalastele, siis see on väga õrn koht ja siin ma tahaksin loota, et praegune lahendus on lühiajaline lahendus ning valitsus võtab siiski oma õlgadele selle koorma ja alustab maa müügi seaduse ettevalmistamist, et see võimalikult kiiresti Riigikogu ette tuleks. Olen täiesti kindel, et Eestimaal on piirkondi, kus me ei saa ja ei tohi välismaalastele maad müüa. Olgu need kas või näiteks rannajooned ja saared. Neid piirkondi on küllalt palju ja neid saab üsna täpselt piiritleda. See probleem tuleks kiires korras lahendada. Lõpetuseks ma tuleksin siiski veel kord selle maareformi seaduse rakendamise otsuse juurde, mille teise punkti kolmas ja neljas alapunkt tuleb vastavalt käesolevale eelnõule tühistada. Praegune uus seaduseelnõu sätestab, et kui maja läheb seaduslikus korras üle uuele omanikule, siis kaasneb sellega ka maakasutamisõigus. Jäägu see pealegi nii, aga see saab nii jääda alates sellest momendist, kui me käesoleva seaduse vastu võtame. Viimase kahe aasta jooksul sõlmitud tehingud on teadlikult tehtud nii, et maa jääb omanikule. Öelgem, et see endine omanik on tegelikult ikkagi omanik ja inimene ostis endale maja teadmises, et ta saab pool hektarit maad. Miks me siis anname praegu selle tühistamisega tagantjärele teistpidise protsessi tegelikule ostu-müügitehingule? Minu meelest oleks see ääretult vale, kui need jäävad tühistamata ja me seadustame uue korra, kus need edaspidi hakkavad koos käima. On selge, et muutuvad ka majade hinnad, kuna hakatakse arvestama, et maa läheb samuti üle, ja siis oleks see kaheaastane osa, mida on teisiti käsitletud, edaspidigi seaduslik. Aitäh!

Suur tänu! Läbirääkimised on sellega lõppenud. Kas härra minister soovib lõppsõna? Ei soovi. Ants Käärma, hakkame siis koos parandusettepanekuid läbi vaatama ja esitame need hääletamiseks täiskogule.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud Riigikogu liikmed! Kõigepealt ma ütleksin seda, et proua Tiina Benno oli nõus, et tema tehtud parandusettepanekuid ei hääletata.

Suur tänu! Me võtame seda arvesse. Mul on selline ettepanek, Ants Käärma, et me lihtsalt ütleme parandusettepaneku esitaja nime ja ettepaneku järjekorranumbri tabelis ning jälgime saali. Kui tuleb ettepanek läbi hääletada, siis kommenteerime ja küsime, kas asjaosalised soovivad kommenteerida, sest sa tegid nii põhjaliku kaasettekande, et kommentaarid on praktiliselt juba esitatud. Oled nõus? Teeme nii. Ignar Fjuk, kas ettepanek läheb hääletusele? Nii, lühidalt kommentaar.

See on 3. parandusettepanek. Komisjon ei toeta seda, vaid arvab, et see probleem tuleb lahendada kinnisvara või asjaõiguse seadusega.

Paneme hääletusele. Lugupeetud Riigikogu, kes on Ignar Fjuki parandusettepaneku poolt? Selle ettepaneku poolt on 15 Riigikogu liiget, vastu on 37, 1 jäi erapooletuks. See ettepanek ei leidnud toetust. Liina Tõnissoni ettepanek.

On sisuliselt arvestatud.

Kas Liina Tõnisson on rahul? On. Vootele Hansen. Tundub, et probleeme ei ole. Vambo Kaal, ei ole probleeme. Ants Käärma ise. Ei ole probleeme. Liina Tõnissoni ettepanek, mis on tabelis 9. järjekorranumbri all. Kas on probleeme?

Ma saan aru, et valitsus nõuab selle hääletamist.

Kaido Kama, kas panen hääletusele? Selge. Lugupeetud Riigikogu, kes on Liina Tõnissoni parandusettepaneku poolt? Selle ettepaneku poolt on 23 Riigikogu liiget, vastu on 41, 4 jäid erapooletuks, see ettepanek ei leidnud toetust. Kolleeg Ants Erm, 10. ettepanek tabelis. Ei nõua hääletamist, aitäh! Tiina Benno on meid usaldanud, aitäh! Ants Erm, 14. parandusettepanek tabelis. Aitäh! Tiina Bennoga on meil asjad selged. Vootele Hansen, 17. ettepanek tabelis. Ei nõua hääletamist. 18. ja 19. ettepaneku on esitanud Ülo Laanoja. Kas autor nõuab hääletamist? 19. parandusettepaneku paneme hääletusele. Kommenteeri seda lühidalt.

Seda ettepanekut komisjon ei toetanud, 8 olid vastu, 2 jäid erapooletuks. Komisjon otsustas, et selle küsimuse peaks lahendama kohalik omavalitsus.

Lugupeetud Riigikogu, kes on Ülo Laanoja parandusettepaneku poolt? See on tabelis 19. ettepanek. Selle ettepaneku poolt on 19 Riigikogu liiget, vastu on 40, 6 jäid erapooletuks, see ettepanek ei leidnud toetust. Katrin Linde, mis saab? Paneme hääletusele. Ants Käärma, ütle paar sõna.

Komisjon ei toeta seda, tuginedes omandireformi aluste seaduse §-dele 12 ja 16, mis on aluseks võetud.

Lugupeetud Riigikogu, kes on Katrin Linde parandusettepaneku poolt, mis on tabelis 20.? Selle ettepaneku poolt on 7 Riigikogu liiget, vastu on 47, 13 jäid erapooletuks. See ettepanek ei leidnud toetust. Jüri Toomepuu, mis saab? Paneme hääletusele. Ants Käärma.

Kommentaar on täpselt sama, kuna see puudutab täpselt sama paragrahvi.

Lugupeetud Riigikogu, kes on Jüri Toomepuu parandusettepaneku poolt? See on tabelis 21. Selle ettepaneku poolt on 7 Riigikogu liiget, vastu on 53, 10 jäid erapooletuks. See ettepanek ei leidnud toetust. Ülo Laanoja, ettepanek nr. 22. Ei nõua hääletamist. Kas valitsus nõuab?

Küsimus on selles, et kuna komisjon arvestas seda osaliselt, tähendab üht sõna sealt, siis me peaksime vist valitsuse nõudel seda üht sõna just nimelt hääletama.

Siin me võime nüüd muidugi jälle vaidlusesse laskuda, kuidas on sel puhul lood valitsusega. Valitsusel on seadusandliku algatuse õigus. Kodukorraseaduse loogikast ja ülesehitusest lähtudes oleks asi muidugi korrektsem, kui selle ettepaneku teeksid siiski rahvasaadikud. Heiki Kranich.

Lugupeetud eesistuja, ma teen ettepaneku taastada § 3 3. lõike osas esimese lugemise tekst.

Mis numbri all see tabelis on?

See puudutab sedasama 22. parandusettepanekut.

Sellisel juhul tuleb see lihtsalt hääletusele panna, sest seda sealt eraldi välja kiskuda ei saa. Komisjon on selle nii ette valmistanud, järelikult saab panna hääletusele ainult seda, kes on Ülo Laanoja parandusettepaneku poolt. Kas jääb nii, Heiki Kranich?

Minu ettepanek seisneb selles, et taastada esimesele lugemisele esitatud tekst.

Mina jälle küsin niimoodi, kuidas me parandusettepanekud hääletusele paneme. Kas me paneme selle hääletusele või ei pane?

Seda parandusettepanekut ei ole vaja hääletada, vaja on hääletada esialgse teksti taastamist.

Heiki Kranich, ärgem nüüd hakakem niisuguste asjade üle vaidlema. Kas me paneme selle parandusettepaneku hääletusele või ei pane? Kui keegi rahvasaadik teeb ettepaneku see hääletusele panna, siis ma panen.

Selle parandusettepaneku hääletusele panek ei muudaks sisuliselt mitte midagi.

Ma ei tea. Seda ettepanekut ei tulnud. Läheme edasi. Illar Hallaste.

Austatud eesistuja! Seda parandusettepanekut pole vaja hääletada. Kui me oleme tabeli läbi hääletanud, siis saab Heiki Kranichi ettepaneku esialgse teksti taastamise kohta ikkagi hääletusele panna.

Kas see on siin kuskil sees?

Ei, ta teeb ettepaneku taastada tekst, sest tekst on nüüd muutunud.

Illar Hallaste, parandusettepanek esitatakse nõuetekohaselt vormistatult, komisjon vaatab selle läbi, siis läheb see tabelisse ja seejärel hakkame hääletama. Kas keegi rahvasaadikutest nõuab Ülo Laanoja parandusettepaneku läbihääletamist? Ei nõua. Läheme edasi. Ants Erm, 23. parandusettepanek tabelis. Ei nõua hääletamist. Tiina Bennoga on asjad selged. Ignar Fjuk – parandusettepanek nr. 25. Kas on probleeme? Korras. Aitäh! Ilmar Mändmets – läheb hääletamisele. Ants Käärma.

Komisjon ei toeta ettepanekut, kuna tekib probleeme selle kindlaksmääramisega, mis on põllumajanduslik tootmine. Teiseks, see võiks kutsuda esile pseudotootmist ja seetõttu maataotlemist eriti prestii˛ikates piirkondades.

Lugupeetud Riigikogu! Kes on tabelis number 26 all esitatud Ilmar Mändmetsa parandusettepaneku poolt? Selle ettepaneku poolt on 13 Riigikogu liiget, vastu on 45, 6 jäid erapooletuks. See ettepanek ei leidnud toetust. Kuno Raude – läheb hääletusele.

Komisjon ei toeta, kuna me leiame, et seda on käsitletud rakendusotsuse punkti 2 alapunktis 5 ja seaduse § 11 3. lõike alapunktides 1–4.

Lugupeetud Riigikogu! Kes on Kuno Raude parandusettepaneku poolt? Tabelis on see 27. parandusettepanek. Selle ettepaneku poolt on 13 Riigikogu liiget, vastu on 45, 4 jäid erapooletuks. See ettepanek ei leidnud toetust. 28. ja 29. parandusettepaneku on esitanud Kuno Raude. 28. ettepanekuga ei ole probleeme, 29. ettepanek läheb hääletusele. Ants Käärma.

Komisjon ei toeta, kuna vaba maa ei ole objektiivselt kindlaksmääratav ja omaniku maa peale on asendusmaad raske anda.

Lugupeetud Riigikogu, kes on Kuno Raude parandusettepaneku poolt? Selle ettepaneku poolt on 11 Riigikogu liiget, vastu 43, 7 jäid erapooletuks, see ettepanek ei leidnud toetust. Ants Erm, 30. parandusettepanek läheb hääletusele. Ants Käärma.

Komisjon ei toeta, kuna leiab, et enampakkumine on objektiivsem väljaselgitamise viis.

Lugupeetud Riigikogu, kes on Ants Ermi parandusettepaneku poolt? Selle ettepaneku poolt on 10 Riigikogu liiget, vastu on 42, 11 jäid erapooletuks, see ettepanek ei leidnud toetust. Ants Erm, 31. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist. Tiina Bennoga on meil asjad selged. Kuno Raude, 34. parandusettepanek tabelis. Ei nõua hääletamist, suur tänu! Liina Tõnissoni ettepanek läheb hääletusele. See on tabelis 35. parandusettepanek. Ants Käärma.

Siin oli asi minu meelest nii, et komisjonil ei olnud selgelt väljakujunenud seisukohta ja see jäigi saali otsustada.

Aga igaks juhuks arvesse ei võtnud? Lugupeetud Riigikogu, kes on Liina Tõnissoni parandusettepaneku poolt? Selle ettepaneku poolt on 20 Riigikogu liiget, vastu on 34, 10 jäid erapooletuks. See ettepanek ei leidnud toetust. Tiina Bennoga on meil tõesti asjad selged, aga kuidas jääb Liina Tõnissoni ettepanekuga, mis on tabelis 38.? Läheb hääletusele? Jah.

Komisjon ei toetanud ettepanekut, kuna eelnõus on see paragrahv maareformi seadusest üldse välja jäetud.

Lugupeetud Riigikogu, kes on Liina Tõnissoni parandusettepaneku poolt? Selle ettepaneku poolt on 15 Riigikogu liiget, vastu on 47, 5 jäid erapooletuks. See ettepanek ei leidnud toetust. Vambo Kaal, 39. parandusettepanek tabelis. Ei nõua hääletamist? Aitäh! Rein Veidemann nõuab. Paneme hääletusele. Kommenteeri, palun.

Komisjon arvestas seda sisuliselt sel moel, et tekstis on vastav paragrahv välja jäänud. Seega on mõte, et väljaostuvõlad lõpuks kaovad, sellega realiseerunud.

Lugupeetud Riigikogu, kes on Vambo Kaalu parandusettepaneku poolt? Selle ettepaneku poolt on 44 Riigikogu liiget, vastu on 19, 4 jäid erapooletuks. See ettepanek leidis toetust. Tiina Benno nõuab, et 40. parandusettepanek läheks hääletusele. Kas Tiina Benno tahab ka kommenteerida? Tiina Benno.

Lugupeetud Riigikogu, tegemist on minu arvates täiesti põhjendamatu paragrahviga, kus takistatakse maa tükeldamist alla 10 ha suurusteks tükkideks juhul, kui tegemist on maa tagasinõudjatega, s.t. õigusjärgsete omanikega. Kuid selle maareformi seaduse alusel tekib ju suurel hulgal kuni 2 ha suurusi kinnistuid, mis tuleneb õigusest saada eraomandusse maad eluasemekoha nime all. Seetõttu ma ei mõista, miks tehakse õigusjärgsetele omanikele takistusi saada tagasi ka alla 10 ha suurusi krunte. Ainuke põhjendus oleks see, kui meil kehtiks põhimõte, et Eesti Vabariigis ei saa ükski maakinnistu olla väiksem kui 10 ha. Aga selliseid kinnistuid ju tuleb.

Selge. Ants Käärma.

Komisjon ei toeta ettepanekut, kuna leiab, et piirangud maa tükeldamisel peaksid olema, kuid see ei välista 2-hektariliste maaomandite teket. Komisjonis ei olnud ettepaneku poolt keegi, 5 olid vastu, 3 jäid erapooletuks.

Paneme hääletusele. Lugupeetud Riigikogu, kes on Tiina Benno parandusettepaneku poolt? Selle ettepaneku poolt on 25 Riigikogu liiget, vastu on 37, 4 jäid erapooletuks. See ettepanek ei leidnud toetust. Ants Erm, 41. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist. Aitäh! Tiina Benno, kuidas järgmistega lood on? Ei nõua hääletamist. Aitäh! Liina Tõnisson, 44. parandusettepanek. Kas sai parasjagu arvestatud? Rein Veidemann, kas protseduuriline küsimus? Palun, Rein Veidemann.

Härra esimees, ma tean, et ministril on õigus saalis viibida kui valitsuse esindajal, kuid kas tal on sobilik ka mööda saadikute ridu käia ja öelda, kuidas hääletama peab? Asja minister Kama tegi seda.

Kodukorraseadus ei ütle selle kohta midagi. Kas läheb hääletusele, Liina Tõnisson? Paneme hääletusele. Ants Käärma.

Mul ei ole midagi lisada, sest komisjon on ettepanekut sisuliselt arvestanud ja muudetud redaktsioonis on see meie arvates tekstis sees.

Kas Liina Tõnisson mõtles ümber? Ei pane hääletusele? Aitäh! Kuno Raude, 45. parandusettepanek. Kas paneme hääletusele? Ants Käärma.

Komisjon ei toeta ettepanekut, kuna selle sätte sisseviimise järel tekiks olukord, kus ühtede isikute maaomandil on küllalt palju teiste isikute hooneid.

Selge. Lugupeetud Riigikogu, kes on Kuno Raude parandusettepaneku poolt? Selle ettepaneku poolt on 9 Riigikogu liiget, vastu on 43, 10 jäid erapooletuks. See ettepanek ei leidnud toetust. Ants Erm – 46. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist. Aitäh! Tiina Benno – ei nõua hääletamist. Ants Käärma – 48. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist. Kas alternatiivi juurde tuleme siis, kui oleme parandusettepanekud läbi hääletanud?

Ei nõua kummagi hääletamist.

Ülo Laanoja, kas paneme hääletusele? Palun kommenteeri.

Aitäh! Nagu te tekstist näha võite, asendaks hääletamine sõnad "võivad osta välismaalased" sõnadega "võivad rentida kahekümne viieks aastaks". Kuna tekst on muutunud, siis on see koht, kuhu lähevad uued sõnad, tegelikult sama, ainult lõpposa kaotab sel juhul mõtte, kui see heaks kiidetakse.

Nii, Ants Käärma.

Komisjon ei toeta seda.

Panen hääletusele. Lugupeetud Riigikogu! Kes on Ülo Laanoja parandusettepaneku poolt? Tabelis on selle number 49. Selle ettepaneku poolt on 24 Riigikogu liiget, vastu on 38, 7 jäid erapooletuks. See ettepanek ei leidnud toetust. Järgmise ettepaneku on teinud keskkonnakomisjon. Rein Järlikut saalis ei ole. Kes esindab keskkonnakomisjoni? Lauri Einer. Pole vaja hääletusele panna? Suur tänu! Liina Tõnisson – 51. parandusettepanek. Kas on parasjagu arvestatud? Paneme hääletusele? Ants Käärma.

Mul jääb lisada, et komisjon toetas seaduseelnõu teksti.

Sisuliselt seega ei arvestatud. Lugupeetud Riigikogu, kes on Liina Tõnissoni parandusettepaneku poolt, mis on tabelis number 51? Selle ettepaneku poolt on 17 Riigikogu liiget, vastu on 40, 7 jäid erapooletuks. See ettepanek ei leidnud toetust. Autor võib kommenteerida küll, ta jäi veidi hiljaks. Tuleb õigel ajal märku anda, ma ju küsin. Näiteks Ignar Fjuk annab juba varakult märku. Ignar Fjuk.

Ma saan aru, et me oleme praegu jõudnud 52. parandusettepanekuni ja ma tahaksin sõbralikult protestida komisjoni poolt levitatava desinformatsiooni vastu, et seda on osaliselt arvestatud. Siin ei ole mitte midagi arvestatud.

Kas läheb hääletusele?

Paluksin komisjonil ikkagi olla aus ja mitte kalduda kõrvale sellelt kursilt.

Kas ikka läheb hääletusele? Ju siis läheb. Ants Käärma.

Siis võib öelda niimoodi, et on arvestatud napilt osaliselt, sest eelnõu teksti viidi siiski sisse piirangud.

Lugupeetud Riigikogu, kes on Ignar Fjuki parandusettepaneku poolt? See on tabelis number 52. Selle ettepaneku poolt on 20 Riigikogu liiget, vastu on 42, 4 jäid erapooletuks. See ettepanek ei leidnud toetust. Ants Erm, 53. parandusettepanek. Aitäh! Tiina Benno. Kas ei nõua hääletamist? Aitäh! Vambo Kaal.

Härra esimees, ma palun panna hääletusele. Sisuliselt siin arvestatud ei ole. Viide § 11 3. lõikele puudutab ainult asendusmaad.

56. parandusettepanek. Ants Käärma.

Komisjon leidis, et see on maareformi seaduse tekstis kajastamist leidnud, sest et otseselt talumaaga piirnemist ei ole tingimuseks pandud. Küll aga hoonete omamist seal.

Seal on ka piirnemine sees, kuid ainult asendusmaa puhul. Ma ütlesin, et ettepanek on erastatava maa kohta, kui vaba maad hakatakse erastama.

Selge. Paneme hääletusele. Lugupeetud Riigikogu, kes on Vambo Kaalu parandusettepaneku poolt, mis on tabelis 56.? Selle ettepaneku poolt on 22 Riigikogu liiget, vastu on 35, 9 jäid erapooletuks. See ettepanek ei leidnud toetust. 57. parandusettepanek. Paneme hääletusele. Kas Ants Käärma ütleb midagi?

Ei, see on komisjoni tekst.

Lugupeetud Riigikogu, kes on Vambo Kaalu parandusettepaneku poolt? See on tabelis 57. Selle ettepaneku poolt on 26 Riigikogu liiget, vastu on 32, 3 jäid erapooletuks. See ettepanek ei leidnud toetust. 58. parandusettepanek. Ei ole probleeme. Aitäh! 59. parandusettepanek. Ants Erm, kas nõuad hääletamist? Kommentaar ka.

Aitäh, härra esimees! Ma kommenteerin seda järgmiselt. Siin on praegusel hetkel vastuolu kahe seaduseelnõu vahel. Ma tean, et maamaksuseadusse me programmeerisime niisuguse asja, et erastamisele kuuluv munitsipaalmaa siiski tekib. Me programmeerisime sinna sisse ka mehhanismi, mis inspireeriks munitsipaliteeti seda maad kiiresti erastama. Võib-olla tuleb maamaksuseadus tõepoolest hiljem selle seadusega vastavusse viia, aga minu ettepanek oleks see, et me võiksime siiski munitsipaliteedile anda õiguse erastada ja võib-olla tõesti teostada siis erastamine vähemalt osaliselt valla kaudu. Tänan!

Suur tänu! Ants Käärma.

Komisjon ei toetanud sellepärast, et eelnõu sisu järgi satub munitsipaalomandusse see maa, mis sinna ka jääb, mitte ükskõik missugune maa, mida munitsipaliteet võiks edaspidi erastada. Nii et me pooldame seda teksti, mis on eelnõus.

Lugupeetud Riigikogu, kes on Ants Ermi parandusettepaneku poolt? See on tabelis 59. Selle ettepaneku poolt on 17 Riigikogu liiget, vastu on 40, 6 jäid erapooletuks. See ettepanek ei leidnud toetust. Eino Tamm, 60. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist. Ignar Fjuk nõuab, paneme hääletusele. Ants Käärma.

Komisjon ei arvestanud seda. Kohalik omavalitsus viib sisuliselt maareformi läbi, kuid selleks ei pea maa olema tema omanduses.

Lugupeetud Riigikogu, kes on Eino Tamme parandusettepaneku poolt? Selle ettepaneku poolt on 24 Riigikogu liiget, vastu on 41, 3 jäid erapooletuks. See ettepanek ei leidnud toetust. Vambo Kaal, 61. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist, aitäh! Tiina Benno.

Ma palun tähele panna seda, et ka munitsipaliteet saab tagasi selle maaomanduse, mis oli tema omanduses enne sõda, ja kas on üleüldse õige teha omanikule kitsendusi tema omandi kasutamisel, käsutamisel jne., mis on tagatud kõigile omanikele, kes on seaduse ees võrdsed juba Eesti põhiseaduse alusel.

Kas läheb hääletusele? Ants Käärma.

Komisjon lähtus samadest põhimõtetest, nagu Eino Tamme parandusettepanekut vaagides.

Lugupeetud Riigikogu! Kes on Tiina Benno parandusettepaneku poolt. See on tabelis 62. Selle ettepaneku poolt on 16 Riigikogu liiget, vastu on 39, 7 jäid erapooletuks. See ettepanek ei leidnud toetust. Vootele Hansen? Ei nõua hääletamist. Ants Erm – 64. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist. Tiina Benno – 65. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist. Aitäh! Ants Erm – 66. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist. Aitäh! Ants Erm 67. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist. Aitäh! Kuno Raude – 68. ja 69. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist. Aitäh! Tiina Benno – 70. ja 71. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist. Aitäh! Ants Erm – 72. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist. Aitäh! Liina Tõnisson – 73. parandusettepanek. See on autori poolt tagasi võetud. Aitäh! Tiina Benno – 74. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist. Ants Erm – 75. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist. Aitäh! Eino Tamm – 76. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist. Aitäh! Vambo Kaal – 77. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist. Aitäh! Tiina Benno – 78. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist, Eino Tamm – 79. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist. Aitäh! Keskkonnakomisjon – 80. parandusettepanek. Lauri Einer? Kas läheb hääletusele?

Aitäh, lugupeetud kolleegid! Rein Arjukese võttis selles küsimuses sõna ja ma lisan ainult niipalju, et ajutise maakasutuse puhul me võib-olla ei hakka üles lugema, mis ohud siin on, kuid keskkonnaohu avastamine ei ole omavalitsusele alluvatele ametnikele tavaliselt jõukohane ja see avastatakse riigiesindajate poolt. Selletõttu on siiski väga mõistlik, kui ka riigil on oma õigused selles asjas. Tänan!

Suur tänu! Ants Käärma.

Komisjon ei toetanud ettepanekut, lähtudes sellest, et see on reformi probleem, kuna tegemist on maa kasutamisega. Teiseks ei ole kohus praegu nähtavasti reaalselt suuteline neid probleeme lahendama.

Tähendab, kohut see ilmselt edaspidi väga palju ei koorma. Siin ei ole massikohtuprotsesside ohtu nagu mõnes muus asjas. Tänan!

Lugupeetud Riigikogu, kes on keskkonnakomisjoni parandusettepaneku poolt? Selle ettepaneku poolt on 29 Riigikogu liiget, vastu on 20, 7 jäid erapooletuks. See ettepanek leidis toetust. Kuno Raude – 81. parandusettepanek. Kas läheb hääletusele? Ta ise ei kommenteeri. Ants Käärma.

Komisjon oli vastu, kuna selle sätte järgi saaks ka kohalik omavalitsus riigimaa kasutamist korraldada. Aga ta ei tohiks seda teha.

Lugupeetud Riigikogu, kes on Kuno Raude parandusettepaneku poolt? Selle ettepaneku poolt on 15 Riigikogu liiget, vastu on 42, 5 jäid erapooletuks. See ettepanek ei leidnud toetust. Kuno Raude – 82. parandusettepanek. Läheb ka hääletusele. Ants Käärma.

Komisjon ei toeta, kuna leiab, et termin "ehitusluba" on täpsem.

Lugupeetud Riigikogu, kes on Kuno Raude parandusettepaneku poolt? Selle ettepaneku poolt on 5 Riigikogu liiget, vastu on 42, 14 jäid erapooletuks. See ettepanek ei leidnud toetust. Kuno Raude – 83. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist. Aitäh! Vambo Kaal – 84. parandusettepanek. Vambo Kaal.

See on nüüdsest § 22 ja ma paluksin hääletada.

Ants Käärma, kas on nii?

Jah, see on § 22.

Aga sellegipoolest ei arvesta? Parandage oma tekstis ära, siin on ilmselt trükiviga. Jutt on §-st 22. Lugupeetud Riigikogu, kes on Vambo Kaalu parandusettepaneku poolt? See on tabelis nr. 84. Selle ettepaneku poolt on 5 Riigikogu liiget, vastu on 33, 8 jäid erapooletuks. See ettepanek ei leidnud toetust Vambo Kaal – 85. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist. Suur tänu! Kolleegid, ega ei ole kellegi parandusettepanekut unustatud? Ei ole. Kas Ants Käärma lisab midagi lõppsõnavormis?

Ma tänan ja mul on au edasi anda komisjoni ettepanek lõpetada teine lugemine ning suunata eelnõu kolmandale lugemisele, kuna parandusettepanekud on tarvis korrektselt vormistada, et üks korrektne tekst kokku saada.

Suur tänu! Kolmas lugemine tuleb vastavalt kodukorraseadusele järgmisel töönädalal. Kõik kolmanda lugemisega seonduv on kodukorraseaduses kirjas. Aga ilmselt on mõned probleemid tekkinud. Ignar Fjuk.

Härra esimees, ma esitasin juba kirjalikult ettepaneku, et kolmandaks lugemiseks paneks komisjon selle seaduse lõplikult kokku, nii et me enam ei käsitle parandusi, vaid parandused on juba seadusesse sisse viidud ja meil on ees tervikuna vastuvõetav tekst, nii nagu oli korterite erastamise puhul. Kas see oleks võimalik?

Nii tuleb teha. Ma loen teile ette need paragrahvid. Neid on kaks tükki, mis kodukorraseaduses käsitlevad kolmandat lugemist. See kajastub §-s 76 ja § 77 ütleb niimoodi: "Seaduseelnõu tuleb kolmandale lugemisele Riigikogu järgmisel töönädalal. Teise lugemise järel võib muudatusettepanekuid esitada vaid Riigikogu fraktsioon või alatine komisjon. Need ettepanekud peavad kolmanda lugemise alguseks olema kirjalikult esitatud kõigile Riigikogu liikmeile koos juhtivkomisjoni seisukohaga. Kolmandal lugemisel võib seaduseelnõu kohta sõna võtta vaid iga fraktsiooni või alatise komisjoni poolt selleks volitatud esindaja. Nende nõudmisel võib teisel lugemisel seaduseelnõus tehtud muudatused panna uuesti hääletamisele. Muudatusettepanekute ja kogu eelnõu hääletamine toimub analoogiliselt teise lugemisega." Kolmandaks lugemiseks peab saadikutel olema loomulikult käes juba muudetud tekst, kus on võetud arvesse neid parandusettepanekuid. Ivar Raig.

Austatud kolleegid, majandus- ja põllumajanduskomisjon ootab teie parandusettepanekuid järgmiseks teisipäevaks, hiljemalt kella kaheks.

Suur tänu! Kas midagi jäi lahtiseks, Ignar Fjuk?

Ma vabandan, härra esimees, ma pidasin silmas seda, et meil ei oleks kolmandal lugemisel laudadel mitte seaduseelnõu muudatuste kohta, vaid et oleks esitatud täisredaktsioonis maareformi seadus, kuhu on sisse viidud kõik meie poolt aktsepteeritud muudatused. Nii, nagu oli korterite erastamise seaduse puhul. Me alustasime siis muudatuste seadusega, aga pärast jõudis meie kätte korterite erastamise seadus – esialgsesse seadusesse olid kõik muudatused sisse viidud.

Ignar Fjuk, kõik toimub nii, nagu seadus ette näeb, ja ma usun, et Ivar Raig peab juhtivkomisjoni poolt andma praegu täpsemad selgitused. Ivar Raig.

Austatud kolleegid, nagu te mäletate, on kõigi parandusettepanekute ning kõnesoleva seaduseelnõu juurde lisatud ka praegu kehtiv maareformi tekst. Kui peale Ignar Fjuki ka teised toetavad arvamust, et tõepoolest on vaja koostada uus tekst, siis ma arvan, et seda on võimalik teha neljapäevase tööpäeva lõpuks, arvestades maareformi seadusesse juba sissehääletatud lisasid. Kuid ma arvan siiski, et kõik Riigikogu liikmed on võimelised võrdlema sissehääletatud parandusettepanekuid nende käes oleva tekstiga, sest neid oli ju võrdlemisi vähe, minu teada 2-3, mis täna sisse hääletati. Kolmandale lugemisele me esitame seaduseelnõu teksti kindlasti juba lõplikul kujul.

See nõue on vaja tingimata täita, et kolmandale lugemisele tuleb tekst, kuhu aktsepteeritud parandusettepanekud on juba sisse viidud.

Aga kui Ignar Fjuk nõuab oma ettepaneku hääletusele panemist?

Ei, siin ei ole midagi hääletada. Kõik on kodukorraseaduse paragrahvides 76 ja 77 olemas. Nii et tegutsege. Ma tänan, kolleegid!

Jätkame vastavalt kinnitatud päevakorrale. Järgmine päevakorrapunkt. Täpsustuseks niipalju, et valitsus justiitsministri isikus palub kaasettekannet töögrupi juhi Jaano Odari poolt. Ma arvan, et meil ei ole midagi selle vastu. Samas ma saan aru niimoodi, et juhtivkomisjoni, õiguskaitsekomisjoni poolt on ka palutud kaasettekanne, mis on aktsepteeritud, ja selle teeb Riigikohtu esimees Rait Maruste. Kas nii, Jüri Rätsep? Ma tänan! Meil on siis kolm kaasettekannet. Me alustame valitsuse poolt esitatud põhiseadusliku järelevalve kohtumenetluse seaduse eelnõu esimese lugemisega ja ma palun ettekandeks kõnetooli härra justiitsministri.

Austatud juhataja, lugupeetud Riigikogu! Põhiseadusliku järelevalve kohtumenetluse seadus on üks nendest seadustest, mis tulenevad otse põhiseadusest ja mille ettevalmistamine käivitati möödunud aastal Ülemnõukogu otsusega, kui loodi paarkümmend töögruppi erinevate põhiseadusest tulenevate seaduste väljatöötamiseks. Käesoleva eelnõu on ette valmistanud töögrupp härra Odari juhtimisel. Teile on esitatud ka ekspertarvamus. Olulised asjad, mis on ekspertarvamuses kirjas, on juba arvestatud teile antud tekstis. Ma rõhutaksin, et põhiseadusliku järelevalve kohtumenetluse seadus on üksüheselt seotud õiguskantsleri tegevust sätestava seadusega. Tuletan meelde, et õiguskantsleri seadus on praegu menetluses sealmaal, et selle teine lugemine on katkestatud. Seetõttu on hädavajalik, et põhiseadusliku järelevalve kohtumenetluse seadus jõuaks õiguskantsleri seadusele n.-ö. järele. Kui need mõlemad on jõudnud teisele lugemisele, siis peaks nende vastuvõtmine toimuma sünkroonselt, et me täpselt teaksime, mis on kirjas ühes ja mis teises seaduses. Peamised vaidlusprobleemid põhiseadusliku järelevalve kohtumenetluse seaduse eelnõu puhul on kõigepealt seotud Riigikohtu õigusega ise otsustada, millist vaidlust ühe või teise õigusakti põhiseadusele vastavuse üle menetlusse võtta või mitte võtta. See on küllalt tõsine probleem. Ühelt poolt, kui Riigikohtul on selline õigus, siis võib juhtuda, et saab kannatada kodaniku põhiseaduslik õigus kohtulikule kaitsele. Kui see aga toimub täiesti kontrollimatult, siis võivad taotlused Riigikogu põhiseadusliku järelevalve kolleegiumid lihtsalt ummistada. Ilmselt tuleb leida optimaalsed variandid. Teine suur probleem on seotud sellega, kellel on õigus pöörduda otse Riigikohtu poole nendes küsimustes. Töögrupi ja ekspertgrupi arvamuste peamine lahknevus seisneb selles, et ekspertgrupi arvates võiks ka omavalitsus pöörduda otse Riigikohtusse nendes küsimustes. Töögrupp seda ei poolda. Nüüd ma paluksingi, et sellest eelnõust täpsemalt ja detailsemalt räägiks teile töögrupi juht härra Odar. Hea meelega delegeeriksin ka kõik küsimused, mis tulevad konkreetselt teksti kohta, töögrupi juhile. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Tundub, et ei olegi praegu küsijaid ja ma palun kõnetooli härra Jaano Odari.

Lugupeetud härra esimees, lugupeetud Riigikogu liikmed! Eelkõneleja tegi juba sissejuhatuse ja mina ütlen veel järgmist. Eelnõu oli kaks korda ekspertiisis ja pärast esimest ekspertiisi tegi komisjon sellesse mõningad täiendused, mida ta luges õigeks. Meil jäid sisse viimata täiendused selle kohta, et ka kohalikel omavalitsustel oleks õigus pöörduda otse Riigikohtu poole. Meie olime seisukohal, et seda võiks teha õiguskantsleri kaudu, ja sellepärast ongi oluline, et koos selle seadusega läheks siit läbi ka õiguskantsleri seadus. Üks probleem, mis veel tekkis, on see, et meil on teatavasti põhiseadusliku järelevalve jaoks üks organ, seesama organ, mis vaatab läbi ka kassatsioonkaebused, s.t., et iga inimese või juriidilise isiku taotlus võib jõuda Riigikohtusse põhimõtteliselt kahte kanalit pidi. Kas tavalist kohtuastmestikku pidi, kus esimene aste on apellatsioon ja kassatsioon, või kui probleem on põhiseaduslik, siis otse Riigikohtusse. See menetlus, mida teie täna arutate, käsitlebki otse Riigikohtu ette jõudmist. Kuna tegemist on ühe ja sellesama kohtuorganiga, siis juhul kui esimese astme kohus jätab põhiseaduse järgi teatud seaduse kohaldamata, sest leiab, et see ei ole vastavuses põhiseadusega, tekib probleem, mis saab edasi. Tõepoolest saab minna kohtuastmeid pidi edasi, kuid samas on ka põhiseaduslik võimalus ja kuidas seda kasutada. Arutasime seda Riigikohtu liikmetega ja nähtavasti on tark niisugune lahendus, et nad ei jõuaks kahte paralleelset haru pidi korraga Riigikohtusse. Ilmselt on peale esimese astme kohut võib-olla mõistlik, kui esimese astme kohus saadab oma kohtulahendi, kus ta jätab mõne seaduse kohaldamata, leides, et see on põhiseadusevastane, otse Riigikohtu põhiseadusliku järelevalve kolleegiumile, kus siis asi lahendataks. Olenemata sellest, kas apellatsioonikohtu poole pöördutakse või mitte, ütleb põhiseadusliku järelevalve kohtukolleegium ära, kas asuti õigesti sellele seisukohale, et tegemist on põhiseadusele mittevastava seadusega või mitte. Kui see asi edasi ei lähe, siis teised subjektid ei pruugi seda teada ja mõni teine subjekt võib seda seadust ikka edasi kohaldada või teisiti kohaldada. Nii et see on üks probleem. Teine probleem on see, kas ja kuidas kodanik saab vahetult minna Riigikohtu ette. Praegu oli meie komisjoni variant selline, et ta saab seda teha ainult nende probleemide puhul, mis tulenevad vahetult põhiseadusest, või ainult nende seaduste osas, mis vahetult toimivad temale ja kus ta ei saa kohtusse pöörduda, tähendab, kus kaaslust tema isikuga seoses ei ole. Kui seadus otseselt tema subjektiivseid õigusi ei riku, siis n.-ö. ummistuse vältimiseks panime ette, et põhiseadusliku järelevalve kohtukolleegiumil oleks õigus siiski otsustada, kas võtta asi menetlusse või mitte. Siin tekib probleem, et on üks niisugune liik inimesi, nagu me kõik teame, kes hakkavad kohtus käimise enda pärast kohtus käima, ja et seda vältida, peaks põhiseaduslikul kohtukolleegiumil endal siiski olema võimalus otsustada, kas ta annab sellele asjale niisuguse õigusliku põhimõttelise tähenduse või mitte ja võtab menetlusse või ei võta. Siin pakuti muidugi paralleelselt sellega ka õiguskantsleri varianti, et las see isik läheb õiguskantsleri juurde. Sel juhul peab see olema õiguskantsleri seaduses kirjas. Aga mind jääb siiski närima üks kahtluseuss. Kui siin seaduses mingisugust konkreetset selektsioonivõimalust sätestatud ei ole, aga inimene tuleb siiski põhiseadusliku järelevalve kohtusse ja nõuab, et me asja arutaksime, siis on muidugi väga raske öelda, miks ta seda teha ei võiks, sest põhiseadus ütleb, et igaühel on õigus kohtusse pöörduda. Teise ekspertiisi arvamuses on üks põhjendatud seisukoht selle kohta veel, et jõustunud õigusaktide peale peaks üldjuhul saama pöörduda põhiseadusliku järelevalve kohtusse. Välislepingute puhul on aga just vastupidi. Riigikohtu poole võib pöörduda siis, kui välisleping ei ole veel jõustunud, sest kõrgem kohtuorgan, Riigikohtu põhiseadusliku järelevalve kolleegium, ei saa ühepoolselt hakata välislepingut tühistama. See oleks vastuolus rahvusvahelise õiguse põhimõtetega. Üks jõustumata asi jääb veel, mille puhul pöördutakse Riigikohtu poole. See on asi, mis võib seonduda näiteks sellega, et president keeldub seadust välja kuulutamast. Kui oletame, et teie võtate uuesti seaduse vastu ja president ei kuuluta seda ikka välja, siis ta ei ole jõustunud, küll aga peab president sel juhul pöörduma Riigikohtu poole. Seega üldjuhul esitatakse taotlus jõustunud asjade puhul, jõustumata asjade puhul aga siis, kui on tegemist välislepinguga või põhiseaduse §-s 107 ettenähtud juhtudel. Mis puutub viimasesse ossa – kautsjonisse –, siis kautsjon on vajalik niivõrd, kuivõrd me jätame sisse õiguse pöörduda vahetult Riigikohtu poole. On avaldatud arvamust, et seda ei ole üldse vaja või on vaja, aga mitte nii suures ulatuses. Seda peate teie otsustama. Aga kui asutakse seisukohale, et kodanik ei saa vahetult pöörduda Riigikohtu poole, siis loomulikult langeb kautsjoniprobleem ära. See oleks minu poolt kõik.

Suur tänu! Millised on küsimused härra Odarile? Ülo Laanoja.

Aitäh, härra juhataja! § 9 4. lõige räägib ka Riigikohtu erikogust ja on viide selle kogu otsustele, kuid kusagil mujal ei ole sellest juttu.

Asi on selles, et see on niisugune kogu, mis moodustatakse ainult sel juhul, kui kahe kohtukolleegiumi vahel tekivad eriarvamused. Siis delegeerivad mõlemad kolleegiumid kaks liiget tekkinud probleemi lahendama ja eesotsas Riigikohtu esimehega lahendab erikogu selle asja ära. Meil on ettepanek viia kohtute seadusesse sisse vastav täpsustus, et niisugune kogu võidakse kolleegiumide vahel moodustada nendesamade kolleegiumide liikmetest mitte alatiseks, vaid selle parasjagu tekkinud konkreetse vaidluse või arusaamatuse lahendamiseks.

Suur tänu! Tundub, et rohkem küsimusi ei ole. Ma oletan, et nüüd esineb kõigepealt juhtivkomisjon ja siis tuleb kaasettekanne. Või soovib Jüri Rätsep, et kaasettekanne oleks enne? Palun, kaasettekande peab Riigikohtu esimees härra Rait Maruste.

Austatud esimees, lugupeetud Riigikogu liikmed! Teie laudadel olev eelnõu, mida kommenteeris ka minu eelkõneleja, valmis valitsuse eelnõuna eelmise aasta teisel poolel, ajal, kui põhiseadusliku järelevalve kolleegiumi esimeheks olev Riigikohtu esimees oli veel ametisse nimetamata ega võtnud osa eelnõu koostamisest. Samuti polnud veel ametisse nimetatud need riigikohtunikud, kes selle seaduse alusel peaksid tööle hakkama. Nüüd on nii esimene kui ka osaliselt teised ametis ja riigikohtunike kogu on mitmel korral koos käinud. Me oleme seda vaadeldavat eelnõu üsna põhjalikult tundma õppinud ja leidnud, et seal tuleks teha mõnesuguseid korrektiive ja täiendusi. Oleme kokku seadnud ühe paranduste ja korrektiivide komplekti, mida teil küll praegu laudadel veel ei ole, aga mis jõuaks sinna homse päeva jooksul. Kuna teil seda veel käes ei ole, siis ma ei saa hakata rääkima detailidest, küll aga tahaksin teile sissejuhatavalt tutvustada paari põhimõttelist küsimust. Mõnest asjast rääkis siin töögrupi juht härra Odar. Esiteks me leidsime, et tuleb tingimata jääda jõustunud õigusaktide variandi juurde, sest kohtumõistmise jaoks ei ole muud võimalust kui ainult jõustunud akt või asetleidnud sündmus ja alles sellele saab kohtuvõim oma hinnangu anda. Sellest jõustumise printsiibist tuli ahelana ka teisi muudatusi seadusesse. Edasi. Üks kõige olulisemaid vaidluse punkte oli see, et töögrupi eelnõus nähti ette subjektide ring, kes võis vahetult taotleda põhiseaduslikku järelevalvet. Sinna subjektide ringi oli ja on lülitatud § 6 4. punktis ka põhiseaduse §-s 9 märgitud isik või vandeadvokaat tema esindajana, s.o. iga inimene või tema esindaja vandeadvokaadi näol. Me arutasime seda punkti väga põhjalikult, sest siin sisaldus kollisioonivõimalus, kuna põhiseaduse järgi on igale inimesele nähtud ette ka edasikaebeõigus. Aga kui kodanik pöördub kohe otse riigi kõrgeima kohtuinstantsi poole, siis jääb tal edasikaebeõigus edaspidi realiseerimata. See on üks argument. Teine argument on see, et kui me loome eraldi riikliku institutsiooni – õiguskantsleri institutsiooni, siis me peaksime ka vaatama, millega õiguskantsler tegeleb. Kui me loeme põhiseadust, siis näeme, et õiguskantsler on ettepanekuid tegev ametiisik, mitte otsuseid tegev ametiisik. Oleks igati loogiline, kui kodanik oma probleemiga läheb kõigepealt kompetentse, selleks seatud riigiametniku, õiguskantsleri poole ja püstitab oma probleemi, ja kui õiguskantsler või tema nõunikud leiavad, et sellel on tõsine kaal ja põhistus, siis taotletakse õiguskantsleri kaudu põhiseaduslikku järelevalvet kohtu poolt. Seega siis kõigepealt pöördumine ettepanekuid tegeva institutsiooni poole ja alles siis käik kohtuvõimu poole. Me arutasime seda momenti ka härra Truuväljaga ja me oleme siin põhimõttelise kokkuleppe saavutanud. Seega peaks kodanike otsepöördumine toimuma õiguskantsleri kaudu. Samasugune lahendusskeem peaks kehtima ka kohalike omavalitsusorganite pöördumiste kohta. Siin on veel see oht, et nii kodanikel kui kohalikel omavalitsustel võib tekkida nii-öelda pseudoprobleem, mille puhul piisaks kompetentse ametniku lihtsast selgitusest, et need asjad on nii-, teist- või kolmandat moodi, ja küsimus olekski lahendatud. Me ei peaks kohe võtma kohtumenetlust. Kohtule aga ei ole omane eelnevate arvamuste esitamise või konsultatsioonide andmise funktsioon. Sellepärast peaks eelnev selgitus tulema õiguskantsleri kaudu. See, kes on töögrupi eelnõuga tutvunud, on märganud, et seal on juttu ka sellest, et kohus teeks oma otsuse kuue kuu jooksul. Me leidsime, et seda on liiga palju ja võiks piirduda kahe kuuga, mis ilmselt on vastuvõetav ka teile. Kuna me teeme ettepaneku jätta põhiseadusliku järelevalve kohtumenetluse seaduseelnõust välja kodanike otsepöördumise võimalus, siis tähendab see, et sellest eelnõust langevad välja ka need punktid, mis seda osa käsitlevad, tähendab vandeadvokaadi osa, kautsjoni maksmine jne. Ma ei hakka neid kõiki siin pikemalt kommenteerima. Ja veel üks asi. Nimelt oli töögrupi eelnõusse sisse kantud mitmeid momente, mille kohaselt põhiseaduslik järelevalve peaks toimuma tsiviilkohtu menetluse põhimõtete alusel. Me leidsime siiski koos riigikohtunikega, et see on niivõrd eriline kohtumenetluse vorm, et siia tsiviilkohtumenetluse reegleid otse üle kanda ei oleks päris õige, ja me loobusime tõendite mõiste kasutamisest ja mõnest teisest momendist, mis on üldiselt tsiviilkohtumenetlusele omane, ning taotleme selle osa väljajätmist. Erinevalt töögrupi eelnõust, kus pakutakse välja, et põhiseadusliku järelevalve kohtukolleegiumi otsus jõustub selle avaldamisest, leidsime meie, et avaldamisest ei piisa ning kohtulahend peaks jõustuma üldises korras, sest kõigil kodanikel, kes seadust peaksid täitma, peab olema võimalus teada, kas seadus on kehtiv või ei ole, ja sellepärast peab mööda saama ka 10-päevane tähtaeg, kui otsus on "Riigi Teatajas" avaldatud. Sel juhul on meil garanteeritud, et kõigil inimestel on põhimõtteline võimalus teada saada, kas see seadus on jõus või mitte. Lõpetuseks paluksin teid teha oma täiendused ja parandused sellesse eelnõuvarianti, mis jõuab teie laudadele homme. Aitäh!

Suur tänu! Andra Veidemann.

Tänan, härra esimees! Austatud Riigikohtu esimees! Mind huvitab § 4 4. lõige. Komisjonis palusin selle kohta kommentaari teie kolleegi härra Odari käest, nüüd esitan selle küsimuse ka teile. Siin on öeldud, et Riigikohus ei lahenda põhiseadusliku järelevalve korras moodustatud riigi ja kohaliku omavalitsuse organite omavahelise pädevuse vaidlusi. Kui me nüüd võtame arvesse – ma arvan, et te olete seda täna jõudnud jälgida –, kui palju viiakse sisse muudatusi meie seadusandlusesse ja kuidas omavalitsuse positsioon nendes seadustes pidevalt muutub, siis ma arvan, et omavalitsustel tekib enesemääratlusega väga suuri probleeme. Kas te arvate, et piisab sellest, kui pöördutakse ainult kohtu poole. Aitäh!

Juhiksin tähelepanu sellele, et omavahelise pädevuse vaidlused ei pruugi sugugi olla vaidlused põhiseadusega kooskõlas olemise üle. Vaidlused võivad olla ka teiseliigilised ja ilmselt on siin mõeldud seda, et pädevusvaidlused ühes arenenud õigussüsteemiga riigis lahendatakse halduskohtutes. Tähendab, riigi haldamisel tekkivad vaidlused lahendatakse halduskohtutes, nii on see Euroopa õigustraditsioonis. Iseküsimus on, et meie oma kohtupidamise traditsioonides nii kaugele veel arenenud ei ole, aga me oleme loomas halduskohtuid ja ma usun, et me areneme ja jõuame ka nii kaugele, et haldusvaidlused, sealhulgas ka need pädevusvaidlused, millele te viitate, saavad edaspidi lahendatud halduskohtu kaudu. Kui see seondub põhiseadusliku järelevalvega, põhiseadusele vastavusega, siis käib see põhiseadusliku järelevalve korras.

Tundub, härra Maruste, et rahvasaadikutel rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Juhtivkomisjoni nimel teeb kaasettekande õiguskaitsekomisjoni esimees härra Jüri Rätsep.

Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Teie ees oleva eelnõu natuke pikem eellugu algab tegelikult siinsamas toimunud Põhiseaduse Assamblee tööajast. Tol ajal sai otsustatud, et Eesti riik on küllalt väike ja esialgu ka küllalt vaene, et temale luua iseseisev konstitutsioonikohus. Põhiseadusliku järelevalve menetluse põhimõte tuleneb meie põhiseaduse § 149 sellest lausest, kus on öeldud, et riigikohus on ühtlasi põhiseadusliku järelevalve kohus. Nii et meie kohtusüsteemi lülitus põhiseadusliku järelevalve kohtuna riigikohus. Sellest tulenevalt käsitletaksegi põhiseadusliku järelevalve kohtumenetluse seaduse eelnõu. Auväärt eelkõnelejad, eriti kaasettekandjad, käsitlesid olulisi nüansse ja aktsente väga ülevaatlikult ja täpselt ning nendele detailidele, millele paluksime ka teil tähelepanu pöörata, ma eriliselt aega ei raiskaks. Rõhutaksin seda, kuidas eelnõu on sündinud. Tõepoolest, üks töögrupp, kelle juht oli härra Jaano Odar, lõpetas faktiliselt töö eelnõu kallal ja edasi jõudis see niisugusesse aega, kus oli olemas juba Riigikohtu esimees ja ka grupp siin saalis ametisse pandud Riigikohtu liikmeid. Need grupid on omavahel olnud väga tihedas koostöös. Nii kujundas aeg, et osa gruppide liikmeid kattuvad ja seda oli tunda ka kaasettekannetest. Vahepeal toimunud arengud on tõepoolest olnud tingitud sellest, et põhiseaduse rakendamise käigus moodustati 21 töögruppi. Need grupid ei olnud omavahel tükk aega seotud ja nüüd on võimalikuks osutunud nende ideede omavaheline tasakaalustamine ja sünkrooni viimine ning niimoodi on järgmisel nädalal loodetavasti teie ette hääletamisele panemiseks jõudmas põhiseadusliku järelevalve kohtumenetluse seadus, aga ka õiguskantsleri tegevuse korraldamise seadus. Kõigi siin osundatud autorite ja nende kollektiividega on õiguskaitsekomisjonil olnud täiesti regulaarne koostöö. Neid on ära kuulatud üksikult ja mitmekaupa. Kokkuvõttes ongi mul komisjoni poolt ainult lisada, et kahjuks meie töökord ei võimalda teksti tervikuna ümber vahetada, kuid teie töö hõlbustamiseks püüab õiguskaitsekomisjon kaasa aidata sellele, et homme tööpäeva lõpuks jõuaks teie laudadele see teksti variant, mis on nüüd ka kohtunike koostöös õiguskantsleriga formeerunud. Ma ei ütle, et me saame parandusi teha sellesse uude teksti, kuid ta olgu teile paranduste tegemisel orientiiriks. Komisjon töötab tõepoolest ka selles suunas ja ma usun, et selle teksti olemasolu orienteerib teid õigele suunale parandusettepanekute tegemisel ning lihtsustab teie süvenemist sellesse eelnõusse. Ma tänan teid! Kõigele lisaks siiski üks konkreetne palve. Õiguskaitsekomisjon palub esitada parandusettepanekud selle eelnõu kohta 12. aprilli kella 12-ks. See on küllaltki lühike aeg, aga tänu sellele oleks meil võimalik loota, et me järgmisel töönädalal saame need mõlemad eelnõud paralleelselt lõpphääletuseni viia. Kas see nüüd õnnestub, aga eeldused loob selline tähtaeg kindlasti. Tänan teid!

Kas sa leiad, et oleks võimalik esimene lugemine lõpetada?

Õiguskaitsekomisjon leiab, et selle eelnõu põhjal on võimalik lõpetada esimene lugemine.

Suur tänu! Vastuväiteid ei ole? Esimene lugemine on lõppenud.

Kolleegid rahvasaadikud, Vabariigi Valitsus taotleb Eesti NSV kriminaalprotsessi koodeksi muutmist ja täiendamist. Selle seaduseelnõu esimene lugemine on juba lõpetatud. Me alustame teise lugemisega ja ma palun ettekandeks kõnetooli siseminister proua Lagle Pareki.

Lugupeetud eesistuja, lugupeetud Riigikogu liikmed! Täna on teile esitatud teiseks lugemiseks Eesti NSV kriminaalprotsessi koodeksi muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu. Esimese ja teise lugemise vahel on õiguskaitsekomisjon teinud seaduseelnõus mõned redaktsioonilised parandused. Esiteks täpsustati prokuröride ametinimetusi lähtuvalt prokuratuuri seadusest. Teiseks. Politsei Keskuurimisbüroo ja uurimisbüroode direktorite ametinimi asendati üldisema mõistega "büroojuht". Kuna politseiseaduse muutmise ja täiendamise seaduse kohaselt võib uurijana ja uurimisala juhtivtöötajana töötada nii politseinik kui mittepolitseinik, siis on loomulikult ka nende ametinimetused erinevad. Täiendavalt on seaduseelnõusse toodud säte, mis tunnistab kehtetuks Ülemnõukogu Presiidiumi varasema seadluse uurimise alluvuse küsimuses. Komisjoni nimetatud täpsustused ja täiendused on asjakohased ning me toetame neid. Meie toetavast suhtumisest eeluurimisele kuuluvate kuritegude loetelu täiendamisse kriminaalkoodeksi §-des 161 ja 162 ettenähtud ametialaste kuritegudega – ametiseisundi kuritarvitamine ja ametialane lohakus – teatasin ma juba oma esimeses ettekandes käesoleva seaduseelnõu kohta. Muus osas on seaduseelnõu samaks jäänud. Seega tuleb ka minu ettekanne lugeda lõpetatuks. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kas on küsimusi rahvasaadikutelt? Ei ole. Tänan, proua Parek! Juhtivkomisjoni nimel peab kaasettekande komisjoni esimees härra Jüri Rätsep.

Austatud kolleegid! Selle eelnõu puhul on põhjust öelda, et tegemist on traditsioonilises vormis koodeksi redigeerimisega ja mul ei ole lugupeetud ministri ettekandele midagi eriti sisulist lisada. Juhiksin teie tähelepanu sellele, et viimati välja jagatud eelnõu tekst, mis kannab 6. aprilli kuupäeva, tähistab allajoonitult need teksti osad, mis on komisjoni ja autori koostöö tulemusena muutunud. Selle kõige juurde on teile õiguskaitsekomisjoni poolt samal kuupäeval esitatud ka paranduste tabel. Eripärane on see tabel selle poolest, et seal on ainult viis lahterdatud parandusettepanekut. Kõik nad on eelnõusse kantud komisjoni nimel, komisjoni ettepanekuna ja kõigi nendega on autor nõustunud. On ainult üks eksitav ebatäpsus. See puudutab parandusettepanekut nr. 1. Seal on § 13 asemel vaja lugeda § 103. See on niisugune eksitus, mis ei saa kedagi segada, sest põhiteksti järgi on näha, et lihtsalt null on numbrist välja jäänud. Nii palju on mul üldiselt öelda selle paranduste registri kohta.

Kas meil on küsimusi härra Rätsepale? Ei ole. Tänan! Ilmselt tuleb meil peale läbirääkimisi veel korra kokku saada. Aitäh! Avan läbirääkimised. Kolleegid, kas on kõnepidajaid, sõnasoovijaid? Kas me fikseerime seisundi, et läbirääkimised on lõpetatud? Läbirääkimised on lõpetatud. Kas proua Parek soovib lõppsõna? Ei soovi. Härra Rätsep? Ei soovi. Parandusettepanekute tabel on nii korrektselt vormistatud ja siin on saavutatud selline kooskõla, et mul jääb ainult üle küsida, lugupeetud rahvasaadikud, kas teil kellelgi on eriarvamusi nende kokkulepete suhtes. Tundub, et ei ole. Kas ma võin panna selle seaduseelnõu hääletusele? Lugupeetud Riigikogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti NSV kriminaalprotsessi koodeksi muutmise ja täiendamise seadus? Selle ettepaneku poolt on 46 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletuid rahvasaadikuid ei ole, seadus on vastu võetud.

Kolleegid, Vabariigi Valitsus soovib, et me võtaksime vastu tsiviilkohtupidamise seadustiku, ja esitab meile vastavasisulise eelnõu esimeseks lugemiseks. Ettekandeks palun ma kõnetooli justiitsministri härra Kaido Kama. Härra Kama palus ka veel arvestada sellega, et teda toetab kaasettekandega töögrupi juht härra Jaano Odar.

Austatud juhataja, lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus on teile esitanud tsiviilkohtupidamise seadustiku eelnõu ja siin tuleb nüüd märkida, et kuni käesoleva ajani toimub Eestis kohtumõistmine veel kahe koodeksi, Eesti NSV tsiviilprotsessi koodeksi ja Eesti NSV kriminaalprotsessi koodeksi järgi. Need mõlemad koodeksid vajavad uuendamist. Eriti aktuaalne on praeguse uuendamise vajadus seoses sellega, et meil tekib kohtureformi käivitumisega kolmeastmeline kohtusüsteem. Praegused protsessikoodeksid aga ei käsitle üldse teise astme kohtumõistmist, s.t. kohtumõistmist apellatsiooni korras. See on kõige aktuaalsem põhjus, miks on vaja uusi kohtupidamise seadustikke. Samal ajal tuleb muidugi öelda, et nõukogudeaegsed protsessikoodeksid ei vasta enam kaugeltki tänapäeva tingimustele. Lisaks tsiviilkohtupidamise seadustikule on ettevalmistamisel kriminaalkohtupidamise seadustik, aga on karta, et täiesti uue protsessikoodeksi ettevalmistamine võtab rohkem aega, kui meil praegu kulub kohtureformi käivitamiseks, ja seetõttu me ilmselt peame tulema varsti parlamendi ette vahevariandiga, mis parandab praegust Eesti NSV kriminaalprotsessi koodeksit ja toob sinna juurde apellatsioonimenetluse teise astme kohtus. Samuti on ettevalmistamisel halduskohtupidamise seadustik, mis loodetavasti veel kevadel parlamendi ette jõuab. Tsiviilkohtupidamise seadustiku eelnõu on ette valmistanud töögrupp härra Odari juhtimisel. Töögrupp koosnes Eesti juhtivatest tsiviilõiguse asjatundjatest ja ma tahaksin öelda, et selle seadustiku ettevalmistamisel on ära tehtud suur töö. On arvestatud nii Eesti-aegset vastavat seadust kui ka mitmete teiste riikide protsessikoodekseid ja üks oluline suund, mida tuleks praegu selle uue kohtupidamise seadustiku juures nimetada, on protsessi lihtsustamine. Praegu on küllalt levinud taoline praktika, kus ühel tsiviilhagi osapoolel on võimalus näiteks lihtsalt kohtusse ilmumata jätmisega küllalt oluliselt seda protsessi venitada teise poole kahjuks. Seal võivad olla suured rahalised summad taga jne. Praegune seadus annab võimaluse rakendada sanktsioone kohtutesse mitteilmumise eest kuni sinnamaani välja, et otsus langetatakse lõpuks tagaselja, kui üks osapool jääb korduvalt kohtusse ilmumata. Ma tahaksin lõpetuseks veel kord tänada härra Odarit selle hiigeltöö eest, mis on ära tehtud. Palun anda härra Odarile kaasettekandeks sõna ja esitada konkreetsed küsimused töögrupi juhile. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Ma ootan, kas on küsijaid. Ei ole. Palun, härra Odar!

Härra esimees, lugupeetavad Riigikogu liikmed! Tegemist on niisuguse seaduseelnõuga, mis peab võimaldama rakendada kolmeastmelise kohtusüsteemi Eestis, õigemini taastada selle kohtusüsteemi, sest enne 1940. aastat oli Eesti kohus kolmeastmeline. Praegu ta seda ei ole. Kahjuks ei ole meil võtta omaaegset eestikeelset seaduse teksti, mis reguleeriks kolmeastmelise kohtu tööd, ja põhjus on selles, et Eesti Vabariik ei jõudnudki kahjuks 1940. aastal veel nii kaugele, et oleks vastu võtnud oma tsiviilkohtupidamise seaduse. Kriminaalkohtupidamise seadus oli olemas. Toimis Tsaari-Venemaa tsiviilkohtupidamise seadustik ja sellest ei olnud isegi eestikeelset ametlikku tõlget. Selle järgi mõisteti kohut. Kahtlemata tehti sinna parandusi ja muudatusi, kuid põhijoontes kehtis see sellisena, nagu oli möödunud sajandi lõpus kehtima pandud. Peab ütlema, et see ei olnud iseenesest väga paha seadustik ja seda sai päris mõistlikult rakendada, kuid loomulikult on ta tänaseks juba üsna tublisti vananenud. Sellepärast saigi võetud ette seesama omaaegne Vene seadus ja praegu meil veel kehtiv Eesti NSV tsiviilprotsessi koodeks, mis peamiselt reguleerib esimese astme kohtu tööd, ning vaadatud ka, kuidas mujal Põhjamaades on kohtupidamine tsiviilasjades korraldatud. Selle alusel saigi siis kokku pandud see eelnõu, mis on teile nüüd esitatud. Mille poolest see erineb praegusest koodeksist ja ka omaaegsest Vene kohtupidamise seadustikust? Selle poolest, et siin ei ole prokuröri protsessi osalisena. See teatavasti tuleneb ka teie vastuvõetud prokuratuuri seadusest, mille põhjal prokuröril ei ole osa tsiviilprotsessis, kuigi meie komisjoni ettepanek oli, et tal võiks olla riigi varalistes huvides hagi esitamise õigus. Kuna aga Riigikogu seda ei aktsepteerinud, siis seda õigust tal ei ole. Esimese astme kohtu osas püüdsime neid külgi täiendada, mille poolest praegune kohtumenetlus nõrk on. See puudutab seda, kui asjaosalised ei ilmu kohtusse ja menetlus lükatakse korduvalt edasi ning asja arutamine seetõttu venib. Teiste sõnadega, panime n.-ö. vastutuse poolte endi peale. Tähendab, kui nad kohtu teadetele ei reageeri ja kohtule ei vasta, siis need negatiivsed tagajärjed langevad ühe või teise poole kanda ja ta peab siis nii-öelda ennast süüdistama, kui tema ei soovi asja kohtulikku lahendust. Teise astme kohtu puhul võtsime eeskujuks omaaegse Vene seaduse ja ka Rootsi seaduse ning kolmanda astme puhul samuti. Kolmanda astme puhul võtsime eeskuju ka omaaegsest Eesti kohtute seadusest. Seal olid nimelt kõik need asjad reguleeritud, mis puudutavad nõndanimetatud erikogusid, mille kohta siin juba küsimusi esitati. Need on ausalt öeldes pärit sealt ja nad olid riigikohtu koosseisus nõndaviisi ka seal kirja pandud. Me püüdsime neid siia sisse panna, et neid kasutusele võtta. Ma pean ütlema, et see on üks niisugune seadus, mille kohta võiks nii nalja mõttes öelda, et sellele võib kirjutada mõnes mõttes alla, et ta jääb järgnema. Seda juhul, kui pärimisseadus ja perekonnaseadus võetakse vastu niisugusel kujul, et seal tulevad veel mingisugused erimenetlused. Näiteks lapsendamise puhul, nii nagu need kunagi olid, või menetlus testamendi kohtuliku avamise kohta. Siis on võib-olla vaja osasid juurde kirjutada, aga kahjuks ei ole seda momendil võimalik teha, sest see on materiaalõiguse poole pealt veel lahendamata. Aga ma arvan, et see ei ole kõige suurem õnnetus, sest seda on võimalik liita selle seadusega kui tarvis. Sellepärast ongi mul teile niisugune eripalve, kui nii võiks öelda, et ei tehtaks nii nagu viimasel ajal kombeks, et jõustamise ja rakendamise sätted on orgaaniline osa sellest seadusest. Jõustamise ja rakendamise seadus, mis ei pruugi siin meie arvates väga pikk olla, võiks olla eraldi aktina. Vastasel juhul ta jääb sinna selle seaduse keskele, mida me peaksime tulevikus täiendama, ja see oleks küll näotu. Teine võimalus on loomulikult seda seal prim’ide ja numbrite abil teha, aga see ei ole ka eriti hea kasutajale. See on niisugune seadus, mida võib-olla tuleb ka parandada, sest sellist menetlust, nagu siin on kavandatud, meil Eestis praegu veel ei ole. Võimalik, et me ei osanud kõike täpselt ette näha ja et siia tuleb veel juurde kirjutada midagi, mis puudutab eriti just apellatsiooni- ja kassatsiooniastet, kuid me oleme töögrupiga siiski arvamusel, et see töö tuleb ära teha, seadus tuleb meil vastu võtta ja rakendada ning vaadata, kuidas ta töötab. Kui tema kusagilt lonkab, siis tuleb selle lonkamise koha pealt ära parandada. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Küsimused. Eiki Nestor.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud kaasettekandja! Jagades täielikult teie seisukohti, mis puudutavad kohtusse mitteilmumist ja kohtuasjade venimist seoses sellega, oleks mul teile järgmine küsimus. Praktikas on kahjuks juhuseid, kus kohus ise mingil põhjusel ei kutsugi neid pooli kohtusse. Kas te ei leia, et selles seadustikus võiks ära määratleda aja, mille jooksul kohus on kohustatud vähemalt esimest korda kokku tulema ja asja arutama hakkama? Aitäh!

Jah, praegu kehtivas seaduses on tõepoolest menetluse tähtajad kirjas, kuid elu on näidanud, et paraku nendest kinni küll ei peeta. Tulemus on olnud see, et kohtud on hakanud siis igasuguseid määrusi tegema, ühesõnaga, niisuguse bürokraatliku kribu-krabuga tegelema, mis tegelikult midagi ei anna. Tutvusin Soome, Rootsi ja mõningal määral ka Norra seadustega ja pean ütlema, et kusagil ei ole menetluse tähtaegu sees. Ma ei taha öelda, et neid ei peaks olema. Ma ainult selgitan, miks neid meie eelnõus ei ole.

Suur tänu! Rein Arjukese.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud ettekandja! Kas oleks võimalik täpsustada hagi algatamist? § 5 1. lõike punktis 2 on öeldud, et organisatsioonid või üksikisikud saavad teise isiku õiguste rikkumise puhul hagi algatada, kui loetletud subjektid seaduse või oma põhikirja järgi võivad kohtus taotleda teise isiku õiguste ja vabaduste kaitset. Keda on nende üksikisikute all mõeldud ja mis tingimustel seda kohtupraktikas teha saab?

Seda saab teha näiteks juhul, kui ema esitab avalduse oma alaealise lapse huvides. Ma arvan, et selle alla võib käia ka eestkostja tegevus eestkostetava huvides. Võimalik, et seaduseandja võib veel mingisuguse taolise juhu ette näha. Põhiliselt leiab see säte kohaldamist siis, kui on tegemist näiteks laste huvide kaitsega ja kui vanemad ei pöördu üldse kohtusse. Siis on praeguse terminoloogia järgi rääkides eestkoste-hooldusorganile tema põhimäärusega antud õigus laste kaitseks, vanemlike õiguste äravõtmiseks või lapse äravõtmiseks kohtusse pöörduda. Ametiühing või mõni teine töötajate huve kaitsev organisatsioon võib nende huvide nimel kohtusse pöörduda. Näiteks tööinspektsioon praegusel juhul. Selliseid näiteid võib ilmselt veel tuua, aga need tulid praegu esimesena meelde.

Kas ma saaksin kohe ka teise küsimuse esitada? See puudutab riigilõivu, mis selle hagiga kaasneb. Praegu võib tekkida näiteks selliseid olukordi, kus mingisugune ettevõte on kohustatud maksma teatud summa kahjukannatajale. Võtame näiteks kas või piimakombinaadid, kes on suured summad maksmata jätnud. Need võivad aga olla nii suured summad, et isikul, kes tahaks hagi esitada, ei jätku raha, et seda lõivu üldse maksta ja asja algatada.

Selge. Selles seaduses ei ole üldse lõivumäärasid. Praegu kehtiva riigilõivuseaduse järgi on kord niisugune, et need kehtestab valitsus. Ma olen teiega selles mõttes ühel nõul, mis puutub praegu kehtivatesse protsentidesse – see on siis 10%, 5% ja 2%, vastavalt summa suurenemisele. Ma arvan, et see esimene summa on liialt kõrge ja ilmselt tuleks seda vähendada. Pankrotiasjades on ka see probleem üles kerkinud, kui näiteks ühes vastutustundetus pangas on suur summa raha. See, kelle raha seal on, ei saa pankrotiavaldust esitada, sest tal ei ole küllalt suurt summat raha, et seda teha. Praegu on väljapääs selline, et kohtul on õigus vabastada riigilõivu tasumisest kas täielikult või osaliselt. Me oleme ühel juhul kohaldanud seda ka juriidilise isiku suhtes, sest põhiseadus ütleb, et neid võib teatud õiguste mõttes vaadelda ka ühel tasandil, kuigi Eesti NSV seadus seda ei lubanud. Niisugune hädaväljapääs on olemas, kuid ma jagan teie seisukohta sellega seoses, et ilmselt ei ole riigilõivu määrad mõistlikud. Need võiksid olla väiksemad, et nad tõepoolest ei takistaks kohtusse pöördumist. See on õige.

Suur tänu! Lauri Einer.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud ettekandja! Ma küsiksin ka § 5 kohta. Mis saab sel juhul, kui see teine isik, kelle õiguste ja vabaduste kaitseks võib üksikisik või ühiskondlik organisatsioon põhimõtteliselt kohtu poole pöörduda, jääb määramatuks või seda teist isikut nagu ei olegi olemas? Ma pean silmas selliseid esimesi pähetulevaid näiteid nagu merereostus, olgu siis tegemist supelranna läheduse või millegi muuga, või, ütleme, eluslooduse ressursside kahjustamisega. Kuidas sel juhul üleüldse tsiviilasja algatada? Praegu sellest paragrahvist seda võimalust välja ei loe.

Ma arvan, et teatud juhtudel võib seda vaadelda niiviisi, et kompetentne ja pädev riigi täitevvõimuorgan esitab avalduse ise oma nimel, sest tõenäoliselt ma ei eksi, kui ütlen, et tema põhikirja on juba sisse kirjutatud õigus niisuguseid nõudmisi esitada, ja tavaliselt lähevad need summad kas riigituludesse või mingisugusele eriarvele. Teistel juhtudel võib ta ka mõne konkreetsema subjekti huvides esineda, kui tal on see võimalus põhikirja programmeeritud. Aga see peab sel juhul tema põhikirjas või põhimääruses kirjas olema. Üldjuhul on nende riigiorganite põhikirjas need asjad kirjas ja nad esitavad avalduse juba mitte kellegi teise, vaid iseenda või, ütleme, riigi huvides juba iseenda nimel.

Suur tänu! Eiki Nestor, teine küsimus.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud kaasettekandja! Lisaks sellele, et on probleeme seoses asja arutamisega kohtus, on paraku veel teine probleem, millega tuleb iga päev kokku puutuda. Nimelt, kuidas tagada kohtuotsuse reaalne täitmine. Kas te ei arva, et ka selles suhtes võiks see seadus midagi otsustada?

Selle kohta ma pean vastama nõndaviisi, et tsiviilkohtupidamise seadustik täitmise osa ei hõlma. Minu teada on teie menetluses juba täitmisseadus või on see veel komisjonis, ma võin eksida. See on eraldi seadus ja selle alusel toimub täitmine nii tsiviil- kui kriminaalasjades.

Suur tänu! Lauri Einer, teine küsimus.

Ma jätkan veel § 5 2. lõike punktiga 2. Seal on kirjas, et mina kui üksikisik võin oma avalduse alusel seaduse järgi, sest põhikirja mul ei ole, kohtus taotleda teise isiku õiguste ja vabaduste kaitset. See on mulle väga meeldiv, kuid ma enne just küsisin, kas üksikisik või ka ükskõik milline organisatsioon, kellel ei ole põhikirjas ette nähtud näiteks keskkonnakaitselisi ülesandeid, võib siiski tsiviilasjus kohtusse pöörduda, kui tegu on tõepoolest n.-ö. infrastruktuuri, keskkonna, eluslooduse ressursside, kas või metsloomade jne. vastu toime pandud seaduserikkumistega, kui nii võib öelda. Kuhu minna, mida teha?

Ma arvan, et praegu peab sel juhul siiski pöörduma vastava, ütleme siis, riigistruktuuri poole.

Aitäh!

Suur tänu! Katrin Linde.

Tänan, härra esimees! Lugupeetud ettekandja! Kelle ülesanne on kontrollida Riigikogu liikmete süümevande tõele vastavust?

Vastavalt seadusele peab seda tegema kohus. Minu mäletamist mööda ei ole selles seaduses subjekt piiritletud. Seal on öeldud umbes niiviisi, et igaüks võib pöörduda. See on nii-öelda eraldi omaette menetlus. Kuna subjekt ei ole piiritletud, teen ma järelduse, et see võib olla iga isik. Sellest seadusest see muidugi ei tulene.

Suur tänu! Paistab, et rohkem küsimusi ei ole. Täname, härra Odar! Õiguskaitsekomisjoni poolt esitab kaasettekande härra Daimar Liiv.

Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Eelnevates ettekannetes seletati juba küllaltki põhjalikult selle eelnõu tähtsust ja olulisust. Mul on juurde lisada ainult niipalju, et 25. märtsil arutas õiguskaitsekomisjon oma koosolekul seda eelnõu ja peab ütlema, et see on nii normitehniliselt kui ka sisuliselt tõesti üks viimasel ajal paremini ette valmistatud eelnõu, mis on jõudnud meie komisjoni kätte, ja komisjon ei leidnud erilisi põhjusi, miks me ei peaks lubama seda eelnõu esimesele lugemisele. Kuna õhtu on juba küllalt kaugele jõudnud, siis ma ei taha teie tähelepanu pikalt köita ja teatan, et komisjon otsustas toetada eelnõu esimese lugemise lõpetamist ja teisele lugemisele esitamist ning määras parandusettepanekute tähtajaks 15. aprilli kell 14.

Suur tänu! Kas on küsimusi kaasettekandjale? Nii, juhtivkomisjoni seisukoht on soovitada esimene lugemine lõpetada ja esitada parandusettepanekud 15. aprilliks kella 14-ks. Suur tänu! Kas on vastuväiteid esimese lugemise lõpetamisele? Näib, et ei ole. Esimene lugemine on lõppenud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde. See on valitsuse poolt esitatud kriminaalkoodeksi ja haldusõiguserikkumiste seadustiku muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandjaks palun justiitsminister härra Kaido Kama.

Austatud juhataja, lugupeetud Riigikogu! Valitsuse poolt teile esitatud kriminaalkoodeksi ja haldusõiguserikkumiste seadustiku muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu hõlmab väga mitmelaadiliste õiguserikkumiste eest määratavate karistuste muutumist. Eraldi tuleb rõhutada kriminaalkoodeksisse uue peatüki "Kaitseteenistusealased kuriteod" lisamist, mis meil siiamaani on kriminaalkoodeksist puudunud ja mis annaks võimaluse asuda karistama ka desertööre ja määrata karistusi muudel taolistel juhtudel, kui sõjaväeteenistuse ajal eksitakse määrustikunormide vastu. Samuti tuleb siin rõhutada, et tegevteenistusest kõrvalehoidumise eest on karistust oluliselt karmistatud, võrreldes praegusega. Samuti on karmistatud mitmeid karistusi mitmete süütegude eest kriminaalkoodeksis ning haldusõiguserikkumiste koodeksisse on juurde toodud mitmeid uusi põhimõtteid. Eraldi võib-olla viitaksin mõnele asjale. On karmistatud karistusi metsamaterjali ostu-müügi või üleandmisega seotud õiguserikkumiste eest. Pisivarguste puhul on nüüd siis pakutud välja variant, et nende eest oleks uuesti võimalik hakata karistama halduskorras. Siiamaani tehti seda ainult kriminaalkorras. Tulemuseks oli nii uurimismenetluse kui kohtute ummistamine ja praktiliselt jäid need pisivargused seetõttu lihtsalt karistamata. Kui see seadus jõustub, siis saab halduskohtunik ainuisikuliselt karistuse määrata. Samuti tuleks nimetada erikonfiskeerimise paragrahvi sissetoomist haldusõiguserikkumiste seadustikus ja selle täpsustamist, mida mõistetakse erikonfiskeerimise all, mida loetakse kuriteo toimepanemise vahendiks ja mille kohta erikonfiskeerimist on võimalik rakendada. Eelnõu on läbi käinud väga mitmetest ministeeriumidest ja selle kohta on tehtud palju ettepanekuid Tolliametis, Piirivalveametis, Keskkonnaministeeriumis ja mujal. Võimalust mööda on kõiki neid ettepanekuid püütud arvestada, et täita lünka meie senises sanktsioonide poliitikas, kui nii tohib öelda. Täpsemalt paluksin sellest eelnõust rääkida kaasettekandes meie ministeeriumi töötajal härra Rannusel. Delegeeriksin ka küsimustele vastamise temale. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kaasettekandeks palun kõnetooli Justiitsministeeriumi peaspetsialisti härra Rannuse.

Lugupeetud daamid ja härrad! Seaduseelnõu ettevalmistamisel tuli eluga kaasas käia ja vastavad kirjalikud ettepanekud, mis on kajastatud eelnõus, on teie laual. Tubli kolmandiku seaduseelnõust moodustab haldusõiguserikkumiste seadustiku täiendamine protsessuaalse korraga, see tähendab, kuidas toimivad kohtud, kui esitatakse kaebusi haldusõiguserikkumise asjas, ning kuidas toimub kassatsioonimenetlus. Sellel ma eriti ei peatuks, see on vaga spetsiifiline ja mõeldud kohtunikele. Teine kolmandik on valdavalt suunatud sellele, et viia praegu kehtiv kriminaalkoodeks ja ka haldusõiguserikkumiste seadustik kooskõlla meie põhiseaduse terminoloogiaga. Haldusõiguserikkumiste seadustikku sundis elu ise sisse tooma ettepanekud, et pisivargused, ma rõhutan just nimelt pisivargused, mis ei ole seotud sissetungimisega või lukustuse tõkke kõrvaldamisega, ei lähe selle seaduse paragrahvi all karistamisele. Nende suhtes toimub kriminaalmenetlus edasi nagu varem. Nii koodeksis kui haldusõiguserikkumiste seadustikus tuli üksikasjalikult kirja panna, kuidas võetakse meil vastutusele seoses kõrvalehoidumisega sõjaväeteenistusest või õppekogunemisele kutsumisest. Ühtlasi tuletan meelde, et oleks võinud kohaldada ennesõjaaegset kriminaalseadustikku, mis oli koostatud kaitseväelastele eraldi väga põhjalikult, ent paraku takistas seda asjaolu, et meil ei olnud iseseisva Eesti kriminaalseadustiku väljatöötatud varianti veel olemas ja kaitseväeliste kuritegude plokk tuleb taastada mugandatud Eesti NSV kriminaalkoodeksis, ning sellepärast on see loogiliselt seotud ka karistusmäärade ja kõige sellega, mis on meil enne koodeksis olemas. Haldusõiguserikkumiste seadustikus sai karmistatud sanktsioone kutsealuste suhtes, kes hoiduvad kõrvale arvelevõtmisest. Varasemat 5 päevapalga suurust trahvi on suurendatud ja alternatiivse võimalusena nähakse ette ka arest 15 ööpäeva. Õppekogunemisele ilmumisest kõrvalehoidumise eest reservväelase poolt, see on siis § 78 kriminaalkoodeksis, on ette nähtud arest või vabadusekaotus kuni 1 aastani ja sama paragrahvi teises lõikes on öeldud, et kui kutsealune hoidub kõrvale kaitsejõudude tegevteenistusse ilmumisest, siis karistatakse teda vabadusekaotusega kuni 2 aastani. Sanktsiooni on karmistatud. Juhiksin teie tähelepanu veel sellele, et salakaubaveo, aga samuti valuutatehingute sooritamise eeskirjade rikkumise puhul oli kriminaalkoodeksi uue redaktsiooni kehtestamisest möödunud aasta jooksul praktiliselt võimatu vastutusele võtta, sest rikkumine pidi toimuma suures ulatuses, aga suur ulatus on teatavasti sajakordne sotsiaalmiinimum. Sellepärast on ettepanek asendada vastavates paragrahvides 76 ja 86 sõnad "suures ulatuses" sõnadega "olulises ulatuses", mis sisuliselt tähendab siin kümnekordset elatusmiinimumi. Samuti on kriminaalkoodeksi §-s 144, mis käsitleb vara hävitamist, asendatud sõnad "suure varalise" sõnadega "olulise varalise". Näiteks süütamised ja plahvatused ei too alati kaasa suurt varalist kahju, kuid häirivad väga ühiskonda. Erikonfiskeerimise paragrahve oli vaja natukene täpsustada, kuivõrd nendel ametkondadel, kes seadust rakendavad – mõeldud on eelkõige piirivalvet ja tolli –, oli lahkarvamusi. Sellepärast on erikonfiskeerimise paragrahvid esitatud uues redaktsioonis nii kriminaalkoodeksis kui ka haldusõiguserikkumiste seadustikus. Samuti on ette nähtud sanktsioonide karmistamine ja vastavad paragrahvid n.-ö. rohkem lahti kirjutatud tuludeklaratsiooni ja muude maksuarvutluste esitamisest kõrvalehoidumise, tulude ja muude maksustamisobjektide varjamise või maksude tasumisest kõrvalehoidumise puhul nii haldusõiguserikkumiste seadustikus kui ka kriminaalkoodeksis. Uues redaktsioonis on esitatud ka kriminaalkoodeksi § 195 loomade julma kohtlemise või muu loomakaitse eeskirjade rikkumise kohta, mille puhul on samuti sanktsioone karmistatud.

Suur tänu! Kas on küsimusi härra Rannusele? Rein Arjukese.

Aitäh, härra eesistuja! Mul on ettekandjale küsimus. Ennesõjaaegses Eesti Vabariigi kriminaalseadustikus on väga suur majanduskuritegusid käsitlev osa, mis hõlmab kõikvõimalikke kuritarvitusi. Kas selles valdkonnas on praegu ka tulemas täiendusi või midagi suuremat ja mahukamat?

Ma ei ole küll volitatud töögrupi nimel rääkima, aga ma tean, et doktor Ilmar Rebane on töögrupi juht ja nad on päris pikka aega teinud tõsist tööd, et saaks valmis iseseisva Eesti kriminaalseadustik, mitte mugandatud Eesti NSV kriminaalkoodeks. Seal on muidugi nendele küsimustele tähelepanu pööratud.

Ma küsin teise küsimuse veel. Selles ennesõjaaegses kriminaalseadustikus oli üks osa, mis puudutas võimule vastuhakkamist, kui ma õieti mäletan. Ühesõnaga, küsimus on valitsuse või ministeeriumide korralduste ja määruste ja muude niisuguste asjade täitmata jätmises, mis praegu ei too endaga kaasa mitte mingisuguseid sanktsioone. Mõni aeg tagasi kutsuti näiteks ettevõtte direktor sel juhul parteikomiteesse ja tehti talle noomitus. Eesti Vabariigi aegses kriminaalseadustikus oli selle eest ette nähtud üldine sanktsioon, mis puudutas kõigi niisuguste asjade täitmata jätmist alluvate poolt. Kas niisuguse asja sissekirjutamine oleks ka praegu mõeldav, näiteks nende paranduste raames siin?

Siia ma vist ei oska seda sobitada. See on tõesti ajutine, te tulete kriminaalkoodeksi juurde ilmtingimata tagasi ja siis võtate asja juba kompleksselt käsile.

Suur tänu! Eiki Nestor.

Aitäh, härra juhataja! Eelnõu kohta esitatud seletuskirja lõpus on lakooniliselt öeldud, et olulisematest ettepanekutest ei ole arvestatud muuseas ka Tööinspektsiooni ettepanekut lülitada selle asutuse ametnikud nende ametnike hulka, kellel oleks õigus määrata rahatrahvi 50 päevapalga ulatuses. Käesoleval ajal omab töölepingu seaduse järgimist ainsana Eestis inspektsiooni õigustes kontrolliv Tööinspektsioon sellist õigust trahvimisel, et minu meelest ei olegi mõtet ühtegi töölepingu seaduse rikkujat trahvida selle määra sees. Miks Tööinspektsiooni ettepanekut ei arvestatud? Aitäh!

See ei ole Justiitsministeeriumi jonn või suva. Kõik esitatud ettepanekud arutati läbi ametkondadevahelisel ümarlauanõupidamisel. Kooskõlastati mitu korda ja hääletamine näitas, et seda ei peetud vajalikuks, mis iseenesest ei välista ju teie aktiivset sekkumist.

Suur tänu! Viktor Niitsoo.

Härra juhataja, austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab kaitseväeliste kuritegude plokki. Oma ettekandes te mainisite, et need paragrahvid on võetud Eesti NSV kriminaalkoodeksist, mille muutmisel Eesti Vabariigi kriminaalkoodeksiks veel Ülemnõukogu ajal nad sealt mõnevõrra mõtlematult välja jäeti. Nüüd on suurem osa nendest paragrahvidest tagasi toodud ja see on kiiduväärne, sest juba ammu vajavad need küsimused lahendamist, eriti kaitseväes. Küll aga on terve rida paragrahve sealt välja jäetud ja ma tahaksingi teada, mis põhjusel on välja jäänud näiteks § 218 "Ülema solvamine alluva poolt või alluva solvamine ülema poolt" ja § 219 "Ühe sõjaväelase solvamine teise poolt vägivaldse teoga, kui nad ei ole alluvusvahekorras"? Eesti kaitseväge juhivad vist ikka veel päris tükk aega Nõukogude Punaarmee koolitusega mehed ja ma kardan, et dedovštšina probleem ei ole sugugi veel päevakorrast välja langenud. Ma ei tea, kas te kirjutate need küsimused üles, sest siin on veel terve rida paragrahve, mis on minu meelest täiesti suvaliselt välja jäetud.

Ma soovitaksin need küsimused kirjalikult esitada.

Seda küll, aga ma siiski loeksin need praegu ette. Näiteks sõjaväe vara tahtlik hävitamine või rikkumine, siis vahiteenistuse määrustiku rikkumine, piirivalveteenistuse määrustiku rikkumine, lahinguvalve määrustiku rikkumine, siseteenistuse määrustiku rikkumine, sõjavangi kuriteod, vägivald elanikkonna kallal sõjategevuse piirkonnas. Aitäh!

Töögrupp jättis need täiesti teadlikult välja. Näiteks esimesed mainituist haakuvad dedovštšinaga. See on niivõrd üldlevinud sõna, et tõlkida pole vist vaja. Kriminaalkoodeksi teistes peatükkides on sellised kuriteokoosseisud olemas, mis puutub solvamisse, löömisse, peksmisse. Me ei taha, et need oleksid olnud sõna-sõnalt samasugused, nagu olid Moskva poolt dikteeritud Eesti NSV kriminaalkoodeksisse. Tähendab, on olemas õiguslikud vahendid selleks, et korrale kutsuda neid, kes on sellise teo toime pannud. Mis puudutab teenistusmäärustikku, siis seal ei tahtnud neid eraldi välja tuua, teades, et see on ajutine. Teenistusmäärustiku rikkumise üldine paragrahv on olemas. Kas solvab ülem või solvab alluv, solvamine jääb solvamiseks. See ei puuduta otseselt seda seaduseelnõu, aga teile teadmiseks ütlen, et praeguse eelnõu järgi – kas see võetakse vastu sellises redaktsioonis või parandatud redaktsioonis – toimub menetluskord nii või teisiti tsiviiluurijate poolt. Sõjaväeuurijaid ega sõjatribunali praegu ei ole. Põhiseaduse järgi on põhimõtteliselt võimalik erikohtute moodustamine. Me tahtsime jätta ka tsiviilametkondadele õiguse sekkuda sõjaväelistesse asjadesse, et ei oleks riik riigis. Ennesõjaaegses Eestis paraku see oli nii. Me ei pidanud seda õigeks, kusjuures töögrupis osalesid mitte ainult juristid, vaid ka Peastaabi ja Kaitseministeeriumi esindajad ning konsensus saavutati põhiliselt kõigis küsimustes, välja arvatud § 246 "Keeldumine käsu täitmisest". Sõjamehed olid selle poolt, et esmakordsel ülema teenistuskäsu mittetäitmisel võiks kohaldada juba kriminaalkaristust. Juristid esitasid alternatiivvariandi, et esimene kord peaks siiski olema distsiplinaarkaristus ja teistkordsele ülema käsu mittetäitmisele järgneks kriminaalkaristus. Valitsuses hääletati alternatiivvariandi käsuks.

Suur tänu! Lauri Einer.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus käib eelnõu teise osa kohta. Seal on sätestatud, et haldusõiguserikkumiste eest määratavate trahvide skaala ulatub kuni 200 päevapalga suuruse summani ehk praegustes oludes kuni kahe tuhande kroonini. Kui ma vaatan neid muid pahategusid ja vastavaid trahvimäärasid, siis mul on miskipärast niisugune tunne, et me ei lähe mitte seadusest üleastumise eest karmima karistamise poole, vaid just nimelt pehmemate karistuste poole. Kui ma mõtlen näiteks sellele, kuidas praegu Eesti territoriaalmeres ja majandusvööndis vilistatakse kalapüügilepingutele ja kalapüügieeskirjadele, siis see trahvimäär, mis kohtuniku või ametniku poolt määratakse, on suhteliselt väga väike ja samal ajal ei tekita mingit huvi maksta ressursimaksu. Neid näiteid võib veelgi tuua. Miks me ei võiks näiteks sellistes eripiirkondades, nagu meie merealad, neid trahvimäärasid tõsta kas või viiesaja päevapalgani?

Kõigepealt, mis puudutab teile esitatud teksti, siis kahjuks me oleme seotud haldusõiguserikkumiste seadustiku põhitõega, et maksimaalne trahv üksikisikule ei tohi ületada kahtesada päevapalka. Me oleme sellega paratamatult seotud. Kuid teie toodud näide väljub nendest raamidest ja kes teid keelab vastu võtmast eraldi seadust ühes trahvisanktsioonidega, kus juriidiline isik vastutab. Ma tean, et tolliseadus on varsti teie kätte jõudmas, ja seal on vist esimesena sätestatud juriidilise isiku vastutus. See on seal väga spetsiifiline, seotud vahetuks objektiks oleva kauba väärtusega. Põhimõtteliselt ma olen teiega nõus, aga siin seda kahjuks lahendada ei saa. Tegemist on üksikisiku vastutusega.

Suur tänu! Epp Haabsaar.

Lugupeetud spiiker, lugupeetud kõneleja! Kas on karmistatud sanktsioone kaubanduseeskirjade rikkumise eest ja kui ei ole, siis miks seda ei ole tehtud?

Võin umbes samuti vastata, et ametkondade ümarlauanõupidamine pluss ettepanekute laekumine ja läbiarutamine toimusid kollegiaalselt.

Kas Kaubandusinspektsioon esitas ettepaneku?

Mul ei ole kahjuks ettepanekuid siin kaasas, aga igal juhul pöörati neile kõigile tähelepanu. Kui arvate, et eelnõu on viletsavõitu, siis seda viga saab veel parandada, kui on mõttekaaslasi.

Suur tänu! Eiki Nestor, teine küsimus.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud kaasettekandja, ma tooksin oma küsimuse sissejuhatuseks ühe näite, kui te lubate. Ühe Tallinnas asuva, kunagi riigile kuulunud ja nüüd ärastatava ettevõtte direktor vallandas möödunud aasta kevadel töölepingu seadust rikkudes 80 inimest. Neist 10 pöördus kohtu poole ja nad said oma õiguse. 70 ei pöördunud, direktor hoidis kokku. Neli kuud hiljem ta koondas uuesti töötajaid, seekord 100 inimest. Neist ei pöördunud keegi kohtusse. Kui arvutada välja 170 inimese 4 kuu palk, siis näeme, et see härrasmees hoidis kokku 340 000 krooni selle pealt, et ta rikkus seadust. Inspektoril, kellel on praegu ainukesena õigus kedagi trahvida, puudub selline suur summa. Mis te arvate – te vastasite väga ilusasti Lauri Eineri küsimusele –, kas ei võiks eraldi seadusega ja kui võib, siis millisega, ette näha ka haldusvastutuse juriidilisele isikule töölepingu seaduse rikkumise eest? Aitäh!

Inetu on küll vastata küsimusele küsimusega, aga mind huvitab, miks selle direktori suhtes ei algatatud kriminaalmenetlust § 161 tunnustel, mis puudutab ametiseisundi kuritarvitamist. Vaieldamatult oli tegemist mainitud isikute seadusega kaitstud õiguste rikkumisega ja ametiseisundi kuritarvitamisega. Siin ei saagi juttu olla haldusvastutusest. See kuulub kriminaalkoodeksi § 161 alla.

Suur tänu! Ants Erm.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud ettekandja! Mul on kõigepealt niisugune küsimus. Kas ma saan õieti aru, et näiteks politsei poolt toimepandud õiguserikkumised lähevad § 259 alla? Ühesõnaga, kas näiteks politseiniku ja eraisiku poolt toimepandud samasuguse teo puhul kehtib erinev karistusmäär? Ütleme, et keegi näiteks peksti läbi.

Võimu kuritarvitamise kohta käiv § 259 puudutab sõjaväelasi, politsei ei kuulu nende hulka. Politseinik vastutab kui ametiisik § 161¹ alusel, kui on tegemist relvaga, või § 162 alusel, kui on tegemist lohakusega. Tavaliselt on nii-öelda politsei paragrahv 161¹ , mida me siin praegu ei puuduta.

Suur tänu! Lauri Einer, teine küsimus.

Suur tänu! Vabandage, lubage ma harjutan veel sellesama esimese küsimuse peal, meil on võib-olla kasulik selliseid rahvavalgustuslikke asju siin arutada. Oletame, et ma olen ettevõtlik mees ja sõlmin nagu eraisik eraisikuga 6 mehega töölepingud, kus on kirjas, kui palju ma neile palka maksan ja mitu päeva nad minu jaoks töötavad. Ma üürin paadi, lähen merele ja tõmban välja 4 või 6 tonni räime. Kui ma vahele jään, kas siis määratakse trahv kõigile seitsmele või ainult mulle kui üksikisikule, sest teised võivad öelda, et nemad ei tea reeglitest mitte midagi? Aitäh!

Kaldun arvama, et karistus jääb teie kanda.

Suur tänu! Epp Haabsaar, teine küsimus.

Eelnõus on ette nähtud, et ametnik võib määrata rahatrahvi 50 päevapalga ulatuses. Kas see päevapalgamäär on niisugune nagu näiteks Kaubandusinspektsioon või Maksuamet ise välja pakkus?

Päevapalgamäär on praegu 10 krooni, aga see on muutuv suurus.

Ma mõtlen päevade arvu, kas 50 päeva, 60 päeva, 100 päeva. Ühesõnaga, kui palju üks ametnik võib ise seda trahvi määrata, mitme päeva ulatuses? Kas see ettepanek, mida inspektsioonid ise tegid, on samasugune, nagu eelnõus on välja pakutud, või on seda korrigeeritud või olid inspektsioonide ettepanekud erinevad ja siis leiti eelarutelu käigus mingi keskmine lahendus?

Siin ma jään vastuse võlgu, sellepärast et Tööinspektsiooni ja Migratsiooniameti ettepanekut lülitada Tööinspektsiooni ja Migratsiooniameti töötajad nende ametnike loetelu hulka, kellel on õigus määrata rahatrahvi 50 päevapalga ulatuses, ei ole arvestatud.

Mind huvitab see päevade arv. Kas Kaubandusinspektsioon ise pakkus välja 50 päeva või tahtis ta rohkem või vähem?

Ikka nende pakkumisel.

Suur tänu, härra Rannus, rahvasaadikutel rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Juhtivkomisjoni nimel esineb õiguskaitsekomisjoni esimees härra Jüri Rätsep.

Lugupeetud juhatus, austatud kolleegid! Minu arvates selle eelnõu aktsentidel peatus juba härra Rannus oma kaasettekandes. Õiguskaitsekomisjon on neid aspekte samuti jõudumööda kaalunud kahel koosolekul ja tunnistanud eelnõu sobivaks esimesele lugemisele esitamiseks. Ma lisaksin paar täiendavat lauset mõne üldküsimuse kohta. Tõepoolest, ma saan nendest kolleegidest aru, kes pahandavad sellepärast, et me ikka veel täiendame ja parandame seda Eesti NSV kriminaalkoodeksit ning tõstame sätteid edasi-tagasi. Kriminaalkoodeksiga oli alles aastajagu päevi tagasi väga täbar olukord. Eesti omariikluse eest võitlejaid oleks saanud kehtiva kriminaalkoodeksi sõnasõnalise tõlgendamise puhul võtta kriminaalvastutusele Nõukogude-vastase tegevuse eest. Nüüd on õnneks olukord mitme kompleksse paranduskäigu tõttu märgatavalt paranenud ja võib-olla oleks õige oodata ära seesama kriminaalseadustik, mille kallal väga tõsiselt töötatakse eesotsas professor Ilmar Rebasega. Prognoosi mõttes saan veel ainult niipalju täpsustada, et on lootust juba käesolevaks suveks kujundada Eesti Vabariigi uus kriminaalseadustik. Nii et ühel või teisel juhul on selle eelnõu puhul loodetavasti tegemist aktiga, mille kehtivusaeg on üsna üürike. Selle eelnõu puhul on muidugi esmane vajadus juba tekstist välja loetav. See on see, et probleeme on tekkinud seoses kaitseväe küsimuste lahendamisega, mis moodustavad kaaluva osa eelnõust. Igal juhul on täidetud osa puuduvast õigussüsteemist parem kui puuduv osa. Härra Niitsoo tõstatas küsimuse teatava osa paragrahvide puudumise pärast. Ma ütleksin niipalju, et Eesti riik loodetavasti liigub tsiviilühiskonna suunas ja selletõttu me ei saagi seda Eesti NSV kriminaalkoodeksit nii tagurpidipöördega uuesti taaskehtestada ligikaudugi samal kujul. Õigussüsteemist jäävad ära sõjaväeprokuratuur ja sõjaväekohtud ning kogu koodeks lahendab ka probleeme, mis tekivad seoses sõjaväeteenistuse ja sõjaväega. Nii et seadustes loetletavad karistused isikuvastaste kuritegude eest teenivad täpselt ühesugust kasvatuslikku eesmärki nii sõjaväelaste kui tsiviilisikute puhul. See kõik kehtib ikkagi selle loodetavasti lühikese, mõnekuulise perioodi jooksul ja ma arvan üsna lootusrikkalt, et sügiseks peaks uus ja tõsiselt läbikaalutud kriminaalseadustik valmima. Kõike seda arvestades pidaski õiguskaitsekomisjon eelnõu esimeseks lugemiseks kõlbulikuks ja palub teil esitada parandusettepanekud 19. aprilliks kella 12-ks.

Kuidas on lugemise lõpetamisega?

Peame tänast käsitlust lugemise lõpetamise alusena piisavaks. Tänan teid!

Suur tänu! Kas on küsimusi härra Rätsepale? Ants Erm, teine küsimus.

Härra esimees, lugupeetud härra Rätsep! Me tegeleme praegu nende seadustega ja ka selle seadusega n.-ö. kahel tasandil. Ühest küljest me parandame Eesti NSV seadusi, teisest küljest töötatakse mingite töögruppide poolt välja uusi seadusi. Minu meelest on veel kaks võimalust. Üks võimalus on võtta aluseks Eesti Vabariigi seadus ja rakendada seda parandatud kujul. Teiseks võiks siis näiteks kasutada Saksa seadusi, neid võib-olla natukene kohendades. Milleks ikkagi valitakse need esimesed variandid, aga mitte see teine ja kolmas?

Küsimus on asjalik, aga minu arvates on sellele kriminaalõiguse näite põhjal küllaltki lihtne vastata. Olen isegi aeg-ajalt niimoodi mõelnud. Küsimus on lihtsalt selles, et Eesti Vabariigi kinnipidamiskohtades kannab praegu vabaduskaotust minu teada üle 5000 inimese. See on küllalt suur hulk. Nad on kõik süüdi mõistetud Eesti NSV kriminaalkoodeksi järgi. Meie praegust kohtusüsteemi arvestades on nende kinnipidamisaluse formaalnegi ümbervormistamine tehniliselt niivõrd suuremahuline töö, et Eesti kohtusüsteem ei kannataks seda välja. Nad nõuaksid sel juhul enda vabastamist sellepärast, et nad kannavad karistust okupatsiooniaegse seaduse järgi, mis enam ei kehti. Niisugune lihtne mõttekäik võib-olla aitab seda probleemi enda jaoks lahendada. See on tegelikult sundolukord. Midagi ei ole teha. See on kriminaalõiguse puhul just nimelt niimoodi ja praeguses olukorras oli minu arvates õigem esialgu hädaabinõuna klaarida üleminekuperioodil kriminaalõigussuhteid seni kehtinud kriminaalkoodeksi järgi, kus numeratsioongi oluliselt ei muutu, ja pole vaja kohtuotsuseid massiliselt revideerida. See on minu arvates siiras seletus asja kohta. Tänan!

Suur tänu, härra Rätsep, rohkem küsimusi ei ole. Tänan, kolleegid! Kas me lõpetame esimese lugemise? Esimene lugemine on lõppenud.

Lugupeetud Riigikogu, jätkame vastavalt esialgu välja pakutud töökavale ja kinnitatud päevakorrale. Vabariigi Valitsuse poolt esitatud eraõppeasutuse seaduse eelnõu. Alustame teise lugemisega. Palun, härra minister Rummo, ettekandeks kõnetooli.

Lugupeetud härra eesistuja, lugupeetud Riigikogu! Eraõppeasutuse seaduse eelnõu, mis on läbinud esimese lugemise, on esimese ja teise lugemise vahel teinud läbi olulisi muudatusi. Siia on sisse viidud mõned muudatusettepanekud, mis on tehtud Riigikogu liikmete poolt. Samuti on eelnõusse tehtud ka muid teisendusi ja muudatusi, vastavalt juhtivkomisjonis toimunud tööle, see tähendab, vastavalt autori esindaja ja komisjoni läbirääkimistele. Praegusel kujul teile esitatud erakooliseaduse eelnõu vajaks minu hinnangut mööda veel jätkuvat arupidamist komisjoni ja autori esindajate vahel. Sellepärast olen ma seisukohal, et teise lugemise võiks kuulutada katkestatuks ilma läbirääkimisi alustamata. Tänan!

Suur tänu, härra Rummo! Kas see on ametlik ettepanek?

Jah, see on ametlik ettepanek.

Millal me siis jätkame?

Võiksime teha koos komisjoniga otsuse selle kohta, millal saaksime jätkata.

Arutelu katkestatakse.

Vabandust, ma palun arutelu katkestada ilma läbirääkimisi avamata, kuid siiski kuulata ära kaasettekanne.

Selge. Suur tänu! Sellisel juhul ma küsin, kas on lugupeetud kolleegidel küsimusi härra ministrile? Tundub, et ei ole. Aitäh!

Aitäh!

Härra Sulev Alajõe, juhtivkomisjoni esimees, palun kõnetooli kaasettekandeks.

Austatud esimees, lugupeetud kolleegid! Tihti räägitakse sellest, kuivõrd suur on Eestis riiklik sektor, kui palju meil seetõttu on liigset bürokraatiat, aruandlust, järelevalvet, aga ka korruptsiooni, ärastamist jne. Samas tundub, et tegelikkuses ei püütagi erasektori väljakujunemise poole. Nii võib kohata ebamajanduslikke seisukohti, nagu tähendaks erakoolide toetamine riikliku haridussüsteemi ohtuseadmist ja niigi napid ressursid minevat hoopis kahtlaseks otstarbeks. Esiteks on toetatav erakool kindlasti heakskiidetud õppekavaga mingile haridusastmele vastav õppeasutus. Teiseks ei suurene õppijate arv erakoolide tekkega järsult, vaid jaguneb lihtsalt riigi- ja erakoolide vahel. Küsigem nüüd, kas on odavam õpilaste koolitus 100%-liselt maksumaksjate rahadega või juhul, kui valitsus katab ainult osa õppekuludest? Eespool kirjeldatud finantseerimise aspektid on vaid vahend selleks, et saavutada eesmärk: mitmekesistada õpet, tekitada koolidevaheline võistlus, suurendada õpimotivatsiooni, luua tööturu muutustele paindlikult reageeriv haridussüsteem. Võrrelge, palun, kahte pealinna üliõpilast, Eesti Kommertskooli ja Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna üliõpilast ning te veendute selles kiiresti. Erakoolidele antav toetus võiks haridusredelit pidi algkoolist üles ronimisel väheneda, sest koolikohustuse täitmine vastab ju ühiskonna huvidele, kõrghariduse omandamine aga eelkõige üksikisiku huvidele. Niisiis, põhikooli õppekulud tuleks katta 100%-liselt, edasi oleks toetus väiksem ja kõrgkoole toetataks 30% ulatuses. Puudujääv osa kaetakse reeglina õppemaksuga. Võimalik on ka omanikupoolne toetus või sponsorsummade leidmine. Ei maksa unustada, et omanik planeerib õppemaksu kaudu ka halduskulude tasumist. Finantseerimise osa lõpetuseks olgu öeldud, et rahade eraldamine Läänes levinud haridusosaku põhimõttel, kus aluseks võetakse õppijate arvust tulenev õppekulu, ei tähenda iga-aastast õpetajate ja õppejõudude koondamist või töölevõtmist. Mõistlik intervall muutusteks on mujalgi kasutatav kolm aastat, mil piltlikult öeldes vaadatakse minevikku ja tulevikku. Tagasivaade annab keskmise õppijate arvu, prognoos elualade kaupa aitab riigikoolides kehtestada vastuvõtukvoodi. Eraõppeasutuse seaduse eelnõu muutus teiseks lugemiseks erakooli seaduse eelnõuks. Teised tähtsamad muudatused olid järgmised. Kuivõrd oli määratlemata omaniku ja asutaja suhe, loobus komisjon asutaja mõistest. Ei ole seaduse asi määratleda, kelle omanik endale erakooli asutamiseks appi võtab. Maa-ala olemasolu nõude jätsime vaid lasteaia juurde, et asutamisluba väljaandev omavalitsus ei saaks territooriumi väidetava puudumise tõttu erakooli loomist takistada. Seadusse on lisatud õpingute alusdokument, õppekava, kuivõrd see on tegelikult kooli staatust määratlev dokument, mille alusel antakse välja koolitusluba. Loobutud on haridusseaduse ideoloogiast, mille kohaselt ülikooli õigused annab parlament ning registreerimisega tegeleb ka Vabariigi Valitsus. Vastavalt kehtivale korrale kannab erakooli registrisse ehk registreerib kohalik omavalitsus. Eelnõus on järgitud põhimõtet, mille puhul koolituse sisu ei sõltu omandivormist See tähendab näiteks seda, et eragümnaasiumis õpinguid alustanud isik saab jätkata munitsipaalgümnaasiumis ja vastupidi. Vastava haridusastme lõpetaja erakoolis saab ühtlasi teistega võrdsetel alustel kandideerida järgmise haridusastme kooli jne. Väga raske oli arutelu finantseerimispõhimõtete üle. Kui toetus on seaduses fikseerimata, saavad ministeerium ja omavalitsused alati öelda, et raha ei jätku. Kui raha on, tekib küsimus, mille alusel toetust antakse, seepärast otsustas komisjon finantseerimise alused seadustada. Siinjuures on oluline märkida, et erakoolide tekkega tõepoolest õpilaste arv ei suurene, ning vastupidiselt arvatule vähenevad maksumaksjate kulud. Enesekriitiliselt tuleb öelda, et protsentide täpne määratlemine ei ole seaduse asi. Katkestamise järel tuleks täpsema korra kehtestamine delegeerida Vabariigi Valitsusele. Toodud alternatiivid eelnõus ei ole mõeldud mitte niivõrd hääletamisele panemiseks, kuivõrd illustreerimaks säilinud eriarvamusi eelnõu ettevalmistanud töögrupi ja kultuurikomisjoni vahel. Haridussüsteemi konservatiivsusest tulenevalt vajab toodud põhimõtete rakendamine ettevalmistusaega, seetõttu ei rakendu seadus ka harilikus korras, vaid tuleb arvestada seda aega, mis kulub haldus- ja maksureformi läbiviimiseks. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Mõned küsimused rahvasaadikutelt Raoul Üksvärav.

Lugupeetud esimees, lugupeetud ettekandja! Mõne viimase aasta jooksul ilmutasid ka mitmed välismaised koolid huvi erakoolide asutamise vastu Eestis. Mõned neist olid oma ütluse järgi teinud korraliku eeluurimise, et seda asja tasub ikkagi ette võtta. Nendest pole praegu midagi kuulda, tegutsema nad ei ole hakanud. Kas teil on lähemaid teateid, mille taha jäi asi seisma? Kas seadusandluse taha või oli mingeid muid põhjusi?

Kahjuks ei tea ma täpseid fakte, et sellele küsimusele vastata. Kindlasti võis üks põhjus olla see, et tänase päevani puudub Eestis õiguslik alus erakoolide tekkeks. Ka võis põhjuseks olla näiteks see, et ei suudetud ette näha piisavat õpilaskonda, lähtudes meie majanduslikest oludest, ja selles kontekstis on arutletav seaduseelnõu ääretult oluline, sest see on koht, kus me peame vastama küsimusele, kuivõrd me toetame erakoolide poolt pakutavat alternatiivset õpetust.

Suur tänu! Krista Kilvet.

Aitäh! Härra Alajõe, kas te olete teinud prognoose ja oskate nimetada arvu või siis suhtarvu, kui palju võiks Eestis tekkida erakoole?

Kui nüüd väga üldiselt vastata, siis on seda tõesti väga raske teha. Ma arvan, et kui me räägime eralasteaedadest või eragümnaasiumidest, siis nende tekkimise tõenäosus on loomulikult palju suurem kui eraülikooli või mõne muu erakõrgkooli tekkimise tõenäosus. Küllap tekiks suuremates kohtades, nagu Tallinn, Tartu, Pärnu, lisaks olemasolevatele pooleldi munitsipaliteedi või riigi toetusel eksisteerivatele koolidele ka teisi koole. Ma olen erakoolide tekkimise suhtes üsna optimistlik, kui me nende asutamisele selle seadusega soodsa aluse loome.

Suur tänu! Kalev Kukk.

Suur aitäh! Lugupeetud ettekandja! Erakoolide riigipoolne finantseerimine on rajatud protsentuaalsele põhimõttele. See tähendab seda, et mida kallimaks läheb õpetamine erakoolis, seda kallimaks läheb erakoolide finantseerimine maksma ka riigile. Siit võib tuletada lihtsa konstruktsiooni. Oletame, et eragümnaasiumis on õpetamine 10 korda kallim kui riiklikus gümnaasiumis, see tähendab seda, et eragümnaasiumile peab riik tegema 7 korda suuremaid kulutusi. Selle seaduseelnõu järgi ei ole riigipoolsetele kuludele mitte mingit lage ette nähtud ja riik on lihtsalt sunnitud protsentuaalselt finantseerima teatud osa erakoolide kulutustest. Kuidas te näete siin ette võimalust piirata erakoolides kulutuste üleskruvimise võimalust? Vastasel korral ei suuda riik erakoolide loomise abil mingil juhul kokku hoida riiklikke hariduskulusid. Aitäh!

On väga kena, et mu ettekanne on tekitanud Riigikogus küsimusi ka hariduse valdkonnas. Nagu ma oma ettekande lõpus ütlesin, tuleb protsentide seadusesse toomisesse kriitiliselt suhtuda. Sellist pretsedenti seadusloomes minu teada ei ole ja ma tunnistan, et see komisjonis heakskiidetud seisukoht tuleks üle vaadata ning täpsema korra kehtestamine valitsusele delegeerida. Kuid nüüd teie küsimuse sisulisest poolest. Nimelt on sellessamas seaduseelnõus ka öeldud, et arvestusliku õppekulu ühe õpilase kohta kehtestab Kultuuri- ja Haridusministeerium. Seega ei saa üks kool lõpmatuseni deklareerida, et tema kulud on suured. Kontroll kulude üle jääb ikkagi riigile. Kultuuri- ja Haridusministeerium kehtestab sõltuvalt kooli tüübist õppekulu ühe õpilase kohta. Sellega on garanteeritud, et need kulud ei saa lõpmatult suureneda. Teiselt poolt on siiski oluline, et me vähemalt anname endale aru sellise süsteemi täpse paikapaneku vajadusest, kuivõrd nende protsentide mittefikseerimise korral võib alati öelda, et raha ei ole või midagi muud sellist, ja nii pidurdada mitmekülgse haridusvõrgu teket. See, et riik on sunnitud riikliku haridussüsteemi kulutusi kärpima, kuivõrd on tekkinud arvestatav erakoolide võrk, on minu arvates ainult positiivne nähtus. Ma rõhutan, et ei ole mitte mingisugust põhjust mitte anda raha akrediteeritud ehk riiklikult heakskiidetud erakoolidele, kui nad vastavad haridusastmele, mida nõuab riiklik haridusstandard.

Suur tänu! Ülo Laanoja.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja, kas teile ei tundu, et selline veksel, mis antakse välja erakoolidele, et neid kindlasti finantseeritakse riigieelarvest ja kohalikest eelarvetest, tekitab teatud tingliku aferistide võrgu, kes tormavad riigi käest saadava raha kallale. Nad võivad küll tahta arendada haridust, kuid selle kvaliteet ei ole esialgu täpselt teada. Ei ole reglementeeritud ka seda, et võib piirata erakoolide arvu. Kokkuvõttes võime riigieelarvest finantseerida rohkem ebaharidust, kui me tegelikult tahaksime. Aitäh!

Nagu ma oma ettekandes ütlesin, ei suurene õppijate arv erakoolide võrgu tekkides plahvatuslikult. Meil ei saa tekkida lõpmatult erakoole, sest õppijaid on üks lõplik arv. Kui neid hakkab lõpmatult tekkima, siis lihtsalt õppijaid ei jätku. Kui õppijaid ei ole, siis ei ole võimalik saada mitte mingisuguseid rahasid selle kooli toetuseks. Seda esiteks. Teiseks. Selles küsimuses peitus ka retooriline allküsimus: kas me usaldame riigiametnikke, kes peavad otsustama, kas kooli õppekava vastab riiklikus haridusstandardis mingisugusele haridusastmele kehtestatud nõuetele või mitte. Ükski kool ei saa riigi poolt toetust, kui tema õppekava ei ole riiklikul tasemel heaks kiidetud. Kui te ütlete, et me hakkame toetama aferiste, siis see tähendab, et ametnikud on pigistanud silma kinni ja andnud koolitusloa välja aferistidele. Ma arvan, et me ei pea niimoodi oma ametnikke juba eos umbusaldama.

Suur tänu! Ilmar Pärtelpoeg.

Tänan, härra esimees! Lugupeetud ettekandja, mul on isiklik kogemus, ma olen esimese poole haridusest saanud just nimelt erakoolis. Pean ütlema, et õpetuse tase oli teatud osas tunduvalt kõrgem kui riiklikes koolides. Õppisin Inglise Kolled˛is, kus oli siis keeleõpetus. Aga nüüd minu küsimus. Eelnõus räägitakse puhtal kujul erakoolist. Kas aga on mõeldavad ka sellised koolid, mis luuakse ühiselt eraomaniku ja näiteks mõne välisriigi poolt? Jutt on näiteks Prantsuse Lütseumist, mille loomisest võttis omal ajal osa Prantsuse riik. Inglise valitsus toetas inglise kolled˛eid õppevahendite ja õppejõududega jne. Kas sellise võimaluse saaks ka praegusesse seadusesse sisse lülitada? Aitäh!

See on tõepoolest väga hea küsimus, kuna peab enesekriitiliselt tunnistama, et me ei ole sellistele juhtumitele seaduseelnõu arutamise käigus mõelnud. Ma arvan, et ministeerium on nõus laiendama käsitletavat seadust ka sellistele koolidele, mille puhul me ei saa rääkida mitte niivõrd erakapitalist kuivõrd teiste riikide abist. Kõik need järgnevad haridusseadused, mis hakkavad reguleerima koolieelsete lasteasutuste, üldhariduskooli ja kutseharidussüsteemi tegevust ning kõrgharidust, puudutavad ikkagi kas munitsipaal- või riigikoole ehk neid koole, mida peetakse ülal valdavalt maksumaksjate rahadega. Nii et see näide, mille te praegu tõite, peaks mahtuma erakooliseaduse sisse.

Suur tänu! Krista Kilvet, teine küsimus.

Ma tänan! Tallinnas seisab ees suur põhikoolide ja gümnaasiumide ümberkorraldamine ehk reform ja mul on väga hea meel, et teiegi suhtute enesekriitiliselt või kriitiliselt sellesse protsenti, mille ulatuses tahetakse seadustada toetus erakoolidele. Kas te olete minuga nõus, kui ma püstitan küsimuse järgmiselt? Reform toimub nii või teisiti Tallinnas ja kindlasti ka mujal ning see nõuab väga palju raha. Kui me nüüd seadustame nii-öelda lihtviisiliselt riikliku toetuse kõrge protsendi erakoolidele, kas see ei takista siis ikkagi munitsipaal- või riikliku toetuse andmist põhiüldharidusele?

Jah, see on laialt levinud suhtumine, et meil on munitsipaal- ja riigikooli süsteemis niigi raske olukord, kuidas me saame siis minna seda teed, et hakkame nii suuri protsente seadustama erakoolide jaoks. Nagu ma ütlesin, ei toeta ma seda, et selliseid kindlaid protsente kirjutada seadusesse, kuid see ei tähenda, et ma seda põhimõtet ei toeta. Nimelt, kui me oletame, et meil on ühel hetkel 100%-line munitsipaal- ja riigikoolide süsteem, aga 5 aasta pärast on sellest 100%-st alles jäänud näiteks 60% ja 40% koolitussüsteemist põhineb eraomandil, siis see ei tähenda, et selle ajaga, mil erakoolide võrk tekkis, muutus meil laste arv plahvatuslikult suuremaks kui õppijate arv. Osa nendest õpilastest, kes olid munitsipaalkoolides, õpivad nüüd lihtsalt erakoolis ja neid osalisi kulutusi, mida omavalitsus või riik teeb erakooli toetamiseks, ei pea ta ju enam tegema nende munitsipaalkoolide toetamiseks, kust õpilased lahkusid. Kui me hakkame toetama erakoole, kuhu õpilased on läinud õppima, siis me peame sellevõrra vähem toetama munitsipaal- või riigikoole. Ma rõhutan, et me ei pääse lähiaegadel Eestis sellest, et munitsipaal- ja riigikoolides toetame koolitust 100%-liselt, kuid erakoolide puhul on selge, et halduskulud, see tähendab kooli ülalpidamine, kütmine, remontimine jne., jäävad kindlasti omaniku kanda või kaetakse õppemaksu abil. Samas ei ole ka mingit põhjust näiteks eraülikoolis või muus erakõrgkoolis õppekulusid 100%-liselt toetada. Kui me räägime koolikohustusest, see tähendab alg- või põhihariduse omandamisest, siis me oleme sellest kõik huvitatud ja on mõttekas seda toetada 100%-liselt. Nii et kuigi me räägime haridusprobleemidest, on siin väga suur osa majanduslikul mõtlemisel.

Suur tänu! Heiki Raudla.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud ettekandja, ma arvan, et on väga tähelepanuväärne arutada just praegu erakooliseadust, sest täpselt 150 aastat tagasi asutati Viljandis esimene eragümnaasium ja see käivitaski haridusreformi Viljandis. Aga minu küsimus on järgmine. § 18 9. lõikes on kirjas selline lause: "Õppekulud koolide kohta kehtestab Kultuuri- ja Haridusministeerium iga kolme aasta järel." Kas sellise kindla tähtaja määramiseks on mingisugune põhjendus? Võib ju juhtuda, et inflatsioon siiski püsib või isegi suureneb ja sellisel juhul see reegel ei kehti.

Jah, see on ka üks põhjus, millest lähtudes ei ole sellise finantseerimiskorra täpne sissetoomine seadusesse otstarbekas. Küll aga on § 18 9. lõikes mõeldud nimelt seda, et kui me oletame, et finantseerimine toimub ühes koolis õppivate isikute arvu järgi, siis me võime ju ette näha sellist ohtu, et ühel õppeaastal võetakse vastu palju rohkem või palju vähem õpilasi kui eelmisel aastal ja kui finantseerimine tuleneb õpilaste arvust, kusjuures õpilased on oma vaba tahte alusel selle kooli valinud, siis tekib oht, et koolil oleks pidevalt vaja kas õppejõude või õpetajaid tööle võtta või siis vastavalt jälle koondada. Selleks et seda vältida, on mitmes riigis kasutusele võetud just nimelt kolmeaastase intervalli praktika, s.t. 3 aasta kohta võetakse andmed kokku ja selle keskmise alusel tehakse järeldus edaspidiseks finantseerimiseks. Ma annan endale aru, et see ei ole siin kõige paremini sõnastatud, ja nagu ma ütlesin, seaduses ei peakski olema täpsem kord sätestatud.

Suur tänu! Valve Kirsipuu.

Aitäh, härra spiiker! Lugupeetud ettekandja! Ma olen väga selle poolt, et meil on eragümnaasiumid ja erakoolid, mis pakuvad konkurentsi riigikoolidele, aga mind teeb natukene valvsaks § 18 4. lõik, mis kõlab järgmiselt: "Alg- ja põhihariduse omandamisega seotud õppekulud katab õpilase elukohajärgne kohalik omavalitsus." Meil on tekkinud praegu üks grupp lastevanemaid, kes arvavad, et nende esimesse klassi minev laps on kas ebaküps või ülearenenud selleks, et minna riiklikku kooli, ja nad tahavad neid lapsi ise koolitada. Et mitte olla üldsõnaline, toon näiteks Teaduste Akadeemia doktori, kes harib praegu ise oma last kuni 8. klassini. Keegi ei maksa talle selle eest kopikatki, kusjuures tema katsetab ka oma väljatöötatud programmi. Sellele lisaks on mul teada suur hulk inimesi, kes õpetavad oma last kodus esimese ja teise klassi programmi ulatuses. Nimetatud paragrahvi järgi on kõigil nendel vanematel õigus pöörduda kohaliku omavalitsuse poole ja paluda, et neile makstaks kinni kulud seoses nende laste kasvatamisega. Tähendab, küsimus ei ole enam mitte selles, et meil on tegemist mingisuguse erakooliga, kus on kindel õpilaste kontingent. Ma olen väidelnud selle küsimuse üle umbes kümmekond aastat ja mulle on öeldud, et minimaalne õpilaskontingent on üks õpilane. Kas te olete arutanud seda küsimust regionaalpoliitika komisjoniga? Kas nad on tõesti nõus sellega, et kohalik omavalitsus hakkab seda kinni maksma? Kas eelnõusse ei tuleks siiski lisada klauslit, et jutt on tõelisest koolist, aga mitte üksiklaste õpetamisest?

Et erakool saaks õpetada sõltumata sellest, milline on õppijate arv, peab tal olema Kultuuri- ja Haridusministeeriumi poolt väljaantud koolitusluba. Kui leitakse, et ühel või kahel inimesel on olemas piisavad teadmised ja korrektne õppekava, mis vastab haridusstandardi nõuetele, siis võib sellise koolitusloa välja anda. Kui koolitusluba on välja antud, siis miks mitte ka need kulutused katta. Eesmärk on ju sel juhul ikkagi üks ja seesama. Mis puudutab omavalitsuse ja riigi vahelisi suhteid finantseerimisel, siis see on juba palju põhimõttelisem küsimus. Me teame, et lähiaegadel annab Rahandusministeerium meile üle uute maksuseaduste eelnõud. Meid ootab ees maksureform. Me teame, et meil lasub kohustus eraldada kohalik ja riigieelarve sõna tõelises mõttes, mitte nii nagu praegu, kus kohalikku eelarvesse laekub ainult üksikisiku tulumaks. Sellest tulenebki küsimus. Me arutame praegu haridusseadusi, millel on ääretult oluline osa koolituse finantseerimisel. Kas me seadustame praeguse olukorra, kirjeldame seda, mismoodi praegu finantseerimine toimub, ja anname endale aru, et pärast maksu- ja haldusreformi elluviimist hakkame kohe neid seadusi muutma, väites, et muu elu on nüüd detsentraliseeritud, aga koolisüsteemide finantseerimine veel mitte, või läheme me seda teed, et püüame juba praegu haridusseadustes ette näha, milline peaks olema detsentraliseeritud koolisüsteem, ja kujundada vastav mehhanism ka nendes seadustes, ning ütleme seaduse rakendusosas ära, et seadus jõustub alles 1. jaanuarist 1994 või 1. jaanuarist 1995, andes niimoodi Kultuuri- ja Haridusministeeriumile ning Rahandusministeeriumile ühtlasi piisava tähtaja vajalike ettevalmistuste tegemiseks? Minu isiklik seisukoht on, et just nimelt see teine tee on õige tee, mitte aga järjekordsete ajutiste lahenduste seadustamine.

Suur tänu! Kalev Kukk, teine küsimus.

Suur aitäh! Lugupeetud ettekandja, ka mina olen tuline erakoolide pooldaja, aga praegu ma püüaksin mõelda veidikene majanduslikult. Tähendab, Eesti lähiaegade majandus on raudselt varakapitalistlik majandus. Kas see ei tähenda siiski seda, et me peame oma erakoole alustama varakapitalistlikult, s.t. seda, et erakoolides õppijad maksavad ise oma õppemaksu. Seda enam, et meil on piisavalt inimesi, kes oleksid kas prestii˛i pärast või mingitel muudel põhimõtetel nõus õppemaksu maksma ja neid kulusid ise kandma. Kas ei peaks erakoolid vähemalt esialgu ise katma oma kulud õppemaksudest? Aitäh!

Sel juhul, kui täpsem olla, tuleb öelda, kas ei peaks õppijad ise katma erakooli kulud õppemaksudega. Kui tegemist on sellise kooliga, mis põhineb küllaltki kitsa grupi huvidel, siis ma olen täiesti nõus sellega, et maksumaksjad ei peaks oma rahadega seda koolitust toetama. Olgu see siis mingisugune vaimulik kool või väga kitsa kunstivaldkonna kool. Ma arvan, et selliseid koole ei peaks riik ja kohalik omavalitsus toetama. Seaduseelnõu §-s 18 on loetletud, millistele erakoolidele antakse toetust, ja öeldud, et ülejäänuid võivad Vabariigi Valitsus ja kohalik omavalitsus ka toetada. Nii et toetust antakse ikkagi nendele, mis on riiklikult heaks kiidetud ehk, nagu nüüd pikka võõrapärast sõna käsutades öeldakse, mis on haridusstandardi alusel akrediteeritud. Ma kutsuksin üles andma endale koolitussüsteemist rääkides aru, millal on oluline omandivormi rõhutamine, millal mitte. Kui me räägime sellest, et meie eesmärk on koolitust mitmekesistada, siis ei ole minu arvates õige lähtuda omandivormist. Ei ole mingisugust tähtsust, kas hea haridus on võimalik omandada era  või munitsipaalkoolis. Ma arvan, et erakoolis on üldjuhul võimalik saada parem haridus, kuivõrd õpimotivatsioon on teadupärast suurem. Nii et ma kutsun üles mitte lähtuma omandivormist, kui eesmärk on omandada parem haridus. See ei ole siinjuures absoluutselt oluline ja ma rõhutan, et erakoolide võrgu tekkimisega maksumaksjate kulud vastupidiselt arvatule vähenevad, mitte ei suurene.

Suur tänu! Kalle Jürgenson.

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, rahaküsimused on selle probleemi puhul ilmselt kesksel kohal. Minu küsimus oleks sellestsamast valdkonnast, mida rõhutas proua Kirsipuu. Kui keegi midagi kinni maksab, siis peab tal olema ka mingisugune õigus. Kas erakooli ja riikliku kooli vahe vallas on antud juhul ainult selles, et riikliku kooli puhul maksab õppekulud, praeguses seisus õpetajate palgad, kinni riik ja halduskulud kohalik omavalitsus ning erakooli puhul maksab halduskulud kinni omanik ja õppekulud kohalik omavalitsus, kusjuures õppekulusid ei määratle kohalik omavalitsus, vaid need kehtestab koolijuhi ettepanekul Kultuuri- ja Haridusministeerium? See tähendab, et kulude kindlaksmääramine kohaliku omavalitsuse eelarves läheb tegelikult omavalitsuse kontrolli alt välja. Kas ma sain õigesti aru sellest loogikast?

Jah, tõepoolest kõik, mis puudutab õppekava hindamist või selle heakskiitmist ning õppekulude kinnitamist, nõuab küllaltki suurt professionaalsust, oma ala tundmist, ja ma ei usu, et igas vallas leiduks inimesi, kes seda tööd teeksid. Ma ei näe muud varianti, kui et see on tsentraliseeritud, mis tagab ka ühtse haridustasemete võrgu väljakujundamise ja välistab hariduse devalveerimise, välistab olukorra, kus ühe kooli 3 on teise kooli 5. Mis puudutab erakooli seaduse eelnõu ideoloogiat, siis, nagu ma rõhutasin, ei ole püütud lähtuda olemasolevast situatsioonist, kus me olime sunnitud minema seda teed, et võtta kogu ettevõtte tulumaks riigieelarvesse, kindlustades niimoodi riigi poolt kõikide õpetajate palgad, vaid lähtutakse sellest, et vahepeal on toimunud haldus- ja maksureform ning kohalikel omavalitsustel on tekkinud arvestatav tulude baas, mille abil on võimalik katta üldhariduskooli õppe- ja halduskulud. Sama kehtib ka erakoolide kohta.

Suur tänu! Ülo Laanoja.

Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite äsja, et erakoolis on õpilastel õppimiseks suurem motivatsioon. Ma võiksin seda väidet kuidagi aktsepteerida ülikoolide puhul, kuid mul on väga suuri kahtlusi, et õpilasel, kelle eest vanemad maksavad, tekib suurem motivatsioon ja et see motivatsioon on suurem, kui riik erakooli põhilisemad kulud kinni maksab ja erakoolil jäävad äärmisel juhul katta ainult halduskulud õpperahadest. Ma julgeksin vaidlustada selle printsiibi ja toetaksin Kalev Kuke seisukohta, et kui me praeguses situatsioonis rajame erakooli, siis peaksid seda siiski sajaprotsendiliselt finantseerima lapsevanemad.

Ma ei saa ikkagi aru, mispärast me eeldame, et ainult riiklikus või munitsipaalsüsteemis on võimalik luua häid koole. Kui luuakse üks hea erakool ja me tahame, et tõepoolest tekiks mitmekesine koolitussüsteem, siis on vaja selle kooli loomine heaks kiita. Aga ainult moraalsest toetusest jääb ilmselt väheks. On vaja erakooli ka finantsidega toetada. Ma väljendasin küllalt selgesti oma seisukohti selles küsimuses ja kui nüüd arvatakse, et sellise finantseerimissüsteemi rakendamisel, nagu seaduseelnõusse on praegu sisse projekteeritud, hakkab massiliselt tekkima erakoole ja me oleme sunnitud munitsipaalkoole sulgema või midagi muud selletaolist tegema, siis te eksite rängalt. Ühe erakooli loomine on suur ettevõtmine, see nõuab suuri investeeringuid, see nõuab teadmisi, see nõuab õpetajate kaadri kogumist. See ei ole lihtne töö ja on täielik illusioon, kui me arvame, et pärast sellise finantseerimissüsteemi seadustamist hakkab massiliselt tekkima erakoole. Ei, see ei ole nii. Me peaksime olema õnnelikud, kui nad tekivad. Ma kohtusin paar nädalat tagasi Eesti Kommertskooli presidendi härra Habakukega, kes ütles mulle, et kui Eesti riik jätkab nii nagu praegu, siis on Eesti riik öelnud erakoolidele ei. Kui Eesti riik soovib, et erakoolid tekiksid ja meie haridussüsteem mitmekesistuks, siis on loomulik minna seda teed, mida mööda on läinud paljud Euroopa riigid, kes katavad osaliselt ka erakoolide õppekulud. Ma arvan, et meil tuleks siiski minna seda teist teed. Need üksikud erakoolid – Humanitaarinstituut, Eesti Kommertskool – on praegu väga suurtes raskustes. Õpilaste tung nendesse koolidesse ei ole enam nii suur, nagu oli helgel rubla ajal, kui majanduslik olukord oli parem jne., jne. Nii et ma kutsun üles nendele probleemidele natukene sügavamalt mõtlema.

Suur tänu! Ardo Ojasalu.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja, eelmisele küsimusele vastates te ütlesite või küsisite, miks arvatakse, et ainult munitsipaalkool võib olla hea kool. Samas paistab teie küsimusest välja, et te eeldate, et ainult erakool on hea kool. Aga kui nüüd juhtub nii, et tuleb kokku, ütleme, grupp inimesi, kes on veendunud, et nad suudavad asutada hea kooli, kuid nad siiski ei tee seda n.-ö. väga heal tasemel ja see osutub teatavaks riigi raha väljapumpajaks. Mismoodi sellesse siis tuleb suhtuda?

Kui kool alustab oma tegevust, siis ta peab saama koolitusloa. Selleks, et saada koolitusluba, peab ta vastama teatud nõuetele. Kui tal on koolitusluba käes ja ta on paar aastat tegutsenud, siis võib igal ajal sisse astuda inspektor, kes uuesti hindab ja vaatab, kas koolitusloa alusel tegutsetakse õigesti, kas peetakse endiselt nõuetest kinni või mitte. See mehhanism peab tagama, et koolides ei hakataks tegelema kummaliste asjadega. Mina ei ole seisukohal, et ainult erakoolides saab omandada hea hariduse. Ma arvan, et seda saab teha nii munitsipaal-, riigi- kui ka erakoolides, kuid praeguse süsteemi säilitamisel meil neid erakoole ei tekigi. Ma arvan, et meie kõigi huvides on avada roheline tuli erakoolidele, kui nii võib öelda. Mul on väga kahju, et see huvi, mis on praegu saalis vallandunud, ei väljendunud varem selles, et oleks rohkesti parandusettepanekuid tehtud. Ma kasutan juhust ja märgin ära, et eraõppeasutuse seaduse eelnõule esitas parandusettepanekuid kaks Riigikogu liiget.

Suur tänu! Kalle Jürgenson.

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, teie viimane märkus puudutab kahtlemata ka mind. Tõesti ei jõua kõigega tegelda ja sellepärast olekski hea, kui seaduseelnõu lugemine katkeks, siis jõuaks selle korralikult läbi vaadata. Teie viimase väite kohta ma arvan, et esiteks selle seaduse alusel ei teki erakoolid. Kui raha maksab kohalik omavalitsus, siis tekivad ikkagi segaomandil põhinevad koolid, mis on osalt munitsipaalomanduses. Teiseks. Ma tean, et alguses taotles Haridusministeerium seda, et kohaliku omavalitsuse asutamisluba pole vaja. Nüüd on see siiski sees. Te räägite rohelisest tulest erakoolidele, kuid tulemus on minu arust ühene. Olles töötanud kohalikus omavalitsuses, tean ma omast käest, et kui küsimuses on kulud, siis tulemus on selline, et kohalik omavalitsus neid asutamislubasid lihtsalt andma ei hakka. Seepärast ma ühineksin arvamusega, et kui juba erakool, siis olgu täielikul ülalpidamisel erakool.

Selleks et erakoolide loomist ei hakataks niimoodi takistama, tuleb seaduses ette näha vastav mehhanism. Kui aga jääb domineerima selline mõtteviis, et eraõppeasutus on samaväärne erainitsiatiivil loodud majandusettevõttega, mille puhul toetust ei anta, siis ei teki meil Eestis niipea mitmekesist haridussüsteemi ja me ei ole öelnud erakoolidele mitte jah, vaid ei.

Suur tänu! Olli Toomik.

Tänan, härra esimees! Lugupeetud ettekandja! Kas peale rahalise toetuse on olnud arutlusel ka mingite muude soodustuste tegemine või toetuste andmine? Ütleme näiteks võimalus asendada see rahaline toetus mingi muu toetuse või soodustusega. Kas seda on arutatud? Tänan!

Seaduseelnõus on kirjas, millest moodustuvad erakooli eelarve tulud, ja loomulikult võivad selleks olla ka mitmesugused laekumised sihtfondidest, asutustelt, ettevõtetelt, organisatsioonidelt. Seaduseelnõus on sees ka säte, mis ütleb, et erakoolide õpilastele laienevad samasugused õigused kui vastavatele munitsipaal- ja riigikooli õpilastele. Nii palju siis sellest, mis on seaduseelnõus lisaks riigi ja kohaliku omavalitsuse toetusele. Ma ei oska praegu rohkem midagi lisada.

Suur tänu, Sulev Alajõe! Valitsus soovis katkestada. Mida arvab asjast juhtivkomisjon?

Juhtivkomisjon on vastavalt komisjoni otsusele samal seisukohal, et eelnõu lugemine tuleks katkestada, ja parandusettepanekute tähtajaks pakun ma välja järgmise nädala neljapäeva kella kahe.

Suur tänu! Arutelu katkestatakse. Parandusettepanekud esitage Sulev Alajõe poolt öeldud tähtajal ja me jätkame ülejärgmisel töönädalal. Aitäh!

Kolleegid, vastavalt töökavale võtame me nüüd arutusele tänase viimase päevakorrapunkti. Seaduseelnõu muudatuste ja täienduste tegemise kohta Eesti Vabariigi riiklike ja munitsipaaleluruumide erastamise seaduses. Me jätkame teise lugemisega ja ma palun kõnetooli ettekandeks minister proua Liia Hänni. Üks hetk, ma täpsustan asjaolusid. Mis juhtus, Lembit Arro? Kas protseduuriline küsimus? Lembit Arro.

Lugupeetud juhataja, ma olen natukene kimbatuses. Majandus- ja põllumajanduskomisjon on esitanud teise lugemise jätkamiseks uue eelnõuvariandi. Eelmisel korral saali enamiku poolt sissehääletatud parandused on komisjoni poolt uues variandis välja jäetud. Samal ajal on hääletamata parandused eelnõusse sisse lülitatud. Konkreetselt näiteks § 8 punkt 3, mille kohta saalis ei olnud ühtegi vastuhäält, on välja jäetud. Samuti on välja jäetud § 10 punkt 6 ja asendatud komisjoni poolt uue tekstiga. Samal ajal on sisse viidud saali poolt läbi hääletamata parandused. Ma ei saa aru, kumba eelnõu me peame arutama. Aitäh!

Suur tänu! Ma usun, et ettekandjad, nii valitsusepoolne kui ka komisjonipoolne, võtavad selle pretensiooni arvesse ja annavad vajalikud selgitused. Palun, proua Hänni!

Austatud Riigikogu juhatus, austatud Riigikogu liikmed! Praegusel hilisel õhtutunnil on meil võimalus jällegi häälestada end eluruumide erastamise teemale. See teema on olnud Riigikogu menetluses juba mitu kuud. Praegu toimub teise lugemise neljas voor. Viimati me tegelesime selle eelnõuga 10. märtsil. Siis oli Riigikogu liikmetel veel võimalus esitada parandusettepanekuid kuni 11. märtsini. Teilt laekunud parandusettepanekud on kõik koondatud tabelisse, mis tänaseks on ka välja jaotatud ja nende parandusettepanekute najal tegi majandus- ja põllumajanduskomisjon eelnõu vahepealse redaktsiooni, mis komisjoni initsiatiivil esitati juriidilisse ekspertiisi. Juriidilisteks ekspertideks olid härrad Kaljo Tamm ja Toomas Sepp. Ekspertiisi tulemuste najal valmis komisjoni töö tulemusena veel komisjonipoolne parandusettepanekute tabel, mille te samuti leiate oma materjalide hulgast. Parandusettepanekute tabelis on samuti lisatud, milliseid teie parandusettepanekuid on arvestatud ja milliseid ei ole arvestatud, nii et siin on võimalik edasi minna tavalise menetluse korras, kus saadikutel, kes leiavad, et nende arvamused on põhjendamatult jäetud arvestamata, on võimalus apelleerida Riigikogu täissaalile. Lubage mul nüüd teile lühidalt tutvustada neid muudatusi, mis seaduseelnõu tekstis on toimunud. Ma ütlen ka välja eelnõu esitaja poolsed seisukohad nende muudatuste suhtes. Enamiku muudatuste suhtes oleme jõudnud majandus- ja põllumajanduskomisjoniga üksmeelele. Nagu ikka, leiate eelnõu tekstist muudetud osad allajoonituna, mis võimaldab paremini jälgida, millised muudatused on selle kuu aja jooksul tekstis toimunud. Kõigepealt §-s 1 on lisandunud teine lõige. Härra Eino Tamme ettepanekul on ehitusjärgus olevad eluruumid sätestatud lihtsalt eraldi lõikena, seda parandust võib võtta kui redaktsioonilist parandust. Samuti on parandus toimunud § 3 3. lõikes. Ka siin on tegemist põhiliselt redaktsioonilise täpsustusega ja jutt on nendest hoones või hoone juurde kuuluval krundil olevatest ruumidest, mis ei ole kasutatavad eluruumidena ja mille erastamine kindlasti ei saa toimuda ainult selle seaduse alusel. Antud sätte kohaselt oleks Vabariigi Valitsusel õigus kehtestada eri kord nende hoonete ja ruumide erastamiseks. Väikesed muudatused on toimunud samuti § 3 5. lõikes. Ka siin on 5. lõike punktis 2 kõrvale jäetud üürilepingute alusel kasutatavad eluruumid ehk siis mitme üürnikuga eluruumid ja nende juhtum on sätestatud eraldi sama lõike alapunktis 5. Sellise muudatuse on sisse viinud komisjon nende ettepanekute põhjal. § 4 1. lõikes on komisjoni ettepanekul lisandunud tingimus, et eluruumi kõigi täiskasvanud elanike nõusolekut oleks vaja 3 kuu jooksul pärast korteriühistu registreerimist. Ma juhin tähelepanu sellele, et eluruumi üürnike ja nende perekonnaliikmete vetoõigus oma korterite erastamisel on sätestatud kahes paragrahvis, § 3 5. lõikes ja § 4 1. lõikes. Üürniku ostueesõigus oma korteri erastamisel on sätestatud § 5 1. lõike punktides 1 ja 2. Pärast 1994. aasta 1. detsembrit kaob üürniku ja tema perekonnaliikmete õigus takistada eluruumi erastamist kolmandatele isikutele. Tuues § 4 1. lõikes sisse täiendava tähtaja – 3 kuud pärast korteriühingu moodustamist – muudame me seaduse vastuoluliseks ja raskesti tõlgendatavaks. Sellise paranduse sissetoomise eesmärk, anda eluruumi üürnikule teiste perekonnaliikmete ees mõningaid eeliseid, ei ole ikkagi päriselt realiseeritav, sest korteriühistu võib ju tekkida ka alles pärast 1. detsembrit 1994. Ühe fikseeritud tähtaja, milleks oleks 1. detsember 1994, ja ühe fikseerimata tähtaja arvestamine ning omavaheline ühildamine nõuaks lisatähelepanu ja tekitaks segadust seaduse rakendamisel. Selletõttu oleks mul palve, kui võimalik, antud lisandus ikkagi § 4 1. lõikest välja jätta. § 5 1. lõike punktis 3 on samuti toimunud muudatus "Mõõdukate" parandusettepaneku najal. Praeguseks on eelistatud subjektide ringi kitsendatud, nendeks on ainult omandireformi õigustatud subjektile tagastatud eluruumi või tööandja eluruumi üürnikud. "Mõõdukatel" oli küll veel ettepanek, et eelistatud isikud asustamata eluruumide erastamisel võiksid olla ka mitme üürilepingu alusel kasutatava eluruumi üürnikud, kuid kahjuks ei ole komisjon seda ettepanekut praegu arvestanud. § 6 punktis 4 on härra Ants Käärma parandusettepaneku tulemusena tehtud järgmine muudatus. Eelmise redaktsiooni kohaselt oli põllumajandusreformi kohustatud subjekti omanduses oleva eluruumi puhul erastamise kohustatud subjektiks põllumajandusreformikomisjon, härra Käärma ettepaneku kohaselt on aga selleks põllumajandusreformi kohustatud subjekt. Väikene redaktsiooniline täpsustus on toimunud sama paragrahvi punktis 5, kuhu on lisandunud taasriigistamise kohustatud subjekt. Eelmises redaktsioonis puudus sõna "taasriigistamise". § 7 1. lõike lõpus on juba eelmisest redaktsioonist sees viimane lause, mis praegu on küll ekslikult alla joonitud. Eluruumi hinda alandatakse summa võrra, mille füüsiline isik on tasunud kohalikule omavalitsusele eluruumi asustamise õiguse omandamiseks, ja praeguses redaktsioonis on lisandunud, "kuid mitte rohkem kui eluruumi maksumuse ulatuses". See on komisjoni parandusettepanek ja selle eesmärgiks on täpsustada, et eluruumi ostmisel kellelegi siiski peale maksma ei hakata, kui ta juhuslikult tasus eelnevalt kohalikule omavalitsusele asustamise õiguse omandamiseks rohkem, kui on praegune eluruumi maksumus. "Mõõdukate" parandusettepaneku tulemusena on muutunud § 7 3. lõike redaktsioon, kus räägitakse nendest juhtumitest, mil kohalikul omavalitsusel on võimalik alandada eluruumi müügihinda. Seda võib teha siis, kui tegemist on toitjakaotuspensioni saava isikuga või üksinda alaealisi lapsi kasvatava lapsevanemaga, juhul kui teine lapsevanem on surnud – selle kitsenduse tegi "Mõõdukate" parandusettepanekusse komisjon. Samuti antakse õigus alandada hinda sel juhul, kui tegemist on endise NSV Liidu territooriumilt repatrieerunud Eesti Vabariigi kodanikuga või Eestisse elama asunud eesti soost isikuga. § 8 on muutunud kahe lõike võrra lühemaks ja sellega on seotud ka härra Arro küsimus, kuhu on sellest paragrahvist jäänud 3. lõige, mis rääkis rahvakapitali obligatsioonide kasutamisest ühismajandites. Ma vastan härra Arrole, et see lõige on läinud § 19 4. lõikeks, kus räägitakse erastamisest saadava tulu jaotamisest, sest komisjon leidis, et selle konkreetse sätte parem koht on just nimelt §-s 19. Nii et ta ei ole kusagile kadunud. Samuti on sellest paragrahvist ära jäänud 5. lõige, mis ütles, et asustamata eluruumi võib omandada laenuga. Kahtlemata on laenu võtmine iga inimese õigus ja see ei oleks selle seaduse teema. See väljajätmine on toimunud härra Tamme ja "Mõõdukate" fraktsiooni ettepaneku alusel. §-s 10 on endiselt sees alternatiiv, mille hääletamiseni peaks Riigikogu täna jõudma. Õieti on siin sees kaks alternatiivi, mõlemad härra Kuke poolt esitatud. Esimese alternatiivi eesmärgiks on mitte kehtestada tööaastale rahalist ekvivalenti, jättes sellega teadmatusse need inimesed, kes oma korterit tööaastate eest osta ei taha või ei saa. Teise parandusettepaneku sisuks on kehtestada tööaasta väärtuseks 1 kroon, mis tähendab sisuliselt seda, et rahvakapitali obligatsiooni väärtus on tühine nende inimeste jaoks, kellel riigikorterit ei ole. Kummagi alternatiiviga ei saa eelnõu esitaja nõus olla. § 10 2. ja 3. lõikes on toimunud redaktsioonilised parandused, mille eesmärgiks on täpsustada eelnõu teksti. 3. lõikes on täpsustatud, et arvesse läheb ka töö, mis on toimunud nendes asutustes, ettevõtetes ja organisatsioonides, mille struktuuriüksused asuvad Eesti territooriumil, ja samuti on lisatud, et käesoleva paragrahvi 5. lõikes on esitatud erisused töö arvestamisel, see tähendab, et need juhtumid, mis selles lõikes on loetletud, näitavad, milline töö ei lähe arvesse rahvakapitali obligatsiooni tööaastate arvestamisel. Nüüd muudatustest, mis on toimunud tööaastate arvestamise korras. Neid on 4. lõike punktides 4, 5 ja 6. Need tulenevad äsja vastuvõetud elatusrahade seadusest ja eesmärgiks on need kaks seadust omavahel kooskõlla viia, sest pensioniametid peavad hakkama täitma nii pensionieas inimeste pensioniraamatut kui ka rahvakapitali obligatsioonide arvestuskaarte, ja kahtlemata on seda lihtsam teha, kui tööaastate arvestamise kord on sama. Selletõttu on 4. lõike punktis 4 välja jäänud vanuri hooldamise aeg, sest seda on tõepoolest väga raske kindlaks teha, kuna meil tuleb tagasi minna kuni 1945. aastani, ja nagu ma ütlesin, eesmärgiks on ühtlustada elatusrahade seaduses sätestatud tööaastate arvutamise kord ja antud seaduses sätestatud kord. Sama lõike punktis 10 on lisandunud lause selle kohta, mis lubab arvestada nende inimeste aastaid, kes olid sunnitud osalema relvastatud vastupanuvõitluses ehk teiste sõnadega, kes varjasid end Eesti metsades okupatsiooni eest. Siin on tuginetud härra Enn Tarto ettepanekule ja lõpliku redaktsiooni on välja pakkunud "Mõõdukate" fraktsioon. 4. lõike punktis 11 on samuti tekst vastavusse viidud elatusrahade seadusega. Härra Arro järgmine küsimus oli selle kohta, kuhu on jäänud 6. lõige eelmisest seaduseelnõu redaktsioonist, mis käsitles kommunistliku partei kõrgete ametnike tööaastate arvutamise võimalusi. Praegu on 5. ja 6. lõige omavahel kokku võetud üheks lõikeks ja see lõige sätestab, millistel juhtudel millist tööd ei arvestata rahvakapitali obligatsiooni puhul tööaastate hulka. Alapunktis 1 on sätestatud, et arvesse ei lähe töö endise NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee ja endise Eesti NSV Riikliku Julgeolekukomitee asutustes ohvitseri või üleajateenijana. See redaktsioon oli ka eelmisel korral. Küll aga on "Mõõdukate" parandusettepanekule tuginedes loetletud need kommunistliku partei ametnikud, kelle töötamise aeg arvesse ei lähe. Ei arvestata kommunistliku partei linna- ja rajoonikomiteede, samuti keskkomitee sekretärina ning Üleliidulise Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu ja Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitee sekretärina töötatud aega. Samuti töötamise aega nendes organisatsioonides, mis olid eespool loetletud organisatsioonide õigusjärglased. Arvesse ei lähe samuti isiku õppimise aeg endise NSV Liidu poliithariduslikes õppeasutustes ja luurekoolides. Härra Pärtelpoja ja komisjoni parandusettepaneku tulemusena on lisandunud 6. lõige, mis lubab lahendada nende inimeste tööaastate arvestamise probleemi, kellel on erilisi teeneid Eesti Vabariigi ees. Te teate väga hästi meie sporditegelaste pöördumisi Riigikogu poole. Tõepoolest, need inimesed olid sunnitud olema relvajõudude üleajateenijad, kuid samal ajal tõi nende tegevus sportlasena au ja kuulsust eesti rahvale, nii et teatud juhtudel peaks olema võimalik arvesse võtta ka seda tööd, mis otseselt seaduseelnõu sätete kohaselt sellise töö hulka ei kuulu, mille alusel antakse välja rahvakapitali obligatsioon. Eelnõus on endiselt härra Kuke poolt esitatud alternatiivid, mille eesmärk on mitte arvestada tööaastaid nendel Eesti Vabariigi kodanikel, kes elavad praegu Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile mitte alluval territooriumil. Ma arvan, et ka see on valiku küsimus, kuid valitsuse arvates peaksid need inimesed saama rahvakapitali obligatsiooni ja samuti tuleks ka vähemalt 18-aastastele Eesti Vabariigi kodanikele anda niinimetatud kodaniku osak, mille suurus on kümme tööaastat § 10 12. lõige on ümber formuleeritud. Isik, kes esitab andmeid arvestuskaardi täitmiseks, vastutab nende õigsuse eest. Vastutust kannavad ka ametiisikud. § 11 2. lõige täpsustab, kuidas toimub tööaastate ülekandmine ühelt arvestuskaardilt teisele ja kuidas saab pärida surnud isiku tööaastaid. Sama eesmärk on § 11 3. lõikel. § 12 4. lõikes on komisjoni ettepanekul sisse toodud täpsustus, et erastatud eluruum ei ole ostja tulu ja erastatud eluruumi arvel ei tule eluruumi ostjal maksta ka üksikisiku tulumaksu. Täpsustused on toimunud § 13 1. lõikes, mis ütleb, et ka järelmaksu korral läheb omandiõigus eluruumile üle kohe, kui sõlmitakse ostu-müügileping, mitte siis, kui on tasutud kogu järelmaks. § 15 on eelmise redaktsiooniga võrreldes ka lühendatud, härra Tamme ettepanekul on välja jäänud esimene lõige, mis seni reguleeris erastatud eluruumi valdamist, kasutamist ja käsutamist, viidates, et see toimub ühistuseaduse alusel. See on päris loomulik ja tõesti eraldi lõiget selle kohta vaja ei ole. § 15 2. lõikes täpsustatakse nende eluruumide haldamist, mis asuvad majades, kus korteriühistut ei moodustata, ja sätte kohaselt tuleb nendel juhtudel sõlmida eluruumide erastamise kohustatud subjektiga elamu edasise haldamise leping, et haldamise küsimus ei jääks õhku rippuma. Täielikult on jäetud välja eelmise redaktsiooni § 16, mis rääkis korteriühistute liikmete osamaksudest ja nende varalisest vastutusest. Põhjendus on see, et ka siin on põhiliselt kogu temaatika reguleeritud juba ühistute seadusega. § 19 5. lõikes on härra Käärma ettepaneku alusel sätestatud, et rahvakapitali obligatsioone, mida võtavad vastu ühismajandid või taasriigistamise kohustatud subjektid, ei loeta nende tuluks. §-s 20 on eelmise redaktsiooniga võrreldes täpsustatud, kuidas toimub rahvakapitali obligatsioonide registri asutamine ja pidamine, ning on konkreetselt sisse kirjutatud Riigivaraameti ja riigi arvutuskeskuse ülesanded nende toimingute täitmisel. Lõppsätetes on lisandunud 1. lõige, mille eesmärgiks on anda võimalus lõpetada need ostu-müügitehingud, mis peatati Ülemnõukogu Presiidiumi 1990. aasta 17. juuli otsusega. Tuleb välja, et neid ostu-müügitehinguid ei olegi nii vähe. Inimesed on raha maksnud ja ootavad nüüd, millal nad saavad oma eluruumi omanikuks. See on kõik nende muudatuste kohta, mida komisjon on praegu pidanud vajalikuks teksti sisse viia. Nagu ma ütlesin, on komisjon ja autorid enamiku muudatuste osas üksmeelel, ja ma arvan, et me oleme jõudnud selle hetkeni, kus tuleks otsustada selle seaduseelnõu edasine saatus. Eesti üks vanasõna ütleb, et puder, mis on mitme koka keedetud, võib hukka minna, ja ma lisaksin siia oma kogemuste põhjal, et puder, mida väga kaua keedetakse, võib veel lisaks ka põhja kõrbeda. Aitäh!

Suur tänu! Millised on küsimused proua Hännile? Ülo Laanoja.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud Liia Hänni, mul on väga hea meel, et te juhtisite tähelepanu sellele, et vanurite hooldamine on välja jäetud, sest kahjuks on meil eelnõude esitamisel Riigikogus üldiselt sageli tekkinud olukord, kus komisjoni poolt välja jäetud lõiku on väga raske üles leida ja peab praktiliselt kogu teksti läbi vaatama. Kahjuks juhtus täpselt niisamuti just riiklike elatusrahade seadusega, kus mul ei õnnestunud seda avastada enne, kui seadus oli vastu võetud. Tähendab, see on Riigikogu töökorra seaduse viga, et see siiamaani nii on olnud, aga ma küsiksin, kas see punkt on nüüd niimoodi sõnastatud, see on siis teie poolt pakutud parandustes punkt 18, et kui see parandusettepanek välja hääletada, siis tuleb juurde ainult see vanurite hooldamise osa? Mul ei ole kahjuks eelmist eksemplari ees ja ma ei saa sellega võrrelda.

Muudatus, mis selles punktis on toimunud, käsitleb tõesti vanurite hooldamise aega. Ülejäänud osas on mõned sõnad vahele jäänud. Eelmises redaktsioonis oli öeldud "kuni 16-aastase lapsinvaliidi", kuid lapsinvaliid võibki olla kuni 16-aastane isik. Nii et sisuline muudatus on tõepoolest see, et välja on jäänud vanuri hooldamise aeg.

Suur tänu! Arvo Sirendi.

Lugupeetud ettekandja! "Mõõdukad" on teinud siin üsna mõõduka paranduse selles mõttes, et Kommunistliku Partei Keskkomitee sekretäridele ei arvestata neid tööaastaid töötamise aja hulka. Aga kas esimene sekretär, mis on kindel ametikoht, ja teine sekretär saavad selle seaduse järgi tööaastad täie mõõduga kätte?

Ma ei ole küll eriline asjatundja Kommunistliku Partei hierarhias, aga mina interpreteerin seda küll niimoodi, et nii esimene kui teine sekretär on ka sekretärid.

Ei ole, seda küll ei saa öelda.

Suur tänu! Ilmar Mändmets.

Tänan, härra esimees! Lugupeetav proua minister, mul on üks omapärane küsimus. Kui me 10. märtsil väljaantud parandusettepanekuid Riigikogus hääletasime, siis Maaliidu Ühenduse poolt tehtud ettepanek, mille eesmärgiks oli viia seadus kooskõlla Eesti Vabariigi põhiseadusega, hääletati häältega 61 poolt, 7 vastu ja ei ühtegi erapooletut seadusesse sisse. Nüüd aga on toimunud mingisugune metamorfoos. Meil on nüüd käes 6. aprilli parandusettepanekute tabel ja siit küsimus. Öelge, palun, kas see on seaduspärane ja õiguspärane, et majandus- ja põllumajanduskomisjon, ignoreerides Riigikogus häältega 61, 7 ja 0 vastu võetud ühist otsust, viib omavoliliselt parandused sisse ja need esitatakse meile siia suurde saali arutamiseks?

Selgituseks võib öelda niimoodi, et kui teine lugemine katkestatakse, siis on kõigil Riigikogu liikmetel võimalus esitada oma parandusettepanekuid kogu redaktsiooni ulatuses. "Mõõdukate" fraktsioon oli esitanud uue redaktsiooni ka selle teksti ulatuses, mida Riigikogu oli küll juba kord hääletanud. Ma tuletan meelde, et see tekst on juba korduvalt muutunud. Praegu toetas komisjon "Mõõdukate" parandusettepanekut. Loomulikult, kui on vajadus Riigikogus seda küsimust uuesti hääletada ja taotletakse endise teksti taastamist, siis tuleb see säte Riigikogus uuesti eraldi hääletusele panna. Aga praegu toetas enamik komisjoni liikmeid "Mõõdukate" parandusettepanekut ja ma võin aimata ka põhjust. Põhjus on ju selles, et Maaliidu eelmine parandusettepanek, mis sisse hääletati, jättis kogu küsimuse lahtiseks. See rääkis küll personaalsest süüdimõistvast kohtuotsusest, aga on ju päris selge, et seda kohtuotsust, mis kommunistliku partei kõrged ametnikud süüdi mõistaksid, kindlasti ei tule – vähemalt selle lühikese aja, mõne kuu jooksul, kui antakse välja rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardid –, ja see oleks tühi säte ja enesepettus.

Suur tänu! Paul-Olev Mõtsküla.

Ma tänan! Lugupeetud ettekandja! § 10 5. lõike punktis 3 lk. 11 parandatud tekstis on sees isiku õppimise aeg endise NSV Liidu poliithariduslikes õppeasutustes ja luurekoolides. Kas te võiksite nimetada allikat või isikut, kes võiks mulle öelda, kus asusid endise NSV Liidu luurekoolid. Kui nende asupaika ja aadressi ei ole teada, kas siis sõna "luurekoolide" sissetoomine ei tee meid naeruväärseks. Luurekoolid on kõikides riikides eranditult salastatud ja mitteasjatundjana võin öelda, et NSV Liidu sõjakoolide nimistus luurekoole ei olnud. Need võisid olla "Kalev", "Linda", kompvekivabriku tsehh, aga kas see oli luurekool või mis see üldse oli, seda me ei tea, ja ma paneksin ette siinkohal "luurekooli" sealt lihtsalt sel kaalutlusel maha võtta. Ei ole teada, kus need olid või mis need olid.

Nende õppeasutuste, poliithariduslike õppeasutuste ja luurekoolide nimekirja tegemine ei ole valitsusele tõepoolest mitte väga lihtne ülesanne, aga eelmistest hääletustest on selgunud, et Riigikogul on üsna kindel tahtmine siiski antud säte sisse jätta ja eks me katsetame. Võib-olla meil on vaja selleks mõningaid luurajaid.

Suur tänu! Rein Veidemann.

Härra esimees, lugupeetud minister! Ma tahaksin, et te kommenteeriksite veel § 10 2. lõiget. Kas ma saan õieti aru, et Eesti Vabariigi kodanikele, kes asusid ja töötasid kogu selle aja väljaspool nii-öelda Eesti NSV administratiivpiiri, aga Tartu rahulepingu jurisdiktsioonile alluval territooriumil, ja teenisid rahvatulu Vene Föderatsioonile, meie nüüd kompenseerime omalt poolt rahvatulu rahvakapitali obligatsioonidega? Kas see mõte on siia teadlikult sisse programmeeritud ja kas te peate seda õiglaseks?

§ 10 2. lõikes on osutatud sellele, et Eesti Vabariigi kodanikud, kes elavad väljaspool praegu Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluvat territooriumi, saavad rahvakapitali obligatsioonid vastavalt käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustele, ja sellest osutusest tulenevalt tuleb meil vaadata koos käesoleva paragrahvi 2., 7. ja 8. lõiget nende koosmõjus. Kui te võtate 7. lõike, siis te näete, missugune töö loetakse töötamise aja hulka. See on töö käesoleval ajal Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile mitte alluval, Tartu rahulepinguga määratud Eesti Vabariigi territooriumil, samuti käesoleval ajal Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluva territooriumiga vahetult piirnevate Venemaa ja Läti administratiivüksuste territooriumil vastavalt Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud nimekirjale. Samuti saavad need inimesed, kui nad on Eesti Vabariigi kodanikud, ka kodaniku osaku vastavalt selle paragrahvi 8. lõikele.

Suur tänu! Ilmar Mändmets, teine küsimus.

Tänan, härra esimees! Lugupeetav proua minister! Ma kahjuks ei saanud vastust oma esimesele küsimusele, kas komisjon võib ignoreerida Riigikogu poolt hääletatud punkti. Seda esiteks. Teiseks on selline lugu, et nüüd, kui Maaliit pakkus välja variandi, et süüdimõistva otsuse puhul tuleb jääda ilma nendest aastatest korteri erastamise puhul, pakuvad "Mõõdukad" välja hoopis süütuks tunnistamise otsuse. Nüüd need inimesed peavad minema küsima ja paluma, et neil oleks õigus saada korteri erastamisel need aastad, sest nad on süütud. Kas te peate seda õigeks? Tänan tähelepanu eest!

Kõigepealt vastan tungivale küsimusele selle kohta, kas komisjon võib ignoreerida Riigikogu otsust. Ma soovitaksin esitada see küsimus komisjoni esindajale, sest ma tuletan meelde, et mina esindan siin eelnõu esitajat, Vabariigi Valitsust. Aga ma ütleksin niimoodi, et komisjoni praegune otsustus langeb kokku Riigikogu kodukorraga, mis annab võimaluse esitada parandusettepanekuid iga tekstiosa kohta, ja kui komisjon leidis, et antud juhul see redaktsioon, mille pakkusid "Mõõdukad", on sobivam eelnõu teksti, siis on see nende vaba otsustus. Kuid teil kui Riigikogu liikmel jääb võimalus apelleerida täiskogule.

Suur tänu! Arvo Sirendi, teine küsimus.

Lugupeetud proua Liia Hänni! Ma sain teilt teada, et peasekretär, esimene sekretär, teine sekretär ja tehniline sekretär, sekretärineiu, jäävad ilma tööaastateta. Aga ma tahtsin küsida, miks oblastikomitee mehed peavad saama täie hulga tööaastaid kätte?

Loomulikult on selle sätte formuleering üsnagi meelevaldne, mis puutub sellesse, kuhu tõmmata see kriips, keda lugeda vastutavaks nende tegude eest, mida kommunistlik partei Eestis toime pani. Kuid igal juhul peaksid vastutavate isikute hulgas olema need, kes otseselt vastutasid selle partei poliitika eest, ja mina arvan endiselt, võib-olla küll tavamõistuse järgi, et ka esimene ja teine sekretär on sekretärid. Vähemalt ma loodan, et valitsusel jääb õigus oma määrusega täpsustada, kuidas üht või teist sätet tõlgendada. Kui siit kahetsusväärselt on välja jäänud oblastikomitee sekretärid, siis ma ütleksin nende kohta, et olgu Jumal neile armuline.

Peeter Lorents.

Palju tänu, austatud juhataja! Armas minister! Meil läheb siin päris lõbusaks, kui me püüame kogu aeg täpsustada määratlusi seoses komparteisse ja jumal teab mis organisatsioonidesse kuulumisega. Kas näiteks EKP vastavate osakondade juhatajad on väiksemad patused kui pisikeste rajoonide, ütleme, teised sekretärid? Milline on teie seisukoht?

Täna ma olen sellises piinlikus olukorras, et mul ilmselt jääb kompetentsusest väheseks, et kompartei sisemise vastutuse üle otsustada. Ma juba viitasin sellele, et kahtlemata on see valik alati meelevaldne ja võib vaidlustada, kes oli suurem süüdlane, kuid ilmselt tuleb meil sellest komistuskivist ülesaamiseks leida optimaalne variant, mida selle saali enamus toetab. Ma loodan, et antud juhul on lõige tehtud just paraja koha pealt.

Suur tänu, proua Hänni, rahvasaadikutel rohkem küsimusi ei ole. Kaasettekande peab juhtivkomisjoni nimel kolleeg Toivo Jürgenson.

Lugupeetud juhataja, austatud Riigikogu! Nagu ma seda eespool toimunud väitlust jälgides aru sain, on tekkinud suur huvi kommunistide, nende tegude ja kommunistliku partei hierarhia vastu ning teiselt poolt huvi ka selle vastu, mis toimub või toimus majandus- ja põllumajanduskomisjonis selle eelnõu käsitlemisel. Võib-olla ma siis kirjeldaksin paari sõnaga kahe vooru vahelist protsessi komisjonis. Nimelt me jätkame praegu teist lugemist ja seda juba neljandat korda. Peale teise lugemise kolmandat vooru esitasid Riigikogu liikmed üle 70 parandusettepaneku, mis taas hõlmasid suuremat osa seaduse väljast. Pärast nende parandusettepanekute läbiarutamist komisjoni korralistel istungitel otsustas majandus- ja põllumajanduskomisjon suunata komisjonis sündinud vahepealse teksti juriidilisse ekspertiisi. Nagu juba minister Hänni mainis, vaatasid eksperdid härrad Tamm ja Sepp eelnõu teksti kahe nädala jooksul läbi ja esitasid eelmise nädala esmaspäevaks oma ekspertarvamuse. Mõlemad ekspertarvamused võib tinglikult jaotada 10 suureks probleemide kompleksiks ja huvitav on siin märkida seda, et nendes põhiküsimustes läksid ekspertide arvamused lahku. Kus üks ekspert arvas, et tegemist on nõrga koha või lahendusega, seal leidis teine ekspert, et seaduse tekstiga võib rahule jääda. Ilmselt võib juba selle tulemuse põhjal öelda, et olulisi, raskeid juriidilisi apse siin sees ei ole. Majandus- ja põllumajanduskomisjon viis pärast ekspertarvamuste läbitöötamist komisjoni ettepanekutena sisse rea parandusi ja täiendusi. Osa neist johtusid ekspertide ettepanekutest, teine osa Sotsiaalministeeriumi ja ekspertide ühistest ettepanekutest eesmärgiga viia elatusrahade seadus võimalikult kooskõlla antud eelnõu loogikaga. Pärast seda sündis lõplikult komisjoni tekst, mis on teie ees laual. Loomulikult on selles tekstis palju muudatusi, võrreldes kolmandal lugemisel sündinud tekstiga. Ma pean seda Riigikogu rutiiniks ja ei näe siin mingisugust reglemendi rikkumist. Igal rahvasaadikul on õigus esitada märkusi ja ettepanekuid ning komisjon vaatab need läbi ja esitab teksti koos oma arvamusega Riigikogule arutamiseks. Seda meie komisjon ka tegi. Lõpetuseks tahaksin ma juhtida tähelepanu ühele redaktsioonilisele apsule. Ma palun lugupeetud Riigikogu saadikutel tõmmata maha sõna "Vabariigi" nendes kohtades seaduse tekstis, kus on termin "Eesti Vabariigi kodanik", sest vastavalt kodakondsuse seadusele on meil Eesti kodanikud. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Tundub, et on küsimusi. Andra Veidemann.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud ettekandja, arvestades mõningate paranduste iseloomu, on mul teile järgmine küsimus. Kas teie arvates on Riigikogul meelevald otsustada selle üle, kes on kommunistlikus parteis olnud suurem või väiksem kurjategija, funktsionäär jne., jne.? Nendes parandusettepanekutes on selline suundumus olemas. Aitäh!

Käesolev seaduseelnõu, nagu mina seda mõistan, ei otsusta, kes on kurjategija ja kes ei ole kurjategija. Käesolevas eelnõus on antud teatud skeem ja lähenemine, millist tööd loetakse Eesti Vabariigile kasulikuks tööks, ehk isegi võiks niimoodi öelda, millist tööd antud eelnõus peetakse tööaastate arvestamise aluseks. Nii et mina vähemalt küll aru ei saa, et siin kedagi kurjategijaks tunnistatakse, siin on see lihtsalt tööaastate arvutusmetoodika, millest võib loomulikult välja lugeda seda, et kommunistliku partei tippjuhtide tööd antud käsitluses ei loeta töötamise aja hulka, mida arvesse võetakse.

Suur tänu! Rein Veidemann.

Härra esimees, lugupeetud kaasettekandja, ma olen sunnitud täpsustama seda küsimust. Tõepoolest on võimalik, et töö väärtuse hindamine on meie võimuses, kuid samal ajal, kas me saame ignoreerida seda, et isegi nendes ametites need isikud maksid tulumaksu ja osalesid selle kaudu siiski kogu rahvatulu loomises.

Loomulikult nad osalesid rahvatulu loomises, kuigi siin võib vaielda, kummas suunas see rahvatulu loodi, ja ma veel kord kordan seda, et seaduseelnõu loob teatud skeemi, kuidas neid tööaastaid arvestada, ja praegu on välja pakutud niisugune skeem. Seda võib vaidlustada ja Riigikogu peab siin otsuse vastu võtma.

Suur tänu, härra Jürgenson! Tundub, et rahvasaadikutel rohkem küsimusi ei ole. Tänan!

Tänan!

Avan läbirääkimised. Lembit Arro.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud Riigikogu! Eelkõneleja ütles, et siin suuremaid juriidilisi apse ei tohiks olla, kuna eelnõu on ekspertide poolt läbi vaadatud. Minul siiski mõned probleemid tekivad ja ma tahaksin, kui me jõuame niikaugele, lõppsõnas ka vastust saada. Siin on § 15 punkt 5, mis räägib korteriühistu omandiõiguse tekkimisest elamule. Ma ei saa siin aru sellest korteriühistu omandiõiguse tekkimisest elamule, kuna need korterid ju lähevad erastamisega füüsilistele isikutele, korteriomanikele ja nemad omandavad korteri. Nüüd tuleb välja, et pärast, kui see ühistu tehakse, läheb terve see elamu koos kõigi korteritega sellele ühistule. Ühistu põhimäärused on aga hoopis teised. Ühistus on oma osamaksud, liikmemaksud ja selles ulatuses ühistu liige vastutab ühistu tegevuse eest. See koht tuleks nüüd vist uuesti ringi teha. Nüüd teine asi, mis on seotud sellega, et lahendada põllumajanduses probleem rahvakapitali obligatsioonidega. Kui majand võtab vastu rahvakapitali obligatsioone korterite eest ja annab selle eest korteri, siis tuleb arvestada, et need korterid on samal ajal praegu ühistatud vara hulgas ja tööosakutega välja jagatud. Tööosakud on selle eest arvestatud ja neid ei saa mitte kuidagi muidu ära anda, siis tuleb kõik tööosakud uuesti ringi arvestada, aga see töö on paljudes kohtades tehtud. Minu ettepanek, mis läks eelmine kord sisse, oli täiesti selge ja arusaadav. Punkt oli niimoodi kirjutatud, et ühismajandi poolt vastuvõetud rahvakapitali obligatsioone võib ühismajand kasutada ühistatud vara ja tööosakute kompenseerimisel ning riigi munitsipaalomanduses oleva vara omandamisel. See oleks jätnud bilansi tasakaalu. Näiteks kui me anname kooliõpetajale või sidetöötajale või kauplusetöötajale majandi korteri, mis on bilansis ja arvel, ning saame selle eest rahvakapitali osakuid, siis võiks neid edasi anda näiteks Tallinna, kus on õigustatud subjekt või pärija ühistatud vara osas, ja seal saab neid kasutada korteri või muu vara erastamisel linnas. Oleneb, kuidas nende kasutamine üldse valitsuse poolt paika pannakse. Proua minister Liia Hänni märkis, et see probleem on lahendatud § 19 punktis 4, aga siin ei ole üldse sellest juttu. Siin on öeldud, et need rahvakapitali obligatsioonid ja tööaastate eest saadud väärtpaberid jäävad kohustatud subjektile. Tähendab, need jäävad majandile. Mida saab nendega edasi teha? Küsimus on just selles, et neid saaks edaspidi kasutada. Selle kohta ei ole mitte kuskil midagi kirja pandud ja sellepärast see punkt 3, mis oli eelmises variandis, oli täiesti selge. Ka maarahvas aktsepteeris seda. Ma olen maal mitmel pool ringi käinud ja tean, et keegi ei olnud selle vastu ja nõuti sellise punkti sisseviimist. Minu ettepanek on see punkt kindlasti taastada, kui me hakkame hääletama parandusettepanekuid. Aitäh!

Suur tänu! Kalev Kukk.

Suur aitäh! Lugupeetud kolleegid, kellel teil veel jalad ja pea kannavad! Niisiis, eluruumide erastamise seaduse teise lugemise esimesel ringil olin ma küllaltki optimistlik, lugedes tehtut võrdlemisi tulemuslikuks. Siis uskusin ma kompromissi võimalusse majandusliku ja õigluslik-idealistliku mõttelaadi vahel. Kahjuks on minu tollane optimism aja jooksul lahtunud, seda mitmel põhjusel. Enim vaevab mind see, et seaduseelnõu arutelu käigus osutusid elamispinna erastamisega seotud probleemid kõige vähem olulisteks. Palju tähtsamaks osutus vundamentide müümine, tööstaa˛i määramine ning endistele kommunistidele ja KGB-lastele kärukeeramine. Sinna viimasesse valdkonda kuulus umbes 4/5 kõigist eelnõule tehtud parandustest või parandusettepanekutest Lõpuks oleme me saanud siis seaduse, mis on vist isegi ülimuslikum kui Eesti Vabariigi põhiseadus, egas muidu pole sellesse seadusesse hulgi sisse viidud põhiseadusega vastuolus olevaid sätteid. Kui sellesse seadusesse jäävad või sinna tulevad sisse § 1 2. lõige, § 10 lõiked 2-13, mis muide võtavad selle seaduse mahust enda alla umbes 30%, ning §-d 11, 20 ja 21, siis oleme saanud seaduse, mille pealkiri tuleks sõnastada "Vundamentide müügi, tööstaa˛i määramise, kommunistidele kärukeeramise, rahvakapitali obligatsioonide väljaandmise ja eluruumide erastamise seadus". Tunnistan ausalt üles, et KGB-le ja ka kommunistidele kärukeeramise poolt hääletasin teise lugemise esimeses ringis minagi ja seda imelihtsal põhjusel, selleks et näidata ka ennast õige eestlasena. Siin oli mulle eeskujuks meie tänane peaminister eelmise Ülemnõukogu aegadest. Ma võin ka seda öelda, et kommunistidele ärategemiseks oleks mul võib-olla palju rohkem põhjusi kui nendel, kes siin meie saalis seina ääres istuvad ja on ennast tõsimeelseteks isamaalasteks kuulutanud. Elamispinna erastamise seadusega oleme jõudnud või siis jõudmas ummikusse. Me loodame sellest seadusest saada mingit õiglusehartat, teha eestlastele selgeks see kõige õiglasem õiglus. Samas ei taha me midagi kuulda sellest, et ka eelmine võim jagas ju kortereid samuti õiglusprintsiipidest lähtuvalt. Tõsi, mingitest muudest õiglusprintsiipidest lähtudes. Olgu, kuid ma ei saa ikkagi kuidagi aru, kuidas üks õiglus saab olla õiglasem kui teine õiglus. Olgu siis üks pealegi isamaaline õiglus ja teine kommunistlik õiglus. Ja nii ei jää mul muud üle kui kadestada Aavo Pikkuusi tema sõnade pärast 17. märtsi "Postimehes": "Minu pärast võtku nad oma obligatsioonid, mul on käed terved, mina jõuan oma peret ülal pidada." Siinkohal teen ma ettepaneku katkestada menetluses oleva vundamentide müügi, tööstaa˛i määramise, kommunistidele kärukeeramise, rahvakapitali obligatsioonide väljaandmise ja eluruumide erastamise seaduse, ametliku nimetusega "Eluruumide erastamise seaduse" eelnõu teine lugemine ja võtta edaspidiste arutluste aluseks Aime Sügise poolt esitatud riiklike ja munitsipaaleluruumide erastamise seaduse eelnõu, mis kannab meie laudadel numbrit 114. Meenutan, et see eelnõu näeb ette erastada riiklikud ja munitsipaaleluruumid sissekirjutuse alusel üürnikele tasuta, arvestamata mingeid tööaastaid ja kasutamata selleks müütilisi rahvakapitali obligatsioone. Ma tean, et selle saali seinaäär süüdistab mind nüüd sotsialismis. Olgu, kuid kuradit aetakse välja kuradiga. Pealegi paljastas minu sellise seisukoha juba varem ühes "Rahva Hääle" numbris Heiki Raudla. Ausalt öeldes olen ma talle selle eest tänulik ja usun, et selles, mis puutub eluruumide erastamisse, on minu seisukohad ja Heiki Raudla seisukohad ühtsed. Veel pool aastat tagasi poleks ma toetanud oma kolleegi Aime Sügist. Siis lootsin ma tõesti, et meil õnnestub leida kompromiss nende rahvakapitali osakutega ja seda just korterite erastamise ajal. Eile nimetasin ma neid rahvakapitali obligatsioone ja nendega seonduvat majanduslikuks perpetuum mobile'ks. Ma lootsin kuni viimase ajani, et meil õnnestub jätta see perpetuum mobile korterite erastamise valdkonda ja leida kompromiss majandusliku ja õigluslik-idealistliku erastamisideoloogia vahel. Nüüd oleme aga kahjuks jõudnud nii kaugele, et hakkame isegi niinimetatud suurprivatiseerimist läbi viima eluruumide erastamise seaduse alusel. Aitäh!

Kas ma võin protseduurilise ettepaneku hääletusele panna? Kas juhtus midagi, Ilmar Mändmets?

Tänan, härra juhataja! Küsimus on ikkagi selles, et välja on jäetud see tekst, mis hääletati sisse 61 häälega. See on komisjoni poolt välja viidud ja tekst alternatiivina täielikult muudetud. Ma jään selle juurde, et komisjon ei saa muuta teksti, mis on Riigikogu poolt sisse hääletatud. Tänan tähelepanu eest!

Ilmar Mändmets, olenemata sellest, kuidas ma isiklikult suhtun sellesse eelnõusse, ei ole kodukorraseadust rikutud. Kui nüüd tabeli 30. parandusettepanek läheb hääletamisele ja kukub läbi, siis sel juhul eelmine tekst taastub. Eelmisel või üle-eelmisel korral leidis üks parandusettepanek toetust just nimelt sellise valdava ülekaaluga, nagu sai nimetatud, üle 60 poolt ja ainult 7 vastu jne. Selletõttu põhitekst muutus. Nüüd tulid uued parandusettepanekud selle lõigu kohta, kus põhitekst muutus. Komisjon aktsepteeris need parandusettepanekud ja nad muutsid uuesti põhiteksti, kuid jätsid tabelisse selle parandusettepaneku sisse. Kui mina õieti aru sain, siis puudutab see just seda lõiku, mis on tabelis 30. punkti all, muuta § 10 5. lõike sõnastust. Kui näiteks teie nõuate selle läbihääletamist ja parandusettepanek, mida komisjon on arvestanud, kukub läbi, siis tuleb uuesti tagasi see tekst, mis eelmine kord leidis valdava häälteenamusega kinnitust. Niisugune on selle kodukorraseaduse loogika. Ma panen hääletusele kolleeg Kalev Kuke poolt esitatud protseduurilise ettepaneku. Lugupeetud Riigikogu! Kes on selle poolt, et käsiloleva päevakorrapunkti arutelu katkestada? Selle ettepaneku poolt on 19 Riigikogu liiget, vastu on 40, erapooletuid ei ole. See ettepanek ei leidnud toetust. Vastavalt kodukorraseadusele teeb juhataja ettepaneku läbirääkimised lõpetada. Seda ma ka teen. Lugupeetud Riigikogu, kes on selle poolt, et lõpetada läbirääkimised peale Rein Veidemanni kõnet? Selle ettepaneku poolt on 39 Riigikogu liiget, vastu on 4, 7 jäid erapooletuks. Läbirääkimised lõpetatakse peale Rein Veidemanni kõnet. Palun, Rein Veidemann.

Austatud härra esimees, lugupeetud kolleegid! Proua minister Hänni kutsus siin saadikuid üles, et kui nad tahavad taotleda mingite muudatuste tegemist sellesse eelnõusse, siis võiksid nad apelleerida Riigikogu poole. Need kuud, mis ma siin olen juba istunud, olen ma Riigikogu poole väga palju kordi apelleerinud, aga ma olen näinud ka, kui tulutult need apellatsioonid on lõppenud. Olen näinud, kuidas siin võidutseb jõud. Praegu jääb mul apelleerida veel üksnes terve mõistuse poole ja see apellatsioon terve mõistuse poole seisneb selles, et meie ei saa endale võtta kohtumõistja rolli. Ma ei seisa siin teie ees, et kaitsta kommuniste või kommunistliku partei juhte, sekretäre või, nagu siin juba pikalt arutleti, nende hierarhilist alust. Ma ei ole ise nendesse juhtstruktuuridesse kuulunud, kuid ma olen olnud kommunistliku partei liige. Aga ideoloogia, mis sellesse eelnõusse on programmeeritud, on tegelikult uue vihkamise laine tekitamine, uue kättemaksulaine tekitamine. Ja kui me sellele läheme, siis muidugi me peame arvestama, mis on selle tagajärjeks. Mina lootsin, et Riigikogu, seaduseandja, leiab endas uue Eesti riigi ehitamisel suuremeelsust andestada. Seda, mida nüüd suure reede lähenemise eel sobiks ehk kõige rohkem meile meelde tuletada. Jah, õiglus peab võidutsema. Aga kui see õiglus saavutatakse uue ebaõigluse, uute ohvrite hinnaga, siis tasub meil tõesti kümme korda järele mõelda enne, kui me sellele välja läheme. Tänan!

Läbirääkimised on sellega lõppenud. Kas proua Hänni soovib lõppsõna? Ei soovi. Kas Toivo Jürgenson soovib lõppsõna? Ei soovi. Asugem siis parandusettepanekuid läbi hääletama ja võib-olla tuled mulle appi. Teeme vast niimoodi, et mina alustan ja kui ma jänni jään, siis aitad mind. Tähendab, kommentaarid tuleb sul anda nende kohta, mis hääletamisele lähevad. Kolleegid, kas te kõik olete leidnud muudatusettepanekute tabeli? See algab peale Eino Tamme muudatusettepanekutega. Eino Tamm, kas on parasjagu arvestatud? Kellelgi ei ole probleeme? 2. ettepanek on ka õieti arvestatud. Mis saab 3. ettepanekust? Ei nõua hääletamist? Aitäh! 4., 5. ja 6. ettepanek on arvestatud. 7. ettepanekut hääletamisele ei pane. Aitäh! "Mõõdukate" fraktsioon, 8. ettepanek tabelis. Ei ole probleeme? Aitäh! Kas 9. parandusettepanekut on parasjagu arvestatud? On. Aitäh! 10. ja 11 .parandusettepanekuga on ka kõik korras. Suur tänu! Kolleeg Tiina Benno parandusettepanek. Keegi ei nõua hääletamist. Fraktsioon "Mõõdukad", 13. parandusettepanek tabelis. Ei ole probleeme. Kolleeg Eino Tamm, 14., 15. ja 16. parandusettepanek tabelis. Korras. "Mõõdukad", 17. ja 18. ettepanek. Korras. Aitäh! Kolleeg Eino Tamm, 19., 20. ja 21. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist. Aitäh! 22. on arvestatud. Aitäh! 23. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist. Aitäh! Fraktsioon "Mõõdukad", 24. parandusettepanek tabelis. Üks hetk, Lembit Arro, mida sa nõuad? Selgitust? Palun, mille kohta?

Mina palun hääletada seda, et § 5 3. lõige sisse jäetaks. Siin on märgitud, et seda tõlgendab sisuliselt § 20. Minister Liia Hänni ütles, et seda tõlgendab § 19. Kahjuks ei ole seda tõlgendust kummaski paragrahvis.

Ütle mulle, palun, mitmes parandusettepanek see on tabelis?

See on 24. parandusettepanek. Minu eelmine redaktsioon peaks jääma § 8 sisse.

Nii, 24. parandusettepanek tabelis on "Mõõdukate" oma ja käsitleb § 8 3. lõiget.

Jah, nemad tahavad selle välja jätta, aga selle peaks sisse jätma.

Komisjon arvestas tõesti seda väljajätmist.

Nad on arvestanud selle välja jätta, aga tuleb hääletada, et see sisse jääks.

Sa soovid läbi hääletada, et see jääks sisse. Kui näiteks Riigikogu praegu seda ettepanekut ei toeta, siis jääb sisse. Kalle Jürgenson kommenteerib seda.

Ma kommenteerin seda niimoodi, et komisjon arvestas "Mõõdukate" ettepanekut nr. 24. See tähendab seda, et kui nüüd Riigikogu seda toetab, siis jääb komisjoni tekst endiseks.

Siis jätate selle välja.

Mul on niisugune tunne, et siin võib-olla ei ole päris ühest mõistmist. Kalle Jürgenson, räägi natuke pikemalt.

See probleem, mis oli vanas tekstis § 2 3. lõikes, on nüüd lahendatud §-s 20.

Ei ole, vaadake § 20, seal ei ole midagi lahendatud. Lugege läbi. See räägib hoopis registrist.

Siin muutus numeratsioon, praegu on selle viidatud paragrahvi number 19.

§ 19 punkt 4 ei räägi sellest ka mitte midagi. Seal on öeldud, et need obligatsioonid jäävad majandi valdusse ja kõik. Aga nendega on vaja edasi tegutseda.

Edasi tegutsetakse vastavalt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korrale. See kord kehtestatakse.

Siis ta kehtestab, kui see seaduses sees on. Minu punkt viibki selle seadusesse sisse ja siis kehtestataks see kord.

Nii, Lembit Arro, ma saan aru, et sa nõuad "Mõõdukate" parandusettepaneku nr. 24 hääletusele panemist. Lugupeetud Riigikogu! Kes on "Mõõdukate" fraktsiooni parandusettepaneku poolt? Selle ettepaneku poolt on 44 Riigikogu liiget, vastu on 18, 1 jäi erapooletuks. See ettepanek leidis toetust. "Mõõdukad", kuidas on lood 25. parandusettepanekuga? Korras. 26. ja 27. parandusettepanekuga on ka kõik korras. Arvo Junti.

Lugupeetud esimees, lugupeetud kolleegid! §-s 10 on käesoleva seaduse puhul antud hinnang tööle. Antud seaduseelnõu pealkiri käsitleb hoopiski teisi probleeme, sealhulgas ka repressioone teatud tegevuse eest.

Arvo Junti, mille läbihääletamist sa nõuad? Sellel teemal saab sõna võtta ainult "Mõõdukate" esindaja.

Ma jõuan kohe oma taotluseni. Ma tahan öelda, et me ei soovi ennast taastada õiguslikult järjepidevana Andrei Võšinski teooriaga, mis seab esiplaanile kollektiivse karistuse objektiivse tunnuse alusel ja mis on projekteeritud käesolevasse eelnõusse. Keskfraktsioon ei pea end Võšinski järjepidevuse kandjaks ning hoidub hääletamast § 10 monteeritud kollektiivse karistuse meetodite üle. Ja kui Rein Veidemann apelleerib siin terve mõistuse poole, siis meile tundub, et apellatsioon on suunatud kõlbmatule objektile. Tänan! Selle paragrahvi hääletamisel ei saa me osaleda.

Selge. Ainult et see arvamusavaldus ei olnud kodukorraseadusega kooskõlas. Ma saan siiski aru nii, et läbihääletamist Arvo Junti ei nõudnud. "Mõõdukad", 28. ja 29. parandusettepanek – korras. Parandusettepanek nr. 30 läbi hääletada. Kommenteeri, palun!

Seda parandusettepanekut, mille esitas "Mõõdukate" fraktsioon ja mis on tabelis number 30 all, pidas komisjon vajalikuks arvestada ja sellest johtuvalt ei arvestanud komisjon järgmisi analoogseid parandusettepanekuid, mille esitasid ERSP fraktsioon ja Maaliidu Ühendus.

Ma panen hääletusele. Ega rohkem midagi lisada ei saa, ainult hääletusele saan panna. Lugupeetud Riigikogu! Kes on "Mõõdukate" parandusettepaneku poolt? Tabelis on see nr. 30. Selle ettepaneku poolt on 37 Riigikogu liiget, vastu on 12, 2 jäid erapooletuks. See ettepanek leidis toetust. Kalle Jürgenson, kas see alternatiiv on parandusettepaneku alternatiiv või teksti alternatiiv?

See on antud parandusettepaneku autori poolt esitatud alternatiiv eelmisele parandusettepanekule number 30 ja seda komisjon ei arvestanud, kui nad arvestasid selle ettepaneku esimest osa, mille Riigikogu praegu ka läbi hääletas.

Aga see on kõik sellesama number 30 all, mis tähendab, et tuleb eraldi hääletada. Ilmar Mändmets.

Praegusel momendil ma teen ettepaneku alternatiiv läbi hääletada.

Ma panen alternatiivi hääletusele. Kõik saavad aru, miks ma seda teen. Sellepärast, et ehkki nad on tabelis ühe numbri all, on ka komisjoni seisukohad erinevad. Lugupeetud Riigikogu, kes on "Mõõdukate" parandusettepaneku number 30 alternatiivi poolt? Selle ettepaneku poolt on 11 Riigikogu liiget, vastu on 34, 4 jäid erapooletuks. Alternatiiv ei leidnud toetust. Kolleeg Ants Erm, 31. parandusettepanek. Võtad parandusettepaneku tervikuna tagasi? 32. parandusettepanek, Ants Erm. Ei nõua hääletamist. 33. parandusettepanek, Avo Kiir. Ei nõua hääletamist. Aitäh! Kolleeg Rein Arjukese, parandusettepanek nr. 34. Ei nõua hääletamist. Aitäh! Kolleeg Ants-Enno Lõhmus. Teda ei ole kohal, me peame siis läbi hääletama.

Komisjon Ants-Enno Lõhmuse ettepanekut nr. 35 ei toetanud. Üks põhiline põhjus seisneb selles, et kogu meie senine seadustik ja seaduste loogika rajaneb teisel põhimõttel, see ei võrdsusta ema ja isa tegevust siin.

Lugupeetud Riigikogu, kes on kolleeg Ants-Enno Lõhmuse parandusettepaneku poolt, mis on tabelis nr. 35. Selle ettepaneku poolt on 8 Riigikogu liiget, vastu on 37, erapooletuid ei ole. See ettepanek ei leidnud toetust. Eino Tamm, parandusettepanek nr. 36. Korras. Eino Tamm, parandusettepanek nr. 37. Korras. Aitäh! Fraktsioon "Mõõdukad", parandusettepanekud nr. 38, 39, 40. Jääb nii? Aitäh! Eino Tamm, parandusettepanek nr. 41. Korras. Aitäh! 42. on arvestatud. Aitäh! Kolleeg Ants Käärma, parandusettepanek nr. 43. Korras. 44. – ka korras. Aitäh! Kolleeg Eino Tamm, parandusettepanek nr. 45. Korras. 46. – korras. 47. – korras. "Mõõdukad", parandusettepanek nr. 48. Korras. Eino Tamm, parandusettepanek nr. 49. Korras. 50. – korras. 51. – korras. 52. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist. 53. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist. Aitäh! "Mõõdukad", 54. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist. Aitäh! 55. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist. Aitäh! Eino Tamm. Ei nõua hääletamist. See peaks olema 56. parandusettepanek.

Edasi läheb numeratsioon õieti.

Fraktsioon "Mõõdukad", parandusettepanek nr. 57. Mihkel Pärnoja.

Aitäh, härra esimees! Ma tahaksin selgitada 57. parandusettepanekut. Selles sõnastatud § 20 4. lõike kohta on komisjon öelnud, et sealt on viimane lause ära jäetud. Tegemist on vist veaga. Meie ettepanek ei olnud seda sisuliselt muuta, vaid teha ainult redaktsiooniline muudatus ja me tahaksime, et see viimane lause läheks sisse. See arvestaks ka mingil määral Lembit Arro soovi. See viimane lause oli eelmises eelnõu redaktsioonis olemas, siis oli ta § 20 6. lõikes ja kõlas järgmiselt: "Nende edasise kasutamise riigi- ja munitsipaalvara erastamisel määrab kindlaks Vabariigi Valitsus." Ma ei tea ainult, kuidas seda probleemi on võimalik praegu lahendada.

Toivo Jürgenson ütleb.

Niisugust ettepanekut tabelis praegu ei ole.

Ma viitasin sellele, et ilmselt on tegemist eksitusega. Aga siin, ma ei tea, kas on võimalik n.-ö. eelmise redaktsiooni § 20 6. lõige muutumatul kujul sisse viia. Küsimuse võib formuleerida ka niimoodi. Sellisel juhul läheks see viimane lause sisse.

Siin on nüüd lugu nii, et praegu võivad kommenteerida ainult "Mõõdukad", tähendab Pärnoja ja sina juhtivkomisjoni esindajana. Nii et ma Rein Arjukese ees vabandan.

Numeratsioon on praegu muutunud, 20 asemel on 19, kuna § 16 langes välja.

Tehke see asi ruttu omavahel klaariks. "Mõõdukad" ei nõua hääletamist. Eino Tamm, 58. parandusettepanek. Ei nõua hääletamist? Aitäh! "Mõõdukad", 59. parandusettepanek. Kas on korras? 60., 61. on korras. Aitäh! Toivo Jürgenson, kas 62. on korras?

Jah.

Aitäh! Ilmar Pärtelpoeg, 63. parandusettepanek. Korras? Aitäh! Toivo Jürgenson, kas on kõik?

Riigikogu saadikute poolt esitatud märkuste ja täienduste osas küll. Nüüd on veel selle tabeli lisana majandus- ja põllumajanduskomisjoni liikmete poolt esitatud muudatusettepanekute alusel tehtud muudatuste loend.

See on selgitus, eks ole?

Jah.

See on selgitus. Ega me selle üle praegu protsessima ei hakka. Ülo Laanoja.

Aitäh! See ei ole siiski selgitus, sest need on komisjoni poolt sellesse teksti sisse viidud parandused. Need on komisjoni esitatud ja saadikutel on õigus nõuda ka nende hääletamisele panemist. Mina isiklikult nõuan 18. parandusettepaneku hääletamist, mis käsitleb § 10 4. lõiget. Kui see parandusettepanek ei leia toetust, siis arvestatakse tööstaa˛i hulka või võrdsustatakse tööstaa˛iga ka vanuri hooldamise aeg.

Üks hetk. Ma küsin üle, kas need on komisjoni parandusettepanekud?

Jah.

Sellisel juhtumil on saadikutel õigus nõuda läbihääletamist. Nii. Ülo Laanoja, millise ettepaneku hääletamisele panemist sa nõuad?

18. ettepaneku.

Me peame kõik järjest läbi võtma. Kolleegid, need on natuke ebatavaliselt vormistatud, aga lausa külge hakata ka ei saa. Hakkame algusest peale. Teeme siis nii, et see on teine tabel, millel on oma numeratsioon. Esimene komisjoni ettepanek. Läbi hääletada?

Siin on sisuliselt täpsustatud Eino Tamme ettepanekut.

Lugupeetud Riigikogu! Kes on majandus- ja põllumajanduskomisjoni 1. parandusettepaneku poolt teises tabelis? Selle ettepaneku poolt on 41 Riigikogu liiget, vastu on 7, 3 jäid erapooletuks. See ettepanek leidis toetust. 2., 3., 4., 5. ettepanek. Lugupeetud Riigikogu! Kes on komisjoni 6. parandusettepaneku poolt? Selle ettepaneku poolt on 18 Riigikogu liiget, vastu on 33, 1 jäi erapooletuks. See ettepanek ei leidnud toetust. 7., 8., 9., 10., 11., 12., 13., 14., 15., 16., 17. ettepanek. 18. ettepanek läheb hääletusele. Lugupeetud Riigikogu, kes on komisjoni 18. parandusettepaneku poolt? Selle ettepaneku poolt on 45 Riigikogu liiget, vastu on 1, 3 jäid erapooletuks. See ettepanek leidis toetust. 19., 20., 21., 22., 23., 24., 25., 26., 27., 28., 29. ettepanek ja kõik. Kolleegid, ega ei ole kellegi parandusettepanekut unustatud? Ma tänan, Toivo Jürgenson. Nüüd on niisugune lugu, et Koonderakonna Ühendus palub suunata selle seaduseelnõu kolmandale lugemisele. Ma võtan seaduse ette ja värskendame kõik koos mälu, sest neid kolmandaid lugemisi ei tellita mitte väga tihti. § 76 ütleb: "Kui muudatusettepanekute hääletamise järel pole tehtud ettepanekut teise lugemise katkestamiseks või kolmandaks lugemiseks ..." jne. Muudatusettepanekud on läbi, ettepanek kolmandaks lugemiseks on tehtud. Alternatiivide juurde ei minda.

Majandus- ja põllumajanduskomisjon otsustas oma eilsel hommikusel koosolekul teha Riigikogule ettepaneku antud seaduseelnõu peale muudatusettepanekute läbihääletamist vastu võtta teise lugemise lõpetamisel.

Kuna saabus ettepanek kolmandale lugemisele minekuks, siis ta läheb kolmandale lugemisele. Kolleegid, võtke ette seadus, lugege. Kus on öeldud, et seda peab hääletama? Katkestamist tuleb hääletada, aga kolmandale lugemisele minekut ei hääletata. Näidake see koht ette, kus on niimoodi öeldud. Kolleegid! Kolmandat lugemist käsitleb kodukorraseaduses kaks paragrahvi, § 76 ja § 77.

Lugupeetud kolleegid, juhatus arutas koos asjaosalistega küsimust. Juhatus ei jõudnud kokkuleppele antud ettepaneku tõlgendamisel. Minu arvamus on see, et küsimus ei ole kodukorras piisavalt reglementeeritud ja väljastpoolt juhtivkomisjoni tulnud ettepanek tuleks panna hääletusele. Riigikogu peaks otsustama, kas kolmandat lugemist läbi viia või mitte.

Kolleegid, Tunne Kelami pöördumine teie poole lähtub kodukorraseaduse §-st 5. Riigikogu juhatus langetab otsuseid kohalolevate liikmete konsensuse põhimõttel. Kui konsensust ei saavutata, võib Riigikogu juhatuse iga liige panna küsimuse hääletusele täiskogu istungil. Selles küsimuses konsensust ei saavutatud. Meil olid erinevad arvamused. Minul oli üks arvamus, Kelamil oli teine arvamus. Kelam pöördub täiskogu poole. Panen hääletusele. Ma seletan teile kõik rahulikult Kas teil on kaasas kodukorraseadus? Võtke ette § 76 ja § 77. Need kaks paragrahvi käsitlevad kolmandat lugemist. § 76 on sisse monteeritud mõnes mõttes dissonants. Katkestamine ja kolmas lugemine on pandud ühte lausesse. Katkestamise protseduur on selgelt ära määratletud teiste paragrahvidega, kolmas lugemine mitte. Minu versioon on selline, et iga rahvasaadik, komisjon, fraktsioon võib teha ettepaneku eelnõu kolmandale lugemisele suunamiseks. Kuid on avaldatud arvamust, et see on reglementeerimata protseduur. Selles küsimuses me ei leidnud ühist keelt juhatuses ja nüüd tuleb täiskogul otsustada. Meil pole võimalik pidada selle üle diskussiooni. Rein Veidemann.

Kas mul on õigus nõuda selle seaduseelnõu täielikku teksti, mida praegu ei ole?

Jah.

Seda minul ei ole. Ma tahan seda.

See on järgmine nõue. Esimene on kolmanda lugemise nõue, mis on vaja lahendada. Kalle Kulbok.

Kuningriiklased toetavad täielikult härra Ülo Nugise kodukorratõlgendust.

Ma tänan! Küsimus läheb täiskogu ette hääletusele, aga enne ma otsin ka selle koha välja, mis käsitleb lõppteksti. Rein Veidemanni ettepanek puudutab § 64, kus on öeldud, et pärast muudatusettepanekute hääletamist paneb juhataja eelnõu hääletamisele parandatud kujul. Kui mõni fraktsioon seda nõuab, peab enne lõpphääletust olema Riigikogu liikmetele kätte jagatud eelnõu lõplik redaktsioon. Aga nõuab seda fraktsioon. Katsume jagu saada kolmandast lugemisest. Pöördumine teie poole seisneb selles, et Riigikogu peab tõlgendama (aga tõlgendada ei saa mitte keegi muu kui ainult täiskogu), kas kolmanda lugemise nõudmine §-s 76 on reglementeerimata protseduur. Kas kõik saavad aru? Rein Veidemann, kas see käib kolmanda lugemise kohta, millest tuleb praegu jutt? Ei käi. Siis ära praegu veel nõua. Fraktsiooni nimel kolmanda lugemise kohta? Ei, siis on veel vara. Praegu on kolmanda lugemise tõlgendamine. Veel kord selgitan. Täiskogu tõlgendab, täiskogu ütleb ei või jaa. Ignar Fjuk, mis juhtus?

Härra esimees, kas see ettepanek, mille te hääletamisele panete, on kirjalikult esitatud? Vastavalt kodukorrale. (Naer saalis.)

Esimene ettepanek, millega Tunne Kelam pöördub täiskogu poole, kõlab selliselt: “Palun tõlgendada kodukorraseaduse §-s 76 sätestatud kolmanda lugemise korda. Kas see on reglementeerimata protseduur? Kes arvab, et on reglementeerimata protseduur, see on poolt ja vajutab rohelise peale. Kes arvab, et see ei ole reglementeerimata, et see on hästi reglementeeritud, vajutab punase peale." Lugupeetud Riigikogu, kes on selle poolt, et §-s 76 sätestatud kolmanda lugemise nõue on reglementeerimata protseduur? Selle ettepaneku poolt on 36 Riigikogu liiget, vastu on 19, erapooletuid ei ole. Riigikogu tõlgendab, et see on reglementeerimata protseduur. Lugupeetud kolleegid, Tunne Kelami teine ettepanek eeldab täiskogu aktsepti. Meie ei leidnud ühist keelt, me ei saavutanud konsensust. Ta pöördub täiskogu poole ettepanekuga aktsepteerida selline lähenemisviis, et kolmandale lugemisele suunamine teostatakse hääletamise teel. Panen hääletusele. Lugupeetud Riigikogu, kes on selle poolt, et kolmandale lugemisele suunamine otsustatakse hääletamise teel? Selle ettepaneku poolt on 37 Riigikogu liiget, vastu on 18, 1 jäi erapooletuks. Otsustatakse hääletamise teel. Nii, kolleegid, panen hääletusele Koonderakonna Ühenduse ettepaneku. Lugupeetud Riigikogu, kes on selle poolt, et suunata arutusel olev seaduseelnõu kolmandale lugemisele? Selle ettepaneku poolt on 17 Riigikogu liiget, vastu on 37, erapooletuid rahvasaadikuid ei ole. See ettepanek ei leidnud toetust. Keskfraktsioon nõuab seaduseelnõu täielikku teksti.

Lugupeetud Riigikogu! Äsja jagati teile välja muudetud tekst. Tekst muutus seaduseelnõu 3. leheküljel. § 4 1. lõike viimase lause, mis käsitles 3-kuulist tähtaega, hääletas Riigikogu välja ja seda tekstis ei ole. Muid muudatusi Riigikogu ei aktsepteerinud, muus osas on komisjoni tekst identne tekkinud eelnõu tekstiga.

Nüüd siis alternatiivid.

Mul on komisjoni nimel ettepanek enne lõpphääletust alternatiivid läbi hääletada. Esimene on 8. leheküljel Kalev Kuke poolt esitatud alternatiiv. See on põhitekstis. Kalev Kuke alternatiiv § 10 1. lõikele jätta sellest välja viimane lause: "Ühe tööaasta rahaline ekvivalent on 300 krooni."

Kuidas me teeme? Kas paneme need kaks konkureerima?

Sama autori ettepanekul on tehtud ka teine alternatiivettepanek. Komisjon ei toetanud neid ettepanekuid, aga kuna komisjonis läksid hääled lahku, siis vastavalt tavale me esitasime selle alternatiivina põhiteksti.

Millist meetodit sa pakud?

Ma pakuksin kõigepealt hääletada esimest alternatiivi.

Kas nii nagu parandusettepanekut?

Jah.

Ja siis teist alternatiivi nagu parandusettepanekut?

Jah.

Liina Tõnisson.

Aitäh, härra eesistuja, ma teen väikese märkuse eelkõnelejale. Komisjon ei jõudnud seisukohale, hääled jaotusid võrdselt, nii et seetõttu tekkisid alternatiivid. Väljend, et komisjon ei toetanud seda, teist või kolmandat, ma vabandan, ei ole päris korrektne. Me ei suutnud eelistusi paika panna, hääled jaotusid võrdselt. Aitäh!

Vabandust, võib-olla te ei saanud minust hästi aru, aga ma mõtlesin ise ka seda, kui ma viitasin sellele, et alternatiivid tulid siia teksti.

Nii, juhtivkomisjon teeb ettepaneku vaadelda alternatiive kui parandusettepanekuid. Panen hääletusele. Lugupeetud Riigikogu, kes on leheküljel 8 oleva esimese alternatiivi poolt? Selle ettepaneku poolt on 11 Riigikogu liiget, vastu on 40, erapooletuid ei ole. Esimene alternatiiv ei leidnud toetust.

Teine alternatiiv. Sõnastada § 10 1. lõike viimane lause järgmiselt: "Ühe tööaasta rahaline ekvivalent on 1 kroon." Kuna ka selle Kalev Kuke poolt esitatud parandusettepaneku arutamisel komisjon ei leidnud üksmeelt ja hääled jagunesid pooleks, siis on ettepanek hääletada see alternatiiv läbi Riigikogu istungil.

Nii. Kas läheb hääletusele?

Jah.

Jüri Põld, hääletamise motiividest see kodukorraseadus enam ei räägi. Praegu võivad kommenteerida ainult Kalev Kukk või Toivo Jürgenson, mitte keegi muu. Lugupeetud Riigikogu, kes on 8. leheküljel esitatud teise alternatiivi poolt? Selle ettepaneku poolt on 7 Riigikogu liiget, vastu on 40, 3 jäid erapooletuks. Teine alternatiiv ei leidnud toetust. Läheme edasi.

Samuti on tekstis ära märgitud Kalev Kuke poolt esitatud ettepanek alternatiivina § 10 7. lõike juurde 11. leheküljel. Kalev Kuke ettepanek kõlab: "Jätta välja 7. lõige."

Paneme hääletusele. Kalev Kukk.

Suur aitäh! Keskfraktsioon ei osale nende järgnevate alternatiivide hääletamisel ja Keskfraktsioon ei nõua ka nende alternatiivide hääletamist, sest need on §-s 10 vahemikus 2. lõikest kuni viimase lõikeni.

Toivo Jürgenson, kas me tõlgendame seda alternatiivi kui parandusettepanekut?

Tähendab, see on komisjoni poolt esitatud alternatiiv.

Komisjoni poolt?

Jah. Ja komisjoni ettepanek on see läbi hääletada.

Lugupeetud Riigikogu, kes on 11. leheküljel esitatud alternatiivi poolt, mis käsitleb 7. lõiget?

Selle ettepaneku poolt on üks Riigikogu liige, vastu on 39, erapooletuid ei ole. See ettepanek ei leidnud toetust.

Samal leheküljel on komisjoni poolt esitatud alternatiiv § 10 8. lõike kohta jätta 8. lõige välja. Komisjonil on ettepanek ka see läbi hääletada Riigikogus, kuna komisjoni hääled jagunesid pooleks.

Lugupeetud Riigikogu! Kes on 11. leheküljel esitatud alternatiivi poolt, mis käsitleb 8. lõiget. Selle ettepaneku poolt on 4 Riigikogu liiget, vastu on 39, erapooletuid ei ole. See ettepanek ei leidnud toetust. Ivar Raig, kas sa nõuad läbihääletamist või soovid sa seda, et sinu vastuhääl pannakse juurde? Milline oli sinu tahteavaldus viimasel kolmel hääletusel? Ivar Raig oli viimasel kolmel hääletusel vastu, palun kanda see stenogrammi ja protokolli. Ma mõtlen niimoodi, et me praegu sellel hilisel ajal kapitaalremonti tegema ei hakka, me lisame sinu soovi kõikidele hääletustele. Lähme edasi.

Lugupeetud Riigikogu, seega on kõik esitatud muudatus- ja parandusettepanekud ning alternatiivid läbi hääletatud ja ma kordan majandus- ja põllumajanduskomisjoni ettepanekut see seadus käesoleval lugemisel vastu võtta. Tänan!

Suur tänu, kolleegid! Ega ei ole unustatud kellegi parandusettepanekut, alternatiivi? Ei ole. Kas ma võin panna seaduseelnõu hääletusele? Lugupeetud Riigikogu, kes on selle poolt, et võtta vastu eluruumide erastamise seadus? Selle ettepaneku poolt on 40 Riigikogu liiget, vastu on 8, erapooletuid ei ole. Seadus on vastu võetud. Kolleegid, sellega peaks tänane tööpäev lõppenud olema. Tänan teid kannatlikkuse eest, kohtume homme kell 10.00.