Lugupeetud Riigikogu liikmed! Hakates teie ees konkreetselt rääkima Eesti riigikaitse problemaatikast, tahan sissejuhatavalt alla kriipsutada, et iseseisvate riikide õigus ja – ma rõhutan seda eriliselt – kohustus tagada julgeolek ja kord oma jurisdiktsiooni all oleval territooriumil on sätestatud rahvusvaheliste lepetega, sealhulgas ÜRO põhikirjaga. Eesti Vabariik, olles saanud juriidiliselt taas maailma riikide pere täieõiguslikuks liikmeks, evib seega nii õigust kui ka kohustust luua usaldust vääriv kaitsevõime, mis on tegeliku iseseisvuse mõõdupuu. Selleks kohustab kõiki Eesti Vabariigi kodanikke ka põhiseaduse § 54. Kui me sellist kaitsevõimet luua ei suuda, siis hakkavad kolmandad riigid süstemaatiliselt rikkuma meie piiride puutumatust, et tagada oma huvide kaitse meie territooriumil. See omakorda loob reaalse ohu, et Eesti muutub rivaalitsevate jõukeskuste arveteklaarimise tallermaaks, mis omakorda ähvardab iga meie kodaniku elu ja vara. Vaadakem ainult, mis meie ümber juba toimub. Meil ei ole valikut. Et täita kohustusi nii oma kodanike kui ka rahvusvahelise üldsuse ees, peab Eesti Vabariik looma riigikaitse organisatsioonilise struktuuri, seda arendama ja tegema selleks ka teatud materiaalseid kulutusi. Riigikaitse organisatsiooniliseks struktuuriks on meie kaitsejõud, mida juhib Kaitseministeerium. Materiaalseid kulutusi näitab kaitse-eelarve. Riigikaitse on uus nähtus inimpõlvele, kelle silmis 50 aasta kestel kõik, mis seondus sõjandusega, oli võõras ja vaenulik. Sotsiaalpsühholoogiliselt on tekkinud keeruline olukord. Võib täheldada emotsionaalset tõrget, kui jutt on relvajõududest ja näiliselt ebaproduktiivsetest kaitsekulutustest. Veel ei osata – vähemalt nii mulle tundub – näha kaitsestruktuurides midagi oma ja hädavajalikku. Sellest tõkkest ülepääsemine on Eesti riigi olemasolu proovikivi, sest ilma võimeta kaitsta oma riiklust, majandust ja kultuuri on kõik meie tänased tööd ja tulevikukavad rajatud liivale. On pikemata selge, et need jõud, kes sooviksid näha Eesti omariikluse kadu, kasutavad olukorda ära ning lansseerivad nii otseseid kui ka kaudseid rünnakuid riigikaitse ja selle esindajate vastu. Seejuures kasutatakse ajaloost tuttavaid demagoogilisi võtteid, millega põrkasime kokku juba Vabadussõja alguskuudel: Eesti olevat liiga väike, et end kaitsta, kaitsekulutusi olevat arukam kasutada sotsiaalabiks või kultuuri toetamiseks, kaitseväge olevat vaja üksnes auahnetele ministritele ja kolonelidele jne. samas vaimus. Kui eesti rahvas oleks toona jäänud kuulama neid vagajutukesi, ei kõneleks me praegu enam Eestimaal eesti keelt. Siis saime vaenlase urgitsustööst jagu isamaaliste erakondade ühisel jõul. Ma tahan toonitada, et Vabadussõja kriitilistel kuudel loobusid poliitikud ja parteid Eesti riigi olemasolu nimel kitsastest erihuvidest. Samasugust üksmeelt riigikaitse valdkonnas vajame kindlasti ka täna ja homme. Eesti Kaitseministeerium on töötanud seitse kuud ja mõne nädala. Kui 1940. aastal, s.o. enne okupatsiooni, töötas Kaitseministeeriumis 600 inimest, siis nüüd oleme pidanud toime tulema 22–30 inimesega. Kui 1930. aastate lõpul läks mitu korda järjest riigikaitseks üle 20% riigieelarvest – soovitan selle kohta lugeda mõni aasta tagasi "Akadeemias" ilmunud artikleid –, siis nüüd peame läbi ajama veidi enam kui 3%-ga, mis on umbes 0,5% rahvuslikust koguproduktist. Kui meil toona, enne Teist maailmasõda oli 2000 sõjakogemustega ohvitseri, siis nüüd on vaid üksikud kutselised sõjaväelased ja sadakond innukat asjahuvilist. Poole sajandiga suri meil välja isegi sõjanduslik sõnavara, rääkimata teadmistest ja oskustest. Meil pole praegu ühtegi nõutava kvalifikatsiooniga pataljoniülemat. Kõigele vaatamata ei ole meie saavutused sugugi nii armetud. Tahan teile natuke rääkida veel sellest, mis meil viimase poole aasta jooksul on loodud. Kuid enne heidan pilgu siiski tagasi. Tuletagem meelde, et esimene eestlane pääses välismaa sõjakooli õppima alles 1921. ja teine 1923. aastal. Niisiis käis meil esimese nelja rahuliku iseseisvusaasta kestel välismaal õppimas kaks meest. Nüüd oleme poolteise aastaga suutnud saata Soome Vabariiki kadetikooli kümme noormeest. Kaks meie inimest õpivad USA-s ja üks Prantsusmaal. Paarkümmend noort ohvitseri naasis äsja viienädalaselt täiendusõppelt Rootsist. Meie väeosi koolitavad praegu needsamad kümme Soomes hariduse saanud allohvitseri. Siia lisanduvad arvukad seminarid ja lühikursused NATO-s, USA-s, Rootsis, Soomes ja mujal. Seminare korraldatakse ka Eestis. Juunikuus lähevad 30–40 meie tippametnikku Soome totaalkaitsekursusele, kaks lähevad samal ajal Rootsi. Meil endil on käivitatud nii ohvitseride kui ka allohvitseride koolitamine. Kaitseministeerium on korraldanud õppepäeva erakondade esindajatele ja ajakirjanikele. Seda traditsiooni jätkame. Meenutagem kas või seda, et aasta tagasi oli meie sõduritel kasutada üksnes varemed. Nüüd oleme suutnud oma väeosad majutada ruumidesse, kus on soojus, valgus ja vesi ning kust on sõnnik välja roogitud. Seal saab ka süüa keeta. Tuletan meelde veel mõningaid fakte. Ainult neli päeva enne Riigikogu valimisi, septembris, oli kogu meie kaitseväel kokku umbes 200 automaati ja mõned remonti vajavad sõidukid. Nüüd, vähem kui kuus kuud hiljem, ei ole ükski kaitseväelane enam paljakäsi ja lähinädalatel on olukord paranemas ka minimaalselt vajaliku tankitõrjerelvastuse osas. Kaitseliidu aktiivne osa on samuti relvastatud. Seda küll mitte väga hästi, aga midagi neil ikkagi on. Ükski mees ei ole paljajalu ega külmeta enam mõnelt lõunapoolselt maalt abi korras saadud mundris. Rõhutan sedagi, et lähemas tulevikus on meie kaitsevägi motoriseeritud. Sõidukeid ja sidevahendeid on tulnud Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Samuti on oluline, et lähemal ajal kaitsevägi radiofitseeritakse ja varustatakse esmatähtsate meditsiinivahenditega. Usutavasti oli areng hoomatav ka äsjasel vabariigi aastapäeva paraadil. Paraadi kohta võib ehk öelda, et see oli veidi kodukootud, aga siiski kõvasti parem kui varem. Veel üks asi, mida palun meeles pidada. Kaitseministeeriumi eripära on see, et meil ei ole võimalik oma tegevust ette reklaamida. Ma ei jookse televisioonikaadrisse ega hakka teatama, et kohtusin jälle selle ja selle tähtsa isikuga. Isegi kui meie ise oleksime valmis nii toimima, ei nõustuks sellega meie partnerid, sest liigne reklaam võtab neilt võimaluse hankida vajalikku varustust. Viimastel nädalatel on vägisi tekkinud mulje, et just reaalse olukorra paranemine meie kaitsejõududes ja lähituleviku väljavaated on teinud närviliseks Eesti riikluse vaenlased, kes on alustanud totaalset rünnakut riigikaitse laimamiseks. Jah, Eesti kaitsevägi lonkab, selles on härra Lorentsil õigus, aga pool aastat tagasi oli ta käpukil või koguni maas pikali. Nüüd oleme vähemalt püsti tõusnud ja kavatseme hakata üsna sirge seljaga edasi liikuma. Kui me läheksime mitmesuguste provokatsioonide ohvriks ja avalikustaksime poliitilise kasu huvides sensitiivsed lepingud, lõikaksime läbi kõik oma arenguvõimalused. Seepärast ei jää meil, lugupeetud Riigikogu liikmed, üle muud, kui taluda õigustamatuid, kohati üllatavalt labaseid laimurünnakuid ja lähtuda põhimõttest, et aeg annab arutust. Nüüd räägin riigikaitse kontseptsioonist ehk riigikaitse põhialustest. Kaitseministeeriumi on korduvalt ja sõnu valimata süüdistatud ja halvustatud põhjusel, et ikka veel ei ole valmis riigikaitse kontseptsioon. Kui ma astusin ametisse, ütlesin, et üks meie põhiülesanne on säärase kontseptsiooni kokkupanemine. Lugupeetud Riigikogu liikmed, palun mõelge sellele, et kaitsekontseptsioon ei ole küpsiste reklaam. Vaatame, kuidas toimis Soome riik. Pärast iseseisvumist detsembris 1917 ja relvade mahapanekut 1918. aastal hakkasid ka soomlased oma riigikaitse kontseptsiooni kallal töötama. Nende esimene kontseptsioon valmis 1926. aastal, seega kaheksa aastat pärast sõja lõppemist. Kuigi Soomel oli tol ajal kümneid kutselisi ohvitsere ja kindraleid ning oli olnud oma poliitiline ja majanduslik struktuur ka eelneval Vene ajal, kasutati kaitsekontseptsiooni töögrupi juhina ometi Briti kindralit. Piirikindlustuste osa aitasid välja töötada Prantsuse eksperdid. Seda, mida Soome suutis korda saata kaheksa aastaga ja välisabile toetudes, lausa nõutakse meilt mõnekuise ettevõtmisena. See on isevärki vaatevinkel, mida ma nimetaksin ebaprofessionaalseks lähenemiseks. Mõni sõna ka teie ees laual oleva dokumendi tagapõhjast. Eesti riigikaitse kontseptuaalse aluse põhimõtetega on mitmed asjast huvitatud ja teatud määral kompetentsed inimesed tegelnud juba kaks-kolm aastat. Ajakirjanduses on ilmunud hulk artikleid, mis sisaldavad eripalgelisi lahendeid. 22. oktoobriks, mil tuli uus valitsus, oli loodud riigikaitse kontseptsiooni fragmentaarium. Materjal tuli kokku võtta ja hakata seda läbi töötama. Edasi meie tegevusest Kaitseministeeriumis. Novembri alguses, riigikaitsekomisjoni esimese koosoleku eel kohtasin siinsamas Toompea lossi koridoris Jüri Toomepuud, tuntud sõjaväelast Ameerikast. Läksin tema juurde ja ütlesin: "Jüri, ma tahaksin sinuga rääkida." Ja rääkisimegi. Ma küsisin, kas ta oleks nõus toetama Kaitseministeeriumi oma erialase kompetentsiga. Selle peale hakkas härra Toomepuu mulle rääkima härra Helmest. Ma kordasin küsimust, mille peale härra Toomepuu võttis oma portfellist välja dokumendi, mille oli välja andnud Eesti Teaduste Akadeemia ja mis käsitles härra Helme mingisugust majanduslikku juhtumit. Ja mu kolmandale küsimusele vastates hakkas härra Toomepuu, keda ma muuseas enam härraks ei nimeta, rääkima hoopis oma rahvaliikumisest. Nii et see pöördumine läks luhta. Ma olen kutsunud Kaitseministeeriumisse külla Eesti endisi kõrgeid riigiametnikke, kes on tegelnud riigikaitsega. Mul on käinud külas härrad Rüütel, Toome ja Vare noorem ning me oleme rääkinud riigikaitse probleemistikust. Kutsusin Kaitseministeeriumisse eksperdiks härra Enn Tupi, kes teatavasti oli tükk aega Ülemnõukogu riigikaitsekomisjoni esimees. Tema põhiülesandeks jäigi kokku kirjutada riigikaitse kontseptsiooni alus. Te mäletate ka, et tegin 14. detsembril siinsamas kõnetoolis kõikidele Riigikogus esindatud poliitilistele rühmitustele ettepaneku esitada Kaitseministeeriumile oma riigikaitse kontseptsioon, sest igal erakonnal, kes tahab olla erakond, peab olema mingisugune ettekujutus riigikaitsest ja sellest, mida niisugune asi võib maksma minna. 17. detsembril läks ka ametlik kiri kõikidele Eesti poliitilistele parteidele, kes on esindatud Riigikogus. Vastuseid on Kaitseministeeriumisse tulnud täpselt 0. Härra Junti, kus on teie erakonna riigikaitse kontseptsioon? Härra Lorents, kus on teie erakonna riigikaitse kontseptsioon? Riigikogu liige Toomepuu, kus on teie erakonna riigikaitse kontseptsioon? Vähemalt Kaitseministeeriumisse, mis peaks säärase materjali kokku võtma ning sellega jälle riigikaitsekomisjoni ja Riigikogu ette tulema, ei ole need ettepanekud laekunud. Ainuke, kes sellele üleskutsele reageeris, oli härra Mõtsküla, kes andis oma kirjaliku visiooni Eesti riigikaitsest. Oleme selle eest väga tänulikud. Tahaksin tänada ka härra Raudet konstruktiivsete küsimuste esitamise eest Riigikogus. Need küsimused on viinud meie ühist asja edasi. Ministeeriumis valmis esimene riigikaitse põhialuste alusdokument plaani kohaselt, s.o. 18. jaanuariks. 27. jaanuaril saadeti see alusdokument presidendile, Välisministeeriumile, Siseministeeriumile, Riigikogu riigikaitsekomisjonile, Kaitsejõudude Peastaabile, Kaitseliidule, Piirivalveametile, Päästeametile, Veeteede Ametile ja Eesti Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituudile palvega esitada meile kõik omapoolsed seisukohad, nii negatiivsed kui ka positiivsed, samuti täiendused ja kärpimised. Vastuseid palusime 9. veebruariks. Selleks ajaks laekusid vastused Küberneetika Instituudilt ja Veeteede Ametilt, mõni päev hiljem ka Kaitsejõudude Peastaabilt ning riigikaitsekomisjonilt. Needsamad põhialused olen andnud ka härra Erik Tergile, kuna ajakirjanikud tuletasid mulle tema olemasolu meelde. Ta võttis selle heameelega vastu ja lubas punase pliiatsiga üle käia. 27. ja 28. veebruaril toimus Suurupis, nagu juba jaanuari alguses oli kokku lepitud, eelnimetatud üksuste ja organisatsioonide esindajate ühtlustusnõupidamine just riigikaitse kontseptsiooni ja põhialuste teemal. Ja seal jõutigi põhimõttelise kondikavani ning räägiti selgeks lahkarvamused. Ma nimetan teile isikud, kes võtsid sellest osa. Siseministeeriumi esindas siseminister proua Parek, Riigikogu riigikaitsekomisjoni härrad Helme ja Põld koos ekspert härra Elleriga, Kaitsejõudude Peastaapi härra Laaneots, Kaitseliitu selle ülem härra Kert, Piirivalveametit selle ülem härra Öövel, Päästeametit härra Hein, Veeteede Ametit härra Ojamets ja Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituuti akadeemik härra Jaaksoo. Dokument "Eesti riigikaitse põhialused" valmis teie käes olevas variandis ja on – ma toonitan seda – ajaliselt forsseeritud sisepoliitilistel kaalutlustel. Tegelikult oli meil plaanis see korralikumalt läbi töötada ja saata ka ekspertiisi. See valmis 8. märtsi hommikuks ja on nüüd niisugusena teie ees. Te näete, et me ei kõnele enam riigikaitse kontseptsioonist, preventiivabinõudest ega potentsiaalist, vaid räägime riigikaitse põhialustest. Juriidiliseks aluseks on vastavad põhiseaduse paragrahvid, mis on siin ilusti üles loetud. Loodame, et sellest saab põhidokument, mille alusel hakatakse lahti kirjutama seadusi ja riigikaitse konkreetset plaani. Võib-olla on see viie, võib-olla kolme aasta plaan. Kõik oleneb sellest, kuidas otsustatakse. Sisu kohta ei ole mul praegu aega pikemaid kommentaare anda, siin on mõned näpuvead sees. Skeemi 5 oleks vaja parandada, tuleks joonistada nool Riigikaitse Nõukogust Vabariigi Presidendini. Rohkem ma ei hakkagi kõnealust dokumenti lahti rääkima. Dispositsioon paistab olevat üsna loogiline. Vähemalt arvame nii meie, kes me selle dokumendi taga seisame. Kutsun teid üles suhtuma konstruktiivselt üldse riigikaitsesse, riigikaitse põhialustesse. Heameelega kuulan teie konstruktiivseid küsimusi ja proovin neile ka konstruktiivselt vastata. Juba augustikuus avaldasin "Postimehes" artikli, milles muu hulgas väitsin (see ürgne tõde ei tohiks ka teile uus olla), et riigikaitse on nii tähtis ja nii kallis riiklik valdkond, et seal tuleks leida üksmeel nii palju kui üldse võimalik. Suhtun avatult Eesti poliitilistesse erakondadesse, ka nn. opositsiooni ja nn. endistesse riigitegelastesse, kes on tegelnud riigikaitsega. Ma olen oodanud ettepanekuid ja teinud neid teile ka ise. Olen kutsunud teid Kaitseministeeriumisse sealse tööga tutvuma. Ma ilmselt ei valeta, kui ütlen, et maksimaalselt viis Riigikogu liiget on siiani võtnud vaevaks tulla meid abistama. Meid on ainult 30 inimest ja ametis on Kaitseministeerium olnud alles möödunud suvest, mitte kauem. Me oleme Eesti Vabariigi kõige väiksem ja arvatavasti ka kõige nõrgem ministeerium. Seepärast vajame teie abi. Ma lõpetasin. Tänan!
