Kas täna antakse ka eelnõusid üle? Antakse. Heiki Kranich.

Lugupeetud esimees, lugupeetud kolleegid! Annan fraktsiooni "Isamaa" poolt üle ettevõtte tulumaksu muutmise seaduse eelnõu.

Juhtivkomisjon on eelarve- ja maksukomisjon. Viktor Niitsoo.

Härra juhataja, austatud Riigikogu! Teen teatavaks, et võtan menetlusest tagasi oma 22. oktoobril algatatud eelnõu muudatuste tegemisest Eesti Vabariigi politseiseaduses.

Suur tänu! On tagasi võetud. Mart Nutt.

Lugupeetud Riigikogu juhatus, lugupeetud Riigikogu liikmed! Eile arutas riigiõiguskomisjon olukorda, mis on tekkinud seoses Keskfraktsiooni poolt 16. novembril esitatud seaduseelnõuga muudatuste tegemise kohta Riigikogu kodukorra seaduses, ning kaalus kahte varianti: kas taotleda Riigikogult eelnõu esimese ja teise lugemise vahelise aja pikendamist või fikseerida, et nimetatud eelnõu on menetlusest välja langenud. Lähtudes sellest, et Keskfraktsioon ei soovinud eile seda vaheaega pikendada, tõdeb riigiõiguskomisjon, et eelnõu on menetlusest välja langenud ja küsimus tuleb reguleerida teiste õiguslike aktidega. Aitäh!

Niisugune on riigiõiguskomisjoni otsus. Jüri Adams.

Õiguskaitsekomisjoni poolt on mul Riigikogule esitada kahe otsuse eelnõud, mis tulenevad meie poolt vastuvõetud kohtuniku staatuse seadusest. Nimelt peaks Riigikogu Riigikohtu esimehe ettepanekul otsustama Ülemkohtu esimehe Jaak Kirikali ja Ülemkohtu liikme Arvo Paasma ametist vabastamise.

Mõlema eelnõu juhtivkomisjoniks jäävad autorid, õiguskaitsekomisjon. Vambola Põder.

Lugupeetud esimees, kolleegid! Palun menetlusest maha võtta 17. novembril 1992 "Kuningriiklaste" fraktsiooni poolt esitatud ja 12. detsembril peatatud eelnõu maksustamise tõhustamise meetmete kohta, sest valitsus on asunud vajalikke meetmeid välja töötama. Aitäh!

Tänan! See on menetlusest välja arvatud. Sulev Alajõe.

Lugupeetud juhatus, lugupeetud Riigikogu! 14. jaanuaril arutas kultuurikomisjon kuningriiklaste poolt esitatud arhiiviseaduse eelnõu, mida tutvustas eelnõu põhiautor härra Aadu Must. Komisjon hindab väga tehtud tööd ja peab arhiiviseadust vajalikuks. Samas toodi välja järgmised puudused. Esiteks, rahvuslikku mälu säilitavad ka Rahvusraamatukogu ning teised raamatukogud ja muuseumid. Selles kontekstis ei olnud eelnõu ettevalmistamine kompaktne ja teisi kaasav. Teiseks, Riigikantselei, mille kaudu riiklikku arhiivindust seni koordineeriti, pole eelnõu näinud. Kolmandaks, väga puudulikult on reguleeritud nii riiklik juhtimine kui ka keskarhiivide juhtimine. Neljandaks, finantseerimise osa on puudu. Viiendaks, riigiarhivaari ja arhiivinõukogu suhted valitsusega on sätestamata. Kuuendaks, mõisted on lahti kirjutamata. Seitsmendaks, rakendusosa on puudu. Seetõttu palus komisjon härra Mustal alustada läbirääkimisi riigisekretäriga, kaasates Rahvusraamatukogu ja muuseumide esindajad. Kultuurikomisjon palub eelnõu seniks menetlusest välja arvata.

See on menetlusest välja arvatud. Kas valitsus annab täna midagi üle? Ei anna. Kas Kalle Kulbokil on midagi üle anda? Küsimus mulle. Kalle Kulbok.

Kuidas oli see viimane menetlusest väljaarvamine kooskõlas meie kodukorraseadusega? Seni on Riigikogu neid asju otsustanud. Ma ei kahtle hetkegi, et valitsuskoalitsioon on ilma esimest lugemist läbi viimata võimeline eelnõusid menetlusest välja võtma, aga oleks sobilik ikkagi ka vastav hääletamine korraldada.

Ma pean täpsustama asjaolusid, kas see oli autorite või juhtivkomisjoni eelnõu. Täiesti õige, Kalle Kulbok. Mina millegipärast arvasin, et autorid ja juhtivkomisjon on ühes isikus, kui nii võib öelda. See oli kuningriiklaste eelnõu ja pannakse Riigikogus hääletusele vastavalt §-le 30. Kõla oli nii sarnane, kultuurikomisjon ja kuningriiklased, et kogemata tahtsin need kokku panna. Kas ma võin selle hääletusele panna, kolleegid? Lugupeetud Riigikogu! Kes on selle poolt, et vastavalt §-le 30 menetlusest välja arvata "Kuningriiklaste" fraktsiooni poolt esitatud arhiiviseaduse eelnõu? Selle ettepaneku poolt on 46 Riigikogu liiget, vastu on 24, 5 jäid erapooletuks. Eelnõu on menetlusest välja arvatud.

Kolleegid, tundub, et täna on meil ees pingeline ja pikk tööpäev. Katsume jõuvarusid õigesti jaotada. Kas ma sain, kolleegid, õigesti aru, et eilsel istungil olid arutusel NSV Liidu Välismajanduspangas Vene Föderatsiooni poolt külmutatud Eesti pankade kontod ja arutelu katkestati? Kuulati ära ettekanded, esitati küsimusi, oodati ka parandusettepanekuid, kuid läbirääkimisteni ei jõutud. Tehti ettepanek jätkata veel tänasel istungil. Kas peale katkestamist härra rahandusminister soovib teha ettekande? Härra Üürike, kas soovite teha veel ettekande selle päevakorrapunkti kohta? Ei soovi. Kas panga president soovib teha ettekande? Ei soovi. Kas Heiki Kranich ka ei soovi? Ei soovi. Avan läbirääkimised. Kolleegid, kas on kõnepidajaid, sõnasoovijaid? On, Liina Tõnisson.

Lugupeetud juhatus, lugupeetud rahvasaadikud! Täna arutluse all olev teema on selles mõttes harukordne, et ma usun, et siin saalis on vähem kui 10 inimest, kes seda teemat valdavad, ja mina nende hulka ei kuulu. Esmakordselt Eesti riigi ajaloos annab valitsus välja obligatsioonid-sertifikaadid, mis kindlasti hakkavad mõjutama meie majandust. Kuna me seda valdkonda ei tunne, siis puudub meil võimalus otsustada, kas see mõjub majandusele positiivselt või negatiivselt, kas see kiirendab raharinglust, suurendab või pidurdab inflatsiooni. Pankadega on ju olukord tõepoolest keeruline, keegi meist ei välista seda. Kuna enamus meist ei valda seda teemat, siis teen ma Keskfraktsiooni nimel ettepaneku, et me peataksime selle lugemise ja korraldaksime niinimetatud ärakuulamise, mis on enamuses maailma parlamentides kõige tavalisem nähtus. Ühe laua taha koguneksid nii Eesti Panga kui ka valitsuse esindajad ning rahvasaadikud ja me saaksime suu puhtaks rääkida ning jõuaksime üksteisemõistmiseni. Need üks või kaks küsimust, mida me saalis ettekandjatele esitada saame, ei tee meile probleemi selgeks. Aitäh!

Suur tänu! Liina Tõnisson, ma tean küll, et sõnavõtjatele ei esitata küsimusi, aga ma siiski täpsustan. Kas see oli ettepanek arutelu katkestada?

Katkestada ainult läbirääkimiste eesmärgil. Kui neid ei toimu, siis ei ole mõtet katkestada.

Tähendab, see oli ettepanek katkestada arutelu. Selge. Kolleegid, rahvasaadik Liina Tõnisson teeb ettepaneku selle päevakorrapunkti arutelu katkestada. Ma panen selle ettepaneku kohe hääletusele. Valve Kirsipuu, kas on küsimus mulle? Selgitus? Valve Kirsipuu, kodukorraseadus nõuab, et kui keegi nõuab katkestamist, siis pannakse see kohe hääletusele. Liina Tõnisson palub katkestada. Ta võib seda paluda mis tahes motiivil ja võib põhjuse jätta ka enda teada. Kas Keskfraktsioon soovib midagi öelda? Arvo Junti.

Jah, ma tänan. Ma palun enne hääletamist 5 minutit vaheaega.

Vaheaeg 5 minutit. V a h e a e g

Vaheaeg on läbi. Ma panen Liina Tõnissoni ettepaneku hääletusele. Lugupeetud Riigikogu! Kes on Liina Tõnissoni ettepaneku poolt katkestada selle päevakorrapunkti arutelu? Jätkamise tähtajast räägime siis, kui otsus on käes. Käib hääletamine. Selle ettepaneku poolt on 30 Riigikogu liiget, vastu on 53, 5jäid erapooletuks. See ettepanek ei leidnud toetust. Läbirääkimised jätkuvad. Katrin Linde.

Tänan, härra esimees! Lugupeetud Riigikogu! Ma julgen sõna võtta, kuna mina tõstsin probleemi üles, sest selle lahendamisega oli tookord kiire. Andsin otsuseprojekti üle 18. novembril 1992, aga siis oli näha, et meie ei jõua seda Riigikogus piisavalt kiiresti arutada. Ma pean oma suureks rõõmuks tunnistama, et valitsusega sain ma väga meeldivat koostööd teha, ja see, mida valitsus on praegu otsuse eelnõuna teile esitada suutnud, on igapidi korrektne ja põhjalikult läbi töötatud. Aga ma paluksin teil pöörata tähelepanu ühele asjaolule. Nimelt minu otsus koosnes kahest osast. Üks oli just see, mis teie laudadel on – pöördumine Venemaa poole, et teda mõjutada. On väga suur tõenäosus, et me ei suuda Venemaad põhjalikult mõjutada. Ja sellepärast oli mul selles otsuse eelnõus ka teine punkt – kohustada Eesti Vabariigi Valitsust pöörduma kõikide välisriikide poole, kes annavad Venemaale krediiti või majanduslikku abi, ettepanekuga anda krediiti ja abi tingimusel, et Vene Föderatsioon tasub Eesti Vabariigi ettevõtetele koheselt need kinnipeetud arved, või paluda selle abi arvelt maksta Eesti Vabariigile otse nimetatud summa ulatuses. Selle pöördumise mõte ja sõnastus ei pea just täpselt sellised olema, küll aga peaks toimuma üks paralleelne protsess, mis mõjutaks välisriike, et Venemaa tõepoolest selle laenu tagastaks või et oleksime kuidagi seotud välisabiga, olgu siis kas või tagastamatu abi või soodsa laenu näol. Väga vähe tõenäoline on see, et me suudaksime ainult Venemaaga suheldes kuigi kiiresti selle probleemi lahendada. Ma tänan!

Suur tänu! Kas on veel sõnavõtjaid, kõnepidajaid? Kas lõpetame läbirääkimised? Kas ma võin panna hääletusele protseduurilise otsuse läbirääkimiste lõpetamise kohta? Lugupeetud Riigikogu, kes on selle poolt, et lõpetada läbirääkimised käsiloleva päevakorrapunkti üle? Selle ettepaneku poolt on 61 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, 5 jäid erapooletuks. Läbirääkimised on lõpetatud. Kolleegid, nüüd me ei oota enam teie parandusettepanekuid. Kas autorid soovivad lõppsõna? Kas härra Üürike soovib seda? Kas panga president loobub lõppsõnast? Kas Heiki Kranich soovib lõppsõna? Ei pea. Nii. Fraktsioonid ka ei taha pidada. Härra Kranich, kas meile eile laekus parandusettepanekuid? Heiki Kranich.

Tänan! Komisjon arutas seda eile, viidi sisse mõned redaktsioonilised parandused. Ühtegi parandusettepanekut ei laekunud, nii et hääletada ei ole mitte midagi.

Parandusettepanekuid ei ole laekunud. Keegi ei protesti. Kas ma võin panna otsuse eelnõu lõpphääletusele? Lugupeetud Riigikogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Riigikogu otsus NSV Liidu Välismajanduspangas Vene Föderatsiooni poolt külmutatud Eesti Vabariigi pankade kontode kohta? Selle ettepaneku poolt on 65 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, 11 jäid erapooletuks. Otsus on vastu võetud. Kolleegid, selle päevakorrapunkti arutelu oli paratamatu, nii te eile otsustasite.

Täpsustame nüüd tänase istungi võimalikku töökava. Nagu ütleb kodukorraseadus, on meil täna normeerimata tööaeg ja me peaksime valitsuse poolt esitatud eelnõudega töötama, kui nii võib öelda, võiduka lõpuni, mida me ka üritame teha. Aga me peame perioodiliselt omavahel nõu. Jätkame Vabariigi Valitsuse poolt esitatud eelnõu, mis on juba korra katkestatud ja millega me nüüd jätkame. Kõne all on Jaapani Ekspordi- ja Impordipangalt võetav laen. Päevakorda koostades sai ka silmas peetud, et ettekande teeb peaminister. Praegu on kohal rahandusminister. Kas härra Üürike soovib sõna? Ei ole midagi juurde lisada? Ei ole. Kuidas on lood, kas Ivar Raig soovib algatuseks meid teemasse sisse juhatada? Ei ole vaja. Kas läbirääkimised jätkuvad või on lõppenud? Läbirääkimised on lõppenud. Ma mäletan, et oodati parandusettepanekuid, aga tekst ei ole muutunud, Ivar Raig. Tekst on muutunud? Kui tekst on muutunud, siis me jätkame läbirääkimisi. Kas Kalle Kulbok soovib kõnet pidada? Kalle Kulbok.

Austatud juhatus, austatud Riigikogu! Mul on meeles, et kui me arutasime eelmist laenu, siis ma esitasin küsimuse, kuivõrd on laenu tegemine seaduse kujul kooskõlas põhiseaduse tekstiga. Tookord juhiti minu tähelepanu sellele, et põhiseaduse järgi otsustatakse laenude võtmine seadusega. Selline tõlgendus anti. Nüüd ma saan aru, et on antud teistsugune tõlgendus, et laenu tehakse otsusega. Olgu see siis pealegi nii. Ma saan aru ka sellest, et laenude tegemise juures ei ole selle sidumine riigieelarvega oluline, et oluline on laenu sidumine riigieelarvega alles siis, kui tuleb tagasimaksmise aeg. Ma saan aru ka sellest, et laen, mille me võtsime Euroopa Arengupangalt, tähendab seda, et 1996. aastast alates tuleb meil igal aastal maksta ilma protsentideta, ainult laenu tagasimaksmise näol 80 miljonit Eesti krooni, peale selle siis kõik need teised laenud. Muidugi, Jaapani laen on selles mõttes tore laen, et see on väikese protsendiga, 5,3% või mis ta oli. Tõepoolest äratab vaimustust valitsuse kava, et niivõrd väikese laenuga saadud raha võib panna kusagil protsente kandma. Saadud protsentidest saame rikkaks ja küll meil on siis ka tulevikus raha tagasi maksta. Rahvasuu räägib, et ühes Eesti kõrgkoolis oli üks prorektor ka samamoodi mõelnud, siis kui ta Eesti riigi poolt arvutite hankimiseks antud raha eest otsustas nuluõli osta. Ta mõtles, et saab siis arvuteid rohkem osta, ja võib-olla õnnestub ka endale mustadeks päevadeks üht-teist kõrvale panna. Paraku ei ostnud ta mitte seda nuluõli, mida klaasitööstuses vajatakse, mitte seda nuluõli, mis on n.-ö. kulla hinnas, vaid ostis seda nuluõli, mis on mulla hinnas. See on rahvasuu jutt. Tõenäoliselt ei ole see jutt tõene, sest nimetatud ülikoolis on paigas nii rektor, prorektor kui ka pearaamatupidaja. Mitte midagi ei ole muutunud. Ma usun, et kui me selle laenu teeme ja kõik ei lähe päris nii, nagu tahetakse, kui tuleb tagasimaksmise aeg, siis ei ole ka süüdlasi. Need Riigikogu liikmed, kes laenu poolt hääletasid, ütlevad, et neile lubati niiviisi ja nemad ei tea, kes vastutab. "Kuningriiklaste" fraktsioon jääb siiski selle juurde, et ta ei otsusta laenu tegemise poolt, vähemalt senikaua mitte, kuni ei ole selge, kes on tagasimaksja ja milline on selle laenu seos riigieelarvega. Aitäh!

Suur tänu! Kas on veel sõnasoovijaid, kõnepidajaid? Kas lõpetame läbirääkimised? Kas ma võin panna hääletusele ettepaneku lõpetada läbirääkimised? Võin. Lugupeetud Riigikogu, kes on selle poolt, et lõpetada läbirääkimised käsiloleva päevakorrapunkti üle? Selle ettepaneku poolt on 68 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, 2 jäid erapooletuks. Läbirääkimised on lõppenud. Me ei oota teilt enam parandusettepanekuid. Ma küsin kindluse mõttes veel üle, ega praegu ei soovita lõppsõna? Ei soovita. Ivar Raig, kas peale viimast katkestust laekus parandusettepanekuid? Ei laekunud. Aga mille põhjal see tekst siis muutus? Eelmised laekusid. Nii, need tuleb meil siis läbi hääletada. Hakkame seda koos tegema. Võib-olla seda ei nõuta, me peame küsima.

Võib-olla ma sissejuhatuseks tutvustan parandusettepanekuid.

Ja siis komisjoni seisukoht.

Austatud Riigikogu juhatajad, kolleegid! Riigikogu majandus- ja põllumajanduskomisjonile laekus 4 parandusettepanekut.

Vaat nüüd ma ei saa aru, midagi meil juhtus. Ma kõigepealt täpsustan asjaolusid, sest läbirääkimised on läbi. Ma usun, et on mingi protseduuriline küsimus. Tiit Made.

Austatud eesistuja, meil on olnud niisugune komme, et parandusettepanekud jagatakse saadikutele tabeli kujul välja, aga ma ei leia enda oma kuskilt. See on eraldi. Ma tänan, ma palun vabandust!

Jah, ei ole viga. Need on asjalikud küsimused ja selle kohta ei saa keegi etteheiteid teha. Jätkame.

Ma tänan, juhataja! Majandus- ja põllumajanduskomisjonile laekus 4 parandusettepanekut. Need olid Liina Tõnissoni ja Olav Antoni sisuliselt ühelaadsed parandusettepanekud, mis olid ainult vormistatud pisut erinevalt, ja nende parandusettepanekutega nõustuti osaliselt pärast pingsaid vaidlusi ja kompromissiotsinguid komisjonis. Seetõttu leiate ka teile esitatud otsuse eelnõus 2. punkti uue redaktsiooni: "Vabariigi Valitsuse poolt Jaapani Ekspordi- ja Impordipangalt võetava pikaajalise laenu kasutamise tingimused kinnitab Riigikogu laenulepingu ratifitseerimisel." Teine parandus, mille komisjon teksti tegi, oli see, et 1. punktist jäeti välja eelmises projektis olnud viimased sõnad: "laenu kasutatakse Eesti Vabariigi impordi finantseerimiseks". Mulle tundub, et komisjoni otsus neid kahte parandusettepanekut arvestada tähendas balansseeritust selles mõttes, et 1. punktiga anname valitsusele natukene vabamad käed laenu võtmisel, s.t. ei kirjuta talle ette, et selle laenuga on vaja finantseerida ainult importi. Kuid 2. punkti parandusettepanekuga me teisest küljest jälle piirame valitsuse tegevust, sest laenulepingu sõlmimisel peab valitsus ette nägema ka juba pikaajalise laenu kasutamise tingimused. Me käsitleme neid koos ratifitseerimisel. Osaliselt arvestasime Liina Tõnissoni ja Olav Antoni parandusettepanekuid selles mõttes, et me ei nõustunud nende ettepanekuga, et laenuvõtmise kord on samuti vaja ette määratleda laenulepingu ratifitseerimisel. Me arvasime, et laenu võtmise kord on valitsuse enda otsustada kui täitevorgani funktsioon. Seetõttu mulle tundub, et need kaks parandusettepanekut on piisavalt balansseeritud ja peaksid olema vastuvõetavad kogu saalile. Me toetasime põhimõtteliselt ka Juhan Aare parandusettepanekut moodustada Jaapani Ekspordi- ja Impordipangalt võetava laenu otstarbeka kasutamise tagamiseks Riigikogu saadikutest grupp, kes regulaarselt annaks parlamendile ja üldsusele aru, milleks ja kuidas seda laenu kasutatakse. Põhimõtteliselt selles mõttes, et on vaja parlamendi kontrolli laenu kasutamise üle. Kuid me leidsime, et laenusid on mitmeid ja kui me hakkame iga laenu võtmise peale moodustama komisjoni, siis sellest kujuneks üks komisjonide rägastik ja seetõttu me ei toetanud seisukohta seostada sellise komisjoni moodustamine antud eelnõuga. Me fikseerisime, et selline otsus oleks vaja teha eriotsuse projekti alusel, kus teemade ring oleks laiem. Sama asja oleks vaja seoses Ameerika ja EBRB laenuga ning muude edaspidi võetavate laenudega. Majandus- ja põllumajanduskomisjoni liikmed on valmis sellise komisjoni töös osalema, kui see peaks moodustatama. Kahjuks me ei nõustunud Tiit Made parandusettepanekuga, milles ta kutsub valitsust üles esitama enne laenulepingule allakirjutamist seisukohavõtmiseks laenu kasutamise valdkonnad. Ma arvan, et selle kasutamise valdkonnad esitati meile juba eelnevalt vastavas seletuskirjas. Neid on täiendavalt selgitatud ka täiendavas seletuskirjas ning tänase otsuse vastuvõtmisega on võimalik väljendada oma seisukohta, kas me neid toetame või mitte. Need, kes laenu kasutamist seletuskirjades sisalduvatel eesmärkidel toetavad, on otsuse poolt, kes mitte, need on vastu.

Ivar Raig, paneme siis parandusettepanekud hääletusele. Arvestame, et Ivar Raigi lõppsõna komisjoni nimel on ühtlasi kommentaar laekunud parandusettepanekutele. Kolleegid! Kas ma võin parandusettepanekud hääletusele panna? Ants Erm.

ERSP fraktsiooni nimel palun vaheaega 5 minutit.

Vaheaeg 5 minutit. V a h e a e g

Kolleegid, vaheaeg on läbi, asuge kõik töökohtadele. Kas ma võin parandusettepanekud hääletusele panna? Esimene, Liina Tõnissoni parandusettepanek, on arvestatud osaliselt. Kas Liina Tõnisson on nõus, et on arvestatud? Kas on teisi saadikuid, kes nõuavad Liina Tõnissoni parandusettepaneku läbihääletamist? Keegi ei nõua. See on aktsepteeritud. Olav Antoni parandusettepanek. Olav Anton, kas seda on arvestatud? Kas keegi nõuab läbihääletamist? Ei nõua. On aktsepteeritud. Juhan Aare ettepanekut põhimõtteliselt toetatakse, kuid mitte selles aktis. Mis saab, Juhan? Kas hääletame läbi või nõustud sellega, et ettepanekut arvestatakse mõnes teises aktis? Juhan Aare.

Mul on niisugune küsimus ja ettepanek ühekorraga, et...

Ei, sa ütle, kas sa nõuad hääletamist, muud ära ütle.

Ma ei saa oma seisukohta enne langetada, kui ma ei tea näiteks, missuguse aktiga võiks see põhimõtteliselt toetatud ettepanek realiseeruda.

Juhan, mina ei oska praegu midagi öelda. Kalle Kulbok võttis sõna, sa oleksid pidanud ka siis võtma sõna ja ütlema, mis sa sellest arvad. Praegu sa saad öelda ainult seda, kas sa nõuad hääletamisele panekut või mitte. Ma arvan, et praegu ära nõua hääletusele panekut.

Vastupidi, paneme hääletusele.

Paneme hääletusele. Lugupeetud Riigikogu, kes on Juhan Aare parandusettepaneku poolt? Selle ettepaneku poolt on 18 Riigikogu liiget, vastu on 47, 10 jäid erapooletuks. Seekord ei leidnud see ettepanek toetust. Tiit Made ei nõua oma ettepaneku hääletusele panemist. Ega keegi kolmas seda ei nõua? Ei nõua. Kas ma võin otsuse eelnõu tervikuna hääletusele panna? Lugupeetud Riigikogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Riigikogu otsus Jaapani Ekspordi- ja Impordipangalt võetava laenu kohta? Selle ettepaneku poolt on 74 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, 3 jäid erapooletuks. Otsus on vastu võetud.

Valitsuse poolt esitatud seaduseelnõu Eesti Vabariigi 1993. aasta riigieelarve kohta. Alustame teise lugemisega. Ma paluksin ettekandeks kõnetooli rahandusministri härra Madis Üürikese.

Lugupeetud Riigikogu esimees, lugupeetud Riigikogu liikmed! 1992. aasta eelarve täitmise lõpp oli väga pingeline. Esialgsete andmete kohaselt jäi tulude plaan täitmata 293 miljoni krooni ning kulude plaan 302 miljoni krooni võrra. Tulude plaani alatäitmine ei võimaldanud moodustada majanduse stabiliseerimise fondi, mis teatavasti oli planeeritud 200,5 miljoni krooni suuruses summas. Seega jäi ka teisi kulusid finantseerimata 102 miljoni krooni ulatuses. Täpsemad andmed saab pärast aastaaruande koostamist. 1993. aasta riigieelarve on koostatud tulude ja kulude tasakaalu põhimõttel. Me saame teha kulutusi niivõrd, kuivõrd meil on tulusid. Seejuures on arvestatud, et 1993. aastal jätkub Eestile välisabi andmine ning rida ühekordseid kulusid tuleks katta nende arvel. Eelkõige puudutab see energiaprogrammi. Selline range kulude kokkuhoiu poliitika tähendab seda, et 1993. aastal jäävad paljud vajalikud kulutused katmata või õigemini nende tegemine lükkub edasi. Valitsus on 1993. aasta riigieelarve seaduse eelnõus püüdnud kulude plaanimisel arvestada, et edasi lükkuks selliste kulutuste tegemine, mis peataksid täielikult Eesti arengu. Kuludesse oli arvestatud stabiliseerimisreserv 68,8 miljonit krooni. Reserv on vajalik, katmaks ajutiselt kulude ülekaalu tuludest iga kuu esimesel poolel, seega siis, kui tuleb teha enamik kuludest, kusjuures tulud laekuvad vastavalt maksuseadustele reeglina kuu teisel poolel. Nüüd lähemalt kerkinud probleemidest. 1993. aasta riigieelarve kava on koostatud äärmiselt keerulises majandusolukorras. Tootmispotentsiaali kasutamise võimaluste kohta on informatsiooni vähe. Riigieelarve ettevalmistamisega tegelevate asutuste ja ametkondade sihipärane tegevus on mõnevõrra nõrgenenud valitsuste vahetumiste ja ministeeriumide reorganiseerimise tõttu. Samal ajal ei ole kuidagi võimalik edasi lükata ministeeriumide reorganiseerimist. Seda näitavad ka Rahandus- ja Majandusministeeriumi ühendamise esialgsed tulemused. Valitsus pöördub Riigikogu poole järgmiste muudatuste pärast varem esitatud eelnõus. Esiteks stipendiumid ja õppelaenud. Valitsus võttis 13. jaanuaril 1993 vastu määruse nr. 13 stipendiumide ja õppelaenude kohta, millega kehtestas alates 1. veebruarist 1993 riiklikud õppelaenud üliõpilastele ja magistrantidele, vastavalt kuni 10 ja kuni 12 miinimumpalga ulatuses õppeaastas, ning lõpetas alates 1. märtsist sotsiaalstipendiumi maksmise üliõpilastele. Lõpetatakse sotsiaalstipendiumide maksmine ka kutseõppeasutustes keskkooli baasil õppivatele õpilastele, kuid valitsus leidis võimaluse jätkata siiski sotsiaalstipendiumi maksmist nimetatud õpilastele kuni käesoleva õppeaasta lõpuni. Ühtlasi kehtestas valitsus alates 1. märtsist 1993. aastal uued õppestipendiumi määrad doktorantidele kuni kahe ja poole miinimumpalga ulatuses ning arvestuslikud määrad vahendite eraldamiseks toetuste ja üksikute õppestipendiumide maksmiseks magistrantidele 0,15 miinimumpalga, üliõpilastele 0,09 miinimumpalga ja kutseõppeasutuste õpilastele 0,02 miinimumpalga ulatuses kuus. Mis puutub muudatustesse sotsiaalkulude valdkonnas, siis on 1993. aasta riigieelarve seaduse eelnõus valitsuse ettepanekul tehtud järgmised muudatused Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas ja Eesti sotsiaalfondile riigi eelarvest toetuse andmisel. Esiteks, moodustada sotsiaalkindlustuse amet iseseisva asutusena keskmiselt 48,5 töötajaga, mistõttu Sotsiaalministeeriumi halduskuludest suunatakse 1,36 milj. krooni loodud ametkonna kulude katteks. Teiseks, sotsiaalfondile arvestatud toetust on vähendatud 11,387 milj. krooni võrra, kuna sellest finantseeritavad sotsiaalhoolduskulud, proteesimine jms., on viidud ministeeriumi sotsiaalhoolduskulude koosseisu, mille näol on sisuliselt tegemist sotsiaalhoolduskuludega, mida ei peaks finantseerima sotsiaalfondist. Ma peatuksin järgnevalt mõnedel olulisematel küsimustel, mis tõstatati Riigikogus eelarve lugemisel. Valitsuselt on päritud, miks ei ole Riigikogule esitatud seaduseelnõu riigi kõigi tulude ja kulude eelarve kohta, nii nagu see on kirjas põhiseaduse § 115 1. lõikes. Oleme seisukohal, et siin on tegemist põhiseaduse antud paragrahvi tõlgendamise küsimusega. Kui Riigikogu peab vajalikuks, et valitsus esitaks koos seaduseelnõuga riigieelarve kohta või selle preambulas riigi tulude ja kulude loendi tervikuna, siis tuleb see sätestada eelarveseaduses. Riigikogule esitatud Eesti 1993. aasta riigieelarve seaduse eelnõu ettevalmistamisel juhindus valitsus põhiseaduse § 115 2. lõikest ja seni kehtivast riigieelarve seadusest. Palume Riigikogu liikmetel sellesse küsimusse mõistvalt suhtuda. Ühtlasi juhiksin tähelepanu sellele, et andmed riigi tulude ja kulude kohta on ära toodud teile esitatud Eesti Vabariigi 1993. aasta riigieelarve kavas. Lisaks riigieelarve seaduse eelnõus sätestatule on sotsiaalfondi 1993. aasta eelarve projektis lk. 140 esitatud andmed sotsiaalmaksu laekumise ja selle kasutamise kohta. Lehekülgedel 143 ja 144 on esitatud andmed ravikindlustusmaksu laekumise ja kasutamise kohta ja lk.147 andmed kohalikesse eelarvetesse laekuvate riigimaksude, see tähendab üksikisiku tulumaksu, loodusvarade maksu ja muude maksude laekumise ja kasutamise kohta. Koondandmed on tabelis lehekülg 15. On ka küsitud, miks on eelarves kajastamata eelarveliste asutuste tulud ehk nõndanimetatud erivahendid, mis saadakse mitmesuguste teenuste eest, kaasa arvatud ruumide üür. Need tulud on arvesse võetud vastava ministeeriumi või ametkonna kulude katmisel. Need küsimused tuleb edaspidi lahendada eelarveseaduse ja eelarveprotsessi seaduse ning muude õigusaktidega. Laenuintresside kajastamine riigieelarve tuludes ja kuludes on käesolevaks hetkeks põhimõtteliselt käivitatud. Intressidega seotud tulude ja kulude määramine on äärmiselt keeruline. Näiteks Maailmapanga laenult, 30 miljonilt dollarilt, on intress enne väljamakseid pool protsenti, Maailmapanga poolt väljamakstud summalt aga 7-8%. Järelikult on praegusel hetkel võimatu täpselt öelda, milline intressisumma tuleks maksta 1993. aasta jooksul, kuna iga konkreetse laenusumma puhul oleneb see laenu väljamaksete sooritamise päevast. Kuna eelarve koostamise ajal oli intresside summa määramine veelgi raskem ning kuna 1993. aastal ei ole see eriti suur ja kajastuks nii tulude kui ka kulude poolel, siis jäi see esialgselt riigieelarves kajastamata. Järgmiseks. Riigieelarve ja kohaliku omavalitsuse haldusüksuste eelarvete vaheliste seoste, see tähendab riigieelarvest kohalikele eelarvetele antavate rahaliste toetuste ja nende eelarvekulude katmises osalemise suuruse kindlaksmääramiseks tegi Rahandusministeerium vajalikud arvutused. Arvutuste tegemisel oli Rahandusministeeriumil ainuvõimalik lähtuda antud hetkel kehtivast maksusüsteemist ja üksikute maksude osas kehtivatest seadustest ning 1993. aasta eelarve kulude suuruse määramisel kasutamist leidnud ühtsetest majanduslikest lähtepunktidest. Tuleb märkida, et seni puudub kohalike omavalitsuste eelarvete seadusandlus. Samuti pole selgust kohalike omavalitsuste tasandite ja funktsioonide küsimuses. Valitsus on eelarvete koostamisel lähtunud karmist tegelikkusest ning on seisukohal, et ajutiselt tuleb sätestada 1993. aasta vastav kord. Kuna rahade ümberjaotamine kohalike omavalitsuste eelarvete vahel on otseselt seotud toetuse määramisega linnadele ja maakondadele või nende osalemisega riigieelarve kulude katmisel, tuleks vastav kord sätestada just 1993. aasta riigieelarve seaduses, see tähendab valitsuse poolt esitatud eelnõu §-s 9. Järgmine küsimus on riigi kui omaniku tulude väikesest osakaalust riigieelarve tuludes. Omanikutuluna käsitleb valitsus vastavalt 1991. aastal vastuvõetud määrusele kümmet protsenti riigiettevõtete kasumist. Ülejäänud osa, s.o. 90% riigiettevõtete kasumist, on valitsus otsustanud jätta ettevõtete käsutusse investeeringuteks, käibevahendite täiendamiseks jne. Teiseks on riigi omanikutuluna arvestatud dividendid riigile kuuluvatelt aktsiatelt, samuti 10%. Ja kolmandaks 75% riigile kuuluva vara renditasust. Ülejäänud 25% jääb rendiandjale. Need summad moodustavad kokku 50 miljonit, mis on riigieelarves kajastatud. Omanikutulu ratsionaalne kasutamine ja käsutamine nõuab vastavat seadusandlust. Praegu kehtivad normatiivdokumendid näevad ette ülalmainitud korra, mida on arvestatud ka riigieelarve tulude kavandamisel. Kinnisvara ja põhivara likviidsuse suurendamiseks esitab valitsus lähemal ajal Riigikogule seaduseelnõud kinnisvara ja pantide ning väärtpaberite kohta. Käesoleva aasta I kvartalis viiakse läbi kõigi riigivarade inventeerimine ja ümberhindlus kehtivatesse turuhindadesse. Kõik see loob eeldused senise tootmispotentsiaali paremaks kasutamiseks. Samas rakendab valitsus meetmeid riigi omanduses olevate ettevõtete tegevuse efektiivsemaks suunamiseks, eeskätt eksporditegevuse stimuleerimiseks. Järgmisena mõni sõna maksukoormusest. Juhin lugupeetud Riigikogu liikmete tähelepanu sellele, et eelarve kavas lk. 4 esitatud sisemajanduse koguprodukti ja maksukoormuse arvestused on tehtud nn. lihtsustatud üleminekumetoodika järgi. See tähendab üleminekut Nõukogude Liidus kasutusel olnud rahvamajanduse bilansside meetodilt ÜRO poolt soovitatud rahvamajanduse arvepidamise meetodile. Käesolevaks ajaks on koostatud uued ÜRO metoodikale vastavad sisemajanduse koguprodukti ja maksukoormuse arvestused, mis vaadatakse läbi valitsuse istungil ja esitatakse teile kõige lähemal ajal. Täpsustatud prognooside järgi kujuneb üldiseks maksukoormuseks 36,3%, mis on isegi paari protsendipunkti võrra madalam Lääne-Euroopa maades kujunenud keskmisest riiklike ja munitsipaalmaksude tasemest. Otseste maksude, see on üksikisiku tulumaksu ja ettevõtte tulumaksu osakaal riiklike maksude üldsummas on esialgu veel kõrge ja ulatub 34%-ni. Uue maksusüsteemi väljatöötamisel arvestatakse seda ja tarbimismaksude arvel väheneb nende osakaal uue maksusüsteemi tingimustes. Edasi kokkuhoiust ja kulude analüüsist. Valitsusele on ette heidetud, et puudub kulude kokkuhoiu programm. Eelmiselt valitsuselt me seda esialgu päranduseks ei saanud. Selle koostamiseks peame kõigepealt iga kuu analüüsima eelarveliste asutuste kulutusi kulufunktsioonide järgi ja püüame täiendava eelarve koostamise käigus selle ka valitsuses vastu võtta. On väidetud, et tulude laekumine on üleennustatud, seda eriti kohalike eelarvete osas. Me ei saa selle väitega nõustuda. Näiteks prognoosisime üksikisiku tulumaksu laekumiseks 1993. aastal 1 miljard 627 miljonit krooni ehk keskmiselt 135,6 miljonit krooni kuus. Üksikisiku tulumaksu laekumine detsembris näitab, et me läheneme sellele summale. Ka käibemaksu ei ole üle prognoositud. Teatavasti on käibemaks lisandunud väärtuse maks ja maksumääraks on kehtestatud 18%. Lisandunud väärtuse prognoosi järgi hinnatuna kujuneb mitmesuguste maksusoodustuste rakendamise tulemusena tegelikuks keskmiseks maksumääraks mitte rohkem kui 13-14%. Ettevõtte tulumaksu prognoosimisel on maksustatava kasumi suurus esmakordselt viimaste aastate jooksul prognoositud töötasust väiksemana. Eelmise aasta 9 kuu tulemuste järgi ületas maksustatav kasum töötasu näiteks poolteist korda. Prognoositud kasum moodustab töötasust ainult 80%. On ka väidetud, et erastamisest saadavat tulu ei ole riigieelarves kajastatud. Nende tulude kasutamine on aga reguleeritud eriseadustega. 13. detsembril 1990 võeti vastu riiklike teenindus-, kaubandus- ja toitlustusettevõtete erastamise seadus, milles 1992. aasta 21. mai seadusega tehti muudatusi ja täiendusi. See on nn. väikeprivatiseerimise seadus. Nimetatud seadusega on sätestatud vara erastamisest laekunud summade käsutamine järgmiselt. § 7 1. lõige ütleb, et vara erastamisest laekunud summad kantakse reservfondi, mille moodustab Vabariigi Valitsus. Nende summade kasutamise otsustab aga Eesti Vabariigi Ülemnõukogu. Sama paragrahvi 2. lõige sätestab, et vara erastamisest laekunud summasid ei kasutata eelarve defitsiidi katteks. 15. augustil 1991 kinnitas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium nimetatud reservfondi laekuvate summade kasutamise põhimõtted ja korra. Selle kohaselt suunatakse erastamisest laekuvatest summadest Eesti Pangale 50%, Vabariigi Valitsuse reservfondi 5%, Eesti sotsiaalfondi 5% ja kohalike omavalitsuste eelarvevälistesse erastamise reservfondidesse Tallinnas 20%, teistes vabariiklikes linnades 30% ja kõigis ülejäänutes 40%. Mis puutub suurprivatiseerimisse, siis võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 13. augustil 1992 vastu otsuse riigi- ja munitsipaalvara erastamise kohta. Selles dokumendis sätestatud erastamisel laekuva raha kasutamise korra kohaselt kantakse erastatava vara müügist laekuv raha, millest on maha arvatud vara müügiga seotud kulud, riigivara puhul Vabariigi Valitsuse eriarvele, munitsipaalvara puhul vastava kohaliku omavalitsuse eriarvele. Eriarvetele laekunud rahast suunatakse 50% õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimiseks. Vabariigi Valitsuse eriarvele laekuvast rahast suunatakse 20% Vabariigi Valitsuse kasutusse ja 30% Eesti Panga põhikirjafondi täiendamiseks. Kohaliku omavalitsuse eriarvele laekuvast rahast suunatakse 40% kohaliku omavalitsuse käsutusse ning 10% Vabariigi Valitsuse käsutusse. 1991. ja 1992. aastal on Riigivaraameti vastavale eriarvele laekunud kokku väikeprivatiseerimisest 23,3 miljonit krooni ja suurprivatiseerimisest 5,98 miljonit krooni. Tuleksin siis tagasi valitsuse õiguse juurde kulude ümberjaotamisel, s.t. eelnõu § 4 juurde. Valitsus lülitas eelnõusse § 4, arvestades eelseisvat valitsuse reorganiseerimist ning vajadust paigutada kulusid ümber ühe ministeeriumi haldusala piires. Nimelt on valitsuse seaduse §-s 34 öeldud, et riiklike ametite eelarved kinnitab minister. Kuna eelnõu praeguses variandis on esitatud ka riiklike ametite kulude kokkuvõtted, siis on vastuolu vältimiseks vajalik lülitada valitsuse seadusega eelnõusse punkt, mis annab valitsusele õiguse kulude ümberpaigutamiseks ministeeriumi haldusala piires. Lõpuks ütleksin mõne sõna ka põllumajanduse toetamiseks. 1993. aasta riigieelarve eelnõus on valitsus võtnud suuna põllumajanduse dotatsioonide vähendamisele ja seda eelkõige põllumajandustooraine töötlejate kaudu makstavate dotatsioonide osas. Esialgselt on 1993. aasta riigieelarve eelnõus arvestatud põllumajanduse osa nii laenude kui ka teatud dotatsioonidega. Ma lõpetaksin sellega.

Suur tänu, härra minister, rahvasaadikutel on hulgaliselt küsimusi. Härra minister palub endale appi härra Lellepi. Palun, härra Lellep, tule ka kõnetooli. Olav Anton.

Aitäh, härra esimees! Enne sisulisi küsimusi on üks protseduuriline istungi juhatajale. Kas ma saan õieti aru, et me käsitleme eelnõu seda varianti, mis on esitatud 20. jaanuari kuupäevaga eelarve- ja maksukomisjoni poolt? Kui see nii on, siis on see muidugi hea. Kuigi kodukorraseadusest minnakse natukene mööda, aga vaene aeg ja kiire ja olgu peale.

Teeme nii, et igasuguste eksituste vältimiseks vastab sellele juhtivkomisjoni nimel proua Valve Kirsipuu. Koha pealt. Valve Kirsipuu.

Tänan, ma pean väga vabandama, kuid kuivõrd ma rääkisin härra Rumesseniga, kas te kordaksite küsimust, palun.

Härra Anton tahab teada, millist eelnõu varianti me praegu käsitleme ja võtame läbirääkimiste aluseks.

Ma arvan, et läbirääkimiste aluseks võivad praegu olla mõlemad variandid. Selgituseks niipalju, et eelnõus, mis on teil praegu teiseks lugemiseks laua peal, on arvesse võetud autori, s.t. Rahandusministeeriumi lahkarvamused komisjoniga. Teises eelnõus, mis on esitatud teiseks lugemiseks, arvestades muudatusettepanekute täiendavat läbivaatamist juhtivkomisjonis, on sees juhtivkomisjoni poolt tehtud muudatused eelarvesse. Seega ütleksin lühidalt nii, et see eelarve, kus ei ole öeldud, et juhtivkomisjoni märkused on sees, on Rahandusministeeriumi oma. Teises eelarves on arvesse võetud juhtivkomisjoni ettepanekud ja juhtivkomisjoni ettepanekute taga on muidugi Riigikogu. Need on Riigikogu küsimused ja Riigikogu muudatusettepanekud. Ja minu mõte oli niisugune, et me peame siin saalis selgeks rääkima, kumma me võtame aluseks.

Selge. Nii et praegu võime esitada küsimusi mõlema kohta?

Jah.

Olav Anton.

Aitäh, härra esimees, nüüd siis sisulised küsimused. Minu küsimused on ajendatud põhiseaduse §-st 157, mis ütleb, et kohalikul omavalitsusel on iseseisev eelarve, ja §-st 154, mis ütleb, et kohustusi saab omavalitsusele panna ainult kas seaduse alusel või kokkuleppel. Kuna seadust ei ole, siis ma eeldan, et on kokkulepe. Ja nüüd ma küsin, kas ma saaksin Rahandusministeeriumist nende kokkulepete koopiad, see tähendab siis volikogude otsused, kusjuures neid peab olema kaks eksemplari, sest on kaks varianti, esialgne variant ja teine variant. Aitäh!

Te räägite oma variandist, ainult oma variandist.

See käib nende variandi kohta, kusjuures esimese variandi all ma mõtlesin seda kollast raamatut. Seal on ühed numbrid, järelikult ühed volikogu otsused. Teine variant on Rahandusministeeriumi variant, seal on teised numbrid. Järelikult on aluseks teised volikogu otsused.

Kohalike eelarvete puhul me saame rääkida ainult kollases raamatus olevatest numbritest, mis on praegu ainuõiged, kuna need on põhimõtteliselt kokku lepitud kohalike eelarvetega. Tähendab, linnade ja maakondade esindajad käisid Rahandusministeeriumis neid numbreid kooskõlastamas.

Kui midagi jääb lahtiseks, siis ma arvan, et järgneval komisjoni istungil või töö korras saab seda asja klaarida. Raoul Üksvärav.

Lugupeetud esimees, lugupeetud ettekandja! Missuguses suunas ja missuguseid pingutusi tegi Rahandusministeerium riigieelarve tulude suurendamiseks?

Me lähtume seadusest ja tulude suurendamiseks me töötame Maksuameti efektiivsuse tõstmise probleemide kallal. Praegu laekub vähem rahasid, kui teoreetiliselt võiks laekuda, ja me töötame selle probleemi kallal.

Põhiettekandes esitati tuludega tegelemise suunad. Seal oli tõesti nimetatud esiteks Maksuametit ja alles viimases järjekorras tuleks maksuseaduste muutmine maksude tõstmise suunas. Kõiki neid probleeme käsitleti esimese lugemise ajal.

Suur tänu! Edgar Spriit.

Tänan, härra esimees! Mul on küsimus härra ministrile. Nagu ma härra ministri kõnest aru sain, ei ole valitsusel täna ikka veel esitada riigi tulude ja kulude eelarve seaduse projekti või eelarvet või sellist eelnõu, nagu on sätestatud põhiseaduse §-s 115. Riigieelarve hõlmab ainult umbes 46% riigi kogu tuludest, mis on arvestuste järgi üle 7 miljardi krooni. Praegu on siin minu laual eelarvekomisjoni ettepanek, et tulud riigieelarvesse on 3,6 miljardit krooni. Kuidas me saame küsimust lahendada, kui valitsus ei kavatse täita põhiseaduses ettenähtud kohustusi?

Ma palun, härra Lellep!

Riigi kõiki tulusid ja kulusid võib põhimõtteliselt mõista ikkagi kahte moodi. Kui me räägime riigieelarvest, siis riigieelarve tulud ja kulud on toodud eelnõus. Kui me räägime üldiselt riigi kõigist tuludest ja kuludest, siis need hõlmavad kohalikke eelarveid ja ka eelarveväliseid fonde. Need on kõik selles kollases raamatus ära toodud. Kuid kohalikud eelarved peaksid olema riigieelarvest põhimõtteliselt lahutatud. Korduvalt on räägitud, et kohalike eelarvete süsteem ei ole paigas, puudub palju seadusi ja muid seadusandlikke akte ning seetõttu pole praegu võimalik kohalikke eelarveid täielikult riigieelarvest eraldada. Kohalikel omavalitsustel on õigus oma tulusid ja kulusid ise määrata niivõrd, kuivõrd neid ei ole võetud eelarvesse, s.t. nad kasutavad oma ülelaekuvaid tulusid oma täiendavate kulutuste katteks ja selle võrra on tõesti need üldmõistes riigi tulud riigieelarvesse sisse lülitamata. Kui ma räägin riigi tuludest, siis selle all võib mõelda ka riigieelarve tulusid.

Suur tänu! Kalle Kulbok.

Aitäh! Härra minister! Ma ei hakka küsima selle kohta, miks ma ei saanud esimesel lugemisel vastuseid oma kirjalikele küsimustele, sest ilmselt kirjalikke küsimusi pole üldse mõtet esitada, aga ma esitan samalaadse küsimuse nagu hetk tagasi härra Spriit ja ma palun ikkagi härra ministril vastata. Meil on põhiseadus ja selle § 115 ütleb, et Riigikogu võtab seadusena vastu riigi kõigi ­– ma rõhutan kõigi – tulude ja kulude eelarve. Nende "kõigi tulude" hulka kuuluvad ka näiteks riigiettevõtete müügist saadud tulud, tehtavad laenud ja paljud muud tulud. Miks ei pea valitsus õigeks võtta põhiseaduse §-s 115 sätestatud korras eelarvesse kõik riigi tulud?

Härra Lellep just ütles, et me oleme lähtunud § 115 2. lõigust. Riigieelarve kava näitab riigi kulusid ja tulusid, mis laekuvad riigieelarvesse. Ettevõtete suhtes kehtivad teatud seadused, mida me peame järgima, ja me oleme seda ka teinud ja sellepärast need ettevõtete müümise laekumised laekuvad ettenähtud seaduste järgi ja samuti laenud.

Tähendab, laenud on riigieelarvevälised, laenud tuleb lülitada riigieelarve tuludesse ainult juhul, kui neid kasutatakse riigieelarve kulutuste katteks, ja laen ei ole siis järelikult riigieelarve tulude osa. Ainuke, mis saab olla riigieelarve tulude osa, kui valitsus teeb laenu, on laenu intress nii tuluna kui kuluna, kuna valitsus laenab selle laenu edasi ja lõplik käsutaja ei ole mitte valitsus, vaid konkreetne tarbija, näiteks ettevõte.

Suur tänu! Üks hetk. Kalev Kukk, me peame praegu omavahel dialoogi. Kas sa kannatad niikaua ära, kui juhtivkomisjoni esimees tuleb kaasettekannet pidama või nõuad praegu selle probleemi arutamist? Ma tean, et probleem on siin olemas.

Suur aitäh! Probleem on väga tõsine selles mõttes, et kuna meil neid materjale ei olnud käes, siis on väga raske praegu sellesse arutellu sekkuda. Ja ma kardan, et meie arutelu jääb võrdlemisi lünklikuks, sest tegelikult oleme valmistunud valitsuse eelnõu variandi üle arutlema. Aga praegu tuleb kodukorraseaduse § 73 järgi välja, et me peame ikkagi arutama juhtivkomisjoni varianti. Mida me siis teeme?

Mina tean kõiki paragrahve. Teeme nii, et palume lugupeetud rahandusministrit ja härra Lellepit hetkeks istuda. Jätke kõik oma küsimused sisse ja võtame vahepeal vahele Valve Kirsipuu ja kuulame seda osa selgitusest, mis puudutab neid eelnõusid. Ärge, palun, temale veel küsimusi esitage, valmistage need mõttes ette või kirjutage üles.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, võib-olla oleks pidanud alustama sellest, et selgitada teile, miks on teie laual praegu kaks parandatud Eesti riigieelarve seadust. Küsimus on selles, et juhtivkomisjon, võttes aluseks Riigikogu liikmete muudatusettepanekuid, võttes arvesse kõiki neid märkusi, mis on ilmunud ajakirjanduses ja millega on esinetud, viis sisse muudatusettepanekud. Palun võtta nendest kolmest dokumendist, mis teil käes on, see materjalikomplekt, mille peale on kirjutatud "Eesti 1993. aasta riigieelarve seaduse eelnõu muudatusettepanekud". Kui te keerate teise lehekülje, siis te näete positsioonis 12, kus on esitatud autori esindaja seisukoht ja juhtivkomisjoni seisukoht, et juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada ettepanekut, autori, s.t. valitsuse seisukohta aga mitte arvestada. Kuivõrd küsimus oli põhimõtteline ja kerkis esile alles eile hommikul, siis esitasime kaks eelarve eelnõu varianti, Selgituseks – kui me töötasime nädalalõppudel, siis oli juures ka Rahandusministeeriumi esindaja. Juhtivkomisjon ei ole teinud ühtegi muudatust ilma Rahandusministeeriumi esindajata. Küll aga tekkis olukord, et need Rahandusministeeriumi esindajad, kes võtsid osa juhtivkomisjoni tööst, ütlesid, et nad ei ole ametlikud valitsuse esindajad, ja nad üldiselt sekkusid suhteliselt vähe meie arutelusse, millest komisjon tegi järelduse, et küsimused on kooskõlastatud. Valmistasime teiseks lugemiseks ette eelnõu, milles on sees juhtivkomisjoni muudatused ja ka seletused. Aga kuna Rahandusministeeriumi esindaja ei aktsepteerinud eile hommikul meie seisukohti, siis olime sunnitud tegema kaks eelarve eelnõu. Sellest on tingitud kahe variandi olemasolu. Nende vahe seisneb juhtivkomisjoni ja autori, s.t. valitsuse lahkarvamustes muudatusettepanekute suhtes. Lisan juurde niipalju, et vahe valitsuse poolt esitatud teise lugemise eelnõu ja kollase raamatu vahel on selles, et valitsus esitas kaks põhimõttelist muudatust eelarvesse. Üks põhimõtteline muudatus oli sotsiaalkindlustusameti loomine, mille puhul ta tegi suuri ümberpaigutusi terves Sotsiaalministeeriumi eelarves. Teine oli õppelaenude fondi moodustamine, mis kujunes välja stipendiumide jäägist pärast seda, kui stipendiume enam ei maksta. Üheaegselt võeti ära teatud summad Põllumajandusministeeriumist, valitsuse reservfondist, toetustest kohalikele omavalitsustele ja üliõpilaslaenudeks ettenähtud summadest. Need muudatused on sisse viinud valitsus. Kõiki teisi muudatusi, eriti arvulisi ja rahalisi muudatusi, mida tegid Riigikogu liikmed ja mida juhtivkomisjon on aktsepteerinud, ei ole aktsepteerinud autor ehk valitsus. Ma kavatsesin oma kaasettekannet alustada just nende sõnadega, et me peame siin Riigikogu saalis ühiselt otsustama, kumb eelarvevariant on õige. Kas on õige see, mida arvab juhtivkomisjon, või on õige see, millega riigieelarve kava tegijad on välja tulnud. Niipalju selgituseks. Me ei teadnud ka ise, kummast variandist alustada. Kuivõrd autori, s.o. valitsuse seisukohast lähtudes on tegemist rohkem põhimõtteliste kui sisuliste küsimustega, siis mõistan väga hästi Riigikogu liikmeid, kes on praegu segaduses ja ei tea, kumma variandi nad peavad aluseks võtma.

Aitäh, Valve Kirsipuu! Me leppisime kokku, et me praegu küsimusi ei esita. Ma püüan kuidagimoodi, nagu öeldakse, kännu tagant ära saada. Kolleegid, probleem on olemas ja formaalselt me võiksime kodukorraseaduse järgi läheneda sellele küsimusele väga karmilt. See tähendab, nõuda rohkem aega eelnõudega tutvumiseks, võttes a priori teadmiseks, et need on alternatiivid, ehkki lähemal tutvumisel võib-olla selgub, et need ei olegi alternatiivid. Kuid mina ei tea selle kohta midagi öelda. Samas me võiksime näiteks praegu ettekandeid kuulates ja küsimusi esitades saada asjast selgema pildi ja kui ettekanded on ära kuulatud ja küsimused esitatud, siis me võiksime asjale sisuliselt kallale minna ja läbirääkimiste ajal öelda, mida me arvame. See tähendab, kas katkestada, anda aega tutvumiseks või panna eelnõud kohe omavahel konkureerima kui alternatiivid või veel midagi kolmandat või neljandat. Mina isiklikult palun aja kokkuhoiu mõttes siiski, et me nõustuksime ettekandeid ära kuulama, ja enne läbirääkimiste alustamist peame nõu. Praegu ei ole fikseeritud, kas eelnõud on alternatiivid või on tegemist sisuliselt ühe ja sama eelnõuga, kusjuures üks on võib-olla ühtemoodi, teine teistmoodi natuke kaunistatud. Ollakse nõus. Palun härra rahandusministri koos abimehega uuesti kõnetooli. Kuskil ei ole öeldud, et ettekannet ei võiks jätkata. Meil on see võimalus olemas. Kui sa tahad anda selgitusi, siis ütle, palun.

Selgituseks võib-olla niipalju, et me oleme praegu ikkagi eelkõige valmis vastama küsimustele selle esimese, kollases raamatus oleva variandi kohta, sest kõik muu tuleb põhimõtteliselt juba muudatustena. See selgub ilmselt pärast, mida valitsus on aktsepteerinud ja mida mitte.

Nii, praegu palub valitsus oma esindajate kaudu esitada küsimusi kollase raamatu alusel. Valitsus jääb selle juurde, et see on nende eelnõu, mis tähendab seda, et on eriarvamusi juhtivkomisjoniga ja juhtivkomisjoni dokument võib olla teine. Kui Valve Kirsipuu tuleb kaasettekandeks kõnetooli, siis püüame asjas rohkem selgust saada. Kui ettekanded on läbi, siis me otsustame, kas see paber oli vajalik või segas meid, kas see oli kodukorraseadusega kooskõlas või mitte. On kollane paber ja üks pakett, nagu öeldakse, valgeid. Kõik, mis on valged, on minu arusaama järgi juhtivkomisjoni omad. Kas on nii, Valve? Ei ole. Tulge siis, palun, kõik asjaosalised ette ja tehke see asi selgeks. Ärge nõudke spiikrilt seda, et ta tungiks praegu asja sisusse. Minu asi on protseduur. Palun tutvustage rahvasaadikutele oma variante.

Muudatuste tegemisel oli aluseks kollane raamat. Valitsus on teinud parandusi selle dokumendi näol, mille nurga peal on ainult sõnad "Eelnõu teiseks lugemiseks". Need kaks on valitsuse dokumendid. Loomulikult me lähtume kõik kollasest raamatust, teisiti ei saa muudatusettepanekuid tegema hakata. Juhtivkomisjonil aga on muudatusettepanekud selles teises eelnõus, kus on öeldud, et seal on arvestatud juhtivkomisjoni küsimusi. Võib-olla oleks üldse otstarbekas teha nii, et Riigikogu praegu hääletab, kumma eelnõu ta võtab aluseks, ja selle alusel hakkame tööd tegema.

Seda ma tahan teha, kolleegid, kuid ma saan hääletuse läbi viia pärast ettekannete ärakuulamist. Kolleegid, teie võite tõesti loobuda küsimuste esitamisest, see tähendab seda, et ärge neid esitage. Ma kordan veel kord üle. Kui minul kui rahvasaadikul on midagi öelda sisu kohta, siis ma tulen siit postamendi otsast alla kantslisse ja ütlen, mis mul on öelda. Kuid spiikrina katsun ma asjad praegu protseduuriliselt paika panna. Võimalik, et need on alternatiivid. Kuulame ära ettekanded ja peale seda viime läbi konkursshääletuse. Aitäh, Valve Kirsipuu! Kuidas? (Hääl saalist.) Protseduuriline küsimus on mulle, Liina Tõnisson. Palun!

Meil on kaks valget paberit, millest ühe tunnistab proua Kirsipuu enda omaks ja teise tunnistab valitsus enda omaks, aga mõlema alla on kirjutatud: esitab eelarve- ja maksukomisjon. Kumb on kumma oma?

Valve Kirsipuu, kumb on kumma oma?

Proua Tõnisson, ma seletan kolmandat korda. Vaadake seda, mis on kirjutatud esimesel lehel eelnõu alla. Ühel on lihtsalt teiseks lugemiseks ja teisel on seletus, et see on esitatud pärast juhtivkomisjonis läbivaatamist. See, mis on esitatud pärast juhtivkomisjonis läbivaatamist, on juhtivkomisjoni oma. Ma juhin teie tähelepanu veel ühele asjaolule selles esimeses dokumendis. Dokumendi lõpus on öeldud, et selle esitab eelarve- ja maksukomisjon osaliselt kooskõlastatult eelnõu autoritega. Te saate ju aru, et valitsus ei ole ka selles osas täielikult nõus, sest nagu te kuulsite, nõuavad nad neljandat paragrahvi, viiendat paragrahvi jne.

Järgmine küsimus. Kelle oma see siis on? Kelle oma see siis on, kui valitsus ei ole nõus sellega, mille ta esitab, sest ta on kirjutanud alla, et ta ei ole nõus, ja proua Kirsipuu ei ole nõus sellega, mille ta esitab...

Üks moment, seal on öeldud – osaliselt nõus. Ta ei ole kõigi asjadega nõus, aga ta on osaliselt nõus.

Mõlemal on niisugune tekst.

Jah, mõlema puhul on niisugune tekst, aga üldiselt me lähtusime selle teksti kirjutamisel Riigikogu kodukorrast, kus on öeldud, et täpsustatud variandi esitab juhtivkomisjon. Me oleme sõna-sõnalt sellest lähtunud. Valitsus on osaliselt nõus selle esimese variandiga.

Lepime niimoodi kokku, kolleegid, et me esitame valitsusele ära kõik küsimused, mis meil talle esitada on. Ja siis esitame küsimused juhtivkomisjonile ja selle põhjal saame selgust, kas me oleme valmis alternatiive omavahel eristama. Tänan! Ants Käärma, küsimus valitsusele.

Tänan, härra esimees! Lugupeetud ettekandjad, küsimus lähtub kollasest raamatust. Kas riiklike tulude või täpsemalt selle ühe osa, kohalike omavalitsuste eelarvete tulude poolel on kavandatud üksikisiku tulumaksu täielikum laekumine Maksuameti võimaliku efektiivsema toimimise tulemusena? Kui jah, kas võite siis orienteerivalt öelda, kui suur selline lisalaekumine võiks olla? Tänan!

Kui jutt on praegu maksuvõlgnikest või laekumata maksudest, s.t. maksumaksmisest kõrvalehiilijatest, siis see on puhtalt Maksuameti töö tõhustamise küsimus. Et vastata sellele küsimusele arvudega, peaksime me teadma, kui palju meil on makse kätte saamata, kui paljud hiilivad maksudest kõrvale. Siis me teaksime ka, kes need on. Kui need oleksid meil teada, siis vaevalt nad oleksid praegu maksuvõlgnikud või vaevalt, et nad saaksid oma tulusid varjata. Nad oleksid igal juhul juba maksustatud. Järelikult me saame sellele vastata ainult nii, et tegemist saab olla ainult Maksuameti töö tõhustamisega. Kui tahetakse konkreetselt teada saada, kuidas see käib, siis peaks kutsuma ilmselt ka Maksuameti esindajad siia sellele küsimusele vastama.

Suur tänu! Tõnu-Reid Kukk.

Aitäh, härra esimees! Härra minister, minu küsimus tekkis ka kollast raamatut uurides. Millest on tingitud see, võiks öelda, lausa bolševistlik tulude ümberjaotamine, kui vaadata näiteks kapitaalmahutusi ühe elaniku kohta maakondade kaupa? Lääne-Virumaa ja Läänemaa vahe on näiteks 17-kordne.

See tuleneb kapitaalmahutuste objektide eelarvesse lülitamise mehhanismist. Siin ei järgitud mitte põhimõtet, et kõik maakonnad saaksid kapitaalmahutusi võrdselt, vaid pandi objektid pingeritta. See toimus nii kapitaalmahutuste kui ka arhitektuurimälestiste puhul. Pingerea põhjal toodi välja, milliste objektide ehitamiseks eraldatakse raha igale maakonnale ja kui palju jääb riigile. Siin on seega tegemist kapitaalmahutuste pingereaga, mitte kogu kapitaalmahutustele ettenähtud summa mehaanilise jaotamisega.

Suur tänu! Rein Veidemann.

Härra esimees! Ma ei tea, kellele ma pean oma küsimuse adresseerima. Ma lähtusin kollasest raamatust ja sain summasid kokku lugedes Kultuuri- ja Haridusministeeriumi haldusalasse 781 miljonit, millest ministeeriumile eraldi läheb 766,5. Kui me nüüd hakkame võrdlema seda, mida valitsus on esitanud, sellega, mida on esitanud komisjon, siis jääb puudu umbes 14 miljonit. See summa on äkki ära kadunud. Kas te seletaksite, kus see 14 miljonit võib olla? Siin on niikuinii praegu suur segadus, me ei ole üldse saanud asjasse süveneda. Ma kahtlustan, et äkki on midagi juba korda saadetud.

Tegemist on stipendiumidega, mis on toodud eraldi reale eelarve- ja maksukomisjoni esitatud dokumendis. Kui te vaatate, siis ei ole need eraldi reana välja toodud mitte Haridusministeeriumi all.

See on siis selles dokumendis, mille valitsus esitas teiseks lugemiseks.

Vaatame viimast dokumenti.

Suur tänu! Liina Tõnisson, esimene sisuline küsimus. Liina Tõnisson on kadunud. Krista Kilvet.

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandjad! Minu küsimus puudutab seda, milliste põhimõtete järgi on välja valitud need ühiskondlikud organisatsioonid, kellele eelarveprojekti kohaselt on ette nähtud riigipoolne toetus. Kirikute Nõukogu summa on, nagu näeme, tunduvalt vähenenud, mis on ilmselt ka õiglane. Kuid toetust saavate kultuuriseltside nimekiri ei ole täiuslik. Mis on võetud aluseks, et ühiskondlik organisatsioon pääseks nimistusse?

Väga raske on nimetada otsest kriteeriumi, mis kehtiks kõikide ühiskondlike organisatsioonide kohta. Tegelikult on asi muidugi seotud eelkõige sellega, kas keegi taotleb toetust. Kehtib ka põhimõte, keda üldse võiks toetada ja keda ei peaks toetama. Kui taotluse esitasid need, keda ei peaks toetama, siis neid loomulikult arvesse ei võetud. Ma usun, et Eestis leiduks veel ilmselt neid ühiskondlikke organisatsioone, keda riik võiks toetada ja peaks toetama. Kuid kahjuks või õnneks ei ole nad praegu taotlust esitanud ja ilmselt oleks ebaõige, kui valitsus nüüd välja ütleks, kes need on.

Suur tänu! Ignar Fjuk.

Väga austatud minister, ma küsiksin just teilt, sest Rahandusministeeriumi esindajaid on juba komisjonis olnud ja ma ei ole nendelt, k.a. härra Lellepilt, vastust saanud. Nimelt, kui vaadata, kuidas teistes riikides eelarve esitatakse ja milline on selle struktuur, siis paistab silma, et eelarvete puhul on tulud ja kulud küllalt detailselt sätestatud. Kollases raamatus esitatu on aga üldse struktureerimata, seal ei ole välja toodud halduskulusid ja töötasusid. Valgel lehel on see areng juba toimunud, ka ametkonnad ja inspektsioonid on välja toodud. Kas ei oleks otstarbekas seda asja veelgi detailiseerida? Näiteks ka Põllumajandusministeeriumi haldusalas eraldi välja tuua subsiidiumid, toetused ja sihtprogrammid, sest need on ju ikka nagu täiesti erinevad rahakotid, mis eeldavad kas erinevaid nõukogusid või avalikku arvepidamist ja ülevaatamist. Kas te ei oleks nõus seda seadusena veelgi detailiseerima?

Olen nõus, et teistes riikides on see võib-olla detailsem ja mõnes punktis rohkem läbi töötatud. Aga me oleme lähtunud praegusest olukorrast, nagu ma oma kõnes ütlesin. Mis puutub konkreetselt põllumajanduse subsiidiumidesse, siis on ju päris palju siin raamatus siiski läbi töötatud,

Küsimus on siiski selles, kust on võetud need teised maad. Kui vaadata, kuidas Soomes eelarve parlamendis kinnitatakse, siis seal arutatakse sisuliselt ainult mõningaid üldsummasid. Kõik muu, mis üldsumma sees on, kuidas see jaotub konkreetsete kuluartiklite vahel, on ikkagi valitsuse otsustada. See on valitsuse eelarveprojektiga või õigemini valitsuse eelarvega määratud. Parlamendis seda eraldi ei käsitleta. Nii palju peab parlament seda valitsust ilmselt usaldama, et kinnitatud summa piires teeb kulutusi valitsus.

Suur tänu! Vambola Põder.

Küsimus kollase raamatu põhjal härra rahandusministrile. Nimelt peaaegu kõikidele ametkondadele ja ministeeriumidele on ette nähtud summad seadmete ja inventari muretsemiseks. Ma ei ole neid kokku arvestanud, aga arvatavasti saab seadmeid ja inventari kümneid miljoneid. Kas on seejuures mõeldud ka kodumaise tööstuse ergutamise peale või ostetakse need ükstapuha kust kokku? Näiteks lugesin ma ajalehest, et käerauad osteti Ameerikast 22 dollarit tükk. Kuidas te sellesse suhtute? Kas ei oleks mitte vaja kasutada kodumaist tööstustoodangut, kaasa arvatud ka käerauad, mille valmistamine ei peaks olema eriti keeruline ja mida saaks teha Eestis, et inimestele tööd anda?

Kõigepealt, inventari soetamiseks ettenähtud summad on praeguses suures rahapuuduses ilmselt piisavalt väikesed. Kindel on ka see, et ühelegi keskasutusele, olgu see ministeerium või ametkond, ei saa ette kirjutada, mitu pliiatsit peab ostma Eestist ja mitu pliiatsit võib osta välismaalt. Analoogiline on lugu ilmselt ka teiste kaupadega. Väga raske, peaaegu võimatu on ette kirjutada, et keegi peaks ostma just nimelt Eestis toodetud kaupa. Võib-olla tuleb see lähitulevikus päevakorda, kui muud varianti ei ole. Aga näiteks arvuteid Eestis ei tehta, neid siseturult osta ei saa. Ministeeriumidel on mingil määral lahtised käed selles suhtes, millist inventari osta.

Suur tänu, härra rahandusminister ja härra Lellep! Tundub, et rahvasaadikutel praegu rohkem küsimusi ei ole. Valve Kirsipuu.

Austatud juhatus, lugupeetud kolleegid! Ma tuleksin veel kord tagasi tänase segaduse juurde. Tegemist on üsna põhimõttelise probleemiga. Formaaljuriidiliselt oleks täna arutluse aluseks pidanud olema kollane raamat ja see eelarve teiseks lugemiseks, mille tekst pandi teile eile lauale. Juhtivkomisjon ei saanud aga sellega nõus olla. Meil oli eile juhtivkomisjoni koosolek ja me tegime omapoolse eelarve variandi just nimelt selleks, et Riigikogus arutada, kumb on õige, sest ühes on olulised sisulised muudatused, võrreldes teisega. Nüüd ma selgitaksin mõningaid seisukohti, millest on olnud varem juttu ja mis ka täna on korduvalt kõlanud Riigikogu liikmete küsimustes. Võib-olla ma kordan mõningaid küsimusi, millest rääkis juba rahandusminister, aga ma tahaksin, et need asjad oleksid väga selged. Üks põhilisi vaidlusobjekte on viimase kolme nädala jooksul olnud kadunud miljardid, mida Koonderakonna ja Keskfraktsiooni esindajad otsivad. Küsimus on selles, et tulud kokku on 7,1 miljardit ja kaduma oleks nagu läinud 3,6 või 3,8 miljardit. Ma võin öelda, et on väga kahju, et nimetatud fraktsioonides olevad nimekad majandusteadlased ei ole oma liidritele selgitanud riigieelarve kohta majanduse üldises süsteemis, mis on väga selgelt ära toodud kollase raamatu 15. leheküljel. Milles on küsimus? Küsimus on selles, et ühed tulud laekuvad riigieelarvesse. Edasi võivad tulud laekuda kas riigieelarvesse või kohalikku eelarvesse. Sellele lisaks on peaaegu kõigis riikides olemas eelarvevälised fondid, mis ei kajastu ei ühes ega teises eelarves. Kui te nüüd võtate lahti kollase raamatu lehekülje 15, siis näete seal tõesti, et riigi tulud on kokku 7,1 miljardit. Kui te sealt edasi vaatate, siis näete, et sellest läheb riigieelarvesse 3,3 miljardit, kohalikku eelarvesse läheb 1,7 miljardit ja seejärel tulevad kolm riigieelarvevälist fondi. Need on sotsiaalfond, ravikindlustusfond ja keskkonnafond. Kui te liidate need neli arvu kokku, siis leiate üles oma 3,8 kadunud miljardit. Ka meie komisjonis käib terve rida inimesi küsimas, kelle taskus need rahad on. Ja kuivõrd küsimus ei ole mitte kolmes kroonis, vaid kolmes miljardis, siis oleks hea, kui asi oleks selge. Teine põhimõtteline küsimus on välislaenude näitamine eelarve tuluna. Kuigi härra minister juba selgitas olukorda, arvan, et meil kõigil, kes me tulevikus võib-olla veel oleme uue riigieelarve seaduse tegemise juures, on kasulik teada, et maailmapraktikas kasutatakse kaht moodust eelarve koostamiseks. Need on tasakaalustatud eelarve ja defitsiidiga eelarve. Defitsiidiga eelarve puhul ei tarvitse tulud ja kulud tasakaalus olla. Reeglina on nii, et kulud on suuremad ja tulud tasakaalustatakse laenuga, mis reeglina on välislaen. Miks ma sellest pikemalt räägin? Nimelt niisugune süsteem kehtib Ameerika Ühendriikides ja täna presidendina tööle asunud Bill Clinton sai valimisvõidu tänu sellele, et ta lubas vähendada riigieelarve defitsiiti, mis välislaenude tõttu on kasvanud kümnete miljardite dollariteni. Kui te tähelepanelikult jälgite, kuidas sellele reageeritakse, siis öeldakse juba, et tõenäoliselt ta leiab mooduseid, kuidas välislaenu vähendada. Muide see välislaen on raske koormana ameeriklase turjal, sest ükskord tuleb seda maksma hakata. Eesti eelarve aga on tasakaalus ja ta ei ole tasakaalus mitte sellepärast, et seda tahab rahandusminister või keegi teine, vaid sellepärast, et meie praeguse eelarveseaduse § 16 ütleb, et Eesti eelarve peab olema tasakaalus, mis tähendab, et välislaenud ei tule meie riigieelarve tuludena kõne alla nii kaua, kui kehtib see eelarveseadus. Kui seda muudetakse, siis võib laen arvesse tulla. Kuivõrd aga välislaenud on üks selliseid punkte, mida on väga palju kajastatud, siis meie oma komisjoni istungil tegime Rahandusministeeriumile ettepaneku selgitada välislaenude suurust ja kohta kuni nende tagasimaksmiseni eelarve seletuskirjas. Siin oli juba juttu riigi omanikutulu väljatoomisest, mis kollases raamatus on esitatud ühe reana muude lõivude ja maksude all. Praegu on seal välja toodud 50 miljonit. Me palusime, et see arv kirjutataks lahti, et näha, missugustest komponentidest see koosneb. Esimene komponent on riigiettevõtte puhaskasum, täpsemalt 10% puhaskasumist. Võiks muidugi küsida, miks see ei ole suurem? Praegu aga tuleb riigiettevõtete puhaskasumist 14 miljonit krooni, riiklike aktsiaseltside puhaskasumist täpselt samuti 10%, mis on 35 miljonit krooni, ja renditulu on näidatud 1 miljoni kroonina. Kokku tuleb 50 miljonit krooni. Muide, renditulu kohta ma ütleksin nii, et see on ainukene arv, mis eelmise aastaga võrreldes on 1993. aasta eelarves väiksem. Nimelt laekus eelmisel aastal rendituludest riigieelarvesse 17 miljonit krooni, aga kuivõrd praegu erastatavate ettevõtete nimekirjas on praegused rendiettevõtted, siis võib arvata, et kui need lähevad eraomandusse, kui meil õnnestub need maha müüa, siis renti enam ei laeku. Üks oluline tuluallikas võiks eelarves olla üür. Me teame, et praegu on väga palju asutusi ja organisatsioone, kes rendivad välja oma ruume küll välisfirmadele, küll Eesti firmadele ja võtavad nende pealt kaunis suurt maksu. Reeglina üüritulu lähebki munitsipaaltulusse. Ma arvan, et kohalikud omavalitsused, kes teavad, et nende territooriumil olevat munitsipaalomandit üüritakse välja, võiksid leida suure tuluallika oma sissetulekute suurendamiseks. Aga see on küsimus, millega tuleb eraldi tegelema hakata. Mis puutub erastamisest saadavate tulude näitamisse, mida muide soovitasid väga paljud meie Riigikogu liikmed, siis see on vastuolus Ülemnõukogu poolt vastuvõetud otsusega 13. augustist 1992. Me oleme Riigikogus juba varem arutanud, kas üks osa erastamisest tulevast tulust ei peaks minema mõneks muuks otstarbeks. Meil on olnud juttu 20%-st, mis pidi minema Rahvuskultuuri Fondi, ja me väitsime, et me ei tea, missugused need kulud on. Ebamääraste summade näitamine riigi tuludena võib kaasa tuua olukorra, et väga kesise riigi rahakoti puhul me arvestame teatud tulusid, aga tegelikult neid ei tulegi. Komisjon ei ole üldse mitte selle vastu, et küsimust eraldi arutada. Nüüd need ettepanekud, mis käsitavad tulude suurendamist tollimaksuna luksuskaupadelt või maamaksuna. Kõik need ettepanekud on täiesti arvestatavad, aga kuna praegu ei ole võetud tollimaksu luksuskaupadelt ega ka maamaksu, siis loodetavasti leiavad need tulud kajastamist lisaeelarves, mis tuleb seoses uue maksusüsteemiga. Nüüd ma läheksin riigieelarve kulude poolele ja nimetaksin olulised põhimõttelised muudatused, mida juhtivkomisjon on teinud. Komisjon toetas Riigikogu liikmete ettepanekut põllumajanduse krediteerimise reservfondi moodustamise kohta, millest hakatakse talupidajatele laenu andma. Summad laenuressursiks võeti Põllumajandusministeeriumi arvelt niisuguste kulukirjete alt, mis nägid ette subsiidiume või hinnatoetusi, riiklike programmide ja riigireservi finantseerimist ning kulusid omandi ja haldusreformi toetuseks. Kokku saime laenuressursiks 118,6 miljonit krooni, mida näete eraldi reana meie poolt esitatud riigieelarves. Ma ei peatu õppelaenude real, sellest oli eelnevalt piisavalt juttu, see on välja toodud. Tekkis küsimus, miks on meie variandis vähendatud Kultuuri- ja Haridusministeeriumi kulusid. See on valus koht, sest me teame, et me tahame anda loomingulistele töötajatele rohkem palka. Samas võite näha, et kollase raamatuga võrreldes on meie variandis Kultuuri- ja Haridusministeeriumi real väiksem summa. See muutus ongi seotud stipendiumide eraldamise reaga, mis läks eraldi õppelaenude reaks eelarve kuludes. Nüüd oleme lisaks sellele, et me leidsime talupidajatele laenuressursi 118 miljonit, vaadanud kõiki kulusid, mis on näidatud kollases raamatus. Lisaks eeltoodud muudatustele oleme leidnud, et kulusid võiks vähendada 14,1 miljoni krooni ulatuses. Selle 14,1 miljoni krooni sees on ka arbitraa˛ikulude vähendamine, sest me teame, et arbitraa˛ on juba likvideeritud, ja me võime praegu arbitraa˛ikuludena arvestada ainult neid kompensatsioone, mida makstakse arbitraa˛i töötajatele seoses nende vallandamisega. Samuti oleme siia hulka arvestanud Julgeolekuteenistuse kulud, mis moodustasid üle 3 miljoni, sest Julgeolekuteenistust, mis loodi möödunud aastal, tegelikult ju ei eksisteeri ja neid kulusid ei ole vaja arvestada. Kui vaatate komisjoni poolt koostatud eelarve eelnõu, siis näete, et kulude poole peal on kõige viimase reana näidatud kulude vähenemine 14 miljonit. Sellele lisaks oleme umbes 8 miljoni ulatuses summasid ümber paigutanud. Ümberpaigutusi on tehtud põhiliselt sotsiaalobjektide kasuks vastavalt Riigikogu komisjonide ettepanekutele. Selgitusi saate meie eelarve eelnõu lisast, mis on esitatud õige mitmel lehel, alates 7. leheküljest. Sealt näete, mismoodi oleme ümber paigutanud summasid 8 miljoni ulatuses nendest kuludest, mis meie arvates on liigsed, eraldades summad sinna, kus neid rohkem vaja oleks. Juhin teie tähelepanu sellele, et praegune kokkuhoid, mida kavatseme jagama hakata, muutub suuremaks, sest praegu arvutatakse Rahandusministeeriumis läbi õige mitme valitsusasutuse töötasufondi. Eelarve kavas, ma pean silmas kollast raamatut, näidatud summad ning seletuskirjas esitatud arvud ei kattu, kusjuures eranditult kõigil juhtudel on komisjoni poolt arvutatud töötasusummad väiksemad kui need, mis on eelarves toodud. Me ei hakanud vaidlustama neid summasid, mis olid tuhandete kroonide piires. Kui aga vahed ulatusid kümnete tuhandeteni või isegi miljoniteni, siis me olime sunnitud arvestama, kas õiged arvud on esitatud kollases raamatus või seletuskirjas, kus on näidatud, kui mitu inimest peab selles asutuses olema, missugune on selle palgaskaala ja milline tuleb üldsumma. Kuivõrd neid asutusi oli palju, siis palusime Rahandusministeeriumil teha vastavad ümberarvestused. Sellega praegu tegeldakse, aga seda ei ole võimalik kiiresti teha, sest neid asutusi on küllalt palju, kus arvud ei klappinud. Liiatigi toob ühe töötasurea muutmine eelarve kavas kaasa vähemalt kolme rea muutmise, sest vastavalt sellele muutuvad ka sotsiaal- ja ravikindlustusmaks, halduskulud ja üldised kulud. Me saame lõplikud summad reedeks ja siis me teame, kui palju kokkuhoitud 14 miljonile veel lisandub. Seejärel otsustame, kuhu need summad jagada, kus eriti vajatakse täiendavaid tulusid. Meil on praegu kaks põhilist kirjet, kuhu me kavatseme meie poolt leitud vabu ressursse suunata. Esimene nendest on loominguliste töötajate palk, põhiliselt kultuuritöötajate palga tõstmine. See on küsimus, mida Riigikogus on varem arutatud. Oleme Riigikogus ära kuulanud Rahvuskultuuri Fondi esimehe Eri Klasi, me teame, et meie loomingulised kollektiivid võivad laiali minna, kui nende palka ei tõsteta, ja nii Eri Klas kui ka Kultuuriministeerium on meile esitanud konkreetsed arvud, kui suured peaksid olema summad, mida nad soovivad lisaks saada, et need kollektiivid püsiksid. Etteöeldult olgu nimetatud, et 5 miljonit krooni täiendavat töötasufondi loomingulistele töötajatele aitaks praegust olukorda stabiliseerida. Edasi, me toetame seisukohta, et üks osa ja sugugi mitte väike osa säästust, mille me oleme leidnud kulude kärpimise teel, tuleb suunata kohalikesse eelarvetesse erakorralise sotsiaalabi programmide finantseerimiseks. Kui riigil ei jätku vahendeid pensioni tõstmiseks kõigile pensionäridele äraelamist võimaldavas ulatuses, siis tuleb anda omavalitsustele võimalus abistada neid, kes võivad sattuda ja juba on sattunud äärmuslikesse olukordadesse. Muide, ka Riigikogu liikmed on teinud ühe sellekohase ettepaneku, et see summa võiks olla umbes 10 miljonit. Eelarvevariant, mis praegu teie käes on, koosneb neljast paragrahvist. Kõik paragrahvid on arvulised, tekstilised paragrahvid on sellest eelarvevariandist välja lülitatud. Komisjon lähtus siin kahest seisukohast. Esiteks kriitikast, mida juba esimesel lugemisel hakati tegema eriti § 4 ja § 5 kohta. Teiseks, kui me oma muudatusi tegime, olid meil ees ka mõned Põhjamaade eelarved, kus üldiselt piirdutakse ainult arvulise osaga, mitte tekstilise osaga. Pean ütlema, et kui komisjonipoolses variandis ei tekkinud §-de 4 ja 5 suhtes lahkarvamusi, et neid ei ole 1993. aasta eelarves vaja, siis § 9, mis käsitleb kohalike omavalitsuste ja valdade, alevike ning linnade eelarvete omavahelist suhet, on praegu väga valus küsimus Eestimaa jaoks ning nõuab kindlasti seadusega sätestamist. Küsimus on ainult selles, kas see tuleb seadusega sätestada riigi eelarve juures või eraldi dokumendina. Ma arvan, et me arutelu käigus peaksimegi selles kokku leppima. Komisjon loodab, et kõigis nendes diskuteeritavates küsimustes leiame ühise keele ja suudame sellest väga vaesest ja kesisest eelarveprojektist saada nii tulusa eelarve, kui see praegustes tingimustes võimalik on. Ette kujutades segadust, mis täna tekib, otsustasime komisjonis, et kui on ära kuulatud valitsuse esindaja sõnavõtt ja küsimused temale, juhtivkomisjoni kaasettekanne ja küsimused, siis palume eelarve lugemine katkestada, et viia lõplikult sisse need parandused, mis meil juba käes on. Võtame arvesse ka Riigikogu liikmete parandusettepanekuid, mis laekuvad järgmiseks esmaspäevaks. Ma veel kord rõhutan, miks teie ette tuli täna kaks eelarvet. Me ei leidnud valitsusega ühist keelt Ma pean täpsustama, et valitsuse all ma mõtlen praegu härra Lellepit. Me ei leidnud ühist keelt ja me ei leidnud teist väljapääsu, kui saada lahendus Riigikogu käest. Aitäh!

Suur tänu! Esimene küsimus minult. Kas juhtivkomisjon teeb ettepaneku katkestada arutelu pärast ettekannete ärakuulamist ja küsimustele vastamist?

Jah. Ma arvan nii, et me peaksime enne need asjad korda tegema. Me peaksime omavahel otsustama, mis otsast alustada. Ma arvan, et pärast katkestamist võiks sõnavõttudega alustada.

Tõstetud käsi tähendab n.-ö. faktilist nõrkust. Ärge limiiti ära kulutage. Ignar Fjuk, kas faktiline märkus istungi juhtimise korra kohta? Väga hea. Ignar Fjuk. Teine arvamusavaldus.

Lugupeetud juhataja, see on esimene arvamusavaldus korra kohta.

Ei, see on üldse teine arvamusavaldus. Ole hea, jätka.

Nimelt ma tahtsin täpsustada, miks teha nii, et küsimuste esitamine katkeb, kuid ei lõpe? Praegu ei ole ju alusmaterjalides veel täit selgust teise lugemise jaoks, et me võiksime küsimuste esitamise lõpetada. Me katkestame seal ära, kus küsimused katkevad, ja esmaspäeval jätkame küsimustega juhtivkomisjonile, sest materjali saime alles täna kätte.

Selge. Aitäh, Ignar Fjuk, see küsimus oli põhiliselt mulle. Tähendab, juhtivkomisjon või autor, antud juhul valitsus, võivad katkestada sellelt kohalt, kus nemad tahavad, kas või poole sõna pealt. Ju nad on järele mõelnud, miks nad just selle koha pealt tahtsid katkestada. Küll ei võta see ära õigust kuulata pärast katkestamist uusi ettekandeid ja esitada uusi küsimusi. Neid võib jälle teha, selle kohta pole mingit keeldu. Kas Liina Tõnisson tahab teha faktilise märkuse? Ei taha. Väga hea. Sisulised küsimused. Riivo Sinijärv.

Armas koalitsionäär proua Valve Kirsipuu! Kui te ekslikult arvate, et majandusteadlased Koonderakonna fraktsioonis ei ole mind, fraktsiooni esimeest, küllaldaselt harinud, siis see eksitus tõenäoliselt tuleneb sellest, et koalitsionääridest poliitikud on teid kui lugupeetud majandusteadlast eksiteele viinud. Ja nüüd tuleb küsimus. Ma sain täiesti iseseisvalt aru, mis on riigieelarve kokkukirjutatult, mis on kohalik eelarve, mis on sotsiaalfond, ravifond ja keskkonnafond, nagu te neid järjekorras ette lugesite. Minu küsimus oli ja on ka täna veel järgmine. Miks te toetate seda, et valitsus tahab eelarveseaduse põhjal ära kulutada 3,67 miljardit ning ilma seaduseta ja seega ilma Riigikogu kontrollita 3,46 miljardit? See küsimus viib meid tegelikult tagasi meie põhiseaduse § 115 juurde. Tänan!

Lugupeetud härra Sinijärv, ma pean teile ütlema, et antud küsimuses ei ole mind mõjutanud mitte ükski Riigikogu liige. Küll aga olen viimase nelja aasta jooksul väga hoolikalt majanduselu jälginud ja mul on ka kombeks koguda ajaleheartikleid teatud teemade järgi. Kui te soovite, härra Sinijärv, siis võime pärast seda koosolekut minna minu ruumi ja nendega tutvuda. Ma võtsin kodunt kaasa terve paki artikleid, mis on Eestis riigieelarve kohta ilmunud. Ma pidin seda tegema sellepärast, et opositsioon ütleb, et riigieelarve tuleb tagasi lükata, sest see ei ole kõlblik. Ma võin teiega nõus olla, ainult ma soovin konkreetseid ettepanekuid ja märkusi selle kohta, miks see ei ole hea. Ma ei tea, mida te mulle praegu näitate, mina muide loen lehti ainult õhtul kodus, mul ei ole päeval lihtsalt aega neid lugeda. Kui te räägite oma tänasest lehest, siis võib-olla seal on tõesti konkreetseid ettepanekuid. Ma võtsin veel kord välja kõik need ettepanekud, et leida, mida nad siis sisaldavad peale üldsõnalise jutu. Ma ei leidnud midagi peale selle ühe konkreetse arvu, mis on opositsiooni argument. Kui rääkida Kalev Kuke ettepanekust "Kaubalehes", siis seal on esitatud terve rida arvusid ja huvitavaid analüüse. Autor esitab maksude, tulude ja kulude dünaamika, aga see on omaette teema ja puudutab muide suhteliselt vähe eelarvet. Nüüd ma vastan teile veel kord: kõik tulud on näidatud kollase raamatu 15. leheküljel. Teil on õigus, et see ei ole seadus, ja nüüd tekib küsimus, kas tuleb teha seadusele lisa. Kui me tooksime sisse kohalike omavalitsuste eelarvete laekumised ja eelarvevälised fondid, siis see teeks asja segasemaks. Minu unistus oli muide teha üks Riigikogu kuulamine riigieelarve asjus. See oleks väga kasulik olnud. Me ei ole seotud reglemendiga, meil ei ole nii, et iga inimene võib kaks küsimust esitada või kaks korda sõna võtta ja ta ei tohi üle 5 minuti rääkida. Ainult me oleme ajalistes raskustes. Uskuge mind, mitte koalitsioon ega keegi teine ei ole süüdi selles, et me saime selle riigieelarve lauale alles 15. detsembril, kui ma ei eksi. Aega tõesti napib. Mõtlesin ise, et ma kutsun selle Riigikogu kuulamise kokku ja korraldame ühe niisuguse omavahelise arutelu ära. Tähendab, ma olen teiega nõus, kui te lähtute meie põhiseaduse §-st 115. Kahjuks ma pean ütlema, et meil ei ole siin saalis vist ühtegi inimest (või kui on, siis üksikud), kes ei leia ebakohti, vastukäivaid seletusi meie põhiseaduses. Te võite põhiseadusele tuginedes nõuda, et eelarves oleksid sees kõik need tulud. Aga näiteks õiguskomisjoni ettepanek jätta välja sõna "seadus" ja mitte panna sinna sõna "Eesti" on vastuolus meie põhiseadusega. Me oleme kolm nädalat vaielnud meie juriidilise osakonnaga selle üle. Ometi me läheme maailmapraktikast lähtudes seda teed, et me ei pane sinna sõna "Eesti". Kuigi ma ütlesin täna hommikul Kalle Kulbokile, et see "Eesti" oli sees sellepärast, et mitte Torgu kuningriigiga segamini ajada. Teatavasti saab ju Eesti Riigikogu vastu võtta ainult Eesti eelarve. Ühesõnaga, sellised nüansid on olemas. Edasi ma tuleksin nende kolme eelarvevälise fondi juurde. Ma arvan, et kui teile tuleb siia rääkima või selle parlamendikuulamise ajal esinema härra Lellep, kes tõenäoliselt tunneb riigieelarve kujunemist väga hästi, siis tema on põhimõtteliselt fondide vastu. Selle tõttu, et ta on fondide vastu, on ta näiteks välja lülitanud niisuguse olulise fondi nagu innovatsioonifond, mis tegelikult on poolteist aastat Eestis väga hästi töötanud. Teadusfond on praegu veel ühe reana sees kuskil seal kollase raamatu sabas ja ka informatsioonifond või infofond on kuskil sees. Kui ma olen küsinud, miks see nii on, on ta vastanud, et fondid ei pea üldse olema seal sees, fondid peavad kuskil mujal olema ja me paneme mingid muud asutused, muud institutsioonid sinna sisse. Võib-olla on see kõik õige, aga võimalik on ka see, et sotsiaalfond, ravikindlustusfond ja keskkonnafond peaksid eelarves kusagil sees olema, siis on need kõik näidatud. Aga ma näen ka eelarveväliste fondide puhul garantiid. See seisneb selles, et kui näiteks 1991. aastast moodustati sotsiaalfond, kuhu laekub sotsiaalmaks, mille suurus on 20% töötasult, siis on garanteeritud, et see 20% ka läheb pensionide maksmiseks. Tänaseks on see mäng natuke ümber, sest selle 20%-ga ei tule välja ei pensionide ega kompensatsioonide ja toetuste puhul, vaid riik omakorda annab juurde. Aga praeguseni on see eelarveväline fond. Me võime selle üle vaielda ja ma arvan, et asi tuleb selgeks teha enne, kui hakkame vastu võtma uut eelarveseadust. Siis langevad need küsimused automaatselt ära. See oleks minu vastus teie küsimusele.

Suur tänu! Arvo Sirendi.

Lugupeetud ettekandja! Mul on tükk maad lihtsam küsimus kui eelmine, mis nõudis vastamiseks terve kõne. Praktiliselt on täiesti arusaamatu, kuidas võisid põllumajanduse subsiidiumid sattuda hoopis krediteerimise reservfondi. Mitte vähimatki loogikat ei leia ka põhjaliku vaatlemise juures, kui näiteks kujutada endale ette, et halvemates looduslik-majanduslikes tingimustes töötavate majandite ja talupidajate diferentsiaaltulu kompenseerimine võiks minna krediidifondi. Kas siis tõesti on teie hulgas inimesi, kes arvavad, et Lõuna-Eesti kuplid lähevad pärast selle raha laenamist siledaks ja edaspidi on võimalik selle arvel seda väiksemat tulu selle summaga kompenseerida. Laenude kohta, mida võite tõepoolest sealtkaudu anda, ei ütle ma absoluutselt mitte midagi. Kas seda arutati või tundus põllumajandus jällegi niivõrd lihtne, et ükskõik, kuhu raha paned, ikka on hästi?

Härra Sirendi, meie komisjoni liige on teie pinginaaber Lembit Arro. Kui ma ei eksi, siis oli see Toivo Jürgensoni parandusettepanek, kust sai alguse mõte subsiidiume teiseks otstarbeks ära kasutada. Me hääletasime kõik punktid läbi ja meil oli tõesti niisuguseid punkte, mille puhul poolt- ja vastuhääli oli võrdselt ja komisjoni esimehe hääl otsustas. Parandusettepanekuid on palju ja kui me nende juurde jõuame, siis ma ütlen teile kõigi puhul, milline oli hääletamise tulemus. Tõenäoliselt oli ainult härra Lembit Arro tõepoolest subsiidiumide vähendamise vastu ja mul on kahju seda öelda, aga mulle tundub, et meie Riigikogus on neid, kes ei ole aru saanud, et subsideerimiste aeg niisugusel kujul, nagu see seni on olnud, on möödas. Me tahame üle minna ratsionaalsele majandusele ja ratsionaalne majandus käib ainult nii, et ma tean, et ma saan selle raha endale ja ma vastutan selle raha eest, kuivõrd ma tahan sellelt tulu saada, aga mitte nii, et kõigile antakse ühevõrra. See tähendab, et need subsiidiumid, mis siin on ette nähtud, on nähtud ette tervele Eestimaale, vaatamata sellele, kas seda soovitakse või mitte. Niisugune on vastus, aga ma loodan selle juurde tagasi tulla siis, kui hakkame arutama üksikuid muudatusettepanekuid, kus need on sees.

Suur tänu! Olav Anton, teine küsimus.

Aitäh, härra esimees! Austatud ettekandja! Kust on tulnud need muudatused, et Narva ja Harju maakonna eelarve on riigieelarve eraldisse kasvanud? Kas on selle kohta ka kohalike volikogude nõusolek või paber?

Muide, need vahed ei ole suured ja need on tulnud valitsuse ettepanekuga ja ma väga sooviksin, et selle koha pealt vastaks kas härra Lellep või härra Üürike. Muudatusettepanekuid oli kahesuguseid. Härra Käärma tegi ettepaneku anda neile kõigile juurde Maksuametist ja Põllumajandusametist. Aga see oli niisugune arvude mäng, et ma ei saa teile praegu vastata, sest kohalikke eelarveid me reeglina ei vaadanud, kuivõrd see läheb riigieelarve valdkonnast välja ja oleks nõudnud eraldi maksubaasi vaatamist. Ma olen nõus, et meil on praegu ebanormaalne olukord kohalike omavalitsuste eelarvete koostamisega, ja ma tahaksin väga loota, et me jõuame haldusreformiga nii kaugele, et saame lahutada riigieelarve ja kohalikud eelarved ning kohalikul omavalitsusel kujuneb oma kindel maksubaas. Meil on tõesti mingisugused vormelid olemas. Võib-olla Riigikogu ei tea, aga Rahandusministeeriumi juures töötavad praegu eksperdid Ameerikast, kes tegelevad spetsiaalselt selle küsimusega, et koostada iga maakonna kohta teatud vormelid, mis näitavad, kui palju ta peab riigieelarvest juurde saama. Siis ei teki enam küsimust, miks üks saab nii palju, teine aga nii vähe. On kindlad komponendid, millest lähtutakse. See aga eeldab, et meil on täpselt teada, missugune on tegelikult kohaliku omavalitsuse maksubaas. Nii et selle vastuse ma jään teile võlgu. Tähendab, mis puudutab Narva linna eelarvet, siis ma võin öelda, et kollase raamatu järgi oli ette nähtud nendelt ära võtta 15 miljonit, et see teistele omavalitsustele ümber jagada. Komisjon sai härrade Mi˛ui ja Tšuikini allkirjaga kirja palvega mitte võtta neilt ära 15 miljonit, vaid anda neile 40 miljonit juurde. Aga selle väikese vahe kohta ei oska ma teile praegu midagi öelda, ma pean seda täpsustama.

Suur tänu! Liina Tõnisson.

Lugupeetud proua Kirsipuu! Ma ei asu küsimuse vormis teiega diskuteerima sellepärast, et sel juhul ma riskin langeda teie pahameele alla oma ülimalt kahtlaste majandusteaduslike teadmistega ja seetõttu ma esitan selge ja ühemõttelise küsimuse. Keskfraktsioon tegi ettepaneku vähendada kõikide riigiasutuste inventarikulusid, mida ei kiidetud selles mahus heaks. Kas see tähendab, et komisjon on kindlalt seisukohal, et kõikide riigiasutuste kulutused inventarile on õigustatud?

Suur tänu, proua Tõnisson! Kuna ma nägin seda küsimust ette, siis ma kirjutasin kollasest raamatust välja keskasutustele ettenähtud inventarikulud. Ma ei tea, missugused leheküljed teile ette sattusid, aga pilt on tegelikult niisugune, et riigiasutustest on inventarikulusid üldse ette nähtud ainult kümmekonnale, ehkki meil on seal vähemalt sada ametkonda sees. Kui te võtate selle kollase raamatu lahti, siis näete ju kohe, et enamus on niisugused, kes eelmistel aastatel on saanud ja sel aastal ei ole saanud. Suur on see summa näiteks Riigikogu Kantseleil – 1,1 miljonit. Loomulikult me kaalusime, kas seda jätta või mitte. Võib-olla võtame veel vaatluse alla, kas meil on ikka kõigil vaja fakse, kas ikka kõigil peab olema mobiiltelefon kotis. Mul on muide täpne arvestus, mis selle summa taga on. Võib-olla võiksime sellest loobuda, aga praegu me seda summat ei puudutanud. Riigikantseleil on see summa muide 400 000. Me võime öelda, et see on tõepoolest suur summa. Suhteliselt suur on see summa kohtutel. Teades, et kohtud said valmis oma uue hoone Liivalaia tänavas, ma arvan, et neil on vaja uut sisustust ja võib-olla midagi muudki, et mõned kohtualused vaheajal jälle ära ei jookseks. Suured on Kaitseministeeriumi kulutused – 829 000 krooni. Me üldiselt suhtusime respektiga niisugustesse asutustesse, nagu politsei ja Kaitseministeerium, kuigi me ka politseilt võtsime palju raha maha. Väga suur kulutuste summa on Maa-ametil, kes saab seadmete ja inventari soetamiseks 3,4 miljonit Seletuskirjas on öeldud, et see on põhiliselt arvutite muretsemiseks, et hakata tegema maaregistrit. Me teame, kui väga on meil vaja maaregistrit. Meil ei tule maareformist midagi välja, kui meil ei ole maaregistrit, ja meie käsi ei tõusnud seda summat vähendama, kuigi see võib-olla ei ole õige. Ka Tolliametil on inventari soetamiseks ette nähtud suur summa – 2 miljonit. Piirivalveamet tahab saada 28,8 miljonit seadmete ja inventari hankimiseks, kusjuures neil on sees üks helikopter ja 8 piirivalvelaeva. Võib-olla meil tõesti ei ole neid vaja, aga kui me siinsamas vaidleme selle üle, kas meie veepiiri laius peab olema 4 miili või 12 miili, siis 12 miili puhul võib neid kaatreid natuke rohkem vaja olla ja seepärast ei hakanud me neid maha tõmbama. Välisministeerium tahab 4,7 miljonit bürootehnika ja autode soetamiseks. Muide, see summa on mul suure küsimärgiga. Aga kõik need kollased raamatud olid ju teie käes, head kolleegid. Miks te ei teinud ettepanekuid? Miks te tahate, et paha oleks ainult eelarvekomisjon? Miks te ise ei tee ettepanekuid? Nii palju inventari kohta. Üldiselt on inventarikuludega väga kokkuhoidlikult ringi käidud. Ma tean, et Rahandusministeerium on selle eelarve koostamise käigus teinud väga suuri kärpimisi, ja mulle on isegi jäänud mulje, et nad on võtnudki põhieesmärgiks mitte lasta inventari muretseda. Võib-olla on selle taga isegi mingisugune põhjus, et mööblitööstust põhja lasta, sest nemad ka ootavad, et keegi hakkaks nende toodangut ostma.

Suur tänu! Kalev Kukk.

Suur aitäh! Proua Valve Kirsipuu, ma esitan sulle sama küsimuse, mille ma eelmine kord esitasin rahandusministrile, aga tol korral jäi mul vastus saamata. Kui võtame kätte selle kollase raamatu ja avame leheküljelt 69, siis seal on Majandusministeeriumi kulude seas üks selline rida nagu ekspordiinstituudi asutamine, mis saab 10 miljonit krooni. Mulle on siiamaani arusaamatu, mis asi on ekspordiinstituut. Kas siin on peetud silmas mingisuguseid ekspordikrediite või tõesti mingisuguseid institutsioone? Selle kohta oleks vaja selget vastust, sest summa on siiski liiga suur, et seda lihtsalt niisama jätta.

Mul on praegu lahti lehekülg 69, aga ma millegipärast ei näe seda. Millise numbri all see on?

See on enne üheksandat.

Ahhaa. See on sihtprogrammide finantseerimine. Üldiselt me oleme kogu selle summa päris hästi läbi mänginud, sest siin on 54 miljoni sees ka need 25 miljonit, mis praegu on tegelikult ette nähtud innovatsioonifondile. Aga need 10 miljonit on ekspordiinstituudile.

Mis see üldse on? Ma ei saa siiamaani aru. Rahandusministeerium jättis mulle vastamata.

Ma arvan, et see on üks uus institutsioon, mis meil luuakse selleks, et me saaksime eksporti paremini korraldada.

Mina kah arvan siis.

Läks juba läbirääkimisteks. Suur tänu! Ants Käärma, teine küsimus.

Tänan, härra esimees! Lugupeetud ettekandja! Põllumajanduse subsideerimise summadest on ära võetud ca 113 miljonit krooni ja suunatud krediidiressursiks, enamasti mineraalväetiste, taimekaitsevahendite, sordiseemne ja muu taolise ostmiseks. Maailmapraktikas antakse selliselt krediiti neljaks või kuueks kuuks, ühesõnaga kuni uue saagi saamiseni. Kas te võite öelda, kuhu laekuvad selle krediidi tagasimaksmise summad? Tänan!

Vaadake, härra Käärma, me väga loodame teie rikkalikele kogemustele, et kirjutada valmis üks põhimäärus üldse nende krediitide kasutamise kohta. Seda meil nimelt praegu ei ole. Me isegi ei tea, kas see krediidiressurss peaks olema eraldi ühes pangas või peaks see olema näiteks Põllutöökoja juures, mis on uue institutsioonina põllumajanduses loodud. Me tahaksime väga loota, et neid laene andes ei lööda n.-ö. ühe vitsaga, umbes nii, et sinule 6 protsendiga ja niisuguse asja peale, vaid seda tehakse diferentseeritult, kusjuures ei ole välistatud, et mõni laen võiks olla 0 protsendiga, kui see on eriti vajalik. See krediteerimise süsteem tuleb välja töötada, et see oleks kasulik kõigile Eesti talupidajatele. Me palume selle tööga alustada, sest ma väga tahan loota, et see summa jääb siiski talupidajate tarbeks alles. Nendel on seda raha väga vaja.

Suur tänu! Epp Haabsaar.

Sellest eelarvest on välja jäetud diferentsiaaltulu kompenseerimine. Kas eelarves on olemas summad, et natukenegi tasandada sotsiaalseid pingeid, mis kahtlemata tekivad piirkondades, kus tootmistingimused on halvenenud ja algab tööpuudus? Kahtlemata võtab see raha. Kas need summad on olemas?

Meil on see summa olemas. Kui te teete lahti kollase raamatu leheküljelt 81, siis subsiidiumide esimene rida näitab diferentsiaaltulu kompenseerimist. Praegusel juhul aga viisime selle summa – 4,7 miljonit – laenu alla lootuses, et me saame inimestele, kes asuvad poliitökonoomilises mõttes tõesti halvas paigas, anda mingisuguseid soodustusi selleks, et nad saaksid oma talu paremini pidada. See summa on olemas, 4,7 miljonit, aga ma kordan, me viisime selle laenuressursiks.

Suur tänu! Krista Kilvet, teine küsimus.

Aitäh! Proua Valve Kirsipuu, me kõik kuulsime siin saalis ministeeriumi esindajatelt, et puuduvad kindlad põhimõtted ühiskondlike organisatsioonide lülitamiseks eelarve kaudu rahaliste vahendite saajate nimekirja. Kolm Riigikogu saadikut, Siiri Oviir, Olli Toomik ja mina, esinesime taotlusega, et Eesti Naisliidule leitaks üsna väikene summakene. Seda enam, et kogu maailmas on naisteorganisatsioonid pälvinud riikliku tähelepanu ja toetuse, sest naisteorganisatsioonide kaudu toimuvad mitmed abiprogrammid, naisuuringud, pereuuringud jne. Seda ei ole siin vaja tõestada. Teie paberist, kus on äraütlemine kirjas, ei selgu, mis põhjusel seda tehakse.

Jah, proua Krista, see on tõepoolest nii. Mul on põhjust arvata, et need ühiskondlikud organisatsioonid, kes on siin loetletud, on sattunud pika aja jooksul eelarvelisele finantseerimisele, ja ma arvan ka, et kui Eesti Naisliit oleks teinud selle ettepaneku möödunud aastal või isegi varem, siis ta oleks tõenäoliselt mingisuguse väikese summaga siin sees. Sellesse loetelusse sattumine on täiesti juhuslik ja tõenäoliselt väga pika perioodi vältel toimunud protsess. See oleks minu vastus, kuidas need siia on sattunud. Mis puudutab konkreetselt teie ettepanekut, siis seda me arutasime. Kui te pöörate tähelepanu ettepanekutele, siis paar Riigikogu liiget arvasid, et kõigilt ühiskondlikelt organisatsioonidelt tuleks ära võtta summad, mida nad praegu riigieelarvest saavad. Me ei teinud seda reeglina, me kasutasime seda ühel juhul, nimelt Kirikute Nõukogu puhul, kus summa oli märkimisväärselt suurem kui teistel ühiskondlikel organisatsioonidel. Kuivõrd ettepanek oli vastupidine, siis me ei pidanud õigeks veel ühte juurde lülitada. Lisaks sellele teame, et Eestis ei tegutse mitte ainult Naisliit, kus on need kolm lugupeetud Riigikogu liiget, vaid on ka teisi naiste ühendusi, kel sel juhul oleks samuti olnud õigus toetust saada. Leidsime, et rahaliste vahendite nappust arvesse võttes me tänavu seda veel ei tee. Aga tahaks väga loota, et te pöördute konkreetsete instantside poole aasta jooksul ja olete kindlasti 1994. aasta eelarves sees.

Suur tänu! Riivo Sinijärv, teine küsimus.

Proua Kirsipuu, kas te olete nõus sellega, et ei tohiks ajada segi riigieelarve seadust ja seletuskirja selle juurde? Seadusel on seaduse jõud ja meil on õigus selle täitmist kontrollida. Sellel seletuskirjal kõigi oma detailidega ja Välisministeeriumi autode ja kantseleitarvetega, mida te siin mainisite, ei ole mitte mingisugust jõudu. Me võime seda arutada tundide ja päevade ja kuude viisi, aga seadusena esitatud kollases raamatus on ainult üks mõneleheküljeline dokument, mis on väga kehv. Mulle tundub, et te hakkasite minema seda teed, mis mulle tundub õige, te hakkasite sellesse seadusesse, riigieelarve seadusesse, sisse kirjutama üht normaalset asja, kui te nõustute sellega, et ei tohi ajada segi seadust ja seletuskirja. Täpselt sama käib muuseas ka eelarvefondide kohta. Ma ei taha selle asja juurde tagasi tulla, need on kõik kolm ise asja ja mina näeksin meelsasti, et me suudaksime – kui me peame ennast normaalseks Riigikoguks – mingisuguses võimalikult heas versioonis, suhteliselt täpselt need kulutused seadusega ette näha ja siis kontrollida selle täitmist

Mitte ainult mina, vaid terve meie komisjon on teiega ühte meelt. See oli üks teemasid, mida me päris alguses oma komisjoni koosolekutel arutasime. Ma ütlesin ka meie eelarve esimesel lugemisel, et me peaksime arutama ainult kuut esimest lehekülge. Meil oli mõte tuua seletuskirja terve teine veerg seadusesse sisse. Kas teate, mis meid takistas? Me ise võtsime siin Riigikogus oktoobrikuus vastu Vabariigi Valitsuse seaduse, mis ütleb, et ministril on õigus teha ise oma eelarve ja jagada ise oma kulusid. Uskuge mind, ma võitlesin oma komisjonis isegi selle eest, et seal oleksid sees töötasukulud. Kui me oleksime lähtunud sellest meie poolt vastuvõetud seadusest, siis oleksid kõik ministeeriumid olnud seal ainult ühe reaga sees. Ma olen täiesti nõus sellega, mida teie ütlete, ja me peame hakkama neid eelarveid niimoodi tegema.

Suur tänu! Toomas Alatalu.

Lugupeetud eesistuja, lugupeetud proua Kirsipuu! Selle kollase raamatu 97. leheküljel on kirjas kaks tellimust aktsiaseltsilt "Emor". Sellega ühenduses oleks mul küsimus, miks on just seda uuringuid teostavat gruppi eelistatud, kui vabariigis on olemas ka teisi. Seda enam, et küsimus on ka omamoodi poliitiline. Kui mõni uurimisasutus, antud juhul uuringute teostamise asutus, satub liigsesse sõltuvusse valitsusest, siis see mõjutab tema uurimistulemusi, nagu praktika on näidanud. Miks eelistati antud juhul seda uuringugruppi? Mida teie selle kohta arvate?

Ma arvan, et ma võin teile päris täpselt vastata, sest ma olen rääkinud Statistikavalitsuse peadirektoriga. Nimelt on Statistikavalitsus kohustatud tegema pereuuringuid. Neid on tehtud läbi aegade, ka stagnaajal, sotsialismi ajal. Nüüd aga on seoses reorganiseerimistega Statistikaametis sellest loobutud ja osa neid töid, mida statistika tegelikult on kutsutud ja seatud tegema ühe riigi jaoks, on lepingute alusel läinud teatud aktsiaseltsidele. Ma võin teile veel öelda, et "Emor" on kolinudki sinnasamasse Endla tänavale ja täidab neid tellimusi. Ma olen kõige sellega, mis te ütlesite, päris hästi nõus, aga ma arvan, et Statistikaamet peab ennast pisut koomale tõmbama. Te jätsite praegu mainimata sellelsamal leheküljel märgitud 1,95 miljonit, mis on ette nähtud Eesti Demograafia Assotsiatsioonile, mille kohta tuli kolm ettepanekut. Muide, ka Majandusinstituudi arvamusavalduses eelarve kohta on öeldud, et nad ei saa aru, miks see summa peaks olema nii suur. Me teame, et selle assotsiatsiooni taga ei ole rohkem kui paar inimest. Me tõmbasime selle summa täielikult maha ja kui Statistikaamet tahab edasi maksta tellimustöödena nende sündimus- ja pereuuringute eest, siis nad peavad hakkama kuskilt mujalt seda raha leidma. Ühesõnaga, nemad on tellimustöödeks endale ette näinud 4,5 miljonit. Sellest on praegu 2 miljonit maha läinud ja ma arvan, et see kajastub pisut ka "Emori" uuringutes.

Suur tänu! Paul-Olev Mõtsküla.

Ma tänan, härra eesistuja! Proua Kirsipuu, toetades täiel määral seda, mida te ütlesite kolleeg Sinijärvele vastates, tahaksin ma siiski küsida, kas te ei näe võimalust lülitada veel praegu lisaks töötasule mõningad asjad eelarveseadusesse, tuues need lisast üle? Või on see väga aeganõudev töö?

Ma ei arva, et see on väga aeganõudev, aga sellisel juhul te peaksite avaldama arvamust, mida tuleks sealt sisse tuua. Me oleme praegu eelarve koostamisel lähtunud ühistest parameetritest. Näiteks me lähtusime sellest seisukohast, et kui me mõnele ametkonnale näitame ära tema töötasu, siis kehtib see kõigi kohta. Muide, ma pean teile ütlema, et näiteks Soome teeb oma eelarvet nii, et ta ei näita kõigile asutustele ühtemoodi kulukirjeid. Kui aga kusagil on mingid kulutused väga suured, siis need näidatakse eraldi ära, et hiljem oleks kergem kontrollida. Meie nii ei teinud ja mulle tundub, et meil on praegu aeg natuke napp selleks, et neid parandusi sisse viia. Liiatigi me ei ole võib-olla neid kulukirjeid mitte väga sisuliselt vaadanud selle tõttu, et me väga loodame lisaeelarvet juba sellel poolaastal, ja me loodame, et lisaeelarvega me saame reguleerida neid ebakohti, mis siin praegu välja tulevad. Me hakkasime komisjonis ametkondade kaupa välja kirjutama, mida tuua seadusesse sisse. Aga siis tundus, et me lähme jälle pisut vastuollu sellesama valitsuse seadusega. Kahjuks ei saa me ära oodata muudatusi, mida valitsus võib oma reformi käigus praegu üleskerkinud küsimuste lahendamiseks teha, sest valitsuse reform lõpeb k.a. 1. märtsiks, mil eelarve peab olema vastu võetud. Sellepärast me otsustasime jääda praeguse struktuuri ja selliste kulukirjete juurde.

Suur tänu! Tõnu-Reid Kukk.

Proua Kirsipuu, mulle meeldis väga teie vastus Riivo Sinijärvele, kus te toetasite seisukohta, et seletuskirjas toodud andmed lülitataks seadusesse. Ma tean, et te arutasite ka komisjonis seda asja. Kas te toetaksite mind, kui ma homme esitaksin näiteks parandusettepaneku jätta Vabariigi Valitsuse seadusest välja see punkt, mis annab ministrile õiguse kinnitada eelarve?

Teate, härra Kukk, see asi ei ole nii lihtne. Ma arvan, et te olete ise lugenud seda kollast raamatut ja ma arvan, te olete näinud, kui ebaühtlane on seletuskirja tekst. Kui me anname nõusoleku, et see oleks seaduse lisa või seadus ise, siis tähendaks see meeletut tööd, et kõike kontrollida. Ma kardan, et see ei ole füüsiliselt võimalik. Ma olen põhimõtteliselt täiesti nõus sellega, mida rääkis härra Sinijärv, ja ma loodan, et kõik edaspidised eelarved tulevad niisugused.

Ma lisan natuke juurde, kolleegid. Valitsuse seadus ei ole meil menetluses, sinna parandusettepanekuid esitada ei saa. Seaduse muudatus on teine lugu. Liina Tõnisson, teine küsimus.

Lugupeetud proua Kirsipuu, me kõik saame aru, et selle eelarvega ei saa väga palju ette võtta, sest mitmed seadused on pooleli ja neid ei saa arvestada, jne. Me kõik mõistame, et lisaeelarvete vastuvõtmine on hädatarvilik ja siit minu küsimus. Kas teie arvates on võimalik, et me sellesse numbrilisse eelarveseadusesse kirjutame sisse ka tekstilisi paragrahve ühe või kahe paragrahvi näol, mis kindlalt garanteeriksid meile lisaeelarvete koostamise teatud hetkel? Aitäh!

Proua Tõnisson, tegelikult sätestab lisaeelarve võimaluse ja vajaduse juba põhiseadus. Kui ma ei eksi, siis § 115. Sellisel juhul me peaksime panema siia sisse niisuguse punkti, et lisaeelarve tuleb teatud kindlaks kuupäevaks, siis on sellel mõte. Vastasel juhul ei ole sel mõtet. Seda peab kaaluma. Ma arvan, et see on küsimus, mille üle võib mõtteid vahetada.

Proua Kirsipuu, me jätkame järgmisel esmaspäeval. Mis kellaks ootame parandusettepanekuid?

Me väga paluksime parandusettepanekuid selle materjali kohta, mis teie käes on, homme kella 16-ks. Noh hästi, homme kella 18-ks, siis me saame nädalalõpus töö ära teha ja te saate esmaspäevaks materjalid oma lauale.

Selge, parandusettepanekud homme kella 18-ks ja jätkame järgmisel töönädalal.

Palun need tuua komisjoni ruumi tuba 264.

Suur tänu! Arutelu katkestatakse.

Kolleegid, loodetavasti ei ole keegi selle vastu, kui me jätkame vastavalt päevakorra numeratsioonile. Keskkonnaminister juba ootab. Jätkaksime majandusvööndi seaduse eelnõu teise lugemisega. Palun ettekandeks kõnetooli härra ministri Andres Tarandi.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma ei tahaks teie aega kuidagi kuritarvitada ega asjata kulutada, sellepärast ma viibin siin puldis üsna lühikest aega. Siin istub Kalaameti vastutav spetsialist härra Linikoja ja peale selle on meil siin Eesti parim kalanduse asjatundja härra Ojaveer, nii et kui teil on tekkinud väga spetsiifilisi küsimusi seoses majandusvööndi kasutamisega, siis saate nendelt paremaid vastuseid. Peale selle esitati esimese lugemise eel teatud põhjendus, miks meil majandusvööndit vaja on. Nüüd oleks ainult huvitav märkida, mis on vahepeal muutunud. Muutunud on see, et Riigikogu on koos ajakirjandusega vahepeal kaunis põhjalikult arutanud majandusvööndiga päris hästi seotud küsimust, nimelt territoriaalmere küsimust. Kui majandusvööndi seaduseelnõu esimesel lugemisel oli asi üldrahvalikult veel üsna ähmane, siis nüüd on see üldrahvalikult kaunis selge. Sellised põhimõisted nagu lähtejoon, territoriaalmere piir ja majandusvööndi piir on nüüd enam-vähem kõigile eestlastele täiesti teada. Ma tean küll, et ei ole veel täielikku kokkulepet, aga ma usun, et sisuliselt on see juba väga lähedal sellele siin. See on teie asi, kui kiiresti territoriaalmere piiriga edasi jõutakse. Teine asi, mis on ka teada, on see, et päris Kopli poolsaare tipu lähedal seisab mõnda aega tanker. See on selles mõttes väga huvitav tanker, et ta on praegu poolteist meetrit veejoonest üle merepinna ja selliselt laevad üldiselt ei seisa. Aga kuna ta on nii kindlalt põhjas, siis ta seisab hästi. Temast pumbatakse praegusel hetkel kütust välja. Suurem keskkonnaõnnetus on välditud, aga mingi õnnetus on aset leidnud. Seda te teate kõik ajakirjanduse kaudu, kuigi pilt ei ole kellelegi meist selge, ja see on eri teema, kuidas neid asju peaks parandama ja mis järeldused sellest loost teha. Moraal meie jaoks seoses majandusvööndiga on aga see, et kui me endale midagi tahame, kui me midagi enda omaks kuulutame, olgu see maa või meri, siis ei teki mitte ainult õigused, vaid tekivad ka kohustused. Nagu tankeriloost selgelt näha on, ei suuda me oma kohustusi praegu isegi päris ranna lähedal täita. Ma ei hakka siin otsima süüdlasi, aga olukord on lihtsalt selline. Isegi vooliku peame saama Soomest ja see muidugi meid just ei kaunista. Voolik võiks ju iseendal olla, vähemalt pool sellest. See viitab sellele, mis on küllaltki hästi seotud eelmise päevakorrapunktiga, mida te arutasite. Kaks korda on läbi kukkunud summade saamine päästevahendite soetamiseks. Ma usun, et värskete muljete all suhtute te leplikult järgmisesse katsesse Eestile ka mingid päästevahendid hankida. Aga teine ja olulisem küsimus on kogu meie valmisolek territoriaalmere ulatuses oma kohustusi kanda. Ma ei taha sellega sugugi asuda korrigeerima teile ette pandud piire ega oma arvamust avaldama. Tahan lihtsalt juhtida tähelepanu sellele, mida ma juba püüdsin öelda, et tõepoolest suurenevad meil peale õiguste silmanähtavalt ka kohustused. Lõpetuseks võin ma öelda, arvestades ka suviseid isiklikke kogemusi Vihterpalu metsatulekahjul, et praegu tugineb kogu meie sellealane tegevus üksikute meeste ja väikeste rühmade sangarlikkusele, aga mitte riiklikule organisatsioonile ja riiklikule valmisolekule selliste õnnetustega hakkama saada. See oli väike päevakajaline sissejuhatus. Edasi ma annaksin jutujärje üle, nii nagu päevakord ette näeb. Aitäh!

Suur tänu! Me esitame vahepeal mõned küsimused. Tiit Made.

Austatud eesistuja, lugupeetud härra minister! Kas meie majandusvööndi seaduseelnõu on kooskõlastatud ka soomlaste ja Venemaaga, et meid ei tabaks jälle ränk rahvusvaheline hukkamõist, kui me selle vastu võtame? Aitäh!

Majandusvöönd on teiste riikidega, tähendab Soome ja Rootsiga, põhimõtteliselt juba enne seaduseelnõu esitamist kooskõlastatud. Saime selle päranduseks Nõukogude Liidult. Rootsiga on võimalik korrigeerimine, kuna Rootsi ei olnud täiesti rahul Nõukogude Liiduga saavutatud kokkuleppega, milleni jõuti napilt enne Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Mis puutub Lätisse, siis on küsimus lahtine. Venemaaga on küsimus mõnevõrra lahtine Narva kandis, kuna seal on praegu võimatu määrata meie lähtejoont. Juriidiliselt Tartu rahu piirist lähtudes jääb see Narvast pisut kirde poole. Praeguse tingliku piiri kohalt hakkab ta otse Narva-Jõesuust peale. Seal on niisugune segadus lähtejoonega, mida me ei suuda ilma kahepoolse leppeta Venemaaga täpselt paika panna. Aga see üldiselt Soome lahte muus osas oluliselt ei puuduta. Lätiga on asi keerulisem ja ma ei tea, millal need nõupidamised meid sihile hakkavad viima. Praegu on piir meie arvates lätlaste kasuks Riia lahel ehk Liivi lahel.

Suur tänu! Raoul Üksvärav.

Kui ma õigesti aru saan, siis majandusvöönd jääb väljapoole territoriaalvett ja sellega seoses on mul küsimus, kas enne ei peaks vastu võtma territoriaalvee seaduse ja siis tulema majandusvööndi juurde. Milline on teie seisukoht?

Sellest oli esimesel lugemisel pisut juttu, et loomulikult on need niivõrd seotud, et järjekord võiks olla selline, nagu te ette panete. Aga miski asi ei sega meil majandusvööndit ära määrata, sest see ulatub nagunii sinna, kus on Soome majandusvöönd. Seal on meie õigused ja kohustused väiksemad. Kusagile meie ranna poole tuleb territoriaalpiir, mida me praegu veel ei tea, aga see jääb igal juhul majandusvööndi sisse ja seal tekivad meil suuremad õigused ja kohustused. Nii et ega isegi see lähtejoon, mis ei ole veel lõplikult kindlaks määratud, ei määra majandusvööndi välispiiri, vaid selle määravad kahepoolsed kokkulepped vastavate riikidega ja ÜRO merekonventsioon, nii et me võime selle välispiiri ära tõmmata ja siis minna päevakorras edasi.

Suur tänu! Liina Tõnisson.

Lugupeetud härra Tarand! Kuna majandusvööndi seaduse näol on tegemist spetsiifilise seadusega, mis eeldab ka spetsiifilisi teadmisi, siis oleks mul küsimus selle kohta, kes, millised spetsialistid on selle seaduseelnõu autorid?

Spetsialistid on esindatud siin tagapingis. Üldiselt tegi seda Kalaamet ja isikute nimed ütleb teile härra Linikoja, mul ei ole seda nimekirja parasjagu käes. Kalaameti juhtimisel see asi tehti, kuna kala on praegu praktiliselt ainukene kasu, mida me oma majandusvööndist saame, maavarad on kauge tuleviku muusika ja päris hästi ei tea me sellest veel midagi. Nii et kahjuks ma päris täit vastust ei andnud, aga ma loodan, et seda täiendatakse.

Suur tänu, Andres Tarand, rahvasaadikutel rohkem küsimusi ei ole. Ma paluksin kaasettekandeks kõnetooli Kalaameti peadirektori asetäitja härra Linikoja.

Lugupeetud Riigikogu juhatus, lugupeetud saadikud! Siin on õieti märgitud, et see seadus on tõesti spetsiifiline ja selleks on vaja eriteadmisi. Kahjuks ei ole Eesti niivõrd rikas, et meil oleks küllaldaselt rahvusvahelise mereõiguse juriste. Meil on inimesi, kes on seda ala õppinud ja on merd sõitnud, kuid meil ei ole selle ala praktikuid. Siinkohal vastaksin proua Tõnissoni küsimusele, millised spetsialistid on seaduse autorid. Keskkonnaministri poolt moodustatud autorite grupp oli järgmine: Lauri Vaarja, Kalaameti peadirektor ja grupijuht, Olev Luhthein Mereinspektsioonist, Märt Piiskop Välisministeeriumist, Heiki Lindpere, Tiit Randla, Anne Raba ja mina. Võib-olla te lubaksite väikese kommentaari, mis puudutab majandusvööndi piire, nagu siin küsimus tõstatati. Ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et see seadus ei reguleeri piire ega pane neid paika. Selle seaduse reguleerimisobjekt on re˛iim. Nagu te teate, kehtivad igal merevööndil erire˛iimid. Kui me hakkame kaldalt minema, siis on sisemeri, territoriaalmeri ja siis kas majandusvöönd, kalastusvöönd või midagi muud. Neid võib olla rohkem. Need on kõik erire˛iimidega vööndid. Lähtejoonest kalda poole jääv vöönd kalda ja lähtejoone vahel on sisemeri, territoriaalmeri on lähtejoonest teatud kaugusel, nagu te otsustate merealapiiride seaduse põhjal. Kas see saab olema 12, 4 või 8, seda ma ei tea. Edasi tuleb Eesti Vabariigi majandusvöönd. Majandusvööndi lähtejoon on sama mis territoriaalmere lähtejoon ja seepärast, kui me hakkame neid piire külgnevate või vastasseisvate riikidega piiritlema, peame lähtuma sellestsamast lähtejoonest. Vastavalt rahvusvahelisele konventsioonile on võimalik kehtestada kuni 200 meremiili laiune majandusvöönd. Läänemeres aga ei ole sellist ala, kus seda saaks maksimaalselt rakendada. Kui selline ala oleks olemas, siis majandusvööndi re˛iimi alla kuuluks ainult 188 meremiili, kui territoriaalmere ulatus oleks 12 miili. Kui me räägime Genfi 1958. aasta konventsiooni ja ÜRO 1982. a. merekonventsiooni põhjal kehtestatud territoriaalmere ulatusest ja ka majandusvööndi ulatusest, siis nendest me olemegi siin lähtunud. Kui me räägime re˛iimist, siis territoriaalmere re˛iim võrdub praktiliselt riigi territooriumi re˛iimiga, seal on ainult teatud kitsendused riigi jurisdiktsioonile nagu näiteks laevade vaba läbisõit. Riigi suveräänsus kehtib seal õhuruumist läbi vee maapõueni. Kui me räägime majandusvööndi re˛iimist ja jurisdiktsioonist, siis me räägime riigi suveräänsetest õigustest seal ja need õigused on seaduses loetletud. See on tuntavalt kitsam ja me ei räägi sellest, et majandusvööndi piir, ma mõtlen päris piir, läheb õhuruumist läbi vee, läbi maapõue. Me räägime ainult sellest mõttelisest joonest, mis on veepinnal ja läbib veekihi kuni merepõhjani. Mul on muidugi hea meel, et te olete väga aktiivselt osa võtnud selle seaduse arutelust ja palju ettepanekuid teinud, sest seaduse käivitamine nõuab tõesti vastutust. Seadus tuleb käivitada õigesti ja korrektselt. Ma tahaksin tänada teid selle osavõtu eest. Kui on küsimusi, siis palun.

Suur tänu! Ootame, kas on küsijaid. Olav Anton.

Aitäh, härra esimees! Kas te ütleksite oma seisukoha, mis on Eesti Vabariigile kõige kasulikum, kas maksimaalselt kaugele ulatuv territoriaalmere piir või minimaalne territoriaalmere piir? Aitäh!

Antud juhul muidugi majandusvööndi seadus seda küsimust ei käsitle. Aga kui te tahate minu isiklikku seisukohta teada, siis minu arvates ei ole see nii traagiline ei ühte- ega teistpidi. Mõistlik kompromiss on alati võimalik. Muidugi, Eesti territoorium peaks olema võimalikult suur. Ma ütlesin, et territoriaalmere ulatus on maksimaalselt 12 meremiili. Kui meil on võimalik seda kehtestada, siis see oleks normaalne. Aga see ei tähenda seda, et me ei võiks teha nii, et me mõnes kohas, kus see osutub vajalikuks, ei kehtesta maksimaalset laiust.

Suur tänu! Kas meil on veel küsimusi? Suur tänu, härra Linikoja, rohkem küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni nimel peab kaasettekande kolleeg Lauri Einer, komisjoni aseesimees.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Võib-olla ma alustaksin sellest, et selle seaduseelnõu esimene lugemine oli tõepoolest juba nii palju aega tagasi, et vahepeal tuli teise lugemise tähtaegagi pikendada. Mäletatavasti olid keskkonnaministril tookord kaasas eksperdid, 3 meest, kellelt siin saalis päris palju küsiti. Mulle torkas tookord silma see, et kui me läksime pärast arutelu lõppu koridori ja ajasime veel omavahel juttu, siis ei tulnud ükski ajakirjanik ekspertide käest midagi küsima. Ja nagu ministergi tänases kõnes märkis, hakkas avalik arutelu ajakirjanduses tihtipeale asja ivast kaunis kaugelt peale. Loodan, et kui täna on siin ajakirjanikke, siis nad ei lase spetsialiste niisama tühjalt ära minna. Nüüd teiseks. Esimene eelnõu oli esitatud sellisena, nagu see omal ajal oli ette valmistatud Ülemnõukogule ja jäänud olude sunnil seisma. Selle tõttu ei olnud ka midagi imelikku selles, et näiteks kolleeg Ignar Fjuk tuletas eelnõu sisu meelde, uuris seda ja ütles keskkonnakomisjoni poole pöördudes, et see tekst vajab väga tõsist redigeerimist ja kohendamist nii sisu kui vormi poolest. Nüüd ongi nii, et teile teiseks lugemiseks esitatud tekst on vähemalt esialgse mulje järgi esimese tekstiga võrreldes küllaltki tugevasti muutunud. Lisaks sellisele üldmärkusele ja soovitusele, mille komisjon tänuga vastu võttis, tuli ka üsna mitmelt Riigikogu liikmelt terve rida parandusi. Nende paranduste kohta on keskkonnakomisjon esitanud saali natukene üle kolme lehekülje ettepanekuid ja kommentaare, millest osa on arvestatud, osa mitte. Edasi. Ka tänases diskussioonis tuli välja, nagu härra Linikojagi ütles, et see on mõneti omapärane seaduseelnõu, kuna see on otseselt seotud nende meremiilidega, mis meil praegu kõigil meeles mõlguvad. Kuid eelnõu ise meremiile ei sisalda ja on konstrueeritud niimoodi, et niipea, kui me saame territoriaalmere lähtejoone koordinaatide ja territoriaalmere välispiiri koordinaatidega asjad ühele poole siin Riigikogus, on ka majandusmeri, kui seda niimoodi võib öelda, tervikuna paigas. Tõepoolest, majandusvööndi välispiir määratletakse asjaomaste riikide vahelise kokkuleppega. Võib-olla võivad näiteks Eesti ja Rootsi edaspidi algatada uued läbirääkimised, et seda Nõukogude Liiduga kokkulepitud keskjoont kuidagipidi nihutada. Kuid see ei ole tänase arutelu ja tänase seaduseelnõu mure. Nüüd võtaksin ette selle teiseks lugemiseks esitatud teksti ja ütleksin teile veel ühte asja. Tõepoolest, nähes küllalt palju vaeva selle tekstiga ja kooskõlastades seda autoritega, jäi meil kahe silma vahele üks redaktsiooniline asi. Omal ajal Ülemnõukogu jaoks ettevalmistatud tekst oli üleküllastatud sõnadega "Eesti Vabariik". Teile esitatud tekstis on need üleliigsed "Eesti Vabariigid" maha tõmbamata. Näiteks § 1 algab pärast pealkirja "Majandusvööndi mõiste" sõnadega "Eesti Vabariigi majandusvöönd on väljaspool Eesti Vabariigi". Lõplikult kirjutame nii: "Majandusvöönd on väljaspool territoriaalmerd asuv ja viimasega külgnev mereala, kus riik teostab oma suveräänseid õigusi..." § 3 algab: "Eesti Vabariigi majandusvööndi välispiir määratakse kindlaks..." Tegelik tekst ei nõua siin sõnu "Eesti Vabariik" ja ei ole mingit erilist põhjust neid sõnu ära kulutada. Ühesõnaga, selliseid mahatõmbamisi on minu ees olevas tekstis veel ja on teie asi otsustada, kas lugeda neid redaktsioonilisteks parandusteks, mille sisseviimisel te usaldate keskkonnakomisjoni, või te tahate oma silmaga näha, kus see ülearune "vabariik" on õigesti maha tõmmatud. Ja veel üks märkus eelnõu teksti kohta. Palun vaadake § 17. Siin on niisugune asi, et riigiõiguskomisjoni soovitusel me teeme veel ühe redaktsioonilise muudatuse. Praegu on seal öeldud, et "majandusvööndi kaitsmise korra ja selleks pädevad riigiasutused määrab Eesti Vabariigi valitsus". Sama sisu teises sõnastuses, mida teil ei ole, oleks selline: "Käesoleva seaduse sätetes nimetatud pädevad riigiasutused ja majandusvööndi kaitsmise korra määrab Vabariigi Valitsus." Juurde on pandud, et ei ole mõeldud mitte igasuguseid pädevaid, vaid käesoleva seaduse seisukohalt pädevaid riigiasutusi. Nüüd lühidalt parandusettepanekutest. Oli terminoloogilisi ettepanekuid, nagu professor Mereste ettepanek kasutada terminit "majanduslik merevöönd". Oli terve rida sisulisi ettepanekuid, millest suurema osa, kui ma ei eksi, esitas Riigikogu liige kolleeg Kalev Kukk. Osa neist on siin osaliselt arvestatud. Sellise kokkuvõtte võibki teha, et enamik parandusettepanekuid, mis te tegite, nii Riigikogu liige Kukk kui ka Sulev Alajõe ja Priit Aimla, on kas motiveeritult tagasi lükatud või enamasti osaliselt arvestatud. Võib-olla ma hoian aega kokku, et lõpetada ettekanne, sest siin on kaks võimalust. Me võiksime minna parandusettepanekute läbihääletamisele, kui parandusettepanekute tegijad seda soovivad, ja jätkata selles vaimus. Kuna aga olukord on siiski selline, et tekst on tugevasti muutunud, siis peaks andma võimaluse teha täiendavaid parandusettepanekuid, kui selleks soovi avaldatakse. Ma arvan keskkonnakomisjoni nimel, et kõne alla tuleks sel juhtumil ka teise lugemise katkestamine. Nüüd on küsimus selles, millisest hetkest see katkestada.

Me võime nüüd läbirääkimisi avades võtta vastu parandusettepanekuid ainult selle muutunud teksti kohta, mis muutus esimese ja teise lugemise vahel. Kui rohkem nõutajaid ei ole, siis ma arvan, et me võiksime sellega leppida. Aga sellisel juhtumil me ei katkestaks teist lugemist, vaid see jääks lihtsalt pooleli niikauaks, kui me saame korralikult vormistatud parandusettepanekud lauale panna. Ma võin öelda seda, et nende kuude jooksul, mil Riigikogu on töötanud, ei ole kordagi tahetud teisel lugemisel parandusettepanekuid sisse tuua ainult muutunud teksti osas, vaid on üritatud mõningatel juhtumitel neid sisse tuua kogu teksti ulatuses. Riigikogu ei ole teinud ettepanekut katkestada, alati on seda teinud autorid või juhtivkomisjon. Nii et kui Lauri Einer ise näeb, et asi hakkab rappa minema, siis ta teeb ettepaneku katkestada. Kui ei, siis katsume täna parandusettepanekud läbi hääletada ja võtta teisel lugemisel vastu. Millised on küsimused kolleeg Lauri Einerile? Ei ole küsimusi. Aitäh! Avan läbirääkimised. Kalev Kukk.

Lugupeetud juhatus, austatud kolleegid! Kui saali poole vaadata, on näha, et tegemist on järjekordse ebahuvitava eelnõuga, mille puhul erilist pinget ei ole. Niisiis, kahe kuu eest esimesel lugemisel olnud majandusvööndi seaduse eelnõu sattus minu kätte esmakordselt mullu aprilli algul, vahetult enne selle arutamist valitsuse istungil. Kujutasin selle eelnõu kohta tol korral oma arvamuse, mille lõpetasin sõnadega: "Pole raske ette kujutada seda lammutavat kriitikat, mida pälvib sellisel kujul esitatud seaduseelnõu Ülemnõukogus Andres Tarandilt ja Andrus Ristkokilt." Ülemnõukogusse, Andres Tarandi ja Andrus Ristkokini see eelnõu kahjuks ei jõudnud. Mis põhjusel, see on jäänud mulle teadmata. Küll jõudis see eelnõu aga tänase keskkonnaministri Andres Tarandi poolt esitatuna Riigikokku. Ja seda tollases aprillivariandis. Tõsi, üks parandus oli minu arusaamist mööda seal siiski tehtud, 6. peatüki pealkiri "Õigusre˛iimi tagamine" oli muudetud "Õigusriigi tagamiseks". Mis kaalutlustel, seda ausalt öeldes ei tea. Ma pean tunnistama, et ma polnud varem näinud teist nii ülekäe visatud ning keeleliselt, terminoloogiliselt ja juriidiliselt nii ebaõnnestunud seaduseelnõu, mis kummalisel kombel jõudis ilma igasuguse filtrita ka meie laudadele. Paranduste tegemise ajal sai mulle selgeks, et esitatud teksti on praktiliselt võimatu parandusi teha ja nii pakkusin ma tol korral puhtsportlikust huvist välja kahe esimese paragrahvi uue sõnastuse ning võtsin neid lihtsalt kui näiteid, lootes, et ka keskkonnakomisjon ja autorid hakkavad asja tõsisemalt võtma, aga kahjuks seda ei juhtunud. Tõsi, selles seaduseelnõu tekstis on siiski küllaltki palju muudatusi tehtud ja seaduseelnõu on muutunud tükk maad paremaks, kuid see ei tähenda seda, et seadus oleks nüüd valmis. Mõnele konkreetsele momendile tahaksin ma nüüd siiski tähelepanu juhtida, seda enam, et autorid ja keskkonnakomisjon ei võtnud mitmes asjas mind kuulda. Esiteks olen ma mõistete "elus loodusvara" ja "eluta loodusvara" kasutamise vastu, kirjutatagu need siis kokku või lahku. Selliste nii-öelda mitšuurinlike mõistetega satub Riigikogu kui mitte kogu maailma, siis vähemalt Eesti ökoloogia ja geobotaanika professori Viktor Masingu naerualuseks. Ma pean tunnistama, et taolist loodusvarade teaduslikku klassifikatsiooni polnud mina seni oma elus veel kohanud. Ja mitte seetõttu, et oleksin selles valdkonnas võhik. Erinevalt keskkonnakomisjoni liikmetest on mul siiski olemas Tartu Ülikooli bioloogia- ja geograafiateaduskonna diplom, tõsi, stagnaaegne. Muide, kui te võtate kätte ka äsja ilmunud "Ökoloogialeksikoni", siis ei leia te sealt selliseid mõisteid nagu "elus" ja "eluta loodusvarad", küll olen ma näinud lähedastena selliseid mõisteid nagu bioloogilised ressursid ja mineraalsed ressursid. Tõsi, nüüd jõudis meie lauale ka Läänemere konventsioon, kus on kasutatud sellist mõistet nagu "elusressursid". Selle kohta ma ei oska midagi öelda, sest ma ei ole näinud originaalteksti. Tõenäoliselt on see tõlge inglise keelest, vähemalt ma loodan niimoodi, või siis vene keelest. Nendest bioloogilistest ja mineraalressurssidest annab võib-olla tõesti midagi tuletada, kui keskkonnakomisjon minu esitatud ettepanekuid ei aktsepteeri. Teiseks, lausa hämmastusega loen ma parandusettepanekute lehelt, et minu soovitusi panna paika mõisted "uuringud", "teadusuuringud", "rakendusuuringud" pole arvestatud ja seda põhjusel, et seaduseelnõu käsitleb üksnes teaduslikke uuringuid. Lausa kummaline, et keskkonnakomisjon ja autorid ise ei pea oma väitest kinni ja jätkavad endale aru andmata nende mõistete eklektilist kasutamist. Muidugi tahaksin ma siinkohal teada, kas me saame nüüd lähemal ajal hakata arutama seaduseelnõu rakendusuuringutest Eesti majandusvööndis. Kolmandaks ei saa ma aru, mis pagana järjekindlusega suruvad keskkonnakomisjon ja autorid teksti sisse sellist ebardlikku mõistekonstruktsiooni nagu "merepõhja kattevesi", selle asemel et kasutada lihtsat ja selget mõistet "vesi". Ma võiksin küsida, mille kohal see vesi veel võib olla, mis vetega meil meres veel tegemist on? Neljandaks ei saa ma aru, miks eelnõu autorid hoiavad nii paaniliselt eemale majandustegevust puudutavatest momentidest selles eelnõus. Selle häda leevendamiseks redigeerisin teise punkti loetelu. Kahjuks ei aktsepteerinud keskkonnakomisjon ja autorid minu seisukohti. Pakkusin loetelus esimese punktina välja "igasuguse majandustegevuse" ja alles selle järel hakkasid tulema muud kitsamad valdkonnad. Autorid toovad aga majanduse sisse kõige viimase punktina. Ja seda siis loetelu reana "muu majandustegevus". Ja viiendaks. Kui autorid ja keskkonnakomisjon mind ei usu, siis soovitan neil pöörduda meie Riigikogu ainsa diplomeeritud veteteadlase Vootele Hanseni poole. Ma olen veendunud, et ta aitab teid. Keelelistes küsimustes soovitaksin ma kindlasti pöörduda meie lugupeetud kolleegi Jaan Krossi või siis ka Arvo Valtoni poole. Jaan Kross aitab teid ka juriidilistes küsimustes. Veel lootsin ma, et saan teile soovitada pöörduda Heiki Lindpere poole, aga nüüd ma kuulsin, et te olete tema abi juba kasutanud. Väga tõsiselt soovitaksin seda, et te kaasaksite töösse selle seaduseelnõu kallal meie keskkonnaministri Andres Tarandi. Mis puutub siin tehtud ettepanekusse võtta see seaduseelnõu vastu teisel lugemisel, siis sellega ei saa ma mitte mingil juhul nõustuda. Minu jaoks on olemas kolm varianti: hääletamisel mitte osaleda, hääletada vastu või hääletada poolt ja panna siis oma loodusteadlase diplom lihtsalt pärast seda lauale. Aitäh!

Kas sa mulle ka midagi annad? Suur tänu! On võimalik esitada protseduurilisi ettepanekuid ja on võimalik esitada parandusettepanekuid selle tekstiosa kohta, mis muutus esimese ja teise lugemise vahepeal. Rohkem praegu võimalusi ei ole. Ja seda ka sinnamaani, kui Riigikogu läbirääkimised lõpetab. Kas on veel sõnasoovijaid, kõnepidajaid? Lauri Einer, me peame sinuga nõu pidama, kas ma lõpetan läbirääkimised. Panen hääletusele. Riigikogu on täies löögijõus. Kas ma võin panna hääletusele protseduurilise ettepaneku lõpetada läbirääkimised? Lugupeetud Riigikogu, kes on selle poolt, et lõpetada läbirääkimised käsiloleva päevakorrapunkti üle? Selle ettepaneku poolt on 65 Riigikogu liiget, vastu on 1, 4 jäid erapooletuks. Läbirääkimised on lõpetatud. Kolleegid, nüüd meie sisulisi parandusettepanekuid enam ei oota, neid võidakse esitada ainult pärast seda, kui arutelu teisel lugemisel katkestatakse. Seda võivad teha autorid või juhtivkomisjon. Kui mõni Riigikogu liige seda nõuab, siis Riigikogu otsusel. Nii, seda ei nõuta. Kas soovitakse lõppsõna? Palun, härra Linikoja.

Lugupeetud juhatus, lugupeetud saadikud! Ma olen väga tänulik saadik Kalev Kukele märkuste eest. Tahaksin mõningaid küsimusi selgitada. See seaduseelnõu on koostatud ÜRO 1982. aasta merekonventsiooni alusel ja selle konventsiooni tekstist tulenevalt on siin kasutatud väga palju tõlgitud väljendeid, sellepärast me ei saanud kasutada härra Mereste poolt pakutut. Meile, autoritele, tundus, et see oli hea ettepanek, aga kui me vaatasime ingliskeelset tõlget algtekstis, siis ikkagi on see meie poolt pakutud "majandusvöönd" õigem ja otsesem. Elus loodusvara ja eluta loodusvara küsimust arutasid tõsiselt Keskkonnaministeeriumi spetsialistid ja ka peaaegu terve keskkonnakomisjon. Lõpuks ikkagi leiti, et kuna elusressursid ja eluta loodusvara on üldisemad mõisted, siis vastavad need kõikidele tingimustele ja nii ka jäeti. Tõesti, ÜRO merekonventsioon käsitleb ainult teaduslikke mereuuringuid. Maailmas tehakse igasuguseid mereuuringuid. Iga laev, mis sõidab läbi meie vete, teeb ka mereuuringuid, mõõdab temperatuuri, lainetust ja annab vastavad andmed edasi. Nii et siin on küsimus ainult teaduslikes mereuuringutes, sellepärast ei ole seaduse tekstis toodud eraldi välja rakenduslikud, teaduslikud jm. uuringud, nagu härra Kukk ette pani. "Merepõhja kattev vesi" on konventsiooni termin ja ma arvan, et juristid saavad sellest aru. Me võime näiteks öelda, et kivi asub meres ja kõik tavalised inimesed saavadki aru, et see kivi on meres. Aga sel puhul me ei saa siiski täpselt öelda, kas kivi on merevees, merepõhjas või merepõhja all olevas maapõues. Ja sellepärast on konventsiooni ja ka selle seaduse tekst viidud sellisele tasandile, et oleks täpselt teada, mida ja kus reguleeritakse. Kui me rääkisime riigi suveräänsetest õigustest majandusvööndis, siis me lähtusime jälle konventsioonist, kus on öeldud "muu majandustegevus" ja ei ole tegevusalasid loetletud. See majandustegevus võib olla näiteks mere hoovuste ärakasutamine elektrienergia saamiseks või midagi muud. Sellepärast ei ole siin loetelusid esitatud. Tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu! Tänan lõppsõna eest! Lauri Einer.

Härra juhataja, lugupeetud Riigikogu! Ma ei tunne eriti hästi kolleeg Kalev Kukke ja ma ei teadnudki, et tegemist on nii temperamentse kolleegiga. Härra Linikoja sai nüüd võimaluse selgitada peamiselt just neidsamu termineid, mille kohta kuus keskkonnakomisjoni nii-öelda võhiklikku liiget esitasid autoritele küsimusi mitte üks kord, nagu praegu härra Kalev Kukk, vaid mitu korda ja mitmel koosolekul. Kuna ülejäänud vaidlused taanduvad ka suures osas terminoloogiale ja osalt sellele, kas kasutada oma üldkeele sõna või üldtuntud või vähem üldtuntud võõrsõna, siis ma ütleksin selle peale, et sakslastel on hea väljend: "Fremdwörter sind Glücksache." Ehk teisiti öeldes: "Võõrsõnad on õnnemäng." Me oleme siin tõepoolest püüdnud kasutada sõnu "elus" ja "eluta", mida ka härra Kukk tegelikult ei välista oma ettepanekute motiveerimisel. Seetõttu ma arvan, kolleeg Kukk, et meie kahekesi võiksime seda asja omavahel veel arutada näiteks mõnikord kohvi juues, kuid täna on olukord selline, et juhtivkomisjoni nimel teen ma praegu ettepaneku katkestada teine lugemine ja esitada, lugupeetud kolleegid, teile selline tekst, kus kõik võimalikud mahatõmbamised, millest ma teile rääkisin, on tehtud, et siis, kui me hakkame parandusettepanekuid hääletama, ei ole enam mingeid agasid. Järelikult on minu ettepanek teine lugemine praegu katkestada. Tänan tähelepanu eest! Selle teksti saab keskkonnakomisjon valmis homme. Ma ei ole väga kindel, et see homme päevakorda tuleb. Selletõttu ma jätan kalendritegemise härra Nugisele, kes sellega pädevalt toime tuleb. Tänan väga!

Ma esitan siis paar täpsustavat küsimust. Kas see on ikka keskkonnakomisjoni eelnõu? Kas päevakorda on sattunud viga? Kolleegid, parandusettepanekuid oodatakse homme kella 13-ks ja arutelu jätkatakse järgmisel töönädalal. Tegemist on keskkonnakomisjoni eelnõuga, nemad ise on ka juhtivkomisjoni kohustes.

Läheme nüüd edasi järgmise päevakorrapunktiga, kus arutusele tuleks juba valitsuse seaduseelnõu Eesti Vabariigi ühinemise kohta rahvusvaheliste kalapüüki ja mere uurimist reguleerivate konventsioonidega. Alustame esimese lugemisega ja palume kõnetooli härra keskkonnaministri Andres Tarandi.

Lugupeetud Riigikogu juhataja, lugupeetud Riigikogu liikmed! Maailmas on tohutu palju konventsioone ja organisatsioone ja ma arvan, et on ülim aeg koostada mingi sellealane teatmik. ÜRO kohta on meil võimalik andmeid saada, aga ülejäänute osas on vist Eestis üsna raske orienteeruda, kui paljudega me õieti ühineda võiksime, kui me ikka hirmsasti tahaksime, ja millistega ühinemisel on rohkem mõtet ning mis see kõik meile maksma läheb. Mulle tundub, et praegu on Eesti riik veel selles staadiumis, kus ta täielikult ei suuda orienteeruda. Meie info ei ole päris täielik, sellepärast tekib vahel niisugune tunne, et kas on nüüd õige järjekordsete konventsioonidega ühineda või oleks aeg natukene mõelda ja kaaluda, millised neist on olulisemad. Praegu ei ole meil täielikku pilti ka kõikidest merede, ookeanide ja kalanduse kohta sõlmitud konventsioonidest ja lepingutest. Põhilised neist, mis meid eluliselt huvitavad, on seotud kalapüügi või mereuuringutega. Me oleme Nõukogude Liidus olles soetanud endale üsna olulise mereuurimisvarustuse, mille ülalpidamisega meil on nüüd raskusi. Me oleme siiski pärinud Nõukogude Liidult ka kohustused. Täna on meil ees kolm rahvusvahelist lepet ja esimene neist, hakkame kodu poolt pihta, on konventsioon kalapüügi ja elusressursside kaitse kohta Läänemeres ja Belti väinades. Selle konventsiooniga on ühinenud, tähendab peavad olema ühinenud (tegelikult võiks isegi nii öelda) kõik Läänemere-äärsed riigid. Läänemeri on, nagu te teate, eristaatuses. Ta on praktiliselt sisemeri, kus veevahetus on väike ja tema hoidmine on juba ammu, paarkümmend aastat tagasi, saanud kõikidele tema ääres olevatele riikidele selgeks. See on kõikide riikide ühine asi. Konventsiooni põhiline ülesanne on kontrollida, et ei toimuks küllaltki saastatud Läänemere kalavarude ülepüüki ja sellepärast lepitakse igal aastal kokku kindlad kvoodid, kui palju üks või teine riik võib teatud liiki kala püüda. Nelja kalaliigi kohta kehtivad kindlad kvoodid, ülejäänud kalu võib siis siiamaale püüda, nagu süda lustib. See iga-aastane kvootide jaotamine toimub Varssavis, Poola on määratud juhtivaks maaks ja meie Eesti on selles mõttes õnnelikus olukorras, et meil on olemas füüsiline järjepidevus, mis on selles töös väga oluline. Siin istub peaspetsialist Evald Ojaveer, kes on seda tööd teinud aastaid. Nii et ma suunan jälle teie detailküsimused temale, kui see konventsioon täpsemalt huvitab. Teine konventsioon on Atlandi ookeani loodeosa leping. See on natukene teiselaadiline. Sellest võtavad osa nii-öelda arenenud riigid, kui vaadata, kes on selle konventsiooni osalised. Eesti on saanud veel ühe pärandi Nõukogude Liidult ja see on suhteliselt suur ookeanikalalaevastik. Praegu on selle kalalaevastiku seis veidi ebamäärane. Me oleme "Ookeani" (see on ettevõte, kes sealt kala püüab) juhtkonnaga kokku leppinud, et poole aasta jooksul valmib perspektiivplaan, mis näitab, mida Eesti suudab sellise laevastikuga teha, kui suurt laevastikku ta jõuab ülal pidada ja milliseid kalu tal lastakse üldse Atlandil püüda. Nagu te teate, on majandusvööndid Atlandi ookeanil kahesajamiilised. Nii et sellised suured mereriigid nagu Norra ja Kanada ja Ameerika Ühendriigid ning veel mõned teised haldavad või valdavad majandusvööndi mõttes väga suurt osa Atlandi ookeanist ja kaugemalt tulevatele laevadele seal väga palju ruumi ei jäägi. Kui me aga ei ühine selle Loode-Atlandi konventsiooniga, siis on meie mänguruum märksa väiksem. Muidugi tekivad kohe küsimused kuludest, mis ei ole väikesed. Teile on loodetavasti need materjalid välja jagatud. Kui "Ookeani" – tootmiskoondis või aktsiaselts või mis ta nüüd ongi – reorganiseerimine lõpeb, siis on selge, et see koondis peab olema võimeline maksma kinni ka liikmeksoleku maksud. Kui ajalehtedes on aeg-ajalt läbi lipsanud selliseid sõnumeid, et kalapüüki peab doteerima, siis te mõistate ise, kust see võiks tulla. Siis me peaksime Atlandi ookeani kalapüüki doteerima Eesti metsa arvelt. Sellist luksust me endale ilmselt lubada ei saa. Kui Atlandi kalapüük on rentaabel, siis me saame liituda konventsiooniga, kui see aga poole aasta jooksul nii ei ole, siis me tõenäoliselt ei saa sellega praegu liituda. Ja kolmas soovitatav kokkulepe, mis oluliselt erineb kahest eelmisest ja ei ole otseselt seotud kaladega, on Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu konventsioon. See käsitleb mere uurimist, kuid peale mere füüsikaliste ja keemiliste parameetrite kindlaksmääramise on see seotud ka kalandusega, sest meres on asi lihtsam kui maismaal: kala läheb sinna, kus on toit, toit on seal, kus on sobivad füüsikalised tingimused. Ka selle maksumus ei ole kõige väiksem, aga teile on räägitud sellest, kuidas on võimalik liikmemakse tasuda. Kokkuvõtteks kõigi kolme konventsiooni kohta tuleb öelda, et maksuküsimus on teile kahtlemata kõige olulisem. See tuleb lahendada kalapüügi tulude arvel, aga sellega on pool aastat või ka aasta aega. Siiski meie kohustused juba teatud määral kehtivad. Kui me rääkisime täna majandusvööndist, mis kehtestab meile meie õigused ja kohustused Läänemeres, siis samamoodi annavad need konventsioonid meile õiguse kasutada paremaid kalapüügitingimusi ka Atlandil. Rohkem ei ole mõtet selle kohta üldist juttu rääkida, täpsemad küsimused adresseerime jälle Kalaametile ja asjatundjatele. Aitäh!

Suur tänu! Kas on küsimusi Andres Tarandile? Kalev Kukk.

Suur aitäh! Lugupeetud minister! Ma küsiksin selle kalapüügikonventsiooni kohta Läänemeres. Siin on sees eestikeelne mõiste elusressursid, milline võiks see sõna olla originaaltekstis?

Ma usun, et kui ma saalist väljas olin, siis teil oli vast sellest juttu. Ma ei ole kindel, kas härra Linikoja oma vastuses, mida ma kuulsin, viitas sellele. Ma ei tea täpselt, mida te siin enne omavahel rääkisite.

Sellele küsimusele vastust ei tulnud.

Ma ei ole ingliskeelseid tekste lugenud. Ma võin selle muidugi õige kiiresti kindlaks teha härra Linikoja kaudu, aga peast ma ei hakka tõlkima, eriti juriidilist teksti mitte.

Suur tänu! Ardo Ojasalu.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister, te rääkisite siin vahepeal, et kalamehed püüavad leida võimalusi dotatsioonide saamiseks. Kui ühineda mitmesuguste merealaste konventsioonide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, siis igal pool on oma liikmemaksud. Kas ministeeriumis on tehtud mingisuguseid kalkulatsioone ka selles osas, kuivõrd need konventsioonid Eestile mingisugust tulu toovad, milliseid keskkonnaalaseid koostööprojekte nende kaudu tuleb või millist materiaalset kasu võiks Eesti nende kaudu saada? Aitäh!

Paljude konventsioonidega, eriti uurimuslikkudega ühinemine tõotab tõepoolest tulu. Praegu on meil just käimas läbirääkimised Euroopa Ühendusega PHARE-programmi raames ja täna oli siin viibiva delegatsiooniga näiteks sellest juttu. Nad on võimelised andma oma kulul asjatundlikku abi. Oli juttu ka meie abistamisest liikmemaksude küsimuses meie praeguses raskes seisus, aga sellele nad praegu jaatavalt ei vastanud. Üldiselt on tegemist sellise rahvusvahelise koostööga, millest kõrvalejäämine praegu näib meile toovat otsest kahju. Seda arvestades saame ühinemisest igal juhul kasu.

Suur tänu! Kas on veel küsimusi? Ei ole. Tänan, härra Tarand! Kaasettekandeks paluksin ma kõnetooli Kalaameti peadirektori asetäitja härra Taidus Linikoja.

Lugupeetud Riigikogu juhatus, lugupeetud saadikud! Täna siin teile esitatud kolm konventsiooni ongi Eesti kalavarude haldamise seisukohalt sisuliselt kõige tähtsamad ja kalanduse üldisest seisukohast lähtudes väga vajalikud. Läänemere ääres ei saa enam niimoodi kala püüda, et me ei võta osa Läänemere rahvusvahelise, nn. Varssavi komisjoni tööst. Konventsioon kalapüügi ja elusressursside kaitse kohta Läänemeres ja Belti väinades ongi see, mis ühendab kõiki Läänemere-äärseid riike. Nagu te kõik olete kuulnud, räägitakse nii ajakirjanduses kui ka mitmel pool mujal kalapüügikvootidest. Just need komisjonid, nii Läänemerel kui ka teistes regioonides, jagavad ja jaotavad kalapüügikvoote, s.o. soovitusi riikidele, kui palju nad võivad oma majandus- või kalapüügivööndites kala püüda. Kalavarude haldamise seisukohalt on väga tähtis, et kalateadus võtaks osa meie kalavarude hindamisest. Rahvusvaheline Mereuurimise Nõukogu on just nimelt teadlaste foorum, kus arutatakse läbi kogu Põhja-Atlandi regiooni, kaasa arvatud siis ka Läänemere kalavarude seisundid. See eeldab meie teadlaste eelnevat tööd ja osavõttu nõukogu tegevusest. Ma ei peatuks sellel pikemalt, meil on siin härra Ojaveer, kes on olnud aastaid endise Nõukogude Liidu esindaja nõukogus. Kolmas konventsioon, mida täna siin esitatakse, on konventsioon tulevasest mitmepoolsest koostööst kalapüügi vallas Atlandi ookeani loodeosas. See konventsioon puudutab meie ookeanikalapüüki. Eesti Vabariigi ühinemine selle konventsiooniga on seotud meie suure ookeanikalalaevastiku kalapüügivõimaluste laiendamise vajadustega. Senini me töötasime Nõukogude Liidu laevastiku koosseisus ja saime selle kaudu kvoodid sealt, kuid nüüd, kus Venemaa on kuulutanud ennast Nõukogude Liidu järglaseks ka nendes rahvusvahelistes ühendustes, ei ole ta enam nõus jagama seda, mis oli enne kogu Nõukogude Liidule antud. Kui me tahame töötada nendes piirkondades, tahame püüda sealt kala, aga see tähendab, et tahame anda oma kaluritele võimaluse töötada ning rakendada oma ookeanilaevastikku, mis on praegu tõesti väga viletsas olukorras, ja saada sellest lõpuks ka tulu, siis me peame otsima selliseid võimalusi. See on tänapäeval üks odavamaid võimalusi ookeanis kala püüda. Täna on mitmed ookeanipüügi probleemid omavahel seotud. Üks neist on see, et kõik kalarikkad alad rannikumeres, kus püüavad ookeanitraalerid, on praktiliselt ka jaotatud. Need on rannikuriikide jurisdiktsiooni all ja tavaliselt tuleb 20-30% kalahinnast maksta kalapüügiõiguse eest pluss igasugused täiendavad kulutused, nagu näiteks see, et Ameerika-Kanada rannikul peab igal laeval olema peal vaatleja, kes tuleb kinni maksta. Vaatleja tasu ühel laeval ühe aasta jooksul on umbes sama suur kui konventsiooni osapoolte liikmemaks. Konventsiooniga ühinedes saame püüda kala sealsel merealal. See on kalarikas ala Gröönimaa ja Kanada vahel, mis ulatub Newfoundlandi madalikust lõunasse 38. paralleelini. See on maailma üks tormisemaid ja ohtlikumaid meresõidukohti, kuid ka väga kalarikas piirkond ja konventsiooniga ühinedes on meil võimalik saada seal kalapüügikvoot, ilma et peaksime spetsiaalselt tasuma iga juba väljapüütud tonni eest. Seepärast soovimegi riikliku aktsiaseltsi "Ookean" taotlusel konventsiooniga ühineda ja ka valitsus esitab selle taotluse. Riiklik aktsiaselts "Ookean" on nõus tasuma konventsiooni osapoole aastamaksu. Tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu! Kas meil on küsimusi härra Linikojale? Ei ole. Tänan! Juhtivkomisjoni nimel esineb komisjoni aseesimees härra Lauri Einer.

Härra esimees, lugupeetud Riigikogu liikmed! Tegemist on praegu valitsuse poolt esitatud eelnõu esimese lugemisega. Kui te seda teksti vaatate, siis näete, et selles on kaks paragrahvi. Mul ei ole teile palju muud öelda kui seda, et eelkõnelejad selgitasid sisulised küsimused ära. Keskkonnakomisjon on selles mõttes hea komisjon, et meil on 6 liikme peale esindatud neli ametlikku fraktsiooni, ja kui kaks mitteametlikku juurde panna, siis on meil kokku 6 fraktsiooni. Härra Järlik on lihtsalt oma fraktsioonis üksi, kuna ta deklareeris kunagi, et tema on siin saalis ainuke "roheline" ja ma arvan ka, et kui minna asja põhjani, siis selles mõttes on tal õigus. Arvaku teised selle koha pealt, mida tahavad. Me vaatasime seda eelnõu juba selle pilguga, et ära aimata, mis küsimusi võiks saalist tulla ja kuidas on asja juriidilise küljega. Selle tulemusena esitatakse teile teisele lugemisele 3-paragrahviline eelnõu, kus kõik kolm konventsiooni on igaüks omaette paragrahvi all, et lugupeetud kolleegid saaksid neid eraldi käsitleda. Nii et seda ettepanekut ei ole tarvis teha, see töö on autoritega juba ära tehtud, nii-öelda töiselt kooskõlastatud ja protokolliliselt esitatakse ka. Tänan teid tähelepanu eest! Minul on kõik.

Suur tänu! Kas Lauri Einerile on küsimusi? Et asi oleks meil väga korrektne, siis ma ootan veel seda ühte lauset ja soovitan esimese lugemise lõpetada.

Juhtivkomisjon soovitab esimese lugemise lõpetada. Tänan veel kord tähelepanu eest!

Suur tänu! Fraktsioonidel ei ole midagi selle vastu? Ei ole. Esimene lugemine on lõppenud. Kas me täpsustame ka parandusettepanekute esitamise aja? Lauri Einer.

Me võiksime teha niimoodi, et parandusettepanekud esitatakse järgmise kolmapäeva istungi alguseks.

Parandusettepanekuid oodatakse järgmise kolmapäeva kella 14.00-ks. Tänan!

Kolleegid, jätkame vastavalt kinnitatud päevakorrale. Valitsuse poolt esitatud seaduseelnõu kodakondsuse taotlejale esitatavate eesti keele tundmise nõuete kohta. Alustame esimese lugemisega ning palume kõnetooli härra ministri Paul-Eerik Rummo.

Härra esimees, lugupeetud Riigikogu! Teie ees on kodakondsuse taotlejale esitatavate eesti keele tundmise nõuete seaduse eelnõu. Nagu teada, kehtib praegu Eestis kodakondsuse seadus 1938. aastast selles redaktsioonis, mis kehtis 1940. aasta 16. juuni seisuga. Selle seaduse teise jao "Naturalisatsiooni alused ja kord" § 6 sätestab tingimused, millele peavad vastama välismaalased, kes soovivad astuda Eesti kodakondsusesse naturalisatsiooni korras. Kolmanda tingimusena on nimetatud, et taotleja peab tundma eesti keelt. Selle punkti alusel ning selleks, et täita Ülemnõukogu 1992. aasta 16. veebruari otsuse "Kodakondsuse seaduse rakendamise kohta" 7. punkti, ongi ette valmistatud käesolev seaduseelnõu. Selles punktis nimelt on sätestatud, et eesti keele tundmise nõuded kehtestatakse seadusega. Seaduseelnõu on koostatud Keelekeskuse töötajate poolt, võttes arvesse selle ala muude asjatundjate teadmisi ja ideid. Seaduseelnõu koos seletuskirjaga on teie ees. Te näete, et §-s 1 sõnastatakse lühidalt seaduse ülesanne ning alljärgnevas kahes paragrahvis, §-s 2 ja §-s 3, esitatakse nõuded suulises kõnes ja kirjas. Edasi. § 4 kehtestab selle, mismoodi on võimalik kodakondsuse taotleja eesti keele tundmist hinnata, ning ühtlasi näidatakse sama paragrahvi mõnedes allpunktides, missugustel asjaoludel on võimalik ja vajalik vabastada kodakondsuse taotleja keeletundmise eksami sooritamisest. § 5 ütleb, et seadus kehtestatakse vastuvõtmise päevast. Peatun nüüd lühidalt eesti keele tundmise hindamise paragrahvil (§ 4 selles eelnõus). Eesti keele tundmise hindamise ülesanne pannakse eksami vastuvõtjatele. Kodakondsuse taotleja eesti keele tundmist hinnatakse eksamil, mille läbiviimise korra ja tingimused ning eksaminaatorid ja õppeprogrammid kinnitab Vabariigi Valitsus, ning on ette näha, et Vabariigi Valitsus täpsustab oma määrusega veel seda paragrahvi ning delegeerib tingimuste, eksaminaatorite ja õppeprogrammide kinnitamise Kultuuri- ja Haridusministeeriumile, kus on selleks ka juba mõned eeltööd tehtud. Kogu selle seaduseelnõu ja alljärgnevate õigusaktide vajaduste taustaks on asjaolu, mida siin saalis viibijad kõik kindlasti hästi mäletavad. Nimelt et 1990. aasta 30. märts on see tähtpäev, millest alates hakati arvestama Eesti Vabariigi territooriumil elamise tsensust. See tähendab, et alates 1. aprillist käesoleval aastal on isikutel, kes soovivad omandada Eesti Vabariigi kodakondsuse naturalisatsiooni korras, õigus hakata taotlema võimalust sooritada eesti keele tundmise eksam. Aga kuni tänase päevani mitte ainult ei puudu niisuguse eksami vastuvõtmise kord, vaid pole ka seadusega sätestatud nõudeid, mille alusel saab seda eksamit vastu võtta, s.t. milliseid nõudmisi saab esitada kodakondsuse taotlejale sellel eksamil. Niisiis, kuupäev on lähedal ning eelnõu, mis on teie ees, tuleks võimalikult kiiresti vastu võtta Eesti Vabariigi seadusena. Tänan teid tähelepanu eest ja olen valmis vastama küsimustele.

Suur tänu! Millised on küsimused härra ministrile? Ardo Ojasalu.

Aitäh, härra juhataja! Selle seaduse lõpp määrab, et I ja II grupi invaliididele kehtestatakse eksami sooritamise lihtsustatud tingimused. Võib-olla tuleks siin teha mingi täiendus või parandus või kuidas üldse lahendada olukord, kui kodakondsuse taotleja on näiteks tumm.

Ma vastaksin sellele küsimusele nõnda, et sama paragrahvi 1. punkt nimetabki, et eksami läbiviimise korra ja tingimused ja kõik muu taolise kinnitab valitsus ning valitsuses on ettevalmistamisel ning ootab selle seaduse vastuvõtmist määrus, mis määratleb ära või annab osaliselt Kultuuri- ja Haridusministeeriumi sätestada need tingimused, mis kehtivad kõigi kodakondsuse taotlejate suhtes ning ka eritingimused, mis kehtivad I ja II grupi invaliidide suhtes. Kindlasti tulevad määruses täpselt esile ka need asjaolud, mis küsimuses sisaldusid.

Suur tänu! Jaan Kaplinski.

Tänan! Auline härra minister, meie siin Keskfraktsioonis oleme rõõmsad, et meie häält ja vast teisi hääligi kuulda on võetud ja esitatud niisugune üsna liberaalne seadus. On ainult üks punkt, mille kohta võiks küsida. Nimelt mina küll ei julge öelda, et ma mitmesuguseid avaldusi kirjalikult nii hästi koostada oskaksin. Vahest on vaja hoopis vilunuma inimese abi. Et kuidas oleks, kui seda liberaliseerida näiteks selles suunas, et kodakondsuse taotleja peab suutma kirjalikult koostada lihtsamaid avaldusi?

Jah, jääb ainult küsitavaks, kus lõpevad lihtsamad ja algavad keerulisemad avaldused. Aga põhimõtteliselt on selline veel tolerantsem lähenemine kui siin seaduses täiesti mõeldav. Sest nii või teisiti jäävad need nõuded ikkagi suhteliselt subjektiivseks ja nende nõuete ranguseaste hakkab paratamatult olenema eksaminaatorite tahtest ja valmisolekust. Igal juhul võiks härra Kaplinski ettepanek olla üks parandusettepanekuid, mida edaspidi hakkab niikuinii tulema.

Suur tänu! Kalle Kulbok.

Härra minister, mul on rõõm, et kümme kuud hiljem on selline seaduseelnõu meie laudadele jõudnud. Ülemnõukogu pidi selle teatavasti vastu võtma juba möödunud aasta märtsis. Minu küsimus on sellesama punkti kohta, mille kohta siin eelnevalt küsiti, invaliidide ja 65-aastaste ja vanemate inimeste lihtsustatud keeleoskusnõuete kohta. Millised need planeeritud lihtsustatud keeleoskusnõuded on? Ajakirjanduses ja suulistes vestlustes on juba kõlanud väited, et 65 aasta vanused inimesed saavad päris ilma keeleoskusnõudeid täitmata kodakondsuse taotlejale ettenähtud keeleeksami sooritatuks lugeda.

Kuna siiamaale ei ole olnud üldse mitte mingisugust seadusega sätestatud korda, siis on kodakondsuse taotlejatelt keeleeksameid vastu võetud enam-vähem samadel alustel nagu töökoha taotlejatelt, kes on pidanud andma märku sellest, et nad valdavad eesti keelt sellisel määral, et nad saavad ühte, teist või kolmandat töökohta pidada. Olen kuulnud, et tõepoolest on olnud juhuseid, kus eksamikomisjonid on just nagu olnud niivõrd tolerantsed, et nad on omal riisikol andnud keeleoskuse tõendi välja mingite tunnuste alusel inimestele, kes pole üldse keelt osanud. Ma olen proovinud seda kontrollida. Ühtegi selgelt tuvastatud juhtumit pole avastatud, aga samas on neid jutte natuke liiga palju selleks, et arvata, et üldse pole midagi taolist ette tulnud. Sellepärast on hea, kui seadus näitab ära, millised on need elanikkonna kategooriad, kellele kehtestatakse lihtsustatud tingimused, ja valitsuse määrus sätestab, missuguse alampiirini võib neid tingimusi lihtsustada. Tõenäoliselt näeb valitsuse määrus ette sellised vastutulekud nagu see, et üle 65 aasta vanustel inimestel ei tule maksta eksami sooritamise raha, juba jutuks olnud lihtsustatud tingimused invaliididele ja muu taolise. Üldiselt kehtestatakse kõik see valitsuse määrusega ning võib-olla allpool nähakse ette mõnevõrra lihtsamad eksamipiletid vanematele inimestele ja muud taolist. Seadus annab raamid alljärgnevateks aktideks.

Suur tänu! Mart-Olav Niklus.

Härra esimees, lugupeetud minister! Minus tekitab samuti kõhklusi ja muret see viimane punkt, millest äsja oli juttu. Nimelt võib Vabariigi Valitsus kehtestada üle 60 aasta vanustele isikutele ja teatud invaliididele eksami sooritamise lihtsustatud tingimused. Kas ei ole põhjust karta, et seda hakatakse kuritarvitama? Mispärast üle 60 aasta vanused inimesed sageli ikka taotlevad kodakondsust? Kas ei ole nendel mõningatel juhtudel küllalt anda elamisluba, arvestades seda, et nad on 30 aastat siin elanud ja ikkagi ei ole keelt omandanud ja nüüd hakatakse kehtestama lihtsustatud tingimusi. Kas ei oleks mõttekam kehtestada mingi aastaarv, millest alates tehakse soodustusi. Kujutage ette, kui praegused noored inimesed saavad 65-aastaseks ja ikkagi ei oska eesti keelt, miks siis hakatakse neile lihtsustatud tingimusi looma. See oleks täielik mõttetus. Kui inimene ei ole 30-40 aasta jooksul õppinud ära eesti keelt elementaarsel tasemel, miks me peame talle siis soodustusi tegema. Sellisel juhul olgu tänulik, kui talle antakse Eestis elamise lubagi kodakondsuse asemel. Aitäh!

Jah, see oli võib-olla rohkem sõnavõtt kui küsimus, aga küsimus, mis selles sisaldus, on olnud kõne all ka eelarutlustel. Tõenäoliselt on võib-olla tõesti päris mõistlik, kui määrata üks aastaarv sünniaastana, millal sündinud isikud saavad kodakondsuse lihtsustatud tingimustel, hiljem sündinud aga enam ei saa. Ma arvan, et kõige mõistlikum on esitada see parandusettepanekuna ja siis juba Riigikogu poliitiline tahe otsustab.

Suur tänu! Lembit Küüts.

Tänan, härra esimees! Mul on üks niisugune kurioosne küsimus. Mis keeles hakkavad esinema Riigikogu ees Eesti Vabariigi kodanikud Tšuikin ja Mi˛ui?

See küsimus läheb antud teemast mööda.

Kahjuks ma ei mäleta, missuguse paragrahvi alusel on härra Mi˛ui kodakondsuse saanud. Tõenäoliselt vist eriliste teenete eest. Ma ei jaga seda arvamust, et ta oleks pidanud saama Eesti Vabariigi kodakondsuse. Tšuikini kohta ma ei tea öelda, kas ta ongi Eesti Vabariigi kodanik.

Mi˛ui on Eesti Vabariigi kodanik, Tšuikin ei ole. Lähtudes kõigest sellest, mis tuleneb kodukorraseadusest, ongi teie käes olev eelnõu üles ehitatud selliselt, et see tuleb eraldi täiskogu otsusena, mitte millegi muuna. Aga see läheb praegu keelenõuetest välja. Palun, järgmised küsimused. Keelenõuete kohta. Tundub, et ei ole, härra Rummo. Tänan!

Tänan!

Juhtivkomisjoni nimel esineb komisjoni esimees Sulev Alajõe.

Austatud juhatus, lugupeetud Riigikogu! Kultuurikomisjon arutas seaduseelnõu koos kultuuri- ja haridusministri ning Keeleameti direktoriga. Saame aru seaduse vajadusest nii välispoliitiliselt kui ka siseriiklikult kodakondsuse seaduse praktiliseks rakendamiseks. Juhin komisjoni poolt teie tähelepanu mõnedele problemaatilistele kohtadele eelnõus. Üheselt pole tõlgendatav suuline nõue saada aru kaasvestlejast, grammatika- ja süntaksivigu võib esineda ja esinebki ka haritud eestlastel. Seega on sellise konstateeringu sissetoomine vaieldav. Kirjalike nõuete osas jääb küsitavaks mõiste "informatiivset laadi". Avalduste all võiks mõelda tüüpavaldusi, see on see küsimus, mille esitas härra Kaplinski. Küsitav on eluloo kirjutamise nõue. Nõudeid kirjas ei saa täita düsgraafikud ehk kirjutamisvõimetud inimesed. Seega tuleks siin ette näha eritingimused. Komisjon leidis ka, et lihtsustatud eksamitingimused võiks kehtestada praegustele vanuritele, mitte abstraktselt üle 65 aasta vanustele isikutele. Seetõttu oleks õigem sätestada vanuse asemel sünniaeg. I ja II grupi invaliidid vajavad eksami sooritamiseks ilmselt eritingimusi. Komisjon kaalus ka võimalust asendada eksaminõuded mõne analoogiaga teise riigi seadusest, mis kergendaks selle küsimuse välispoliitilist selgitamist. Juhtisin teie tähelepanu võimalustele parandusettepanekuteks. Kultuurikomisjon loodab eelnõu vaieldavused korrigeerida teiseks lugemiseks. Juhtivkomisjoni poolt soovitan täna esimese lugemise lõpetada ja ütlen kohe ära ka, et parandusettepanekuid ootab meie komisjon järgmise nädala teisipäevaks kella 14.00-ks. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kas meil on küsimusi härra Alajõele? Ei ole. Tänan! Kas fraktsioonidel on midagi öelda lisaks juhtivkomisjoni ettepanekule? Ei ole. Esimene lugemine on lõppenud ja parandusettepanekuid oodatakse selleks tähtajaks, mida juhtivkomisjoni esimees nimetas.

Kolleegid, seaduseelnõu, mille esimese lugemisega me alustame, on esitatud valitsuse poolt. See on seaduseelnõu "Eesti Vabariigi rahareformi komitee 19. juuni 1992. aasta dekreedi nr. 035 "Maksumäärade muutmisest" 3. punkti kehtetuks tunnistamise kohta". Niisugune on selle keerukas pealkiri. Ma palun kõnetooli ettekandeks rahandusministri härra Madis Üürikese.

Lugupeetud Riigikogu esimees, lugupeetud Riigikogu! Vabariigi rahareformi komitee 19. juuni 1992. aasta dekreediga otsustati maksustada 1. augustist tulumaksumääraga 50% üksikisiku maksustatav tulu, mis ületab 20 000 rubla, see tähendab 2000 krooni. See on vastuolus üksikisiku tulumaksu seadusega, kus on ette nähtud, et maksustatakse aastatulu kõigi saadud tulude kokkuliitmise alusel ja maksumäärade skaalad on ka seaduse järgi kehtestatud. Aastamaks lähtub tulu summadest, sellepärast teeb valitsus ettepaneku tunnistada alates 1. jaanuarist 1993 kehtetuks Eesti Vabariigi rahareformi komitee 19. juuni 1992. aasta dekreedi nr. 035 "Maksumäärade muutmisest" 3. punkt.

Suur tänu! Millised on küsimused härra ministrile? Tundub, et küsimusi ei ole. Tänan! Kaasettekandeks palun kõnetooli juhtivkomisjoni nimel proua Valve Kirsipuu.

Lugupeetud juhatus, lugupeetud kolleegid! Mul on väga vähe lisada rahandusministri ettekandele, sest tõepoolest küsimus on selles, et kui möödunud aasta 19. juunil võeti seoses rahareformiga vastu dekreet nr. 035, siis selle kolmas punkt sätestas, et maksustatav tulu, mis ületab 20 000 rubla kuus, maksustatakse tulumaksumääraga 50%. Tõenäoliselt ei kerkinud see küsimus ei Rahandusministeeriumis ega ka muudes ringkondades enne üles, kui oli käes aeg hakata koostama tuludeklaratsiooni. Siis leiti, et selle dekreedipunktiga ei ole mitte midagi peale hakata peale selle, et alates juulikuust on selle järgi tulumaksu kinni peetud. Praegu seaduse järgi kehtiv tulumaksumäär on aastatulu, aga mitte kuutulu kohta. Sellepärast on tõesti õige see kehtetuks tunnistada. Meie komisjon arutas seaduseelnõu 11. jaanuaril ja leidis ühel meelel, et seda ettepanekut tuleb toetada. Aitäh!

Suur tänu! Valve Kirsipuu, ütleme kohe ära ka, millal me ootame parandusettepanekuid ja millal me jätkame.

Komisjon ootab parandusettepanekuid seaduseelnõu kohta 26. jaanuari kella 14.00-ni, see on järgmisel teisipäeval. Meil oleks soovitav seda arutada järgmisel nädalal, muidu tuleb nädalane vahe sisse.

Suur tänu! Kas on veel küsimusi Valve Kirsipuule? Tundub, et ei ole. Tänan! Mitte keegi ei ole selle vastu, et esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõppenud.

Valitsuse seaduseelnõu "Muudatuste tegemise kohta Eesti Vabariigi ettevõtte tulumaksu seaduses". Alustame teise lugemisega. Palun jällegi kõnetooli härra rahandusministri Madis Üürikese.

Lugupeetud Riigikogu esimees, lugupeetud Riigikogu liikmed! Ettevõtte tulumaksu seaduses tehtavad muudatused on vajalikud 1993. aasta riigieelarvesse planeeritud tulude tagamiseks. Riigieelarve eelnõus on arvestatud, et see maks laekub täielikult riigieelarvesse. Muudatusi on vaja teha ka ettevõtte brutokasumist tehtavate mahaarvamiste osas. Tulumaksu laekumine ainult riigieelarvesse on kooskõlastatud kohalike omavalitsustega. Nii et ettepanek on – esiteks, muuta § 3 1. lõige ja sõnastada see järgmiselt: maksustamisel arvatakse brutokasumist maha ettevõtte põhivara suurendamiseks tehtud kulutused, kuid mitte üle 50% ettevõtte brutokasumist, ja teiseks, annetused Eestis tegutsevatele juriidilistele isikutele, vastavalt rahandusministri poolt kinnitatud nimekirjale, kuid mitte üle 25% annetava ettevõtte brutokasumist. Teiseks jätta välja § 3 2. lõike 2. punkt. Ja kolmandaks, muuta § 4 ja sõnastada see järgmiselt: tulumaks laekub Eesti Vabariigi riigieelarvesse.

Suur tänu! Millised on küsimused härra ministrile? Ei ole küsimusi. Tänan! Juhtivkomisjoni nimel palun kõnetooli proua Valve Kirsipuu.

Lugupeetud juhatus, austatud kolleegid! Ma võlgnen teile väikese seletuse selle kohta, miks meil seaduseelnõus, mis esitati l6. detsembril, on neljast punktist üks järele jäänud. Siin öeldi juba, et esimene nendest nägi ette arvata maksustamisel brutokasumist maha 50% summast, mis läheb ettevõtte põhivahendite suurendamiseks. Kui me komisjonis neid punkte arutasime, siis leidsime, et niisugune muudatus võib anda ettevõtetele võimaluse kasutada seda punkti enda kasuks ja riigieelarve kahjuks. Sest siin ei ole fikseeritud, mida arvata põhivarade hulka ja mida mitte. Kuivõrd me teame, et põhivarade hulka võivad minna ka luksusautod ja terve rida niisuguseid põhivahendeid, mis võib-olla ei ole esmase tähtsusega selle asutuse jaoks, küll aga võivad tunduvalt muuta riigieelarvesse laekuva tulu suurust, siis me soovisime täpsustada, mis on põhivara. Selgub, et selle põhivara täpsustamise küsimus oleks nõudnud natukene laiemat lähenemist küsimusele. Täpselt sama lugu on esialgse teksti 2. punktiga, mis rääkis annetustest juriidilistele isikutele vastavalt rahandusministri poolt kinnitatud nimekirjale, kuid mitte üle 25% ettevõtte brutokasumist. Tuletan teile meelde, et praegu kehtivas ettevõtte põhiseaduses on see protsent 15. Mis puutub rahandusministri poolt kinnitatud nimekirja, siis on teada, et Rahandusministeeriumis seda nimekirja ei ole, ja tundub, et selle nimekirja koostamine on küllalt oluline, sest missugused on need asutused ja organisatsioonid, kellele annetuste tegemine või sponsorlus vabastab selle ettevõtte tulumaksust. Meil oli mitmesuguseid variante ja kuivõrd "Isamaa" fraktsioon esitas täna uue ettevõtte tulumaksu muutmise seaduse eelnõu, märkimisväärselt pikema ja täiuslikuma kui need kaks punkti, mis siit maha läksid, siis me otsustasime piirduda ainult selle punktiga, mis käsitleb tulumaksu 100-protsendilist laekumist riigieelarvesse. Nii tulimegi sellega teie ette teiseks lugemiseks, sest see on praegu suhteliselt kiire küsimus. Mis puudutab aga ettevõtte tulumaksu muutmise seadust, mis on teile juba laua peale pandud, siis see on mitmeleheküljeline. Selle lugemisega läheb meil tõenäoliselt kauem aega ja me ei jõua sellega valmis enne kui veebruari lõpus või märtsi alguses. Aitäh!

Suur tänu! Millised on küsimused? Kalev Kukk.

Suur aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma aktsepteeriksin selle ettepaneku nii-öelda lähiperspektiivis, aga mida sa arvad sellest, kui peaksime järgmises ringis jõudma sinnamaani välja, et tulumaks ei laeku mitte riigieelarvesse, vaid hakkab laekuma kohalikku eelarvesse.

Mul on niisugune tunne, et seoses maksupoliitika elluviimisega võib-olla kaalutakse, kas kohalik omavalitsus on see koht, kuhu laekuks ka ettevõtte tulumaks. Teisest küljest me teame, et 35% laekub sinna, ja me teame ka, miks see on sealt ära võetud. Tõenäoliselt paljud siin saalis olijad teavad, et meil on kohalikke omavalitsusi, kus tegelikult ettevõtlust ei olegi ja kus ei ole tekkinud baasi ega ressurssi selleks, et õpetajatele palka maksta. See 35% kohalikelt omavalitsustelt ära võtta ja täielikult riigieelarvesse anda tähendab seda, et riik garanteerib palgamaksmise pedagoogilisele personalile. Kui on tegemist rikaste maakondadega, näiteks Lääne-Virumaa või Harjumaaga, kus on palju ettevõtteid, siis nemad on huvitatud sellest, et nendele laekuks täiendav maksubaas. Aga Hiiumaal ja Raplas võib tekkida olukord, et nad ei saa õpetajatele palka maksta. Sellest ka mõte, et praegu peaks ettevõtte tulumaks laekuma riigieelarvesse, et me saaksime garanteerida esmased sotsiaalsed vajadused kohapeal. Mis aga puudutab põhimõtteliselt seda, kas ettevõtte tulumaks peaks olema sajaprotsendiliselt kantud kohalikku eelarvesse, siis arvan, et see võib küsimuse alla tulla, aga sellisel juhul koos kohaliku omavalitsuse funktsioonide ja kohustuste täpse fikseerimisega, et ei tekiks olukorda, kus maksubaas läheb kohalikku eelarvesse, aga kohustused jäävad riigile.

Suur tänu! Jaan Kross.

Minu küsimus ei ole paraku majandusteaduslikku, vaid keelelist laadi. Mida tähendab siin selles pealkirjas "Muudatuste tegemise kohta Eesti Vabariigi ettevõtte tulumaksu seaduses"? Kas Eesti Vabariik käib ettevõtte või seaduse kohta?

Härra Kross, ma võin vastata ainult seda, et praegune ettevõtte tulumaksu seadus kannab nime "Eesti Vabariigi ettevõtte tulumaksu seadus" ja tõenäoliselt tuleb ka siin parandus sisse viia. Kui te teete vastava muudatusettepaneku, siis võib seda võib-olla tõesti ka arvesse võtta. Muidugi on teil õigus, et see pealkiri võiks olla pisut teistsugune.

Suur tänu, Valve Kirsipuu! Kas ma võin ka hinnaliste nõuannetega vahele sekkuda? Loomulikult protseduuri kohta. Lugu on nüüd selline, et kui selle päevakorrapunkti arutelu ei katkestata teisel lugemisel, siis härra Kross seda ettepanekut teha ei saa, sest see ei ole esimese ja teise lugemise vahel muutunud tekst. Aga kui see mäng väärib küünlaid, siis arutelu on võimalik katkestada.

Juhtivkomisjon ei soovi praegu katkestada. Liiatigi ma tuletaksin teile, härra Kross, meelde, et teil on laua peal uus tekst ettevõtte tulumaksu seaduse kohta, mis kannab täpselt samasugust nime. Selle arutamise käigus võiks ka vastava paranduse teha.

Suur tänu! Rein Järlik.

Austatud juhataja, lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab teiseks lugemiseks esitatud seaduseelnõu pöördel toodud parandusettepanekuid ja konkreetselt keskkonnakomisjoni parandusettepanekut. Kui ma võrdlen seda seaduseelnõu tekstiga, siis ei ole see parandusettepanek üldse sinna sisse hääletatav. Kuidas te seda olukorda kommenteeriksite, kuigi meil on õigus nõuda parandusettepanekute hääletusele panekut?

Härra Järlik, me lihtsalt ei jõudnud veel nii kaugele. Ma mõtlesin, et pärast minu sõnavõttu tuleb veel sõnavõtte ja siis me jõuame parandusettepanekute juurde. Kuna aga tehtud ettepanekud ei ole praeguse tekstiga seotud, siis me ei saa neid ju sisse tuua. Küll aga on nad täiesti arvestatavad järgmise seaduseelnõu puhul, kui me hakkame neid punkte arutama.

Suur tänu! Liina Tõnisson.

Lugupeetud proua Kirsipuu! Kuidas te kommenteeriksite minu mõtteavaldust, et sellise seaduse vastuvõtmine võtab omavalitsustelt ära viimasegi vastutus- ja kohusetunde?

Mul on kahju, et ma ei saa teie käest vastu küsida, missuguse kohuse- ja vastutustunde? Kui te mõtlete selle kohustuse ja vastutuse all nende ettevõtete püstihoidmist, mis veel tulu annaksid, siis on see teine küsimus, sest kokkuvõttes ma ei näe hästi seost kohaliku omavalitsuse ja ettevõtete tegevuse vahel, vähemalt kohustuse ja vastutuse suhtes.

Raoul Üksvärav.

Lugupeetud esimees, lugupeetud ettekandja! Kui rääkida Ameerika Ühendriikidest, siis neil on põhiliselt kaht liiki maksud, üks on maks föderaaleelarvesse, mis on kindlaks määratud, ja teine on see, mille kehtestab kohalik omavalitsus linna või maakonna näol. Praegusel juhtumil oleme meie teinud niiviisi, et on ainult üks maks ja seegi laekub keskpaika. Kas need kohapealseks osalemiseks esiletoodud kaalutlused leidsid mingisugust kandepinda või piirduti ainult laekumisega keskpaika?

Küsimus on täiesti õigesti tõstatatud. Jõuame jälle kord haldusreformini ja selleni, et seal peaks olema fikseeritud ka kohaliku omavalitsuse maksubaas. Ma olen täiesti seda meelt, et toodetud rahvatulu peab jääma sinna paika, kus see on toodetud, mille tulemusel vald, mis on vaene, jääb vaeseks, ja vald, mis on rikas, muutub rikkamaks. Võib-olla annab see ka vaesele vallale võimaluse leida täiendavaid mooduseid, kuidasmoodi oma eelarve tulusid suurendada. Põhimõte on täiesti õige, aga ma kordan, et meil on tõenäoliselt ka selliseid maakondi, kus üldse ei laeku ettevõtte tulu. Sellisel puhul on niisugune kaasatundmine kohatu, rääkimata sellest, et nendel ei ole siis võimalust saada ka riigieelarvest midagi, kas või selleks, et õpetajatele palka maksta. Mulle tundub, et kui me jõuame selle maksupoliitikani, mis on seotud ka uue lisaeelarvega, siis tuleb tõepoolest siinsamas ruumis selgeks rääkida, missugune saab olema konkreetne ja püsiv kohaliku omavalitsuse maksubaas ja kui palju peab minema ümberjagamisele riigieelarve kaudu.

Suur tänu! Olav Anton.

Aitäh, härra esimees! Austatud proua, kas te ütleksite mulle, mismoodi saab lahendada vastuolu, kui üksikisiku tulumaks seaduse järgi peab laekuma esmatasandi omavalitsuse eelarvesse ja nüüd see ainukene eelarvebaas, mis laekus maakonna eelarvesse, võetakse riigieelarvesse. Maakonna eelarve on nüüd üldse ilma maksubaasita. Mismoodi hakatakse seda koostama?

Mulle tundub, et see ei ole päris õige. Kui me räägime nendest maksudest, mis meil praegu kehtivad, siis on ju teada, et üksikisiku tulumaks on oma mahult suurem ja hõlmab rohkem kui ettevõtte tulumaks. Üksikisiku tulumaks läheb ju puhtalt kohalikku eelarvesse. Te räägite esmatasandist? See küsimus tuleb täiesti omaette lahendada. Küsimus, mismoodi kohalik omavalitsus seda oma kahe tasandi vahel jagab, ei ole seotud riigieelarvega. Jah, vabandust, praegu ei ole tegemist riigieelarvega, vaid ettevõtte tulumaksu seadusega. Aga see üksikisiku tulumaks laekub ju praegu tegelikult ainult valdadesse ja teie mure on seotud sellega, kust siis kohalik maakond saab oma tulu. Kohalik maakond saab praegu oma tulu riigiettevõtte doteeringust. Need summad, mida me nägime sellessamas riigieelarves, lähevad ju maakondadele, mitte valdadele. Maakonna tulu tuleb praegu sealt.

Kas Valve Kirsipuu ütleb veel midagi?

Ei.

Tundub, et rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Kes soovib kõnet pidada või sõna võtta? Kalev Kukk.

Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Ma peatuksin kolmel momendil, kuigi see läheb natuke kaugemale sellest päevakorrapunktist, rohkem eelarve juurde. Maailmakogemus on näidanud, et kriisiaegadel püüavad mis tahes valitsused kontsentreerida ressursid enda kätte, see tähendab, koondada maksutulud maksimaalselt endale. Nii et selles mõttes on meie käitumine igati traditsiooniline, sest sama maailmakogemus on näidanud, et maailmas ei ole ühtki riiki, kes arvaks, et ta ei ole see kõige õigem otsustaja. Samal ajal on selline käitumine ebaadekvaatne, sest risk kontsentreeritakse väga kitsasse ringi. Kõrbemise võimalus on siin suur. Kui me seda riski ei ole suutnud jaotada, siis võib juhtuda, et kui kõrbeb üks, see tähendab valitsus, siis sisuliselt kõrbeb ka kogu riik. Nii et siin on ainet mõtlemiseks, millises suunas me peame minema, kas meil jätkub jõudu selleks, et dekontsentreerida seda riski ja ka ressursse. Teiseks. Selle seaduse vastuvõtmise suhtes oleme teatud määral sundseisus, sest kui me ei võta seda seadust vastu sõnastuses "tulumaks laekub riigieelarvesse", siis oleme oma eelarvega lõhki. Eelarveprojekt on ju koostatud eeldusel, et me selle seaduse vastu võtame. Nii et oleme teatud määral lõhkise küna ees. Me ei tea, mida me tahame, mis suunas me tahame liikuda, keda või mida me usaldame. Ja kolmandaks ma tuleksin uuesti välja selle mõttega, mille ma enne küsimusena Valve Kirsipuule üles tõstsin, see on ettevõtte tulumaksu andmine kohalike omavalitsuste käsutusse. Loomulikult eeldab see, et me teeme täiesti üheselt selgeks, mis asi on kohalik omavalitsus ja mitmetasandiline see on. Mina eeldan praegusel juhul, et meie kohalik omavalitsus Eestis on ühetasandiline. Selle küsimuse peale väideti, et kõikides valdades ei ole ettevõtlust. Sellisel juhul jäävad tulud laekumata. Siin on olemas väga lihtne lahendus. Neid kohalike eelarvete tulusid on võimalik maksustada riigieelarve kasuks või võtta nendest kas kümme või kakskümmend protsenti nii-öelda riigieelarvelisse fondi, regionaalse arengu fondi. Siin ei ole mitte midagi üllatavat ega midagi originaalset, sest taoline regionaalse arengu fond on ka Euroopa Ühenduse üks kõige võimsamaid fonde. Selle fondi kaudu hakkaks siis toimuma kohalike omavalitsuste vaheline ressursside ümberjagamine. See on aga tulevikuprobleem, mida me peame tõenäoliselt silmas pidama juba lähikuudel, kui me asume tegema oma lisaeelarvet. Seda lisaeelarvet ei saa me mitte mingil juhul teha ilma ettevõtte tulumaksu seadust läbi vaatamata. Aitäh!

Suur tänu! Raoul Üksvärava teine arvamusavaldus.

Lugupeetud esimees, lugupeetud kolleegid! Oma pikaajalise harjumuse tõttu olla kursis Ameerika Ühendriikide majandustegevusega olen paratamatult mitmed sellega seotud mõtted siinsesse mõttemaailma üle kandnud ja seetõttu tekivad ka teatud vastuolud praeguse olukorraga. Ma olen täiesti nõus lugupeetud Valve Kirsipuu seisukohtadega meie ajastu eripärast ja vahendite tsentraliseerimise vajadusest. Samal ajal on aga oluline ka vastupidine tendents, et me soodustaksime, kus vähegi võimalik, kohapealset algatust, kohapealset elu, kohapealset arengut, ja üks selle keskpunkte on tootlik tegevus. Kui me hoolitseme selle eest, et vahendid tuleksid keskpaika, kus me saame neid õiglaselt ja vastavalt vajadusele ümber jagada, siis see on hea. Aga kui me vabastame maakonnad ja isegi vallad teatud viisil sellest vastutusest, kohustusest arendada tootlikku tegevust, siis ei saavuta me kunagi seda, mida me taotleme. Seetõttu, nagu ma varem siin märkisin, ongi Ameerika Ühendriikides üks põhialuseid see, et teatud kindel protsent kasumist läheb föderaaleelarvesse, kuid majanduspiirkond, olgu selleks siis osariik või maakond või linn, kehtestab oma ideedele, tulevikukavadele ja konkreetsetele võimalustele vastavad kindlad maksumäärad. Arvestatakse ka seda, missugune on olukord naabrite juures. Seda jälgitakse tähelepanelikult ja eeskätt sel eesmärgil, et kehtestada endale mõnevõrra soodsamad maksutingimused, mis toob juurde ettevõtjaid, kes leiavad, et neil on niisugustes tingimustes paremad võimalused tegutseda. Neid vahendeid, mida kohapeal laekub ühtedel tõepoolest rohkem ja teistel tõepoolest vähem, ei kasutata mitte ainult kultuurilistel ja hariduslikel eesmärkidel, vaid ka tootmislikel eesmärkidel. Sellest luuakse fond ettevõtluse arengu toetamiseks. Nähtavasti on meil õige mitmed etapid ees ja seetõttu ma kulutaksin hetke ka nimetamaks, et kui ettevõtjal, kes tahab millegagi alustada, on endal natuke raha, siis on tal võimalik vähemalt kaheksast või üheksast allikast toetust saada. Üheks allikaks on olnud see kohapealne fond, mille eesmärk on aktiviseerida majanduslikku tegevust, kindlustada tööhõivet, suurendada sissetulekuid ja panna nii majandus ringlema selles loomulikus keerises, mis peaks viima ülesmäge. Käesoleval juhtumil ma julgeksin öelda, et kui me selle seaduse ettepandud viisil kehtestame, siis me arvestame tõepoolest hetke vajadusi ja võib-olla ka homseid vajadusi. Aga hea oleks siiski, kui me arvestaksime natukene ka neid vajadusi, mis meid tõenäoliselt ees ootavad, ja ma rõhutaksin veel kord, et me ei paneks kohalikele omavalitsustele mitte ainult moraalset kohustust, vaid et nad saaksid ka midagi materiaalselt tagasi, mis annab nendele võimalusi mitmesuguseks paremaks tegevuseks tulevikus. Aitäh!

Suur tänu! Liina Tõnisson, teine arvamusavaldus.

Ma täpsustan, esimene oli küsimus. Ja ma tahaksingi oma sõnavõtus vastata proua Kirsipuule, kes ilmselt ei saanud aru, mida ma küsisin. Minu küsimus oli suunatud sellele, et kui valitsus tsentraliseerib endale kohaliku võimu õigused ja kohustused tagada territooriumi elanikele heaolu ja sotsiaalne turvalisus, siis ta sellega vabastabki kohaliku võimu igasugustest kohustustest, ja muidugi ma saan aru, et meie keerulises olukorras on alati kiusatus haarata kõige lihtsama lahendi järele, s.t. võim tsentraliseerida, vastutus tsentraliseerida. Aga samal ajal me teame, et kõige lihtsamad lahendid on alati kõige ohtlikumad lahendid. Mulle tundub, et nii keerulises majanduslikus olukorras olevas riigis peaksime hoopis püüdma võimu võimalikult detsentraliseerida ja väga tõsiselt mõtlema, kuidas kogu see sotsiaalse turvalisuse ja hooldesüsteem detsentraliseerida ning riigi käest omavalitsuste kätte anda. See on minu kindel veendumus, et me liigume praegu vales suunas. Aitäh!

Suur tänu! Liina Tõnisson, seaduseandja väidab, et kõik need juhtumid, millal rahvasaadikud selles saalis suu lahti teevad peale ettekande ja lõppsõna, on arvamusavaldused. Olav Anton. Teine arvamusavaldus.

Aitäh, härra esimees! Ma lootsin küll küsimuse käigus probleemi tõstatada ja ka lahenduse leida, aga ma pean seda tegema sõnavõtu korras. Ma ei ole selle ala spetsialist, sellepärast ma näen siin ainult komplektsuse nõuet. Kui me muudame ettevõtte tulumaksu ja jätame maakonna ilma maksubaasita, siis kas me tahame või ei taha, me peame muutma üksikisiku tulumaksu, mis praeguse seaduse järgi laekub esmatasandi, s.t. valdade, linnade eelarvetesse. Minu käes on praegu üks dokument, mis meile jagati mõni aeg tagasi, ja sellele on alla kirjutanud Ants Erm, Jüri Adams, Hallaste, Kranich, Hänni ja Pärnoja. Ma tahan küsida, kas see dokument on Buratino-raamat või midagi tõsisemat, sest ma loen siit välja, et allakirjutanud seavad endale eesmärgid, mis on siin ka loetletud. Tagada omavalitsustele kindel tulude baas, mille võiksid moodustada üksikisiku tulumaks, osa ettevõtte tulumaksust, käibemaksust ning nii-öelda ressursimaksudest. Suurendada kohalike omavalitsuste osa maksude määramisel ja soodustuste tegemisel. See on sõna-sõnalt koalitsiooni kokkulepe, kus on öeldud, mis on endale eesmärgiks seatud. Ma leian, et selle seaduse vastuvõtmine ei aita seda eesmärki saavutada. Vastupidi, see viib meid selle eesmärgi saavutamisest kaugemale. Kuid ma loodan, et lugupeetud allakirjutanud avaldavad ka oma arvamust selles suhtes, kuidas saavutada selles tekstis püstitatud eesmärke selle seaduse vastuvõtmise abil. Aitäh!

Suur tänu! Valve Kirsipuu, kuidas sulle tundub, kas arvamused saali erinevates servades hakkavad välja kujunema? Hakkame läbirääkimisi lõpetama. Seda teksti enam lihtsalt muuta ei saa. Me saame praegu ainult kutsuda poolt või vastu hääletama. Kas ma võin panna hääletusele protseduurilise ettepaneku läbirääkimiste lõpetamise kohta pärast teatud tingimuste täitmist? Lugupeetud Riigikogu, kes on selle poolt, et lõpetada läbirääkimised pärast Lembit Arro kõnet ja Ants Ermi sõnavõttu? Selle ettepaneku poolt on 63 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, 3 jäid erapooletuks. Läbirääkimised lõpetatakse eespool öeldud tingimustel. Lembit Arro.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud Riigikogu! Ma olen seda meelt, et see seaduseparandus praegusel kujul on tõesti selline, nagu meil siin sotsialismiajal kehtinud eelarved ja seadused – alguses korjame kõik kokku, pärast jagame tagasi. Ma olen ka eelarvekomisjoni liige ja seal me arutasime seda küsimust väga põhjalikult. Siiski peab praegu rääkima olukorrast maal. Paljudes praegustes valdades on täielik laos, ei suudeta ülal pidada oma kommunaalmajandust, koolimaju, kultuurimaju, raamatukogusid jne., rääkimata sellest, et maksta praegu palka, mis kooliõpetajatel veel tõuseb. Põhimõtteliselt ma toetan seda, et ettevõtte tulumaks ja maal loodava ettevõtluse maksud peaksid jääma kohapeale. Praegusel momendil ei ole veel seda ettevõtlust, praegu toimub alles lagunemine. Meil ei ole veel selge, kui palju me peame ära andma vara maal ühistatud varade eest, ei ole praegu omanikku, ei ole kindlad need osakud, mille alusel me saaksime hakata neid ettevõtteid looma ja tegema. Ettevõtlust on mõnes kohas väga vähe. Eelarve, mida me arutasime, on nõnda paika pandud, et maakonnad saavad selle osa rahast riigieelarvest kätte, mis on vajalik pedagoogidele palkade maksmiseks. Ma arvan, et seda on tunduvalt rohkem kui ettevõtlusest ettenähtud 35%, mis endises seaduses kirjas oli. Tahaksin loota, et valitsus esitab meile II poolaastal uue lisaeelarve ja me töötame kindlasti ümber ka ettevõtte tulumaksu seaduse ja teised maksuseadused, kus tuleb arvestada rohkem kohalikke vajadusi. Mina teeksin Riigikogule ettepaneku toetada seda parandust esitatud kujul. Aitäh!

Suur tänu! Ants Erm.

Aitäh, härra esimees! Mind provotseeris sõna võtma härra Antoni repliik. Ma olen tõepoolest alla kirjutanud koalitsioonilepingule, mis fikseerib hoopis teistsugused põhimõtted kui antud parandus. Aga nagu juba härra Arro siin eespool ütles, on olukord selline, et maal ei ole ettevõtlus veel jalgu alla saanud ja senise seadusega, mille kohaselt vaid 35% oleks laekunud valdadesse, oleks valdade olukord olnud tõepoolest raskem kui praeguse ümberjaotamise puhul. Tallinna linnavolinikuna peaksin ma muidugi protesteerima selle eelarve vastu, sest Tallinn on see linn, kus suur osa võetakse ära ja jagatakse laiali. Aga selge on ka see, et Tallinn on linn, kus ettevõtlus on olemas ja kus tulu tekib ning sellepärast ma ei protesteeri, vaid kutsun üles hääletama selle paranduse poolt. Põhimõtteliselt tuleb need asjad muidugi ümber vaadata ja selles suhtes olen ma härra Kalev Kuke ja Olav Antoniga Keskfraktsioonist täiesti ühel nõul, et tulude baas tuleb maale luua ja maksuseadused tuleb võtta vastu teisel kujul. See otsus on ju praegu tegelikult selleks, et saaks tõepoolest eelarve vastu võtta ja edasi minna. Tänan!

Suur tänu! Kas härra rahandusminister soovib lõppsõna? Ei soovi. Aitäh! Valve Kirsipuu.

Mul oli hea meel kuulata neid arvamusi, mis siin praegu avaldati, sest ma tõesti väga loodan, et see dokument, millele viitas Olav Anton, võetakse ka tegelikult kasutusele meie maksupoliitika tegemisel ning arvestatakse maksude komplekssuse nõuet ja kõike muud, mis sinna juurde käib. Küll aga tahaksin ma öelda niipalju, et mul ei ole kahtlust, et härra Kukel on varasemaid kogemusi, kuidas võimu eriolukorras tsentraliseerida. Aga ma tahaksin ka uskuda, et meil on tõepoolest jõudu detsentraliseerida ja dekontsentreerida neid jõudusid, mis annaksid tegelikult rohkem tulu kohalikule omavalitsusele. Mul oli hea meel kuulata professor Üksväravat, eriti seda lõiku, kus ta ütles, et eri maakondades võiksid olla soodsamad maksutingimused, mis panevad ettevõtluse otsima endale paremat kohta, ja see annab tulu ka kohalikule maakonnale. Mul oleks väga hea meel, kui professor Üksväraval oleks aega ja võimalust kohtuda Ameerika professori Milleriga, kes nimelt selles küsimuses käib Rahandusministeeriumis ja püüab omalt poolt anda maksimumi, et me jõuaksime niisuguste tingimusteni. Need tunduvad meile väga võõrastavad, sest me oleme harjunud, et maksusüsteem on ühene tervel Eestimaal, olgu siis tegemist ettevõtte tulumaksu või üksikisiku tulumaksuga. Aga õige oleks nii, et ka kohalikul omavalitsusel on mingisugused võimalused, raamid ja piirid, mille ulatuses ta saab oma maksudega mängida. Mis puudutab proua Tõnissoni sõnavõttu, siis mul on väga kahju, et Liina Tõnisson sai valesti aru, kui ma rääkisin, et valitsus võtab endale vastutuse sotsiaalsfääri eest. Sotsiaalsfäär on mitmeid kordi laiem kui ühe õpetaja palk. Ma rääkisin ainult õpetaja palgast. Kuivõrd aga tema sõnavõtus tõusis esile ka see küsimus, kas pensionid ei peaks minema maakondadesse, siis mul on põhjust arvata, et see on absoluutselt vale väide, mis ei eita seda, et sotsiaalabi ei peaks olema maakondades. Siiski loodan, et praegu uue maksupoliitika väljatöötamise künnisel olles saab arvesse võtta neid ettepanekuid, mis praegu tehti. Antud juhul hääletame tulumaksu seaduse muutmise poolt. Aitäh!

Valve Kirsipuu, kas asume parandusettepanekuid läbi hääletama?

Minu kaasettekandes oli juttu, et parandusettepanekud puudutasid neid kahte punkti, mis praegusest lõplikust variandist on välja jäänud, ja me arvestame neid parandusettepanekuid siis, kui hakkame arutama seda tulumaksuseaduse muudatust, mis täna hommikul lauale pandi.

Selge pilt. Kas võin seaduseelnõu hääletusele panna? Lugupeetud Riigikogu! Kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi ettevõtte tulumaksu seaduse muutmise seadus? Selle ettepaneku poolt on 48 Riigikogu liiget, vastu on 5, 12 jäid erapooletuks. Seadus on vastu võetud.

Kolleegid, valitsuse poolt esitatud seaduseelnõu muudatuste ja täienduste tegemise kohta Eesti Vabariigi riiklike ja munitsipaaleluruumide erastamise seaduses. Alustame esimese lugemisega. Palun kõnetooli minister proua Liia Hänni.

Lugupeetud Riigikogu juhatus, austatud Riigikogu liikmed! 20. aprillil möödunud aastal võttis Ülemnõukogu vastu riiklike ja munitsipaaleluruumide erastamise seaduse. Otsus seaduse rakendamise kohta sündis 4. mail ja sellega kohustati Vabariigi Valitsust 1. juuliks välja töötama kõik vajalikud õigusaktid selle seaduse rakendamiseks. Oli ette nähtud, et 1. juuliks tuleb välja anda ka rahvakapitali obligatsioonide ja hüvitusväärtpaberite väljaandmise korda sätestavad valitsuse määrused. Rahvakapitali obligatsioonide ja hüvitusväärtpaberite kasutamise korda reguleerivaid valitsuse normatiivakte ei sündinud, küll aga võeti valitsuse määrustega vastu riiklike ja munitsipaaleluruumide erastamise kord ja samuti rahvakapitali obligatsioonide arvestuskaartide täitmise juhend. Seadus rakendus ja selle rakendumise käigus selgusid õige pea ka mitmed seaduse puudused. Riiklike ja munitsipaaleluruumide erastamise seadus sündis väga pingelises arutelus. See oli Ülemnõukogu menetluses peaaegu poolteist aastat. Algselt ainult eluruumide müügile suunatud seadusele lisandusid arutluse käigus ka sätted, mis reguleerivad erastamisväärtpaberite väljaandmist ja nende saamise korda. Nii et seadus, mis esialgselt pidi reguleerima ühte ja väga selgepiirilist valdkonda, omandas palju laiema tähenduse. Selles seaduses said ühendatud üksik ja üldine ning sellest tulenesid hiljem mitmed raskused seaduse rakendamisel, kuna selgus, et käigu pealt lisatud sätted, mis pidid reguleerima rahvakapitali obligatsioonide väljaandmise korda, ei olnud piisavalt läbi mõeldud. Kui hakati täitma rahvakapitali obligatsioonide arvestuskaarte ja oli vaja anda selge ja ühemõtteline tõlgendus, kuidas tööaastaid arvutada, siis selgus, et neid sätteid ei saa üheselt tõlgendada. Paljud sätted, mis puudutasid just rahvakapitali obligatsioonide arvestamist, hääletati Ülemnõukogus seadusesse käigu pealt ja see on üheks põhjuseks, miks seaduseelnõu kvaliteet ei kujunenud selliseks, nagu oleks vaja seaduse puhul, mis puudutab praktiliselt kõiki Eesti alalisi elanikke. Lisaks nendele asjaoludele on vahepeal edasi arenenud ka arusaamad, kuidas peaks toimuma korterite erastamine, kuidas peaksid moodustuma need uued subjektid, kes hakkavad tegelema erastatud majade haldamisega. Ka see loomulik areng kajastub teile väljapakutud seaduseelnõus. Niisiis laiendab valitsuse poolt esitatud seaduseelnõu kõigepealt selle seaduse toimeala, lisaks riiklikele ja munitsipaaleluruumidele on seadusega hõlmatud ka nende omandireformi kohustatud subjektide elamufond, kelle vara hulgas on riigivara, ja samuti põllumajandusreformi kohustatud subjektide vara. Nagu ma juba ütlesin, oli seaduse paranduse üks eesmärk täpsustada rahvakapitali obligatsioonide väljaandmisega seotut. Seaduse § 10 andis eeskirja, mille kohaselt rahvakapitali obligatsioonid antakse välja kõigile Eesti alalistele elanikele seisuga 1992. aasta 1. jaanuar, vastavalt nende töötamise ajale Eestis. Töötamise aja arvestamine oli üldjoontes samane pensioni õigusliku tööstaa˛i arvestamise eeskirjaga, kuid siiski tunduvalt keerulisem. Nagu ma juba ütlesin, mitmed seadusesätted olid ebatäpsed ja raskesti tõlgendatavad ning mõnede sätete õiguslikult korrektne täitmine oli praktiliselt võimatu. Selletõttu on rahvakapitali obligatsioonide arvestuskaartide täitmine lubamatult veninud. Praegu on see omandireformi äärmiselt tähtis lõik pidurdunud ning meil on vaja kuhjunud tõkked kiiresti kõrvaldada seaduse muudatuste abil. Põhilised puudused tööstaa˛i arvestamisel seisnevad selles, et ei ole selgelt sätestatud need ajalised ja ruumilised piirangud, mis kehtivad isiku tööstaa˛i arvestamisel. Näiteks osutub praktiliselt võimatuks teha täpselt kindlaks tööandja paiknevus, mida seadus nõuab, sest ei Eesti NSV ega NSV Liidu seadustega ei olnud täpselt määratletud ega piiritletud tööandja mõiste ja seda tagantjärele interpreteerida on äärmiselt riskantne ja väheveenev. Rahvakapitali obligatsiooni idee olemus oli selles, et võimaldada inimestel, kes töötasid Eestis, saada teatav panus erastamisel osalemiseks. Kuid lähtumine ainult töötamise ajast ei ole ainuvõimalik lähenemisviis, sest seaduseandja peab siin lähtuma ka õiglusprintsiipidest, mis ei tekita ühiskonnas kahtlusi ega olulisi konflikte. Seni kehtiv seadus jätab põhjendamatult rahvakapitali obligatsioonide saajate hulgast kõrvale ühiskonna sellised huvigrupid, kes just õigluse seisukohast lähtudes peaksid saama osa võtta erastamisest ja saama selleks ka erastamise väärtpaberid. Nii et muudatused ja täiendused seaduses on tehtud eesmärgiga kõrvaldada seaduses ilmnenud ebatäpsused ja anda täpsed eeskirjad, kuidas arvutada tööaastaid rahvakapitali obligatsioonide saajatele. Näiteks on seadus andnud võimaluse rahvakapitali obligatsioone saada ka nendele inimestele, kes elavad väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluvat territooriumi Eesti Vabariigi seaduslikul maa-alal, ja samuti on võetud arvesse ka nende piiriäärsete elanike huvid, kes elavad küll Eesti jurisdiktsioonile alluval territooriumil, kuid on olude sunnil käinud tööl väljaspool seda territooriumi nn. pendelmigratsiooni korras. Nüüd konkreetsetest muudatustest, mis on toimunud seaduseelnõus. Ma juba viitasin sellele, et seaduse toimeala on laienenud ja vastavad muudatused on tehtud väga mitmes paragrahvis. Seaduse toimeala on laiendatud ka ehitusjärgus olevatele eluruumidele, sest praeguses majanduslikus olukorras on väga mitmed ehitused pooleli ja oleks otstarbekas ka need pooleliolevad ehitused ja elumajad erastada, lähtudes sellest seadusest. Suured vaidlused valitsuses, mis minu arvates võivad korduda ka Riigikogu saalis, olid seotud sellega, mis saab siis, kui moodustatakse korteriühistu. Praegu kehtiv seadus ei näinud erastamise tingimusena ette korteriühistute moodustamist, vaid sätestas, et korterite erastamisel tuleb iga inimesega sõlmida eraldi leping maja ühiseks haldamiseks. Kuid siin, arvestades Leedu kogemust, kus küll suur osa eluruume on erastatud, aga uut subjekti, kes haldaks elamut, ei ole tekkinud, sätestab praeguse seaduseelnõu § 7 korteriühistu moodustamise eluruumi erastamise eeltingimusena. Ühistu asutamine lihtsustab oluliselt elamu valdamist, kasutamist ja käsutamist ning võimaldaks lahendada ühes eluruumide erastamisega ka elamu edasise haldamise küsimuse. Seaduseelnõu § 10 kaitseb korteris elavate üürniku endiste perekonnaliikmete õigusi eluruumi erastamisel, nõudes nende nõusolekut selleks, et eluruume erastada. Kuna seaduse toimeala on laiendatud ka põllumajandusreformi kohustatud subjektidele, siis tuuakse ühe võimaliku maksevahendina sisse ühismajandi tööosak. Seaduseelnõu jätab kõrvale järelmaksu mõiste, sest on otstarbekas, et omandiõigus läheks üle kohe, kui korter erastatakse, ja edasised kohustused oleksid sätestatud laenuna, mitte järelmaksuna, mis tähendaks omandiõiguse järkjärgulist üleminekut. Seaduseelnõu § 20 toob sisse ühe olulise täpsustuse rahvakapitali obligatsioonide arvestuskaartide seadustamiseks. Eelmises või praegu kehtivas seaduses ei ole arvestuskaardi mõistet sisse toodud, kuid praegu juba kehtivate valitsuse määrustega on arvestuskaardi kasutamine võimalik otseselt eluruumi erastamisel, nii et ta on praktiliselt juba käibele lastud kui maksevahend. Praeguse parandusega me annaksime kindla seadusliku aluse valitsuse poolt reguleeritud arvestuskaardi kasutamisele. Vastasel korral tuleks meil eluruumide erastamisega viivitada seni, kuni tõesti on jõutud välja anda rahvakapitali obligatsioonid. Aga arvestuskaart lihtsustaks seda ja võimaldaks eluruumide erastamisel teatud erisusi. Samuti on täpsustatud rahvakapitali obligatsiooni enda tähendust, sest seni kehtiv seadus nägi ette, et rahvakapitali obligatsioonid tuleb välja anda elamispinna ruutmeetrite alusel, aga see on väga küsitav mõõtühik ühe väärtpaberi väärtuse määramiseks, sest on selge, et rahvakapitali obligatsiooni väärtust tuleb mõõta rahas, sest see peab olema ühismõõduline põllumajandusosakutega ja kasutatav ka muu riigivara erastamisel. Nii et §-s 2 on toodud sisse selline täpsustus, et rahvakapitali obligatsioon antakse ikkagi välja töötamise aja alusel ja eeldatakse, et tema tegelik väärtus avaldub rahas. Ilmselt ei jõua ma peatuda kõigil paragrahvidel, mis on seaduseelnõus loetletud. Ma arvan, et ma suudan ehk teie küsimustele vastates avada mõnede paragrahvide sisu, mis võivad olla olulised selle seaduseelnõu tähenduse mõistmiseks. Aitäh!

Suur tänu! Küsimused rahvasaadikutelt. Lembit Arro.

Lugupeetud minister! Siia on sisse toodud selline säte, et rahvakapitali obligatsioonidega saab erastada ka kolhoosi maju või kortereid. Kahjuks on need aga juba paljudel majanditel arvestatud ja arvestatakse ka edaspidi ühistatud vara väljamaksmise ja tööosaku katteks. Kui majand erastab korteri kooliõpetajale, sidetöötajale või mõnele muule riigitöötajale selle riigikapitali obligatsiooni eest, kas on siis võimalik, et majand saab anda selle obligatsiooni edasi näiteks linnas elavatele ühistatud vara pärijatele selle ühistatud vara katteks? See tasakaalustaks bilanssi. Aitäh!

Lugupeetud härra Arro, selle seaduseelnõu kohaselt ei ole rahvakapitali obligatsioon siiski maksevahendiks ühismajanditele kuuluvate korterite puhul. Seaduseelnõu tähendus on selles, et kui majand erastab oma bilansis olevaid elamuid, siis ta peab järgima neid reegleid, mida seadus sätestab. Kuid maksevahenditeks on siiski ainult raha ja ühismajandi tööosak või siis ühismajandi poolt väljaantud hüvitus, väärtpaber. Nii et rahvakapitali obligatsiooni kui kohustuslikku maksevahendit see seaduseelnõu praegu ühismajandite jaoks ei sätesta.

Suur tänu! Siiri Oviir.

Tänan! Lugupeetud proua Hänni, ma küsiksin teilt selgitust § 20 4. 1õike 14. punkti kohta. Seal on öeldud, et töötamise aja hulka arvatakse I ja II grupi invaliidi invaliidsuse aeg töövõime täieliku kaotuse korral. Mida te selle all mõtlete? I ja II grupi invaliidid on meil reeglina töövõimetud, aga vahel nad siiski töötavad. Kas siin on asi lihtsalt sõnastuses või saan ma valesti aru? Kuidas toimida, kui nad vahepeal töötavad? Neile on ju invaliidsus määratud.

Tähendab, kui inimene on olnud tööl, siis järelikult ta ei ole täielikult kaotanud oma töövõimet. Siin on mõeldud eelkõige inimesi, kes on olnud täiesti töövõimetud.

Vabandage veel, see teeb ju tegelikult sama välja, sest invaliid on põhiliselt juhutööl. Grupiga on ta kuulutatud täielikult töövõimetuks. Selline sõnastus tekitab tohutut segadust asja otsustamisel. Kas ei võiks piirduda lihtsalt I ja II grupi mainimisega?

Siin on tõepoolest võimalik täpsustada formuleeringut, et oleks üheselt mõistetav, mille alusel siis antud juhul arvestatakse täiendavat tööpanust. Ma ütleksin nii, et siin on võimalik seda redaktsiooni täpsustada.

Suur tänu! Kuno Raude.

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud proua minister! Ma tõenäoliselt ei tunne seda seadust tervikuna, seepärast lubage mul esitada järgmine küsimus. Kuidas laheneb olukord, kui praegu riigile kuuluvas elamus elavad inimesed soovivad neile kuuluvat korterit endale erastada, samas aga soovivad seda elamut endale elamu endise omaniku õigusjärglased? Aitäh!

Antud juhul on tegemist õigusvastaselt võõrandatud varaga, mis on säilinud, ja kui see vara on siiani riigi omanduses, siis vastavalt omandireformi aluste seadusele kuulub see maja tagastamisele endisele omanikule või tema pärijatele. Nii et antud juhul ei ole eluruumi üürnikel võimalik selles majas asuvaid kortereid erastada.

Suur tänu! Andra Veidemann.

Suur tänu, austatud juhataja! Lugupeetud proua minister, ma esitaksin küsimuse § 2 kohta, mida te siin juba kommenteerisite, et erastamisele kuuluvad ka ehitusjärgus olevad elamud ja korterid, mille tehniline valmiduse aste on üle 50%. Mind huvitab selline küsimus, et kui isik või kodanik on hakanud ehitama oma rahaga korterit ja on sellest kinni maksnud näiteks 50% ja korterist endast või kogu elamust on ehitatud valmis 70%, kas siis selle korteri ülejäänud maksumuse võib korteri ehitaja katta obligatsioonidega? Ja kui see on võimalik, siis milliste rahadega ehitatakse maja valmis? Aitäh!

Rahvakapitali obligatsioone on mõeldud ikkagi kasutada olemasoleva vara erastamiseks. Nii-öelda tulevase investeeringu krediteerimiseks neid kasutada ei saa ja antud juhul, kui oma rahaga on 50% valmis ehitatud, siis järelikult sellele varale on inimesel omandiõigus olemas. See seadus ei käi ju nende eluruumide kohta, mida inimesed on hakanud näiteks juba ühistutena või kooperatiividena ehitama. Need jäävad väljapoole selle seaduse toimeala. Aga antud juhul käib teie küsimus ilmselt oma vahendite arvel ehitatavate eluruumide kohta.

Suur tänu! Kalev Kukk.

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, te olete korduvalt kasutanud sellist konstruktsiooni nagu rahvakapitali osak kui kohustuslik maksevahend. Mina tean seda, et Eesti Pank emiteerib n.-ö. kulla standardil. Nüüd teie tahate emiteerida n.-ö. töö standardil või tööpanuse standardil või mingil muul standardil. Me saame endale seega sisuliselt kahese emissioonisüsteemi, ühelt poolt siis raha ja teiselt poolt rahvakapitali osakud. Aga mis te arvate, kuidas see asi ikka n.-ö. selle normaalse raharingluse ja normaalse majanduse ja meie rahaseadustega klapib?

Härra Kukk, kindlasti sügavalt haritud inimesena ja majandusteadlasena te teate, et praktiliselt kõigis endistes sotsialismimaades on nii- või teistsugusel kujul võetud kasutusele erastamisväärtpaberid. Ja ilmselt need häired raharingluses, mis sellest tulevad, ei ole nii tõsiselt argumenteeritavad, et nad oleksid takistanud selliste väärtpaberite kasutuselevõttu. Ma sain alles täna Eesti Panga arvamusavalduse meie poolt ettevalmistatud erastamisväärtpaberite kasutamise kontseptsiooni kohta, milles on juhitud tähelepanu nendele ohtudele, kuid siiski peetakse võimalikuks võtta ka Eestis kasutusele erastamisväärtpaberid ühe maksevahendina ja võimalusena suurendada Eesti inimeste osalust erastamises.

Suur tänu! Jaanus Betlem.

Austatud härra esimees, austatud proua Hänni! Me teame, et ka Eesti Vabariigi eelmise iseseisvuse ajal olid olemas korteriühistud. Ja inimesed, kes elasid korteriühistute majades, maksid oma raha eest need korterid kinni, sõltumata sellest, kas põhikirja järgi kuulus see maja ühistule või nendele inimestele, kes seal korterites elasid. Kas te peate võimalikuks, et praegusel juhul jäävad erastamise alt välja need majad, need korterid, mis kuulusid eestiaegsetele korteriühistutele, et need majad saaksid tagastatud?

See küsimus ei puuduta otseselt seda teemat, sest antud juhul on pigem tegemist ju omandiõiguse taastamise küsimusega, mis on mitmete teiste seadustega reguleeritud. Antud seadus rakendub ainult nende riigi omanduses olevate varade suhtes, millele sundvõõrandatud vara tagastamise taotlejad ei ole õigustatud nõuet esitanud.

Suur tänu! Jüri Põld.

Tänan, härra esimees! Austatud proua minister, minu küsimus puudutab § 10 ja see on muudatusettepanek § 20 all. Seal on 3. lõikes kirjutatud, et töötamise aega arvestatakse alates 1945. aasta 1. jaanuarist. Miks just nimelt sellest tähtajast? Kas Eesti Vabariigis töötatud aastad ei lähe nendel vanadel inimestel arvesse ja kui ei lähe, siis miks?

See seisukoht oli juba selles endises seaduses, mida me muuta tahame. Me ei tahtnud praegu üle vaadata kõiki kehtiva seaduse põhimõtteid ja 1945. aastast kuni 1992. aastani arvestatud ajavahemiku põhjenduseks oli see, et antud juhul on tegemist nõukogude perioodi nii-öelda sundvõõrandatud töö kompenseerimisega. Muidugi on selle konkreetse aastanumbri valik teataval määral tinglik. Seda põhjendati just nimelt sellega, et me kompenseerime antud juhul õigusvastaselt võõrandatud tööd ja püüame inimestele, kellele on makstud palka vähem, kui oli nende tegelik tööpanus, seda tagantjärele kompenseerida.

Suur tänu, proua Hänni! Tundub, et rahvasaadikutel rohkem küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni nimel paluksin ma kaasettekandeks kõnetooli Toivo Jürgensoni.

Austatud Riigikogu! Mul on väga hea meel, et tänasel hilisel tunnil jõuame lõpuks ühe reaalse tõsise seaduseelnõuni, mis puudutab omanike ja omanike ühiskonna reaalset arengut Eestis. Nagu eelkõneleja märkis, tegeles Ülemnõukogu sellega poolteist kuni kaks aastat ja tulemusteni mitmetel põhjustel ei jõudnud. Võib-olla oli tegemist vastuoludega Ülemnõukogu ja tollaste valitsuste vahel, võib-olla ühiskond tervikuna ei olnud nendeks sammudeks valmis. Kui ajalugu meenutada, siis esimesed katsed korterite erastamise suunas tegid juba kommunistid aastail 1986-1987, kui Moskvast tuli meie tollastele valitsejatele käsk alustada elamufondi privatiseerimisega. Sellepärast on mul kummaline vaadata möödunud aja peale ja ma ei ole leidnud ühtegi pädevat seletust, miks Eestis ei jõutud selleni 1988., 1989., 1990., 1991. aastal. Loodame, et nüüd jõuame niikaugele. Majandus- ja põllumajanduskomisjon vaatas oma 13. jaanuari istungil läbi valitsuse poolt esitatud seaduseelnõu muudatuste ja täienduste tegemise kohta eluruumide erastamise seaduses ja toetab esitatud eelnõu ning loeb selle küpseks Riigikogule esimeseks lugemiseks esitamiseks. Hääled komisjonis jagunesid 5:1.

Kas komisjon leiab ka, et esimese lugemise võiks lõpetada?

Jah.

Millised on küsimused kolleeg Toivo Jürgensonile? Tundub, et küsimusi ei ole. Kas me paneme parandusettepanekute esitamise tähtaja ka paika?

Parandusettepanekud palun esitada vastavalt reglemendile nädala aja pärast, järgmise töönädala viimaseks päevaks. Tegemist on väga tõsise eelnõuga ja ma palun suhtuda nendesse parandusettepanekutesse täie tõsidusega, et ei korduks Ülemnõukogu pretsedent, et täiendus- ja parandusettepanekute tegemisega tekkis seadus, mis ei hakanud toimima.

Parandusettepanekud esitada nädala pärast neljapäeval, järgmise töönädala lõpuks kella 14-ks. Esimene lugemine on lõppenud.

Valitsuse poolt esitatud seaduseelnõu ühistatud vara maksumuse määramise kohta. Alustame esimese lugemisega ja palun ettekandeks kõnetooli minister proua Liia Hänni.

Austatud juhatus, auväärt Riigikogu liikmed! Me oleme jõudnud teiega olukorrani, milleni vaevalt et jõuab mõni teine parlament või valitsus. Meil tuleb nüüd üheskoos arutada lehma hinda, ühistatud lehma hinda, sest esimesel lugemisel on valitsuse poolt esitatud ühistatud vara maksumuse määramise eelnõu ja selle sisuks on seesama kurikuulus ühistatud lehma hind, mille kallal Eesti ühiskond on juba päris pikka aega pead murdnud. Kuid selleks, et me nüüd kujutaksime endale ette seda õiguslikku tausta, oleks vaja pihta hakata natukene kaugemalt ja nimelt 1990. aasta Ülemnõukogu otsusest omandiõiguse järjepidevuse taastamise kohta. Selle otsuse 2. punkt deklareeris, et ÜK(b)P määrusest tulenev kollektiviseerimine Baltimaades toimus omanike õigusi rikkudes ja omanike õigused tuleb ennistada. Täpsemalt sätestas selle ainevaldkonna omandireformi aluste seadus, mille § 14 sätestas ühistatud vara tagastamise ja kompenseerimise erisused, võrreldes muu õigusvastaselt võõrandatud varaga. Erisuseks oli see, et juhul, kui on tegemist ühistatud varaga, ei ole kohustatud subjektiks mitte riik, vaid kolhoos või muu juriidiline isik, mis on moodustatud kolhoosi reorganiseerimisel või likvideerimisel, või siis juriidiline isik, kellele kolhoosi vara on üle antud. Põllumajandusreformi seadusega sätestati reformi etapid. Esimese etapina tuli määrata kindlaks erinevate õigustatud subjektide osa ühismajandi varast ja seega ka ühistatud vara koosseis, väärtus ja selle vara õigustatud subjektid. Omandireformi aluste seadus nõuab, et õigusvastaselt võõrandatud vara maksumus oleks määratud seadusega. Ülemnõukogu menetluses oli kaua aega ka vastav seaduseelnõu, millele aga ei olnudki määratud seaduseks saada, sest vajalikku häälteenamust ei suutnud Ülemnõukogu koguda. Samal ajal aga nõudis elu oma, sest kolhoosid lagunesid, oli vaja üle minna uutele majandamisvormidele ja ka valitsusel tuli leida tee, kuidas ikkagi olukorda reguleerida. Kuna põllumajandusreformi seadus lubab kompensatsiooni natuuras, siis valitsus oma määrusega kehtestas sellise kompensatsiooni saamise korra, need kuulsad varade ümberarvutamise koefitsiendid, kus ühikuks on lehm ja kõik teised varad on väljendatud lehma kui naturaalühiku suhtes. Selle valitsuse määruse alusel alustati väga paljudes majandites vara tegelikku kompenseerimist natuuras. Kuid oli selge, et ainult natuuras kompenseerimisega küsimust lahendada ei saa, sest paljudel juhtudel ei ole inimestel võimalik vara tagasi võtta ja majanditel ei ole võimalik seda vara tagasi anda ning paratamatult oli vaja ikkagi leida hind, ühistatud vara väärtus. Kuna seadus puudus, siis paljud majandid läksid seda teed, et nad kehtestasid ise ühistatud vara väärtuse määramiseks lehma arvestusliku hinna. Eesti erinevates majandites on kehtestatud üsna erinevad hinnad, need erinevad omavahel vähemalt viiekordselt, kõikudes 200-1000 krooni vahel ja ulatudes mõnel juhul ka üle 1000 krooni. Samal ajal on valitsuse poole pöördunud mitmed liidud ja organisatsioonid, aga ka üksikisikud. Selline olukord, kus iga Eesti majand kehtestab erineva aluse ühistatud vara maksumuse määramiseks, ei ole normaalne ja see ei ole rangelt võttes ka seadusega kooskõlas. Sellest tulenevalt ongi valitsus teile esitanud ühistatud vara maksumuse määramise seaduse eelnõu, mille eesmärgiks on see vajalik tühik täita. Ühtlasi tuleb meil arvestada seda olukorda, kuhu me praeguseks oleme jõudnud, seda praktikat, mis väga paljudes majandites on välja kujunenud, ja asjaolu, et umbes ühes kolmandikus majandites on ühistatud vara maksumus juba määratud, see tähendab, kohapeal on kehtestatud lehma hind. Valitsus on arvestanud seda praktikat, et lehma hind on praegu ühistatud vara maksumuse määramisel normühikuks ja eelnõu § 2 sätestabki selle, et arvestusliku lehma hinna võib kehtestada kohaliku omavalitsuse volikogu põllumajandusreformi komisjoni ettepanekul. Kuid ühtlasi on samas paragrahvis antud ka lehma hinna alammäär 700 Eesti krooni selleks, et ikkagi kaitsta nende inimeste õigusi, kelle vara omal ajal ühistati. Paljud nendest inimestest on ju praegu ühismajandi pensionärid. Ma ütlen kohe siia juurde, et seletuskirjas te leidsite arvu 500 krooni, ja see vahe ei peegelda muud kui ühistatud lehma väärtuse diapasooni, mis oli arutusel valitsuses. Me jõudsime arusaamisele, et praegu on valitsuse poolt õige kirjutada eelnõusse ühistatud lehma hinnaks 700 Eesti krooni. Ülejäänud ühistatud vara maksumus käib selle praktika alusel, mis on juba välja kujunenud, kasutades seega valitsuse määrusega kehtestatud ühistatud vara ümberarvutuse koefitsiente. Väga paljudel juhtudel on ühistatud vara koosseisu määramine raske, sest ühistamisaegsed dokumendid ei ole säilinud. Küll aga võib tõendada vara ühistamise fakti. Ja § 4 2. lõige lubabki sellisel juhul, kui ühistatud vara koosseisu ei ole võimalik määrata, piirduda n.-ö. seadusega määratud ühistatud vara maksumusega, milleks on võetud 5 arvestusliku lehma hind. Ühistatud vara hulgas on väga palju hooneid, mis praeguseks on säilinud, kuigi võib-olla mitte sellisel kujul nagu ühistamise ajal. Need varad on võimalik tagastada. Kuna omandireformi aluste seadus näeb ette, et tuleb kompenseerida ka vara väärtuse vähenemine, siis on §-s 5 sätestatud vastav kord. Nimelt sisaldavad valitsuse poolt kehtestatud ühistatud varade hinna ümberarvutamise tabelid ka lehma hinna ja ühistatud hoonete kuupmeetrite vahelise seose ning selle alusel on võimalik määrata ühistatud vara maksumus. Tehes kindlaks, kui suur on kulum, saab määrata ka kompensatsiooni väärtuse. See võib tunduda teile veidi kunstlikuna, kuid see on praegu meetod, mida oleks võimalik kasutada, sest ühistatud varade tagasiandmine juba toimub ja otsida praegu väga keerulist viisi ühistatud varade väärtuse ümberarvutamiseks tähendaks kogu protsessi venitada. Võib ette näha, et mitmed detailid ühistatud vara maksumuse määramisel võivad ikkagi jääda nii seaduse kui muude normatiivaktidega reguleerimata ja seda võimalust arvestades annab § 6 võimaluse, et need küsimused lahendab ühismajandi põllumajandusreformi komisjon koos esmatasandi kohaliku omavalitsuse volikoguga. Nii palju siis ühistatud vara maksumuse määramise seaduseelnõust, mille valitsus on teile esitanud. Ma loodan, et te võtate selle heatahtlikult vastu. Aitäh!

Suur tänu! Millised on küsimused? Lembit Arro.

Lugupeetud minister! Minul on küsimus valitsuse määruse kohta, milles on juttu hoonetest. Kes mõtles välja sellised koefitsiendid? Mina mõõtsin nädalavahetusel maal ära mõned küünid. Tuleb välja, et ühe puuküüni hüvituseks tuleb maksta 40-50 lehma hind, kui see inimene elab linnas. Edasi. Majandis on palju endisi mõisaaegseid kivihooneid, mis olid eraomanduses ja on ühistatud, ka hobusetalle, mis olid majandi kasutuses. Nüüd tuleb nende eest anda välja 200-300 lehma maksumus. Need koefitsiendid on utoopilised ja ei ole üldse mõeldav, et sellist hinda saab maksta. Kes sellised koefitsiendid valitsusele esitas? Aitäh!

Ma ütleksin nii, et igal asjal on kaks poolt. Ilmselt sellele, kes seda hüvitust saab, võivad need koefitsiendid tunduda ebaloogiliselt väikesed, ja sellele, kes hüvitust maksab, võivad need tunduda väga suured. Need koefitsiendid on kinnitatud valitsuse määrusega. Ma arvan, et kui need on valitsuse määrusega kinnitatud, siis järelikult on valitsus need esitanud.

Suur tänu! Ants Käärma.

Tänan, härra esimees! Lugupeetud ettekandja! Küsimus on § 4 2. lõike kohta. Kas võite öelda, kui palju võiks olla selliseid varakomplekte, mille koosseisu ei ole võimalik tõendada? Ühtlasi palun öelge, millega te põhjendate seda, et võrdselt viie arvestusliku lehma hinnaga kompenseeritakse nii see vara, mis ühistati 50 hektari suurusest talust, kui ka see vara, mis ühistati näiteks 1-2 või 5 hektari suurusest talust.

Ma arvan, et sellele küsimusele oleks kompetentne vastama Põllumajandusministeeriumi esindaja, kes pidi siia tulema. Aga teda vist ei ole siin. Ma proovin oma teadmiste piires vastata. Nimelt on tõesti ühismajandeid, kus praktiliselt ei ole säilinud dokumentatsiooni ühistamise kohta. Ma ei oska öelda, kui suur see protsent võib olla, kuid selliseid majandeid on olemas ja võib välja mõelda keerulisemad ja õiglasemad mehhanismid, kuidas ühistatud vara väärtust kindlaks määrata. Näiteks võiks arvestada talumaa suurust. Kuid me leidsime, et kuna põllumajandusreform peaks kevadeks jõudma ühele poole, siis väga keerulist tõendamise korda ei ole otstarbekas sätestada.

Suur tänu! Paul-Olev Mõtsküla.

Suur aitäh, härra esimees! Lugupeetud ettekandja! Eelnõu teksti § 2 viimases lõigus seisab must valgel kirjas, et lehma arvestusliku hinna alammäär on 700 Eesti krooni. Seletuskirjas seisab, et seaduseelnõu §-s 2 on kavandatud arvestusliku lehma hinna alammääraks 500 krooni. Kumb peab paika?

Ma juba viitasin sellele ja vabandan veel kord, et seletuskirjas jäi number 500 700-ks parandamata. Õige on see, mis on seaduseelnõu tekstis, ja see vahe tõi tõesti teie ette tahtmatult selle diapasooni 500-700 kroonini, mida valitsus arutas. Me leidsime, et seaduseelnõus on ühistatud lehma hinnaks vaja panna 700 Eesti krooni.

Suur tänu! Kalle Jürgenson.

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, majandi vara jaguneb selle seaduse järgi kolmeks. Üks on tagastamisele ja kompenseerimisele kuuluv osa, teine on nõndanimetatud riigivarana defineeritud osa majandi varast, mille alusel kustutatakse majandi võlgu, ja kolmas on osakutena jagatav osa. Lehma hinnast sõltuvad kaks osa, riigivara ei sõltu. Esimene küsimus oleks järgmine. Kas te välistate sellise kalibreerimise puhul täielikult võimaluse, et lehma hind tõstetakse nii kõrgele, et osakuteks ei jää midagi ja võib-olla ei piisa isegi kompenseerimiseks ja tagastamiseks majandi olemasolevast varast? Minu teada on praegu majandi enda bilansi järgi – nii hästi või halvasti, kui see väljendab varalisi suhteid majandis – lehmade nõndanimetatud bilansilised väärtused tükk maad madalamad 700 kroonist. Seda esiteks. Ja teiseks. Kuna lehma hinna kinnitamine on läinud nii pikalt, on mitmel pool kinnitatud tükk maad madalamad lehmahinnad. Järelikult tagastatav ja kompenseeritav vara väheneb. Kui nüüd miinimumiks on 700, aga lehma hinnaks on kinnitatud näiteks 360 krooni, mis saab siis sellest vahest? Sel juhul on ju inimesel õigus rohkem vara tagasi saada. Mismoodi toimitakse nendes majandites? Aitäh!

Tuleb nõustuda sellega, et seaduseelnõu ilmumine on tõesti hiljaks jäänud, sest väga mitmes majandis on ühistatud vara väärtus välja arvutatud ja osas majandites ka juba välja jagatud ning majand praktiliselt likvideeritud. Ma arvan, et nendel juhtudel, kui omandiõigus on juba üle läinud, on väga raske tagantjärele sundida seda tasaarvestust tegema. Kuid väga paljudes majandites eksisteerivad need erinevad osakud alles teoreetilisel kujul. Ma arvan, et pärast seaduse jõustumist peaks siiski olema võimalik nendes majandites vajalikud ümberarvutused teha. Põllumajandusreformi loogika on tõesti selline, et need erinevad osakud arvutatakse välja, lähtudes majandi varade bilansilisest maksumusest. See on tõepoolest tekitanud olukorra, kus ühelt poolt majandi vara müüakse väga odavalt ja teiselt poolt ei jätku seda ei tööpanuste kompenseerimiseks ega varade hüvitamiseks. Kui nüüd selgub, et praeguste bilansiliste maksumuste juures ei jätku vara tööpanuse osakuteks, on majandil ikkagi võimalus oma bilansilised maksumused veel kord üle vaadata ja viia need veidi lähemale vara tõelistele väärtustele. Aga ma ütlen ka seda, et väga paljudes majandites on arvestuslikuks lehmahinnaks kinnitatud summa üsna lähedane sellele, mis on praegu kirjas seaduseelnõus.

Suur tänu! Liina Tõnisson.

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud proua minister, ma saan muidugi aru, et te olete väga raskes olukorras, sest see on nüüd küll kimäärne riik, kus on tegemist mõõtühikuga tinglehm, aga mis parata, me peame sellega siis ilmselt tegelema. Siit tuleneb aga küsimus, kui suur on orienteerivalt see summa, mis tuleb ühismajandite varadest võtta, et nende tinglehmade kaudu hüvitada Vene riigi kollektiviseerimispoliitika? Teatavasti läheb suurem osa sellest kapitalist põllumajandusest ära linna. Nii et seetõttu on see majanduslikult ülioluline. Aitäh, ma ootan vastust.

Ma ei oska teile täpselt öelda, kui palju endisi omanikke ja nende õigusjärglasi elab maal ja kui palju linnas. Kuid arvestades Eesti elanikkonnas toimunud muudatusi, võib arvata, et küllaltki suur hulk ühistatud vara omanikke või nende pärijaid elab linnades. Ja selle põllumajandusreformi loogika viga on tõesti see, et ta praegu põhjustab teatud väärtuste äravoolu maalt linna. Kuid antud seaduseelnõuga ei olnud meil enam võimalik kohendada põllumajandusreformi üldist loogikat, sest see reform on juba liiga kaugele läinud. Meil on praegu võimalik leida selline arvestuslik lehma hind, mis peaks rahuldama erinevaid huvigruppe, keda põllumajandusreform praegu otseselt puudutab. Nii et see loogika, mis viis väärtuste äravoolule maalt, oli paika pandud põllumajandusreformi seaduses ja ma ei hakka siin tegema poliitilisi vihjeid, vaid lihtsalt nendin kahetsusega, et kahjuks jäi põllumajandusreformis peale majandikeskne loogika, mille kohaselt taheti ikkagi saada varade käsutamise õigust majandis ja koos sellega võeti kohustused, mis praegu ennast küllaltki valusalt kätte tasuvad.

Suur tänu! Katrin Linde.

Tänan, härra esimees! Palun öelge, lugupeetud ettekandja, millise määraga arvestatakse §-s 4 viie arvestusliku lehmahinna määramisel? Kas see peab olema alammäär? Kas see on üldse määratud?

See on nüüd lehma hind, mille ühismajandi reformikomisjoni ettepanekul võib kinnitada valla volikogu. See ei saa olla väiksem kui 700 krooni. Nii et minimaalhind, mis siit välja tuleb, on viis korrutatud seitsmesajaga ehk 3500 Eesti krooni. Aga see võib olla ka suurem, juhul kui volikogu reformikomisjoni ettepanekul kinnitab suurema arvestusliku lehmahinna määra.

Suur tänu! Kalev Kukk.

Suur aitäh! Lugupeetud ettekandja, ma tahaksin esitada ühe küsimuse, mille minule esitasid valijad. Kahjuks need ei olnud minu valijad, vaid ühe teise mehe valijad, kes siin saalis istub, aga kuna saadikutega on raske kohtuda, siis esitati see küsimus mulle. Mul on ühed tuttavad, kes kolmekümnendatel aastatel ostsid Rootsi niidumasina. Tol korral maksis see umbes 100 krooni. 1950. aastal ühistati see niidumasin ära. Kuna see Rootsi niidumasin oli üpris hea riist, siis on ta pidanud vastu siiamaani, kuigi on käinud pidevalt külakorda ja nüüd jõudnud jälle nende endiste omanike lastelaste õue peale. Majand tagastab nüüd neile selle niidumasina, aga see on 40 aasta jooksul väga kõvasti amortiseerunud ja nüüd inimesed tahavad väga teada, mismoodi seda amortisatsiooni arvestatakse ja kuidas seda neile hüvitatakse. Mitme lehmaga või mitme küülikuga või mismoodi see asi üldse käib? Aitäh!

Kui lähtuda seaduse loogikast, siis tuleks toimida nii, et vara tagastamisel reformikomisjon hindab ära vara kulumi, vaatab, milline on lehma ja niidumasina vahekord, ning selle alusel määrab kompensatsiooni. Aga ma arvan, et eestlastel on küllalt palju kainet loogikat ja tervet mõistust ning nad ei hakka juuksekarva lõhki ajama.

Suur tänu! Olav Anton.

Aitäh, härra esimees! Öeldakse küll, et parem hilja kui mitte kunagi, aga selle seaduse puhul on tekkinud tõsised kahtlused. Paljudes majandites sunnitakse praegu vara ära sööma sellega, et kulud sotsiaalsfäärile on ikkagi majandite kanda. Kevadeks võivad majandite võlad olla mitu korda suuremad kui nende vara maksumus. Kust saadakse kompenseerimise raha, mida on õigus ühistatud vara eest tagasi saada, ja kust leitakse need vahendid, millega meelitatakse reformikomisjone nende küülikute, niidumasinate ja kõige muuga tegelema hakkama, sest praegu on reform mitmel pool ummikusse jooksnud. Nüüd siis pakume selle lehma hinna, aga ma ei näe selle lehma hinna rakenduslikku poolt.

Mitmes majandis on reform tõesti takerdunud, aga väga paljudes majandites on see üsnagi kiiresti kulgenud. Ma arvan siiski, et praeguse seaduseelnõu vastuvõtmine seadusena ei ole veel hilinenud, sest mitmed majandid on viivitanud sellepärast, et seadus näeb ette ühistatud vara maksumuse kehtestamise seadusega ja nad on lihtsalt kartnud ennetada asjade kulgu ja oodanud, et seaduseandja annab oma regulatsiooni. Mina ei arva, et oleks lootusetult hilja. Aga see, et majandid praegu oma vara ära söövad, näitab ainult seda, et põllumajandusreformiga peab kiirustama, ja need sotsiaalobjektid, mis neelavad majandite vahendeid, tuleb varem või hiljem ikkagi munitsipaalomandusse anda.

Suur tänu! Riivo Sinijärv.

Proua Hänni, seadused on abstraktsed, aga elu on konkreetne. Minul on ka üks tuttav, kellel oli aurukatel, aga mitte maal, vaid linnas. Üks aurukatel võrdub 7 lehmaga selle valitsuse määruse järgi. Peale selle aurukatla oli temal veel 2 autot, kauplus ja seal sees kõiksugust vara pluss veel korter ja seal sees mööbel jne. Kui me selle aurukatla nüüd maalt linna veame, kas me ei saaks siis selle alusel ka linnas hakata äravõetud vara kompenseerima?

Härra Sinijärv, mulle jäi arusaamatuks, kas teie tuttav elab maal või linnas? Kui ta elab linnas, siis tal ei ole midagi teha selle seadusega, sest see seadus tema kohta ei kehti. Ilmselt tema vara siis natsionaliseeriti, mitte ei ühistatud.

Ma just tahtsin küsida, kas me saaksime sedasama armsat lehma, kui me ta linna toome, kasutada ka linnavara hindamiseks?

Härra Sinijärv, mulle tundub, et linnas me võiksime siiski leida teistsuguse mõõtühiku, loomulik oleks teha arvestused nii-öelda konkreetses vääringus, näiteks Eesti kroonides.

Aurukatla alusel näiteks. Tähendab, minu küsimuse mõte ei ole tegelikult mitte naljategemine, vaid see, et ma ei arva, et inimesed maal erinevad millegipoolest inimestest linnas. Ma arvan, et need on ühed ja samad inimesed, neil kõigil oli mingi vara. Kas me hakkame maal olevat vara teistel alustel hindama kui linnas, kas me peame maainimesi paremateks või halvemateks selles mõttes?

Ma siiski arvan, et natsionaliseeritud varade puhul ei ole otstarbekas kasutada naturaalühikuid, sest natsionaliseeritud varade hulgas ei ole selliseid väikevahendeid, nagu oli ühistatud vara hulgas. Või siis natsionaliseeritud varade korral seadus ei näe ette nende varade kompenseerimist, sest kompenseerimisele kuuluvate natsionaliseeritud varade täpne loetelu sisaldub seaduses ja selles loetelus ei ole väikevahendeid.

Suur tänu! Aldo Tamm.

Austatud juhatus, austatud ettekandja! Majandite reorganiseerimine on jõudnud tunduvalt ette ühistatud vara tagastamisest. Kõne all oleva seaduseelnõu edasilükkamine tõenäoliselt vaid pikendab põllumajandusreformi olulist protsessi ja siit ka minu küsimus. Kuidas te suhtute sellesse, kui antud eelnõus kohustada majandeid tagastama või kompenseerima konkreetseks tähtajaks, näiteks 30. märtsiks või 1. aprilliks, pensionäridele ja põllumajanduslikele eratootjatele nendelt ühistatud vara, et ei oleks liigset venitamist?

Ma pean seda võimalikuks, sest tõesti põllumajandusreform peaks ikkagi jõudma teatud loogilise lõpuni kevadtööde ajaks ja eelkõige loomulikult oleks vaja täita oma kohustused nende inimeste ees, kellelt omal ajal vara ühistati ja kes praegu elavad sellesama majandi territooriumil. Just need inimesed on mulle saatnud kõige valulisemaid kirju, sest nad ei suuda leppida sellega, et ühismajandite vara kaob. Omal ajal nende käest võõrandatud vara ei arvestata või siis kompenseeritakse nii tühises summas, et inimene tunneb ennast pigem petetuna kui sellena, kes on saanud mingit hüvitust oma võõrandatud vara eest. Ma pean seda võimalikuks.

Suur tänu! Kalev Kukk, teine küsimus.

Suur aitäh! Lugupeetud proua minister, minu pähe ei taha mitte kuidagi mahtuda see, et teie kui tore ja armas naisterahvas tahate Eesti viimastki põllumajandust likvideerida. Seda viimast, mis meil on järele jäänud. Minu prognoos näitab, et pärast selle lehmaseaduse või lehmahinna seaduse realiseerimist oleme me sisuliselt teinud Eestimaal lõpu kolhoosi- ja sovhoosimajandusele, mida me tõesti oleme tahtnud. Aga ma küsiksin, miks "Mõõdukad" ei taha meie isamaa põllumajandust kuidagi mõõdukamal viisil likvideerida?

Praegu on põllumajandusreformi seadus tõesti pannud maainimesed sellisesse olukorda, kus lehma hinnast sõltub see, milline osa ühismajandi varast kellelegi peab kuuluma. Ja raskeks teeb olukorra ka veel see, et need inimesed on ju enamasti ühistatud vara omanikud või nende pärijad ja samal ajal ka ühismajandi töölised. Nii et ma arvan, et niisugune olemuslik konflikt tuleneb meie olukorrast ja sellest, mida me oleme pidanud läbi elama, ja selle eelnõu eesmärk ei ole mingil juhul seada maarahvast raskesse olukorda, vaid leida hädavajalik kompromiss, mille praeguse reformi loogika kohaselt peavad leidma seaduseandja ja valitsus.

Suur tänu! Olav Anton, teine küsimus.

Aitäh, härra esimees! Aastaid tagasi oli selline jutt, et kommunismi vist leiutasid ikkagi töölised, mitte teadlased. Teadlased oleksid enne vähemalt rottide peal katsetanud. Kas see seaduste pakett, mis nüüd mitmes kihis ja poolteiseaastase vahega tuleb, on ka mõne majandi puhul nii-öelda läbi mängitud? Ühesõnaga, mis juhtub praegustes olukordades? Ma püüan seda kõike tagasi viia oma endisse töökohta ja ma näen seal selliseid huvitavaid asju tulemas, et natuke hirm hakkab. Ühelt poolt peaks nagu vajutama rohelisele nupule, teiselt poolt aga ei kujuta ette, mis juhtuma hakkab. Ma olen tõesti raskustes. Äkki võite öelda, kas mõnes kohas on see asi nii-öelda läbi prognoositud, sest teil on ju suured stsenaariumide meistrid. Võib-olla panna majandi konkreetsetesse numbritesse need tinglehmad sisse? Kas seda on tehtud?

Suurem osa selle seaduse loogikast on ju elust enesest maha kirjutatud ja niimoodi on reform just sellise loogika alusel kulgenud. Ainukesena võib vaidlust tekitav olla seesama lehma hind – kas see väärtus, mille me praegu kehtestame, on optimaalne või ei ole. Ma arvan, et Riigikogu ülesanne ongi panna lisaks valitsusele oma pea tööle ja leida see optimaalne arv. Meie püüdsime arvestada erinevate nende ühiskonnagruppide huve, keda põllumajandusreform puudutab, ja leida selline arv, mis peaks veel olema majanditele jõukohane, aga samal ajal ka vastuvõetav nendele inimestele, kellel on õigus saada hüvitust ühistatud vara eest, et see kompensatsioon ei tunduks narrilt väikesena.

Suur tänu, proua Hänni! Rahvasaadikutel rohkem küsimusi ei ole.

Aitäh!

Kaasettekandeks juhtivkomisjoni nimel tuleb kõnetooli komisjoni esimees härra Ivar Raig.

Austatud esimees, austatud kolleegid! Tõepoolest, meil on tegemist n.-ö. raske pärandiga Ülemnõukogu ajast, kus vaidlused omandi- ja maareformi üle kestsid lõputult ja paljudel juhtudel jäidki otsused vastu võtmata, nagu ka käesolev seaduseelnõu. Ma ütleksin veel, et kui Ülemnõukogul olid n.-ö. vabad käed lehma hinna määramiseks, siis nüüd on reaalne erastamine juba lahti läinud ning lehma hinna määramisega on tegelnud ühismajandite reformikomisjonid. Selle hinna käärid on võrdlemisi suured. Mõningatel andmetel on lehma hind kõikunud vahemikus 70-st kuni isegi 5000-6000 Eesti kroonini. Kui Kalev Kukk küsis n.-ö. sarkastiliselt Liia Hänni käest, miks ta tahab Eesti põllumajandust põhja lasta ja miks ta ei käitu mõõdukalt, siis ma võiksin öelda, et just nimelt antud eelnõu näitabki mõõdukat käitumist, sest üks äärmus oleks kompenseerimisest täielikult loobuda ja teine äärmus oleks kompenseerida veelgi suuremas summas. Näiteks Talunike Keskliit nõuab kompensatsioonisummaks 2000 Eesti krooni ühe lehma kohta, mitte kroonigi vähem. Just nimelt see 500-700 on meie arvates mõõdukas lahendus. Ma tahaksin öelda seda, et kui Kalev Kukk esitas komisjoni koosolekul samuti solvava küsimuse daamile, siis komisjoni esimehena, väikese spiikrina ei pidanud ma võimalikuks sellisele provokatiivsele küsimusele vastata ja on kahetsusväärne, et siin saalis see küsimus kordus. Nüüd edasi komisjoni otsuse juurde. Komisjon toetas valdava häälteenamusega antud eelnõu esimesele lugemisele esitamist. Häälte vahekord oli järgmine: 6 poolt, 1 erapooletu, 2 komisjoni liiget ei hääletanud ja teised puudusid. Loomulikult vajab seaduseelnõu parandusettepanekuid. Ma olen nõus ka sellega, et pealkiri vajaks täpsustamist. Tegemist on tõepoolest põllumajandusettevõtete territooriumil oleva varaga ja see ei puuduta antud juhul linna ettevõtete varasid. Samuti on küsimusi § 4 kohta, kus on tegemist ettepanekuga lugeda ühistatud vara maksumuseks 5 arvestuslikku lehma, kui ühistatud vara koosseisu ei ole võimalik tõendada. Ma arvan, et on veel teisigi paragrahve, mille kohta austatud kolleegid teevad heatahtlikult parandusettepanekuid. Ma teen komisjoni nimel ettepaneku esimene lugemine täna lõpetada ning parandusettepanekud esitada järgmiseks teisipäevaks kella 14-ks, sest siin on tegemist ainult seitsme paragrahviga ja väga palju ettepanekuid ei saa tekkida. Kuna on öeldud, et põllumajandusreformi komisjonid ootavad meie otsust, siis peaksime kiirustama sellise arvestusega, et järgmisel nädalal, teisipäeval, vaatab komisjon parandusettepanekud läbi ja me saaksime võib-olla juba järgmise nädala neljapäeval selle seaduseelnõu teisele lugemisele panna. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Mõned küsimused rahvasaadikutelt. Ants Käärma, teine küsimus.

Tänan, härra esimees! Lugupeetud ettekandja, kas komisjoni arvates tähendab eelnõu § 6 muu hulgas ka seda, et kui omavalitsuse volikogu on juba enne antud seaduse kehtima hakkamist kinnitanud lehma arvestusliku hinna ja selle alusel on ühistatud vara kompenseeritud ning ka osakud määratud, siis jääb see otsus kehtima? Tänan!

Ma arvan, et selle otsuse peab ühismajandi põllumajanduskomisjon täiendavalt tegema. Ta peab selle küsimuse vastuvõetud seaduse alusel päevakorda võtma ning uuesti otsustama. Siin võivad olla erinevad lahendused, sõltuvalt just sellest, millised on majandi kompenseerimisvõimalused. Ühel juhul vara on, jääb ülegi, teisel juhul seda enam ei ole. Ma arvan, et esmatasandi kohalik volikogu teeb siis komisjoni ettepanekul otsuse, nagu on eelnõus kirjas. Aga igal juhul peab komisjon antud küsimuses uuesti kokku tulema ja tegema täiendava otsuse, kas jätta endine jõusse või lähtuda uuest summast.

Suur tänu! Riivo Sinijärv.

Härra Raig, kui me nüüd määrame kindla lehmahinna ja majandis ei jätku vara selle kinnimaksmiseks, kas see kompenseeritakse siis riigieelarvest?

Põhimõtteliselt näeb loogika tõepoolest ette, et kui majandil vara ei jätku, siis kompenseerib riik, kuid seda ei pruugi teha riigieelarvest, vaid näiteks erastamisest laekunud sissetulekutest, mida saab sellisel juhul kasutada. Võib-olla näeb valitsus seoses suurprivatiseerimisega ette veel teisigi kompenseerimisallikaid.

Suur tänu! Tõnu-Reid Kukk.

Aitäh, härra esimees! Härra ettekandja, ma paluksin siiski konkreetsemat vastust Ants Käärma küsimusele. Kas võib seadusest välja lugeda, et kohaliku omavalitsuse volikogu on kohustatud uuesti läbi vaatama põllumajandusreformi komisjoni otsused, millega on juba määratud 700 kroonist väiksem lehmahind ja välja arvestatud ka tööosakud?

Kõigepealt ma ütleksin, et see seadus ei ole praegu vastu võetud ning vastava korraldusliku sätte selle kohta, kuidas jätkub põllumajandusreform peale selle seaduse vastuvõtmist, peab tegema valitsus. Ma jään selles mõttes teile vastuse võlgu. Täitevvõimu ülesanne on arutada seda küsimust peale seaduse vastuvõtmist. Kuid ma avaldasin oma isiklikku arvamust, vastates härra Käärmale.

Suur tänu, Ivar Raig! Rahvasaadikutel rohkem küsimusi ei ole. Juhtivkomisjon on ka kõik ära öelnud, mis tal öelda oli. Esimene lugemine on lõppenud ja parandusettepanekud tuleb esitada selleks ajaks, mida nimetas Ivar Raig, järgmiseks teisipäevaks kella 14-ks. Tänane tööpäev on lõppenud. Ma tänan teid! Head nägemist!