Jätkame 11. istungjärgu tööga. Hillar Eller soovib sõna.

Lugupeetud spiiker, lugupeetud kolleegid! Kuna täna tuleb arutusele tõenäoliselt ka meie reglemendi küsimus, on mul palve, et reglemendi seaduseelnõu kooskõlastuskomisjon kell 16.15 koguneks paarikümneks minutiks 264. ruumi, et vaadata meile välja jagatud tekst veel kord üle, et saaksime täiskogule ette kanda oma seisukohad. Komisjoni koosseisus on Pavel Grigorjev, Illar Hallaste, Pavel Jermoškin, Peet Kask, Tiit Käbin, Mart Madissoon.

Lugupeetud Ülemnõukogu! Meil on täna kavas arutada kahte päevakorrapunkti – nii seda, mis puudutab Eesti Vabariigi Valitsuse lähtekohti maareformiga seotud küsimustes, kui ka Ülemnõukogu reglemendiga seonduvat. Kas me anname nõusoleku kooskõlastuskomisjonil 20 minutiks lahkuda istungitesaalist? Lubame.

Lugupeetud Ülemnõukogu! Päevakorra 5. punkti ettevalmistajad palusid, et me täna piirduksime ainult informatsiooniga, s.t. ettekandega ja kaasettekandega ning küsimused esitaksime kirjalikult. Korraldajate palve on selline, et me täna läbirääkimisi ei avaks ja suusõnalisi küsimusi ei esitaks, kuna see teema jätkub järgmisel istungjärgul, ja tänane informatsioon peab andma võimalusi selle teema üle mõtiskleda. Kas ollakse nõus? Vaikimine on nõusolek. Kontrollime kohalolekut. Kohal on 80 rahvasaadikut. Puudub 25. Asugem päevakorra juurde. Eesti Vabariigi Valitsuse lähtekohtadest maareformiga seotud üld- ja majanduspoliitiliste küsimuste arutamiseks. Ettekandja on Ülemnõukogu maaelukomisjoni esimees Heldur Peterson.

"Härra peaminister ja juhataja, lugupeetud kolleegid! Täna me võtame siin ajalooliste võlvide all arutusele Eestimaa ühe kesksema, tähtsama probleemi, nimelt maa küsimuse. Meie maad on tallatud, lagastatud. Iga Eestimaa külast läbi marssiv uus võim on deklareerinud, et just tema annab meie talupojale maad igipõliseks kasutamiseks või müüb päriseks. Eestimaa talumehele kuuluvat maad. Jääb vaid küsida, kui mitu korda seda on tehtud või kavatsetakse teha? Kõik need deklareerijad on mänginud ühele trumbile. Nimelt sellele, et eesti talumehele on maa olnud ja jääb mitte üksnes esmaseks tootmisvahendiks, vaid ka talupoegliku mõtlemis-, elulaadi ja muukeskseks eesmärgiks. Seepärast on meie esivanemate poolt oma maatüki eest makstud kulla- või isegi verehinda või mindud tuhandete verstade tagant otsima endale eluruumi. Kellele kuulub maa Eestimaal? Sellise pealkirja all tegime möödunud aastal Tartu Põllumeeste Seltsis aastakoosoleku ja arutelu käigus jõudsime kindlale veendumusele, et ei kellelegi muule kui Eestimaale ja rahvale. Nii ta peaks olema. Tegelikult ei ole meie esiisade poolt maa eest välja makstud kuld läinud ei enne ega pärast 1917. aastat Eesti riigi kassasse, vaid ikka suuremalt jaolt võõrastele hüvituseks ja seega ei saa kellelgi ka olla pretensioone Eestimaa ja rahva vastu, mis tulenes 1919. aasta radikaalsest maareformist, kui võõrandati 1065 suurmajandi ühikut riikliku tagavara loomiseks. Sellega likvideeriti suurem osa mõisate maid, kellele enne revolutsiooni oli kuulunud 58% Eesti maavaldustest. Viimase 50 aasta jooksul puudub Eestimaal konkreetne peremees. Vaatamata sellele on meie põllumees harinud maad oma kutse-eetikast, oskustest ja võimalustest lähtudes, nii et Nõukogude Liiduga võrreldes võiksime oma toodangunäitajatega isegi rahul olla. Kuid kas elu seisneb üksnes tootmises? Pilt muutub oluliselt, kui võrdleme samal laiuskraadil olevaid Skandinaaviamaid, kus tooni annab hoopis teine tootmis- ja elukultuur. Siit tuleneb ka vajadus taaskehtestada maa eraomand, et oleks konkreetne omanik, kes hakkab maad peremehelikult harima. Kuidas seda teha, millest lähtuda? Üks asi on lihtsalt deklareerida mingit eesmärki, hoopis keerulisem on anda lahendus ajaloolise õiguse taastamiseks koos kohustusega oluliselt mitte eirata sotsiaalset õiglust praegu maal elavate ja töötavate inimeste suhtes. Millest alustada? Nagu Eesti Vabariigi järjepidevuse aluseks võetakse tema sündi, nii tuleb ka maaküsimustes aluseks võtta 1919. aasta maaseadusest tulenev ja 1940. aasta 23. juuliks välja kujunenud seis. Kuidas tahame edasi talitada? Kas restaureerime 1940. aasta seisu täielikult, osaliselt või kompenseerime hüvitusena? See ongi kogu asja keerukas tuum. Selleks ongi praegu valitsuse poolt antud seisukohad mitmete lahendusvariantidega, on ära näidatud ka eeldatavad kulutused ja tulemused, mida üks või teine lahenduskäik endaga võib kaasa tuua. Seoses sellega, et valitsuse lähteseisukohad on teile juba ammu kätte jagatud ja avaldatud üle-eelmises "Maalehes", siis ma ei hakkaks neid pikemalt kommenteerima ega esita ka maareformi põhinõudeid ja põhiseisukohti, mis on seal ära toodud. Esitaksin võib-olla mõningat arvamust ja võib-olla teeksime väikese pöördumise klassika juurde."
Mis asi on maareform, agraarreform? ENE andmetel on see agraarsuhete ja maavalduse vormide seadusandlik muutmine, mis põhjustab põllumajandusliku maa ümberjaotamise. Näitena on siin toodud 1919. aasta Eesti maareformid, Prantsusmaa maareform ja teisi. Praegune maareform on läbiviidava majandusreformi üks olulisemaid koostisosi, selle peamiseks eesmärgiks on maa omandisuhete ümberkujundamine, arvestades ajaloolist majanduspoliitilist ja sotsiaalpsühholoogilist tagapõhja.
Sotsiaalne tellimus selleks kerkis esile juba üle paari aasta tagasi, kui meie individuaalmajapidamiste varjus säilinud talud ja nende peremehed hakkasid nõudma omale ametlikku maaeraldust. Sellega oli praktiliselt alanud ka praegune maareform, millele pani seadusliku alguse ja aluse möödunud aasta taluseadus. Selle kohaselt andsime maa, metsa ja veekogud ja kohaliku tähtsusega maavarad tasuta taluperemehele pärandamisõigusega põliseks kasutamiseks. Talu taastamisel oli eelisõigus tema endisel omanikul seisuga 23. juuli 1940 või tema seadusjärgsetel pärijatel.
"Taluseadusega olid piltlikult öeldes maasoovijad viidud 1919. aasta maareformi järgsesse riigistatud maad saanute, niinimetatud uustalunike (asundustalunike) seisu, kellel oli küll maa kasutamise õigus, kuid mitte edasimüügi õigus. Maa eraomandiks minekuga algab aga hoopis keerukam, teine etapp, mis piltlikult oleks võrdne massilise uustalude päriseksostmise algust tähistava seaduse, s.o. "Riigimaade põliseks tarvitamiseks ja omandamiseks andmise seaduse" vastuvõtmisega 1930. aastal."
Kolmandaks. Maareform realiseeruks maasuhetega seotud põhiküsimusi reguleeriva uue maaseaduse lõplikus ellurakendamises. Arvatakse, et 23. juuli 1940. aasta deklaratsiooni (maa kuulutamine üldrahvalikuks omandiks) tühistamisega saame koheselt taastada omandiõiguse. See arvamine on loosunglik ja kergekäeline. Pean ütlema, et deklaratsiooni tühistamine ei too kaasa mingit üldist, abstraktset või summaarset omandi taastamist. Sellega saame anda kodanikele vaid võimaluse õiguste taastamiseks. Seega on tagastamine võimalik vaid üksikisikule või konkreetsel juhul mõnele organisatsioonile (ühendusele).
"Kõik tuleneb sellest, et omandiõiguste taastamisel peame teadma kahte asjaolu: 1) kes on subjekt, see on siis omanik; 2) mis on objekt, see on maa (antud juhul)."
Tervikliku pildi saamiseks peame ka siin lähtuma klassikalisest skeemist. Üks lahenduskäik oleks järgmine. Lähtuda tuleb omandiseadusest, mille kohaselt maa on Eesti Vabariigi omand. Eesti Vabariigil on oma kõrgema seadusandliku organi kaudu õigus kehtestada maale teisi omandivorme, määrates kindlaks nende algsed tekkimistingimused ja kord ning edasine õiguslik režiim. Vaja oleks kehtestada maale järgmised omandivormid.
Esiteks. See on siis kodanike omand, mis omakorda jaguneks: a) individuaalseks ehk meie klassifikatsiooni järgi eraomandiks ja b) kollektiivseks omandiks. Need on siis aktsiaühistud jt.
Teine grupp oleks siis riiklik omand. Siia võib lisada veel teise variandi, kus on esitatud ka munitsipaalomand. Erinevus on siin selleks, et riiklikuks omandiks on riigi tagavaramaad, tähtsamad looduskaitsealad, rahvuspark ja sõjaväebaaside all olev territoorium, riiklikud magistraalid, raudteed jne. Munitsipaalomandiks võiksid olla kohaliku tähtsusega objektid, kuurordid ja muu selline. Munitsipaalomandi puudustest ja eelistest on juttu ka valitsuse poolt esitatud projektis ning need tuleks lahendada vastavalt halduskomisjoni ettepanekutele ja koostöös nendega.
Maareformi käigus tuleb lahendada hulgaliselt sõlmprobleeme, millest on juttu ka valitsuse programmis. Ma ei hakka neid siin üle kordama, selle ma jätaksin valitsuse esindajate pärusmaaks. Me peame langetama osa poliitilisi otsuseid järgmisel nädalal kas siis üksikute põhiprobleemide punktidena hääletamisele panemise teel või tervikuna.
Olgu lisatud, et valitsuse poolt esitatud maareformi seisukohtade mõningase puudusena võiks nimetada seda, et seal lähtutakse põhiliselt maast kui ainult põllumajanduslikust tootmisvahendist. Kuid me peaksime lähtuma maast kui elukeskkonnast, looduskeskkonnast jne. Samuti oleks võinud olla seal ka rohkem puudutatud asunduspoliitika ning mõningaid teisi probleeme.
Akadeemiliselt võiks öelda, et vaatamata esitatud puudustele, vastab valitsusprojekt oma tasemelt , püstitatud eesmärkidele.
Teile on minu poolt välja jagatud ka 4-leheküljeline seaduseelnõu, kus on ka ära näidatud probleemid, mis kerkivad maaseadusandluse lahendamisega. Ma ei tea, kas on need teile jõudnud, kuid eestikeelsed olid kella 16-ks valmis, venekeelseid veel tehti. Aja kokkuhoiu mõttes ma ei hakkaks seda kordama. Ütleksin vaid nii palju, et lahendust vajavaid probleeme on palju. Mida teha pärimisseadusega, kuidas seda rakendada, kuidas käsitleda väliskodanike ja väliseestlaste vara jne.
Seistes täna siin teie ees nii tähtsas, keerulises probleemis, nagu seda on maaküsimus, läheb tahes-tahtmata mõte meie eelkäijate Theodor Pooli, Jaan Raamatu või mõne teise Eestimaa põllumehe peale, kes suunasid ja viisid ellu Eesti Vabariigi algusaastail radikaalset maareformi. Eestimaa ja rahva kui terviku tuleviku huvides ei kartnud nad teha ka ebapopulaarseid otsuseid. Ma arvan, et ka meie maasaadikud ja kõik teised teevad kõik, et oma nõu ja jõuga maareformis kaasa lüüa. Rahvas ongi meid siia selleks valinud ja volitanud. Veelgi enam, me peame õppima mineviku vigadest ja endale teadvustama, et kõike ei ole võimalik minevikust automaatselt tänapäeva üle kanda. Olgu see siis lahusmaatükkide eraldamine servituutidena või liialt väikeste elatus-talukohtade eraldamine, kus talunikul ei olnud õiget koormust oma maal, aga peremeheuhkus ei lubanud ka teistele sulaseks minna. Väljastpoolt tööd leida aga ei olnudki niisama lihtne. Eks seesama hakka võib-olla korduma ka tulevikus.
Ja nüüd küsimusele, kas maa- ja põllumajandusprobleemidele on õigus kaasa rääkida ka linnarahval. Ma vastaks, et kindlasti. Oleme ju aastatuhandeid elanud põllumajandusliku tootmise põhjapiiril, kus tänapäeval Skandinaaviamaades seatakse põllumajandusele kolm ülesannet.
Esiteks, kindlustada oma kodanikud toiduainetega. Teiseks, toita külalised, ja kolmandaks, moodustada riiklikud reservid, olgu siin kõrvalepõikena muuseas mainitud, et Eestimaa põllumees on pidanud ja peab seniajani sellele lisaks neljandat kohustust, see on väärindada põllumajandussaadusi ja tuua riigile raha sisse (vahetuskaupa) põllumajandussaaduste ekspordist. Selles osas on aga väga raske võistelda kesk- või lõunaregiooni riikidega, kuid see oleks omaette teema.
Kuna põhjariikides doteeritakse põllumajandust riigikassast, siis on ka kõikidel kodanikel õigus kaasa rääkida missugustele alustele rajame meie põllumajanduse või kui kalliks läheb see meile maksma. Ma pooldaks maaküsimuste lahendamist kompleksselt koos üldriikliku privatiseerimisega, kuid see võib-olla oleks mul rohkem eraseisukoht.
Austatud saadikud ja kolleegid! Ma paneksin teile südamele, et maaküsimus on meil üks tõsisemaid, mida meil seni on olnud või on tulemas. Untsuläinud riigieelarve võime küll uuesti kokku ajada, kuid maa juures kehtib printsiip, et üheksa korda mõõda ja üks kord lõika, seda sõna otseses mõttes. Seetõttu ei taha ma, et jääksime poolikute tõdedega poolele teele, ja et pärast meid peaks keegi veel ümber tegema või meid kiruma. Ma kutsuks teid üles toetama praeguse valitsuse lähteseisukohti maareformi küsimuste läbiviimiseks, sest läbi viia saab (ja selleks on tal ka õigus) vaid see, kes vastutab eelkõige tagajärgede eest. Ma ei taha siin mitte mingil juhul öelda seda, et selle initsiatiiviga, millega valitsus pöördus seadusandliku kogu poole, oleks ta nüüd ennast vastutusest vabaks võtnud. Ma tänan teid!
"Peale selle on mul teile palve. Palun andke poliitiliste rühmituste poolt homme omapoolne seisukoht antud küsimuses maaelukomisjonile, nii nagu seda on andnud saadikuterühm "Sõltumatud demokraadid" väga konkreetsete teesidena 1–2 lehel. Alles pärast erinevate saadikugruppide ja poliitiliste rühmituste seisukohavõttu on võimalik Ülemnõukogul välja töötada ja üldistada otsuseprojekt ning see panna järgmisel nädalal hääletusele. See teile kätte jagatud või jagatav seisukohtade eelnõu ei ole mingi ametlik dokument ning seega ei kuulu ta ka ajakirjanduses arutamisele, vaid on Ülemnõukogu töösiseseks. Täna me ei hakka küsimustele vastama, kuid me oleksime põllumajandusminister härra Linnuga väga tänulikud, kui te esitaksite hulgaliselt küsimusi, tõstataksite probleeme ja need esitaksite meile kirjalikult. Aitäh tähelepanu eest!"

Suur tänu ettekandjale. Jätame siis meelde ka tema palved. Küsimused ja märkused kirjalikult. Ja kaasettekandeks anname sõna põllumajandusminister hr. Linnule.

"Austatud spiiker, austatud rahvaesindajad! Esimesed vastukajad valitsuse esimehe hr. Savisaare poolt teile läbiarutamiseks esitatud ja ka ajalehes "Maaleht" avaldatud lähteseisukohtadele on olnud vastuolulised. Tundub, et see tuleb sellest, et ei ole täiel määral mõistetud, millise dokumendiga on tegemist. Tegemist ei ole ei seadusprojekti, ei programmi, ei millegi muu lõplikule tõele pretendeeriva dokumendiga, vaid ainult kontseptuaalsete lähteseisukohtadega maareformi läbiviimisega seotud üld- ja majanduspoliitiliste küsimuste arutamiseks. Sellise dokumendi koostamine on meie senises praktikas mõneti ainulaadne ja seetõttu harjumatu. Miks pidas valitsus vajalikuks just sellise dokumendi koostamist, et sellega teie, rahva ette tulla? Välja on kuulutatud üleminekuperiood Eesti Vabariigi taastamiseks. Aeg on hakata läbi viima konkreetseid poliitilisi ja majanduslikke ümberkorraldusi. Rääkides Eesti Vabariigi taastamisest, turumajandusest, eraomandist, privatiseerimisest ja teistest äärmiselt olulistest asjadest, oleme seniajani jäänud rohkem poliitiliste loosungite tasandile. On aga vaja konkreetseid otsuseid ja lahendusi, lähtudes tänasest reaalsest olukorrast. Peame mõtlema, kuidas need üldpoliitilised loosungid on võimalik realiseerida konkreetsetes ühiskondlikes ja majanduslikes suhetes, mida üks või teine samm kaasa toob, kas need sammud viivad meid nendele eesmärkidele, mida taotleme, lähemale. Siin ei saa läbi enam loosungite ja hüüdlausetega, on vaja tõsist analüüsi kõigi võimalike poolt- ja vastuargumentide arvessevõtmist, rahvaga arupidamist. Kaalul on korraga väga palju ja me peame olema oma mõistusele tuginedes veendunud oma sammude õigsuses. Maaküsimus on valitsuse arvates üheks võtmeküsimuseks meie edasise arengu teel. Meenutagem ajaloost, et aastal 1918 sai Eesti bolševikele muuhulgas saatuslikuks just nende seisukoht maaküsimuses. On selge, et kõigis ühiskonnaelu põhiküsimustes on lõplik sõnaõigus rahval endal, kas vahetult või oma valitud esindajate kaudu. Alles siis, kui aluspõhimõtted on kindlaks määratud, on võimalik koostada ja vastu võtta sellised seadused, mis kõige paremini vastavad rahva huvidele. Kahjuks on senine seadusandlik protsess toimunud ilma sellise vajaliku eeltööta, mis on seadnud olulistesse raskustesse nii seadusprojektide koostajad kui ka seadusandja enda. Värskeim näide selle kohta on omandiseaduse arutelu. Lähteseisukohtade esitamine valitsuse poolt taotleb just seda eesmärki – viia maaseaduse, arvestades tema erilist tähtsust, ettevalmistamise protsess loogiliselt õigetele rööbastele, kus seadusandjal oleks võimalik eelnevalt kindlaks määrata aluspõhimõtted, millest lähtudes tuleb maaseaduse projekt koostada ja millistele tingimustele ta peab vastama. Peab märkima, et probleemide tõstatamisega ei ole valitsus seadnud endale eesmärgiks kunstlike takistuste veeretamist saadikute ette. Lähteseisukohad kajastavad nende ühe põhilise ettevalmistaja professor Vilma Kelderi hinnangu põhjal võib-olla ainult ühe kümnendiku kõigist maaseadusega lahendamist vajavaist probleemidest. Valitsuse arvates on tähtis, et nii rahvas kui ka tema esindajad teadvustaksid endale kogu küsimustekompleksi keerukuse ja suudaks leida üldvastuvõetavad lahendused, seda just tulevikku silmas pidades ning arvestades meie reaalseid võimalusi."
Seetõttu peame vajalikuks pöörata teie tähelepanu eriti järgmistele momentidele. Esiteks, maa on rahvuslik rikkus ja kujutab endast erilist väärtust. Ühelt poolt on eraomandus maale vajalik, kuid teiselt poolt ei saa mingil juhul kõiki maid eraomandusse anda. Praktiliselt kõigis arenenud riikides on maa piiratud tsiviilkäibes. Maaomanike õigused ja kohustused on reguleeritud palju konkreetsemalt kui meil. Piiravad tingimused kehtestatakse maaga spekuleerimise vältimiseks. Teiseks, maaomandi taastamisel või maa omandusse andmisel on vaja tagada kõige otsesem seos maaomandi ja maa tegeliku kasutamise vahel, maaomandi võimaldamine ilma isikliku kasutamise kohustuseta muudab paratamatult ühe osa inimesi rentnikeks teiste isikute suhtes. Kolmandaks. Maa omandusse müümisel on vaja kindlaks määrata väljaostumaksude suurus ja tasumise tingimused olukorras, kus rubla ei saa olla tegelik väärtuse mõõdupuu. Neljandaks ja kõige tähtsamaks tuleb pidada sotsiaalse õigluse tagamist maasuhete ümberkorraldamisel, eriti selles osas, mis puudutab maaomandi taastamist endistele omanikele ja nendele võimalike kompensatsioonide maksmist. Möödunud ajavahemik alates 1940. aastast on toonud kaasa selliseid pöördumatuid tagajärgi ja muudatusi ühiskonnas ning konkreetsete inimeste elus, et neid ei ole võimalik arvestamata jätta, kui me ei taha tekitada uut ebaõiglust. Tunnistades ühelt poolt minevikus tehtud vigu, peame me teiselt poolt vaatama eelkõige tänast päeva ja tulevikku. Valitsus loodab, et esitatud lähteseisukohtades toodud poolt- ja vastuargumendid, samuti üksikküsimustes ettepandud võimalikud lahendusteed võiksid olla teile töös abiks.
Lisaks lähteseisukohtadele tuleks valitsuse arvates tähelepanu pöörata järgmistele asjaoludele.
Esiteks. Palju on vihjeid tehtud selle kohta, et eesti talupoeg on juba mitu korda pidanud oma maa välja ostma ja et nüüd sunnitakse teda selleks jälle. Faktid kõnelevad aga veidikene teistmoodi. Enne maareformi läbiviimist 1919. aastal oli 23 000 renditalu keskmise suurusega 24,2 hektarit. Eraomandisse oli müüdud 42% maast, mis moodustas 51 640 talu keskmise pindalaga 34,1 ha. Maa ostumaksu võlg nendel taludel oli Vene tsaaririigi kasssale 45 miljonit kuldrubla, seega suur osa talupoegi polnud tegelikult veel täieõiguslikuks maaomanikuks muutunud. Sama lugu oli ka Eesti Vabariigis. Põhiliselt 1930. aastast alustati maa omandusse müümist pikaajalise väljaostu teel 60- ja 55-aastase tähtajaga. 1940. aastaks suutis enamik maaomandajaid tasuda keskeltläbi ainult 15–20% väljaostu üldsummast.
Maa väljaostu võlgade üldsumma 1940. aastal oli 68 miljonit Eesti krooni. Seega 1940. aastal enamus talupoegi ei muutunud veel maa täieõiguslikeks omanikeks. Siin peitub ilmselt ka võti otsustamiseks, kellel üldse on õigus nõuda oma endise maaomandi taastamist täies ulatuses ja endistes piirides. Enamuses juhtudest tuleb ilmselt kõne alla ainult maa põliselt pärandatava kasutamisõiguse taastamine, mis juba tegelikult ka toimub taluseaduse alusel. Ühtlasi on ka täiesti loomulik, et sel juhul toimub maakasutuse taastamine uue maakorralduse alusel.
Teiseks. Kompensatsioonide maksmine endistele maaomanikele. Põhiliselt on vaja leida kõiki teisi kompenseerimise võimalusi peale rahalise hüvituse ja näha ette hüvituse ajatamine pikema perioodi peale. Kompensatsiooni suuruse kindlaksmääramisel tuleks meie arvates arvesse võtta ainult neid kulutusi, mida endine maaomanik ise oli teinud, mitte aga lähtuda lihtsalt maa suurusest, s.t. kompenseerimisele kuuluks tasutud osa väljaostumaksu üldsummast, samuti kulutused, millised olid tehtud maade parendamiseks. Siin tuleb veel arvestada võimalusega, et see osa kulutusi, ka väljaostumaksu tasumine võib toimuda täiendavate laenude arvel. Sellisele võimalusele viitab ka 1940. aasta võlgade üldsumma – 150 miljonit krooni. Kui palju kõiki neid asjaolusid on võimalik tagantjärele selgeks teha ja arvesse võtta ning igal üksikul juhul tõestada, on muidugi küsitav. Kuigi – kõik laenud olid ettenähtud kanda kinnisturaamatutesse. Ülemnõukogul oleks vaja võtta selge seisukoht, kuidas edasi toimida.
Kolmandaks. Endiste maaomanike võimalikele pärijatele maaomandi õiguse taastamine. Siin tuleks lisaks kõigele eelöeldule vältida maade tükeldamist, juhul kui sellega seatakse ohtu talu elujõulisus. Samuti tuleks võtta arvesse, et praktiliselt ükski riik ei võimalda pärijatel oma eelkäijate vara pärida ilma soliidse pärandimaksuta. See käib loomulikult ka maapärandi kohta. Kas Eesti riik on nii rikas, et selles küsimuses heategevust arendada? On täiesti selge, et ümberkorralduste käigus ilmub välja terve rida inimesi, kes loodavad kergelt tulu lõigata ka oma maa arvelt. Sellepärast ei tohi maade omandisse andmine toimuda kergekäeliselt ja ülepeakaela. Meenutagem, et ka Eesti Vabariik andis esialgu maad taludele rendile, alles siis andis selle põliselt pärandatavaks kasutamiseks. Alles hiljem hakati maad omandisse müüma. Sealjuures osa maid linnade ümbruses ja mujal omandiks ei müüdud. Juba siis nähti ette, et teatud kohtades võib maa eraomand kasu asemel kahju tuua.
Neljandaks. Tahaks veel kord tagasi tulla maaomanduse väljaostumaksu suuruse kindlaksmääramise juurde. Eesti Vabariigis oldi nii targad, et maa hind määrati kindlaks teise tõelise väärtuse, kullaga. Maa keskmiseks väärtuseks määrati 40 g kulda põllu- ja heinamaa hektarilt ning 4 g kulda karja- ja metsamaa hektarilt. Sealjuures võis maahinnale lisada kuni 50%, arvestades turu lähedust ja teisi soodsaid majandamistingimusi.
1935. aastal tõsteti maa väärtus vastavalt 60 g-le ja 6 g-le kullale hektari kohta. Lisaks tuleb märkida, et maatükil asuv mets ja teised väärtused hinnati eraldi enne maa põliskasutamiseks või omandiks andmist ning müüdi maasaajale täiendava tasu eest 36-aastase tähtajaga. Enne ostuhinna lõplikku tasumist võis metsa kasutada ainult oma tarbeks. Igasugune metsa müük ilma loata oli keelatud. Praktiliselt kõik, mida riik müüs, müüdi hindamiskomisjoni poolt määratud hinnaga. Kuid müüdi ka turuhinnaga või enampakkumise teel. Ostmiseks anti krediiti. See näitab, et riigikassa huve peeti maksimaalselt silmas, mis pole praegugi vähem tähtis.
Maareformiga seotud probleeme ei ole võimalik lahendada ühe aastaga ja ühe seadusega. Eesti Vabariigis võeti 20 aasta jooksul vastu kahe paksu kausta jagu maaküsimust reguleerivaid seadusandlikke akte.
Ja lõpetuseks pean vajalikuks veel kord rõhutada, et maa on eriline kapital, mis omab suurt väärtust ka ilma temasse töid sisse panemata, sellepärast peab maa kuuluma ainult nendele, kes seda ise harivad. Ja kõigile nendele, kes tahavad saada maad selleks, et seda maad ise harida ja selle maa kaudu uut rikkust luua, peab olema võimalus Eestis maad saada.

Nagu kokku lepitud, küsimused ja märkused palume saata kirjalikult. Ivar Raig soovib sõna.

Võtsin sõna seoses protseduuriliste küsimustega. Sellist kokkulepet meil ei ole tehtud, et kellelegi sõna ei anta ja küsimusi ei ole võimalik esitada. Selline oli vaid esimese sõnavõtja soov, ja ma kutsun üles siiski avama diskussiooni või vähemalt esitama kirjalikult küsimused. Meil ei ole isegi teada, kes on selle dokumendi autor. Teiseks. Me ei kuulnud maaelukomisjoni seisukohta. Ei olnud kuulda ettepanekuid selle kohta, kuidas maareformi hakatakse ellu viima peale üldiste üleskutsete. Ma teen ettepaneku selles küsimuses avada diskussioon.

Lugupeetud Ülemnõukogu, lugupeetud Ivar Raig! Tõepoolest, Ülemnõukogu otsust ei olnud, kas avada läbirääkimisi või mitte. See oli ettekandjate palve ja hetkel, kui see palve esitati, oli Ülemnõukogu nõusolevalt vait. Informatsiooniks veel nii palju, et seda teemat me arutame põhjalikult järgmisel istungjärgul. Kui Ülemnõukogu soovib, et me peaksime täna avama läbirääkimised, siis see on tema õigus. Samas ma tahaksin veel meelde tuletada, et meil on täna kavas panna reglement teisele lugemisele. Kuulame, mida arvavad saadikud. Heldur Peterson.

Lugupeetav juhataja, kolleegid! Meie seisukohad saavad kujuneda siis, kui on antud poliitilised seisukohad erinevate saadikurühmade poolt. Siin on tegemist enamalt jaolt just poliitiliste lähtekohtadega, mitte niivõrd erialaste küsimustega. Kuna ainult üks poliitiline rühmitus on esitanud oma seisukoha, siis ei ole võimalik üldistada. Me jätaksime saadikutele veel nädala asja üle mõelda, sest kõik komisjonid pole tegelnud selle probleemiga, kõik saadikud ei ole kursis.

Austatud eesistuja, lugupeetud kolleegid! Kui on tegemist informatsiooniga, siis iga informatsiooni andmise juures tekivad paratamatult küsimused. Ma arvan, mitte üksi minul, ja Ivar Raig ütles juba selle mõtte ära. Kuid nüüd ma sain härra Petersoni seisukohavõtust niimoodi aru, et meie Ülemnõukogu on astunud uude ajajärku või on uut tööpraktikat juurutamas. Varem oli nii, et tuldi välja seaduseelnõuga ja siis saadikute rühmad ja saadikud avaldasid selle kohta arvamusi, tehti täiendusi. Nüüd korjatakse saadikuterühmadelt arvamused kokku ühe või teise küsimuse kohta ja siis maaelukomisjon või mõni teine paneb selle põhjal seaduse kokku. Nii sain ma sellest asjast aru.
Maareform on niivõrd tähtis asi, et tänane informatsioon eeldab küsimustele vastamist. Vastavalt sellele, mil moel oleme vastuseid saanud, hakkab mõte ehk liikuma ja me peame omavahel läbi vaidlema just nimelt poliitilised printsiibid, kuidas me maareformile läheme. Ma ei tea, kas diskuteerime täna või siis, kui seaduseelnõu maareformi kohta on valmis ja tuleb esimesele lugemisele, kuid ma tahaks siiski paluda, et ükskõik kas valitsus või maaelukomisjon, esitaks siiski mingi seaduseelnõu, nii nagu kombeks on olnud.

Tõepoolest, tänane arutamine ei ole päris reglemendipärane. Selline oli küsimuse ettevalmistajate palve. Kas võtame ettekandjate palvet kuulda või avame läbirääkimised või esitame küsimused?

Lugupeetud kolleegid! Kuna ettekandjad olid mõningates raskustes, siis võiks täna piirduda küsimuste esitamisega ja läbirääkimisi mitte avada.

Kes on selle poolt, et 5. päevakorrapunktis alustada küsimuste esitamist ettekandjatele ja avada läbirääkimised? Palun hääletada! Poolt 4 saadikut, vastu 44, erapooletuks jäid 12. Seega on Ülemnõukogu võtnud ettekandjate palvet kuulda ja me tuleme selle küsimuse juurde tagasi järgmisel istungjärgul, siis esitame küsimused ja avame läbirääkimised. Aleksandr Gussev.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud saadikud! Tahan sõna võtta istungjärgu juhatamise asjus. Oleme juba mitu korda hääletanud ja märganud ekraanil, et hääletamisest võtab osa koguni vähem kui pool Ülemnõukogu liikmeist. Tarvis oleks selgust, kas need inimesed ei võta lihtsalt hääletamisest osa või polegi neid saalis. Kui neid pole saalis, on hääletustulemused kehtetud. Siin tuleb võtta mingi seisukoht. Mitu korda on juba juhtunud, et 4 on poolt, 44 vastu ja mõni üksik jääb erapooletuks. Kokku alla poolte. Tuleb vastu võtta mingi otsus.

Lugupeetud rahvasaadik Gussev! Märkus on tõepoolest õigustatud, kuid just sedasama küsimust hakkame me järgmises päevakorrapunktis arutama, s.o. reglemendiga seonduvalt, praegu kehtiv töö- ja kodukord näeb ette, et kui istungi alguses on olemas nõutav kvoorum, siis istungid viiakse läbi. Kehtiv töö- ja kodukord ei keela saadikul istungil viibides ka hääletamisest hoidumast.

Austatud juhataja, kolleegid! Ma tahaksin küsida, mille jaoks oli täna neid ettekandeid üldse vaja, kui see küsimus on sisuliselt ette valmistamata?

Lugupeetud Ülemnõukogu, kellele me anname õiguse ja kohustuse vastata Ivar Raigile. Palume Heldur Petersoni kõnetooli.

Kolleegid! Vastavalt meie Ülemnõukogu juhatuse palvele leppisime kokku, et võtame heameelega täna vastu kirjalikke küsimusi. Loovutaksime selle aja reglemendi vastuvõtmisele, sest väga paljud küsimused just takerduvad reglemendi taha. Meil ei ole küsimuste vastu midagi, niipalju kui oskame, me vastame. Seisukohad, mis meile, maaelukomisjonile on esitatud, ei pretendeeri täielikule ja ammendavale lahendusele, ning kõik ettepanekud on teretulnud.

Austatud kolleegid, mul on teile üks niisugune ettepanek. Paluksime ministrilt tema ettekande teksti, et saaks nende probleemide üle tõsiselt järele mõelda. Meil ei õnnestunud muidugi kõike üles märkida.

Tõenäoliselt härra ministril ei ole selle vastu midagi. Tekst kohe paljundatakse ja jagatakse välja.

Ma lisaksin ainult, et kuna maaprobleem ei hõlma üksi põllumajandust, siis teeme ettepaneku redaktsioonikomisjoni moodustamiseks, kus oleks esindatud keskkonnakaitsekomisjonist hr. Tarand, majanduskomisjonist hr. Mölder, õiguskomisjonist pr. Hänni ja hr. Junti, haldusreformikomisjonist hr. Ristkok ning maaelukomisjonist härrad Käärma, Tamm ja Peterson.

Kas me võime pidada 5. päevakorrapunktiga seonduvat ammendatuks?

Läheme 6. päevakorrapunkti juurde – Eesti Vabariigi Ülemnõukogu reglemendi projekti teine lugemine. Ettekandeks anname sõna reglemendi seaduseelnõu koostanud töörühma juhile Peet Kasele. Lugupeetud Ülemnõukogu, nüüd vist on nii, et komisjon veel töötab ja Peet Kask koos nendega. Me palume meie tehnilise teenistuse inimesi kanda hoolt selle eest, et Peet Kask tuleks istungitesaali tagasi. Niikaua soovib sõna Ivar Raig.

Austatud kolleegid! Teie üheskoos hääletasite maha, et mitte avada diskussiooni ega esitada küsimusi. Arvan, et seda aega võiks ära kasutada küsimuste esitamiseks.

Lugupeetud Ülemnõukogu, head kolleegid! Me oleme juba jõudnud 6. päevakorrapunkti juurde, nii et 5. päevakorrapunktiga seonduvat ei tasuks praegu üles võtta. Varugem kannatust.
Austatud Ülemnõukogu! Jätkame istungjärgu tööd. Kuulutasime välja 6. päevakorrapunktis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu reglemendiprojekti teise lugemise. Ettekandeks saab sõna töörühma juhataja Peet Kask.

Austatud Ülemnõukogu! Läinud nädalal alustasime me reglemendi teise lugemisega ja see jäi pooleli. Teisel lugemisel tehti hulgaliselt ettepanekuid, kirjalikult tehtud ettepanekutest on teile kätte jagatud 5-leheküljeline tekst, kus on 26 ettepanekut ja nende kohta töörühma ja kooskõlastuskomisjoni ühise koosoleku otsus kirja pandud. Enamik ettepanekutest, nagu te näete, on arvestamist leidnud kas muutumatul kujul või peaaegu muutumatul kujul. Mõned on tagasi lükatud põhjusega, et on välja pakutud ja vastu võetud alternatiivettepanek, aga näiteks tänane kooskõlastuskomisjoni koosolek otsustas, et ka alternatiivettepanekud võiksid minna hääletusele. Kui läbi ei lähe töörühma pakutud (A. Junti) ettepanek nr. 4, siis tuleb hääletusele härra Alliku ettepanek nr. 11. Peale selle saabus töörühmale eile kella 16-ks veel kirjalikult üks ettepanekute komplekt härra Tiit Madelt. Tema ettepanekuid teile välja jagatud ei ole, tehniliselt lihtsalt ei jõudnud. Osa nendest ettepanekutest on õnneks juba arvesse võetud ja need tuleb teise lugemise jätkamisel ettekandmisele ja arutamisele ning kui vaja, siis ka hääletusele võtta.
"Välja on jagatud töörühma projekt "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu reglement", võtangi selle projekti ette ja iseloomustan paragrahvide kaupa neid muudatusi, mis seal on tehtud. § 1 – tööaeg. Esimese variandina on kirja pandud töörühma põhivariant, mis tegelikult töötati välja õiguskomisjonis. Siin on ainsa muudatusena välja pakutud kaks erinevat varianti tööaja alguse kohta. Alates alapunktist 3, aga ka 4., 5., 6. ja 8. alapunktis on märgitud ajad, kas kell 9 või kell 10. Selline ettepanek tehti Andres Tarandi poolt. Lisaks sellele on teisel leheküljel § 1 teine variant – sisuliselt 4-päevane töönädal, selle variandi esitas kirjalikult härra Jõerüüt. Need kaks varianti lähevad ilmselt hääletamisele, peale selle, härra Tiit Made esitas kolmanda variandi tööaja kohta. See on 4-nädalane töörütm – 2 nädalat järjestikku täiskogu istungeid ja seejärel 2 nädalat tööd komisjonides ning valijatega. Hr. Made nõuab oma variandi hääletamisele panemist. Töörühmas ja ka kooskõlastuskomisjonis see ettepanek poolehoidu ei leidnud."
"§ 2-s olulisi muudatusi ei ole. § 3, 4 ja 5 on lisatud parandused, nagu seda soovisid väga paljud saadikud. § 6 ja 7 on tehtud olulised muudatused. Töörühm ja kooskõlastuskomisjon võtsid vastu Tiit Käbini ettepaneku, mille kohaselt kõik õigesti vormistatud seadusandlikud algatused peavad jõudma täiskogu istungile, vastava otsuse peab presiidium vastu võtma vähemalt kahe nädala jooksul pärast materjali laekumist. Niimoodi peaksidki liikuma täiskogule seadusandlikud algatused. Täiskogu otsustab, kas tagasi lükata, suunata nad mingisugusesse komisjoni või võtta kohe arutusele. § 6-s on ka kaks redaktsioonilist parandust: lõige 1-s on kolmandas reas vahele kirjutatud sõna "esitatakse" järel järgmised sõnad: "eesti keeles ja tõlge vene keeles". Mõte on selles, et presiidiumile loetakse tekst esitatuks siis, kui aparaaditöötajate kaasabil on algataja vormistanud teksti mõlemakeelsed variandid. Teine redaktsiooniline parandus on punkt 2-s: esimese sõna "seaduslikult" asemel on "seadusandliku algatuse korras". Samuti tuli muutmisele § 7, sest nüüd, kuna algatamise kord on muutunud, kõik algatatud küsimused tulevad kohustuslikuna täiskogusse, siis käib ka istungjärgu päevakorra moodustamine hoopis teistel alustel. Et niikuinii kõik algatused tulevad täiskogusse, siis antakse päevakorraettepaneku tegemise õigus Ülemnõukogu Presiidiumile. Päevakord võetakse täiskogul vastu lihthäälteenamusega, nagu ütleb 3. punkt. Loodetavasti päevakorraküsimustes pikki arutelusid enam ei tule. Kasvab istungite koormus suunamisküsimuste aruteluga. Iga küsimuse kohta otsustatakse eraldi, kuhu ta suunatakse. Me loodame, et need suunamisküsimused klaaritakse kiiresti ja et nad ei nõua täiskogult palju aega. Venekeelses variandis on kaks korda ühte ja sama paragrahvi numbrit kasutatud, § 4 vist. § 3 on ülearune, see tuleb lihtsalt maha tõmmata koos kahe esimese punktiga. See on tegelikult § 6 ja seal on ka õigel kujul kirjas."
"§ 8 pealkiri on nüüd teile kätte jagatud tekstiga võrreldes muutunud. See on "Saadiku kohaloleku registreerimine. Ettevalmistus hääletamiseks". Selle paragrahvi 3. punkt on viidud üle § 10 5. punktiks. Ma loen ta tervikuna ette, sest see on meie arvates ainus projekti säte, mis nõuab 2/3 häälteenamust ja see tuleb eraldi hääletusele panna kõigepealt. Juhul kui seda ei võeta vastu, pannakse hääletusele hr. Jaak Alliku variant. Tekst kõlab praegu järgmiselt: "Ülemnõukogu võtab vastu normatiivakte ja muid akte ning teeb muudatusi avalikul, nimelisel või salajasel hääletusel. Akt loetakse vastuvõetuks, kui selle poolt on üle poole Ülemnõukogu liikmetest." Selle sätte mõte on selles, et me üleminekuperioodil kuni uue konstitutsiooni vastuvõtmiseni loobuksime üldse kvalifitseeritud häälteenamuse kasutamisest. Põhjendus on selline, et meil ei ole head kriteeriumi otsustamiseks, milline säte on põhiseaduslik ja milline ei ole. Meil võib tekkida ummikseis selle tõttu, et peaaegu kõik seadused, mis on vajalikud valitsusprogrammi elluviimiseks, hakkavad nõudma kvalifitseeritud häälteenamust ja sellist olukorda normaalseks pidada ei saa. Normaalne on ju ikka nii, et põhiseadus on midagi, mida väga harva ja vähe on vaja muuta. Argipoliitika, valitsuspoliitika elluviimine peaks vajama lihthäälteenamust. Sellega ei oldud mitte ühel meelel. Näiteks õiguskomisjonis oli 4 poolt ja 5 vastu. Meil on varuvariandina hääletusele panna, kui seda varianti vastu ei võeta, hr. Alliku tekst, ettepanekutes 11. järjekorranumbri all, mis sisaldab ka kvalifitseeritud häälteenamuse kasutamist."
"§ 9. Selle pealkiri on muutunud. Maha on tõmmatud esimene sõna, nii et ta kõlab "Arutamise ja otsustamise kord istungil". Ja punkt 1-s, teises reas on teksti "antakse Ülemnõukogu liikmetele" järel vahekirjutus: "1. lugemiseks kätte aegsasti". Mõte on selles, et suure ajavaruga ei jõua me kõiki vahepealseid tekste kätte jagada. See teeks seadusandliku töötsükli liiga pikaks. Arvame, et piisab sellest, kui 1. lugemiseks antakse tekst kätte eelmise istungjärgu lõpuks, aga järgmiste lugemiste tekstid tulevad, nagu seni, arutamise ajaks kätte."
"Veel tegi komisjon täna ettepaneku paragrahv 9-st "Välislepingute ratifitseerimise kohta" välja jätta p. 21. Järgmine on § 10, mille pealkirjast tuleb jälle üks sõna maha tõmmata. Pealkiri kõlab "Hääletamise kord", selle paragrahvi põhiline muudatus teile kättejagatuga võrreldes on see, et p. 4 ja 5 vahele tuleb § 8 3. punkt, nii et 5. punktiks paneme ette A. Junti ettepaneku ja kui see läbi ei lähe, siis Jaak Alliku oma. 11. paragrahvi p. 2-s on trükivea parandus – alt 3. reas on mitte "tööpäev" vaid "ööpäev", st. teise ja kolmanda lugemise vahel peab olema vähemalt üks ööpäev. § 12 on pakutud muutmata kujul, samuti ka § 13. § 14-s on, nagu ette pandi, lisatud "Ülemnõukogu tööpersonal". Diskussioone tekitas § 14 3. punkti redaktsioon. Nimelt, kui palju raha või kui palju töökohti me näeme ette saadikurühmade ja üksiksaadikute teenindamiseks, ja kuidas seda reglementeerida. Praegune variant näeb ette, et saadikurühmadele eraldatakse palgafond, mida nad saavad ise vabalt kasutada inimeste palkamiseks. Välja pakuti ka teine võimalus, et lihtsalt antakse koosseisuline koht teatud arvu saadikute kohta. See küsimus ei leidnud otsest lahendust kooskõlastuskomisjonis ja praegu kehtib see variant, mis on välja jagatud. Kui soovitakse parandusi, siis võib ettepanekuid veel teha. Ma paluksin veel härra juhatajal anda 2 minutit kaasettekandeks sõna Jaak Jõerüüdile."

Lugupeetud Ülemnõukogu, lugupeetud Peet Kask! Võib-olla kuulame enne küsimused ära ja siis anname sõna kaasettekandeks. Kuid enne ma värskendan Ülemnõukogu liikmete mälu. Praegu kehtiv reglement ütleb niimoodi, et läbirääkimistel võimaldatakse igale Ülemnõukogu liikmele igas päevakorraküsimuses kõneks aega kuni 10 minutit ning sõnavõtuks kuni 5 minutit. Samas küsimuses ei anta ühele saadikule sõna üle kahe korra, välja arvatud küsimuste esitamine. Nii et, lugupeetud Ülemnõukogu liikmed, kes te juba olete oma tellimused sisse andnud kõnede ja sõnasoovide osas, palun meenutage, kas te selles päevakorraküsimuses olete juba kõnet pidanud või sõna saanud. Jätkame Ülemnõukogu reglemendi teist lugemist. Kuid praegu kehtib ka reglement. Olgem ka vana dokumendi suhtes lugupidavad. Nii et, kes on selles päevakorrapunktis juba kõnepuldist sõna saanud ja ei ole rääkinud repliigi korras kohapealt, sellel see õigus on. Kel mõlemad võimalused on ära kasutatud, palun sõna mitte nõutada. See muidugi ei tähenda, et ei või küsimusi esitada. Lugupeetud Ülemnõukogu, aidake mul orienteeruda selles, kes soovib sõna ja kes soovib küsimust esitada. Teeme niimoodi, et küsimuse esitajad tõstavad käe.

"Ma mõistan kolleegide teatud ärritust, sest, tõepoolest, reglement on väga muutunud. Selle tõttu on mul ka mitmed küsimused. Esimene puudutab T. Made põhimõttelist, kõigi Euroopa parlamentide traditsioone järgivat ettepanekut, et kuu kestel eraldada selgelt nädal, millal ei toimu Ülemnõukogu tööd. Minu teada on see kindlaks määratud enamikus Euroopa parlamentidest. Miks see meil kusagil ei figureeri? See on esimene küsimus. Teine küsimus. Kas ikka komisjon kaalus asja tõsiselt, kui ta vähendas sõnavõtu kahe minuti peale praeguse 5 minuti asemel? 2 minutiga mingit tõsist seisukohta välja ei ütle. Liiati kui 30 sekundit enne aja lõppu, tähendab, poole pealt antakse sulle märku, et hakka lõpetama. Kolmas küsimus. § 10 on sätestatud vähemuse kaitse huvides, teisest küljest aga on see järgmise lõiguga ära nullitud. Paragrahv kuulutab, et hääletamine on salajane või nimeline, kui seda taotleb enam kui 1/3 kohalviibivatest saadikutest. Järgmine lõik aga teatab, et kui enamus selle maha hääletab, siis läheb käiku lihthäälteenamuse variant. Niisugust vastuolu ei tohiks olla. § 12 – siin lõhnab jälle "hea" nõukoguliku traditsiooni järele, kus püütakse Ülemnõukogu liikme kogu tegevus maksimaalselt ära reglementeerida. Minu teada Euroopa maades püütakse saadikule anda maksimaalne vabadus. Keegi ei määra tema puhkuse aega ega kohalolekut."
Saadik vastutab valijate, oma partei ees ja partei ise võtab ta vajadusel vastutusele. Ja lõpuks viimane küsimus. See puudutab 14. paragrahvi. Mulle tundub, et me hakkame Ülemnõukogu esimehele ette kirjutama tema aparaadi moodustamist väga rängalt (1. punktis). Sisuliselt on sellel umbusalduse maik juures.

Esimene küsimus oli, et miks ei figureerinud parandusettepanekute nimekirjas 4-nädalast tsüklit. Teise lugemise alguses ma tõin esile need arvukad ettepanekud, mis käisid töötaja kohta. Ei ole ühtegi teist paragrahvi selles reglemendis, kus erimeelsused oleksid nii suured just pisiküsimustes – sellistes, kas alustada esmaspäeva hommikul (kui on ühenädalane tsükkel) üldkoguga või millegi muuga jne. Ja nagu ma ütlesin, töörühm paneb hääletusele päris mitu erinevat ettepanekut. Miks töörühmale ei meeldinud kuuajaline tsükkel, on põhjendatav sellega, et me tunnetame – tamp on taga, on väga kiire paljude asjadega ja me ei jõua lihtsalt planeerida asju kuuks ajaks ette.
Kuuajalise tsükli ettepanekud ei leidnud toetust ei töörühmas ega kooskõlastuskomisjonis. Kas me kaalusime, et kaks minutit sõnavõtuks on liiga vähe? Kaalusime küll. Me arvame, et palju rohkem rääkimist peaks tulema puldist, aga mitte, et keegi kuskil läbi häälekõvendaja räägib ja me isegi ei näe, kes ja kus. Kolmas küsimus, § 10 1. punkti kohta. Kumba eelistada, kui nõutakse nii salajast kui nimelist hääletamist. Eesti Vabariigi Riigikogu reglement eelistas nimelist hääletamist. Kui nõutakse mõlemat ja mõlemad saavad vajaliku arvu hääli, siis eelistatakse nimelist. Minule isiklikult tundub, et salajane hääletamine on tähtsam, seda tuleks eelistada ja me ei leidnud muud lahendust, kui et kumb rohkem hääli saab. Kui kellelgi on hea põhjendus ja ta suudab selle esitada, siis tuleb see parandusettepanek hääletusele panna.
§ 12 kohta. Maksimaalne vabadus. See on kujuneva demokraatia üks omadus, et meie vajadused ei tarvitse olla kooskõlas sellega, kuidas mujal maailmas on. Praegu on igatahes puudumine väga akuutne probleem ja kui ei ole teisi hoobasid selle olukorra parandamiseks, kui erakondlik sisedistsipliin ei tööta, siis püütakse neid asendada administratiivmeetmetega. Ma olen nõus härra Titmaga, et see hea vahend ei ole. Aga ei ole tulnud ka muud konkreetset ettepanekut. Ja lõpuks § 14 kohta, et soovitakse aparaadi kujundamisel jätta esimehele vabamad käed. See, mis siia kirja on pandud, väljendab praegu paljude Ülemnõukogu liikmete rahulolematust sellega, et nemad ei tea, kuidas presiidiumis töö aparaadi osas käib. Võib-olla see on kaldumine teise äärmusse, aga praegu on tunda soov esimehe vabadust piirata.

Lugupeetud härra juhataja, lugupeetud ettekandja! Mul on selline küsimus. Praegu on esitatud tööaja kaks erinevat varianti § 1 kahes variandis. Teine variant algab lõigus 2. Kui me peaksime selle variandi poolt hääletama, kas see läheb siia vahele või ta on täielikult autonoomne variant?
Ja nüüd sellesama nimelise salajase hääletamise juurde § 10-s. Ma pakkusin reglemendi arutelul järjekorda, et üldjuhul hääletamine on avalik, salajasel hääletamisel on eelisõigus avaliku hääletamise ees ja nimelisel salajase ees. Pakkusin välja ka kvootide süsteemi, missugune kvoot vastava hääletamise juures oleks. See ettepanek on vist kahjuks läinud kaotsi.

Meil on kirjalikult tulnud ettepanekud fikseeritud, nende hulgas seda ei olnud. Kas § 1 teine variant on autonoomne või asendab ainult osaliselt punkte? Õige on see teine.

"Lugupeetud juhataja, lugupeetud Peet Kask! Mul on paar küsimust. Mõni on võib-olla ettepaneku iseloomuga, aga andke mulle see andeks. Esiteks, § 12 lõige 3. Mis asi on "mõjuv põhjus"? See on liialt ebamäärane termin reglemendis kui juriidilises dokumendis. Ma ei pea seda otstarbekaks. Seda enam, et küsimuse otsustamine antakse isikute või teiste saadikute kompetentsi. Teine moment tuleneb § 9-st. Eelmise küsimuse juures või kommentaaris sa vastasid, et teisel lugemisel esitatakse parandatud tekst alles istungiks. See tähendaks järgmist olukorda: esimesel lugemisel ei või küsimusi esitada, kõik saadikud esitavad oma ettepanekud kirjalikult. Kell 10 hommikul algab teine lugemine, kell 10 on ka dokument laua peal. Mõned seadused aga on 20, 30, 40 lehekülge pikad. Kuidas on võimalik, et koheselt algava ettekande ja materjalide tutvustamise ajal saaksid saadikud esimese lugemise järel esitatud parandused läbi töötada, kuulata teksti ja seejärel ka otsuse vastu võtta? Ma teeksin ettepaneku, et vähemalt 1 tund enne istungi algust peaks olema saadikutele materjalid laiali jaotatud teiseks lugemiseks."
"Kolmas moment. Kuskile on kadunud kvoorumi mõiste. Kas see on juhus või ongi nii kavandatud? Kvoorumi mõistet peaks sisaldama § 8 "Ülemnõukogu otsustusvõimelisus". Ülemnõukogu otsustusvõimelisuse kohta ei ole seal aga sõnakestki. §-s 2 punkt 3 on juttu erakorralisest istungjärgust, aga siit ei selgu, mis vormis, mis ajavahemikul, kas vastavalt Ülemnõukogu esimehe, presiidiumi või vähemalt 1/3 Ülemnõukogu liikmete nõudmisel see kokku kutsutakse? Kas ööpäeva, kas nädala jooksul? Vastasel korral võib Ülemnõukogu Presiidiumi aparaat öelda, et vastavalt §-le 6 on vaja kõikide aktide, dokumentide ja seaduseelnõude projektid esitada Ülemnõukogule kaks nädalat ette, alles siis Ülemnõukogu Presiidium reageerib neile. See tähendaks seda, et kui me erakorralise istungjärgu paragrahvi ei ava, saab see toimuda alles kahe nädala jooksul. See ei ole aga enam erakorraline istungjärk."
Viimane märkus puudutab § 1, siin oli ka üsna korralik ettepanek Tiit Madelt ja Mikk Titmalt. Arvan, et üks nädal võiks mingis tsüklis olla vaba, ühtlasi teen ettepaneku, et aluseks oleks teine variant, kus esmaspäevane täisistung algab kell 16, aga neljapäeval lõpeb kell 14. Nii saaksid saadikud minna oma valijatega kohtuma neljapäeviti kella 18-ks mis tahes Eestimaa punkti. Seega: kolm nädalat tööd ja neljas vaba, mis on sünteesivariant.

Paragrahv 12 kohta oli küsimus, et mis on mõjuv põhjus puudumiseks? Meie arvates on sellele vastatud paragrahvi viimase lausega, et vaidluse korral lahendab küsimuse saadikueetika komisjon. Nii et, lõppkokkuvõttes jäetakse tema otsustada, kas põhjus on mõjuv või ei. Kas see on hea lahendus või mitte, on saadikute otsustada. Kui kellelgi on mingit muud lahendust, siis tuleb välja pakkuda. Paragrahv 9 kohta oli ettepanek, et teise lugemise materjalid jagada kätte vähemalt üks tund enne istungit. See on ettepanek ja mitte küsimus. Võiks selle ettepaneku formuleerida ja hääletusele panna parandusettepanekuna. Kolmas küsimus oli kvoorumi kohta. Kvoorum on tõepoolest välja jäänud, saadikud ei peaks istungil kogu aeg viibima, see ei ole kohustuslik. Nad võiksid raadio ja televisiooni vahendusel kuulata istungi käiku ja kui algab hääletamine, tuleksid kohale. Arvo Junti tegigi ettepaneku sisuliselt selle kvoorumi punkti asemele. See on ettepanek nr. 4: asendada vana numeratsiooni järgi § 5 p. 3 (aga see oli just see kvoorumi punkt), nii et sisuliselt kvoorumit enam ei nõuta, ainult otsused peavad saama vajaliku arvu hääli. Neljas küsimus oli, kuidas saadakse erakorralisel istungjärgul küsimused päevakorda. See on tõsine küsimus ja võib-olla peaks selle kohta ka mingisuguse täiendava punkti välja mõtlema. Sama kehtib ka uue hooaja esimese istungi kohta. Selle istungi päevakord ja materjalid peaksid olema välja jagatud juba eelmisel istungjärgul. Sügisese hooaja esimeseks istungiks peaksid materjalid nüüd kevadel käes olema. Esimest istungjärku tuleb kasutada selleks, et päevakord ette valmistada ja kinnitada. Nii et ma nõustun – see normaalne ei ole ja vajab täiendamist. Viimane küsimus oli tegelikult ettepanek – iga neljas nädal vabaks, pikendades töönädalat 4-le päevale. Tuleks ilmselt variant kirja panna. Härra Made variant oli sootuks erinev. Tema ettepaneku sisu oli, et Ülemnõukogu peaks 2 nädalat Tallinnas täiskogu istungeid esmaspäeva lõunast kuni reede õhtuni välja.

Lugupeetud P. Kask! Mul on teile tungiv palve paljundada homseks Ülemnõukogu hommikuseks istungiks T. Made 3. tööaja variant. See on minu arust parim variant, mis meil olla saab. Praegusel, aga samuti 1. ja 2. alternatiivvariandil on minu arvates tõsised vead küljes. Nende variantide järgi pole komisjonide liikmetel mitte ainult võimalust kohtuda valijatega, vaid ka teha väljasõiduistungeid teistes linnades ja maakondades. T. Made pakutud töötsükkel lubab tulemusrikkamalt ja süsteemikamalt tööd korraldada. See variant mahuks poolele paberilehele ja saaks hommikuks kindlasti paljundatud.

See oli ettepanek.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! § 9 punkt 1 ütleb, et seaduseelnõud ja otsuste projektid antakse kätte eelmise istungjärgu lõpul. § 7 punkt 2 ütleb, et ka päevakorra projekt antakse kätte eelmise istungjärgu lõpul. Kui aga võetakse vastu esimene tööaja variant, siis toimuvad presiidiumi istungid alles neljapäeval. Rahvasaadikud on kolmapäeval töö lõpetanud, järelikult nad neid dokumente kätte ei saa. Kas siis presiidiumi istungid toimuvad vahepeal ka? Tuleks vastu võtta teine variant, kus töötame neli päeva, Ülemnõukogu Presiidiumi istung on teisipäeval. Üks nädal oleks vaba, nagu siin eelkõnelejad soovitasid.

Minu ettekujutuste kohaselt saab päevakorda ka jooksvalt täiendada. Nädala sees, komisjonide tööajal, võib presiidium vajaduse korral korraks kokku tulla ja neid täiendusi juurde lisada. Materjalide ettevalmistamisega pole probleemi, sest nad peavad kaks nädalat varem olema juba konditsioonis, on ainult paljundamise küsimus.
Ma eelistaksin muidugi, kui saadikud esitaksid parandusettepanekud ja sellises vormis, et saaks hääletusele panna. Käimas on teine lugemine, ja põhimõtteliselt töörühm ei peakski enam kokku tulema, et hakata uuesti parandusettepanekuid formuleerima.

Lugupeetud Ülemnõukogu, ma värskendan teie mälu: praegu esitatakse küsimusi, sõnavõtud tulevad hiljem.

Mul on küsimus § 7 kohta. Päevakorda koostab ja selle projekti pakub välja Ülemnõukogu Presiidium. Aga kas Ülemnõukogu saadikud saavad õiguse päevakorda mingeid küsimusi pakkuda või mitte? Siin pole sellest sõnagi.
§ 9 p. 11. Mul on järgmine küsimus. Ettepaneku läbirääkimiste lõpetamiseks teeb istungi juhataja ning asi otsustatakse lihthäälteenamusega. Küsimus on sama – kas Ülemnõukogu liikmed ka võivad läbirääkimiste lõpetamist ette panna?
"§ 9 p. 13: "Kui muudatusettepanekuid on palju, viib juhataja need enne dokumendi projekti hääletamist alatistesse komisjonidesse. Küsimus: mis on palju ja mis on vähe? Ehk oleks mõtet kirja panna, et "kui saadikud nõuavad" jne.?"
"§ 11 p. 9. Siin on öeldud, et "pärast teist lugemist uusi parandusettepanekuid ei tehta". Teisel lugemisel arutatakse teatavasti sõnastust. Pärast seda võib juhtuda, et tekib täiesti uus dokumendi variant. Kui me jätame kolmandale lugemisele vaid hääletusmotiivide arutelu, siis milleks meile seda kolmandat lugemist üldse vaja on?"

Esimene küsimus käis päevakorra kohta: kas päevakorra vastuvõtmisel saadikud võivad ettepanekuid teha? Ma arvan, et võivad, aga ma kujutan ette, et kui presiidium järgib seadusi, siis ei ole selleks mingit põhjust, sest kõik küsimused tulevad niikuinii täiskogusse. § 9 kohta. Ma ei saanud küsimusest hästi aru. Läbirääkimiste lõpetamise ettepaneku teeb istungi juhataja ja otsus langetatakse lihthäälteenamusega. Ma arvan, et saadik võib ka teha selle ettepaneku või kirja saata juhatajale ja kui juhataja otsustab nii, siis teeb selle ettepaneku. Küsimus oli ka selle kohta, kes otsustab, kas parandusi tehti palju või vähe. See punkt ütleb, et juhataja võib seda teha, eks see on siis juhataja otsustada. Kui juhataja soovib, siis ta võib seda otsustada anda ka Ülemnõukogule. Ja viimane küsimus oli § 11 p. 9 kohta, et miks kolmandal lugemisel ei ole ette nähtud parandusi teha. Mõte ongi selles, et tekiks mingisugune erinevus teise ja kolmanda lugemise vahel. Me teeme selge vahe – teine lugemine on lõppenud, kui kõik parandusettepanekud on ära tehtud ja lõppvariandi kõik parandused. mida nõuti, on läbi hääletatud. Teiste sõnadega, kui redaktsioon on selgunud.

Lugupeetud Ülemnõukogu! Me peame nüüd nõu pidama ja lubame Peet Kase oma töökohale. Küsimusi ja sõnavõtte on palju. Mõne minuti pärast lõpeb meie ametlik tööaeg. Me peame otsustama, kas oleme valmis täna tööd jätkama või jääb teine lugemine teist korda pooleli. Lugupeetud Ülemnõukogu, mul on raske aimata, milline meeleolu valitseb praegu istungisaalis. Kas me ei paneks hääletamisele? Vastavalt praegu kehtivale reglemendile on vaja selleks, et tööd jätkata üle ametlikult kehtestatud aja, Ülemnõukogu kvalifitseeritud häälteenamust. Lugupeetud Ülemnõukogu! Kes on selle poolt, et jätkata istungjärgu tööd kuni teise lugemise lõpetamiseni või reglemendi vastuvõtmiseni teisel lugemisel? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 49 saadikut, vastu 24 , erapooletuks jäid 8. See ettepanek ei leidnud toetust. Lugupeetud Ülemnõukogu, kompuuter salvestab mällu teie poolt esitatud taotlused kõnede ja sõnavõttude osas ja me tuleme selle juurde homme. Meil on veel aega minut. Ma natuke värskendan teie mälu. Praegu kehtiva reglemendi § 14 p. 1 ütleb, et ettekandeid, kaasettekandeid või lõppsõnasid ei ole piiritletud, neid võib olla palju. Kuid saadikute sõnavõtud on piiritletud. Nii et kui te homme hakkate sõna võtma, siis meenutage, kas te selles päevakorrapunktis olete sõna saanud. Homne istung algab kell 10 hommikul.