Kontrollime kohalolekut. Kohal on 75 saadikut. Puudub 30. Paistab, et selle teema arutamine või manitsused ei anna ikka tulemusi.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Teie käes on üheksanda istungjärgu päevakorra projekt. Kuna tegemist on veel projektiga, mis on esitatud teile presiidiumi ja saadikufraktsioonide ühise töö tulemusena, siis on mul teile niisugune palve, et me praegu juba projektis vahetaksime järjekorras ära 1. ja 2. punkti. Nii et loeme projektis esimeseks punktiks Eesti Vabariigi Ülemnõukogu reglemendi seaduseelnõu esimese lugemise ja teiseks punktiks Eesti Vabariigi Valitsuse programmi arutamise.

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud saadikud! Tahaksin enne päevakorra arutamist saada informatsiooni meie delegatsiooni sõidust Vene NFSV rahvasaadikute kongressile, et Eesti Ülemnõukogu poolt valitud komisjoni liikmed meid lühidalt valgustaksid.

Informatsioon tuleb päris kindlasti. Kuid kuna puht tehniliselt ei olda valmis kohe enne istungjärgu algust informatsiooni andma, siis me otsustame istungjärgu käigus, millal see aeg tuleb.
Homme me kuulame kõigepealt ära asjaosalised presiidiumi istungil. Kuid ma rõhutan, päris kindlasti antakse vajalik informatsioon. Kas ollakse valmis üheksanda istungjärgu päevakorda kinnitama?
1. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu reglemendi seaduseelnõu esimene lugemine.
2. Eesti Vabariigi Valitsuse programmist.
3. Eesti Vabariigi Riigikontrolli seaduse eelnõu teine lugemine.
4. Eesti Vabariigi omandiseaduse eelnõu teine lugemine.
Kontrollime veel kord kohalolekut. Kohal on 87 saadikut.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Kes on teile esitatud üheksanda istungjärgu päevakorra poolt? Palun hääletada! Nimetatud päevakorra poolt on 83 saadikut, vastu 1 ja erapooletuks jäi ka 1.

Asugem päevakorra juurde. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu reglemendi seaduseelnõu esimene lugemine. Ma värskendan Ülemnõukogu liikmete mälu selles osas, et praegu kehtiva reglemendi järgi esimesel lugemisel kuulatakse ära ettekanne, kaasettekanded, esitatakse küsimusi, kuulatakse ära komisjonide seisukohad, kuid läbirääkimisi ei avata. Läbirääkimised avatakse alates teisest lugemisest. Ettekandeks saab sõna reglemendi seaduseelnõu koostamise töörühma juht Peet Kask.

Austatud Ülemnõukogu! Töörühm tekkis oma tuumiku poolest vaba initsiatiivi alusel. Töörühma laekunud seisukohtades väljendus paljude Ülemnõukogu liikmete rahulolematus praeguse töökorraldusega Ülemnõukogus, praeguse tööjõudlusega, millega me seaduseelnõusid läbi töötame. Ülemnõukogu liikmele ei meeldi see, et igal esmaspäeval raiskame päevakorra kinnitamisele 1–2 tundi, tänane on siis meeldiv erand. Ei olda rahul sellega, et oleme täiskogus kallist tööaega kulutanud halvasti ettevalmistatud projektide ja probleemide lahendamisele. Ei olda rahul sellega, et saadikurühmade ja komisjonide töö jaoks jääb liiga vähe aega. Rahulolematus on ka rohkearvuliste puudumistega komisjonide istungeilt. Vana reglemendi puudused pole küll kõigi nende puuduste põhjus, siiski vähemalt kaasosaline. Ülemnõukogu liikmeil on kindlasti palju teisigi teid ja kanaleid, et Ülemnõukogu tööd parandada, aga reglemendi täiustamine on üks väljapaistvamaid. Soov Ülemnõukogu tööd parandada oligi töörühmas ja kooskõlastuskomisjoni liikmetel siiras ja see siirus kergendas ka tööd projekti kallal. Töörühma töö oli erakordselt üksmeelne ja ehkki kooskõlastuskomisjonis ilmnesid ka erimeelsused ja lahkarvamused, mida lõpuni ei pürgitudki lahendama, ma ennustan, et suur hulk erimeelsusi lahendatakse lihtsalt hääletamise käigus.
Võrreldes praegu kehtiva töökorraldusega on tehtud mõned küllaltki olulised muudatused. Kui töörühm oma tööga valmis sai, siis palusin kooskõlastuskomisjoni liikmeil avaldada oma arvamust, milliseid muudatusi peetakse kõige olulisemaks. Ja kõige olulisemate hulgas nimetati kõige sagedamini uut presiidiumi moodustamise korda ja uut alatiste komisjonide moodustamise korda. Nimetati veel järgmisi: Ülemnõukogu aseesimehe staatuse sisseseadmine, valitsuse moodustamise uus kord, sellega seoses ka valitsuse ja Ülemnõukogu juhtkonna tagasikutsumise kord. Töönädala ajajaotuse reglementeerimine, see on aja reserveerimine komisjonide ja saadikute individuaalseks tööks ning tööks töörühmades ja saadikurühmades, uus lihtsam päevakorra määramise kord. Ma ei hakka muudatusi ette kandma ja neist rääkima, palun kõigil ette võtta uue reglemendi projekt ja ma nimetan nende paragrahvide neid alapunkte, milles kajastuvad kõige tähtsamad ja olulisemad muudatused praegu kehtiva töörežiimiga võrreldes.
§ 1 punktis 4–7 on reserveeritud tööaeg: neljandas – täiskogu istungite jaoks, viiendas – komisjonide istungite jaoks, kuuendas – saadikute individuaalseks tööks seaduseelnõudega ning tööks saadikurühmades, seitsmendas – presiidiumi istungiteks. Sellest oli juba lühidalt juttu ja siin ollakse võrdlemisi üksmeelsed, et sellised reserveerimised on vaja teha, tööks saadikurühmades ja komisjonides on vaja garanteerida kindel tööaeg, tagada, et see ka tõepoolest kasutamist leiab. Erimeelsused olid vahest selles osas, mis ajal millisele üksusele tööd reserveerida. Praegune on kompromissotsus.
§-s 3 on järgmine oluline muudatus: Ülemnõukogu struktuuri suhtes punktis 1 fikseeritakse, et Ülemnõukogu liikmetest moodustatakse saadikueetika komisjon ja alatised komisjonid. Nende hulgas nimetatakse õigus-, majandus-, rahandus-, perekonna- ja sotsiaalkomisjon, kultuuri-, riigikaitse-, välis-, maaelu- ja keskkonnakomisjon. Saadikueetika komisjoni raames on ette nähtud moodustada aukohus. See komisjonide loetelu ei ole täielik ega lõplik. Vabad käed jäetakse Ülemnõukogu Presiidiumile nende komisjonide süsteemi paikapanekuks.
Punkt 3 ütleb, et Ülemnõukogul on peale tema poolt valitava Ülemnõukogu esimehe ka aseesimees, see on siis muudatuse ettepanek.
Ja punkt 4 näitab, kuidas moodustatakse Ülemnõukogu Presiidium. Nimelt Ülemnõukogu esimees, aseesimees, juhataja ning veel seitse Ülemnõukogu poolt valitavat moodustavad Ülemnõukogu Presiidiumi. Praegu kehtiva korra kohaselt lähevad Ülemnõukogu Presiidiumi koosseisu automaatselt kõik komisjonide esimehed. Meie pakutud ettepanek tähendab seda, et Ülemnõukogu komisjonide esimehed ei kuulu presiidiumi koosseisu. Presiidium valitakse eraldi ja üks põhjus, miks selline ettepanek tehti, oli see, et presiidiumi koosolekud ei segaks komisjonide tööd, et komisjonide esimehed keskendaksid kogu oma tähelepanu just nimelt komisjonide tööle. Mitte päris tähtsusetu pole ka see, et komisjonide esimehed on reeglina mitte poliitikud, vaid spetsialistid. Samal ajal arvatakse, et Ülemnõukogu Presiidium peaks rohkem koosnema poliitikutest, inimestest, kes väljendavad siis nende poliitiliste jõudude huve, keda nad esindavad.
"Järgmisena ma puudutan siis § 4 "Saadikurühmad". Selle kolmas punkt ütleb, et iga Ülemnõukogu liige võib kuuluda ainult ühte registreeritud saadikurühma. See ei tähenda, et ära oleks keelatud igasugune muu koostöö või ühinemine, aga registreeritakse siis sellel alusel, et välistada seda segadust ja arusaamatust, et osa kuulub mitmesse rühma, osa ainult ühte ja rühmad üksteisega kattuvad. Mõned rühmad kattuvad oma koosseisult ja nii ei ole võimalik, näiteks, kasutada ei valimistel ega tööaja jaotamisel rühmade proportsionaalse esindatuse printsiipi. Samuti arvan, et saadikutele on töörühmad heaks aluseks sel juhul, kui üks saadik saab kuuluda ainult ühte töörühma. Siis on selge, kes on tema lähemad kaasvõitlejad ja kes mitte."
"Järgmine, millel ma tahaksin peatuda, on § 5 "Alatised komisjonid", mille p. 2 ütleb, et igale Ülemnõukogu liikmele on tagatud õigus kuuluda ainult ühe alatise komisjoni koosseisu. See on siis oluline muudatus praegusega võrreldes. Eesmärgiks on tagada komisjonide töövõimelisus. Kurdetakse, et osa komisjone ei ole oma liikmeid õieti ühekski istungiks kokku saanud. Tuuakse näiteid komisjonist, kus on tavaliselt 2–3 liiget kohal."
Punkt 3 määratleb, kuidas komisjonid moodustatakse ja aluseks on siin saadikurühmade koosseis. Presiidiumile antakse õigus jaotada kohad komisjonides saadikurühmade ja sõltumatute saadikute vahel, lähtudes saadikurühmade ja üksiksaadikute avaldustest ning tuginedes saadikurühmade proportsionaalse esindatuse printsiibile.
Peaks olema loomulik, et üks saadikurühm, kuhu kuulub ütleme 20% Ülemnõukogu liikmeist, omab õigust saada igas selles komisjonis, kuhu ta tahab oma liikmeid saata, vähemalt 20% kohtadest. See on põhjendatud sellega, et komisjonid muutuksid töövõimelisteks, otsustusvõimelisteks. Praegu on see häda, et komisjonides läbiviidud hääletamised maksavad väga vähe, plaanis on, et tulevikus paljud seaduseelnõud pannakse seisma juba komisjonides, et ei peaks raiskama täiskogu istungi aega. Komisjoni otsus ei oleks küll lõplik otsus, vastavalt reglemendile jäetakse algatajale õigus protestida täiskogu ees, aga see on ikkagi protest, mida ei algatata alati ja selle tõttu komisjonide sõnaõigus peaks oluliselt kasvama, sellega koos ka Ülemnõukogu töövõimelisus ja aja ökonoomia.
"6. punktis on sisse toodud siis uus mõiste – "lihthäälteenamus". Seni on meil lihthäälteenamuse all valesti mõistetud seda, kui enamus Ülemnõukogu liikmeist on vastava otsuse poolt. Lihthäälteenamus tähendab just seda, mis on punktis 6 öeldud: "Otsus loetakse vastuvõetuks, kui tema poolt antakse enam hääli kui vastu." Seda kasutatakse mitte ainult komisjonis, vaid meie ettepanekul ka mitmel muul juhul Ülemnõukogu täisistungil."
Järgmine punkt, millele ma tähelepanu juhin, on § 6 punkt 1. Ülemnõukogu Presiidiumi koosseisu valimistel on täpsustatud, kuidas valitakse presiidiumi ülejäänud seitse liiget. Nimelt valitakse nad salajasel hääletusel üksiku ülekantava hääle meetodil. See on siis proportsionaalse esindatuse meetod. Meil oli arutusel, kas kasutada nimekirjameetodit või üksiku ülekantava hääle meetodit. Kuna poliitilised jõud ei ole veel lõplikult liigendunud, väga palju on ülekandumisi ja ebaselgust, kuhu keegi kuulub, siis tehti selline ettepanek, et kasutada siiski rohkem personaalvalimiselaadset meetodit. Oleme kõik sellega tuttavad Ülemnõukogu valimiste kaudu.
§ 7. Juhin tähelepanu punktile 10 ja 13. Punktis 10 fikseeritakse Ülemnõukogu esimehe valimine. Muuseas, samamoodi valitakse ka aseesimees ning juhataja ja kaks asejuhatajat. Nimelt ainult esimeses voorus nõutakse absoluutset häälteenamust. Vabandust, lihthäälteenamust! Alates teisest voorust nõutakse juba ainult suhtelist enamust. Näiteks, kui kandideerivad kolm kandidaati, siis võib teises voorus valituks saada ka juba 40%-ga häältest, kui ülejäänud 60% jagunevad vastaskandidaatide vahel võrdselt ära. See valimismeetod on väga laialdaselt kasutusel mujal maailmas, muuseas on ta kõige levinum ka presidendivalimistel ja ma ei pea vajalikuks seda väga põhjalikult tutvustada.
§ 9 p. 1. § 9 tutvustab Ülemnõukogu istungi päevakorra moodustamist ja mõte ongi selles, et vältida liigset arutelu suhteliselt vähetähtsas küsimuses nagu on päevakord, anda Ülemnõukogu Presiidiumile õigus teatud päevakorrapunktid ilma hääletamata päevakorda sisse viia ja anda Ülemnõukogu liikmeile, kes on algatanud läbi presiidiumi mingisuguse küsimuse päevakorda sisseviimist ja kui presiidium on sellest keeldunud, siis anda liikmele protestiõigus täiskogu ees. § 9 3. ja 4. punktis fikseeritakse siis päevakorra arutamise järjekord ja antakse see Ülemnõukogu juhataja kompetentsi iga istungi alguses.
§ 10 punktis 2 ongi fikseeritud see algatamise kord, kõik seaduseelnõud ja muude otsuste projektid esitatakse Ülemnõukogu Presiidiumile, kes siis vaatab nad läbi ja kas suunab komisjonidesse või otse täiskogule või siis otsustab neid küsimuse alla mitte võtta.
§ 11 3. punkt, see on Ülemnõukogu otsustusvõimelisuse kohta. Praegu kehtib siis 2/3 saadikute kohaloleku nõue, mis annab vähemusele või opositsioonile võimaluse blokeerida Ülemnõukogu tööd mitte vastuhääletamise, vaid puudumise kaudu. See on ebanormaalne nähtus, ettepanek on saadikute nõutavat arvu vähendada normaalsele tasemele ja üldse püüda hääletamissüsteemi niimoodi seada, et vastuhääl on ikkagi kõige tugevam vastuargument, puudumine ja erapooletus oleks siis tunduvalt nõrgem relv.
§ 1 p. 11. Jutt on nüüd juba päevakorraküsimuse arutamise korrast. Kogu see paragrahv sisaldab palju uusi punkte, ma juhin tähelepanu punktile 11, mis fikseerib juhataja õiguse lõpetada läbirääkimised, kuid seejuures jääb saadikurühmade esindajatele ning alatiste komisjonide esimeestele ja ettekandjatele võimalus peale sõnavõttude lõpetamist esineda veel 3-minutilise lõppsõnaga.
Viimane, millele ma tähelepanu juhin, on valitsuse moodustamise uus kord. § 15 p. 4 ütleb, et valitsuse koosseis kinnitatakse Ülemnõukogu istungil tervikuna salajasel hääletusel ja р. 6 sätestab ka valitsuse tagasikutsumise korra, umbusalduse avaldamise korra. Need on kõige olulisemad punktid, mida töörühm tähtsaks pidas.
Eelnõul on ka nõrku külgi: reglemendi projektis ei ole eraldi sätestatud eelarve arutamise korda, mis arvestaks selle töö iseärasusi. Põhjus on väga lihtne – keegi meist ei ole selle asjaga veel õieti kokku puutunud ja arvan, et kunagi hiljem me peame sellele reglemendile vastava paragrahvi lisama. Samuti on pooleli või käivad läbirääkimised selles küsimuses, millal (kui me reglemendi vastu võtame) me hakkame valimisi korraldama, kui näiteks otsustatakse moodustada presiidium ja komisjonid uutel alustel. Selles suhtes ilmnesid selged erimeelsused, oli kooskõlastuskomisjonis liikmeid, kes arvasid, et see tuleb viivitamatult teha ja oli teisi, kes arvasid, et palju mõistlikum oleks jätta see sügise peale, ja praegu seda viimast kuud, mis veel on jäänud enne puhkusele minekut, kasutada siiski nende seaduseelnõude paketi läbilaskmiseks, mis valitsusel on valmis saamas ja mis oleks vaja enne kindlasti vastu võtta. Need on siis kaks lõpetamata küsimust selles projektis. See projekt on ka keeleliselt veel redigeerimata, meil oli võrdlemisi kiire ja me ei jõudnud seda teha. Ma loodan, et küllap niikuinii teisel lugemisel tehakse olulisi muudatusi ja võib-olla seda keelelist korrektuuri ei olegi enne vaja nii põhjalikult ette võtta. See oleks minu poolt kõik olulisem, mis reglemendi projekti kohta öelda on.

Suur tänu! Millised on küsimused Peet Kasele?

Lugupeetud Ülemnõukogu! Lugupeetud Peet Kask! Teie esitatud projektis mainitakse valitsusele umbusalduse avaldamise korda. Palun öelge, võib-olla ma ei pannud tähele, kas see on tõepoolest nii? Meil ei ole praegu Ülemnõukogu Presiidiumi väljavahetamise korda, oletagem spiikeri ja tema asetäitja väljavahetamise korda. Kas see on põhimõtteliselt tehtud nii, et seda korda ei ole või on põhjus muus?

Kõige viimasele küsimusele ma ütlen, see ei ole mõeldud printsipiaalselt. Mõeldud on nii, et neid saaks igal ajal ümber valida, tehes vastava ettepaneku selle kohta. Näiteks, § 7 p. 14 reglementeerib, kuidas seda teha Ülemnõukogu esimehe või aseesimeeste ümbervalimise korral. Kui see on määratlemata teistel juhtudel, siis täielikkuse huvides võiks selle reglementi sisse kirjutada küll.

Mul oleks ettekandjale kaks küsimust. Esiteks, teie poolt ettekantult jäi mulje, et saadikurühmade ja alatiste komisjonide tahteavalduse väljendused on erinevad. Tähendab, te peate primaarseks praegusel juhul saadikurühma?

Ma ei ütleks, et üks on primaarne ja teine sekundaarne. Saadikurühm on ühendus, mis esindab teatud poliitilist jõudu ühiskonnas, kus on liikmete hulgas enam-vähem ühesugune arusaam asjadest. Loomulikult selleks, et Ülemnõukogu töö oleks tulus ja ökonoomne, on vaja garanteerida, et saadikurühmades oleks eelkõige omavahelised arusaamad kooskõlastatud, ja anda neile aega. Kui mingit uut projekti hakatakse välja töötama, siis kõigepealt peaks asi hakkama saadikurühmast pihta. Alles siis, kui saadikurühmad on jõudnud kooskõlani, peaks saadikurühmade vahel hakkama kooskõlastamistöö pihta ja see peaks käima komisjonides.

Sellepärast ma selle küsimuse esitasingi, et teil on praegu ette nähtud, et presiidiumisse ei kuuluks alatise komisjoni juht.

Ette on nähtud sisuliselt nii, et presiidium oleks justnagu üks alatine komisjon, see kõige tähtsam, mis tegeleb Ülemnõukogu töö korraldamise küsimustega ja mis moodustatakse otseselt Ülemnõukogu liikmete poolt. Presiidiumisse valitakse 7 liiget proportsionaalsel valimismeetodil ja 3 liiget majoritaarsel. See peaks võrdlemisi hästi väljendama poliitiliste jõudude proportsioone Ülemnõukogus. Nõnda peaksid presiidiumi otsused olema representatiivsed.

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud ettekandja! Mul on väga palju küsimusi reglemendi kohta, ent kui esitada need kõik, siis kulub nähtavasti väga palju aega. Seepärast piirdun kahe küsimusega. Esimene: miks ei ole Ülemnõukogu struktuuris rahvastevaheliste suhete komisjoni? Ja üldine küsimus: kuidas arvate teie ja reglemendiga tegelnud grupp, kas sellise reglemendi vastuvõtmine tähendab demokraatia laiendamist või rohkem selle piiramist?

Esimene küsimus: miks pole ette nähtud rahvussuhete komisjoni praeguses struktuuris? Me arvame, et rahvussuhted on väga tähtsad olukorras, kus riikliku staatuse küsimus on faktiliselt ikkagi veel määratlemata, võitlus selle ümber käib. Olen isiklikult seisukohal, et rahvussuhete komisjon peaks olema ajutine komisjon. Arenenud demokraatlike riikide parlamentides ja poliitilises elus ei ole rahvussuhted omaette oluline probleem. Loodan, et ka Eesti ühiskond jõuab päris varsti sinna välja. Aga see ei tähenda, et presiidiumil ei oleks õigust rahvussuhete komisjoni luua, kui ta seda vajalikuks peab. Meie panime komisjonide nimekirja siis need, mida kooskõlastuskomisjonis tingimata vajalikuks peeti.
Nüüd teine küsimus, kas tegemist on demokraatia laiendamisega või vastupidi? Mina olen siiralt veendunud, et tegemist on demokraatia laiendamisega ja olen valmis seda ka igal üksikul juhul tõestama.

Austatud eesistuja, lugupeetud kolleeg Peet Kask! Kas töörühmas oli arutusel ka mõnda teist igapäevase töö korraldamise skeemi, näiteks töötada paar-kolm nädalat järjest ja siis üks nädal vaba, et kohtuda valijatega, või mingit muud skeemi? See on üks küsimus. Ja teine küsimus käib § 5 р. 4 kohta, kus on öeldud, et häälte võrdse arvu korral heidetakse liisku. Kas tuleb ka liisuheitmise reglement, kas heidetakse liisku 20-kopikalise või 5-kopikalisega, kas tõmmatakse tikuga või mingil muul moel, kas moodustatakse liisuheitmise komisjon?

Ma sain aru, et esimene küsimus on ajaskeemi, tähendab § 1 kohta. Kas ma sain õigesti aru? Oli küll. Oli ettepanek viia siis istungjärgu pikkuseks üks kuu ja mitte üks nädal. See lükati tagasi põhjendusega, et meil on praegu liiga kiired muudatused ja küsimused kerkivad päevakorda liiga ootamatult, et me ei suuda oma tööd ühe kuu peale ette planeerida. Suure ülekaaluga jäi siis pinnale see ühe nädala skeem. Nädala sees reglementeerimise suhtes oli erimeelsus veel suurem, et millal anda üldkogu istungile aega, millal komisjonidele. Selles suhtes oli väga mitmesuguseid ettepanekuid ja käesolev skeem on õiguskomisjonis läbi arutatud. Ühel istungil jõuti siis sellise kompromissotsuseni, nagu siin kirja on pandud ja seda aktsepteeris ka töörühm.
Teine küsimus, liisuheitmisest. Liisuheitmine on väga levinud võte. See on üks võimalus üle saada nendest punnsituatsioonidest, mis muidu ette tulevad ikka ühisotsustamistel, kui hääled näiteks pooleks jagunevad ja kui sellest väga kangekaelselt kinni hoitakse. Kui on tegemist niisuguste valimistega nagu komisjoni esimehe valimised, ja ka paljudel teistel juhtudel, kui hääled tõepoolest täpselt pooleks jagunevad, on tegelikult mõlemad otsused ühtviisi õigustatud ja liisuheitmine seega lihtsalt valib ühe õigustatud otsuse kahest välja. Seda kasutatakse mitte ainult Eesti Ülemnõukogus, kui see punkt vastu võetakse. Seda on kasutatud ja kasutatakse igal pool mujal päris sageli.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud härra Kask! Küsimus § 18 kohta, seal on Ülemnõukogu liikmete tööalane staatus. Aga kas ei peaks siin olema – või tuleb see eraldi mingi aktina – Ülemnõukogu liikme staatus juhul, kui näiteks Ülemnõukogu lõpetab oma töö enne ettenähtud tähtaega, läheb laiali?
Ja § 17. Siin on punktis 1 peetud ilmselt silmas eelmise Ülemnõukogu Presiidiumi, kes kutsub Ülemnõukogu kokku, või kuidas?

Nii. Ülemnõukogu liikme staatuse kohta. See oli arutusel ka töörühmas ja kooskõlastuskomisjonis. Ei olda muidugi rahul nii lühikese määratlemisega, aga see on võrdlemisi mahukas probleem sätestada kõiki Ülemnõukogu liikme õigusi, kohustusi, sealhulgas ka tulevikus kuni pensionini välja. Et nii, nagu ta mujalgi on, tuleks selle kohta vastu võtta eraldi riigiõiguslik akt ja praegu on ta sisse jäänud lihtsalt nii, nagu ta oli ka eelmises, praegu kehtivas ajutises reglemendis.
§ 17 kohta oli küsimus. Jah, eelmise Ülemnõukogu koosseisu presiidium jääb praegu kehtivate riigiõiguslike aktide alusel tööle ka peale valimisi ja lõpetab oma töö siis, kui uus Ülemnõukogu tööle hakkab. Nii et seda vaakumit ei tekiks, selle vaakumi täitmiseks jääb vana presiidium tööle.

Lugupeetud juhataja, austatud härra Peet Kask! Mul on selline küsimus. Siin on öeldud, et Ülemnõukogu liikme minimaalpalk on 500 rubla kuus, kuid kui Ülemnõukogu liikme endise töökoha palk oli kõrgem, kas see talle siis säilib?

Töörühm lähtus printsiibist, et me eelkõige keskendame oma tähelepanu Ülemnõukogu töökorralduse küsimustele ja need punktid vanas reglemendis, mis seda otsest töökorraldust ja Ülemnõukogu töö ökonoomiat ei puuduta, need jäid meie tähelepanu alt enamikus välja. Ma isiklikult arvan, et ka Ülemnõukogu palgaküsimused tuleb edaspidi korraldada teisiti, näiteks peaks sätestama selgelt selle, kuidas palk hakkab sõltuma puudumistest mitte ainult täiskogu istungitelt, vaid ka komisjonide istungitelt, komisjonides tehtud tööst, töörühmades tehtud tööst jne. Aga nagu öeldud, me ei keskendanud nendele küsimustele oma tähelepanu.

Lugupeetud juhataja! Minus tekitas suurt hämmingut asjaolu, et saadikueetika komisjonis kavatsetakse moodustada saadikute aukohus. Ma ei saa aru, mis see on? Üldiselt on ju mingisugune atavism moodustada Ülemnõukogus kohus. Me räägime demokraatiast ja moodustame kohtu. See jätab ebameeldiva mulje. Ma arvan, et kui tekib mingi erakorraline situatsioon mõne Ülemnõukogu liikmega, siis suudab selles vabalt selgusele jõuda saadikueetika komisjon ja esitada küsimuse arutamiseks kõigile Ülemnõukogu liikmetele. Võib-olla mõnes parlamendis ongi selline kohus, kuid kas meil on vaja Ülemnõukogus kopeerida seda mitte kõige paremat.

Aukohtu või saadikueetika komisjoni küsimus oli alguses arutusel kui nimi, et kas me loome ühe või loome teise, siis ta jäi poolkogemata siia teksti sisse, nii et jäid mõlemad ja niisugune otsus jäi, et las nad siis jäävad mõlemad, et aukohus võiks siis olla nagu saadikueetika komisjoni sees. Aukohus ei ole kohus selles mõttes, et ta kedagi süüdi mõistaks või midagi taolist. Nähtavasti võivad meil tekkida, nagu on senigi juba tekkinud, arusaamatused, lahkarvamused moraali ja käitumise küsimustes, mida ei ole otstarbekas ega võimalikki lahendada normaalse kohtu korras ja mingisugune selline üksus võiks nagu olla. Rohkem ma ei oska sellele küsimusele vastata. Ma ei ole ise saadikueetika komisjoni tööst osa võtnud ja ma ei kujuta täpselt neid probleeme ette.

"Mul on küsimus § 5 punkti 6 kohta, kus on kirjutatud: "Otsus loetakse vastuvõetuks, kui poolt hääletas rohkem kui vastu". Kas komisjon ei ole arutanud sellist olukorda, mis minu arvates võib olla täiesti võimalik, kui poolt hääletab kaks saadikut ja vastu kõigest üks, ülejäänud aga jäävad erapooletuks. Ja niimoodi võetakse otsus vastu. See on esimene küsimus. Teine küsimus on § 7 punkti 13 kohta, kus on öeldud, et kui esimeses voorus jääb kandideerima ainult üks inimene, tunnistatakse ta valituks hääletamata. Kas te arvate, et see komisjoni ettepanek on kõige õnnestunum, kas ei oleks õigem kehtestada mingisugune häälte kvoot, oletagem, et pool kohalviibijaist pluss üks hääl."

Küsimus on siis hääletamise korra kohta ja häälteenamuse meetodi kohta. Lihthäälteenamus on niivõrd üldiselt aktsepteeritud meetod, et ma ei hakanud siin pikemalt seda asja põhjendama. Kahjuks see nõukogulik elulaad või reeglid on meis kinnistanud sellise arvamuse, et niinimetatud enamuse nõue või absoluutse enamuse nõue ongi lihthäälteenamus ja et üldse saab otsuseid täiskogus vastu võtta ilma lihthäälteenamust kasutamata. Tegelikult on lihthäälteenamus kõige paremini põhjendatud otsustusviis üleüldse ja see argument, et 2 on poolt ja 1 on vastu ja ülejäänud on erapooletud, on küll põhjendatud. Küsimus on ikka väga lihtne, näiteks meil on puupakk, mis on vaja pooleks raiuda ja kõik on ühel meelel, et see on vaja pooleks raiuda. Kaks tükki arvavad, et on vaja sedapidi, üks arvab et teistpidi ja ülejäänud 97 arvavad, et ükskõik mispidi, peaasi et raiutakse. Kui ikkagi otsustusele pannakse, kumba pidi raiuda ja kaks tükki arvavad, et sedapidi ja üks teistpidi, siis ta tuleb just ikkagi sedapidi raiuda. See on loomulik, ja kui on sellised küsimused, kus ülejäänud 97 ei ole erapooletud, kui neil ei ole ükskõik, siis nad hääletavad kas poolt või vastu. Tähtsamates küsimustes ei olda erapooletud.
§ 7 p. 13 kohta oli teine küsimus – jah, teises hääletusvoorus. See on jälle valimiste korra kohta, seda kasutatakse mujal maailmas ka kõige tähtsamatel valimistel väga sageli, presidendivalimistel teises voorus ei nõuta enam absoluutset häälteenamust, vaid piirdutakse suhtelisega. Küsimus oli tegelikult selle kohta, et kui on ainult üks kandidaat, siis miks loetakse ta ilma hääletamata valituks. Kui esimeses voorus, näiteks, oli üks kandidaat, siis tema kohta viiakse läbi poolt-vastu hääletamine ja kui ta ei saa enamuse toetust, siis ta ei osutu veel valituks. Ta võib oma kandidatuuri maha võtta, võib alles jätta. Nüüd antakse võimalus esitada uusi kandidaate ja kui komisjoni liikmed ei kasuta seda võimalust, siis ei jää muud üle kui tunnistada ta teises voorus suhtelise enamusega valituks. Nii et see on mõneti ähvardus inimestele, et nad ei kasutaks passiivset vastupanu, vaid konstruktiivset tegutsemist. Kui ollakse vastu, siis peab olema ka konstruktiivselt vastu, peab olema kedagi asemele panna.

Meie vabariigi konstitutsioonis on meie tööajaks ette nähtud viis aastat, kuid poliitiline olukord võib põhjustada Ülemnõukogu laialiminekut või ennetähtaegseid Ülemnõukogu valimisi. Mina ei leidnud ei konstitutsioonist ega ka sellest uuest reglemendist märkigi sellest mehhanismist, mis meil niisugust asja võimaldaks teha.

Ma ei tunne täpselt meie seadusandluse kõiki punkte ja detaile, aga ma kujutan ette, et normaalne oleks kuskil põhiseaduslikult sätestada, et kõik need, mis erandina ei ole sätestatud, käivad lihthäälteenamuse alla. Mis sellesse konkreetsesse probleemi puutub, nimelt ennetähtaegsete valimiste väljakuulutamine, siis selle kohta võiks tõepoolest reglemendis punkt olla.

Lugupeetud Ülo Nugis! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud ettekandja! Mul on küsimus Ülemnõukogu struktuuri kohta, § 3 kohta. Kas teil isiklikult ei ole tekkinud sellist arvamust, et kaitsekomisjoni nimetust oleks vaja muuta ja nimetada see näiteks sõjaliseks komisjoniks? Miks? Siin ju tekib väga palju arusaamatust mitte ainult minul, vaid ka valijatel, eriti sõjaväelastel. Esiteks tekib kohe küsimus, kelle eest end kaitstakse? Sellega seoses on palju tõlgendusi ja vastuväiteid seoses kogu riigi kaitsesüsteemiga. Sõjaväes tekivad negatiivsed arvamused. Lõppude lõpuks on see nimetus minu arvates sõjalisest vaatepunktist lihtsalt kirjaoskamatu. Selle sisu on hoopis muu. Kas ei oleks parem nimetada see komisjon näiteks sõjaliste küsimuste komisjoniks ja siis on kõik selge.

Selles seisukohavõtus või ettepanekus sisaldus ka üks küsimus, kas meil ei olnud seda küsimust arutusel, et muuta riigikaitsekomisjoni nimetus sõjaliseks komisjoniks? Ei olnud. Ma paluksin lugupeetud härra Aksininit ülejäänud osa oma sõnavõtust siis vormistada kirjaliku ettepanekuna ja kõik kirjalikud ettepanekud teatavasti vaadatakse komisjonis enne teist lugemist läbi ja kui peetakse vajalikuks, siis tehakse ka vastavad parandused enne teist lugemist.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Peet Kask! Ma saan suurepäraselt aru, et Ülemnõukogu tahab kindlustada endale töö 5 aastaks. Kuid ma arvan, et sellise reglemendiga me ei suuda midagi ära teha selle viie eeloleva aastaga, kui plenaaristungeid korraldatakse esmaspäeval ja kolmapäeval kokku umbes 9 tundi. Ma olen juba nii kirjalikult kui ka suuliselt kõnetoolist pakkunud parlamendi nädalast reglementi plenaaristungite korraldamise osas. Me räägime sellest, et meil oleks ainuüksi valitsusprogrammi ellurakendamiseks vaja vastu võtta üle 130 seaduse. Me ei tule selle ülesandega toime.

See oli jällegi arvamuseavaldus, mitte küsimus, ma kostan selle peale oma arvamusega. Mul ei ole muud võimalust. Selleks, et täiskogu istungi töö oleks ökonoomne, et me ühes ajaühikus jõuaksime vastu võtta kümne otsuse asemel viiskümmend, selleks peavad komisjonid väga hästi töötama. Komisjone on palju, nad töötavad paralleelselt ja nad jõuavad teha seda tööd, mida me viimastel nädalatel oleme sageli teinud sajakesi, nad teevad seda sama tööd kümnekesi või viiekesi palju jõudsamalt ja palju kiiremini ja üldkogul tihtilugu sel juhul ei jäägi muud üle kui hääletada ja mõned protestid läbi vaadata. See on minu isiklik nägemus asjast.

"Lugupeetud eesistuja, lugupeetud Peet Kask! Mul on ka § 3 struktuuri kohta paar küsimust. Esiteks, ära on kadunud ajakirjanduskomisjon. Teiseks, maaelu- ja keskkonnakomisjon on kokku viidud. Palun paarisõnalist kommentaari, miks nii on tehtud? Siis tahaksin kolleeg Aksinini väitele vastu vaielda. Kui ta leiab, et riigikaitse puhul küsimus "kelle eest me kaitseme?" on kirjaoskamatu, siis sõjakomisjon või sõjaliste küsimuste komisjon tekitab küsimuse, kas me hakkame sõdima või oleme sõjas või valmistume sõjaks? Miks me loome rahu ajal sõjakomisjoni? See on täpselt sama kirjaoskamatu."

Ajakirjanduskomisjoni kohta: ma ei ole osa võtnud ajakirjanduskomisjoni tööst. Olen kuulnud, et seal on päris palju tööd. Ma siiski arvan, et seaduseelnõusid, mille vastuvõtmiseks Ülemnõukogu on loodud, saab arutada ka üldisema komisjonide süsteemi korral. Väljatöötamiseks võib ju küll moodustada erilisi töörühmi ja ajutisi komisjone, aga mõte oli päris paljud asjad kultuurikomisjoni alla viia. Maaelu- ja keskkonnakomisjoni ühendamisest ei ole juttu, siin on ilmselt vääriti mõistmine. Maaelukomisjon on üks ja keskkonnakomisjon on teine meie mõtte järgi.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Täna arutatakse esimesel lugemisel küsimust, millel on suur tähtsus Ülemnõukogu edasisele saatusele ja tööle. Seepärast on mulle väga tähtis teada saada, kas sellele seaduseelnõule tehti juriidiline ekspertiis tema puhtuse suhtes ja kas meie reglement tungib seadusandlikesse ja konstitutsioonilistesse funktsioonidesse? §-s 10 seadusandlikust algatusest välistas teie initsiatiivgrupp ühiskondlike liikumiste ja ühiskondlike organisatsioonide konstitutsioonilise õiguse seadusandlikule initsiatiivile. Järelikult kitsendame me reglemendiga konstitutsiooni. Ja teine küsimus. Ülemnõukogu saadikute üheks tähtsamaks funktsiooniks on nende töö oma valimisringkonnas. Kas komisjon käsitles Ülemnõukogu saadikute töö korda ja korraldust oma ringkonnas, s.t. perioodilisust, valijatega korraldatavate kohtumiste vorme ja nende finantseerimist, välja arvatud valijate vastuvõtmine isiklikes küsimustes selleks ettenähtud kohtades.

Nii, esimene küsimus puudutas siis juriidilist ekspertiisi. Otse ekspertkomisjonist pole projekt läbi käinud, küll aga võtsid komisjoni tööst osa juristid. See märkus tehti küll, et nähtavasti tuleb reglemendi vastuvõtmisega teha mõned parandused kehtivatesse põhiseaduslikesse aktidesse. Mis konkreetselt puudutab seda, kas jätta seaduste algatamise õigus ka ühiskondlikele liikumistele ja organisatsioonidele, siis meie oleme läinud selle piiramise teele ja ei pea seda ebademokraatlikuks. Pigem vastupidi, arenenud demokraatlikes riikides on see algatamise õigus reeglina parlamendi liikmetel. Ja mitte kellelgi muul. Nüüd, kuidas reglementeerida saadikute tööd ringkonnas? Seda küsimust komisjonis arutlusel ei olnud.

Lugupeetav härra Kask! Mul on kaks küsimust. Loetelus ei ole Eesti Komiteed, kes võiks esineda seadusandliku initsiatiiviga. Ja teine küsimus. Saadikurühmad vajavad oma tööks ka mingisugust materiaalset kindlustatust, selle kohta pole ridagi. Kas see on põhimõtteliselt välja jäetud või ei ole saadikurühma töö materiaalne tagamine üldse kõne alla tulnud?

Eesti Komitee ei ole § 10 p. 1-s loetletud. See oleks ka puht vormiline küsimus, sest Eesti Komitee ja Kongressi liikmeid on Ülemnõukogu liikmete hulgas tervelt 40 ja meie suund on igatahes koomale tõmmata ja jõuda ehk lõppeesmärgina kaugemas tulevikus siis tõepoolest sellise normaalse olukorrani, kus ainult Ülemnõukogu liikmetel on seaduste algatamise õigus. Sealhulgas ka valitsus peab läbi saadikute oma projektid esitama. Saadikurühmade töö reglementeerimine, see ei ole üldse otstarbekas. Praegu on reglemendis käsitletud ainult saadikurühmade registreerimist. Seda, et proportsionaalse esindatuse printsiibil moodustatakse komisjonid ning tööaja jaotuses on reserveeritud tööks saadikurühmades (§ 1 p. 6) teatud aeg koos saadiku individuaalse tööga, tähendab, need ei ole eristatud. Arenenud riikides ei ole saadikurühmad reglemendis kuidagi väljendatud, see asi käib kõik saadiku individuaalse töö, omavahelise koostöö alla. Meie pidasime seda teatud määral siiski vajalikuks, sest meil on saadikurühmade töö praegu liiga nõrk, ta vajab pigem kaitsmist ja järeleaitamist kui piiramist, nagu seda peetakse vajalikuks mujal maailmas.

Ma palun vabandust, aga ma küsin veel korra üle, sest ma ei väljendanud ennast ilmselt täpselt. Minu küsimus käis ainult saadikurühmade töö materiaalse kindlustamise kohta. Tähendab, kas saadikurühmade käsutuses saavad olema mingid rahad, kas saadikurühmal saab olema raha?

Seda küsimust ei ole reglemendi töörühmas arutatud. Meile millegipärast tundus, et see ei ole meie kompetentsis, see asi puudutab siis juba eelarvet. Aga nähtavasti ta tuleb ühel või teisel moel päevakorda millalgi võtta, sest töö korraldamise materiaalne külg on eraldi küsimus. Natukene oli arutusel näiteks see, kuidas, millal toimub meil Ülemnõukogu saalis töökohtade ümberpaigutus, ümbertõstmine, kas on võimalik hääletamise programmis parandusi teha, et ei oleks seda viivitamist, et Ülemnõukogu juhatajal oleks võimalik ise nupule vajutada, et kellelegi sõna anda. Ja lõpetada kõned automaatselt ära vastavalt kellaajale, nii et arvuti hakkaks signaali andma pool minutit enne sõnavõtu või kõne lõppu ja kui aeg täis saab, siis lihtsalt mikrofon lülitub välja ja kõne on otsas. Sedasorti küsimused olid küll arutusel, aga need on nii detailsed ja konkreetsed küsimused, et praegusesse reglemendi projekti nad ei läinud.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid, lugupeetud ettekandja! Tahaksin öelda paar sõna selle küsimuse kohta, mis äsja üles kerkis seoses saadikurühmade tööga. Ettekandja mainis, et saadikurühmade tegevust arenenud riikides ei ole praktiliselt käsitletud. Kuid me ei tohi unustada, et seal on eriti tugevasti välja arenenud fraktsioonide töökorraldus. Näiteks Rootsi parlamendis on ju põhimine parlamendi, Riksdagi töö organiseerimise viis fraktsioonide kaudu. Neil on oma koosolekuruumid. Ja kuna ka Eesti parlament peab edaspidi jõudma demokraatliku parlamendi tasandile, s.t. kus liigendus on fraktsioonide kaupa, kas ei peaks ka meie reglemendis olema mõningad sellised momendid, mis laseks meil sujuvalt üle minna sellele töökorraldusele fraktsioonide järgi. Nii et ei tohiks meie saadikurühmi täiesti eraldada fraktsioonide põhimõttel töö ülesehitamisest teiste maade parlamentides.

Ma arvan, et § 4 lõige 3 nõue – iga Ülemnõukogu liige võib kuuluda ainult ühte registreeritud saadikurühma – ongi suur ja oluline samm selles suunas, et meie saadikurühm muutuks sisuliselt samaks, mida mujal nimetatakse siis fraktsiooniks.

Täname Peet Kaske. Rohkem küsimusi temale ei ole. Kuulame ära kaasettekanded. Reglemendi projekti kooskõlastamise komisjoni esimees Hillar Eller.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Peet Kase ettekanne ja küsimused-vastused andsid peaaegu ammendava vastuse sellele küsimuste ringile, millega tegeleb ka kooskõlastuskomisjon. Kooskõlastuskomisjon pidas oma kaks istungit möödunud nädala kolmapäeval ja neljapäeval ja tuli järgmistele järeldustele. Kõige enam probleeme tekitas Ülemnõukogu tööaeg, kuna me ka ise tunnetame, et meie töö on väheefektiivne. Tehti ettepanek, et Ülemnõukogu täiskogu istungid toimuksid teisipäeviti (2 istungit) ja kolmapäeviti (peale lõunat). Kooskõlastuskomisjon ei pidanud vajalikuks oma poolt väljapakutud teksti muuta. Me tahaks teada saada kõigi saadikute arvamust ja kui me läheme teisele lugemisele, siis palun seda lahkesti teha.
Poleemikat tekitas ka Ülemnõukogu struktuur, nimelt komisjonide arvu, koosseisu ja nende formeerimise küsimus. Me peaksime veel kord toonitama, et komisjonide nimistu ei ole ammendav. Ülemnõukogu on pädev moodustama juurde uusi alatisi komisjone, Ülemnõukogu alatised komisjonid omavad õigust moodustada alakomisjone, töögruppe, et lahendada kõiki neid ülesandeid, mis nende komisjonide ette on püstitatud. Ülemnõukogu liige Tiit Käbin juhtis tähelepanu § 10 ebatäiuslikkusele (seal, kus on juttu seadusandlikust algatusest) ja pakkus välja täiendada seda paragrahvi. Samuti tegi ta ettepaneku lubada Ülemnõukogu liikmel kuuluda mitme komisjoni koosseisu täieõigusliku liikmena. Komisjon jäi enda poolt pakutud teksti juurde ja jättis Tiit Käbinile õiguse esineda eriarvamusega täiskogu istungil teisel lugemisel. Ülemnõukogu liikmel Alar Maarendil oli rida ettepanekuid Ülemnõukogu tööaja reglementeerimise küsimustes, samuti hääletamise mehhanismi täiustamiseks. Ka tema lubas esineda oma põhjenduste ja ettepanekutega teisel lugemisel.
Edasi arutasime komisjoni istungil Ülemnõukogu reglemendi rakendamise korda. Selle kohta me peaksime vastu võtma eraldi otsuse ja ära määratlema, millised paragrahvid rakendada otsuse vastuvõtmise momendist ja millised lükata edasi sügisistungjärgule. Kuna see on väga delikaatne küsimus, mis on seotud ka riigiõiguslike küsimustega, Ülemnõukogu Presiidiumi formeerimisega, meie Ülemnõukogu juhtkonna funktsioonide määratlemisega, siis me otsustasime anda ka selle küsimuse täiskogu otsustada, kuidas neid asju lahendada.
Komisjonis oli arutusel ka § 18 täiustamise vajadus. Komisjon leidis, et on vaja materiaalselt stimuleerida Ülemnõukogu liikmeid osaluse eest komisjonide töös, koosolekute juhatamise eest, ettekannete koostamise eest Ülemnõukogu istungjärkudele jne. Samasugused sätted on olemas ka 1937. aasta Eesti Vabariigi Riigivolikogu liikmete tasu ja sõidukulude katmise seaduses, kus stimuleeritakse neid saadikuid, kes enam ja aktiivsemalt võtavad osa seadusandliku organi tegevusest. Täna tõstatati see küsimus uuesti ja tõenäoliselt praegu teisel lugemisel me neid asju otsustama ei peaks. Komisjon tuli järeldusele, et me peaksime selle küsimuse juurde tulema tagasi käesoleva aasta oktoobris-novembris, kui hakatakse formeerima Ülemnõukogu uut eelarvet. Tõenäoliselt inflatsiooni kasvades on tõesti vaja meie töötasustussüsteem ümber mõelda, põhitöötasu võib jääda samaks, aga stimuleerida tuleks aktiivsemaid Ülemnõukogu liikmeid selle töö eest, mida nad komisjonides oma vabal ajal teevad, et meie istungjärgu töö oleks efektiivsem. Samuti peeti vajalikuks töötada välja Ülemnõukogu liikmete sotsiaalsed garantiid Ülemnõukogu liikmete volituste lõppemisel. Otsustati, et küsimused tuleks arutada läbi sügisistungjärgul ja võtta selle kohta vastu eraldi seadus. Reglement tungib tõesti nendesse küsimustesse, mis on seotud meie põhiseadusega ja komisjon tuli järeldusele, et peaksime sügisistungjärgul vastu võtma kas saadiku staatuse seaduse või seaduse Ülemnõukogust, kus oleksid reguleeritud nii küsimused saadiku tööst oma ringkonnas kui ka Ülemnõukogu komisjonide ja Ülemnõukogu Presiidiumi alluvuse suhted, et reguleerida ära terve Ülemnõukogu töö mehhanism. Reglement on siiski see dokument, mis peaks reglementeerima ainult meie istungite töökorda.
Lõpuks, meie kooskõlastuskomisjon tahtis anda hinnangut töögrupi tööle, kes töötas teksti välja, kuna kolmapäevasel istungil avaldati küsimuste kaudu niisugust arvamust, et töögrupp on halvasti töötanud. Ma tuletan teile meelde, et töögrupp moodustati alles esmaspäeval ja tõepoolest ta töötas maksimaalselt selleks, et tuua see dokument täna teie palge ette. Töögrupi töö oli tõesti konstruktiivne ja see praktika, et töögrupi tööst võtab osa 5–6 inimest, on optimaalne. Suured komisjonid lihtsalt ei suuda konkreetset tööd teha.
Mõned ettepanekud tehnoloogilistes küsimustes. Kuna reglement, mida me peame vastu võtma, pole mitte üksnes tehniline dokument, vaid ka väga suure poliitilise tähtsusega dokument, on meie komisjonil ettepanek, et homse tööpäeva planeerimisel leitakse aeg, kus selle dokumendiga tegeleksid kõigepealt saadikugrupid, et töötada välja oma poliitiline seisukoht ja juba järgnevalt läheks see dokument arutusele Ülemnõukogu komisjonidesse. Pakuksin välja ka niisuguse ettepaneku, et me saaksime kolmapäeva hommikuks nii saadikute gruppide kui ka saadikute komisjonide poolt konkreetsed kirjalikud ettepanekud ühe või teise konkreetse paranduse sisseviimiseks antud dokumenti. Ma palun, et teeksite seda korrektselt, mitte välja pakkuda ideid, vaid konkreetsed parandused ühe või teise paragrahvi või punkti sisseviimiseks, siis me saaksime efektiivselt töötada.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kuigi te palusite mitte esitada ideesid, vaid pakkuda mingeid konkreetseid lahendusi, on mul ikkagi teile üks ideelist laadi küsimus. Kas teie kooskõlastuskomisjonis arutati selliseid probleeme. Ma algul loetlen neid, seejärel aga formuleerin küsimuse.
Paragrahvi 9 punktis 1 räägitakse sellest, et presiidiumi otsusega plenaaristungile suunatavad küsimused võetakse päevakorda hääletusele panemata. See tähendab, et presiidium kujundab tegelikult päevakorra. Teiseks. Presiidium jaotab § 5 kohaselt tegelikult saadikugruppide vahel kohad komisjonides. Kolmandaks. Presiidiumi seadluste arutamisel kerkib meie ette selline dilemma: kas me võtame presiidiumi seadluse vastu täielikult, igasuguste muudatusteta, või me lükkame selle tagasi. Seega me otsustame iga kord, kas avaldada presiidiumile usaldust või mitte. Ja neljandaks. Projektis ei ole täiesti selgesti kindlaks määratud presiidiumi koosseisu muutmise või tagandamise kord. Me võime 2/3 meie foorumi häältega võtta arutusele presiidiumi esimehe uue kandidatuuri küsimuse, samal ajal kui me võime nõuda valitsuse tagasiastumist poolte häältega pluss üks hääl. Kõik need neli punkti näitavad, et kas alateadlikult või teadlikult suurendatakse presiidiumi tähtsust praeguses reglemendis Ülemnõukogu suhtes. Ma ei ütle, et see on halb või et see on hea, kuid et see muudab suuresti poliitiliste vastastikuste suhete struktuuri meie Ülemnõukogus – see on fakt. Kas seda vahekorda arutati kooskõlastuskomisjonis?

Kuna see küsimus oli nii pikk ja lai, ma ütlen seda, et presiidiumi formeerimise küsimus oli meil arutlusel ja ta oli mitmepalgeline. Oli neid, kes arvasid, et presiidiumi koosseis võiks olla samasugune, nagu ta praegu on, ja formeerimise põhimõtted samad. Oli ka arvamusi, et tuleb seda muuta, sest osa inimeste töökoormus on niivõrd suur ja meie arvates kannatab selletõttu ka täiskogu istungite läbiviimise tehnoloogia. Mina isiklikult ja ka komisjoni liikmed ei pidanud silmas erinevate poliitiliste jõudude vahekordi ja presiidiumile teatud võimutäiuse suurendamist. See oli lihtsalt tehnoloogiline küsimus. Ja seetõttu me paluksimegi saadikugruppidel meie ettepanekud poliitiliselt läbi analüüsida ja oma ettepanekutega tulla täiskogu istungile.
Ma tahaksin juhtida veel tähelepanu sellele, et komisjonides oli ka arutusel see küsimus, missugust rolli täidab presiidium meie sessioonide või täiskogu istungite ajal ja missugust rolli ta täidab siis, kui meil on suvevaheaeg ja talvevaheaeg. Nii et need küsimused ei ole siin täht-tähelt reguleeritud. Kui teil on häid ideid ja ettepanekuid, siis paluks konkreetsete ettepanekutega tulla välja meie komisjoni.

Kas teie komisjonis arutati Ülemnõukogu spiikeri ja Ülemnõukogu esimehe asetäitja ametikohtade ühitamist?

Ma saan aru, et te räägite praegu kehtivast korrast ja sellest uuest korrast. Praeguses tekstis seda ühitamist meil kirjas ei ole. See küsimus oli ka arutamisel, enamus töögrupi liikmeid leidis, et need ametid on vajalik lahutada, et oleks asetäitja, kes töötaks presiidiumi juures, vähendaks esimehe koormust ja ka organiseeriks enam meie Ülemnõukogu täiskogu tööd. Aga spiikerile jääks puht organisatsiooniline töö juba siin istungitesaalis koos meiega.

Suur tänu, Hillar Eller. Ei ole rohkem küsimusi? Teise kaasettekande esitab reformikomisjoni esimees Andrus Ristkok.

Lugupeetud juhataja, austatud kolleegid! Ma lisaksin kahele eelmisele ettekandele ülevaate mõningatest põhimõtetest, mille järgi peaks olema meie riigi kõrgeim esinduskogu üles ehitatud ja mille alusel peaks olema korraldatud tema töö. Iseasi on, kuivõrd me kõnekstulevaid põhimõtteid kohe realiseerida saame, aga üleminekuperioodi lõpuks võiks nii kaugele jõuda küll. Et lähenemisviis arusaadavam oleks, alustaksin ühest näitest hoopis teises vallas, nimelt ehituses. Pange nimelt tähele, kui me asume mõnda hoonet ehitama, ennekõike enesele, siis me teeme selle juures läbi mõned täiesti vaidlustamata toimingud. Näiteks, esmalt veendume, et seda hoonet üleüldse vaja on, teeme selgeks, milleks seda vaja on, kas elumajaks, laudaks, kontoriks, puukuuriks. Mõtleme läbi, millised ülesanded ja millises järjekorras tuleb lahendada, et ehitus teoks saaks. Teeme selgeks, milliste tegevustega tuleb otsast alustada, et aeg kaotsi ei läheks ja töö pihta algaks. Arutame, kas meil on piisavalt raha, kas on saadaval vajalikke materjale vajalikus koguses ja üleüldse. Ja muidugi hangime täpse projekti, kus on näidatud, mismoodi rajatakse vundament, kuidas sellele ehitatakse üles seinad, kuidas jaotatakse ruumid, kuhu poole avanevad uksed ja kuidas köetakse. Hoone ehituse puhul ei teki meil kahtlusi ühe või teise ülalnimetatud toimingu ülearususest ega isegi hädavajalikkusest ja täiesti enesestmõistetav on seegi, et kasutame nendeks toiminguteks asjatundjate abi, kellel on kogemusi ehitusökonoomikas, projekteerimises, materjalide hankimises, tehnoloogias jne.
Asudes aga nüüd korraldama meie elu ühiskonnas sootuks teistmoodi, kui see oli siiani, üles ehitama uut riiki ja sellele vastavat riiklikku juhtimissüsteemi, mida nimetame haldussüsteemiks, ei paista meile sugugi alati pähe tulevat, et selleski ülesehituses tuleb läbi teha samasuguses loogilises vaieldamatuses samalaadsed toimingud, mis kirjeldatud näites. Nende toimingute üle on põhjust samavõrd vähe vaielda kui tavalise ehituse puhulgi. Arutleda on mõtet pigem nende toimingute läbiviimise viiside, aja, tempo ja täideviijate üle. Ülemnõukogu või muunimeline meie tulevane kõrgeim esinduskogu, parlament või riigivolikogu, ning valitsus on haldussüsteemis ülaasutused, selle hierarhia tippasutused. Nende ülesehitus ja töökorraldus, sealjuures ka omavahel, sõltuvad otseselt sellest, millist riiki me üles ehitame, millist eesmärki see riik on kutsutud teenima. Paistab, et oleme jõudnud üksmeelele selles, et me tahame rajada ühiskonna, mis võimaldab inimväärset elu, on inim-, loodus- ja kultuurisõbralik, mida valitsetakse demokraatlikult. Sellest järeldub, et sellist elu võimaldav riik tuleb ka nõnda üles ehitada, et see kõik võimalikuks osutuks. Igasugune halduskorraldus seda küll ei võimalda. Näiteks enamik monarhia vorme ja ka selline riiklik moodustis, milles meil on viimased aastakümned tulnud elada, seda ei võimalda. Nõukogude riik juhib ühiskonda kahjuks vastassuunas, ja 70-aastane kogemus sellest võiks küllaldane olla.
Nõnda nimetaksingi mõningad põhimõtted, mida Ülemnõukogu struktuuri ja töökorraldust kavandades tuleks silmas pidada. Mida kujutab enesest Ülemnõukogu ise, tema roll. Vaadake, valitsus on haldussüsteemi selline allüksus, mis peab kujundama riigi kodakondsete elu- ja tegutsemistingimusi, tagama riigi, põhirahvuse, looduse ja kultuuri säilimise ning arengu. Valitsuse allüksuste kaader on komplekteeritud kõigi vajalike alade asjatundjatest, et valitsus oleks kompetentne oma tööd tegema. Ülemnõukogu, seevastu, on demokraatlikus haldussüsteemis selleks allüksuseks, mis peab kindlustama elanikele ja organisatsioonidele оsavõtuvõimaluse nende elu- ja tegutsemistingimuste, n.ö. mänguruumi kujundamises, s.t. Ülemnõukogu on demokraatia realiseerimise vahend.
Meie, rahvasaadikud, oleme Ülemnõukogusse lähetatud vastutusega selle eest, et inimeste elutingimusi puudutavad otsused tehakse nende huve ja arvamusi arvesse võttes. Ja et valitsuses tuleks lahendamisele just sellised küsimused, mis elanike olelustingimuste seisukohalt tähtsad on. Ülemnõukogusse on valitud need inimesed, keda elanikud usaldavad ja austavad, keda peetakse ausaiks ja arukaiks. Nad ei ole valitud mingit konkreetset asjatundmist nõudvat tööd tegema, nad ei pea ega saa välja töötada tingimuste loomise ja parandamise ülesandeid ja neid ka lahendada. Saadikud saavad aga otsustada, milliste ülesannete lahendamine ja mil viisil vastab kõige enam elanike huvidele ning kuidas on kõige arukam lahendada huvide põrkumisi ja kasutada vajaka olevaid, puuduvaid ressursse. Sedagi saavad nad põhjendatult teha ainult sel juhul, kui omavad teavet, infot valitsuse poolt väljatöötatud ülesannete kohta, kõigepealt eri piirkondade elanike, nende gruppide huvide ja arvamuste kohta ning olukorra kohta Eesti eri paigus. See info on vajalik.
Nüüd lühidalt Ülemnõukogu struktuurist sellise demokraatliku esinduskogu rollis. Loomulikult, tema funktsioonist tulenevad tema kohustused, selle täitmiseks vajalikud allüksused ja organisatsioonilised seosed ehk töökorraldus. On selge, et elanikele vajalikud tingimused võivad erineda, esiteks, piirkonniti või, teiseks, erinevate vanuseliste ja sotsiaalsete gruppide lõikes. Siinkohal on tähtis tähele panna, et praegusel hetkel on küsimus ka esindatuspõhimõtetes. Esindatud peaks olema mitte ainult piirkonnad, vaid ka elanike sotsiaalsed grupid ning organisatsioonide grupid, mida praeguse valimiskorra juures ei ole jälgitud. Ja sellest johtuvalt peaks Ülemnõukogu struktuuris olema nii alalisi kui ajutisi töörühmi, rühma nimetusi ma siinjuures ei analüüsiks, kas komisjon, rühm või fraktsioon, see on rohkem tehnikaküsimus. Ajutisi töörühmi on vaja nende elanike, gruppide ja organisatsioonide huvide vahendamiseks, kelle olelustingimusi mõjutab mingil erilisel viisil mingi Ülemnõukogus arutatava konkreetse küsimuse lahendus. Samal ajal aga eraldiolevad alalised esindusrühmad ei ole vajalikud, sest esindatava kontingendi tingimused põhimõtteliselt ei erine. Ma arvan, et sedalaadi töörühm on näiteks haldusreformi komisjon. Seni, kuni reformi tehakse, on selle rühma olemasolu vajalik, kui reform on tehtud, siis tõenäoliselt sellist töörühma esinduskogus vaja ei ole. Alalisi töörühmi on Ülemnõukogus vaja nende elanike, gruppide ja organisatsioonide huvide esindamiseks, kelle elu- ja tegutsemistingimused erinevad põhimõtteliselt. Ma ütleksin selle kohta paar sõna lähemalt, see võib olla vihjeks, millised töörühmad peaksid olema alaliselt struktuuris esindatud.
Kuivõrd saadikud on volitatud esindama eelkõige ringkondi, kust nad lähetati, siis riigi haldusterritooriumi elanike põhihuvid on neid puudutavate tingimuste kujundamisel saadikute kaudu juba esindatud. Piirkondlike erihuvide esindamiseks võib aga vaja minna saadikute regionaalseid töörühmi, näiteks saarte, ääremaade, linnade, Lõuna-Eesti, Virumaa või muude taoliste rühmade olemasolu. Võib-olla ka maaelu töörühm kuulub siia hulka, praegusel kujul ma kahtlen selles. Teiseks, vanuselised ja sotsiaalsed grupid on elanike koguhulgaga võrreldes märksa väiksemad. Pealegi Eesti eri paigus võivad nad suuresti erineda. Enamuse huvi puudumise tõttu võidakse tähelepanuta jätta tingimused, mille tagamine on vajalik ainult mingi sedalaadi grupi liikmetele. Samas demokraatia eeldab, et kõigile elanikele kindlustatakse võimalus oma elutingimuste kujundamises osaleda. Nõnda oleks Ülemnõukogus vaja luua elanike eri gruppe esindavaid ja vahendavaid töörühmi. Ka alalised töörühmad. Vanusegruppidest näiteks imikute ja emade, laste ja noorukite probleemide alaliseks esindamiseks, vanurite erihuve esindavad, sotsiaalsetest gruppidest võib-olla invaliidid, kutsegruppide esindus. Kolmandaks, majandusorganisatsioonidel näiteks on kaheldamatult oma erihuvid, nende toimimiseks on ka vajalikud täiesti erilised tingimused. Sedavõrd, kuivõrd riigi valitsusasutused oma tegevusega neid tingimusi mõjutavad, peaks nendel organisatsioonidel demokraatiaoludes olema ka võimalus olla esindatud ja osaleda oma olelustingimuste kujundamises. Selleks peaks Ülemnõukogus olema töörühm või töörühmad, mis esindavad organisatsioonide huve. Siia alla kuuluvad tõenäoliselt ka poliitilised fraktsioonid ja nende huvide esindamine.
Nüüd üsna lühidalt, et mitte teie kallist aega raisata, saadikute tööst Ülemnõukogus, lähtudes selle esinduskogu funktsioonist. Kuna Ülemnõukogu tegevus peaks tagama demokraatia riigi juhtimisel, siis tema toimingutes tähendaks see tingimuste loomist demokraatia realiseerimiseks. Ülemnõukogu töövahenditeks on seejuures tema käsutuses olevad õiguslikud ja ressursilised vahendid, ei palju enamat. Nõnda on Ülemnõukogus ühiskonna ees järgmised kaks peamist funktsiooni: esiteks, elanike rühmitustele ja organisatsioonidele nende olelustingimuste kujundamise protsessist osavõtu võimaluse kindlustamine, see tähendab ennekõike vajaliku organisatsioonilise korralduse loomist ja reguleerimist. Ma ei hakka pikemalt siin praegu arutama, see võtaks vähemalt 3 kuni 5 minutit aega, kaasettekande aeg seda hästi ei võimalda. Teine oluline funktsioon oleks Ülemnõukogus otsustamisele tulevate küsimuste ettevalmistamine. Seejuures ministeeriumide kohustuseks peaks olema Ülemnõukogus arutusele tulevates küsimustes asjatundlik ettevalmistustöö, esiteks, nii probleemide lahendamise, teiseks, oma valdkonnas soovitud arengutaseme kindlustamise, kolmandaks, kui ka kavandatuga kaasnevate soovimatute muutuste seisukohast. Sellise informatsiooni ettevalmistamine on ministeeriumide asi. Juhul kui Ülemnõukogu on üles ehitatud, lähtudes saadikute kohustustest esindada elanike või organisatsioonide eri rühmituste huve, nende rühmituste kaupa, siis on iga vastava saadikuterühma ülesandeks vähemalt järgmised kolm: kõigepealt analüüsida nende poolt esindatava kontingendi olukorda kõigist olemasoluks ja arenguks tähtsatest aspektidest ning olukorda kujundavaid põhjusi ministeeriumeist saadud info ning elanike arvamuste alusel. Siin tuleb küll nentida seda, et Ülemnõukogu töörühmade kompetentsi kuulub vaid see küsimustering, mis on üleriigiline, maakonnad ja vallad analüüsivad ja lahendavad enda kompetentsi jäävad küsimused ise, sellesse Ülemnõukogu sekkuda ei tohi. Teiseks on saadikuterühmade ülesandeks tõstatada küsimusi, mida pole ministeeriumide plaanidesse võetud, vajavad aga samas objektiivse olukorra tõttu ja ka asukate arvates lahendamist. Ja kolmandaks, Ülemnõukogus arutusele tulevate küsimuste puhul tuleb analüüsida arutatavaid lahendusvariante grupi poolt esindatavate elanike või organisatsioonide rühmituste olelustingimuste mõjutamise seisukohast, kuidas lahendusvariandid mõjutavad kellegi olukorda. Tundes esindatavate, meie valijate, olukorda, tuleks teha järeldus, et milline lahend ja mis suhtes vastab kõige enam vastava kontingendi huvidele ning samas, milliste tingimuste kahjustamine ja millise piirini võiks talutav olla. Sellega me peame ka arvestama. Ülemnõukogu Presiidiumi kompetents on ennekõike kogu maa ja elanikkonna terviku huvid.
Nüüd erakordselt oluline kogu selle juures, nagu ma korra juba vihjasin, on infosüsteem, mis tuleb luua Ülemnõukogu juurde. Ilma vastava süsteemita mõistlikult Ülemnõukogu tööd korraldada polegi võimalik. Kogu Ülemnõukogu töö põhineb suures osas just nimelt infol. Vaja on teavet nii olukorra, elanike arvamuse kui ka valitsuse tegevuse ja sellega kavandatavate muutuste kohta. Elanike ja organisatsioonide osalemine oma olelustingimuste kujundamisel jääb tühipaljaks fiktsiooniks, kui nad ei saa ülevaadet olukorra ning kavandatavate muudatuste tähenduse kohta olukorra ümberkujundamisel. Seda lihtsalt pole võimalik sisuliselt teha. Info ei muutu teda vajavatele elanikele ja organisatsioonidele kättesaadavaks iseenesest, see on ka päevselge, samuti pole varnast võtta viimast arvamust asjade kohta, vaja on terviklikku süsteemi, mis oma töömahukuse tõttu eeldab ilmselt vastava allüksuse loomist koguni Ülemnõukogu juurde. Sellised oleksid need põhimõtted, mida ma tahtsin teile esitada, jättes välja ühe lõigu saadikute konkreetsest tööst, aga ma arvan, et oleks mõistlik sellekohane materjal vormistada ja see jagada kõigile saadikutele trükituna, paljundatuna kätte.

Suur tänu! Kas on küsimusi Andres Ristkokale? Ei ole. Sellega on reglemendi seaduseelnõu läbinud kõik protseduurid, mis on vajalikud esimesel lugemisel. Kas võib panna otsustamisele küsimuse, et lugeda selle seaduse eelnõu esimene lugemine lõppenuks?
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et lugeda Eesti Vabariigi Ülemnõukogu reglemendi seaduseelnõu esimene lugemine lõppenuks? Palun hääletada! Poolt on 85 saadikut, vastu 1 ja erapooletuks jäid 2.

Lugupeetud Ülemnõukogu! Peaminister saatis kirja, et ta palub arvestada oma osalusega alates kella 13-st. Mida arvatakse sellest, kui me selle veerandtunni jooksul kuulaksime ära informatsiooni meie delegatsiooni sõidust Moskvasse Vene Föderatsiooni rahvasaadikute kongressile ja meie pöördumise üleandmisest. Kas ollakse nõus? Loeme, et see on päevakorraväline ja anname sõna Marju Lauristinile.

Lugupeetud saadikud! Lubage teid lühidalt informeerida sellest, mismoodi siis tegelikult toimus meie delegatsiooni visiit Vene NFSV rahvasaadikute kongressile, eriti arvestades seda, et ajakirjanduses informatsioon ei olnud just väga täpne.
See volitus, mis meil teilt oli, oli fikseeritud ka meie Ülemnõukogu kirjaliku pöördumisena Vene NFSV rahvasaadikute kongressi poole. Nagu te väga hästi teate, oli selle pöördumise volitatud esitama ja üle andma delegatsioon, kuhu kuulusid härra Andrejev, härra Titma ja teie ees seisja, ja mind volitati olema selle delegatsiooni juht. Me jõudsime Moskvasse reedel, kusjuures seal selgus, et ikkagi ei olnud ametlikult lahendatud see, kuidas me üldse pääseme istungite saali, kuivõrd Eesti esindus Moskvas ei olnud saanud ühendust ega vastavaid lube Vene NFSV Presiidiumilt. Selletõttu tuli kohapeal hakata neid probleeme lahendama. Ette nähes neid raskusi, oli meil kaasas ka härra Aasmäe, kes on seni toiminud väga efektiivselt Eesti saadikutegrupi ja Jeltsini grupi vahelise kontaktisikuna NSV Liidu rahvasaadikute kongressi ja NSV Liidu Ülemnõukogu töö ajal. Tõepoolest, minu esimene ülesanne oligi saavutada kontakti Jeltsini meeskonnaga ja saada load delegatsioonile Kremlisse. Kui me koos Aasmäega jõudsime kongressile, oli meil võimalus siis seal umbes tund aega jälgida nende tööd. Oli kohe selge, et Vene NFSV rahvasaadikute kongressi tegevus möödub tunduvalt pingsamas õhkkonnas, kui meie siin oleme harjunud. Ilmselt ka ei ole veel sedavõrd parlamenditöö kogemusi nagu meil, samuti ka sisemised probleemid on alles nii settimata ja sisemised vastuolud on küllalt suured, nii et üldiselt torkas silma küllaltki pingeline, diskutiivne ja mõnevõrra ebakindel õhkkond. Väga suurte raskustega üldse õnnestus kedagi valida Jeltsini asetäitjaks, kuivõrd pidevalt oli probleem, et keegi ei saa 50%. Samal hommikusel istungil arutati ka Vene NFSV suveräänsusdeklaratsiooni. Sealgi puhkesid kohe väga teravad ja vastakad vaidlused. Meil oli seda muidugi väga tuttav tunne jälgida, väga paljud küsimused, etteheited ja ohud olid üsna sarnased, nagu kaks aastat tagasi oli siin meil, et kui meie oma suveräänsusdeklaratsiooniga olime üleliidulise tähelepanu keskpunktis, muidugi selle vahega, et Vene NFSV kongressil ei saanud kedagi süüdistada natsionalismis või muudes sellistes pattudes, milles meid süüdistatakse.
Selle istungi vaheajal härra Aasmäel õnnestus saada kontakti isiklikult Jeltsiniga, sellepärast et sekretariaadis öeldi, et ainult tema isiklikult otsustab, kes saab esineda, kes mitte, et sekretariaadil ei ole suurt sõnaõigust. Andsime kirjalikult teada, et me oleme siin, et meile eraldataks aeg õhtupoolsel istungil, kuid ikkagi jäi ebaselgeks, kas ja millal see täpselt on ja mis vormis see toimub. Oli ka niisugune mulje, et Boriss Nikolajevitš Jeltsinil on ka küllalt palju kahtlusi ja hirme, kas Baltikumi esindajate või konkreetselt Eesti esindajate ilmumine kõnetooli seda olukorda, mis on niigi väga pingeline, mõjutab positiivselt või negatiivselt. Ja sellepärast tahtis ta ka natukene lähemalt meie kavadega tutvuda, enne kui ta otsustab täpselt, mis vormis ja millal ta selle paneb päevakorda. Samuti ta rõhutas, et ta ei taha mitte mingisuguseid n.ö. isiklikke tähelepanuavaldusi. Ja leppisime siis selliselt, et lõunavaheajal leida mingisugune hetk, 5–10 minutit, kus need asjad läbi rääkida delegatsiooni esinemise kohta. Saime ka tema allkirjaga loa, et mõlemad delegatsiooni liikmed saavad üldse Kremlisse sisse selle vaheaja jooksul. Niisiis oli minu kui delegatsiooni juhi ülesandeks kooskõlastada need esinemisega seotud asjad ja ma jäin ootama vastavat märguannet, millal leitakse aega seda teha. Ja see aeg tõepoolest peale kella 3 leiti. Abi, kes tegeles selle probleemiga, tuli mind siis kutsuma hr. Jeltsini juurde. Tal ei ole veel seal mingit oma statsionaarset kabinetti, vaid see oli Kremli sopiliste koridoride nurgas niisugune vaiksem ruum, kus siis sai neid asju rääkida. Selles kõneluses tõepoolest puudutati neid tagamaid, mis on seotud suveräänsusdeklaratsiooniga jne., ja sellega seoses siis ka meie esinemise võimalikku mõju ja probleeme, mis sellega seostuvad. Sellest lähtuvalt ma koostasin ka väikese sissejuhatava sõnavõtu enne seda, kui ma meie deklaratsiooni või pöördumist siis esitasin. Ajakirjanikelt juba kuulsin enne, et hommikul oli olnud Leedu delegatsioon kõnelemas oma probleemidest. Kuna meie kohtumine toimus täiesti mitteametlikus õhkkonnas, ma iseloomustaksin seda lihtsalt kui Liidu saadikute omavahelist kohtumist, nagu meil on ennegi olnud regioonidevahelise saadikutegrupi töös, kus meie oleme osalenud ja kus mina esindasin Balti saadikute gruppi mitmegi probleemi arutlusel. Ma ei jätnud siiski ka küsimata, missugused võiksid olla need Leedu ja Vene Föderatsiooni vahelised suhted ja arengud. Mul oli hea meel kuulda, et on tõesti kavas arutada neid asju kahepoolselt ja moodustada vastavad töörühmad, nii et Leedul on tekkinud väike lootus oma probleeme lahendada otsesuhete kaudu Vene Föderatsiooniga. Kuna meie delegatsioonil ei olnud mitte mingisuguseid volitusi arutada Eesti ja Vene Föderatsiooni suhteid ja see kohtumine ei omanud üldse ametliku kohtumise iseloomu, siis ainult möödaminnes võis järeldada, et põhimõtteliselt Jeltsin on valmis kõigi Balti riikidega ja nähtavasti ka üldse teiste liiduvabariikidega sedalaadi kahepoolset kontakti arutama. Sellest oli ka saalis palju juttu, kui arutati suveräänsusdeklaratsiooni, et kas üks liiduleping või lepingud Venemaa ja teiste liiduvabariikide vahel. Meie positsioonist, et meie igal juhul vajame eraldi lepingut, mitte üldist standardset lepingu vormi, et liiduleping kui selline ei tule üldse kõne alla jne, oli Jeltsin teadlik ja sellist küsimust ta üldse ei tõstatanud, et kas me midagi taolist kavatseme. Meie jutuajamise käik, mis omas isiklikku laadi vestluse iseloomu, oli väga vajalik ettevalmistus selleks, et kui me saali läksime, tõepoolest, me võisime olla natukene kindlamad, mismoodi meid vastu võetakse. Täit kindlust siiski ei olnud ja me arutasime veel meie delegatsiooni sees ka seda kirjalikku teksti, mis meil oli kaasas. Ja ühiselt otsustasime, et tervet seda teksti nähtavasti selles õhkkonnas seal ei ole õige ette lugeda ja ühiselt valisime sealt siis kolm niisugust võtmelõiku, mis meie põhisuhtumise edasi andsid. Sõna anti meile pärast seda, kui olid teatatud valimiste tulemused, ja me andsime siis üle meie tervitused kongressile. Kogu meie esinemise laad oligi just pööratud kongressile, mitte Jeltsinile isiklikult, nii nagu ta ise ka tahtis, ta ei tahtnud mingit isiklikku esiletõstmist. Kuigi ma pean ütlema, et ärevus oli küllaltki suur, meie esinemine lõpptulemusena võib siiski öelda, et saal soojenes ja üldiselt reaktsioon oli lõpuks väga sõbralik. Ma väga loodan, et me täitsime teie ülesande selles suhtes auga, et me saavutasime esimese tõsise positiivse kontakti Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Vene NFSV rahvasaadikute kongressi vahel, ja ma palun, et te loeksite meie ülesande täidetuks. Kas ja mismoodi järgnevad ametlikud volitatud kontaktid mingisuguste töörühmade või delegatsioonide vahel järgnevate lepete asjus, see on muidugi tuleviku küsimus, mida me, ma usun, lähemal ajal eraldi peame arutama. Siis veel, ennetades võib-olla tekkivat küsimust, kuna ajakirjanduses oli selliseid kuulujutu tasemel märkusi ka mitteametlikust kingitusest, mis oli kaasas hr. Aasmäel, ma tahaksingi veel kord rõhutada, et see oli mitteametlik hr. Aasmäe initsiatiivil edasi antud suveniir, nii nagu seal oli öeldud – Eesti sõpradelt. Sisuliselt siis inimeste ringilt, kes hr. Jeltsiniga oli teinud aktiivset koostööd ka siis, kui Eesti ametlik suhtumine Jeltsinisse ei olnud kuigi positiivne.

Lugupeetud Ülemnõukogu! Jätkakem istungjärgu tööga. Läheme teise päevakorrapunkti juurde. Ignar Fjuk.

"Ma paluksin kas Ülemnõukogu juhatajal või teistel kompetentsetel isikutel selgitada põhjusi, miks oli vaja ETA teatena vormistada ajakirjanik Šeri poolt selline väga tugevat allteksti kandev teade "tõrv meepotis" või midagi taolist. Kelle poolt see oli inspireeritud ja miks see oli tehtud? Ma tean, et hr. Šer on palgal Ülemnõukogus ja ma esinen palvega seda selgitada, kas siis meie täiskogu ees või mulle isiklikult."

Suur tänu! Selgitame. Jüri Liim.

Arvan, et oleks vajalik kiiresti täielikult ära trükkida ajakirjanduses Boriss Jeltsini äärmiselt huvitavad seisukohad ja ütlused pressikonverentsil, seda muidugi ka meie venekeelsetes ajalehtedes. Tuletan meelde Venemaa presidendi hoiatust ajakirjanikele, et nad ei kärbiks tekstis tema sõnu, mis paraku meil on väga kombeks saanud. Siin ilmselt tuleks selle kiire ilmumise kontroll oma kätte võtta hr. Veidemannil.

Suur tänu! Me katsume koos presiidiumi tööaparaadiga teha seda, mis meie võimuses on.

Kas võib minna teise päevakorrapunkti juurde? Teine päevakorrapunkt puudutab Eesti Vabariigi Valitsuse programmi. Kui te mäletate, me otsustasime valitsuse programmi arutelul, et võetakse arvesse saadikute märkusi ja ettepanekuid ja et peaminister peab oma lõppsõna täna, 4. juunil. Sõna saab valitsuse esimees Edgar Savisaar.

"Lugupeetud kolleegid, austatud Ülemnõukogu juhataja! Ma alustaksin oma lõppsõna valitsuse programmi arutelu tulemuste, ettepanekute ja märkuste kohta sellest, et programmi arutelu kulges küllaltki aktiivselt. Eesti Vabariigi ministrid andsid programmi üksikosade kohta seletusi kõigis Ülemnõukogu komisjonides ja vastasid saadikute küsimustele ka valitsuse infotunnis. Lisaks sellele on osa Ülemnõukogu komisjone saatnud kirjalikke küsimusi ja seisukohti nii valitsuse programmi ja tegevuse kui ka üksikute ministeeriumide tegevuse kohta. Ülemnõukogu istungil esitasid oma seisukohti või küsimusi 17 saadikut. Ajakirjanduses on valitsuse programmi põhjalikumalt analüüsinud Teaduste Akadeemia president hr. Köörna ja rahvasaadik hr. Titma. Arvamust programmi kohta on avaldanud ka mitmed mõjukad poliitilised ja professionaalsed ühendused. Toetava seisukoha on võtnud Eestimaa Rahvarinne, Eesti Naiste Liit, rohelised, Rahvaste Ühendus, Arstide Liit ja ka mitmed liikumised, seltsid ja organisatsioonid. On olnud ka negatiivseid hinnanguid, eeskätt Töökollektiivide Ühendnõukogult ja sellele lähedastelt organisatsioonidelt, mis väljendusid hr. Lebedevi poolt arutelu käigus esitatud väites, et valitsusprogramm on vaid valik ilusaid loosungeid, mille elluviimine muudab inimesed kerjusteks, tõmbab selge vahe väga rikaste ja väga vaeste vahele. Selles hinnangus on selgelt äratuntav võrdsete õiguste eest võitlejate ja kommunistide-internatsionalistide klassikaline ideoloogia. Pean ka ütlema, et kahjuks ei ole ei Eesti Komitee ega ka ühendus Vaba Eesti pidanud võimalikuks valitsusprogrammi kohta ametlikku arvamust avaldada, kuigi dokument on neile tutvumiseks välja saadetud. Mõningate viimasel ajal ilmunud kirjutiste põhjal võib siiski aru saada, et ühendus "Vaba Eesti" on programmi suhtes võtnud opositsioonilise hoiaku. Vajalik oleks teada, kas see on nii või mitte, et me teaksime iga poliitilise jõu positsioonidega ühemõtteliselt arvestada."
Kõige mahukamalt reageeris valitsusprogrammile Ülemnõukogu majanduskomisjon. Nende materjal koosnes 41 küsimusest. Majanduskomisjoni küsimused on äärmiselt mitmekesised, alustades näiteks sellest, mis ja kes konkreetselt takistab valitsust kompleksse majandusreformi käivitamisel, ja lõpetades kas või selliste küsimustega, mida valitsus arvab tuule- ja aatomienergia kasutamisest Eestis. Või kas valitsusel sobib tegelda hotellimajandusega. Mõningates küsimustes on tunda soovi rünnata, mis on loomulik. Teistes on näha, et palutakse abi. Ühtede küsimuste kaudu püütakse valitsusele teha detailseid ettekirjutusi. Teiste abil küsitakse sõbralikult, mida ootab valitsus Ülemnõukogult, et koostöö sujuks. Majandusministeerium ja rahandusministeerium on andnud kirjaliku vastuse kõigile majanduskomisjoni küsimistele ja me edastame need komisjonile.
Enne kui minna konkreetsete küsimuste juurde, tahaksin teha ühe põhimõttelise avalduse. Analüüsides saadikute rohkearvulisi küsimusi, selgus, et kindlalt domineerivad tüüpküsimused, mille sisu võiks lühidalt üldistada. Tahetakse teada, mis on toimunud, mis praegu toimub ja mis hakkab tulevikus toimuma Eesti majanduses. Meil tekkis arusaam, et saadikutel on tähelepanuväärne infovaegus vabariigi majanduses toimuvast, n.ö. info tühimik. Loodetavasti aitavad mingil määral seda infopuudust leevendada valitsuse infotunnid Ülemnõukogus, mis toimuvad regulaarselt ja kus saadikutel on võimalik teavet saada esmastest allikatest. Eelkõige vabariigi majandust edendavate ametkondade liidritelt, ministritelt ja nende asetäitjatelt. Muidugi, muret teeb ka see, et mõnel juhul on tunda soovimatust ja oskamatust töötada informatsiooniga. Kuidas muidu seletada, et esitatakse aina ühtesid ja neid samu küsimusi ka siis, kui nende kohta oli äsja just seletus antud. Toon vaid ühe näite. Juba möödunud aastal hakkas majandusministeerium välja andma IME bülletääne ja seda reklaamiti ka korduvalt ajakirjanduses, kus on kõige värskemad materjalid majandusreformi kohta. Seda bülletääni on jagunud kõigile omavalitsustele, ettevõtetele ja loomulikult ka rahvasaadikutele, kes on asja vastu huvi tundnud. Arutelu käigus üks lugupeetud saadikuid nõudis riigieelarve kulutuste üksikasjalikku avalikustamist. Aga ma juhiksin teie tähelepanu sellele, et IME bülletäänis nr. 8 ongi seda tehtud, terve bülletääni mahus 52 leheküljel. Kus seda siis veel avalikustada?
Nüüd ma tahaksin natukene rääkida üleminekuperioodist. Selle mõiste ühe- või teistsugune tõlgendus läbib ühel või teisel viisil paljusid küsimusi ja me peame seda eraldi arutama. Üleminekuperioodi kohta nõutakse teavet ajategurist lähtuvalt, s.t. millal üleminekuperiood algab ja kui kaua ta kestab. Palju on ka küsimusi üleminekuperioodi sisu kohta. Kuidas valitsus säilitab kontrolli majanduse üle, kui hakkab toimima turumajanduslik iseregulatsioon? Millised etapid sisalduvad üleminekuperioodis? Millised on üleminekuetapil prioriteedid? Kui palju seadusi on vaja vastu võtta, et üleminekuperiood käivituks? Jne. Teatavasti ei ole ei Ülemnõukogu ega ka keegi teine suutnud üleminekuperioodi defineerida ei ajaliselt ega ka mingite karakteristikumide kaudu. Kuna Ülemnõukogu kõrgeima seadusandjana ei ole selle kohta andnud mingeid tähtaegu, siis seda vähem saab seda teha valitsus. Küll aga oli meil vaja valitsusprogramm koostada sel viisil, et ta oleks rakendatav nii lühiajalise kui ka pikaajalise üleminekuperioodi tingimustes, sõltuvalt sellest, kuidas Ülemnõukogu otsustab ja olud võimaldavad. Valitsusprogramm võimaldab meil enesele teadvustada, kuhu me oma majandusega tahame jõuda, meil on silme ees teatud eesmärgid. Me teame ka seda, mida me selleks tegema peame, milliseid seadusi peame vastu võtma, et käivitada põhimõtteliselt senisest erinev regulatsioon. Oleme kõik veendunud, et selleks on vaja omandiseadust, mis tagaks erinevatele omandivormidele võrdse kaitse, on vaja asjatundlikku maareformi ning hinna- ja maksureformi. Privatiseerimine peab kulgema häireteta ja just sellises mahus, kui palju Eestis on selleks parajasti potentsiaali. Sotsiaalelu poole pealt on tarvis peatada migratsioon ja reguleerida kodakondsuse küsimus. See kõik annabki vastuse, kuidas Eesti ühiskonda muutma hakata. Kõigi nende nimetatud suundade jaoks on olemas kas muudatuste kavad seadusprojektide või kontseptsioonide, näit. maareformi näol. Selles mõttes me võime öelda, et oleme juba sisenenud üleminekuetappi, elame üleminekuaja tingimustes. Aga meie üleminekuetapil on üks oluline eripära võrreldes näiteks endiste Kesk-Euroopa sotsialismimaadega. Nimelt, nendel on taustaks poliitiline selgus, millest lähtudes nad projekteerivad oma reformid, meil aga mitte. Võrreldes Poola, Ungari, Saksamaa ja teistega, ei ole meie üleminekuperiood tüüpiline. Balti riikide üleminekuperioodi põhitunnusteks on poliitiline selgusetus ja vajadus pidevaks valmisolekuks, et muuta taktikat ning teha korrektuure oma majanduspoliitilises käitumises. Me ei saa veel käituda täiesti iseseisvalt, vapustused Liidu majanduses puudutavad meie majandust ikka veel kõige otsesemalt. Keskkond, milles me elame, on täna nii ebamäärane ja mitmetähenduslik, et me ei saa oma majanduslike ja sotsiaalsete muudatuste kavasid üles ehitada samavõrd Eesti-keskselt, nagu see Ungaril või Poolal on võimalik oma riikide suhtes. See on ka vastuseks, miks ei ole valitsuse programmis täpseid arvutusi, kui palju maksab ühe või teise reformi läbiviimine. Kui Nõukogude Liidus otsustatakse näiteks teise poolaasta algusest käivitada radikaalne hinnareform, siis tuleb ka meil teha oma taktikasse olulisi korrektuure ja võtta vastu majanduspoliitiline otsus, kas ja millises ulatuses Eesti rahvas üleliidulise hinnareformi tagajärjed kinni maksab. Teile esitatud valitsusprogrammis ei ole eriolukord arvesse võetud. Programm on üles ehitatud sotsiaalpoliitilise keskkonna normaalset arengut ja olemasolevat arengutendentside jätkumist silmas pidades analoogselt, nagu seda on tehtud Ülemnõukogu 30. märtsi, 8. mai ja 16. mai otsustes ning seadustes.
Muidugi see ei tähenda, nagu poleks meil vaja abinõude plaani, kuidas käituda eriolukordades. Valitsus tegeleb ka selliste plaanidega ning valitsusprogrammis on sellele tähelepanu juhitud. Pitseri sellele programmile asetab ka põhieesmärk, mille valitsus enese ette on seadnud, suund on haritusele. Sellest tulenevalt on programmis tähtis osa poliitilistel eesmärkidel ja konstruktsioonidel, mis normaalses olukorras kajastuksid ainult parteide, mitte aga niivõrd valitsuse sihi seadmistes.
Järgnevalt ma vastaksin eeskätt majandusalastele küsimustele ja just neile, mis on huvipakkuvad. Ministeeriumides koostatud kirjalikud vastused, nagu ma juba nimetasin, antakse eraldi üle Ülemnõukogu komisjonidele. Alustaksin maareformist ja tolle majandust puudutavatest probleemidest. Valitsus jõudis just tund aega tagasi (praegu istung käib) ühele meelele oma lähteseisukohtades maareformi küsimuses. See on sisuliselt maareformi kontseptsioon ning kui Ülemnõukogu on nendes põhimõttelistes küsimustes oma seisukohad fikseerinud, siis sellest lähtuvalt valmistatakse ette juba maaseaduse eelnõu ja võib intensiivistada ka tööd maareformiga. Terve rida põllumajandusega seotud küsimusi, millised esitati valitsusele, kuuluvad tegelikult omavalitsuste kompetentsi. Näiteks sellised, kuidas jaotatakse suurmajandite hooned? Kui radikaalselt läheb põllumajandustootmise raskuspunkt üle suurmajanduselt taludele? Jne. Need protsessid kulgevad igas Eesti piirkonnas üsna erinevalt ja omavalitsus on nende küsimuste otsustamiseks küllalt kompetentne, et aga seejuures lähtutakse ühtsetest seadustest, nagu omandiseadus, ettevõtteseadus, jne., see on iseenesest mõistetav. Oluline küsimus on see, kas valitsusel on vahendeid majandite võlgade kustutamiseks. Rahandusministeerium on selles suhtes eitaval seisukohal. 1. jaanuari s.a. seisuga oli põllumajandusmajandite ja EKP pikaajaliste laenude võlgnevus 174 miljonit rubla ja lühiajaliste laenude võlgnevus 86 miljonit rubla. Üks osa nendest on lootusetud võlad, mille suhtes summa kustutamist riigieelarvest võiks kaaluda, ülejäänud võlgade osas on võimalik ainult laenutähtaegu pikendada. Valitsus arutab seda küsimust oma istungil juunikuu teisel poolel.
Teine probleemide ring, mille kohta saadikutel oli palju küsimusi, on seotud privatiseerimisega. Valitsus tahab privatiseerimisprogrammi alustada teisel poolaastal. Esmajärjekorras peetakse silmas väikese kapitalimahukusega tegevusalasid, nagu teenindus, toitlustamine, kaubandus. Pean teile teatama, et tänasel valitsuse istungil võetigi vastu määrus erakaubanduse kohta Eestis. Me peame arvestama ühelt poolt elanikkonna valmisolekut oma vaba raha paigutamiseks eraomandisse, teiselt poolt, kuni meie turgu kontrollib rubla, mille reaalne väärtus langeb iga päevaga, sest rublal puudub tagatis kaupade ja ressursside näol, pole majanduslikult mõttekas privatiseerimisprotsessi plahvatuslikult käivitada. Rublade väärtus on väike, seetõttu ei taha me Eestis rublade eest oma tõelisi väärtusi maha müüa. Privatiseerimisprotsesside käivitamiseks on vaja kiiresti vastu võtta omandiseadus. Protseduuriliste küsimuste lahendamiseks töötab majandusministeerium juunikuu jooksul välja vastava korra. Privatiseerimisprotsessi kestvus, mida samuti küsiti, sõltub paljudest objektiivsetest ja subjektiivsetest teguritest. Objektiivsetest on peamine rahvusvaheline poliitiline olukord ja Eesti Vabariigi suhted Nõukogude Liiduga. Sellest sõltub eelkõige, millises ulatuses väliskapital tuleb Eestisse, kas me oleme suure või väikese riski piirkond. Esialgu on välismaised investeerijad meie suhtes võrdlemisi ettevaatlikud ja nõuavad garantiisid oma enda riikidelt, et nad võtaksid enda kanda ekspordi riski ja vajaduse korral kataksid ettevõtjate kahjumid.
Küsimus sellest, millisel määral saab valitsus võtta enese kanda ettevõtete riski investeerimisel Eesti majanduses, oli üheks põhiliseks kõneaineks ka minu hiljutistel kohtumistel Rootsi valitsusjuhiga ning nõupidamisel Rootsi eksport-krediidi nõukogus.
Eesti-siseselt on objektiivselt kõige tähtsam privatiseerimise mõjur see, kuivõrd edukas on meie üleminek oma rahale. Subjektiivsetest teguritest on määrava tähtsusega, kui kiiresti eesti rahvas uued majandamisprintsiibid vastu võtab, kui paljud inimesed on psühholoogiliselt valmis omanikuks hakkama juba sellel ja järgmisel aastal. Seda kõike on täna veel üsna raske ennustada, kuigi oletusi võib muidugi teha.
Privatiseerimisega on lähedane denatsionaliseerimise küsimuste ring. Rahvasaadikud majanduskomisjonist tahtsid meie käest küll juba teada, kuidas valitsus denatsionaliseerimise läbi viib. Praegusel hetkel võime aga vaid selgitada oma üldpõhimõtteid selles küsimuses, täpne kava veel puudub. Seda küsimust arutasime me üsna põhjalikult kaks nädalat tagasi, kui Tallinnas olid koos kõige tuntumad ja mõjukamad eesti soost ärimehed ja majanduskonsultandid üle kogu maailma. Välisekspertide ühine ja kindel seisukoht, mis meilegi tundub reaalne, oli järgmine. Denatsionaliseerimisel on moraalne ja majanduslik külg. Kui me tahame muutuda õigusriigiks ja soovime, et maailm meid sellisena ka käsitleks, peame kõigepealt tunnistama 1940. aasta natsionaliseerimise õigustühisust. Mõistagi toob see endaga kaasa vajaduse hüvitada kannatanuile nende kahjud. Varade tagastamine saab aga toimuda, arvestades majanduslikku realiteeti tänases Eesti Vabariigis. Ilmselt ei ole mõtet püüda tagastada reaalseid varasid inimestele, kes pole enam suutelised või kes ei soovigi tegelda ettevõtlusega. Tuleks aga tasuda endistele omanikele ja nende õigusjärglastele kompensatsioon vastavalt nende varade suurusele ja sõltuvalt sellest, kui palju võimaldab meie praegune majanduslik rikkus. Kui me oskame edaspidi Eestis paremini majandada, siis võime tasuda ka suuremal määral kompensatsioone endistele omanikele. Et meil aga oleks vahendeid, millest hüvitada kahjusid, peame oma jõud suunama privatiseerimise edukaks läbiviimiseks. Maailmapraktika on üheselt ja veenvalt tõestanud, et vaid reaalne omanik, peremees suudab oma mõtestatud tegevusega majandusprotsessi ergastada.
Siinkohal tahaksin ma käsitleda ühte probleemide kompleksi, kus me ootasime teie ettepanekuid ja konstruktiivset toetust, aga paraku tagasiside jäi episoodiliseks. Vaid härra Made puudutas vihjamisi oma sõnavõtus seda küsimust. Ometigi me sellest mööda ei pääse, jutt on niinimetatud Liidu ettevõtetest. Teaduslik potentsiaal koos kõrgeltarenenud masinaehituse ja elektroonikatööstusega on iga iseseisva riigi majandusliku arenemise oluline impulss. Selles valdkonnas oleme aga maailma tasemest aastakümneid maha jäänud. Ka Nõukogude Liidu mastaabis on meie rasketööstuse konkurentsivõime, mõned erandid välja arvatud, alla keskmist taset. Selles küsimuses on vaja poliitilisi otsuseid, kuidas päästa Eesti rasketööstus süvenevast allakäigust. Üksnes majanduslike meetmetega, arvestades Eesti rahaliste ressursside piiratust, me seda küsimust rahuldavalt lahendada ei suuda. Peame otsustama, kuidas tekitada lääneriikide ärimeestes huvi meie rasketööstuse vastu ja saavutada liidutehaste töötajates mõistmist, et nende ainus tõsiseltvõetav šanss saavutada majanduslikku edu on koostöö arenenud riikide firmadega.
Palju küsimusi oli rahvasaadikutel ka maksude osas. Ma ei hakka täna seda küsimust põhjalikumalt käsitlema, sest nimelt oma tänasel, praegu kestval istungil peaks valitsus lõplikult valmis saama ja andma üle teile neli maksuseaduseelnõu, üksikisiku tulumaksu, ettevõtte tulumaksu, sotsiaalmaksu ja aktsiisimaksu kohta. Siis arutame neid küsimusi põhjalikumalt.
Edasi püüaksin selgitusi anda vastuseks neile küsimustele, mis puudutasid poliitilisi prioriteete ja seadusandlusega seotud probleeme. Riigikaitsekomisjon tegi ettepaneku, et Eesti Vabariik peaks saavutama tulevikus tuumavaba Põhjala, sõjaliselt neutraalse riigi staatuse, omades efektiivseid piiri- ja kaitsevägesid. Sellega tuleb igati nõustuda. Seejuures peab ka silmas pidama, et tegu on poliitilise küsimusega, mida on võimalik täielikult lahendada alles üleminekuperioodi lõpuosas ja siis ka oma omariikluse täielikul taastumisel. Igati õige on seepärast riigikaitsekomisjoni ettepanek üleminekuperioodil saavutada Eesti Vabariigi maa-alal viibivate Nõukogude Liidu relvajõudude staatuse määramine. Selleks tuleb meil kasutada kõiki poliitilisi vahendeid vajaliku lepingulise aluse loomiseks. Riigikaitsekomisjon tegi ettepaneku välja töötada riigikaitse kontseptsioon ning lisaks julgeolekuseaduse ja riigikaitseseaduse eelnõu. Pean ütlema, et möödunud reedel valitsuses toimunud nõupidamisel riigikaitsekontseptsiooni esialgset projekti ka vaadati. Mõistagi eeldab ta aga veel suurt tööd, enne kui saab küpseks esitamiseks Ülemnõukogu tasandil.
Rahvasaadik härra Telgmaa märkis, et valitsusprogrammis ei kohanud te seisukohti kontrollsüsteemi kohta, mis ei laseks vohama hakata eitaval suhtumisel seadusse, seadusandlusse üldse, mis ei laseks tekkida anarhial. Valitsus on seisukohal, et kõigi ühiskonna institutsioonide ja üksikisikute esmaseks kohustuseks on olemasolevatest seadustest kinnipidamine, distsiplineeritus ning korra tagamine. Oleme veendunud, et mingite täiendavate spetsiifiliste kontrollorganite loomisega ei väldi lugupeetud rahvasaadiku osutatud negatiivseid ilminguid. Probleem on kogu ühiskonnas maad võtnud õigusliku nihilismi ületamises. See on nii õiguse kui ka ühiskondliku moraali küsimus.
Majanduskomisjon tundis huvi, kas on menetluses varem vastuvõetud raamseaduste käivitumist tagavaid eelnõusid. On küll. Näiteks pakett maksusüsteemi avavate seaduste eelnõusid, mis ma äsja loetlesin, on nimelt koostatud maksuseaduse tagamiseks. Hinnaseaduse käivitamisega tegeleb edasi hiljuti moodustatud Hinnaamet ja momendil on ta välja töötamas oma põhimäärust, mis sätestab tema koha meie hinnakujunduse süsteemis.
Majanduskomisjon tahtis ka teada, millisena näeb valitsus seadusandlike aktide vastuvõtmise pingerida Ülemnõukogus. Selleks, et me ei pidurdaks ühiskonna arenemise protsesse, et me avaksime tee majandust ja sotsiaalelu ümberkujundavatele reformidele, on sel kevadsuvel vaja Ülemnõukogus kujundada seisukoht ja loodetavasti vastu võtta 8–10 seadusandlikku dokumenti. Jutt on esiteks omandiseadusest, mis on Ülemnõukogus töös. Teiseks politseiseadusest, kolmandaks migratsiooniseadusest, neljandaks riigiteenistuse ja ettevõtluse hüvitamist reguleerivast eelnõust. Kolm viimatinimetatut anti Ülemnõukogu Presiidiumile valitsuse poolt üle 31. mail.
Edasi on jutt neljast konkreetseid maksusid käsitlevast seaduseelnõust, kusjuures ma tahaksin teie tähelepanu juhtida sellele, et vastavalt maksuseadusele on võimalik neist kaks, mis käsitlevad ettevõtete maksustamist, vastu võtta ka valitsuse määrustena. Aga kuna maksuseadus ise võeti vastu Ülemnõukogu eelmise koosseisu poolt, siis me peame õigeks esitada kõik neli projekti Ülemnõukogule, et siis Ülemnõukogu võtaks seisukoha, soovib ta ise nende kõigi üle otsustada või delegeerib teatud osa valitsusele.
Edasi on jutt maareformi kontseptsioonist, mille arutelu on eriti oluline, sest Ülemnõukogu poolt väljendatud seisukohtade alusel töötatakse siis sügisistungjärguks välja maaseadus ja sellega kaasnevad dokumendid. Nii maksuseadused kui ka maareformi kontseptsioon, nagu ma ütlesin, esitatakse Ülemnõukogule käesoleval nädalal.
Lõpuks, jutt on ka teise poolaasta eelarvest. Kuigi eelmine valitsus ja rahandusministeerium paraku ei kiirustanud Ülemnõukogu eelmiselt koosseisult saadud ülesannete täitmisega eelarve kaasajastamisel, ning selles mõttes on praegune valitsus ja teie koos meiega seatud fakti ette, me oleme siiski pingutanud, selle nädala lõpus toimub eelarve lahkhelide läbivaatamine ning loodetavasti järgmisel nädalal oleme töödega sealmaal, et esitada teile eelarve projekt.
Rahvussuhete komisjonilt laekus ka valitsusele ettepanek tuua Ülemnõukogus arutelule Eesti Vabariigi kodakondsusseaduse eelnõu. Vahest oleks siiski õigem olnud pöörduda mitte valitsuse, vaid Ülemnõukogu Presiidiumi poole, sest olemasolevatel andmetel on presiidiumil olemas juba pikka aega eelnõu, mida rahvussuhete komisjon soovitas. Peale selle aga on mõnedel ühiskondlikel liikumistel ettevalmistamisel ka omapoolsed kodakondsusseaduse eelnõud.
Rahvussuhete komisjoni poolt rõhutati vajadust forsseerida eesti keele õpetajate ettevalmistamist vene õppekeelega koolidele. Selles suunas, nii nagu ka keele õpetamiseks vajaliku täisväärtusliku materiaalse baasi loomisel, haridusministeerium töötab.
Perekonna- ja sotsiaalkomisjoni ettepanek muuta sotsiaalpoliitika sotsiaalministeeriumi ja sotsiaalhooldusministeeriumi koostöös perekonnakeskseks on õige ja seda oleme oma töös arvestanud. Välja töötamisel on uus ja märksa tõhusam peretoetuse süsteem. Sellega haakub ka rahvasaadik Hallaste märkus tööjõu taastootmisega seotud kulude kompenseerimisest. Tahaksin aga rõhutada, et eelkõige kompenseeritakse nimetatud kulusid läbi palkade, mis kasvavad meie majanduslikku seisu arvestades tervikuna isegi liiga kiiresti. Seda ka sotsiaalfondi kaudu eelarvelistes asutustes.
Majanduskomisjoni küsimusele, kas aasta lõpuks paraneb telefoniside maal, saab vastata vaid, et paraneb niivõrd, kuivõrd suudetakse olemasoleva telefoniside seadmete, materiaal-tehnilise taseme juures mõningal määral parandada üldist ja tehnilist ekspluatatsiooni ning tõsta sidetöötajate töö tõhusust. Reaalne väljapääs on intensiivsem väliskanalite kasutamine, sest nõukogude seadmestiku tase on liiga madal. Sideministeeriumil on sõlmitud mitmeid kontakte ja peetud läbirääkimisi välisinvesteeringute leidmisel vabariigi side arendamiseks kui ka elektroonsete sidevahendite ühistootmise organiseerimiseks, raadiotelefonsidevõrkude loomiseks ja andmesidevõrkude väljaarendamiseks, millega alustatakse juba sellel aastal. Samuti satelliitside organiseerimisega rahvusvahelise telefonside tarbeks.
Mis puutub rahvasaadik härra Telgmaa märkusesse, et valitsusprogrammis ei ole midagi öeldud side olukorra parandamiseks maal, siis märgiksin, et programmi sidet käsitlevas osas enamik ettenähtud üritusi hõlmab ka maa side probleeme. On toodud meetmed, lahendamaks väikekülade, talumajapidamiste ja nn. ääremaade telefoniseerimise probleem. Kõiki üritusi side parandamiseks ei olnud võimalik valitsusprogrammi lülitada.
Majanduskomisjon küsis, millal käivitatakse maareform. Kõigepealt on vaja välja töötada uus maaseadusandlus. Selle vastuvõtmine loob eeldused maareformi sisuliseks läbiviimiseks. Sama komisjoni küsimusele, mida teha majandite likvideerimisel vabanevate tootmisruumidega, kuigi, ma rõhutan, eeskätt see on omavalitsuste küsimus, on seisukoht järgmine. Suurfarmid tuleb koos vajaliku maaga müüa ühistutele või eravaldusse, et jätkata neis põllumajandussaaduste tootmist farmide täieliku amortiseerumiseni. Võimalik on neid ka kasutada väiketööstuse rajamiseks. Sama kehtib ka teiste tootmisobjektide, töökodade, garaažide jne. suhtes. Kõik see aitaks kindlustada maal elavatele inimestele töö peale majandite likvideerimist, sest kõigist talunikke ilmselt ei saa. Küsimusele, millal likvideerime hinnalisandid, saab vastata ainult üht: kui oleme üle läinud turumajandusele ja kaotanud dotatsioonid toiduainetele.
Eraldi nõuti talude ja talumajandussüsteemi taastamise põhimõtete esitamist valitsusprogrammi osana. Valitsusprogrammis ongi ette nähtud üleminek valdavalt talumajapidamisele. Spetsiaalse osa lülitamine selle kohta valitsusprogrammi ei olnud võimalik mahukuse ja detailsuse tõttu.
Majanduskomisjonis tekitas kahtlusi ka valitsusprogrammi tees põllumajandussaaduste hindade korrastamisest, sest arvati, et neid tuleks tõsta, mitte mingil juhul alandada. Meie arvates põllumajandussaaduste hindade korrastamisel ja üleminekul turumajandusele tulevikus võivad mõned hinnad ikka langeda ka. Näiteks on juba turumajanduslikku laadi konkurentsi tingimustes langema hakanud lillede hinnad. Muidugi, reformi esimesel etapil hindade alandamisega ei tuleks eriti arvestada, välja arvatud juhtudel, kus toodete kvaliteet selgelt ei rahulda meie turu nõudlusi. Mitmete komisjonide poolt viidati sellele, et praktika on näidanud, et halvemates tingimustes töötavatele majanditele kompensatsiooni maksmine ei too loodetud efekti. Küsiti, kas on valitsusel kavas need väljamaksed, umbes 30 miljonit rubla, lõpetada. Eeltoodud summa väljamaksmist kaalutakse, lähtudes eesmärgist kompenseerida halvemates looduslik-majanduslikes tingimustes töötavatele põllumajandussaaduste tootjatele, kaasa arvatud talud ja ühistud, raskematest ja rohkem kulusid nõudvatest tingimustest ja väiksematest saakidest tulenevad negatiivsed diferentsiaaltulud. Seega sugugi mitte halva majandamise kinnimaksmiseks. Vastasel juhul turumajanduse tingimustes sureb neis piirkondades põllumajanduslik tootmine välja.
Kõige enam on kritiseeritud valitsusprogrammi sotsiaalpoliitika osa. Põhimõtteliselt on oponendid siin ühte meelt – sotsiaalpoliitika osa on nende arvates liialt ideaalne. Väliseesti majandusekspertide sõnutsi liialt roosa. Ja ei valmistavat Eesti rahvast ette reformideks, mis esialgu võivad halvendada paljude inimeste elutingimusi ja viia elatustaseme languseni. Repliigi korras olgu kõigepealt märgitud, et ma ei saa aru, miks seotakse elatustaseme langust tingimata ettevalmistatava majandusreformiga. Elatustase alaneb ju nagunii ilma mingi majandusreformita ja ma ei näe lõppjärgus mingit muud võimalust languse peatamiseks kui just radikaalsed muudatused majanduses. Elatustaseme languse küsimusi ei ole valitsusprogrammis tõepoolest analüütiliselt esitatud. Me saame konkreetseid arvutusi erinevate sotsiaalsete gruppide elatustaseme languse kohta esitada siis, kui vastu on võetud seadused ja määrused uute maksude käivitamiseks, omandisuhete reguleerimiseks jne. Aga ma ei arva ka, et inimesed oleksid elukvaliteedi languseks ette valmistamata. Sularaha inimeste taskutes ja hoiuarvetel, millel puudub kaubakate, ja üha kiiremini esmatarbekaupadest tühjenevad poeletid kõnelevad selgelt ja kõigile arusaadavas keeles, kuhu ja millise tempoga me parajasti liigume. Meie esmaülesanne on siiski selles, et maksimaalselt kiiresti luua tingimusi, kus elatustaseme langus, mis inertsist jätkub niikuinii, oleks senisest enam diferentseeritud ja sõltuks kõige otsesemalt sellest, milline on inimese konkreetne tööpanus.
Tahaksin edasi veidi üksikasjalikumalt arendada diskussiooni, mille algatas oma sõnavõtus hr. Uluots. Tema arvestuste kohaselt oleks vaja 130 seadust, et käivitada valitsuse programmi. Ma ei saa kuidagi uskuda, et käivitamispakett nõuab just nii palju seadusi. Kevadsuvisel perioodil oli jutt 8–10 seadusandlikust aktist. Muidugi, võimalik et siin on mõeldud ka Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusi ja valitsuse määrusi. Kuid ma nõustun hr. Uluotsaga täiesti selles, et seadusandja koormus on tõesti suur. Edasi pakutakse probleemi lahendamiseks kahte võimalikku alternatiivi. Esiteks, anda valitsusele erivolitused, et ta võiks oma määrustega kehtestada õigusakte, mis tegelikult on seadused, või teine võimalus, anda samad õigused Ülemnõukogu Presiidiumile. Pole põhjust salata, et seadusandlik aspekt on valitsusprogrammi üks tugevamaid külgi. Võib-olla pidas hr. Uluots ka seda silmas, kui ta tegi ettepaneku anda valitsusele seaduste kehtestamiseks erivolitusi. Valitsus siiski ei pea ei vajalikuks ega võimalikuks taotleda mis tahes erivolitusi. Valitsus tahab töötada tasakaalustatud demokraatia tingimustes, aga mitte olukorras, kus luuakse tingimusi autoritaarseks juhtimiseks. Kui Ülemnõukogu soovib tõsta oma töövõimet, siis on seda võimalik teha mitmel viisil, ka näiteks Ülemnõukogu struktuuride siseselt, ümber jaotades funktsioone Ülemnõukogu täiskogu, tema komisjonide, fraktsioonide, presiidiumi ja esimehe vahel. Rahvasaadikuna ja seadusandliku kogu liikmena ei pea ma võimalikuks ei seda, et eespool loetletud kümnekonna seadusandliku akti vastuvõtmine lükkub sügisesse (sellega pannakse kaalule liiga palju, pealegi tekib siinkohal küsimus rahvasaadikute vastutusest valijate ees), ega pea võimalikuks ka seda, et nimetatud aktide läbiarutamine ja vastuvõtmine delegeeritakse väikesele grupile inimestele, ükskõik kas valitsusele või presiidiumile, olgu pealegi tegu meie kõigi poolt lugupeetud kolleegidega. Kõik me peame ühtemoodi nende seaduste eest vastutama, nii nende heade külgede kui ka nende vigade eest. Selleks on meid siia valitud ja volitatud, ei millekski muuks.
Arutelu käigus ilmnes ka kaks tendentsi, mida ma tahaksin nimetada. Osa saadikuid muretseb selle pärast, ja minu arvates alusetult, et valitsus kipub võtma enesele ülesandeid, mis talle üle jõu võivad käia ja mis peaksid kuuluma Ülemnõukogu kompetentsi. Teiselt poolt aga püüdis osa saadikuid oma küsimuste ja märkustega nimelt omistadagi valitsusele funktsioone, mida tegelikult saab täita ainult parlament. Ei ole ju tegelikult põhjust küsida meie käest maareformi ja maaseaduse aluspõhimõtteid või denatsionaliseerimise põhimõtteid jne. Esmalt on vaja ikkagi parlamendi poliitiline otsus nendes küsimustes, seejärel koostab kas Ülemnõukogu ise või mõnikord ka valitsus seaduseelnõu ning alles kolmandas järjekorras annab valitsus välja määrusi ja korraldusi seaduste täitmiseks.
Lõpetuseks ma tahaksin välja öelda veel mõned mõtted, mis tekkisid dialoogi käigus valitsuse ja Ülemnõukogu vahel. Loodetavasti võin nimetada seda dialoogiks, kui valitsus esitas arutamiseks oma tegevusprogrammi, ja teie, kes komisjonides, kes individuaalselt programmi seisukohtadele omapoolselt vastasite. Kõigepealt, mida programm valitsusele andis. Ma rõhutaksin ühte momenti, mida me tööd alustades võib-olla ei osanudki näha. Nimelt soodustas programmi koostamine valitsust ennast mobiliseeruma tööks meeskonnaga. Ükski minister ei saanud alustada ainult oma ametkonna jooksva töö koordineerijana, vaid pidi oma valitsusala ja kõiki sellest tulenevaid probleeme analüüsima süsteemis teiste majandustegevuse valdkondadega. Ja ma arvan, et olen üsna täpne, kui väidan, et praegune ministrite kabinet suutis tänu sellele alustada tööd ühtse meeskonnana. Valitsuse programmi koostamisel tekkis ministrite kabinetis uus nähtus, mida võiks nimetada ühise vastutuse fenomeniks. Nüüd rahvasaadikute seisukohalt. Arvame, et andsime teile valitsuse programmi näol väikese käsiraamatu, milles on valitsuse ettekujutus meie ühiskonnaelu vajadustest ja võimalustest. Te teate nüüd, kuidas valitsus määratleb tänase Eesti olukorda, millisel viisil ta ennast sellega seob, mida peab perspektiivseks ja millest alustab. Meie jaoks oli ülimalt kõnekas, kuidas teie valitsusprogrammile reageerisite, mida te meilt küsisite ja mida konstruktiivselt ise pakkusite, millist nõu meile andsite. Muidugi me oleksime väga tahtnud teada sünteesi, me oleksime väga tahtnud teada, kuidas seadusandja näeb Eesti ühiskonda muutuvana, kuidas me oma uues rollis Eesti Vabariigina tema praegusel iseseisvuse astmel suudame taas lülituda Läänemaailma elunormidesse, et samal ajal meile soodsal kujul säilitada ka side meist idas asuvate NSV Liidu liiduvabariikidega. Me mõistame aga, et kõik see nõuab veel aega, kuni jõutakse peamiseni, kuni jõutakse olukorra sünteesini. On üldtuntud tõde, et seadusandja jätab ebapopulaarsed otsused ikka valitsuse teha. Ja mõlemad, nii seadusandja kui ka tema seaduste täidesaatja teavad hästi selles sisalduvat riski. Otsused hindadest, maksudest ja eelarvest on alati kõigutanud valitsusi ja siis peab valitsusel olema ka teadmine, kindlusetunne, et Ülemnõukogu teda taolistel murdehetkedel piisavalt toetab ja kaitseb. Mõningaid vihjeid selles suunas tegi härra Titma oma valitsusprogrammi analüüsivas artiklis, kuid me ei tea, kuidas Ülemnõukogu enamik suhtub sellesse probleemiasetusse.
Lugupeetud rahvasaadikud, kolleegid! Ma tänan teid valitsusprogrammi kohta tehtud ettepanekute ja soovituste eest ning tahaksin loota, et te ei tunne ennast sellest programmist väljaspool olevate vaatlejatena. Meie vastutus Eesti ühiskonna uuendamise eest peab olema ühine. Tänan!

Lugupeetud Ülemnõukogu! Ma tuletan meelde lugupeetud Ülemnõukogu liikmetele, et tegemist on lõppsõnaga, mitte ettekandega, nii et küsimusi lõppsõna järgi ei esitata.
Lugupeetud Ülemnõukogu, meil on jäänud veel veerand tundi lõunavaheajani, võib-olla me peame nõu nendes küsimustes, kuidas paremini seda istungjärku läbi viia ja eriti seda homsel päeval, kus me ootame väga aktiivset komisjonide tööd. Hillar Eller kaasettekandes eelmise päevakorra arutamisel puudutas küsimust homse tööpäeva reglementeerimise kohta. Sõltumatute demokraatide esimees Ülo Uluots on saatnud oma kirjaliku ettepaneku. Tasub arvestada, nimelt jutt puudutab homse päeva tööd ja ettepanek oleks selline, et esimesed kaks tundi anda võimalus töötada saadikugruppidel, et luua eeldus järgnevaks komisjoni tööks. Järgnevad tunnid anda komisjonide käsutusse ja homse tööpäeva viimane tund, kella 17–18-ni anda uuesti saadikugruppidele, et kooskõlastada järgneva päeva tegevusprogramm. Siin on, mida tasuks arvesse võtta.
"Pealelõunasel istungil hakkame me arutama "Riigikontrolli seaduse eelnõu". Mul on veel mõned teadaanded, aga ma annan sõna Illar Hallastele."

Austatud juhataja! Tahaksin ette lugeda Eesti Komitee pöördumise Eesti Ülemnõukogu poole:
""Seoses 14. juunil 1941. aastal toimunud tuhandete ilmsüütute inimeste vägivaldse küüditamisega Venemaale teeme ettepaneku kuulutada 14. juuni üldrahvalikuks leinapäevaks. Ühtlasi peame vajalikuks muuta 14. juuni töövabaks päevaks ning heisata leinalipud. Tallinnas, 3. juunil 1990. Eesti Komitee juhatus." Ja palve on, et seda küsimust arutaks Ülemnõukogu Presiidium. Aitäh!"

Mul on ettepanek katkestada praegune istung ja jätkata seda siis, kui see hulluksläinud vilistav aparaat on korda tehtud.

Selle ettepanekuga tuleb vist tõepoolest ühineda.

Lugupeetud Ülemnõukogu! Ma tahaks teid informeerida ühest kahetsusväärsest intsidendist, mis juhtus 28. mail Rapla haiglas. Ma tuletan teile meelde, et 18. aprillil oli jutt kolmest noormehest, keda Rapla mailt oli sõjaväkke kutsutud ja kellest üks 18. aprillil rööviti Tallinna Psühhoneuroloogia Haiglast. Nüüd on siis järg jõudnud järgmise noormehe kätte. Jutt on nimelt Vorontsovist, kes viibis kuni viimase ajani Rapla haiglas ja kes siis 28. mai hommikul kella 10.30 paiku rööviti ühe sõjaväevormis ja kahe erariides mehe poolt, kes haiglas viibivate patsientide ja personali silme all noormehel käed selja taha väänasid ja viisid ära teadmata suunas. Juhtunut arutati Rapla maakonna volikogus ja soovitati haiglal pöörduda Rapla rajooni prokuratuuri poole ja ühtlasi paluti kohalikku KGB funktsionäri selgitada asja, kuna üks nendest meestest oli nimetanud ennast julgeolekutöötajaks. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Lugupeetud Ülemnõukogu! Tõesti, tehnika vajab häälestamist. On ettepanek minna praegu lõunavaheajale. Õhtune istung nagu ikka kell 16.00.