Lugupeetud Ülemnõukogu liikmed! Kontrollime kohalolekut. Kohal 95 saadikut, puudub 10.
Lugupeetud Ülemnõukogu liikmed! Nüüd hakkab meil kehtima selline kord, et Ülemnõukogu juhatuse tasandil hakkab saadikute osavõttu kontrollima Viktor Andrejev. Tema lubab vabandatavatel põhjustel saadikuid ära või jätab lubamata, kui mõjuvat põhjust pole. Sisse viiakse žurnaal. Ja nüüd, lugupeetud Ülemnõukogu, on meil meeldiv võimalus, täna küll natuke tagantjärele, õnnitleda ühte sünnipäevalast. Minu kõrval on juba üks küpsemas eas tütarlaps, kes mõni aeg tagasi pühitses oma esimest juubelit. Arnold Rüütlil on selle kohta midagi kenasti öelda.

Austatud rahvasaadikud! Mul on küll ääretult keeruline ülesanne praegu sellepärast, et tavaliselt sellisel puhul räägitakse inimesest palju ja väga palju head ja seda hingestatult sõnastada ei olegi nii lihtne. Aga teisipidi on minu ees jällegi väga lihtne ülesanne – sellepärast, et mitte ainult rahvasaadikud, vaid kogu vabariigi üldsus tunneb Marju Lauristini väga hästi. Teatakse pea kõiki tema samme kogu elu jooksul, mitte ainult viimasel paaril-kolmel aastal ja see kergendab minu ülesannet praegu. Ma arvan, et meil kõigil on meeldiv tõdeda, et me oleme praegu tema kolleegid siin saalis ning suurelt osalt ka mõttekaaslased. Ma sügavalt sellesse ei tahaks süveneda, eks igaühel on enda arvamused, kuid me püüdleme paljuski ühiste eesmärkide poole ja sellepärast ma usun, et väljendan suurel määral teie kõikide tahet, kui ma sellel ümmargusel tähtpäeval õnnitlen teda. Soovime Marju Lauristinile samasugust energiat, nagu tal on senini olnud, et ta jaksaks kõiki neid mõtteid tegelikkuses realiseerida, mis ta enda ette on püstitanud. Ja loomulikult tugevat, tugevat tervist, sest see on nende mõtete realiseerimisel kõige vajalikum. Nii et teie nimel lubage need lilled temale üle anda.

Lugupeetud Ülemnõukogu! Elu on karm ja mitmekesine. Ja kahjuks on ikka nii, et rõõm ja kurbus käivad käsikäes. Meil oli just meeldiv võimalus õnnitleda meie head kolleegi, ja samas tehti saalist ettepanek mälestada leinaseisakuga täna täpselt aasta tagasi Gruusias hukkunuid. Niisugune on meie elu karm paratamatus.
(Leinaseisak.)
Ma tänan. Asugem päevakorra juurde. Lugupeetud Ülemnõukogu! Esimesest istungjärgust tulid üle teise istungjärgu päevakorda järgmised küsimused. Ma loen need ette ja kohe me arutame ka läbi nende saadikugruppide taotlused, mida esimesel istungjärgul ei jõudnud registreerida, kuna karm töö- ja kodukord nõudis, et seda oleks tehtud enne istungjärgu algust. Alustaksingi sellest.
Ülemnõukogule on esitatud kommunistide saadikurühma nimekiri. Rühma nimetatakse kommunistlik fraktsioon ja see on moodustatud EKP poliitilise saadikurühma baasil. Esimees on Lembit Annus, aseesimees Aleksandr Gussev ja liikmed Sergei Sovetnikov, Nikolai Zahharov, Pavel Panfilov, Aleksandr Labassov, Genik Israeljan, Pavel Jermoškin, Viktor Jermolajev, Sergei Petinov, Vladimir Malkovski, Alnatoli Novohatski.
Selline on siis kommunistlik fraktsioon Ülemnõukogus.
Teine saadikurühm, kes palub end esitleda ja registreerida, on Ülemnõukogu roheliste saadikute rühm. Nemad peavad oma ülesandeks põhimõtteliselt seista Eestimaa looduse ja elukeskkonna allesjäämise eest. Rühm taotleb, et igasuguse poliitika ja riigi juhtimise lähtepunktiks seataks ökoloogiline kriteerium ja tema poliitiliste seisukohtade aluseks on Eesti Rohelise Liikumise poliitiline programm.
Rühma esindajaks on Eesti NSV Ülemnõukogu liige Vello Pohla. Aseesimees on Ants Paju. Liikmed on järgmised Ülemnõukogu liikmed Kaljo Ellik, Jüri Liim, Johannes Kass, Ants Paju, Vello Pohla, Andres Tarand. Nii et veel kaks saadikugruppi.
Esimesest istungjärgust tulid üle teise istungjärgu päevakorda järgmised küsimused:
1. Sõjaväeteenistuse seaduse eelnõu teine lugemine.
2. Eesti valitsemise ajutise korra seaduse eelnõu.
3. Eesti sümboolika seaduse eelnõu.
4. Eesti NSV valitsuse liikmete nimetamine.
5. Pöördumine NSV Liidu presidendi Gorbatšovi poole.
6. Komisjonide moodustamine (rahvussuhete komisjon).
5. aprillil oli koos Ülemnõukogu Presiidium ja me arutasime neid küsimusi väga põhjalikult. Ja tulime üksmeelselt sellisele järeldusele, et need asjad tuleb hoolega komisjonides läbi vaadata ja alles siis me saame nad esitada Ülemnõukogule seaduse vastuvõtmiseks.
Tänane päevakord, lugupeetud Ülemnõukogu, kujuneb üldiselt selliseks, et me arutame läbi need teemad, mis on selleks küpsed. Kuid põhiline töö tänasel päeval hakkab toimuma komisjonides ja ilmselt ka Ülemnõukogu Presiidium tuleb täna kokku kogunisti kaks ja enamgi korda. Tahaksin alatiste komisjonide esimeestele südame peale panna, et nendes komisjonides, kus on veel aseesimehed valimata, see kohe esimesel võimalusel ära tehtaks. Siis saaksid alatised komisjonid ja presiidium paralleelselt tööd teha, sest teadu järgi on komisjonide esimehed presiidiumi liikmed. Kõige tähtsam ja kõige keerukam on meie jaoks praegu teiseks lugemiseks ette valmistada sõjaväeteenistuse seaduse eelnõu. Võimalik, et kõige parem variant oleks niisugune, et täna pärast seda, kui istungjärk on oma töö lõpetanud, selle seaduseelnõu kallal väga põhjalikult töötaksid õiguskomisjon ja riigikaitsekomisjon. Ja kui asi on juba nii küps, et selle võiks Ülemnõukogu Presiidiumile esitada, vaataksid ta veel kord läbi õiguskomisjon ja riigikaitsekomisjon oma ühisel istungil. Selle kellaaja me teiega kooskõlastame.

Laupäeval oli Eestis Nõukogude Liidu kaitseministri I asetäitja armeekindral Konstantin Kotšetov. Ühte ja teist tema visiidist on teada massiteabevahendite kaudu. Kuid siiski oleks hea siin Ülemnõukogus kuulda ülevaadet vahetult kohtumisest osavõtjatelt. Annan sõna riigikaitsekomisjoni esimehele Rein Tammele informatsiooni edastamiseks teile.

"Härra juhataja! Auväärsed kolleegid! Nagu on meile kõigile teada, oli tõepoolest 7. aprillil, laupäeval, kohtumine Nõukogude Liidu kaitseministri I asetäitja armeekindral Konstantin Kotšetoviga. Selle kohta anti üldsusele infot pühapäevases "Päevalehes" ja laupäevases "Päevakajas", seetõttu ma ei hakka rääkima lähemalt kohtumise emotsionaalsest küljest ja sellega seotud detailidest. Räägin rohkem kohtumise asjalikust poolest ja nendest tulemustest, mis ta meile andis – arvestades praegust juriidilist ja poliitilist tausta. Just kohtumise sisu on meil vaja teada, otsustamaks seaduseelnõu üle, millest juttu oli."
Armeekindrali soovil toimus kohtumine kitsamas ringis, kui meie algselt kavandasime. Ära jäid ajakirjanikud, ära jäid üldsuse esindajad, ära jäid kohtumise juurest Naisliidu esindajad, kes kohale olid tulnud. Osa võtsid Arnold Rüütel, Ülo Nugis, Edgar Savisaar ja Ülemnõukogu riigikaitse komisjoni esimees. Kohtumise taustaks oli olukord, mis on Nõukogude armees: kahe ja poole kuuga on tolles armees hukkunud viis Eestist pärit ajateenijat. Selle info andis meile Naisliit. Nende viie hukkunu kohta saab öelda järgmist. Margus Hiisküla suri mürgituse tagajärjel 31. jaanuaril 1990. aastal, Raivo Lahe peksti veebruari algul surnuks, Raul Luhamaa hukkus 24. veebruaril Bakuus, Sten Samsile sõitis 8. märtsil otsa sõjaväeauto, Kalev Järv lõikas 24. märtsil endal veenid läbi, ta pandi haiglasse, kus ta enese üles poos. 341 armees teenijat on kirjalikult teatanud oma raskest olukorrast – terroriseeritakse, pekstakse, ähvardatakse –, traumeeritud on 23 armees teenijat ja Naisliidu andmetel asub praegu Eesti NSV territooriumil 57 oma väeosast lahkunud isikut. Niisuguses seisus me praegu oleme. Me ei käsitanud kohtumist läbirääkimistena, kuid arvestades seda, et see toimub ja et meie juurde on tulnud kõrgetasemeline Nõukogude Liidu relvajõudude juht, pidas riigikaitse komisjon vajalikuks kohe ette valmistada info olukorra kohta. Pidasime vajalikuks ära tuua ka meie seisukoha armeeteenistusega seonduvates küsimustes. See dokument oli vastavalt vormistatud ja kannab riigikaitse komisjoni esimehe allkirja. Kuid armeekindral ei pidanud vajalikuks seda dokumenti vastu võtta. Ta väitis, et need küsimused seostuvad poliitiliste läbirääkimistega, ja nii jäi see dokument koos oma lisadega meie kätte. Oleme seisukohal, et see tuleks siiski ametlikult Nõukogude Liidu Kaitseministeeriumile edastada. Ettepanekud dokumendis on järgmised. Mitte rakendada Eesti NSV-s NSV Liidu Ministrite Nõukogu 1990. aasta 29. märtsi määrust nr. 305 kutsealuste kevadise tegevteenistusse kutsumise kohta, vaid võimaldada astuda tegevteenistusse vabatahtlikel Eesti NSV territooriumilt. Teiseks: rakendada Eesti NSV-s katseliselt alates käesoleva aasta maist alternatiivset tööteenistust Nõukogude Liidu relvajõududes teenimise kõrval. Kolmandaks: võimaldada vaimselt ja füüsiliselt traumeeritutele teenida tegevteenistuse aeg lõpuni Eestis asuvates väeosades. Ja viimaseks: komplekteerida tulevikus mõned Eestis asuvad väeosad Eestist värvatud kutsealustega.
"Lähtudes sellest olukorrast, milles me oleme pärast laupäevast kohtumist, peab riigikaitse komisjon vajalikuks vastu võtta seadus teenistusest NSV Liidu relvajõududes veel sellel istungjärgul. Saadikutel on praegu seaduseelnõu tekst käes. Kuna selles on ebatäpsusi ja vigu, palun seda mitte võtta teiseks lugemiseks ettevalmistatud dokumendina. Nagu härra juhataja ütles, tuleb täna töötada riigikaitsekomisjonil ja õiguskomisjonil ning teha dokumenti muudatused, täiendused ja parandused ja veel täna esitada see pärast läbiarutamist mõlema komisjoni poolt Ülemnõukogu Presiidiumile. Homme saaks selle esitada teiseks lugemiseks Ülemnõukogule. Peame arvestama ka komisjoni laekunud haridusministeeriumi ettepanekut, kus käsitletakse vastavat olukorda koolides. Haridusministeerium on tõstatanud küsimuse järgmises sõnastuses: "Ajapikendust armeeteenistusest antakse kõrgkoolide üliõpilastele, keskeriõppeasutuste, tehnikakoolide ja kutsekoolide keskhariduse baasil moodustatud õppegruppide õpilastele õpingute lõpetamiseni nimetatud õppeasutustes." Ka sellega me peaksime seaduseelnõu koostamisel arvestama. Ja lõpuks olen isiklikult arvamusel, et üleminekuperioodil, nagu me selle Ülemnõukogu otsuse alusel välja kuulutasime, ei ole meil tegelikult absoluutset garantiid võimalik anda ühelegi isikule, kelle suhtes kohaldatakse tegevteenistuse kohustust. Me peame selle mingisuguses kommentaaris, seisukohavõtus välja ütlema, et nii või teisiti peab igaüks enese eest ikkagi ise otsustama. Samal ajal peab Ülemnõukogu minu arvamust mööda siiski otsuse sõjaväeteenistuse kohta vastu võtma."
Tänan tähelepanu eest!

Lugupeetud Ülemnõukogu! Ma usun, et vahest enamik teist nõustub sellega, et kõige õigem oleks, kui komisjonid töötavad täna väga viljakalt ja presiidiumi õhtusele istungile – kui neid ikka saab täna olema kaks – esitatakse nende töö tulemus. Ja kui meil kõik õnnestub ja see materjal on selleks sobiv, paneme ta teisele lugemisele homme.
Lubage siinjuures ette lugeda Ülemnõukogu liikme Arvo Sirendi arvamus. See küsimus on nii tõsine, et selle paberi peab sõna-sõnalt ette lugema. Ja siis me otsustame, mis me edasi teeme.
""Täiendusettepanek eelnõu kohta teenistusest NSV Liidu relvajõududes. Toetan täielikult preambulas toodud põhimõtteid ja nendest tulevat otsust. Sealjuures on mul selge, et seda otsust riik täitma ei hakka ning seda rikutakse tugevama õigusega. Otsus kutsub ka paratamatult esile nende noorte inimeste kannatusi, kes ei ole milleski süüdi, kui nad lähtuvalt sellest otsusest keelduvad sõjaväeteenistusse minemast või lahkuvad sealt."
Meie aga seisame okupatsiooniriigi parlamendi saadikute puutumatuse kaitse all. Ja hakkame avaldama protestikirju. Kuritegelik on petta inimeste lootusi ja jätta seadus vastu võtmata, kuritegelik on võtta vastu seadus, mis kutsub esile nendesamade kutsealuste ja nende emade-isade veel suuremad kannatused, keda me päästa lubasime. Ainus väljapääs võib neile paista kamikadzelik vabasurma otsus.
Punkt 6 kõlab nii. Peatada saadiku puutumatus ning võtta sellega kogu vastutus enda peale, see on nende peale, kes personaalselt seaduse vastuvõtmist toetavad. See on ainus võimalus enda õigustamiseks ajaloo ees, ainus võimalus päästa oma au. Tegin selle parandusettepaneku 4. aprillil 1990. aastal, kuid seda ei ole eelnõusse sisse võetud. Esitan selle veel kord ning palun selles küsimuses hääletada.
"Lugupidamisega Ülemnõukogu liige Sirendi.""
Lugupeetud Ülemnõukogu! Meie kohus on otsustada, kas me hääletame. Mida arvate praegu sellest ettepanekust, et me praegu siiski veel ei hääleta ja anname tolle paranduse koos komisjoni projektiga presiidiumile. Paneme selle hääletamisele siis, kui presiidium enne teist lugemist teistsugust otsust teinud ei ole. On ehk nii õiglasem? Kõik nõustuvad sellega?
Nii et kordan üle. Peale seda, kui istungjärk oma esimese, hommikupoolse istungi lõpetab, alustavad selles küsimuses kohe tööd õiguskomisjon ja riigikaitsekomisjon. Päeva jooksul viivad nad läbi ühise istungi ja esitavad projekti presiidiumile ning sellest oleneb, kas me saame homme selle asja paika panna.

Lugupeetud Ülemnõukogu, esimesest istungjärgust tuli üle ka seaduseelnõu Eesti valitsemise ajutisest korrast. Presiidiumi liikmed leidsid, et ka seda seaduseelnõu peaks väga põhjalikult veel arutama õiguskomisjon ja haldusreformikomisjon ning ka vabariigi valitsus. Võib-olla me siiski kuulaksime ära selle seaduseelnõu ühe autori, härra Junti informatsiooni ettekande vormis. Mul on ettepanek, et peale seda me läbirääkimisi selle üle ei ava. See küsimus jääb istungjärgu päevakorda, ja kui on ettepanekuid, siis palun esitada need kirjalikult.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Arvan, et ma ei eksi, kui ütlen, et enamik saalisviibijaid avaldas valimiseelsetel esinemistel ja koostatud kirjutistes valmidust tegutseda Ülemnõukogus riigielu õiguslike suhete taastamise ning üldse õigusriigi suunas liikumise nimel. Meie keelekasutuses on palju erinevaid mõisteid ja termineid, mille sisulisele tähendusele ja ühesele mõistmisele ei ole varem olnud vaja erilist tähelepanu pöörata. Me opereerime iga päev mõistetega, nagu õigusriik, seaduslikkus, õiguskord, suveräänsus jne. Samal ajal anname neile tihti olenevalt eesmärgist erineva sisu. Kahjuks on see teatud määral paratamatu, sest viimased 50 aastat ei ole meil olnud vajadust üksteist mõista, vajadust lahendada ühiskonnaelu probleeme lepingu teel, meilt on vaid nõutud kuuletumist kellegi või tegutsemist millegi isikliku tahte nimel. Riik aga, kui me räägime temast õigusriigi tähenduses, eeldab riigi ja üksikisiku vahel mittealluvuslikku suhet, mitte tugevama ja nõrgema, vaid õiguslikku vahekorda. Riik ja üksikisik peavad omama vastastikuseid kohustusi, võim peab olema abinõuks inimeste sihtide saavutamisel, riigi olukord peab olema mõistuslik. Õigus peab olema riigitegevuses lepitavam moment. Mitte inimene ei pea end allutama riigi huvidele, vaid riik peab eksisteerima inimese huvidest lähtudes. Õigused peavad samas olema mitte ainult deklareeritud, vaid ka tegelikult tagatud. Ühesõnaga, me peame kaotama riigi ülemuslikkuse ja seadma eesmärgiks kodanikuühiskonna taastamise. On tõsiasi, et oleme jõudnud kriisiseisu mitte ainult majanduses, me oleme ka õiguslikus kriisis. Me oleme õigusliku anarhia lävel, sinna on viinud eelkõige vägivald ühiskondlikes ja riiklikes suhetes, edasi aga ka nihilistlik seadusloome, vägivald õigusemõistmise üle, voluntaristlik lähenemine juristide koolitamisele ja kasutamisele.
Iseseisev õigusloome Eestis algas taas novembris 1988. Sinnamaani mõeldi seadusloome all vaid tõlkimist ja seda ka vaid ühest keelest. Me oleme pärandiks saanud Eesti NSV konstitutsiooni, mis vaatamata viimastele muudatustele on rohkem poliitiline deklaratsioon kui peamine seadus meie suhete reguleerijana. Meil on tuhandeid õigusakte, nendest paljud on meile peale surutud ega arvesta toore võõra sünnijõuga kujunenud suhteid. Sageli on nad omavahel vastuolus tõlkevigade tõttu. Kõigile lisaks ja eelkõige ahistab meid impeeriumi reaalne surve, tema õigussüsteem, õigusloome produkt tuhandete normide näol. Me oleme küll hakanud koostama reaalselt toimivaid ja kujunenud suhteid reguleerivaid norme – pean silmas IME normdokumente –, kuid me ei ole sellega veel valmis jõudnud ja suures osas ei ole olemasolev veel kaugeltki toimima hakanud või saanud toimima hakata. Nii et olemegi anarhia lävel: vanaviisi edasi jätkates oleksime tupikus, vana sisuliselt enam ei toimi, uus aga ei ole veel valmis. Lisame, et see uus sünnib impeeriumi reaalse survevõimu tingimustes. Samas aga vajame valutut, vapustusteta üleminekut vanalt uuele. Uue normistiku valmistamisel tekib veel üks probleem. Paratamatult võivad kujuneda vastuolud eri aktide vahel, neid on ju sadu, saab olema tuhandeid. Oleks vaja luua alaliselt töötav ekspertorgan või anda vastavad ülesanded mõnele juba olemasolevale institutsioonile.
Tuleb luua mehhanism, et iga inimene saaks lasta endale ühte või teist normatiivakti sätet tõlgendada. See ekspertorgan või institutsioon annab vajaduse korral normiloova tõlgenduse. Selline vajadus on ilmne, seda enam, et me võtame vastu aina rohkem seadusi.
Ühiskonna demokratiseerimisega õiguslik regulatsioon ainult kasvab, mitte vastupidi. Õiguslik anarhia ei näita kuritegevuse dünaamikat. Õiguslik anarhia näitab, et õigusnorm ei reguleeri ühiskonnas väljakujunenud suhteid, ta on kas loomisel jäänud asjaks iseeneses või on suhted nii muutunud, et vorm on hakanud nende arengut takistama. Ilmselt on meil tegemist nii ühe kui teisega. On õige, et norm võib ka ise protsesse suunata, kuid ühiskonnas vastukaja puudumisel saab normi täita vaid räige sunniaparaadi jõuga. Isereguleerivas vabas ühiskonnas on õigusel teine funktsioon. Et alustada suhete korrastamist, peab fikseerima kõigepealt oma seisundi ja määratlema suuna. Me oleme seda teinud. 30. märtsil võtsime vastu otsuse Eesti riiklikust staatusest. See otsus toetub mitte ainult meie soovile, meie mõttejõule, ta toetub Eesti NSV Ülemnõukogu 1988. aasta 16. novembri otsustele, Ülemnõukogu 1989. aasta 12. novembri otsusele, NSV Liidu rahvasaadikute kongressi 1989. aasta 24. detsembri otsusele, NSV Liidu – Saksamaa vahel sõlmitud salalepete tühiseks tunnistamisele ja ka Eesti NSV rahvasaadikute üldkogu otsusele 2. veebruarist 1990. aastal. Otsus Eesti riikliku staatuse kohta väljendab valijate tahet ja määrab meie seisundi. Samas on otsus konkreetne. Kuulutatakse välja üleminekuperiood õigusliku olukorra taastamiseks ja kohustatakse selleks perioodiks välja töötama valitsemise ajutine kord. Meil ei ole õigust ega õigustust loobuda tegutsemast reaalsete õiguslike suhete taastamiseks. Selleks aga on vaja üleminekuperioodi ja sel ajal suhteid reguleerivat dokumenti anarhia vältimiseks. Otsus Eesti riikliku staatuse kohta saab vastata vaid põhiküsimusele, milline on meie riigiõiguslik seisund. Otsust on vaja edasi arendada tema praktilise rakendatavuse seisukohalt. Ilmselt tuleb lahti mõtestada küsimus, millises riigis ja millistes võimu- ning valitsemissuhetes me elame. Milles seisneb NSV Liidu seaduste ebaseaduslikkus Eestis? Milles konkreetselt seisneb üleminekuperiood? Asi ei ole otsuse mittearusaadavuses, vaid selle puudulikkuses – ta on tarvis lahti kirjutada igapäevases elus rakendamiseks. Otsuse järgi me elame okupeeritud Eesti Vabariigis, kus tegevvõimu teostab oma võimaluste piires Ülemnõukogu koos tema poolt moodustatava valitsuse ja teiste institutsioonide kaudu. Meie seisundi lahtimõtestamine tuleneb meie territooriumi okupeeritusest. NSV Liidu seaduste ebaseaduslikkus Eestis nende kehtima panemisest alates tuleneb eelkõige 1940. aastal läbiviidud Riigivolikogu valimise ebaseaduslikkusest ja sama Riigivolikogu 1940. aasta 21. ja 22. juuli otsuste, sealhulgas NSV Liitu astumise otsuse ebapädevusest Eesti riikliku staatuse muutmise osas. NSV Liit on oma jurisdiktsiooni Eestis kehtestanud poliitilise ja sõjalise surve teel. Seetõttu saavad NSV Liidu seadused Eestis kehtida niivõrd, kuivõrd neid suudetakse jõuga meile peale suruda. Õigusrikkumise teel ei suudeta kehtestada õigust. See tähendab, et 1940. aasta seadustele mittepõhinevate valimiste organiseerimise teel ning lisaks oma pädevuse piire ületades ei saanud NSV Liit tekitada uut õiguslikku seisundit, uut õiguslikku korda.
"Kui kaob vägivald, langeb ära ka pealesunnitud õiguskord. Vajadus õiguslik olukord taastada tuleneb ka vajadusest taastada ühiskondlikes suhetes õiguslik alus üldse. Seda nõudis eesti rahvas otseselt viimastel valimistel. Möödunud on 50 aastat ebaõigluse ja vale elunormiks tegemise algusest, lõhutud on ühiskonna loomulik kord, pea peale keeratud majanduselu, nihutatud paigast inimsuhted. Puudub mehhanism õiguskorra tagamiseks ja Eesti seaduste järgimiseks. Vajame üleminekuaega seadusliku riigivõimu taastamiseks. Kohe ei saa taastada normaalseid suhteid kõigis ühiskonnaelu valdkondades ja see protsess ei saa üldse olema kerge, kuigi me oleme IME programmi realiseerimisega seda sisuliselt juba ka alustanud. Kuna tegemist on ühelt seisundilt teisele üleminekuga, õigemini, taastava tegevusega, vajame ka vastavat poliitilist, majanduslikku ja õiguslikku mehhanismi. Selleks üleminekumehhanismi õiguslikuks vormiks võiks olla valitsemise ajutine kord. Selles peaksid olema fikseeritud järgmised momendid. Kõigepealt Eesti seaduste jõud; vahekord NSV Liidu seadustega ja rahvusvahelise õigusega; Ülemnõukogu, valitsuse, prokuratuuri, arbitraaži ja teiste institutsioonide seisund, roll ja ülesanded; majandussüsteemi olemuse ja toimimise põhimõtted ning inim- ja kodanikuõiguste kaitse süsteem. Teil käes olev projekt "Eesti valitsemise ajutise korra kohta" on pakutud lisandina aluseks õigusdokumendile. Sellest teistmoodi arusaaja on eksinud. Arvan, et on aeg ebakonstruktiivse kriitika asemel juba tööle hakata 30. märtsi otsuse täitmiseks. Samas kutsun ka meid endid omavahel ja väljaspoolgi suheldes, sealhulgas NSV Liidu võimudega, jääma õiguslikele positsioonidele, austama rahvusvahelise õiguse printsiipe ning mitte jätkama tegevust, mille põhiolemuseks on õiguse loomine õiguse rikkumise teel. Viimasel kombel käitumise tagajärjetust ühiskondlikes ja riikidevahelistes suhetes on ajalugu korduvalt tõestanud ja kogu Ida-Euroopas täna toimuvad protsessid teevad seda veel kord. Valitsemise ajutine kord peaks saama dokumendiks, mis annaks juba kujunenud uutele ja taastatavatele suhetele õigusliku vormi ja määraks suuna õigusliku protsessi arenguks tulevikus. Ei ole võimalik ette ennustada üleminekuperioodi pikkust. On vaid võimalik seda piiritleda tingimuslikult teatud eesmärkideni jõudmisega. Üks olulisemaid on seada sisse suhted NSV Liidu valitsusega kui võrdse partneriga, s.o. alustada läbirääkimisi. Me pakume ajaloolise tõe ja õiguslikul alusel toimuvaid läbirääkimisi, mitte soomustatud jõust tulenevat survepoliitikat. Valitsemise ajutine kord peaks saama üheks dokumendiks õigusliku aluse taastamisel ühiskondlikes ja riiklikes suhetes ning mõeldav on, et sellise tõsise dokumendi koostamiseks esitatakse ettepanekud ja arvamused nii Ülemnõukogu juhatusele kui ka õiguskomisjonile ainult kirjalikult. Tänan!"

Suur tänu! Samal teemal kaasettekandeks saab sõna Nõukogude Liidu rahvasaadik Endel Lippmaa.

Lugupeetud rahvaesindajad! Reedel, 30. märtsil võtsite vastu otsuse, mis peatas Nõukogude Liidu ja Eesti NSV konstitutsiooni õiguslikkuse Eestis, kuid jättis järele kehtivuse de facto, faktilise kehtivuse.
See oli väga tõsine otsus ja loomulikult on ta tekitanud ka diskussioone. Alustan mõnedest punktidest, mis on olnud diskussiooni objektiks.
Seltsimees Väljas kirjutas artikli ajalehes, kus ta märkis, et küsimus okupatsioonist on vaidlustatav. See puudutab otsuse esimest lauset. Eesti NSV Ülemnõukogu kinnitab, et Eesti Vabariigi okupeerimine Nõukogude Liidu poolt 17. juunil ei ole katkestanud Eesti Vabariigi olemasolu de jure, Eesti Vabariigi territoorium on okupeeritud tänaseni. Mis siis tegelikult toimus? 10. juunil 1940 viidi Nõukogude Liidu baasid Eesti Vabariigis täie lahinguvalmiduse olukorda. 14. juunil algas õhu- ja mere blokaad ning kohe sellelsamal päeval kell 2.06 pärast lõunat tulistasid kaks Nõukogude hävitajat alla Soome lennuki, mis tegi reisi Stockholm-Tallinn-Helsingi. Seal hukkus muuseas Ameerika Ühendriikide saatkonna töötaja, mille tõttu selle kohta on olemas väga detailsed andmed. Prantsuse diplomaatilise posti kogusid allveelaevad kokku, see viidi Nõukogude Liitu, kuid kõik muu, kõik reisijad ja meeskond uppusid. Järgmisel päeval, 16-ndal tulistasid allveelaevad Eesti lennukit, aga lasti mööda, seda alla ei saadud. 16-ndal esitas Nõukogude Liidu valitsus Eesti Vabariigi valitsusele ultimaatumi, kus nõuti Punaarmee piiramatu kontingendi sissetoomise õigust ja valitsuse vahetust Nõukogude sõbraliku valitsuse vastu. Aega oli selleks 8 tundi. Ultimaatum võeti vastu, kuna mingit toetust kuskilt poolt ei saanud. Otsekohe algas varastel hommikutundidel 17-ndal Punaarmee üksuste väljumine baasidest ja nad jõudsid Tallinna mitte Narva kaudu, vaid esiteks baasidest – tankid nimelt. 17-nda hommikul tulid Punaarmee üksused läbi Narva ja üle teiste piiride ka, isegi üle Peipsi järve, 90 000 meest, 5 diviisi. Täies lahingukorras võeti Mereskovi korraldusel enda kätte kõik piiripunktid, raudteesõlmed, sidesõlmed. Mereväeülemuse Kutšerovi nõudel anti üle isegi sõjaministeeriumi hoone, staabihooned, kasarmud, aga samuti Trankmanni kaubamaja ja 20 suvilat koos kogu sisustusega ja vene teater. Nii. Samal päeval ja järgmisel päeval, 18-ndal, saatis Vjatšeslav Molotov telegrammi Saksa riigi saadikule Moskvas Schulenburgile, kus ta kooskõlastas Stalini erisaadikute Dekanozovi, Vošinski ja Ždanovi saatmise Balti riikidesse uute valitsuste moodustamiseks. Seega ei maksa midagi rääkida rahvarevolutsioonist, mis revolutsioon see on, kui valitsuse moodustajad tuleb enne sakslastega kokku leppida.
Samal päeval, 18-ndal, kutsus Nõukogude Liidu saatkonna nõunik Tallinnas sm. Botškarjov enda juurde Maksim Undi ja tegi talle ettepaneku hakata siseministriks. Ja selleks ta ka hakkas. See kõik tehti Nõukogude saatkonnas. 11. juulil kuulutati välja, et loodi Balti sõjaväeringkond, esialgu veel iseseisvate Balti riikide territooriumil. Säärane on tüüpiline okupatsioonirežiim. 13. juulil arreteeriti – esialgu veel iseseisva Eesti territooriumil – Eesti sõjaväe ülemjuhataja Laidoner ja viidi ära. 13. juulil esitas Nõukogude Liidu Riigipank nõudluse kõigile välispankadele üle kanda Moskvasse kõik veel iseseisvate Balti riikide kulla- ja välisvaluutavarud, kuna Nõukogude Liidu Riigipank olevat need ära ostnud.
Eesti Panga president Jaakson keeldus, mille järel ta kohe lahti lasti ja arreteeriti. Selline on ajalugu. See on tüüpiline okupatsioonirežiim. Nii et selles mõttes siin rääkida, et toimus midagi muud, on kasutu.
Nii. Oli küsimus – kes on siis okupatsiooniorganid? Loomulikult need organid, kes teostavad võimu. Väga selgelt on see näha Leedus. Need organid, kes ei allu Leedu Vabariigi praegusele valitsusele, ongi okupatsiooniorganid. Väga kerge on vahet teha.
Loomulikult okupant saab olla ainult sõjaväelane. Seetõttu ka veteran või ükskõik mis rahvusest, näiteks vene rahvusest elanik Eestis, okupant mingil juhul muidugi ei ole. Nii et siin tuleb teha kindlat vahet selles küsimuses.
Mida tähendab restitutsioon? Igal riigil on oma baasnorm, mis on sügavam kui konstitutsioon ja mida ei muuda ka näiteks revolutsioon. Näiteks, kui Venemaal kujunes Vene Föderatsioon ja siis Nõukogude Liit, siis tema baasnorm jäi alles, sest riik jäi alles. Baasnormist võivad välja kasvada väga erinevad konstitutsioonid või ka ilma konstitutsioonita valitsemiskorrad. Mis on oluline, on see: kui baasnorm haakub teiste baasnormidega vahetult, on tegemist iseseisva riigiga. Kui baasnorm haakub teiste baasnormidega teise riigi baasi kaudu, on tegemist sõltuva riigiga. Kuna Eesti Vabariigil oli haakumine vahetu, on tegemist iseseisva riigiga. Kuna Eesti NSV haakub teiste riikidega Nõukogude Liidu baasnormi kaudu, on tegemist sõltuva riigiga. Selliste sõltuvate riikide loomine oli suur mood 30. aastate lõpus. Näiteks lõid Hiina territooriumil jaapanlased Mandžuko, mida muuhulgas ka Nõukogude Liit tunnustas. Teiseks näiteks on Saksa riigi poolt Tšehhoslovakkia pinnal loodud Slovakkia, mida Nõukogude Liit riigina samuti tunnustas. Lühikest aega, siis, kui ta veel olemas oli.
Loomulikult ei tunnustanud demokraatlikud riigid sellist loomingut, kuna nendel loodutel ei olnud oma sõltumatut baasnormi. Mida tähendab nüüd restitutsioon, mille te, lugupeetud rahvaesindajad, otsustasite 30. märtsil? See tähendab meie baasnormi muutust sõltuvalt Eesti NSV baasnormist sõltumatule Eesti Vabariigi baasnormile.
Mis võimaldab seda teha, õieti kohustab seda tegema? See on tagasipöördumine seaduslikule alusele, sest eelmine on ebaseaduslik. Selle kohta käib tuntud ladinakeelne reegel ex in jure jus ma oritur. Tõlkes: ebaseaduslikkusest ei kasva välja seaduslikkus. Ja selle tõttu ei ole ka Nõukogude Eesti, Nõukogude Läti, Nõukogude Leedu leidnud rahvusvahelist tunnustust kui riigid.
"Nüüd, kuna te lugupeetud rahvasaadikud, hääletasite selle poolt, et otsekohe, vahetult algab restitutsioon, siis meil praegu, vähe sellest, et ei ole kehtivat valitsust, meil ei ole ka õiguslikku de jure kehtivat konstitutsiooni, meil on ta ainult de facto. Meil kestab juba 30. märtsist alates üleminekuperiood. Selletõttu on meil väga vaja ajutise valitsemise korda ja selle korra kehtestamine ei ole enam konstitutsiooni muutus, kuna konstitutsiooni, lugupeetud rahvaesindajad, te muutsite ära juba 30-ndal. Mispärast oli vaja kasutada ladinakeelseid termineid? Samal põhjusel, miks arstid kasutavad ladinakeelseid termineid, kirjutades näiteks tableti sissevõtmisel selgelt per os, mis tähendab "suu kaudu" ja mitte kuidagi teisiti. Sellepärast, et kaitsta haiget ja kaitsta arsti, et ei oleks põhjust lõputult süveneda hiljem terminoloogilistesse interpretatsioonidesse, nii nagu see on võimalik selliste sõnade puhul nagu "tõde" ja "õigus", millest võib kirjutada mitmeosalisi romaane, nagu "suveräänsus" ja nagu paljud, paljud teised sõnad, mis on vajunud sügavale dialektikasse."
"Selletõttu oligi sisse pandud, lugupeetud rahvaesindajad, termin "restitutio ad integrum", mis tähendab seadusliku terviklikkuse taaskehtestamist. Selle üle enam vaielda ei saa, mida see tähendab, see on täpselt defineeritud termin. Ja siit järelduvadki need olulised asjaolud, mida ilmselt tuleb arvestada meie edasises tegevuses. Kui, lugupeetud rahvaesindajad, see teist ühele või teisele ei meeldi – see, mis tehti 30-ndal –, saab seda muuta juba jällegi 2/3 hääleenamusega. Ja mitte teisiti. Teisest küljest, kuna konstitutsiooni muudeti juba, on ajutise valitsemise korra üksikud punktid lihtsalt aktid, mis ei muuda enam juba muudetut, täpsemini konstitutsiooni."
Need on need põhilised asjaolud, mida meie edasises tegevuses tuleb silmas pidada ja mis tuleb väga selgelt arusaadavaks teha ka meie Nõukogude Liidu presidendile seltsimees Gorbatšovile. Temale tuleb anda vastav dokument, mis ta on palunud meil teha. Tahan juhtida tähelepanu, et siin ei ole tegemist mingi rahvusliku küsimusega, absoluutselt mitte. Tegemist on riikliku küsimuse ja rahvusvahelise õigusega. Kõik Eesti Vabariigi kodanikud on võrdsed rahvusest ja kõnekeelest hoolimata, ma rõhutan seda ka enda kohta. Ma arvan, et kui ma hakkaks oma sugupuud uurima, küllap ma leiaks sealt väga mitmest rahvusest esiisasid ja -emasid ja ma kahtlemata oskan rääkida vene keelt mitte kuigi halvasti ja mõningaid teisi keeli ka.
Nii. Siit tuleneb, et tegemist on riigiõigusliku küsimusega, millel on ääretult suur tähtsus Euroopa ja kogu maailma tulevikule. Vaadake, nagu ei saa olla kahte südametunnistust ühel inimesel, ei saa olla kahte käitumisjoont ühel riigil. Nõukogude Liit kas tunnistab rahvusvahelist õigust ja seaduslikkust igal pool, mitte ainult Namiibias, vaid ka Baltikumis, või ei tunnistata seda mitte kuskil. Kui me tahame saada tõeliselt ohutu Euroopa-kodu, mis annab jõuka tuleviku lootusi kõigile, rahvusest sõltumata, siis me peame lähtuma seaduslikkusest nendes küsimustes. Kui seda ei soovita ja maksab ainult jõud, siis on tulevik muidugi väga keeruline, sest jõude on maailmas palju. Tsiviliseeritud ühiskond peab tuginema seaduslikkusele. See ongi kõik, mida ma tahtsin öelda, lugupeetud rahvaesindajad. Lähtume mitte asjata ladinakeelsetes terminites kirjapandust. Need on selgelt defineeritud asjad.

"Suur tänu! Lugupeetud Ülemnõukogu! Enne selle küsimuse juurde tulekut me otsustasime, et sõnavõttusid täna ei ava. Kui kõik kolm taotlenut esitavad küsimuse, siis neile vastame. Sõnavõtud tulevad siis, kui me oleme jõudnud lugemisel juba vastavasse faasi. Nüüd loen teile meie töö- ja kodukorrast ette, mida kujutab endast esimene lugemine. "Esimesel lugemisel kuulatakse ära ettekanne ja kaasettekanne ning juhtivkomisjoni informatsioon seaduseelnõu kohta." Täna me küll alustasime esimest lugemist, kuid me ei vii seda lõpuni, sest komisjoni informatsiooni meil veel ei ole. Komisjon alles hakkab täna tööle. Sellega seoses tulevad sõnavõtud peale komisjoni informatsiooni ja ilmtingimata vastavalt meie töö- ja kodukorrale ka sõna võetakse. Kui tulevad ka küsimused, siis ma oletan, et need on kas Arvo Juntile või Endel Lippmaale."

Mul on kaks küsimust E. Lippmaale. Kas ta lähtub oma sõnavõtus 17. märtsi 1949. aasta Genfi konventsioonist tsiviilelanikkonna kaitsmise kohta sõja ajal? Kui sõnavõtt põhineb sellel dokumendil, siis ma palun nimetada okupatsiooni kolm tunnust ja nimetada ka need tunnused, mis kehtivad praegu.

Nagu ma aru sain, tunti huvi okupatsiooni tunnuste vastu. Ma arvan, et ma ei ole eriti kursis okupatsiooni teooriaga – millised nimelt peavad olema tema kolm tunnust. Aga esimene tunnus on igatahes antud riigi võimule mitte alluvate sõjaväeüksuste sissetoomine. Ja see toimus tõesti 17. juunil 1939. Need väed toodi sisse vastu Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi ja Leedu Vabariigi soovi, need ei allunud mingil kombel selle riigi võimudele ja nad tegid, mida ise soovisid. See on tüüpiline okupatsiooni tunnus. Nüüd edasi, okupatsioonivõim. Tõepoolest selleks oligi nende sõjavägede ülemjuhatus ja Nõukogude Liidu saatkond. Nõukogude Liidu saatkonnas formeeriti uus Eesti valitsus, esialgu Eesti Vabariigi valitsus ja hiljem Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi valitsus. See on dokumenteeritud. Näiteks esimese siseministri Maksim Undi omakäelises autobiograafias. Kui siseministri dokument asub see parteiarhiivis. Igaüks võib seda ise lugeda. Seal on väga ausameelselt, nagu ministrile kohane, kirjeldatud kogu asja käik: kuidas Botškarjov ta ametisse pani, mida käskis tal Ždanov teha. Kõik on väga ilusasti ja selgesti kirjas, all tema oma käega kirjutatud allkiri. Nüüd institutsioonidest veel, näiteks sõjaväe ülemjuhatusest. Loomulikult on ju päriselt selge, kelle käes on võim, kui allutatud riigi sõjaväe ülemjuhataja võetakse kinni ja saadetakse maalt välja, esialgu veel välismaale, sest 13. juulil oli Nõukogude Liit Eesti Vabariigi suhtes veel välismaa. Või näiteks sõjaväeringkonna väljakuulutamine esialgu veel iseseisvate Balti riikide territooriumil. Kui see ei ole okupatsioon, mis siis veel on? Nii et need tunnused on väga ilmsed. Ja nendest kasvas välja ka võimu muutus, eks ole, kuna väga paljudel juhtudel on dokumenteeritud Punaarmee üksuste kohalolek näiteks valimisjaoskondades. Nende kohta on Oktoobrirevolutsiooni keskarhiivis väga palju dokumente, millega on igaühel võimalik tutvuda, nad on täiesti avalikud. Selge on see, et teise riigi armeeüksuste aktiivsel osavõtul peetud valimistest rääkida kui rahva tahteavaldusest ei ole õige ja seda rahvusvaheline õigus ka ei tunnista. Nii et ma arvan, et meil ei ole tark väga palju selles sorida, kulutame ainult asjata aega, faktid on nii ilmsed. Aga kui soovitakse ... Nimetasin praegu muuseas väga väheseid fakte, neid aga on palju, palju, palju veel. Ka Oktoobrirevolutsiooni keskarhiivis ja parteiarhiivis. Väga skandaalne asi on ka Molotovi telegramm Schulenburgile, kus ikkagi väga selgelt lepitakse sakslastega kokku võimuvahetuse läbiviimine Baltikumis. On selge, et oli sügavalt imperialistlik samm niisugusel viisil teise riigiga, pealegi fašistliku riigiga kooskõlastada uute valitsuste kehtestajaid Balti riikides. See aga oli tõeline kooskõlastamine. Need on need tunnused, vastus küsimusele.

Lugupeetud E. Lippmaa, vabandage, aga mulle on jäänud mulje, et te peatute rohkem sel perioodil, millal (teie arvates) algas okupatsioon. Ma palusin teilt hoopis midagi muud. Te teatasite, et okupatsioonirežiim jätkub. Mina aga küsin teilt, milliseid kolme okupatsiooni tunnust te näete tänases päevas. Mis puutub aga ajaloolistesse eeldustesse, siis me võiksime töökorras, võttes aluseks dokumendid, istuda maha, rääkida, vaielda.

Õige. Seda me võime omavahel muidugi arutada. Nüüd, mis juhtub praegu? Vaadake, kui me võtame vastu seaduse selle kohta, et meie noormehed ei pea mitte niisugustes ebainimlikes tingimustes teenima Nõukogude armees, kus rahuajal esineb surnuks peksmisi, ja kui siis need noormehed ikkagi ära võetakse, siis on selge, et seda tegi okupatsiooniarmee koos oma okupatsiooniorganiga, mis organiseeris selle armee tegevust. Edasi, ta juba näitas oma kätt Leedus, sest Leedu oli ikkagi iseseisvuse välja kuulutanud, Nõukogude seaduste järgi valitsuse moodustanud. Mingit seadust Liidust väljaastumise kohta veel ei olnud ja seetõttu ei saanud Leedut süüdistada ka ebaseaduslikus tegevuses. Ja vaatamata sellele viis okupeeriv armee punase risti lippu kandvas asutusest – haiglast – noormehed ära. Seda tavaliselt ei teinud isegi sõdivad pooled Teise maailmasõja ajal, punase risti lipu alt ei viidud inimesi minema. See oli kaunis äärmuslik tegu. Nii et näited on olemas. Aga ma võin neid veel tuua, kui on vaja. Kuidas soovite.

Küsimuse esimene pool: vastavalt reglemendile pidime me kuulama ära ettekande ja kaasettekande. Seoses sellega tahaksin teada, kuidas käsitada akadeemik Lippmaa informatsiooni, keda ta täna siin esindab? Kas ta esineb informatsiooniga saadikute korpuse komisjoni nimel jne? Küsimus akadeemikule. Ma kuulasin tähelepanelikult teie kõnet ja tegin endale selgeks, et võrreldes Ülemnõukogu eelmise koosseisu detsembrikuu istungjärguga, kus me arutasime seda probleemistikku, olete te täna selgelt piiritlenud, kes on okupant ja keda tänapäeval ei saa okupandiks lugeda. Tõepoolest, see on väga oluline meie seaduste koostamisel üleminekuperioodiks. Olen teile väga tänulik, et alates tänasest päevast sain ma teada, et isiklikult mina ei ole okupant. Okupandid on vaid mõningad saadikutekorpuse esindajad sõjaväelaste hulgast – ma pean silmas seda, et te ütlesite, et sõjaväelased on okupatsioonivõimu esindajad. Seoses sellega on mul küsimus: kuidas kvalifitseerida eesti soost sõjaväelasi, kes teenisid või teenivad praegu Nõukogude armees? Samuti – kuidas kvalifitseerida neid tuhandeid elusid, mis eesti noormehed andsid 1942., 1943., 1944., 1945. aastal Eesti vabastamise eest fašismist. Palun vastust.

Vaadake, kui me nüüd hakkame detailselt sorteerima, siis loomulikult okupeerida saab ainult sõjaväelane, aga mitte mingi ametnik, kes on seotud armeega. Tsiviilisik, kes lihtsalt elab või töötab tööstuses, okupant muidugi ei ole. Tsiviilisik on edaspidi, kui meil on tegemist Eesti Vabariigiga, Eesti Vabariigi täieõiguslik kodanik, see ei sõltu kuidagi rahvusest. Aga ta võib olla ka välismaalane, näiteks Nõukogude Liidu kodanik. Näiteks kui loodi Eesti Vabariik, siis umbes 15 000 inimest Eesti Vabariigis elades jäi Vene Föderatsiooni kodanikuks. Neile meeldis olla Vene Föderatsiooni kodanik, ja nii nad ka siis elasid. Muidugi mõista elasid nad siin Eesti Vabariigi seaduste järgi. Kes aga soovib Eesti Vabariigis elada omaenda seaduste järgi, kasutades kõiki võrdseid õigusi üle kogu Nõukogude Liidu, see paraku võtab endale väga ebameeldiva rolli, nimelt: ta võtab endale kolonisti rolli, mis on üldse üks kõige vähem auväärseid.
Nüüd edasi. Kuidas hinnata Eesti sõjaväelasi? Juba Eesti Vabariigi loomise ajal sõdis Eesti Vabariik kahel rindel. Ta sõdis idarindel ja ta sõdis lõunarindel Landeswehriga, Saksa armeega. Järelikult oli kaks vaenlast juba siis. Ma arvan, et kõik need, kes andsid oma elu fašismi purustamiseks, andsid oma elu õige asja eest. Seda esiteks vastuseks.
Teisest küljest need eestlased, lätlased, leedulased, kes teenivad Nõukogude armees praegu, või näiteks see noormees, kes hukkus Bakuus, viies seal täide väga ebademokraatlikku aktsiooni. Need on õnnetud poisid, kes on okupeerivasse armeesse mobiliseeritud ja töötavad seal vastu tahtmist. Niisugust asja on juhtunud kõigi rahvastega, ka venelastega. Ja seda vältida täielikult ei saa. See oleks vastus.

Üks hetk, minul on vastus võlgu Nikolai Zahharovile. Küsimus on selline, kuidas tõlgendada Endel Lippmaa esinemist, oli see kaasettekanne või mitte. Endel Lippmaa on Nõukogude Liidu rahvasaadik, kes vastavalt eelmise Ülemnõukogu otsusele on Eesti majandusliku ja poliitilise iseseisvuse komisjoni liige, nii et tema esinemist tuleb pidada kaasettekandeks.

Okupatsioon on sõjaväelaste võim. Aga kes on Eestis võimul? Kas sõjakomissar Põder, komandant või meie Ülemnõukogu? Juhul, kui me praegu tunnistame okupatsioonirežiimi.

Võim kuulub sellele, kes võimu teostab. Kui meie Ülemnõukogu ei saa otsustada, kes saab Eestisse sisse sõita, kes saab viisa ja kes ei saa, siis järelikult meile võim piiride üle ei kuulu. See kuulub neile, kes määravad, kes saab viisa ja kes ei. Seda esiteks. Edasi. Kellel on võim meie noormeeste üle? Loomulikult komandandil, sest tema otsustab, kes armeesse võetakse ja kes mitte. Ülemnõukogu praegu just deklareeris, et selles küsimuses tal võimu pole. Teeme oma parima, aga peame hoiatama, et ärgu meid tõsiselt võetagu.

Suur tänu, Endel Lippmaa. On saabunud protest. Ma loen selle ette.
""E. Lippmaa osutas sellele, et okupandid on ainult Eestis asuvad sõjaväelased. Seoses sellega avaldame otsustavat protesti." Eesti NSV Ülemnõukogu liikmed, allkirjad."
Mul on selline ettepanek, lugupeetud Ülemnõukogu, et me lahendame selle protesti presiidiumis ja siis informeerime teid. Kas ollakse nõus? Suur tänu!
Lugupeetud Ülemnõukogu! Meil oli veel päevakorras Eesti sümboolika seaduse eelnõu läbiarutamine. Kuid peab ütlema, et Ülemnõukogu Presiidiumis tekitas reedel selle seaduseelnõu arutamine igatpidi vastakaid arvamusi ja tundub, et see materjal on praegu veel õige toores. Sellepärast presiidium arvab ka, et seda materjali peaks hästi põhjalikult veel komisjonides arutama ja siis selgub, mis saab sellest edasi. Võimalik, et ta peaks hakkama haakuma juba mõne seni vastuvõetud seaduseelnõuga, näiteks esimesel lugemisel vastu võetud eelmise seaduseelnõuga. On ehk võimalikud ka mõned kolmandad variandid. Üldiselt arvatakse, et Eesti sümboolikaga peaksid komisjonid väga põhjalikult veel tööd tegema.
Me arutasime Ülemnõukogu Presiidiumis ka Eesti NSV valitsuse liikmete kandidatuuride esitamise korda. Praegu ei ole peaministrit kohal, kuid töökorras on kokku lepitud selline variant, et kõigepealt peaminister esitab valitsuse liikmekandidaadid tutvumiseks Ülemnõukogu Presiidiumile. Põhjalikku arutamist presiidiumis ei toimu, tegemist on ainult tutvustamistseremooniaga. Edasi küsitletakse kandidaate juba alatistes komisjonides ja peale seda esitatakse kandidatuurid Ülemnõukogule. Edgar Savisaar lubas esimese nimekirja, võib-olla 4–5 ministrikandidaati Ülemnõukogu Presiidiumile esitada täna peale lõunat. Siis peaksid kandidaatidega tutvuma komisjonid ja kui kõik läheb nii, nagu me kavandame, võime homme õhtusel istungil juba esimeste kandidaatidega tööd tegema hakata.
Meil on veel päevakorras pöördumine Nõukogude Liidu presidendi Gorbatšovi poole. Ka selle küsimuse arutamisel Ülemnõukogu Presiidiumis leiti üksmeelselt, et see tekst, see projekt vajab veel kohendamist, sest situatsioon muutub iga päevaga. Võib-olla me tuleme ka selle teema juurde siis tagasi, kui komisjon on oma seisukoha öelnud ja teksti teist korda presiidiumile esitanud. Kui asi selle pöördumisega edeneb, siis saame ehk homme selle vastu võtta.

Meil tuleb otsustada veel küsimus rahvussuhete komisjoni lõplikust moodustamisest. Nimelt rahvussuhete komisjonis ei ole veel kõik liikmed kinnitatud ja selles päevakorrapunktis annaksin sõna rahvussuhete komisjoni esimehele Sergei Sovetnikovile.

Lugupeetud Ülemnõukogu juhataja! Lugupeetud Ülemnõukogu saadikud. Ma palun teid rahvussuhete komisjoni kinnitada järgmises koosseisus: Aldo Tamm – taluperemees, Tõnis Mets – Haapsalu maaparandusvalitsuse Lihula jaoskonna juhataja, Heino Kostabi – Veriora sovhoosi direktor, Valeri Kois – EKP Kohtla-Järve Rajoonikomitee sekretär, Sergei Petinov – Eesti NSV Töökollektiivide Ühendnõukogu täitevkomitee esimees, Teet Kallas – kirjanik, Hillar Kalda – Võrumaa keskhaigla arst, Goderdzi Ahaladze – sõjaväelane, ja mina – üheksas, Sergei Sovetnikov – Narva polütehnikumi direktor.

Kas on küsimusi Sergei Sovetnikovile? Kas seda tuleb lugeda nõusolekuks, et komisjon kinnitada sellises koosseisus, nagu luges ette härra Sovetnikov? Kui nii, siis ma palun hääletada. Panen hääletamisele komisjoni koosseisu etteloetud kujul. Poolt 95 saadikut, vastu 1 ja erapooletuks jäi 3. Rahvussuhete komisjon koosseisus Ülemnõukogu liikmed Aldo Tamm, Tõnis Mets, Heino Kostabi, Valeri Kois, Sergei Petinov, Teet Kallas, Hillar Kalda, Goderdzi Ahaladze ja Sergei Sovetnikov – viimane on esimees, on moodustatud.
Rahvasaadik Enn Tupp tegi ettepaneku, et Lippmaa poolt esitatud materjal oleks vaja paljundada koos kõikide viidetega allikatele ja anda ta välja vene keeles. Ettepanek on väärt, et see teostada. Katsume töö korras niimoodi ära teha.

Lugupeetud Ülemnõukogu! Asume lõpetama esimest istungit. On küsimusi?

"Ma tahaksin juhtida teie tähelepanu meile välja jaotatud reglemendile. Punktis 7 on siiani kirjas "Ülemnõukogu esimees ja kõik teised valitavad või Ülemnõukogu poolt tema volituste ajaks määratavad ametiisikud". Siis, kui Jaak Allik luges ette selle punkti lõpliku redaktsiooni, olid sealt sõnad "tema volituste ajaks" välja võetud, seetõttu ma ei protesteerinudki viimase hääletamise ajal. Millegipärast aga nüüd, lõppredaktsioonis, ilmusid nad uuesti. See on küllaltki printsipiaalne küsimus, sest (kordan veel kord) monopolistlik üheparteisüsteem on meil lõppenud ja meil tuleb harjuda sellega, et me võime vahetada oma juhtivaid töötajaid töö jooksul."

Seda me selgitame töö korras, ma hoobilt ei oska praegu orienteeruda. Marju Lauristin ütleb mulle ette, et oli arutusel, hääletati ära, kuid me selgitame ja anname ammendava vastuse. Sergei Petinov.

Tahaksin püstitada paar probleemi, mida oleks otstarbekas arutada. Me peaksime saavutama mingi selguse meie edasise töö osas või selgitama enda jaoks vähemalt mõningad küsimused. Asi on selles, et pärast reglemendi vastuvõtmist me määrasime kindlaks, et igal nädalal toimub meil iseseisev istungjärk, millel on oma järjekorranumber. Minu jaoks on oluline näiteks välja selgitada eelmisel istungjärgul vastu võetud päevakord. Kas see päevakord kehtib vastuvõetud kujul. Kui kehtib, siis tuleb seda ka selgelt öelda või kokku leppida selles, et järgmisele istungjärgule kantakse üle see päevakord, mis ei ole praegu arutusel. Kui selline kord ei toimi, tuleb meil igaks istungjärguks kinnitada uus päevakord ning püüda seda järgida. See on küsimuse esimene pool.
Veel tahaksin austatud presiidiumile meelde tuletada, et päevakorda oli lülitatud küsimus vähemuste õiguste kaitsest, samuti IME kohta aruande ärakuulamine. Tähendab, et me peaksime kuidagi neid küsimusi presiidiumi töös ette nägema ja neile kusagil koha leidma.
Lõpuks, kolmas moment. Me teiega puudutasime hinnakujundusküsimust, tähendab sellele küsimusele peab leidma aja.
Ja viimaseks. Reglemendis on selgelt kirjas, et me saame arutada küsimusi ainult pärast seda, kui nad on põhjalikult läbi arutatud ning esitatakse aruteluks üldiselt ettevalmistatud kujul. Praegu oleme situatsioonis, et aruteluks esitatud seaduse eelnõud vajasid presiidiumi ja komisjoni arvates tõsist viimistlemist. Juhtus nii, et praktiliselt ei ole meil praegu midagi arutada, s.o. me kuulasime ära ettekande ühes küsimuses, kaasettekande, aga meil ei ole praeguseks momendiks käes ettevalmistatud, viimistletud dokumente. Tähendab, ka siin on vajalik mingi neid protsesse reguleeriv mehhanism, et me saaksime tõepoolest asuda arutama mingeid tõsiseid dokumente ega võtaks päevakorda dokumente, kui nad tegelikult ei ole ette valmistatud.
Viimane palve. Nähtavasti peaksime me saama dokumentidena antud konkreetse valdkonna spetsialistide eksperthinnanguid, näiteks juriidilise hinnangu ühe või teise dokumendi kohta. Kuna mitte igas komisjonis pole ühe või teise ala spetsialiste, tundub mulle, et mingisugune spetsialistide (juristide, ajaloolaste, sotsioloogide, õigusteadlase jne.) eksperthinnang on kindlasti vajalik.

Lugupeetud Ülemnõukogu liikmed, siiski on mul selline palve, et esitaksite küsimusi 1-2 kaupa. Nüüd on 6 küsimust ja järjekord hakkab juba sassi minema. Kõigepealt, tõepoolest, tegemist on siiski nummerdatud istungjärkude ja istungitega. Praegu on XII koosseisu teine istungjärk ja teise istungjärgu 1. istung. Kõik on nummerdatud, selles midagi sassi ei lähe. Teiseks, I istungjärgul päevakorda võetud punktid kanduvad üle järgmisele istungjärgule. Nii et konkreetselt vähemuse huve arvestava seaduse läbiarutamine on päevakorras ja jääb päevakorda, samamoodi ka IME-ga seonduv. Kuid selge on ju see, et Eesti isemajandamisega seotud probleemidest tuleb kõigepealt anda sõna ettekandeks vabariigi valitsusele. Siis laskem enne valitsus ära moodustada ja pärast seda me saame seda päevakorrapunkti põhjalikult arutada. Mis puutub vähemuse huve käsitlevasse seaduseelnõusse, siis eelmine koosseis võttis selle seaduse vastu. Nii et see vajab täiendamist ja eelnevat komisjonide tööd, mis ka loomulikult peab toimuma, peab jätkuma. Kas ma jätsin midagi vastamata? Ahsoo, õigusekspertiisi küsimused. Selle peale oleks lihtsam vastata niimoodi, et komisjonide tasemel tuleb see küsimus ära otsustada. Iga komisjon värbab omale eksperte vastavalt vajadusele nii palju ja sellistest asutustest-ettevõtetest ja just need isikud, keda ta vajalikuks peab. Selge on, et õigusekspertiis peab olema. Kas ma vastasin enam-vähem ära? Aitäh!
Lugupeetud Ülemnõukogu! Kordan veel üle juhatuse poolt pakutu. Praegu alustavad tööd komisjonid. Ja on palve, et kõigepealt valitaks aseesimehed nendes komisjonides, kus neid ei ole, ja ka sekretärid. Panen veel kord kõikidele südamele, et töötamine komisjonides ei tähenda seda, et tegemist on vaba ajaga. Meie, kui nii võib öelda, sisekorra eeskirjade eest vastutab üks minu asetäitjatest – Viktor Andrejev. Ma palun mitte pahaks panna, aga me oleme siiski palgalised töötajad ja ka selles osas peab olema täielik kord. Sisse viiakse isegi žurnaal. Loomulikult ei saa Ülemnõukogus olema mingit kasarmukorda, kuid me peame siiski teadma, kus saadikud viibivad, millal nad tulevad. Võib-olla võib ootamatult tekkida vajadus vastu võtta konstitutsioonilisi otsuseid ja teadmatuse korral ei ole ebameeldivused välistatud. Veel on vaja ära otsustada presiidiumi töötamise aeg. Kui me saame istungi lähema 5 minuti jooksul lõpetatud, siis on ettepanek, et presiidium alustab tööd kell 13.00. Ja ma paluksin presiidiumi liikmeid peale selle istungi lõppu koguneda juhatuse laua juurde. Siin tuleb lühiinformatsioon ja me otsustame ka ruumi, kus tööle hakkame. Komisjonide töökohad loen teile praegu ette. Nii et õiguskomisjon 214. Majanduskomisjon 160. Maaelukomisjon ruum 162. Keskkonnakomisjon 157. Teadus-, haridus- ja kultuurikomisjon 314. Perekonna- ja sotsiaalkomisjon 263, rahvussuhete komisjon – istungite saal, väliskomisjon 102, saadikueetika komisjon 210, haldusreformi komisjon 256, riigikaitse komisjon 111, ajakirjanduskomisjon 267. On ettepanek, et te kõik arvamused esitaksite komisjonidele kirjalikult, Eesti ajutise valitsemise korra kohta õiguskomisjonile. Mul on veel mõningat infot, kuid ma oletan, et enne seda tahavad sõnasoovijad esitada küsimusi. Ivar Raig.

Mul on teha kolm väikest ettepanekut meie töö paremaks korraldamiseks. Esiteks, ma arvan, et iga tööpäeva alguses või vähemalt nädala alguses peab meile kõigile olema uuendatud kujul kätte antud kirjalikult päevakord koos orienteeriva ajakavaga. Teiseks on mul ettepanek aega kokku hoida. Ma kujutan ette, et saadikugruppide kohtumisi võib teha ka istungite ajal. Selleks peaksid olema eraldatud ruumid, mis oleksid radiofitseeritud ja kuhu kantaks üle see, mis saalis toimub. Nii saaksid erakonnad, saadikugrupid asju arutada istungite ajal, selleks hiljem aega raiskamata. Ja kolmas ettepanek on selline, et kas ei saaks siin lauasahtleid lukustada. Igal mehel võiks olla oma sahtli võtmekene. Ja et keegi ei koristaks neid sahtleid, näiteks minu sahtlist on nädalavahetusel kadunud mõned minule vajalikud paberid. Oma sahtlit võiks koristada iga mees ise. Ja nüüd veel üks teade: laupäeval asutati Eesti Maa-keskerakond. Vastu on võetud kõik vajalikud asutamisdokumendid, põhikiri, programm, mitmed deklaratsioonid, ka pöördumine vabariigi uue valitsuse poole. Kui keegi soovib selle erakonna dokumentidega tutvuda ja temaga ühendust võtta, siis selleks on siin saalis praegu kolm erakonna liiget. Need on Liia Hänni, Kalju Koha ja teie ees kõneleja. Kaks erakonna liiget on astunud veel toetajaliikmeks, need on Tõnu Saarman ja Heldur Peterson. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, Ivar Raig. Ka meie siin laua taga õnnitleme erakonda ja tema esimeest, kuid samal ajal ma panen kõigile südamele, et konkreetsed ettepanekud palun teha ikkagi kirjalikult, sealhulgas ka sahtli võtmete kohta. Mis puutub sellesse, et istungjärgu alguses päevakord kirjalikult välja jagada, siis seekord, lugupeetud Ülemnõukogu liikmed, osutus presiidiumile see töö üle jõu käivaks. Ja nimelt sellepärast, et praegused seaduseelnõud lihtsalt oma kvaliteedi tõttu seda ei kannatanud. Tiit Made.

"Meie juhatuse teade selle kohta, et seatakse sisse vastav vihik meie kohaloleku kontrolliks, on ääretult huvitav ettepanek. Ometigi lubatagu selle vastu mõningat protesti avaldada. Me oleme siin rahva esindajatena koos ja mina isiklikult võtsin selle teate vastu kui "Dvigatelis" või "Estoplastis" või mõnes muus ettevõttes kasutusel oleva kodukorra ülekandmise siia Ülemnõukogusse. Ma saan kahtlemata aru, et kord peab saalis valitsema, kuid ma ei ole sügavalt veendunud, et kolleeg Andrejev on kompetentne otsustama, kas iga saadiku äraolemissoov on ikka sügavalt põhjendatud. Mul on niisugune tunne, et see võib tuua kaasa mõningaid pingeid tulevikus Ülemnõukogu saadikute vahel, seepärast on mul ettepanek mitte seada Eesti NSV Ülemnõukogus sisse tööstusettevõtte kohalkäimise ja distsipliinikontrolli elemente."

Ka see vajab ülekommenteerimist. Mina isiklikult arvan, et kõige suuremad pinged ei teki mitte mõne Ülemnõukogu ametniku subjektiivse otsuse tõttu, vaid pinged tekivad valija-rahva ja saadiku vahelistes suhetes. Nii oli see ka eelmise koosseisu korral – me mäletame ebameeldivaid momente – ja nii ta võib tulla ka selles koosseisus. Eesistujana ütleksin ma niimoodi: teeme, kuidas Ülemnõukogu otsustab. Kui Ülemnõukogu otsustab, et istungjärgus osalemine on igaühe vabatahtlik asi, ja see otsusena vastu võetakse, jääb see teie südametunnistuse peale. Näiteks aga eelmisel nädalal ei informeerinud mitte kõik puudunud saadikud sellest juhatust, me ei teadnudki, kus nad viibisid. Kuid oli ka korrektseid saadikuid, kelle kohta oli teada, millal nad tulevad ja millal me võime nende kohalolekuga arvestada. Ma ei pane praegu mitte midagi hääletusele, võtan Tiit Made pretensiooni teadmiseks, kuid palun teil mõttes siiski valmis olla, et me selle teema juurde tagasi tuleme. Mikk Titma.

Lugupeetud juhataja ja lugupeetud kolleegid! Mulle tundub ka, et meil on midagi praegu üsna kapitaalselt segamini Ülemnõukogu kui alaliselt töötava organi demokraatlikes tööpõhimõtetes, saadiku õigustes, erakondade õigustes, tervikuna, ütleme niiviisi, eilses tööstiilis. Ma kardan väga, et praegu osa komisjoni esimehi kujutavad endale ette umbes taoliselt, et nad panevad nüüd kõik saadikud tööle, annavad neile konkreetsed kohustused, mida keegi peab hakkama tegema. Samal ajal – nii palju, kui mina tunnen maailma parlamentide tööd – midagi niisugust seal ei toimu. Seal on saadikul õigused ja tema otsustus määrav ja parlament ei reglementeeri saadiku tegevust üheski asjas. Selles mõttes peaksime nähtavasti ühe niisuguse omavahelise diskussiooni pidama, kus me kujundame välja oma tööstiili. Ja see on väga tõsine küsimus, sest sellel pinnal tekivad ka etteheited. Peame looma niisuguse malli, mille järgi tahetakse ka tulevikus tööd teha.

Suur tänu! Kuna ettepaneku vihiku või žurnaali sisseseadmiseks tegin mina, siis ma võtan ta tagasi ja teen ettepaneku saadikueetika komisjonil, härra Jürjo, valmistada antud probleemid ette nii, et me saame Ülemnõukogus vastu võtta sobiva, meie kultuurikeskkonnas ja meie arusaamadele vastava seisukoha. Kas ollakse nõus? Ei olda nõus? Annan vahepeal sõna Arvo Juntile.

Ma vabandan, kuid see ei saa olla saadikueetika probleem, see on kodukorra probleem, see fraktsioonide osaluse probleem. See on üldse küsimuste lahendamise, arutamise probleem. Nii et ma kardan, et siin saadikueetikaga esialgu vähemalt tegemist küll ei ole.

Suur tänu! Karl Propst juhtis mu tähelepanu sellele, et meil on ajutises töö- ja kodukorras selline punkt, et selle aasta 15. maiks tuleks õiguskomisjonile esitada ettepanekud Eesti NSV Ülemnõukogu töö- ja kodukorra seaduse eelnõu, s.t. juba alalise seaduse kohta. Nii et esitagem, kuid meil on vaja otsustada, kuidas me töötame kuni 15. maini. Ma ei osanud küll ette näha, et distsiplineeritus ja nõue töötada kindla korra järgi võiks esile kutsuda sellise protesti. Võib-olla siiski me teeksime niimoodi, et me arutame seda küsimust täna presiidiumiga ja anname teile teada võimalikest variantidest, kuidas me otsustame. Raske on uskuda, et terve Ülemnõukogu nõustuks sellega, et Ülemnõukogu töö oleks üldse reglementeerimata. Ma mõtlen selle all kohalolekut, tööd komisjonides.

Aja jooksul, mis on möödunud viimasest istungjärgust, kohtusin mitmeid kordi oma valijatega ning absoluutne enamus neist palub taastada Ülemnõukogu istungite transleerimise raadios, kusjuures neid huvitavad ainult saadikute sõnavõtud, mitte kommentaarid. Ma ei mäleta, et me oleksime protsessuaalselt otsustanud lõpetada need tele- ja raadiotranslatsioonid. Televisioon neid eriti ei huvita, aga raadiotranslatsiooni paluvad nad taastada. Teen ettepaneku vaadata see küsimus läbi, arvan, et ta ei nõua pikka arutelu.

Nii palju, kui minul on teada, on see probleem veel üleval ajakirjanduskomisjonis. Härra Veidemann teatab konkreetse seisukoha lähemal ajal.

Mul on 3 küsimust. Esiteks, ühel esimestest istungitest me püstitasime küsimuse saadiku staatusest, saadikugruppide nimekirjadest. Millises seisus on need kaks materjali? Ja kolmas küsimus. Meile on vajalikud ruumid valijatega kohtumiseks, saadikufraktsioonide tööks. Kuidas on sellega lood? Ja samuti telefoniga?

Mis puutub saadikugruppide nimekirjadesse, siis selle kohta on selline teadaanne. § 18 järgi võib saadik kuuluda ainult kahte gruppi, kahte rühma. Aga praegu on mitmed saadikud ennast üles seadnud isegi kolme rühma, nii et palun teha vajalikud parandused ja vormistada kõik korralikult koos allkirjadega. Nende põhjal antakse siis välja ametlikud nimekirjad.
Saadikute tööruumide küsimus ja üldse saadikute töö korraldus on praegu Ülemnõukogu Presiidiumis ja vastavates talitustes lahendamisel. Kõige lähemal ajal saame teatada, kuidas asi laheneb. Loodame, et õnnestub siiski saadikute töö- ja olmeküsimused rahuldaval tasemel lahendada.

Eetikakomisjoni pöördumine Eesti NSV Ülemnõukogu saadikute poole. Pöördume tungiva palvega kõikide saadikute poole mitte puududa üheltki istungilt. Ükski komandeering ega nõupidamine ei ole tähtsuselt võrreldav nende otsustega, mis Ülemnõukogul tuleb praegu langetada. Ja veel. Meie hääletussüsteemis toimivad sisuliselt vastuhäältena nii erapooletuks jäämine kui ka puudumine. Soovitame kohaloleku kontrolli puhul teha teatavaks mitte ainult kohalolevate saadikute arvu, vaid ka selle, kui palju saadikuid puudub põhjusega, kui palju teadmata põhjusel. Saalist tuli täiendus, et saadik vastutab ainult oma valijate ees, s.t. seda, et valijatel on õigus täpselt teada, kas nende valitud esindaja on Ülemnõukogus meie rahvale tähtsate küsimuste hääletamisel kohal või ei. Tänan!

Mul on mingil määral tehnilist laadi ettepanek. Sm. Lebedev rääkis nimekirjadest. Tahaksin püstitada küsimust laiemalt. Komisjonide erinevate gruppide koostööks oleks vajalik kõik meie poolt vastu võetud otsused, mis on seotud personaalse valimisega või mingite volituste määratlemisega, pidevalt avaldada ja välja jagada kõigile saadikuile – see puudutab nii komisjone, gruppe, ajutisi gruppe jt. Peale selle, see küsimus otsustati Ülemnõukogu eelmise koosseisu poolt, lihtsalt on vaja, et tehnilised töötajad selle korra taastaksid. Kuidas me ka ei püüaks, alati puudub osa saadikuid mingil põhjusel, võib-olla kaaluval põhjusel, istungjärgult. Seetõttu on kiiremas korras vajalik eraldada ruum presiidiumi tehnilisele töötajale, kes saaks igale saadikule anda vastavat informatsiooni otsustamisel olevate küsimuste kohta eelnenud istungitel vastuvõetust. See aitab meid töös ja muudaks paremaks saadikutekorpuse tegevuse. Palun Ülemnõukogu Presiidiumi juhtkonnal lahendada need küsimused võimalikult operatiivselt.

Suur tänu! Ma ikka juhin tähelepanu sellele, et konkreetsed ettepanekud paluks esitada kirjalikult, me ei suuda muidu orienteeruda.

"Juhiksin tähelepanu sellele, et meil on saadiku osalemise küsimus sätestatud reglemendis. Siin on öeldud nii. § 17 lg. 2: "Oma puudumisest ja selle põhjustest, mida vajaduse korral tuleb dokumentaalselt tõendada, on ta kohustatud Ülemnõukogu juhatajat, tema asetäitjat või alatise komisjoni esimeest eelnevalt informeerima". Ja sellega on kõik ära öeldud. Saadik peab olema vaba oma otsuste tegemisel ja tal on õigus ise ka oma tööülesandeid jagada. Iseküsimus on, et saadikueetika komisjon võib selle küsimuse tõstatada, kui selleks tekib vajadus või lihtsalt esitatakse protest. Teiseks ma tahan esitada küsimuse. Meil on § 3 lg. 4 sätestatud, et Ülemnõukogu istungjärgu päevakord kinnitatakse esimesel istungil Ülemnõukogu valitud liikmete lihthäälteenamusega. Mispärast me ei ole kinnitanud selle istungjärgu päevakorda sellel esimesel istungil?"

Ma hakkan tagantpoolt peale. Istungjärgu päevakorda ei saanud me algul kinnitada sellepärast, et lähteandmed – esitatavad seaduseelnõud – ei vastanud praegu sellele kvaliteedile, et nad saaks kinnitatud. Nüüd kodukorrast ja sellest tulenevatest saadiku ja Ülemnõukogu asejuhataja vahelistest suhetest. Ma küsiksin üle, kas sellisel juhtumil näiteks selle läbirääkimise Ülemnõukogu juhataja asetäitja võib kirjalikult fikseerida või peab ta seda tegema ainult mälus? Protest oli ju žurnaali kohta.

Kuulates praegu ridamisi neid väljaütlemisi, tekkis mul üks vastasseis, millest ma ise ei saa jagu. Pöörduks lihtsalt palves nii eestseisja kui ka kolleegide poole. Siin on mitmeid kordi juttu olnud, millest saadik on vaba, kellega ta on otsesidemetes, kuivõrd tekivad pinged kas siis žurnaali pärast juhi ja saadikute vahel või üldse saadiku ja valijate vahel. Aga nüüd on üks olulisem asi. Ma toon lihtsa näite. Minu arvates meie ise kunstlikult kas siis siin saalis või ka ajakirjanduse vahendusel tekitame pingeid, sest me oleme kujundanud selle rahvaesinduse mitte rahva esinduseks, vaid erakondade võitlustandriks. Minu arvates me taotleme siin säärast erakondlikkust, nagu on juba tsiviliseeritud Euroopas. Aga me oleme alles teel sinna. Ma toon ainult ühe lihtsa näite. Ma loen ühest viimasest Põlva rajooni lehest kommentaari Ministrite Nõukogu esimehe valimiste kohta. Analüüsitakse, millised jõud paiknevad saalis, ja lõpuks on rohkem juttu sellest, et seekord jäi peale Rahvarinne. Ma kardan, et seekord jäi vist peale saadikukorpuse mõistus, kes sai aru, kes meie kriitilises seisundis oleva vabariigi majanduse sellest kõige paremini välja toob. Ma ei pea õigeks igal niisugusel puhul panna võidu- või kaotusepunkte ühe või teise erakonna arvele. Inimesed, kes ootavad ainult tegevust, ei oska siis öelda, kes sa siin oled – nende esindaja või erakonna lahingus üks sõdur.

Ma teeksin ettepaneku praegu mitte jätkata seda arutelu, kas saadik peab end registreerima, kas teda kontrollitakse või mitte. Selle asemel võiks aega kokku hoida, meie kõigi aega. Et te alalistes komisjonides arutaksite kõik omapoolsed ettepanekud läbi. Võimalikud on, kui aluseks võtta eri maade parlamenditöö praktika, mitmed variandid. Ja päris selge on see, et üldsus peab teadma, millega saadik siin tegeleb. Teatavasti me peame teatud perioodide lõpul koostama aruanded, kus on sees igaühe osavõtt Ülemnõukogu tööst ja veel ka hääletamine – mille poolt, mis küsimustes, kuidas on üks või teine saadik hääletanud, kui on avalik hääletamine. Kuid ma ei hakkaks laskuma edasi nendesse küsimustesse, vaid kordan veel kord oma ettepanekut, et alatised komisjonid töötaksid läbi omapoolsed ettepanekud. Kuna komisjonide esimehed on presiidiumi liikmed, saame presiidiumis kõigiga koos asjad läbi arutada ja esitada seejärel ülejäänud saadikutele ühise seisukoha vastuvõtmiseks. Praegu piirdume sellega. Kell üks pidime alustama presiidiumi koosolekut, pool üks aga hakkasime arutama seda asja. Vahepeal poole tunni jooksul pidid toimuma kõikide saadikugruppide alatiste komisjonide koosolekud, et teha omapoolne ettepanek presiidiumile. Nüüd oleme kahjuks graafikust täiesti väljas. Nii et nüüd mul on veel kord ettepanek toimida nii.
Ja veel kaks ainult väga lühikest vaheteadet. Saadikud saavad hakata valijaid vastu võtma saadikute majas, mis on, nagu teile on öeldud, endine kommunaalmajandusministeeriumi hoone. Kuna aga ministeerium kõik viimase mööblitükini, kaasa arvatud aknaeesriided, endaga uue ametkonna loomisel kaasa viis, käib praegu selle maja sisustamine. See käib piltlikult öeldes nii öösel kui päeval, aga raske oli mööblit nii kiiresti kätte saada. Selletõttu asi mõningal määral hilineb ja nähtavasti nädala-pooleteise pärast on kõik valmis. Iga alatine komisjon saab endale seal kindla arvu tubasid. Edgar Savisaarega – valitsuse juhiga – me pidasime veel reedel aru selle üle, et tõenäoliselt leitakse alatiste komisjonide esimeestele kabinetid siin Toompeal. Kuid ka seda ei olnud võimalik varem lahendada, sellepärast et endisele valitsusele me sellist ülesannet ei tahtnudki panna. Tahab ju iga uus valitsusjuht elu mingil määral omamoodi ümber korraldada ja nii jätsime selle asja peale uue valitsusjuhi valimist lahendada. Edgar Savisaar lubas selle juurde tulla umbes nädala pärast, nii et ka see võtab mõningal määral aega. Midagi pole parata, me suhtume sellesse enesekriitiliselt, kuid teistmoodi ei olnud võimalik siiski neid küsimusi paika panna. Meil puuduvad ju senini alatiselt töötava Ülemnõukogu tööks eeldused. Nii et palume olukorda arusaavalt suhtuda.

On jäänud üks minut kella üheni. Loen veel ette mõne teate. Ülemnõukogu liikmete tööraamatud palume anda Ülemnõukogu esimehe sekretariaadi juhatajale Daniel Märtmaale. Informatsiooniks veel nii palju, et kõik saadikute arupärimised, mis praegu juhatusele laekunud on, saadetakse õigetele adressaatidele. Ka see küsimus, mis puudutab hindu, läheb valitsusele. See, mis puudutab venekeelseid telesaateid, läheb vastavale Ülemnõukogu komisjonile. Mitmendat korda panen veel teile südame peale, et nüüd, kui komisjonid alustavad tööd, esmane asi on valida esimeeste asetäitjad.
Vaheaeg kuni kella neljani.