Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head loomaõiguslased! Kunagi katsid meie esivanemad ennast külma eest loomanahkadega ja tapsid nõidade pähe lõkkes kasse. Meie suhe loomadega on aja jooksul pidevas muutumises – loomade küttimisest nende kodustamise ja pidamiseni, loomaaedade tekkimisest loomkatseteni, lemmikloomaharrastusest selle ärini ning tänapäeva intensiivpõllumajanduseni välja. Samal ajal on pidevalt kasvanud meie teadmised loomade olemusest, eri liikide vajadustest ja viimasel ajal ka loomade õigustest. Loomad on uurimisobjekt eri teadusharudes, nagu zooloogia, etoloogia, põllumajandus. Loomad on ka filosoofia, eriti eetika teema. Nõrgemate olendite kannatuste vähendamise ja nende õiguste arvestamise raamistikus on ka Eestis väärtuspõhiselt, eetilistel kaalutlustel tekkinud ja üha populaarsemaks muutumas loomade kaitsmine.
Inimesed on loomadele oma vajaduste rahuldamiseks ikka kannatusi põhjustanud, aga täna küsime õigustatult: millal on loomade ärakasutamine inimeksistentsiks põhjendatud või isegi paratamatu ja millal ei ole see vajalik? Ma ei hakka siin täna arutlema teemadel, mis eristab inimest loomast – kas hing, keel, tunded, erootika, surmahirm. Olen veendunud, et ükski vaimselt terve inimene ei soovi loomale kannatusi. Kui inimese elu nimel on vaja loom hukata, siis tuleb seda teha valutult ja võimalikult väheste kannatustega nii loomale kui hukkajale. Kui aga inimese eksistentsiks pole vaja looma piinata, näiteks teda puuris pidada, et saada kätte tema kasukas, siis tuleb see tegevus ka lõpetada. Mis kunagi on olnud tavaks, aga pole praeguse seisuga enam otstarbekohane, kuulub ajaloos mahakandmisele. Karusnaha tootmine pole Eestis rahvuslik traditsiooniline tegevusala, mida oleks vaja reliktina, mälestusena muistsetest aegadest säilitada.
Tänane arutelu siin parlamendi suures saalis on pika arengu ja töö tulemus. Nii kaugele pole karusloomakasvatuse keelustamise teema Eestis enne jõudnud. Muutunud on maailm ja meie arusaamad õigest ja valest. Eestis on karusloomakasvatuse keelustamist arutatud vähemalt aastast 2009 loomakaitseorganisatsioonide, roheliste ja sotsiaaldemokraatide eestvõttel. Tuletan meelde, et parlamendierakondadest on karusloomakasvatuse keelustamise Eestis ainsana oma programmi lisanud Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Täna pole karusloomade teema siiski ühe partei teema: 14 parlamendiliiget SDE-st, Keskerakonnast ja Reformierakonnast on karusloomakasvatuse lõpetamise eelnõu esitanud väärtuspõhiselt, eetilistel kaalutlustel, olenemata parteilisest kuuluvusest.
Me räägime tänapäeval palju riikide kuvandist. Eesti märgiks peetakse puhast loodust ja IT-tehnoloogia arengut. Eile kuulasime IT-ettevõtja Sten Tamkivi väga tehnoloogiakeskset, positiivset ja liberaalset visiooni Eesti tulevikust. Eesti ongi mitmel alal innovatiivne. Samas, sotsiaalses plaanis, inimühiskonna ja väärtuste plaanis on meil kõvasti arenguruumi. Lõhe tehnoloogiameelse avangardi ja ühiskonnas laiutava vanameelsuse vahel on kohati üüratu. Ühiskonna arengutasemest räägib peale IT valdkonna arengu näiteks ka suhtumine välismaalastesse, lähisuhtevägivalda, samasooliste koosellu, aga ka loomade õigustesse. Siin on ka riikide vahel veel suured arenguerinevused ja Eesti pole selles mõttes üldse eeskujulik maa. Aga meil on praegu kõik eeldused selles suunas liikuda ja muutuda paremaks.
Karusloomakasvatus on viimase 10–15 aasta jooksul ära keelatud Suurbritannias, Austrias, Horvaatias, Hollandis, Makedoonias, Brasiilias, Bosnias ja Hertsegoviinas, Sloveenias, osas Saksamaa liidumaades, osaliselt ka Šveitsis, Taanis, Rootsis, Uus-Meremaal, USA-s. Heaolunõuete karmistamine on peaaegu lõpetanud karusloomade kasvatamise Itaalias ja Šveitsis. Poliitilise teemana on karusloomafarmide keelustamine päevakorral Belgias, Saksamaal, Tšehhis ja ka Norras.
Rõhutan, et täna arutatav loomakaitseseaduse eelnõu puudutab üksnes või peamiselt karusnaha saamise eesmärgil peetavate loomade heaolu ja selle eesmärk on lõpetada karusloomakasvatus Eestis kümneaastase üleminekuperioodi jooksul. Eelnõu ei puuduta loomi ega linde, keda kasvatatakse liha saamise eesmärgil ja kelle nahad või suled lähevad samuti kasutusse, näiteks lambad, veised, hobused, jaanalinnud, küülikud, kanad, kalkunid, pardid ja haned. Eelnõu ei puuduta juba olemasolevate kasukate kandmist, seda ei ole kavas ära keelata. Eelnõu ei puuduta ka jahi teel loomanahkade hankimist. Ma igaks juhuks teen need täpsustused, sest selline vajadus on selgunud teema üle kolleegidega diskuteerides.
Nüüd karusloomadest, keda eelnõu puudutab. Eestis peetakse praegu 200 000 karuslooma – on rebased, mingid ja tšintšiljad. Selles valdkonnas on hõivatud sadakond inimest, seega on tegemist marginaalse ettevõtlusvormiga. Suurim kasvandus on soomlastele kuuluv AS Balti Karusnahk umbes 70 töökohaga. Soomlaste tööstus moodustab 90–95% Eesti karusnahatööstusest.
Kümneaastase üleminekuaja jooksul, mida seaduseelnõu ette näeb – see kümme aastat on võetud Hollandi eeskujul ja selline on ka teiste riikide praktika –, saab Eesti karusloomakasvatus oma tootmise kokku tõmmata järk-järgult. Näiteks AS Balti Karusnahk saab praeguste tootmismahtude juures siiski veel kasvatada ja nahastada 1,5 miljonit looma – ma arvutasin selle välja.
Miks peaks selle ettevõtlusvormi või põllumajandusharu lõpetama, kui inimesed saavad väikestes maakohtades ometi tööd ja karusnahad lähevad ekspordiks? Võiks esitada ka kiusliku küsimuse, et kui töökoht on maal, kas siis pole üldse vahet, mis tööd inimene teeb, peaasi, et töökoht on maal. Missugune on selle töö sisu ja eetika? Kuidas see avaldab mõju töötaja vaimsele seisundile?
Eesti karusnahatööstuse üheks loojaks peetud veterinaar Salme Mitt on intervjuus Eesti Ekspressile rääkinud karusnahatööstuse varjukülgedest ja kahtlustest oma elutöö eetilise külje suhtes. Inimene ei ole lõpuni selgeks mõelnud, mida see tähendab, kui ta võtab ühe vabas looduses elava looma ja paneb ta puuri. Salme Mitt on ka üllataval kombel tunnistanud, et loomadelt hinge võtmine on väga ebameeldiv. Ta tunnistab ka, et veterinaarina võttis ta loomadelt hinge süstides, samas kui minke tapetakse gaasitsisternides ja rebaseid teatava seadmega, kus vool juhitakse ühest otsast sisse ja loom sureb elektrilöögi tagajärjel aeglaselt kustudes. Soovitan lugeda, mida rääkis 2016. aasta 22. septembri Eesti Ekspressis inimene, kes tõi Eestisse muu hulgas tšintšiljade pidamise, kes on juhtinud Eesti Karusloomakasvatajate Seltsi ning on olnud veel hiljuti karusloomakasvatuse konsulent. Salme Mitt on muide saatnud karusloomakasvatuse teemal eelmisele maaelukomisjoni juhile Ivari Padarile kirja, milles ta avaldas kahetsust, et sellesse eluvaldkonda sattus. Karusloomakasvatuse lõpetamise sotsiaalsest mõjust nii palju, et praegused töötajad, keskealised inimesed saavad täna arutatava eelnõu järgi kümneaastase üleminekuperioodi jooksul kas jääda pensionile, mida vanus enamasti lubab, või leida teise tegevuse.
Natuke ka loomade olukorrast puurides. Ka siis, kui on täidetud kehtivad Veterinaar- ja Toiduameti nõuded, on zooloogid osutanud, et liigiomaseid vajadusi ei ole puuriloomadel võimalik rahuldada. Nad ei saa joosta, kaevata, varjuda, naaritsad ei saa ujuda. Tegemist pole küll metsast püütud ja puuri pandud loomadega, ent oma liigilt on puurirebane siiski rebane ja puurinaaritsa järeltulija on naarits. Arvestades aretustööd, millele karusnahatööstuse esindajad on puuriloomade puhul viidanud, võib puurirebaseid soovi korral siiski pidada koerlasteks, keda peetakse kasuka saamise eesmärgil puuris. Ka Euroopa Komisjoni loomade tervishoiu ja heaolu teaduskomitee raportis on sedastatud, et karusloomakasvanduste puurid ei vasta loomade käitumuslikele vajadustele ning see tekitab neil käitumuslikke häireid ja haigusi, neid sureb palju. Loomade asjatud kannatused on ilmsed. Kui soovitaks karusloomi pidada liigi vajadustele vastavalt, peaks neid pidama loomaaedadega sarnastes tingimustes. On selge, et see muudaks karusnahatootmise majanduslikult mõttetuks. Et kasvandused on loomade jaoks igal juhul ebasobiv keskkond, on rõhutanud ka Eesti zooloogid Aleksei Turovski ja Rein Maran.
Karusloomakasvatus on ka loomade kehvade elutingimuste juures maailmas üha ebastabiilsemaks muutuv majandusharu, eriti arenenud maailmas. Maailm liigub eetilisema ettevõtluse suunas, moemaailm liigub üha vähesema karusnaha kasutamise suunas, progressiivsemad moeloojad toetavad loomakaitsjate pingutusi, et vähendada loomade kannatusi. Paljud staarid on praegu karusnahavastased, kuigi me mäletame filmiajaloost minginahkadesse, rebaseboadesse või isegi selliste eksootiliste metsloomade nagu jaaguarid ja tiigrid nahka mähkunud Hollywoodi tähti. Tänapäeval oleks see ilmselgelt skandaal.
2016. aastal vähenes minginahkade tootmine kogu maailmas järsult: 25%. Oksjonimaja Kopenhagen Fur andmetel kahanes naaritsanahkade tootmine 2015. aastal toodetud 72 miljonilt 2016. aastal 52 miljonile. Põhjuseks on muu hulgas Hiina karusnahamulli lõhkemine, mille taga olevat ühe filmi andmetel võitlus korruptsiooniga Hiinas, sest karusnahk on seal olnud traditsiooniline kink ametnikele. Näeme, kuidas tänavapildis kohtab karusnahku aina vähem, sest need pole moes või mõjuvad isegi teatud stigmana või siis luksusega eputamisena.
Tean ka hästi, et karusnahatootmise jätkamist pooldav maaülikool on oma aruandes näinud karusloomakasvatusel perspektiive. Kuid tolles aruandes pole arvestatud selle tööstuse eetilisi ja keskkonnaaspekte. Nimelt ei ole karusloomakasvatus ökoloogiline majandusharu, nagu vahel väidetakse, sest nahkade säilitamiseks, parkimiseks ja värvimiseks kasutatakse kangeid kemikaale. Teadagi lähevad nahad muidu roiskuma. On tehtud statistikat, et karusnahatööstus kuulub maailmas viie kõige enam saastava tööstusharu hulka. Kuna Eestis läheb nahk ekspordiks, siis me otsest keemilist töötlemist Eestis ei näe. Eestis toodetud nahad kuivatatakse ja soolatakse teatud meetoditel ning kogu töötlus on Eestist väljaspool. Aga üldiselt selle töötlemise tagajärjel sisaldavad paljud rõivad, mille kaunistamiseks on kasutatud karusnahkdetaile, näiteks formaldehüüdi lubatust suuremas koguses. Keskkonnaprobleemiks on lisaks ka võõrliikide võimalik levik loodusesse ja loomade väljaheited. Loomade korjused küll üle ei jää, aga paraku söödetakse neid kondijahuna ka liigikaaslastele sisse sealsamas kasvanduses.
Kokku võttes on aeg väärtuspõhiselt mõelda ja lõpetada see marginaalne halva mainega tegevus, karusloomakasvatus Eestis. Soovitan kõigil parlamendiliikmetel oma südametunnistusele tuginedes lõpetada loomade asjatu piinamine ja toetada nimetatud eelnõu. Aitäh!