Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tänavune Riigikontrolli ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest on jõudnud teie kätte ajal, kui valitsuse poliitiline koosseis on muutumas. Riigikontrolli seisukohalt vaadates ei muutu aga midagi. Meie tähelepanekud ja soovitused tõukuvad Eesti riigi objektiivsest reaalsusest ega sõltu sellest, mis on ühe või teise valitsusliikme nimi. Ükskõik, milline on valitsus, meie energiamajanduse, hariduse, tervishoiu ja pensionisüsteemi probleemid, tööturu ja majanduse arendamise küsimused vajavad lahendamist. Tegemist ootavad riigireform ja haldusreform. Tegelikkus sunnib meile peale põhimõttelised muutused – on vaja vaadata põhjalikult üle väga paljud riigi ülesanded ja kohustused oma inimeste ees. Kui riigi ülesanded ja nende sisu on teada, alles siis selgub, kui palju ja milliseid inimesi meil nende ülesannete täitmiseks vaja on – kus on neid tarvis vähem, kus rohkem ja kui palju selleks kõigeks raha tarvis on.
Eesti läheb 2017. aastale vastu olukorras, kus meie riigivõlg on kogu Euroopa Liidu kõige väiksem. Tööhõive on iseseisvuse taastamise järgse aja maksimumi lähedal. Jõukuse allikaks olev tööjõu tootlikkus ei taha aga paraneda ning on võrreldes muu Euroopaga tasemel, kus see oli viis aastat tagasi. Eesti majanduskasv oli mullu pea poole võrra kasinam võrreldes Euroopa Liidu keskmisega ning kahanenud on ka ostujõud. Surve, mis on seotud riigi toimimise ja ülalpidamiskulude katmisega, suureneb. Riigieelarve kasvab ka edaspidi, ent planeeritud kulude osakaal suureneb tänavuselt 78%-lt ligikaudu 80%-ni aastaks 2020. Juba mõne aasta pärast võtab riigieelarve kuludest poole sotsiaal- ja tervishoiu valdkond ning see jätab vähe võimalusi toetada riigi muude tegevusalade arengut. Riigi investeeringutest tehakse endiselt suur osa Euroopa Liidu toetuste abil. Paljude riigi majanduse ning toimimise murede kohta on Riigikogul ja valitsusel kasutada Riigikontrolli kui riigi kõrgeima auditiasutuse aruanded, ülevaated ja soovitused.
Kui ma kuulen siit või sealt, eriti täitevvõimu esindajatelt, et see või teine audit ei toonud esile midagi uut, kõik on juba niikuinii teada, siis on see tegelikult positiivne. Järelikult valitsus teab, milles on häda. Oluline on aga jõuda lahendusteni. Seejuures ei maksa arvata, et kõigi Eesti probleemide lahendamine on valitsuse käes. Ei ole. On palju tegureid, mis ei sõltu valitsusest, Riigikogust ega Eesti riigist. Keskendugem siis sellele, mida saavad valitsus ja Riigikogu muuta!
Head kuulajad! Saan kinnitada, et Eesti riigi raamatupidamine ja aruandlus on endiselt heal tasemel. Riigi eelmise aasta majandusaasta aruanne, mida rahandusminister teile järgmise päevakorrapunktina tutvustab, on õige. Aga nagu te Riigikontrolli ülevaadet lugedes kindlasti tähele panite, on raamatupidamine vaid osa loost. Ka ebaotstarbekad tehingud riigi varaga võivad raamatupidamises olla korrektselt kajastatud, isegi kooskõlas riigieelarve tabeliga. Riigikontrolli seekordne ülevaade keskendub riigi varale – nii sellele, mida saab käega katsuda, kui ka sellele, mida käega katsuda ei saa. Kokku on seda vara umbes 30 miljardi euro väärtuses. Olukorras, kus vaba raha on üha vähem ja eelarvekitsikus vaevab üha enam, sõltub Riigikogu ja valitsuse otsustest ning nende tegemise viisist ja kvaliteedist üha enam, kas vara kasutatakse Eesti kestliku arengu toetamiseks parimal moel, kas välditakse ebamõistlikke kulutusi, saavutades seatud arengueesmärke ning suurendades ühiskonna kui terviku tulusid, või mitte. Ei piisa üksnes arusaamast, millised on probleemid. Ka nende kitsaskohtade lahendamise viis peab olema hästi läbi mõeldud, tõhusalt ellu viidud ning selle kõige juures selge vastutusega nii protsessi kui ka tulemuste eest. Ent vastutus ei tähenda seda, et tuleb määrata, kes kõige lõpuks ebaõnnestumise korral ametist lahti lastakse. See tähendab hoopis seda, et juba algusest peale peaks olema selge, kes jooksvalt ühe või teise tegevuse või tulemuse saavutamise eest vastutab, n-ö kelle oma see või teine teema on.
Tänavune ülevaade võtab kokku terve hulga probleeme, mille lahendamine ei nõua reforme ega tohutut eneseületamist. Olgu selleks lohisev maareform, kus koerast on küll üle saadud, aga sabast veel mitte, või olgu see täitevvõimu koostöö puudumine ühishangete korraldamisel või planeerimatus riigi sõidukipargi haldamisel. Samas on ka teemasid, mille lahenduskäigu otsimine on millegipärast väga vaevaline. Pean silmas aastaid lahenduseta püsinud riigi äriühingute, samuti riigi sihtasutuste loomise, pidamise ning järelevalve küsimusi. Siiski on viimasel ajal näha positiivseid märke, et täitevvõim püüab täita Riigikontrolli soovitust saada selgust, miks riik üht või teist äriühingut omab, seada neile eesmärgid ning müüa osaliselt või tervikuna erakätesse äriühingud, mida riik otseselt oma ülesannete täitmiseks ei vaja.
Omaette kategooria moodustavad horisontaalsed teemad, nagu riigi kinnisvarapoliitika, millest Riigikontrolli ülevaates on lähemalt juttu. Kinnisvarapoliitika ümber toimuv toob välja mitmel pool väljenduva käitumismustri, mille korral pole soovitud mingeid ammu tehtud otsuseid uues olukorras üle vaadata, tülikat teemat lauale tõsta, vaatamata asjaolule, et mingi poliitika või reformi aluseks olnud eeldused on juba aastaid tagasi ära langenud.
Lugupeetud Riigikogu! Riigikontrolörina pean probleemseks säärast otsustamisstiili, et piisava eeltööta jõutakse järelduste või otsusteni, mida seejärel esitatakse kui ainuvõimalikke või leitakse emotsionaalselt laetud ja raskesti hinnatavaid argumente oma tegude õigustamiseks. Valitsemisvastutusega käib kaasas vajadus leida tasakaal ratsionaalsete kaalutluste ning eri huvide ja väärtuste vahel. Riigivaraseaduse põhimõte, mille kohaselt peavad riigi valitsejad riigi varaga seotud otsuseid põhjalikult kaaluma, selgitama ning veenduma nende õiguspärasuses, rakendub valitsuse igale otsusele. Muretsen just nende asjade pärast, mille korral läbimõtlematusel on kõrge hind ning mille korral pealtnäha ei saa midagi valesti minna, kuid samas sõltub õnnestumine paljudest määramatutest või isegi selgitamata asjaoludest ja vedamisest. Riigikontroll püüabki auditeid tehes keskenduda nendele riskidele, mille korral liigne enesekindlus või hoopis ignorantsus riigi varaga ümberkäimisel võib viia tõsiste probleemideni. Nii mõnigi kord avaldub otsustajate enesekindlus ja ilmeksimatuse tunne muret tekitaval määral.
Teinekord on tunda olnud ka suhtumist, et inimesed, kes julgevad mõne otsuse mõistlikkuses kahelda, justkui ei mõista ega hinda vääriliselt riigimeeste tööd. Näiteks Eesti lennuühendused Euroopaga on ilmselgelt olulised, aga millised on võimalikud lahendused ja milline on ühe või teise lahenduse hind? Ja milline on see hind, mida me oleme valmis maksma? Nii ühel kui ka teisel juhul ei ole oluline analüüside või teema uurimise rohkus, vaid eelkõige otsustajate vastutustundlik käitumine. Kahtlemata jääb lõplik otsustamine poliitikutele, kuid see ei tähenda, et asjatundjate arvamusi ja soovitusi ei tuleks ära kuulata. Riigikogul, kes on usaldanud valitsusele riigieelarve ja riigi vara valitsemise, on õigus teada, milline on nende rahaliselt väga suure mõjuga otsuste võimalik hind maksumaksjatele. Valitsusel on kohustus see enne otsustamist välja selgitada. Ja tulevikule mõeldes võiks ehk arutada, kas näiteks teatud suurusega kulutuste puhul, mille kohta Riigikogu pole eelarves selget lõppkulutamise eesmärki fikseerinud, küsiks valitsus parlamendilt eraldi mandaati, et kasutada raha ühel või teisel otstarbel. See tagaks otsuste laia legitiimsuse ja annaks kindluse ka valitsusele.
Lugupeetud parlamendiliikmed! Igal aastal Riigikontrolli ülevaadet kokku pannes teen väikese inventuuri teemadest, millest olen juba rääkinud. Pean tõdema, et ühtki pakilistest muredest ei saa nimekirjast kustutada. Seda olekski ehk vara oodata. Kui aga vaadata kümne ja enama aasta vanuseid auditeid, siis vaatavad ka sealt vastu tänased hädad. Kas need on kõik probleemid, mida olemuslikult ei olegi võimalik lahendada? Küllap on ka selliseid probleeme. Sageli on aga ühisnimetajaks vähene püüd õppida oma senistest vigadest. Töö ja tegevus käib, võitlus on kompromissitu, kuni jätkub raha, avalikkuse tähelepanu või kuni teema on sattunud poliitiliste prioriteetide hulka. Kui rambivalgus kustub, siis jätkub kõik vastavalt võimalustele ning sageli ei ole need võimalused piisavad.
Sellisel juhul ongi Riigikontroll see, kes osutab probleemidele, mida asjaga kokku puutuvad ametnikud niigi teavad, aga lahendada ei suuda. Nii mõnelgi korral on võimalikud lahendused kitsamas ametkondade ringis teada, kuid nendega ei tulda avalikkuse ette. Kas või siinsamas, Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni istungitel on Riigikontrolli audiitorid tähele pannud, et ministeeriumi esindajad, kes esitavad arutelul ametlikke seisukohti, räägivad hiljem koridorivestluses vabas vormis, kuidas tegelikkuses võiks teha seda või teist. Kuid ministeeriumi tipptasemel ei soovita võimalike lahendustega poliitilistel põhjustel välja tulla – näiteks põhjusel, et ühe või teise idee on välja pakkunud parasjagu võimul oleva valitsuse poliitilised vastased. Nii mõnigi kord on ametnikud palunud Riigikontrolli audiitoritelt tuge oma ratsionaalsetele ideedele, mis pole poliitiliselt juhtkonnalt mõistmist leidnud. Seejuures on sama mure ka vastupidine: poliitikutel tuleb teinekord pingutada, et vaid oma ametkonna piires mõtlevate ja paberites näpuga järge ajavate ametnike pilku reaalse elu vajadusi hinnates avatumaks muuta.
Head kuulajad! Riigikogu saab väljendada valitsusele oma ootusi ning seada eesmärgid ja jälgida nende täitmist, nii et ei peaks järgmistel aastatel tagantjärele tõdema, et Eesti riigi jaoks olulistes küsimustes ei ole paranemist toimunud. Arvestades seda, et viimaste uuringute kohaselt on inimese keskmine tähelepanuvõime tänapäeval väga piiratud, pakun Riigikontrolli tähelepanekute seast välja kõigest kolm omapoolset üldistust, mida valitsusele kaasa anda.
Esiteks: edasiliikumiseks ja muutusteks on tarvis eksimisruumi. Pidev kartus eksida pidurdab loovust ja innovatsiooni. Seaduslikkuse kui avaliku sektori toimimise keskse põhimõtte kõrvale sobib väga loomulikult ka printsiip, et valitsus lepib enne otsuse langetamist kokku ja teeb avalikuks, millist riski ollakse valmis võtma, mis ulatuses ja kes vastutab. Selline lubatud eksimisruumi põhimõte võib puudutada nii üksikute Euroopa Liidu toetuste andmist kui ka laiemaid poliitilisi programme, näiteks teadus- ja arendustegevuse valdkonnas. Nõnda tekib otsustajatel vastutust kaotamata võimalus midagi ka ise muuta ning vähenevad kulud, mida põhjustab sääseparvelikult kurnav kontroll. Ametnikud on hirmunud ja ajavad eksimiskartuses näpuga ülidetailsetes reeglites järge. Selle asemel võiks neid usaldada ja anda neile võimaluse olla vajalikul määral paindlik. Seejuures põhjendatakse absurdseid reegleid ja töökorraldust tihtipeale mingite müstiliste nõuetega.
Kinnitan, et võitlus ülereguleerimise, jäikuse ja usaldamatusega on ka Riigikontrolli ülesanne. Olukorras, kus reaalse elu vajadused ja regulatsioonid on omavahel vastuolus, tuleb asuda reaalse elu poolele, mitte nõuda jäikade reeglite täitmist. See on olnud minu sõnum Riigikontrolli audiitoritele, aga sama põhimõtet soovitan järgida kõigil, kes Eesti riigis tegelevad kontrollimise ja järelevalvega. Tulles tagasi selle eksimisruumi juurde: valitsuse jaoks peate selle eksimisruumi määrama teie, parlamendiliikmed. Kui olemasolevad reeglid, näiteks riigivaraseadus, ei võimalda piisavalt paindlikkust, tuleb reegleid muuta, mitte lihtsalt neist mööda minna.
Teiseks: tuleb jälgida, et ei hajuks tähelepanu Eesti inimeste ja ettevõtjate reaalsete probleemide lahendamiselt, olgu selleks näiteks inimese pääs arsti juurde või kindlus, et õnnetuse korral saabub abi, või investori kaitse pahatahtlike pankrottide korral või õigussuhete süsteem, mis lubaks ausal ettevõtjal tegeleda eelkõige oma äri edendamisega, mitte asjaajamisega. Vaid igaühele kõige lähedasemat n-ö päris elu probleemide tulemusliku lahendamisega paralleelselt leiavad mõistmist ning saavad lahenduse ka sellised keerukad küsimused, mis on seotud näiteks ühiskonna avatusega. Ka makromajanduslikud kontseptsioonid, nagu eelarve tasakaal, saavad nõnda kodanikule arusaadavamaks. Seega, inimene ja tema mured ikka enne, kui hakatakse otsustama Eesti eesistumise logo kujundust või järjekordse monumendi rajamist.
Kolmandaks: ideid ja ettepanekuid tuleks kaaluda lähtuvalt nende sisulisest väärtusest, mitte subjektiivsest arvamusest idee või soovituse esitaja suhtes. Viis aastat tagasi lendas valitsuse poliitõhkkonnas prügikasti "Tööandjate manifest" ning sisuliselt ka Riigikontrolli audit ettevõtluse toetamise olukorrast. Nüüdseks on nende dokumentide põhilised ideed taaselustunud aga värskes valitsuse tellitud majandusarengu töögrupi raportis. Loodan, et valitsusel on tulevikus arukust hinnata mõtteid nende sisu järgi.
Hea idee, mis on ka teostatav, on nii haruldane, et selle kaitseks peaksime tegema kõik endast sõltuva ja julgustama kõiki oma ideedega välja tulema, sest paljude ideede hulgast võib sõelale jääda mõni, mis meid edasi viib. Muidu võtab võimust keskpärasus ja keskpärasus ei loo midagi muud kui keskpärasust. Ja keskpärasus ei salli enda kõrval midagi muud kui keskpärasust. Tänan tähelepanu eest!