Tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu teise töönädala teisipäevast istungit. Kas on soov üle anda eelnõusid või arupärimisi? Ei ole soovi.
Asume siis kohe teadete juurde. Mul on teile edastada info, et homme, s.o kolmapäeval, 19. jaanuaril osalevad infotunnis valitsusliikmetest haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas peaministri ülesannetes, keskkonnaminister Jaanus Tamkivi ja põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Viime nüüd läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 67 Riigikogu liiget, puudub 34 Riigikogu liiget. Võime minna tänase päevakorra juurde.

Esimene punkt tänases päevakorras on Riigikohtu esimehe esitatud Riigikogu otsuse "Ivo Pilvingu Riigikohtu liikme ametisse nimetamine" eelnõu esimene lugemine. Tänasel esimesel lugemisel tuleb see otsuse eelnõu ka lõpphääletusele panna.
Head kolleegid! Kuna selle eelnõu puhul on tegu mõnevõrra teistsuguse protseduuriga, siis tutvustan seda lühidalt enne arutamise juurde asumist. Nimelt kuulame kõigepealt ära juhtivkomisjoni esindaja ettekande ja pärast seda tuleb Riigikogu kõnetooli ametisse nimetatava ametiisiku kandidaat, kellel on võimalus kuni viieminutiliseks ettekandeks ja kellele Riigikogu liikmed saavad küsimusi esitada. Järgnevad nagu ikka läbirääkimised ja lõpphääletus. Juhin teie tähelepanu sellele, et lõpphääletus on salajane, hääletamine toimub kohapeal ja puldi vahendusel, kuid tabloo, mis teie ees on, ei näita, kas hääletate poolt või vastu. Nii et ei maksa arvata, et pult on kuidagi rikkis. Küsimuste voorus on mõlemale ettekandjale võimalus esitada üks küsimus.
Asume otsuse eelnõu arutama. Palun kõigepealt Riigikogu kõnetooli ettekandeks põhiseaduskomisjoni liikme Mart Nuti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Põhiseaduskomisjon arutas Riigikohtu liikme ametisse nimetamist s.a 10. jaanuari korralisel koosolekul. Lisaks komisjoni liikmetele ja komisjoni nõunikele olid arutelule kutsutud ka Riigikohtu esimees Märt Rask ning Tartu Ringkonnakohtu kohtunik, tänases seisus riigikohtuniku kandidaat Ivo Pilving. Kohal viibisid veel õiguskantsler Indrek Teder ja õiguskantsleri kantselei laste õiguste osakonna juhataja, õiguskantsleri asetäitja-nõunik Nele Parrest. Nad ei olnud küll mitte selle, vaid järgmise päevakorrapunkti arutelule kutsutud, aga kuna nad komisjoni istungil juba viibisid, siis osalesid ka selle punkti käsitlemisel. Miks ma seda mainin? Mainin sellepärast, et komisjoni liige Evelyn Sepp tõstatas küsimuse, miks nad viibivad komisjoni istungil, ja palus oma sellekohase küsimuse ka protokollida. Sellest hoolimata põhiseaduskomisjon ei palunud õiguskantsleril ja tema nõunikul istungilt lahkuda ja nad viibisid selle päevakorrapunkti arutelul lõpuni.
Aga nüüd sisu juurde. Kõigepealt tutvustas Riigikohtu esimees Märt Rask asjaomast Riigikohtu protseduuri ja ka riigikohtuniku kandidaati. Ta märkis, et vastavalt põhiseadusele esitab riigikohtuniku kandidaadi parlamendile Riigikohtu esimees. Vastavalt kohtute seadusele peab Riigikohtu esimees enne ära kuulama kohtute haldamise nõukoja ja Riigikohtu üldkogu. Nii kohtute haldamise nõukojas kui ka Riigikohtu üldkogus leidis Ivo Pilvingu kandidatuur toetust. Kuna riigikohtuniku koht vabanes seoses Julia Laffranque'i siirdumisega Euroopa Inimõiguste Kohtusse, vabanes halduskolleegiumis mõistetavalt koht. Riigikohtu halduskolleegium toetas Ivo Pilvingu kandidatuuri konsensusega.
Tegemist oli tugeva konkursiga, kust võtsid peale Ivo Pilvingu osa Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik Oliver Kask ja kauaaegne õiguskantsleri asetäitja-nõunik Madis Ernits. Riigikohtu esimehel oli nende kolme kandidaadi vahel valikut teha väga keeruline. Ivo Pilving on oma õigusõppe lõpetanud, tal on doktorikraad, kaks teist kandidaati selleni pole veel jõudnud. Ivo Pilving on olnud kaua aega Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik, praegu on ta Tartu Ringkonnakohtu esimees ja kohtunike seas autoriteetne inimene. Tegemist on väga aktiivse kohtunikuga, kellele on südamelähedased kõik kohtusüsteemi probleemid. Lisaks on Ivo Pilving tegelnud aastaid seadusloomega, eelkõige riigi- ja haldusõiguse valdkonnas, ning näidanud ennast ka küpse riigiõiguse spetsialistina. Need kriteeriumid on väga tõsiselt võetavad ja seega on Ivo Pilvingu näol tegemist väga hea riigikohtuniku kandidaadiga. On konsulteeritud ka Riigikogus esindatud poliitiliste jõududega ja siiani ei ole keegi avaldanud seisukohta, et Ivo Pilvingu kandidatuuri ei või toetada.
Komisjoni istungil viibis ka Ivo Pilving ise. Ta tutvustas ennast ja vastas ka temale esitatud küsimustele. Kuna Ivo Pilving tuleb pärast minu esinemist ka ise siia pulti, siis ma ei hakka neid küsimusi-vastuseid üle kordama, vaid teil on võimalus talle küsimusi ise esitada. Põhiseaduskomisjon tegi järgmised menetluslikud otsused. Komisjoni esimees tegi ettepaneku  teha Riigikogu täiskogule ettepanek võtta otsuse eelnõu 899 Riigikogu otsusena vastu. See pälvis 7 poolthäält, vastuhääli ei olnud. Eespool juba viidatud põhjusel jäi komisjoni liige Evelyn Sepp erapooletuks. Meie komisjoni nõunik märkis protseduuri seisukohalt, et uues Riigi Teataja seaduses ei ole enam punkti, mis ütleb, millal Riigikogu otsused jõustuvad. Nüüd on praktika, et igasse otsusesse kirjutatakse eraldi, millal see jõustub. Käesolevas otsuse eelnõus seda kirjas ei ole, seega peaks siia lisama, et otsus jõustub selle allakirjutamisel. See kirjutatigi eelnõusse konsensuslikult 8 poolthäälega.
Seega teeb põhiseaduskomisjon ettepaneku otsus vastu võtta ja nimetada Ivo Pilving riigikohtunikuks. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Suur aitäh, lugupeetud ettekandja! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikohtu liikme kandidaadi Ivo Pilvingu!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tänan võimaluse eest nii auväärses puldis kõnelda! Aitäh põhiseaduskomisjonile Riigikohtu esimehe algatatud eelnõu toetamise eest! Jään riigikohtunikuks kandideerimise avalduse juurde, samas annan endale aru, et tegemist on pürgimisega äärmiselt vastutusrikkasse ametisse. Siiski usun, et pärast seitsmeaastast tööd kahes ringkonnakohtus olen selle vastutuse võtmiseks küps.
Head rahvaesindajad! Kohtuniku ametisse kandideerimisel ei ole kahjuks või õnneks mingit õiguspoliitilist tegevuskava võimalik esitada. Saan lubada jääda sõltumatuks ja ausaks, lähtuda Eesti Vabariigi põhiseadusest ja seadustest. Võin siinkohal markeerida ka paar õigusmaastiku probleemi, mis on olnud ja mis jäävad nii või naa mulle südamelähedaseks. Halduskohtunikuna alustan haldusasjadest. Minu peamine mure on kehtiva menetlusseadustiku iganemine. Loodan väga, et veel Riigikogu praegusel koosseisul õnnestub olukorda muuta. Kui küsida, millises suunas peaks minu arvates Eesti halduskohtumenetlus arenema, siis vastuse annaks Riigikogu menetluses olev eelnõu 902. See muudaks kohtusse pöördumise ja menetluse märksa arusaadavamaks. Praegu kannatavad seaduse lünklikkuse tõttu selgelt need inimesed ja ettevõtted, kes ei saa endale lubada tipptasemel õigusabi luksust. Teisalt aitaks uus menetlusseadus menetlusi kiirendada ning lahendada väiksema kaaluga asju ka väiksemate kuludega. Kolmandaks ootavad leevendust mitmed "katastroofilised pisiprobleemid", nagu näiteks riigihangete vaidluste venimine.
Seoses Riigikohtu tellitud analüüsi valmimisega räägiti eelmisel nädalal palju Eesti inimeste teadlikkusest kohtutes toimuvast. Paraku tundub, et just halduskohtute tööst on seni avalikkuseni jõudnud kõige vähem infot. Teadmatus tingib aga olukorra, kus ettenähtud õiguskaitsevahendid jäävad õigel ajal kasutamata. Uue seadustiku rakendamisega peab seega käima kaasas senisest märksa ulatuslikum teavitustöö ja kaalukas roll on seejuures ka Riigikohtul.
Teiseks, kohtu esimehe ja kohtute haldamise nõukoja liikmena olen puutunud kokku kohtuhalduse probleemidega. Praegune esimese ja teise astme kohtute haldamise mudel kaldub kõrvale võimude lahususe printsiibist. Lisaks on selline võõrhaldus täitevvõimu poolt ebaefektiivne ja rahvusvahelises plaanis aegunud. Riigikogu menetlusse jõudnud kohtute seaduse eelnõu oleks samm selle olukorra muutmise suunas. Paraku on eelnõus ka häirivaid momente. Nõnda on kavandatavad juhtimisskeemid liiga tsentraliseeritud ja ka kohtunike arvu vähendamise ettepanek rajaneb võrdlemisi kaheldavatel alustel. Usun siiski, et parlamentaarse diskussiooni käigus ilmselt pärast lume sulamist, pärast Riigikogu valimisi oleks nendes küsimustes võimalik jõuda rahuldavate, heade või väga heade tulemusteni.
Austatud Riigikogu! Nende mõtetega piirdun. Ootan teie küsimusi. Aitäh!

Aitäh! Läheme küsimuste juurde. Esimesena saab küsimuseks sõna Väino Linde. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea riigikohtuniku kandidaat! Küsin üle küsimuse, mida me natuke juba põhiseaduskomisjonis puudutasime. Missugune võiks teie arvates olla Riigikogu ja Riigikohtu tegevuse seos või vahekord, lähtudes põhiseaduses toodud võimude lahususe, aga ka tasakaalustatuse põhimõttest?

Võimude lahusus ja tasakaal on just nimelt see, millel Riigikohtu või ka kohtusüsteemi kui terviku ning teisalt parlamendi vahekord peab baseeruma. Võimalused kohtu sekkumiseks parlamendi tegevusse peavad olema väga piiratud ja põhiseadusest tulenevad. See seisneb esmalt põhiseaduse järelevalves. Loomulikult eristatakse põhiseaduse järelevalves ka teatud erinevaid stiile. Õiguskirjanduses nimetatakse neid aktivismi ja kohtuliku vaoshoituse skaala eri otsteks. Kuid ma usun, et Eesti Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna ja ka teised kohtud põhiseaduse järelevalve algatajana ei ole kumbagi äärmusse laskunud, vaid on seisnud kuldsel keskteel. Teine ja ka oluline kontrollivahend on seaduste tõlgendamine. Ka selles vallas võib kohus minna kaugemale või jääda halvas mõttes juriidilise korrektsuse pinnale – kui samastada juriidilist korrektsust formalismiga. Kõige tähtsam on siin pidada kinni õigusteaduses ja õiguspraktikas välja kujunenud tõlgendamise reeglitest, mis on üldtunnustatud. Kolmas aga on muidugi Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkus. Te ju teate ise ka hästi, et Eesti kohus on seotud Euroopa õigusega ja peab esmajoones lähtuma Euroopa õigusest.

Mark Soosaar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud Ivo Pilving! Vaadates teie sünniaastat ja arvestades seda, et kui te kõrgesse ikka jõuate, siis on tõenäoliselt Eesti mehe keskmine eluiga juba 80 aastat, olete te väga julget sammu astumas. Täna on meil ju õigus määrata teid eluaegsesse ametisse. Tahan küsida: kas teie noorus on teie arvates praegu teile plussiks või miinuseks?

Tänan esmalt pikka iga soovimast! Teiseks, kohtunikuametit iseloomustatakse sageli sõnaga "eluaegsus". Selleks, et eluaeg ametis olla, tulebki varakult alustada, et see nimetus mõlemast otsast tõele vastaks. Ma ei karda. Mul ei ole hirmu, et ma võiksin selles aastakümneid kestvas ametis kuidagi kapselduda või stagneeruda. Riigikohtu-siseselt on väga palju erinevaid rolle, kolleegiume, samuti kohtute haldamise süsteemis, kohtunike omavalitsusorganites, kus ennast erinevatel viisidel teostada. On võimalik kuuluda põhiseaduse järelevalve kolleegiumisse, kohtute haldamise nõukotta – selles mõttes teemad hakkavad kindlasti varieeruma. Aga kui ka ringkonnakohtunikuks eluks ajaks jääda, oleks seesama oht. Selles mõttes mul kandideerimisel mingeid hirme ei olnud.

Jaan Kundla, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Viimaste aastate jooksul on olnud palju ebameeldivaid juhtumeid, s.t väär- ja kuritegusid, mille on korda saatnud kohtunikud. Kuidas te suhtute ettepanekusse põhiseaduse vastavat sätet muuta, nii et ka kohtunikud – eelkõige esimese ja teise astme kohtunikud, ma ei pea siin silmas riigikohtunikke – määrataks ametisse teatud tähtajaks? Olgu see seitse või kümme aastat või mõni kolmas periood, nii nagu kehtib presidendi, õiguskantsleri ja paljude teiste riigiametnike puhul. Nii saaks ehk vältida selliseid juhtumeid kohtunike seltskonnas.

Ka minu arvates on need juhtumid äärmiselt kahetsusväärsed. Nende vastu tuleb võidelda kõigi seaduslike vahenditega. Paraku tundub mulle, et kohtuniku ameti tähtaegseks muutmine mõjuks sellele eesmärgile vastupidiselt. Kohtunikuamet ei ole eluaegne, kohtunik on ametis pensioniajani. Ja kohtuniku saab süütegude korral, ka raskemate distsiplinaarrikkumiste korral ametist vabastada. Selles mõttes ei ole kohtunik oma ametis igavesest ajast igavesti. Põhimõte mitte nimetada kohtunikku ametisse teatud tähtajaks teenib just kohtuniku sõltumatuse kaitse eesmärki. Et kohtunik ei peaks näiteks 5 või 7 aasta jooksul muretsema, kuidas on tema elujärg kindlustatud järgnevatel aastatel, et ta ei peaks õigusemõistmise kõrvalt tegelema valimiskampaaniaga või, veelgi hullem, püüdma oma kohtulahenditega kellelegi meeldida. Seetõttu ma usun, et on tark jääda praeguse põhiseaduse põhimõtte juurde. Loomulikult on maailmas ka teistsuguseid riike, aga Euroopa õiguskultuuris peetakse ameti eluaegsust siiski tähtsaks sõltumatuse tagatiseks.

Maret Merisaar, palun!

Aitäh! Kuidas te suhtute sellesse demokraatlikku õigusesse, et ka skisofreenikud tohivad alustada kohtuprotsesse? Ma tean, et Riigikohtust saadetakse sellised juhtumid tagasi, aga esimese ja teise astme kohtutes raisatakse päris palju aega ja ressursse selliste asjade arutamiseks.

Kohtumenetluses kehtib protsessiteovõime regulatsioon. Päris nii ei ole, et igasuguses seisundis inimese avaldused kohtus menetlemist leiavad. Mõte on aga selles, et kui inimese teovõime on mingis aspektis piiratud, näiteks ta ei tohi oma kinnisvara ilma eestkostja nõusolekuta võõrandada, siis see ei tähenda seda, et inimeselt on kogu teovõime võetud. Seda põhjusel, et inimene võib olla suuteline mõnes situatsioonis oma huvisid järgima, mõnes aga mitte. Kohtus ollakse teovõime piiramisega äärmiselt ettevaatlikud. Juhul kui konkreetses asjas kohus näeb vajadusel eksperdi abiga, et inimene võib kohtuasjaga omale kahju tekitada, siis selles konkreetses asjas tema teovõime piiratakse ja tema asemel peab astuma menetlusse esindaja või eestkostja.

Helmer Jõgi, palun!

Aitäh, proua juhataja! Hea riigikohtunikuks pürgija! Mind inspireeris küsima Mark Soosaare küsimus. Ja nimelt, siin on juba mitmes küsimuses sisse toodud aja dimensioon, aja mõiste. Teilt, kes te eluaegsesse ametisse pürite, tahaksingi küsida: ühiskonnas on loodud selline kuvand, et kohtuasjad venivad jne, aga kas on üldse õigustatud ja arukas rääkida kohtuasjade korral mõistlikust ajast?

Kohtuasjade puhul peab rääkima mõistlikust ajast tulenevalt Euroopa inimõiguste konventsioonist ja ennekõike meie enda põhiseadusest. Ajaline dimensioon on õiguskaitse tulemuslikkuse puhul üks olulisimaid tahke. Hiljaks jäänud õiguskaitse võrdub sisuliselt õiguskaitse mitteosutamisega. Muidugi tekitab "mõistliku aja" formuleeringu puhul palju probleeme selle mõiste venivus, seda saab hinnata nii ja teisiti. Siiski on nii meie enda kui Euroopa kohtupraktikas teatud tõsiselt võetavad kriteeriumid selle mõistlikkuse hindamiseks välja kujunenud, arvestades asja keerukust, asjaosaliste käitumist jne. Eestis üldjoontes on minu hinnangul asjad rahuldaval või võiks öelda isegi 4- tasemel. Olukord ei ole katastroofiline. On loomulikult näiteid selle kohta, et mõistliku aja kriteeriumi on ilmselgelt rikutud, ja selliste näidetega tuleb tõsiselt tegelda ning püüda neid vältida. Vastavad eelnõud on Riigikogu menetluses. Ka sellesama halduskohtumenetluse seadustiku eelnõu heakskiitmine lahendaks küsimuse. Halduskohtumenetluse valdkonnas antaks isikule taotluse ja edasikaebamise võimalus, kui seda mõistliku aja kriteeriumi kiputakse rikkuma.

Aleksei Lotman, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kandidaat! Ka minu küsimus on osaliselt inspireeritud kolleeg Mark Soosaare küsimusest. Kunagi ökoloogiat õppinuna tean ma, et igat asurkonda iseloomustab lisaks vanuselisele struktuurile ka tema sooline struktuur. Me kõik teame, et esimese astme kohtud on väga naiselikud ja samas Riigikohus on väga maskuliinne, mida taas kinnitab ega leevenda teie praegune ametissemääramine. Kuidas te suhtute sellesse: kas peaks kohtute sooline struktuur paremini tasakaalus olema? Kas me vajaksime rohkem meessoost kohtunikke esimesse astmesse ja rohkem naissoost kohtunikke Riigikohtusse?

Minul ei oleks midagi selle vastu ja ma usun, et seesama täna rõhutatud ajadimensiooni arvestamine ka parandab seda olukorda. Hea kolleegi proua Laffranque'i siirdumine Euroopasse muudab tõesti mõneks ajaks Riigikohtus selle seisu halvemaks, aga käesolev konkurss mitte kuidagi ei saanud endist soolist tasakaalu Riigikohtus taastada, kuna ühtegi õrnema soo esindajat paraku ei kandideerinud. Mine tea, kes oleks täna siin puldis, kui mõni neist oleks selle sammu ette võtnud. Aga ma usun küll, et minu põlvkonna kolleegide seas on kasvamas peale ka naissoost kõrgema astme kohtunikke. Ringkonnakohtutes on asi juba üsna talutav.

Mai Treial, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud Riigikohtu liikme kandidaat! Sageli on niimoodi, et avalikkuses mõistetakse inimene süüdi veel enne, kui kohus otsuse on langetanud. Mulle tundub, et süütuse presumptsioon on hakanud kuidagi devalveeruma. Missugune on teie arvamus selles asjas? Ja teine pool küsimusest: kas selline avalikkuse surve, mis võib olla ka täis poliitikat, võiks mõjutada kohtunikke ja kohtu otsuseid?

Aitäh küsimuse eest! See küsimus on vägagi aktuaalne ja ka keeruline. Seda on korduvalt ajakirjanike ja kohtunike ühiskonverentsidel arutatud. Praegu tegeldakse kohtusüsteemis kohtusüsteemi kommunikatsioonistrateegia väljatöötamisega. Samas on kohtu võimalused isikut ajakirjanduse sekkumise eest käimasoleva menetluse raames kaitsta üsnagi piiratud. Me saame küll rääkida tagantjärele kahjunõuetest laimamise ja valeandmete esitamise eest, aga sageli on süütuse presumptsiooni riivavad ajakirjanduse käsitlused piisavalt rafineeritud, nii et ei saa ka nende vahenditega isikut kaitsta.
Mida kohus saab teha või tegema peab? Ta peab reageerima juhul, kui ajakirjandus asub juba päris kohtu sõltumatust ründama. Eestis selliseid näiteid ma ei tea, aga teistes riikides on neid ette tulnud. Sel juhul peab kohus saama ka vastukäike teha, näiteks saab ta omapoolsete pressiteadetega ajakirjandust korrale kutsuda. Saab juhtida avalikkuse tähelepanu ühe või teise asjaolu vildakale käsitlusele. Aga nii kaugele Eestis õnneks asjad ei ole päris läinud. Kui kohus jooksva menetluse raames hakkaks ühte või teist poolt ajakirjanduse eest kaitsma, siis rikuks ta oma sõltumatuse põhimõtet tugevasti.

Rein Ratas, palun!

Tänan, proua juhataja! Austatud härra Pilving! Oma kogemuste põhjal võin öelda, et noorus on fenomen, mis kiiresti möödub. Öelge, palun: kas Eesti kui õigusriigi arengut võiks soodustada kohtusüsteemi väljaviimine Justiitsministeeriumi valitsemisalast? Olen küsinud.

Tänan veel kord minu vanusele viitamast! Ka mina arvan, et see on puudus, mis aja jooksul leeveneb. Aga tulles küsimuse juurde, siis nagu ma ettekandes mainisin, ei ole ma rahul praeguse haldamisega Justiitsministeeriumi poolt mitte sellepärast, et Justiitsministeeriumis töötaksid halvad või saamatud inimesed. Põhiseaduse seisukohast ei tuleks põhjendada mitte seda, miks kohtusüsteemi peaks Justiitsministeeriumi haldusalast välja viima, vaid vastupidi, seda, et üks tõsiselt võetav ja täisväärtuslik võimuharu on justkui teise võimuharu ripats ja seda tuleks põhjendada. Olukord ei ole mingil juhul katastroofiline. Kohtud töötavad ja minu meelest mitte halvasti, kuid nad töötaksid paremini ja kohtunikel oleks igapäevaseid kohtute haldamist puudutavaid küsimusi lihtsam lahendada, kui inimesed, kes peavad õigusemõistmise toimimise tagama, töötaksid kohtusüsteemis endas, oleksid informeeritud selle probleemidest-muredest ja neil oleks vajalik teadmistepagas.

Tõnis Kõiv, palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikohtu liikme kandidaat! Kõigepealt tahan tunnustada läbimõeldud ja arukate vastuste eest siin Riigikogu ees ja loodan ka järgmisele küsimusele samasugust saada. Riigikohtu ees on piltlikult öeldes üks värav, mis ei ole mitte alati lahti ja mis teinekord ei avanegi. Ma pean silmas loakogu, mis kas annab õiguse menetluseks või ei anna. Ja selle peale seal kaevata kuskile ei ole. Milline on teie arvamus, kui õigustatud, kui vajalik, kui piisav see värav on oma sellise praktikaga? Kas see piirab riigikohtunike tööd edaspidi tõlgendamisel ja otsuste langetamisel või on see äärmiselt vajalik, et tööd korralikult organiseerida?

Aitäh hea küsimuse eest! Enne kohtunikuna tööle asumist oli mul võimalus töötada sealsamas Riigikohtus nõunikuna. Mäletan küll sealset köögipoolt seitse aastat tagasi ja tean, kuidas need asjad tegelikult enam-vähem käivad. Võrdleksin seda menetlusloa süsteemi – tänaseks on see loakogu kui eraldi organ ümber kujundatud – tõesti väravaga, sest otsuse langetavad ikkagi riigikohtunikud ise. Seesama kolleegium, kes menetlusloa andmisel asub seda asja põhjalikumalt käsitlema, otsustab menetlusloa andmise ja teeb ka põhjaliku eeltöö nõunike abil. Praeguseks on ka nõunike read Riigikohtus märksa täienenud, nii et see töö saab olla muutunud ainult põhjalikumaks. Kohtunikud ja nõunikud töötavad toimiku läbi, enamasti kaasneb sellega kirjaliku kohtusisese arvamuse ettevalmistamine, kolleegiumi nõupidamisel toimuvad sageli tulised vaidlused, kas asi võtta menetlusse või mitte. Aga teatud filter selleks, et vältida Riigikohtu sügavamat tegelemist ilmselgelt põhjendamatute kaebustega – selline filter minu meelest on kohane. Sellised filtrid veidi teisel kujul on olemas ka esimeses ja teises astmes, et vältida ressursi põhjendamatut kulutamist.

Austatud Riigikohtu liikme kandidaat, küsimused on otsas. Aitäh küsimustele vastamast ja ettekande eest! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Võime asuda ette valmistama otsuse eelnõu lõpphääletust. Kas võime minna hääletamise juurde? Tuletan veel kord meelde, et tegu on salajase hääletusega.
Panen lõpphääletusele Riigikohtu esimehe esitatud Riigikogu otsuse "Ivo Pilvingu Riigikohtu liikme ametisse nimetamine" eelnõu. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu toetas 83 Riigikogu liiget, vastu ega erapooletu ei olnud keegi. Riigikohtu liikme kandidaat Ivo Pilving sai ametisse nimetamisel Riigikogu toetuse. Palju õnne! (Aplaus.) Eelnõu nr 899 on otsusena vastu võetud.

Jätkame nüüd tänase päevakorra arutelu. Järgmine päevakorrapunkt on olulise tähtsusega riikliku küsimusena kultuuripärandi kaitse arutelu. Head kolleegid! Me saame seda arutelu alustada siis, kui saalis on maad võtnud veidi suurem rahu, kui siin praegu on. Tänan! Selle arutelu raames on täna päevakorras kolm ettekannet. Igaks ettekandeks on aega kuni 20 minutit ja ka küsimusteks-vastusteks on aega kuni 20 minutit. Pärast ettekannete ärakuulamist ja küsimuste esitamist alustame läbirääkimisi. Läbirääkimiste ajal on võimalus sõna võtta kõigil Riigikogu liikmetel, komisjonide ja fraktsioonide esindajatel ning vastavalt meie tavale teen ettepaneku, et kõigepealt esinevad sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Esimene ettekandja, kelle ma nüüd Riigikogu kõnetooli palun, on kultuurikomisjoni liige Lauri Vahtre. Palun!

Austatud kolleegid, nii need, kes viibivad saalis, kui need, kes tulistvalu tõttasid oma kabinetti jälgima arutelu monitori kaudu! Me arutame täna kultuuripärandi kaitse küsimust. Hakatuseks võib ju küsida, mis on kultuuripärand, ja sellele kohe otsa küsida või vastu küsida: mis ei ole kultuuripärand? Kõik, mida me teeme, kogu see keskkond, kus me liigume ja tegutseme, on määratud kultuuri kaudu, kultuuri poolt. Ja nii on see alati olnud. Teistmoodi inimene olla ei saagi kui läbi suhtluse ja läbi kultuuri.
Kultuuripärandit kaitseb iga ühiskond, ka kõige n-ö algelisem, loodusrahvaste oma, kes mäletavad oma loomismüüte ja annavad neid edasi järeltulevatele põlvedele. Rahvad, kes hoiavad oma teadmisi sellest, kuidas harida põldu või küttida loomi – kõik see on kultuuripärand, mida hoitakse. Aga sellist laadi kultuuripärandi kaitset ja hoidmist võime nimetada ka stiihiliseks või loomulikuks kultuuripärandi kaitseks.
See, mis meil täna kõne all on, on pigem teadlik kultuuripärandi kaitse ja selle ajalugu ei olegi nii väga pikk. Kultuur ise on pikk. Mälestised on vanad, aga nende kaitse, nende mõtestamine ulatub vaevalt kaugemale 18., peamiselt 19. sajandist. Veel ka meie sajandil ja lausa meie päevilgi on toimunud olulised muutused, mis tähendab seda, et tegemist ei ole mingi süsteemi või ideoloogiaga, mis oleks valmis, mis oleks teada, vaid mõtteviisiga, mis on arenenud ja muutunud vägagi intensiivselt. Pole alust arvata, et tänasel päeval see areng peatub, kindlasti kõik muutub ka edaspidi. Aga me peame natukene järele mõtlema, mis hetk see on, kus me oleme, ja kuhu me tahame edasi liikuda.
Võib-olla oli see romantism, valdavalt 18. sajandil, mis pani aluse tänapäevasele kultuuripärandi kaitsele. Herderi armastus folkloori vastu või üleüldine armastus loodusrahvaste ja õilsa metslase vastu, millele peagi lisandus antiikkultuuri armastus – väljakaevamised-leiud Kreekas ja Roomas, st Itaalias, ning tohutu impulss, mis saadi Napoleoni ajastul, kui n-ö taasavastati Egiptus. Jah, juba osati lugu pidada ainelise kultuuri mälestusmärkidest – hoonetest ja muudest ehitistest, kujudest –, aga esialgu alles eksootilistest, võõrapärastest. Oma kodus käituti veel kaua aega lausa barbari kombel, nagu me ütleksime täna. Kas või seesama maailma kauneimaid linnu Pariis – kuidas ta sai Pariisiks? Hirmsa lammutamise läbi 19. sajandi teisel poolel, kui d'Artagnani-aegne Pariis lihtsalt maha lõhuti. Sinna sisse raiuti bulvarid, aga hoonestati need nii kaunilt, et tulemus pakub meile rõõmu tänase päevani. Ohus olid ka kaunid ja kuulsad gooti katedraalid, neid nimetati monstrumiteks ja peeti tõsiselt plaani need maha lammutada. Ükskord peaaegu midagi sellist juhtuski. Prantsuse revolutsiooni tiivustusel lammutati võib-olla kõige kaunim, kõige võimsam romaani stiilis hoone – Cluny kloostrikirik.
Kui lähemale tulla, siis meil siin Eestis asub Tartus selline suurepärane imekaunis kultuurimälestis nagu Tartu Ülikooli peahoone. Mitte mingil juhul ei ehitataks tänapäeval enam sellesse kohta ja samal viisil ükskõik kui suurepärast hoonet, sest selle jaoks lammutati maha Maarja kiriku poole aastatuhande vanused müürid ja rajati vundamendikraavid vanale surnuaiale. See oli aastal 1804, kui ma ei eksi, kui peahoone valmis.
Aga me võime tulla ajas tunduvalt lähemale. Veel 1930. aastatel sooritati barbaarsusi, nagu on öelnud kohal viibiv akadeemik Kalm, sellesama meie lossi Valge saali ümberehitamisel. Ja oli ka muud. Täiesti tõsiselt kõneldi 1930. aastatel, et Tartus tuleks maha lammutada ülikooli ette jääv vanalinna kvartal, et siis oleks ülikooli peahoonet parem vaadelda. Samasse rajati olemasolevat hoonestust ja ka tänavajoont jõhkralt eirav Keemiahoone. Niisugune barbaarne suhtumine loomulikult ei lõppenud otsekohe.
Kui nõukogude võim kehtestus, siis tuli barbaarsust veelgi juurde. Teisiti ju ei saa mingil juhul nimetada kas või Pärnu Nikolai kiriku varemete õhkulaskmist, mis oli otsene ideoloogiline akt. Aga ka mitteideoloogilist barbaarsust jätkus veel kauaks ajaks. Kõneldi tõsimeeli sellest, et Tallinna vanalinnast tuleb murda läbi suur autotee: Balti jaamast Tartu maanteele, Tallinna raekoja tagant. Tallinna vanalinna kallale õnneks ei mindud, aga üht koma teist siiski tehti. Lasti õhku Narva vanalinna varemed, oli tõsiselt maha joonistatud juba kogu Rotermanni kvartali maatasa tegemine ja Mustamäe tüüpi hoonestusega katmine. Seal see õnneks ellu ei jõudnud, küll aga jõudis Keldrimäel. Kui te manate silme ette selle linnajao Olümpia hotellist või Kaasani kirikust Keskturuni, siis peate ilmselt minuga nõustuma, et tegemist on barbaarsusega. Selle asemel võinuks teha midagi umbes sellist, nagu tehti Maakri asumis, kus on uusi hooneid ehitatud küll, aga minu silmis on need võrdlemisi õnnestunult vanadega sobitatud. Ja mis eriti oluline: on säilitatud vana tänavavõrgustik oma põhiosas. Tänu sellele on seal tekkinud väga huvitav miljöö.
Samal ajal, kui neid jõledusi sooritati, tugevnes muinsuskaitse mõte. Selle mõtte arengu vaaladeks võib pidada Tallinna vanalinna, selle tundjaid, propageerijaid ja kaitsjaid, samuti seda, mis kaasnes rahvuspargi loomisega Lahemaale, kus väga õnnestunult ja sisuliselt ühendati keskkonnakaitse tervikuks. Taastatud Palmse mõis on ühest küljest muinsuskaitse objekt, aga rahvuspark ise tervikuna on pigem looduskaitseideoloogiast kantud. Ja nimi, mis nõukogude ajal suudeti kogu ettevõtmisele anda – Lahemaa rahvuspark –, andis sellele eriliselt selge rahvusliku tähenduse juurde. Aga need ei ole loomulikult ainsad näited. Rägavere mõisa tuleb meenutada ja üldse nii mõndagi jõukamat kolhoosi-sovhoosi, kes tegid väga palju head ära neile jõukohaste muinsuste kaitseks.
Ja mitte ainult meil. See ei olnud Eesti eripära. Samasugused tendentsid olid Lätis ja Leedus, meil käis lätlaste-leedulastega positiivne võistlus. Kui leedulased said taastatud oma Trakai lossi, siis andis see tugeva impulsi ka meile. Või lätlased oma Turaidaga. Mis tähendab seda, et just Nõukogude periood ja eriti selle teine pool tsementeeris muinsuskaitse kui spetsiifiliselt rahvusliku tegevussuuna. Küsimus oli eelkõige Eesti rahva mälus selle sõna laiemas mõttes. Seetõttu on väga loogiline ja loomulik, et kui meie taasvabanemine algas 1980-ndate teisel poolel, siis tõusis muinsuskaitse üheks selle n-ö vapiloomaks, üheks tunnusjooneks. Aga sellest, ma oletan, räägib õigustatumalt ja täpsemalt minu järel kõnelev härra Velliste.
Suur vaimustus on nüüdseks raugenud. Aga see ei ole vale, vastupidi, see on normaalne. Olukord, kus rahva peamisi kõneteemasid ja murekohti on mälu, minevik, pärand, kus see on tõusnud lausa eluküsimuseks, on ebanormaalne. Ja see olukord on ka eluohtlik, kui rahvuskehandi luud juba paistavad ja liha on maha nülitud.
Praegu on meil uus liha luude peale kasvanud. Muinsuskaitse või kultuuripärandi kaitse ei ole kunagi päevateema nr 1, ta on päevateema nr 2 või 3. Ja kui me asja nii võtaksime, siis me ei saaks mitte kunagi eraldi rääkida kultuuripärandi kaitsest. Aga tuleb lihtsalt kätte võtta ja ükskord sellest rääkida, sest kui see ka ei ole päevateema nr 1, on see ikkagi kogu aeg üks tähtsaimaid küsimusi.
Me näeme, et muinsuskaitse on põhiliselt kokkulepe. Nii nagu on aja jooksul muutunud arusaam, mida kaitsta ja mida mitte, nii võib see muutuda ka praegu ja tulevikus. Siin ei saa panna maha igavesi ortodoksseid dogmasid, et need asjad kuuluvad kaitsmisele ja need ei kuulu mitte. Kultuur on elav organism, ta uuendab pidevalt oma kokkulepet. Kultuur on teatavasti märkide ja normide süsteem ning sellisena muutuv, kuid oluline on see, et see muutumine oleks sujuv ja järjepidev.
Milles me praegu ühel meelel oleme? Väga lihtsustatult öeldes selles, et esiteks, on olemas mälestised, ja teiseks, et neid on vaja kaitsta. Ja enamasti ka selles, et keegi teine peab selle eest maksma ja selle teise nimi on riik. Selle küsimuse juurde ma tahan veel korraks hiljem tagasi tulla, kui aega jätkub.
Me arutame parasjagu kultuurikomisjonis muinsuskaitseseaduse eelnõu. Meil on seal palju konkreetseid probleeme. Näiteks kuidas saada võitu laastavast detektorismist. Hauaröövidel on pikk ajalugu. Hauaröövlid on ka tänapäeval olemas ja saavad tulevikuski olema ning nende vastu on alati võideldud. Ma ei taha sellega muidugi öelda kõikide detektori kasutajate kohta midagi halba, nende hulgas on täiesti tublisid inimesi ka.
Me oleme arutlenud kultuurimälestiste klassifitseerimise üle – väga oluline küsimus ja see jääb tulevikuks. On selge, et mälestised on erineva kaaluga. Minule isiklikult meeldiks lähenemine, mille puhul kõige n-ö kergem kaitserežiim tähendaks seda, et mingeid keelde ja käske ei olegi. Ainult et mälestise omanikule tehakse teatavaks näiteks, et näete, te ostsite maja ning selles majas selles toas ajasid kunagi juttu papa Jannsen ja Carl Robert Jakobson.  Võtke see lihtsalt teadmiseks! Teil ei ole keelatud seda maja ümber ehitada ega lammutada, aga võib-olla teil on tore seda teada, seda maja alles hoida ja oma sõpradele sellest rääkida.
Sellega tegelikult jõuamegi küsimuse juurde, kui palju kaitsta ja kes kaitseb. Miks sellest täna rääkida? Sest täna on järjekordne valikukoht. Me oleme nüüd tõesti turumajandusliku ühiskonna enam-vähem üles ehitanud ning meie silme ees on valikud ja vastuolud. Tüüpnäide on, ütleme, suusakeskuse rajamine hiiemäele. Kuidas leida õiget joont? Kuidas arendada Rebala muinsuskaitseala nii, et elu seal täiesti seisma ei jääks, aga samas, et kõik väärtuslik, meile huvi pakkuv, meile jõudu andev, meid õpetav säiliks? On ju selge, et aastatuhandete eest, kui võeti kasutusele mõni uus katusekattematerjal, siis seda tehti igal pool. Nüüd meie püüame konserveerida ühe hetke. Võib-olla on see õigustatud. Aga siin tuleb arutleda, kas üldse ja kui, siis kui palju tohib plekk-katusega maju olla sellisel kaitsealal? Mõlema poole kasuks saab tuua argumente.
Ma olen loomuldasa ja südamepõhjas muinsuskaitsja, mineviku huviväärsuste armastaja ja hoidja, aga samas ma annan endale aru, et me ei saa muuta Eestit üheks suureks, hästikorrastatud surnuaiaks, kus kõik on kaitstud, kus ei tohi murda kõrtki. Ning kui sa soovid valgust, süüa, päikest, siis sa pead sealt välja minema. Muistised peavad olema meie elu osaks. Aga elu tähendab tegevust.
Ma ei toeta muinsuskaitselist n-ö fundamentalismi, mis ütleb, et ei saa taastada hooneid, kui nad on korra hävinud, et maketid ei ole teretulnud. See on Harju tänava lugu. Mul on siiamaani kahju, et seda ei taashoonestatud umbmäärase ja laest võetud väite tõttu, et atmosfäär ei taastu. See on vale! Minge Varssavisse – taastub küll! Minge vaadake Nõmme turuhoonet – kas seda ei oleks tohtinud taastada? Loomulikult on väga hea, et seda tehti! Oluline on ju see, et säiliks kultuurilise järjepidevuse kett. See kett on meie pidev suhtlemine mingi muistise või mälestisega, meie teadlikkus temast. Ja kui see kett on peaaegu katkenud – mitte kapitaalselt, aga natukene –, siis on teda võimalik ka taastada. Nagu sedasama Harju tänavat. Olen seda oma silmaga näinud. Ei ole – eksin! Seda rääkis mulle mu isa. Laulva revolutsiooni aegu, kui saalitäis rahvast õppis vendade Johansonide juhtimisel taas ära Eesti lipu laulu. Mõned üksikud inimesed mäletasid seda vanast ajast, kett ei olnud päris katkenud. Ja siis see saalitäis rahvast õppis ta uuesti ära. Minu isa tuli koju ja rääkis seda täiesti kirgastunult. Ta ei olnud kurb, et see laul oli peaaegu unustatud, vaid ta oli õnnelik, et see taastati.
Ja niimoodi on see võimalik ka paljude ainelise kultuuri mälestiste puhul, mis uuesti taasleituna hakkavad meile midagi tähendama ja saavad osaks meie vaimsest kultuurist. Ja mitte ainult ainelised mälestised, muuseas. Teen väikse kõrvalepõike. On ju ka näiteks filoloogilised muistised. Meie keelde juurdunud piibli väljendid kaamelist ja nõelasilmast või pinnust ja palgist silmas või näiteks sõna "indiaanlane". See on väga tore mälestis, meil ei ole vaja teda ringi vahetada! Inglased peavad seda tegema, nendel on vaid sõna "Indian" ja too üks ja seesama sõna ei tee vahet, kas mõeldakse indialast või indiaanlast. Aga meil on kaks eri sõna – nii tore mälestusmärk Kolumbuse eksitusele! Või sõna "neeger", mis tuleb ladina keelest ja tähendab mustanahalist. Või lätikeelne sõna "igaunis", "Igaunia", mis on tõeliselt hinnaline mälestusmärk – mälestusmärk meie vaprale muinasmaakonnale Ugandile, mida meie keel enam ei mäleta.
Lühidalt, tuleb teha kõik, et kultuur elaks ja taastoodaks ennast ning integreeriks endasse ka Eesti teiste rahvaste kultuuri, nagu Peipsi-äärsed suurepärased, kaunid vene külad või ka nagu Tallinna vanalinn – algselt võõras, saksa linn, nüüd meie kultuuri osa. Tsiteerin lõpetuseks oma kadunud isa: "Mäluta inimene on ebanormaalne ja abitu ning sama võib öelda ka rahva kohta." Mälu ei tohi saada koormaks, ta peab jääma õpetajaks ja teenäitajaks. Ma tänan!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Meeldetuletuseks ütlen, et selle päevakorrapunkti raames on võimalik igal Riigikogu liikmel esitada kaks küsimust. Esimesena saab küsimuseks sõna Maret Merisaar. Palun!

Suur tänu! Austatud ettekandja! Mida te arvate meie Riigikogu hoone auväärsest ajaloolisest koridoride värvilahendusest?

Kui sa pead silmas seda pruuni värvi koridoride seintel, siis pean ütlema, et mulle see värv sugugi ei meeldi. Aga ma kannatan ta ära, ta on autentne. Muuseas, Riigikogu hoone ise on ju selle nn barbaarsuse näide. Tänapäeval ei lõhuks keegi vana keskaegset linnust Riigikogu hoone ehitamiseks. Aga nüüd on tal juba uus väärtus, just nii, nagu Tartus asus toomkiriku varemetes vana raamatukogu. Nii et kuidas ma nendesse värvidesse siis suhtun? Ütleme, et tolerantselt.

Mart Laar, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Siin oli juttu laiemas mõttes mälu kaitsest ja sellest, kuidas tuleb ka sellist asja nagu meie ajalugu kaitsta. Hiljuti või lausa täna on teatavaks tehtud fakt, et meil Tallinnas on seoses kultuuripealinna staatusega turistidele koostatud mitmes keeles ajalookäsitlused, mille sisu on olenevalt keelest erinev. Kuidas sa sellesse suhtud? Kas selline olukord on normaalne või tuleks selle vastu midagi ette võtta?

Ma ütleksin selle kohta niimoodi, et võib-olla tuhat või kaks tuhat aastat tagasi oleks selline asi olnud normaalne. Rahvad olid väga kinni oma ajaloomüütides. Leidus rahvaid, kes olid täiesti kindlalt veendunud, et nemad põlvnevad mingist konkreetsest emahundist näiteks. Seda nende veendumust võis käsitada nende kultuuriväärtusena, mida tuleb respekteerida. Tänapäev on siiski märksa ratsionaalsem ja minu arvates venelaste hulgas lausa kuritegelikult levitatav müüt sellest, et punaarmee vabastas Euroopa ja vabastas ka Eesti, ei kuulu selliste ajaloopiltide hulka, mida me peaksime tolereerima. See on natuke loomismüüdi sarnane, aga minu arvates see nagu alavääristab vene rahvast, kui me seda niimoodi käsitama hakkaksime. Umbes nii, et uskuge pealegi, mis teil vaja uskuda on. Kõnealusel juhul on ajalooline tõde teada ja ma olen täiesti veendunud, et kui seda teha taktitundeliselt, siis saab seda selgitada väga erineva taustaga inimestele. Kõigi oma kultuurierinevuste juures oleme siiski lõpuks kõik inimesed. See peab võimalik olema.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Hea Lauri! Reageerimaks eelmistele küsimustele, ütlen ma, et minu meelest see intensiivne koobaltsinine tasakaalustab selle pruuni väga hästi ja üleüldse mõjub hoone väga sümpaatsena. Käisin siin kunagi tudengina ja siis vaatas siit vastu õõvastav puuslik, segu, ma ei tea, vist sotsialismist ja modernismist. Aga mitte sellel teemal ei taha ma küsida. Ma tüüriksin sinna Harju tänava kanti, mille kohta ma ka täpsemalt ei taha küsida, aga küsin ühe konkreetse objekti kohta, et kas sinu arvates seda saaks kuidagi mingi sanktsiooniga reguleerida. Kui me vaatame Sõpruse kino poole, siis paremat kätt, kui ma ei eksi, kus on Domina-nimeline hotell, on pärast märtsipommitamist ehitatud midagi Balti merelaevastiku hoone taolist. Ma ei tea, kas teadmatusest või millest on itaallased väga täpselt üle võõbanud sealse ankru, punatähe ja kõik muud punalaevastiku regaalid. Kas see ei ole siiski mitte eemaldumine arhitektuuri säilitamise põhimõttest  ja pigem irvitamine Eesti Vabariigi üle? Aitäh!

See on just see hämar tsoon, kus ühest vastust ei ole. Kõik sõltub meie kokkuleppest. On ju selge, et dekoor on arhitektuuri osa ja oluline on ta sellesama Sõpruse kino puhul ja ka paljude barokkhoonete puhul. Väga sageli on arhitektuuri võimukandjate sümboleid sisse põimitud, nii et puhtakadeemilises mõttes tuleks öelda, et kui nad seal on, siis las nad olla. Samas mulle käib närvidele selline kahepalgelisus tänapäeva Euroopas. Kui seal oleksid haakristid, siis oleks need surmkindlalt keelatud ja hävitatud, aga viisnurgad võivad küll olla. Tehkem ikkagi selgeks, kuidas ja kunas. Tegelikult on siin usutavasti võimalik pieteeditundeliselt see ideoloogia eemaldada ja kujunduslikku mõtet säilitades anda kõik seesama edasi ilma viisnurgata.

Mari-Ann Kelam, palun!

Suur tänu huvitava ettekande eest! Minu küsimus leidis hüppepunkti sellest sinu lausest, et kultuur on elav organism. Minu meelest on samuti loodus elav organism. Mis sa arvad, kas nende kahe ühitamine, ühtlustatud koostöö looduse ja kultuuripärandi kaitsel oleks mõistlik ja praktiline? Ka selles mõttes, et hoiaks meie raha kokku. Tegelikult võiks tulemus olla suurepärane, kui looduskaitseinspektorid ja muinsuskaitseinspektorid oleksid võimelised koostööd tegema.

Otse loomulikult oleks see väga hea, sest me liigume keskkonnas ja seda keskkonda ei loo ei inimene ega loodus üksi, vaid see kujuneb nende vastastikuse toime mõjul. Vahel on mul kahju, et leidub looduskaitsjaid, kes ei pööra suurt tähelepanu aspektile, et see loodus, mis meid ümbritseb, on sageli inimtoimeline loodus. Ja sellisena tuleb seda ka võtta, et mitte segi ajada parki ja metsa. Siis saadaks aru, et Kaarli puiestee puudega on juhtunud täielik jõledus. Nad on lastud kasvama nii nagu metsapuud, aga linnapuudega ei tohi niimoodi teha ja nende väljavahetamises ei oleks midagi katastroofilist. Nii et on kohti, kus arusaamad kipuvad vastuollu minema, mida ma küll ei taha. Samas, loodus kui selline mererannal või täiesti enda hooleks jäetud põlislaanes on teine suur väärtus, kuhu inimmõju toppida ei maksa. Aga enamik kooslusi on koostoimelised – kõik rannakarjamaad, kõik puisniidud, ka metsad meil siin Eestis juba sajandeid. Nii et kõigepealt on seda mõistmist tarvis ja siis võiks sellest küll midagi väga head tulla.

Aleksei Lotman, palun!

Aitäh! Hea Lauri! Ma olen üks nendest, kes kuulas sinu head ettekannet tõesti oma pingist monitori vahendusel, aga ma kuulasin seda küll. Esiteks, kommentaariks eelmise küsimuse juurde nii palju, et tegelikult tehakse Eesti Vabariigis keskkonna valdkonnas päris märkimisväärset kultuurikaitset. Seda teeb Keskkonnaamet oma rahvusparkide kaitsekorralduse raames ja osalt ka teiste kaitsealade puhul, Riigimetsa Majandamise Keskus on inventeerinud metsaga seotud kultuuripärandit jne. Aga minu küsimus on natuke teisest valdkonnast. Kuidas sulle tundub, kas see proportsioon on paigas, et meil on muinsuskaitsealuseid mõisaid mitte ainult suhtarvult, vaid koguni absoluutarvult rohkem kui muinsuskaitsealuseid talukomplekse? Kas see on piisavalt esinduslik, kui võtta Eesti kultuuri tervikuna, isegi mitte ainult põlisrahva kultuuri seisukohalt, vaid isegi kogu Eesti kultuuri seisukohalt? Kas see proportsioon on tasakaalus?

Ma ei oska vastata, kas see on tasakaalus. Aga kui sa lubad, siis ma väljendan oma umbusku sellise statistika suhtes. See meenutab mulle kangesti seda statistikat, mida tehakse meeste ja naiste palkade kohta või mõlema sugupoole esindatuse kohta näiteks otsustuskogudes. Arv ise ei näita, et midagi on valesti, seda lähenemist on nagu valest otsast alustatud. Püüame ikka sellest otsast ligi minna, et kui me kõnnime ringi ja kuulame ka inimesi erinevatest kohtadest, kust tuleb hääl, kust tuleb nõue, kust tuleb palve, et meil on midagi kaitsmisväärset. Tõepoolest, ma ei lahterdaks niimoodi.

Erki Nool, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud eeskõneleja! Siin räägiti põgusalt puudest ja looduskaitsest. Tallinnas on veel üks palju vaidlusi tekitanud koht, see on Kadrioru park. Kadrioru lossi ees on välja kujunenud mets. Igal aastal kukub seal tormidega päris palju puid maha, aga kui hakata seda parki uuendama, siis surevad seal ajakirjanduse väitel kohe mitmekümne linnuliigi esindajad ära. Sama võib öelda Weizenbergi tänava allee kohta, mida ei ole vähemalt 60 aastat keegi hooldanud. Kuidas ikkagi linnaruumi kujundamisel kompromissi saavutada?

Ma tänan! Ma tean, et Aleksei Lotman juba muigab, sest me oleme selle üle tuliselt vaielnud juba 20–30 aastat. Mina olen selles mõttes küll looduse või taimede terrori vastane. Me peame ühest asjast siiski endale ausalt aru andma: loodus on võimas. Meie loodusest jagu ei saa. Loodus tungib tegelikult kogu aeg peale ja inimese asi on teda kultiveerida. Väga hea näide on Kuressaare linnuse vallid, mida puujuured hullusti lõhkusid. Lõpuks võeti pooleldi jõuga kätte ja võeti see haljastus sealt maha. Niimoodi päästeti oluline muistis ja avati ka vaade, mis on samuti oluline asi. Praegu hävitavad puujuured samal moel Kaali kraatrit. Sama küsimus oli püsti juba kauge Noor-Tartu päevil, kui me käisime Tartu Vana-Jaani kalmistul raiumas võsa, mis hävitas seda suurepärast mälestist. Aga Aleksei Lotman ütles juba tollal, et me hävitame nõnda lindude pesitsuspaiku. See oli muidugi õige. Tookord me leidsime kompromissi: lasksime lindudel ära pesitseda ja siis raiusime võsa edasi. Aga on tõepoolest probleeme, mille lahendamisel vahevarianti ei ole. See on nii ja sellest tuleb endale aru anda. Ma tänan!

Marek Strandberg, palun!

Hea Lauri! Kas meil on praegu olemas ettekujutus, kui suur on Eestis selliste hoolduseta ja tähelepanuta jäänud muinsuste hulk, mis meie kultuurimälu säilimise seisukohalt on oluline? Ja nagu ikka, ei saa me üle ega ümber küsimusest nimega "raha". Kui suurt summat minimaalselt võiks tähendada oluliste muinsuste loomupärase hävimise peatamine konserveerimise, ülestähendamise või ülesehitamise abil? On täiesti selge, et lõppkokkuvõttes kõik inimkätega tehtu, kui sellesse lisaks ei investeerita, läheb loodusjõudude mõjul uuesti ringlusse. Looduse olemus on selline.

Ma olen sinuga täiesti nõus, nii see kipub olema. Mida see tähendab, et meil on – ma arvan, et kõik siinviibijad nõustuvad sellega – tohutu hulk hooleta ja hävimisohus mälestisi? See tähendab seda, et meie arusaam selle kohta, mis on kaitsmist väärt, ületab tunduvalt meie praktilised võimalused. Mis me siis nüüd teeme? Kas korrigeerime oma arusaama ja ütleme mõnel juhul, et tühja kah, elu on selline, sünd ja surm, las ta läheb jälle ringlusse! Või pingutame millegi arvel, otsime raha ning kaitseme ja taastame rohkem?
Ma arvan, et mõlemat tuleb teha. Me vahel võib-olla pingutame tõesti üle. Me, kuidas öelda, ootame kellegi abi, ikka sedasama riiki, kes peab tulema ja tegema, aga tegelikult ega riik ega ükski selts ei kaitse meie kultuuripärandit, kui me seda ise ei kaitse. Kui miski ei ole meie igapäevases kultuuriringluses osaline, siis tema elus hoidmine on juba nagu ajusurma surnud keha elus hoidmine. Sellel ei ole alati mõtet. Kuigi iga kord, kui midagi sellist kaob, minu süda küll nutab. Aga tegelikult on see nii ju alati olnud. See on seesama surnuaia probleem: kui kõik alles hoida, siis me lõpuks ise ei mahu enam ära. Mingisugune osa peabki hävima. See on muuseas nii ka mäluga. Me peame mäletama, aga mälu ei tohi meile muutuda koormaks nagu lumi katusel. Kui me kõike mäletaksime, me läheksime hulluks. Inimene õpib kõige rohkem esimestel eluaastatel ja kõige rohkem unustab ka. Vanaks saades ta enam ei õpi ega unusta. Kui olla noor kultuur, siis me peame palju õppima ja palju ka unustama – see on paradoks. Ma tänan!

Ivi Eenmaa, palun!

Ma tänan, proua juhataja! Aitäh särava ettekande eest! Täna on siin korduvalt üles kerkinud, et kõige selle, mis meid ümbritseb keskkonna näol, on inimene loonud või ise hävitanud. Minu küsimus sulle on Eestis muinsuskaitses valitsevate printsiipide kohta. Kas me peame võtma Harju tänavat sellisena, nagu ta pärast pommitamisi jäi? Kas põhiprintsiip on, et kui me ei saa seda, mis oli seal x sajandil, siis ärme tee üldse midagi? Uisutame lihtsalt või joome õlut või midagi niisugust. Kas see on sinu arvates õige lähenemine?

Ma juba viitasin, et minu arvates see ei ole õige lähenemine. Teoreetiliselt on võimalus, et see uus, mis luuakse, saavutab omaette väärtuse. Näiteks ma olen kindlalt veendunud, et Tartus tuleks raekoja taga olev kvartal taastada. Aga nüüd on juba natukene palju neid, kes on seal kevaditi istunud ja kas õlut joonud või õlle joomata jätnud. Igatahes on selle "väga tudengi paigaga" seotud juba tuhandete inimeste emotsioonid ja nii olen ma hakanud endalt küsima, kas see nüüd juba uus väärtus ei ole. Kusjuures ma sellegipoolest toetan kvartali taastamist – ka sel juhul tekib jälle uus väärtus.
Nagu ma ütlesin, mina olen fundamentalismi vastane. Saab taastada küll, tähtis on atmosfäär. Praegu öeldakse Harju tänava puhul, et küll meil on ilus vaade Niguliste kirikule. See on täiesti asjatundmatu väide! Prantsusmaal lammutati katedraalide ümbert hooneid maha, Jumalaema kiriku eest näiteks, et oleks ilus vaade. Mis oli tagajärg? Kogu hoone algne mõju kadus, kirik muutus visuaalselt tunduvalt väiksemaks. Ainus linn, kus see jamps tegemata jäeti, oli parasjagu sakslaste kätte jäänud Strasbourg ehk Strassburg. Ja ma olen ise näinud, mis juhtus seal inimesega, kes pööras nurga tagant välja ja kelle ette kerkis äkitselt röögatu, võimas katedraal. Teda ei olnud keegi hoiatanud, et see seal on, ja milline oli see mõju siis! Samasugust mõju on kirjeldanud Jüri Kuuskemaa oma esimesel kohtumisel Niguliste kirikuga. Praegu on see miljöö hävitatud. Nii et taastamist poleks vaja mitte ainult Harju tänava enda pärast, sellel hoonestusel on isegi laiem tähendus.

Austatud ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Suur aitäh ettekande ja küsimustele vastamise eest! Järgmisena palun kõnetooli Riigikogu muinsuskaitse ühenduse esimehe Trivimi Velliste!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid ja külalised Muinsuskaitseametist ja Eesti Muinsuskaitse Seltsist! Meie tänane arutelu on väga tervitatav. Küsimus kultuuripärandi kaitsest – või ka veidi kitsamalt muinsuskaitsest – kasvas välja Riigikogu muinsuskaitse ühenduse liikmete algatusest täiendada Eesti põhiseadust lakoonilise sättega, mis rõhutaks kultuuripärandi kaitsmise kohustuslikkust igaühele – olgu tegemist riigi, kohaliku omavalitsuse või üksiku kodanikuga. Tõik, et põhiseaduse muudatuse algatus kogus 67 allkirja, räägib selget keelt tõsiasjast, et kultuuripärand on meile oluline.
Põhiseaduse muutmine ei ole ega tohigi olla igapäevane tegevus. Põhiseadust tuleks muuta nii harva kui võimalik ja nii sageli, kui hädapärast vaja on. Rõhutan sõna "hädapärast"! Meie tänane arutelu peaks kinnitama, et kultuuripärand vajab hädasti senisest tunduvalt suuremat avalikku tähelepanu, samuti selgemat ja täpsemat poliitilist ning õiguslikku mõtestamist.
Eelkõneleja, hea kolleeg Lauri Vahtre andis meile ülevaate muinsuskaitse mõtte arengust Eestis läbi aegade. Seetõttu piirduksin siinkohal sissejuhatavalt valdkonnaga, millega olen ise kõige vahetumalt kokku puutunud: nimelt muinsuskaitse rohujuuretasandiga, sealhulgas muinsuskaitseliikumise sünniloo ja mõttega veerand sajandit tagasi ning selle liikumise järelkaja ja tähendusega tänapäeval.
Eeloleval sügisel, täpsemalt 18. oktoobril, möödub 25 aastat päevast, mil 14 esimest muinsuskaitseklubi kogunes Tallinna lähedale Jüri kirikaeda, et asuda korrastama võsastunud haudu. Tegemist oli organiseeritud muinsuskaitseliikumise sünniga, millest veidi enam kui aasta pärast kasvas välja ametlik Eesti Muinsuskaitse Selts arvukate maakondlike ühenduste, kihelkondlike alamseltside, linnaklubide ja hajaliikmetega. Seltsi arengu haripunktis, pärast Tartu muinsuskaitsepäevi, mille käigus esmakordselt okupeeritud Eestis heisati rohkel arvul sinimustvalgeid lippe, oli seltsil 10 000 liiget ja kordades rohkem toetajaid. See oli aprillis 1988.
Eesti Muinsuskaitse Seltsi lipukiri toona oli, et taastada tuleb muinsuste muinsus – Eesti Vabariik. Ilma selleta pole lootust taastada ega kaitsta ka üksikuid muinsusi. Kõik hävib. Muinsuskaitseliikumisel oli õnne. Liiguti edasi lühikeste sammudega, ent üsna kiiresti. Lipu väljatoomisele järgnes arvukate Vabadussõja ausammaste taastamine, seejärel sõjaeelse riigipea mälestusmärgi ennistamine Pätsi sünnikohas ja tema maiste säilmete koju toomine Venemaalt. Just täna möödub 55 aastat president Pätsi surmast. Mõelgem siis täna ka temale!
Tõeks oli saanud muinsuskaitse seltsi volikogu liikme Lennart Meri üleskutse tõlgendada muinsuse mõistet suuremeelselt, see on – avaralt. Muinsus tähendas meie mälu. Kogu seltsi tegevus oli suunatud rahva ühismälu tugevdamisele, meie ajaloomälu äratamisele osalisest varjusurmast. Selle kõige vahetum kinnitus oli ka seltsi ajalootoimkonna algatatud mälestuste kogumine ja talletamine. Toimkonna esimees Mart Laar tegi selle üleskutse just sada aastat pärast Jakob Hurda kuulsat vanavara kogumise algust.
Head kolleegid! Nüüd, mil oleme ligi 20 aastat saanud ise oma asju otsustada, võime muidugi küsida: kas me siis sellist muinsuskaitset tahtsimegi? On osutatud sellelegi, et Mart Laari esimeses valitsuses oli mitu juhtivat Eesti Muinsuskaitse Seltsi liiget, ent muinsuskaitse rahastamine ei paranenud. Kuid kaugemas perspektiivis saigi muinsuskaitse olukorda kõige paremini parandada vaid selle kaudu, et Eesti majandus kosus, et Eesti kodanik muutus jõukamaks.
Siiski on siin üks oluline aga. Üleminek vabale turumajandusele oli üksikisiku jaoks karm. Palju aastaid kulus peredel selle kindlustamisele, et leib oleks laual. Iga mees mõtles esimeses järjekorras iseendale ja oma perele. Kadus talguvaim. Ühiskond pihustus justkui liivateradeks, mida tuul võis ringi keerutada. Muinsuskaitse seltsi read hõrenesid kiiresti, ere muinsusteadvus taandus alateadvusse.
Olgugi et asutati Riigi Muinsuskaitseamet tänase EMS-i esimehe Jaan Tamme juhtimisel, jäid selle käed sageli lühikeseks, sest ühiskonna hoiakutes kerkisid esile teistsugused väärtused. Raha võim ei pruukinud alati tähendada vaimu võitu. Siiski peame toonaste muinsuskaitsjate vastutuult purjetamist tagantjärele kõrgelt hindama, neile oma tänu avaldama.
Nüüd, 21. sajandi teise kümnendi hakul on Eesti muinsuste seisund vägagi vastuoluline. Tallinna vanalinn on tundmatuseni muutunud ja kuulub aastast 1997 UNESCO maailmapärandi nimistusse. See on erakordne saavutus ja Tallinna vanalinna harmooniline ilu on ka tõesti erakordne. Me oleme sellega nii harjunud, et ei märka seda argipäevas. Aga hakkame kohe märkama, kui keegi proovib sellele oma kurja kätt külge panna.
UNESCO on korduvalt pidanud avaldama muret selle pärast, et vanal Tallinnal on puudunud korralik arengukava, mis ühtlasi tähendab ka korraliku kaitsekava puudumist. Sellise mastaabiga mälestis ei tohi jääda juhuslike tuulte meelevalda.
Mis aga muret teeb, on meie arengu ebaühtlus. See ei saa jätta puudutamata ka kultuuripärandit. Kui maal ringi sõita, näeb liiga sageli väärtuslikke ajaloolisi hooneid, ajaloolisi kooslusi, mis on kurvastavas seisukorras. Sageli on tarvis vaid väikest pingutust, et mälestis elus hoida. Vahel piisab mõnestsajast eurost, et õigel ajal parandada auk katuses või panna vihmaveetorule alumine kaotsi läinud lüli. Kuid seda vähest ei leita.
Mis puutub muinsuskaitse kiirabisse, siis palju aastaid oli Muinsuskaitseameti käsutuses selleks otstarbeks vaid üks miljon krooni maakonna kohta. Üks miljon krooni, see on paari-kolme sõiduauto hind! Ja nüüdseks on seegi ülinapp summa veel kolmandiku võrra kahanenud. See on tõepoolest koht, kust muinsuskaitse king kõige valusamalt pigistab ja sellele peab uus Riigikogu olude paranedes kõige tõsisemat tähelepanu pöörama.
Kultuuriministeeriumi üldise investeeringukava taustal tuleb esile tõsta kaht üliolulist riiklikku programmi: esiteks, "Pühakodade säilitamine ja areng", mille keskmiseks aastamahuks ajavahemikus 2004–2114 on kavandatud 63 miljonit krooni aastas, ja teiseks, mõisakoolide riiklik programm, mille kogumaht aastail 2005–2010 oli 150 miljonit krooni. Ent häda on selles, et pühakodade programmi tegelik aastamaht on kavandatud 63 miljoni asemel kõikunud 9 ja 29 miljoni vahel, jäädes ettenähtule kordades alla. Mõisakoolide käsi on käinud mõnevõrra paremini tänu Norra abile – neli viiendikku nimetatud summast on tänuväärsel kombel tulnud Norrast.
Head muinsuskaitsehuvilised! Eesti muinsuskaitse grand old man ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimene auesimees Villem Raam avaldas sageli lootust, et ajapikku kujuneb üle terve maa välja arvukas muinsuskaitse usaldusmeeste võrgustik. Ta pidas silmas inimesi, kel on hästiarenenud kultuurilooline kuulmine ja teravad silmad ning kõrvad meie tehismaastikul liikudes. Nemad oleksid asendamatuteks abimeesteks muinsuskaitseinspektoritele, keda meil praegu on harilikult vaid üks inimene maakonna kohta. Kui aga igas kihelkonnas või koguni igas vallas oleks üksainuski usaldusmees, oleks abi väga suur.
Nagu ma eespool rõhutasin, hõrenesid pärast Eesti vabaduse taastamist meie muinsuskaitse seltsi read kiiresti. Meil on kunagise 10 000 liikme asemel aktiivseid ehk tuhatkond, aga vahepeal on ka aeg edasi läinud. Eesti pole enam nii vaene, nagu ta oli 20 aastat tagasi. Vahepeal on uuesti ellu ärganud talguvaim. Ka muinsuskaitse vallas on sündinud uusi algatusi: koostöös Muinsuskaitseametiga on ellu kutsutud muinsuskaitse ümarlaud, mis on püüdnud kaasa tõmmata inimesi, kes seni on olnud muinsuskaitsest eemal. Näitus "Ultima memoria" Tallinna Suurgildi hoones ja rändnäitusena mujalgi tõmbas taas avalikkuse tähelepanu meie hävivatele mälestistele. Samuti tegutseb väga edukalt Eesti Mõisate Ühendus.
Kas ei ole nüüd, mil Eesti riik on taas teatavas mõttes valmis, aeg küps uueks kodanikualgatuseks, mis tugineks põhimõtteliselt samadele igavikuväärtustele, millele tugines vasttärganud muinsuskaitseliikumine veerand sajandit tagasi? Olud on nüüd muidugi teised. Vajame senisest veelgi rohkem kodanikualgatust. Igaüks meist võiks hüüda: riik, see olen mina! Riik ei ole kusagil eemal, ammugi mitte peamiselt Toompeal, vaid ikkagi meist igaühe silmades ja peopesades. Seda on sageli küll raske uskuda ja mõista, aga ometi just nii see on.
Eesti Muinsuskaitse Seltsis on järjepidevalt tegutsenud vaid üksainus maakondlik ühendus – Viljandimaa ühendus. Seda ilmselt tänu selle maakonna kultuurikihi viljakusele ja kohaliku esimehe Jaak Pihlaku pühendumusele. Kuid ellu on uuesti ärganud ka Saaremaa ühendus. Kas järgneb veel mõni maakond?
EMS-i juhatus ja kesktoimkond on kõigist raskustest hoolimata suutnud rahvaalgatusliku muinsuskaitse tulukest edukalt elus hoida. Rohkem kui veerand sajandi jooksul on igal kevadel korraldatud muinsuskaitsekuud väga mitmesuguste ettevõtmistega. Samuti on sügisel peetud Euroopa muinsuskaitsepäevi. On aktiivselt osaletud muinsuskaitset puudutavas üleeuroopalises võrgustikus Europa Nostra. Koostöös kodu-uurijate seltsi ja genealoogide seltsiga antakse välja ühist aastaraamatut.
Eesti seltsielu keerukaimaid küsimusi on praegu, millisel määral see peaks toimuma liikmete endi kulul ja millisel määral seltsid tohiksid paluda riigi või omavalitsuse kassast toetust, s.o maksumaksja raha. On riike ja rahvaid, kus kodanikud peavad auasjaks oma tasku arvel ühiskonda aidata, lähtudes põhimõttest: kus viga näed laita, seal tule ja aita. Hea näide on vanal heal Inglismaal National Trust, mis suudab eraalgatuse korras lausa losse ja neid ümbritsevaid kauneid parke päästa ja hallata. Ent seal riigis on väga vana vabaduse vaim ja palju jõukaid kodanikke.
Mida peaksime tegema meie? Kas ootama, kuni väga suur osa Eesti rahvast saavutab vaimse ja majandusliku jõukuse, või tegutsema nüüd ja kohe, paludes abiks maksumaksja raha? Ja kas see abi saab olla üksnes projektipõhine, mis kaugeltki alati ei anna kindlustunnet tuleviku suhtes ja seega kahandab vabatahtlike motiveeritust? On tähtis meeles pidada, et vabatahtlikud kingivad ühiskonnale kõige väärtuslikumat ressurssi, mis meil olemas on – oma aega. Aega on aga meil kõigil ju põhimõtteliselt ühepalju. Sestap on pühendunud MTÜ panus ühiskonda maksumaksja seisukohalt kõige tõhusam: vähese rahaga tehakse suuri asju.
Sellise tegevuse hea näide on EMS-i leping Kaitseministeeriumiga. Sõjahaudade kaitse seadus kohustab ministeeriumi hoolitsema meie langenute kalmude eest, sealhulgas kaitseväe kalmistu eest. Väga tülikas ja ebatõhus oleks luua ministeeriumis selliseks tööks eraldi osakond. Kallis oleks niisugust teenust osta eraettevõttelt, pealegi kui turul puudub selleks piisav oskusteave. Just muinsuskaitse selts oma iseloomu ja seniste kogemustega on selles asjas riigile sobiv partner.
Mis puutub kalmistutesse üldse, siis olgu rõhutatud, et nende näol on tegemist üliolulise osaga meie kultuuripärandist, meie kultuurimälust. Seetõttu tahan väljendada oma heameelt, et Riigikogu menetlusse on lõpuks jõudnud kauaoodatud kalmistuseadus.
Head kultuuripärandi austajad! Oma ettekande lõpuosas tahan juhtida Eesti avalikkuse tähelepanu ühele väga olulisele sünergiavõimalusele meie kultuuripärandi ja üldse meie kultuurikeskkonna kaitsel. Traditsiooniliselt vaadeldakse keskkonnakaitset ja muinsuskaitset eraldi, teineteisest lahus. Keskkonnaamet ja Muinsuskaitseamet asuvad eri haldusalades ja nende ametnikud töötavad üksteisest sõltumata. Olgugi et nad liiguvad ühes ja samas kultuuriruumis, enamasti isegi ühel ja samal maastikul, vaatavad ja näevad nad erinevaid asju. Kas see on mõistlik?
Looduskeskkond ja tehiskeskkond on ju tänapäeval tugevasti läbi põimunud, nende vahel pole selget piiri. Pühad hiied, kalmistud ja mõisapargid võivad olla nii loodus- kui ka muinsuskaitse all. Ent asi on veelgi laiem: me räägime üha enam miljööväärtusega aladest, s.t kooslustest, kus me ei kaitse mitte niivõrd üksikut eksponaati linna- või külamaastikul, vaid just terviklikku vaimset keskkonda, mis on rohkemal või vähemal määral inimese loodud, ent igal juhul oluline inimese heaolu seisukohalt.
Riigikogu keskkonnakomisjonis on arutusel üks väga oluline eelnõu: keskkonnaseadustiku üldosa seaduse eelnõu. Tegemist väga tähtsa õigusruumi kujundava dokumendiga.  Eelnõu eesmärk on sõnastada põhimõtted ja normid, mille abil saaks vähendada keskkonna häiringuid – selleks, et kaitsta inimese heaolu. Üks keskkonnakaitse eesmärke on edendada säästvat arengut, hoida mitmekesisust ja keskkonna head seisundit. Rõhutatakse üldist hoolsuskohustust igaühe suhtes. Kas aga need pole mitte põhimõtted, mis suurepäraselt sobivad ka kultuurikeskkonna kaitsmiseks muinsuskaitses?
Kas me ei peaks mitte kaks paradigmat ühendama: rakendama nii keskkonnakaitses kui ka muinsuskaitses ühesugust, omavahel lõimitud mõtteviisi? Kõrgetasemelise ja tervikliku kaitse põhimõtte rakendamine mõlemas vallas oleks pikk samm edasi nii meie õigusruumis kui ka üldse meie kultuuri mõtestamisel. Me ei tohiks mälestisi vaadelda mitte niivõrd üksikute eksponaatidena vabas õhus, kuivõrd tervikliku keskkonna lahutamatute osadena. Mis muidugi ei tähenda, et me ei võiks midagi väärtuslikku üksinda eraldi esile tõsta.
Suurt sünergiat annaks ka kahe ametkonna senisest tihedam koostöö. Keskkonna- ja muinsuskaitseinspektorid võiksid ringi sõita ühe ja sama džiibiga, nad võiksid üheskoos korraldada seminare ja konverentse ning tutvuda üksteise tööga. Pikapeale õpitakse üheskoos tervikut nägema ja säästlikult oma käsutuses olevat ressurssi jagama – raha, aega ja tähelepanu. Üheskoos on kindlasti kergem saavutada kõige peamist: ühiskonna rohujuuretasandi kaasamist otsustusprotsessidesse. Igaüks, kellesse asi vähegi puutub, peaks tundma, et tema arvamust võetakse kuulda, pikapeale aga kujuneks arusaam, et keskkonna hoidmine – olgu loodusliku või tehisliku – on meie endi, eriti aga meie järeltulijate huvides. Selle eesmärgi nimel tasub pingutada.
Ja lõpetuseks, head kuulajad, tahan lausuda mõned siirad tänusõnad lisaks juba eespool öeldule. Need, kes ka viimastel aastatel on olnud kutsutud ja seatud selleks, et seista meie esivanemate pärandi eest, on sageli pidanud ujuma vastuvoolu. Ja küsimus pole olnud ainuüksi rahas, vaid mis hoopis tähtsam – hoiakutes ja teadvuses. Ma tahan ka Riigikogu muinsuskaitse ühenduse nimel tänada kõiki neid, kes muinsuskaitse põllul palehigis on kündnud. See higi pole valatud asjata!
Loodan, et meie tänane arutelu avardab Eesti ühiskonna teadvust kas või pisutki meile kõigile nii olulises vallas. Loodan samuti, et headele sõnadele ladestub edaspidi aina enam heade tegude kullakatet! Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Jätkame nüüd küsimustega. Esimene küsija on Lembit Kaljuvee. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja ja hea kolleeg! Sa meenutasid siin 25 aasta taguseid aegu ja mina tahan sind tänada selle eest, et sa 25 aastat oled väsimatult seda vankrit vedanud. Ühtpidi võiks öelda, et muinsuskaitse ja Velliste – sinna vahele võib teinekord võrdusmärgi panna. Aga kuna ma olen siin Riigikogus opositsionäär, siis tahaksin sinu käest küsida: kuidas sa hindad meie viimaste valitsuste vaimsust muinsuskaitsealase tegevuse osas ja nende arusaama sellest?

Aitäh kõigepealt heade sõnade eest! See on üks põhimõtteline filosoofiline küsimus. Minu vastus on selline, et muinsuskaitse on kindlasti üks valdkond, kus me võiksime küsida: kui palju oleks muinsuskaitses tarvis head turumajandust ja kui palju muinsuskaitse vajab sotsialismi? Need on kaks kaalukaussi, mida tasub hoolega kaaluda. Muinsuskaitse puhul me sageli rõhutame, et muinsused on küll tihti püha eraomand – ja eraomand on tõesti, nagu me teame, püha ja puutumatu –, aga samal ajal mingi nähtamatu osa igast muinsusest on ka meie kõigi oma. Ja selle tõttu on igal omanikul mingi nähtamatu kohustus. Lisaks kohustusele, mis tal on enda, oma perekonna ees, on tal mingi kohustus kogu rahva ees ja ka tulevaste põlvede, kogu ühiskonna ees.
Selle tõttu ongi sellele küsimusele vastamisel äärmiselt oluline analüüsida, missugusel viisil mälestised saavad lõppkokkuvõttes kõige paremini kaitstud. Oma ettekande alguses ma ka ütlesin, kui nimetasin Mart Laari esimest valitsust alates 1992. aasta sügisest, et sellele valitsusele tehti etteheiteid, et kuigi mitu valitsusliiget tuli otse muinsuskaitseliikumisest, ei leidnud nad Muinsuskaitseametile raha sugugi sellisel määral, nagu oodati ja nagu olnuks loomulik eraldada. Aga nagu ma ettekandes ütlesin, lõppkokkuvõttes me saame oma mälestised kõige paremini kaitstud, kui Eesti majandus edeneb tervikuna ja kui Eesti kodanik muutub aina jõukamaks. Muidugi ei piisa ainult ainelisest jõukusest. Nagu ma enne nimetasin, vaja on ka vaimset jõukust: lisaks sellele, et meil on raha, peab meil olema hoolivat suhtumist.
Minu kokkuvõte vastuseks sellele küsimusele on, et minu arvates me põhimõtteliselt oleme valinud sellise tee, mis kaugemas perspektiivis peaks ennast õigustama. See aga ei tähenda, et meie valitsus oleks eraldanud muinsuskaitsele piisavalt raha. Kaugeltki mitte.

Tarmo Kõuts, palun!

Tänan, proua juhataja! Hea ettekandja! Nagu sa oma väga põhjalikus ettekandes mainisid, möödub täna 55 aastat president Konstantin Pätsi surma päevast. Seepärast on paslik küsida, kes peaks vastutama rahvuslike sümbolite kaitse eest. Kes peaks näiteks vastutama, et president Pätsi haud on hooldatud või tema lapsepõlvekodu Pärnu Raekülas taastatud, nii nagu ka Jaan Tõnissoni kodu Tartus. Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest! See küsimus viib meid sellesse valda, mida ka Lauri Vahtre rõhutas oma ettekandes. Nimelt: meie muinsus, meie pärand ei ole mitte ainult aineline. Ennekõike on see vaimne, need on teatavad väärtused, oluline osa meie mälust. Eesti demokraatia on ju üsna vana – vähemasti üle 90 aasta, ent kui me läheme tagasi ka talupojademokraatiasse XIX sajandil, siis veelgi vanem –, aga teiselt poolt on see olnud ka väga katkendlik. Pean küll tunnistama, et võrreldes selliste riikidega nagu näiteks Soome või Prantsusmaa või Ameerika Ühendriigid on meil kindlasti väga suuri raskusi oma rahvuslike mälumärkide kaitsmisega. Meil ei ole isegi sellist lihtsat asja, nagu on üks korralikult käima pandud ühtne riigiprotokoll. Kui on tegemist mingi rahvusliku tähtpäevaga, mida keegi põhimõtteliselt ei vaidlusta ja mis on kalendris selgelt nähtav, siis juhtub, et kui see kuupäev hakkab lähedale jõudma, siis äkki avastatakse, et keegi ei tea, kes selle eest vastutab, et seda päeva meeles pidada. Kas on see Kadrioru asi või Stenbocki maja asi? Või on see Riigikantselei või Välisministeeriumi asi? Sageli on segadus lõppenud sellega, et tähistamise organiseerib mõni seltsidest, olgu selleks siis muinsuskaitse selts või Mittetulundusühing Konstantin Pätsi Muuseum, kes täna kell üks korraldab president Pätsi haual mälestustalituse. Keegi seltsidest peab korralduse võtma enda õlgadele, et tähtpäevast  ei mindaks päris vaikides mööda. Ma arvan, see on ka Riigikogule probleem, mida me peame tulevikus arutama. On mõningaid asju, mida siiski riik peaks koordineerima ja mille eest vastutama. Samas tulen tagasi oma algse rõhutuse juurde: mida rohkem me teeme rohujuure tasandil, mida rohkem teeb rahvas ise, seda parem lõppkokkuvõttes.
Kokkuvõte minu vastusest on aga see, et selliste asjade kaitsmise eest, nagu seda on president Pätsi mälestusega seotud paigad, kas või tema kodumaja Pärnus Raekülas, või Jaan Tõnissoni kodu Tartus – nende taastamise pärast peavad kindlasti muret tundma nii riik, linn kui ka ühiskond. Ja kuna konkreetsel juhul on tegu eraomandiga – nii Pätsi kodumaja kui ka Jaan Tõnissoni kodumaja kuuluvad ju eraomandisse –, siis tuleb lahti raiuda see keeruline Gordioni sõlm, mismoodi riigi ja meie rahva ühine huvi saaks ühitatud nende eraomanike huviga, kellele need majad kuuluvad püha eraomandina. Jaan Tõnissoni maja kuulub tema pojale, kes järgmisel suvel saab 99-aastaseks ja kes ei kuulu mitte kõige vaesemate eestlaste hulka. Ja muidugi on äärmiselt kahetsusväärne, et see kuulsa Jaan Tõnissoni otsene järeltulija ei ole suutnud mitte midagi teha, mitte lillegi liigutada oma isa erakordse ajaloolise väärtusega maja särama löömiseks, nii nagu seda on õnnestunud teha Jaan Poska maja puhul, mis oli samasuguses õnnetus seisukorras nagu Tõnissoni maja. Aga näete, Poska majaga oli võimalik midagi ette võtta, järelikult olukord ei ole lootusetu.

Mari-Ann Kelam, palun!

Suur tänu! Me oleme täna palju kuulnud räägitavat juurtest – kas siis rohujuure tasandist või puujuurtest. See näitab nagu sinu suurepäranegi ülevaade Eesti muinsuskaitsest ja Eesti taasiseseisvumisest seda, et kui rahvas tajub ohtu, siis ta läheb tagasi juurte juurde ja otsib sealt tuge. Minu küsimus on rohkem praktiline. Kas mälestiste hooldamist ja kaitset peaks senisest enam delegeerima halduslepinguga kohalikele omavalitsustele? Mis vastuse sa sellele küsimusele annad?

See on väga oluline küsimus. Ma arvan, et põhimõtteliselt igasugune delegeerimine riigi poolt allapoole on tervitatav. Mida rohkem otsuseid võetakse vastu madalamal tasemel, mida lähemale me jõuame rohujuure tasandile, seda rohkem inimesed tunnevad, et nad on kaasatud ja et need on nende otsused. Suurte omavalitsuste puhul, nagu Tallinna linn või Tartu linn, on meil sellised kogemused olemas. See toimib väga hästi, et halduslepinguga on Muinsuskaitseamet delegeerinud muinsuskaitsekorralduse Tallinnas kultuuriväärtuste ametile. Samamoodi on seda võimalik teha ka teistes suuremates omavalitsustes. Küsimus on aga selles, et paljudel väiksematel omavalitsustel ilmselt pole seda haldussuutlikkust ja seda oskusteavet, ning sageli ei pruugi volikogu liikmetel olla ka seda arusaamist ja hoiakut. Tagajärg võib olla see, et kuna ressurss on piiratud, raha on vähe ja huvid on mujal, siis võib juhul, kui muinsuskaitse ka nõrgas omavalitsuses on delegeeritud omavalitsusele, mälestiste olukord veelgi halvemaks muutuda kui riigi kureerimise korral. Nii et siin tuleb apteekrikaaluga kaaluda ja otsustada igal üksikjuhul eraldi. Aga ma väga pooldan seda, et kohalikes omavalitsustes süveneks ja avarduks muinsusteadvus, et see hoiak muutuks selliseks, et me tegeleme oma asjaga, et need on meie mälestised, mitte riigi poolt meile kaela määritud objektid.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, proua juhataja! Ma kasutan ära tõsiasja, et lugupeetud ettekandja pole mitte ainult muinsuskaitse spetsialist, vaid ka diplomaat ja isegi endine välisminister. Seetõttu esimene küsimuse pool on see: kui suur osakaal muinsuskaitses on rahvusvahelisel koostööl ja millistes lõikudes tuleks seda veel enam arendada? Ka puudutaksin seda põhiseaduse muutmise ettepanekut, mis on omamoodi alarm, et olukord ei ole selline, nagu peaks olema. Ma isiklikult ei arva, et põhiseadus on siin võti, aga siit küsimuse teine pool: kas on mingeid niisuguseid eeskujuriike, kus asjad on märksa paremini korraldatud kui meil? Minu arvates küsimus ei ole mitte ainult rahas. Ja kui neid riike on, siis mis riigid need on ja mida meil on neilt õppida?

Aitäh selle mitmeosalise küsimuse eest! Jah, Eesti teeb üsna ulatuslikku rahvusvahelist koostööd. Seda muidugi juba lähtuvalt sellest, et Eesti on ühinenud kõigi tähtsamate rahvusvaheliste konventsioonidega, mis reguleerivad kultuuripärandi kaitset. Kuid puhtpraktiliselt on väga tähtis veel kord rõhutada seda, et näiteks muinsuskaitse selts lööb väga aktiivselt kaasa Europa Nostra üleeuroopalises muinsuskaitseliikumises.
Kui rääkida maadest, kust me võiks eeskuju võtta, siis kindlasti on need meie lähimad naabrid Põhjamaad, kus on muinsuskaitse väga hästi korraldatud ja mis on ka kultuuriruumi poolest meile lähedased ja arusaadavad. Aga muidugi Põhjamaade puhul toimib just see, millest ma enne rääkisin. Neil on kaks väga tugevat külge. Ühelt poolt on nende areng olnud vaba pikki sajandeid. Nad on olnud väärikad omaenda elu peremehed ja oskavad hinnata oma esivanemate pärandit, ning neil on selleks ka vahendid. Neil on nii palju jõukust, et nad on nõus raha omast taskust välja panema. Kindlasti me oleme Põhjamaadelt palju õppinud ja õpime ka edaspidi. Inglismaad muidugi tuuakse alati näiteks, kuna Inglismaa on väga traditsioone austav maa ja inglastel on see kuulus National Trust, kus jõukad kodanikud panevad raha kokku, teevad mingi lossi korda ja panevad selle kasutusse, nii et see hakkab ise raha teenima. Ja võtavad jälle järgmise käsile.
See kõik on võimalik siis, kui on olemas mingisugune piisav stardikapital või piisav hulk vahendeid. Kui ühiskond on liiga vaene ja kui suurem osa vaidlusi käib selle ümber, kui suured peavad olema pensionid ja kas me saame pensione natukenegi tõsta, siis jääb inimestel vähem tähelepanu, huvi ja energiat igavikuliste väärtuste jaoks. Samas ma arvan, et ka vanem põlvkond meil Eestis siiski järjest rohkem nõustub sellega, et tingimata ei pea kogu aeg rääkima pensionidest, vaid tuleb rääkida ka esivanematest.

Mart Nutt, palun!

Aitäh, austatud proua juhataja! Austatud ettekandja! Eesti on viimase 18 aasta jooksul oma maksupoliitikas lähtunud põhimõttest, et maksuerandeid kas ei tehta või tehakse neid minimaalselt. Muinsuste puhul ja mälestiste omanike puhul tekib muidugi küsimus, kuidas kompenseerida või tasakaalustada seda olukorda, mis on seotud sellega, et muinsustel on omad nõuded ja muinsuse hooldamine tekitab lisakulutusi. Milline on teie arvamus, kas mälestise omanikule või valdajale peaks tegema maksusoodustusi? Kui jah, siis milliseid? Või on mingisuguseid muid vahendeid, kuidas seda kõike kompenseerida?

Aitäh! Jah, tõepoolest, Eesti maksusüsteem on pürginud selle poole, et olla väga lihtne ja arusaadav. Meil on väga tugevad poliitilised hoiakud selles suhtes, et säilitada lihtsat maksusüsteemi ja teha väga vähe erandeid. Üks erand on siiski tehtud, meil on teatavasti maksusoodustused looduskaitsevallas. Ma just äsja rõhutasin, et looduskaitse ja muinsuskaitse on läbi põimunud ning on koos nagu sukk ja saabas. Me võiksime siiski väga tõsiselt kaaluda teatavate erandite tegemist just nimelt muinsuskaitsevallas, kuna on ülimalt oluline mälestise omanikku motiveerida, ka majanduslikult. Muidu ta tunneb end ülekohtuses olukorras olevat, sest mälestise hooldamine ja haldamine on natuke kallim kui tavalise kinnisvara hooldamine ja haldamine. Me peame midagi ette võtma, et seda vahet kinni maksta. Näiteks Skandinaavia riikides seda tehakse, see vahe korvatakse mälestise omanikule. Kas me peame valima selle nn Rootsi tee? See on kindlasti üks võimalus ja minule isiklikult see meeldiks. Kui me oleme seda teemat arutanud ja kui oleme olnud otsustamise lävel, kas me teeme selle erandi, et anname näiteks maamaksusoodustuse mälestise valdajale, siis mõned poliitikud on öelnud, et parem teeme nii, et anname otsetoetust ja maksame selle vahe kinni. See filosoofia on kõigiti arusaadav, aga praktiline häda on selles, et iga kord, kui me lõpuks jõuame eelarvearutelude juurde ja saabub aeg toetusi eraldada, siis raha ei leita ning need toetused jäävad mälestiste omanikel ja muinsuskaitsel lõppkokkuvõttes saamata. Me tuleme jälle siia saali ja arutame uuesti, kumb oleks parem, kas anda maamaksusoodustust või anda otsetoetust, ja lõpuks on jälle olukord, et me kõik oleme seda meelt, et muinsuskaitset peaks toetama, ainult et kui raha eraldamiseks läheb, siis raha ei ole.

Peeter Tulviste, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! On teil tuua meile mõni hea näide selle kohta, kuidas kas meie riigis või kuskil mujal on edukalt saavutatud see, et mälestiste haldaja on hakanud nende vastu huvi tundma? Eriti hea oleks, kui te teaksite mõnda näidet, kus see on saavutatud ilma raha oluliselt lisamata.

Aitäh! Ma arvan, et see võib olla tänase arutelu kõige tähtsam küsimus. Ma nimetasin vana head Inglismaad. Aga vanal heal Inglismaal on häid tulemusi saavutatud selle tõttu, et neil on olnud pikk ja edukas ajalooline areng. Meile kõigile teadaolevatel põhjustel on nad juba ammu muutunud jõukaks ühiskonnaks, nad on haritud ühiskond, oma traditsioone väärtustav ühiskond. Inglismaa mudel on kindlasti üks hea näide selle kohta, kuhu me võiksime pürgida. Siin ei ole ühte lihtsat lahendust. See on samamoodi nagu kuulsa Inglise muru kasvatamisega: ega siin muud ei ole, kui niida ja rulli, niida ja rulli, ainult et seda tuleb teha 500 aastat järjest. Küsimus on selles, kas meil on kannatust 500 aastat oodata, kuni me oleme nii jõukad, nii targad, nii arukad, nii vaimsed, et iga kodanik on valmis omast taskust midagi välja panema, et kodanikud toetavad, kohalik omavalitsus toetab ja lõpuks riik toetab, nii et kõikidel tasanditel avaldub mõistev suhtumine. Mõistev suhtumine on tegelikult kõige alus, sest igasuguste rahastamisotsuste puhul on oluline eeldus suhtumine. Kui suhtumine on olemas, siis on arusaam olemas ja lõpuks leitakse ka raha. Ega raha ei ole kunagi maailmast otsa saanud. Nagu Lauri Vahtre väga õigesti siit kõnetoolist enne ütles, ilmselt tuleb otsida kuldset keskteed. Alati on võimalik leida rohkem raha ja alati tuleb väga hoolega mõtestada, mida me kaitseme esimeses järjekorras, mida teises järjekorras. Mitte kunagi ei ole võimalik kõike ideaalselt kaitsta, sest siis tekiks n-ö mälu ülekoormus. Kui me ei jaksa mitte midagi unustada ja jätame kõik meelde, siis võib-olla meie ühiskond ummistub. Ma arvan, et kõige parem rohi on ikkagi aeg. Aeg, aeg ja veel kord aeg.

Viimaseks jõuame võtta Toomas Tõniste küsimuse. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Nõukogude okupatsiooni ajal liigitati mälestisi tähtsuse järgi: üleliidulised, vabariiklikud ja kohalikud. Milline on sinu arusaam, kas see oleks tarvilik ka praegu?

Ma arvan, et mälestiste kategoriseerimine on mõistlik ainult siis, kui me teeme seda niimoodi, et me ei too ohvriks paljusid vähem olulisi mälestisi, kui tagajärjeks ei ole see, et vähem olulised mälestised hävinevad veel kiiremini, kui nad muidu hävineksid. Ma pooldan pigem sellist lahendust, et ametlikult ja formaalselt jääb üks, riigi tasand: mälestis, mis on ametlikus nimekirjas, on riigi kaitse all. Aga iga vald, iga kohalik omavalitsus, iga linn võiks oma äranägemise kohaselt võtta lisaks kaitse alla vähem olulisi mälestisi oma maa-alal, ilma et neid pandaks riiklikku nimekirja ja neile kohaldataks sellist ranget kaitserežiimi, nagu on ametlikel mälestistel. Nii tegelikult paraneks hoiak muinsuste suhtes ja arusaam nendest, sest kui vallad ise võtavad omal algatusel veel lisaks mälestisi kaitse alla, siis tekiks kaheastmeline mälestiste tasand: olemasolevad jääksid alles, aga tekiks veel juurde selliseid, mida võib-olla ainult kohalikud inimesed tunnevad. See muidugi ei välista, et me tõstame riiklike mälestiste hulgast esile selliseid, mis on näiteks UNESCO maailmapärandi nimekirjas, nagu seda on Tallinna vanalinn või Kihnu vaimne pärand. Selliseid asju me võime esile tõsta, see tekitaks nagu kolmanda tasandi, mis on n-ö kõrgem pilotaaž.

Aitäh, hea ettekandja, ettekande ja küsimustele vastamise eest! Paraku on küsimustele vastamiseks ettenähtud aeg läbi. Enne kui me läheme järgmise ettekande juurde, mille peab akadeemik Mart Kalm, on mul teade, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt on tulnud ettepanek pikendada Riigikogu täiskogu tänase istungi aega kuni käsiloleva päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Me peame selle ettepaneku läbi hääletama. Alustame hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada Riigikogu täiskogu tänase istungi aega kuni käsiloleva päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 47, vastu 0, erapooletuid 0. Päevakorrapunkti käsitlemist on pikendatud kuni selle punkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni.
Läheme edasi. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli akadeemik Mart Kalmu!

Austatud rahvaasemikud! Enne kui oma ettekande juurde minna, ma tunnen, et võlgnen väikese kommentaari eelnevalt Lauri Vahtrele esitatud ja kenasti vastatud küsimusele Riigikogu hoone koridoride seinavärvi asjus. Nimelt olen ise nende eritingimuste autor, millega nõuti nende seinte kakapruuni tooni. Küsimus on lihtsalt selles, et sellistes küsimustes ei ole põhjust küsida ei teie, ei Lauri Vahtre ega minu isiklikku meeldimust. Kui Eesti Vabariigi Riigikogu tellis arhitektidelt selle maja projekti ja need nägid siia ette selle tooni, siis kuna on tegemist mälestisega, me lihtsalt säilitame seda, küsimata, kas see meile meeldib või mitte.
Aga nüüd asja juurde. Läinud suvel UNESCO maailmapärandi komitees istudes tundsin, et Eesti Vabariigi kodanik on hea olla. Meie läksime sinna oma tarkusega, nende praktikast saadud kogemustega, mis meil on kogunenud aastakümnete vältel, alates esimese muinsuskaitseseaduse vastuvõtmisest Eesti Vabariigis 1925. aastal. Me mõistsime hoobilt neid seisukohti, mida nägid ette eksperdiorganisatsioonid ICOMOS ja IUCN, ja tundsime, et me jagasime koos mõne teise Euroopa riigiga ühiseid printsiipe. Meil oli hea meel selle üle, et ei Keskkonnaministeerium, Kultuuriministeerium ega Välisministeerium ei ahistanud meid poliitiliste nõudmistega, nagu juhtus paljudes teistes riikides. Eriti tore oli see, et kui me olime keeldunud toetamast üht BRIC-i riigi ettepanekut võtta kaitse alla üks võluv väikelinn (me leidsime, et kui see võluv väikelinn teisel pool maakera maailmapärandi nimekirja võtta, siis oleks rängalt ahistatud Rakvere, Viljandi, Haapsalu, Kuressaare, aga ka Valmiera, Kuldiga, Vadstena, Porvoo või jumal teab, milliste kümnete ja sadade teiste väikelinnade huve, sest see ei olnud teistest parem) ja kui me ei toetanud kõiki neid võtteid, millega selles küsimuses meie nööpi keerama tuldi, siis oli hea meel kuulda, et kui selle suurriigi välisminister Urmas Paeti tülitas, siis Eesti Välisministeerium oskas sellised kriisid ilusasti ära lahendada ja me saime oma tööd ausalt edasi teha. Teistpidi võttes: paljude riikide käitumist maailmapärandi komitees mõjutasid nende endi huvid. Olles nii väikese riigi nagu Eesti esindaja, ei olnud meil midagi saada, anda ega soolas. Seetõttu võisime olla ausad.
Aga kui hakkad mõtlema selles kontekstis, kas selle meie ainukese suure asjaga maailmapärandi nimekirjas – Tallinna vanalinnaga – on ikka kõik nii hästi, siis tegelikult läheb kulm kipra ja tulevad muremõtted. Küllap Tallinna Kultuuriväärtuste Amet saab füüsilise pärandiga hakkama, aga me näeme seda, et viimase kümne aasta jooksul on Tallinna vanalinnas müüdud massiliselt kinnisvara, aga linnavalitsus tõstab käed üles ja ütleb, et ei ole nende asi, mis selles mahamüüdud kinnisvaras toimub. Samas me loeme väsimatuid pahameelepuhanguid selle kohta, kuidas terve linn on risustatud merevaigupoodidega, mis ei väljendavat Tallinna tõelist olemust. Me peame tunnistama, et siin on Tallinna Linnavalitsus tema käsutuses olevad hoovad kasutusele võtmata jätnud ega aja teadlikult maailmapärandiväärilist muinsuskaitsepoliitikat. UNESCO ekspertide nõudmisel on küll võetud teatud meetmeid ja on kokku kutsutud vanalinna nõukogu, kuid selle töökorraldus on püütud teha linnavalitsust võimalikult mitte tööle sundivaks.
Minnes muinsuskaitse üldisemate probleemide juurde, peame tunnistama, et muinsuskaitset kiputakse nägema kildkonna huvina ja unustatakse, et see on üldriiklik huvi. Mälestiseks tunnistamise kaudu on riik kuulutanud mingi objekti väärtuseks ja võtnud kohustuse sellest hoolida, aidata kaasa selle säilimisele. Paraku on praktikas sageli tunda vastupidist tendentsi. Me näeme, et meie mälestiste koguhulk ei ole tasakaalustatud. Vaatamata sellele, kui pikk on juba Eesti iseseisvuse ajalugu, on meil Saksa pärandit mälestisena kaitse all palju rohkem kui Eesti pärandit. Mõisad liigituvad mälestiste hulka lihtsalt, talusid on mälestiste hulgas sootuks vähem. Taluarhitektuur on olnud valdkond, millest on tõeliselt üle vaadatud. Teistpidi võttes on väga vanamoodsalt olnud kaitse all (võib öelda, et aegade algusest saadik) suur osa varasemate sajandite pärandist, aga nüüd, kui 20. sajandist on juba 11 aastat möödas, peaks ju ikkagi ka 20. sajandil lõppenud riigikordade pärand pälvima meie tähelepanu, sest ka see on hääbumas.
Edasi tahan vaadata mälestise suhteid riigiga ning pärast seda mälestise ja eraomaniku suhteid. Meil on kaitse all suhteliselt palju mälestisi. Samas ei jaga ma seisukohta, et neid peaks olema kaitse all vähem. Ma arvan, et ei juhtu midagi, kui me suudame võtta omaks suhtumise, et kui me ei suuda kõiki kaitse all olevaid mälestisi kaitsta ja osa nendest siiski hävib, siis see ei ole katastroof. Kujutame ette ühte omavalitsust, kus on sada mälestist ja viis äriinitsiatiivi, mille eesmärk on need mälestised kas korda teha, neid muuta või rekonstrueerida. Kui seda äriinitsiatiivi rakendada lihtsalt vanade hoonete peal, siis tõenäoliselt ei jää nendest vanadest majadest midagi alles. Aga kui need viis äriinitsiatiivi suunata mälestiste rekonstrueerimisele, siis on muinsuskaitseliste hoobadega võimalik nende vanade majade säilimist mingil määral mõjutada. Selles mõttes on parem, kui need on kaitse all. Samas ei maksa silmi peast nutta, kui me kõike, mis kaitse all, ei jõua kaitsta ja osa sellest lihtsalt huvipuuduse tõttu hävib.
Palju on Eesti riigis räägitud sellest, et riigivalitsemine peab olema odav. Õhuke riik tundub printsiibina olevat õige, aga kui meil on enam kui 5000 maja võetud kaitse alla, siis seesama riik, kes räägib sellest, et valitsemiskulud peavad olema väikesed, peab mõtlema ju ka selle peale, et need enam kui 5000 kaitse alla võetud maja oleksid enam-vähem kasitud. Kas on mõtet riigiasutusi ilmtingimata kõige odavamatesse kastidesse põllu peale kolida, kui riigiasutuse mõnes ajaloolises hoones hoidmisega on võimalik anda oma panus ka muinsuskaitsesse? Näiteks muinsuskaitse enda fundamentalistlik tiib nõuab, et Põllumajandusministeerium peaks vanalinnast välja kolima. Aga teistpidi võttes: Põllumajandusministeerium on nendes hoonetes Laia tänava lõpus olnud juba 1920. aastate lõpust, see on ajalooline traditsioon, seal on oma identiteet. Tallinna vanalinnas peavad olema äri-, elamis- ja büroopinnad tasakaalus. Me ei tohi kõiki riigiasutusi vanalinnast ilmtingimata ära viia. Ei maksa unustada, et vanalinnas kõndiv turist ei taha näha igal tänavanurgal ainult teist endasarnast. Ta tahab näha ka seda, kuidas üks Eesti ametnik läheb lõunale ja mida ta sööb. Selles mõttes on hea initsiatiiv riigiasutuste suhtes minu meelest olnud Justiitsministeeriumil, kes selle asemel, et ehitada linnadest välja igale poole uued kohtumajad, on otsustanud olemasolevad kohtuhooned aastate jooksul korda teha.
Hea initsiatiiv riigilt on olnud austatud Trivimi Velliste mainitud mõisakoolide programm ja ega ka pühakodade programm ei olnud halb mõte. Ainult et niipalju, kui mina olen asjast aru saanud, keerasite selle asja tuksi teie, austatud rahvaasemikud, kes te ei jaganud pühakodade programmist raha mitte sinna, kus seda vaja oleks olnud, vaid jagasite pigem oma kodukirikutele.
Terve hulk riigiga seotud initsiatiive on aga läinud vastupidises suunas. Väga suuri probleeme tekitab korterelamute renoveerimisel KredExi laenude jagamine. Me näeme, kuidas paljud head ja ilusad kortermajad "pannakse paksuks" ja muudetakse täiesti ära nende arhitektuurne välisilme. KredExis ei mõtle laenu andes maja arhitektuuri säilitamisele keegi. Veel hullem on olukord Ettevõtluse Arendamise SA-ga. Muinsuskaitse eksperdinõukogudes on korduvalt olnud probleeme sellega, kuidas turismi arendamise varjus püütakse mälestisi üles ehitada. Ilmtingimata tahetakse saada lossivaremetest tervet lossi ja kõige tippu maastiku senist siluetti rikkuvat suurt vaatetorni. Minu süda tilkus verd, kui muinsuskaitse lubas rajada lifti Suure Munamäe torni, mis on Eesti funktsionalismi väljapaistev saavutus. Ma ei ole kindel, et see oli õigustatud. Niisuguste probleemidega me põrkume alalõpmata.
Ma olen väga tõsiselt mures selle pärast, et Riigi Kinnisvara AS mõtleb väga üheselt ainult sellele, kuidas riigi tulusid kasvatada, kuigi ta peaks pigem mõtlema, kuidas riigi käes olevat kinnisvara muinsuskaitseliselt paremini kaitsta.
Edasi jõuame selle probleemini, et Eesti Vabariigis soositakse väga kergekäeliselt uute ehitiste püstitamist. Seda sageli olukorras, kus neid uusi maju pole vaja. Alles paar päeva tagasi helistas mulle üks Nissi Vallavolikogu mees (kahjuks ei jäänud mulle tema nimi meelde), kes rääkis sellest, et neil on Nissi alevikus probleem, mida teha Eesti-aegse koolimajaga, mis on tühjaks jäänud. Paar aastat tagasi ehitasid nad selle kõrvale uue, niisama suure koolimaja ja seda Eesti-aegset puumaja, mis on muidu kena maja, pole enam millekski vaja. Alguses kudusid naised seal natuke kangast, aga nad ei ole suutnud maja ära täita. Kui nüüd hakata seda Eesti-aegset koolimaja lammutama, siis peab arvestama, et lammutustöö on kallis, aleviku keskele, ilusa koha peale jääb kole koht ja kogu aleviku miljöö on rikutud. Miks aga oli vaja selle Eesti-aegse puukoolimaja kõrvale ehitada uut, niisama suurt koolimaja? Veel inetum ja piinlikum lugu, millele sattusin hiljuti peale, oli see, et ühes Eesti kõige võluvamas kihelkonnakeskuses Palamusel on ehitatud uus vallamaja aleviku taha põllu peale. Alevikus endas aga on tühje puumaju külluses. Kas mõnda nendest ei oleks andnud siis vallavolikogule ja nendele vähestele ametnikele tööruumideks kohandada? See on ju täiesti mõttetu ressursside raiskamine, kui ehitatakse uus vallamaja olemasoleva tühjeneva kihelkonnakeskuse kõrvale.
Nüüd aga eraomanikest. Ühtepidi me kuuleme kogu aeg seda juttu, et Eesti Vabariigi muinsuskaitsesüsteem on repressiivne, omanikku väsimatult ahistatakse, tal ei lubata ette võtta kõike seda, mida ta tahaks mälestisega teha. Need ülesanded on muinsuskaitseseadusega Muinsuskaitseametile pandud. Ma saan ka muinsuskaitseametnikest aru. Kas nad ikka suudavad alati jääda mälestise omaniku sõbraks, arvestades nende töökoormust ja seda suhtumist, millega neid alalõpmata kostitatakse? Need tüssamised, mida kinnisvaraomanikud muinsuskaitseametnikele ette söödavad, on päris masendavad. Me teame, et muinsuskaitseametnike igapäevaelu on see, et tuleb ettevõtja, kellel on üks vana väike puumaja, ja esitab kolm selle rekonstrueerimise ettepanekut. Esimene näeb ette 20 korruse pealeehitamist. See ongi mõeldud selleks, et muinsuskaitseametnik minestaks. Siis ütleb see ettevõtja: "Aga ma hoolin mälestistest, ma armastan seda vana maja, me teen tohutu kingituse ja loobun sellest kinnisvaraprojektist, kuna ma saan aru, et teile tundub see liialdusena. Ma nõustun kümne korruse pealeehitamisega." Kui ametnik, kes on vahepeal jõudnud ennast koguda, ütleb, et ka see ei tule kõne alla, siis võetakse taskust välja kolmekorruselise juurdeehitise ettepanek ja kergendust tundev ametnik kirjutab sellele sigadusele alla. Tegelikult oleks selle mälestise puhul vaevalt võinud lubada kahekorruselist juurdeehitist.
Olles ise aastaid olnud muinsuskaitse eksperdinõukogu liige, pean tunnistama, et see Eesti ettevõtjate teater, mis meile on esinemas käinud, on aastate jooksul olnud päris muljet avaldav. Muinsuskaitsesüsteem on praegu Eesti Vabariigis püüdnud olla väga vagur, mitte probleeme tekitada ja mitte esile tükkida (minu meelest liigagi). Me oleme hädas sellega, et muinsuskaitse võiks rohkem ja tõsisemalt ennast kehtestada, mitte lasta omanikel nii palju ja nii kergekäeliselt omavolitseda.
Minu silmis on viimase aja kõige masendavam näide Pärnu ärinaise Irina Kolmkandi jõhkrad ümberehitused arhitekt Olev Siinmaa villas Pärnus (Rüütli tänav 1a), mis on mälestis olnud juba nõukogude ajast saadik ja kuhu juba 1981. aastal oli pandud Siinmaa mälestustahvel, mis nüüdseks on kõrvaldatud, sest see tõepoolest natuke varjas mälestist ennast. Sellesse väikesesse, 158 ruutmeetri suurusesse majja investeeris üks Eesti ettevõtja kümne aasta jooksul miljoneid kroone, et seda maja restaureerida. Selle eest saadi suisa mitu kultuurkapitali restaureerimise aastapreemiat. Aga siis tuli teine ja lihtsalt ehitas selle maja omatahtsi ümber, muinsuskaitse eest salaja, olles väga teadlik, et ta teeb seda salaja. Ma arvan, et siin peaks Muinsuskaitseamet kindlasti jõulisemalt tegutsema, seni on ta seda püüdnud teha suhteliselt malbelt.
Samas on selge, et ka omanikud vajavad positiivseid stiimuleid. Ükskõik, kas need on maksusoodustused või laenudega antavad soodustused, aga midagi on kindlasti vaja. Üks võimalus on see, et näiteks nendesamade muinsuskaitse nõutud eritingimuste täitmine võiks olla suuremas ulatuses omanikule riigilt n-ö kingitud.
Siin me põrkume viimasena käsitluse alla tuleva probleemiga, sellega, et eritingimusi niisugusel natukene röövmajanduslikul teel, nagu seni on koostatud, enam kaua teha ei saa. See alusuuringute rasv, mida Kultuurimälestiste Riiklik Projekteerimise Instituut nõukogude ajal kogus, hakkab ära kuluma. Seda enam ei ole. On vaja oluliselt suurendada muinsuskaitselisi alusuuringuid, et nendele toetudes oleks igal konkreetsel juhul võimalik koostada kompetentsemaid ja usaldusväärsemaid eritingimusi. Ma ei ole kindel, kas seda on õige teha Muinsuskaitseameti raames, mille on riik ette näinud järelevalveorganiks, või oleks vaja näiteks kultuurkapitali juurde luua eraldi muinsuskaitse sihtkapital. Aga kuskilt on alusuuringuteks lähiaegadel raha saada vaja. Tänan teid tähelepanu eest!

Läheme küsimuste juurde. Esimesena saab küsimuseks sõna Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh! Väga suur tänu selle väga elulise, täpse ja asjakohase ettekande eest, mis, silmas pidades kõiki käsitletud teemasid, ka riigi eeskuju, oli selles saalis vägagi asjakohane! Ma küsin selle kohta, millega sa lõpetasid, ehk alusuuringute kohta, et seda selles saalis näitlikustada. Oskad ehk nimetada mõnda teemat, kus alusuuringute vajadus on väga terav, kus viimati 1960.–1970. aastatel tehtud alusuuringud enam vist ei kehtigi?

Ma usun, et te kõik olete kokku puutunud näiteks Juhan Maiste või Ants Heina monograafiatega Eesti mõisaarhitektuuri kohta. Aga kas te olete lugenud mõnda doktoritööd või monograafiat Eesti kooliarhitektuuri kohta? Vabaõhumuuseumis on väga edukalt tegeldud vallamajade uurimisega. Aga kui mõne arhitektuurivaldkonna kohta alusuuringud puuduvad, siis me ei oska Muinsuskaitseameti tellitud üksikute ülevaatekeste põhjal teha põhjapanevaid otsuseid. Mõelge, kui palju tuli näiteks 1990. aastatel sellesama mõisakoolide programmi raames teostatud restaureerimistöödega varasemast mõisaarhitektuurist välja maalinguid! Meie teadmised Rootsi-aegsest mõisaarhitektuurist on viimase 20 aastaga oluliselt muutunud, aga mitte kellelgi ei ole olnud mahti ega võimalust neid leide integreerida, lõimida meie üldteadmisesse, mitte keegi ei ole seda finantseerinud.

Maret Merisaar, palun!

Aitäh! Minu küsimus oli küll mõeldud eelkõnelejale, aga aeg sai otsa, nii et ma küsin teie käest, ehk oskate midagi kosta. Kas ei tuleks muinsuskaitse alla võtta ka mõned taarausuliste iidsed pühad hiied või muud looduslikud pühapaigad, kas või mingi väike valik neist? Neid ei ole praegu muinsuskaitseseaduses mainitud.

Minu vastus on võib-olla ebalev. Ma arvan, et nende näol on tegemist erijuhuga, sest traditsioonilised autentsuse kriteeriumid seal ei kehti, füüsilist substantsi on seal liiga vähe. Aga nende puhul võiks kaaluda seostamist vaimse kultuuripärandi konventsiooniga. Igal juhul on need väärtused, selles ei ole küsimus, küsimus võib olla selles, millise metoodikaga neile läheneda.

Marek Strandberg, palun!

Hea ettekandja! Hoolimata kogu austusest omaaegsete arhitektide vastu, on siiski küllaltki depressiivne viibida nendes hoonetes, kus on sellist masendavat tooni seinad. Võiks ju kõne alla tulla, et ainult mõni osa sellest hoonest näitab tolle aja väljanägemist ja kõike muud. Väga paljude hoonete ehitamise aeg oli väga ammu ja ajaloolised viisid, kuidas hooneid köeti, olid teised. Kui kujutada ette, et keskaegsetes hoonetes, kus praegu asuvad ministeeriumid, toimuks see päris samal moel nagu kunagi, siis see oleks maksumaksjale lihtsalt tohutu kulu. Kas need alusuuringud võiksid käsitleda seda, millisel moel võiks autentsust ning tänapäevaseid elamis- ja töötamisfunktsioone siduda ning mismoodi ehitada hoonetele kesti, mida oleks vajaduse korral võimalik ära võtta jne? Kas see ei ole mitte alusuuringute küsimus?

Alustan teie sissejuhatusest: see maja moodustab kokku kunstilise terviku ja kõik tema komponendid on tema integraalsed osad. Tõtt-öelda ma küll mäletan, kuidas 15 aastat tagasi Anu Laido eestvõttel telliti selle ruumi restaureerimisel kunstiakadeemia värviõpetuse õppetoolist ekspertiis selle kohta, kas tumesiniste seintega saalis on võimalik seadusi vastu võtta. Aga kuna esimene Eesti Vabariik siiski ei lõpetanud oma tegevust mitte tumesiniste seinte tõttu, vaid muudel põhjustel, siis ka ekspertiis andis muinsuskaitsele ja tema autentsuskontseptsioonile õiguse.
Füüsilise autentsuse määr on kõikvõimalikes rahvusvahelistes hartades muinsuskaitse alusprintsiip. Samas on kogu aeg vaja teha muinsuskaitselisi leevendusi, et maju saaks kasutada, et need jääksid kasutusse ega musealiseeruks irdsete objektidena. Toon näite sellesama maja restaureerimise kohta: niisugust tohutut luumenite ja lukside hulka, mis teil praegu laes on, ei olnud loomulikult sellesse lakke ette nähtud ja nagu Lauri Vahtre täna hommikul mainis, lae tõelist sidrunkollase kollasust enam näha ei ole. See on näha ainult olukorras, kui tuled ei põle. Aga kuna te ei taha higistama panevaid prožektoreid ja teid kukkuma panevaid juhtmeid siia ridade vahele, oli vaja jõuda tänapäeva parlamendi töökorralduse seisukohalt mõistlikule lahendusele ja lubada muuta värvilahenduse arhitektoonikat.

Toomas Tõniste, palun!

Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Minu küsimus on natuke tulevikku suunatud. Kui näiteks kuskil külas seisab praegu endine kolhoosihoone koos laudaga ja seal on probleemid, mida sellega peale hakata, oodatakse, et keegi tuleks ja selle maha lammutaks, siis kas võib juhtuda, et paarikümne aasta pärast (kui see sinnamaani lammutamata on jäänud) võetakse seesama hoone muinsuskaitse alla ja ollakse õnnelikud, et see seal nii kaua püsinud on?

Jah. Selleks ei ole vaja 20 aastat oodata, et seda kaitse alla võtta, seda võiks ka kohe teha.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu lugupeetud akadeemikule! Hea Mart! Küsin pigem sinu isiklikku arvamust, kuigi ma ei tea, kas see on nüüd sobiv koht või mitte. Kui ma olin ühel rahvusvahelisel foorumil Berliinis ja viibisin hotellis Adlon, siis olin täiesti üllatunud, kui selgus, et see oli nullist üles ehitatud täpselt säärasena, nagu see kunagi oli. Siit minu justkui kaheosaline küsimus Harju tänava kohta. Kas meil on oskust ja pädevust samasugune vägitükk ära teha? Kui õnn tuleb meie õuele ja see kõik püsti pannakse, kui üksüheselt autentne see sinu meelest siis peaks olema või me lubame siin n-ö hetkelisi kõrvalepõikeid tänapäeva?

Mulle tuleb seoses hotelliga Adlon, mis asub Brandenburgi värava juures, meelde see, et kui see koopiamaja üles ehitati, siis ka ajakirja The Architectural Review tagakaanel olevas rubriigis "Kohutav" ("Outrage") leidis seesama tegu n-ö mõnitavat kajastamist. Samas, kui kaugelt vaadata, siis ta mõjub linnapildis, selles ajaloolises keskkonnas ju suhteliselt valutult. Olen seisukohal, et Harju tänav tuleb kindlasti üles ehitada. Samas ei poolda ma seal koopia ülesehitamist, vaid klassikalist, juba 1970.–1980. aastatel Lääne-Euroopas kujunenud typo-morpho või tüpoloogilis-morfoloogilise koolkonna printsiipidest lähtumist, mida Tallinnas rakendati esmakordselt Viru tänaval De la Gardie kaubamaja ehitamisel. Kuigi ma võib-olla oleksin rangem, see tähendab, et ma pooldan sellist tänapäevaste arhitektuursete vahenditega ülesehitamist, kus säilitatakse krundi piiridest tulenev kruntide rütm tänavafrondis, üldjoontes ka katusemaastik. Ma hoiduksin suure ühtse siseruumi tekkest, nagu on De la Gardie kaubamajas. Aga mul on veel see seisukoht (ma mõtlen pigem praeguse suure Hollandi arhitektuuriguru Rem Koolhaasiga ühes suunas), et see on praegu linnale kuuluv maa ja minule ei meeldi, et Tallinna vanalinnast tehakse välismaalaste ja rikkurite getot. Ma tahaksin, et Tallinna vanalinn oleks orgaaniliselt integreeritud Tallinna linna, oleks üks loomulik selle koostisosa. Seetõttu arvan, et kui Harju tänav taas üles ehitatakse, siis ülemistel korrustel tuleks sisse seada väheste võimalustega inimestele munitsipaalkorterid, selleks et vanalinn oleks koherentsemalt eri sotsiaalseid gruppe siduv. Muidu need inimesed vanalinna elama ei pääseks. Need, kes seal kortereid saavad, võiksid olla vanalinnas asuvate üldhariduskoolide õpetajad.

Erki Nool, palun!

Aitäh! Austatud eeskõneleja! Ma ei saanud aru, kas muinsuskaitse jaoks on "rikkur" sõimusõna või mitte, aga ilma rahata midagi ei taasta ka. Minu arusaam on, et kui käia maakondades, siis mõne muinsuskaitse all oleva objekti puhul (näiteks mõisad, vesiveskid jne) jääb mulje, et sel lastakse pigem hävineda, aga tänapäevaselt seda taastada ei saa. Minu küsimus on selle kohta, millele viitas Marek Strandberg. Käisin hiljuti ühel seminaril, kus näidati, kuidas Saksamaal on taastatud vanu mõisahooneid tänapäevase passiivmaja tehnoloogia abil, vahetades kõik materjalid uute vastu. Mida praegu Eesti muinsuskaitse sellisest taastamisest arvaks?

Ei "vaene" ega "rikas" ole sõimusõna, mõlemad peavad pärandisse suhtuma ühtemoodi austusega, selles on küsimus. Ka vaene inimene ei tohi lasta enda valduses oleval mälestisel hävida, sest seaduse ees on kõik võrdsed. Ma olen Eesti passiivmajade propagandistidega neid küsimusi arutanud. Nemad on olnud seda meelt, et mälestisi on kogu elamufondis siiski nii vähe, et katsuks esialgu säästupõhimõtetega ja lisasoojustusega läheneda mittekaitsealustele majadele, sest seal on palju lisakomplikatsioone.

Mark Soosaar, palun!

Hea Mart Kalm! Oli nauditav kuulata sinu väga põhjalikku, lennukat ja tarka ettekannet. Aga minu küsimus puudutab ka seda maja siin. Kui me vaatame üldiselt ümberehitamist, restaureerimist, omapäi ehitamist jne, siis näeme, et ajaloolistele hoonetele on üha uuemaid ja uuemaid elemente lisatud ja me võime nautida seda, kuidas hoonet on läbi aegade moderniseeritud. Kuidas sa hindad aga neid Alar Kotli kavandeid, mille järgi endine kubermanguvalitsuse hoone, praegune Riigikogu peahoone ja selle fassaad tehti lisatud detailide abil umbes 50 aastat vanemaks? Teatavasti oli tegemist ju klassitsistliku fassaadiga, aga sinna on baroksete ehk rokokooelementidega kaunistusi lisatud. Kuidas sa hindad sellist ümbertegemist?

Aitäh! Ütleme niimoodi, et ajaloolasena ei taha ma kohut mõista. Aga mis seal salata, minu jaoks on olnud lihtsalt huvitav tõdeda kultuurikihi õblusust. Need on olnud nagu kaks Eesti Vabariigi arengu eri arengujärku. 1920. aastate alguses ehitati suures joovastuses ja uljuses see vana maja siin, mis on, ma arvan, üks maailma kõige väljapaistvamaid parlamendihooneid. Ma ei tea mitte ühtegi teist riiki ega rahvast, kes oleks endale ehitanud omas ajas nii moodsa parlamendihoone, oma aja kõige julgemate uute esteetiliste ideede järgi, milleks oli ekspressionism 1920. aastate alguses, nagu tegi Eesti Vabariik. Aga vaikival ajastul, Pätsi Eestis, taheti ennast pigem kulla ja karraga ehtida. Seetõttu ehitati ka see kubermanguvalitsuse hoone vägevamaks, kuskil on ancien régime ja seal on ka niisugust Palladio-aegset Roomat ja mida kõike veel, mis sinna kokku pandi. Ka see ruum, millest ma siia tulles läbi tulin, on minu jaoks pigem üks arhitektuuriajalooline kurioosum. Aga Eesti Vabariik Pätsi ajal oli selline. Jällegi ei ole mälestise puhul põhjust küsida meie maitseotsustusi, vaid me peame mälestist respekteerima.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Aitäh! Et lugupeetud akadeemikul ei jääks ekslikku muljet, et Riigikogus arutelu üldse puudub, siis ütlen, et minule need värvid siin majas väga meeldivad. Küsida tahan aga selle kohta, missugune on tänapäevane lähenemine paatinale muinsuskaitses, eriti kui silmas pidada kogu jätkusuutlikku majandust, rohelist mõtlemist, turismimajandust kui Eesti peamist ekspordiartiklit. Ehk sa veidi avad seda lähenemist.

Aitäh! Meil on probleeme just sellega, et ajaloo paatinat ei kiputa hindama. Ma tõin kurva näite Pärnus toimunud restaureeritud Siinmaa maja ärasolkimise kohta. Tegelikult oli selle maja kümme aastat kestnud väga kalli restaureerimise miinus see, et seda (ja seda juhtub meil restaureerimisprotsessis sageli) kiputi prillikiviuueks tegema. Kui Soome muinsuskaitsespetsialistid Siinmaa villat vaatama tulid, siis nad just seda kritiseerisid, et Siinmaa villa oli liiga korda tehtud, liiga läikima löödud, see oli tehtud liiga uueks. Vana maja peab olema ka pärast restaureerimist kulunud, sest see on vana maja. Vana maja ei pea olema nagu nõelasilmast tulnud ülikond.

Mark Soosaar, teine küsimus, palun!

Hea Mart Kalm! Nüüd on mul sulle päris poliitiline küsimus. Meie muinsuskaitses või kultuuripärandi kaitses on üks ala, mis ei kuulu nagu päriselt Kultuuriministeeriumi, Keskkonnaministeeriumi ega ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi alla, see on nagu eikellegimaa. Need on meie metsades peidus olevad pärandkultuuriobjektid, millest 15 000 on inventeeritud ja teine 15 000 on inventeerimata. Samal ajal on teada, et on olemas selline konventsioon nagu Firenze maastikukonventsioon, millega on ühinenud peaaegu kõik Euroopa Liidu riigid. Euroopas on kaks riiki, kes sellega ei ole ühinenud: Venemaa ja Eesti. Kuidas sa hindad seda, et me 11 aasta või, ütleme, 10 aasta jooksul ei ole selle konventsiooniga ühinenud?

Kuna ma ei ole ametnik, ei oska ma vastata küsimusele, miks me ei ole konventsiooniga ühinenud. Ma ei tea ka täpselt selle konventsiooni üksikasju. Ma oskan öelda mõne mõtte. Maastikukaitse on palju keerulisem. Kui ma kuulen nendest metsaradadest, mis on tohutult toredad ja vahvad, siis mulle mõnikord tundub nende säilitamine veel lootusetuma ülesandena kui olemasolevale majale uute funktsioonide otsimine, leevenduste tegemine, otsimine, milliste tänapäevaste funktsioonidega see maja sobituks, nii et ta üldse alles jääks. See on üks asi. Teiseks, see ei ole võib-olla otseselt muinsuskaitseline probleem, aga minu silmis on suur mure see, et Eesti ühiskonnas tervikuna ei ole maastikuarhitektuur piisavalt väärtustatud. Sellest vaadatakse üle. Meie pargid on halvas korras, meie puiesteed on halvas korras. Meil kiputakse pigem üleväärtustama ürgloodust, aga vähem väärtustatakse neid paiku, kus kultuur on maastikku mõjutamas. Meie maastikus on eri kihistuste säilitamine eriti raske. Mõtleme kas või sellele, et meil pole talumaastikku enam peaaegu kuskil. Kas me peaksime praegu võsastuvat kolhoosimaastikku kuidagi säilitama? Milliseid säilitamiskihte otsida niivõrd suured muudatused läbi teinud maastikes? See tundub mulle meie praegusi võimalusi arvestades õigupoolest üle jõu käiva ülesandena.

Austatud ettekandja! Suur aitäh teile ettekande ja küsimustele vastamise eest! Küsimusteks ettenähtud aeg on läbi saanud. Me jätkame läbirääkimistega. Nagu alguses kokku leppisime, palun esmalt Riigikogu kõnetooli fraktsioonide esindajaid. Palun Riigikogu kõnetooli Keskerakonna fraktsiooni esindaja Aivar Riisalu! Kaheksa minutit.

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma olen Keskerakonna fraktsioonile väga tänulik, et nad lubasid mul fraktsiooni nimel esineda, sest muinsuskaitse ja sellega seonduv on mulle pikki aastaid väga südamelähedane olnud. Julgen öelda, et olen sellel alal olnud ka praktikuna tegev, sest vanad mõisahooned on olnud minu suur kirg. Nende kordategemine on olnud üks minu elu suurimaid väljakutseid.
Kui me räägime kultuuripärandist ja selle kaitsmisest, siis esimene asi, mis minul koos sellega meelde tuleb, on loomulikult maastikukaitse. Ma ei tea, kui tähtis on teile see probleem, et kui me sõidame mööda Eestit ringi, siis me järjest rohkem ja rohkem näeme, kuidas meie maastik on muutunud selliseks lahingujärgseks tallermaaks. Tänapäeval suhteliselt levinud metsaraie just suurte teede, aga, mis seal salata, ka natuke väiksemate teede ääres muudab meie maastikku drastiliselt ja kardinaalselt. Kui me räägime sellest, mis on olnud Eesti eripära läbi aastakümnete ja aastasadade, siis selleks ongi olnud meie võimas, mitmekesine ja metsarikas loodus. Ma ei saa aru, miks ei ole võimalik kehtestada korda, et metsatöötlemine, mis on täiesti vajalik tegevus, ei mõjutaks sellisel määral meie maastikupilti, sest me ei suuda raielanke väga kultuursena maha jätta. Sellele asjale otsavaatamine kisub kohati küll hinge täiesti tükkideks.
Et mitte olla paljasõnaline, toon ühe näite. Ma olen väga tihti sunnitud liikuma mööda nn Vana-Haapsalu maanteed, mis läheb Keilast Haapsallu. Kümneid-kümneid kilomeetreid kulgeb see tee mööda iidset moreenseljakut ja kahel pool teed olid varem okasmetsad. Nüüdseks on seal tekitatud täiesti teine pilt ehk sinna on tekitatud väga palju lanke. Ma olen mitu korda küsinud asjaomaste ametnike käest kuni keskkonnaministrini välja, miks ei taheta rakendada vana korda. Kui mu mälu mind ei peta, siis nõukogude ajal oli vist keelatud teeni välja raie ehk alles jäeti maastikku mittemuutvad kaitseribad. Ma ei ole saanud adekvaatset vastust, aga tegelikult on need nagu Eestimaa ihusse raiutud armid, mis taastuvad ju alles mitme inimpõlve jooksul. Ma leian, et meie sisemise kultuuri küsimus oleks siin midagi ühiselt välja mõelda, et me seda pilti nii palju ei kahjustaks.
Järgmise sammuna võiksime minna kõikide nende loodusobjektide juurde, mis on seotud meie, nagu öeldakse, pärandkultuuriga: pühad hiied, igasugused kivid, kõik selline looduses asetsev pärand. Sellega on väga kummalisi lugusid juhtunud. Ühest küljest on loomulikult kehv, kui näiteks kohalik omavalitsus annab loa hiie maharaiumiseks, et teha sinna suusamägi. Teist otsa pidi on absurdne olukord ka see, mida ma tean oma isiklikust kogemusest. Ühele minu mõisahoonele on seatud võõrandamise piirang, kuna on selgunud, et Eesti Energia elektrialajaama vundamendis asub iidne ohvrikivi. Ma küsin lugupeetud muinsuskaitsjate käest, kus nad olid siis, kui Eesti Energia ehitas suure alajaama ja kasutas vundamendi rajamiseks ohvrikivi, mis on neil küll arvel, aga nad isegi ei tea, kus see asub.
Need asjad, millest ma räägin, ei ole ühelgi viisil rahas kinni, see on otsustajate suva ja otsustajate tahtmatus kehtestada reegleid, mis aitaksid säilitada looduskeskkonda. Ma usun, et kõikide nende vanade pärandasjade, näiteks ohvrikivide ja hiite kaitsmine küll raha taga kinni ei ole. Seal annaks väga palju ära kasutada seda ühiskondlikku tööjõudu. Trivimi Velliste rääkis oma ettekandes, kuidas ühiskonna tahtmine muinsuskaitseasjades kaasa rääkida on vähenenud, aga selliste objektide talgute korras kordategemine on võimalik. Selge on see, et eraisiku mõisa juurde talgulised enam väga tulla ei taha, sest tegelikult on Eestis omanik olemine kuskiltmaalt isegi natuke nagu kuritegu. Igal juhul kutsub tihti esile ühiskonna hukkamõistu see, kuidas on võimalik, et kellelgi on, aga minul ei ole.
Jätame looduse sinna, kus see on. Loodame, et kaine mõistus võidutseb ja me suudame oma maastiku kaitseks midagi ette võtta. Tuleme hoonete juurde. Eesti riik käitub fantastiliselt, kui ta arendab mõisakoolide programmi, aga mis puudutab mõisahooneid, -südameid, -ansambleid ja -parke tervikuna, siis on selge, et kui hooned on korda tehtud eraalgatuslikus korras ja proovitud jätta ühiskondlikku ehk avatud kasutusse, siis nende mõisate omanikel on kindlasti väga raske seis sellel lihtsal põhjusel, et, tuleb tunnistada, äri see ju oma olemuselt ei ole.
Nüüd jõuame Muinsuskaitseameti juurde, kes seab väga palju piiranguid, aga tegelikult ei ole suutnud ennast kehtestada rahastamise mõttes. Ainus asi, mida nendelt abi poole pealt kuuleb, on see, et ei ole võimalik. Aga piirangute poole pealt kuuleb neist hästi palju. Ma võin tuua ühe naljaka näite kümmekonna aasta tagusest ajast. Jätan objekti nime nimetamata. Muinsuskaitse teatas oma piirangute nimekirjas, et aknad tuleb taastada. Aga aknad olid mädanenud. Mis siis tehtud sai? Sai need aknad eest ära võetud, pandud auto peale, viidud Muinsuskaitseametisse ja öeldud, et on paigutatud ajutised aknad, restaureerimiseks praegu kogutakse raha, aga seni las Muinsuskaitseamet ladustab need vanad aknad kusagile. Siis lubati need aknad prügimäele viia.
Sellist absurdi tuleb palju ette. Me teame, et meil on kirikud korrast ära. Peterburis andsime Peterburile kuuluvale kirikule 120 miljonit krooni mõttetu intressiga. Selliseid näiteid võib Eestist tuua väga-väga palju. Saage aru, see tähendab, et meil pole kontseptsiooni, meil pole riiklikku poliitikat ega pole ka tahtmist! Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Paul-Eerik Rummo!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu! Lugupeetud külalised! Kultuuri iseloomustab pidevus. Kui me räägime kultuuripärandist, siis me räägime millestki sellisest, mis on jätkuvalt elav ja haarab endaga kaasa järjest uusi põlvkondi. Kultuur on midagi vaimset ja hingelist, samas aga teame kõik, et see vaimne ja hingeline impulss materialiseerub kunstiteostena, tarbeesemetena, ehitistena, rajatistena jne. Kusjuures tihtipeale, nagu siin täna on korduvalt rõhutatud, on võimatu ja sisuliselt tarbetu vahet teha – näiteks põliste looduslike pühapaikade või kultuurmaastike puhul –, kust jookseb piir loodus- ja kultuuriväärtuste vahel. Kultuuri materialiseerunud ilmingud on aga midagi sellist, mida koi sööb ja rooste rikub. Need on alati hävimise ja lagunemise ohus. Me ei pea siinkohal isegi rääkima vandalismist ja agressiivsest rumalusest. Materiaalne kultuuripärand lihtsalt hävib aja ja ilmastiku toimelgi, kui tema eest piisavalt hoolt ei kanta.
See hool ei saa seisneda pelgas retoorikas ega järjest uute objektide lisamises muinsuskaitsealuste objektide nimekirja, mis on niigi kasvanud üle pea, ilma et me samas saaksime kindlalt öelda, et sealt midagi tõeliselt väärtuslikku ja unikaalset ikkagi pole välja jäänud. Meie hool peab olema reaalne ja igapäevane. See peab olema realistlik.
Vältimaks tõeliselt väärtuslike objektide pöördumatut hävimist toetab Reformierakond asjatundlike ringkondade seisukohta, et vajalik on kaitsealuste objektide põhjalik ja professionaalne inventuur. Muinsuskaitse ümarlaua juhi Mika Orava sõnul on praegu tegemist olukorraga, kus teoreetiliselt on võrdse kaitse ning võrdsete käitlemisnõuete ja piirangute all raekoda ja mõni küün. See tähendab, et kumbki pole piisavalt kaitstud. Arvestuste järgi hävineb kümne aastaga rohkem kui veerand praegustest kaitsealustest objektidest. Me peame õigeks sätestada pärandväärtuste arvelevõtmine ja kaitse diferentseeritult, eri kategooriate kaupa, lähtudes niihästi objekti põhimõttelisest väärtuslikkusest, tema spetsiifikast kui ka tema praegusest seisundist. Pädeva pilguga tuleb üle vaadata kaitse alla võtmise ja kaitse alt väljaarvamise kriteeriumid.
Vähem oluline pole ka see, mida saab oma varaga teha kultuuriväärtusliku objekti omanik, seda nii kõige üldisemas omandi kasutamise mõttes kui ka eriti siis, kui ta soovib või kui temalt eeldatakse talle kuuluva objekti korrastamist, restaureerimist, selle lagunemise ärahoidmist. Töötame selles suunas, et riik, kes on objekte kaitse alla võtnud, aga ei suuda neid hooldada, ja selliste objektide omanikud oleksid teineteisele mõistvad ja toetavad partnerid, mitte ei hiiliks teine teisel pool rindejoont. Muu hulgas peavad muinsuskaitse all olevate kinnisasjade kasutamise piiranguid tasakaalustama toetused nende kinnisasjade korrastamiseks.
Muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu, nagu teame, on praegu parlamendimenetluses. Peame otsustama, kas tahame ja jõuame sellesse sisse viia diferentseeritud kaitse teema või jääb see Riigikogu uue koosseisu teha. Vajalik ja vältimatu see igatahes on.
Nüüd veel mõnest protsessist, mis kas juba toimuvad (sel juhul tuleb neid jätkata) või on olemas algatustena, mida Reformierakond peab vajalikuks välja arendada ja ellu viia. On mõisakoolide programm, on looduslike pühapaikade arengukava. Oleme otsustanud neid jätkata ja võimaluste suurenedes tugevdada. On olemas riiklik programm "Pühakodade säilitamine ja areng 2003–2013", mis ei oota punkti panemist, vaid jätkuprogrammi kavandamist. Eelarve võimalustest lähtuvalt kavandame pühakodade programmi mahu suurendamist aastatel 2013–2023. Need on mõned näited riigi võimaluste piires toimuvate järjekindlate tegevuste kohta, mille ulatust soovime suurendada esimesel võimalusel.
Lugupeetud Riigikogu ja külalised! Asi ei ole mitte ainult mälestiste kaitses ja hoidmises, vaid ka selles, et nende olemasolu laiemalt ja paremini teataks, et osataks nende keskel elada ja olla, et nendega tutvumine aitaks suuremal hulgal inimestel jõuda sügavamale arusaamisele kultuuri pidevusest, pakkudes muljeid ja elamusi, teadmis- ja tunnetusrõõmu ...
Palun ajapikendust!

Kolm minutit lisaaega.

... äratades mõtteid ja tundeid. See on aluseks ka sellele, et ühiskond laiemalt saaks ja oskaks asuda kultuurimälestiste kaitsele. Info kultuuripärandi kohta peab olema laialt ja hõlpsasti kättesaadav.
Jutt pole ainult ehitistest ja rajatistest, vaid ka kõigest sellest, mis on talletatud muuseumidesse ja arhiividesse. Reformierakonna programm näeb ette kultuuripärandi digitaliseerimise jõulist jätkamist kõigis Eesti mäluasutustes ning Eesti kultuuripärandi portaali loomist ühtse infoväravana, mis võimaldab otsinguid eri süsteemides, nagu muuseumid, raamatukogud, ringhäälinguarhiivid jne. Kavandame muuseumide infosüsteemi täiustamist ja liikumist selles suunas, et juba lähitulevikus kasutaksid kõik muuseumid seda virtuaalsete näituste loomiseks. Seome olemasolevad infosüsteemid Euroopa digitaalraamatukoguga Europeana. Meie soov ja huvi on, et teadmine Eesti erakordselt rikkalikust ja mitmekülgsest kultuuripärandist jõuaks võimalikult paljudeni ka väljaspool Eestit. Soovime jätkata temaatiliselt eristuvate maakonnamuuseumide arendamist, et neist kujuneksid olulised külastus- ja teaduskeskused, samuti (see on oluline) nende lülitamist muinsuskaitsealasesse süsteemi. Hästi toimivad muuseumid sobivad suurepäraselt hariduskeskusteks. Mis oleks loomulikum kui ajaloo- või inimeseõpetuse koolitundide pidamine kujutlusvõimet ergutavas muuseumikeskkonnas. Mitmekesise rahvakultuuripärandi jätkuva elu toetamiseks ning selle sidumiseks tänase ja tuleviku igapäevaeluga toimivad päris hästi piirkondlike kultuuriruumide programmid, nagu Setumaa, Kihnu, muude saarte, Vana Võrumaa, Peipsi-äärsete piirkondade ja Mulgimaa programm. Seda maastikku tasub laiendada. Kavas ongi avada Virumaa ja Rannarootsi kultuuriprogramm. Me oleme veendunud, et kultuuripärandi, nii materiaalse kui ka puhtvaimse pärandi austamise parim viis on selle pidev sidumine tänapäevaeluga.
Siinkohal tahan rõhutada Reformierakonna püüdlusi arendada kvalifitseeritud kultuurikorraldajate väljaõpet. Kultuuriasutuste juhtimine, kultuuriprogrammide elluviimine, kogu selle väga mitmekülgse sektori arendamine, kaasa arvatud kultuuri- ja keskkonnakaitse, muutub tänapäeva maailmas järjest olulisemaks tegevusharuks, millele noorel inimesel tasub ennast pühendada. Tegeldes kultuuripärandiga ei tegele me millegi surnu või elutuga või millegagi, millel on tänasega heal juhul vaid marginaalne seos. See on mäng, mis väärib küünlaid ning eeldab tegijatelt head baasõpet ja pidevat enesetäiendamist. Selleks õppekavade loomine, nende rakendamine ja pidev edasiarendamine on erakordselt oluline ülesanne. Raha on alati vähem, kui tarvis, ja vähem, kui tahaks. Seda enam peab olema teadmisi, oskusi, tahet, ideesid ja eriti koostöövalmidust ühiskonna eri sektorite vahel. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni tuleb esindama Mark Soosaar. Palun! Kaheksa minutit.

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Täna on siin väga palju ilusaid sõnu ja häid mõtteid kõlanud. Ma tahan teile oma jutu alguseks maalida silme ette kaks nägemuspilti. Kui te sõidate Pärnust itta ja olete sõitnud mööda Tihemetsa ehk Voltveti mõisast, siis palun pidage auto kinni. Seal on suur riigimaantee. Seal on viit, mis näitab Tihemetsa ehk Voltveti mõisa kui riikliku kaitse all oleva mälestise poole. Aga teine silt on sealt puudu. Vasakul pool asub Eesti pikim kõrts, ka muinsuskaitseobjekt, mis on pooleldi kokku varisenud. Pidage seal kinni ja mõelge, miks see nii on. Kui te sõidate pealinnast Saaremaale, siis üsna varsti pärast Koluvere lossi tuleb üks kitsas tee. Keerake paremale ja sõitke Jõgeva kõrtsi juurde. Vaadake neid vaevu-vaevu püsti seisvaid lubjakivimüüre, seda fantastilist sammastikku, mis püsib kui ämblikuvõrk, ja mõelge palun selle peale, mille meie, seadusandjad, oleme tegemata jätnud nende kallihinnaliste kultuuriväärtuste säilimiseks.
Juba 2007. aastal teatas Riigikontroll meile, et nende auditi järgi on Eestis 500 avariilist mälestist, nüüdseks on ekspertide arvates see arv muutunud neljakohaliseks. Mida me oleme teinud ja mida oleme tegemata jätnud selle Riigikogu koosseisu jooksul? Meie erakond on arvamusel, et nelja aasta jooksul ei ole valitsus suutnud ette valmistada korralikku uut muinsuskaitseseadust ega ole ka meie Riigikogus suutnud seda teha. Me oleme piirdunud vaid kosmeetiliste parandustega, me ei ole teinud väga tõsiseid põhimõttelisi muudatusi.
Me oleme siin vaielnud, kas aus põllumees võib enne kündmist oma põllule detektoriga minna või tuleks ka temal see ära keelata, sest kõik, kes detektoriga ringi käivad, oleksid nagu kurjategijad. Oleme jätnud kahe silma vahele mälestiste teisaldamise võimaluse, millest tänases Eesti Päevalehes juttu on ja mis on tegelikult vastuolus põhiseaduse §-ga 32, mis ütleb, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.
Muinsuskaitseseaduse muutmise seaduses puudub pärandkultuuri temaatika. Mart Kalmu poole pöördudes tõstsin üles küsimuse, kas meil ei oleks aeg ühineda kümme aastat tagasi vastu võetud Firenze maastikukonventsiooniga. Meil puudub kohalik kaitse. Alles nädal aega tagasi käisin ma Tõstamaa vallas Alu külas vaatamas taluhooneid, mis on üleni laotud erivärvilisest graniidist. Ühel nendest hoonetest oli katus pealt lennanud, inimesed elasid lumehanges. Riikliku kaitse alla rehielamut tõenäoliselt võtta ei ole enam mõtet, kuna see on sedavõrd ümber ehitatud. Kohaliku kaitse alla aga tasuks seda võtta, juhul kui selline kategooria olemas oleks.
See, mida me kõik ootasime muinsuskaitseseaduse muutmise seaduselt, oli kaasamisprintsiip. Aga mida ei ole, seda ei ole. Muinsuskaitseala piiride ja väärtuste hindamisel, põhimääruse kehtestamisel puudub planeerimisseadusega analoogiline protsess, kus inimesed saaksid kaasa rääkida. Muinsuskaitsealadel on kehtestatud arvukalt kitsendusi ja piiranguid, mis tekitavad seal asuvate hoonete ja kinnistute valdajatele oluliselt suuremaid kulutusi. Vajadusest rakendada võrdse kohtlemise printsiipi oleme siit puldist korduvalt rääkinud, ent muinsuskaitseseaduse muutmise seaduses me seda muutust ei näe. Üksikmälestise omanikul on õigus riigilt toetust küsida, kaitsealal kinnistut omaval isikul seda õigust pole. Aga me tahame, et rahvas armastaks muinsuskaitseinspektorit, kui ta tuleb ettekirjutusega, mis näeb ette, et fassaadi pisiremondi tegemiseks tuleb pöörduda litsentsitud firma poole, kes teeb tööd mitu korda kallimalt. Ehk nagu Mart Kalmgi siit veidi aega tagasi ütles: seaduse ees peaksid kõik olema võrdsed. Palju on räägitud maksusoodustustest mälestiste omanikele, eriti muinsuskaitsealadel asuvate kinnistute omanikele, aga kuskile me jõudnud ei ole.
Olles lugenud üles need olulised sisulised puudused, on meil, sotsiaaldemokraatidel, küll ülimalt kahju, et põhiseaduskomisjon on tema juhi ja asejuhi eestvedamisel tekitanud olukorra, kus 67 allkirjaga varustatud ehk kahe kolmandiku Riigikogu liikmete soovist kantud põhiseaduse nurgakivi ehk kultuuripärandi paragrahvi see Riigikogu koosseis enam kahjuks menetleda ei saa. Seda sellel lihtsal põhjusel, et teise ja kolmanda lugemise vahele peab jääma kuu aega, aga seda kuud selle koosseisu käsutuses enam ei ole.
Kuid ma tahan siit puldist siiski tunnustada Riigikogu esimeest Ene Ergmad ja aseesimeest Jüri Ratast ehk kaht kolmandikku Riigikogu juhatusest, kes põhiseaduse muutmise eelnõuga ühinesid. Kindlasti tahan tunnustada IRL-i liikmeid Tarmo Kõutsi, Elle Kulli, Peeter Tulvistet ja Trivimi Vellistet, kes eelnõuga ühinesid. Me kiidame ja hindame kõrgelt Reformierakonna liikmeid Imre Sooäärt ja Katrin Karismad, kes samuti julgesid sellele eelnõule käe alla panna. Muidugi täname kõiki Keskerakonna, Erakonna Eestimaa Rohelised ja Rahvaliidu liikmeid, kes koos sotsidega peaaegu aasta tagasi eelnõu mõttega ühinesid.
See eelnõu oleks meie riigi põhiseadusesse, põhidokumenti lisanud § 53¹, mille tekst oleks näinud ette, et igaüks on kohustatud hoidma kultuuripärandit ning riik ja omavalitsused toetavad kultuuriväärtuste säilimist. Nii oleksime ennast kirjutanud nende Euroopa Liidu riikide nimistusse, kellel selline paragrahv põhiseaduses olemas on ja kes on tõsiselt seisnud selle eest, et kultuuriväärtused oleksid põhiseaduslikult kaitstud, et selles ka kõik inimesed, omavalitsused ja riik osaleksid. Jah, mis teha, üks kolmandik Riigikogust tegi kahele kolmandikule lihtsalt tehnilisel viisil ära.
Mis on lahendus? Lahendus on valijate käes. 6. märtsil saab rahvas otsustada, kas ta valib Riigikogusse rohkem kultuurilembesi inimesi või mitte. Meie, sotsiaaldemokraadid, kohe kindlasti ei ole nõus selle vahetuskaubaga, et põhiseaduse muudatus vahetati tänase arutelu vastu. Aitäh!

Aitäh! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni palun Riigikogu kõnetooli esindama Liisa-Ly Pakosta!

Lugupeetud kolleegid ja head külalised! Mul on olnud hea meel selle tegelikult väga elava arutelu üle. See arutelu oli võib-olla pisut majakeskne, aga õnneks said esindatud ka muud muinsuskaitsevaldkonnad. Esindades siin konservatiivset erakonda, mis ongi suuresti sündinud muinsuskaitseliikumisest, ei hakka ma oma ettekandes käsitlema üksikute paragrahvide muudatusi või nende muudatustega seotud nüansse, vaid käsitlen kolme suuremat teemat, mis just väärtushinnangute tasemel Eesti riigis praegu näpistavad. Need on muinsuskaitseharidus, muinsuskaitse moodsus või tänapäevasus ja muinsuskaitse rohelisus.
Esiteks muinsuskaitseharidusest. Kõik ettekandjad on puudutanud juurte tähtsust ja mälu olulisust, aga nagu me teame, juured kuivavad ära, kui neile puud otsa ei kasva, ja mälu kuhtub, kui seda edasi ei anta. Laiapõhjaline muinsuskaitseharidus on ülioluline. Me näeme seda kas või väga hästi korraldatud keskkonnahariduse puhul, kus on ennast õigustanud koolitused, mida antakse juba alates lasteaiast ja mitmesuguseid koolitusi pakutakse ka täiskasvanutele, keskkonnahariduse andmisel kasutatakse infomaterjale, teabesaateid raadios ja televisioonis, samuti internetikeskkondi. Muinsuskaitsel on palju eeskuju võtta keskkonnakaitsjatelt ja samuti teistelt riikidelt, keda on siin täna positiivsena välja toodud. Tahan kiita Eesti asumiseltse ja külaseltse, koolide ajalooringe, entusiastlikke õpetajaid ja kõiki teisi, kes on muinsuskaitseharidusalast tegevust omast entusiasmist, sageli selle eest tasu saamata ja ilma eriliste metoodiliste materjalideta püsiva järjekindlusega läbi viinud.
Trivimi Velliste, Lauri Vahtre ja Mart Kalm – kolm tänast põhikõnelejat – on erakordse järjepidevusega käinud mööda Eesti koole ja rääkinud õpilastele muinsuskaitsest. Palju vähem näeme seda tööd tegemas ametnikke. Muinsuskaitseharidus peaks olema rohkem seotud igapäevase koolitööga, alusharidusega ja ka kõrghariduse või kutseõppega. Akadeemik Kalmu nimetatud muinsuskaitse alusuuringud on tegelikult üks osa, mis peaks laduma müüritist muinsuskaitsehariduse paremaks korraldamiseks. See ei ole seadusandluse küsimus, see sõltub igast inimesest, kelle võimuses on siin midagi paremaks teha.
Teise teemana soovin rääkida muinsuskaitse tänapäevasusest või moodsusest. Sageli tundub inimestele, et muinsuskaitse on midagi halli, minevikuhõngulist, mis on kuidagi tänapäeva moodsale maailmale külge poogitud. See pole sugugi nii. Siin on üks väga lihtne ja samas väga oluline väärtushinnangute seadmise ja otsustamise koht. Nagu ka akadeemik Kalm mainis, on tegelikult väga moodne teha hooneid remontides vaid parasjagu niipalju, kui on hädavajalik. Just sellest punktist ülelibisemine tekitab sageli riigi ja omavalitsuse poolt, ehkki nad soovivad parimat, vanadele majadele kahju. Mäletate, Mart Kalm tõi näite, kuidas rikkad soomlased vaatasid Siinmaa villat ja olid murelikud, miks selles vanas hoones on nii palju töid ära tehtud. Moodne muinsuskaitse on tõepoolest palju rohkem kinni selles, kuidas oleks mõistlik minimaalsete kuludega, nii nagu vanasti, ühte või teist hoonet ...
Ma palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

... remontida ja mitte üle pingutada. Ülepingutamise ühe näitega on seotud ka tänases Eesti Päevalehes Riin Alatalu tõstatatud küsimus, kui ebaotstarbekas oleks mälestiste teisaldamine ühest kohast teise.
Kolmanda punktina räägin muinsuskaitse rohelisusest või keskkonnasäästlikkusest, mis sageli kipub meelest ära minema. Kui vaadata siingi majas ringi tähelepaneliku pilguga (aga eriti ilmekalt on seda näha näiteks Pikal tänaval Bonaparte'i kohviku eesruumi seinas), siis näeb vaataja, et kaunis sageli on sajandite jooksul kasutatud ära nii palju vana materjali, kui see on võimalik olnud. Kogu aeg on hooneid kohandatud kaasaja nõuete ja inimese vajaduste järgi. Selline vana maja ärakasutamine kõige paremas mõttes on lõppkokkuvõttes kõige keskkonnasäästlikum ja kõige muinsussõbralikum lähenemine. Need vanad hooned, mis meie ajani on säilinud, on säilinud tänu sellele, et inimesed on seal sees elanud, töötanud ja tegutsenud ning neid hooneid oma vajaduste järgi kogu aeg kohandanud.
Nüüd me oleme ajaloos tegelikult esimest korda olukorras, kus me üritame mõnda hoonet säilitada täiesti muutumatul kujul. Kaugemas perspektiivis ei ole see väga keskkonnasäästlik ega ka mitte võimalik, sest inimene vajab kohandamist oma vajaduste järgi ja lõpuks säilib niimoodi ka hoone ise tervenisti. Siis ei juhtu nii nagu Nissis, kus vana koolimaja kõrvale ehitati uus lihtsalt sellepärast, et vana hoone kohandamine ei tundunud miskipärast võimalik.
Need on need otsused, mida kohalikud omavalitsused ja riigiasutused iga päev langetavad, võib-olla sageli üldse mitte muinsuskaitsega kokkupuutuvalt: kas ehitada uus või kasutada olemasolevat? Ma tuletan meelde, et meie rahvaarv väheneb ja meil ei ole lõputult ressursse ehitada uusi hooneid. Kas makstes viis eurot ruutmeetri eest katta vana tammeparkett uue põrandakattega, mis kestab viis aastat, või natuke parandada vana põrandat? Kas värvida üle sein, mis üleüldse värvimist ei vajagi? Need on lihtsad küsimused, aga samas väga moodsad ja väga tänapäevased. Selliste küsimustega arvestab Euroopa muinsuskaitse üha rohkem.
Soovin kõikidele kolleegidele, külalistele ja Eesti rahvale jätkuvalt jõudu ja jaksu mitte ära unustada vana ja väärtuslikku ning pidada meeles seda, mida eelmised head põlved on meile pärandanud. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised esindaja Maret Merisaare!

Lugupeetud kuulajad! Minu kõne koosneb kahest osast. Esimeses osas ma natuke avan looduslike pühapaikade kaitsmise vajaduse teemat ja teises osas teen mõne ettepaneku seoses pärimuskultuuriga.
Minu küsimusele vastas härra Kalm enne küllaltki ettevaatlikult, et looduslike pühapaikade kaitse alla võtmine võiks ju tõesti kõne alla tulla seoses vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga. Samas teame, et Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskus esitas juba 2008. aastal Muinsuskaitseametile ja 2009. aastal Kultuuriministeeriumile ettepaneku looduslike pühapaikade regulatsiooni loomiseks, kuid kahjuks jäeti need ettepanekud ilma mingeid põhjendusi esitamata arvesse võtmata. Sellega jäeti arvestamata ka neid ettepanekuid toetanud taara- ja maausuliste kodade inimeste arvamused.
Praegu saavad looduslikud pühapaigad sageli kannatada või isegi hävivad seetõttu, et nende kaitsmise ja haldamisega seotud küsimused pole õiguslikult selgesti reguleeritud. See omakorda piirab Eesti rahvausu traditsioonide järgijate põhiseaduslikku usuvabadust ning pidurdab ka regionaalarengut. Kultuuriministeeriumis kinnitati küll 2008. aastal looduslike pühapaikade arengukava, kuid selle täielikuks rakendamiseks ei ole piisavalt rahastust. Mõned väljavõtted sellest tegevuskavast. Leheküljel 17 on öeldud, et pühapaikade ebamäärane õiguslik seisund põhjustab ühiskonnas asjatuid vastasseise, pidurdab regionaalarengut, takistab pühapaikade ja nendega seotud vaimse kultuuripärandi kaitsmist ja taastamist ning tekitab probleeme põlise loodususu traditsioonide järgimisel. Leheküljel 22 on öeldud (arengukava eesmärk 2), et tulenevalt seadustest ja rahvusvahelistest lepetest on Eesti riigil kohustus reguleerida looduslike pühapaikadega seotud küsimused viisil, mis tagab nende ja nendega seotud materiaalse ja vaimse kultuuripärandi ning loodusväärtuse uurimise, säilimise, taastamise ja edasiandmise järeltulevatele põlvedele ning tagab usuvabaduse ja võrdse kohtlemise põhimõtete teostamise. Eelnevast lähtudes on arengukava üks tähtsamaid ülesandeid analüüsida ja täpsustada pühapaikadega seonduvaid õigusakte ja pühapaikade kaitse korraldust. Menetluses olevas muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõus ei ole looduslikke pühapaiku mainitud. Siiski, seaduseelnõu seletuskirjas on öeldud, et kultusekohad hõlmavad ka looduslikke pühapaiku.
Teiseks räägin mõnest ettepanekust selle kohta, mida saaks Eesti riik teha, kui majandus hakkab jälle arenema ja me saaksime pärimuskultuuri jaoks midagi rohkem ära teha. Me lähtume oma ettepanekutes Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulist, mille kohaselt on Eesti Vabariigi eesmärk eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmine läbi aegade. Pärimuskultuur on eesti rahvusliku identiteedi allikas ning rahvuse ja kultuuri tuum, millest ammutab inspiratsiooni tänapäeva rahvuskultuur. Pärimuskultuuri kandvad nähtused, kogukonnad ja inimrühmad vajavad Eesti Vabariigi erilist seadusandlikku ja rahalist toetust. Kultuuriruumi arendamine arendab proportsionaalselt kogu riigi heaolu ja võimekust.
Arvestame sellega, et riiklikus eelarvepoliitikas on kultuurivaldkond olnud krooniliselt alarahastatud. Kultuurivaldkonnas on omakorda äärmiselt alarahastatud pärimuskultuuri eri valdkonnad, näiteks talurahvaehitus, looduslikud pühapaigad, piirkondlikud kultuuriruumid. Kultuuriministeeriumi osa kogu riigieelarves on pidevalt vähenenud, 2000. aastal oli see 3,5% ja 2009. aastal 2,7%. Setudel ega võrokestel pole ühtegi emakeelset lasteaeda, alg-, põhi- ega keskkooli.
Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Senist eelarvelist toetust arvestades kuluks kihelkondlike Vana Kandle regilaulukogumike koostamiseks ja väljaandmiseks üle 400 aasta. Valdav osa Euroopa ulatuses haruldasi ja rahvusliku identiteedi jaoks üliolulisi ajaloolisi looduslikke pühapaiku on kaardistamata ja riikliku kaitseta. Pühapaikade erakorralisteks ja kiireloomulisteks päästetöödeks mõeldud Kultuuriministeeriumi valdkondlikku arengukava on seni rahastatud viiendiku ulatuses. Kogu talurahvaarhitektuurist on tagatud üksnes rehetarede uurimine. Hoonete taastamiseks, kaitsmiseks ega väärtustamiseks ei jätku vahendeid.
Nüüd mõned ettepanekud. Tuleb tagada looduslike pühapaikade arengukava täies mahus rakendamine ja jätkamine, kuni selle eesmärgid on täidetud, muu hulgas tuleb kultuurimälestiste hulgas luua eraldiseisev looduslike pühapaikade rühm. On vaja viia muinsuskaitseseadusesse loodusliku pühapaiga mõiste, võtta vähemalt osa säilinud ajaloolistest pühapaikadest riikliku kaitse alla, kanda looduslike pühapaikade arengukava riigieelarves eraldi reale, kindlustada arengukava eelarve täitmine (näiteks 2011. aastal 7,1 ja 2012. aastal 8,2 miljonit krooni) ja koostada 2013. aastal kehtima hakkav järgmise perioodi arengukava. Tuleb tagada talurahvaarhitektuuri uurimise, taastamise, hoidmise ja väärtustamise riiklike programmide loomine ning täies mahus rakendamine. Tuleb taotleda suitsusauna ja looduslike pühapaikade kandmist UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistusse, tagada riiklik tugi nende uurimiseks, hoidmiseks ja väärtustamiseks. On vaja oluliselt suurendada piirkondlikele kultuuriruumidele määratud eelarvelisi toetusi. Kultuuriministeeriumis tuleb luua pärimuskultuuri osakond, mis kavandab ja korraldab koostöös põliskogukondade ja pärimuskultuuri kandvate ühendustega riiklikku tegevust selles valdkonnas. Üldhariduskoolides on vaja luua pärimuskultuuri õppeaine, tagada regilaulu kui Eestile eriliselt omase laulutüübi uurimise, viljelemise ja väärtustamise riikliku tegevuskava loomine ning täies mahus rakendamine. Viimaseks: tagada põlisrahva traditsioonide ja elatusalade jätkamiseks vajaliku riikliku tegevuskava koostamine ning täies mahus rakendamine, sealhulgas põliste tavade järgimist seadustava õigusregulatsiooni loomine (näiteks kuuritsapüük Lämmijärvel, randlaste kalapüügi eelisõigus, hülgeküttimine läänerannikul, pühapaikade hoidmine rahvuslike tavade vaimus, võimaluse loomine ajalooliste pulmatavade järgi sõlmitud abielude ametlikuks registreerimiseks, talukalmistute loomine). Aitäh kuulamast!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Igor Gräzini!

Austatud juhataja! Kaheksa minutit, kui tohib.

Kaheksa minutit.

Head allesjäänud kolleegid! Ettekande pealkiri on "Tervemõistuslike juristide vastus kolleeg Mark Soosaarele". Nagu ma aru sain, nõudis väga suurt julgust nõuda suure kambaga Eesti põhiseaduse muutmist. Ma väidan, et teatavat julgust nõudis ka kümmekonna juristi kategooriline vastuseis, kes väitsid, et Soosaare parandust ei tohi teha. See oli ka päris hirmus. Ma seletan ära, milles asi, et see oleks vähemalt kirjas. Nimelt, enamik minu kolleege, kes on juuraharidusega inimesed, leiavad, et inimkonna kultuur, vaimuvara, kultuuripärand jne ei ole ainult mört, tellis ja tammepuud, vaid ka inimese mõtlemine ja mälu. Me kirjutame luuletusi, räägime muistendeid ja muu hulgas kirjutame seadusi. Me oleme kirjutanud sellise seaduse, mis on kestnud kauem, kui kestab enamik hiiesalusid. Me oleme kirjutanud Rooma õiguse. Selle aja jooksul on enamik tammesid ilma RMK abita ära mädanenud, sest Rooma õigus kestab kauem ja seda ei saa laudadeks saagida.
Ma arvan, et üks eesti vaimuvara osi on Eesti uskumatult kihvt ja kõva põhiseadus, mis, tõsi küll, kahe küllaltki radikaalse muutuse kaudu on toonud meid praeguse riigi juurde. On saabunud aeg, kus Eesti põhiseadust tõesti enam peaaegu vaja ei ole, aga juristina ja põhiseaduskomisjoni liikmena ma ütlen: mul on väga hea meel näha, et Eesti põhiseadus läheb ajaloo areenilt ära püstipäi, rahvale otsa vaadates, kui eesti vaimuvara saavutus, mis ei ole kindlasti väiksem "Kalevipojast". Sellepärast on mulle psühholoogiliselt, orgaaniliselt ja professionaalselt täiesti vastuvõetamatu see, kui Eesti põhiseadust tahetakse alandada sel teel, et me nagu palume vabandust, et me veel siin oleme, et meie põhiseadus ju mingit kultuuri ei taha, aga nüüd me veel enne lõppu parandame enda ilusaks, et me surnust peast paremad välja näeksime. See ongi nende põhiseaduse parandajate ideoloogia. Me hakkame ajalugu ümber kirjutama, selle asemel, et öelda, et on olemas Eesti riik, on olemas Eesti põhiseadus ja nüüd on Euroopa Liit ning tulevad teised asjad.
Nagu ma aru sain, väga suur osa muinsuskaitsest on pühendatud eeskätt sellistele materiaalsetele väärtustele nagu kellu, betoon, palk jne. Teate, väikesed asjad rikuvad ilusa asja ära. Minu arvates on moodsate kempsupottide kasutamine stalinistliku Sillamäe keskmes kultuuriliselt õudne. Ka pooled poesildid ja putkade kujundused, mis on Tallinna vanalinnas, lihtsalt ei sobi sinna. Raekoja platsi lähedal on näha ukselinki, mis on tehtud sünteetilisest materjalist. Sellest ühest ukselingist aitab, et minu mulje vanast Tallinnast oleks kapitaalselt muutunud. Nii nagu plastmassist ukselink või aknaraam lõhub ära Tallinna vanalinna, nii lõhub põhiseaduslikkuse kõrge idee ära odavavõitu propagandistlik kampaania, millel juriidiline tähendus ju puudub.
Ma tahan, et need inimesed, kes nii kergekäeliselt olid nõus Eesti põhiseaduse kallale minema, näitaksid näpuga ja ütleksid, kes meist, juristidest, on tõeline kultuurivaenulik inimene ja mats. Või arvame siiski, et eesti kultuuri üks kõige väärtuslikumaid aardeid on põhiseadus, ka siis, kui see ei kehti, sest see on üks osa meist kui rahvast? Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! Kaheksa minutit.

Hea Igor! Ma pole sinu lähenemisnurgaga sugugi nõus. Seda ma ütlen juristina, olles andnud samuti allkirja selle põhiseaduse muudatuse toetuseks. Ma arvan, et eesmärk, mis oli sedastatud selles põhiseaduse muudatuses, on õige. Põhiseadus oma iseloomult on tegelikult riigi kui elava organismi toimimise raam ja vundament. Mulle jäid täiesti arusaamatuks need sinu kehtiva põhiseaduse eitamise seisukohad, otsekui põhiseadus oleks oma aja ära elanud ja tegemist oleks mingisuguse rudimendiga. Ma pole sellega sugugi nõus.
Eesti on sõltumatu riik, kus kehtib põhiseadus. See, et me pole põhiseadust Euroopa Liidu õiguskorras piisavalt arendanud, sealhulgas põhiseaduse kaitse klauslit määratlenud, on selle saali töö ja mitmel juhul ka tegematajätmine. See ei tähenda seda, otsekui meie õiguskord ei toimiks, kohtud ei mõistaks õigust ja seadusandja ei looks seadusi põhiseaduse alusel. See põhiseaduse muudatus, mille eesmärk on sätestada Eestis põhiseadusliku väärtusena kultuuripärandi kaitse, on väga oluline just nimelt kosmopoliitses ja muutuvas maailmas, mis tähendab kultuuri ja traditsioonide hoidmist ning säilitamist. Mis puudutab viidet sellele, otsekui tegeldaks mingisuguste kinnisvaraprobleemidega, siis Trivimi Velliste on selgelt kommenteerinud, et seda seadussätet on käsitletud just nimelt laiendavas tähenduses, seal on käsitletud kultuuripärandit. Nii et sa oled eksiteel, Igor. Mul on seda kahju öelda oma vanale õpetajale. Põhiseadus on sellise kategooria dokument, et selle väärtust me peame hoidma ja selle kestvus on üks tema töökindluse tagatis. See tähendab seda (siin ma olen sinuga nõus), et üleskutse põhiseadus tervikuna prügikasti visata on meile täiesti vastuvõetamatu. Üleskutse väita, et meie põhiseadus enam ei kehti, on meile samuti täiesti vastuvõetamatu. Aga mis puudutab seda, et põhiseadust võiks n-ö üksikute novellide kaupa arendada eesti rahva ja kultuuri püsimise huvides, siis ma arvan, et seda me võime teha, me peame seda tegema ja oleme oma pikaajalisi eesmärke silmas pidades suisa kohustatud tegema. See ei ole mitte juriidiline kategooria, sest kui minna tagasi Rooma õiguse juurde, siis tegelikult juba tavaõigus, õiguse enda olemus on suunatud kultuuripärandi või üldse kogu mälu püsimisele ja taastootmisele.
Nii et, Igor, siin on meil põhjust väga tõsiseks järelemõtlemiseks. Ma arvan, et ...
(Igor Gräzini vahelehüüe.)
See ei ole ähvardus, Igor, see on üleskutse. See on sõbralik üleskutse ja ma sirutan sulle alati sõbrakäe. Aitäh!

Kõned on peetud, lõpetan läbirääkimised. Tänan kõiki arutelus osalenuid! Arutelu olulise tähtsusega riikliku küsimuse, kultuuripärandi kaitse teemal on läbi.
Head kolleegid! Tänane istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 13.33.