Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere, kõik, kes te jälgite meid sinise ekraani vahendusel! Alustame 13. novembri infotundi. Head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve: teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 14 Riigikogu liiget, puudub 87. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, majandus‑ ja tööstusminister Erkki Keldo ning regionaal‑ ja põllumajandusminister Piret Hartman. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! Meie infotunni reeglid on ikka [endised]. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit. Küsimuse esitanud Riigikogu liige saab võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse ning lisaks saab üks Riigikogu liige esitada ka lisaküsimuse. Asume tänaste küsimuste juurde, neid on kokku üheksa.

Esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on peaministri maksufestivali lõpetamise lubadus. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Just hiljuti ilmus uudis, et Justiitsministeeriumist on läinud kooskõlastusringile notaritasude tõstmise eelnõu. Te olete mitmeid kordi siit puldist, olles Riigikogu saalis, välja öelnud, et teie tahate tagada maksurahu, ehk maksufestival peab lõppema. Tegelikult neid uudiseid erinevate teenuste hindade tõstmise kohta tuleb pidevalt peale, mis tähendab, et ega maksurahu ju sellisel viisil ikkagi ei ole. Arusaadav on, et loomulikult ei ole [notaritasu] selline traditsiooniline maks. Aga samas, notaritoimingute kogumaht on 270 000 toimingut aastas, see eelnõu, mis praegu kooskõlastusringil on, tõstab nende tasusid 30% ja kogusummas on see 11,5 miljonit, nii et igal juhul seda saab tõlgendada ja peaks tõlgendama kui maksutõusu. 

Siit ka küsimus: kas olete kursis sellega, et justiitsminister algatas selle eelnõu? Millisel viisil te seda hetkel näete? Kas tõesti antud olukorras, kus ka majandusminister, kes samuti siin on, teab väga hästi, mis olukorras on majandus, et seal ei ole mitte midagi head, ja makse te tõstate pidevalt, mis kajastub nii järgmise kui ka ülejärgmise aasta eelarves, on siis tuldud uue ettepanekuga, mis jällegi kindlasti ei soodusta meie inimeste igapäevast elu? 

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt tänan küsimuse eest. Sõnastaks vastuse võib-olla nii, et see koosneb mitmest osast, nagu küsimuski oli.

Kõigepealt te ütlesite, et majanduses ei ole midagi head. Ma väidaks, et midagi head siiski on. Kõige olulisem on see, et Eesti majandus on taastuma hakanud. Kuidas iganes erinevaid prognoose vaadata, kas need prognoosid on parajasti kõrgemad, madalamad, optimistlikumad, pessimistlikumad, aga üldiselt nende prognooside keskse trendi konsolideerumine jääb umbes sinna kanti, et järgmisel aastal tuleb Eesti majandus langusest välja ja hakkab kasvama. See on minu meelest hea asi. 

Jah, ma olen nõus, et keskvalitsuse tehtavad kärped pärsivad majandusaktiivsust, aga teisiti me eelarvet raamidesse ei saa. Ma olen nõus, et kasvanud julgeolekukulutuste katteks tehtav lai julgeolekumaks korjab täiendavalt raha kokku ning panustab ka ühel või kahel aastal hinnatõusu protsendi või paariga. Aga teisiti me jälle ei ostaks seda relvastust, mida meil on vaja, et Eesti püsiks iseseisvana, ja see ometi on ühiskondlik kokkulepe, et me hoiame oma riigi vaba ja iseseisvana ning panustame kaitsesse. 

Nii et kõike seda kokku võttes olen ma teiega nõus. See, mida te kirjeldate, on tõenäoliselt kõik juba ammu arvesse võetud, nii kärped kui ka maksutõusud. Selle üle me võime veel 15 korda rääkida ja ilmselt räägimegi infotundides, aga ma siiski juhin tähelepanu, et majandusvaldkonnas on ees ootamas ka paremad ajad. Majandusaktiivsus on kasvanud, ka eraisikute laenuturul on [aktiivsus] oluliselt kasvanud. Samamoodi on ettevõtete puhul näha erinevaid positiivseid märke, on üksikuid valdkondi, mis on ekspordis juba edukamad, ja nii edasi. Nii et eks see taastumine vaikselt tuleb. Kindlasti aitab sellele väga palju kaasa ka see, mis selle kopsu kinni tõmbas siin regioonis ja Põhjamaades, ehk laenuraha hind. Euribori hinne alaneb. 

Mis puudutab notaritasusid, siis seda [tõusu] justiitsminister peaministriga kuidagi ei kooskõlastanud. Ma ei välista, et see arutelu meil ühel hetkel tuleb. Aga vaadake, maksurahu ja maksud oma olemuselt on midagi sellist, mille puhul otsest vastusooritust ei ole. Kui Rain Epleril näiteks juuksurihind tõuseb või kellelgi teisel tõuseb auto äraveol puksiiritasu või kingsepp küsib teilt kingaparanduse eest rohkem, siis seda ei saa peaministri maksurahulubaduse alla panna. Te ärge pragage nendega selle pärast. Notarid teevad ka oma tööd. Ma sain aru selle põhjal, mida ma olen uudistest lugenud, et Justiitsministeerium on seda arutanud kaubandus-tööstuskojaga. Nii et ilmselt Justiitsministeerium ja kaubandus-tööstuskoda peavad siis vastama, mis see nende plaan on.

Suur tänu! Järgnevalt Lauri Laats, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea peaminister! Kindlasti ei saa notaritasu võrrelda Epleri juuksuritasuga või mõne muu teenuse tasuga, arvestades, et neid teenuseid, mida te kirjeldasite, pakutakse eraturul.

Mis puudutab nende hindade kasvu, siis ma ei tea, Rain Epler võib-olla võib öelda, kui palju tal siis juuksurihind kallimaks on läinud tänu teie maksutõusudele. Aga selge on see, et kui te makse tõstate, siis ka Rain Epleri juuksur tahab võtta rohkem raha, nii nagu tõenäoliselt ka minu juuksur ja teie juuksur. Ka veod lähevad kallimaks, kui maksud ja aktsiisid tõusevad. 

Mis puudutab notaritasu, siis see on kontrollitud tasu, ehk neid tariife seab ikkagi riik. Täpselt sellisel viisil see asi toimib ja see peaks nii toimima edaspidigi.

Lihtsalt kahju, et teie kabineti liige ei kaasanud teid sellesse protsessi, enne kui ikkagi teha selline oluline otsus, et tõsta Eesti rahval jällegi notaritasu ja võtta inimestelt ära 11,5 miljonit aastas. Ma arvan, et see on selline summa, mis peaks kindlasti, enne kui justiitsminister selle [muudatuse] kooskõlastusringile saadab, ka valitsuskabinetis mingil viisil ikkagi läbi arutatud olema. 

Aga see summa ju mõjutab kogu kinnisvaraturgu. Lisaks te olete tõstnud käibemaksu ja tõstate seda ka järgmine aasta, 24%‑le lausa. Ka uusarenduste hinnad muutuvad ju kallimaks 4% võrra: kui enne oli käibemaks 20%, siis järgmisel aastal on see 24%, nii et 4% tuleb juba uusarenduste hinnale juurde. Nüüd lisatakse sinna notaritasu [tõus]. Minu sõnum on lihtsalt see, et vaadake sinna kindlasti sisse ja peatage see notari[tasu tõus].

Suur tänu! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Hea küsija! Ma võin sinna sisse vaadata, aga notariteenus on samamoodi vaba kutse osutatav teenus. Inimeste jaoks, kes teevad enda jaoks tõenäoliselt rahaliselt kõige kallima [ostu, kes ostavad] oma kodu, on kindlasti oluline, et see toimuks sujuvalt ja tõrgeteta, et see ost oleks korrektselt vormistatud ja kõik asjad oleks korrektselt tehtud. Notaritasud ei ole aastaid tõusnud, nagu sellessamas – vabandan, kui valesti mäletan – rahvusringhäälingu uudises justiitsminister ja kaubandus-tööstuskoja [esindaja] kirjeldasid, nad on seda arutanud. Ma eeldan, et sellest on [tekkinud] seesama tõusuplaan. Maksufestivali või maksude alla notaritasusid, nagu üldse erinevaid teenustasusid, olgu see mis tahes registreerimistasu või mis tahes teenuse eest makstav tasu, liigitada ei maksa.

Suur tänu! Lisaküsimus, Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Täna on meil siin saalis järgmise aasta riigieelarve teine lugemine. Ma ei hakka praegu rääkima kõikidest nendest asjadest, mis seal [riigieelarves] on, mis löövad väga valusalt just kõige vähem kindlustatud Eesti inimeste pihta: pensionärid, lastega pered, puuetega inimesed ja nii edasi. Seal [riigieelarves] on maksutõusud, aktsiisitõusud, eriarstivisiidi tasu neljakordne tõus.

Aga minu küsimus on see. Esimesel lugemisel me siin suhtlesime rahandusministriga ja teemaks oli seesama julgeolekumaks, mis tegelikult koosneb kolmest osast. Mina ja ka mõned minu kolleegid siin saalis küsisime väga konkreetselt, kas see julgeolekumaks, kas see raha, mis selle abil korjatakse inimestelt kokku, läheb ikkagi julgeolekusektorisse, läheb nii-öelda teie kolleegi Hanno Pevkuri valduse alla, Kaitseministeeriumi valdkonda, või hakatakse sellega lihtsalt eelarveauke lappima. Tema vastus oli põhimõtteliselt selline, et, jah, hakataksegi eelarveauke lappima, et eelarve on üks tervik ja raha, mis sinna laekub, läheb erinevate eesmärkide [täitmise], kaasa arvatud aukude lappimise jaoks. Aga me ju rääkisime sellest, et julgeolekumaks on see raha, mis läheb konkreetselt Eesti julgeoleku tõhustamiseks. See ongi see, mille nimel Eesti rahvas on valmis rohkem makse maksma. Kas te ei näe siin teatud konflikti?

Aitäh! Konflikt on vähe öeldud, mina näen suurimat sõda Euroopas teise maailmasõja järel. See [sõda] on Ukrainas, Venemaa seda korraldab ja sellepärast on Eestil vaja ka julgeolekumaksu. Julgeolek puudutab meid kõiki. 

Julgeolekusse läheb järgnevatel aastatel üle 5 miljardi. Pluss see, et oleme teinud otsuse aastatel 2025–2031 osta juurde 1,6 miljardi eest täiendavat relvastust. Julgeolekumaksu maht – et oleks võrdlus juures – on umbkaudu 2,3–2,4 miljardit ja see maks on tähtajaline, [kehtib] 2028. aasta lõpuni. 

Nii et vastus oleks hästi lihtsalt öeldes see, et see kulub kõik julgeolekuks, kasvanud julgeolekukulutuste jaoks ning uue moona ostmiseks ja jääb puudugi.

Suur tänu! Lõpetan tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on Eesti õhkimine. Martin Helme, palun!

Aitäh! Lugesime eelmisel nädalal, et Kaitseväe juhataja Andrus Merilo oli käinud kusagil esinemas ja esinenud selliste, ma ütleksin, väga sensatsiooniliste avaldustega. Ta rääkis sellest, et risk, et puhkeb suur sõda, NATO ja Vene vaheline sõda, on oluliselt kasvanud, ja kui see sõda puhkeb, siis meie geograafilisest asukohast lähtuvalt oleme me väga suure tõenäosusega sõja tallermaa. Kui see juhtub – ja see võimalus tema arvates on suur –, siis on kogu Eesti territoorium sõja[tegevuse] territoorium ja siis me peame hakkama õhkima kõikvõimalikke asju, sildasid ja muid asju, ning võib-olla peame hakkama evakueerima elanikkonda mitte lihtsalt ühest Eesti piirkonnast teise, vaid kogu Eesti rahvast Eestist ära evakueerima. 

Mina ei taha, et see vestlus kukuks kuidagi selle teema juurde, et EKRE‑le ei meeldi jälle kõrgemate sõjaväelaste avaldused. Mul on niisugune tunne, et võib-olla kõrgem sõjaväelane väljendas seisukohti, mida valitsus ei julge välja öelda, ja tema pandigi tanki. 

Nii et mul on selle tema sõnavõtu põhjal õige mitu väga tõsist küsimust. Kas sellega on lõppenud see müüt, et meil on kindlad käed ja et Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem ja Reformierakond ongi meie julgeoleku garant? Kas me selle piinliku jutu peame kõrvale jätma ja tõde ongi see, mida Merilo meile rääkis? Teiseks on mul küsimus, et kui see nii on, kui see on see reaalsus, kus me oleme, siis miks me oleme Reformierakonna juhtimisel ära andnud oma kahurid, oma laskemoona, oma pioneerivarustuse, oma tankitõrjevarustuse, oma õhutõrjevarustuse. Me oleme ju siis praegu paljad! Kolmandaks on mul küsimus, et Merilo kavatseb õhku lasta sillad, laod, sadamad, tehased ja ei tea, mis kõik veel, aga kas meil lõhkeainet üldse enam olemas on. Ja kõige olulisem küsimus: kuhu valitsus kavatseb siis eestlased evakueerida, mis teed pidi, millega, ja kuhu meil tagasi on tulla, kui sõda siit niimoodi üle käib, nagu planeeritakse?

Aitäh! Jah, õnneks oli teie küsimuse pealkirjas ju väga hea selgitus: Eesti õhkimine. Seetõttu ma vaatasin kolleegidega järele, mida kindral Andrus Merilo on öelnud. Ta rõhutas tehnikaülikoolis 6. novembril taristu – selle alla käivad teed, sillad, raudtee – olulisust riigikaitses. Ta rääkis ka NATO artiklist 3, mis kohustab liikmesriike ise oma kaitsevõimet arendama. Tema sõnul tuleb sõja korral olla valmis õhkima sildu ja hooneid, et takistada vaenlase liikumist, ja halvimal juhul võib osutuda vajalikuks elanike evakueerimine välismaale. Ma vaatan, mida ta on öelnud. Ta tegelikult ongi öelnud seda, et tuleb vastu hakata, iga kord, kui me vastu hakkame, siis me õnnestume. Sõjalisi elemente, tema sõnul ka inimesi, on lihtsam asendada kui taristut, näiteks teid, sildu, viadukte, sadamaid, raudteesõlmi. Ta rääkis tsiviilisikute evakueerimisest, muu hulgas raudtee kasulikkusest tsiviilisikute liigutamisel ja paljust muust. [Ta rääkis] sellest, kuidas taganedes, kui selline olukord peaks tekkima, tuleb ka taristut hävitada, et vastast kinni pidada. Näitena tõi ta Kanama viadukti õhkimise. Ilmselt said väga paljud inimesed eile õhtul veebis vaadata, kuidas silda õhitakse. Kõik see jutt ei peaks teile kuidagi üllatusena tulema.

Ise te viisite jutu sinna, kuidas EKRE poliitiline vaade meie kaitseplaanidega või Kaitseväe juhtide vaadetega ei kattu. Aga ma ütleksin nii, kasutades kaitseplaneerijate endi sõnu ja ka välismeediat, et viimasel paaril aastal oleme panustanud Eesti kaitsesse rohkem kui eelmistel aastakümnetel kokku. Eesti on väga tugevalt kaitstud, mis ei tähenda seda, et me ei peaks uusi võimeid juurde hankima. Nagu ma kirjeldasin, julgeolekumaksuga me katame selle puudujäägi, mis on kaitsekulude kasvus olnud. Aastal 2022 oli [kaitsekulude osa SKP‑s] 2,16% ja sel aastal on see 3,4%, vahe on 550 miljonit. Lisaks ostame järgnevatel aastatel 1,6 miljardi eest vajaminevat moona, et saaks vaenlast mõjutada tema operatsiooniruumis, tema maa-alal. 

Nii et ma arvan, et kindral Merilo kirjeldaski seda, millised on erinevad võimalused ja millised on erinevad valikud. Ta loomulikult ei kirjeldanud sõjaplaane üksikasjalikult, seda kunagi avalikkuse ees ei tehta, aga ta kirjeldas võimalikke stsenaariume, kuidas mingis olukorras käituda.

Suur tänu! Martin Helme, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ei, ma oma meelest just ütlesingi, et ma ei taha vaielda Kaitseväe juhatajaga, pole kunagi tahtnud. Ma olen tahtnud poliitilist diskussiooni pidada ja seda ei ole me saanud pidada Eestis kolm aastat, sest niipea, kui sa ei kiida takka Reformierakonna geniaalsetele plaanidele ükskõik mis vallas, olgu see eelarve või maksutõusud või midagi muud, siis sa oled kohe putinist. Nii on meil see arutelu siin käinud viimased kolm aastat. 

Ja tuleb küll üllatusena tema sõnavõtt. Minu meelest, kui me loeme Eesti peavoolumeediat ja oleme veel sinna juurde nii rumalad, et usume seda, midagigi sellest, siis tuleb ikka täieliku üllatusena see, et kohe-kohe on puhkemas sõda, selle sõja käigus lastakse suur osa Eestist õhku ja evakueeritakse Eesti rahvas siit minema. See oli ju selle sõnavõtu destillatsioon. Minu küsimus valitsusjuhile on, et kui lähedal siis see sõda on. Seda peab meile kommunikeerima valitsus, mitte Kaitseväe juhataja. See on poliitiline vastutus ja see on poliitiline kommunikatsioon. Mis see risk siis on praegu, mis see riskihinnang on praegu? Me peame teadma ka seda, mida me siin kõik õhku hakkame laskma, aga mu põhiküsimus on see: kes, kuhu, millal, millega evakueeritakse? Me kõik saame aru, et valitsus paneb esimese paadiga minema. Nüüd on sellele lisandunud uus plaan, et kogu rahvas viiakse Eestist minema. Kuhu? Ma loodan, et mitte rongiga Siberi poole. Aga kuhu ja millega? Ja kuhu meil on tagasi tulla, kui siit, nii nagu Kaja Kallas omal ajal rääkis, käib kõigepealt sõda ühtpidi üle, siis käib sõda teistpidi üle ja meie oma sõjavägi laseb veel ka õhku kõik selle, mida õhku annab lasta? Mis meist saab?

See on muidugi, jah, Eesti filmiklassikastki tuntud küsimus: mis meist saab? (Mart Helme pahane hääl saalist: "Valitsusjuht tõuseb püsti ja naerab selle jutu peale, mida Kaitseväe juhataja on rääkinud! Ära naera!" Juhataja helistab kella.)

Hea juhataja, kelle kord on rääkida? Saalis viibib ärritunud meeskodanik.

Head kolleegid, praegu on vastamise aeg ja vastab peaminister Kristen Michal. Palun! (Mart Helme saalist: "Peaminister vastaku, mitte ärgu irvitagu!") Praegu on vastamise aeg, head kolleegid, ja vastab peaminister Kristen Michal. Palun!

Enesevalitsuse kaotamine ei tee kellelegi au. Soovitan enesevalitsust hoida, eriti parlamendi debatis osaledes. Aitäh!

Nii. Nüüd tulen selle küsimuse juurde, mis meist saab. Eesti püsib iseseisvana ja tugeva kaitsevõimega. Seda ma soovitaks ka EKRE‑l oma positsioonides arvestada. Selleks tehakse väga arvestatavaid pingutusi. Neid teeb nii Kaitsevägi, kes juhib mis tahes olukorras Eesti kaitsmist, neid teevad kõik vabatahtlikud kodanikud, kes selles kaasa löövad, need inimesed, kes on Kaitseliidus, kes panustavad oma vaba aega ja ressurssi sellesse – kõik inimesed erinevates rollides. Selleks, et me seda teha saaksime, me oleme kasvatanud kaitsekulutusi. Kulutused kaitsevõimele ei ole kunagi olnud nii kõrged, kui nad on seda praegu.

Te küsite, mis on risk. Risk on selge. Risk on Putini Venemaa. Seesama Venemaa, kes peab praegu Ukrainas julma vallutussõda. Loomulikult on see risk. See on risk tervele NATO‑le, kogu avalikkusele, kogu reeglitepõhisele maailmale. Meie ülesanne on tagada kaitsevõime ja uued võimed ning hankida juurde see moon, mida Kaitsevägi kaitsmiseks vajab, ja hoolitseda selle eest, et Eesti inimesed oleksid erinevaid kriise läbi harjutanud ja kaitsmine oleks kenasti põhjendatud.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Varro Vooglaid. Palun!

Suur tänu! Ma tuleksin nüüd küll tagasi selle Martin Helme väga tõsise küsimuse juurde, kuhu siis ikkagi ja kuidas hakatakse Eesti rahvast omaenda kodumaalt evakueerima, kui teostub see stsenaarium, millele kindral Merilo osutas, et Eesti territoorium muutub NATO ja Venemaa vahelise sõja tandriks. Meil on teatavasti maismaapiir ainult Lätiga ja ilmselt on sellisel juhul ka Läti väga sarnases olukorras, nii et evakuatsioon sinnapoole oleks ilmselt väga keeruline. 

Kas te saaksite meile selgitada, et kui tõesti teostub see olukord, mille kohta Merilo ütles … Kuidas ta ütleski? Meil tuleb valmistuda selleks, et kui mingid arengud ei lähe meile soodsas suunas, siis sõjaline rünnak Eesti vastu muutub realistlikumaks, kui see on praegu või kui see on olnud kunagi varem meie iseseisva ajaloo jooksul. Kuidas see evakuatsioon toimuma hakkab?

Aitäh! Evakuatsiooni viisi ja plaanidega, ma olen kindel, te saate tutvuda nendes kohtades, kus on võimalik tutvuda nende dokumentidega, mis on riigisaladusega kaetud, eeldades, et teil on [riigisaladusele] juurdepääs ja teie küsimus on põhjendatud. Parlamendi liikmetel peaks [juurdepääs sellele] ometi olema. Seda esiteks. 

Teiseks, mis puudutab kaitseplaane, siis nendega on täpselt samasugune lugu. Mis puudutab riske, siis kui suur see tõenäosus on, sõltub ju sellest, kui palju me ise nendeks riskideks valmistume. Kui Eesti on, nagu täna, NATO kolme tippriigi hulgas – esimene on Poola, teine on Eesti, kolmas on Ameerika Ühendriigid – panustamise poolest oma kaitsesse, siis see oluliselt vähendab ka mis tahes riske sõjalise konflikti tekkimiseks. See ei tähenda seda, et Venemaa ei prooviks mis tahes hübriidsel kujul ühel või teisel viisil Eesti iseseisvat kaitsevõimet või juhtimist õõnestada, muu hulgas sellist ärevust tekitades.

Suur tänu! Ma lõpetan tänase teise küsimuse käsitlemise.

Tänane kolmas küsimus on regionaal‑ ja põllumajandusminister Piret Hartmanile. Küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teema on regionaalpoliitika. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Üks tont käib mööda Eestit ringi ja see tont tuleb teie ministeeriumist. Tõsi, see ei ole küll teie algatus, aga ma ei räägi minevikust, räägime täna olevikust ja tulevikust. Selle tondi nimi on regionaalsed koostööpiirkonnad, mille [moodustamiseks] ministeerium soovib erinevate kohalike omavalitsustega üle Eesti [lepingud] sõlmida ja moodustada niimoodi neli regionaalset piirkonda, millel puudub igasugune mõistuslik loogika, mis on kunstlikud, ebaloogilised ja mis ei haaku Eesti regionaalse arenguga mitte vähimalgi määral. Eesti Vabariik ei ole mitte kunagi ajaloos jagunenud regionaalselt neljaks. Kui me otsime suuremaid regioone, siis me võime leida näiteks, et Eesti on jagunenud Liivimaaks keskusega Tartus ja Eestimaaks keskusega Tallinnas. Meil oli Nõukogude ajal lühiajaliselt isegi kolm oblastit. Mitte kunagi ei ole olnud neid nelja regiooni, mida erinevad ametkonnad virtuaalselt loovad, mida ju võiks veel taluda, aga mida teie regionaalarengu seisukohalt tahate juurutada. Kesk-Eesti regiooni on kokku pandud Rapla, Lääne-Viru, Järva ja Viljandi, [see ulatub] põhjarannikust Läti piirini, vaata, kuidas tahad. No ei leia mitte mingisugust loogikat ja seost! 

Siit tulenevalt on mul küsimus, miks te tegelete asendustegevusega ja sunnite selliseid regioone moodustama. Mul on oma arusaam, miks ametnikud seda soovivad teha, aga mul on ka palve: pidurdage seda rumalat tegevust! Lähtugem ikkagi Eesti administratiivsest jaotusest, omavalitsuste piiridest, maakonnapiiridest, kohalikust identiteedist, keskustest ja nende tagamaast, tõmbepiirkondadest. Ärge maalige Eestisse selliseid kunstlikke regioone! Kas on võimalik, et te võtate regionaalpoliitikas aluseks tervemõistusliku lähenemise ja annate selle edasi ka oma ametnikele, kes on agarad neid lepinguid sõlmima ja survestavad omavalitsusi, et need juba sellel aastal ära sõlmitaks?

Lugupeetud Riigikogu liikmed, aitäh esitatud küsimuse eest! Vastan lõpust alates. Miks me sellega tegeleme? Murekoht on see, nii nagu me ka siin saalis oleme rääkinud, et piirkondlikud lõhed kasvavad. Vaatame seda, millised on palgatasemed, millised on ettevõtlusega seotud erinevad numbrid: olukord erinevates piirkondades ei muutu mitte [ühtlasemaks], vaid need lõhed kasvavad. Meil on väga selgelt vaja siin midagi ette võtta. Samamoodi me näeme, et teatud teemade puhul erinevad valdkonnad – toon näiteks PPA – juba moodustavad suuremaid piirkondi, kui on ainult kas kohalik omavalitsus või maakond, ja tegelikult üle Eesti vaadatakse teatud valdkondadele otsa regioonidepõhiselt. Kui me vaatame neid erinevaid valdkondi, siis näeme, et need regioonid on hästi erinevalt jaotunud. 

Aga selle asja mõte on see, et meil oleks piisav tase selleks, et teatud küsimuste lahendamiseks tekiks kompetents ja ressurss. Ma ütlen kohe alguses ära, et meie eesmärk ei ole see, et me [alandame] kohalike omavalitsuste või maakondade taset või kaotame nende identiteeti. Nii nagu te ka ütlesite, inimesed on seotud oma piirkonnaga, kohaliku eluga, ja siin me midagi muuta ei taha. Meie eesmärk on see, mida me teatud küsimustes näeme, et on vaja nii-öelda regiooni tasemel otsuseid edasi viia.  

Me ei räägi neljast piirkonnast või neljast regioonist, vaid räägime viiest regioonist. Hetkel on kogu see ettevõtmine piloodi tasemel, mida on kaks aastat koostöös kohalike omavalitsustega, ettevõtete ja ülikoolidega arendatud. See on olnud tegelikult ettevõtmine, mida on soovitanud meile ka rahvusvahelised organisatsioonid, ja seda on tehtud koostöös OECD‑ga. Siin on tulnud kohalikud omavalitsused ise appi, nad samamoodi näevad, et nad ei saa kõikide küsimustega kohaliku omavalitsuse ja maakonna tasandil hakkama. Meie eesmärk on need arengulepped [sõlmida] või regioonid moodustada, kas või seetõttu, et üks prioriteetidest julgeoleku kõrval on meil sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamine, aga ka majanduskasv. Me näeme väga olulist mõju nendel arengulepetel just nimelt selles, kuidas toetada ettevõtlust ja kuidas toetada majanduskasvu ka teistes piirkondades. Need on need küsimused, mida me tahaksime tuua regioonide tasandile. 

Kuidas need kaardid joonistada ja millised need regioonid võiksid välja näha? Tänu sellele piloodile on meil tekkimas ka kogemus, tagasiside. Aga ma ei fokuseeriks siin niivõrd sellele, milline see kaart saab olema, vaid sellele, millist küsimust me lahendame. Olen ise ka nende erinevate regioonidega ja nende inimestega juba kokku puutunud, [laua taga] istunud, tagasisidet saanud. Siiamaani on tagasiside olnud ikkagi see …

Teie aeg!

… et nii palju koostööd regioonide tasandil erinevate maakondadega kui tänu nendele arengulepetele ei ole varem tehtud. Viimane selline tagasiside oli Tartumaa omavalitsustelt.

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Auväärt minister! No ega piiride tõmbamisega Eestis regionaalseid probleeme küll ei lahenda, sisu on olulisem. See on asendustegevus, ükskõik, kas te teete neli regiooni või viis regiooni, need kõik on kunstlikud. Lõpetage see Eesti regionaliseerimine! Meil on olemas maakonnad. Maakond on Eestis optimaalne regionaalse juhtimise tasand, mille kaudu saab hiilgavalt erinevaid programme ellu viia. Ma loen sellest lendlehest, mida te omavalitsustele levitate ja püüate [selle abil] nendelt allkirja kätte saada, et maakond on liiga väikese mastaabi ja võimekusega ettevõtluskeskkonna arendamiseks, aga ma ei [näe] seal taga mingisugust analüüsi ega ekspertiisi. [Ma loen ka seda, et] otsustamatus suurendab ebaselgust, kuid ometigi meil programmid on, raha jagatakse. [Otsustamatuse] asemel on minu arvates pigem rumalus see, mis takistab regionaalset arengut. 

Tegelik probleem on ju selles, et moodustatakse piirkondi, mis on ebaloogilised, ma veel kord kordan, selleks, et ametnikud saaksid nende väljamõeldud regioonide kaudu nii-öelda tsentraalselt otsustada ja juhtida seda nii-öelda raharessurssi ja ka otsustusprotsessi, kuna vastas ei ole mingit administratiivset üksust, mis annab nii-öelda tsentraliseerimise võimaluse. See ei ole kuigi mõistlik, see on täiesti ebaloogiline. Probleem on pigem selles, et regionaalpoliitikat ei saa teha niisuguste kunstlike regioonide kaudu, vaid regionaalpoliitikat peaks tegema valitsus tervikuna. Iga ministeeriumi tegevuse osa peaks olema regionaalpoliitiline nägemus: haridusminister kujundab regionaalpoliitikat haridusvõrgu, terviseminister haiglate võrgu kujundamisega, Kliimaministeerium ja majandusministeerium [teevad seda] infrastruktuuri arendamisega. Vaat seal kujundatakse regionaalpoliitikat, mitte ministeeriumidevälise regionaalpoliitikaga, luues Eestis mingisuguseid regioone, mis ei haaku kohaliku identiteediga ega ole ka loogilised.

Mul on ikkagi palve, kas on võimalik ametnikele edasi [öelda] ja kas teil on võimalik peaministriga kokku leppida, et valitsuse kui terviku jaoks saaks regionaalpoliitika prioriteediks ja oleks nii-öelda ministeeriumideülene.

Teie aeg!

Aitäh esitatud küsimuse eest! Ma arvan, et ühes küsimuses oleme me väga selgelt teiega ühel nõu. See on see, et igas valdkonnas peab [tegevuse] osa olema ka regionaalpoliitika. Nii nagu te ütlesite: haridusküsimused, sotsiaalküsimused, aga ka julgeolekuküsimused. Me oleme sellel teemal väga ühel nõul. 

Tegelikult ei ole ju kogu selle asja mõte mitte kaartide joonistamine, vaid selge fookus on koostööl, selleks, et meil oleks võimalus, ressurss ja hoovad mõjutada midagi nii-öelda suuremat. Praegu me näeme, vaadates kas või ettevõtete loomist, seda, kui palju on ettevõtteid ühe inimese kohta, milline on palgatase, et meil on jätkuvalt probleemid olemas. Neid hoobasid, mida me oleme rakendanud, ja neid meetmeid on päris palju, mis on juba olemas, ka regionaalvaldkonnas on neid päris palju. Aga me ei ole suutnud muuta seda trendi, et teatud piirkonnad meil ikkagi ei arene piisavalt. 

Meie mõte on ikkagi see, et teatud küsimused tuua nii-öelda kõrgemale tasemele, tuua see kompetents ja teadmine natukene kõrgemale, et meil tekiks piisava kompetentsi ja ressurssidega nii-öelda hoob. Meie mõte ei ole mitte see, et me toome ressursse altpoolt üles. Mina leian, et teatud ressursid on sellised, mida me ei peaks keskusest, siit Tallinnast jagama, vaid me peaksime need ressursid viima alla ja just nimelt piirkondadega või regioonidega koostöös läbi mõtlema, mis on seal need kohalikud algatused ja kohalikud ettevõtmised, ning mis on need probleemkohad, mida me peame lahendama, et need piirkonnad saaksid areneda. See on tegelikult probleem, mida me proovime lahendada.

Tõesti, kaks aastat on see protsess toimunud, sellega on kohalikud omavalitsused kaasa tulnud. Seda ei saagi kuidagi jõuga teha. Kõik näevad, et meil on suured probleemid, mida tuleb lahendada. Mina arvan, et selle asemel, et praegu fokuseerida kaartidele, on [oluline] pigem see koostööküsimus. Jah, võib-olla see Kesk-Eesti piirkond tuleks üle vaadata, kas see on mõistlikult koostatud. Mina ise näen, et Virumaad võiksid olla koos, aga see on juba nii‑öelda tehniline küsimus, mille üle me peaksime arutlema.

Lisaküsimus, Martin Helme, palun!

Jah, kuulan ja nukraks läheb [meel]. Enne meil, muide, tekkis ikkagi tõsine etteheide peaministrile, et väga tõsise teema juures tegi temale midagi nalja. Minu meelest ei ole aga üldse naljakas see kõik, mis meil praegu julgeolekuga [toimub]. Aga "kompetentsid peaksid tulema kõrgemale tasemele" – ma ei tea, kuidas teil enesekuvandiga seal valitsuses ja koalitsioonis on, aga väljastpoolt vaadates on meil ikkagi olnud viimased kolm aastat võimul kõige ebakompetentsem ehk mitte öelda kõige käpardlikum valitsus üldse, kes nüüd tahab tõsta seda otsustust võimalikult madalalt tasemelt enda juurde ja rahajagamist ka.

Ma olen täpselt sama meelt Helir-Valdor Seederiga, et see piiride ja mingisuguste kastikeste joonistamine kuhugi tahvli peale on absoluutne asendustegevus. Ütlesite väga ilusa lause, et iga valdkonna poliitika peaks hõlmama endas regionaalpoliitikat. Aga ta ju ei hõlma. Ükskõik, mis valdkonda me vaatame, regionaalpoliitilist mõõdet seal ei ole või on see negatiivselt kajastatud. Me võime Vana-Vigala koolist või Metsküla koolist rääkida, me võime rääkida neljarealiste teede mitteehitamisest. Meil lastakse selle asemel hoopis sildasid õhku nii plaani kohaselt kui ka niisama, uute ehituste tegemise jaoks. Me võime rääkida sellest, kuidas rongi‑, bussi‑ ja praamiliikluselt võetakse raha vähemaks, mitte ei panda juurde. [See on nii] kõikides regionaalsetes mõõtmetes. [Võime rääkida] ka perepoliitikast, me teame ju, et maapiirkondades on suuremad pered. Tänane valitsus liigub täpselt risti vastupidi sellele suunale, mis peaks aitama regioonidel elu edendada. Nii et ma ei näe, kuidas see nagu edeneks. Ma saan aru, et see ongi keeruline valdkond, aga see mitte lihtsalt ei tammu paigal, vaid see liigub tagasi. 

Ma küsin teilt, kuna te ütlesite, et julgeolekupoliitikal on ka regionaalpoliitiline mõõde, ja väga palju kogu sellest nii-öelda tsiviilkaitsest on omavalitsuste peal, kas teie teate, kuhu omavalitsused hakkavad inimesi evakueerima.

Aitäh esitatud küsimuse eest! Kõigepealt, hinnang valitsusele: kindlasti annab rahvas oma hinnangu valitsusele siis, kui neil on võimalik valida või meile meie tööd tagasisidestada. Ma ise olen seisukohal, et mitte midagi tehes ka ei juhtu mitte midagi. Arengulepped on midagi, mida on välja pakkunud ka rahvusvahelised eksperdid väljastpoolt ja mida me oleme koostöös nii linnade ja valdade liidu kui ka kohalike omavalitsustega teinud. See ei ole midagi, millega ametnikud täidavad oma päevi lihtsalt selleks, et mitte midagi muud teha. 

Meie eesmärk ei ole mitte see, et me toome nii-öelda asju ülespoole, vaid vastupidi, me toome rohkem otsustust ja ressursse allapoole. Me oleme juba ette valmistamas uut eelarveperioodi ja selle raames on meie eesmärk, vastupidi, tuua teatud meetmete puhul täiendavalt otsustamist allapoole. See võiks olla regioonide tasand, kus on valitsuse esindajad, kohalike omavalitsuste esindajad (Hääl saalist.) ja ettevõtete esindajad, aga ka ülikoolide esindajad. 

Konkreetne näide selle kohta, mida valitsus teeb, on see, et kevade lõpus otsustas valitsus, et 40% ettevõtlus‑ ja keskkonnameetmetest peab jõudma nii-öelda kuldsetest ringidest väljapoole. Eelmisel perioodil [läks] 90% kuldsetesse ringidesse, 10% oli see, mis väljapoole [läks]. Me [praegu] monitoorime ja tuleme põhjalikuma analüüsiga veel enne aasta lõppu valitsusse. Hetkel on selline olukord, et 38% nendestsamadest meetmetest jõuab maapiirkondadesse. Jah, alles 10% on jaotatud, aga valitsus on teinud nii-öelda põhimõttelise otsuse ja me näeme, et see toimib. 

Te tõite mitmeid valusaid näiteid selle kohta, kuidas riik kohapeal kokku tõmbub. Ka siin ei ole me kuidagi pealtvaatajana seisnud. Kõikide nende konkreetsete teemade asjus oleme suhelnud haridusministeeriumiga ja proovinud leida lahendust. Ka Vana-Vigala jaoks otsitakse seda võimalust, et teatud õppekavad sinna kohapeale jääksid, mitte et see kool ennast nii-öelda kokku tõmbaks.

Isiklikult tegelen väga selgelt ka Jõhvi kohtumaja küsimusega. Eelmisel nädalal oli konkreetne omavalitsus meil laua taga, et mõelda välja lahendusi. Loomulikult saan ma aru, et kärpetingimustes me peame tõmbama teatud tegevusi kokku, aga me oleme kõikide nende väga üksikute näidete juures kaasa mõtlemas ja proovime luua sildu konkreetse valdkonna või ministeeriumiga. 

Paar nädalat tagasi andsin ülevaate sellest, et me oleme kokku kogunud ministeeriumide tagasiside, millised on nende järgmise kolme aasta plaanid seoses regionaalse esindatusega. Natukene põhjalikumalt andsin ma ülevaate ka kõikidest nendest haldusaladest, mille kohta meile selleks hetkeks info oli esitatud. Samamoodi planeerime aasta lõpus omalt poolt – loodan, et ka valitsuses avaneb selleks aeg – ülevaatega tulla ja läbi mõelda, kuidas me suudaksime riigi regionaalset esindatust ikkagi säilitada. Nii et me ka valitsuse tasandil nendel teemadel räägime.

Suur tänu! Ma lõpetan tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Tänane neljas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on usuvabadus. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Minu küsimus on seotud Eesti siseministri Lauri Läänemetsa tegevusega. Viimasel ajal on Lauri Läänemets aktiivselt tegelenud usuteemaga. Nimelt on ta hakanud survestama kohalikku õigeusu kirikut, mis on siiamaani olnud Moskva patriarhaadi alluvuses. Siseministri idee seisneb selles, et kohalik õigeusu kirik peab lõpetama kõiksugu sidemed Moskva patriarhaadiga, kuna see organisatsioon eesotsas oma pealiku patriarh Kirilliga toetab Venemaa agressiooni Ukrainas ning iga side selle organisatsiooniga võib ohustada Eesti julgeolekut.  

Peab ütlema, et Eesti õigeusu kirik oli selle ettepanekuga igati nõus ning asus selles suunas ka tegutsema. Näiteks muutis ta vastaval viisil oma põhikirja, et väljuda Moskva patriarhaadi alluvusest. Siis aga hakkasid siseministrilt tulema aina uued nõudmised. Nüüdseks on asi läinud nii kaugele, et kirik on olnud sunnitud palkama endale juriste oma õiguslike huvide kaitseks. Kui mina ja mõned kolleegid siin saalis küsisime siseministrilt, kas Siseministeeriumil on olemas andmed, et kohaliku õigeusu kiriku esindajad oleksid midagi valesti teinud või provotseerivalt käitunud, näiteks edastanud Kremli narratiive või õigustanud sõda Ukrainas, siis vastuseks oli ikka kindel ei, selliseid pretensioone kirikule Siseministeeriumil pole.  

Kuna teised ministrid pole sel teemal eriti aktiivselt kuskil sõna võtnud ja teie ka mitte, siis minu küsimus ongi teile ja on päris lihtne: mida teie sellest olukorrast arvate? Kas selline püsiv survestamine on siseministri soolo või on valitsus ikka kõigega kursis ja toetab seda? Mis on selle tekitatud pingelise olukorra lõplik eesmärk?

Aitäh! Siin on nüüd mitu nüanssi. Esiteks, Riigikogu, kuhu teiegi kuulute, tunnistas 6. mail sellel aastal Moskva patriarhaadi Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks organisatsiooniks. See puudutab Moskva patriarhaati kui institutsiooni ja juhtorganit, mitte õigeusutraditsioone järgivaid inimesi. Ma loodan, et te selle avaldusega olete parlamendiliikmena kursis. Kui ei ole, saate ennast kurssi viia. Sellest tulenevalt on riigi ootus, et Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik katkestaks kõik sidemed Moskva patriarhaadiga. 

Kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu on läinud kooskõlastusringile. Nende muudatuste järgi saab riik tulevikus selliste juhtude puhul vajaduse korral juhtrolli haarata. Seadus kehtib muidugi ühtmoodi kõigi Eestis tegutsevate usuorganisatsioonide kohta. 

Kui vaadata laiemalt, siis ma ütleks nii – lootes, et teiegi suhtute sellesse samamoodi –, et Riigikogu avaldus on ju ühiskondlik hinnang. See on moraalne kompass igale inimesele, keda see puudutab. Igaüks saab ise valida, kas nad seovad ennast sõjalist agressiooni toetava organisatsiooniga või mitte või valivad siis ka näiteks õigeusu kaudu jumalast osaduse saamiseks teisi viise. Eestis on need võimalused olemas, usuvabadus on tagatud, kirikuhooneid ei suleta ja jumalateenistused toimuvad. 

Nii et ma küll kutsuks, jah, kõiki poliitilisi jõude ja üldse kõiki tõkestama ikkagi Moskva patriarhaadi vaenulikku õõnestustegevust.

Suur tänu! Vadim Belobrovtsev, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ma ei küsinud Moskva patriarhaadi kohta. Ma arvan, et kõik me siin suhtume sellesse ühtemoodi ja meil ei ole mingisuguseid illusioone selle organisatsiooni suhtes. Aga mina tõstatasin selle teema sellepärast, et mu valijate seas on hästi palju õigeusklikke inimesi, kes tunnevad muret siseministri niisuguse käitumise pärast. Nende meelest riivab selline käitumine nii kiriku ja demokraatliku riigi printsiipe kui ka Eesti põhiseadust. Küsitakse murelikult, kas demokraatlikus õigusriigis, tänases Eestis, hakataksegi kirikuid ja kogudusi kinni panema. 

Asi on ju selles, et 23. oktoobril esines siin saalis erakorralise sõnavõtuga siseminister Lauri Läänemets, kes lubas peatselt esitada seaduseelnõu, mis täiendaks kirikute ja koguduste seadust nii, et see välistaks Eestis tegutsevate kirikute, koguduste, koguduste liitude, kloostrite või muude usuühingute suhted mis tahes välismaa organisatsiooniga, mis kujutab ohtu avalikule või põhiseaduslikule korrale Eestis, ja nii edasi. Nagu ma juba mainisin, esimeses küsimuses Siseministeeriumil kohalikule õigeusu kirikule pretensioone ei ole, midagi see kirik või selle esindajad valesti teinud pole. Küsimus ongi selles, milleks siis sellist dokumenti vaja on. Mida üritatakse sellega saavutada ja mida peab vastama inimestele, kes päriselt muret tunnevad? Siseministri käitumine panebki muretsema.

Aitäh! Ma võin öelda, et eelistus loomulikult on see, et organisatsioonid leiaksid endale ise sobiva lahenduse. Kõik see siseministri tegevus on ikkagi kantud sellest samast [arusaamast] – mul on hea meel, et te olete samal arvamusel –, et Moskva patriarhaat on Vene föderatsiooni sõjalist agressiooni toetav organisatsioon. Seda on hea kuulda, siis on kõik ühel leheküljel. Riigi ootus on, et sidemed katkestataks, selle nimel siseminister ka toimetab. See seaduseelnõu peaks andma selleks paremad alused. Eelnõu ennast saab ju parlament arutada, teie saate samamoodi.

Suur tänu! Lisaküsimus, Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Eelmisel nädalal laekus meile kui Riigikogu liikmetele Pühtitsa kloostri saadetud kiri, mis on põhimõtteliselt nagu appikarje: "Meid ahistatakse, meid püütakse kinni panna tugevama poolt, kes rakendab vägivalda nõrgema suhtes." Ausalt öeldes tekib seda lugedes selline piinlikkustunne, et kuhu me Eesti Vabariigis oma asjadega oleme jõudnud. 

Tuletan meelde, et Pühtitsa klooster elas üle Nõukogude Venemaal toimunud kloostrite tagakiusamise tänu sellele, et ta jäi Eesti Vabariigi territooriumile. Siis pakkus Eesti Vabariik talle kaitset ja ta jäi ellu. Nüüdseks on siis Eesti Vabariik moondunud selliseks monstrumiks, mis läheb ise kloostri kallale. 

Kogu jutt, millega seda õigustatakse, nagu oleks klooster või selle kanoonilised sidemed kuidagi Eestile julgeolekuohuks, on ju täielik häbiväärne vale. Klooster ega ka kloostri kanoonilised sidemed ei kujuta endast mitte mingit julgeolekuohtu Eesti Vabariigile ega kellelegi teisele. 

Tõsiasi on see, et Eesti Vabariigil kui õigusriigil ei ole mitte mingisugust õigust ühelegi usuühendusele ette kirjutada, millised kanoonilised sidemed tal võivad olla või mitte olla. Eesti Vabariigis kehtib teatavasti põhiseadus ja põhiseaduses on § 40. See § 40 sätestab usuvabaduse ja muu hulgas ütleb, et riigikirikut ei ole. Ühelt poolt tähendab see seda, et ükski usuühendus ei saa taotleda privilegeeritud positsiooni suhetes riigivõimuga. Teiselt poolt tähendab see seda, et riik ei saa ühelegi usuühendusele selliseid ettekirjutusi teha. See ongi usuvabaduse sisu.

Teie juristina olete kindlasti minuga nõus, et õigusriigi põhimõtte kohaselt tohib riigivõimu teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Selle kohaselt peab järeldama ka seda, et kui Eesti Vabariigil ei ole ei põhiseadusest ega ühestki kehtivast seadusest tulenevat õigust teha kloostrile ettekirjutusi tema kanooniliste sidemete kohta, siis on sellised ettekirjutused ilma igasuguse õigusliku aluseta ja sellisena ka õigustühised. 

Aga minu küsimus teile seisneb lõpuks selles, et kui Pühtitsa klooster keeldub Moskva patriarhaadiga kanooniliste sidemete katkestamisest, mida teie juhitud valitsus kavatseb siis teha, kas jõuga hakata kloostrit kinni panema.

Aitäh! Ma saan vastata teile sama, mida ma juba härra Belobrovtsevile vastasin, et eeldus on, et organisatsioonid leiaksid ikkagi ise sobiva lahenduse. Kogu siseministri tegevus tuleneb ka sellest, mida Riigikogu on ise otsustanud. Riigikogu ise on tunnistanud Moskva patriarhaadi Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks organisatsiooniks. Ma ei tea, mis on teie positsioon selle Riigikogu [otsuse suhtes]. Härra Belobrovtsev oli poolt. (Hääl saalist.) Jah. Kui teie olite vastu, siis küllap olete te oma seisukohas järjekindel. Mina Riigikogu seda positsiooni kindlasti toetan. Ma arvan, et see on Riigikogul väga õige ja õiglase moraaliga võetud positsioon. 

Siseministri soov ja soovitus on, et sellesama Venemaa sõjalist agressiooni toetava organisatsiooniga ehk Moskva patriarhaadiga Eestis sidemed katkestataks. See ei tähenda seda, et usuvabadus ei oleks tagatud. Usuvabadus Eestis on tagatud. Kirikuhooneid ei suleta, jumalateenistused toimuvad. Seaduseelnõu, nagu juba mainitud, mille üle te saate siin debateerida, tuleb parlamenti.

Suur tänu! Lõpetan tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Tänane viies küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Rain Epler ja teema on valitsuse tegevusplaan USA presidendivalimiste tulemuste valguses. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra peaminister! Peale Donald Trumpi mäekõrgust võitu USA valimistel ja lisaks sellele liberaalide lüüasaamist senatis ja loodetavasti ka esindajatekojas on õhus väga tugevad märgid, et Ameerika Ühendriigid hakkavad liikuma positiivses suunas. See toob kindlasti kaasa selle, et ka mujal maailmas, sealhulgas Euroopas ja Eestis, tuleb praeguseid plaane korrigeerida. 

Ma toon mõne näite nende positiivsete arengute kohta, mida on põhjust oodata. USA lahkub tõenäoliselt Pariisi kliimaleppest ja laiemalt lubab lõpetada ülemaailmsest kliimahüsteeriast ja sellega seotud valeinfost lähtuva poliitika. Energeetika kohta on Trump selgelt öelnud, ja üsna ühemõtteliselt, et taastuvenergeetika arendamine ja eelisarendamine lõpeb, edendada tuleb fossiilsetele kütustele ja tuumaenergeetikale tuginevat energiatootmist. Niinimetatud woke-agenda tuleb prügikasti heita. Trump on selgelt öelnud, et laste vigastamine niinimetatud sooidentiteeti toetava meditsiini kaudu ja lastele suunatud samateemaline ajupesu hariduses tuleb lõpetada. Märke on ka sellest, et valimiste-eelsed valelikud hirmujutud, nagu Trump hakkaks Putinile järeleandmisi tegema, ei osutu tõeks. Väheoluline ei ole, et ka igasugused sõnavabadust piiravad mõtted pannakse nüüd prügikasti.

Samal ajal on meie tänane valitsuskoalitsioon seadnud rööpaid teises suunas. Energeetikas klammerdutakse tuule‑ ja päikeseenergeetika arendamise külge. Tuumaenergeetika kasutuselevõtul lohistatakse sotside, ma ütleksin, korruptiivse hõnguga vastuseisu tõttu jalgu. Vähem kui kuu aega tagasi ratifitseerisime siin Riigikogus, vaatamata opositsiooni tugevale vastuseisule, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooni, mis soolise ahistamise ja vägivalla selgelt ringi defineerib ning toob sisse sotsiaalse soo [mõiste]. Mõtted viha‑ ja vaenukõnest pole kusagile kadunud. 

Ma saan aru, et te ei pruugi minuga nõustuda selles, et kõik need väljatoodud aspektid on positiivsed. Teie nendesse võib-olla nii hästi ei suhtu. Aga te peaministrina peate reaalsusele otsa vaatama ja siiski sellest tulenevalt atra seadma. Kas te valitsuses olete arutanud seda ja palunud ametnikel analüüse teha, et saaks hakata tegema muudatusi nii energiapoliitikas kui ka sooidentiteedipoliitikas, aga ka selles, mis puudutab sõnavabaduse piiramist?

Teie aeg! Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Küllap jah, ütleme, osa sellest, mida teie toote positiivsena välja, on Eestis tõepoolest väga raske positiivsena mõista. Ma ütleksin ettekujutuse kohta, nagu fossiilsed kütused viiksid meid üksiti tulevikku, et no ei nad vii. Eestis on ikkagi probleem energeetikas tihtipeale see, et fossiil[energia] pääseb võrku sellel hetkel, kui hind on kõrge, ja ei rõõmusta selle üle ei tarbijad ega tootjad. Üks Eesti majanduse tulevikuväljakutse on kindlasti puhas energeetika ja soodsama hinnaga energia, seda on meil vaja, mitte ettekujutust, et fossiil[energia] säilitamine on asi iseeneses. Ma arvan, et ettevõtjate jaoks on oluline nii hind kui ka ekspordibaasina puhas sisend. Ma julgen siiski öelda, et ilmselt te peaksite pigem konservatiivsete inimeste hulgas küsitluse tegema, et kes on oma maja peale pannud päikesepaneeli ja kes seda igaks juhuks ei pane, et olla hästi konservatiivne. Ma väidaks, et taastuvenergeetika liigub siiski, olenemata [inimeste] maailmavaatest, väga suure kiirusega edasi. Samamoodi ma arvan, et olenemata sellest, kes parajasti Ameerikas tüüri juures on, on need demokraadid või vabariiklased, Ameerika kindlasti hindab kõrgelt uusi tehnoloogiaid ja tehnoloogiaarendust ning panustab sellesse väga palju. See on ka Eesti jaoks väga praktiline tulevikuvõimalus: uus puhas tootmine, uued tööstused, mitte taas kord selle nii-öelda akna täis tossutamine. 

Selles mõttes on see rõõm võib-olla veidi valesti paigutatud. Rõõmu, loomulikult, võib vabal maal iga valimistulemuse üle tunda. Mina seda rõõmu teilt kuidagi ära ei võta. Väga hea, kui inimesed rõõmsad on. Erinevalt paljudest või mõnest, kes arvavad siin saalis, et inimesed ei tohi olla rõõmsad, arvan mina, et võivad olla küll. Soovin teile selles täitsa edu. 

Mis puudutab meie suhteid Ameerika Ühendriikidega, siis need on väga head. Eesti, Baltimaade, üldse meie regiooni suhted Ameerika Ühendriikidega on erinevate administratsioonide ajal olnud väga head. Selles pole mingit kahtlust. Ka näiteks eelmise administratsiooni ajal, kui Donald Trump oli president, siis tema üleskutse, et Euroopa peaks oma kaitsmisesse [rohkem] panustama, ei [kõlanud] siinses regioonis ju kuidagi kurtidele kõrvadele. Me oleme koos Poolaga isegi veidi rohkem panustamas oma kaitsmisesse, kui seda teevad Ameerika Ühendriigid. Nii et ma arvan, et meie suhted Ameerikaga kui meie kõige olulisema diplomaatilise, julgeolekut ja reeglitepärast maailma tagava partneriga saavad olema head.

Aitäh! Rain Epler, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Nii eelmist küsimust kui ka kõiki tänaseid eelmisi küsimusi ja nende vastuseid kuulates – ka [vastust] minu enda [küsimusele] –, võib kuulajatele jääda mulje, et te ei saa aru, mida küsitakse. Aga ma nii rumalaks teid ei pea, et ma arvaks, et te aru ei saa. Teil on lihtsalt selline ebamugav olukord, et te ei saa nendele küsimustele vastata, sest kui te nendele ausalt vastaksite, siis te räägiksite vastu sellele, mida te siin pidevalt kõnelenud olete. 

Kas või see, et te rääkisite ettekujutusest, nagu fossiilid viiksid tulevikku. Võtame Saksamaa: Euroopat rahalises mõttes võttes viib tuleviku poole Saksamaa, ja Saksamaa teeb seda ikkagi fossiilsete kütuste toel, kasutab kõvasti kivisütt ja ka gaasi näiteks. 

Teie enda Kadastik siin arvutab korra nädalas, kuidas tal koju paigaldatud päikesepargi ja akudega elektriäri läheb. Ta toob alati eraldi välja selle, et justkui ainult elektri hinda vaadates läheb elektriäri hästi, aga siis ta toob sinna juurde kõik need muud maksud ja võrgutasud ning ütleb, et näe, jälle jäi ta miinusesse, kuigi elektriäri läks hästi. Eks see olegi see taastuvenergeetika mure, et kõik sellega seonduv teeb seda kallimaks. 

Aga minu küsimus oli see. Jätke need eeldused ja ettekujutused kõrvale ja vaadake tegelikkusele otsa. Toome näiteks selle, et Euroopa ühel hetkel ütleb, et tõepoolest, see CO₂‑kvoodikaubandus tuleb ära lõpetada. Ärge [hakake rääkima], et te usute või ei usu seda, võtame lihtsalt sellise eelduse. Te olete ju nõus, et kui see administratiivselt tehtud CO₂-kvoodi hind sealt ära võtta, siis fossiilne [energia], ka meie põlevkivi[energia], muutub kohe hästi soodsaks. Siis ei saa päike ja tuul mitte kuidagi talle vastu. Minu küsimus oli, kas nende võimalike, teie jaoks riskistsenaariumite, minu jaoks optimistlike stsenaariumite rakendumise peale on mõeldud, ja on tehtud mingi plaan, mida Eesti siis teeb, kui taustsüsteem oluliselt muutub, minu hinnangul paremuse suunas?

Aitäh! Ma sain kolm asja kirja. Selguse huvides panin kirja, võib-olla ei saanud kõike kirja, aga jõudumööda [vastan].

Kõigepealt Saksamaa ning kivisüsi ja gaas. Tõsi, Saksamaa kasutab kivisütt ja gaasi. Aga Saksamaa teeb päris arvestatavaid pingutusi nii riigi sees kui on näiteks suhelnud ka Eestiga, et saada endale juurde taastuvenergiat ja erinevat puhast energiat. Seda kahel põhjusel: et hoida enda majandust puhta ja ekspordivõimelisena ning saada [energiat] soodsama hinnaga. Olen ise kliimaministrina korduvalt sakslastega sellest vestelnud, see huvi neil täitsa on. Nii et siin olete te veidi valel teel. 

Teiseks, Kadastik. Mida Kadastik teile ütleb, ma ei tea. Aga võin öelda, et üldiselt on päikesepaneelide panemine omaenda tarbimise jaoks tasuv ka praegu. Eks siis tuleb Kadastikuga üle käia, mis võimsusega paneele ja kuhu ta neid pannud on. 

Kolmas küsimus: saaste[kvoodi hind] tuleb [sealt] välja võtta. Teie küsisite CO₂‑kaubanduse kohta. Mina ütleksin pigem sedapidi, et maailmas käib põlevkivivaldkonnas, õlivaldkonnas, igal pool mujal, kõigis valdkondades, mis puudutavad süsinikku, väga aktiivne tegevus selle nimel, et seesama CO₂ mure ära [kaotada], toota (Hääl saalist.) võimalikult puhtalt erinevaid tooteid ja energiat. Selle nimel ju ometi pingutataksegi! Nii et kui ma vaatan, siis täitsa õigel teel olete. Selle Kadastiku asja selgitame hiljem välja.

Suur tänu! Nüüd lisaküsimus, Mart Helme, palun!

Aitäh! No me kuulsime siin nii palju desinformatsiooni lugupeetud Michali vastusest. Esiteks, päikesepaneelide panemine ei tasu ära. Ma olen teinud arvutusi, mul on mitu maja ja ma olen püüdnud leida lahendusi. Ei tasu ära! Pikemas perspektiivis lootusetu üritus, maksad peale. Seda esiteks. 

Teiseks, kogu jama meil siin, kui me räägime energeetikast, hakkas ju sellest hetkest, kui liberaalsed valitsused hakkasid põlevkivienergeetikat kinni keerama ja looma kunstlikku takistusrada kõikide nende CO₂‑ga kauplemise moodulite ja muude asjadega. Sellest hetkest peale, kui te hakkasite sisuliselt hävitama odavat põlevkivienergeetikat, läks meie majandus kihva. Niisuguseid asju peaks nagu ikkagi terve mõistusega [võtma].  

Tuleme nüüd Ameerika juurde tagasi. Ameerikas ei võitnud mitte Donald Trump, vaid Ameerikas võitis normaalsus. Normaalsus võitis ja selle normaalsuse üheks ilminguks on see, mille kohta ma lugesin paar päeva tagasi. See oli üks intervjuu asepresidendikandidaadiga või juba valitud asepresidendiga J. D. Vance'iga, kes seal ütles, et Ameerika tulevikus toetab ja kaitseb ainult neid riike, kus on garanteeritud sõnavabadus, meelsusvabadus, mitte liberaalne sõnavabadus, mitte see moonutatud sõnavabadus, mis ka meil Eestis on praegu väga tõsiseks teemaks, vaid absoluutne sõnavabadus, nii nagu see on kirjas Ameerika põhiseaduses ja Ameerika põhiseaduse lisades, amendment'ides. Kui riigid ei järgi sõnavabadust, siis Ameerika Ühendriigid nende riikide kaitsmise vaeva enda peale ei võta. See on, muide, väga tõsine signaal ka teie valitsusele, kes te ikka kavatsete meile tuua siia vaenukõneseadust. 

Mu küsimus ongi: kas te võtate nüüd selle vaenukõneseaduse [päevakorrast] maha? Nagu me oleme siin ka varasematelt küsimuste puhul kuulnud, me arvestame ikkagi tõsiselt sellega, et Ameerika Ühendriigid on meie julgeoleku tagaja.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Siin oli jälle mitu väidet Kadastiku päikesepaneelide kohta. Te ütlesite, et need ei tasu ära. Millest meie debatt algas? Ma loen lühendatult ette, ega ma kogu seda juttu ei hakka ette lugema. Aga Kadastik [rääkis], kuidas tal oktoobrikuus on läinud, kui palju ta on tarbinud, on võrgutasuga liitunud. Kuu peale jäi ta tõepoolest 20 euroga miinusesse, aga ta oli siiski suhteliselt rahul, sest kui ta oleks tarbimist täpsemalt katnud, siis oleks tulemus tõenäoliselt parem olnud ja ta oleks kasumissegi [jõudnud]. Nii et tegemist on igati optimistliku inimesega. Aga ma märkan, et vahepeal on Rain Epler saalist lahkunud, ilmselt Kadastiku juurde fakte selgitama. 

Mis puudutab sedasama kliimapoliitikat, milles te süüdistate liberaale, siis tõepoolest, selle Pariisi leppega ja erinevate sammudega ühinemine toimus Jüri Ratase juhtimisel. Ma mäletan sealt valitsusest ka erinevaid teie moodi (Hääl saalist.) inimesi. Kui te olite vastu, siis sõnastage see oma küsimuses, aga kui te olite valitsuses, siis see oli teie valitsuse ajal, härra Helme. Seda teiseks.

Kolmandaks, sõnavabaduse tagamine. Ma arvan, et kui vaadata erinevaid sõnavabaduse indekseid ja vaba sõna, siis Eesti on selles maailmas väga kõrgel [kohal]. Loodan, et see ka tulevikus nii jääb.

Suur tänu! Lõpetame selle küsimuse käsitlemise. Aga enne, kui me saame minna kuuenda küsimuse juurde, on käsi püsti kolleeg Martin Helmel. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Martin Helme, palun!

Aitäh! Oleks tahtnud, et juhataja ikkagi oleks utsitanud peaministrit vastama küsimusele, mida teha sõnavabadusega ja vihakõneseadusega J. D. Vance´i sõnavõttude valguses. Aga teiseks tahan ma öelda, et Pariisi kliimaleppega liitumisele hääletas EKRE fraktsioon vastu.

Suur tänu! Antud juhul oli küsimus, mida arutati, valitsuse tegevusplaan USA presidendivalimiste tulemuste valguses. Ma arvan, et peaminister püsis laiemas plaanis teemas, kui välja arvata ühe eraisiku päikesepaneelidega seotud temaatika. Aga kliima‑ ja energeetikaküsimustega seoses haakis ka see teemasse, nii et istungi juhataja ei pidanud sekkuma.

Kuues küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teema on eraldised omavalitsustele. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Haridusministeerium ja Eesti Haridustöötajate Liit on kokku leppinud, et selleks, et hariduse [andmist] korraldada ning koolides õpetajate koormust reguleerida ja nende kvalifikatsiooni arvesse võtta, suurendatakse diferentseerimisfondi ja selle alusel viiakse sisse või taastatakse õpetajate karjäärimudel, mis kunagi ka oli. Diferentseerimisfondi on planeeritud aastal 2026 suurendada praeguselt 20%‑lt palgafondiga võrreldes 22%-le ja järgnevatel aastatel, 2027.–2028. aastal, [on kavas] ka protsendi võrra tõsta, nii et 24%‑ni. 

See on kindlasti lahendus, aga ma olen väga pettunud, et sedasama lahendust ei laiendata kutsekoolidele, kus diferentseerimisfondi niisugusel kujul ei ole olemas. Järelikult, karjäärimudeli rakendamine kutsekoolides, kes teevad ka väga tänuväärset tööd, sama haridustööd, ei ole võimalik ja rahastamise [küsimus] nende puhul ei ole lahendatud. Loodan, et ka see lahendatakse. Nii et asja saab parandada. 

Küsin selle kohta, mida haridusminister on väitnud, et valitsuse poolt on antud garantii, et järgnevatel aastatel need vajalikud summad on olemas. Samas andsid eelmisel nädalal omavalitsusjuhid ka meedia vahendusel teada, et nad ei tea sellest garantiist midagi ja nad on teada saanud, et tegelikult valitsus vastavat otsust langetanud ei ole. 

Ma küsin siis, kas valitsus on langetanud otsuse, et karjäärimudeli rakendamiseks järgnevatel aastatel on vajalikud finantsid olemas.

Aitäh! Tutvustan veidi pikemalt, kuidas see protsess on käinud, siis on see pilt ees. Ma ilmselt tean ka seda avaldust, millele te viitasite. See vist oli Reformierakonna omavalitsuskogu, kui ma ei eksi, ma nii eeldan. 

Haridusminister tutvustas, jah, 26. septembril valitsusele üldharidus[kooli] õpetajate karjäärimudeli rakendamist. See toimus valitsuskabinetis.

Karjäärimudel on neljaastmeline ja see on seotud õpetaja kutsestandardi tasemetega. See on plaanis kehtestada haridus‑ ja teadusministri määrusega. Ka informatsiooni lisavajaduse kohta andis ta valitsusele. See tõepoolest, nagu te kirjeldasite ka küsimuses, tähendaks seda, et diferentseeritav osa tuleks järkjärguliselt tõsta 24%‑ni aastatel 2026–2028. See kõik on korrektne. Eelarve lisavajadus tähendaks 7 miljonit kuni 11 miljonit aastas. Valitsuses võtsime selle informatsiooni teadmiseks. Täiendavalt sõnastas haridusminister selle nii, et kui tal on võimalus see raha leida kas oma valdkonna kärbete abil või oma valdkonna palgatõusude [arvel], siis saab ta selle raha sealt leida. Valitsus täiendavalt raha ei eraldanud. 

Sellest tuleneski Reformierakonna omavalitsusjuhtide positsioon, kes ütlesid, et nad mõistavad haridusleppe nii-öelda olemust ja ideed, see on arusaadav, aga see lepe tuleks sõlmida seejärel, kui on täpselt pandud paika selle rahastamise alused. See on muidugi korrektne ja igati arusaadav, sest haridusministri informatsioon võeti teadmiseks, ja see, et haridusministril on võimalik sellises suurusjärgus summa oma haldusalas tulevikus leida või võtta see tulevaste palgatõusude nii-öelda arvelt, on enam kui tõenäoline. Nii et küllap haridusvaldkond ja haridusminister selle ka katta suudavad. Tegemist ei ole ilmselt tühja jutuga. 

Aga selleks, et see kõik saaks fikseeritud, ongi eelarveprotsess. Eelarveprotsess järgmisel aastal käivitub, nii et selle järel saavad ilmselt kõik need detailid paika.

Aitäh! Tõnis Lukas, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Jah, karjäärimudeli taastamine on kahtlemata kiiduväärne. See, et selles on haridustöötajad ja haridusminister omavahel kokku leppinud, on ka väga hea, on hea, et see koosmeel on olemas. Kahtlemata, tingimustes, kus valitsus on ka koalitsioonileppes antud palgalubadusi [murdnud], ta ei ole [vajalikul] määral palgatõusudega edasi läinud, öelda, et haridusminister võtab tulevikus karjäärimudeli rakendamise raha palgafondi seest, on kindlasti häiriv haridustöötajatele, sest seda nad ei eeldanud. Nad eeldasid, et selleks antakse ikkagi täiendavad summad. Hariduse sisemistest reservidest niisugust panust ei ole kindlasti võimalik teha. Valitsuse protokolliline otsus, mis garantii annaks, võiks olla midagi sellist, et karjäärimudel tuleb rakendada ja haridusministril tuleb esitada vastav taotlus 2026. aasta ja nii edasi aastate riigieelarve eelnõu kohta. Aga võttes teadmiseks, et sellist ülesannet haridusministril ei ole, siis järelikult valitsus selle teema juurde vabatahtlikult ei tule, ju siis haridusminister peab järgmistel eelarveläbirääkimistel olema intensiivsem. Igal juhul, kui seniseid lubadusi pole saanud uskuda, miks siis uskuda seda? 

Samas tahan ma küsida selle kohta, et te rääkisite praegu omavalitsuste nimel, et omavalitsused kas kirjutavad alla või ei kirjuta alla. Kas valitsus on andnud oma protokollilise otsusega haridusministrile volitused sellise kokkuleppe allakirjutamiseks, mis kätkeb ka lubadusi riigieelarve kohta?

Aitäh! Kõigepealt õpetajate palgast. Mullu jõudis Eesti õpetajate tegelik keskmine palk – koos omavalitsuste enda vahenditest makstud lisarahaga – 119,6%‑ni Eesti keskmisest palgast. See on oluline informatsioon. Punkt üks.

Punkt kaks. Ma tean, et seda debatti peeti eelmises valitsuses. Ma ei tea, milline see täpne protokolliline otsus on – ma mõtlen eelmise peaministri valitsuse [otsust] –, mul seda praegu käepärast ei ole, pärast vaatan järele ja saadan teile. 

Punkt kolm. Et oleks klaar, siis kui riik teeb sellise hoolega kärpeid, nagu me oleme plaaninud, 10% – välja arvatud pensionid, mida me ei olnud nõus kärpima, samuti kaitsevõime, sisejulgeolek ja õpetajad –, kui ta teeb need kärped ära, siis on meil 2026. aastal võimalik tõsta palku ja sellesama palgafondi tõstmise tõttu on ka haridusministril võimalik teha ise [raha] ümberjaotamisi. Ehk haridusminister ise teeb neid ümberjaotamisi.

Aitäh! Lisaküsimus, Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud vastaja! Ma ei saanud vastust oma eelmisele küsimusele, kas valitsus loobub sõnavabaduse liberaalsest tõlgendusest ja võtab päevakorrast maha vihakõneseaduse toomise siia Riigikokku ja sellega ühiskonna suukorvistamise. Aga ma saan aru, et külvivolinikud ei ole veel oma korraldusi kätte saanud ja seetõttu on segadus, ei ole veel veendumust, kuidas on õige ja kuidas on vaja.  

Mu küsimus puudutab natukene teise kandi pealt seda, mille üle kolleeg Lukas teiega arutles. Küsimus puudutab meie meditsiini. Isiklikest ning tuttavate ja sõprade kogemustest võin öelda, et meie meditsiinisüsteem on lakanud maakondades suurel määral toimimast. Kui me läheme mõnda maakonnahaiglasse näiteks pühapäevasel päeval või ka õhtusel ajal, öisel ajal, siis seal ei ole tihtipeale röntgenit, seal ei saa teha mingeid muid protseduure. Ka nädala sees on niisugune olukord, kus spetsialist tuleb spetsiaalselt välja kutsuda, et seda protseduuri teha. Meie eriarstid gastroleerivad mööda Eestit, silmaarstid ja igasugused muud spetsialistid käivad teatud päevadel, teatud tundidel maakonnahaiglates. Ma ei ütleks, et nad käivad seal ainult palgalisa teenimas, loomulikult osutavad nad seal meditsiiniabi patsientidele. Aga see ei ole normaalne!  

Meil oli siin ennist juttu regionaalpoliitikast ja mingite regioonide moodustamisest, et olukorda parandada. See ei paranda küll kohe kuidagi meditsiini olukorda maakondades. Mida valitsus kavatseb teha, et see asi veel hullemaks ei läheks?  

Me oleme haiglaid järjest kinni pannud, me oleme igasuguseid osakondi sulgenud. Tulemus ongi see, et sisuliselt ei ole võimalik tihtipeale isegi esmaabi saada. Esmaabi saab niimoodi, et sa omal jõul lähed maakonnakeskusesse …

Teie aeg!

… ja sealt tuuakse sind kiirabiga Tallinnasse või viiakse Tartusse. See on ebanormaalne olukord. See on valitsuse vastutusel ja valitsus peab midagi ette võtma!

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Kõigepealt vabadusest. Siin võivad olla erinevad vahendid või lahendused, aga Reformierakonda tulin mina omal ajal just vabaduse pärast. Ma arvan, et vaba olemine ja vabadus on Eestis üks kõige olulisemaid väärtusi, mis siin on. Meediavabaduse puhul, mida hinnatakse, on ka indeks olemas, 2023. aastal me olime kaheksandal kohal, eelmisel aastal kuuendal, nii et Eestis on vaba sõna ja meedia. Seda esiteks. 

Teiseks, haiglatest rääkides: uusi tervisekeskusi on tulemas, näiteks Viljandis. Aga tervisevaldkonna laiema plaani, sellise tervisekeskuste plaani ja selle, kuidas haiglate erinevad võimsused on jaotatud, see arutelu on terviseministri [algatusel] tulemas, ta toob kaasajastatud plaani valitsusse. [Me seda] hindame, sest lõppkokkuvõttes ongi siin seesama küsimus, milliseid teenuseid kus sa saad osutada selle raha eest, mis sul on. Samal ajal me peame ju praegu täiendavat raha koguma, suurendama kaitsekulutusi, erinevaid asju tegema, nii et eks [küsimus on seal just see] investeeringutevaheline jaotus. 

Aga üldjoontes jah, ma olen nõus, et tervisevaldkonnas tuleb samamoodi teha valikuid, [tuleb otsustada, milliseid teenuseid] me suudame kus osutada, et kvaliteet oleks võimalikult hea, et nii tervishoiupersonalil, arstidel, [teistel] tervishoiutöötajatel oleks seda hea teha, kui ka patsientidele oleks kvaliteetne teenus võimalikult kiiresti kättesaadav. Nii et kui me tervisevaldkonna plaani valitsuses läbi arutame – ma arvan, et see juhtub veel enne selle aasta lõppu –, siis saab seda kindlasti ka avalikkusele täpsemalt kirjeldada ja siis te saate debatti jätkata.

Suur tänu! Ma lõpetan tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Tänane seitsmes küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on julgeolek. Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma tulen tagasi sellesama teema juurde, mida on juba käsitlenud Martin Helme ja Varro Vooglaid: Kaitseväe juhataja Andrus Merilo väljaütlemised seoses Eesti võimaliku õhkulaskmisega ja rahva evakueerimisega. Mind huvitab ikkagi väga tõsiselt, kas meil on nüüd järjekordne Martin Herem, kelle kohta tsiviilkontroll ei kehti ja kes sisuliselt dikteerib valitsusele, mis on tema nägemus ja mida peab tegema hakkama, või väljendas Merilo siiski valitsuse seisukohti ja tõi avalikkuse ette need arutelud, mis valitsuses on käinud. See on esimene küsimus. 

Teine küsimus on see, et kui tõepoolest on valitsuses otsustatud, et sõja puhkemise korral on vältimatu hakata elanikkonda evakueerima Eestist väljapoole, välismaale, siis kas on juba käivitatud mingite naaberriikidega või kaugemate riikidega läbirääkimised, et seal oldaks informeeritud, et meil on selline võimalik vajadus ja me ootame, et need riigid oleks valmis meie inimesi vastu võtma. Või on meil selline [arvamus], et küll nad meid vastu võtavad, küll nad miljon eestlast vastu võtavad ja kuskile ära paigutavad, kui see asi nii kaugele läheb? Või on tõepoolest siiski naaberriikidega, ükskõik missuguste riikidega, mingisugused läbirääkimised juba käivitatud? Need on minu kaks küsimust.

Aitäh! Esiteks, Andrus Merilo ei ole Martin Herem. Aga vastab tõele, et [nii üks kui ka teine on olnud või on praegu] Kaitseväe juhataja. Mõlema ülesanne on olnud parimate võimalike teadmiste, oskuste ja vahenditega tagada Eesti kaitsmine ja iseseisvana püsimine. Seda on nad ka teinud ja teevad. Tsiviilkontroll nende üle on olemas. See, muuseas, ei ole ainult koalitsiooni või valitsuse pädevuses, seda saab samamoodi rakendada parlament. Ka opositsioonifraktsioonid võivad alati Kaitseväe juhataja enda juurde kutsuda ja küsida informatsiooni või Kaitseväe valdkonnas küsida informatsiooni. Vastavalt informatsiooni tasemele on seda võimalik arutada kas fraktsiooni ruumides või kuskil mujal. 

Teiseks, evakuatsiooni kohta tuleb võib-olla paar lauset juurde öelda. Laiem evakuatsiooniplaan, Eestis kehtiv plaan ei sisalda Eestist välja evakueerimist. Välja arvatud see, et on räägitud haavatavate sihtgruppide, näiteks patsientide üle mere evakueerimisest. Kriisi ajal on vaja inimesi loomulikult siin ka. Evakuatsioon on lõpuks ka vabatahtlik. 

Evakuatsioon ei tähenda ainult sõjaolukorda. Just hiljuti, 2023. aasta septembris, oli suurõppus CREVEX, [kus harjutati seda,] kuidas korraldada evakuatsiooni, kui Eestis juhtub näiteks tööstusõnnetus. Selle aasta oktoobri lõpus, käisin isegi sellel ajal Tartus, toimus Lõuna-Eestis ajaloo suurim evakuatsiooniõppus Lõuna Sild, kus [harjutati] 37 500 inimese evakuatsiooni. Korraldajad olid Päästeamet ja Kaitseliit. Sellised ettevalmistused on vajalikud mis tahes olukorraks. Kui peaks juhtuma mingi õnnetus või tekib mingi muu kriis, siis on selge, milline on rollijaotus, kuidas see on läbi harjutatud, millised on plaanid, mis on kitsaskohad. Nii et selliste tegevustega tegeletakse pidevalt. 

Kui teil on Kaitseväe juhatajale küsimusi, siis Kaitseväe juhataja kindlasti hea meelega vastab nendele küsimustele. Ega sellepärast ei pea tingimata tülli minema.

Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

No natukene veider suhtumine, jah, et keegi norib siin tüli. Me ei nori siin tüli. See on valitsuse vastutusel ja teie olete praegu juhuslikult peaminister. See on valitsuse vastutusel. On ju väga tore, et tehakse harjutusi. Loomulikult on vältimatult vajalik välja selgitada, kus on kitsaskohad. Omal ajal, kui ma olin minister, tegime ka harjutusi, kuidas vastu võtta massilist immigratsiooni välismaalt ja kuidas hakkama saada ja kus on kitsaskohad. Väga õpetlik oli.  

Aga ma ikkagi küsin. Praegu ei ole meil juttu mingisugusest tsiviilõnnetusest, ütleme niimoodi, kui on mingisugune uputus kusagil või mis iganes, vaid jutt on sellest, et Kaitseväe juhataja rääkis sõjaolukorrast, mille puhul kogu Eesti territoorium [muutub] sõjategevuse piirkonnaks. See tähendab seda, et meil ei ole vaja evakueerida mitte 3000 inimest, vaid kujutage ette, meil Lasnamäel elab juba 130 000 inimest – 130 000 inimest Lasnamäel! – ja kogu Suur-Tallinna piirkonnas elab peaaegu pool Eestit. Nii et need ei ole mingisugused sajad või tuhanded inimesed, vaid need on sajad tuhanded inimesed. Kuidas neid evakueeritakse, kui infrastruktuur on õhku lastud meie oma kaitsevägede poolt või purustatud vaenlase poolt, Eesti on blokeeritud merelt ja õhust? Kuidas te kavatsete sellisel juhul inimesi evakueerida? Kui neid ei ole võimalik evakueerida, kuidas siis siseriiklikult tagada tsiviilelanikkonna ellujäämine, sõna otseses mõttes ellujäämine pidevas lahinguolukorras? 

Need on väga tõsised küsimused ja siin ei piisa vastusest, et ärge norige tüli ja ärge esitage ebamugavaid küsimusi ja me harjutame seda. Kuidas te harjutate sadade tuhandete inimeste evakueerimist isegi siseriiklikult? Kuhu? Kes neid turvab, kes neid transpordib, kes neid toidab, kes neid meditsiiniliselt teenindab?

Teie aeg!

Ja nii edasi ja nii edasi. Mul on tõsine küsimus: on teil vastused nendele küsimustele?

Aitäh! Selleks õppused ongi, et kui küsimustele vastuseid ei ole, siis harjutatakse [need olukorrad] läbi ja saadakse [vastused].

Aga ma ütleks nii, et selleks, et ohtu minimeerida, nagu me enne debateerisime, panustame me võimalikult palju iseseisvasse kaitsevõimesse. Seda ei maksa segi ajada ettekujutusega kahevõitlusest Venemaaga, sest me oleme NATO liige. Needsamad lennukid, mis meie taevas lendavad, on ostnud teise riigi maksumaksjad, kes pakuvad meile julgeolekut ja kelle partneritena pakume meie neile julgeolekut. 

Teiseks, on olemas eelhoiatus‑ ja luuresüsteemid, mis annavad võimaluse valmistuda, kui peaks mis tahes kriis tekkima. Loomulikult, õnnetuste eest need ei kaitse. Kui õnnetus juba käes on, siis tulebki evakueerida. Seda ma kirjeldasin, mismoodi selleks valmistutakse ja kuidas neid õppusi läbi viiakse. Ilmselt neid õppusi tuleb ka tulevikus. 

Nüüd see [küsimus], et kuhu me viime tsiviilisikud, kui meie Kaitsevägi on kõik õhku lasknud. Ma siiski eeldan, et mis tahes konflikti tekkides, kui me ei suuda seda konflikti ära hoida ja tuleb sõda võita, me suudame eelhoiatussüsteemi ja valmistumisega tagada selle, et tsiviilisikud, keda on vaja evakueerida lahingutegevuse alast, me suudame evakueerida enne, kui Eesti kaitsevägi, nagu te kirjeldasite, kõik õhku laseb. Nii et ma arvan, et ärge tekitage paanikat. 

Teiseks, kui teil on soov neid küsimusi küsida, siis ma arvan, et parlamendil ongi võimalik neid küsimusi küsida ja see on täiesti mõistlik. Ma ei ole kordagi öelnud, et ärge küsige ebamugavaid küsimusi. Vastupidi, küsige! Kutsuge Andrus Merilo endale fraktsiooni ja küsige!

Aitäh! Lisaküsimuse võimaluse saab Martin Helme. Palun!

Aitäh! No meil siin enne oli terav moment. Me küsisime tegelikult väga tõsise küsimuse ja selle peale peaminister hakkas naerma. Meie meelest ei ole see naljakas teema, naeruks ei ole põhjust. Paanikat on külvanud meile Reformierakonna riiklik propaganda, kolm aastat on paanikat külvatud väga küünilise eesmärgiga: kloppida oma erakonna populaarsust ja eelmise peaministri populaarsust, et ta saaks minna kõrgema palga peale kusagile mujale. See paanikakütmine on toimunud kogu aeg ja selle paanikakütmise järgmine etapp on see, kui Kaitseväe juhataja astub rahva ette ja ütleb, et sõjaoht on kõrgem kui kunagi varem taasiseseisvunud Eesti ajaloo jooksul ja kui peaks juhtuma nii, et asjad ei lähe meile soodsas suunas, mis on ju väga levinud, asjad ei lähe alati meile soodsas suunas, siis on kogu Eesti sõja tallermaa ja rahvast tuleb massiliselt evakueerima hakata. Kõik need asjad ei tee meile nalja, vaid teevad meid väga murelikuks. Tegelikult on inimestel põhjust tunda nii hirmu kui ka mõnes mõttes paanikas olla, eriti kui me saame valitsusloožist vastu kas selle asja naljaks pööramist või ütlemist, et küsige kelleltki teiselt, või hurjutamist, et ärge üldse küsige, et ei ole patriootlik niisuguseid teemasid arutada. 

Mis on minu meelest selles kontekstis praegu meie probleem? See on see, et me näeme, kuidas meie silme all laguneb reaalelus laiali kolm aastat ehitatud Reformierakonna müüt kindlates kätes Eestist ja paremini kaitstud Eestist ja sellest, kuidas me läheme põlvili suruma kedagi teist või kolmandat. Ja siis tuleb välja, et tegelikult on seis selline, et me hakkame ise omaenda riiki õhku laskma ja rahvast ära viima ning tegelikult päris hästi ei teagi, kuhu, sest kui me räägime siin patsientide evakueerimisest üle mere, siis on väga küsitav, kas meri on siis veel lahti. 

Selles mõttes ei saa mina küll olla rahul selle debati sisu ja tasemega, [kui öeldakse,] et kutsuge Merilo sellest asjast rääkima. Kui Merilo on need asjad juba välja öelnud, siis valitsuse asi on rahvale selgete sõnumitega mingit rahu anda.

Aitäh! Valitsus annabki rahvale selgete sõnumitega rahu. Eesti riik ei ole kunagi riigikaitsesse panustanud nii palju, kui ta teeb selle valitsuse ajal. Seda esiteks. Ma vastasin juba esimesele küsimusele siin saalis nii, et me katame kaitsevõime jaoks puudujääva raha laia julgeolekumaksuga ja ostame 1,6 miljardi eest juurde moona, mida meil on vaja, et luua võime viia mis tahes sõjaline konflikt vaenlase territooriumile, mitte pidada seda [sõda] Eestis. See on väga oluline võimekasv. 

Me teeme koostööd NATO-partneritega. NATO‑sse on, muuseas, Venemaa agressiooni ajal uusi riike tulnud. Me toetame Ukrainat tema vabadusvõitluses, Vene tankidesse, Vene vägedesse aukude laskmisel just sellepärast, et see on võitlus ka meie vabaduse eest. Valitsusel on selle koha pealt väga selge poliitika: kaitsepoliitika, Eesti riigi kaitsmine on meile prioriteet nr 1. 

Võib-olla teie meie asemel lööksite käega, ütleksite, et lihtsam on seda mitte teha. Meie teeme. Kaitsekulutused on [Eestil], nagu juba öeldud, NATO riikidest teisel kohal. Meie ees on Poola, meie järel on Ühendriigid. Me võtame seda väga tõsiselt, kogu Eesti võtab seda väga tõsiselt. 

Kui te küsite, mis mind naeratama paneb, siis naeratama paneb loomulikult seesama jutt, kuidas Reformierakonna riiklik propaganda tegutseb. Olge head – mul ei ole vähimatki selle vastu –, kui te näete kuskil Reformierakonna riiklikku propagandat, siis andke mulle ka teada, ma kasutaks seda kohe ära.

Suur tänu! Ma lõpetan tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Tänane kaheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Aivar Kokk ja teema on energeetika. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Ma küsisin sama küsimust su käest, kui sa olid kliimaminister, ja sa lubasid seda arutada. Me räägime täna energeetikast. Me teame, tahes või tahtmata, kui vaadata 2020. aasta ja tänast hinda, et [elektrienergia] on nüüd kahjuks pea kaks korda kallim, kui ta oli siis. Me oleme teinud otsuse, et 2030. aastaks peaks taastuvenergiat Eestis toodetama vähemalt nii palju, kui meie enda vajadus on.  

Me teame väga hästi, et päikese‑ ja tuulepargid ei ole juhitavad ning kui tuult ja päikest ei ole, siis sealt ka elektrit ei tule. Ma pakkusin sulle ühe idee. Eesti toodab pelleteid üle miljoni tonni. Kui vanad põlevkivikatlad – neid neli tükki seisab – ümber ehitada pelletite peale, siis see maksaks kusagil 80 miljonit. Selleks, et need töötaks ja elektrit toodaks, oleks vaja alla miljoni tonni pelleteid, mida meil igal juhul on. Kumb see mõistlik on ja kas sa oled seda teemat valitsuses arutanud? Vähemalt paar nädalat tagasi üks valitsuse ministritest ütles, et ei ole. See oleks kordades odavam variant kui merre miljardite eest tuuleparke panna. Ma ei ole tuulepargivastane, ütlen kohe ära, aga meil on juhitavat elektrit vaja. Pelletitega oleks võimalik vähemalt talvekuudel kindlustada juhitav elekter, kui peaks juhtuma, et Soomest läbi kaablite ei tule [elektrit] nii palju. Me oleme näinud, et küll on kaablid katki läinud, küll on tuumajaam rikkis olnud. Kas sinu valitsus seda teemat on arutanud ja kui on, kas on selles mingit varianti nähtud, kas see on mõttekas või ei ole?

Aitäh! Jah, ma mäletan seda debatti ajast, kui ma kliimaminister olin. Tollal me jätkasime seda vestlust omavahel kuluaarides, nagu viisakalt öeldakse. Siis sai lubatud, et ma annan selle [mõtte] asjaosalistele edasi. Seda on ka tehtud. Valitsuskabinet eraldi arutelu sellel teemal pidanud ei ole, ma arvan, et seegi väide on korrektne. Asjaosalistele on see mõte edasi antud ja kui see peaks olema tasuv või võimalik, küllap nad seda kasutavad, meist sõltumata. Nii lihtne see ongi. 

Mis puutub hindadesse, siis veidi hinnainformatsiooni ka, et sellest infotunnist ka kasu oleks ja saaks seda [infot] vahetada. Eurostati andmetel oli 2024. aasta esimesel poolaastal Euroopa Liidu keskmine elektri hind kodutarbijatel 21,87 senti kilovatt-tunni eest. See on veidi madalam, kui oli 2023. aasta teisel poolel, siis see oli 22,26 senti kilovatt-tunni eest. Eestis oli samal perioodil elektri hind 17,69 senti kilovatt-tunni eest, mis on alla Euroopa Liidu keskmise. Kui tuua võrdlusi kallimate [maadega], siis Iirimaal ja Austrias oli see 38 ja 29 senti kilovatt-tunni kohta. Võttes arvesse kõiki makse ja tasusid, oli 2024. aasta esimesel poolaastal elektri hind kodutarbijatel kõige kõrgem Saksamaal, Iirimaal ja Taanis, vastavalt 39 senti, 37 senti ja 37 senti kilovatt-tunni kohta. Eestis oli see samal ajal 23 senti kilovatt-tunni kohta. [See oli öeldud selleks, et] oleks perspektiivi, kus me oma asjadega asume.

Mida valitsus vahepeal teinud on? Valitsus on kutsunud kokku sellise formaadi nagu majanduskabinet. Meil oli varem julgeolekukabinet üle nädala, üle nädala käib koos ka majanduskabinet ja majanduskabinetis on mitmel korral arutatud ka energeetikat. Energeetikas on erinevate sammude mõte – lihtsustatult ja kokkusurutult – see, et meil oleks tagatud varustuskindlus ja tulevikus oleks ka hind soodsam. Tänane erinevate arengute sündimise prognoos on selline, et 2035. aastal võiks elektri börsihind olla umbes 4,9 senti kilovatt-tunni kohta ja elektrienergia lõpphind umbes 15,4 senti kilovatt-tunni kohta. Neid arvutusi on näha ka avalikkuses, need on olnud ka erinevates lehelugudes olemas. Ma ei hakka seda kõike üle käima. 

Selle esimese ettepaneku kohta ütlen, et see on osalistele edasi antud. Nii et kui seal leidub mingit majanduslikku iva, nagu te ütlesite, siis nad saavad seda kindlasti kasutada.

Suur tänu! Aivar Kokk, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Sa oleksid võinud ikka tuua näite, mis oli kodutarbijal elektri hind 2020 ja mis see on täna. Vahe on praktiliselt kahekordne. Räägid sellest, mis on Euroopas, aga Eesti oli läbi aastate üks väheseid riike, kes suutis elektrit toota nii palju, kui tal endal tarbimist oli. Kahjuks on Eleringi eelmise juhi [tegevuse] tulemusena olnud ainult energiahindade tõus, mitte midagi muud, ja ka ühendused katkevad, alles poole aasta pärast võib-olla suudetakse need ära remontida, mis on väga kurb tulemus. 

Täna, tunnistame, on elekter poole kallim kui neli aastat tagasi. Selle üle ei saa vaielda. Kui me räägime lõpphinnast, siis sa unustad ära võrgutasu, aktsiisi, taastuvenergia, võimsusmehhanismid, mis on ka [ära toodud] sellesama loo lõpus, mis sa meile ette lugesid. 

Aga mul on teine küsimus: mis toimub Eesti Energias? Hakkepuitu toovad mõned firmad sisse ilma riigihanketa ja tunduvalt kallima hinnaga kui mõned teised, kes peavad hankes osalema. Siseminister ütles paar nädalat tagasi, et ta teab seda, ja lubas selle ka valitsuse päevakorda panna. Mina sain nii aru. Kas sa tead seda, et Eesti Energias on hakkepuidu toojad erikohtlemisel? Mõned saavad tuua otse ja natukene kõrgema hinnaga, mõned peavad hankes osalema, mõned saadetakse värava juurest tagasi. Hakkepuidu pakkujad on segaduses, mis tegelikult toimub riigiettevõttes, mille omanikud me ju kõik oleme. Oled sa sellega kursis? Kui ei ole, äkki siis saate vallavalitsuse istungil rääkida (Hääl saalist: "Valitsuse."), kui võib-olla sul kõrval on teine minister … Jah, vabandust, et ma ütlesin "valla", (Naer saalis.) ikka Vabariigi Valitsuse istungil saate seda arutada. Seal on ka üks koht see, miks on mõni … 

Teie aeg!

… kilovatt kallim, kui peaks olema, või miks Eesti Energia kasum ei ole võib-olla nii suur, kui see peaks olema.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! See "vallavalitsus" oli lihtsalt naljakas, see ei olnud midagi halba. 

Ei ole mul informatsiooni hakkepuidutarnijate erineva kohtlemise kohta. See muidugi ei ole tavaliselt valitsuse arutelu objekt, kuidas mingisse riigile kuuluvasse ettevõttesse erinevad sisendid tulevad. Millises remondiettevõttes remonditakse mõnda laeva, seda valitsus tihtipeale ei aruta. Ma arvan, et te mõistate seda isegi. Vaevalt et see ka parlamendi skoobis või nii-öelda tegevusulatuses on, [sellega tegeleb] ettevõtte juhtkond, kesktase ja võib-olla äärmisel juhul ettevõtte nõukogu. Nii et kui on sellist informatsiooni, tasub see üldkoosolekule, kelleks on rahandusminister, edasi anda. Rahandusminister edastab selle kindlasti ettevõtte nõukogule. Ettevõtte nõukogu saab seda kontrollida, vajaduse korral kaasata sisekontrolli, kui on mingeid kahtlusi, et on ostetud kallima hinnaga mis tahes sisendeid, kui see peaks olema. Loomulikult, meie kõigi huvi on aus turg ja võimalikult mõistlik elektri hind. Nii et jah, seda ma oskan selle peale kosta. 

Mis puudutab aastatevahelist võrdlust, siis need hinnad, mis ma esitasin, olid omavahel võrreldavad hinnad, võrreldavad komponendid. Noh, 2020 – on ka neid ettevõtjaid või arvajaid, kes alati võrdlevad kõike aastaga 2022. Neid aastaid me võime ju võrrelda, kuidas tahame. Loeb see, kuhupoole trend liigub. Praegu võiks see trend liikuda soodsate asjaolude kokkulangemisel ja nende plaanide teokssaamisel meie jaoks ka soodsamas suunas.

Suur tänu! Lisaküsimus, Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Täna öösel pärast viadukti õhkimist jäi elektrita Saue linn, kuni hommikuni välja. Ilmselgelt ei ole tegemist elektrienergia müüjate probleemiga ega Eesti Energia probleemiga.

Minu küsimus on: kuna see on ilmselgelt valitsuse vastutusalas, kuidas hüvitatakse seoses elektrienergia kadumisega nendele isikutele tekitatud kahju?

Aitäh! Üldiselt on tegemist lepingulise suhtega. Selle lepingu alusel tavaliselt hüvitatakse, kui on elektrikatkestus. 

Mul, jah, ei ole informatsiooni, kas Saue jäi elektrita ja millises ulatuses, aga kui elektrit ei ole või elektrikatkestus on, siis selleks on lepingus kirjas tingimused, kuidas seda hüvitatakse.

Suur tänu! Lõpetan tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise. Enne, kui me saame üheksanda küsimuse juurde minna, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Mul on tõesti küsimus istungi läbiviimise kohta. Nagu ma tean, on kolmas küsimus niinimetatud nobedate näppude voor. Kuid enne, kui mina sain oma nobedat näppu proovida, enne kui te välja kuulutasite eelmise küsimuse, oli juba kellelgi küsimuse esitamiseks nimi kirja pandud ja nii see ka sinna ekraanile jäi. Ma tahan lihtsalt teada, kuidas juriidiliselt või praktiliselt peaks käima see nobedate näppude voor. Kas teie kuulutate selle välja ja sellest hetkest saab nuppu vajutada või on seda võimalik teha juba varem?

Uskuge mind, mitte keegi ei saa siin eelist. Kui ma kuulutan küsimuse välja, siis on võimalik registreeruda ka küsimuse esitamiseks ja küsimuse esitamiseks saavad Riigikogu liikmed õiguse elava järjekorra alusel. Antud juhul oli kolleeg teist kiirem, mitte midagi ei olnud teha. Aga ma vaatan praegu kella ja ütleme nii, et kui me oleme nobedad, siis on võimalik esitada veel küsimusi. Loodetavasti on võimalik esitada küsimusi ka ministrile, kes ei ole täna veel sõna saanud.

Läheme üheksanda küsimuse juurde. See on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on Kaitseväe juhataja avaldused seonduvalt sõja Eestisse jõudmisega. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Tuleme tagasi Kaitseväe juhataja Andrus Merilo väljaütlemise juurde, millest on täna juba korduvalt juttu olnud. Meenutame, et kaks väga olulist asja, tegelikult oli neid rohkem, aga vähemalt kaks väga olulist asja said tema poolt välja öeldud. Esiteks: "Eesti on praegu olukorras, kus sõjaline eskalatsioon areneb. Meil tuleb valmistuda selleks, et kui mingid arengud ei lähe meile soodsas suunas, siis sõjaline rünnak Eesti vastu muutub realistlikumaks, kui see on praegu või kui see on olnud kunagi varem meie iseseisva ajaloo jooksul." Ma eeldan, et jutt käib ka teise maailmasõja eelsest ajast. Teiseks ütles ta, et kui sõda NATO ja Venemaa vahel puhkeb, siis meeldib see meile või mitte, geograafilise asendi tõttu hakkab meie territooriumil toimuma lahingutegevus. Sellega seonduvalt ma tahaksin küsida teie käest kaks küsimust. 

Esiteks küsin seda, et kui Ukraina võidule aitamine sõjas Venemaaga eeldab seda, et Ukraina poolel peab sekkuma vahetult juba ka NATO, ja samal ajal Kaitseväe juhataja ütleb meile, et kui NATO ja Venemaa vahel puhkeb sõda, siis meeldib see meile või mitte, geograafilise asendi tõttu algab sõjategevus, lahingutegevus ka meie territooriumil, kas te peate mingilgi tingimusel võimalikuks toetada NATO sekkumist Ukraina poolel sõtta Venemaa vastu, teades, mida see endaga kaasa toob, sõja meie territooriumil? 

Teiseks, kui te ei pea seda võimalikuks, ja kui te leiate, et absoluutselt ilma igasuguste reservatsioonideta peab valitsus tegutsema selle nimel, et hoida ära sõja jõudmist Eesti Vabariigi territooriumile, siis miks ei ole näha olnud, et valitsus oleks rakendanud mingisuguseidki diplomaatilisi meetmeid selleks, et tüürida sõda Ukrainas võimalikult kiire lõpu poole, vaid pidevalt on tegutsetud, vastupidi, selles vaimus, et seda venitada võimalikult pikaks ja luua eeldusi eskalatsiooniks?

Aitäh! Seda Kaitseväe juhataja sõnavõttu me oleme siin juba päris mitu korda kasutanud, nii et seetõttu ma seda enam liiga palju täiendavalt ei kommenteeri. 

Diplomaatilisi meetmeid, vastupidi, ma ütleksin, me rakendame kõiki, et aidata kaasa Ukraina võidule. Minagi just tulin mitteametlikult ülemkogult Ungaris, kus oli erinevates formaatides nii Euroopa riikide vahel kui ka Euroopa poliitilise kogukonnaga arutelu all – me istusime Ukraina presidendiga kõrvuti –, kuidas aidata Ukraina selles sõjas võimalikult kiiresti võiduni. Loomulikult me rakendame kõiki viise, ja kutsun teidki üles kaasa aitama sellele, et Ukraina võiduni viia. See on ka meie enda vabaduse ja eksistentsiaalsetes huvides Venemaa kui Eesti ohustaja vastu. Venemaa on minu hinnangul – võib-olla te ei nõustu, aga see on minu hinnang ning Eesti kaitsedoktriini ja NATO kaitsedoktriini hinnang – NATO‑le oht, Eesti vabadusele, iseseisvusele, püsimajäämisele samamoodi oht. Seda esiteks. 

Teiseks, riigid toetavad, nii Euroopa Liidu riigid kui ka NATO riigid, Ukrainat. Meie oleme võtnud kohustuse 0,25%‑ga oma SKP‑st toetada Ukrainat sõjaliselt, sõjalise abiga. Seda me teeme iga aasta. Kui saame, toetame muugagi. Teame ju, et seegi talv tuleb tohutult raske, sest Venemaa on täiesti teadlikult ja süstemaatiliselt, kavakindlalt hävitanud Ukraina tsiviiltaristut, mis puudutab küttesüsteeme, energeetikasüsteeme, et talve oleks võimalikult raske ja lootusetu üle elada. 

Kui te küsite minu arvamust või Eesti riigi positsiooni, siis mina arvan, et sellised piirangud, mis puudutavad relvade kasutamist, tuleks Ukrainalt ära võtta. Kui te küsite veel, mida ma arvan Zelenskõi võiduplaanist, siis võiduplaani ma toetan ja arvan, et Ukrainal võiks olla koht nii Euroopa Liidus kui ka NATO‑s. Nii et kui te küsite, kuidas me toetame, siis vastan, et me toetame kõigega, mida meil on, [teeme seda] nii diplomaatiliselt, poliitiliselt, rahaliselt kui ka relvastusega.

Suur tänu! Varro Vooglaid, täpsustav küsimus, palun!

Suur tänu! Esiteks, te jällegi ei vastanud minu küsimustele, eriti selles osas, mis puudutas seda esimest küsimust. Ma küsisin, et kui Ukraina võidule aitamine sõjas Venemaaga eeldab NATO vahetut sekkumist sõtta Ukraina poolel, siis kas te olete valmis seda mingilgi tingimusel toetama, teades, nagu Kaitseväe juhataja Andrus Merilo ütles, et sellisel juhul hakkab sõjategevus paratamatult toimuma ka Eesti Vabariigi territooriumil. Jube mugav on lehvitada neid loosungeid, et me seisame Ukraina kõrval kuni lõpuni ja aitame ta võidule, nagu te praegugi ütlesite. Aga tuleb ju vaadata ka reaalsusele näkku ja vaadata, millised reaalsed tagajärjed sellega kaasnevad, kui me selle programmi päriselt loogiliste järeldusteni viiksime. Kas te olete valmis aktsepteerima sellisel juhul, et Ukraina aitamine, kuni viimane kui ruutkilomeeter territooriumist saadakse tagasi, eeldab, et sõjategevus Venemaa ja NATO vahel hakkab toimuma ka Eesti Vabariigi territooriumil? See on see küsimus, millele te ei vastanud. 

Teiseks, ma ei ole küll näinud mitte mingisuguseid diplomaatilisi samme Vabariigi Valitsuse poolt selleks, et püüda ära hoida eskalatsiooni, [ma ei ole näinud] mitte midagi muud kui täiendavat relvastumist. Te olete siin korduvalt öelnud, et riske vähendab panustamine kaitsevõimesse, aga tegelikult on see sekundaarne küsimus. Primaarne küsimus on see, et tuleb praktiseerida diplomaatiat, et sõda võimalikult kiiresti lõppeks, sellega kaoks ka eskalatsioonioht ja sellega seonduvalt kaoks ka võimalus sõja kandumiseks Eesti Vabariigi territooriumile. 

Nii et sisuliselt olen ma praegu need poolteist minutit kulutanud selleks, et korrata oma eelnevaid küsimusi. 

Ma tahtsin teilt täiendavas küsimuses küsida tegelikult seda, kas teie peaministrina annate avaliku lubaduse, et kui sõda peaks jõudma reaalselt Eesti territooriumile, siis te ei lahku Eesti territooriumilt, vaid jääte solidaarseks Eesti rahvaga ja jääte siia. Kaja Kallas kunagi, ma mäletan, ütles, et tema ei lahkuks, kui sõda siia jõuab. Ta ei valetanud, sest ta lahkus juba enne sõda. Aga teie käest ma küsiksin, et kui sõda jõuab siia teie peaministriks oleku ajal, kas te annate kinnituse, et jääte Eestisse.

Aitäh! Ma teen esiteks kõik selleks, et sõda Eestisse kunagi ei jõuaks. Sellepärast me ka ometi valmistume.  

Teiseks, jään reservohvitserina siia ja loodan teidki siin näha.

Aitäh! Lisaküsimus, Martin Helme, palun!

Aitäh! No ma pean siis kolmandat korda üle küsima selle, mida Varro küsis. Minu meelest oli oksüümoron selle asja nimi, iseendale vastukäivaid väiteid tuli siin järjest. 

"Ma teen kõik selleks, et sõda ei jõuaks Eestisse." Samas te vastasite just kaks küsimust tagasi, et te toetate Ukraina võimalikult kiiresti NATO‑sse saamist ja te toetate kõikide relvakasutuspiirangute mahavõtmist. Need on asjad, mille puhul on täiesti selge, et need toovad kaasa konflikti eskaleerumise ja sõja võimaliku levimise Eestisse. Need ongi need asjad, mis eskaleerivad. Te ei saa korraga rääkida, et me teeme kõik selleks, et sõda Eestisse ei tuleks, aga te toetate kõiki neid poliitikaid, mis kutsuvad esile või toovad kaasa tegeliku NATO-Vene sõja Eesti territooriumil. Te ei saa korraga kahte teineteist välistavat asja toetada.

Me oleme jõudnud nüüd ivani. Maru hea on kolm aastat olnud siin paugutada, kuidas me surume Venemaa põlvili ja kuidas me oleme siin sõjaprintsessid ja kuidas me kohe-kohe ei tea mis kõik saame. Aga reaalsus on liikunud täiesti paralleelses maailmas võrreldes sellega, mis on olnud Reformierakonna propaganda. Kui te küsite, kus seda propagandat tehakse, siis vastan, et mina ei loe Delfit, oma vaimse tervise huvides ma ei loe ka väga palju muud Eesti peavoolumeediat, aga sealt seda iga päev nõretavalt tuleb. 

Tegelikult ongi nüüd nagu vaja, et me reaalsusega tegeleksime. Reaalsus on selline, et kui te kinnitate uuesti üle, et Ukraina peab saama kiiresti NATO‑sse ja võimalikult palju relvapiiranguid tuleb maha võtta, siis te kutsute sellega sõda Eestisse. Seda põhimõtteliselt kinnitas ka Merilo. Kas te arvate, et seda on vaja edasi teha, või äkki oleks vaja poliitikat muuta, sest olukord on selline?

Aitäh! Nüüd ma tõesti sain aru, kuhu te sihite. Teie ettepanek on võtta selline kapitulantlik hoiak, et mitte tülitada naabrit, lootuses, et naaber jääb äkki meiega rahule. Sellega ei ole ma kuidagi nõus. Ma ei ütle, et see on tingimata Kremli jutt, aga väärtuspõhine maailm ja Ukraina toetamine on ikka väga selle valitsuse ja Eesti riigi asi ning ma arvan, et Eesti rahva enamuse toetusel toimuv tegevus.

Aitäh, head kolleegid! Registreeritud küsimused on käsitletud.

Aga meil on võimalik tänast infotundi jätkata, kui Riigikogu liikmed registreerivad ennast küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit. Palun küsimuse alguses ka öelda, kellele lugupeetud valitsuse liikmetest küsimus läheb. Ma tahan veel rõhutada, et majandus‑ ja tööstusminister Erkki Keldo ei ole saanud veel küsimustele vastata. Kui oleks võimalik ka temale küsimus esitada, siis oleks infotund igati asja ette läinud. Nii, aga nüüd läheme küsimustega edasi ja esimene küsija on Varro Vooglaid. Palun, Varro Vooglaid! Öelge palun ka, kellele ministritest küsimus läheb.

Suur tänu! Ma väga vabandan, et mu näpud olid kiiremad kui teistel, aga kuna nad seda olid, siis kasutan võimalust küsida veel kord selle kohta, millele te keeldute vastamast, härra peaminister Kristen Michal. Sisuliselt jätkan viimast küsimust. Mina küsisin kaks korda ja Martin Helme kordas küsimust, aga vastust ikkagi ei tulnud. 

Küsimus on väga lihtne. Kui on võimalik aidata Ukraina selles sõjas võidule üksnes nii, et NATO sekkub Ukraina poolel sõtta Venemaaga, ükski märk ei näita praegu, et kuidagi teistmoodi oleks seda võimalik saavutada – nii, kas on siiamaani arusaadav? –, kui üksnes nii on võimalik saavutada seda võitu ja kui on tõsi see, mida ütles Kaitseväe juhataja Andrus Merilo, et NATO ja Venemaa vahetu sõjalise konflikti korral kandub sõjategevus paratamatult ka meie territooriumile – kas siiamaani on arusaadav? –, kas sellisel juhul te endiselt pooldate sellise stsenaariumi vallandamist ehk sellise programmi väljamängimist? Jah, kas teie peaministrina selleks, et aidata Ukraina selles sõjas täieliku võiduni, pooldate NATO sekkumist sõtta Venemaa vastu, isegi teades, et see tooks paratamatult, nagu ütles Kaitseväe juhataja, kaasa sõjategevuse ka Eesti territooriumil? See on see küsimus. Ärge rääkige meile siin midagi Kremli jutupunktidest või kapituleerumisest või ei tea millest muust. Oleks kohutavalt tänuväärne, kui te neljandal katsel annaksite küsimusele sisulise, ausa ja otsekohese vastuse.

Aitäh, hea küsija! Ühinen Riigikogu esimehe positsiooniga, et oleks kena, kui ka majandus‑ ja tööstusministri käest midagi küsitaks. Aga ilmselt on majanduses kõik selge, asjad liiguvad õiges suunas, ju siis pole küsida vaja. (Hääl saalist.) Seda esiteks. 

Teiseks, te võite ka kümnendat ja kahekümnendat korda küsida. Minu jaoks see jutt – ja ma kahtlustan, et Eesti rahva enamuse jaoks, ja ma arvan, et isegi EKRE valijate jaoks –, et Ukraina kõrval seismine, Ukraina aitamine toob kaasa Venemaa pahameele ja võimaliku suurema riski Eesti jaoks, on ju kapitulantlik jutt. Me ei tee mingeid allahindlusi ega allaandmisi. Me aitame Ukrainat nende vabadussõjas, mida peetakse ka meie eest, aitame nende vahenditega, mis meil on. Kutsume Euroopa Liitu üles seda tegema, kutsume kõiki oma partnereid üles seda tegema. Nii lihtne see ongi.

Aitäh! Jõuame võtta veel ühe küsimuse. Helle-Moonika Helme, palun küsimuse alguses öelda, kellele ministritest küsimus läheb.

Aitäh! Ma küsin peaminister Kristen Michali käest. Väga hea on siit jätkata, pärast kogu seda diskussiooni, sest me nägime, et Kremli-suunaline süüdistus lendas siin kohe kärmelt letti, kui vastust ei olnud. (Mart Helme saalist: "Vastus oli selge: me lähme sõtta.") Jah. Aga teod räägivad enam kui sõnad ja süüdistused. 

Võtame sellise teema nagu uus Eesti riigiäpp eesti.ee. See oli ka uudistes ja ma arvan, et te teate ka ise seda, et see tuleb kolmekeelsena: eesti, inglise ja – üllatus-üllatus! – vene keeles. Mina nüüd küsingi: miks peab Eesti riigiäpi keel olema selle riigi keel, mis Riigikogu tasemel on kuulutatud terroristlikuks riigiks? Ise rääkisite siin vastustes Varro Vooglaiule, Martin Helmele, Mart Helmele ja teistele pikalt, kui paha või kui ohtlik riik on Venemaa. Me kõik nõustume sellega, me teame seda. Ja siis te teete Eesti riigi infoäpi venekeelsena! 

Ma küsingi: kui suured olid vene keele lisamise kulud eestikeelsele äpile, eesti.ee äpile? Mille arvelt kaeti need kulud ja kas kavatsetakse vene keel sealt välja võtta? Prioriteet on ju eesti keelele üleminek ja iga selline venekeelne infokanal pidurdab seda. Meie riigikeel on eesti keel. Kas mina pean tõesti olema see, kes peaministrile seda järjekordselt, järjekordselt meelde tuletab?

Aitäh! Üks kord on see meeldetuletus kindlasti kasulik, ega teine kordki paha ei tee. Ärge seda häbenege, see on Riigikogu liikme, eriti opositsiooni võimalus. 

Mis puudutab eesti keelele üleminekut, siis ma meenutan, (Hääl saalist.) et aastal 2017, kui ma algatasin selle debati Tallinnas, kui ma õigesti mäletan, siis tuli erinevatelt, ka konservatiivsetelt saadikutelt juttu, kuidas eesti keelele ja eestikeelsele haridusele üleminek peaks olema vabatahtlik. Tänaseks me oleme selle [üleminekuni] jõudnud, mille üle mul on hea meel, ehkki EKRE vahepeal isegi hääletas eestikeelsele haridusele ülemineku vastu (Helle-Moonika Helme saalist: "Ma räägin praegu ju äpist!") siinsamas parlamendis. (Mart Helme saalist: "Vasta küsimusele, ära aja demagoogiat!") (Juhataja helistab kella.) Me räägime eestikeelsest … Nii. (Mart Helme saalist: "Ei ole vaja demagoogiat ajada, vasta küsimusele!")

Mart Helme! Mart Helme, palun! (Mart Helme kõneleb saalist edasi.) Härra peaminister vastab praegu küsimusele. Palun lubage härra peaministril see vastus lõpetada, Mart Helme, ja ärge karjuge vahele. (Mart Helme jätkab.) Hästi! Head kolleegid, me lõpetame selle infotunni ära, kui te ei luba peaministril vastata. (Mart Helme jätkab.) Härra peaminister, palun! Härra peaminister, palun! (Hääled saalist.) 

Ma kordan seda, mida ma ütlesin ka varem: enesevalitsuse kaotamine ei tee kellelegi au. Soovitan jääda rahulikuks. Te küsite eesti keele kohta, mina räägin ka eesti keelele üleminekust. (Helle-Moonika Helme saalist: "Eesti [riigi]äpi kohta, kus on vene keel sees!") Hea juhataja …

Lugupeetud kolleegid, las härra peaminister lõpetab oma vastuse ära. Tal on aega veel 1 minut ja 30 sekundit. Palun!

Nüüd, kui me tuleme tagasi eestikeelsele haridusele ülemineku juurde, eesti keelele ülemineku juurde, siis mul on hea meel, et te toetate meid selles. Eesti riigiäpi puhul saame seda debatti jätkata, kui küsijad tulevad saali tagasi. 

Aitäh, härra peaminister! Siinkohal paneme tänasele infotunnile punkti. Ma tänan kõiki kolleege küsimuste eest ja valitsuse liikmeid vastamise eest. Me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.