Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 8. töönädala esmaspäevase istungiga. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll.

Kohale on registreerinud end 74 Riigikogu liiget, puudub 27. 

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatus. Nimelt, arupärijad paluvad arvata tänase istungi päevakorrast välja rahandusminister Jürgen Ligile esitatud arupärimised nr 648 ja 651, millele vastamine oli kavandatud tänase päeva viiendaks ja kuuendaks päevakorrapunktiks. See on siis muudatus nädala päevakorras. Aga enne, kui me saame asuda päevakorra täpsustamise juurest kinnitamise juurde, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Tegelikult mul on ettepanek päevakorra osas. Vaadates teie poolt ette valmistatud päevakorra eelnõu, siis kolmapäev on see päev, kus on väga palju materjali, mida Riigikogu saal peab läbi menetlema, lausa 13 punkti. Ja ma arvan, et ega me siin ühe päevaga, kolmapäevaga hakkama ei saa ja tõenäoliselt tuleb ööistung. Kas ei oleks mõistlik mõned punktid, näiteks punkt 7, 8 ja 6 ehk 506 SE, 511 SE ja 517 SE, kas jätta neljapäevaks või menetleda need punktid järgmine nädal? Liiga pikaks lihtsalt, liiga palju materjali, ja ma arvan, et öötundidele ka. Et säilitada seadusloome kvaliteeti, siis võiks kahandada seda mahtu.

Aitäh, hea kolleeg! Kindlasti on teie soov väga siiras ja sellisena ma seda võtangi, aga antud juhul on meil juba kokku lepitud ettekandjatega. Aga kuna teie ettepanek on praegu laual, et siis kui keegi sellele vastu ei ole, on võimalik muudatusi sisse viia. Aga ma näen, et sõnavõtusoov on Õnne Pillakul. Palun, Õnne Pillak!

Aitäh! Reformierakonna fraktsioon ei ole Keskerakonna fraktsiooni tehtud muudatustega nõus.

Selge, aitäh! See on ka vastus kolleeg Lauri Laatsi ettepanekule. Nii, head kolleegid, rohkem ei ole küsimusi päevakorra täpsustamise osas. Seega kõlab saalikutsung ja seejärel asume nädala päevakorra kinnitamise juurde. 

Austatud Riigikogu, arupärijate taotlusel jäävad tänase istungi päevakorrast välja viies ja kuues päevakorrapunkt, milleks on rahandusminister Jürgen Ligile esitatud arupärimised numbritega 648 ja 651. Koos selle muudatusega panen hääletusele Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 8. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 63 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid on 1. Päevakord on kinnitatud. 

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Kaks arupärimist. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Mul on täna üle anda kaks arupärimist, tegelikult oli plaanis lausa kolm.

Vabandust, hea kolleeg! Head kolleegid, saalis on lärm. Kolleeg ei saa üle anda arupärimisi. Palun, katsume pisut vaiksemalt siin läbi ajada. Või kui on vaja arutada teemasid, palun tehke seda saalist väljaspool. Lauri Laats, palun!

Kas ma saan oma neli minutit tagasi?

Palun, teil on aeg esitada arupärimised! Palun!

Aitäh! Sooviksin täna üle anda kaks arupärimist. Tegelikult oli plaanis isegi kolm, arvestades neid uudiseid, mis puudutavad Rail Balticut. Aga mul on hea meel, et me täna siinsamas, esmaspäeval esimese punktina tegelikult saamegi Rail Balticu osas võtta otsuse ja tegelikult selle erikomisjoni, uurimiskomisjoni ka luua teie abiga. Täna on kindlasti rohkem veel inimesi saalis kui neljapäeval. Nii et mul on väike selline positiivne meelsus olemas, et äkki tõesti te võtate selle hea otsuse vastu ja see arupärimine Rail Balticu osas siis ei sünni. 

Aga mis puudutab üleantavaid arupärimisi, siis mul on üks arupärimine üle anda Keskerakonna fraktsiooni poolt justiits‑ ja digiministrile Liisa-Ly Pakostale. See puudutab Jõhvi kohtumaja sulgemist. Jällegi üks väga halb näide, mis puudutab üleüldist regionaalpoliitikat. Arvestades, et tegemist on Ida-Virumaaga, kus järjekordselt üks riigiasutus pannakse kinni ilma igasuguse analüüsita ja vaatamata sellele, et ka kohalikud võimud pakkusid tegelikult ka lahendusi selles osas, siis kahjuks on ikkagi mindud seda teed pidi, et Jõhvi kohtumaja sulgeda. Vastavalt ka küsimused on siin reastatud. Küsimusi on kaheksa, millele sooviksime ka konkreetseid vastuseid. 

Mis puudutab teist arupärimist, siis samuti on tegemist tegelikult justiitsministri valdkonnaga, aga arupärimine on peaministrile Kristen Michalile. Ja see puudutab nüüd jällegi sellist maksufestivali, mida ta lubas siis tegelikult meil siin peatada või lõpetada selleks korraks. Aga nagu me saime teada, siis just nimelt Justiitsministeeriumilt on läinud teele üks eelnõu, mis tulevikus peaks tõstma notaritasusid lausa 30% ja kokku tahetakse sellega 11,5 miljonit eurot notaritele ka tagada. Mis see tähendab? See tähendab jällegi puhtalt seda, et kõik inimesed, kes soovivad notaritehinguid teha ja valdavalt ikkagi, mis puudutab kinnisvaraoste, siis need teenused lähevad kallimaks ja loomulikult see mõjutab ka kogu kinnisvaraturgu. Nii et kunagi siitsamast puldist peaminister andis selge lubaduse, et kuni 2027. aastani ei tõsteta rohkem makse, et maksufestival peab lõppema, siis see eelnõu, mis praegu on kooskõlastusringil, see jällegi näitab, et Kristen Michal on murdnud või murdmas oma sõna, aga selles osas on tal võimalik meie küsimustele ka siinsamas varsti vastuseid anda. Küsimusi Keskerakonna fraktsiooni poolt on talle viis. Nii et loodan sellist head diskussiooni nendel teemadel. Aitäh!

Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Valge, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Mul ei ole küll neid arupärimisi nii ridamisi nagu eelkõnelejal ja tegelikult ei oleks me ka tahtnud seda arupärimist üleüldse teha, me oleksime soovinud esitada Riigikogu otsuse eelnõu, aga fraktsioonitutel saadikutel see võimalus puudub. Ja siis meil tuli see sama sisu vormistada arupärimisena, mille tulemusena me katsume siis manada ministri siia vastama. 

Lähen nüüd asja juurde. Põhiseaduse § 27 kohaselt on perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Ja nagu te kõik teate, et siin sündide arv Eestis purustab järjest negatiivseid rekordeid, aga suure tõenäosusega püstitab 2024. aastal negatiivse rekordi ka summaarne sündimuskordaja ja meie lähiriikides on sündimus ka langenud. Aga viimase kümne aasta lõikes on just Eesti langus kõige suurem. Ja uuringute kohaselt on siis summaarne sündimuskordaja suurem just nendel naistel, kes elavad siis loomulikus perekonnas. Samuti esineb loomulikus perekonnas kasvanud lastel vähem riskikäitumisi ja vaimseid häireid. Ja Sotsiaalministeerium ise ja mitmed asutused siis Sotsiaalministeeriumi tellimusel ja finantseerimisel on korraldanud Eestis sõna tõsises mõttes sadu erinevaid kampaaniaid, aga mitte ühtegi kampaaniat ei ole korraldatud loomuliku pere ja lasterikkuse toetuseks, ehkki Eesti Vabariigi põhiseadus nende toetamist nõuab. Ja arvestades praeguse sündimuse olukorda, on see enam kui kummaline ja sellega seoses ongi meil ministrile rida küsimusi.

Suur tänu! Nii, järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Urmas Reinsalu, palun!

Lugupeetav rahvaesindus! Eelmisel nädalal lükkas parlamendi enamus tagasi Isamaa ettepaneku tühistada 1. jaanuarist jõustuma pidav automaksuseaduse eelnõu täies mahus. See oli parlamendi koalitsiooni poliitiline valik. Kuid tõsi on ka see, et ühtegi relevantset argumenti selle Isamaa eelnõu maha hääletamiseks nii nagu – tuleb ausalt tunnistada – ei kõlanud ka selle seaduse kehtestamisel suvel, ei kõlanud ka tegelikult selles aktsioonis, et hääletada see Isamaa eelnõu maha. Isegi rahanduskomisjoni esindaja ei suutnud vastata sellele küsimusele, mida välja on toonud Pricewaterhouse'i analüütik, et automaks võib olla suurem kui ostetav-müüdav auto ise oma väärtuselt, niisuguse paradoksi. Ja neid asjaolusid arvestades, arvestades seda, et mitte ükski siin saalis olev partei ei lubanud enne valimisi automaksu jõustamist, ja seda, et valitsuse enda hinnangul see maks halvendab inimeste toimetulekut, tõstab inflatsiooni ja pidurdab majanduskasvu, algatab Isamaa fraktsioon uuesti automaksuseaduse tühistamise seaduse. Aitäh!

Head kolleegid! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm arupärimist ja ühe eelnõu. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele. 

Ning asume tänase päevakorra juurde. Meil on täna kokku neli päevakorrapunkti. Neist esimene on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine Rail Balticu projektiga seonduvate asjaolude uurimiseks" eelnõu 460. Ja kuna eelmisel nädalal jäi see pooleli, siis jätkame eelmise töönädala neljapäevasel istungil pooleli jäänud selle eelnõu esimest lugemist. Arutelu jäi pooleli sealmaal, kus läbirääkimised olid lõpetatud ja järgnema pidi hääletus juhtivkomisjoni ettepaneku üle eelnõu 460 esimesel lugemisel tagasi lükata. Ja, head kolleegid, asume hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 460 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 48 Riigikogu liiget, vastu oli 22, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 460 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Tänane teine päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise seaduse eelnõu 453. Ja palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõuga täiendatakse pühade ja tähtpäevade seaduse § 1 ja 2 uute lõigetega, mis võimaldavad anda iganädalasele puhkepäevale sattuva rahvuspüha või riigipüha eest lisapuhkepäeva järgmisel tööpäeval. 

Eestis on üks rahvuspüha, vabariigi aastapäev, ja 11 riigipüha. Pühi, millega kaasneb vaba päev, on Eestis 10. Sellel aastal neist kuus langeb argipäevale ja neli nädalavahetusele. Just puhkepäevadele liikuvate riigipühade tõttu on esitatud tähtpäevade seaduse muutmise eelnõu, et rahvuspüha või riigipüha langemisel nädalavahetusse lisanduks lisapuhkepäev uude töönädalasse, välja arvatud riigipühad, mis on alati pühapäeval. Need on ülestõusmispühade esimene püha ja nelipühade esimene püha. 

Eelnõu eesmärgiks on suurendada Eesti puhkepäevade arvu, et inimestel oleks võimalus rohkem aega veeta koos perega, külastada kultuuriüritusi või teha sporti. Eelnõu muudatus parandab töötajate töö‑ ja pereelu, aidates omakorda kaasa inimeste töömotivatsioonile ja üldisele eluga rahulolule. Pühade ajal vaba aja andmise eesmärgiks on eelkõige võimaldada inimestel pühi tähistada ja see ei toimuks puhkepäeva arvelt. Puhkuse kompenseerimine suurendab ka töötajate motivatsiooni. Uuringud näitavad, et motiveeritud töötajad on produktiivsemad ning vähem altid läbipõlemisele. Selline meede näitab, et riik väärtustab töötajate panust ja heaolu. Uuringud on näidanud, et lisapuhkepäev toob kaasa majandusliku kasu. Inimesed kasutavad puhkepäevi tihti reisimiseks, ostlemiseks või kultuuriürituste külastamiseks, mis elavdab kohalikku majandust. 

Lisaks täiendatakse kõnealuse seaduse § 2 punktiga 3¹, millega lisatakse riigipühade hulka ülestõusmiste teine püha. Paljudes riikides on ülestõusmispühad riigipühad, kuid nende pikkus erineb riigiti. Eestis on riigipühaks kuulutatud vaid ülestõusmispühadele eelnev suur reede ja ülestõusmispühade esimene püha. Mitmel pool Euroopas on riigipüha ka ülestõusmispühade teine püha, kuid Eestis on Riigikogus sellekohased ettepanekud korduvalt tagasi lükatud. 

Ülestõusmispühad on kristliku kirikukalendri tähtsaim püha, tähistades Jeesuse Kristuse ülestõusmist. Paljudes Euroopa riikides, sealhulgas Soomes, Rootsis ja Saksamaal, on ülestõusmispühade järgnev esmaspäev riiklik püha. Sellise päeva riiklikuks pühaks kuulutamine Eestis näitaks austust kristlike traditsioonide ja kultuuripärandi vastu, mis on osa riigi ajaloost ja euroopalikust identiteedist. Teine ülestõusmispüha, mis on alati esmaspäeval, on enamikes Euroopa riikides puhkepäev. Erandiks on vaid Eesti, Malta ja Portugal, kus ülestõusmispühade teine püha on tavaline tööpäev. 

Teine ülestõusmispüha oleks Eesti 12. riigipüha. Uue riigipüha kehtestamisel lüheneks Eesti töönädala keskmine pikkus, mis oli 2023. aastal 38 tundi. Euroopa Liidu keskmine töönädala pikkus oli 37,5 tundi. Eesti saaks anda inimestele täiendava puhkepäeva, ilma et keskmine töönädal Euroopa Liidu keskmisest lühemaks muutuks. Mitmed Euroopa riigid on juba ammu teise ülestõusmispüha pühaks kuulutanud. See muudatus aitaks Eestil paremini ühtlustuda teiste Euroopa riikide töö‑ ja puhkekorraldusega, mis võib olla oluline rahvusvahelises ärikeskkonnas ja koostööprojektides. 

Palun eelnõu toetada ja olen valmis vastama küsimustele. Aitäh!

Suur tänu! Ja küsimusi teile on. Kolleeg Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja! Väga tänan teid selle sisuka eelnõu eest. Te mõtlete eestlaste töö kvaliteedile ja töömotivatsioonile. Minu küsimus puudutab neid lisaandmeid ja uuringuid ja võib-olla ka mõnda mõjuanalüüsi. Kas teil on selle eelnõu lisaks või oskate viidata, kust me leiame viiteid sellele, et kui anda inimestele lisapuhkepäevi, et siis me saame seda tegelikult ka niimoodi piltlikult näidata, et nii palju ja nii palju kasvab produktiivsus ja puhanud inimene üldjuhul on parem töötaja?

Aitäh, hea küsija! Sellist mõjuanalüüsi, kuidas see majanduslikult mõjutab, saab teha Rahandusministeerium. Aga kui me lähtume teiste riikide praktikast, siis nende puhul on see ära tasunud, ja kuna seal ka toimib see põhimõte, et kui riigipüha langeb puhkepäevale, siis antakse järgmisel töönädalal selleks lisapuhkust.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja ja lugupeetud ettekandja! Väga tänuväärne eelnõu ja selles suhtes tuleb tunnustada, et selline inimestele lisamotivatsiooni andmine ja perega koosolekuks on väga oluline. Ja võib-olla selle mõjuhinnangute osas on see, et meie kõik need maksumuudatused tulevad ju järelhindamisega, neli-viis aastat hiljem hakkame hindama, kuidas maksumuudatused mõjuvad. Ja siin on, noh, teada, et kui pere saab kauem koos olla, siis on see ainult positiivne. Ma küsiksin selles kontekstis, et kui mitmed Euroopa riigid lähevad üle neljanädalasele töönädalale, ja see tähendaks seda, et kui nädalavahetusele satub riigipüha, kas siis võiks tekkida kolmenädalane töönädalal vahel ka, et siis on inimeste tööefektiivsus veel suurem.

Aitäh hea küsija! Eks siin võiks ju spekuleerida, et kui palju see inimeste efektiivsust tõstab, aga kui me vaatame töönädala tundide pikkust, siis Euroopa Liidus on see järjepidevalt vähenenud. Näiteks 2015. aastal oli töönädala keskmine pikkus kuskil 41 tundi ja Eesti oli jälle esirinnas: Eestis oli töönädala pikkus kuskil 42 tundi. Aga tänaseks on juba Euroopa Liidu keskmine jõudnud sinna 37,5 tunnini. Muidugi on erinevus, Põhjamaades on töönädala pikkus tundide lõikes pikem ja soojemates piirkondades on millegipärast lühem. 

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! OECD andmetel tegi Eesti tööinimene 2022. aastal keskmiselt 1770 töötundi tööd, millega me oleme Poola järel teisel kohal Euroopas. Noh, mina nende andmete õigsuse eest pead ei anna, aga OECD niimoodi väidab. Ja Soomes piirdub tööaeg 85%-ga meist ja Lätis ja Leedus vastavalt 88% ja 92%-ga. Ja samal ajal on meie töö tootlikkus langenud, eriti Läti ja Leeduga võrreldes – samades tingimustes ja naabermaad. Ma küsin, kas need andmed teie arvates toetavad teie poolt esitletud eelnõu.

Aitäh hea küsimuse eest! Kindlasti toetaks. Võimalik, et suurem puhkus suurendab efektiivsust. Aga teie uuringu näited põhinevad nähtavasti suurel võõrtööjõul, mis on viimasel ajal Eesti märgatavalt kasvanud, kus on väga palju madala kvalifikatsiooniga tööjõudu juurde tekkinud. See on nähtavasti põhjus, miks on töö efektiivsus langenud, ja arvan, et pigem seal on see probleem. Ja raske on öelda uues valguses, kas see seaduseelnõu ka antud juhtumil positiivselt mõjuks.

Suur tänu! Kolleeg Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Mõned aastad tagasi keskfraktsiooni juhina kandsin ma täpselt samasugust eelnõu Riigikogus ette, aga kahjuks ei saanud tookord toetust. Loodame, et seekord läheb paremini. 

Aga võib-olla sa kordaksid üle, võib-olla ma ei pannud tähele, et kui mitmes riigis tähistatakse seda teist püha ja vaba on päev ja võib-olla neid on nii palju, et on lihtsam öelda, kui paljudes neid ei tähistata.

Aitäh! Jah, tõepoolest, Keskerakond on seda eelnõu ju ka korra esitanud ja seal oli komistuskiviks justkui majandusmõjude või ‑analüüsi puudumine, aga seda omakorda oleks saanud tõesti ainult Rahandusministeerium teha. 

Kui nüüd üle korrata, kus on Euroopas olukord, kus see on vabad päevad, üks hetk, kas nüüd ma, jaa, et ma nähtavasti nimetasin antud eelnõu puhul neid riike, kus on see teine, et ka teine ülestõusmispüha muuta riiklikuks pühaks. Aga jah, siin antud juhul ma jään vastuse võlgu, mis puudutab teisi Euroopa riike. 

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Evelin! See on väga huvitav teema. Ma võin tuua ajaloost näite, et näiteks Tsaari-Venemaal olid kõikide tsaariperekonna liikmete sünni- ja nimepäevad suuremad või väiksemad pühad olenevalt sellest traditsioonist, mis nad seal selles õukondlikus arvestuses olid. Ja ma mäletan, minu vanatädi, kes oli tsaariaegne inimene, rääkis, kui hea oli elu tsaariajal, sest hästi palju oli vabu päevi ja see andis energiat ja soovi mittevabadel päevadel tööd teha. Nüüd, meie oleme aru saanud, et koalitsiooni orjapidajad tahaksid, et inimesed elaksid selleks, et töötada. Mina isiklikult töötan selleks, et elada. Kas see aspekt oli üldse arutelul komisjonis? Mis see lähenemine on: kas me elame selleks, et töötada, või töötame selleks, et elada? 

Aitäh! Komisjonis arutleti pigem selle üle, et mis see majanduslik mõju on, kui inimesed vähem töötavad. Äkki me jääme väga vaeseks ja see on majanduslikult väga suur kahju. Aga Eesti inimese elufilosoofia ongi, et töötatakse, seatakse töö esikohale. Nagu Tammsaare juba ütles, et tee tööd, siis tuleb ka armastus. Aga ta vist lõpuks loobus sellest mõttest, ütles, et armastus jääb tulemata. Minu isiklik filosoofia on ikkagi, et töötada selleks, et elada. Ma arvan, et õigem oleks töötada selleks, et elada, mitte nii, et kogu tähelepanu ja kogu energia kuluks ainult töötamisele. Ja mis puudutab neid uuringuid või näiteid, siis on toodud välja, et inimesed enne surma kahetsevad kõige rohkem seda, et tehti tööd liiga palju ja oldi liiga vähe koos lähedastega. Peaksime rohkem selle peale mõtlema, et me oleksime lähedastega rohkem koos.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh hea eesistuja! Hea Evelin! Sina oled selle seaduseelnõu autor, sa oled meile selle siia Riigikogu saali toonud, aga sa väga palju käid ringi ka mööda Eestit, kohtud inimestega, räägid inimestega, kuulad nende muresid ja rõõme. Et kas see teema on olnud jutuks ka kohtumisel Eesti inimestega? Ja kui on, siis mis seisukohal on tavaline inimene tänavalt selles osas?

Aitäh selle hea küsimuse eest! Jah, on jutuks olnud ja inimestele see mõte väga meeldib, sest puhkepäevad on puhkamiseks ja tähtpäevade tähistamine on ju selleks, et neid tähistada, ja kui on riigipüha, siis peaks ka seda tähistama ja selleks peaks ka vaba aega olema. Ma arvan, et see eelnõu on väga vajalik.

Ja Mart maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Sa mainisid siin Tammsaaret, et tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus, aga võib-olla tuleb see armastus töö vastu hoopis siis, arvestades seda, et meie maksupoliitika on praegu viinud selleni, kus iga eestlane, kes tahab ellu jääda, ei jäägi tal muud üle, kui hoopis kaks või kolm töökohta juurde võtta. Kui nüüd vaadata seda, et Islandil tahetakse viia sisse neljapäevast töönädalat ja meil nagu puhkamiseks eriti aega ei ole, siis kuidas sulle tundub, et kui me veel vabu päevi juurde anname, kuidas me hakkama saame selle maksukoormusega?

Aitäh! Ma ei kujuta üldse ette, kuidas me hakkama saame selle maksukoormusega, ja ei ole ka eriti nagu uuringuid või mõjuanalüüse tehtud, millele tugineda. Antud maksukoormus on ju viidud sisse katse-eksituse meetodil: et maksustame ja vaatame, mis saab. Ja ma tõesti ei oska praegu öelda, mis siis saama hakkab, kui need maksud toimima hakkavad, ja kuidas inimesed selle kõigega toime peaksid tulema.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus oleks lähtunud sellest, et need ülestõusmispühad on ju alati olnud rõõmupühad, nad on olnud kõikidele kristlastele rõõmupühad, aga nad on olnud ka pühad ja rõõmupühad Eestis ka maausulistele. See on selline kevadine õnnis aeg ja üks päev sinna juurde oleks ilmselt seda õnne ja rõõmu kodudesse, lastele, peredele toonud kindlasti juurde ja tooks juurde.  

Aga ma pööraks ühe nurga veel ka meie tänasesse päeva ja nimelt sellesse, et meil on olukord, kus meil ühe kirikuga on probleem. Kas selline usklikele vastutulek oleks ka positiivne selles mõttes, et meil on midagi head vastu anda?

Jaa, et eks see on nagu eraldi teema, kuidas midagi nagu hinnata või võtta. Ja ka antud eelnõus on eelkõige lähtutud Euroopa riikidest, kellega me oleme ühes majandusruumis. Isegi kellakeeramine on takistatud, kuna me oleme Euroopa Liidu riikidega ühes majandusruumis. Kuna väga paljudel riikidel on see teine ülestõusmispüha pühaks kuulutatud ja see võimaldabki paremini ühtlustada teiste Euroopa riikide töö‑ ja puhkekorraldusega, et pigem vaataks selles valguses.

Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Küsiksin natuke majandusmõjude kohta ka selle eelnõu puhul. Kriitikud on varasemalt, kui on olnud soov teha kalendris juurde riigipühasid ehk inimeste jaoks töölt vabu päevi, öelnud, et justkui see mõjub majandusele halvasti. Kas teie jagate seda vaadet või pooldate pigem seda lähenemist, et kui inimestel on üks vaba päev juures, siis see tegelikult suurendab sisetarbimist riigis? Inimestel on rohkem aega kas teha sisseoste või käia kohvikus. Kumba vaadet nagu teie esindajate? Aitäh!

Ma jälle toetun eelkõige teiste riikide kogemusele, kus on leitud, et lisapuhkepäev suurendab sisemajanduslikku tarbimist. Inimestel on aega kulutada ja on aega perega koos olla. Siin on toodud üheks negatiivseks küljeks selle lisapuhkepäeva andmisel see, et kuidas siis need inimesed peavad toime tulema, kes töötavad graafiku alusel. Need inimesed on puhkepäevadel ka tööl. Samas, kui mõelda, et sisetarbimine suureneb, inimesed külastavad kaubanduskeskusi, siis võiks tööandja nende puhkepäevade puudumist korvata preemiatega. Ma olen küll seda meelt, et lisapuhkepäeva saamine suurendab sisemajanduses tarbimist ja see mõjub majandusele positiivselt.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli tutvustama põhiseaduskomisjoni liikme Kalle Laaneti. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Nagu öeldakse, kolm on kohtu seadus. Kolmandal korral jõuab see eelnõu saali meile lugemiseks. Aga ta on jõudnud vähemalt ja loodame, et me jõuame lõpetada ka selle sellel korral. 

Riigikogu põhiseaduskomisjon arutles selle ettepaneku üle esmaspäeval, 14. oktoobril. Peale põhiseaduskomisjoni liikmete oli kutsutud veel Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Kaidi Meristo, kes edastas meile valitsuse seisukoha. Ja algatajatepoolse ettekande tegi proua Evelin Poolamets sama põhjalikult, nagu ta siin ette kandis. 

Järgmisena võttis sõna põhiseaduskomisjoni esimees Hendrik Johannes Terras, sõnades, et komisjoni liikmetele on laiali saadetud Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonnalt analüüsi tellimise kavand pühade ja tähtpäevade kohta ja antud uuring tuleks ära oodata ja seejärel vaadata kogu terviksüsteemi korraga. 

Siis kandis Kaidi Meristo ette valitsuse seisukoha, mida arutati 27. juuni istungil, ja sealt tuli välja, et ei ole teada muudatuste mõjud ja ei saa eelnõu toetada. Selle eelnõu seletuskirjas mõjusid välja ei ole toodud. Toodi välja, et justkui täiendavaid kulusid riigieelarvele ei ole, aga täiendav vaba päev siiski toob eelarvele kulusid juurde. Tuleks vaadata nii kulusid kui ka saamata jäänud tulusid riigieelarvele kui ka erasektoris. Mis puudutab riigipühade nihutamist järgmisele tööpäevale, siis eelnõus ei ole selgitatud seda, kuidas see mõjub summeeritud tööajaga töötajatele, kellel laupäev ja pühapäev ei ole puhkepäevad. Kas see mõju on võrdne nende inimestega, kes töötavad esmaspäevast reedeni, ja kuidas seda rakendatakse? Selline oli valitsuse seisukoha kommentaar. 

Helir-Valdor Seeder sõnas, et ka praeguste riigipühade puhul ei ole kehtivas seadusandluses mõju välja toodud, kui need omal ajal kehtestati. Minu mälu järgi need kehtestati 98. aastal. Ta nõustus, et ideaalis oleks mõistlik neid muudatusi koos pühade ja tähtpäevade aruteluga teha. Ta uuris, kas see eelnõu jõuab sel juhul seitsme töönädala jooksul Riigikogu täiskogusse. Põhiseaduskomisjoni esimees vastas, et eelnõu algatati 3. juunil. Härra Seeder märkis selle peale, et seitsme töönädala jooksul peab eelnõu jõudma täiskogusse, ja kutsus üles täitma Riigikogu kodu- ja töökorra seadust. Hendrik Johannes Terras sõnas, et eelnõu saadetakse täiskogusse õiges ajaraamis. Timo Suslov sõnas, et toetab komisjoni esimehe ettepanekut vaadata pühade ja tähtpäevade ettepanekuid koondina. Ja sellega see diskussioon lõppes. 

Mindi menetlusotsuste juurde. Põhimõtteliselt tehti ettepanek eelnõu täna tagasi lükata, mille poolt oli 4 põhiseaduskomisjoni liiget ja vastu oli 2. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Riina Solmani. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud rahvasaadikud, kes te olete saalis ja kes te kuulate meid interneti vahendusel! Ja head kuulajad ka! Nüüd see tõstatatud teema Evelin Poolametsa poolt on tõesti väga vajalik ja ka mina tänan eelnõu algatajat.  

Ja mul ei olnud küsimusi kaasettekandjale sellepärast, et me ju teame, kuidas koalitsioon sellesse suhtub. Pindmiselt! Ta ütleb, et mõjuanalüüs tehtagu siis eelnõu algatajate poolt, kuigi hoovad tegelikult on koalitsiooni käes, ja Rahandusministeerium, kes neid tunde, päevi, mis iganes, mõjusid arvutada saab, saaks anda lihtsa käsu ministri poolt, et tehke see uuring ära ükskord. 

Tõepoolest, me seda aastaid ja aastaid oleme siin saalis menetlenud, seda eelnõu on sisse antud, aga ta kuhugi ei jõua. Jah, ma kohe ütlen ära, et mina olen kristlane ja minule loomulikult meeldib, kui ülestõusmispühade järgne püha oleks hingamispüha kõikidele. Aga ma taandan ennast selles küsimuses. Mina kindlasti oma religiooni või uskumusi peale teistele ei suru, vaid rõhun järgmistele asjaoludele.  

Kui riigipühad ja tähtpäevad langevad puhkepäevadele, on sellel mitte kõige mugavam tagajärg just ennekõike töötajatele. Ja kui töötajatel ei ole mugav, võib ju ka laia pintsliga kokku võttes järeldada, et see ei mõju ka ettevõtjatele ega ettevõtetele hästi, kui töötaja ei ole välja puhanud. Vähem puhanud inimese panus võib olla mõnel juhul ka madalama töökvaliteediga ja puhanud inimene, kes on võib-olla just oma väljapuhanud oleku tõttu rõõmsam, oleks üldjuhul kõigile osapooltele parem ja kasulikum.  

Eestis reguleeritakse seda küsimust töölepingu seaduses ja muudes õigusaktides. Täna on see reguleeritud üheselt niimoodi, et kui riigipüha langeb nädalavahetusele, näiteks laupäevale või pühapäevale, siis tööandjal ei ole kohustust anda täiendavat vaba päeva, seega ei kompenseerita töötajatele nädalavahetustel pühade ajal kaotatud töövaba päeva.  Ja tõepoolest, riikides, ka Euroopa Liidu riikides on erinevaid lähenemisi. Siin ka ettekandja tõi neid esile, millistes riikides on, millistes ei ole. Kolmes nendest siis, Eesti, Malta ja Portugal, ei ole erisusi meiega, aga mõnes riigis, näiteks seal, kus on kõige õnnelikumad inimesed, aasta-aastalt mõõdetud, meie lähinaabritel Soomes, kompenseeritakse sellised päevad ja antakse vaba päev järgmisele tööpäevale.  

Eestis on ette nähtud enne riigipüha, et tööpäev on tavaliselt kolm tundi lühem. Kui pühade-eelne päev langeb puhkepäevale, siis töötajatel lühendatud tööpäeva ei ole. Ja kui töötajatel on eripuhkused või nad on graafikujärgselt tööl pühade ajal, võib neil olla õigus saada lisatasu või vabu päevi muul ajal, kuid see sõltub tööandja ja töötaja vahelisest kokkuleppest. Ja tõepoolest, meie hulgas on väga palju häid tööandjaid, ettevõtjaid, kes oma töötajatele paindlikke graafikuid loovad, saades aru, et õnnelik töötaja, puhanud töötaja on parem töötaja. 

Üldiselt on ju Eesti inimesed väga töökad ja see tähendab ka seda, et nad vajavad puhkust. On vaja vaba aega töölkäimise kõrval ka selleks, et hoida häid peresuhteid, olla oma pere ja lastega koos. Head lähedussuhted on heaks aluseks tegelikult ka kõigele muule meie elus. On tarvis toimetada tarvilisi, elulisi, praktilisi toimetusi, ilma milleta ju isiklik elu ja ka tervis kukuvad kokku, ja taastuda töisest pingutusest. 

Kuid meie riigis on olnud komme keskenduda alates koolipingist juba kooliprogrammidega karjääri kujundamisele ja ühtlasi pideva konkurentsiolukorra õhutamisele, mis igal juhul, mõnel juhul sobib, mõnel juhul mitte. Lastele on sisendatud maast madalast põhitõdesid, mis suunavad inimesi muretsema pigem ikka sellepärast, et olla piltlikult naabrist parem, jõukam, tublim ja väljapaistvam. Tasakaalu ja hingerahu otsimine konkurentsiolukorras oleks justkui nõrkadele. On tekkinud teatavad ühiskondlikud valed tõdemused, mille kaasnähtusena on tekkinud hoiakud, kus häbenetakse ka lihtsama töö tegemist, lihtsama ameti pidamist ja isegi kutsekoolides õppimine on veel kohati justkui allaandmine ning õige koht on inimesele ainult ülikool, direktori positsioon ja üldse väljapaistev karjäär. 

Ma palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Nendele ainult välisele edule keskenduvatele väärtushinnangutele tuginedes unustatakse sageli puhkus. Ja tõesti, kristlikule kultuuriruumile rajanenud vanem Euroopa on selles osas erand, seal ei ole kõik väärtushinnangud veel surnud. Mida ka meie alusmüüriks peetavad kümme käsku 2000 aastat tagasi ütlesid: sina pead pidama hingamispäeva, sa pead taastuma ja keskenduma paremale vähemalt ühe päeva nädalas. Seda ütlesid need käsulauad elukogemusele tuginedes ja need on töötanud ka aastatuhandeid. 

Eestit paraku okupeeris 50 aastat Nõukogude võim, teise maailmasõja ajal hirmutati, piinati ja tapatalgutele lisaks varastati toona Eesti sisuliselt paljaks. Meie eelkäijad paisati vaesusesse. Ja need talletatud kirikutarkused sattusid samamoodi põlguse ja tagakiusu alla. 

Kuna eelpool nimetatud Soome riik ja ka mitmed teised Euroopa riigid, kus riigipühad, mis langevad tööpäevadele, asendatakse puhkepäevaga töönädalast, on õnneindeksist meist kõvasti eespool, ja tõepoolest, rõhutatult ütlen, et eriti kõige õnnelikum on meie hea naaberriik Soome, siis võib siit puhkusepäevadest otsida tõde, et nii tulebki teha ja seda teed käia. Sellepärast Isamaa ka antud eelnõu toetab. Aitäh!

Suur tänu! Ja Keskerakonna fraktsiooni nimel palun järgnevalt siia Riigikogu kõnetooli Vadim Belobrovtsev. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid, kõik Eesti inimesed, kes te vaatate seda interneti kaudu! 10. septembril ma siinsamas suures saalis siin puldist kandsin ette põhimõtteliselt osaliselt samasisulise eelnõu, mille mõte oli teha teine ülestõusmispüha riigipühaks. Ja pean ausalt ütlema, et ma üritasin teha kõike, mida oli võimalik teha, et ikkagi koalitsioonisaadikud saaksid aru, et selles eelnõus ei olnud mitte mingit poliitikat, see oli täiesti poliitikaülene, erakondadeülene eelnõu. Ja selle mõte ei ole näidata, et üks või teine erakond, üks või teine fraktsioon siin saalis hoolib inimestest rohkem või vähem, vaid tegelikult see vajadus on täiesti olemas, et teine ülestõusmispüha olekski riigipüha. Ja see, et me siin uuesti arutame seda teemat, tegelikult näitab sama: et terves Euroopas – välja arvatud kolm riiki, kahjuks üks nendest kolmest ongi Eesti – on teine ülestõusmispüha, mis on esmaspäevane päev, riigipüha ja vaba päev. Kahjuks meie oleme siin vähemuses ja on hästi keeruline aru saada, miks siis koalitsioonisaadikud seda ei toeta. Ma ei taha praegu niimoodi pettumust valmistada selle eelnõu autoritele ja ettekandjatele, aga ma arvan, et te ise saate aru, et seda läbi ei lasta täna, täpselt sama samamoodi, nagu ei lastud seda läbi ka 10. septembril. Kui ma küsisin, miks koalitsioon seda ei toeta, tegelikult see on ju väga hea võimalus teha midagi positiivset nende eelnõude taustal, mis siia jõuavad juba poolteist aastat järjest, me näeme, kuidas tõstetakse makse, kuidas tõstetakse aktsiise, kuidas tõstetakse isegi eriarsti visiiditasu neli korda, ka see on sel nädalal meil siin saalis toimumas. Ja selline eelnõu, kus lisanduks üks riigipüha Eesti kalendrisse, oleks tegelikult hästi positiivne. Ma arvan, et kõik oleksid sellega nõus, aga kahjuks eksisin ja koalitsioonisaadikud hääletasid vastu. Samas ma pakkusin ka seda varianti, et kui see ei sobi, et selline initsiatiiv tuleb opositsiooni poolt, et siis, noh, koostage samasugune eelnõu ise ja siis meie oleme valmis seda toetama siin saalis. Aga nüüd me näeme, et veel üks opositsioonierakond siis samasisulise, osaliselt samasisulise eelnõu koostas, aga kahjuks koalitsioonilt sellist initsiatiivi siiamaani ei tulnud ja ma ausalt öeldes väga kahtlen, et see lähitulevikus ka tuleb. Peab nentima, et viimane kord, kui lisandus Eesti Vabariigi kalendrisse riigipüha, ja järelikult ka vaba päev, oli 2005, ehk järgmise aasta kevadel me tähistame sellist juubelit – 20 aastat. Ka siis kuulutati Keskerakonna initsiatiivil välja … Palun kolm lisaminutit … 

Kolm minutit lisaaega, palun.

… jõululaupäev riigipühaks. Ja siis, peab ütlema, et see oli väga üksmeelne otsus: 69 poolthäält ja ühtegi vastu. Et tegelikult ma arvan, et ka siin võiks olla selline erakondadeülene kompromiss, kui seda võib niimoodi nimetada: et siis riigipüha ei ole poliitiline teema, peakski siis veel üks riigipüha lisanduma meie kalendrisse, miks mitte rohkem. Me teame, et praegu näiteks on Riigikogu menetluses initsiatiiv, millega tuli välja 36 organisatsiooni, kõik olid sellised väga austatud ja soliidsed organisatsioonid. Ja initsiatiiv seisneb selles, et kuulutada riigipühaks 1. juuni – laste[kaitse]päev. Aga jällegi, jälgides seda, mida teeb riigipühade teemal koalitsioon, siis ma väga kahtlen, et ka see initsiatiiv jõuab tegudeni, vaatamata sellele, et tegu on väga väärika ja mõistliku initsiatiiviga. 

Nii et 20 aastat on möödas sellest päevast, kus viimane kord lisandus Eesti kalendrisse riigipüha. Ma arvan, et praegu oleks väga õige aeg lisada sinna ka teine ülestõusmispüha. Aga jällegi, nagu ma juba mainisin, et samasugune initsiatiiv, mis tuli Keskerakonna fraktsiooni poolt septembris, oli koalitsiooni poolt tagasi lükatud. Ja ma olen täiesti nõus, et neid argumente, mis oleksid sellised vettpidavad argumendid, mina ausalt öeldes kuulnud ei ole. See, et me, noh, ma olen kuulnud, et me ei ole religioosne või selline usklik riik. No vabandust, aga siis 24., 25., 26. detsember: nagu kas me siis jätame nad ära? Miks siis me tähistame esimest ülestõusmispüha ja ei tähista teist? Siin puudub lihtsalt loogika. 

Ja tegelikult ka see majanduslik efekt. Sellest on juttu olnud ja mitte keegi ei osanud väga konkreetselt tõestada, et kui lisandub riigipüha, nagu siis see majandusefekt, efekt Eesti majandusele oleks negatiivne. Sest ühest küljest, jah, üks tööpäev vähem, aga teisest küljest me ju teame, et inimesed puhkavad välja, tulevad parema tujuga tööle, on rohkem töövõimelised ja siis tegelikult see väga hästi ka kompenseerib selle lisapuhkepäeva. Nii et meie seda initsiatiivi kindlasti toetame, ja vaatame, mis sellest saab.

Suur tänu! Ja nüüd, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Arvo Alleri. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid saalis ja ekraanide taga, inimesed interneti teel või televiisorist vaadates! Tõepoolest, eelkõneleja rääkis ülestõusmispühade teisest pühast ja see on see lisanduv püha. Samas selle eelnõuga me tahame, et kui nädalavahetusele satub riigipüha, siis oleks seda võimalik kasutada töönädala esimesel tööpäeval. Nädalavahetusele sattuv riigipüha oleks kaetud kas esmaspäevaga või järgmisel päeval. See oleks nagu väga loogiline ja põhjendatud nagu tulemus sellele, et tööinimestel oleks võimalik peale riigipüha üks asi, välja puhata, teine asi, perega koos olla või siis teha lihtsaid koduseid asju. 

Eelkõnelejale tuleks öelda seda, et tegelikult me nii sinisilmsed ei ole, et koalitsioon tuleb kahe käega meid toetama. Eks seda siis oleks, muidugi ime sünniks sellest, kui nad seda eelnõu toetaksid. See oleks liiga palju küsitud, sest sellega tehakse ju midagi head Eestile. Ja midagi head Eesti inimestele, midagi head Eesti tööinimestele, kes saaksid omale ühe lisapuhkepäeva, on ta teise ülestõusmispüha näol või siis võtta vaba päev nädalavahetusel sattuvale riigipühale või rahvuspühale – see ei ole kuidagi koalitsiooni poolt, ma saan aru, põhjendatud. 

Uute maksude kontekstis ja maksutõusude osas me aktsepteerime seda, et mõjuhinnangut ei ole ja koalitsioon sõidab kõigest üle. Mõjuhinnangud tulevad alles kolme aasta pärast, hakkame alles vaatama, kas maksutõusud täidavad oma eesmärki või mitte. Ja siis küsitakse ühe vaba päeva andmisel tohutut mõjuhinnangut, kui palju riigil jääb tulusid saamata ja palju tuleb kulusid juurde, kui inimene puhkab päeva rohkem. Selles ei ole mitte midagi erakordset. 

Praegusel juhul on teine ülestõusmispüha mitte riigipüha ainult Eestis, Maltal ja Portugalis. Kolm riiki, kus nad ei ole riigipüha, kõik teised Euroopa Liidu liikmesriigid on teise ülestõusmispüha teinud riigipühaks. Riigipühad ja need päevad on väga toredad ja võiks olla neid muidugi rohkem, mis annaks nagu võimaluse inimestel ennast üles laadida ja paremaid töötulemusi saavutada. 

Ja kui põhiseaduskomisjoni esindaja ütles, et kolmas kord on kohtuseadus, siis tuleb tõdeda, et esimene kord läks tervislikel põhjustel selle menetlemine nahka. Teine kord läks puhtalt … Jah, põhiettekandja tervislike põhjuste nahka. Siis põhiseaduskomisjoni esimees oli välislähetuses, mis on arusaadav. Samas on arusaamatu, mis aseesimees tegi, kas juba pidas pühi või isadepäeva. Kuna isadepäev sattus pühapäevale, siis võeti näiteks neljapäeval omale vabaks päevaks. Juba mindi töölt ära. See on ka nagu küsimus, millele peaks saama kuskilt vastused, kuidas komisjonide aseesimehed liiguvad ja töötavad oma vastutusalas. 

Aga siit ka üleskutse, et tasub Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esitatud pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise seadust toetada ja teha ka midagi Eesti tööinimeste jaoks head. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 453 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me asume hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 453 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 43 Riigikogu liiget, vastu oli 24, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust, eelnõu 453 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Järgnevalt tänane kolmas päevakorrapunkt, milleks on Riigikogu liikme Varro Vooglaiu algatatud raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse täiendamise seaduse eelnõu 459. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu sõna andmast! Käesolev eelnõu kannab pealkirja "Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse täiendamise seadus" ning see lähtub eesmärgist tagada veel sündimata inimeste eluõiguse kaitse vastavalt põhiseaduse §‑s 16 sätestatule, mille kohaselt on igaühel õigus elule ning mis kohustab Eesti Vabariiki kaitsma kõigi inimeste õigust elule ja hoiduma inimelu võtmisest või kellegi tapmisele kaasaaitamisest. 

Ja kui nüüd see eelnõu lühidalt kokku võtta, siis võiks öelda, et selle kohaselt lisatakse raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse § 5 täiendav lõige 1¹, et keelata omal soovil tehtud raseduste katkestamise riiklik rahastamine. 

Ja ma rõhutan, et oleks kohe algusest selge, et me ei räägi siin täna abortide keelamisest, mida iganes keegi sellest arvab, vaid me räägime abortide riiklikust rahastamisest. Ja teine eristus: me ei räägi isegi kõigi abortide riiklikust rahastamisest, vaid me räägime nende abortide riiklikust rahastamisest, mis tehakse isiku omal soovil ehk vabatahtlikult oma raseduse katkestada laskmine, mitte mingisugustel näidustustel raseduse katkestamine. Nii et see on selles mõttes üsna piiratud mõjuväljaga eelnõu, pidagem silmas kõige järgneva taustana. 

Ja noh, ega ma muidugi nii naiivne ei ole, et ma arvaksin, et seda eelnõu siin esimesel lugemisel tabab mingi muu saatus kui kõiki teisi opositsiooni poolt esitatud eelnõusid, see läheb prügikasti nagu kõik eelnõud siiamaani on läinud selle pooleteise aasta jooksul, kui mina olen Riigikogu liige olnud. Aga mida ma küll tahaksin toonitada algatuseks, on see, et erinevad eelnõud on väga erineva kaaluga ja ma julgen väita, et see eelnõu on moraalselt väga suure kaaluga, sest me räägime siiski riigi suhtest inimelu pühadusega ja sellega, kuivõrd riik täidab oma põhiseadusest tulenevat kohustust või ei täida, kaitsta kõikide inimeste õigust elule. 

Ja ütlen veel sissejuhatuseks ära, et minu meelest on siin väga tõsine koht meie rahval ja riigil peeglisse vaatamiseks ja meeleparanduseks. Sellepärast et põhimõtteliselt sellest, kuidas me vastame sellele tänasele ettepanekule, sõltub see, kes me riigi ja rahvana oleme, millised meie väärtused päriselt on või ei ole. Üks asi on see, millistest väärtustest me räägime, mida me deklareerime, kuivõrd me deklareerime näiteks austust inimõiguste vastu, inimelu pühaduse vastu, teine asi on see, kuivõrd me seda päriselt ka austame.

Aga nüüd lubage, et ma selgitan siis selle eelnõu tausta, mille tõttu on selline eelnõu saanud esitatud, ja võtan selleks siis nii palju aega, kui mulle on antud. 

Inimõiguste üldteooria kohaselt on inimõiguste allikaks mitte riigivõim ega ükski muu institutsioon või subjekt, vaid inimloomus. See tähendab, et inimõigused kuuluvad kõikidele inimestele loomuomaselt ehk nende inimeseks olemise faktist tulenevalt, ilma et neid peaks avalik võim kellelegi andma. Seejuures kuuluvad inimõigused kõikidele inimestele, sõltumata sellest, mis rassist nad on, sõltumata sellest, mis soost nad on, sõltumata sellest, kas nad on puudega või puudeta, sõltumata nende hariduslikust seisundist või muudest asjaoludest. Just seda ideed väljendab 1948. aastal vastu võetud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon, mille preambulis on kirjutatud, et inimkonna kõigi liikmete loomuomase väärikuse, nende võrdsuse ning võõrandamatute õiguste tunnustamine on vabaduse, õigluse ja üldise rahu alus. 

Rääkides konkreetsetest inimõigustest, on neist kõige olulisem vaieldamatult õigus elule. See on kogu inimõiguste süsteemi vundament, sest kui ei oleks tagatud õigust elule, siis ei oleks üleüldse mõtet rääkida kõigi muude õiguste tagamisest, sest kui inimene ei saa elada, siis ta ei saa nii või teisiti kasutada kõiki teisi võimalikke õigusi. Õigus elule on sätestatud nii inimõiguste ülddeklaratsioonis, artiklis 3, kui ka õiguslikult siduvates rahvusvahelistes lepingutes, nagu näiteks kodaniku‑ ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, artikkel 6, või Euroopa inimõiguste konventsioon, artikkel 2. Lisaks näevad nii inimõiguste ülddeklaratsioon kui ka nimetatud rahvusvahelised lepingud ette põhimõtte, mille kohaselt on kõik inimesed seaduse ees võrdsed. See põhimõte on sätestatud nimetatud konventsioonide artiklites 7, 26 ja 14. 

Ka Eesti Vabariigi põhiseaduses on sätestatud, et riigivõim on kohustatud kaitsma mõlemat nimetatud õigust. Paragrahvis 16 on sätestatud, et kõigil on õigus elule, ning §‑s 12 on sätestatud, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed, mistõttu ei tohi kedagi diskrimineerida. Nende kahe õiguse, nende kahe fundamentaalse põhiseadusliku õiguse koostoimest järeldub, et riigivõim on kohustatud austama ja kaitsma kõigi inimeste õigust elule ning kaitsma seda kõigi inimeste puhul võrdselt. Ei saa teha niimoodi, et ütleme, et kaitseme küll kõigi inimeste õigust elule, aga noh, mustanahaliste puhul mitte nii ulatuslikult kui valgenahaliste puhul, juutide puhul mitte nii ulatuslikult kui teiste puhul ja nii edasi. See peaks olema elementaarne. Paraku on Eesti Vabariik jätnud pikka aega selle kohustuse sisuliselt täitmata. Nimelt on raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadusega kehtestatud kord, mille kohaselt on veel sündimata laste eluõigus tagatud väga palju piiratumalt kui kõigi teiste, juba sündinud inimeste eluõigus. 

Seega võib öelda, ja sellele on võimatu vastu vaielda, et põhimõttest, et süütu inimese tahtlik tapmine on alati ja igal juhul õiguslikult lubamatu, on Eesti Vabariigis taganetud. Juba sündinud inimeste puhul peetakse sellest tänaseni kinni, kuid ka see võib eutanaasia seadustamise puhul muutuda, aga veel sündimata laste puhul seda juba ammu ei tehta. Vastupidi, avalik võim on mitte ainult kehtestanud seadused, mis lubavad sünnieelselt inimese tappa, vaid on loonud selleks ka materiaalsed tingimused ning Vabariigi Valitsus rahastab seda Tervisekassa eelarvest justkui tervishoiuteenust. Nii mõistusevastane kui see ka ei ole, tõepoolest rahastatakse Eesti Vabariigis kõiki kehtestatud seaduse kohaselt ja tervisekindlustust omavate isikute puhul toime pandud aborte Vabariigi Valitsuse määruse alusel, mis kannab pealkirja "Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu", olgugi et valikabordi näol ei ole tegu tervishoiuteenusega, kuna tervishoiuteenus tervishoiuteenuste korraldamise seaduse kohaselt – ja kuulake nüüd tähelepanelikult! – on a) tervishoiutöötaja tegevus b) haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks. Haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks või ravimiseks – ilmselgelt normaalne tervislik rasedus ei ole ei haigus, vigastus ega mürgistus. Nii et järelikult ei saa selle lõpetamine, katkestamine kvalifitseeruda ka tervishoiuteenusena.

Eelnevalt selgitatust on võimatu järeldada muud kui seda, et meie ühiskond on laste eluõiguse kaitsmise kohustuse täitmisel läbi kukkunud. Eriti pidades silmas, et 1956. aastast, mil laste sünnieelne tapmine Eestis Nõukogude Liidu poolt – rõhutan, Nõukogude Liidu poolt, mitte Eesti rahva poolt valitud esinduskogu poolt – seadustati, on abordi teel elu võetud kaugelt suuremal hulgal inimestelt kui praegu Eestis elanikke, ning võttes arvesse, et ka praegusel ajal tapetakse sünnieelselt rohkem kui 3000 last aastas, see tähendab ligikaudu 9 last päevas, 65 last nädalas ja 270 last kuus. Seejuures on laialdaselt maha vaikitud tõsiasi, et pea kõik Downi sündroomiga lapsed tapetakse enne, kui nad jõuavad sündida. Mõelgem selles kontekstis põhiseaduse §‑s 28 sätestatud põhimõttele, et puudega inimesed on Eesti riigi erilise hoole all, puudega inimesed ja lasterikkad pered. Praktiliselt kõik Downi sündroomiga inimesed tapetakse enne, kui nad jõuavad sündida. Eriti selge on see läbikukkumine, arvestades, et juba enam kui 20 aastat tagasi kinnitas toonane õiguskantsler Allar Jõks, et põhiseaduses ettenähtud õigus elule laieneb ka veel sündimata lastele, kes on inimesed nagu me kõik, ning seetõttu on riigivõimul põhiseaduslik kohustus kaitsta ka veel sündimata laste elu. Ja ma tsiteerin õiguskantsleri toonast arvamust: "Nideerunud loode on aga vaieldamatult inimväärikuse ja inimelu kandja, kuna loode ei arene inimeseks, vaid inimesena.[---] Loote üksikud arenguetapid ei mõjuta enam inimeseks olemist, kuna ei ole võimalik olla rohkem või vähem inimene. [---] Loote arenguetapid ei mõjuta seega mingil määral loote inimeseks olemist ning tema inimväärikuse olemasolu, mis jääva suurusena saadab inimelu algusest lõpuni. Inimelu tähendab seega ka veel sündimata elu ning seega kaitseb PS § 16 ka loodet. Loode on seega iseseisva õigushüvena põhiseaduse kaitse all. Riigi kaitsekohustus ei keela mitte ainult vahetut sekkumist loote eluõigusesse, vaid ka paneb riigile kohustuse loote eluõigust kaitsta." Jätke see hästi meelde: vaid paneb riigile kohustuse loote eluõigust kaitsta. Tsitaadi lõpp. 

Tõsi, kahjuks ei suutnud õiguskantsler viia neid eeldusi loogiliste, ent ideoloogiliselt ebamugavate järeldusteni, minimaalselt järelduseni, et kui riigil on põhiseadusest tulenev kohustus kaitsta inimeste elu ka enne sündi, siis sellega ei saa põhimõtteliselt olla ühitatav riiklik rahaline toetus laste sünnieelsele tapmisele, ükskõik mis põhjusel. Võiksime muidugi küsida, et miks siis ei suutnud viia loogiliste järeldusteni. Inimlikult on see arusaadav: sellepärast et nende järelduste nii liikumise korral oleks tulnud tunnistada, et Eesti riigis on pikka aega tehtud väga suurt ebaõiglust, käitutud väga ebainimlikult, rikkudes inimõiguste baasprintsiipe. Aga jäägu see inimeste enda südametunnistusele, et nad ei teinud neid järeldusi, mis on loogiliselt ainumõeldavad. 

Laste eluõiguse kaitsmise kohustuse täitmata jätmine on eriti teravalt mõistetav, kui teadvustame endale tõsiasja, et isegi linnupoegade elu on Eesti Vabariigis seadusega paremini kaitstud kui inimlaste elu. Nimelt sätestab looduskaitseseaduse § 74³, et erinevalt veel sündimata laste tapmisest on looduslikult esinevate lindude pesade ja munade tahtlik hävitamine, kahjustamine või pesade kõrvaldamine ilma eranditeta keelatud. Looduskaitseseadus ütleb selles §‑s 74³ nõnda: "Looduslikult esinevate lindude pesade ja munade tahtliku hävitamise ja kahjustamise või pesade kõrvaldamise eest karistatakse trahviga kuni 150 trahviühikut." Ja kuna trahviühik on kaheksa eurot, siis see tähendab, trahviga kuni 1200 eurot. Erandeid ei ole. Inimlaste tapmiseks on aga jäetud päris avarad võimalused ja riik omalt poolt rahastab seda, nagu on räägitud. 

Päriselt õigusriigi ideaalist lähtudes ei tohiks Eesti Vabariik lubada laste sünnieelset tapmist, vaid peaks täitma oma kohustust kaitsta inimeste elu enne sündi võrdselt juba sündinud inimestega. See on printsipiaalselt õige ja ainumõeldav järeldus. 

Päris selge peaks aga olema see – kui me nüüd tuleme tänase eelnõu juurde konkreetselt –, et kui riigil on põhiseaduslik kohustus kaitsta veel sündimata laste elu, siis sellega ei ole mitte mingi mõistuspärasel viisil ühitatav sündimata laste elu hävitamiseks mitte ainult seaduslike tingimuste loomine, vaid ka selle rahaline toetamine. On nii? Kui on põhiseaduslik kohustus kaitsta ka sündimata laste õigust elule, siis me võime arutleda selle üle, milliseid vahendeid riik peab või ei pea rakendama, et seda kaitsekohustust täita, aga ei saa vaielda selle üle, et riik ei tohi omalt poolt toetada rahaliselt laste tapmist enne sündi. See ei ole lihtsalt mitte kuidagi ühildatav selle kaitsekohustusega. 

Kõike eelnevalt selgitatut silmas pidades lähtub käesolev eelnõu eesmärgist muuta seda põhiseadusvastast olukorda ja kehtestada seadusega kord, mille kohaselt ei tohi Vabariigi Valitsus omal soovil tehtud raseduse katkestamist rahaliselt toetada. Selleks lisatakse eelnõu kohaselt, nagu alguses selgitasin, raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse § 5 täiendav lõige 1¹, mis sätestab, et sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustel, see tähendab omal soovil, vabatahtlikult, raseduse katkestamist ei rahastata ravikindlustuse seaduses sätestatud alusel ja korras tervishoiuteenusena. 

Enne kui ma hea meelega vastan teie küsimustele, toonitan ma veel ühte olulist aspekti. Nimelt, meil ei ole mõtet siin parlamendis, valitsuses või kusagil mujal teha nägu, et me õudselt muretseme rahvastikukriisi pärast Eestis ja pingutame kangesti, et mõelda välja, mida küll teha selleks, et Eestis sünniks rohkem lapsi. Reaalsus on see, et praegusel ajal Eesti Vabariik ise rahastab laste tapmist enne sündi. Kõik jutud püüdlusest ületada rahvastikukriisi, mis ignoreerivad seda karmi reaalsust, et Eesti Vabariik ise rahastab rohkem kui 3000 lapse tapmist igal aastal, ei ole tõsiselt võetavad. 

Ja veel kord: ma kutsun väga tõsiselt mõtlema selle üle, milline rahvas, milline riik, milline ühiskond me tahame olla. Ja tegelikult tõesti rõhutan veel kord seda meeleparanduse vajadust. Pingutagem ühiselt selle nimel, et me saaksime rahvaks, kus me päriselt austame ja kaitseme läbi oma riigi kõikide inimeste õigust elule ja kaitseme seda võrdsetel alustel ning peame kinni sellest printsiibist, et mitte ühtegi süütut inimest ei tohi mitte kunagi mitte ühelgi tingimusel tahtlikult tappa. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Teile on ka mitu küsimust. Kõigepealt Martin Helme, palun!

Aitäh! Varro! Sa puudutasid korra oma ettekandes seda ka, aga minu meelest on see väärt punkt, millest võiks natuke pikemalt rääkida. Me käsitleme … Maksumaksja raha võetakse, pannakse see Tervisekassasse ja siis selle rahaga põhimõtteliselt hävitatakse inimelu. See ei ole tervishoiuteenus. Meil terviseteenuse nime all rahastatakse tegelikult ju tapmist, ja seda olukorras, kus me kuuleme igal aastal, et igalt poolt on raha puudu. Raha on puudu vähiravimitest, raha on puudu noorte psühholoogilisest ravimisest, raha on meil puudu … Noh, Tervisekassas on kogu aeg raha puudu. See summa ei pruugi suur olla, aga see on ka valiku küsimus ja see valiku küsimus on hästi märgiline. Kui me jätame kõrvale moraalse aspekti, siis minu meelest see rahapool on ikkagi väga küsitav. Kuidas me saame terviseteenuse nime all seda rahastamist üldse teha?

Suur tänu selle küsimuse eest ja sellele aspektile tähelepanu juhtimise eest! Jah, väga õige, nagu te oma küsimust esitades ütlesite, et esiteks on meil põhimõtteline küsimus, sõltumata sellest, palju selle peale riiklikku raha kulutatakse. Kui asi on vale, siis ta on vale. Näiteks orjapidamine on vale ja me ei saa öelda, et me küll teatud toetusi anname mingisugustele ettevõtetele, kes kasutavad ka orje, aga ega see raha, mis sinna läheb, ei ole nii suur, et me peaksime sellest suure probleemi tegema. Ei, see on vale. Seda ei tohi teha. Me ei saa sellist asja lihtsalt põhimõtteliselt aktsepteerida. 

Nüüd edasi peatun kahel aspektil, mille tõite esile. Esiteks seesama tervishoiuteenuse aspekt. See väärib tegelikult uuesti allajoonimist, sest see oli asi, mille üle ka sotsiaalkomisjonis meil oli vaidlus. Mulle üritasid kolm sotsiaalkomisjoni arstist liiget teha selgeks, et tegemist on küll tervishoiuteenusega. Aga mul oli endal ka natuke veider, et ma pean arstidele hakkama selgitama, mis on Eestis kehtivate seaduste kohaselt tervishoiuteenus ja mis seda ei ole. Ma veel kord ikkagi juhiksin tähelepanu sellele tervishoiuteenuste korraldamise seaduses sisalduvale legaaldefinitsioonile. See on asi, mille üle kõik peaksid mõtlema, kes kuulavad tänast arutelu ja kes omavad ühte või teist seisukohta selle küsimusega seonduvalt. Isegi sõltumata sellest, milline teie seisukoht on, kõik peaksid nõustuma, et me ei saa rahastada midagi kui tervishoiuteenust, kui ta lihtsalt definitsioonist tulenevalt ei ole tervishoiuteenus. 

Ma loen veel kord ette. Tervishoiuteenus on tervishoiutöötajate tegevus – see on esimene element, tervishoiutöötajate tegevus ta kahtlemata on, abordi toimepanemine haiglates, aga edasi – haiguse, vigastuse või mürgistuse – kolm asja: haigus, vigastus või mürgistus, ja nüüd kolm täiendavat asja – ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks. Ja siis on lisatud: eesmärgiga leevendada inimeste vaevusi, hoida ära tema terviseseisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Nii. See on siis "eesmärgiga". Aga need eelnevad elemendid peavad kõik olemas olema: tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks. Ei vasta! Lihtsalt ei ole võimalik vaielda, lihtsalt ilmselgelt ei vasta tervishoiuteenuse legaaldefinitsioonile ehk ei ole tervishoiuteenus. Täpselt nagu ilma mingisuguse meditsiinilise põhjuseta näiteks rindade suurendamise laskmine ei ole selles mõttes tervishoiuteenus. Ta on meditsiiniline teenus, kahtlemata peab seda tegema mingi erialaspetsialist, aga temaga ei ravita haigusi, vigastusi ega mürgistusi ega ennetata ega diagnoosita neid, eks. See on nüüd see esimene aspekt teie küsimusest. 

Ja teine aspekt on loomulikult see, et kui me samal ajal ütleme inimestele, kellel on reaalsed haigused, mis vajaksid ravimist, diagnoosimist või ennetamist, et väga vabandame, me ei saa rahastada teile selle tervishoiuteenuse osutamist, kuna meil ei ole raha, siis see on täiesti absurdne, kui samal ajal rahastatakse Tervisekassa eelarvest protseduure, mis ei kujuta endast tervishoiuteenuseid. Mingit pidi on see ju täiesti südantlõhestav, kui me räägime mingitest lastest, kes põevad näiteks vähki. Nendel ei ole võimalik saada neid ravimeid, mis on tarvis, et säilitada mingit elulootust. Tõstetakse käed üles ja öeldakse, et ei saa. Ja võib-olla ei saagi, võib-olla ei olegi raha selleks. Aga ma ütlen, see lihtsalt nagu solvab, kui samal ajal eraldatakse maksumaksjate raha selliste asjade jaoks, mis mitte ei ravi kedagi, vaid tegelikult tapavad süütuid inimesi, eks. Groteskne! Ma loodan, et see vastab teie küsimusele.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh sõna andmast! Lugupeetud ettekandja! Ma esitan küsimuse ainult selle seaduseelnõu kohta ja jätame kõik muud teemad kõrvale teisteks seaduste muutmisteks. Aga mis te arvate, kuidas see teie seadusmuudatus mõjutab ka teisi tervishoiuteenuseid? On ka ju teisi tervishoiuteenuseid, mida tehakse inimese enda tahtel. Ma toon teile näiteks niisuguse näite nagu plaaniline keisrilõige. See tehakse teinekord või mõnikord naise enda tahtel, ilma et oleks mingeid meditsiinilisi näidustusi, ja ma pean seda õigeks. Või siis teine näide, et meil on olemas efektiivsed vaktsiinid. Ma toon koroonaviiruse pandeemia aegse näite teile. Ühiskonnast kostsid hääled, kes nõudsid, et inimesed, kes on vaktsineerimata, peaksid oma ravi eest ise tasuma. Tõsi, mina meedikuna ega ükski ekspert seda ei toetanud ja ma olen väga uhke, et seda Eestis ka ei tulnud. Aga mis te arvate, kuidas teie seadusmuudatus nendele inimestele vastab? Ühe asja eest peavad inimesed ise tasuma, aga teised asjad ikkagi riik maksab kinni. Aitäh!

Suur tänu küsimuse eest! Ma jäin korraks mõtlema, sellepärast et ma ei tahaks teie küsimusest mööda vastata. Mulle üldse ei meeldi, kui seda tehakse. Ja ma ei tahaks ka vastamata jätta, aga ma ei ole üldse kindel, et ma saan teie küsimuse tuumast aru. Ma mõtlesin küsimust kuulates ja mõtlen praegugi, et kuidas siis paralleel keisrilõikega asjasse puutub, et meil on tegemist olukorraga, kus on tarvis osutada inimestele abi sünnituseks. Te ütlesite, et keisrilõikeks puudub meditsiiniline näidustus ja ta tahaks seda lihtsalt teha, kuna tal on selline eelistus.

Ma arvan, et see on legitiimse arutelu koht, kas see peaks olema haigekassa eelarvest rahastatud või mitte. Täpselt samamoodi, nagu, eks ole, kui keegi tahab perepalatit. Talle pakutakse sünnitamisel tavalist palatit, aga ta tahab perepalatit. Otsest vajadust selleks ei ole, aga niimoodi on kahtlemata mugavam ja siis ta peab selle eest maksma.

Ma arvan, et siin on arutelu koht. Ma ei arva, et siin ei oleks nagu ühemõttelist vastust, aga vaieldamatult on raske seda paralleeli näha. Sellepärast et ühel puhul me räägime tervishoiuteenustest sünnitusabi osutamisel, teisel puhul me ilmselgelt ei räägi sellest. Ma tõesti ei oska teie küsimusele paremini vastata. Ma ei näe, kus see paralleeli koht on.  Ja mis sellesse teise küsimuse aspekti puutub, siis see ettepanek, et jätta need inimesed, kes ei ole lasknud endale aineid süstida, ilma ravikindlustusega ette nähtud tervishoiuteenustest või siis vähemalt riiklikust rahastusest nendele tervishoiuteenustele – ma arvan, et see oli väga vale, täiesti vastuolus vaktsineerimisvabaduse põhimõttega, täiesti vastuolus selle ideega, et need inimesed on ju maksnud sotsiaalmaksu. Siis on tegemist pettusega, kui inimesed on aastaid ja aastaid ja aastaid maksnud sotsiaalmaksu, et omada ravikindlustust, ja siis, kui neil peaks seda vaja minema, siis öeldakse, et me tegelikult ei anna teile neid teenuseid, sellepärast et me oleme seadnud mingi täiendava tingimuse, millega teie ei ole nõus leppima.  

Rääkimata sellest, et koroonavaktsiinide nimetamine tõhusateks on muidugi eraldi naljanumber. Me teame, et nad ilmselgelt ei olnud tõhusad. Vastupidi! Ma arvan, et see on see koht, kus nii mõnedki inimesed peaksid hakkama avalikke vabandusi esitama, oleks pidanud seda juba ammu tegema. Sellepärast, et nad veensid ühiskonda vastupidises, meelitasid inimesi laskma endale neid aineid süstida, mille ohutuse uuringud ei olnud toona lõpetatud, tuletagem meelde, selle jutuga, et need on hirmus tõhusad, aitavad ära hoida haigestumist ja teiste nakatumist ja raskemat põdemist. Tegelikult valdaval enamikul ühiskonna liikmetest puudus nende süstimise järele igasugune vajadus ja nende süstimise kaudu ei hoitud ära neid riske, mille vastu need väidetavalt pidid hea kaitse andma. Aga see on eraldi küsimus. Aitäh! 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Varro! Sa mainisid seda, et omal soovil raseduse katkestamise riiklike vahendite eest peaks ära kaotama. Aga kui rasedus ei ole tekkinud omal soovil ehk näiteks vägistamise näol? Kuidas siis peaks suhtuma sellesse? Siis ei ole meditsiinilisi vastunäidustusi, aga samas on arusaadavalt teised põhjused. On või?

Ma ei oska sellele küsimusele selles mõttes selle eelnõu kontekstis vastata, kuna see ei ole suunatud selle küsimuse reguleerimisele. Selle eelnõu ma koostasin just sihilikult sellisel viisil, et me räägiksime väga piiratud segmendist juhtumitest: nendest juhtumitest, kus puudub igasugune näidustus lihtsalt mingil põhjusel, mille kohta siis konkreetselt inimeselt, eks ole, ei hakka küsima. Ja see on vabatahtlik, ükskõik mis põhjusel, seadus ei ütle, et sa pead ütlema, mis põhjusel sa tahad, eks ole, et siis otsustatakse, kas saab või ei saa. Ükskõik mis põhjusel, kuni 12. rasedusnädalani võib Eesti Vabariigis rasedust katkestada ja selleks ei ole vaja mitte midagi muud kui lihtsalt inimese enda vabatahtlikku sooviavaldust. Ja me räägime selliste abortide riiklikust rahastamisest. Kindlasti võiks ka rääkida, kas peaks rahastama teistel juhtudel tehtavaid aborte, aga ma just nimelt fookuse hoidmise mõttes püsiksin nendes raamides, mida see eelnõu käsitleb täna.

Mart Helme, palun!

Jaa, no ma jätkaks sellele eelmisele küsimusele vastamist. Meil ilmselgelt ei ole aastas 3000 vägistamise tulemusena tekkinud rasestumist. Nii et see on selles mõttes nagu fookuse hajutamine. Aga ma küsin hoopiski midagi muud. Ja ma küsin tulenevalt sellest põhimõttest, mille eest ta sai ka Nobeli preemia – on meil nimelt juttu Albert Schweitzerist ja tema sõnastatud põhimõttest "aukartus elu ees". Ja ta esitas filosoofilise põhjenduse eetilisest suhtumisest kõigesse elavasse tulenevalt kõigele elavale omasest elu tahtest. No mina saan niimoodi aru, et kui loode viljastub, munarakk viljastub, siis on meil tegemist elu tahtega, ükskõik, kas see loode ise endale juba teadvustab seda elutahet või mitte. Ja tulenevalt Albert Schweitzeri määratlusest tuleb seda elutahet käsitleda aukartusega ning mitte sekkuda jõhkralt ja seda elutahet katkestada. Kas ma saan asjast õigesti aru?

Jah, minu arvates küll, mina jagan teie vaadet. Ja kui me nüüd taandame sellesama visiooni, ütleme, inimõiguste üldteooriale, siis tegelikult on kriitilise tähtsusega küsimusi kaks. Üks on faktiline küsimus ja teine on siis selline moraalifilosoofiline küsimus.

Esimene küsimus on siis see, et kas me jagame seda vaadet, et süütut inimest ei tohiks mitte kunagi tahtlikult tappa. Mõelgem korraks selle peale, et kas me suudame kujutada ette mingisugust olukorda, kus meie hinnangul peaks olema lubatud süütu inimese tahtlik tapmine. See on tõsine mõttekoht. Mina ei suuda sellist olukorda ette kujutada – süütu inimese tahtlik tapmine, mitte enesekaitseks tapmine, mitte sõjas, nagu me ütleme, eks ole, et seal me võime vaielda selle üle, kas sõjas osalevad inimesed on süütud inimesed või mitte ja nii edasi, aga jätame sõja ka kõrvale, mõtleme tsiviilühiskonnas, tsiviilolukorras, rahuajal. Kas võiksid olla mingisugused probleemid, mingisugused olukorrad, millele moraalselt aktsepteeritavaks lahenduseks oleks süütu inimese tahtlik tapmine? Ma arvan, et me kõik vastame eitavalt. 

Nüüd edasi jääb see faktiline küsimus, kas meil on tegemist inimesega, eks, kas see, kelle või mille tapmisest me räägime, on inimene. Ja kui me vaatame lootele, inimesele, kes ei ole veel sündinud, siis on võimatu vastata teaduslikule teadmisele tuginedes, et tegemist on kellegi muu kui inimliigi esindajaga. Tegemist ei ole oma ema keha osaga, sellepärast et kõik rakud tema kehas kannavad teist geneetilist koodi kui ema keha, esimesest rakust alates, sellest hetkest alates, kui isa geneetilist koodi kandev seemnerakk viljastab ema geneetilist koodi kandva munaraku, tekib uus rakk, mis hakkab paljunemise teel arenema, kasvama, ja see ongi uus inimene, kelle kõik rakud kannavad uut, originaalset geneetilist koodi. See tähendab, et teda ei saa näha puht teaduslikult lähenedes ema keha osana, tõsi, ta kasvab oma elu alguses oma ema keha sees, aga ta ei ole ema keha osa. Vastasel juhul me jõuaksime absurdse järelduseni, et üheksa kuu jooksul on emal kaks südant ja neli silma ja neli kopsu ja neli kätt ja neli jalga ja kaks pead ja nii edasi. No see on absurd, eks.  

Aga need kaks küsimust on minu meelest määrava tähtsusega, tulles tagasi selle küsimuse juurde, kas me peaksime austama elavat olendit, kes kuulub inimliiki igal juhul ja tingimusteta, ja hoiduma tema tahtlikust tapmisest või selle toetamisest. Ma arvan, et peaksime, ja kuna tegemist on inimesega, selle üle ei saa teaduslikult vaielda, siis järeldus saabki olla üks: me peaksime hoiduma selliste olendite tahtlikust tapmisest ja selle toetamisest ja rahastamisest.

Aitäh! Jaak Valge, palun!

Tänan sõna andmast, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Valitsuse negatiivses arvamuses sellele eelnõule on üheks argumendiks, et Eestis on abortide langustrend. Aga tegelikult see ei ole päris täpne. Nimelt nii 2022. kui 2023. aastal oli rohkem omal soovil tehtavaid aborte kui 2021. aastal. Tõsi, mitte palju, aga ikkagi oleks omal soovil tehtavate abortide puhul õige rääkida mitte langustrendist, vaid stagnatsioonist. Ja küsimus on lihtne. Mispärast? Kas te teate, mis põhjusel? Ja teine küsimus: kas lugupeetud ettekandjale tuleb meelde mõni Eesti riigi rahastatud kampaania omal soovil tehtud abortidest hoidumiseks, ja kui ei, kas see annab märku riigi suhtumisest?

Suur tänu! Alustame lõpust. Mina ei tea, et ühtegi sellist kampaaniat oleks kunagi läbi viidud. Me SAPTK-ga kunagi korraldasime sellise välkkampaania digiekraanidel, kus oli toodud esile last ootav ema, kelle kõhust paistis see beebi, ja kutsusime üles – ma ei mäleta, millise tekstiga täpselt – mõtlema inimelu reaalsusele enne sündi ja vajadusele austada kõikide inimeste õigust elule. 

Me oleme küll aastate jooksul kutsunud ka valitsust üles korduvalt sellist kampaaniat korraldama, sellepärast et on korraldatud ju igasuguseid muid kampaaniaid inimeste hoiakute suunamiseks, nagu see "Erinevus rikastab" kampaania ja mis siin kõik on olnud, süstimiskampaaniad ja kõik muud sellised asjad. Aga jah, põhjustel, mida me ilmselt kõik oskame aimata ja mis on ideoloogilist laadi, ei ole minule teadaolevalt – ja ma arvan, et küsimus ei ole minu teadmiste puudulikkuses – kunagi mitte ühtegi sellest eesmärgist lähtuvat kampaaniat korraldatud, et kutsuda inimesi mõtlema üles vajadusele austada ja kaitsta veel sündimata laste õigust elule. Kahtlemata seda tuleks teha. Kui minu teha oleks, siis kindlasti ka teeks. 

Vastuseks teie esimesele küsimusele, mis võiksid olla need põhjused: ei ole mingisugust uuringut mulle teadaolevalt läbi viidud, nii et me saame ainult selle üle spekuleerida. Igal juhul on tõsiasi, nagu te õigesti ütlesite, et ei ole see olnud jätkuv langustrend. Aastakümnete jooksul, tõsi, on abortide arv ulatuslikult vähenenud. See on paraku seotud ka sellega, et on laialdaselt kasutusele võetud mitte ainult niinimetatud raseduse vältimise vahendid, vaid tegelikult ka abortiivid, mida nimetatakse sageli ka rasestumisvastasteks vahenditeks, need SOS-pillid, mis tegelikult oma toime poolest mitte ei hoia ära raseduse tekkimist, vaid katkestavad väga varajases faasis juba tekkinud raseduse. See muidugi statistikas ei kajastu. Kui kajastuks, siis ma ei ole üldse kindel, et need numbrid väga palju väiksemad oleks või kas need üldse väiksemad oleks. Aga jah, see statistika, mida me näeme Statistikaameti kodulehelt, seal tõesti pikaajaliselt on olnud märkimisväärne langus, aga see langus ei ole puhtalt ühesuunaline. 

Mis see põhjus võib olla? Ma ei tea, võib-olla, ilmselt on neid põhjuseid mitmeid. Eks koroonaaeg võib olla oma jälje jätnud. Võib olla jälje jätnud majanduslikult keerulisem olukord, inimesed tunnevad veelgi rohkem, et nad ei taha selles olukorras lapsi vastu võtta. Võib olla jälje jätnud pidev sõjahirmu kütmine ja tegutsemine mitte selle nimel, et hoida ära sõja Eestisse jõudmist, vaid pigem soosida seda. Ilmselt neid faktoreid on terve rida. Aga mis ma ikka spekuleerin. Ega minu spekuleerimine ei ole parem kui kellegi teise spekuleerimine selle küsimusega seonduvalt. 

Aga mida ma omalt poolt veel lisaksin, on see, et me ikkagi peame mõtlema selle numbri peale. Räägitakse väga sageli seda, et vaata, kuidas on need numbrid alla tulnud. Mul on siin kuskil enda jaoks ka välja kirjutatud need numbrid. Tõepoolest, langus on olnud märkimisväärne. Kus nad mul nüüd siin ongi? Ei leia vist nii kiiresti üles. Igal juhul need olid üle 10 000, seal kusagil … ja isegi 17 000 mingil hetkel. Mul ei ole seda statistikat praegu ees ja ma ei hakka tuhnima ka paberites. 

Aga mõelge numbri peale 3000 või 3200, mis oli vist 2023. aastal umbes. Kui suur number on 3200 inimest! Kujutage ette näiteks, ma ei tea, kui meil oleks 3200 mõrva aastas või kui meil oleks 3200 liiklusõnnetustes hukkunut. See oleks ikka jõhker arv. 3200! Kui paneme inimesed käest kinni hoidma, 3200 inimest, kui pika inimketi me saaksime moodustada? Palju on Eestis üldse asulaid, kus elab 3200 inimest? Ega väga palju ei ole. Nii et me räägime ikkagi absoluutarvudest rääkides väga suurest numbrist, nii et täiesti kohatu on seda probleemi minu arvates kuidagi pisendada, et enne ta oli ju niivõrd palju suurem, mis siin nüüd enam ikka nii väga muretseda. Aitäh!

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Antud küsimuse käsitlemine on kahtlemata väga vajalik ja see on väga oluline. Seda enam selles vaates, et me teame, et see Riigikogu koosseis, kui kokku tuli, siis see koalitsioon tõi lauale lastetoetuste vähendamise kõige esimese eelnõuna, mis siin puldis üle anti, või see, et automaks lööb suurperesid, kelle vajadus just suurema auto järgi on oluline, et pere saaks hästi elada, liikuda nii, nagu vaja on, või siis see, et me räägime pidevalt koolide sulgemisest ja seda võetakse kui paratamatust ja midagi teha pole, või siin saalis tahetakse läbi suruda pedofiilidele õiguse andmine lastega töötada. Samas aga vanglad peame alles hoidma, sest välisvange on ju hea siia sisse tuua ja raha nende pealt teenida. See on nagu nii tagurpidi maailm, milles me elame, mida siin nagu menetleme. Mis sa arvad, Varro, kuhu see meid välja viib ja miks need inimesed seda teevad, miks selliseid asju tehakse?

Suur tänu küsimuse eest! See on keeruline küsimus, sest Eesti inimeste südamesse on raske näha ja nende motivatsiooniahelat on selles mõttes raske kirjeldada. Ma tegelikult hoiduksin väga kaugele ulatuvatest spekulatsioonidest, aga mida ma küll ütlen, on see, et selle pooleteise aasta jooksul, kui ma olen olnud ka Riigikogu liige, olen ma näinud ikkagi täielikku ükskõiksust näiteks rahvastikukriisi suhtes. Täielikku ükskõiksust! Ma olen küsinud palju kordi, te ise olete kuulnud, paljud kolleegid, kuidas ma olen küsinud peaministri käest, eelmise peaministri käest, praeguse käest vist mitte, pole jõudnud, või sotsiaalkaitseministri käest, terviseministri käest seda küsimust: saate te palun kirjeldada, milliseid meetmeid te kavatsete rakendada selleks, et luua eeldusi rohkemate laste sündimiseks Eestis, perepoliitilisi meetmeid, mis on teie programm, kirjeldage meile oma visiooni. Me oleme kõik kuulnud seda vastust korduvalt. Visioon puudub ja see ei ole liialdus, tõesti, täielikult puudub. Oleme kuulnud näiteks Kaja Kallast rääkimas seda, et noh me ikkagi investeerime rohkem julgeolekusse, sellepärast et kui ikkagi julgeolekutunnetus on parem, et siis sünnib ka rohkem lapsi. Noh, me võime seda aktsepteerida perepoliitilise meetmena või mitte, sõltub igaühe sellistest kriteeriumidest, millele tuginedes ta oma hinnanguid annab. Aga igal juhul me ei saa ju eitada, et tegemist on sellisel juhul ülimalt kaudse meetmega. Et selliseid konkreetseid, selgeid meetmeid, mida rakendatakse selleks, et luua eeldusi rohkemate laste sündimiseks Eestis, lihtsalt ei ole. Ei ole. 

Sa ütlesid õigesti, esimese asjana paljulapseliste perede toetusi, mida Reformierakond enne Riigikogu valimisi ise, mille tõstmist Reformierakond ise enne valimisi toetas, esimese asjana langetati, toodi tagasi samale tasemele, kus nad enne olid. Enne valimisi käidi välja, et toetage meid, me oleme ka peresõbralik erakond. Pärast valimisi võeti kohe tagasi. Äärmiselt alatu käik selline. Teiseks kaotati ära ju tulumaksuvabastus, täiendav, abikaasa ja laste pealt. Selgelt perekonnavaenulik samm, mille tõttu paljud perekonnad kaotavad väga palju, väga palju raha kaotavad selle tõttu. Kolmandaks, automaks kehtestatakse viisil, mis karistab paljulapselisi peresid, kes ei saa valida soetada endale väike ja kerge auto. Automaksuvalem on tehtud sellisel viisil, et kaalukomponent on väga oluline. Paljulapselised pered paratamatult peavad ostma suurema ja seetõttu raskema auto ja saavad selle tõttu karistada suurema automaksuga. Kui palju kordi me oleme juhtinud tähelepanu sellele ka seaduse menetluse käigus, ärge tehke nii, et me ei toeta üldse automaksu kehtestamist, aga kui te selle ikkagi kehtestate, ärge vähemalt kehtestage seda nii, et te karistate paljulapselisi peresid. Ei, absoluutselt ei huvita. Ja see on järjekordne näide sellest ükskõiksusest. No ei saa ju eitada, et on ükskõiksus. Oli raske teha seadusesse mingisugused muudatused, mis oleks näinud ette seda, et jaa, kui vajatakse suuremat autot selle tõttu, et on palju lapsi peres ja ei mahuta lihtsalt viiekohalisse autosse ära, siis me rakendama mingit soodusmäära? Oli raske teha sellist asja? Ei olnud raske. Kas tehti? Ei tehtud. Miks? Sellepärast, et ei hoolita lihtsalt. 

Jah nüüd, praegune, sel nädalalgi meie parlamendi nädalakavas on ju järjekordne selline rünnak perekonna vastu ja lasterohkuse vastu: ravikindlustuse võtmine kodustelt emadelt, paljudelt kodustelt emadelt. Meil ei ole raha, võtame kodustelt emadelt ära ravikindlustuse, olgugi et nende emade abikaasa käib tööl, maksab sotsiaalmaksu, on ravikindlustatud, ja ei huvita ka see, kui palju ta sotsiaalmaksu maksab, võib-olla ta maksab kahe, kolme, nelja, viie miinimumpalga ulatuses, mis võiks ju katta ka tema abikaasa vajadused ära. Ei! Võetakse ära ja kõik vastuargumendid ei maksa absoluutselt mitte midagi.  

Nii et kõik need asjad tervikuna minu meelest ei võimalda järeldada mitte midagi muud kui seda, et selle valitsuse jaoks rahvastikuprobleem on prioriteet, kui üldse mingil määral prioriteet, siis kuskil väga-väga sügaval, väga-väga kaugel prioriteetide hierarhias. Ilmselgelt viiakse ellu perekonnavaenulikku, mitte perekonnasõbralikku poliitikat, mis omakorda siis loomulikult sillutab teed ka sellele, et Eestis tulevikus sünniks lapsi veelgi vähem. 

Ja kõik see, ma ütlen veel kord, on groteskne, eriti groteskne teadmised, et üks asi, mida siis mitte mingil juhul ei olda nõus kärpima, on see, et me riiklikult toetame laste tapmist enne sündi, ükskõik mis põhjusel. Noh, pange see sinna konteksti! Ei ole ju võimalik midagi muud järeldada, kui et on tegemist mitte ainult perekonnavaenuliku, vaid ka inimvaenuliku poliitikaga.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea ettekandja! Võis arvata, et selle eelnõu arutelu läheb laiemaks, kui tegelikult selle eelnõu sisu on. Arutletakse abordi, laste ja perede ja muu taolise üle. Mina tulen oma küsimusega eelnõu juurde tagasi. See on ju väga konkreetse eesmärgiga, võib öelda, üsna kitsas eelnõu ja ei räägi midagi abordi keelustamisest või lubamisest, vaid ainult sellest, et riiklikult ei peaks rahastama neid aborte, mis on ilma mingi näidustuseta, vaid mis on tehtud nii-öelda omal soovil. Mina sain aru Irja Lutsari küsimust, kes meditsiinisüsteemi väga hästi tunneb, et ta tõi esile, et meditsiinisüsteemis on veel selliseid riiklikult rahastatud tegevusi. Ta tõi näiteks keisrilõike, mida tehakse lihtsalt selleks, et mitte meditsiinilist näidustust on, vaid ise soovitakse. Kas sa nõustud, et me peaksime selle eelnõuga edasi minema, aga tegelikult avamagi laiema arutelu selle üle, millised peaksid olema veel need teenused, mida ei rahastata riiklikult, kuna need on nii-öelda inimeste vabal valikul, omal soovil tehtavad asjad, milleks ei ole meditsiinilist põhjendust? Kas sa nõustud sellega?

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult nõustun. Ma ei näe mitte mingisugust põhjust, miks maksumaksjate raha eest peaks rahastama selliseid protseduure, mis tegelikult ei kujuta endast tervishoiuteenust. Selle piiri me peaksime väga selgelt tõmbama ja vastavalt sellele piirile otsustama, milleks me kulutame maksumaksjate raha ja milleks me ei kuluta.

Ja tegelikult on täiesti reaalne, et üritatakse hoopis venitada seda piiri teisele poole. Ma olen kuulnud ka selliseid argumente, et Tervisekassa eelarvest peaks rahastama näiteks ka rindade suurendamist. Seda on ka võimalik mingi argumentatsiooniahela kohaselt käsitleda tervishoiuteenusena. Või miks mitte ka niinimetatud soovahetusoperatsiooni, milleks ei ole ju ka mitte mingit meditsiinilist vajadust tegelikult. 

Kui inimene ütleb, et aga vastasel juhul, eks ole, mul on depressiivne olukord, mu enesehinnang on nii madal, kuna mul ei ole piisavalt suured rinnad näiteks, mina tahan saada sellist tervishoiuteenust, mille kaudu ma saan üle oma depressiivsetest probleemidest. Mul olgu ikkagi selline välimus, mis vastab minu enesekuvandile ja millega ma suudan nagu rahu saavutada. Tegelikult me niimoodi argumenteerides võime igasuguste asjadeni jõuda. Ma ei tea, siis ma võin öelda, et ma tahan riiklikku rahastust omale parema auto ostmiseks, sellepärast et kui mul ei ole nii ilusat autot, nagu mul enesekuvandi kohaselt võiks olla, siis see tekitab mulle depressiivseid meeleolusid ja see on ju meditsiiniline probleem.  

Minu meelest niimoodi ei tohiks seda venitada. Me ikkagi peaksime vaatama tervishoiuteenuste osutamise seaduses sisalduvale tervishoiuteenuse definitsioonile ja lähtuma sellest otsuste langetamisel, kas miski väärib, ei vääri riiklikku rahastamist. 

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Aga miks peatuda ainult tervishoiuteenustel? Vaatame laiemalt, kuhu meie riik on raha suunanud ja suunamas edaspidi. Näiteks võtame paralleeliks fossiilkütuste põletamise. Fossiilkütuste põletamine, kaevandamine rikub inimeste tervist, põhjavett. Olete nõus, eks? Ma loodan, et te olete nõus. Kas teie arust peaks fossiilkütuste kaevandamise ja põletamisega seotud kulud sotsialiseerima ka edaspidi, nagu on praegu olnud, või peaks ikkagi saastaja, kes teenib selle pealt kasumit, need ise kinni maksma?

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja, kuna küsimus ei olnud teemasse, siis te võite valida, kas te vastate või ei vasta. Aga, palun, Varro Vooglaid!

Jaa, suur tänu! No ilma mingisuguse pahatahtliku soovita jätta teie küsimusele vastamata, ma ei ole valmistanud diskussiooniks sel teemal, mis puudutab fossiilkütuste põletamisest tulenevaid keskkonnamõjusid ja seda, kuidas ta ühiskondlikult jagada. See kindlasti on huvitav küsimus ja miks mitte teinekord ka seda arutada, aga siis oleks parem selleks ka ette valmistada. Ma ei oska teile praegu mingisugust vastust anda, mis vääriks aja kulutust.

Nii, selge. Aitäh! Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teema on tõsine, aga teie ettepanek puudutab eelkõige naisi, kes erinevatel põhjustel peavad või on sunnitud raseduse katkestama. Jah, võimalik, et sõnastus "tervishoiuteenus" on siinkohal ebaõnnestunud, aga katkestamisele eelneb protsess, kus on osalised nii naine kui ka mees. Kas olete mõelnud sellele – oma korduvas võitluses antud teemaga, mida ma ei alahinda –, et probleemi tõsidust adresseerida ka meestele, mitte ainult meditsiinivaldkonnale ja riiklikule rahastamisele?

Suur tänu teile küsimuse eest! Tegelikult see küsimus siis langeb vist ka nagu eelnõuga seonduvast temaatikast välja, kindlasti on väga palju teisi küsimusi, mida me abordi probleemiga seonduvalt saaksime adresseerida, käsitleda. 

Aga mina enda teada – lihtsalt üritades siis vastata nii palju, kui ma oskan, mitte liiga palju aega sellele kulutades –, ei ole kunagi teinud sellist nägu ega rääkinud sellist juttu, nagu see oleks kuidagi spetsiifiliselt ainult naistesse puutuv probleem. Ei ole. Loomulikult, vastutust inimelu ees, inimelu pühaduse ees kannavad ühtmoodi nii mehed kui ka naised, sellepärast et uue inimese elu saab teatavasti alguse mehe ja naise kokkupuutest, kus mõlemad on osalised. Nii et kahtlemata, ja mul ei ole mingit probleemi ka selle tunnistamisega. Tegelikult väga sageli on meestel kanda suur vastutus nende keeruliste olukordadega seonduvalt, millest naised ennast leiavad ja kus tekivad ka mõtted, et kas ma saan selle vastutusega hakkama. Ma olen 100% seda meelt, et mehed ei tohiks kasutada naisi ära oma mingisuguste himude rahuldamiseks, vaid peaksid alati teadvustama seda, et seksuaalsuhetega kaasneb suur vastutus, ja tegelikult inimlikult on vastutustundlik seksuaalsuhetesse astuda üksnes eeldusel, kui sa oled teadvustanud, milline vastutus sellega kaasneb, ja oled ka valmis seda vastutust kandma. Ja kui siis nende suhete tulemusel eostatakse uus inimene, siis on meeste kohustus ka hoolitseda selle eest, et toetada naist selles, et ta saaks selle lapse vastu võtta, üles kasvatada, ja mitte lihtsalt sünnitada, vaid tegelikult olla siis toeks kõigil võimalikel viisidel, mis on tarvilikud selleks, et see laps saaks kasvada armastatuna ja hoituna. Nii et ma olen teiega selles mõttes täiesti ühte meelt ja see sõnum tuleks suunata kindlasti ka meestele. Aga ühtlasi on mul väga hea meel, et te tunnistate, et valik abordi rahastamine tervishoiuteenusena on ebaõnnestunud. Ja noh, ebaõnnestunud on ta määral, mis minu meelest peaks tingima selle, et me tõesti siis ütleme, et kuidas iganes riik sellesse tulevikus suhestub, siis vähemalt tervishoiuteenusena seda rahastada ei tohiks.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Kuulasin ja jälgisin seda diskussiooni, neid küsimusi-vastuseid. Mulle tundub kahjuks, et see arutelu on olnud kuidagi väga üheülbaline, peab tunnistama. Ma ei kahtle teie soovis, selle siiruses sündimata lapsi, nende õigusi kaitsta. Aga paratamatult, kui me võtame sellise otsuse vastu, nagu te ette panete, et riiklikult aborte sisuliselt ei rahastata, siis see tähendab ka seda, et inimesed, naised, kellel on mis tahes põhjusel see soov või vajadus kahjuks lapsest loobuda, hakkavad otsima muid viise, mis suure tõenäosusega on riskantsemad, on ohtlikumad. Ja noh, täiendavalt tekitate teatud mõttes varandusliku tsensuse, et jõukamal inimesel on võimalus saada ohutut meditsiinilist teenust ja vaesem inimene peab vaatama ise, kuidas ta hakkama saab. See ei ole ju ka päris õiglane. Ehk te tekitate tegelikult sooviga kaitsta laste õigusi riski naiste tervisele selle ettepanekuga. Kas te seda poolt olete käsitlenud? (Saalis räägitakse.)

(Helistab kella.) Varro Vooglaid, palun!

Jaa. Ei, vastame ikka. Mis siin ikka, vastame rahulikult. Mul on üksnes hea meel, et te koalitsioonisaadikuna olete tulnud saali ja küsite kriitilisi küsimusi. Ma vastaks kõigi koalitsioonisaadikute ükskõik kui kriitilistele küsimustele. See teeks mulle ainult rõõmu, sest arutaks selle küsimuse siis võimalikult põhjalikult läbi. Te ütlete, et arutelu on olnud üheülbaline. Noh, mina ei ole selles süüdi, et praegu on ainult viis koalitsioonisaadikut saalis, kuus koos istungi juhatajaga. Aga tema ei ole positsioonis, kus küsimusi esitada. Nii et kutsuge oma kolleegid siia ja esitage nii palju kriitilisi küsimusi ja seisukohti, kui tahate. Pidage kõned pärast läbirääkimistel ja teeme sellest täpselt nii mitmekülgse arutelu, kui te ise seda soovite. 

Kas ma olen arvestanud selle võimalusega, et selle ettepaneku realiseerimine viiks meid olukorda, mis kujutab ohtu naiste tervisele? See oli küsimus lühidalt summeerituna. Ausalt öeldes ma ei näe, et see oht oleks reaalne või suur. Esiteks, ma alustan sellest, et me peame vaatama, rääkides ohust kellegi tervisele, ka seda, mis on selle medali või mündi teine pool. Teine pool on see, et sündimata lapsed lihtsalt tapetakse ära. Seal ei ole see, kas on oht nende tervisele või mitte, vaid nad kaotavad lihtsalt oma elu. See on üks pool. Teine pool on see, millest teie räägite. 

Nüüd vaatame näiteks seda, kui palju maksab see raseduse katkestamine, medikamentoosne, mis on peamine meetod, mida kasutatakse praegusel ajal raseduse katkestamiseks. Ma vaatasin järgi. Tervisekassa rahastatud tervishoiuteenuste loetelus on Vabariigi Valitsuse määrus, te teate ise seda. Nii palju kui mina aru sain sellest tabelist sealt – ja parandage mind, kui ma eksin –, see medikamentoosne abort omal soovil maksab 35 eurot ja 34 senti ja seal on nõnda see praegu, et valitsus katab poole selle kulust. Ehk siis 35 eurot pooleks – mis ta tuleb siis? – on mingisugune 17,50. Nüüd ongi siis, nagu ma aru saan asjast, erinevus, kas sa maksad selle eest 35 eurot või maksad 17,50. Ei ole nii? Saan valesti aru? Ei, mul on hea meel, kui te täpsustate. Aga mina näen siin sellist summat. Kui see niimoodi on, kui see suurusjärk on õige, siis esimene asi, mida peaks ütlema, on ju see, et ei ole tegelikult kättesaamatu summaga tegemist. Me ei räägi siin, et, ma ei tea, 5000 eurot ja saad siis riikliku rahastuse sellele või ei saa, nagu mingid kallimad vähiravimid või midagi muud sellist, eks. Seda esiteks. 

Ja teiseks ma ütleksin seda, ma tuleksin tagasi küsimuse põhimõtte juurde. Kui asi on põhimõtteliselt vale, siis me tegelikult ei peaks selliste küsimusteni üldse jõudmagi, et millist mõju see omab või kas keegi läheb ikkagi kusagil nurga taga seda tegema või ei lähe. Esiteks, ma arvan, ei lähe nii väikeste summade tõttu eriti keegi nurga taha kuskile seda tegema. Pigem läheb lihtsalt kuskile nurga taha tegema, et vältida võib-olla seda piinlikkust, mis võib kaasneda sellega, et sa aborti teed, või midagi muud sellist. Teiseks, jah, ma ei näe, et see oleks mingisugune väga tõsine probleem. Kui kellelgi on mingisuguseid andmeid, mis võimaldavad vastupidist väita, siis nende üle võib muidugi vaielda, aga minu kaalutlused oleksid sellised.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea ettekandja! Jaa, näe, siin kolleeg Tanel Kiik võib-olla tema mõistes õigustatult, aga tundis muret, et kuidas vaesed inimesed, just nimelt vaesemad inimesed, saaksid siis ligipääsu abordile, kui see riiklik rahastus ära võtta. Aga vabandust, kes on need inimesed vaeseks teinud? Alustame sellest. Kodus lastega olevatelt emadelt võtame ära tervisekindlustuse ja teeme ta vaeseks ja samas pakub riik talle taskukohast võimalust teha aborti. Nii. Suurperedelt võtame ära lastetoetused, teeme nad vaeseks, samas pakume neile võimalust, kui toime ei tule, no minge tehke aborti, raha selleks on siin, palun, ei ole siin mingeid suuri peresid vaja. Seame sisse automaksu, et pered ei saaks enam lubada autosid, kuhu mahuksid ka suurema pere lapsed, lapsed, kes võiksid sündida: aga palun, siin on teile riigi poolt raha, lapsed, kes autosse ei mahu, võite teha aborti, olete vaesed, näete, aga riik tuleb siinkohal teile appi. Mis sa arvad, kuhu me oma riigiga niimoodi jõuame? Me räägime ju tegelikult prioriteetidest, eriti raha kasutamisel.

Suur tänu küsimuse eest! Jäin korraks mõtlema, sest ma mõtlesin, kas see on mulle või Tanel Kiigele. (Naerab.) See oli vastuargument. 

Kuidas ma ütlen? Mina ei tahaks sellises vormis neid asju üldse arutama hakata, sellepärast et kui me räägime millestki sellisest, mida ei ole mitte mingit põhjust riiklikult rahastada, siis see, et inimesel ei ole raha selle protseduuri endale lubamiseks, ei ole nagu riigi mure. Ma ei tea, mis paralleeli me võiksime tuua, mul ei ole mingit näidet head varnast võtta. Keegi võib igasuguste asjadega tulla. Ma ei tea, mul ei ole raha puhkusereisile minekuks, eks, teistel on, mul ei ole, toetage. See ei ole riigi asi sellist asja toetada. Ei ole riigi asi sinu puhkusereisi toetada, eks. Ja see on võib-olla isegi väga lahja näide, sest antud juhul me räägime ikkagi tegelikult, tuletame meelde, millest me räägime, me räägime süütu inimese tahtlikust tapmisest. Kujutage ette, kui me nimetame asju õigete nimedega. Keegi tuleb riigi juurde, et te teate, mul on selline asi, et ilma mingisuguse meditsiinilise või muu näidustuseta, mina ei taha last saada, kes mu ihus kasvab, me oleme siin otsustanud, et me tahaksime lasta selle lapse ära tappa, aga meil ei ole praegu selleks piisavalt raha, palun toetage, eks. Riigi poolt loomulik vastus on see, et esiteks see ei ole tervishoiuteenus ja meil ei ole mitte mingisugust kohustust seda teile rahastada, ja teiseks, meil on põhiseaduslik kohustus kaitsta veel sündimata laste elu ja me ei saa seda rahastada sellepärast, et see oleks vastuolus meie põhiseaduslike kohustustega. Nii et ma tegelikult ei tahaks üldse sellesse nagu modaliteeti siseneda, kas me hakkame arutama selle üle, miks kellelgi on raha või miks tal ei ole raha või kes selles süüdi on. Nende asjade üle võib rääkida ja loomulikult see valitsus rakendab praegu selliseid meetmeid, mis teeb inimesi vaesemaks ehk süvendab seda probleemi. Aga minu parima arusaamise kohaselt see ei ole nagu asjakohane diskussiooni vorm üldse. 

Karmen Joller, palun!

Aitäh! Ma tahan meelde tuletada kahte asja. Esiteks, et me riigina rahastame näiteks suitsetajate kopsuvähiravi, väga rasvunud inimeste diabeediravi, liigeseprobleeme, vahetame liigeseid ja nii edasi. Me ei saa alati võtta selle järgi, kes on nii-öelda süüdi, sellepärast et inimene alati ei ole ise "süüdi" selles, et ta ka näiteks rasedaks jääb, seal võib olla perekondlik taust, kehv taust, harimatus, mis iganes. Me ei saa panna nagu selle loogikaga või teha otsuseid, et kes on süüdi või kes ei ole. Tahan tuua ka välja selle, et abort ei koosne ainult protseduurist, vaid ka koosneb arsti vastuvõttudest. Erameditsiinis oleks see vähemalt 300 eurot, kui mitte rohkem. Me teame, et ka lapse kasvatamine on kulukas. Kui inimene ei suuda endale aborti lubada, mis on 300 eurot, siis kuidas ta suudab lubada endale lapse kasvatamist, on minu küsimus.

Aitäh küsimuse eest! Esimene asi, te mainisite suitsetajate kopsuravi ja rasvunud inimeste liigeseprobleeme. Ma mainiksin siin kahte asja vastusena. Esiteks, nende mõlema puhul me räägime siiski tervishoiuteenusest. Kui inimesel on vaja, ma ei tea, operatsioone teha kopsuraviks või kui tal on tarvis liigesed välja vahetada, siis vastavalt tervishoiuteenuste osutamise seaduses sisalduvale definitsioonile need mõlemad on tervishoiuteenused – see on esimene, kõige olulisem asi. Sealt edasi tuleb küsimus sellest, kes on selles süüdi. Aga see ei muuda asjaolu, et tegemist on tervishoiuteenustega, erinevalt ilma mingi näidustuseta tehtud abordist, mis ei vasta juba definitsioonile, ta ei ole tervishoiuteenus lihtsalt üldse. Rääkimata sellest, kes on selles süüdi või kes ei ole.

Nüüd edasi, see ei puutu küll tegelikult tänase eelnõu temaatikasse, aga minu arvates isiklikult oleks see väga tervitatav, kui ka erinevate haiguste puhul võetakse arvesse isikliku vastutuse komponenti. Ma näiteks käisin hiljuti Šveitsis ja need inimesed, kellega ma seal kohtusin, kirjeldasid mulle Šveitsi tervishoiusüsteemi, mis on ilma riikliku tervishoiukindlustuseta. Inimesed peavad ennast ise kindlustama. Ja üks väga positiivne aspekt või järelm, mis sellele on, on see, et inimesed väga palju rohkem pingutavad selle nimel, et ise oma tervist hoida. Ehk kui minu kindlustussumma sõltub sellest, kuidas me ise oma tervist hoian, kas ma suitsetan või ei suitseta, kui sa lähed kindlustust tegema, siis sa pead ütlema, et suitsetad või ei suitseta. Kui tegelikult suitsetad ja deklareerid, et ei suitseta, siis see kindlustus sulle lihtsalt ei kehti, sest sa oled tegelikult valeandmeid esitanud. Samamoodi, kas sa oled ülekaaluline, kas sa oled, ma ei tea, kuidas sa toitud, milline on sinu eluviis, eks. Jaa, inimesed näiteks rahvusspordina käivad peredega nädalavahetuseti matkamas, paljuski sellepärast, et olla heas vormis, hea tervise juures ja selle tõttu maksta vähem tervisekindlustust.

Ma arvan, et see oleks väga tervitatav asi, mille üle ka Eesti Vabariigis arutada. Ei ole, nii et ükskõik, kuidas ma elan, ükskõik, mida ma teen, igal juhul las teised inimesed maksavad minu terviseprobleemidega tegelemise kinni. Siis me olemegi sellises olukorras, et kui päriselt on tarvis tervishoiuteenuseid saada, siis pead igal juhul minema erameditsiinikeskusesse, sellepärast et järjekorrad on nii pikad ja tervisekassa abil sa seda niikuinii suure tõenäosusega ei saa. Aga veel kord, see ei puutu tegelikult tänase eelnõu temaatikasse, külgneb küll sellega.

Teine küsimus, mis teil oli, kui ma nüüd meenutan, seisnes selles, et kui inimestel ei ole raha isegi selleks, et aborti teha, kuidas neil peaks olema raha selleks, et laps üles kasvatada. No ega tingimata ei olegi, tingimata ei olegi. Aga ma ei leia, et ma oleksin siin kuidagi mingi loogilise vastuolu otsas. Tegelikult reaalsus on see, et nendele asjadele tuleks mõelda eelnevalt. Nendele tuleks mõelda eelnevalt ja kõik peaksid teadvustama. See ongi see, milleks oleks vaja kampaaniaid, et teadvustada inimelu reaalsust enne sündi, see peaks olema läbivalt läbi kooliprogrammi, seda peaks teadvustama perekondades, milline vastutus kaasneb seksuaalsuhetega, eks ole. Nii inimesed teadvustaksid, milline see vastutus on ja milline vastutus kaasneb ühe, teise või kolmanda sammuga. Seda teiseks.

Ja kolmandaks, mida ma ütleksin, on see, et neid inimesi, kes tahavad adopteerida vastsündinud lapsi, on alati rohkem kui neid lapsi, keda on võimalik adopteerida. Nii et kui keegi tunnetab, et temal ei ole piisavalt raha, et last üles kasvatada, siis see kindlasti ei saa olla kuidagi õigustuseks sellele, et nõuda riigilt rahalist toetust selle lapse elu lõpetamiseks. Pigem peaks riik suunama oma ressurssi sellesse, et teha niivõrd head ja toimivad adopteerimissüsteemid kui võimalik, ehk siis ühelt poolt luua eeldused selleks, et lapsed jääksid ellu, mitte neid ei tapetaks rahapuuduse tõttu ära, ja teiseks luua eeldused selleks, et need inimesed, kes ise ei ole saanud lapsi, võiksid oma armastust anda nendele lastele, keda nende pärisvanemad tundsid, et nad ei saa üles kasvatada. See oleks minu vastus.

Irja Lutsar, palun!

Jaa, aitäh sõna andmast! Aitäh, ettekandja! Minu küsimus natuke jätkub ka see, mida doktor Joller juba küsis. Kas teil ei ole hirmu, et kui inimene kannab küll raseduse lõpuni, aga siis sünnitab lapse, aga kui ta ei taha seda last või tunneb, et ta ei suuda seda last üles kasvatada, siis ta jätab selle lapse hooletusse? Vastsündinu, vastsündinud inimene üksinda ellu ei ole võimeline jääma. Niisugusi juhtumeid, kus pannakse lapsed kingakarbiga sünnitusmaja ukse taha või pannakse väljakantud lapsed kuhugi mujale, et neid on kogu maailmas, sealhulgas ka Eesti Vabariigis. Kas te ei arva, ei karda, et neid juhtumeid võib isegi rohkem tulla?

Suur tänu teile küsimuse eest! Esiteks ma ütleksin seda, et ma ei usu, et te nõustuksite väitega, et parem on laps ära tappa kui see, et tal tuleb mittetäiuslik lapsepõlv, eks, et peab puudust kannatama, kas materiaalset puudust või vanematepoolse armastuse puudust või muud sellist. Ma arvan, et iga inimene väärib õigust ja võimalust elada. Ja ka väga rasketest olukordadest tulevad enamasti, sageli inimesed, kes ütlevad, et ma olen nii tänulik, et mulle üldse on antud võimalus elada. Me ei saa nagu sellist hoiakut võtta, et kui on oht, et inimene sünnib vähem kui täiuslikesse tingimustesse, siis on parem anda võimalus tema elu kohe ära lõpetada. 

Teiseks, ma ei näe kontseptuaalset vahetegu: enne sündi ja pärast sündi. Ka pärast sündi on see oht, et lapsed võidakse jätta unarusse ja hooletusse. Mis me siis teeme nüüd? Ütleme, et peaks olema võimalik nendele lastele eutanaasiat kuidagi teha ehk sünnijärgne abort, kui lubate vabalt väljendada? Ei ole ju nii! Aga loogilist vahetegu ju ei ole, laps on ikka laps, inimene on ikka inimene, tema elu väärtus on ikka seesama, mis oli enne sündi ja mis oli pärast sündi. Ja teie osutatud näide sellest, et on olnud selliseid juhtumeid, kus laps viiakse kingakarbiga kusagile, ma ei tea, haigla või mujale ukse taha – ma ei näe ka selles suurt traagikat. Võib-olla peaks siis loomagi eeldusi selleks, et kui on inimesed, kes tõesti tunnevad, et nad ei ole suutelised neid lapsi üles kasvatama, et neil oleks paremad võimalused loovutada see laps siis kellelegi, kes tahaks olla headeks ja armastavateks vanemateks sellele lapsele, kellel on ka materiaalsed võimalused selleks ja kes annaksid sellele lapsele võimaluse kasvada ülesse hoituna ja armastatuna. Mis selles halba on? Ma ei näe mitte midagi halba selles. 

Mida ma lõpetuseks ütleksin, on muidugi see, et selleks, et mitte panna inimesi olukorda, kus nad leiavad, et nad ei ole suutelised selle lapse eest hoolitsema näiteks materiaalsetel põhjustel, te võiksite valitsuskoalitsiooniga väga tõsiselt mõelda selle üle, kuidas viia ellu päriselt perekonnasõbralikku poliitikat, mis ka sellistes olukordades inimesi reaalselt toetaks. Te ei saa ju minuga mitte nõustuda, et see valitsus, mille koalitsiooni teiegi kuulute, ei ole mitte ühtegi sammu astunud selleks, et reaalselt aidata neid vanemaid, neid naisi või neid paare, kes leiavad ennast sellest olukorrast. Milliseid meetmeid te olete reaalselt kavandanud või juba rakendanud selleks, et nendel inimestel oleks lihtsam selle olukorraga hakkama saada? Jube mugav on ütelda, et ei, selleks et inimesed ennast vähem sellisest olukorrast leiaksid, me peame riiklikult rahastama seda, et nad saaksid oma laste elu lasta ära lõpetada enne sündi. Aga see ei ole ju inimlik lahendus. Võtke parem teistsugune hoiak: ei, me soosime laste ellujäämist ja vaatame, kuidas me saame inimesi aidata, kes on hädas.

Tanel Kiik, palun! 

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Ma kindlasti ei süüdistanud teid enne selles, et see debatt nii üheülbaline on. Võib-olla pigem tõesti see tonaalsus lihtsalt, mis siin küsimustes on. Tihtipeale on oluline selliste teemade puhul käsitleda nii poolt- ja vastuargumente. Minu hinnangul on vastuargumente rohkem, teie hinnangul, ma saan aru, on pooltargumente eelnõule rohkem. Eks selle üle ju seda debatti siin peetaksegi.

Aga doktor Joller parandas selle juba ära, et kindlasti see teenus ei saa olema kümnetes eurodes, see on sadades eurodes, mida näitavad teiste riikide näited ja mis on ka Eesti tegelik kulu, kui lugeda sinna sisse kõik nii enne kui pärast protseduuri vajalikud täiendavad teenused. Tervisekassa hinnakiri on paraku selline, et ta on n-ö tükipõhine, aga tegelikult tavaline teenus koosneb mitmest erinevast jupist, mitmest erinevast osast. 

Aga mu küsimus on natuke laiem, puudutab ka teie eelnõu. Kas te ise seda muret ei näe, kui te olete seda fraktsioonis arutanud, et kõik sellised hoiakuvõtud nii naiste õiguste teemal kui laiemalt perepoliitika teemal, mis omajagu tuginevad ülevalt alla, põhimõtteliselt keeldude-käskude põhimõttel, tegelikult pigem nagu hirmutavad ja vähendavad naiste soovi lapsi saada, kui seda suurendavad? Näiteks konkreetselt sellised sõnavõtud, nagu teie fraktsiooni ja erakonna esimees härra Helme on teinud siin, et lastetud naised on … 

Aitäh!

… ühiskondlikult kahjulik element ja nii edasi. Ma kardan, et see mõju on tegelikult negatiivne ja vastupidine sellele, mida te soovite.

Suur tänu küsimuse eest! Ma ei hakka kommenteerima kellegi teise väljaütlemisi. Ma arvan, et see oleks kohatu minust. Seda esiteks. Teiseks, kellegi teise väljaütlemised, millise iganes hinnangu ma neile annan või ei anna, ei puutu kuidagi selle eelnõuga ette pandud regulatsiooni, seadusemuudatusse. Ja ma arvan, et te saate ise ka aru, et see küsimus ei ole praegusel hetkel asjakohane.  

Ja mis puudutab teie poolt alguses tehtud osutust vastuargumentidele, siis mina saan asjast aru sellisel viisil, et kui valitsus esitab omapoolseid eelnõusid, siis opositsiooni ülesanne on esitada vastuargumente. Aga see toimib ka vastupidi. Kui opositsioonist esitatakse oma eelnõu, siis on koalitsiooni asi esitada vastuargumente. Ja kui te olete siin viiekesi saalis, siis see tõesti, veel kord, ei ole minu probleem. Ma suurima heameelega kuulaksin kõiki teie vastuargumente ja omalt poolt üritaksin nendele võimalikult argumenteeritult vastata. Aga kui neid ei esitata, siis adressaat on vale. Saatke sõnum oma koalitsioonikaaslastele, erakonnakaaslastele ja teistele, et tulge saali, hakake küsima. Mina ei saa selles osas mitte midagi teha tõepoolest.  

Mis puudutab teie osutust käskudele ja keeldudele, siis sellel eelnõul ei ole mitte midagi pistmist käskude ja keeldudega. Siin ei räägita millegi ärakeelamisest kõige vähemalgi määral. Mina isiklikult arvan küll, et riik ei peaks lubama tappa inimesi, süütuid inimesi tahtlikult, aga see ei ole selle eelnõu temaatika. Selle eelnõu temaatika on see, kas riik rahastab süütute inimeste tahtlikku tapmist enne sündi ilma igasuguse meditsiinilise või muu näidustuseta või ei rahasta. 

Mis on sel pistmist käskude-keeldudega? Ei ole! Kui näiteks valitsus ütleb, et me ei rahasta teie puhkusereisi, kui te tunnete, et teil on liiga vähe raha, siis ei saa öelda, et no sellise käskude ja keeldude lähenemisega me küll kaugele ei jõua, eks ole. Pole mingit käsku ja keeldu. Mine, kui tahad, puhkusereisile, kas või teisele poole maailma või Viljandimaale või Viimsi spaasse, kui tahad. Kellegi asi ei ole. Aga sul ei ole mingit õigust nõuda ei valitsuselt ega kelleltki teiselt, et keegi teine peaks hakkama seda kinni maksma. Nii et jah, see käskude-keeldude osutus siin ei ole küll asjakohane.

 Mart Helme, palun!

Jaa, no lugupeetud ettekandja tegelikult vastas sellele, mida ma tahtsin küsida või õigemini kommenteerida. Minu meelest need vastuargumendid, mida siin koalitsioonisaadikud esitavad, on kiuslikud. Need on teemast mööda, need on mingisugused inkrimineerivad, just nagu Varro Vooglaid ja selle eelnõu esitajad tahaksid suunata inimesi tegema illegaalseid aborte ja suunata neid vaesusesse ja kuidagi pahatahtlikult panna nad tegema midagi, mida nad praeguses olukorras ei peaks tegema. Ja need ei ole üldse need teemad, keegi ei räägi siin mingist keisrilõikest, keegi ei räägi siin illegaalsetest abortidest, keegi ei räägi siin sellest, et kellelgi keelatakse midagi ära. Mitte midagi taolist ei ole siin olnud! Katsuge nüüd oma fantaasiamaailmast välja tulla, lugupeetud koalitsioonisaadikud.  

Lõpetuseks ma ütlen, et kas ma saan õigesti aru, kas sina, Varro, paljulapselise isana saad ka õigesti aru? Koalitsioonisaadikud tegelikult halvustavad ja naeruvääristavad paljulapselisi peresid …

Aitäh!

… ja paljulapseliste perede muresid ja püüdlusi korralikke kodanikke kasvatada. Kas sa saad ka nii aru?

No ei, ega nad paljulapselistest peredest ei hooli, see on selge, selleks ei ole vaja kuulata tänast diskussiooni siin, vaid tuleb lihtsalt vaadata, milliseid eelnõusid nad on viimase pooleteise aasta jooksul esitanud. Eks ma siin enne Rene Koka küsimusele vastates osutasin nendele, eks: paljulapseliste perede toetuste kärpimine, tulumaksu‑, täiendava tulumaksuvabastuse äravõtmine abikaasa ja laste pealt, automaksu kehtestamine sellisel viisil, mis karistab suuri lasterikkaid peresid, samamoodi kodustelt emadelt ravikindlustuse äravõtmine. Need kõik on ju tegelikult näited ühest ja samast mustrist, mis on perekonnavaenulik ja eriti suurte perekondade vaenulik. Siin ei ole tegelikult isegi võimalik vaielda minu meelest sellele vastu.  

Aga mis täna, mulle tundub, siin ilmneb, on see, et ega sellest loogilisest vastuolust, ma arvan, saavad ka koalitsioonisaadikud väga hästi aru, et kui tõesti põhiseadus ütleb, et riigil on kohustus kaitsta ka veel sündimata laste õigust elule, siis sellega ju ei ole loogiliselt ühildatav see, et riik ise rahastab laste tapmist enne sündi, ükskõik mis põhjusel. Noh, ma arvan, et kõik saavad sellest tegelikult aru. Nüüd ongi siis see moment, et aga kuidas me põhjendame seda, et me selle eelnõu prügikasti saadame, ilma pikema diskussioonita, me ei luba seda isegi teisele lugemisele, ei võimalda teha mingeid muudatusettepanekuid, et seda paremaks teha, võib-olla veel kitsamaks teha, täpsustada, mitte midagi. Meil on otsus tehtud ja käsk antud, et täna viskame selle prügikasti. Endal oleks ka natuke halb tunne niimoodi teha, kui saad aru, et noh, tegelikult eelnõu ju osutab reaalsele probleemile, reaalsele vastuolule, et tahaks ka nagu loogiliselt järjepidevalt tegutseda. Ega ma selles mõttes nende olukorda ei kadesta. Aga loomulikult, samavõrd kutsun üles ikkagi tegutsema oma südametunnistuse kohaselt. Ma ütlen ausalt, kui mina oleksin koalitsioonisaadik ja mulle öeldakse, et saada prügikasti selline eelnõu, mis minu parima arusaamise kohaselt on sisuliselt põhjendatud, ma ütleksin, et ma väga vabandan, aga ma ei saa sellist, ma ei saa niimoodi hääletada, see läheb lihtsalt täiesti vastuollu minu veendumustega ja ma peaksin käituma irratsionaalselt.  

Aga kui lubate, ma korraks kasutaksin veel võimalust vastata küsimusele, et osutada teie eelnevale küsimusele, kolleeg Kiik. Mis käskudesse ja keeldudesse puutub, siis esiteks osutan sellele, et millegipärast on imelik, et kui me räägime sündimata laste eluõiguse kaitsest, siis tuleb see moment, et kas käsud ja keelud on ikka kõige parem viis seda asja reguleerida, aga kõikide teiste inimeste elu kaitsmise puhul kunagi ei teki seda küsimust, et võib-olla karistusseadustiku keeld tappa pole päris õige asi, noh, võib ju rakendada ka teisi meetmeid, ma ei tea, hariduslikud programmid ja veenmised ja mingid nõustamised ja kõik muud sellised asjad. Või noh, mitte ainult tapmisest ei räägi: varastamine, vägistamine, röövimine. Kogu karistusseadustik on ju tegelikult käsud ja keelud, sellepärast et niimoodi ongi ühiskond korraldatud. Kui on mingisugused hüved, mis väärivad kaitset, olgu see omand või kõige kõrgema hüvena inimelu, eks, siis sellel puhul rakendabki riik käskusid ja keeldusid ja selles ei ole mitte midagi imelikku. Nii ongi meie kogu ühiskondlik elu korraldatud. Rääkimata sellest, et tegelikult minu meelest konservatiivid ei ole sugugi need, kes tahavad ühiskonda reguleerida rohkemate käskude ja keeldudega. Me oleme seisnud pidevalt selle nimel, selle eest, et oleks inimestel rohkem vabadust ise oma elu üle otsustada. Kui ma õigesti mäletan, mõne aasta eest teie olite terviseminister ja olite vägagi seda meelt, et käskude ja keeldudega survestada inimesi laskma endale aineid näiteks süstida, et kui te ei lase endale neid aineid süstida, siis te ei saa minna suusamaratonile või siis te ei saa minna jõusaali, te ei saa restorani, kohvikusse, kuskile mujale, ja kui lähete, siis saate karistada, ja kui lubatakse inimesi restorani, kes ei ole lasknud endale neid aineid süstida, siis karistame ka seda restorani ja kohvikut. See oli teie käekiri, mitte meie käekiri. 

Või võtame praeguse näite. Kes seisab sõnavabaduse eest? Meie ütleme, et inimestele peaks jätma võimaluse kõneleda, mida nad tahavad, rääkida, väljendada oma seisukohti. Teie seisate selle eest, et vaenukõne keeldu karistusseadustikus ulatuslikult laiendada, et inimesi saaks kriminaalkorras karistada selle eest, kui nad räägivad midagi sellist, mis teile ideoloogiliselt ei meeldi. 

Tegelikult ei ole mõtet meid süüdistada käskude ja keeldudega liialdamises või sellise ühiskonna ihalemises, mis on ülemääraste käskude-keeldudega reguleeritud, kui tegelikult te ise esindate seda poolt poliitilises diapasoonis, mida selline käitumine iseloomustab.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Väga primitiivselt öeldes ma olen sunnitud vaatama täna teist korda väga ebameeldivat filmi. Esimest korda vaatasin ma sotsiaalkomisjonis seda filmi, kus teie tulite oma eelnõuga, et raseduse katkestamise rahastamine oleks selle isiku enda teha. Siis kogu meie arstidest koosseis kukkus seal rääkima raseduse katkestamise vajalikkusest. Täna on täpselt sama olukord. Kuidas suhtute sellisesse olukorda, kui need inimesed ei saa arugi sellest, mis on tänase eelnõu teema? Ja muidugi, mis rääkida veel lugupeetud professor Irja Lutsarist, kes ütles, et me peame ikka inimesi hoidma ja nii edasi. Minu küsimusele, mispärast siis vähiravimitele 5% soodustust ei tehtud …

Aitäh!

… ta arvas, et seda ei pea tegema. Kas need meie meditsiiniteadlased siin saalis ja komisjonis on ikka pädevad neid asju otsustama?

Ma ei ole vist positsioonis, kus anda nende pädevusele siit puldist hinnanguid. Eks meie vaated on sageli väga erinevad. Tõepoolest tekib ka mul küsimusi, et kas võib olla, et inimesed ei saa täpselt aru, millest see eelnõu räägib. Ma arvan, et tegelikult saavad küll aru. Küsimus on pigem selles, millele ma ka eelnevalt viitasin. Ebamugav on saata selline eelnõu prügikasti teadmises, et on esitatud loogilised argumendid, mida tegelikult ei olegi võimalik ümber lükata selle pärast, et need ongi ümberlükkamatud. Kuidas sa ikka rahastad riiklikult tervishoiuteenusena midagi sellist, mis tervishoiuteenuste seaduse definitsiooni kohaselt ei kvalifitseeru üldse tervishoiuteenusena? Mul oleks küll väga raske seda ümber lükata, aga ma ei tea … Mida ma siis teen? Võib-olla siis ongi see, et üks tehnika võiks olla see, et üritame teha nägu, et me ei saa aru, millest see eelnõu räägib, ja hakkame rääkima näiteks seda, et käskude ja keeldudega ei saa mingeid sobilikke tulemusi saavutada, või midagi muud sellist. Ehk on tegemist sellise teadliku ja tahtliku püüdlusega vett sogada, et endal oleks meeldivam eelnõu pikema jututa prügikasti saata.  

Aga lõpetuseks ma ütlen omalt poolt veel kord, et ma kutsun inimesi üles tegutsema ausameelselt, mitte lihtsalt vajutama seda nuppu, mis koalitsiooninõukogus on kokku lepitud. Näidake siis ükskord ka seda, et kui on esitatud eelnõu, mis tegelikult sisuliselt tõesti väärib kaalumist, siis vähemalt laske see teisele lugemisele, tehke muudatusettepanekuid, tehke seda paremaks, ärge kohe visake prügikasti. Sest ma arvan, et te kõik ju nõustute, et ei saa nagu niimoodi küll ütelda, et see on kontseptuaalselt ja printsipiaalselt eelnõu, mille keskmes ei olegi mingit reaalset probleemi. Ei ole ju nii. Noh, siis pole mõtet teda ka kohe surmata, see poleks õige.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas teie arvates ei või mure olla selles, et terviseteenust käsitlete kuidagi liiga kitsalt läbi selle ühe konkreetse akti, mille arutelu praegu toimub? Ja kas teie arvates on välistatud see, et kui me vaatame abortide dünaamikat, siis te ise ka siin puldis kinnitasite, et see on olnud selges vähenemises. Ehk kui riiklik rahastamine selle konkreetse akti suhtes jätkub, kas siis me ei jõua lõpuks lähemale sellele eesmärgile, et neid aborte oleks võimalikult vähe, mis võikski olla põhieesmärk, vastupidiselt teie soovile, kus te lihtsalt kirjeldate seda, et seda ei tohiks haigekassa rahadest rahastada. Mulle tundub, et see põhieesmärk, et neid aborte oleks võimalikult vähe, eeldabki tervishoiuteenuse laiemat käsitlust ja pikka perspektiivi ning selles suunas me oleme ju statistiliselt ka liikunud. Või ma eksin?

Aitäh teile küsimuse eest! Kõigepealt suur tänu, et koalitsioonisaadikuna tulite saali ja osalete diskussioonis, see on juba iseenesest tervitatav ja positiivne.  

Alustame lõpust. Ma ei arva, et küsimus on ainult numbrites. Ma eelnevalt selgitasin seda, ma ei tea, kas te kuulsite või ei kuulnud, aga küsimus on ennekõike printsipiaalne. Kui mingi asi on vale, siis riik ei tohi seda toetada, kui riigil on kohustus kaitsta ka sündimata laste õigust elule, põhiseaduslik kohustus. Sest sõltumata sellest, millised on statistilised tendentsid või numbrid, siis riik ei tohi seda kohustust täites rahastada laste tapmist enne sündi. See on vastuolus selle kohustusega kaitsta inimesi enne sündi. Nii et see statistiline aspekt on, noh, põhimõtteliselt irrelevantne isegi, see on sekundaarne kindlasti vähemalt. No kujutage nüüd näiteks sellist asja ette. Jällegi, keegi võib öelda, et see paralleel on meelevaldne, ja kõik paralleelid on mingitpidi meelevaldsed, aga kui on mingi teine asi, mis oleks nagu selgelt vale, ma ei tea, mis ta võiks olla, noh, no mingid varavastased teod, näiteks võtame vargused või midagi muud sellist, ning teatud liiki vargused. Ja nüüd tõstatub küsimus, et kas me ei peaks seda asja ära keelama riigina, või vähemalt lõpetama selle toetamist, lõpetama selliste ettevõtete toetamist, kes sellise asjaga tegelevad, eks. Siis võib öelda, et noh, see probleem on nagu vähenemistendentsis ja noh, kui suur ta nüüd enam on, ta varem oli palju suurem ja kõik ja nii edasi. Ma arvan, et need numbrid selles mõttes ei ole relevantsed, et kui mingi asi on põhimõtteliselt vale. Ma enne tõin näite orjapidamisest, eks ju. Teatud ettevõtted Eesti turul opereerivad, müüvad mingeid kaupu ja tooteid, mida toodavad orjad kusagil teises riigis, eks. Noh, me ei saaks ju öelda, et no ega nüüd need nende turuosa ei ole ka nüüd nii suur, et me peaksime hakkama siin mingeid meetmeid rakendama ja nii edasi, ja pigem väheneb see turuosa ja kõik ja nii edasi. Ei, see on põhimõtteliselt vale. Me ei kavatse lubada Eesti turul müüa mingeid produkte, mille tootmiseks on kasutatud orjasid, noh, lapseorju või mitte, eks ju, igal juhul: orjad ja orjapidamine, orjatöö, kõik see põhimõtteliselt on vastuvõetamatu. Nii et see on see esimene asi, mida ma selle kohta ütleksin. 

Aga nüüd teine asi, mida te oma küsimuse alguses osutasite. Ütlesite, et võib-olla te olete liigselt takerdunud siin ühte õigusakti ja selles antud määratlusse. Aga vaadake, mina lähtun juristina sellisest arusaamisest, mis on minu arusaamise kohaselt õigusriikluse printsiibi keskmes. Põhiseadus ütleb §-s 3: "Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel." Nii, ennekõike tuleb põhiseadus, siis tulevad seadused ja siis tulevad Vabariigi Valitsuse määrused, eks, mis peavad olema kooskõlas seadustega.  Nüüd see Tervisekassa rahastatavate tervishoiuteenuste loetelu, mille alusel rahastatakse valik aborte, on Vabariigi Valitsuse määrus, ja see määrus peab olema kooskõlas seadustega. Oleme me ühel meelel Eestis kehtivate seadustega? Nüüd, kui me vaatame, millise seadusega ta peaks kooskõlas olema – tervishoiuteenuste rahastamise loetelu –, siis ma eeldan, et esimene seadus, mille poole me peaksime vaatama, ongi tervishoiuteenuste korraldamise seadus. Sest kui me võtame lahti tervishoiuteenuste korraldamise seaduse, siis see ütleb kohe § 1 lõikes 1: "seadus sätestab tervishoiuteenuste osutamise korralduse ja nõuded ning tervishoiu juhtimise, rahastamise ja järelevalve korra", muu hulgas siis tervishoiuteenuse rahastamise korra. Nüüd kohe §-s 2 ütleb seesama seadus, mis on tervishoiuteenus Eesti Vabariigis kehtivate seaduste kohaselt, meie õigussüsteemi kohaselt. Ja ta ütleb, et see on tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks, ja nii edasi, eesmärgiga papapapap. See ei ole ükski. Raseduse katkestamine ilma mingi näidustuseta ei ole tervishoiutöötaja tegevus ei haiguse, vigastuse ega mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks. Tegu ei ole tervishoiuteenusega Eestis kehtivates seadustes antud tervishoiuteenuse määratluse kohaselt. Järelikult seda põhimõtteliselt ei saa ega tohi rahastada Vabariigi Valitsuse poolt tervishoiuteenusena määruse alusel, mis kannab pealkirja "Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu".  

Ma loodan, et minu mõttekäik on teile arusaadav, jälgitav. Ma lihtsalt põhjendan, kuidas mina seda asja näen ja miks ma ei nõustu teie osutusega, et see on lihtsalt mingi üks enam-vähem, noh, te küll ei kasutanud sellist sõna, aga suvaline määratlus ühes õigusaktis. See ongi kogu selle valdkonna keskne õigusakt, mis annab tervishoiuteenuse määratluse, mis lihtsalt ei kata seda protseduuri, millest me täna siin räägime. Nii et minu meelest minu mõttekäik on loogiliselt järjepidev. Lükake ümber, kui ma eksin.

Karmen Joller, palun!

Aitäh! Õiguskantsler on vähemalt kahel korral teile varem öelnud, et rahastamine on õigustatud ja et tegemist on tervishoiuteenusega, seda just sellesama ennetuse aspektist. Väga paljud teadusuuringud ja ka riikide praktika ja kogemused on näidanud, et kui abordi ligipääsetavust piirata, siis halveneb naiste vaimne tervis. Selle kohta on palju uuringuid. Kui te nüüd ütlete, et raseduse katkestamine siiski ei ole tervishoiuteenus, kas siis võime oodata eelnõu, mille kohaselt te ka raseduse jälgimist ei pea enam tervishoiuteenuseks, sest rasedus ei ole ju haigus? Kas tuleb siis meil ka soovitus – tõepoolest selline õudne soovitus – lõpetada raseduse jälgimise riiklik rahastamine?

Suur tänu teile! Ma eeldan, et rasedust jälgitakse selleks, et ennetada võimalikke probleeme, mis võivad ilmneda tervisliku raseduse kulgemise korral. Ja selleks, et neid ei ilmneks, või kui nad ilmnevad, et siis nendega tegeleda võimalikult operatiivselt, rasedust jälgitakse. Nii et selles mõttes minu meelest see vastab tervishoiuteenuste korraldamise seaduses antud määratlusele, mida ma ei hakka siin viiendat korda vist ette lugema. Nii et ma ei näe siin selles teie poolt tehtud osutuses loogilist järjepidevust.

Nüüd, mis puudutab õiguskantslerit, siis esiteks, ta ei ole minule kahel korral vastanud. Ma olen ühe korra pöördunud õiguskantsleri poole nendes küsimustes. Aga ma saan aru, et te viitate kahele õiguskantsleri arvamusele, üks oli vist 2002. ja teine 2008. aastal. Ma oma ettekannet tehes ka osutasin sellele, et minu hinnangul on õiguskantsler ühelt poolt tänuväärselt jaatanud kõigepealt õigeid, reaalselt tõeseid teaduslikke fakte inimelu alguse kohta ja teiseks on jaatanud ka õiget baasprintsiipi, et riigil on kohustus austada ja kaitsta kõikide inimeste õigust elule, kaasa arvatud veel sündimata inimeste õigust elule. Aga mis puudutab neid praktilisi järeldusi, mille õiguskantsler on tuletanud, siis nendega ma ei saa nõus olla. Ja miks ma ei saa nõus olla? Mitte sellepärast, et minu enda arvamus on teistsugune, vaid sellepärast, et tema argumentatsioon on raskelt puudulik. 

Kui oleks mul rohkem aega, ma hea meelega … Me võime eraldi teha sellel teemal kohtumise, kui soovite, Riigikogus erinevate fraktsioonide esindajatega, valmistada ennast ette ja rääkida sel teemal. Ma näitan, miks õiguskantsler Allar Jõksi argumentatsioon 2002. aastal jäi poolel teel seisma: sest ta ei tahtnud jõuda järeldustele, mis oleks ideoloogiliselt väga ebamugavad. 

Ja mis puudutab Indrek Tederi arvamust 2008. aastast, mis spetsiifiliselt puudutas abortide riiklikku rahastamist, siis … Ma ei taha kellegi kohta halvasti ütelda, aga ma ütlen, et selle õigusliku argumentatsiooni kvaliteet on lihtsalt niivõrd madal, et minu hinnangul on tõtt-öelda … Ainuke küsimus, mis mul seda lugedes tekkis, oli see, kas ikkagi härra Teder ise ka selle läbi luges või oli see mingisugune praktikant, kes selle kokku kirjutas, sest see on lihtsalt niivõrd viletsasti tehtud ja niivõrd loogiliselt ebajärjepidev, et minu meelest Eesti Vabariigi õiguskantsler ei tohiks sellisele tekstile üldse alla kirjutadagi. Jällegi, ma kordan, mitte sellepärast, et minu enda arvamus on teistsugune, vaid sellepärast, et see lihtsalt häbistab õiguskantsleri institutsiooni. 

Ma vaatan, kas ma leian kiiresti üles, mul on siin see ka väikselt välja prinditud. Näiteks selline lause, miks ta jõuab järeldusele, et riik ikkagi võib rahastada. See on pikem jutt, ma ei saa seda lühidalt kokku võtta, aga ta ütleb näiteks nii: naise enesemääramisõigus kollideerub loote eluõigusega lootusetult ning tegemist on juhitamatu moraalse konfliktiga. Öelge, mida see lause tähendab. Mis mõttes kollideerub lootusetult enesemääramisõigus lapse eluõigusega? Esiteks, alustame sellest, meil on kahe täiesti erineva kaaluga õigusega tegemist. Ühel puhul me räägime inimese õigusest elada, mitte olla ära tapetud. Teisel puhul me räägime vabast eneseteostusest. No kujutage ette, kui me näiteks ühelt poolt ütleksime, et naistel on õigus mitte olla vägistatud, aga noh, meestel on jällegi õigus vabale eneseteostusele, et noh, need kollideeruvad teineteisega lootusetult ja me peame leidma mingisuguse kompromissi. Ei, me ei pea leidma nende kahe positsiooni vahel kompromissi, sest meil on tegemist totaalselt erineva kaaluga põhiõigustega. Ja põhiõigused ongi täiesti erineva kaaluga. Õigus elule on esimene, kõige olulisem õigus. Teiseks, mida tähendab, et kollideerub lootusetult? Mis mõttes lootusetult? Väga lihtne: täpselt samamoodi nagu meeste õigus vabale eneseteostusele kollideerub naiste õigusega kehalisele puutumatusele ja selle osana õigusega mitte olla vägistatud. Siin pole lootusetut midagi! Lihtsalt mehed peavad kasutama oma õigust vabale eneseteostusele viisil, mis ei riku seda kõrgemat hüve, milleks on kehaline puutumatus ja õigus otsustada ise selle üle, kellega astuda ja kellega mitte astuda seksuaalsuhetesse. Siin pole mingit lootusetut kollideerumist. 

Samamoodi, kui on olemas reaalne inimene, eostatud inimene, kellel on õigus elule, siis seda õigust tuleb austada ja oma vaba eneseteostust tuleb teostada kas enne seda, kui laps on eostatud, viisil, et see laps kas ei saaks eostatud või saaks eostatud, see on eneseteostuse küsimus, või pärast, kui tuleb seda vaba eneseteostust teostada sellisel viisil, et kas kasvatada ise laps üles või anda see laps adopteerimiseks, kellegi teise peres kasvamiseks. Aga vaba eneseteostus, kellegi vaba eneseteostus ei saa kunagi tähendada seda, et see kätkeb õigust teine inimene ära tappa, süütu inimene. Eks.

See on ju absurd, kui õiguskantsler sellist asja kirjutab. Piinlik peaks olema lihtsalt, ei saa oma nime sellisele jutule alla kirjutada. Ja ma võiksin siit näiteid tuua teisigi. Aga ma arvan, et antud juhul vist piisab, sest me praegu ei tegele siin õiguskantsleri seisukoha analüüsiga. Ma lihtsalt vastasin teie küsimusele. 

Nii et noh, tagasi algusesse tulles ja üldistades, teie osutus, mille te ka kirja teel mulle saatsite, justkui ma oleksin kuidagi demagoogiliselt käitunud ja õiguskantsleri arvamused maha vaikinud, ei vasta tõele. Ma ka komisjonis ütlesin, et ma räägin teile täna, tsiteerin neid eeldusi, mis on õiguskantsleri arvamusest rääkides õiged, aga paraku õiguskantsler ei ole omanud seda julgust, et viia need eeldused loogiliste järeldusteni, sellepärast et sellisel juhul tuleks tunnistada, et Eesti Vabariigis on pikka aega jõhkralt rikutud põhiseadust, rahastades tuhandete ja tuhandete laste tapmist enne sündi, olgugi et riigil on kohustus nende eluõigust kaitsta.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Ma arvan, et üks asi, mis siin saalis väga kõvasti häirib, on see, et me peame neid naisi mõrvariteks, ja see tuleb üksühena teie ettekandest välja. Ja see minu arvates ei ole okei. See on lubamatu sellises kontekstis arutelu siin Riigikogu saalis, et me peame neid mõrvariteks.  

Teine on see, et kui me räägime tervishoiuteenusest ja räägime konkreetselt abordist, nii nagu me täna siin räägime, siis on selge see, et põrandaaluste abortide terviserisk on meeletult suur, meeletult suur. Seda on ajalugu erinevates ühiskondades tõestanud. See tegelikult tähendab seda, et kindlasti on põhjendus selleks, et tegemist on tervishoiuteenusega ja sellega, et inimeste tervis võib olla ohus.  

Aga üks näide, mida te tõite, sellest ma väga aru ei saanud, mis puudutas varga näidet, et kas me peaksime kuidagi riigi maksumaksja raha eest seda kinni maksma. Kas ma saan õigesti aru, et teatud õigusabi on Eestis võimalik saada ka vargal …

Aitäh!

… kui ma räägin riiklikult tasustatud õigusabist, või see ei ole nii?

Nüüd ma pean jälle vabandama, ma ei ole kindel, et ma sain teie viimasest küsimusest. Minul ei ole midagi selle vastu, kui juhataja annab teile uuesti sõna, et täpsustada seda lõppu, sest ma ei saanud sellest küsimusest lihtsalt siiralt aru. Vargal, kas vargal on õigus …

Palun hetkeks tagasi mikrofon Urmas Kruusele. Üks hetk. Palun mikrofon Urmas Kruusele, kui see on võimalik.

Te tõite näite selles loogikas varga kaudu, et kas me peaksime kuidagi riiklikult rahastama seda, kui keegi varastab. Ma pean siin silmas seda, et kui keegi varastab ja ta saab riigi kulul õigusabiteenust, ja te võrdlesite seda sellega, et aborditegija, kes justkui on mõrvar, ei tohiks saada riigi kulul seda teenust, sellepärast ta võiks selle eest maksta ise. Aga mina küsisin teie käest, kas meil on ju näiteid, kus riiklikku õigusabi võiks saada ka inimene, kes küsib nõu varguse puhul, kui ta läheb ennast näiteks kohtusse kaitsma. See oli küsimuse mõte ja loogika.

Selge. Üritan nii palju vastata, kui oskan. Ma endiselt ei näe seda paralleeli päris hästi, sellepärast et mulle tundub, et need paralleelid on sedavõrd erinevad olulistes aspektides, et siin ei ole nagu sellist loogilist järjepidevust. 

Aga alustame algusest. Esiteks, minule teadaolevalt olete teie ainukene, kes on täna siin saalis abortidest rääkides kasutanud sõna "mõrvama" või "mõrvarid". Mina ei ole seda kasutanud, minu kolleegid ei ole seda kasutanud ja ei ole seda ka koalitsioonisaadikud minu mäletamist mööda kasutanud. Nii et teie nüüd olite esimene ja ilmselt siis ka ainuke, kes selle retoorika täna siia saali tõi. Seda esiteks. 

Aga teiseks, selles mõttes, et miks mina näiteks ei kasuta sellist retoorikat? Sellepärast et see vastupidi pakub võimaluse takerduda just nimelt mingisugusesse retoorikasse. Küsimus ei ole ju selles, milliseid silte me kasutame, küsimus on selles, milles seisneb see reaalsus, millest me räägime. Reaalsus seisneb selles, et abordi näol, valikabordi näol tahtlikult lõpetatakse veel sündimata lapse elu, lõpetatakse elava inimese elu. Nüüd, kuidas te seda nimetate ja kuidas me seda nimetame, see on, jah, me võime selle üle ka diskuteerida. Aga mina ei tea, kuidas teie nimetaksite seda, kui süütu inimese elu tahtlikult lõpetatakse. Mis sõna teie kasutaksite sel puhul? Ma tean, et teil ei ole praegu võimalik mulle vastata, teil pole mikrofoni, aga te võite mulle pärast ütelda, mis sõna teie kasutaksite, kui süütu inimene tahtlikult tapetakse ära, täies teadmises, et tegemist on inimesega, kellel on õigus elule põhiseadusest tulenevalt. Ma ei tea, aga ma ei taha takerduda nendesse siltidesse. See on ka see põhjus, miks ma neid silte ei kasuta, see on ebaoluline. Oluline on see, et me kaitseksime kõikide inimeste õigust elule, nii nagu põhiseadus seda nõuab.  

Ja teiseks, mis puudutas siis seda paralleeli, ma ütlen veel kord, mulle jäi see ikkagi segaseks, ma ei saanud seda aru. Me täna räägime siin tervishoiuteenuste rahastamisest ja miks mina osutasin vargusele? Ma otsisin lihtsalt mingisugust näidet, see ei olnud võib-olla väga õnnestunud näide. Vargus on niikuinii juba meil ju karistusseadustikuga keelatud, see ei ole selles mõttes hea paralleel. Aga noh, ma enne tõin teise näite, et kui meil oleks selline olukord, et näiteks orjapidamine ei oleks keelatud, orjakaubandus ei oleks keelatud, siis oleks paralleel olemas, kas on tarvis hakata midagi nagu riiklikult sekkuma, et seda asja reguleerida, sest me näeme ju seda, et orjapidamist on järjest vähem ja vähem, eks, ma ei tea, 20 aastat tagasi oli Eestis veel 100 000 orja, praeguseks on alles ainult 5000 orja, on pigem langustendents ja küll ta ise kaob vaikselt ära. See ei ole minu meelest kohane argumenteerimise viis.  

Mis puudutab teie osutust, küsimuse alguses tehtud osutust ka sellele, et läheb põranda alla ja hakatakse tegema ebasanitaarsetes tingimustes, mis võib kujutada ohtu kellegi elule ja tervisele, siis no jällegi, alustame sellest, et kas tegemist on tervishoiuteenusega või ei ole ja kas riigil on põhiseaduslik kohustus sellise asja toetamisest hoiduda või ei ole. Siis, pärast nendele küsimustele vastamist, kui me saame õiged vastused nii-öelda, et jah, on tervishoiuteenusega ja selle toetamine ei ole vastuolus riigi põhiseaduslike kohustustega, võime hakata me sellistest kolmanda järgu küsimustest rääkima. Aga miks mulle tundub, et need ei ole absoluutselt asjakohased, ongi just nimelt sel põhjusel, et ma ei tea, kui näiteks ütleme ka, kui hakatakse rindade suurendamise operatsioone tegema mingites põrandaalustes tingimustes inimeste poolt, kellel pole selleks kohast kvalifikatsioonigi, eks ole, mingisugune, ma ei tea, kusagil garaažis, eks ole, keegi paneb püsti oma asja, ilma litsentsita teeb, sellega võivad kaasneda ka tõsised need, tervisekahjustused, kindlasti võivad kaasneda. No kuidas ei või siis? Ebasanitaarsed tingimused, eks ole, oskusteave puudub, kogemused puuduvad, eks, puuduvad vajalikud seadmed ja nii edasi. Mis järelduse me nüüd siis sellest teeme? Ei, me peame ikkagi selliseid asju hakkama riiklikult rahastama, sest muidu võidakse teha sellistes tingimustes ja see võib tekitada neid tervisekahjustusi. Mu meelest on selline arutlusviis lihtsalt fundamentaalselt ebaloogiline. Aitäh! Ma ei kuule, mis te praegu ütlete, ma hea meelega vestlen teiega pärast edasi, aga ma sealt ei kuule.

Jaa, pärast on võimalik jätkata. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Hea kolleeg Urmas Kruuse kasutas väljendit, et tegemist on mõrvarliku eelnõuga põhimõtteliselt ja kogu see abordi tegemine läheb põranda alla. Ma ei tahaks sellesse diskussiooni sekkuda, kuid minu hinnangul ka see põrandaalune aborditegija küsib tahes-tahtmata raha, mitte keegi ei hakka seda ilma rahata tegema. Aga minu küsimus on hoopis seonduv selle mõrvarliku eelnõuga. Kumb on teie arvates mõrvarlikum, kas see, kui abordi peab kinni maksma selle soovija, või on mõrvarlikum see, kui vähiravimite hinda siin saalis ei langetatud? Sellele olid vastu just kogu koalitsiooni saadikud. Kumb on mõrvarlikum?

Suur tänu! Ma ei ole kindel, et kõlas väljend, et mõrvarlik eelnõu. Võib-olla ma eksin, aga mina sain aru, et etteheide seisnes selles, et me nimetame aborti mõrvaks. Aga ärme selle teema juurde tagasi tule. Ma veel kord lihtsalt ütlen, et mina pole sellist retoorikat siin praktiseerinud ja ma ei tea, et ka keegi teine oleks peale küsimuse esitaja.  

Aga kindlasti inimeste elu ja tervise kaitsmise vaatepunktist on suurem probleem see, kui inimestele päriselt ei võimalda neid ravimeid, mida on tarvis reaalsete haigustega võitlemiseks. Mina näen siin suurt probleemi, mis puudutab vähiravimeid ja ka teisi ravimeid, mis on väga kallid. Kui näiteks olukorras, kus niigi mingi ravim maksab tuhandeid eurosid kuus, riik nõuab, et jah, me ei luba teil neid osta, ilma et te maksaksite näiteks 5000 eurost 1000 eurot meile veel käibemaksuks, eks, siis mina ütlen, et see on ebainimlik. Ausalt! Inimene kraabib kokku kõik, mis tal on, et saada omale ravim kuidagi ära ostetud, ja siis riik ütleb: "Ei! Ei! Me saame aru, et kui sa seda ravimit endale osta ei saa ja manustada ei saa, siis me ei tea, kas see aitab või ei aita, aga siis sa veel suurema tõenäosusega sured üsna kiiresti maha. Aga siiski me ei luba sul seda osta, kui sa ei maksa meile obrokit."  

Ma arvan, et kõik me nagu vaatame … Ma saan aru, et seda saab rafineerida, siin peab nüansse vaatama ja vastuargumente ja nii edasi. Või siis peaks muidugi ravimitootjatega rääkima, eks ole, et andke siis omalt poolt ka järgi, mitte nii, et selle 1000, mis riik jätab võtmata, võtab hinnalisana see ravimitootja juurde, ja nii edasi. Jaa, siin on nüansse, aga printsiibis on siin midagi väga valet. Printsiibis on siin midagi väga valet sellise lähenemise puhul. 

Nii et ma olen teiega nõus, et sageli juhtubki elus nii, et asjad keeratakse pea peale. Need, kes presenteerivad ennast inimeste elu ja tervise eest seisjatena, eks ole, teevad nägu, et nemad hoolivad ja meie siin ei hooli. Tegelikult, kui me nüüd mõtleme, mida nad teevad: nad õigustavad seda, et saaks jätkuvalt riiklikult rahastada rohkem kui 3000 lapse sünnieelset tapmist igal aastal. Ei ole mõtet minu meelest endale siin mingit sellist maski panna pähe ja üritada sihukest kuvandit luua, et teie olete hirmsalt inimeste elu ja tervise eest väljas. Kogu selline mask ja selline kuvand eitab seda reaalsust, mis selle abordi eufemismi taga peitub. 

Luisa Rõivas, palun!

Suur aitäh, hea eeskõneleja! Hea Riigikogu aseesimees! Suurpere emana tunnen, et saalis kindlasti ei ole suurpere vanemaid naeruvääristatud. Küll aga, kui teie ütlete, et antud teema on põhimõtteliselt vale, et me ei tohiks seda teha, siis suurpere emana, kolme lapse emana, olen ma kindlasti see, kes ütleb, et põhimõtteliselt on see õige, et me sellist tervishoiuteenust pakume riiklikult. Miks ma nimetan seda ka tervishoiuteenuseks, on see, et minu teada tohib seda läbi viia vastava spetsifikatsiooniga või antud ettevalmistust saanud tervishoiuspetsialist. Kui me räägime abortidest, siis minu meelest tuleks kindlasti mõelda selle peale, mis põhjustel aborte tehakse, need ei ole alati ühesed. Ja see, et me seda teenust pakume, on minu meelest väga riigimehelik ja õige.

No mis ma ikka oskan öelda. Ma otseselt küsimust ei tuvastanud. Te väljendasite oma eriarvamust, et teie arvates see on igati õige ja hea ja riigimehelik. Mina jään eriarvamusele. Mis ma ikka oskan öelda omalt poolt. Ma võin omalt poolt vastu kommenteerida, miks teie seisukoht ei ole minu meelest loogiliselt järjepidev. Ma vabandan, kui ma ei kuulnud küsimust, aga ma ei tuvastanud küsimust teie selles kommentaaris. 

Riigimehelik oleks see, et me peame ikkagi põhiseadusest kinni. Kui põhiseadus ütleb, et riigil on kohustus kaitsta kõikide inimeste õigust elule ja et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed ja selle tõttu tuleb nende õigust elule kaitsta võrdsetel alustel, ning kui õiguskantsler on öelnud, et põhiseadus paneb riigile kohustuse kaitsta ka veel sündimata laste õigust elule, siis seletage mulle ära, kuidas on sellega loogiliselt ühildatav, et valitsus rahastab laste massilist tapmist enne sündi. Kuidas see on? See ei ole loogiliselt järjepidev. Ja selles mõttes, kui teie ütlete … Ma ei tea, te enne ei viibinud vist saalis, kui ma rääkisin, mis on Eestis kehtiva seaduse kohaselt tervishoiuteenus. Te praegu ütlesite, et teie hinnangul – parandage mind, kui ma eksin, ma üritan täpselt meenutada – on see tervishoiuteenus sellepärast, et seda peab osutama kvalifitseeritud tervishoiuteenuse osutaja. Oli nii? Selles mõttes teil on õigus. Teil on õigus! See ongi tervishoiuteenuse osutamise definitsiooni oluline element. Aga pärast seda tuleb veel mitmeid elemente, mis peavad ka olema olemas selleks, et saaks nimetada seda tervishoiuteenuseks. 

Tuletame uuesti meelde. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lõige 1 annab tervishoiuteenuse legaaldefinitsiooni ehk definitsiooni kogu Eesti tervishoiusüsteemi jaoks sellest, mis on ja mis ei ole tervishoiuteenus. Ja teie osutus on kohe alguses, lõige 1. Tervishoiuteenus on tervishoiutöötaja tegevus – nii, see, mis te ütlesite, on õige, see on kätketud siin, aga see läheb edasi, teiseks – haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks. Kordame: haiguse, vigastuse või mürgistuse. Mis on normaalne tervislik rasedus? Kas see on haigus, kas see on vigastus või on see mürgistus? Ta ei ole ükski neist. Ma arvan, te olete nõus minuga. Olete nõus? Kui ta ei ole ei haigus, ei vigastus ega mürgistus, siis see järelikult ei ole tervishoiuteenus, kui me räägime protseduurist, mida tervishoiutöötaja teeb selleks, et rasedus lõpetada, katkestada. Nii et ei vasta, ei vasta definitsioonile! Ja teil ei ole võimalik seda ümber lükata. Teil ei ole võimalik seda ümber lükata! See on lihtsalt fakt. Teil on võimalik nõustuda sellega, kui te saate aru, et see on tõene või mitte, või teil on võimalik öelda, et ei, ma pigistan silmad kinni ja ma ei tunnista seda, olgugi et mul vastuargumente ei ole. See on nii ilmselge, siin ei ole võimalik vastu vaielda sellele.

Eero Merilind, palun!

Hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Mind huvitab selles diskussioonis, et kuidas teie seaduseelnõu mõjutab naiste üldisi õigusi ja võrdsust ühiskonnas.

See on väga laialivalguv küsimus. Ma ei tea täpselt, millele te sooviksite vastust saada. Et kuidas see mõjutab naiste õigusi ja seisundit ühiskonnas vä, oli niimoodi, võrdsust, võrdsust ühiskonnas. Ma ei tea, kuidas see neid ebavõrdsemaks teeks võrreldes kellegi teisega. Kelleltki ei võeta ju mingisugust õigust ära ega anta kellelegi mingisuguseid õiguseid juurde. Inimestele jäävad alles täpselt samad õigused, mis neil on siiamaani olnud. Ma ei näe, et see kuidagi mõjutaks reaalseid inimõigusi, reaalselt põhiseaduslikke õigusi, rääkimata sellest, et minu kindla veendumuse kohaselt üleüldse õigus tappa lapsi ei ole mingisugune inimõigus. Vot sihukest inimõigust ei ole sätestatud üheski rahvusvahelises inimõiguste lepingus, sellist õigust ei ole sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduses. Nii et, noh, me ei räägi siin mingisugustest inimõigustest või konstitutsionaalsetest õigustest. Aga me ei räägi selle eelnõu kontekstis ka üleüldse isegi abordi tegemise õiguse äravõtmisest. Et kui ma siin eelnevalt osutasin sellele, et Vabariigi Valitsuse määrus, mis kannab pealkirja "Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu", näeb ette, et medikamentoosne abort omal soovil maksab 35 eurot ja 34 senti, millest siis riik, Tervisekassa hüvitab poole: 50% ehk siis umbes 17,5 eurot. Kas sa maksad siis selle tableti eest 17 eurot või ei maksa selle tableti eest 17 eurot, ma arvan, et see ei mõjuta väga ulatuslikult kellegi õigusi ega võrdsust. Ei no aga see on siin kirjas, noh, ma ei tea, siis parandage ära, teie olete valitsuskoalitsiooni esindaja. Miks te kirjutate siis määrusesse asju, mis ei vasta tõele? Siin on niimoodi kirjas: 35,34, ja siis on antud, et 50-50 omaosalusmäär, ja Tervisekassa poolt ka kaetuna. Aitäh! Ma tõesti ei näe, et see kuidagi ulatuslikult midagi mõjutaks.

Luisa Rõivas, palun!

Aitäh! Kindlasti, kui siit nüüd jätkata, siis tegelikult abordi tegemine kindlasti ei maksa 17 eurot, sest antud protseduuri läbi tehes kindlasti sa pead arstivisiidil käima mitmeid kordi ja see on palju kallim kui 17 eurot. Küll aga te ütlesite, et inimeste õigust elule on oluline kaitsta. Minu küsimus on, et kas ei ole nii, et põhiseaduse kohaselt tuleb kaitsta mitte ainult loote, vaid ka raseda naise õigusi, sealhulgas tema elu ja tervist.

Suur tänu teile küsimuse eest! Vastan hea meelega. Kahtlemata tuleb kaitsta kõikide naiste elu ja tervist, mitte ainult rasedate naiste, vaid kõikide naiste. Aga kõnealune eelnõu sellest olukorrast ei räägi, sest me räägime selliste raseduste katkestamiste riiklikust rahastamisest, mis tehakse ilma igasuguse näidustuseta, lihtsalt vaba tahte alusel. Nii-öelda valikabort, see ei ole nüüd juriidiline termin, aga mitte näidustusel, mitte mingi näidustuse põhjal ei tehta aborti, vaid nii-öelda valikabort. Ei ole kellegi teise asi, mis põhjusel ma teen, tahan ja teen. Seadus ütleb, et kuni 12. rasedusnädala alguseni võib teha ükskõik mis põhjusel. Ja siin meil ei ole olukord, kus on ohus ema tervis või elu. See oleks meditsiiniline näidustus abordiks. Aga me ei räägi sellisest olukorrast. Nii et see ei puutu sellesse eelnõusse. 

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Ma vabandan, et ma kogu debatti ei kuulnud. Ma käisin arsti juures. Aga varasemast ma mäletan ühte sotsiaalkomisjoni istungit, kus te ütlesite, et naine on üks kord süüdi, kui ta jäi rasedaks, ja teist korda süüdi, kui ta tegi aborti. Aga nüüd ma küsin, kus on mehed selles mängus?

Mina küsiksin teie käest vastu, et kui te vaatate sotsiaalkomisjoni istungi protokolli üle ja veendute, et ma pole mitte kunagi mitte midagi sellist ütelnud, kas te olete nõus tulema täiskogu istungisaali ja paluma avalikult vabandust, et te panite mulle sõnad suhu, mis ei vasta tõele. Ma pole mitte kunagi sellist lauset suust välja lasknud. Ma ei teeks seda kunagi, ma ei väljendu sellisel viisil. Ma tean ennast piisavalt hästi. Te praegu lihtsalt rääkisite midagi, mis ei vasta tõele, ja häbi teile selle eest!  Mis puudutab küsimust meeste vastutusest, siis sellele küsimusele ma olen juba vastanud. Jah, ma olen 100 protsenti seda meelt, et ka mehed kannavad vähemalt sama suurt vastutust kui naised kõiges, mis seondub inimelu edasiandmisega. Inimene teostatakse mehe ja naise ühisest vastastikusest täiendavusest ja kokkupuutest. Ja mehed peavad teadvustama seda vastutust, mis kaasneb seksuaalsuhetega, ja ka kandma seda ja lähtuma sellest. Siin meil erimeelsus puudub. Aga veel kord, ärge mulle sõnu suhu pange. See ei ole ilus. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Varro! Sa oled tegelikult siin juba viisil või teisel seda hierarhiat meile ikkagi selgitanud, et kõigepealt meil on põhiseadus, eks ole, siis tulevad seadused, mis peavad lähtuma põhiseadusest, ja siis alles tulevad Vabariigi Valitsuse määrused. Aga kuidas siis on juhtunud, et meil on siin nüüd üks määrus, eks ole, noh, see on tegelikult selle eelnõu sisu, mis ei vasta seadusele, mis omakorda ei vasta see ka põhiseadusele? Kuidas selline, kes sellise määruse kehtestas, milline Vabariigi Valitsus sellise seadusvastase ja ka põhiseadusvastase määruse kehtestas? On sul mingisugune aegrida olemas, kes selle määruse meile lauale kunagi tõi, mida me siin praegu üritame siis muuta?

Suur tänu! Vaat sellele küsimusele ma jään vastuse võlgu, ma ei oska vastata, ütlen ausalt ära, ei hakka keerutama. Ma ei tea. See nõuaks eraldi uurimistööd, et vaadata, millal esimest korda juhtus see, et Vabariigi Valitsuse määrus, mis vanasti oli, eks ole, haigekassa tervishoiuteenuste loetelu ja nüüd on Tervisekassa tervishoiuteenuste, Tervisekassa rahastatavate tervishoiuteenuste loetelu, millal seda esimest korda niimoodi tegema hakati. Ma ei oska sellele vastata, see uurimistöö tuleks ära teha, aga mul ei ole selleks, mul ei ole olnud selleks mahti.  

Aga mis puudutab teie küsimuse sellist üldist tausta, siis iseenesest see on küll järjekordne hea kaasus, kus vaadata, millisel viisil, ütleme, õigusriikluse põhimõttesse Eestisse ikkagi suhtutakse, millise ükskõiksuse ja kergekäelisusega. Ma olen seda juba neli või viis korda seletanud, ei hakka teie aega rohkem raiskama, et näidata, kuidas Tervisekassa rahastatud tervishoiuteenuste loetelu sisaldab protseduure, mille eest riik maksab, mis ei vasta kogu tervishoiu valdkonda reguleeriva tervishoiuteenuste osutamise seaduses antud tervishoiuteenuse määratlusele ja põhiseadusele ka mitte, jah, see on eraldi küsimus, aga ütleme niimoodi, et siin me võime vaielda, eks, põhiseadusega seonduvalt. Te oletegi mulle vastu vaielnud siin täna, mitte teie, aga koalitsioonisaadikud osad. Aga siin ei saa ju olla vaidlust. Kui on tervishoiuteenuste valdkond, mida reguleerib tervishoiuteenuste osutamise seadus, ja see seadus annab tervishoiuteenusele legaaldefinitsiooni, siis kõik, mida rahastatakse tervishoiuteenusena, peab vastama sellele legaaldefinitsioonile. Sellele on võimatu vastu vaielda. Ja ometi selline olukord vältab aastast aastasse ja aastast aastasse, ilma et keegi näeks vajadust midagi ette võtta. Ilmselt ongi see, et kui see on, ütleme niimoodi, õigusriigi põhimõtte rikkumine, mille kohaselt tohib riigivõimu teostada ainult põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, on muutunud normiks ja saanud nii tavaliseks, no siis ei aktualiseerugi enam. Sest üks kaasus paljude seas, so what, eks, harju ära, et nii käibki asi. Aga tegelikult ei tohiks niimoodi asi käia. Nüüd on kaks varianti, kas tuleks tervishoiuteenuste osutamise seaduses sisalduvat tervishoiuteenuse legaaldefinitsiooni muuta või siis tuleks valikabortide riiklik rahastamine tervishoiuteenusena lõpetada. Emb-kumb tuleks teha, et see vastuolu kõrvaldada, sest vastuolu on ilmselge.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Koalitsiooni naiskolleegid on korduvalt küsinud meeste vastutusest antud eelnõu juures. Kas neile võiks teha ettepaneku, et nad teeksid juhul, kui see eelnõu läbib esimese lugemise, eelnõule muudatuse, kus abordi rahastamine ei toimuks enam Tervisekassa arvelt, vaid abordikulu jagatakse asjaosaliste vahel, nii et näiteks 50% maksab mees sellest kinni?

Suur tänu! Minu poolest võib teha sellise muudatusettepaneku või mingi muu ettepaneku. Eks iga Riigikogu liige võib teha täpselt sellist ettepanekut, nagu ta soovib. Aga tõesti ei ole mitte mingit põhjust, miks kõik maksumaksjad peaksid selliseid kulusid kinni maksma. Jah, kui te leiate, et meesterahvad on vastutavad selle eest, siis jah, absoluutselt, see on loogiliselt järjepidev, siis tehke ettepanek, mille kohaselt pange need vastutama, kes peavad vastutama. Kõik Eesti maksumaksjad ei pea selle eest vastutama.  

Ja tegelikult on minu meelest siin ka teine probleem, millest me täna ei ole rääkinud. Tegelikult rahastades selliseid asju, mida paljud inimesed peavad moraalselt valeks ja vastuvõetamatuks, pannakse ka maksumaksjad kontseptuaalselt väga halba olukorda. Ma ei taha üldse Eesti Vabariigis makse maksta, kui minu maksuraha kasutatakse süütute inimeste tahtliku tapmise rahastamiseks. See on mulle moraalselt vastuvõetamatu. Ma olen nõus teatud tingimustel rahastama teatud tervishoiuteenuseid teiste inimeste kui enda ja oma pereliikmete puhul. Aga see on ka vaidluskoht, kas tegelikult inimesed peaksid olema allutatud nii-öelda solidaarsele tervishoiukindlustussüsteemile? Jah, teatud tingimustel, teatud inimeste puhul – lapsed ja puuetega inimesed, need, kes iseenda eest hoolitsemisega hakkama ei saa – on see põhjendatud. Aga ma ei näe mitte mingit põhjust ega ka mitte mingit õigust, kuidas mind, teisi maksumaksjaid saab panna kinni maksma mitte lihtsalt asju, mis ei kujuta endast reaalselt tervishoiuteenust, vaid mida mina ja paljud teised inimesed peame ka sügavalt ebamoraalseks.

Eero Merilind, palun!

Hea ettekandja! Te ütlesite siin eelnevalt, et aborte tehakse vaba tahte alusel. Huvitav, kuidas te seda defineerite: vaba tahte alusel. Sotsiaalkomisjonis oli sellest pikk diskussioon. Mulle tundub, et te ei saanud väga täpselt aru, miks aborte tehakse. Öelge palun, miks aborte tehakse. 

Aitäh! Te küsisite mult sotsiaalkomisjoni istungil täpselt sellesama küsimuse. Ma ei tea, kas siis minu vastus oli kuidagi kohatu. Ma ütlesin, ega mina ei saa ju nende inimeste eest rääkida, kes aborti teevad. Need põhjused on väga erinevad ja väga varieeruvad. Alates meditsiinilistest näidustustest, kus ema elu on ohus vastasel juhul, ma ei tea, näiteks inimene on rasestunud, aga samal ajal tal diagnoositakse mingisugune emakakasvaja, näiteks vähkkasvaja, eks ole, ja tegelikult ei saa selle operatsiooniga oodata üheksa kuud, kuni ta raseduse ära kannab, sest vastasel juhul lähevad metastaasid laiali, on tarvis opereerida. Paraku selle operatsiooniga kaasneb ka raseduse katkemine.

Alates sellistest kuni mingisuguste triviaalsete põhjusteni. Mina olen küll kuulnud täiesti triviaalsest põhjustest. Tean konkreetset juhtumit, kus oli plaanitud minna sõbrannadega koos reisile, suusatama talvel, aga näed, sügisel tuli välja, et oli rasedaks jäänud planeerimata. Ja selleks, et mitte kaotada seda toredat reisi, lennupiletid kõik olid ostetud, tehti abort. Kuni selleni välja. Ja kõik muud kaasused jäävad kusagile sinna vahele. Kuidas mina saan teile sellele küsimusele vastata, mis põhjustel. Tehakse igasugustel põhjustel, väga erinevatel põhjustel, alates rasketest olukordadest ja lõpetades triviaalsete olukordadega. 

Nii et jah, ma ei tea, mida paremat selle küsimuse peale vastata. Võib-olla teid ei rahulda see vastus, aga ma tõesti ei oska öelda. Mul ei ole mingisugust uuringut läbi viidud, kus on kaardistatud kõikvõimalikud põhjused. Peate küsima nendelt, kes teevad. 

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Ma võib-olla täpsustan oma küsimust. Ma rääkisin sellest korrast, kui mina olin sotsiaalkomisjoni esimees ja see oli juba aastaid-aastaid tagasi, ja kus me arutasime teemat, et kui alaealine soovib raseduse katkestada, peab ta kindlasti oma lapsevanemalt selleks nõusoleku saama. Ja arstid seletasid, milliste kurioossete juhtumiteni kõik see on viinud. Ja me arutasime seda teemat pikalt-laialt, teie olite ka komisjoni istungil ja seal te ütlesitegi, et naine üks kord jäi süüdi, kui ta raseduse katkestas. Ja siis meil tekkis teema, et aga, noh, ta jäi ju rasedaks, aga ta oli ka siis süüdi, kui rasedaks jäi. 

Siit tulebki see probleem, et ma tahaksin nagu teada, kuidas te julgete selliseid asju nagu naiste eest otsustada. Sest lapsed tuleb ju ka üles kasvatada hoole ja armastusega. Et ei saa päris nii, et sünnib laps, ja igal juhul peab sündima. Kuigi ma olen igati selle poolt, et tuleb teha kõik selleks, et soovimatuid rasedusi ei oleks.

Suur tänu! Mina ei tea, et sellel eelnõul oleks midagi pistmist naiste eest otsustamisega. See eelnõu ei puuduta absoluutselt seda, et kes saab langetada otsuse oma rasedust katkestada. See ei ole see eelnõu. Nii et siin me ei räägi üldse sellest, et kuidas te saate võtta endale selle õiguse otsustada naiste eest, ja praegu pöördute minu poole sellise küsimusega. Aga kas te olete seda eelnõu lugenud? Kas selles eelnõus on midagi kirjas selle kohta, et ma teen ettepaneku, et mina tahan hakata naiste eest otsustama, kes saab ja kes ei saa aborti teha, või et riik tahab hakata seda naiste eest otsustama? Siin ei ole ju midagi sellist. Küsimus on täiesti mööda sellest, mida eelnõu reaalselt nagu reguleeriks. Aga veel kord, kui te ütlete, et mina ütlesin, et esimest korda on nad süüdi, kui nad rasestusid, ja teist korda on nad süüdi, kui nad aborti tegid: ma ei kasuta sellist retoorikat, ma olen 100% kindel, et ma ei ole mitte kunagi midagi sellist ütelnud. Küll aga on ju tõsi see, et kõikide otsustega kaasneb vastutus. Kui sa astud seksuaalsuhetesse, siis sa võtad sellega seonduvalt vastutuse tulevase inimese ees. Sellepärast et seksuaalsuhete kaudu eostataksegi uus inimene, on ju nii. Kõik inimesed võiksid nii palju teada. Ja kui sa seda tead ja sa seda teed, siis sa ju langetad otsuse, millega kaasneb vastutus. Ja samamoodi, kui sa otsustad abordi kasuks, siis sa langetad ka otsuse, millega kaasneb vastutus. Nii et selles mõttes sisuliselt ei ole nagu mul võimalik teile vastu vaielda ju nende positsioonide kirjelduses. Aga sellist retoorikat ma küll olen kindel, et ma ei ole kasutanud. Nüüd, mis ei puutu jällegi tänase eelnõu temaatikasse, aga ma mäletan väga hästi seda toonast eelnõu ja seda toonast diskussiooni. Ja üks asi, millega te toona absoluutselt ei arvestanud, oli see, et te, kaotades ära vanemliku nõusoleku alaealiste abortidelt, avasite te tee millele: pedofiilidele, kes kasutavad alaealisi ära, astuvad nendega seksuaalsuhetesse nende vanemate teadmata, ja isegi siis, kui see alaealine jääb rasedaks sellest seksuaalsuhtest, siis saab seesama pedofiil öelda sellele tüdrukule, et näed, siin on sulle 3000 eurot ja nüüd läheme arsti juurde ja teeme selle asja korda, nii et su vanemad teada ei saaks. Vat sellisele pedofiilide paradiisile lõite teie omalt poolt toonase seaduseelnõu läbisurumisega, vastuvõtmisega eeldusi. Ja seda me ütlesime toona, seda ma ütlen ka praegu ja ka teil lasub sellega seonduvalt oma vastutus.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Varro! Siin saalis on selgelt näha teatud, ütleksin niiviisi, moraalset või kõlbelist veelahet küsimuses, kas abordi näol on tegu tapmisega või mitte. Kuigi tänapäeva teaduse saavutuste taseme järgi tegelikult siin ei tohiks ju tekkida kahtlust, kui me geneetiliselt teame, et iga inimese DNA on individuaalne, see ei kordu ja seda ei ole võimalik kuidagi taastada, ja see on nii eostamise momendist alates. Mul tegelikult küsimust ei ole. Mida peaksime tegema, et meie ühiskond mõistaks, millega tegelikult on tegu, ja üritaks ka vastavalt käituda?

Mida peaks tegema, et ühiskond teadvustaks, et inimese elu ei alga sünniga? Esimene asi on see, et poliitikud ise peaksid julgema tõele näkku vaadata. Ei ole mõtet lõputult pead liiva alla peita ja teha nägu, nagu me ei teaks, et tegemist on inimestega, ja nagu me ei saaks aru, et inimese elu on ühtmoodi väärtuslik nii enne kui ka pärast sündi, ja et sellest tulenevalt on üksnes loogiline järeldada, et ka õiguskaitse inimese elule enne ja pärast sündi peaks olema ühetaoline. See on esimene asi, mida ma ütleksin. Peaksime julgema vaadata tõele silma. 

Täpselt samamoodi nagu 19. sajandi keskel oli näiteks Ameerika Ühendriikides seaduslik orjapidamine, 1865 vist lõpetati Ameerika Ühendriikides orjapidamine ära. Ja selleks, et lõpetada orjapidamine, tuleb teha üks valus akt: tuleb vaadata tõele näkku ja öelda, et me oleme siin päris pikka aega praktiseerinud midagi sellist, mis on täiesti ebaebainimlik, sügavalt ebainimlik ja sügavalt ebamoraalne. Aga see on nagu inimese enda elu muutmisega. Kui ma ei ole valmis tunnistama, et ma olen midagi valesti teinud, siis ma ei saa ka oma elu reformida. See algabki sellest. Ja selle tunnistamine, et me oleme midagi valesti teinud, on muidugi ebameeldiv ja valus, aga ma ütlen, et see on hädavajalik ja möödapääsmatu eeldus igasuguseks meeleparanduseks, omaenda isikliku elu reformimiseks. Ja nii on, mulle tundub, selle küsimusega ka siin. 

Kui me tunnistaksime, et tegemist on inimesega enne sündi, siis me peaksime tunnistama seda, et me oleme siin aastaid tegelenud millega? Kümnete ja sadade tuhandete inimeste tahtliku tapmise riikliku rahastamisega, loonud eeldused selleks massiliseks tapmiseks, mille kõrval küüditamised ja kõik sellised asjad kahvatuvad täiesti – pisiasjad. Ja oleme seda ka rahastanud Vabariigi Valitsuse poolt. Millise pildi joonistab see meie riigist? Väga inetu. 

Aga mis meie valik on? Üks valik on see, et pigistame silmad kinni ja ärme kunagi tunnista seda. Teine variant on, et teeme lõpparve selle ebaõiglusega, üks kord valusa lõpu, ja ütleme, et proovime edaspidi paremini. Ja ma ütlen, et kui siin on juttu sellest, et kas me teame või ei tea, kas on tegemist inimesega või mitte, noh, tegelikult ei ole küsimus selles, et me ei tea. Kuskil 20. sajandi esimesel poolel, kui ei olnud ultrahelitehnoloogiat, siis võisid inimesed endale sisendada, et me ei tea, milline see inimene seal päris on 11-nädalaselt või 10-nädalaselt. Võib-olla ongi mingi rakuklomp, nagu räägitakse. Aga see aeg on ammu läbi, see ignorantsuse aeg. Kõik teavad, kes tahavad teada, milline on inimene. 

Siin on näiteks pilt 11-nädalasest lootest. Ma ei tea, kas see näha on või ei ole. Käed on, jalad on, pea on, süda ammu tuksub, eks. Geneetiline kood on täiesti erinev oma emast-isast. Kõik elundid on juba olemas algetena. Ilmselgelt see on inimene. 

Aga mis puudutab sellist laiemat teadvustamist, siis siin eelnevalt oli ka üks küsimus – ma ei mäleta, kes selle küsimuse esitas enam, jaa, see oli kolleeg Jaak Valge –, et kas on kunagi Vabariigi Valitsus viinud ellu ühegi avaliku arvamuse suunamise kampaania, mis teadvustaks ühiskonnas laiemalt, et jaa, inimelu algab eostamisel, ammu enne sündi, ja palun teadvustage seda reaalsust ja palun käituge vastavalt, tehke vastavad eluotsused, teadvustage, et seksuaalsuhetega kaasneb suur vastutus. Kui te astute seksuaalsuhetesse, siis te peate aktsepteerima selle võimaluse, et teist saab ema või isa. Tegutsege ratsionaalselt ja vastutustundlikult. Ja ühtlasi teavitama sellest, et kui näiteks on eostatud laps, keda vanemad tunnevad, et ei saa üles kasvatada, siis on võimalused, et keegi teine saab selle lapse üles kasvatada. Kõige viimane võimalus peaks olema see, et lapse elu lõpetatakse enne sündi. 

Aga jällegi, kuna keegi ei taha sellele reaalsusele silma vaadata, siis aastakümneid juba vältab selline olukord, kus pistame pea liiva alla ja teeme näo, nagu seda probleemi ei eksisteerikski. No see on ilmselgelt ebaväärikas. Aga lihtsalt tuleb palvetada ja loota, et kunagi leitakse julgust tõele näkku vaadata.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd on võimalus kuulata arutelu ja langetatud otsuseid juhtivkomisjonis. Ja selleks palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Karmen Jolleri.

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes meid jälgivad mujalt! Siin on antud väga põhjalik ülevaade ja on olnud väga põhjalik diskussioon. Ja ma annan ülevaate komisjoni otsustest ja aruteludest.

Komisjoni istung toimus 22. oktoobril sellel aastal. Komisjoni liikmetest ainsana puudus Aleksandr Tšaplõgin ja selle eelnõu arutelu juures oli loomulikult eelnõu esitaja Varro Vooglaid. Sotsiaalministeeriumist oli kutsutud Pille Saar, tervishoiuteenuste osakonna nõunik. 

Ma annan ülevaatliku sellise kokkuvõtte, mis väga palju ei erinenud tänasest arutelust. Kui kellelgi on küsimusi, siis saab pärast täpsustada.

Kõigepealt Varro Vooglaid tutvustas eelnõu väga põhjalikult ja siis selgitas Sotsiaalministeeriumi esindaja, et Vabariigi Valitsus ei toeta seda eelnõu, kuna raseduse katkestamine siiski on tervishoiuteenus, aga seda käsitletakse kõrgema omaosalusega teenusena. Ja tervishoiuteenus on ta seetõttu, et ta aitab ennetada naiste terviseriske, nagu näiteks vaimse tervise häired ja veel ja ka nendest niinimetatud nurgaabortidest tulenevate tüsistuste riske. Ta tõi välja ka selle, et kui on teostatud ebaseaduslikud abordid, ja maailma statistika seda näitab, et kui aborte piirata, siis ebaseaduslike abortide arv kohe tõuseb ja nende kulu riigi tervishoiusüsteemile oleks oluliselt kõrgem praegusest, kui me räägime lihtsalt rahast. Ta tõi esile ka statistika, mis näitab abortide vähenemist Eestis, ja rõhutas, et praegu kasutatavad meetmed on aidanud seda saavutada. Kui siin saalis on ka käinud küsimus, milliseid kampaaniaid on tehtud, siis tõepoolest tegelikult on tehtud erinevaid kampaaniaid, mis tõstavad noorte arusaamist sellest, mis on üldse seksuaalsuhe, mida see endaga kaasa toob, milline on turvaline seks ja nii edasi, ja lõpetades sellega, et nõustatakse neid naisi, kes plaanivad aborti. Eesti seaduste kohaselt ei ole võimalik vabatahtlikult aborti teha, või ütleme, seda valikaborti teha ilma spetsiifilise nõustamiseta ja toeta. On avatud ka selline teenus nagu raseduskriisinõustamine, mille alla kuulub ka abordijärgne nõustamine samamoodi. Ja siis ta tõi ka välja statistika, millest ka on juba räägitud, et kui 1997. aastal oli aborte peaaegu 17 000, siis 2023 oli 4000 umbes või 3000, ma pean täpsemalt vaatama, mis, jah, ühesõnaga numbritest võime hiljem rääkida. Ta tõi välja ka selle, et lisaks on teavitustööd teinud väga palju ka vabatahtlike organisatsioonid, nagu näiteks Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts, perearstide selts on teinud ja nii edasi ja nii edasi. Tegelikult on meedikud oma koolituselt abordivastased, selles mõttes, et me kindlasti püüame ümber veenda naisi, kes soovivad teha aborti, aga lõplik valik ja otsus jääb ikkagi naisele. Meedikute ülesanne on veenduda, et naine oleks teadlik kõigest, mis abordiga kaasneb. Aga lõplik jah jääb siis naisele. Ministeeriumi esindaja siis leidis, et kuna teenusel on juba kõrge omaosalus, siis ei ole põhjust täiendavaid piiranguid panna ja ebavõrdsust suurendada. Tema sõnul peavad abordi reguleerimisel olema selged tõenduspõhised alused, mis arvestavad rahvatervise vajadusi. 

Siis võtsin mina. Karmen Joller, sõna ja tõin välja, et põhiseaduses on toodud ka õigus tervisele, § 28, jah. Siin tuleb arvestada ka ema tervist ja tuleb kaalutlusotsust kasutada. Tõin välja ka selle, et riikides, kus abordid on keelustatud või väga tugevalt piiratud, seal on suurenenud naiste suremus ja laste suremus, mille peale tõi Varro Vooglaid välja järjekordselt selle, mida ka täna rõhutas, et eelnõu skoop ei ole mitte aborte kuidagi keelustada, vaid vähendada rahastust või lõpetada rahastus. 

Siis oli jutt jällegi sellestsamast naiste tervisehäirete ennetamisest, et abort on üks meede, nii palju, ma ei saa öelda meede, aga et abordiga me ennetame hullemaid probleeme. 

Juttu oli ka abordi põhjustest. Professor Lutsar tõi välja ka uuesti rahvusvahelised kriteeriumid, millal aborti tehakse, millistel nädalatel, mispärast. Tõi välja ka meditsiinilised näidustused. Ja tõi samuti välja selle, et raseduse katkestamine on meditsiiniline protseduur. Ja Vooglaid tõi uuesti jällegi skoobi tagasi sellele, et me räägime rahastamisest, pelgalt rahastamisest. 

Helmen Kütt rõhutas, et naise tervis peab olema kaitstud ja riik ei tohiks piirata naiste õigusi tervishoiuteenustele. Ta märkis, et Tervisekassa kaudu rahastatav raseduse katkestamise teenus on oluline samm naiste tervise kaitseks ja abordi rahastamise lõpetamine oleks meil samm tagasi. 

Räägiti veel mitmetest praktilistest küsimustest ja erinevatest riskidest. Näiteks toodi välja ka see, et kui me nüüd hakkame detailidesse laskuma, siis ka teatud iluprotseduurid ei ole justkui tervishoiuteenus, sest näidustus ei ole ju haiguse ravi või ennetus. Kalle Grünthal tõi jällegi välja selle, et kui valitsus kärbib kulusid teistes valdkondades, siis võib-olla siin oleks ka üks osa, kus võiks kulusid kokku hoida, millele siis Sotsiaalministeeriumi esindaja oli vastanud, et tervishoiukulud võivad suureneda, kui me abortide kättesaadavust piirame. 

Kert Kingo tõi endiselt, juhtis ka samamoodi nagu härra Vooglaid tähelepanu – nagu ma ütlen, et see teema läks nagu siin saaliski läks väga seinast seina, et korduvalt komisjoni liikmed ja ka eelnõu esitajad juhtisid teema tagasi sellele, et tegemist on siiski rahastamise küsimusega.

Sellest, et raseduse katkestamine on tervishoiuteenus, rääkis ka doktor Merilind ja tõi näiteks ka selle, et rasedus on meil olemas diagnooside loetelus ehk et rasedust me ikkagi, kuigi rasedust me tõesti ka meditsiinis otseselt haigusena ei käsitle, aga nõustun härra Vooglaiuga, et rasedus on seisund, kus nii emale kui sündimata lapsele on terviseriske, ja seega ka kõik rasedusega seotud teenused, muu hulgas raseduse katkestamine, on tervishoiuteenused. 

Ja lõpetuseks rõhutas Vooglaid, et tema eelnõu keskmes on loote eluõigus, mille kaitsmist ta peab põhiseaduslikuks kohustuseks. Ta leidis, et vabatahtlik raseduse katkestamine ei ole tervishoiuteenus, kuna see ei ravi haigust ega vigastust, vaid peatab loomuliku rasedusprotsessi. Vooglaid avaldas lootust, et teema arutamisel jäädakse inimelu väärtustamise juurde, ja rõhutas, et riikliku rahastamise lõpetamine ei muudaks raseduse katkestamist kättesaamatuks. 

Menetluslikud otsused. Ma ütlen ka selle, mis mul enne jäi ütlemata, et number, 2023 oli valikaborte 3398. Kui me vaatame ja võrdleme neid numbreid varasemalt, siis väga-väga suur langus on toimunud ja meie arstidena loodame, et see langustrend jätkub.

Tehti menetluslikud otsused. Eelnõu võetakse täiskogu päevakorda täna, 12.11, see oli konsensuslik otsus, juhtivkomisjoni esindajaks määrata Karmen Joller, poolt 5, vastu 2, ja tehti ettepanek eelnõu tagasi lükata, poolt 5, vastu 2.

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Martin Helme, palun! 

Aitäh! Ma ennem jälgisin seda diskussiooni siin väga tähelepanelikult ja noh, eks ta läks ära õige paljudel kordadel sellelt päris teemalt. Teie küsisite ja küsisid veel paar sellist teie kolleegi. Umbes sõna-sõnalt teie küsimus oli selline, et kui pole raha abordi tegemiseks, kuidas nad saavad seda last kasvatada. Ma saan küll aru, et see loogika on nihukene eugeenika: ikkagi vaesed inimesed ei peagi saama sünnitada ja need inimesed tuleb ära likvideerida. Mina ei saa aru sellest loogikast, proovige nüüd mind kuidagi aidata, et inimesel on vähe raha, et last saada, mida teha nende lastega, kelle vanematel kuidagi elu käigus järsku raha väheks jääb? Olid kaks inimest, kes käisid heal tööl, said lapsukese, siis tuli majanduskriis, mõlemad kaotasid töö, raha enam ei ole. Mida nad siis teevad oma 6-aastase lapsega? No ei ole enam raha teda kasvatada. Kas siis läheb ka hävitamisele või mis see loogika on, et kuna raha ei ole, siis ongi vaja inimesi hävitada?

Küsimus on huvitav, demagoogiline, aga ma pean ütlema, et meie komisjonis seda teemat ei arutatud, sest me nii kaugele tõesti ei suuda mõelda.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua ettekandja! Kolleeg Rõivas oli siin enne segaduses, ma nägin. Ta oma küsimust esitades ütles, et selliseid aborte ju ei tehta, kus inimene otsustab ilma mingi näidustuseta aborti teha. Te ise ka ütlesite just siin numbri, et valikaborte on 3400. Kas te saate stenogrammi huvides ja ma usun, et ta kuulab, ka puldist üle kinnitada, et see eelnõu puudutab just nimelt neid valikaborte, aga ei puuduta kuidagipidi nende ärakeelamist, vaid puudutab seda, kas neid peaks osaliselt või täielikult, antud juhul siis osaliselt tasuma haigekassa eelarvest või peaksid nende eest tasuma need inimesed ise, kes selle valiku teevad. Kas te saate siit puldist kinnitada, et just nimelt nii see on ja just nimelt eelmine aasta oli ligi 3400 inimest, kes ise tegid otsuse see abort teha? Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! Seda me tõesti arutasime. Jah, eelnõu puudutas rahastamist ja rahastamise juures toodi välja esiteks, et selle protseduuri omaosalus on suur, võrreldes muude tervishoiuteenustega: 50% tõi ka härra Vooglaid täna välja. Ja teiseks oli arutlusel ka komisjonis, et miks naised aborti teevad. Siin härra Vooglaid ütles, et ta ei tea, ma olen täiesti veendunud, et Vooglaid on lugenud kõiki neid uuringuid siiski. Ma ei usu, et ta ei ole neid lugenud. Ja seda räägiti ka komisjonis, et väga sageli on turvatunde puudumise põhjus. Ja siin enne oli saalis küsimus, et miks 2022 äkki abortide arv suurenes. Ma ilmselt teen meelevaldse järelduse ja see väide vajab rohkem uurimist, aga 2022 alustas Venemaa täiemahulist sissetungi ja inimeste arusaam turvatundest muutus. See võib olla seotud, aga ei pruugi olla seotud. Miks naised valivad abordi, see on enamasti sügavalt isiklik küsimus. See ei ole kunagi kergekäeline otsus. Võib-olla mõnikord on, aga siis me räägime juba haridustasemest.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus, kas te olete veendunud, et see Sotsiaalministeeriumi esindaja, keda te mitmel puhul tsiteerisite, ja rääkisite, mida ta komisjonis kõneles, oli selle eelnõu läbi lugenud? Sest te rääkisite tema seisukohtadest ka seda, mis puudutab ebaseaduslikke aborte. Ja kui abortide keelamisest, noh, ei ole selles eelnõus juttu, siis kas ta rääkis teile samast eelnõust, kui ta valitsuse seisukohad andis, või mis põhjusel ta seda nii võimsalt laiendas? 

Ei, ta ei rääkinud abortide keelamisest, mina rääkisin sellest, mina läksin skoobist eemale ja härra Vooglaid juhtis kenasti mind tagasi sellele. Kindlasti ta oli läbi selle lugenud ja seda analüüsinud ja vastus oli väga põhjalik, tuues välja põhjendused, miks peaks abort oleme riiklikult rahastatud. Ja põhiline eesmärk on siis seesama nurga-abortide suurenemise vältimine, et inimesed valiksid ikkagi turvalise tee, kui nad juba otsustavad, ja teine, et ennetada näiteks naiste vaimse tervise häireid.

Varro Vooglaid, palun!

Kui ma nüüd õigesti kuulsin, siis minu meelest te ei peatunud komisjoni arutelust rääkides paaril momendil, mis minule endale tundusid päris olulised. Esiteks, mulle oli väga häiriv see, kuidas ministeeriumi esindaja sekkub jõuliselt poliitilisse debatti, ja ma arvan, et see ei peaks kuuluma sellisesse heasse parlamentaarsesse kultuuri. Üldiselt peaksime seisma selle eest, et ministeeriumi ametnikud saavad aru, mis nende roll on: kirjeldada valitsuse positsiooni antud juhul ja mitte hakkama vaidlema maailmavaatelisel alusel ehk poliitilist debatti pidama. Ma küsiksin sellele ka teie hinnangut. 

Ja teine asi, mis minu meelest ka ei kõlanud teie ülevaatest, on see, et kui päevakorrapunkti arutamine hakkas lõppema, siis komisjoni esimees Madis Timpson tegi ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Ja kui ma palusin, et kas te saaksite käsitleda argumente, miks te teete sellise ettepaneku kohe esimesel lugemisel see tagasi lükata, siis ta ütles, et see on minu siseveendumuse küsimus ja ma ei peagi rohkem argumente esitama. Kas teie arvates see on korrektne või mis hinnangu te sellele annaksite?

Tõepoolest, teie tõite välja selle, et poliitilist debatti ei peaks pidama ametnikega, et debatti sekkuma ei peaks ametnikud, seda te ütlesite jah. Minu hinnangul see ametnik päris debatti ei sekkunud, kui ta kaitses neid argumente, mida valitsus tema kaudu siis esitas. Ja mina arvan, et Riigikogu liige võib oma siseveendumuse kohaselt hääletada, ja see on ju ka meil kõikides seadustes kirjas, ja võib ka öelda ja otsustada. Kas ta peab seda põhjendama, seda ta peab arutama, ma arvan, oma valijatega.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te ütlesite, eks ju, et see on kõrgema omaosalusega teenus, ja nii nagu nõustusite härra Vooglaiuga, kes ütles, et selle omaosalus on 50%. Varro Vooglaid oma ettekandes mitmel korral viitas selle teenuse hinnale 35, 34, kui ma õigesti mäletan. Siis te hõikasite siin, et osades erakliinikutes maksab see 300. Ma tean, erinevate teenusepakkujate juures teenus maksabki väga erinevad summad. Mul on küsimus, et mis hinda või kuidas see on hinnastatud Tervisekassas ja millises osas see, mida see eelnõu puudutab, ehk millist osa riigieelarvest kompenseeritakse sellele teenuseosutajale? Kas see on see 17,50 või mingi muu summa?

Me tegelikult ei arutanud seda. Ja see 17,50 on tabletiabordi hind inimesele endale. Kirurgiline abort on kallim, aga ma ei oska neid summasid hetkel öelda. Me ei arutanud seda detailselt.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te tõite oma ettekandes välja selle, et kui abortide riiklik rahastamine lõpeb, siis hakatakse tegema aborte ebaseaduslikult, mis mõjutab naiste tervist. See väide peaks põhinema mingitel numbritel või arvutustel. Kui naine selle valiku teeb, et ta ei saa riiklikult aborti endale lubada, siis ta peab kuskilt ebaseadusliku tegija leidma. Millised need summad on ja miks selline arvamus teil on?

Detailselt me seda ei arutanud, aga see on väga paljude riikide praktika, näiteks Rumeenia ja Ungari, kui ma ei eksi. Ma summadest ei oska öelda, see sõltub väga palju sellest, milline on riigi elatustase ja milline on sealne tervishoiusüsteem. Aga kõikide riikide kogemus näitab, et ebaseaduslike abortide hulk või abordiränne suureneb, kui abortide kättesaadavust piiratakse. Abort peab olema kättesaadav teenus.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Rääkides sellest komisjoni istungist, üks asi, mis minu jaoks oli üpris häiriv, oli see, et ühel hetkel ilmnes, et kui teie koalitsioonikaaslane Irja Lutsar esitas pika küsimuse, mis sisaldas mitmeid küsimusi ja ka väited, millega ma ei saa nõustuda, ja siis oli järg mul vastamiseks, siis teie erakonnakaaslane Madis Timpson, kes on komisjoni esimees, ütles, et vastake lühidalt. Ma küsisin, et vabandust, miks lühidalt ja kuidas see lühidalt teie jaoks välja näeks. Ta ütles, et no ühe-kahe lausega. Kuidas teile endale tundub, kas selline asi on hea parlamentaarse praktika väljendus? Tavaliselt öeldakse, et komisjonides toimuvad põhjalikud arutelud, et seal saab ikka pikalt ja põhjalikult ja ammendavalt asju arutada. Aga kui ma olen eelnõu esitanud ja mulle esitatakse küsimusi ja mulle öeldakse, et ma saan vastata ühe kuni kahe lausega, et kas see on selline hea parlamentaarne tava või pigem midagi sellist, mida tasuks vältida?

Ma lihtsalt tuletan meelde, et härra Timpson kohe korrigeeris ennast samuti, te ju protestisite ja see oli väga õigustatud protest. Ja ta kohe korrigeeris ennast ja ütles, et aga vastake pikemalt. Ma näen, et me oleme siin päris pikalt seda eelnõu arutanud, ma arvan, et te olete siin saanud kõik oma arvamused välja öelda. Sa oled saanud väga ilusti ka küsimustele vastata, pikalt. (Hääl saalist.) Nii nagu teile sobib. Ka siin, ma räägin. Jaa, aga komisjonis kohe pärast esimest märkust härra Timpson korrigeerin ennast ja te saite vastata täpselt nii pikalt, kui te soovisite.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tegemist on kahtlemata sisuliselt väga tõsise küsimusega ja erinevatel ajalooperioodidel ühiskondades tekivad niisugused lähenemised, ma ei taha öelda, et stambid, aga traditsioonid, millest on väga hea, kui mõnikord lahti raputatakse, et teha tõsist argumenti ja võtta kõik argumendi osad niimoodi lahti ja panna see maailmapilt uuesti kokku. See on kindlasti väga viljastav. Siin küsimusi esitades ka küsijad tihti tõmbasid asja ideoloogiliselt laiali ja käsitlesid teematahke, mis selle eelnõuga seotud ei ole. Ka teie paaril korral, vastates küsimustele, puudutasite seda, et sellega lõpetatakse abortide riiklik rahastamine. Kas ma saan õigesti aru, et tegemist on siiski valikuliselt või vaba tahte alusel abortide lõpetamisega ja et tervisekahjustuse või tervisekahtluse puhul abortide tegemise rahastamist riiklikult siiski ka selle eelnõu järgi jätkatakse?

Jah, selle eelnõu kohaselt on mõeldud ainult vabatahtlike abortide lõpetamine. Aga tuletan veel kord meelde, et teiste riikide kogemused ja teadusuuringud ja praktika on näidanud, et kui me vähendame abordi kättesaadavust ja lõpetame selle riikliku rahastamise, siis suureneb ränne abordi eesmärgil, suurenevad ebaseaduslikud abordid, suurenevad naiste vaimse tervise probleemid, ja see toob kaasa ühiskonnale oluliselt suurema kulu, rääkimata sellest nii-öelda moraalsest kulust sellele naisele endale.

Aitäh! Teine küsimus, Tõnis Lukas, palun!

Ma küsin siis. Need debatid käivad paljudes ühiskondades. Kas te saate siis öelda, et kui Eesti sellise sammu astuks, nagu praegu eelnõu algatajad ette panevad, siis kus need rände sihtkohad on, kas kogu Euroopa, kogu maailm? Kuidas kirjeldada hästi lühidalt riikide õigusruumi ümberringi? Kas saab igale poole minna ja igal pool tehakse seda tasuta ka meie inimestele? Või kuidas see on?

Seda me ei arutanud, seda küsimust. Jah. Eesti Naistearstide Selts on väga selle poolt, et abordid oleksid riiklikult rahastatud, ja me usaldame oma arste.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Irja Lutsar, palun! (Irja Lutsar küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Nii. Tere hilisõhtust, kõik kuulajad! Aitäh, hea istungi juhataja! Ma siis kajastan seda seaduseelnõu, mida me oleme nüüd piisavalt arutanud. Selle tõttu ma seda kordama ei hakka, see arutelu oli tõesti väga põhjalik. 

Tuletan veel kord meelde, et nimetatud seaduseelnõu ei plaani aborti keelustada, nii nagu Varro Vooglaid ütles, vaid selle rahastamist muuta. Eesti 200 nimetatud seadusemuudatust ei toeta ja allpool ma toon ka välja mõned argumendid.  

Seadusemuudatuse sõnastus tekitab mitmeti mõistmist. Muutus puudutab seaduse § 5 lõige 1 ja nendib, tsiteerin: naise rasedust võib katkestada üksnes tema enda soovil, keegi ei tohi sundida ega mõjutada naist oma rasedust katkestama, nõusolek raseduse katkestamiseks peab olema vormistatud kirjalikult. Seega, seaduses on väga selgelt öeldud, et kõiki aborte saab vaid omal soovil teha. Abordi näidustustest seaduses juttu pole. Muudatusettepaneku järgi tuleb muuta § 5 lõige 1 ehk siis kõik abordid tuleks inimesel endal tasuda, muid faktoreid arvesse võtmata, sest aborti saab teha ainult omal soovil. Seletuskirjas ja komisjonis oli küll juttu, et meditsiiniliselt näidustatud abordid on nimetatud muutuse erandiks, aga meditsiinilisel näidustusel tehtava abordi mõiste on seaduses toodud vaid §‑s 6, kus reguleeritakse aborte, mida tehakse hiljem kui 12. või varem kui 22. nädalal, ja varem kui 22. nädalal, mitte kõiki aborte. Samuti on sõnastusest ebaselge, mille eest inimene ise tasuma peaks. Täna oli sellest ka juttu, kas ainult abordi kui kirurgilise või medikamentoosse protseduuri eest või ka abortidele eelneval visiidil tehtava nõustamise eest või uuringute eest või abordile järgnevate visiitide eest. Just neil eelnevatel visiitidel saab naine koos meedikuga parima otsuse teha ja mõnikord ka loobuda abordist.  

Olen nõus, et ülaltoodud teksti saab edasise menetluse käigus parandada ja selgemaks muuta. Kahjuks on lisaks sellele seaduseelnõule, mis räägib abordi rahastamisest, ka põhimõttelised ja moraalsed probleemid. Esiteks, abort, ükskõik mis põhjusel seda tehakse, on alati raske otsus ja jätab naise ellu paratamatult jälje. Ükski naine ei tee seda otsust kergelt, aga elud on erinevad ja mõnikord teisiti ei saa. Kui me nüüd riigina need naised peaaegu ainukese ühiskonnagrupina häbiposti paneme, siis saavad nad kahekordselt karistatud. Lisaks tuleb arvestada, et aborti on sagedamini sunnitud tegema juba niigi eluga kehvemini toime tulevad inimesed, kelle sissetulekule enam kui 200-eurone summa abordiks on tõsine väljaminek. Kellele see niisugune häbistamine kasu toob? Kindlasti mitte naistele, kes aborti on sunnitud tegema. 

Teiseks, illegaalsed abordid on Eestis üliharvad tänu meie humaansele ja õiglasele seadusele. Kui aga abordid oma hinna tõttu just vaesematele inimestele kättesaamatuks osutuvad, siis ilmuvad välja ka isikud, kes aborti illegaalselt pakkuma hakkavad, ja sellega kaasnevad terviseriskid on ajaloost ja ka lähiajaloost väga hästi teada. 

Kolmandaks, abort pole ainuke meditsiiniteenus, kus inimene kas keeldub tõenduspõhistest vahenditest, et haigust ennetada, või tingib inimese hooletu käitumine õnnetuse või vajab lisameditsiiniteenuseid inimene, kellel on teatud hirmud. Nii näiteks tehakse plaaniline keiserlõige ka naistele, kellel mingil põhjusel on hirm loomulikul teel sünnitada, või tehakse mõningaid protseduure narkoosis, inimeste hirmu tõttu. Samuti on haiguste vältimiseks väga tõhusad vaktsiinid olemas, mis raske haiguse nagu difteeria, leetrid, hemofiilus, meningiidi peaaegu sajaprotsendiliselt ära hoiavad, aga vaktsineerimata lapsed haigestuvad väga tõsiste tagajärgedega. COVID-i pandeemia ajal näiteks kostusid ühiskonnast, mitte meedikute hulgast, hääled, et vaktsineerimata isikud peaksid oma ravi ise kinni maksma. Õnneks Eesti eksperdid seda ei toetanud ja seetõttu see ka ei rakendunud. Kui me seadustame ühte ühiskonnagruppi oma meditsiinilise teenuse eest tasuma, siis tulevad paratamatult lauale ka teised teenused.  

Ja lõpetuseks. On ebaselge, missugust probleemi me selle seadusemuudatusega lahendame. Usun, et kõik on nõus, et abort pole parim vahend soovimatute raseduste vältimiseks. Kas aga selle eest ise tasumine nende arvu vähendab? Või suurendab seadusemuudatus illegaalsete abortide hulka ja viib vastsündinute hülgamisele? Kui aga seadusemuudatuse mõte on naiste kasvatamine ja nende kaudne häbistamine, siis tekitab see neis trotsi ja lükkab nad ühiskonnast eemale. 

Seega, ülaltoodud põhjustel Eesti 200 nimetatud seaduseelnõu ei toeta ja kutsub ka teisi riigikogulasi järgima sotsiaalkomisjoni soovitust seaduseelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Ja mina tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel hea kolleeg Züleyxa Izmailova. Palun! Kaheksa minutit.

Lugupeetud kolleegid! Head Eesti inimesed! Meie ees olev eelnõu 450 SE näol on tegu puhtakujulise asendustegevusega. Ma ei hakka laskuma vaidlusesse selle üle, kas naistel peaks Eestis olema õigus raseduse katkestamisele Tervisekassa vahenditest või mitte. Sellel vaidlusel pole mõtet mitte sellepärast (Hääled saalis. Juhataja helistab kella.), et eelnõu algataja pole ise kordagi rase olnud ja sellest tulenevalt pidanud ka raseduse katkestamist kunagi kaaluma, tõenäoliselt pole eelnõu esitlejal ka emakat, mis nii tundlikul teemal omast kogemusest kõnelda laseks, vaid pean seda vaidlust aja ja ressursside raiskamiseks hoopis seetõttu, et kõnealuses valdkonnas läheb meil Eestis päris hästi. Nagu eelnevalt kolleegid on välja toonud, on abortide arv viimase kümne aasta jooksul langenud viimase kümne aasta jooksul pea poole võrra. See näitab selgelt, et oleme teinud õigeid valikuid. 

Küsimus sündimata lapse õigusest elule toob kaasa küsimuse, kas see satub vastuollu loodet kandva naise õigusega enesemääratlusele ja oma keha üle otsustamisele. Raseduse katkestamine on tõsine meditsiiniline protseduur, millega kaasnevad teatud riskid naise tervisele ja mida seetõttu kergekäeliselt ette ei võeta. Seda enam on oluline, et turvaline raseduse katkestamise protseduur oleks naistele vajadusel kättesaadav. Raseduse katkestamise piiramine võib kaasa tuua olukordi, kus naised võivad raseduse katkestamisel kehvadesse tingimustesse sattudes saada võimalikke püsivaid tervisekahjustusi või koguni kaotada oma elu. 

Eesti naiste terviseuuringu 2014. aasta raportis on toodud ülevaade põhjustest, miks otsustatakse rasedus katkestada. Sagedasemaks põhjuseks on majanduslik olukord, koguni 31,2%. Olulise tähtsusega on ka mehe soov ja nõusolek lapse saamiseks ning kasvatamiseks. 8,3% naisi katkestasid raseduse partneri survel ning 12% seetõttu, et ei soovinud last üksi kasvatada. Eraldi märkimist väärib, et 4,3% naistest katkestasid raseduse vägivaldse partneri tõttu, rääkimata juhtumitest, kus naine on langenud vägistamise ohvriks, või olukorrad, kus naine otsustab katkestada raseduse füüsilise või vaimse tervise kaalutlustel. Usaldagem ja toetagem naisi meie endi keha puudutavates olulistes otsustes. Uskuge mind, inimesed, kes on võimelised lapsi kandma, sünnitama ja kasvatama, suudavad enda eest ka ise otsustada. 

Kui te tõepoolest soovite kaitsta veel sündimata laste õigusi, siis mina soovitaksin teil end kliimamuutuste ja keskkonnaalaste problemaatikasse sisse lugeda ja keskenduda tulevastele põlvkondadele elu võimaldava planeedi hoidmisele või keskkonnasaaste reproduktiivtervist mõjutavatele aspektidele. Näiteks liialt vähe tähelepanu saavale hormoonsüsteemi mõjutavate ainete pärssivale mõjule meeste viljakusele või loote arengule. 

Endokriinsüsteemi häirivate kemikaalide spekter on paraku väga lai ja omab suurt mõju. Endokriin‑ ehk hormoonsüsteemi kahjustavad kemikaalid on ained, mis häirivad hormoonsüsteemi funktsioone, käitudes nagu endogeensed hormoonid. Hormoonsüsteemi häirivad kemikaalid võivad põhjustada erinevaid terviseprobleeme ka muidu terves organismis, tema järglastel või alampopulatsioonides. Hormoonsüsteemi häirivad kemikaalid häirivad keha hormoontasakaalu ja algatavad ainevahetusprotsesse tavatul ajal elutsüklis. Üldjuhul avaldavad need mõju juba väga madalate kontsentratsioonide puhul. Eriti kahjulikud on kokkupuuted nende ainetega raseduse kriitilistes faasides, loote arengule, väikelastele, varases lapsepõlves ja puberteedi ajal. Hormoonsüsteemi häirivad kemikaalid jõuavad organismi otse läbi väliskeskkonna, läbi vee, õhu, mulla, tolmu, aga ka toidu kaudu, kuhu mõningad sellised ained on ladestunud. Veel üheks kokkupuuteallikaks on siseõhk ja selles leiduv tolm, mis võib sisaldada endokriinsüsteemi häirivaid kemikaale, ja eralduvad tarbetoodetest näiteks nagu toidupakendid, mööbel, elektroonikavahendid, kosmeetika ja teised igapäevased tooted. Lapsed võivad endokriinsüsteemi häirivate kemikaalidega kokku puutuda juba läbi platsenta ja emapiima. See on eriti muret tekitav, kuna nende hormoonsüsteem ei ole veel täielikult välja kujunenud ja mõjud võivad olla pöördumatud. Endokriinsüsteemi häirivaid kemikaale seotakse ka suurel hulgal negatiivsete tervisemõjudega, sealhulgas reproduktiivseid kahjustusi, näiteks nagu sperma kvaliteedi langus meestel ja enneaegne puberteet, aju arengu muutused, mis võivad põhjustada käitumuslikke, tunnetuslikke häireid, aga lisaks ka astma, diabeet ning väärarengud ning erinevat tüüpi vähkkasvajad nagu näiteks rinna‑, munandi‑ ja eesnäärmevähk. 

Kui nüüd kõrvutada katkestatud raseduste arvu eelnevalt loetletud haiguste iga-aastaste diagnooside juhtumitega ja mõjudega, siis me näeme kordades suuremaid numbreid. Tervise Arengu Instituudi vähiregistri andmetel diagnoositi 2021. aastal 8224 vähi esmajuhtu meestel. Vabandust, kokku, ja neist meestel 4084 ja naistel 4140. 

Aga tulles tagasi tänase eelnõu juurde, siis, head EKRE saadikud, tõmmake oma pead võõraste naiste emakatest välja ja vaadake ringi, mis maailmas toimub. Vaadake tõele näkku või silma, nagu eelnõu algataja korduvalt rõhutas. Veel sündimata inimesi aitaks kõige paremini kaitsta juba sündinud inimeste õiguste kaitse ja suurema heaolu ning turvatunde loomine naistele ning ühiskonnas laiemalt. Naiste õiguste ja raseduse katkestamise piiramise asemel aidake hoopis kaasa meie elukeskkonna hea seisundi taastamisele, sest sellest sõltub meie kõigi tervis ja tulevik, ka nende oma, kes veel täna sündimata on. Õigust elule saab praktiliselt teostada vaid siis, kui on olemas keskkond, mis elu võimaldab. Tänaste tendentside jätkumisel näeme selle lagunemist juba oma eluajal. Eesti ja kogu maailma ühiskonna juhtimine kliimamuutuse hävitavalt kursilt vajab meie kõigi ühist mõistmist ja pingutust, ka teie oma. Head kolleegid, keskendugem tähtsaimale, sellega on päriselt väga kiire. Sotsiaaldemokraatide fraktsioon eelnõu 450 ei toeta. Aitäh!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel hea kolleeg Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! ma pean alguses vabandama oma heade kolleegide Isamaa fraktsiooni liikmete ees. Minu järgnev sõnavõtt ei pruugi kajastada kõikide fraktsioonikaaslaste seisukohta, sest me ei leppinud hommikul kokku nõndaviisi, et ma fraktsiooni nimel tulen siia kõnelema. Aga ma plaanin rääkida sellest eelnõust. 

See, mis siin saalis toimus ja minule eelnenud kõne on ilmselge näide, et tegemist on sisulise ja ideoloogilise aruteluga, ja kui argumentidest puudu jääb, siis nii nagu me täna selle arutelu puhul nägime, räägitakse rohkem mitte aiast, vaid aiaaukudest. ilmselgelt, kui me selle kokku võtame, siis selle eelnõu arutelu puhul oli märksa rohkem juttu kõigest muust, kui selle eelnõuga tehtavast ettepanekust. 

Palju oli juttu sellest, et abortide arv on langenud, ja seda olulisel määral. Ma arvan, et kõik siinkõnelejad teavad, et sündide arv on ka langenud olulisel määral. Võib-olla seal on mingid seosed. Meil on vähem inimesi, kes seksuaalvahekordades on, ja tänu sellele sünnib vähem lapsi. Ja tänu sellele õnneks toimub ka vähem aborte. 

Aga selle eelnõuga soovitakse, nagu Varro mitmel korral ütles, keelata omal soovil tehtud raseduste katkestamise riiklik rahastamine. Me räägime selle eelnõu puhul rahastamisest. Ja jutt oli ka see, kas tegemist on üldse tervishoiuteenusega, mida sellisel kujul on võimalik üldse riigieelarvest kompenseerida. Eks seda me peame tegema. Ja küsimustest oli näha, et isegi kui inimesed oma kabinettides aeg-ajalt seda diskussiooni kuulasid, see teema on keeruline. Ja ma tean ja minu isiklikud seisukohad on kindlasti palju äärmuslikumad, kui selle eelnõuga ette pannakse, aga teades Varrot ennast, isegi see diskussioon, mis siin täna aset leidis, me näeme, et see tegelikkuses mitte kuhugi ei jõua. Ei ole mõtet teha veel midagi karmimat. 

Minu meelest on see absoluutne miinimum, mida siin saalis võiks praegusel kujul arutada, oleks võinud arutada, aga näha on, et inimesed, kes eklektiliselt kuulasid seda debatti, jooksid siia ja küsisid aiaaugust ja rääkisid küll tervise põhjusel, küll muudel põhjustel tehtavatest abortidest ja kuidas need ära tahetakse keelata. 

Absoluutselt mitte midagi sellist ei ole! Eelnõu on kaherealine, oleks võinud ette ära lugeda enne. Ei ole tegemist nii nagu homme menetlusse tuleva 2025. aasta riigieelarve seadusega, kus keegi mitte millestki midagi aru ei saa. Üldiselt selle eelnõu sisust võiks aru saada. Neid põhjuseid oli siin erinevaid ja ma sellest häbistamisest ei saa aru. Minu meelest on see probleem. 

Ma lõpetuseks tahaks öelda, et ma 16 aastat tagasi noore inimesena – ma ütlen, et see on väga-väga keeruline teema, sellest räägitakse ka koolides – käisin inimeseõpetuse tundi andmas sellelsamal abordi teemal. Loomulikult õpetaja ja kooli juht ütlesid mulle, et see teema on kõik läbitud, kõik teavad kõigest, eks ju. Ja pärast tunni lõppu tuli üks tütarlaps minu juurde ja ütles, et see, millest sina, Priit, rääkisid, ei rääkinud meile mitte keegi mitte ühtegi sõna. 

Ehk lisaks meditsiinilisele küsimusele on siin selgelt ka moraalne ja sellest me peame rääkima. Teades, millise ettepaneku komisjon tegi ja kuuldes neid seisukohti, siis ilmselgelt see komisjoni seisukoht läheb läbi, aga mina tahan tänada Varrot, et ta selle väga olulise teema siia tõi. Ja ma väga loodan, et Eestimaal on inimesi ja kui on mõnigi mees või naine, kes seda tänast arutelu kuuldes mõtleb sisuliselt selle peale, millega abordi puhul tegemist on, siis mõned abordid jäävad ainuüksi selle arutelu pärast tegemata.  Ja ma loodan, et ükskord on võimalik see eelnõu kas või sellisel minimaalsel kujul vastu võtta. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head lugupeetud kolleegid! Kõik, kes meid väga tuliseks läinud teemat või seda eelnõu arutamise teemat läbi ekraanide vaatavad. Ma kordan, kohe alustan sellega: kui keegi veel ei saanud aru, lugupeetud kolleegid, on vihjatud, et oleks võinud enne seaduse läbi lugeda, enne kui tulla küsima või vastu argumenteerima. Ma kordan veel kord üle: see seadus ei ole algatatud selleks, et midagi ära keelata. See seadus ei ole ellu kutsutud selleks, nagu liberaalid väidavad, et siis ei saa abi enam vägistatud naised või naised, kelle elu ja tervis on ohus seoses rasedusega. Kes iganes nii väidab, see valetab. Ja ammugi ei räägita selle eelnõuga seoses sellest, ei räägita naiste tegevusest ja ei nimetata neid kuidagi, vaid selle eelnõuga seoses räägitakse, mida riik teeb, ja räägitakse riigi tegevusest. Ja kõik need väited siin, et kui riik lõpetab siis vabatahtlike, valikabortide rahastamise, siis tekivad mingisugused … Noh, ühesõnaga, kuna see teenus on inimestele kallis, et siis tekivad mingisugused nurgakliinikud ja kõik. Vabandust, meil ei ole ühtegi nurgakliinikut, ja vabandust, ega seal ka tasuta ei tehta seda. See ei ole absoluutselt mitte mingi argument. Ja mis argumendid siin veel kõik läbi käisid, ja mingisugune abordiränne ja kõik. 

Saate aru, me räägime mingisugusest ajast, mis on kunagi olnud. Me elame praegu siin tegelikult täiesti teises olukorras juba. Ja me peaksime siiski vaatama pigem seda, et olukorras, kus riik tõmbab kokkuhoiu eesmärgil igalt poolt praegu koomale, on ikkagi rohkem kui imelik, et ligi 300 000 eurot aastas tervisekassa raha läheb ikka veel valikabortidele, vabatahtlikele valikabortidele. Ja seda nimetatakse tervishoiuteenuseks, kusjuures ka seda me oleme täna siin kümme korda üle rääkinud, et ta ei ole tervishoiuteenus, rahastamine toimub Vabariigi Valitsuse määruse alusel. Noh, mille ajalugu me tegelikult ei saanudki täna selgeks, ma küsisin, et kust see on tulnud – seda vastust ei ole. Me teame, et põhimõtteliselt Nõukogude ajal oli see, 1956. aastal vist, kui see seadus vastu võeti, abort muutus legaalseks, siis kuidagi nagu eelmisest ajast see meie taasiseseisvumise järgselt kuidagi meie seadusandlusesse jõudis. Ja sellele on täna väga palju viidatud, et tegelikult see on vastuolus põhiseadusega, sest põhiseaduse kirjutajad räägivad eelkõige inimelu kaitsest.

Ja tegelikult seda kõike arvesse võttes võiks ju ikkagi nüüdsest ära sätestada, et omal soovil raseduse katkestamist ei rahastata enam ravikindlustuse seaduses sätestatud alusel ja korras tervishoiuteenusena. Tuletame meelde, et meil oli siin nädalavahetusel suur isadepäev. Palju ilusaid ja õnnelikke peresid me nägime. Üritused toimusid üle Eesti ja sotsiaalmeedias pöörduti isade ja vanaisade poole südamlikkusest tulvil sõnadega, ma tegin seda isegi. Aga tänase seaduseelnõu valguses, kui paljud isad on jäänud lapseta, kui paljud lapsed vaatavad praegu taevast alla oma vanemate peale, saamata üldse võimalust elada.

Meie kohustus on siiski jätkuvalt mõelda, mida meie saaksime teha, et võimalikult vähe otsustataks vabatahtlikult selle protseduuri kasuks, mis ei anna elu, vaid võtab selle. 20. sajand jääb inimkonna ajalukku kui suurte muutuste sajand, kui suurte sõdade sajand, kui väga vägivaldne sajand. See sajand tõi kaasa väga põhimõttelisi enneolematuid vabadusi, kaasa arvatud naistele. Aga kahjuks kinnistas ka ebaeetilise ja julma paradigma, justkui oleks abort üks vabaduse sümbolitest.

Praegu me elame 21. sajandil ja 21. sajandil ei peaks kelleltki elu võtmine olema enam pereplaneerimise vahend ja vabaduse sümbol. Meil on aeg asuda siin 21. sajandis täiesti uue eetilise paradigma kujundamisele.

Kas soovite lisaaega?

Jah, ma soovin lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Need muutused tegelikult algavad väikestest sammudest ja kui me suudaksime hakata mõistma ja kogu ühiskonnale teadvustada, mida me tegelikult teeme, kui me võtame kelleltki võimaluse sündida, siis on see juba väga suur samm õiges suunas. Ja nii vähe, kui meid siin praegu on, siis tegelikult meil kõigil on siiski üks ühine lugu ja see on see lugu, et meil kõigil on olnud võimalus sündida ja tänu sellele me saame olla siin. Tegelikult just seetõttu me peaksime seisma nende eest, kes ise enda eest seista ei saa.

Ja kindlasti me peaksime saavutama põhimõttelise muutuse suhtumises lastesse, et lapsed on toredad, nad on su sõbrad, mõtte- ja teekaaslased siin maises elus. Nad ei ole vaenlaseks ega takistuseks millegi saavutamisel, nagu püütakse meile selgeks teha kõikvõimalike progressivistide poolt. Lapsed on kingitus, nagu sinugi elu on sulle kingitus ja võimalus. Hoidkem oma lapsi, neid, kes meil juba on, ja ka neid, kes alles ootavad oma võimalust teha meie kõigi ja kogu maailma heaks suuri ja vägevaid tegusid.

Ma loeksin lõpuks ühe luuletuse. Kõigile lastele, kes ei ole võimalust saanud elada.

Emad alati hellust ei kingi / ingliks saab mõnikord laps / lendab ekseldes pilvedes ringi / sündimata jäänd laps / Emad alati kätel ei kanna, unelaulu ei laula / last vaid ümbritseb, hällina kannab kollaseid pilvi kaua / Ema südamed jäätuvad ära / veriseks tombuks saab laps / eksleb lõputus päikesesäras / ajatu, ruumitu laps.// Mõelgem nüüd ka nende laste peale inimestena, naistena, meestena ja seadusandjatena. Nüüd, kui te tulete seda eelnõu maha hääletama. Aitäh!

Aitäh ettekandjale. Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ning juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 459 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame hääletuse ettevalmistamisega.

Kalle Grünthal, kas me saame enne hääletuse ära teha või on sul protseduuriline hääletuse osas? Kalle Grünthal, palun protseduuriline.

Aitäh! Mul on protseduuriline küsimus. Lugupeetud istungi juhataja, minu meelest Varro Vooglaiu poolt ettekantud eelnõu oli üks filigraanseimaid, millele võib panna hinde viis pluss, ja ta selgitas lahti detailselt kõik asjaolud. Aga suurem osa koalitsioonisaadikuid, kes esitasid küsimusi, ei olnud kas eelnõu läbi lugenud või nad ei saanud asjast üldse aru. Minu küsimus on, kas sellisel tasandil me saame üldse seda eelnõu praegu arutada, kui osa Riigikogu saadikuid ei ole suutnud endale eelnõu sisu selgeks teha?

Hääletamise eelselt ei olnud ta protseduuriline ja saan panna ainult … Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 459 SE esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 35 Riigikogu liiget, vastu 15, erapooletuid 0, 16 oli vastu.  Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 459 SE on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini tänasel esmaspäeval ja selleks on Isamaa fraktsiooni algatatud maamaksuseaduse muutmise seaduse osalise kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 489, selle esimene lugemine, ja ettekandjaks algatajate poolt palun Riigikogu liige Urmas Reinsalu.

Lugupeetav rahvaesindus! Selle aasta suvel 19. juunil võttis Riigikogu vastu maamaksu muutmise seaduse. Ja selle seaduse keskne eesmärk on võimaldada ja survestada maamaksu tõusu Eestis, jõustumisega juba 1. jaanuarist järgmisel aastal. Valitsus ise 2025. aasta riigieelarve seaduses prognoosib, et seaduse jõustumine toob kaasa maamaksukoormuse Eestis tulundusmaale, muu otstarbega maale ligikaudu 38% ehk 22 miljoni euro võrra: vastavalt sellel aastal prognoositud maamaksule 58 miljonit eurot järgmisel aastal 80 miljonit eurot. 

Ja see seadus tegelikkuses 26. aastast võtab ära 500 000 koduomanikult pindalapõhise maamaksuvabastuse koduomanikele. Teiseks, see seadus näeb ette selle, et maamaksu tõusunurk võrreldes varem kehtinud seaduse 10%-lise maa maksustamishinnast tuleneva tõusunurgaga hakkab olema 50% maksimaalselt 2025. aastal ja juba suhtarvuna 100% 2026. aastal. Ja nii prognoosibki näiteks Eesti Omanike Keskliit, et Nõmmel krundiomanike efektiivne maamaks võib tõusta ligi 4000 euroni, siis eluasemekrundi maks aastas tulevikus. 

See seadus on ka põhiseaduslikkuse mõttes sõnamurdlik, sest kogu see käsitlus maa maksustamisest, mis viidi läbi, härra Aab niimoodi pani ette omal ajal ministrina teha uus maksustamise hind, et maamaks järsult ei tõuse – see kõik osutus valeks ja osutus sõnamurdlikuks. Riik murrab oma sõna, mis ta andis. 

Ja teiseks, ka selle seaduse puhul lükati tahapoole siis maa maksustushinna määramise lõppaeg efektiivselt järgmisest aastast. Kui ta varem oli suveperiood, siis nüüd tegelikkuses 1. oktoobriks kohalikud omavalitsused pidid määrama uue maksustushinna, mis tegelikult tähendab seda, et jõustumisaeg uuele maksutasandile, uuele maksuhorisondile kolm kuud. Samal ajal kui ka meie maksukorralduse seadus räägib põhimõttest, et see jõustumisaeg peaks olema kuuekuuline.

See seadus toob kaasa kindlasti inimeste ebakindlusse, mis puudutab tulevikuvaadet. Ta kasvatab üldist maksukoormust ja on rida ka ettevõtlussektoreid, kes kasutavad maad oma majandamiseks, alates metsatööstusest, talupidajatest. See toob kaasa ka nende vaates kehvema majanduskliima.

Selle seaduse osas, mis on eriti groteskne, toimus parlamendi rahanduskomisjonis üks kuulamine selle aasta suve hakul. Ja sinna kutsuti rida huvirühmi. Ma loen ette baasargumendid nende huvirühmade poolt siis maamaksuseaduse jõustamisele, mis toob kaasa järsu maamaksu tõusu, see on siis on prognoositavalt valitsuse poolt järgmisel aastal 38%-lise maamaksukohustuse, selle maksuliigi tõusu järgmisel aastal. 

Põllumajanduskoda oli kutsutud sellele arutelule. Ühemõtteline vastuseis sellele eelnõule põhiargumendiga, et see on halb põllumeeste vaates. Erametsaliit: vastu. Nende baasargument: see hävitab maaelu. Kaubandus-tööstuskoda: vastu, sest see on halb ettevõtlusele ja sõnamurdlik. Omanike keskliit: vastu, sest kaasamine selle maksutõusu seaduseelnõu puhul kevadel polnud sisuline. Valitsus saatis maamaksu tõusu seaduseelnõu kevadel arvamuse saamiseks huvirühmadele vaid lausega, tsiteerin: "Selles on juba kokku lepitud, et kodualuse maa maksuvabastus kaotatakse." Osunduse lõpp. Tööandjate keskliit: vastu, sest see on sõnamurdlik, maksud muutuvad prognoosimatuks ja halvendab majanduskeskkonda. Metsatööstuse liit; vastu, sest see kaotab õiguskindluse. Mäetööstuse liit: vastu. "See on sõnamurdlik ja tööstus kogu tervikuna nende maksutõusude kaskaadiga maksustatakse surnuks." Talupidajate liit: vastu, sest ta hävitab põllumajandust. 

Mitte ükski kutsutud huvirühm ei toetanud ja inimesed sisuliselt anusid sellest ogarusest loobuda. Ja seda seaduseelnõu ei muudetud mitte komakohagi võrra, sisuliselt nende huvirühmade ettepanekuid. 

Mis on eriti silmakirjalik? Ma panin tähele, et selle aasta sügisel esitasid Viru põllumehed pöördumise, kus juhtisid tähelepanu, et käesoleva aasta suvel jõustunud maamaksuseaduse kohaselt võivad kohalikud omavalitsused tõsta maamaksumäära 25. aastal kuni 50%, ülejärgmisel aastal tekib see kuni 100%. Ja seejuures on põllumaa kas metsamaaga ühes maksugrupis, ent sama maksumäära rakendudes võib põllumaa maamaks kasvada viis korda enam kui metsamaa oma. Osunduse lõpp.

 Ja siis kutsuti Viru põllumeeste esindajad ka Riigikogu maaelu komisjoni, kus tegelikkuses tegi mida maaelukomisjon: see on silmakirjalikkus kuubis, arvestades, et selle otsuse kujundamises osalesid määrava häälte arvuga siis valitsusliidu esindajad. Maaelukomisjon otsustas regionaal- ja põllumajandusministrile teha ettepaneku veel kord analüüsida põllu- ja metsamaa maksustamise põhimõtteid ning kaaluda võimalust põllumaa maksustamise diferentseerimiseks. Osunduse lõpp. Silmakirjalikkus kuubis! 

Needsamad huvirühmad, kõik ülemaalised huvirühmad, kes on seotud põllupidamisega, koduomanike esindajad, ettevõtjate esindajad palusid parlamenti, palusid valitsusliitu: ärge tehke seda, see on praeguses olustikus ja ka pikemas vaates põhjendamatu samm! Kuid nendest sõideti lihtsalt üle. 

Nüüd on toodud välja, et otsekui see maamaksu tõusu seadus annab kohalikele omavalitsustele rohkem autonoomiat. Tegelikkuses on ka see pooltõde ja valelik. Vastupidi, maamaksu tõus, mis on seadusesse sisse ehitatud ja mis hakkab ennast nagu madu kerast lahti kerima, tegelikkuses ei anna just nimelt omavalitsustele võimalusi maksuvabastusi kehtestada, vaid asetab omavalitsused sundvaliku ette paljudel juhtudel, kus lihtsalt tuleb maksutõus läbi viia. 

Nii näiteks puudutab see kodualuse maa maksuvabastuse seniste reeglite muutmist, mis tähendab, et pindalaliselt üldse teoreetiliselt võimaluselt minnakse üle võimalusele omavalitsustel seda teha maksusumma põhimõttel, kus nähakse ette ka vastavalt kuni 1000-eurone maksimumkuppel maksuvabastusest. Kuid nagu ma osundasin omanike keskliidu ekspertiisile, et on olemas küllalt krunte, kas või Tallinnas, kus selle projekti realiseerumisel, mis on praegu seadusena vastu võetud, võib krundi hind kerkida tuhandete eurodeni. 

Ja Isamaa sõnum on ühemõtteline ja selge. Maksutõusud ei ole inimeste toimetulekuks, koduomanike vaateks tulla toime eluasemekuludega, ettevõtjate vaateks halvenenud majanduskeskkonnas omada kindlustunnet. Ei ole põhjendatud üldiselt maksutõusud ja ei ole põhjendatud ka see maamaksu tõusu seadus, millega riik, erinevad valitsused, kes on varasemalt andnud lubaduse, sealhulgas ka tänasesse valitsuskoalitsiooni kuuluvad erakonnad. Eesti 200 on siin uus erakond, aga sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond on tegelikkuses varasemalt öelnud, et nad seda ei tee. 

Ja Isamaa üleskutse on, praegu meil on aega. Maksutõusude tühistamisele ei kehti kuuekuuline n-ö jahtumisperiood. Meil on aega parlamendil selle kalendriaasta jooksul tühistada maamaksu tõusu seadus, mis ei tähenda seda, et maamaks kui niisugune ära kaob, vaid et maamaksuseadus jääb kehtima eelmises ehk siis sellel aastal kehtivas redaktsioonis. Mis tähendab seda, et tegelikkuses järsk täiendav maamaksu tõus, ma veel kord kordan, mida ise valitsus prognoosib järgmisel aastal 38% ehk siis 22 miljonit eurot aastas. Ja ilmselgelt see on ainult astmete esimesele platoole liikumine. Nagu ma ütlesin, et ta oli kuni 50% järgmisel aastal ja 26. aastal on kuni 100% ja me võime täie kindlusega väita seda, et 24. aasta platoost ta saavutab vähemasti 50%, kui mitte enama taseme aastal 2026. 

Isamaa kutsub üles kõiki poliitilisi jõude suhtuma lugupidamisega põllumeestesse, ettevõtjatesse, metsa-, mäetööstuse valdkonna inimestesse, nendesse valdkondadesse, kes on niikuinii silmitsi väga keeruliste objektiivsete majandusprobleemidega, ja suhtuma lugupidamisega ka Eesti koduomanikesse, kelle koormus eluaseme kulude mõttes alates euribori tõusust, alates sellest, milline on olnud ka elektri hinna tõus – räägime siin eelmise aasta elektri hinna tase versus kolm aastat varasem, kerkinud üle, vabandust, 300% elektri hinna tõus. Me püüame juba kehtestada seda uut normaalsust. 1. oktoobril hakanud Elektrilevi, riigi täieliku, 100%-lise osalusega äriühingu otsus, mis puudutab tema teenuste kerkimist, mis tõi kaasa kõige väiksema paketi korteriomanikele üle 50%-lise hinnatõusu võrreldes varasemaga. Neid kõiki hinnatõuse tuleb vaadata tervikuna ja nende sõnum on kindlustunde habrastamine. Ja sellele tuleb vastu hakata. See ei ole alternatiivitu poliitika jõustamine, mida siin saalis on tehtud selle parlamendikoosseisu ajal. 

Meie üleskutse on toetada Isamaa seadust, me jõuame, kui on parlamendil head tahet, me jõuame selle realiseerida 2024. aasta kalendriaasta raames. Ja see saab olema üks väike positiivne poliitika korrektsioon, mida, ma arvan, Eesti ühiskonna huvidele vastavuses ellu viia. Aitäh! 

Aitäh ettekandjale! Ja teile on ka mõned küsimused. Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Isamaa algatusel sisse viidud kodualuse maa maksuvabastust on kritiseeritud ka selle tõttu, et see justkui hoidvat osa maast ja kinnistutest majandusringlusest eemal. Inimesed hoiavad kinni üle jõu käivaid krunte ja maju, elavad seal, mõned vanainimesed on harjunud seda oma koduks pidama, ja maa ei ole ringluses, ei ole käibes nagu vara – et see kahjustab meie majandust. Kuidas sa kommenteeriksid seda, et kodualuse maa maksuvabastus justkui pärsiks Eesti majandust mitmete süüdistajate tõttu? Muidu meil majandus võib-olla õitseks.

Aitäh! No see on väga põhimõtteline maailmavaateline küsimus. Me näemegi seda retoorikat, mida valitsusliidu esindajad, ma arvan, hakkavad juba rääkima, kuidas … Automaksu kehtestamine on intensiivistanud enne maksu tulekut praegu autoturgu, me loeme, ostetakse autosid, toimub kasutatud autode hinnahüpe. Samamoodi, kus me näeme, et alkoholitootjad, aktsiisivarusid on asutud, kütusel on asutud aktsiisivarusid enne täiendavat 5%-list aktsiisiastet järgmise aasta 1. jaanuarist varuma. Ja nüüd tõepoolest siis esitatakse niisugune intellektuaalne mõttekäik, et kui inimesed seada sundvaliku ette, et kodu omamine käib üle jõu, siis inimesed loobuvad oma kodust, oma eluasemest, ja siis see tekitab suuremat majanduskäivet.

Võib öelda nõnda, et kui me jõuame sinna, et kui näiteks maksukoormus oleks 100%, kas siis oleks käive maksimaalne, et siis keegi ei tahaks enam vara omanik olla. Ilmselgelt on see utreeritud näide. Aga ma arvan, et meil on Eestis omandireformi tulemusena, elamureformi tulemusena, ja ma arvan, ka selle tulemusena, et meil ei ole koduomanikuks olemine maksustatud printsiibis ulatuslikult, kui me võrdleme Euroopa teiste riikide tasapinda, et meil on tegelikkuses suur osa rahvastikust oma eluaseme omanikud võrreldes teiste, Lääne-Euroopa riikidega. Ja seda ei tohi käsitleda mitte probleemina, vaid minu meelest see on, vastupidi, võimalus. Inimesed soovivad oma eluaseme omanikud olla.

Pigem oleme silmitsi, kus … Noored inimesed on silmitsi sellega, vaadates eluaseme hindu, et tegelikkuses on raske omale kodu soetada. Ja see on probleem, millega peaks tegelema. Ja ettekujutus, et me asendame täiendavaid koormisi koduomanikuks olemisele, et see otsekui paradoksaalselt suurendab käivet ja seeläbi tekitab võimaluse olla, neil inimestel kuidagi parandab võimalusi, on muidugi absurdne. Tegelik dünaamika toimub hoopis vastupidiselt. Tõsi, siis see liigub hoopis investorite kätte rohkem, kui me räägime põllumaast, nõnda edasi, et nii-öelda seda survestada nendelt, kes tegelikult harivad, kes tegelikult ettevõtlussektoris reaalselt tegutsevad – neid asetab sundvalikute ette.

Ühesõnaga, Isamaa üleskutse on, et see on loomulikult maailmavaateline debatt. Sotsiaaldemokraadid ei häbenegi seda. Reformierakond ei häbenegi seda. Siin rääkis ka Siim Kallas, altmeister'ina on kutsunud üles kinnisvaramaksu kehtestamiseks, et tuleb maksustada omandit – tuleb maksustada omandit! Ja Isamaa vaates selline käsitlus, et asetada inimeste kodud, asetada praegu maa selliseks omandiks, mida hakata hüppeliselt, mille maksutõus, 38%-line maksutõus, 38%-line maksutõus – see on ebanormaalne selles sektoris! Seda lugeda väärtuseks, me ei ole sellega nõus maailmavaateliselt. Ja seetõttu on meie ettepanek meie seaduseelnõuga edasi minna, teine seeria maksutõusude tühistamisel. Esimene oli meil eelmisel nädalal arutatud automaksuseadus. Nüüd järgneb täna maamaksuseadus, et see maamaksu tõus sellisel kujul ära jätta. On puudu minimaalne mandaat parlamendil, puudus … Kõik koalitsiooni esindajad on lahkunud, välja arvatud härra Lomp, kes on tagaritta taandunud. Härra Lomp, võtke sisse oma koht. Tegelikult ükski neist ei andnud sellekohast lubadust valimistel. Mitte ükski ühiskonna huvirühm, kellesse see puutub, ei ole sentimeetrigi jagu tegelikult seda initsiatiivi toetanud. Sellel puudub vähimgi poliitiline legitiimsus, niisugusel aktsioonil.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja, hea Urmas! 100% nõus sinuga, mida sa eelpool oled kõnelenud. Nüüd, kui sa seda kõnet hakkasid ette kandma, ma tulin, siin on pikad koridorid, kõike ei kuulnud, aga panin tähele, et sa rääkisid sõnamurdlikkusest praeguse valitsuskoalitsiooni osas. Ja kas sa saaksid nüüd veel korra vastata sellele küsimusele, milles täpselt seisnes selle valitsuse sõnamurdlikkus, kui nad selle maamaksu kehtestasid?

Aitäh! Sõnamurdlikkus seisnes selles, et kui Eesti riigis 20 aastat ei olnud toimunud maa väärtuse ümberhindamist, siis selle taga ei olnud mitte ka niivõrd riigi loidus, kuid selle taga oli ka ettevaatlikkus, et kui minnakse maa väärtuse ümberhindamisele, siis see viib välja paratamatult ka survele maamaksu, efektiivse maksukoorma kasvatamisele. Ja siis Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsiooni ajal võeti vastu maamaksu uue, tähendab, maa uue hindamise õigusakt, mis nägi ette ka kaitsekupli, ja siis oli siin raab, oli siinkandis ette seda. Koalitsiooni selge lubadus oli, et maa uue ümberhindamise me teeme, kuid me teeme sellisel moel, et see ei vigasta nii-öelda olemuslikult seda varasemat maksu, maksutaseme puhul inimeste õiguspärast ootust, noh, nii-öelda normaalsele, varem kehtinud efektiivsele maksumäärale, et oli seal 10%-line tase. Ma ei uskunud tegelikult seda toona, pean tunnistama. Me hääletasime ka Isamaa fraktsioonis, Isamaa fraktsioon hääletas ka selle vastu. Me olime kindlad selles, mis paraku ongi juhtunud: et kui sellele teele minnakse, küllap siis kavatsetakse kunagi ka seda sõna murda. Aga ma ei uskunud, et see juhtub nii vara, et see juhtus tegelikkuses, see seadus võeti vastu, ma arvan, 2021. aasta suvel. Ja nüüd on möödunud sisuliselt 36 kuud, kui tegelikkuses see toonase valitsuse poolt antud, parlamendi poolt antud, kui see seadus võeti vastu, see lubadus visati lihtsalt prügikasti. Ja see, see ei ole mitte. Ja see on sama üleskutse mul tegelikult mõelda ettevõtjatele, koduomanikele, mõelda sellele, et see on esimene kivi, esimene samm sellel teel, mida selle valitsuse partei on öelnud. Ja nad ehitavad üles juba nii-öelda retoorika liini. Me peame tähelepanelikult seda jälgima: kehtestada Eestis kinnisvaramaks, maamaksu tõus on selle nii-öelda strateegia sisuliselt sahaga sisse lükkamine.  Et milline see kinnisvaramaks tegelikkuses välja näeks. See näeks välja selline, et arvesse võetaks siis mitte nii-öelda maatehingute väärtuse pealt tuletatud keskmine maa hind, mida perioodiliselt korrigeeritakse, vaid hakatakse arvesse võtma ka juba nii-öelda selle peal asetsevaid, olgu ta elukondlik või ärikinnisvara, ja selle väärtust protsendi osana arvestades, ja hakkama võtma selle pealt maksu.  Nii et see on küsimus sellest, kas me usume, et Eesti on koduomanike ühiskond. Kui me ütleme, et pigem võtame kursi sellele, et oma eluaseme omamine on kättesaadav vaid väiksemale osale ühiskonnast, seetõttu et teenindada ühiskonna mingeid solidaarkulutusi, on põhimõtteline valiku koht. Selle esimene niisugune valiku koht oli suvine hääletamine ja teine testküsimus ongi siis tänaõhtune hääletamine.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Urmas, me tegelikult keegi ei tea, milliseks kujuneb meie põllumajandustootjate või metsaomanike konkurentsivõime pärast neid maksutõuse, aga mul on küsimus. Minule on väidetud, ma tahakski teada, kas sinuni on ka need väited jõudnud, või mitte. Sa viitasid siin, et kohalikel omavalitsustel on justkui teatavad õigused ja võimalused erandit teha, mis on küll silmamoondus ja -pete rohkem kui tegelikkus, aga väidetakse, et tasandusfondi arvestamisel on rehkendatud nii, et kohalikud omavalitsused on rakendanud maamaksu kehtestamisel maksimummäärasid. Ehk sisuliselt, kui neid maksimummäärasid ei ole, siis toimib see kohalike omavalitsuste kahjuks, et tegelikkuses riik on nii või teisiti juba arvestanud, et kohalikud omavalitsused maksimummääras need maamaksumäärad plaanivad vastu võtta.

See on väga tõsine väide, härra Sibul, väga tõsine väide. Ma arvan, et valitsusliidu esindajad peaksid tulema minu järel kõnetooli ja selle väite ümber lükkama. Või mitte. Tohuvabohu, mis on seotud kohalike omavalitsuste rahastamisega ja püüd jällegi võltsvekslitega kohalike omavalitsuste tuluprobleemi lahendada on laiem probleem, ma täiesti möönan seda, et kui ma võtan ette, räägiti, et jagatakse ümber regionaalsel eesmärgil raha saavad … Vabandust, võtame näiteks Paide. Mis suur rikkuse kese nüüd Paide on korraga, eks ole? Selle valitsuse kehtestatud valemi järgi tulupuudujääk ligi 500 000 eurot. Härra Lomp, 500 000 eurot. Mis teie sõnum on Paide inimestele? Ma saan aru, teil ainuke sõnum ongi, te ehitate poliitika agendat üles: tõstke maamaksu Paide inimestele. Et need inimesed on collateral, eks ole, et ettevõtjad, inimesed – nende käest võtke raha. Et valitsus rakendab oma poliitika agendat ja selle tulemusena survestada inimesi, survestada ettevõtjaid. Loomulikult see on selles mõttes sadism, mille pinnale püüab valitsusliit asetada praegu kohalikud omavalitsused, nagu näiteks mõjutab, me teame ju, ka 2%-line käibemaksu tõus, eks ole, kohalike omavalitsuste eelarvet. Ja mida valitsuse esindajad ütlevad – aga teil on see maamaks, võtke sealt raha. Ehk see on tore nii öelda, ütleme, juhid, ülemused, olgu nad kohaliku omavalitsuse, linnavalitsuse esindajad … Härra Aab ilmus saali, ma näen. Väga hea, ma loodan, et härra Aab ka vastab sellele minupoolsele esitatud väitele. Tule, Jaak, ole hea, võta istet. Küsimus oli selles, et ma tuletasin meelde seda, et kui oli Keskerakonna ja Reformierakonna valitsus, tõsi, Isamaa ei toetanud seda sinu esitatud eelnõu, aga sa andsid ju tegelikult lubaduse. Kui valitsusliit läheb sellele agendale … Sa olid regionaalminister asjalikult seal niimoodi, miks mitte. Aga siis sa andsid lubaduse, et see, et nii-öelda 10%-line nurk jääb. Aga Jaak, praegu see agenda, mida ellu viiakse, näeb ette valitsuse enda eelarve prognoosis mille? Maamaksu laekumist. Ja ma eeldan, et valitsuse eelarve puhul on tehtud see projektsiooni analüüs, see võib olla ka kõrgem, ma ei välista, et see on mingil kujul väiksem, aga valitsusel on kindlasti olemas hea oskusteave ja ekspertiis nii-öelda koondada kokku, kui palju prognoositavalt kujuneb reaalne tulu. See on 38% järgmisel aastal, 2025. aastal kõrgem, see on kokku 80 miljonit eurot, ja seda ei saa öelda, et see on loomuomane tõus, sest kui me võrdleme 23 versus 24, ma vaatasin, seal ta on ikkagi alla 60 miljoni euro mõlemal võrdlusaastal.

Nii et see on väga tõsine sõnamurdmise probleem, ütlen avameelselt välja, riigi poolt omanike suhtes, inimeste suhtes, kes rajanevad, teevad oma otsused lähtudes õiguspärasest ootusest. Ja seesama küsimus, näide, eks ole, et kodualuse maa maksuvabastus pindalaliselt kaotatakse ära. Jaak, sama küsimus, mida omanike keskliit tõi välja, eks ole, Nõmmel 26. aastal, kui see pindalaline vabastus on kaotatud. Näide Nõmme krundist, 4000 eurot. Kas see vastab tõele?

Nüüd küsitakse minu käest, et mina esitan niisuguse väite, tuginedes omanike keskliidule, mis on minu väide. Aga vabandust, selle seaduseelnõu seletuskirjas, mida valitsuse kogu massiivse masinavärgi survega vastu võeti, polnud mitte mingisugust analüütilist käsitlust tegelike tagajärgede kohta nendesamade inimgruppide lõikes. 4000 eurot krundi pealt maksu. 4000 eurot.! Võtame inimese, eeldame, et seal elab, Nõmmel on palju eakaid inimesi, seal elab inimene, kes saab suurusjärgus keskmise pensioni tase, 800 eurot, eks ole. Et kuidas siis toime tulla selle loogikaga?

Hästi, ma saan aru, teie ideoloogiline vastus on, et kui käib üle jõu, oligi näide siin eelkõnelejal Tõnis Lukasel, kui käibe huvides käib üle jõu, las siis lähebki, liigub kinnisvara jõukamate inimeste kätte. Sundvalik ongi poliitiline käsitlus. Järelikult vara ümberjagamine. Aga see vara, mida ümber jagada sellises dünaamikas, ma tuletan meelde, on kellegi kodu – ise ehitatud kodu, võib-olla tagasi saadud kodu, võib-olla sinu vanemate või vanavanemate rajatud kodu. Sama küsimus, et kes teile on andnud mandaadi täna Eestis, andke andeks, asetada niisuguste sundvalikute ette Eesti inimesi.

Samamoodi, panete tähele, sümptomaatiline mõisavalitseja filosoofia, mis puudutab automaksu, kus inimesed peavad hakkama vabandama. Toredad head Eesti inimesed, ma vaatan, kirjutavad, on pöördunud ka parlamendiliikmete poole, me teame, sellise käsitlusega, et oi, aga mul on vaja autot suvilas liikumiseks. Andke andeks, mul on vaja laste viimiseks maapiirkondades, tõesti ei saa hakkama. Tõesti ei ole selle ühistranspordiga. Vabandust, kes siin Eestis peab vabandama oma elulaadi üle, et sul on korraga, ma pean vabandama, et mul on auto? Kes siin Eestis peab vabandama hakkama, kas ma tulen toime või ei tule toime oma koduomanikega? Kes on võtnud sellise mõisahärra võimu endale, eriti olukorras demokraatlikus riigis, kui mitte hetkekski, mitte sekundikski ei ole sedasorti poliitikale taotletud Eesti rahva mandaati valimistel? Andke andeks!

Lugupeetud ettekandja, kui te räägite mikrofonile lähemal, stenogrammis lähevad mõned sõnad pärast puudu, kui te taganete mikrofonidest.

Millised sõnad?

Ma ei tea veel, lihtsalt pärast on näha. Tuleviku jaoks. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud Urmas Reinsalu! Ei, väga hästi on kuulda ja arusaadav jutt ka täiesti. See maksufestival väidetavalt on lõppenud, aga selle vilju me nüüd siin siis üheskoos maitseme. Ja ausalt öelda kogu see menetluse kiirus ja mõjude mittehindamine teeb tegelikult murelikuks. Ma korraks tabasin ennast mõttelt, et aga äkki me teeme Eesti rahvale karuteene. Kui nüüd lähebki nii, et me suudame selle kindlasti halva seaduse tühistada, siis äkki koalitsioon saab nagu uue idee, ja kuna jäätmemaksu ei tule, väidetavalt peaminister nii ütleb, et on vahepeal mõeldud, et katteallikaid oleks vaja, et äkki hoopis tuleb selle 50%‑lise tõusu lae aastal 2026 tõus ja öeldakse, et ei ole mingit lage enam. Kuidas sulle tundub, kas valitsus on hoo maha võtnud või tegelikult paneb hoopis pedaali juurde?

Aitäh! See on väga oluline küsimus ja see puudutab ka tegelikult retoorikat. Mis tähendab, maksufestival on lõppenud? Asetame asjad objektiivsesse perspektiivi. Kas hukkamine surmanuhtluse täideviimise puhul on lõppenud siis, kui on tehtud kohtuotsus, Jaak, või on hukkamine lõppenud siis, kui inimene on üles poodud? Mis tähendab tegelikult seda, et ega siis maksufestival alles ju algab, ega see, et praegu reaalajas rullitakse läbi kümnetes ja suurusjärgus erinevates seadustes sisalduvaid riigilõivude, koormiste, tasude ja maksude uusi kehtestamisi, aastate lõikes rulluvaid, ega festival ehk tegelikult selle koormise reaalajas asetamine inimestele ja Eesti ettevõtetele, see ju seisab ees, seesama maksufestival, määramatu maksufestival, mis hakkab aset leidma maamaksuseadusega. Ma juhin tähelepanu, et kuna on nii või teisiti kohalikel omavalitsustel on siis ju eraldi ka veel realiseerimise pädevus volikogudes siis vastavalt iga aasta oktoobris, aga lahtikerimise, tõusunurga, järsu tõusunurga lahtikerimise doktriin on seaduses selge joonena ette antud. Meil seisab ees järgmisel aastal – ma ei kõnele maamaksust praegu eraldi, see tuleb veel kauba peale panna –, meil seisab ees üle miljardi euro riiklike maksude, tähendab, riigieelarvesse laekuvate riiklike maksude kehtestamisi. Meil seisab ees siin maamaksu tõus ja meil seisab ees, ma tuletan meelde, hinnatõus. Lugupeetav valitsus, ärge taandage ennast autorsusest selle hinnatõusu puhul. Vaadake, mis oktoobri elukalliduse hinnad tegi, vaadake, mida teevad meie regiooni teistes riikides elukalliduse hinnad. Pangaanalüütikud, teie sama enda Rahandusministeeriumi ekspertiis eelarvega ütleb, hinnatõusu kutsuvad esile nii sellel kui järgmisel aastal teie enda maamiinid, mis te olete elukallidusele asetanud alla, mis puudutavad maksutõususid. Regulatiivselt konstrueeritud hinnatõus sellel aastal 4, valitsuse enda rehkenduste järgi, vaatame, milline tase, järgmisel aastal valitsuse enda hinnangu järgi 5% hinnatõusu. Kusjuures ma olen kindel, et see informatsioon varasemate prognoosidega, suveprognoosi puhul ei olnud veel teadlikki ka pangaeksperdid maamaksu tõusu inflatsioonilisest mõjust, mis kindlasti on olemas. See tähendab seda, et meil inimeste ostujõud kahaneb, inimestel kohustuste maht, mida nad peavad teenindama lihtsalt esmatarbekulude puhul jooksvalt, kasvab, ja kolmandaks inimeste taskust võetav raha ja seesama näide, mida me oleme korduvalt toonud oma ekspertiisi alusel, et keskmist palka teeniv inimene järgmisel aastal, maksutõusudeks kulub tal ühe kuu palk, ühe kuu palk. Need on poliitika realiteet. 

Ja vabandust, midagi tullakse meile rääkima siin, andke andeks, regionaalpoliitikast, kes tuleb siia rääkima meile, Eesti rahvale õpetama regionaalpoliitikast, olukorras, kus te olete kaudsete, Euroopa kaudsemaid makse praegu Eestis kehtestamas, ja te lööte kõige valusamalt just nimelt paratamatult objektiivselt sissetulekuerinevuste korral maapiirkondade töötavaid inimesi, kus te olete tegelikkuses inimeste liikuvust halvendades, ja eraldi me hakkame tegelema kolmapäeval sellega, mis puudutab, pudru ja rahadega vassimine on tekkinud ühistranspordi rahastamises. Mida te lubasite enne automaksu kehtestamist? Inimesed hakkavad kiirete mugavate odavate rongide ja bussidega sõitma tööle maapiirkondadest. Kus see transpordi kättesaadavus meil järgmisel aastal on? Ainult keerutamine ka rahastamise pinnal! Ja nüüd seesama küsimus, kus me kõneleme regionaalpoliitikast, et oma kodu omamine, ütleme, kui sul on maatükk või sa oled põllumees seal ja omad kodu maapiirkonnas, et see läheb sulle kallimaks. Ja eriti sadistlik on asetada need täiendavad stressifaktorid olukorras, kus meil niikuinii objektiivsetel põhjustel, aga ikka mitmetes küsimustes valitsuse poolt peale surutuna on niikuinii muud probleemid. Ma ei hakka kõnelema praegu, mis puudutab rohepöörde poliitilist agendat, selle juurde jõuame, aga mis puudutab tegelikkuses kogu seda täiendavat bürokraatiamahtu, mis te asetate ettevõtjatele, ja seda, mis puudutab praegu ka ettevõtluse täiendavat koormamist läbi maksutõusude. Ja nüüd te ütlete, vaadake, paneme selle veel juurde. Eksperiment, inimeksperiment sellega, kas majandus, kas inimeste stressitaluvus peab vastu. Hästi, niisugusi inimeksperimente läbi viia. Aga minu küsimus on, et kas ei peaks poliitikajoonis, eriti keerulisel, ebastabiilsel ajal olema vastupidine, mitte niisuguste eksperimentide läbiviimine, vaid vastupidi, Jaak, miks me ei paku inimestele kindlustunnet, ei peaks pakkuma mingisugustki prognoositavat stabiilsust ehk teisisõnu tulevikku. Ja see on seesama küsimus. Nende poliitikaplokkidega te võtate inimestelt ära tuleviku, võtate ära optimismi. Ja mu küsimus on väga lihtsalt, kahe sõnaga: mille nimel, mille nimel? 

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Hea Urmas, retoorikas oled sa võimas. Kogu maailm on nüüd sinu maamaksuseaduse juures kokku kantud. Aga tuletame natuke ajalugu meelde. Ma jah, riigihalduse ministrina selle küsimusega tegelema hakkasin. Ma küll ei tea, miks mina pidin tegelema, sellepärast et maamaks läheb omavalitsustele ja riik oli oma kohustused jätnud täitmata tervelt 20 aastat. Ehk siis 2001 oli viimane korraline maade hindamine, mille põhja need et maamaksumäärad ju siis olid kehtestatud ja mille põhjal ehk millise hinna põhjal need maksud ka laekusid. Need 10 aastat püsisid täpselt ühes suuruses, sest omavalitsused olid selle maksimummäärani ära tõstnud ja rohkem midagi võtta ei olnud. Aga kaheksa korda oli see maa kallinenud vahepeal. Küsimus on, miks nende aastate jooksul ükski Isamaa minister ei võtnud seda asja ette ja ei hinnanud korraliselt maid? Siis me ei peaks rääkima sellest hüppelisest maksutõusust, hinnatõusust ja nii edasi. Kaheksa korda 20 aasta jooksul kallinesid maa hinnad. Miks ei tehtud seda varem? 

Hea Jaak, ma võin sulle omavahel, ainult saladuskatte all, teised, ärge kuulake, öelda: Me kartsime, et tulevad punased ja võtavad, panevad meeletu maksukoorma peale. Ma tunnistan ausalt, see oli meil põhiline küsimus, miks me tõepoolest, aus tunnustus, aus diagnoos, isamaa oli skeptiline maamaksu tegeliku selle hindamise loogika osas. Mitte et see ei oleks olnud tehniliselt teostamatu või et ta ei oleks olnud laitmatu n-ö mänedžmendiloogika. Aga mure oli selles, et kunagi isegi kui kehtestatakse see laugjam astmestik, nagu sa, Jaak, pakkusid välja, mis oli ju kompromiss, ühiskondlik kompromiss oli, eks ole, ütleme, leida tasakaalupunkt. Kunagi tuleb keegi, kes viskab selle prügikasti. Ja ma ütlesingi seda, et ma ei uskunud, et see tuleb nii vara, 36 kuud pärast sellesama sinu poolt sõnastatud riigi lubaduse läbihääletamist 2021. aastal. 

Ma võin eksida, aga ma oletan, et see oli 21. aasta suvel. 36 kuud hiljem võeti vastu seadus, millega öeldi, et 10%-lise tõusu asemel 50%-line tõus 25. aastal, 10%-lise tõusu asemel 26. aastal 100%-line tõus. Ja see, mis sina sõnastasid kogenud mehena, Jaak – sa oled rahvamees, sa ju tunned asju, et kodualuse maa maksuvabastus on väärtus, mis võiks säilida –, kodualuse maamaksuvabastuse kõrvaldamine seaduse tasemel täies mahus. Kõik! 

Ja see on 520 000 koduomanikku. Nad on kortermajade koduomanikud, nad on eramajade, paarismajade, ridamajade koduomanikud. Ja ma arvan, et nende inimesteni see debatt ei ole ühiskondlikult jõudnud, ma möönan. Aga uskuge mind, see teade jõuab siis inimesteni, kui nad hakkavad saama maamaksuteateid. Ja uskuge mind, Eesti inimesed on piisavalt nõudlikud. Teile saab see olema kohtuotsus, kõik teie valitsusparteid kolmekesi, kes te soovite pöörduda inimeste poole selle retoorikaga, et te seisate lastega perede, Eesti ettevõtete, koduomanike, maainimeste eest. Ja see on retoorika! Ja siis tulevad inimestele need arved ja see on tegelikkus. Ja inimesed usuvad rasketel aegadel oma rahakotti, mitte õõnsaid sõnu. Aitäh!

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Tõsi ta on, et kodu omanik olemine ja kodu omanikuks saamine on väärikuse küsimus ja me oleme tõesti sellist poliitikat Eesti Vabariigis siiani viljelnud, et oma kodu, oma vastutus, oma pere, oma vastutus, oma riik, oma vastutus, ja nüüd meid tõepoolest üritatakse ümber vist kasvatada, sest paljudele muutub maksutõusude tõttu koduomanikuks olemine võimatuks. Ja mina olen valitud nii Riigikogusse kui ka Tallinna volikogusse Tallinna saadikuna. Meil õnnestus Tallinnas sel aastal see maamaksu tõus peatada ja meie hea koalitsioonikaaslane süüdistab meid, abilinnapeana siis Pärtel-Peeter Pere, et me külvame helikopterilt raha, kuigi me üritame eksole heastada ja riigi otsuseid just pidurdada. Öelge mulle, palun, kuidas seda teerulli tuleks peatada? Me täna nüüd läheme varsti hääletuse faasi, me näeme, kas teerull tuleb saali, ilmselt tuleb. Kuidas edasi?

Eesti inimesed oskavad, ma usun, rasketel aegadel näha läbi retoorika ja sihukese ämblikuvõrgu, mis neile pähe püütakse asetada, ja sellest läbi näha. Ja Tallinna näide, noh, siin, kas tuua nüüd kohalike Tallinna omavalitsuse küsimust. Ma mäletan, kui me arutasime Vene kodanike valimisõigust. Mis siis oli härra Alleri etteheide? Et kuidas me, Isamaa esindajad, Tallinna valimistel arutame Vene kodanike valimisõigust, eks ole. Aga nüüd ma teen ajale lahti, istungi lahti, Tallinna linnapea seal kanalisatsiooni küsimusega üldse ei tegele, tegeleb hommikust õhtuni, professorikraadi lausa taotleb Vene kodanike valimisõiguse küsimuses. Ainult sellega tegelebki. Kohalik omavalitsusjuht, kes tegeleb kommunaalprobleemidega, Jaak, Ossinovski, ainult Vene kodanike valimisõigusega tegeleb omavalitsusjuht õigupoolest.

Aga hästi, need on olulised küsimused. Ja nüüd on korraga meil olukord, kus tõesti Tallinna linnas Isamaale ei olnud ka vastuvõetav see käsitlus, et püütakse jõustada riigi maksutõusupoliitikat ja rakendada seda ka Tallinnas. Ma tean seda, et ka Tallinna koalitsioonipartnerites on see kutsunud seda vastumeelsust esile, ja ma arvan, et see on Isamaa jaoks olnud nagu jäik seisukoht, et kuidas kaitsta. Noh, see on alati niimoodi: seal kolm musketäri on teisel pool vastas ja meie peame selle d'Artagnani rollis olema selles võitluses, [meie ülesanne] on tegelikult kaitsta. Praegu, et see üle riigi maksutõusude jõustamise laine ei jõua kaitsta nii-öelda selle kaitsevallina, noh, ka nende ajutiste meetmetena. Loomulikult oleks mõistlikum olnud ju maksutõus ära jätta, praegu [oleme] leiutanud ajutisi meetmeid, et kaitsta Tallinna inimesi, kaitsta Tallinna ettevõtteid nii palju, kui see on võimalik selles keskkonnas. 

Kehvad valikud, aga ma ütlen, et inimesed peavad saama signaali, mis poliitikat praegu ellu viiakse. See on, ma arvan, ühiskonnas kohale jõudnud. Aga ka poliitikud peavad saama signaali. Esimene signaal oli teile Euroopa Parlamendi valimised Eesti inimeste poolt: korrigeerige oma poliitikat. Ja uskuge mind, teine signaal tuleb järgmise aasta oktoobrikuus kohaliku omavalitsuse valimistel: mida inimesed tahavad, mida inimesed ei taha, millest hoiduda, mida soodustada. Siis on inimestel võimalus anda oma signaal üle terve Eestimaa. 

Jaak Aab, palun!

Austatud juhataja! Hea Urmas! Ma üritaks ikka selle maamaksu juurde jääda. Siin juba sada teemat juba kõlab järjest maha. Nii palju kui mina olen suhelnud ka omavalitsustega, mingit hüppelist maamaksu tõusu, mis nüüd on neile jäetud küll suurema otsustusmäärana otsustada, ma ei prognoosi, vähemalt selle informatsiooni põhjal, mis mul on. Nii nagu te ise mainisite või Riina siin mainis küsimuses, et ka Tallinn otsustas mitte tõsta neid maamaksumäärasid. Põhimõtteliselt need jäävad samaks, arvestades kogu muud olukorda. Nii et nüüd on küsimus selles, et kas te usaldate omavalitsusjuhte, kes tegelikult on pidevalt taotlenud läbi linnade-valdade liidu, et omavalitsusel oleks suurem otsustusõigus, finantsautonoomia, või te ei usalda ka neid omavalitsusjuhte, kes on Isamaad esindanud või esindavad juba paljudes omavalitsustes? Miks te arvate, et nad määrivad nüüd hästi suure maksutõusu kõigile kaela?

Aitäh! Võtame järjest. Siin kõlas kaskaad väiteid. Esimene väide: Tallinnas maksutõus ei tõuse, maamaksu tõus … Maksutõusu ei olnud võimalik Tallinnas teie selle käkerdise tõttu, kogu lugupidamise juures, nii-öelda nominaalselt ära jätta. Ma ei lasku sellesse nüansseeritusse, kus nende protsendiosade ümberarvutamine oleks olnud. Tegelikult maksutõus leiab aset, aga selleks, et inimeste koormis ei kasvaks Tallinna linnas, on meie ettepanek maksta inimestele raha tagasi samas tasemes, nii-öelda sama trajektooriga. Loomulikult see maksutõus tuleb ja nüüd on Tallinna inimesed järgmise aasta oktoobrikuus, kui nad tegelikkuses … See on esimene ajutine meede, mis tehti 2025. aastaks ja see on Tallinna inimeste valik. Teie valik, need, kes on täna siin riigi võimupartei, teie valik on: jah, see Nõmme koduomanik, on see 4000 sinna sisse kodeeritud, see maksumäär, ja kogu lugu, võta või jäta. Võta või jäta! 

Ja samamoodi seda tegelikult ju, Jaak, väga õieti ütlesite, et näete, omavalitsusjuhid taotlevad, eks ole. Küsimus ongi, et kui taotletakse, ehk siis soovitakse kehtestada. Tegelikkuses, kui Kohtla-Järvel – kes on seal võimul? Sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond on, saatsid kirja, et surnute maks kehtestada Eestis. Nii ma loen Eesti ajakirjandusest – kehtestada surnute varalt võetav maks. Niisugune konkreetne ettepanek ja veel rida teisi ettepanekuid uuteks maksutõusudeks. 

Kuulge, armas rahvas! Mis maksutsunamit me püüame oma riigis kehtestada? Meie küsimus on praegu, et lähtekoht on vale. Meie põhiprobleem ei ole mitte selles, et meil Eestis on liiga väike maksutase või liiga vähe olemasolevaid makse ja me peame võistlema tohutu hulga uute maksude – olgu nad vähem või rohkem eksootilisemad – juurde kehtestamise puhul. 

Meie põhiprobleem on selles, et meie majanduse maht on võrreldes prognoosituga liiga väike. Jah, 2023. aasta suveprognoosi alusel, mille pinnalt koostati 2024. aasta, see tähendab kehtiv eelarve, nägi sinu valitsusliit ette mida? Nägi, et meie SKP nominaalmaht on 2,2 miljardit eurot suurem, kui tegelikkuses see sellel aastal realiseerub. Kui see nii oleks olnud, oleks tegelikult meil laekunud ligi 800 miljonit eurot rohkem makse ehk 2% SKP ulatuses. Räägi siis mingisugusest kriisist praeguses olukorras. Ja te olete valinud põhimõtteliselt teistsuguse tee, kuna meie majanduse väljavaated on kehvad. Eelmisel aastal Euroopa Liidu kõige suurem majanduskukkumine, sel aastal septembrikuus IMF-i prognoositult Euroopas suurim majanduse kukkumine. Ja selle kahe aasta kangelasliku eelarve korrastamisega ratsarünnakutega kvartaalselt, mis aset leidvad, ainus, mis on välja mõeldud majanduse kindlustunde kasvatamiseks, majanduse kasvatamiseks, on uued maksutõusud. 

Kuhu me oleme jõudnud? Me oleme jõudnud selleni, et kui me võrdleme ekspertide hinnangut valitsuse majanduspoliitika usaldusväärsusega – keskne indikaator praegu majanduslangusest väljumisel – siis Kallase ajal septembris 2023 olid 100 palli süsteemis, usaldusprobleemid olid toodud 40, Michali ajal septembris 2024 oleme jõudnud 87%-le 100-st. Mis see tähendab? 100 palli süsteemis ei usaldata. Täielik usalduse puudumine. Täielik prognoosimatus. 

Selles loogikas on meie sõnum mis? Meie sõnum on selline, et küsimus ei ole täna kohaliku omavalitsuse autonoomias, küsimus on selles, et kuidas me ühiskonnale ja Eesti majandusele anname minimaalse kindlustunde. Millised on need praktilised sammud, mida teha? Isamaa käsitlus on lihtne, me oleme seda kirjeldanud laias plaanis oma alternatiivses eelarves. Me hakkame seda põhjalikumalt arutama kolmapäeval, aga nendes üksik sammudes on meie sõnum: ärme tee valesamme. Kui on diagnoos vale, siis on valed ka raviviisid, ja need mõjuvad patsiendile halvendavalt, mitte vastupidi. Valitsuse diagnoos olukorrale Eesti ühiskonnas, Eesti inimeste ootustele- vajadustele, Eesti majanduse ootustele-vajadustele on irrelevantne. Ja sellest tulenevalt on kogu see baas … Jah, me võitleme praegu nende järelmitega, üksikute jõustuvate aktidega, aga loomulikult ma olen selles mõttes nõus, et see on ideoloogiline võitlus. See on põhimõtteline poliitilise juhtimise võitlus, kus tegelikkuses teie juhtimisdoktriin on vildakas. Ja kui on doktriin vildakas, kui on olulise paikapanemine ebaõnnestunud, siis ka rakendamine läheb kehvas suunas. Anna andeks.

Riina Solman, küsimus istungi juhatajale. 

Austatud Riigikogu esimees! Ma lihtsalt küsisin Riigikogu kodu- ja töökorra kohta. Kui nüüd härra Jaak Aab minu nime nimetas, kas ma võiksin öelda, sest ma tahaksin väga öelda, et mina olin pärast teda riigihalduse minister ja ei kuulnud kuidagi, et kohaliku omavalitsuse juhid oleksid tahtnud maamaksu abil oma tulubaasi tõsta. Nad tahtsid üksikisiku tulumaksust suuremat osa saada, mis majanduskriisi ajal 2009 neilt ära võeti ja kuni siiani ei ole taastatud.

Tegelikult vastusõnavõtu saate teha siis, kui läbirääkimiste käigus teie nime mainitakse. Praegu oli tema küsimus ettekandjale ja ettekandja vastas sellele. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Urmas! Me olime üheskoos valitsuses ja ka Jaak Aab oli siis seal, kui seda maade hindamist ette valmistati, ja Jaak toona seda eest vedas, nagu ta ise ka täna rääkis. Mina mäletan väga hästi, et mitte ainult valitsuse laua taga, vaid ka avalikkusele Jaak rääkis sirge ja selge näoga vajadusest see piir efektiivsele maksutõusule kehtestada. Ja nüüd selle aasta 19. juunil, jällegi vaatasin järele, Jaak hääletas selle poolt, et see piir ära kaotada. Me ei peaks küll võib-olla nagu isiklikke, inimestest niimoodi isiklikult rääkima, aga minister kui institutsioon ja Riigikogu liige kui institutsioon, kuidas sinu hinnangul, Urmas, mõjutab kodanike usaldust riigi vastu ja eriti tänasel geopoliitiliselt keerulisel ajal sellist meie julgeolekut see, kui sellised valelikud poliitikud riigitüüri juures on, ja mida sa inimestele selles osas soovitaksid.

Aitäh! Ega Jaagul ka kerge ei ole, ma ei tahaks tegelikult siin kuidagi ka Jaaku eraldi esile tõsta või kuidagi maha teha. Ma usun, ma arvan, ega sul ka, Jaak, ma arvan, sulle ei meeldi see poliitikavalik, mis on langetatud. Tõsi on selles, et kui ma hakkan mõtlema, sa läksid sotsidesse, aita mind, see oli jaanuari alul, aga ma naeran, Kallas seal noogutab, oli vist jaanuari alul, aga tegelikult olid ju need asjad, ka selle maamaksu tõus oli kokku lepitud juba varem, eks ole, see oli ju kokku lepitud 2023. aastal. Ma olen pea kindel, et sa tegelikult, noh, ma ei taha mõtteid ja sõnu suhu panna, aga ma arvan, et sa oleksid eelistanud jääda tõesti selle esimese kontseptsiooni juurde. 

Ma veel kord juhin tähelepanu, et see ei ole ainult küsimus nüüd hoiakutes või kes on mida lubanud poliitikuna. Lubaduse andis Eesti Vabariik. Lubaduse andis Eesti Vabariik kõigi selle, nii valitsus, kes esitas selle eelnõu, tähendab 2021. aastal, nii parlament, kes selle eelnõu vastu võttis, noh autonoomselt sellest, milline parlamendiliige kuidas hääletas. Lubaduse andis ka, ma võin öelda, Vabariigi President, kui sellise lähtekohaga selle seaduse välja kuulutas. Meie oma riik, meie oma riigi kõrgeim rahvaesinduslik ja poliitilist võimu teostav juhtkond andis oma riigi kodanikele, 520 000 koduomanikule, tuhandetele põllumeestele, ettevõtjatele selle lubaduse. See oli põhimõtteline lubadus ja seda lubadust on murtud. 

Ja see on, kui me räägime Eestis usalduse defitsiidist, see on palju laiem probleem, ma möönan seda, mis on meil tegelikkuses, see kahekõne ühiskonnas on katkenud, on jäänud kuidagi ülevalt alla poliitika jõustamine, mille puhul loodetakse ainult ühele asjale: unustavad ära. Mäletate, mis öeldi Eesti rahvale 2023. aastal suvel, esimesel selles maksutõusude laines? Elage üle, oli valitsuskoalitsiooni poolt sõnum. Elage üle! Ja nüüd on tegelikult järgmine sõnum, mida see valitsusliit mõtleb nende sammude läbisurumisega sellel aastal ja reaalajas, mis seisavad ees sellel sügisel. Pärast sellele "Elage üle!" sõnumile järgneb: "Unustage ära!" Ja pärast seda püütakse öelda järgnevat: midagi pole olnud, kui midagi oli, andke andeks, ei mäleta. Ega see poliitika mälukaotust me ei võimalda, seda luksust raskel ajal Eesti rahval ei ole, et poliitilise juhtkonna suhtes ilmutada mälukaotust. 

Kolm aastat tagasi anti lubadus, et sellist maksutõusu ei tule. Seda lubadust murti. Seda lubadust murti veel kahekordselt, sest mitte ühegi sõnaga ei kõneldud sellest ka Eesti parlamendivalimistel 2023. aasta märtsis rahva mandaati taotledes. Ja murtakse ka põhiseadusliku õiguspärase ootuse põhimõtet, mille järgi seesama efektiivne maksukoorem uus kehtestatakse nüüd vastavalt sellele seadusesse sisse prognoositud mehhanismile, kehtestati nüüd siis 1. oktoobrist jõustumisega efektiivselt jaanuari alul, järgmisel aastal. 

Osundus sellele, mida sa, Jaak, tõid, et otsekui tegelikult omavalitsused nagu makse ei tõstagi või maksukoormuse tõusu sellega eraldi ei kaasnegi, mul on sellele vastuseks üks number: 22 miljonit eurot. Ma küsin seda, kust see 22 miljonit eurot siis õigupoolest tuleb, mida kirjutab riigieelarve seaduse seletuskirjas Rahandusministeerium prognoositavalt, et riigieelarve, ja riik on siin Maksu‑ ja Tolliameti kaudu ju ainult teenindavas rollis, et ta saab selle oma kontodele, Maksu‑ ja Tolliamet korjab selle raha kokku ja kannab siis vastavalt omavalitsustele laiali, et selle summa suurus on 80 miljonit eurot ehk 38%‑line tõus 2025. aastal. See on teie valitsus, teie valitsuse rahandusminister, teie valitsuse poliitiline agenda, mida te hakkate kolmapäeval teisel lugemisel läbi suruma, see on teie prognoos 2025. aasta kohta.

Ja nüüd tõendamise koormis lasub teil, lugupeetavad valitsuskoalitsiooni esindajad, mitte meil, kes me oleme sellele eelnõule, initsiatiivile vastu. Meie peaksime hakkama tõendama siis, palju keegi tõstab või selles prognoosimatus olukorras, selles olukorras, kus te surute peale täiendava, ka riiklike maksude koorma. Härra Allas, täiendav käibemaksu tõus, palju see toob kaasa ka Võrus näiteks, eks ole, omavalitsusele lisakoormust? Küsimus sellest on praegu, ka teil lasub vastutus öelda, et kui see järgmisel aastal on prognoositavalt 38% maamaksu tõus kõigile inimestele, ettevõtetele konsolideeritud, siis kui suure tõusuga me võime eeldada, on see absoluutnumbris 2026. aastal. Ma püstitan hüpoteesi. Teil lasub tõendamiskoormus öelda, kas see on vale või mitte. Ma väidan, et võrreldes tänase kogumaksulaekumisega on see vähemalt üle 50%. Ma võiksin selle korrutada kahega, maksimaalne on 100%, hästi, ma olen alalhoidlikum, ma ütlen, et see tõusutase, prognoosi tase on üle 50%. Ja palun, lükake ümber! Teie olete selle initsiatiivi arhitektid, teil peab olema arvestus, mida teil paraku ei ole, selle eelnõu seletuskirjas niisugust projektsiooni taset ei olnud toodud.

Jaak Aab, küsimus istungi juhatajale.

Mul on palve, et ma saaks repliigi öelda koha pealt, sellepärast, et mind on mitu korda siin ära mainitud …

Ma toetan Jaaku! Tingimata! Absoluutselt! Ma arvan, et see on korrektne, annaksime Jaagule kaks minutit võimalust n-ö parlamendikultuuri korras.

Repliiki ei saa. Ma kuulan ära, mis on sul öelda istungi juhatajale. 

Kahe minuti jooksul, palun! 

Aja otsustab Jaak ise. 

Ma ei saa siin nõustuda kogu aeg sellega, kui Urmas ikkagi osa asju räägib, osa asju jätab rääkimata. Ma tuletan meelde, kui lubadustest on jutt, siis peab ka Urmas tunnistama, et Isamaa erinevates valitsustes 2001, olles valitsuses, andis lubaduse korraliselt maad hinnata. See on seaduses kirjas. 2001 hinnati maa ära ja peale seda rohkem maad hinnatud ja lasti see maa hind vahepeal tõusta ehk siis maksu alus jääda sinna 20 aasta tagusele ajale ja kaheksa korda lasti maahinnal tõusta. Ja vaat nüüd tuli see hüpe ja suur hirmus paanika, et mis siis sellest maamaksust saab. Ja tõenäoliselt, mida kaugemale see asi läks, seda vähem seda puutuda taheti. Sest see jama oli peidetud sinna, et Isamaa, olles valitsustes, ei täitnud seda lubadust, mis ta kunagi oli andnud. Riik oli võtnud kohustuse maid hinnata regulaarselt, aga ta seda kohustust ei täitnud. Ja siis see pall ja hind tõusis nii palju mitu korda kõrgemaks, et seda ei tahtnud enam keegi puutuda. Vaat siin on küsimus: miks lubadustest kinni ei peetud, Isamaa?

See, mis te rääkisite, on väga õige ja ka ajalooliselt võib-olla korrektne. Seda saab öelda ka läbirääkimiste käigus, kui te Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindajana saaksite tulla siia pulti rääkima. Aga, Andres Metsoja!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Seda omavalitsuste tulubaasi ja hakkama saamisest on tegelikult üritatud remontida pikka aega. Üks instrument on olnud ka 2017. aasta haldusreform, kus ka nii mitmedki ministrid olid asja kallal, et omavalitsuste tulubaasi jätkusuutlikkus paremaks saada. Aga minu küsimus tuleneb sellest, et toona otsustati, et 65 miljonit on see raha, mis omavalitsustele üle välja toetustena laiali jagatakse kolme aasta jooksul. Ja kui see jagada kolmega, siis tulebki kuskil 22 miljonit aastas. Kas nüüd on omavalitsuste elanikele ja ettevõtjatele tulnud hinnalipik selle reformi läbiviimise eest läbi kohaliku maksu ehk maamaksu?

Ma ei isegi paneks neid sellesse konteksti. Ma arvan, et selle kontekst on selline, et valitsus, pannes peale ka kohalikele omavalitsustele koormisi, ka läbi riigi maksutaseme tekitatavaid täiendavaid koormisi, teeb niisugust sadismi viljelevad agendat, realiseerib ka selles loogikas, et, omavalitsused, aga võtke enim inimeste käest ja raha täiendavalt, kui teil puudu jääb. Tegelikult seesama käibemaksu tõus kaks korda, mis meil seisab ees 20-lt 24-le. Aga mis te muretsete? On ju, kellegi taskust saab võtta: needsamad inimesed, needsamad Eesti inimesed Võru inimesed, eks ole. Makske 20 asemel 24% käibemaksu, makske, pensionärid, kogu pensioni maksustamine 2%, makske, Eesti inimesed, tulumaks 20 asemel 24%. Makske! Täiendav maamaks – teilt on võtta veel küll. 

Nüüd küsimus, mida Jaak osundas oma repliigis. Jaak meenutas 2001. aastat ja siis nende otsuste eelnevalt ametisse astunud oli 99. aasta valitsus, et miks seda 2001. aastal kohe ei realiseeritud, mida toona lubati. Aga sellest on möödunud, 99. aasta valitsusest on möödunud 25 aastat. Ma tajun, et see on mõneti, Jaak läks päris hüperbooli selle ajalise asjaga, et terve inimpõlv tagasi, 99. aastasse tagasi. Kõigil oma noorus jookseb silmade eest läbi. 

Aga küsimus on selles, et praegu, andke andeks, meil on, ma vaatan ka, see oli Kaja Kallas ja kuidagi on omandanud ka ametis olev peaminister selle kompleksi. Nii kui midagi küsida tänase Eesti poliitika kohta, praktiliste riigi huvide kohta, seda, kuidas me lahendame probleemi, läheb tagasi mingi viis kuni kümme aastat, hakkab sorima seal nendes küsimustes, mida keegi otsustas, mida mitte. 

Küllap tehti vigu, kõik on teinud vigu. Kuidas edasi minna? Seesama ettekirjutus koalitsiooni poolt, mis, ma kujutan ette, et 92. aasta sügisel oleks siin kõnepuldis Mart Laar, Eesti Vabariigi peaminister, ja küsitakse Eestis täna – Vene väed, küsimused tuleb lahendada –, aga tema hakkab rääkima Aleksei Müürissepast ja Johannes Käbinist, et näete, Käbin tegi toona nii, Müürissepp tegi nii. 

Kui oled peaminister, kui oled valitsuskoalitsioon, valitseja, siis ära virise. Eesti inimesed on väsinud sellest virisemisest! Sonkida 10 aasta tagustes asjades! Selles loogikas ainukene asi, mis on, optimism ühiskonnas on lihtsalt maha lülitatud. Ja siis kuulata ainult seda küsimust, et on maksutõusud, maksud on tõusnud, midagi ei saa, kõik on halb, kõik on häda, ei saa hakkama millegagi. Niisugune asi ei ole ühele väärikale rahvale, valitsusele vääriline. Võtke ennast kokku! Tehke poliitikat, mis vastab ühiskonna ootustele! Lihtne üleskutse. Eristage ebaoluline olulisest! Enne juhtimine ja siis ressursid.

Aitäh! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Ja nüüd paluks siis kõnetooli juhtivkomisjonis toimunud arutelu ja emotsionaalsed läbielamised seal, mis olid rahanduskomisjonis, ja selleks palun Riigikogu liige Priit Lomp. Palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Kõigepealt ma pean lühikese aja jooksul teist korda alustama ühel päeval oma sõnavõttu siin saalis istungi juhataja tunnustamisega. Väga hästi, härra Reinsalu proovis siin puldis võtta ka istungi juhatamist vahepeal üle, aga minu arust olete te oma rolli kenasti välja kandnud ja näidanud seal selja taga, et kelle käes on juhtimise meetod siin.

Rahanduskomisjonis ma pean ütlema, head sõbrad, et see arutelu oli märkimisväärselt vähem tuline. Ja ma loomulikult Urmast julgustan: et väga palju sellist arutelu sisu, kus oleks võinudki sellist vaidlust ka pidada, saakski pidada ka komisjonis. Ja hoolimata sellest, et seal kaamerad ei töötanud, olid seal sellegipoolest väga meeldivad ja targad inimesed, kellega ongi mõistlik neid mõtteid vahetada. Ma julgustan, et nii põletavate küsimuste puhul kindlasti kasutage võimalust ja tulge asendage oma fraktsiooni kolleegi – siis saab seda arutelu seal ka pidada. 

Sest seal arutelu ei peetud. Seal eelnõu esitaja teatas, et me esitame sama eelnõu, mille me kunagi varem oleme esitanud ja millega me soovime muuta siis seda vastuvõetud õigusakti, ja sellega see arutelu piirdus. Kuna seda arutelu oli seal juba varem tõesti pool aastat tagasi peetud, siis oli see taust kõigile teada, aga kuna siin läks nii pikalt, siis ma ikkagi natuke peegeldaksin mõned asjad, millega nüüd siin pisut lappesse puldis ka läks.

Kahtlemata minu kui endise omavalitsusjuhi kontekstis see kogemus ütleb, et see on igal aastal laua peal, kus kohas omavalitsused soovivad tegelt omavalitsuste autonoomiat suurendada. Ja tõesti see, mida Jaak ka siit oma küsimuses küsis, et maa korraline hindamine oli 2000ndate alguses ja siis enam kui 20 aastat seda ülesannet riik ei täitnud, siis kindlasti oleks võinud seda jooksvalt täita ja see seis ei oleks nii valuline. Kui valuline see siis on? Urmas jättis siin puldis mulje, nagu kohe pakiks ennast kokku suur hulk põllumehi ja metsamehi, kellele see kõik muutub üle jõu koormavaks. Ettevõtjate kulu osakaal on alla 0,1%; on maamaksukulud, mis siis ettevõtjate eelarves kajastuvad; leibkonna kogukulust on maamaksukulu alla 0,15%. See on kenasti eelnõust ka leitav. Ja rääkida sellest, et kohe hakkavad kõik sundkorras müüma maad või mingit muud muud vara – kindlasti see niimoodi ei ole. 

Paar asja on mul veel öelda. Kuna see arutelu tõesti oli nii pikk ja pingeline, siis ma pisut vaatasin ka, mis toimunud on. Omavalitsused on tõesti käesoleva aasta sügisel esitanud kõik oma prognoositavad maamaksumäärad juba ära, volikogud on need kinnitanud. Ja kui ma vaatan neile otsa, siis see jutt sellest 38%-st, tõesti, see, ma vaatasin ka, kajastub tõesti 2025. aasta riigieelarves. Aga mul on kuri kahtlus, et see ei realiseeru, sellepärast et ma vaatasin otsa ka nendele volikogu poolt vastuvõetud maamaksumääradele, kus enamik, rõhuv enamus nendest ei ole kehtestanud seda maksimummäära lähedalegi. Ja ma pean möönma seda, et maamaksu kalkulaatoriga on olnud segadus, mida ma kindlasti heaks ei kiida ja mis pisut võib eksitada. Aga kindlasti ma pigem ma arvan, et me järgmisel aastal oleme siin seisus, kus me peame tunnistama, et see 38% oli selline raamatuslik liialdus, mis õnneks ei realiseerunud. Ja kui ta peaks realiseeruma, siis tõesti, me räägime ettevõtjate kulust napilt üle 0,1%, elanike puhul räägime kogukulust napilt 0,2% lähedale. Ma loodan, et see siiski kedagi keerulist otsust tegema ei sunni. Aga mul oli veel aega, sellepärast et need 79 omavalitsust on kenasti pandud tabelisse: kes maamaksumäärad millises mahus on kehtestanud. Ja kuna kõige rohkem oligi juttu ju elamumaa kõlvikumäärast, kus on maksimummääraks riik andnud 1%, siis seal on üks huvitav selline paradoks tekkinud: kokku on maksimaalsed määrad – Urmas, nüüd on see pöördumine sinu poole, sa pöördusid ka minu poole, soovitasid tulla ettepoole, ma kuulasin sind terve aeg suure huviga –, kehtestanud elamumaa kõlviku puhul 11 omavalitsust. Sa võid seda nüüd järgi kontrollida sealtsamast tabelist, mis ka sinul on materjalides olemas, enam kui pooli nendest omavalitsustest juhivad Isamaa poliitikud. 

Mul on lihtsalt kaks muret. Esimene siis see, mis üldiselt siin Isamaa poliitikaga väga hästi kaasas käib: käiakse puldis ilusat juttu rääkimas ja tundub, et soovitus on käia eelkõneleja sõnade, mitte nende tegude järgi. Ja teine pool on tõenäoliselt ka see, et need üsna oma omavalitsuste elanike suhtes lugupidamatud omavalitsusjuhid püüavad kalastada selles sogases vees, et rääkida justkui sellest, et valitsus ja valitsev koalitsioon on teinud tohutu suure maksutõusu, aga samal ajal ise seda volikogus otsustavad, määravad need maksimaalsed määrad. Ma vist ei hakka ette lugema, see oleks võib-olla pisut liialdus, aga ma võin öelda, et üks nendest volikogu liikmetest ja volikogu juhtidest on ka juhtumisi siinsamas Riigikogus, mitte küll praegu saalis olemas, aga Isamaa saadikurühmas, mitte küll fraktsiooni liige, aga saadikurühma liige, istub akna all, seal natuke minust tagapool. Ma nimesid ei hakka ette lugema, aga need on tegelikult, ma kuus võrdlemisi suurt omavalitsusjuhti siit leidsin kohe hoobilt olevat Isamaa kuuluvusega. Kurb, et nad teevad seda, et Urmas ees läheb räägib, et valitsuskoalitsioon on väga halb ja nemad sogases vees püüavad selle kala ja korjavad kokku selle maksuraha, ja loodavad, et näidatakse näpuga kellegi teise peale. Ma arvan, et hoiame neid ikka ausalt kursis, et tegelikult maamaksumäärasid kehtestavad kohalikud volikogud, needsamad kuus, keda ma jõudsin 11-st üles leida, võib-olla on mõni veel, aga kuus tükki on kindlasti. Siis saavad nad tõenäoliselt oma tagasiside oktoobrikuu valimistel, kui inimesed saavad teada, et mitte valitsus ei tõstnud maamaksumäärasid, vaid Isamaa saadikud kohalikes volikogudes ja Isamaa kuuluvusega vallavanemad, kes neidsamu volikogu eelnõusid ette on valmistanud. Oli huvitav arutelu, aitäh, alati emotsionaalne, aga tekitab aega ka võib-olla tuua siia pulti neid asju, mida ma esimese hooga ei plaaninud tuua. Ma ei arvanud, et see siin nii pikaks pikaks läheb, aga siis püüad ka leida sellist asjalikku tegevust ja leida see aeg. 

Ja lihtsalt puhtalt kommentaarina kogemuse pealt, ja mis on ka Vabariigi Valitsuse oma arvamuses kirjas, et tegelikult valdavalt seesama kohaliku omavalitsuse kogutav maamaksuhulk ei kogune mitte millegi muu jaoks kui tegelikult kohalike teede ja heakorra tagamiseks: nii lumehoolduse kui ka teehoolduse tagamiseks. Nii et eks ta läheb loodetavasti õigesse kohta. Ma loodan, et nendes kuues omavalitsuses läheb siis see, mis liialt korjatakse inimeste taskutest, heasse kohta, mitte näiteks kohaliku volikogu juhi või kohaliku vallajuhi palgatõusuks, mis kindlasti ka sellisel keerulisel ajal ei pruugi olla parim raha rakendamise koht. 

Ja võttes kokku selles protokollis kajastatud otsused, siis me tegime kolm otsust. Esmalt see, et võtta eelnõu täiskogu päevakorda 5. novembril, see oli konsensuslik, noh, täna me oleme küll jõudnud siis 11. novembrisse, aga see selleks, aitäh sellegipoolest Riigikogu juhatusele seda päevakorda panemast; määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja Priit Lomp, see oli samuti konsensuslik; ja lõpuks oli rahanduskomisjonil ettepanek eelnõu tagasi lükata, mille poolt hääletas 7 komisjoni liiget ja vastu hääletas 2 ning erapooletuid ei olnud. 

Veel kord, julgustan Urmast tulema, ja täitsa põhiliikmena võiks kohe tulla sinna rahanduskomisjoni, et me saaksime väga palju neid asju, mida me arutame siin, arutada sellises kohas, kus kindlasti arutelu on väga produktiivne. Aga noh, tuleb harjuda sellega, et kaamerad seal igal pool ei tööta ja lihtsalt vahepeal tuleb rääkida omavahel. Mulle tundub, et ka suure poliitika mõistes see omavahel rääkimine siin tuleks meile kõigile palju suuremaks kasuks, kui kaamerate kaudu teineteisele suuniste andmine ja ülesannete panemine. 

Nii et ülevaade komisjonist on antud, ja pisut omakogemuslik, ja nüüd siin selline hoogtöö käigus tehtud sotsiaalne eksperiment ja uuring on ka siis juba ette kantud. Nii et jõudu, kasutage sedasama energiat oma erakonnas selleks, et kutsuda korrale oma erakonna esimehi, erakonna liikmeid, kes juhivad erinevaid volikogusid. Aitäh, ülevaade on antud.

Ülevaade antud ja on ka küsimus. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra Lomp! Enne kui ma küsimuse juurde lähen: see sinu viimane sõnavõtt oli küll selles mõttes üllatav, et sa viitasid justkui sellele, et rohkem peaks kuidagi tagatoas asju kokku leppima ja see avalik debatt sinu arvates ei ole hea. Sa mitu korda Urmasele ütlesid, et me peaksime rohkem arutama nii, et see arutelu ei ole rahvale nähtav. Huvitav, aga mitte sotside poolt, kui ma vaatan, mis mujal maailmas sotsid teevad. 

Aga sa rääkisid palju KOV-ide autonoomiast ja sellest, kuidas see seaduseelnõu ka kuidagi on KOV-ide maksuautonoomiaga seotud. Tegelikult ju ei ole. Maksimummäär antakse ette, aga antakse ette ka see, et nulli ei või kohalik omavalitsus maamaksu tõmmata, valitsus seaduses sätestab piirid – juba täna kehtivas seaduses, seda ei minda muutma. KOV-idele ei anta autonoomiat, öeldakse seal mingi vahemik. Lisaks, nüüd see 19. juunist kehtiv seadusmuudatus seab piirid sellele, kui suure summaga võib KOV maksimaalselt oma elanikke toetada, ja nii edasi ja nii edasi. Nii et see maksuautonoomia jutt ei ole adekvaatne. Kas tegelikult komisjonis arutati, et anda KOV-idele maksuautonoomia?

Aitäh, hea küsija! Jaa, ma pidasin silmas seda poolt selles avalikus arutelus, et tõesti, kuna kaamerad töötavad, siis me selle eelnõu juures lihtsalt hüppame väga paljude teiste teemade juurde ja võib-olla komisjonis on vahel ka pisut lihtsam üle laua kutsuda kaaskõneleja tagasi selle õige teema juurde, mille kohta parasjagu eelnõu käib. Et kogu maailma raskus siin ühele eelnõule ära peegeldada, noh, see ei ole kuigi produktiivne. 

Nagu ma ütlesin, komisjonis tõesti oli arutelu seekord väga väike ja väga lühikene. Aga, Rain, ma küsisin sedasama küsimust eelmisel korral, kui Isamaa sellesama eelnõu tõi. Ja küsisin seda siis ka Rahandusministeeriumi esindaja käest, et mille pärast ei ole võimalik määrata nulli ja peamiselt küll selles vahemikus, seal on antud vahemik 5–1000 eurot, on võimalik teha elamumaale või kodualusele maale see maamaksuvabastus, siis küsisin, et see 5 tundub üsna nörritamisena. Miks me sellist varianti kaalume? Siis võiks panna sinna nulli ja KOV saabki otsustada. See on siis selline maksutehniline loogika: kui maks on kehtestatud, siis ta seal tulenevalt korrast ei saa olla null. Mulle tundus see selles mõttes usaldusväärne, et kui sinuga debateerib seal laua taga Rahandusministeeriumi Maksu‑ ja Tolliameti spetsialist, selle valdkonna spetsialist, siis ma ei hakka seda kahtluse alla seadma. Null selles mõttes ei saa see maksumäär ega vabastuse määr sellisel juhul olla, sest see maks on justkui kehtestatud. Ei võtnud seda vaidlust üles, aga mul tekkis tegelikult sama küsimus, mis sinul. Seda tahtsin öelda. Aga usaldan spetsialiste, kes selle vastuse andsid, et puhttehniliselt selline asi, kui riik on kehtestanud maksu ja öelnud, et maksumäär on vaja määrata, siis see määr ei saa olla 0,0.

Urmas Reinsalu, palun!

Väga ähmaseks jäi mulle, härra Lomp, teie mõttekäik. Selle loogika järgi on ka tulumaksuvaba miinimum, mille efektiivne maksumäär on null, kui tulud jäävad alla selle määra. Kaheksa huvirühma, härra Lomp, kui seda surusite läbi enne 19. juunit, ütlesite, saatke seenele see eelnõu. Sekundiks ei öelnud, et seda teha. Ja siis ainukene, mis kuulata saite, oli see ametnik, kes ütles teile, et ei saa olla maksumäära, mis on null, mulle jääb täiesti segaseks.

Aga ma küsin teilt, härra Lomp, teie enda valitsusliidu agenda mõjude kohta. Te rääkisite endale veidike vastu, et kuskil on katastroofiline, näed, kus Isamaa on võimul, seal on tohutud maksud, eks ole, aga tegelikult kellelgi kuskil maksumäärad ei tõuse või tähendab maksukoormus väga ei ulatu nõnda. Ma küsin nüüd selgelt, et tuginedes 2025. aasta eelarve eelnõule, aga ka lähtudes teie analüüsist, mis on 2026. aastal, kui palju täiendavalt võetakse Eesti inimestelt, kuna meil on teada nüüd ka ju 1. oktoobri otsused, 2025. aastal ja selle pinnalt palju seaduse enda astmelisel jõustumisel 2026. aastal on maamaksu täiendav laekumine.

Aitäh, hea küsija! Jaa, ma viitasin sellele, et 25. aasta 38%-line tõus neid maamaksumäärasid, mida mina loen praegu Maksu- ja Tolliameti lehelt, kus kohalike omavalitsuste volikogud on need esitanud, need absoluutnumbrites kindlasti selles mõttes seal ei kajastu. Siin on hulk omavalitsusi, kes näiteks sellesama 1,0 elamumaa kõlviku asemel on kehtestanud 0,2 näiteks, 0,3, väga mitmed 0,5, ehk siis ma arvan, et see reaalsus on teistsugune. Eelarve eelnõu, mis meile on esitatud, tundub mulle, et on prognoos ja prognoosi ajaks või eelarve kokkupanemise ajaks ei ole maamaksumäärad siis usutavasti arvesse võetud. Aga seda vaidlust me saame pidada siis aasta pärast, kui oleme samas kohas ja näinud, mis reaallaekumine siis nende kehtestatud määra abil on.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh! Vaatan, et siin saalis on praegu neli sotsiaaldemokraati, kes on endised linnapead või vallavanemad. Minul on küsimus, et kas tuli komisjonis arutelule ka see, et tegelikult väga paljud linnapead ja vallavanemad on oodanud seda, et selliseid nii-öelda võimalusi kohalikele omavalitsustele rohkem antakse. Võin kinnitada, et ise olles ka nendest enamikuga rääkinud, siis see samm on vastupidi saanud väga palju positiivset vastukaja just kohalikelt omavalitsustelt. Ja just sellepärast, et see võimalus tõsta või mitte tõsta on antud kohalikule tasandile, et mitte riik ei ütle, et nüüd te teete seda või teist. Kas see oli komisjonis arutelul ja kui oli, mismoodi see arutelu välja nägi?

Aitäh küsimuse eest! Sel viimasel arutelul sellesama eelnõu juures, mida Isamaa on juba esitanud ükskord varem, oli märkimisväärselt vähem arutluse all, aga eelmine kord te pisut pikemalt ja rohkem, Riigikogu koosseis ei olnud, see koosseis, veel seda eelnõu ju toona arutanud. Ja nagu ma ütlesin, et see KOV-autonoomia teema on olnud omavalitsustele tähtis läbi aegade. Üks kolleeg, kolleeg Solman siis, seda mitte maha salates, kolleeg Solman ütles, et justkui see ei ole olnud teemaks. Kuna ma olen olnud Riinaga sealsamas laua taga omavalitsuste esindajana, siis kui me eelarve läbirääkimisi pidasime linnade ja valdade liidu nimel, siis kindlasti see KOV-autonoomia küsimus ja maamaksu teema selle kõrval on olnud, ka ei saa, ei saa vähe tähtsustada ja on olnud tegelikult oluliseks. Viimane kord oleks võinud seda oluliselt rohkem arutada, aga palju parem olekski arutada, kui Urmas, kes tuleb väga sirgjooneliselt ja väga emotsionaalselt sellest teemast räägib, saaks seda arutelu tõstatada, mitte siis ei tekiks olukord, kus kohas eelnõu esitaja põhimõtteliselt ei oma suurt huvi, et komisjonis oma aega kulutada selle peale, et teistele eelnõu tutvustada.

Urmas Reinsalu, palun!

Aga mina käisin küll komisjoni arutelul, härra Lomp, kus arutati selle baasmaamaksu tõstmise seaduse kehtestamist, seal, kus kaheksale huvirühmale üle maa ja omanike liidule ja talupidajatele, kõigile sisuliselt öeldi, et sõitke seenele, ei muudetud komakohtagi nende palve peale, kes olid täielikult sellele seadusele vastu. Ja see oli väga sisuline arutelu huvirühmade ja minu vahel, et see asi on põhiseadusevastane, see on ebavajalik, see on ebamõistlik ja prognoosimatu ka kuluga, nagu te nüüd ise tunnistate. Ma ikka ei saa aru, et teie valitsusliit kehtestas seaduse, aga te ütlete, aga te ei teagi, kui palju koormust inimestel on, jõustub ära ja siis vaatame. Kuidas me nii saame võtta praeguses olukorras, kõiki makse siis kehtestame nõnda või? Mu küsimus teile, härra Lomp, on ikkagi: te ju suvel, 19. juunil hääletasite selle maamaksu tõusu poolt, palju te siis eeldasite, et Eesti inimeste ja ettevõtjate maksukoormus tõuseb?

Aitäh küsimuse eest! Vaatan pingsalt 17. septembri protokolli ja ei tuvasta sealt sinu nime. Nii et sellel korral, kui seda teemat arutati, (Hääl saalist.) siis tõesti meil ei olnud au sama laua taga viibida, et seda teemat siis rääkida. Tõesti pisut varem sellel ajal mina ei olnud, rahanduskomisjoni liige, juhtisin Riigikogu majanduskomisjoni ja selle arutelu juures nii pingsalt ei olnud. 

Mulle tundub, et kuna nende maksumäärade ja selle maa korralise hindamisega, just võib-olla ka sellepärast, et see maa korraline hindamine õigel ajal tegemata on jäetud ja 20 aastat seda on lohistatud, siis on tekitanud nii palju ebakõlasid selles arvestuses, et tõesti seda arvestuspoolt ei ole, ehk ei suudeta selle kalkulaatori abil sedavõrd lihtsalt anda, nagu mina ka tahaksin saadikuna. Meil oli arutusel see oma kohalikus volikogus, kus ma seda teemat ka tõstatasin. Tegelikult jääb paljudele selgusetuks, et tõesti kas peakski lähenema siis kinnistupõhiselt. Aga tegelikult me ju kinnistupõhiselt ei saa seda Eesti riiki juhtida, sest lihtsalt see kinnistute hulk on sedavõrd suur, et seda riigieelarve Excelit selle pealt, kui ka tahaks, kokku ei pane. Nii et ma olen üsna kindel, et see on arvestuslik. Need omavalitsused, kus juhtumisi need vähemalt kuus Isamaa juhtivat kohaliku omavalitsuse poliitikut ja mõni riigi poliitik ei ole võimu teostamise juures, ei ole kuritarvitanud oma kohalike inimeste usaldust ja seeläbi hoiavad kindlasti selle maksulaekumise märkimisväärselt madalama, kui Urmas siin enne puldist siis ähvardas.

Riina Solman, küsimus istungi juhatajale.

Lugupeetud istungi juhataja! Kas töö- ja kodukorra seaduse järgi mina saan praegu Priit Lombile vastata, kuna ta mainis minu nime? Ja seoses sellega, et ma olevat rääkinud, et maamaksust ei ole räägitud. Kui mina olin regionaalminister ehk siis riigihalduse minister, me käisime kõikides regioonides ja me rääkisime kohaliku omavalitsuse tulubaasist. Mitte kusagil keegi ei tõstatanud seda küsimust, et tõstaks maamaksu. Olid hoopis teised meetmed, mis olid laual, teistsugused. Need puudutasid tasandusfondi ja üksikisiku tulumaksu, kuidas ettevõtjaid rohkem meelitada. Seda olete teie praegu tõstatanud minu arust minu pea kohale ülekohtuselt.

Kõik need omad seisukohad saate välja öelda läbirääkimiste käigus ja tuua välja, mida te kohtumistel rääkisite. Priit Sibul, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te avaldasite lootust, et selgub, kes ja mis ja kui palju tõstab. Te oma sissejuhatavas sõnavõtus ütlesite ka, et on olnud probleeme. Ma küsisin Reinsalu käest tasandusfondi kalkulaatori kohta ja mulle tundub, et te ka oma sissejuhatavas sõnavõtus viitasite, et sellega on probleeme olnud, et see tasandusfondi kalkulaator eelduslikult arvestas seda maamaksu maksimummääras. Teie teadmiste kohaselt siis täna on see võimalik probleem lahendatud, et me näeme tegelikke … Või mis see seis teie teadmiste põhjal täna on?

Suur tänu, hea küsija! Maamaksu kalkulaatorist oli juttu, eks? Jah. Tasandusfondi kalkulaatorist oli? Kummast siis? Kummast siis? (Saalist öeldakse midagi.) Valemist? Valemist mina ei ole midagi rääkinud, valemi viskas õhku Urmas siin, öeldes, et maksimummääradega opereeritakse. Ma arvan …  (Saalist öeldakse midagi.) Jaa.

Vastame küsimusele.

Jaa, ma püüan vastata. Lihtsalt kalkulaatorid olid siin hoopis teises teemas. Tasandusfondi puhul on arvestus, kus ei kasutata mingit riigi poolt välja töötatud nagu maamaksu kalkulaatorit. Sellest tulenevalt oli mul hirm, et äkki kogenud kolleeg võis oma sõnakasutuses eksida. Mulle tundub, et … Tõesti, ma vaatasin, et 2012. aastal ei olnud Eestis ühtegi omavalitsust, kes ei oleks maamaksumäärasid tõstnud maksimummäära peale, just sellesama pärast, et maa korralist hindamist ei olnud tehtud. Ja sellest tulenevalt ma isegi ei välista seda, et tasandusfondi, tasanduse arvestuse puhul arvestatigi maamaksu laekumist maksimaalses määras. See, kas seda tuleks üle vaadata, minu meelest on see üks asi, mida võiksime regionaalministrile tõstatada, et saaks ülevaate just sellessamas valguses, et omavalitsused tegelikult, kes täna ei lähe maksimummäärale, kes ei ole nende kuue Isamaa juhtpoliitiku seas ja ei lähe oma inimestelt maksimumi võtma, et siis nad teistpidi ei saaks ka karistatud tasandusfondiga. Minu meelest väärib see kindlasti tõstatamist. 

Riina läks küll ära, aga lihtsalt protokolli huvides: tõesti, ma arvan, et ma ei olnud ülekohtune. Ma lihtsalt olen olnud sellesama laua taga. Kõiki neid rahvakohtumisi, mida proua Solman tegi ministrina kuskil regioonides, nendes ma tõepoolest ei osalenud, aga linnade-valdade liidu juhatuse liikmena ja läbirääkimiste töörühma liikmena olen olnud sealsamas superministeeriumi kohtumistel alati kohal, kui KOV-id ja riik eelarvet kokku leppisid. Ja seal tõesti on tegelikult alati tõstatatud kõik need teemad. Kohalikud omavalitsused on finantsautonoomiat alati tõstatanud. Ja veel enam, tõesti, ma mäletan 2022. aasta riigi eelarvestrateegia arutelu, kus – pärast saab Riinale edasi öelda muidugi, ma ütlen sellepärast, et siis ta saab ennast kaitsta –, 2022. aasta septembrikuus riigi eelarvestrateegia arutelu, mida me pidasime sealsamas superministeeriumi esimese korruse koosolekuruumis. Mul on väga kahju, et inimene, kelle ametinimetus oli sõna "regionaalminister", ei esitanud RES-i tollel aastal miskipärast mitte ühtegi regionaalpoliitikaga seotud riigieelarve strateegia soovi, muudatusettepanekut. Seal oli kõike muud, aga mitte ühtegi regionaalpoliitika asja. Ma olen selle toonasest ajast endale kirja pandud. Ma vaatasin selle kuupäeva isegi järgi. Väga kurb. Ma loodan, et selliseid regionaalministreid tegelikult oleks vähem ja oleks rohkem neid, kes päriselt tahavad teha ja südant valutavad regionaalküsimuste pärast.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Aitäh! Urmas Reinsalul on küsimus istungi juhatajale. Palun!

Nüüd on tekkinud, härra Aller, unikaalne olukord. Te olete arbiiter, te olete istungi juhataja, aga samas teil on ka erikompetents seoses endise valitsuse liikme, maaeluministrina. Ma esitangi teile nii-öelda personaalunioonist istungi juhatajale lähtuva küsimuse. Siin härra Lomp viitas, et 2002. aasta regionaalminister ei esitanud regionaalpoliitika ettepanekuid. Ettepanek oli väga lihtne: ei tee Eestis maapiirkondadele makse. See on väga tõhus meede, kui me vaatame praegust olukorda. Aga see on remark. Nüüd sisuline küsimus. Härra Lomp ütles, et ta ei välistanud seda, mis on väga muret tekitav, et see, mis on kahtlustus õhku visatud, et kas valitsuse enda tasandusfondi valem sunnib peale omavalitsustele maksimaalset maamaksumäära või mitte selles loogikas, ütleme, mehhanismina. Härra Lomp ei välistanud vajadust seda muuta. Aga kas ma õieti mäletan, et tasandusfondi valem tuleb meile arutamisele? Kas see tegelikkuses on 25. aasta eelarve seaduse lisana, kus on võimalik seda korrigeerida? Kas mu mälu on õige, härra Aller?

Istungi juhatamisega ja läbiviimisega ei klapi see kuidagi, praegu see valemi arutelu. Aga seda me saame ülehomme vaadata. Priit Lomp, küsimus istungi juhatajale.

Suur tänu, hea istungi juhataja! Ma pöördun siis teie poole, pean pareerima siin mõnda eelmist küsimust või väidet. Kui tihti teil on juhtunud elus, et te selles ruumis parasjagu ei ole, kus kohas arutatakse mõnda olulist küsimust, ja juhtumisi ruumis olijad, väga paljud neist, mäletavad, et toonane regionaalminister Solman ei toonud ühtki regionaalpoliitikaga seotud muudatusettepanekut riigieelarve strateegia arutelusse, aga tõi hulk muid ettepanekuid, mis olid seotud erinevate teiste tema prioriteetidega. Aga samal ajal keegi, keda ruumis ei olnud, justkui mäletab teistmoodi. Kas teil istungi juhatajana tuleb tihti ette sellist samasugust keerulist olukorda nagu härra Reinsalul, kes just enne mind kõneles?

Kui oled ruumis ja ei ole asju lahendanud, siis ei oska nagu kaasa rääkida. Aga minul ei ole sellist asja siin istungi juhatamisel olnud, et ma oskan siin ruumis olla ja oskan ka kuulata seda, mida on öeldud.

Sellega on ettekandjatele küsimused esitatud ja ka istungi juhatajale küsimused esitatud ja avan läbirääkimised. Ja fraktsioonide nimel saavad sõna, kõigepealt Rain Epler Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! No kõigepealt selle arutelu juurde. Me kuulsime siin kolleeg Lombi suust seda etteheidet, et arutelu käigus on kogu maailma erinevad probleemid kuidagi esile tõusetunud ja ei ole püsitud konkreetse eelnõu juures. See meenutas mulle, ma arvan, et see oli kevadel üks arutelu kolleeg Sutiga majanduskomisjonis obstruktsiooni üle, kui ma ütlesin Sutile, et mäletatavasti abielu referendumi teemalise eelnõu puhul tegi Reformierakond massiivset obstruktsiooni. Sutt ütles sellele vastu, et nojah, aga see oli ainult ühe eelnõu puhul, et nüüd tehakse kõigi eelnõude puhul. Ja vot see on sama, nagu Priit ütles, et kõik maailmaprobleemid tõusetuvad. Ma tookord vastasin Sutile, et toona oligi vaid üks eelnõu selline, mis opositsioonil harja punaseks ajas, aga see, mis on toimunud 23. aasta valimiste järel: kõik, mis tehakse, on valesti. Sellepärast arutelu lähebki alati hästi laiaks. Probleem ei ole ainult mitte selle eelnõuga, vaid valitsusest nagu mingi uus algatus tuleb, jälle hoia kahe käega peast kinni. 

Konkreetsema eelnõu juurde. Loomulikult oleks vaja see piir taastada, mis maa hindamise järel maamaksu tõusule seati. Ja see, et koalitsioon sellele vastu on, näitab jälle minu arust seda, et Eestit valitsevad punased. See Priidu jutt sellest, et see määr on nii väike ja vaadake, kui kokku statistiliselt võtta ettevõtete kasumid ja käibed ja siis vaadata, palju summa on, mis ta ikka nii palju on. Või et leibkonna kohta on see marginaalne. 

Aga tegelikult, kui sa lähed konkreetsete kaasuste juurde, siis ma usun, et mõni Nõmme memmeke, aga ka mõni põllumajandusettevõtja maapiirkonnas saab ikka väga halva üllatuse osaliseks, kui see piir ei kehti ja kui maamaks oluliselt kasvab. 

Kusjuures koalitsioon on tegemas sellist järjekordset silmamoondust, millega püütakse inimesed õnge võtta ja vastutus tegelikult valitsuse pealt ära lükata. Ja see ongi seesama, et see piir nihutatakse ära, maa hindamine on toimunud juba kunagi varem, aga nüüd öeldakse, et KOV ise tegi. See on KOV-i maks. 

Ja siis Priit rääkis siin ka päris palju sellest, et omavalitsuste maksuautonoomia. Tegelikult pannakse ette nii piir, kui palju tohib maksu võtta, aga ka piir sellele, kui vähe tohib maksu võtta. Omavalitsusele öeldakse ette, kui palju ta tohib oma elanikke toetada. Mõni rikas omavalitsus ehk vaataks, et meil neid memmekesi, kes 4000 ei jõua ära maksta, on, toetame neid selles. Eelnõus öeldakse, ei tohi, 3000 peab memmeke ikka ise maksma. Äkki paneb maja müüki, sest siin on kõrval see jutt, et siis saab maad käibesse. Saab maad käibesse! 

Tõlgituna see jutt  ongi selles mõttes punane jutt, et vaadatakse, et põllumehel on maad palju, pattrikas. Ja varade väärtuse pealt sisuliselt arvestatakse maksu, küll aga see raha, mida iga aasta teenitakse nende maadega, ja siis veel vähem see kasum ei pruugi sugugi üüratu olla, et see tootev maa kõrgelt kinni maksta. 

Ärme unustame seda, et maa hinnad on olnud kõvas tõusus. Ühelt poolt on seda kindlasti soodustanud kõva rahatrükk, millest palju on läinud kinnisvara hindadesse. Teiselt poolt on seda maade hinna tõusu muidugi kõvasti tagant tõuganud suur innukus taastuvenergia arendamisel. Need ettevõtted, kes suplevad subsiidiumides, on olnud väga maiad põllumaid kokku ostma, et sinna päikese- või tuulepark panna. Siin õnneks on lootus, et peale äsja lõppenud USA presidendi valimisi see innukus kaob ära. Euroopas veel praegu tehakse nägu, et meie paneme rohepöördega edasi suure hurraaga. Ma arvan, et et hiljemalt jaanuarist kuuleme meiegi valitsusjuhti rääkimas, kuidas on toimunud korrektsioon nii Euroopas kui Eestis. 

Igaks juhuks võtan lisaaega.

Kolm minutit lisa.

Kui me vaatame selle maksu tegelikke mõjusid, siis jälle, nagu selle koalitsiooni kõigi maksumuudatuste puhul, saavad pihta ikkagi inimesed, kelle toimetulek on niigi raske. Kõik muud maksutõusud löövad neid inimesi, kes, võtame käibemaksu tõusu, automaksu, võtame selle, kuidas lastega peredel mitte ainult toetuste vähendamine, aga näiteks laste arvelt tulumaksu kaotamine ja nii edasi ja nii edasi – see ikka lööb kas peresid või siis neid inimesi, kellel on raskem toime tulla.

Koalitsioonipoliitikud leiavadki, et kui neil on raske toime tulla, siis äkki kangutaks neil kodu käest ära. Ja nimetavad seda veel, et saaks kinnisvara n-ö käibesse. 

Nii et see on väga küüniline ja ma ütleksin, ka vale jutt. Ka KOV-id on selles mõttes raskes olukorras, et ühtpidi nii need maksutõusud kui ka riigi poolt seatud muud kohustused, võtame näiteks sotsiaalhoolekandereformi, kus räägiti sellest, kuidas inimesed hakkavad pensioni eest hooldekodukohta saama, nüüd on mitmeid KOV-e, kes on sellega hädas, et KOV-ide kulud on viidud suuremaks. Öeldaksegi KOV-idele, et juhuu, siit saate nüüd maksimummääraga raha nii et vähe ei ole. 

Ei ole minu arust aus. Nii et mina soovitan küll kõigil koalitsiooni esindajatel ka ikkagi tulla tagasi selle juurde, et kehtestame selle piiri, kui palju see maks tõusta saab, mis efektiivselt kodanikele kehtib. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Kumb see nüüd enne oli? (Hääl saalist.) Priit Lomp, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma jälgisin väga täpselt, selles mõttes ma mõtlesin, kas ma tulen midagi ütlema, ja olin ka valmis vajutama, aga siis vaatasin, et las ta olla, õhtu on juba pikk ja tundub, et kolmapäeval läheb poole ööni ja peale meie töötab Riigikogus veel hulk inimesi, kes siin ametnikena töötavad, kelle tahaks tegelikult päris ausalt nagu koju lasta. Ja siis vaatasin, et teie tegelikult jõudsite enne ära öelda selle, et te sulgete läbirääkimised, ja siis tekkis sinna Riina Solmani sõnavõtt kõigepealt ja siis veel kõne veel natukene hiljem järgi. Nii et kindlasti kindlasti see aega ei mahtunud. Pakiks selle asja kokku, et ega siit uut infot juurde ei tule.

Ma tahtsin muidugi küsida, kas teil oli vastusõnavõtt Rain Eplerile või oli teil istungi juhatajale.

Aitäh! No veel kord. Ma kordan siis ennast, niipidi, te jäitegi nagu kahtlema ja kõhklema. Ma tulin teile lihtsalt appi, et kuna ma seda protseduuri väga selgelt jälgisin seda, mis asi on enne, mis sõna on enne, ja "Sulgen läbirääkimised" oli tõepoolest enne, kui tekkis kõnede juurde Riina Solmani kõnesoov, siis ettepanek, et me oleme olnud siin selle asja juures pikalt-pikalt ja tegelikult siit seda uut infot juurde pole tulnud. Nii et tulen teile appi ja ütlen, et tegelikult on teil täitsa õigus, et läbirääkimised on lõppenud ja läheks hääletuse juurde.

Aitäh küsimuse eest! Ja tuleb tunnistada, et ma ütlesin tõesti, et sulgen läbirääkimised, ja siis ma nägin, et olid ekraani peal nimed, ma nüüd küll ei fikseerinud, kumb ennem tuli, aga paraku on läbirääkimised hetkel lõppenud. Riina Solman, protseduuriline küsimus.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Ma annan lihtsalt selle töö- ja kodukorra kohta tagasisidet. Ma ei pannud tähele seda, et ühtegi kõnet ei tulnud ja te juba sulgesite läbirääkimised. Tõesti, ma panin enne sisse "sõna", soovisin panna "kõne", näpp läks "sõna" peale ja siis kiiresti "kõne" peale, et kiiresti reageerida. Ma ei pannud tähele, aga mul oleks küll vastusõnavõtu soov.

Vastusõnavõtt? Rain Epleri tekstis ma ei kuulnud teie nime ja Isamaa seisukohta ka. Eelarve on Isamaa oma küll, seaduseelnõu. Aga siin ma ei saa kuidagi selles mõttes vastu tulla. Ma lõpetasin läbirääkimised ja Rain rääkis läbirääkimiste käigus just Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel ja selle kaheksa minuti jooksul oleks saanud panna kõne üles. Paraku see kord läks ära. (Riina Solman räägib saalist.) Läbirääkimised käisidki ja Rain Epler sel ajal oli … Ma ei tea, kas te olite saalis sel ajal, kui ma avasin läbirääkimised. Rain Epler oligi läbirääkimiste ajal.

Aga läbirääkimised on lõppenud ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 489 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame hääletamise ettevalmistust.

Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 489 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 35 Riigikogu liiget, vastu oli 12, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 489 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Sellega on meie neljas päevakorrapunkt ammendunud.

Läheme vaba mikrofoni juurde. Kõigil soovijatel on võimalus pärast haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Rõõm on näha, et minu ettekandeks saabus saali ka Riigikogu juhataja. Eks ma püüan siin ikka jagada infot, mida on kõigil kasulik kuulata. Üldiselt ma olen kajastanud vabas mikrofonis uudiseid, mis Eesti meediasse ei jõua. See nädal on erand, sest tegelikult möödunud nädalal oli üks suur uudis ja see oli see, et Donald Trump võitis valimised. Ja noh, üle tüki aja saab öelda, et ma kajastan siin positiivset uudist.

Ja kui nüüd keegi püüab öelda, et rõõmustab ainult konservatiivne tiib, siis ta eksib. Minu arvates ülevoolavalt nõretavate õnnesoovidega on juba esinenud nii Euroopa Komisjoni juht, Briti peaminister kui ka meie enda valitsuse liikmed, kes varem on president Trumpi suhtes väga kriitilised, ja ma ütleksin, kohati isegi ebaviisakad olnud. Ma küll kahtlustan, et nende soojad soovid ja naeratused on võltsid. Tegelikult saadakse aru, et maailm on muutumises ja liberaalse tiiva valed hakkavad nüüd ilmsiks tulema ja nende ehitatud totalitaarsuse järele ihalev maailmakord murenema. 

Peavoolumeedia CNN-ist ja NBC‑st kuni meie kohaliku Delfi ja ERR-ini ei saa siiani üle šokist, et äsja lõppenud USA valimised näitasid väga selgelt, et end ajakirjanduseks nimetavad propagandakanalid ei ole enam relevantsed, neid ei võeta enam tõsiselt. Inimesed ei usu kallutatud faktikontrolle, uuringute ja küsitluste tulemusi ega vastaspoole suunas loobitavaid süüdistusi. Ja kuna seesama peavoolumeedia süüdistas Trumpi valetamises ja milles kõiges veel ning jätkab seda ka oma praeguses agoonias, siis ma püüan täna tasakaalu huvides tuua välja need hiiglaslikud valed, millega tegelesid president Biden, tema asepresident ja nüüdne kaotaja Kamala Harris koos sellesama meediaga. 

Läheme pisut ajaloos tagasi. Kolm nädalat enne 2020. aasta valimisi kirjutas New York Post president Bideni poja Hunter Bideni sülearvutist ja sealt leitud materjalidest ning sellest, et Joe Biden on seotud oma poja korruptiivsete tehingutega. Siis valetasid Biden ja Harris süüdimatult, et tegu on libauudisega, tegu on Venemaa sekkumisega Ameerika valimistesse. Ja tegu oli, nagu tänaseks on välja tulnud, teadliku ja otsese valetamisega, kuna nii Biden kui Harris kui FBI teadsid, et tegelikult vastavad süüdistused tõele. 

Alles vähem kui pool aastat tagasi rääkis Harris, kellele laulsid back'i kõik liberaalsed meediaväljaanded, et president Biden on tippvormis ning peaks jätkama presidendina, ta on parim demokraatide võimalikest kandidaatidest. Kui 27. juuni debatt Bideni ja Trumpi vahel läbi oli, tegid liberaalid 180‑kraadise pöörde ja hakkasid rääkima, et nemad on kogu aeg öelnud, et Bideni vaimne tervis ei võimalda tal jätkata. Inimesed tegelikult teadsid seda juba tükk aega varem. Nüüd lihtsalt sai eriti võimsa kinnituse asjaolu, et meedia jutt sellest, et ärge uskuge seda, mida teie silmad teile näitavad, mida te ise näete, et tegelikkus on teistsugune, et see jutt on vale, tahtmata siit puldist krõbedamana öelda. 

Ühe liberaalide vale paljastas peale Trumpi võitu ka aktsiaturgudel toimunu. Nii Ameerikas kui meil siin on palju korratud mantrat sellest, kuidas tuulest ja päikesest elektri tootmine on odav, vaata et tasuta. Aga kuna Trumpi puhul on teada, et ta kavatseb viia USA välja Pariisi kliimaleppest ning lõpetada niinimetatud taastuvenergiasubsiidiumide maksmise, siis tõi tema võit kaasa selles äris osalevate ettevõtete aktsia hinna tubli kukkumise. Ja kui need elektritootmise viisid tõesti kõige konkurentsivõimelisemad oleksid, siis peaksid nad olema teistest edukamad ka subsiidiumideta. Paraku me teame, et see nii ei ole, ja nüüd on see kardin rebenenud.

Võib ju küsida, et miks ma seda kõike räägin ja mis see meisse puutub. Puutub küll. Neidsamu Ameerika liberaalidelt tulnud jutupunkte on viimastel aastatel korranud ka meie aina punasemaks muutuv valitsus. Nüüd enam ei saa, terve mõistus võitis Ameerikas suurelt, võitis nii valijameeste kogu kui rahva poolt antud häälte osas suurelt. See tähendab, et ka meil ei püsi vale enam püsti. 

Ja noh, Euroopa, kes viimasel ajal on aktiivselt arutanud konkurentsivõime üle, ja Eesti koos temaga, peavad nüüd endale ausalt tunnistama, et võõra kultuuritaustaga inimeste massiimmigratsioon on halb, et energeetikas tuleb kasutada fossiilkütuseid ja arendada tuumaenergeetikat, ja et rahvusriigid saavad ise otsuseid tehes paremini hakkama kui keskelt juhitud föderatsioonina. See kõik hakkab juhtuma juba täna, aga veel kiiremini uue aasta alguses. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole ja sellega on meie tänane vaba mikrofon, aga ka istung lõppenud. Kohtume homme hommikul kell 10 Riigikogu täiskogu istungil. Rahulikku õhtut!