Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 5. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt teeme palun kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks on registreerunud 72 Riigikogu liiget, puudub 29. 

Järgnevalt, head kolleegid, asume päevakorra kinnitamise juurde. Hea kolleeg Urmas Reinsalu, ma saan aru, et teil on soov sõnavõtuks kohalt. Urmas Reinsalu, palun!

Mul on ettepanek päevakorra kohta.

Jaa, palun! 

Ma vaatan selle nädala päevakorda. Ma arvan, et mitut õigusakti, mis on siin projektidena päevakorda pandud, ei ole tegelikkuses otstarbekas sellel töönädalal arutada ja on sügavalt kaheldav nende ettepanekute sisuline vastavus Eesti huvidele tervikuna. Ma pean silmas kolmapäeva kolmandat päevakorrapunkti – ma arvan, et praeguses majanduslanguse faasis on täiendavate maksude poliitika vale suund – ja samamoodi teisipäeva kolmandat päevakorrapunkti. Üks asi on maksud ja majanduspoliitilised valikud, kuid teine valdkond on teemad, mis puudutavad meie demograafilist katastroofi. Selles olukorras anda signaal perede turvavõrgu habrastamise kohta on täiesti vastassuunaline meie laiematele huvidele. Järelikult on minu ettepanek arvata ka esmaspäevane esimene päevakorrapunkt töönädala päevakorrast välja. Meie lähtekoht võiks olla, et me tegeleme sisuliselt initsiatiividega, mis teenivad laiemalt meie huvisid, ühiskonna huvisid. Seda ootab meilt ka rahvas.

Jah. Enne kui ma annan sõna kolleeg Õnne Pillakule, toon välja meie kodu‑ ja töökorra seaduse § 54 lõike 4, mille kohaselt arvatakse eelnõu pärast päevakorra teatavakstegemist päevakorrast välja eelnõu algataja, eelnõu esitaja või juhtivkomisjoni taotlusel. Õnne Pillak, palun!

Aitäh! Selleks, et ei jääks arusaamatusi: Reformierakond ei ole nõus selle töönädala päevakorda muutma.

Selge. Suur tänu! Head kolleegid, järgnevalt asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 5. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 54 Riigikogu liiget, vastu 20, erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud.

Nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Möödunud neljapäev oli siin saalis võib-olla ebatavaliselt kirglik ja oli kõvasti debatti, kui menetleti lastekaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise [seaduse] eelnõu. Tulenevalt sellest, et meie erakond oli põhjalikult tutvunud selles eelnõus olevate ettepanekutega, selgus, et selle kõrval, mida koalitsioon teeb Eesti majanduse kägistamiseks ja ka perede turvatunde vähendamiseks, minnakse nüüd üsna otseselt juba ka laste kallale. 

Kehtiva seaduse järgi on olukord selline, et kui inimene on pannud toime teatud liiki kuritegusid, näiteks lastega kauplemine või seksuaalne ahistamine, siis ta ei saa ka siis lastega töötada, kui tal karistus on kantud. Kui taotletakse luba lastega töötamiseks, siis kuvatakse [taotlejale] ka arhiivikirjed, ja kui seal on märge, et inimene on sellise teoga hakkama saanud, siis ta luba ei saa. Nüüd oli soov seadust muuta selliselt, et Sotsiaalministeerium saaks otsustada, et [selline inimene] selle loa ikkagi võiks saada. 

Sellega seoses me esitame arupärimise sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole, et saada selgem vaade sellest, kuidas see seaduseelnõu sündis ja kes olid need inimesed, kes vastavad ettepanekud tegid. Ootame huviga vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Martin Helme. Palun!

Aitäh! No keda siis ei huvita kuluhüvitised! Aga meile tundub, et Eestis ei ole võrdset kohtlemist. Liberaalide kõige lemmikum paragrahv on põhiseaduse § 12, mis räägib võrdsest kohtlemisest. On selline kurb olukord, kus Riigikogu kuluhüvitised on kõigile sendi pealt teada, avalikkuse kontroll on väga karm, isegi kriminaalasjadega käiakse Riigikogu saadikute kallal, aga vaata, prokuratuur, peaprokurör saab oma kuluhüvitised kätte ja paneb taskusse, kuid mingit aruandlust ei ole. Õiguskantsleriga on sama lugu. Prokuratuur, kes armastab Riigikogu saadikuid kuluhüvitiste asjades kohtu alla anda, ei anna ise mingit aru. Õiguskantsleriga on samamoodi. Me tahaksime, et läbipaistvus ka nende puhul suureneks ja ka nemad näitaks oma kuluhüvitiste iga kulutatud senti. Selline seadusemuudatus.

Aitäh! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes meid vaatavad interneti vahendusel! Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt sooviks üle anda arupärimise majandus‑ ja tööstusminister Erkki Keldole. Teema puudutab Tartu Agrot ja selle tulevikku. Juba eelmine nädal oli mul võimalus infotunnis seda teemat peaministri ees tõstatada ja selle arutelu jätkuks soovikski veelgi põhjalikumaid vastuseid saada. Väga suur mure on tegelikult Tartu Agro ja selle tuleviku pärast. Ma arvan, et see mure peaks olema meil kõigil, sest tegemist on ju Eesti ühe suurima toiduturvalisuse loojaga. 3000 hektarit, 2000-[pealine] loomakari ning loomulikult ka seemnekeskus ja teised tegevused. Nii et on väga põhjalikud küsimused. Loodan majandus‑ ja tööstusministrilt saada korrektseid ja põhjalikke vastuseid selle kohta, kuidas me kaitseme Tartu Agro tulevikku ja oma toidutööstust. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja kaks arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele.

Asume tänase päevakorra juurde. Täna on päevakorras viis punkti, neist esimene on Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 507 esimene lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Palun!

Austatud Riigikogu juhatus! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Nii, perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 507. Eelnõu on arusaadavalt seotud ka riigieelarvega ja seetõttu püüame seda menetleda sellises ajaraamis, [et see menetlus toimuks] enne riigieelarve seaduse [menetlust]. 

Eelnõu koosneb üsna mitmest muudatusest, mis puudutavad nii sotsiaalkaitsevaldkonda kui ka tervisevaldkonda. Eelnõus on alljärgnevad teemad. 

Kõigepealt, vanemahüvitise ülempiiri alandamine ja vanemahüvitise lae toomine üle-eelmise aasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulu kolmekordselt tasemelt kahekordsele tasemele. See puudutab 12% vanemahüvitise saajatest, umbes 3500 isikut. Samal ajal kaotatakse tulu teenimise korral hüvitise vähendamine: vanemahüvitise saamise perioodil lapse pooleteise aastaseks saamiseni lapsevanem, kes on vanemahüvitise saajana kodus ja last kasvatab, saab töötada, ilma et tema sissetuleku suurust peaks jälgima ja vajaduse korral tema vanemahüvitist alandama. 

Edasi on sotsiaalmaksuseaduse muudatused. Me lõpetame ülalpeetava abikaasa ravikindlustuse eest maksmise. Praegu makstakse 1051 sellise inimese ravikindlustuse eest. Nende 1051 lapsevanema puhul, kes on kodus alla 3‑aastase lapsega või kasvatavad vähemalt kolme alla 8‑aastast last või kellel on seitse ja enam last, on probleemi teine külg see, et nende pensionikindlustuse eest ei maksta ja see paneb nad tulevikus keerulisse olukorda. Samal ajal tuleb meelde tuletada, et kuni lapse 3‑aastaseks saamiseni on kõikidel lastega kodus olevatel vanematel õigus ravikindlustusele, nii ka ülalpeetaval abikaasal või registreeritud elukaaslasel.

Veel üks muudatus, mis puudutab sotsiaalkaitsevaldkonda, on menetlustähtaegade pikendamine: puude raskusastme tuvastamise, nagu ka pensionitaotluse menetluse aeg [pikeneb] 15 tööpäevast 30 tööpäevani ja perehüvitiste taotluse menetluse aeg – sõltuvalt toetuse liigist on see praegu 5–10 päeva – 30 tööpäevani. Siin tuleb muidugi kohe öelda, et enamik nendest tekkivatest staatustest ei ole üllatuslikud, mis tähendab, et kui inimene hakkab taotlema piisavalt vara, siis saab ta õigeks ajaks oma asjad tehtud. 

Nüüd tervisevaldkonda puudutavad muudatused. Kõigepealt Tervisekassa reservide senisest suurem kasutamine. Nõukogu otsusega saab jaotamata kasumi kasutusele võtta ja maha tuleb piirang, mis on seni olnud Tervisekassa kasumi kasutamisel, mille järgi kasutusele sai võtta kuni 30%, aga mitte rohkem kui 7% eelmisel kalendriaastal Tervisekassa eelarves ette nähtud tervishoiuteenuste kulutustest. See piirang kaob ja nõukogu otsusega saab jaotamata kasumit kasutusele võtta. 

Tervisevaldkonna muudatus on veel see, et laieneb Tervisekassa õigus [kahjusid] sisse nõuda. Tervisekassa seisukohalt ei ole ravikulude tegemisel vahet, kas isik, kes kahju sai, on kindlustatud või kindlustamata. Tervisekassa on kulutuse teinud ja kahju tekitajalt on ka tulevikus, sõltumata isiku kindlustatusest, võimalik kahju sisse nõuda. Need muudatused jõustuvad üldises korras ehk seaduse vastuvõtmisel ja väljakuulutamisel. 

Tervisevaldkonna [järgmised] kolm muudatust on seotud visiiditasu, voodipäevatasu ja retseptitasuga. Kõigepealt visiiditasust. Ambulatoorses eriarstiabis, kaasa arvatud ka vältimatus arstiabis ja tervishoiutöötajaga võrdsustatud isiku teenuse eest tasumisel, tõstetakse visiiditasu seniselt 5 eurolt 20 eurole. Selle muudatuse sihtgrupi hinnanguline suurus on 550 000 inimest. Haavatavamas olukorras isikutel jääb jätkuvalt visiiditasuks 5 eurot. Mainida tuleb, et senine visiiditasu on kehtinud aastast 2013. Oluline on ka see, et visiiditasu võib küsida ühekordselt. Kui inimene jääb teenuseosutaja juurde jälgimisele või ravile, siis korduvat visiiditasu küsida ei ole õigustatud. 

Nüüd räägin haavatavamas olukorras olevatest isikutest, keda on hinnanguliselt 700 000. Nendeks on kuni 19‑aastased lapsed, lapseootel naised, alla 1‑aastase lapse emad, üle 63‑aastased isikud, kõik pensionärid, töötud, toimetulekutoetuse saajad ja osalise või puuduva töövõimega inimesed. Kõigi nende inimeste puhul, kes on ka rahaliselt haavatavamas seisus või kelle ravivajadus võib olla kõrgem, muudatust ei toimu ja nendele jääb kehtima 5‑eurone visiiditasu. 

Voodipäevatasu. Voodipäevatasu muudeti viimati 2013. aastal ja see on sellest ajast saadik olnud 2 eurot ja 50 senti. Voodipäevatasu tõstetakse 5 eurole. Sihtrühmas, keda see võiks puudutada, on 130 000 inimest. Kuivõrd on seatud ülempiir, siis kõrgemaks kui 50 eurot ei lähe voodipäevatasule tehtud kulu kellelgi. 

Retseptitasu tõstetakse 2.50‑lt 3.50‑le. See tasu on olnud muutumatu alates 2018. aasta 1. jaanuarist. Sihtrühma suuruseks saab pidada umbes 900 000 inimest. Ka siin on oluline meelde tuletada, et meil on seatud piir. Kui inimene teeb retsepti[ravimitele] kulutusi rohkem kui 100 euro eest, [100–300 eurot,] siis on tal õigus automaatsele hüvitisele ehk igalt [100 eurot ületavalt eurolt] 50% tagasi saada. Kui inimene teeb kulutusi rohkem kui 300 eurot, siis on tal õigus automaatselt tagasi saada 90% [300 eurot ületavalt osalt]. 

Oluline on markeerida, et kuigi selles eelnõus seda ei leia, siis tervishoiuteenuste loetellu tuleb positiivne muudatus, mis aitab statsionaarset õendusabi [kasutavaid] inimesi ja vähendab nende kulutusi teenusele. 

Ravikindlustuse seaduses täpsustatakse haigushüvitiste arvutamise põhimõtteid mitme tööandjaga töötaja pikaajalise haiguslehe ajal, kui tal ühe tööandja juures on õigus palgahüvitisele. See muudatus on suures osas tehniline. Kui me seni oleme arvutanud inimestele hüvitise summeeritult, siis nüüd arvutatakse seda igalt tööandjalt saadud sissetuleku pinnalt, mis annab konkreetsema ja täpsema tulemuse. 

Töövõimetuslehel esitatava kehtiva töötasu mõiste täpsustamine on samamoodi tehniline ja tuleneb suuresti tööandjate palvest või ootusest, et seadus oleks selgem ja ka seaduses oleks viide, millele tugineda, kui töötasu mõistet kasutatakse. Viide on metoodikale, mis on toodud [määruses] "Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord". 

Kehtestatakse ka ajutise töövõimetuse hüvitise piirmäär. Selle hüvitise ülempiir saab olema kahekordne Eesti keskmine brutopalk ja loogika on siin samasugune nagu vanemahüvitise ülempiiril. Haigus‑ ja hooldushüvitise eelarve kulud on viimase 10 aastaga suurenenud 92 miljoni euro võrra, kasv on 170%. Suurenemist mõjutab enim palgakasv, mis on olnud 93%. Prognoositav palgakasv on ka edaspidi umbes 5,5% aastas, täpsemalt 5,4% aastas, mistõttu on soov ka sellele kulule kontroll peale saada. 

On veel muudatusi. Tööandjale tahetakse sotsiaalmaksuvabastuse [laiendamisega] anda võimalus kompenseerida töötajatele hüvitise ülempiiri ja saamata jääva töötasu vahe. Ehk kui me [kehtestame] ajutise töövõimetuse hüvitisele piirmäära ning tööandjal on soov ja valmidus, siis on tal võimalik tegeliku töötasu ja kahekordse keskmise brutosissetuleku vahe töötajale sotsiaalmaksuvabastusega kompenseerida. Sama kehtib ka FIE-de haigushüvitise sotsiaalmaksuvabastuse puhul. 

Mõju riigieelarvele. Sotsiaalvaldkonna muudatustest tekib 2025. aastal 280 000 eurot täiendavat kulu, kuid 2026. aastast alates on kokkuhoid vastavalt 18,3 miljonit, siis 29 miljonit ja 2028. aastal 35,3 miljonit eurot. Peaasjalikult on täiendav kulu, mis 2025. aastal tekib, mõeldud ettevalmistuste jaoks, et muuta meie IT-süsteeme. 

Muudatused jõustuvad järgmiselt. Vanemahüvitise ülempiiri vähendamine jõustub 2026. aasta 1. jaanuarist, samamoodi jõustub ülalpeetava abikaasa ravikindlustuse muudatus 2026. aasta algusest, ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri kehtestamine jõustub samamoodi 1. jaanuarist 2026, menetlustähtaegade pikendamise ja retseptitasu muudatused jõustuvad 2025. aasta jaanuarist, visiiditasu ja voodipäevatasuga seotud muudatused 2025. aasta 1. aprillist. Tervisekassaga seotud ülejäänud muudatused jõustuvad üldises korras. 

Nüüd ka tervisevaldkonnas [tehtavate muudatuste] mõjust riigieelarvele. Visiiditasu tekitatud positiivne mõju riigikassale on 2025. aastal 6,6 miljonit, järgmistel aastatel 8,8 miljonit. Voodipäevatasu [muudatus toob] esimesel aastal 1,2 miljonit, edaspidi 1,6 miljonit. Seotud on see [vahe] arusaadavalt sellega, et mõlemad meetmed rakenduvad esimesel aastal alles aprillikuust. Retseptitasu positiivne mõju eelarvele on 10 miljonit. 

Nüüd ma pean ise ennast korrigeerima, sest visiiditasu [muudatus] ei anna juurde mitte riigieelarvele, vaid tervishoiuteenuse osutajale, nagu ka voodipäevatasu [muudatus], retseptitasu [muudatus] aga Tervisekassale. Miks on see oluline? Sellepärast, et nendesamade summade abil on tervishoiuteenuse osutajal, aga ka Tervisekassal võimalik pakkuda inimestele tervishoiuteenuseid, ilma et järjekorrad pikeneksid, nad saavad pakkuda olemasolevate vahendite eest inimestele täiendavaid teenuseid. Aitäh! Nüüd olen valmis vastama küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi tõepoolest on. Urmas Reinsalu, palun!

Proua minister! See seaduseelnõu on valetav seaduseelnõu. Ma tahaksin teilt saada konkreetset vastust, kes selle vale taga on. Nimelt, seaduseelnõu seletuskiri kõneleb ühes lõigus demograafilisest mõjust ja nendib: "Seaduseelnõu ebasoovitava mõju riskiks on veel võimalik mõju sündide arvule, sest igasugused muudatused perepoliitikas, mis perede hüvesid vähendavad, loovad peredes teatavat ebakindlust." See on õige väide. Teie oma seaduseelnõuga, teie oma poliitikaga süvendate demograafilise katastroofi ajal seda demograafilist katastroofi ja perede ebakindlust, mitte ei tasakaalusta seda. Kuid samas, selle lõigu lõpul olete jõudnud järeldusele, et muu hulgas on vanemahüvitise ülempiiri alandamise mõju sündimusele pigem positiivne. Niisugune väide. Mul on küsimus, et kui te ütlete, et sellise meetme vähendamine on positiivne, siis palun nimetage mulle, kas teie seisukohaga, valitsuse seisukohaga nõustub ükski Eesti demograaf, samuti, kes konkreetselt, millised ametnikud on koostanud selle, mis kannab uhket nime "Mõjuanalüüs".

Aitäh küsimuse eest! Hinnangutele ma ei vasta, küll aga saan ma vastata sisuliselt. Samamoodi ei vasta ma sellele, kes konkreetselt on need tekstid kirjutanud, sest ... (Hääl saalist.) Üks moment, ärge palun segage vahele, ma räägin! See on seletuskirjas täpselt kirjas, kes on seletuskirja ja eelnõu autorid. Mul ei ole praegu seletuskirja siin käepärast, et ma saaksin neid nimesid öelda, aga need on avalikud ja teile teada. 

Selles eelnõus, kus on palju erinevaid muudatusi, on kaks asja, mis peaasjalikult mõjutavad lastega peresid. Esimene neist on ülalpeetava abikaasa ravikindlustus, mis puudutab 1051 lapsevanemat. Ütlen igaks juhuks ära, et ei tekiks segadust ega arusaamatust: tõsi on see, et 90% nendest on naised. Nende vanus jääb 30 ja 49 eluaasta vahele. 33%‑l nendest on üks laps, 52%‑l kaks last ja vaid 15%‑l kolm ja enam last. See näitab seda, mida ma olen ka varasemalt öelnud ja mida te mulle ette heidate, et tegemist on nende leibkondade või nende peredega, kus on selline elukorraldus võimalik, sest ühe lapsevanema sissetuleku puudumine ei mõjuta pere majanduslikku toimetulekut selliselt, et see elustiil ei oleks võimalik. Kordan üle: kuni [lapse] kolmanda eluaastani on kõikidel kodus olevatel lastevanematel tervisekindlustus.

Teine on vanemahüvitise lae korrigeerimine: üle-eelmise aasta sotsiaalmaksuga maksustatud sissetuleku kahekordne [suurus] tänase kolme[kordse suuruse] asemel. Seal me näeme, et tegemist on 12%‑ga ehk umbes 3500 inimesega nendest, kes vanemahüvitist saavad. Me teame, et nendest 3500 inimesest, kes hakkavad vanemahüvitist vähem saama, on 37% mehed. Ema vanemahüvitist, mis ületas üle-eelmise aasta kahekordse keskmise töötasu piiri, sai umbes 1200 isikut, 10% kõikidest ema vanemahüvitise saajatest. Sellest saab teha järelduse – seda ei saa peredele ette heita, sest seadus on seda võimaldanud –, et loomulikult on pere sissetulekute maksimeerimiseks valitud, kummal lapsevanemal on mõistlikum koju jääda. Sagedasti on nendes olukordades vanemahüvitise saaja isa, kuigi lapsi kasvatab kodus tegelikult ema, kes on tööturult eemal.

Ei ole põhjust arvata, et see [muudatus] oluliselt mõjutaks sündide arvu. Need inimesed, kes mõni nädal tagasi Pere Sihtkapitali korraldatud demograafiaseminaril osalesid, kuulsid seal, et Eesti vanemahüvitise süsteem on olnud hea ja toetanud laste sündimist, aga kuulsid seal ka seda, et väike sündide arv on kõige rohkem seotud [sünnituste] edasilükkamisega kuni 24‑aastaste naiste seas. Vanemas vanusegrupis naistel [sünnitusi] vähem ei ole olnud. See [edasilükkamine] seab piiri, sest kogu lapsesaamise periood on selle võrra lühem ja seetõttu meil sünnibki vähem lapsi. Nagu te kõik teate, ma olen korduvalt seda ka siit puldist öelnud, selle aasta lõpuks valmib nii vanemahüvitise kui ka lastetoetuste analüüs ja seal on ka poliitikasoovitused, mis on läbi räägitud demograafidega.

Suur tänu! Urmas Reinsalu, käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Härra Riigikogu esimees! Proua minister vastas mulle ja ma tunnustan seda, et minister vastas pikalt, kuigi ta ei rääkinud mitte sellest, mille kohta ma tegelikult küsisin. Tõsi, minu küsimusele eelnes ka hinnanguline otsustus, mis oli loomulikult retoorilise iseloomuga. Minu küsimus oli konkreetne: milline demograaf on selle mõjuanalüüsi koostanud? Sellele ma vastust ei saanud. Küll viitas proua minister, et seletuskirjas on nende inimeste nimed olemas, aga tema käsutuses seletuskirja ei ole. 

Mul ei ole hetkel seda tõesti kaasas. 

Minul on palve, sest nii ei ole võimalik, see on nii oluline küsimus. Me tegeleme siin tegelikult perede kindlustunde purustamisega valitsuse poliitilise agenda osana, aga ministril ei ole isegi seletuskirja kaasas ja ta selle taha nii-öelda taandudes ei nimeta, kes on koostanud mõjuanalüüsi, mis ütleb, et selle [eelnõu] mõju sündimusele on positiivne. Mõju sündimusele on positiivne! Mul on palve, et istungisaali töötajad tagaksid proua ministrile seletuskirja, et proua minister saaks öelda, kes konkreetne inimene on esitanud väite, mis on [siia saadetud] Vabariigi Valitsuse allkirjaga, et perede kindlustunde habrastamine selliste meetmetega mõjutab sündimust positiivselt. Minu meelest me oleme orwellilikus situatsioonis. Selles asjas tuleb luua põhimõtteline selgus. Kui paradigmaatiline lähtekoht on vale, siis muutuvad kõik nüansid ju mõttetuks.

Härra ... Aitäh!

Minu küsimus on, kas me suudaksime tagada ...

Aitäh, hea kolleeg!

... proua ministrile seletuskirja. 

Aitäh, hea kolleeg! Teie küsimus oli, kes. Antud juhul on eelnõu seletuskirja leheküljel 2 kirjas, kes on ette valmistanud vastava eelnõu ja kes on ka hinnanud seda, mille kohta teie olete küsinud, vastavalt sellele, kuidas see eelnõu on kokku pandud. Antud juhul minister on sellele küsimusele ka vastanud. Me liigume ... (Hääl saalist.) Urmas Reinsalu, liigume edasi. Minister andis teile vastuse ja me liigume küsimuste ja vastustega edasi. 

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Me kõik teame, et riigil pole tervishoiu jaoks piisavalt raha. Küsimus on selles, kust seda raha võtta. Teie teete ettepaneku võtta raha patsientidelt, kellest enamik ei ole rikkad inimesed. Aga miks mitte võtta raha näiteks pankadelt? Keskerakonna fraktsioon tegi ettepaneku kehtestada pangakasumile erimaks. Miks tahab teie valitsus alati pista käe vaeste inimeste taskutesse ega taha võtta raha rikastelt?

Aitäh küsimuse eest! Ma kordan, et visiiditasu just nimelt haavatavamas olukorras olevate patsientide puhul, kes võivad olla suurema ravivajadusega või väiksema sissetulekuga, ei muudeta. Need on kuni 19‑aastased lapsed, rasedad naised, alla 1‑aastaste laste emad, üle 63‑aastased isikud, kõik vanaduspensionärid ja muud pensionärid, töötud, toimetulekutoetuse saajad, osalise või puuduva töövõimega inimesed. Mis puudutab retseptitasu, siis juba selgitasin, et retseptitasu puhul on seatud lagi: kui inimese väljaminekud retseptitasu puhul on üle 100 euro, siis saab ta igalt täiendavalt kulutatud eurolt 50% automaatselt tagasi, ja kui inimene kulutab [retseptiravimitele üle 300 euro], saab ta 90% igalt üle [300 euro kulutatud eurolt] tagasi.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma loen siit, et alates 1. aprillist 2025 suureneb ambulatoorses eriarstiabis visiiditasu 5 eurolt 20 euroni ehk ma ütleks, et neli korda, ja haigla voodipäevatasu suureneb 2,5 eurolt 5 euroni. Ausalt öeldes on see hästi küüniline. Kui me tõstame näiteks tubakaaktsiisi või alkoholiaktsiisi, siis võib alati öelda, et ärge tarbige, siis olete ise terved ega pea ka [aktsiisi] maksma. Siin kahjuks inimene ei saa mitte tarbida, see on see teenus, mida inimene hädasti vajab. Isegi, kui te panete päeva lõpus [tasuks] 100 eurot, siis – ma ei tahaks küll praegu teile selliseid ideid anda – tegelikult on inimene sunnitud arsti juurde minema isegi 100 euro eest. Minu küsimus on see, kas on teil mingi analüüs läbi viidud, kas inimesed, kes on nüüd sunnitud maksma eriarstivisiidi eest 20 eurot, ikka lähevad eriarsti juurde või nad pigem jäävad koju või lähevad tööle, mis tegelikult pikemas perspektiivis tähendab riigi jaoks palju suuremat kulu.

Aastatel 2020–2021 EMO‑sse pöördunud patsientidest umbes 57% olid rohelise kategooria ehk kõige lihtsamad patsiendid, nendega oleks saanud tegelda perearstiabi ja nad poleks pidanud EMO‑sse jõudma. Me oleme kroonilises tervishoiutöötajate kriisis, mis tähendab, et olemasolevat tippspetsialisti tuleks rakendada võimalikult õigel hetkel ja seal, kus inimene seda vajab. Meie tänane süsteem on selline, et tõesti alates 2013. aastast muutumatuna püsinud visiiditasu ei heiduta inimesi pöördumast eriarstide juurde ega EMO‑sse. Soov on, et eeskätt aitaks inimesi esmatasandi tervishoid, me hoiaksime kokku oma ühiskondlikke ressursse ja säästaksime ka meie arste. Ma usun, et nendel hinnanguliselt 550 000 inimesel, kes on tööealised ja kes ei kuulu haavatavatesse gruppidesse, on jõukohane ka 20‑eurost visiiditasu maksta. Rõhutan, et see on olnud 2013. aastast muutumatu, see on pärit veel krooniajast, ümber arvutatud [eurodesse]. 

Aitäh! Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Minu arust on see eelnõu ehe näide kogu valitsuse töö kohta. Valitsusel pikemat plaani tegelikult ei ole. Eesti 200 kogu aeg räägib, et nendel see on, aga sellest eelnõust tuleb välja, et tegelikult ei ole. See eelnõu on Riigikokku toodud ju kiirustades ja kiireloomulisena. Ka seletuskirjas on tegelikult ilusti kirjas kõik see, miks ta sellisel viisil siia on toodud. Loomulikult ei saa siin ka rääkida sellest, et mingisugune sotsiaal-majandusliku mõju [analüüs] oleks tehtud. 

Aga ma tahaks lihtsalt selgust saada. Seletuskirjas leheküljel 16 räägitakse eelnõu § 6 punktist 2, millega soovitakse Tervisekassa raha kokku hoida. Eelarvepositsioon 2026. aastaks näeb ette, et seal on miinust 224,6 miljonit. Aga see eelnõu, mis on esitatud, tõhustaks seda summas 51,4 miljonit ja seega jääks miinuseks 195,4 miljonit. Kas siin on matemaatiline viga või on küsimus milleski muus? Lehekülg 16 ülemine osa.

Aitäh! Te muidugi saite juba aru, et mul seletuskirja siin kaasas ei ole. Te võiksite selle mulle jättagi siia, juhuks kui veel küsitakse. Aga mis puudutab Tervisekassat, siis siin on kaks olulist muudatust. Kõigepealt see, et me võime reserve suuremas mahus kasutada. (Ministrile ulatatakse eelnõu seletuskiri.) Aitäh! See annab ajutist leevendust paariks järgmiseks aastaks, kuid aktiivse kasutamise korral on paari aasta pärast need reservid ka siis lõppenud. See omakorda tähendab seda, et terviseministril ja valitsusel tervikuna tuleb tegeleda nii tervishoiu tõhustamisega kui ka täiendavate ressursside otsimisega. 

Nüüd see teine pool, mida ette heidetakse ja mis koormab osa elanike või patsientide rahakotti: visiiditasu, retseptitasu ja voodipäevatasu. Need on just need vahendid, mis vabanevad kas Tervisekassa või tervishoiuteenuse osutaja jaoks, et oleks võimalik ravijärjekordade [pikenemist ära] hoida. Ma ei oska nende summade kohta praegu niimoodi kiiresti [muud] öelda.

Suur tänu! Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma saan aru, et see eelnõu on nagu kahtepidi. Ühelt poolt kiusatakse neid, kellel sissetulek on võib-olla väike, kuigi te tõite ka näite, et pensionäridelt ja noortelt haiglapäevade ja visiitide eest täissummat ei võeta. 

Aga minu mure on hoopis teistpidine. Edukad inimesed on need, kes Eesti majandust [edasi] viivad. Me näeme väga selgelt, et selle eelnõu tõttu praeguse seisuga 3500 edukat noort peret, kus on väike laps – loodame, et tulevikus on edukaid inimesi rohkem –, saavad pügada selle eest, et nad on edukad. Selle pügamise juures on veel huvitav see, et 2026. aastal ei võeta [aluseks] mitte 2026. aasta kaks keskmist [kuusissetulekut], vaid [aluseks] võetakse kaks aastat varasema aja keskmise palga number. Selle [alusel] saadakse siis niinimetatud emapalka. 

Aga siin on teine pool veel juures: töövõimetuse hüvitamisega on täpselt sama asi. Ma maksan korralikult sotsiaalmaksu, aga teie otsustate ühel hetkel, et ei, täissummas sa ei saa, saad kahekordse [kuu]palga alusel.

Aivar Kokk, teie aeg!  

See tähendab seda, et paljud inimesed ei võta sinist lehte, vaid käivad haigena tööl edasi. Kas te seda soovitegi?

Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, me oleme olukorras, kus avalik ootus on, et riik toimetaks kokkuhoidlikumalt, sest on kaks alternatiivi: kas olla kokkuhoidlik või tõsta makse. Praegu on püütud leida tasakaal [nende vahel] või kombinatsioon mõlemast versioonist. Natukene lisatakse julgeolekumaksu ja püütakse olla kokkuhoidlikum. See vanemahüvitise laega seonduv referentsperiood ehk üle-eelmise aasta sissetulek või makstud sotsiaalmaks on kehtinud juba päris pikka aega. Me kõik mäletame, et omal ajal sai see kehtestatud eeskätt seetõttu, et ei tekiks pahatahtlikke petuskeeme, kui inimesed, olles juba lapseootele jäänud, tekitavad endale fiktiivsed ja kõrgepalgalised töökohad. Seetõttu ongi see üle-eelmine aasta seaduses kirjas ja praegu ei ole olnud soovi ega kava seda muuta. 

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Pole saladus, et inimesed tahavad kulusid kokku hoida, eriti praegusel keerulisel ajal, kui elu aina kallineb. Eriarstijärjekorrad on väga pikad ja on inimesi, kes isegi tõsise murega ei jõua tasulise visiidi eest maksta ja peavad paratamatult pikas järjekorras ootama. Kantar Emor viis läbi meditsiiniasutuste uuringu, millest selgus, et Eesti elanikud on pigem valmis ootama tasuta aega arsti vastuvõtule, kui lähevad tasulisele vastuvõtule, isegi kui ooteaeg on pikk. Nõnda nentis 44% elanikest. Vaid 28% on pigem valmis tasulisele vastuvõtule minema. Lugupeetud minister, kuidas te parandate eriarstiabi kättesaadavust? Kas te näete ohtu selles, et antud eelnõu ja eriti need uuendused, mis puudutavad erinevate tasude tõstmist, suurendavad märgatavalt nende inimeste arvu, kes ei saa õigel ajal eriarstiabi?

Aitäh küsimuse eest! Eriarstide hulk on piiratud ja kiiresti eriarste kuskilt juurde ka ei tule. See on üsna pikk periood, kui arstiks õpitakse ja [selleks tööks] ettevalmistusi tehakse. Eesti inimestel on harjumus eriarsti juurde minna, pigem me oleme arstiusku rahvas, me soovime minna arsti juurde. Kahjuks on nii, et kõikidel juhtudel see vajadus puudub. Perearst saab aidata, ka meie enda tervislikumad eluviisid aitavad kaasa, aga eeskätt just perearst on see, kes peaks andma hinnangu, kas inimesel on tarvidust [eriarstiabi järele] või ei ole. Ka natukene kõrgem visiiditasu mõnda inimest võib-olla distsiplineerib, mis omakorda jätab arstidele aega ja need inimesed, kes on haavatavamas olukorras ja peavad oma sissetulekute tõttu rohkem [kokku hoidma], saavad parema ligipääsu tasuta arstiabile. Kusjuures, rääkides nendest haavatavamatest või madalama sissetulekuga või suurema ravivajadusega inimestest, siis nende puhul, nagu täna juba korduvalt öeldud, ei ole ka visiiditasu tõstetud, see jääb 5 eurole.

Aitäh! Järgnevalt Andre Hanimägi, palun!

Hea esimees! Lugupeetud minister! Küll oleks hea, kui laual oleks alati ainult head otsused ja alternatiivid, aga ma pean meelde tuletama, et oli ka alternatiiv, mida siin-seal arutati, et vanemahüvitise perioodi vähendada. Sotsiaaldemokraadid lõid selle muidugi kiirelt laualt maha ja mul on hea meel, et seda me siin ei aruta. Aga mis puudutab seda lage, mille pärast ka minust vasakul käel [istuvad], aga parempoolsed erakonnad väga muret tunnevad, siis kas ma saan õigesti aru, et praeguse seadusemuudatusega me näeme ette, et edaspidi muu tulu teenimine samal ajal, kui sa saad ka vanemahüvitist, ei mõjuta mitte midagi ehk tegelikult võin saada nii täielikult vanemahüvitist kui ka olla maksimaalselt tööl? Mõned ametid kindlasti seda võimaldavad. Kas see vastab tõele?

Aitäh küsimuse eest! Mul on ka hea meel, et me vanemahüvitise perioodi üle täna arutama ei pea, sest ühtepidi on arengupsühholoogid välja öelnud, et see aeg on mõistlik, teisalt me oleme tõepoolest maailmas esirinnas selle poolteise aastaga, mil üks vanematest saab lapsega kodus olla. Kolmandaks on sellel ka väga praktiline külg, sest meil ei ole tegelikult alushariduses [küllalt] hoiukohti ja kui seda perioodi [lühendada], siis see tähendaks uut koormust kohalikele omavalitsustele, kes peaksid lasteaia‑ ja sõimekohti looma hakkama. Aga tõsi on see, et vanemahüvitise saaja töine sissetulek ei mõjuta 2026. aasta 1. jaanuarist vanemahüvitise summat, mis tähendab seda, et inimene saab oma võimetele ja oludele vastavalt teenida ka lapsega kodus olles, ilma et ta peaks pelgama, et vanemahüvitist seetõttu vähendatakse.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! On üsna selge, et te olete meie ette toonud järjekordse perekonnavaenuliku, selgelt perekonnavaenuliku seaduseelnõu, mis asetub väga hästi sellesse seeriasse, mida me varemgi oleme näinud. Kõigepealt, paljulapseliste perede toetuste kärpimine, siis abikaasade ja laste pealt täiendava tulumaksuvabastuse kaotamine ja nüüd siis see eelnõu, mille kohaselt võetakse ravikindlustus ära neilt ravikindlustatud abikaasadega emadelt, kes kasvatavad ühte või kahte 3–8‑aastast last või kolme kuni kuut last, kellest ükski pole noorem kui 8-aastane. Seda te teete sõltumata sellest, kui palju selle ema abikaasa, kes on ravikindlustatud, sotsiaalmaksu maksab, kas ühe, kahe, kolme, viie või kümne miinimumpalga ulatuses. See on minu hinnangul täiesti jabur. 

Tähelepanuväärne on see, et te olete valelikult kirjutanud seletuskirjas, et seaduse muutmine lähtub eesmärgist viia kehtiv kord kooskõlla muutunud peremudelitega. Tegelikult te ise ju üritate neid peremudeleid muuta ja juurida välja sellist peremudelit, mille kohaselt üks abikaasadest pühendub perele ja kodule. Miks peab seadusandlust kasutama selleks, et sellisest ideoloogilisest eesmärgist lähtudes peremudeleid ümber kujundada?

Aitäh küsimuse eest! Me pigem ikkagi püüame vastata sellele, mis meil ühiskonnas toimub. Peremudelid, erinevalt sellest, millised nad olid 20 või 50 aastat tagasi, on muutunud. Me kõik teame, et nii kärgperede osakaal, lahutatud perede osakaal kui ka üksikvanemate osakaal on tõusnud, ja seda väga erinevatel põhjustel. Ma arvan, et meie seadusandlus ja hüved, mida me inimestele pakume, peaksid olema tasakaalus just nimelt sellega, milliseks on ühiskond muutunud.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Eelmisele küsijale vastates hakkasite siin konkreetselt ikkagi hämama. No kui kärgperes on ka ühine laps, siis isa ja ema on sellel lapsel ikkagi oma isa ja ema ja ükskõik, kumb kodus on. Aga minu küsimus on see, kui palju siis kokkuhoidu on sellega seoses, et kodus oleva lapsevanema eest sotsiaalmaksu maksmine ära lõpetatakse. Mis summa see on, mida te selle pealt kokku hoiate?

1,35 miljonit. Ma ei leia paberitest seda üles, aga mälu järgi öeldes 1,35 miljonit.

Aitäh! Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Te tõstate päris märkimisväärselt visiiditasu, aga samal ajal on meil probleem, et vaesust kipub majanduslanguse perioodil juurde tulema. Paneb kulmu kergitama, et miks just nüüd. Ma vaatan vaesuse kasvu [numbreid]. Näiteks 2023. aasta lõpul – need andmed on leitavad – oli märkimisväärne vaesuse kasv. Lääne-Virumaal oli suhtelise vaesuse määr juba 33% protsenti. Kuidas te siis kindlaks teete, kellele tuleks toetust maksta? Kas inimesed peavad tõesti käima läbi väga keeruka bürokraatliku protseduuri, tõendama oma tulusid-kulusid ja kehva seisu?

Aitäh! Kui me räägime visiiditasust, siis me oleme ikkagi üsna selgelt öelnud, kes on need, kes sellest täiendavast kulust pääsevad. Seda ma olen täna korduvalt ette lugenud. Nende inimeste hulgas ei ole kindlasti kõik toimetuleku piiril elavad inimesed, aga nende hulgas võib olla toimetuleku piiril elavaid inimesi. Kindlasti on toimetulekuraskustes toimetuleku[toetuse] saajad. Samamoodi on keerulises olukorras töötud ja osalise või puuduva töövõimega inimesed. Ma ei saa öelda, et kõik pensionärid elavad peost suhu, aga pensionäride puhul on see risk samamoodi kõrgem. 

Kui te küsite, kuidas me üldse sotsiaalkaitsesüsteemis hindame seda, milline inimene vajab täiendavat toetust, siis meil on toetused enamasti [ette nähtud] inimese staatuse või tunnuse järgi, kas ta on pensionär, kas ta on puudega isik, kas ta on osalise töövõimega või täielikult töövõimeta. Meil on ka üks kohalike omavalitsuste väljamakstav, aga riigi kehtestatud toetusliik, mis on toimetulekutoetus. Seda taotleb tõepoolest inimene ise, kui tema sissetulekud koos sealt maha arvestatud eluasemekuludega jäävad esimese täiskasvanud pereliikme kohta alla 200 euro, iga järgmise täiskasvanud pereliikme kohta alla 160 euro ja iga alaealise pereliikme kohta alla 240 euro.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Sotsiaaldemokraadid siin uhkusega räägivad, kuidas nad lõid mingi teema laualt maha, aga nad ei löönud laualt maha eriarstivisiidi tasu neljakordset tõstmist, 5 eurolt 20 eurole, haigla voodipäevatasu kahekordistamist ega retseptiravimite kallinemist, mis selle eelnõuga kaasneb. Ühelt poolt võib ju tunduda, et need summad ei ole sugugi suured, aga kui mõelda, kes vajavad iga kuu ravimeid, viibivad haiglaravil ja samal ajal peavad külastama eriarste, siis on selge, et kahjuks võetakse jälle raha kõige nõrgematelt, keda sotsiaaldemokraadid peaksid ju kaitsma. Nende inimeste toimetulekut mõjutab see kahjuks oluliselt drastilisemalt, kui see kogutav 15 miljonit eurot mõjutab riigi hakkamasaamist. Ja praegu räägitakse julgeolekuküsimusest. Mul ongi küsimus, kas see ei ole julgeolekuküsimus, kui meil on varsti inimesed, kes jätavadki arsti juures käimise ära, ei osta vajalikke ravimeid, sest raha lihtsalt ei jätku, ja kes jäävadki aina haigemaks.

Aitäh küsimuse eest! Te olete siin kõik korduvalt küsinud selle voodipäevatasu kohta. Tõepoolest, voodipäevatasu tõuseb 2,5 eurolt 5 eurole, aga seal on maksimum, lagi, mida ma ka mainisin oma ettekandes, mis on tulevikus 50 eurot ja praegu 25 eurot, mis tähendab, et mitte kelleltki ei võeta lõpmatuseni. Samamoodi on ka omaosalusega retseptiravimite puhul. Ma kirjeldasin pikalt, mismoodi inimesel on võimalik automaatselt saada soodustust, kui see 100 eurot saab täis. Kui retseptitasu on kõrgem, 2,5 euro asemel 3,5, siis saab see [summa] lihtsalt varem täis, mitte aprillis, vaid võib-olla veebruaris, kuidas kellelgi, eks ole, või mitte detsembris, vaid oktoobris. Inimestel jäävad need soodustused, mis on juba olemas, ju ka kehtima. Ei ole mõtet näidata seda olukorda selliselt, nagu me üldse ei oleks arvestanud inimeste toimetulekuga. Vastupidi, oludes, kus me oleme sunnitud tegema keerulisi ja raskeid otsuseid, mida me headel aegadel ilmselt ei teeks ega arutaks siin praegu, oleme me püüdnud leida need kohad, kus riive oleks võimalikult väike ja kus haavatavad grupid oleksid säästetud. 

Lisaks tuleb öelda, et visiiditasu, voodipäevatasu ja retseptitasu [tõusu] tulemusena väheneb õendusabis inimese omaosalus kuus 260 eurot. See ei ole küll selle seaduse küsimus, vaid tervishoiuteenuste loetelu küsimus, see on ka riigieelarvesse selliselt planeeritud. Ka riigieelarve seadust te hakkate siin lähiajal menetlema. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! Minu meelest tuleb sellele tegevusele, mida te seal puldis harrastate, mingi raamistus anda. Ühe käega toote meile siia Riigikogusse eelnõusid, millega pedofiilidel kustutatakse lastega töötamise keeld. Teise käega toote meile siia eelnõusid, kus rünnatakse ühiskonna kõige nõrgemaid ja kõige vaesemaid. Neid kahte tegevust seob varjamatu vaenulikkus laste ja lastega perede vastu. See on muidugi muster: kogu tänase valitsuse ajal, kogu teie ministriks oleku ajal on lapsi, lastega peresid, perekondi kõikvõimalikel viisidel rünnatud ja Eesti iivet kõikvõimalikel viisidel põhja aetud. 

No kuulge, koduse vanema tervisekindlustuse äravõtmine toob riigieelarvesse kokkuhoidu 1,23 miljonit eurot, vanemahüvitise piirang 12,9 miljonit, töövõimetuse [hüvitise] piiramine 4 miljonit. Kokku 18 miljonit toote meie riigieelarvele sellega kasu. See ei ole ju riigieelarve mõistes mingi raha! Ise tõstate 200 miljoni kaupa kõiki makse! See on lihtsalt tänase valitsuse perede vihkamise poliitika. Ütelge mulle, kas teil on mingisugune eesmärk ka, et millal Eesti rahvas välja sureb.

Küsimuseks saab vist nimetada seda viimast lauseosa, aga ka seda on raske kuidagi küsimuseks pidada. Eesti riigi põhiseaduse kohaselt on kõikide Eesti riigi valitsuste ja ministrite ülesanne Eesti rahvast hoida ja seda võimalusel ka kasvatada. Te teate ise täpselt sama hästi kui mina, milline on demograafiline seis mitte ainult Eestis, vaid Euroopas ja maailmas tervikuna. Te teate neid trende, mismoodi on inimeste reproduktiivkäitumine muutunud. Eestis on praegu kõige heldemad vanemahüvitised, Eesti on Euroopa Liidu riikide seas esirinnas ka pere‑ ja lastetoetuste kontekstis.

Me teame, et mitte ainult raha ei ole see, mis paneb peresid lapsi saama, vaid seda teeb keskkond, seda teeb turvatunne. Seda keskkonda ja turvatunnet saab ehitada nii julgeoleku kui ka majandusliku kindluse kaudu. Need kaks asja on ka see valitsus endale sihiks seadnud. Kui baasasjad on korras, on ka peredel võimalik teha positiivseid otsuseid perelisa saamiseks.

Aga ma võin kinnitada, et need 12%, kes on saanud maksimumvanemahüvitist, ei ole kindlasti need inimesed, kes päästaksid Eesti demograafilisest katastroofist, mida praegu võib tõesti niimoodi nimetada. Me näeme seda olukorda täpselt ühtemoodi. Numbrid on numbrid, nende üle ei ole mõtet vaielda, aga me teame ka seda, et kõige suurem puudujääk tekib laste [sündide arvus siis], kui on [vähe] naise varasemas vanuses saadud lapsi. Kui sünde lükatakse edasi, siis tekib see puudujääk.

Mis puudutab neid naisi või emasid, kes on jäänud koduseks ja kes on seni saanud riigilt ravikindlustust, siis tuleb arvestada, et kõik Euroopa riigid tegelevad aktiivselt sellega, et ei oleks pensionide ebavõrdsust. Nii nagu meil on palgalõhe, nii on ka pensionilõhe, sest enamasti on Eesti ühiskonnas täpselt samamoodi naised need, kes on erinevate hooldustöödega koormatud. Alguses on selleks laste kasvatamine ja siis võivad naised võib-olla puudega pereliikmete ja hiljem vanemaealiste [hooldamise] tõttu olla tööturult eemal. Ka need naised, kes on valinud selle, et olla väga pikalt lastega kodus, rohkem kui kolm aastat – ma räägin ainult nendest, kes on otsustanud rohkem kui kolm aastat olla lastega kodus –, [kaotavad] oma pensioni [suuruses], sest pensionikindlustust ei ole riik nende eest seni maksnud.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Abielu mõiste devalveerimisega algas ka eeskujuks oleva peremudeli devalveerimine ja praegu olemegi jõudnud sinna, et jälle üritatakse laste arvel kokku hoida. Kuhu see viib? On ilmselge, et Eesti riigi jätkusuutlikkus on tõsiselt küsimärgi all. Kui ei ole korralikku peremudelit, siis lapsi ka ei teki juurde, ja kui ei ole lapsi, siis ei ole meil tulevikus ka maksumaksjaid. Ehk riigi rahakott jääb veelgi õhemaks. 

Te mainisite, et vanemahüvitist saab umbes kolmandik meestest. Pärast üritasite selgitada, et nad võivad küll olla nii-öelda emapuhkusel. Aga minu küsimus on see: mis vahe on sellel, kas emapuhkusel on mees või naine? Kas te saate aru, et vanemahüvitis on mõeldud tegelikult ju lapse jaoks, mitte ema ega isa jaoks?

Aitäh küsimuse eest! Vanemahüvitis ei ole mõeldud lapse jaoks, vanemahüvitise eesmärk on kompenseerida saamata jäänud tulu.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua minister! Mõni nädal tagasi sai uudistest lugeda, et Soome valitsus teavitas avalikkust, et nad on teadvustanud endale demograafilist kriisi ja seda, et sündimus on ajalooliselt madal. Nad ütlesid umbes nii, et iga väikenegi komponent omab mõju, ja põhimõtteliselt andsid avalikkusele teada, et nad teevad kõik selleks, et need trendid muutuks. Te räägite siin palju sellest, et raha ei pane sünnitama, ja vahepeal hakkasite üldse riigieelarvest rääkima. Meil tuleb homme siia Ligi, küll tema saab eelarvest rääkida. 

Te alustasite sellest, et suurperede toetused [kaotasite] ära, laste [pealt saadud] tulumaksuvabastuse [kaotasite] ära, nüüd te lähete vanemapalga kallale. Ka kõik maksutõusud, automaksu [kehtestamine], käibemaksu [tõus] ja muu mõjutavad tegelikult lastega peresid. Te ise ütlesite, et sünde lükatakse edasi. Aga öelge ühe lausega, kas teie arvates kõik need muudatused kasvatavad perede turvatunnet ja inimeste soovi lapsi saada või tegelikult [mõjutavad seda] vastupidises suunas.

Kõigepealt kogu selle retoorika kohta, et vähendati lasterikka pere toetusi ja kõik on tehtud ainult negatiivses suunas ja halvasti. Ma tuletan meelde, 2022 versus 2024: 3–6‑lapselise pere toetus tõusis 300 eurolt 450‑le, seitsme ja enama lapse toetus 400 eurolt 650‑le, üksikvanema toetus 80 eurole, esimese ja teise lapse toetus 60 eurolt 80 eurole. See on meile jõukohane, kuigi tegelikult on ka see küsitav, kas see ikka on lõpuni jõukohane, sest ka praegu katab riik püsikulusid laenude abil. Vahepeal ühe aasta kehtinud peretoetuste määr ei olnud meile jõukohane. See lihtsalt ei olnud meile jõukohane.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Teie eelnõu [seletuskiri] ütleb seaduse sotsiaalse ja sealhulgas demograafilise mõju kohta perehüvitiste seaduse muudatuse osas, et võib esineda mõju järgmistes valdkondades: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju, mõju majandusele ja riigivalitsemisele. Tulles tagasi küsimuse juurde, mida ennist küsis siin saalis Urmas Reinsalu: kas eelnõu mõju analüüsimisse oli kaasatud ka mõni demograaf? Te vastasite, et teil pole seletuskirja. Mina avasin seepeale seletuskirjas Riigikogu esimehe viidatud lehekülje eelnõu koostajate nimedega ja saan öelda, et seal ei ole ühtegi demograafi, seal on ministeeriumi ametnikud. Demograafide kaasamine võimaldaks süvitsi minevat ekspertiisi meetmete mõjususe hindamisel ja analüüsil. Miks te ei kaasa demograafia asjatundjaid seadusloomesse, vaid otsustate omapäi koos ametnikkonnaga? Ametnikkond ei ole vastava poliitika kujundamiseks rahvalt mandaati küsinud ja täidab arusaadavalt teie kui poliitilise juhi käske.

Aitäh! Olete väga hästi kursis sellega, et selle analüüsi tegemisse, mille Sotsiaalministeerium on tellinud, et välja selgitada, milline on laste‑ ja peretoetuste ja vanemahüvitiste mõju lastega peredele nii laste saamise seisukohalt kui ka majandusliku toimetuleku ehk vaesusriski koha pealt, on kaasatud praktiliselt kõik Eestis tegutsevad demograafid. Meil on ministeeriumis tööl inimesed, kellel on varasem kokkupuude demograafiaga, sealhulgas ülikoolidega, kes on seda eelnõu aidanud teha. Ei ole tavapärane praktika, et eelnõude seletuskirju kirjutavad kokku demograafid ja ülikoolid. Selle töö teevad alati ära vastutava ministeeriumi ametnikud, kasutades selleks olemasolevaid demograafilisi uuringuid ja muid materjale.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Alustuseks tuleb tõdeda, et järjekordselt minnakse maksustama kõige haavatavamat sihtgruppi ja sealt raha ära võtma, just selle eriarstivisiidi tasuga ja regionaalpoliitilises mõttes just maapiirkonnas. Arstiabi ei koosne ainult visiiditasust, vaid seal on vaja ka ajakulu ja planeerimist, kuidas üldse arstile jõuda ja mida see kõik maksab. Nii et see ei ole ainult osaline tõus.

Aga ma tahtsin küsida menetlustähtaegade pikendamise kohta. Võib-olla oskate öelda mingi reaalse põhjenduse. Siiamaani on olnud erinevatel sihtrühmadel menetlustähtajad 5 tööpäeva, osal on olnud 10 tööpäeva ja 15 tööpäeva. Nüüd tõstetakse need 30 tööpäevani, mis tähendab sisuliselt ju pooltteist kuud, kui me arvestame tööpäevi. Millega on põhjendatud nende menetlustähtaegade pikendamine poolteise kuuni?

Aitäh! Ilmselt olete märganud, et ma olen ka avalikult välja öelnud, et võrreldes eelmise aasta augustikuu seisuga circa 24% Sotsiaalkindlustusameti ametnikke koondatakse, mis tähendab, et me peame võtma endale ka jõukohased ülesanded, mis ei riivaks inimeste toimetulekut ja heaolu. Järgmise aasta jooksul me koondame Sotsiaalkindlustusametist veel 58 inimest. Nendest 58 inimesest 3 on need, kes tegelevad pensioni[taotluste] menetlemisega, ja 3 tegelevad puuetega inimeste puude raskusastme tuvastamisega. See on ka põhjus, mille pärast menetlustähtaegu pikendatakse.

Kordan siinkohal üle: pensionilemineku kuupäev on inimesel teada pikalt, see ei ole tal teada 5 ega 15 päeva enne, vaid ta teab seda ja arvestab sellega juba pikka aega ette. See tähendab, et ta saab ka oma taotluse esitada Sotsiaalkindlustusametile oluliselt varem, et tal tagasilööke ei tekiks. Sama on puudega. Enamus puude raskusastme tuvastamisi on korduvtuvastamised. Inimene teab täpselt, millal on tema puude [tuvastamise otsuse] lõppkuupäev, ja ta saab piisavalt varakult esitada taotluse [otsuse] pikendamiseks. Kui on esmakordne puude raskusastme tuvastamine, siis tavapäraselt eelneb sellele tervishoiusüsteemis pikem protsess ja täpselt samamoodi jääb inimesele piisavalt aega selleks, et õigeaegselt oma avaldus esitada.

Aitäh! Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Te tegite juba sissejuhatuse ära. Mina jälle väidan vastupidist: arvestades seda, kui palju raha on kulutatud näiteks SKAIS1 ja SKAIS2 jaoks, 14 miljonit ja peale, [ei maksaks] nüüd tulla rääkima maailma päästmisest, kui me puude raskusastme tuvastamisel või tuvastamata jätmisel pikendame [menetlus]aega, kuna te hoiate kolme [töökoha kaotamisega] kokku 100 000 euro kandis, aga tuhanded inimesed, tuhanded inimesed on seal taga, kes tegelikult peavad neid taotlusi esitama. See proportsioon on täiesti paigast ära. 

Ma ütleks, et ministeerium ei tööta absoluutselt inimeste heaks, vaid te lihtsalt vaatate nagu kitsas tunnelis oma kärperida, mis teile ette antud on. Tegelikult neid, kellele te neid asju teete, te ei vaata. See on täiesti proportsioonist väljas. Seda enam, et te räägite, et teile on kõik need andmed teada ja te teate, kellega te valdavalt suhtlete. Mis IT-riik me siis oleme? Pange see IT-süsteem tööle ja laske inimestel ka edasi menetleda asju normaaltähtaja jooksul.

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt pean muidugi ütlema, et puude raskusastet ei tuvasta mitte ükski IT-süsteem, puude raskusastet tuvastab ekspertarst. Ekspertarst saab selleks informatsiooni perearstilt, vajaduse korral eriarstilt, sagedasti ka sotsiaaltöötajalt, kes on hinnanud füüsiliselt inimese toimetulekut tema tavapärases elukeskkonnas. See ei ole IT-küsimus. 

Süüdistus, nagu me mõtleksime tunnelis ega näeks inimesi – vaadake, kui see nii oleks, siis te näeksite hoopis teistsuguseid seaduseelnõusid. Me oleme teinud kõik endast sõltuva, et mitte haavata just haavatavamate gruppide toimetulekut, oleme otsinud võimalikult väikseid sihtgruppe, keda muudatus puudutaks. See võib teile mitte meeldida, aga see on töö, mida me oleme sihipäraselt teinud selleks, et aidata võimalikult suurt hulka meie inimesi ja inimeste huve kahjustada minimaalselt.

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Eelnevalt minu küsimusele vastates te ütlesite, et see seadus ei lähtu eesmärgist kujundada Eestis ümber peremudeleid. Ometi on seaduse seletuskirjas täiesti selgesõnaliselt kirjas: "Muudatuse eesmärk on soodustada mõlema vanema tööturul osalemist." Esiteks, see on valelikult kirjutatud. Õige ei ole "soodustada" mõlema vanema tööturul osalemist, vaid "survestada" mõlemat vanemat end tööturule viima. Kuidas see soodustab? Kui mõlemad vanemad tahavad tööle minna, siis on neil sellest seadusemuudatusest täiesti sõltumata võimalik seda iga kell teha. Pärast selle seadusemuudatuse tegemist ei ole neil kuidagipidi nagu lihtsam või raskem tööturule minna. Küll aga on kasvanud surve selleks, et nad läheksid tööturule, vastasel juhul nendel emadel, kellel siiamaani on olnud ravikindlustus tulenevalt sellest, et abikaasa teenib palka ja on ravikindlustatud, seda enam ei ole. Nii et nüüd ongi valida, kas sa pühendud kodule ja lastele, näiteks kodumajapidamisele, kasvatad süüa, pead loomi, mida iganes, või lähed tööle. Miks te survestate loobuma sellisest peremudelist, et üks vanem võib otsustada kodune olla?

Aitäh! Kui pere igapäevane elukorraldus seda võimaldab, võib vanem jätkuvalt kodune olla. Me oleme ka hinnanud võimalikku mõju. Me näeme, et osa nendest lastevanematest, nendest 1051‑st, pöörduvad töötukassasse ja võtavad ennast töötuna arvele, mis annab neile ravikindlustuse, osa lähevad tööle, mis annab neile ravikindlustuse, osa saavad ka erasektorist endale kindlustuse osta. Me oleme hinnanud, et 10% 1051 inimesest on need, kes jätavad kõik eelnimetatud sammud tegemata. Ma ei tea, tänapäeva ühiskonnas on üsna normaalne, et inimesed käivad tööl, sõltumata nende soost või nende vanemarollist. Kui me vaatame ka ... (Varro Vooglaid räägib saalist.)

(Helistab kella.) Varro Vooglaid, proua minister vastab. Palun!

Mul ei ole midagi rohkem öelda. (Hääl saalist.)

Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te siin väga kirglikult rääkisite, kuidas teie seisate haavatavamate elanikurühmade eest, aga tulles nende visiiditasude juurde, siis meil on kõige haavatavamad praeguseks need, kes elavad maapiirkondades. Teie valitsus on uljalt teinud kõik selleks, et maal elavatele inimestele oleks kõik teenused kättesaamatud. Neil ei ole arstiabi kodu lähedal. Muidugi, takkaotsa te olete teinud automaksu, et nad ei saaks autot omada. Ühistranspordi [olete muutnud] võimalikult kalliks, te tasuta transpordi võtsite ära, ühistransport on ka nüüd raha eest. Lõpptulemusena läheb nendel inimestel eriarsti juurde minek, mis on 20 eurot teie eelnõu järgi, ikka kordades ja kordades kallimaks, sest tulevad kõik need maksed ka juurde, et sinna saada. Ma tahan küsida: kas te ise usute, et te teete kellegi jaoks midagi paremaks, või esitate siin sihukesi tühje loosungeid?

Suur aitäh küsimuse eest! Aga ma usun, et inimesed, kes elavad suurlinnadest eemal, on sagedasti teinud selle [otsuse] vaba valikuna, nad on päris [hästi] toime tulevad ja kasvatavad seal ka oma lapsi. Kui me räägime nendest inimestest, kellel päriselt on majandusliku toimetulekuga raskusi või suurem ravivajadus, siis neil haavatavatel sihtgruppidel, sõltumata sellest, kas nad elavad linnalises keskkonnas või maal, on jätkuvalt 5‑eurone visiiditasu, kusjuures seda 5‑eurost, aga ka 20‑eurost visiiditasu võetakse ühe korra. Korduvvisiitide eest seda ei võeta.

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Olles kuulanud seda arutelu siin, tahaks ma ühe asja üle täpsustada, et see oleks üheselt arusaadav. Kas ma saan õigesti aru, et praegune valitsus ei plaani nende kärbete raames vähendada lastetoetusi ega peretoetusi ning laiendab lapsevanema võimalusi teenida suuremat tulu, kui ta on lapsega vanemahüvitise [saamise] ajal kodus?

Jaa, vastab täiesti tõele. Valitsus siia toodud muudatustega, mis puudutavad nii tervishoiuvaldkonda kui ka sotsiaalkaitsevaldkonda, ei tee muudatusi pensionide indekseerimises. Pensione indekseeritakse järgmistel aastatel täpselt samamoodi, valitsus ei tee muudatusi lastetoetustes ega lasterikka pere toetustes. Need on asjad, mida me ei puuduta. Küll aga anname maksimumvanemahüvitise muudatuse kõrval inimestele lapsega kodus olemise perioodil võimaluse töötada ja teenida, nii palju, kui nad on selleks suutelised, ilma et me vanemahüvitist vähendaksime.

Aitäh! Martin Helme, palun!

No aitäh, partei ja valitsus, et te jätsite mulle alles ühe silma ja neerusid ära ei võta, hambaid suust ära ei võta ja ei vähenda praegu ka veel neid soodustusi, mida te juba eelmine aasta vähendasite. Aitäh teile! Küll on hea valitsus! 

Enne te hakkasite mulle siin põhiseadust tsiteerima. No ma võin kihla vedada, et ma tean Eesti põhiseadust paremini kui ükski tänase valitsuse liige, sest teie rikute seda igapäevaselt. Oma ametivannet rikute ka. Ma lihtsalt mitte kuidagi ei saa nõus olla selle väitega, et praegu kärbitakse sellisest kohast, kus riive on kõige väiksem. Ei ole! Te keerate tuksi Eesti demograafilist [olukorda], te hävitate Eestit, te räägite, et raha ei pane sünnitama. Rahapuudus võib küll olla üks takistus, miks inimesed lapsi ei saa, aga õige on ka see, et te loote ju sellist keskkonda, kus valitsus suhtub emadusse, lapsesaamisesse ja lapse kasvatamisse vaenulikult. See, kuidas te vastasite Varro Vooglaiule, paljastas ju täielikult teie vaenulikkuse emaduse ja laste suhtes.

Ja nüüd ma küsin. Te enne ütlesite, et meile ei olnud jõukohased need emapalgad ja lastetoetused. Aga kuidas on meile siis jõukohane maksta 200 miljonit Ukrainale ja 300 miljonit MTÜ‑dele, igasugustele lilladele MTÜ‑dele teie ministeeriumis ...

Teie aeg!

Kuidas on meile jõukohane toetada välisabi korras 200 miljoni eest teiste riikide ülesehitamist? See kõik on meile jõukohane, aga omaenda lastelt ja nende vanematelt tuleb 18 miljonit ära võtta. Perverdid olete!

Aitäh! Proua minister, palun!

Suur aitäh! Siiski on nii, et need kulutused, mida riik teeb oma inimeste hüvanguks, peaksid ideaalis mahtuma maksude abil kogutud tulu sisse. Täna nad sinna ei mahu. See tähendab seda, et tuleb korrektuure teha. Täna toodi siin näide Soomest, aga Soome teeb täpselt samamoodi, ja mitte ainult Soome, ka väga paljud teised Euroopa ja Põhjala riigid teevad otsuseid, mis on suunatud kokkuhoiule ka sotsiaalkaitsevaldkonnas. See on paratamatus, kuna majandus on jahenenud ja kõik riigid peavad tegema suuremaid kulutusi julgeolekule.

Suur tänu, proua minister! Kolleegidele on palve, et jääme sõnakasutuses korrektseks ja lugupidavaks. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te ikkagi ei vastanud Martin Helme küsimusele, mispärast me topime raha igale poole mujale miljonite kaupa, aga oma inimestest ei hooli. Ma lihtsalt juhin teie tähelepanu sellele, et Eesti Vabariigi põhiseaduse vist § 28 – jah, ongi! – sätestab, et igaühel on õigus tervise kaitsele. Muuseas, seesama tervise kaitse on tihedalt seotud §‑ga 16 ehk õigusega elule. Aga ma eeldan, et meil puudub vaidlus selle üle, et inimestel on läinud väga [keeruliseks] toime tulla, nad ei saa enam ka elementaarseid asju kätte. Kui nad peavad maksma visiiditasu, retseptitasu, vooditasu veel rohkem, siis ilmneb väga selgelt, et tegemist on põhiseaduse rikkumisega. Ma juhin tähelepanu, et sellises kaasuses on olemas ka Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend: Lambert versus Prantsusmaa. Kas me tõesti tahame selle eelnõuga, et see asi jõuaks Euroopa Inimõiguste Kohtusse?

Aitäh küsimuste eest! Mis puudutab neid kulutusi, mida Eesti riik teeb selleks, et olla välispoliitiliselt partner, et hoida sõprussuhteid ja käituda riigina, toetades neid, kellel ei lähe nii hästi kui meil, lootuses, et kui meie abi vajame, siis toetatakse ka meid, siis selleks tehtud kulutused ei ole võrreldavad sotsiaalkaitsekulutustega, mida teeb Sotsiaalministeerium. Kui ma vaatan kulutusi, mida pensionide ja ravikindlustuse peale kokku tehakse, siis see summa on 5,4 miljardit. Ja need mõned sajad tuhanded või ka mõni miljon, mida me teeme selleks, et olla riik suure algustähega, on hästi kulutatud ressurss.

Karmen Joller, palun!

Aitäh! Minul on selline küsimus. Me oleme siin täna kuulnud väga erinevaid numbreid ja summasid, et justkui oleks väga suured need kärped, mida me teeme Sotsiaalministeeriumi haldusalas, ja justkui, nagu mainitud, kõik need väljaminekud, mida me teeme partnerriikide heaks, oleks ka liiga suured. Ma tahtsin küsida, kuidas see on: kui [suure osa] moodustab Sotsiaalministeeriumi eelarve riigieelarvest? Kui suur see osakaal on ja kas see kärbete osakaal on proportsionaalne? Kuidas need kärped on tehtud? Mulle näib siiski, et need on tõesti tehtud säästvalt, kui ma vaatan, kust kärbitakse rohkem ja kust vähem.

Ma tulen kohe ka kärbete juurde, aga ütlen lihtsalt, et aru saadaks: riigieelarve [suurus] on circa 18 miljardit, ja nagu ma juba ütlesin, ainuüksi pensionid ja ravikindlustus on sellest 5,4 miljardit, väga suur osa. Aga sellele tulevad juurde veel kulutused, mida me teeme lastega peredele ja mida on ka kokku paarsada miljonit. 

Kärbete koha pealt peab ütlema, et kärped on kahte liiki. Kõigepealt on kärped, mis tehakse protsendikärpena: 5% + 3% + 2% aastatel 2025, 2026 ja 2027. See kärpebaas, mis Sotsiaalministeeriumil seal oli, oli peaasjalikult kujundatud nii, et pensionid, ravikindlustus ning laste‑ ja peretoetused ei oleks seal sees ja et seal sees ei oleks ka teenused, mida me inimestele pakume: needsamad erihoolekandeteenused, mida on Riigikogus üsna mitmel korral [hiljuti] arutatud, aga samamoodi asendushooldusega seotud tegevused või ka üldhoolekanne, mille reform mõne aja eest läbi viidi. See ressurss on küll kohalike omavalitsuste tulubaasi viidud, aga see kasvab iga aastaga ja võrreldes eelmise aastaga on see 5 miljonit suurem. Ka see on kulu, mida riik teeb või mille ta on võtnud enda kanda oma inimeste heaolu tagamiseks.

Teine pool sellest oli nulleelarveprotsess, millest kolm ministeeriumi osa võtsid. Sellest nulleelarveprotsessist tulenevalt on ka täna esitatud kokkuhoiukohad tegelikult siia toodud. Need ei ole võib-olla kõige suuremad, sest avalikkuse ootus oli palju jõulisem, palju suurem, oodati, et see kokkuhoid oleks enamat. Aga nii nagu ma olen täna juba öelnud, väga keeruline on olla sotsiaalkaitseminister, seismata inimeste eest, ja seetõttu on – võite kritiseerida! – see kokkuhoid tegelikult väike. Aga me püüame oma inimesi hoida.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Teid kuulates tõepoolest hämmastab see, millega te välja tulete. Te võtate inimestelt viimasegi turvatunde ära. Kuidas saab nii küüniline olla ja seda kõike õigustada? Eesti Puuetega Inimeste Koda on heitnud ja heidab jätkuvalt ette, et eelnõu menetlemisel ei järgitud head kaasamise tava, sest kooskõlastamiseks jäeti äärmiselt lühike aeg ning muudatusi ei tutvustatud ega räägitud neist ka varem. Eesti Pensionäride Ühenduste Liit peab kummastavaks, äärmiselt kummastavaks, et te praeguse demograafilise kriisi ajal üldse selliste ettepanekutega välja tulete. Mis te neile vastate? Miks valitsus, sealhulgas teie, ei hooli meie peredest, lastest ega inimeste toimetulekust? Kuidas saab riiki juhtida põhimõttel, et peale meid tulgu või veeuputus? Aga sinnapoole te ju juhite tervet rahvast.

Aitäh! Minu ministriks oleku ajal on tõstetud toimetulekupiiri, mis mitu-mitu aastat enne seda oli puutumata. Tõsi, seda tuleks rohkem tõsta. 

Kui te ütlete, et me juhime inimesi hukatusse, siis tuletan meelde, et käesoleval aastal tõusid pensionid 10,6%, aasta tagasi 17,6%, järgneval neljal aastal tõuseb pension keskmiselt 5%. Tuletan meelde, et keskmine vanaduspension, nüüd küll külmutatud kujul, on 774 euro ulatuses tulumaksust vabastatud, mis on oluliselt [suurem tulumaksuvabastus] kui tööealistel inimestel. Mis puudutab puuetega inimesi, siis meenutan, et puuetega inimeste, nii laste kui ka tööealiste raske ja sügava puudega inimeste toetused järgmise aasta algusest tõusevad. Tuletan meelde, et Riigikogu on menetlenud mitut eelnõu, mis on [käsitlenud] uusi teenuseid erihoolekande valdkonnas, õendusteenust erihoolekandes. Väide, et see valitsus ei hooli inimestest, ei vasta absoluutselt tõele. 

Viimane etteheide, mis minu kõrvu praegu ulatus, puudutas menetluse viisi. Selle kohta ma ütlen tõesti, et on kahetsusväärne, kui kogu riigieelarve tegemise loogika on selline, et otsused tulevad septembrikuu teises pooles valitsuselt ühiselt, ja siis ei ole enam aega selleks, et nõuetekohast kaasamisprotsessi ja ka kooskõlastamisprotsessi läbi viia. See on äärmiselt kahetsusväärne ja ma olen nõus, et tuleb kaaluda selle muutmist.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Muudatusega lõpetatakse sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa maksmine kuni kahte last kasvatavate vanemate eest, kuni noorim laps saab 3‑aastaseks. Kas te mõistate, et enamasti ei võeta nii väikeste lastega naisi tööle, sest tööandjad teavad, et väikesed lapsed jäävad sageli haigeks ja ema on lastega rohkem kodus kui tööl? See, mida te nendele naistele teete, on enneolematu ja julm. Kas on tehtud mõjuanalüüse selle kohta, mis juhtub nende naistega, kes kasvatavad kodus kahte väikest last ja kaotavad selle seadusemuudatuse tõttu ravikindlustuse? Millised on selle muudatuse tagajärjed? Kas on uuritud, kuidas kroonilised haigused võivad süveneda ja tervisekahjud suureneda, kui noor naine jätab ravikindlustuse puudumise tõttu haiguse õigel ajal ravimata? Kuidas see võib mõjutada tema tulevast tervist ja võimalusi veel lapsi saada?

Aitäh! Minu meelest ei saa vaielda, et seadused peegeldavad ühiskonnas olevaid norme. Meie ühiskonnas on kaks sellist normi, mis puudutavad lapsega kodus olemise kestust. Üks tuleb meile eelmisest riigikorrast ja on seotud tärminiga kolm aastat. Kolm aastat on see aeg, kui tööandja peab andma lapsega kodus olnud vanemale uuesti töökoha. Aga kolm aastat on ka see aeg, kui vanemale on tagatud lapsega kodus olemise ajal ravikindlustus. Teine tärmin on poolteist aastat, mille jooksul – meie ühiskond on nii otsustanud – me katame või hüvitame saamata jäänud tulu, mida inimene oleks saanud, kui ta ei oleks kasvatanud kodus lapsi. Need on kaks loogikat või kaks sellist tärminit, millest me lähtume. 

Ma täpselt ei tea, millest teie räägite, kui te ütlete "väike laps". Mida me hiljuti tegime? Vast on Riigikogul meeles ka see, et me muutsime vanemahüvitist saanud ja tööle läinud inimestel haigus‑ ja hoolduspäevatasu, mida varasemalt [arvestati] miinimumsotsiaalmaksu alusel. Aasta peale lapsega kodus olemist oli vanem tõesti halvas positsioonis, sest sagedasti tuligi olla väikelapsega kodus, kui sel olid tervisemured või emal endal olid mingid tervisemured. Tänaseks on see muudetud ja vanemapuhkuselt tulnud inimene saab oma tegeliku sissetuleku alusel suuremat kui miinimumtagatist.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Statistikaameti suvine rahvastikuprognoos aastateks 2024–2085 selgitas meile, et teiste oluliste näitajate seas on Eesti prognoositud rahvaarv aastaks 2085 ligi 1,2 miljonit inimest. Rahvaarv langeb drastiliselt ja igakuiselt. Te enne ütlesite puldist, et antud eelnõu on tarvis riigieelarve menetluse tõttu kiiresti vastu võtta, vähemalt ma lugesin sealt nii välja. Ja sellest ma loen välja, et ülesanne on kärpida just Exceli tabeli põhjal. Siis jäävadki inimesed, aga võib-olla ka mõned huvipakkuvad momendid kahe silma vahele. 

Ma küsin: kui palju raha jääb madala sündimuse tõttu riigieelarves järele? Kas teie õigus‑ ja analüüsiosakond on selle summa välja arvutanud ja kas juba praeguse madala sündimuse tõttu järele jääva raha hulk, riigieelarve vastuvõtmist silmas pidades, on sinna juba sisse arvestatud?

Aitäh! Sellist arvutust mul täna käe all ei ole. Aga valmimas on analüüs selle kohta, mis mõjutab perede sündimuskäitumist ja ka lastega perede vaesust. Ma võin küsida ametnikelt ja analüüsiosakonnalt, kas on võimalik ka mingi selline mudel välja töötada. Aga mul puudub täna vastus, kui lihtne või keeruline see oleks ja milliseid eeldusi seal arvesse tuleks võtta, sest tegelikult me räägime rahvastikuprognooside puhul ju stsenaariumidest ja stsenaariume võib teha väga erinevaid. Ma lähen selle küsimusega analüüsiosakonda ja uurin, kas ja milliste stsenaariumide või eelduste alusel oleks võimalik selliseid arvutusi teha.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua minister! Ma tulen oma eelmise küsimuse juurde tagasi. Tegelikult te üldse ei puudutanudki seda küsimust oma vastuses, te hakkasite rääkima retoorikast ja siis te hakkasite rääkima sellest, mis on juhtunud võrdluses 2022 ja 2024 ja nii edasi ja nii edasi. Aga minu küsimus oli lihtne. Ma tahtsin kuulda teie arvamust, kas need muudatused, mis te seadustes teete, olgu need siis sotsiaalsete hüvede vähendamised või maksutõusud, või olgu see ka see tänane eelnõu, suurendavad teie arvates perede turvatunnet ja aitavad kaasa sündimuse kasvule või võiksid vähemalt soodustada selles suunas liikumist või mitte. Selline lihtne küsimus oli.

Aitäh! Ma arvan, et valitsuse tegevus tervikuna, mis on keskendunud majanduslikule ja ka sõjalisele julgeolekule, suurendab inimeste turvatunnet, aga ma möönan, et igasugused muudatused, mis puudutavad näiteks lastetoetusi või peretoetusi, mis on suure ja ulatusliku mõjuga ning millest saavad puudutatud kõik lastega pered või suurem enamus neist või lastega perede teatud gruppi kuuluvad pered, turvatunnet ei suurenda. Küll aga ei saa ma nõustuda selle eeldusega, mis – ma seda tunnen – teie küsimuses peitub, et 1051 inimest või 3500 inimest mõjutava muudatuse tulemusena kaotab kogu ühiskond turvatunde. Sellega ma nõus olla ei saa.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma tulen oma eelmise küsimuse teema juurde tagasi. Te olite pahane, kui ma ütlesin, et ministeerium on minu hinnangul oma valdkonnas tunnelnägemisega ja ei vaata tervikuna riigi arengut. Te ütlesite, et teete kõiki eelnõusid ja oma tööd ainult selleks, et teie sektor oleks hästi juhitud ja kõik oleks hästi. Lastetoetuste vähendamine, mida on tehtud teie ajal, ei ole kuidagi seda [väidet] toetav. Või menetlusaegade pikendamine või retseptiravimite omaosaluse määra suurendamine või ambulatoorses arstiabis visiiditasu suurendamine 5 eurolt 20‑le või voodipäevatasu suurendamine – need ei ole küll kuidagi need asjad, mis parandaksid turvatunnet ja abi vajavate inimeste igapäevaelu. Ma küsingi: kuidas see menetlustähtaegade pikendamine teie vaates tegelikult parandab nende inimeste olukorda, kellele see oluline on?

Aitäh küsimuse eest! Ma olen täna mõned korrad ka maininud, et opositsiooni, ajakirjanduse, avalikkuse ja ka ettevõtjate ootus on, et riik toimetaks kokkuhoidlikumalt. Riik saab kokkuhoidlikumalt toimetada ainult siis, kui ta teeb vähem kulutusi. Riigiaparaadi peamine kulu on tööjõukulu. Seda tööjõukulu me vastavalt protsendikärpele – esimesel aastal 5%, teisel 3%, kolmandal 2% – kokku hoiamegi. Muu hulgas tuleb kokkuhoid ka Sotsiaalkindlustusameti ametnike arvelt. See omakorda sunnib meid tegema selliseid otsuseid, mis võivad mõningatel juhtudel tunduda inimestele ebamugavad. Samal ajal olen ma täna korduvalt öelnud, et inimestel on võimalik oma taotlused, arvestades maksimumtähtaega, varasemalt esitada. Teiseks, peaaegu mitte kunagi ei ole Sotsiaalkindlustusamet maksimumtähtaega ära oodanud. Kohe, kui menetlustoiming on tehtud, inimesele ka vastus antakse. Tõenäosus, et inimesed peavad hakkama massiliselt 15 päeva asemel 30 päeva [vastust] ootama, on väike. Sellegipoolest, Sotsiaalkindlustusamet ei saa seadust rikkuda ja kui [toiminguga] peaks [minema kauem], siis seadusesäte annab meile selleks võimaluse ja aluse.

Priit Sibul, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Mina tahaksin esmalt küsida selle kohta, mida siin eelnõus ei ole, küll aga olete teie ja on väga paljud teie erakonnakaaslased, sealhulgas eelkäijad, isegi Andrus Ansip sellest pikalt rääkinud. Need on vajaduspõhised toetused, mida siit ei ole võimalik leida, mis minu arust oleks mõistlik, ja ma ei saa aru, miks nii. 

Küll aga leiab siit palju üllatusi. Üks on seesama vanemahüvitise piirmäära või ülemise piiri allatoomine, millele varasemalt, ma mäletan, teie erakonnakaaslased üsna jäigalt vastu seisid ja minu meelest küllalt õigustatult. Mis need peamised argumendid ja arusaamised on, et see on praegu just see koht, kust tuleb lõigata? Mille alusel need rehkendused tehti? Kuidas me jõudsime sinna, et kolme asemel on kõige mõistlikum kaks? Samamoodi on küsimus omaosaluse kohta, millest on tervishoius päris palju räägitud. Kuidas jõuti selleni, et [tõuseb] 5 euro pealt 20 peale? Mis selle rehkenduse alus on?

Suur aitäh! Kõigepealt: kuulan, imestan ja ei usu oma kõrvu. Minu valitsemisalas on puuetega inimeste toetustel suhteliselt väiksem osa, siis on laste‑ ja peretoetused ja siis on pensionid. Need on need suured kuluallikad, mis siin on. Kuulan teid ja mõtlen, et kas te tõesti olete seda meelt, et me praegu peaksime seisma siin eelnõuga, mis teeks lastetoetused või peretoetused vajaduspõhiseks. Mina nii ei arva. Mina toetan universaalset lastetoetuste süsteemi, mis lähtub iga lapse olulisusest ja on ka vajaduspõhiste elementidega. Nii on meil lasterikaste perede toetused, üksikvanema toetused, samamoodi ka eestkostetava või hooldusel oleva lapse toetused ja veel mõned asjad. Mina toetan seda süsteemi ja mul on hea meel, et otsuseid lastetoetuste terviksüsteemi vajaduspõhiseks tegemiseks me täna arutama ei pea.  

Mis puudutab vanemahüvitise lage, siis tõepoolest, me räägime ju olukorrast – lugesin enne ka neid numbreid ette –, kus ühtpidi on sagedasti kodusolijaks isa, kui tema sissetulek on suurem, ja ta oma töist tegevust mõõdukalt ka jätkab, aga tegelikult päris kodune ja ilma sotsiaalsete tagatisteta on lapse ema. See on see skeem, mis on perele kasulikum. Ma arvan, et kolme keskmise pealt kahe keskmise peale toomine pigem soodustab seda, et isad jätkavad kõrge palga eest töötamist, võttes välja ainult isale määratud vanemahüvitise perioodi või isapuhkuse, ja naised, kes on väikeste lastega kodus, on siis tõepoolest ise vanemahüvitise saajad ja koos sellega ka kõikide muude sotsiaalsete garantiide saajad. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister, te jätsite mu küsimusele vastamata. Ma küsisin selle kohta, mis puudutas visiiditasu tõstmist, retseptitasu tõstmist ja voodipäevatasu tõstmist. Mu küsimus hõlmas seda, kas te ei karda, et te rikute praegu Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust. Te rääkisite kõigest muust, aga mitte sellest, mille kohta ma küsisin. Juhin tähelepanu sellele, et Eestile on siduv rahvusvaheline õigus: Oviedo konventsioon ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused. Kohtuasjas Lambert versus Prantsusmaa aastast 2015 öeldi selgelt, et [tagada] inimese õigus tervise kaitsele on kohustus. Miks te rikute seda Euroopa Inimõiguste Kohtu [otsust], tõstes neid tasusid, mida ma eelnevalt nimetasin? See on ju selgelt põhiseadusvastane tegevus.

Suur aitäh! Ma vastan sellele osale, mis puudutab kõnealust eelnõu, muus osas, ma usun, te saate diskussiooni jätkata terviseministriga.

Kõigepealt, meil ei ole perearstivisiidi tasu. Soov on, et inimesed otsiksid abi eeskätt perearsti juurest. Perearst peaks suunama inimese edasi, tehes õigeid kompetentseid valikuid, kellel on ja kellel ei ole abi vaja ja kellel millise eriarsti juurde tuleks minna.

20‑eurone visiiditasu on ühekordne tasu, korduvvisiitide eest seda ei võeta, ja see puudutab umbes 550 000 inimest. Inimrühma, kelle puhul me jätame [kehtima] soodsama olukorra ehk 5 eurot – samamoodi ühekordse tasuna, korduvvisiitide puhul seda ei võeta –, kuulub umbes 700 000 [inimest]. Tuletan uuesti meelde, et ekstra haavatavad grupid on ka suurema kaitse all. Need on kuni 19‑aastased, rasedad, alla 1‑aastaste laste emad, üle 63‑aastased – rõhutan: mitte alates pensionieast, vaid üle 63‑aastased, sest me teame, et selles vanuses tõuseb inimeste ravivajadus oluliselt ja on noorema vanusegrupiga võrreldes 9% kõrgem –, kõik pensionärid, töötud, toimetulekutoetuse saajad, osalise või puuduva töövõimega inimesed. Voodipäevatasu tõepoolest kahekordistub, aga ka kehtivas õiguses on lagi, ja see säte jääb kehtima. See lagi tähendab seda, et maksimumsumma, mis inimesel haigla voodipäevade eest tuleb tasuda, ei ole kunagi rohkem kui 50 eurot.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Rain Epler siin küsis turvatunde kohta, et miks üldse noored pered peaksid soovima lapsi soetada. On ilmselge, et tänane ebastabiilne maksusüsteem, sõjaoht, puuduvad eeskujud, et ema ja isa olla on uhke ja on uhke, kui sul on perekond ja lapsed – need kõik mõjutavad seda. 

Aga kas te mõistate seda, et kui võtta ära ravikindlustus nendelt emadelt ... Toon näite. Viielapselises peres on ema, kellel on lapsed vanuses 8–18 aastat. Nüüd te tahate talt ravikindlustuse ära võtta. Kuid see on täiskohaga töö. Sa elad maal, sul on viis last, seal ühistransporti ei ole, nüüd te panete veel automaksu otsa lisaks kõigile muudele maksudele. See teeb veelgi raskemaks selle elu. See ema peab sisuliselt olema taksojuht, viima [lapsi] trenni, huvialaringidesse, muusikakooli. Kas te saate aru, et te võtate tegelikult täiskohaga töötavalt inimeselt ära ravikindlustuse? Ta ei saagi ju muud teha.

Aitäh küsimuse eest! See on see koht, kus meil kehtivad seadused räägivad midagi muud. Töötamine on siiski töölepingu seaduse või avaliku teenistuse seadusega – mõned erijuhud on veel – reguleeritud tegevus. Loomulikult, inimlikult ma saan aru sellest, mida te ütlete, et väikeste lastega, isegi ühe väikese lapsega, rääkimata sellest, kui lapsi on rohkem, kodus toimetamine on täispäevatöö ja mitte ainult täispäevatöö, sest see ei kesta kaheksast viieni, vaid see läheb ka peale viit edasi, ja kui lapsed on haiged, siis kestab ka öösel. Ma saan sellest väga hästi aru. Aga inimesed teevad ise omi valikuid ja on terve hulk inimesi, kes ei saa valikuid teha, sest nad on üksikvanemad. Ma ei pea ka õiglaseks sellist riiki, kus osale inimestele me seda kompenseerime, aga teised inimesed peavad samas olukorras, isegi keerulisemas olukorras, minema tööle ja maksma makse, mille abil me teistele hüvesid kompenseerime. Minu jaoks ei ole see loogiline.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Te jätsite vastamata mu küsimusele, kas on tehtud mõjuanalüüs, kuidas mõjutab see seadusemuudatus kahe lapsega vanemate tervist, kui ravikindlustuse eest maksmine lõpeb noorema lapse 3‑aastaseks saamisel. Kas kaaluti ka teisi variante, nagu näiteks [maksta seda lapse] 5-aastaseks või 6‑aastaseks saamiseni?

Suur aitäh! Kõik need analüüsid, mis on tehtud mõjude kohta, on seletuskirjas olemas. Tervise kohta eraldi analüüsi ei ole tehtud, küll aga tehti inimeste käitumise kohta oletused ja toodi välja stsenaarium, kuidas eeldatavalt käituvad need 1051 inimest, kes on laste kasvatamisega seotud kodus ja kellest vaid 15% on lasterikka pere emad ja ülejäänud 85%‑l on perekonnas üks või kaks last. Töötuna arvele võtmine annab ravikindlustuse peale lapse 3‑aastaseks saamist, samamoodi tööleminemine. Ka eraravikindlustuse ostmise võimalus on olemas. 

Tuletan meelde, et meeldib see meile või ei meeldi, aga meil on sotsiaalkindlustuses individualiseeritud süsteem. See, kui pere üks täiskasvanud liige teenib, ei tähenda seda, et teine, lastega kodus olev vanem saab endale pensionipõlveks pensioni tagatud. Minu kõige suurem hirm on just nende naiste pärast, kes on ebaproportsionaalselt suure osa oma tööelust olnud kodus kas laste, puuetega pereliikmete või vanemaealiste hooldajad, sest nende tulevik pensionieas on kahetsusväärselt vaid rahvapension.

Priit Sibul, palun!

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Jõudsimegi sinna, [milleni jõudmist] ma eeldasin. Mina ei eeldanud, et te tulete siia täna vajaduspõhiste [toetustega], ma pole neid kunagi sellisel kujul mõistlikuks pidanud. Kui on vaja olnud rääkida kärpekohtadest, olete te nendest varasemalt paljugi rääkinud, aga siiamaani parlamenti ühtegi eelnõu pole tulnud. Järelikult on need tühjad sõnad, mitte asjade sisuline lahendus. Edaspidi me nendesse sõnadesse siis selliselt kavatsemegi suhtuda. 

Minu küsimus selle eelnõu puhul on see, et äkki te kuidagi kokkuvõtlikult ütlete, millised nüansid või muudatused selles eelnõus aitavad perede kindlustundele kaasa.

Suur aitäh küsimuse eest! Ma ei saa seda palli maha löömata jätta. Mina vajaduspõhisest lastetoetusest rääkinud ei ole. (Priit Sibul saalist: "Mitte lastetoetusest.") Millest siis? (Priit Sibul saalist: "Vajaduspõhistest toetustest.") Millised on võimalikud vajaduspõhised toetused sotsiaalvaldkonnas? Kas puuetega inimeste toetused? Kas pensionid või laste‑ ja peretoetused? Sotsiaalvaldkonnas ei ole rohkem toetusi, mida vajaduspõhiseks teha. Kõik need ... (Hääled saalis.)

(Helistab kella.) Head kolleegid, lubage proua ministril lõpetada. Palun! Palun, proua minister!

Jah. Vajaduspõhistest laste‑ ja peretoetustest ma rääkinud ei ole. Ma olen, vastupidi, väga erinevates kohtades öelnud, et universaalne lastetoetus koos vajaduspõhiste elementidega, milleks selles süsteemis on lasterikka pere toetus, aga ka mõned teised toetused, on väga hea süsteem ja pakub peredele turvatunnet.  

Kordan veel, et meie vanemahüvitiste süsteemi on demograafid hinnanud ka võrdluses teiste riikide [süsteemidega] pigem tõhusaks. Muudatused, mida me praegu teeme, puudutavad vanemahüvitise saajatest 12%. Nendest enam kui kolmandik on isad, kes on suurema sissetuleku tõttu vanemahüvitise saajaks vormistatud. Ma arvan, et tegelikku pere turvatunnet muudab see ikkagi vähe. Leevendust toob kindlasti tõsiasi, et need tegusad naised, kes soovivad nii töötada kui ka lapsega kodus olla, saavad nüüd õiguse töötada ilma pelgamata, et nende sissetuleku tõttu vähendatakse vanemahüvitise summat.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Te olete siia saali praegu toonud kohutava kobareelnõu, millega ühest küljest vähendatakse toetusi, teisest küljest tõstetakse teenuste hindu. Nii nagu te olete meile juba mõista andnud, siis sotsiaal-majanduslik mõju sellel seaduseelnõul puudub, ka majanduslikku mõju ei ole te välja arvutanud. Aga ma loodan ikkagi, et otsene eelarvemõju aastateks 2025 ja 2026 on teil [teada]. Kui palju see ikkagi eelarvet mõjutab ja kui palju siis riik hoiab kokku omalt poolt ja kui palju inimeste oma panus vastavalt suureneb? 

Lisaks ma kordan uuesti oma küsimust, mis puudutab seletuskirja lehekülge 16. Ma tahaks teada, kas siin on matemaatiline viga. Ma tsiteerin: "Näiteks, suvise majandusprognoosi alusel [...] eelarvepositsioon 2026. a -224,6 miljonit eurot [...]" Aga tänu sellele eelnõule see paraneb 51,4 miljoni võrra ehk plusspoole peale, ja seega see puudujääk väheneb –195,4 miljoni peale. Vaat see osa. On see näpukas või on siin mingisugune teine probleem?

Aitäh! Ma enne rääkisin ka, millised on mõjud riigieelarvele. Sotsiaalvaldkonna poole peal järgmine aasta selle eelnõu tulemusena tegelikult kulud kasvavad 280 000 euro võrra, aga aastatel 2026–2028 tekivad positiivsed mõjud riigieelarvele ehk kokkuhoid 18,29, 29,01 ja 35,33 miljonit eurot. Visiiditasu, voodipäevatasu ja retseptitasu toovad 2025. aastal [kokkuhoidu] 17,8 miljonit, 2026. aastal 20,4 miljonit ja nii ka 2027. ja 2028. aastal. 

Mis puudutab Tervisekassa positsioone, siis ma luban saata selle vastuse kirjalikult ja võtan selle terviseministrilt. Mul puudub kompetents, et sellele küsimusele vastata.

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul on jätkuvalt küsimus eriarstivisiidi maksumuse kohta. Kui me vaatame seletuskirja, siis me näeme, et alla 2‑aastased lapsed ja lapseootel naised on täna visiiditasust vabastatud, ja see puudutab circa 40 000 inimest. Ka nende suhtes rakenduks uuest aastast 5‑eurone visiiditasu. Ma ei tea, kas see on kuidagi korrelatsioonis meie valitsuse perepoliitikaga, et ühest küljest me ohkame, et meil on demograafiline kriis, kui mitte öelda, et meie [demograafiline olukord] on praegu katastroofi lävel, me püstitame miinusmärgiga rekordeid, aga teisest küljest me ikka ja jälle mõnitame peresid, lastega peresid või naisi, kes on lapseootel. No päeva lõpuks, miks me ikka peame küsima 5 eurot visiiditasu lastelt, kes ei ole veel isegi 2‑aastased? Kuidas on see meie perepoliitikaga kooskõlas?

Aitäh! 2013. aastaga võrreldes, kui kõik need visiiditasud ja asjad said sisuliselt kroonidest ümber arvutatud eurodesse, ma arvan, on maailm päris palju muutunud. Palgatõus on olnud päris korralik, inflatsioon on olnud ka päris korralik. See puudutab ühtpidi inimesi, aga see puudutab ka teenuseosutajaid. Ma arvan, et on üsna õiglane, kui me jätame soodsamad tingimused haavatavatele gruppidele ja 20‑eurose visiiditasu puhul vaatame pigem tööealise elanikkonna poole, kellel ei ole haavatavasse gruppi kuulumise tunnuseid. Kordan veel üle: tegemist on ühekordse visiiditasuga mõlemal juhul, sest kui inimene jääb teenuseosutaja juurde jälgimisele või ravile, siis korduvat visiiditasu ei võeta. 

Väikelaste puhul on eriti oluline see, et on side perearstiga: käiakse tegemas kõiki vaktsineerimisi, kõiki lapse tervise[kontrolle]. See on jätkuvalt tasuta. Seda sidet tuleb väikelapse puhul kindlasti hoida, sest perearst on see, kes vastupidi vanemale oskab ka professionaalselt märgata, millist täiendavat eriarstiabi kontrolli ja hinnangut see laps võiks vajada, ja saab teda ka edasi suunata.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et ei ole loogiline, kui inimest, kes käib tööl, ja inimest, kes on kodus ja kasvatab lapsi, nende teenuste mõttes, tervisekindlustuse mõttes koheldaks võrdselt, sest üks käib ikkagi tööl ja teine nominaalselt tööl ei käi. Kas te peate loogiliseks tingimustes, kus me saame näiteks järgmise põlvkonna puhul terviseteenuse, raviteenuse ja muude teenuste pakkumisel, turvalisuse teenuse pakkumisel loota nendele inimestele, kes meil on, et mitte ühtegi last üles kasvatanud üksikul inimesel on tulevikus riigile samasugused pretensioonid kui sel inimesel, kes on üles kasvatanud neli last?

Aitäh küsimuse eest! Sa võrdled nüüd võrreldamatut, mina võrdlesin võrreldavat. Te seisate selle grupi eest, millesse kuulub 1051 naist, kes kasvatavad kodus last ja saavad ülal peetud abikaasa või registreeritud elukaaslase poolt ja kellel on praegu ravikindlustus. Mina võrdlesin neid üksikemadega, kellel on ka kolm või neli last, aga kes peavad käima tööl, sest neil ei ole abikaasat ega registreeritud elukaaslast, kes neid ja nende lapsi üleval peaks. Aga kui see kolme või nelja lapsega üksikema läheb tööle, siis tema makstud maksudest tagatakse ravikindlustus ka sellele emale, kellel on teda ülal pidav abikaasa. See oli see, mida ma ebavõrdseks pidasin.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Vajalikud seletuskirjad on teil maha jäänud, kompetents on ka kuhugi mujale jäänud, nii et [te ei saa] vastata seletuskirjas olevate numbrite kohta, mis ei klapi. Ka mina esitan teile küsimuse, millele te tõenäoliselt vastata ei oska. 

Te olete siin kurjustanud küsijatega, et teie olete kogu aeg toetanud universaaltoetusi, sotsiaal‑ ja lastetoetustena eelkõige. Räägimegi siis nendest. Küsisite siin retooriliselt, millised on sotsiaalsüsteemis need vajaduspõhised toetused, kas pensionid, puuetega inimeste toetused, perehüvitised, lastetoetused, et neid ju ei ole. Ometigi on teie koalitsioonipartneri Eesti 200 esimees Kristina Kallas nii ajakirjanduses kui ka siin saalis öelnud, et nad peavad ainuõigeks vajaduspõhiseid toetusi, sealhulgas sotsiaaltoetusi. Koalitsioonilepingus olete te kokku leppinud, et teete sotsiaaltoetuste analüüsi ja otsustate, millised neist muutuvad vajaduspõhiseks. Öelge siis palun, millised!

Aitäh! No koalitsioonileppes on kirjas, et teeme analüüsi ja siis ütleme. Kui te loete täpsemalt riigi eelarvestrateegiat, RES‑i, siis näete, et seal on laiemalt kokku lepitud, et teeme analüüsi ja ütleme siis seda, mis puudutab ka toetusi laiemalt. (Hääl saalist.) Jah. Mina küsisin retooriliselt, milliseid [vajaduspõhiseid toetusi] siis teie hinnangul saaks teha. Minu hinnangul on toetused juba sellises suurusjärgus, et vajaduspõhisust ma mõistlikuks ei pea. Küll ei pea ma ka mõistlikuks seda, et kõikidele sihtrühma kuuluvatele inimestele olemasolevaid toetusi lisada. Aga ma pean väga oluliseks, et vajaduspõhiselt pakutaks inimestele vajalikke teenuseid ja muud tuge, selleks et nad oma elu ja oluga toime saaksid, sõltumata sellest, kas nad on lapsed, puuetega inimesed, vanemaealised. Vajaduspõhisus peaks peegelduma peaasjalikult teenustes. Ehk minu loogika ütleb, et me ei peaks toetusi oluliselt tõstma, ja kui me tulevikus toetusi tõstame, siis vajaduspõhiselt. Baas on meil olemas, aga inimeste täiendav toetamine [peaks toimuma] kas majandusliku kitsikuse [leevendamiseks] rahaga või teenuste kaudu vajaduspõhiselt, [just sellega,] mida üks või teine grupp vajab.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Sellest diskussioonist jääb mulje, et väga suur on paljulapseliste diskrimineerimine. Kas te saaksite uuesti korrata, mismoodi jaguneb paljulapseliste lastetoetus, üks laps versus kolm või rohkem last? 

Teine küsimus, mis mind vaevama jäi, on see, et hiljuti käis avalikkusest läbi, et elatisvõlgade summa, mis on kogunenud, hakkab küündima 100 miljonini. Kas te oskate seda kinnitada või ümber lükata? Tekib vägisi mulje, et ühelt poolt on poliitiline surve selleks, et kõik naised peaksid sünnitama, aga teiselt poolt loob ebakindlust ka see, et elatisvõlgnike arv kasvab. See tähendab tegelikult seda, et partnersuhe ei ole nii usaldusväärne, et see võiks pikas perspektiivis positiivselt töötada. Rääkimata sellest, et sünnitusiga on edasi lükkunud lihtsalt objektiivselt ja arvestades kogu kultuuritausta muutust. Teiseks see, et tegelikult on meie lähedal sõda. Kas need tervikuna meie heldet süsteemi ei ole riivanud?

Aitäh! Alustame esimese ja teise lapse toetusest, mis on 80 eurot. Kolmas ja iga järgmine laps saab 100 eurot igakuist lastetoetust. Lasterikka pere toetus 3–6‑lapselisele perele on 450 eurot ning seitsme ja enama lapse puhul on see 650 eurot. Eraldi on üksikvanema lapse toetus ehk kui ema või isa kasvatab ühte last üksinda, saab ta 80 + 80 eurot, kui kasvatab kahte last üksinda, siis tuleb see 80 + 80 korrutada veel kahega. 

Kõige selle kõrval, mis puudutab ebakindlust, on tõesti see teema, mida me täna ei puudutanud majandusliku ja sõjalise julgeoleku kõrval, aga ka nende ühiskonna, valitsuse ja Riigikogu sõnumite kõrval, mis ebakindlust võivad juurde tekitada: me ei rääkinud sellest, et lapsed sünnivad peaasjalikult armastusest, planeeritult. Seal on kõige olulisem roll sellel, et oleks usaldusväärne partner ja toimiv paarisuhe, selleks et üleüldse oleks võimalik lapsi kasvatada. 

Me teame statistikast ka seda, et üksikisasid on meil 7%, kõik ülejäänud last üksi kasvatavad vanemad on üksikemad. See tähendab, et kahetsusväärselt on ema alati nõrgemas positsioonis, jäädes lapsi kasvatama. Sinna juurde tuleb teie küsimuses [mainitud] elatisvõlgnike teema. Tõepoolest on mure ka lapse ülalpidamise kohustuse täitmisega teise, lahus elava vanema poolt. 

Turvatunne on laiem küsimus ja lastesaamine on sügavalt isiklik teema. Seda ei saa taandada ainult ühiskonnas toimuvale ega ka mitte ainult valitsuse ja Riigikogu otsustele. Tegelikult on need valikud, mida igaüks teeb endast ja oma paarisuhtest lähtuvalt.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Minu eelmine küsimus puudutas ainult sotsiaaltoetusi, milles on ka koalitsioonilepingus kokku lepitud, mitte teenuseid ja muid asju, ja just nimelt vajaduspõhiseks [muutmist]. Te ütlesite, et teie ei tea sotsiaalsüsteemis selliseid sotsiaaltoetusi, mida võiks vajaduspõhiseks teha. Mina ka ei tea ja ei toeta seda. Ometi te olete koalitsioonilepingus kokku leppinud, et selliseid on, ja siis te otsustate peale analüüsi, millised [muutuvad] vajaduspõhiseks. 

Aga kolleegil oli väga hea küsimus. Te lugesite [vastuse] ette, eks ole. Ka minul on sellest inspireerituna teile küsimus. Millised mõjud on – palun lugege ette – ühele lasterikkale perele sellel, mis puudutab maksude tõstmist pärast 2023. aastat, pärast viimaseid Riigikogu valimisi, kui teie olete minister olnud? Maksude, aktsiiside, lõivude, inflatsiooni mõju, erinevate teenustasude [tõusu mõju], alates visiiditasust, samal ajal [toimuva] peretoetuste vähendamise mõju, muude perehüvede vähendamise, kas või näiteks lastega peredel ravikindlustuse vähendamise mõju teatud sihtrühma seas ja nii edasi. Palun lugege ükshaaval ette need mõjud perele, kumuleeruvana, et me saaksime aru, mida see tegelikult ühele perele tähendab.

Aitäh! Härra Seeder, te saate aru, et peast ma seda teile ette ei loe, neid materjale mul kaasas ei ole. Mina soovitan oodata, kuni aasta lõpus tuleb analüüs, mis räägib perede majanduslikust toimetulekust ja lastesaamise soovist, kus me põhjalikult koos demograafidega analüüsime kõiki neid aspekte. 

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma tõesti lõpuni aru ei saa. Tegelikult tänase päeva seisuga on 2‑aastased ja nooremad lapsed visiiditasust vabastatud. Uuest aastast te rakendate nendele visiiditasu suuruses 5 eurot. Aga miks? Mille jaoks seda on vaja? Kas te usute, et see toob rohkem raha juurde? Selgitage!

Ma olen täna juba mõnel korral ka öelnud, milline on mõju riigieelarvele. Üks moment, ma olen oma paberid juba kuskile ära jõudnud panna. Aga mõju riigieelarvele, kui me läheme seda teed, mis on eelnõus välja pakutud: visiiditasu [tõusu] tulemusena täisrakendusaastal on tervishoiuteenuse osutajatel võimalik saada 8,8 täiendavat miljonit, millega on tervishoiuteenuse osutajatel – ma rõhutan, et see ei tule riigikassasse – võimalik inimestele rohkem ja kvaliteetsemaid teenuseid osutada.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Aitäh ministrile! Nüüd palun juhtivkomisjonis toimunud arutelu ette kandma sotsiaalkomisjoni liikme Karmen Jolleri. Palun!

Tere, hea istungi juhataja! Minister! Kolleegid! Kannan ette sotsiaalkomisjoni protokolli või õigemini ülevaate istungist, kus sedasama eelnõu arutati. Täna on väga palju küsimusi esitatud. Tegemist on väga olulise eelnõuga saadikute jaoks ja seda näitab ka komisjoni istung, kus oligi see üks ja ainus päevakorrapunkt. 

Istung toimus [7.] oktoobril. Tegelikult on väga palju sellest arutelust siin saalis juba täna kõlanud, siin on olnud sarnased küsimused, aga annan lühikese ülevaate. 

Kõigepealt, jällegi oli küsimus, miks ikkagi just sellised sihtgrupid, miks näiteks vaid alla 1‑aastaste laste emad on need, kelle suhtes muudatusi rakendatakse, miks mitte ka vanemate laste emad. See oli visiiditasu kohta. Toodi põhjenduseks, et lapse esimese eluaasta jooksul on emadele ette nähtud mitmed tervisekontrollid ja on oluline, et nad seal käiksid, seetõttu tehti see pöördumise võimalus soodsamaks. 

Positiivsena toodi eelnõust esile just see, et vanemahüvitise ülempiir küll külmutati, aga lapsevanemale on võimaldatud ikkagi töötada, vastavalt sellele, kuidas ta seda suudab. Praktikas on olnud päris palju olukordi, kus lapsevanem suudaks rohkem töötada, rohkem panustada, aga ta ei tee seda, sest muidu hüvitis väheneks. Nüüd see probleem puudub. 

Küsimuse all oli ka SKA menetlustähtaegade pikendamine. Siin oli ministeeriumi vastus, et seal on oluline pikem planeerimine. Sellest oli siin täna ka juttu. 

Arutati ka seda, et visiiditasu oleks võinud tervishoius olla võib-olla natukene teistmoodi korraldatud, näiteks nii – seda on ka täna kirjeldatud – nagu ravimihüvitis. Ravimite hüvitamisel on nii, et kui saabub omaosaluse ülempiir, siis sealt edasi on väga palju soodsam, aga IT probleemide ja teatud statistiliste probleemide tõttu ei ole võimalik seda praegu rakendada visiiditasu puhul. Seetõttu on hetkel selline lahendus. 

Arutati ka seda, kus võiks kasutada Tervisekassa reserve ja milline on ikkagi pikem plaan, sest me näeme, et 2028. aastaks on reservid põhimõtteliselt miinuses. Siin väga selget vastust ei olegi. Tervisekassa eelarves püütakse teha muudatusi, vaadatakse üle teenuseid, kas on võimalik saavutada paremat efektiivsust. Ühiselt leiti, et tervishoid vajaks tulevikus kindlasti lisaraha. 

Samamoodi nagu siin saalis oli meil komisjonis jutuks seesama ravikindlustuse teema, toimus sarnane diskussioon. Räägiti ka demograafiast. Nenditi, et sünnitusealisi naisi on vähem. Arutati toimetulekuteemasid, täpselt nii nagu ka siin saalis, just visiidi‑, retsepti‑ ja vooditasu tõusu valguses. Siin tõi ministeerium jällegi näiteks sellesama juba mainitud ravimihüvitise. 

Arutati seda, kas Tervisekassa reserve oleks võimalik kasutada ka vastutuskindlustuse seadusest tulenevate kulude katteks. Sellega ministeerium tegeleb, arutatakse, kuidas seda seadust edaspidi rakendada. 

Tehti ettepanek, et tööõnnetuse korral võiks Tervisekassa nõuda kulud tagasi, nii raviarvete kui ka töövõimetushüvitiste kulud, näiteks tööandjatelt. Sellel teemal on samamoodi plaanis tööandjatega kohtuda ja arutada, millised need võimalused on.

Uuriti veel, kas ministeerium on loobunud universaalse tervisekindlustuse ideest, millest on räägitud eelkõige kultuuritöötajate tervisekindlustuse valguses. Siin teeb SOM koostööd Kultuuriministeeriumiga. 

Tehti etteheide ka komisjonis olevatele arstidele, et arstid ei võitle patsientide eest ja on nõus kõrgema visiiditasuga. Arstid selgitasid, et väga oluline on see, et visiiditasu on ka üks mehhanism, mille abil me saame reguleerida tervishoiuressursside kasutamist, eriti erakorralise meditsiini osakonnas, kus personal ka ebaoptimaalse töökoormuse tõttu läbi põleb ja seetõttu väga paljudel inimestel arstiabi kättesaadavus [halveneb]. Visiiditasu tõusu üks eesmärkidest – see võib tunduda paradoksaalne – on ka tervishoiuteenuste kättesaadavuse parandamine, EMO kontekstis eelkõige nende inimeste jaoks, kellel on väga raske seisund, et nad ei peaks ootama nende inimeste järel, kes oma terviseseisundist tulenevalt saaksid oodata. 

Otsused. Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, otsus oli konsensuslik, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Karmen Joller, konsensuslik otsus, ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, poolt 5 ja vastu 3, erapooletuid 0. Aitäh!

Küsimusi teile ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Läbirääkimisteks saavad sõna ainult fraktsioonide esindajad ja [soovi korral] minister. Esimesena palun Kert Kingo Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonist. (Kert Kingo palub lisaaega.) Kolm minutit lisa.

Lugupeetud istungi juhataja! Head vähesed kolleegid, kes te siin saalis viibite, ja inimesed, kes te meid jälgite! Kindlad käed, paremini hoitud Eesti – kas mäletate neid ilusaid sõnu? Tõenäoliselt mäletate ka emotsionaalseid reklaamklippe sellest, kuidas hoolitsetakse pensionäride eest ja tehakse pai lastele, kui tore ja ilus elu meil tuleb selle uue valitsusega. Veel räägiti pikast plaanist. Nüüd me näeme seda pikka plaani, nüüd me näeme nende tegevust. Selle liberaalse valitsuse esimene tegu oli peretoetuste vähendamine. See oligi see suuna seadmine, sinnapoole nüüd on hakatudki sõitma.

Peamised muudatused, mida see eelnõu kaasa toob ja mida minister üritas siin ilustada ja kenamaks rääkida, ma kordan üle. Seletuskirjas kirjutatakse, et muudatuste peamine eesmärk on tagada riigi ressursside säästlikum kasutamine ja administratiivsete kulude vähendamine. Ei ole eesmärgiks seista oma inimeste eest, tagada, et arstiabi oleks kõigile ühtemoodi kättesaadav, või teha inimeste elu lihtsamaks, vaid eesmärk on ainult riigi ressursside säästlikum kasutamine.

Kõigepealt muudetakse ravikindlustuse seaduses [tasu]määrasid. Kehtestatakse uued visiiditasu, voodipäevatasu ja retseptitasu määrad. Ambulatoorses eriarstiabis, sealhulgas vältimatus abis – see on erakorralise meditsiini osakond –, on visiiditasu praegu 5 eurot ja see tõuseb muudatusega 20 eurole. Erand sätestatakse haavatavamatele elanikurühmadele, nendeks on toimetulekutoetuse saajad, alla 19‑aastased lapsed, lapseootel naised, eakad, töötud ja nii edasi. 

Kirjas on veel, kellele jääb visiiditasuks 5 eurot. Ma juba küsisin selle kohta, et haavatavamad elanikud on maapiirkondades, kellel arstiabini ei ole kohe üle tee minna või natuke maad kõndida, vaid kellel arstiabi on tihti mitmekümne kilomeetri kaugusel, ja nendele on tehtud arsti juurde pääsemine järjest kulukamaks. Esiteks võttis see tore valitsus, kes meid nii hoiab, hoiab Eestit enda sõnade järgi paremini, tasuta ühistranspordi ära, nüüd on see tasuline, ta kehtestas ka automaksu neile, kes juhuslikult tahaks omada autot, et üldse kuskile pääseda. Lõpptulemusena võivad maapiirkondade inimestel kõik muud kulutused olla veel topelt suuremad kui see 20‑eurone visiiditasu, kui mitte rohkem. Hoia selle eest, kui on vaja erinevate eriarstide juures käia! Räägitakse, kuidas peab oma tervise eest hoolt kandma ja regulaarselt tervisekontrolle tegema, aga nüüd seatakse sisulised piirangud ehk tehakse arstiabi kättesaadamatuks.

Teiseks, enne väideti, et [teatud inimestel] jääb visiiditasuks 5 eurot. Praeguse seaduse kohaselt on alla 2‑aastased lapsed ja lapseootel naised tegelikult visiiditasust vabastatud, aga selle eelnõuga rakendub ka nende suhtes uuest aastast visiiditasu 5 eurot. Jälle valetati: see ei jää 5 eurole, vaid nüüd see [tasu] kehtestatakse, senikaua oli tasuta. 

Tõstetakse haigla voodipäevatasu, mis suureneb 2 eurolt ja 50 sendilt 5 eurole. Ehk kui inimesega juhtub see õnnetus, et ta jääb auto alla näiteks roolijoodiku süü läbi ja peab veetma pikalt aega haiglas, siis teda karistatakse selle eest lisaks kõigele kopsaka haiglaarvega. 

Tõstetakse ka retseptitasu 2 eurolt ja 50 sendilt 3 eurole ja 50 sendile. Jälle karistatakse neid, kellel on vaja tõesti retseptirohtusid ja kes ei ole ise selles süüdi, sest kas annab iga tunda või mis iganes.

Lisaks lõpetatakse selle eelnõuga riigi poolt sotsiaalmaksu maksmine kindlustatud isiku mittetöötava abikaasa või registreeritud elukaaslase eest, kes kasvatab ühte või kahte 3–8‑aastast last või kolme kuni kuut last, kellest ükski pole noorem kui 8‑aastane. Ehk koduse lapsevanema eest riik enam sotsiaalmaksu ei kavatse maksta. See näitab, et meil ongi nüüd see suund, nagu Nõukogude ajal oli, et otse sünnituselt peab minema põllule või tehasesse tööle, sest muidu oled parasiit. Selline kaudne suhtumine kumas ka ministri [jutust], et peab tööl käima. 

Seletuskirjas on muidugi ka välja toodud, kuidas riik hakkab kõike korraldama ja perede eest otsustama. Siin on selline lause, et 3‑aastastel lastel on võimalik käia lasteaias, mis võimaldab vanemal saada ravikindlustuskaitse tööturul osalemise kaudu. Jälle jõuan sinna, et see on nagu Nõukogude ajal: laps ruttu lasteaeda. See aeg, kui räägiti, et lapsevanemal on kasulik võimalikult kaua oma väikelapsega kodus koos ühiselt aega veeta ja kuidas see lapse vaimsele tervisele ja kindlustundele mõjub, on möödas, seda juttu enam ei mäletata ja ei taheta mäletada, sest riik tahab raha saada.

Lisaks pikendatakse sellesama eelnõuga perehüvitiste määramise, puude raskusastme tuvastamise ja riikliku pensioni määramise menetlustähtajad kahekordseks. Tekib tõesti küsimus, et me taome rusikaga rinnale, kui uhke digiriik me oleme ja millised tiigrihüpped meil üle maailma sel alal on [ette näidata], me muudkui suuname miljoneid, kokku lausa miljardeid igasuguste IT-süsteemide arendamiseks, aga lõpuks tuleb välja, et kõigi nende toetuste arvestamine on ühe või kahe töötaja õlul ja kui neid enam ei ole, jääb elu seisma ja tuleb neid menetlustähtaegasid topelt pikendada.

Kogu selle jutu ma võtaksin kokku nii. Seesama valitsus on laristanud ära 2,4 miljardit, jaganud selle välja juriidilistele isikutele, seoses sellega, et riigieelarves oli kajastatud 800 miljonit, aga kokku jagati juriidilistele isikutele 3,2 miljardit, ja me ei tea, kes need on ja mille jaoks ja mille alusel [seda raha anti]. Nüüd tehakse jälle rahva arvelt väga suurt kokkuhoidu: 18 miljonit, mille kohta nad ise ütlevad, et see on riigi ressursside säästlikum kasutamine. 3,2 miljardit versus 18 miljonit. See on ju kõik lihtsalt imelik jutt. 

Minister ütles siin ilusti sellise kõlava lause, et riik saab kokku hoida ainult siis, kui teeb vähem kulutusi. Ärge laristage neid miljardeid siis enda juriidilistele isikutele ei tea millistel alustel, milliste põhimõtete järgi ja mis mõttega! Mõelge oma inimestele, mõelge oma rahvale! Kuna see eelnõu on rahvast vaesemaks tegev, arstiabi kättesaamatumaks tegev ning lapsi ja peresid vihkav eelnõu, teeb Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Isamaa fraktsiooni nimel Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu asespiiker! Austatud kolleegid siin saalis ja kõik inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Isamaa fraktsioon ei toeta seda ministri poolt ettekantud eelnõu. Ja miks? Kui sotsiaalkaitseminister siia pulti tuli, siis ta ütles meile, et see [eelnõu] on seotud riigieelarvega ning seda menetletakse ennaktempos, et saaks vastu võtta riigieelarve. Aga see on kahjuks külmalt protsessikeskne lähenemine, mitte õrna rahvusriigi väikerahvast silmas pidav ja inimestega arvestav eelnõu, nagu see olema peaks. Riigieelarve Exceli tabelis planeeritud ajal vastuvõtmine on algusest peale olnud selle eelnõu eesmärk, mitte inimestest ja nendele pakutavatest teenustest hoolimine.

Ma toon veel ühe näite. 28. mail käesoleval aastal tutvustas minister Riisalo siitsamast puldist "Eesti 2035" eesmärke. Ta kõneles: "Kõik Eesti inimesed, olenemata sellest, kus nad Eestis paiknevad või milline on nende taust, panustavad ühel või teisel moel oma kogukonda, meie ühiskonda. Ja iga kooskond on just nii tugev, kui toetatud ja kaasatud on iga selle liige. (Nii ütles sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. – R. S.) Selle nimel me ühes Sotsiaalministeeriumi kolleegidega päevast päeva töötamegi. Me püüame iga päev leida viise, ka tänases keerulises eelarvelises olukorras, mil moel Eesti inimese jaoks kõige paremal, kõige toetavamal ning efektiivsemal moel toeks olla." Sotsiaalkaitseminister tõi aastakõnes välja, et sündimuse suurendamise poliitikad ebaõnnestuvad seni, kuni valitsused ei keskendu olemasolevate laste ja nende perede heaolule. Ta ütles: "Eesti ongi liikunud viimastel aastatel stabiilselt lapsi ja peresid toetaval teel, mis oleks võimalikult mitmekesine. See tähendab, et rahaliste toetuste kõrval pöörame üha enam tähelepanu teenustele, mis oleksid kujundatud tänaste ja tulevaste perede hakkamasaamist ja vanemlust toetavalt." Need olid meie ministri sõnad pelk pool aastat tagasi.

Nüüd tuleme nende ilusate sõnade juurest tagasi reaalsusse, tänapäeva. Kõik need kärped, mis tehti kohe pärast seda, kui oli murtud lastega peredele antud sõna – see juhtus pärast 2023. aasta Riigikogu valimisi, kui Isamaa opositsiooni jäi –, lisaks maksutõusude kaskaad ning praegused plaanitavad "kärped", ei pööra sugugi tähelepanu rohkematele ja kvaliteetsematele teenustele, mida inimestele osutada, millest minister siit puldist veel pool aastat tagasi jutustas. See oli juba toona sõnakõlks, silmamoondus, mida tänane valitsus väga hästi valdab. Ära on solgitud kogu senine perepoliitika, pööratud pea peale isegi loodusseadused ja öeldud, et kõik see toimub paremate teenuste nimel. Aga mida ei ole ega tule, on paremad teenused. 

Nüüd seaduseelnõus toodud vanemahüvitise [muudatusest]. Minister rõhutas, et vanemahüvitise ülempiiri muudatus puudutab 3500 inimest. Piiri allatoomises on mõndagi mõistlikku, seda tehakse justkui õigluse nimel, aga ma küsin, kuidas see meie perede ja laste olukorda parandab. Kõik väikesed parendused siin eelnõus on kukepea võrreldes äravõetavate hüvedega, mida suures plaanis just lastega perede suhtes tehakse.  

Poliitika on signaalide kunst ja see perehüvitiste muudatuste pakett annab signaali: riik ei hooli, riik ei toeta, saage ise hakkama! Riigil on tarvis raha mujale suunata. Aga kuhu, selle kohta selget signaali ei ole. Seepärast Isamaa seda seadust toetada ei saa.  

Mõned punktid veel, mille kohta peaks avaliku kriitika teadmiseks võtma. 1. jaanuarist 2026 vähendatakse vanemahüvitise ülempiiri: senise kolmekordse üle-eelmise kalendriaasta keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava tulu asemel on nüüd kahekordne. Samuti ühtlustatakse vanemahüvitise määramise põhimõtteid ja kehtestatakse ülempiir ka ema vanemahüvitisele. Mis on positiivne? Samal ajal kaotatakse vanemahüvitise vähendamise nõue töise tulu teenimise korral, mis esialgu võib tunduda isegi arusaadav, pidades silmas seaduse mõtet ja Eesti valitsuse väljakutset riigieelarves kärpeid teha. Aga valitsus soovib vanemahüvitise lae korrigeerimisega vähendada riigieelarve kulusid ja suunata vahendeid mujale. Just see viimane lause oli mul rõhutades öeldud: vahendeid soovitakse riigieelarves mujale suunata. Aga kuhu täpselt, pole meile teada. Riigikogust valitsuse toimetamist jälgides jääb mulje, justkui endine rahandusminister Võrklaev tegutseks edasi: raha kulub igale poole. 

Vanemahüvitise kärped mõjutavad eelkõige suurema sissetulekuga peresid, kes saavad rohkem toetust. 

Ma palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega. 

Meil ei oleks midagi selle vastu, kui kõrgema sissetuleku saajatelt kärbitud summad läheksid peremeetmete väljatöötamisse, perepesadesse, vanemate lepitusmenetlusele, mis viimastel päevadel on saanud erakordselt emotsionaalse avaliku väljundi. Aga ei lähe, vabanev raha läheb kuhugi ja igale poole. 

Teine mõte, mida ei tasu alahinnata: iga signaal perepoliitika kärpimise kohta võib vähendada lastesaamise motivatsiooni ning mõjutada kõrgema sissetulekuga vanemate valmisolekut jääda lapsehoolduspuhkusele.

Ravikindlustusest. Eelkõnelejad on juba palju rääkinud, et siin on taas peamine see, kuidas seda on sõnumineeritud. Emad on sisuliselt tembeldatud muiduleivasööjateks, kes tuleks tootvale tööle suunata. Kui ema tööle ei lähe, siis ei saa ta vajaduse korral tasuta riiklikku arstiabi. AK 3. septembri intervjuud ma olen juba varem siit puldist tsiteerinud. Mõte jääb samaks: lastega koju jäämine ei tulene jõukusest, vahel on otse vastupidi. Kulude kokkuhoiu mõttes on perele, ja eriti suurperele, hoopis kasulik ja ka lastele tervislik, kui üks vanematest soovib kodus laste kasvatamisega vaeva nähes oma lastele turvalist keskkonda luua. Emad, aga ka isad jäävad koju, sest pisiperega kodus olles on palju mõistlikum ja otstarbekam pereelu korraldada, eriti siis, kui see on [nende] enda valik. Riik ei saa siin olla ettehooldaja ja etteütleja, kuidas või mida peab tegema. 

Nüüd visiiditasust. Sotsiaalkomisjonis selgus, et haavatavate sihtgruppide hulgas, kes visiiditasu tõusust ei pääse, on üliõpilased. Küsimuse peale, miks nii, tunnistas terviseminister, et see on tõesti probleemne koht. Kui on probleemne, siis tulnuks midagi ette võtta. Me oleme niigi järeltulevatele põlvedele asetanud demograafilise katastroofi mure ja nüüd me veel habrastame perede turvavõrku sellega, et noor inimene peab hakkama tasuma visiiditasu tõusnud määral. Ka see ei ole turvatunnet tõstev. 

Lisandub suurem rahaline koormus patsientidele. Vähem kindlustatud või madalama sissetulekuga inimesed võivad olla sunnitud arsti juurde minemist rahaliste raskuste tõttu edasi lükkama. Ehk teenuste kvaliteet selle kärpe tõttu halveneb, mitte ei parane. 

Igal juhul on see mõistetav ainult ühtviisi: riik kärbib inimeste turvatunde arvelt. Isamaa seetõttu seda eelnõu toetada ei saa. Aitäh!

Järgmine on volikirja alusel Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Maria Jufereva-Skuratovski. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vanemahüvitise ülempiiri langetamine kolmekordselt keskmiselt palgalt kahe[kordsele] vähendab madalama ja kõrgema sissetulekuga perede hüvitise määra erinevust ning tagab suurema õiglustunde ühiskonnas. Samaaegselt aitab see kokku hoida riigieelarvelisi vahendeid, mis on vajalik samm riigirahanduse korrastamise poole. 

Vanemahüvitise piirmäära vähendamise küsimus on oodanud selget lahendust juba mõnda aega ning mul isiklikult on hea meel, et oleme jõudnud selle arutamiseni Riigikogus. Neli aastat tagasi kirjutasin sellest, et senine vanemahüvitise süsteem ei täida piisavalt oma eesmärki ning vajaks muutust. Kirjutasin seda soovist kutsuda esile avalikku arutelu. Toona pälvis minu teemapüstitus teravat kriitikat, aga ka mitmeid toetussõnu. Minu loogika seisnes selles, et vaatamata väga heldele toetussüsteemile teiste Euroopa riikidega võrreldes ei ole meil õnnestunud iivet tõsta. Kui rääkida konkreetsemalt, siis sündimuse tase jõukamate naiste seas ei ole seoses suurema vanemahüvitise määramisega märgatavalt muutunud. Seepärast on ka igati õigustatud küsida, kas vanemahüvitise kolmekordne piirmäär on olnud piisavalt põhjendatud. 

Loomulikult on riigi jaoks kõik lapsed võrdselt väärtuslikud. Olen varasemalt käinud välja ka idee, et vanemahüvitise võiks teha kõikide laste suhtes võrdseks. Pean aga tunnistama, et selline vanemahüvitise määramine oleks ebaõiglane nende lapsevanemate ja naiste suhtes, kes on karjääriredelil kõvasti pingutanud ja oma tööga teeninud välja kõrgema määraga vanemahüvitise. Seega pean ma igati õigustatuks süsteemi, mille puhul vanemahüvitise suurus sõltub teenitud tulust. Aga pean ka õigeks piirmäära vähendamist selles ulatuses, nagu seda näeb ette praegune seaduseelnõu. 

2024. aastal on vanemahüvitise ülempiir 4733 eurot ehk kolm üle-eelmise aasta keskmist sotsiaalmaksuga maksustatud kuutulu ning alampiiriks on 725 eurot. Erinevus on 6,5‑kordne, mis on suurem kui sissetulekute ebavõrdsus ühiskonnas. Muudatuse jõustumise korral väheneb minimaalse ja maksimaalse vanemahüvitise suuruse vahe 4,4‑kordseks. 

Eelnõuga kaotatakse ka vanemahüvitise vähendamine [selle hüvitise saamise ajal] töise tulu teenimise korral. Leian, et selline muudatus on ülioluline tugi paljudele vanematele, kes soovivad lapse kasvatamise kõrvalt ka tööd teha. Riigina peame soosima paindlikkust tööturul ning tagama, et lapsevanematele oleks tagatud võimalused karjääri arenguks ka lapsehooldus[puhkusel] olles. Mitmed uuringud on kinnitanud, et need naised, kes ei katkesta töötamist aastateks peale lapse sündi, säilitavad oma positsiooni ja palgataseme ning neil on lihtsam naasta täismahus tööle. Aitäh tähelepanu eest! Palun eelnõu toetada. 

Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! See eelnõu, mida me täna menetleme, on üks käkk, kobareelnõu. Hästi palju teemasid on selles käsitletud. Võib-olla saab ka öelda, et sellega tahetakse lihtsalt väikest segadust tekitada. See on minu arust jällegi üks hea või tegelikult väga halb näide praeguse valitsuse tööstiili kohta, kuidas väga erinevad teemad pannakse ühtekokku, moodustatakse üks käkk. 

Kui ministrilt küsida selle valdkonna kohta, mis on ka siin kajastatud, näiteks Tervisekassa kohta, siis ta vastab Riigikogu liikme küsimusele, et selles küsimuses tal pädevust ei ole, et seda peaks terviseministri käest küsima. Juba sellest lähtuvalt ei saa sellist käkki kokku kirjutada, ja see minister, kes meie ette tuleb, peaks suutma ka absoluutselt kõikidele küsimustele vastata ja ta peaks valdama seda teemat, mis on seaduseelnõus kirjas. 

Nüüd sellest, kui oluline on see eelnõu ja keda see puudutab. Tegelikult hõlmab see kõiki meie inimesi, rohkem kui 1,3 miljonit. See hõlmab umbes 1,85 miljonit arsti[visiiti] aastas. Voodipäevatasu puudutab ligikaudu 130 000 inimest ja retseptitasu ligikaudu 900 000 inimest. Väga paljusid inimesi, väga paljusid inimesi, kõiki meie Eesti inimesi puudutab see seaduseelnõu, mille nimeks on käkk, kobareelnõu. 

Nüüd räägime sellest, millise kiirusega see on siia meie ette toodud. Selle kohta on seletus[kirjas] ka ilusti välja toodud, et eelnevat väljatöötamiskava ei koostatud. Loomulikult, kui ei ole koostatud eelnõu väljatöötamiskava, siis ei ole ka mitte ühtegi analüüsi tehtud, ei sotsiaal-majanduslikku ega majanduslikku analüüsi. 

Eelnõus, seletuskirjas ega kuskil muus kohas ei ole välja toodud täpset summat, kui palju kokkuvõttes selle eelnõu tõttu meie inimeste panus suureneb, on see siis vooditasu tõusu tagajärjel, on see siis arsti[visiidi tasu] tõusu tagajärjel, mis 5 eurolt tahetakse 20 euro peale viia, või osa toetuste, mida praegu [makstakse] nii lastele kui ka peredele, kärpe tõttu. Kui palju see kokkuvõttes mõjutab meie inimesi ja kui palju riik tänu sellele saab oma eelarvesse eurosid sinna plusspoolele? Pole terviklikku pilti, lihtsalt pole. See eelnõu on tegelikult häbiplekk. 

Vaadates siia sisse, no mis me siit teada saame? Nii nagu ma juba ütlesin, järgmise aasta 1. jaanuarist suureneb ambulatoorses eriarstiabis visiiditasu 5 eurolt 20 eurole ja haigla voodipäevatasu suureneb 2,5 eurolt 5 euro peale. Mainitakse ära, et ka erisused jäävad sisse. Need erisused puudutavad eelkõige lapsi, kes on alla 19‑aastased, nendele jääb 5‑eurone tasu. See puudutab pensionäre, elanikke, kes on üle 63 aasta vanad, ja nii edasi. 

Paluks kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks. 

Siin on üks uus asjaolu juures. See hakkab puudutama edaspidi ka lapsi, alla 2‑aastaseid lapsi ja ka lapseootel emasid, kelle suhtes praegu ei rakendata üldse arstivisiidi tasu. Neid inimesi on 40 000. 40 000 inimest! See on uus grupp, kes hakkab selle seaduseelnõu tõttu maksma visiiditasu. Ehk riik hakkab 40 000 inimeselt lisaraha võtma. 

Mis perepoliitikast me siin räägime? Praeguses olukorras, kus meie demograafiline pilt on alla igasugust arvestust, sündimust ei ole ja kus riik peaks omalt poolt tegema kõik, et soodustada sündimust, tehakse kõik risti vastupidi. Risti vastupidi. 

Vaatame seda olukorda, mis selle seaduse tõttu tekib nende emade, vanemate suhtes, keda on üle 1000 ja kes on võtnud oma peres väga olulise rolli: kasvatada lapsi. Selline teadlik otsus on tehtud, et nad panustavad rohkem laste heaolusse, nende kasvatamisse. Selle seaduseelnõuga see võimalus suurel määral kaob ära. See puudutab 1050 isikut, 1050 lapsevanemat, kellest 90% on naised. 

Mida siis riik omalt poolt vastu pakub? Väga lihtne. Juhul, kui ema on ikkagi otsustanud, et ta tahab [kodus] last kasvatada, siis pole hullu, see on ka võimalik: ostke riigilt vabatahtlik kindlustus, makske kuus mitte vähem ega rohkem kui 238,2 eurot ja saate oma lapsi edasi kodus kasvatada. See meenutab natukene juba meie kõrval olevat riiki, naabrit, mitte kõige meeldivamat naabrit, kes juba praegu arutab seda, et võib-olla peaks lastetusmaksu kehtestama ja karistama põhimõtteliselt kõiki neid inimesi. 

Ei hakka Nõukogude Liitu tagasi minema. Tuleb vaadata kindlasti ettepoole ja ette mõelda. Selleks, et meile tuleks rohkem lapsi juurde ja demograafiline pilt muutuks positiivses suunas, me peaksime võtma vastu absoluutselt risti vastupidiseid otsuseid. Me peaksime soodustama seda võimalust, et kui lapsevanem ikkagi soovib anda peres, kus teine lapsevanem käib tööl, oma panust lapse kasvatamisse, siis me ei saa seda pärssida, vaid peame seda soodustama. Praegune seaduseelnõu seda kindlasti pärsib. 

Vaatame kõiki muidki positsioone. Kahjuks mul väga palju aega ei ole. Kõigi nende toetuste menetluste aeg viiakse 10 päevalt 30 päevale. See puudutab väga paljusid peresid. Näiteks perehüvitise menetlus puudutab lausa 163 000 perekonda.

Keskerakond loomulikult seda ei toeta ja palume ka selle eelnõu tagasilükkamist. Aitäh!

Küsin üle: kas minister soovib läbirääkimised lõpetada? Minister ei soovi, seega sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 507 esimene lugemine lõpetada, kuid on laekunud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanek eelnõu 507 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut tuleb meil hääletada. Asume hääletamist ette valmistama. 

Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 507 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 20 Riigikogu liiget, vastu 46, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Eelnõu 507 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 28. oktoober kell 17.15. Oleme tänase esimese päevakorrapunkti [menetlemise] lõpetanud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud taimede paljundamise ja sordikaitse seaduse ning metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu 473 esimene lugemine. Ettekandjaks palun regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartmani.

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Teie ees on taimede paljundamise ja sordikaitse seaduse ning metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis on valminud koostöös Kliimaministeeriumiga. Seaduse eesmärk on lahendada valdkonna arengu tõttu ilmnenud kitsaskohad ning luua erandite kehtestamisega ettevõtjatele paindlikumad lahendused. Lisaks on seaduse eesmärk bürokraatia vähendamine. Nimetatud eesmärk ühtib ka valitsuse tasandil seatud ülesandega optimeerida avalikke teenuseid. Eelnõu kohaselt tehakse viis muudatust. 

Esiteks kehtestatakse erand väikeses koguses vanade sortide seemnete ja paljundusmaterjali turustamiseks. Vanu sorte nimetatakse ka pärandsortideks või hobiaednike sortideks. Kuna vanad pärandsordid pole sordilehte võetud, siis eelnõuga luuakse võimalus toota ja turustada väikeses koguses nende sortide seemneid ja paljundusmaterjali. Seni sai selliseid sorte ainult oma tarbeks kasvatada ja seetõttu on paljud neist kadumas. Näitena võib tuua ühe tuntud vana sordi "Peipsi sibul", mis oma varieeruva välimuse tõttu ei vasta seaduses kehtestatud sordi- ja säilitussordinõuetele. Seda sorti sibul võib kaaluda 25–150 grammi, olla näiteks piklik ja roosakaskollane või ka ümar ja kollane. Seetõttu ei vasta see seaduses kehtestatud ühtlikkuse nõuetele. 

Teise muudatusena taastatakse 2019. aastal kehtetuks muutunud puuvilja- ja marjakultuuride tuntud sortide sordikirjelduse alusel ehk lihtsustatud korras sordilehte võtmise võimalus. Tuntud sort peab selle tunnustamiseks olema võetud vähemalt ühe liikmesriigi sordilehte ja sealt väljaarvamise korral seda turustamiseks toota ei tohi. Näiteks võib tuua Leedu sordilehest välja arvatud musta sõstra sordid, mida Eesti tarbija armastab, ja puukoolidel on jätkuvalt huvi neid toota. Samuti on Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuse sordivaramust sordilehte võtmata ligi 500 tuntud sorti, millest on tarnijatel huvi 118 tuntud sordi istikuid toota. Istiku ostjate huvides on, et sortide nimed oleksid teada ja nende ehtsus oleks tagatud. 

Kolmandaks luuakse seemnekartuli tarnijale võimalus ise trükkida seemnekartulipakendite etiketid, mis on tarnija jaoks kiirem ja paindlikum lahendus. Muudatusega väheneks seemnekartuli tarnija jaoks Põllumajandus- ja Toiduameti etikettide tellimise ja posti teel kohaletoimetamisega kaasnev ajakulu, ka väheneb Põllumajandus- ja Toiduameti töökoormus.

Neljandaks muudetakse avaliku teenuse optimeerimise eesmärgil riikliku järelevalve teostamise pädevust. Praegu teeb piiripunktis seemne samaväärsuse kontrolli Maksu- ja Tolliamet ning taimetervisenõuete kontrolli Põllumajandus- ja Toiduamet. Samas on samaväärsuse kontrolli tegemise jaoks vajalikud erialateadmised Põllumajandus- ja Toiduametil. Muudatuse tulemusena hakkaks edaspidi mõlemat kontrolli tegema Põllumajandus- ja Toiduamet. 

Ja viiendaks kehtestatakse kohustus teavitada Keskkonnaametit kultiveerimismaterjaliga katsete tegemise kavatsusest. Metsataimedega teadus- või arendustööd tehakse üldjuhul mittemetsamaadel, sealhulgas põllumaal, aga metsaregistrisse kantakse praegu andmed üksnes metsamaa kohta. Praegu puuduvad riigil andmed selliste katsete tegemise kohta. Metsataimedega seotud tegevuse, sealhulgas katsete tegemise üle teeb järelevalvet Keskkonnaamet. Aitäh!

Küsimusi teile ei ole. Maaelukomisjonis, juhtivkomisjonis toimunud arutelu võtab kokku maaelukomisjoni esimees Urmas Kruuse. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärsed kolleegid, kes siin hetkel saalis on! Kuna need eesmärgid olid üsna selged, olgu siis bürokraatia [vähendamine] või pärandsortide säilitamine ja teatud võimaluste andmine selleks, mida inimesed soovivad oma aedades kasvatada, siis nii nagu saalis, ka [komisjonis] küsimusi väga palju ei olnud. Pigem olid need seotud metsandusega ja sellega, kes mis järelevalvet teeb. Ja [kuna] Põllumajandus- ja Toiduametil on tegemist taimetervisega ja taimehaiguste võimaliku levikuga, siis see tähendab seda, et ka pärandsortide puhul tuleb neil jälgida, et fütosanitaaria nõuded oleksid täidetud ja nende [paljundamisega] ei levitataks [kogemata] või pahatahtlikult haigusi. 

Komisjon, kes pidas oma istungi 8. oktoobril, tegi järgmised otsused. Vabandust, 8. oktoobril pigem anti väljavõte ... Jaa, selge! Komisjon tegi ettepaneku võtta see täiskogu päevakorda 15. oktoobril, aga õnnestus üks päev varem saada. See otsus oli konsensuslik. Otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks maaelukomisjoni esimees Urmas Kruuse ehk siinkõneleja – samamoodi konsensuslik otsus – ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. See ettepanek oli samamoodi konsensuslik. Mul jääb üle komisjoni otsusega nõustuda ja, auväärt saal, soovin, et esimene lugemine lõpetataks. Aitäh!

Küsimusi teile ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 473 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 28. oktoober kell 17.15. Oleme teise päevakorrapunkti ära menetlenud. 

Läheme tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 499 esimene lugemine. Ma palun kõnetooli ettekandeks regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartmani.

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Teie ees on ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Ühistranspordiseaduse muutmise eesmärk on korrastada ühistranspordi sõidusoodustuse regulatsiooni ja viia see kooskõlla Euroopa Liidu õigusega. 

Euroopa Kohtu 8. septembri 2022. aasta otsuses leiti, et teatud sõitjarühmade – eelkooliealiste laste ja puudega inimeste – tasuta vedamise kohustuse panemisel tuleb ettevõtjale hüvitada selle täitmisest tulenev finantsmõju. Eelnõu eesmärk on tagada kommertsvedajale avaliku teenindamise kohustuse eest sihtotstarbelise toetuse maksmine ja täpsustada sõidusoodustustega seoses regulatsiooni üldiselt. 

Eelnõus kavandatu kohaselt tehakse seaduses järgmised peamised muudatused. Tunnistatakse kehtetuks ühistranspordiseaduse § 34 teine lause, mille kohaselt ei hüvitata vedajale pandud kohustust vedada teatud sõitjarühmi tasuta. Euroopa Kohus leidis, et kui riik on pannud kommertsalustel sõitjaveoteenust osutavale ettevõttele ka avaliku teenindamise kohustuse, mida ettevõtja oma majanduslikust huvist lähtudes ei osutaks, tuleb talle maksta hüvitist. Eelnõu kohaselt lisatakse seadusesse valdkonna eest vastutavale ministrile volitusnorm kehtestada määrusega tasuta vedamise kohustuse täitmise eest kommertsvedajatele riigieelarvest makstava sihtotstarbelise toetuse taotlemiseks esitatavate andmete loetelu ning toetuse arvutamise, maksmise ja tagasimaksmise kord. Määruse väljatöötamisel on kavas võtta eeskuju teiste riikide praktikast, näiteks Ühendriikidest või Saksamaalt.

Täpsustatakse terminit "avaliku teenindamise kohustus" ja lisatakse viited Euroopa Liidu määrusele nr 1370/2007, mis reguleerib avaliku teenindamise kohustust bussiveol. 

Lisaks tehakse ühistranspordiseaduses tehnilisi muudatusi, mis ei tulene vajadusest viia seadus kooskõlla Euroopa Kohtu otsuse ja Euroopa Liidu otsekohalduva määrusega. Eelnõuga täpsustatakse erinevaid eelkooliealistele lastele ja puudega isikutele sõidusoodustuste andmise regulatsioone ja viiakse puudest tuleneva sõidusoodustuse olemasolu tõendamine kooskõlla muude seadustega, näiteks riikliku pensionikindlustuse seaduse ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusega. 

Eelnõu kohaselt lisatakse teatud kategooria sõitjatele sõidusoodustuse andmine lennuliikluses, sest kehtiv ühistranspordiseadus lennuliikluses sõidusoodustuste andmist otseselt ei reguleeri. Otstarbekas on see selgelt sätestada.

Täpsustatakse ka veeliikluses avaliku teenindamise lepingu alusel liinivedu korraldava kohaliku omavalitsuse õigust määrata kuni 100% ulatuses sõidusoodustust teatud kategooria sõitjatele: näiteks eelkooliealised lapsed ja puudega isikud. Seni on seda saanud teha vaid sõidukitele ja nende haagistele. Lisaks juba olemasolevatele soodustustele võib avaliku teenindamise lepingu alusel teostataval liiniveol kehtestada sõidusoodustuse mõnele teisele üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud sõitjarühmale või suurendada sõidusoodustuse määra, kui selleks on avalik huvi.

Lühidalt ka mõjudest. Muudatus puudutab hinnanguliselt 19 ettevõtjat, kellele on seisuga 15. juuli 2024 väljastatud 127 liiniluba. Muudatusel on positiivne mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtjate tegevusele. Eelnõu kohaselt kaotatakse kommertsettevõtjate kohustus vedada teatud sihtrühmi tasuta ja kommertsvedajal on õigus saada sihtotstarbelist toetust. Selle tulemusena suureneb vedaja tulu. Hinnanguliselt võib sihtotstarbelise toetuse maksmise kulu riigile ulatuda 600 000 euroni aastas. Kommertsliinivedajatele sõitjate tasuta vedamise eest hüvitise maksmiseks tuleb leida lisaraha riigi eelarvestrateegia planeerimise protsessis. Eelnõuga ei muudeta sõitjate tasuta vedamise kohustust ning endiselt saavad eelkooliealised lapsed ja puudega inimesed tasuta sõita nii avaliku teenindamise lepingu alusel korraldataval liiniveol kui ka kommertsliinidel. Seaduse jõustumine on kavandatud 1. jaanuariks 2025. aastal. Aitäh!

Teile on ka küsimus. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua minister! Kas te olete ka arvutanud mõju KOV-idele? Lugedes siin eelnõuga kaasas olevaid materjale, ma saan aru, et nende liinide puhul, mida korraldab KOV, peavad raha selle hüvitamiseks KOV-id leidma. On teil mingi vaade? Ma siin kooskõlastustabelist loen, et KOV-id on teinud ettepaneku, et ka see kaetaks riigieelarvest. Sinna taha on kirjutatud: "Mitte arvestatud." Rääkige see pool ka lahti ja hea oleks, kui numbrid juurde saab.

Aitäh! Tegelikult siin mõju kohalikele omavalitsustele ei ole. Mõju on ikkagi riigieelarvele, kuna nii-öelda keskselt tuleb kompenseerida kommertsliinidel vedajatele tekkinud kulu. Kohalike omavalitsustega seost hetkel ei ole. Keskvalitsuse eelarvest nähakse ette kulu 600 000 eurot ja praegusel hetkel valitsusest tulnud ettepaneku kohaselt riigieelarve seadus seda kulu ka kajastab. Need on nii-öelda õigusaktidest tulenevad kulutused ja see otsus on tehtud. Praegu mõju siin kohalikule omavalitsusele ei ole, aga muidu ühistranspordis kindlasti on.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmiseks palun juhtivkomisjonis toimunud arutelu ette kandma majanduskomisjoni liikme Tarmo Tamme. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Riigikogu majanduskomisjoni istungil, mis toimus 8. oktoobril, arutati ka Vabariigi Valitsuse algatatud ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 499, õigemini selle esimese lugemise ettevalmistamist. Jäi arusaam, et tulenevalt Euroopa Kohtu otsusest pidi Eesti maksma trahvi ja hüvitama kulud vedajatele ka tagantjärgi. Komisjonis arutati asja ja üldiselt konsensuslikult olid kõik nõus, et tekkinud olukord tuleb lahendada. Küsimus oli ainult selles, et mis on see hea lahendus. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium maksis kohtulahendiga seotud kulud ja lisaks maksti hüvitist ka neile ettevõtetele, kes ei pöördunud kohtusse selles küsimuses. Hinnanguliselt ulatusid kõik need kulud kokku 4 miljoni euroni. 

Seaduse eesmärk on kehtestada kord, kuidas hakkab riik seda kompensatsiooni maksma. Hetkel kehtib ajutine kord. Siis arutatigi, kuidas kompensatsiooni maksta. Valdavalt jäi arusaam, et selleks peaks olema mingi sobiv IT-lahendus. Oli arvamusi, et IT-lahenduse loomine võtab aega mõned aastad, aga oli ka arvamusi, et saab teha oluliselt kiiremini, mõne kuuga. Ja ega siin muud ei olegi, kui ministeerium peab leidma lahenduse eelnõu edasise menetlemise ajal. Selle ajaga võiks määruse kavandiga planeeritav regulatsioon ka valmis saada. 

Veel kord: kõigile jäi tunne, et tegemist on mõistliku eelnõuga, ja otsustati konsensuslikult esimene lugemine lõpetada ja liikuda edasi. Aitäh!

Küsimusi teile ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised, kus saab fraktsioonide nimel sõna võtta. Esimesena Ando Kiviberg Eesti 200 fraktsiooni nimel. Palun!

Suur tänu, härra juhataja! Mul on paar olulist märkust veel. Üle-eelmisel nädalal ma siin puldis rääkisin nendest asjadest, aga hea on nad üle käia, et me oleksime ühel leheküljel kõik. Veel kord: see on väga tähtis reform ja kindlasti see Eesti inimeste, ütleme siis niimoodi, üldist elukvaliteeti parandab. Aga on paar momenti, mida me peaksime silmas pidama. Väga tähtis on, et nende eesmärkide seas, mida praegu on neli, üks minu arvates puudub. See on tarbijate huvid, rahulolu teenusega – ülitähtis eesmärk. 

Nüüd, veel üks hästi oluline moment. Ma näen, et üks selle reformi tegevusplaane näeb ette olemasolevad ühistranspordikeskused kas kaotada või need liita. Minu mure on ja tahan siin ära märkida, et me ei laseks kaotsi seda oskusteavet, seda kogemust ja teadmist, mis nendesse ühistranspordikeskustesse – ma mõtlen piirkondlikesse ühistranspordikeskustesse – on kogunenud. See on päris väärtuslik inimkapital ja teadmised. Ma ei kujuta hästi ette, kuidas ilma selleta on võimalik seda ühistranspordi reformi edukalt läbi viia. 

Ning teine selline päris praktiline moment asja juures. Alati on ju küsimus rahas ja kuludes. See mõte, et ühendada tõmbekeskused omavahel kiirliinidega ja nende vahepeatustesse tuua ringliinidega või nõudepõhise ühistranspordiga sõitjad ette, on väga hea ja mõistlik mõte. Ainuke asi, mis juhtub, [on see], et kehtiva seaduse kohaselt muutuksid need etteveoliinid kohalikeks liinideks ja sellega need langeksid kohe automaatselt kohalike omavalitsuste eelarvest rahastatavaks. Aga oleme ausad, sellist võimekust väga paljudel, enamikul Eesti kohalikel omavalitsustel ei ole. Kindlasti on vaja sellel asjal näpp peal hoida, et, nagu öeldakse, hea idee ei läheks lappesse puhtalt rahalistel põhjustel ja ebareaalsete ootuste tõttu. Sellega on kõik. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ma ei näe. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 499 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 28. oktoober kell 17.15.

Läheme tänase neljanda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu 466 esimene lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Teie ees on võrdlemisi tehniline eelnõu ehk see ei ole see konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis on pikalt erinevaid valitsusi ärevil hoidnud. See tehniline eelnõu on sündinud ettevõtjate ettepanekul ja vähendab halduskoormust ja bürokraatlikku koormust, hoides kokku nii riigi kui ka huvigruppide ressursse ja kiirendades Euroopa Liidu asjaomaste määruste ülevõtmist ja rakendamist Eestis.

Tegemist on puhtalt Euroopa Liidu õigusel põhineva õigusloome küsimusega. Euroopa Liit näeb ette grupierandid konkurentsiõiguse rakendamisel. Siiamaani on olnud terve rida kas ajalisi viivitusi või tõlgendamisprobleeme, mis täpselt Eesti ettevõtjatele rakendub. Selle eelnõu kohaselt lihtsustatakse seda, et kui konkurentsiõiguse üldeesmärk on keelata konkurentsi takistamine, siis mõningatel juhtudel võib ettevõtjate koostöö olla ka tarbijatele kasulik. Näiteks kui tehakse üheskoos teadus‑ ja arendustööd, siis võib ettevõtjate kokkulepe olla tarbijatele kasulik ja võib kasutada niinimetatud grupierandit. Selleks, et Euroopa Liidu grupierandid saaksid ilusti Eestis kasutust leida, on teie ees see tehniline eelnõu konkurentsiseaduse § 7 muutmiseks, mis võimaldab seda teha vastavalt Euroopa Liidu õigusele ja kehtestada ministri määrusega. See on hästi lühike tutvustus. Aitäh!

Küsimusi teile ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu palun ette kandma majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku.

Aitäh, juhataja! Antud eelnõu menetlesime me kahel komisjoni istungil, 9. septembril ja 8. oktoobril. 9. septembril otsustati määrata ettekandjaks siinkõneleja ja oli ka väike arutelu selle üle, miks see määratakse enne, kui eelnõu on tutvustamiseks tulnud. Leiti, et see on majanduskomisjoni vana praktika, selleks et saaks eelnevalt eelnõuga paremini tutvuda. Selle üle toimus ka hääletus. Tulemus oli 6 poolt, 0 vastu ja 3 erapooletut. 

Arutelu toimus siis, kui minister oli eelnõu 8. oktoobril tutvustanud. Põhiline arutelu käis selle üle, et antud grupierandite, just selle vertikaalse integratsiooni puhul, on [küsimus], kuhu tõsta [käibe] nivoo. Praegu see on 3,2 miljonit, eelnõus on see tõstetud 10 miljoni peale, aga Euroopa Liidu reeglite järgi saab käibe nivoo tõsta 50 miljoni peale. See on poliitilise otsustamise koht, kas jätta see 10 miljoni peale, mis on kooskõlas meie turu suurusega, või tõsta 50 miljoni peale. 

Oli ka lühike arutelu selle üle, et antud juhul on tegemist mingil määral sihukese hübriidlahendusega, kus ministri määrusega pannakse paika valdkonnad, kus [regulatsiooni] kohaldatakse otse. Ehk siis see ei ole mitte valitsuse määrusega, vaid ministri määrusega. Selle peale komisjoni ametnikud palusid, et äkki küsime nõu Riigikogu õigusosakonnalt – lihtsalt hinnangut sellele hübriidlahendusele, et kuidas sellega lood on. Lõpuks tehtigi otsused, et küsidagi Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonnalt arvamust antud eelnõu kohta ja teha ettepanek võtta ta päevakorda tänasel päeval ja lõpetada esimene lugemine. Need otsused olid konsensuslikud.

Küsimusi teile ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 466 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 28. oktoober kell 17.15.

Tänane viimane eelnõu on Vabariigi Valitsuse algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 505 esimene lugemine. Ettekandjaks on justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Teie ees on eelnõu, mis kajastab 2024. aasta versiooni koalitsioonilepingust. Selle järgi muudeti osa ministeeriumide vastutusvaldkondi. Vastav peaministri korraldus tehti 12. augustil ja sealt edasi on eelnõu liikunud kooskõlastusringile ja jõudnud siia teie ette. Tutvustan lühidalt neid muudatusi, mis ees seisavad. 

Esiteks, Justiitsministeerium nimetatakse Justiits- ja Digiministeeriumiks. Justiits- ja Digiministeeriumi valitsemisalasse liiguvad Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist digiarengu valdkonna need ülesanded, mis puudutavad digiühiskonda, avalike e-teenuste arendamist, nendest teavitamise koordineerimist, digiarengu ja küberturvalisuse üleriigilist korraldamist ja järelevalvet, riigi infosüsteemide, sealhulgas andmepoliitika kujundamist ja koordineerimist ning kesksete võrgu- ja infosüsteemide arendamise koordineerimist. Samuti [kuulub sinna] telekommunikatsiooni korraldamine. Ühtlasi liiguvad üle Riigi Infosüsteemi Amet, Riigi Info- ja Kommunikatsioonitehnoloogia Keskus, Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutus ja Eesti Interneti Sihtasutus. 

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalasse liiguvad Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumist järgmised ülesanded: ligipääsetavuse edendamine ja koordineerimine, maakasutuspoliitika kavandamine ja elluviimine, ruumilise planeerimise korraldamine ning maa- ja ruumivaldkonna ülesannete täitmine. Praeguse Maa-ameti põhjal loodav Maa- ja Ruumiamet liigub samuti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalasse. Selle liikumisega kaasneb ka üks erisus. Nimelt, kuna maakasutuspoliitika liigub Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumisse, siis kehtestatakse nõue, et riigile kuuluva kinnisasja võib kasutusse anda või võõrandada üksnes Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi nõusolekul sellisel juhul, kui tegemist on põllumajanduslikul otstarbel kasutatava maatulundusmaa sihtotstarbega maaga või kui kinnisasi on asukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse hinnangul talle vajalik avalike ülesannete täitmiseks. 

Üks kindlasti kõiki Eesti inimesi puudutav muudatus on see, et Siseministeeriumi valitsemisala täiendatakse uue ülesandega, milleks on elanikkonnakaitse valdkond. 

Ja üks tehnilist laadi muudatus veel. Meil on olnud 1995. aastast riigisekretäri ametikohal juriidilise kõrghariduse nõue. 30 aasta jooksul on Riigikantselei ülesanded oluliselt muutunud. Riigisekretärist on saanud tippjuht, kelle roll tänapäeval eeldab ulatuslikke teadmisi mitte ainult õigusalal, vaid palju laiemalt. Samuti on kasvanud õigusekspertiisi osa või õigusteadmised Riigikantseleis laiemalt, nii et seda haridusnõude muutmist saab lugeda põhjendatuks. 

See on lühidalt selle eelnõuga kaasas käivate muudatuste tutvustus.

Teile on ka küsimused. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Hea justiitsminister! Kahjuks riigisekretäri haridusnõuete muutmine väga hea välja ei näe. Tuleb uus peaminister ametisse ja soovib panna riigisekretäriks oma inimese, aga avastab, et see inimene ei vasta haridusnõuetele, mis on kehtivas seaduses sätestatud. Ja siis selle jaoks [tahetakse] muuta tervet seadust ja tuuakse see eelnõu siia Riigikogu ette. Nüüd siis räägitakse, et riigisekretäril on üldse teine roll, et tema on tippjuht, tema on mänedžer. Mul on küsimus: kas muudetakse ka Vabariigi Valitsuse seadust, kus on sätestatud riigisekretäri ülesanded, [mille hulgas] on ka põhiseaduslikkuse järelevalve ja analüüsimine, kas eelnõud ja õigusaktid vastavad põhiseadusele? Kas seda ka muudetakse?

Aitäh! Selle spekulatsiooniga on mul selles mõttes raske kaasa minna, et meil on olnud mittejuristist väga hea riigisekretär Ülo Kaevats, kes oli riigisekretär aastatel 1992–1995. Ja võib ka vastupidi spekuleerida, et kas 1995. aastal seati see nõue millegi muutmiseks. See ei ole minu arust kohane. Küll aga tuletan ka meelde, et Justiitsministeeriumil on samasugune ülesanne, aga justiitsministrile juriidilise kõrghariduse nõuet ei ole. Samuti ei ole juriidilise kõrghariduse nõuet näiteks soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikule, kes riigi nimel annab tasuta õigusnõu ja lahendab õigusalaseid küsimusi. Nii et selline teatud tüüpi hariduse nõue nendel ametikohtadel, kus, ma ütleksin, kantakse suuremal määral õiguslikku koormat, tegelikult ei ole seni otstarbekaks osutunud.

Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea ettekandja! Te väga ilusasti rääkisite, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalasse läheb ligipääsetavuse edendamine, koordineerimine, maakasutuspoliitika kavandamine ja elluviimine, ruumiline planeerimine, maa- ja ruumivaldkonna ülesannete täitmine, Maa-amet ja nii edasi. Samal ajal, kui me loeme, mis on Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsusalas, siis seal on muu hulgas regionaalpoliitika areng, kohaliku omavalitsuse poliitika ja nii edasi. Kas teile ei tundu täiesti meelevaldne viia väga olulised instrumendid, mis tegelikult oleks vajalikud Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis oma valdkonnas toimimise tagamisel, teise ministeeriumi alla?

Aitäh! Nii nagu ma sissejuhatust alustades ütlesin, tegemist on koalitsioonileppest tuleneva eelnõuga ehk sellise jaotusega, mis koalitsioonileppes kokku lepiti. Nüüd ma lisaksin juurde, et kui me vaatame sisulise poole pealt, siis ma isiklikult pean neid lahendusi, mis on välja pakutud, küll väga heaks. See, et me justiits- ja digivaldkonna kokku paneme, võimaldab meil palju kiiremini edasi liikuda digiinnovatsiooniga, lahendades, kui inimesed on samas ruumis, palju õiguslikke küsimusi, mida digitaalse arengu võib-olla mõnikord ka pärssimiseks või takistuseks on peetud. 

Ja samamoodi, kui me räägime majandusküsimustest, maakasutuspoliitikast, ruumilisest planeerimisest ja mõtleme peamistele ruumilise planeerimise ülesannetele Eesti Vabariigis, siis need puudutavad ju väga suurt hulka erinevaid ministeeriume. Aga ruumilise planeerimise kõige otsesemad mõjud on ikkagi seotud majandusega. 

Võib-olla lihtne ettekujutus tekib sellest, kui me mõtleme, kus on Eestis kõige suuremad ja uhkemad mõisakompleksid järjest reas: need on rajatud pärast seda ruumilise planeerimise otsust, kui otsustati teha raudtee Peterburi. Ja see ruumilise planeerimise otsus võimaldas selle raudtee ümbruses majandusel enneolematul moel kasvada. 

Sotsiaalsed mõjud on kindlasti olemas, ka keskkonnamõjud on kindlasti olemas, aga kui me mõtleme suures pildis, siis kõige suurem seos maakasutuspoliitikal ja ruumilisel planeerimisel on ikkagi majanduse ja inimeste toimetulekuga, sealhulgas töö ja sissetulekuga. 

Nii et ma pean seda mõistlikuks. Samal ajal regionaalarenguga peavad kindlasti tegelema absoluutselt kõik valitsuse liikmed. See on selline oluline teema, mis püsib meeles nii kaitseministril kui ka justiitsküsimuste ja digiküsimuste puhul. 

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Äkki sa selgitad. Ma loen seda seaduseelnõu ja seletuskirja ja siin on kirjutatud: Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisala eelarvest tõstetakse Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisala eelarvesse üle kokku umbes 21,8 miljonit eurot, sealhulgas Maa-amet. Järgmine lause: prognoositavad tulud on tänu sellele umbes 28 miljonit järgmine aasta. Kuidas ühe ameti ühest ministeeriumist teise ümbertõstmine toob kokku 28 miljonit eurot tulu? See on päris huvitav. Et sul natuke lihtsam oleks, see on [seaduseelnõu seletuskirja] 15. lehekülje teine lõik. Seletuskirjas võiks lahti kirjutada, ma tahaks ettevõtjana ka teada, kuidas on võimalik, et kui ma [üksuse] ühest ettevõttest teise kannan, mis toob tegelikult kaasa kulusid, mis on järgmise rea peal näidatud – kui ma oma arvuti viin ühest ruumist teise, siis see kulu on 1000 eurot näiteks –, siis siin on hoopis [kirjas], et 28 miljonit tuleb tulu.

Aitäh! Kui ma loen seda lehekülg 15 teist lõiku, siis siin on minu arusaama mööda kõik õige. Riigieelarve koosneb tuluridadest ja kuluridadest. Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisala tulud tõusevad ümber tõstetavate ministeeriumi osakondade või töötajate tõttu, samuti selle Maa-ameti tõttu. Ja tõenäoliselt, kuna siin on öeldud, et tegelikult ümber tõstetavad summad võivad olla [teistsugused], kuna täpsed andmed veel puuduvad, saldoandmikke ei ole kokku pandud, siis seal võivad olla veel mingid Euroopa Liidu rahad või toetuste rahad, mis kokku annavad selle 28 miljonit. Aga Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi eelarve tulupool selle võrra tõesti kasvab.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Naljaga pooleks võib öelda, et siis võiks ju iga kuu sellise seaduseelnõu siia tuua ja vastavalt vajadusele ühte või teist ministeeriumit ülekantavate vahenditega poputada. Aga kui tõsiselt rääkida, siis eks need vangerdused ole küllaltki keerulised. Loodetavasti ministrid ikka saavad aru, mis valdkonna eest nad täpselt seisavad. Mina võin öelda, et kui tavainimeste käest küsida, siis nemad kindlasti suurt aru ei saa, mis minister mis valdkonna eest seisab. Aga see eelnõu teine pool – tahes-tahtmata tundub ikkagi, et praegu luuakse ühte töökohta vastavalt peaministri soovile, et see muutus on ka sellest tingitud. Kas ikkagi järjepidevus, riigi süsteemi järjepidevus ei muutu selle riigisekretäri [puudutava muudatuse tõttu] teie arvates halvemaks?

Aitäh! No kui me räägime siin ajaloolisest järjepidevusest, siis see on olnud ilma juriidilise kõrghariduse nõudeta koht.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Viimased 30 aastat on siiski see nõue kehtinud ja nüüd on huvitav, et tuuakse välja, et see seadus on ajale jalgu jäänud. Huvitav, miks just praegu see seadus on ajale jalgu jäänud. Seda oli võimalik muuta 30 aastat, aga just nüüd avastati, just nüüd, kui uuel peaministril on vaja riigisekretäri ametisse panna uus inimene, kellel juriidilist haridust ei ole. Tegelikult see ju loob väga ohtliku pretsedendi ja ka tippkohtade politiseerimise, mida me ju tahaksime üldjuhul vältida. Kas teie ei näe siin sellist ohtu?

Kindlasti ma nõustun teiega selles osas, et tippametikohtade politiseerimine ei ole hea ega õige suund. Antud juhul ma nende spekulatsioonidega kahjuks või õnneks kaasa tulla ei saa. Juriidilise kõrghariduse nõude kaotamine riigisekretäri ametikoha puhul on põhjendatud sisuliste argumentidega. Ma veel kord rõhutan, et meil on Eesti Vabariigis sellised ametikohad, mis eeldavad õigusnõustamist, õiguslike küsimuste lahendamist, näiteks justiitsministri ametikoht, Justiitsministeeriumi kantsleri ametikoht ning soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku ametikoht, [mida täitev inimene] täiskohaga annabki õigusalast nõu ja lahendab õigusalaseid küsimusi. Ühelgi nendest kohtadest, [kuigi need inimesed] on kättpidi sees õiguslike küsimuste lahendamises ja [tegelevad] põhiseaduslikkuse teemadega, juriidilise kõrghariduse nõuet ei ole. Täpselt samamoodi kehtib see kogu õigusloome eest, õigusloome kvaliteedi eest vastutava justiitsministri puhul.

Lisaksin juurde vahest ka selle argumendi, et kaasajal on juriidilise kõrghariduse sisu oluliselt muutunud võrreldes sellega, mis ta oli 30 aastat tagasi. Ka Eestis on võimalik omandada õigusalane kõrgharidus üksnes [õppides] IT-valdkonna õigust, näiteks Tallinna Tehnikaülikoolis, või üksnes rahvusvahelist inimõiguste kaitset, nagu on see võimalik Tallinna Ülikoolis. Sellisel klassikalisel kujul õigusharidus, nagu ta oli olemas 30 aastat tagasi – tänapäeval on võimalik õigusalane diplom saada hoopis teistsuguste teadmistega, mis ei vasta ehk sellele ootusele, mis siin kunagi on olnud.

Urmas Reinsalu, palun! 

Tere, Liisa! Uskumatu seljanka! Meil on nii, ma saan aru, et Justiitsministeerium hakkab tegelema televiisorite ja telefonidega, majandusministeerium maaga, põllumajandusministeerium postiga, kirjade liigutamisega. Ja tegelikult, kui vaadata seletuskirja lehekülg 18, siis [näeme seal] hinnangut mõjude kohta, et sellega kaasneb nendes organisatsioonides ärevus ja stress, mida ametnikud ise on välja toonud. See hõlmab ligi 1400 inimest.

Aga minu küsimus puudutab seda, see ongi küsimus sulle kui telekommunikatsiooni eest vastutavale ministrile, et suvel telekommunikatsiooni liit juhtis tähelepanu kavatsusele suurendada sidevaldkonnaga tegelevate TTJA ametnike arvu 44%. Millest see kavatsus oli tingitud ja mis on sinu hinnang kõigi nende televiisorite ja telefonide eest vastutava ministrina sellele visioonile?

Aitäh! Kõigepealt ma täpsustan, et televiisorite ja telefonidega ei tegele ma praegu ega ka alates 1. jaanuarist mitte. Jutt käib sellest sidest ehk sellest signaalist, mis ühte või teise aparaati jõuab, mitte aparaatidest endist. Ja sellel on kaunis oluline vahe. Tarbijakaitse ja tootega, kui teil tekib mure televiisoriga, palun pöörduda hea kolleegi majandusministri poole, kes vastutab tarbijakaitseküsimuste eest.

Aga põhjus, miks see sidevaldkond kaasa liikus: me vaatasime hea kolleegi Keldoga valdkondade jagunemist mitte selle pilguga, kes mida soovib, vaid selle pilguga, et kui me oleksime mõlemad konsultandid, mis oleks pikas plaanis Eestile kõige parem lahendus. 

Sidevaldkonna üle liikumine oli mõistlik kahel põhjusel. Esiteks see on väga seotud küberturvalisusega ja kõikide nende teemadega, mis me peame lahendama. Ja teiseks on see seotud väga [suures ulatuses] Euroopa Liidu õigusega, õigusloomega, mis ka uue Euroopa Komisjoni poolt on tööplaanis ette nähtud. Muu hulgas me ikkagi räägime täna ju ka sideandmetest, eks ole, põhiõiguste kaitsest ja kõigest sellest. Tundus mõistlik, et see liigub sidevaldkonnaga kaasa. Lisaks ei ole sidevaldkond ammu enam üksnes torud ja kaablid, vaid väga palju liigub ka õhu kaudu. Nii et tundus mõistlik, et see liigub kaasa. 

Nüüd, küsimus lehekülg 18 kohta, kus on toodud välja nii negatiivseid kui positiivseid külgi. Negatiivse poole pealt on tõepoolest ärevus ja stress ehk töötajatele kaasa tulemas. Aga positiivse külje pealt on needsamad töötajad välja toonud paremat koostööd, suhtlust uute kolleegidega, töökoha asukohta, professionaalseid eeliseid ning valdkonna mõju suurenemist. Mina ei naeraks selle üle, mida inimesed ise on öelnud "Avaliku teenistuse aastaraamatu 2023" küsitlustes. Ma ei naeruvääristaks inimeste seisukohti. 

Kui ma vaatan konkreetselt digivaldkonna ja justiitsvaldkonna kokkupanemist, siis see tõesti annab seninägematud võimalused, et me saaksime digiinnovatsiooniga palju kiiremini edasi liikuda, lahendades piltlikult öeldes käigu pealt erinevaid põhiõiguste kaitsega seotud küsimusi. Kui me vaatame terve Euroopa Liidu konkurentsivõimet ja terve Euroopa Liidu võimekust käia kaasas globaalse innovatsiooniga, siis [see annab võimaluse] mitte jääda kinni [valdkonna] kinnireguleerimisse, vaid ikkagi keskenduda majanduse arendamisele, ka näiteks kaitsetööstuse arendamisele. Väga mõistlik kombinatsioon! 

Aga nüüd ma väga vabandan küsija ees selle pika sissejuhatuse juures. Ausalt, mul läks meelest ära praeguse küsimuse tuum. Kui hea koosoleku juhataja lubab küsimust korrata, siis ma olen väga tänulik, kui saan selle piinliku vea parandada.

Urmas Reinsalu pani juba soovi sisse, aga Tiit Maran, palun järgmisena. (Urmas Reinsalu räägib koha pealt.)

Mina olen nõus, kui ta töö korras küsib. Minu viga.

Ei ole. Vabandust! Tiit Maran praegu. (Urmas Reinsalu räägib edasi.) Me ei saa nii teha, et kui sul on küsimus sisse pandud, sa saad protseduurilise alati panna.

Saada mulle kirjalikult.

Aga Tiit Maran, palun!

Aitäh! Vastus minu küsimusele oli kõike muud kui ammendav. Ma kindlasti ei saa nõustuda sellega, et planeerimist on võimalik taandada IT-lahendustele ja majanduse arendamisele. Seal on ka lokaalsed kultuurilised aspektid ja keskkonnaaspektid. Ja ikkagi jääb lahtiseks, kuidas on võimalik regionaalpoliitikat ja -arengut tekitada Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis, kui planeerimine viiakse sealt välja. Täpne küsimuse siia juurde on see: kuhu läheb rohekoridoride planeerimine ja arendamine? Kas see läheb ka majandusministeeriumi alla või see jääb regionaalministeeriumile?

Aitäh! Ma mõistan seda muret. Mure on võib-olla seda arusaadavam, kui me mõtleme, kuidas planeeringute osa on üldse olnud Eesti Vabariigis erinevate ministeeriumide all. Ta on olnud väga erinevates kohtades. Enne regionaalministeeriumi – parandage mind, kui ma eksin – oli see vist Rahandusministeeriumis. Enne seda oli see Siseministeeriumis ja enne seda majandusministeeriumis. Ehk ta jõuab koju tagasi, olles katsetanud erinevaid versioone, erinevaid variante.

Mis puudutab rohekoridori ettevõtjatele, Eestile vajalike investeeringute jaoks nii-öelda kiirema sisselaskmise koridori loomist ehk seda, kuidas riik aitab suurematel investeeringutel kergemini riiki siseneda, siis see jääb majandusministeeriumi alla, samamoodi nagu planeeringud, muidugi tihedas koostöös Kliimaministeeriumiga. Ma söandan kinnitada, et kindlasti kliimainimesed jälgivad keskkonnaaspekti planeeringutes täie tähelepanuga edasi, nii nagu nad on seda senimaani teinud. Ja samamoodi on ka regionaalministeerium sellega hõlmatud. 

Ja kui hea koosoleku juhataja lubab, siis vastan nüüd ära ka Urmas Reinsalu küsimusele, miks võtab Justiitsministeerium infotehnoloogia liidu hinnangul TTJA-sse tööle 44% rohkem sideinimesi. See plaan on seotud sellega – juhul kui see eelnõuks vormub ja tuleb Riigikogu ette –, et arutelu käib selle üle, kas sarnaselt teiste riikidega Eestis sideettevõtted võiksid osaleda selles Euroopa Liidu poolt ette nähtud massiivses järelevalvetöös kulude katmisel, mis praeguste inimressurssidega ei ole ettenähtud mahus võimalik. Aga veel kord rõhutan: seda juhul, kui see plaan küpseb. See ei ole veel eelnõuna siiapoole teel. Aga kui ta siia jõuab, siis kindlasti saab seda Riigikogus ka põhjalikult arutada.

Muidugi, kirjalike küsimuste saatmine võiks olla suuliselt. Aga, Aivar Kokk, palun!

(Saalist öeldakse midagi.) Digiminister lähenes ka paindlikult. Ma olen väga tänulik koosoleku juhatajale selle vastutuleku eest. Nii, Aivar Kokk.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Läheme selle teemaga edasi. Ma vaatan, et sinu ministeeriumisse tuleb 66 töökohta juurde ja ühe teenistuja isiklike asjade ja arvutikomplekti kolimine on 1000 eurot ehk 66 000 eurot läheb selle kuludeks. Majasisesed sildid – 4000, hoonel asetsevad sildid – 4000, visiitkaardid, vapipitsat, digiarengu valdkonna vanade domeenide ja kaubamärkide ületoomine … Ja me räägime eelarvest, et no raha ei ole. Ma küsin, kust see raha tuleb. Te räägite ju, et 2025. aasta 1. jaanuaril peab kõik tehtud olema. Kas see sünnib nüüd 2024. aasta eelarve ümbertegemisel, mis tuleb meil järgmine päev siia arutellu, või kus koha pealt need rahade ümbertõstmised tekivad? Tegelikult peavad need eelarves toimuma enne, kui selle seadus vastu võetakse.

Aitäh! Väga õige küsimus, aga õnneks on mul sellele ka väga hea vastus. Nimelt, realistlik kulu on 8000 eurot, mis on nende siltide vahetamisega seotud. Kõik ülejäänud kulud jäävad ära, sellepärast et inimesed füüsiliselt ei koli, arvutitöökoht jääb ka sama koha peale. Ja mis puudutab visiitkaarte ja muid selliseid asju, siis neid jõuab välja vahetada selles järjekorras, nagu nad ära kuluvad. Seda, kas inimese visiitkaardi peal on üks nimi või teine nimi ministeeriumi koha peal, on headel kolleegidel võimalik kas või käsitsi ära muuta. Selle pärast mina ei muretseks. (Saalist öeldakse midagi.) Seal on antud võimalikud kulud kokku. Võimalik, et näiteks mõne töökoha kolimine sellegipoolest ette tuleb, aga minu arust küll 1000 eurot ühe töökoha kolimise peale ma ei suudaks kokku panna. Ma arvan, et see on pisut ülepaisutatud.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua minister! Te ütlesite, et tehniline eelnõu, aga arutelu on üsna sisuliseks läinud. No kõigepealt ma ütlen, et seda mina küll ei usu, et te Keldoga arutasite, mis Eestile parem oleks. Kui seda valitsuse üldist tegevust vaadata, on raske uskuda, et te Keldoga kuidagi mustrist erinete. 

Teiseks, teie kommentaar Eesti kõrgharidussüsteemi kohta oli päris huvitav ausalt öeldes. Te ütlesite, et Tallinna Ülikoolist võib saada diplomi, kuhu on "juura" peale kirjutatud, aga tegelikult see ikka ei ole päris see. Lihtsalt markeerin kommentaarina. 

Aga minu küsimus on, et kas teil valitsuses selle riigisekretäri osas tegelikult oli ka sellist arutelu, et astuks võib-olla ühe sammu veel edasi ja kaotaks nõuded formaalsena ära. Siis saab valitsus peaministri ettepanekul edaspidi otsustada, et on hea inimene, kaalusime, ja nüüd ta on riigisekretär. Kas on olnud sellist arutelu ka, et teha veel paindlikumaks seda süsteemi?

Aitäh selle küsimuse eest! Noh, pisut helget optimismi muidugi teeks meie kõigi päeva paremaks, aga eks igaüks usub seda, mida ta tahab uskuda. Ma igaks juhuks korrigeerin ka selle ära, et mitte mis tahes [õppe puhul] ei saa justiitstemplit peale. Õigusalane kõrgharidus on nii Eestis kui ka mujal maailmas osas ülikoolides üsna spetsialiseerunud. Sellist laia õigusharidust, nagu ta oli 30 aastat tagasi, kui sa ilma viieaastase õppeajata ja kõiki kohustusliku spektri aineid läbimata ei saanud diplomit, enam ei ole. Täna on võimalik saada kõrgharidus kolme aastaga ja teiseks on see võimalik saada üksnes kitsa, väga kitsa spetsialiseerumisega. 

Nüüd küsimus, kas kõik nõuded üleüldse ära kaotada. Ma arvan, et see on suund, kuhu me mingil moel tegelikult liigume. Sellepärast et me vaatame sedasama, mis haridusmaailmas toimub. Meil on mitmesugused e-kursused, meil on väga palju erinevaid võimalusi, kuidas ennast harida ja kuidas elus edasi liikuda. See, ma usun, on Eesti suund pikas perspektiivis küll, et neid nõudeid üldiselt nagu vähendada.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Austatud minister! Antud eelnõu kohaselt muutuvad riigisekretäri ametikoha haridusnõuded, see tähendab, et juriidiline haridus pole nii tähtis nagu varem. Aga palun anna oma kui justiitsministri hinnang. Kas lähitulevikus me liigume sinnapoole, et valla‑ ja linnasekretäridel juriidilise hariduse nõue kaob või sul on midagi veel pakkuda sellele ametikohale? Mul praegu puudub üldse arusaam, mis haridusega inimene võiks töötada nendel ametikohtadel. Aga haritud inimene on ikka haritud inimene ja ma ei kujuta ette, kuidas ilma selleta saab oma ülesandeid täita.

Aitäh! Võrdlus valla- ja linnasekretäriga oli kindlasti väga asjakohane, aga ma tuletan meelde, et tegelikult ka selles valdkonnas on juba muudatusi tehtud. Minu isikliku arvamuse kohaselt näiteks oli väga sümpaatne, kuidas Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart tegelikult asendas senise süsteemi, mille puhul linnasekretär juhtis tervet linnakantseleid, sellisel moel, et ta tõi kõrvale – mis see täpne nimetus oli – linnakantsleri või ühesõnaga strateegiajuhi, kes tegelikult võttis suure osa sellest tööst üle. Tal ei olnud juriidilise kõrghariduse nõuet. See paralleel Tallinna linnaga võib-olla sobitub hästi ka selle riigisekretäri ameti juurde. Ka Tallinnas jäi ju alles õigusosakond, kes tegelebki õigusalase nõustamise ja kontrolliga, aga strateegilisem arendustöö muutus tegelikult teistsuguseks ja seda asus juhtima väga tubli inimene, aga ilma juriidilise kõrghariduseta. Minu arust oli ta majandusalase kõrgharidusega inimene.

Urmas Reinsalu, palun! 

Aitäh! Liisa! Tähendab, küsimus sellest riigisekretärist: haridus[nõue selles ametis]. Ma olen nõus, et selle üle võib polemiseerida, kas õigusalane haridus või mitte. See on täiesti legitiimne diskussioonikoht ja valikukoht. Kuid minu jaoks asetub see nagu teise konteksti, sest meil on inimpõlve jooksul riigisekretär olnud ikkagi oma tegevuselt neutraalne ametiisik. Praegu on meedia avaldanud jooksvalt hinnanguid selle kohta ja ma palun teie käsitlust. Mis teie informatsioon on, kas härra Keit Kasemets võiks olla uus riigisekretär? Ta osales oma puhkuse ajast, nagu tuli välja, koalitsiooniläbirääkimistel, mis on ametniku puhul pretsedent, see oli esimest korda. Ja küsimus on, et kuna temal ei ole õigusalast kõrgharidust, siis kas, nagu ajakirjandus viitab, selle inimese järgi õmmeldakse seadus. Niisugust ametisse nimetamise praktikat meil tegelikult Eestis varasemalt ei ole olnud. Proua justiitsminister, kas te võite parlamendile kinnitada, et Keit Kasemets ei ole see isik, kelle järgi seda seadust praegu tehakse? Kas see kavatsus, mida ajakirjandus on kuid kirjeldanud, ei vasta tõele?

Ma alustan vastust sellega, et veel kord: erinevate spekulatsioonidega ei ole mul siin põhjust kaasa minna. Mina kaitsen eelnõu puhul neid argumente, mis on toodud selleks, et seda hariduse nõuet muuta. Lükkan ümber ka selle, et tegemist on justkui esmakordse pretsedendiga, kui ametnik on osalenud koalitsiooniläbirääkimistel. Ma ei ole mingit statistikat pidanud, aga ka mind on ametnikuna töötamise ajal kutsutud koalitsiooniläbirääkimistele nii-öelda spetsialisti nõu andma. Mul on isiklik kogemus sellest, nii et järelikult ei saa kindlasti olla tegemist pretsedendiga. Me tugineme siin praegu sisulistele argumentidele riigisekretäri ametikohal juriidilise [hariduse] nõude kaotamiseks.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te püüate küll praegu Urmas Reinsalule vastata siin väga viisakalt selle riigisekretäri hariduse kohta, aga mina ei ole nii viisakas. Mina ütlen kohe ära: see on teil sobing. Ei ole saladus – kõik saladused tulevad välja –, et tegelikult te valmistate seda kohta ette Keit Kasemetsale. Küsimus on selles. Tal ei ole ilmselt [erialast] kõrgharidust, muidu te seda ei teeks. Aga kuidas saab see isik olla riigisekretär, kui tema tööülesannete hulka kuulub tagada valitsuse õigusaktide ja eelnõude põhiseadusele ja teistele seadustele vastavus? See on sama, kui me võime panna ükskõik millise ajaloolase või mingi tervishoiutöötaja, kellel on kõrgharidus, sellesama ametikoha peale. See on ju võimatu, ta ei suuda teha kvaliteetset tööd.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma lükkaks ümber mitu toodud eeldust. Ma andsin mõned head päevad tagasi üle "Õiguse eest seisja" auhinna proua Liia Hännile, kes on kahtlemata üks – ma arvan, et terve saal nõustub – Eesti õigusloome käilakujusid, üks meie põhiseaduslike väärtuste esimesi hoidjaid, kaitsjaid ja loojaid. Ka temal ei ole õigusalast kõrgharidust. Ometi sai ta juristkonnalt marulise aplausi, sest kõik tunnustavad tema pädevust just õigusküsimustes väga kõrgelt. Samal üritusel ehk õigusteadlaste päevadel kohtusin ka Jüri Adamsiga, kellel samuti ei ole õigusalast haridust. Ja juba olen siin toonud seda näidet, et meil on olnud suurepärane riigisekretär Ülo Kaevats, kellel samuti ei olnud õigusalast haridust. 

Meie üldine lähenemine riigikorralduses – kordan seda, nagu ma heale kolleegile Eplerile juba vastasin – võiks olla selline, et me hindame inimesi nende pädevuste ja oskuste järgi, selle järgi, mida inimene suudab Eesti heaks teha, aga mitte pelgalt paberi järgi. Kindlasti näiteks, ma ei tea, sügaval Nõukogude ajal omandatud õigusalane diplom võiks olla tänase Riigikantselei juhtimisel mõneti väärtusetu, ehkki formaalselt oleks õigushariduse nõue täidetud. 

Urmas Reinsalu, küsimus istungi juhatajale.

Härra Aller, te olete asjatundlik mees. Riigikogu juhatus võtab menetlusse seaduseelnõu, nagu ka selle praeguse valitsuse algatatud [Vabariigi] Valitsuse [seaduse] ja [sellega] seonduvate seaduste muutmise seaduse [eelnõu]. Õigusloomes kehtib ka niisugune, ma ütleks, Ockhami habemenoa põhimõte, et kui eesmärk on võimalik saavutada võimalikult ratsionaalselt, siis tuleks seda kaaluda. [Tuleks kaaluda] võimalikult lühikese definitsiooniga teadusliku mõiste määratlemist. Praegu mulle tundub, et vähemalt ajakirjandusel on kahtlus, et siin tehakse ühe inimese järgi seadust seoses ühe võimaliku nõude [mittetäitmisega]. Kui see nii ei ole, siis ma loodan, et proua minister järgnevas küsimuste-vastuste voorus lükkab selle tagasi. Kas äkki ratsionaalsem ei oleks üldise kaudu üksikule läheneda? Kas juhatus seda kaalus eelnõu menetlusse võtmisel, et ei kõrvaldaks riigisekretäri ameti puhul juriidilise [hariduse] nõuet, vaid pigem teeks tagurpidi, omistaks Keit Kasemetsale õigusteaduse magistri kraadi seaduse rakendussättega? See lahendaks ju probleemi palju ratsionaalsemalt ära. Kas juhatus kaalus seda?

Ei, juhatus pole sellist asja kaalunud. Kalle Grünthal, palun küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Siin on ikkagi tõusetunud praegu see küsimus, et tehakse praegu soovitud isikule sooja kohta. Sellise seaduse menetlus, kus riigisekretäril kaotatakse ära juriidilise kõrghariduse nõue, on ikkagi põhimõtteliselt vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Ei ole ju võimalik – ma toon elust lihtsaid näiteid siia juurde –, näiteks kohtumenetluses sa võid olla ükskõik kui tark, aga kui sul ei ole dokumenti, mis tõendab, et sa oled [sel alal] läbinud näiteks bakalaureuseõppe, siis sul ei lasta menetluses esindajana, kaitsjana osaleda. See on nõue, see annab nii-öelda baasvundamendi. 

Praegusel hetkel ma näen küsimust, et tegelikult sellessamas Riigikantseleis, kes peab tagama valitsuse õigusaktide ja eelnõude põhiseadusele ja teistele seadustele vastavuse, seda nõuet rikutakse. Ja kuidas on võimalik, lugupeetud istungi juhataja, et selline nii-öelda – ma nimetaks nii – korruptsioonihõnguline eelnõu on jõudnud siia saali? Ma olen nõus sellega, et justiitsminister püüab praegu seda musta pesu valgeks pesta, mis on nii rokane, et seda ei saa isegi Arieliga puhtaks. Aga kuidas on võimalik, et Riigikogu juhatus laseb sellise eelnõu üldse läbi? 

Kuna küsimus oli vist siiski mulle ...

See on küsimus istungi juhatajale. Kuna käsi oli üleval, siis paraku te peate ootama järjekorda, kuni teilt küsitakse. Aga mis ma oskan öelda? Meil läks see seaduseelnõu ju põhiseaduskomisjoni arutelule ja põhiseaduskomisjoni esimees peale ministrit saab kajastada komisjonis toimunud arutelu. Kas seal ka tõusetusid need küsimused, seda me kuuleme põhiseaduskomisjoni esimeest kuulates. 

Aga Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Minu küsimus puudutab ikka Justiitsministeeriumi muutmist digiministeeriumiks, milleks minu arvates ei ole Justiitsministeeriumis täna üldse valmisolekut ja kompetentsi. See toob kaasa tegelikult dubleerimise, killustatuse ja kindlasti juhtimiskvaliteedi halvenemise. Aga teie vastustest tulenevalt ma esitan täpsustava küsimuse. Ma vaatan siin tarku selgitavaid sõnaraamatuid. Telekommunikatsioon, ka elektrooniline side, kaugside tähendab informatsiooni edastamist ja sidepidamist pikemate vahemaade taha. Tänapäeval kasutatakse telekommunikatsiooniks elektrilisi seadmeid: telegraafe, telefone, teleprintereid, raadiosidet, kiudoptikat, orbitaalsatelliite ja internetti. Milline osa telekommunikatsioonist siis jääb Justiitsministeeriumile ja milline osa teistele ministeeriumidele, kui üldse jääb? 

Aitäh! Side- ja kommunikatsioonivaldkond sellisel kujul, nagu te üles lugesite, jaguneb alates 1. jaanuarist Justiits- ja Digiministeeriumi ja osaliselt Kaitseministeeriumi vahel. Vaat telegraafi kohta ma ei tea, kas äkki Muinsuskaitseamet tegeleb sellega või keegi muu. 

Rain Epler, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua minister! Kõigepealt sellest helgest optimismist, mida te soovisite meile kõigile. Siin just paar eelnõu tagasi võeti kodus olevatelt emadelt haiguskindlustus ehk haigekassakaart, ütleme niimoodi. Ja tehti üht-teist muudki. Nii et ei paista seda helget optimismi. 

Nüüd, natuke oli ikkagi demagoogiat teie vastuses, kui te Urmas Reinsalule vastates ütlesite, et teie olete ise ametnikuna osalenud. Aga Kasemets ju just võttis puhkuse, et osaleda mitte ametnikuna. (Saalist hõigatakse midagi.) Ta minu arust isegi rõhutas seda, et ta on ametnik, aga ta oli puhkusel ja ta osales mitte ametnikuna. Ja nüüd mu küsimus teile on. Kas te olete nõus, et kui see tippametnik võtab puhkuse ja osaleb koalitsiooniläbirääkimistel, siis [on veidi kummaline,] et need päädivad sellega, et muu hulgas otsustatakse nõudeid riigisekretärile muuta? Ja kui nüüd mõne aja pärast realiseerubki see, mida teie nimetasite praegu spekulatsiooniks – ja raske on teiega vaielda –, ja ta saabki riigisekretäriks, kas siis see asi näeb ikkagi natuke halb välja? [Meil on nagu] selline banaanivabariik, et tuli üks mees ja ütles, et tehke seadus, nii et ma saaks riigisekretäriks.

See, kuidas see asi välja näeb, paistab kindlasti erinev erinevatele silmapaaridele. Aga konkreetne eelnõu tegeleb argumentidega, mitte väljanägemisega.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Teate, minister, mispärast seda muudetakse? Väga lihtsal põhjusel: sest praegune riigisekretär Taimar Peterkop lasi ju tegelikult kliimaseaduse eelnõu auklikuks. Ja siin on kättemaksuaktsioon praegu: "Ahaa, tulid meie vastu, siis me lööme su minema sealt!" See ei ole korrektne käitumine. Aga ma jään ikkagi selle juurde, et riigisekretäriks te olete planeerinud Keit Kasemetsa. Te olete siiamaani seda praegu eitanud, nagu ma olen aru saanud, te ei tea midagi. Aga kui Keit Kasemets pannaksegi riigisekretäriks, kas te olete valmis tagasi astuma, tõendamaks, et te mitte midagi ei teadnud?

Vastuseks ma kostaks niimoodi, et esiteks, igaüks mõtleb oma rikutuse piirides. Mina kahjuks ei saa kuidagi teiega ühte meelt olla mingite kättemaksuaktsioonide osas. Või õnneks ei saa olla ühte meelt. Mis puudutab küsimuse teist poolt, siis vastavalt Vabariigi Valitsuse seadusele ei tegele justiitsminister ega ka mitte justiits- ja digiminister riigisekretäri valikuga, ei osale selles. Ta ei tegele personaliküsimustega väljaspool oma haldusala. Riigisekretär jääb väljaspoole justiits- ja digiministri haldusala. Mina kaitsen siin neid sisulisi argumente, mis on eelnõu seletuskirjas toodud selle haridusnõude kaotamiseks.

Riina Solman, palun!

Aitäh, Riigikogu aseesimees! Lugupeetud justiits- ja digiminister! Te olete nüüd siit puldist korduvalt meie kahtlusi hajutanud ja öelnud küsijatele, et te ei saa spekulatsioonidega kaasa minna ega midagi kinnitada. Mõistan teid. Aga ometi on suurel osal ühiskonnast arusaam, et see eelnõu riigisekretäri haridusnõuete leevendamiseks on tugevalt ühe isiku huvides, kes on praegune Kliimaministeeriumi kantsler ja endine poliitikahuviline, kes on kaasa elanud üsnagi agressiivsele rohepöördele ja Riigikogu valimistel 2023 üles astunud õige erakonna poliitdebattide moderaatorina ning olnud otsene koostööpartner mõtlejategrupiga SALK, kes nõustas keelatud annetusena kõiki tänaseid koalitsioonierakondi. Ja kui nüüd selgub, et Keit Kasemets tõesti saab tänu seadusemuudatusele riigisekretäriks, kas te siis miinimumina oleksite nõus siitsamast puldist tunnistama, et see asi lõhnas halvasti, ja tunnistama, et täna teie kaitstava eelnõu kohta küsimusi esitanud poliitikutel oli õigus?

Teil on kindlasti õigus neid küsimusi esitada, sellele ma kirjutan kohe alla. Selles mitte mingisugust kõhklust ei ole. Siin enne kõlas ütlus, et pealtnäha tehniline eelnõu on kaasa toonud suure sisulise arutelu. Ja selle eest olen ma tänulik. On väga oluline, et Riigikogu liikmed saavad eelnõu kõikide aspektide kohta küsida ja oma kahtlusi väljendada. Ma ei lähe kaasa sellega, et me arutame siin ühe konkreetse persooni üle. Selle persooni küsimus siin eelnõus ei kajastu. Ja igaks juhuks nimetan üle, et kui mõni erakond küsib mõne ametniku nõu või ekspertiisiabi, siis see tuleneb juba ametniku eetikakoodeksist, et ametnikud nõustavad poliitikuid enne eelnõude vastuvõtmist. Tegemist ei ole mingil juhul keelatud annetusega. Et see oleks ka täitsa selge.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Ega ma oma eelmisele küsimusele ausalt öelda vastust ei saanud, et kuidas ikkagi see telekommunikatsioon erinevate ministeeriumide vahel nendesamade konkreetsete valdkondade lõikes, mis ma ette lugesin, jaguneb. Aga ma jätkan küsimust. Ma vaatan, et Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumile läheb postiside, ja nagu ma olen aru saanud, Omniva ongi juba selle ministri haldusalasse viidud. Mis siis kogu sellest side- ja kommunikatsiooni valdkonnast üldse majandusministeeriumisse kui sellisesse alles jääb? Mingi osa läheb Justiitsministeeriumile, tõllad ja post ja ümbrikud ja margid ja pakid hakkavad käima põllumajandusministeeriumi kaudu. Kas majandusministeeriumis see valdkond üldse likvideerub või jääb sinna midagi ikka alles?

Aitäh! Kordan igaks juhuks veel eelmine kord sellele küsimusele antud vastust. Sideteemad, nii nagu te üles lugesite, tulevad valdavalt Justiits‑ ja Digiministeeriumisse nii, nagu nad praegu on. Sideosakond liigub üle, ta füüsiliselt ei koli, lihtsalt tuleb Justiits‑ ja Digiministeeriumi alla. Osa sideküsimusi on ka Kaitseministeeriumi haldusalas, selles osas muudatusi ei tule. Kui te küsisite, kuidas edaspidi jääb, siis ma vastasin ka eelmine kord, et edaspidi jääb nii, et väiksema osaga sidest tegeleb Kaitseministeerium ja tsiviilsidega tegeleb Justiits‑ ja Digiministeerium.

Nüüd, mis puudutab seda, mis üldse jääb Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi alla, siis kui te vaatate praegust Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi struktuuri, siis te näete seal nelja valdkonda, nelja asekantslerit. Nendest neljast suurest valdkonnast liigub Justiits‑ ja Digiministeeriumisse üle üksnes üks. Terve suur tulp Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumist, mis puudutab planeeringuid, maakasutust ja kõike seda, liigub omakorda Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumisse. Nii et valdav osa nendest küsimustest, millega majandusministeerium täna tegeleb, jääb sinna alles ja ainult üks tulp neljast liigub üle Justiits- ja Digiministeeriumisse. Aga postiside, see, mis puudutab marke, Omnivat ja paberil saadetavat posti, jääb regionaalministeeriumisse.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Te siin enne ütlesite, et üks persoon siin eelnõus ei puutu asjasse. Tegelikult ikka puutub küll. Tegelikult võiks rahumeeli nimetada selle Keit Kasemetsa eelnõuks või seaduseks. Kui teie seda kuidagi ei taju või ei märka, siis on küll paha lugu. Ma ei saa ka tegelikult aru, miks te üldse selle seadusega siia tulite. Tänane valitsus ju rikub rutiinselt Eesti põhiseadust ja teisi seadusi, Riigikogu juhatus täpselt samamoodi. Te oleks võinud selle Keit Kasemetsa sinna ära panna ebaseaduslikult ja Riigikohus oleks templi peale löönud ja öelnud, et nii võib küll, sest nii aidatakse hoida EKRE-t võimult eemal. Aga meil on siin tihtilugu, kord aastas käinud õiguskantsler, kes seletab meile, et seadusi ei tohi teha üksikjuhtumite lahendamiseks, vaid üldjuhtumite lahendamiseks. Ja nüüd me siin lahendame üksikisiku üksikjuhtumit. Ja mina lihtsalt küsin: miks te ometi justiitsministrina sellisele halvale õigusloomele alla kirjutate?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma kindlasti ei nõustu nende küsimuses toodud eeldustega, aga vastuseks teie sisulisele küsimusele: see seaduseelnõu muudab oluliselt mitme ministeeriumi haldusalasid ehk tegemist ei ole sugugi üksikküsimuse lahendamisega. 

Nüüd, mis puudutab klassifitseerimist üksikküsimuse ja üldküsimuse vahel, siis tegelikult saab seda mõista ka niimoodi, et me ühtlustame selle haridusnõude kaotamisega nendele ametikohtadele seatud nõudeid, kus tavapäraselt inimestel võib olla eeldus, et seal oleks vaja juriidilist kõrgharidust. Ma veel kord kordan. Näiteks justiitsminister on siiamaani ka vastutanud samasuguste õigusalaste kontrollide eest ja sellel ametikohal ei ole õigusalase hariduse nõuet. Isegi ministeeriumi kantsleril ei ole õigusalase hariduse nõuet. Samuti ei ole õigusalase hariduse nõuet näiteks soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikul, kelle töö on õigusalaste küsimuste lahendamine, õigusalane nõustamine ja õiguslike seisukohtade väljastamine. Aga õigusalase hariduse nõuet seal ei ole. Tegemist on ühtlustamisega.

Aitäh! Riina Solman, palun! 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Ma kasutan lihtsalt võimalust, et teil on siin seaduseelnõus ära toodud Maa- ja Ruumiameti toimingud. Ma olen omal ajal sellele riigihalduse ministrina väga kaasa elanud ja soovinud Maa-ametit ja Ruumiametit kokku liita. Toona tundus see üsna võimatu ja kaelamurdev ülesanne – tundus, et ülesanded on nii erinevad. Ma näen küll, et teil on siin eelnõus sellised paragrahvid nagu "Maakatastri dokumendi väljastamine", "Maakorraldustööde tegevuslitsentsi andmise ja kehtivuse pikendamise taotluse läbivaatamine" ja nii edasi, aga ma küsin pigem selle uue ameti hingeelu kohta. Te olete seal valitsuses ja näete rohkem. Kas sealt on saanud ka kokkuhoidu, koondamist ja kuidas need kaks erinevat valdkonda kokku kõlama on hakanud, mille puhul enne tundus, et neid kuidagi üheks ei saada?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma usun, et kõik Riigikogu fraktsioonid on selle arenguga kursis olnud või ennast kursis hoidnud ja uue ameti loomisel silma peal hoidnud, saanud kõik oma küsimused nendel esitlustel küsida. Minul ei ole infot selle kohta, et seal oleks midagi väga halvasti. Küll on aga infot selle kohta – sain selle ise Riigikogu liikmena vastavate ametnikega vesteldes ja neid kuulates –, et tõesti, see annab peamiselt sisulist efekti ja paremaid ruumilahendusi Eestile. Kokkuhoid sealt veidi tekib, aga see on teisejärguline.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te tõite rea näiteid, et juriidilisi küsimusi lahendavad inimesed ei oma juriidilist haridust. Ja tõite näite, et õigusalaste ülesannete täitmisel saab riigisekretär toetuda Riigikantselei õigusekspertidele. Minul on küsimus: kas õigusekspertidel on juriidiline haridus või ei ole seal kohal ka seda vaja?

Aitäh! Vastuseks sellele küsimusele: iga juht avalikus sektoris peab kindlasti tagama selle, et tema tööks vajalikud pädevused on tal meeskonnas olemas. Kuidas ta seda täpselt tagab, see on iga juhi enda korraldada. Tõin siin eelnevalt ka näiteid Eesti õigusajalukku ennast kirjutanud suurkujudest, kellel ei ole juriidilist kõrgharidust.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mind teeb murelikuks see, et Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumist [viiakse praegune] Maa-amet ja selle ruumilise planeerimise osakond mujale. Tegelikult maa on ressurss, mida kasutatakse [Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsusalas]. [Seal] oleks hea võimalus regionaalarengut parandada ja maaelu ja põllumajandust aktiviseerida ja viia riiki siit Tallinnast, sellest ühishoonest, kus toimub see arvutikomplektide kolimine 1000 euro eest, ka kaugemale. See võiks olla hoopis kohapeal. Aga ma võtsin ette tabeli, kus on riigi kokkuhoid, või mitte isegi riigi kokkuhoid, vaid ümbertõstmised. Justiitsministeeriumisse luuakse [ametikohti] juurde. Kas on teada, et kui Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist kaob 23 ametikohta, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumist 42 kohta ja Justiitsministeeriumisse tuleb juurde 66 kohta, kust tuleb siis see kokkuhoid?

Aitäh! Väga hea küsimus. Siin on tegemist tegelikult kahe paralleelse tegevusega ehk kõik ministeeriumid täidavad kärpeülesannet ja samal ajal toimub ümberpaigutus. Selleks, kuidas täpselt see kärpeülesanne täita nende ümbertõstmiste kõrval, tuleb kindlasti enne 1. jaanuari head lahendused leida. Tuleb [välja käia] struktuurimuudatused, mis on vaja teha selleks, et see sünergia ja koostöö kõige paremaid tulemusi annaks. Kahjuks ma hetkel väga palju detailsemat vastust anda ei saa. See töö seisab ees.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne, kui me läheme juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud härra Riigikogu esimees! Ma pöördun teie poole kui Riigikogu esimehe, aga samas ka kui Eesti 200 niisuguse poliitilise büroo liikme poole, juhttuumiku liikme poole. Me arutasime väga tõsist küsimust, mis on seotud ka parlamendi juhatuse töökorraldusega, puudutades parlamendi informeerimist. Justiitsminister oli arusaadavalt kimbatuses, mis puudutab seda võimalikku riski, et, nagu meedia on öelnud, seadust tehakse ühe inimese või persooni jaoks. Võimalik, et see nii on, kuna ajakirjanduses see väide on kõlanud ja otsesõnu keegi valitsusringkondades pole seda ümber lükanud. 

Juba 8. augustil peaminister Kristen Michal ütles, et riigisekretäri haridusnõue tuleb ära võtta, sest ärimehed on sellekohase ettepaneku teinud. Mul on küsimus, kas teie olete teadlik, millised ärimehed tegid peaministrile ettepaneku selle haridusnõude kõrvaldamise kohta. On väga huvitav, et just ärimehed selle ettepaneku tegid 8. augusti uudise kohaselt. Ja teiseks: millal Eesti 200 sai teada, et teie minister peab selle seaduse nii ära muutma? Millal teid sellest informeeriti ja kas see oli peaminister või keegi teine? Paluks anda niisugust värskendavat juhtimisinfot parlamendile. Ma arvan, et see küsimus on piisavalt oluline, et sellest mitte kergekäeliselt üle libiseda nii-öelda mittevastuste keskkonnas. Ma loodan teie ...

Aitäh, hea kolleeg! Nagu te isegi aru saate, see ei ole kuidagi küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta – mitte ühestki otsast. See küsimus ... (Saalist kommenteeritakse.) See küsimus on kindlasti kõikidele asjaomastele inimestele, kes menetlevad seda seadust sisuliselt. Riigikogu juhatus kaalus normitehniliselt selle eelnõu menetlusse võtmist ja leidis, et see eelnõu võetakse Riigikogu menetlusse. See on ka vastus teie küsimusele. Minule need asjaolud, mida teie välja tõite, ei ole teada. Ja Riigikogu juhatus selliseid asjaolusid ei kaalu.

Ja selle väga konkreetse seisukohaga on mul hea meel kutsuda siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Hendrik Terras, et tutvustada Riigikogu põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu. Hendrik Terras, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan ülevaate põhiseaduskomisjonis toimunud arutelust. Teemasid oli laias laastus kolm. Esiteks see, mis juhtub praktikas, kui Riigikogu seda eelnõu heaks ei kiida. Tegelikult juba toimuvad tegevused, et liita vastutusalad kokku, ja inimesed ka füüsiliselt on juba kolinud ning see järjestuse mõttes ei ole võib-olla kõige õigem. Kuid oli ka komisjoni liikmeid, kes olid seisukohal, et see praktiline väärtus, kui viiakse ellu poliitilist tahet, selles olukorras on üle normitehnika. 

Teine oli täna siin saalis väga populaarseks aruteluteemaks saanud riigisekretäri haridusnõude kaotamine. Oli argumente mõlemalt poolelt. Ühte poolt oleme siin palju kuulnud, et see peaks jääma, kuna see inimene teostab põhiseaduslikkuspärasuse kontrolli valitsuse eelnõude puhul. Kuid oli ka komisjoni liikmeid, kes leidsid, et kuna tegemist on ühega riigi tippjuhtidest, siis on oluline tema juhtimisalane kvaliteet, mitte nii väga juuraharidus. Ja riigisekretäri roll on aastate jooksul oma olemuselt tunduvalt muutunud, ta ei ole ainult Eesti esijurist, vaid haldab bürood. Seega leiti, et juhiomadused on olulisemad kui haridus. 

Samuti oli arutelu riigisekretäri poliitilise vastutuse üle. Ta saab eelnõusid [Riigikokku saata], kuid otseselt poliitiliselt ei vastuta. Oli kriitikat ka selles osas, et iga koalitsioonivahetusega, mida on viimastel aastatel väga mitmeid olnud, korraldatakse ministeeriumide töö ümber. Seda ei peetud alati kooskõlas olevaks riigis toimuvate muudatustega, vaid pigem, ütleme, mitte väga hästi põhjendatud ümberjaotamistega. Kuid oli ka teistsuguseid arvamusi neilt, kes peavad seda vajalikuks, selleks et tõmmata tähelepanu just koalitsioonilepingusse pandud teemadele. 

Lisaks arutati ka seda, kas poliitikute puhul peaks kehtima kõrgharidusnõuded. Näiteks, kas justiitsministril peaks olema juriidiline kõrgharidus ning kas ka Riigikogu liikmetel ja teistel poliitikutel võiks olla kõrgharidus. Siiski leiti, et demokraatia huvides ei ole see vajalik ja hetkel teostatav. (Saalist kommenteeritakse.) Praegu seda nõuet ei ole ja ärme seda nõuet demokraatia huvides ka kehtesta.

Kokkuvõttes otsustati teha ettepanek esimene lugemine lõpetada – 4 poolt- ja 2 vastuhäält. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtaeg kümme tööpäeva. Ma tänan!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Kõigepealt, vastavalt kodukorraseadusele määrab muudatusettepanekute tähtaja spiiker ja mitte keegi teine. Komisjon teeb ettepaneku. Ma tahtsin nüüd, ma ei tea kohe, sa ütlesid ilusti, rääkisid, lobisesid välja, et tegelikult on juba kõik need muudatused ära tehtud, mis see seadus siin meile nüüd ette paneb, ja meie asi on lihtsalt see asi ära vormistada. Ma küsin umbes sama asja, mida ma küsisin minister Pakostalt. Mis te ikka siin näete vaeva selle seaduse muutmisega, saab ka lihtsamalt: saab ju seadust rikkuda, nii nagu kogu aeg rikutakse! Ja küllap Riigikohus ka pärast ütleb, et kõik on okei. Kuidas see sinu meelest sobib ühele normaalsele, demokraatlikule, põhiseaduskorda järgivale riigile, parlamentaarsele riigile, et valitsus juba tegelikult tõstab kõik need asutused sinna, kuhu tal vaja on, ja juba töötab niimoodi, ja kui pärast aega üle jääb ja Riigikogus ei ole liiga suurt obstruktsioonivalli enam ees, siis tuleb selle vormistamisega ka lagedale? Tagurpidi ju!

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Kõigepealt mainin ära, et seadust ei tohi rikkuda ja praegusel hetkel, ma arvan, et seadust ka ei rikuta. Me ei saa alati lähtuda ainult sellest, mis on nii-öelda normitehniliselt kõige korrektsem. Ka see ei ole lõplik. Ka see ei ole lõplik, sellepärast et ministeeriumide elu käib nii, et ministeerium töötab kogu aeg. Ja ma arvan, et see on mõistlik, et tegevus jätkub, et riik ei seisa selle taga, et koostatakse eelnõusid, mis võtavad aega.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Me saime aru, et komisjonis oli valdav arvamus, et juhiomadused on olulisemad kui haridus. Võib-olla tõesti. Võib-olla tõesti meil ongi liiga palju liiga haritud inimesi, et asjad on nii pekki läinud, nagu nad Eesti riigis on. Aga kas komisjon tervikuna arutas ka seda teemat, et me teame, et kui mõnda aega tagasi olid ühe kõrge riigiametniku valimised, siis tema tugevus nagu oli just see, et ta valdkonnast mitte midagi ei tea. Ta osutus tänu sellele valituks, et tal ei olnud ühtegi segavat asjaolu tema hariduse näol. Kas komisjon arutas ka suuremat pilti riigis, et võib-olla olekski mõistlik, et kõikide elualade juhid ei teaks mitte midagi oma valdkonnast ega oleks neil vaja piisavat erialast haridust? Äkki see aitaks riiki kuidagi paremini juhtida? Praegu mulle tundub küll, et me oleme selgelt sellel kursil, ja teie ettekanne komisjonis toimunust ka lubab seda arvata. Kas ongi selline suund, et äkki peakski panema asutusi juhtima rohkem inimesi, kes ei tea valdkonnast mitte midagi?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma arvan, et see ei ole baaskriteerium, et oleks juhitavale asutusele vastav haridus. Ilmselgelt tuleb see kasuks ja aitab valdkonda paremini mõista, aga see ei ole selle aluseks. Kuigi iseenesest ma seda väga toetan, et inimestel oleks vastav haridus, kindlasti teeb see tööd lihtsamaks. Aga kas see peaks kriteerium olema? Seda ma ei arva ja seda ei leidnud ka mitmed teised komisjoni liikmed.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea komisjoni arutelust ettekandja! Väga huvitav on kuulata selle arutelu käiku. Võib-olla ühe osana tasuks mõelda – ma ei tea, kas sa ei maininud seda või kas teil oli üldse arutelu sellel teemal –, et ehk saata see seaduseelnõu valitsusele tagasi, et nad nagu korrigeeriksid oma seisukohti, on ta siis kõrghariduse nõude osas või juriidilise kõrghariduse osas. Võib-olla anda sinna juurde ka komisjoni ettepanekud tulevikuks. 

Teiseks ma tahtsin uurida seda. Ma loen eelnõu seletuskirja. Kas oli jutuks ka see, et [eelnõu] saadeti kooskõlastamiseks ainult kahele organisatsioonile ehk Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutusele ja Eesti Interneti Sihtasutusele. Kas tekkis kellelgi huvi, miks ainult info‑ ja kommunikatsiooniasutustele ja mitte näiteks Maa-ameti ja ruumilise planeerimise valdkonna sihtasutustele?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Meil komisjonis ei tehtud seda ettepanekut ja ka ei kaalutud eelnõu tagasisaatmist. Komisjonis ei tulnud arutelu alla nende asutuste [loetelu], kellele see kooskõlastuseks saadeti.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Loen [valitsuse tegevusprogrammi] punkti 10.1.9: "Koalitsioon võtab eesmärgiks Riigikogu ja üldise poliitilise töökultuuri parandamise." Mul nüüd tekib küsimus, et järjest rohkem te teete niimoodi, et kõigepealt teete asja ära ja siis tagantjärgi oma enamushäältega kõik vormistate ära. Kas see ongi see, mille te eesmärgiks olete võtnud ja mida hakkate ellu viima? Kas see on uus poliitiline töökultuur?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Me põhiseaduskomisjonis arutasime selle eelnõu sisu ja poliitiline kultuur kui selline otseselt kajastust arutelus ei leidnud. Ma arvan, et see ei ole ka väga suur poliitilise kultuuri rikkumine.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kuna enam ei ole nõuet, kui see seadus jõustub, et riigisekretäril oleks õigusalane haridus, kas siis kaasneb ka lisakulu Riigikantseleile õigusekspertide juurde palkamisel ja muud sellist?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Riigikantseleis töötab juriste rohkem kui ainult riigisekretär. Nad saavad kindlasti enda tööga väga hästi hakkama. Ning eelarveküsimusi me ei arutanud.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan veel kord, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te ei arutanud poliitilist töökultuuri, aga samas te ise juhite põhiseaduskomisjoni. Ma sain teie jutust aru, et tegelikult enam ei ole see põhimõte oluline, et kõigepealt teeme seaduse, siis hakkame seadust täitma. Nüüd on see suund, et kõigepealt teeme ära ja siis tagantjärgi hakkame vormistama seadusi. Selle eelnõu puhul tuleb see välja. Olen ma õieti aru saanud?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Kui otsustatakse teha mõni muudatus, siis keegi peab selle muudatuse ette valmistama. Justiitsministeerium valmistas eelnõu ette. Aga selleks, et efektiivselt riigi huvides töötada, ei saa me, käed rüpes, oodata, kuni eelnõu ette valmistatakse. Kuna see [muudatus] on kokku lepitud koalitsioonilepingus, on tõenäosus, et see leiab Riigikogus toetust. Ja kui ei leia, siis on võimalik tagantjärgi korrektuure teha. Mina arvan, et on mõistlik niimoodi edasi toimetada, et riigi elu ei jää seisma, kuni eelnõu ette valmistatakse ja Riigikogus menetluse läbib. Ma ei näe seal suurt rikkumist.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nii, aga enne, kui me läheme läbirääkimiste juurde, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Rain Epler, palun!

Aitäh! Konkreetse istungi kohta võib-olla vähem, aga üldisemalt selle protseduuri kohta, kuidas riiki juhitakse, ja Riigikogu ja valitsuse suhete kohta. Nagu te ise ka kuulsite, ettekandja ütles puldist täna, et seadust ei tohi rikkuda, aga alati ei saa seadust täita. Ministeerium töötab kogu aeg ja vaat seadused ei jõua selle tempoga kaasas käia. Minu arvates see ei ole päris õige lähenemine ja mul on ettepanek teile kui Riigikogu [esimehele]. Võib-olla te juhatuses arutate, et ehk võiks siiski Riigikogu poolt valitsusele saata märgukirja, et tegelikult peaks asi käima niimoodi, et enne on ikkagi asi seadustatud ja siis ministeerium töötab vastavalt sellele, mida on seadustatud. Praegu puldist öeldi otse maha, et noh, ministeerium juba töötab, aga siin Riigikogu pole järgi jõudnud. Minu arvates see ei ole õige. Ma loodan, et te nõustute ja võtate selle asja arutlusele.

Aitäh! Ma ei saa lugeda seda protseduuriliseks küsimuseks. Aga kindlasti Riigikogu juhatus suhtleb ka Vabariigi Valitsusega, mis puudutab õigusloomet ja seda, kuidas Eesti Vabariigis seadusi täidetakse. Kert Kingo, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh võimaluse eest! Ma võtaksin [komisjoni esindaja] sõnasabast kinni: ta märkis, et koalitsioonilepingus oli kokku lepitud. Kas meil on see tava, et lepitakse koalitsioonilepingus kokku, et see inimene peab saama järgmiseks riigisekretäriks, ja vastavalt temale me nüüd siis muudame teatud tingimusi? Kas nüüd ongi nii, et meil niimoodi tehakse neid asju?

Aitäh, Kert Kingo! Ent see ei ole küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Ma ei saa seda lugeda selliseks küsimuseks. Aga, head kolleegid, me oleme jõudnud läbirääkimisteni. Avan läbirääkimised ja palun kõigepealt Riigikogu kõnetooli Riigikogu keskfraktsiooni nimel kõnelema Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!  

Kolm minutit lisaaega ka palun. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Siin on kahjuks ehe näide sellest, kuidas tehakse tervet seadust ümber ainult ühe inimese tarbeks. Peaminister otsustas, et ta soovib panna riigisekretäriks oma inimese, keda ta usaldab, kes ei hakka tema kliimaseadust või muid seadusi kritiseerima. Aga kahjuks tuli välja, et kehtivas seaduses olev haridusnõue ei võimalda peaministri valitud inimest riigisekretäriks määrata. Ja mida siis tehakse? Kas hakatakse uut inimest otsima? Ei. Muudetakse seadust, muudetakse nõudeid, peidetakse see kobareelnõusse teiste muudatustega, mis puudutavad üldse ministeeriumide valdkondade muutmist, tuuakse see siia ja 101 Riigikogu liiget peavad arutama ja hääletama ühe inimese haridusnõude muutmist. Sest muul juhul lihtsalt Michal ei saa riigisekretäriks panna seda inimest, kelle ta valis.

Ja mida on toodud täna põhjenduseks? Esiteks on öeldud, et seadus on ajale jalgu jäänud, 30 aastaga on palju muutunud, et riigisekretäril ei peagi olema juriidiline haridus, tema roll peab muutuma, tema on juht, tippjuht, tema on mänedžer. Mul on küsimus: kui mingi hetk oli tekkinud selline arusaam riigisekretäri rollist, siis miks pole seda muudatust kordagi varem arutatud? 30 aastat oli aega seda muudatust teha. 30 aastat probleeme ei olnud ja nüüd, kui tuli uus peaminister ametisse, kui tal tekkis soov vahetada riigisekretär välja, tullakse selle eelnõuga siia saali. Vabandust väga, aga see ei näe üldse hea välja.

Kui ma vaatan praegu kehtivat Vabariigi Valitsuse seadust, siis mis on riigisekretäri ülesanded? Riigisekretär võtab sõnaõigusega osa valitsuse istungitest, jälgib, et Vabariigi Valitsuse eelnõud oleksid vastavuses põhiseaduse ja muude seadustega, ja annab selle kinnituseks oma allkirja. Ehk siis, kui mõni seadus ei vasta põhiseadusele või mõnele muule seadusele, siis ta seda allkirja ei anna. Kuidas ta saab seda teha, kui temal ei ole vastavat haridust? 

Aga ehk muudetakse Vabariigi Valitsuse seadust, muudetakse riigisekretäri rolli, et tema ei pea enam seda põhiseaduspärasuse analüüsi tegema? Seda ei muudeta. Mul tekkis mõte, et aga võib-olla see ongi uue valitsuse, võib-olla see ongi uue peaministri soov, et oleks selline riigisekretär, kes ei näeks neid vigu, kes ei näeks neid vastuolusid, nagu on näinud näiteks praegune riigisekretär just viimase olulise kliimaseaduse puhul.

Justiitsminister tõi välja seda, et näiteks ka tema ametis pole juurahariduse nõuet. Esiteks, ministritel peaks üldse olema vähemalt kõrghariduse nõue, siis võib-olla oleks vähem praakeelnõusid ka siia Riigikogu saali jõudnud ja riigi olukord poleks niivõrd nigel. Aga see on muu arutelu teema. Teiseks, võib-olla varsti peaks üldse justiitsministril olema hoopis IT-hariduse nõue, sest nagu me teame, selle eelnõuga IT-valdkond liigub hoopis Justiitsministeeriumi valdkonda. 

Ja veel üks oluline asi. Justiitsminister tõi välja, et väga paljud ametnikud, kes töötavad seadustega, ei pea omama juuraharidust. Aga võib-olla see ongi probleem? Võib-olla see ongi tänase õigusloome probleem, et meil järjest töötavad ametnikud seadustega, kirjutavad need seadused valmis, ja neil ei ole juuraharidust. Ja siis me imestame, kust nii palju õiguspraaki tuleb, ja järjest kas president või õiguskantsler viib seadusi Riigikohtusse.

See, kuidas täna see eelnõu siia Riigikokku jõudis, siia saali jõudis, ei näe üldse hea välja. Probleem tegelikult ei ole isegi mitte selles haridusnõude muutmises, vaid see, kuidas seda tehakse. Alguses leitakse inimene ja siis otsustatakse, et oleks tema järgi vaja seaduses olevaid nõudeid muuta. See loob väga halva pretsedendi. Kas see tähendab seda, et tulevikus on nii, et iga uus peaminister hakkab korraldama ümber Riigikantselei tööd, hakkab valima uusi inimesi? Iga kord, kui tuleb uus peaminister, tuleb uus riigisekretär, tulevad teised tippametnikud. Ja kas siis ka tulevad uued eelnõud ja muudetakse äkki veel mingeid haridusnõudeid? Võib-olla tuleb uus ametnik, kellel ei ole isegi magistrikraadi ükskõik mis valdkonnas. Kas siis üldse kaotatakse ükskõik mis kõrghariduse nõue?

Ja veel üks oluline aspekt: kahjuks sellega kõrgete riigiametnike positsioonid politiseeritakse. Siiamaani on olnud alati seisukoht, et eriti olulised, sellised riiklikud tippametikohad ei peaks olema poliitilised. Ja nüüd me näeme, et see tendents on järjest muutumas. Aga miks on üldse loodud ametnikkond? See on loodud selleks, et tasakaalustada poliitikat, et oleks järjepidevus riigi juhtimises, oleks kriitiline mõtlemine, oleks julgus seda kriitikat avaldada. Ja nüüd seda järjepidevust soovitakse lammutada. Me ju teame, milline meie poliitmaastik on. Iga poolteise aasta tagant valitsus vahetub. Kas meil siis iga poolteise aasta tagant hakkavad vahetuma ka tippametnikud?

Ma tahan viidata ka ühele olulisele küsitlusele, mis hiljuti läbi viidi. See oli korruptsiooniteemaline küsitlus ja 54% vastanutest ehk üle poole ütlesid, et nemad ei nõustu selle väitega, et ametiasutuste otsused on vabad onupojapoliitikast. Mida see tähendab? Suur osa ühiskonnast jätkuvalt tunneb, et meil on käimas onupojapoliitika. Kust tekib selline tunnetus ühiskonnas? See tekib just selliste seadusemuudatuste tõttu, mida me ka täna siin arutame. Niimoodi kaobki usaldusväärsus, kui meil leitakse inimene ja siis hakatakse seadust ja muid nõudeid tema järgi kohandama ning tippametikohad täituvad poliitiliste eelistuste järgi. 

See eelnõu loob väga halva pretsedendi. Just sellel põhjusel teen Keskerakonna fraktsiooni nimel ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Helir-Valdor Seedri. Palun! (Helir-Valdor Seeder küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Jah, peab nõustuma selle kriitikaga, mis siin on korduvalt kõlanud, et suur osa sellest Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise seaduse [eelnõust] on valmis kirjutatud ühe inimese jaoks või ühe inimese järgi. Ja see on ääretult kahetsusväärne. Minu tehtud täpsustus siin küsimuste ja vastuste voorus, kus arutleti, kas Keit Kasemets osales seal ametnikuna või poliitikuna või kellegi muuna: see oli siiski pretsedent. Selgub, et ta osales koalitsiooniläbirääkimistel kodanikuna, lihtsalt kodanikuna. Võttis puhkuse ja oma puhkuse ajast tundis, et kodanikukohust on mõistlik täita koalitsiooniläbirääkimistel. Ja nüüd me oleme jälle Keit Kasemetsa juures, kellele kirjutatakse seaduseelnõu – ma ei tea, kas talle kui kodanikule, poliitikule või ametnikule. Nii see kahetsusväärselt on. 

Ja ei ole olnud veenvad need ministri selgitused siin, et riigisekretäri tööülesanded Eesti Vabariigis on nii tundmatuseni muutunud, et nüüd on vaja seadust kaasajastada ja muuta. Tegelikult aastakümneid tagasi, just nimelt pärast Ülo Kaevatsi sekretäriks olekut, oligi see hetk, kus leiti, et see ei õigustanud ennast, et mõistlik on Eesti Vabariigis kehtestada just nimelt juriidilise kõrghariduse nõue riigisekretärile. Meil oli juba siis, iseseisvas Eesti riigis kaasaegne juristide koolitus olemas Tartu Ülikoolis, hiljem on see laienenud ka teistesse ülikoolidesse. Ja kõik ülikoolid, kes annavad juristiharidust, annavad ka üldise sellealase baashariduse, isegi siis, kui on spetsialiseerutud kitsamale juriidilisele valdkonnale. 

Riigisekretär on jätkuvalt esijurist Eesti Vabariigis. Ja just seetõttu, et ta peab eelkõige – rõhutan, ta peab eelkõige! – jälgima, et valitsuse õigusaktid oleksid kooskõlas põhiseaduse ja teiste seadustega, et need oleksid vastavuses nendega. Kõik korralduslikud ja organisatoorsed kohustused, mis on talle juurde tulnud, on teisejärgulised selle peamise ülesande juures. See on jätkuvalt kõige olulisem! 

Nii et Isamaa fraktsiooni nimel võin öelda, et meie peame jätkuvalt seda ülimalt vajalikuks. Teatud mõttes on see ka nii riigisekretäri ametiposti degradeerimine kui ka juristide kui nii-öelda valdkonnaspetsialistide, ekspertide degradeerimine, kui praegu sellisel ametikohal selline nõue ära võetakse. Kutsun üles koalitsioonipoliitikuid siin ikkagi mõtlema riigimehelikult ja kaaluma enne, kui see otsus tehakse. 

Nüüd, teine küsimus on, mida me siin üldse arutame. Peaministri käskkirjaga – vabandust, peaministri korraldusega, kui täpne olla – on ju need vastutusvaldkonnad täna juba ära jagatud erinevate ministeeriumide vahel. Muudatused ju sisuliselt, de facto, on toimunud. Mina küsisin komisjonis, aga mis siis juhtub, kui nüüd Riigikogu seda seaduseelnõu heaks ei kiida. Aga siis selgus, et mitte midagi ei juhtu. Mitte midagi ei juhtu! Tegelikult ministrid jätkavad oma tööd nii, nagu nad kõik need kuud on teinud, ikkagi tegelevad samade valdkondadega. Noh, riigieelarve read lähevad veidi risti-rästi, seda peab möönma, et riigieelarves neid ridu päris nii lihtsalt ümber tõsta ei saa, aga nad on siis teiste ministeeriumi valdkondade all, aga ega peaminister oma korraldust ei pea muutma. Nii et siin on laiem mõtlemise koht meil. Me tegeleme siin praegu lihtsalt järelhüüdega ja isegi koalitsioonisaadikutest laias plaanis ei sõltu siin mitte midagi selle eelnõu vastuvõtmise puhul. 

Kolmandaks, mida peab ütlema: kogu see vastutusvaldkondade ümberjagamine erinevate ministeeriumide vahel on ääretult ebaõnnestunud, segane, ebaefektiivne. See toob kaasa täiendavaid kulutusi, täiendavat bürokraatiat, see toob kaasa dubleerimist, nagu te ka täna siin kuulsite. Näiteks seesama telekommunikatsiooni ja side valdkond on jagatud erinevate ministeeriumide vahel, mis tähendab seda, et kõikides nendes ministeeriumides peab olemas olema pädevus, et sellega tegeleda. 

Sama on loodava Maa- ja Ruumiametiga, kus teatud osa kooskõlastusest jääb jätkuvalt Põllumajandus- ja Regionaalministeeriumile seoses kohalike omavalitsustega, seoses põllumaa kasutusega. Neil peab jääma osaliselt see pädevus alles, aga samal ajal tuleb see tekitada ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis. See on samuti dubleerimine, nii nagu on praegu korraldatud näiteks ühistransport, mis on jagatud mitme erineva ministeeriumi vahel. Ja dubleerimine ongi praktikas toimunud. Põllumajandus- ja regionaalministeeriumis on transpordiga tegelevad ametnikud ja samamoodi on majandusministeeriumis transpordiga tegelevad ametnikud. On tekkinud dubleerimine! 

Niisugune ülesannete jaotus, nagu siin on praegu tehtud, on täiesti ebapraktiline. Olukorras, kus me räägime selgusest, bürokraatia vähendamisest, liigume me tegelikult vastupidises suunas. Ääretult ebamõistlik lahendus, mis on siin meile välja pakutud! Mina loodan küll, et menetluse käigus, kui praegu see väga toores eelnõu menetlusse jääb, seda väga tõsiselt menetletakse ja vaadatakse ümber, et ta sellisel kujul ei jõua lõpphääletusele. 

Tegelikult on probleem jällegi üldisem. Viimastel aastatel iga valitsuskoalitsiooni [muutuse] ja isegi valitsuskoalitsiooni ajal muudetakse neid ülesandeid täiesti suvalisel ajal ja suvaliselt, vastavalt sellele, kuidas üks või teine koalitsiooni osapool leiab, et ta vahetab ministreid või muid isikuid. Ja sellest tulenevalt siis muudetakse ka valitsuses vastutusvaldkondi erinevate ministeeriumide vahel. See on läinud sõgedalt tihedaks ja see on külvanud teadmatust ja ebastabiilsust. Keegi enam ei vastuta asjade eest, mis on kolm, neli, viis aastat tagasi toimunud. Öeldakse, aga see oli eelmises ministeeriumis, eelmisel ajal, seda ajalugu me täpselt ei tea, ei mäleta. Elav mälu on täiesti kadunud ja segi paisatud. Samas see on ka osa riigivalitsemisest, väga oluline osa riigi juhtimisest. 

Kahetsusväärselt, noh, võtame sellesama [tulevase nimega] Maa- ja Ruumiameti. Küll oli Maa-amet Keskkonnaministeeriumis, enne seda oli ta Põllumajandusministeeriumis, hiljem [riigihalduse ministri alluvuses]. Ta on erinevates ministeeriumides olnud. Nüüd viiakse see amet jälle põllumajandus- ja regionaalministeeriumist majandusministeeriumi alla, loksutatakse siia, sinna ja kolmandasse kohta. Mis see siis nüüd on? 

Justiitsministeeriumist tehakse ka digiministeerium. Loomulikult ei tehta, seda pädevust ei ole seal seni olnud, nüüd see tekitatakse justkui. Ja seda ka osaliselt, kui me vaatame, mida kommunikatsioonivaldkond laiemalt puudutab. Tegelikult toimub jagunemine nelja erineva ministeeriumi vahel. Ühe valdkonna jagunemine nelja erineva ministeeriumi vahel! Ei ole mõistlik, lihtsalt ei ole mõistlik! 

Ja väita, et see ei too kaasa ei dubleerimist, ei täiendavat segadust – no see on väga eluvõõras. Seetõttu Isamaa saadikurühm teeb ka ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Ja kui tulevikus valitsuse seadust tahetakse muuta, siis [võiks seda teha] palju tõsisemalt, palju pikemat perspektiivi silmas pidades – Eesti 200-le ütleksin, pikka plaani silmas pidades – ja suuremat stabiilsust riigi juhtimisel luues. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Ma sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 505 esimene lugemine lõpetada. Aga, head kolleegid, meile on laekunud kaks ettepanekut: Isamaa fraktsioonilt ja Eesti Keskerakonna fraktsioonilt. Mõlemad teevad ettepaneku Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 505 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 505 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 16, vastu 43, erapooletuid Riigikogu liikmeid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 505 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 28. oktoober kell 17.15.

Head kolleegid, nüüd on kõigil soovijail võimalus pärast haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Kõnesoove on ning ma palun esimesena siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Kalle Grünthali. Palun!

Lugupeetud Eestimaa rahvas! Nädal aega tagasi, esmaspäeval ma pidasin siinsamas puldis kõne, kus ma kutsusin rahvast Vabariigi Valitsuse Eestit hävitava poliitika vastu üldstreigile. Üldstreik peaks siis olema mitte kodanike, vaid tööandjate algatatud töökatkestus, mida kasutatakse väga harva. Ja seda nimetatakse töösuluks ehk lokaudiks. 

Ja mis need põhjused olid? Oli see, et tegemist on põhiseadusliku korra muutmisega. Ma ei hakka kõike siin üles lugema, võib-olla mõned näited ainult. Tippjuristid on analüüsinud, et vaid 30% seadustest on menetletud nii, nagu peab, ülejäänute puhul on seda eiratud. Ja samas on ka president need maksumuudatused ja seadused välja kuulutanud. Üks näide veel sellest eelnevast loetelust on see, et sotsid on hüüdnud välja hüüdlaused, et turumajandus tuleb lõpetada ja asja hakkab koordineerima valitsus. 

Täna lisandus veel! Täna lisandus siis veel: toodi välja Vabariigi Valitsuse seaduse muudatus, mis tegelikult on koostatud ühe mehe jaoks. Põhjus: sellepärast et praegune riigisekretär Taimar Peterkop lasi kliimaseaduse äärmiselt auklikuks ja järelikult tuleb ta välja vahetada inimesega, kes on valitsusele lojaalne. Ja selleks tuldi siia muudatusega, et riigisekretäril ei peagi enam olema juriidiline kõrgharidus. Uskumatu! Uskumatu! See on tsitaat filmist "Verekivi". 

Ja teine põhjus on veel see, mis sellest välja koorus. Sellesama seadus[eelnõuga] tuli ilmsiks, et muudatused on juba ammu tehtud ja kui Riigikogu neid ära ei kinnita, siis midagi ei muutu. Ehk siis Vabariigi Valitsus läheb lihtsalt Riigikogust mööda, ajab oma asja. Aga see ei ole põhiseaduspärane. 

Ja huvitav on see, mis pärast seda kõnet järgnes. Võib-olla oli juhus, võib-olla mitte – ma ei tea. Järgnes see, et kolm päeva hiljem tuli BNS-i uudis, mida muidugi peavoolumeedia ei kajastanud, et raudteelaste ametiühing kavatseb alustada ettevalmistusi streigi korraldamiseks. Aga õnneks korjas selle uudise siiski üles TV3, mis laupäevastes uudistes seda näitas. Ja pärast seda järgnes kohe teine klipp, millest ilmnes, et tööandjate keskliit, kaubandus-tööstuskoda ja 38 ettevõtlusorganisatsiooni rõhutasid, et möödunud reedel saadeti peaministrile pöördumine, et seaduste turbomenetlus, mille puhul eiratakse hea õigusloome tava, kahjustab ettevõtjate kindlustunnet ja [jätkab] seda praktikat, mis on Eesti riigile ja majandusele hävitav. 

Mõlemad sõnumid olid tegelikult sellised ettevaatlikud, sest loomulikult kõigepealt sellele järgnevad läbirääkimised ja kui neil mõju ei ole, siis tulebki lokaut ehk siis tööandjate korraldatud tööseisak.  

Ja mul on rahvale praegu palve. Kui see protsess käivitub, siis toetage neid ettevõtjaid, kes julgesid selle Eestit päästva sammu ette võtta. Kujutage ette, kui rongid ei liigu, mis siis saab!? Kujutage ette, kui autotransport ei liigu, kui bussid ei liigu! Valitsus peab järgi andma, lõpetama Eestit hävitava poliitika. Ja [lokaut] on vahend, mille puhul politsei oma veekahurite ja kumminuiadega tegelikult on Eesti rahva vastu võimetu.

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Züleyxa Izmailova. Palun!

Aitäh! Head saadikud! Head loomasõbrad! Mind toob täna siia pulti mitte just kõige rõõmustavam sõnum. Nimelt on asi selles, et eile, pühapäeval rahulikul pärastlõunasel ajal märkasin sotsiaalmeedias väga murelikuks tegevat sõnumit meie keskkonnakomisjoni juhilt Igor Tarolt, kes ei pidanud paljuks mõnitada loomakaitset ja loomakaitsjaid, kes olid parasjagu saanud hakkama suure tööga. Nimelt päästsid nad gaasikambrisse sattumast 300 kana, leidsid neile uued kodud. 

Täna komisjonis otsustasin ka komisjoni juhilt Igor Tarolt selle kohta otse järgi pärida. Ja selle asemel, et vabandada komisjoni maine kahjustamise pärast, ütles härra komisjoni esimees, et temal Riigikogu liikmena on õigus öelda täpselt seda, mida sülg parasjagu suhu toob. Mul on väga kahju, et komisjoni juht ei mõista selle komisjoni rolli ja enda rolli selle eesotsas. Keskkonnakomisjon ja maaelukomisjon on ainsad komisjonid Riigikogus, mis peavad tegelema lisaks inimestega seotud teemadele ka kõikide ülejäänud [elusolenditega], eriti just loomadega. 

Täna lisandus Taro kommentaarile veel väga huvitav intervjuu, mille ta andis Delfile, kus ta ütles, et välja vabandada oma suhtumist, et tuleb teha vahet loomakaitsel ja aktivismil. Minu küsimus on härra Tarole: kuidas sellel küll vahet teha, sest sisuline riiklik loomakaitse Eestis puudub? Seda pole seni olemas olnud. Loomakaitse põhinebki aktivismil ehk vabatahtlikel. Kui loomakaitsega oleks Eestis kõik korras, siis ju polekski aktivismi vaja. Kas pole nii? 

Õnneks on sotsiaaldemokraatidest ministrid Madis Kallas ja Piret Hartman soovinud seda muuta ja on ette võtnud samme loomade heaolu parandamiseks Eestis. 300 kana päästmine gaasikambrist ei ole radikaalne, see ei naeruväärista loomakaitset. Küll aga naeruvääristab parlamenti loomakaitse üle ilkumine ja eriti veel keskkonnakomisjoni juhi poolt. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Head kolleegid, tänane istung on lõppenud. Kohtume jälle homme.