Tõepoolest, ma lootsingi lisaküsimusele. Kõigepealt ma vastan ära: jah, meie – minu ning Leedu ja Islandi välisministri – sõnavõtt sellel meeleavaldusel oli ainuvõimalik samm. Ma ei kujuta ette olukorda, kus ma oleksin pidanud tulema Eestisse tagasi ja te oleksite minu käest küsinud: "Aga miks te ei öelnud inimestele välja seda, mida on neile tegelikult ka seesama valitsus lubanud?"
Teiseks, tegu ei ole ju mitte ühe või teise seadusega, vaid laiemas mõttes poliitilise kursi muutmisega, see on välispoliitiline kurss. Selle meelde tuletamine on väga selgelt ka meie ülesanne, kuna on murtud ka kokkuleppeid, mis puudutavad Euroopa Liitu.
Kolmandaks – ma tulen nüüd konkreetse visiidi juurde –, meil ei jäänud midagi muud üle, sellepärast et paratamatult on Gruusia ajakirjandus väga suuresti valitsuse kontrolli all. Peale nende [parlamendi] esimehe ehk spiikriga kohtumist – seal oli neli välisministrit laua taga – toimus sellesama spiikri pressikonverents, kus ta ütles välja, et meie kui Euroopa Liidu esindajad, kui Euroopa Liidu välisministrid oleme täiesti nõus sellega, mida nende valitsus teeb. See oli konkreetne vale, mida me proovisime avalikult ümber lükata, aga seda ei õnnestunud meil seoses sealse sõnavabaduse [olukorraga] väga hästi teha. Seega pidime me minema ja ütlema välja selle seisukoha, milles me oleme kokku leppinud nii Euroopa Liidus kui ka laiemalt, et see jääks kehtima.
Ma ütlen vastupidi: kui on sõbralik valitsus, kui on meie suhtes sõbralik valitsuskoalitsioon, siis oma sõprade kohta valetamine on samm, mida ei tohi aktsepteerida ja mida ei tohi teha. Nii et need tehiolud olid tegelikult seal taga.
Ja nüüd, te küsisite, kuidas me seda Eestis ette kujutaksime. Viime ennast näiteks 23 aasta tagusesse olukorda, kus meie valitsus oli lubanud meid viia Euroopa Liitu, pidas läbirääkimisi ja sellele oli väga suur rahva toetus. [Oletame, et] ta oleks teinud täiesti vastupidiseid otsuseid, viies meid Venemaa suunas, ning meil oleks olnud külas näiteks Islandi, Soome, Rootsi või mis iganes meie suhtes sõbralike riikide välisministrid. Kujutame ette, et meie oleksime olnud rahvana tänaval, küsimas valitsuselt: "Miks te ei täida meile antud lubadusi ja ka Euroopale antud lubadusi?" Kui need ministrid oleksid vaikides lahkunud ja jätnud kõlama selle vale, siis ma arvan, et see oleks olnud ka nende poolt väga vale samm.
Kõige lõpuks tulen tagasi [selle juurde], kas ma tegin õigesti või valesti. Vaatamata valimistele, kus kõik Eesti erakonnad on omavahel konkurentsis, ütlesid ka endised välisministrid, näiteks Urmas Reinsalu, Urmas Paet ja tegelikult ka Marina Kaljurand, et see oli õige samm, nad oleksid teinud samamoodi.
Nii et, head sõbrad, ma saan aru, et teil võib olla mure venekeelsete valijate pärast, aga see oli ainuke asi, mida me oleksime tegelikult Eesti riigina saanud teha.