Tere hommikust, head kolleegid! Kell on 10, alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 16. töönädala teisipäevast istungit. Nüüd on nagu ikka võimalik üle anda eelnõusid või arupärimisi. Vabandust, härra Kaljulaid! Ma korraks vabandan. Härra Kivimägi, kas teil on protseduuriline küsimus? Ei ole. Kogemata. Selge. Palun, Raimond Kaljulaid!

Austatud kolleegid! Sotsiaaldemokraatlik Erakond on alati välja pakkunud olulisi tööjõuturgu puudutavaid reforme ja nii ka sel korral oleme valmistanud ette ühe äärmiselt tähtsa eelnõu, mis näeb ette seda, et turvatöötaja või valvetöötajana saaks töötada ka 18‑aastane isik. Nimelt, te ilmselt ei teagi, et praeguses seaduses on seatud see piir 19. eluaasta juurde. Meie turvaettevõtetel on suur tööjõupuudus, samal ajal võib olla noori, kes sooviksid asuda turvatöötajana või valvetöötajana tööle, aga neil ei ole võimalik seda teha, sest seaduses on täiesti põhjendamatu nõue, et seda ametit saab pidada alates 19. eluaastast.

Omal ajal, kui Riigikogu selle seadustas, põhjendati seda sellega, et no ei saa ju inimene otse keskkoolipingist minna tööle kuskile valvetöötajaks, näiteks öösel mõnda ladu valvama. See põhjendus muidugi ei ole asjakohane, inimene võib ju Eestis keskkooli lõpetada ka 19‑aastaselt, 20‑aastaselt või koguni 46‑aastaselt. Nii et selle suure ebaõigluse ja tööjõuturgu moonutava asjaolu muutmiseks oleme me põhjalikult asja läbi töötanud ja valmistanud ette eelnõu, mis on digitaalselt üle antud ja näeb ette turvaseaduse muutmise. Ma väga loodan, et see on üks nendest eelnõudest, mis pälvib siin saalis vähemalt sama konsensusliku ja laiapindse toetuse, nagu on pälvinud peretoetuste tõstmine. Ma tänan teid kõiki tähelepanu eest!

Nii, rohkem soove ma ei näe. Selle eelnõu edasise saatuse otsustame juhatuses loomulikult vastavalt kodu- ja töökorra seadusele. Palun kohaloleku kontroll!

Hetkel registreeris enda kohaloleku 74 Riigikogu liiget.

Läheme tänase päevakorra läbivaatamise juurde. Esimene päevakorrapunkt on Eesti Panga 2021. aasta aruanne, mille esitab meile Eesti Panga president Madis Müller. Selle ettekande juures on meil kord selline, et kõigepealt on Madis Mülleri ettekanne 20 minutit. Seejärel on igal Riigikogu liikmel võimalik esitada üks suuline küsimus, kui ta seda soovib. Läbirääkimistel saavad sõna võtta fraktsioonide esindajad. Austatud Eesti Panga president, palun! Riigikogu kõnetool ootab.

Austatud Riigikogu aseesimees! Riigikogu liikmed! Kord aastas on Eesti Pangal kohustus ja võimalus Riigikogu ees oma tegevusest aru anda. Täna tahangi anda teile ülevaate Eesti Panga läinud aasta olulisematest tegevustest. Räägin ka euroala ja Eesti majanduse tervisest ning pean kohe tõdema, et eelmise aasta kokkuvõtete tegemise ajaga [võrreldes] on olukord tegelikult tänaseks jõudnud juba päris oluliselt muutuda. Eriti kehtib see näiteks hinnatõusu puudutava ja selle väljavaate suhtes. Läinud aastal oli keskpankadel eeldus, et koroonaviiruse pandeemiast jõudsa toibumisega kaasnenud kiirenenud hinnatõus peagi taltub, kui ettevõtted kohanevad, tarneahelad saavad jälle tööle ja elu naaseb tavarütmi. Venemaa vallandatud sõda Ukrainas on need ootused aga kummutanud. Energiakandjate ja teiste toormete hinna tõus on veelgi hoogu juurde saanud ning sõja ja sanktsioonide tõttu tarneahelate taastumine viibib.

Räägingi kõigepealt rahapoliitikast, mis on keskpanga peamine tööriist hinnatõusu ohjeldamiseks. Stabiilne ja väike hinnatõus on keskpanga peamine eesmärk, sest see aitab kaasa meie majandusliku heaolu pikaajalisele kasvule. Kuna Eesti on euroala riik, siis on Eesti Panga üks olulisimaid rolle ühise rahapoliitika kujundamine koos teiste euroala keskpankadega. Läinud aastal kirjeldasin teile siinsamas, kuidas Euroopa Keskpank pandeemiakriisi puhkedes kiiresti ja väga jõuliselt reageeris, et ärevusse sattunud turud maha rahustada ja tagada jätkuvalt mõistlikud laenutingimused ettevõtetele, majapidamistele ja ka valitsustele. Käivitasime selleks erakorralise võlakirjade tugiostude programmi ja pakkusime kommertspankadele erakordselt soodsate intressimääradega laenu, et pangad omakorda selle raha majandusse edasi saaksid laenata. Ka Eesti valitsus sai madalatest intressimääradest kasu, kui võlakirjaturgudelt võeti laenu, et kriisiajal majandust toetada. Seda oli Eestil tänu euroalasse kuulumisele ja Euroopa Keskpanga erakorralistele toetusmeetmetele võimalik teha tõesti väga soodsatel tingimustel. Praeguseks on euroala majandus pandeemiakriisist taastumas ja kiire hinnatõusu tingimustes ei ole senised majandusaktiivsust ja seeläbi ka hinnatõusu ergutavad meetmed keskpanga poolt enam kohased.

Ka miinusmärgiga intressid on varsti ajalooks saamas. Eesti laenuvõtjateni jõuab see mõju järk-järgult euribori, intressimäärade tõusu kaudu. Toon näite, mida see tähendab ühe keskmise kodulaenuvõtja jaoks. Eelkõige puudutab Eesti inimesi kuue kuu euribor, mis selle aasta alguses oli veel umbes –0,5%, kuid läheneb nüüd kiiresti nullile. Kodulaenu kuumakset hakkab euribori tõus mõjutama miinusest väljasaamisel. Näiteks kui laenu suurus on 100 000 eurot ja tagasimakse tähtaeg 25 aastat, siis iga protsent euribori tõusu tähendab kuise laenumakse suurenemist umbes 50 euro võrra. See ei too veel kaasa märkimisväärseid probleeme, sest pangad järgivad laenu andmisel Eesti Panga reegleid ning hindavad ja arvutavad, et laenuvõtja saaks hakkama ka palju kõrgema intressimääraga. Paratamatu on aga fakt, et laenumaksete suurenemisel jääb inimestel vähem raha kätte muudeks kulutusteks. Me keskpangana oleme juba aastaid rõhutanud, et ülimadalad intressimäärad ei kesta igavesti ja pikaajalisi laene võtvad inimesed peaksid hindama oma suutlikkust laenu tagasi maksta ka kõrgemate intressimäärade korral. See tõehetk on nüüd kätte jõudmas. Kuigi tegelikult peame tõdema, et pärast esimest intressimäärade tõstmist keskpanga poolt on intressimäärad ajaloolises võrdluses jätkuvalt väga madalad. Siiski on põhjust lähiaastatel eeldada Eesti inimeste sissetulekute suhteliselt kiire kasvu jätkumist. See omakorda teeb tulevikus varasemalt võetud laenude teenindamise lihtsamaks. Kokkuvõtvalt, keskpank on rahapoliitika tuge majandusele vähendamas.

Lisaks rahapoliitikale, mida me teeme euroalal ühiselt, vastutab Eesti Pank Eesti riigis finantssektori stabiilsuse eest. Sellega on seotud muu hulgas nõuded, mida me kehtestame finantssektorile. Kui pandeemia puhkes, siis kärpisime ühe kriisiabinõuna kommertspankadele kehtestatud süsteemse riski kapitalipuhvri nõude nullini. Selle sammuga vabanes pankade jaoks 110 miljonit eurot kapitali, mida nad oleksid saanud vajadusel kasutada võimalike laenukahjumite katmiseks ja ka uute laenude väljastamiseks. Pandeemiakriisi mõju jäi aga õnneks Eestis kardetust väiksemaks ja pangad on püsinud tugevad. Nii saime otsustada, et võime selle leevenduse lõpetada ja taastada puhvrinõude, ehk ka siinkohal oleme tasapisi keskpanga poliitikat karmistamas. Lisaks jälgisime tähelepanelikult kinnisvaraturul toimuvat. Meie arvates oli näiteks samm õiges suunas, et KredExi käenduse tingimused läinud aastal üle vaadati ja neid täpsustati. Leiame, et sellega on riiklik toetus esimese kodu ostjatele senisest paremini sihitud.

Nüüd aga ülevaatlikult muudest Eesti Panga tegemistest, mida võiks esile tõsta. Uuendasime läinud aastal Eesti Panga strateegiat. Meie põhiülesanded on küll kehtestatud seadusega, kuid see jätab siiski alati ruumi otsustada, milliste valdkondade arendamisse lähemal ajal just eriti panustada. Seekord oli meie strateegias suurim muutus kestliku arengu temaatika lisandumine. Hakkasime hindama ja jälgima meie investeeringute süsinikujalajälge eesmärgiga seda edaspidi vähendada. Sama sihi seadsime endale ka organisatsioonina. Me püüame vähendada energiakulu, toimetada igas mõttes säästlikumalt ning muudame selleks mitmeid seniseid harjumusi. Kestlikkuse valdkonda jääb ka Eesti Panga ettepanek kaaluda lahendusi, mis vähendaksid vajadust keskpangal emiteerida ühe‑ ja kahesendiseid münte. Nimelt, toodame neid Eesti Pangas igal aastal juurde kümneid tonne ja see on keskkonnale päris tõsine koormus. Teil on Riigikogus seadusandjatena võimalus viia ümardamisreeglite kehtestamisega nende väikese nimiväärtusega müntide emiteerimise vajadus miinimumini. Oleme Eesti Panga poolt teemat üleval hoidnud ja ma loodan, et leiame siin lähitulevikus koos hea lahenduse. Kui me igal aastal paiskame ringlusse kümneid tonne münte, mida inimesed üldiselt maksmisel ei kasuta, on ühiskonna vaates tegu lihtsalt raiskamisega.

Eriti läinud aasta teisest poolest on Eesti Panga jaoks prioriteet kõik see, mis puudutab kriisiolukordadeks valmistumist. Keskpank vastutab Eestis muu hulgas selliste elutähtsate teenuste nagu maksete ja sularaharingluse tõrgeteta toimimise eest. Koos kommertspankadega oleme teinud mitmesuguseid õppusi, et välja selgitada, kuidas talitluspidevust veelgi paremaks teha. Näiteks maksete puhul mängisime läbi erinevaid andmesidekatkestuse olukordi. Meie eesmärk on tagada, et pankadevahelised arveldused toimiksid vähemalt korra päevas ka olukordades, kus puudub juurdepääs üleeuroopalistele maksesüsteemidele.

Samuti vastutab Eesti Pank sularaha piisava kättesaadavuse eest. Võimaliku suurema nõudluse puhuks on meil olemas nii oma varu kui ka võimalus keskpanga sularahavarusid kiiresti täiendada. Samuti oleme täpsustanud koostööd riigikassaga puhuks, kui elektroonilised kanalid ei toimi ja valitsus vajab maksete tegemiseks sularaha. Need on vaid mõned värskemad näited. Mõistagi oleme jätkanud tegevusi, mis on seotud Eesti Panga infosüsteemide tugevdamise ja turvalisuse parandamisega.

Maksete valdkonnas lõppes meil eelmisel aastal üks eriprojekt, mida tegime koos ettevõttega Guardtime ja mis puudutas digieurot. Testisime selle projektiga, kas Eesti digiriigi aluseks olev tehnoloogia võiks sobida ka niinimetatud digitaalse keskpangaraha alustehnoloogiaks. Leidsime, et tehniliselt oleks see võimalik, aga nüüd jätkuvad arutelud Euroopa Keskpanga tasandil.

Eesti Panga kui nõuandja rollis oleme jätkanud regulaarseid kohtumisi valitsuse ja Riigikogu liikmetega. Oleme alati valmis arutama majanduse olukorra ja kõigi Eesti Panka puudutavate teemade üle nii Riigikogu komisjonide kui ka fraktsioonidega. Lisaks oleme jätkanud avalike seminaride korraldamist, et pakkuda aruteluplatvormi ühiskonna ja majanduse vaates olulistel teemadel, nagu kriisist tugevamana taastumine või olukord tööturul.

Eesti Panga põhisõnumid või soovitused tulenesid mullu suuresti sellest, et Eesti majandus sai pandeemiakriisist üle palju kiiremini, kui esialgu arvati. Nii tekkis olukord, kus täiendavat stiimulit riigi poolt ei olnud enam nii ulatuslikult vaja. Üks põhisoovitusi oli seega seada riigi rahanduses kurss eelarve puudujäägist väljumisele. Ka praegu on meie arvates muret tekitav see, et Eesti riigi tulude ja kulude vahe on riigieelarves juba püsivaks kärisenud.

Paar sõna ütlen ka statistika kohta, mis on meile oluline valdkond. Eesti Pank on Statistikaameti kõrval Eestis teine riikliku statistika koostaja. Eelmisel aastal hakkasime avaldama ka täiendavat intressimäärade statistikat ja hoiu-laenuühistute statistikat, mille vastu on olnud päris suur huvi. Aga niipalju siis kokkuvõtvalt meie igapäevasest tegevusest.

Järgnevalt peatun pikemalt meie arusaamal sellest, milline on seis välismaailma ja Eesti majanduses ning millised on väljavaated. Koroonakriisist taastumine maailmas jätkub, kuid Venemaa kallaletungi tõttu Ukrainale sattusime silmitsi uue kriisiga. Rääkimata inimlikust tragöödiast on selle mõjul veelgi kiirenenud energiahindade tõus, mis ilmnes juba läinud aastal, kui pakkumine nõudluse kiirele taastumisele järele ei jõudnud. Tegelikult oli juba eelmisel aastal näha, et Venemaa vähendas Euroopas hoitavate gaasivarude mahtu, mis oli samuti oluline tegur energiahindade kallinemisel. Sõja vallandumine tänavu veebruaris koos järgnenud sanktsioonidega andis uut hoogu energia ja erinevate toormete hinna tõusule. Ka toit kallineb. Ukraina ja Venemaa on mõlemad olulised põllumajandustoodete eksportijad. Inflatsioonisurvet maailma majanduses lisavad Hiina väga karmid piirangud koroonaviiruse leviku takistamiseks, mis on edasi lükanud tarneahelate taastumist. Siinkohal tahaksin selgituseks rõhutada, et keskpanga otsused mõjutavad hinnatõusu umbes pooleteise‑ kuni kaheaastase viiteajaga. Umbes nii palju võtab tavaliselt aega näiteks intressiotsuste kajastumine üldises hinnatõusus. Seepärast on meie jaoks oluline hinnata eelkõige püsivamat hinnasurvet. Samuti jälgime finantsturgude, ettevõtjate ja tarbijate pikema vaatega ootusi hinnatõusule. Sooviksime neid näha 2% lähedal, kuid viimastel kuudel on ka need ootused muret tekitavalt kõrgemale nihkunud.

Positiivse poole pealt pole aga euroala tööturu seis olnud kunagi nii tugev ja tööpuudus nii väike kui täna. Kõige värskem prognoos euroala kohta on läinud nädalal välja tulnud Euroopa Komisjoni majandusprognoos, milles euroala majanduskasvu väljavaadet kärbiti selleks aastaks enne sõja puhkemist prognoositud 4%‑lt 2,7%‑le ja inflatsiooniootusi tõsteti 3,5%‑lt 6,1%‑le. Ka tuleval aastal ületab inflatsioon euroalal 2% taseme, mida me keskpangana sihime. Eestis näeb Euroopa Komisjon tänavu majanduskasvu aeglustumist mulluse 8,3%‑lise kasvutempo järel 1%‑le. Aasta keskmiseks inflatsiooniks prognoositakse sel aastal 11,2%. Need olid Euroopa Komisjoni värsked hinnangud. Eesti Panga värske majandusprognoosi avaldame paari nädala pärast.

Eesti majanduse taastumine koroonakriisist oli võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega väga kiire. Enne veebruari lõppu oli hinnang majandustsüklile veel väga positiivne. Eriti paistis see silma tööturul, kus ettevõtjad tõid peamise kasvu takistava tegurina välja tööjõupuuduse. Ressursid majanduses olid rakendatud määral, mis kasvu jätkumise tarvis eeldas juba selgelt täiendavaid investeeringuid. Kuid veebruari lõpust on pilt selgesti muutunud. Ebakindlus on kasvanud. Ettevõtete jaoks on sisendihinnad kohati väga järsult kallinenud, mille tagajärjel jäävad nii mõnedki investeeringud ilmselt ootele. Samas tarbijate kindlustunne on kannatanud vähem kui Euroopas keskmiselt. Selle taga on Eesti inimeste keskmiselt siiski üsna kiire sissetulekute kasv, mis on viimastel kuudel veelgi kiirenenud. Peame jälgima, et me ei satuks palga‑ ja hinnakasvu spiraali, mille eest hoiatas Eestit äsja oma visiidi lõpetanud Rahvusvaheline Valuutafond. See seaks ohtu meie eksportiva sektori konkurentsivõime. Tööturg on Eesti üldises majanduspildis praegu tugev. Samas näitavad ettevõtete küsitlused, et uute töötajate värbamise ootused on nõrgenenud, sest ebakindlates oludes ollakse kasvuplaanidega ettevaatlikumad.

Praegu näeme ka vajadust tähelepanelikult jälgida kinnisvaraturul toimuvat, et seal hoog liiga suureks ei läheks. Tehingute aktiivsus kinnisvaraturul on viimase aasta jooksul olnud üsna kõrge. Probleem on eelkõige see, et uue kinnisvara pakkumist on vähem kui ostusoovi, mis surub hinnad üles. Keskpanga poolt ei ole me veel eluasemelaene puudutavaid reegleid muutnud, kuid kindlasti jälgime neid arenguid ja kiire laenukasvu puhul oleme vajadusel valmis tingimusi karmistama.

Tulen nüüd uuesti Eesti elu ühe tänase põhimure juurde, milleks on väga kiire hinnatõus. Ligi pool meie kiirest hinnatõusust tuleb energiakandjate kallinemisest. Lisaks on kallinemas toit, kuna toidutoorme hinnad maailmaturul kasvavad. Samas peame tõdema, et hinnatõus on muutunud Eestis laiapõhjalisemaks, puudutades järjest enam ka tööstuskaupu ja teenuseid. Nagu eelnevalt kirjeldasin, teeb keskpank hinnatõusu ohjeldamiseks oma osa euroala tasemel. Eesti hinnatõusu talitsemisel on aga väga oluline, et valitsuse kulutused ülemäärast hinnasurvet juurde ei tekitaks. Eelarvepoliitikal on inflatsiooni taltsutamisel selgelt oluline roll. Ei ole mõistlik käituda nii, et ühe jalaga ehk rahapoliitikaga pidurdatakse ja teisega antakse gaasi. See tähendab ka seda, et kui riik plaanib toetusi kiire hinnatõusu leevendamiseks, siis peaksid need olema väga hästi läbi mõeldud ja hästi sihitud, sest on ilmne, et Ukraina sõjast tingitud hinnatõusud on püsivama iseloomuga ja riigi jaoks ei ole jõukohane neid toetustega lõputult kõigi puhul leevendada.

Üldiste ja laialt jagatavate toetuste ning maksude langetamise probleem on selles, et need tekitavad majanduses juurde suuremat täiendavat nõudlust ja sellega annavad hinnakasvule hoogu juurde. Mõistame Eesti Pangas, et praegustes oludes, rääkides värskest lisaeelarvest, on riigil vaja täiendavalt panustada kaitsevõimesse, samuti on lisakulud seotud sõjapõgenike vastuvõtuga. Eesti majandus aga otseselt riigi tuge ei vaja, sest liiga nõrga nõudluse probleemi meil ei ole. Meile Eesti Pangas teeb muret, et riigi kulude ja tulude vahe on Eestis juba 3% ringis SKP‑st ja kipub üsna püsivaks kujunema. Teisisõnu tähendab see, et pea iga kümnes kulutatud euro on riigieelarves tuludega katmata, ja see eeldab pidevalt juurde laenamist. Riigi laenukoormus hüppab järgmise nelja aastaga umbes 20% pealt eeldatavasti 30% peale ning vaid osa sellest on seotud kriisist tulenevate kuludega. Kolm aastat tagasi mäletatavasti oli Eesti riigi laenukoormus alla 9% SKP‑st.

Mis teeb aga suures plaanis pildi veel keerulisemaks, on eurotoetuste osa meie tuludes. Eelarve tasakaalust rääkides läheb tihti meelest, et märkimisväärne osa Eesti riigi tuludest, umbes 2–3% SKP‑st, tuleb praegu veel Euroopa Liidu eelarvest. Meie elatustase on paranemas ja ettepoole vaadates see toetus väheneb. Seega suudame tegelikult päris oma tuludega katta heal juhul vaid 85 senti igast Eesti riigi poolt kulutatud eurost. See ei saa olla pikalt jätkusuutlik ning peaks meid tegema ettevaatlikuks, kui kavandame täiendavaid püsivaid riiklikke kulutusi.

Järjest raskem on argumenteerida, et riigina laenu võttes on lihtne ja odav ulatuslikke riiklikke investeeringuid või kulutusi katta. Ühelt poolt on praegu oluline kaaluda, millist täiendavat hinnasurvet võib laenuraha kasutamine tekitada. Teisalt on selge, et enam ei ole raha laenamine valitsusele väga odav ka otsese intressikulu mõttes. Kui veel hiljuti oli kuulda arvamusi, et riigi tulude ja kulude tasakaalu sihtimine on oma aja ära elanud ja liialt konservatiivne lähenemine, siis nüüd võib minu arvates väita vastupidist: vanamoodsaks on muutunud seisukoht, et valitsusel on võimalik odavalt ja lõputult oma kulutusi rahastada laenuga. Eesti Panga riigirahandust puudutav põhisõnum on seega jätkuvalt see, et täiendavaid kulutusi planeerides peab olema selge ka see, mis allikast neid kulutusi rahastatakse. Kindlasti ei tohiks püsivaid kulukohustusi kokku leppida, nähes selle kattena laenuraha või vaid ajutiselt tänu kiirele hinnatõusule suurenenud maksulaekumisi. Raha ei tule mitte lihtsalt riigieelarvest, vaid eelkõige kogutakse see kokku ikka meilt kõigilt, maksumaksjatelt. Seega on vastutustundlik meie ühise raha kasutamise üle otsustada tasakaalukalt ja hästi läbimõeldult.

Lõpetuseks märgin ära ühe läheneva tähtpäeva. Algaval kuul möödub 30 aastat rahareformist, millega panime nurgakivi Eesti majandusedule ja Euroopaga lõimumisele. Praegu elame keset keerulisi aegu ja soovin, et meil jätkuks Eestis nii tänasel päeval kui ka edaspidi julgust ja tarkust teha otsuseid, mis meie riigi ja inimeste elujärge edasi viivad ja neile uusi võimalusi loovad. Tänan kuulamast! Olen valmis vastama kõigile teie küsimustele. Aitäh!

Alustab nendega Jüri Jaanson. Palun!

Suur tänu! Austatud Eesti Panga president, aitäh ülevaate eest! Mul on hea meel kuulda, et Eesti tarbijate kindlustunne on seni püsinud. Ja minu meelest on asjakohane ka see hoiatus, et valitsus oma kuludega hinnatõusule järjest [hoogu] juurde ei annaks. Aga nüüd on meil siin Riigikogus hakanud levima tendents, et me võtame suuremahulisi püsikulusid riigi kanda ilma neile katet määramata. Ma sooviksin Eesti Panga vaadet, milleni see võib rahapoliitikas välja viia ja kas see võib finantsstabiilsusele pikas plaanis kuidagi kahjulikult mõjuda.

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma oma sõnavõtus selgesti välja tõin, ei tundu see Eesti Panga vaatest mõistlik, et riigile võetakse kohustusi ilma, et oleks selge, kuidas neid kulukohustusi tulevikus kaetakse. Eesti Pangana ei ole meil seisukohta, millist laadi toetusi oleks vaja inimestele maksta või kui suured võiksid maksud olla. Aga vähemalt riigi rahanduse tervikpildi mõttes on meie arvates küll oluline, et perspektiivis nähtaks, kuidas riigi tulud ja kulud siiski tagasi tasakaalu lähevad. Meile tõesti tundub numbreid vaadates, et tulevikus on seda järjest raskem teha.

Mis selle tagajärg on? Esiteks, lühiajaliselt tekitab see, kui riik kulutab rohkem, kui maksudega tulusid kogub, täiendavat hinnasurvet. Hinnatõus on Eestis niigi juba väga kiire. Teine probleem on seotud Eesti riigi pikaajalise rahalise jätkusuutlikkusega. Meil on võrreldes teiste Euroopa riikidega küll suhteliselt väike võlakoormus, aga näiteks eelarve puudujääk on meil juba – viitan sellelesamale Euroopa Komisjoni viimasele prognoosile – suurem kui euroala riikidel keskmiselt. Praegu tundub, et see väljavaade ei ole ka paremaks minemas. Ehk ette vaadates on vaja riigi kulutuste katmiseks järjest rohkem laenata, mis tähendab seda, et ka meie laenukoormus järjest kasvab. Selle laenu teenindamine saab kindlasti lõpuks ka eelarves intressikulu mõttes olema oluline artikkel.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Ja aitäh väga huvitava ettekande eest! Ma tulen tagasi selle punkti juurde, mis puudutab eluasemelaene ja intressitõusu. Kas teile ei tundu, et Eesti Pank peaks olema selles küsimuses veidi rohkem mures, kui võib-olla sellest ettekandest nähtus? Tõepoolest, eks laenude andmisel pangad on ju arvestanud sellega, et intressikulu võib tõusta, ja nad on mõelnud selle peale. Aga [nüüd] toimub see foonil, kus ka kõik muud kulud väga kiiresti kasvavad – autokütus, toasoe, toiduained, avalikud teenused, erasektori teenused – ja kaubad kallinevad, samal ajal majandus jaheneb. Kas teile ei tundu, et paljud need pered või leibkonnad, kes on laenu võtnud ja kelle intressikulu järgmisel aastal olulisel määral tõuseb, satuvad järgmisel aastal ikkagi päris keerulisse majanduslikku olukorda?

Kindlasti praegu, kui ka muud kulutused perekondadel kasvavad ja nüüd lisaks suurenevad veel kodulaenu tagasimaksed, on loomulikult inimesed suhteliselt keerulises olukorras. Neil jääb vähem raha muudeks kulutusteks ka kasvava kodulaenumakse tõttu. Aga ega siin paremat valikut keskpanga vaates ei ole. Meie jaoks on väga selge, et meie eesmärk seadusest tulenevalt on eelkõige hoida euro kui meie raha väärtust. Seda me saame teha sel moel, et kui hinnatõus on väga kiire, siis me vaatame, et me rahapoliitikaga hinnatõusule ja majandusaktiivsusele hoogu juurde ei annaks. See paraku tähendab seda, et intressimäärad peavad tõusma ja see väljendub laenu võtnud inimeste jaoks suuremates laenumaksetes. Just seetõttu me oleme pankadele juba aastaid öelnud, et kui kodulaenu väljastatakse, siis tuleb testida inimeste võimet laenu tagasi maksta palju kõrgemate intressimäärade puhul. Me oleme lausa öelnud, et arvutage läbi, kas juhul, kui kodulaenuintress oleks 6%, suudaks inimene laenu tagasi maksta. Täna me oleme 6%‑st väga kaugel. Võib-olla inimesed on harjunud sellega, et euribor on null, nagu ta juba mitmeid aastaid on olnud, ja see tundub täiesti loomulik. Aga tegelikult see ei ole loomulik. Me oleme olnud, ma ütleksin, pikka aega üsna ebaloomulikus olukorras ja nüüd tasapisi läheneme sellisele tavapärasemale intressimäärale. Mis puudutab inimeste hakkamasaamist, siis ma arvan, et on oluline, et kui on ühiskonnagruppe, kes satuvad raskustesse – neid kindlasti on –, siis tuleks hästi järele mõelda, kuidas me neid võimalikult sihitatult riigina toetada saaksime.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud juhataja! Austatud Eesti Panga president! Euroopa Keskpank ei ole oma põhilisi meetmeid veel alustanud – ma mõtlen intressitõuse –, aga juba on riikide võlakirjade intressid hakanud kasvama. Saksamaal on [intress] kerkinud 1%‑ni, pikka aega pole sellist asja näha olnud. Ka see aeg hakkab läbi saama, kui Eesti riik sai laenata miinusintressiga. [Arvestades] seda tava, mis meil on, et vanu laene makstakse tagasi uute laenudega – uute ja kallimate laenudega –, siis kas Eesti Pangal on hinnangut või prognoosi selle kohta, milliseks võivad Eesti võlakirjade intressid lähiajal kujuneda ja kui suureks võib kujuneda laenude teenindamise koormus Eesti riigi eelarvele?

See on hea küsimus. See sõltub esiteks sellest, kui kiiresti Eesti riik uusi laene võtab, kuna vanade laenude intressimäär on ilmselt fikseeritud, ning mis mahus ta neid võtab ja kui kiiresti intressimäärad tõusevad. Kui Saksamaa valitsuse pikaajaline intressimäär – ma arvan, et see on umbes kümne aasta võlakiri – on 1% juures, siis me peaksime arvestama, et Eesti riigi jaoks on laenamine kindlasti kallim. Kui ma ei eksi, on täna juba finantsturgudel ootused, et kui Eesti riik võtaks pikaajalist laenu, siis intressimäär oleks võib‑olla 2% lähedal. Viimased Eesti riigi laenuvõtmised on olnud väga lühiajalisi võlakirju emiteerides, mis tähendab seda, et hetkel on intressimäär küll madalam, aga tegelikult tuleb see laen peagi uuesti refinantseerida ja siis juba kindlasti kõrgema intressimääraga. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis arvestades laenukoormuse eeldatavaid arengusuundi, on Rahandusministeerium kalkuleerinud, et umbes nelja‑viie aasta pärast tähendaks iga 1%‑line intressimäära tõus Eesti riigile umbes 100 miljonit eurot täiendavat intressikulu aastas. Seda peaks muidugi Rahandusministeeriumist üle kontrollima, see on mul lihtsalt praegu meeles olev number.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president, tänan selle ettekande eest! Minu arvates on tänasel päeval Eestis teema number üks kõrge inflatsioon – meil on Euroopa Liidu kõige kõrgem inflatsioon. Just lugesin uudist, et Saksamaal on 50 aasta kõige kõrgem inflatsioon, see on 7,9%. Ükskõik, kust poolt me vaatame, on meil inflatsioon keskeltläbi kaks korda kõrgem kui eurotsoonis, euroalal. Ma küsin, mida me teeme valesti, et meie inflatsioon on niivõrd kõrge. Me oleme ju samas rahatsoonis, samas majandustsoonis. Mis on kolm esimest sammu, et inflatsiooni vähendada? See viib meie inimesed järjest suuremasse vaesusesse. [Pean silmas] nii seda raha, mis on pangaarvetel, kui ka seda raha, mis on rahakotis. Mis oleks kolm kiireimat sammu, et inflatsiooni vähendada?

Aitäh! See on hea küsimus. Ma olen nõus, et Eesti majanduses on kiire hinnatõus kõige suurem mure. Ma rääkisin, mida me keskpanga poolt teha saame, see puudutab rahapoliitikat ning otsuseid Euroopa Keskpangas ja kogu euroalal. Aga kui küsida, miks Eestis on hinnatõus tunduvalt kiirem kui euroalal keskmiselt, siis siin on mitu tegurit. Kõigepealt energiahinnad, mis on järsult kallinenud kõigi jaoks, moodustavad Eesti inimeste ostukorvist suhteliselt suurema osa. Isegi kui hinnad tõuseksid tarbijate jaoks erinevate energiakandjate puhul täpselt sama palju, väljenduks see Eesti puhul suhteliselt kõrgemas inflatsiooninumbris kui näiteks Saksamaal, kus nende kulutuste osatähtsus ühe perekonna eelarves on suhteliselt väiksem.

Teisalt on maailmaturu energiahindade muutused jõudnud Eesti inimesteni palju kiiremini. Sama puudutab näiteks elektri hinda. Üldiselt on teistes, eriti suuremates riikides ja üldse teistes Euroopa riikides tavaks sõlmida tarbijatega suhteliselt fikseeritud hinnaga lepingud. Meie puhul kasutab väga oluline osa inimestest niinimetatud börsihinnaga elektripakette, mille korral kiire hinnatõus on väga otse ja kohe jõudnud ka igakuistesse elektriarvetesse. See on andnud lisahoo.

Kolmas tegur on see, nagu ma mainisin, et Eesti majandus on võrreldes teiste Euroopa riikide [majandusega] keskmiselt väga kiiresti pandeemiakriisist taastunud. Meil oli ka sisemajanduse nõudlus väga hea, majanduse olukord eelmise aasta lõpus oli väga hea. See kõik tekitas täiendavat hinnasurvet näiteks erinevate teenuste puhul. Palgatõusul oli täiendav surve, mida teistes Euroopa riikides samaväärselt ei olnud. Need kõik on sellised asjad, mis on Eestis hinnatõusu suhteliselt kiiremaks teinud.

Aga mida teha? Ma arvan, et riigil, lisaks sellele, mida me keskpangana teeme, tuleb nõustuda, et paljude inimeste jaoks ongi niivõrd kiire hinnatõus väga suur probleem. See on veel suurem probleem inimeste jaoks, kelle sissetulek on suhteliselt väiksem ja kelle jaoks energiakulud moodustavad pere eelarvest keskmisest suurema osa. Arvestades seda, et riigi võimalused ei ole [piiramatud] ja väga üldisi toetusi tehes on oht, et riik hoogustab hinnatõusu veelgi, ma arvan, et tähtis on proovida leida võimalusi, kuidas toetada praeguses olukorras just neid kõige enam kannatavaid inimesi, et nad majanduslikult toime tuleksid.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Kuidagi hästi tugevalt on praegust valitsust kritiseeritud selle pärast, et püüeldakse riigieelarve tasakaalu poole. Ma juba kuulsin teie ettekandest, et tegelikult peakski võtma selle suuna, et üritada [saavutada] tasakaal. Aga tahaks teie arvamust ka [järgmise kohta]. On öeldud, et pigem tasub praegu laenu võtta ja kulutada ning need riigid, kes seda teevad, investeerivad ja toimivad targalt. Milline on teie arvamus? Ja siis tahan veel teada, et kas noortel inimestel, kes oma kodu otsivad – ma loodan, et nad kuulavad –, on teie arvates praegu õige hetk kodu osta või tasuks neil pigem oodata ja elada vanemate juures?

Aitäh heade küsimuste eest! Kõigepealt, mis puudutab riigi poolt laenurahaga oluliste investeeringute tegemist või üldisemalt kulutuste katmist, siis tuleb viimaste aastate statistikat vaadates öelda, et me ei ole käitunud sugugi tagasihoidlikumalt kui teiste riikide valitsused. Kas või Euroopa Komisjoni selle aasta värske prognoosi järgi on Eesti riigieelarve puudujääk suurem kui Euroopas keskmiselt. Aga tõesti, me Eesti Pangas oleme olnud seisukohal ja ma ise ka siiralt usun sellesse, et kui majanduses on langus, siis riik ei peaks seda võimendama oma kulutusi ise järsult kärpides, vaid siis on õige aeg laenata ja riigieelarve võib lühiajaliselt olla ka puudujäägiga, aga selle [rahaga] tuleks turgutada majandust ja tagada stabiilsem majanduskasv pikemas perspektiivis. Sellises olukorras me olime näiteks aastal 2020. Täna on olukord teine ja sellest tulenevalt võiks pigem tõesti taas sihiks seada riigi tulude ja kulude tasakaalu jõudmise.

Ma arvan ka, et see loogika, mis kehtis paar varasemat aastat, kui võis öelda, et valitsustel on väga odav ja lihtne finantsturgudelt raha laenata ja näiliselt justkui ilma mingisuguse täiendava eelarvekuluta finantseerida erinevaid investeeringuid või ka püsivamat laadi kulutusi, on tõesti muutumas. Esiteks on palju selgem kui varasemalt, et liiga hoogne kulutamine ja ka investeerimine võib tekitada kiiremat hinnatõusu, mis täna oleks kindlasti probleem. Teiseks on mure seoses kasvavate intressimääradega, millele härra Sõerd viitas, et tegelikult ka eelarve intressikulude vaatenurgast ei ole laenamine enam sugugi nii odav, kui see veel mõni aeg tagasi tundus. Kokkuvõttes ma oleksin ettevaatlik selle loogika järgimisega.

Aga mis puudutab noorte inimeste kodu ostmist, siis tõsi on, et kinnisvara on viimasel ajal kiiresti kallinenud. Suur osa selles, ma arvan, on tõesti olnud suhteliselt vähesel pakkumisel, uusi arendusi on vähem. Ka praegu, olukorras, kus ehituse hinnad on järsult kallinenud ja teatud materjalide kättesaamisega on probleeme, on arendajatel keeruline uusi projekte käivitada ja seetõttu ei ole ka näha, et pakkumine väga kiiresti kasvaks. Teisalt, kui intressimäärad kodulaenu võtjate jaoks tõusevad, võib see mõjutada ka nõudlust, ollakse vähem altid nii suuri laene võtma ja uut kodu ostma. Eks seda uut tasakaalupunkti, ma arvan, kinnisvaraturg lähiajal ootab. Aga kui küsida ühe noore pere vaatenurgast, siis ma arvan, et üldiselt alati, kui on vaja perekonna kaalutlustest lähtuvalt uus kodu osta ja majanduslikud võimalused selleks on olemas, siis ongi õige aeg. Minu soovitus on aga olla mõistlikult konservatiivne ja näiteks laenumaksete tasumise võimekust oma pere eelarve puhul hinnates pidada jätkuvalt silmas võimalust, et intressimäärad võivad tõusta ja kuumakse lähiajal kasvada. Selline terve, konservatiivne ja ettevaatlik vaade on laenu võttes alati mõistlik.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud Eesti Panga president! Kindlasti on olnud aegu, kui rahaturgudel toimuv on olnud selline peamine majandust ergutav tegur. Täna me räägime rahaturgudel toimuvast tegelikult suuresti kui tagajärjest. Te oma ettekande alguses tõite väga selgelt teemaks tarneahelad. Tõsi, turud ja ka julgeolekusanktsioonid on selle tarneahela üks oluline võti. Minu küsimus on NATO laienemise kontekstis, mõeldes sellele, et Eesti majandus üksi on liiga väike, me vaatame end koos Baltimaade ja Põhjamaadega. Kui me räägime tarneahelatest, räägime turgudest, siis kas üks meie suurimaid probleeme ei ole siiski mitte meie logistiliste ahelate uimasus – on see Via Baltica, Rail Balticu või Euroopa ühtse raudteevõrgustiku toimimine? Kas me ei peaks siin palju rohkem pingutama, et saada paremaks?

See on väga hea küsimus. Tarneahelad on selgelt löögi all, vähemalt senised tarneahelad. Tundub tõenäoline, et ettevõtjad otsivad riskide maandamiseks võimalusi tuua osa tootmist oma peakontorile ja teistele ettevõtete üksustele lähemale, kui see on ajalooliselt olnud. Räägitakse ka sellest, et võib-olla tulevikus tarneahelad keskenduvad nii‑öelda sõbralikele riikidele, mis võib tähendada mingisuguste seniste praktikate ümbermängimist. Eesti vaatenurgast võib see kindlasti pakkuda uusi võimalusi. Ma olen nõus, et oluline on see, et oleksime eelkõige Euroopa‑siseselt võimalikult hästi teiste riikidega ühendatud, et oleks võimalik kaupu kiiresti ja tõhusalt liigutada. Mul on raske anda hinnangut, kas oleks võimalik teha veel rohkem nende projektidega, millele te viitsite [ja mille kohta] ma tean, et need on töös. Mul jääb üle vaid nõustuda, et see on oluline teema.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud Eesti Panga president, aitäh ettekande eest! Ma küsiks Euroopa rahatrüki või eurode täiendava emissiooni kohta. Mis te arvate, kui suurt mõju see inflatsioonile Euroopa kontekstis annab? Muidugi Eesti inflatsioon on ikka hoopis midagi muud ja see vääriks omaette lahkamist. Aga Euroopa on viimastel aastatel hoolega raha trükkinud, üritanud majandust elavdada. No kuskilt peab see lõpuks paistma hakkama. Ja kuidas te vaataksite riikide laenukoormuse kasvu suhtarvudena? Kas need omavad mingisugust korrelatsiooni? Palun avage seda teemat natukene laiemalt.

Rääkides rahatrükist – see on tõesti selline levinud termin –, ma hästi lühidalt selgitan, kuidas ma näen, et see töötab, või mis mõju sellel võib olla. Rahatrüki all ei mõista me üldjuhul keskpanga poolt mitte uue füüsilise raha trükkimist, vaid seda, et keskpank ostab suures mahus võlakirju – valitsuste võlakirju, ka ettevõtete võlakirju. Tehniliselt tähendab see seda, et me keskpangana ostame väärtpabereid kommertspankadelt, kes on selles tegevuses meie tehingupartnerid. Selle tulemusena saab keskpank väärtpaberi ja kommertspanga kontole jõuab raha. Nüüd küsimus on selles, kas kommertspangad ka tegelikult suunavad selle [raha] majandusse ning laenavad edasi ettevõtetele ja inimestele. Seda on mingil määral juhtunud, aga tegelikult siiski suhteliselt piiratud ulatuses. Viimastel aastatel, kui keskpank on võlakirjade ostu programmidega suhteliselt hoogsalt tegutsenud, on suur osa sellest rahast jõudnud hoiusena tagasi keskpanka ja laenu kasv euroalal tervikuna olnud kindlasti suurem, kui ta muidu oleks olnud, muidu me ei oleks seda üldse teinud. Aga tegelikult ei saa öelda, et see oleks olnud tormiliselt kiire ja tekitanud muretsema panevalt kiiret hinnatõusu.

Kokkuvõttes ma näen, et kindlasti mingisugune mõju on olnud, aga need põhjused, mis täna on hinnatõusu peamised põhjustajad nii euroalal kui ka Eestis, on tegelikult ikkagi muud. Sellest ma juba rääkisin, et need puudutavad toormehindu, tarneahelaid, majanduse kiiret taastumist pandeemiast. Aga sellegipoolest on kindlasti kohane nüüd olukorras, kus hinnatõus on nii kiire, selline turgutamine keskpanga poolt lõpetada. Me juba oleme lõpetanud suuremahulise võlakirjade ostu programmi, mis sai käivitatud 2020. aasta kevadel. Eeldatavasti lähima paari kuu jooksul lõpeb ka juba varasemalt toimunud võlakirjade ostmine ehk me jõuame selle tegevusega tagasi olukorda, kus me keskpangana uusi täiendavaid võlakirju ei osta, ja üsna pea järgneb sellele eeldatavasti intressimäärade tõus. Turud on seda juba ette näinud. Intressimäärad, näiteks euribori määrad, on seda kõike arvestades juba hakanud tõusma, lihtsalt prognoosides ette ka keskpanga tegevust.

Mis puudutab riikide laenukoormust, siis seal kindlasti on seos selles mõttes, et rahapoliitika on aidanud hoida valitsustel laenu hinna ja intressimäära väga madalana. Seda [võimalust] on valitsused kasutanud, ka Eesti riik on seda kasutanud ja väga soodsalt laenu saanud. Riikide ja valitsuste võlakoormused on veelgi kasvanud, mis tähendab, et taas kord on põhjust tähelepanelikult vaadata, et väga kõrge võlakoormusega valitsused suudaksid rahaliselt toime tulla oma võlgade teenindamisega. Positiivne pool on vast see, et kui ka intressimäärad tõusevad, siis ei ole valitsustel vaja kõrgemat intressimäära hakata maksma kohe, vaid alles siis, kui võetakse uusi laene ja refinantseeritakse vanemaid. Ja siiski on arusaamine, et ka kõrgema võlakoormusega riikides on majandus järk-järgult taastumas. See teeb laenude teenindamise lihtsamaks, suhteliselt kiire hinnatõus teeb ka varasemate laenude teenindamise pisut lihtsamaks. Nii et selles mõttes ma oleksin selle väljavaate osas konstruktiivselt positiivne.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Mõned kuud tagasi kõlas meedias või avalikkuses selline lause, et lõpetage rahatrükk kohe. Tõsi, see lause kõlas teispool Atlandi ookeani ja mõned kuud hiljem tõepoolest Föderaalreserv seal ka mingisugused otsused tegi. Minu küsimus on selline: mida soovitas Rahvusvaheline Valuutafond teile sellesama teemaga seoses ja kas see, mis toimub näiteks USA-s või kuskil mujal Ameerikamaal, võiks kanduda ka Euroopasse? Mõnes mõttes ma täiendan kolleegi küsimust, aga te käsitlesite seda Euroopa vaatevinklist.

Aitäh hea küsimuse eest! Tõesti, ma ei jõudnud rääkida teiste riikide kogemusest ja keskpankade käitumisest. Kõigepealt, mis puudutab Ameerika Ühendriike, sealse keskpanga käitumist ja hinnatõusu, siis esiteks on ka Ameerikas väga kiire hinnatõus, tegelikult on see olnud pisut kiiremgi kui euroalal. Viimastel andmetel, kui ma õigesti mäletan, oli sealne tarbijahindade aastane kasv umbes 8,5%, Euroopas oli see aprillis ja märtsis umbes 7,5%. Erinevus on selles, et Euroopas on energiahindade kasv olnud palju järsem ja mõju suurem. Ameerika Ühendriikides on aga hinnatõusu veelgi selgemalt põhjustanud just väga suur majandusaktiivsus, väga tugev on majanduse sisemine hinnasurve, isegi kui jätta kõrvale toidu- ja energiahindade kasv. Seetõttu on seal olnud veelgi selgem, et keskpank peab kiiresti reageerima ja oma senist majandust turgutavat poliitikat muutma. Seetõttu on Ameerika [Ühendriikide] Föderaalreserv reageerinud kiiremini kui näiteks Euroopa Keskpank, nad on juba hakanud intressimäärasid tõstma. Ma arvan, et me oleme euroalal tõesti ainult paar sammu Ameerika kolleegidest maas, tegelikult on arengusuund olnud kokkuvõttes üsna sarnane.

Kui veel Ameerikast rääkida, siis ma arvan, et see on üks hea näide viimase aasta-kahe jooksul, kui valitsuse kulutused, ka laenuraha abil [tehtud], olid tõesti väga massiivsed ja just see viiski väga kiire tarbimise kasvuni ja väga tugeva hinnasurveni. Ma arvan, et see ongi üks õppetund, mille puhul me näeme, et tegelikult on ohtlik, kui valitsus liiga palju laenuraha kulutab, ja see võib väljenduda palju kiiremas hinnatõusus. Ma arvan, et see on õppetund ka meile.

Mis puudutab Rahvusvahelist Valuutafondi, siis kui nad hiljuti Eestis missioonil käisid, tundsid nad küll väga suurt huvi selle vastu, kuidas me euroala arengut näeme. Nad ei andnud otseselt meile soovitusi intressipoliitika kohta, kuna seda tehakse euroalal ühiselt, see ei ole ainult Eesti enda otsustada. Kuid ka Rahvusvahelise Valuutafondi soovitus oli, et kiire hinnatõusu mõju leevendamiseks abimeetmeid välja pakkudes võiks tõesti proovida neid võimalikult hästi sihtida, just selleks, et Eestis ei tekiks täiendavat survet hinnatõusuks.

Aivar Viidik, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud Eesti Panga president! Te olete oma praegustes vastustes juba viidanud sellele, mida ma soovin küsida. Eile oli meil Riigikogus väga pikk arutelu perehüvitiste tõstmise teemal ning ettekandest ja küsimustele antud vastustest kõlas läbi see, et täiendava püsikohustuse võtmine riigieelarves umbes 300 miljoni euro ulatuses on investeering, mille katmiseks võiks võtta ka laenu. Ma tean, et te ei ole poliitik, aga ma paluks teil kui rahanduseksperdil seda mõttekäiku kommenteerida.

Kõigepealt, tõesti ei ole keskpanga asi kommenteerida, milliseid toetusi ja kellele täpselt ja kui palju peaks maksma. Nagu ma viitasin, me jälgime eelkõige seda, et riigi tulud ja kulud oleksid loogilises tasakaalus ja kuidas see hinnatõusu mõjutab ning kas see on kooskõlas majanduse hetkeseisu ja väljavaatega. Küll aga ma arvan, et see on näide olukorrast, kus ei järgita seda, mida ma hea meelega soovitaksin, ehk et väga olulisi täiendavaid kulutusi planeerides peaks olema selge ka see, mis allikast neid kulutusi finantseeritakse. Kui rääkida, et toetusi võiks käsitleda investeeringuna ja seetõttu võiks neid ka laenurahaga katta, siis ma arvan, et siin on natukene tegemist sellise poliitilise retoorikaga. Tegelikult ju ka õpetajate palgad on investeering meie laste tulevikku ja politseinike palgad on investeering sisejulgeolekusse. Aga puhtalt rahanduslikult on tegemist ikkagi selgelt kulutustega, mis on olemuselt püsivad – seda enam, kui eelnõu näeb ette nende indekseerimise, mis minu arvates on eriti ohtlik. Seda kõike silmas pidades olen ma mures. Rääkides riigi jooksvatest kulutustest ja investeeringutest, peab riik tegelikult igal aastal mõistlikus mahus investeerima ja ka investeeringud peaksid lõpuks tuludega kaetud saama. Selles suhtes oleks ma isegi ettevaatlik öeldes, justkui võiks kõik investeeringud laenurahaga katta, sest investeerimisvajadus ei lõpe riigil kunagi ja meie laenukoormus jääkski siis alati kasvama.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te ei ole küll naftaspetsialist, aga ma vaatan siin toornafta hinda ja inflatsiooni Euroopas. Need on üsna hästi korrelatsioonis – kui hind on madal, siis on ka inflatsioon allapoole, ja kui kõrge[, siis vastupidi]. Ma ei hakka neid aastaid siin nimetama. Kui tulla Eestisse ja võrrelda [neid näitajaid] nii‑öelda Euroopa tasemel, siis [on näha, et] need graafikud liiguvad omavahel üsna seotult. Aga miks Eestis on inflatsioon nii kõrge võrreldes teiste Euroopa riikidega, kes saavad samuti naftat?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, energiaturgu puudutavad mõjud on tõesti sarnased Eestis ja teistes Euroopa riikides. Ma viitasin vastuses ühele varasemale küsimusele, et üks osa Eesti suuremast mõjust tuleneb sellest, et energiahinnad moodustavad Eesti inimeste kogukulutustes ja sellest tulenevalt ka Eesti statistilises tarbimiskorvis suhteliselt suurema osa kui paljudes teistes Euroopa riikides. Sellest tulenevalt näiteks sama suur nafta või muude energiakandjate hinna tõus mõjutab meie statistikas hinnatõusu rohkem. Teine osa on see, et Eesti turupraktika ja ‑struktuur on selline, et kõikvõimalikud hinnatõusud, olgu need elektribörsil või naftaturul, jõuavad suhteliselt kiiremini meie tarbijateni. Näiteks elektri puhul on paljudel inimestel börsipakett, mida paljudes teistes riikides ei tunta. See kõik on alates eelmise aasta lõpust viinud Eesti hinnatõusu suhteliselt kõrgemaks.

Aga ma pean nõustuma teie esimese väitega, et ma ei ole naftaturu spetsialist. Ma võin küll öelda, et Euroopa Keskpangas, kui tehakse inflatsiooniprognoose, võetakse arvesse just finantsturu ootusi, mida on näha erinevate tehingute puhul, näiteks kuidas nafta ja gaasi hind lähitulevikus võiks muutuda. Mida need kõverad meile täna ütlevad, on see, et järgmise aasta või paari jooksul võiksid hinnad maailmaturul pisut langeda, aga tegelikult võrreldes aasta või kahe taguse ajaga me peame olema valmis selleks, et energiahinnad püsivad väga kõrged ka tulevikus.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! No naftahinnad just viskasid üles seoses Euroopa otsustega, aga ma olen teiega nõus. Üldiselt väga mõistlik jutt. Ühe detaili kallal noriks, see on see väide, justkui oleks moeasi, kas võtta laenu või mitte. Odavate intresside aeg on täpselt see, mis eksitab, mis viib alla otsuste kvaliteedi ja mille tagajärjed hakkavad praegu pärale jõudma. Selles mõttes oli ju teada, et kui laenamine oli odav, siis hakati tegema lolle otsuseid ja Eesti eelarvedefitsiit headel aegadel kärises. Aga ma küsiks, mis te arvate sellest pensionisamba lammutamisest. Mis on teie praegused hinnangud sellele ja kui palju see on inflatsiooni suurendanud? Suur osa [sellest rahast] istub küll surnult arvetel, aga suur osa paisati siiski ka korraga tarbimisse. Selle eest hoiatas Ardo Hansson väga teravalt (Juhataja helistab kella.), võib-olla liigagi teravalt.

Aitäh! Seda ma tõesti eraldi tegurina välja ei toonud. Tõsi on kindlasti see – see oli eelmise aasta lõpus, kui inimestel oli võimalik pensionisäästud kasutusse võtta ja neid ka lühiajaliselt kulutada ja tarbimises kasutada –, kui ma viitasin, et meil olid ka sellised Eesti-sisesed tegurid, mis andsid majandusele lisahoogu ja sellest tulenevalt ka hinnatõusule lisahoogu, siis kindlasti see oli üks oluline tegur. Me näeme, et väiksemas mahus kasutavad inimesed jätkuvalt võimalust teisest sambast raha välja võtta. Ju see ka pisut annab jätkuvalt täiendavat jõudu tarbimisele. Numbritesse on seda väga konkreetselt raske panna, aga selge on see, et see on üks tegur, mis on eelkõige eelmise aasta lõpus ja selle aasta alguses meie tarbimisele veel täiendavat hoogu andnud, võib-olla mingil määral ka kinnisvaraturul täiendavat hoogu andnud ja eks seetõttu mingil määral on ka hinnatõus ilmselt vastavalt kiirem.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Lugupeetud Eesti Panga president! Ma jätkan pensionifondide teemat. Kas te võiksite avada seda poolt, et mida toob kaasa euribori tõus nendele inimestele, kes jätkuvalt oma raha pensionifondis hoiavad? Millised on nende väljavaated lähema aasta või poolteise jooksul nende raha osas, tingituna sellest, et euribor hakkab tõusma?

See on tõesti väga hea küsimus, millele vastata ei ole lihtne. Finantsturgude käitumist ennustada ja inimestele investeerimissoovitusi anda ma tõesti ei tahaks. Küll aga on selge, et intressimäärade tõus – need on juba tõusnud, näiteks needsamad viidatud euribori intressimäärad on juba päris palju tõusnud –, aimates ette ka keskpanga eeldatavaid otsuseid, on omajagu turbulentsi tekitanud. Selle tõttu on aktsiahinnad kukkunud. Samuti mõjutab intressimäärade suhteliselt järsk tõus võlakirjahindu. Ehk kui võlakirjade intressid tõusevad, siis nende hind kukub. Viimased kuud ei ole olnud investoritele lihtsad. Pensioniks säästes on muidugi oluline mitte muretseda nii palju selle ühe aasta perspektiivi pärast. Mina võtaksin küll pigem sellise pikaajalise vaate, nagu ma kasvõi enda pensionifondidele mõeldes olen teinud. See, et nüüd on võlakirjade intressid kõrgemad, tähendab seda, et investorina on tulevikus võimalik rohkem tulu teenida. Samuti saab sama raha eest osta rohkem konkreetse ettevõtte aktsiaid, nii et tulevikuväljavaade võib olla parem. Kokkuvõttes, pensionipõlveks säästmise ja investeerimise puhul ma ei oleks selliste lühiajaliste võngete pärast turul nii väga mures.

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president, suur tänu väga asjaliku ülevaate ning täpsete ja sisukate vastuste eest! Te ei ole puudutanud inflatsiooni kontekstis sõja mõjusid. Me kõik oleme vist lapsena mänginud nende kasutuks või makulatuuriks muutunud tsaarirahadega[, mis kadusid käibelt] peale revolutsiooni, kui üks riik ja majandus kokku kukkusid. Ja me teame ka, kuidas Saksamaal peale teist maailmasõda tekkis tohutu inflatsioon, nii et tikutops maksis miljon marka. Tasakaal raha pakkumise ja kaupade pakkumise turul on liikunud, ma arvan, ka Ukraina sõja tõttu, sest üks majandus ja üks riik, suured terasetootjad ja teraviljavarud on puruks pommitatud. Kas selles kontekstis me suudame siiski rahapoliitikaga inflatsiooni maha suruda või peame leppima, et inflatsioon kasvab nii kaua, kui sõda kestab?

See on väga hea küsimus. Kõigepealt, sõja mõju hindadele ja hinnatõusule avaldub tõesti praktiliselt kõigis nendes kategooriates, millest ma rääkisin. Esiteks energiahinnad, kuna Venemaa on eelkõige oluline energiakandjate müüja ja sealt on tarned sanktsioonide tõttu, aga ka vabatahtlike poliitiliste valikute tõttu üldiselt vähenenud. Energiahinnad on kasvanud. Toiduhinnad, nagu mainisin, on järsult teatud toorme puhul kasvanud, kuna nii Venemaa kui ka Ukraina on olulised põllumajandustootjad. Samuti on erinevate toormete hinnad alates kas või metallist, kuna terasetootmistehased on sõjas purustatud, kallinenud. Erinevad tarneahelad on saanud löögi, neid on vaja ümber korraldada, seegi tekitab täiendavat hinnasurvet. Eks see kõik mõjutab hindu ja need kõik on asjad, mida keskpangana on väga raske intressimäärasid tõstes kuidagi mõjutada või seda mõju leevendada.

Mida me aga näeme, on see, et olukorras, kus sõja tõttu ja ka tänu euroala majanduse pandeemiakriisist taastumisele on hinnatõus muutumas järjest laiapõhjalisemaks, on toorme kallinemine jõudmas järjest enamate kaupade ja teenuste hindadeni. Just sellise laiapõhjalise ja loomult püsivama hinnatõusu vastu võitlemiseks on siiski ka keskpangal kohane enda poliitikat muuta.

Nüüd küsimus: kui kauaks hinnatõus nii kiireks jääb? Tõesti, toormehinnad on hüpanud lühikese aja jooksul niivõrd kõrgele, et raske on ette kujutada, et sealt veel palju edasi oleks võimalik hindadel liikuda. Pigem ikkagi võiks oodata, et kui olukord paraneb, siis teatud hinnad pisut langevad. Puhtalt statistiliselt, kui hinnad on niivõrd kõrgele tõusnud, on see baas, millest aasta hiljem uuesti hindade muutust arvutada, juba nii kõrgel, et statistiliselt võib inflatsioon tunduda väga madal, aga tegelikult me peame valmis olema selleks, et hinnatase jääb kõrgeks isegi siis, kui hinnatõus järgmistel aastatel kiiresti aeglustub. Kõrgete hindade püsimine on endiselt probleem.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud Eesti Panga president! Aitäh teile ülevaate eest! Oma ülevaates rääkisite te eluasemelaenudest, intressitõusude ohust ja kõigest sellest, kui targalt ja mõistlikult peaks käituma ka laenuvõtja või laenu juba võtnud inimene. Sotsiaalkomisjonis oli arutelu, mis puudutas toimetulekupiiri tõstmist ja ühe uue komponendi [sisse]toomist ehk et kuus kuud aastas oleks võimalik toimetulekutoetuse vormistajal saada ka eluasemelaenu makse arvestamist, nii et see makstaks kinni. Eesti Pank oli selle suhtes üpris kriitiline ja tõi välja ohud. Ma eeldan, et Eesti Panga presidendina te ilmselt olete seda teemat arutanud. Nüüdseks on see [eelnõu] muidugi seadusena vastu võetud, see on seaduseks saanud, ja kuus kuud aastas inimene, kes on sattunud raskustesse[, saab abi]. Tõesti, kodu ei tohiks kaotada, ma pean seda õigeks. Aga kas te avaksite seda, mis ohud see tegelikult tekitab?

Aitäh hea küsimuse eest! Ettepanek toimetulekutoetuse maksmise aluseid muuta tuli tõesti meile natuke ootamatult. Me saatsime selle kohta oma arvamuse ka Riigikogu sotsiaalkomisjonile. Mure, mida me nägime, seisnes selles, et kui käsitleda laenumakseid sarnaselt muude eluasemekulude või ka üürimaksetega, siis me unustame selle, et olemuslikult on siiski erinev, kas inimene üürib kodu ja teeb selleks kulutusi või ostab endale kinnisvara ja tegelikult teostab laenu tagasimakset, vähemalt selles osas, mis on laenu põhiosa tagasimaksed. Meile tundus ebamõistlik tekitada olukord, kus riigi raha toel on võimalik inimesel soetada enda nimele vara, ja seetõttu tegime ettepaneku, et kuna see võib kaasa tuua laenuturu moonutusi, inimeste senisest vastutustundetumat laenamist, siis võiks piirata seda sätet sel moel, et arvestataks näiteks ainult intressimakseid, aga mitte laenu põhiosa tagasimakseid.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Elektrienergia omab strateegilist tähtsust iga riigi majanduse jaoks. Meie ostame seda börsilt ja möödunud aasta 10. detsembril oli ühe megavatt-tunni hind [börsil] 1000 eurot. Sügiseks ennustab meie peaminister [taas] väga raskeid aegu elektrienergia suhtes. Aga kui ikkagi väljuda börsilt ja minna üle nii-öelda riiklikult kehtestatud hindadele ehk tarbida ainult oma elektrienergiat, mis on koos maksudega 30–50 eurot megavatt-tunni eest? Mis siis Eesti majanduses teie hinnangul juhtuks, kui selline käik ette võetaks?

Niipalju kui ma elektrituru toimimist mõistan, saan aru, et ei ole niisama lihtne loobuda Euroopas ühiselt kokku lepitud raamistikust, millega me muu hulgas oleme võtnud suuna sellele, et saastavamaid elektriallikaid ajapikku vähendada. Vastavalt sellele tulevad ka CO₂‑kvoodi hinnad, mille kasvades läheb meie Eesti põlevkivist elektri tootmine järjest kallimaks. See, et me oleme Balti- ja Põhjamaadega ühisel elektriturul, toob muidugi kaasa palju suuremaid hinnakõikumisi, aga ma arvan, et pikas perspektiivis loob see ka võimalusi. Siin regioonis tasub meil kõigil panustada sellesse, et tekitada juurde uusi, ka keskkonnasõbralikumaid tootmisvõimsusi, et olukorras, kus ühes riigis on tootmismahud parasjagu suuremad kui teises, oleksid hinnakõikumised suhteliselt väiksemad kui olukorras, kus me oleksime täiesti omapäi ja peaksime alati ise oma tootmisega hakkama saama. Ma arvan, et see [omapäi olek] võiks tähendada seda – kui see üldse võimalik oleks –, et meil oleks võib-olla stabiilsem hind, aga pikas perspektiivis oleks see väga problemaatiline ka nendest keskkonnanõuetest tulenevalt ja tegelikult tähendaks meie jaoks püsivalt kallimat hinda, isegi kui see oleks stabiilsem.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud aseesimees! Austatud Eesti Panga president! Vaatan teie aruandes reservihalduse osa ja siin on kirjas, et investeerimisvarade portfelli suurus on 5,2% sisemajanduse kogutoodangust. Samas kullavarud on sümboolsed ja siin on [selle kohta] isegi iroonilisi märkusi, irooniliselt on öeldud, et ajaloolistel põhjustel hoitakse natukene ka kulda. Praegused ohustsenaariumid on maailma majanduses väga tõsised. Kas on plaanis reserve, sealhulgas kullavarusid, kasvatada?

Aitäh! Hea küsimus. See tegelikult ei ole sugugi irooniliselt öeldud. Meil tõesti Eesti Pangana ajalooliselt on teatud kullavarud, mis on suhteliselt väikesed võrreldes kogu meie investeerimisportfelli ja Eesti Panga reservidega. Kõigepealt on tõsi, nagu ma enne viitasin, et investeerimiskeskkond finantsturgudel on viimastel kuudel olnud keeruline ja see on olnud keeruline ka Eesti Panga jaoks meie reservide juhtimisel. Ette vaadates me kindlasti hindame võimalust erinevaid varaklasse vastavalt olukorrale ümber mängida, et mis tundub kõige mõistlikum.

Mis puudutab konkreetselt kulda, siis me oleme tõesti võtnud hoiaku, et pikas perspektiivis pigem omada varasid, mis jooksvalt, olgu siis dividendituluna näiteks aktsiafondide puhul või intressituluna valitsuse võlakirjade puhul, meile iga-aastaselt [tulu] teeniks. Kulla puhul võib tõesti mõelda, et see on selline hea varaklass, mis käitub võib‑olla natukene erinevalt ja säilitab oma väärtuse ka sellistes olukordades, kus teiste finantsinvesteeringute hinnad võivad kukkuda. Ent tänase seisuga me ei ole otsustanud, et peaksime kulla osatähtsust oma investeeringutes suurendama. Aga põhimõtteliselt ette vaadates on kõik muidugi laual. Me proovime oma tegevust alati optimeerida ja saavutada kokkuvõttes kõige parema tulemuse.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud ettekandja! Kõigepealt tänan minagi sisuka ettekande eest. Aga räägiks natuke sellel teemal, et mitmed siin saalis küsisid, et on ju hea, et praegune valitsus hoiab eelarvet tasakaalus. Te rääkisite, kuidas tegelikult on. Nii palju laenu kui viimase valitsuse ajal ei ole [varem] võetud ja laenukoormuse tõus on samuti kõigi aegade suurim. Pluss see, et lisaeelarve 800 miljonist – ma loodan, et te olete vaadanud selle sisse – on praktiliselt pool õhk, täielik õhk, mida ei ole vaja ja milleks sõjaolukord absoluutselt [alust] ei anna. Te ütlesite ka, et peretoetused on kurjast, neid ei tohiks [kehtestada] ja see 300 miljonit aastas on väga halb asi. Samas energiakulud on tõusnud kordades, aga te ei maininud kordagi, et elektrienergia [hind] on tõusnud ainult ühel põhjusel: Elering on teinud valesid otsuseid. Riigiasutus sõna otseses mõttes! Ainuke hind on ju ülekoormustasu, mida me maksame kaks korda rohkem, kui Soomes makstakse. Mitte mingit muud põhjust [pole kui] Eesti ja Läti vaheline ühendus.

Kõigepealt, kui ma rääkisin riigi kasvavast eelarve puudujäägist, siis ma ei rääkinud ühestki konkreetsest valitsusest. See on meil [kasvanud] tegelikult juba aastaid. See on probleem juba mitmeid aastaid ja on tõsi, et viimastel aastatel, vaadates kas või selle aasta plaanitavat puudujääki, ei ole pilt palju parem. Seetõttu on minu soovitus just ette vaadates mõelda selle peale, et ikkagi leida võimalusi tulude ja kulude tagasi tasakaalu viimiseks kõigil nendel põhjustel, millest ma rääkisin.

Elektrituru puhul on samuti nii. Ma arvan, et põhjuseid, miks elektri hind oli meil just eelmise aasta lõpus väga kõrge ja on tegelikult kõrge ajaloolises võrdluses tänini, on mitmeid. Aga see, kuidas sellega hakkama saada ja kuidas inimesi toetada, on kindlasti ka Riigikogu jaoks arutelu koht. Ma arvan, et kindlasti tuleks kõige enam tuge vajavaid inimesi nende elektri- ja muude energiakulude katmisel aidata.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Tänan samuti ettekande eest. Küsin selle kohta, et minu meelest need paar viimast aastat on väga selgelt tõestanud, et inimesed ei soovi kuidagi toetusest elada, vaid soovivad ise hakkama saada. Vaatamata sellele, et Eesti Panga andmed näitavad, et paljud inimesed elavad palgapäevast palgapäevani, sääst on väike, taotleti energia[kulude] hüvitamise toetust või kompensatsiooni ootamatult väikeses mahus. Samas on sedasi, et teisest sambast väljutakse – väljutakse endiselt – ja mitte ei asuta ise investeerima ega looda pensioni investeerimiskontot, vaid seda raha kasutatakse ka inimeste jaoks väga oluliste jooksvate kulude või arvete katteks. Kui need variandid ammenduvad, siis loogiline käik on, soovides ise hakkama saada ja uskudes, et tulevikus on elu parem, võtta väikelaenu või võib-olla kasutada finantstooteid, mille tingimused ei ole kõige mõistlikumad. (Juhataja helistab kella.) Kuidas te näete eraisikute laenukoormuse kasvu eluasemelaenudeväliselt ja kas teil on ka ootusi sellele saalile, et mida me võiksime reguleerida, et pikas (Juhataja helistab kella.) perspektiivis inimesi kaitsta?

Aitäh! Need kõik olid õiged tähelepanekud. Lõpus esitatud küsimus puudutab just tarbimislaene ja seda, kas ja kuidas neid peaks reguleerima. Üldiselt, kui ma nüüd õigesti mäletan, ei ole tarbimislaenud viimase aasta jooksul laenujäägi mõttes palju kasvanud. Isegi eluasemelaenude kasv on, ma arvan, olnud kiirem. Inimesed on tegelikult, vähemalt väikeses osas, ka teisest sambast väljavõetud summasid kasutanud suurema intressiga laenukohustuste kustutamiseks, laenude tagasimaksmiseks. Eks me näe, kas see on loonud võimalusi ka uute, täiendavate laenude võtmiseks. Seda võib näidata lähitulevik, eriti kui osal inimestel on tõesti raske kallimate hindadega toime tulla.

Mis puudutab tarbimislaenude turu reguleerimist, siis mulle tundub, et viimastel aastatel on siin päris palju tehtud. Meil on juba palju aastaid tagasi kehtestatud intressimäära lagi, mõned aastad tagasi läksid ka kõik väiksemad laenuandjad [lisaks] pankadele Finantsinspektsiooni järelevalve alla. Sellest tegevusest on meil üldse palju parem arusaamine ja regulatsioon on tugevam, kui oli varem, mistõttu ma ausalt öeldes ei oskagi kohe soovitada, kas peaks veel midagi tegema.

Ma nõustun sellega, et muidugi tasub olla tähelepanelik, vaadata, et täiendavaid probleeme ei tekiks. Kui tekib, siis mõelda, kuidas veel oleks vaja reageerida. Praegu me näeme, et inimestel on siiski ka hoiused jätkuvalt kasvanud. Samas tõesti küsitlused näitavad, et senisest suurem osa inimesi ütleb, et selleks, et igapäevaste kulutustega toime tulla, on nad pidanud ka oma varasemaid sääste kasutama. Ilmselt on need erinevad ühiskonnagrupid ja mitte kõigi pangakonto jääk ei ole kasvanud.

Merry Aart, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president, tänu ettekande ja vastuste eest! Mina olen alati arvanud, et enne otsuseid peaksid olema tehtud analüüsid. Võib-olla ma eksin, ma ei tea, aga selleks, et koostada prognoose, on vaja alusmaterjali. Üheks selliseks allikaks on kindlasti Eesti Panga prognoosid. Minu küsimus on selline: kas te olete analüüsinud Eesti Panga prognooside täpsust? On siin mingid seaduspärasused? On see täpsus 90% või 98%? 100% kindlasti mitte, ükski prognoos ei ole 100% [täpne]. Ja kas need prognoosid on tegelikkusega [võrreldes] pigem optimistlikumad või pigem konservatiivsemad?

See on tõesti väga keeruline küsimus. Mul sellist numbrilist vastust ei ole võimalik öelda, et millise protsenditabamusega me erinevatele majandusnäitajatele pihta saame. Me ise peame oluliseks seda, et suudaksime üldiseid trende mõista, et meie lugu oleks konsistentne ja kooskõlas sellega, mis tegelikult toimuma hakkab. See, kas me suudame üksikuid konkreetseid majandusnäitajaid väga täpselt prognoosida – ma arvan, et sellist illusiooni meil isegi ei ole ja seda oleks naiivne uskuda ükskõik millisel prognoosi koostajal. Eriti raske on olnud seda muidugi teha viimasel ajal, viimaste aastate jooksul, kui kõigepealt tabas meid pandeemiakriis, seejärel Venemaa agressiooni mõju toormehindadele ja majandusele üldisemalt. See on tulnud ootamatult ja muidugi me ei suutnud seda mingil moel ette prognoosida. Seega ma arvan, et viimastel aastatel ei ole prognoosimine täpsemaks läinud. Küll aga võin öelda, et meil oli hiljuti Eesti Pangas üks arutelu selle üle, kas me saaksime prognoosi täpsust ja tulemuslikkust paremini mõõta. Ma võin lubada, et kui see meil õnnestub, siis ma järgmistel kordadel annan aru.

Austatud Eesti Panga president, rohkem teile küsimusi Riigikogu liikmetel ei ole. Tänan teid selle ettekande eest! Läheme läbirääkimiste juurde ja ainult fraktsioonide esindajatel on sõnavõtu võimalus. Härra Ligi ma ei näe, nii et järelikult härra Sõerd Reformierakonna fraktsiooni nimel.

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Eesti Panga president! Head kolleegid! Ma väga tänan Eesti Panga presidenti selle ülevaate eest. Panga ekspertiis on väga vajalik eriti praegusel ajal, kui riigi rahandus on tähelepanu keskpunktis. Aga tänavune Eesti Panga aruanne ja ka sellega liituv ülevaade on selles mõttes erilised või teistsugused, et Euroopa Keskpank, [mille tegevuses] ka Eesti Pank osaleb, on muutmas rahapoliitikat.

Varaostude ajastu, negatiivsete intresside ajastu, odava raha ajastu hakkab läbi saama. Tänane informatsioon selle kohta, et Saksamaa inflatsioon on kerkinud maikuus aasta arvestuses peaaegu 8%‑ni, näitab, et euroala inflatsioon on jõudmas järele USA inflatsioonile. Samas Föderaalreserv on juba alustanud intressi tõstmist, Euroopa Keskpangal seisab see kolmandas kvartalis ees peale seda, kui erakorralised varaostuprogrammid lõpevad, on juba lõppenud ja vähenema hakkavad.

Muidugi tuleb öelda seda, et Euroopa Keskpank on oma rahapoliitilistes otsustes tegelikult väga keerulise ülesande ees. Ühest küljest saab alati ju öelda, et on jäädud hiljaks ja inflatsioon on juba eest ära läinud ja rahapoliitilised otsused hakkavad toimima teatud viitega, nagu ka Eesti Panga president ütles. Aga teisest küljest on alati oht, et liiga järsk rahapoliitika muutus võib tekitada hoopis majanduslangust. Nii et see mänguruum ja see ülesanne, mida Euroopa Keskpangal tuleb lahendada, on suhteliselt keeruline.

Mõni sõna ka ettekande selle osa kohta, mis puudutas Eesti majandust. Eesti Panga roll on Eesti valitsuse nõustamine ja siin tuleb muidugi öelda, et see ekspertiis on väga väärtuslik. Ja kui siin oli küsimuste voorus juttu sellest, miks Eesti inflatsioon on kõrgem kui euroalal keskmiselt, no siis peame vaatama tagasi minevikku. Unustatakse ära see, et kui kriisi ajal võib eelarve miinusesse minna, siis headel aegadel tuleb koguda varusid, moodustada eelarvepuhvreid. Aga see unustati ära kriisile eelnenud aastatel, pandeemia-aastale eelnenud aastatel, kui majanduses olid head ajad. Siis lihtsalt kulutati üle, lasti eelarve miinusesse, ja neid tagajärgi tuleb praegu lahendada.

Siin toodi väga hea näide, et oleme eelarves jõudnud selleni, et ühe euro kulude kohta on vastu panna 85 senti tulusid. Suur osa eelarve kuludest tuleb katta laenurahaga, aga see on ju ka inflatsiooni allikas, inflatsiooni põhjus. Eelarve defitsiidi kaudu tegelikult süvendatakse inflatsiooni. Seda tuleb silmas pidada, kui me kavandame või kui me räägime siin uute kulutuste võtmisest.

Ja teiseks muidugi see ...

Palun ka lisaaega.

Palun, kolm minutit!

... aeg, kui Eesti sai võlakirjaturgudelt laenuraha miinusintressiga, on läbi saamas. Täna me lugesime uudistest, et Saksamaa pikaajalise, kümneaastase võlakirja intress on kerkinud 1%‑le, mis on ikkagi täiesti pretsedenditu viimaste aastate konteksti silmas pidades. See tähendab seda, et Eesti pikaajalise võlakirja intress võib lähiaastatel veel suurem olla, mis tähendab praeguse eelarve seisu puhul seda, et meil tekib eelarvesse täiesti uus kuluartikkel, laenuintressikulu, ja see ei saa olema väike. Me nägime, kuidas pandeemia-aastal, millesse me sisenesime ilma eelarvepuhvriteta, kriisiaastal oli vaja laenu võtta. Ka tänavu on kriisiaasta ja tuleb laenu võtta ning see tähendab, et me peame ikkagi väga tõsiselt mõtlema, mis saab riigirahandusest edasi ja mis võimalused üldse on selles olukorras uusi püsikulusid tekitada.

Aga kokkuvõtlikult tahaksin soovida jõudu Eesti Pangale ja tänada selle ekspertiisi eest. Eesti Pangal on väga tähtis roll valitsuse nõustamisel ja need sõnumid võiksid veel jõulisemalt kõlada. Aga aitäh Eesti Pangale ja tarku otsuseid nii valitsuse nõustamisel kui ka tarku otsuseid Euroopa Keskpankade Süsteemis rahapoliitiliste otsuste tegemisel. Tänan!

Sotsiaaldemokraatide nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid ja Eesti Panga president! Tänan ka kolleeg Aivar Sõerdit – väga hea kõne, kõigi nende tänusõnade ja heade soovidega saan ühineda. Ainuke asi, mille kohta tahaksin ka teist perspektiivi pakkuda, on see süüdlase otsimise teema, et kes meil minevikus rohkem kulutanud on. Eks me siin oleme ühtmoodi patused kõik.

Eesti Panga president viitas oma kõnes väga õigetele asjadele ja enamasti on need poliitiliselt valusad kohad. Kelle jaoks on valus koht rääkida maksutõusust, kelle jaoks viide sellele, et olgem ausad, eurotoetused [katavad] meil paljuski püsikulusid. Need [eurotoetused] peaksid võimaldama reformide teostamist ja infrastruktuuri investeeringuid – seda küll järjest vähem, arvestades meie arengutaset – ning võimaldama selliste muutuste tegemist, mis on meile hädavajalikud, aga me kipume panema sinna kõike seda, mille jaoks riigieelarves raha ei jätku.

Lisaks sellele palju räägitud jutule, kui palju tuleks laenata ja kui palju kulusid kasvatada või mitte kasvatada ja milliseid katteallikaid kasutada, me näeme tegelikult seda, et ka heas tahtes aidata või tehes kiireid otsuseid ... Siin on heaks näiteks Helmen Küti küsitud toimetulekutoetuse maksmise reeglite muutumine. Ega kellelgi ei ole soovi eluasemelaenude väljastamise tingimusi oluliselt lõdvendada. Aga tõesti juhtub see, et eraisiku asemel võibki pank arvestada, et teatud perioodil, pool aastat maksab eluasemelaenu makseid tagasi riik. See on väga põhimõtteline muutus ja ma arvan, et see on samm vales suunas. Õigustatult on sellele tähelepanu juhitud. Kahjuks jäi see otsus küll muutmata. Praegu on väga paljud kohalikud omavalitsused selle küna ees, et kuidas [me peame toimima], kas me maksame igasugustel tingimustel võetud eluasemelaenu kinni ja igasuguses summas või seame piiri, kas võtame aluseks ruutmeetrite arvu inimese kohta ja kuidas me laste kohta neid ruutmeetrid arvutame. Nii et lisaks praktilistele küsimustele, mis omavalitsustel tekivad, on veel see mure, et toimubki põhimõtteline muutus selles, kes meil eluasemelaenu peab tagasi maksma.

See kõik viitab sellele, et Eesti Pank, aga ka teised, on need avaliku sektori asutused, kolmanda sektori organisatsioonid või partnerid, ka osapooled, keda otsused puudutavad, tuleb laua äärde võtta, tuleb kogu info otsustamise aluseks võtta. Nagu me teame, teame ka minevikust selle teise samba lammutamise puhul, et poliitiliselt võib kõike otsustada, aga me peame riskidest teadlikud olema ja peame suutma oma positsiooni kaitsta.

Kuna siin saalis kõlas kaks sellist aspekti, mille kohta ma tahaksin veel kommentaari pakkuda, võtan kolm lisaminutit.

Saab ikka, jah. Kolm minutit lisaaega.

Ma mõnevõrra muidugi nüüd liialdan, aga kõlas ka selliseid [aspekte], et noh, tead, varume oma kullahunniku, istume selle otsas ja tarbime omaenda toodetud elektrit, küll me siis suudame paljud riskid maandada. Ma arvan, et siin oleks kohane, eriti arvestades päevakorrapunkti, meelde tuletada, et samamoodi oli Eesti krooniga, rahareformiga 30 aastat tagasi. Meil väga palju vedas, me tegime väga palju õigeid otsuseid. Aga praegu, kui me ei oleks euroala liige, mida see tähendaks meie intresside tasemele, tegelikult juba mõnda aega, ka tulevasele keskkonnale? Milline oleks surve devalveerimisele?

Arvestades julgeolekuolukorda, kiiret hinnatõusu, soovi säilitada Eesti ettevõtete konkurentsivõimet, me tegelikult ei kujuta ette, mis arutelud meil siin saalis oleksid, millised oleksid need poliitilised riskid, mis praeguse lastetoetuse eelnõuga võrreldes ilmselt oleks väga tagasihoidlikud. Aga ma arvan, et tasub meelde tuletada seda, et nii rahvusvaheliste organisatsioonide liikmesus, kui me räägime julgeolekuolukorrast ja NATO-st, või euroala liikmeks olek on meile väikese avatud riigina ja väikese avatud majandusena pikas plaanis [toonud kasu] nii minevikus kui toob kasu tulevikus. Kõik need vastupidised katsed proovida omaette vaikselt toimetada lootuses, et me suudame ise neid kõige targemaid otsuseid teha, no see lihtsalt ei ole võimalik.

Teine kommentaar on mul taustast tulenevalt prognoosi täpsuse kohta. Jaa, suurepärane oleks, kui prognoosid oleksid täpsed. Ka erialaselt on huvitav tagasi vaadata, et no kes siis tegi täpsema prognoosi. Kui selleks on huvi ja vahendid olemas, võib seda kahtlemata teha. Aga prognoosi puhul ei ole komakoha täpsuse paika ajamine kõige tähtsam. Selleks, et oleks võimalik kokku panna eelarvet või teha mingisuguseid muid otsuseid, on meie jaoks oluline tervikpilt kokku joonistada, aru saada, mis toimub oluliste sisendihindadega, mis toimub maailmaturu hindadega, milline on seni kokku lepitud kulude koormus riigieelarvele ning milline on erinevate otsuste nii eelarveline mõju kui ka makropoliitiline mõju. Meil on tegelikult seda suurt pilti vaja. Isegi kui me teame, et meil ei ole andmeid või on ebakindlus nii suur, et täpsus ei saa olla ideaalne, isegi kui me teame, et see võib-olla 10% nihkes või isegi poole võrra võime eksida, siis on suure pildi kokku joonistamine ja see, et meil on ühtsetest alustest lähtuv riigieelarve või mõni teine plaan, palju olulisem kui komakoha tagaajamine. Nii et ma arvan, et kõigile prognoosijatele tehakse liiga, kui kaks aastat hiljem või kümme aastat hiljem öeldakse, et kuulge, siin te eksisite ja kuidas te täpsemalt ei suuda asju ette näha. See ei ole tegelikult prognoosimise eesmärk.

Viimaseks tõesti mainin ära ka selle, et arusaadavalt Eesti Pank tegeleb makromajandusega, prognoosimise, analüüsimine ja valitsusele nõu andmisega, rahapoliitikaga. Aga minevikus me tõesti näeme mustrit, et kui hinnatõusu või töökoha kaotuse tõttu muutub igapäevane toimetulek raskemaks ja inimesed proovivad leida viisi, kuidas ise hakkama saada, [siis nad võtavad laenu]. Sealjuures nad usuvad, et eks tulevik on parem ja küll me suudame tulevikus selle väikelaenu või kiirlaenu tagasi maksta, sest kas kasvab palk või leitakse teine töökoht. Aga see lõpeb sellega, et meil on terve hulk inimesi, kellel on üle jõu käiv laenukoormus ja tingimused on sellised, et väga keeruline on madala palgaga oma tulevasi kohustusi täita.

Küsimus on selles, et isegi kui see olukord ei ole veel käes, kas on meil võimalik, on see siis tõesti lihtsalt avaliku informeerimise läbi või regulatsioonide muutmise läbi, neid riske maandada tulevikus. (Juhataja helistab kella.) Kui hinnatõus paar aastat veel püsib, siis neid inimesi, kes ...

Aeg!

Jaa, kohe lõpetan. Aitäh!

... oma kohustustega muredesse satuvad, ilmselt tuleb juurde. Ja eks me peame seda siin saalis siis ka pikemalt arutama. Aga suur tänu ja soovin jõudu Eesti Pangale. Aitäh!

Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud Eesti Panga president Madis Müller! Kõigepealt ma tahan, Madis, sind tänada väga sisuka ettekande eest. Selle aja jooksul ei ole võimalik kõigest rääkida. Me kindlasti tahaks täna ka paljudest muudest asjadest rääkida ja küsimusedki, mis sulle siin saalis esitati, olid seinast seina. Paljud asjad ei ole otseselt seotud Eesti Panga igapäevase tegevusega, aga need lihtsalt on teemad, mis panevad iga Riigikogu liikme südame põksuma ja muretsema.

Riina alustas siin sellega, et ei peaks rääkima sellest, kes meist minevikus rohkem kulutas. Minu arvates on see küsimus täiesti valet pidi üles pandud. Kes meist minevikus vähe kulutas? Hoopis niimoodi peaks küsimuse esitama. Me hirmsasti kardame kulutamist. Juba vanasõna ütleb, et ära karda suuri kulusid, karda väikseid sissetulekuid, tulusid. Kui me oleks 2004 ehitanud Tallinna–Tartu maantee algusest lõpuni valmis, siis täna sama raha eest seda ehitada [enam ei saaks]. Eelmine aasta oleks saanud kümme kilomeetrit ehitada, aga see aasta ei saaks enam kümmet kilomeetrit ka ehitada. Ja nii-öelda tänu kõigile, eriti Euroopa Liidule, jõuab see tee mingil ajal poole peale.

Me räägime kogu aeg, et me tahame olla paavstist paavstimad, kõige väiksema laenukoormusega riik. Kui Euroopa keskmine on 85%, meie olime kõvad tegijad veel hiljuti 9%‑ga. Nüüd me nukrutseme, et meil on 20% ja võib tõusta 30% peale. Mis siis juhtub? Tegelikult on ju mure selles, et õigetel aegadel oleme jätnud investeeringud tegemata, [ühelt poolt] investeeringud infrastruktuuri ja teiselt poolt meie inimestesse ja peredesse.

Me räägime täna siin rohepöördest ja sellest, kui halvad on põlevkivikatlad ja põlevkivienergia. Me unustame ära selle, et tegelikult enamikul riikidel ei ole põlevkivi, millest toota elektrit. Meil on maailma tipptasemel põlevkivitehnoloogia ja teadmised ning neid tuleb kasutada. Iga korraga on võimalik neid rohkem ja paremini kasutada, vähem CO₂ õhku lennutada ning iga uus katel on palju parem ja loodussõbralikum. Aga räägime ka sellest, et viimased 10–11 aastat on riigiametnikud teinud kõik selleks, et roheenergiat ei [oleks]. Täna on Postimehes uudis, et Enefit saab lõpuks ühe tuulepargi valmis ehitada. Kõigepealt kaklevad kaks riigiettevõtet omavahel, Elering ja Eesti Energia, siis minnakse omavalitsustega kohtusse ja nii see ratas käib, selle asemel et lüüa lihtsalt rusikas lauale ja ütelda, et see asi tuleb ära teha.

Mul on kurb selle pärast, et keegi ei taha julgelt rääkida meie energiahindadest. Sellest, et Soome jõuab odav Vene elekter, mis läbi Eesti võrkude Lätti müüakse ja seetõttu on Eesti elekter kaks korda kallim. Viimase LNG‑terminali ehituses Elering pidurdas viimase hingetõmbeni, et seda ühendustoru ei tuleks. [Ta tegi seda] väga lihtsal põhjusel: siiamaani oli Soomel Venemaaga pikaajaline leping, et ta ostab 35 euroga gaasi, aga meil Eestis oleks see üle 100 euro. Kes vahe saab? Peavõrguettevõtjad võtaksid ülekoormustasu endale. Loomulikult on see kasumlik. Miks ei räägita täna siin ka sellest, et eelmisel aastal võeti Eesti inimeste taskutest 180 miljonit võrgu ülekoormustasu ja 170 miljonit andis Eesti riik raha tagasi? Väga õnnelikud olime, valitsus oli sõbralik ja toetas.

Siin küsiti, et Reformierakond tahab, et meil oleks tasakaalustatud eelarve. Oleme ausad ...

Kolm minutit palun juurde.

Palun, kolm minutit!

... pole ühegi teise valitsuse ajal olnud sellist juhtumit, et nii palju laenu võetaks. Vaatame lisaeelarvele otsa, paneme sinna otsa ka Ukraina relvaabi, saame miljardi. Vaatame sinna sisse, 15 miljonit on nüüd uuesti toetust Kaitseväe poole peale, 300 miljonit on Ukrainale. Ja mis ülejäänud on? Ülejäänud on tavaülesannete [täitmiseks], see ei ole sõjaolukorra teenindamiseks. Plaksti võeti pool miljardit eurot lisaeelarvega kulutusi, aga mingeid tulusid ei ole. Tuleks mõelda selle peale.

Siis me räägime, et küll on halb, et eile toimus siin laste‑ ja peretoetuste eelnõu arutelu. Mõtleme nüüd natuke teistpidi. See, kui 50 eurot sügisel antakse igale lapsele ja pensionärile, on nagu väga hea tulemus. Aga me tahaks, et kõik lapsed saaksid 60 euro asemel 100 eurot ja pered saaksid ära maksta elektri‑ ja energiakulud – see on halb. Kui inimesed ei pea muretsema oma kodukulude pärast, siis saavad nad pühenduda rohkem oma perele ja tööle. Nad loovad lisaväärtust ja elavdavad majandust, mille kaudu tulevad uuesti maksud. Ei ole vaja palju mõelda, see on aasta-kaks, kui majanduselu on nii palju elavnenud, et see 300 miljonit ei ole enam miinus, vaid on pluss.

Sama oli kõrgharidusega, et räägiti, kui jama on tasuta kõrgharidus. Ma ei tea, aga ma usun, et tänu sellele ikkagi väga paljud lapsed, kes soovivad ja tahavad õppida, õpivad. Kõige olulisem on see, et kui see oli tasuta riigi poolt, siis pooled said ju tasuta ja need õppisid seitse aastat, aga need, kes maksid, õppisid viis aastat. Nüüd õpivad kõik viis aastat. Riik hoidis pauhti kokku kahe aasta kulud. Tegelikult kulutused ei olegi kasvanud, aga nüüd ei leita 20 miljonit.

Räägime natukene ka sellest, kui palju pahandati selle üle, et teine pensionisammas tehti vabatahtlikuks. Õige! Mina küll kahetsen seda, et ma kogu aeg ütlesin, et ma ei võta seda raha välja. Aga oleksin pidanud jaanuarikuus välja võtma, praegu oleks mul 10% raha [rohkem] taskus olnud, kui oleksin raha mujale investeerinud, kas või hoiusena hoidnud. Oleks vähemalt rahanumber sama olnud. Nüüd enam ei julge SEB‑i panka vaadatagi. Ja kõige hullem on see, et on kirjas, et pensionifondis tohib ainult 50% aktsiaid olla, aga seal on rahulikult 60%.

Me peame ikkagi rohkem ja rohkem inimestele otsa vaatama ja rääkima siin ka sellest, et meil on ettepanekud: käibemaksu langetamine gaasil, elektril, soojamajandusel, kütuste aktsiisi langetamine. See ei tee riigile miinust, kuna hinnad on nii palju tõusnud, siis tegelikult on nagunii riigieelarvesse sissetulek suurem. Minu arust kõige olulisem, mida ma sooviksin [kuulda], kui järgmine kord Eesti Panga president tuleb siia rääkima, on see, et kulude kasvades hakatakse kodus oma kulutusi vähendama, aga meil ametkond kasvab (Juhataja helistab kella.), umbes 150 000 inimest on meil neid juba maksumaksjate arvel. Aitäh!

Rinna Sikkutil on vasturepliigi soov.

Jaa, aitäh! No kahtlemata mul oleks vaja vähemalt kaheksat minutit, et siin kommenteerida seda esitust ...

Ei õnnestu!

... aga minule tehtud viide oli ekslik. Ma kuidagi ei öelnud, et me peaks arutama seda, kes on minevikus liiga vähe kulutanud. Minu sõnavõtu mõte oli see, et me ei peaks minevikust süüdlasi otsima. Me võime siin saalis otsustada, et kümme aastat tagasi oleks pidanud Tallinna–Tartu maantee ehitama neljarealiseks, aga sellel on vähe praktilist väärtust. Me võiks nüüd ikkagi teha tulevikku silmas pidades mõistlikke otsuseid.

Nii. Ja nende tulevikku suunatud otsustega me läheme kohe edasi, sellepärast et selle punkti arutelu me saame lugeda lõppenuks. Austatud Eesti Panga president, tänan teid! Oleme selle punkti menetlemise lõpetanud.

Meie teine päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele pöördumatult Venemaa gaasi kasutamise lõpetamiseks" eelnõu (566 OE) esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu.

Lugupeetav rahvaesindus! Isamaa fraktsioon algatas 4. aprillil Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele pöördumatult Venemaa gaasi kasutamise lõpetamiseks" eelnõu. Kahetsusväärselt marineeris see eelnõu kaks kuud Riigikogu majanduskomisjonis – praeguses olukorras mõistetamatu kilpkonnapoliitika. Kuid vaadates selle ettepaneku sisu, siis kuigi see ettepanek on tehtud 4. aprillil ja vahepeal on sündmused Eestis edasi arenenud, aga mitte piisavas mahus, on see Vabariigi Valitsusele tehtav ettepanek säilitanud täies mahus oma aktuaalsuse.

Mida siis Isamaa fraktsiooni ette paneb? Esiteks, lähtudes Euroopa Liidu poliitilisest eesmärgist saavutada energiasõltumatus Venemaa energiakandjatest, langetada otsus lõpetada hiljemalt käesoleva aasta lõpuks pöördumatult Venemaa gaasi kasutamine Eestis.

Milline on praegune olukord? Valitsus on vastu võtnud poliitilise deklaratsiooni selle kohta, et tema intentsioon on aasta lõpuks Venemaa gaasist loobuda. Kuid seda ei ole sisustatud õiguslikult siduva määratlusega. Nimelt, ega Vabariigi Valitsus ei osta Venemaa gaasi tarnijana ega gaasikaubanduses osalejana, vaid seda teevad turul tegutsevad ettevõtjad. Kui me soovime Eesti [õigus]ruumis kehtestada selgelt sõjasanktsioonina Venemaa gaasi kasutamise keelu, siis me peame selle õiguslikult jõustama. Eelnõu algatajate pakutud võimalus on juhinduda rahvusliku sanktsiooni põhimõttest ja kehtestada see Eesti territooriumile sissetuleva gaasi kohta. Faktiline olukord Balti gaasiühenduste puhul on valitsuse esindajate kinnitusel selline, et hetkel gaasitarneid ei toimu. Aga see johtub ka sellest, et tõepoolest hinnakonjunktuur Venemaa maagaasi puhul on kõrge, ulatuslikke tarneid ei ole mõistlik teha – jättes kõrvale kõik moraalsed, julgeolekulised ja muud aspektid, ka majanduslikel kaalutlustel [pole see mõistlik].

Eelnõu algatajate arusaam on selline, et Eesti peaks kehtestama rahvusliku sanktsiooni. Loomulikult me eelistaksime üleeuroopalist kokkulepet, aga kahetsusväärselt ei ole seda erinevatel poliitilistel põhjustel gaasist viivitamatu loobumise kui sõjasanktsiooni [kehtestamise] kohta saavutatud. Valitsuse esindajad on vastukaaluks toonud niinimetatud gaasimolekuli probleemi: meil on ühtne regioonisisene gaasikauplemissüsteem Soome ja Balti riikide näol ning selles süsteemis on keerukas tuvastada torus liikuva gaasi päritolu. Selles kontekstis panevadki eelnõu algatajad ette, et rahvuslike sanktsioonide kehtestamise loogika oleks kindlasti kõige põhjendatum, kui seda teha ühelt poolt Eesti sanktsioonina, kuid saavutades läbirääkimiste teel selle, et kogu meie gaasikaubanduse regiooni liikmesriigid teeksid seda ühiselt.

Läti ja Leedu on deklareerinud, et nad on Venemaa gaasi kasutamisest loobunud. Soome seda teinud ei ole, kuid Soomel rakendus vastupidine tendeering. Nimelt, Venemaa lõpetas ilmselt poliitilise surveavaldusena Soome avalduse peale NATO‑ga liituda gaasitarned Soome. See tähendab, et tegelikkuses on olukord faktilisel Venemaa gaasikaubanduse lõppemisel loodud selline, et meil on võimalik praegu ka pöördumatu sõjasanktsioon kehtestada ja seda oleks asjakohane teha.

Miks see on vajalik? See on kahtlemata vajalik esiteks poliitilise surve avaldamiseks Vene föderatsioonile kui ka selleks, et aidata meie tegutsemise läbi, mitte üksnes retoorikaga, kaasa üleeuroopalise sanktsiooni saavutamisele. Ja teiseks on kahtlemata see õiguslikult siduv määratlus vajalik selleks, et toetada LNG-terminali rajamise investeeringut Eestis. Praeguses olukorras rajaneb kogu majandustegevuse opereerimine, mida valitsus on kavandanud LNG‑terminali rajamiseks, nii-öelda poliitilistel tahteavaldustel, kuid eelnõu algatajad on veendunud, et need peavad olema ka õiguslikult sisustatud seisukohad.

Eelnõu algatajatele teadaolevalt tegi Eesti valitsus maikuu keskel, kui sõlmiti Eesti ja Soome majandusministri vahel ühiskommünikee energiavarustuse kindluse alase koostöö kohta, ettepaneku, nagu on kinnitanud majandusministeeriumi esindajad, lõpetada ühiselt Vene gaasi kasutamine. Soome Vabariik keeldus sellest majandusministeeriumi esindajate kinnitusel. Eilsel kuulamisel küsisin ma Eesti majandusministrilt uuesti – kuna olukord oli vahepeal muutunud, nagu ma viitasin, seoses Vene föderatsiooni tarnete katkestamisega –, kas ei oleks asjakohane Eestil uuesti teha vastav ettepanek teistele Balti riikidele ja Soomele ning jõustada oma rahvuslik sanktsioon. Majandusminister, ma juhin täiskogu tähelepanu, suhtus sellesse möönvalt ja kinnitas, et praeguses olukorras oleks see tõepoolest asjakohane samm. Seetõttu, võttes arvesse ka majandusministri eilset vastust, oleks kindlasti asjakohane seda eelnõu toetada.

Järgnevad punktid sisaldavad valitsusele põhimõttelist suunist [selle kohta], mida valitsus on juba ette valmistama asunud, kuid meie jaoks on oluline, et seadusandja saaks informatsiooni ja seadusandja väljendaks oma selget tahet. Esiteks, me kohustaksime valitsust langetama siduvat otsust LNG-terminali rajamise kohta Eestisse. Praeguses olukorras, kui me vaatame neid koostööleppeid ja seda hektilist arutelu, mis on käinud nii võimalike eraettevõtjatest arendajate kui ka riigi osapoolte vahel, on vaja täielikku selgust, et meil on tähtajaks olemas täiemahuline LNG‑võimekus, mis järgmise kütteperioodi ajal ka realiseerub. Seda kindlust tegelikult ei ole. Seetõttu ongi oluline, et seadusandja annaks valitsusele oma kohustava suunise. Praegu kõneleb valitsus retoorikas, et meie loome võimaluse, me töötame, me opereerime võimalustega. Aga me ei vaja mitte võimalusi, vaid me vajame tegelikkuses realiseerimist. See on põhimõtteline hoiaku vahe.

Seetõttu peamegi vajalikuks, et kahe nädala jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest esitaks valitsus tegevuskava Eestisse LNG-terminali rajamise kohta ja gaasitarbijatele alternatiivsete energiavarustuse võimaluste [pakkumise] kohta. See tähendab kava selle kohta, kuidas me praegused gaasi intensiivselt tarbijad, ennekõike tööstustarbijad, suudame viia üle teistele energiakandjatele. Siin on juttu olnud näiteks nii biometaanist kui ka põlevkiviõlist. Lisaks [soovime kuulda] kavandatavatest õiguslikest tegevustest Venemaa gaasi kasutamise lõpetamise kohta. Me oleme oma skeemi välja pakkunud, et teha seda rahvusliku sanktsioonina. Aga kindlasti on võimalik vastu võtta ka lihtsalt õigusnovell lühikese seaduseelnõuna.

Üks asjaolu, mis on jäänud kõrvale ja millega valitsus ei ole tegelenud, on analüüs LNG‑ga varustatuse hinnastuspoliitika kohta. See teemade ring, see kompleks on läbi töötamata. Kahtlemata on asjakohane, et meil oleks selge arusaam sellest, milliseks kujuneb prognoosi järgi hind. Ja teiseks on [asjakohane] selle hinnašoki olukorras, potentsiaalse hinnašoki olukorras – vaadates turge, ma võin öelda, et Konkurentsiameti peadirektori kinnitusel on järgmiseks kütteperioodiks gaasi hind tarbijatele vähemasti 10% kõrgem kui sellel šokiperioodil, milles me asetsesime ja asetseme praegugi – [šokki leevendada]. LNG hind ei kujune välja tühjuses, vaid ta kujuneb välja turu ülddünaamika järgi. Seetõttu on asjakohane, et valitsus esitaks arusaama, milline on valitsuse hinnašoki maandamise kavatsus.

Selline on meie eelnõu sisu. See on ülimalt aktuaalne meie energiajulgeoleku, meie praeguse sõjalise kriisi hoiakute väljendamisel, aga loomulikult ka tarbijate varustuskindluse ja tarbijatele taskukohase gaasivarustuse tagamise eesmärgil. Parlament ei saa olla siin järelvanker, järelhaagis. Parlament peab olema vedur, ta peab sõnastama poliitilise intentsiooni ja seda me selle otsuse eelnõuga teemegi. Aitäh teile!

Palun, Heiki Hepner!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Alexela palus Eleringilt kinnitust, et kui nad selle kai rajavad, siis Elering garanteeriks toruühenduse ja nad saaksid laeva rentida. Noh, [kes teab,] millal see konkreetselt saab olema. Selle peale Elering põrgatas palli tagasi ja ütles, et hoopis Alexela peab garanteerima nendele, et see laev saab ikka olema, nemad ei hakka enne midagi tegema. Minu küsimus tuleb siit. See on selline väga veider üksteisele kassi loopimine, surnud kassi või surnud koera loopimine üle aia, ükskõik kuidas me tahame kirjandust tsiteerida. Kas sa ei näe siin seda ohtu, et praegu hakatakse nii Eleringi kui ka riigi poolt vaikselt tagurdama välja 1. novembri tähtajast (Juhataja helistab kella.), kui LNG‑võimekus peaks olema loodud? Kuidas sa kommenteerid kogu seda protsessi?

Ma kommenteerin seda rabedana ja ütlen seda, et see protsess peegeldab ka valitsuse esindajate kõhklusi võimes viivitusteta tegutseda ühe eesmärgi nimel. Seda peegeldab ka see, mida tunnistasid majandusministeeriumi esindajad komisjoni [istungil]. Nimelt, miks ei ole vastu võetud õiguslikult siduvat otsust Vene gaasist loobumise kohta? Aga sellepärast, et me ei tea, mis juhtuma hakkab. See tegelikult tähendab seda, et seda ei ole mõtet teha siis, kui Soome jätkab. Esiteks öeldi ära tingimus, et kui Soome jätkab Vene gaasiga kauplemist, siis tegelikult ei ole ka meil mõtet Vene gaasist loobuda. Seda tunnistati avameelselt, see on komisjoni istungil protokollitud.

See näitab jõuetust või võimetust realiseerida selge tahe otsuseks, mida Vene gaasist loobumine sõjasanktsioonina oleks ja mis annaks võimaluse, nii‑öelda looks teistsuguse turusituatsiooni varustuskindluse loomiseks. Ma arvan, et see on tahet – ma ei kahtle, et valitsusel see [tahe] on üldjoontes olemas – habrastav asjaolu ja selleks [otsuseks] tuleb valitsust motiveerida. Seadusandja saab teda motiveerida läbi sellise õigusliku vormi, mille me olemegi valinud: Riigikogu suunis valitsusele, kuidas pöördumatult Venemaa gaasi kasutamine lõpetada, millised tegevused ette näha ja millisel tasemel informeerida parlamenti.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin täpselt sama, mida ma küsisin majanduskomisjonis. Eile küsisin ma täpselt sedasama juba teiste inimeste käest, vist viiendat või kuuendat korda. Kui sina räägid või keegi teine räägib Vene gaasist, siis mis on selle definitsioon? Väike selgitus siia juurde. Näiteks Poola teatas pidulikult, et ta on täiesti sõltumatu ja keeldub Vene gaasi tarbimisest, samas on teada, et ta ostab reversi kaudu Saksamaalt sisse gaasi, mis on tulnud Venemaalt. Kas see tähendab, et see enam ei ole Vene gaas, või kuidas? Mis hetkest alates see gaas, mis tuleb kuskilt põhjast Jamalist, muutub mitte‑Vene gaasist näiteks Saksa gaasiks?

Aitäh! Sellele ma vastasin ka komisjoni [istungil], et minu arusaamine on see, et Vene gaas on ikka Vene gaas. Piirangu eesmärk on mitte aidata kaasa Vene sõjamasina rikastamisele. Aga tuleb tunnistada, et kui me vaatame energia eest laekumisi Vene riigiettevõtetele, eraettevõtetele, [siis on näha, et] need laekumised [muu hulgas] seoses kõrgema hinnakonjunktuuriga on kahetsusväärselt kasvanud võrreldes eelmise referentsperioodiga. Nii et kui need nii‑öelda benefitsiaarid, kasusaajad, on lõpuks ikkagi Vene organisatsioonid, ettevõtted, siis loomulikult on tegemist Vene gaasiga. Selle süsteemi tasakaalustamise puhul, mille kohta hea küsija näide oli, eks ole, et süsteemis tiirleb tasakaalustav gaas – ma arvan, et siin on põhimõte, et tuleb vaadata, kas tekib nii‑öelda kasu saamise moment selles süsteemis, kas kellelegi makstakse selle eest ja kas selle makse adressaat on praeguses kontekstis kuulus Vene Gazprombank.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Me oleme seda Vene gaasi või üldse gaasiasja arutanud üheskoos üsna palju, aga minule on jäänud üsna segaseks, kas see nii‑öelda Vene gaas siis ühel hetkel ikkagi imbub siia enne sügist või ei imbu. Üks Eesti Energia juhatuse liige eile mainis, et ilmselt jamad tulevad, pääsu pole, ja mina ei ole ka saanud kindlat ettekujutust. Mis on sinu tänane ettekujutus? Kas me nii‑öelda ilma Vene gaasita sel sügishooajal ikkagi läbi ei saa, ükskõik kust ta siis tuleb?

Aitäh! Ma arvan, et kui meil tekib täiendav kindlus ja selge raam, kui me oleme oma tahet väljendanud. Hetkel Eesti Vabariik ei ole oma ühemõttelist õiguslikult siduvat tahet lõplikult loobuda Vene gaasi kasutamisest väljendanud. See on õiguslik olukord. Poliitiline deklaratsioon selle kavatsuse puhul on tõepoolest olemas, kuid see ei ole õiguslikult siduv ei turuosalistele ega ka riigile.

Kindlasti tuleb siin tähele panna, et me eraldasime lisaeelarvega raha täiendava gaasireservi hankimiseks. Nüüd, selles kontekstis on oluline see suunatud pakkumine, mis on tehtud reale turuosalistele – osunduse järgi ligi 30 turuosalisele on varude keskus selle saatnud. Ja tõepoolest, Mihhail Stalnuhhini küsimus on selles kontekstis väga õigustatud. Me palusime ka riigieelarve kontrolli erikomisjoni saata selle hanke pakkumistingimused, et näha, kuidas seal selle gaasi päritolu defineeritakse. [Oluline on,] et see ei oleks lihtsalt poliitiline loosung, et kui me ostame gaasi Leedu või Läti maakleri käest, siis tegelikult me lihtsalt peseme seda gaasi. Valitsuse esindajad on lisaeelarve menetlemisel kinnitanud, et gaasipesu aset ei leia, aga me soovime saada täieliku selguse ja [tagada] läbipaistvuse, et seda ei juhtuks.

Kui me ei tule toime, seda ütles eile ka Konkurentsiameti direktor, LNG‑terminali rajamisega, siis on olukord kahtlemata katastroofimaiguline. Järelikult on alternatiiv reservi tekitamine, loomulikult mitte Vene gaasi silmas pidades. Aga see reserv katab ära [ainult] osaliselt meie tarbimisvajaduse. Teine [lahendus] on ikkagi LNG‑terminali realiseerimine Eestis. Ja see kindlus, et meil see LNG‑terminal tuleb venitusteta, on see, et me oleme kõikidest muudest tingimuslikest subjektiivsetest asjaoludest ning kolmandate riikide käitumisest või mittekäitumisest vabad. Meil peab olema autonoomsus oma tahte realiseerimisel, loomulikult tehes teiste riikidega koostööd. Autonoomsuse väljendamiseks on ka see Riigikogu otsuse [eelnõu] mõeldud. Seda loetakse kindlasti ka Soome Vabariigis Eduskunnas.

Anti Poolamets, palun!

Hea juhataja! Austatud ettekandja! Seda enne õhtut hõiskamist on olnud küllalt. Juba 20. aprillil väitis rahandusminister, et Eesti ei kasuta Vene gaasi. See osutus valeks, sest Inčukalnsist tulev varu on suuresti Vene päritolu. Aga nüüd tehnilise teema juurde. Nimelt, Paldiski Põhjasadama operaatorid on öelnud, et nemad võivad kohe gaasilaevad sinna juurde võtta, vaja on ainult paar kilomeetrit toru ehitada, mis on kindlasti tehniliselt lihtsam kui merre mingi hiiglasliku kai ehitamine. Kas olete seda väidet uurinud ja kas ei ole nii, et kui me Põhjasadama väited ikkagi õigeks loeme, siis saaks väga kiiresti, võib-olla juba augustiks toru veetud ja oleksimegi Vene gaasist vabad?

Aitäh! Tõepoolest, need valitsuse esindajate väited kuni selle ajani, kui Venemaa sulges – see oli vist 21. mail – oma kraanid Soome suunal, et meie oleme Vene gaasist loobunud, olid loomulikult valed ja eksitavad. Nagu majandusministeeriumi esindajad ja ka eraettevõtete esindajad kinnitasid, pole gaasimolekule võimalik eristada ja loomulikult sorises meile Balticconnectori kaudu täies mahus Vene gaasi. See, et ta ei tulnud meile maismaatoru kaudu, vaid tuli veealuse toru kaudu, ei muutnud tehiolusid.

Nüüd see küsimus, mis puudutab Inčukalnsi reservi, et see on Vene gaas. Siin ma oleksin realistlik ja pragmaatiline, et kui see [gaas] on meil juba kunagi ostetud, nii nagu meil on ostetud näiteks kütusereserv Venemaalt kokku, siis mis me temaga ikka peale hakkame. Venemaale tagasi seda kingipakiga ju ei saada ning ka õhku oleks ökoloogiliselt ja majanduslikult ebaratsionaalne seda [lasta]. Ma arvan, et mõistlik on see ikkagi ära tarbida, kui selle eest on juba makstud. Selle sanktsiooniline tähendus ei ole selline, kui ta on juba meie omandis.

Tõsine probleem, kui me tuleme konteksti juurde tagasi, on see, et suuremahulised Eesti kütusereservid on praegu Lukoili tütarettevõtte kontrolli all Soomes. Kindlasti on Eesti Vabariigil oluline viivitamatult see olukord lõpetada. Olukorras, kus Lukoili tütarettevõte Teboil kontrollib Soomes asuvaid Eesti kütusereserve ning Lukoili enda juht, vist härra Alekperov, lausa taandus sanktsioneeritud isikuna juhipositsioonilt, on tegemist kindlasti lubamatu ja meie jaoks aktsepteerimatu olukorraga.

Mis puudutab Põhjasadamat, siis see on, ma arvan, ratsionaalse valiku küsimus. Alexela esindajad on kinnitanud, et kõik need load [on kooskõlastatud]. Ja miks üldse tekkis see situatsioon? Jääb üle kahetsedes nentida, et see on pika habemega lugu, et meil varem seda võimekust ei ole tekkinud sellisel kujul riigi poliitilise tahtena. Aga tõsiasi on see, et selle projekti puhul on kõik load kooskõlastatud ja ehitustegevus juba käib, nagu meile ka komisjoni istungil eile demonstreeriti reaalajas kaameraga. Mis puudutab muid alternatiivseid projekte ja nende tehnilist võimekust, siis neid ma ei oska kommenteerida. Aga kindlasti me peame nende projektide puhul silmas pidama võimalikult kiiret tehnilist võimalikkust ning loomulikult ka kõiki muid julgeolekulisi ja omandilisi aspekte, nagu ma tõin siin näiteks Teboili kui Lukoili tütarühingu kontrolli all oleva meie kütusereservi Soomes.

Riho Breivel, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Nagu me teame, sõlmiti eile leping, mis puudutab sanktsioonide kuuenda paketi jõustumist. See tähendab, et Ungari ja Tšehhi, ja kes seal veel olid, jäävad toruga ühendatuks ja ülejäänud lähevad välja. Kuidas sulle, kes sa oled nende asjadega aastaid kursis olnud, tundub? Kuidas need asjad liiguvad? Kas läbi selle toru hakkab ikkagi tulema Euroopasse – ja mitte ainult nendele riikidele – gaasi või naftat?

Jah, naftat, see puudutas naftamüüki. Ütleme, et jah, ma oleksin loomulikult eelistanud täiemahulist sanktsiooni, ilma nende nii-öelda erisuste ehk caveat'ideta, nagu ameeriklased ütlevad. Aga see on parem kui mitte midagi võrreldes sellega, et sanktsioonide alt vabade riikide osakaal sellel naftaturul on väiksem. Euroopa on olnud või on praegugi suurim Vene nafta kunde, globaalselt, kui vaadata neid mahtusid.

Kindlasti tuleb tagada see asjaolu, et Vene nafta ei lööks uut templit külge, et teda ei hakataks kuidagi Euroopa Liidu sees torusid pidi laiali pumpama. See on kindlasti asjaolu, mida sanktsioonide rakendamisel tuleb silmas pidada. Ju seal on mingisugune tehniline kontrollimehhanism. Ja teine asjaolu, mida kindlasti tuleb silmas pidada, on see, et ei hakkaks toimuma Vene nafta pesu, millele õigusega osundas gaasivaldkonna puhul Mihhail Stalnuhhin. [See] on väga lihtne. Ei ole sugugi keeruline ette kujutada, kuidas läbi vahendajate on võimalik seda nii‑öelda omandiseost hajutada. Ka seda tuleb kindlasti silmas pidada.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud ettekandja! Kas sulle ei tundu, et meil peaks peaministri sõnadega ütlema, et käi minu sõnade, aga mitte minu tegude järgi? Ma saan aru, et eile kokkuleppe juures oli sihukest hõiskamist ja lärmi palju. Aga kaks päeva tagasi seisid Irus suured naftatsisternvagunid, mille peale oli kirjutatud РУССКИЙ МИР. Gazpromi tütarfirma naftavedu käib Eestis täistuuridel. Kuidas sul tunne on? Eesti LNG‑terminali ehitamise kohta veel poolteist nädalat tagasi Eleringi juht ütles, et selle aasta sügiseks me seda ühendustoru ei ehita. Kuidas see tegelikkuses on, kas meil valitsus soovib riiki Vene gaasist ja naftast lahti ühendada või me lihtsalt räägime?

Võrreldes Poola ja Leeduga oleme me olnud – ma ei tea, kas "sabassörkija" on õige sõna – igal juhul aeglasemad kui nemad otsuste dünaamika osas. Kas valitsuse tahe, ütleme, poliitilise eesmärgina on Vene gaasi kasutamise lõpetamine? Seda ma kahtluse alla ei sea, valitsus on seda ju ka väljendanud ja oma otsuse poliitilise tahtena fikseerinud. Mida me peame oluliseks, on, et see tegelikult oleks paika pandud ka õiguslikult, pöördumatult, selge tegevuskavaga ja selge kohustusega, et LNG‑võimekus peab Eestisse tekkima. Need moodustavad omaette kolmnurga, kus ka turuosalistele segane olukord võib kaasa tuua selle asjaga viibimise või riskide vähese maandamise. See on meie otsuse tuum.

Praegu on selles asjas, kui kuulata eri osapooli, vasturääkivusi ja segadust märkimisväärselt. See ei tule asjale kasuks olukorras, kus me peame astuma ühte jalga, et erakorraliselt muutunud kontekstis saavutada meie varustuskindlus, ja teiseks, omada selgust ka hinnastamispoliitika osas. Praegu sellega ei tegeleta. Majandusminister andis riigieelarve kontrolli erikomisjonile informatsiooni, et ka majandusministeerium esitas valitsusele taotluse ette näha energiahindade kompensatsiooni skeem järgmiseks kütteperioodiks. Kõik eksperdid, kellega ma olen kõnelnud, on kinnitanud, et hinnatase on vähemasti sama kõrge, kui oli eelmisel kütteperioodil. Vabariigi Valitsus jättis kõik need rahalised vahendid tegelikult lisaeelarvest välja, ei pidanud asjakohaseks seda mitte ühegi meetmega teha. Ma arvan, et see ei ole mõistlik lähenemisnurk, me peame olema ikkagi pikema vaatega kui nädal. Vähemalt poole aasta perspektiivis me peame olema võimelised haarama oma tegevusi ja ma ei näe õiguslikus raamis teist võimalust, kui just nimelt lisaeelarvega leevendusmeetmed ette näha. Aga hetkel valitseb meil tühjus nende otsuste osas.

Aitäh! Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Saame kaasettekande juurde minna ja palun siia majanduskomisjoni esimehe Kristen Michali.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Annan ülevaate sellest, mis meil majanduskomisjonis toimus. Esmaspäeval, 16. mail arutas majanduskomisjon Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele pöördumatult Venemaa gaasi kasutamise lõpetamiseks" eelnõu 566. Seal oli kohal hulk inimesi majandusministeeriumist, valdkonnast ja nii edasi. Püüan peatuda olulisemal.

Kõige olulisem oli muidugi see, mida ka ettekandja Urmas Reinsalu siin märkis, et me püüdsime välja selgitada, ehkki see oli juba selge, aga [stenogrammi] huvides [kordan, et] püüdsime välja selgitada, kas valitsus on väljendanud tahet Vene gaasi mittekasutamiseks ja, veelgi laiemalt, kõikide Vene energiakandjate kasutamise lõpetamiseks. Vastab tõele, et valitsus on seda väljendanud. Selline plaan – mul on valitsuskabineti nõupidamiste kokkuvõtted, mis Urmas Reinsalu palvel loodetavasti ka talle edastati, vähemalt komisjonis ta sellist materjali küsis – oli valitsusel juba märtsis ja aprillis, tegelikult enne, kui Isamaa jõudis selle kahtlemata vajaliku, aga selleks hetkeks juba praktiliselt otsustatud eelnõu esitada. Sisulised otsused või sisuline hoiak väärtusvalikuna oli tehtud. See on oluline punkt, esiteks. Sellest kujunes ka tegelikult selle eelnõu võib‑olla sihuke hoiak.

Teine [punkt] oli see, mida Mihhail Stalnuhhin siin küsis: kas Vene gaas on kuidagi täpsemalt määratletav? Kolleegi järjekindlus on selline, et ta küsis seda ka eile, nagu ta ise mainis. Urmas Reinsalu sai anda selgitusi, millisel moel tema Vene gaasi näeb. Eeskätt on mõte, ma saan aru, selle eelnõu puhul just see, et Venemaa ega sealsed ettevõtjad ei teeniks selle pealt tulu, ja [see on ka] laiem kontekst.

Oli veel suur hulk erinevaid mõtteid. Arutati seda, milline on Eesti valmisolek alternatiivideks. Kas meil on oma laev ja oma kai? See on seesama debatt, mida siin on korduvalt peetud ja millega majandusministeerium tegeleb, Elering koos eraettevõtjatega. Neljapäeval on meil ka üks eelnõu siin puldis, mida ma kaitsen ja mis puudutab gaasivaldkonda. Siis räägime sellest täpsemalt ja pikemalt. Sellegi kohta majandusministeerium kinnitas, et tegelemine käib, ja ka lisaeelarves oli lisaraha ette nähtud selleks, et gaasivaru soetatakse [ühe] teravati ulatuses, mille kohta – ma mälu järgi ütlen – Taavi Aas siin puldist ütles 150 miljonit, pluss rahastus Eleringile suurusjärgus 30 miljonit, et teha vajalikud ühendused ja otsused.

Nii et kokkuvõttes väärtusotsus kui selline on tehtud. Eesti [toetab] positsiooni – kui laenata kadunud USA presidendikandidaadi [sõnu] –, et see bensiinijaam, mis teeskleb, et on riik, [tuleb] oma tuludest ilma jätta. See väärtusotsus on langetatud. Niipalju siis sellest eelnõust, sest otsuse eelnõu puhul me ei pea võtma komisjonina seisukohta.

Oluline on teada, et selle eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, sest ettepanekud eeldavad seaduseelnõu algatamist. Selle kohta on tulnud meile ka analüüs. Vaatan kohe, kellelt see tuli. Tuli õigus‑ ja analüüsiosakonnalt. Menetluslikud otsused on sellised: määrata juhtivkomisjoni esindajaks Kristen Michal, see õnnestus teha konsensusega; seejärel on ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 31. [mail] ehk täna, seegi läks konsensusega, ja teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus, seegi õnnestus teha konsensusega. Sellega ma komisjoni ettekande lõpetan. Aitäh!

Aitäh! Nüüd küsimused. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra Michal! Ma paluksin vastata lühidalt ja selgelt küsimusele, kas Eesti Vabariigi valitsus, Eesti Vabariik, on vastu võtnud õiguslikult siduva otsuse Vene gaasist loobumise kohta, mis oleks siduv kõigile turuosalistele kogu Eesti Vabariigi territooriumil.

Aitäh! Sedasama debatti me pidasime ka komisjonis. Ja nagu komisjonis [öeldud] – ma saan piirduda komisjoni ettekandega või sellest vähemalt lähtuda –, väärtusotsus, mis on kõige olulisem, on tehtud. Tehakse ka ettevalmistusi alternatiivide loomiseks. Ma arvan, et sellest piisab.

(Urmas Reinsalu räägib kohalt.) Urmas-Urmas! Kõnede ajal, kõnede ajal! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma lähen Urmase küsimusest natuke edasi. Sa ütlesid – ma ei tea, kas see oli natuke vingerdav või oli selline riigimehelik –, et arutatakse mingit varianti. Või mis see viimane lausepool sul oligi? Mida sa sellega silmas pead? Äkki peaks ikkagi, kui asi läheb sügisel päris hulluks, võib-olla pigistama mõne silma kinni? Mis su viimane lause oli, kui sa vastasid Urmase küsimusele? Lõpus oli, et vaatame veel mingit teist varianti.

Aitäh, hea küsija! Esiteks, a) ei vingerdanud ja b) riigimehelikkuse hinnangu võtan tänuga vastu. Aitäh! Aga teie küsimusele ei oska ma väga hästi vastata. Kui te viitate sellele, et me loome alternatiivseid võimekusi, siis see vastab tõele. LNG‑võimekuse loomine käib, debatid on ajakirjanduses praktiliselt igapäevased. Majandusminister kindlasti ei maga rahulikult, kui see võimekus jääb loomata. Olen kindel, et see kõik saab õigeks ajaks tehtud.

Mis puudutab plaani B, siis isegi see on olemas juhuks, kui gaasivaru, mis meil on soetatud teravati ulatuses – talvine tarbimine Eestis on umbes 3–3,5 teravatti –[, saab otsa]. On võimalik kasutada põlevkiviõli, mida siin mainiti, ja muid varusid. Eesti inimesed ja Eesti tööstus saavad hakkama. Nii et kui te sellele viitasite, siis [võin öelda, et] see tegevus on praktiliselt iganädalane ja käib juba pikemat aega. Majanduskomisjonis me praktiliselt üle nädala arutame seda.

Sven Sester, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma tuleksin samuti tagasi Urmas Reinsalu küsimuse juurde. Pigem ongi küsimus selles või tuleneb sellest, et me peame käituma õigusriigile kohaselt – [arvestama] seadusi, mis meid ümbritsevad, kaasa arvatud võimalikke piiranguid ja sanktsioone, mis võidakse [kehtestada]. Kas praegusel hetkel valitsuse poolt välja öeldud sõnum, et aasta lõpuks me ei kasuta Vene gaasi, tähendab seda, nagu te mingil määral vihjamisi andsite mõista, et see on väärtushinnanguline sõnum või on see ikkagi siduv, millega kõik turuosalised peavad arvestama ja sellest tulenevad ka võimalikud trahvid ja sanktsioonid, kui seda valitsuse nii-öelda väärtushinnangulist sõnumit ei viida ellu?

Aitäh! Minu hinnangul on turuosalised sellega juba arvestamas, muidu turuosalised täna ju ei planeeriks erinevate ühenduspunktide ja kaide väljaehitamist. See, ütleme nii, kindlasti on nende otsuste baas ja ma lähen siit edasi, et mitte ainult Eesti, vaid [kogu] meie regioon ehk Balti riigid ja Soome, tegelevad ju koos praegu alternatiivsete gaasivõimaluste või gaasiühenduste võimaluse loomisega, eeskätt LNG-ga. Eesti jaoks, nagu ma ütlesin, on olemas ka [alternatiivne] võimalus, kui midagi peaks ebaõnnestuma. Ka sellisel juhul me saame hakkama, ma arvan, nagu kõik teisedki saavad hakkama. Nii et need plaanid on olemas. Ja kui te küsite väärtusotsuse ja sanktsioonide vahet, siis ma ütleksin, et Isamaale on ju tuttav see printsiip, et eelarve peab olema tasakaalus. Ma ei mäleta, see vist ei saanud tookord põhiseadusesse, aga minu mäletamist mööda te seisate endiselt selle eest.

Sven, selle eelnõu menetlemist reguleerib Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 154, mis ütleb, et kummalegi ettekandjale on üks küsimus.

Ma saan hiljem vastata, mul ei ole midagi selle vastu.

Rohkem küsimusi ei näe. Saame avada läbirääkimised. Kõigepealt Mihhail Stalnuhhin, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma olen siin puldis sellepärast, et mind rabas hiljuti täpsustatud inflatsiooni suurus 18,8%. See on jube! See, kes poes käib, see näeb, milline on vahe hindades. Samas ma arvan, et kui me siin saalis tegeleks Eesti majanduse kaitsmisega sama jõuliselt, kui me tegeleme selle hävitamisega, siis oleks inflatsioon palju väiksem. Aga nüüd selle eelnõu juurde, millest ma räägin.

Ma ei leidnud Eesti meediast üldse infot selle kohta, seepärast [esitan] alguses lihtsalt mõned viited. Gaas tuleb Venemaalt Euroopasse ja kõik tehingud gaasi ostmise ja müügi ümber käivad Gazprombankis. Aasta alguses oli sellel pangal 54 klienti. Nendest 20 klienti – ja seda ei ütle mitte see pank, aga seda ütleb Bloomberg, keda te, ma loodan, usute – on juba sõlminud lepingu ja maksavad rublades ning veel 14 klienti vormistavad selleks dokumente. Bloomberg toob välja ka Itaalia peaministri Mario Draghi sõnad, kes hiljuti ütles, et enamik gaasiimportööre on juba avanud oma arve Gazprombankis. Meil keegi sellest ei kirjuta, seepärast ma tsiteerin Ameerika autoriteetset väljaannet Politico. See konkreetselt näitab, millised firmad on avanud oma arved: Saksa VNG, VR Bank ja Uniper, Ungari MVM, Prantsuse Engie ja nii edasi. Need on täitsa olemas. See tähendab, tegemist on riikidega, kes saavad aru, et isegi kui nad tahaks lõpetada Vene gaasi ostmise, siis seda asendada ei ole mitte kuidagi võimalik.

Kui keegi ütleb, et ta keeldus Vene gaasist, siis ta blufib. Näiteks Poola teatab, et ta keeldus sellest, ja rõõmsalt teatab, et ta ostab reversina gaasi Saksamaalt. Ma loodan, kolleegid, et te suudate ette kujutada Euroopa kaarti. Alguses on Venemaa, siis on Ukraina ja Valgevene, siis on Poola ja alles siis tuleb Saksamaa. Kas keegi siin saalis arvab, et ühe ja sama toruga saab gaasi ajada ühele poole ja teisele poole? See ei ole niiviisi mõeldud. Revers ei tähenda mitte seda, et gaas on Saksamaale tulnud ja sealt tagasi Poolasse [suunatud]. See tähendab seda, et Poola võtab selle gaasi siis, kui see on otse Venemaalt tulnud, ainult et ta maksab veidi rohkem sakslastele – see vormistataksegi gaasi reversiks. Selles ongi point, muud mitte midagi.

Euroopal on sellest 155 miljardist kuupmeetrist, mis saadi eelmine aasta Venemaalt, võimalik asendada umbes 45 miljardit. See on Norra, see on Alžeeria, Katar ja nii edasi. Aga kõik ...

Paluksin lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun!

... katsed suurendada seda arvu ei anna mitte midagi. Ma loodan, et te teate, et Scholtz on juba püüdnud seda teha, käis Saudi Araabias või Kataris ja püüdis kokku leppida. Asi on selles, et seda ei tehta vot niiviisi, et klõpsad näppudega, ja ongi valmis. See võtab aastaid, aastaid ja aastaid.

Praegu on küsimus selles, et kui me oleme mingi organisatsiooni liige ja see on eelduseks sellele, et meil on ühine poliitika kõigis suunades, ja kui on selge, et need majanduslikult tugevad riigid, Itaalia, Saksamaa ja Prantsusmaa, jätkavad Vene gaasi tarbimist, siis miks meie peame oma ettevõtjate vastu töötama? Miks meie võtame sellise eesmärgi?

Meie kõrval on Soome. Soome gaasitarbimine on väga väike, umbes poolteist miljardit kuupmeetrit. Sellest kaks kolmandikku sai ta Venemaalt, nüüd ta sellest keeldus. Nüüd ta saab gaasi Eestist. Küsimus: kust saab Eesti? Eesti saab Lätist. Kust saab Läti? Läti saab Venemaalt. See on enesepettus. See on enesepettus! Ja teie räägite sellest, kuidas see kõlaski, et meil on mingid moraalsed väärtused. Suurepärane!

Venemaalt tuleb gaasi nelja toru kaudu: üks on lõunast läbi Türgi, [teine] läbi Ukraina, [kolmas] läbi Valgevene ja [neljas on] Nord Stream. Kui te mingis kohas lõpetate vastuvõtmise, siis see ei tähenda, et keegi saab päevapealt keelduda. Ta peab lihtsalt ostma palju kõrgema hinnaga. Ja teie moraalsed väärtused annavad Venemaale [tulu] juurde, esimeses kvartalis teatas Gazprom täiendavast tulust 793 miljardit rubla ehk 13 miljardit dollarit. See kõik on tänu sellele tsirkusele, mis algas ümber selle gaasi. Kui sa kavatsed midagi teha, tee enne valmis plaan, arvuta kõik läbi, tee niiviisi, et ei kannataks ei sinu elanikkond ega sinu ettevõtjad.

Me võime eraldi sellest rääkida, aga küsimus on praegu selles, et te tahate vähendada võimalusi Venemaal sõda finantseerida. Aga selle asemel, ma ütlen veel kord, on [Venemaa] saanud täiendavat tulu esimeses kvartalis 13 miljardit dollarit. Nii et kõik sellised üleskutsed on minu arvates puhas poliitika ja need arvesta ei meie riigi huvidega ega meie inimestega. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ilus eelnõu ja pöördumine Vabariigi Valitsuse poole. Rõhutan [otsuse pealkirjas olevat] sõna "pöördumatult". Kolleeg Stalnuhhini ettekanne oli väga värvikas ja iseloomustas seda reaalset olukorda, et pöördumatult ja kohe kannapöördeid teha on tänapäeva maailmas ülimalt keeruline.

Aga ma ei lähe nii kaugele, ma lähen natuke lähemale. Lähen Pakri poolsaarele. Me oleme Urmasega siin riigieelarve kontrolli erikomisjonis seda teemat söögi alla ja söögi peale, hommikul, õhtul ja päeval väga palju arutanud. Ma arvan, et ma natuke kujutan ette, millega on tegemist. Aga erinevalt Urmasest olen ma ka Pakri poolsaarel üsna tihti käinud ja ma tean, mis seal toimub. Jah, praegu see toru – need on need kollased torud, mida Lahepere lahe ääres [on näha], helekollased torud, peaaegu nagu Ukraina värv – läheb mere alt Soomesse. Jah, sealt kaudu liigub ilmselt selline gaas, mis toidab praegu Soomet, pärast seda kui [alates] 21. maist Venemaa Soomele enam gaasi ei müü. Praegu ta liigub seal mere all, näha seda muidugi ei ole. Molekulil pole ka riigilippu küljes, et kust ta pärit on.

Praegu käib nagu võidujooks ja ausalt öeldes ei saa ma hästi aru, mis tegelikult toimub. Jah, Lahepere lahe ääres on olemas Balticconnectori ilusate kollaste torudega jaam ja 11. mail hakati kibekiiresti ehitama ligi kilomeetripikkust tammi, mille laius on kümme meetrit. Ja juba on see valmis. Ehitati seda minu väitel vähemalt nädal aega ilma ehitusloata ja Keskkonnaameti heakskiiduta. Kuigi Marti Hääl alles eile hommikul või lõuna paiku komisjoni istungil ütles, et kõik on korras. Aga mul on kirjad Keskkonnaameti juhtidelt, et ei olnud. Alles nädal aega hiljem [sai korda]. Aga see on väike nüanss, mis võib tunduda norimisena.

Aga küsimus on selles, et praegu käib võitlus selle nimel, kas valge laev ikka jõuab enne kütteperioodi Paldiskisse. Algul oli tähtaeg 1. november, nüüd on see kuu aega edasi lükkunud, aga ei ole kindlust, millal see tegelik tähtaeg on. Samal ajal käib Soomes samuti võidujooks. Algul oli, et mitu aastat läheb, aga praegusel hetkel ehitavad ka soomlased kiiresti. Tõsi, samas merepõhjas sealt Paldiski poolsaarelt läheb torukene Soomesse ja sealt voolab ilmselt suuresti Vene gaas praegu Soome poole.

Nüüd, kummalisel kombel mina ei ole aru saanud, kes selle lõbu kõik kinni maksab. Alles eile oli jälle tõsine arutelu erikomisjonis. Alexela juht ütles, et see 140 või 150 miljonit, mis läheb – nad ei taha riigilt midagi. Samas Eleringi, Alexela ja Infortari vahel tänase päevani või vähemalt eilseni ei paistnud, et oleks sellist väga sõbralikku suhtumist. Keskerakond eelmisel nädalal kohtus nende lugupeetud härradega ja Tõnis Mölder andis siin aru, et keemiat omavahel ei olnud. Võin teile kinnitada, et ka eile ei olnud seda keemiat. Ja mulle tundub, et see usaldamatus kummalgi poolel on üsna suur.

Miks see niimoodi on? Ühelt poolt vastupanu, sellise võimekuse tekkimine, see on esimene. Jah, käib võidujooks, et kes saab selle valge laeva enda juurde. Ükskõik kas üle, ma ei ütle, et laipade, aga igal juhul ja iga hinna eest on seda vaja. Teiselt poolt need, kes ehitavad haalamiskaid, mis kunagi pidi olema 300‑meetrine, aga nüüd on 30‑meetrine, ja mille äärde peavad tulema need suured tankerid [veeldatud maagaasiga]. Seal on tormine avameri. Lootsid haaravad peast kinni, nad tunnevad seda merd ja ütlevad, et avarii on kindlustatud. See tähendab seda, et toru, mida Elering peaks ehitama ja mis ühendaks tankerit – me ei pruugi olla kindlad, et sealt seda gaasi üldse hakkab tulema. Aga see selleks.

Pole ka selgust, vähemalt minul mitte, eilse seisuga või tänase seisuga, kes selle lõbu kõik kinni maksab.

Peeter, kas sul on lisaaega vaja?

Jah, paluks küll.

Kolm minutit.

Kes selle lõbu kinni maksab? Ma rõhutan, Alexela räägib, et umbes 150 miljonit – pole vaja, ehitame ise valmis. Samas gaas hakkab tulema Ameerikast. Vaatame Euroopat ja Ameerikat: Ameerikas on veeldatud maagaasi hind megavati eest 20 eurot, Euroopas 100 eurot. Transport üle ookeani ja kõik see muu on umbes 15 eurot. Kui selle paneme otsa, siis on 35 eurot. Kasum on ülimalt rasvane, 100-st lahutage 35. Kui palju jääb? Aga selgust Eleringi ja Alexela vahel ei ole. Ei ole kirjalikult asjad paika pandud ega ole vastust, kes selle kõik kinni maksab. Nagu te teate, tasuta lõunaid ei ole. Aga isegi kui vastuvõtuvõimekus tekib, siis šokk järgmisel kütteperioodil ja järgmistelgi [kütteperioodidel] on garanteeritud. Seegi on juba selge. Eile Eesti Energia juhatuse liige Margus Vals suurel Teaduste Akadeemia energeetikaarutelul ütles, et suure tõenäosusega tekib meil sügisel gaasiga probleeme. Eesti Energia juhatuse liige ilmselt natuke teab midagi. Aga see selleks.

Loomulikult on olemas variant B ja lisaeelarves on [ette nähtud] 170 miljonit, et meil oleks selline võimekus, gaasivaru. Sellest on juba natuke juttu olnud, ei hakka enam pikemalt rääkima. Aga variant B, seesama Põhjasadama variant, on täiesti reaalne. Täiesti reaalne! Kaks ja pool kilomeetrit toru oleks vaja, samuti üle 300 meetri pikkune kai, mis on juba olemas. Olemas on isegi eellepingud gaasitankeriga, mis võiks rahulikult seal peatuda ja torust pumbata selle gaasi, ilma Lahepere lahe suudmesse ehitatava uue sadamata, millel on väga suured ohumärgid küljes. Samas tuletan meelde, et ei ole tänase päevani selgust, kes selle lõbu kinni maksab. Praegu öeldakse, et erafirma (Juhataja helistab kella.) maksab selle 140–150 miljonit kinni, aga ...

Aeg, Peeter!

Jah, ega ma rohkem ei tahagi midagi öelda. Igal juhul selline ilus eelnõu, et pöördumatult, aga elu ei ole ...

Aeg, Peeter!

Aitäh!

Enne, kui me läbirääkimistega edasi läheme, peame istungit pikendama. Eesti Reformierakonna fraktsioon on teinud ettepaneku tänast istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Selleks me peame hääletuse tegema.

Head kolleegid, Eesti Reformierakonna fraktsioon on teinud ettepaneku tänast täiskogu istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Ma panen selle ettepaneku hääletamisele. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Pikendamist pooldab 39 saadikut, vastu on 1. Oleme istungit pikendanud kella kaheni. Ärge ära jookske, meil on varsti vaja hääletada ka eelnõu, aga enne seda on veel üks kõne. Mihhail Lotman, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Vene gaas on toksiline. Ma ei pea silmas üksnes seda, et seda ei ole kasulik sisse hingata, selles mõttes ei ole ta mürgisem kui ükskõik milline teine maagaas, aga ta on toksiline poliitilises mõttes.

Venemaa on kasutanud gaasi relvana juba aastakümneid. Tekitades sõltuvuse gaasitarbimisest, on ta korduvalt šantažeerinud, ähvardanud oma kaubanduspartnereid. Aga võib-olla veel olulisem on see, et Vene gaas korrumpeerib lääne poliitikuid. Me täna juba kuulsime nende nimesid, Itaalia peaminister Draghi on suurepärane näide. Terve rida lääne poliitikuid on väljendanud isegi arvamust, et mis siis, maksame rublades, kui Venemaa nõuab, sest gaasi on ikka vaja. Selline poliitiline ja majanduslik korruptsioon on otsene ohuallikas. Me peame meeles pidama, et Vene gaasi eest saadud rahaga finantseeritakse otseselt Venemaa sõjaväge ja agressiivset sõda Ukrainas ning see sõjavägi ohustab ka meie suveräänsust. Niisiis, Vene sõjaväe finantseerimine.

Selles mõttes ei ole üldse üllatav, et Euroopa Liidus ja ka Eestis on konsensus, et Vene gaasist tuleb loobuda. See on suurepärane konsensus. Paraku on ta paljasõnaline. Ühelt poolt me deklareerime, et gaasist tuleb loobuda, ja teiselt poolt otsime võimalusi, kuidas osta Vene gaasi nii, et tal ei oleks Vene gaasi silti küljes. Suure võiduna kuulutas Saksamaa kantsler, et Nord Stream 2 on peatatud. Aga Nord Stream 1 toimib suurepäraselt edasi. No mis asi see on? Parimal juhul on see silmakirjalikkus.

Tuleme tagasi Eesti juurde. Meie peaminister Kaja Kallas on pidanud mitu suurepärast kõnet Euroopas ja ka siin Riigikogus – aatelised, retoorikas suurepäraselt väljapeetud. Välisajakirjandus tsiteerib teda. Eriti populaarseks on saanud tema ütlus, et gaas on kallis, aga vabadus on hindamatu. Jah, mõlema käega kirjutaks alla. Siin on väga õige probleemiasetus. Gaas või vabadus? Vaat see on see valiku koht. Me deklareerime vabadust, aga ostame gaasi. Me kuulsime, kuidas kolleeg Michal väljendas, et on olemas põhimõtteline väärtuspõhine moraalne otsus, et Vene gaasist tuleb loobuda. Aga sellel otsusel ei ole paraku mingit siduvat juriidilist väärtust.

Selleks, et meie peaministri sõnadel oleks mingisugunegi kaal, tuleme meie opositsioonierakonnana talle appi ja esitame selle eelnõu. Ma loodan, et tänulik Reformierakond võtab sellest võimalusest kinni ja hääletab selle poolt. Aitäh!

Kristen Michal, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma arvan, et tegelikult murtakse siin sisse lahtisest või pöörduksest, sest põhimõtteline väärtusotsus, nagu öeldud, on tehtud. Vastasel korral ei oleks me lisaeelarvest niigi pingelises rahandusseisus, kui iga euro loeb, otsinud lisaraha gaasivarude soetamiseks, mille puhul kehtib printsiip, et sinna sisse ei lähe Vene gaas. Tegelikult ei käiks [vastasel juhul] ka Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi ega teiste poolt ettevalmistused, et luua võimekus saada siia gaasi, mis ei oleks Vene päritolu.

Lihtsalt nii palju vajab protokolli huvides veel äramärkimist või ülekordamist, ma enne küll juba mainisin, et ka valitsuses ja koalitsiooni erinevates seltskondades, ka siin majas, toimusid arutelud, kuidas võtta Venemaalt gaasi‑ ja naftatulud – naftatulud on veel suuremad –, juba oluliselt enne, kui see meid kõiki äärmiselt innustav otsuse eelnõu esitati. Tegemist on üleskutsega, mille järgi tegutseti juba enne, kui see üleskutse esitati.

Lõppu ma ütleksin sedasi. Kolleeg Lotman ütleb, et gaas või vabadus. See sõnastus on õige, aga ma ütleksin, et see otsus on tehtud sedapidi, et vabadus Vene gaasist. See otsus on langetatud. Siin ei ole enam kahtlust. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid esitatud ei ole ning juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia eelnõu 566 puhul läbi lõpphääletus. Tundub, et me peame ikkagi ka saalikutsungi tegema, nii et paneme selle käima.

Head kolleegid, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele pöördumatult Venemaa gaasi kasutamise lõpetamiseks" eelnõu 566. Kas see vajab meil 51 häält? Jaa, see ettepanek vajab 51 häält. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

(Hääl saalist: "Protestid!") Protestid. Vabandust, katkestan hääletuse.

Minu hinnangul küll ei vaja see 51 häält. (Naer saalis.) Siin ei ole ühtegi seaduseelnõu, ma tahan selle lihtsalt protokolli huvides ära fikseerida. Ma ei näe, kus on siin juttu seaduseelnõu algatamisest. Valitsus peab tegelikult andma aru, valitsus peab langetama siduva otsuse sanktsioonina. Ja ma juhin tähelepanu, et rahvusliku sanktsiooni langetamine ei ole parlamendi seadusandlik küsimus, vaid see on valitsuse sanktsioneeriv otsus vastavalt rahvusvahelise sanktsiooni seadusele rahvusliku sanktsioonina. Nii et kust see seadus siis nüüd tuli?

Jaa, jaa, jaa! Ma isegi imestasin, et see teema ei ole meil sel nädalal veel üles tulnud. Nagu me teame, on selle menetluse puhul tõepoolest võimalus, et ei ole 51 hääle künnist. Sellisel juhul tõesti, nii nagu sa tähelepanu juhtisid, ei tohi olla kusagil peidus eelnõu tekitamist ega eelarvelist mõju. Me küsisime nii komisjonilt kui ka valitsuselt seisukohta – eriti valitsuse seisukoht on meile oluline –, kas nad näevad selle eelnõu puhul taolist vajadust, ja majandusministeerium ütles meile, et nende hinnangul on vaja muuta maagaasiseadust, mistõttu on komisjoni seisukoht, et see on 51 hääle eelnõu. Juhatus jäi selle põhjendusega rahule. Jah, palun, Urmas Reinsalu!

Ma ei saa nüüd mitte millestki aru. Valitsuse esindajad ja ka siin kõnelenud koalitsiooni esindajad teatasid, et andke andeks, seda otsuse eelnõu ei olegi vaja, Vene gaasist on juba loobutud. Aga nüüd selgub, et selleks, et võtta vastu otsus loobuda Vene gaasist, on vaja maagaasiseadust muuta. Üks nendest kahest argumendist on sulavale. Istungi juhataja, ma paluksin hinnangut. Kuidas saab korraga väita, [esiteks,] et see on tautoloogiline otsus, milleks puudub igasugune vajadus, Vene gaasist on juba loobutud, ja teiseks öelda, et selleks, et Riigikogu saaks nõuda valitsuselt Vene gaasist loobumist, on vaja muuta maagaasiseadust. Mina arvan, et maagaasiseadust ei ole vaja muuta. Ma rõhutasin ka oma ettekandes, et valitsus tahab mulle sõnu suhu panna, mina ei ole kusagil rääkinud maagaasiseaduse muutmisest, mina kõnelen sanktsiooni kehtestamisest rahvusvahelise sanktsiooni seaduse alusel. Valitsus opereerib hoopis teises õigusväljas.

Jaa, no valitsus on meile niimoodi öelnud, et eelnõuga soovitakse, et Vabariigi Valitsus langetaks otsuse Venemaa gaasi kasutamise lõpetamiseks ja LNG-terminali rajamiseks ning annaks Riigikogule ülevaate nimetatud otsuse ettevalmistamiseks vajalikest tegevustest. Kuigi Riigikogule ülevaate esitamine ei eelda seaduse algatamist, eeldavad seda teie eelnõu punktid 1 ja 2, need ettepanekud, mis seal kirjas on, et nimetatud ettepaneku täitmine tingib Vabariigi Valitsuse poolt maagaasiseaduse muutmise eelnõu ja lisaeelarve seaduse eelnõu algatamise. Niisugune on valitsuse hinnang ja seda vaidlust ei ole meil siin mõtet pidada. Ma ei saa seda muuta, 51 on 51. Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea eesistuja! Mul on küll tunne, et Urmasel on täiesti õigus selles küsimuses, ja minu arvates on praegu tegemist taas ja jälle ja järjekordselt sellise kaasusega, kus reformierakondlik poliitkond leiab, et asju on vaja pöörata täpselt vastavalt nende vajadusele: siis, kui see neile on kasulik, vaat siis peab ühtepidi olema, ja kui see neile ei ole kasulik, peab teistpidi olema. Needsamad Urmase välja toodud väited on tõepoolest teineteist välistavad. Äkki võtaks väikese vaheaja ja arutaks seda asja, või kuidas?

Me just pikendasime istungit, muidu oleks võinud viie või kolme minuti pärast juba arutama hakata. Antud seisukohavõtt on tulnud küll majandusministeeriumist, mida juhib Keskerakond, aga jah, ma ei arva, et meil praegu siin soola puhutakse või suvaõigust kuidagi rakendatakse. Selle 51 hääle teemal oleme siin vaielnud muidugi palju ja ilmselt see vaidlus vähemalt selle koosseisu lõpuni ei vaibu. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! See olukord muutub palju segasemaks, kui ma oleksin eeldanud. Korraga on tulnud mängu argument teie käsutuses olevast dokumendist, et Vene gaasist loobumiseks on vaja vastu võtta uus lisaeelarve. Valitsuse esindajad, ma juhin tähelepanu, terminali rajamise puhul me eraldasime ju suured rahad gaasireservi tekitamiseks. Ja nüüd tuleb välja, et selleks, et loobuda Vene gaasist, on tekkinud kaks tingimust, kuigi valitsus jätkab väitmist, et me juba olemegi Vene gaasist loobunud. Vaja on maagaasiseadust muuta ja vaja on mingisugust lisaeelarvet. Ma küsiksin istungi juhatajalt, kas see ongi põhjus, miks valitsus ei ole langetanud õiguslikku otsust Vene gaasist loobumise kohta. Kas selle taga on mingisugune hoopis teistsugune maailm, mida meile ka majanduskomisjoni istungil ei avatud? Mingisugusest teisest lisaeelarvest ja maagaasiseaduse muudatustest ei olnud komisjoni istungil, ma kinnitan, poolt sõnagi valitsuse esindajatel [juttu]. See, et on mingisugune salajane paber, mis ...

Halastust, halastust! Ma ei tegele siin praegu sisulise aruteluga, ma lihtsalt ütlen, et niimoodi on kokku lepitud. Komisjon, valitsus ja Riigikogu juhatus jõudsid järeldusele, et siin on 51 hääle künnis. Seda sisulist vaidlust ma ei hakka siin pidama, et kas [on vajalik] võrgutariifi kohustuslikuks muutmine süsteemihaldurile või kuidas see käib, kas maagaasiseadus või lisaeelarve või mingi muu asi. Nii lihtsalt on. Ma ei olnud komisjoni istungil ja ma ei ole valitsuses. Ma ei hakka tegelema selle sisu aruteluga siin praegu. Ma lihtsalt loodan, et jõuame täna järgmise tunni aja jooksul hääletuseni, ja on paigas, et selle eelnõu heakskiitmiseks on vaja [vähemalt] 51 [poolt]häält. Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Sa oled väga tähelepanelikult jälginud siinset diskussiooni ja kuulanud kogu seda temaatikat. Äkki sa oskad selgitada, kus on see avatud uks, millest Michal rääkis?

Kui selle eelnõu poolt tuleb Riigikogus 51 või rohkem häält, siis saab valitsus kohustuse kas eelnõu väljatöötamiseks või koos eelnõu väljatöötamisega ka eelarvevahendite leidmiseks. See ongi see avatud uks, 51 häält on avatud uks. Sven Sester, palun, protseduuriline!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Mis salapaber see nihuke ikkagi on, millest te praegu räägite? Komisjoni [istungil] olnuna ja komisjoni aseesimehena võin öelda, et mina küll ei mäleta – me võime pärast protokollist järele vaadata –, et komisjonis oleks toodud välja mingi eraldi paber selle kohta, et meil on vaja hakata tegema veel teist lisaeelarvet ja hakata mingeid seadusi muutma. Niisugust juttu seal küll ei olnud.

Ei, nüüd sa oled kuskil olnud tähelepanematu. Mina ei loe siin mingit muud paberit kui seda majanduskomisjonis olnud paberit, mille autor on Mari Tänav. Lisaks sellele on õigus‑ ja analüüsiosakonnast Tiina Kuusmann teinud meile paberi ning seda on majanduskomisjonis näidatud või vähemalt on see olnud kättesaadav. Ma ei tea, kas ta on [ainult] EMS-is kättesaadav või pandi teile ka paber lauale, sellele ma ei oska vastata. See ei ole salapaber, ei ole isegi AK-templit peal. Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Ma ise viibisin ka majanduskomisjoni istungil ja ausalt öeldes ma ei kuulnud ega pannud üldse tähele, et keegi valitsuse esindajatest oleks poole sõnagagi seda maininud, sest me pidasime väga loomulikuks, et see on lihthäälteenamusega küsimus.

Miks te seda komisjoni ettekandjalt ei küsinud? Mina ei ole komisjoni ettekandja. Sven Sester, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Praegu on tekkinud ikkagi mingi segadus, mis võtab järjest suuremaid mõõtmeid. Ma loen veel kord seda eelnõu ja ka seletuskirja. Veel kord rõhutan, et siin ei ole pandud valitsusele ühtegi konkreetset seaduse muutmise ülesannet. Mis suva see nüüd on, mida valitsus püüab parlamendi üle kehtestada? See muutub juba tegelikult kuidagi nagu Tagurpidi‑Antsu särgiks. Mida see tähendab?

Aitäh! Ei ole mingit suuremat segadust, on lihtsalt lõbus hakanud jälle. Me võime kuni kella kaheni seda arutelu pidada ja homme kella kahest jätkata. Komisjoni protokollis on näha, et see info on edasi antud ja keegi ei ole küsimusi küsinud ega proteste esitanud. Nii on. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh! Täpselt seda tahtsin öelda, et olin sellel komisjoni [istungil] ja komisjoni esimees 51 hääle [nõuet] mainis, aga ühtegi küsimust ei esitatud.

Urmas Reinsalu, palun, protseduuriline!

Ma tuletan meelde, et siin kõlas viide sellele, et ka Riigikogu juhatus on selles küsimuses mingi otsuse langetanud. See pole ainult komisjoni suva olnud, vaid ka Riigikogu juhatus on seisukoha kujundanud. Ma tahaksin nüüd pöörduda küsimusega [istungi juhataja poole]. Hea istungi juhataja apelleerib komisjonile, aga tegelikult Riigikogu juhatus langetas selles küsimuses otsuse enne komisjoni istungit. Minu meelest on see ikkagi sisuline küsimus, mida tuleb teha. Kas me siis oleme, nagu valitsuse esindajad väidavad ja härra Michal väitis, võtnud vastu Vene gaasist loobumise otsuse ja me oleme [Vene gaasist] loobunud? Aga nüüd korraga öeldakse, et Riigikogu Kantselei on teinud ekspertiisi, et selleks on vaja lisaeelarvet ja maagaasiseadust muuta. Ma paluksin, et istungi juhataja kirjeldaks, mis otsuse langetas enne komisjoni istungit Riigikogu juhatus, et kas me oleme Vene gaasist loobunud ja mida Vene gaasist loobumiseks oleks vaja teha, kuna see on ju point. Sisu muutub vormiks ja vorm muutub sisuks, neid ei ole võimalik lahutada.

No küllap sa saad aru, et Riigikogu juhatus ei aruta seda, kas Eesti loobub Vene gaasist. Seda me ei tee. Riigikogu juhatuse roll? Riigikogu juhatus on kokku leppinud protseduuri. Riigikogu [juhatus] küsib komisjonilt [seisukohta], komisjon omakorda küsib seisukohta valitsuselt. Aga Riigikogu juhatus küsib lisaks sellele [seisukohta] ka meie enda õigus- ja analüüsiosakonnalt ning nende info põhjal toob komisjon oma ettepaneku, missuguse künnisega see hääletus toimub. Ja nüüd ma pean tunnistama, et sellel Riigikogu juhatuse istungil, mis pani selle meile päevakorda ja selle häältekünnise [kehtestas], mind kohal ei olnud. Nii et seal tõenäoliselt mitte mingit poleemikat sel teemal ei olnud. Aga mind ennast ei olnud kohal. Ma näen paberitest, et nii on see kõik käinud.

Aga tundub, et me saime selle aina suureneva segaduse suures osas lahendatud. Alustame uuesti hääletamise kutsungit, et viia läbi hääletus.

Head kolleegid, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele pöördumatult Venemaa gaasi kasutamise lõpetamiseks" eelnõu 566. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt on 24 saadikut, vastu on 1, erapooletuid ei ole. Eelnõu ei leidnud toetust.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele täiendavate sanktsioonide kehtestamiseks Vene Föderatsioonile seoses agressioonisõjaga Ukraina vastu" eelnõu 567. Tegemist on esimese lugemisega. Ka siin on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus ja ettekandjaks on Riigikogu liige Urmas Reinsalu. Palun!

Aitäh! Eesti Vabariigi rahvaesindus on siin saalis avaldusega mõista hukka Vene föderatsiooni agressioonisõda Ukraina vastu nõudnud maailma avalikkuselt, sealhulgas oma riigi valitsuselt, täiemahulise kaubandusembargo kehtestamist Vene föderatsioonile. Ukraina valitsus on pöördunud Eesti Vabariigi ja ka teiste riikide poole murega, et kaubatranspordiks maismaaühendust omava Eesti, Läti, Leedu ja Poola puhul on tihenenud Valgevene suunal veoste autotransport.

Euroopa Liidu tasemel on veoste autotranspordile kehtestatud sanktsioon, kuid see sanktsioon on äärmiselt silmakirjalik. See reguleerib üksnes Vene föderatsiooni registrisse kantud sõidukeid, mis tähendab tegelikult seda, et efektiivsel määral jätab välja kõik kolmandate riikide autotranspordi veosed Vene föderatsioonist ja Vene föderatsiooni. Seetõttu see sanktsioon on optiliselt kaubatranspordi katkestamiseks mõeldud. Tema tegelik sihtrühm on üksnes need autotranspordiettevõtted, Vene föderatsiooni ettevõtted, kellel on Vene föderatsioonis registreeritud veokid.

Lähtudes eeltoodust ja arvestades seda, kui mahukaks on muutunud meie kaudu [korraldatav] kaubavedu Venemaalt ja Venemaale, ning lähtudes parlamendi varasemast otsusest kehtestada täielik kaubandusembargo, on ettepanek, et Eesti Vabariik kehtestaks rahvusliku sanktsioonina – mis hämmastaval kombel ei eelda maagaasiseaduse muutmist, vaid lihtsalt valitsuse otsust – kaubanduslikule maanteetranspordile Venemaa suunal sanktsiooni ja kutsuks üles sedasama tegema teisi meie piirkonna riike, kellel on Venemaaga maismaapiir. Selge on see, et selle sanktsiooni puhul, kui me näitame näpuga mingite muude sanktsioonide kehtestamise suutmatuse pärast teistele Euroopa Liidu riikidele, mõnele Lääne-Euroopa riigile, ja kutsume üles moraalset selgroogu [kasvatama], siis selle sanktsiooni puhul on põhivastutus nimelt meie piirkonna riikidel, meie asendist tulenevalt just Eestil, sest näiteks Portugalil, Luksemburgil või Belgial polegi maismaapiiri Vene föderatsiooniga. Seetõttu meie oleme praegu moodustanud Eesti kaudu Vene föderatsiooni ärile, mis toidab Vene sõjamasinat, nii‑öelda elutee. See elutee on moraalselt hukkamõistetav ja sellel ei ole mingisugust õigustust praeguses kriitilises olukorras Vene agressioonisõjas Ukraina vastu.

Sama puudutab lisaks maismaa[transpordile] meie sadamate kasutamist Venemaale suunduvate ja sealt saabuvate laevatranspordivedude tarbeks. Ma veel kord tahan rõhutada, et me ei kõnele siin üksnes, nagu on ka Euroopa Liidu sanktsioonimääruses fikseeritud, Vene föderatsiooni registrisse kantud laevadest 24. veebruari seisuga, vaid juttu on tegelikult kõikidest alustest, kes toimetavad kaupu Venemaalt või Venemaale.

[Meie] ettepanek olekski esiteks see, et Eesti Vabariik kehtestaks need oma rahvusliku sanktsioonina, ning teiseks see, et ennekõike Balti riigid teeksid [selle sanktsiooni puhul] koostööd, Balti riigid oleksid ühtsed. Ja kolmandaks taotleme loomulikult jätkuvalt ka [merevedudele] sellise ulatusliku kaubandusembargo kehtestamist üleeuroopalise sanktsioonina.

Lühidalt kokku võttes on selline selle otsuse eelnõu kontekst. Kahetsusväärselt oleme näinud, et nende kaubavedude maht hoopis kasvab. Päevaleht on tänuväärse ajakirjandusliku uurimuse raames toonud välja miljardi euro bisnise, mis on lahti läinud Venemaa suunal Eestist, ja seda kõige suurema groteskina illustreerivad meil Irus olevad Vene tsisternid, kuhu on millegipärast peale kirjutatud "РУССКИЙ МИР". Aitäh!

Ja küsimused. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Just hetk tagasi me hääletasime selle üle, kas võiks olla Vene maagaas sanktsioneeritud. Kuigi valitsuse poole pealt justkui öeldakse, et see on sanktsioneeritud, tuleb välja, et ta päriselt ikkagi ei ole sanktsioneeritud ja on jäetud selline ebaselge olukord. Antud küsimus on tõepoolest nii, nagu sa õigesti viitasid, täna on sama situatsioon ja ilmselt nii mõnigi ettevõtja üritab seda heauskselt või siis mitte nii heauskselt igal juhul ära kasutada ja seda on nendele raske ette heita. Mis sa arvad, mida peaks tegema, et selle eelnõuga ei läheks nii, nagu meil läks maagaasi sanktsioneerimisega, et valitsus justkui deklareerib väga õõnsalt enda lubadust, mis sisuliselt ei tähenda mitte midagi?

Istungi juhataja toel siiski paljuski paljastati see valeoperatsioon. Kus see salakiri siin oligi? Istungi juhataja käsutuses oli salakiri, mille ta luges parlamendile ette. Olgugi et meile väitsid valitsuse esindajad komisjoni [istungil] ja ka siin majanduskomisjoni ettekandja [väitis], et vastu on võetud otsus Vene gaasist loobuda, tuli välja, ja küllap see oli ka põhjus, miks koalitsioon ei leidnud võimaliku olevat seda tegelikku vastavasisulist Riigikogu otsust toetada, et selleks on vaja a) lisaeelarve ja b) maagaasiseaduse muutmine. Kumbki tingimus eraldi võetuna vajalik ei ole. Minu jaoks mõjuvad ka selles salakirjas toodud andmed pigem ettekäändena, et mitte langetada seda õiguslikult siduvat otsust, mida on vaja, esiteks, rahvusliku sanktsiooni kehtestamiseks, ja teiseks, selge otsuse vastuvõtmiseks Eestis Eesti-keskselt LNG-terminali rajamise kohta.

Mida teha selleks, et selle eelnõuga ei läheks nii nagu eelmise eelnõuga? Ma arvan, et me peame aru saama, et oma asendist tulenevalt nii julgeolekuliselt, aga ka muus mõttes naabrusest Vene föderatsiooniga, lasub meil seda tüüpi sanktsioonide kohaldamisel eriline moraalne vastutus. On ilmselge, kui võtame näiteks mõne Vahemerega [piirneva riigi] või mõne Atlandi ookeaniga [piirneva] Euroopa Liidu riigi, mis ei ole Venemaa naaberriik, siis maismaapiiri [ületava] kargo kohta valitsuse esindajate poolt väita, et sanktsiooni on mõtet kehtestada ainult siis, kui see on üleeuroopaline, on pehmelt öeldes silmakirjalik – [pean silmas seda,] et me peame maismaapiiri [ületava] kargo reegli kehtestama siis, kui piltlikult öeldes ka Belgia ja Portugal tulevad meiega ühele pardale. Neil ei ole maismaapiiri Vene föderatsiooniga. Jutt käib ikkagi ju maismaapiiri kargo reegli katkestamisest. Ja see on põhimõtteline erinevus, et praegu on meil olukord, et Euroopa Liidu sanktsioon on tegelikult autodele, piir on avatud, vea neid kaupu kaameliga või vea neid kaupu Saksamaal või Bulgaarias registreeritud rekaga. Aga meie ettepanek on rahvusliku sanktsioonina ja koostööd tehes piirkonna riikidega, ennekõike Balti riikidega, kehtestada ühisrahvuslik sanktsioon just nimelt maismaakargo katkestamiseks Vene föderatsiooni ja Valgevene piiril. Me näeme praegu palju vapraid protestijaid, kes näiteks Poola-Valgevene piiril on neid kargoautosid püüdnud blokeerida, seal on oma protestivormid. Ei ole ilus see olukord, mis praegu on välja kujunenud, ja lisaks moraalsele hukkamõistule, selleks, et me ei oleks silmakirjalikud, peame astuma ka õigusliku tähendusega sammud. Sellele see otsuse eelnõu üheselt osundabki.

Jälle juhin tähelepanu, et selle päevakorrapunkti menetlemisel saab kummalegi ettekandjale esitada ühe küsimuse. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Jah, rekad liiguvad praegu üsna intensiivselt ja need probleemid, järjekorrad on piiril väga suured. Võiks Eesti firmadele teha mingisuguse omaette [järjekorra], et saaks kiiremalt liikuda. Aga samas, minu küsimus on see: Einar Vallbaum, kunagine kolleeg, sinu erakonnakaaslane, on aastaid juhtinud Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsiooni. Kas sa oled temaga konsulteerinud, mida tema sellest profina arvab?

Ei ole. Aga ega see ei ole logistikaküsimus, see ei ole autovedude küsimus, olgu need Eesti-sisese või Eestit läbiva transporditrassiga. See on poliitiline küsimus Eesti Vabariigi suhestumisest Vene-Ukraina sõjasse perspektiiviga, et me peame rakendama kõiki mõeldavaid abinõusid sõja lühendamiseks. Ja see on üks abinõu selles kontekstis. Kui Eesti Vabariigi Riigikogu võttis vastu otsuse – ma usun, et me ei olnud silmakirjalikud ega õõnsad –, millega me nõudsime kõikehõlmavat kaubandusembargot Vene föderatsioonile, sealhulgas sadamate sulgemist Venemaale minevale või Venemaalt tulevale kaubale, siis see oli ju täpselt samamoodi väärtusotsus, poliitiline otsus, mitte kaubanduslik‑logistiline või transpordilogistiline otsus.

Kindlasti ei ole ma seda meelt, nagu praegu valitsuse esindajad ütlesid, et ei, seda me ei saa teha, see [peab olema] üleeuroopaline [otsus]. Kui ma küsisin, kas me oleme üle Euroopa selle algatanud, siis oli vaikus. Öeldakse, et ettevõtjad autonoomselt peavad otsustama. Ei, riik ongi selleks, et ta annab ette ühiskonna poliitilist tahet realiseerivad otsustused ja piirangud sanktsioonidena – loomulikult tähtajaliste sanktsioonidena. Need ongi mõeldud selleks, et riik peab oma ülesannet täitma.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, Urmas! Nüüd on kaasettekanne majanduskomisjonist. Annely Akkermann, palun! Räägi siis kindlasti ära ka see häältekünnise teema.

Tere päevast minu poolt ka! Erakond Isamaa algatas 4. aprillil Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele täiendavate sanktsioonide kehtestamiseks Vene Föderatsioonile seoses agressioonisõjaga Ukraina vastu" eelnõu. 5. aprillil võttis Riigikogu selle menetlusse ja eelnõu sai numbri 567. Eelnõu sisu tutvustas esitaja siin äsja põhjalikult, sestap pole mul põhjust seda üle korrata.

Majanduskomisjon arutas eelnõu 16. mail. Komisjoni istungile olid kutsutud eelnõu esitaja esindaja Urmas Reinsalu, Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi meremajanduse asekantsler Kaupo Läänerand, ettevõtlus‑ ja tarbimiskeskkonna osakonna väliskaubanduspoliitika nõunik Koidu Talli ning teede‑ ja raudteeosakonna juhataja Ain Tatter. Urmas Reinsalu tutvustas Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele täiendavate sanktsioonide kehtestamiseks Vene Föderatsioonile seoses agressioonisõjaga Ukraina vastu" eelnõu.

Tõusetusid tehnilised küsimused sanktsioonide kehtestamise keerukusest. Parasjagu sellel ajal oli kõne all punkerdamine ankrualadel ja meremajanduse asekantsler Kaupo Läänerand rõhutas eraldi, et ühe riigi või regiooni sanktsioon ei ole mõjukas meede, kui rääkida merendusvaldkonna sanktsioonidest, ja Eesti sanktsioonide puhul liiguksid kaubavood teistesse riikidesse. Regionaalsed meetmed ja riiklikud meetmed ei ole mõjusad ning Venemaa ei tunneta neid. Eestil on ka üks väga ebameeldiv kogemus, kui üksinda või ainsa riigina üritati Valgevene naftatoodet sanktsioneerida, aga see võttis suuna hoopis Lätti. Nüüd Eesti, Läti, Leedu ja Poola omavahel väga tihedalt kohtuvad, et arutada erinevaid sanktsioone ja mõjutada teisi Euroopa Liidu riike nendega kaasa tulema ja ühiselt ellu viima. Vene lipu all olevad laevad on ära keelatud, aga Vene omanike laevu ära keelatud sellel ajal ei olnud, kuna üks liikmesriik oli vastu. Kaupo Läänerand rõhutas ka, et kõige efektiivsem sanktsioon on kauba või kaubaliigi embargo, mis kehtib loodetavasti ülemaailmselt niivõrd, kuivõrd õnnestub teisi riike veenda.

Mihhail Stalnuhhin tõstatas jällegi teema, et 2002. aastal tegi Venemaa otsuse ehitada sadam Ust-Lugasse ning see sadam on aastate jooksul kasvanud ja praeguseks saanud Euroopa suuruselt kolmandaks sadamaks. Venemaa ehitab sadamaid mitmesse linna ja kõik sanktsioonid teevad Venemaa hoopis tugevamaks, oli tema kokkuvõte. Kuna sellel ajal, kui komisjoni istung toimus, oli Eesti meedias väga aktuaalne ankrualade küsimus, küsisin ma, kas ankrualadel saab jätta tankereid punkerdamata või on need teenused möödapääsmatud. Ma juhiks siin tähelepanu sellele, et punkerdamine tähendab igasugust laeva varustamist ja ka laevade mahavarustamist, näiteks jäätmete või pilsivee vastuvõtmist. Seal on kaks aspekti, mida ei tohiks koos käsitleda: kas Eestis on laevadele piisavalt ankrualasid – meid külastavad ka sellised laevad, mis võtavad kaupa peale Eestist, olgu see tselluloos, paber, puit või teravili, mida Eestist eksporditakse – või on neid ankrualasid vähe seetõttu, et Vene laevu peaks olema vähem? Kaupo Läänerand arvas, et ankrualadel jäätmete üleandmise võimalus peaks säilima, sest kui Eesti sellist võimalust ei loo, siis laseb laevaomanik jäätmed Läänemerre. Sanktsioonide kohta toon välja veel selle, millele Kaupo Läänerand viitas, et ettevõtja, kes läheb punkerdamisteenust pakkuma, peab veenduma, et tehing on sanktsioonide vaates legaalne, ning vastutama oma tegevuse eest.

Mina tõstatasin küsimuse, et laeva kütuseta jätmine on selles mõttes kaheldav, et ilma kütuseta laev on juhitamatu, kuna kõik laevasüsteemid töötavad selle energia jõul, mida laeval kütusest toodetakse.

Koidu Talli kommenteeris väidet seoses piiriüleste kaubamahtude kasvuga, et igas Euroopa Liidu sanktsiooni määruses, kus on teatud kaubagrupid või tootjad keelatud, on antud ka üleminekuperiood. Ega me ei tea, kelle kaupu või kelle makstud kaupu praegu üle piiri liigub, sest teadaolevalt ka paljud ettevõtted sulgevad oma tegevust Venemaal ja veavad välja oma varusid ja seadmeid. Enamikul toodetel algavad sanktsioonid suve alguses, sõltuvalt sellest, millal on piirang vastu võetud. On tõesti näha, et Eesti ettevõtjad on intensiivistunud, kuna rahad on tootjatele nii Valgevenes kui ka Venemaal makstud ja soovitakse kaup kätte saada.

MKM-i teede‑ ja raudteeosakonna juhataja Ain Tatter lisas, et EL‑i otsekohalduva määrusega reguleeritud valdkonda siseriikliku õigusega üle reguleerida ei saa. Eelnõuga sisuliselt kehtestatakse sanktsioonid Euroopa Liidu veoettevõtjatele ja esitatud ulatusega ettepanekut saaks realiseerida ainult Euroopa Liidu sanktsioonide kaudu.

Ma arvan, et need ongi olulisemad sisulised aspektid, mida sellel majanduskomisjoni istungil käsitleti. Võib-olla tasub välja tuua veel see, et kui Euroopa Liidu otsekohalduv õigus reguleerib mingit valdkonda, siis riigisiseselt ei ole õigust samas valdkonnas kehtestada teistsuguse käsitlusega reegleid.

Me rääkisime komisjonis ka sellest, missugust häälteenamust eelnõu vastuvõtmiseks vaja läheb. Piia Schults oli konsulteerinud Riigikogu Kantselei õigus‑ ja analüüsiosakonnaga, ja ka valitsusasutustest laekunud arvamuse põhjal vajab see eelnõu vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust.

Kokkuvõtvalt, komisjon otsustas esiteks määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja; teiseks teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 31. mail 2022, see tähendab täna; ja kolmandaks teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus. Kõik otsused võeti vastu konsensuslikult. Hääletamisel olid kohal siinkõneleja, Riho Breivel, Jüri Jaanson, Mihhail Korb, Kristen Michal, Sven Sester ja Mihhail Stalnuhhin. See on minu poolt kõik.

Ja nüüd küsimused. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Nagu ma aru saan, on see selline patriootlik ja innustav üleskutse, aga arvestades reaalsust, peaaegu täitumatu. Minu küsimus on, kas seal arutati [ka sellist teemat]: Urmas Reinsalu erakonnakaaslane Marko Pomerants on nende punkerdamisalade [teemal] kõvasti lobitööd teinud, et neid laiendada. Kas komisjoni istungil arutati ka seda küsimust?

Ei, Marko Pomerantsi küsimust komisjoni istungil ei arutatud. Lahus tuleb hoida kaht küsimust: kas meil on ankrualasid liiga vähe, et teiste riikide laevad Eesti majandust saaksid teenindada, või on neid liiga vähe selleks, et Vene tankerid [ei] saaks seal aega viita, kui neil vedusid pole, pole kaupa vedada või pole kusagile minna ja neid ei lubata sadamatesse. Need on kaks täiesti erinevat asja. Me peame ikkagi vaatama, et muudel põhjustel [meie ankrualadel viibivad] teiste riikide alused mahuksid meie ankrualadele ära ja need alad ei oleks põhjendamatult väikesed, nii et laevad teatud tuulte korral üksteisele ohtu võiksid kujutada.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Selles otsuse eelnõu kolmandas punktis on öeldud nii: "Vabariigi Valitsusel taotleda jätkuvalt koos samameelsete riikidega Euroopa Liidu ülese vastavasisulise sanktsiooni kehtestamist." Me räägime maismaatranspordist, see sisuliselt puudutab viit riiki: Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola. Rohkem neid riike lihtsalt ei ole. Kui me tahame midagi muuta, siis me peaksime olema vedurid. Meie peaminister on ju kogu aeg ikka raporteerinud, kui [suur] eestvedaja on Eesti olnud. Kas komisjonis oli arutelu ka selle üle, miks me selles küsimuses ei taha olla eestvedajad? Miks me ei suuda selle viie riigi hulgas olla eestvedajad? Oleme pakkunud seda võimalust, ma ei tea, kas Leedule või Poolale, või üldse oleme vaadanud sellest kuidagi mööda.

Komisjon käsitles seda. Valitsus on ettepanekuid teinud ja [Eesti] on tõesti olnud üks eestvedajaid nende sanktsioonide puhul, mis Venemaale kehtestatakse. Selles kindlasti keegi kahelda ei saa. Aga komisjon leidis, ja ma arvan, et kes põhjalikumalt järele mõtleb, see saab ka aru, et oluline on sanktsioneerida kaubagruppe ja kaupu endid, mitte transpordivahendeid. Siis ongi nii, et kui näiteks mõned Eesti või Euroopa ettevõtted on puidu eest juba maksnud ja me ei lase neil sellele järele minna või ei lase neil nende ostetud puiduga Eestisse tulla, siis keda me sanktsioneerime? Kas me sanktsioneerime Euroopa Liidu ja oma ettevõtteid, [jätame nad ilma] nende kaubast, mille eest nad on Venemaale maksnud, või siis veoettevõtteid? Veoettevõtted teevad ju oma töö mujal ära, sanktsioneeritud saavad oma ettevõtted. Kaubagruppide sanktsioneerimine on see, mida valitsus on eelistanud ja milleks ta on ka teisi riike kaasa kutsunud. Eile hilisõhtulgi, ma saan aru, saavutati uued kokkulepped, mis puudutavad naftatoodete embargot kahe kolmandiku ulatuses.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole, võime avada läbirääkimised. Mihhail Lotman, palun!

Austatud aseesimees! Austatud kolleegid! Möödunud hääletamine näitas ilmekalt, et meie väärtuspõhine poliitika ei ole sugugi väärtuspõhine, gaas on tähtsam kui vabadus. Paraku me näeme seda mitte ainult gaasivaldkonnas.

Me oleme siin Riigikogus vastu võtnud deklaratsiooni, mis kutsub üles kehtestama kõikehõlmavat embargot. Kõikehõlmavat embargot küll, aga vaat seda konkreetset embargot me ei taha kehtestada. Need vastuväited, mida me siin kuulsime – üks häbiväärsem kui teine. Ütleme, et on tehnilised põhjused, tekivad tehnilised küsimused, mis ei lase konkreetset sanktsiooni kehtestada. Ja veel hullem asi: selgus, et Eesti sanktsioonid Valgevene vastu olid ekslikud, kahjulikud, sest nad lähtusid põhimõtetest, aga mitte firmade huvidest. Kõige hullem oli see, et need embargod lausa tugevdavad Venemaad. See on Putini propaganda kordus: jah, kehtestage meile embargod, meie majandus selle tulemusena aina kasvab ja tugevneb. Aga nüüd me kuuleme sealt teiselt poolt piiri sihukest vaikset vingumist, et palun võtke need embargod ära, palun neid sanktsioone lõdvendada ja nii edasi. Jutt või asi! See jutt, et meie kuidagi takistame Vene kaupade sissevedu ja see tugevdab Venemaad, ei ole üldse pädev.

Austatud kolleegid! Me võitleme väikeste sulidega, me võitleme nende lollikestega, kes käivad ringi Georgi lintide või mingisuguste märkide või Z-iga. Aga Vene maailm veereb mööda Eesti raudteerööpaid. Vene maailm tuleb nende tsisternidega, millel kõik need märgid on küljes, aga selle vastu me ei saa, sest tekivad tehnilised küsimused ja Venemaa aina tugevneb, kui me paneme [piiri] kinni ja nii edasi.

Austatud kolleegid! [Mul on] seesama küsimus, mis eelmisel hääletamisel: mis on tähtsam, kas see väike või suur tulu, mida saavad logistikaettevõtjad, või vabadus? See on see küsimus, mille üle me praegu otsustame ja mille üle me praegu ka hääletame. Aitäh!

Aitäh! Rohkem sõnavõtusoove ei näe. Sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid tehtud ei ole ning juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi lõpphääletus. Seda lõpphääletust hakkamegi nüüd korraldama.

Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele täiendavate sanktsioonide kehtestamiseks Vene Föderatsioonile seoses agressioonisõjaga Ukraina vastu" eelnõu (567 OE) ja see nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu poolt on 28 saadikut, selle vastu on 1 ja erapooletuid ei ole. 51 häält kokku ei tulnud ja eelnõu vastu ei võetud.

Saame minna päevakorraga edasi. Tänane neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Rahvusraamatukogu seaduse ja autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu (559 SE). Me oleme teise lugemise juures ja ettekandjaks on kultuurikomisjoni liige Jaak Juske. Palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Riigikogu kultuurikomisjon on seda eelnõu vahepeal arutanud kolmel istungil.

Pikem arutelu oli meil 9. mai istungil, kus osalesid lisaks komisjoni liikmetele ja ametnikele kutsututena ka Kultuuriministeeriumi raamatukogunõunik Ülle Talihärm, Eesti Hoiuraamatukogu direktor Gerda Kulli-Kordemets ning Eesti Puuetega Inimeste Koja esindaja Mari Puuram. Kõigepealt andis komisjoni esimees Aadu Must teada, et eelnõu kohta komisjonid, fraktsioonid ega Riigikogu liikmed muudatusettepanekuid esitanud ei ole. Komisjon saatis eelnõu arvamuse avaldamiseks ka huvirühmadele: Eesti Rahvusraamatukogule, Rahvaraamatukogude Nõukogule ning Eesti Linnade ja Valdade Liidule. Kõik nad andsid teada, et neil ettepanekuid eelnõu muutmiseks ei ole.

Järgnes pikem arutelu. Kõigepealt Gerda Kulli-Kordemetsa sõnul tekitab eelnõu puhul küsimusi, miks ei ole paljude aastate jooksul hoiuraamatukogu ja selle struktuuriüksuse, pimedate raamatukogu puhul arutatud muid variante kui ainult liitmist rahvusraamatukoguga. Ta küsis, miks lahutati käesolev seaduseelnõu rahvaraamatukogu seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsusest, kuigi oleks loogiline neid koos menetleda. Hoiuraamatukogu hinnangul ei ole eelnõu piisavalt ette valmistatud, hoolimata sellest, et laiemalt riigireformist ning konkreetsemalt ka hoiuraamatukogu ja rahvusraamatukogu ühendamisest on räägitud juba aastaid. Ettepanek on vastavad analüüsid paari aasta jooksul läbi viia ning hoiuraamatukogu liitmine rahvusraamatukoguga edasi lükata.

Ülle Talihärm vastas, et ühendamist hakati kaaluma juba aastatel 2016–2017. Vaadati, millises vormis hoiuraamatukogu võiks jätkata ja et ei oleks killustatult eri asutusi, kes sarnaseid teenuseid pakuvad. Hoiuraamatukogul on kaks väga olulist raamatukoguteenustega seotud ülesannet: [teavikute] säilitamise teenus ja pimedate raamatukogu teenus, mõlemad on rahvusraamatukogu teenustega seotavad. Kolmas teenus ehk vahetusteenus on samuti rahvusraamatukogule loomulik teenus. On leitud, et hoiuraamatukogu liitmine rahvusraamatukoguga on mõistlik, kuna rahvusraamatukogul on võimalik kasutada erinevaid lahendusi, kuidas äriteenuseid ja koostööd arendada. Tulenevalt sellest, et rahvusraamatukogu renoveerimine on juba alanud, on mõistlik need teenused ja uued ülesanded kohe ka hoonesse planeerida. Talihärm rõhutas, et kiirustamist ei ole ja hoiuraamatukogu ülesannete üleandmisel püsitakse algselt planeeritud graafikus. Samuti tegeldakse edasi rahvaraamatukogude ümberkorraldamiseks lahenduste leidmisega. Ta selgitas, et mis puudutab hoiuraamatukogu ettepanekut asendada eelnõus sõna "moodustama" sõnaga "korraldama", on Kultuuriministeeriumi ettepanek jääda sõna "moodustama" juurde, kuna moodustamine on pidev trükiste kogusse võtmise ja kogust väljaarvamise tegevus, aga korraldamine on olemasoleva kogu korraldamine.

Aadu Must küsis, kuidas hoiuraamatukogu moodustamine parandab raamatukogunduse olukorda Eestis ning mis täpsemalt on selle tulemusena paremaks läinud. Kordemets vastas, et mis puudutab hoiuraamatukogu kui vahetuskogu pidaja ülesandeid, siis kõige paremini toimivad tema hinnangul need asutused, mis on moodustatud konsortsiumi‑ või sihtasutusepõhiselt, kus on koos nii omavalitsus, riik kui ka raamatukogud. Aadu Must küsis sedagi, millised raamatukogud teostavad veel välisvahetust. Talihärm vastas, et sellega tegelevad lisaks rahvusraamatukogule ka ülikoolide raamatukogud. Kuna Eesti väljaandeid saab praegusel ajal välisriikidest lihtsalt osta, siis vahetus välisriikidega on vähenenud. Riigisisene raamatukoguvahetus on aga väga oluline protsess ning see kavatsetakse ühendada EAS-i teostatud teenusega "Raamatud liikuma". Kui raamatukogule tulevad annetusena kasutusväärtusega väljaanded, siis on mõistlik laenutusraamat ühendada vahetuskogu raamatuga. Ühendades mitu teenust, tekib uus võimalus ning hoitakse kokku kulusid.

Jaak Valge küsis seepeale, miks ei lubata välismaal asuvatest raamatukogudest tellida kõikidel raamatukogudel üle Eesti. Talihärm vastas, et näiteks välisriikide puhul tekib küsimus, kuidas arveldada. Väikestel raamatukogudel sageli puudub raamatupidamise võimekus, lisaks on mugavam kasutada suuremate asutuste logistikateenust. Projekt "Raamatud liikuma" lahendab kõikide raamatukogude jaoks raamatute laenutamise ja tellimise probleemi. Kordemets sõnas, et välisvahetuse osa on kahtlemata oluline eriti teadusraamatukogude vaates. Hoiuraamatukogus säilitatakse võõrkeelset vähe kasutatavat kirjandust ja see on samuti oluline.

Üllar Saaremäe küsis, millest tekib see vääritimõistmine, et ministeeriumi esindaja räägib plaanipärasest edasiliikumisest, aga hoiuraamatukogu esindaja liigsest kiirustamisest. Saaremäe küsis, miks peab kõnealused muudatused tegema ära kohe, kui rahvusraamatukogu renoveerimine lõpeb alles aastal 2025. Talihärm selgitas, et teenuste liitmisel ja muutmisel viiakse läbi teenuste inventuur. See on vajalik, et ülevõtja oleks teadlik teenuse probleemidest, kuidas teenusega edasi tegeleda ja millist ressurssi see vajab. Kui rahvusraamatukogu muutub teenuse omanikuks juba 2023. aastal, kui hakkab seadus kehtima, siis saab ta oma strateegiatesse planeerida kõik vajalikud tegevused.

Aadu Must küsis, kus hakkavad tulevikus paiknema hoiuraamatukogu füüsilised kogud. Talihärm vastas, et pimedate raamatukogu on planeeritud 2025. aastast Tallinna kesklinnas Tõnismäel asuvasse rahvusraamatukogu hoonesse. Võõrkeelse kirjanduse säilituskogu ja vahetuskogu on kavandatud pärandihoidlasse, mis tuleb Harjumaale. See plaan on tehtud alates pärandihoidlate kavandamisest. Kordemets lisas, et hoiuraamatukogu vaates on pärandihoidla koht, mis annaks depooraamatukogule võimalusi juurde. Mõistlik oleks hoiuraamatukogu ülesannete üleandmisel liikuda pärandihoidla valmimisega samas rütmis. Pärandihoidlasse kavandatakse ka moodne robothoidla. Hoiuraamatukogu arvates tuleb liikuda samas rütmis füüsilise kolimisega.

Helle-Moonika Helme küsis, kas "Raamatud liikuma" on projektipõhine tegevus ning kui palju eelnõus planeeritud muudatused maksma lähevad. Kordemets vastas, et siseauditi kohaselt on kokkuhoid 52 000 eurot aastas. Talihärm vastas, et "Raamatud liikuma" on jätkusuutlik projekt, mis jääb Eesti Rahvusraamatukogu ja tema partnerite püsitegevuseks. Talihärm lisas, et hoiuraamatukogu teenuste jätkusuutlikkuse tagamiseks oleks nii või naa teisiti vaja ressurssi ja 52 000 eurot kokkuhoidu aastas tulebki nendelt infosüsteemidelt, mida kasutab nii rahvusraamatukogu kui ka hoiuraamatukogu. Kordemets sõnas, et aastal 2022 soovitakse IT‑süsteemide lahenduse jaoks saada 70 000 eurot ning järgnevatel aastatel samuti.

Margit Sutrop küsis, kas ressursside kokkuhoiuga võib tekkida oht, et on vajadus vähendada raamatute hulka. Talihärm vastas, et võõrkeelse kirjanduse säilituskogu Tõnismäele rahvusraamatukogu hoonesse ei liigu. See on kavandatud pärandihoidlasse. Sutrop küsis, mis saab juhul, kui pärandihoidlat ei ehitata. Talihärm vastas, et hoiuraamatukogu hoone on Riigi Kinnisvara AS‑i hallata. Seal on täna nii muuseumi kui ka hoiuraamatukogu kogud, sellisel juhul jäävad kogud sinna pikemaks ajaks. Kordemets lisas, et hoiuraamatukogu praeguse hoone renoveerimise maksumuse suuruseks oleks 16 miljonit eurot.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits küsis, kas kiirustades seaduse vastuvõtmise korral võib olla kindel, et viie aasta pärast ei pea seda seadust uuesti käsitlema. Talihärm vastas, et eelnõuga planeeritud tegevused kehtivad kindlasti viis aastat ja rohkemgi. Vajadus seaduse avamiseks võib tulla seoses rahvaraamatukogudega. Kordemets sõnas, et seetõttu ongi hoiuraamatukogu seisukoht, et seadusemuudatus tuleks ühendada uuesti rahvaraamatukogu seaduse muutmisega ja selle väljatöötamise kavatsusega.

Jaak Juske küsis, kas teenuse tarbijate jaoks muutub midagi paremaks või jääb kõik samaks, kui kaks asutust juba uuest aastast kokku liita. Talihärm vastas, et lõppkasutaja jaoks muutuks teenus mugavamaks, kui e-teenuseid arendatakse sidusalt. Aadu Must küsis, kuivõrd on muutuste kavandamisel arutatud teiste riikide kogemust. Talihärm vastas, et teiste riikide tegevusega ollakse kursis. Margit Sutrop küsis, miks ei võiks seda eelnõu rahvaraamatukogu seaduse muutmise eelnõuga koos menetleda. Talihärm vastas, et kindlasti on esikohal lõppkasutaja, nii teadlaste huvidega arvestamine kui ka ühiste huvide kooskõlastamine. Heidy Purga sõnas, et eelnõu vastuvõtmisel pimedate ja vaegnägijate jaoks kohe midagi paremaks ei muutu, sest rahvusraamatukogu alles renoveeritakse. Ta küsis, millised on need tingimused, mis vahepealse aja jooksul paremaks muutuvad. Talihärm vastas, et juba enne renoveerimise lõppu saavad paremaks e‑teenused.

Helle-Moonika Helme küsis, kas töötajate töökoormuse suurenemisega kasvab ka nende töötasu. Talihärm vastas, et vabaneva ressursi arvel on kavandatud töötajate koormuse tõusu kompenseerimine. Kristina Šmigun-Vähi küsis, kas muudatuste käigus inimesi ka koondatakse. Talihärm vastas, et kõik töölepingud lähevad üle rahvusraamatukogule. Purga küsis, kas rahvusraamatukogu töötajad on riigi palgasüsteemis ning Eesti Hoiuraamatukogu töötajate palgatingimuste üle otsustab kohalik omavalitsus. Kordemets vastas, et hoiuraamatukogu on samuti riigiasutus.

Lisaks jätkus komisjoni liikmete vahel arutelu selle üle, kas tuleks eelnõu teisele lugemisele tuua enne Riigikogu suvepausi või jätkata menetlust sügisel. Koosoleku lõpus tegi Aadu Must ettepaneku täiendada järgmise, 12. mai komisjoni [istungi] päevakorda punktiga, et valmistatakse ette seaduseelnõu teisele lugemisele saatmist. Ja tõepoolest, järgmine kord, 12. mail kogunes kultuurikomisjon ja tehti konsensuslikult kaks otsust: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 31. mail 2022 ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada.

16. mail kogunes kultuurikomisjon veel kord seda teemat arutlema. Aadu Must sõnas, et eelnõu puhul on mõned vaieldavad küsimused, aga need on pigem töökorralduslikud ning nende lahendamine ei ole otseselt seadusandja pädevuses. Komisjon eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole teinud. Must lisas, et eelnõu teine lugemine on planeeritud 31. maiks. Ta tegi ettepaneku kinnitada eelnõu menetlusdokumendid. Viktoria Ladõnskaja-Kubits sõnas, et Isamaa fraktsiooni arvamuse kohaselt on eelnõus [teatavad] nüansid, mistõttu tuleb seadus paari aasta pärast uuesti avada. Tekib küsimus, miks ei võiks eelnõuga ettenähtud tegevusi samuti edasi lükata. Heidy Purga küsis, kas Eesti Pimedate Raamatukogule vajalikud teenused saavad Eesti Rahvusraamatukogus olema üle maja laiali või koondatakse ühte kohta. Aadu Must vastas, et rahvusraamatukogu nõukogu tegeleb nende küsimustega. Oluline on, et puuetega inimeste jaoks peab olema tegemist nii‑öelda ühe akna teenusega. Seejärel otsustas komisjon konsensuslikult eelnõu menetlusdokumendid kinnitada. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Sellel esimesel lugemisel iseloomustas Ivi Eenmaa, [endine] rahvusraamatukogu peadirektor, keda ma pean autoriteediks, seda eelnõu, kuidas ta täpselt oligi, väikese bürokraatliku näpumänguna, mida toimetatakse suurte ponnistustega väga mittearusaadava eelnõu näol. Kõik see, mida Sutrop küsis ja Talijärv vastas, oli tore kuulda, aga kas te arutasite seal ka seda, et tegemist on sellise väikese bürokraatliku näpumänguga, mida suurte ponnistustega püütakse läbi viia ja mis on väga mittearusaadaval moel esitatud? Muuseas, pimedate probleem laheneb tema ennustusel 30–50 aasta pärast.

Aitäh, väga hea küsimus! Nagu ma ütlesin, ma püüdsin anda võimalikult põhjaliku ülevaate komisjoni aruteludest. Sellise nurga alt seda küsimust ei arutatud.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid laekunud ei ole. Ahah, jah, enne on mul läbirääkimised. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole, läbirääkimised on suletud. Muudatusettepanekute läbivaatamisest me juba rääkisime, neid ei ole, ja juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 559 teine lugemine lõpetada. Kuna ühtegi konkureerivat ettepanekut meile laekunud ei ole, on selle eelnõu teine lugemine lõpetatud.

Nüüd on mul küsimus tervise- ja tööministrile: kas kolme minuti jooksul jõuad midagi öelda või ma lõpetan istungi ära ja jätkame homme kell kaks? Selge, teen neli minutit juhataja vaheaega. Tänane istung on lõppenud.