Austatud kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 14. töönädala neljapäevast istungit.

Enne päevakorra käivitamist on meil Ukraina parlamendi aseesimehe Olena Kondratjuki pöördumine.

Austatud Verhovna Rada aseesimees! Mul on suur au tervitada teid meie Riigikogus. Verhovna Rada ja Riigikogu suhted on väga tihedad. Viimaste kuude jooksul on toimunud rohkem vastastikuseid visiite kui kunagi varem. Iga külastus on avanud uusi koostöövõimalusi. Eesti alustas Ukraina toetamist juba enne sõja puhkemist ja me jätkame seda, aidates teie riigil taastada sõjas purustatut. Me oleme teie tagala. Elagu Ukraina! Elagu Eesti! Nüüd sõna Verhovna Rada aseesimehele Olena Kondratjukile. Palun!

Meil on sünkroontõlge.

Dear Jüri! Dear deputies of Parliament! Kallid Eesti vennad ja õed! (Aplaus.) It is special honour for me, Olena Kondratjuk, vice speaker of Parliament of Ukraine to be here in the Parliament today. It is special honour to address you and the people of Estonia on behalf of the Parliament of Ukraine and the Ukrainian people in the Ukrainian language. (Pöördub tõlgi poole.) Please, translation.

On eriline au pöörduda teie poole, Eesti rahva poole Ukraina parlamendi ja Ukraina rahva nimel just ukraina keeles – ukraina keeles, mida Venemaa tahab denatsifitseerida, aga tegelikult hävitada koos Ukraina rahvaga. Just sellepärast ma soovin, et rohkem Euroopa rahvaid ja ka maailm teaks, kuulaks ja austaks ukraina keelt, millest saab varsti üks Euroopa Liidu ametlikke keeli. Tänan südamest võimaluse eest pöörduda teie poole ja kogu Eesti rahva poole selle parlamendi tribüünilt just samal ajal, kui Ukraina peab 77. päeva kangelaslikku võitlust oma eksisteerimise eest.

Lugupeetud spiiker, te olite initsiaatoriks, et esimest korda peale 24. veebruari tuleksid Ukrainasse just Eesti, Leedu ja Läti spiikrid, ning vaatamata võitlusele Kiievi lähistel ja pommitamisohule tulite te julgelt Ukrainasse, et näidata ukrainlastele oma solidaarsust. Just siis me tundsime lootust, et Ukraina ei jää üksi Vene sissetungijate vastu ja et me ei ole üksi selles võitluses kurjuse ja headuse vahel. Ukraina Raada nimel soovin väljendada tänulikkust Eestile igakülgse toetuse ja abi eest, mida te pakute alates relvadest ja humanitaarabist, poliitilisest toetusest, Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonide poliitikast kuni parlamendiliikmete võrgustiku United for Ukraine ehk U4U loomiseni.

Nende pikkade õhuhäiretega päevade ja ööde jooksul, kui pommitati Ukraina sildu, kasutati vägivalda naiste ja laste vastu, piinati, vägistati ja tulistati süütuid inimesi ning pandi Venemaa okupantide poolt toime teisi julmusi, sai kogu Euroopa ja kogu maailm senikuulmatu kuriteo, Ukraina rahva genotsiidi, mida viib läbi Venemaa, pealtnägijaks. See kõik toimuks nagu mingis õudusfilmis, aga see toimub hoopis Euroopa südames 21. sajandil. Sellest peab rääkima kõva häälega. Maailm peab teadma ukrainlaste vastu toimepandavast genotsiidist ja teie paremini kui keegi teine aitate meil tõe [maailma] viia.

Ma tahan tänada teie parlamenti, kes 21. aprillil tunnistas maailmas esimesena Venemaa kuriteod Ukraina vastu genotsiidiks. Samamoodi tunnistas Eesti maailmas esimesena 1993. aastal holodomori genotsiidiks Ukraina rahva vastu. Nüüd Mariupol, Butša, Hostomel, Irpin, Borodjanka, Kramatorsk, Harkiv, Tšernihiv – iga kord me elame need lood läbi koos nendega, kelle elu on igaveseks hävitanud Venemaa sissetung. Me proovime nii tagasi hoida pisaraid kui ka koguda viha. Ma tahan jutustada teile Vjatšeslavist, mitmelapselisest perest pärit poisist Ukrainas Donetski oblastis. Kaheksateistaastaselt sai ta isaks – kasuisaks oma neljale vennale ja õele. Nende ema suri Vjatšeslavi kätel pärast Venemaa tulistamist, nad jäid orbudeks. Tema viimased sõnad olid: minuga on kõik hästi.

Ma võin rääkida veel palju selliseid lugusid, ka kuueaastasest Vladist Butšas. Tema ema suri okupatsiooni ajal kurnatusse ja poiss viis ema hauale komme, et ema nälga ei sureks. [Tahan rääkida] viieteistaastasest tüdrukust Popasnas, kes kuulidest läbitulistatud jalgadega viis valu trotsides autoga ohutusse piirkonda raskelt haavatud täiskasvanud. Mitte keegi täiskasvanutest ei saanud enam sõita, kuna okupandid olid nende autod puruks tulistanud. See viieteistaastane tüdruk istus rooli ja sõitis niikaua, kui suutis, kuni nad päästeti. Päästsid Ukraina sõdurid. Me ei taha, et see korduks teistes Euroopa maades. Just sellepärast peame peatama selle verise sõja ja genotsiidi, mida paneb toime riik ja rahvas, keda on haaranud rašismi ehk kaasaegse natsismi pandeemia.

Meie, vaba maailma inimesed, [kelle jaoks] inimese elu ja väärikus on suurimad väärtused, peame ühinema ja peatama selle Putini massi. Meie sõber Eesti tõestab iga päev, et ta on selles võitluses meiega. Me oleme tänulikud järjekindla toetuse eest, et uurida kuritegusid, mille on toime pannud Venemaa, ja eriti koostöö eest Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga. Eestis on juba alustatud kriminaalmenetlust, et tõestada toimepandud sõjakuritegusid ning inimsusevastaseid kuritegusid Ukrainas. Hindame Ukrainas väga Eesti põhimõttekindlust. Just teie, [paremini] kui keegi teine, tunnete seda sama, mida ukrainlasedki – seda, mis on Stalini ja Hitleri okupatsioon, repressioonid, deporteerimine ja kõigi nende jälitamine, kes võitlesid Eesti riikluse ja iseseisvuse eest. Eestlaste massiline vägivaldne küüditamine, mille viis läbi Nõukogude võim 1940.–1941. aastal ning [alates] 1944. aastast ja 1950‑ndatel aastatel, ning holodomor ja küüditamised Ukrainas – neil on samad juured. Tuhandete eestlaste ja ukrainlaste peredel jäid sugulaste hauad kaugele Siberisse. Ja on õudne, et täna, just täna on tuhanded ukrainlased okupeeritud territooriumilt varastatud, muud moodi ei saa [selle kohta] öelda, ja uuesti viidud Siberisse.

Tahan tunnustada Eesti rahva suurt südant ja inimlikkust ning neid, kes on hoidnud meie, Ukraina peresid, naisi ja lapsi Venemaa suuremahulise pealetungi ajal. Te olete päästnud rohkem kui 35 000 ukrainlast. Te jagasite nendega kõiki raskusi ja muresid ning meile jääb alatiseks meelde kümnete tuhandete osalejatega miiting Ukraina toetuseks Vabaduse väljakul Tallinnas.

Eesti oli ka üks esimesi riike, kes andis meile väga vajaminevat relvastust. Praegu on Eesti nende riikide esikümnes, kes on aidanud Ukrainat. Me oleme tänulikud abi eest, mida te olete osutanud meie haavatud kaitsjatele ja kaitsjannadele, ja uskumatu toetuse eest, mida te olete üles näidanud selleks, et Ukraina saaks kiirkorras Euroopa Liidu liikmeks. Ma olen kindel, et nii pühendunud liitlastega Ukraina kindlasti võidab ja saab täisõiguslikuks Euroopa Liidu liikmeks. 3. märtsil edastas Eesti valitsus ühena esimestest oma ametliku seisukoha Ukrainale Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuse andmise toetuseks.

Me peame mõtlema ka tuleviku peale, [mis saab] peale võitu, sest minu maa, Ukraina, vajab laiamahulist taasülesehitamise ehk Marshalli plaani. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi initsieeris globaalse projekti United24 eesmärgiga ühendada need maad, kes soovivad aidata meie riiki. Kui ma valmistusin visiidiks teie juurde ja valmistasin ette seda kõnet, siis ma tahtsin kirjutada sõnad ja read üleskutseks, et Eesti liituks selle initsiatiiviga. Aga te loete meie mõtteid ja juba teatasite, et Eesti võtab enda peale juhtimise või koordineerimise Žõtomõri oblasti ülesehitamisel. See on üks parimaid ja positiivsemaid uudiseid, mida oleme viimasel ajal Ukrainas kuulnud. Tahan avaldada sügavat tänu Eestile valmiduse eest võtta aktiivselt osa Ukraina sõjajärgse taastamise protsessist. Nii mõistavad, kuulevad, reageerivad, toetavad ja teevad tegusid vaid tõelised sõbrad, sellised nagu Eesti ja Ukraina. Eile nägid kõik Eesti [parlamendi] asespiikri Hanno Pevkuri uskumatut esinemist talendi-show's, kus ta esines imelise lauluga "Vennad ukrainlased". See on ere näide sellest, et me ei ole mitte ainult solidaarsed, vaid koos me ka võidame. Slava Ukraini! Slava Estoni! (Aplaus.)

Suur tänu! Nüüd saame minna oma istungi rakendamise juurde. Kõigepealt on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi, kui sellist soovi peaks olema. Jaanus Karilaid, palun!

Head kolleegid! Mul on au üle anda perehüvitiste seaduse eelnõu. See eelnõu on mitmes mõttes märgiline. Me soovime igakuist toetust 100 eurot igale lapsele, lisaks 700 eurot igakuist toetust neile, kes kasvatavad kolme kuni kuut last, ja lisaks 900 eurot igakuist toetust neile, kes kasvatavad seitset ja enamat last. Eelnõuga on liitunud Riigikogu viiest erakonnast neli ja sellest algatusest on saamas erakondadeülene poliitiline maamärk.

Tean, et mitmed allkirjad on veel panemata, kuid nad on südames meiega. Loodan, et menetluse käigus suudame poolehoidjate hulka veelgi kasvatada. Kunagi varem pole lastetoetusi niivõrd suures mahus tõstetud. Lastetoetuste sidumine indeksiga on kvalitatiivne muutus peretoetustes. Toetuse indekseerimise mõte on selles, et hoida toetuse suurus muutuva elatustasemega kooskõlas.

Eelnõu täidab korraga mitut eesmärki: pakub šokeeriva hinnatõusu tingimustes lastega peredele turvatunnet, toetab positiivset iivet ning aitab säilitada Eesti rahvast ja eesti kultuuri. Kutsun kõiki fraktsioone üles eelnõu menetluses aktiivselt kaasa lööma ja eelnõu suurde saali jõudes seda kõikides etappides toetama. Siiralt loodan, et enne jaanipäeva on eelnõu seaduseks vormistatud. Aitäh! (Aplaus.)

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Head ametikaaslased, külalised ja kõik ülekande jälgijad! Eelnõu üleandmise eel lubage mul õnnitleda ja tänada Eesti õdesid, ämmaemandaid ja Eesti Õdede Liitu rahvusvahelisel õdede päeval. Olete asendamatud nii tervishoius kui hoolekandes. Palju õnne, tervist ja rõõmu ning aega ka enda ja lähedaste jaoks! Loodan, et selle sooviga ühinevad kõik saalisolijad, see ei ole maailmavaateline.

Nüüd eelnõu juurde. Etteruttavalt olgu öeldud, et eelnõu on edastatud elektrooniliselt istungiosakonda. Eelnõu algatavad Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja Raimond Kaljulaid ning see on perehüvitiste seaduse muutmise seadus, mis puudutab üksikvanema lapse toetuse suurust. Kehtiva perehüvitiste seaduse kohaselt on üksikvanema lapse toetuse saamise õigus lapsel, kelle sünniaktis on rahvastikuregistrisse kantud perekonnaseisuandmetest puudu isakanne või kelle vanem on seadusega kehtestatud korras tunnistatud tagaotsitavaks.

Üksikvanema lapse toetus on seadusega kindlaks määratud: see on 19 eurot ja 18 senti ning see on püsinud aastakümneid muutumatuna. Eelnõu eesmärgiks on parandada üksikvanematega laste perede toimetulekut ja tõsta üksikvanema lapse toetuse suurus võrdseks lapsetoetuse suurusega pere esimese ja teise lapse kohta. Selle muudatuse kohaselt oleks üksikvanema lapse toetuse suurus võrdne hetkel [kehtiva] lapsetoetuse suurusega pere esimese ja teise lapse kohta, mis on 60 eurot, aga ma loodan, et eelneva eelnõu [seaduseks saamise] korral 100 eurot.

Me loodame, et seda toetavad ka koalitsioonierakonnad, sest Reformi- ja Keskerakonna allkirjastatud koalitsioonilepingus on sõnaselgelt kirjas, et pöörame erilist tähelepanu vähekindlustatud peredele, erivajadustega lapsi kasvatavatele peredele, üksikvanematele ja paljulapselistele peredele. Suur aitäh teile! (Aplaus.)

Aitäh! Igal juhul on meil tegemist lastesõbraliku parlamendiga. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt meie kodu‑ ja töökorra seadusele. Teeme nüüd ära kohaloleku kontrolli. 

Kohalolijaks on ennast registreerinud 70 Riigikogu saadikut.

Tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on ... Oi! Enne kui seda saab [käsitlema hakata], on meil tekkinud protseduuriline. Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Mul on selline palve ja küsimus. Kuivõrd täna peale täiskogu lõppu on rahanduskomisjonis ette nähtud muudatusettepanekute läbivaatamine, siis kas oleks Riigikogu juhatusel võimalik enne seda kokku kutsuda juhatuse koosolek ja ka komisjoni juhatus, et pöörata tähelepanu ühele väga olulisele asjaolule. Nimelt, Riigikogu ja president on korduvalt ja korduvalt pööranud tähelepanu asjaolule, et Riigikogu kodu- ja töökorra protseduuride rikkumine ehk menetlusnormide rikkumine toob paratamatult kaasa ebaõige seadusloome ja õiguste vastuolu põhiseadusega.

Nüüd on see olukord, kus meil on 607 SE juures muudatusettepanekute aruteluks aeg – sellepärast et kodukord näeb ette (§ 100 lõige 2), et kõikide muudatusettepanekute tutvustamise õigus on antud parlamendiliikmetele –, mida komisjon tahab anda muudatusettepanekute tutvustamiseks, ettepaneku kohta sekund. See tähendab seda, et kuidas seda võtta: kas see on nüüd võimaldamine või selle võimaldamise äravõtmine? Juhul kui faktiliselt on tegemist ettepaneku tutvustamise võimaluse äravõtmisega, siis on tegemist minu arvates põhiseaduse rikkumisega. Ausalt öeldes võiks komisjon ja juhatus seda asja arutada, sest vastasel juhul me satume õiguslikku nihilismi ja jätkub pidev põhiseaduse rikkumine. Me peaksime selle kuidagiviisi ära hoidma, et säilitada meie parlamendi väärikus. Või milline on teie arvamus?

Jaa, ma nägin ka seda rahanduskomisjoni teadet või kutset. Meie kodukord tõepoolest ütleb, et muudatusettepanekuid peab saama komisjonis sisuliselt tutvustada, ja põhimõtteliselt seda peab võimaldama.

Nüüd, komisjonil on suhteliselt laiad oma töö korraldamise õigused. Näiteks võib komisjon teha oma istungit üle interneti ja kindlasti on komisjonil õigus panna paika mingid raamid ettepanekute tutvustamisel. Kindlasti on võimalik, kui on väga mahukad eelnõud, öelda mingisuguseid ajalisi raame, et see ei ole lõputu ajamaht, mis on igale ettepanekule antud. Seda kindlasti komisjon tohib teha. Kui need raamid muutuvad selliseks, et sisuliselt ei saa ettepanekuid tutvustada, kui sulle on [näiteks] antud, ma ei tea, 35 muudatusettepaneku tutvustamiseks, kõigi 35 peale kokku 1 minut, siis ei ole võimalik sisuliselt midagi tutvustada ega millestki rääkida.

Ma olen nõus, kindlasti tuleb komisjoni tähelepanu sellele juhtida, et muudatusettepanekuid peab saama sisuliselt tutvustada, isegi kui seal on ajaline raam juures. Isegi kui see on lühikene või kokkupressitud arutelu, siis see ei saa olla lihtsalt stopperiga aega võttes mingisuguse hääliku tegemine. See ei ole tutvustamine. Ma olen sellega nõus ja ma kindlasti tõstatan selle juhatuses ka.

Aga nüüd, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on esitanud Riigikogu otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele". Eelnõu number on 555 ja see on ühe lugemise eelnõu, mis vajab Riigikogu koosseisu häälteenamust. Seda tuleb meile siia tutvustama Riigikogu liige Jaak Juske. Palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Hea Eesti rahvas! Pärast Ukraina ülemraada asespiikri väga südamlikku kõnet ja pärast seda, kui siitsamast puldist on tehtud ettepanek tõsta oluliselt meie lastetoetusi, on, ma arvan, kõige õigem hetk võtta ette ka sotsiaaldemokraatide algatatud Riigikogu otsuse eelnõu, mis puudutab ettepanekut Vabariigi Valitsusele leida lisavahendeid Ukraina sõjapõgenike peredest [pärit] laste hariduskulude katmiseks.

Kõnealuse eelnõu algatas meie fraktsioon märtsi keskel, kui uus suur sõda Ukrainas oli kestnud kolm nädalat. Eestisse oli tolleks hetkeks jõudnud juba päris suur hulk Ukraina sõjapõgenikke: see number oli just ületanud 20 000 piiri. Ja samal ajal tundus, et Vabariigi Valitsus alles nagu ärkas ja hakkas selle põgenikeprobleemi ja väljakutsega alles tegelema.

Tuletame meelde, et kui sõda algas, oli juba mõned päevad kestnud ja esimesed põgenikud jõudsid Eesti piiridesse, siis teatas meie sotsiaalkaitseminister, et Eesti võimekus on vastu võtta ainult 2000 sõjapõgenikku. Kolm nädalat pärast sõja algust oli see number juba enam kui 20 000. Täna meie laudadel olev tänavune lisaeelarve, selle eelnõu, oli märtsi keskel alles ilus unistus. Ja samal ajal esimesed põgenikud olid saabunud, päris suur hulk juba, ja see esimene koorem langes just meie tublidele kohalikele omavalitsustele, kes neid põgenikeperesid hakkasid majutama ja kellel tekkisid kulud seoses selle protsessiga.

Ja tol hetkel tekkiski meie fraktsioonil mõte algatada kõnealune otsuse eelnõu, mille sisu on lühidalt see, et leida riigieelarvest vajalikud lisavahendid, mis aitaksid kohalikel omavalitsustel katta Ukraina sõjapõgenike peredest [pärit] laste hariduskulud. Konkreetselt tõime välja kolm lõiget, kuhu seda raha oleks esmajoones vaja. See on sõjapõgenike perede lastele eesti keele õppe kättesaadavuse tagamine, nende kulude katmine, huvihariduse ja huvitegevuse täiendavaks toetamiseks, ning õpetajate ja tugispetsialistide palgafondi suurendamiseks.

Iga eelnõu menetlemine võtab aega. Vahepeal on ka valitsus ärganud. Pärast vaidlusi on meie ette jõudnud tänavune lisaeelarve eelnõu, kus, ütleme niimoodi, osaliselt on need rahalised vahendid leitud, nagu pool muna on olemas, aga teine pool on selgelt puudu. Nimelt on valitsus kehtestanud sõjapõgenike peredest pärit laste õppekulude katmiseks nii-öelda pearaha, mis alushariduses hõivatud laste puhul on 465 eurot kuus, üldhariduskoolides õppivate laste puhul 506 eurot ja kutseõppeasutustes õppivate sõjapõgenikest noorte jaoks 353 eurot kuus. Toetus on ette nähtud selle aasta lõpuni.

Ja tõepoolest, selle igakuise toetuse eest tuleb katta kõikvõimalikud kulud, mis on seotud sõjapõgenike laste haridusega, selle õppe ja õppeks vajalike õppevahendite tagamisega. Tõesti, siia alla käivad kõikvõimalikud kulud, alates toitlustamiskuludest, vajalikest infotehnoloogilistest seadmetest, õppekäikude kuludest, eesti keele õppe kulud otse loomulikult, [lõpetades] kõigega, mis puudutab nende noorte huviharidust ja huvitegevust.

Tundub, nagu oleks meie eelnõu sisu lisaeelarvega tagatud, aga nagu ma ütlesin: pool muna on tegelikult puudu. Nagu selgus, teatas otsuse eelnõu arutelul kultuurikomisjonis Haridus‑ ja Teadusministeeriumi esindaja, et pearaha arvestuse puhul on võetud aluseks möödunud aasta kulude tase. Aga me teame väga hästi, mis on juhtunud viimase aasta jooksul, kui koolide majanduskulud, just eelkõige seoses küttekulude väga kiire kasvuga, on oluliselt suurenenud. Ka inflatsioon on meil olnud viimastel andmetel ligi 19% viimase aasta jooksul. Ehk tegelikult õpetajate palgad jäävad üha kiiremas tempos riigi keskmisest palgast maha. Me näeme, kuidas õpetajate, tugispetsialistide palgavaesus iga nädala, iga kuuga suureneb.

Mis puudutab ka eelnõus väljatoodud huvihariduse ja huvitegevuse kulusid, siis tänase valitsuse üks kõige negatiivsemaid otsuseid oli ikkagi see, mis tehti päris alguses, kui suures kärpetuhinas võeti omavalitsustele mõeldud huviharidustoetusest maha 4 miljonit eurot – kärpeid alustati laste arvel. Toona oli valitsuse argument see, et omavalitsused saavad teiselt poolt raha juurde, küll nad nende kuludega hakkama saavad. Aga täna me näeme, kuidas omavalitsused on hädas üha suurenevate majanduskuludega ja kuidas tegelikult ka nende perede arv on suurenenud, kes seda huviharidustoetust reaalselt vajavad, sest perede rahakotti sööb inflatsioon iga nädal suurte tükkide kaupa. Nii et sellest lähtuvalt on selgelt lisarahastuse vajadus oluliselt suurem, kui meil täna menetluses olevas lisaeelarves vahendeid ette nähtud on.

Mulle eriti südamelähedane on õpetajate palga küsimus, mida ma olen ka lühidalt puudutanud. Tuletan siinkohal meelde, et me oleme andnud õpetajatele väga selge lubaduse, et nende keskmine palk pidi juba möödunud aastal moodustama 120% riigi keskmisest palgast. Võtame värsked andmed. Täna on meie õpetajate keskmine palk 1653 eurot ja riigi keskmine palk on värsketel andmetel 1756 eurot ehk siis õpetajate keskmine palk jääb riigi keskmisest maha juba enam kui 100 euro võrra. Keskmine palk muudkui tõuseb, õpetajate palk aga teatavasti hetkel mitte, nii et sellest lubatud 120%-st me oleme varsti juba peaaegu et valgusaastate kaugusel. Selgelt oli see lubadus ja minu arust on auasi, et valitsus koos Riigikoguga õpetajate ees selle lunastaks ja need vajalikud rahalised vahendid leiaks.

Nii et nagu ma ütlesin, valitsus on pool rehkendust teinud, see pearaha kindlasti osa kulusid katab. Aga nagu ma ütlesin, inflatsioon, väga kiire hinnatõus sööb seda pearahatoetust iga kuu ja iga nädal. Meie eelnõu on jätkuvalt aktuaalne, ta ei lähe otseselt vastuollu ka lisaeelarvega. Ja tuletagem meelde, meil on täna käimas lisaeelarve muudatusettepanekute menetlemine. Meil on ka võimalus, või täpsemalt koalitsioonil, toetada opositsiooni neid häid ettepanekuid, mis just ka sõjapõgenike laste hariduskulude katmist veelgi suurendaksid.

Lähtuvalt sellest kõigest palun teie toetust sellele Riigikogu otsuse eelnõule, head kolleegid. Aitäh!

Aitäh! Nüüd küsimused. Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma nõustun kõigega, millele te tähelepanu juhtisite. Võib-olla me oleme paremini kursis pealinna asjadega, oleme pikalt sellega seotud olnud ja saame aru, et tegelikult isegi Tallinnale tema võimaluste juures tänasel hetkel kuluksid ka lisavahendid ära, sellepärast et väga paljud sõjapõgenikud eelistavad ja soovivad mõistetavatel põhjustel just pealinnas elada ja siin oma lapsed kooli panna. Kas mul on õigus, kui ma ütlen, et ilmselt isegi veel enam on seda toetust vaja väiksematele omavalitsustele, kus niigi on olnud keeruline leida õpetajaid koolidesse ja koolide ülalpidamiskulud on märgatavalt kasvanud inflatsiooni tõttu? On mul õigus, et ilmselt isegi enam on seda vaja suurtest keskustest väljaspool?

Ma tänan selle igati aktuaalse küsimuse eest! Jah, otse loomulikult väiksemad omavalitsused, maaomavalitsused vajavad riigipoolset toetust seda rohkem, kuna seal inimeste palgatase on madalam ja vaesusrisk on palju suurem. Tänaseks, tõepoolest, ju ka üha suurem hulk sõjapõgenikke ja sõjapõgenike lapsi on üle Eesti jaotunud.

Ja veel kord, kui meie eelnõu koostati, oli sõjapõgenike arv Eestis napilt üle 20 000, täna sõjapõgenike arv Eestis vaikselt läheneb 40 000‑le. Nagu ütleb statistika, siis nendest sõjapõgenikest jääb laste arv kuskile 40% kanti. Nii et nende laste arv, kes neid haridusteenuseid täna Eestis vajavad, sõjapõgenike laste arv, läheneb vaikselt 20 000‑le. See on tegelikult väljakutse kogu Eesti ühiskonnale. Aga ma arvan, et see kulu on õhtu lõpus ühiskonna jaoks ikkagi väike, sest see on see väike panus, mida me saame teha nende hätta sattunud perede aitamiseks, samal ajal kui nende perede isad, vennad võitlevad Ukraina ja kogu Euroopa vabaduse eest selles suures verises sõjas.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ajaloolasena sa ilmselt tead, et me ei alusta ühelgi hommikul puhtalt lehelt. Samamoodi võiks eeldada Ukraina sõja ajal võib-olla õpetajate suuremat vabatahtlikku panust, eesti keele õppesse panustamist ukrainlastele, kui ei oleks olnud seda kaheaastast koroona tõttu distantsõppe pingutust. Aga me ei saa seda kuidagi ära kustutada või ära unustada. Nüüd oodata, et needsamad inimesed väheneva reaalpalgaga ja kasvava töökoormuse all on valmis vabatahtlikult seda tööd tegema teadmata aja jooksul, on minu meelest kuidagi palju palutud. Kuidas teile tundub?

Aitäh! Kindlasti õpetajate töös on väga oluline õpetaja missioon, et ta teeks oma tööd hingega. Aga me tahame, me eeldame, et iga töö eest saaks ka väärikat palka. Ja lisaks nendele väga kurnavatele koroona-aastatele on õpetajatel olnud ju tervelt üks aasta, kui nende palk oli lihtsalt külmutatud. Tõepoolest, tänane valitsus on õpetajate palka pisut tõstnud, aga veel kord, sellest ühiskondlikust kokkuleppest, et õpetajate keskmine palk moodustaks riigi omast 120%, me jääme täna üha kiiremas tempos maha. Sellepärast on ülioluline õpetajate palgafondi selle lisaraha ja -vahendite eraldamine ja leidmine.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Sellest me veel enam-vähem saame aru, et õpetajatele on ukrainlaste õpetamiseks raha antud, aga väga paljudes Eesti omavalitsustes on ju see olukord, et ei ole lasteaiakohti. Ja nüüd, kui ehitushinnad on kalliks läinud – meil on päris palju neid omavalitsusi, kes on plaaninud omale näiteks uue lasteaiamaja ehitada, seda enne, kui põgenikud üldse Eestisse tulema hakkasid, sest juba enne ei olnud lasteaiakohti –, on satutud olukorda, kus lasteaiahoonetki ei ole võimalik ehitada. Ehk siis kuskile pole tegelikult neid lapsi panna. Ma saan aru, et riigi tänane seisukoht, valitsuse seisukoht on see, et saage ise hakkama, see on lihtsalt omavalitsuse kulu ja vaadake [ise]. Kas te tahaksite kommenteerida seda olukorda selle eelnõu raames?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, põgenikekriis on kindlasti omavalitsuste kulusid oluliselt suurendanud, see on olnud omavalitsustele väga tõsine väljakutse. Tõepoolest, valitsuse makstav pearaha hõlmab ka alusharidust ja lastehoidu, aga see toetus ei kata neid kulusid, mis on omavalitsusel seotud nende lastehoiukohtade loomisega. Ma arvan, et see on täiesti õigustatud küsimus ja eeldaks tõesti täiendavat riigipoolset toetust kohalikele omavalitsustele, kes on olnud väga tublid ja selle kriisi nihukese, ütleme siis, esimese löögi enda peale võtnud ja nende peredega kogu hingest ja südamest tegelenud, neid aidanud.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Ma arvan, et see eelnõu on väga hea, sellepärast et see tekitab praegu olukorra, kus omavalitsused saavad tegeleda ka riigil tegelemata ja lahendamata [jäänud] teemaga ehk täiskasvanute keeleõppega. Alles on hanked välja kuulutatud, inimesed tahavad asuda tööle, tahavad õppida keelt ja paljud omavalitsused ongi ise asunud täiskasvanute gümnaasiumi kaudu kulusid kandma ja keelt õpetama. Selle eelnõu kohaselt on ka õpetajate ja tugispetsialistide palgafondi suurendamise plaan. Me teame, et vaimse tervise teemad on just eriti Ukraina sõjapõgenikel ja nende lastel väga teravad. Te olete kolleegidega kindlasti suhelnud, nii pedagoogide kui tugispetsialistidega: kui palju on tegelikult nende töökoormus tõusnud?

Aitäh! Väga hea küsimus. Ma kindlasti sulle väga täpse ülevaate, vastuse jään võlgu, aga kui lugeda sõjapõgenike perede lugusid, mis on jõudnud ka avalikkuse ette, siis tõepoolest tundub, et see on väga reaalne vajadus, väga tõsine mure. Täna makstavast pearahast tuleb ka need kulud katta, aga nagu ma ütlesin, siis selle pearahaga tuleb katta kõik kulud, mis on seotud selle vaese sõjapõgenike peredest pärit laste haridusteega. Kindlasti ma julgen väita, et reaalne rahaline vajadus on palju-palju suurem. Ja nagu ka öeldud, siis pearaha aluseks on võetud möödunud aasta kulude tase, mis on selgelt ajale jalgu jäänud.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud Jaak! Arusaadav, et me üritame leida lisavahendeid selleks, et eesti keelt Ukraina põgenikest lastele täiendavalt õpetada või üldse õpetada. Aga me teame ju ka väga hästi, et Eesti mure on see, et meil ei ole õpetajaid, kes eesti keelt õpetaksid, eriti kui me räägime spetsiifilisest metoodikast, mida eeldab eesti keele võõrkeelena õpetamine, mis erineb ka eesti keele teise keelena õpetamisest. Neid spetsialiste lihtsalt ei ole ja ka riigi [tehtud] hangete puhul ollakse väga hädas, et neid leida. Mis sa arvad, kas me peaksime seda teemat natukene laiemaks võtma ja selle taustal suurendama vahendeid selleks, et kiirkorras mingi programmiga juba olemasolevaid õpetajaid metoodiliselt toetada, et nad saaksid õpetada? Seda vajadust, mis on tekkinud, mitu tuhat last korraga, ei saa katta olemasolevad õpetajad. Me vajame ümberõpet ja täiendavat õpet olemasolevatele õpetajatele. Mis sa arvad sellest?

Ma tänan. See on väga oluline küsimus ja väga reaalne vajadus, sest lisaks keeleõpetajatele on meil Eestis üldse õpetajate puudus. See on kahtlemata laiem probleem. Aga kindlasti üks võimalus oleks keeleõpetajatele täiendkoolituse võimaluste pakkumine ja seda meie eelnõu kahtlemata võimaldaks.

Aga ma tahan öelda ka seda, et kahtlemata on väga oluline, et need Ukraina põgenike peredest pärit lapsed saaksid võimalikult kiiresti eesti keele selgeks. Me kahtlemata eeldame ja loodame, et neist vähemalt suur osa saab kiiresti kodumaale tagasi pöörduda, ja see on kahtlemata nende perede esimene eelistus. Aga meil tuleb siiski vaadata sellele venivale sõjale näkku ja öelda ausalt, et nähtavasti väga suur osa nendest lastest jääb Eestisse vähemalt aastateks, ja mida kiiremini nad selle keele selgeks saavad – eesti keele, riigikeele –, seda parem, sest seda kiiremini saavad nad ka meie ühiskonda lõimuda. Ja ka pikas vaates, kui nad lõpuks saavad minna tagasi oma vabale kodumaale, on meil ühes Euroopa suurimas riigis tuhandeid noori, kes oskavad eesti keelt, kes on Eesti sõbrad.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kuidas sulle tundub? Mulle tundub, et tegelikult riigil täna ei ole tervikplaani või -lahendust. Noh, see küsimus koosneb väga erinevatest komponentidest, mis omavahel kokku ei haaku. Kus on töökohad, seal pole elukohti, kus on elukohad, seal pole lasteaedu, kus on lasteaiad, seal pole võib-olla õpetajaid. Terviklahendust mina ei ole trehvanud. Kas tegelikult peaks panustama kõigepealt sellele, et meil tekiks üle riigi pilt, ja otsima lahendusi, mis võib-olla väga suurt raha ei nõuagi, aga nõuavad koostööd ja läbimõtlemist?

Aitäh, väga hea küsimus! Seda enam, et see kriis, tänane sõda Ukrainas ei tulnud päris üleöö, üllatusena. Ka Eesti riigil, valitsusel, meie ametkondadel, ministeeriumidel oli tegelikult piisavalt aega, kui nad oleksid osanud seda olukorda hinnata, et teha vajalikud ettevalmistused. Selle kohta, et valitsus tegelikult magas või tegi ebapiisavalt ettevalmistusi, kõnekas fakt ongi see, et kui sõda juba käis ja põgenikud tulid, siis ütles meie minister, et meie võimekus on vastu võtta ainult 2000 põgenikku, samal ajal ütlesid meie julgeolekuorganid, et see number võib olla kuni 100 000, eks ole. Jah, terviklahendus oleks tulnud ammu koostada.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

Lugupeetud kolleeg Jaak Juske! Praegusel hetkel on ilmselt väga õigustatud, et kogu meie tähelepanu on suunatud Ukrainast tulnud lastele, ja teie eelnõu ka kõnetab tegelikult otseselt seda temaatikat. Samas jääb varju õpetajate järelkasvu teema, mis on aastaid juba nii valus teema meie ühiskonnas ja üleüldiselt haridusvaldkonnas. Mina mõistan, et need teemad omavahel on seotud, sest kui praegusel hetkel me ei kõneta õpetajaid, siis võib-olla järgmisel aastal see probleem on veelgi teravam ja ta peegeldub mitte ainult neile, kes tulevad Ukrainast, vaid ka tervele haridussüsteemile. Kuidas teie õpetajana näete, kuidas praegune valitsus ehitab seda perspektiivi, ja kas me avastame end kahe-kolme aasta pärast veelgi sügavamast kriisist?

Jällegi väga hea küsimus. Tõepoolest, õpetajate järelkasvu, õpetajate puuduse küsimus on üks teravamaid küsimusi Eesti haridussüsteemis. Siin on olnud sellest palju juttu, aga niisuguseid selgeid, pika vaatega lahendusi väga ei ole.

Aga ma tahaksin seda sulle öelda, et jah, kuigi see konkreetne eelnõu võib-olla keskendub sõjapõgenike lastele, siis ta tegelikult väga otseselt puudutab ka meie tänaseid Eesti, omi lapsi. Nagu ma ütlesin, huvihariduse kärbe puudutas eelkõige Eesti lapsi. Ja mida rohkem me täna sinna raha juurde paneme, kui me kas või selle 4 miljonit sinna tagasi anname, siis on meie omavalitsustel ka võimekus aidata neid Eesti peresid, kes on täna selgelt hätta jäänud, kuna hinnad väga kiiresti tõusevad. Või kui me maksame õpetajatele väärikat palka, on kahtlemata ka tulevikus kergem leida ja koolitada häid õpetajaid, kes teevad oma tööd veel suurema innuga ja veel suurema kirega, sest väärikas palk on ka oluline.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea Jaak! Viktoria küll küsis minu küsimuse peaaegu ära, aga sellest pole lugu, sest mind teeb murelikuks seesama asi, et meie võimekus keelt õpetada on ikka väga nõrk. Idavirumaalasena näen ma seda ju väga hästi. Ja see tähendab seda, et me oleme palju vahendeid kulutanud ebaratsionaalselt, lapsed pole keelt selgeks saanud. Meie sooviksime loomulikult seda asja parandada, aga kui valitsev koalitsioon ikkagi surub selle asja jälle nii, nagu ta surub, siis me ei jõua jälle kuhugi. Räägime küll. Ja teine asi: kuidas sa arvad, et me üle saame sellest, kui me tahame õpetada ukraina lastele keelt palju paremini ja leida need lahendused, aga kui me arvestame, et nad lähevad koju tagasi suures enamuses, siis kas see ei ole vahendite liigne raiskamine?

Aitäh! Keegi meist täna ei tea, kui kaua see verine vallutussõda kestab. Pigem, nagu näitavad märgid, võib ta kahjuks kesta pigem pikemat kui lühemat aega. Igal juhul, kui Venemaa ka ei saavuta võitu, ja võitu ta kindlasti ei saavuta, siis ta suudab seda vaest riiki veel tükk aega kurnata. Ja väga suur hulk sõjapõgenikke võib jääda Eestisse aastateks, sest isegi kui nad tahaksid ja saaksid tagasi pöörduda, pole neil kohta, kuhu esimese hooga pöörduda. Nagu me siin kuulsime, siis ka Eesti riik aitab Ukraina laastatud piirkondi üles ehitada, aga see kõik võtab aega. On oluline, et siin täna sõjapõgenikena olevad noored ja pered, ka vanemad, elementaarsel tasemel Eesti riigikeelt ikkagi oskaksid, et nad saaksid siin tööd ja saaksid meie ühiskonna osaks kas või mõneks ajaks.

Eduard, selle päevakorrapunkti juures saab kummalegi ettekandjale esitada ainult ühe küsimuse. Küsimused otsa saanud. Nüüd läheme kaasettekande juurde. Kultuurikomisjoni poolt Margit Sutrop, palun!

Austatud asespiiker! Lugupeetud kolleegid, head saadikud! Mul on hea meel rääkida teile selle seaduseelnõu arutelust Riigikogu kultuurikomisjonis, mis toimus kahel kuupäeval: 3. mail väga põhjalikult, kus osalesid ka Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad, eelkõige oli kohal üldharidus- ja noortepoliitika asekantsler Liina Põld, ja 9. mail, kui tehti vastavad menetlusotsused.

3. mai arutelust võtsid osa komisjoni liikmed Helle-Moonika Helme, Jaak Juske, Jaanus Karilaid Aadu Musta asendusliikmena, Signe Kivi, Anneli Ott Marko Šorini asendusliikmena, Heidy Purga, Üllar Saaremäe, Margit Sutrop, Aivar Viidik Kristina Šmigun-Vähi asendusliikmena, puudus Viktoria Ladõnskaja-Kubits.

Ma tooksin välja sellest arutelust, mille sisulist osa Jaak Juske juba osaliselt ka tutvustas, mis puudutab ministeeriumi poolt, selle, et võib-olla on kõige olulisem tõesti uuesti üle rõhutada seda, et see eelnõu anti Riigikogule üle, kui sõda Ukrainas oli kestnud kolm nädalat ja Eestisse oli jõudnud 20 000 sõjapõgenikku, nende hulgas 7500 last. Lisaeelarvet sellel hetkel veel ei olnud, aga nagu Liina Põld Haridus- ja Teadusministeeriumist kinnitas, on praeguseks olukord muutunud. Valitsus on lisaeelarve heaks kiitnud ja väga paljudele sotsiaaldemokraatide eelnõus toodud muredele on leitud lahendus.

Võib öelda, et nendest asjadest, millest siin juba räägiti, on haridusvaldkonna lisavajadused lisaeelarves kokku 77 886 000 eurot, mis jaguneb erinevate valdkondade vahel. Keeleõppele läheb kokku 6 miljonit eurot. Arvestuse aluseks on õpilase pearaha, täiendav keeleõpe on 1,5 tundi nädalas, mis läheb maksma 3,7 miljonit eurot ja sisaldab õpetaja tööjõukulu.

Päris suur osa rahast läheb suviste keeleõppelaagrite jaoks. Integratsioonilaagrid sisaldavad nii eesti kui ukraina laste segarühmasid ja korraldajateks võivad olla MTÜ-d, huvikoolid, erasektor, kohalikud omavalitsused, üldhariduskoolid. Täiendavad vahendid keeleõppelaagrite jaoks on 2,8 miljonit eurot, ütleb Liina Põld. Üldhariduse üldine tegevuskulu maksumus, mis on arvutatud saldoandmike ehk eelmise aasta tegelike kulude põhjal, on 506 eurot õpilase kohta.

Arveldamine käib kohalike omavalitsuste kaudu. Summa sisaldab kõiki üldhariduse andmisega seotud kulusid: transport, tugiteenused, koolitoit. Alushariduses on see summa 465 eurot õpilase kohta kuus. Tegemist on küllaltki avarate võimalustega, kuidas seda tegevuskulu kulutada.

Eraldi huvihariduse jaoks ei ole vahendeid tõesti ette nähtud. Küll aga on omavalitsusel voli Eesti Hariduse Infosüsteemi põhise arvestuse alusel makstavaid vahendeid vabalt kasutada ning nendest võib katta ka huvihariduse kulud, näiteks kui laps on praegusel perioodil Ukraina koolis distantsõppel ja Eesti kooli õppetöös ei osale. Seda praegu ka tehakse.

Kulude katmine käib kuupõhiselt ministri käskkirjaga. Kui Riigikogu annab lisaeelarve kasutamiseks volituse, hakatakse kohalikele omavalitsustele käskkirjapõhiseid rahastusi tegema ka tagantjärele. Esimene makse hõlmab perioodi veebruar kuni juuni.

Liina Põld lisas, et tõesti on kõige keerulisem õpetaja palgaraha teema. Õpetaja palga tõstmiseks 120%-ni Eesti keskmisest palgast on ette nähtud ülemineku tegevuskava ning sihttasemeni on plaanis jõuda aastateks 2025–2026. See toob kumulatiivseid lisavahendeid kaasa 197,2 miljonit eurot. See tähendab, et arvutused näitavad, et 1% võrra palga tõstmise maksumus on 44,6 miljonit eurot, sest õpetajaid on üldhariduses umbes 16 000. Kui kõnealune eesmärk kohe realiseerida, siis kujuneb palgalisaraha vajaduseks 90 miljonit eurot aastas.

Aastal 2022 on kogu tasandus- ja toetusfondi maht hariduse vaates kohalikele omavalitsustele 380,7 miljonit eurot. Ülejäänud hariduskulud katab kohalik omavalitsus ise üksikisiku tulumaksu laekumisest. Põld lisas, et riigi ja kohaliku omavalitsuse kulud jagunevad laias laastus pooleks.

Jaak Valge küsis arutelul, kas ülevaade tähendab, et valitsus on eelnõus toodud soovi juba arvesse võtnud. Liina Põld vastas, et kuni käesoleva eelarveaasta lõpuni on soovid arvesse võetud.

Jaak Juske küsis, kas lisaeelarve summad katavad eelnõus toodud rahavajaduse ainult osaliselt, see oli tema kommentaar, ja et aluseks on võetud eelmise aasta kulude tase, nii nagu ta rääkis ka siin juba oma ettekandes. Liina Põld täpsustas huvihariduse osa, mida Jaak Juske välja tõi, ja ütles, et see tõepoolest sisaldas 4 miljoni euro suurust kärbet, aga rõhutas uuesti, et see tähendab, et huvitegevuse ja -hariduse toetus on olnud jätkuvalt kohalike omavalitsuste ülesanne. See kärbe oli seotud vajadusega tõsta õpetajate palka ja omavalitsusele nii-öelda anti tema kohustus tagasi.

Signe Kivi küsis, et kui eelnõu on valminud varem, siis tänaseks on suures osas eelnõus toodud rahavajadus täidetud, ja ta küsis eelnõu algatajatelt, kas neil ei ole tekkinud mõtet eelnõu sisu ajakohastada ja viidata ainult puuduolevatele summadele. Jaak Juske vastas, et rahavajadus on täidetud ainult osaliselt. Eelnõu jätkab oma menetlusringis ja sellesse on võimalik teha parandusi nii algatajatel kui ka Riigikogu liikmetel. Komisjoni töötajad küll parandasid, et seda võimalust tegelikult ei ole.

Helle-Moonika Helme küsis, kas suvelaagreid võivad hakata korraldama kõik või on olemas ka mingi kvalifikatsiooni kontroll. Ta küsis, kas Eesti lapsed peavad laagri eest osalustasu maksma või saavad ka nemad tasuta osaleda nagu Ukraina sõjapõgenikest lapsed. Asekantsler Liina Põld vastas, et tingimused on samad ja osalemistasu on kuni 10 eurot lapse kohta ja see on kõikidele osalejatele minimaalne. Erinevast rahvusest laste erikohtlemist osalustasu puhul plaanis ei ole. Suvelaager peab olema tegevuspõhine, mitte keskenduma ainult keeleõppele, ja vajalik on kasvataja kutsekvalifikatsiooni nõude olemasolu – kasvataja peab omama kutsetunnistust.

Helle-Moonika Helme küsis ka pilliõppe kohta, mis on lapsevanematele väga kallis, et kuidas toimub praegu selle eest tasumine: kas Ukraina lapsed saavad pilliõpet tasuta ja Eesti lapsevanem peab selle kinni maksma? Liina Põld vastas, et võrdse kohtlemise põhimõte rakendub alates sellest, kui sõjapõgeniku kohta on tehtud rahvastikuregistrisse kanne. Sellisel juhul laienevad talle kohaliku omavalitsuse tulubaasist kõik toetused. Olukord on selline, et 12 000 lapsest on praeguseks rahvastikuregistrisse kantud alles 4000. See kõik võtab aega. Omavalitsustele on antud soovitus, et sõjapõgenikest lapsevanematelt huvihariduse jaoks raha küsima ei peaks, sest pearaha katab kõik kulud.

Siinesineja, Margit Sutrop küsis, kas keeleõpet on tõesti ette nähtud ainult 1,5 tundi nädalas. Asekantsler Liina Põld täpsustas, et arvutuse aluseks on võetud kaks korda 45 minutit nädalas ja et keeleõpet võib pakkuda ka rohkem, mis keeleõppe seisukohalt oleks muidugi mõistlik. Riik annab 210 eurot lapse kohta ning omavalitsus ise korraldab keeleõpet.

Siis võiks välja tuua veel ühe olulise probleemi. Küsisin sellel koosolekul ka selle kohta, kas on olemas statistika, kui palju sõjapõgenikest lapsi osaleb praegu huvihariduses. Liina Põld vastas, et huviharidusepõhist Eesti Hariduse Infosüsteemi kande [tegemist] praegu kohalikele omavalitsustele kohustuseks ei ole tehtud, sest arveldamine käib üldhariduse kaudu. Nii et seda ülevaadet tegelikult praegu ei ole.

Sellega sisuline arutelu lõppes. Komisjoni ametnikud tõid välja selle, et komisjonile on kirjalikult edastatud [Riigikogu] õigus- ja analüüsiosakonna seisukoht, milles tuuakse välja, et kuna Vabariigi Valitsusel on otsuse eelnõu vastuvõtmise korral vajalik koostada kas lisaeelarve või muuta riigieelarve seadust, siis on eelnõu vastuvõtmiseks vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. See tähendab vähemalt 51 poolthäält. Urvo Klopets lisas, et eelnõusse on sisse viidud keelelised ja tehnilised muudatused, millega eelnõu esitaja on nõustunud. Mõningate sõnade järjekorda on muudetud ja Jaak Juske ütles, et ta on sellega nõus.

Jaak Valge, komisjoni aseesimees, kes juhtis arutelu, tegi ettepaneku määrata komisjoni ettekandjaks Margit Sutropi, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. mail ning viia läbi lõpphääletus. Sellega oldi konsensuslikult nõus.

Järgmine koosolek toimus 9. mail, seda juhtis komisjoni esimees Aadu Must. Kohal olid komisjoni liikmed Helle-Moonika Helme, Jaak Juske, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Heidy Purga, Üllar Saaremäe, Margit Sutrop, Jaak Valge, Kristina Šmigun-Vähi ja Marko Šorin. Puudus Signe Kivi. Sellel koosolekul tehti menetluslikud otsused. Aadu Must tegi ettepaneku kiita heaks eelnõu menetlusdokumendid, eelnõusse sisse viidud keelelised ja tehnilised täpsustused ning eelnõu esimese lugemise seletuskiri. Kultuurikomisjon arutas eelnõu koos keeleliste ja tehniliste muudatustega ja otsustas võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. mail. Olgu uuesti rõhutatud, et eelnõu vastuvõtmiseks on nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus. Otsustati kinnitada menetlusdokumendid ja seda tehti konsensuslikult. Suur aitäh teile!

Aitäh! Nüüd küsimused. Ivari Padar, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleeg! Nüüd, kui te seda ettepanekut kui teemat arutasite ja paralleelselt on tulnud ka lisaeelarve, mis ühe osa neist teemadest katab, ja te ise tõite välja ühe teema, kus te kahtlete, kas see katab teema ära või mitte, see on see kaks korda 45 [minutit] keeleõpet nädalas, siis kas oli ka rohkem arutelu nende detailide kohta, mida lisaeelarve ei kata, aga mis on kriitilise tähtsusega? Ja millised võiksid olla teie enda tähelepanekud, mida lisaeelarve antud teema lahendamisel tänasel juhul ei kata?

Suur aitäh teile küsimuse eest! Vastan, et kõik küsimused, mida arutati, neid kõiki ma refereerisin, midagi täiendavat ei olnud. Aga lisan juurde, et eesti keele õppest räägiti 3. mai komisjoni istungil [selle eelnõu arutelule eelnenud päevakorra]punktis, kus väga põhjaliku ülevaate andis kultuuriminister, sest keeleõpe on jagatud korraga Haridus‑ ja Teadusministeeriumi ning Kultuuriministeeriumi valdkonna vahel. Sellepärast, et keeleõpet, täiskasvanute keeleõpet, korraldatakse eelkõige keeltekoolide kaudu.

MTÜ Folkuniversitetet Estonia komisjonile saadetud kirjas oli öeldud, kuidas seda lahendatakse: keeltemajad, mis on ka Kultuuriministeeriumi alluvuses, ja lisaks on asunud töötukassa õpetama neid põgenikke, keda on vaja kiiresti tööturule saada. See raha, mis läheb täiskasvanute keeleõppeks, liigub hoopiski Kultuuriministeeriumi kaudu. Nii et see andis meile selle tausta, et praegu on keeleõpet A1‑tasemel planeeritud 10 000-le ajutise kaitse saanud isikule ja see on samamoodi lisaeelarves sees.

Seal oli ka üks asi, mida siin arutelus, kui Jaak Juske seda esitles, puudutati, ja see on õpetajate küsimus, et kust need õpetajad võetakse. Ja just selle kultuuriministri punkti all tegelikult arutati päris pikalt seda, et Kultuuriministeerium on koos Haridus‑ ja Teadusministeeriumiga planeerinud uute keeleõpetajate väljakoolitamist. See on üks asi, millega tegeldakse. Ja nad soovitakse tööturule tuua alates sügisest. See on kindlasti raske ülesanne, ma nõustun kolleegidega, kes sellele murele on tähelepanu juhtinud, aga selliseid pingutusi riik tõepoolest teeb.

Haridus‑ ja Teadusministeeriumi haldusalas oleva õpilaste keeleõppe kohta võib öelda niimoodi, et enamik õpilasi õpib ju eestikeelses koolis, see tähendab, et nad tegelikult osalevad eestikeelsetes tundides. Need kaks korda 45 minutit, millest jutt on, on lisaks nende jaoks mõeldud eesti keele õpe. Põhimõtteliselt nad on keelekeskkonnas, enamik eestikeelses õppes ja osa keelekümblusklassides, nendes tegelikult keeleõpe toimub lisaks. Seda on kindlasti hästi oluline teada.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mu küsimus on võib-olla selles mõttes laiem, et mitte ainult selle eelnõu kontekstis, vaid ka lisaeelarve kontekstis, kuna nad puudutavad ühte ja sama eesmärki, asja. Kui te arutasite seda eelnõu, mis puudutab laste huvihariduse rahastamist, ja just seda auku, mis varasemalt on tekkinud, et vähendati laste huvihariduse rahastust selleks aastaks, siis kas komisjonis on kuidagi kujunenud välja ka seisukoht soovitusena parlamendile ja valitsusele, et mida teha, et huviharidus saaks piisavalt rahastatud ja oleks taastatud? Minu poole on pöördunud, hoolimata sellest, et valitsusel on Ukraina laste jaoks plaanis raha anda, väga paljud noorsootöötajad murega, et hoolimata sellest tuleb ikkagi laste huviringide, suveringide ja kõigi muude tegevuste elluviimine või läbiviimine (Juhataja helistab kella.) Eesti laste arvel, kuna raha lihtsalt ei jätku.

Aitäh teile küsimuse eest! Jäädes selle juurde, mis komisjoni istungil toimus ja mida arutati, rõhutan veel üks kord, et räägiti huviharidusest. Tõepoolest, Jaak Juske tõi selle rahavajaduse välja, rõhutas uuesti seda kärbet. Aga pean vastama, uuesti rõhutades seda, mida Haridus‑ ja Teadusministeerium on öelnud, et huvitegevuse ja ‑hariduse toetus on olnud ja on jätkuvalt kohalike omavalitsuste ülesanne. Kohalike omavalitsuste tulubaas on tõusnud. See kärbe, mille riik tegi huvihariduses, ei tähenda automaatselt, et huvihariduse nii-öelda eelarve väheneks. See väljub sellest diskussioonist, aga see on see, mis komisjoni istungil toodi välja.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kui te rääkisite või arutasite komisjonis pearaha teemal, saite ministrilt ülevaate, siis kas oli juttu, kui suure osa mingi komponent moodustab, kuidas see pearaha moodustub? Miks see on oluline? See on oluline ka omavalitsustevaheliseks arvlemiseks, sest võib ju vabalt olla nii, et laps on sisse kirjutatud ühte omavalitsusse, aga mingeid teenuseid saab ta teisest. Praeguses kriisiolukorras me vajame väga suurt selgust, et me ei sumbuks üksteisega vaidlustesse. Kas sellest oli juttu? Kas ministeerium on astunud mingeid samme sellise õigusselguse saamiseks?

Aitäh teile! Komisjoni istungil sellest juttu ei olnud. Ma saan aru, et Haridus‑ ja Teadusministeeriumi esindaja rõhutas seda, et tegemist on avarate võimalustega, tõi seda välja justkui eelist, et tegemist on suure fleksiiblusega. Rohkem ei oska ma sellele vastata. Ta ütles, et see sisaldab üldhariduse andmisega seotud väga erinevaid kulusid ja seetõttu on võimalik seda kasutada just nendeks vajadusteks, milleks vaja on. Ta tõi ühe sellise näite, mis on, ma arvan, mõistlik: väga paljud siia saabunud lapsed ei ole veel üldharidusse läinud, aga nende puhul saab neid kulusid kasutada näiteks huvihariduse jaoks. See on üks võimalusi.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

Lugupeetud Margit Sutrop! Mind tõesti ei olnud [ühel] komisjoni koosolekul ja sellepärast ma tahangi täpsustada sellist asja. Te ütlesite, et HTM‑i esindaja väidab, et keele õppimine toimub tempoga kaks korda nädalas 45 minutit. Mina väidan, et sellise tempoga me eriti kaugele ei jõua, sest praegu need, kes alles tulevad ühiskonda, vajavad intensiivkursuseid. Sellest osaliselt rääkis eile siin ka Signe Riisalo, kui ta rääkis lisaõppeaastast – kui on vaja keelt mitte natuke parandada, vaid algusest peale õppida. Kas tõesti see tempo, mida me paneme selle süsteemi sisse, ongi nii aeglane? Juhul, kui see on strateegia, siis me kaugele ei jõua.

Aitäh! Mina saan aru, et komisjoni istungil rääkis Haridus‑ ja Teadusministeeriumi asekantsler sellest, et see on lisaraha, mille riik annab. See ei tähenda, et koolid peaksid korraldama ainult kaks korda 45 minutit või et kogu keeleõpe sellega piirdub. Riik annab 210 eurot lapse kohta juurde ja omavalitsus ise korraldab keeleõpet. See on see, mis läheb õpetaja lisatöö katmiseks, aga sinna sisse on arvestatud, et lapsed integreeritakse – nagu eriti eestikeelses koolis, keelekümbluskoolis – üldisesse keeleõppesse ja seda lihtsalt rahaliselt ei kaeta. Tegelikult küsimus on ainult selles, missugune raha on ette nähtud, mitte et riik ütleks, et nii palju tehke keeleõpet.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Lugupeetud komisjoni ettekandja! Hämmastav, kuidas te kordate meile siin reformierakondlikku mantrat, eks ju, et omavalitsuste tulubaas on kasvanud, raha on palju, ei oska hästi kulutada, huvihariduseks raha peab jätkuma ja kohalik omavalitsus vastutab. No uskuge mind, eks ju, on mõnes omavalitsuses kümned tuhanded eurod, kus on huvihariduse summa vähenenud, ja mitte sellepärast, et omavalitsus võib-olla halb on, vaid sellepärast, et üldine tulubaas on vähenenud. Ja enamiku Eesti omavalitsuste tulubaas on vähenenud. Me ei saa joonduda ainult suurte linnade ja nende kuldsete ringide ümber.

Te ütlete ka seda, ma sain aru, et komisjonis on kõlanud läbivalt see, et omavalitsus ise otsustab, kuhu ta seda raha kasutab, kasutagu need jäägid, mis on, eks ju, tõstku raha ümber ja nii edasi. Aga omavalitsused ei olegi planeerinud neid sadu lapsi või tuhandeid lapsi oma eelarvesse, nad ei ole arvestanud nende huvitegevusega, ja keset aastat ei ole seda võimalik korraldada. See raha, mis juurde antakse, kindlasti neid vajadusi ei kata. Mis nõu te annate väikestele omavalitsustele, kelle tulubaas ei ole kasvanud?

Kahjuks väljub see küsimus komisjoni esindajale ettenähtud mandaadist. Ma saan teie murest aru, aga see, mida mina siin esindan, on ainult Haridus‑ ja Teadusministeeriumi asekantsleri antud informatsioon, mille ma edastasin. See, et minister on Reformierakonnast, võib muidugi jätta teile mulje, et see on kuidagi erakondlik, aga see on ametniku seisukoht, mille ma olen teile edastanud.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Saame minna läbirääkimiste juurde. Eduard Odinets, palun! (Eduard Odinets küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega ka, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Segaduste vältimiseks mainin, et esindan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni.

Tänane hommik siin oli väga emotsionaalne. Ukraina parlamendi esimehe asetäitja tänas meid selle eest, et me oleme päästnud Ukraina lapsi. See läks väga hinge. Aga lisaks päästmisele me peame ju ikkagi väga hästi läbi mõtlema, mis saab nendest lastest, aga ka nende emadest, kui nad siin Eestis päästetud on. Meie haridussüsteem, meie kool on see koht, ja lasteaed ka loomulikult, kus need lapsed praegu tunnevad ennast kõige paremini ja kõige turvalisemalt ning kuhu nad saavad minna riigi korraldatud ajutistelt-püsivatelt elamispindadelt Isabellel, mis jäävad merevee pinna alla.

Olen ühe Kohtla-Järve kooli hoolekogu esimees ja meil oli eelmisel nädalal koosolek. Meie koolis on mitukümmend last Ukrainast. Õpetajad rääkisid sellest, et lapsed tunduvalt, silmanähtavalt tunnevad ennast just koolis turvaliselt ja hästi. Nad tunnevad tuge ja vajavad seda tuge veel rohkem. Nad vajavad tuge integreerumisel, nad vajavad tuge huvihariduses ja huvitegevuses, et kõik need sõjaõudused läheks neist natukene mööda, et nad natukenegi unustaksid neid asju, kuigi seda ilmselt ei saa kunagi päris unustada. Ja kohalik omavalitsus, kellel puuduvad võimalused reaalses elus, ikka otsib midagi, aga loodab ka riigi abile.

See sotsiaaldemokraatide eelnõu, mis esitati juba märtsikuus, oligi mõeldud selleks, et riik pakuks reaalset tuge kohalikele omavalitsustele, et nemad omakorda saaksid pakkuda meie haridussüsteemis tuge Ukraina lastele. Eelnõu esitati märtsis. Valitsuskoalitsioon ootas 3. maini, et hakata seda kultuurikomisjonis arutama. Miks seda tehti? Miks sellega nii kaua oodati? Aga sellepärast, et 2. mail saabus lisaeelarve. Kohe järgmisel päeval hakati arutama ja hakati raporteerima, kui hästi kõik on: vaadake, meil on ju lisaeelarve, ajakohastage oma eelnõu, miks te murrate sisse lahtisest uksest. Aga muudatusettepanekute tähtaeg oli 31. märtsil – ei saagi enam midagi teha. Mida me mängime siin, head kolleegid? Siis, kui omavalitsused ootavad tuge, meie ootame, millal tuleb lisaeelarve. Aga lisaeelarvet võib-olla ei tulegi, viimaseid uudiseid vaadates.

Nii et mõelgem kõigepealt mitte poliitilistele mängudele ja kuidas ära teha opositsioonilisele eelnõule, vaid sellele, mis tuge ja abi vajavad reaalsed lapsed Eesti haridussüsteemis. Ja seda abi me saame anda kohalike omavalitsuste kaudu.

Lisaks sellele on tegelikult see eelnõu ja arutelu nii komisjonis kui ka siin saalis täna toonud esile silmanähtavalt kõik Eesti haridussüsteemi probleemid – alates õpetajate puudusest, tugispetsialistide puudusest, väikestest palkadest, metoodika puudumisest, huvihariduse kärpimisest. Kõik need asjad tulid väga selgelt välja, sest meie haridussüsteemi tuli korraga mitu tuhat uut õpilast. Ja me näeme, et enamik kohalikke omavalitsusi on hädas. Riik võiks appi tulla ja mitte rääkida sellest, et tulubaas on kasvanud. Mõnel võib-olla on, enamikul ei ole. Ja mitte keegi, ükski omavalitsus ei ole arvestanud sellega, et see sõda eskaleerub nii palju, et me peame vastu võtma nii palju põgenikke.

Me tegime oma fraktsiooniga kahepäevase visiidi üle Eesti, käisime päris mitu omavalitsust risti-rästi läbi ja [saime teada, et] mured ei ole ainult haridussüsteemis. Mured on sotsiaalsüsteemis, mured on eluasemega, neid muresid on väga palju, ja kohalikud omavalitsused, enamik neist, on tõesti hädas. Igasugune riigi abi on äärmiselt vajalik ja ei saa pugeda selle taha, et vaadake, meil varsti tuleb lisaeelarve. Millal varsti? Vaadake, teie tulubaas on kasvanud, otsige oma jääke, tõstke raha ümber. Võib-olla mõnel on seda raha ümber tõsta, enamikul ei ole.

Lasteaiakohad, koolikohad, füüsiline keskkond – väga paljudes omavalitsustes lihtsalt ei ole neid lapsi kuhugi panna. Ei ole laudu ja toole nende jaoks. Ei ole rühmi, kuhu neid tõsta. Avatakse juba ammu suletud lasteaiad, et saaks pakkuda ruume nendele lastele. Ja me räägime sellest, et tulubaas on kasvanud, vaadake oma jääkidest, anname teile 200 eurot. Ja vaadake, et te Eesti laste arvel seda ei tee! Aga kelle arvel seda veel teha? Lihtsalt ei ole neid võimalusi.

Ja veel üks aspekt, mille tahan välja tuua. Me räägime siin hästi palju eesti keele õppest ja see eelnõu on tegelikult ka eesti keele õppele suunatud. Aga lisaks eesti keele õppele me peame kindlasti mõtlema, ja kohe varsti mõtlema, selle peale, et lapsed saaksid ka oma emakeelset õpet, ukraina keele ja ukraina kultuuri õpet. Ja see on järgmine väljakutse, juhul kui need lapsed jäävad siia pikemaks. Sest meil, kes me oleme päästnud Ukrainast [lapsi], on praegu ülesanne teha nii, et nad oma emakeelt ja oma kultuuri ei unustaks, et ka see areneks ja nad õpiksid seda edasi siin Eestis. See on täiendav väljakutse ja kindlasti ei saa siin kohalikud omavalitsused hakkama. Kindlasti on siin vaja riigi abi.

Nii et küsimusi on rohkem kui vastuseid. See otsuse eelnõu annakski meie Riigikogu poolt ülesande Vabariigi Valitsusele neid vastuseid otsida, lahendusi pakkuda, mitte tõsta enamiku probleeme kohaliku omavalitsuse õlgadele. Nii et, head kolleegid, sotsiaaldemokraatide nimel palun toetust meie otsuse eelnõule. Aitame Ukraina lapsi, aitame meie omavalitsusi, kes aitavad Ukraina lapsi. Aitäh!

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Vaieldamatult on meie kohus aidata Ukrainat selles äärmiselt ebaõiglases sõjas Vene väga jõhkra agressiooni vastu. Tõesti, suur hulk Ukraina lapsi on jõudnud Eestisse varju ja selles kontekstis tuleb kindlasti vaadata, kuidas me saame neid aidata.

Ma jagan selle teema laias laastus kolmeks. Kõigepealt, kuidas moodustub meie omavalitsuste tulubaas, milline on meie omavalitsuste võimekus, selline üldine raam kogu sellele probleemile. Teine on hariduse rahastamine kõige laiemas kontekstis, tulles juba järgmisele astmele, allapoole. Ja kolmas on nüüd juba tõesti tegelemine konkreetsete detailidega, konkreetsete ülesannete lahendamisega, mis aitab konkreetseid lapsi, konkreetseid inimesi.

Me teame, et see probleem on väga mitmetahuline ja need komponendid ei kõla kokku, nad ei sobi kokku. Seal, kus on tühje eluruume, ei ole meil töökohti. Seal, kus on töökohad, ei ole meil lasteaiakohti. Seal, kus meil on lasteaiakohti, ei ole meil piisavalt õpetajaid. Tervikpildi nägemine valitsusel kahetsusväärselt puudub.

Järjekordselt võime tõdeda, et kriisiplaani ei ole, vähemalt mina ei ole sellest kuulnud ega seda näinud. Kriisiplaani valitsusel ei ole, kuidas tervikuna seda probleemi lahendada. See kriis ei tulnud päris üleöö, nagu 2005. aasta jaanuaritorm – kui näide tuua –, kui läänerannik üle ujutati. See tuli piltlikult öeldes tõesti üleöö, väga kiiresti tuli reageerida.

Loomulikult selle kriisi sügavus on väga suur, aga see kriis, enne kui ta siia Eestisse jõudis, andis pikalt märku. Ja no millal siis veel reageerida, kui juba meie partnerite julgeolekuasutused, meie enda julgeolekuasutused ütlevad: kohe-kohe jõuab see kriis siia, võtke jalad kõhu alt välja, hakake tegutsema. Aga mida ei ole, seda ei ole.

Nüüd vaatame järgmist taset. Tõepoolest, kui me hakkame seda probleemi lahendama, siis [peame vaatama] õpetajate olemasolu, õpetajate palka, mis seisus õpetajad on – õpetajad on tõesti COVID-i kahe aasta jooksul väga tugevalt pihta saanud just väga suure koormusega, väga raske emotsionaalse tööga. Kahetsusväärselt ei ole nende palk jõudnud sellele tasemele, mida on siit lubatud: 1,2 keskmist [palka]. Tegelikult peaks see olema koguni 1,25 keskmist, aga noh, saaks selle 1,2-gi kätte. Ent praegu see ei jõua isegi 1,0-ni. See on piinlik! Sedasi me kindlasti seda probleemi ei lahenda.

Kuidas see raha omavalitsusteni võiks jõuda? Eile me siin kuulasime siseministrit, kes andis ülevaate, kuidas ta oma tööga hakkama saab. Ja me tõdesime, et ... 

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

... tegelikult on väga pikad järjekorrad, et inimesed saaksid ennast rahvastikuregistris registreerida. Ja samas riik ei loo võimalusi, et inimesed saaksid ennast kiiresti registreerida, aga tulu omavalitsustele jagame selle alusel. No halloo, need asjad ei kõla kokku! Tahaksin ütelda, et tulge ometi sealt puu otsast alla ja hakake tööle.

Kui on kriisiolukord, siis peavad olema selged reeglid. Kahetsusväärselt oleme näinud, et tänane valitsus ei suuda selgeid reegleid püstitada. Kui omavalitsustele on eraldatud 506 eurot [lapse kohta], siis tõesti, kui lapsed elavad ühes omavalitsuses, aga teenust saavad teises omavalitsuses ja võib-olla isegi kolmandas omavalitsuses, siis kuidas raha jagunemine toimub? Me ei tohiks raisata aega siin omavahel vaidlemisele ja arutamisele, mis on need kaalud. See 506 eurot saadi ometi mingisuguse jaotuse tõttu. Ega ei vaadatud lakke ja ei öeldud, et 506. Siis võiks ju küsida, miks ei ole näiteks 605 see summa. See võiks olla ju avalikult teada, kuidas see 506 moodustus, kuidas saab jagada seda raha ka pärast, kui neid teenuseid osutavad erinevad omavalitsused. Aga mida ei ole, seda ei ole.

Tõesti, huvihariduse rahastamist kärbiti sellel aastal ligi 27% ja see on häbiväärne, kui me räägime, et me omavalitsused suplevad rahas. See kärbe lõi väga tugevalt meie omavalitsuste hariduselu. Ja siin on räägitud, ma ütleksin, et kümned tuhanded kindlasti, aga mõnel juhul isegi rohkem jäi seda raha vähemaks, mida oli võimalik lastele huvihariduse andmiseks eraldada.

Head kolleegid! Lisaks üldhariduskoolide õpetajatele on meil ka lasteaia- ehk alushariduse õpetajad, on huvihariduse õpetajad, ja nende palk peab liikuma samas tempos üldhariduse õpetajate palkadega. See on 100% lükatud omavalitsuste kanda. Ja rääkida siis, et teil ei olegi mingeid probleeme, noh, võtke see raha ja makske ... Samas on tarbijahinnaindeks aastaga tõusnud ligi 19%-ni.

Omavalitsused on pandud väga keerulisse situatsiooni. Kui riik siin appi ei tule – loomulikult ma olen täiesti veendunud, et meie vallad ja linnad annavad endast parima –, siis tulemus saab olema suhteliselt kesine ja kahetsusväärselt me ei suuda teha seda, mida me tegelikult võiksime teha.

Nii et minul on koalitsioonile ja valitsusele selge sõnum: hakake tegutsema! Tehke kõigepealt selge plaan, kuidas aidata, ja hakake ka seda plaani ellu viima. Ja loomulikult, ilma täiendavate vahendite eraldamiseta ei ole võimalik seda probleemi lahendada. Ma tean, et erinevad fraktsioonid on teinud lisaeelarve kohta ka oma ettepanekud. Arvestage neid ettepanekuid, see toetab nii meie rahvast kui ka Ukraina rahvast. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud ja juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi lõpphääletus. Selle eel me peame tegema saalikutsungi.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu nr 555. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu vajas vastuvõtmiseks koosseisu häälteenamust. Eelnõu poolt on 18 saadikut, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Eelnõu ei ole vastu võetud.

Tänane teine päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi ja Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku, perekonnaseaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse (seksuaalse enesemääramise ja abiellumise eapiiri muutmine) eelnõu 601. Tegemist on ühendatud eelnõuga, ühendati eelnõud 339, 348 ja 478. Nüüd on see ühendatud eelnõu meie ees teisel lugemisel ja ettekandega esineb õiguskomisjoni aseesimees Heljo Pikhof. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head ametikaaslased! Eelnõuga 601 muudetakse karistusseadustikku ja perekonnaseadust.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja Raimond Kaljulaid algatasid karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 348 15. märtsil 2021. aastal ja esimese lugemise läbis eelnõu 11. mail sellel aastal. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon algatas 16. veebruaril 2021 karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu ja eelnõu läbis esimese lugemise 14. aprillil 2021. aastal. Karistusseadustiku ja perekonnaseaduse muutmise seaduse – see tähendab seksuaalse enesemääramise ja abiellumise eapiiri muutmine, kui lühidalt öelda eelnõu kohta – eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 8. novembril 2021 ja eelnõu läbis esimese lugemise 15. detsembril 2021. Riigikogus algatatud eelnõudega 339 ja 348 seoses toimus õiguskomisjonis 22. märtsil 2021 arutelu "Alaealiste seksuaalse enesemääramise vastased süüteod – õiguslik raamistik ja rakenduspraktika". 21. veebruari 2022. aasta istungil otsustas õiguskomisjon ühendada need kolm eelnõu, millest siin juttu oli. Seega, eelnõu 601, mida me praegu käsitleme teisel lugemisel, tõstab seksuaalse enesemääramise eapiiri 14. eluaastalt 16. eluaastani ning tegu on valitsuse, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja EKRE ühiseelnõuga.

Õiguskomisjonis toimus 3. mai 2022. aasta istungil ühendatud eelnõu 601 teist lugemist sisuliselt ettevalmistav arutelu ja eelnõusse viidi sisse ka sisulised täpsustused. Huvigruppidelt küsisime samuti arvamust, oma arvamuse saatsid Lastekaitse Liit ja MTÜ Eluliin, kes viibisid ka koosolekul.

Nüüd võib-olla veel natukene sellest, mida see eelnõu täpsemalt käsitleb. Eelnõuga kavandatu kohaselt tehakse karistusseadustikku muudatused, mis seonduvad seksuaalse enesemääramise eapiiriga. Kehtivas seaduses, mis on kehtinud aastast 1992, kui Eesti taasiseseisvumise järel muudeti kriminaalkoodeksit, on see 14 eluaastat. Sama regulatsiooni võttis üle ka 2002. aastal jõustunud karistusseadustik. Eelnõu muudatuse kese on seksuaalse enesemääramise eapiiri tõstmine seniselt 14. eluaastalt 16. eluaastani ning sellega seotud muudatused. Oluline on, et võrreldes kehtiva õigusega tehakse noortele täisealistele erisus seksuaalsete suhete lubamiseks alaealistega ehk nõndanimetatud Romeo ja Julia klausel. Selle kohaselt ei ole karistatav noore täisealise seksuaalsuhe 14–16‑aastase alaealisega, kui nende vanusevahe on kuni viis aastat. Seega on lubatud konsensuslikud seksuaalsuhted 14‑aastasel kuni 19‑aastasega ning 15‑aastasel kuni 20‑aastasega. Alates 16. eluaastast piirangut ei kehtestata.

Eelnõu peamine eesmärk on alaealiste kaitsmine täisealiste poolt toimepandud seksuaalse väärkohtlemise eest, samas ei soovita kriminaliseerida noorte omavahelisi vabatahtlikke eakohaseid suhteid. Selleks, et kaitsta lapsi seksuaalse väärkohtlemise eest, tõstetakse karistusseadustiku §-s 145, see tähendab suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu lapseealisega, sanktsiooni määra. Kui laps on noorem kui 14‑aastane, on eelnõu kohaselt võimalik teo toimepanijat karistada kuni kaheksa-aastase vangistusega, kehtivas õiguses on ette nähtud kuni viieaastane vangistus. Samuti tõstetakse karistusseadustiku §-s 145¹ – alaealiselt seksi ostmine – sanktsiooni määra olukorras, kus laps on noorem kui 14‑aastane. Kehtivas õiguses on sätestatud kuni viieaastane vangistus, aga eelnõuga on kavandatud kuni kaheksa-aastane vangistus.

Kuna eelnõuga tõstetakse seksuaalse enesemääramise eapiir 14 eluaastalt 16 eluaastale, siis antakse ka lapseealise mõistele seksuaalkuritegude peatükis uus sisu. Üldjuhul loetakse edaspidi lapseealiseks alla 16‑aastast isikut. Muudatusi tehakse ka karistusseadustiku 11. peatüki 2. jaos: karistusseadustiku §-s 178¹ – seksuaalse eesmärgiga kokkulepe lapseealisega kohtumiseks, ja §-s 179 – lapseealise seksuaalne ahvatlemine. Seal samamoodi tõstetakse kannatanu vanus seniselt 14 eluaastalt 16 eluaastale. Selleks, et välistada vabatahtliku ning eakohase suhte raames loodud pornograafilise materjali käitlemise eest karistamist, lisatakse kuriteokoosseisudele süüd välistavad asjaolud, vanusevahe on ikka viis aastat. Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus näiteks 17-aastane ja 18-aastane võivad küll vahekorda astuda, kuid sellise vahekorra jäädvustamine või 17-aastase poolt oma partnerile endast pornograafiliste piltide saatmine oleks kuriteona karistatav.

Lapseealise seksuaalse ahvatlemise korral saab olema vanusepiir täisealise isiku poolt toime pandud tegude korral samuti 16 aastat ning see koosseis ei ole täidetud, kui täisealise ja 14‑aastase kuni 16‑aastase isiku vanusevahe ei ole suurem kui viis aastat.

Sarnaselt eelnevalt kirjeldatud muudatustega on ka siin eesmärgiks kaitsta lapsi seksuaalse väärkohtlemise eest, mitte sekkuda samaealiste omavahelistesse normaalsetesse suhetesse.

Ja nüüd erandkorras abiellumisest, mis siiani on olnud lubatud. Kehtiva perekonnaseaduse kohaselt saab vähemalt 15‑aastaseks saanud isik abielluda, kui kohus on laiendanud alaealise teovõimet nende toimingute tegemiseks, mis on vajalikud abielu sõlmimiseks ning abieluga seotud õiguste teostamiseks ja kohustuste täitmiseks. Nii komisjonis kui ka Justiitsministeeriumis oli arutluse all ka abiellumise erandliku vanuse tõstmine – see tähendab 15 aastalt 16 aastale –, eesmärk oli viia abiellumisiga kooskõlla seksuaalse enesemääramise eaga. Kuid eelnõu kooskõlastuse käigus saadud tagasiside põhjal tehti eelnõusse muudatus ja alaealiste erandlik abiellumisiga tunnistatakse kehtetuks. See muudatus on otseselt seotud seksuaalse enesemääramise eapiiri tõstmisega. Edaspidi saavad abielluda üksnes täisealised isikud.

Nüüd võib-olla ka veel §-st 175¹: lapspornole juurdepääsu taotlemine ja selle jälgimine. Eelnõuga pakutakse välja analoogne regulatsioon, mille kohaselt ei ole tegu süüline, kui see pannakse toime lapspornos kujutatud või etteastes oleva lapse, kes ei ole arusaamisvõimetu, ja toimepanija vastastikusel nõusolekul põhinevas suhtes vabatahtlikult, selle eest ei anta rahalist tasu või mis tahes muud hüve ning lapse ja toimepanija vanusevahe ei ületa viit aastat. See on analoogne lahendus § 145 lõikes 1 sätestatule. Kuna teo toimepanija ei pea olema täisealine, siis kohaldub viieaastane vanusevahe kõigi süüvõimeliste isikute suhtes. Teisisõnu tuleb süü välistamiseks tuvastada, et lapsporno, millele juurdepääsu taotleti või mida jälgiti, hõlmas alaealist, kes osales etteastes või teoses vabatahtlikult, muu hulgas ei makstud selle eest tasu ning juurdepääs või etteaste jälgimine saab võimalikuks tulenevalt alaealise ja toimepanija omavahelistest eakohastest suhetest. Eakohaseks loetakse kavandatava regulatsiooniga ennekõike sellist suhet, mille korral ei täidaks suguühtesse astumine või muu sugulise iseloomuga teo toimepanemine karistusseadustiku §-s 145 sätestatud süüteokoosseisu.

Komisjonis võeti nii nagu alati vastu ka otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15. mail, konsensus; teha ettepanek teine lugemine lõpetada, konsensus; kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 18. mail käesoleval aastal; määrata juhtivkomisjoni esindajaks Heljo Pikhof. Eelnõu jõustuks 1. novembril. Pakuti välja erinevaid kuupäevi: 1. juuni, 1. september, aga arvati, et avalikkust on vaja rohkem teavitada, et nüüd on see pidu paljudel läbi. Aitäh!

Aitäh! On võimalik küsimusi esitada. Küsimusi ei näe. Siis on võimalik läbirääkimised avada. Läbirääkimiste soovi ka ei näe. Sellisel juhul on vaja läbi vaadata muudatusettepanekud. Juhtivkomisjon on esitanud ühe muudatusettepaneku ja juhtivkomisjon on selle muudatusettepaneku ise ka loomulikult arvestanud täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Eelnõu 601 teine lugemine on lõpetatud. Tänane päevakord on ammendunud ning istung on lõppenud.