Tere, lugupeetud Riigikogu! Jätkake sama entusiastlikult, sest vesi on see, mis palju jõudu annab ja suuri laevu kannab. Me arutasime keskkonnakomisjonis veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 381 ja valmistasime selle ette teiseks lugemiseks.
Eelnõu esimene lugemine lõpetati 19. mail ja muudatusettepanekute tähtajaks määrati 28. mai kell 12. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon esitas kolm muudatusettepanekut. Selgituseks nii palju, et esimene muudatusettepanek – vabandust, lisan veel selle, et Kalvi Kõva oli tulnud asendama Jevgeni Ossinovskit ja tema oli see, kes neid kolme ettepanekut tutvustas – puudutas konkreetselt seda, et nitraaditundliku ala määrus võiks olla Vabariigi Valitsuse koostatud ja heaks kiidetud, mitte ei peaks olema kitsalt ministri valdkond.
Küsiti küsimusi. Hendrik Põldoja ütles, et eelnõu § 1 punktiga 5 nähti ette, et nitraaditundlike alade nimekirja kehtestab ikkagi minister. Määrusega kehtestatakse olulised allika- ja karstialad, nendele aladele kehtestatud piirangud vaadatakse vastavalt direktiivile üle ja vaja on luua paindlikkus. Kalvi Kõva ütles, et ministeeriumile võib tõepoolest nii olla lihtsam, kuid tavainimese jaoks ei muutu midagi. Samas on väga oluline, et otsuste tegemisse kaasataks mitmeid valitsuse liikmeid, et tagada laiapindne teemakäsitus. Siis arutatakse ka need eri punktid paremini läbi ning loodus ja inimeste õigused saavad paremini kaitstud.
Peeter Ernits uuris, kas on infot selle kohta, kui paljud inimesed teevad reovee kogumise mahutitesse auke. See oli seotud sotsiaaldemokraatide ettepanekuga, mis käsitles seda, et eelnõust võiks jätta välja punkti, millega tegelikult muudetakse seadust nii, et oleks võimalik ka reovee kogumise aladele hakata rajama kogumismahuteid, mis on lekkekindlad. See muudatusettepanek omakorda johtus sellest, et Euroopa Liidu direktiivist on see kohustus võetud üle rangemalt, kui Eesti õigusruumis see seni on sätestatud. Ka Euroopa Liidu direktiivis on antud võimalus seda mitte nii rangelt käsitleda, aga Eesti ometi on seda teinud. Nii on tegelikult üles ehitatud ka omavalitsuste ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arengukavad.
Aga on ette tulnud ka probleeme. Üks probleem, mis leidis käsitlemist, puudutas ühte omavalitsust, mille elanik pöördus kohtusse, kuna tema majapidamine jäeti välja ühisveevärgi ja ‑kanalisatsiooni arengukava ja selle laiendamise alast. Kohus menetles seda pikalt eri astmetes ja jõudis välja selleni, et tõepoolest see tulu-kulu analüüs, see võrdlus ja inimese õigus selles kontekstis on esindatud. Tõepoolest, kodanikule tekkivad kulud, kui reoveealaga tema majapidamist ei kaeta, võivad olla suuremad, aga milline on keskkonnale pakutav tulu selle näol? Kogu see diskussioon selles kohtudokumendis nõnda käiski.
Kalvi Kõva vastas Peeter Ernitsa küsimusele nende aukude kohta reovee kogumismahutites. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonil informatsioon puudub, kui palju neid auke on tehtud ja kas see on ka tegelikult probleem. Aga Raili Kärmase sõnul kontrollis Keskkonnainspektsioon paar aastat tagasi reovee kogumismahutite kasutamist ja siis ei tuvastatud mitte ühtegi aukudega kogumismahutit. Me küll komisjonis ei täpsustanud seda, kuidas neid auke oleks pidanud kontrollima ja kuidas kontrolliti, kas neid auke on või ei ole, kas kaevati [maa] lahti või vaadati kaameraga seest. Ta rääkis, et kui kogumismahuti ei vasta nõuetele, siis tihti on tegemist väga vana mahutiga, mis tuleb välja vahetada. Vanad mahutid ei põhjusta keskkonnale nii suurt ohtu kui kogumismahutid, mille sisse on tehtud augud. Ühesõnaga, oli selline diskussioon.
Yoko Alender palus Keskkonnaministeeriumi esindajat, et ta täpsustaks oma arvamust eelnõu § 1 punkti 10 kohta – see, millest parasjagu jutt käib. Harry Liiv ütles, et sätte eesmärgiks on omavalitsustele anda piisavalt seaduslik alus tagada parim lahendus reovee kogumise alal tekkiva reovee kogumiseks. Selle juures tuleb arvestada ka olemasolevat taristut, sh kogumismahuteid ning kohaliku omavalitsuse rahastamise võimalusi. Muudatusega soovitakse rakendada asulareovee puhastamise direktiivi põhimõtet ehk kaalutud oleks nii ühiskanalisatsiooni kui ka individuaalsete lahenduste rakendamise võimalusi.
Siinkõneleja samamoodi uuris selle punkti kohta ja küsis, milline on suurem plaan. Kas siis selle sättega põhimõtteliselt muudetakse senist korraldust ja kuhu hakatakse kogumismahuteid tühjendama? Kas selleks on ehitatud piisava vastuvõtu[võimega] biopuhastid, kuhu tühjendada, ja kas sellise muudatuse elluviimiseks on tehtud majanduslik analüüs? Purgimisvõimekus peab ju väga selgelt olemas olema. Ministeeriumi esindaja ütles täpsustuseks, et eelnõukohane muudatus puudutab üle 2000 inimekvivalendiga alasid, ning, pange tähele, muudatusega seadustatakse olemasolev olukord ehk praegune olukord. Selle aluseks on Riigikohtu otsus, mis käsitles Kohila piirkonda. Selgus, et veeseaduse alusel tuleb hinnata majanduslikku kaalutlust nii, kuidas omavalitsused ei ole tegelikult täna seda sätet rakendanud. Arvestades asulareovee puhastamise direktiivi sõnastust koostoimes kehtiva veeseaduse sõnastusega, käsitleti praktikas korraga nii majanduslikke mõjusid kui ka keskkonnakaitselisi aspekte. Kohtuotsusega võeti keskkonnakaitseline aspekt ära ning seadusemuudatusega soovitakse viia veeseadus kooskõlla direktiivi ja omavalitsuste praktikaga.
Samamoodi oli juttu sellest, kas on võimalik saada toetust. Teadupärast ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni väljaehitamiseks on võetud meetmeid. Kui nüüd ikkagi tuleb minna seda teed, et teha lekkekindlad mahutid, siis kas selleks on võimalik toetust saada? Viidati põhimõtteliselt hajaasustusprogrammile. Aga selge on see, et tiheasustus hajaasustuse alla ei käi. Samamoodi toodi sisse ka suvilapiirkondade problemaatika, kus tegelikult ühiskanalisatsiooni ongi väga raske käigus hoida, sellepärast et neid majapidamisi kasutatakse 3–4 kuud.
Samuti uuris siinkõneleja, et kui ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni piirkond on välja ehitatud ja inimene ütleb, et tema jaoks on sellega liitumine liiga kallis ning ta sooviks pigem lekkekindla kogumismahuti endale paigaldada, siis kas tal selle seaduseelnõu järgi oleks õigus seda teha. Ministeeriumi esindaja ütles, et kogumismahutit on õigus juba täna kasutada ning kehtestatud ei ole ühiskanalisatsiooniga liitumise kohustust. Seega avanes taas järjekordne Pandora laegas: nendel isikutel, kes on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni alal ning kellele ehitatakse valmis liitumispunkt, ei ole kohustust liituda. Nad võivad jääda enda lekkekindla mahuti peale. Aga need inimesed, kellele ei ehitata kunagi ühisveevärgi ja ‑kanalisatsiooni piirkonnas reovee ärajuhtimist üldisesse süsteemi, peavad oma kuludega mahuti korda tegema. Sellest tekkis diskussioon, et äkki ei ole see ikka kõige õiglasem. Ja siis jõuti sinnamaani, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus on põhimõtteliselt kooskõlastamise faasis ja sellega on plaanis tulla menetlusse.
Harry Liiv sõnas veel, et kogumisaladele on projekteeritud reoveepuhastid konkreetse jõudlusega, mistõttu liituvate klientide arv on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamisel määrava tähtsusega. Kui me teeme avaliku rahaga ühisveevärgi ja ‑kanalisatsiooni võrku kulutusi, siis tegelikult peaks olema avaliku raha kasutamise eeldus see, et võimalikult palju oleks liitujaid. Siis on seda süsteemi võimalik mõistlikult hallata ja see ei muutu liiga kulukaks.
Kalvi Kõva sõnas, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni soov on jätta välja eelnõu § 1 punkt 10, sest selline täiendus vajaks eraldi arutelu ja mõju hindamist, et leida kõiki osapooli rahuldav lahendus. Aga veel kord öeldi sotsiaaldemokraatidele, et eelnõus olevate muudatustega seadustataks olemasolev olukord.
Lisaks ütles proua komisjoni esimees, et Keskkonnaministeerium on teinud ühe ettepaneku komisjonile ja see võiks olla komisjoni muudatusettepanek eelnõu kohta. Ministeeriumi esindaja tutvustas ettepanekut ning rääkis, et tegu on normitehnilise muudatusega. Ja nii ta oligi.
Siis vaadati läbi muud ettepanekud ja need ei leidnud komisjoni toetust ehk komisjoni otsustuses jäeti need arvestamata. Ainukene, mis leidis toetust, oli komisjoni enda ettepanek. Nii otsustati teha ettepanek võtta eelnõu teiseks lugemiseks täiskogu päevakorda 9. juunil (see oli konsensuslik), teha ettepanek teine lugemine lõpetada (samuti konsensuslik otsus) ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 16. juunil. Aitäh!