Austatud Riigikogu! Head ametikaaslased! Austatud valitsusliikmed! Alustame 14. aprilli infotundi. Teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 26 Riigikogu liiget, puudub 75.

Tänases infotunnis osalevad peaminister Kaja Kallas, riigihalduse minister Jaak Aab ja sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Head ametikaaslased, kuna on laekunud kümme küsimust, siis ma teen ettepaneku, et iga küsimuse juurde võtame lisaks veel ühe kohapeal registreeritud küsimuse. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit.

Läheme esimese küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Priit Sibul, sellele vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on poliitiline kultuur. Priit Sibul, palun!

Riigikogu esimees! Hea valitseja! Te olete oma eelnevas ametis parlamendis seisnud poliitilise eetika ja hea tava eest üsna jõuliselt, võib-olla isegi rohkem kui teised saadikud. Ma püüan aru saada, mismoodi te seda koalitsiooni juhite või mis nõu te annate. Parlamendis teadupärast me täna kolmandat päeva tegeleme sellega, et ühest seaduseelnõust, mille valitsus on esitanud, on tõstetud teise eelnõusse osa sisust ja seetõttu ei ole võimalik osal parlamendiliikmetel isegi hääletada ega arutada neid muudatusettepanekuid, mis selle eelnõu kohta on tehtud. Kuidas see läheb kokku sihukese parlamentaarse hea tavaga? Ma mõistan, et teie ei juhi parlamendi tööd ega saa sekkuda ka komisjonide töösse, aga kuna eetikateema ja hea tava olnud teile oluline, siis küsin, mis nõu te annate. Kuidas te olete koalitsioonis seda tööd korraldanud ja milliseid ettepanekuid teinud?

Kaja Kallas, palun!

Jaa, aitäh! Tõepoolest, nagu te ise õigesti viitasite, meil on võimude lahusus ja mina kindlasti Riigikogu tööd kuidagi ei korralda. Koalitsioonis on meil töö korraldatud nii, et meil on kaks erakonda, me töötame valitsuses ja me töötame Riigikogus. Mul on hea meel, et te viitate Riigikogu liikme heale tavale. See oli tõepoolest minu üks lapsi ja selle väljatöötamise eesmärk oli leppida kokku käitumistavades, mida me Riigikogus järgime. Ja tõepoolest, see saab tulla ainult Riigikogu enda seest. Seda head tava tutvustatakse kõikidele uutele Riigikogu liikmetele ja sellest heast tavast on tehtud edasiarendusi siinsamas Riigikogus. Ma väga loodan, et Riigikogu liikmed peavad kinni heast tavast, samuti Riigikogu kodu- ja töökorrast. Ja nagu öeldud, Riigikogul on eneseregulatsioonivõime ka.

Nüüd esimene lisaküsimus, Priit Sibul, palun!

Aitäh! Heast tavast on vähe kasu, kui on halvad kombed ja selle tagajärjel kujuneb vääritu käitumine. Nii nagu ma ütlesin, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõust, mis täna loodetavasti läheb lõpphääletusele, on osa välja tõstetud. Minu teada pole mitte ükski poliitiline jõud ega Riigikogu liige sellele vastu, aga eks me siis pärast näeme hääletustulemust. Seda menetlust tehti, nagu ma aru saan, formaalselt küll tõesti komisjonis, aga ma eeldan, et ikkagi koalitsiooni tasandil on tehtud otsus tõsta ühest eelnõust välja üks osa, panna see tervishoiuteenuste eelnõusse, jätta poolenisti tühi kest alles ja vaadata, mis edasi saab.

Aga selle nakkushaiguste ennetuse ja tõrje seadusega seoses on ka teine probleem. Õige mitu päeva on olnud inimesed tänavatel, kartes politseiriiki jne, ja nüüd on seadusest alles see pooltühi kest. Mida te nendele inimestele ütlete? Või mis koalitsiooni plaan on? Kuidas selle pooltühja kestaga jääb? Ka mina olen avalikkuses mitu korda öelnud, et ma siin kindlasti mingit politseiriigi probleemi ei näe, aga vaatamata sellele on inimesed tänavatel. Mismoodi te kavatsete selle probleemi lahendada ja teha nii, et inimesed saaksid rahulikult olla kodus, tervisekriisi eest paos, mitte ei peaks olema tänavatel?

Meie saatsime Riigikogule ühe eelnõu. See, kuidas Riigikogu on seda eelnõu menetlenud, on olnud teie enda otsus. Kui te olete teinud selle mitmeks osaks, siis on see Riigikogu enda töökorralduse küsimus.

Teine osa teie küsimusest puudutas neid inimesi, kellel on mure seoses selle nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusega. Ka minule on inimesed kirjutanud. Ma toon lihtsalt ühe näite. Üks proua kirjutas, et tema kannab kenasti maski, peab piirangutest kinni, aga talle on absoluutselt vastumeelne see, et nüüd hakatakse inimesi sundvaktsineerima. Mina kirjutasin siis talle vastu, et ei, kedagi ei hakata sundvaktsineerima, sellist kavatsust valitsusel ei ole. Meil on põhiseadus, mis ütleb, et inimese kehaline puutumatus on oluline, ja vaktsineerimine on vabatahtlik. Ta küsis minult veel üle, kas tõepoolest siis seda ei olegi. Ma ütlesin, et ei ole.

Probleem on, mulle tundub, selles, et on palju valeväiteid, mis on nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõuga seotud. Mida me oleme selle lahendamiseks teinud? Me oleme pannud veebilehele kriis.ee need valeväited kirja, samuti selle, kuidas olukord tegelikult on, et inimesed saaksid sealt informatsiooni. Teie saate samuti seda jagada inimestega, kellel on mure sellega seoses. 

Ja nüüd üks kohapeal registreeritud lisaküsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Täna hommikul kell kaheksa oli meil võimalus kohtuda Teamsi vahendusel ja esitada teile küsimusi. Selle eest ma avaldan teile sügavat tänu, et te tulite. Ma küsisin teie käest mitu küsimust. Küsisin, kes andis korralduse paigaldada Riigikogu ette piirdeaiad. Küsisin, mispärast läks politsei meeleavaldustele sisuliselt ainult naiste ja laste ohjeldamiseks välja automaatrelvade, koerte, eriüksuse ja teiste julgeolekujõududega. Küsisin ka seda, miks on politsei nimesildid maha võetud ja asendatud numbritega. Küsisin ka seda, mispärast Kert Kingot tööle tulles ahistati. Siis te ütlesite niimoodi, et te ei oska sellele küsimusele vastata, aga te olete jälginud neid sündmusi.

Täna hommikul, pool tundi tagasi oli meil kohtumine Kristian Jaaniga. Esimese asjana Kristian Jaani vabandas Kert Kingo ees, et tema suhtes rakendati ülemäärast jõudu. Aga kõikidele teistele küsimustele, mis ma ennist teile esitasin, jättis siseminister vastamata, öeldes, et tema ei juhi neid asju, need on politsei peadirektori otsustada, nemad vastutavad jne.

Minul tekib praegu küsimus. Kui te tahtsite võimule saada, siis te ütlesite, et teie hakkate riiki juhtima ja teete kõik hästi, et inimestel oleks siin hea elada. Minule jääb arusaamatuks praegu see, et kui teie olete peaminister, aga jälgite sündmusi kõrvalt, ja siseminister ei tea ka mitte midagi, siis kes seda riiki tegelikult juhib. Siis see on ju politseiriik, kui teie sellest midagi ei tea.

Kaja Kallas, palun!

Tõepoolest, mul oli täna hommikul meeldiv võimalus käia EKRE fraktsioonis tutvustamas valget raamatut, millega me eelmisel nädalal konsultatsioonideks välja tulime. Vastab tõele, et teil oli tõepoolest väga palju küsimusi. Üks nendest küsimustest puudutas Riigikogu liiget Kert Kingot ja seda, kuidas politsei kasutas tema suhtes vägivalda.

Loomulikult, peale seda koosolekut ma kohe helistasin siseministrile ja küsisin, mis juhtus. Tuli välja, et tõepoolest Riigikogu liikmetel on eriõigus keerata vene õigeusu kiriku juurest vasakule Riigikogu poole, samas kui kõik teised inimesed peavad sõitma ümber kiriku. Kuna politseinik ei teadnud, et Kert Kingo on Riigikogu liige, siis tal paluti sõita ümber kiriku. Siis oli teine politseinik juurde tulnud ja öelnud, et ei, tema on Riigikogu liige, ta võib siit vasakule keerata. Tõepoolest, selle eest siseminister palus ka vabandust. Riigikogu liikmetel on eriõigus keerata vasakule. Aga ma muidugi ei tea, kas see on hea näide sellest, et politsei jõudu kasutab. See politseinik oli, nagu ma saan aru, ka kaplan.

Aga kõikidele sellistele küsimustele, mis puudutavad politsei töökorraldust, oskabki politsei paremini vastata. Nimesiltide kohta – see ei ole poliitiline tasand ja peaminister tõesti iga päev ei tegele politsei rinnasiltidega.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi teise küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Indrek Saar. Vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on haiguspäevade õiglane hüvitamine. Indrek Saar, palun!

Aitäh, Riigikogu juhataja, sõna andmast! Lugupeetud peaminister! Nagu mu küsimuse teemapüstitusest nähtub, tuleb mul paraku küsida taas haiguspäevade kohta. Värske uudis on selle kohta, et Terviseameti sõnul on jätkuvalt esiplaanil töökohakolded, st kolletest 72% on töökohakolded. Terviseamet ütleb muu hulgas, et nad on täheldanud olukordi, kus tööandjad ühel või teisel põhjusel varjavad lähikontaktseid. See on ka arusaadav, sest [vastasel juhul] tähendab see nende jaoks täiendavat kulu. Sotsiaaldemokraadid on ammu teinud ettepaneku esimesest päevast neile, kes on koroonaviiruse tõttu haigeks jäänud või lähikontaktseks määratud, need puudutud tööpäevad hüvitada, 100%. See oleks õiglane.

Meie ettepanek sisaldab ka seda, et tööandja ei peaks maksma esimesi päevi, vaid need maksaks riik. See on suhteliselt väike summa, vaadates neid kulusid, mida meile toovad kaasa näiteks piirangud koroonakriisi ajal. Sellele lisaks on EVEA ehk Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon koostöös Eesti Ametiühingute Keskliiduga saatnud vastava kirja Riigikogu komisjonidele ja ministeeriumidele 29. märtsil ja palunud sedasama mida sotsiaaldemokraadid. Me oleme korduvalt neid argumente toonud.

Aga on üks asi, mida me ei ole saanud: me ei ole saanud sisulist vastust küsimusele, miks teie juhitav valitsus arvab, et see ei ole vajalik. Palun selgitage! Kas see on teie arvates ebaefektiivne, ebaõiglane või liiga kallis? Andke meile sisuline vastus, miks seda ei saa teha esimesest päevast.

Hea küsija ja austatud peaminister, ma vabandan korraks teie mõlema ees. Protseduuriline küsimus, Kert Kingo, palun!

Vabandan, et see ei ole küll protseduuriline küsimus, aga ma pidasin vajalikuks öelda, kuna inimesed jälgivad. Täna hommikul tõesti siseminister Kristian Jaani palus vabandust eilse politsei tegevuse pärast, see oli temast väga kena.

Aitäh teile! Peaminister, palun!

Aitäh! Kõige parem viis viiruse või nakkuse levikut tõkestada on see, et inimesed omavahel kokku ei puutu. Mida vähem on kokkupuuteid, seda vähem toimub viiruse ülekandumist ühelt teisele. Samuti aitab viiruse levikut piirata ka maski kandmine, 2 + 2 reegel ja kõik see, mis me oleme kokku leppinud.

Vabariigi Valitsus tegi Riigikogule ettepaneku pikendada haigushüvitiste maksmist teisest haiguspäevast kuni 31. detsembrini 2021. Tõepoolest, see erineb sellest korrast, mis tavapäraselt jõus on. Tegime seda just sellel põhjusel, et inimesed haigena ikkagi tööle ei läheks. Esimene päev on inimese omavastutus, teine kuni viies päev on tööandja vastutus ja sealt edasi alates kuuendast päevast kompenseerib haigekassa.

See omavastutus on oluline käitumismustri kujundamisel – tegelikult me ise vastutame selle eest, et me nakkust edasi ei kanna. Tööandjad on kehtestanud mitmesuguseid reegleid selleks, et töökohtades haigust piirata. See teie protsent töökohakollete kohta – ma ei ole kindel, et see on viimase seisuga ja päris korrektne. Igaks juhuks käin üle: kolle on see, kus ühes kohas on rohkem kui viis nakatunut, aga see ei näita seda, kui paljud inimesed tegelikult tööl nakatuvad.

Aga loomulikult on nendes töökohtades, kus inimesed peavad käima tööl, st nad ei saa jääda kaugtööle, kindlasti oluline, et inimesed jääksid koju, kui nad on haiged või kui neil on haigustunnused. Haiguse leviku piiramise mõttes on sama oluline see, et koju jääksid lähikontaktsed. Seetõttu makstakse ka lähikontaktsetele haigushüvitist, tagamaks, et nad tõepoolest koju jääksid. Vahepeal, kui meil oli nakatunuid väga palju, olime me olukorras, kus Terviseamet ei jõudnud enam kõiki lähikontaktseid läbi helistada, aga nüüd peaks olema see olukord taastunud ja Terviseamet koos vabatahtlikega jälle seda tööd teeb.

Esimene täpsustav küsimus, Indrek Saar, palun!

Aitäh vastuse eest! Aga ma pingutan veel kord. Kõigepealt protsent, see on Terviseameti eile öeldud protsent: 72% haiguskolletest on töökohakolded. Mina arvutasin kahe päeva taguste andmete pealt, siis oli 71%. Ma arvan, et küllap me Terviseametiga kahe peale saame ikkagi suhteliselt täpselt pihta sellele numbrile. Peaminister võib vajaduse korral ise üle arvutada.

Aga ma ei saanud ikkagi selgust, mida tähendab see teie väide: omavastutus on selleks, et inimesed käituksid vastutustundlikult. Lugupeetud peaminister! Mina arvan, teie käitusite selle haiguse suhtes vastutustundlikult, aga ometi te selle haiguse saite. Ma tean väga paljusid inimesi, kes käituvad vastutustundlikult, aga nad on selle haiguse saanud. See on epideemiasituatsioonis paratamatu, et sa selle haiguse saad.

Me räägime ju sellest, et on ebaõiglane, kui inimene selles epideemias niigi kannatab, siis vähendatakse veel tema palka ja sellega vähendatakse ka tema motivatsiooni haigena koju jääda. Kui te ütlete, et hea uudis on see, et Terviseameti põhjapiirkond suudab nüüd hakata jälle lähikontaktseid leidma, siis seda rohkem on ju neid inimesi, keda sunnitakse töölt koju jääma. Ja nad kaotavad palgas. Kui nad on sunnitud juba kaks korda järjest töölt koju jääma, siis nad kaotavad oma palgast ligi 40%, sõltuvalt sellest, kuidas need tööpäevad parasjagu kukuvad. See on sügavalt ebaõiglane nende inimeste suhtes, kes ei saa kaugtööd teha ja peavad minema kas teenindussektorisse või tootmisüksusesse tööle. Reeglina on need inimesed, kes saavad keskmist või keskmisest madalamat palka. Reeglina on need inimesed, kellel sellest tulenevalt 100 või 200 euro kaotus mõjutab väga suurel määral nende toimetulekut. (Juhataja helistab kella.)

Miks me käitume ebaõiglaselt? Miks me paneme täiendava surve? Palun selgitage sisuliselt!

Head ametikaaslased, kui te oma küsimust küsite, siis palun tehke seda rohkem mikrofoni suunas. Ma arvan, et siis on neile, kes jälgivad meid interneti vahendusel, teie hääl paremini kosta. Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Mida ma mõtlesin selle märkusega nende numbrite kohta, mis puudutasid töökohakoldeid, on see, et seal on erinevus: kas inimene on saanud nakkuse töökohalt või on töökohakolle. Inimesi, kes on saanud nakkuse töökohalt, on 12%, samas kui 43% inimestest on saanud nakkuse perekonnast ja teadmata on 33%. Miks ma seda ütlen? Sest töökohakoldeks või üldse koldeks loetakse seda, kui on teada, et viis inimest on samas kohas haigestunud. Siis loetakse seda koldeks. Kuna töökohad on need kohad, kus inimesed kokku puutuvad, siis saabki töökohas olla kõikidest kolletest nii suur protsent. Aga nakatumist töökohtades on 12%, nii et tegelikult on pered kõige suuremad nakatumise kohad. Seega, peres nakatumist ei saa hoida ära sellega, et haigushüvitist makstakse esimesest päevast.

Te tõite selle minu näite, et mina nakatusin. Tõepoolest, ma ei tea, kus ma nakatusin. Ma ei tea, kus ma puutusin kokku nakkust kandva inimesega. Ma olin isolatsioonis enne seda, aga ometi ma jäin haigeks. See oli tõepoolest kõrgajal, kui nakatunuid oli väga palju. Minult testi võtnud inimene ütles mulle, et neile tundub juba, et see nakkus levib lihtsalt otsavaatamisega.

Kas mind oleks nakatumisest päästnud see, kui haigushüvitis oleks olnud esimesest päevast? Ei oleks. Kas see oleks päästnud neid inimesi, kes pereringis nakatuvad? Ka ei oleks. Aga nagu ma ütlesin, meil on lihtsalt poliitiliselt väga erinevad arusaamad ja me võimegi selle üle vaielda. Ma kuulan teie argumente, need on sisulised, aga samamoodi on argumendid teisel pool. Ma loodan, et me tuleme sellest kriisist varsti välja ja see ei olegi enam teema. 

Ja nüüd üks lisaküsimus, Siim Pohlak, palun!

(Vaikus.)

Austatud Siim Pohlak! Me hetkel ei kuule teid siin Riigikogu saalis. Palun püüame korraks uuesti ühendust luua! Siim Pohlak, palun!

(Vaikus.)

Jätkuvalt ei ole teie häält kuulda. Mul on ettepanek, et me siiski püüame selle teie lisaküsimuse võtta, kui te saate korraks oma arvutis Chrome'i sulgeda ja uuesti lahti teha. Loodame, et see mõnekümne sekundiga on võimalik. Proovime uuesti. Palun anname mikrofoni Siim Pohlakule!

(Kaugühendus)

Aitäh! Loodetavasti on mind nüüd kuulda, hea istungi juhataja.

On kuulda.

Lugupeetud peaminister! Jätkan Indrek Saare küsimuse teemal. Selleks, et meil oleks võimalikult vähe vaja haiguspäevi hüvitada, on vaja viiruse levik maha suruda ja hoida ära, et meil ei tuleks kolmandat lainet, mis on praegu algamas Saksamaal, Prantsusmaal ja Rootsis. Vaatasin enne koosolekut numbreid.

Kas piiride kohta on teil mingeid uudiseid? Kas piiridel on oodata karmimat koroonakontrolli? Ja rõhutan veel kord: ma räägin koroonakontrollist piiridel, mitte müüri ehitamisest või kaubavedude peatamisest. Kas on plaanis rakendada rangemaid meetmeid? Selgelt on kuulda, et inimesed tulevad Aafrika riikidest, Lääne‑Euroopast rääkimata, üle piiri ilma mingisuguse kontrollita. Ei küsita neilt mitte midagi, kust nad tulevad või kus nad on käinud ja kellega kokku puutunud, rääkimata negatiivsest koroonatestist või antikehade olemasolu tõendavast paberist. Mis siis ikkagi piiridel saab?

Meil oli fraktsioonis just vahetult enne infotunni algust siseminister härra Jaani, kellelt küsisime ka Läti teema kohta, ja tema ütles meile, et Läti piiril on liiklus lahti sellepärast, et Balti mull endiselt toimib ja tööränne Lätisse peab olema võimaldatud. Teie aga eelmises infotunnis väitsite mulle, et Balti mull on lõpetatud. Kuidas need asjad siis ikkagi täpselt on? Ja kas te võtate midagi piiridel ette? Ma usun, et Eesti ettevõtted, eriti väiksemad ettevõtted, ega ka Eesti inimesed üldse suvel või sügisel enam kolmandat lainet üle elada ei soovi. Kas te plaanite piiridel koroonakontrolli karmistada?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, alustan tagumisest otsast, jah, see Balti mull ehk kergendatud piiriületus Balti riikide vahel kehtis 5. aprillini, kui meie selle korra, mis eelmine valitsus oli kehtestanud, ära lõpetasime. See tähendab seda, et meil on piiriületusel naabritega ühtsed reeglid. Näiteks, Läti puhul, kui inimene ei ole Valga või Valka elanik, siis kehtib talle samasugune eneseisolatsiooni või testimise nõue nagu mujalt Schengeni aladelt saabujatele. See tähendab seda, et piiriületajad peavad jääma kümneks päevaks isolatsiooni, millest saab vabaneda kahe testi abil: esimene test kas 72 tundi enne riiki tulekut või riiki saabumisel ja teine mitte varem kui kuuendal päeval pärast esimese testi tegemist. On ka erandid, mis kehtivad reisijateveoteenuse osutajale, kaubavedajatele, aga ka vaktsineeritutele ja läbipõdenutele. Nii et see on kord, mis praegu kehtib.

Küsimus lennujaama kohta. Lennujaamas peaksid inimesed täitma terviseankeedi ja siis on neil võimalus samamoodi, nagu eespool kirjeldatud, kas kasutada võimalust teha kaks testi või olla isolatsioonis. Selle terviseankeedi täitmise mõte on see, et oleks teada, kus inimesed täpselt asuvad, sest siis saab kontrollida, kas nad oma isolatsioonikohustust täidavad.

Testimist ei saa Eesti Vabariigi kodanikele teha kohustuslikuks. Meil on põhiseadus, mis räägib kehalisest puutumatusest, Riigikohus oma otsusega on selle sisustanud, ja vägivaldselt ei saa kedagi panna testi tegema. Kui sa testi ei tee, siis on sul isolatsioonikohustus, nagu ma enne ütlesin, just selleks, et takistada nakkuse levikut ja seda, et nakkust riiki tuuakse.

Me oleme eraldanud ka täiendavaid vahendeid või vähemalt oleme valitsuskabinetis sellest rääkinud, et rohkem politseinikke peaks kontrollima piiriületust ja terviseankeetide täitmist lennujaamas. Nii et see peaks ehk toimima nüüd paremini, kui ta toimis veel paar nädalat tagasi. 

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kolmanda küsimuse juurde, selle on esitanud Riigikogu liige Merry Aart, sellele vastab riigihalduse minister Jaak Aab ja teema on regionaalpoliitika. Merry Aart, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Regionaalpoliitikast kui tervikust meil just väga sageli ja väga palju ei räägita, pigem küll üksikutest tegevustest nagu mosaiigikildudest. Meile kõigile on teada, et maapiirkonnad on suhteliselt palju inimesi kaotanud, aga teisalt on koroonal negatiivsete ilmingute kõrval ka üks positiivne joon: päris palju inimesi on läinud maale ja nad hea meelega jääksidki maale. Ma olen päris paljudega sellel teemal rääkinud. Nende sõnul ei ole neil seal sellist keskkonda, et nad saaksid seal rahulikult elada.

Siit minu küsimus. Ma tean, et teie olete inimene, kes regionaalset tasandit hästi tunneb. Ma küsin teilt, millised on tegevused, mis toetavad maapiirkonnas elamist. Mida riik võiks teha ja peaks tegema, et maapiirkonnad natukene elavneksid ning inimesed sinna elama tahaksid jääda ja saaksid jääda?

Jaak Aab, palun!

(Vaikus.)

Ma võtan juhataja vaheaja, kuna meil on hetkel ühenduse probleemid. Nii et vaheaeg kolm minutit.

V a h e a e g 

Head ametikaaslased! Austatud minister! Vaheaeg on lõppenud. Mulle tundub, et me oleme saanud selle tehnilise probleemi ületatud. Me oleme järjega Jaak Aabi küsimuse juures. Palun, Jaak Aab!

Austatud esimees! Head Riigikogu liikmed! Vabandust! Ei tea, millised tehnilised probleemid need olid. Mina nägin ja kuulsin, nii et ma tean ka küsimust, mille Merry esitas. Tänan Riigikogu liiget küsimuse eest! Muidugi on regionaalareng, piirkondade areng ja regionaalpoliitika mulle südamelähedased. Viimased peaaegu kolm ja pool aastat olen ma enamiku ajast ka nende küsimustega tegelenud.

Kui nüüd rääkida tervikpildist, siis kindlasti ei ole ühte võluvitsa, millega saaks piirkondade arengule kaasa aidata. Eks me oleme selle [arengu] nimel ka tegutsenud. Kui me vaatame neid vahendeid, mis on suunatud, siis viimastel aastatel on avatud ka kaks uut regionaalprogrammi, Ida-Virumaa programm ja Kagu-Eesti programm, millega me kohaliku keskkonna ja ettevõtluse arenguks vajalikke toetusi ja meetmeid rakendame. Alati saab teha paremini ja rohkem. Küsija viitas väga hästi sellele, et kui koroonakriisi ajal tekkis võimalus minna maale ja teha kaugtööd seal või üldse maapiirkonda kas oma teine kodu luua või päris kodu luua, siis paljud inimesed soovisid seda võimalust kasutada ja kasutasidki. Meil on välja töötatud ka mitmed sellised tegevused ja meetmed, mis aitaks sellele kaasa.

Ma ei hakka siin pikalt rääkima interneti lairibaühendusest. Sellega tegeldakse ja nähakse ette ka vahendid järgmisteks aastateks Euroopa Liidu rahastusperioodil, see areneb vaikselt pidevalt edasi ja see on kindlasti kiirenenud võrreldes varasema ajaga.

Viimastel aastatel näiteks on lisatud vahendeid kruusateede tolmuvabaks muutmiseks, seda eriti teatud piirkondades, nagu Kagu-Eesti. Euroopa Liidu raha toel me oleme tõstnud just maapiirkondade ja maakondade koefitsienti, eelkõige konkurentsivõimet tugevdavate programmide näol. Aga ma arvan, et need on alles esimesed sammud. Me tõstsime kolm aastat tagasi ka omavalitsuste tulubaasi – 200 miljonit lisaraha – ja ma arvan, et ka see mõjutab regionaalpoliitikat. Eelmise valitsuse ajal andsime omavalitsustele 130 miljonit eurot kriisiabi ja me oleme teinud ettepaneku ka sellest lisaeelarvest omavalitsusi toetada. Koostamisel on regionaalarengu tegevusprogramm, kus riigiasutused, ametid ja ministeeriumid peaksid ära kirjeldama, kuidas nad tegutsevad prioriteetsetes piirkondades, mis jäävad välja Tallinnast, Harjumaalt, Tartumaalt ja Pärnust. Sellise tegevuskava me koostame aasta lõpuks.

Aitäh! Ja nüüd täpsustav küsimus, Merry Aart, palun!

Kõik on õige ja kõik on väga tänuväärne, kui need programmid ilusti käivituvad ka, ja küll nad käivituvad. Aga ma küsin, kas teil on olnud arutelu all ka see, mis puudutab elukeskkonna parandamist, sh lasteaiad, põhikoolid, arstipunktid jms, mis on tegelikult inimestele vajalikud, et ei peaks kuhugi väga kaugele minema.

Tänan täpsustava küsimuse eest! Viimastel aastatel on siiski areng toimunud, pigem on alati raskusi inimeste leidmisega. Nagu te olete tähele pannud, on Euroopa Liidu vahendite eest viimastel aastatel rajatud üle Eesti tervisekeskusi, mis on mõeldud ju esmatasandi tervishoiuks nii maakonnakeskustesse kui ka väiksematesse keskustesse. Aga pigem on probleem inimestes, st selles, kuidas me sinna perearstid leiame. Me oleme maale elama asumist ka riiklikult toetanud, aga see abi ei ole ikkagi piisav. Nii et tihtipeale on probleemiks pigem inimeste puudus.

Koolid ja lasteaiad. Eks siin on põhiroll ju omavalitsuste käes. Me oleme omavalitsusi mitmesuguste programmide kaudu toetanud ja ka seal on näha, et investeeringud on kiirenenud, olgu koolivõrku või olgu CO₂ vahenditest investeeringutoetuste jagamine nii lasteaedadele kui ka hooldekodudele. Viimased voorud on olnud omavalitsuste enda valik, sinna ei ole n-ö silti külge pandud. Seal on võimalus teha ka selliseid projekte, kus saab näiteks mingi vana hoone maha võtta ja ehitada asemele uue, olgu see lasteaed, hooldekodu, kool või midagi muud, mida omavalitsusel vaja on.

Ma rääkisin siin just eelmisele küsimusele vastates sellest, et me koostame regionaalse arengu tegevuskava. Meil on olemas tegevuskavad kahele suurele piirkonnale, Kagu-Eesti ja Ida-Virumaa, ja nende tegevuskavade alusel on sinna ka, ütleme, prioriseeritud vahendeid ja tegevusi läinud.

Mis puudutab kogu Eesti regionaalselt tegevuskava, siis see lähtub muidugi arengudokumentidest, ka arengustrateegiast "Eesti 2035", aga sellesse tegevuskavasse tulevad konkreetsed tegevused, mida tehakse Euroopa Liidu programmide raames, piirkondades üle Eesti. Sest tegelikult on ju seis selline, et kui me võrdleme nende piirkondade indikaatoreid ja tasemeid, siis nad kipuvad olema üsna sarnased. Kunagi toodi esile Kagu-Eestit ja Ida-Virumaad, aga peaaegu samad numbrid kehtivad tegelikult nii Kesk-Eesti, Lääne-Eesti kui ka mõne teise piirkonna kohta. Meil on paar arenenud piirkonda, ülejäänud vajavad tõsist järeleaitamist ja tuge.

Ja on positiivseid märke küll. Nii nagu te mainisite, kriisi ajal on inimesed soovinud just maal elada ja seal head elukeskkonna omada. Aga on ka selline tendents, et Soomest tagasipöördujad kipuvad vaatama just maapiirkonna poole. Ja mõnes piirkonnas on migratsioonisaldo positiivne, st Eesti inimesed tulevad linnast maale elama.

Nüüd üks lisaküsimus, Eduard Odinets, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, härra esimees! Hea minister! Lisaeelarvega, mida te mainisite, on plaanis toetada suurte summadega ka kohalikke omavalitsusi. Üks lisaeelarve ettepanek, mida sotsiaaldemokraadid on teinud ja mis ei leidnud kahjuks toetust, oli haiguspäevade täiendav hüvitamine alates esimesest päevast ja 100% ulatuses.

Teie valitsuskaaslased on lisaeelarve menetlemise käigus korduvalt maininud, et lisahüvitise maksmise võiksid enda peale võtta kohalikud omavalitsused. Me teame, et vähemalt üks kohalik omavalitsus on seda juba ka teinud, aga tegemist on ühe rikkaima ning seega suuremate ja rohkemate võimalustega omavalitsusega ehk Tallinna linnaga.

Kui me võtame näiteks Ida-Virumaa omavalitsused, kus on väga suur haigestumine, mis on seotud just töökohakolletega ja sellega, et töökohaspetsiifika on seal hoopis teistsugune – suured tööstused, suured kollektiivid, tööle sõitmine bussidega jne –, siis võib öelda, et need omavalitsused on kõige rohkem kannatada saanud. Nüüd on teie valitsuse retoorika selline, et võtku need omavalitsused enda kanda ka nende inimeste heaolu ja haiguspäevade täiendav hüvitamine.

Nagu te ise juba mainisite, olete te väga hea regionaalpoliitika asjatundja ja hoolite omavalitsustest. Miks teie valitsuse esindajana panete koorma inimeste tervise eest vastutamisel kohalikele omavalitsustele? Miks te soovitate kohalikel omavalitsustel osa sellest rahast, mis on mõeldud kriisiabiks ja kohaliku elu edendamiseks, suunata inimeste haiguspäevade hüvitamiseks? Kuidas see mõjutab meie regionaalpoliitikat, kui jälle on ees pealinn, kellel on suuremad võimalused?

(Kaugühendus)

Tänan küsimuse eest! Siin kõlas mitu teemat. Üks põhiline oli haiguspäevade hüvitamine. Tuletan meelde, et enne koroonakriisi tulekut esimest kolme haiguspäeva ei hüvitatud. Nüüd oli eelmine aasta lisaeelarves ja on ka seekord lisaeelarve eelnõu ettepanekus sees hüvitamine teisest kuni viienda päevani, see on kokku lepitud ka tööandjatega, ja edasi hüvitab haigekassa. See on kindlasti juba väga suur samm edasi.

Jah, ka mina muretsen selle pärast, et need kolded on olemas, eriti suurtes töökollektiivides. Kui nüüd rääkida kohalikest omavalitsustest, siis keegi ei ole neile mingit lisaülesannet andnud. Kui kohalik omavalitsus oma ressurssidest või sellest lisarahast, mida me oleme andnud, soovib teha toetusi, sh esimest haiguspäeva hüvitada, siis see on tervitatav.

Kui me räägime omavalitsustele eraldatavast rahast, siis see koosneb kolmest osast. Esiteks, 15 miljonit on tulubaasi toetamiseks ja sinna alla lähevad need erakorraliselt kulud, mis on tulenenud koroonakriisist, või on ka vähem laekunud tulusid oma kulude katteks. Selle 15 miljoni puhul on omavalitsusel vaba valik, milliseid meetmeid ta toetab ja mida ta teeb. Näiteks, Ida-Virumaa omavalitsused saavad sellest 15 miljonist koefitsiendiga 1,5 toetust. Kui teised saavad  koefitsiendiga 1, siis Ida-Virumaa omavalitsused saavad koefitsiendiga 1,5. Nii et siin on erinevus, kuna ka Ida‑Virumaa omavalitsuste tulumaksu laekumine oli eelmisel aastal ja selle aasta esimestel kuudel tagasihoidlikum kui varem. See on kindlasti seotud mitmesuguste põhjustega, aga üks põhjus on see, et piirangud on kõige kauem kehtinud just Ida-Virumaal. Seda me siitpoolt ka toetame, Ida-Virumaa omavalitsused saavad sellest rahast osa suurema koefitsiendiga.

Lisaks toetame distantsõppe tagamist ja parandamist, olgu ruuterid või ükskõik mis, mida omavalitsused soovivad oma lastele ja koolidele muretseda. See on üks miljon ja see on kindla eesmärgiga, seal erilist valikut ei ole, see on mõeldud distantsõppe hõlbustamiseks ja tagamiseks. Peale selle on 30 miljonit investeeringutoetust. Omavalitsustel on ka siin suhteliselt vaba valik. Loodame, et rohkem pööratakse tähelepanu ventilatsioonisüsteemidele oma asutustes, koolides ja lasteaedades, aga ka sotsiaalvaldkonna lisateenustele, kuna tuleb näiteks eakaid kodus hooldada, rohkem toitu koju viia ja ka toiduabi jagada. Nii et oleme küll pööranud tähelepanu mitmesuguste lahenduste pakkumisega.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise

Liigume edasi neljanda küsimuse juurde, mille on esitanud Mihhail Lotman. Sellele vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on valge raamat. Mihhail Lotman, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud peaminister! Me oleme mitu päeva oodanud teie esinemist siin, et te tutvustaksite plaani, mida te kavatsete teha koroonakriisi leevenduseks, ja seda, milline on valitsuse programm. Vastus oli selline, et nendel päevadel teie ei saa tulla, aga saadate meile põhjaliku valge raamatu, kus on kõik need asjad kajastatud.

Ma pean ütlema, et see raamat tekitas veel suuremat nõutust. Üsna sisutühi dokument. See sai juba üsna hävitava kriitika ka ajakirjanduses, ma ei hakka praegu kordama neid etteheiteid, aga arusaamatu on isegi selle dokumendi žanr. Kui me räägime valgest raamatust, siis siin on erinevad võimalused. Kas see on nagu "Eesti rahva kaotused okupatsiooni ajal", põhjalik ülevaade, või see on valitsuse selge plaan, nagu see, mis inglise keeles on roadmap. Näiteks on Suurbritannia koduleheküljel suurepärane, veel veebruarikuus tehtud roadmap – kusjuures seda interaktiivselt täiendatakse –, kust on selgelt näha, mis on eesmärgid, mis on kuupäevad ja millised on valitsuse meetmed.

Ja selles raamatus on veel üks suur ohumärk, aga selle kohta ma ei jõua praegu küsida, küsin lisaküsimuses.

Kaja Kallas, palun!

Jaa. Ma käisin seda valget raamatut siin suures saalis tutvustamas ja käin nüüd ka fraktsioonides arutlemas selle üle. Täna hommikul olin EKRE fraktsioonis, homme olen teie fraktsioonis. Selle valge raamatu mõte on see, et konsultatsioonide käigus meil tekiks arusaam kõikidel tasanditel, mida ühe või teise ohutaseme puhul peab tegema. Me teame, millised valdkonnad nende piirangutega kõige rohkem pihta saavad. Me oleme seda n-ö harjutust ühiskonna lukkupanemisel teinud juba mitu korda. Ja mitte keegi ei taha tegelikult suletud saada. See tähendab seda, et kõikides organisatsioonides on võimalik astuda teatud samme, et nakkuse levikut ära hoida. Seetõttu see esialgne mustand ongi mõeldud konsultatsioonideks, et need tabelid siis täituksid sellega, mida igaüks meist võiks teha – mida võiks teha indiviid, mida võiks teha riik, mida võiks teha näiteks toitlustusasutus, mida võiks teha etendus- või meelelahutusasutus –, just selleks, et me ei jõuaks järgmisele ohutasemele.

Te ütlete, et meil ei ole kuupäevi ja eesmärke. Meil on mõõdikute süsteem, mis hõlmab erinevaid mõõdikuid, ja nendele mõõdikutele vastavalt on loodud see neljatasandiline ohutasemete tabel. Ehk nende pealt tuleks panna kokku, kas ohutase on madal, keskmine, kõrge või väga kõrge. Ja vastavalt sellele tulevad tegevuskavad.

Miks ei ole seal konkreetseid kuupäevi? Sellepärast, et me ei tea, mis kuupäeval me mingile tasemele jõuame. Kui me lööme ennast kuupäevaga lukku, aga ohutase on väga kõrge, siis selge on see, et kui ühiskond läheb uuesti lahti, tekib viiruse või nakatumise tõus. Kui see platoo, kus me oleme, on väga kõrge, siis see tõus on sealt nii palju hullem, et meie meditsiinisüsteem lihtsalt sellele vastu ei pea.

Nii et selle mustandi või kava teile arutamiseks esitamise eesmärk on see, et seda ka tegeliku sisuga täita. Loomulikult, seda osa, mis puudutab riiki, mida riik ühel või teisel juhul teeb, me täidame ise. Aga kõik ettepanekud on teretulnud, sest mõte on see, et dokument valmiks sellise ühiskondliku kokkuleppena, mida me teeme ja kuidas me selle viirusega edasi elame. 

Nüüd esimene täpsustav küsimus, Mihhail Lotman, palun!

Aitäh! Siinkohal ma tahan esitada kaks küsimust. Esiteks, selle raamatu või selle dokumendi esitas teile Riigikantselei ja teie saatsite selle Riigikogule edasi lihtsalt [nupuga] "Forward". Kui te siin seda tutvustasite, siis jäi mulje, et te ise ka ei ole veel põhjalikult sellega tutvunud. Oma lühikeses sõnavõtus rääkisite põhiliselt ainult valgusfoorist, mis on täiesti naeruväärne asi. Aga siin ja ka teistes seaduse või otsuse projektides, mida te olete Riigikokku saatnud, on väga ohtlik tendents: te tahate järjest rohkem delegeerida oma võimu Riigikantseleile. Selle peale tekibki küsimus, kes juhib meie riiki. Ma saan teie loogikast aru – te ütlete: "Mina juhin." Aga juhtimine ei ole ainult see, et te siin seisate ja midagi ütlete. Juhtimine on otsuste tegemine, nende rakendamine ja nende eest vastutamine. Ma tahangi teada, mis on teie otsustada ja kuidas te tahate vastutada.

Kui see dokument ütleb, mida me kõik peame tegema, st mida peab tegema valitsus, mida ühiskond ja mida inimesed, siis tegelikult siin puudub see, mida valitsus tahab teha. Siin on ainult üleskutsed, kuidas inimesed peavad käituma ühe või teise ohu korral. Ja te nimetasite, et on mõõdikud. Aga ma loen siit dokumendist, et mõõdikud ei tähenda, et nende põhjal kehtestatakse kindlaid piiranguid või toetavaid meetmeid. Mõõdikud on deklaratiivsed, nii nagu on deklaratiivne ka valgusfoor. Kas te kujutate ette, et ka tänaval on valgusfoor soovituslik, nii nagu siin on? Palun vastust!

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt see etteheide, justkui ma ei oleks seda dokumenti lugenud. Vastupidi, ma olen selle dokumendiga väga palju isiklikult tööd teinud. Riigikantselei aitab seda dokumenti kirjutada ja suhelda ka organisatsioonidega, kogudes neid ettepanekuid kokku. Teie tahate, et riik ütleks igaühele ette, mida keegi peab tegema. Mina tahaks seda, et meie ühiskonnaelu korraldus oleks selline, kus inimesed teaksid ja oskaksid ka vastutada. Nakkus levib inimeselt inimesele, nakkus ei levi, ma ei tea, Riigikogult valitsusele või valitsuselt mõnele organisatsioonile, see levib inimeste vahel. Seetõttu saavad inimesed ka oma käitumist muuta, et see nakkus ei leviks. Miks me muidu ütleme: 2 + 2  reegel? See tähendab seda, et kahekesi käime ja hoiame teistega kaks meetrit vahet. Me ütleme, et siseruumides kanname maski, sellepärast et siis viirus ei levi. See on inimeste käitumine. Ega see ei ole mingi organisatsioon, kes aitab nakkust levitada.

Nüüd see, mis puudutab valgusfoori. Te ütlete, et valgusfoor on kohustuslik. Loomulikult, valgusfoor on kohustuslik, aga ei tea teie – võib-olla teie teate, aga mina isiklikult ei tea –, kes otsustab, kui pikalt põleb roheline tuli. See on ju selle kava osa, et mõõdikud, mis on kokku lepitud, on sellest kavast lahti seotud. Kõik inimesed saavad neid jälgida, need on kriis.ee lehel avaldatud, aga nende põhjal saab otsustada, kas tegemist on kollase, rohelise või punasega. Samamoodi nagu liikluskorralduses. Jah, me teame, kuidas me peame käituma – kui tuli läheb punaseks, siis me jääme seisma, st me muudame oma käitumist –, aga seda, kes reguleerib, kui kaua jalakäijatele valgusfooris punane tuli põleb, me ju kokku ei lepi. 

Nüüd üks lisaküsimus, Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Ma tulen oma tänase esimese küsimuse juurde tagasi. Te teatasite, et te ei ole nendel meeleavaldustel toimunud ülemäärase jõudemonstratsiooni asjaoludega nii palju kursis ja te olete jälginud sotsiaalmeedia vahendusel. Vähemalt niimoodi sain mina aru. Ja teie neid otsuseid ei langeta. Kristian Jaani käest, kellega kohtumine meil natuke aega tagasi lõppes, küsis Helle-Moonika Helme viimase küsimusena, mis ajast on Terviseametile antud kätte automaadid. Nimelt, osal sinistes kombinesoonides või mustades kombinesoonides isikutel oli selja peal Terviseameti silt ja käes automaat. Hämmastav oli see, et Kristian Jaani ütles selle peale, et tema on ka sündmusi jälginud, aga ta ei tea selle kohta midagi ja ta võtab selle küsimuse kaasa, et anda vastus.

Minu jaoks on see praegu hämmastav. Teatavasti Vabariigi Valitsus on see, kes juhib riigi elu ja annab ka korraldusi riigi täidesaatva võimu organitele, et need käituksid nii ja teeksid selliseid toiminguid, mis on vajalikud demokraatlikus ühiskonnas. Aga praegu on tekkinud olukord, kus siseminister ei tea, mida teeb Politsei- ja Piirivalveamet, ja ka peaminister ei tea, mida teeb Politsei- ja Piirivalveamet. Sisuliselt täidesaatva võimu organ ehk politsei teeb seda, mida ta tahab.

Mu küsimus on selline: kas te olete üldse võimeline ja suuteline juhtima riiki, kui te ei suuda juhtida Politsei- ja Piirivalveametit? Või olete te leppinud olukorraga, kus tegemist on politseiriigiga?

Kaja Kallas, palun! 

Aitäh! Meil on erinevad ametid. Samamoodi nagu peaminister ei juhi Politsei- ja Piirivalveametit, ei juhi peaminister ka Konkurentsiametit, Maa-ametit, maksuametit ega kõiki muid ameteid. Meil on erinevad juhtimistasandid ja nii see peabki olema. Politsei tegutseb lähtuvalt oma ohuhinnangust ja teeb otsuseid oma operatiivtasandil ja neid küsimusi operatiivsete käikude kohta tuleb küsida neilt. Mis on need reegleid, millele nad alluvad? Väga lihtne. Politsei tegutseb järgmiste seaduste alusel: esiteks on põhiseadus, mis on ülim kõikidest seadustest, siis on korrakaitseseadus ja antud juhul nende meeleavalduste ohjamisel on ka nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus. Minu teada politsei tegeleb sellega, et ütleb inimestele, et hajutage ennast, sest nakkushaiguse leviku oht on endiselt kõrge. Ja tõepoolest, see on endiselt kõrge.

Miks meil piirangud endiselt kehtivad? Sellepärast, et tuleb ära hoida see järgmine hüpe, kus meie meditsiinisüsteem ei pea vastu. Täpselt nii see on, igaühel on oma roll nii ühiskonnas kui ka riigielu korralduses. Ja minu meelest ei ole see kuidagi kohane, kui ühe taseme juht läheb tegema otseselt teise astme juhi tööd.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi viienda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Helmen Kütt, sellele vastab valitsuse liige sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ja teema on valdkonnas toimuv seoses pandeemiaga. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud sotsiaalkaitseminister! Pandeemia on toonud kaasa väga paljude inimeste suurema töökoormuse ja ka suurema terviseriski. Tervise- ja tööminister on väga palju tervishoiutöötajate muredest rääkinud ning otsinud lahendusi. Haridus- ja teadusminister on seda väga suure teemana tõstnud ning rääkinud õpetajate suurest töökoormusest ja neile vajalikust abist. Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon on pöördunud nii Eesti Vabariigi peaministri, rahandusministri, sotsiaalkaitseministri, tervise- ja tööministri kui ka Riigikogu rahanduskomisjoni ja sotsiaalkomisjoni poole oma ettepanekutega, mis puudutavad riigi eelarvestrateegiat. Siin on toodud väga mitmeid punkte, mida palutakse kaaluda ja lahendada. 

Teil on minu meelest praegu hea võimalus rääkida, mis on need sotsiaalvaldkonna töötajaid puudutavad teemad, millega teie lähete läbirääkimistele. Sellepärast, et sotsiaalvaldkonnas on see tähelepanu sellele suurele töömahule [jäänud kesiseks]. Teinekord on ainukesed, kes lähevad üksi jäänud inimese juurde, just nimelt hooldustöötajad, sotsiaaltöötajad. Nende inimeste toimetulek, kes on kodus üksi ja vajavad tuge, nii nagu nad vajasid ka enne pandeemiat, sõltub suuresti just sotsiaaltöötajatest. Väga vähe on nendest räägitud. Omavalitsused kindlasti tunnetavad seda ja toetavad nii palju kui võimalik, aga nagu te aru saate, see teema, et need inimesed vajavad suuremat toetust ka riigilt, ja et üle Eesti peaks olema võrdselt tagatud nendeni jõudmine, kas või koolituste näol, vajab siiski riigi suuremat tähelepanu.

Signe Riisalo, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, proua Helmen Kütt! Lugupeetud saadikud! Proua Helmen Kütt on tõstatanud väga olulise küsimuse. Ja mul on selles mõttes küll hea meel, et Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon on küll ühtpidi sotsiaaltöövaldkonna esindusorganisatsioon, aga teistpidi ka väga hea partner Sotsiaalministeeriumile. Oma tegevuses on Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon saanud tegelikult ka tuge Sotsiaalministeeriumilt. Nii mainekujundus sotsiaaltöö valdkonnas kui ka aastakonverentsi korraldamine, kvalifikatsioonide hoidmine, kutsestandardite arendamine, sotsiaaltöö eetika uuendamine, mentorlus sotsiaaltöötajatele – see kõik on tegelikult midagi, mida on võimalik selle ja järgmise aasta jooksul ligi 200 000 euro eest Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest ESTA-l endal teha.

Mis puudutab aga riigi poolt, siis nii lisaeelarve kui ka RES-i läbirääkimiste raames on sotsiaalvaldkonnale ressursse planeeritud. Erihoolekandele ja rehabilitatsiooniteenustele on selleks aastaks kavandatud lisaeelarvest 1,2 miljonit eurot. See ressurss läheb eeskätt töötajate kovisiooni- ja supervisiooniteenuse osutamiseks, et hoida inimesi, kes raskel eesliinil töötavad, vaimselt tervena. Samamoodi erihoolekandes tegevusjuhendajatele e-koolituste pakkumine, sest distantsilt koolitamiseks on nüüd ja praegu rohkem võimalusi kui füüsiliselt kokku tulles. Samuti tahvelarvutite soetamine klientidele, aga ka kiirtestide kasutamine selleks, et üld- ja erihoolekandel olevad inimesed saaksid oma lähedastega kokku.

Pikemaajalises vaates on üks väga oluline teema, mille me oleme ka riigieelarve läbirääkimistel lauale tõstnud, nimelt uutmoodi rahastusmudel üldhoolekandes, et vähendada omaste ja inimese enda kulutusi ja tagada kvaliteetsemat teenust. Ka erihoolekande finantseerimises on meil suured väljakutsed.

Eraldi tahan rõhutada, et meil on ressursid kavandatud erivajadustega lapsi puudutava reformi elluviimiseks, aga seda juba pikemas vaates. Mis aga kõige olulisem, jätkuvalt ja jõuliselt püüame tuua pildile vaimse tervise teemasid, et need ei kukuks laualt maha sellel hetkel, kui kriis on pealtnäha läbi, aga inimesed vajavad ikka tuge. Nii et ka vaimne tervis on meil jätkuvalt pildil.

Ja nüüd esimene täpsustav küsimus. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh! Väga hea on kuulda teie suust nende tegevuste ja plaanide kohta. Väga paljud küll nendest puudutasid kliente ehk neid, kelle heaks töötavad sotsiaaltöötajad. Ma lihtsalt rõhutan, et selles pöördumises oli ka palve tagada 2015. aasta määruses kokku lepitud erihoolekande tegevusjuhendajate töötasu tõus 2022. aastaks kuni 95% õendustöötajate töötasust. Need on väga vajalikud sammud, mis puudutavad inimesi, kelle heaks töötavad sotsiaaltöötajad. Seni on ministeerium toetanud väga palju ka kõiki neid toredaid üritusi, mis kahjuks praegu, pandeemia ajal on jäänud tegemata. See on suurepärane.

Ma loodan, et see kuri viirus taandub ja need tegevused jätkuvad, nii et sotsiaaltöötajad saavad ESTA kaudu korraldada nii tunnustusüritusi kui ka koolitusi. Aga just küsimus, nüüd veel üks aspekt, mis puudutab andmesüsteeme. SKAIS2, ei tahaks küll seda nimetada, sest ma tean, et see on väga suur murelaps. Tegelikult ka need abivahendid, mis sotsiaaltöötajatel on, ja need andmebaasid, mille täitmine võtab palju aega, ei ole omavahel niimoodi lingitud, et see tööd kergendaks, vaid tegelikult võtab see kõik väärtuslikust tööajast veel päris suure osa ära. Järsku oleks põhjust tunnistada, et SKAIS2 on ebaõnnestunud, alustada puhtalt lehelt ja luua see süsteem, kus arvestatakse ka rohkem sotsiaalvaldkonna töötajate ettepanekuid? Kuidas te sellesse suhtute? 

Aga veel kord: aitäh! Sest on ju kohe aru saada, et te valdkonda tundva inimesena sellega tegelete.

(Kaugühendus)

Aitäh, proua Helmen Kütt, täpsustava küsimuse eest! Ma tulen korraks tagasi eelmise küsimuse juurde. Mis puudutab erihoolekande- ja rehabilitatsiooniteenuse puhul kovisioone, supervisioone, aga ka e-koolitusi, siis need on ikkagi eeskätt mõeldud sotsiaaltöö tegijatele, mitte klientidele.

Kui vaadata natukene tagasi ajalukku, siis 2015. aastast kuni 2019. aastani on erihoolekandeteenuse vahetute osutajate brutopalk tõusnud 34%. Aga sellele vaatamata tegelikult värske palgauuringu andmestiku kohaselt, mida Rahandusministeerium on esitanud, oli 2010. aastal keskmine brutopalk sotsiaalhoolekandes 512 eurot ja see oli eelmiseks aastaks tõusnud 1062-le. Kahetsusväärselt on see jätkuvalt ainult 73% keskmisest brutopalgast, mis meil Eestis on, ja see on kindlasti väljakutse, millega nii valitsus kui ka mina ministrina peame tegelema.

Teine pool oli SKAIS2, mida te nimetasite. Ma arvan, et te pidasite silmas STAR-i, mis on sotsiaalteenuste andmeregister, mis on kohalikule omavalitsusele ja teenuseosutajatele kasutamiseks. SKAIS2 või SKAIS ervikuna on samamoodi sotsiaalteenuste andmebaas, aga see on mõeldud kasutamiseks peamiselt riigiasutustele. Tõsi, STAR on välja töötatud juba mõnda aega tagasi. Kõik digilahendused ja e-lahendused arenevad ajas, sest elu ise edeneb edasi, ning käepärasus ja mugavus sotsiaaltöötaja jaoks on ülimalt oluline, selleks et väärtuslik sotsiaaltöötaja aeg ei kuluks mitte arvutis töötamisele, vaid ikka kliendiga töötamisele.

Ma nõustun täiesti, et sotsiaalteenuste andmeregistri ajakohastamine on pidev väljakutse minu ametis, kus kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajate heaolu ja töömugavus on üks eesmärk, mida me ka Sotsiaalkindlustusameti kohalike omavalitsuste talituses püüame iga päevaga järjest enam tagada. Olgu see digitaalne tööriist või tõenduspõhine töömeetod, mille ellurakendamist me aitame toetada, või lihtsalt juhendamine ja nõustamine kohaliku arengukava koostamisel. 

Aitäh! Ja nüüd üks lisaküsimus. Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Haaran kinni teie lausest, milles te ütlesite kolleeg Helmeni esimesele küsimusele vastates, et vaimne tervis on endiselt fookuses. Me kõik ilmselt teame neid lugusid suitsiidikatsete kasvust laste ja noorte seas, perevägivallast, üksi elavate vanemaealiste inimeste vaimsetest muredest, tööta jäänud inimestest, rasket haigust põdenud inimeste vaimsest tervisest, lähedase kaotanud perede probleemidest jne. Ilmselt on teie haldusalas päris palju teemasid, millega puutuvad kokku inimesed, keda me tihti nimetame klientideks. Aga ma ei tahaks siin klientidest rääkida. Me teame psühhiaatrilise abi kättesaadavuse muredest, teame psühholoogilise abi maksumusest.

Tahaksin ikkagi täpsustada. Rääkige nii palju, kui te saate selle kolme minuti jooksul, et detailsemalt lahti seletada. Kuidas meie praegune valitsus panustab siiamaani ja kavatseb nüüd lähikuudel panustada sellesse, et meie inimeste vaimne tervis veelgi ei halveneks? Sest see aasta koroonaga on ilmselt väga oluliselt mõjutanud meie inimeste vaimset tervist. Ja selle vilju me ilmselt näeme veel aastaid. Palun detailsemalt lahti rääkida, mis on selle taga, et vaimne tervis on endiselt fookuses!

Signe Riisalo, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, härra Odinets, väga põhjendatud ja õige küsimuse eest! Kaks vaadet on mõistlik ka siin anda: kõigepealt see vaade, mida me teeme käesoleval aastal siin ja praegu kriisihetkel, ning teine vaade, kuhu me püüame suunduda järgnevatel aastatel.

Käesoleva aasta lisaeelarvesse on planeeritud 2,85 miljonit spetsiifiliselt vaimse tervise teenustele. See loend sotsiaalsetest probleemidest, mille te hetk tagasi tõite, on kindlasti palju laiem, ja siin on ka püsivad tegevused perevägivalla, ohvriabi jms valdkonnas. Aga 2,85 miljonit selleks, et oleks kättesaadav vahetu abi, kliinilistele psühholoogidele juurdepääs, perearstide teraapiafondile, anname juurde – kui Riigikogu lisaeelarve kenasti ära menetleb – ühe miljoni selleks, et teenus oleks inimestele kättesaadav täna siin ja praegu.

Te ütlete, et kliinilisi psühholooge on vähe. Olen nõus. Seetõttu me soovime, et ka erapraksises töötavad kliinilised psühholoogid saaksid seda teenust osutada, perearstide vahendusel. Ja veel on oluline ressurss, üks miljon, nendele lastele, kes on ennast kahjustava käitumisega, väga spetsiifiliseks kinnise asutuse teenuseks nendele lastele juurde. Aga kindlasti saavad lisarahastust ka kõik abiliinid, et hoida nende võimekust täna siin ja praegu, kriisiajal.

Härra riigihalduse minister juba rääkis 15 miljonist eurost, mis läheb kohalikele omavalitsustele ja millega on võimalik toetada esmatasandil inimesi nii vaimse tervise teenustega kui ka muude toetavate tugiteenustega, olgu see tugiisik distantsõppel olevate lastega perele või tugi ja abi vanemaealistele, kes on isolatsioonis ega tule seetõttu oma igapäevatoimingutega toime.

Väga oluline on rõhutada, et värskete seireuuringute andmetel on kõige haavatavam grupp noored vanuses 15–24, kes on sisuliselt kolm korda suuremas riskis võrreldes vanemaealistega, kui me vaatame nende depressiooni, ärevuse ja kurnatuse sümptomite esinemise sagedust. Pikas perspektiivis tuleb vaimse tervise teemade puhul kindlasti arendada nii esmatasandi kui ka kesktasandi teenuseid.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Martin Helme, sellele vastab valitsuse liige, peaminister Kaja Kallas ja teema on politseiriik. Martin Helme, palun! (Vaikus.) Austatud Martin Helme, teid ei ole kuulda. Nüüd on, nii et palun!

(Kaugühendus)

Vabandust! Aga tegelikult peaks mind näha ka olema.

Foto on näha.

OK. Proovime. Meil on tekkinud väga tõsine ühiskondlik probleem ja selle probleemi nimi on politseiriigi ehitamine. Seda politseiriiki ehitatakse mitmel eri moel. Loomulikult on üks osa sellest politseiriigist meediateenuste seaduses ettenähtav tsensuur meediaasutustele, teiseks nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses ettenähtud uued karmid karistused ja volitused politseile. Ja kogu riigi antav signaal, mida me oleme palju näinud viimastel päevadel ja nädalatel, võtab hoiaku, et on olemas valitsus, kes annab käske ja korraldusi, ja siis on rahvas, kes peab sõna kuulama.

Selliste signaalide ja menetletavate seaduseelnõude vastu hakkas kogunema paarteist päeva tagasi Toompeale rahumeelne meeleavaldus. See oligi rahumeelne päevade kaupa, kuni politsei otsustas hakata olukorda eskaleerima, sisuliselt rahva vastu jõudu kasutama ning hirmutamis- ja jõudemonstratsiooni pidama. Muu hulgas paigutati barrikaadid Toompea lossi, põhiseadusliku rahvainstitutsiooni ette, ilma et Riigikogu juhatusele oleks sellest teada antud või selle kohta küsitud. Mul on küsimus: kes otsustas, millal otsustas ja millistele andmetele tuginedes otsustas, et Eestis on rahvast ja politseid vaja omavahel vastandada ja rahumeelsete meeleavaldajate vastu on vaja kasutada ebaproportsionaalseid jõuvõtteid?

Aitäh! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Eesti on demokraatlik riik, kus kõigil on õigus oma meelt avaldada. Eelmisel aastal, kui oli eriolukord, olid küll meeleavaldused keelatud ja isegi kaks inimest, kes Stenbocki ees tahtsid meelt avaldada, seda teha ei saanud. Praegu see keelatud ei ole, küll aga on meil tegemist nakkushaiguse väga kõrge levikuga. Ja nakkushaiguse väga kõrge leviku piiramiseks on meil hajutatuse nõue, st ka välitingimustes kehtib 2 + 2 nõue. Politsei, kes tegutseb koos Terviseametiga, on seda hajutatuse nõuet jälginud. Ma tean, et ka nendel meeleavaldustel politsei suhtleb rahumeelselt ja selgitab, et inimesed hoiaksid teineteisest eemale. Ma ei tea, et see oleks kuidagi jõudemonstratsioon, vaid see on tõepoolest selleks, et meil nakkushaigus jälle ei leviks, nii et haiglad koormuse all ägavad. Ma lugesin paar päeva tagasi ka ühe meditsiinitöötaja arvamusartiklit. Tema kirjutas, et ta teab, et ta näeb nii mõndagi inimest nendestsamadest meeleavaldajatest peagi haiglas just seetõttu, et siin see nakkushaigus levibki. Nii et politsei tegutseb vastavalt oma ohuhinnangule ja minu meelest on kõik kulgenud üsna rahumeelselt. Eesti inimene on selles mõttes üsna rahumeelne.

Aga muidugi peab arvestama, et sellistele meeleavaldustele tuleb rahva hulka kindlasti ka provokaatoreid. Mulle kirjutas üks meeleavaldaja, kes väljendas oma muret selle üle, et teda hakatakse sundvaktsineerima. Ma ütlesin, et sellist plaani ei ole. Siis ta rääkis, kuidas ta eile juba kuulis, kui üks inimene meeleavaldajate hulgas ütles, et viskame politseid pudeliga. Kindlasti ei ole see selle proua käitumisviis. Ta tahab meeleavaldusel oma muret väljendada ja selleks on tal õigus. Aga ilmselt sigineb sinna meeleavaldajate hulka ka inimesi, kellel Eesti riigi suhtes nii positiivsed ja selged kavatsused ei ole, õigemini, kavatsused võivad isegi selged olla, aga need ei ole heatahtlikud. 

Ja nüüd täpsustav küsimus. Martin Helme, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! Ma loodan, et ma olen kuuldaval.

Jah.

Ma ei saanud muidugi vastust oma küsimusele, et kes otsustas ja millal otsustas. Mul on väga kahju, et ei peaminister ega siseminister, kellega meil oli täna fraktsioonis kohtumine, ei saa absoluutselt aru, millist suurt kurja nad on külvanud selle viimase nädala või nädalavahetuse käitumisega. Meil on toimunud häbiväärne politsei maine kahjustamine, kus politseiametnikud on pandud vastamisi omaenda rahvaga. Meil on toimunud häbiväärne riigi ja kodanike võõrandumine. Me nägime, kuidas tegelikult toimusid riigis ju valitsusvastased või valitsuse poliitika vastased rahumeelsed meeleavaldused, millele reageeris riigivõim Valgevenest tuttavate võtetega, ja seda liberaalse valitsuse juhtimisel. Ja jutud sellest, kuidas vabas õhus toimuvad kogunemised on kuidagi nii ohtlikud, et seal tuleb minna automaatide, kumminuiade, koertega peale – ausalt öeldes, kas teil piinlik ei ole? Inimesed sõidavad hommikuti trammis tihedamalt koos, kui ollakse Vabaduse väljakul. Viiakse minema inimesi, kes mängivad tšellol Eesti hümni või tinistavad kitarri. Ja siis sinna juurde räägitakse, et politsei ohuhinnang. Sellised politseijuhid või operatsioonijuhid tuleb viivitamatult ametist vabastada. Kui te neid ei vabasta, siis te annate selge signaali, et te kiidate seda kõike heaks. Ja sellisel juhul ei sobi teie ametisse.

Kes vastutab selle eest, et Eesti riik käitus täiesti ebaproportsionaalselt rahumeelsete meeleavalduste vastu?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kindlasti, meeleavaldajatel, kes oma arvamust avaldavad, on selleks õigus. Demokraatlikus riigis selline õigus on. Aga ükskõik kas neid on 30 või 100, ei esinda nad ikkagi kogu rahvast, vaid esindavad meeleavaldusel ikkagi eelkõige iseennast.

Jällegi, meil on hetkel kehtestatud piirangud. Ma olen nõus sellega, et ühiskonnas on kasvamas pinged ja need pinged on seoses selle frustratsiooniga, mis tekib nendest piirangutest. Me kõik oleme sellest olukorrast väsinud. See koroonaviirus on meid kimbutanud nüüd üle aasta. Ja üle aasta on olnud ärevust seoses nakatumisnäitajate tõusuga, on ärevust seoses sellega, et ettevõtteid ja organisatsioone peab kinni panema, on ärevust seoses sellega, et inimesed kaotavad töö, samuti seoses sellega, et tavapärased meelelahutused ei ole praegu võimalikud, sest teatrid, kinod ja muud meelelahutusasutused on kinni. Seetõttu on pinged ühiskonnas kasvanud.

Ma kinnitan teile, et valitsuse soov ei ole piiranguid peal hoida ühtegi päeva rohkem, kui on vajalik nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Kui meil on kehtestatud reeglid, siis kõikide nende huvides, kes reegleid korrektselt täidavad ja arvestavad seda, et meditsiinisüsteemil on väga suur koormus – ka praegu on haiglas üle 500 inimese, kes on koroonapositiivsed ja põevad seda haigust väga raskelt –, on see, et neid, kes reegleid ei järgi, kutsutakse korrale. Muidu ei ole ju ka igasuguste reeglite kehtestamisel mõtet, kui me neist kinni ei pea.

Ja nüüd lisaküsimus, Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Kui ma küsisin teie käest, miks te ei sekkunud valitsuse tegevusse või valitsuse allasutuseks olevate organite tegevusse, siis te ütlesite niimoodi, et teie olete peaminister ja see küsimus tuleb esitada vastava organi juhtidele. Aga lugupeetud peaminister! Te olete naine, te olete ema, lapse ema. Mis pilguga te vaatasite neid hetki, kus, ütleme, tšellot mängiv naisterahvas, kelle kõrval on tema laps ja kelle ümber tõmmatakse hambuni relvastatud mehed, ema tahetakse ära viia, laps on paanikas, nutab? Või teine juhtum: lapsevankrit lükkav ema, kõrval on laps, samuti hüsteerias. Milline on "positiivne" emotsionaalne laeng sellele kõigele? Mis tundega te vaatasite kõike toimuvat, kus minu hinnangul ilmselgelt reageeriti üle ja kannatajateks selles protsessis jäid lapsed? Küsimus on selline: kas see teie südant ka kuidagimoodi liigutas? Kas teil tekkis tahtmine võtta telefon ja sekkuda sellesse protsessi või jättis see teid absoluutselt külmaks?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kuivõrd meil on käimas riigi eelarvestrateegia arutelud, samal ajal on koroonakriis tipus, meil on haiglates ülekoormus, siis ma tõepoolest ei jälgi on-line'is meeleavaldusi ja seda, mis seal täpselt toimub. Seetõttu kõik need kirjeldused, mida te siin esitate, võivad vastata tõele, aga teades teie enda käitumist, nii palju kui ma olen teiega Riigikogus kokku puutunud, ma kaldun arvama, et päris tõde te alati ei esita. Need on emotsionaalsed kirjeldused. Teie ütlete, et politsei on üle reageerinud. Mina ei ole sellist infot saanud, et politsei oleks üle reageerinud. Kui politsei on oma võimupiire ületanud, siis on inimestel võimalus pöörduda õiguskaitseorganite poole ja saada õigus läbi kohtuastmete.

Nagu ma kinnitasin, Eesti Vabariigis on kõigil õigus meelt avaldada. Aga meil on ka reeglid, mis keelavad näiteks võimuesindaja solvamise, politsei solvamise, ja selle eest on ette nähtud karistused. Miks? Just sellepärast, et politsei usaldusväärsust ei õõnestataks. Politseid toetab üle 92% Eesti inimestest. Mina küsin, kelle huvides see lõppude lõpuks on, kui Eesti politsei tegevust seatakse kahtluse alla. Kui on üksikud juhtumid, siis nendega tuleb kindlasti tegeleda, aga üldiselt mina nagu ka Eesti rahvas hindan ja usaldan Eesti politseid.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi seitsmenda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Aivar Kokk, sellele vastab valitsuse liige peaminister Kaja Kallas ja teema on aktsiisipoliitika. Aivar Kokk, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja! Austatud peaminister! Praeguses olukorras on oluline lisaks rahva tervise hoidmisele ka majanduse elavdamine läbi erinevate meetmete. Näeme, et 2022. aasta maist suurenev gaasi-, diisli- ja elektriaktsiis tabaks valusalt inimesi ja ettevõtjaid, kes vajavad kriisist väljumiseks õigeaegset tuge. Me teame, et koduses majapidamises ja ettevõtluses on üks suuremaid kulusid elekter, soojamajandus ning kulu transpordile. Juhul kui Rahandusministeeriumi majandusprognoos osutub tõeseks, on väga oluline, et kriisist väljumise hetkel ei asetaks me Eesti inimeste ja ettevõtjate õlgadele täiendavaid kohustusi. Seetõttu oleme algatanud Riigikogus seadusemuudatuse, mis pikendaks eelmise koalitsiooni sisse viidud aktsiisilangetusi 2023. aasta maini.

Sealt ka minu küsimus. Austatud peaminister, kuidas teie sellesse suhtute, kas praeguses kriisiolukorras peaks asjad läbi arutama ja püüdma hoida aktsiise samal tasemel, kui on teistes Balti riikides, et me ei koormaks oma ettevõtteid ja inimesi ega tekitaks uuesti piirikaubandust?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Nagu te õigesti märkisite, otsus kehtestada alkoholiaktsiisid lõpptähtajaga 30. aprill 2022, oli Isamaa, EKRE ja Keskerakonna koalitsiooni otsus. Ehk maksutõus, millest te räägite, oli teie enda otsus. Ma saan aru, et teie ettepanek on see otsus uuesti üle vaadata. Igal maksupoliitilisel otsusel on positiivsed ja negatiivsed tagajärjed, seda te kindlasti endise rahanduskomisjoni esimehena väga hästi teate.

Kuna te olete endine rahanduskomisjoni esimees, siis vaatasin, mida te ise olete selle aktsiisitõusu kohta öelnud. Aivar Kokk, 6. aprillil 2020 lisaeelarve kõnes aktsiiside kohta: "Meil on väga selgelt kokku lepitud, et need [aktsiisid] lähevad kaheks aastaks alla. Samas on meil juures klausel, et kui majandus tõuseb juba vähemalt 2%, siis me tuleme aktsiiside juurde tagasi ja siis hakatakse neid vaikselt mingil määral tõstma."

Rahandusministeeriumi majandusprognoos selleks aastaks on 2,5%. Seega, teie soovil hakkaksid aktsiisid tõusma juba järgmisest aastast. 2022. aastaks on majanduskasvu prognoositud 4,8%. Kui nüüd uskuda teie aastataguseid sõnu, siis oleks pidanud seda aktsiisi tõstma või peaks seda tõstma juba järgmise järgmiseks aastaks. Aga ma kinnitan teile, et sellist plaani praegusel koalitsioonil ei ole. Meie oleme kokku leppinud, et meil on maksurahu. See tähendab seda, et me ka aktsiise, mis on maksud, ei tõsta ega langeta.

Täpsustav küsimus, Aivar Kokk, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Te olete ühes oma kõnes ... (Ühendus hakib, väga halvasti on kuulda. Juhataja sekkub, aga Aivar Kokk räägib edasi.) Samas ma olen alati rääkinud seda, et oluline on jälgida piirikaubandust ja vaadata, millised aktsiisid on meie naabritel ning mitte tõsta oma aktsiise kõrgemale, kui on naabritel.

Kui me praegu vaatame Rahandusministeeriumi kevadist prognoosi, siis loeme sealt välja, et seoses 2022. aastal plaanitava diisliaktsiisi tõusuga on oodata deklareerimise vähenemist, mis toob kaasa üle 6% jaehinna suurenemise. Deklareeritavad kogused vähenevad käesoleva aastaga võrreldes 2,6%. Suurim negatiivne mõju tuleb piiriülese tankimise kasvust. Tankimine, mis ajutiselt tagasi Eestisse toodi, viiakse taas lähiriikidesse tagasi. Samuti on prognoosist näha, et üle-eelmisel aastal 7,9% ehk 65 miljoni liitrini ulatunud diislikütuse piirikaup peaks tänavu vähenema 1,2% ehk 10 miljoni liitri tasemele.

Kui me eelmisel aastal selle otsuse tegime, siis enamik lootis, et selleks aastaks on koroonakriis ületatud, aga nagu me nüüd näeme, koroonakriis jätkub. Heal juhul selle aasta lõpuks suudame me ära vaktsineerida oma inimesed, aga Euroopas on näha, et käimas on juba kolmas laine ja see kriis võib olla tunduvalt pikem. Sellepärast ongi tehtud ettepanek vaadata üle eelmisel aastal tehtud otsus ja pikendada aktsiisi madalal hoidmist.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Nagu öeldud, te ise olete öelnud, et neid aktsiise peaks tõstma siis, kui majandus kasvab juba vähemalt 2%. Järgmisel prognoosi kohaselt peaks majandus kasvama 2,5%. Seetõttu te ise olete need otsused selliselt teinud, ju teil olid selged põhjendused nende otsuste tegemisel siis, kui te selle aktsiisi n-ö päikeseloojangu klausli sinna sisse kirjutasite, et need aktsiisid peaksid tagasi tõusma 30. aprillist 2022. aastal.

Mis puudutab tulevikku suunatud otsuseid, kordan veel üle: kuivõrd meie soov on olnud maksutõuse ega maksulangetusi mitte teha, just sellepärast, et meil on kriisiolukord ja me oleme lubanud maksurahu, siis jääb kehtima see otsus, mida te ise tegite, nimelt see, et diisli- ja gaasiaktsiisi tuleb tõsta alates 1. maist 2022. aastal. Nii et selle otsuse juurde me jääme ja neid põhjendusi te võite esitada.

Ja nüüd üks lisaküsimus, Valdo Randpere, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Ma tulen korraks tagasi eelmise küsimuse juurde, et ei jääks kõlama ainult see jutt, mida rääkisid siin Martin Helme ja tema võitluskaaslane rahumeelsetest meeleavaldustest Toompeal. Ma tuletan meelde, et need meeleavaldused algasid paljuski sellega, et inimesed hakkasid kogunema ja siis hakkasid tulema ähvardused Riigikogu liikmete suhtes. Mind ähvardati likvideerida, minu fraktsioonikaaslasi on ähvardatud likvideerida. Rääkisime selle peale veebipolitseiga, kes pöördus nende inimeste poole. Nad ütlesid, et no ega nad päris nii ei mõelnudki, et füüsiliselt likvideerida, aga lihtsalt Riigikogu ära likvideerida. 

Aga siis tulid ka ähvardused kolleegide suhtes, et kuulid kerre neile. Demonstratsioonil käidi ringi reeturite võllapuuga, millel oli küljes köis ja võllapuu ja ka silt, et see on reeturite võllapuu. Nii et rääkida siin rahumeelsest meeleavaldusest on võib-olla natuke liig. Minu meelest on politsei ausalt öelda väga viisakas olnud, ka mind on peatatud ja küsitud, kuhu ma lähen. No ma ei ole loomulikult sama tuntud kui Kert Kingo. Sellepärast ma ei solvunud ka, ütlesin, et lähen Riigikokku ja rohkem ei olnudki probleemi.

Aga mind on jäänud ikkagi vaevama see, et paljuski on need demonstrandid ja meeleavaldajad tulnud kokku valeinformatsiooni põhjal. Küll räägitakse seal, et sundvaktsineeritakse inimesi, küll räägitakse, et koroonat ei ole, siis räägitakse, et haiglad on tühjad, see on tavagripp jne. Vaat sealt tuleb ka mu küsimus. Võib-olla on teil mingi arvamus või arusaam, kustkohast sellised väited tulevad. On see puhas rumalus või on see mingi suunatud infooperatsioon või on see nende kombinatsioon? 

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Aitäh nende selgituste eest, mis puudutavad seda meeleavaldust! Ma olen teiega nõus, et valeinfot selle seaduseelnõu ümber levib väga palju. Mulle endale väga meeldib üks tsitaat, mida ma tihti kasutan. See on Winston Churchillilt, kes ütles pärast teist maailmasõda, et vale on poolel teel ümber maailma, enne kui tõde püksid jalga saab. Kui me paneme selle tänase infoühiskonna konteksti, siis näeme, et tegelikult vale levib väga kiiresti ja sellel on väga palju uskujaid.

Mis selle vastu aitab? Eks selle vastu aitab see, et kõik need valefaktid, valeinfo tuleb ümber lükata. Jah, tõel on väga palju raskem pääseda mõjule, aga me oleme teinud kodulehele kriis.ee ka sellise ülevaate nendest valeväidetest, mis on levimas seoses nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusega. Seal on need väited ja see, kuidas tegelikult on, et aidata inimestel õiget infot leida.

Nüüd küsimus selle kohta, kas tegemist on infooperatsiooniga ja kas keegi aitab sellele kaasa, et valeinfo leviks. Ma olen korduvalt öelnud, et on teatud inimesi ja grupeeringuid, kes soovivad, et Eesti ühiskond oleks lõhestunud, et meil oleksid pinged. Paraku seda soovivad ka väljaspool Eestit inimesed, kes võib-olla Eestile nii palju head ei soovi. Kas neid inimesi, kes seda valeinfot levitavad, kasutatakse lihtsalt ära, või on nad pahatahtlikud, sellele ma ei oska hinnangut anda. 

Aga ma soovitan küll pöörduda veebilehele kriis.ee, kust saab seda infot, mis aitab neid valeväiteid, mis meedias levimas on, ümber lükata.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kaheksanda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Heljo Pikhof, sellele vastab sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ja teema on pensionipoliitika. Heljo Pikhof, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Nagu võisime eile "Aktuaalse kaamera" uudistest näha ja kuulda, otsustas teise sambasse raha kogunud pensionäridest 37% lepingu lõpetada ja raha välja võtta. Kokku on tänaseks neid inimesi, kes on sõlminud pensionilepingu kindlustusandjaga, ligi 8300. Ja märtsi lõpuks esitas avalduse lepingu lõpetamiseks enam kui 3000 pensionäri. Eesti Panga ökonomisti Kaspar Oja sõnul näitab lahkujate hulk, et pensionikindlustus peab muutuma. Ja probleemiks on väljamaksed. Olen ka ise Riigikogus sellele korduvalt tähelepanu juhtinud, aga mõttevahetuseks on see jäänudki. Mõistan igati inimesi, kes pensionilepingu lõpetasid. Toon siinkohal konkreetse näite. Inimene on ... (Edasist ei ole kuulda.) 

Ma väga vabandan. Heljo Pikhof, kas te kuulete mind?

Jaa, ma kuulen!

Aga teid ei ole olnud viimased 25–30 sekundit kuulda. Ma palun, võtke sealt järg uuesti üles. Teie hääl kadus täiesti ära, nii et teil on seetõttu ka 25 sekundit pikem aeg. Palun!

Kas on nüüd kuulda? Ma võib-olla kordan, et ei läheks kaduma. Eilne "Aktuaalne kaamera" andis edasi uudise, kus teisest sambast ... 

Teid ei ole jälle kuulda, teie hääl kaob vahepeal ära. Kas see ei või olla sellest, et te panete kuidagi oma käed mikrofoni peale. Ma ei oska öelda, milles on asi, aga te kaote vahepeal täiesti ära. Proovime korra uuesti. Öelge palun oma küsimus!

Kas nüüd on kuulda?

Kui te olete nii, siis on kuulda.

Nii. Ma alustan siis uuesti, tegelikult on kahju, kui läheb kaduma. Nagu võisime eile "Aktuaalse kaamera" uudistest näha ja kuulda, otsustas teise sambasse raha kogunud pensionäridest 37% lepingu lõpetada ja raha välja võtta. Kokku on tänaseks neid inimesi, kes on sõlminud pensionilepingu kindlustusandjaga, ligi 8300. Ja märtsi lõpuks esitas avalduse lepingu lõpetamiseks enam kui 3000 pensionäri. Eesti Panga ökonomisti Kaspar Oja sõnul näitab lahkujate hulk, et pensionikindlustus peab muutuma. Ja probleemiks on väljamaksed. Olen ka ise Riigikogus sellele korduvalt tähelepanu juhtinud, aga mõttevahetuseks on see jäänudki. Mõistan igati inimesi, kes pensionilepingu lõpetasid. Toon siinkohal konkreetse näite. Inimene on jõudnud vanaduspensioniikka ja sõlminud lepingu teisest sambast väljamakseteks. Aastal 2011 sai ta teisest sambast 52 eurot ja aastal 2021 ikka 52 eurot. Nii et ajas pole see summa kasvanud. Praegused seadused võimaldavad küll raha fondis kasvatada, aga erasektor seda teinud pole. Täna hommikul, kui Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon kohtus Eesti Panga esindajatega, küsisin ka seal, kuidas sellest tupikseisust välja tulla. Ja vastus oli: see probleem on Rahandusministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi lahendada. Minu küsimus ministrile on selline: mida on teil kavas muuta ja teha selleks, et vanaduspensionäridele väljamakstav raha aastatega ära ei sulaks ja inimestel oleks usku teisest sambast tehtavatesse väljamaksetesse? 

Signe Riisalo, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, proua Heljo Pikhof! Ma loodan, et ma sain siiski kõigest aru, mida te küsisite. Vähe katkendlik see vahepeal ka oli. Aga sotsiaalkaitseministrina on minu kõige suurem mure see, kas meie vanemaealised, st 65-aastased ja vanemad pensionist elavad inimesed on absoluutses vaesuses või ka suhtelises vaesuses. Kui me vaatame absoluutse vaesuse näitajaid, siis tegelikult 2,3% kogu Eesti elanikkonnast on absoluutses vaesuses ja vaid 1% neist on pensioniealised. Hoopis keerulisem on olukord suhtelise vaesusega, kogunisti 41,6% üle 65-aastastest inimestest on suhtelises vaesuses. Pilt muutub veelgi keerulisemaks, kui tegemist on üksi elava pensionäriga, sest 76,8% neist on suhtelises vaesuses. Loomulikult on praeguse valitsuse kõige suurem mure see, kuidas pensioniealiste sissetulekut säilitada ja suurendada. Stabiilne keskkond, sh õigusloome, on kindlasti see, mis aitab säilitada inimese usku ka ise pensioni kogumisse. Teisalt on väljakutse ka pensionide stabiilne tõstmine, et nad oleksid kooskõlas inimeste tegelike vajaduste ja kuludega.

See koalitsioon on võtnud endale kaks eesmärki. Kõigepealt plaanime tõsta erakorraliselt vanaduspensione. Olen Sotsiaalministeeriumis ette valmistamas seaduseelnõu, mis käsitleb nii pensioni baasosa kui ka rahvapensioni määra muutmist. Rahandusministeerium on aga ette valmistamas eelnõu, mis peaks hõlmama ka keskmise vanaduspensioni tulumaksuvabastust. Nii et need on selle valitsuse plaanid selle kõrval, et õpetada inimestele säästmist, kogumist ja ka tarku valikuid teise sambaga.

Täpsustav küsimus, Heljo Pikhof, palun!

Kõigepealt on mul protseduuriline küsimus. Ma sain aru, et minister ei kuulnud mind. Ma kordan hea meelega oma küsimust, sest ma küsisin hoopis midagi muud, kui ta vastas.

Palun võtke teine küsimus!

Ma hea meelega kordaks esimest küsimust. Räägin uuesti üle selle, millele ma tegelikult vastust tahan. Probleemiks on pensioni teisest sambast väljamaksed. Need inimesed, kes nüüd oma pensionilepingu lõpetasid, ei teinud seda sugugi uisapäisa. Ma toon uuesti selle konkreetse näite. Inimene on jõudnud vanaduspensioniikka ja sõlminud lepingu teisest sambast väljamakseteks. Kui ta aastal 2011 sai teisest sambast 52 eurot aastas, siis aastaks 2021 on see summa tal sama suur, seega ajas pole summa kasvanud. Meie seadused võimaldavad küll raha fondis kasvatada, aga erasektor seda teinud pole. Eesti Panga esindaja on öelnud, et probleem on Rahandusministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi lahendada. Ja minu küsimus ongi: mida on teil kavas muuta, et vanaduspensionäridele välja makstav raha aastatega ära ei sulaks, et ei oleks nii, et sa saad kümme aastat ja enamgi, võib-olla elu lõpuni, kogu aeg ühte ja sama summat, mis sulle kunagi määratud on?

Signe Riisalo, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, proua Heljo Pikhof! Ma tulen selles mõttes tagasi oma eelmise vastuse juurde. Sotsiaalkaitseministri portfellis on vanaduspensionidega tegelemine. Samamoodi oleme sihiks võtnud pensioniealiste ja pensionile lähenevate inimeste nõustamise ja seda hästi põhjalikult Sotsiaalkindlustusameti kaudu, seda võimekust ka Sotsiaalkindlustusametis arendades. Esimesed sammud on tehtud ja püüame tegutseda edasi. See, milline on teise samba kogumise loogika, on suuresti Rahandusministeeriumi küsimus, mida sotsiaalkaitseministril ei ole võimalik palju muuta. Kui sotsiaalkaitseminister planeerib koostöös Rahandusministeeriumiga pensionide ja vanemaealiste toimetulekumurede lahendamist, siis saan ma seda teha eeskätt pensioni baasosa ja ka rahvapensioni, aga vajaduse korral ka üksi elava pensionäri sissetulekute kasvatamise kaudu ja just nende meetmetega.

Seetõttu ma ei saa praegu väga hästi vastata sellele, kuidas teise samba kogumise loogikat paremaks muuta või kuidas teha väljamakseid paremaks ja paindlikumaks, nii et inimestel oleksid teisest sambast suuremad sissetulekud. Oluline on loomulikult stabiilsus. Kui inimene on esimesse sambasse raha koguma hakanud, siis peaks see olema pikka aega kestev protsess, mille tulemusena saaks inimene sealt tulevikus suuremaid väljamakseid. Vahepealsed muudatused ja õigusruumis segaduse tekitamine kindlasti stabiilsele kogumisele kaasa ei aita.

Protseduuriline küsimus Heljo Pikhof, palun!

(Kaugühendus)

Ma ei saa teist küsimust esitada, aga võib-olla ikkagi ühe asja mainiksin ära. Ma usaldan igati Eesti Panka ja Eesti Pank ütles, et see on nii Rahandusministeeriumi kui ka Sotsiaalministeeriumi otsene ülesanne. Kui erasektor ei tegele sellega, et fondides raha kasvaks, siis need kaks ministeeriumi peavad probleemi lahendama. Ma mäletan, et kui me tegime siin muudatusi, siis varasematel aegadel arutati seda kõike ka sotsiaalkomisjonis ja sotsiaalministri osavõtul.

Aitäh teile! Liigume edasi. Lisaküsimus, Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Väike täpsustus vastuseks Heljo Pikhofile: inimesed koguvad raha ikka teise sambasse, mitte esimesse.

Aga minu küsimus. Kuna pensionid on teie laual ja te tõite väga kenasti välja nii suhtelise vaesuse teema kui ka kõik muu, näiteks eakana toimetuleku küsimuse, siis kas teil on plaan, et keskmised pensionid oleksid tulumaksuvabad? Ja mida saab töötavate pensionäride heaks teha? Mida te olete plaaninud? Sest kaks aastat on aega selle asjaga tegeleda.

Signe Riisalo, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, proua Helmen Kütt! Jah, nii nagu ma ka proua Pikhofile vastates ütlesin, valitsusel on pensionidega kaks suurt plaani. Need plaanid on erakorraline pensionitõus ja keskmise pensioni tulumaksuvabastus. Sõltumata sellest, kas pensioniealine inimene töötab või ei tööta, on see tulumaksuvabastus planeeritud.

Need arutelud, kuidas see täpselt hakkab toimuma ja millistest summadest me saame rääkida, on seotud ühtepidi nii teisest sambast väljumisel tekkiva ressursiga – seda on koalitsiooni kokkuleppel plaanis kulutada ainult pensionide suurendamiseks ja soodustingimuste loomiseks – kui ka sellega, millised on laiemalt riigieelarve võimalused. Me kindlasti riigieelarve läbirääkimiste protsessis suure osa oma energiast kulutame aruteludele selle üle, millised on head lahendused pensionäridele suurema pensioni tagamiseks tulevikus.

Nagu ma ütlesin, mina oma ametnikega olen ette valmistanud eelnõu, mis räägib pensioni baasosa tõusust, aga ka rahvapensioni suurendamisest, selleks et tagada toimetulek eeskätt nendele eakamatele inimestele, kelle pension seni liigsuur ei ole olnud. Keskmise pensioni tulumaksuvabastus võiks pigemini aidata neid pensioniealisi, kelle sissetulekud on suuremad. Säilitamaks tasakaalu pensioniealiste inimeste eri gruppide vahel on praegused plaanid sellised. Millistele kokkulepetele ja milliste tõusunumbritele me läbirääkimiste käigus jõuame, näitab usutavasti lähitulevik.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi üheksanda küsimuse juurde. Küsib Kert Kingo, vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on õigusriik. Kert Kingo, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Räägin ka sellest, mis eelmisel nädalal siin Riigikogu ees ja Vabaduse väljakul ja veel mitmes kohas politsei jõudemonstratsioonina toimus, kus erivahenditega relvastatud ja maski kandvad eriüksuslased kasutasid oma meelsust rahumeelselt väljendanud inimeste suhtes mitmesuguseid sunnivahendeid ja agressiooni. Nende inimeste seas, kelle korralekutsumiseks selliseid vahendeid kasutati, oli palju lapsi, naisi ja ka vanureid. Kellelgi nendest oma meelsuse väljendajatest ei olnud tuvastatud ei külm- ega tulirelva. Meelemeeleavaldajad ei olnud ju pannud toime mingeid rikkumisi, nad ei lõhkunud midagi, nad ei varastanud ega laamendanud. Inimesed lihtsalt mängisid pilli ja laulsid. Seega oli relvastatud eriüksuste lähetamine meeleavalduse mahasurumiseks ilmselge võimuliialdus ja ülereageerimine. See oli relvastuse ja jõu demonstratsioon inimeste hirmutamiseks.

Ja minu küsimus on, kas teie peaministrina ja valitsusjuhina andsite korralduse – nagu nüüd siin infotunnis selgus, kas või Valdo Randpere soovil – kaasata nende inimeste meeleavalduse mahasurumiseks eriüksused. Või kui see ei olnud teie, siis kes konkreetselt oli see, kes sellise korralduse andis? Ja siis on veel küsimus: kes ja kuidas sellise võimuliialduse eest vastutab? 

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Minu teada need inimesed avaldavad ka täna meelt. Eesti on demokraatlik riik, kus oma meelsuse avaldamine on täiesti lubatud. Rahumeelselt võib seda teha, need inimesed seda teevad. Erinevalt eelmisest kevadest, kui eriolukorra ajal olid meeleavaldused keelatud ja isegi kaks inimest, kes Stenbocki juures tahtsid meelt avaldada valitsuse tegevuse vastu, aeti sealt ära, praegu minu teada inimesed saavad meelt avaldada. Ja niimoodi see peakski olema. Politsei otsustab oma käigud vastavalt ohuhinnangule. Minu teada mingeid suuri intsidente küll ei ole [olnud].

Protseduuriline küsimus, Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Ma pean nüüd küll täpsustama. Siin väideti, et mina olen kutsunud kokku politsei või kutsunud välja politsei. See ei vasta tõele. Mida ma ütlesin, on see, et mind ähvardati likvideerida. Ja ma ei kavatse oma vaikset ja hääbuvat likvideerimist oodata niimoodi rahulikult. Seega ma tõepoolest pöördusin politsei poole abi saamiseks ja kaitse saamiseks konkreetse ähvarduse eest. Selle inimesega vesteldi ja ta väitis, et ta ei mõelnud seda ähvardust nii teravalt, nagu ta seda kirjeldas. Muide, sama inimene ähvardas likvideerida ka Jürgen Ligi.

Aitäh! Ma väga vabandan, aga see praegusel juhul protseduuriline küsimus küll ei olnud. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Ma tänan kõiki Riigikogu liikmeid küsimuste eest, ma tänan peaministrit, riigihalduse ministrit ja sotsiaalkaitseministrit vastuste eest. Infotund on lõppenud.