Austatud kolleegid! Austatud Vabariigi Valitsuse esindajad, ministrid! Alustame selle istungjärgu esimest infotundi. Kohe algatuseks palun kohaloleku kontroll.

Kohal on 41 Riigikogu liiget. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Jüri Ratas, rahandusminister Martin Helme ja välisminister Urmas Reinsalu. Ja nagu ikka, küsimuste järjekord on selline, et kõigepealt saavad sõna eelnevalt registreerunud Riigikogu liikmed, seejärel on neil võimalus täpsustavaks küsimuseks ja järgneb nobedate näppude voor, kus Riigikogu liige, kes siis kõige kiirem on, saab esitada oma küsimuse. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit.

Lähmegi tänase küsimuste nimekirja juurde. Esimesena küsib Indrek Saar ja talle vastab peaminister Jüri Ratas. Palun!

Tänan sõna andmast! Lugupeetud peaminister! Rahandusminister Martin Helme sõlmis kokkuleppe Ameerika Ühendriikide advokaadibürooga Freeh, Sporkin & Sullivan Eesti riigile õigusteenuse osutamiseks rahvusvahelistes rahapesuga seotud uuringutes. Lepingu maksumus on 3 miljonit eurot. Helme sõnul on lepingu sisuks teha Ameerika Ühendriikide uurimisasutustega koostööd ja kui selle tulemusena määratakse pankadele trahvid, siis osaleda riigina trahvide jagamisel. Lepingu põhjal saab järeldada, et riik võttis kohustuse tasuda kõnealusele advokaadibüroole 3 miljonit eurot sõltumata töö tulemustest ning ilma, et oleks eelnevalt tellinud analüüsi, kas soovitud tulemuse saavutamiseks trahvide ja muude karistuslike maksete jagamine on USA õiguse ja kohtupraktika kohaselt üldse võimalik ehk siis õiguspärane. Lepingu kohaselt annab õigusnõustaja hinnangu trahviraha jagamise perspektiivikuse kohta töö teise etapi lõpuks, mis ajaks on täidetud üle 90% lepingu mahust ja maksumusest.

Tõsiseid küsimusi tekitab ka valitsuse lepingupartneriks valitud firma taust. Riigikogu liikmed saatsid teile juba eelmisel nädalal kirja, kus soovitakse – tsiteerin – tutvuda USA Senati luurekomitee raportiga, mille järgi on Louis Freeh saanud Eestiga seotud rahapesuasjades suuniseid Venemaa Föderatsiooni võimudelt, kes on siis rahapesu uurimisel Eesti vastaspool. Me kõik saame hästi aru, et ükski terve mõistusega inimene ei palka endale kitse kärneriks. Seda teeks vaid keegi, kes on kas silmapaistvalt rumal või on tema sooviks aeda kahjustada.

Härra peaminister! Koostööleping senise rahapesukorraldajate õigusnõustajaga annaks legaalse aluse anda üle kogu teave tõendite kohta, mis Eesti võimudel on õnnestunud toimunud rahapesu kohta koguda. Kas te oskate veel nimetada mõnda põhjust, miks selline leping võidi sõlmida? Ja kui ei oska, siis millal te kavatsete selle lepingu lõpetada?

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed ja hea küsija! Kõigepealt ilusat sügisistungjärku teile! Aitäh selle küsimuse eest! Ma alustan sellest, et ma arvan, et rahapesu teemal peab Eestis igal hetkel, igal ajal, täna ja homme – kahjuks ma ei saa öelda, et eile – valitsema nulltolerants. Kui me selle teemaga ei tegele või kui see rahapesu teema tegeleb meiega siin Eestis, siis see võib olla väga tõsine oht meie majandusele ja ka julgeolekule. Võimalikku musta raha pesemist Eesti kaudu võidakse kindlasti kasutada meie huvide ründamiseks. Selle kaudu saadud vahendeid võidakse kasutada terrorismis või muus teiste riikide huve õõnestavas tegevuses.

Nüüd see, mida teie küsite: advokaadibüroo leping. Ma mäletan väga hästi, et juba siis, kui oli eelmine koalitsioon, kus olid sotsiaaldemokraadid laua taga koos Isamaa ja Keskerakonnaga, oli kabinetinõupidamisel sel teemal arutelu lähtuvalt meie hoolsuskohustusest, lähtuvalt sellest, et Eesti peab oma huvisid esindama ka Ameerika Ühendriikides. Oli arutelu, kas on mõeldav sellise kokkuleppe või lepingu sõlmimine. See valitsuskoalitsioon, kus on EKRE, Isamaa ja Keskerakond, otsustas kabinetinõupidamisel sellise lepingu projekti heaks kiita. See oli 26. märtsil. Loomulikult ei olnud siis teada, kellega leping sõlmitakse. See ülesanne jäi rahandusministrile ja laiemalt Rahandusministeeriumile.

Nüüd, kui te küsite, mis on selle lepingu eesmärk, siis lepingu eesmärk on tõesti, et Eesti valitsusele pakutaks õigusteenust, et USA pädeva asutusega sõlmitaks kokkulepe sissenõutavate trahvisummade osaliseks ülekandmiseks Eestile. Jah, lepingu maksumus on 3 miljonit. Selleks on nii sellel kui järgmisel aastal raha olemas, riigi eelarvestrateegias me soovime need vahendid ette näha. Ja kui te küsite kuidagi hinnangut, kas see summa on liiga suur või liiga väike, siis minu meelest see on turul valitsev hind – selliste summade peale neid lepinguid tehakse. Ja lepingus on ette nähtud ka edukustasu, mis on meile teada, aga see on konfidentsiaalne info.

Indrek Saar, täpsustav küsimus palun!

Tänan vastuse eest! Paraku te mu küsimusele otseselt ei vastanud, aga ma teen siiski järelduse, et te ei kavatse seda lepingut lõpetada, hoolimata sellest, et sellega on seotud ainult hulk küsimusi ja selle kasu näha ja selle üle õnnelik olla ei suuda keegi, kaasa arvatud Martin Helme, kes näib seda lepingut häbenevat ja otsib pidevalt ettekäändeid, kuidas sellega seotud sisulistele küsimustele mitte vastata. Nii ei ole ta ilmunud ka Riigikogu vastavate komisjonide ette ja ignoreerib muu hulgas ka neljandat võimu ehk osa ajakirjandusest asjassepuutuvatele küsimustele vastamisel. Teile, härra peaminister, peaks küll selge olema, et see, et minister ei ilmu Riigikogu komisjonide ette, takistab väga otseselt Riigikogu tööd. Ja see on ka seadusega vastuolus, kuna nii ei ole võimalik läbi viia parlamentaarset kontrolli ja avalikkus ei saa vastuseid. Rääkimata sellest, et avalikkus ei saa vastuseid ka siis, kui meedia esindajatele ei vastata, neid ignoreeritakse.

Sellest hoolimata näib, et teie istute, käed rüpes, ja vaatate seda kõike sulnilt pealt. Kuidas ja millal te kavatsete oma kabineti ministri panna seadust täitma ja vastama Riigikogu legaalsetele ja legitiimsetele küsimustele antud teemal? Millal te astute ajakirjanduse kaitseks välja, et nemad saaksid oma tööd teha, ja ütlete, et Martin Helme peaks neile vastama otse ja korrektselt?

Aitäh teile! Kõigepealt, leping lõpetatakse kohe, kui seda lepingut enam ei täideta – ükskõik kumma poole poolt. Minu meelest te tahate öelda, et see leping tuleb lõpetada sellepärast, et selle lepingu või selle partneri puhul on mängus võimalik huvide konflikt. Seda me saame hinnata kahte aspekti arvestades. Üks on see, mida on öelnud see advokaadibüroo. Meil on kiri 22. juunist 2020, millega Freeh' büroo on saatnud Rahandusministeeriumile kinnituse, et neil ei ole huvide konflikti. Ja lepingus on eraldi punkt huvide konfliktist hoidumise kohta, ka edaspidises tegevuses. See on punkt üks. Ja teine aspekt, millest lähtudes me saame huvide konflikti hinnata, on see, mida ütleb rahandusminister. Ja tema on öelnud, et sellel advokaadibürool ei ole huvide konflikti.

No ma saan aru, et te ütlete, et see on poliitretoorika, et ma istun, käed rüpes, ja ei tee midagi. Vastupidi! Ma arvan, et eelmises valitsuses, kus ma olin, ja ka selles valitsuses me oleme soovinud täita hoolsuskohustust rahapesu vastu võitlemisel. Täna tuleb ausalt öelda, et see juriidiline pool, vaidluste lahendamise pool, kohtu pool, mis on Ameerika Ühendriikides ülikeeruline, eeldab kindlasti seda, et Eestil on partner, kes Eesti huve seal esindaks. Kui mõelda, kes on istunud, käed rüpes, siis ma arvan, et kogu see periood, mis on sellest arutelu skaalast täielikult välja jäänud – aastad 2008–2015 – on käed rüpes istutud. Ma arvan, et käed rüpes on istunud toonased valitsuse liikmed, kes selle eest vastutasid, olgu see peaminister või rahandusminister, ja ka Finantsinspektsiooni nõukogu esimeste seas. Ma palusin täna oma ametikaaslastele väljavõtet, mitu korda on aastail 2008–2015 valitsuskabinetis sisuliselt arutatud rahapesu teemat. Vastus oli, et mitte ühtegi korda. Me oleme seda teemat arutanud eelmises valitsuses ja ka selles valitsuses korduvalt ja arutame kindlasti ka tulevikus.

Nii et kui seda lepingut üks või teine pool ei täida, siis tuleb see leping lõpetada. Või kui öeldakse, et seal on huvide konflikt. Seda me saame hinnata ainult kahest aspektist ja mõlemad hinnangud on öelnud, et seal ei ole huvide konflikti.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Härra Ratas! See, kas te olete midagi arutanud, peaks ju selguma ka mingitest teadmistest ja seisukohtadest. Praegu te kordate täpselt samu jutupunkte, millega te olete vahele jäänud mitme nädala jooksul. Mineviku koha pealt uurige, mis juhtus aastal 2014, kui Danske äririsk tegelikult paljastati. Aga ma ei taha minevikust rääkida, ma tahan olevikust rääkida. Mina arvasin, et kui te kahe nädala eest andsite Delfile intervjuu, siis juhtus mingisugune piinlik apsakas, et te ei olnud dokumentidega kursis. Aga te räägite täpselt sama juttu, kuigi see oli videona väga populaarne ka internetis. Öelge, kas te olete vahepeal lugenud, mida kirjutas tegelikult Välisministeerium, kui soovitas Freeh'ga ametlikke kontakte vältida, mida kirjutas Välisluureamet ja mis oli kirjas USA Senati välisluureraportis selle kohta, et Freeh sai samas asjas ülesandeid vastaspoolelt, Kremlist? Kas te olete vahepeal dokumentidega tutvunud või jäätegi kordama jutupunkte, mis demonstreerivad, et teile ei ole teema absoluutselt kohale jõudnud ega kuulu teie huvideringi?

Aitäh! Mul on kahju, aga kui need süüdistused tulevad täiesti alusetult minu suunas, siis ma ütlen, et kui keegi on sellel teemal vahele jäänud, siis ma arvan, et härra Ligi, teie peate peeglisse vaatama. Sellel perioodil, nagu ma ütlesin härra Indrek Saarele vastates, on enamiku ajast Eesti Vabariigi rahandusministri kohustusi täitnud Jürgen Ligi ja enamiku ajast olnud Finantsinspektsiooni nõukogu esimees Jürgen Ligi. Minu arvates ei olnud siis piisavalt poliitilist tegevust rahapesuga tegelemisel, mida kinnitab ka see, et seda ei ole mitte kordagi sellel perioodil valitsuskabinetis sisuliselt arutatud.

Nüüd see Delfi video, mida te mainisite. Loomulikult ma olin sellega kursis enne selle video tegemist, video tegemise ajal ja olen ka täna. USA Kongressi Senati luureraport kinnitab seda, mille kohta on Eesti ajakirjanduses juba varasemalt infot ilmunud, et – ja see on siis see väide –, et Louis Freeh'l on venelastega mitmesuguseid kohtumisi olnud. Samas ei leia sealt kinnitust väitele, et Freeh'l oleks praeguses asjas huvide konflikt. Freeh on ise hinnanud, et tema senine tegevus advokaadina ei too kaasa huvide konflikti Eesti esindamisel rahapesuvaidluses.

Nüüd, Välisministeeriumi arvamus, mida teie teate ju ka väga hästi, sest te olete oma komisjonis käsitlenud seda taustauuringut, mis on olnud asutusesiseseks kasutamiseks. Nad on hinnanud, nagu te teate, kolme advokaadibürood. Välisministeeriumi arvamuse kokkuvõte on viimasel leheküljel. Selles on ilusti ära toodud, mida Välisministeeriumi tausta uurimine selle kohta ütleb. Te märkisite veel Välisluureametit, ka selle arvamusega olen ma põhjalikult tutvunud. Ka Välisluureamet annab oma hinnangu kolmele advokaadibüroole. Nii et neid hinnanguid teate teie, neid hinnanguid tean ka mina. Ja tuleb tunnistada, et need hinnangud on sisult natukene vastukäivad.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme järgmise küsimuse juurde. Küsimus number kaks, mille esitab Kaja Kallas. Talle vastab peaminister Jüri Ratas. Palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma jätkan sealt, kus just pooleli jäime. Ma kordan veel kord üle, et Eesti Välisluureamet, Välisministeerium, ka Eesti suursaadik Ameerika Ühendriikides on kokku pannud memo, mis ütleb üheselt, et Freeh' advokaadibüroo pole heas kirjas ja tal on sidemed Venemaa rahapesijatega. Teie olete aga igal pool korrutanud ja korrutasite praegu ka üle, et Freeh' advokaadibüroo teatas, et neil pole huvide konflikti, ja sellest teile piisab. Palun öelge täna siin Riigikogu ees, miks te ei usalda Eesti ametiasutusi ja usaldate ühte Ameerika advokaadibürood ja tema kirja?

Aitäh teile! Ma kindlasti usaldan Eesti ametiasutusi. Kui me räägime sellest taustauuringust, mis on tulnud saatkonnast, siis nad on hinnanud, nagu ma ütlesin, kolme advokaadibürood. Saatkonna järeldus on see, et ta soovitab valida kahe esimesena nimetatud advokaadibüroo vahel. Need kaks esimest advokaadibürood on öelnud, et nemad ei tee selles kaasuses omapoolset pakkumist, kuna neil on huvide konflikt. Absoluutselt, see loogika ju ei lähe siis kokku! Kui need kaks advokaadibürood on ise öelnud, et nad ei tee, nad ei saa teha pakkumist huvide konflikti tõttu, siis ei saa nende kahe esimese vahel valida.

Kaja Kallas, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Isegi Eestis on advokaadibüroosid tegelikult tunduvalt rohkem kui kolm. Ameerika Ühendriikides on advokaadibüroosid kordades rohkem kui kolm. Aga ma siiski küsin. Nüüd, kui te ütlete, et teie Eesti ametkondi usaldate, siis ma küsin uuesti. Välisministeerium ütles väga selgelt, et ta ei soovita sõlmida lepingut selle advokaadibürooga. Kui te teate Eesti ametkondade negatiivset hinnangut sellele Freeh' büroole, siis miks te ei lase seda lepingut lõpetada? Ja kas te võiksite näidata ka tegudes seda, et te usaldate Eesti ametkondi rohkem, kui te usaldate mingit suvalist Ameerika advokaadibürood?

Aitäh teile! Ma lõpetan selle lepingu kindlasti kohe, kui ei täideta selles lepingus kirjas olevaid kohustusi või kui selle lepingu sõlmimisel on advokaadibüroo sisendi valesti andnud. Täna ei ole meil seda huvide konflikti kõrvalt võimalik hinnata kuidagi teistmoodi, kui lähtudes sellest, mida ütleb see advokaadibüroo. Te olete ise selles maailmas töötanud ja peaksite seda väga hästi teadma. See advokaadibüroo on kinnitanud, et neil ei ole selles küsimuses huvide konflikti. Ja see on meie võimalus hinnata neid advokaadibüroosid.

Nii Eestis kui ka USA-s on, ma arvan, sadu, kui mitte tuhandeid advokaate. Kokkuvõttes aga on see teema, Freeh' teema, mis on kogu selles rahapesukaasuses üles tulnud, minu meelest üsna oskuslikult fookusesse tõstetud, seda tuleb tunnistada. Härra Ligi on üsna oskuslikult tähelepanu suunanud, ma ütleksin, mitte nii olulisele teemale, teisejärgulisele teemale. Oluline teema on see, kuidas Eesti täidab oma hoolsuskohustust rahapesuvastases tegevuses, kuidas Eesti seisab selle eest, et oma huvisid kaitsta. Väga pikal perioodil, kui on rahapesu Eestis toimunud – 2008 kuni 2015 –, ei ole tegelikult piisavalt tehtud, ja ma arvan, et ei ole piisavalt tehtud, nagu ma ütlesin, just poliitikute poolt. Loomulikult me peame minema personaalseks: enamik aega oli sel ajal Reformierakonna käes nii peaministri kui rahandusministri portfell.

Aga kui te küsite selle lepingu kohta, mis on teile saanud nagu kõige olulisemaks küsimuseks, siis jah, kui seda lepingut ei täideta, siis loomulikult tuleb see lõpetada. Ma palusin välja selgitada ka mainekahju, mis kogu selle rahapesu temaatikaga seoses on Eestile tekkinud. Ja tuleb kahjuks öelda, et see on olnud väga massiivne. See on leidnud kajastust. Võtame kokku Eestiga seotud lood 2019. aastal: neid on olnud 2403, millest pooled ilmusid USA meedias. Ja me ei pea väga palju uurimistööd tegema ja mõtlema, mismoodi on see rahapesu teema kõige enam kajastust leidnud. Reeglina need lood on olnud negatiivsed. Meil tuleb tegutseda, selle teemaga tuleb edasi minna. Seetõttu on ka see advokaadibüroo leping, see on üks osa sellest tööst.

Aga jah, kokkuvõttes lepinguid advokaadibüroodega ei sõlmi ju Vabariigi Valitsus. Neid sõlmitakse väga palju ministeeriumides. Kui selle lepingu projekt meil kabinetist läbi käis, siis nagu ma ütlesin, oli üks peamine küsimus ka selles, et kuna oli vaja seda lepingut rahastada, siis oli vaja teha ka teatud rahastamisotsused.

Aitäh! Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Hea Jüri, sa oled muidugi raskes seisus. Ma saan aru, et rahandusminister on sõlminud lepingu, mis kahtlematult ei ole sisult kvaliteetne, ja selle ümber toimuv protsess, millega kaasneb varjamine, valetamine, selge parlamentaarse demokraatia põhimõtete eiramine, on kahtlematult Eesti valitsusele ja sinule kui selle valitsuse juhile väga ebameeldiv. No selles olukorras minna ründama neid, kes ex officio teostavad parlamentaarset järelevalvet Vabariigi Valitsuse üle – minu meelest ei tee see sulle au. Ma saan aru, miks seda poliitiliselt on vaja teha, aga au see ei tee.

Nüüd küsimus huvide konfliktist. Eesti ametkonnad on hinnanud kolme bürood, sellepärast et rahandusminister kuskilt kaabust just need kolm, kes paraku kõik on veidralt skandaalsed, välja tõmbas. Kõigi kolme kohta ütlesid Eesti ametiasutused, nii üks kui teine, põhimõtteliselt seda, et suuremal või vähemal määral on nad tihkelt läbi imbunud Venemaa klientidest, mõjudest, varasemast esindamisest jne. Kaks nendest büroodest kinnitasid ka ise, et me oleme nii tihkelt Venemaast läbi imbunud, et me ei saa teile pakkumist esitada ja loobume sellest koostööst. Kolmas esitas oma pakkumise ja temaga sõlmiti leping. Kas sinu meelest on kõige loogilisem järeldus, et kui me teame taustainfo pealt, et kõik kolm on kas just otseselt ebausaldusväärsed või kahtlase renomeega bürood, kaks nendest ütlevad, et nad on huvide konfliktis, ja kui kolmas ütleb, et ta ei ole, siis õige järeldus on see, et küllap ta siis ei ole? Kas see on kõige loogilisem järeldus selles olukorras?

Aitäh! Kõigepealt, jah, ma olen sellega nõus, et kõigi kolme büroo puhul hinnangutes, mis on tulnud, on olnud loomulikult kahtlusi just huvide konflikti osas. Jah, see vastab tõele. Nüüd see, kas ühel bürool on huvide konflikt või ei ole. Selles ruumis või selles maailmas käib asi selliselt, et seda peab kinnitama advokaadibüroo või siis ütlema, et ta ei osale selles pakkumises. Nagu ma ütlesin teile, on olemas selle advokaadibüroo kirjalik kinnitus 22. juunist, et tal ei ole huvide konflikti, ja ta on seda ka veel oma pressiteates hiljem kinnitanud. Ega väga palju rohkem ei ole Eesti riigil ja meil võimalust hinnata, kas see kinnitus vastab tõele või ei vasta. Me peame seda uskuma, kui me soovime seda lepingut nendega sõlmida. Seda lepingut on ette valmistanud rahandusminister koos oma ametikaaslastega. Ja nagu ma ütlesin, käis see ka kabinetist läbi, ainult et siis ei olnud juttu konkreetsest ettevõttest. Sel hetkel oli ka teadmine või tunnetus, kui palju selline leping sellisel turul võiks maksma minna. Ja sellest on rahandusminister, kui me räägime sellest rahalisest poolest, aga ka tegelikult lepingu sisust kinni pidanud. Nii et ei ole võimalust, et me kuidagi hakkame seda advokaadibüroo kinnitust eraldi üle hindama.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Ja järgmisena küsimus number 3: esitab Riina Sikkut ja talle vastab rahandusminister Martin Helme. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Mina ausalt öeldes paar kuud tagasi üllatusin. Kui Freeh'ga sõlmitud lepingu teema üles kerkis, ma arvasin, et Riigikogu ees ja ajakirjanike eest te olete tavapäraselt enesekindel, te ütlete, et ah, mul on valitsuse mandaat, see on suurepärane leping, sajad miljonid tulevad koju, küll te näete seda. Aga millegipärast läks vastupidi. Te ei järginud põhimõtet, et valitsemise avalikkus on demokraatliku valitsemise vundament. Te ei teinud koostööd teiste ministeeriumidega lepingu ettevalmistamisel, nagu valitsuse otsus ette nägi. Te ei usaldanud Eesti ameti- ja uurimisasutuste hinnanguid, kes lepingu sõlmimist Freeh' bürooga ei soovitanud. Avalikkus ei tea senini, kuidas nende kolme bürooni jõuti, kes koostas lepingu, kuidas hinnatakse lepingu täitmist. Delfi ajakirjanike küsimustele te lihtsalt ei vasta. See on nii üllatav, et mul tekib küsimus, mida te kardate. Mis on see, mida avalikkus ei tohi teada?

Aitäh! Ma peaks natukene laiemalt oma vastamist alustama. Mina olen jälle üllatunud selle peale, kui jultunult, häbitult valetatakse kogu selle diskussiooni käigus. Ka täna on siin saalis küsimuste küsimise ajal jälgilt valetatud. Indrek Saar teatab, et mina solvan Riigikogu, jättes tulemata komisjonidesse. Palun väga, näidake mulle, millisele komisjoni istungile ma olen jätnud tulemata! See, kui mõned opositsioonisaadikud kusagil Riigikogus vihkamisminuteid peavad, ei ole Riigikogu komisjoni istung. Ilma kinnitamata päevakorrata, ilma kvoorumita ei ole Riigikogu komisjoni istungid toimunud. Ja ma ei ole ühelegi komisjoni istungile jätnud tulemata. Selle väite esitamine on sulaselge avalikkusele valetamine. Ja see on häbitu.

Täpselt samamoodi on avalikkusele valetamine see, kui te ütlete, et ma ei ole kooskõlastanud oma tegevust valitsuse või teiste valitsemisaladega. Ma olen teile andnud paberi peal või elektrooniliselt kõik need materjalid, mida te olete küsinud. Jutt sellest, et avalik asjaajamine ka Riigikogule on pime, ei vasta tõele. Ka see on valetamine. Kõik paberid, mida on küsitud, olete te saanud. Ja sellest paberireast on väga selgelt näha, et on teema valitsusse viidud, valitsuses on olnud arutelud, on olnud kabineti otsus, sellele on järgnenud valitsuse otsused. Selle volituse alusel ja selle volituse piires olen ma tegelenud hanke ettevalmistamisega, kaasanud sinna Justiitsministeeriumi, kaasanud sinna Välisministeeriumi, kaasanud sinna läbi Välisministeeriumi välissaatkonna ja ka Välisluureameti. Nii et esitada rahumeeli väide, nagu oleks ma tegutsenud kuidagi omavoliliselt, salajas, mingeid protseduure rikkudes, on lihtsalt jõhker laimamine. Ja see tuleb siin täiesti kategooriliselt tagasi lükata.

See, et teile ei meeldi, et selle teemaga tegeldakse, on ju täiesti mõistetav. Reformierakonna esindaja oli pikalt rahandusministri ametis, siseministri ametis, hiljem oli justiitsministri ametis sotsiaaldemokraat ja ka siseministri ametis. Ja sellest perioodist ei ole mitte midagi ette näidata rahapesuvastases võitluses, küll aga on ette näidata katastroofide rida, millega tänane valitsus maadleb. See on kogu asja olemus.

Ma tänan! Riina Sikkut, palun täpsustav küsimus!

Aitäh! See oli küll ootuspärane vastus. Sellele, mida te kardate, te ei vastanud, aga tundub, et midagi te kardate. Sest te ju jätsite ka eile riigieelarve kontrolli erikomisjoni istungile tulemata. Teie nõunikud jätsid erikomisjonide ühisistungile tulemata. Kui kaua läks Riigikogu liikmetel aega, et näha lepingut, mis on Freeh' bürooga sõlmitud?! Mitu korda seda küsiti?! Ja see tuli lõpuks osaliselt mustaks märgituna. Seda saab lugeda lukustatud kapist. Te olete teinud kõik, et meil oleks raske infole ligi pääseda. Aga kuna peaminister on korduvalt viidanud, et leping lõpetatakse kohe, kui seda ei täideta – kõlab väga loogiliselt, raske on vastu vaielda –, siis kas te olete peaministrit kõigest informeerinud? Kas Freeh, Sporkin & Sullivan on asunud lepingut täitma? Kas nad on jõudnud juba teise etappi? Kes otsustab väljamaksete tegemise? Kas lepingus on seatud töödele vahetähtajad või vahearuandekohustused või ei ole? Milline on see täitmise kvaliteet, mille järel raha välja makstakse? Kes seda hindab, kes suudab seda Eestis hinnata ja kas need on äkki needsamad ametiasutused, kelle soovitust lepingut mitte sõlmida te ei usaldanud?

Aitäh! Jaa, võin täiesti ... Lükkan jälle tagasi ühe vale, et ma ei ilmunud eile riigieelarve kontrolli komisjoni. Riigieelarve kontrolli komisjonist tuli eelmise nädala lõpus küsimus, kas ma saaksin tulla komisjoni. Ma vastasin, et saan küll. Siis öeldi selle peale, et tulgu ma esmaspäeval. Ma ütlesin, et esmaspäeval on mul kalender täis, kas me võiksime teha seda järgmisel nädalal. Selle peale vastati: "Ei, siis ei ole vaja." Nii et palun ärge rääkige, et ma keeldusin tulemast. Te teate ju väga hästi, ka endise ministrina te kindlasti teate, et ministrite kalendrid on mitu nädalat ette tuugalt täis. Ei ole sugugi niimoodi, et meile öeldakse kaks päeva ette, et kaks tundi on vaja tollel päeval tühjaks teha. See ei ole võimalik ja see ei ole kunagi nii toimunudki. See ei ole kunagi nii toimunud! Nii et ei ole vaja jälle levitada siin valet, nagu ma oleksin keeldunud tulemast komisjoni. Tõsi, minu nõunikud küsisid, et komisjon soovib nendega vestelda, mis me teeme. Minu vastus oli, et see komisjon on kirbutsirkus, seal tegeletakse pseudotamise ja valede levitamisega, ei ole vaja minna. Nii lihtne! Ja kui selle peale öeldakse, et neil on kohustus tulla, siis aetakse segamini – ja minu meelest on see Riigikogu liikmetele sobimatu – kodu- ja töökorra seaduse paragrahvid, mis räägivad erikomisjonidest ja uurimiskomisjonidest. Neil on erinevad pädevused.

Kas ma olen peaministrile või teistele ministritele n-ö eduraporteid teinud? Esiteks tahan öelda, et Eesti riik on sõlminud õigusabilepinguid päris palju. Justiitsministeerium palkab pidevalt õigusabi andjaid. Näiteks palkas Justiitsministeerium Riigikohtus peetavaks vaidluseks teise samba teemal endale õigusabi. Ja ma ei usu, et keegi teist arvab, et Raivo Aeg teeb jooksvaid ülevaateid sellest, kuidas lepingut on täidetud ja mis päeval tuli arve ja mis päeval tehti ülekanne. Ei ole seda tehtud. Seda ei ole varem tehtud ja ma arvan, et ei tehta ka ühegi teise lepingu puhul.

Kui eelmise küsimuse vastuseks öelda, mida mina kardan, siis mina ei karda mitte midagi. Ma olen ikkagi täiesti selgelt selle viimase pooleteise kuu jooksul jõudnud arusaamale, et kardavad kusagil mujal mingid teised inimesed, ja paaniliselt kardavad. Ja tegelikult ma arvan, et küllap me lõpuks saame teada, mida nad kardavad. See asi ju liigub. See asi liigub! Nii et minul ei ole mitte midagi karta. Ei ole ka niimoodi, et kui meil on ainult valitsuse või kabineti protokollis mingi kolm rida selle kohta, et arutati teemat ja tehti selline otsus, et siis nii lakooniline see arutelu oligi. Uskuge mind, valitsuse arutelud on palju pikemad ja põhjalikumad. Ja uskuge mind – ja jälle, endiste ministritena te ju kindlasti teate –, et valitsuse liikmed räägivad peaministriga ka väljaspool kabinetti ja väljaspool protokolli.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Alles hiljuti juhatas parlamenti esimees, kes ütles, et kui parlament kutsub ministrit, siis minister tuleb. Omavahel naljatasid Riigikogu liikmed, et minister tuleb jooksuga. Teie olete täna levitamas nagu uut demokraatiat, parlamentaarse kontrolli sellist stiili, mille kohaselt minister tuleb parlamenti siis, kui ta tahab. Ma arvan, et see ei näita mitte teie tugevust, nagu te üritate muljet jätta, vaid teie absoluutset nõrkust. Kahekuulised planeerimised on ministri puhul normaalsed, aga on ebanormaalne leida kahe kuu pärast aeg parlamendiga suhtlemiseks. Aga tegelikult te saate seda teha ainult tänu sellele, et peaminister lubab sellist kultuuri viljeleda ega kutsu ministrit korrale. Täna tõestati üsna ilmekalt, et te ei saa aru selle probleemi sügavusest ja julgeolekuriskist. Sellele viitavad ka teie viimased sõnavõtud riigikaitse teemal, teie soov tegelikult neid summasid vähendada. Aga kujutage nüüd päriselt ette, et te sõlmisite lepingu advokaadibürooga, kes on selgelt esindanud Vene poolt. Kaaskodanikel tekib sel juhul küsimus, kas see maksumaksja raha, mille te vist kuulu järgi olete osalise ettemaksuna juba ära maksnud, ei lähe mitte ka nende endiste esindatud osapoolte hüvanguks. Aga välja üritatakse mängida seda, et meil on tulemas väga suur kasu, finantsiline võit selle uurimise tulemusel. Öelge, miks te mängite tulega?

No nüüd on jälle üks vale vaja ümber lükata. Mina ei soovi vähendada kaitsekulutuste raha. Vastupidi, minu ettepaneku sisu oli kaitsekulutusteks raha juurde panna, aga seda raha ümber struktureerida, nii et see läheks konkreetsetele suurtele soetustele ehk võimelünkade täitmisele, mis on meil 25 aastat täitmata. Nii et see vale tuleb ka tagasi lükata.

Teine, järgmine ja päris vastik vale on see, et Louis Freeh on mingisugune Vene mõjuagent või venelaste, ma ei tea, teenistuses olev inimene. No see on lihtsalt pöörane jutt. Pöörane jutt! Mitte keegi ei ole kogu selle diskussiooni ajal, mis meil siin viimased poolteist kuud on olnud, ei ole tegelikult ära näidanud huvide konflikti, sest seda ei ole. Kõik, kes natukenegi teavad, mis asi on huvide konflikt – Jüri Ratas üritas seda ka teile selgitada –, teavad seda, et huvide konflikt praktiliselt kõikides lääneriikides on defineeritud nii: samas asjas ei tohi erinevaid pooli esindada. Meil ei ole sama asja ja meil ei ole neid erinevaid pooli praegu olemas.

See, millest räägitakse, on mitme aasta tagused Louis Freeh' seosed ühe teise firmaga. Need seosed on lõppenud ja tegu ei ole isegi ligilähedaselt sama asjaga. Nii et mingit huvide konflikti keegi ei ole siiamaani suutnud ära näidata. Selle pärast sellest ka väga ei räägita, aga selle najal üritatakse konstrueerida mingisugust Vene agentlust. Me oleme ikka tõesti siin Eestis Ameerika avastanud, kui Jürgen Ligi ja Holger Roonemaa tuvastavad, et FBI endine agent on pikaaegne Vene agent, FBI endine direktor on pikaaegne Vene agent.

Nüüd sellest, mis puudutab komisjonidesse mittetulemist. Ei ole niimoodi olnud, et ma ei ole kahe kuu jooksul aega leidnud. See ei ole niimoodi olnud! On toimunud kaks erikomisjonide ühisistungit sellest perioodist, millest me räägime, nüüd on neid juba juurde tulnud, Riigikogu on uuesti tööle tulnud. Aga istungitevahelisel perioodil oli kaks istungit, kuhu kummalegi mind ei kutsutud. Mind ei ole kutsutud! Ja rääkida sellest, et ma ei ole kohale ilmunud ... Noh, esiteks arvestame seda, et suvisel perioodil erikomisjonide istungite korraldamine on üldse väga ebatavaline. Puhkuste perioodil on inimeste kättesaamine üldse palju raskem kui tavaliselt. Selle tõttu ka jäi osa istungeid ju ära. Aga mina ei ole nõudnud kahekuulist etteteatamisaega. Ma pakkusin erikomisjonile, et ma tulen nädal hiljem. See on midagi natuke muud ja see on täiesti tavapärane praktika. Ja üritada siin kuidagi jätta muljet, et ma olen, ma ei tea, käest ära läinud, et lendu läinud mürske peab siin peaminister kuidagi ohjama – no see on, ma ütleks, pisut totakas.

Aitäh! Härra Kruuse, tõepoolest ma ütlesin, et ministrid on kohustatud tulema komisjoni, kui neid kutsutakse, aga ma lisan ka teise poole, mille teie jätsite ütlemata. Mina ütlesin seda, et see saab toimuda ainult poolte kokkuleppel kokkulepitud ajal, mitte komisjoni diktaadi peale. Aga nüüd ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Kas, härra Kruuse, teil on protseduuriline küsimus?

Protseduuriline märkus. Ka esimees viitab ju tegelikult sellele, et kui koalitsioon ei taha komisjoni kokku kutsuda ja legitimeerida seda, et komisjoni istung toimub, siis on see võimalus tal täiesti olemas. Ja see on vale kultuur. Meil peaks olema võimalus alati komisjoni kokku kutsuda, et teostada parlamentaarset järelevalvet.

See ei ole tõesti protseduuriline küsimus, aga ma märgin, et meie komisjonide toimimine on sätestatud meie kodu- ja töökorra seaduses ja seda tuleb järgida. Sellega lõpetan antud küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi küsimuse juurde number 4, mille esitab Keit Pentus-Rosimannus ja vastab välisminister Urmas Reinsalu. Palun!

Aitäh, hea esimees! Kõigepealt selle eelmise sõnavahetuse kommentaarina: ma olen sunnitud teile meelde tuletama, et hoolimata teie erakonnasisesest hierarhiast ei ole te siin mitte EKRE esindajana saali ees. Te olete terve parlamendi esimees, Riigikogu esimees, ma palun vastavalt käituda!

Austatud välisminister! Kui valitsused ja riigid peavad sõlmima lepinguid, mis puudutavad riigisaladust, mis puudutavad julgeolekut, siis selle võimaliku lepingupartneri valimisel tehakse päris põhjalikku taustatööd. Ja see taustatöö ei tugine mitte ainult selle võimaliku lepingupartneri enda sõnalisele hinnangule, vaid uuritakse palju laiemalt erinevaid asjaolusid. Me oleme praeguseks näinud Ameerika Ühendriikide Senati luurekomitee raportit, mis on avalik ja mis ütleb, et kõnealune esindaja, kellest me täna infotunnis palju rääkinud oleme – Louis Freeh –, on saanud suuniseid Eestiga seotud rahapesuasjades Venemaa Föderatsiooni võimudelt. Erinevalt sellestsamast Ameerika Ühendriikide Senati luurekomitee raportist, erinevalt selle hinnangust ei ole millegipärast Eesti Välisministeeriumi hinnang Louis Freeh' ja tema bürooga lepingusse minemise kohta siiamaani avalik.

Arvestades avalikku huvi, mis selle teema vastu on, arvestades kõiki neid küsimusi, mis on õhus, vastukäivat informatsiooni selles hinnangus sisalduva kohta, on mul teile ettepanek, et te selle hinnangu avalikustaksite. Ja mu küsimus on: kas te olete valmis avalikustama seda hinnangut, mille Välisministeerium, Eesti saatkond Ameerika Ühendriikides, antud teemal andnud on?

Aitäh! Võeti seapõrsas, tuli ka tüli majja – vene vanasõna. Eelmine valitsus arutas seda, et tegelikult Eesti riigil on mõistlik oma hoolsuskohustuse täitmise huvides palgata oma huvisid esindama advokaadibüroo Ameerikast. Kust ma selle idee justiitsministrina üldse sain? Hans H. Luik tuli minu juurde ühe Ameerika advokaadiga, tõsi küll, mitte nii legendaarsega kui see, kelle ümber meil arutelu praegu käib. Me arutasime seda asja ja palkasime – vaadake, oluline käik! – Eesti advokaadibüroo, et uurida välja, kas võiks olla põhjendatud Eesti riigi huvide esindamine üldse sellist tüüpi menetlustes Ameerika Ühendriikide territooriumil, nende jurisdiktsiooni all. Me valitsuses arutasime ja leidsime, et on mõtet selle kallal töötada. Selle valitsuse ajal liikusime edasi.

Nüüd küsimus sellest, kas advokaadibüroo on saanud mingeid riigisaladuse lubasid. Ei ole saanud! Nagu rahandusminister mu kõrval ütles, tegelikult on olukord selline, et üks advokaat, üks Eestis tegutsev advokaat, kes esindab omakorda seda advokaadibürood, on saanud riigisaladuse loa ja ka läbinud kontrolli. Inimene saab riigisaladuse loa, mitte advokaadibüroo kui juriidiline isik.

Nüüd küsimus sellest, mida, milliseid tohutuid dramaatilisi saladusi sisaldab see Välisministeeriumi taustamemo. See sisaldab Eesti diplomaatide osutusi selle kohta, mida nad on saanud kolmandatelt isikutelt, kelle nimesid ei mainita selles memos. Ühe pika lõigu ulatuses osutatakse selles tekstis kolmandate isikute tähelepanujuhtimisele Louis Freeh' kui isiku, mitte selle advokaadibüroo mainele. See on Louis Freeh' isiku mainet puudutav kolmandatelt isikutelt saadud info, kusjuures n-ö allikaid ei mainita. Ja saatkond loomulikult rõhutab, mis on ka õige, et saatkond ei ole Ameerika Ühendriikide territooriumil jälitusasutus, kes saaks kontrollida, kas nende kolmandate isikute väited on õiguslikult pidavad. Ma arvan, et Eesti riik on astunud ratsionaalseid samme, mis puudutavad selle advokaadibüroo taustakontrolli, mis puudutavad seda, et Rahandusministeerium pöördus Välisministeeriumi poole. Selle info, mida Rahandusministeerium küsis, nad said otsustamisel aluseks võtta.

Aga nüüd küsimus, kas ma ütlen, et ma avaliku huvi korral hakkan Välisministeeriumi memosid avalikustama. Ma ütlen nõnda, jättes kogu dramatismi kõrvale, et sisuliselt on minu õpetatud ja kõrgelt austatud sõbrad parlamendis seda memo juba tsiteerinud, võib-olla ühe või teise rõhuasetusega vastavalt enda loogikale. Parlamendiliikmetele on see loomulikult kättesaadavaks tehtud. Kas ma loon praktikat, et kui on avalik huvi, siis ma avalikustan Eesti diplomaatide omavahelisi usalduslikke tekste? Mul see juriidiline pädevus on. Ma konsulteerisin selles küsimuses Välisministeeriumi inimestega. Senine praktika, nagu sina ka tead endise välisministrina, on, et Eesti Välisministeerium ei avalikusta oma memosid. Selle loogika on tegelikult seotud eesmärgiga, et ka kolmandad isikud oleksid valmis usaldusväärselt Eesti diplomaatidega infot jagama. See on pretsedendi küsimus. Kas see on seotud mingi tohutu paganama dramatismiga, et nüüd maa kukub kokku? Ma arvan, et need, kes on lugenud, teavad, et see, millele on osutatud, seal sees ongi. Seal mingit faktilist lisateavet tegelikult ei ole.

Keit Pentus-Rosimannus, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Hea välisminister, sa ilmselt purustasid praegu sinu enda varasema rekordi minuti jooksul sõnade ritta seadmise kiiruses, aga mu küsimusele ometigi sisulist vastust ei andnud. Mu küsimus ei puudutanud mitte diplomaatide omavahelist mõttevahetust, mu küsimus ei puudutanud mitte saatkondadest diplomaatidele meie omavahelises suhtluses edastatud informatsiooni, vaid see puudutas valitsuskabinetile esitatud taustahinnangut, mille Välisministeerium omalt poolt nendesse materjalidesse lisas. Ja ma küsin siis niipidi: kas Välisministeeriumi hinnang või taustauuring ja selles olev järeldus, et Louis Freeh ei ole usaldusväärne ega Eesti mainele hea lepingupartner ei isikuna ega õigusbüroo esindajana, kas see teadmine oli valitsuskabineti liikmetel olemas enne, kui nad langetasid otsuse, et leping tehakse just selle õigusbürooga? Kas see teie hinnang, Välisministeeriumi hinnang, taustauuring oli valitsuskabineti liikmetele enne kättesaadavaks tehtud, nii et neil oli võimalus sellega eelnevalt tutvuda?

Aitäh! Välisministeerium edastas Rahandusministeeriumi palve peale oma taustauuringu. Ja mis selle uuringu nending on? Kas tohutud saladused, nagu siin püütakse muljet jätta? Jumala pärast, siin on seda mitu korda tsiteeritud, seda on teinud ka parlamendiliikmed. Seal on öeldud, et kolmandad isikud on osutanud, et Freeh' isiku või tegelikult tema maine puhul on probleeme, ja soovitati kaaluda valikut kahe teise büroo vahel. Oligi kõik, see on kogu informatsioon, mis seal sisaldub.

Kas Vabariigi Valitsus on langetanud otsuse Freeh' büroo palkamise kohta? Vastus on eitav: ei ole. Vabariigi Valitsus võttis kabinetiistungil seisukoha, et on mõistlik palgata Ameerika Ühendriikide advokaadibüroo, ja volitati Rahandusministeeriumi büroo välja valima, riigi huvisid esindama. Ja Justiitsministeerium ning Välisministeerium pidid koostööd tegema. Nii et eraldi võetuna valitsus ei ole kuidagi arutanud, kas Freeh' kontor palgata või Freeh' kontorit mitte palgata. Sellega, et üldse arutataks advokaadibüroo palkamist, sellega olen nõus. See on väga kõrge juhtimistasand, aga ma ei hakka ütlema, et me seadusandja tasemel seda puurime. Nõnda.

Omal ajal oli küsimuse all Tallinna Vesi, kes tegelikult võttis ülemääraselt raha. Me läksime ja võtsime vastu monopolide ohjeldamise seaduse, eks ole. Ja nüüd anti Eesti riik Pariisi arbitraaži. Me ütlesime, et me ei sõlmi kokkulepet, me kaitseme Eesti tarbijaid, me kaitseme Eesti riigi õigust. Ja siis tegelikult valitsus – ma olin justiitsminister – või Justiitsministeerium palkas advokaadibüroo. Mingid advokaadibürood, kes seal on, mis seal on – tegelikult niisugusel kõrgel juhtimistasandil sellega ei tegeletudki. Ausalt öelda, kui te mul täna käsite vande all nimetada neid advokaadibüroo tehnilisi nüansse, siis ma jään jänni. See oli ametnike tasemel otsustus. Ma arvan, et see ei olegi nii kõrge profiiliga poliitilise otsustuse tasand.

Ma tahan teile öelda hea uudise. Eesti Vabariik võitis Pariisi arbitraažis, 100 miljonit eurot jäi Eesti maksumaksjale alles, sest me ei löönud põnnama. Ja nii tulebki tegutseda. Oma õiguste eest, meie õiguste eest, meie riigi huvide eest ei seisa siin maailmas mitte keegi teine kui meie ise. Selleks on meile antud pädevus, selleks on meile antud vastutus ja sellest tuleb juhinduda.

Ja nüüd ongi tegelikult nii, et me asetame asjad õigesse perspektiivi. Meie probleem on see, et on toimunud ulatuslikud finantsvaldkonna õigusrikkumised meie riigi territooriumil. Ja kahtlemata peab Eesti riik ennast käsitama kui ohvrit, kes on huvitatud – ja me olemegi huvitatud – maksimaalsest tõe väljaselgitamisest ja süüdlaste vastutusele võtmisest, ja seda kahtlemata ka niisuguses ulatuses, mis puudutab kolmandate riikide territooriumil, nende jurisdiktsiooni all toimuvaid menetlusi, ja ka kahjutasu saamist.

Ma küsisin tegelikult komisjonides ühe küsimuse, see komisjonide arutelu oli väga oluline. Ma esitasin komisjonidele põhimõttelise küsimuse: kas see, et me tegelikult oleme valmis oma õiguskaitselisi huvisid realiseerima, on mõistlik? Ja komisjonide liikmed ütlesid, et jah, see on õige, Urmas. Nii nad ütlesid. Vähemalt oli selline hoiak mitmel komisjoni liikmel. Ja see on õige, et ei maksa lüüa põnnama. Muidugi tuleb asjad selgeks arutada. Martin räägib ka komisjonis, annab ülevaate, ja siin ei ole vaja ette kujutada, et asjade taga on midagi, mida tegelikult ei ole. (Midagi hõigatakse saalist.) Ma vastasin küsimusele. Valitsus eraldi võetuna seda Freeh' otsust ei langetanud, see oligi vastus. Järelikult valitsusel ei olnud ka mingit eraldi võetud otsuse tegemist ühe büroo kohta. See oli rahandusministri pädevuses.

Järgmisena saab küsida Jürgen Ligi.

Aitäh! Härra Reinsalu! Komplimendi korras: mul on hea meel, et te meie erikomisjonide ees ei müünud maha Välisministeeriumi ega ka Välisluureameti informatsiooni ja soovitust konkreetse advokaadiga isiklikest ametlikest suhetest hoiduda. Seda komplimendi korras! Ja see sai ka protokolli, et te ütlesite, et teie poleks selle informatsiooni põhjal lepingusse läinud. Aga kindlasti te ei müünud ka maha, kordagi te ei ole müünud maha Isamaa siseministrit Marko Pomerantsi ega Ken-Marti Vaherit, kes tegelikult neil kuulsatel aastatel olid rahapesu järelevalve eest otseselt vastutavad. See on ikkagi Siseministeeriumi valdkond. Ja see ongi ilus – ütlen seda komplimendi korras. Ei tohigi määrida inimesi, kelle tegevusel on seletus.

Nüüd aga küsin teilt kui välisministrilt. Öelge, kas see, mis siin praegu toimub, on teie arvates Eesti mainele hea? Jäetakse kõrvale kõik sise- ja justiitsministrid ja püütakse tõestada, et Eestis ühes konkreetses Rahandusministeeriumi valdkonnas tehti kõik valesti või jäeti kõik tegemata. Meile on teada, et 2014. aastal tegelikult ju konkreetne Danske kaasus avastati – äririskid, mitte midagi sellist, mida siseminister saab teha, vaid Danske äririskid – tänu Finantsinspektsiooni auditile. Ja teiseks, 2014. aastal olid meil eeskujulikud regulatsioonid. Öelge, kas teie arvates on hea praegu Eesti maine kaitsmise sildi all määrida seda minevikku sellisel moel: meil siin oli hoolsuskohustus täitmata jne, jne. Kas on õige Finantsinspektsioonile ja teab kellele veel nende tegematajätmisi ette heita? Kuidas te välisministrina arvate?

Ma õnnitlen sind, Jürgen! Sa küsid nõnda, et kuidas minu hinnangul peaks riigi mainet kaitsma, ja samas põimisid sinna sisse "komplimendi", miks kelmid Pomerants ja Vaher ei vahistanud siseministrina neid rahapesijaid. Ma saan aru, et sul on Karilaiu kompleks. Tähendab, Jaanus on siin parlamendis selle ümber käinud ja on tegelikult neid teemasid arendanud.

Ei, ma arvan, et meil ei maksa oma inimestel, oma riigis ... Me saame aru, et see on meie riigi maine küsimus, see on tegelikult riigi rahanduse ja finantsilise usaldusväärsuse küsimus. Kõige kehvem, mida me saame teha, on hakata Vesipruuli moodi surnud koera üle aia pilduma. Ma arvan, et see ei ole konstruktiivne, Jürgen. Vähim, millega me saame leppida, on tõde. Tõde on teinekord väga raske, väga raske. Ma tuletan meelde, et Victor Hugo on öelnud: "Lahke olla on kerge, õiglane olla on raske." Selles küsimuses me peame püüdma olla erakondade kemplusest üle ja tõusma selles mõttes kõrgemale, et see on meie ühine asi. Me peame sellele, mis on juhtunud, lahendused leidma. Meil on hämmastaval kombel olukord, kus püütakse transformeeruda. Ja ma arvan, et siin ei ole keegi patust puhas. Ma mõistan seda loogikat, seda poliitilist kiusatust. Aga praegune olukord on transformeerunud. Valitsus, ja järjekestvalt teine valitsus juba soovib tegelikult riigi huvisid n-ö tuvastada. Ja nüüd selgub, et kuidagi teleskoobist saab mikroskoop. Probleem ei ole mitte rahapesu, mida me arutame siin parlamendis, vaid probleem on selles, et palgati rahapesu uurija, et kas ta teeb head tööd või mitte.

Ma olen täiesti nõus peaministriga: kahtlemata valitsusel on õigus teada. Rahandusministeerium annab ülevaate, kas see advokaadibüroo täidab neid ülesandeid, milleks tal on raha saadud. Eks ole, talle makstakse raha ja nõnda edasi. Ja siis on selle järgi võimalik seda hinnata. Aga püstitada nüüd olukord sellisena, et diskrediteerida – ma rõhutan, et kindlasti on väga tähelepanelikke inimesi väljaspoolt meie piire, kes loevad ju kõike, mis hinnanguid siin antakse –, diskrediteerida seda valitsuse heauskset sammu, mille me astume vastavalt sellele loogikale, mis siin taga on ... Ma ei tea, mis poolvihjed või dramaatilised vihjed siin kõik kõlanud on – ma arvan, et see ei ole ratsionaalne. See ei vasta praeguses olukorras riigi, meie maksumaksjate ja riigi finantsstabiilsuse huvidele.

Nii et sellele küsimusele, mis mult otse küsisid, Jürgen, ma saan sulle vastata, ausalt: jah. Sinu küsimus oli selline, et ma saan sulle südamerahuga vastata: jah. Sinu küsimusele, mis oli selgelt see, kas tegelikult on põhjust riigi huvisid kaitsta, kas on põhjust mitte pilduda üksteise vastu võltssüüdistusi, ma vastan: jah, jah, jah. Siin me oleme täitsa ühel pool rindejoont, siin ei ole mitte kedagi teist. Ja Eesti riigi rahapesuvastases kaitses oleme Martin, mina, peaminister, Henn ja sina – kõik oleme ühel pool rindejoont. (Jürgen Ligi ütleb midagi saalist.) Kuidas? Korda palun küsimust.

Aitäh!

Kuidas? Korda äkki küsimust. Mis see küsimus oli?

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Ka edaspidi on võimalik küsimusi esitada.

Lähme nüüd registreeritud küsimuste juurde. Number 5 küsimuse esitab Jaak Juske ja talle vastab peaminister Jüri Ratas. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Ma loodan, et teie vastate küsimustele selgelt, konkreetselt, ei hakka keerutama ega hakka tsiteerima vene vanasõnu. Tegelikult te jätsite alguses vastamata hea kolleegi Indrek Saare teisele küsimusele, mis puudutas teie valitsuse rahandusministri mitteosalemist Riigikogu komisjonide koosolekutel, kuhu teda on korduvalt kutsutud. Kuna see kõnealune leping on tekitanud palju segadust ja palju salatsemist, on loogiline, et Riigikogu liikmetel on olnud ministrile palju küsimusi, et Riigikogu liikmed tahavad läbi viia parlamentaarset kontrolli. Aga kui minister ei suvatse komisjonidesse kohale ilmuda, siis ei saa Riigikogu talle ette nähtud tööd teha. Siit mu küsimus: ma palun teie konkreetset seisukohta, hinnangut, kas see ongi teie juhitud valitsuse uus poliitika, suhtumine, et kui minister ei soovi, ei suvatse osaleda parlamendikomisjonide töös, kuhu teda on kutsutud, siis ta ei peagi seda tegema? Kui te ütlete, et see ei ole teie valitsuse seisukoht ja poliitika, siis on mul teine küsimus: kas te olete teinud rahandusministrile selge märkuse, olete kutsunud teda üles seadust täitma, osalema komisjonide töös? Kas olete talle meelde tuletanud, et parlament on tema tööandja, mitte keegi teine?

Aitäh teile, härra Juske! Kõigepealt, ma ei ole absoluutselt teie rünnakuga välisministri vastu nõus. Te ütlete, et ta ei vastanud konkreetselt. Ta võttis eelmises küsimuses konkreetse vastuse kokku, mitu korda ütles jah, jah, jah. Nii et konkreetsemalt annab vastata, hea vastus oli. Ja ma arvan, et vanasõnade sissetoomine kindlasti annab vastust palju ilmekamalt edasi.

Aga nüüd teie küsimus, kas ministrid, valitsuse liikmed peavad käima komisjonis. Vastus on jah. Kas nad peavad järgima seadust? Vastus on jah. Ma mäletan, et suvisel ajal, kui me seda teemat arutasime, rahandusminister ütles kohe, et tal on olnud kontakt komisjoniga – antud juhul oli jutt rahanduskomisjonist –, et ta sinna läheb. See oli kindel seisukoht ja ta sinna ka läks. Mina kindlasti igapäevaselt ei hoia ministrite kalendrit silme ees, aga kui ma ei eksi, käis rahandusminister ka täna Riigikogu komisjonis. Tõsi, mitte rahanduskomisjonis, vaid see oli kaitsekomisjon. Nüüd ma kuulen siit, et rahandusminister on öelnud ka erikomisjonile, et ta soovib tulla küll, et ta püüab tulla ja palub leida võimalus see aeg muuta nädal aega hilisemaks. Ja tõesti, kui see öeldakse ette vähese etteteatamisega, eriti veel ajal, kui me peame valitsuse tasandil tõsiseid eelarvearutelusid, et eelarve teile, austatud Riigikogu, üle anda, siis päris nii ei saa. Tõesti, ma ütlen, et mõnepäevase etteteatamisega ei saa. Nii et see ongi, ma arvan, väga konkreetne vastus, härra Juske, teile.

Jaak Juske, täpsustav küsimus, palun!

Austatud peaminister! Ega ma päris selget vastust ei saanud, kas te olete rahandusministrit korrale kutsunud. Muidugi, rõõm kuulda, et see ei ole teie valitsuse üldine tava. Nagu me alguses kuulsime, härra rahandusminister ka eile ei suvatsenud selle lepinguga seotud küsimuses komisjoni ette ilmuda. Nii et ega ta vist oma suhtumist selles küsimuses muutnud ei ole. Ja siit mu küsimus. Kas teie peaministrina, valitsusjuhina olete täielikult veendunud, et rahandusminister Helme on selle konkreetse lepingu osas käitunud õigesti, et ta pole teinud vigu? Ja kas teie selles küsimuses minister Helmet täielikult, ühemõtteliselt usaldate? Ei või jaa, hästi lihtne vastus.

Aitäh teile! Ma ei tea, kas te ei olnud saalis või te ei kuulanud minu vastust. Ma vastasin teile või teie ametikaaslastele, et see lepinguprojekt oli valitsuskabinetis laual. Toona oli juttu ka selle maksumusest pluss edukustasust, mis on konfidentsiaalne info. Ja see leping on selliselt ka sõlmitud. Tõsi, sel hetkel ei olnud arutusel – ma kinnitan siin ka välisministri sõnu –, mis advokaadibüroo see on. Nii et jah, ta on sõlminud lepingu kindlasti selles raamistikus, mis oli arutelu all ka kabinetis. See, kellega sõlmida, on olnud rahandusministri ja tema ametkonna pädevuses ja nii peabki see olema. Kui te küsite, kas ma usaldan oma valitsuse liikmeid ja konkreetselt Martin Helmet tema töös, siis vastus on: jah, usaldan.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt peaminister! Ma ei tea, kas te panite tähele, mida Martin Helme tegelikult nende komisjonide kohta ütles ja mis väljendit ta kasutas. Kas see oli midagi vihkamise kohta või ma täpselt ei mäleta, aga seda saab protokollist järele vaadata, kuidas ta suhtus sellesse komisjoni. See tegelikult näitab ju ära, miks seal ei taheta käia või miks seal ei käida. Ma arvan, et teie peaministrina peaksite oma ministrid, kes sellisel viisil käituvad, korrale kutsuma, sõltumata sellest, kas kodu- ja töökorras on ette nähtud kohustuslik tulek või mittekohustuslik tulek. Ja ma soovitaksin teil praegu rahandusministrilt küsida, kas ta on pannud tähele, kas Riigikogu liikmetele makstakse välja puhkusetasu. Ta viitas sellele, et puhkuse ajal on raske komisjoni liikmeid kokku saada, aga Riigikogu liikmetel ei ole teadupärast puhkust. Riigikogu liikmed saaksid koguneda ja peaksid vajadusel kogunema igal nädalal ka suvel.

Aga minu küsimuse teine pool on ajendatud hoopis sellest, et ma märkasin välisminister Urmas Reinsalu sellist kirglikku esinemist. Kas välisminister sama kirglikult esindaks riigi huve, mida ta ise on sõnaselgelt välja öelnud, välja nõudes Venemaalt okupatsioonikahjusid? Kas kabinetiistungil härra Reinsalu on selle teema üles uuesti tõstnud ja kaitsnud Eesti riigi huvisid sama kirglikult, nagu ta praegu selle juhtumi puhul tegi?

Aitäh teile! Nojah, te nüüd jõuate Freeh'st ma ei tea kuhu. Aga hea küll, loomulikult ma vastan teile. Kõigepealt punkt üks: mina olen näinud Urmas Reinsalu ametikaaslasena ministriametis kolm aastat ja kuskil kümmekond kuud. See on olnud kahes ministriametis, nii justiitsministrina kui välisministrina. Teie küsimusele ma vastan: jaa, Urmas Reinsalu on vähemalt sel perioodil, kui mina olen olnud valitsuse liige temaga üheaegselt, väga kirglikult, tugevalt, selgelt, konkreetselt kaitsnud Eesti riigi ja Eesti inimeste huvisid. Alati! Seda ma võin teile kinnitada, nii et selles küll kahtlema kuidagi ei pea.

Nüüd see ilmumine või mitteilmumine komisjonidesse. Komisjonidesse kindlasti, kui Riigikogu liikmed, kui komisjonid kutsuvad, valitsuse liikmed lähevad. Nad püüavad aja kokku leppida. Seda ju ka täna rahandusminister vastas. Ta püüdis aega kokku leppida, aga tema sõnul tuli talle vastus, et siis polegi enam vaja. Ja seda ta ei öelnud, et ma tulen kuu pärast või aasta pärast. Oli palve, nii nagu ta seda vahendas, et ta saaks tulla nädala aja pärast. 

Kui te räägite puhkusest kodu- ja töökorra seaduse raames, siis olles olnud ka Riigikogu liige, ma olen täiesti päri, et Riigikogu liige töötab kõik 365 päeva ja see ei olene sellest, kas on istunginädal või istungivaba nädal, kas on istungjärgu aeg või on istungjärkude vaheline aeg. Aga mina arvan, et rahandusminister kui rääkis puhkusest, siis lähtus ta sellest, et kui Riigikogu komisjon kutsub kohale valitsuse liikme, siis valitsuse liikmel on tõesti olemas puhkus. Ja seda te teate ka enda eelnevast kogemusest. Kas sel hetkel kellelgi oli puhkus või mitte, ma ei hakka siin praegu ütlema, sest mul ei ole seda infot käepärast, aga minu teada olid ministrid küll suvisel perioodil puhkusel. Aga loomulikult on küsimus ka selles, kas komisjoni istung toimub või ei toimu, ja seda peab Riigikogu korraldama.

Aga ma veel kord ütlen, et toona, kui see teema suvel üleval oli, oli mul tõesti juttu ka rahandusministriga. Ta ütles kohe, et on olnud kontakt rahanduskomisjoni esimehega ja on aeg kokku lepitud. Ja sinna ta läheb. Minu meelest see teema, mis täna on – te olete kujundanud kogu rahapesust sellise poliitilise malaka või argumendi. Aga andke andeks, see ei ole poliitiline malakas või argument, see on väga sisuline teema. Rahapesu on olnud suur probleem. Palju on tehtud, et seda olukorda muuta. Nagu ma ütlesin alguses kohe: siin peab valitsema nulltolerants. Ja minu meelest meie kõigi kohustus ja ühine püüe peab olema see, et Eestis rahapesu mitte kuidagi tulevikus toimuma ei saa. Sest see on väga tugev negatiivne signaal meie majandusele, ettevõtlusele, aga ka julgeolekule. Selle eest me peaksime seisma ühiselt.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus number 6, selle esitab Jürgen Ligi ja talle vastab rahandusminister Martin Helme. Palun!

Aitäh! Härra Helme! Ma loodan, et te ka vastate mulle. Esimene küsimus on selle kohta, et mul on siin ees rahapesuasjade statistika ajast, kui teie olete olnud rahandusminister. Öelge palun, milline on olnud teie roll konkreetses uurimises. Mida te olete igapäevaselt nende rahapesujuhtumitega seoses teinud?

Aitäh, väga hea küsimus! Ju vist Jürgen Ligi teab, et minister ei ole detektiiv. (Naer saalis.) Kui te küsite seda, mida ma olen teinud ministriks oleku ajal rahapesuvastases võitluses, siis julgen öelda, et rohkem, kui kümne aasta jooksul enne seda on tehtud. Me oleme oluliselt tugevdanud raha ja inimestega nii Finantsinspektsiooni kui ka rahapesu andmebürood. Rahapesu andmebüroo tugevdamine jätkub, see tuleb järgmise aasta alguses Rahandusministeeriumi alluvusse ning saab juurde lisavahendeid ja inimesi. Samuti luuakse strateegilise analüüsi keskus. Me oleme muutnud mitut seadust, muu hulgas oleme esimest korda Eestis ka krüptovaldkonna karistusi karmistanud, me oleme karmistanud karistusi rahapesule endale. Juhin tähelepanu, et 2014. aastal rahapesukaristusi lõdvendati. Just siis, kui rahapesu oli meil tipus, otsustas tollane justiitsminister algatada rahapesukaristuste lõdvendamise ja osa karistuste dekriminaliseerimise. Julgen täiesti rahuliku südamega väita, et ma olen erinevate rahvusvaheliste koostöökontaktide kaudu suutnud Eesti mainet rahapesuvaldkonnas oluliselt parandada. Muu hulgas olid mul peaaegu täpselt aasta tagasi kohtumised Ameerika Ühendriikide rahandusministeeriumis, kus me sel teemal põhjalikult rääkisime. Seal sai väga selgeks, mis on see, mis Ameerika Ühendriikide võime Eesti rahapesuolukorra juures häirib, mille üheks tagajärjeks on muide see, et me sellesama välisõigusabi lepingu tegime. Lisaks sellele on praeguse valitsuse ajal siseminister ja Siseministeerium tihendanud kontakte erinevate uurimisasutustega. Eesti valitsus saadab Ameerika Ühendriikidesse meie saatkonda kriminaal- ja õigusabiküsimuste atašee, kelle peafookus saab olema koostöö tegemine rahvusvahelise kuritegevuse, kaasa arvatud rahapesu vastu võitlemise vallas. Need on teod, mis meil on ette näidata umbes viimasest pooleteisest aastast. Ja nendel tegudel saavad kahtlemata olema ka tagajärjed. Kui küsimus on selles, mitmes kaasuses ma olen aidanud kedagi pealt kuulata, siis vastus on järgmine: ei, sellega ma ei tegele.

Jürgen Ligi, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Sellega sain ma ühele poole, et rahandusminister ei ole detektiiv. Lisan veel, et rahandusminister ei näe pankade sisse ega tea rahaülekannete sisu, ulatust ja otstarvet. Samuti lisan, et esimest korda Eesti ajaloos rahandusminister ka ei tutvu statistikaga. Täna Statistikaameti peadirektor tunnistab, et minister tegelikult – seda kinnitavad ka erinevad faktikontrollid – ei huvitu statistikast. Aga minu küsimus on selline: kui te ütlete, et olete kõvasti tegutsenud, siis öelge sedagi, mis teie arvates 2014. aasta seisuga oli Finantsinspektsioonil tegemata. Ja öelge, miks on läinud niimoodi – see puudutab otseselt rahandusministri valdkonda, kuhu ma oma küsimuse tahan suunata –, et 2014. aastal olid nii Moneyvali kui ka Baseli indeksi järgi Eesti rahapesuregulatsioonid eeskujulikud. See on see, mis puudutab rahandusministri valdkonda. Aga teie ametiajal algatati Euroopa Liidu rikkumismenetlus, kuna teie kiidetud direktiiv oli üle võtmata. Kuidas nii juhtus? Ma tean ühte totrat muudatusettepanekut, mille naersid välja nii turuosalised kui ka rahanduskomisjon. Ma tean seda, et te olete pangad välja kutsunud ja öelnud, et rahapesu tuleb lõdvemalt võtta, ei tohi üle pingutada. Kuidas need kaks asja kokku käivad?

Esiteks ei vasta tõele, et rahandusminister ei näe pankade sisse. Mis jutt see on? Rahandusminister on nii Eesti Panga Nõukogu liige kui ka Finantsinspektsiooni liige. Ja vähemalt minu ajal tehakse Finantsinspektsioonis pidevalt ülevaateid selle kohta, missugune on pankade riskiisu ja millised on pankade kliendiportfellid. Täpselt samasugust statistikat saab Eesti Pangast. Loomulikult me ei räägi üksikutest tehingutest, aga me räägime põhimõtteliselt suurtest trendidest. Ja nüüd me jõuame ivani, see on küsimuse põhiiva. Seesama rahapesu ja terrorismi tõkestamise valitsuskomisjon, mida juhib ameti järgi rahandusminister ja kus Jürgen Ligi käis kohal vist kaks korda kogu oma viieaastase ametiaja jooksul – selles samas komisjonis tõsteti korduvalt üles, et tolleaegsete kohtulahendite ja tolleaegse seadusandluse valguses ei saa kontrollorganid, järelevalveorganid hakkama kasvava rahapesuga. Korduvalt tõsteti seda üles. RAB karjus appi, Finantsinspektsioon karjus appi. Mitte mingisugust poliitilist tahet sellele reageerida ei olnud. Vastupidi, selsamal 2014. aastal dekriminaliseeriti osa rahapesuvastase võitlusega seotud paragrahve. See oli täpselt see, mida tehti ajal, kui asutused, kes pidid rahapesuga tegelema, karjusid poliitikute poole vaadates appi. Ja niipalju kui poliitikud üldse koosolekutel viitsisid käia, seda mitte keegi ei kuulnud ja see teema mitte kuhugi jõudnud.

Mis puudutab Moneyvali hinnangut, siis see hindas meie tollast seadusandlust tollaste rahvusvaheliste reeglitega vastavuse seisukohast – seda, kas rahvusvahelised reeglid on Eestis samamoodi kehtivad või kas Eesti seadused on samasugused, nagu on rahvusvahelised reeglid. Ja on tõsi, et umbes kümmekond aastat või, ütleme, kuus-seitse aastat tagasi olid rahvusvahelised reeglid oluliselt vähem väljatöötatud ja ka vähem karmid, kui nad on tänasel päeval. Aga sisulist võitlust nad ei hinnanud. Seda, kas neidsamu seadusi, mis Eestis kehtivad ja mis on kooskõlas rahvusvaheliste reeglitega, ka päriselt Eestis täidetakse, nad ei kontrollinud. Nad tegid paberi peal kontrolli ja see loomulikult sobis reformierakondlikule valitsusele. Pokazuha korras linnukeste kirja saamine sobis ju väga hästi, sai vastu rinda taguda, et me saime "5+". Aga mis tegelikult toimub, see tuli välja tagantjärele – see, mis puudutab 2014. aastal Danske Banki vastu algatatud menetlust, mida Finantsinspektsioon alustas pärast seda, kui asi oli täiesti kärssama läinud, ja pärast seda, kui seal toimus kriitiline juhtkonna vahetus. Nii et siin on kõigele seletus olemas.

Kui Jürgen Ligi enne ütles, et ei tohi määrida inimesi, kelle tegevusele on seletus olemas, siis see kehtib ka Louis Freeh' kohta. Ja sellega seoses ma muidugi tahaksin teile kõigile öelda, et meil on leping õigusbürooga, mitte Louis Freeh' isikuga. Meil on leping õigusbürooga. Aga bürood ja seda inimest ei tohiks lihtsalt niisama lahmides laimata.

Aitäh! Aivar Sõerd, palun!

Austatud minister! Te ei saa öelda, et probleem oli Rahandusministeeriumi valitsemisalas. Asi on selles, et rahapesu on kriminaalmenetluse valdkond ja seal on suur roll Siseministeeriumi ametkonnal. Aga ma kasutan võimalust ja küsin ära oma küsimuse, mis mul oli registreeritud, kuid milleni me täna ei jõua. Nii et vahetame natuke teemat, formaalselt läheb see ikka selle nimetuse alla – ka laenukoormuse suurendamine on mõne tarkpea arvates ministri edusamm.

Mul on lihtne küsimus. Ma küsisin sama küsimuse teilt ministeeriumis prognoosi esitlemisel ja esmaspäeval komisjonide ühisistungil, aga ma ei ole saanud vastust. Proovige, äkki täna õnnestub. Mul on väga lihtne küsimus: kui suur summa laenurahast, mis võetakse – see number on prognoosis kirjas, 2,86 miljardit eurot 2020. aastal –, kulub tänavu ära? Vaat seda numbrit ma ametlikest dokumentidest ei leia. Ma saan aru, et see 2,8 miljardit kulub tervikuna ära, sellepärast et ei ole sellist asja või ei juhtu nii, nagu meile on räägitud, et see raha võeti välja ja see jääb kontodele seisma ja äkki saab seda kunagi hiljem investeeringuteks kasutada. Ei ole sedasi. Mina saan aru, et tänase prognoosi järgi see 2,86 miljardit kulub ära. 2,5 miljardit on eelarve kulu, sellest ainult väike osa on lisaeelarve kriisileevendusmeetmeid, 800 miljonit eurot. 300 miljoni euro jagu makstakse tänavu tagasi eelmisel aastal võetud lühiajalist võlga. Mina saan aru niimoodi, et see raha kulub ära. Aga olge nii kena, Riigikogu liige ei pruugi kõigist krüpteeritud tekstidest aru saada, seepärast küsitakse üle. Ja ma nüüd küsingi rahandusministrilt selle asja üle.

Aitäh! Ma muidugi pean ütlema, et neid numbreid olen ma valmis hakkama oma mapi vahelt välja otsima siis, kui jõuab kätte see küsimus, mida ma ootasin. Ma kohe praegu ei jõua neid siit välja lapata.

Aga ma kõigepealt vastan küsimusele Siseministeeriumi ja Rahandusministeeriumi haldusalade haakumisest. Kriminaaluurimised, mis puudutavad rahapesukuritegusid, on tõepoolest Siseministeeriumi haldusalas – see on Politsei- ja Piirivalveamet, Keskkriminaalpolitsei ning selle all omakorda rahapesu andmebüroo. Kõikvõimalikud jälitustoimingud ja ka kohtulikud eeltoimingud toimuvad põhimõtteliselt seal. Seda valdkonda kureerisid sel perioodil – oleneb, mis aastat me vaatame – teie praegused opositsioonikaaslased sotsiaaldemokraadid või mõni teie erakonna minister. Ka seal on küsimus, et kus oldi, kui oli vaja tegutseda. Ja mis puudutab Rahandusministeeriumi haldusalas olevat rahapesuvastast võitlust, siis see eelkõige keskendubki regulatsioonile. Keskendub järelevalvele ja regulatsiooni järelevalvele. See räägib rahasüsteemi toimepidevusest ja rahasüsteemi süsteemsetest riskidest ning seal on keskne roll Finantsinspektsioonil. Finantsinspektsioon peab jälgima pankade riskiisu ning sellega korrespondeeruvaid hoolsusmeetmeid ja turvakontrolle, et nende kontrollivõimekus oleks riskiga vastavuses.

Kui nüüd Jürgen Ligi juhtis tähelepanu sellele, et ma kutsusin pankurid välja ja nõudsin, et nad käituksid rahapesureeglite rakendamisel lõdvemalt, siis see on järjekordselt väärastunud pildi esitamine. Ma kutsusin pankurid välja ja arutasime koos Finantsinspektsiooniga seda, kuidas teha nii, et rahapesuvastases võitluses ei oleks kannatajaks ausad ettevõtted. Rahapesuvastane võitlus keskendub ju rikkumistele ja kurjategijatele, seal ei saa olla kahurilihaks ausad ettevõtjad, nagu see kahetsusväärsel kombel on juhtunud. Siin tuleb leida mõistlik tasakaal ja tervemõistuslikud lahendused, mitte lüüa laia lauaga, et jälle linnuke kirja saada. Ma ju lausa tean, et meil on olnud pankasid, kus oli ette nähtud, et nii ja nii suur protsent kliente tuleb lihtsalt üle parda visata ning siis saab raporteerida, et oleme lahendanud rahapesuriski probleemi. Nii see asi ei toimi. Esiteks ei lahenda see meil rahapesuprobleemi ja teiseks kannatavad teised ettevõtted, kellel ei ole rahapesuga mingit pistmist. Aga eelarvepunktideni jõuame siis, kui jõuame.

Aitäh! Lõpetame selle küsimuse arutelu.

Järgmine on küsimus number 7, mille esitab Lauri Läänemets ja millele vastab rahandusminister Martin Helme. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud rahandusminister! Te püüate siin tugineda Louis Freeh' autoriteedile – ta on FBI direktor ja kuidas me saame teda hukka mõista. Aga meenutame, et ta oli FBI direktor ikkagi 20 aastat tagasi, see vanahärra võib täna palgatööna teha ükstapuha mida ja ükstapuha millise riigi heaks. Ja mitte meie siin parlamendis ei ole öelnud, et ta võib Eesti jaoks kujutada julgeolekuohtu, vaid ameeriklased ise. Kusjuures seda on öelnud nii tema enda kui ka advokaadibüroo kohta, kus ta töötab või mille partner ta on, ka Välisministeerium. Selles mõttes on väga oluline, kes see isik on. Väga oluline on seegi, mis advokaadibürooga on tegemist. Ja veel olulisem, mulle tundub, on tegelikult see, kuidas me selle advokaadibürooni jõudsime. Te olete kirjas, mille saatsite Välisministeeriumile ja Eesti saatkonnale Washingtonis, öelnud niimoodi, et palute taustainformatsiooni ainult kolme loetletud advokaadibüroo kohta. Palun selgitage meile, kas need kolm advokaadibürood, mille kohta te küsisite, andis teile ette keegi avalikust teenistusest. Kui see tõesti nii oli, siis kes? Või jõudsite nendeni kuidagi teistmoodi? Kui jah, siis kuidas?

Aitäh! Jaa, vanahärra Freeh, jah! Minu meelest on lihtsalt häbiväärne, kuidas on võetud ette üks väga-väga teenekas, väga-väga tark ja väga heade sidemetega Ameerika tipptegija ning teda siin Eesti konnatiigis lihtsalt laimatud, jõhkralt laimatud. See on nii piinlik, et lihtsalt kohutav. Aga vastab tõele, et FBI ametikohalt lahkus ta põhimõtteliselt sajandi alguses ja pärast seda on ta tööd teinud erasektoris. Kuid ma juhin tähelepanu sellele, et ka tänasel päeval teeb ta süstemaatiliselt Ameerika Ühendriikide justiitsministeeriumile lepingulist tööd. Ta teeb lepingulist tööd Ameerika Ühendriikide justiitsministeeriumile eelkõige suurte finantskuritegude valdkonnas, tegeldes erisuguste asjadega. Muu hulgas on ta näiteks Ameerika Ühendriikide justiitsministeeriumi ja mõne suure korporatsiooni vahel sõlmitud kokkuleppe järelevalvaja. Teatavasti on finantsrikkumiste puhul Ameerikas üsna tavapärane, et riigi ja selle rikkuja vahel sõlmitakse tsiviilkokkulepe. Selle kokkuleppe osaks on reeglina väga suur trahv, aga lisaks sellele võtab firma endale kohustuse viia läbi oma sisemiste protseduuride uuendamine või järelevalvesüsteemide paremaks tegemine. Selle uuendamise või paremaks tegemise üle teostab järelevalvet riik ning järelevalve tõhusa tegemise üle valvab omakorda justiitsministeeriumi palgatud inimene. Louis Freeh on üks selline inimene, keda justiitsministeerium on niisuguseks tööks sageli palganud ja seoses sellega on teinud talle ka Ameerika julgeolekukontrolli, mille Freeh läbis poolteist aastat tagasi. Louis Freeh läbis Ameerika julgeolekukontrolli. Kui ta oleks Vene mõjuagent, nagu siin mõned inimesed pööraselt väidavad, siis see lihtsalt ei klapiks. Ta ei läbiks seda kontrolli.

Lisaks sellest, kust me need kolm klienti välja võtsime. Seda olen ma kirjeldanud nii rahanduskomisjonis kui ka avalikkuse ees, aga võin uuesti üle rääkida, kuidas me sellele asjale lähenesime. Kõigepealt tegime konsultatsiooniringi Eestis, et selgitada välja, kellel võiks üldse olla selline võimekus. Loomulikult Eestis sellist võimekust ei ole, et Ameerika Ühendriikide justiitssüsteemis Eesti huve esindada. Sellist firmat Eestis ei ole. Seejärel tegime järgmise noppe või taustauuringu firmade kohta, kellel on rahvusvaheline töökogemus ja ligipääs erinevatele Ameerika ametivõimudele. Seal jäi sõelale kümmekond firmat. Nendest osa ütles kohe ära, nemad riikidega koostööd ei tee ja selliseid lepinguid endale ei võta. Ja lähemal jälgimisel, omapoolsete soovide või tingimuste täpsustamisel jäi järele võib-olla neli-viis firmat, kellest kolmele me tegime ka pakkumise.

Aitäh! Lauri Läänemets, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ma arvan, et te teate ka ise väga hästi, et see, mis Ameerikale ei ole julgeolekuoht, võib Eestile seda olla. Nii et palun ärge seda Ameerikat siin kogu aeg esile tooge. Teile üldse viimasel ajal meeldib kuidagi sihukesi Venemaa-sõbralikke seisukohti võtta, seda ka näiteks Valgevene küsimuses, täpsemalt vait olles. Aga mind ikkagi huvitab, kes oli see, kes kõik need asjad tegi, et te lõpuks nende advokaadibüroodeni jõudsite. Ja et vastamist lihtsamaks teha, siis öelge, kas seda protsessi vedas mõni Rahandusministeeriumi ametnik või vedas seda protsessi mõni teie poliitiline nõunik.

Aitäh! See on ikka hirmus, kui tihti peab lükkama tagasi teie tüütuid valesid. Valgevene küsimuses võttis Riigikogu saal alles üsna hiljuti vastu seisukoha ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon hääletas üksmeelselt selle poolt. Mis mõttes me oleme vait olnud selles küsimuses? Jabur jutt! Ja sama jabur või veelgi jaburam on väide selle kohta, et meie kõige suurema NATO-liitlase, Ameerika Ühendriikide tundlikkus Vene teemadel on kuidagi, ma ei tea, madalam või et nad hoolivad Vene luureriskist vähem kui Eesti. No tule taevas appi! Eriti kõige selle kontekstis, mis Ameerikas viimasel kolmel ja poolel aastal on toimunud, kus maa alt ja maa pealt otsitakse taga Vene mõjutusagente. Ma kohe imestan, et selliste pärlitega lagedale tullakse. Aga seda protsessi vedas rahandusminister Martin Helme.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Seda vedas rahandusminister Martin Helme, aga oma esimeses vastuses te siiski kasutasite sõnu "tegime", "käisime", "viisime läbi". Kes need "me" täpsemalt on? Küsimus ei ole ju selles mõttes triviaalne, et – olles ka ise kahes ministeeriumis Vabariigi Valitsuse liikmena töötanud – kindlasti on selliseid küsimusi, kus ministri lähemad võitluskaaslased võivad ministriga nõu pidada ja teatud kokkuleppeid teha, aga ma ei ole siiani kordagi kuulnud, et nende rahaline summa võiks maksumaksja jaoks küündida kolme miljoni euroni. Näiteks välisminister teie kõrval rääkis väga toredasti sellest, kuidas tema on võidelnud Eesti huvide eest erinevates ametites, aga ta tunnistas, et tema ei tea nende advokaadibüroode nimesid, kes lõpuks välja valiti, sest see on ametnikkonna ülesanne.

Käesoleval juhul – kuna mina olen nendel erikomisjonide istungitel käinud ja nende paberitega tutvunud, teema spetsialist ma ise ei ole, ma lähenen sellele demokraatia, aususe ja läbipaistvuse nurga alt – on minu jaoks olnud ikka kaunis šokeeriv, et Eesti avalik teenistus ei ole tuvastanud ühtegi inimest, kes töötaks avaliku teenistuse seaduse alusel, peale minister Helme, ja kes oleks selles konkreetses protsessis ettevalmistusi teinud, läbirääkimisi pidanud jne. Nüüd, sellest tulenevalt on küsimus, et miks see nii on. Üldiselt on sellistesse protsessidesse olnud kaasatud ministeerium, tihtipeale mitmed ministeeriumid koos Eesti parimate avaliku teenistuse tippspetsialistidega, aga selles protsessis seda tehtud ei ole. Kes need "me" ikkagi on? Palun täpsustust!

Aitäh! No vaat kui tore on kõigepealt teha hernehirmutis, seejärel ennast sellega ära hirmutada ning siis käia ringi ja rääkida, kui hirmus see on. Miks see siiski nii on? Aga ei ole ju nii. Kes need "me" on? Alustame sellest, et lisaks ministrile endale, kes võtabki vedada erinevaid poliitilisi initsiatiive ministeeriumi sees, moodustavad järgmise ahela tõesti ministri nõunikud ja sealt edasi Rahandusministeeriumi hankeosakond. Selle küsimusega seoses konsulteeriti Justiitsministeeriumiga, sest õigusabihankeid on Justiitsministeerium teinud rohkem kui Rahandusministeerium. Sellega paralleelselt või sellega koos olid kaasatud meie ettevõtlusosakonna rahapesuteemaga seotud ametnikud ja sealt edasi läks ahel loomulikult nendega, kellest täna on juba palju räägitud – Välisministeeriumi välisesindused. Nii et neid "meid" oli seal terve hulk ja ma kohtusin nendega jooksvalt kogu selle protsessi käigus. Kui oli mingisuguseid olulisemaid valikukohti, vestlesin ka peaministri ja teiste ministritega. Nii et see kõik on olnud. Teil on muidugi mustad prillid ees, sealt ei paista midagi läbi. Aga toimuv ei ole olnud sugugi läbipaistmatu, see väide on lihtsalt loosung. Ei ole olnud niimoodi, et kellegagi pole räägitud ja et vaesed avaliku teenistuse inimesed on olnud sunnitud kuskil pimedas keldris istuma, sel ajal kui mina laamendan. Tegelikult nii ei olnud. See pilt on lihtsalt teie hirmust tekkinud düstoopiline visioon.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi järgmise küsimuse juurde. See on küsimuse number 8, mille esitab Liina Kersna ja millele vastab välisminister Urmas Reinsalu. Palun!

Aitäh! Sotsiaalkomisjoni liikmena tean, et lapse ja ema lahutamine on lapse huvide kaitsel kõige äärmuslikum samm ning seda tehakse reeglina vaid siis, kui kõiki teisi vahendeid on juba kasutatud. Me teame meedia ja sotsiaalmeedia vahendusel, et Hollandis on Eesti kodanikust ema ja tema viieaastane tütar teineteisest lahutatud. Nädala alguses toimusid mitmes riigis Hollandi saatkondade ees meeleavaldused ema ja lapse toetuseks, petitsioonile on alla kirjutanud 1200 inimest. Minu küsimus teile kui välisministrile on järgmine: kuidas saab riik sellises olukorras üldse oma kodanikku kaitsta, aidata? Mida te olete teinud ja plaanite teha, et Hollandis elava Eesti kodanikust ema huve kaitsta?

Aitäh! Niisugused küsimused on kahtlemata väga tundlikud ja kõige tähtsam on siin asetada keskmesse lapse huvid. Hollandi lastekaitse eemaldas tütre ema juurest 27. mail ja ema pöördus Haagis asuva Eesti saatkonna poole konsulaarabipalvega selle aasta 2. juulil. Mul oli veel täna hommikul vestlus meie Hollandi konsuliga ja konsul ütles, et konsulaat on selle juhtumiga 2,5 kuud intensiivselt tegelenud. Põhjalikult on suheldud lapse perekonnaga, ema ja vanaemaga. Vanaema elab Eestis ja mul oli võimalus temaga esmaspäevasel meeleavaldusel ka vestelda. Konsulaat on suhelnud Hollandi lastekaitsega, ka ema advokaatidega. Advokaate on selle aja jooksul olnud erinevaid. Saatkond on analüüsinud sadu lehekülgi selle juhtumiga seotud materjale. Tegeldud on jurisdiktsiooni küsimusega. Kuna laps on praegu topeltkodanik ja tema n-ö primaarkodakondsus on Hollandi kodakondsus ning, tõepoolest, tegemist on ka Hollandi elanikuga, siis menetletakse seda probleemi Hollandi õiguse alusel. Seega menetletakse neid otsuseid praegu Hollandi kohtus Hollandi seaduste ja reeglite järgi. Konsul on esitanud Hollandi võimudele neli järelepärimise taotlust, et lastekaitse kaasaks juhtumisse ka Eestis elavad lähisugulased – jutt on eelkõige vanaemast. Ühtlasi on konsul Hollandi võimudele kinnitanud Eesti riigi nimel valmisolekut osutada selles juhtumis igakülgset abi. Hollandi lastekaitse vastused konsuli taotlustele on praeguse seisuga sellised, et selles staadiumis keskendutakse tingimustele ja koostööle, et laps tagastada emale. Need on need sõnad, mida konsul mulle vahendas, tuginedes Hollandi ametiasutustega toimunud suhtlusele. Kui lapse tagastamine Hollandi konsuli väitel, Hollandi lastekaitseasutuste väitel ebaõnnestub, siis uurib lastekaitse võimalust tagastada laps Eestis elavale perele. Ma olen väljendanud oma seisukohta, et Eesti riik peab oluliseks selle humanitaarküsimuse lahendamist nii, et lapsel võimaldataks jääda kas ema juurde või siis laiema pere ehk vanaema juurde. Ma palusin ka ette valmistada kirja, et pöördun sel nädalal oma isikliku palvega Eesti riigi nimel Hollandi riigi ehk Hollandi välisministri poole, et leida riikide vahel inimlik lahendus, mis arvestaks ja seaks keskmesse lapse ja perekonna huvid.

Liina Kersna, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ma väga tänan teid, et olete nii aktiivselt selle küsimusega tegelenud ning Eesti kodaniku ja tema lapse huvisid kaitsnud. Minule teadaolevalt saab täna see ema kohtuda oma lapsega ühe tunni kaks korda kuus ja väidetavalt ei ole neil lubatud rääkida omavahel eesti keeles. Kas te kinnitate seda infot? Ja kui see nii on, siis kas Eesti riik saaks teha midagi selleks, et kui laps ja ema kohtuvad, siis nad vähemalt tohiksid rääkida omavahel eesti keeles?

Aitäh! Siin on asjaolud, mida ma tegelikult olen palunud selle kohta tuua, ja ma need asjaolud hea meelega teile kui parlamendiliikmele töö korras ka esitan. Tõepoolest, ka mina olen näinud inimeste pöördumist, informatsiooni selle kohta, otsekui oleks nõutud, et laps, kes räägib eesti, vene ja hollandi keelt, peaks tegelikult suhtlema n-ö tõlgi vahendusel hollandi keeles. Ma veel kord rõhutan, et me teame, kui tundlik see teema on ja kui tähtis on pere lähedus – ema ja tütre lähedus –, ning neid taotlusi, mida pere esitab, me Hollandi ametiasutustega suheldes maksimaalselt ka edastame. Aga need asjaolud, mis seda puudutavad, need andmed ma teile töö korras esitan. Nendes tundlikes asjades, me teame, on väga palju erinevaid tahke ja meie lähtekoht on selline, et meie osutame Eesti kodanikule, Eesti perele abi. See on meie lähtekoht. Ja me teeme seda heauskses teadmises, et meil õnnestub Hollandi riigiasutustega koostööd arendada.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh välisministrile selle vastuse eest! Ka teie eelnevates vastustes on väga hästi peegeldunud see pädevus, mis aastatega on kogunenud – tõesti, arusaam sellest, et läbipaistvuse ja hea valitsemise huvides on see, kui tehnilisi küsimusi lahendavad, hankeid teevad ja lepinguid sõlmivad ametnikud ning nad teevad seda oma pädevuse piirides Eestit hästi esindades. Kuidas teie kommenteeriksite seda, et minister otsustab ise välja valida bürood ja ise koostada lepingu ning otsustab ise, kuidas selle teemaga edasi minna ja millist mandaati valitsuselt küsida? Mis põhjusel minister lihtsalt niimoodi sekkub õigusabilepingu sõlmimisse? Teine pool küsimusest on see, et mida teeksite teie sellises olukorras, kus Eesti ametiasutustel on teada, et juba 1990-ndatel peeti Louis Freeh'd Vene-sõbralikuks. Ta on tegelikult olnud 20 aastat FBI-st eemal. Tal on olnud Venemaa klient, ta on viimaste aastate jooksul käinud korduvalt Moskvas ja kohtunud Vene ametivõimudega. Kas teie sõlmiksite sellise partneriga kiirustades ja ilma täiendavaid küsimusi esitamata lepingu?

Ma sekkun korra. Meie töö- ja kodukorra seadus – vastupidi, kodu- ja töökorra seadus – sätestab, et valitsusliige võib vastamisest põhjendatult keelduda, kui küsimus ei puuduta taotluses märgitud probleemi või on seotud riigisaladusega või kui sellele vastamine kahjustaks riigi julgeolekut. Kahjuks see küsimus ei puuduta absoluutselt käsitletavat probleemi, aga loomulikult on ministril täielik õigus sellele vastata. Ma lihtsalt tõin selle meie headele Riigikogu liikmetele meeldetuletuseks, et kui midagi küsitakse, siis peab küsimus vastama sellele teemale, mis on algselt üles antud. Aitäh!

Aitäh! Ma arvan, lõpetusena eelmisele probleemiasetusele, et need rahvusvahelise puutumusega lapse õigustest tulenevad probleemid on keerulised. Eriti keerulise iseloomuga on kolmanda maailma riikides, väga kaugel eksootilistes riikides toimunud probleemid, aga samamoodi on tundlikud ka Euroopa probleemid. Ja millised on need kaks küsimuse lävendit? Esimene küsimuse lävend on see, kas on tegemist konfliktse olukorraga. Praegu minule teadaoleva informatsiooni alusel ei ole tegemist sellise konfliktse olukorraga, kus oleks kaks vanemat või kaks isikut, kes taotleksid lapse üle kontrolli või hooldusõigust. Need on kõige tüüpilisemad olukorrad, kus esineb rahvusvaheline element – kahe riigi õigus – ja kus ühe riigi konsulaarabi on loomulikult selle riigi kodaniku huvides. Nii, seda olukorda praegu ei ole. Teine olukord on see, et me peame möönma, et eri riikides on see lävend, kuidas lapse õigusi tõlgendatakse – n-ö lastekaitse lävend – erineva tasapinnaga. Siin ei olegi mõtet arutada, mis on õige ja objektiivne, sest riigisiseselt on selles kokku lepitud. Me teame, et osas Euroopa riikides on nõnda, et teatud vanuses laps ei tohi üksi tänaval käiagi, eks ole, ta peab olema koos täiskasvanud saatjaga. Juba see võib olla aluseks mingitele probleemidele. Kindlasti on hästi oluline teha koostööd. Meie lähtekoht on ikkagi see, et laps peab olema pere juures. Ma arvan, et ka Eesti õiguses peab sellest lähtuma ja tuleb teha maksimaalselt koostööd, et tagada lapse turvalisus.

Aga nüüd küsimus, mis puudutab – tulles rondooefektiga nagu luules jälle selle refrääni juurde – Louis Freeh' teemat. Ma arvan, et nendes küsimustes – mis puudutab seda, kas minister sekkub nendesse valikutesse – ei käsitle ma ministri tegevust sekkumisena, vaid ma käsitlen seda tema ülesande või vastutusena ministeeriumi juhtida. Valitsus langetab kollegiaalselt otsused laiemates küsimustes. Praeguses küsimuses andis valitsus tegelikult mandaadi need otsused ja valikud teha ministrile. Kas see otsus, mille praegune valitsus tegi, oli põhimõtteliselt õige – see, et tegeleda Ameerika Ühendriikide pinnal rahapesuküsimuse vaatlemisel Eesti huvide kaitsega? Ma arvan, et see oli õige. Ma arvan, et õige on ka atašee staatuses eriagendi nimetamine Ameerika Ühendriikides, sedagi on valitsus otsustanud.

Nüüd küsimus kõigi nende Vene suhete ja asjade kohta. Ma arvan, et on hea, kui nende asjade kohta on olemas taustainformatsiooni. Siin on mulle palju öeldud seda, et Reinsalu ütles komisjonis, et tema ei oleks lepingut sõlminud. Küsimus oli teistsuguse rõhuasetusega. Kas ma ainult selle ühe memolõigu pinnalt oleksin lepingu sõlminud? Selle ühe memolõigu pinnalt ma loomulikult lepingut sõlminud ei oleks, ma arvan, et mitte ükski vastutustundlik inimene ei oleks. Aga see tähendabki seda, et peab olema informatsiooni. Juhtimisinformatsioon, ka taustainformatsioon parandab otsuse kvaliteeti. Otsuste kvaliteet on kahtlemata üldise, universaalse juhtimisloogika puhul tagatiseks sellele, et otsused suudavad olla mõjusad ja tõhusad ning aitavad saavutada püstitatud eesmärke. Meie eesmärk on – see ei ole kindla peale minek, kindlate tulemuste saavutamine – kohustus seista Eesti riigi huvide eest selles menetluses, milles on Eesti riigile oluline element.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme järgmise küsimuse juurde. See on küsimus number 9, mille esitab Jevgeni Ossinovski ja millele vastab rahandusminister Martin Helme. Palun!

Aitäh! Te püüate siin kollektiivselt juhtida teemat sellele, kas Eesti vajab välisriigis abi nende konkreetsete menetluste raames või mitte. Aga see ei ole ju tegelikult tänase arutelu tuum. Isegi kui riik seda vajab – ja küllap valitsus põhjendatult arvab, et ta seda vajab –, siis sellest ei järeldu, et seda võib teha ükskõik kuidas, ükskõik millise lepingu alusel, ükskõik missuguse raha eest, ükskõik missuguse kvaliteediga. Ja täna on ju põhiliselt esil olnud need küsimused, millisel viisil on jõutud just selliste otsusteni, nagu on jõutud. On selge, et nendes küsimustes on läbipaistmatust ja info varjamist olnud rohkem, kui on kohane, ja rohkem, kui sellise asja puhul eeldaks. See tekitab kahtlemata täiendavaid küsimusi, miks seda kõike varjata püütakse. Härra Reinsalu võib muidugi ilusasti rääkida sellest, et jah, loomulikult, vastavalt seadusele juhib ministeeriumi minister ja eks ta siis ise vaatab, kuidas asju korraldab. Aga nagu me kõik, kes me valitsuses olnud oleme, väga hästi teame, on seda tüüpi otsuste puhul väga erandlik, et ministeerium hakkab oma paari lähima poliitilise kaasvõitlejaga pidama Eesti riigi nimel pikki läbirääkimisi, mille hind on 3 miljonit eurot. See on ikka suhteliselt pretsedenditu.

Mul on härra rahandusministrile kaks konkreetset ja lihtsat küsimust. Palusite 20. aprillil saadetud kirjas Eesti saadikul Ameerikas hinnata nende kolme büroo tausta. Saatkond vastas teile, et kui saatkond nende kolmega ühendust võttis, oldi Eesti riigi nimel nende büroodega juba üsna põhjalikult suheldud. Muu hulgas ütlesid kaks bürood saatkonnale, et varasema ühenduses oleku käigus on nad Eesti osapooltele oma võimalikku huvide konflikti ka selgitanud. Kas te võiksite nimeliselt öelda, kes võttis Eesti riigi nimel ühendust nende kolme bürooga enne, kui seda tegi Washingtonis asuv saatkond?

Aitäh! No ma tahaks ikkagi jälle lükata tagasi ühe lootusetult korratava loosungi, et meil on toimunud mingisugune info varjamine. Mitte mingisugust infot ei ole varjatud. Mitte ühtegi küsitud dokumenti ei ole jäetud saatmata. Tõsi, on nähtud vaeva, et konfidentsiaalne ärisaladus või riigi poolt ametialaseks kasutamiseks märgitud dokumentatsioon ei läheks vabalt ringlema mööda tervet ilmamaad. Tegelikult on väga halb, et me peame Eestis tegelema sellega, et kui meil on mõni dokument piiratud kasutusega, siis tavaliselt see asjaolu kedagi ei huvita – see "piiratud kasutus" on seal nagu moepärast, see on ainult loosung.

Nüüd, ma ei ole midagi üksi teinud. Juhin tähelepanu sellele, et Euroopa Liidu ministrite nõukogus istub minister täiesti üksi, isegi nõunikke ei ole kaasas, ja saab suurepäraselt hakkama. Minu arust see, millega te kogu aeg omadega puntrasse jooksete, on see, et unustate, et klient ei võrdu advokaadiga. See on lääneliku õigusruumi kõige olulisem nurgakivi, ka kõige suurem kurjategija peab saama õigusabi. Oleks täiesti mõeldamatu, kui meil oleks selline loogika, et kui advokaat kedagi aitab, ükskõik kas ta mõistetakse pärast süüdi või mitte[, siis võrdsustatakse advokaat kliendiga]. Antud juhul juhin tähelepanu asjaolule, et seesama Prevezon, kellest on palju juttu olnud, jäi lõpuks süüdi mõistmata ehk see kõik on olnud ainult üks suur lärm ja kõmin, mis sinna juurde on tehtud. Süüdistus selle kohta, et on toimunud rahapesijate aitamine, on faktiliselt vale ehk järjekordne laim ja valetamine. Rahapesus ei ole kedagi süüdi mõistetud, mistõttu öelda, et on olnud seotus rahapesijatega, on põhimõtteliselt laimamine. Ja nüüd küsimus ...

Ma ühe asja lisan enne veel. Seesama Tallinna Vesi, millest Urmas rääkis – arbitraaž läks maksma 4 miljonit eurot. See ei käinud valitsusest läbi, vaid oli tavaline ministri otsusega sõlmitud leping. Mitte keegi ei küsinud pärast, miks, kuidas ja kes nägi, kui paljud nõunikud ja ametnikud olid asjaga seotud. Nii et on olnud veel suuremaid summasid. Aga mul läks küsimus meelest ära. (Juhataja selgitab.) Aa, jõuan veel vastata, jah.

Jevgeni Ossinovski, täpsustav küsimus, palun!

Jaa, ma paluksin siiski vastust. Need tiraadid võite jätta sinna Uutesse Uudistesse ja pühapäevastesse raadiosaadetesse. Nüüd ma tahaksin vastust küsimusele, kes – nimeliselt – võttis Eesti riigi nimel ühendust kolme nimetatud advokaadibürooga enne, kui nende poole pöördus Eesti saatkond Washingtonis. See on esimene küsimus, millele palun vastata eelmise küsimuse tiraadi asemel konkreetselt ja selgelt. Ja teine küsimus: eelmise aasta oktoobris käisite te Ameerika Ühendriikides ja kohtusite seal ühe rahvusvahelise advokaadibürooga. Kas see oli üks nendest kolmest advokaadibüroost, kellele sel korral esitati pakkumus?

Mul jätkub tiraade nii raadiosaatesse, siia saali kui ka Uutesse Uudistesse. Need ei lõpegi ära. Ja tore on tõdeda, et meie parlamentaarne debatt on selline, kus neid jätkub kõigil. Tihtilugu on niimoodi, et kaheminutilise küsimuse korral küsimust ei jõutagi esitada, sest kogu aur läheb mujale.

Vastab tõele, et üks neist asutustest oli see, mida ma külastasin eelmisel aastal Ameerika Ühendriikides – kui ma nüüd õigesti mäletan, siis oli see White & Case. Teisega võttis ühendust Londonis olev Eesti päritolu isik nimega Ragnar Meitern ja kolmandaga võttis ühendust, ma arvan, minu nõunik Kersti Kracht, kui ma nüüd meenutan. Aga ma veel kord ütlen teile, et neid firmasid oli rohkem kui kolm. Me tegime esmase n-ö kontaktivõtmise ära juba ainuüksi selle jaoks, et küsida, kas nad on huvitatud Eesti riigiga sellise lepingu sõlmimisest, ja selgitada, millise tööülesande me neile anname. Nii et see eeltöö loomulikult tehti ära enne seda, kui me lõpliku valiku tegime ja kui tehti veel lisataustakontroll. Neid firmasid, kellega ühendust võeti, oli rohkem.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Ühelt poolt te üritate parlamenti veenda, et kõik on hästi selge, läbipaistev ja ausalt korraldatud. Aga kui ma kuulan neid küsimusi ja vastuseid, siis paraku midagi ei ole öelda, kuid selgelt jääb mulje, et ministri isiklik huvi on ruulinud üle läbipaistvast ja ausast ametkonna tegutsemisest, mis aitaks kaitsta riigi huve. Ja värvi lisab see, et te olete suhtunud halvustavalt ka nende komisjonide töösse, kes on teid siia kutsunud. Selleks, et kinnitada teie väljaöeldud sõnu ka sisuliselt, oleks olnud äärmiselt vajalik, et te oleks käitunud avameelselt ja kiiresti ning reageerinud ka komisjoni tehtud järeldustele või signaalidele seoses sellega, mis Eesti riigis maksumaksja raha kasutamisel toimub. Ja minu arvates ei ole võrdlus Tallinna Vee kaasusega väga adekvaatne. Ei ole adekvaatne seetõttu, et vastavad institutsioonid Eesti riigis on juhtinud tähelepanu, et see kaasus on ühelt poolt võidetav ja tarbijale liigne ehk makstakse rohkem. Vastupidiselt sellele kaasusele, kus ametkonnad juhtisid tähelepanu, et lepingu sõlmimine selle advokaadibürooga või konkreetselt Freeh'ga, nagu siin jutust läbi on käinud, on problemaatiline. Miks te läksite seda teed?

Igas vaidluses, igas õigusvaidluses on tulemus põhimõtteliselt alati fifty : sixty, nagu ütles Matti Nykänen – kas sa võidad või ei võida. Sa võid ainult mingisuguse prognoosi teha ja seda peabki tegema, lootusetutes asjades ei ole mõtet raha raisata. Aga põhimõtteliselt võib igas õigusvaidluses minna nii ja võib minna naa.

Lisaks sellele, et meil on soov ja eesmärk saada Ameerikast, kui need trahvid tehakse, osa sellest trahvist, on meil soov ja eesmärk tugevdada ka ameeriklastega tehtavat õigusalast koostööd. Seda me olemegi teinud mitmel tasandil: nii prokuratuuris, politsei eri tasanditel kui ka Finantsinspektsioonis. Ja püüame tugevdada ka poliitilisel tasandil tehtavat koostööd. Kõik see on osa sellest kompleksist.

Põhjus, miks ma tõin Tallinna Vee näite, on lihtsalt see, et näidata, kui kahepalgelised te olete, kui lootusetult kahepalgelised te olete. 4 miljonit eurot maksev õigusabileping tehti Justiitsministeeriumis nipsti ära niimoodi, et valitsus isegi õieti ei arutanud seda. Ei olnud mingisuguseid tohutuid suuri arutelusid, kas peab ja kuidas peab ning kes võib missuguse volitusega lepingu sõlmida. Lihtsalt tehti ära, ja kõik.

Nüüd on käsil rahapesu uurimine või rahapesuteemadel koostöö edendamine, ja järsku tuleb iga detail käia luubiga üle ja kõik, mis tehtud on, võetakse vaatluse alla. Küsimus on: mis on selle motivatsioon? Mis teil häda on? Mida te kardate? Miks te tahate tegeleda rahapesu uurimise uurimisega, mitte rahapesu uurimisega? No eks aeg annab arutust, nagu öeldakse.

Komisjonide kohta öeldus jään enda juurde, et esiteks ei ole komisjonides mingeid istungeid toimunud – selles asjas, millest te räägite, komisjoni istungeid toimunud ei ole. Siin on kõlanud lehepealkirjad, kuidas Riigikogu võttis vastu või Riigikogu leidis nii ja naa. Riigikogu pole sel teemal veel midagi leidnud! Isegi komisjonid pole mitte midagi leidnud. Komisjonides ei ole mitte midagi hääletatud, mitte mingeid tekste menetletud, päevakordasid läbitud, protokolle ei ole. Mingeid komisjoni koosolekuid pole olnud. Oli kaks koosolekut, kaks ühiskoosolekut, kus ei otsustatud mitte midagi. Ja siis käiakse ringi ja seletatakse, kuidas mina ei ole Riigikogu komisjonides teinud seda ja nemad on. See ei vasta tõele. Kumbki ei vasta tõele.

Aitäh!

Kell on juba niikaugel, et peame arvestama, et meil jääks kaks minutit saalikutsungi jaoks. Seetõttu, härra Sutt, palun esitage oma küsimus hästi lühidalt ja peaminister Jüri Rataselt palun sellele lühidat vastust. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Ma arvan, et tänane infotund on väga selgelt näidanud, milline on valitsuse ja eriti rahandusminister Helme hoiak Riigikogu ja parlamentaarse järelevalve suhtes. Rahandusminister valetas täna siin saalis, kui ta väitis, et ta ei ole saanud kutseid. Rahandusminister on jätnud viiel korral ilmumata korruptsioonivastase erikomisjoni istungitele, Aidu tuulepargi küsimustes ja Freeh' lepingu küsimustes. Ministrile on tehtud ettepanek tulla temale sobival ajal, minister seda aega leidnud ei ole. Minister on oma tegevusega teadlikult ja tahtlikult eksitanud parlamentaarse järelevalve teostamist, ta on takistanud seda, rikkunud seadust. Härra peaminister, millal teie rahandusminister lõpetab seaduse rikkumise ja ilmub korruptsioonivastase erikomisjoni ette?

Aitäh teile! Ma jään selle vastuse juurde, mis ma ütlesin – rahandusminister käis rahanduskomisjonis. Tema vastuses, mille ta andis erikomisjoni juhile, oli olemas soov ka sinna komisjoni minna, kuid erikomisjoni juht vastas talle, et kui minister ei tule kohe, vaid nädala pärast, pole seda enam vaja. Ma arvan, et see ei ole mõistlik. Samuti jään ma põhimõtte juurde, et loomulikult on valitsuse liikmetel Riigikogu ees aruandekohustus ja komisjonides nad ka käivad. Aga ma jään ka selle juurde, et Freeh'st on väga osavalt tehtud poliitiline argument ja malakas, mis viib praegu fookuse põhiteemalt, milleks on rahapesuvastane võitlus, täiesti eemale. Ja ma jään ka selle juurde, et niikaua kui mina olen Eesti Vabariigi valitsuses, tegeleme me rahapesuvastase teemaga väga sisuliselt ja väga tõsiselt edasi iga päev ja iga nädal.

Aitäh! Ma tänan, head kolleegid! Ma tänan valitsuse liikmeid vastamast. Sellega on infotund läbi.