Tere hommikust, lugupeetud kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu kolmanda istungjärgu 17. töönädala neljapäevast istungit. Olen valmis vastu võtma eelnõusid ja arupärimisi. Martin Repinski, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon otsustas 9. juunil algatada eelnõu kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmiseks. Eelnõu on seotud sellega, et linna ametiasutuses töölepinguga töötavad inimesed peavad volikogust lahkuma ehk nende volitused lõpevad. Juhul kui eelnõu jõustub praegusel kujul, siis nende volitused peatuvad selleks ajaks, kui nad töötavad vallavalitsuse või linnavalitsuse ametiasutuses. Eelnõu ei puuduta ametnikke, nendega jääb kõik praeguse plaani järgi nii, nagu hetkel on. Aga põhjus, miks komisjon hakkas seda arutama, oli see, et õiguskantsler pöördus Riigikohtusse seisukoha saamiseks, kuna õiguskantslerile tundus, et ei ole õiglane, et töölepinguga töötavate inimeste volitused lõpevad. Riigikohus otsustas, et tõesti on praegune olukord vale ja vajab muutmist, ning tunnistas, et teatud paragrahvid enam ei kehti, aga andis aega pool aastat, et Riigikogu saaks neid punkte reguleerida. Komisjon arutas ka seda, et võib-olla teha seda ühiselt ja seda reguleerida ka ametnike jaoks, kuigi hetkel sellist otsust ei ole, Riigikogu peab seda arutama. Samuti usun ma, et Riigikogu peab arutama seda, mis juhtub nende ametiasutuste juhtidega, kuna praegu nende volitused ei peatu ega lõpe. Aitäh!

Ivari Padar, palun!

Lugupeetud härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel esitan menetlusse tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Mis on asja sisu? Kui me 15. aprillil võtsime siin vastu riigi 2020. aasta lisaeelarve seadusega seonduvate seaduste muutmise seaduse, siis me tõime sisse ka erametsaomanike soodustuse, tulude mahaarvamise kuni 5000 eurot, ja seda nii erametsaomanikest füüsilisest isikust ettevõtjatele kui ka erametsaomanikest füüsilistele isikutele. Samas on kogu see tulumaksuvabastuse loogika käinud läbi aegade niimoodi, et neid [soodustusi] on saanud paralleelselt nii erametsaomanikud kui ka füüsilisest isikust ettevõtjatest põllumehed, talumehed. Põllumeestele jäi selleks määraks praegu see, mis on mingi paarkümmend aastat olnud, 40 000 Eesti krooni, mis on praegu 2870 eurot. Täiesti võimalik, et see teema jäi lihtsalt kuidagi kahe silma vahele, et füüsilisest isikust ettevõtjad ja füüsilised isikud põllumajanduses jäid kõrvale. Me lihtsalt proovime praegu selle ebakõla ära kaotada, et ka füüsilisest isikust ettevõtjad põllumajanduses saaksid oma tuludest maha arvata 5000 eurot. Samuti oleme arvestanud sellega, et seaduseelnõu lubab seda teha tagasiulatuvalt 1. jaanuarist 2020, nii nagu see on võimalik erametsaomanikel. Tänan teid!

Suur tänu! Olen juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu. Neid menetletakse kodu- ja töökorra seaduses ettenähtud korras. Nüüd kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreeris ennast 71 Riigikogu liiget, puudub 30.

Võime alustada tänase päevakorrapunkti käsitlemist. Tänases päevakorras on ainult üks punkt, see on põhiseaduskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimusena "Eesti inimarengu aruande 2019/2020" arutelu. Annan informatsiooni, kuidas me seda menetleme. Kõigepealt on ettekanne "Eesti inimarengu aruande 2019/2020" peatoimetajalt, Tallinna Ülikooli jätkusuutliku arengu prorektorilt, keskkonnakorralduse professorilt ja kultuurigeograafia vanemteadurilt Helen Sooväli-Seppingult. Ettekandeks on aega kuni 20 minutit, küsimusteks ja vastusteks on aega kuni 40 minutit, nii on soovinud seekord põhiseaduskomisjon. Teiseks on "Eesti inimarengu aruande 2019/2020" peatüki "Eesti aruteluruum" toimetaja, Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi meediainnovatsiooni ja digikultuuri tippkeskuse juhi Indrek Ibruse ettekanne, kuni 15 minutit, küsimusteks ja vastusteks on aega kuni 20 minutit. Siis on põhiseaduskomisjoni aseesimehe Lauri Läänemetsa ettekanne, kuni 10 minutit, küsimused-vastused ka kuni 10 minutit. Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale ühe küsimuse. Sellele järgnevad läbirääkimised, kus võivad kõik osaleda, aga põhiseaduskomisjoni taotlusel annan kõigepealt, kui vaja on, sõna fraktsioonide esindajatele. Arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Põhiseaduskomisjon on ka kohe teinud ettepaneku määrata sõnavõttude kestuseks istungi lõpuni jääv aeg, vajaduse korral pikendades läbirääkimisi kuni kella 14-ni. Aga selle paneb juhatus hääletusele siis, kui see kellaaeg lähemale tuleb.
Nii et alustame selle küsimuse arutelu. Ma palun siia ettekandeks "Eesti inimarengu aruande 2019/2020" peatoimetaja, Tallinna Ülikooli jätkusuutliku arengu prorektori, keskkonnakorralduse professori ja kultuurigeograafia vanemteaduri Helen Sooväli-Seppingu. Palun, pult on teie!

Austatud Riigikogu aseesimees! Riigikogu liikmed! Head kuulajad! "Eesti inimarengu aruande 2019/2020" põhiteema on Eesti ruumiline areng ja selle mõju Eesti inimese heaolule ja ühiskondlikele protsessidele. Aruanne käsitleb ruumi laialt, analüüsides Eesti asustust, loodusalasid, linnaruumi ja meid ühendavat aruteluruumi. "Ruum" selle aruande katusterminina tähistab ühist ruumi, mis pälvib avalikku huvi ja ühiskondlikku hüve.
Inimarengu aruande läbiv teema on inimarengu indeks. Eesti on inimarengus edenenud maailma riikide hulgas 30. positsioonile ja jäänud sinna püsima. Aastast 1990 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni arenguprogrammi poolt kasutusele võetud inimarengu indeksi kohaselt kuulub Eesti väga kõrge inimarengu tasemega riikide hulka. Eesti on 30. kohal indeksiga 0,882 ning on püsinud sellel väärikal positsioonil viimased kuus aastat.
Indeks võtab arvesse oodatavat eluiga, keskmiselt koolis käidud aastaid ning võrreldavates hindades SKP-d ühe elaniku kohta. Eesti elanikud elavad [keskmiselt] 78,6 aastat, mis on Euroopa Liidu keskmise oodatava elueaga võrreldes kolm aastat vähem. Statistikaameti andmete kohaselt on oodatav eluiga pikem linnalistes piirkondades, eesti rahvusest ja kõrgemalt haritud elanikkonna hulgas.
Haridus on jätkuvalt au sees ja väga oluline. Eesti elanikkonnast pikem haridustee on vaid Šveitsis, Ameerika Ühendriikides ja Kanadas.
Eesti elanike heaolu kasv on olnud tähelepanuväärne, seda ilmestab kiire tõus inimarengu indeksi järjestuses. See on toonud käibele loosungi "Eestil pole kunagi nii hästi läinud kui täna". Küsime siinkohal, kui hästi me elame. Eesti heaolu suurenemisest ei ole saanud osa kõik elanikkonnagrupid ja kõik piirkonnad. Võiksime seda vaadata nii, et kett on täpselt nii tugev, kui on tema nõrgim lüli. Teisisõnu, Eesti elanikkond on nii jõukas kui materiaalselt kõige nõrgemalt kindlustatud ühiskonnagrupid. Statistikaameti andmetel elas 2019. aastal suhtelises vaesuses 284 300 ja absoluutses vaesuses 31 400 Eesti inimest, vastavalt 21,7% ja 2,4%. See tähendab, et ligi veerand elanikkonnast elab vaesuses. Numbrid näitavad, et riigisiseselt süveneb piirkondlik sotsiaalne kihistumine.
Siinkohal on paslik küsida, millised on olnud Eesti ruumilised arengud selle sajandi esimestel kümnenditel. Esimene suundumus, mida oleme Eesti inimarengu aruandes kirjeldanud, on Eesti suurlinnastumine. Kogu maailm linnastub, moodustades tihedalt põimunud globaalse turumajandusliku võrgustiku. Linnastumine Eesti mõistes väljendub linnaalade laienemise ning linnarahvastiku kasvuna peaasjalikult Tallinnas. Inimesed, majandus ja teenused koonduvad Tallinnasse ja Tallinna ümber. Praeguse seisuga elab linnakeskkonnas 920 000 inimest ehk 69% Eesti elanikest, kellest omakorda 40% ehk 550 000 inimest elab Tallinnas või selle ümber. Sellel sajandil on Tallinna eeslinna kolinud 55 000 inimest, mis teeb kokku Pärnu ja Kuressaare jagu elanikke. Aastatel 2000–2017 on asustusalade pindala Eestis, peamiselt Tallinna lähedal valdades, suurenenud 138 ruutkilomeetri võrra. Nii võime võrrelda, et Eestis on neil aastatel tinglikult rajatud juurde üheksa Viljandi-suurust linna, aga tegelikkuses ühtegi uut linna ei haldusõiguslikult ega kaardile juurde tulnud ei ole.
Viimaste aastakümnete Suur-Tallinna kasv on toimunud paljuski planeerimatult. See on tähendanud suuremahulisi kinnisvaraarendusi ning paisuvat liiklustaristut. Taristuinvesteeringud on suunatud eelkõige sõiduteedesse, vähem kõnni- ja jalgrattateedesse, linnaväljakutesse või parkidesse. Tallinnas võtavad parkimisplatsid ja sõiduteed kaks korda rohkem brutopinda kui jalakäijatele mõeldud teed. Säästva arengu põhimõtteid järgivale ja head elukvaliteeti pakkuvale linnakeskkonnale on iseloomulik, et selles on hea olla nii 8- kui ka 80-aastasel inimesel ning sellest põhimõttest lähtuvalt on läbi mõeldud rohealad, ühistransport ja kergliiklusteed.
Eesti suuremate linnade, kuid eriti Tallinna kasv on rajatud tihtipeale inimeste vaimsele ja füüsilisele heaolule tähtsa avaliku ruumi kvaliteedi ja rohelisuse arvel. Linna ääres asunud puhkemetsad on asendunud eeslinnarajoonidega. Linnaelanike elukvaliteet, aga ka linnade rahvusvaheline konkurentsivõime on otseselt seotud linnaruumi ja linna loodusalade kvaliteediga. Nagu näitas tänavukevadine tervisekriis, on rohealade olemasolu linnatingimustes ning linnaruumi kvaliteedi parandamine just pealinna inimeste tervise seisukohast vältimatult vajalik.
Suurlinnastumise mündi teine pool on Eesti maakondade kahanemine. Kõik maakonnad peale Harjumaa on kahanemas. Aastatel 2000–2018 lisandus Harjumaale 10% rahvastikku, samal ajal kui Tartumaa rahvastik näiteks vähenes 4%. Teistes maakondades jäi elanikke vähemaks kümnendiku kuni veerandi võrra. Kahanemine on suurlinnastumise pöördprotsess. Kahanev on see piirkond, mille elanikkond väheneb olulisel määral ühe põlvkonna jooksul. Kahanemisküsimus ei taandu pelgalt töörändele ja suurema sissetuleku otsingutele. Elamufondi ülejääk ja vananemine nii elutingimuste poolest kui ka ehitustehniliselt on muutnud paljud Eesti pered kinnismaiseks, kuivõrd nende kodu turuhind on madal. Samal ajal puudub maakondades noortel peredel reeglina võimalus alustada elu uuselamus või renoveeritud elamus, teisisõnu uues kodus. Ebavõrdsus elamistingimustes ja kinnisvarahindades, alaealist ja pensioniealist elanikkonda liikuvusvaesusesse lükkav harv ühistransport ning avalike ja erateenuste hõrenemine süvendab üldist regionaalset ebavõrdsust Eestis. Tegemist on tupikseisuga, mida saab katkestada vaid nooremate inimeste sisseränne maapiirkondadesse.
Kehva elukvaliteeti kaugemates kohtades ei saa lõpmatult kompenseerida pereõnne või loodusväärtustega, kogukondlikkuse ega kodukohaarmastusega. Täna on maapiirkondades, linnades ja asulates suur hulk inimesi silmitsi murega, kuidas on tagatud elu ja elukeskkonda toimimises hoidvad teenused, nagu arstiabi ja kool.
Maakonnatasandi ja maakonnalinnade nõrgenemine on kiirendanud suundumust kahe keskuse Eestiks, mis koosneb Tallinnast ja Tartust, kattes nende tagamaad tunniajase autosõidu raadiuses. Töökoht liigub Tallinna ja Tartusse ees, elukoht ja teenused tulevad järele. Seda laadi protsessi leevendab eestlaste mitmepaiksus. Arvukalt elanikke on sellised, kellel on kaks kodu: üks linnas ja teine maapiirkonnas, kuhu sõidetakse nädalavahetuseks ja suvepuhkuseks. Nendele lisanduvad hargmaised pered, kes elavad piiri taga ja käivad Eestis puhkamas. Uuringud näitavad, et 2000. aastate lõpul vahetas ligikaudu 5% Eesti elanikest aastaajaliselt elukohta.
Hea Riigikogu! Kestliku kahanemise võtit ei ole seni pakkunud ruumilised ümberkorraldused riigihalduses ega ka haldusreform. Ettevõtlust edendavad ja maapiirkondi elavdavad Euroopa Liidu programmid ja projektid on mõjunud tagasihoidlikult, sest on jõudnud suurel määral vaid Tallinna ja Tartu linnapiirkondadesse. Konkurentsivõimele keskenduv regionaalpoliitika on toetanud Eesti muutumist Euroopas konkurentsivõimelisemaks kahe linnapiirkonna abil. Samal ajal on jäetud suurema tähelepanuta ülejäänud Eesti toimepiirkonnad ning seetõttu ei ole ääremaastumise protsess aeglustunud.
Head kuulajad! Eesti kodanikuühiskonna eestkõnelejad on seisnud hea selle eest, et edendada nii arutelu- kui ka kaasamiskultuuri. Sellegipoolest on kodanikuaktiivsus Eestis vähene, olles näiteks Soomest või Rootsist enam kui mitukümmend aastat maas. Iseseisvunud Eestis on ruumiplaneerimise praktika ja tavad muutunud avatumaks ja demokraatlikumaks. See on kinnistamas inimeste arusaama, et kaasamine on osa kvaliteetse elukeskkonna loomisest ja kujundamisest. Ometi iseloomustavad valdava osa Eesti elanike suhtumist kaasamisse pigem passiivsus ja pessimism. Põhjusena saab välja tuua vähese tagasisidestamise ja formaalse suhtumise kaasamisse. See omakorda kahandab kaasamise tähendust ja usaldusväärsust ning tekitab kaasamisväsimust. Avaliku ruumi eest seisvad huvirühmad otsivad aktiivselt dialoogipartnereid avaliku sektori või erasektori hulgast ning tõukavad tagant kodanikuühiskonna ja demokraatlikuma kaasamiskultuuri arengut. Konsensuse, eesti keeli ühismeele leidmist raskendab erialakeele barjäär planeerijate, projekteerijate ja kodanike vahel. Avalikuks aruteluks internetisügavustes esitatud tehniliselt detailirohked kirjeldused ja joonised ei jäta tavainimesele võimalust kaasa rääkida oma piirkonna arengus. See on toonud kaasa arendamise ja ruumilise muutuse eituse, mitte-minu-tagahoovis-suhtumise. Tasakaalustatud, ühismeelele püüdlev aruteluruum on ühiskonna eri gruppide koostöö ja sidustamise eeldus.
Lugupeetud Riigikogu! Teemade ring, millel veel soovin peatuda, on see, kuidas ehituspärand ja loodusalad kultuuri osana tugevdavad Eesti inimeste keskkonnasuhet ja kodutunnet. Kultuuriruumi lahutamatu osa on materiaalne ja füüsiline ruum kui rahvuse enesekirjelduse viis. Elukeskkond oma tänaste ajalooliste hoonete, linna- ja külastruktuuri, asustusstruktuuri ning maakasutusega kannab endas eri ajalooetappide kihistusi. Eesti maastik on kollektiivse mälu ja identiteedi loomise vahend, samamoodi nagu on seda eestikeelse kirjanduse tüvitekstid, filmid, laulu- või tantsupeod. Uusehitiste rajamise kõrval on oluline hoonestuses kavakindlamalt eelistada ehituspärandi uuskasutust. Kultuuripärandi väärtustamisel on mitu eelist. Sellest saab sotsiaal-majanduslikku kasu terve piirkond, mitte üksnes konkreetne eluala. Kultuuripärandi aktiivne kasutuselevõtt märgiliste ja avalike hoonetena muudab väikelinnad ja maa-alevikud tervikuna atraktiivsemaks nii elanikule kui ka piirkonna külastajale. Ehituspärand tugevdab kodutunnet ning seob inimesed kohaga.
Viimaste kümnendite linnastumisprotsess on avaldanud mõju ka Eesti kultuuriloomele. Nii ehituspärand kui ka loodusalad kannavad endas kohatunnet ja keskkonnatunnet. Ehituspärandi kehv olukord ning Eesti looduspaikade ja elurikkuse kadu annavad märku Eesti ühiskonna väärtussüsteemi katkestustest. Eesti kultuuri ning loodust pelgalt muuseumides ja rahvusparkides ei hoia. Just nimetatud asjaoludel on meil konfliktid ruumiplaneerimisel ja looduskasutuses. Ehituspärand ning Eesti looduse elurikkus on eesti rahvuslik identiteet.
Lõpetuseks pakun välja Eesti inimarengu aruande järelduste põhjal kolm ettepanekut. Esiteks, Eestis ootab lahendamist kohapõhine targa kahanemise plaan kolmes valdkonnas: töökohad, elukohad ja põhiteenused. See eeldab Eesti piirkondade arengu kavandamist ja lahendamist kahes põhimõtteliselt erinevas võtmes: turumajanduslikel printsiipidel kasvu ja konkurentsi ning õigluspõhimõttel kestliku kahanemise võtmes. Eesti vajab kaht haldusmudelit, üht suurlinnastumise, teist kahanemise puhuks. Suurlinnastumises tähendab see julgemat sekkumist turul, kahanemises aga kohanemist väiksema, hõredama, haprama asustusega, mida ei saa mõõta tõhususega.
Teiseks, Eesti suuremad linnad vajavad linnapoliitikat, mis lähtub linna piirkondadest, mitte linna piiridest. Ühine linnapoliitika ühendab ühistranspordi ning kergliiklusteede võrgustikud, võimaldades elanikel, eriti autost sõltuvatel ühiskonnagruppidel, nagu lapsed ja vanemaealised, liikuda iseseisvalt. Linnade, valdade ja kodanikkonna koostööl põhinev ühine linnapiirkondlik poliitika parandab inimeste elukeskkonda, sõlmib kokku avaliku ruumi ning parandab inimeste elukvaliteeti. Ühiskond muutub sidusamaks ja see on Eesti ühiskonna kui terviku huvi. See ongi demokraatia.
Kolmandaks, tasakaalustatud, ühismeelele püüdlev aruteluruum on ühiskonna eri gruppide koostöö ja sidustamise eeldus. Aruteluks vajalike oskuste arendamine on riiklik huvi. Kodanikupädevust ja aruteluoskusi on tarvis parandada, et võimestada kodanikke ja edendada laiapõhjalist demokraatiat. Võimalusi selleks pakuvad arendamisel olevad digiplatvormid, asjatundlikud ametnikud ja usaldusväärsed eksperdid. Meediaharidusprogrammid on üldhariduskoolides ennast juba tõestanud, arutelukvaliteedi tõstmiseks võiks neid programme pakkuda ka laiemale elanikkonnale. Eestimaa on asukohaliselt, ruumiliselt ja territoriaalselt seni olnud alahinnatud ressurss. See, kuidas me oma maad kasutame ja hoiame, on meie endi otsustada, hea Riigikogu. "Eks ole pahemgi käsi parema käe vend / Ehkki nad teevad erinevaid tegusid, / Kuigi nad teineteist ei teretagi. / Ühte hoiavad nad ometi, / Sind armastades, / Oi!" Need on Hando Runneli sõnad. Aitäh kuulamast!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja professor Sooväli-Sepping! Riigikogu liikmetel on küsimusi. Kristen Michal, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Need inimarengu aruanded osutavad tihtipeale ühiskonnas olulistele trendidele. Ma mäletan, kui inimarengu aruande 2016/2017 peatoimetaja Tiit Tammaru kirjeldas siin hariduslikku ja keelelist segregatsiooni, mis on Eestis toonud kaasa selle, et Eesti pealinn ehk Tallinn on Euroopa üks kõige kiiremini segregeeruvaid linnu ja pealinnu, ja seda selle pärast, et keeleliselt hoitakse haridust lahus just pealinna võimude ja riigi poolt. Aga teie räägite ruumist ja osutate ka päris huvitavatele trendidele, mis puudutavad ühistranspordi ja autostumise vahekorda suurtes linnades ja linnade ümber. Ma pigem küsingi, kas te oskate anda häid soovitusi, mis võiksid olla valemiks Eestis, pealinna poole vaadates ja võib-olla ka maailmast vaadates, kõige kiiremini segregeeruva pealinna ruumilistele probleemidele lahenduste pakkumisel.

Aitäh! Kõigepealt aitab segregeerumise vältimisele kindlasti kaasa taristu loomine, et inimesed ei oleks autosõltelised, mis omakorda tähendab seda, et neil, kellel autot ei ole, ei ole võimalik liikuda sinna linnaosasse, kus nad soovivad näiteks elada. Segregeerumise vähendamiseks või selle ärahoidmiseks on kindlasti vaja planeerida selliseid elamuid, kus kinnisvarahinnad ei ole ühtlaselt kõrged, vaid on olemas ka odavamaid kortereid, või ka odavamaid korterelamuid kallimatesse piirkondadesse. Ka see on üks meetmeid, mida teistes riikides kasutatakse, ja samuti üüriturg, kus hinnad on Tallinnas jätkuvalt väga kõrged, näiteks kesklinnas, kuhu ei ole võimalik teistel peale keskklassi tulla.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui ma ei eksi, siis on olemas selline globaalne prognoos, et aastaks 2050 või 2060 elab 70% maailma inimestest miljonilinnades. Minu küsimus puudutab seda, kas sellele suurele trendile on Eestil kuidagi võimalik vastu seista, teades kas või seda (Eestis seda probleemi pole), et paljudes nendes linnades, mis sajandi keskpaigaks kujunevad, tekib mageveeprobleem jne. Kas on võimalik eirata seda globaalset trendi? Teine küsimus on veel. Linnadest ärakolimine kujuneb omamoodi privileegiks. Kas pole nii? Kui te natuke kommenteeriksite seda?

Aitäh! Kuidas hoida ära jätkuvat linnastumist? See on ju, nagu te välja tõite, globaalne väljakutse. Eesti puhul tulebki vaadata Eesti territooriumi koos. See tähendab seda, et meil on võimalus hoida ka väiksemaid keskuskohti nii, et inimesed ei peaks kolima suurlinna piirkonda. See tähendab teenuste hoidmist väiksemates kohtades. Inimesed liiguvad ikkagi heaolu poole, sinna, kus on töökohad, aga nad jäävad sinna, kus on head teenused. Kui meil oleks olemas näiteks hea, toimiv ühistranspordivõrgustik Eesti-siseselt, siis oleks võimalik käia tööl ka maakonnakeskustes või isegi kaugemal. Täna see ühistranspordivõrgustik ei toimi. Kui inimene peab sõitma autoga kaks tundi näiteks Tallinnasse tööle, siis ta lõpuks kolibki ikkagi Tallinnasse ära. Nii et üks nendest võtmetest on ühistranspordivõrgustik ja teised teenused, mis on inimestele garanteeritud, nii et neil on turvatunne kohapeal elades ja nad teavad, et kool jääb järgmiseks kümneks või kahekümneks aastaks püsima. Samamoodi on arstiabiga. Need on kolm põhiteenust: transport, kool, arstiabi.
Teiseks oli küsimus, kas maal elamine on privileeg. Jaa, maal elamine ja ka mitmepaiksus ehk kahe kodu omamine on privileeg. See on reeglina kõrgema sissetulekuga inimeste privileeg, kellel on auto või kaks autot ja kes saavad endale kahte kodu lubada. Ka maal on loomulikult privileege, nagu elukvaliteet, mida linnas ei ole. See on ka üks põhjusi, miks linnast ära kolitakse. Need on ka trendid, mida me näeme mujal maailmas, et inimesed kolivad linnast ära õhusaaste, müra ja liiga tiheda elukeskkonna tõttu. Nii et loomulikult, kui me väärtustame seda kui privileegi, kui see on meie väärtusruumi osa, siis kolivad inimesed ka praegu Eestis linnast ära maale. Aga see on marginaalne osa inimestest ja jällegi on see n-ö keskklassi privileeg.

Andres Sutt, palun!

Aitäh! Aitäh, hea ettekandja, väga huvitava ja põneva esitluse eest! Mul on üks küsimus ettekande alguse ja üks ettekande lõpu kohta. Me oleme veerandsajandiga jõudnud 30. kohale inimarengu aruandes maailma riikide seas. Küsimus on, kas me peaksime sellega rahul olema. Kui jah, siis miks, ja kui me ei ole rahul, siis mida peaksime tegema, et sealt edasi liikuda?
Teine küsimus on ettekande lõpu kohta. Te mainisite, et linnastumise kõrval on teine valik kohapõhine tark kahanemine. Ma ise sõnastaksin selle teise valiku teistpidi: kohapõhine tark kasvamine. Küsimuse saab näiteks püstitada nii, et kui mitu minutit on aktsepteeritav aeg, mis inimesel kulub jõudmiseks töölt koju või kodust tööle või kooli, kuidas me seda ruumi vaatame. Ma arvan, et see aegruum on hästi oluline. Kuidas te seda näete?

Aitäh küsimuse eest! Kui lubate, siis ma alustan teisest küsimusest, sest mul läheb muidu meelest ära. See on selline põnev, natuke filosoofiline küsimus. Nagu me aruande sissejuhatuses ka ütleme, ka aeg ja ruum on tihenenud. Me tunnetame aega täna lühemalt ning ühistranspordi ja üldse liikuvuse mõttes on meie liikumine kiirem, kui see oli 20 aastat tagasi, kas ühistranspordiga või ka autoga sõites. Seda vastust mul ei ole, mis on see hea aeg, mis lapsel võiks kuluda kooli sõitmiseks. Küsimus on ka selles, kas ta saab sinna ise minna. Siin on küsimus inimsõbralikust ruumist. Ma usun, et väike laps jaksaks sõita keskmiselt kuus kilomeetrit jalgrattaga. See on see, mida näiteks Hollandis lapsed teevad, nad sõidavad kuus kilomeetrit jalgrattaga kooli. Kergliiklusteede võrgustik on selles suhtes oluline. Nagu ma rõhutasin, ka ühiskonna hapramad grupid, nagu vanemaealised ja lapsed, peaksid saama ise liikuma. Täna on lapsed meil autosõltelised ja see on üks osa probleemidest, miks meie lapsed on ülekaalulised ja miks diabeet on kiiresti tõusvas trendis. See ei ole ainus probleem, aga see on üks nendest komponentidest.
Teine küsimus oli inimarengu indeks. Me oleme 30. kohal olnud viimased kuus aastat. Kas see on hea või halb? Ma isiklikult arvan, et stabiilsus on samuti hea. 30. koht sellisele väiksele riigile, nagu meie oleme, on väga väärikas. Ida-Euroopa riikidest on meist ees Tšehhi ja Sloveenia. Meie ees on teised riigid, kes on väga rikkad, ja kui me nende riikide majandust vaatame, siis need ei ole võrreldavad meie majandusega. Nii et siin on küsimus ühelt poolt SKP-s, teiselt poolt, rääkides sellest, mida me selles konkurentsis parandada saame, on selleks Eesti rahva keskmine eluiga, mis ei ole viimastel aastatel kasvanud. Potentsiaali on meie rahva tervise eest hoolitsemises. Kolm aastat, nagu ma mainisin, on keskmine eluiga oodatavast Euroopa keskmisest elueast lühem olnud. Seda on päris palju ja meestel on see veel lühem. Ma usun, et see ongi see põhikomponent. Koolis me käime pikalt, aga tervis on üks nendest komponentidest. Samamoodi, nagu välja sai toodud: ebavõrdsus, kihistumine, mis meil Eestis on. Keti nõrgim lüli peaks natuke järele tulema. Aga nagu öeldud, meie ees on väga rikkad riigid, nii et kas see on eraldi strateegiline eesmärk, see on iseküsimus.

Marko Šorin, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesiisik! Lugupeetud professor! Nii nagu eestlased on hariduse usku inimesed, nii on meile väga oluline ka see, et me ükskõik millises edetabelis oleksime võimalikult kõrgel kohal. Kui me oleme stabiilselt kuus aastat olnud juba 30. kohal, siis tekib küsimus, kas mõned lähiriigid, keda me väga silmas peame, on meile "ohtlikult lähedale tulnud".
Aga iseenesest tahtsin teie kahe viimase küsimuse valguses lihtsalt ära markeerida, et tõepoolest, väljaspool Tallinna ja Tartut kipub olema parem elukeskkond. Mõni aasta tagasi arutati Pärnus Pärnu tunnuslauset ja üks väga värvikas [ettepanek] oli see, et Pärnus on ööpäev kaks tundi pikem. Kas Pärnu piirkonna potentsiaali tõstab teie hinnangul samuti perspektiivikas Balti raudtee tulek, et tõepoolest saaks hakata paremast elukeskkonnast käima kõrgemate palkadega pealinnas tööl?

Esiteks, teisele küsimusele vastates: need head töökohad võiksid tulla ikka Pärnusse, mitte ei peaks tööl käima Tallinnas. Siis saaks sellest kasu kogu Pärnu toimepiirkond, mitte ainult pärnakad. Ma siinkohal võib-olla ei avaks Rail Balticu teemat, vaid tulen esimese küsimuse juurde.
Kas meie head naabrid on tulnud ohtlikult lähedale? Ohtlikult eest ära on läinud Soome, kes on 12. kohal ja teinud viimasel aastatel tõesti väga kiire hüppe. Leedu on 34. kohal, Läti on 39. kohal ja meie naaberriik Venemaa on 49. kohal. Leedu ja Läti on teinud just viimasel paaril aastal kiire hüppe. Kuid tunneme siis naabrite üle rõõmu!

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja, aitäh selle ettekande eest! Enne kui ma küsin oma küsimuse, ma tahtsin lihtsalt öelda, et kolleeg Urve Tiidus esitas minu meelest väga-väga olulise küsimuse. Ma pärast ka seda kommenteerin. Ma arvan, et see on väga tähtis asi, mille peale me peaksime Eestis mõtlema.
Aga mu küsimus puudutab seda, mida te ka tõdete, et üha enam peaksime me olemasolevaid hooneid uuesti kasutusele võtma. Ma olen sellega kõigiti nõus, olles ise ühes Eesti omavalitsuses mõnda aega töötanud. Tagantjärele ütleks, et teinekord oleks pidanud isegi võib-olla rohkem võitlema selle eest, et mõni vana maja tehtaks korda, selle asemel et selle asemele kohe uus ehitada. Mis teie arvates on seda takistanud? Miks me nii sageli, selle asemel et olemasolevat korrastada, uuesti kasutada, eelistame selle maha võtta ja uue ehitada? Mida teha, et seda muuta?

Institutsionaalses kontekstis, ma arvan, on põhiväljakutse olnud mõista, miks me seda vana peame hoidma, kui uue hoone saab odavamalt. Me ei tee täna sotsiaal-majanduslikke analüüse nendele vanadele hoonetele ja me ei tee ka jalajälje analüüse. Me ei mõtle ringmajanduse kontekstis, vaid me mõtleme puhtalt majanduslikult, uue hoone ehitamise kontekstis. Ma arvan, et see ongi see põhivahe. Näiteks on Soomes vanu hooneid maha lõhkuda väga raske, sest nemad lähtuvadki ringmajanduse põhimõttest, tehes kõigepealt jalajälje analüüsi. Nii et ma arvan, et me ei ole seda väärtust, mis on vanal hoonel meie keskkonnale, pannud rahalisse konteksti. See on üks nendest väärtushinnangute muutustest, mis võiks lähiajal Eestis toimuda, arvestades ka uut Euroopa Liidu eelarveperioodi.

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud ettekandja, suur tänu ettekande eest! Minu küsimus puudutab päris selle ettekande algust. Eesti heaolu on viimastel aastatel tõesti märkimisväärselt kasvanud ja piirkondlik kihistumine on süvenenud. Kas on teada, et mõni riik on ka edukaid poliitikaid rakendanud linnastumise vastu? Missugused need on või mida saaks Eestis rakendada, et piirkondlik kihistumine leeveneks?

Ma toon ikkagi välja minu ettekande keskel toodud ühe põhijärelduse, et selle kahanemise, ülejäänud Eesti kahanemise võiks proovida peatada solidaarsuspõhimõttel nende kohtade toimimas hoidmise abil. Nagu öeldud, inimesed liiguvad heaolu poole. Kui ei ole neid teenuseid, mida inimesed vajavad, ja kui ei ole ka töökohti, mida inimesed vajavad, siis liigutakse linna. Küsimus on inimeste elukvaliteedis, mille määravad täna ära teenused, ja nagu välja sai toodud, hoonestus ise. Kui korterid või elamud, kus inimesed elavad, on räämas ja lagunevad, siis ei soovi inimesed seal elada, vaid püüavad pigem leida värskemaid ja sanitaarsemaid elutingimusi. See on üks probleeme, mida aruanne ka välja toob.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, suur aitäh selle ülevaate ja ettekande eest! Väga-väga tänan selle paksu – 287 lehekülge – väljaande eest. Kahjuks kõike läbi ei jõudnud lugeda, aga 100. leheküljele jõudsin. Nendel 100 leheküljel, nagu te ka alustasite, räägitakse, et [keskkond] peab sobima nii 8- kui ka 80-aastasele. Välja on väga hästi toodud eluasemepoliitika meetmed. Siin on räägitud puuetega inimeste eluruumide füüsilisest kohandamisest. Tõesti, leheküljel 95 on juttu ka autostumisest eakate ja liikumisraskustega inimeste puhul. Aga ma kogu selles materjalis näen, et teil on vanuseline ülevaade, 8-aastased ja 80-aastased, aga erivajadustega inimeste aspekt ...  Välja on toodud ka see Soome väga tihti toodud näide, et Iisalmi linn on asunud ka kolmekorruselistele majadele renoveerimise käigus ehitama lifte, lihtsalt lapsevankri, rulaatori, aga ka ratastooli jaoks, et inimesed ei peaks hakkama selles eluperioodis olles uut elukohta otsima. Kas see erivajadustega inimeste teema on siin rohkem ka kajastatud või seda ei ole, on vaid vanuseline? Vabandust, et mõni sekund läks üle!

Kõigepealt aitäh selle väga olulise kommentaari eest! Universaaldisaini me selles aruandes tõesti ei puuduta. Me rõhutame üldiselt ligipääsetavust ja ligipääsetavust kui kõikide ühiskonnagruppide olulist inimõigust.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Siin on juba kõlanud palju väga häid vastuseid ja ega ma midagi uut ei oska välja mõelda. Minu küsimus teile olekski teie isikliku arvamuse kohta. Mida Eesti riik peaks tegema, kas panustama rohkem suurlinnadesse, et teha neid veel inimsõbralikumaks, või hoopis maapiirkondi ergutama?

Aitäh küsimuse eest! Siin on kaks küsimust ja kaks vastust. Inimesed, kes elavad suurlinna piirkonnas, Tallinna piirkonnas, nendel on ootus, et linnapiirkond toimiks tervikuna, see tähendab, et Tallinn ja Tallinna lähedal asuvad vallad võiksid teha koostööd, nii et ühistransport ja teised teenused toimiksid ühiselt. Samamoodi näiteks võiks planeerida ühiseid avalikke hooneid, näiteks kontserdisaalid, kaubanduskeskused, koolid jne. Mündi üks pool on koostöö linnapiirkonnas, selleks et avalik ruum toimiks paremini kui täna.
Teiselt poolt oli küsimus kahaneva Eesti kohta, eks ole? See on riiklik küsimus, kas me soovime näha inimesi maal elamas või jätkub suurlinnastumine, nii nagu see praegu on jätkunud. Kui me soovime, et me elame edasi maapiirkondades, et toimiksid maakonnakeskused – praegu on ka maakonnakeskused juba löögi all, mis puudutab teenuseid ja teenuste kvaliteeti –, siis on vaja ühtlast toimivat regionaalpoliitilist paketti. Üksikud kampaaniad ja üksikud väikesed parandused ei aita. Aga jah, nagu öeldud, see on riiklik küsimus, kuidas edasi minna.

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Selle inimarengu aruande koostamise taga on 40-liikmeline meeskond. Suur kiitus ja aitäh igaleühele neist 40 inimesest, kes te selle töö ära olete teinud!
Mulle tundub, et linnastumisele võib laias laastus läheneda kahte moodi. Üks võimalus on võtta seda millenagi, mille vastu tuleb igal võimalusel võidelda, ja megatrendid on need, mida peaks proovima murda. Teine võimalus on keskenduda sellele, kuidas linnas oleks hea elada, teades, et linnastumine toimub. Ma oma küsimuses keskendun sellele teisele poolele. Eestis on muu hulgas vananev ühiskond ja kui 40 aasta pärast on umbes iga kolmas inimene vanem kui 65-aastane, siis see nõuab parajat mõtteharjutust, kuidas kujundada linnaruumi nii, et siin oleks ühtviisi mugav, mõnus ja turvaline elada vanematel inimestel ja ka noortel mässumeelsetel inimestel. Kas teil on mõni hea näide, kus see on õnnestunud, ja soovitus, kuidas teha seda nii, et mõlemal oleks hea?

Aitäh! Sisuliselt on see kommentaar ju tegelikult meie kohta 30 aasta pärast, kuidas me 30 aasta pärast saame linnaruumis liikuda, et kui õige püüaks koos mõelda. Häid näiteid leiab kindlasti Põhjamaadest, kus on rakendatud juba universaaldisaini põhimõtteid, samamoodi kohandab Jaapan oma linnu vanemaealiste inimeste tarbeks. Meil on olemas ruumilise planeerimise üks instrumente, juhend, kuidas linnaruumi universaaldisaini seisukohast lähtuvalt parandada nii, et ka vanemaealistel inimestel oleks lihtsam liikuda. Aga kindlasti on see teema, mida urbanistid, planeerijad, sooviksid rohkem arutada. Nii et kui võtta seda kui järgmist strateegilist ruumilise planeerimise küsimust, siis oleks see väga hea.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja, aitäh väga huvitava teose eest! Üks küsimus on näiteks see, kuigi küsida oleks palju. Inimesed liiguvad heaolu poole, Soome samal ajal heaolu sümbolina liigub kiiresti meil eest ära. Aga võtame nüüd konkreetse asja. Mitmel pool käivad üldplaneeringute tegemised. Mida peaks arvestama nende üldplaneeringute tegemise puhul ruumilise planeerimise aspektist, lugedes siit, et rohekoridorid katkevad, tööstusmaastik tuleb peale jne? Mida te soovitaksite? Kolm kuldset soovitust.

Esimene soovitus on, et ruumiline planeerimine, üldplaneeringu koostamine on strateegiline dokument ja see strateegiline dokument võiks olla dokument, mida ei asuta  pärast selle vastuvõtmist muutma, näiteks seda detailplaneeringute kaudu muutma. See on üks nendest probleemidest, miks meil on rohevõrgustikud viimase paarikümne aasta jooksul katkenud. See oleks, nagu öeldud, strateegiline dokument, millest omavalitsus kinni peab. See on kokkulepe. Teiseks aitab tsoneerimine. Siin ma näen võtmeisikutena kodanike kaasamist. Kui see on kogukondlik kokkulepe, siis jällegi on need planeeringud parema kvaliteediga. Tuleb öelda, et praegu üldplaneeringute arutelud ju üle kogu Eesti käivad, kaasamisinstrumendid ning kaasamispraktika on muutunud väga heaks, ruumilised planeerijad ja konsultandid on õppinud kaasamispraktikat. Nii et ma eeldan, et kaasamiskvaliteet on paranenud ning ka inimeste soov kaasa rääkida on seeläbi suurenenud. Mul puuduvad andmed, kuidas see praegu läheb.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud professor, aitäh selle väga olulise aruande eest ja ka hea ettekande eest! Minu küsimus läheb looduskeskkonna poole peale. Ma leidsin siit ühe sellise esiletõstetud koha: Eesti tõus inimarengu sotsiaalsetes näitajates on saavutatud ebaproportsionaalselt kõrge ökoloogilise hinnaga. See on leheküljel 151, kui tahate vaadata. Kuidas te seda kommenteerite või lahti mõtestate? Mida me oleks pidanud võib-olla nende sotsiaal-majanduslike näitajate saavutamiseks jätma tegemata?

Mul puudub vastus sellele küsimusele. 2015. aastal, kaks inimarengu aruannet tagasi, oli samasugune tabel samasuguse arvutuskäiguga ning need näitajad olid oluliselt teistsugused, kui nad täna on. See kukkumine on olnud mõne aastaga üpris markantne. Millest see tuleneb, seda me täna ei oska öelda. Meil puudub see teadmine ja sellist analüüsi me teinud ei ole, vaid me võtamegi seda täna lihtsalt kui teadmist.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Tänan selle ettekande ja nende mõtete eest! Me kõik teame ütlust, et eesti rahvas peab vaimult suureks saama. Kahtlemata on inimesel seal suur roll. Paraku, vaadates kõiki neid stsenaariume, vaadates tekkinud olukorda, võiks teie käest küsida, kas te näete ka mõningast probleemi vaimu suuruse ja valimisringkondade kontekstis. Eesti riik ja tema regionaalne terviklikkus on väga oluline temaatika, ometi on mandaat valuuta, mis kujundab Eesti riiki. Sinna, kus on valijad, läheb ka avalik ressurss. Me paraku oleme olukorras, kus maapiirkonnas me räägime sellest, et inimene peab lükkama lume oma erateelt, viie kilomeetri pikkuselt või pikemalt või lühemalt teelt, aga linnaruumis peagi arutleme ilmselt kontekstis, kas ka tema tänava peaks puhtaks tegema maksumaksja raha eest.

Aitäh küsimuse eest! Ettekandes sai rõhutatud õiglusprintsiipi. See on solidaarsuse küsimus. Kas elukvaliteet peaks olema halvem maapiirkonnas kui linnapiirkonnas, see on filosoofiline küsimus. Need on need küsimused, millele me võib-olla mõelnud ei ole, milline on elukvaliteet. Elukvaliteet koosneb väga erinevatest näitajatest.

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on  kaks küsimust. Siit jutust käis juba läbi, et lapsed võiksid rohkem kasutada kooliminekuks jalgratast, kui oleks infra olemas. Aga kas teile ei tundu, et tegelikult meil seda infrat ikkagi juba natukene on ka, nii linnas kui ka linnast väljaspool? Kas siin ei ole ka probleemiks harjumused või äkki kultuuriline taust? Kui te minuga nõustute, siis kuidas seda muuta? Teine on sama valdkonna küsimus kaasamise kohta. Otsustajad, ma julgen väita, tihtipeale proovivad kaasata, aga kas inimesed oskavad olla alati kaasatud? Seal on see arusaam, et ka inimesed peavad jõudma teise inimesega kompromissile. Kui ma ei saa seda, mida ma tahan, siis on lihtne öelda, et ma ei ole kaasatud. Kui te sellega nõustute, siis kuidas neid kahte asja muuta või muuta seda ühiskondlikku suhtumist?

Aitäh! Esimesele küsimusele vastates: jah, meil on olemas omajagu kergliiklusteid, kuid probleem on nende kergliiklusteede võrgustiku katkendlikkuses, st punktist A punkti B liikuda on linnakeskkonnas keeruline. Siin on ka see asi, et osaliselt suunatakse kergliikleja autoteele, aga laps autoteel jalgrattaga ei liigu. See on kindlasti harjumuse küsimus, kas ja kui palju jalgratast kasutatakse, ja natuke on see ka finantsvõimekuse küsimus, sest ka jalgrattad võivad midagi maksta. See on terviklik teema, mida jällegi teadlased läbi uurinud ei ole, nii et see on minu isiklik arvamus. Aga kergliiklusteede katkendlikkus on üks tõsiseid probleeme, miks on see liikumine vähene. Nagu me näeme, siis niipea kui kergliiklustee tehakse, on lasteaedade ja koolide ees jalgrattaparklad täis.
Teine küsimus oli kaasamise kohta. Jah, ma tõin välja ka oma kõnes, et kaasamist tuleb ka õppida ehk kaasatud olemist tuleb õppida. See on üks kodanikupädevusi, mis meil parandamist vajab. Seda saavad teha kohalik omavalitsus ja riik, näiteks meediahariduse abil, nii nagu siin välja sai toodud, et parandada arutelu kvaliteeti, seeläbi see võimekus peaks tõusma. Aga jah, see iseenesest on kohaliku omavalitsuse ja riigi pädevuses, aidata kodanikke, et õppida kaasamist.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Palju õnne, Riigikogus ruumiteemadest väga tihti ei räägita, loomulikult on hea meel. Ma vaatasin, et 40 koostajast viis olid arhitektid. Nii et rõõm oli seda lugeda. Küsimus tuleb aga hoopis ühistranspordi valdkonna kohta. Ühistranspordi kasutamise vallas on Eestis olnud pikka aega käimas – kõigepealt pealinnas ja nüüd ka üle riigi – eksperiment tasuta ühistranspordiga. Kui ma vaatan neid graafikuid, siis mulle tundub, et see eksperiment, et madalam tasu peaks kaaluma üles kvaliteedi puudumise, ikkagi ei ole õnnestunud. Autostumine kasvab ja ühistranspordi kasutamine kahjuks, pigem vastupidi, langeb. Mis on teie hinnang, kumb on olulisem, kas kvaliteet või maksumus?

Aitäh! Kõigepealt avaldan muret, et pärast koroonakriisi ei ole mitmed maakonnaliinid enam käima läinud, sest puudub nõudlus, nagu me oleme meedia vahendusel saanud lugeda. Ühistranspordi kasutamine sõltub loomulikult ka piletihinnast. Kui piletihind on liiga kõrge, siis eelistatakse ikkagi autot. Aga ma näen, et ühistransport tasuta ühistranspordina ei ole ennast õigustanud. Nii näitavad numbrid inimarengu aruandes.

Indrek Saar, palun!

Aitäh sõna andmast! Lugupeetud ettekandja, suur tänu selle väga põhjaliku aruande eest! Ma tahan teile anda võimaluse kommenteerida ka seda, mis tavaliselt kipub kõiki rohkem erutama, ehk Eesti 2050 stsenaariume. Mulle tundub, et siin on eelistusena välja pakutud ühe tunni Eesti. Ise maainimesena olen seda vaadates kurb, et ikkagi enamik peab linna kolima. See oli lihtsalt minu kommentaar.
Öelge palun teie, kuidas te hindate, milline on nendest stsenaariumidest kõige tõenäolisem või milliste stsenaariumide kombinatsioon on kõige tõenäolisem, kui me praegusel kursil edasi liigume. Mida te arvate, mis oleks meile inimestena ja ühiskonnana, selleks et võimalikult harmoonilist ja õnnelikku elu elada aastal 2050, kõige soovitavam stsenaarium?

Kui mõelda nüüd aastale 2050, nagu enne sai öeldud, siis oleme meie kõik valdavalt vanemaealised. Mis ootab meid siis ees? Kui me jätkame samal kursil nagu täna, siis rakenduvad tõenäoliselt, kui me vaatame neid telgi leheküljel 269, vasakpoolsed stsenaariumid. Kui me soovime muutust ja soovime harmoonilisemat, inimkesksemat, elukeskkonda nautivat Eestit, siis need on parempoolse telje stsenaariumid. Mida me tegema peaksime? Mõned asjad on siin juba ära öeldud, kuid üks asi, mida ma sooviksin veel välja tuua, on kindlasti väga hea internetiühendus ka maapiirkondades. Koroonakriisi ajal pidid väga paljud inimesed tõdema, et isegi kui internet on olemas, siis kaugtööd teha on keeruline, sest levi on ebaühtlane. Ei saa teha Skype'i ja Zoomi koosolekuid ja inimesed peavad sõitma linna või suuremasse keskusesse, selleks et internetikoosolekuid teha. See on kindlasti üks asju, mis vajaks tähelepanu. See on üks selliseid, tundub, põhiteenuseid, millest meil praegu on natuke vajaka.

Viimane küsimus, Mihhail Lotman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleeg Tallinna Ülikoolist! Kõigepealt tahaks ka tänada selle sisuka ettekande ja väga huvitava kogumiku eest. Minu küsimus on seotud ruumide taaskasutamisega. Arhitektuurne pärand Eestis ja Soomes on täiesti erinev. Meil on probleem nõukaaegsed rajatised. Tartus näiteks ja ka maal ma olen näinud palju suuri hooneid, mis on ehituse mõttes pooleli, millega ei saa mitte midagi peale hakata. Neid ei saa rekonstrueerida, neid ei saa maha lõhkuda ja nad seisavad. Kahjuks ma ei leidnud siin midagi nende kohta. Äkki oskate kommenteerida?

Aitäh küsimuse eest! Need poolelijäänud ehitised, mis ei ole valmis ehitatud, tuleks minu arvates linnakeskkonnast eemaldada, maha lammutada. Mis puudutab muidu nõukogudeaegset pärandit, siis praegu on osa nõukogudeaegsest pärandist juba võetud kaitse alla ühe pärandikihistusena. Nõukogudeaegseid elamuid saab samamoodi edukalt renoveerida nii nagu teisi miljööväärtuslikke hooneid. See teadmine on meil täna juba Tallinna Tehnikaülikoolis olemas. Aga jah, vastates konkreetselt küsimusele: sellised hooned, mis on jäänud pooleli, mida ei ole valmis ehitatud, võiks linnakeskkonnast eemaldada.

Suur tänu, professor, lugupeetud ettekandja! Küsimusteks ettenähtud 40 minutit on täis, rohkem küsimusi teile me ei esita. Suur tänu veel kord sisuka ettekande eest! Me valmistume kuulama teist ettekannet. "Eesti inimarengu aruande 2019/2020" peatüki "Eesti aruteluruum" toimetaja, Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi meediainnovatsiooni ja digikultuuri tippkeskuse juhataja Indrek Ibrus, palun! Kuni 15 minutit, küsimused ja vastused kuni 20 minutit.

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tere! Eesti inimarengu aruande peatoimetaja professor Helen Sooväli-Sepping kõneles hetk tagasi teile sellest, mida me teame Eesti ruumilise arengu kohta. Eestil on aga ruume mitu. Lisaks füüsilisele ruumile eksisteerib mitmesuguseid kujundlikke, inimtegevusest tekkivaid ruume, mis Eestit koos hoiavad. Eesti aruteluruum – igapäevasest mõttevahetusest kokku tulev Eesti mõtteruum – on neist ilmselt üks peamisi. Ka see ruum teeb läbi olulisi muutusi. Paradoksaalselt on need muutused vastassuunalised ehk Eesti aruteluruumi iseloomustab korraga nii koondumine kui ka killustumine. Seejuures võib öelda, et need vastassuunalised liikumised tingivad üksteist.
Uued digitaalsed platvormid on võimaldanud aruteluruumide killustumist. Eesti arutab üha enam erinevates ruumides ja eristuvalt, kuid nagu Andreas Ventseli ja Mari-Liis Madissoni artikkel inimarengu aruandes näitab, on need hääled tihti n-ö afektiivsed. See tähendab, et avalikes aruteludes on hakanud tooni andma sotsiaalmeediaplatvormidel harrastatav emotsionaalne kõnepruuk, uudislike olukordade kiire sildistamine, mure või ärritatuse väljendamine, eelarvamustest lähtuvad halvustavad hoiakud, pahatihti vihakõne. Selline suhtlus ei võimalda mõistmisele suunatud ühiskondlikku dialoogi ning toetab väärinfo levikut.
Usun, et äsja kirjeldatu pole ka siin saalis viibijatele mingi uudis. Kuid inimarengu aruanne annab teada ka arengutest, mis on korraga nii probleemsed kui ka positiivsed. Veronika Kalmuse ja Andra Siibaku artiklist tuleb esile, et Eesti noored internetikasutajad tarbivad küll sotsiaalmeediat uudisteni jõudmiseks, kuid peavad ajakirjandusväljaandeid tõeste uudiste allikatena usaldusväärsemaks. Noored ei löö veebipõhistes aruteluruumides kuigivõrd kaasa, kuna pelgavad sealseid hierarhiaid ja sedasama afektiivset kõnepruuki. Vahendatud aruteluruumide asemel eelistatakse näost näkku kõnelusi ning ühiskonda panustatakse pigem konkreetsete, päriseluliste ettevõtmiste kaudu. On probleemne, et noored ei söanda osaleda avalikus debatis, aga on hea, et nad oskavad oma osalust siiski produktiivselt sihtida.
Lisaks selgus aasta eest ühe teise uuringu raames, et Eesti meediajuhid hindavad kõrgelt noorte meediakirjaoskust. Eesti teismeealised teavad, et tõepärase info tarvis tuleb pöörduda traditsiooniliste meediakanalite ja tunnustatud institutsioonide manu. Seega saab noorte meediakirjaoskust arendavaid üldhariduse õppekavasid pidada Eesti suhteliseks edulooks. See viis tänavuse Eesti inimarengu aruande toimetajad ettepanekuni laiendada noorte seas ennast hästi tõestanud haridusprogramme ka laiemale elanikkonnale. Selliste programmide arendamist saaksid meediaorganisatsioonid läbi viia koostöös avaliku sektori asutustega.
Sotsiaalmeedia ja muu võrgumeediaga seonduvate riskide kontekstis tuleb aga veel ühte asja esile tõsta. Nimelt, maailmas laiemalt on kommunikatsiooniuurijad jõudnud konsensusele, et vahepealne mure kajakambrite ja filtrimullide pärast – et osa ühiskonnast jääb kinni väga üheülbalisse ja samameelsesse meediasse – pole olnud põhjendatud. Inimesed jõuavad osaleda mitmel pool, lisaks sotsiaalmeediale jõuavad inimesteni siiski ka tele- ja raadiosaated ning ajalehed ning need rikastavad ja tasakaalustavad inimeste meediamenüüd.
Niisiis on oluline, et noodsamad ajalehed, raadiosaated ja telekanalid ehk toimetatud ja kureeritud aruteluruum inimesteni jõuaks. See on vajalik, kuna toimetusfilter aitab eraldada terad sõkaldest, hoida sihti sellel, et arutelul saaks olla ka tulemus, olgu selleks konsensus, ideerikkuse esitlemine või ka dialoog, erinevate vaatepunktide tegelik argumentidel põhinev diskussioon. Viimast saab tagada vaid laiapõhjaliselt tegutsev ajakirjandus.
Pole suuremat kahtlust, et Eesti peamised ajakirjandusinstitutsioonid mõistavad ühiskonna laiapõhjalise teenimise vajadust. Seda kinnitavad senised uuringud. Tuleb rõhutada, et see on tuntud rahvusvaheliste meediaturgude uuringute põhjal ka ootuspärane. Et reklaamiandjad tahavad tabada ühiskonna ostuvõimelist keskosa, et see keskosa moodustab ka lehetellijate enamiku, tähendab seda, et vajadus majanduslikult vee peal püsida ning vajadus tabada ühiskonna tasakaalupunkte tingivad üksteist vastastikku.
Teisisõnu iseloomustab ajakirjandust üldjuhul ühiskonna jagatud väärtuste otsing ning reeglina ollakse majanduslikult motiveeritud sedasama ühiskonda taas nende väärtuste ümber kokku tooma. Selsamal põhjusel on üldine killustumine, näiteks eri digitaalsete meediaplatvormide kaupa, ajakirjandusele probleem ning see on omakorda motiveerinud liikumist suurema kontsentreerituse suunas. Püütakse olla kohal kõikides meediavormides, neid kanaleid ja platvorme sidestada, ikka selleks, et kaotatud auditooriumigruppidega taas ühendus saavutada.
Eestiski on aset leidnud kontsentreerumine, meie oma meediasüsteemis domineerivad kolm suuremat organisatsiooni või gruppi. See on mitmes mõttes probleemne, kuid ühiskondliku aruteluruumi kokkutoomisel on sel ka omad plussid.
Eesti inimarengu aruandes analüüsib Ragne Kõutsi artikkel süsteemselt professionaalse ajakirjanduse ees olevat keerulist ülesannet seista vastu arvamusruumi killustumisele ning hoida avalikku arutelu demokraatiat toetavana, kuid ta näitab ka, kuidas praegustes tingimustes, pandeemia ja sellest tuleneva majanduskriisi aegu on see toimetustel üha raskem.
Selle peamiseks põhjuseks on, et digiteerumine on tähendanud auditooriumide liikumist üleilmsetele platvormidele, kus Eesti kultuuriruumi kureerimise või arutelu sisukuse pärast keegi südant ei valuta. Koos inimestega on läinud väga suur osa reklaamirahast, mis nõrgestab ajakirjandusinstitutsioone veelgi. Eri hinnangutel on kogu Eesti reklaamitulust liikunud meretagustele platvormidele umbkaudu üks viiendik kuni üks kolmandik. See on läinud, kuna me kõik oleme jaganud nende platvormidega detailseid andmeid endi kui tarbijate kohta. Erinevalt Eesti omameediast ei maksa võõrplatvormid aga Eesti riigile kuigivõrd makse, süvendades nii ebavõrdset konkurentsiolukorda. Seetõttu tuleks koos Euroopa Liidu partneritega liikuda edasi nn digimaksu sisseseadmisega, see oleks õiglane Eesti oma institutsioonide suhtes. Maksutulu jagu saaks Eesti oma meedia- ja kultuuriorganisatsioone otstarbekohaselt toetada. Teisisõnu, Eestit kokku toova aruteluruumi kestlikkuse koha pealt on keskse tähtsusega küsimus meie oma institutsioonide elujõud.
Aga milliseid institutsioone on meil vaja? Paradoksaalselt iseloomustab mõtteruume see, et arenguks ongi neil korraga vaja nii koondumist kui ka killustumist. Ehk lisaks Eestit keskpõrandale kokku toovale üleriiklikule meediale on vaja ka võimalikult rikkalikku spektrit erialameediat või kommunikatsioonikeskkondi. On vaja eristuvaid ruume, kus saab fokuseerida spetsiifilisematele aruteludele ja kus seeläbi saab uus teadmine areneda ja settida. See tähendab, et peab olema portaale investoritele, ajalehti õpetajatele, foorumeid inseneridele, erialaajakirjandust teadlastele jne. Arvestades Eesti rahvaarvu on suureks saavutuseks, et palju eeltoodust ja muudki veel on meil juba olemas.
Üleriikliku ajakirjanduse ülesanne selle rikkalikkuse keskel peab aga seejärel olema nende väiksemate ruumidega ühendust pidada, neist infot hankida ja neid ühendavat ja kombineerivat uut sisu luua. Sellega ei ole aga alati hästi. Inimarengu aruandes näitab Arko Oleski artikkel, et meediakanalitel on põhimõtteline tahe näiteks teadlaste kaasamiseks ja teadmistepõhiste debattide toetamiseks olemas. Eesti ajakirjandus on n-ö teaduse usku. Ometi on pahupooleks, et needsamad debatid võivad meedia osalusel areneda pahatihti etenduselaadseteks või ideoloogilisteks, äraideologiseerituteks. See võib neis osalemise muuta teadlastele rusuvaks, mis võib omakorda motiveerida neist loobumist.
Selline loobumine ei ole aga probleem ainult abstraktsemas demokraatia toimimise plaanis, sel võib olla mõju ka majanduse arengule. Et innovatsioon tõukub alati erinevate eriteadmiste kombinatsioonist, on toimivast ja mitmekesisest aruteluruumist sõltuv ka majanduskeskkond. Innovatsiooniuurijad tõdevad digiajastul ja teenusmajanduse arengu kontekstis üha enam, et lisaks ülikoolidele, investeerimisfondidele ja muule sellisele tagab nn rahvuslike innovatsioonisüsteemide hea tervise ka mitmekesine laiatarbe infovahetus- ja aruteluruum.
Kuid eristuvaid, eriliste kohalike teemadega suhestuvaid aruteluruume on vaja üle Eesti. See tähendab, et maakondlik ja veel kohalikum ajakirjandus on oluline. See peab olema elujõuline, et võimaldada kohtadel süsteemseid, kohalikke elanikke kaasavaid, korralikult kureeritud ja ajas akumuleerivaid arutelusid kohalike arenguvajaduste üle. Ka kohaliku majandustegevuse arenguks on kohalik meedia elutähtis. Näiteks selleks, et ärid saaksid kohalikule rahvale oma teenuseid reklaamida või et neid saaks ka kritiseerida, peab olemas olema kohalik ajaleht. Kui paikkondlikud arenguvajadused on laiapõhjaliselt omameedias läbi arutatud, ei tule ka ükski uus rajatav tootmisüksus ootamatult, tabades kohalike elanike tõrksust.
Kuid maakondlik meedia on Eestis veelgi otsesema löögi all kui üleriiklik. Reklaamirahast jõuab sinna viimane pisku. Kohalike ajalehtede väljavaade ei olnud hea ka enne pandeemiat. Nimelt on ajalehereklaami osakaal reklaamiturus üldiselt languses ning Eesti meediaväljaannete sissetulekud veebireklaamist ei kasva juba mõnda aega. Vaid raadio näitas eelmisel aastal head kasvu, ennekõike seetõttu, et selle tarbimine on stabiilne ja väliskonkurendid seda valdkonda ei ohusta. Ohte kohalikule sõltumatule ajakirjandusele suurendab aga kohalike omavalitsuste nn meediastumine. Nende oma väljaanded, mis enamasti ei järgi ajakirjanduse eetikakoodeksit, saavad tugineda omavalitsuse rahakotile, kuid pahatihti haaravad sõltumatult meedialt ka reklaamiturgu. Nii pole imestada, et möödunud aastal lõpetas ilmumise Põlvamaa ajaleht Koit, tänavu Tartu Ekspress ning veel mõned päevad tagasi tegi sama otsuse Põltsamaa Teataja.
Siit jõuame järeldusele, et Eesti ruumi hoidmine mitmekesisena algab selle aruteluruumi võimestamisest. Me peame hakkama otsima uusi viise sõltumatut kohalikku ja maakondlikku ajakirjandust toestada. Need viisid ei pea alati ja tingimata olema rahalised, kuigi Eesti on riik, mis oma ajakirjandust toetab suhteliselt tagasihoidlikult ning toetamise tarbeks võiks digimaksu sisseseadmisel tekkida uusi vahendeid. Kuid tuleks otsida ka uusi viise, kuidas suunata Eesti avalikke ja eraõiguslikke meedia-, kultuuri- ning muid ühiskondlikke institutsioone koostööd tegema, üksteist võimestama. Näiteks võiks kohaliku ajakirjanduse toestamiseks saada lisaülesandeid Eesti Rahvusringhääling.
Kokkuvõttes soovitame Eesti aruteluruumi arengu toetamiseks kolme konkreetsemat tegevussuunda. Esiteks, rahvusvahelistele suurplatvormidele nn digimaksu sisseseadmist, teiseks, ennekõike kohaliku ja maakondliku ajakirjanduse tugimeetmete arendamist, ning kolmandaks, Eesti üldhariduses väljaarendatud meedia- ja infokirjaoskuse arendamise programmide pakkumist laiemale elanikkonnale. Aitäh!

Suur tänu! Riigikogu liikmetel on teile küsimusi. Kaja Kallas, palun!

Aitäh selle aruande peatüki eest, aitäh selle ettekande eest! Minu küsimus puudutab meediakirjaoskust. Siin on ka kirjas, et noorte meediakirjaoskus on pigem hea, probleem on vanemate inimestega. Te ütlesite ka oma kõnes, et peaks mõtlema, kuidas meediakoolitusi või meediakirjaoskuse arendamist saaks ka vanematele inimestele pakkuda. Aga küsimus ongi selles, kuidas. Ma mäletan, kunagi, kui ma olin Euroopa Parlamendis, me tegime uuringu digitaalsete oskuste kohta. Need inimesed, kes vastasid, et nende oskused on madalad, vastasid ka küsimusele, kas te soovite koolitust, täiendust, et ei soovi. Kuidas aidata inimesi, kes, me näeme, et jäävad maha? See on suur probleem. Aga kui nad ei soovi tegelikult järele aidatud saada, kuidas neid sinna koolitustele saada?

Ilmselt ei pea tegu olema n-ö formaalses vormis koolitustega, et kõik kogunevad kuskile ja siis saavad koolitatud. Ilmselt on tegemist pikemaajalise protsessiga, kus seesama meedia ise saab jagada infomaterjale või teadmist selle kohta, milline info on tõenduspärane, mis on usaldusväärne ja kuhu pöörduda tõepärase informatsiooni saamiseks. Me räägime siin tõesti väga informaalsetest pikaajalistest protsessidest. See kuidas-küsimus on hea. Ma ei tea seda hetkel veel, aga selle nimel tuleb tegutseda, see tuleb välja mõelda. Üks hea näide selles kontekstis on ERR-i veebilehele juba tekkinud lisaleht, kus elanikele on seda õppimisvõimalust pakutud.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja, aitäh selle panuse eest! Ühiskonna ja ruumi vastastikused seosed on vaieldamatult üks huvitavamaid teemasid. Aga poliitikud ka ise kujundavad kindlasti väga seda aruteluruumi. Noorte vastumeelsus – mulle tundub, et meil kõigil on siin oma vastutus. Kuidas teie näete seda poolt just viimase aja poliitkultuuri vaadeldes?
Teine küsimus. Võib-olla pisut avate Eesti ajakirjanduse võimaliku n-ö enesetsensuuri teemat. Poliitikuina me ei saa öelda, mis ajakirjanduses peaks olema, kes peaks saama ruumi ja aega ajakirjanduses figureerida. Teie spetsialistina näete seda võib-olla oluliselt paremini. Kas meil on mingeid muret tekitavaid tendentse ajakirjandusega, kes n-ö ennast tsenseerib?

Siin oli kaks küsimust. Ma olen esimese ära unustanud, selle detaili. (Y. Alender täpsustab saalist.) Jaa, mis puudutab Eesti noori, siis, kuidas öelda, see nähtus on küllaltki huvitav, selles mõttes, et nad on korraga hästi enesekindlad, mis puudutab nende digioskusi, samal ajal esineb Eestis suhteliselt enam digikiusamist. Nende enesekindlus seostub pigem tehniliste oskustega, mitte sisuloomeoskustega, nii et selles on arenguruumi. Aga positiivne aspekt on just see, et nad teavad, mida tähendab meedia, nad teavad, kust saab tõepärast informatsiooni. Ühesõnaga, nad on õppinud mitte usaldama kõike, mis eksisteerib internetis. Nii et probleeme on küll, aga mingisugused tendentsid on positiivsed, just see osa, mida ilmselt kaetakse koolihariduses, mis puudutab meediakriitiliste suhete sisu.
Teine küsimus oli, kas meil eksisteerib meedias enesetsensuuri. Ma ei läheks nii kaugele. Eksisteerivad normaalsed toimetuslikud printsiibid, kuidas osaleda avalikus ruumis, kuidas seda avalikku ruumi kujundada, millest rääkida. Siin võib teha erinevaid valikuid, aga laias laastus ma näen, et Eesti ajakirjandus toimetab ikkagi suhteliselt heade normide, tunnustatud töömeetodite piires.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Nendes artiklites on üks huvitav teema, mis puudutab afektiivset kommunikatsiooni ja selle rolli ühiskonnas. Väga huvitav! Ma loen ühe lõigu ette: "Nii kriisiolukordades kui ka muul ajal seondub afektiivse kommunikatsiooniga ka sotsiaalmeedia omadus avaldada emotsioone, mis muidu jääksid allasurutuks." Me näeme viimastel kuudel ju väga palju, kuidas see siiski teatud mõttes sotsiaalseid pingeid aitab leevendada, aga neid ka suurendada, kui me mõtleme tervet maailma. Samas te ütlete, et Eestis puudub mehhanism, mis otseselt motiveeriks teadlasi avalikes aruteludes osalema. See on see ratsionaalne iva, teadmised ja teaduspõhine info. Kuidas ikkagi meelitada teadlasi osalema nendes diskussioonides ja avalikes aruteludes, et emotsioonid ei jääks valdavaks?

Selle kohta ma väga soovitan lugeda Arko Oleski artiklit sellessamas inimarengu aruandes, kus ta toob kolm juhtumiuuringut ja kirjeldab neid väljakutseid ja probleeme. Selles küsimuses peaks samamoodi ütlema, et tegemist on pikaajalise haridusprogrammiga. Ühest küljest peavad Eesti ülikoolid kui teadlaste peamised tööandjad tegelema koolitamisega, mis puudutab oma töötajaid, kuidas ikkagi edukalt sellistes mõttevahetustes, debattides osaleda. Teisest küljest peab ilmselt ikkagi Eesti ajakirjandus samamoodi tegelema küsimusega, kuidas vältida seda, et need debatid, nagu Arko Olesk oma artiklis esile toob, ei kujuneks n-ö show'ks, et ajakirjandus oskaks otsida välja selle iva, peamise sisu, ja keskenduks sellele, selle asemel et n-ö nautida seda konflikti, neid erimeelsusi, mis võivad pealispindselt avalduda nendes debattides, aga kus tegelikult käib vaidlus ikkagi mõne spetsiifilise detaili või infoühiku üle. Nii et tegemist on laias laastus ikkagi kahesuunalise haridusprogrammiga nii teadlastele endile kui ka ajakirjandusele, kes ka peaks ehk õppima ja kellel peaks olema enam vastutustunnet selles mõttes, kuidas seda laadi debatti paremini esitada.

Marko Šorin, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea ettekandja! Täna hommikul "Terevisioonis" tutvustas üks kaasautoritest, Antti Roose seda aruannet nii, et see ei ole raamat, mida saab lugeda, see on raamat, mida peab uurima. Väga tore! Aga kui teie teemaga haakida seda suurt saali siin, siis poliitikud kasutasid 20 aastat üldist aruteluruumi, kuni lõpuks tehti ära haldusreform. Kas see aruanne sisaldab ka haldusreformi tagajärgede mõju meie üldisele inimarengule? Kas te sellist aspekti võite avada või kuidas sellega on?

Ma jääksin oma esialgse teema juurde. Aga ma juhin tähelepanu, et ma mainisin, et Põltsamaa ajaleht pandi kinni ja Põlvamaa ajaleht Koit pandi kinni, ja kui me vaatame tiraaže Eestis, siis me näeme, et Raplamaa ajaleht ja Läänemaa ajaleht on n-ö tiraažide mõttes järgmised, mis näitab seda, et haldusreformi tagajärjel veelgi vähenenud Eesti maakondades, nendes väiksemates, aruteluruum on kannatanud. Ilmselt nende lehtede mõjukus on vähenenud ja neid pannakse üksteise järel kinni või vähemalt on olemas vastav risk. See on taas mõnes mõttes, ma ei tea, kas mõtlemiskoht, aga seda võib näha võib-olla ühe tulemusena igal juhul nende väiksemate maakondade aruteluruumi mõttes ennekõike. Need ajalehed ei kuulu ka ühtegi suuremasse gruppi, mis tähendab, et nad on päris omapäi. See on võib-olla üks potentsiaalseid murekohti.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Mul on küsimus, mis puudutab arutelus osalemist. Ma olen rääkinud sellest paljude ettevõtjate, ka tippametnike, akadeemiliste inimestega. Üks põhjusi, miks ei soovita avalikus arutelus pärast sotsiaalmeedia ja kommentaaride teket osaleda, on see teatud vaimne vägivald, mis tuleb vastu igale inimesele, kes julgeb täna meedias avaldada arvamust, eriti kui see arvamus võib-olla pisut erineb sellest, mis on selline peavooluarvamus. Millest see teie kui eksperdi meelest tuleb? Kas inimesed on vihasemad ja väljendavad viha selle võrra rohkem või on nad alati niisama vihased olnud, aga lihtsalt sotsiaalmeedia ja digimeedia on muutnud selle nähtavaks? Ma arvan, et see on oluline küsimus. Üks võimalus viitab nagu sellele, et pole hullu midagi, midagi pole muutunud, võib endiselt arvamust avaldada, aga teine peaks tõesti tegema ettevaatlikuks.

See on hea ja huvitav küsimus. Ka meediauurijate seas on käinud aastakümneid diskussioon selle üle, mida me tegelikult tahame. Kas me tahame n-ö konsensusele viivat aruteluruumi, kas see on eesmärk, või on oluline ka see, et oleks võimalikult palju eri hääli kuulda, ka neid vihaseid, mis võib-olla varem ei leidnud oma kanalit? Võib-olla on oluline, et need hääled saaksid vähemalt väljendatud, et nad oleksid olemas, neil oleks ka mingisugune kuuldavus. Sotsiaalmeedia arengu kontekstis on vastus teie küsimusele ilmselt kahene selles mõttes, et ühest küljest need hääled on saanud kanali, aga nad on saanud ka võimendatud, nad on saanud ise organiseeruda, nad on võib-olla ka teatud eristumise mõttes üha ja üha arenenud. Samal ajal ei ole sellega kaasnenud mõnes mõttes distsiplineerivat jõudu. Me üldiselt inimarengu aruande kontekstis näeme küll ikkagi seda nn afektiivset kõnepruuki probleemina. See, mille see kindlasti kaasa toob, on üksteise mittekuulamine, üksikute seisukohtade võimendamine, selle tulemus ei ole dialoog. Nii et selles mõttes peaks laiema meediakirjaoskuse arendamise üks eesmärke olema ka üksteise ärakuulamine, dialoogipidamise oskus. Andreas Ventsel ja Mari-Liis Madisson oma artiklis räägivad ka sellest, kas me peame hakkama häid moderaatoreid tunnustama, hästi modelleeritud keskusteluruume tunnustama mingisuguste kvaliteedimärkidega. Minu meelest on see huvitav idee, mida võiks kaaluda.

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Suur tänu ka teile, lugupeetud ettekandja, huvitava ettekande eest! Te ütlesite, et inimesed on andnud oma isiklikud andmed rahvusvahelistele gigakontsernidele ja neid kasutatakse ja müüakse nagu kaupa. Ma arvan, et me kõik oleme seda märganud. Aga ma vaatan, et Eesti lehetellimishinnad on sellised, et ühe euro eest sai hiljuti kuu aega lugeda Postimehe kontserni kõiki lehti. Kuid samal ajal peab ajakirjanikele keegi palka maksma. Hans H. Luik kunagi ütles, et Eesti meedia pole kunagi niimoodi liibunud lugeja külge, et kõik toimub vastavalt klikkidele. Kelle heaks töötab ajakirjanik? Kas ta töötab nende klikkide heaks või lugeja heaks, kui lugeja talle ei maksa ega taha üldse maksta, ainult üks euro terve kuu eest?

Aitäh! Selles kontekstis ma soovitan teha teil üks klikk edasi, siis te näete, et see üheeurone kuutasu kehtib enamasti vaid esimese kuu kohta ja sealt edasi see liigub kümne euro kanti. Me oleme teinud Eesti meediajuhtidega mitmesuguseid intervjuusid ja nendega suhelnud. Sellest saab vastuseks teie küsimusele esile tuua, nagu ma ka ettekandes välja tõin, et väga suur osa reklaamirahast on Eestist välja liikunud. Mõnes mõttes polegi head lootust, et see tagasi tuleks, mistõttu üldiselt, vähemalt meediajuhtide enese sõnutsi on fookus pigem just nimelt tellimuste suurendamisel – sellel, mis te esile tõite –, mis tähendab seda, et kliki tähtsus võib ajapikku ajas väheneda. Kui klassikaliselt on ajalehed alati teeninud korraga nii reklaamiandjat kui ka lugejat ja sellega on alati teatud mõttes oldud rollikonfliktis, siis mõnes mõttes võib selle reklaamiraha äraliikumise teatud plussina või võimalusena näha seda, et pigem muutub esmatähtsaks lugeja, potentsiaalis vähemalt.

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Oma ettekandes te puudutasite kohalikke lehti ja kahjuks ka võtmes, nagu see väga palju leiab kajastamist suuremas meedias, et nad on justkui natukene halva maiguga. Eelmises ettekandes oli ka juttu inimeste kaasamisest ja ma olen päris kindel, et kohalike omavalitsuste lehtedel on väga oluline kaal inimeste kaasamisel. Jah, on ka mõningaid halbu näiteid, kus võib-olla tehakse liiga palju poliitikat, aga inimeste kaasamisel igal juhul on roll. Seal on võimalik kirjutada palju detailsemalt ja palju kohalikumatel teemadel, kui maakonnalehed seda tahaksid teha, sest ühe omavalitsuse siseasjad ei pruugi kogu maakonda puudutada. Miks see nii on, et suuremas meedias või avalikus ruumis tahetakse kohalikele lehtedele palju liiga teha ja süüdistatakse neid reklaamiraha äravõtmises? Kui nad oleksid halvad või politiseeritud, siis ju kohalikud ettevõtted ei telliks sealt reklaami. Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh küsimuse eest! Ma kommenteerin seda niimoodi, et demokraatia toimib hästi, kui ajakirjandus toimib n-ö neljanda võimuna, mistõttu ajakirjanduse autonoomia on oluline. Ma jääksin ikkagi selle juurde, et on kindlasti hea, et kohalikud omavalitsused jagavad infomaterjale oma tegemiste kohta, küll aga oleks jätkuvalt väga oluline, et ajakirjandus oleks autonoomne, sõltumatu ja toimiks ka kohtadel n-ö neljanda võimuna.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Tänan selle ettekande eest! Ma olen olnud väga mures selle pärast pikka aega, et selline ühtne, ratsionaalne ja demokraatlik avaliku arutelu ruum lõheneb. Selles mõttes on mul väga hea meel, et seda teemat on siin käsitletud. Aga ma olen natukene skeptiline selles suhtes, kas see tegelikult on nii lihtsasti äraseletatav, et riik on väike ja tellijaid on vähe ja sotsiaalmeedia ka veel, et reklaamiraha liigub ära, selles suhtes, et ainult selle kaudu on võimalik seda põhjendada. Nagu siin üks vahepealkiri tabavalt ütleb, et suletud tähendusloome tekitab polariseerumist. Selles mõttes on selle mõju ühiskonnale ju väga suur. Aga kui me mõtleme, et väga sarnased protsessid ja kõlakojad toimuvad ka näiteks Ameerika Ühendriikides, kus ei ole probleemi väiksuse või mingite muude asjadega, siis kuivõrd teie arvates on see küsimus n-ö meediaspetsiifiline ja võib-olla tehnoloogiast tulenev ja kui palju on siin siiski laiemat ühiskondlikku vastasseisu traditsioonilistele institutsioonidele, mingit ühiskondliku usalduse murenemist jne, mida meedia kapseldumine lihtsalt väljendab nagu epifenomenina?

Aitäh! Ma toon siin esile, et mõnes mõttes ei ole Eesti väiksus teie küsimuse kontekstis probleem. Suurtel meediaturgudel on ruumi ka polariseeruvaks ajakirjanduseks. Üldiselt on Euroopa meediauurijate seas konsensus või arusaam, et väikestesse ühiskondadesse selline nn partisaniajakirjandus hästi ei sobi, see, mida me näeme USA-s, Ameerika Ühendriikides, mis võib-olla on võimendanud seda n-ö polariseerumist seal või võimendab seda ka näiteks Itaalias või Ühendkuningriigis. Selles mõttes ma näen – ja seda me toome ka siin esile –, et Eesti oma üleriiklikul ajakirjandusel siiski on valmidus ühiskond n-ö kokku tuua ja pigem seda polariseerumist vähendada üldise tendentsina.
Kas nendes n-ö polariseerumise häältes, mis pigem Eesti kontekstis kerkivad esile sotsiaalmeedia kontekstis, väljendub üldine usaldamatus institutsioonide suhtes? Kahtlemata. Seda enam tuleks tegeleda ka nendes keskkondades – ma tean, et see on raske ülesanne, selles ei ole mingit kahtlust – n-ö modelleerimiskvaliteedi või ühiskondliku debati pidamise oskuse arendamisega sellesama meediakirjaoskuse mõttes. Nagu ma esile tõin – ja see on kahtlemata raske asi, nagu ma juba ütlesin –, ka Eesti noorte seas tehtud uuringud näitavad, nagu ma juba samuti ütlesin, et nad teavad, kust uudiseid saada, aga nende enda sisuloomeoskus on ikkagi puudulik. Nii et ka siin on haridusprogrammidel veel üht-teist teha.

Aitäh! Viimane küsimus. Indrek Saar, palun!

Aitäh sõna andmast! Hea ettekandja, suur tänu ettekande ja selle aruande eest! Ma küsin ikkagi sellesama aruteluruumi kontekstis. Võib-olla te annate oma nägemuse, millisena te näete rahvusringhäälingu rolli selles. Milline peab olema rahvusringhääling selle jaoks, et ta saaks aktiivselt seda rolli hoida? Mis on need trendid, mis on võib-olla soovitatavad, ja mis on need, mis on ohtlikud?

Aitäh! Me oleme Eestis sattumas natukene kummalisse olukorda seoses rahvusringhäälinguga. See seostub ennekõike sellega, et erameedial ei lähe hästi, turg ei toida praegu eri põhjustel erameediat, mistõttu rahvusringhääling justkui on pidanud üle võtma ükshaaval erinevaid funktsioone, saama justkui keskse tähtsusega meediainstitutsiooniks Eestis, mis minu arvates peaks hakkama tasapisi muutma ka rahvusringhäälingu rolli kogu süsteemis. Tõenäoliselt selle asemel, et kuidagi neutraliseerida erameedia puudujääke, mis on seni olnud justkui selline turutõrke leevendamise funktsioon, peab järgmine ülesanne olema võib-olla pigem n-ö tekitada muule meediale, teistele kultuuriorganisatsioonidele, teatud süsteemitervikule uusi võimalusi. Seda nimetatakse innovatsioonisüsteemide teooriaks, kus on oluline, et eri institutsioonid täiendaksid üksteist oma funktsioonidega, nii et ühe tegevus loob teisele võimalusi. Kuidas seda teha, see on nagu pikem jutt, aga laias laastus peaks see olema selline orientatsioon. Aga mõistagi on siin ka seesama küsimus, mida sai siin juba mainitud, see n-ö kohalike omavalitsuste meediastumine, millega me siin ka tegeleme ja mida ma tänases ettekandes ka mainisin, see küsimus, kas seesama rahvusringhääling saaks hakata võimestama kuidagi kohalikku ajakirjandust. Kas see tähendab seda, et hakatakse kohalike ajalehtedega kuidagi koostööd tegema, pakkuma neile mingisuguseid digilevivõimalusi, tihendades kohalike ajakirjanike võrku? Need on sellised diskussioonikohad ja see on diskussioon, mida peaks pidama.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Ettekandeks ja küsimusteks määratud aeg on läbi. Me täname teid veel kord. Me kuulame nüüd ära põhiseaduskomisjoni aseesimehe Lauri Läänemetsa ettekande, kümme minutit, küsimused ja vastused ka kuni kümme minutit.

Lugupeetud härra aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud aruande koostajad ja koostöö kogu ettekandjad! Meie teadlased on taas teinud ära väga tänuväärt töö, mõtestades lahti meie ühiskonna olukorda, meie arengu seniseid ja edaspidiseid teekonnavalikuid. Parlamendi nimel suur tänu ja sügav kummardus teile selle eest!
Põhiseaduskomisjon arutas inimarengu aruannet oma istungil suhteliselt ülevaatlikult. Keskendusime peamiselt ebavõrdsuse küsimusele ehk aruande kahele sõnumile: Eesti on saavutanud stabiilse heaolu, kuid see on tulnud ebavõrdsuse hinnaga, läbikaalutlemata ruumiprotsessid on süvendanud ebavõrdsust nii linna- kui ka maapiirkondades.
Eesti ruumiline keskkond on saanud viimased 30 aastat suhteliselt omasoodu areneda. See on olnud küsimus vabaduse ja riikliku sekkumise vahekorrast. Peamine lähenemine on olnud, et inimeste ja ettevõtjate vaba tahe määrab õiged arengusuunad ning pakub ka lahendused. Ehk siis turg paneb paika, kuhu areneme, milliste suurlinnade ümber tekivad eeslinnalised külad, milline on meie infrastruktuur, kui hästi uusasustuspiirkonnad on omavahel seotud ja seovad inimesi, kui palju tekib tagamaad, kuhu liiguvad töökohad ja kas maakonnakeskused nõrgenevad või tugevnevad.
Seni on see olnud valdav nägemus inimese põhiseaduslikust õigusest ennast teostada. Inimarengu aruanne suunab meid aga küsima, mis hinnaga see eneseteostus tuleb ja kas mitte riiklik pealtvaatamine ei hakka teisest otsast vabadusi piirama. Kui töökohad ja teenused koonduvad üksnes suurematesse keskustesse, siis maakohtade ja väikelinnade elanikele tähendab see töö ja muu eluks vajaliku kadumist nende elukoha lähedusest. Asustussüsteem on üha enam kaldu suuremate linnaregioonide või koguni üksnes pealinna piirkonna suunas. See märgib suurt ebavõrdsust ja piirab võimalust end tegelikult teostada.
Teadlased sedastavad, et konkurentsivõimele keskenduv regionaalpoliitika on toetanud turumajanduslikke arengusuundumusi ega ole ääremaastumisprotsessi vähendanud. Tõhusat regionaalpoliitikat ei saa ümberjagamise komponendita teha. Ääremaade väiksemate ressursside tõttu on nendel piirkondadel raske riigi majanduse tuumikpiirkondadega võistelda ka konkurentsis Euroopa Liidu toetuste saamisel. Seda ei ütle mitte ainult inimarengu aruanne, vaid ka näiteks Arenguseire Keskus oma regionaalsetes uuringutes, ja teadlased on sotsiaalsetes vaadetes jõudnud samadele järeldustele.
Oleme kahe silma vahele jätnud asjaolu, et linnastumine on vähendanud paljudes piirkondades teadmiste ja oskustega inimeste arvu ning seetõttu on nõrgenenud ka nende kogukondade sotsiaalne võrgustik. Näiteks, võimekus eurovahendeid hankida on nõrgem nii omavalitsustel, ettevõtjatel kui ka vabaühendustel. See eeldab edaspidi erisustega ja tugeva riikliku sekkumisega regionaalpoliitikat ja esitab meile küsimuse, kuidas me teadmiste väljarännet kompenseerime.
Majanduse ümberkorraldumine ning uued elukorralduslikud ja pendelrändemustrid toetavad rahvastiku vähenemise nõiaringi, viies oluliste avalike teenuste, näiteks koolide kadumiseni, mis omakorda süvendab kahanemist. Just koolide küsimus saab meie ühiskonnas liialt vähe tähelepanu ja ka siin lähtutakse väga palju pakkumise ja nõudluse suhtest. Kui me kümme aastat tagasi rääkisime maakonnakeskuses ühest riigigümnaasiumist ja selle loomise vajadusest, siis täna oleme hiilivalt jõudnud olukorda, kus suuremasse keskusesse jääb põhikool ja ümberkaudsed koolid kas suletakse või jäävad sinna 3- või 6-klassilised koolid. See on tegelikult risti vastupidi sellele, mida Eesti rahvas kodulähedase hariduse kättesaadavuse all seni on mõelnud.
Tore fakt on aga see, et pool Eesti inimestest käib marjul või seenel. Erilist tähelepanu tegelikult vajab ja väärib loodushoiu ja majandamise tasakaal. Riikidevahelises võrdluses on Eesti Põhjamaade ja Balti riikide seas praegu viimane ja teinud 21. sajandil läbi kõige suurema languse. Meil pole enam regioonis puhta loodusega riigi konkurentsieelist ning paistab koguni, et hiljutine tõus inimarengu sotsiaalsetes näitajates on saavutatud ebaproportsionaalselt kõrge ökoloogilise hinnaga. Eesti on langenud kümne aastaga maailmas 26. kohalt 48. kohale, sealhulgas ökosüsteemide elujõulisuse puhul 7. kohalt 59. kohale. Looduskeskkonda eraldi vaadates on Eesti positsioon taandunud elurikkuse ja elupaikade seisundi puhul 17. kohalt 24. kohale.
Seni oleme tugevalt trummi tagunud, et oleme loodusele lähedal, hoolime keskkonnast, see on meie ühiskondlik rikkus. Rikkus tundub see olevat, aga pigem kvantiteedilt, mitte kvaliteedilt. Tagasilöögid elurikkuses mõjutavad meie elukvaliteeti ja ma julgen öelda, et peagi ka majandust.
Selleks aga, et tänane arutelu ei jääks pelgalt aruteluks, vaid muutuks otsustavaks, teen omalt poolt ettepaneku Riigikogu juhatusele suunata aruanne kõikidesse komisjonidesse käsitlemiseks, et toodaks välja konkreetsed sammud uuendusteks ja muudatusteks, mida on vaja kas seaduste muutmisena, riigieelarves või pikemaajaliste strateegiliste eesmärkidena paika panna. Koroonaviirus on aidanud selgemini välja tuua, et senisel viisil majandades ei ole me kestlikud. Vaja on olulisi muudatusi regionaalpoliitikas, loodus- ja tervishoius, tööelus ning selles, kuidas me majandust korraldame. Aitäh!

Suur tänu! Teile on küsimusi. Raimond Kaljulaid, palun!

Ma tänan! Ma mõtlesin, et ma kasutan seda spontaanset võimalust. Meil väga sageli siin Riigikogus niimoodi stsenaariumi järgi kõik loevad ettevalmistatud avaldusi ette. Mul tuli üks mõte sind kuulates. Teatavasti Eestis ju kohalike omavalitsuste eelarvest moodustab olulise osa, väga suure osa üksikisiku tulumaks, ja see liigub inimesega kaasa. Kui maaomavalitsusest läheb keegi elama pealinna, siis selle raha saab pealinn kohe endale. Täitsa selline uitmõte: kas sellest oleks abi, kui see raha liiguks inimesega kaasa pisut hiljem? Kui ei oleks nii, et kui ma lähen Tallinna elama Kärdlast või Viljandist, siis saab Tallinn kohe minu maksuraha endale, vaid mõni aasta oleks sellel kohalikul omavalitsusel aega n-ö kahanemisega kohaneda ja ka raha selle kohanemise ettevalmistamiseks, kas sellest võiks olla abi? (Hääled saalist.)

Aitäh! Ma ei tea. Seal, kuhu inimene liigub, tekivad ka kulud. Kõige mõistlikum riigi mõttes oleks üldse see, et inimene pealinna näiteks ei koliks. Tegelikult, kui me vaatame kulude poolt reaalselt, siis linnas elamisega kaasnevad ju suuremad kulutused, sa pead rohkem teid tegema, rohkem maju ehitama ja kõike seda. Aga samas, kui sa riigi mõttes vaatad, siis jäävad sul ju kuskil samal ajal tühjaks korterid ja sinna on ka kunagi pandud ressurssi, sul on teed, mida kasutatakse vähem. Seal on minu arvates selline lüke. Aga kui rääkida rahast või maksudest, siis ma arvan, et maksud võiks ikkagi inimesega koos liikuda. Võib-olla võiks mõelda, kui suur osa maksudest liigub inimesega kaasa. Kui sul on ka teine elamiskoht, siis näiteks võtad kaks kolmandikku maksudest kaasa, aga kolmandiku jätad sinna, kus sa vähem käid.

Aitäh! Marko Šorin, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea ettekandja! Tõuget saanuna eelmisest küsimusest: muidugi on omavalitsustel ka teine komponent, tasandusfond, mis sellised üles-alla kõikumised peaks ära tasandama.
Aga eelnevast tulenevalt: meil on võimalus pidada ka kahte kodu. Pärnumaal oli enne haldusreformi kõige paremini toime tulev omavalitsus pisike Varbla ja just tulenevalt sellest, et seal on väga palju sissekirjutusi, seal on Tallinna ja Harjumaa rikaste inimeste kodud. Nad ei vaja mitte ühtegi teenust, aga nende maksutulu laekub just nimelt sinna omavalitsusse. See oli natuke seotud ka sellega, et ei tahetud Tallinnale makse maksta. Võib-olla arutate oma erakonna sees, kuidas regionaalpoliitiliselt raha ümber jaotada.

Aitäh! Me oleme seda arutanud ja arutame kindlasti edasi.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Sellele maksuviivituse ideele vastuseks: te poetasite oma juttu sellise lause, et parem oleks, kui nad üldse ära ei koliks, et nad jääksid maale. Hetkeks tekkis mul mingi assotsiatsioon sunnismaisuse teemaga. Kas te kommenteeriksite seda? Ärge võtke seda väga tõsiselt.

Jah, ma sain aru. Minu mõte ei olnud see, et inimesel ei ole vaba valikut, kus ta elada võib. Loomulikult, inimene elab kas maal või linnas. Küsimus on pigem selles, et kolitakse selle pärast, et olukord sunnib kolima. Seesama, mida inimarengu aruanne räägib: kui sul ei ole kohapeal tööd, kui vähenevad teenused, kui on kallis liikuda või ei olegi normaalset ühistransporti ja sa pead pika maa tagant kogu aeg edasi-tagasi sõitma, siis see sunnib sind kolima. See ei ole arvatavasti sinu tegelik südamesoov. Südamesoov on suure tõenäosusega enamikul inimestel ikkagi elada seal, kus nad on sündinud. Ühesõnaga, ideaal Eesti riigis oleks see, et inimesel ei oleks mingit sundi n-ö olukorrast või riiklikust keskkonnast tulenevalt kuskile elama minna. Hea on see, kui inimene saab elada seal, kus ta tahab.

Enne, kui ma annan järgmisele küsijale sõna, ütlen, et ettekandja tegi ettepaneku, et juhatus arutaks inimarengu aruande saatmist komisjonidesse. Ma ütlen, et kindlasti juhatus seda teeb, nii et võtame selle ettepaneku teadmiseks. Yoko Alender, palun!

Aitäh, aseesimees! Hea ettekandja! Alustuseks üks väike märkus. Minu teada ongi linnas elamise, linnastumise kogu mõte siiski ressursside kokkuhoid. Ei maksa öelda, et maal elamine on kuidagi oluliselt odavam.
Aga nüüd komisjoni töö juurde, millest te siin ju ülevaadet meile annate. Kui komisjon seda käsitles, siis kas te arutasite ka ruumiloome eksperdirühma töötulemuste järgmise etapi teemat? See aruanne käsitleb mitmes kohas seda olukorda, mis meil on linnalise keskkonnaga, seda, et paljudes kohalikes omavalitsustes ei ole seda võimekust endal või ei ole neile pandud kohustust ruumiloome eest vastutada. Riigi n-ö abikompetents, ka järelevalve mõnes mõttes, peaks siin muutuma tõhusamaks, et asjad teeksid kvalitatiivse hüppe. Suur töö tehti ära ruumiloome eksperdirühma poolt. Kas te arutasite, mis need järgmised sammud on, et midagi päriselt muutuks?

Mul on väga kahju öelda, et me ei arutanud seda. Peamine arutelu keskendus – see oli ikka mitu kuud tagasi, kui põhiseaduskomisjon seda arutas – pigem  ebavõrdsuse teemale, et kas on niimoodi või ei ole niimoodi. Ruumiteemal, kui ma ei eksi, ainukene arutelu puudutas vanade hoonete kasutuselevõttu. Aga kahjuks rohkem põhiseaduskomisjonis seda arutelu ei olnud.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Sa rääkisid sellest, kuidas me oleme n-ö ökosüsteemi väärtuse kaitsmise eri indeksites langenud. Inimarengu aruandes räägitakse päris palju metsast. Tõepoolest, vaatame, kui intensiivselt on metsa hakatud majandama nii riigimetsas kui ka erametsas. Siin on oma ajaloolised põhjused, puistute valmimine jne, aga ilmselgelt me näeme ka tulevikku vaatavalt, et näiteks sellesama RMK raied tulevad asulatele lähemale, et täita ära need mahud, mis riik on seadnud, ja ilmselgelt metsade nii ökoloogiline kui ka miljööväärtus langeb. Kahtlematult on majanduslikke argumente metsa raiumise suurendamiseks. Ökoloogilises plaanis on ilmselgelt vaja seda aga vähendada. Kuidas peaks ühiskonnas jõudma sellisele kokkuleppele, et me suudaksime raiemahtu kõvasti koomale tõmmata, et metsad oleksid ökoloogiliselt ja sotsiaalselt jätkusuutlikud?

Väga huvitav küsimus. Ma pean ütlema, et põhiseaduskomisjonis me seda ei arutanud, ma pean siin midagi ise vastama. Ma tahaks vastata sellele nii, et loogika on selles, et koostöö abil. Eelmised ettekandjad ka selle ökoloogilise poole kohta ütlesid, et nad kindlalt ei saa väita, aga suure tõenäosusega ikkagi meie sotsiaalse edukuse hind on olnud see, et looduskeskkond on saanud hoobi. Ma arvan, et selle arutelu keskmes peaks olema see tasakaalu leidmise koht. Kui me kogu aeg proovime ühiskonnana järjest rikkamaks, jõukamaks ja edukamaks saada, siis võib mõnikord juhtuda, et mõned olulisemad asjad ununevad ära. Ma julgen küll öelda, et kui me näiteks metsa puhul räägime ainult raiemahust ja sellest, kui oluline see majandusele on, siis võiks meenutada ka keskkonnakomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu siin saalis, kui teadlased rääkisid liigirikkusest ja sellest, et paljud liigid on väljasuremise ääre peal, sellest, et me tahame põlismetsa kaitsta, aga kahjuks põlismets ei asu mitte seal, kuskohas on riiklikud kaitsealad, vaid, ma sain aru, põlismetsa on rohkem seal, kus on eramets, mida majandatakse, ja seal tuleb mingi tasakaal leida.
Ühel hetkel näiteks viie või kümne aasta pärast, kui keegi teatab, et välja on surnud see, see ja see linnuliik või loomaliik või taimeliik, võib tulla ka suhteliselt valuline ühiskondlik reaktsioon. Sellel valulisel ühiskondlikul reaktsioonil võivad olla võib-olla tagajärjed valimistel ja need tagajärjed võivad tekkida lõpuks ka metsamajandajatel. Reeglina lõpuks läheb see asi ikka niimoodi, et need, kes on suuremad, jäävad ellu, aga need, kes on pisemad, saavad hoobi. Kui need pisemad jälle hoobi saavad, siis tuleb vaadata, kus nad paiknevad – mööda Eestit laiali. See on jälle selline regionaalne mats. Nii et ma arvan, et siin tuleb tasakaal leida ja seda ikka koostöös teda.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Hea ettekandja! See metsateema ajendas mind küsima. Kuidas te selgitate seda, et Rootsi on selles aruandes 5. kohal, Soome 10. kohal, nende metsade majandamise intensiivsus on sama, raielangid on suuremad, aga nad on oluliselt kõrgemal kohal? Te tõite väga selgelt paralleeli raiemahuga. Kuidas te seda selgitate?

Kahjuks seda sisu ei oska ma teile selgitada. Aga ma ütlesin ära selle, mida põhiseaduskomisjonis arutati või mitte, ja ütlesin oma arvamuse juurde. See oli minu kui ettekandja arvamus. Aga Rootsi ja Soome olukorda ma kahjuks sisuliselt ei tea ja nii on mul raske seda Eesti olukorraga võrrelda.

Aitäh, hea ettekandja! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd on meil võimalus avada läbirääkimised. Yoko Alender Reformierakonna nimel, palun kõnetooli!

Hea juhataja! Austatud teadlased! Head kolleegid ja inimesed, kes te jälgite meid ajakirjanduse vahendusel! Alustan sellest, et me peaksime endalt küsima, mis on need väärtused, mille põhjal me tahame oma elukeskkonda kujundada. Mina pakun välja need kolm väärtust: inimkesksus, sidusus ja loodusesõbralikkus. Tegelikult mulle tundub, et needsamad väärtused olid läbivalt ka selle aruande alltekst, ehkki aruanne rohkem fikseerib justkui probleeme ja tekkinud olukorda, kui pakub uusi lahendusi. Sellegipoolest ma arvan, et need väärtused seal olid ja need kajastusid võib-olla ka presidendi eessõnas, mis minu meelest oli väga vahe.
Mida see siis tähendab? Inimkesksus. Mul on väga hea meel, et see Jan Gehli, Taani urbanisti, tõelise teadlase ja praktiku lause linnaruumi kohta, mis sobib nii 8- kui ka 80-aastasele, võtabki kokku selle, mis on inimkeskne. See tähendab seda, et igaüks pääseb liikuma, igaühel on turvaline ja mõnus toimetada, et see keskkond soosib tervislikke valikuid. Tegelikult tekib siit ka tohutu majanduslik kasu, aga sellest ma praegu pikemalt ei räägi.
Sidusus. Jällegi puudutab see loomulikult infrastruktuuri, mugavust, liikumismugavust, puudutab ka võrdsuse teemat, mida käsitleti.
Edasi, loodusesõbralikkus. Hästi oluline ja ma arvan, et kõige suurem väärtus, mis meid eestlastena seob, mida kinnitavad ka väärtusuuringud, on just nimelt loodus. See on Eesti eripära, et meie loodus on meile nii lähedane, ja see on väärtus, mida suurem osa inimestest ikka veel peab väga oluliseks. Need näitajad olid muret tekitavad, mis siin välja toodi. Võib-olla tuleks küsida, milline on Riigimetsa Majandamise Keskuse roll. Kas tema oma n-ö põhikirjalisi kohustusi täites, mida ta peab täitma oma tegevusega, kannab piisavalt just nimelt seda rolli, et meie elukeskkonda kujundada jätkusuutlikult?
Tahaks õiendada ära selle, et siin öeldi, et meil oleks olnud seni justkui liberaalne ruumikujundamise traditsioon. Mulle ei meeldi üldse selle sõna [siin] kasutamine – "liberaalne". Sellel, kui sa jätad oma kohustused täitmata, ei ole liberalismiga mitte mingisugust puutumust. Kohalikele omavalitsustele on Eestis pandud selge roll elukeskkonna kujundajana. Meil kõigil on see roll: kuhu me valime oma elukoha, millise kooli me valime, kuidas me nende vahel liigume. Aga kohalik omavalitsus on see, kes peab tagama, et meil on hea, et me teeme tervislikud jätkusuutlikud valikud. Kui kohalik omavalitsus ei ole olnud suuteline sellist keskkonda kuskil looma, siis on pikka aega räägitud, et siin peaks ka riik tugevamalt appi tulema.
Seesama ruumiloome töörühm, riigiarhitekti kontor, kui soovite, teeb võib-olla teema selgemaks. Ilmselgelt tuleb selle teemaga edasi minna ja vaadata, kuidas me saame oma Eesti n-ö järgmisele tasandile tõsta. Ruumiloome on peen kunst ja asjad ei juhtu iseenesest. Ma toon mõne hea näite, sellise rohujuuretasandi initsiatiivi. Pinksiklubi, mis paigaldab pinksilaudu avalikku ruumi. Inimestel on tegevust, see toimib. Selline leht on Instagramis, sotsiaalmeedias, nagu mitte_tallinn. Vaadake, milline võiks linnaruum välja näha, kui sellega tegeleksid professionaalid lähtuvalt just nimelt nendest väärtustest, mida ma mainisin. Telliskivi loomelinnak, Noblessner, see, et Tallinna kesklinn, Tallinna südalinn on kolinud Põhja-Tallinnasse ...
Palun lisaaega!

Palun! Kolm minutit lisaaega.

... ei ole juhuslik. See on väga tundliku kureerimise tulemus. Meie pealinn on meie sümbol. Südalinna tänavatel ulub tühjus, tuul, vanalinn ei ole kaugel sellest, et mõnes osas getostuda. Me peame tõsiselt mõtlema, mis meie pealinnas toimub. Ma olen põhjatallinlasena väga rõõmus selle üle, mis toimub Põhja-Tallinnas Tallinna Linnavalitsuse kiuste, aga see peaks olema ka iga eestlase mure, milline on meie pealinna südalinn. Siin on viimane aeg sekkuda.
Veel mõni näide. Seesama hea avaliku ruumi programm, kui väikeste linnade linnaväljakuid hakati korrastama. Ma olin ise üks selle idee autoritest oma eelmises töökohas. See on selline tagantjärele n-ö asjade parandada püüdmine, ilustada püüdmine. Tegelikult on väikelinnade jaoks üliolulised otsused näiteks, kuhu lubada [rajada] järgmine kaubanduskeskus, kas lubada seda kaugemal tegelikust linnasüdamest. Ka sellised otsused, kuhu lubada [ehitada] kool, kus kool suletakse, kas rattateevõrgustikus on teed ühendatud omavahel, nagu siin ka öeldi, ja kas meil on seesama jätkusuutlikkus planeerimisprotsessides. Näiteks kas või võtame sellesama Rail Balticu teema, mida praegu tahetakse kraavi ajada. Tegelikkuses see koridor määrati ära väga ammu "Eesti 2030" planeeringus.
Me kujundame ruumi kõikide oma igapäevaste otsustega, meie poliitikutena, meie elanikena, igas oma positsioonis. Aga tuleks võtta kindlasti kuulda ka spetsialistide arvamust. Ma arvan, et see aruanne annab meile palju haritust sellel teemal juurde. Mul on ülihea meel, et me oleme, ma arvan, rahvana täna selleks valmis. Siit edasi saab, ma arvan, nendele väärtustele tuginedes minna ainult paremaks. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena palun kõnetooli Siret Kotka Keskerakonna fraktsiooni nimel. Kolm minutit lisaaega.

Lugupeetud istungi juhataja! Head saalisviibijad! Lugupeetud teadlased! Viimastel kümnenditel on enamikus Kesk- ja Ida-Euroopa riikides süvenenud ühiskondlik ja ruumiline ebavõrdsus. Ka Eestis on piirkondlik ebavõrdsus kasvanud, mille tõttu suur osa Eestist on muutunud riigisiseseks ääremaaks. Kuna enamik töökohti asub suuremates linnades, on maalt lahkumine, eriti noorema põlvkonna puhul, muutunud tavaliseks. Poliitilise sekkumise ja sihipärase regionaalpoliitikata räägiksime Eestis varsti ainult kahest elujõulisest linnast: Tallinnast ja Tartust. See ei ole tugeva ja sidusa Eesti huvides. Paraku on nende erinevuste väljakujunemisel oluliseks põhjuseks olnud Reformierakonna 17 aastat viljeletud omavalitsuste muresid mittearvestav poliitika. Tõepoolest, minevikus saadud arme pole sugugi lihtne ravida, kuid veel hullem on probleemiga mittetegelemine. Riik pole maapiirkondadele aga käega löönud ning peaminister Jüri Ratase juhtimisel on viimased valitsuskoalitsioonid teinud sammud õiges suunas, pidades oluliseks tugevat regionaalpoliitikat ja selle teadlikku elluviimist. Nagu on öelnud ka peaminister ise, tugev kohalik tasand ja kestlik maaelu tagavad elujõulise riigi.
Minu arvates on regionaalpoliitika päästerõngaks tugevate maakonnakeskuste loomine. Tõmbekeskused, mis pakuvad nii vajalikke teenuseid kui ka töökohti, hoiavad kohapeal ka need inimesed, kes võib-olla otseselt keskuses ei ela. Ma ei ole nõus arvamusega, et maal elavad inimesed peaksid töötama ainult põllumajandussektoris või sellega seotud valdkondades. Vastupidi, peame välja arendama nn viimase miili internetiühenduse, et iga inimene, kellel on võimalik teha kaugtööd, saaks seda teha ka maal elades. Kaugtöövalmiduse olulisust näitas ilmekalt ka kriisiaeg. Kaugtööst saab loodetavasti normaalsus, et Eesti inimesed saaksid niigi digitaliseeritud ühiskonnas oma aega veelgi nutikamalt kasutada. Selle vajalikkust näeb ka riik, mistõttu eraldas Jüri Ratase juhitav valitsus tänavu 15 miljonit eurot viimase miili ehk kiire interneti püsivõrguühenduse [rajamise] kiirendamiseks.
Ühtlasema regionaalse arengu saavutamiseks oleme algatanud riigisisesed programmid, et Eesti äärealadel asuvaid maakondi veelgi enam järele aidata. Üheks selliseks maakonnaks on Ida-Virumaa, mis esmapilgul paistab silma tugeva tööstuspiirkonnana, kuid tegelikult on see kõige madalama palgatasemega ning kõige kiiremini kahaneva ja vananeva rahvastikuga piirkond. Kirde-Eestist rikkusi välja viies on heidetud kõrvale kohalike inimeste vajadused ja suurimad probleemkohad. Selleks, et kohalike inimeste sissetulekuid kasvatada ning tuua piirkonda juurde töökohti, panustatakse aastatel 2018–2023 Ida-Virumaa programmi 24 miljonit eurot.
Mulle sümpatiseerib Eesti inimarengu aruandes välja toodud ühe tunni Eesti visioon, mis käsitleb elukeskkonda aastal 2050. Selle kava tugevuseks on põhimõte, et elamuarendus ja liikuvusteenused on omavahel tugevalt seotud. See haakub Keskerakonna lubadustega seista tasuta ühistranspordi arendamise eest. Tasuta maakonnasisese ühistranspordi kehtestamisest möödub peagi kaks aastat ning tegelikult võime täna kindlalt väita, et see on parandanud inimeste liikumisvõimalusi ja vähendanud maal elamise kulukust. Kahtlemata on see olnud edasiviiv samm, eriti kui räägime maaelu väärtustamisest.
Riigivalitsejatena peame leidma võimalusi, et Eestimaa tervikuna edeneks ja meie rahvast ootaksid ees järgmised õnnelikud ja turvaliselt elatud sada aastat. Tõsi on ka see, et avaliku ruumi kujundamisel on oma roll maksusüsteemil. Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni andmetel on Eesti palgakäärid üha suuremad ja [vahed] kiiremini kasvavad. Sellest lähtuvalt oli ka 2018. aasta jaanuaris läbiviidud tulumaksureform ainus valik, sest maksureform jättis just madalamat ja keskmist palka teenivatele inimestele enam raha kätte. Mida kindlamal vundamendil seisab Eesti riigi keskklass, seda vähem on meie hulgas vaesemaid inimesi. Jõukamatelt võetakse küll rohkem, kuid nad saavad ka ise rohkem, sest astmelise tulumaksuga ühiskond muutub rikkamaks tervikuna. Jõukas rahvas tähendab ka jõukat riiki.
Mille poolest erinevad rikas ja keskklassi kuuluv inimene teineteisest? Üks väga selgeid erinevusi on see, et rikkur on orienteeritud peamiselt oma kukru täitmisele ega huvitu kaaskodanikest. Keskklassi inimesele läheb korda, mis tema ümber toimub, ning ta võtab sel teemal ka avalikult sõna. Teisisõnu, keskklassi kuuluv inimene on majanduslikult kindlustatud, tal on aega ja seejuures ka tunnetus, et ta on osa ühiskonna kandvast jõust. Seega, kui me tahame Eestis tugevat kaasavat ühiskonda, peame liikuma keskklassi kujundamise suunas. Siiski pole me veel päris seal, kus me olema peaksime. Meil tuleb muuta Eesti maksusüsteem nüüdisaegsemaks ja tõhusamaks ning liikuda järk-järgult astmelise tulumaksusüsteemi suunas, mis on kasutusel enamikus Euroopa riikides.
Head kolleegid! Küllap olete minuga ühel arvamusel, et inimväärne elu maapiirkonnas peab säilima ning selleks tuleb teha laiapõhjalist regionaalpoliitikat ja seista selle eest. Järgime seda põhimõtet seaduseelnõusid menetledes! Soovime ju kõik, et elu Eestimaal tervikuna edeneks ja meie rahvast ootaksid ees järgmised õnnelikud ja turvaliselt elatud sada aastat. Aitäh teile!

Aitäh! Järgmisena palun kõnetooli Heiki Hepneri Isamaa fraktsiooni nimel. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud teadlased! Head kolleegid! Aruanne "Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud" on väga mahukas. Seepärast keskendun eelkõige vahest siiski ühele kaalukamale valdkonnale, kui nii võib ütelda, looduskeskkonnale kui avalikule hüvele. Samas puudutan ka teisi peatükke. Eks nad ole ka läbi põimitud ja võib-olla sellise selge vahe tegemine on pisut meelevaldne, just tähtsuse mõttes.
Tänapäeval on tavapärane, et eeslinnastunud ruumi loomise aluseks on üksikud detailplaneeringud, mis tühistavad suuresti omavalitsuse üldplaneeringu tervikliku ja sidusa asustuse plaani. Eeslinna muster sünnib detailplaneeringute summas. Loomulikult ei mõjuta detailplaneeringud ainult linnalist keskkonda, vaid neil on selge mõju ka looduskeskkonnale. Pole harv, kui looduskeskkonna muster sünnib samuti detailplaneeringute summas.
Minu kõrgendatud tähelepanu tõmbas rõhuasetus, et Eesti looduse koondnäitajad on halvenenud. Aruandes on esile tõstetud väide, et Eesti tõus inimarengu sotsiaalsete näitajate poolest on saavutatud ebaproportsionaalselt kõrge ökoloogilise hinnaga. Hea kolleegid, see on erakordselt tõsine osutus. EPI indeksi järgi oleme kümne aastaga langenud maailmas 26. kohalt 48. kohale, sh ökosüsteemide elujõulisuse puhul 7. kohalt 59. kohale. Viimast kajastab kompleksindeks, mis hõlmab ka kliimamõju- ja õhusaastenäitajaid. Aga ma siiski rõhutan, mis on olnud need olulised muudatused, mis on meid viinud 7. kohalt 59. kohale. Tuleb veel ära märkida, et elurikkuse ja elupaikade seisundi puhul oleme langenud 17. kohalt 24. kohale. Aruandes on öeldud, et globaalses võrdluses on ökosüsteemide elujõulisus suurem kõrgema inimarengu indeksiga riikides, kuid varieeruvus on suur. Eespool toodu sunnib siiski küsima, kas meie looduskeskkond oleks parem, kui meie inimarengu sotsiaalsed näitajad oleksid halvemad. Olen veendunud, et me ei saa ega tohi selliseid vastandusi teha. Olgu siin toodud näiteks Rootsi 5. ja Soome 10. koht EPI indeksi järgi. Kuna tuli jutuks ka raiemaht, siis ma ei saa jätta veel kord rõhutamata, et Soomes ja Rootsis on raiemaht vähemalt niisama intensiivne kui Eestiski, kes peab ennast metsamaaks, raielangid veel suuremad kui meil, ometi on nende koht kõrgem.
Loomulikult oleks erakordselt oluline, et me saaksime sealt aruandest mingeid vihjeid ka suurte langustrendide analüüsi kohta ja selgitusi. Ainult nii on võimalik olukorda teadlikult muuta ja vältida tunnete pealt tekkinud arvamusi. Loodusalade avaliku kasutamise seos demokraatiaga on kõige ilmsem inimese kodukohas, kui kogukonnad saavad kohtuda isegi napil töövälisel ajal ning loodusesse pääsevad hõlpsamini liikumisraskustes või muude erivajadustega inimesed. Õigus kodukoha loodusele on elukeskkonna osana ka põhiõigusele kõige lähemal ning olulised keskkonnaõigluse küsimused ...
Palun lisaaega!

Palun! Kolm minutit lisaaega.

... on inimeste võrdne kohtlemine asustusruumi planeerimisel ja nende võimalus planeerimises osaleda. Koduümbruse looduse küsimused – ligipääs, kvaliteet ja tulevikuperspektiivid – on eelkõige võimendunud asulates, kus rohealade hüvesid kasutab palju inimesi. 2017. aasta analüüsi põhjal oli Eestis väga hea ligipääs avalikule rohealale ligi 800 000 inimesel ehk ca 90%-l tiheasustusaladel elavatest inimestest, näiteks Rootsis oli see 92%, selles mõttes oleme suhteliselt heal tasemel. Arvestatav hulk Tallinna ja Tartu elanikke siiski ei ole rahul parkide ja haljasalade olukorra ja piisavusega. Olen nõus, et lähirohealad on väga olulised, aga kui me unustame tagamaa, siis on tulemus ebarahuldav. Olen nõus, et ka marja- ja seenekohtade hoidmiseks ja kujundamiseks on vaja nende eripära arvestavat maastikuplaneerimist. Kuid kui me oleme planeerimisprotsessist välja lõiganud uute kaevanduste ja looduskaitsealade moodustamise ehk tegevused, mis on väga suure ja ulatusliku mõjuga, siis peenhäälestus võib mõningast tulemust anda, kuid jääb selgelt ebapiisavaks.
Viimased ajad on toonud meile uue mõiste: KAH-alad. Kõrgendatud avaliku huviga aladeks on nimetatud RMK metsamaid, mis külgnevad puhkemetsade, tiheasustusalade või eramutega ja mis on ka kultuuripärandi seisukohast olulised. Tegemist on üleminekualadega linnalisest keskkonnast looduskeskkonda. Loomulikult väärivad need alad suuremat tähelepanu majandamise kavandamisel, nõuavad head planeerimist ja ka head teostust ning loomulikult eelkõige head kommunikatsiooni. KAH-alad võivad paikneda ka eramaadel. Nende maade kasutamine nõuab koostööd maaomanikega, et leppida kokku ökosüsteemsete teenuste pakkumise tingimustes. Selles ei ole midagi uut. On olemas praktika: vääriselupaiga lepingute sõlmimine ja Natura hüvitised. Sellest saab soovi korral lähtuda. Julgustan nii omavalitsuste kui ka riigiametnikke selles asjas koostööle maaomanikega. Lihtsalt nõudmine, viidates avalikule huvile, ei too soovitud tulemust.
Kõige ulatuslikum loodusalade kaitse maakasutuse eest on seotud rohevõrgustikuga, mis hõlmab enam kui poolt Eestimaa maismaast. Metsad ja niidud ei kao sellepärast, et neid majandatakse tavapärasel viisil, vaid seeläbi, et me paneme nad betooni ja asfaldi alla. Arendussurve toob kaasa rohevõrgustiku killustumise ja konflikti tagamaaga.
Isamaa Erakond on veendunud, et rohevõrgustiku ja tervikuna rohealade kvaliteeti annab kindlasti tõsta parema planeerimise, õigusraamistiku täpsustamise, koostöö ja igaühe isikliku panustamisega. See võikski olla meie järgmiste aastate eesmärk, et meie elu- ja looduskeskkond mitte ainult ei püsiks, vaid muutuks ka paremaks. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena palun kõnetooli Lauri Läänemetsa Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Lugupeetavad! Ühiskonnaelu küsimuste lahendamisel on suuresti kolm lähenemisviisi: võimupositsioonilt, s.o riiklik sekkumine seaduste, nõuete, sh keeldude ja käskude, järelevalve kaudu; võistluse positsioonilt ehk lihtsalt öeldes turg paneb paika ja võistluses selguvad võitjad; koostöös ehk kodanikuühiskonna tegevusena, vabatahtliku tööna, kogukondliku algatusena, ühiskondlike kokkulepetena. Eestis on viimased 30 aastat valitsenud võistlus, konkurents ja selle taustal trummi tagumine, et turg, eriti vabaturumajandus, on ainuõige lahendus. Eks sellele äärmusele andis hoogu eelnevad 50 aastat valdav olnud teine äärmus ehk võimupositsioonil olnud totalitaarse riigi ja nõukogude režiimi ajal saadud väga halvad kogemused.
Täna meile tutvustatud inimarengu aruanne näitab, et vaba turg ja keeldude ja käskude riik on läbi kukkunud ning on seda ka edaspidi. Inimväärse elukeskkonna loomine, hoidmine ja arendamine saab põhineda suuresti vaid koostööl, milles riigil on just sellise koostöö eelduste looja roll, kus on vaja ka piirata või suunata, ning kõlvatu võistlusiha asemele koostööle orienteeritud ettevõtlikkuse vaimu loomisel.
Kahanevad väikelinnad, töökohtade kadumine paikkondadest, ohtliku piirini kärbitud haridus-, sotsiaal- ja turvalisusvõrgustik, laastava mõjuga looduskeskkonna majandamine ja muu selline – kõik need küsimused võivad tunduda mingite kitsa valdkonna asjatundjate küsimustena. Ent see kõik puudutab igat Eesti inimest. Need kõik on rahvana kestma jäämise küsimused.
Eesti on inimarengus edenenud maailma riikide hulgas 30. positsioonile, kuid jäänud sinna püsima. Paigalseis on aga tagasiminek. Ajalugu annab tunnistust, et kui ühiskonnas on sotsiaalselt, majanduslikult, ent ka poliitiliselt ja regionaalselt asjad paigast ära, siis see riik ja rahvas ei saa hästi kesta. Pole siin ohuks välistöölised või lõhkitaotud massimmigratsioonitrumm või omainimeste seast rahvavaenlase otsimisel kähedaks karjutud kurguga, lõputut vimma täis, oma riigis pettunud inimesed, vaid ikka see, kui inimväärne elu on Eestimaal.
Meil on vaja regionaalpoliitikat igas poliitikavaldkonnas, et maakonnakeskused ja väikelinnad oleksid elujõulised, et kodulähedane koolivõrk kestaks, et kodukandis oleks võimalik tasuv töö. Eestist teeb Eesti elu igas linnas, vallas, alevikus, külas ja asumis. Elu on inimesed kohapeal, nende vaba aeg ja kogukondlik tegevus paikkondades. Me vajame jõuliste erisustega regionaalpoliitikat, senisest jõulisemat ja peresid ja noorte valikuid soodustavat eluasemepoliitikat, ma isegi ütleks, kodupoliitikat. Kaks või enam tundi päevas kodunt tööle ja tagasi sõitmine on inimeste aja raiskamine ja väärikuse alandamine, see tähendab kadunud sadu tuhandeid tunde vabatahtlikku tööd, aega perele või iseendale. Vaba turg ei ole siin midagi muud paika pannud kui selle, et inimene peab alistuma nähtamatu käe tahtele. See pole õige ega õiglane. Mitte turg ei peaks panema paika, kus keegi saab elada, vaid ikka meie oma põhiseaduse ja koostöö vaimus tegutsev ühiskond, tingimusi loov riik, uut materiaalset väärtust loov ettevõtlus ning vaimset loovust ja tavasid hoidev kodanikuühiskond. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena esineb sõnavõtuga Peeter Ernits Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Hea juhataja! Viimased mohikaanlased siin saalis! See on väga huvitav raamat, igal aastal on see väga huvitav, ma olen isegi kunagi ka ise selle koostamisel osalenud. Ma mäletan, kuidas varasematel aastatel käsitleti seda sellise mõttetu dokumendina, ka Kadrioru poolt. Nüüd on olukord muutunud. Aga läheme asja juurde.
Rääkida võiks siin väga-väga paljudest asjadest, aga räägime põhilisest. Nagu lugupeetud professor, peakoostaja, siin rääkis, liiguvad inimesed heaolu poole. Eesti tingimustes on heaolu siinsamas Tallinnas, Tartus, linnades. Aga suurem heaolu on teisel pool Soome lahte, Soomes. Meie eesmärk peaks olema, et saame pakkuda omal maal inimestele tööd ja leiba. See Kalevipoegade armee, kes viimase majanduskriisi minu meelest mitte kõige parema lahendamise jõulisel sunnil on moodustanud Eesti 16., Soome maakonna, on jätkuvalt atraktiivne. Kuidas teha niimoodi, et see oleks vähem atraktiivne? Me täna siin lugesime ja kuulsime, et me oleme tõusnud, jah, 30. positsioonile n-ö kõige mõnusamate, heaoluriikide seas, aga meile kõige lähem heaoluriik Soome on pannud turbokiirusel meil eest minema, 12. kohale. Nii et mõtelda on siin küll. Selles valguses on väga keeruline tuua neid meie Kalevipoegi, meie oma inimesi Eestisse ja pakkuda neile siin samasugust inimväärset elu, keskkonda ja palka või palka ja elukeskkonda. Aga vaatame, kuidas Soome on selle saavutanud. Me oleme siin rääkinud sel nädalal ka sellest, kas laenamine on saatanast, ja viimasel ajal paistab, et paljud ei arva enam nii. Aga meie seis on olnud, et me oleme olnud punane latern Euroopas oma 8%-ga, aga seesama heaoluriik või meie 16. maakond, seal on see 60% ja on tõusnud juba veelgi kõrgemale. Järelikult, oma jõududega ei suudeta. Me oleme nüüd tõesti hakanud püüdma käituda riigina teistmoodi, mitte kröösuse ja lihasuretajana, aga ikkagi libiseb see 16. maakond kiiresti eest ära.
Aga kuhu meie libiseme? Vaadake, ma leidsin siit ühe suurepärase tabeli, leheküljel 264, kaubanduspinnad. Vaadake ja uurige, uskumatu! Kus on 1000 elaniku kohta Euroopas kõige rohkem kaubanduspinda? Võite arvata: Eestis, 1000 elaniku kohta 850 ruutmeetrit. Need on kaubanduskeskused, kus on hea hängida jne. Aga seesama Soome või Helsingi – ainult 640 ruutmeetrit. Ja kui vaadata neid kasvutrende üle Euroopa – uurige seda tabelit –, siis Euroopa keskmine on 10%, aga Eestis 25%. Ka Soome on muuseas selle 10% peal. Ma ei hakka rääkima, milline on olukord Berliinis või Pariisis. Nad on meist kaugel taga, ka sealsed hinnad on tunduvalt madalamad kui meil, kuigi meil on kaubanduspinda Euroopas kõige rohkem iga näo kohta, minu ja kõikide teie kohta. Nii et mis on siis eesmärk? Kas palju kaubanduspinda?

Vabandust, kas ettekandja soovib lisaaega?

Jah, paar minutit. Aitäh!

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Mis see eesmärk siiski on? Eesmärk ei ole, ma arvan, kaubanduspindade suur arv. Hea kolleeg Heiki rääkis suure osa minu ettekandest või soovist ära, isegi peaaegu sõna-sõnalt. See on väga tõsine probleem, mille arvel me oleme tegelikult oma heaoluni kasvanud või sellele 30. kohale jõudnud. Me oleme saavutanud selle keskkonna, ökosüsteemide drastilise hävitamise ja kahjustamise hinnaga. Heiki, ma ei hakka sind kordama, stenogrammis võiks suure osa sellest jutust ka minu nime all kirja panna.
Aga üks moment veel, ruumiline planeerimine, seesama rohevõrgustik. Vaadake, siin on Harjumaa kaart selle kohta, mis peaksid olema need koridorid ja keskused, mille järgi rajatakse edasist asustust, mis, muuseas, on viimasel ajal järsult suurenenud, 1000 hektarit aastas. Aga need koridorid on katkemas või katkenud. Uute üldplaneeringute tegemisel peaks väga tõsiselt arvestama sedasama raportit, mida siin on esitletud ja kus on palju räägitud sellest, mida ja kuidas peaks tegema, et elu oleks Eestis inimväärsem ja me tõesti jõuaksime kuidagi järele sellele heaolule – jälle, kordan uuesti –, sellele meie n-ö 16. maakonnale. See on tegelikult võtmetähtsusega meie inimeste heaolu ja ka tööjõu mõttes, sest selle tõttu on ahelreaktsioonina Kalevipojad lahkunud ja on vaja tuua siia veel ja veel Gastarbeiter'eid eri riikidest, et efektiivselt oma majandamist läbi viia, olgu või nende maasikate puhul. Nii et igal juhul veel kord aitäh suurepärase töö eest! Me peaks palju tõsisemalt seda lugema ja sellest rääkima. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena palun kõnetooli Raimond Kaljulaidi.

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head külalised! Ma pean tunnistama, et selle aasta jooksul, kui ma olen olnud selle auväärt Riigikogu liige, on see kõige parem arutelu, minu jaoks isiklikult, mis siin saalis on toimunud. See ei tähenda seda, et meil ei toimu huvitavaid arutelusid, lihtsalt see teema ilmselt isiklikult kõnetab mind enim. Ma arvan, et on väga oluline, et eriti need Riigikogu liikmed, kes on ka kohalikul tasandil esindatud, viiksid selle aruande sisu, neid järeldusi oma kogukonda, arutaks neid küsimusi oma kogukonnaga.
Ma alustan Eesti 30. positsioonist ja sellest, kas me tajume seda. See tõdemus, et kõik ei saa osa Eesti eduloost, on tegelikult kõlanud ju palju-palju kordi. Sotsiaalteadlased on rääkinud esimesest ja teisest Eestist. See teadmine on ammu olemas. Mulle tundub, et selle teadmise pinnalt kõige olulisem järeldus peabki olema see, et esimesed kolm kümnendit oma taasiseseisvusaega me oleme suuresti keskendunud sellele, et Eesti oleks jõukam, ja vähem sellele, et see jõukus jaotuks õiglaselt. Me oleme nagu edasi tormanud. Neil, kes selle tempoga ei ole suutnud sammu pidada või kes on komistanud, kes on kukkunud, ei ole me alati kaasa tulla aidanud. Me ei ole peatunud, meil ei ole olnud seda tunnet, et me võime seda endale lubada. Mulle tundub, et nüüd meil seda on. Me oleme jõudnud nii kaugele, et me tõepoolest võime vaadata, et me kõik koos liiguksime edasi. See peaks olema järgmise võib-olla 30 aasta üks põhimõtteid. Jah, me tahame edasi jõukust suurendada, jah, meil on vaja majandusedu jätkuvalt ehitada, aga see peab olema ka õiglasem.
Tulen nüüd linnaruumi juurde. Tsitaat: "Tallinna kasv on toimunud planeerimatult." Muidugi kõlab see uskumatult. Ma ei heida seda ette isegi niivõrd kellelegi konkreetselt, kes on Tallinna juhtinud, aga mõelge sellele, kuidas see võimalik on, et Eesti Vabariigi pealinna kasv, suur areng on toimunud, ilma et keegi oleks otseselt väga teadlikult osanud seda suunata või ette näha.
Mina ütleks seda, et autostumine on samasugune kriis nagu see, mis meil just oli. Lihtsalt see toimub pikema aja jooksul ja me ei taju seda nii teravalt. Me ei kuuluta välja eriolukorda ja me ei tee iga päev pressikonverentsi, kus me vaatame autostumise numbreid, nii nagu me vaatasime viiruse – mis see oli? – nakkuskordajat. Aga tegelikult me peaksime, tegelikult me peaksime. Autostumine on samasugune kriis, nagu oli koroonaviirus.
Nüüd siis olemasoleva kordategemisest. Olles Eesti pealinna, Tallinna juhtimisega kokku puutunud, ütlen mõned faktid. Eelmise aasta Tallinna teeinvesteeringutest üle 60% läks ühe täiesti uue tänava ehitusse. Üle 60% läks täiesti uue tänava ehitusse, kusjuures autojuht punktist A punkti B sellel tänaval sõites läbib 868 meetrit. 60% teeinvesteeringutest! Samal ajal kulutab Eesti Vabariigi pealinn olemasolevate teede korrashoiule ja kordategemisele, teeaukude parandamisele, inimeste kodutänavate parandamisele vähem kui viis aastat tagasi. Vähem kui viis aastat tagasi! Linnaeelarve on 200 miljonit selle aja jooksul suurenenud. Uskumatud numbrid.
Uuskasutus. Mulle rääkis üks ehitusettevõtja, kuidas nad tegid ühele Eesti omavalitsusele tellimustööd ja vahetasid lasteaial välja täiesti toimivad uued plastaknad, sest nii oli vaja teha, et saada mingisugust Euroopa keskkonnaraha. Oli vaja aknad ka välja vahetada, mis siis, et saadi täiesti samasugused aknad. Võeti eest ära ja pandi lihtsalt uued. Sama ettevõtja rääkis, kuidas nad lõhkusid ühes teises Eesti omavalitsuses renoveeritavas hoones maha täiesti toimiva ja korras trepi, sest projekt nägi ette uue trepi ehitamist. Ja nii edasi. Tallinna munitsipaalkorterite asjus on praegu linn võtnud suuna, et üksikkorteritest tuleb loobuda ja koondada munitsipaal- või sotsiaalkorterit vajavad inimesed eraldi hoonetesse, mida linn ehitab. Aga tegelikult seda aruannet lugedes me näeme, et me peaksime selle suuna kohe ümber pöörama, sest meil on just vaja, et need inimesed elaksid hajutatult.
Ma palun lisaaega, kui tohib!

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Aitäh teile, hea istungi juhataja! Kolleeg Urve Tiidusel – kahjuks teda pole praegu saalis – oli minu meelest väga õige küsimus, et kas on midagi, mida saaks teha, et me saaksime neid protsesse mõnevõrra tagasi pöörata. Minu meelest hästi oluline suund ja märksõna siin on hariduse ja ka tervishoiu digitaliseerimine. Ma toon teile väga lihtsa elulise näite. Kui mina sooviksin kolida elama Hiiumaale Kõpu poolsaarele ja mul on selline teadmine, et kunagi võiksid peres olla ka lapsed, siis ühtlasi peaks ma leppima sellega, et lapsed käivad koolis 45 [sõidu]minuti kaugusel Kärdlas. Aga kui oleks kuidagi võimalik koolielu korraldada nii, et vähemalt vanemas astmes ei käiks nad seal mitte viis päeva nädalas ja ma ei peaks neid viis päeva nädalas sõidutama poolteist tundi päevas, vaid näiteks kaks päeva nädalas või ühe päeva nädalas, siis ma võib-olla juba kaaluksin Kõpu poolsaarele elama minemist.
Kolleeg Läänemetsale ma esitasin küsimuse maksude kohta. Ma olen uus inimene Riigikogus ega tea, võib-olla sellest on palju räägitud. Aga inimarengu aruandest ma lugesin – kui ma ei eksi, peast praegu ütlen –, et 5%-l Eesti inimestest on nagu kaks kodu: üks asub kusagil linnast väljas ja teine asub linnas. Võib-olla nendel 5%-l inimestest võiks olla võimalus ka oma üksikisiku tulumaksu ja maksuraha nende omavalitsuste vahel jagada. See võiks olla huvitav mõte. Kui inimesel ikka on kaks kodu ja see teine asub maapiirkonnas, siis miks ta ei võiks osa oma maksurahast suunata selle maapiirkonna arenguks? Kas ta siis ei kasuta teises kodus viibides selle omavalitsuse teid, taristut, raamatukogu? Mina Hiiumaal puhates näiteks kasutan Kärdla raamatukogu. Kui mul oleks seal päris suvekodu, püsivalt, siis hea meelega annaksin osa oma maksurahast, et selle raamatukogu kogu oleks veel parem.
Kolleeg Võrklaev rääkis rattateedest. Väga oluline asi minu meelest on eeskuju. Näiteks, hea kolleegi Võrklaeva erakonna esimees on Kaja Kallas. Iga kord, kui ma rattaga tulen, ma näen, et Kaja pargib ratast samamoodi siin Riigikogu hoovis. Riigikogu hoovi tohivad parkida, nagu ma olen aru saanud, mingid kõrgema staatusega Riigikogu liikmed, komisjonide esimehed ja muud sellised ülemused. Aga teeks nii, et Riigikogu hoov oleks ainult neile, kes tulevad jalgrattaga. Vaat, see oleks eeskuju. See oleks midagi, millest rääkida rattaliikluse edendamise seisukohast.
Viimane asi, aruteluruum. Sellega ma lõpetan. Minu meelest meie enda aseesimees Siim Kallas ütles erakordselt hästi Eesti Rahvusringhäälingu ühes hiljutises intervjuus selle kohta, et siin Riigikogus ka liiga tihti me tuleme ja loeme ette oma varasemalt ettevalmistatud statement'i ja siis pressiesindajad saadavad selle välja ja tundub, nagu päevatöö oleks tehtud. Aga Kallas ütles, et me peaksime rohkem kuulama oma kolleege, kuulama, mida nad räägivad, ja reageerima sellele, mida eelmine kõneleja ütles, et meil oleks ka siin saalis päris dialoog. Ma arvan, ka see on oluline.
Nii et ma tänan teid. Ma tänan tõesti selle aruande koostajaid. Üldiselt on inimarengu aruanded muutnud otsustajate mõtlemist ja ma usun, et see raamat muudab ka. Suur-suur tänu teile! Aitäh!

Aitäh! Palun järgmisena kõnetooli Andres Metsoja. Ole lahke!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head aruande koostajad, kolleegid, külalised! Tõepoolest, kuidagi hea tunne on siin parlamendisaalis sellel nädalal olnud osaleda kahel olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul. Üks oli algatatud riigieelarve kontrolli erikomisjoni poolt ja tänase on algatanud põhiseaduskomisjon. Suur tänu nendele komisjonidele! Tõesti on kuidagi tundunud, et parlamenditöö on läinud selliseks operatiivjuhtimiseks, kogu aeg me lahendame kiirkorras mingisuguseid küsimusi ega suuda tegeleda sellega, milleks me oleme valitud ja seatud ehk ühe riigi strateegiliste küsimustega. Antud aruanne kindlasti annab igale parlamendiliikmele ja igale ettevõtte juhile, ma arvan, ka kohaliku omavalitsuse juhile ja kodanikule Eesti riigis võimaluse taas kord mõelda nende strateegiliste valikute üle, püüda kaalutleda neid valikuid, mis meil riigi ja rahvana ees seisavad.
Ka mina sõidan väga palju linna ja maa vahet. Ma pean tunnistama, et olgugi see sõitmine tülikas, ma mitte kunagi ei kahetse neid hommikuid, kui ma saan tõusta oma maakodus. Mitte kunagi! See on kahtlemata üks selline osa, mida ma oma elust ei tahaks ära anda. See on väärtuse küsimus. Pigem ma isegi ei filosofeeriks täna selle üle, kas see sõitmine on halb või hea. Paraku elu on selline, et on vaja liikuda.
Aga möödunud eriolukord näitas suuresti ära, et võib-olla me elame stampide maailmas ja arvame, et nii peabki, kuidas me oleme harjunud. Elu näitab ette, et saab ka teisiti. Aga teisiti saab ainult sellisel juhul, kui riik teeb strateegilisi valikuid ehk rajab kriitilist infrastruktuuri. Juba täna räägiti teemal, et kogu digiriigi areng, ma julgeks öelda, on jõudnud sellisesse lõhenenud olukorda, kus teatud hetkel maapiirkonna elanikud ei saa sellest digiriigist sellisel kujul osa, sest ühendused lihtsalt seda ei võimalda.
Me oleme rääkinud väga pikalt sellest, et me võiks jõuda Eestis objektiteede ühiskonnast – objektitee on selline tee, mis on ehitatud kruusateena ja see on mõeldud ikkagi piirkonna majandustegevuse jaoks, mitte selleks, et inimesed seal iga päev liiguks – mustkattega teedeni. Paraku on sinna veel väga pikk maa minna ja juba tuleb peale uus probleem ehk seesama sidevõrkude temaatika. Eks me siin saalis ka tihti ju kuuleme nendest töövõitudest, et kriisiajal on taas 15 miljonit läinud justkui nende probleemide lahendamiseks. Aga vabandust, neid probleeme ei lahendata hoogtöö korras. Selleks peab riigil olema strateegiline arusaam, strateegiline rahastamiskava. Kõik need tegevused on planeeringukohased, need võtavad aega, need puudutavad maade võõrandamise küsimusi. Natuke teeb kurvaks see, et me püüame nendest teha töövõite, aga inimene ikkagi – isegi ei pea ütlema, et kauges külas, vaid üsna keskuse lähedal – ütleb: "Kuulge, räägiti küll, aga millal siis lõpuks selle võimaluse saab? Ma olen nõus selle eest maksma, aga see jääb jätkuvalt kättesaamatusse kaugusesse."
Hästi palju just nimelt ongi ju probleem selles, et me räägime eesmärkidest vähe ja keskendume vahendile. Vahend võtab enamiku energiast ja eesmärk kuidagi kaob sinna öhe. Olles olnud pikka aega maavanem ja vaadates seda ruumilist arengut ...
Ma palun lisaaega!

Palun! Kolm minutit lisaaega.

 ... ja neid ruumilise arengu probleeme kuni tegelikult tänasesse päeva välja, vaadates Jaak Aabi otsust Rail Balticu kontekstis, teeb mind väga kurvaks see, et me tihti planeerimise kontekstis lähtume üha enam juriidikast, me ei lähe üldiselt üksikule. Minu meelest oli üsna hea artikkel valdkonna spetsialistidelt eelmise nädala Sirbis, kus räägiti, et planeerimise mõte ongi käia läbi üldine raamistik ja siis püüda leppida kokku üksikisiku tasandil, üksikteema tasandil. Aga paraku elame me jätkuvalt ühiskonnas, kus ka omavalitsuste üldplaneeringud on sellisel tasemel, et need on kümne aasta tagused. Nüüd haldusreformi kontekstis õnneks, ma saan nii aru, töö käib. Aga alati olin ma maavanemaperioodil probleemi ees, et tuldi üldplaneeringut muutma detailplaneeringuga. See on väga kõnekas. See tegelikult ongi lõputult kõnekas, kui me ühe detailiga muudame suurt tervikut, milles justkui on kokku lepitud, aga mis on iidamast-aadamast ja seda ei suudeta uuendada.
Võib-olla see ongi üks Eesti riigi tõsiseid probleeme. Me peame julgema suuremalt mõelda, aga me ei tohi uppuda operatiivplaanidesse, nii et me selle suure terviku, mida on aidatud välja mõelda, viskame pesuveega välja. Ma arvan, et see on Eesti riigi üks võtmeküsimusi. Võtmeküsimus on laiemalt usaldada neid kokkuleppeid, mis saavutatakse, olgu need planeeringud, olgu need rahastamiskavad, olgu need eesmärgid ja vahendid. Kui me seda suudame, siis me kestame veel pikalt ja kaua.
Mina ka veel kord tänan töö tegijaid. Me tegelikult loodame, et see töö, mis te tegite, saab kirjutatud Eesti tulevikulukku. Aitäh!

Aitäh! Kell hakkab lähenema meie istungi tavapärasele lõpuajale, me peame panema hääletusele tänase arutelu pikendamise.
Austatud kolleegid, kas me võime minna hääletuse juurde? Põhiseaduskomisjon on teinud ettepaneku pikendada istungi kestust ja läbirääkimisi kuni kella 14-ni. Head kolleegid, palun võtta seisukoht ja hääletada seda ettepanekut!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt on 15 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Istungi aega on pikendatud. Järgmisena palun siia kõnetooli Hele Everausi. Palun!

Kõigepealt palun vabandust, et pidite hääletama! Aga see selleks. Austatud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Suur tänu kõige selle eelneva eest, mis siin on olnud: suur töö on tehtud aruandega ja muidugi olid ettekanded, väga asjalikud küsimused ja diskussioon. Ma kindlasti ei kuritarvita teie aega. Ma lihtsalt kuidagi nagu mõtlesin, et on paar asja, mida ma tahaks öelda.
Vaadake, see aeg, milles me oleme elanud viimased kolm kuud ja võib-olla peame veel elama, on toonud meid loodetavasti arusaamale, et me oleme kõik, igaüks meist on ja me oleme ka koos osa loodusest. Ka meie linnad on osa loodusest. Ka kõik see, mis meil toimub, on ju tegelikult loodusest pärit. Me saame kas või aru, et seetõttu, et me elame nii suurtes linnades (meie Eestis küll mitte nii, nagu see on Ameerika suurtes linnades), saigi sellest viirusest niisugune kangelane, nagu ta on olnud, seda seetõttu, et meid on linnas nii palju koos.
See ei ole mingi pahe, me loomulikult ei saa teistmoodi, aga me kuidagi unustame ära selle, millel see linnas elamine, olemine ja tegemine püsib. See püsib sellel, mis on väljapool linna. See, mis Tallinnas ja Tartus toimib hästi, püsib sellel, mis on kõige kaugemas Eestimaa nurgas ja igas külas, igas metsas, iga inimese kujul. Ei ole ju nii, et me piima saame poest ja seda, mida me kanname, saame poest, ja see, mida me sööme, tuleb kõik ainult poest. See on ju ammu teada tõde: ühe riigi tugevus põhineb sellel, mis tema riigi kõige kaugemas nurgas toimub. Niikaua kui meie vastutajatena sellest aru ei saa, tuleb tasakaalu nihkumist ühes suunas liiga palju, ikka ja jälle.
Ma sooviks meile kõigile, et me mõtleks selle peale, kes me oleme, kust me tuleme ja millel, missugustel väärtustel meie riik püsib. Need on inimesed kõikides kohtades ja see, et Eestimaal peab olema igas kohas hea elada. Siis on meil linnas ka hea. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena palun Leo Kunnase kõnetooli.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid, kes on veel kohale jäänud! Minu mõte täna sõna võtta tekkis täiesti spontaanselt. Muidugi tahan ma kohe tänada heade ettekannete eest ja eriti põhjaliku linnaruumi käsitlemise eest. Ma ise sooviksin tegelikult sedasama linnaruumi käsitleda hoopis teisest või ootamatust aspektist, mida siiani pole siin saalis täna tehtud. See on selle ruumi sõjaline aspekt.
Kui me näeme, et siia Suur-Tallinna ruumi koondub järjest rohkem inimesi, siin on väga palju võtmetähtsusega infrastruktuuri ja siin on kogu meie juhtimine, siis me peaks põhjalikumalt mõtlema selle üle, mis on selle ruumi riigikaitseline tähendus ja mida me peaks võib-olla rohkem tegema, et seda ruumi kaitsta.
Loomulikult, ega meil ei ole kunagi liiga palju raha ega liiga palju ressursse, aga mõtleme selle peale, mis siis juhtub, kui see linnaruum lihtsalt purustatakse, see purustatakse sõjategevuse käigus, millega kaasneb loomulikult sel juhul ka väga palju tsiviilohvreid. Peaksime selle üle natuke mõtlema ja mõtlema just selles võtmes, mida teha, et seda ei juhtuks. Võib-olla mõningased väikesed investeeringud ja pingutused, mis teatud juhul võib-olla ei olegi nii väikesed, oleksid väga asjakohased.
Kui me analüüsime potentsiaalset sõjategevust, siis me kohe näeme, et esimene oht sellelesamale infrastruktuurile ja kogu Suur-Tallinna ruumile tuleneb õhust. Ilma et potentsiaalne vastane siia üldse jõuaks, on seda ruumi võimalik purustada õhulöökidega. Siit me näeme, et me vajame õhutõrjet, õhukaitset, mis suudaks seda ruumi kaitsta, nii et seda ei tambitaks lihtsalt puruks. Siit me jõuame selleni, kas meil oleks mõistlik investeerida keskmaa õhutõrjesse, jah, rohkem kui 100 miljonit, 200 miljonit. Kui me võrdleme seda selle kahjuga, mis tekiks, kui see ruum lihtsalt purustatakse – ma inimkaotustest üldse ei räägi –, siis loomulikult asetub see summa, paarsada miljonit, hoopis teise konteksti. Lihtsalt, mis me paneme sisse, võrreldes sellega, mis kahju me võime kanda?
Sama küsimus puudutab ka miiniveeskamist ja rannakaitset. Kui potentsiaalne vastane võib mitte ainult Tallinna sadamas, vaid ka Paldiskis või Muugas lihtsalt dessantlaevadelt või ro-ro-alustelt maha tulla, siis me peame sel juhul hakkama automaatide ja kuulipildujatega võitlema. Kui see leiab aset, siis loomulikult jällegi seesama linnaruum purustatakse ja surevad inimesed, tsiviilelanikud. Me peaks ka siin vaatama, et see investeering, mis me paneme sisse, on võrreldamatult väike võrreldes selle kahjuga, mida me peaksime sõja puhul kandma.
Selles kontekstis me peaks laiemalt mõtlema, mida üldse teha, et potentsiaalne vaenlane Suur-Tallinna ruumini ei jõuakski. See peaks ju olema meie poliitiline tahe või eesmärk, et ehitada oma riigikaitse ja kaitsejõud üles nii, et sõjategevus üldse siia ei kanduks, et potentsiaalset vaenlast heidutataks, et sõda ei tuleks või sõda peatataks enne, kui ta siia jõuab. Sest on paratamatu, et kui sõjategevus siia jõuab (seda näitasid RAND Corporationi analüüsid, kui nad kümne tiimiga mängisid läbi potentsiaalse sõjategevuse), siis paraku meie praeguse seisu juures jõuab potentsiaalne vaenlane siia teatud arvu tundide ja ööpäevade jooksul, mis ei oleks ju absoluutselt meie soov. Meie soov on vastupidine, et seda ei juhtuks. Sel juhul me peaks tõesti mõtlema sellele ...
Palun lisaaega!

Palun! Kolm minutit lisaaega.

... kuidas ehitada üles selline riigikaitse, et seesama ruum siin ei satuks üldse ohtu, et me suudaks põhimõtteliselt peatada potentsiaalse vastase enne, kui nii juhtub, nagu me suutsime vabadussõjas. Probleem on põhimõtteliselt täpselt samasugune, nagu siis.
See ongi tegelikult selline suur küsimus, et me peaks arvestama kõige sellega, mis meie ruumis on aset leidnud ja mis meie ruumis on aset leidmas lähemate aastakümnete jooksul, mida me ehitame siin Suur-Tallinna ruumis, kui palju inimesi siia koondub. Me peaksime ka poliitiliselt kindlaks määrama, et meie riigikaitse oleks üles ehitatud nii, et potentsiaalne vaenlane lihtsalt siia ei jõuaks ja me ei laseks seda ruumi lihtsalt purustada. See kahju on lihtsalt mõõtmatu võrreldes nende kulutustega, mis ka ei ole väiksed, mis meil tuleks rakendada, et seda kahju vältida. Tänan! See on kõik.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Ma tänan põhiseaduskomisjoni tänase olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu korraldamise eest! Ma tänan austatud külalisi Helen Sooväli-Seppingut, Indrek Ibrust ja kõiki häid kolleege väga huvitavate, väga asjalike ettekannete ja sõnavõttude eest! Tänane istung ja arutelu on lõppenud. Aitäh veel kord ja ilusat päeva!

Istungi lõpp kell 13.05.