Tere päevast, austatud Riigikogu liikmed! Head ametikaaslased! Austatud Vabariigi Valitsuse liikmed! Hea peaminister! Head infotunni jälgijad! Alustame 10. novembri infotundi ja kõigepealt ma ütlen teile sissejuhatuseks seda, et me oleme nüüd distantsistungil ja kui siin tekib mingisuguseid viperusi, siis ma lihtsalt palun mõistmist. Aidake ka mind, te olete alati olnud väga head ja toetavad ametikaaslased, nii et aidake ka mul selle infotunniga hakkama saada.

Nüüd me viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Nii, hetkeinfo kohaselt on kohale registreerunud 22 Riigikogu liiget ja puudub 79.

Protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mul on selline protseduuriline küsimus. Teatavasti küsimuste esitamise järjekorra infotunnis määrab Riigikogu juhatus, arvestades teatud erisusi, ütleme, fraktsioonide juhid ja nii edasi. Aga palun selgitage mulle ära see asjaolu, mispärast stabiilselt olen mina praktiliselt alati küsimuste esitamise järjekorra lõpus. Paar korda olen olnud ka eelviimane, siis kui on 20 küsimust olnud. Kas oleks võimalik, ütleme, Riigikogu juhatust paluda, et minu suhtes selline diskrimineerimine küsimuste esitamise järjekorra [koostamisel] lõpetataks, et ma saaksin olla seal keskpaigas, kui ajalimiit ei tule peale?

Aitäh teile, hea küsija! Tõsi on see, et infotunni küsimuste esitamise järjestuses on teatud loogika. Eeskätt on olnud väga tugevalt selline praktika, et kõigepealt saab opositsioon võimaluse, arvestatakse, mitu erakonda on opositsioonis. Me vaatame väga selgelt seda, et iga kolmapäev küsiks esimesena erineva opositsioonierakonna esindaja. Lisaks arvestame seda, et ministrid vahelduksid. Seda kirjutamata reeglit või loogikat ei ole, mis teie ütlete, et teie peate olema viimane või eelviimane. Aga ma luban, et me tuleme teie palve juurde kindlasti tagasi ja me [arvestame] seda järgmine kord, kui see tõesti nii on olnud, nagu te ütlete. Loomulikult see ei ole mingi kindel käekiri. Läheme edasi heas rütmis protseduuriliste küsimustega. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Mul on teie vastusest tulenevalt täpsustav küsimus. Te ütlesite, et on tava, et opositsioonisaadikud esitavad küsimusi. Keskerakonna viimase aja seisukohad ja avaldused on jätnud mulje, et ka Keskerakond on asunud opositsiooni, aga nende saadikute küsimusi ma ei näe. Kas neile ei anta küsimusi või Keskerakond on ikkagi jätkuvalt koalitsioonis?

See teine küsimus: Keskerakond on jätkuvalt koalitsioonis. Aitäh teile! Saime ka need jõujooned praegu paika.

Hakkame siis meie infotunniga pihta. Infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kaja Kallas, maaeluminister Urmas Kruuse ning tervise- ja tööminister Tanel Kiik. Mul on ettepanek, head ametikaaslased. Teeme nii, et iga küsimuse juures on üks täpsustav küsimus ja üks lisaküsimus.

Hakkame pihta! Esimese küsimuse esitab Riigikogu liige Ruuben Kaalep, sellele vastab peaminister Kaja Kallas ja küsimuse teema on vaktsiinikahjustuste fond. Ruuben Kaalep, palun!

Lugupeetud peaminister! Te olete keeldunud vaktsiinikahjustuste fondi loomast ja põhjendanud seda sellega, et olete nõu pidanud käitumisteadlastega. See saadaks inimestele vale signaali, et on ulatuslikud vaktsiinikahjustused. Muidugi ei tule enam üllatusena, et te näete Eesti rahvast nagu mingeid Pavlovi koeri, kellega tuleb rääkida signaalide keeles. Te ei oska rahvaga suhelda siiraste sõnadega ega ratsionaalsete argumentidega, vaid vajate hoopis käitumisteadlaste nõuandeid. Aga minu küsimus on: millise signaali saadab teie arvates vaktsiinikahjustuste fondi loomata jätmine kõigile neile, kellel on meeles, kuidas valitsused ja suurfirmad on aastakümneid rahvale valetanud, alates Iraagi massihävitusrelvadest ja Estonia hukust ja lõpetades Danske Panga rahapesuga? Kas see ei ole signaal, et midagi mätsitakse jälle kinni?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Tere ka minu poolt! Esiteks, valitsuses on kokkulepe minna edasi patsiendikindlustuse eelnõuga, mille üks osa oleks ka see vaktsiinikahjustuste fond. Nii et esiteks ma lükkan selle teie väite ümber. Teiseks, kui me vaatame inimesi, kes on haigestunud COVID-isse, ja vaatame inimesi, kellel on olnud vaktsiiniga seoses mingid tõsised kõrvalnähud, siis tõsiseid juhte on teada antud 218, sealhulgas 110 meditsiinitöötajate poolt. Need on justkui juba kinnitatud juhtumid, meditsiinitöötaja on hinnanud, et see kahju on tulnud vaktsiinist.

Ma toon siia kõrvale, kui palju on tehtud vaktsiinisüste Eestis: 1 477 877. See oli siis 1. novembriks. Tegelikult tänaseks on see number veelgi suurem. Kui seda vaadata, siis neid tõsiseid juhte on 0,01% kõikidest doosidest, mis on tehtud. Ja ma toon siia kõrvale veel [mõne arvu]: koroonaviirusesse on haigestunud 206 972 inimest, haiglaravil nendest on viibinud 9838 inimest ja surnud on 1623 inimest. See on siis 0,72% haigestunutest. Kui me vaatame kogu maailmas, siis on surnuid 2,02% nakatunutest.

Miks ma sellest räägin? Sellepärast, et kahju tõenäosus on tunduvalt suurem siis, kui te selle haiguse saate, mitte siis, kui te saate vaktsiini. Kui me vaatame ka teiste riikide andmeid, näiteks Euroopa Ravimiameti andmed, siis on tehtud 562 800 000 COVID-19 vastu vaktsineerimise doosi ja kõrvalmõjudest on teada antud 0,12% juhtudest.

Mida ma tahan öelda? Samasugused andmed on Soome kohta: 0,06% on kõrvalmõjudest teada antud vaktsiinidoosidega võrreldes. Nii et tegelikult endiselt vaktsineerimine on mõistlik, vaktsineerimine aitab üle saada nendest kahjudest, mis selle haigusega võivad tulla. Te võite proovida mängida ka vene ruletti – osa põeb seda tõesti kergemini –, aga mina ei soovita.

Ja nüüd täpsustav küsimus, Ruuben Kaalep, palun!

Hea peaminister! Huvitav on jälgida, kuidas teie positsioon ajas muutub nagu Overtoni aken. Algselt te ei rääkinud mitte midagi vaktsiinikahjustustest, nüüd te möönate, et on tõsiseid vaktsiinikahjusid, aga te endiselt kangekaelselt väldite sellist terminit nagu "vaktsiinisurmad". Ja seetõttu mul on lihtne küsimus teie vastuse peale: kas te olete valmis praegu, käsi südamel, Eesti rahvale kinnitama, et mingeid vaktsiinisurmasid ei eksisteeri ja et mitte üheski peres ei ole vaja karta selle pärast, kui nende lähedased ennast vaktsineerivad? Kas teil on julgust öelda, et vaktsiinisurmasid ei eksisteeri, teades, et teie sõnad jäävad videolindile ka aastate pärast?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ravimiametil on teatisi ka surmadest, mis on tõenäoliselt vaktsiiniga ... Või ma nüüd kasutan täpselt seda sõnastust: "Ravimiameti hinnangul seos vaktsineerimisega võib olla võimalik, ei saa seda seost välistada." Ehk nad ei ütle, et on kindlalt vaktsiinist tingitud surmasid, aga seda seost ei saa välistada. Neid on neli juhtu. Neli! Tuletan meelde, et COVID‑i tõttu on Eestis surnud 1623 inimest. See osakaal on hoopis teine. Ja need neli juhtu – pole kindel, et need on vaktsiiniga seotud, aga see on võimalik või ei saa seda välistada, et need on vaktsiiniga seotud.

Endiselt: suurem probleem on see, kui te põete seda haigust raskelt, satute haiglasse just seetõttu, et te olete vaktsineerimata, ja seetõttu põete seda haigust raskelt, kui te selle tagajärjel saate näiteks puude või kopsukahjustuse või mille iganes. Selle kahju korvamiseks kahjuks mingit fondi loodud ei ole. Nii et igal juhul ei tasu sellega riskida, tasub vaktsineerida. Seda ütlevad kõik tervishoiutöötajad, meditsiinitöötajad, et see on ainus viis vältida rasket haigestumist ja sellega kaasnevaid suuri probleeme.

Nii, lisaküsimusi ei ole. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi teise küsimuse juurde. Selle küsimuse esitab Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder, sellele vastab peaminister Kaja Kallas. Küsimuse teema on valitsuse otsused COVID-19 kriisis. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus puudutab koole ja testimisi. Juba käesoleva aasta märtsikuus tegi teadusnõukoda ettepaneku koolides alustada testimist. Ja siis teatas ka Haridus- ja Teadusministeerium, et sellel otstarbel eraldatakse 850 000 eurot, et neid teste soetada. Tuletan meelde, see oli juba käesoleva aasta märtsis. Hiljem on haridus- ja teadusminister öelnud, et need testid saavad olema sellised, mida on koolides võimalik lihtsalt ja hõlpsalt kasutada, sealhulgas ka süljetestid. Need ei pea olema n-ö professionaalsed testid ja neid on võimeline tegema ka iga viieaastane laps.

Tänaseks me oleme teada saanud, et kõik on läinud teisiti. Kiirkorras on tulnud ametnikel ja valitsusel kümne minuti jooksul langetada olulisi otsuseid. Testide soetamine on jäänud õppeaasta keskele ehk nüüd oktoobri lõppu, novembri algusesse. Ometigi me kõik teame, et septembris algab õppeaasta. Ka meie oleme siin Riigikogu saalis teinud ettepaneku alustada testimist õppeaasta alguses.

Millegipärast valitsus otsusteni ei jõudnud, on jäänud hiljaks ja kogu see hange on leidnud väga teravat kriitikat erinevate osapoolte poolt. Hind on kujunenud ebamõistlikult kõrgeks. Mitmed ettevõtjad, kes olid võimelised neid teste müüma, väidavad, et odavamalt ei ole saanud osaleda. Öelge palun, miks valitsus oli pool aastat otsustamatu, ei suutnud seda otsustada, nüüd kiirkorras lõpuks ikkagi otsustas. Ja miks kujunes kogu see hange selliseks, nagu ta kujunes?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Suvel oli Haridus- ja Teadusministeeriumi andmetel lapsevanemate uuring, mille tulemus ütles, et lapsevanemate valmidus lasta oma lapsi vaktsineerida on tunduvalt kõrgem kui lapsevanemate valmidus lasta oma lapsi testida. Siis me valitsuses töötasime Haridus- ja Teadusministeeriumi juhtimisel välja korra, kuidas koolides saaks töö olla korraldatud. Testitakse eelkõige lähikontaktseid. Lapsed, kes on vaktsineeritud või kes on läbi põdenud, saavad koolis edasi käia, ka muud ilma haigusnähtudeta lapsed, aga kui nad puutuvad kokku haige lapsega, siis lähikontaktseid testitakse. Ja sellega tegeleb kooliõde.

Nüüd, kui nakkuse levik oli suurem, siis me otsustasime tõesti viia läbi skriiningu kõikides koolides, et noppida positiivsed varakult välja. Ja ma pean küll ütlema, et see testimine, mis peale koolivaheaega on koolides toimunud, on läinud tegelikult eeldatust edukamalt. Üldiselt on see olnud pigem positiivne. Positiivne on ka see, et terve selle nädala jooksul nopiti välja üle 900 positiivse, kelle PCR-test osutus ka positiivseks. Tegelikult nendel inimestel, lastel ja koolitöötajatel, ei olnud veel sümptomeid, aga kiirtestiga need inimesed tuvastati, nad jäid koju ja tänu sellele teatud nakkusahelad said katkestatud.

Koolides tehutud uuringutes selgus, et algul oli lastel väga palju ärevust seotud selle testimisega, aga tegelikult see on läinud kergemini, kui esialgu arvati. Nüüd, 14. oktoobril me tõesti valitsuses otsustasime, et skriining kõikides koolides peale koolivaheaega tehakse. Teatavasti koolivaheaeg lõppes 1. novembril, lapsed naasid kooli ja siis neid teste hakati ka tegema.

Ja nüüd täpsustav küsimus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt peaminister! Ega ma ikkagi sellest vastusest aru ei saanud, miks me ei alustanud testimist kooliaasta alguses, septembris. Oli ju pikk ettevalmistusaeg, oleks saanud koolid ette valmistada – õpetajad, lapsed, lapsevanemad –, korralikult hanked läbi viia. Teadusnõukoja soovitus oli varem olemas, opositsioonierakonnad ka soovitasid. Ma ikka ei saa aru, miks valitsus nende otsusteni ei jõudnud ja praegu kiirkorras selleni jõudis. Te rääkisite, et koolides on testimine läinud ladusamalt, kui te arvasite, aga see ei muuda selle hanke ebaõnnestumist kuidagi õnnestunumaks. Need on erinevad asjad.

Aga mul on küsimus ikkagi jätkuvalt koolide kohta. Te ütlesite, et valitsuses otsustati kõikides koolides skriinimine või testimine läbi viia. Minu teada viiakse seda läbi ainult üldhariduskoolides, st ka gümnaasiumiastmes, aga ei viida läbi kutseõppeasutustes. Ma ei saa aru, mis erisus see on. Kas kutseõppeasutustes on nakkusoht väiksem või need õpilased ja õpetajad seal ei nakatu sarnaselt teiste õpilastega? Mulle on jäänud see valitsuse otsus täiesti arusaamatuks, võib-olla te selgitate.

Teine küsimus puudutab teie ettepanekut ja ümbermõtlemist ja jälle ettepanekut vaktsineerimata inimesed ravijärjekordades tõsta tahapoole ehk politiseerida ravijärjekordade moodustamine, mitte jätta see meditsiinitöötajate ja arstide otsustada, vaid nad sellise poliitilise otsuse alusel lükata ravijärjekorra lõppu. Kas te jätkuvalt olete selles küsimuses tervise‑ ja tööministriga eri meelt? Tervise‑ ja tööminister ütles, et ta ei toeta seda teie ettepanekut. Viimati te tegite selle ettepaneku Eesti Päevalehele antud intervjuus 3. novembril käesoleval aastal.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Alustan kohe tagantpoolt. Loomulikult on haiglatel õigus otsustada ja haiglad otsustavadki, keda ja kuidas nad ravivad ja kuidas need järjekorrad kujunevad. Mitte keegi ei saa öelda, et see peab olema ühte‑ või teistpidi. Kui minult on küsitud, siis mina olen avaldanud arvamust ja avaldangi arvamust, et kui plaanilise ravi piiramine on seotud sellega, et haiglad on täidetud vaktsineerimata inimestega, siis järelikult oleks loogiline, et kui teil on [vaja teha] näiteks puusaoperatsioon, siis teil on suurem risk see nakkus haiglast saada, kui te olete vaktsineerimata. Ja siis te peate ootama senikaua, kuni see nakkuse foon püsib kõrge. Aga see on minu loogika ja mitte kuidagi peale surutud haiglatele. Haiglad teevad neid otsuseid ise samamoodi, nagu nad teevad neid otsuseid, keda eelistada erakorralise meditsiini osakonnas: kes peab ootama, kes saab kiiremini abi. Täpselt nii see on. 

Ent on selge, et plaanilise ravi piiramine on tingitud sellest, et COVID‑i voodikohad on meil enamuses täidetud vaktsineerimata inimestega. Ja meil on ka suur haiglasisene haiguse levik, mis tähendab seda, et vaktsineerimata inimesed võivad haiglas lisaks oma teisele murele, kui nad on tulnud näiteks mingile operatsioonile, saada ka COVID-i, mis võib neile ohtlikum olla.

Teie esimene küsimus puudutas kutseõppeasutusi. Ma ei oska ausalt öeldes öelda, miks kutseõppeasutused on siit kõrvale jäänud. Üldiselt me oleme rääkinud justkui kõikidest koolidest. See on olnud meie arusaam. Aga ma tulen selle küsimuse juurde tagasi, kas kutseõppeasutused peaksid selle all olema. Iseenesest, nagu te väga õigesti viitate, see testimine ju aitab positiivseid välja noppida ja kutseõppeasutustes, kus õpilased omavahel kokku puutuvad, käib õppetöö täpselt samamoodi ja riskid on samasugused. Nii et võtan selle mõtte igal juhul kaasa.

Ja nüüd palun üks lisaküsimus, nagu eelnevalt kokku leppisime. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Ma tuleks tagasi nende testide juurde, millest hea kolleeg Helir-Valdor Seeder alustas. Aga ma küsin selle kohta natuke teisest aspektist. On selgunud – noh, mulle on inimesed kirjutanud –, et nendel testidel, mis eelmisel nädalal koolidesse-kodudesse saadeti, puudusid eestikeelsed märgistused ja kasutusjuhend. Ja puudus ka ohutusjuhend. Need testid olid ju ette nähtud professionaalseks kasutuseks, samas läksid need otse laste, alaealiste kätte kasutusse. Ja nüüd on selgunud, et veel üldse ilma kirjaliku eestikeelse juhendita.

Meil on olemas seadused, mis näevad ette väga kindlad reeglid meditsiiniseadmetele, mida need testid on, ja eriti nende kasutusjuhenditele, mis peavad olema eesti keeles. Kuidas sai nii juhtuda, et käibesse sattusid testid, mis ei vasta seaduses ettenähtud reeglitele? Kuidas valiti välja pakkuja ja miks ei olnud mingit kontrolli selle üle, kas testid vastavad seaduses sätestatule?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, kui lubate, siis ma vastaks veel Helir-Valdorile koolide kohta. Mulle terviseminister siin tuletas meelde, et kokkulepe oli selline, et me alustame üldhariduskoolidest ja seejärel liigume teiste koolide juurde. Miks kutseõppeasutused [hiljem]? Kuna seal on vanemad õpilased, kellel on vaktsineerimise võimalus, siis seal on vaktsineerituid on rohkem. Nii et igal juhul läheme sellega edasi.

Aga tulen nüüd proua Helme küsimuse juurde. Nende testide tegemine minu teada on täpselt ühesugune ja üsna lihtne. Mina saan aru, et saadeti ka videomaterjal, kuidas seda testi tehakse. Ja kui ma vaatan tagasisidet, siis tagasiside koolidest on olnud valdavalt positiivne. Lastele meeldis see. Isegi mõnes koolis ma nägin, kuidas neid jagati, kuidas õpetajaid sellesse suhtuvad: see on kogemusõpe, me õpime, mis on test, mis on katsuti, mis on testi tulemus jne. Ma saan aru, et nende testide puhul on [hea] just see, et nad ei ole kuidagi invasiivsed, vaid tegelikult nina eest võetakse see proov. Need testid on olnud lihtsad teha ja lihtsad kasutada.

Nagu ma ütlesin, nendes koolides on läbi viidud uuringud ja vastused kogu sellele testimise protseduuri kohta esitas 431 kooli ehk 83,4% üldhariduskoolidest. Ja tagasiside on olnud pigem positiivne. Umbes pooled vastanutest tõid välja, et testimine on sujunud hästi, tõrkeid ei ole olnud. Ja toodi ka välja seda, et kui algul oligi testimistega seotud ärevust ja segadust palju, siis tegelikult läks testimine iga korraga järjest sujuvamaks, kiiremaks. Tagasisides ütlesid koolid ka seda, et sellist kiirtestimist peaks jätkama.

Nüüd protseduuriline küsimus, Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma tean, et küsija küsib seda, mida ta küsib, ja vastaja vastab seda, mida ta vastab, aga ma küsisin seda, miks need testid ei vastanud seaduses sätestatule. Ma saan aru, et me kõik saame hakkama. Me saame ka aspiriini võtmisega kõik väga hästi hakkama ja oskame seda võtta, aga kõikides aspiriinipakkides on olemas seaduses ette nähtud kasutusjuhendid, ka eesti keeles. Ma küsisin selle kohta, miks ei olnud eestikeelseid märgistusi ja kasutusjuhendeid. Ei olnud ka eestikeelseid ohutusjuhendeid. See oli mu küsimus. Kuidas see sai juhtuda?

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kolmanda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Helmen Kütt, vastab peaminister Kaja Kallas. Küsimuse teema saab olema olukord riigis. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Theodore Roosevelt on öelnud, et iga otsustuskoha juures on parim variant teha õige valik, pärast seda on parim variant teha vale otsus ja kõige hullem, mis teha, on jätta otsustamata. Riigikontroll on oma ülevaates, kus ta analüüsib nii vaktsineerimist, kriisijuhtimist kui ka kohalike omavalitsuste toetamist, teinud mitmeid-mitmeid ettepanekuid. Ja ma arvan, et küllap see materjal ongi selline mitte nüüd õppematerjal – sellel kõigel on väga ränk hind olnud siiski, sest päris palju inimesi on meie hulgast lahkunud –, aga võib-olla [võib sellest] järgmisteks laineteks või ka järgmisteks haigusteks ja kriisideks ettevalmistumisel midagi kaasa võtta.

Minu küsimus puudutab tegelikult olukorda haiglates, mida täna hommikul arutati Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni avalikul istungil. Haiglajuhid tõdesid, et olukord on stabiilselt raske, aga on juba mingeid märke ka paranemise poole, on lootust, et olukord paraneb. Kas te saaksite – ma mõistan, et aeg on olnud väga lühike –, aga kas te saaksite öelda Riigikontrolli analüüsi või auditi põhjal, millised on teie juhitava valitsuse sammud, mõeldes tulevikule? Mida te järgmisena ette võtate, et selliseid olukordi vältida?

Hästi murelikuks teeb ka see, et tuuakse välja, et 2021. aasta alguses kiirelt alanud vaktsineerimine kaotas kevadel hea hoo. Vaktsiine oli, inimestel oli huvi, aga süstimist ei korraldatud. Ilmselt selliseid asju peaks tulevikus vältima. Järsku te vaatega tulevikku ütlete, mis on need sammud, mida järgmisena valitsus astub. Ma ei mõtle siin väga [kaugele ulatuvaid] plaane, aga veidi pikemalt, sest ega see kolmas laine ei jää meil kahjuks viimaseks.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, see oli minu palve riigikontrolörile, mille ma esitasin talle juunis, kui meil teine laine oli lõppemas. Kuna me kogusime õppetunde esimesest kahest lainest, siis ma palusin temalt väljastpoolt vaadet sellele. Nii et juunis ma selle palve esitasin. Me ise saime oma õppetunnid kokku võetud juulis, aga riigikontrolöril läks natuke kauem aega, nii et nad jõudsid sellega valmis nüüd.

Muidugi olid paljud asjad meil selleks hetkeks juba tehtud. Ma toon sellise näite: kriisijuhtimine. Me oleme kogu selle COVID-i teema juhtimiseks loonud Riigikantselei juurde eraldi üksuse, kes otseselt nõustab ka valitsust ja aitab kõiki neid asju ette valmistada. See üksus saab suhelda kõikide kriisikomisjonidega ja jagada ka ülesandeid.

Riigikontrolöri aruande kohta võib veel öelda, et need õppetunnid ongi kahe esimese laine põhjal ja palju sellest me oleme juba võtnud teadmiseks või õigemini võtnud tegemiseks, on aus vastus. Juba sügisel me tegelikult olime valmis.

Nüüd, mida saab paremini? Vaktsineerimise kohta ma pean ütlema seda, et selles on olnud väga erinevad faasid ja väga erinev lähenemine nendes etappides. Meil on olnud olukord, kus on olnud piisavalt vaktsiini ja soovijaid ja kõik need, kes on soovinud, said kõik süstid kätte. Hiljem on see pingutus olnud juba suurem.

Mida me oleme [õppetunnina] kaasa võtnud, on tegelikult see, kuidas me tõhustusdoose teeme. Paraku on tõesti nii, nagu ütlevad Iisraeli ja ka teiste riikide andmed, kes on varem alustanud, et tõhustusdoose tuleb teha. Eriti vanematel inimestel muutub vaktsiinikaitse aja jooksul nõrgemaks. Minu teada me oleme juba üle 88 000 tõhustusdoosi teinud ja liigume sellega edasi, süstides samal ajal ka esimesi ja teisi doose. Aga nagu ma ütlesin, vaktsineerimata on jäänud just need inimesed, kes on kas vaktsiinivastased või kõhklevad. Nendega edasiliikumine nõuab lihtsalt suuremat pingutust.

Ja nüüd täpsustav küsimus. Helmen Kütt, palun!

Aitäh vastuse eest! Ma siiski mõnes mõttes jään eriarvamusele selles osas, mis puudutab seda, et valitsus on juba teatud õppetunnid kaasa võtnud. Ilmselt midagi on, aga näiteks seesama hea kolleegi Helir-Valdor Seederi küsimus, et tegelikult oleks võinud ju hakata seda riigihanget ja kõike muud varem korraldama, kui oli plaan hakata [kooliõpilasi testima] ja läbi viia küsitlus lastevanemate hulgas, mis oli väga mõistlik, et teada saada, kas see valmisolek on. Oleks võinud kohe ka hankega tegeleda, sest see hind, mis saadi väga kiire otsuse peale, on kahtlemata kõrge.

Ja kui vastab tõele, et puudusid eestikeelsed selgituslehed, siis see ei ole ka hea, kui valitsuse korraldatud riigihankes hangitakse sellised testid, kus eestikeelne selgitus puudub.

Küsida aga tahan selle kohta, et Riigikontroll on välja toonud ka, et valitsus peab saama otsustada kaalutletult ja informeeritult. Tegelikult peab saama selliselt otsustada, kas vaktsineerida või mitte, millised on riskid, millised on ohud, ka iga inimene. Inimestel peavad teada olema teaduspõhised, väga erinevaid riske ja ka positiivset poolt iseloomustavad faktid.

Meie erakonna endised sotsiaal- ning tervise- ja tööministrid ja sotsiaalkaitseministrid on teinud pöördumise, millele me vastust saanud ei ole. Aga küllap see jõuab meieni. Tegelikult on väga mitmeid ettepanekuid tulnud ka rahva hulgast, näiteks riikliku teabelehe kohta. Ega neid asju tegelikult pardale võetud ei ole, aga inimesed saaksid otsustada, kui neile on teada, mis [vaktsineerimine] võib endaga kaasa tuua. Ma olen väga seda meelt, nagu ütleb ka tervise- ja tööminister, et karta tuleb haigust, mitte vaktsiini, aga inimesed siiski kardavad vaktsiini ja neid hirme ei tohi alavääristada. Nii et mis te sellest riiklikust teabelehest siiski arvate?

Kaja Kallas, palun!

Kõigepealt korrigeerin, et tõhustusdoose on tehtud juba 93 000. Aga tulles nüüd lapsevanemate valmisoleku juurde, siis see uuring oli suvel ja lapsevanemate valmisolek last vaktsineerida lasta oli suurem kui lapsi testida lasta. Seetõttu lähenemine oligi, et testitakse ainult neid, kes on lähikontaktsed. Aga kui viirus levis nii ulatuslikult, siis tekkis vajadus täiendavalt testida kõiki, et tegelikult noppida välja ka neid [nakatunuid], kes ei ole üldse haigusnähtudega.

Nüüd, mis puudutab teavitamist, siis täna oli mul kohtumine Ida-Eesti kriisikomisjoniga. Eile kohtusin lõunaregiooni kriisikomisjoniga. Nemad ütlevad, et tegelikult infot on palju ja selle puudumises ei ole probleem. Kui me mõtleme selle peale, et meil on üle 70% täiskasvanud elanikkonnast juba ühe doosiga vaktsineeritud, siis tuleb üldise teabelehe asemel keskenduda nendele konkreetsetele inimestele, kes veel kõhklevad. Seetõttu me olemegi loonud need erinevad võimalused.

Kogu info müütide ja murede kohta on ka internetis nii vaktsineeri.ee kui kriis.ee lehel. Aga tegelikult on Sotsiaalministeerium koostöös Terviseameti ja haigekassa piirkondlike vaktsineerimiskoordinaatoritega korraldanud teavitusmaterjalide ilmumist kohalike omavalitsuste lehtedes ja teistes piirkondlikes väljaannetes, et jõuda kõikide inimesteni. Pööratakse rohkem tähelepanu just nendele piirkondadele, kus on madalam vaktsineerituse tase, sh piirkondadele, kus on enam vene keelt emakeelena kõnelevaid elanikke.

Meil on vaktsineerimist tõhustavad kampaaniad eri valdades ja vaktsineerimise infot on avaldanud kohalikud väljaanded alates Põhja-Tallinna linnaosalehest kuni Valga Teatajani. Tegelikult infot lehtedes on.

Ja lõpuks, meil on jäänud need kõhklejad. Mida ütlevad meile käitumisteadlased, kellega küll EKRE ei lubanud konsulteerida? Nad ütlevad, et neid inimesi, kes kõhklevad, suudavad ehk veenda meditsiiniharidusega inimesed. Seetõttu me oleme leidnud lahendused, et meditsiinitudengid helistavad inimesi läbi, perearstid tegid kaks nädalat kampaaniat, kus nad tegelesid ainult vaktsineerimisega. Ma olen väga tänulik perearstidele selle töö eest, sest tõesti me saime väga palju uusi vaktsineerituid juurde.

Ja nüüd üks lisaküsimus, Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Veel kord: lugupeetud peaminister, ma jätkaksin ikkagi nende koolis tehtavate testidega. Seda segadust on siin olnud väga palju. Ma saan aru, et teile on nüüd läinud ka arupärimine, kuidas see firma ikkagi välja valiti. Vastuseks oleme siiamaani saanud ikkagi seda, et jaa-jaa, meil on olnud nii kiire, nii kiire ja sellepärast see on [tehtud] ilma hanketa ja riigihanke seadust rikkudes see raha välja maksti ja see firma välja valiti.

Aga nüüd on selgunud, et tegelikult juba 19. aprillil reformierakondlasest koolidirektor, Tallina Inglise Kolledži direktor, on oma koolis välja pakkunud sellise pilootprojekti. Ta ütles: pakume aprilli lõpuni inglise kolledži 4., 9. ja 11. klassi õpilastele võimalust osaleda COVID-19 antigeeni kiirtestidega õpitegevuse korraldamise pilootprojektis. Piloodiks on valitud Selfdiagnosticsi antigeeni kiirtest.

Kuidas te kommenteerite seda, et praegu väidab Reformierakonna haridusminister, et Selfdiagnostics valiti välja sellepärast, et oli väga kiire, aga kevadel juba reformierakondlase, kuidas ma ütlen, alluvusse kuuluv kool sedasama testi piloteeris? Kas te tõesti tahate öelda, et see [oli] juhuslik?

Kaja Kallas, palun!

Ei ole olemas selliseid koole nagu reformierakondliku alluvusega koolid. Üldiselt on meil kohalik omavalitsus koolipidaja, aga on ka erakoolipidajaid ja on ka riigigümnaasiume, mida peab riik. Nii et sellist asja ei ole olemas. Reformierakonnal on ligi 12 000 liiget ja mul tõesti ei ole ülevaadet, mida kõik liikmed kuskil teevad ja kas võib juhtuda, et mõne liikme tegevus satub kuidagi kokku [valitsuse plaanidega]. Tõesti, ma ei vastuta kõikide erakonna liikmete eest ega saa neid asju kuidagi kokku siduda. 

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Paul Puustusmaa, vastab tervise- ja tööminister Tanel Kiik. Ja teema on vaktsiinipassid. Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Austatud minister! Minu küsimus teile tuleb seetõttu, et Terviseamet ei reageerinud minu küsimusele. Ehk siis mina ei tea, kas Terviseamet töötab või ei tööta. Aga vastuseid ma ei saanud ja see põhjustab mu küsimuse suunamise konkreetselt teile. Teatavasti on meil kehtestatud kohustus kontrollida vaktsiinipasse. Kui riik kehtestab kohustuse kontrollida mingisugust tõendit või dokumenti, siis peab see tõend või dokument vastama Eestis kehtivatele seadustele. Ja küsimus ongi, milline seadus konkreetselt sätestab nõuded vaktsiinipassi vormi ja sisu kohta. 

Tanel Kiik, palun!

Aitäh! Tegelikult neid COVID‑i tõendeid, täpsemalt siis neid tervisepasse, COVID‑i tõendeid, rakendatakse vastavalt Vabariigi Valitsuse korraldustele, mis omakorda tuginevad seadustele, on see siis nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus või mõni muu Eestis kehtiv seadus. Samamoodi on tehtud vajalikud muudatused näiteks ka tervise infosüsteemi põhimääruses, et oleks võimalik neid andmeid genereerida, kuvada, väljastada neid tõendeid nii TEHIK‑ul inimese enda soovi korral kui ka näiteks Sotsiaalkindlustusametil, kellel on võimalik aidata neid inimesi, kes mingil põhjusel ise aktiivselt internetti ei kasuta või sellele ligipääsu ei oma. Kui teil on mingi [konkreetne] küsimus, nagu te viitasite siin, seaduse kohta, siis loomulikult on võimalik see kirjalikult saata. Saame saata selle kohta õigusliku selgituse. Aga loomulikult need õiguslikud selgitused on leitavad ka valitsuse korraldustest või nende seletuskirjadest.

Ja nüüd on nii, et täpsustav küsimus. Paul Puustusmaa, palun!

Jaa! Ma tänan ministrit ja saan aru, et ma saan kirjalikult selle viite, kust saab need vormi- ja sisunõuded kätte. Ja siit ka kohe täpsustuse [palve], kuna need [nõuded] peavad olema konkretiseeritud ja meil on nüüd sätestatud kord, kus ettevõtted, asutused, spordisaalid peavad kontrollima neid tõendeid, mille sisu ja vorm täpselt mul veel hetkel teada ei ole. On selge, et see inimene, kes kontrollib neid tõendeid, vaktsiinipasse, peab olema teadlik, milline on see sisu, milline see vorm, kas see vastab tegelikkusele, ei vasta tegelikkusele. Kus, millises seaduses või aktis või mis normiga on sätestatud nõuded vaktsiinipasside, nende tõendite kontrollijatele? Millistele nõuetele peavad nemad vastama?

Tanel Kiik, palun!

Aitäh! Kinnitan, et Eesti elanikud on nutikad, targad ja võimekad. Ei ole küll olnud märkimisväärset tagasisidet, et on tekkinud probleeme nende COVID-i tõendite kontrolliga. Sarnaseid tõendeid tegelikult, nagu te hästi teate, rakendab õige mitu Euroopa Liidu riiki. Seda kontrolli on võimalik teha näiteks vastava digirakenduse kaudu, mille on TEHIK välja töötanud, ja on ka võimalik, kui me räägime mitte QR-koodiga tõendist, vaid paberkandjal tõendist, kontrollida visuaalselt, kui inimesel ei ole ametlikku Euroopa Liidu COVID-i tõendit. Vastavalt kehtivale korrale kontrollitakse ka inimese isikusamasust ehk kas tegemist on ikka selle inimesega, kellena ta ennast esitleb. Üldjuhul kahtlemata on.

Nagu ikka, kõik need kontrollid [tulenevad] ju sellest, et on väike osa ühiskonnast, väga väike osa ühiskonnast, kes püüab reegleid rikkuda, eirata, koostööd ei tee. Seetõttu tuleb meil kontrollida ühiskonda tervikuna, et need üksikud isikud üles leida ja nende rikkumistele tähelepanu juhtida.

Mingisuguseid õiguslikke, kuidas te ütlesite, nõudeid nendele kontrollijatele täiendavalt pole rakendatud. Üldjuhul see kontrollija saab olla kas konkreetse asutuse turvatöötaja, klienditeenindaja, mis tahes muu töötaja. See kontroll ei eelda mingisugust väga invasiivset protseduuri või inimese terviseandmetega rohkem tutvumist kui see, mida inimene ise on valmis teada andma, ehk näiteks näitama oma vaktsineerimise tõendit või läbipõlemise tõendit või muud tõendit, mille alusel on võimalik teda [kuhugi] sisse lasta.

Aga tõesti, nendega ei ole tegelikult probleeme esinenud. Võiks öelda, et see on päris hästi rakendunud ja Eesti elanikud on selle päris hästi vastu võtnud. COVID-i tõendite loomise otsustasime me tegelikult juba kevadel just nimelt selleks, et kui viiruse levik hoogustub, kui olukord läheb halvemaks, oleks võimalik ühiskond hoida avatuna ka pandeemia tingimustes. Ja ma arvan, et seda te peate tunnistama, et see on Eesti riigil ja Eesti rahval tervikuna tegelikult õnnestunud.

Ja nüüd üks lisaküsimus, nagu me alguses ilusasti kokku leppisime. Rene Kokk, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mitmed inimesed on avaldanud nõutust, miks Eestis ei võiks olla kasutusel eraldi nn koroonahaiglad või kas või näiteks Kaitseväe välihaigla. Inimesed, kes on haiglas olnud, ütlevad, et rääkides ka meedikutega on olnud arutelu selle üle, et neid COVID-isse jäänud inimesi tihti veetakse erinevate haiglate vahel, enne kui neile kuskil koht leitakse. Miks ei võiks olla tehtud selleks üks konkreetne või mõned konkreetsed haiglad? Ruumide osas, ma saan aru, meil Eestis tegelikult muret ei ole, pigem on personalis küsimus. Miks siis seda lahendust ei ole kasutatud? Kas seda on arutatud? Sel juhul võiks ju ilmselt olla ka avatud või paremini tagatud plaaniline ravi, kui me saaksime COVID‑iga patsiendid ühte konkreetsesse hoonesse koondada. Või on tegemist sellega, et ikkagi COVID‑it põdeva patsiendiga tegelemise parem [tasustamine] motiveerib haiglaid võtma rohkem neid patsiente sisse? Kuidas sellega on?

Tanel Kiik, palun!

Aitäh! Arusaadav küsimus. Tegelikult see arutelu oli meil kõige tõsisemalt, võib öelda, eelmise valitsuse ajal päris alguses, kui see pandeemia alguse sai. Siis me tõesti palusime erinevatelt meditsiinijuhtidelt hinnangut, kas Eesti haiglavõrk võimaldaks sellist eraldi jaotust, et oleks COVID-i haiglad ja mitte-COVID-i haiglad. Toona oli tagasiside kõigilt juhtivatelt meditsiiniekspertidelt, et kahjuks see pole võimalik, tulenevalt põhjustest, mida ma nüüd kirjeldan.

Esiteks, väga paljud COVID-19 haiged vajavad korraga mitut erinevat ravi. Üldjuhul need on kaasuvate haigustega inimesed ja ei piisa sellest, et on tagatud konkreetselt COVID-19 sümptomite leevendamine. Suur osa neist võib vajada juhitavat hingamist, intensiivravi, teisi ravimeid, teiste erialaarstide tähelepanu, nõustamist ja raviteenuseid. Meil Eestis on teatavasti selliseid regionaalhaiglaid – jätan Tallinna Lastehaigla praegu kõrvale –, kes tegelevad nii-öelda üle välja tippmeditsiini pakkumisega, kaks: Tartu Ülikooli Kliinikum ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla. Mõlemad on tegelikult olnud nii esimese, teise kui ka kolmanda laine ajal hõivatud ka COVID-19 haigete raviga, kuna lihtsalt mujale pole võimalik väga tõsise ravivajadusega isikuid suunata.

Teine põhjendus. Kui meil oleks vähem COVID-iga patsiente, kui meil oleks sarnane olukord, nagu oli, ütleme, aasta tagasi ja sügise alguses, võib öelda ka , et suvekuudel, nii sel kui ka eelmisel aastal, siis oli võimalik haigete jaotust niimoodi timmida või kokku leppida, et peamiselt tegelesid nendega nakkuskliinikud, Lääne-Tallinna Keskhaigla, tegelikult isegi keskhaiglad, näiteks Pärnu Haigla ja Ida-Viru Keskhaigla, ja paratamatult ka Tartu Ülikooli Kliinikum, kuna Lõuna-Eesti regioonis tegelikult ühtegi keskhaiglat ei ole. See on ka üks Eesti haiglavõrgu eripära. Siis oli võimalik haiged jaotada peamiselt nelja keskusse, kes nendega tegelesid, ja vajaduse korral PERH ja teised tulid appi, kui oli tegemist kolmanda astme puhul tõsisema intensiivravi vajadusega või näiteks vähihaigetega, kes ka võivad paratamatult COVID-19 põdeda.

Ehk siis haiglaravi patsientide arv on ka pannud selle piiri, see on teine kriteerium. Üks on ravi intensiivsus, vajadus ja koormus, teine on haiglaravi patsientide arv, mis praegu on tõesti tekitanud olukorra, et me oleme hospitaliseerinud COVID-i haigeid ka üldhaiglatesse ehk väga väikestesse haiglatesse, kes on avanud COVID-i osakondi.

Alternatiiv oleks tõesti suunata mitte ainult haiged konkreetsesse haiglasse, vaid ka tervishoiutöötajad. Kui me suunaksime näiteks Põlva või Võru või Valga tervishoiutöötajad kõik Tartu Ülikooli Kliinikumi, siis kokkuvõttes sellest ravivõimalust Kagu-Eestis juurde ei sünniks. Sellest ei sünniks juurde ka voodikohti, vaid pigem sünniks veelgi keerulisem logistiline operatsioon. Nii et praegu oleme lähtunud sellest, milline on Eesti tervishoiuekspertide hinnangul optimaalne võimekus. Ja kui haiglaravi vajajate hulk langeb, siis kindlasti plaanise ravi mahud taas kasvavad. 

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi viienda küsimuse juurde. Selle küsimuse esitab Riigikogu liige Sven Sester, vastab peaminister Kaja Kallas. Küsimuse teemaks on kriisijuhtimine. Sven Sester, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Nii me siin oleme: teie, mina ja see Riigikontrolli ülevaade kroonakriisi juhtimisest ja järelmitest. Mul oleks teile küsimus, mis on seotud just peaasjalikult kommunikatsiooniga ja kogu informatsiooni liikumisega. Ma loen seda Riigikontrolli aruannet ja ausalt öeldes ma isegi ei tea, kas nutta või naerda. Ma tsiteerin teile: Riigikontrolli arvates on kommunikatsioonikakofoonia vältimise eelduseks kõigepealt see, et otsustajad ise saavad aru, mis otsuseid nad teevad, mida nad otsustasid. Ja siis edasi riigikontrolör ütleb, et lisaks sellele on vaja teada, kas üldse otsustati ja – mis on eriti oluline – miks otsustati, miks üks või teine lahendus on tehtud. Need on suhteliselt karmid sõnad, mis on siin välja toodud.

Ja edasi jätkab ta sellega, et tihti valitsuse otsustest ei saa hiljem ühiskond aru – inimesed, ettevõtjad, asutused –, ning kui nad hakkavad kellegi käest küsima, siis need, kellelt nad küsivad, need asutused ka ütlevad, et ega me väga palju targemad ei ole kui teie.

Kui vaadata teie sõnavõtte, seda, mis te olete aja jooksul öelnud, siis ausalt öeldes lisavad need sellele pudrule ja kapsastele natukene n‑ö mahla veel juurde. Teie enda sõnavõttusid võib ka sõna otseses mõttes tsiteerida. Te olete mingil ajahetkel öelnud, näiteks Vikerraadios 12. oktoobril olete öelnud, et teie arvates, kui plaanilist ravi tuleb piirata, tuleks hakata vaktsineerimata inimesi tahapoole suunama. Ühel hetkel, päev hiljem olete aru saanud – keegi nõunik on teile öelnud –, et see vist ei ole korrektne, ja siis te olete öelnud, et ei-ei-ei, ma rõhutan, need on vaid teoreetilised arutelud ja see on minu isiklik arvamus, nii nagu tänagi te mainisite seda.

Noh, nädal-poolteist hiljem olete te Päevalehes öelnud siiski, et ei-ei-ei, me ikkagi peaksime mõtlema selle peale, et plaanilise ravi piiramise puhul võtame vaktsineerimist ja vaktsineerimatust arvesse.

Mul on teile lihtne küsimus: millest see segadus teil kogu aeg jooksvalt on? Täna isegi nentisite seda, et ühel hetkel olete peaminister, teisel hetkel olete isikliku arvamuse ütleja. Selgitage, palun, olge kena!

Aitäh! Teie olete palju parem poliitik kui mina. Mina tegin pöördumise riigikontrolöri poole, et ta vaataks ka kogu seda kriisi kõrvalt. [Algul] me kogusime õppetunde esimesest kahest lainest. Ma tuletan meelde, et see valitsus astus ametisse keset teist lainet ja meil tuli esimesest kahest lainest õppetunde koguda. Ma esitasin palve, et riigikontrolör vaataks [olukorda] oma pilguga väljastpoolt ning olles ka selle laua taga, tooks oma tähelepanekud välja. Pöördusin tema poole juunis. Meie saime oma õppetunnid kokku võetud juulis, riigikontrolöril läks natuke kauem aega ja tõesti, see on nüüd hea tööriist teie kätes. Ja see on minu tellitud, nii et tegelikult on [olukord] eriti jabur.

Aga kõik need õppetunnid on ikkagi kahe laine õppetunnid. Ametis ei ole olnud ainult meie valitsus, meie valitsus on ametis olnud üheksa kuud, enne oli eelmine valitsus. Ja neid õppetunde on olnud palju, arvestades seda, et see on olnud täiesti uus olukord, kus me oleme olnud.

Üks asi, mida ma tahaksin veel öelda, on muidugi see, et valitsuskabineti laua taga te olete ise ka olnud. Te teate, kuidas see töö käib. Seal laua taga istuvad võrdsetena ka õiguskantsler ja riigikontrolör. Õiguskantsler töötab väga kaasa, ütleb pidevalt oma kommentaare, mida me võtame ka arvesse. Riigikontrolör seal laua taga oma arvamust väga ei avalda. Aga loomulikult tagantjärele ongi lihtsam neid asju hinnata.

Mis puudutab plaanilist ravi, siis ma siiski palun, et te tsiteeriksite mind korrektselt. See, mida ma olen öelnud 12. oktoobril, ja mida ma olen öelnud hiljem, on täpselt sama. Plaanilise ravi üle otsustavad haiglad, haiglad otsustavad, kes saab ravi, kes ei saa. Neid otsuseid ei ole mitte kunagi tehtud poliitiliselt, kuigi arstid ja haiglad on pöördunud peaministri poole, et meie nüüd teeksime need otsused. Aga me oleme öelnud, et see ei ole poliitiline küsimus ja poliitikud ei saa neid asju otsustada.

Aga kui minult on küsitud, siis ma näen seda selget loogikat. Selleks on kaks põhjendust, kui peaks plaanilist ravi piirama, ja osas haiglates peab. Plaaniline ravi tähendab seda, et see ei ole vältimatu abi, vaid see on operatsioon, mida saab edasi lükata ja teha millalgi hiljem. Kui aga operatsioon on sellel kõrgajal, kui viirus levib väga suuresti, ja haiglatesse satuvad just vaktsineerimata inimesed, kelle tõttu peab piirama plaanilist ravi, siis on loogiline, et need inimesed, kes on käitunud vastutustundlikult, peaksid saama hädavajalikku ravi varem. Pigem nende järjekorda siis edasi ei lükata, kui on võimalik valida. Aga nagu ma ütlesin nii 12. oktoobril kui ka hiljem kõikidel päevadel, kui seda on küsitud, selle otsuse teevad haiglad ja arstid ise.

Ja nüüd täpsustav küsimus. Sven Sester, palun!

Aitäh! Proua peaminister! Te alustasite seda küsimusele vastamist, et see on mingi relv meie käes. Kuulge, ma olen opositsioonist ja loomulikult te võite öelda, et opositsiooni eesmärk peaks olema kritiseerida valitsust ja nii edasi, aga ma tsiteerin siiski riigikontrolöri. Ja ma arvan, et kogu austuse juures te eeldate, et ta on objektiivne oma väljaütlemistes ja ta ei ole opositsiooni esindaja.

Ma saan aru, kui te ütlete, et ta on valitsus[kabinetis] vait. Vähemalt teie tsitaat oli praegu, et valitsus[kabinetis] on ta vait ja seal ei räägi, pärast on väga mugav öelda. Võib-olla tõesti, ma ei oska selle kohta midagi öelda ja eks te siis räägite riigikontrolöriga pärast ise, miks see nii on, miks ta seal juba teile midagi ei räägi. 

Aga fakt on see, et kui me vaatame praegust olukorda, siis see, mida ma oma küsimuses püüdsin teile öelda, on, et inimesed täpselt ei saa aru, mis otsuseid tehakse ja miks selliseid otsuseid tehakse. Põhjendus on pehmelt öeldes arusaamatu. See oli minu esimese küsimuse mõte.

Ma oma teise küsimuse püüan tegelikult adresseerida jätkuvalt sellelesamale riigikontrolöri aruandele. Ma vaatan, et viimasel ajal te üldiselt räägite juba vähem eelmistest valitsustest. Arusaadav ka, te olete üheksa kuud juba valitsuses ja imelik oleks kogu aeg öelda, et vaat eelmine valitsus [tegi seda]. Esimesed nädalad te saite seda öelda.

Te olete nüüd 20. aprillil teinud vaktsineerimisplaani ja 28. juulil olete teinud vaktsineerimisplaani. Need on kõik ilusti siin sees. Enamus nendest eesmärkidest on siiamaani täitmata. Ma mäletan, kunagi aprillis oli ka üks valge raamat, mille te suure aupauguga vastu võtsite. Nüüd keegi enam sellest õieti ei räägi. Äkki te paari sõnaga kommenteerite, mis need sammud on, kuidas neid eesmärke täita. Ehk saate siin korra sellele tähelepanu pöörata ja tegelikult võib-olla peatuda sellel, miks tänaseks need eesmärgid on täitmata, millele ka Riigikontroll on tähelepanu pööranud. Sellest esimeses küsimuses [viidatud] kakofooniast enam pole mõtet rääkida, sest tundub, et meil on erinevad tõed. Te nendite, et kõik on väga okei, ja sellele tähelepanu pole vaja pöörata.

Kaja Kallas, palun!

Ei, ma ei ole öelnud, et kõik on okei. Ma olen öelnud seda, et me oleme neid õppetunde kogunud ka ise ja juba enne seda, kui me saime riigikontrolöri aruande, võtnud neid õppetunde arvesse ja oma tööd vastavalt ümber korraldanud. Mul ei ole absoluutselt mingit kahtlust selles, et riigikontrolör on objektiivne. Sellepärast ma pöördusingi tema poole, et ta need õppetunnid kirja paneks. Aga ma viitasin sellele, et õppetundide kirjapanek sellisel kujul on andnud teile suurepärase võimaluse. Ent ma saan täiesti aru, teie teete oma tööd.

Nüüd otsustest. Kevadel oli etteheide, et tegelikult inimesed ei tea, mille vahel valikuid tehakse, et otsuste kujunemine on läbipaistmatu. Seetõttu me olemegi teinud seda avatumaks: praegu on laual need variandid, kaalume nende variantide vahel. Oleme tahtnud seda rohkem seletada. Aga seda saab jälle teistpidi kritiseerida. Lõpuks on nii, et ükskõik, mida sa teed, ikka saad kriitikat. Aga parem ikkagi, kui teed midagi, kui ei tee üldse midagi.

Vaktsineerimisplaan. Jah, see plaan on Sotsiaalministeeriumis tehtud ja on astutud erinevaid samme, et seda eesmärki täita. Aga ma tahan öelda seda, et oma varjust üle hüpata on väga raske. Eurobaromeeter tegi maikuus uuringu, kus ta hindas erinevate riikide vaktsiinisoostumust, ja huvitav on see, et kui seda võrrelda nende tasemetega, kuhu riigid on jäänud pidama, siis on see üsna üks ühele võrreldes sellega, mis see uuring maikuus ütles. Ehk siis sealt edasi ongi väga raske eesmärke saavutada. Meile prognoositud pidama jäämise punkt oli 57%. Tänaseks me oleme selle ületanud, aga tõesti see viimane ots läheb väga-väga raskelt.

Ma toon veel ühe näite, et ega inimeste suhtumisi niimoodi kuue kuuga ei muuda. Miks on nii, et vaktsineeritusega hõlmatuse lõpus on ikkagi Ida-Euroopa riigid ja paraku ka meie oleme Ida-Euroopa riikide hulgas? Või kui vaadata kas või Ameerika Ühendriikide osariike, siis neis on väga selged erinevused. Kui sa võtad ühe osariigi vaktsineerimisjuhi, viid ta teise osariiki, siis see tegelikult ei anna [oodatud] tulemust, sellepärast et inimeste suhtumine vaktsiini on erinev. Ja see on see, millega meiegi peame tegelikult rinda pistma.

Kui vaadata, on veel väga palju huvitavaid uuringuid. Aga mida me ikkagi teeme? Meil on jäänud vaktsineerimisvastased ja meil on jäänud inimesed, kes kardavad vaktsineerimist või kõhklevad selles. Me oleme astunud erinevaid samme, et saada nendest kõhklustest-kahtlustest üle ja neid inimesi ikkagi veenda vaktsineerima. Aga see kõik võtab aega.

Ja nüüd üks lisaküsimus, Kalle Grünthal, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Kaja Kallas! Küsimus puudutab kriisijuhtimist. Probleem on see, et teie otsused kriisijuhtimise osas on üksteisele vasturääkivad. Asi puudutab maski kandmist. Ei ole saladus, et teid nõustab ka teadusnõukoja liige Irja Lutsar, kes möödunud aasta kevadel ütles avalikult välja, et ega mask viiruse eest ei kaitse, sest viiruseosake on niivõrd väike, et ta läheb sealt läbi. [Kaitsvat] maski pole võimalik luua. Sügisel tegi ta vastupidise soovituse, et me peame kandma maski, mille tulemusena nakatunute arv [kasvas]. Oktoobri lõpust hakkasime kandma, novembri alguses jooksis kõik nii-öelda lakke. Ja praegusel hetkel olete jälle võtnud vastu otsuse, et me peame maske kandma.

Palun nimetage mulle see ekspert, kes on andnud teile soovituse, et inimesed peaksid kandma maske. See on punkt üks. Ja palun saatke mulle ka kirjalikult see konkreetne ekspertarvamus, mille alusel on võimalik hinnata, et maskidest on kasu, märkides ära ka, ütleme, hingamistakistused, bakterioloogilise saastatuse, tolmuosakesed ja nii edasi – eksperdid teavad paremini. Nii et palun saatke mulle kirjalikult see ekspertarvamus ja vastake küsimusele, kes on see ekspert, kes praegu leiab, et maski kandmine on kasulik.

Aitäh! Väike vahepala, protseduuriline küsimus. Sven Sester, kas midagi ei tööta praegu? On mingi mure?

Aitäh! Ei, töötab ilusti kõik, aga mul on see probleem, et kuidas me edasi läheme. Peaminister siin ütles, et ma tsiteerin teda valesti, aga teate, ma vaatasin need tsitaadid korra üle ja mul on ikka kõik õigesti [tsiteeritud]. Kõik need tsitaadid, mis ta Vikerraadios on öelnud ja Päevalehes – kõik tsitaadid on väga korrektsed. Kuidas me nüüd teeme, kas ma pean edastama kirjalikult talle need tema tsitaadid? Äkki teie aitate mind, härra juhataja.

Aitäh selle küsimuse eest! See ei ole küll protseduuriline, aga kindlasti ametikaaslasi tuleb ikka aidata. Mõtleme koos välja hea lahenduse ja läheme samm-sammult edasi, koos ikka edasi. Nii, nüüd ma palun, et peaminister Kaja Kallas vastaks Kalle Grünthali küsimusele. Palun!

Aitäh! Teadusnõukoda nõustab valitsust ja nõustamisel antakse nõu, otsused teeb valitsus. Teadusnõukoda neid otsuseid ise ei tee. Nüüd, jah, maski kandmisega on seotud Eestis väga tugevad tunded. Kui ma käisin eelmisel nädalal ÜRO kliimakonverentsil, kus oli vist üle 140 valitsusjuhi, riigijuhi, siis vesteldi väga palju COVID-ist ja eri riikide lähenemisest sellele. Seal tekkis paari peaministriga vesteldes just selline huvitav teema, et mõnedes riikides tekitab maski kandmine väga palju pahameelt.

Aga miks me maskikohustuse tagasi tõime? Just nimelt tervishoiutöötajate palvel. Näiteks Bangladeshis on tehtud uuringud: oli kaks küla, ühes kanti maske ja teises ei kantud maske. Ja 10% oli vähem nakatumist siiski seal, kus maske kanti. Tervishoiutöötajad ütlevad, et kui mask on ees, ja mõlemal inimesel on mask ees, siis kuna see on aerosoolne nakkus, see ei saa lihtsalt teise inimeseni jõuda ja seetõttu me saame maski abil nakatumist vähendada. Nii et see on olnud see lähtekoht.

Ega mulle ka mask ei meeldi ja ma saan väga hästi aru, et inimestele see on ebamugav ja seda on paha kanda. Aga teisest küljest, kui mul on kirjad tervishoiutöötajatelt, näiteks kui kolmanda astme intensiivis töötav haiglaõde räägib, kuidas tal on verevalumid nendest maskidest, mida nemad peavad seal kandma, siis mulle tundub, et on siiski väike ohverdus meil kõigil teha, kui me paneme avalikes siseruumides maski ette, kui me seal viibime. Nii saame nakkushaiguse levikut piirata.

Aitäh! Sellega me veel ei lõpeta selle küsimuse käsitlemist. Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma sain praegu Kaja Kallase jutust niimoodi aru, et ta tugineb praegu mingisuguse Bangladeshi kahe küla uuringule. Ja teine küsimus on soetud sellega, et maskikandmise ettepaneku on teinud lihtsalt arstid, ja ongi kõik. Kas ma saan [õigesti] aru, et ühtegi eksperthinnangut siis ei ole olemas selle kohta? Ja palun võimaldada Kaja Kallasel vastata ikkagi kirjalikult minu küsimusele. See palve ikkagi jääb jõusse, eks ju.

Aitäh! Teie küsisite, peaminister vastas. Kindlasti mina ei pane kätt ette, kui peaminister soovib teile veel kirjalikult anda mingeid täpsustus. Mina kuidagi seda keelata ei saa. Aga oli küsimus, oli vastus – nii hea küsimus, kui ta oli, nii hea vastus, kui ta oli. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi kuuenda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Peeter Ernits, vastab peaminister Kaja Kallas, teemaks KOV valimised. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Hiljutistel kohalikel valimistel sai Reformierakond 64 459 e-häält ja 20 või 30 neist pärinevad selliselt inimeselt nagu Sergei Gorlatš. Sergei Gorlatš, kuigi neljakümnendates, on vana parteitöötaja. Tal on üle 20 aasta parteistaaži Reformierakonnas, ta on Reformierakonna Narva osakonna juht ja Ida-Virumaa piirkonna juhatuses. Minu küsimus on selline. No käekiri oli selline, et ta viis inimesed, vanainimesed Toila spaasse, seal oli ekskursioon ja väike eine ja siis bussi tagaistmel oli väikene Sergei Gorlatši või kellegi tema võitluskaaslase arvuti ja tehti see asi ära. Minu küsimus on, kas Sergei Gorlatš tegutses tõesti iseseisvalt või ta vana parteitöötajana püüdis rakendada võib-olla selliseid erakonnas arutatud meetodeid. Kas te olete Sergei Gorlatšiga rääkinud? Kas tema parteiline kuuluvus on peatatud või on ta välja visatud vahepeal?

Kaja Kallas, palun!

Te jätkate selles stiilis, mis teil on, toote Riigikogu saali konkreetseid juhtumeid, mis puudutavad õiguskaitseorganeid. Meil on võimude lahusus, meil on seadusandlik võim, meil on täidesaatev võim ja meil on kohtuvõim. Kui inimene on toime pannud kuriteo, esitatakse talle kahtlustus. Kui kahtlustus osutub tõeks ja tõendatuks, siis saab inimene karistatud kohtuvõimu poolt. Ja kui kohtuotsus on jõustunud, loetakse inimene kriminaalkorras karistatuks. Aga senikaua, kuni jõustunud kohtuotsust ei ole, kehtib süütuse presumptsioon ja igal inimesel on õigus ennast kaitsta. Mina ei hakka kindlasti eraldi kommenteerima ühtegi kaasust, mille asjaolusid alles selgitatakse.

Rohkem küsimusi ei ole ... Ikka on. Ma väga palun, Riigikogu liikmed, oleme palun operatiivsemad! Me oleme kokku leppinud, et on võimalik esitada täpsustav küsimus ja lisaküsimus, nii et andke juba aegsasti märku. Täpsustav küsimus, Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Vabandust, et mu näpp nii kiire ei olnud! Aga tuleme tagasi selle Sergei Gorlatši sülearvuti juurde, mis seal bussi tagaistmel oli, või oli see tema kaastöölisel, 66-aastasel naisterahval. Mis te arvate, kas nende arvutite IP-aadresside järgi peaks olema võimalik saada teada, kust koha pealt tuleb rohkem e-hääli kui näiteks ühe pere omad? Näiteks praegusel hetkel on öeldud, et selle välise IP-aadressi järgi tegelikult ei olegi võimalik kinni võtta, kust tuleb rohkem kui kümme häält, kust tuleb rohkem kui sada häält, võib-olla ka rohkem kui tuhat häält. Kas, lugupeetud peaminister, peaks olema võimalik minna ka selle konkreetse arvuti IP-aadressi juurde ja teha mingisugune järjekord esimesest sajast või tuhandest, kust koha pealt tuleb rohkem e-hääli ja kellele need arvutid kuuluvad, näiteks mis erakonna liikmetele? On see hea mõte?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Hääletamine on meil salajane. See printsiip on kirjutatud Eesti Vabariigi põhiseadusesse, et hääletamine on salajane. E‑hääletus on turvaline, on loodud ka eraldi võimalus inimeste, valijate tuvastamiseks e-hääletamise süsteemis. Te saate kasutada ID‑kaarti, digi‑ID‑d või mobiil‑ID‑d. Ja kui valija leiab, et ta ei saa [nii antud] häält kuidagi usaldada, siis tal on alati võimalus uuesti valida ka valimispäeval, minnes jaoskonda. Nii et neid võimalusi on väga palju loodud.

Eesti e-hääletamise turvalisuse tagavad kontrollitavad lahendused. Seda auditeeritakse pidevalt ja selles osas ei ole praegu küll tuvastatud, et oleks mingeid rikkumisi olnud. [On küll] igasuguseid kahtlusi – ma tean, et Vabariigi Valimiskomisjonile on kohalike omavalitsuste valimistega seoses esitatud viis kaebust, mis on seotud e-hääletamisega. Ja kõigil viiel juhul otsus, mille valimiskomisjon tegi, kaevati edasi Riigikohtusse, nii nagu seadus võimaldab. Ja kõigil viiel juhul jättis Riigikohus samuti kaebused rahuldamata ehk sellised kahtlused ei osutunud tõeks.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Heiki Hepner, vastab tervise- ja tööminister Tanel Kiik, teema on tervisekriis. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud minister! Vaktsineerimine on üks osa tervisekriisi lahendamisest. Riigikontrolöri hinnangul on vaktsineerimise korraldamine pehmelt öeldes ebaõnnestunud ja raske on selle väitega mitte nõustuda. Täitmata on vaktsineerimise eesmärgid, milles oli sihiks seatud saavutada konkreetne vaktsiiniga hõlmatuse tase. Vaktsineerimine ei ole takerdunud mitte vaktsiinide defitsiidi tõttu, vaid põhjust on vaja otsida nõrgast koordineerimisest, kehvast korraldusest ja segasest ning vastuolulisest kommunikatsioonist.

Juba veebruaris väljendas riigikontrolör muret, et meil võib terendada olukord, kus vaktsiin hakkab kogunema riiulitele ja probleemiks on saamas võimekus laiaulatuslikku vaktsineerimist praktikas korraldada. Vaktsineerimisplaanides esitatud eesmärkide täitmist iseloomustab, et saavutatud on ainult need eesmärgid, mis on seotud vaktsineerimise alustamisega. 20. aprilli vaktsineerimisplaani järgi tuli saavutada aprilli lõpuks üle 70-aastaste inimeste hulgas vähemalt ühe doosiga vaktsineerimise hõlmatus 70%. Ei saavutatud. 20. juuli vaktsineerimisplaani järgi tuli saavutada 22. septembriks täiskasvanute vaktsineeritusel vähemalt ühe doosiga ja 31. oktoobriks [kahe doosiga] 70%‑line hõlmatus. Ei saavutatud. Samuti püstitati eesmärk saavutada noorte hulgas vähemalt ühe doosiga vaktsineerimise tase 70% 31. oktoobriks. Ei saavutatud. Kas nende eesmärkide täitmist on takistanud koalitsioonipartner, Eesti rahvas või keegi muu ja kas te näete endal ka mingit vastutust ja rolli vaktsineerituse saavutamisel?

Tanel Kiik, palun!

Aitäh, hea küsija! Alustame algusest. Kõigepealt, kui vaktsineerimine algas, siis tegelikult paljud eksperdid arvasid, prognoosisid, et vaktsineeritakse üldse paarkümmend protsenti elanikkonnast, kuna ainult riskirühm seda vajab. Ka esmane vaktsineerimisplaan nägi ette eesmärgi oktoobri lõpuks 50% täiskasvanud elanikkonnast – 50%! Seda ambitsioonitaset me loomulikult hiljem tõstsime.

Kui see Vabariigi Valitsus ametisse astus, leppis ta kokku eesmärgi 70% täiskasvanutest aasta lõpuks. Selle me kindlasti teeme ära, aga praeguses vaates ka see eesmärk tundub liiga madal, kuna tegelikkuses on vahepeal uued tüved ilmunud ja hõlmatus peab olema kõrgem, et tagada piisav kaitse.

Need eesmärgid, mis te loetlesite, on kõik saavutatud tõesti viiteajaga, näiteks 70+ või ainult 60+ vanuserühmas vähemalt 70%‑line hõlmatus nii alustatud kui ka lõpetatud vaktsineerimise arvestuses. Täiskasvanute puhul on täna tõesti saavutatud esmaste dooside puhul umbes 71%, lõpetamisega läheb veel mõni nädal aega, et jõuda 70% tasemeni. Laste puhul me veel nii kaugel ei ole, 16–17‑aastaste vanuserühmas. Võib öelda, et kui me räägime nendest viimastest, noortest ja täiskasvanutest, siis umbes 90–95% eesmärgist on tähtajaks iga kord ära täidetud, 5–10% kogu mahust on jäänud tegemata. Sellest loomulikult on kahju, sest selle nimel on väga paljud tervishoiu valdkonna inimesed tööd teinud, terviseasutused tööd teinud.

Eks põhjuseid on palju. Me olime suvel kindlasti üsna leebed oma piirangutega. Me ei nõudnud COVID‑i tõendit nii laiaulatuslikult kui paljud teised riigid, näiteks Taani, kes võttis esimesena COVID‑i tõendi kasutusele. Me ei ole olnud võib-olla väga ranged erinevates eluvaldkondades, me oleme jätnud tööandjatele otsustusvabaduse. Ja me ei ole seadusega ega muul viisil kehtestanud nõuet, et kusagil konkreetses eluvaldkonnas on vaktsineerimise kohustus. Taas, paljud riigid on seda teinud.

Me oleme läinud pigem hea sõna ja veenmise teed, selgitustöö teed, mis on, ma arvan, põhimõtteliselt pikas plaanis ikkagi õigem tee, et inimesed jõuaksid terviseteadliku valikuni ja laseksid end vaktsineerida ikkagi eeskätt näidustuse põhjal, milleks on elu ja tervise kaitse, mitte mingi jõuline surve või töökaotuse hirm.

Kui me vaatame Euroopa Liitu, siis need numbrid on tõesti väga erinevad. Te enne viitasite, et 70%‑ni Eesti jõudis hilinemisega. Aga seitse Euroopa Liidu riiki pole veel selleni jõudnud, nii et tegelikult see latt ei ole sugugi kergesti ületatav. Kui vaatame Euroopat tervikuna, siis võib öelda, et umbes pooled Euroopa riigid ei ole selleni jõudnud. Euroopa keskmisest on Eesti vaktsineerimisel tegelikult ees, Euroopa Liidu keskmisest tõesti umbes 9% võrra maas.

Kindlasti me töötame selle nimel, et seda vahet tasandada, ja oleme seda paari protsendi võrra viimastel kuudel ka saavutanud ja jätkame pingutamist. Oma vastutusena selles rollis näen ma loomulikult seda, et me hõlmatuse määra suurendaksime nii eakate ja muude riskirühmade seas kui ka kogu elanikkonna hulgas. Ja selles ma jätkuvalt palun ka kõigi parlamendierakondade ja laiemat ühiskonna toetust, ka positiivseid üleskutseid sellel teemal.

Heiki Hepner, palun, täpsustav küsimus!

Suur tänu! Hea minister! Peaminister on öelnud, et vaktsineerimise korraldamine on tervise‑ ja tööministri valdkond ja tema vastutab. Sellega tuleb igati nõus olla. Vaktsineerimisplaanid on olemas, samas riigikontrolör on viidanud, et neid ei ole minister kinnitanud. Nii tekib muidugi kõhklus ja kahtlus, et tegemist on selliste plaanidega, et teeme nii palju, kui jõuame, ja kui ei jõua eriti palju, pole ka midagi väga hullu. Mulle tundub, et see on tegelikult mugav mõlemale: peaminister ei pea küsima, miks me sellises seisus oleme, miks see töö on tegemata, ja ei pea otsima ka ministrit, kes tööga hakkama saaks. Minister saab ütelda, et aga vaata, kui palju ma olen ikkagi teinud, Euroopa teeb veel vähem. Me oleme ju nii tublid ja ei rõhu ka üleliia. Koalitsioonipartneriga ollakse kohati väga erinevatel arvamustel, aga mõlema ühine huvi on eelkõige koalitsiooni püsimine, mitte tervisekriisi seljatamine ja vaktsineeritusega hõlmatuse kasv.

Ja paraku on sellel ainult üks hind. Sellise mugavusjuhtimise hind on meie inimeste elu ja tervis ja sellega ei saa kuidagi nõus olla. Milleks meil on sellised plaanid, mida me ei kavatse tegelikult täita? Ja kui need tunduvad ebareaalsed, siis tuleks neid muuta, mitte neid jätta selliseks, nagu nad on. Vaktsineerimisplaani järgi tuleb saavutada 30. novembriks 60+ elanikkonnas vaktsineerimisega hõlmatus 80%. Kas see plaan on jõus ja kui seda ei saavutata, kas siis järgneb midagi? Kas te võtate poliitilise vastutuse või mis siis tegelikult saab? Kas muudate neid plaane või läheb ikkagi edasi niimoodi, et tahtsime parimat, aga saavutasime vähem, nagu tavaliselt?

Tanel Kiik, palun!

Aitäh! Alustan teie etteheitest. Kindlasti valitsuse ja ma väga loodan, olen üsnagi veendunud, et ka opositsiooniparteide peamine eesmärk on see kriis seljatada, ühiselt seljatada. Koalitsiooni püsimine või mittepüsimine on teisejärguline, kui me võrdleme seda rahva tervise kaitsega, inimeste elude hoidmisega.

Vaktsineerimise numbrid. Nagu ma enne viitasin, eesmärgid ongi olnud ambitsioonikad. Need on tihti tulnud ka Euroopa Liidus kokkulepitud reeglitest. Me teamegi seda vahet, mis tõepoolest on kahjuks näha, kui võrrelda, Lääne‑ ja Põhja-Euroopa versus uuemad liikmesriigid, kes on hiljem ühinenud. Seal on hõlmatuse numbrid madalamad ja nakkuse levik ja haiglaravikoormus suurem.

Kindlasti oleks kõige lihtsam asi, mida üldse teha, panna plaani sellised numbrid, mille kohta me teame, et me neist üle hüppame. Paneme kõikideks eesmärkideks 50–60%, siis ma saan tulla teie ette ja deklareerida, et nägite, tegime ära, tegime varuga. Seda teed me pole läinud. Me oleme seadnud teadlikult kõrged eesmärgid, kõrged sihid, mille kohta me tegelikult teame, et need on saavutatavad, aga see eeldab tõesti sellist laiapindset panustamist, pingutamist, ka kõigilt parlamendijõududelt. Ja see nõuab avalikkuse selget toetust vaktsineerimisprotsessile, mitte mingeid kummalisi meeleavaldusi, mis tekitavad inimestes segadust, mitte mingit vandenõuteooriate levitamist ja muud sellist vastutöötamist.

Eesmärgini 80% novembri lõpuks jõudmine eeldaks väga kiires tempos edenemist. Praegu on eakate hõlmatus 73% juures. Lihtne arvutus ütleb, et 90% sellest eesmärgist on saavutatud. Küll aga on tõesti üksjagu veel minna, et hõlmatus oleks võimalikult 80% lähedane. Mitmes maakonnas see juba tegelikult on nii, mis tõestab seda, et see on saavutatav. See eeldab kohaliku omavalitsuse panust, elanike panust, loomulikult tervisesüsteemi panust, kes ongi siin teinud väga palju tööd. Näiteks viidatud perearstide vaktsineerimistalgud panid tõesti 400 perearstikeskust üle Eesti vaktsineerima. Praktiliselt kõik perearstikeskused, perearstid ja pereõed, jätkavad vaktsineerimist nii tõhustusdooside kui ka esmaste süstide tegemisel.

Ja siin ma taas pöördun koostööpalvega teie poole, avalikkuse poole, kõigi inimeste poole, kellel on eakaid sugulasi, vanemaid, vanavanemaid, muid lähedasi, ka võib-olla töökaaslasi, kes pole veel vaktsineerima jõudnud. Aidake neid nõustamisega, vajadusel selgitusega, millised need variandid on, kus saab vaktsineerida. Ja loomulikult, kui inimestel on tervisealast nõu vaja, siis oma perearst ja pereõde on peamine murede leevendaja, selgituste andja ja ka vaktsineerimise teostaja, et inimeste elu ja tervist kaitsta.

Nii et siht on jätkuvalt saavutada vaktsineeritus 80% eakatest. Novembrikuu lõpuks on see tehtav ainult siis, kui tempo märkimisväärselt tõuseb. Praegune prognoos ja tempo näitavad, et meil jääb mõni protsent tõenäoliselt sellest puudu, aga loomulikult pingutame, et see sellel aastal või esimesel võimalusel, võib öelda niimoodi, igal juhul saavutada. Sest eakate suur hõlmatus on peamine riski maandav tegur, et haiglate koormus ei kasvaks ja nende inimeste elu ja tervis oleks kaitstud.

Aitäh! Helmen Kütt, nüüd palun lisaküsimus!

Suur aitäh! Austatud eesistuja! Lugupeetud tervise- ja tööminister! Osalesite täna ka Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni istungil, kus keskenduti olukorrale Eesti haiglates. Kaks kriisistaabi juhti rääkisid seal olukorrast tervikuna, aga ka konkreetsetes haiglates, ja tõdesid, et olukord on stabiilselt raske. Ja tegelikult avaldasid nad komisjoni liikmete küsimuste peale ka muret, et lisaks kroonviirusele ja COVID-ile on [mitmed muudki haigused] ja tavaravi vajavad inimesed on jäänud tagaplaanile. Need 30 000 – 35 000 ravijuhtu, mida doktor Talving aasta lõpu prognoosina nimetas, jäävad tegemata. Neist igaühe taga on inimene oma mure, oma valu, oma haigusega.

Minu küsimus on see: kas need juhtumid kanduvad järgmisse aastasse? Inimestena nad muidugi kanduvad, sest inimesed vajavad abi, aga kas see ka rahastuse osas kajastub järgmise aasta kulutustes? Kas need tulevad täiendavalt seni plaanitud rahastamisele? Järsku te sama küsimuse raames saate rahustada ka Eesti Arstide Liitu, kes esitas oma pöördumise rahastamise küsimuses. (Juhataja helistab kella.) Vabandust! 

Ei, mina vabandan. Ma korraks ... Aega oli küll veel. Tahate veel küsida? 37 sekundit. Ei taha? Palun, Tanel Kiik!

Aitäh! Tõepoolest, haiglate olukord on stabiilselt raske. Võib öelda nii, et nakatumise langus annab ka neile loomulikult lootust ja selgelt prognoositavat kindlust, et haiglaravi vajajate hulk hakkab lähinädalatel langema. See tähendab ka seda, et need vahepeal tehtud eskaleerimisplaanid, mis praegu ei ole paljuski jõustunud – nii tervishoiualase hädaolukorra tase 3 kui ka täiendavate COVID‑19 voodikohtade avamine on võimalik suure tõenäosusega ära jätta või edasi lükata. Loodan väga, et mitte edasi lükata, ütlen ikka: ära jätta. Meil ei lähe loodetavasti seda vaja, see tähendaks veelgi ulatuslikumat plaanilise ravi piiramist.

Nüüd see teine pool. Plaanise ravi järjekorrad on Eestis niigi pikad, me teame seda hästi. Loomulikult küsimus on paljuski tervishoiutöötajate ressursis, kellelt me ootame hiljem nende vastuvõttude tegemist, operatsioonide tegemist. Loomulikult selleks tuleb haigekassa kaudu leida piisav rahastus. Me oleme sellest rääkinud haiglatega ja ka haigekassaga, et muidugi, kui neid ravimahte ei jõudnud sel aastal teha ja midagi lükkub järgmisse aastasse, siis sellega koos peab käima ka raha. Kindlasti haigekassa eesmärk pole tervishoiuteenuste pealt, tervishoiu raha pealt [kokku hoides] riigireservi koguda, vaid ikkagi seda raha maksimaalses määras inimeste ravivajaduse rahuldamiseks kasutada. Ja seepärast tuleb meil kindlasti ka eelarves muudatusi teha. Teatud muudatus on juba ka tehtud nii COVID-19 tõttu kui ka näiteks e-teenuste, kaugkonsultatsiooni ja muude selliste teenuste võimaldamiseks COVID-i kriisi ajal.

Teine pool küsimusest viitas arstide liidu pöördumisele. Loomulikult, COVID-19 pandeemia jätkumisel, haiglaravi tippkoormuse jätkumisel tuleb leida lisavahendeid haiglatele. Seda on teinud nii eelmine kui ka praegune valitsus, [eraldades raha] valitsuse reservist, lisaeelarvega kui ka kahel korral haigekassa reservkapitalist. Nüüd ongi värskelt Vabariigi Valitsusele see ettepanek tehtud ja kabinetinõupidamisel oleme juba selle tegelikult heaks kiitnud.

Nii et võib öelda, et on vormistamise küsimus, et 11,79 miljonit täiendavalt eraldataks just nimelt COVID‑19 osakondadele ja nendele haiglatele ravitöö ümberkorraldamiseks. Loomulikult on see raha peaasjalikult mõeldud tervishoiutöötajate palkadeks, lisatasudeks, ületunnitasudeks ja muudeks sellisteks motivatsiooni tõstvateks tasudeks olukorras, kus me eeldame inimestelt suure koormuse all töötamist ja tihtipeale ka nädalavahetusel järjest kodust eemalolekut.

Kinnitan teile, et kui järgmisel aastal COVID-19 pandeemia jätkub, siis leiame seegi kord lisavahendeid. Need koefitsiendid tuleb igal juhul tagada. Arusaadavalt on COVID-19 osakonnas töötamine praeguse väga kergesti nakkava deltaviiruse tüve korral igal juhul intensiivne töö, see on ohtlikum töö kui tavapärane ravitöö. Ja tihtipeale me eeldame, et sinna kutsutakse ka teistest osakondadest töötajaid, kelle tavatöö ei ole infektsioonhaigustega tegelemine. Nii et kindlasti peab rahaline motivatsioon olemas olema. See, et valitsuse poolt jäi riigieelarvesse ... (Juhataja helistab kella.) ... oli tingitud olukorra prognoosimatusest, mitte soovist jätta raha eraldamata.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kaheksanda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Kalle Grünthal, vastab peaminister Kaja Kallas. Küsimuse teema on vaktsineerimine. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Kaja Kallas! Nii nagu Eestil on olemas oma internetisait, on see olemas ka WHO-l. Ja sellel WHO internetisaidil on 2019. aastal koostatud väga huvitav dokument ja selle dokumendi leheküljel 10 on kirjas, et ÜRO ja WHO viivad läbi vähemalt kaks kogu süsteemi hõlmavat koolitust ja simulatsiooniharjutust, millest üks puudutab tahtlikult valla päästetud surmava hingamisteede patogeeni keskkonda viimist, ja selle teine laine peab olema levimas 2020. aasta septembriks. Ja nagu ajalugu näitab, see tegelikult ongi niimoodi toimunud. Leheküljelt 26 saab lugeda, et valitsusjuhid peavad määrama riikliku kõrge tasemega koordinaatori, kes on autoriteet ja kellel on poliitiline vastutus valitsuse ja kogu ühiskonna suhtumise eest, et viia regulaarselt läbi mitut valdkonda hõlmavaid simulatsiooniharjutusi ja hoida tõhusat valmisolekut. Seal on veel olemas detailne ajakava pikemaks perioodiks ja see on absoluutselt kattunud sellega, mis on toimunud. Ja oluline küsimus on kokkuvõtlikult see, mis ajakava on see, et need 103 riiki, muu hulgas ka siis Eesti, kasutavad COVID-19 ümber levivad hirme, et edendada ülalt alla suunatud sotsiaalse kontrolli ettekirjutusi, mis hõlmavad karme piiranguid reisimisel, tulevikus sularaha asendamist "sanitaarse elektroonilise sularahaga", kohustuslikku vaktsineerimist, piiramatut jälgimist ja nii edasi. Minu küsimus: kes on Eestis see kõrge tasemega riiklik koordinaator? Palun nimi!

Kaja Kallas, palun!

See, kes meil koordineerib tervisekriisi, on terviseminister. Sellega see vastus võiks piirduda, aga kuna mul on veel aega, siis ma vastan laiemalt. Pandeemiateks valmisolek ja need erinevaid õppused või harjutused selleks, et teha koostööd – selle peale hakati mõtlema mõned aastad tagasi. Ma just loen ühte raamatut, mis räägib pandeemiast Ameerikas. See algab niimoodi, et Ameerika Ühendriikide president luges pärast seda, kui oli toimunud kaksiktornide rünnak, raamatut, mis rääkis Hispaania gripist ja sellest, kuidas see tegi maailmas laastustööd ja võttis 50 miljoni inimese elu. Ja nii ta küsis, kas Ameerikas on valmisolek, kui selline pandeemia peaks tulema. Tuletan lihtsalt meelde, et neil oli just see terrorirünnak ja väga palju muid muresid ka sellega seoses. President tegi ülesandeks selline kava välja töötada, et juhuks, kui see pandeemia tuleb, selleks valmis olla.

Aga kõikide selliste plaanide probleem on see, et tegelik elu kujuneb palju mitmekihilisemaks, kui need plaanid ette näevad. Nagu öeldakse, et jumalad naeravad, kui inimesed teevad plaane. (Juhataja helistab kella.) Aga muidugi on parem, kui need plaanid on olemas, mitte et neid plaane ei ole.

Ja nüüd täpsustav küsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Nagu ma aru sain teie vastusest, lugupeetud Kaja Kallas, Eesti on liitunud selle simulatsiooniharjutusega ja Eesti-poolne kõrge koordinaator on Tanel Kiik selle simulatsiooniharjutuse läbiviimisel, mille eesmärk on, nagu ma ütlesin, karmide piirangute kehtestamine reisimisele, tulevikus sularaha asendamine sanitaarse elektroonilise rahaga, kohustuslik vaktsineerimine, piiramatu jälgimine ja isikuvabaduste piiramine, poliitiliste protestide keelamine, kontaktide jälgimine, mille abil saab tuvastada inimesi, kes keelduvad testimast ja vaktsineerimast. Mul on väga kurb tõdeda, et meie valitsusjuhid ja koordinaator Tanel Kiik on sellise rolli WHO‑lt endale võtnud.

Minu küsimus puudutab praegu seda, et arvestades nende inimeste kannatusi, kes on selle simulatsiooniõppuse läbi elust lahkunud või saanud jäävaid tervisekahjustusi, see kaardimajake kukub ükskord kokku. Kas te, Tanel Kiik ja Kaja Kallas, kes te valitsuses seda protsessi ellu viite, olete ka valmis võtma vastutust, ma julgen välja öelda, selle genotsiidilise tegevuse eest?

Kaja Kallas, palun!

Teate, ma vaatasin teie erakonna esimehe nägu sel ajal, kui te seda teooriat esitasite. Isegi temal oli piinlik – nii lennukas mõttelend, ja ei ole isegi täiskuu aeg. Eestis vastutab selle tervisekriisi eest või tegeleb selle tervisekriisi juhtimisega terviseminister. Ma ei tea, millest te konkreetselt räägite ja mis plaane või pilte te meile maalite. Palun ärge segage nüüd kuidagi kõiki asju kokku. Mul on väga raske teie hoogsate mõttelendudega kaasa minna, sest neil tundub puuduvat igasugune seos reaalse eluga.

Aitäh! Enne kui saame edasi minna, on protseduuriline küsimus. Valdo Randpere, palun!

Mul on protseduuriline küsimus teile, Jüri Ratas. Te äsja kuulsite siin ühte küsimust, kus peaministrit ja Tanel Kiike süüdistati genotsiidi läbiviimises Eestis. Mõni infotund tagasi ma juhtusin siin olema, kui te sekkusite, kui Kaja Kallas julges rääkida täiskuust ja huvitavatest mõtetest seoses sellega. Nõudsite lugupidamist. Kas selline genotsiidi mõistega mängimine ei peaks kaasa tooma seda, et te sekkute ja ütlete teravalt, et sellist lollust siin saalis ei aeta suust välja?

Aitäh! Ma olen täiesti päri, et selliseid võrdluseid sellise jubedusega ei maksa tõmmata. Aga ma sekkun ka siis, kui siin saalis pole piisavat vaikust. Kui peaminister vastas, siis – ma vaatan ka teie poole – oli siin väga suur lärm, kui käis suhtlus teie vasakul käel oleva Riigikogu liikmega. Palusin, et peaminister saaks vastata. Nii et püüan ikka sekkuda. Aga ma olen nõus, et sellist paralleeli tuua tõesti ei saa. Aga lähme nüüd edasi. Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea peaminister! Muidugi ma pean ütlema, et mina ei tunne piinlikkust teiste inimeste pärast kunagi, ma tunnen piinlikkust ainult siis, kui ma ise olen teinud midagi, mis piinlikkust väärib.

Ma tahaksin tulla tagasi vaktsineerimise teema juurde. Reformierakond tegi ettepaneku, Reformierakonna fraktsioon tegi Riigikogule ettepaneku minna kaugtööle. See puudutab eelkõige teid kui Reformierakonna juhti, aga ka valitsusjuhti. Fraktsioon tegi ettepaneku minna kaugtööle ja põhjendus oli see, et epideemiline olukord Eestis on väga ohtlik ja me peaksime näitama eeskuju.

Nüüd, minu meelest on Riigikogu näidanud eeskuju, eriti kui me üritame seda kuidagigi sättida nendesse sõnumitesse – no kui vähekenegi aru saab, mis need sõnumid on, mis valitsusest tulevad –, et ühiskonda võimalikult palju vaktsineerida. Vaktsineerimine pidi olema see, mis meil ühiskonna lahti aitab hoida. Riigikogus nii saadikud kui ka töötajad on üle 90% vaktsineeritud ja need vähesed, kes ei ole vaktsineeritud, on tegelikult läbi põdenud. Hoolimata sellest 62 Riigikogu saadikut, eelkõige Reformierakonna eestvedamisel, aga ka Keskerakonna toetusel otsustasid, et vaktsineerimisest ei ole kasu, et 90%‑lise vaktsineeritusega kollektiiv on siiski kaitsetu koroona ees ja läheb kaugtööle.

Nüüd, teie valitsus, teie ministrid on vallandanud kaitseväelasi, politseinikke, arste, õdesid – see on toonud kaasa muide kriisi haiglates –, et sundida neid vaktsineerima. Ja põhjus on ikka olnud see, et vaktsineerimine aitab ühiskonda lahti hoida. Eilse Riigikogu otsusega on selgeks saanud, et ei, vaktsineerimine ei aita midagi lahti hoida. See on tegelikult, vastupidi, väga selge sõnum, et vaktsineeri või ära vaktsineeri, ikka on ühiskond kinni.

Kas teie olete ka nõus selle lähenemisega, mis teie erakonna fraktsioon siin välja käis? Ja kas te ei näe, et see teie fraktsiooni eestvedamine on kuulutanud läbikukkunuks teie vaktsineerimispoliitika?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Riigikogul on enesereguleerimise, enese töö korraldamise õigus. Riigikogu saab otsustada, kuidas ta oma tööd korraldab. Me oleme valitsuses andnud soovituse teha kaugtööd, sellepärast et nakkuse levik on praegu väga kõrgel tasemel. Kui nakkuse levik on väga kõrgel tasemel, siis, kuna meil vaktsineerituse tase ei ole väga kõrge ja kuna viirust on palju, siis ta murrab lihtsalt vaktsiinikaitsest läbi. Selleks, et nakkusahelaid läbi lõigata ja tuua viiruse fooni alla, on soovitus kontakte vähendada vähemalt 30%. Nii et kui viiruse levik on ulatuslik, siis on soovitus kontakte vähendada.

Ja ma tahan veel seda öelda, et kõik on lahti Eestis. Meil ei ole ükski asi suletud. Kõik on lahti, kõik toimib, ja seda tänu sellele, et meil on nii palju vaktsineeritud inimesi. Siinkohal olen tänulik kõigile, kes on käitunud vastutustundlikult. Ma ei tea, kas tuli täna, aga on haigekassa uuring, kus on kenasti öeldud, mitu vaktsineeritud inimest hoiab ära vähemalt ühe inimese nakatumise. 22 inimest hoiab ära ühe inimese nakatumise, 32 vaktsineerimist hoiab ära ühe inimese ravivajaduse, 153 vaktsineerimist hoiab ära ühe inimese surma ja 304 vaktsineerimist hoiab ära haiglaravivajaduse ja 1054 vaktsineerimist hoiab ära intensiivravivajaduse. Nii et nagu öeldakse, iga okas loeb. Kõik need, kes on andnud oma osa selleks, et viiruse fooni alla tuua ja hoida ära inimeste surmasid, inimeste haiglasse sattumist – nendele olen väga tänulik.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Nüüd on nii, head Riigikogu liikmed, et kui teil on küsimusi, siis palun esitage need küsimused. Mul on palve, et te enne küsimuse esitamist ütleksite, kellele see küsimus läheb. Nagu te näete, Vabariigi Valitsuse liikmed – peaminister Kaja Kallas, tervise- ja tööminister Tanel Kiik ja maaeluminister Urmas Kruuse – on kõik teie ees. Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Ma kõigepealt pean natukene kommenteerima seda, mis ma siin kuulsin. Martin Helme viimane küsimus: Riigikogu on otsustanud, et minnakse üle kaugistungile. Tegelikult see ju päris nii ei ole. Riigikogu on otsustanud, et me võime alates tänasest olla saalis või olla arvuti taga. See ei ole mingi sundus. Meie – mina, Martin, Helle-Moonika, ma näen siin ka Peeter Ernitsat – oleme siin saalis praegu, aga me võime olla ka arvuti taga. See ei ole mingi sundus.

Ja tegelikult sellest tuleb mu küsimus, et kuidas EKRE on jõudnud selleni, et nii kui praegu riigis midagi soovitatakse, midagi pakutakse, siis on see nende arvates sunduslik ja selle vastu tuleb võidelda. Pakutakse vaktsiine – see on sundvaktsineerimine, võitleme selle vastu. Seda ütleb EKRE. Pakutakse võimalust olla hübriidistungil Riigikogus, kas tulla kohale või mitte tulla sõltuvalt sellest, kuidas sa ennast tunned või kuidas sa ennast teiste suhtes tunned, kas sa kardad või ei karda parajasti nakatuda või nakkust levitada. See on vabadus, see on võimalus. Ma ei saa aru, miks selle vastu väga võidelda.

Aga mul on konkreetne küsimus ja ma küsin Kaja Kallase käest. Ma seda unustasin alguses öelda, aga nüüd ütlen selle ka ära. Kaja, kas oskate teie öelda, mis värk selle Põlvaga on? Miks selles maakonnas on tohutud nakatumisnäitajad? Maakonnajuhid ägavad ja virisevad, et riik peab midagi otsustama, valitsus peaks midagi otsustama, kogu riigi lukku panema, aga endal on ürituste nimekiri pikk kui niit. Ma vaatasin ka seda, üks üritus ajab teist taga. Kas ei oleks lihtsam nendel inimestel, kes vastutavad ühe või teise maakonna eest, ise kohapeal neid piiranguid sättida sellega, et ... (Juhataja helistab

kella.)

Aeg! Kaja Kallas, palun!

Jaa, aitäh! Põlvast nii palju, et tõepoolest, Põlva tegi valitsuse poole pöördumise, mille peale ma kutsusin kohe kokku Põlvaga seotud kriisikomisjoni ja me vaatasime nende olukorda sisse, suhtlesime nii kohaliku haiglaga kui ka Terviseametiga ja kohaliku omavalitsuse juhiga. Ja tõepoolest, ka mina võtsin lahti interneti ja seal tuli välja kolm lehekülge erinevaid üritusi, millele on antud kohaliku omavalitsuse luba. Põlva on ise andnud load need üritused korraldada ehk siis Põlva saab ise need üritused ka ära jätta. Minu tungiv soovitus neile oli, et kui viirus levib Põlvas nii ulatuslikult ja vaktsineerituse tase maakonnas on palju madalam kui teistes maakondades, siis esimene asi, mida saab teha, on jätta ära suured üritused. Aga selle peale kohaliku omavalitsuse juht ütles, et ei, me neid ikkagi ei tahaks ära jätta. 

Kohalik Terviseameti juht samamoodi toetas seda ja kinnitas, et nemad on korduvalt soovitanud, et palun, jätke need üritused ära. Mulle tundub, et see kipub nii olema, et ega keegi ei taha teha ebapopulaarseid otsuseid, ja Põlvas nende ürituste ärajätmine ei ole vahest ka kuigi populaarne. Aga samas, kui on tegu ulatusliku viiruse levikuga just Põlvas, siis need üritused tuleb seal lihtsalt ära jätta.

Eile meil oli kohtumine Lõuna-Eesti kriisikomisjoniga, kus olid esindatud ka teised sealsed omavalitsused ja haiglate juhid ning sealgi sai antud see soovitus. Seda ütlesid just haiglate esindajad, et esimene asi: jätke need üritused ära, kui nakkuse levik konkreetselt seal piirkonnas on suur. Aga oli ka küsimus, et kui ühes piirkonnas on nii lai nakatumise levik, kas kohalik omavalitsus ikka on teinud piisavalt selleks, et inimesi vaktsineerima kutsuda, kas ta on loonud võimalusi vaktsineerida ka kodu lähedal. Me eraldasime selleks kohalikele omavalitsustele raha, et nad saaksid seda kasutada just selleks. On ju vanemaid inimesi, kes ei saa tulla vaktsineerimiskeskustesse.

Nii et me oleme omalt poolt kõik vajalikud vahendid taganud ja selles kriisis kõik peavad andma oma osa. Ka kohalikul omavalitsusel on tegelikult terve rida tööriistu, millega viirust konkreetselt seal piirkonnas ohjeldada.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Helmen Kütt, palun! Nii palju ütlen, et sissejuhatus võib olla üks minut ja 59 sekundit, aga ei pea nii pikk olema, võib ka kohe küsimuse juurde minna.

Seda ühte minutit ja 59 sekundit ei ole peale teie sissejuhatust.

On-on. Teil on kaks minutit, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud tervise‑ ja tööminister Tanel Kiik! Mul on küsimus teile ja ma loodan, et te märkasite, meedias on sellest teemast ka juttu olnud. Minu kodumaakonnas Viljandimaal on ühe hoolekandeasutuse juht väga mures töötajate puuduse pärast. Ta oleks kasutanud abitöötajaid kolmandast riigist, Ukrainast konkreetselt, aga seda võimalust ei ole, sest neile oleks olnud vaja maksta tunduvalt suuremat palka kui oma senistele töötajatele. Ta tõi välja arvud: 1400 eurot oleks pidanud maksma neile, kes oleks asendama tulnud, ja oma töötajate palk hoolekandeasutuses on 800–900 eurot. Muidugi brutos.

Kas see teema on üldse kõneks olnud? Teie olete ametinimetuse järgi ka tööminister, kas see on arutusel olnud, et näiteks tervishoius ja sotsiaalhoolekandes võib-olla teha mingeid erandeid? Või see ei ole üldse teil arutusel olnud ja ei tule ka arutusele? Tegelikult see on probleem, mis paluti mul teile edastada. Kasutan seda võimalust.

Tanel Kiik, palun!

Aitäh! See teema on väga tuttav. Antud juhul on nii, et kui me sooviksime võõrtööjõuga ajutiselt lahendada neid olukordi, siis see eeldaks seaduse muutmist, eeldaks teatud töökohtade, teatud sektorite hooajatöö alla toomist või mingite muude erisuste kehtestamist, mida ma ei pea realistlikuks. Meil pole ilmselt ka võimalik adekvaatselt põhjendada, et sotsiaalhoolekanne on hooajaline töö – siin ei ole seda seost. Tegemist on ikkagi aastaringse teenusevajadusega.

Kui küsida, mida mina näen lahendusena, siis olen ka varem välja öelnud – see on minu seisukoht, mitte valitsuse seisukoht –, et tuleks kehtestada hoolduskindlustusmaks, mis annaks võimaluse adekvaatselt suurendada pikaajalise hoolduse rahastust, pakkuda inimestele piisavat tuge hooldekodu kohatasu maksmisel ja samal ajal maksa väärilist palka seal töötajatele. See motiveeriks kindlasti tulema tööle rohkemaid inimesi kui täna.

Tööjõukriis kahtlemata hooldussektoris on. See töö on nii vaimselt kui füüsiliselt väga kurnav ja viiruse leviku tingimustes tavapärasest veelgi ohtlikum ja riskantsem. Hooldaja võib ju olla ka ise eakas inimene, kes paratamatult peab mõtlema ka enda tervise kaitsele.

Nüüd küsimus, kas seda arutatud on. Tervise‑ ja sotsiaalvaldkond on siin mõnevõrra erinevad. Ilmselt te olete hästi kursis, et tervisevaldkonnas pigem ei ole olnud murekohaks palganõue. Pigem on seal küsimus olnud teatud kvalifikatsioonikriteeriumites. Eeskätt Ida-Virumaa piirkonna haiglad on huvi tundnud, kas olukorras, kus sinna ei ole läinud piisavalt tervishoiutöötajaid, kes on Eestis hariduse saanud, oleks sinna teatud tingimustel võimalik tuua teistest riikidest kõrge kvalifikatsiooniga töötajaid. Loomulikult, tegelikult on selleks teatud mehhanismid olemas nii Euroopa Liidu tasandil kui ka laiemalt. See eeldab teatud kvalifikatsiooni kohapeal omandamist või teatud tunnistuste saamist, eeldab riigikeele oskust piisaval tasemel, et oleks võimalik teenust pakkuda. See põhimõtteliselt on võimalik, aga on küllalt pikk ja keeruline protseduur. Selle teemaga on minu poole küll pöördutud.

Sotsiaalhoolekandeasutused ja kohalikud omavalitsused, kes on hooldekodude pidajad, ei ole tegelikult selle murega tulnud, et oleks vaja hooldustöötajaid välismaalt sisse tuua. Ja ma ütlen ausalt, et minu seisukoht või positsioon on pigem, et tervishoius, aga veel enam isegi sotsiaalvaldkonnas – ütlen seda hoolimata sellest, et olen täna teie ees terviseministrina – tuleks leida lihtsalt piisavalt lisaraha, et pakkuda väärilist palka, motiveerivat tasu meie oma inimestele. Ja nagu te teate hästi endise sotsiaalkaitseministrina – see oli vist toona teie ametinimetus –, et oluline on kindlasti ka pakkuda rohkem erinevaid koduteenuseid ja laiendada pikaajalise hoolduse teenuste ringi, et poleks nii suurt vajadust suurte hooldekodude ja nende küllalt kalli teenuse järele.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma tahaks küsida Kaja Kallaselt. Kõigepealt muidugi peaksin mõned teie eelmises mulle antud vastuses kõlanud ebatõesed faktiväited ära korrigeerima. Iga okas ei loe ju! Teie valitsus vallandas 46 kaitseväelast, kes keeldusid kaasa mängimast seda mängu, et meil on vabatahtlik vaktsineerimine. Ja kõik asutused ei ole lahti, üks Sparta-nimeline asutus pandi kõmdi kinni. Ja mis puudutab seda väidet, et Riigikogu on autonoomne ja teeb, mis tahab, ja teie ei tea sellest midagi – no te olete ikkagi erakonna juht. Ma mäletan veel seda aega, kui mina olin valitsuses ja Eesti oli hästi valitsetud. Siis meie erakonna fraktsioon ikka küsis erakonna juhi käest enne, kui fraktsioon mingisuguseid hääletusi või ettevõtmisi tegi, kas erakonna juht ka nõus on.

Aga kogu see ilus statistika, mis siin ette loeti, et kui mitu vaktsineerimist kui palju kellelegi kasu toob – noh, ma ei hakka seda statistikat siin pikemalt kommenteerima. 1054 oli vist üks number, mis hoiab ära, ma ei tea, mida. No meil ei ole 1054 inimest siin Riigikogus tööl. Meil on umbes 300 ja nendest 95% on vaktsineeritud. Ja nagu ma ütlesin, need, kes ei ole, on enamasti läbi põdenud, nii et me oleme peaaegu sajaprotsendiliselt siin n-ö kaitstud. Sellest hoolimata Reformierakond rõhub sellele, et praegune nakkuse leviku tase on nii ohtlik, et Riigikogul on mõistlik mitte töötada. See on ühene tunnistamine, et vaktsineerimine ei kaitse nakatumise eest, ükskõik mismoodi haigekassa neid numbreid kokku ka ei klapita. See on ühene tunnistamine.

Nii et ma ei tea, missuguseid ahelaid meie siin tekitame oma 95%‑lise vaktsineerituse juures, aga neid me igatahes saame katkestada ainult sellisel juhul, kui te möönate, et vaktsineerimine ei aita koroona vastu. Kas see on see, mida te möönate?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Võib-olla te ei nimeta seda tööks, mis siin praegu toimub. Te istute siin ja ma näen ka teisi Riigikogu liikmeid ja üldiselt on infotund siiamaani olnud Riigikogu liikmete töö osa. Nii et see väide, et Riigikogu ei tööta – minu meelest juba empiirilise vaatluse tulemusel võib öelda, et see ei vasta päris tõele. Täiesti töötab.

Teine asi. Te räägite 50 kaitseväelasest, kes on lahti lastud. Jällegi, vaatan numbreid, teil on võib-olla soov neid suurendada. Põhimõtteliselt on praegu, 19. oktoobri seisuga lahti lastud 34 inimest, kellest 20 on tegevväelased ja 14 on töölepingu alusel töötanud inimesed. Lähtuvalt riskianalüüsist on Kaitsevägi seda teinud.

Ja kui me vaatame veel numbeid – te ütlete, et vaktsineerimine ei kaitse, aga samas Kaitsevägi on just hea näide. Kui me võtame teise laine, kus oli COVID-positiivseid Kaitseväes 82 ja isolatsiooni pidi jääma 471 inimesst, siis see suhe oli 1 : 6. Ja kui me võtame nüüd 15. septembri seisuga, kus vaktsineerituse tase oli 90%, siis COVID‑positiivseid oli 27 ja isolatsiooni pidi jääma 42 inimest, ehk see suhe oli 1 : 17. Need numbrid ju otseselt räägivad seda keelt, et vaktsineerimine töötab.

Nüüd, võtan veel kord selle haigekassa uuringu andmed. Need räägivad sellest, kui palju raha läheb COVID-i ravile, aga näitavad väga selgelt: suurim riskifaktor, et vaja on kallist haiglaravi, on mittevaktsineerimine. Vaktsineerimata inimesed on võtnud 95% COVID‑19 ravi ressurssidest ehk vaktsineerimise suurim kasu on, et see vähendab haiglaravi vajadust. Ligi viis korda vähem haiglaravi raha läheb vaktsineeritud inimestele, ligi kuus korda vähem intensiivravi raha ja rohkem kui kaks korda väiksem on nende tõenäosus surra.

Lisaks vaktsineerimisele mõjutab haigestumise raskust vanus. Kui me praegu vaatame, siis keskmine COVID‑i haige on 70‑aastane. Teine [riskifaktor] on meessugu ja kaasuvad haigused. Need on faktorid, mis suurendavad võimalust, et isegi kui sa oled vaktsineeritud, siis sa seda haigust ikkagi põed raskelt, sest sul on teised haigused ka. Aga haigekassa andmetele tuginedes võib öelda, et vaktsineerimine töötab ja vaktsineerima kindlasti peaks, et haiglaravivajadust vähendada.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Liigume edasi. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Minu küsimus läheb heale peaministrile Kaja Kallasele. Te tegite siin suuri sõnu viirusahelate läbilõikamisest ja kontaktide vähendamisest, kui oluline see on, ja et esimene asi on ära jätta suured üritused ja et Põlva peab võtma vastutuse. Mina näen siin selgelt sellist bipolaarset või isegi tripolaarset tegevust oluliste otsuste tegemisel, mille tagamaad tihtipeale pole selged. Ajal, mil epidemioloogiline olukord on väidetavalt nii hull, et isegi Riigikogu saadeti Reformierakonna ettepanekul kaugtööle, on valitsus andnud Pimedate Ööde filmifestivalile erandkorras loa suurürituse korraldamiseks.

Me kuuleme juba pikemat aega, et medõed ja arstid on ümberkukkumise äärel, plaaniline ravi on peatatud, arstid ähvardavad haiglates haigeid triaažiga ehk sisuliselt Eesti inimeste abita jätmise ja surmale määramisega. Ja nüüd me näeme, et lahkelt lubatakse siseruumidesse tundideks kokku tuhandeid inimesi.

Vaktsineeritus, nagu me teame, ei tähenda seda, et nakatumine või viiruse edasiandmine on sellega välditud. Toimuvad ka galad, kus manustatakse toitu ja jooki ning kus inimesed ei kanna maski juba seetõttu. Kogu lugupidamise juures filmirahva ja PÖFF-i vastu: miks selline otsus tehti praeguses olukorras? Miks suhtutakse ebavõrdselt teistesse ettevõtmistesse, mis võib-olla oleksid sama olulised, aga need eriluba ei saa, nagu PÖFF sai?

Mul on korraks palve meile kõigile: ärme nende nõndanimetatud diagnoosidega ja nendele vihjamisega siin Riigikogu saalis tegeleme! Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, kaugtööd ei tohi minu meelest kuidagi halvustada. Kaugtöö on tänu digiriigile võimalik ja seda kasutavad väga paljud ettevõtted, kui see võimalus on olemas ja kui nakkuse levik on suur. Nüüd, PÖFF-i eriluba on antud tingimusel, et juhul kui tuleb täiendavaid piiranguid, siis koostöös Terviseametiga on väga selgelt kokku lepitud erinevad sammud, mida ürituse korraldaja täiendavalt teeb. PÖFF saab siis nendele tingimustele vastavalt oma ürituse korraldada. Pimedate Ööde filmifestival on väga märgiline, ta on olnud väga oluline festival, mis on toonud Eesti filmi maailmapildile.

Mis puudutab Põlvat, siis Põlva pöördus valitsuse poole, et pange kõik kinni, sellepärast et meil viirus levib laialt. Kui on võimalus läheneda asjadele regionaalselt, siis me regionaalselt püüamegi asjadele läheneda. Ja minu küsimus oli, kas kohalik omavalitsus on omalt poolt teinud kõik selleks, et viiruse laia levikut ära hoida. Kui kohalik omavalitsus annab välja ürituste korralduse lubasid, mis ei vaja valitsuse heakskiitu, kui ta annab neid lubasid välja, siis ta võib neid ka mitte välja anda. Ja kui viirus levib just Põlvas laialt, siis kohalik omavalitsus peaks oma vastutust tunnetama ja mitte andma luba korraldada kadritralle ja muid selliseid suuri üritusi, mis inimesi kokku toovad.

Mis puudutab üldse suurüritusi, siis ma ütleksin veel ühe asja, mille Terviseameti juhataja kohusetäitja välja tõi. See oli see, et suurürituste korraldajad on tegelikult käitunud väga vastutustundlikult ja teinud isegi rohkem, kui neilt oodatakse, selleks et tagada terviseohutus. Näiteks lisaks sellele, et üritustele pääsevad ainult vaktsineeritud inimesed, COVID‑i tõendiga inimesed, on seal korraldatud täiendavalt ka testimine, et tuvastada, kui keegi peaks viirust kandma. Ja ka kõik töötajad on vaktsineeritud.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ja taas lugupeetud peaminister! Minu küsimus on ikkagi teie Narva osakonna juhi Sergei Gorlatši keissi kohta. No on selge, et Sergei Gorlatš lasi selles arvutis, mis bussi tagaistmel oli, kindlasti need paarkümmend häält või rohkem tema arvele kanda. Ma ei usu, et ta Katri Raigile need kanda laskis, aga see isegi mind ei huvita. Ma küsin, kas te toetate minu ettepanekut, et võiks nagu teada olla need konkreetsed arvutid, kust on antud näiteks üle kümne e-hääle või üle saja e-hääle. Ja ma rõhutan, mind ei huvita praegu, kellele on antud need kümme häält või üle saja hääle, aga lihtsalt selguse huvides, et me teaksime, mis arvutid need on, kust tuleb rohkem kui üks või kaks e-häält. Kas te toetate seda minu ettepanekut? 

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Teile tundub olevat kõik selge ja teie maailmas võib-olla ei olegi õiguskaitseorganitel üldse vaja midagi uurida. Aga kui ma teid kuulan, siis tekib küsimus, kuidas teil saab olla kõik nii selge. Kas te olite seal kohapeal? Juhul kui te olite seal kohapeal, siis teil on väärtuslikku informatsiooni, mida te peaksite jagama õiguskaitseorganitega, et tõde selles kaasuses välja selgitada.

Ma oleksin väga ettevaatlik selliste kindlas kõneviisis väidetega kaasuste puhul, mis ei puutu parlamenti. Tegemist on ju kahtlustusega, mis on inimesele esitatud. Meil kehtib süütuse presumptsioon. Inimesel on õigus ennast kaitsta. Põhiseaduse järgi ei tohi inimest käsitada kuriteos süüdiolevana enne, kui on jõustunud kohtuotsus. Senikaua inimene saab ennast kaitsta. Ja ma ütleksin küll, et süütuse presumptsioon on meie kõigi kaitseks ja kohus peab tegema otsused lähtuvalt tõenditest, ja alles siis saab teha konkreetseid järeldusi, kellelegi näpuga näidata ja kindlalt väita, et need asjad olid nii. Kui te olite seal kohal, palun minge politseisse, andke oma informatsioon teada, andke tunnistusi ja nii saate selles protsessis osaline olla.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Infotund on lõppenud. Ma vabandan protseduuriliste küsimuste esitajate ees, kahjuks neid enam ei jõua käsitleda. Aitäh teile, austatud Riigikogu liikmed, teie küsimuste eest! Ma tänan valitsuse liikmeid vastuste eest! Tänan vaatajaid! Infotund on läbi.