Austatud Riigikogu juhataja! Riigikogu liikmed! Mul on suur au esitada Eesti Panga 2018. aasta aruannet. Ma ei väsi kordamast – ma olen seda siin ka varem öelnud –, et see sündmus, mis tavaliselt toimub mai alguses, on minule professionaalses mõttes kindlasti üks aasta tippsündmusi. See on alati olnud minule mitte ainult aruandluskohustus, vaid see dialoog, mis siin tekib, teie küsimused ja minu vastused, see diskussioon on alati ... (Hääled saalist.) Kuidas? Kas tuleks mikrofoni tõsta? Okei. Kas nüüd on parem? (Hääl saalist.) Tõstan ennast allapoole. (Naerab.) Seda ei saa nii lihtsalt teha. Igatahes on see sündmus alati olnud väga meeldiv. See on mul viimane kord siin teie ees seista. Kindlasti on need mälestused, mis jäävad, väga soojad.
Reedel me pühitsesime Eesti Pangas oma 100. sünnipäeva, ka mõned teist olid meie majas, toimus väike kena aktus. Aga ka "Terevisioon" näitas koguni kaks tundi seda, mida me teeme, võib-olla mitmed teist seda nägid. Nii et see aastaaruanne on arusaadavatel põhjustel ajaloohõnguline ja kui te seda sirvite, siis te näete pilte ka meie minevikust.
Ma räägin täna natuke Eesti Panga ülesannetest, Eesti majanduse väljavaadetest ja sellest, mida see tähendab Eesti finantssektorile ning riigi eelarvepoliitikale. Alustan sellest, et Eesti Pank täidab Riigikogu pandud ülesandeid. Eesti Panga seaduse §-s 2 "Eesti Panga eesmärk ja ülesanded" on need asjad kõik kenasti üles loetud, nii et meie ei leiuta midagi, need on konkreetselt seaduses ette nähtud. Lisaks räägib § 4 Eesti Panga ja Vabariigi Valitsuse koostööst ning seal on muu hulgas kirjas, et Eesti Pank annab Vabariigi Valitsusele nõu majanduspoliitilistes küsimustes ning Vabariigi Valitsus ei langeta olulisi majanduspoliitilisi otsuseid ilma Eesti Panga seisukohta ära kuulamata. Nii et jälle, kui me jagame oma seisukohti, anname nõu, siis me ei ole mees metsast või lihtsalt mingi kommentaator, vaid te olete ise öelnud, et me võiksime selles rollis olla.
Keskpanga eri tegevuste kaugema eesmärgi võiks kokku võtta nii: majanduse stabiilne areng ja jõukuse kasv. Me räägime hinnastabiilsusest, sellest, et inflatsioon ei peaks olema liiga kõrge või liiga madal. Me üldiselt näeme, et oleks parem, kui majandus areneks stabiilselt ja mitte väga tsükliliselt. Me tahame loomulikult, et finantssektor tervikuna areneks stabiilselt, et meil ei tekiks panganduskriise, et raha kättesaadavus ei oleks liiga kerge või liiga raske ja maksesüsteemid toimiksid tõrgeteta. Nii et stabiilsus on selline ühisnimetaja. Selleks on vaja mõõdukat inflatsiooni jne.
Oma tööks vajab keskpank kvaliteetset majandusanalüüsi. Me jagame oma teadmisi ja hinnanguid meelsasti teistega, meil on tihe suhe rahanduskomisjoniga. Aga kui fraktsioonidel on huvi, kui te tahate meid külla kutsuda ja vestelda Eesti majanduse teemadel, siis oleme võrdsetel alustel valmis seda tegema. Ka kõiksuguste muude sidusgruppidega Eestis me hea meelega kohtume, kuna dialoog on loodetavasti mõlemale poolele kasulik.
Euroala keskpangana oleme konstruktiivne partner. Eesti ei ole euroala väikseim riik, kuid inimeste arvult oleme kõige väiksem keskpank. Üheks meie prioriteediks on olnud tegevuse tõhustamine, sellest ma hiljem natuke räägin. Me panustame vastavalt võimalustele, vahel oleme sunnitud tegema hoolikaid valikuid. Eesti Panga hääl peab kostma, sest meil on teadmised ja kogemused, mida teistele pakkuda. Umbes kolmandik meie tööst on kuidagi seotud euroala keskpankade ühiste ülesannetega. Euroopa Keskpank vaatab, et Euroopal tervikuna läheks hästi, aga laias laastus ma arvan, et kui Euroopal läheb hästi, siis läheb meil hästi, kui Euroopal läheb halvasti, siis läheb meil halvasti. Viimaste aastate kogemused on seda näidanud. Kui aastatel 2013–2015 ei kasvanud meie majandus väga kiiresti, siis üheks põhjuseks oli kindlasti see, et meie kaubanduspartneritel ei läinud hästi. Aastal 2017 hakkas maailmal ja Euroopal palju paremini minema, ka meil läks paremini. Viimastel aastatel on majanduskasv hakanud aeglustuma ja suuresti tuleneb see sellest, et meie partneritel on jälle natukene tagasihoidlikum majanduskasv. Nii et Euroopa teemad on ka meie teemad.
Rahapoliitika valdkond. Me teostame Eesti Pangas rahapoliitikat, näiteks varaostukava. Mõne aastaga on euroala keskpangad kokku ostnud 2,6 triljoni euro eest vara, Eesti Pank on ostnud umbes 4,2 miljardi eest. Varem ostetud võlakirjade aegumisel laekuva raha eest ostetakse samas väärtuses uusi, nii et see 2,6 triljonit jääb meie bilanssidesse alles ja mingil määral stimuleerib see Euroopa majandust veel pikemat aega.
Räägime maailmamajandusest ja euroala majandusest. Nagu ma mainisin, me tunnetame juba teatud jahtumise märke. Osa neist on oodatud, selles mõttes, et kui euroala majandus kasvas ülikiiresti, nii nagu kõik majandused aastal 2017, siis selline tempo ei olnud jätkusuutlik, see pidi mõõdukalt aeglustuma. Aga kindlasti on mängus ka teised tegurid, riigisisesed või Euroopa-sisesed tegurid, ka erinevad protektsionistlikud nähtused. On protektsionismi, on tänavarahutusi, mõnes valdkonnas on vastutustundetut majanduspoliitikat. Ükski majandus ei ole kummist. Kui tehakse selliseid otsuseid ja toimuvad sellised sündmused, siis varem või hiljem peab see mingil määral mõjutama ka majanduse arengut. Majandus ei ole kummist.
Tuleme nüüd Eesti majanduse juurde. Majanduskasv on aeglustumas. Aastal 2017 oli see laias laastus 5%, mullu 4%, sel aastal on umbes 3%. Ettevaates me näeme, et see võiks aeglustuda 2% lähedale. Meil on veel visa mälestus 6%-lisest, isegi 10%-lisest majanduskasvust, aga paraku ei ole praegust tehnoloogia arengutaset ja tööjõu oskusi arvestades selline tempo enam saavutatav. Ma arvan, et nii meie kui ka mõned teised asutused, kes analüüsivad pikaajalist potentsiaali, jäävad pidama kuhugi 3% lähedale. Lähiajal ootab Eesti Pank majanduse mõõdukat jahtumist. Aga me ei räägi mitte alajahtumisest, vaid pigem palaviku alanemisest. Maailmamajanduse kasvutsükkel mõjutab meid. Ettevõtted juba ütlevad, et töökäsi on järjest raskem leida, tööturul on olukord väga pingeline. Sellises olukorras on järjest raskem hõivet kasvatada ja ilmselt peab kasv muutuma natukene aeglasemaks. Kui ettevõtteid küsitletakse näiteks tootmisvõimsuse rakendatuse kohta, siis nad ikka kurdavad, et tegelikult on viimastel aastatel vähe investeeritud ja ka tootmisvõimsust väga palju enam ei ole. Nii et Eesti majandus on aeglustumas, ta opereerib võib-olla natuke üle oma pikaajaliste võimete.
Hinnakasv. Meil oli aasta tagasi euroala kiireim majanduskasv. Siin olid mängus ka riigisisesed ja teised tegurid, kütusehindade tsüklid, eelarvepoliitika jne. Nüüd on need maksupoliitilised mõjud vähenenud ja me praegu näeme ettepoole vaadates pigem 2%-list inflatsiooni. Sisemaine hinnasurve hakkab natukene kasvama, kuna palkade kasv peab varem või hiljem vähemalt teenuste hindadesse üle kanduma. Eesti Pank annab hoiatusi, kui palgad kasvavad kiiremini kui tootlikkus. Ma ütleksin, et võimalikult kiire, aga jätkusuutlik palgakasv on meie kõigi huvides. Mõned tegurid toetavad palgakasvu taltumist, näiteks seesama majanduskasvu aeglustumine, positiivne rändesaldo vähendab võib-olla natukene palgasurvet, sotsiaalkindlustusreformid on tööturule toonud uusi inimesi, kes varem seal ei olnud. Samas toetavad tööjõukulude kasvu palga alammäära tõstmine hariduses ja tervishoius, miinimumpalga tõus jne. Nii et mõned tegurid töötavad ühes suunas, mõned teises suunas. Laias laastus võib öelda, et viimase kaheksa aasta jooksul on palgad Eestis kasvanud 6–7% aastas. Vaatame euroala näitajaid: need kasvasid võib-olla 1,5–2% aastas. Selline palga konvergents on olnud hästi jõuline, töövõtja seisukohast on see hästi positiivne areng, vähemalt lühiajaliselt, tööandjale tekitab see väljakutseid, kui kasumlikkus on surve all. Kasumlikkusest tulenevad tulevikuinvesteeringud. Kui kasumlikkust enam ei ole, siis ei suudeta ka investeerida.
Läheme nüüd Eesti finantssektori juurde. 2014. aastal andis Riigikogu meile mandaadi olla nn makrofinantsjärelevalve asutus Eestis. See tähendab, et me jälgime, et finantssektor tervikuna areneks stabiilselt. Me ei tegele siin üksikute pankadega, vaid me vaatame süsteemselt, kas sektori areng tervikuna on tasakaalus. See oli jälle eelmise buumi ja krahhi kogemus (mitte ainult Eestis, vaid laiemalt maailmas): kellelgi riigis võiks olla selline roll, et ta seaks finantssektoris mingeid kiirusepiiranguid ja vajaduse korral neid kas karmistaks või lõdvendaks. Meil on need meetmed aastate jooksul välja töötatud. Aga üksikute pankadega tegeleb Finantsinspektsioon või Euroopa Keskpank.
Ma ütleksin, et Eesti pangandussektori finantsseis tervikuna on hea ja seda ohustavad riskid on väikesed. Pankade võime investeeringuid rahastada püsib hea, kuid me näeme teatud märke vähenenud konkurentsist ja rahapesukahtlustest tulenev mainerisk võib seda võimet tulevikus nõrgendada. Üks ohuallikaid on jätkuvalt hoogne majanduskasv, mis on iseenesest positiivne, aga toob kaasa teatud riske, suuresti on need seotud kinnisvara- ja ehitussektoriga jne. Tulevikuvaates on üks risk, mis ei ole veel seni realiseerunud, see on see, et kui palgad kasvavad väga kiiresti ja intressimäärad on väga madalad, siis kas laenuvõtjad või laenuandjad võiksid järsku öelda, et sellises olukorras võiks hakata laenama. Kui kõik hakkavad seda massiliselt tegema, siis tekib laenubuum ja kinnisvarabuum. Ma ütleksin, et viimastel aastatel on pangad saavutanud optimaalse olukorra, kus laenukasv on siiski kenasti positiivne, aga ei ole ülemäärane. Seetõttu me praegu näeme, et pankade laenutegevus ei küta tagant mingisugust kinnisvaramulli, ja me ei näe, et siin oleks vaja midagi ette võtta. Aga me jälgime neid arenguid, et kui peaks laenubuum tekkima, siis oleks võimalik midagi ette võtta. Teine asi, mis on realiseerumas, on see, et tööjõud ja investeeringute rahastamine on koondunud ehitus- ja kinnisvarasektorisse. See sektor moodustab 6–7% Eesti majandusest, aga viimasel ajal on ta tootnud umbes kolmandiku kogu majanduskasvust. Nii et ta kasvab palju kiiremini kui majandus tervikuna. Me näeme, et tööturupinged on seal eriti akuutsed. Kui me räägime välistööjõu sissevoolust, siis see on pigem seotud selle sektoriga. See sektor – mitte ainult Eestis, vaid ka mujal – kipub olema natukene tsüklilisem. Jälle, headel aegadel pole selles midagi halba, aga see tähendab, et kunagi hiljem võib see vastulöök tulla, nõudluse vähenedes võib halveneda ehitus- ja kinnisvaraettevõtete laenumaksmevõime, tekivad halvad laenud, need töötajad, kes olid paar aastat tagasi läinud ehitussektorisse, kaotavad oma töökoha. Selle me oleme läbi elanud.
Võib-olla on viimastel aastatel kõige suurem risk olnud seotud Põhjamaadega. Varem me rääkisime, et Rootsis ja näiteks Norras oli kinnisvarabuum ja laenubuum. Tegelikult läks kõik väga hästi. Seni, kuni see kestab, on kõik korras, aga selline asi ei tarvitse kesta igavesti. Kui ühel hetkel hakkavad Põhjamaades kinnisvarahinnad langema, siis kindlasti Eesti eksportöörid kannatavad selle all. Need puitmajade tootjad, kes praegu müüvad kenasti Põhjamaadesse, siis enam võib-olla nii palju ei müü. Teine kanal on see, et kui Rootsi pankade reitingud natukene halvenevad, siis võib laenuraha muutuda tsipa kallimaks ja see mõjutab jälle seda, et meie laenud muutuvad kallimaks ning mõni võib-olla satub raskustesse.
Eesti Panga tööriistakastis on mitmeid meetmeid pankade käitumise mõjutamiseks. Juba mitu aastat tagasi andsime pankadele signaali, et me praegusest palju lõdvemaid laenutingimusi ei taha. Me oleme regulaarselt neid meetmeid üle vaadanud. Üks eelmise aasta arenguid, mis kindlasti mõjutab Eesti majandust ja mõjutab ka meie tööd Eesti Pangas, on Luminori panga turule tulek, mis tähendab, et Nordea ja DNB Eestis mitte ainult ei liitunud, vaid nad tõid ka kogu oma Läti ja Leedu äri Eesti juriidilisse isikusse. Nii et alates 2. jaanuarist kasvas Eesti pangandussektori koondbilanss 40–50%. Iseenesest on see väga positiivne, tore, et peakorteriga tuldi just Eestisse, aga see tähendab ka seda, et Eesti pangandussektori käekäik hakkab sõltuma rohkem sellest, mis toimub Lätis ja Leedus. See pank hakkab kindlasti ennast rohkem turupõhiselt rahastama kui tema eelkäijad. Iga hea asja juures tekivad lisariskid. Üldiselt on pangad olnud piisavalt konservatiivsed. Üks valdkond, kus nad seda võib-olla enam ei ole, on oma riskide hindamine, kus nad kasutavad nn sisemudeleid. Kuna meil ei ole viimastel aastatel mingisuguseid kinnisvaraprobleeme olnud, halbu laene ei ole tekkinud, siis on nad väga julgeks muutunud ja arvavad, et see ei ole väga riskantne äri. Nii et võib-olla me sinna peame mingisuguse põranda seadma, et nad ei läheks oma eluasemelaenude riskikaaludega liiga madalale. Seda me praegu menetleme Euroopa mitmes asutuses.
Rahapesukahtluste mõju finantsstabiilsusele on olnud piiratud. Laenud võivad kallineda. Eesti Panga ülesanne ei ole hinnata rahapesuriski pankades. Tegelikult on neid asutusi Eestis väga mitmeid: valitsus tegeleb seadusandlusega, Finantsinspektsioon riskisüsteemide hindamisega, rahapesu andmebürool on väga oluline roll konkreetsete juhtumite puhul ning lisaks on politsei ja prokuratuur. Nii et Eesti Panga seaduses ei ole ette nähtud, et see oleks meie valdkond, aga meie peame hindama, kuivõrd rahapesukahtlused halvendavad finantssektori toimimist. Üks võimalik kanal võiks olla see, et Põhjamaade pankade, emapankade rahastamine muutub varem või hiljem kallimaks. Me oleme hiljuti näinud, et nende pankade aktsiate hinnad on langenud, omanikud on kindlasti selle tõttu kannatanud, aga see ei ole veel kandunud üle näiteks võlakirjaintresside tõusu. Nii et mõju Eesti majandusele on seni olnud väike, aga me peame seda kindlasti monitoorima. See on rahapesuvastase võitluse õppetund Eesti Pangale. Praegu töötab valitsuskomisjon, mis on teinud väga palju konkreetseid ettepanekuid. Meie valdkonnas on võimalik näiteks muuta statistika seadust sellisel moel, et meil oleks võimalik statistilisi andmeid rohkem jagada. Tegelikult praegu statistika seadus – ma arvan, et ka õigustatult – ütleb, et ei saa niisama igasuguseid detailseid andmeid jagada. Kui inimesed annavad oma andmeid Statistikaametile, siis peab olema tagatud konfidentsiaalsus. Aga see on jälle tasakaalupunkti otsimine. Selles seadusepaketis, mis oli menetluses eelmise Riigikogu ajal, on võib-olla mõned asjad, mis vajavad veel mõtlemist, aga kindlasti on suur osa selline, mis ei ole kontroversiaalne ja mille võiks päris kiiresti heaks kiita, selleks et näidata ka teistele, et me oleme mingi sammu astunud.
Tulen lõpetuseks riigirahanduse juurde. Praegu ei ole mõistlik valitsuse kulutuste suurendamisega majanduskasvu turgutada. Me oleme varem rääkinud jõukohasest majanduskasvust. Olemasolev tööjõud, tehnoloogia ja oskused seavad mingisugused piirid ette. Kui spordianaloogiat kasutada, siis võib öelda, et iga sportlane peab valima õige tempo. Me ei ütle, et iga kord peab maksimumi peal sõudma, jooksma või mis iganes. Ma usun, et ka Ott Tänakul on gaasipedaal ja pidur ning ta kasutab mõlemaid. Kui ta vajutaks ainult gaasipedaalile, siis ilmselt lõppeks see halvasti. Nii et vahel on vaja pidurit, vahel on vaja gaasi. Kogu riigieelarve seadus on üles ehitatud sellele loogikale, et headel aegadel tuleks pigem varuda reserve ja halbadel aegadel siis neid kulutada. Me näeme, et praegu on tegemist siiski pigem – kuigi ei ole nii head ajad kui kaks aastat tagasi – heade aegadega. Laenu ei ole meie arvates praegu mõistlik võtta. Me võime öelda, et intressimäärad on vaieldamatult soodsad, aga paraku ei ole alati soodsad tingimused laenatud raha ärakulutamiseks. Piltlikult öeldes saab kehvadel aegadel sama raha eest ehitada rohkem kilomeetreid maanteid kui praegu. Sellega peab ka arvestama.
Lõpetuseks – mu aeg hakkab otsa saama – ütleksin, et meil oli hea aasta. Eesti 100 kontekstis me emiteerisime hästi palju erinevaid münte tähistamaks seda juubelit. Me väljastasime 900 miljonit eurot sularaha, umbes 750 eurot iga Eesti elaniku kohta. Ühiskonnas toimusid positiivsed arengud. Üks neist on välkmaksete tulek. Umbes 80% Eesti maksetest on välkmaksed, need liiguvad pangast panka ööpäev läbi vähem kui 10 sekundiga. See on uus areng. Teine on sularaha kättesaadavus, eriti maapiirkondades. Me siin kunagi – viis aastat tagasi, ma arvan – rääkisime sellest, et võiks olla selliseid innovaatilisi lahendusi nagu cashback-süsteem jne. Viimasel aastal loodi, ma arvan, 380 punkti Eestis, eriti maapiirkondades, kust on võimalik mingil moel sularaha kätte saada. Statistika kogumise süsteemi me oleme uuendanud. Ettevõtetele, kes peavad andmeid avaldama, on andmete esitamine koormus. Me proovime ajaga kaasas käia ja seda süsteemi eeskujulikult moderniseerida.
Lõpetuseks. Ma olen seitse aastat siin Eesti Panga presidendina esinenud. Väliskeskkonnas on veel palju riske. Eesti majandus on jahtumas, kuid kasvab jätkuvalt kiiresti. Eesti Pangal on olnud hea aasta. Nagu ma ütlesin, ma olen alati hinnanud koostööd nii Riigikogu täiskoguga kui ka rahanduskomisjoniga. Alates 6. juunist saab Eesti Pank uue, väga tubli presidendi. Ma loodan, et teie suhe temaga ja pangaga on edaspidi niisama meeldiv, konstruktiivne ja sõbralik, nagu on olnud meie suhe viimasel seitsmel aastal. Nii et jõudu kõigile. Aitäh! Hea meelega vastan teie küsimustele.