Austatud Riigikogu! Head ametikaaslased! Tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu kolmanda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Kõnesoove ei ole.
Sel juhul viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 81 Riigikogu liiget, puudub 20.

Alustame tänaste päevakorrapunktide arutelu. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi raamlepingust ja selle muudatustest tulenevate kohustuste täitmise tagamine" eelnõu 90 teine lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas Riigikogu otsuse eelnõu 90, mis on otsuse "Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi raamlepingust ja selle muudatustest tulenevate kohustuste täitmise tagamine" eelnõu, 27. septembril ja eile, 28. septembril lausa kahel istungil. Istungitel osalesid ka rahandusminister Jürgen Ligi, õiguskantsler Indrek Teder, Rahandusministeeriumi ning Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna nõunikud. Ma teeksin lühikese ülevaate kõigepealt 27. septembri koosoleku arutelust.

Austatud ettekandja, palun vabandust! Head ametikaaslased! Täna, mihklipäeval arutame me väga olulist otsuse eelnõu, ometi on saalis suur lärm. Ma palun teil natuke vaiksemalt olla, et me saaksime ettekandjat kuulata! Palun austame teda!

Komisjon oli juba tutvunud õiguskantsleri ja põhiseaduskomisjoni arvamustega ning komisjonil oli kujunenud seisukoht, et õiguskantsleri ja põhiseaduskomisjoni ettepanekud tuleb tingimata aluseks võtta ja otsuse eelnõusse teha täpsustused selliselt, et õiguslikud riskid oleks maandatud. Meil oli pikem arutelu selle üle, kas otsuse preambulis võiks olla viide riigieelarve seadusele. Selle pakkus välja Rahandusministeerium.
Hästi palju keskendus arutelu sellele, mis küsimused need oleksid, mida selle raamlepingu rakendamise korral arutaks Riigikogu täiskogu, ja mis küsimused oleksid Euroopa Liidu asjade komisjoni pädevuses. Komisjonil kujunes seisukoht, et iga programmi ei ole võimalik Riigikogu täiskogu istungil arutada. Seda volitust tuleb jagada Euroopa Liidu asjade komisjoniga. Tihti on abiprogrammidel veel alaprogrammid ja Euroopa Liidu otsustusprotsessi praktikas on see Euroopa Liidu rahandusministrite nõukogu teema. Nagu te teate, kogunevad Euroopa Liidu rahandusministrid viimasel ajal nädalavahetustel ühepäevase etteteatamisega. Seega on protsess muutunud väga operatiivseks.
Meil hakkas komisjonis kujunema selline arusaamine, et uued programmid ehk uued abipaketiga liituvad või abi vajavad riigid – need programmid peaksid olema kindlasti täiskogu arutelu teema.
Siinkohal ma rõhutan seda, et Riigikogul peab olema kontroll kõige garantiidega seonduva üle. Tal peab olema kogu asjaomane informatsioon ja sekkumisvõimalus. Aga küsimus on selles, millisena määratleda Euroopa Liidu asjade komisjoni roll ja millisena täiskogu roll. Rõhutati veel seda, et programmid ei pruugi olla koostatud ainult riigi kohta. On erinevaid programme – võlakirjade ostmise programmid, pankade rekapitaliseerimise programmid jne.
Arutelu oli ka selle üle, mida kõnealune garantii tähendab. Kas 1,9 miljardit on lagi või tuleb kõne alla muidki garantiisid? Sellel teemal oli pikem diskussioon. Komisjon võttis asja kokku ikkagi selliselt, et Riigikogu annab garantii sellele summale, mis on otsuses sätestatud.
Komisjon soovis ka kindlust – selle osas ma oma arust ei eksi, kui ütlen, et jõudsime konsensusele –, et Eesti parlamendi menetlus ei tohiks viia selleni, et kogu see EFSF lastakse põhja. Sellised arvamused kõlasid.
Oli arutelu riigiõiguse küsimuste, põhiseaduse tõlgendamise üle. Üks ettepanek oli, et ehk võiks piiritleda pädevuse selliselt, nagu see on raamlepingu artiklite järgi. Näiteks raamlepingu artiklis 10 on toodud küsimused, mida EFSF otsustab sõltumata sellest, kui suur on iga riigi osalus, aga on nõutav ühe hääle enamus. Arutasime, kas näiteks siit piir tõmmata.
27. septembri istungi kokkuvõtteks võttis komisjoni esimees arutelu kokku selliselt, et komisjonil on selge veendumus: kõigepealt tuleb Riigikogul lõpuni menetleda riigieelarve baasseaduse täiendamise seaduse eelnõu. See on kõnealusele otsusele aluseks. Seega kõigepealt 95 SE ja seejärel 90 OE. Samuti kujunes komisjonil arusaam, et me peame tempot hoidma, pole õige põhjendamatult viivitada. Ja kindlasti peavad otsuse sätted olema sellised, mis vaieldamatult vastavad põhiseadusele ja teistele seadustele. Õiguskantsleri esitatud küsimused peavad vastuse saama.
Lõpetuseks palus komisjoni esimees kõigil osalenud fraktsioonidel maha märkida n-ö oma punased jooned. IRL-i seisukoht oli, et otsuse eelnõu peab olema selline, et õiguskantsleril ei ole põhjust seda vaidlustada. Samuti peab see olema vähemalt 51 poolthääle eelnõu. Veel avaldati arvamust, et n-ö suured otsused jäägu Riigikogu täiskogu pädevusse, vähem suured otsustagu valitsus koos Euroopa Liidu asjade komisjoniga.
Sotsiaaldemokraatide punased jooned olid lühidalt järgmised. Eelnõu 95 ehk riigieelarve baasseaduse täiendamise eelnõu vastuvõtmine on kogu selle asja eeldus, see tuleb enne igal juhul ära teha, ja üldine põhimõte, mis puudutab riigieelarve seaduse sätete sõnastust, on, et tuleb hoida seda konservatiivset joont, mis selles seaduses on olemas. Garantiiküsimused võivad olla otsuse eelnõus, aga võivad olla ka RES-i kaudu sätestatud. Oldi nõus, et suured otsused tehakse täiskogus ja et tuleb tõmmata selge joon täiskogu ja Euroopa Liidu asjade komisjoni otsuste vahele.
Reformierakond andis teada, et eelnõu 95 osas ollakse nõus sotsiaaldemokraatidega. Nendegi arvates tuleks vähemalt 51 poolthääle põhimõtet järgida, aga meelevaldne oleks suurtel ja väikestel kohustustel vahet teha. Programmid ja kokkulepped ei puuduta vaid uusi riike, seal on palju sellist operatiivset sekkumist vajavaid otsuseid, mille tegemiseks väga hästi piisab Euroopa Liidu asjade komisjoni pädevusest.
Keskerakond on oma rajad piiritlenud selliselt, et nad on eelnõu vastu.
Me jätkasime arutelu eilehommikusel istungil. Kahjuks tuli infotunni aeg kätte ja osa komisjonist lahkus infotundi, aga kuna meil oli kohal ka õiguskantsler koos teiste ametnikega, siis tahtsime seda võimalust maksimaalselt ära kasutada ja jätkasime arutelu n-ö mitteametlikus vormis. Õhtul rahanduskomisjoni arutelu jätkus. Lühidalt võtaksin selle kokku nõnda, et nimetan need printsiibid, milles me eile hilisõhtul rahanduskomisjonis kokku leppisime. Lõplikku teksti siia laiali jagatud ei ole. Esiteks, otsuse eelnõus tuleb sätestada garantii tähtajad. See võiks olla sõnastatud niimoodi, et need antakse käesoleva otsuse jõustumisest kuni EFSF-i lõpetamiseni. Teiseks, Riigikogu täiskogu kinnitab uued liikmesriigi ja komisjoni vahel sõlmitavad lepingud ehk vastastikuse mõistmise memorandumid ehk uued abi saavate riikide programmid. Kolmandaks, Euroopa Liidu asjade komisjonile esitatakse arvamuse avaldamiseks memorandumite muutmise eelnõud ja memorandumite eelnõud, mille eesmärk on ennetavate vahendite, krediidilimiitide võimaldamine, võlakirjade ostmine või pankade rekapitaliseerimine. Neljandaks, kui on tegemist kiireloomuliste asjadega ja Euroopa Liidu asjade komisjon millegipärast ei jõua anda valitsusele arvamust, siis valitsus ikkagi annab Euroopa Liidus kokkulepitud tähtajaks seisukoha ja teavitab sellest Euroopa Liidu asjade komisjoni. Viiendaks, täiskogu peab arutama ka neid küsimusi, mis puudutavad raamlepingu muutmist, kui need mõjutavad garantiitingimusi. Kuuendaks võib öelda, et otsuse eelnõu peaks jõustuma üheaegselt riigieelarve seaduse täiendamise seaduse jõustumisega.
Komisjon otsustas teha ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata 29. september kell 14. See otsus tehti konsensusega. Ja palun vabandust, unustasin ütlemata, et komisjon arutas ka tähtajaks laekunud parandusettepanekuid. Neid oli viis: Keskerakonna fraktsioonilt üks ja Riigikogu liikmelt Igor Gräzinilt neli ettepanekut. Need on teil ka olemas. Parandusettepanekud komisjonis toetust ei leidnud. Aitäh!

Suur tänu, hea ettekandja! Teile on ka mõned küsimused. Heimar Lenk, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra komisjoni esimees! Mul on teile selline küsimus. Teie erakond Reformierakond pidevalt küsib seda küsimust, kas asi on läbi räägitud huvigruppidega, kas on kaasatud eksperdid, kas on uuritud avalikku arvamust. Nii oli ka eile siin saalis, kui räägiti lihavõttepühade teise püha riigipühaks kuulutamisest. Nüüd ma küsingi, kas komisjonis oli ka juttu, mida Eesti rahvas sellest asjast arvab. Kas te olete rääkinud näiteks euroskeptikutega? Teie oma fraktsioonis on euroskeptikuid, mida nemad arvavad? Ja kas on tehtud avaliku arvamuse uuringut? Me teame, et täna käsitleb sama küsimust Bundestag. Aga Saksamaal on tehtud rahvaküsitlus, mille tulemused ütlevad, et kolm sakslast neljast on selle abipaketi vastu. Mul on küsimus: kas te oskate öelda, mitu eestlast on selle abipaketi poolt ja mitu vastu?

Austatud küsija! Te ärge arvake, et ainult teie suhtlete inimestega. Ka Reformierakonna fraktsiooni liikmed suhtlevad väga paljude inimestega üle terve Eesti. Aga kui nüüd minna teema juurde, millega me peaksime tegelema, ehk siis nende sätete juurde, siis rahanduskomisjon on eelnõu arutanud väga paljude juristidega – põhiseaduskomisjoni juristidega, õiguskantsleri büroo juristidega, Rahandusministeeriumi juristidega. See loetelu ei ole lõplik. Rahanduskomisjon on protsessi kaasanud väga palju kõrge kvalifikatsiooniga õigus-, majandus- ja rahandusala spetsialiste. Selle pärast ei ole tõesti vaja muretseda.

Rainer Vakra, palun!

Aitäh! Hea eesistuja ja hea ettekandja! Mul on lihtne küsimus. Ja kuna ma tean, et teile arvud meeldivad, siis tean ka seda, et teil on sellele samuti lihtne vastata. Kui tsiteerida peaministrit, siis Eesti näeb Euroopas alati kõige parem välja. See vastab tõele, eriti kui arvestada seda, kui suur on EFSF-is Eesti osalus ja kui suur on meie sisemajanduse kogutoodang. Ma toon mõningad arvud. Eesti osa selles on konkurentsitult kõige suurem – 13% SKT-st. Näiteks Luksemburgi osalus on ainult 4,4% SKT-st, Soomel 7,3%, Saksamaal 8,2%. Kas oskate põhjendada, millest Eesti kuldmedal ja entusiasm selles vallas on tingitud?

Ma vastan hästi lühidalt: selle jaotuse põhimõte on analoogne Euroopa Keskpanga osaluse jaotuse võtmega ning sõltub rahva arvust ja sisemajanduse kogutoodangust. See võti ongi valem, mis kehtib kõigile ühtemoodi.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud komisjoni esimees! Ma võin teid aidata. Mul oli natuke piinlik kuulata, et te ei tea, kui palju Eesti rahvast toetab seda ja kui palju mitte. Postimehe küsitluse järgi 80% inimestest on selle vastu. Samas te ütlesite, et me peame tempot hoidma ja selle asjaga on kiire. Meil on täna siin kolm täiskogu istungit ja mitu komisjoni istungit. Miks me ei alustanud selle asjaga varem, et rahvas sellest rohkem teaks? Või oligi plaanis seda salajas hoida? Teeme ära kiirmenetlusega, ruttu-ruttu, ja ongi tehtud. Miks see on praegu niisuguses tempos läinud, et meil on rohkem küsimusi kui vastuseid?

Võib-olla need vastused, mis te saite esimesel lugemisel, kui tõesti arutati eelnõu põhimõtteid, teile ei sobinud. Mis sinna ikka parata. Täna me arutame konkreetseid sätteid. Komisjonis me ei eile ega ka üleeile seda ei lahanud, kes on selles süüdi, et arutelud ei alanud varem. Reformierakond arutas seda küsimust intensiivselt juba kevadistungjärgu ajal. Me kutsusime fraktsiooni Eesti Panga esindajad, kutsusime majandus- ja rahanduskomitee ehk IFC esindajad, kutsusime mitmesuguseid spetsialiste. Euroopa Liidu asjade komisjon tegeles terve suve euroala võlakriisi päästemehhanismi küsimusega laiemalt ja fondi temaatikaga kitsamalt. Rahandusminister ütles isegi need kuupäevad, millal fondi raamleping Euroopa Liidu liikmesriikide konsensuse tulemusel valmis. Kui see vastus teile ei sobinud, siis ma ei saa sinna midagi parata.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Minu arvates valitseb mõningane väike segadus. Sa rääkisid väga innukalt komisjonis räägitust ja seisukohtadest, et võib-olla Riigikogu peaks uusi abiprogrammiga liitujaid arutama. Aga kui ma vaatan tänaseks lugemiseks esitatud eelnõu, siis siin on kirjas, et kõike seda teeks nagu euroasjade komisjon. Kas me praegu arutame seda eelnõu, mis meile teiseks lugemiseks laua peale on pandud?

Jah loomulikult, see on esialgne tekst. Ma rääkisingi põhiprintsiibist, ma ei rääkinud eelnõu konkreetsest uuest sõnastusest. Kui te oleksite õhtusel istungil kohal olnud, siis te oleksite võib-olla sellest paremini aru saanud.

Enn Eesmaa, palun!

Aitäh, austatud esineja! Täna me räägime Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi raamlepingust ja oletame, et Eesti otsustab sellega liituda. Minu küsimus on praktilist laadi. Praegu on kaks klienti, kaks riiki, Kreeka veel ei ole. Juhul kui ta tuleb, milline on siis menetlus? Millised on selle memorandumi raamid? Ja millised on selle memorandumi raamid, kui lisandub järgmine klient ja meie oleme juba selle fondi n-ö täisliige? Kui põhjalik see on? On see väga üldsõnaline?

Aitäh, väga hea küsimus! Nagu ma ütlesin, sellisel juhul on tegemist uue memorandumiga ja arusaam on selline, et seda peaks arutama täiskogu. Aga ma võin nii palju öelda, et ma olen neid memorandumeid näinud. Need on üsna mahukad dokumendid, mis seavad abi saavale riigile konkreetsed tingimused alates eelarveraamistikust, võlakohustustest ja võlakohustuste vähendamise eesmärkidest. Neis on konkreetselt kirjas majandusprogramm, kokkuhoiumeetmed, näiteks selle kohta, kui palju avalikus sektoris ametnikke tuleb koondada. Need võivad olla väga detailsed. Tegu on muidugi huvitava materjaliga, aga ma hoiatan, et need memorandumid on hästi informatsioonimahukad ja väga spetsiifilised, keskendunud riigirahandusele.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud kõneleja! Mul on sama küsimus, aga teisest küljest. Mispärast teie eelnõus on ikkagi Riigikogu nende küsimuste arutelust eemaldatud? Kõnealused summad puudutavad siiski küllalt suurt protsenti meie eelarvest ja Riigikogu peaks nii suurte summade kasutamise otsustama, mitte ainult valitsus.

Aitäh! Kui te oleksite tähelepanelikult kuulanud, siis te teaksite, et ma ütlesingi, et rahanduskomisjonil on kokku lepitud põhiprintsiibid muuta seda teksti nii, et pädevused saavad uues redaktsioonis täpselt sätestatud.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! See, kuidas me oleme seda seaduseelnõu rahanduskomisjonis menetlenud, ei kannata mitte mingisugust kriitikat. Eile õhtul selgus veel asjaolu, et raamleping iseenesest hakkab elama oma elu ja meie Riigikogus kinnitame ainult fondi garantii alguse, lõpu, summa ja intressid. ELAK-i teha jäävad ainult komakohtade parandused. Eile üllatus sellest ka Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Taavi Rõivas, kes ütles, et tema hinnangu kohaselt me peame ka selle raamlepingu kinnitama. Juristid seletasid, et nad saadavad ka kirjaliku vormi ja selgituse selle kohta, miks Riigikogu ei kinnita. Olge hea, palun lugege stenogrammi huvides see juristide kiri ette!

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult vastati teie samale küsimusele juba eile rahanduskomisjonis. Fondi raamleping on tõesti selline dokument, kus isegi võidakse määrata, kas fondil on kolm, neli või viis direktorit. Fondi sisemine asjaajamine on seal ka sätestatud. Loomulikult garantiid puudutavad muudatused, garantiid mõjutavad küsimused peavad läbi Riigikogu käima. Ma arvan, et te saate ka omal jõul selle meile lubatud dokumendiga tutvuda. Mul seda kahjuks praegu siin käepärast ei ole.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Mul oleks küsimusi hästi palju, aga küsin seda: kas sa võiksid nimetada kolm põhjust, miks me ei peaks seda eelnõu vastu võtma? Alati on ju asjadel plussid ja miinused. Räägi nagu spetsialist, miks me ei peaks seda tegema. Kas te seda arutasite komisjonis? Ei saa ju olla nii, et kõik on hästi ja kõik töötab ainult selles suunas, et võtame vastu. Miks ei peaks vastu võtma?

Et aega kokku hoida ja samalaadseid küsimusi ära hoida, ma kordan: me arutame sätteid, mitte üldpõhimõtteid. Ma vastaksin teile niimoodi. Küllap te olete lugenud riigieelarveid, selle aasta oma ja eelmise aasta oma. Vaadake, kui palju meil investeeringuid on! Haiglate investeeringud tulevad Euroopa Liidu vahenditest, põhiline osa teedeehituse summadest tuleb Euroopa Liidu vahenditest. Suur osa investeeringutest on Euroopa Liidu raha, mille me saame tagastamatu abina. Praegu Euroopa Liit küsib meilt abi: me oleme probleemi ees, tulge aidake, aidake garanteerida! Itaalia garanteerib summas 136 miljardit, meie garantii on 2 miljardit. Kas Eesti peaks Euroopa Liidule ütlema, et vaadake ise, kuidas hakkama saate? Tegelikult, kui kujutada ette teoreetilist võimalust, et see garantii peaks realiseeruma, mida ma oma praeguste teadmiste juures tõenäoliseks ei pea, isegi sellisel juhul me saame Euroopa Liidust tagastamatut abi kordades rohkem, kui me anname praegu garantiid. Aga veel kord: täna me räägime eelnõu sätetest ja komisjonis arutasime otsuse üldiseid põhimõtteid 26. septembril. Nendest me andsime siin saalis juba ülevaate.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud kolleeg! Küsisin rahandusministrilt, aga ei saanud kahjuks vastust, mida kujutab endast Luksemburgis registreeritud aktsiaselts. Seoses sellega tahan teie käest küsida: kas selles äriettevõttes on meie riik esindatud või ei?

Seda küsimust me komisjonis ei käsitlenud. Rahandusminister vastas, et ta ei ole ka seda äriühingu kontorit näinud. Aga kui see tähtis on, me võime sinna teha näiteks mingi komisjoni väljasõidu.

Yana Toom, palun!

Aitäh! Härra ettekandja! Mul on teile selline küsimus. Ma kuulsin praegu jälle vastuolulist juttu ja ma loen seda ka meediast. Te räägite sellest, et me oleme Euroopa Liidust toetusi saanud, aga Euroopa Liit ja eurotsoon ei ole üks ja sama. Kui ma räägin tavainimestega ja kui ma loen meie meediat, siis ma näen, et meie inimesed, meie maksumaksjad ei saa täpselt aru, mis ikkagi toimub. Signaalid, mis siit Riigikogu saalist tulevad, on üksteisega tihtipeale vastuolus. Kas te jagate härra Ligi arvamust, et inimesed, kes on sellele vastu, on debiilikud? Äkki me siin ikkagi teeme midagi, mis on meie maksumaksjale vastukarva?

Ma soovitan, et kui te valijatega räägite, ärge noppige välja meelevaldseid detaile ja ärge tõlgendage neid oma arusaamade järgi. Katsuge kas või uuesti Jürgen Ligi jutu stenogramm läbi lugeda. Usutavasti saate sealt väga palju väärtuslikku informatsiooni, mis on teile abiks inimestega suhtlemisel.

Peeter Võsa, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kolleeg Lengile te ei suvatsenud vastata ja mul on sellest kahju. Olen teid muidu ikka arukaks inimeseks pidanud. Aga võib-olla te ei saanud küsimusest aru, seega kordan küsimust ja ootan sellele konkreetset vastust. Kas selles küsimuses on läbi viidud avaliku arvamuse uuring ning kui on, siis mitu protsenti eestlastest on selle eelnõu vastu?

Aitäh küsimuse eest! Ma ikkagi jääksin nende teemade piiresse, mida me komisjonis käsitlesime. Seda küsimust me ei jõudnud komisjonis arutada. Meil oli väga palju nii õiguslikke kui ka sisulisi küsimusi.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea kolleeg! Te rääkisite, et tänu eurotsooni kuulumisele me saame Euroopa Liidust nii palju toetusi. Ma küsin: kas näiteks lätlastele arvestatakse Euroopa Liidu toetusi kuidagi teistmoodi kui Eestile?

Läti on hea näide, kui te sellega juba välja tulite. Läti oli kriisi ajal tõsistes raskustes ja vajas rahvusvahelist abi. Ja see toimis, riik on hakanud oma rahandust ja kogu majandust järje peale saama. Läti võitis aega, see oli olukord, kus finantsturgudelt ei olnud võimalik mõistliku hinnaga raha laenuks saada. Teised riigid tulid appi, andsid normaalse intressiga laenu ja abi toimis. Ja julgen kinnitada, et see raha tuleb laenuandjatele Läti riigilt ilusasti tagasi.

Deniss Boroditš, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin asja selguse huvides. Teie sõnul me peame olema tänulikud Euroopa Liidule, sest oleme sealt saanud väga palju vahendeid teede, haiglate ja haridussüsteemi jaoks, samuti muid investeeringuid. Aga minu teada on need tulnud tänu sellele, et me oleme Euroopa Liidu liige ja mitte tänu sellele, et me oleme euroala liige. Aga võib-olla ma eksin ja sellest mu küsimus ongi. Kas need investeeringud või toetused, millest te rääkisite ja mille eest me peame tänulikud olema, on tulnud tänu euroala liikmeks olemisele või tänu sellele, et me oleme Euroopa Liidu liige?

Euroopa Liitu astudes me võtsime kohustuse eurotsooniga liituda ja me oleme selle kohustuse ilusasti täitnud. Täna ma olen veelgi rohkem veendunud, et see oli õige tee, mille me valisime, ja ma ei hakka siin praegu kirjeldama, kui palju me oleme saavutanud nii majanduslikus mõttes kui ka julgeoleku mõttes.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea kolleeg! Tule mulle palun appi ja aita selgitada! Sa räägid ühtepidi, et teine lugemine on käsil ja et esimesel lugemisel me rääkisime printsiipidest. Tegelikult alustasid sa oma juttu sellest, et komisjonis räägiti põhiprintsiipidest, kuidas on vaja seda eelnõu muuta, nüüd aga on meil ikkagi vana variant ees. Miks komisjon ei suutnud või ei tahtnud teha konkreetseid ettepanekuid, kuidas see sisu teisel lugemisel välja näeb? Miks te ei teinud konkreetseid ettepanekuid ja räägite mingisugustest printsiipidest? Teisel lugemisel peaksid need olema kirja pandud ja peaksid olema eelnõus sees. Miks ei ole?

Nagu te teate, enne seda, kui komisjon need printsiibid formuleeris, olime me juba teinud otsuse teine lugemine katkestada. Selleks on olnud väga mõjuvad põhjused. Aga ärge muretsege, te saate need tekstid veel täna. Rahanduskomisjon koguneb täna kell 2.

Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, härra juhataja! Hea kolleeg! Te ütlesite, et ei pea garantii realiseerumist tõenäoliseks. Ometi austatud rahandusminister nendib, et kui garantii on antud, siis tuleb arvestada, et see läheb realiseerimisele. Siin on teatav vastuolu. Te olete hea spetsialist, palun selgitage, millele te tuginete väites, et ei pea garantii realiseerumist tõenäoliseks.

Sõltumata sellest, milline spetsialist ma olen, on mul õigus hinnata mingi sündmuse toimumise tõenäosust. Aga ma olen teiega nõus, et garantii on garantii – see võib realiseeruda ja ka mitte realiseeruda. Senised toetusprogrammid on end õigustanud. Lätist ma rääkisin, Portugal ja Iirimaa on järgmised näited, kus abiprogrammid on toiminud. Riigid on aega võitnud ja saavutanud maksevõime paranemise, nii et praegu tundub, et nad on suutelised oma võlgu tagasi maksma. Aga tõesti, garantii on garantii. Jah, ma olen nõus, et see võib realiseeruda, ent võib ka mitte realiseeruda.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Meil on laudadele välja jagatud teise lugemise eelnõu, mis kardinaalselt erineb sellest, millest eile komisjonis juttu oli. Põhjustest, miks see nii on, te juba rääkisite. Palun korrake veel kord üle need uued printsiibid, milles komisjon eile väidetavalt kokku leppis! Millistel juhtudel peab Vabariigi Valitsus tulema parlamendi täiskogu ette, millistel juhtudel on Vabariigi Valitsus kohustatud tulema Euroopa Liidu asjade komisjoni ette seisukoha saamiseks ja millistel juhtudel on Vabariigi Valitsusel endal õigus teha otsuseid eelnõu 90 valguses?

Austatud küsija! Ma arvan, et ei ole otstarbekas üle korrata seda, mida ma olen juba öelnud. Selleks saate kasutada stenogrammi. Aga palun ärge muretsege, rahanduskomisjon saab need printsiibid sõnastatud ka sätetena.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Ma olen nõus, et me saame Euroopa Liidust küllaltki suurt abi. Kui me võtame meie aastaeelarve, siis sellega võrreldes see moodustab umbes 17%, kui ma ei eksi. Praktiliselt on tegu meie investeeringuprogrammiga. Muidugi, väga hea näide oli Luksemburg, aga nende eelarve on ligi kolm korda suurem kui meie oma ja elanikkond kolm korda väiksem. Eile tõi härra Barroso välja terve suure programmi, mida peab tegema Euroopa Liit, sealjuures ka eelarvepoliitikas. Öelge, palun, milline ikkagi on meie väikse eelarve tulevik nii suurte koormuste korral ja nii rohkete Euroopa seatud tingimuste korral!

Austatud küsija! Barroso esinemise materjalid ei olnud veel avaldatud sel ajal, kui komisjon istungit pidas. Nii et me ei arutanud seda küsimust.

Yana Toom, palun!

Aitäh! Tahan jätkuks meie äsjasele sõnavahetusele öelda, et seda, mida rääkis härra Ligi, rääkis ta vastates minu küsimusele, nii et ma ei tarvitse selleks stenogrammi lugeda. Ma tuletan teile meelde, et härra Ligi tembeldas Õhtulehe ajakirjanikud debiilikuteks. Selle lehe tiraaž on 52 000 ja lugejaskond umbes 150 000 eestimaalast. Minu küsimus on selline: kui 80% Eesti elanikke on selle eelnõu vastu, kas te saate mulle poliitikuna öelda, kust peab jooksma see piir, millest alates peaksid toimima hakkama reaalse demokraatia mehhanismid, nii et me ikka arvestame oma rahva tahet?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei ole teiega nõus. Ma ei usu, et need arvud on tõepärased.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu Keskerakonna kolleegid rahanduskomisjonist rääkisid, et selle otsuse jõustumise kuupäeva on plaanis peale eelnõu selle lugemise katkestamist muuta. See peaks jõustuma koos teise seadusega, mille eelnõu on praegu menetluses ja mis puudutab riigieelarve seaduse täiendamist. Öelge, palun, millest on tingitud selline muudatus? Millal see teine seadus peaks jõustuma ja mis juhtub näiteks siis, kui president otsustab seda teist seadust mitte välja kuulutada? Kas teil on mingisugune varuplaan olemas või on teil juba kokkulepe presidendiga olemas, et seadus, mille eelnõu kannab numbrit 95, kuulutatakse välja? Toob see ju kohe kaasa ka käesoleva otsuse jõustumise.

Meil on arusaamine, et otsus võiks jõustuda üheaegselt RES-i, riigieelarve seaduse täiendamise jõustumisega. Kui see seadus ei ole jõustunud, siis ei saa ka otsuse eelnõu otsusena jõustuda. Väga lihtne! Siin ei tohiks midagi keerulist olla. Kogenud Riigikogu liikmele peaks see mõistetav olema.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Ma olen absoluutselt nõus, et solidaarsusprintsiip on oluline printsiip Euroopa Liidus ja loomulikult ka kogu maailmas. Samal põhimõttel peaks seda printsiipi ka rakendama. Kui kasutada sporditermineid, siis olete te rahandusministrina väga kõrge auhinna saanud, teid on hinnatud väga kõrgelt. Võib-olla peaksite solidaarsust väljendama hoopis sellega, et lähete annate mõnele riigile nõu, kuidas riigirahandus korda saada. Minu küsimus on: kas komisjonis arutati ka mingeid muid, alternatiivseid solidaarsuse väljendamise variante?

Me keskendusime komisjonis konkreetsele eelnõule. Kui me oleksime teema hästi laiaks viinud, siis arutaksime seda jõuludeni. Aga see on teil muidugi hea küsimus. Meil on kindlasti hoolimata oma väiksusest võimalik anda väärtuslikku nõu ja ma arvan, et selles valdkonnas solidaarsuse ülesnäitamine on väga tähtis.

Deniss Boroditš, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Selge see, et Eesti on selles toetajate klubis kõige vaesem, kui lähtuda inimeste elatustasemest. Võtame meie palgad ja pensionid – need on kordades väiksemad kui teistes euroala riikides, ka nendes riikides, keda me hakkame abistama. Mul on ka küsimus, kas on kaalutud EFSF-ile alternatiive, näiteks selliseid nagu esimene abipakett, mille puhul toetavad kahepoolsete lepingute alusel riigid, kellel on see rahaliselt võimalik.

Ma veel kord pööran tähelepanu sellele, et me arutasime komisjonis väga kontsentreeritult konkreetse eelnõu sätteid. Me jõuame neid suuri arutelusid veel pidada. Me oleme neid Euroopa Liidu asjade komisjonis pidanud terve suve ja ka väljaspool komisjoni, me peame neid ka edaspidi. Tõesti, katsuge mõista, et me keskendusime komisjonis sellele ülesandele, mis meil praegu käsil on.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea kolleeg! Kindlasti on selle stabiilsuspaktiga võimalik mõningaid riike päästa, aga majandusinimesena te ju teate ja tajute, et on ka selliseid riike, mida kindlasti see pakt ei päästa. Nende päästetee saab olla ainult võlgade kustutamine. Kas te välistate selle, et Eesti maksumaksja raha eest hakatakse kustutama nende riikide võlgu, kes on elatustasemelt kolm, neli, viis korda Eestist jõukamad?

Ma tõesti ei saa seda arutelu praegu laiemaks viia. Me arutame otsuse eelnõu 90 sätteid. Me võime seda arutelu pidada eraldi, me võime nii komisjonis kui ka komisjoniväliselt kokku saada ja arutada neid teemasid. Aga mul on ettepanek keskenduda täna oma põhitööle, mis meil praegu ära tuleb teha.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Päris nõus ma teiega ei ole. Minu arust on teema nii oluline, et peaks ikkagi lahkama ka tervikpilti ja vaatama seda kui ühte suurt küsimust, millele meil tuleb täna ühiselt vastus leida. Aga minu küsimus on selline. Endise rahandusministrina ja praeguse komisjoni esindajana te kindlasti oskate öelda, et kui garantii peaks realiseeruma – teie seda ei usu, mina usun –, millised need kolm rida meie väikese riigi eelarves saavad olema, mille arvel see toimub? Tooge kolm näidet, mis valdkondade arvel me selle raha leiame. On need pensionid, on need hariduskulud, on need kaitsekulud?

Kogenud Riigikogu liikmena te teate väga hästi, et ma ei saa sellele vastata. Te küsite mingi x aasta eelarve kohta, kus selleks peaksid mingisugused summad olema. Sellele on praegu võimatu vastata. Ent ma võin teile üldisemalt vastata, et meie rahanduslik seis on palju parem kui enamikul garanteerivatel riikidel. Mingeid kategoorilisi väiteid ma aga praegu maha öelda ei taha. Jah, ma jään selle juurde, mis ma ütlesin: garantii võib realiseeruda, võib mitte realiseeruda. Nii palju kui praegu teada, ei ole realiseerumise tõenäosus suur, kui mitte öelda, et see on vähe oluline.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleeg! Meil seisab ees garantiide heakskiitmine. Nende ulatus on 2 miljardit eurot. Kujutame ette, et juhtub kõige hullem ja need garantiid tuleb meil lähitulevikus realiseerida. See tähendab, et see otsus avaldab väga suurt mõju meie riigi majandusele, sotsiaal-, kaitse- ja mis tahes muule poliitikale. Tuleta, palun, meelde, kes tegi selle mõju analüüsi, et see rahanduskomisjonile esitada, ja millal me seda võimalikku mõju komisjonis arutasime?

Ma teen kõigepealt täpsustuse: enne ma ütlesin, et garantii realiseerumise tõenäosus on vähe oluline. Mitte vähe oluline, vaid vähe tõenäoline. Ma eksisin sõnaga. Aga teie küsimusele olen ma juba vastanud. Te olete komisjonis ise olnud ja teate, et meil pole neid analüüse laual olnud.

Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, härra juhataja! Hea kolleeg! Mu küsimus puudutab tulevikku. Kui me garanteerime Eesti osalemise ja garantii realiseerub, siis millest Eesti alustab: kas võtab kasutusele reservid või asub laenama? Kas te olete seda arutanud?

Oskan vastata, et Eesti riigil on sõltumata sellest, kas me oleme arutanud küsimust sääraselt, nagu teie selle püstitasite, finantsvõimekus üsna suur. Meil on laenuvõtmisvõimekus, meil on reserve ja meie eelarvedefitsiit ei ole suur. Need asjaolud peaksid ka teile teada olema.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Täna juba käivad sellised jutud, et tegelikult sellest 440 miljardist eurost, mida see EFSF peaks võimaldama, ei piisa Euroopa majanduse ja hätta sattunud riikide päästmiseks. Mõnede ekspertide arvates peaks see summa lähiajal kasvama kuni 2 triljoni euroni. See on ulmeline summa! Kas te teate, kui kiiresti võib Euroopa otsustada, et me peame oma garantiisid suurendama? Mitme miljardi euro võrra me peaksime oma garantiisid suurendama ja kas meil ikka oleks võimalik neid garantiisid teenindada, kui tõesti EFSF peaks tulevikus kasvama kahe triljoni euroni?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti saab rahvusvahelisest pressist väga palju huvitavat informatsiooni, eriti nende riikide pressist, kes ise ei ole eurotsoonis ja kasutavad mõnda muud valuutat ja ennustavad hirmsat tulevikku eurole. Aga mina soovitan külma närvi hoida ja mitte iga kuulujutu peale kohe ummisjalu tormama hakata.

Vladimir Velman, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! On selge, et see, mis toimub praegu Euroopas ja eurotsoonis, mõjutab ka meie majandust, mõjutab ka meie elu tulevikus. Aga kui me räägime solidaarsusest Euroopas, siis peaks võib-olla rääkima kõigepealt solidaarsusest meie Eesti ühiskonnas. Ent see on natuke teine teema. Minu küsimus on: mil määral see eelnõu, mida me praegu arutame, mõjutab järgmise aasta eelarvet ja kuidas need garantiinumbrid kajastuvad selles eelarves? Endise rahandusministrina te peate seda teadma.

Aitäh küsimuse eest! Jah, see puudutab järgmise aasta eelarvet, mille eelnõu eile Riigikogule üle anti. Aja kokkuhoiu mõttes ma võin teile hiljem seletuskirjast näidata, kus need read on.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma olen viimastel päevadel meediast lugenud, et õiguskantsler on seda eelnõu puudutavate õiguslike otsuste osas väga kriitiline olnud – et kas need on põhiseadusega kooskõlas. Loen ka, et kolleeg Igor Gräzin on esitanud mõned muudatusettepanekud lähtuvalt õiguskantsleri ettepanekutest, mis on avalikult tehtud. Need kõik on jäetud rahuldamata. Kas te olete ikka kindlad, et see kõik on põhiseadusega kooskõlas?

Kuna komisjon määras seoses teise lugemise katkestamisega uue tähtaja, siis on Igor Gräzinil võimalik oma parandusettepanekud uuesti esitada ja kindlasti me neid käsitleme. Aga nii palju ma võin rahustuseks öelda, et õiguskantsler on olnud arutellu kaasatud. Eile kinnitas rahanduskomisjoni esimees komisjonis, et õiguskantsler nõustub uute sätetega, ja siinkohal ma tahan avaldada tänu õiguskantslerile ja tema büroole nende panuse eest. Tõesti, õiguskantsleri märkused, ettepanekud ja probleemipüstitused on väga väärtuslikud ja meile suureks abiks olnud.

Rainer Vakra, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Tähelepaneliku kuulajana mulle meenus, et Yana Toomile vastates te soovitasite tal lugeda stenogrammi. Sellest lähtuvalt on mul säärane küsimus. Kui hea kolleeg Tarmo Tamm küsis, kas on arutletud alternatiivide üle, te vastasite, et see ei ole suure saali teema, seda tuleks arutada komisjonis. Vastates aga härra Laaneti küsimusele, kas oleks võimalik eksportida Kreekasse meie suurepäraseid kärpekrokodille ehk leida alternatiive, te ütlesite, et komisjonis ei olnud selleks aruteluks aega. Heites nüüd pilgu stenogrammi, tekkis mul küsimus: kus siis oleks võimalik seda arutada? Kord te väidate, et komisjonis, aga kui küsitakse komisjoni kohta, siis te ütlete, et komisjonis polnud aega.

Meil on istunginädalad, kui töötavad komisjonid, ja meil on istungivabad nädalad. Ma olen sellega nõus, et neid küsimusi on vaja käsitleda pidevalt. Juba ammu on vaja olnud nendega tegelda ja ka tulevikus tuleb seda teha. Küll me leiame need võimalused, ärge selle pärast muretsege.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Sa olid vist eile ka saalis, kui me arutasime pühade ja tähtpäevade seaduse muutmist. Seal esitati pretensioon, et ei tehtud analüüsi, kuidas mõjutaks üks täiendav riigipüha meie majandust. See pidi olema tähtis isegi vaatamata sellele, et rahandusministri kinnitusel see tegelikult erilist mõju ei avaldaks. Aga praegu me kavatseme riigile võtta suuri kohustusi, ent selle mõju analüüsi ei ole tehtud. Ütle, palun, kas komisjonis üldse seda küsimust arutati? Kas seda küsiti rahandusministri käest ja paluti teda, et ta teeks sellise analüüsi ja tooks meile need tulemused, et saaks arutada, kuidas näeb meie riigieelarve välja näiteks viie aasta pärast?

Aitäh küsimuse eest! Kõige parem analüüs, hindamaks kas või garantii realiseerumise tõenäosust, on jälgida liikmesriikide programme – neidsamu MoU-sid ehk vastastikuse mõistmise memorandumeid, mis on raamlepingus sätestatud. Just nende programmide täitmist tuleb jälgida, et näha, kuidas riigid on omale võetud kohustusi täitnud – kas nad teevad seda tempokalt või kipuvad maha jääma. Seda hindamist tehakse praegu ja tehakse ka edaspidi. Kui me liitume fondiga, on meil võimalus seal oma panus anda, olla nende analüüside juures ja sekkuda, kui on tarvis. See ongi kõige parem garantii.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Meile on siin korduvalt kinnitatud, et garantiid on tegelikult selline asi, millel ei ole mingit erilist tähtsust ja mitte iialgi neid ei realiseerita. Samas olete täna juba kahel korral öelnud, et on olemas kaks võimalust: need kas realiseeritakse või neid ei realiseerita. Ma kardan, et ka rahanduskomisjoni liikmetel on jäänud selline mulje, et garantii on puhas formaalsus. Kuna teie teate, et see ikka ei ole puhas formaalsus, kas te olete rahanduskomisjoni liikmeid hoiatanud ja kas nad on arutanud võimalikke stsenaariume, sh ka seda, et garantiid realiseeritakse? Nagu te väidate, on see võimalik.

Minu arusaamine on selline, et rahanduskomisjoni liikmetel on adekvaatne arusaamine garantii olemusest.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Oma sissejuhatavas kõnes ehk ettekandes te mainisite printsiipidest rääkides, et teatud otsustuspädevus läheb Euroopa Liidu asjade komisjoni kätte. Vabariigi Valitsus pöördub ELAK-i poole ja küsib seisukohta. Aga minu teada praegune Riigikogu kodu- ja töökorra seadus seda ei võimalda – see ei võimalda ELAK-il selles küsimuses Vabariigi Valitsusele seisukohta anda. Kas tänaseks on selgeks saanud, kas on tarvis Riigikogu kodu- ja töökorra seadust muuta ja kui on, siis mil viisil ja millal seda teha plaanitakse?

Aitäh küsimuse eest! Jah, tõesti, Riigikogu kodu- ja töökorra seadus annab ELAK-ile raami selliselt, et komisjon annab oma arvamuse Euroopa Liidu õigusaktide kohta. Kõnealust fondi raamlepingut võib-olla tõesti ei saa pidada selliseks Euroopa Liidu õigusaktiks ning selles osas on tõenäoliselt vaja kodu- ja töökorra seadust täpsustada. Aga millal seda teha, see võiks olla üks meie tänase rahanduskomisjoni arutelu teemasid.

Peeter Kreitzberg, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kreeka võlakriis on teatud suuremate pankade kriis Euroopas. Kus need pangad asuvad? Kas te võite mõningaid neid nimetada?

Euroala võlakriis on võtnud suured mõõtmed ja see tähendab riske finantssüsteemis, riske panganduses. Te mainisite Kreekat. Loomulikult on need pangad, kelle vara hulgas on Kreeka võlakirju, haavatavamad kui teised. Neid mõjutavad need riskid rohkem. Nii lihtne see ongi.

Heimar Lenk, palun!

Mul on selline küsimus. Enne te jätsite vastamata, kuidas rahvas asjasse suhtub. Te pole neid seisukohti komisjonis arutanud ja riigi tasemel pole uuringuid korraldatud. Aga kui te peaksite nüüd avalikkuse ees esinema, kuidas te seletaksite rahvale, kui kindel see on, et meil siiski seda summat välja maksta ei tule, seda kolmandikku Eesti riigi eelarvest?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti ma kasutan iga võimalust, et inimestele selgitada, mis väärtust kujutab endast Euroopa solidaarsus ja koostöö. Ma soovitan ka teil kohtumistel seda väärtust inimestele selgitada.

Vladimir Velman, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui te ei oleks tuntud rahandusspetsialist, võib-olla ma ei hakkakski seda küsimust küsima, aga nüüd ma küsin teilt teie südametunnistusele koputades: kui suureks te ise peate neid riske, mis toob meie riigile see eelnõu, mida me praegu arutame?

Ma vastaksin selliselt, et päästemehhanism on parim, mis Euroopa Liidu liidrid praeguste teadmiste juures on suutnud välja pakkuda ja kokku leppida. Usutavasti selle fondi senine ja ka edasine edukas rakendamine – eelkõige pean ma silmas, et sinna on meetmeid juurde tulnud – on parim vahend, millega saab euroala võlakriisiga seonduvaid riske maandada.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Vastates minu küsimusele selle kohta, kas rahanduskomisjoni liikmed on teadlikud sellest, et garantiid võidakse ka realiseerida, ütlesite te, et rahanduskomisjoni liikmetel on asjast täiesti adekvaatne arusaam. Ja kui neil on adekvaatne arusaam, kas siis on arutatud mõlemat stsenaariumi või ei ole? Kas rahanduskomisjonis on arutatud, mis saab siis, kui garantiid realiseeritakse?

Aitäh küsimuse eest! Ma võin teile kinnitada, et rahanduskomisjon – me räägime praegu 27.-28. septembri istungitest, aga rahanduskomisjon on istunud koos varemgi ja istub ka tulevikus – on  käsitlenud ja käsitleb edaspidigi võlakriisiga seonduvat väga kitsas raamis, aga kindlasti ka laiemalt, kui eeldavad tänased konkreetsed eelnõusätted.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud esineja! Te olete täna korduvalt öelnud, et me peaksime väga tänulikud olema, et oleme Euroopast nii palju raha ja muud abi saanud. Aga Eesti ei ole ju saanud mitte mingisugust erakorralist abi. Kõik on olnud tavalised Euroopa Liidust tulevad finantseeringud ja õige pea hakkab meie sissemakse saadavaid toetusi ületama. Miks te ikkagi praegu jagate siin saalis niisuguseid katteta valvevastuseid, mis on teile võib-olla fraktsioonis ette kirjutatud? Me tahame sisuliselt teada, kuidas lood on.

Ma usun, et kui me saame rikkamaks, siis me mingil ajal hakkame tõesti rohkem panustama, kui me sealt täna saame.

Tarmo Leinatamm, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on küsimus, kas komisjonis oli riivamisi arutelul ka minu arust üks väike vastuolu. Selle õigusakti preambulis on öeldud, et riik kvalifitseerub laenu saama siis, kui temaga on juhtunud midagi erakordset ehk siis mängu on astunud force majeure juriidilises mõttes. Kui jutuks on Kreekale eeldatavasti antav abilaen, kas siis Kreeka kvalifitseerub selle kategooria alla? Kas Kreekas on juhtunud midagi erakordset? Kas on toimunud mingisugused rahutused, puhkenud sõda või juhtunud mõni loodusõnnetus või on põhjus hoopis kuskil mujal? Kas rahanduskomisjon kuidagi puudutas seda minu arvates suurt vastuolu?

Me oleme arutanud võlakriisi temaatikat ka laiemalt. Seda olukorda, millesse mõned liikmesriigid on sattunud, võib jah pidada erakorraliseks olukorraks. See on olukord, kus finantsturgudel on, ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et paanika ilmingud – paanikaks võib-olla ei ole õige seda nimetada – ja kus teiste riikide sekkumine on vajalik. Vastasel korral on riigid sunnitud finantsturgudelt laenama raha sellise intressiga, mis ei ole lihtsalt mõistuspärane. Praegu ikkagi riigid saavad aega, et oma rahandus korda saada ja maksevõime taastada.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud komisjoni esindaja Aivar Sõerd! Ma juhin tähelepanu teie kaksikmoraalile, kui te komisjoni esindate. Nimelt te vastasite siin ühele küsimusele, et teie ei saa vastata, mis real eelarves realiseeruv garantii kirjas peaks olema. Küsimus puudutas seda, et kui garantii pöördub meie vastu, kuidas see eelarves kajastatud peaks olema. Paar nädalat tagasi, kui mina seisin teie asemel kõnetoolis, ründasite te mind süüdistusega, et Keskerakond pole veel sõnastanud, kus see aastal 2013 täpselt eelarves kirjas on, kui kodukulude vähendamiseks toasooja aktsiisi alandatakse. Püüdke nüüd siiski järgida omaenda põhimõtteid ja ütelge mulle, et kui meie antav garantii pöördub jõustumisele, kus ta meie eelarves kirjas on ja kust see summa tuleb?

Aitäh, küsimuse eest! Teie ei vastanud mulle isegi nii palju, kui mina teile täna vastasin. Nii palju siis selle etteheite kohta.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina küsin niiviisi. Meil on juba päris heaks tavaks saanud, et oluliste küsimuste korral pöördutakse ka meie kodanikuühiskonna gruppide poole ja küsitakse nende arvamust. Rahanduskomisjonis selline võimalus puudus ja keegi ei tulnud selle pealegi, et kutsuda arutelule mõne seltsi ja kohalike omavalitsuste esindajad ning pöörduda ka kodanikuühenduste poole, et nad saaksid selles tähtsas küsimuses oma arvamust avaldada. Kas teie, koalitsioonipartnerid, olete kohalikelt omavalitsustelt, seltsidelt, organisatsioonidelt seisukohta palunud ja kui olete, siis mida nad on vastanud?

Aitäh küsimuse eest! Me oleme siin kõik poliitikud ja me suhtleme inimestega kogu aeg olulistel teemadel. Võlakriis laiemalt ning fondiga liitumise ja fondi garanteerimise tingimused kitsamalt on väga tähtis teema, millest tasub kindlasti inimestega igal võimalusel rääkida ja neile asja selgitada.

Tarmo Leinatamm, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tuleks ikka oma esimese küsimuse juurde tagasi. Selles suhtes on sul õigus, et praegu on tõesti tegemist tagajärjega, aga olukord on lootusetu ja erakorraline. Kui mingisugust abi ei anta, siis Kreeka riik võib vägagi mittelikviidseks muutuda. Aga põhjused on ikkagi ju kusagil mujal, eks ju! Preambulis on kirjas, et kui riik kvalifitseerub abisaajaks, siis temas peab olema juhtunud midagi erakordset, peab olema mingi force majeure, mis sellest riigist endast pole sõltunud. Nii nagu 1940. aastal ei sõltunud Eesti riigist, et meile tuldi lihtsalt külla ja jäädi siia 50 aastaks. Aga Kreeka riigis ma ei tea niisugust olukorda: ma ei tea, et seal oleks äsja sõda olnud, et seal oleksid itaallased tulnud lammutama või midagi sellist. Minu arust ei kvalifitseeru Kreeka riik praegu juriidiliselt preambulis nimetatud kategooriasse.

Ma arvan, et see olukord, mis meil praegu finantsturgudel on – olukord, kus mõnel riigil ei ole võimalik finantsturgudelt raha laenata, kvalifitseerub küll sellesse kategooriasse.

Kadri Simson, palun!

Lugupeetud komisjoni esindaja! Te keeldute vastamast kõige olulisemale küsimusele – küsimusele, kas rahanduskomisjon on üldse analüüsinud seda, et garantii andmise korral võib kohustus pöörduda käendaja vastu. Ja kui see juhtub kas järgmise või ülejärgmise eelarveaasta jooksul, siis kust Eesti riik selle raha leiab ja kuidas see kajastub Eesti eelarves? Palun püüdke mulle vastus anda, vastasel juhul jääb mulje, et rahanduskomisjon ei ole sellisele aspektile tähelepanu pööranudki.

Aitäh, hea küsija! Teile on kindlasti teada, milline on Eesti riigi võlakoormus. Ma ei oska tõesti hinnata, et kui Eesti riik peaks rahvusvahelistel finantsturgudel varsti võlakirju emiteerima, mis tingimustel ta laenu saaks. Aga ma arvan, et päris headel tingimustel. Muuseas, Elering, riigile kuuluv aktsiaselts, viis hiljuti läbi võlakirjade emissiooni, kusjuures väga eduka, ja Eesti riigi reiting on kõrgem kui äriühingutel. Ma arvan, et Eesti riigil on võimalik finantsturgudel toimetada, Eesti riigil on reservid. Me olime koos teiega valitsuses, kui me reserve kogusime, ja päris palju on veel järel. Eesti riigi eelarve seis on palju parem kui teistel riikidel. Ma ei hakka teile ette lugema arve, kui suur on meie defitsiit ja millised on meie maksebilansi andmed. Aga see on kõik tänu sellele, et me oleme ellu viinud konservatiivset eelarvepoliitikat. Loodan väga, et see ka jätkub. Teile aga soovitan, et kui te eelnõusid sisse annate, siis palun mõelge sellele, et te kerge käega ei püüaks nendega riigitulusid vähendada ega võtaks üle jõu käivaid kohustusi.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud ettekandja! Suur tänu teile nende tarkusest ülevoolavate õpetussõnade eest! Kindlasti paneme need kõrva taha. Samas sooviks, et ka koalitsioon paneks need õpetussõnad kõrva taha ja käituks vastavalt tänasel hääletuselgi. Aga küsimus on järgmine. Te olete kogenud majandus- ja rahandusinimene, komisjoni esindaja. Kas komisjonis on arutatud, kas eurole ülemineku hetk sai ikka kõige paremini valitud? Teil oleks võimalik siin täna ajalugu teha ja tunnistada, et see hetk ei olnud kõige paremini valitud, et eurole üleminekuga sai kiirustatud.

Eile ja üleeile me ei käsitlenud seda küsimust.

Ülo Tulik, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ühel päeval võis Riigikogu ees platsil loosungite pealt lugeda, et Kreekal on päris suured kullavarud. Kas komisjonis tuli ka jutuks, kas Kreeka jätab need kullavarud veel reservi, enne kui garantiideks läheb? Ma küll ei tea, kas see arv seal plakatil oli õige, aga loodetavasti oli. Tuli see jutuks või ei tulnud?

Ei tulnud jutuks, aga ma soovitan täpsustada, kas need kullavarud on keskpanga või valitsuse omad. Seal on suur vahe.

Peeter Võsa, palun!

Aitäh! Mul on selline küsimus. Tavaliselt sääraseid küsimusi arutades küsitakse ka Eesti Panga seisukohta. Kas komisjon on Eesti Panga seisukohta küsinud ja kui on, siis milline on Eesti Panga seisukoht?

Ma vastasin sellele küsimusele esimesel lugemisel, kui me arutasime eelnõu põhimõtteid. Ma ei hakka seda täna üle kordama. 27. ja 28. septembri istungitel Eesti Panga esindajat kohal ei viibinud, aga nad on meil komisjonis sagedased külalised.

Erki Nool, palun!

Austatud eesistuja! Austatud eeskõneleja! Kas teie kui rahandusspetsialist oskate hinnata, milliseks kujuneb Eesti riigireiting eri finantsinstitutsioonides? Me ju teame, et laenuvõtmise võimekus sõltub suures osas sellest. Siin on palju küsitud, kust me võtame selle raha, kui vaja peaks olema. Milline võiks olla Eesti riigireiting peale seda, kui me võtame selle otsuse vastu ja garanteerime summa, mis moodustab suhteliselt suure osa meie riigieelarvest? Kas see muudab Eesti reitinguid või mitte?

Aitäh selle küsimuse eest! Nii palju ma täpsustan, et eelmisele küsijale vastates ma pidasin silmas teoreetilisi olukordi. Kindlasti ma ei soovita võlakirjaturule minna ja hakata laenama. Seda ma ei soovita. Meil on kõik võimalused selleks, et riigieelarve tasakaalus hoida. Aga kindlasti kõik need tegurid, mis te nimetasite – riigirahanduse seis tervikuna, võlakoormuse üldmaht, selle dünaamika, kas võlg väheneb või suureneb –, mõjutavad riigireitingut.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Ma jätkan Tarmo Leinatamme tõstatatud teemat. Jah, võib debateerida selle üle, kas Kreeka olukord on erakorraline või mitte. Aga nagu preambulis on öeldud, riik peab olema sellesse sattunud temast sõltumatutel asjaoludel. Kas komisjoni hinnangul on Kreeka sattunud sellesse olukorda täiesti endast sõltumatute välismõjude toimel või on nad ka ise midagi tegemata jätnud, ja seda juba aastaid? Kui ma loen Financial Timesi ja Economisti, siis seal väidetakse, et Kreeka on aastaid vastutustundetut eelarvepoliitikat ajanud, on suurendanud liiga palju võlakoormust, ei ole oma riigieelarvet tasakaalus hoidnud. See ei ole juhtunud üleöö. Kas komisjoni hinnangul on see siiski üleöö juhtunud või on Kreekal ikkagi midagi juba aastaid tegemata?

Aitäh küsimuse eest! Tõesti, nii nagu täna avaldatud uuringute andmed näitavad: Euroopa kõige töökam rahvas on sattunud raskustesse paljuski enda süül. On räägitud nende statistikast, mida nad korda ei saa ja mida nad väidetavalt on moonutanud – võib-olla neil endal polnud ka juba aastaid tagasi asjade seisust head ülevaadet. See ei pruukinudki olla sage tahtlik valeandmete esitamine, aga kindlasti on ette tulnud ka valeandmete esitamist. Nii et ei saa öelda, et ainult välised tegurid on süüdi.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Kui te vastasite siin Kadri Simsoni küsimusele, siis oli vastus üsna selge: kui garantii peaks pöörduma täitmiseks, siis on meil tänu heale reitingule võimalik selleks laenu saada ja reserve on ka veel piisavalt. Te hoiatasite ka, et Keskerakonna fraktsioon ei tuleks välja mingisuguste eelnõudega, mis neid reserve vähendaks. Siit järeldub täiesti selge arusaam: selleks, et garanteerida mingi tundmatu fondi jaoks kaks miljardit, paneme kõik reservid hakkama ja võtame laenu. Meie eelnõud on alati silmas pidanud Eesti inimese heaolu parandamist, aga Eesti inimese heaolu parandamiseks mitte mingil juhul reserve kasutada ega laenu võtta ei saa. On teil selline seisukoht? See tuli nagu selgelt välja.

Aitäh küsimuse eest! Ma vastasin küsijale täpselt nii, nagu ta küsis. Me rääkisime teoreetilisest võimalusest. Üldiselt ei soovita ma riikidel võlaturule laenama minna. Eesti riigi rahaline seis on praegu selline, et me ei peaks mitte laenamise peale mõtlema, vaid peaksime mõtlema reservide kogumise peale. Ja seda võib-olla isegi natuke kiiremas tempos, kui on praegu ametlikud plaanid.

Juku-Kalle Raid, palun!

Aivar, kas sa ei leia, et selle paketi näol on tegelikult tegemist väga vasakpoolse küsimusega? Tegemist pole mitte kapitalismi, vaid sotsialismi kriisiga. Ja reeglina peaks vasakpoolsete totrustega tegelema Keskerakond, miks meie seda peame tegema?

Aitäh küsimuse eest! Õnneks tänu konservatiivsele joonele, mida senised valitsused on hoidnud, me oleme sellest õudusest pääsenud.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea rahanduskomisjoni esindaja! Eile oli ka rahandusministriga sellest juttu, aga ma küsin ka sinu käest üle. Praegu on EFSF-i kliendid Portugal ja Iirimaa. Meie anname käenduse rahandusministri väitel ainult tulevastele klientidele. Kuidas eraldatakse meie käenduse raha juba olemasolevatest garantiidest Portugalile ja Iirimaale?

Iga riik käendab selle summa ulatuses, mis on selles lepingus kirjas, ei sentigi rohkem.

Mailis Reps, palun!

Küsimus on selles, et me käendame loomulikult selle kuni 2,5 miljardi ulatuses, kui Riigikogu ei otsusta teisiti. Loodame, et seda ei tule realiseerida, aga tundub, et võib-olla me oleme üsna varsti silmitsi uue käendamisega. Aga ikkagi: Iirimaa ja Portugal on juba EFSF-i kliendid. Kas meie käendus laieneb ka nendele, kuigi nende käenduslepingud on tehtud enne, kui meie fondiga liitusime? Kas me tagasiulatuvalt nendele garantiid ei anna?

Minu teada mitte.

Andres Anvelt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleeg! Ma küsisin sama küsimuse ka rahandusministrilt. Täpset vastust ma ei saanud, äkki olete seda komisjonis arutanud. Kas Eesti mitteühinemisel, kui me seda otsuse eelnõu vastu ei võta, on ka mingisugused õiguslikud või sisulised tagajärjed seetõttu, et me oleme nii euroliidu liikmed kui euroala liikmed?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti on sellel tagajärjed ja kõige rängem sisuline tagajärg on see, et meil on väga raske selles protsessis, mis on laias laastus Euroopa Liidu otsustamisprotsess, osaleda, kui me ütleme praegu, et vaadake ise, kuidas hakkama saate. Ma isegi ei taha mõelda selle peale, mis tagajärjed võivad järgneda.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea kolleeg! Kas te ei arva, et kui nii kiiresti seadusi vastu võtta, siis langeb Riigikogu otsuste kvaliteet? Me töötame veel võib-olla pool tunnikest või tunnikene, aga kell 14 peame juba esitama parandused. Millal neid siis teha?

Aitäh küsimuse eest! Me oleksime võinud tänase arutelu paremini kokku võtta ja mitte nii laiale alale minna, näiteks arutada, kuidas me oma tarkusega saame Euroopa Liitu aidata. Me võime seda laiemalt arutada kuluaarides, ärme raiskame praegu sellele aega. Just nimelt selleks, et kiiremini edasi minna. Mida rohkem me praegu siin räägime, seda vähem jääb aega kella 2-ni, et parandusettepanekuid teha.

Marianne Mikko, palun!

Mul on Aivar Sõerdile küsimus, kas ta jagab Juku-Kalle Raidi mõtet, et Euroopa solidaarsus on vasakpoolne totrus?

Olge nii kena ja täpsustage seda hinnangut allika endaga!

Hea ettekandja! Ma tänan teid väga ettekande ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Rainer Vakra!

Hea eesistuja! Austatud kolleegid! Olles sel teemal kõvasti kaasa mõelnud – mul on olnud ka au olla rahanduskomisjoni liige –, tahan öelda, et mida rohkem ma seda juttu kuulan, seda rohkem saab selgeks, et kõnealusel kujul Eesti liitumist Euroopa Finantsstabiilsuse Fondiga on väga raske toetada.
Iseenesest olen ma täiesti veendunud, et euroalal tervikuna on kaks teed: kas Euroopa Ühendriigid või lagunemine. Kuna mina Euroopa Ühendriike ei toeta, siis ma näen, et see tee on lagunemine. Põhjendus, et seda lagunemist tuleb 2 miljardi euro abil edasi lükata, et osta aega, lootes, et äkki midagi muutub – see ei ole mind siiamaani veennud. Praeguseks on EFSF-i kaudu saanud laenu Portugal 78 miljardi euro ulatuses ja Iirimaa 85 miljardi euro ulatuses. Suure tõenäosusega – me ju kõik siin saalis mõistame seda – lisandub lähiajal sellesse ritta ka Kreeka, kes on seni saanud abi riikidevaheliste kahepoolsete lepingute raames. Eesti ei ole siiani üheski programmis osalenud. Nüüd, värske euroriigina, tekib kohati tunne, et meil ei olegi nagu sellest enam pääsu. Alternatiividest ei ole aega rääkida ei komisjonis, ei suures saalis ega kusagil mujal. Tundub, et otsus on tehtud ja et see saal ongi tõepoolest vaid ainult vormistamise ja kummitempli koht.
Miks ei peaks Eesti EFSF-is osalema? Ma olen korduvalt seda näidet toonud ja usun, et kõik mäletavad stseeni menukast mängufilmist "Suvi", kus Toots läheb Tõnissonilt raha laenama. Taluperemees Tõnisson raha ei anna, vaid annab allkirja, garantii ehk käenduse, samal ajal tunnistades, et teadnuks ta sõbra tulekust, oleks ta kodust hoopis ära läinud. Samasugust kinnitust ootab EFSF Eestilt, kusjuures põhisumma garantii on lausa 1,995 miljardit eurot, mis moodustab, nagu me kõik teame, meie riigi eelarvest ühe kolmandiku. Jah, muidugi jääb õhku lootus, et äkki ei ole vaja. Aga kui asi peaks ikkagi hapuks minema, siis oleme selliste garantiide rakendamise korral ise abivajajad. Olen kindel, et kui meie naaber paluks meilt garantiid tuhandele eurole, siis mitte kedagi meist siin saalis ei rahuldaks tema kinnitus, et võib-olla seda ei lähe tegelikult tarvis.
Kust või mille arvel tulevad vahendid kohustuste täitmiseks? Minu arvates kusagilt jookseb piir, millest alates ei tohiks ka Euroopa solidaarsuse ja ühtekuuluvuse nimel hiiglaslike kohustuste pealesurumist lubada. Mind kurvastab väga kogu selle küsimuse lahkamisel silmakirjalikkus, millega on teemat varem kajastatud. Me teame, et juba 2009. aastal teatas Kreeka makseraskustest. Mais 2010 sai ta 110 miljardit eurot abi. Ikka ja jälle viitan ühele mullusele Rahandusministeeriumi ametlikule pressiteatele, mille pealkiri oli "Ministeerium lubab: Eesti Kreekale kunagi raha andma ei pea".
Ikka ja jälle tekib küsimus, miks puudus eurole üleminekul selgelt teadvustatud riskihinnang ja miks ei julgetud avada diskussiooni võimalike ohtude üle? Usun, et vastuse leiame toona lähenenud valimistest. On põhjendatud, et tänu eurole oleme saanud rohkem investeeringuid kui meie lõunanaabrid Läti ja Leedu. 27. jaanuaril 2011 avaldatud Ernst & Youngi uuringu tulemused näitavad, et Balti riigid on valuutariski mõõdupuul võrdse arvu punkte saanud. Majanduskasvu prognoos on meil Läti ja Leedu omaga võrdne, plussideks on euro kui rahaühiku asemel hoopis vähene korruptsioon ja regulatsiooni lihtsus. Mis mõtet on Eestis süvakokkuhoidu praktiseerida, kui pärast tuleb kaugete naabrite laene käendama hakata? Käendus on ju sama hea kui ise laenu võtta ja naabri SMS-laenud kinni maksta, lootes, et küll naaber iga kuu pangale raha korralikult tagasi maksab.
Et see jutt ei jääks ainult ühe Raineri mõtteavalduseks, võtsin kaasa oma treeningukaaslase Rainer Nõlvaku Facebooki postituse. Te teate teda kindlasti – seesama "Teeme ära!" eestvedaja nii Eestis kui mujal maailmas.
Palun aega juurde!

Palun, kolm minutit lisaaega!

Mul on hea meel, et selles küsimuses on kaks Rainerit täiesti ühel meelel. Ma loen selle teile kõigile ette: "Kui Eestil on selgroogu, siis on meil võimalus praegu muuta Euroopa ajalugu. Küsimus pole ju 2-miljardilises toetuses Kreekale, vaid lõunaeurooplaste eneseväärikuse taastamises. Kas Spartacus oleks praeguse kreeklase kombel maksudest kõrvale hiilinud? Kas antiikse Ateena vabad kodanikud oleksid paindunud oma väetite eest hoolitsemise jaoks võõrastelt raha lunima? Hiljuti Ghana pealinnas jalutades hoiatas kohalik sõber, et ma lastele raha ei annaks – tekitab sõltuvust. Kas olete mõelnud, millist abi Kreeka tegelikult vajaks? Heaoluühiskonna vähkkasvaja on illusioon, et hoolimise saab sisse osta, eneseväärikust saab pank emiteerida. Ei saa ikka küll. Pime usk, et küllap see kriis kuidagi laheneb, peaasi kui kiirelt "pappi lõkkesse juurde visata", on näide sellest, et tegelikult ei lähe probleemi sisuline lahendamine korda ei Kreeka valitsusele ega ka Euroopa valitsejatele. Miks? Sest nad ise ka ei usu, et lahendus on olemas. Nüüd tagasi Eesti juurde. Mida me siis teha saaksime? Saame oma lugu rääkida ning aidata kreeklastel seda mõista. Et tasakaalus eelarve ei võimalda eestlastel oma surijaid väärikalt aidata. Et hambaraviks ei jätku raha. Et suur osa meist, ettevõtlikumad noored, rügavad vastu tahtmist välismaal. Et me oleme teinud sellised valikud, kuna meie eneseväärikus ei luba oma muresid teiste kaela riputada. Eurotoetused, tõsi küll, oleme Saksa pensionäridele moraalselt võlgu, aga küll tuleb päev, kus me needki tagasi maksame – siis oleme vabad. Ma ei ole Kreeka toetamise vastu, üldsegi mitte. Kuid on päevselge, et rahaga Kreeka probleemi ei saa lahendada. Eestile oleks jõukohane näiteks garanteerida nälgivatele kreeklastele toiduabi, küttepuid ja kogemuste jagamist. Meie panus võiks olla aidata kreeklastel mõista, et nende probleeme saavad lahendada ikkagi ainult nemad ise, üheskoos. Kui juhtubki, et Euroopa pangad nüüd massiliselt pankrotti lähevad, võiks Eesti aidata Euroopal garanteerida väikehoiustajate sääste ning pakkuda välja mehhanisme ettevõtete likviidsuse säilitamiseks. Võlasõltuvuse suurendamine pole kunagi olnud lahendus." Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini! Kaheksa minutit.

Lugupeetud kolleegid! Viimase nädala jooksul on mul pidevalt tulnud meelde film nimega "Jooks", mis on vändatud Mihhail Bulgakovi samanimelise näidendi järgi. Kui keegi seda filmi mäletab, siis selle tegevus toimub Istanbulis ja seal toimuvad prussakate võidujooksud. Rahvas istub, panustab raha ja kisendab: "Jookse, Janitšar! Jookse, Janitšar!" Janitšar on üks prussakas, nende liider. Tahes-tahtmata tuleb mulle selline pilt silme ette, et Eesti valitsus ja Eesti Riigikogu kavatseb terve mõistuse juures olles nagu seda prussakat mängida. Keegi karjub sealt kuskilt tagant:  "Jookse, jookse!" Ja me põrutamegi.
Mõned momendid, miks see nii näib. Kõik toimus ühe nädala jooksul, seitsme päeva jooksul. Me hakkasime arutama eelnõu 90 ja äkki komisjoni istungil teatas kolleeg Nestor komisjonile ja rahandusministrile, et tegelikult seda otsust vastu võtta ei ole võimalik, sest see on vastuolus riigieelarve seadusega. Tekkis selline omavaheline pikeerimine, väike vaidlus, mille käigus selgus, et ministril ei ole õigus, Nestoril on õigus ja on vaja momentaanselt initsieerida eelnõu 95. Noh, jookse, Janitšar, jookse!
Teatud hetkel tekib küsimus, kas eelnõu vastab põhiseadusele või ei vasta. Analüüsi, mille pidi tegema Rahandusministeerium, ei ole ja siis otsitakse kiiruga õiguskantslerit, küsitakse põhiseaduskomisjonilt. Selline üsna naljakas jama, kui niiviisi veidi erapooletult seda vaadata. Jookse, Janitšar, jookse! Äkki selgub, et ka eelnõu 90 tekst ei ole kaugeltki ideaalne. Seda on vaja parandada. Me koguneme rahanduskomisjonis, ent korraga selgub, et meil ei ole midagi arutada. Mul ei ole laua peal ühtegi paberit, millelt näeks, mida konkreetselt, millist teksti me arutama peame. Ja meile öeldakse, et nood seal, nood targad noored inimesed, hakkavad praegu rääkima, meie aga hakkame fikseerima ja arutama.
See oli hetk, mil ma otsustasin, et rohkem ma sellest tsirkusest osa ei võta. Äkki ilmuvad sellised asjad. Kõike ma ei hakka ümber jutustama, aga näiteks tekkis ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise ajaks aeg, mil on käimas Riigikogu istung. See on ju mõeldamatu! Hopsti, võetakse asi ette ja pärast staff''i märkuse peale muudetakse asi ära. Sellisel tööstiilil on kummimaik juures, see on ehtne kummitempli stiil, sest sisuline probleemikäsitlus puudub. Ja millest ma veel teen sellise järelduse? Ma küsisin täna kaks korda üht küsimust ja teised kolleegid küsisid ka. Me tõime näite, et eile pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise arutelu käigus esitati pretensioon, et puudub analüüs, millist majanduslikku mõju avaldaks meie majandusele ühe riigipüha lisamine.
Teile on sellelt tribüünilt selgelt öeldud, et ei rahanduskomisjon ega mingi muu komisjon pole arutanud ega seletanud, millist mõju selle otsuse vastuvõtmine avaldaks, kui see kunagi peaks realiseeruma ja kui me peame välja ostma võlakirju kahe miljardi euro ulatuses. Selle asemel räägitakse mingist Euroopa solidaarsusest. Mul on ettepanek: las Euroopa solidaarsusest räägivad meie inimesed europarlamendis, meie siin peame rääkima Eesti-sisesest solidaarsusest.
Toon veel paar näidet selle kohta, kuidas viimastel päevadel arutelu toimus. Nendin ka, et kuna kahjuks rahanduskomisjonis istungite lindistust ja isegi korralikku protokolli ei ole, siis pean ma teid paluma uskuda, et minu mälu mind ei peta. Eks keegi võib ju püüda seda ümber lükata, kui vajalikuks peab. Näiteks tuleb kohale õiguskantsleri esindaja, keda väga oodatakse. Ta jääb natuke hiljaks. Kõik on ärevil – kohe tuleb õiguskantsleri esindaja, küll ta ütleb meile, kuidas põhiseaduslikkusega on. Ja ta tulebki ja temalt küsitakse, kas see pakutav eelnõu on vastuolus põhiseadusega või ei ole. Ja siis tema vastas sellise lausega, mis on minu arvates parim lause, mis rahanduskomisjonis tänavu kuuldud. Inimene ütles niiviisi: kui põhiseadust ortodoksaalselt vaadata, siis on vastuolus, aga kui loominguliselt ... Kui te ei näe selle lause sisu – jookse, Janitšar, jookse!
Läks lahti muudatusettepanekute läbivaatamine. Meil on muidugi paljudel omavahelised keerulised suhted, aga ma ei saa nõustuda sellega, et kui kolleeg Gräzin on teinud neli muudatusettepanekut, siis esimene neist hääletatakse läbi, peale hääletust aga rahandusminister ütleb, et igasugust lollust ei ole siin vaja arutada. Ta kasutab kolleeg Gräzini kohta kurja sõna, mis on topelt alatu, sest Gräzinit kohal ei ole, ja teeb ettepaneku, et kui vaataks neid ettepanekuid niiviisi kokkuvõtvalt. Mida teeb komisjon? Mina ei sekku, sest kehtivad teatud reeglid. Kui muudatusettepanek on esitatud, siis seda peab hääletama, muud võimalust ei ole. Meil aga pakutakse, et võtame ettepanekud kokku, vaatame kolm ülejäänut niiviisi konsensuslikult, et kas on konsensus. Jah on. Hääletamisele midagi ei panda ja nii ta lähebki. Ma tahaksin teada, kuidas see vormistatud on – kas see on vormistatud nii, et me tegelikult eri muudatusettepanekuid arutasime koos või eraldi.
Kokkuvõtteks ma võin öelda, et me esineme siin igaüks oma nimel. Sellest prussakate võidujooksust mina isiklikult osa ei võta. Kummitempli stiili Riigikogu töös ma ei toeta ja võin teha ainult ühe ettepaneku Riigikogu juhatusele. Äkki te arutate sellist võimalust, et lisame Riigikogu sümboolikasse kummitempli – see vastaks väga hästi sellele tööstiilile, mida meie siin arendame. Aitäh, lugupeetud kolleegid!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Tõnis Lukase!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Valitsus ja Riigikogu peavad olema oma rahva vastu ausad. Ja kui me kutsume rahvast üles olema solidaarne teiste rahvastega, siis me peame kõigepealt olema solidaarsed omaenda rahvaga – see on eeldus. Ei ole õige öelda, et rahva enamus ei toeta kibekiirelt garantiide andmist ainult sellepärast, et hoitakse küüned enda poole ja ollakse ära unustanud, et Euroopa Liit on meid väga suures mahus toetanud. Rahva arusaamatus on seotud ainult sellega, et me alles ise pingutasime nende kriteeriumide täitmiseks, mida teised praegu rikuvad, ja et me oleme toetajate riikide hulgas, kes garantiisid arutavad, sisemajanduse kogutoodangu järgi ühe elaniku kohta kõige vaesemad – ka vaesemad kui need, keda me hakkame toetama. See on väga keeruline otsus, mida me täna langetama hakkame. Siin vaatavad põhiseaduse eksperdid rahandusekspertide otsa ja rahanduseksperdid põhiseaduse ekspertide otsa.
Aga on veel üks teema, millest võiks ausalt rääkida. See on Eesti tulevik, see on Euroopa tulevik ja see, et tegelikult on tänased otsused seotud mitme tulevase otsusega, mille suhtes me ei ole kindlad, kas meil enam kaasarääkimise võimalust on, kui me tänased otsused ära langetame. Ei ole õige väita, et EFSF-iga liitumine on ainult üksikteema. Ei! Juba sellesama otsusega me loome mehhanismid, millega kantakse neidsamu kohustusi, ka potentsiaalseid kohustusi seoses stabiilsusmehhanismiga, mis stardib alles 2013. aastal.
Euroopa Komisjoni president Barroso rääkis eile täiesti selgelt suuremast integratsioonist, ühiste maksude kehtestamisest, suuremast rahandus- ja majanduspoliitilisest integratsioonist. Me oleme teel ühendriikide poole. Sellest räägitakse Euroopas järjest rohkem. Ei ole üksikotsuseid! Kas me suudame sammu pidada ja õigel hetkel stopp öelda? Meie rahvas ei ole kokku leppinud Euroopa ühendriikides, meie rahvas ei ole kokku leppinud kõigis nendes tagajärgedes, milleni võivad viia meie tänased otsused. Tehkem neid otsuseid ikkagi teadlikult! Minu teada on rahanduskomisjonis kokku lepitud praeguse eelnõu muudatused. Need muudatused on vähim, mida me teha võime.
Nüüd mõne sõnaga minu hääletamise motivatsioonist täna õhtul. Ma võtan kokku kogu oma tahtejõu, et hääletada selle otsuse poolt. Mul on vaja tahtejõudu, sest ma tunnen, et miski sunnib mind seda otsust langetama. See miski ei ole ei fraktsiooni otsus ega midagi üleloomulikku, kuid mingi sund see on. Aga selleks, et teha seda sammu, pean ma kõvasti pingutama. Ma pingutan selle nimel, et valitsuskoalitsioon ei laguneks – annan endale täiesti aru, et kui ma hääletan praeguses olukorras otsuse eelnõu vastu, siis algab valitsuskoalitsiooni lagunemine. Aga praegune valitsuskoalitsioon on parim, mis meil hetkel Eestis võimalik on.

Hea ettekandja, kas soovite lisaaega?

Jah, paar sekundit!

Annan teile vähemalt kolm minutit. Palun, kolm minutit lisaaega!

Praegune valitsuskoalitsioon on parim, mis meil võimalik on, vähemalt kui me arvestame kaitsepoliitilisi vajadusi ja loodetavasti ka kodakondsuspoliitilisi vajadusi. Nendest valdkondadest lähtudes on see valitsuskoalitsioon praegu Eestile parim.

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Tarmo Leinatamme!

Hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ilmselt see otsus võetakse vastu, aga tahan peatuda mõnel momendil, mis mind ikkagi häirima jäävad. Eelkõige see, et preambulis on kirjas: selles riigis, kes kvalifitseerub laenu või toetuse saajaks, peab olema juhtunud midagi erakordset. Ma saan aru, et Kreeka riigi puhul on tegemist erakorralise olukorraga, erakorralise tagajärjega. Need sündmused, mis on selleni viinud, ei ole aga olnud sugugi erakorralised, selle taga on lihtsalt inimlik nõrkus. Kas me ei saada selle preambuli heakskiitmisega ka teistele riikidele sõnumit, et tehke nii, et teie resultaat oleks selline erakorraline, siis te saate raha? Tehke selleks ükskõik, mida soovite, ja ükskõik kui pikalt, me ei tule teid takistama ega segama. Ja kui te ka olete varem valetanud, siis me pigistame silmad kinni. Minu arvates sellest mööda vaatamine saadab väga-väga vale sõnumi Euroopa nendele riikidele, kes võib-olla soovivad sama malli järgi käituda.
Teiseks, lähtudes eelmisest jutust, on minul ja meil kõigil väga raske selgitada brutos 500–600 eurot saavale eestimaalasele, miks me peame toetama kuus 2500–2600 eurot teenivaid Euroopa Liidu liimesriigi kodanikke. Miks me peame seda tegema? Mina ei ole suutnud seda ühelegi oma teise tegevusala kolleegile vastata ja ilmselt ei saa argumenteeritud vastust ka siit saalist, siit kõnepuldist.
Eestlane ei ole küüned enda poole inimene. Mõtleme "Jõulutunneli" peale, mõtleme lastehaiglate peale ja täna kuuldud uudise peale, et Sotsiaalministeerium andis küll poole raha juurde, aga pool raha on rahvas ise kogunud, et Hiiumaa saaks endale tomograafi. Eestlane abistab teist inimest hea meelega, kui midagi hullu on juhtunud naabrist sõltumatult, aga eestlane ei anna kindlasti naabrile laenugarantiid, ei anna talle abi, et ta saaks oma Lexuse liisingut edasi maksta.
Kui kõik Euroopa Liidu euroala riigid oleksid täitnud oma allkirjastatud kohustust jääda 3% defitsiidi piiresse ja mitte laenata üle kokkulepitud summa, siis me ei peaks moodustama Euroopas EFSF-i ega ESM-i ega teisi selliseid imelikke loomi, kes juhivad meid teab kuhu.
Ja lõpetuseks: ma olen, Tõnis Lukas, sinuga väga nõus. Pärast Barroso eile tehtud väga jõulise avalduse lugemist on mulje, et me astume – ka Raivo Järvi juhtis sellele täna tähelepanu – pikkade sammudega selles suunas, milleks meil volitust Eesti rahvalt ei ole. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eiki Nestori!

Hea juhataja! Ma võin hoogu minna.

Sellisel juhul anname kohe alguses kaheksa minutit.

Head kolleegid! Mõtteavaldused siit Riigikogu kõnepuldist erinevad oluliselt nendest debattidest, mis olid meil komisjonis. Seal me arutasime otsuse eelnõu, siin on arutelu käinud põhimõttelise küsimuse üle. Andke mulle andeks, aga ma kordan enda poolt mitu korda kasutatud väljendeid.
Kõigepealt, kui te aknast välja vaatate, siis jääb teile ekslik mulje, et maakera on lapik. Tegelikult tõestas üks mees juba mitusada aastat tagasi ära, et see on ümmargune. Vahe selle vahel, mida inimene usub ja näeb, ja selle vahel, mida ta teab, lööb ka siin täna välja.
Hea koolivend Tõnis Lukas! Mäletad, me käisime sinuga koolis, kus meile õpetati kõiki tarkusi ja ka seda, mida vaja ei olnud. Üks tarkus oli tsiviilkaitse. Miljonid inimesed uskusid, et kui nad üheksa sekundiga maski pähe tõmbavad, siis nad jäävad ellu, kuigi ülemaailmses tuumasõjas ei jää kivi kivi peale. Praegu on samamoodi. Tegelikud valikud on kas itta või läände ja rohkem valikuid ei ole. Need, kes arvavad, et on olemas veel mingi kolmas võimalus, need usuvad seda tsiviilkaitseõpetust maski pähetõmbamisest.
Ma saan aru kolleegidest, kes on täna siin rohkelt küsimusi esitanud ja võib-olla mingit pahameelt tekitanud. Nende valijaskonnale ei ole olnud see suund läände kõige meelepärasem, ütleme nii. Saan aru ka sellest, kui nad protestivad selle vastu, kuidas valitsus seda otsust on koostanud ja meie ette toonud. See ei ole kõige parem moodus olnud. Nad täidavad seda ootust, mis nende valijatel on. Ma siiski usun, et enamik Eesti inimesi saab aru, et see suund, mida on hoitud 20 aastat ja mis on olnud suunatud läände, on olnud õige, ja nad toetavad seda. Paraku, kõik need sammud, kaasa arvatud Barroso eilne kõne, on osa sellest.
Aga nüüd otsusest. Komisjon on töötanud selle otsuse eelnõuga pingsalt ja pidevalt, on teinud tõsist tööd. Hea küll, võib ju otsida mingeid vabandusi, et asi on meile esmakordne ja seetõttu keeruline. On olnud palju põhimõttelisi vaidlusi. Mis see siis on? Minu meelest see üksmeel, mis on täna komisjonis saavutatud, hoolimata paljudest muudatustest, mida ei saanud arvestada, kuna oli olulisi vigu, on lühidalt järgmine: tegelikult ütleb Eesti selle otsusega, et ta on üldse valmis mõtlema nende riikide peale, kes on Euroopa majanduses hädas. Iga konkreetne uus abipakett tuleb siia suurde saali, iga väiksem liigutus jääb komisjoni ja veel väiksem valitsusse. See tähendab garantiide andmisega seotud põhiseaduse loogika ja selle otsuse tasakaalu. Kogu keerukus on põhjustatud sisuliselt sellest, et EFSF on eraõiguslik äriühing. Kui jutuks tuleb ESM, siis käib see asi hoopis teistmoodi, teiste reeglite järgi, põhimõtted on teised, Riigikogu langetab siis ühese otsuse, kas me oleme seal või ei ole.
Ma arvan lõppkokkuvõttes, vaadates seda ajagraafikut, kuidas Euroopa riigid teatavad koostööst ühiselt murede murdmisel, et see, kas me teeme seda täna, homme või ülehomme, ei ole nii oluline. Tähtis on see, et me seda teeme. Ma usun ka, et see debatt, mis Eestis on tekkinud Kreeka palkade ja pensionide asjus, ei ole tekkinud mitte seetõttu, et need Kreekas nii kõrged on, vaid seetõttu, et need meil nii madalad on. See on palju tõsisem küsimus kui Kreeka miinimumpalk või Kreeka pensionid. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Taavi Rõivase!

Head ametikaaslased! Kui te ootate või eeldate, et kui ma tulen pulti, siis ma hakkan EFSF-i taevani kiitma, siis te kindlasti eksite. Aga teate, sõbrad, nii minul kui ka kõigil teil on päris kindlasti pensionisambad, paljudel meist on ka säästud, mida me tõenäoliselt hoiame pangas, ja kui me tõesti usume, et mõne Euroopa Liidu riigi maksejõuetuks muutumine ei mõjutaks teie, minu, kõikide eestlaste rahakotti väga otseselt ja valusalt, siis me kindlasti eksime. See mõju on olemas ja see mõju on üüratu. Nii et päris kindlasti ei tegele me üksnes võlglaste, lõhkilaenanute päästmisega, vaid me tegeleme ka sellega, et tagada kogu Euroopas stabiilsus. Me tegelikult tagame ka oma raha, oma pensionide ja oma tuleviku säilimise. Lisaks sellele, ma arvan, on meil päris hästi meeles, mis juhtus siis, kui turgudel tekkis totaalne usaldamatus pankade vastu, sest keegi ei teadnud, kui palju on kellegi bilansis Lehman Brothersi või sellega seotud võlakirju või instrumente. Keegi ei andnud kellelegi laenu. Hoolimata sellest, et Eesti pankade bilanssides ei olnud Lehman Brothersi võlakirjad sugugi määravad, oli see löök Eesti reaalmajandusele, mitmele sektorile traagiline: see tekitas töötust, intresside tõusu, väga suuri probleeme. Hoidke seda meeles, sest ega Lehman Brothersi bilansimaht ja Kreeka SKT nii väga erinevas suurusjärgus ei olegi.
Mind häirib väga ka pankurite ja n-ö ekspertide kohatine praalimine, kui räägitakse sellest, kas EFSF on äriliselt tasuv või ei ole. Mul tekib hirmus kiusatus tuua välja ühe Eestis tegutseva üsna suure panga hiljutine pakkumine oma võtmeklientidele, kus nad soovitasid osta tänaseks väga suurtes raskustes oleva riigi võlakirju. Ma ei tea, kas kliendid neid ostsid või kas see pank ise neid oma bilanssi ostis. Nüüd räägib sellesama panga juhtkond, et võib-olla ei ole EFSF-is osalemine ikka hea plaan. See, mida tegelikult päästetakse, on suuresti ka nendesamade pankurite tulevik, sest nendegi huvid on ikkagi väga tõsiselt kahjustatud, rääkimata sellest, et kui mõni Euroopa Liidu riik muutub maksejõuetuks, siis satuvad ka nende töökohad väga suure küsimärgi alla. Sõbrad! See ei ole äri, millega tegeldakse, seda ei saa mõõta ärilistes kategooriates. Küsimus on selles, kas maksejõuetus suudetakse ära hoida või mitte.
Riigikogu rahanduskomisjon on kokku leppinud väga olulistes muudatustes, mida me täna siin saalis veel tehnilistel põhjustel ei näe või vähemalt sellel istungil ei näe, sest sellel istungil on plaanis lugemine katkestada. Katkestamise järel saame need muudatused sisse hääletada ja teie ette tuua. Kuna siin on väga palju räägitud selle eelnõu tänaseks pisut vananenud versioonist, toon ma välja, milles rahanduskomisjon on sisuliselt kokku leppinud. See on väga oluline just meie jaoks, sest see puudutab Riigikogu rolli olulist suurendamist. Riigikogu hakkab rahanduskomisjoni kokkuleppe järgi (ma loodan, et te seda muudatusettepanekut toetate) otsustama iga uue riigi, uue programmi üle EFSF-is ning Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon saab õiguse kaasa rääkida kõikide programmimuudatuste ja detailide otsustamisel. See on parlamendi pädevuse väga oluline suurenemine. Osalt on see tehtud seetõttu, et seda soovitas õiguskantsler, osalt on see tehtud seetõttu, et seda nõudis ka osa Riigikogust, vähemasti suur osa opositsioonist.
Ma palun kolm minutit lisaks!

Kolm minutit lisaaega.

Ma soovin Reformierakonna fraktsiooni nimel siiralt tänada õiguskantslerit, kes selle eelnõu põhiseaduspärasemaks ja sajaprotsendiliselt korrektseks muutmisele oluliselt kaasa aitas. Ma soovin kindlasti tänada ametnikke nii Riigikogu Kantseleist, Rahandusministeeriumist kui ka Õiguskantsleri Kantseleist. Me anname endale aru, et see töötempo, mis mitte Eesti valitsuse poolt, vaid kogu Euroopa poolt on meile peale surutud, on väga kiire. See, et me oleme suvi otsa saanud seda teemat sisuliselt arutada, on üks asi. See, et eelnõu oli meil võimalik arutama hakata alles siis, kui Euroopas oli EFSF-i laienemises kokku lepitud, on samuti reaalsus. See paneb ametnikele suure koormuse ja see paneb meile suure koormuse, aga ma ei kahtle, et me saame sellega väga hästi hakkama. Miks ei peakski? Kui me vaatame kas või üle lahe Soome, siis Soomes esitati EFSF-i eelnõu parlamendi täiskogule kaks päeva hiljem kui meile, aga Soome parlament võttis otsuse vastu päev varem kui meie ehk eile.
Ma igal juhul loodan, et selle otsuse menetlemine ja edasised diskussioonid jäävad konstruktiivseks. Ma väga loodan, et kogu Riigikogu mõistab, et me ei tegele siin mitte ainult võlglaste väljaaitamisega, vaid eeskätt sellega, et tagada Euroopa stabiilsus, ja me tegeleme ka Eesti inimeste pensionifondide ja säästude päästmisega. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Raivo Järvi!

Head sõbrad ja kolleegid! Katsun olla äärmiselt lühikese kõne pidaja. Oponeerin siin mingil moel seda, kas Eestis on olnud n-ö suuremat sorti diskussiooni. Me oleme ju lastelegi seletanud, et me ei saa korraldada kogu aeg igas küsimuses rahvaküsitlusi. Nende küsimuste otsustamiseks tegelikult rahvaesindajad siin ongi. Mul on väga hea meel, et igaüks on rääkinud omamoodi oma mätta otsast. Nii nagu tegi seda Tarmo, nii katsun seda teha ka mina.
Ma lähen ajas kuus-seitse aastat tagasi. Ma olin siis rahanduskomisjoni liige. Tunnistan üles, et minu hariduspagasit arvestades oli mul seal komisjonis äärmiselt raske. Tolleaegne rahanduskomisjoni esimees Andres Lipstok saatis mind ühele euroteemalisele debatile Brüsselis. Kui ma Andresele ütlesin, et ma ei ole võib-olla kõige pädevam inimene neid asju arutama, siis vastas ta, et rahvaesindaja lapsesuuga ma võib-olla just olengi kõige õigem inimene neid asju üldistama. Mäletan, et ma seadsin rahandusvolinik Almunia ees küsimärgi alla Maastrichti kriteeriumid, selle, kas need on adekvaatsed. Leedu oli tol ajal kriteeriume peaaegu täitmas ja me teame, et ta väljus deflatsioonist, mis ei ole ju hea majandustervise näitaja. Aga seal oli ka külalisesineja. Staaresinejana esines seal majandusnobelist Joseph Stieglitz, kes rõhutas ühte asja, mis nüüd on teoks saanud (loomulikult rääkis ta dollarist kui tunduvalt paremast projektist kui euro, ehkki oli näha, et ta on ka euro peale kade). Ta ütles sellise lause: "You created the currency, but you did not create the assets." (Te lõite valuuta, aga te ei loonud n-ö fiskaalinstrumente.) Ameeriklased, kellel on Föderaalreserv, trükivad siiamaani raha juurde. Sinna minnakse alati võlakirjaga. Kui võlakirja ei esitata, siis langeb USA dollar teise-kolmanda valuuta tasemele.
Tegelikult on see ainulaadne eksperiment. Euroopa on sunnitud seda tegema, sest me teame, millised võimukeskused n-ö suures maailmas on esile kerkimas, Aasia tiigrid jne. Ma arvan, et selle projektiga me ei päästa Kreekat, vaid me päästame Euroopa valuutat, mis seisab tervetel alustel. Võime seda võrrelda ühe suure pangaga: kui me suurendame panga kredibiilsust, siis on sellel pangal olemas ka usaldus ja kõik liigub edasi. Nagu Tarmo mainis, kunagi tundus Euroopa konsolideerumine lausa tabuteemana, ainult mingid hullud inglased Euroopa Parlamendis rääkisid sel teemal. Nüüd on sellest rääkima hakatud. Mina küsin: ja mis siis? Sest tegelikult, nagu ka Eiki Nestor mainis, on meil kaks valikut: kas me vaatame ida poole, kus on juba öeldud, et euro kasutuselevõtuga on Eesti nende jaoks jäädavalt läinud, või me valime läänemaailma.
Tulles oma põhihariduse juurde, meenutan ma aastat 732, mil toimus Poitiers' lahing ning Karl Martell peatas moslemite edasitungi Euroopas, kuigi moslemite ühiskond oli tunduvalt kõrgema tasemega, kui seda oli tolleaegne pime Euroopa. On räägitud sellest, mis oleks juhtunud siis, kui moslemid oleksid edasi tunginud. On toodud säärane näide: see, et valged harimatud barbarid võitsid, päästis Euroopa, sest nendel barbaritel oli üks haruldane omadus, milleks on tehnilise innovatsiooni võime. Sellesse mina usun. Usun ka instrumentide korrastumisse, usun just nimelt sellesse, et me ei päästa üksikriike, vaid me päästame suurt mängu. Mina isiklikult valin valge innovatiivse barbari. Tänan!

Tänan! Head ametikaaslased! Ma näen, et teil on veel kõnesoove, aga juhatusele on tulnud üks palve ning ma pean õigeks menetleda seda nüüd ja kohe. Nimelt teeb Reformierakonna fraktsioon ettepaneku pikendada Riigikogu täiskogu istungit neljapäeval, 29. septembril 2011 kuni päevakorra ammendamiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Alla on kirjutanud Reformierakonna fraktsiooni esimees Jaanus Tamkivi. Ma palun kõnelejatelt vabandust väikese viivituse pärast, kõnelemise võimalus teil veel avaneb. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist. Head ametikaaslased! Kas võime minna hääletuse juurde? Palun, protseduuriline küsimus, Kadri Simson!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Kuna Reformierakonna ettepanek lööb tõenäoliselt segi päris mitme Riigikogu komisjoni tänaseks planeeritud töö korralduse, siis ma palun enne hääletust kümneminutilist vaheaega, et saaks ka teiste fraktsioonidega läbi rääkida.

Kuulutan välja vaheaja. Istung jätkub kell 12.18.
V a h e a e g

Head ametikaaslased! Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on läbi. Kell on 12.18. Me võime nüüd minna Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku hääletamise juurde. Ma kordan selle ettepaneku üle: Reformierakonna fraktsioon teeb ettepaneku pikendada Riigikogu täiskogu istungit neljapäeval, 29. septembril 2011 kuni päevakorra ammendamiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Kes on selle ettepaneku poolt? Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 82 Riigikogu liiget, 1 Riigikogu liige on vastu, erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust.
Läheme läbirääkimistega edasi. Ma palun Riigikogu kõnetooli Deniss Boroditši! Kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi eesistuja! Head kolleegid! Nagu me kõik mäletame, euroga liitumise eel tutvustati meile euromündi helgemat külge. Eurole üleminekust kujundati positiivne majandussündmus, mille nimel Eesti inimesed kannatasid valusaid kärpeid, sest kauaoodatud euro pidi kõik selle kompenseerima. Nüüd saame tutvuda mündi teise poole – riskide, ohtude ja vastutusega, mis liitumisel pärandiks kaasa tulid. Siinkohal meenuvad majandusteadlase Andres Arraku sõnad enne eurotsooniga liitumist, et me läheme rikaste ja ilusate klubisse vaid loetud päevad enne selle kokkuvarisemist, või endise õiguskantsleri tuntud sõnad, et me läheme peole arve maksmise hetkel. Kahjuks paistab, et lisaks oma kulutustele tuleb meil edaspidi arvestada, et me peame olema valmis kinni maksma ka teiste euroala riikide kulutusi. Samuti pole märgata investeeringute tohutut sissevoolu Eestisse, mida euroga seoses loodeti ja oodati. See-eest paistab kõigile silma hinnatõus, mis on Eestis üks Euroopa suurimaid. Kui euroga liitumise eel ei teavitatud rahvast kõigist võimalikest ohtudest, siis sama viga teist korda enam teha ei tohi ning stabiilsusmehhanismide temaatika tuleb üksipulgi selgeks rääkida.
Tõsi on, et Euroopa Liiduga ei ole oluliselt midagi juhtunud, kuid kahjuks on tervik täpselt nii tugev kui selle kõige nõrgem lüli. Praegu on see nõrk lüli Kreeka, mille kriis pole vaid Kreeka mure, vaid nüüd on see kogu Euroopa Liidu elanike mure. Eluasemelaenu võtja teab täpselt, et pärast pangaga laenulepingu sõlmimist on tal kohustus tasuda igakuised maksed. Selle eiramise korral ootavad laenuvõtjat reaalsed sanktsioonid. Praeguste euroala abipakettide puudus on suuresti just see, et riigid, kelle laene meil tuleb garanteerida, ei tunne täit vastutust ega pea oma kohustustest kinni, seda just konkreetsete ja toimivate sanktsioonide puudumise tõttu. Kui kodulaenuvõtja suurim karistus on tema kinnisvara sundmüük, siis ühisrahatsoonist väljaviskamise võimalus sisuliselt puudub, sest kardetakse doominoefekti.
Euroala puhul pidid Maastrichti kriteeriumid olema nn latt, mis eraldab ühisesse valuutaliitu sobilikud riigid mittesobilikest. Reaalsuses pole aga Maastrichti kriteeriumid oma eesmärki täitnud. Probleem pole mitte kriteeriumides, vaid nende rakendamise mehhanismis või õigemini selle mehhanismi puudumises. Kuigi 1997. aastal võeti Amsterdamis vastu stabiilsuse ja kasvu pakt, mis pidi tagama, et liikmesriigid jätkaksid jõupingutusi fiskaaldistsipliini hoidmiseks ka pärast ühisraha kasutusele võtmist, pole ühelegi riigile ühtegi sanktsiooni järgnenud. Asi on selles, et sanktsiooni kehtestamiseks on vaja kokkulepet, kuid selle sõlmimine on umbes nagu Eurovisioni hääletus, kus naaber toetab naabrit.
Eesti on üks vähestest riikidest, kes täidab ka pärast euroalaga liitumist Maastrichti kriteeriume, ometi ei päästa see meid kohustuste võtmisest Euroopa stabiilsusmehhanismis. Euroopa stabiilsusmehhanismi eesmärk on praeguse olukorra rahastamine, kuid see toimib vaid juhul, kui suudetakse luua automaatsed sanktsioonid, mis käivituksid ilma poliitilise otsuseta. Ainult nii on võimalik tagada, et tulekahju saab kustutatud juba eos ning me ei pea euroala kontekstis rääkima riikidest, mille võlakoormus on üle 60% SKT-st.
Huvitav on, et valitsus üritab kogu võlakriisitemaatikat näidata kui äsja tekkinud ootamatust. Ometigi oli erinevaid märke õhus juba pikemat aega. 1998. aastal oli Kreeka ja Itaalia riigivõlg juba vastavalt 105,8% ja 116,7% SKT-st. Seega ületasid mõlemad riigid Maastrichti kriteeriumi, mis juba 12 aastat tagasi lubas võlakoormuseks 60% SKT-st. Samuti sai Kreeka esimese abiraha eelmise aasta juunis, enne Eesti liitumist euroalaga. Seega oleks tulnud stabiilsusmehhanismide riskidega arvestada enne euroalaga liitumist. Kuigi see oleks tagantjärele tarkus, võiks valitsus siiski selgitada, kas selliste riskidega üldse arvestati.
Laenule käenduse andmisel mõtleb meist igaüks, millist summat tuleb reaalselt maksma hakata, kui käendus täitmisele pöördub. Kuivõrd valitsus arvestab garantiide realiseerumisega? Ma ei tea seda. Seni on räägitud, et tegemist on vaid garantiiga. Seetõttu ei ole absoluutselt arvestatud võimalusega, et garantii täitmisele pöördub. Garantii maksimummaht kaks miljardit eurot moodustab kolmandiku meie riigieelarvest. Näiteks kogu Sotsiaalkindlustusameti selle aasta eelarve oli vaid 1,7 miljardit eurot. Tegemist ei ole väikese summaga, mistõttu käib EFSF-is osalemine Eestile ilmselt üle jõu.
Meie valija, ma rõhutan, meie valija on Eesti maksumaksja, kelle huvisid tuleb kaitsta. EFSF-iga liitumine tähendab sisuliselt ka ESM-iga liitumist, mis tähendab Eestile juba viit 30 miljoni euro suurust makset reaalses rahas. Selle summa suuruse iseloomustamiseks toon lihtsad näited. Meie umbes 30 miljoni euro suuruse aastasissemakse eest oleks võimalik tõsta õpetajate palka 20%.
Euroala loomisel võeti kunagi aluseks Robert Mundelli optimaalse valuutaliidu teooria. See teooria ütleb, et toimiva liidu aluseks on ühist liitu moodustavate riikide sarnasus. Mida sarnasemad on riigid, seda kasulikum on kujunev liit kõikidele osapooltele. Euroala riikide erinev maksupoliitika kisub meid liitmise asemel eri suundadesse nagu luike, haugi ja vähki. Erinevatest maksuanalüüsidest näeme, et kuigi direktiividega on seatud Euroopa Liitu kuuluvatele riikidele piiranguid, pole need oluliselt ühtlustanud riikide maksupoliitikat. Euroopa Liidu liikmesriikide hulgast leiame nii progressiivsema tulumaksusüsteemi kasutajaid kui ka ühtlase tulumaksusüsteemi fänne, samuti on riikides erinevad käibemaksumäärad. Kõige selle tulemusena on riikides erinevad sotsiaalsed garantiid ning mõistagi ka erinevad riigieelarve positsioonid.
Tegelikult on neid argumente rohkem. Aga kokkuvõtteks (aeg on ju limiteeritud kaheksa minutiga) võib öelda, et mina ja kogu Keskerakond ei toeta EFSF-is osalemist, kuna selliste otsustega võtab riik endale mitmekümneks aastaks kohustused, mis meile selgelt üle jõu käivad. Kui te küsite, kuidas lahendada praegune olukord, siis esiteks tuleb ühtlustada euroalariikide eelarve- ja majanduspoliitika ning olukord tuleb lahendada nii nagu esimene abipakettki – kahepoolsete lepingutega. Need riigid, kes saavad seda lubada, seda teevad, aga meie väiksel riigil tuleb põhitähelepanu pöörata oma siseprobleemidele. Aitäh!

Aitäh! Kalev Kallo, palun Riigikogu kõnetooli! Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Otsuse eelnõu 90 menetlemise algus tõi järjekordselt esile meie väikese Eesti riigi praeguste juhtide juba varasematest aegadest tuttavad palgejooned: seesama meile juba ammu tuttav ülbus, tahtmine mitte arvestada ei omaenda riigi põhiseaduse ega ka teiste seadustega, ühemõtteline soov suruda Riigikogu ainult kummitempli rolli, õiguskantsleri soovituste mitteasjakohaseks pidamine (ma pean silmas rahandusministri esialgset retoorikat), hirmutamine ja demagoogiline mõjutamine pooltõdedega.
Riigikogu sügishooaja algusest pole veel kolme nädalatki möödas, aga Eesti Vabariigi presidendi pöördumist tema soovituste ja ettepanekutega poleks nagu olnudki. Kõik see, mille eest hoiatas president, toimub veelgi räigemalt, veelgi küünilisemalt kui kunagi varem. Rahandusminister hoiatab, et kui Riigikogu kohe, ühe nädala jooksul otsust vastu ei võta, siis kukub kogu Euroopa finantssüsteem kokku. Seega, lööge see tempel kohe alla ja ärge mulisege, sest teist võimalust niikuinii ei ole, te raiskate ilmaaegu aega! Vahel sekka on ka südametunnistusele koputamist, et me saame ju Euroopa Liidust nii palju toetust, meil peaks piinlik olema, kui me nüüd liitu hädas ei toeta. Siinjuures jäetakse tahtlikult lisamata, et toetusi saavad ka need Euroopa Liidu liikmed, kes ei kuulu eurotsooni ega pea selle päästmiseks midagi tegema või tagasi andma. Demagoogia tipuks on muidugi kinnitus, et me anname küll garantii ligi kahe miljardi euro ulatuses, aga see on ju lihtsalt garantii ja reaalset raha ei pea me kunagi maksma.
Kõige hullem on selle juures see, et valitsusjuht ja rahandusminister on seda iseendale nii tugevasti sisendanud, et on jäänud vist ise ka uskuma, et garantiid ei pööratagi täitmisele. Miks siis muidu ei ole suudetud anda selget vastust küsimustele, kust võetakse see raha, kui näiteks paari päeva jooksul – või mis me räägime päevast, paari kuugi jooksul! – on tarvis välja käia reaalset raha garantii katteks.
Kui suurte kogemustega pankur Indrek Neivelt ütleb, et sellise mõtteviisiga poleks mõtet panka tulla või peaks sealt kohe tagurpidi välja minema, siis leiab meie Euroopa tasemel auhinnatud rahandusminister, et pankur ei jaga matsu. No tule taevas appi, kes siis veel? Minister kõneleb sellest, et nõue pankrotti läinud riigi vastu jääb üles ja ükskord saame raha tagasi ka sel juhul, kui garantii ongi täitmisele pööratud. Siinjuures kehitaks õlgu, et võib-olla saja aasta pärast ehk saamegi, aga kaks miljardit võetakse ju rahakotist ära täna.
Kuidas vaadata silma oma rahvale, kui tuleb järgmine retoorika, et nüüd peate olema kannatlikud ja tublid, sest lähima viie kuni kümne aasta jooksul me õpetajatel, politseinikel, päästjatel, meditsiinitöötajatel ja üldse mitte kellelgi palka ei tõsta, sest te peate ju aru saama, et meil on vaja ära täita see kahemiljardiline auk riigi rahakotis, teeme kõigepealt riigi rahanduse jälle korda ning siis saame rääkida palgatõusust ja toetustest. Kui siis Eestisse kedagi peale valitsusliikmete ja neid toetavate ustavate fraktsioonide veel üldse jäänud on!
Ei, lugupeetud valitsejad, selle eelnõuga seoses ei saa kahjuks uskuda mitte ühtegi teie sõna! Liiga selgelt on veel meeles kogu retoorika, mis oli seotud eurole üleminekuga. Kuulsime korduvalt siin saalis rahandusministri, aga eriti peaministri suust, kui suur õnn tuleb meie õuele, kui me eurole üle läheme. Lubati, et järsult suurenevad välisinvesteeringud. Statistika näitab, et midagi sellist pole juhtunud, ennem on need vähenenud. Suurenenud on raha väljavool riigist. Lubati, et hinnad ei tõuse, aga praeguseks on need peaaegu kahekordistunud. Meid sunniti homme saabuva suure õnne nimel loobuma palgast ja abivajajaid toetustest. Ikka lubades, et euro toob meile homme topelt tagasi. Täna on siis käes see toona lubatud homme.
Vanade meremeeste tarkusest on teada, et uppuvalt laevalt lasevad rotid varakult jalga. Aga meie Eesti rott tormas oma juhtide ennastsalgaval õhutusel just uppuvale laevale. See sai olla kas suur meeltesegadus või kuulub see rott määratluse alla, mida kasutas lugupeetud rahandusminister ühte trükikotta sissetunginute kohta. Igatahes täie vaimse tervise juures see rott küll olla ei saanud.
Eelnõu arutluse käigus on selle kohta küsimusi esitatud ka rahandusministrile. Vastus on olnud, et kui möödunud aasta mais-juunis need otsused tehti, ei olnud Euroopa finantssüsteemis mingeid ohumärke. Vastus on jällegi vale. Esiteks, juba möödunud aasta mais olid Kreeka finantsprobleemid ilmsed. Teiseks, kui need siis jäidki meie juhtidele märkamatuks, siis septembris-oktoobris olid need Euroopas juba nii ilmsed, nii et vähemalt peaministril ja rahandusministril pidid need teada olema. Rahvale sellest loomulikult ei räägitud ja üldse püüti seda üldsuse eest varjata.
Tekib küsimus, miks sügisel ei antud europüüdlustele tagasikäiku. Vastupidi, eurohüsteeriat köeti kuni aasta lõpuni üha rohkem ja rohkem üles. Kelle või mille nimel? Kas ainult rahandusministri aukirja nimel? Täna meelitatakse meid juba soolaukasse. Tarvitseb meil vaid teha see samm ja järgmisi samme meil endil enam teha ei tule. Edasi imeb meid endasse mülgas. Ta dikteerib ise meie järgmised olekud. Ühel hetkel tunneme, et jalgu enam liigutada ei saa, sest oleme vööni sisse vajunud. Mitte väga pika aja pärast tunneme, et lõug on vastu pinnast, ja siis saabub hetk, mil näeme viimast korda ilmavalgust. Ei, kuidagi ei taha seda sammu astuda, isegi mitte selle teadmisega, et ka lugupeetud rahandusminister hulbib seal kusagil kõrval.
Lõpetuseks tahan esitada retoorilise küsimuse Eesti Vabariigi presidendile: kas talle tundub, et teda toetanud erakonnad on õigesti aru saanud tema Riigikogu avaistungil esitatud soovitustest? Ja kas ta on selle üle väga uhke? Tänan!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eldar Efendijevi!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Olukord maailmas ja Euroopas ning meie arutelu tekitavad mulle muret. Mis mind murelikuks teeb? Esiteks see, et Riigikogu arutab seda küsimust kiirendatud korras. Euroopa Liidu otsus võeti vastu juba juulis, aga Riigikogu tahab lõpliku otsuse vastu võtta nädala jooksul. Eesti rahvas on selle tähtsa küsimuse arutelust tegelikult eemale jäänud. Teiseks, eelnõud muutuvad ja me ei tea, milline redaktsioon on lõplik. Täna me arutame ühte eelnõu, aga juba räägime sellest, et ees on hoopis teine eelnõu, või räägime ainult väljatoodud printsiipidest. Kolmandaks, käitumine on õiguspiiril. Sellest rääkis õiguskantsler. Kui me ei tea, kas lõplik redaktsioon või lõplikud redaktsioonid ja käitumine vastavad põhiseadusele, on raske olla kindel, ega meie viimased otsused ei lähe põhiseadusega vastuollu. Neljandaks, nagu on räägitud, meie eelarve on väike ja juba praegu koosneb see ligi 17% ulatuses välisressurssidest. Kui võtta kolmandiku ulatuses kohustusi, mis saab siis meie eelarvest ja Eesti vajaduste katmisest? Viiendaks teeb murelikuks, et mitte ainult Eesti rahvas ei ole eemaldatud küsimuse arutamisest, aga ka Riigikogu annab tegelikult täisvolitused üle valitsusele ja see ei ole konkretiseeritud. Memorandumi formaat ei lahenda probleemi. Kuuendaks, Euroopa Liit ei ole selles küsimuses üksmeelne, seal on samuti palju küsimusi. Ma toon näiteks ainult need küsimused, mis tekkisid Sarkozy ja Merkeli vahel. Seitsmendaks, Euroopa Liidu programmide väljatöötamisel ja eilses Barroso ettekandes on sõnastatud, mida oleks vaja teha, sh on vaja ühtset eelarvepoliitikat, ja mitte ainult defitsiidi kohta, vaid ka profitsiidi kohta. On vaja luua range kontroll kõikide riikide eelarvepraktikas. Seoses sellega tekib küsimus, millised on Eesti võimalused meie väikest eelarvet arvestades. Ma sain aru, et Eesti ei tea täpselt, mis toimub lähiperspektiivis ega kauges perspektiivis. Küsimus ei ole mitte ainult solidaarsuses, küsimus on selles, et ei ole arusaadav, mis hakkab toimuma, just eriti maksumaksjatega, kes tegelikult ongi nende kohustuste kinnimaksjad, ja juba seetõttu on vaja neid austada. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Enn Eesmaa!

Austatud kolleegid! Paljude, nii koalitsiooni kui ka opositsiooni liikmete väljaöeldud seisukohtadega on suhteliselt kerge nõustuda. Iseasi on siis, kui me hakkame rääkima järeldustest. Üldiselt on see diskussioon, mis on otsuse eelnõu 90 üle siin saalis toimunud, olnud minu meelest päris asjalik. Selle konkreetse otsuse alusel on väga palju räägitud teooriast, mängu on toodud mustad ja valged jõud, itta ja läände suundumised. Võib ju ka niimoodi teoretiseerida. Mina võtan käsitluse alla ühe hoopis praktilisema probleemi, mille tegelikult toob kaasa see otsus, mis, kui me teoretiseerime, võib sündida veel täna. Vaatame, kus me siis oleme.
EFSF-i ehk stabiilsusfondiga liitumise otsuse eelnõusse on tehtud parandused, mille järgi Riigikogu täiskoosseis saab õiguse otsustada, kas riik hakkab fondist abi saama või mitte. See jääb meie ülesandeks. See on suur roll. Võib-olla detailide poolest veel palju suurem roll tuleb Euroopa Liidu asjade komisjonile. Valitsuse pakutud esialgses eelnõus oleks Riigikogu andnud üldise garantii, hilisemaid väljamakseid oleks otsustanud valitsus, konsulteerides Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoniga. Ma tuletan meelde, et otsuse eelnõu teksti punktis 3 on lause: "EFSF-i võlakohustustele, millega rahastatakse heakskiidetud toetusprogramme, garantiide andmise otsustab Vabariigi Valitsus." Kui me küsisime rahandusministrilt selle kohta, siis ta ütles, et tegemist ei ole mitte kõige täpsema sõnakasutusega. Sellega on suhteliselt raske nõustuda, sest siin on sees täiesti selge tegevusprogramm ja plaan: garantiide andmise otsustab Vabariigi Valitsus. Tänu Riigikogu otsusele ja initsiatiivile on nüüd seda punkti muudetud. Õiguskantsler Indrek Teder ja ka presidendi õigusnõunik juhtisid mäletatavasti nädala algul parlamendi tähelepanu sellele, et kohustusi saab riigile võtta siiski vaid Riigikogu otsusega. EFSF töötab ju teatavasti nii, et iga abi saava riigiga sõlmitakse kokkulepe ehk memorandum, kus on kirjas nii abi tingimused kui ka abi saava riigi kohustuslike majandusreformide programm. EFSF-i koostatud abiprogrammi peavad omakorda heaks kiitma kõik abi andvad riigid, tulevikus ka Eesti. Praegu on kokku lepitud Portugali ja Iirimaa abiprogramm, ootel on Kreeka. Kui neile riikidele peaks lisanduma mõni uus, siis selle abiprogrammi toetamine on tulevikus Riigikogu pädevuses. Iga abi saava riigi võlakirjaostu, pankade kapitaliseerimise või abiprogrammi muutmise otsustamise toomine Riigikogu suurde saali võib paljudele tunduda tarbetuna, kuid mulle tundub see nüüd juba tarvilikuna, kuna Riigikogu otsusest sõltub terve, kuid majanduslikult haige riigi edasine saatus. Minu küsimus: kas Riigikogul on selliste otsuste tegemiseks piisavalt pädevust ning inimressursse? Ilmne vastus on, et need ressursid puuduvad nii vormi kui ka sisu poolest.
Küsisin täna Aivar Sõerdilt meelega tulevaste memorandumite kohta. Suurte kogemustega endine rahandusminister selgitas ... Ma palun natuke aega juurde! Kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega.

... et need memorandumid on äärmiselt mahukad. Seal on väga palju teksti, seal on väga palju mõisteid, millest arusaamine selleks, et teha õige otsus, on isegi spetsialistidele väga raske. Üks eelkõneleja aga tunnistas ausalt üles, et kui tema töötas rahanduskomisjonis, siis ta nendest asjadest nii väga aru ei saanudki. Poliitiliste otsuste tegemiseks võib-olla ei olegi see lõpuni vajalik, kuid kui me räägime sisust ja kas või konkreetselt Kreeka riigi tulevasest abistamisest, siis lihtsalt poliitilise otsuse tegemisest on vähe, sest me võtame enda peale terve Kreeka riigi ja ka rahva saatuse.
Kiirustamist on selle otsuse eelnõuga seoses väga palju, kuigi me saame aru, et mõningate otsustega on kiire. Mul on tekkinud mure ja küsimus, et kui me saime seda, mida me tahtsime (ja tegelikult on see õige, et just Riigikogu peab võtma vastu otsuse), siis seda otsust ei tule teha mitte formaalselt, vaid see otsus peab sündima sisulistel kaalutlustel. Selleks et memorandumi detailid läbi mõelda ja läbi töötada, on tõenäoliselt vähe sellest, kui komisjonis on üks või kaks nõunikku, aga osa komisjoni liikmeid tegelikult ainest ei valda. Sellepärast oleks õigem kõigepealt see probleem lahendada ja siis otsustada, kas me võtame endale selle kohustuse, mida me oleme võtmas, kuigi, kordan, tegelikult see nii peakski olema. Seda ajal, kui Riigikogu töötab n-ö miinimumrahastusprogrammil ja kui suurem osa ühiskonnast on arvamusel, et ei oleks üldse tarvis 101 Riigikogu liiget, vaid piisaks poole vähemast. Te ju kujutate ette, millises olukorras me siis oleksime, kui me sel juhul hakkaksime väga selgelt ja põhjalikult memorandumit analüüsima. Sel suvel ma käisin San Marinos, kus elab 30 000 inimest ja kus parlamendis on 60 liiget. Neid arve kuuldes peaks olema selge, milline on vastus sellele retoorilisele küsimusele, kas Riigikogus ei ole mitte liiga palju liikmeid. Kui San Marinos on 60 parlamendiliiget ja 30 000 elanikku, siis 101 liikmest jääb meil vaat et veel väheks. Kuid ärge saage aru nii, nagu ma tahaksin suurendada Riigikogu liikmete arvu. Ma räägin vastutusest nende otsuste puhul, mis meil ees seisavad, kui me EFSF-i raamlepingu heaks kiidame. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Peeter Võsa!

Täna me arutame kahtlemata väga olulist küsimust. Küsimus on oma pisku, oma väikese näljapajuki andmises Euroopa priiskavale pidulauale. Aga mitte ainult. Küsimus on raha, euro kui sellise päästmises. Vähemalt nii meile seda praegu esitletakse, et kas euroraha või eurotsoon jääb püsima või mitte. Asja tuum iseenesest on aga tegelikult lihtne: kui raha on otsas ja seda on juurde vaja, siis saab pangast laenu võtta. Aga ühel hetkel pank enam laenu ei anna. Seda siis, kui laenaja on kas hooletu või lausa pahatahtlik. Kui pangast enam laenu ei saa, siis on alati võimalik minna ja küsida naabrilt võlgu või võtta SMS-laenu. SMS-laenu eest, nagu me teame, on väga hea pidu panna, aga ma ei tea juhtumeid, kus SMS-laenuga oleks olnud võimalik oma finantsolukorda parandada. Meile on küllalt aga teada juhtumeid, kus SMS-laenu kontorid on ajanud võlanõudjate, politsei, kohtutäiturite jt abil võlgnikke taga. Sisult täpselt samasuguse SMS-laenu andmist me praegu arutamegi. Kui me sellise SMS-laenu ka anname, siis peame endale aru andma, et me anname selle laenu koos kõigi kaasnevate tagajärgedega. Garantii, uskuge, tuleb üpris tõenäoliselt välja maksta ning me ei näe seda raha enam mitte iialgi.
Ma ei tea, kus on teie isandad, kelle korraldusi te siin praegu täidate. Ma ei tea, kui paljud teist saavad sellest tehingust isiklikku kasu. Küllap te ise teate vastust palju paremini. Minu kui poliitiku isandad elavad madalates metsamajades, kasvatavad lapsi, saavad mõnisada eurot pensioni ning räägivad eesti keeles. Mina olen eestlane ja Eesti poliitik. Eesti poliitikule saab käske anda vaid Eesti rahvas. Postimehe uuringu andmetel on 80% eestlastest garantiide andmise vastu, kuigi hädasolija abistamisega ollakse iseenesest nõus.
Miks pole selles küsimuses tehtud avaliku arvamuse uuringut, miks seda otsust tehakse niivõrd kiirustades, küsimata Eesti Panga seisukohta, ja miks varjati meie eest tegelikku olukorda eurotsooniga liitumisel? Seda kõike sellepärast, et siin ja praegu ei huvita Eesti rahva arvamus enam vaata et mitte kedagi. Oleme jõudnud sellesse punkti, kus minister võtab julguse omaenda rahva liikmeid debiilikuteks sõimata. Ma võib-olla hääletaksin selle otsuse poolt, aga alles pärast seda, kui rahvas on mulle selleks volituse andnud. Isegi siis, kui see mulle ei meeldiks, ei hakkaks ma neid selle eest debiilikuteks sõimama. Kui Eesti rahvas on andnud mulle volituse tulevast maksutulu mööda ilma laiali jagada ning tõugata oma kodumaa aastakümneteks stagnatsiooni, siis ma hääletaksin poolt. Praegu mul sellist volitust pole. Nii et minu kindel otsus on ei. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuus-Lauli! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Enne kui me hakkame täna siin nii tähtsaid asju otsustama, tahan teile meelde tuletada, et meid kõiki on siia saali valinud rahvas. Iga üksiku hääle taga, mis teile anti, on inimene, kes arvab, et just teie kaitsete tema huve kõige paremini. Küsige endalt, kas te olete talle ikka rääkinud, et Riigikogu plaanib kinkida üle kahe miljardi euro ehk kümneid miljardeid Eesti kroone maksumaksja raha jõukale Euroopale laenutagatiseks. Aega on ju olnud! See, et meie kui Euroopa üks kõige vaesem riik peame hakkama rikkamate riikide võlgu garanteerima, oli selge ammu enne valimisi, ammu enne aastavahetuse euroeufooriat, ainult summa oli lahtine. Miks sellest siis Reformierakond, Isamaa ega sotsiaaldemokraadid oma valijatele ei rääkinud? Miks te ei tahtnud rahvalt selleks volitust küsida? Rahvale öeldi, et ega meil ei ole vaja seda raha anda.
Kas inimesed teavad täna, et kahe päevaga võetakse siin saalis nende valitud rahvasaadikute häältega vastu otsus, mis paneb võlaorjusesse ja vaesusesse meie tulevased põlved? Nad ei tea seda. Nende eest ongi asja salajas hoitud, sest alles suvel ütles Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees avalikkusele, et Eesti seisukohad Kreeka abi asjus on osaliselt salastatud ja see salastatus olevatki tavaline. Just nii, kiirmenetlusega ja rahva eest varjatult, oligi plaanis asjad ära teha. Terve Euroopa arutleb, vaidleb, avaldab meelt. Soomlastel oli see valimiste peateema, meie aga õiendame seda kabinettide vaikuses. Vaid ajakirjanduse vahendusel oleme teada saanud, et 80% Eesti rahvast on selle otsuse vastu.
Riigikogu liikmed on saanud oma volitused valijate käest, et teha maksumaksja rahaga Eesti valijale kasulikke tegusid. Valijad uskusid loomulikult politseinike, õpetajate ja päästjate palga tõusu, ikka veel usutakse praegu lubadust topeltpensioni kohta, usuti lubadust alandada kodukulusid ja anda tasuta haridust, saadakse aga see, et me kirjutame korstnasse enam kui kolmandiku riigieelarvest.
Meie ühiskonna väga paljud arvamusliidrid, pangajuhid, ühiskonnategelased, politoloogid ja paljud teised on välja öelnud, et lausa piinlik on kuulata valitsuse juttu sellest, et tegemist on vaid garantiiga ja mitte reaalse rahaga. Risk on ju risk! Pealegi on meie panus Euroopa abifondi SKT-ga võrreldes siiski kõige suurem – 13%. Eesti annab kõige enam. Kui aga ühel päeval lähevad garantiid väljamaksmisele, mis on ülimalt tõenäoline, siis tuleb meil endal suured summad laenata. Saame siis ise laenuorjusega riigiks ja neid kärpeid, mida siis tehakse, me enam ette kujutada ei oska.
Kuid ma pöördun veel kord teie poole, kes te täna maksumaksja raha ärakinkimise poolt hääletate. Kas te ikka teate, et Kreekas ja Portugalis on pension 80–100% endisest palgast Eesti vaevu 40% kõrval? Kriisis oleval Iirimaal on keskmine palk 4032 eurot, Portugalis 1417 eurot, kriisi künnisel olevas Hispaanias 2275 eurot ja Itaalias 2379 eurot, Eesti keskmine on aga vaid 857 eurot. Miks peab vaene riik rikast päästma? Miks te arvate, et võlgu elavaid ja krooniliselt maksejõuetuid riike on üldse võimalik aidata neile lihtsalt raha juurde andes, juurde ladudes? Miks peaks tohutult kärpinud, tohutult makse tõstnud, palku vähendanud ja pensionid ning toetused mitmeks aastaks külmutanud riik abistama vastutustundetult laristanud ja lõhkilaenanud riike, minnes vastuollu meie rahva õiglustundega? Miks peaks Eesti laenama raha selleks, et maksta Kreeka õpetajatele palka ja pensioni, mis on tunduvalt kõrgemad kui meil? Miks peab meie pisku raha minema Euroopa pankade halbade laenude ning selle kaudu Euroopa eliidi ja rahameeste isikliku vara päästmiseks? Miks peaks Eesti rahvas päästma Prantsusmaa ja Saksamaa suurpanku, kes on Kreekasse laenamisega liiale läinud? Mina igal juhul hääletan siin saalis täna selle eelnõu vastu. Sellega koos hääletan ma Eesti rahva tuleviku poolt. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Yana Toomi!

Head kolleegid! Ma pean ütlema, et eile, kui siin käis arutelu pühade ja tähtpäevade seaduse eelnõu üle ja koalitsiooni poolt kõlasid rohked küsimused, siis ma tasakesi itsitasin oma pinginaabri Eldar Efendijeviga sel teemal, et nüüd koalitsioonisaadikud võtavad ohtralt sõna, sest tähtsate asjade arutelul neil seda võimalust tavaliselt saalis ei ole. Palun vabandust, et see mõttekäik mulle pähe tuli! Täna ma vaatasin, et me oleme ikkagi, olenemata erakondlikust kuuluvusest, võimelised avameelselt rääkima. See arutelu oli väga huvitav ja on hea, et arutelu sel teemal lõpuks siin saalis sündis. Ma arvan, et see juhtus tegelikult tänu Keskerakonna skeptilisele suhtumisele sellesse eelnõusse.
Mind küll veidike hämmastas hea kolleeg Tõnis Lukas. Umbes pool tema kõnest oli selline, et ma võin julgelt öelda, et ma olen nõus iga tema sõnaga, aga siis läks ta üle sellele, et ta hääletab selle eelnõu poolt, kuigi oma hinges on ta selle vastu. Seda teeb ta selle nimel, et valitsuskoalitsioon püsiks, ja püsima peab see muu hulgas selle pärast, et see ajab väga õiget kodakondsuspoliitikat. Ma arvan, et see võib olla täiesti vale mõttekäik, sest see föderatiivne riik, mille suunas me praegu suurte sammudega liigume, ei ole tegelikult oma kodakondsuspoliitikas nii põikpäine, nii et tulemus võib olla täiesti vastupidine sellele, mida härra Lukas taotleb. Aga aeg näitab.
Kui aga tulla tagasi tänase teema juurde, siis pean ütlema, et esmaspäevaks ma kujundasin enda jaoks seisukoha, et ma olen selle eelnõu vastu. Mitte sellepärast, et ma eiran solidaarsusprintsiipe. Sugugi mitte. Aga me peame – siin on sellest juba juttu olnud – olema solidaarsed ka oma rahvaga. Ma kuulasin täna härra Sõerdi selgitusi. Ta kasutas igas teises vastuses sellist argumenti nagu "ärge muretsege" (ma kontrollisin stenogrammist). Vastates Priit Toobalile kasutas ta isegi väljendit "tema veendumus on, et ärge muretsege". Need ei ole argumendid, need paraku ei veena mitte kedagi. Ma rääkisin sellest, et 80% eestimaalasi on selle eelnõu vastu. Härra Sõerd vastas mulle, et ta ei usu neid arve. See ei ole usuküsimus. Meid valiti siia esindama meie valijad. Kuid tuleb välja, et lastetoetuste suurendamiseks raha ei ole, nende suurus on olnud 19 eurot vähemalt kümme aastat, õpetajate palga tõstmiseks raha ei ole, laste sportimise toetuseks raha ei ole, ka arstide jaoks, kes saavad Eestis kaheksa eurot tunnis, sõidavad üle lahe Soome, kus nad saavad 35 eurot tunnis ja elavad palju paremat elu kui siin, meil raha ei ole. Ma käisin hiljuti Mustvees, rääkisin kohalike elanikega ja küsisin, kuidas käsi käib. Nad naeratasid mulle vastu, et kõik on korras ja kõik on tore, endal suus kaks hammast, üks üleval ja üks all. Aga hambaraviks meil raha ei ole. Kui paar päeva tagasi Mihhail Stalnuhhin kaitses Tšernobõli veteranide eelnõu, siis tuli mulle meelde, et Sotsiaalministeeriumi esindaja ütles, et me ei saa seda eelnõu toetada, sest puudub majanduslik analüüs, mis mõjud sellega kaasnevad. Muu hulgas oli naeruväärne argument, et me ei tea, kas me saame nendele inimestele lubada tasuta harrastuskalapüüki, kas meie riigieelarve veab selle välja. Harrastuskalapüügiks meil raha ei ole.
Ühesõnaga, oma rahva jaoks raha ei ole, oma rahvaga me solidaarsed olla ei suuda. Me oleme solidaarsed teiste rahvastega. Tegelikult on eestlasele, eestimaalasele üldse omane, et tal on uhke auto ja ilus maja, aga samas on majas näljased lapsed, mööblit selles ilusas majas ei ole, on liisingud, krediitkaardid jne. Näeb küll uhke välja, aga sisemiselt ei ole seal taga midagi. Kurb lugu.
Veel üks asi: see reha peale astumine on jälle meie poliitikale omane, sest me astusime reha peale ka siis, kui me astusime eurotsooni. Me oleksime võinud seda ilmselt vältida, aga me ei teinud seda. Nüüd on meie ees järjekordne reha. Me astume jälle selle peale. Ma väidan teile siiralt, et kui täna või homme parlament hääletab selle eelnõu poolt, siis see parlament ei esinda Eesti kodanikke. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Viktor Vassiljevi!

Härra juhataja! Head kolleegid! Ma ei usu, et ma teile midagi väga rabavalt uut ütlen, aga siiski on südamel asju, mida tahan välja öelda. Ma loodan, et see ei jää hüüdjaks hääleks Riigikogus.
Asjad, millest te olete väga hästi teadlikud, on näiteks tuntud tõde, et igal mündil on kaks poolt ja iga protsessi, iga asja puhul on alati kaks võimalust. Me oleme siin palju rääkinud garantiidest. Jah, alguses kinnitasid meile mitu väga autoriteetset isikut, et garantiide realiseerumise tõenäosus on nullilähedane. Aga siiski on alati kaks võimalust: on võimalus, et realiseerub, ja on võimalus, et ei realiseeru. Täna hea kolleeg Aivar Sõerd ütles vähemalt kahel korral, et tõepoolest ongi kaks võimalust: kas realiseerub või ei realiseeru. Kui ma küsisin tema käest, kas mõlemat võimalust on rahanduskomisjonis arutatud, ei saanud ma selget vastust. Kaks võimalust on ka siin: kas osaleda abipaketis või mitte. Väga palju on räägitud sellest, kuidas osaleda, millisel moel, aga üldse ei ole arutatud seda stsenaariumi, mis saab, kui me ei osale. Ka see on ju võimalus.
Meile on räägitud, et on olemas teatud risk. Hea kolleeg Sõerd ütles samuti siitsamast puldist, et risk, et garantii realiseerub, on vähetõenäoline. Aga mina tean ka natuke riskihindamisest. Kui hinnatakse riske, siis hinnatakse kahte kriteeriumi: riski tõenäolisust ja riski olulisust. Me ei tea, kui tõenäoline see risk on, ja me ei tea, kas analüüsid on tehtud. Aga me teame väga hästi, et kui see garantii realiseerub, siis on see risk tohutult oluline. Nii et sellest riskist ei saa mitte kuidagi mööda vaadata.
Ma ütleksin, et see asi on üks paras Trooja hobune, mille kreeklased on meile siia veeretanud. Me mäletame kreeka kirjandusest väga hästi, et ka tookord oli skeptikuid, kes ütlesid: "Ärge näppige, troojalased, seda hobust!" Ka praegu on skeptikuid, mitte ainult need, kes saalis minust vasakul pool istuvad, vaid skeptikute seas on ka pangandustegelasi, väga haritud inimesi, skeptikuid on ka väljaspool Eestit. Tänane uudis on see, et Poola lükkab euro kasutuselevõtu edasi, kusjuures nad teatasid, et nad lükkavad selle edasi kuni eurotsooni stabiliseerumiseni. Mida nad selle all mõtlevad, kas Trooja sõja lõppu, seda ma ei tea. Aga igal juhul tookord troojalased skeptikuid ei kuulanud ja lõppeski see asi halvasti. Igatahes meie praegu küll näeme, et selle hobuse sees miski liigutab. Nii et risk on täiesti olemas.
Meile on kinnitatud, et meie majandusseis on väga hea, see kannatab suurepäraselt välja selle, kui garantiid hakkavad tasapisi, osade kaupa realiseeruma. No kuulge, kas see meie hea majandusseis kannatab välja kolmandiku eelarve kaotamist? Ma hästi ei usu. Üldse käib kogu see mäng, te teate seda niisama hästi kui minagi, Eestist küllaltki kaugel.
Kas ma tohin aega juurde paluda?

Kui te soovite, siis tohite paluda. Kolm minutit lisaaega.

Aitäh! Hädas on ju tegelikult pangad ja need ei ole mitte väikesed pangad. Ilmselgelt Kreeka laenu ei tagasta. Kui garantiid realiseeruvad, siis meil seda raha ei ole ja me läheme seda võtma ka suurtelt pankadelt, olgu need Prantsuse või Saksa pangad, ja karta on, et me võtame samast pangast, kuhu see Kreeka, Iirimaa, Portugali, Eesti kaudu, kust iganes, tagasi jõuab. Pank tõstab seda raha ühest taskust teise, võib-olla ta ühes ja samas taskus mängibki seda mängu, millest meil kellelgi rõõmu ei ole.
Vaadake, meile on tihtipeale räägitud, et ärge nüüd kreeklaste kallale minge, ei ole nad sugugi nii halvad inimesed. Ka peaminister Ansip, au talle, ütles väga kenasti, et jätke kreeklased rahule, ega nad ei tegele ainult sellega, et joovad ouzot ja tantsivad sirtakit. Tõepoolest, ouzot joovad ja sirtakit tantsivad Eesti turistid, kui nad Kreekasse satuvad, olen isegi seda teinud. Aga mina näen seda asja sellisel kombel, et Kreeka riik on hästi hoolitsenud oma pensionäride, oma töölkäijate, oma elanike eest. Nende pensionid on kõrged, palgad head, puhkused pikad, kliima ei ole küll valitsuse teha, kuid ka see on hea. Vaadake aga, mis on toimunud Eestis. Eestis on palgad madalad, pensionid olematud, arstid põgenevad, õpetajad elavad peost suhu, päästeametnikke koondatakse. Kõik selle nimel, et hoida, jumala pärast, meie eelarvet tasakaalus, et me mitte kuidagi pahasti välja ei paistaks, et me oleksime Euroopa pailapsed. Kreekas otsustati teistmoodi: las olla riigil võlad kaelas. Mis on riigi tähtsaim ressurss? Kreekas on see rahvas. Vaat nii.
Kui alustati juttu Kreeka abipaketist, siis rahandusminister tõi ilmeka näite, et kui naabri maja põleb, siis ärge mõelge, vaid võtke ämber ja hakake kustutama. Mina ütlen niimoodi, et tegelikult põleb terve tänav, nüüd pole enam aega ämbrit otsida, vaid tuleb võtta, mis kätte juhtub, telekas, linad ja ämma pilt, ja majast jalga lasta. Mina igatahes ei toeta selles paketis osalemist. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Valeri Korbi! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Täna me arutame Riigikogu saalis meie jaoks tõesti tähtsat küsimust – kahe miljardi euro suuruse garantii saatust. Tegemist on kolmandikuga meie riigieelarve mahust ning see peaks juba kõik ära ütlema. Otsusega annab Eesti lubaduse garanteerida EFSF-i raamlepingu alusel võlakohustusi kuni 1,9 miljardi euro ulatuses, toetamaks erakorralistesse finantsraskustesse sattunud euroala liikmesriike, eesmärgiga tagada euroala üldist finantsstabiilsust ja kaitsta selle liikmesriike finantskriiside eest.
On avalik saladus, et Eesti valitsus tahab Euroopa Liidus hea välja näha. Seda võis näha ka valitsuse tegevusest mõni aasta tagasi. Kõikjalt, kus oli võimalik, kärbiti ja oma rahvas jäeti selle käigus vaeslapse ossa. Teame, et eesmärk oli täita Maastrichti kriteeriumid ajal, kui ükski teine riik seda ei teinud. Miks nad seda ei teinud? Sest nad stimuleerisid majandust erinevate toetustega. Eesti valis teise strateegia. Meie inimesed kannatasid majanduskriisi ajal hiiglaslike kärbete all. Kui see garantii peaks realiseeruma, siis tuleb Eesti inimestel juba teist korda see kannatuste rada läbi elada. Miskipärast selle võimalusega ei arvestata.
Ometigi on Indrek Neivelt väga õigesti öelnud, et risk on risk, olenemata sellest, kas annad garantiid või laenu. Garantii realiseerumise tõenäosus on olemas ning muutub iga päevaga tõenäolisemaks. Kuidagi tuleb ju Kreeka probleem lahendada. Indrek Neivelt on võtnud probleemriikide olukorra väga hästi kokku oma blogis: "On üsna vähetõenäoline, et nn probleemriigid oma võlgasid teenindada suudavad. Võlakoorem on suur ja seda oleks võimalik teenindada vaid madalate intresside ja samaaegse majanduskasvu korral. Täna on intressid madalad, aga majandus ei kasva. Tõenäoliselt saavad nad laenuga hakkama ka siis, kui nad näiteks kümme aastat ei peaks intresse maksma või kui inflatsioon kasvaks. Muidu mitte."
Selle lõigu põhjal võib teha selgeid järeldusi Eesti garantii realiseerumise võimaluse kohta. Euroala rahandusministrid lükkasid oktoobrisse edasi otsuse, kas maksta Kreekale välja järgmised kaheksa miljardit eurot abilaenu, mida Kreeka vajab arvete maksmiseks. Ka suvel oli probleeme tingimuste täitmisega, mistõttu samuti lükati plaanilist abilaenumakset edasi, et Kreekat vähegi survestada. On ju selge, et EFSF ei lähe päästma Kreekat ega ühtegi teist riiki, vaid hoopis Euroopa panku, kes on olnud oma tegevuses vastutustundetud. Kas Eesti maksumaksja tahab minna omaenda säästudega Euroopa panku päästma? Vaevalt. Ometigi tahab valitsuskoalitsioon seda kahjuks teha.
Eesti inimese jaoks on oluline pääste-, politsei- ja haridustöötajate olukord. Palju on räägitud, et Euroopa peab solidaarselt kustutama tulekahju rahandusturgudel, samas on meie enda riigisisene päästevõimekus leebelt öeldes olematu. Jällegi jõuame sinna, et valitsusele meeldib näidata, aga mitte olla. Kui me oleksime tõepoolest Euroopa viie rikkaima riigi hulgas ja peaksime garanteerima kahte miljardit eurot, siis oleks meie arvamus selles suhtes teistsugune. Aga Euroopa TOP 5-st oleme valgusaastate kaugusel. Täna ei jätku meil raha enda rahvalegi, rääkimata muust Euroopast. Eestile käib selline garantii üle jõu ning see on fakt. Eesti läheb selle otsusega toetama oluliselt rikkamaid riike ning rahvaid.
Head kolleegid! Vale on rääkida, et EFSF ei too kaasa reaalseid rahamakseid. 2013. aastal hakkab toimima Euroopa stabiilsusmehhanism, mis võtab üle ka EFSF-i kohustusi. Euroopa stabiilsusmehhanismiga liitumine tähendab Eestile reaalselt viit 30 miljoni euro suurust makset. Kuigi juriidiliselt on tegemist kahe täiesti erineva asjaga, siis kuidas ikkagi on võimalik liituda EFSF-iga, aga 2013. aastal Euroopa stabiilsusmehhanismiga mitte liituda? Järelikult on ka ESM-iga liitumine Eesti jaoks otsustatud ning sinna läheb esimesel aastal meie õpetajate 20%-line palgatõus, teisel aastal meie päästjate ja politseinike palgatõus ning kolmandal aastal juba kohalikele omavalitsustele laekuva tulumaksuosa suurendamine 11,9%-ni. Selle taustal on ministril imelik minna õpetajate meeleavaldusele ja öelda, et raha palgatõusuks ei ole.
Head kolleegid! Keskerakond ei toeta EFSF-is osalemist. Sellise otsusega võtab riik endale mitmekümneks aastaks kohustusi, mis meile selgelt üle jõu käivad. Ma tänan teid tähelepanu eest!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Heimar Lengi!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Võtaks lisaaja ka kohe ära, kui saab.

Jah, saab ikka. Kaheksa minutit.

Head kolleegid, ametikaaslased! Ma tulin täna siia kõnepulti koos ajalehega Õhtuleht, mille kohta meie rahandusminister, Euroopa parim rahandusminister (eelmine parim oli Sõerd, ma mäletan), ütles, et seda lehte teevad debiilikud. Seega võib arvata, et ministri erakond seda lehte ei loe. Sellepärast ma tutvustan sellest lehest ühte tänast artiklit, mis räägib täpselt meie teemast. Üleüldse, me polegi täna siin saalis veel käsitlenud seda küsimust, mida maailm praegu arvab, mida Euroopa ise arvab ja mida välisajakirjandus situatsiooni kohta on kirjutanud. "Mis saab Kreekast? Saksamaa arvestab pankrotiga" on selle loo pealkiri. See on tehtud ajalehe Bild materjalidele toetudes ja seda on päris huvitav lugeda. Ma tsiteerin Õhtulehte (minu meelest on Õhtuleht üks elulähedasemaid ajalehti Eestis): "Kreeka peaminister Georgios Papandreou lubas teisipäeval Berliinis, et tema riik suudab võlakriisi ületada. Saksamaa liidukantsler Angela Merkel kiitis kolleegi ja lubas Kreekale sellel teel igakülgset abi. Ometi ei ole tervikpilt nii roosiline, sest ajalehe Bild andmetel arvestab Saksamaa valitsus võimalusega, et Kreeka läheb juba jõuludeks pankrotti." "Olukord on lootusetu" paneb Õhtuleht siia alapealkirja ja kirjutab: "Tõenäoliselt seekord Kreeka peale veel halastatakse ja sealne valitsus saab need kaheksa miljardit. Sellest rahast jätkub aasta lõpuni. Mis edasi saab? Kreeka vee peal püsimiseks on vaja järjest uusi rahaeraldisi, ning arvestades sealse majanduse ülikehva seisu, puudub praegu igasugune lootus (Kuulake nüüd tähelepanelikult! – H. L.), et see riik suudaks abiks saadud laenud kunagi tagasi maksta." See on Saksamaa suure ajalehe arvamus. Ajalehe Bild andmetel peab Saksamaa valitsuskoalitsioon nüüd reaalseks varianti, et Kreeka muutub veel selle aasta lõpuks maksejõuetuks. Ajaleht maalib ka pildi, kuidas see pankrot välja kuulutatakse. See on päris huvitav lugemine. Tõenäoliselt valib Kreeka peaminister selleks, et televisiooni vahendusel teatada rahvale koos pankrotiga ka eurotsoonist lahkumisest, reedeõhtuse hilise aja, tingimata sellise aja, kui New Yorgi börs on oma töö juba lõpetanud. Välisinvestoritele lubab ta riigi võlakirjade väärtusest välja maksta 50%. Tuletan meelde, et Lenin maksis 1917. aastal välja 0%. Kreeka lubab välja maksta 50% 30 aasta jooksul. Sellega alanevad Kreeka võlad 350 miljardi euro pealt 175 miljardile eurole. See on summa, mida Kreeka suudab korda ajada ise, ilma euroliidu abita. Selline on siis pilt täna.
Ka Bundestagis hääletati seda küsimust. Minu meelest on see hääletus juba läbi, see pidi toimuma meie aja järgi kell 11, aga ma pole veel uudiseid lugenud. Saksamaa hääletas, kas toetada 211 miljardi euroga. Uued volitused võimaldavad anda abi vajavatele riikidele päästefondist ennetavaid laene ja kasutada raha ka pankade rekapitaliseerimiseks ning euroala riikide võlakirjade tugiostudeks. Angela Merkel pani viimastel päevadel mängu kogu oma jõu, et parlament toetaks fondi uusi volitusi. Bildi andmetel mõistab liidukantsler, et päästefondi suurendamine osutub hädavajalikuks, sest Kreeka pankrotti mineku korral tuleb toetada paljusid euroala riikide panku, just nimelt panku ja pankureid, kes kannavad miljarditesse ulatuvaid kahjumeid.
Ma ei loe seda lugu lõpuni. Ma arvan, et aitab. Igaüks võib seda ise lugeda. Ühesõnaga, tänane Õhtuleht, tsiteerides Bildi, räägib täpselt sedasama juttu, mida täna on rääkinud saali vasak pool. Eesti abisumma, kaks miljardit eurot, on suhteliselt suurim SKT-ga võrreldes, see on leidnud kinnitust ka lääne ajakirjanduses. Ma arvan, et me oleme õigel teel ja kaitseme Eesti rahva tulevikku. Ei tahaks küll seda võlga välja maksta ja seda raha Eesti eelarvest kaotada. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Tarmo Tamme!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mina oma kõnes vaatan natuke ajas tagasi, meenutan seda, kui meie armas Eesti läks üle eurole. Sinna on ainult üheksa kuud. Mind paneb imestama, kui vähe enne seda räägiti meie inimestega, kui vähe tutvustati seda olukorda, kuhu me reaalselt satume. Ma küll ei mäleta, et meile oleks räägitud, et näiteks Kreeka on makseraskustes, et 2010. aasta mais sai Kreeka juba 110 miljardit eurot abi, aga 2010. aasta novembris anti Iirimaale 85 miljardit eurot abi. Meie astusime euroalasse 1. jaanuaril. Sellest ei julgenud tol ajal keegi rääkida. Räägiti meie õnnest, et me saame hästi rikkaks, meile tulevad suured investeeringud, ja räägiti, kui kehvasti läheb meie naabritel lätlastel. Ma soovitan paari aasta pärast vaadata, kus on lätlased, keda me oleme päris tihti mõnitanud, ja kus oleme meie.
Väga palju räägitakse Euroopa Liidu solidaarsusest. Minu jaoks on see solidaarsus kuidagi raskesti mõistetav. Me räägime ainult rahalisest solidaarsusest, aga me võiksime rääkida solidaarsusest selles mõttes, kuidas inimesed elavad ja mille arvel see jõukus nendes riikides on saadud. Ilmselt ongi see jõukus saadud üle võimete elamisest ja üle võimete laenamisest.
Ma olen esitanud kaks küsimust rahandusminister Jürgen Ligile ja kaks küsimust rahanduskomisjoni liikmele Aivar Sõerdile selle kohta, kas kunagi hakkab Eesti maksumaksja kinni maksma neid laene, mis igal juhul tuleb kustutada. Nad ei ole otseselt sellele küsimusele vastanud, aga inimesed, kes teavad nende riikide laenukoormust ja kes on natukenegi majandusega kokku puutunud, ütlevad, et reaalselt ei ole võimalik neid riike täiendavate rahasüstidega päästa. Kui võlakoormus on 300 miljardi euro juures ja kui paar päeva tagasi raporteeriti, et riik on valmis viis kuni seitse miljardit eurot säästma, siis, andke andeks, sellest rahast ei jätku isegi laenuintresside refinantseerimiseks või laenuintresside kinnimaksmiseks, rääkimata sellest, et põhivõlg saaks kunagi kinni makstud. Tagajärg saab olla ainult võlgade kustutamine. Kas ka meie maksumaksja peaks osalema nende võlgade kustutamises, mille tekkimises ta ei ole absoluutselt osalenud? Mina küll tahan, et seda ei juhtuks.
Üks kurb asi on veel see, et me oma rahaga toetame ju jõukaid riike. Midagi ei ole teha, meie rahvas liigub sinna, kus on jõukus. Sisuliselt me oma maksumaksja rahaga soosime ka seda, et inimesed meie riigist lahkuksid. Palun jälgige kas või viimaste päevade küsitlusi. Järjest lähevad inimesed Eesti riigist minema. Ma küsin: kas see ongi meie eesmärk?
Põhjus, miks ma täna ei hääleta selle eelnõu poolt, ongi see, et sellest on vähe räägitud, seda püütakse kiirustades vastu võtta ega räägita tagajärgedest, mis meid ees ootavad. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Vladimir Velmani!

Palun kaheksa minutit!

Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Oleme siin saalis viimastel päevadel palju küsinud Eesti Euroopa solidaarsuspaketis osalemise kohta ja saanud erinevaid vastuseid. On olnud konkreetseid vastuseid, on olnud hämamist ja ilustamist, aga kindlasti jäetakse midagi meile ikka rääkimata. Samas tuleb tunnistada, et tekkimas on diskussioon, mis oleks pidanud toimuma juba enne selle otsuse eelnõuga Riigikokku tulemist.
Härra Sõerd kinnitas täna, et sellel teemal ei ole rahva käest küsitud, mida nad asjast arvavad. Samas vahendab meedia enda tehtud küsitlust, mille järgi suur osa, ca 80% Eesti rahvast on sellise garantii andmise vastu. Valitsust ei huvita valijate arvamus, selline suhtumine on kumanud läbi kõigist meediakanalitest. Miks ei tohi inimene teada, mis Eesti riigis toimub?
Meie tänased otsused mõjutavad meid kõiki. Me peame teadma, kellele me mida lubanud oleme ja millised on meie reaalsed kohustused nii lähiaastateks kui ka kaugemaks tulevikuks. Valitsus armastab rõhutada Eesti võrratut positsiooni Euroopas ning püüab vaigistada muremõtteid seoses tulevikuga. See ei toimi juba ammu enam. On arusaadav, et probleemid tekivad ja neid on vaja lahendada. Miks me kaldume probleeme alati kriitilise piirini edasi lükkama ja siis ajaga võidu jookseme? Selline taktika varjutab kõiki praeguse valitsuse tegemisi. Näiteks, iga uus minister tormab oma reformidega riiki päästma, aga tasuks ehk enne läbi mõelda, mida ja kuidas teha ning ehk on olemasolevat süsteemi võimalik parandada seda kardinaalselt muutmata. Kõik see on suur kulu ja koorem maksumaksjatele.
Tagasi tulles laenu garanteerimise juurde, peab ütlema, et möödunud päevade jooksul on selgeks saanud, et garanteeritavad summad ei pruugi homme olla enam need, mida me täna arutasime. Samuti võib tänane garantii osutuda juba homme reaalseks rahaks, mis tuleb abivajajale üle anda. See teeb ärevaks. Kust võtab Eesti sellise kohustuse täitmiseks reaalse raha? Kuna me oleme valitsuse kinnitusel eeskujulik riik, siis me saame soodsalt laenu ja selle kohustuse täitmiseks me selle raha ka laename, ainult et see laen tuleb kinni maksta meie maksumaksjal.
Täna me seda koormat veel ei taju, sest see on alles paberil, aga kui garantii pööratakse täitmisele, mis halva maksukäitumisega riikide puhul paratamatult juhtub, siis kuidas seda selgitada Eesti inimestele, kes ise vaevalt ots otsaga kokku tulevad? Miks peavad meie inimesed oma vanemate ja laste toetamise asemel kedagi teist toetama, toetama neid, kes meist paremini elavad ning julgevad oma heaolu säilitamise eest võidelda, kaikad pihus?
Kui valitsus on hädas, st puuduvad vahendid nii sisemiseks majandamiseks kui ka laenumaksmiseks, siis on elatud üle oma võimete. Meie pingutasime, et täita eurokriteeriume, meie pingutasime, sest tahtsime paremat elu, olime nõus maksma, et meil läheks paremaks. Mis aga juhtus? Kas meil on selle pingutamise tagajärjel parem? Ei ole, aga nüüd hakkame pingutama, et kellelgi teisel oleks parem. Miks me ometi oma rahvast ei armasta? Nad on meid usaldanud ja me ei tohi nende usaldust kuritarvitada. Me oleme kohustatud seisma oma rahva heaolu eest.
Hoolimata kogu lugupidamisest EFSF-i eest võitlejate vastu, pean ütlema, et see, mida siin räägitakse, ei ole veenev, sest on palju ebaselget. Tuleb tunnistada, et ka teie endi jaoks. Seetõttu peaks aja maha võtma, enne kui midagi nii tähtsat otsustada. Ükskõik kui palju me solidaarsust ka ei soovi, pimesi ei saa solidaarsust pakkuda.
Üle 20 aasta tagasi, kui Eesti rahvas võitles oma iseseisvuse eest, oli üks kõlavamaid loosungeid, et sööme kartulikoori, aga oleme vabad. Väga vähesed mõtlesid tol ajal, et vabadus ei ole muu kui orjus, mille me ise endale valime. Pärast tuli uus valik, kui me otsustasime astuda Euroopa Liitu. Ainuke erakond, kes julges arutada neid probleeme, mis ootasid meid ees seoses euroliitu astumisega, oli Keskerakond, ja selle eest sai ta täie jõuga. Pärast tegime valiku euro kasuks. Loomulikult, tagantjärele mõeldes ja ettepoole vaadates võib-olla see valik oligi õige, sest meie oma valuuta ei olnud midagi muud kui 1/8 eurost ja me pidime nendest normidest rangelt kinni pidama. Täna me teeme otsuse, mis mõjutab meie elu väga pikkadeks aastateks. Kui me, nagu härra Sõerd ütles, pole veel kõiki riske analüüsinud, kas ei ole siis viimane aeg võtta aeg maha ja mõelda selle peale, mis juhtub, kui asi läheb teisiti, kui praegu paberil kirjas on? Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Lauri Laasi!

Austatud juhataja! Head kolleegid siin saalis ja kabinettides teleekraanide ees! Eelnõu menetlemine on niivõrd käpardlik, et seda on raske sõnadesse panna. Valitsuse algatusel on siin saalis ka varem olnud eelnõusid, mis on tehtud kiirkorras, näiteks maamaksust vabastamise seaduse eelnõu, monopolide ohjeldamise seaduse eelnõu või võrdõiguslikkuse seaduse eelnõu, millega naiste õiguste parema tagamise asemel hoopis suurendati Tallinna Linnavolikogu liikmete arvu 63-st 79-ni. Nüüd tullakse ja tahetakse kiirkorras oma varasemaid vigu varjata, ajades need propagandistlikult kreeklaste süüks. Aga kes käskis valitsuserakondadel kuu enne Riigikogu valimisi järgmistes punktides valetada? Esiteks lubati rahandusliku julgeoleku suurenemist, teiseks lubati rohkem investeeringuid, kolmandaks lubati rohkem töökohti ja neljandaks lubati, et euro hindu ei tõsta. Nüüd ei taha Ansipi juhitud valitsus nende levitatud valede eest vastutada. Räägitakse, et me oleme hoopis kogu Euroopa musterriik, kõik meid imetlevad, kogu Euroopa võtab meid eeskujuks, kõik plaksutavad. Aga see on ju soovunelm, jutt häälte püüdmiseks, jutt naiivsete otsimiseks. See jutt ei peegelda Eesti rahva tegelikku olukorda ega meie tegelikke väljavaateid. Tundub, et Eesti riiki ei ole tarvis kohalikule rahvale, vaid Eesti riiki on vaja ühe poliitilise seltskonna poliitilise ego upitamiseks. Järsku annab siis keegi kuskil kõrge ametikoha või kõrge autasu.
Olen igati nõus, et tugev euro on Eesti huvides, aga sellisel viisil riiki juhtida, nagu praegune poliitiline enamus siin Riigikogus tahab, on piinlik, käpardlik ja meie inimeste heaolu arvel liugulaskmine. Valitsuserakondadel on viimane aeg paluda Eesti rahva käest vabandust, et nad polnud võimelised enne euroalaga liitumist nägema ette meie ees seisvaid ohte ja karisid. See kõik, mis toimub, ongi edevuse ja rumaluse hind. Miks pole avalikus vormis suheldud Saksa ja Prantsuse pankade esindajatega ega küsitud nende käest, millist rolli ja vastutust nemad selles kriisis kannavad? Just nemad olid need, kes Lõuna-Euroopas lahkelt raha pakkusid, ja nende pankade tulevikku me täna siin ka päästame.
Valitsus arvab siiani, et valitsemiseks piisabki ainult sellest, kui rahandusminister koosolekuid läbi viib. Ei piisa. Eesti riik on palju suurem kui euroala rahandusministrite koosviibimised. Ansipi valitsuse suutmatus suhelda opositsiooniga, teadlastega, oma rahvaga läheb meile liiga kalliks maksma. Just sellepärast hääletan mina täna eelnõu vastu. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Aivar Riisalu! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Hea eesistuja! Head kolleegid! Ma ei mäleta väga pika aja jooksul nii emotsionaalset Riigikogu istungit. Ma arvan, et vajadus nii kirglikult debateerida erinevate raskuspunktide üle on nüüd küll saanud väga korraliku rahulduse. Ka minu kolleegid on rääkinud täna väga kirglikult, nad on kirjeldanud oma mandaati ja rääkinud erinevatest emotsioonidest. Põhimõtteliselt on ju Eesti rahval ilmselt õigus. Need minu tublid kolleegid Keskerakonnast suhestuvadki oma valijaga. Tõepoolest, Eesti inimestel ongi toimuvast raske aru saada. Samamoodi näen ma teatud pingeid ka koalitsiooni poole peal. Ma ei saa öelda, et mul oleks selle üle hea meel, sest kui inimene on pinges, siis tema närvirakud hävinevad ja need teatavasti ei pidavat taastuma, aga kindlasti mulle meeldib, et ka koalitsioonis on eri arvamusi, täpselt samamoodi, nagu on eri arvamusi opositsioonis. Mina olen üks selline kodanik, kes seda küsimust oma valijatega võib-olla nii usinalt arutanud ei ole, aga ma olen seda küsimust arutanud nii oma kolleegidega kui ka iseendaga, eelkõige majanduslikust aspektist lähtudes. Teisel lugemisel esindab inimene eelkõige iseenda kui rahvasaadiku arvamust. Mulle isiklikult tundub, et me tegeleme vale küsimusega. Mul on väga raske mõista, kuidas euroala riigid, keda on kokku 17, on moodustamas ühte aktsiaseltsi, et päästa euroala finantsstabiilsust. Minu meelest näitab sellise instrumendi kasutamine, et süsteem on kriisis ja tegelda ei tuleks võib-olla mitte üksnes selle kriisi reguleerimisega, vaid tuleks paralleelselt tegelda ka olukorra lahendamisega, et selliseid jamasid tulevikus enam ei tekiks.
Kui me vaatame maailma, siis näeme, et on olemas Ameerika Ühendriikide majandus, kus sisuliste otsuste tegemine on väga selgelt ühe mehe käes. Kahjuks on USA-s tehtud valed otsused näidanud meile ka seda, et sisuliste otsuste koondumine väga kitsasse tippu võib viia vale poliitika tekkimiseni. USA majandus, rahandus eelkõige, ei ole praegu väga heas seisus. Tõuseb Brasiilia majandus, kes kusagil pjedestaali serva peal trügib ka otsustajate hulka. Väga selgelt on tugev Hiina rahandus, Hiina mõjud ka USA rahandusse on väga korralikud. Otsustamine on väga kitsa ringi käes. Indiat veel mängu ei tooda, aga ka tema rüseleb seal pjedestaali juures. Igal pool, kus on mingisugunegi potentsiaal, on otsustamismehhanismid kardinaalselt teistsugused kui Euroopa Liidus.
Tänastest kõnedest on üsna mitu korda välja tulnud küsimus, kas me liigume või peaksime liikuma või kas on oht, et me liigume Euroopa ühendriikide suunas, kus otsustusmehhanism lähekski suhteliselt kitsa ringi kätte. Siis me saaksime ju vältida kõiki neid probleeme, mida võib-olla kohati vastutustundetud riigid ja eelkõige nende valitsused on tekitanud. Sellega me tegelikult võtaksime euroalast pinge maha. Ka Eesti rahvas ei peaks ennast kuidagiviisi solvatuna tundma. Eesti rahvas ei tohi mitte kunagi ära unustada, kui palju Euroopa Liit on siia raha pumbanud. See on ka olnud kellegi raha. Ma saan lugupeetud rahvasaadikutest väga selgelt aru: kui probleem on tulevikus, on üsna mõttetu ja vahel vilets meenutada olnut. Ma olin ise nende hulgas, kes julges eurotsooniga liitumisel öelda, et minule küll ei meeldiks heita ühte haige pruudiga või, veel hullem, surnud pruudiga (ma pean silmas eurot). Järelikult, me iseendalegi arusaamatult, kakeldes Kreeka teemal, mis ei ole ju mitte kõige olulisem teema, Kreeka pole isegi paketiga ju veel liitunud, ei räägi sellest, et meie jaoks on tulnud letti hoopis hullem valik – Euroopa ühendriigid, mis tähendab, et Eesti Vabariigi riiklik iseseisvus on sellega peaaegu lõppemas. Ma ei ole väga kindel, et ma ei tahaks kuuluda ühte korralikku liitu, kus valitseks, nagu öeldakse, rahu ja stabiilsus ning me saaksime hakata oma riigisiseseid indikaatoreid, mis peegeldavad inimeste heaolu, võrdlema näiteks Kreekaga või, veel parem, Luksemburgiga. 9000 euro suurune pension mulle sobib, mina tahan sellist Eestit.
Küsimus on ikkagi oluliselt-oluliselt laiem. Me oleme olukorras, kus me teeme küll poliitikat, aga kaugemas perspektiivis on finantsstabiilsus meie jaoks niisama oluline kui ükskõik kelle teise jaoks. Taavi Rõivas, hea kolleeg, tark noor mees, keda ma olen alati hinnanud, ütles oma kõnes, et me proovime ära hoida maksejõuetust. Mina küsin vastu, kas maksejõuetust teatud tingimustel ongi põhjust ära hoida. Me proovime ära hoida maksejõuetust ja anname Eesti riigi poolt riiklikke garantiisid. Garantii on panganduse seisukohalt sisuliselt võrdne laenukohustusega. Näiteks, kui sina garanteerid oma isikliku varaga kedagi, kes käitub lollisti, ja kui see lollisti käituja raha ära ei maksa, pööratakse sinu garantii täitmisele. Minul on tunne, et Kreekal tuleks lasta minna. Aga kas meie peaksime oma väikese nõudega selles pankrotipesas rüselema või ei peaks, see on täna tegelik küsimus. Võib-olla on mõistlik rüselda? Võib-olla me saamegi sellest pankrotipesast endale mingit atraktiivset vara, millega Eesti rahva haiget hinge, nagu öeldakse, kena Kreeka päikese all ravida? Mina seda ei tea.
Aga ma olen seisukohal, et finantsstabiilsus on asi, mida Keskerakond oluliseks peab. Olles koos Reformierakonna ja Rahvaliiduga valitsuses, oli Keskerakond ka kindlasti stabiilse rahanduspoliitika pooldaja. Saage aru, me oleme selle vastu, kuidas on võimalik, et Euroopas kujuneb välja selline anarhia, moodustatakse mingeid kummalisi aktsiaseltse, nii et me tegelikult ei saa rääkida stabiilsest Euroopa Liidust, kus peetakse korralikult korrast kinni. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Priit Toobali!

Lugupeetud istungi juhataja! Kallid kolleegid! Üks praegune põhiteema parlamenditöös ning Eesti välis- ja majanduspoliitikas üldiselt on eurotsooni ühtsuse püsimine ning alternatiivide leidmine ellujäämiseks Euroopa majanduskriisis. Ehk rahvakeeles öelduna: Kreeka probleem ja jutt sellest, kas ja kui palju peaksime meie, kokkuhoidlikult ja tegelikult suures osas vaesuses elavad eestlased, seda kinni maksma.
Maailmas on aastatuhandeid loodud seadusi, kuid seaduste olemasolu ei ole hoidnud ära nende rikkumist. Samal viisil ei ole eurotsoonis kehtivad reeglid pannud riike neid reegleid järgima ega ole hoidnud ära üle võimete elamist ja pillamist, mille tagajärjel on Lõuna-Euroopa maades tekkinud maksejõuetus.
Mis kasu annab EFSF? Riigikogu menetluses on otsuse "Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi raamlepingust ja selle muudatustest tulenevate kohustuste täitmise tagamine" eelnõu. Otsuse sisu on see, et Eesti annab lubaduse garanteerida EFSF-i raamlepingu alusel võlakohustusi ligi kahe miljardi euro ulatuses, toetamaks finantsraskustesse sattunud euroala liikmesriike. Toetuse eesmärk on tagada eurotsooni üldist finantsstabiilsust ja kaitsta selle liikmesriike finantskriiside eest. Nii otsuse eelnõu kui ka Ansipi valitsus räägivad rahustavat juttu sellest, et tegemist on vaid garantiiga, garantii realiseerimine ei ole tõenäoline ning üleüldse ei ole eurotsoon mingis kriisis.
Kuid kui vaadata reaalselt Kreeka olukorda ja seda, et edukate reformide asemel kostab sealt ähvardusi kodusõja ja streikidega, siis on rohkem kui kindel, et tänane garantii on homne raha, mida me maksame, nii et higi lendab.
Head kolleegid! Ma ei taha olla vaenulik Kreeka vastu ning kindlasti mitte teha maha Euroopa solidaarsust, aga paratamatu on see, et olen siia valitud esindama Eesti rahvast ning seisma Eesti inimeste huvide eest. Just sellepärast ei saa ma sellesse teemasse suhtuda kergekäeliselt ning pean seal leiduvatest ohtudest rääkima, sest leian, et läbimõtlematu kiirustamine võib kahjustada meie riigi huve.
Kust peaks Eesti riik võtma kaks miljardit eurot? Tegemist on summaga, mis on umbes kolmandik 2012. aasta riigieelarvest. Meil räägitakse palju sellest, et õpetajatele raha ei jagu ja nad lähevad kas teisele tööle või koguni teise riiki. Meil sosistatakse politseinikke ja päästetöötajaid ootavast massilisest koondamisest, kuna lihtsalt pole raha. Meil on üha rohkem lapsi, kellele koolitoit on ainuke võimalus sooja sööki saada. Meil on väga palju alarahastatud valdkondi, mis on lükanud meie riigi sotsiaal-majanduslikku langusesse, aga nüüd ühtäkki tahame vastu võtta otsust, mis võib vabalt tulevikus ära kinkida kolmandiku meie riigieelarvest.
Kui see ei ole kuritahtlik ja raske juhtimisviga riigi tasandil, mis see siis on? Kui Kreekas raha lausa puu otsas kasvama ei hakka ja kõigile vabalt kättesaadavaks ei muutu, siis näeme varsti ikkagi Kreeka pankrotti, ja kui Eesti riik on oma kahe miljardi euro suuruse garantii andnud, siis kahjuks ka Eesti pankrotti. Kui EFSF-i eesmärk on laenata raha turgudelt riikide garantiide alusel, siis saaksid hätta sattunuid aidata soovivad riigid ju ka praegu otse abivajajatele raha turgudelt laenata. Seega ei anna EFSF midagi juurde, küll aga sunnib kõiki abistajaid käima ühte sammu ning samas ignoreerib riikide erinevaid arengutasemeid ja sisemisi majanduspoliitilisi probleeme.
Mul on mulje, et valitsus tegutseb salaja, et rahvast mitte ärritada. Valitsus on asunud EFSF-i otsust läbi suruma võimalikult vaikselt, peaaegu salaja. Riigikogu liikmetel ei soovitata esitada ärritavaid küsimusi ja rahvaga ei räägita üldse. Rahandusminister Jürgen Ligi soovitab Riigikogu rahanduskomisjonis nalja mitte teha ja eelnõu kiirelt menetleda. Väidetakse, et arutelude rong on läinud ning elementaarne riigimehelikkus eeldab eelnõu kiiret kummitempliga kinnitamist.
Palun kaks minutit lisaaega!

Kaks minutit lisaaega.

Kui arvestada, et Riigikogu rahanduskomisjon arutas eelnõu esimest korda eelmise nädala neljapäeval ja heakskiitva otsuseni soovitakse jõuda juba täna, võib nõusoleku saamist Riigikogus nimetada lausa väljapressimiseks.
Milleks selline rabelemine ja salatsemine? Eks ikka selleks, et kui avalikkus saaks teada, millisesse ohtu seatakse meie riigi rahaline seis ja Eesti majandustulevik üldiselt, siis tuleks valitsusel vastamisi seista avalikkuse survega, et sellist Eestile kahjulikku otsust vastu ei võetaks. Kui koalitsioon endiselt teerullimeetodiga nii opositsioonist kui ka ühiskonnast tervikuna üle sõidab, siis tähendab see valitsuse populaarsuse olulist langust. Kuna Ansip ei taha valida ei Eesti riiki pankrotti viiva peaministri tiitlit ega ka EFSF-i otsustest loobumist, siis ongi valik salatsemine ja ühiskondliku diskussiooni summutamine.
Selle eelnõu lõpphääletamisel vajutan mina punast nuppu. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Inara Luigase! Kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud kolleegid! Oma kõnet tahan alustada rahanduskomisjoni tööst kõneldes. Selle eelnõu menetlemise juures tulevad tegelikult välja ka Riigikogu töö kitsaskohad ja komisjonide töö nõrgad kohad. Nimelt, kui enamikus komisjonides toimub eelnõude menetluste protokollimine, siis pean ütlema, et rahanduskomisjonis ei toimu mitte mingisugust protokollimist. Samuti ei tehta stenogramme, mille abil meie, Riigikogu liikmed, rahanduskomisjoni liikmed, saaksime korduvalt ühte või teist jutuajamist, arvamust, debatti jälgida. See on minu arvates Riigikogus täiesti lubamatu. Kui mulle ette heita, miks ma pole protokollimist taotlenud, siis luban, et teen sellekohase ettekande ja päringu Riigikogu juhatusele, et nad natukene korrastaksid ka rahanduskomisjoni tööd. Täpselt samuti võin küsida, et kui rahanduskomisjoni arvamuse esitaja härra Sõerd rääkis siit kõnetoolist komisjonis toimunust, siis kelle arvamust ta siin tutvustas, kas oma isiklikku või rahanduskomisjoni arvamust, sest meil protokolli ju pole. Mul tekib kahtlus, et võib-olla ongi kellegi jaoks hea, kui ei jää mitte mingisugust märki sellest, kuidas toimus ka selle otsuse arutelu rahanduskomisjonis. Märki maha ei jää ja siin saalis me vajutame ainult punast või rohelist nuppu. Väga kahju, et nii on läinud, sest see otsus, mida me täna siin teeme, on Eesti jaoks äärmiselt oluline.
Mul on väga kahju ka sellest, et nende arutelude juurde ei ole kaasatud Eesti Panka. Eesti Pank on oma arvamusega jäänud kuidagi kõrvalseisja rolli. On olemas ju Eesti Panga ja valitsuse koostööleping, mille järgi Eesti Pank peab andma valitsusele oma arvamuse majandusliku olukorra kohta. Milline see arvamus on? Kahjuks pole me seda näinud ega kuulnud.
Minu arust on lausa lubamatu see, et me pole kaasanud kodanikuühendusi. Kui teisejärguliste seaduseelnõude puhul me oleme teinud küsitlusi ja palunud arvamust kodanikuühendustelt – seltsidelt, organisatsioonidelt –, siis praegu on nad jäänud sellest arutelust täiesti kõrvale.
Ka on väga vaikselt tegutsenud Eesti Vabariigi president, kes peaks sellistes küsimustes küll päris jõuliselt sekkuma. Samuti pole ma näinud selle otsuse eelnõu juures mitte ühtegi analüüsi.
Kui nüüd seda otsuse eelnõu edasi arvustada, siis ma arvan, et liitumine EFSF-iga on kindlasti Eesti ühiskonda halvav otsus. Ma arvan, et see otsus on ka sisult mõttetu, sest juba praegu on Euroopa Liidul olemas institutsionaalselt kõik selleks, et nii Kreekat kui ka teisi hättasattunuid sõna otseses mõttes nõustada ja neid korrale kutsuda. Euroopa Liidus on vastu võetud selline raamdokument nagu stabiilsuse ja kasvu pakt. See on eeskirjadel põhinev raamistik, mille eesmärk on just majandus- ja rahaliitu kuuluvate riikide eelarvepoliitika kooskõlastamine, eelarveprognooside hindamine ja ka jälgimine. Pakt võetigi ju vastu selleks, et hoida korras liikmesriikide rahandus. Meil oli sellest juttu ka rahanduskomisjonis. Rahandusministeeriumi spetsialist Andrus Säälik vastas meie küsimusele, miks ei ole seda pakti kasutatud Kreeka ja teiste liikmesriikide puhul. See pakt näeb ette ju ka sanktsioonide rakendamist liikmesriikidele. Kui me teame, et stabiilsuse ja kasvu pakt ei korrasta Euroopa liikmesriikide rahandust ja liikmesriigid ei soovi, et kehtestataks sanktsioone, siis miks me peame arvama, et EFSF-i dokumendid, ettekirjutused, raamlepingud peaksid korrastama liikmesriikide rahandust ning korrastama nende endi tegevust ja korrale kutsuma neid endid?
Minu arvates me paneme selle eelnõuga Eesti rahva tanki, sõna otseses mõttes. Kui see otsus ikkagi rakendub ja kõik garantiid pöörduvad Eesti vastu, siis kuidas hakkab käituma Eesti riigieelarve? Milliseid kohustusi on meil tulevikus võimalik võtta oma sisemajanduse korrastamiseks? Mida peavad tegema inimesed, Eesti rahvas, et maksta kõiki neid makse, maksta kinni neid laene, mille me oleme endale kohustuseks võtnud? Ma arvan, et Eesti riigil oleks küll viimane aeg tegelda oma sisemajanduse korrastamisega, ja arvan, et selle lisavõlaga ei saa me kaugeltki liigset võlakoormat ravida. Me kõik loodame, et ka Eestisse saabub ükskord see aeg, kui ei tegelda mitte ainult liikmesriikide päästmisega, vaid valitsus arutab sisulisi küsimusi ja soovib ka meie oma rahvale heaolu tagada. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Olga Sõtniku!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Nagu siin täna mitmed minu kolleegid Keskerakonnast mainisid, ei saa me praegu arutluse all olevat otsuse eelnõu 90 toetada ja seda päris mitmel põhjusel.
Esiteks, EFSF-ile antavate laenugarantiide suurus käib Eestile ilmselgelt üle jõu. 2,5 miljardit eurot, mis on meie garantii suurus, on umbes 40% selle aasta riigieelarvest ja see on väga suur summa meie väikese riigi ja elanikkonna jaoks. 2,5 miljardi euro eest oleks tõenäoliselt võimalik ellu viia või vähemalt alustada väga paljusid Eesti jaoks olulisi projekte, olgu selleks neljarealine Tallinna–Tartu maantee, Rail Baltica projekt, Saaremaa ja mandri vahelise silla või tunneli ehitamine või hoopis kõikide Eesti koolide ja lasteaedade kordategemine.
Meile püütakse sisendada, et need 2,5 miljardit on ainult garantii, mis ei pruugi käiku minna ja kui isegi läheb, siis mitte nii suures ulatuses. Samas tuleb iga garantii puhul arvestada võimalusega, et see võib pöörduda täitmisele. Nagu täna ütles rahvusringhäälingu uudisteportaalile SEB ökonomist Hardo Pajula, on tõenäosus, et garantii mingis osas, ehkki mitte tingimata kohe täies mahus, reaalseks kohustuseks muutub, üsna suur ja paraku kasvab see iga päevaga. Kui see päev ükskord kätte jõuab, kas me oleme siis suutelised sellist rahalist kohustust kandma?
Siiamaani on ebaselge, mis ulatuses rahastatakse seda summat reservidest ja mis ulatuses kaetakse võetavate laenudega. Kui hakatakse laenu võtma, siis mis tingimustel ja kui pikaks tähtajaks? Minister Ligi kasutab tihti fraasi, et tuleviku arvel ei elata, viidates sellele, et jooksvate kulutuste ja ka investeeringute tegemine laenude arvel on vastutustundetu. Samas peame selle garantii käikuminemise korral teiste, meist paremal elujärjel olevate riikide heaolu nimel meie endi ja meie laste tuleviku ohtu seadma.
Teiseks, juba praegu liiguvad jutud, et sellest 440 miljardist eurost, mida euroala liikmesriigid kavatsevad EFSF-i panustada, ei piisa ja fondi tuleb suurendada lausa kahe triljoni euroni (kaks triljonit, see on 2 ja veel 12 nulli taga, see on väga suur summa) ja mõne eksperdi arvates võib ka sellest summast vähe olla. Milliseks kujuneb siis Eesti osalus fondis ja garantii suurus? Kas me jäämegi igavesti riigiks, kes hakkab teenindama võlgu, mida võeti selliste riikide abistamiseks, kelle elatustase on meie omast mitu korda kõrgem?
Kolmandaks, meil ei ole kindlust, et see raha tegelikult nende riikide abistamiseks läheb. Üha rohkem me kuuleme, et tegelikult on see raha mõeldud suurte pankade päästmiseks. Sellest kirjutab ka tänane Eesti Päevaleht, kus ilmus Slovakkia parlamendi presidendi arvamuslugu. Seal ta muu hulgas ütleb, et Slovakkia parlamendis õnnestus peatada osalemine esimeses Kreeka abipaketis, tänu millele nad säästsid 800 miljonit eurot Slovakkia maksumaksjate raha, samal ajal hääletati päästemehhanismiga, EFSF-iga ühinemise poolt, sest seda esitleti tähtajalise päästemehhanismina, mis päästab riike, mitte panku. Nagu nüüdseks teada, pole see EFSF-i puhul enam tõsi ja ta kahetseb, et nad olid toona nii heausksed.
Neljandaks, meil ei ole kindlust, et EFSF-i abil me suudame Euroopat päästa võlakriisist ja muuta selle jälle maailmas konkurentsivõimeliseks mängijaks. Praegu püütakse võlgades olevaid riike uute võlgadega päästa. Seda skeemi on kirjeldatud nii tulekahju kustutamisena bensiiniga kui ka joodikule viinapudeli ulatamisena. Kes annab meile garantii, et kui me sellesse fondi panustame, siis tõepoolest päästab see eurotsooni riigid veelgi suuremast kriisist?
Viiendaks, me ei saa kuidagi nõus olla sellega, et nii tähtsat otsuse eelnõu menetletakse sellise kiirusega. Eelnõu, millega me võtame kohustusi nii endale kui ka oma lastele, võetakse vastu sisuliselt kolme päeva jooksul. Parlamenti kasutatakse järjekordselt kummitemplina, selleks et peaminister ja rahandusminister saaksid kuulda kiidulaule oma kolleegidelt Brüsselis. Muidugi, keegi meist ei taha eurotsooni lagunemist ja ebastabiilset regiooni ning kui me hääletame selle otsuse eelnõu vastu, siis meid Brüsselis ei kiideta. Aga nagu ütles õigesti täna siin juba mainitud Richard Sulík, Slovakkia parlamendi president: "Kui me ei hääleta poolt, siis me saame oma lastele puhta südametunnistusega silma vaadata."
Lähtudes kõikidest nendest argumentidest ei toeta ei mina isiklikult ega kõik Keskerakonna fraktsiooni liikmed selle otsuse vastuvõtmist ja me hääletame selle vastu. Aitäh!

Aitäh! Head ametikaaslased! Kell on 14.03 ja istung on lõppenud. Jätkame eelnõu 90 menetlemist tänasel teisel täiendaval istungil. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu!

Istungi lõpp kell 14.04.