Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 66 Riigikogu liiget, puudub 35. 

Nüüd on aeg eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan EKRE fraktsiooni liikmete nimel üle arupärimise majandus- ja tööstusminister Erkki Keldole seoses välismaise tööjõu osakaalu suurenemisega takso- ja sõidujagamisteenuse sektoris. 

Eesti taksoturg on viimastel aastatel kiiresti muutunud: teenus on nüüd suures osas äpipõhine, konkurents on tihenenud ning hinnasurve on kasvanud. Samal ajal on sagenenud probleemid seoses nõrga järelevalve, keeleoskuseta teenusepakkujate ja kohalike juhtide ebavõrdse konkurentsiolukorraga. 

Politsei- ja Piirivalveameti andmete kohaselt väljastati aastatel 2019–2024 teenindajakaarte kokku enam kui 14 000 korral, millest ligikaudu kolmandik välismaalastele või määratlemata kodakondsusega isikutele. Need arvud näitavad, et takso- ja sõidujagamisteenuse sektoris on välismaise tööjõu osakaal viimastel aastatel märgatavalt kasvanud, samal ajal Eestis sisuliselt puuduvad selged ja toimivad keeleoskuse nõuded takso- ja sõidujagamisteenust [pakkuvatele] juhtidele, kuigi tegemist on otsese klienditeenindusega ning sageli ka turvalisust puudutava valdkonnaga. 

Sellel teemal on meil ministrile seitse küsimust. Eelkõige huvitab meid, kuidas hindab minister viimati seadusena vastu võetud välistööjõudu puudutavate soodustuste mõju takso- ja sõidujagamisteenuse kvaliteedile, [juhtide] keeleoskusele ja liiklusohutusele. Aitäh!

Yoko Alender, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Annan keskkonnakomisjoni nimel üle eelnõu, mis puudutab karbi- ja vetikakasvatust. Nimelt on tegemist tegevusega, mis saaks Läänemere seisundit oluliselt parandada, aga kehtiv hoonestustasu regulatsioon on võrdne kõikide tegevuste puhul, mis meres mingit laadi ehitamist kaasa toovad. Karbi- ja vetikakasvatuses tegelikult ei ehitatagi otseselt midagi, vaid pannakse vette kasvatusköied. 

Selleks, et selline tegevus Läänemeres ikkagi saaks toimuda ja meie mere seisund paraneda, on keskkonnakomisjon teinud ettepaneku kolme esimese aasta jooksul need ettevõtted, kes selle arendusega tegelevad, hoonestustasust vabastada, sest see [arendus] on keskkonnale tõepoolest igati hea. 

Nii et see on hea eelnõu ja ma loodan, et te seda edaspidi toetate. Eelnõu on digitaalselt üle antud.

Suur tänu! Head kolleegid, olen vastu võtnud ühe arupärimise ja ühe seaduseelnõu.

Päevakorra täpsustamine. Eilsel istungil jäi pooleli Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse ""Eesti julgeolekupoliitika alused" heakskiitmine" eelnõu 908 [arutelu]. Pooleli jäime läbirääkimiste koha peal. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel [kõnelema] Vladimir Arhipovi. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti julgeolekupoliitika aluste uuendamine on vajalik ja õige samm, sest julgeolekukeskkond meie ümber on viimastel aastatel muutunud kiiremini kui kunagi varem. Positiivne on see, et rohkem pööratakse tähelepanu elanikkonnakaitsele, kriisikindlusele ja varustuskindlusele. Samuti on õige, et julgeolekut käsitletakse laiapindselt, mitte ainult sõjalise kaitse, vaid kogu ühiskonna vastupidamise küsimusena. 

Aga rahvale tuleb öelda ka seda, et paljudes küsimustes oleme juba hiljaks jäänud. Nüüd on küll kokku lepitud, et selline julgeolekupoliitika aruanne hakkab siin olema kord aastas, aga see oleks pidanud nii olema juba ammu. 

Praegune julgeolekuolukord ei võimalda enam aeglast reageerimist ega vaid paberile [jäävaid otsuseid]. Kahjuks on Eestis liiga palju näiteid selle kohta, kuidas probleemidest räägitakse aastaid, aga reaalseid lahendusi ei tule. 

Üks kõige valusamaid näiteid on droonivastane kaitse. Me näeme, et droonid läbivad meie õhuruumi praktiliselt nagu omas kodus. Sellest on alles nüüd tõsiselt rääkima hakatud, kui esimene droon on meie õhuruumi juba sattunud, kuigi kogu maailm on kaks aastat rääkinud sellest, kuidas droonid sõjapidamist täielikult muudavad. Sõda on selle eriti valusalt välja toonud. Küsimus ei ole ainult tehnoloogias, küsimus on selles, miks Eesti riik jälle reageerib tagantjärele. Meie probleem ei ole enam infopuudus, vaid otsustamise aeglus. Täpselt sama muster kordub elanikkonnakaitses ja päästevaldkonnas. 

Dokument räägib kriisivalmidusest ja elanike kaitsmisest, kuid reaalsuses on meil jätkuvalt lahendamata probleemid, millele on tähelepanu juhitud aastaid. Ka Riigikontroll on toonud välja puuduseid nii kriisivalmiduses kui ka toidujulgeolekus. 

Isegi varasemate otsuste täitmise ja eesmärkide saavutamisega ei ole riik lõpuni hakkama saanud. Kui me räägime 30 päeva varudest ja ühiskonna toimepidevusest, siis on õigustatud küsida, kas need süsteemid ka päriselt toimivad või eksisteerivad nad ainult strateegiadokumentides. Toidujulgeolek ei tähenda ainult ilusaid eesmärke, see tähendab reaalseid reserve, toimivat logistikat ja võimet kriisi ajal oma inimesi varustada. Selles asjas ei ole põhjust endale valetada: Eesti valmisolekus on jätkuvalt tõsised lüngad.

Eraldi tuleb rääkida päästjatest. Me räägime pidevalt sisejulgeoleku tähtsusest, kuid samal ajal töötavad päästjad tingimustes, mis ei vasta sellele vastutusele, mida nad iga päev kannavad. Eesti Päästeala Töötajate Ametiühing on toonud väga selgelt välja, mida nad Riigikogult ootavad. Nad ootavad õiguslikku raamistikku, mis sisaldab riskinimekirja ja hüvitiste süsteemi. Need on elementaarsed asjad inimestele, kes iga päev [seavad ennast] meie kõigi turvalisuse nimel ohtu. Kui riik räägib kriisideks valmisolekust, siis tuleb lõpuks ka päriselt investeerida nendesse inimestesse, kes kriisi ajal esimesena sündmuskohale lähevad. 

Kokkuvõtteks. Tegemist on vajaliku dokumendiga ja suund on õige. Kuid Eesti suurim probleem ei ole enam [puudulik] arusaam ohtudest, meie probleem on see, et riik liigub liiga aeglaselt. Julgeolek ei tugevne deklaratsioonide abil, julgeolek tugevneb siis, kui otsused [viiakse] reaalselt ellu enne kriisi, mitte pärast seda. Ma väga loodan, et neid etteheiteid, mis siin saalis eile kõlasid, võetakse kuulda ja parandused tehakse ära kiiremas korras. Aitäh!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh! Lugupeetud rahvaesindus! Lubage mul kõigepealt avaldada tänu meie kaitseväelastele, kes koostöös Rumeenia piloodiga võtsid eile maha drooni. Teiseks tahan avaldada siirast tunnustust kogu Eesti rahvale, kelle pühendumus julgeolekuülesannete täitmisele ja riigikaitsele laiemas tähenduses on tugev ja tõsine. See on mundrikandjate, see on vabatahtlike, see on avalike teenistujate, aga ka erinevate erasektori teenuste osutajate ühine pingutus ja ühine pühendumus. 

Julgeolek on jagamatu. See tähendab ka seda põhimõtet, et julgeoleku käsitlus ja järjepidevus peab kanduma valitsusteüleselt edasi. Meie jaoks on oluline tingimusteta arendada iseseisvat kaitsevõimet vastavalt Kaitseväe juhataja sõjalisele nõuandele ja tagada liitlassuhetele selline pinnas, mis võimaldab kollektiivkaitseoperatsioonide tõhusat elluviimist Eesti territooriumi kaitseks. 

Üldist sõjalise kaitse käsitlust, mis on põhimõtetena kantud ka sellesse dokumenti, Isamaa toetab, kuid ma märgin ära mõningad probleemid või esitan tähelepanekud, mis [tulenevad võrdlusest] 2023. aastal kinnitatud ehk kehtivate julgeolekupoliitika alustega. Ma küsisin eile ka peaministrilt nende probleemide kohta. Sisulist vastust ma ei saanud. Peaminister tsiteeris tänast eelnõu. Kuid minu küsimus oli selle kohta, et kui me teeme terminoloogilisi muudatusi niisuguses, ennekõike rahvusvaheliselt käsitlemiseks mõeldud dokumendis, siis muudatused tekstis peavad olema ka sisuliselt põhjendatud. Sel hetkel neid sisulisi põhjendusi ei olnud. 

Esiteks – ma märgin need lühidalt ära –, võrreldes 2017. aastal [kinnitatud] julgeolekupoliitika alustega on sisuliselt jäetud välja Ameerika Ühendriikidega toimuva koostöö tähtsus. Ma arvan, et see ei ole põhjendatud. Me loomulikult näeme erinevaid diplomaatilisi vastasseise, mis kanduvad üle ka julgeolekupoliitika valikutesse, Euroopa riikide ehk Euroopa ja Ameerika Ühendriikide vahel, kuid see ei ole mitte nii-öelda taandumishoiak, mille me peaks [valima] sellises olukorras, vaid vastupidi, ülesande püstitus peaks olema see, et tihedamalt julgeolekuhuvidest [kantud] koostöösse panustada. 

Teiseks, kehtivates julgeolekupoliitika alustes on selgelt markeeritud, et Hiina on julgeolekuline väljakutse. See formuleering on [uutest] julgeolekupoliitika alustest nõutuks tegevalt kadunud. 

Kolmandaks, kehtivad julgeolekupoliitika alused määratlevad selgelt põhimõtte, kuidas me käsitleme Ukraina sõda, Vene-Ukraina sõda: Eesti huvides on aidata Ukrainal sõda võita. Lisaks on toodud ära meie abipoliitika käsitlus. Uutest julgeolekupoliitika alustest on see formuleering kõrvaldatud. See on väga põhimõtteline ja nõudlik küsimus, millele ma peaministrilt vastust ei saanud: miks on kehtivates julgeolekupoliitika alustes olev käsitlus, et Eesti huvides on aidata Ukrainal sõda võita, siit tekstist kõrvaldatud? Kas me ei usu sellesse, kas me ei pea seda realiseeritavaks või me ei pea seda optimaalseks? Me peame aru saama, et muudatused sellise strateegilise erikaaluga dokumendis tähendavad ka hoiaku muutust, mis peab olema põhjendatud. 

Lisaks on küll markeeritud demograafiline kriis kui julgeolekuprobleem, kuid ei ole püstitatud ülesannet lastega peredesid toetada. See, et meie rahva kestmisega tegelemine on ka julgeolekupoliitiline ülesanne, on mingitel põhjustel välja jäetud. 

Nüüd teemad, mida oleks pidanud julgeolekupoliitika alustes markeerima: eraldi droonitõrjevõime arendamine, Balti kaitsevalli küsimus. Ma arvan, et väga oluline on Euroopa Liidu aluslepingute loogikas võimaldada, et Euroopa Liidu eelarvevahendeid oleks võimalik kasutada sõjalise kaitse projektides. Kehtivad aluslepingud seda ei võimalda. 

Ma tahan markeerida, et [on tunda] groteski, kui vaadata laiemaid julgeolekuvaldkonna ülesandeid, mida valitsus deklareerib eesmärgina ja millele kui baasile ma kirjutan alla, aga millele valitsuse poliitika tegelikkuses sisuliselt ju vastandub. Ma nimetan mõned märksõnad. 

Meie julgeolekupoliitiline element on majanduskeskkonna atraktiivsus. Poliitika liigub praegu nendele majandusjulgeoleku huvidele, mida valitsus ise deklareerib, vastu. Majanduskeskkonna konkurentsivõimes me Lausanne'i indikaatorite järgi kukume. 

Teiseks märgitakse, et meie julgeolekupoliitika prioriteet on valdkonda laiapindselt [vaadates] ja kogu ühiskonna sidusust [silmas pidades] maksukeskkonna stabiilsus. No ma ei hakka kommenteerima, mida valitsus tegelikult on teinud. 

Samuti tuuakse ülesandena ära avatud ja kaasav riigivalitsemine. Ka selles soorituses, mis on vajalik ühiskonna sidususe hoidmiseks, me oleme läbi kukkunud. Me oleme saanud peaministri, kelle ainukene tulevikuvaateline sõnum on praegu kahjuks hirmutamine, Eesti rahva hirmutamine. Aga minu sõnum on vastupidine: ärge kartke, Eesti rahvas! Hirmule ei saa Eesti tulevikku rajada. 

Energiajulgeoleku teema tuuakse ka ära. Väga oluline on vähendada sõltuvust imporditavatest energiaallikatest. Samal ajal me näeme, et planeeritakse just nimelt imporditavat energiaallikat [kasutavate] gaasijaamade ulatuslikku ehitust. Me näeme ka seda, et valitsus on vaikselt lükanud edasi Estlink 3 projekti rajamise ning on asunud ka kodumaist juhitavat energeetikat, põlevkivienergeetikat, [vastupidi] varasemalt deklareeritule, välja lülitama. 

Kindlasti on väga oluline see pühendumus, mida meie riigikaitsjad, olgu nad mundris või tsiviilametnikud, teevad riigikaitse arengukava realiseerimiseks. Tuleb nentida, et riigikaitseotsustega venitamine, mis viimastel aastatel poliitilise tahte loiuma elluviimise [tagajärjena on toimunud], on praktiline probleem. Julgeolekupoliitika alustes on seatud eesmärk: 30 päeva varu. Kahjuks on ka riigikontrolör tõdenud, et 30 päeva varu on olemas vaid 10%-le elanikest. 

Nii et on praktilisi samme, mida [on vaja] teha. Meile on oluline, et julgeolek rajaneb rahva usaldusel, et sõnad ja teod lähevad kokku. Kahjuks on ka selles julgeolekupoliitika aluste dokumendis näha, et valitsuse enda deklareeritud tegevused on karjuvas vastuolus selle tekstiga. See on tõsine probleem. See on ka julgeolekuprobleem, mida valitsus ise nendib, lülitades need teemad julgeolekupoliitika alustesse. 

Aitäh!

Nii et aitäh, parlament! Ja aitäh ka neile ametnikele, kes selle dokumendi koostasid! 

Aitäh! Eelduslikult Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel, Alar Laneman, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Peale eilseid arenguid ei olegi põhjust pidada pikki kõnesid julgeolekupoliitika alustest, sest praktika näitab alati kõige paremini ja selgemini, kas asjad töötavad või mitte. Eilsed sõnumid olid väga selged: Eesti julgeolekupoliitika toimib, Eesti oli tekkinud ohu vastu kaitstud, 5%, millest palju räägitakse, läheb õigesse kohta, väga oluline on ka see, et liitlassuhted raskes olukorras toimivad. Suur tänu kaitseväelastele ja liitlastele selle eest! 

Kui rääkida julgeolekupoliitika aluste mõnest aspektist, siis tuleb alustada sellest, et väikeriigil on eriti suur vastutus oma tegevuse kavandamisel ja oma ressursside rakendamisel. Kui ei ole võimalik hiilata massi ja hulgaga, siis tuleb seda kompenseerida kvaliteediga. Piltlikult öeldes: väikeriigi toimetamisel ei pea 2 + 2 olema 4, vaid vähemalt 8 või 10. Kõik peab olema seotud üheks tervikuks. Nii nagu kriitilises olukorras ei ole harali sõrmedega käsi võimeline andma kaitsvaid lööke, [see on tal võimalik] ainult rusikasse surutuna, nii peavad olema üheks koondunud ka julgeolekupoliitilised eesmärgid, strateegilised lahendused nende saavutamisel, ametkondade tegevuse doktrinaalne ülesehitus, seda toetav kvaliteetne ettevalmistus ja väljaõpe, tasemel ning [nüüdis]aegne varustus ja relvastus. Kõik see peab toimima nagu tasemel orkester. 

Julgeolekupoliitika alused, kui olulisemad küljed ära märkida, seob tervikuks kolm [teemat]. Esiteks kirjeldatakse muutunud julgeolekukeskkonda, teiseks julgeolekupoliitilisi põhimõtteid ja eesmärke ning siis ka seda, kuidas tekkivaid võimalikke ohte tõrjuda. See on loogiline alus valdkondlike tegevuskavade koostamiseks. Need tegevusvaldkonnad, mis tervikuks seotakse, on ühiskonna sidususus, majanduslik julgeolek, sealhulgas elutähtsate teenuste [toimimine], sisejulgeolek, sõjaline kaitse ja rahvusvaheline tegevus. Nagu me näeme, julgeolekupoliitika ei ole ainult sõjaline ja välispoliitiline tegevus, see on midagi palju laiemat. Me tunneme seda mõistena "laiapindne riigikaitse". 

Selle dokumendi valmimine oli pikk ja minu arust oli see Riigikantseleil hästi juhitud protsess. Pikad ja sisukad, ka emotsionaalsed arutelud, aga tulemus on seda väärt. Võib-olla on kohane meenutada, et siin olid mitmed kõrvaltoimingud või -aspektid. Üks nendest on täna teie töölaual, see on, nagu hea kolleeg Leo Kunnas [ütleb], seadusepurakas 668. Aga sellele omakorda eelnesid arutelud ja töö riigikaitseraporti koostamisel. Muide, üks raporti järeldusi oligi, et me peame rohkem tähelepanu osutama julgeolekupoliitiliste dokumentide hierarhiale, et need dokumendid oleksid efektiivsed ja annaksid soovitud tulemuse. 

Nii et kokkuvõtteks võin öelda, et dokument on hea, on [olemas] esimesed vihjed, et ta on vastavuses reaalse eluga ja toimib. Aitäh tähelepanu eest!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlamendisaadikud ja peaminister! Julgeolekupoliitika alused dokumendina, ma ütlen, on hea. Täpselt samamoodi, nagu varasemad dokumendid on seda olnud, on selline ka tänane [dokument]. Kõik ametkonnad, kes selle dokumendi koostamise taga on olnud – ma arvan, et see panus on igati tunnustamist väärt, tuleb öelda. 

Häid asju selles dokumendis on palju. Ma peatun mõnel olulisemal, sest ma isiklikult arvan ja nii on ka sotsiaaldemokraatide nägemuse järgi, et julgeolekupoliitika alustes eriti kritiseerimist väärivaid kohti ei ole. Küll aga on küsimus selles, kuidas neid kokkulepitud põhimõtteid, kui me need siin heaks kiidame, ellu viia, kas meil on selle jaoks olemas tahe, ressursid ja kõik muu. Sellel ma natukene peatungi. 

Kõigepealt, oluline põhimõte, mis selles dokumendis sees on ja mida on seal kirjeldatud, on aktiivkaitse. Ma arvan, et on väga oluline, et see on seal põhimõttena kirjas. Kindlasti on päris mitmeid õppuseid juba sellel teemal toimunud, aga ma soovin rõhutada, et seda õppuste poolt on vaja oluliselt rohkem, kui me oleme neid varasemalt teinud, ja seda mitte ainult valitsuse jaoks, vaid ka nende inimeste jaoks, kes ühel hetkel võivad valitsusse sattuda. Aktiivkaitseloogika eeldab otsustusjulgust. Nendel hetkedel, nendes situatsioonides, mis võivad tekkida, kui seda põhimõtet on vaja kasutada, on vaja julgust ja kindlust, et poliitikud need otsused ka ära teevad ega saa olema takistuseks Kaitseväele selle tegevuses. (Juhataja helistab kella.) 

Vaat seda otsustusjulgust on võimalik saavutada õppuste ja laiema teadmise kaudu. Nii et kui me seda osa riigikaitsest planeerime, siis me teame, et kui juhid ei suuda õigel ajal piisavalt kiiresti otsustada või ei julge seda otsust teha, (Juhataja helistab uuesti kella.) võivad tagajärjed olla katastroofilised kogu riigikaitsele. Me ei taha mitte keegi olukorda, kus me jääme hiljaks või üldse ei tegutse. Nii et minu üleskutse on, et valmisolekut on vaja tõsta ka neil inimestel, kes ei ole valitsuses, vaid on opositsioonis, sest kui valitsusse satutakse, aga seda kogemust ja oskust ei ole, siis on hilja. 

Teine asi, mis selles dokumendis kindlasti on väga hea, on [see, et käsitletakse] kogu elanikkonnakaitset ning laiemalt elanikkonna ja üldse kõigi valmisolekut sõjaliseks kriisiks, aga loomulikult ka teisteks kriisideks. Me ei ole enam nii Kaitseväe ja sõjalise kaitsetegevuse kesksed, see on väga oluline. Ma arvan, et me kõik jagame siin saalis – või peaksime jagama – seda arusaama, et kui tagala kokku kukub, siis rinne ka väga pikka aega pidada ei saa. 

See on koht, kus väljakutseid on palju. Ma arvan, et peamine väljakutse on ikka suhtumises. Kui riigieelarvet tehakse, siis nii nagu oli varasemalt, on see pigem sedamoodi ka jätkunud, et sõjalisse riigikaitsesse me panustame, aga elanikkonnakaitsesse – ja ma ei mõtle ainult Päästeametit, vaid ka haiglate ja kõigi teiste institutsioonide valmisolekut – me anname näpuotsaga. 

Kõige lihtsam näide on see, et kohalike omavalitsuste valmidust on vaja tõsta. Me teame, et elanikkonnakaitses me oleme Päästeameti võimekust hinnanud ilmselgelt suuremaks ja kohalike omavalitsuste rolli väiksemaks, kui see päriselus saab olema. Et seda võimekust tõsta, [oleks vaja] mingisugust töötajat, kes kogu selle töö ja ettevalmistuse ära teeks, aga selle ametikoha loomiseks raha leidmine on ikka väga vaevaliselt [läinud]. Seda tahet pole väga olnud, rääkimata sellest, et Päästeameti juhataja ütleb, et 150 miljonit eurot oleks vaja otsekohe elanikkonnakaitsesse panna. 

Eraldi tahaks välja tuua, et kui me räägime varjumisvõimalusest, siis lasteaedade ja koolide varjumisvõimalused või varjendid seal, kus ei ole ruume, mida saab [varjumiseks] kohandada, tuleb tegelikult riigi raha eest luua, ära teha. Sest ühiskond ei [toimi] suure kriisi ajal, kui koole ja lasteaedu avada ei saa. See ei ole omavalitsuste küsimus, see on riigi küsimus, see on riigi vastutus. Siin oleks vaja kohe tegevusi näha ja need tegevused [tuleb] loomulikult rahaga katta. 

Põhimõtted, mis selles dokumendis ära on toodud, kirjeldavad ju väga oluliselt ära ühiskonna sidususe, majanduse võimekuse ja kõik muu, mida on vaja selle jaoks, et meie julgeolek oleks tagatud. Eraldi on ju alati ära toodud ka see, et rahvuslik identiteet ja kultuur on tegelikult ühiskonna alustalad. Lõppkokkuvõttes on Eesti kultuur ja selle pidev uuenemine, nii et see [kestaks] ja mitte vanal kujul, vaid uuel kujul, see, mis hoiab inimeste peades väga tugevalt valmidust riigi eest välja astuda ja seista. 

Kui me räägime rahastamisest ja nende küsimustega tegelemisest, siis vaat need on need kohad, kus me alati hätta jääme. Sõjaline riigikaitse – ma arvan, on väga hea, et see 5% on kokku lepitud. Aga valmisolekut leida raha ja inimestele põhjendada, et panust oleks vaja ka kultuuri, lõpuks ka sotsiaalvaldkonda nende inimeste heaks, kes on väga abitus seisus, või selle jaoks, et üldse sellist ühiskondlikku, sotsiaal-majanduslikku tasakaalu luua, ma ei tea, maksusüsteemi või millegi muu abil, vaat seda jääb väheks. 

Kaitsevägi võib olla väga tugev, aga kui me oleme ühiskonnana killustunud, siis me oleme oma põhivaenlase Venemaa vastu väga nõrgad ja haprad. Ükstapuha, kuidas me rindel või elanikkonnakaitses püüame, me võime kokku kukkuda hoopis mõnes teises kohas. Minu arvates nii väike riik kui Eesti Vabariik ja [nii väike rahvas kui] Eesti rahvas seda endale lubada ei tohiks. Me seda endale lubada ka ei saa. 

Sotsiaaldemokraatide üleskutse valitsusele ja koalitsioonile ja ka kõigile teistele erakondadele on see: kui me räägime julgeolekust, siis panustamisest ainult riigikaitsesse jääb väheks. Ühiskond on tervik. Tavaliselt kipume me või siiamaani oleme kippunud alahindama kõiki neid teisi osi, mis siin julgeolekupoliitika alustes ära toodud on. Negatiivne mõju või tagasilöök võib tulla sealt, millega me täna ei tegele: inimeste sotsiaal-majanduslik kindlustatus, Eesti kultuur, kultuuri panustamine ja kõik muud asjad. Aitäh!

Aitäh! Riigikogu fraktsioonidel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised lõpetab peaminister Kristen Michal.

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Eks siin läbirääkimiste käigus küsiti palju neidsamu küsimusi, mida küsiti ka väliskomisjoni ja kaitsekomisjoniga peetud debatis. Nagu ma ka seda dokumenti tutvustades ütlesin, kahe võtmekomisjoniga toimusid kohtumised viiel korral ja debatte peeti päris palju. [Tehti] ettepanekuid, ettepanekuid võeti pardale, neid arvestati. 

Ma tänan kõiki Riigikogu fraktsioone, nii koalitsiooni kui ka opositsiooni, et sellise olulise dokumendi [valmimisse] panustati. Julgeolekupoliitika alused on kindlasti hea dokument, hea suunanäitaja, ja sellest lähtuvalt saab väga palju olulisi otsuseid teha. Ma arvan, et suur hulk küsimusi on saanud selle debati käigus vastused, ka need, mis eilsest debatist tänasesse päeva üle kolisid. Kõik said juba debattide käigus vastatud. Nii et veel kord aitäh kõigile panustamast! Ma arvan, et see on hea dokument, need julgeolekupoliitika alused. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 908 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 1. juuni kell 10.30. Oleme tänase esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud teise punkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse (mehitamata sõidukite seire ja tõrje rollijaotus) eelnõu 902 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli taas kord peaminister Kristen Michali.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head vaatajad ja kuulajad, nagu Lauri Laats ütleb, internetis! Vabariigi Valitsus on esitanud Riigikogule korrakaitseseaduse [muutmise] ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, lühidalt siis mehitamata sõidukite seire ja tõrje rollijaotuse [seaduse] eelnõu. 

Kehtiv õiguslik regulatsioon ei ole piisav õhuruumist lähtuva ohu ennetamiseks ja tõrjumiseks, sest see on loodud eelkõige mehitatud lennuvahendite jaoks. Mehitamata õhusõidukite, eelkõige droonide, aga ka õhupallide ja muude lennuvahendite kasutamine on viimasel ajal märgatavalt sagenenud nii kuritegevuses, luuretegevuses kui ka sõjalistes rünnetes, mida kinnitab ka Ukraina sõda. Esinenud on juhtumeid, kui Venemaa või Ukraina sõjalised droonid on GPS-häirete tõttu eksinud NATO riikide õhuruumi ja kukkunud nende territooriumile, sealhulgas Eestis. 

Riigikogu suures saalis äsja esimesel lugemisel olnud julgeolekupoliitika alustes öeldakse, et Eesti peab olema valmis selleks, et Ukraina sõja ajal uuenenud sõjapidamise meetodid ja ründevahendid, näiteks massiline droonide kasutamine, toovad Euroopasse uued julgeolekuohud. Samuti suureneb tsiviilkäibes olevate mehitamata õhusõidukite kasutamine. Sellega kaasneb rohkem mehitamata õhusõidukite käitamise nõuete rikkumisi ning kasvab oht avalikule korrale, sealhulgas lennu[liikluse] ohustamise ja salakaubaveo kaudu. 

Mehitamata õhusõiduki, selle päritolu ja ohutaseme kiire tuvastamine on sageli keeruline. Droonid on väikesed, võivad liikuda äärmiselt kiiresti ning lennata madalal. Seetõttu tuleb reageerimisotsused teha väga lühikese aja jooksul. See aga eeldab selget ja läbipaistvat rollijaotust, seadusandlikku vastutust ja head ametkondlikku koostööd. Mehitamata õhusõidukite seire ning nendest lähtuva ohu ennetuse ja tõrjega seotud rollid on hetkel killustunud eri riigiasutuste vahel, võimed ei vasta julgeolekukeskkonnale ega sellest tulenevatele riigi vajadustele. 

Et mehitamata õhusõidukitest tulenevat ohtu kiiresti ja tõhusalt tõrjuda, tuleb sätestada asutuste rollijaotus ehk vastutus, mis hõlmab nii ohule reageerimist kui ka ohu seiret ja tuvastamist. Rolli selgus, kes, kus ja mida tegema peab, loob selgema aluse ka võimearenduseks, olgu siis Kaitseministeeriumi, Siseministeeriumi või Kliimaministeeriumi valitsemisalas või riigikaitseobjektide omanike seas. 

Eelnõu eesmärk on tagada meie riigis ühtne olukorrateadlikkus, kiire reageerimine ja vastutuse selge jaotus tsiviil- ja sõjaliste asutuste vahel. Eelnõu võimaldab Kaitseväel paremini tuvastada ja tõrjuda sõjalise otstarbega droone, Politsei- ja Piirivalveametil tõhusamalt ennetada kuritegevust ning kaitsta inimeste elu ja tervist, samuti reageerida uutest ohtudest tulenevatele riskidele. Lisaks annab eelnõu riigikaitseobjektide valdajatele, eelkõige võtmetähtsusega elutähtsat teenust pakkuvatele ettevõtetele, paremad võimalused oma taristu kaitsmiseks. Selleks antakse eelnõuga neile kõigile vajalikud pädevused ja õigused. 

Eelnõuga tehtavad muudatused. Eelnõuga tekib ühtne seirepilt. Lisaks Kaitseväele ning Politsei- ja Piirivalveametile seiravad ja edastavad üksteisele vajalikku teavet õhuruumis lendavate objektide kohta Transpordiamet, Lennuliiklusteeninduse AS ja riigikaitseobjektide valdajad. Üldise seirepildi eest vastutab Kaitsevägi. Kõik riigikaitseobjektidel tegutsejad võivad oma objekti kohal ja selle vahetus läheduses olevat õhuruumi seirata, kuid peavad sel juhul andma oma seireandmeid ka ühisesse seirepilti. 

Politsei- ja Piirivalveameti roll on tõrjuda kogu Eestis mehitamata õhusõidukeid, sõltumata nende asukohast. Politsei- ja Piirivalveamet on niinimetatud droonipolitsei. PPA võib tõrjuda ka sõjalist drooni, kui tal on selleks võime ning ta on kohapeal ja reageerimisvalmis. Kaitseväe roll on vastutada kogu Eesti õhuruumi seire eest. Kaitsevägi tegeleb eelkõige sõjaliste droonidega. Tsiviilotstarbeliste droonide puhul sekkub ta siis, kui PPA ei saa ohtu ise või piisavalt kiiresti tõrjuda. 

Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine. Eelnõu võimaldab politseil neid kaasata avaliku korra kaitsesse ja droonitõrjesse, näiteks suurüritustel. Lisaks saavad Kaitseliidu valvurid droonitõrjeõigused Kaitseliidu valvatavatel objektidel. Politsei- ja Piirivalveametile, julgeolekuasutustele ja riigikaitseobjektidel tegutsevatele turvaettevõtetele ning siseturvakorraldajatele antakse õigus kasutada droonitõrjes raadioside piirajaid. Selleks tuleb esitada taotlus Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, kes hindab muu hulgas raadioside piiraja kasutamise mõju ning vajaduse korral märgib raadioside piiramiseks antavas loas ära täpsustatud tingimused ja piirangud. 

Turvaettevõtted ja riigikaitseobjektid. Riigikaitseobjektide turvaettevõtted ja siseturvakorraldajad saavad õiguse droone tõrjuda. See õigus on piiratud konkreetse objekti, aja ja ruumiga. Rõhutan, et turvaettevõtted saavad selle õiguse, mitte kohustuse. Riik ei lükka oma kohustusi eraettevõtjate kaela, vaid pakub selle eelnõuga neile võimaluse ennast paremini ja kiiremini kaitsta. 

Eelnõu on tehnoloogianeutraalne ning loodav regulatsioon arvestab tehnoloogia kiire arenguga. Seetõttu ei ole eelnõus esitatud loetelu erinevatest mehitamata õhusõidukite tõrjumise vahenditest, vaid näitlik loetelu on seletuskirjas. See tagab, et uute tehnoloogiliste lahenduste väljatöötamise korral ei ole vaja seaduses sätestatut muuta. 

Kokkuvõttes loob eelnõu aluse, kuidas mehitamata õhusõidukitest tulenevale ohule kiirelt reageerida. Eelnõu loob mitmekihilise droonitõrje. Tsiviildroonidele reageerib esimesena Politsei- ja Piirivalveamet. Kui Politsei- ja Piirivalveamet ei saa ohtu tõrjuda, teeb seda Kaitsevägi. Sõjaliste droonide puhul on roll vastupidine. Eelkõige on see Kaitseväe pädevuses, kui aga on otstarbekam reageerida PPA-l, kes saab seda teha kiiremini, siis teebki seda üldkorrakaitseorganina PPA. 

Eelnõu keskendub kitsalt ainult kõige ajakriitilisemate puudujääkide kõrvaldamisele: seire, reageerimine ning kriitilise taristu kaitse. Teiste, ka oluliste, aga vähem ajakriitiliste probleemide lahendamiseks on planeeritud jätkutegevused. Mehitamata õhusõidukite valdkond on kiires muutumises ning õigusruum peab sellele samuti järele tulema. 

Austatud Riigikogu! Selle eelnõu vastuvõtmine on praeguses julgeolekuolukorras ja droonide kiire arengu tõttu kriitilise tähtsusega, mistõttu on vaja Riigikogu kiiret ja viljakat koostööd. Kobarkriiside, asümmeetriliste rünnakute ja sõjaliseks kaitseks valmistumise vaates on Eesti jaoks oluline selle eelnõu kiire menetlus. See on ka oluline samm Eesti ettevõtete suurema kriisikindluse suunas. Nii et, hea Riigikogu, see on hea seadus. Aitäh kuulamast ja palun sellele [eelnõule] toetust! Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on paar küsimust. Alustab Urmas Reinsalu. 

Aitäh! Härra peaminister! Kindlasti on see vajalik seadus, kui muidu ei ole võimalik riigikaitset korraldada selles domeenis või sellise ohu tõrjumiseks. 

Aga mu küsimus on selle kohta, et Vene-Ukraina sõda on käinud juba üle nelja aasta. 2023. aasta suvel esitas Kaitseväe juhataja oma sõjalise nõuandega droonivõime arendamiseks sellest lähtuva analüüsi, kuna sõja dünaamika on muutunud, Ukraina näitel. Miks see seadus on alles nüüd parlamendi menetlusse jõudnud? Kas te oskate, härra peaminister, öelda, millisel asutusel oli kohustus see seadus koostada ja millal see ülesanne sellele asutusele anti?  

Mu teine küsimus on nende infrastruktuuri valdkonnas elutähtsat teenust tagavate asutuste või ettevõtete [ringi täpsustamise kohta]. Kui oli sabotaažiakt, eks ole, kaabliga, siis laiendas valitsus nende organisatsioonide ringi, kelle kohta need nõuded [käivad]. Kas droonitõrjevõime või droonitõrjesuutlikkus …

Aitäh!

… lülitati ka varasemalt sisse või tegelikult nendel elutähtsa teenuse osutajatel nõuet seda tagada ei ole?

Jah, [ma loodan, et ma] sain sellest kaheosalisest [küsimusest] õigesti aru. Kui ei saanud, siis te küsite ilmselt [täpsemalt]. 

See on koostöös valminud eelnõu. Riigikantselei on seda koordineerinud, seda protsessi vedanud. Sellesse on olnud kaasatud ka riigikaitseobjektide valdajad. Nüüd tuleb riigikaitseobjektide valdajatele ka nõue tegeleda drooniohuga. Ka varem – kui ma sain sellest õigesti aru, ma päris kindel ei ole – oli erinevaid passiivseid meetmeid energeetikataristu kaitseks, näiteks betoonvõrgud, mida me oleme ju ise erinevates kohtades rakendanud. Ka muid võimalusi oli võimalik kriitilise taristu puhul kasutada. 

Selle eelnõuga tekib selline süsteemne vaade. Varasem vaade on olnud selline, et kõik probleemid on saanud lahendatud. Nagu näeme, me suudame kõik asjad ära tõrjuda ja [probleemid] lahendada, aga sellest hoolimata on süsteemsus selles asjaajamises siiski parem. See süsteemne vaade kirjeldab seda umbes sellisel viisil, et objekti valdajal on kas turvafirma või siseturvakorraldaja, kes saab vastavalt sellele kaitseplaanile teatud õigused seda ohtu tõrjuda, ta näeb seda killukest sellest seirepildist, mis teda puudutab, ja sellisel juhul tekib tal võimalus seda [ohtu] tõrjuda. 

Teoorias ja praktikas ei tähenda see seda, et me jagame – parema näite puudumisel, võib-olla see ei ole maailma parim näide – elektrijaama turvameeskonnale välja raskekuulipildujad ja nad hakkavad valimatult paugutama. Seda kindlasti mitte. Kaitseväe relvastust välja ei jagata, aga näiteks on võimalik kasutada pumppüssi teatud juhul, ja nagu ma mainisin, on võimalik ka elektroonilise side segajaid kasutada, aga seda ainult kooskõlas TTJA ja selle konkreetse objekti kaitseplaaniga, sest ilmselge on, et näiteks lennujaama kõrval elektroonilise side segajaid kasutama hakates võime segada näiteks lennuliiklust. Ja nii edasi. 

See tähendab, et tekivad süsteemsed vaated, kuidas seda kõike tehakse. Enne oli siin Kaitseväe korralduse seaduse muudatus, sellega Riigikogu andis õiguse kaitsta kriitilist taristut muu hulgas merel. Nüüd me tegeleme kriitilise taristu kaitsega maismaal. Nii see on.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud peaminister! Elutähtsate teenuste hulk on ju päris [suur, nende hulka ei kuulu] mitte ainult taristu [toimimise tagamine] ja elektri tootmine, vaid [sellist teenust osutavad] ka näiteks haiglad. Kas selle eelnõuga antakse haiglate turvameeskondadele mingisuguseid lisaõigusi droonide takistamiseks või Päästeameti komandodele või politseijaoskondadele? Äkki te toote välja, kellele need õigused juurde tulevad ja kellele mitte ning miks?

Hästi lihtne vastus on see, et need õigused antakse, kui on tegemist riigikaitseobjektidega. Riigikaitseobjektid on loetelus, see loetelu kinnitatakse. Riigikaitseobjektide puhul selline õigus antakse. Selle järgi see nii-öelda kaitseplaan [toimib] ja nende õigustega toimetatakse. Nii et jah, ma arvan, et see ongi see vastus.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra peaminister! Te ei vastanud minu küsimusele, millal see ülesanne vältimatult vajaliku õigusmandaadi koostamise kohta anti ja miks see on nii palju veninud, et see on alles praegu parlamendi menetlusse jõudnud. 

Aga küsimuse teine osa puudutab maakaitseväe rolli droonitõrjes. Eksperdid on välja toonud, et Kaitseliidu ülesandeid ja volitusi ei ole selles seaduses piisavalt kirjeldatud. Tooge palun välja, milles need Kaitseliidu ülesanded droonitõrjes seisnevad. Kas te oskate ka öelda, kuidas meil on võimalik [saavutada] praegu suuremat koolitusvõimet Alu koolis, mis puudutab Kaitseliidu droonitõrjeeksperte?

Aitäh! No mida ma saan öelda? Riigikantselei hakkas droonide teemat koordineerima, me [tõime] selle koordineerimise Riigikantseleisse eelmise aasta lõpust. See on vastus selle kohta, millal Riigikantselei sellega tegelema hakkas. Nüüd on see eelnõu ja süsteem olemas. 

Aga ärme loome endale illusiooni. Ma tajun riigikaitse juures jälle sellist poliitilist hõngu, mida ei peaks seal olema. Ärme loome endale illusiooni, et ilma selle eelnõuta ei saa me midagi tehtud. Me oleme seni kõik tehtud saanud, lihtsalt on vaja süsteemset vaadet, kuidas asju korraldada. Riik areneb alati edasi uute ohtude valguses, nii nagu me hangime radareid, nagu me teeme kõike muud. Eile, jah, toimis NATO-gi väga kenasti, lastes meie õhuruumis drooni alla, vist teist korda NATO ajaloos. Nii et me saame hakkama ja selle [eelnõuga] tekib süsteemsem vaade, [ütlen ma,] enne kui te saalist minema ruttate. (Küsimus saalist: "Aga Kaitseliit?") Kaitseliit saab eelnõuga õiguse tõrjuda droone nende valvatavatel objektidel, seda õigust neil hetkel ei ole.

Aitäh! Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea peaminister! Riigikaitseobjektidest saan ma aru, te mulle ka vastasite. Aga eelnõus on kirjas, et lisaks antakse eelnõuga riigikaitseobjektide valdajatele, eelkõige võtmetähtsusega elutähtsat teenust pakkuvatele ettevõtetele paremad võimalused oma taristu kaitsmiseks. Ma vaatan kriis.ee lehelt, mis on elutähtsad teenused. Seal on muu hulgas öeldud, et need, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele. Ma kujutan ette, et 4500 töötajaga PERH-il on väga suur tähtsus, võtmetähtsus erinevate kriiside puhul. Seetõttu ongi minu küsimus, kas ka haiglatele ja teistele suurematele ja olulistele, elutähtsat teenust pakkuvatele organisatsioonidele või ettevõtetele antakse mingisuguseid lisavõimalusi, lisaõigusi, nii nagu riigikaitseobjektidele.

Aitäh! Jah, võib-olla pean ma sellele vastama niimoodi, et oleks arusaadav: mõlemad kriteeriumid peavad kokku langema. Kui on elutähtsa teenuse osutaja ja on riigikaitseobjekt, siis antakse neid õigusi juurde. Riigikaitseobjektide nimekiri on juurdepääsupiiranguga, see on ametkondlikuks kasutamiseks. Seal on poolsada objekti. Jah, need kaks tingimust peavad kokku langema, nemad siis saavad [selle õiguse].

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Ma kasutan võimalust juhtida peaministri tähelepanu valitsuse tööle. 

Oh! 

Võib-olla siis mõni asi liigub siia Riigikokku ka. Minule teadaoleva info põhjal on Siseministeeriumil selline mure, et paljud Kaitseväe asjad läksid küll [eelnõusse] sisse, aga mõni Siseministeeriumi oluline tähelepanek ei läinud. Aga valitsusel on võimalik need veel Riigikokku saata. See puudutab seda, nagu ma aru saan, et tulevikus hakkab droone rohkem lendama, need tuleb registreerida ja on kõik muud tegevused ning tekib nii-öelda andmebaas, kus on tundlikud andmed. Mure on selles, et praegu pole see paigas. Tegelikult taheti eelnõusse panna seda, kuidas need andmed Kaitseväe ja politsei vahel liiguvad, kes saab vaadata ja kõike muud. Seda siin pole. Kas te teate sellest midagi? Kui ei tea, siis mulle sobib see, kui Siseministeerium äkki jõuab [need ettepanekud] uuesti valitsusse [saata] ja valitsus saadab need muudatusettepanekud [siia], et Siseministeeriumi olulised [ettepanekud] ei jääks välja. Muidu on pärast jälle mingi skandaal, kui tuleb välja, et ilma seaduse jõuta mingeid andmeid kogutakse.

Aitäh!

Ma saan aru, et Siseministeeriumi mured on ametkonnal teada. Nagu ma ütlesin, selle eelnõu puhul on tegemist kõige aegkriitilisemate asjadega, mis tuleb lahendada. Töö käib. Andmebaasi loomine on pikem protsess. Ametkonnad töötavad ja seda omavahel lahendavad, seal otsitakse praegu lahendust. Nii et selles eelnõus on esmased, kõige kriitilisemad asjad, mida meil on praegu vaja teha, ülejäänu on ametkonna töö. 

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. 

No selge.

Nüüd, head kolleegid, on võimalus kuulata olulisemaid kohti arutelust juhtivkomisjonis. Selle kohta teeb ettekande õiguskomisjoni esimees Madis Timpson. Palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid saalis! Õiguskomisjon arutas seda seaduseelnõu oma istungil, mis toimus 11. mail. Peamine rõhuasetus oli küsimusel, kuidas jagada vastutust Politsei- ja Piirivalveameti, Kaitseväe ja turvaettevõtete ning kriitilise taristu valdajate vahel olukorras, kus droonid kujutavad ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Peaminister selgitas, et eesmärk on luua mitmekihiline droonitõrjesüsteem. Seda ta siin oma ettekandes ka tutvustas. 

Oluliseks teemaks – ma olen selle endale ära markeerinud – kujunes ühise seirepildi loomine. Riigikantselei esindaja Kristi Purtsak selgitas, et erinevate asutuste – Kaitseväe, PPA, Transpordiameti, Lennuliiklusteeninduse AS-i ja nii edasi – ning riigikaitseobjektide valdajate info koondatakse ühtsesse süsteemi, et reaalajas oleks võimalik näha, milline objekt liigub, kus see asub ja kes peab reageerima. Tekkis küsimusi, kuidas praktikas kiiresti eristada tsiviil- ja sõjalist drooni. Juhiti tähelepanu, et droonid liiguvad kiiresti ning oht võib realiseeruda enne, kui ametkonnad jõuavad otsustada. Selle peale vastas Kristi Purtsak, et PPA ja Kaitsevägi töötavad ühise situatsioonikeskuse põhimõttel ning näevad sama seirepilti reaalajas, otsused tehakse koostöös ning lähtutakse sellest, kellel on konkreetses piirkonnas parem reageerimisvõimekus. 

Puudutati ka turvaettevõtjate õigusi. Kolleeg Hanimägi tõstatas küsimuse, kas ei teki ohtu, et linnakeskkonnas hakkavad turvatöötajad iseseisvalt droone alla tulistama. Kristi Purtsak rõhutas, et need õigused on rangelt objektipõhised ja seotud konkreetse riskianalüüsi ning turvaplaaniga. Eelnevalt kooskõlastatakse kõik meetmed ning näiteks lennujaamade läheduses ei lubata kasutada side segamist, kuna see võib mõjutada lennuliiklust. 

Arutati ka tehnoloogianeutraalsust ja võimalikke tulevikulahendusi. Kolleeg Randpere tõstatas selle küsimuse, eriti laserrelvade kohta. Selgitati, et seadus on tehnoloogianeutraalne, selles ei loetleta konkreetseid relvaliike, vaid kasutatakse üldisemaid mõisteid, nagu maanduma sundima või lendu rikkuma, mis tähendab, et lasertehnoloogia kasutamine ei ole küll välistatud, aga ühtegi asja konkreetselt ei ole sellisel kujul kirjas, vaid [seadus] annab pigem [üldisema] suuna. 

Pöörati tähelepanu ka kahju hüvitamisele. Kui drooni tõrjub riik, kohaldub riigivastutuse seadus, kui turvaettevõte, siis võlaõigusseadus. Mõlemal juhul rõhutati põhimõtet, et õiguspärase tegutsemise korral kahju hüvitamise kohustust üldjuhul ei teki. Samas tunnistati, et droonide kohustusliku kindlustuse süsteem on alles väljatöötamisel ning see lahendatakse tulevikus eraldi lennundusõiguse revisjoni käigus. 

Ühesõnaga, meil oli päris kiire ja konstruktiivne koosolek. Komisjonis jäi üldine hoiak eelnõu suhtes toetavaks. Positiivsena nähti eelkõige selgema rollijaotuse loomist ja asutustevahelise koostöö parandamist. 

Niimoodi. Komisjon tegi otsused. Kõik otsused olid konsensuslikud. Tänast päeva puudutav otsus oli selline, et teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20. mail, konsensusega. Ettepanek oli esimene lugemine lõpetada, konsensusega, määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 27. mai, konsensusega, ja määrati juhtivkomisjoni esindajaks Madis Timpson, konsensusega. Suur tänu!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Teie ettekanne oli [lühike] ja konstruktiivne. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Andre Hanimägi. Teadmiseks, et volitus on juba omapärasel moel istungi juhataja lauale jõudnud, paberi kujul.

Head kolleegid! Alustada tuleb sellest, et see on väga märgiline eelnõu. Arvestades eilseid sündmusi, tuleb kahtlemata tunnustada kõiki neid, kes eilses operatsioonis osalesid, kes selle teoks tegid ja eelkõige just turvaliselt teoks tegid. Hea meel on, et kuigi Eestisse langes droon, siis mitte keegi viga ei saanud. Ma arvan, et see oli tõesti oluline, näitamaks, et meil on see võimekus olemas, meil on see kommunikatsioon olemas, see suutlikkus olemas, meil on koostöö erinevate riikidega, mitte ainult heade naabrite lätlastega, vaid ka kõigi teistega. Nii et veel kord suur aitäh ka meie poolt! 

Sotsiaaldemokraadid ka selle eelnõu eesmärki loomulikult toetavad. Julgeolekuolukord on muutunud. Tõsi, see eelnõu oleks võinud ju olla ka palju-palju varem meie ees siin saalis, aga see siiski ei vähenda selle eelnõu olulisust. 

Kui me vaatame, kuidas droonindus on viimaste aastate jooksul arenenud, siis see on muidugi meeletu. See ei ole ainult hobi või pakivedu või mis iganes muu, [droonidest] on saanud ikkagi väga tugevalt luure-, mõjutus-, sabotaaži- ja sõjapidamisvahendid. 

Ukraina sõda on näidanud väga selgelt, et droonidel vahet tegemise piir on läinud ikkagi väga ähmaseks. Sõjalise ja tsiviildrooni vahe on tihtipeale arusaamatu, tsiviildroonid on järjest professionaalsemad, nende lennuulatus ja kandevõime kasvavad, kaamerad [täiustuvad], autonoomsus [tugevneb]. Samal ajal me näeme, et sõjalised droonid ei pea enam sugugi olema kallid ja keerukad, vaid vastupidi, sageli näevad need välja lihtsad ja odavad ning neid kasutatakse väga suurtes kogustes. See teeb [olukorra] päris keeruliseks, kui tuleb kiiresti aru saada, mille või kellega on tegemist, kas hooletu harrastaja või teadmatusest reeglite rikkujaga või on see kuritegelik või ka lausa sõjaline oht. 

Nii et on väga mõistlik, kui riik püüab maksimaalselt selgust luua ja ka ühiselt sõjaväe ja PPA-ga anda need ressursid ja [luua] ka seadusandlikult selle instrumendi, [et oleks selge,] kuidas peab reageerima ja kes peab reageerima. Aga loomulikult, kõik see on ainult teoreetiline, praktikas ei ole seda veel katsetatud. Me oleme näinud, et eks praktikaga lähe alati veidi aega. Ma toon näiteks needsamad ohusireenid. Alati ei tule [praktika] kohe [teooriale] järele, aga mida rohkem harjutamist on, seda paremaks asjad lähevad. Seda me eile ka nägime. Nii et on väga oluline, et seireinfo hakkaks liikuma senisest terviklikumalt Kaitseväe, PPA, Transpordiameti, Lennuliiklusteeninduse AS-i ja riigikaitseobjektide vahel. 

Komisjonis me natukene sellest rääkisime, aga kindlasti tuleb meil veel rääkida ka riskikohtadest. Loomulikult on väga vaja selgeid juhiseid lisaks sellele eelnõule, hindamismaatrikseid, väljaõpet ja korduvaid harjutusi, sest igal juhul peab selline sekkumine ühel või teisel moel olema proportsionaalne ja ohutu. Kas see on siis maanduma sundimine, juhtimise ülevõtmine, raadioside piiramine, relva kasutamine või mis iganes, see peab ikkagi olema väga hoolikalt läbi mõeldud. Samas [tuleb seda teha] mitte ainult hoolikalt, vaid ka kiiresti. 

Ka see raadioside piiramine [võib] loomulikult olla päris ohtlik. Kindlasti tuleb seda harjutada ja mõelda, et kõrvalmõjud oleksid hinnatud, eriti tiheasustusaladel, lennujaamade, haiglate ja muu olulise taristu läheduses. 

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Nüüd turvaettevõtetele ja objektide valdajatele antud rollist. On muidugi mõistetav, et riigikaitseobjektil või elutähtsa teenuse jaoks olulisel objektil ei saa alati jääda ootama, kuni keegi väljastpoolt kohale jõuab, mistõttu on see muudatus mõistlik, sest iga minut võib olla määrava tähtsusega. Aga kui turvatöötajatele antakse õigus droonilendu sekkuda, siis peab olema ikkagi väga selge, milline on nende väljaõpe, vastutus, tehniline võimekus ning koostöö Politsei- ja Piirivalveametiga. 

Seaduses võib muidugi kõik kirjas olla, aga tegelikus ohuolukorras loeb ikkagi see, kas asutused on koos harjutanud, [kas nad teavad,] kes teeb neist selle esimese otsuse, kes hindab, kas PPA jõuab reageerida või mitte, millal sekkub Kaitsevägi, kuidas see info riigikaitseobjekti valdajani jõuab. Need on kõik praktilised küsimused, mida seadusesse päris lõpuni kirja ei saa panna, aga veel kord ütlen, et arvestades droonide liikumismanöövreid, saab olema päris keeruline kõike õigele ajajoonele saada. 

Lõpuks tahan eraldi rõhutada ka kommunikatsiooni ja teavituse küsimust. Droonidega seoses on ühiskonnas loomulikult tekkinud erinevaid hirme. Me näeme neid uudiseid, ka eile nägime neid, kuuleme sõnu nagu "droonirünnak", "sõjaline droon", "allakukkunud droon" ja nii edasi. Aga samal ajal kasutatakse Eestis järjest rohkem ka legaalseid tsiviildroone. Loomulikult võib tekkida segadust. Seetõttu peab selle eelnõu rakendamisega käima kaasas avalik kommunikatsioon. Inimesed peavad teadma, milline droon ja millal on lubatud, mida tuleb teha siis, kui nähakse kahtlast drooni, kuhu peab teatama, ja loomulikult peavad nad ka teadma, kuhu ise minna sellises olukorras, kui on näha sõjalist drooni. Kui sa oled droonijuht, siis pead teadma, mida tähendab maandumiskorraldus, raadioside piiramine või droonitõrjumine. 

Nii et selle eelnõuga peab kaasas käima väga hoolikas kommunikatsioon. Me oleme näinud, et ka kommunikatsiooniga ei lähe meil alati hästi. Kui olid ohuteavitused, siis nägime, et ka selles asjas me oleme veel lapsekingades, aga see [olukord] on läinud paremaks. 

Ma tahaks loota, et kõik need õppetunnid, mida me oleme saanud, lähevad lähikuudel töösse ja neid rakendatakse ka selle eelnõu puhul, et me kõik teaksime, mida teha, kuidas teha ja teha nii, et elu oleks siin Eestis turvaline. Aga igatahes, selle eelnõu mõtet me kindlasti toetame. Aitäh! 

Aitäh teile! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit. 

Nii. Härra peaminister ütles, et see eelnõu on vajalik, selleks et kaitsta Eesti õhuruumi, kuna senine Eesti õhuruumi õiguslik regulatsioon on üles ehitatud mehitatud õhusõidukite pinnalt. Oli nii, eks ole? Minus tekitas veidi nõutust see, et me kõneleme sellest eelnõust praegu. Minu küsimus härra peaministrile oli väga konkreetne, poliitilise vastutuse, aga ka asjade sisulise jõustamise mõttes, et miks me oleme üle nelja aasta väldanud Vene-Ukraina täiemahulise sõja olukorras alles nüüd jõudnud selleni, selle ülesande püstituseni. Peaminister ütles, et see on kuidagi riigikaitse poliitikasse kiskumine. Härra peaminister, ma ei ole sellega nõus. Ma arvan, et me kõik oleme ühel pool rindejoont või kaitsejoont, ma pean silmas panust Eesti riigi kaitsmisse. Teie ülesanne on ka enda kehtestatud reegleid, või ütleme, põhimõtteid täites neid asju välja töötada vastavalt ekspertide soovitustele ja sõjalisele nõuandele. 

Loomulikult on opositsiooni ülesanne osundada selgelt ka loidusele, kui mingid asjad on venima jäänud. Ma küsisin teilt ka riigikaitseobjektide kohta, kas droonitõrjekohustus on kehtestatud ka nende objektide puhul, kui me räägime tsiviiltaristu riigikaitseobjektidest, näiteks energeetikataristust. Ma ei saanud selget vastust, kas nagu on või ei ole, aga enesestmõistetavalt ma eeldan, et see on tänaseks paika pandud. Ma juhin tähelepanu Riigikontrolli auditile, mis 2025. aasta alul nentis, et vaid ühele energiataristuobjektile on üldse nõuded kehtestatud. See oli see olukord, milles me asetsesime. Teie valitsuse tegevuskava nägi ette, et neljandas kvartalis 2025 need taristu kaitse reeglid välja töötatakse. Me ei tohi kaotada aega, härra peaminister, me peame jõudsamini pingutama. 

Nüüd selle õigusakti sisust. Kindlasti on selle koostanud eksperdid, kuid ma märgin – teesklemata erialakompetentsi selles küsimuses –, et mitmed eksperdid on osutanud, et Kaitseliidu [praegune] roll, ka maakaitseline roll üksnes Kaitseliidu objektide droonitõrjes ei pruugi olla mõistlik. See pädevus võiks olla laiendatud, võiks kaasata kaitseliitlasi, kes väga ulatuslikult soovivad sellesse võimearendusesse panustada. See on väga tõsine sisuline mõttekoht. Ma arvan, et me peaksime kuulama siin eksperte ja Kaitseliidu esindajat. Siin on üks pudelikael, millele ma juba tähelepanu juhtisin: Kaitseliidu koolis on liiga vähe ka nende vabatahtlike ettevalmistamise ressurssi, kes soovivad droonitõrjeoskust omandada. Sellele tuleks mõelda ka Kaitseliidu rahastamise suurendamise puhul. 

Kui me kõneleme mehitamata õhusõidukite käitlemisest Eesti õigusruumis, siis loodetavasti õnnestub see seadus venitusteta vastu võtta, kui eksperdid on ära kuulatud. Kuid loomulikult on meil väga tõsine ülesande püstitus ka meie riigikaitse arengukava perspektiivis. Varasem riigikaitse arengukava versioon sellele piisavat vastust ei andnud, tuleb tunnistada. Antud juhul me kõneleme Venemaa kaugpommitusdroonide tõrje võimest. See peab olema välja arendatud. 

2023. aastal seadis Reformierakonna valitsus tööplaanis ülesandeks droonitõrjevõime [saavutamise]. Kuid kuigi tööplaanis märgiti, et see täideti vist 14. juulil 2023, lükati samal ajal paraku tagasi Kaitseväe juhataja taotlus droonitõrjevõime rahastamiseks. Ma ei hakka kõnelema sellest, et härra kaitseminister saatis veidike anekdootliku kirja, et droonid on palja silmaga näha, ja seda [rahastust] ei peetud võimalikuks riigikaitse arengukava valdkonda lülitada. 

Jah, nüüd on otsuseid langetatud. Ma lugesin tähelepanelikult selle kohta, et jalaväe lahingumasinate hankest on valitsus loobunud nelja‑aastase vaate perspektiivis, eelistatakse olemasolevate CV90‑te moderniseerimist ja osa sellest rahast eraldatakse droonitõrjele. Ma ei tea, kui suur see delta selles loogikas on, aga kindlasti on meil otstarbekohane jõudsasti arendada välja droonitõrjevõimet, drooniründevõimet ja loomulikult ka suutlikkust Kaitseväes, kaasates laiapindse riigikaitse arendamiseks ulatuslikult vabatahtlikke selle uue, väga strateegilise tähendusega, nagu me näeme Vene-Ukraina sõja järelmitest või mille hingust kogeme ka siin Balti ruumis, [võimega] opereerimiseks. 

Kas meil on nüüd piisavalt tõhusalt toimivad teavitussüsteemid? Ma ei ole ülemäära dramaatiliselt kritiseerinud seda, mida on mitu korda olnud, et neid sõnumeid on erineval territooriumil saadetud valesti või need on ajaliselt hilinenud. Ilmselt on see käivitamise küsimus. Aga loodetavasti me võime öelda, et nendest varasematest [juhtumitest], kui ei saavutatud seda, mida selle informatsiooniga, nende seirereeglitega saavutada [sooviti], on järeldused tehtud ja ohuteavitus toimib tänaseks tõrgeteta. Me loome selle piisava õigusliku raami, seega käitumisjuhise, rules of engagement. Seda, olen ma veendunud, on meie Kaitsevägi koos liitlaste abiga võimeline ka jõustama meie õhuruumi ja meie inimeste kaitseks. Aitäh! 

Aitäh teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Kristo Enn Vaga, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Eelkõneleja Urmas tegi väga õige tähelepaneku, et kuidas ikkagi Kaitseliit selle seaduse raames toimetama hakkab. Soovitan kindlasti lugeda selle seaduseelnõu seletuskirja lisa nr 2, kus on väga lihtsalt lahti kirjutatud see skeem, kuidas rahuajal erinevatele sündmustele reageeritakse. Kui näiteks toimub Kaitseväe või Kaitseliidu territooriumil või objekti vastu mingi tegevus, siis sellele [reageerib] vastavalt Kaitsevägi või Kaitseliit. 

Kaitseliit on tegelikult, ma arvan, viimastel aastatel droonitõrjearenduses ja üldse droonitehnoloogia arendamises üks kõige tublimaid olnud. See on ka põhjus, miks eelmisel aastal sai Kaitseliit Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse toel Eesti esimese mehitamata lennuvahendite väljaõppekeskuse. 25. aprillil avati see Nurmsis. Seal ei õpetata välja ainult Kaitseliidu instruktoreid ja Kaitseliidu liikmeid, vaid seda kõike tehakse koostöös Kaitseväe ja liitlastega. Ma usun, et see [eelnevalt kõlanud] osundus oli natukene ennatlik. Kaitseliit, ma arvan, on tegelikult droonitõrjes kõige paremas seisus. 

Aga selle seadusemuudatuse keskmes, mida me arutame, on väga praktiline küsimus: kas Eesti riigil on rahuajal piisavalt selged õigused, rollid ja vahendid, et reageerida mehitamata õhusõidukitest ehk droonidest tulenevatele ohtudele? Vastus on üsna lihtne: õigusruumi peab edasi arendama. Kahjuks oleme tõdenud ja ka Ukraina sõjas näinud, et droonid ei ole enam vaid harrastajate mänguasjad ega fotograafide töövahendid, vaid need on osa tänapäevasest sõjapidamisest, luurest, kuritegevusest, aga ka hübriidohtudest. Ukraina sõda on näidanud, kui kiiresti on droonitehnoloogia arenenud ning kui keeruline on väikest, madalal lendavat ja kiiresti liikuvat õhusõidukit õigel ajal tuvastada, vajaduse korral ka peatada või hävitada. 

See ei ole ka Eesti vaatest kuidagi teoreetiline risk. Eilne juhtum näitas, kui reaalne see droonioht Eestile võib olla. NATO toimis suurepäraselt ning Rumeenia hävitaja hävitas Eesti õhuruumis lennanud tundmatu drooni. Kuid me teame, et hävitajate kasutamine väikeste droonide hävitamisel ei ole pikaaegne lahendus. Me peame ikkagi suutma üles ehitada kihilise õhukaitse, aga ka mitmekihilise droonitõrje. Seega ei saa droone käsitleda vaid lennundusjärelevalve või korrakaitse küsimusena, tegemist on oluliselt suurema riigi julgeoleku, avaliku korra ja inimeste turvalisuse küsimusega. 

Selle eelnõu kõige olulisem mõte ongi tuua selgus – selgus selles, kes mida teeb, millal reageerib, kellel on õigus tegutseda ja kuidas asutused omavahel infot jagavad. Eelnõu järgi kujuneks rahuajal välja mitmekihiline lahendus. Kaitsevägi vastutab eeskätt sõjalise drooni tuvastamise ja tõrjumise eest, PPA reageeriks korrakaitselisele ja tsiviiliseloomuga drooniohule. Kui PPA ei saa või ei jõua õigel ajal reageerida, saab Kaitsevägi edasilükkamatu pädevuse alusel sekkuda. Tekib võimalus riigikaitseobjekte, sealhulgas elutähtsa teenuse osutajate kriitilisel taristul, paremini kaitsta, vajaduse korral saab kaasata kas turvaettevõtjaid või siseturvakorraldajaid. 

Aga see ei tähenda iseenesest, et iga drooni vastu peab hakkama jõudu kasutama. Vastupidi, eesmärk on luua proportsionaalne ja astmeline süsteem. See vajakski seaduses täpsemate õiguste [sätestamist]. Seadus peab võimaldama anda droonile maandumismärguannet, see peab andma ka võimaluse sekkuda selle lendu, sundida seda maanduma, vajaduse korral peab olema võimalik juhtimist üle võtta ja õiguslikult kontrollitud juhtudel kasutada ka raadioside piirajat. Praegu on need õigused killustatud ja osaliselt ebapiisavad.

Palun ühe minuti juurde.

Üks minut lisaks, palun!

Teine oluline muutus on ühine seirepilt. Drooniohu puhul ei ole aega saata kirju, teha pikki kooskõlastusi või arutada, kelle radar midagi nägi või kelle radar ei näinud. Kui õhus on tundmatu objekt, loevad minutid ja vahel ka sekundid. Seetõttu on oluline, et Kaitseväe, PPA, Transpordiameti, elutähtsate teenuste osutajate ja teiste asjaomaste seireandmed liiguksid õigel ajal nende kätte, kes peavad otsuse tegema.

Aga tõesti, see seadusemuudatus on eriti oluline elutähtsa taristu kaitsel. Elektrijaamad, side, transport, energia- ja veevarustus – need ei ole lihtsalt objektid, need on Eesti inimeste igapäevase elu toimimiseks vajalikud süsteemid. Ka Ukrainas kaitstakse sarnaseid objekte väga kõrgel tasemel. Kui oht jõuab sellise objekti kohale, ei saa ainus vastus olla see, et ootame, kuni patrull kohale jõuab. Kõrge riskiga objektidel peab olema õiguslikult selge, läbimõeldud ja koordineeritud kaitse. 

Head kolleegid, meie ülesanne on tagada, et Eesti õhuruum oleks kaitstud, et elutähtis taristu oleks paremini hoitud ning et inimesed tunneksid, et riik on valmis ka uute ohtude ajastul. See eelnõu seda valmisolekut ehitabki. Aitäh!

Suur tänu teile! Riigikogu fraktsioonidel rohkem kõnesoove ei ole. Head kolleegid, läbirääkimised on lõppenud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 902 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 27. mai kell 17. Suur tänu kõigile, kes panustasid, sealhulgas peaminister Kristen Michalile!

Aga nüüd, head kolleegid, oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini. Öö otsa ootas oma ülesastumist meie hea kolleeg, majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Teema on Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (bürokraatia vähendamine) eelnõu 853 esimene lugemine. Palun, härra minister!

Suur aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Nii nagu mainitud, täna tutvustan teile tõesti järjekordset seaduseelnõu. See on üks mitmetest valitsuse algatustest, et muuta Eestis asjaajamine ettevõtjatele lihtsamaks, vähendada dubleerimist ning kaotada ebavajalikku reguleerimist ja bürokraatiat. 

Tegemist on eelnõuga, millega muudame kokku kaheksat seadust: alkoholiseadus, elektroonilise side seadus, lõhkematerjaliseadus, riigilõivuseadus, tarbijakaitseseadus, tubakaseadus, turismiseadus ja väärismetalltoodete seadus. Kõiki neid muudatusi ühendab üks konkreetne eesmärk: vähendada ettevõtjate halduskoormust seal, kus nõuded on ajale jalgu jäänud või dubleerivad üksteist või kus neil ei ole enam sisulist väärtust. 

Ma alustan alkoholiseadusest, sest seal on näha kõige selgem mõju igapäevasele ettevõtlusele. Eelnõuga me kaotame alkoholi e-kaubanduses füüsilise müügisaali kohustuse. See puudutab eelkõige väiketootjaid, väikekauplejaid, kelle jaoks e-pood on sageli ainus toimiv müügikanal ja kellele füüsilise poe pidamine on olnud põhjendamatu kulu. Järelevalve ei muutu mitte kuidagi nõrgemaks, tahan rõhutada. Alkoholi hoidmise koht peab ka edaspidi olema majandustegevuse registrisse kantud ning see ei tohi olla eluruum. Reegel, nagu ma ütlesin, muutub lihtsamaks, mõistlikumaks ja kõikidele selgemaks. 

Lisaks laiendame alkoholi üleandmisel vanuse tuvastamise võimalusi. Lubame tulevikus kasutada suure usaldusväärsusega e-identimise vahendeid, nagu mobiil-ID, Smart-ID, e-ID ja eesti.ee äpp. See ei ole kohustus, see on vaid võimalus, mis annab ettevõtjale paindlikkuse. Samas täpsustame e-kaubanduses alkoholi üleandmise kellaajalisi piiranguid, et need kehtiksid müügikanalist sõltumata ühtemoodi. Ei ole vahet, kas see on füüsiline müük või e-müük, piirangud kehtivad tulevikus ühtemoodi. 

Kaotame ära kassaaparaadi omamise nõude ja selle asemel kehtestame eelnõuga tulemuspõhise nõude ehk alkoholi müügitehing peab olema elektrooniliselt kellaaja täpsusega fikseeritud. Nagu me ütlesime, mingid seadusepügalad on ajale jalgu jäänud, vanasti müüdi ainult kassaaparaadi abil, tänaseks on tehnoloogia ilmselgelt arenenud. 

Samuti kaotame näiteks kokteilide puhul ära nõude märkida menüüsse alkohoolse joogi täpne kogus. See [nõue] on põhjustanud ettevõtjatele pidevat tarbetut menüüde [muutmise vajadust]. Tarbijatele jääb üleüldiste tarbijakaitsereeglite alusel õigus [saada asjakohast informatsiooni] ja ettevõtjale jääb alles kohustus seda infot jagada. 

Teiseks, elektroonilise side seaduse ja riigilõivuseaduse muudatused puudutavad eelkõige side- ja ringhäälinguettevõtteid. Me vähendame aruandluse sagedust neljalt korralt ühele korrale aastas ning kaotame dubleerivate dokumentide esitamise nõuded seal, kus andmed on riigil juba olemas. Lisaks pikendame raadioteenuse osutamiseks antava sagedusloa kehtivuse aega kuni seitsme aastani ning kohandame vastavalt riigilõive. Aasta lõikes ettevõtjate koormus ei kasva, kuna kaob vajadus neid lubasid pidevalt uuendada. 

Lõhkematerjaliseaduses on muudatus samuti väga konkreetne. Riigisisese lõhkematerjaliveo puhul asendame loakohustuse teatamiskohustusega. See puudutab lõhkematerjali vedajaid ning tähendab väiksemat ajakulu ja rohkem paindlikkust ettevõtjale, samal ajal kui julgeolekuasutustel säilib õigus vajaduse korral sekkuda ja kehtestada täiendavaid turvanõudeid. 

Tarbijakaitseseaduses muudame tarbijavaidluste komisjoni töö paindlikumaks ja kiiremaks. Reeglina on see komisjon üheliikmeline, keerukamates asjades saab kaasata laiema koosseisu. Me kaotame protokollimise kohustuse ja asendame selle salvestamisega ning tõstame piirmäära, mille puhul võib vaidluse menetlemata jätta. See annab kiirema lahenduse nii tarbijale kui ka kauplejale ja vähendab tarbetut menetluskoormust. 

Tubakaseaduses loome õigusselguse, defineerides müügisaalita müügikoha mõiste. See vähendab ebaselgust tubakatoodete jaemüügil. Turismiseaduses lihtsustame reisiettevõtjate dokumentide esitamise viisi, koondades selle ühtsesse kanalisse. Väärismetalltoodete seaduses muudame nimemärgise registreerimise ühekordseks, tähtajatuks toiminguks. Need muudatused puudutavad kitsaid, kuid selgelt määratletud ettevõtjate gruppe ning annavad neile otsese aja- ja kuluvõidu. 

Head Riigikogu liikmed! See eelnõu tähendab targemat reguleerimist, vähem dubleerimist, vähem formaalset paberit ja rohkem sisulist kontrolli. Seetõttu palun Riigikogul seda eelnõu toetada ja anda sellele võimalus liikuda edasi sisulisteks aruteludeks komisjonis. Aitäh tähelepanu eest!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Nüüd, head kolleegid, timing is everything. Vabandust! Ajastus on väga täpne. Nimelt, meil on hea võimalus kuulata ettekannet majanduskomisjonis toimunud arutelu ja seal langetatud otsuste kohta. Selle teeb majanduskomisjoni liige, hea kolleeg Õnne Pillak. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas seda eelnõu 11. mail. Lisaks komisjoni liikmetele osalesid sellel arutelul majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluskeskkonna ja tööstuse osakonna ettevõtluskeskkonna valdkonnajuht Triinu Sillamaa ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti õigusbüroo õigusnõunik Grete Leesmann. 

Minister tutvustas meile, nii nagu siingi, selle eelnõu põhipunkte, mille üks ja peamine siht on bürokraatia vähendamine, mis on väga mõistlik suund. 

Komisjoni liikmed küsisid viie teema kohta. Kõigepealt, alkoholi e-kaubanduse piirangud. Tunti muret, kas need muudatused võivad müügikeelu ajal alkoholi kättesaadavust soodustada. Kinnitati üle, et seda ei juhtu, müügipiirangud ei muutu, piirangud tehakse hoopis nii-öelda klaarimaks, nii et alkoholi kättetoimetamine ja väljastamine peab jääma vahemikku hommikul kümnest õhtul kümneni. Kui siin võis olla mingeid hägusaid jooni, siis enam neid ei ole. 

Siis oli küsimus alkoholi hoiustamise kohta, Arutati, kus võib e-kaubanduse puhul alkoholi hoida. Seal korrati üle, et alkohol peab asuma majandustegevuse registris registreeritud hoiukohas või müügisaalis ning eluruumis seda hoida ei tohi. 

Tõstatus ka küsimus e-kaubanduse järelevalve kohta, et kelle ülesanne on kontrollida alkoholi müüki e-kaubanduses ja milline on seal kohaliku omavalitsuse roll. Kohaliku omavalitsuse roll piirdub tema haldusalaga, e-kaubanduse järelevalvet teeb TTJA. 

Kõige enam arutleti komisjonis selle üle, mis puudutab [menüüdes] kokteilide alkoholi[koguse] märkimist, ühesõnaga, kokteili koostisosade suhte märkimist. Mitmed komisjoni liikmed küsisid, kuidas see võib mõjuda, kui menüüs ei pea enam märkima kokteilis sisalduva alkoholi kogust või osakaalu, kas see võib tekitada tarbijavaidlusi või riski, et kokteilidesse pannakse alkoholi vähem või rohkem. Minister sõnas selle arutelu käigus, et kui on vaja, siis seda kohta saab lugemiste käigus ju veel ümber sõnastada ja muuta. Kuid tuletati veel kord meelde, et kui sellest nõudest ka loobutakse, siis tarbijakaitseseadus jätkuvalt kehtib ja keelab tarbija eksitamist. 

Viimane teema puudutas lõhkematerjalide veo nõudeid ja nende muudatusi. [Tunti muret,] kas loakohustuse asendamine teavituskohustusega muudab lõhkematerjalide veo ehk liiga leebeks. Aga minister kinnitas üle, et ohutusnõudeid ei leevendata ning muudatus puudutab eelkõige dubleerivate menetluste vähendamist. 

Seejärel tehti komisjonis konsensuslikult kolm otsust: tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 19. mail, otsustati teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ning määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind, Õnne Pillakut. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 853 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 3. juuni kell 17.15. 

Oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud ja jõudnud neljanda juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (strateegiliste investeeringute ekspressrada) eelnõu 906 esimene lugemine. Ettekandjaks on ka siin hea kolleeg, majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo.

Aitäh veel kord, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Tõesti on hea meel, siiras hea meel olla täna teie ees eelnõuga, millega astume olulisi samme, et tuua Eestisse rohkem investeeringuid ja võimestada meie ettevõtlusmaastikku, panustades pikemas vaates otseselt riigi majandusse, konkurentsivõimesse ja ka julgeolekusse. 

Võtan endale korraks loa natuke laiemalt selgitada. Kui poolteist aastat tagasi tuli planeerimisvaldkond, maapoliitika valdkond, majandusministeeriumi ja majandusministri vastutusalasse, siis üheks südameteemaks võtsin endale ja ministeeriumile planeerimisseaduse, investeeringute siia meelitamise, strateegiliste investeeringute kiire ja efektiivse planeerimise Eesti riigis. Tõesti, mul on hea meel, et nii mitmedki eelnõud [sellel teemal on edasi] liikunud. See on väga oluline meie riigi konkurentsivõime vaates. Kui varem võis öelda, et planeeringud ja planeerimine olid meie konkurentsivõime pudelikaelaks, siis nüüd, kui me mitmed seaduseelnõud vastu võtame, julgen ma öelda, et planeerimisest saab hoopis meie konkurentsieelis. 

Seadusemuudatused strateegiliste investeeringute ekspressraja loomiseks teevad võimalikuks viia edaspidi riigi jaoks oluliste projektide planeerimismenetlusi läbi kiirendatud korras. Saame selge, kiirema ja tõhusama menetluse, selleks et meelitada siia just ühiskonnale väärtuslikke ettevõtmisi ning viia need ellu mõistliku aja jooksul. 

Miks [seda vaja on]? Sest suurte ja oluliste tööstusinvesteeringute puhul oleme kaalukausil koos teiste riikidega. Meil tuleb teha samme, et Eesti rahvusvaheline konkurentsivõime kasvaks. Me peame ise oma võimalused avatuna hoidma ja tegutsema, et suurprojektid ei takerduks pikkadeks aastateks planeeringute või erinevate kooskõlastuste rägastikku. Veel hullem oleks, kui need investeeringud liiguksid hoopis Lätti, Leetu või mõnda muusse regiooni. See tähendaks, et see majanduskasv, need töökohad ja kõrgemad palgad, mis võiksid olla Eestis, liiguvad meie naabrite juurde. Selle [eelnõuga] me väldime venitamist, mis ei teeni ei riigi, ühiskonna ega ka investorite huve. 

Investor ei oota, investor läheb sinna, kus asjad käivad lihtsamini ja kiiremini. Investeeringud liiguvad sinna, kus otsused sünnivad kiiremini ja etteaimatavamalt. Riik peab tulema appi ja pakkuma tuge. Ekspressrada on eelkõige Eesti riigi väärtuspakkumine investoritele ja ettevõtjatele. Eeltöö on tehtud ja valitseb kindlus, et ettevõtmine ei jää takistuste taha. Kiirem menetlus aitab muuta plaanid päris tehasteks, töökohtadeks ja reaalseks majanduskasvuks. 

Kuidas me seda teeme? Oleme arvestanud, et ühe strateegilise projekti [elluviimine] võtab aega mõnest kuust kuni aastani, olenevalt sellest, kas menetlus toimub riigi või kohaliku omavalitsuse planeerimisalas. Projekti sujuvaks edenemiseks on ettevõtjale ministeeriumis toeks projektijuht või kliendihaldur, kuidas teda siis nimetada, kes aitab kogu asjaajamist koordineerida. Riik on ettevõtjale partner, kes aitab kõik vajalikud protsessid efektiivselt läbida. 

Kiiremaks menetlemiseks tehakse tegevusi paralleelselt. Kui seni toimusid protsessid jadana – esmalt planeering, siis alles keskkonnamõjude hindamine, hiljem loastamine ja teatised –, siis nüüd hakatakse neid tegema üheaegselt. Lisaks on Kliimaministeerium saanud ülesandeks töötada välja kiirem keskkonnamõjude hindamise protsess, mida saab samuti tulevikus rakendada. 

See ei tähenda – see on hästi oluline –, et mingitele reeglitele vaadatakse läbi sõrmede ja on võimalik [üle nurga lasta]. Ei, kindlasti mitte. Me ei loobu planeerimisprotsessist ega selle põhimõtetest. Mõjud tuleb ikka hinnata ja protsess tuleb läbida, nõuded ja standardid ei kao, keskkonna arvel järeleandmisi ei tehta, aga kogu menetlus on kiirem, selgema ajaraamiga ja etteaimatavam. Keskkonnanõuded jäävad, inimeste õigused jäävad, kaasamine jääb, aga me eemaldame liigse formaalsuse ja dubleerimise. 

Strateegilisel investeeringul on ka omad tingimused. Üldjoontes peab see olema suure mõjuga läbimõeldud projekt, mis toob tulu nii kohapeale kui ka riigile. Suurprojekt tähendab omakapitali mahtu minimaalselt 40 miljonit eurot, mis on umbes 0,1% Eesti SKP-st. Panustades riiklikult olulisse valdkonda, tähendab iga selline algatatud tööstus- või tootmis[projekt] arengut teaduses, innovatsioonis, kaitsetööstuses või mujal. Küps äriplaan ja ettevalmistus tagavad, et tööstusprojekt on läbi mõeldud ning ei teki ootamatuid takistusi näiteks taristu või tootmistehnoloogia puhul. Siin on olulised investori varasemad kogemused. 

Me ootame, et suuremad investeeringud tooksid arengutõuke meie piirkondadele, mistõttu on soositud investeeringu asumine väljaspool Tallinna ja Tartut. Eesti ei ole vaid kolme linna riik. Suurim väärtus sünnib töökohtadest ja kohapealse elu elavdamisest. Meil on vaja toimivaid lahendusi ja teadlikult sihitud investeeringuid, et inimestel oleks päriselt valik, kus piirkonnas Eestis elada ja töötada. 

Edu saavutame vaid siis, kui kogu protsess on algusest lõpuni hästi juhitud. Selleks on olemas hindamiskomisjon, kes otsustab, milline projekt saab strateegilise investeeringu staatuse, kui ta [vastab neile] parameetritele ja tingimustele. Lisaks moodustatakse spetsiaalne ekspertkomisjon, kes menetluse kulgemisel silma peal hoiab. 

Suuri ja olulisi projekte ei saa olla liiga palju. Oleme avatud, ent eeldatavasti selliseid investeeringuid, mis kiirrajale lastakse, saab olema kuni viis tükki aastas. Need on projektid, mis viivad meid edasi, neist sõltub majanduse ja tööstuse suund, ja selliseid projekte peab riik kohtlema prioriteedina. Strateegilised investeeringud on koht, kus riik ja ettevõtjad töötavad ühise eesmärgi nimel. 

Head Riigikogu liikmed! Selles eelnõus ei ole küsimus vaid kohapealse tööstuse arengus ja majanduskasvus. Me peame tõsiselt mõtlema, kuidas riigina konkurentsis püsida. Strateegiliste investeeringute ekspressrada annab meile võimekuse meelitada [siia investeeringuid] ja teha suuri asju, räägime siis kaitsetööstusest, kriitilistest tarneahelatest või võimest toota siin kohapeal Eestis. Palun teid hääletada eelnõu poolt, et saaksime juba aasta teises pooles kiirendatud menetlust rakendada, ikka selleks, et saaksid [tekkida] riigi majandusele väärtust toovad ettevõtmised, tehased, töökohad ja tootmised. Eesti peab olema koht, kus head ideed saavad reaalselt teoks. Aitäh!

Aitäh teile ettekande eest! Teile on üks küsimus. Jaak Aab, palun!

Austatud juhataja! Hea minister! Ma kindlasti tunnustan selle eelnõu sisu ja seda tööd, mis on tehtud nende arenduste heaks. Me soovime ju tõesti – ja loodetavasti ka väljapoole Harjumaad ja Tartu piirkonda – saada investeeringuid, mille abil võib-olla tulevikus saada elektrienergiat. Kui ma õigesti aru saan, siis siin on mahuks pandud vist 40 miljonit, kui me arvestame SKT-st 0,1%, ja siis on loetletud, mis need strateegilised arendused võivad olla. Seal on kirjas ka juhitavad elektritootmisvõimsused, aga taastuvenergiast nagu ei ole juttu. Samas, Lätis ja Leedus on minu teada loodud kiirteed taastuvenergia tootmisvõimsuste arendamiseks, paljudes teistes riikides ka. Kas te kaalusite seda, kui te eelnõu koostasite?

Aitäh! Jaa, ikka kaaluti. Siin on kaks olulist täpsustust, mida ma kõnes ei maininud. Kui me räägime strateegilistest investeeringutest, siis me räägime tööstusinvesteeringutest ehk punktobjektidest. Strateegilist kiirrada ei saa kasutada näiteks suured taristu joonobjektid. Need on ikkagi selge lokaalse mõjuga ja peavad olema maismaal. Ehk näiteks ka taastuvenergialahendused merel, kus on teistsugused tingimused, teistsugused keskkonnamõju hindamised, sinna lihtsalt ei sobitu.  

Mis puudutab maismaatuuleparke, mille kohta sa ka küsisid, siis samamoodi, seal on keskkonnamõjude hindamine kuni linnu-uuringuteni, visuaalse mõjuni ja kõige muuni välja. See on nii palju teistmoodi kui mõnel konkreetsel tehasel või andmekeskusel. Selle tõttu on meil olemas riigis planeeringud, varasemast on jäänud veel kohaliku omavalitsuse eriplaneeringud. Tulevikus on võimalik KOV-idel detailplaneeringu alusel tuuleparke rajada. Siiski, näiteks tuulikute rajamine ei ole jäänud, kuidas nüüd ilusti öelda, planeeringu detailsuse või protsessi taha, vaid seal on olnud põhimõtteline poliitiline vastasseis. Visuaalsete keskkonnamõju hindamise erisuste tõttu seda tõesti olnud ei ole. See konkreetne eelnõu keskendub tööstusinvesteeringutele, on need siis, ma ei tea, tehased, tootmishooned või andmekeskused ehk sellised punktobjektid. 

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Eelnõu üldist suunda toetan minagi ja arvan, et eesmärk teha planeeringud sujuvamaks ja kiiremaks võiks olla meie konkurentsieelis. Ma ei tea, kas ma olen nii julge, nagu olite teie oma avasõnades, aga ambitsiooni peab olema. 

Siiski, ma tulen nende tuulikute juurde tagasi. Mere[tuuleparkide] väljajätmisest võin ma aru saada, aga maismaatuulikute puhul on selge, et tuuleparkidel on mõjusid, mida peab täiendavalt arvesse võtma. Aga kuidas te majandusministrina näete, mis siis aitaks kaasa sellele, et me ka maismaatuule [kasutamist] saaksime hoogustada, saaksime toetada kohalikke omavalitsusi rohkem just planeeringuvaidlustes? Jah, mõnes kohas on ka vastuseis. Väga tihti on kohalik omavalitsus mitme tule vahel ja oleks suuresti abiks, kui riik ütleks, et see on riigi strateegiline huvi, me tuleme appi ja teeme koos. Mis siis lahendus on?

Aitäh küsimuse eest! Valitsus on alles hiljuti kokku leppinud – kuna tõesti puhas odav energia on riiklik huvi, maismaatuulepargid seda ka kõige lihtsamini ja kiiremini pakuvad – konkreetsed rahalised täiendavad motivatsioonipaketid kohalikele omavalitsustele. Tean, et näiteks Lüganuse vallas – kohtusin [sealsete inimestega] natuke aega tagasi – minnakse nende projektidega edasi. Just hiljuti käisin Läänemaal. Ristil on päikeseparke ja tuuleparke. See on konkreetne täiendav finantsiline toetus, selle rahaga saab koolimaju parandada ja renoveerida, teid ehitada, kohalikule kogukonnale midagi tagasi anda. 

Ma tean, et väga mitmed arendajad juba räägivad kogukonnaga läbi selle üle, mis oleks kogukonnale [vajalik]. See on lisaks kohaliku kasu instrumendile – mis, nagu sa, Reili, tead, on seaduse järgi juba praegu kehtiv –, on see siis, ma ei tea, otseliin või üldse soodsam elekter kohalikele elanikele. Keskvalitsuselt on tulnud kohalikule omavalitsusele, olenevalt sellest, kui suurt parki planeeritakse ja rajatakse, ikkagi miljonitesse [eurodesse ulatuv] täiendav finantstoetus, millega saab kohalik omavalitsus kohalikku elukeskkonda paremaks muuta. 

Minu parima teadmise järgi on mitu omavalitsust, kes on ka maismaatuuleparkidega edasi liikumas. Ma arvan, et need on päris head motivaatorid. Kohalikud volikogud, vallajuhid ja linnajuhid arutavad neid. Ma usun, et lähiajal näeme järgmiste planeeringute kehtestamist ja lõpuks ka ehituslubade andmist. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Jätkan samal teemal. Eks see problemaatika ole üle Eesti väga erinev. Ma olen kuulnud paarist omavalitsusest, kus kavatsetakse planeering lõpetada ja arendaja läheb jälle kohtusse. Tegelikult on need protsessid lihtsalt meeletult ummikusse jooksmas. Oli ka eelmine vähempakkumine, kus said tuulepargid osaleda. Kaks planeeringut on kehtestatud, mõlemaga ollakse kohtus, nii et väga keeruline on näha, kuidas see asi areneb. 

Viga on ikkagi vist selles, et riik oleks pidanud võtma selgema seisukoha menetluse suhtes. Praegu tormasid arendajad üle Eesti laiali, öeldi, et taastuvenergiat on vaja, ja selles tabelis oli 7000 mega[vatti], mis Eesti maismaale kuidagi ära ei mahu, 4000 ka ei mahu. Maa- ja Ruumiamet on vist teinud uut kaardistust, millised need potentsiaalsed alad on. Kas sellest on plaanis ka kuidagi edasi minna, algatada mingeid maakonna teemaplaneeringuid, teha koostööd omavalitsustega? Kas see teema kuidagi areneb veel?

Siin on kaks teemat. Olenemata planeerimisliigist on võimalik lõpetada kohtus. Eesti on ju õigusriik, siin on võimude lahusus. Kas see on riigi eriplaneering, kohaliku omavalitsuse eriplaneering, detailplaneering – planeeringuid vaidlustada ja kohtusse minna on kõikide puhul võimalik. Seda ma eelmises vastuses ka rõhutasin, et kui kohalikku tahet ei ole, siis see, kas on üks või teine planeeringuliik, ei lahenda ju seda muret. Selles mõttes on see natuke veider diskussioon, et kui teeme riigi planeeringu, siis kuidagi nagu tahe muutuks. Ei, tuleb ikkagi kohalike kogukondadega rääkida, milline on kohaliku kogukonna kasu, milline on riigi üldine kasu, milline on Eesti inimeste kasu madalamate elektrihindade tõttu ja milline on meie majanduse konkurentsivõime kasu. Ma ei hakka üle kordama kõiki neid konkreetseid meetmeid, mida on täiendavalt tehtud kogukondade ja kohalike omavalitsuste jaoks. Kui kohalik omavalitsus, kohalik kogukond on valmis ja sinna rajatakse tuulepark, siis nad saavad sellest ka kohalikku kasu, lisaks üleriigilisele üldisele majanduskasule. Minu arust on see väga tervemõistuslik ja loogiline. 

Miks me räägime siin strateegilistest investeeringutest, väga selgetest kriteeriumitest? Planeering on ikkagi kohalikule omavalitsusele oluline instrument elukeskkonna kujundamiseks, mis tähendab, et keskvalitsuse sekkumised peavad olema väga selgelt põhjendatud. Elu hindab seda tulenevalt natukene nendest kohalikule omavalitsusele [mõeldud] täiendavatest finantsmeetmetest. Kui ikkagi tuleb uusi planeeringuid, antakse ehituslube ja reaalselt kerkib uusi tootmisvõimsusi, siis ei olegi vaja kohaliku omavalitsuse autonoomiasse täiendavalt sekkuda. 

Aga ma tean, et see on ühiskondlikult tundlik teema. Ma ei tahaks seda kuidagi poliitiliseks kiskuda. Me alles nägime, kuidas kohalike valimiste eel ju käis mööda Eestit rändtsirkus. [Need inimesed] isegi ei elanud nendes kohalikes omavalitsustes, nad käisid nii-öelda valeinfot levitamas. Seda ei ole vaja! Ma arvan, et, Jaak, sa oled minuga nõus. Kohalik kogukond peab viisakalt, rahulikult, argumenteeritult arutama: kui me teeme niimoodi, siis me saame nii palju kohalikku kasu, me saame vallale täiendavat finantsvõimekust, me saame neid investeeringuid teha ja elukeskkonda paremaks muuta. Sellepärast on ka Maa- ja Ruumiamet [seda kaardistust teinud.] Meil on neid alasid piisavalt, meil on käimasolevaid planeeringumenetlusi samamoodi piisavalt. Nüüd on küsimus, kas need jõuavad mõistlikult finišisse.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Hea, et see [jutt] läks majandusvaldkonda. Arusaadav, et kõik käigud, mis stimuleerivad majandust, on positiivsed. Aga ma ei saa olla nõus teie ideoloogilise poolega. Te väidate, et roheenergia päästab Eestit ja Eesti majandust ning me peaksime veelgi intensiivsemaid selliseid samme ette võtma. Ma saan aru, et seda ideoloogiat te jagate sotsiaaldemokraatidega. 

Ma toon majandusministrile lihtsalt välja mõned arvud, mis ei puuduta Eestit, vaid majanduslikke suurriike. Me räägime SKP-st. Kümne aasta jooksul on Euroopa SKP kasv olnud ainult 5%. Hiinas ja USA-s on need arvud vastavalt 78% ja 65%. Need on kümned triljonid dollarid. Me järjepidevalt ikkagi siin Eestis räägime, kui tore on ikkagi selle …

Aitäh! 

… roheenergiaga ja rohepoliitikaga edasi minna, vaatamata sellele, et Euroopa majandus on [teistest] täiesti maas. 

Aitäh! See [küsimus] läks natukene eelnõu [teemast] välja, aga majandusmõju diskussioon on alati väga tervitatav. Ma olen sellele ka ise üles kutsunud. Me ju, hea kolleeg Lauri, saame väga hästi omavahel läbi. Aga ma arvan, et meie põhimõtteline erinevus ongi see, et sina näed ja su kolleegid Keskerakonnas [arvavad], et kõik hea on jäänud kuidagi minevikku, kuid mina leian, et Eesti edulugu on ikkagi saavutatud tänu sellele, et me panustame innovatsiooni, uude tehnoloogiasse, selleks et Eesti riik, inimesed, ühiskond ja ettevõtjad oleksid teistest edukamad. 

Toodud näited Hiina kohta on mõnes mõttes kurioossed. Ma usun, et sa tead, et Hiina, kes tõesti käitab neid söejaamu, on kõige enam roheenergiasse panustav riik. Ta investeerib sinna kõige rohkem ehk [hiinlased] investeerivad samamoodi tulevikku. 

Vaadates, mis toimub praegu fossiilkütuste turul, ma arvan, et päris paljud Euroopa ettevõtjad ja Euroopa riigid on silmad avanud. Kui me räägime energiajulgeolekust ja iseseisvusest, siis on äärmiselt kehv ja rumal olla sõltuvuses fossiilsetest kütustest, mida meil endal ei ole. Me oleme siis sõltuvuses tarneahelatest, teistest riikidest. Me peame ise siia uusi tootmisvõimsusi rajama, et me ei oleks sõltuvuses teistest regioonidest, riikidest. Nii et, hea kolleeg, päriselt ka: lahendused on alati ikkagi tulevikus, hoolimata mineviku tekitatud heldimusest. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te kasutasite natuke aega tagasi sellist väljendit, et nendel tuuleparkide koosolekutel käib mingisugune rändtsirkus. Noogutate, jah. Ma ütlen, et te olete väga häbiväärselt praegu halvustanud kogu Eesti rahvast, kes osaleb nendel koosolekutel, kes tunneb muret Eestimaa looduse ja nende võimalike tuugenite kahjuliku tegevuse pärast. Mina ütlen selle kohta, et hoopis teie olete esikloun siin puldis.  

Aga ma ei küsi selle kohta. Ma tahan teada hoopis sellist asja. Kui näiteks ametnikule antakse altkäemaksu, et saada soovitavat tulemust, siis on see karistatav. Aga teie pakute praegu, et need omavalitsused, kes võtavad tuugenite asjus vastu positiivse otsuse, saavad 3 miljonit eurot ja nii edasi. Öelge palun, mis vahe on nendel kahel maksuandmisel? Kas see ei ole siis ametivõimu kuritarvitamine?

Aitäh!

Tõesti, neid inimesi, kes käisid teadlikult kogukondade koosolekuid segamas, kes ei elanud seal kohapeal, kellesse see planeering mitte kuidagi puutumust ei omanud, nimetasin ma rändtsirkuseks. Mind see häirib. Ma olen rääkinud väga paljude kohalike inimestega, kellel on põhjendatud küsimused, on muresid, on hirme, ja nad tahavad saada argumenteeritud vastuseid. Kahjuks see seltskond, kes ei oma kohapeal [selle planeeringuga] puutumust, ei ela seal, kellel ei ole mingit seost selle omavalitsusega, käis ja rikkus ära viisakad normaalsed koosolekud, kus kohalik kogukond oleks saanud kohalike volinike, juhtide või ametnike käest küsida. See on probleem. Seda tehti selle asemel, et pidada viisakat, argumenteeritud debatti. Seda võimalust ei lastud tekkidagi. See on see, millele ma viitasin. Vastupidi, selline käitumine on väga lugupidamatu.

Kalle Grünthal, palun, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud esikloun! Asi on selles, et te ei ole ju ühelgi koosolekul käinud. Kelle infot te jagate? Seal olid eksperdid, kes on täpselt teadlikud nendest infraheliprobleemidest ja asjadest. Need teie nõndanimetatud "eksperdid" lihtsalt pandi fakti ette, et nad ei tea nendest asjadest mitte midagi. Lugupeetud esikloun! Miks te räägite sellist asja, kui te ise pole [kohal] olnud? Kelle infot te jagate?

Hea kolleeg, teie sõnakasutus eriti viisakust [ei näita] ega eriti kaheti mõistetavuse [võimalust] ei jäta. Ma viisakuse tõttu jätan sellise sõnakasutusega vastamata. Te võiksite, ma soovitan, oma sõnakasutuse viisakust parandada. Ei ole probleemi. (Kalle Grünthal kohalt: "Vastake küsimusele!")

Ma ka hetke reageerin, head kolleegid. Tõepoolest, ega ma ei naudi vähimalgi määral sellist sõnakasutust, ükskõik kelle aadressil Riigikogu liikmest ka "esikloun" ei öeldaks. Ma siiski olen sunnitud möönma, et kuna eespool oli juttu rändtsirkusest, siis mingi võimalus selliseks sõnakasutuseks sellega anti. Aga ma siiski ei pea seda viisakaks ja sobivaks, tõesti just sellist sõnastust.

Evelin Poolamets, palun! (Kalle Grünthal protestib kohalt.) Evelin Poolamets, palun! (Kalle Grünthal kohalt: "Keldo ise räägib rändtsirkusest!") Ma sellele viitasin, hea kolleeg, see on ka põhjus, miks ma ei reageerinud, kuna tsirkuses tõepoolest on erinevaid artiste. Seetõttu ma nagu ka möönsin seda ja ei reageerinud sellele kui ebakohasele väljendile, kuigi ma pidasin seda sobimatuks. (Kalle Grünthal protestib edasi.) Hea kolleeg, lubame kolleegil sinu endisest [fraktsioonist], Riigikogu liikmel küsida. Evelin Poolamets, küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te rääkisite oma vastuses, et Eesti peab lõpetama fossiilse kütuse kasutamise elektritootmisel, aga me ju teame, et teie valitsus on vastu võtnud otsuse rajada siia 900 megavati ulatuses gaasijaamu. Gaas on ju ka fossiilne kütus. Millega te siis plaanite neid kütma hakata?

Aitäh küsimuse eest! Igaks juhuks täpsustan, pärast saab ka stenogrammist järele vaadata, et ma sellist lauset ei öelnud.  

Aga mis puudutab gaasijaamasid ja varustuskindlust, siis ka Euroopa Liidu taksonoomia tasandil on gaas nii-öelda üleminekukütus. Needsamad gaasijaamad saab tulevikus panna käitlema rohelist [kütust], on see kohalik biogaas või muu [kütus], mida nendes gaasikateldes saab kasutada. 

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Vastuses minu kolleegile Laurile te ütlesite, et Keskerakond hoiab ennast kuskil minevikus ja nii edasi. Ma kujutasin ette, et ta on selline suure habemega, lätu pääs, ja hoiab vanadusest kümne küünega kinni. Aga ei ole nii, Keskerakond on väga kaasaegne erakond. Kuskil ei ole ju ka märgitud, et me oleme tuuleenergia vastu või mis iganes. Aga me räägime energiajulgeolekust ja nendest miljonitest, mis meie maa sees on, tähendab põlevkivist. Te ise ütlesite minu kolleegile Laurile, et väga tähtis on energiajulgeolek. Aga meie põlevkivi ongi ju meie energiajulgeolek. Kuidas sellest vastandusest siis aru saada? Te räägite energiajulgeolekust ja samas põlevkivi nagu ei tähendagi energiajulgeolekut, selle te matate maha. Selgitage palun!

Aitäh küsimuse eest! Hea meelega selgitan. Põlevkivi ei pea ju maha matma, ta ongi maa all. Sealt maa alt kaevandada seda suhteliselt madala efektiivsusega põlevkütust, nagu põlevkivi on, ja uusi jaamu selle jaoks ehitada ... Tuletame meelde, et enamik põlevkiviplokke on väga vanad, amortiseerunud. Ka Eesti Energia juhatuse esimees on rääkinud, et kui me tahaksime enda pikaajalist varustuskindlust või meie energiajulgeolekut ehitada üles madala efektiivsusega põlevkivile, mille kaevandamine ajas aina raskemaks läheb, siis see on lihtsalt kulukam, see läheb rohkem maksma. Praeguste vanade jaamade käitlemiskulud on kahjuks väga suured, nende töökindlus on madal. Seda on öelnud ka Eleringi ja teised eksperdid, et näiteks nende gaasijaamadega me asendame sisuliselt vanad, kulunud, ebakindlad ja kehvasti töötavad põlevkiviplokid, me asendame need kiiresti käima [ja seisma] pandavate gaasijaamadega, mida hiljem on võimalik rohelisemale kütusele üle viia. See on see varustuskindluse koht. 

Küsimus ei ole isegi selles, kas keegi on põlevkivi poolt või vastu, vaid tuleb ikkagi panna lihtsalt reaalsed numbrid Excelisse. Ma saan aru, et see on selline vihatud tööriist, aga tööriist on tööriist, see aitab sul arvutusi teha. Mulle väga meeldis, kui vist Erkki Raasuke ütles "Esimeses stuudios", et energeetikadebatist tuleks igasugune ideoloogia välja jätta ja vaadata reaalseid numbreid. Kui me näeme, mis on põlevkivijaamade kulu, [põlevkivi] kaevandamise kulu ja käitlemise kulu, siis [saame aru, et] see lihtsalt ei ole jätkusuutlik. 

Oli ka see viide minevikku, et ajad on muutunud. Kui me räägime rahvusvahelisest finantseerimisest, siis [tuletan meelde, et] samas saates öeldi ka, et kui mõnel valitsusel tekibki idee [põlevkivisse] investeerida, siis rahvusvaheliselt on põlevkivi, nii nagu teisedki fossiilkütused, põhimõtteliselt investeerimatu. Sinna ei ole võimalik rahvusvaheliselt raha kaasata. Meil ei ole ju mõtet rahvale kärbseid pähe ajada ideega, mida vähemalt rahvusvahelise rahaga ei ole võimalik reaalselt ellu viia.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister, ma küsin oma [eelmisele] küsimusele täpsustavalt lisaks. Te ütlesite, et nendes 900 megavati koguvõimsusega gaasijaamades hakatakse tulevikus [kasutama] rohelist biogaasi. Kas ma sain õigesti aru? Kas on tehtud ka mingid arvutused, kas meil seda rohelist biogaasi jätkub? Kui ei jätku, siis kas on plaanis mingeid muudatusi või midagi selle jaoks teha?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, [gaas] on Euroopa taksonoomias üleminekukütus, tulevikus on võimekus vesiniku või näiteks biometaani jaoks. Esiteks, kõigepealt, kui palju täpselt Elering [megavatte] hangib? Ma ei ole Eleringi esindaja ja see läheb üldse kogu eelnõuteemalisest diskussioonist tegelikult kaugemale. Aga kuna energeetika[teema] siia sisse tekkis, siis ma proovin vastata, niipalju kui ma kohe nii-öelda puusalt [tulistades], jala pealt [öelda] oskan. Ehk see, [kui palju] megavatte Elering täpselt hangib, selgub hanke tulemusel. See number ei pruugi kindlasti olla see, mis on esialgu meedias välja tulnud, see võib olla palju [väiksem] ja piisab ka sellest. 

Nagu ma ütlesin, gaas on taksonoomias üleminekukütus, selle loogikaga, et tulevikus on gaasi asemel näiteks siin kohapeal toodetud biometaan või vesinik. Kuidas täpselt see ümberkalibreerimine käib, seda oskavad kindlasti Eleringi juht ja ka energeetikaeksperdid täpsemalt öelda. Siin jään ma hetkel vastuse võlgu.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea diskussioonipartner! (Naerab.) Ma olen teiega täitsa päri, ka mina ei nimetaks energeetikat millekski ideoloogiliseks, pigem on seal see selline parteiline suunitlus (Ettekandja naerab.), et milline partei siis peale [jääb]. 

Aga mina räägin sellest, mis meil on. Ikka seesama põlevkivi, mis teile väga ei meeldi. Sellega olen ma ka nõus, et need [plokid] on tõesti vanad ja et Euroopa praegu [raha] ei anna. Aga see näitab ka meie valitsuse nõrkust, sest ta ei ole suuteline Euroopas läbi rääkima ja vähemalt alustama oma tahte läbisurumist. Juba on nii mõnigi suure riigi esindaja rääkinud, et oleks võinud neid CO₂ värke ikkagi natukene madalamaks lasta. Nii et mingi diskussioon sellel teemal on. Uued põlevkivijaamad oleks ka ju teretulnud meie riigis.

Aitäh!

Siin väga küsimust ei olnud. Aga mulle tundus … Oot, mis sõna sa kasutasid, [küsin selleks,] et ma ei eksiks, [sa vist ütlesid, et] on parteilised vaated või suundumised. See on vist selle sünonüüm, et energiadebatis on ideoloogiline suund. Ma igal juhul kutsun, olenemata erakonnast, parteist, sellisest ideoloogiast korraks eemale võtma. Energeetika, meeldib see meile või mitte, on teistpidi ikkagi numbrid ja stsenaariumid, mida tarbimismahtude vastu võimalik välja arvutada. Jah, kuna meil on ühine Nord Pooli turg, siis see arvutus on keerulisem kui lihtsalt ühe nimetajaga turu puhul. Aga siiski, tarbimise vastu on võimalik erinevaid energiaportfelle arvutuslikult välja optimeerida. Tihti, ma arvan, me takerdumegi, eriti veel poliitilises debatis, sellisesse uskumusse. Kellelegi tundub, et valijatele on väga vaja öelda sõnumina lihtsalt põlevkivi, keegi ütleb midagi muud, keegi vastandub kellelegi. Seda ei ole vaja. Mina ei vastandu kuidagi põlevkivile. Ma olen näiteks öelnud, et kui põlevkivikeemias saab midagi kõrgema lisandväärtusega Eesti majanduse heaks teha, näiteks koostöös ülikooliteadlastega suudetakse midagi arendada ja see on võimalus Eesti ühiskonnale kõrgemat lisandväärtust luua, siis miks selle vastu peaks olema. Küll aga, nagu ma ütlesin, põlevkivist elektrienergia [tootmine] – see ei ole kuidagi ju minu välja mõeldud – rahvusvahelises konkurentsis lihtsalt ei toimiks. Enne ma ka ütlesin teie kolleegile, kes viitas Hiina majandusele – ta ise nentis ka seda, ta noogutas, ma nägin –, et taastuvenergiasse investeeritakse kõige intensiivsemalt. 

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Kaasettekande teeb juhtivkomisjoni, majanduskomisjoni esimees, hea kolleeg Marek Reinaas.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Arutasime seda eelnõu teisipäeval, 12. mail. Ma annan lühikese ülevaate komisjonis toimunust. Hea minister tuli ja tutvustas seda eelnõu samasuguse põhjalikkusega nagu siin. Pean ütlema, et sellele küll ei järgnenud arutelu energeetikateemadel, komisjonis me püsisime siiski eelnõu teemas. Kui minister oli eelnõu sisu tutvustanud, siis toimus arutelu. 

Kõigepealt küsis Tõnis Mölder, kuidas analüüsitakse nende investorite tausta. Ta mainis, et erinevates riikides on investoritel võimalik saada veel täiendavaid õigusi, mõnes kohas [pakutakse] elamisluba, kodakondsust, mida iganes. [Ta küsis,] kuidas see meil olema saab. Erkki Keldo vastas, et elamisloa andmist ega midagi sellist nende investeeringutega ei kaasne ja tehakse head koostööd erinevate organitega tausta väljauurimiseks, et oleks kindel, kas investorid on asjalikud ja Eesti riigile sobivad. 

Kristina Šmigun-Vähi küsis, mis suurusjärgus kulud riigile tekivad, kui selline asi püsti pannakse. Erkki Keldo ütles, et investeeringute Eestisse meelitamisega selle eelnõu puhul ei tegeleta, sellega jätkab endiselt EISA. See eelnõu räägib ikkagi konkreetselt sellest, et kui investeering hakkab jõudma planeerimismenetlusse, siis [on olemas] abimees. Selliseid abimehi saab olema majandusministeeriumis üks. Kulusid ei kaasne, sest tema töötasu saadakse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi [ressursside] arvel. 

Nii, seejärel oli arutelu nende 40 miljoni üle. Muuseas, kaitsetööstuse investeeringute puhul oleks see piirmäär 15 miljonit. Küsiti täpsemalt nende numbrite kohta. Minister andis vastused, nagu ka täna siin. 

Urve Tiidus uuris, kas on juba teada mõni investor, kes ootab selle kontaktpunkti loomist, kas on teada, et keegi on ootel ja tahaks sellist teenust riigi käest saada. Erkki Keldo kordas üle, et ühelegi konkreetsele ettevõttele või investeerimisprojektile ei tehta mingit erandit, vaid kõike menetletakse konkreetsest vajadusest lähtuvalt. Seega ei saa öelda, et kuskil mingis järjekorras seisab konkreetseid projekte, need tekivad loomulikult. 

Tekkis küsimus, kui palju suudaks aastas selliseid projekte ära menetleda see üks tubli inimene Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis. Vastus oli, et neid võiks olla viis või kuus aastas. Kui tuleb kuus sellist investeeringut aastas, siis see tähendab juba 3% SKP-st. Iseenesest võiks see olla täitsa tõhus majanduse käimatõmbamise meetod. 

Siis oli, ma arvan, päris põnev arutelu, mida võiks ka Riigikogu liikmed teada, et aga mis juhtub siis, kui Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium aitab seda projekti kiirendada, teeb ajalisi ja tööjõukulutusi sellele projektile, aga pärast tuleb välja, et see projekt ei realiseeru ühel, teisel või kolmandal põhjusel. Mis siis saama hakkab? Vastus oli selline, et põhimõtteliselt on see investori või ettevõtja seisukohast äririsk. Kui investeering asukohta ei sobi või menetluse käigus tekivad mingid muud tõrked, siis riik loomulikult ei vastuta selle eest ja [investoril] ei saa tekkida mingit ootust, et tema projekt peab kindlasti jõudma lõpplahenduseni. Teisest küljest on ka küsimus, et kui investor uttu tõmbab, kas ta peaks siis kuidagi hüvitama riigile need kulutused, mis sellele protsessile tehti. Põhimõtteliselt on see ka riigi jaoks äririsk. Me oleme valmis tegema neid kulutusi selle nimel, et Eesti investeerimiskeskkond oleks võimalikult ahvatlev. 

Seejärel arutati konkreetsete projektide koha pealt, kas [üks või teine projekt] võiks kuidagi selle [meetme] alla [minna] või mitte. Ma arvan, et seda ei ole oluline siin saalis üle korrata. Aga see, mida ütles Ivan Sergejev, kes oli ministeeriumi poole pealt komisjonis kohal, on minu arvates oluline. Tema lisas, et oluline on arvestada ka olukorraga, kus planeerimisprotsessis esitletakse esialgu mahukat strateegilist projekti, kuid hiljem esitatakse ehitusloataotlus sisuliselt teistsuguse projekti jaoks, mis ei vasta algsetele kriteeriumidele. Sellisel juhul tunnistatakse esialgne planeering kehtetuks. Seda sikku ei saa investor teha, et tuleb ja esitleb mingit hästi uhket projekti, [räägib] kümnete miljonite suurusest investeeringust ja seejärel ehitab selle asemel mingi kanakuudi. See tal läbi ei lähe. Me hoiame sel tähelepanelikult silma peal, siis planeering tühistatakse. 

Mis seal veel oli? Kuldsed sõnad Erkki Keldolt, millega võib-olla lõpetakski selle ülevaate: suurinvestorid hindavad riike tervikuna ja võrdlevad riike omavahel, Eesti tugevusteks on olnud hea maksusüsteem, suhteliselt lihtne asjaajamine ning võrreldes naaberriikidega vähene bürokraatia, samas on kitsaskohaks olnud planeeringumenetluse ajakulu, kavandatavad muudatused on suunatud selle leevendamisele. Ma arvan, et nii ongi. 

Tehti menetluslikud otsused. Esiteks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Marek Reinaas, konsensuslik otsus, teiseks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. mail, konsensuslik otsus, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, konsensuslik otsus, ja küsida eelnõu kohta arvamust keskkonnakomisjonilt, ka see oli konsensuslik otsus. [Arvamuse] esitamise tähtaeg on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg. Selline oli asjade käik meil komisjonis.

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti 200 fraktsiooni nimel Tarmo Tamm, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Täna arutleme eelnõu üle, mille kõige olulisem mõte on lihtne: kui Eestisse tahetakse rajada tootmist, teha suuri investeeringuid või tuua siia uut tööstust, siis peavad otsused sündima kiiremini ja mõistlikumalt. Täna on probleem, et planeeringud venivad liiga kaua, menetlusi on palju, kooskõlastused võtavad aega ja investoril tekib lõpuks küsimus, kas teha see projekt Eestis või mõnes teises riigis. See ei ole ainult ettevõtjate mure, see puudutab otseselt Eesti majandust, töökohti ja inimeste heaolu ning just seepärast on see eelnõu Eesti 200 jaoks oluline. 

Eelnõu loob strateegiliste investeeringute jaoks eraldi kiirendatud menetluse ehk niinimetatud ekspressraja, millega muutub riigi jaoks oluliste projektide menetlemine kiiremaks, selgemaks ja paremini koordineerituks. Oluline on rõhutada, et jutt käib suurtest investeeringutest, millel on Eesti jaoks laiem mõju, olgu selleks [valdkonnaks] tööstus, kõrgtehnoloogiline tootmine, energeetika või kaitsetööstus. Ausalt öeldes on igasugune riigi soosiv suhtumine investeeringutesse teretulnud, eriti siis, kui me räägime üle 40 miljoni euro suurustest investeeringutest, mis toovad siia töökohti ja maksutulu ning annavad hoogu kogu majandusele. Kui ettevõtja on valmis Eestisse investeerima kümneid miljoneid eurosid, siis peab ka riik suutma olla partner, [ta ei tohi olla] pidur. 

Riigid konkureerivad väga otseselt investeeringute pärast. Kui meie menetlused kestavad aastaid, aga mujal tehakse [neid asju] oluliselt kiiremini, siis lähevadki tehased, tootmine ja töökohad kuskile mujale. See eelnõu aitab Eestil selles konkurentsis tugevam olla.

Üks oluline muudatus on ühtse kontaktpunkti loomine. Praegu peab ettevõtja suhtlema paljude ametkondadega ja kogu protsess on sageli killustatud. Edaspidi aitab üks kontaktpunkt menetlusi koordineerida ja hoida kogu protsessi koos. See võib tunduda väikese detailina, aga see tähendab väga olulist muutust suhtumises. Riik ei ütle enam lihtsalt, et tegelege ise, vaid aitab asjad liikuma panna. 

Teine oluline muudatus on see, et menetlused muutuvad kiiremaks ja paindlikumaks. Strateegiliste investeeringute puhul saab loobuda mõnest vaheastmest ja liikuda kiiremini detailse lahenduseni. Samuti saab erinevaid menetlusi teha rohkem paralleelselt, näiteks saab keskkonnamõjude hindamist ja planeerimismenetlust paremini kokku siduda, et vältida dubleerimist ja mõttetut ajakulu. 

Pean vajalikuks ühe asja veel väga selgelt välja öelda: selle seadusega ei kaota tegelikult mitte keegi. Keskkonnanõuded jäävad alles, mõjusid hinnatakse edasi, kohalike omavalitsuste roll jääb alles, küll aga võidavad Eesti majandus ja piirkonnad, kuhu investeeringud tulevad. 

Teen ka ettepaneku. Kui see mudel töötab nii hästi, nagu me loodame, siis võiks tulevikus samu põhimõtteid kasutada ka väiksemate tootmisettevõtete rajamise puhul, sest lõpuks ei vaja vähem bürokraatiat ainult suurinvestorid, vaid seda vajab kogu Eesti ettevõtlus.

Eesti 200 usub, et riik peab olema lihtsam, kiirem ja ettevõtjasõbralikum. Me ei saa ehitada konkurentsivõimelist majandust nii, et head projektid jäävad aastateks menetluste taha kinni. Kutsun üles eelnõu toetama. Aitäh!

Aitäh! Fraktsioonide kõnesoove ma rohkem ei näe, ministrit ma ka siin ei näe. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 906 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 3. juuni kell 17.15. Oleme läbinud neljanda päevakorrapunkti.

Liigume viienda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 683 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Evelin Poolamets, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Selle eelnõuga muudetakse planeerimisseadust ja selle rakendusseadust nii, et liigutakse järjest suurema keskvõimu, kohaliku otsustusõiguse piiramise ja roheideoloogilise surve suunas. 

Tuulikuterror kogub Eestis tuure. Kas mäletate, kui üks kõrge Keskkonnaameti ametnik ütles avalikult välja, et omavalitsused tuleb murda ja küll selleks lahendus leitakse? See eelnõu ongi see, millest kõrge ametnik rääkis, sellega saabki kohalikke omavalitsusi murdma hakata. Maa- ja Ruumiametile antakse õigus hakata kohalikke omavalitsusi sunnirahaga survestama. Kui vald ei menetle planeeringuid piisavalt kiiresti, võib Maa- ja Ruumiamet määrata kuni 9600 euro suuruse sunniraha. See ei ole enam koostöö kohaliku omavalitsusega, see ongi see murdmine, see on surve ja allutamine. 

Planeerimisseaduse järgi peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu algatama või algatamata jätma üldjuhul 30 päeva jooksul. Paberil võib see tunduda lihtne, aga reaalses elus ei ole alati tegemist mingi küüni ega väikese laohoone planeeringuga, vaid me räägime hiiglaslikest tööstuslikest tuuleparkidest, mis muudavad terve piirkonna elukeskkonda aastakümneteks. 

Kujutage ette väikest omavalitsust, kus üks ametnik peab kõige muu töö kõrvalt menetlema korraga mitme massiivse tuulepargi projekti. Tegemist on sadade lehekülgede [pikkuste] dokumentidega, keeruliste keskkonnamõjude hindamistega, on vaja kohalikke inimesi ära kuulata ja lõputult kooskõlastada. Aga sõnum on lihtne: kui te ei tee piisavalt kiiresti, siis makske. Kui omavalitsus ei tee arendajale sobivat otsust, siis saab arendaja pöörduda kohtusse. Võin oma kogemustest rääkida, et sellega kaasnevad väikesele omavalitsusele väga suured kohtukulud. Nüüd tuleb lisaks sunniraha, mis tähendab väga suurt survet omavalitsustele. See surve võib rahaliselt ulatuda kümnetesse, kui mitte sadadesse tuhandetesse eurodesse. Kes selle lõpuks kinni maksab? Mitte arendaja, mitte riik ega ruumiamet. Selle maksab kinni kohalik inimene oma valla eelarve kaudu. See tähendab vähem raha teede jaoks, vähem raha sotsiaalteenustele, vähem raha koolidele ja huviharidusele. Selle seadusega on tuulikupargi arendajal koos Maa- ja Ruumiametiga võimalus omavalitsus põhimõtteliselt pankrotti ajada. 

Lisaks kirjutatakse planeerimisseadusesse järjest sügavamalt sisse roheideoloogilised mõisted, nagu "kestlik areng", "kestlik elukeskkond", "kliimamuutuste ennetamine ja leevendamine" ja "kliimaga kohanemine". Eelnõus on sõnaselgelt kirjas, et planeerimisel tuleb arvestada kliimamuutustega, vajaduse korral neid ennetades ja leevendades ning elukeskkonda kliimamuutustega kohandades. See on ju roheideoloogia kirjutamine seadusesse! 

On arusaamatu, miks peetakse tuulikute rajamist ja sellega kaasnevat ulatuslikku keskkonnahäiringut kliimaga arvestamiseks. Mina leian, et palju rohkem arvestaks nii kliima kui ka keskkonnaga see, kui neid hiiglaslikke tööstusmonstrumeid loodusesse üldse ei rajataks. Räägitakse rohepöördest ja kestlikkusest, kuid jäetakse rääkimata, milline keskkonnakahju tuuleparkidega kaasneb. Kui tuulik oma eluea lõppu jõuab ja amortiseerub, siis ei osata ju nende massiivsete jäätmetega sageli midagi muud peale hakata kui need maha matta. Seda kõike siis nimetatakse roheliseks energiaks, aga tegelikult [tekitatakse] uusi jäätmeprobleeme tulevastele põlvkondadele. Kus on siin looduse hoidmine, kus on keskkonnasääst? 

Lisaks tuleb rääkida efektiivsusest. Eestis ei ületa tuulikute kasutustegur sageli isegi 20%. See tähendab, et suure osa ajast seisavad need rajatised kas tuule puudumise või võrgupiirangute tõttu alakasutatuna. Nende nimel aga raiutakse metsi, lõhutakse maastikke, rajatakse uusi teid, valatakse tuhandeid tonne, lausa sadu tuhandeid tonne betooni looduskaitsealadele ja tekitatakse kohalikele elanikele müra ning visuaalset reostust. See ei ole ei säästlikkus ega kokkuhoid, see on ju raiskamine. Nüüd püütakse kogu seda ideoloogilist projekti suruda kohalikele omavalitsustele peale sunniraha ja keskvõimu surve abil. Kohalikud inimesed peavad taluma tagajärgi, aga otsused tehakse kaugel kabinetivaikuses roheideoloogiliste loosungite järgi. 

Lisaks hakatakse § 4¹ järgi planeeringute andmekogus säilitama ja töötlema kõigi planeerimismenetlusega seotud inimeste andmeid. Planeeringust huvitatud isikud, arvamuse andjad, uuringute koostajad, menetlusse kaasatud inimesed ja isegi need inimesed, keda lihtsalt menetlusest teavitatakse, [pannakse] sinna andmekogusse kirja ja [neid andmeid säilitatakse pikka aega]. Mõelge korraks, mida see tähendab. Kui inimene julgeb võidelda oma kodu, looduse või elukeskkonna eest ning avaldab mõnele tuulepargile vastuseisu, siis jääb [märge] tema osalemise kohta ja tema arvamus aastateks riiklikusse andmekogusse. See võib kaasa tuua hirmu, inimesed hakkavad mõtlema, kas üldse tasub oma arvamust avaldada, sellega võivad ju kaasneda sanktsioonid tulevikus. Meile räägitakse kogukondlikest väärtustest, kuid samal ajal toimub kogukondade survestamine ja see ei tugevda demokraatiat. 

Reformierakonna poliitika on lõhkunud Eesti majanduse. Majandus on kallite energiahindade tõttu alla käinud ja ainuke majanduse mootor viimasel ajal on valitsuse võetud laen, mida siis tulevased põlved peavad lisaks tuulikureostuse [talumisele] hakkama tagasi maksma. Reformierakonna valitsus liigub järjest [tugevama] keskvõimu, [suurema] survepoliitika ja [tugevamate] sunnimeetmete suunas, et viia ellu utoopilist roheideoloogiat. EKRE sellega nõus ei ole. Ma kutsun teid üles mitte selle eelnõu poolt hääletama. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Tarmo Tamm, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Kolmandal lugemisel on hea korraks meenutada, miks see eelnõu üldse oluline on. Põhjus on üsna lihtne. Eestis võtavad planeeringud ja erinevad menetlused liiga palju aega. Sageli on protsessid muutunud nii keeruliseks ja aeglaseks, et lõpuks kannatavad selle all nii ettevõtjad, omavalitsused kui ka inimesed, kes ootavad uusi kodusid, investeeringuid või vajalikku taristut. Minu meelest on selle eelnõu tugevus selles, et sellega püütakse süsteemi teha praktilisemaks ja loogilisemaks. Näiteks kaovad mitmed nõuded, mis on ajale jalgu jäänud. Kohustuslikud etteteavitamised ajalehes pärinevad ajast, kui info liikus hoopis teistmoodi. Tänapäeval toimub suhtlus peamiselt digitaalselt ning seadus peab sellega arvestama. 

Samuti muudetakse planeeringute süsteemi lihtsamaks. Kohaliku omavalitsuse eriplaneering kaob ning olulisi objekte saab edaspidi menetleda detailplaneeringu kaudu. See tähendab vähem dubleerimist ja vähem eraldi menetlusi. 

Oluline muudatus puudutab ka vanu detailplaneeringuid. Praegu on Eestis palju planeeringuid, mis küll kehtivad, aga mida ei ole aastate jooksul ellu viidud. Samal ajal võivad piirkonna vajadused olla täiesti muutunud. Eelnõu loob siin selgema korra. Kui planeeringut kümne aasta jooksul ei realiseerita, siis selle kehtivus lõpeb, välja arvatud juhul, kui seda põhjendatult pikendatakse. See aitab vältida olukordi, kus vanad planeeringud hakkavad arengut pidurdama. 

Samuti annab seadus võimaluse lõpetada menetlusi, mis on sisuliselt toppama jäänud. Kui projekt ei liigu edasi, siis ei ole mõistlik seda protsessi lõputult avatuna hoida.

Eesti 200 jaoks on oluline, et riigi toimimine oleks loogiline ja praktiline. Mida vähem on tarbetut bürokraatiat, seda kiiremini liiguvad edasi vajalikud investeeringud ja arendused. Samas on oluline, et kiirem menetlus ei tähendaks halvemat elukeskkonda. Planeerimisel tuleb jätkuvalt arvestada kvaliteetse ruumi [nõuete] ja kliimamuutustega. 

Minu meelest on tegemist vajaliku eelnõuga, mis aitab muuta planeerimissüsteemi mõistlikumaks, vähendada tarbetut venimist ning toetab ka Eesti majanduse arengut ja investeeringute kiirendamist. Kutsun teid üles eelnõu toetama. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 683 lõpphääletus. Seda me teeme peale saalikutsungit. 

Lugupeetud kolleegid, Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 683. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 51 Riigikogu liiget, vastu 7, erapooletuid oli 1. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Liigume tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalmaksuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 860 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun!

Üks reformierakondlane ütles selle seaduse kohta: "Ma vihkan seda seadust!" Aga see ei takista tal selle poolt olemast, me kõik teame seda. 

Ma jagan seda hoiakut. See on üks õudseimaid seadusi, mida siit läbi on loksutatud. See Riigikogu koosseis on tuntud oma oskuse ja võime poolest õudseid seadusi menetleda ja vastu võtta. Hästi lühidalt kokku võttes: me oleme just viimastel nädalatel vastu võtnud kolm seaduseelnõu, mis lõdvendavad Eesti immigratsiooni ja tööjõu sissetoomise poliitikat, [muutes selle] praktiliselt kõige liberaalsemaks terves maailmas. Kõik, kes tahavad, saavad tulla ükskõik kust maailma otsast väga lihtsasti, kõik, kes tahavad, saavad jääda väga lihtsasti ja neile ei pea eriti palju palka maksma. (Täiendus saalist.) Just! Selles mõttes on see raamistik tehtud ülilihtsaks. Sinna otsa on lükatud veel üks Euroopa Liidu pakt, mis võimaldab komisjonil meile siia nii-öelda pagulasi lükkida. See on siis see raamistus. 

Sellele otsa tehakse maksuseaduse muudatus, mis võtab ära kohustuse maksta esimese kuue kuu jooksul välistööjõu pealt sotsiaalmaksu. Sinna on muidugi butafooriana loodud juurde väikesed silmamoondustingimused, et see on mitteresident, kes siin tööd teeb, ja tööandja on ka mitteresident. Teisisõnu, kui mõni ennast välismaal registreerinud ettevõte toob Eestisse välistööjõudu, siis ta pääseb siin sotsiaalmaksu maksmisest. Me komisjonis küsisime, miks te ometi nii tegite. Vastus oli, et ega välistööjõud ka tulumaksu sellisel kujul esimesed pool aastat maksma ei pea. 

Me loome seaduse, [mille alusel] on võimalik pool aastat [olla] Eestis töötajal, kellele ei pea muide maksma enam keskmist palka ja kelle pealt ei pea enam maksma ei tulumaksu ega sotsmaksu. Loll on siis see Eesti tööandja ja loll on see Eesti töövõtja, kes käib tööl ja maksab neid makse. Aga ma arvan, et neid lolle jääb päris väheks pärast seda, kui see seadus vastu võetakse. Eriti lolliks jäävad need, kes selle seaduse poolt hääletavad. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma ütleksin natukene rängemalt, kui Martin ütles. Minu arvates tuleks selle seaduseelnõu pärast pöörduda võib-olla mõne organi poole ja küsida, kes selle tegelikult koostas. Kuidas on võimalik täna siia saali tuua [selline] eelnõu, kui me teame, et Eestis on maksud viimase kolme aastaga drastiliselt tõusnud? Ettevõtetel on väga pingeline olukord. Ja siis antakse mitteresidentidele võimalus tulla Eestisse ja töötada 183 päeva aastas, ilma et nad makse maksaksid! 

Väga lihtne näide on teedeehitus. [Seda tööd] tehakse ainult suvel. Mul on küll hirm, et Eestis registreeritud teedeehitajad peavad oma ettevõtted registreerima kolmandatesse riikidesse, tooma sealt tööjõu, ning siis, selgelt konkureerides Eestis registreeritud ettevõtetega, on neil nii suur maksueelis, et Eestis registreeritud ettevõtetel ei ole ka teoreetiliselt võimalust konkureerida ja hankeid võita. 

Ma siiralt lootsin, et teisel lugemisel siin saalis tekkinud [arutelu tõttu] – me arutasime seda neljapäeval rahanduskomisjonis ja arutasime seda ka selle nädala esmaspäeval – võetakse see eelnõu kolmandal lugemisel tagasi. Kahjuks koalitsioonipoliitikud seda ei toetanud. 

No kuhu me jõuame? Me teame, et sotsiaalmaksu koha pealt on nii Tervisekassas kui ka pensionifondis raha kogu aeg puudu. Ja nüüd me tekitame väga suurele seltskonnale [sellise] võimaluse! Kui te vaatate statistikat, siis näete, et mitteresidentide arv iga aastaga kasvab. Loomulikult kasvab, kui on võimalus makse mitte maksta, ja seda ametlikult, ilma et sa seadust rikuks. Me loome sellise võimaluse majandussituatsioonis, kus Eesti riik juba tulumaksuvabastuse [suurendamiseks] võtab sellel aastal 700 miljonit eurot laenu. Ja nüüd me tekitame ühe ettevõtlusvormi, kus mitte Eestis tegutsevad ettevõtted ega ettevõtjad, vaid kolmandatest riikidest siia tulnud mitteresidendist ettevõtjad [ei pea makse maksma]. 

Mina tõesti ei saa aru, kuidas selline idee sai üldse tekkida. Me komisjonis ütlesime, et võib-olla oleks pidanud vastupidi tegema, et kui enne oli tulumaksuvabastus ja sotsiaalmaksuvabastust ei olnud, siis oleks pidanud arutama seda, et tulumaksuvabastus sellisel moel ära jätta. Ma saan aru, kui räägitakse sellest, et üheks, kaheks, kolmeks päevaks, üheks kuuks, äärmisel juhul kaheks kuuks siia keegi tuleb. Aga pooleks aastaks, ja pärast seda võib ta poole aasta pärast siia uuesti tulla! Iga aasta võib 183 päeva töötada, ilma et makse maksaks. 

Eesti riigi valitsus, ja ma kardan, et ka Riigikogu koalitsioonipoliitikud, on leidnud, et Eesti ettevõtlus tulebki välja suretada, anda võimalus tulla kolmandatest riikidest Eestisse ja teha tööd ilma maksu maksmata. Seda soovitakse seadustada. No see tundub täpselt nii nagu aastal 2017 ja enne seda: tehti kõik selleks, et platvormitöötajad ei peaks ühtegi maksu maksma. Viimased kaks aastat on nad nagu pidanud maksma, aga ma saan aru, et maksuamet ei ole suutnud tänaseks veel aru saada, kui palju nad tegelikult maksu maksavad. Targad inimesed tegid endale osaühingud ja kui sa ühel hetkel dividendi maksad, siis selle pealt maksad tulumaksu, aga ülejäänud maksud jätadki maksmata. Keegi peab kinni maksma nende tervisekindlustuse, kui midagi juhtub, arstikulud …

Soovid sa lisaaega?

… ja kõik muu. Aga väga selgelt ei saa Isamaa Erakond mitte kuidagi seda eelnõu toetada, sest see on kuritegelik Eesti ettevõtjate suhtes. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Kalle Grünthalil on tekkinud küsimus istungi juhatajale. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Me räägime siin praegu maksuvabastustest residentide puhul, kes siia Eestisse tulevad. Aga mul on küsimus selle kohta, et põhiseaduse § 9 sätestab, et põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. Mul on küsimus: kas te olete juhatuses arutanud seda, et see eelnõu on ju sisuliselt põhiseadusvastane, sest põhiseaduse § 9 ütleb, et kohustused on võrdselt [kõigil]? Kas teil on sellist debatti olnud?

Aitäh küsimast! Juhatus sellist debatti ei pea, meie arutleme, mis komisjoni [eelnõu] läheb, ja see [sisuline] arutelu toimub komisjonides. Te ütlesite, et [me räägime] residentidest, tegelikult on siin juttu mitteresidentidest. See täpsustus on oluline.

Ja siit edasi minnes: juhtivkomisjonil, kus see arutelu toimus, on ettepanek viia läbi eelnõu 860 lõpphääletus. Selle me viime läbi peale saalikutsungit. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalmaksuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 860. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Priit Sibul, kas teil oli mingi küsimus?

Poolt oli 47 Riigikogu liiget, vastu 17, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud. Oleme läbinud kuuenda päevakorrapunkti. 

Liigume seitsmenda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse eelnõu 668 teine lugemine. Ettekandjaks palun riigikaitsekomisjoni liikme Mati Raidma.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Käesoleva eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 2025. aasta 2. juunil. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 2025. aasta 10. septembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 10. oktoobril kella 16-ks esitati eelnõu kohta väljastpoolt juhtivkomisjoni 25 muudatusettepanekut, neist 24 esitasid Riigikogu liikmed Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman, 1 muudatusettepanek oli majanduskomisjonilt. Riigikaitsekomisjon juhtivkomisjonina esitas eelnõu kohta 2 muudatusettepanekut. Arutelude käigus võeti tagasi 7 muudatusettepanekut ja nii jäi muudatusettepanekute lõplikuks arvuks 20. 

Eelnõu kohta esitasid muudatusettepanekuid või arvamusi Riigikogu majanduskomisjon, põhiseaduskomisjon, rahanduskomisjon, õiguskomisjon ja sotsiaalkomisjon, Siseministeerium, Justiits- ja Digiministeerium, Kaitseministeerium, Eesti Kaitse- ja Kosmosetööstuse Liit, Riigikohus, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Vee-ettevõtete Liit, Eesti Pank, Andmekaitse Inspektsioon, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Kohtunike Ühing, Euroopa Keskpank, Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühing, Eesti Kirikute Nõukogu, Eesti Punane Rist, Harjumaa omavalitsuspäeva korraldajad, AVSEC Solutions OÜ ja Riigikogu Kantselei. 

Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist 2025. aasta 7., 14. ja 21. oktoobri, 4. novembri, 2. ja 9. detsembri istungil ning käesoleva aasta 13., 19., 20. ja 27. jaanuari, 10. ja 23. veebruari ning 12. ja 18. mai istungil. Ühisistung sotsiaalkomisjoniga toimus 2025. aasta 7. oktoobril ja kaasatutega 2025. aasta 16. detsembril. Seega, kokku oli 15 istungit. 

2025. aasta 7. oktoobri ühisistungil sotsiaalkomisjoniga osalesid Kaitseministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Sotsiaalkindlustusameti, Terviseameti ja Riigikantselei esindajad. Riigikaitsekomisjoni 2025. aasta 16. detsembri istungile olid kaasatud Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, [Eesti] Linnade ja Valdade Liit, Eesti Pank, Riigikohus, Riigikogu Kantselei, Eesti Vee-ettevõtete Liit, Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühing, Eesti Kirikute Nõukogu, Eesti Punane Rist, Andmekaitse Inspektsioon, Eesti Kaitse- ja Kosmosetööstuse Liit, Eesti Kohtunike Ühing, Rahandusministeerium, Kliimaministeerium, Siseministeerium, Justiits- ja Digiministeerium, Kaitseministeerium ja Riigikantselei.

Muudatusettepanekute hääletamisel käesoleva aasta 10. veebruaril otsustas komisjon muudatusettepanekute tegijate seitset muudatusettepanekut täielikult arvestada. Samas olid need muudatusettepanekud vastuolus juhtivkomisjoni konsensusliku muudatusettepanekuga nr 4 ja oli problemaatilisi kohti põhiseadusega kooskõla kontekstis. Et saavutada konsensust ja maksimaalselt arvestada muudatusettepanekute tegijate ideedega, jätkati ettepanekute esitajatega arutelu, kaasati nii põhiseaduse eksperte kui ka Riigikantseleid. Selle tulemusel lepiti kokku ja töötati välja vajalikud täiendused juhtivkomisjoni muudatusettepanekusse nr 4. 

Käesoleva aasta 12. mai istungil toimusid riigikaitsekomisjonis osa muudatusettepanekute ümberhääletused ning riigikaitsekomisjoni kui juhtivkomisjoni muudatusettepaneku nr 4 täiendamine ja sõnastuste täpsustamine. Muudatusettepanekut nr 4 täpsustati seoses ümberhääletuste, keeletoimetajate ja riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja keeleliste ja normitehniliste täpsustustega ning muutunud seaduste ja Riigikogu menetluses olevate teiste eelnõude sõnastusega kooskõlla viimisega. Käesoleva aasta 18. mai istungil kiitis riigikaitsekomisjon heaks eelnõu teise lugemise teksti, seletuskirja ja muudatusettepanekute tervikloetelu. 

Head kolleegid! Enne muudatusettepanekute juurde minekut veel korra seaduse mahust. Eelnõus on 133 lehekülge, millest 60 on teiste seaduste muutmise kohta, mis põhiosas on tingitud mõistete, näiteks "hädaolukord" ja "riigikaitseülesanne" muutumisest vastavalt "kriisiolukorraks" ja "kriisiülesandeks", ning viidete korrastamisest, kuna hädaolukorra seadus, erakorralise seisukorra seadus ja riigikaitseseadus kaotavad kehtivuse. 

Lähemalt muudatusettepanekute loetelus olevatest muudatusettepanekutest. Kokkuvõtvalt: komisjon arvestas täielikult kaht, osaliselt viit ja sisuliselt kümmet ning jättis arvestamata kolm muudatusettepanekut. 

Kolm esimest muudatusettepanekut puudutavad eelnõu pealkirja. Riigikaitsekomisjoni arutelu tulemusel otsustati – see on muudatusettepanek nr 3 – muuta eelnõu pealkirja selliselt, et senise "Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse" asemel saab eelnõu pealkirjaks "Kriisiolukorra ja riigikaitse seadus", sest eelnõu reguleerimisalas on kriisiolukorraks valmistumine ja selle lahendamine. Samuti tuleb eelnõu pealkirjas säilitada sõna "riigikaitse", kuna see tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse § 104 punktist 17 ja §-st 126. 

Kogu komisjoni töö eelnõu algataja esitatud tekstiga koondub komisjoni neljandasse muudatusettepanekusse, mida komisjon 12. mail konsensuslikult toetas. Eelnõu üldsätteid otsustati riigikaitsekomisjoni ja eelnõu algatajate koostöös süsteemselt ja terviklikult muuta. Samuti lisandus riigi kaitsmise põhimõtetesse riigi kaitsmine nii küberruumis avastatud ohtude kui ka informatsioonilise mõjutustegevuse eest. Muudeti eelnõu struktuuri ning selle sätete ja peatükkide järjekorda. Korrastati kriisiolukorraks valmistumise ja selle lahendamise sätteid, kriisiolukorra mõistet ja loogikat ning kriisiülesannete käsitlust. Ümber kujundati riigikaitseliste strateegiliste arengudokumentide süsteem ja nimetused. Näiteks hakkavad julgeolekupoliitika alused kandma edaspidi nimetust julgeolekustrateegia. See on riigi julgeolekupoliitika rakendamise keskne dokument, mis määratleb poliitika põhialused, eesmärkide saavutamise viisid ja vahendid. 

Eelnõuga rõhutatakse, et Riigikogu ja Vabariigi President täidavad oma põhiseaduses toodud ülesandeid edasi ka kriisiolukorras. Vabariigi Valitsuse ülesanded said selgema ja konkreetsema sisu. Suurendati Riigikogu parlamentaarse järelevalve rolli. Samuti lisandus eelnõusse kriisideks valmistumise ja nende lahendamise kohalik tasand, sealhulgas on omavalitsusüksuste kriisikomisjonid. Samuti täpsustati regionaalse juhtimistasandi olemust. Eelnõusse lisandusid erakorralise seisukorra väljakuulutamise alused ning ka kaitsetööstusettevõtetele püsiva kriisiülesande määramise alused. Samuti on lisatud tänases seadusruumis puuduv sõjavange puudutav regulatsioon. Muudeti ka Kaitseväe juhataja ametisse nimetamise korda. Lisandus Kaitseväe juhataja kandidaadi ettekanne Riigikogu täiskogule sarnaselt Euroopa Komisjoni liikme kandidaadi ettekandega. Samuti peab Kaitseväe juhataja ametisse nimetamisele Vabariigi Valitsuse poolt eelnema riigikaitsekomisjoni nõusolek. 

Eelnõu sellest osast, mis puudutab teiste seaduste muutmist, võib välja tuua Finantsinspektsiooni seaduse, kus nähakse ette püsiva kriisiülesande määramine, kaitseväeteenistuse seaduse, kus sätestatakse politseiametniku ja päästeteenistuja sõjaaja ametikohast vabastamine ja selle erandid, ning päästeseaduse, kus sätestatakse Päästeamet kui elanikkonnakaitse eest vastutav asutus. Riigikogu kodu- ja töökorra seadust täiendatakse erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamiseks väljaspool Riigikogu töö ajagraafikut toimuva vajaliku istungi kokkukutsumise, sellest teavitamise ja otsuste menetlemise regulatsiooniga. 

Eelnõu pika menetlusprotsessi tõttu muudeti eelnõu jõustumise aega. Eelnõu kohaselt jõustub seadus 1. oktoobril 2026. Eelnõu algataja esindajad toetasid kõiki riigikaitsekomisjoni langetatud otsuseid muudatusettepanekute kohta. Eelnõu teksti viidud muudatused, sealhulgas keelelised ja normitehnilised täpsustused, on alla joonitud. 

Palun kolleegidel toetada riigikaitsekomisjoni muudatusettepanekuid ja juhtivkomisjoni otsuseid teiste muudatusettepanekute kohta. 

Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud. Riigikaitsekomisjon otsustas käesoleva aasta 12. mai istungil teha ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 20. mail. Veel otsustas riigikaitsekomisjon käesoleva aasta [12.] mai istungil teha Riigikogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada. Eelnõu teiseks lugemiseks täiskogu päevakorda lülitamise otsus oli konsensuslik. Teise lugemise lõpetamise ettepaneku osas jäi erapooletuks komisjoni liige Priit Sibul. 

Tänan veel kord kõiki, kes panustasid ideede, ettepanekute ja aruteludega eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamisse, ja olen valmis vastama küsimustele. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole, ehkki teil valmisolek oli. Avan läbirääkimised. Meelis Kiili, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Selle seaduseelnõu sünnini jõudmine ei olnud kiire ega lihtne protsess. Tegemist on ligi kümme aastat kestnud arutelude, vaidluste ja otsingutega. Selle [eelnõu] juured ulatuvad eelmisesse Riigikogu koosseisu. See ei ole ühe inimese ega ühe poliitilise jõu töö, vaid pikk protsess, millesse on oma mõtteid ja panust andnud väga paljud inimesed, sealhulgas kadunud kindral Johannes Kert. 

Aristoteles ütles, et seadus on mõistus, mis on vaba kirgedest. Just sellise põhimõtte järgi tuleb hinnata ka seda eelnõu, mitte emotsioonide, mugavuse või harjumuse järgi, vaid selle järgi, kas riik muutub kriisides paremini juhitavaks ja ühiskond paremini kaitstuks. Selle seaduse keskne eesmärk on väga lihtne: vähem segadust kriisis ja rohkem valmisolekut enne kriisi. Ka riigikaitseraportit koostades leidsime, et [õige on] põhimõte, et kui oleme valmis, siis oleme valmis kõigeks. Kui me sõjaks valmis ei ole, siis ei ole me valmis millekski. Ka see põhimõte on sellesse seadusesse sisse kirjutatud. 

Tunnistan ausalt, et alguses oli selle seaduseelnõu puhul suur oht, et me lihtsalt kirjeldame olemasolevat olukorda, jutustame ümber rahuaja [tegelikkust] ja püüame sõjaga [kaasnevaid probleeme] lahendada rahuaegsete meetoditega. Aga see ei toimi. Muutunud julgeolekuolukord nõuab muudatusi ka riigijuhtimises, vastutuses ja kogu süsteemi ülesehituses. Ausalt öeldes, ega muudatusettepanekute tegemine ei olnud lihtne, sest muudatus tähendab muutumist, muutumine tähendab mugavustsoonist väljatulekut, mugavustsoonist väljatulek tähendab palju tööd. 

Loomulik on ka see, et on väga inimlik, kui igasugustele muutustele ja muudatustele on vastuseis. Kuid inimpsühholoogiale on [omane] ka see, et kõigepealt öeldakse ei, siis proovitakse naeruvääristada, siis öeldakse, et see on põhiseadusega vastuolus, siis öeldakse, et see muutus on raske, aga hiljem jõuatakse ühisele arusaamisele ja konsensusele, et see on iseenesestmõistetav. Ja kui me selleni jõuame, siis on tulem tegelikult hea.

Komisjonist käis läbi ka arvamus, et eelnõu peab meeldima selle esitajatele ja ametnikele. Ei, seadus ei pea meeldima ametkonnale ega selle [seaduse] koostajatele. Seadus peab olema arusaadav, rakendatav ja toimiv nende jaoks, kes seda kriisi ja sõja ajal päriselt täitma hakkavad. Mul on hea meel tõdeda, et pärast esmaste vastuolude ületamist jõudsime me väga hea koostööformaadini. Siinkohal kasutan ma juhust ja võimalust tunnustada eelnõu menetlejat Mati Raidmat, kes selle väga keerulise ja pingelise olukorra ära lahendas. 

Head kolleegid! Võib-olla see tulemus ei ole ideaalne. See [tulemus] on suur. Me teame ka rahvusvahelisest kogemusest, et see on maitseküsimus, kas me teeme palju väikeseid või ühe suure. Me oleme [kuulnud] ka ühe oma strateegilise partneri juhi ütlust: "Let's make it the one big beautiful bill."

Kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Igatahes oleme me praegu jõudnud selleni, et see [seadus] ei ole ideaalne, kuid see on oluliselt paranenud. Muudatusettepanekud muutsid seaduse paremaks, sest tõid sisse selgema juhtimisloogika, täpsemad vastused ja terviklikuma riigikaitselise ülesehituse. Kriise ei käsitleta enam killustatuna, vaid ühtse süsteemina, on arusaadav, kes juhib, mille alusel valmistutakse ja kuidas hinnatakse riigi valmisolekut ja valmidust. 

Oluliselt tugevneb Riigikogu roll, [see jõuab] põhiseaduses ettenähtud tasemele. Tugevneb peaministri roll kriisijuhtimisel, sest kriisis peab olema selge juht, mitte juhataja. Tugevneb Riigikantselei vastutus peaministri toetamisel ja juhtimisabi tagamisel. Kaitseväe juhataja määramisel tagame selle, et sellesse väga vastutusrikkasse ametisse määratakse strateegiliselt mõtlev inimene. 

Hea seadusandlus tähendab selget, põhiseadusega kooskõlas olevat, praktiliselt rakendatavat ja ühiskonnas usaldusväärset õigusloomet, sellist, mis on sisemiselt loogiline, juriidiliselt toimiv ning väldib tarbetut keerukust ja vastuolusid. Kas me oleme juba täiesti kohal? Ei ole. On vaja veel palju jätkutegevusi. Näiteks regionaalse juhtimise küsimus jäi seekord välja, kuid see ei tähenda, et see teema oleks kadunud. Vastupidi, see on tulevikus oluline arutelukoht. Riigikaitse ei ole kunagi valmis. See on pidev protsess, sest muutuv julgeolekukeskkond sunnib meid kohanema, õppima ja parandama oma süsteeme ka siis, kui see on ebamugav. 

Head kolleegid! Riigi tõeline tugevus ei avaldu rahu ajal, see avaldub kriisi ajal, see avaldub sõja ajal. Aga kriisi ajal ei ole enam aega hakata vaidlema selle üle, kes juhib, kes vastutab või milline seadus mida tähendab. Need vastused peavad olema olemas enne kriisi. Just selleks see seadus tehtud ongi. Seetõttu kutsun teid üles seda seaduseelnõu toetama. Aitäh! 

Aitäh! Kalev Stoicescu, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Täna ja nüüd on Eesti riigikaitse ja kriisiohjevõime arendamise ja tugevdamise üks otsustavamaid, ütleksin, et ajaloolisemaid hetki viimastel aastatel, eriti arvestades väljakujunenud julgeolekuolukorda, mis on halb, ning lähiaastate perspektiivi, mis kahjuks ei paista veel kujunevat paremaks. Kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse eelnõu 668 on paljude aastate jooksul tehtud intensiivse töö tulemus, mis nõudis kuni viimase hetkeni põhjalikke arutelusid ja kompromisside [otsimist]. 

Täiskogule teiseks lugemiseks esitatud eelnõu muudatusettepanekute kohta on riigikaitsekomisjonis tehtud konsensuslikke otsuseid, olgu muudatusettepanekud siis täielikult, osaliselt või sisuliselt arvestatud või arvestamata jäetud. Riigikaitsekomisjonis on ju esindatud kõik Riigikogu fraktsioonid ja ka fraktsioonitud saadikud. Suur tänu neile kõigile eelnõule ja muudatusettepanekutele antud toetuse eest! 

Seetõttu pöördun ma nüüd täiskogu poole siira palvega toetada üksmeelselt või võimalikult üksmeelselt seda seadust, mis saab olema Eestile tulevikus äärmiselt oluline sõjaliste ja mittesõjaliste kriisidega toimetulemiseks kõige paremal võimalikul viisil. Sellest sõltub meie riigi käekäik, äärmuslikul juhul aga meie riigi püsimine. 

Üksmeele ülesnäitamine Riigikogu täiskogus selle seadusega seoses ei ole pelgalt ilusa skoori näitamine seinal rippuval tablool, vaid riigikaitseküsimustes meie poliitilise ühtsuse näitamine oma rahvale, aga ka Eesti liitlastele ja koguni agressorile. Ma olen nüüd rohkem kui kunagi varem veendunud, et Eesti tuleb toime ränkade katsumustega, kui need aset leiavad, üksnes siis, kui ta on riigikaitses ja kriisiohjes ühtne poliitiliselt ja ühiskonna tasandil. 

Kolleeg Mati Raidma, kellele ma avaldan väga suurt tänu tehtud töö eest, tõi esile tähtsamad aspektid, kuid lubage minulgi välja tuua mõned selgitused selle seaduse olulisuse kohta. 

Esiteks, eelnõu seob kenasti toimivasse tervikusse tsiviil- ja militaarmaailma sõjaliste ja mittesõjaliste kriiside ajal. Selleks on nii palju põhjuseid, et ei jõua üles lugedagi. Eesti ressursid on piiratud ja me peame olema valmis kasutama mis tahes ressursse kriitilises olukorras, olgu need tsiviil- või mittetsiviilpoolel. 

Teiseks, inimeste päästmine ja nende põhivajaduste täitmise tagamine on esmane ülesanne igas kriisiolukorras, mõistagi ka sõja puhul. Mis tahes kriisiolukorras, ka sõjas, kaitseme eelkõige inimesi, oma rahvast, mitte lihtsalt maad, sest mida see maa oleks väärt ilma inimesteta. Oluline on laia riigikaitse sissetoomine seadusse, sealhulgas on elanikkonnakaitse, koos riigi ja kohalike omavalitsuste rolliga, elutähtsate teenuste osutamisega era- ja riigifirmade poolt ja nii edasi. 

Kolmandaks, me näeme, kuidas sõdib idanaaber, jõhker agressor Ukrainas. Ta tapab Ukraina tsiviilelanikke bussipeatustes, sünnitusmajades, kaubanduskeskustes ja muudes sellistes kohtades. Kui puhkeb sõda, siis peab tsiviilelanikkonda viivitamatult kaitsma hakkama. 

Lisaks, me ei ela enam aastaid rahu ega sõja ajal, kuigi meie seadusandlus on traditsiooniliselt nimelt nii tuunitud. See on nüüd hall ala, millel on vähemalt 50 varjundit. Me järjest õpime ja kohaneme ka seadusandluses olukorraga, mis ei ole sõda, kuid pole ka rahu. Pealegi, mittesõjaline kriis võib kiiresti muutuda sõjaliseks. 

Ühe olulise aspekti toon veel välja. Riigiaparaadi, omavalitsuste, ühiskonna ja eraettevõtluse koondamine seaduse mütsi alla on hüppeline kvalitatiivne samm riigikaitses ja kriisiohjes. Lõpeb see silotornide aeg, et kui on kriisiolukord, ka sõda, siis iga vastutav ministeerium … 

Palun paar lisaminutit.

Kolm minutit lisaks.

... hakkab tegutsema oma seaduse või seaduste alusel ning riik tervikuna, sõltuvalt arengutest, hüppab muudkui ühest seadusest teise. Sellel seadusel on selge loogika, mis on nüüdseks kõige selgem selle koostajatele, kuid peatselt [on see selge] kõigile, kellel on oma roll selles kontekstis mängida. Suur hulk selgitavaid materjale on juba koostatud, mille eest suur tänu Riigikantseleile, nagu ka selle eelnõuga tehtud üüratu töö eest. Edaspidi on märksõnaks kommunikatsioon, sest iga Eesti elanik peab teadma, mis on tema roll kriisiolukorras, mida ta peab tegema või ka mitte tegema. Kõige suuremat rolli mängivad selles kontekstis kaitseväelased, sealhulgas kaitseliitlased ja reservväelased, päästjad, politseinikud ja piirivalvurid, kuid ka arstid ja õed, ministrid ja vallavanemad, kriitilise tähtsusega ettevõtete juhid ja personal ja nii edasi, muidugi ka Riigikogu liikmed, lõpuks aga iga Eesti inimene, kes on võimeline aitama iseennast ja võimaluse korral ka teisi. 

Suur tänu! Palun toetust sellele eelnõule ja muudatusettepanekutele, nii nagu need on riigikaitsekomisjonil esitatud. Aitäh!

Aitäh! Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlamendisaadikud! Ka mina alustan selle eelnõu puhul tänamisest. Ma soovin sotsiaaldemokraatide nimel kiita riigikaitsekomisjoni. Esiteks selle eest, et kui igas komisjonis toimuks nii sisukas debatt, kus hägustuvad koalitsiooni ja opositsiooni piirid, kus teemaga tegeldakse sisuliselt, pühendutakse valdkonnale, siis ma ütleksin, et parlamenditöö oleks hoopis teistsugune. Nii et ma kutsun kõiki teisi komisjone üles astuma riigikaitsekomisjoni jälgedesse. Loomulikult ka kõigile komisjoni liikmetele sotsiaaldemokraatide poolt suur tänu, sest ega see ei olnud kerge, väljakutseid oli palju, ja nagu öeldud, nii komisjoni juhtimisel kui ka eelnõu [menetluse] juhtimisel tehti ära väga suur töö. Loomulikult [tänan] ka kõiki, kes muudatusettepanekuid tegid. Nii et meie poolt suur tunnustus! 

Loodetavasti läheb kõik nii, nagu selle seadusega plaanitud on. Me teame, et seal on mõned uued asjad, mis on päris suured, päris põhimõttelised muudatused, mis puudutavad erinevate kriiside juhtimist, ja neid pole me sellisel kujul ja sellises ulatuses tegelikkuses rakendanud. Me oleme natuke äraootaval seisukohal, sest me täpselt ei tea, kuidas see kõik toimima hakkab, aga suhtume nendesse küsimustesse pigem positiivselt. Just see juhtimise praktiline pool on, ma arvan, päris suur väljakutse. 

Loomulikult tuleb päris mitmeid ülesandeid ja rolle alles sisustama hakata. Nii nagu ka eelkõnelejad ütlesid, seadus ise ei pane paika neid asju, mida kõike siin Eestis on vaja teha ja mida väga paljudel inimestel on vaja teha. Sellest tulenevalt kasutan ma võimalust teha üleskutse kõigile neile, kes valitsuskoalitsiooni kuuluvad. Me teame, et me panustame väga usinalt ja väga eeskujulikult raha sõjalisse riigikaitsesse. Väga paljud võimed saavad välja arendatud, plaanid on olemas, rahastus on olemas. Aga kui me räägime tervest ühiskonnast ja terve ühiskonna toimimisest – selle seaduse üks mõte ju ongi, et me ei räägi lihtsalt vastupanust, vaid me räägime sellest, et ühiskond toimiks kriiside ajal edasi –, siis see vajab oluliselt [suuremat] pingutust. See vajab nii elanikkonnakaitse kui ka kõigi teiste poolte peal seda pingutust ka raha näol, sest need asjad ei kohalikes omavalitsustes, ei Päästeameti haldusalas, ka mitte Sotsiaalministeeriumi haldusalas või mõnes muus valdkonnas ei pruugi juhtuda iseenesest. Täpselt nii nagu sõjalisse riigikaitsesse on vaja rahaliselt panustada, on vaja tagada see, et haiglad töötavad, on toimepidevad. Päästeameti peadirektor on öelnud, et 150 miljonit on vaja järgmise nelja aasta jooksul panustada elanikkonnakaitse valdkonda. Kõik muud tegevused sinna juurde. 

Ma jätkuvalt, nii nagu ma seda tegin ka ühe eelmise eelnõu puhul, toon välja, et elanikkonnakaitse puhul kõige olulisem asi, mille kohta ei ole veel otsuseid, aga mis on ühiskonna toimepidevuse ja toimimise seisukohalt oluline, on see, et oleksid varjumiskohad nii lasteaedades kui ka koolides. Neid Eestis ei ole. Kohalikel omavalitsustel ei ole võimekust nende väljaehitamisega tegeleda. Ma ei räägi nendest hoonetest, kus on olemas keldrid või paigad, mida saab varjumiskohaks kohendada, vaid ma räägin nendest hoonetest, kus neid ei ole. Ukraina kogemus ütleb väga selgelt, et kui on sõjaline kriis, siis lasteaiad ja koolid ei saa töötada, kui seal ei ole varjumisvõimalust, ning kui lasteaiad ja koolid ei tööta, siis lapsevanemad tööle ei lähe. Need lapsevanemad võivad tihti olla need, kes ühiskonda toimimas hoiavad, ka vastupanu üleval hoiavad, nad võivad olla mõnel sõjalise riigikaitse ametikohal. Me peame sellega tegelema, me peame kõik selle kiirendatud korras korda tegema. 

Teine pool on see, et kui me räägime ühiskonna vastupanust, siis me ei tohi kogu selles riigikaitse ja elanikkonnakaitse loogikas alahinnata ühiskonna sidusust, mida nii julgeolekupoliitika alused kui ka see seaduseelnõu silmas peavad. Kui ühiskond on killustunud, kui ühiskond on lõhestunud, kui ühiskonnas on ebavõrdsuse tunne liiga suur, siis on ka vastupanu- ja koostegutsemistahe oluliselt väiksem. Ka see vajab tähelepanu. 

Ma ei saa öelda, et kõik [valdkonnad astuks] meie julgeoleku tagamisel ühte jalga. Kui me seaduse poole pealt ja nendes pingutustes oleme nagu õigel teel, siis näiteks eelarve puhul, mis andis suure võidu rikkamale osale ühiskonnast, aga need, kes on kehvemas olukorras, jäid kõrvale, ei saa ma öelda, et me õigel teel oleks. Selliseid asju peaks vältima nii palju kui võimalik, et me ei võtaks sellelt healt töölt, sellelt õigelt minekult hoogu maha. 

Veel kord tunnustus suure töö eest, mis komisjonis sai tehtud. Sotsiaaldemokraadid kindlasti seda eelnõu toetavad ja me loodame, et selle [seaduse] rakendamine saab olema edukas. Ärme ära unustame, et ühiskonna sidusus, ühiskonna toimimine tähendab midagi palju rohkemat kui see, millest sõjaliste kriiside puhul tihti räägitakse. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Isamaa Erakond toetab kõiki samme, mis on vajalikud Eesti kaitse ja elanikkonnakaitse korraldamiseks ning ohtude maandamiseks. 

Ma tunnistan ausalt, et me oleme skeptilised selle eelnõu niisuguse konstruktsiooni suhtes, kuhu on kokku kuhjatud absoluutselt kõik eri tüüpi kriisid: sõrataud, tuumasõda, sõjaline okupatsioon, mäss, koroonaviirus. Eufemistlikult liidetakse see kõik kokku ja öeldakse, et [nende kriiside lahendamist] juhib Riigikantselei, või ütleme, et ta koordineerib seda. 

Me nägime seda eelnõu. Riigikogu Kantselei istungiosakond keeldus seda printimast, kuna tegemist on sisuliselt Balzaci kogutud teostega. Ja nüüd me ütleme, et praktilised inimesed, rakendajad, peavad suutma rakendada seda spetsiifilist õigusharu, mis tekib niisuguse detailiseeritusega, aga teiselt poolt on sellises üldistatusastmes. See on kindlasti tõsine strateegiline probleem. 

Teine küsimus puudutab seda, et [553] leheküljel olid esitatud märkused ja ettepanekud. Ma vaatasin, et väga tõsiselt ja kaalukalt oli seal välja seal toodud eraldi kataloog omavalitsuste ja linnade liidu [märkustega], tähendab, probleemid just nimelt nende eufemistlike kohustuste valdkonnas. Valitsuse seisukoht nende märkuste suhtes, et kuidas seda kõike tegelikult rakendada kulude, ülesannete ja vastutuse mõttes, oli see, et on selgitatud. Kellele on selgitatud, mida on selgitatud, see ei selgunud. Ma arvan, et see [seadus] kindlasti väärib seda, et me väldiksime niisugust näivuskeskkonda. Me tahame, et seadus oleks sisuliselt koos osalistega läbi töötatud nii, et oleks arusaadav, kuidas tema rakendatavus aset leiab, nagu ka härra Läänemets siin eelnevalt viitas. 

Kolmandaks, üks tahk, mida minu hinnangul ei ole selles seaduses sisuliselt käsitletud, on põhiseaduse §-st 54 [tulenev õigus osutada] omaalgatuslikku vastupanu. Seadus sätestab, ja küllap see on sõjalise kriisi olukorras tarvilik, et Kaitseväel on võimalik jätta seadusi kohaldamata, kui see on vältimatult vajalik sõjalise kriisi ületamiseks. Me kujutame seda olukorda ette. Aga täpselt sama käib ka vabatahtliku või omaalgatusliku vastupanu küsimuse kohta. 

Mõistete kohta on tulnud Riigikohtult väga tõsine kriitika, millele kahjuks vastust ka eelnõu teisel lugemisel, sisulist vastust selle mõistesüsteemi muutmise kohta, et kas see on otstarbekohane, ei olnud. 

Ma tutvusin kogu selle tekstiga. Seal oli sätestatud üks niisugune norm, mis on põhimõtteliselt häiriva iseloomuga. Kuidagi kiretult, ratsionaalselt ja hubaselt on sinna kirjutatud, et kui omavalitsused on okupeeritud, siis riik ei tee nendele omavalitsustele tasandusfondi makseid. Niisugune bürokraatlik protseduuriline norm on [kehtestatud]. See tekitab minus küll põhimõttelise küsimuse, mis puudutab ka seda loogikat, mis signaali me anname ühiskonnas niisuguste normide sätestamisel praeguses kriisideks valmistumise olukorras. 

Siin on võimalikud kaks teed. Üks võimalik tee on see, et me kirjutame sisuliselt okupeeritud territooriumide seaduse, sest ilmselgelt on ju väga palju õigussuhteid ja palju keerukamaid õigussuhteid, mis niisuguse hüpoteetilise musta stsenaariumi [teostumise] korral võiksid esile kerkida. Omavalitsuste tasandusfondi maksete küsimus on võib-olla isegi üks kõige lihtsamaid neist. 

Teine küsimus on see, et kriisitõrjega tegelevad ametkonnad peavad loomulikult valmistuma kõigiks stsenaariumideks, aga juhul kui on [teostunud] must stsenaarium, siis peab olema võimalik rakendada neid norme, mis on vajalikud erilises olukorras õiguse kohaldamiseks, selle arusaadavuse [tagamiseks], seda ka piirsituatsioonis, ja peab olema võimalik neid [norme] ka kiirelt vastu võtta. 

Aga praegu me loome pretsedendi. Me anname signaali, see võib osutuda ka rahvusvahelise kaaluga [signaaliks], me anname selle meie ühiskonnale ja rahvusvaheliselt, et me lähtume eeldusest, et usutav heidutus ei pruugi toimida ja meie enda kaitse koos liitlaste kaitsega ei pruugi osutuda piisavaks selle jaoks, et kogu meie territooriumi meie kontrolli all hoida, ning seetõttu on vaja meie õiguskorras [lahendada] okupeeritud aladel [asuvatele] omavalitsustele tasandusfondist [maksete tegemise] küsimus. See sisaldus valitsuse algatatud normides. 

Ma küsisin selle kohta Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi esindajatelt, kes omavalitsuste valdkonnaga tegelevad, ka minister Terraselt, aga ega ma sisulist vastust ei saanud. See on põhimõtteline käsitlus, et mis on meie lähtekoht. Ma arvan, et me ei peaks oma õiguskorras praegu formuleerima lähtekohana eeldust, et me korraldame riigi poolt teatud tüüpi avalik-õiguslikke suhteid avalik-õiguslike korporatsioonidega, see on siis omavalitsustega, okupatsiooni tingimustes. Ma arvan, et see on põhimõtteliselt niisugune, noh, mitte allaandev, aga libe tee. 

Ma arvan, et see norm, nii nagu bürokraatlikult, korralduslikult seda ette kujutatakse, mis on siia valitsuse poolt sisse toodud ja mida komisjon on toetanud, tuleb [siit seadusest] sellisel kujul kõrvaldada või mõelda välja mingi muu formuleering niisugusteks piirsituatsioonideks, [pannes] vajaduse korral nende piirsituatsioonide puhul kas või valitsusele kohustuse sellekohased õigusaktid sõjalise kriisi seisukohalt venitusteta esitada. Kui parlament ei saa koguneda, siis on põhiseaduse järgi võimalik need vastu võtta seadlusena. 

Lisaks on siia sisse kirjutatud ka väga palju tautoloogilisi [norme], mille puhul tekib küsimus, mis on nende mõte. Valitsus peaks kriisisituatsioonis põhiseadust täitma. See on meie eeldus. Kui põhiseadust kriisisituatsioonis ei täideta, siis on tegemist kas kuritahtliku hoolimatuse või reeturlusega. Ma nüüd dramatiseerin, mitte et mingisugust sellist tingimuslikku eeldust selles loogikas oleks, aga need normid tekitavad teatavat nõutust. 

Siin on tehtud ka rida muudatusi. Ma pean tunnistama, et seda eelnõu ei ole võimalik menetleda siin saalis olukorras, kus niinimetatud muudatusettepanekus nr 4 on muudetud 286 paragrahvi, läbisegi on neid muudetud. See ei ole, lugupeetav istungi juhataja, kooskõlas parlamendi kodukorra reeglitega. 

Nii et see on tervikuna ja kokkuvõtlikult meie mure. Soovides anda [tugeva] panuse selleks, et see seadus oleks rakendatav, arusaadav ja veenev ning et mitte anda valesid signaale – ma viitan siin sellele riskinormile, millele osundasin –, teeme me ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada, et saavutada parem sisuline kvaliteet. Ma arvan, et kiirustades ja räpakalt talitades me teeksime vea, aga nii tõsistes asjades ei ole meil lubatud vigu teha. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud 20 muudatusettepanekut. Läheme nende läbivaatamise juurde. 

Muudatusettepanek nr 1, esitaja on majanduskomisjon; juhtivkomisjon: arvestada osaliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 3. Muudatusettepanek nr 2, esitajad on Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman; juhtivkomisjon: arvestada osaliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 3. Muudatusettepanek nr 3, esitaja on riigikaitsekomisjon; juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja on riigikaitsekomisjon; juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 

Urmas Reinsalu, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Lugupeetud istungi juhataja! Minu küsimus on selle kohta, millele ma osundasin ka oma ettekandes. See [ettepanek] nr 4 koosneb risti-rästi muudetud 286 paragrahvist. Muudatusettepanekute loogika, mis on tegelikult kirjas ju seaduses, on see, et kui muudatusettepanekud tehakse, siis need peavad olema iseseisvad, üksikuid õigussuhteid reguleerivad. Aga niisugune lõõtspill! Kuidas on võimalik risti-rästi neid seisukohti kujundada? See on tegelikult ju sama paks nagu minu viidatud Balzaci kogutud teoste väljaanne.

Need muudatusettepanekud on ju komisjonist läbi käinud ja komisjoni esindaja oli ettekande järel valmis küsimustele vastama. 

Neljas muudatusettepanek on riigikaitsekomisjonilt, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Viies muudatusettepanek, esitajad on Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman; juhtivkomisjon: arvestada osaliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 4. Muudatusettepanek nr 6, esitajad on Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman; juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 4. Muudatusettepanek nr 7, esitajad on Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman; juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 4. Muudatusettepanek nr 8, esitajad on Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman; juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 9, esitajad on Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman; juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 4. Muudatusettepanek nr 10, esitajad on Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman; juhtivkomisjon: arvestada osaliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 4. Muudatusettepanek nr 11, esitajad on Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman; juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 4. Muudatusettepanek nr 12, esitajad on Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman; juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 4. Muudatusettepanek nr 13, esitajad on Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman; juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 14, esitajad on Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman; juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 15, esitajad on Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman; juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 4. Muudatusettepanek nr 16, esitajad on Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman; juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 4. Muudatusettepanek nr 17, esitajad on Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman; juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 4. Muudatusettepanek nr 18, esitajad on Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman; juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 4. Muudatusettepanek nr 19, esitajad on Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman; juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 4. Muudatusettepanek nr 20, esitajad on Meelis Kiili, Leo Kunnas, Peeter Tali ja Alar Laneman; juhtivkomisjon: arvestada osaliselt, vaadates muudatusettepanekut nr 4. 

Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 668 teine lugemine lõpetada. Aga enne järgmist ettepanekut on protseduuriline küsimus Urmas Reinsalul. Palun!

Härra istungi juhataja! Lihtsalt protokolli huvides ja tuleviku vaates. Ma kordan lihtsalt üle, et minu hinnangul seda tüüpi muudatusettepanek, mis [hõlmas] kogu eelnõu ja kuidagi põimus seal nagu raadioskeem väljajäänud muudatusettepanekutega, ei ole kodukorraseaduse loogikaga kooskõlas. Selles sisaldus viide, et me muudame kuidagi legaalseks okupeeritud alade staatuse Eesti riigis. Ma kahtlen, kas tegelikult on üldse põhiseadusega kooskõlas niisuguse formuleeringu seadusesse lülitamine praeguses rahuaja situatsioonis, kui määratletakse õigussuhteid hüpoteetilise okupatsiooni ajal.

Aitäh istungi juhatajale [esitatud] protseduurilise küsimuse eest! Muudatusettepanekud on ette loetud, nelja Riigikogu liikme esitatud muudatusettepanekud olid sisuliselt seotud kogu selle neljanda punktiga, millega muudeti [seadust] vastavalt [esitatud] ettepanekule, noh, ühe muudatusettepaneku punktina. Meil on läbirääkimised läbi ja ma kahjuks ei saa anda Kalev Stoicescule vastusõnavõttu, sest vastusõnavõtt oli võimalik läbirääkimiste käigus. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 668 teine lugemine lõpetada, aga läbirääkimiste käigus tuli Isamaa fraktsiooni ettepanek eelnõu 668 teine lugemine katkestada. Seda me peame hääletama. Asume selle ettevalmistamise juurde. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse eelnõu 668 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 11 Riigikogu liiget, vastu 53, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Teine lugemine on lõpetatud ja ühtlasi on lõppenud tänase seitsmenda päevakorrapunkti arutelu.

Läheme kaheksanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning krediidiasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 767 teine lugemine. Ettekandjaks palun kultuurikomisjoni liikme Margit Sutropi.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid siin Riigikogu saalis ning kõik tudengid ja teised õppurid, keda see teema puudutab! Kultuurikomisjon arutas õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning krediidiasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu nr 767 teise lugemise ettevalmistamist kolmel istungil: 10. veebruaril, 20. aprillil ja 5. mail. 19. mail täpsustati veel korra [eelnõu] sätteid. 

Aruteludel osalesid kultuurikomisjoni liikmed ning Haridus- ja Teadusministeeriumi, Rahandusministeeriumi, Eesti Pangaliidu ja Eesti Üliõpilaskondade Liidu esindajad. 

10. veebruari istungil tutvustas Eesti Üliõpilaskondade Liit oma seisukohti. Üliõpilaste esindajad toetasid üldiselt õppelaenusüsteemi muudatusi, eriti tervitati laenu maksimaalse summa tõstmist, toetati ka käendaja ja kinnisvaratagatise nõude kaotamist, madalamat intressi ja pikemat tagasimakseperioodi ning vanemapuhkuse ajaks [laenu] põhiosa maksete peatamist koos intressi tasumisega riigi poolt. 

Samas väljendati muret selle üle, et üleminekusätted võivad kohelda olemasolevaid ja uusi laenuvõtjaid ebavõrdselt. Eesti Üliõpilaskondade Liit leidis, et kaaluda võiks võimalust anda olemasolevatele laenuvõtjatele õigus minna vabatahtlikult üle uutele tingimustele. Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad rõhutasid, et eesmärk on saavutada õigusselge ja põhiseaduspärane lahendus, mis arvestaks nii lepinguvabaduse ja õiguspärase ootusega kui ka riigieelarve võimalustega. Ministeeriumi hinnangul ei ole võimalik kõiki olemasolevaid laenulepinguid automaatselt uutele tingimustele üle viia. Kristi Raudmäe, Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduse [valdkonna juht], selgitas, et õppelaenu maksimaalse summa määramine viiakse riigieelarve arutelu tasandile, sest siis ei ole riigieelarve veel kinnitatud, muidu võib õppelaenu summa muutmine probleeme tekitada. 

Pikalt arutleti doktorantide olukorra üle. Margit Sutrop ja Liina Kersna esitasid küsimusi selle kohta, kas doktorantidel on võimalik saada õppelaenu. Selgitused puudutasid seda, et doktorantidel on nooremteaduri leping ja eelkõige on see ette nähtud õppimise ajaks. Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad selgitasid, et näiteks ekstern ei ole seaduse mõttes üliõpilane, seetõttu talle õppelaenu ei võimaldata. Samas kinnitati, et täiskoormusega doktorantidel säilib õigus õppelaenu võtta, seda on seni võetud ja saab ka edaspidi võtta. 

20. aprilli istungil käsitles komisjon peamiselt Eesti Pangaliidu ettepanekuid ning Haridus- ja Teadusministeeriumi kompromisslahendusi. 

Pangaliit pidas oluliseks, et õppelaenu rakendamise sätted ja andmevahetuse kord oleksid pankade jaoks selged ja üheselt mõistetavad. 

Arutati ka õppelaenu intressimäära küsimust. Küsiti, kas euribori tõusu tõttu on tehtud uusi finantsprognoose. Ministeeriumi esindajad vastasid, et pikaajalistes prognoosides on intressimäärade tõusuga arvestatud. Tõnis Lukas väljendas siiski kriitilist suhtumist pangaliitu, leides, et äkki otsitakse lihtsalt põhjusi, miks eelnõu mitte toetada. Aga ministeerium rõhutas, et pankadega peetud läbirääkimiste tulemusena on eelnõu muudetud rakendamise seisukohalt selgemaks. Jõuti kokkuleppele. 

5. mai istungil vaatas komisjon läbi muudatusettepanekud ja hääletas neid. Juhtivkomisjon otsustas konsensuslikult arvestada Haridus- ja Teadusministeeriumi ettepanekuid, mis puudutasid muu hulgas krediidiasutuste õigusi õppelaenu andmisel, intressi arvestamise korda ning andmevahetuse regulatsiooni riigi tagatise rakendumisel. Arutati ka seda, millest lähtuvalt võidakse laenu andmisest keelduda. Peamine [tingimus] on see, et ei tohi olla õppelaenuvõlglane. 

19. mail neid sätteid täpsustati. 

Olulisema poliitilise aruteluna käsitleti Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanekut õppelaen lapse sünni korral osaliselt või täielikult kustutada. Tõnis Lukas ja Helle-Moonika Helme rõhutasid, et riik peaks rohkem toetama laste kasvatamist ja noori peresid. Ka Signe Kivi leidis, et noorte perede toetamine on oluline investeering tulevikku, sest kuigi see on kulu, võib see pärast tuua ju rohkem maksumaksjaid. Komisjoni esimees Liina Kersna aga juhtis tähelepanu, et tegemist on laiemalt perepoliitilise küsimusega, mida tuleks käsitleda tervikuna, ja see on sotsiaalkomisjoni pädevuses. Jass Juuremaa, Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduspoliitika elukestva õppe osakonna kõrghariduse valdkonna peaekspert, selgitas, et õppelaen on eelkõige õppimist toetav riiklikult garanteeritud finantsmeede, mille tingimusi on eelnõuga juba muudetud, näiteks intressid on langetatud, tagatisenõue on kaotatud, laenusumma on tõstetud 6000 euroni aastas, samuti ei ole enam vaja käendajat. Riigipoolse laenukustutuse laiendamine lapse sünni korral on aga poliitiline valik, mis toob riigieelarvesse täiendava ja kasvava kulu. Ta tõi näite, et kolme lapsega laenuvõtja puhul võib riigi hüvitis sel juhul ulatuda 36 000 euroni. Aastas tähendaks see 24–72 miljonit eurot, sõltuvalt laenuvõtjate arvust. 

Kokkuvõttes leidis kultuurikomisjon, et eelnõu muudab õppelaenusüsteemi paindlikumaks, parandab õppelaenu kättesaadavust ning loob selgema õigusliku raamistiku nii õppijatele kui ka krediidiasutustele. Juhtivkomisjon toetas muudatusettepanekuid konsensuslikult ja otsustas valmistada eelnõu ette tänaseks teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogus. 

Eelnõu kohta on kokku esitatud 12 muudatusettepanekut. Kultuurikomisjon esitas 11 muudatusettepanekut, mis on ette valmistatud koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Rahandusministeeriumiga, kes muudatusettepanekuid ka toetab. 

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni muudatusettepanek, millega nähakse ette õppelaenu kustutamine lapse sünni korral, leidis komisjonis toetust häältega 4 poolt, 2 vastu ja 1 erapooletu. Haridus- ja Teadusministeerium ning Rahandusministeerium ei toeta Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud muudatusettepanekut, mis puudutab õppelaenu kustutamist lapse sünni korral. Esitatud muudatustel on suur eelarveline mõju, millega ei ole riigieelarves ega ka eelarvestrateegias arvestatud. Esitatud sõnastuses tekitavad muudatused mitmeid rakendamisega seotud küsimusi. 

Tänan teid tähelepanu eest ja vastan hea meelega küsimustele.

Aitäh! Teile on mõned küsimused. Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tegemist on väga olulise ja kaua oodatud eelnõuga. Ma sain aru, et praegu on õppelaenu maksimummääraks 6000 eurot aastas, aga tahtsin küsida, mis oli varem või mis on praegune õppelaenu maksimummäär. Ja veel üks küsimus: miks on olnud nii madal huvi õppelaenu vastu?

Suur aitäh teile küsimuse eest! See on väga oluline küsimus. Tõesti, see määr oli alguses väga väike, praegu on see 3000 eurot ja tõuseb 6000 peale. On räägitud ka selle suurendamisest, aga põhimõtteliselt on nii, et tegelikult saab seda igal aastal muuta. Kui seda [hakatakse arutama koos] riigieelarve aruteludega, siis raskus on ikkagi selles, et tagasi maksavad [seda laenu] ju ikkagi üliõpilased ise, aga Rahandusministeerium peab seda tagama sel juhul, kui näiteks keegi õppelaenu [tagasi] ei maksa. Praegu, uue seaduse järgi maksab [riik] ka nii-öelda intressi põhiosa, kui keegi jääb lapsepuhkusele. Nii et tegelikult riigil kulutused sellega seoses on. Aga see on tõesti siia sisse arvestatud ja põhimõtteliselt on võimalik seda ka elukalliduse tõustes, või ütleme, tudengite huvi [suurenemise] korral muuta. Arvestama peab, et see [laen] tähendab muidugi suurt vastutust ja hiljem on tagasimaksed suur kulu. Tudengitel on vaja võib-olla hiljem võtta ka kodulaenu või mingeid muid asju soetada, neile ei taheta liiga suurt koormat panna. Aga põhimõtteliselt arvestatakse, et see summa võib tõusta, sest on huvi selle vastu, et üliõpilane saaks pühenduda õppimisele ega peaks samal ajal töötama. 

Miks huvi on nii väike olnud? Kindlasti oli üks põhjus varem just see, et oli vaja käendajaid. Kahe käendaja olemasolu [nõude] me kaotasime juba enne ära, siis pidi olema üks käendaja, nüüd võetakse üldse maha see tagatise ja see käendaja nõue. See muudab [laenamise] kindlasti lihtsamaks ja muudab selle lihtsamaks ka pankade jaoks. Pankade jaoks ei ole see olnud üldse atraktiivne toode. Ainult kaks panka pakuvad praegu õppelaenu ja nad ütlevad, et see on neile tülikas kohustus, aga nad ikkagi mõistavad oma vastutust ja on seda [pakkunud]. Lootus on, et pangad tulevad [muudatustega] kaasa. Selle [eelnõuga] on HTM ja paljud inimesed vaeva näinud, pidanud läbirääkimisi, et [pangad] mõistaksid, et see tudengeid toetab. See [protsess] on muudetud ka lihtsamaks. 

Teiseks, me oleme päris palju rääkinud sellest, et tuleb langetada intressi. Need on olnud pikaajalised läbirääkimised. Praegu ei arvestata mitte ainult seda, et intress langeb, vaid arvestatakse kogukulu, mis tekib intressist pluss euriborist. Teatud summast alates hakkab riik seda osa tasuma. Kui euribor tõuseb ja tekib suur risk, et [intressimäär on] üle 5%, hakkab riik seda [tekkinud vahe tasumist] tagama. See on ka riigile täiendav risk ja kulu, aga nagu öeldakse, riik peab ju seda võimaldama, selleks et tudengid ikkagi saaksid just õppimisega tegelda. 

Üliõpilaskondade liiduga läbirääkimistel on palju räägitud sellest, et üliõpilased eelistaksid pigem õppetoetusi kui õppelaenu, aga samas on see ikkagi oluline meede, mis peaks aitama kaasa sellele, et nad saavad õppimisele pühenduda. Tagasimaksperioodi on ka pikendatud. Selles mõttes võiks koormus olla väiksem, see [laen] võiks olla atraktiivsem ja seda võiks olla lihtsam saada. Nii et loodame, et see on midagi sellist, mida tudengid tervitavad.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea pinginaaber komisjonis! Ma küll ise osalesin komisjoni [istungil], aga ma ka küsin. See teema tuli jutuks ka esimeses küsimuses, [sa mainisid] õppetoetusi. Kas kusagilt on see [teema] läbi käinud, kas või nendel komisjonide istungitel? Ma ise enam ei mäleta. Kas Haridus- ja Teadusministeerium on mingeid samme astumas, et ka nii-öelda seaduse teine pool, mida me praegu ju otseselt ei [muuda], pigem me räägime õppelaenudest, ette võtta ja vaadata üle erinevad alused, mismoodi [õppetoetusi] jagada, kas [neid] tuleks tõsta või mitte? Kas see ka kuidagi läbi käis või seekord mitte?

Suur aitäh! Minu mäletamist mööda – peaks hoolikalt veel protokolli lugema – ei olnud see otseselt see teema. Tudengid on markeerinud, et see on nende jaoks hästi oluline. Aga nad on samavõrd markeerinud ka seda, et peale õppetoetuste sooviksid nad seda, et toodaks tagasi tulemusstipendiumid, selleks et õppimisele pühendumine saaks ka nagu finantsiliselt toetatud ja motiveeritaks, ütleme, rohkem pingutama ja see oleks ka [rahaliselt] kaetud. 

See on kindlasti seotud riigieelarveliste võimalustega, aga ma olen teiega täiesti nõus, et seda diskussiooni tuleks jätkata. See on jällegi poliitiliste valikute küsimus, need [valikud] tõenäoliselt saavad pigem Riigikogu järgmiste valimiste teemaks, me ei lahenda seda ära selles komisjonis. Kui me praegu teeme ära selle ühe sammu, siis on ikkagi päris oluline muutus tehtud. Mitu korda ma siin lugesin ette, et tudengite elu on tehtud nagu lihtsamaks ja on hea meel, et ka pangad ja pangaliit on lõpuks sellega kaasa tulnud.

Irja Lutsar, palun!

Hea ettekandja! Lugupeetud juhataja! Ma usun, et see oli arutelul, aga ma soovin, et sa seda kordaksid. Kas oli arutelul niisugune Ühendkuningriigi variant, et inimesed saavad õppelaenu, aga teatud töökohtadel või riigile vajalikel ja suhteliselt tagasihoidlikult tasustatud töökohtadel [töötades seda] tagasi maksma ei pea? Sealjuures need [inimesed], kellel tõesti on hea palk, maksavad seda tagasi. Kas niisugune arutelu oli ka laual? Ühendkuningriigis, niipalju kui mina tean, töötab see üsna hästi ja on juba aastaid töötanud. 

Aitäh jällegi küsimuse eest! See on tõesti selline asi, mis kõrghariduspoliitika üldistes aruteludes on olnud teemaks, et mis [alusel] võiks toimuda see kustutamine. Tundubki, et on kaks varianti, mida tagasimaksete puhul lisaks soovitakse: ühel juhul [soovitakse] siduda see laste saamisega ja teisel juhul hoopiski töötamisega. Sinna juurde [soovitatakse] ka näiteks seda, et tööandjad saaksid ise [laenu] kustutada, mitte [ainult nii], et riik kustutab teatud erialadel ja peab palga suurust silmas, vaid ka näiteks tööandjad saaksid midagi teha. Meie ei ole nende variantideni jõudnud ja komisjonis neid otseselt ei kaalutud.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad ja vaatajad! Eelkõneleja andis väga hästi sellest [eelnõust] ülevaate. Ka meie fraktsioonina [seda eelnõu] suures pildis toetame. Kindlasti on oluline, et kõik see, mis puudutab õppelaene, läheb üliõpilastele soodsamaks ja selle [laenu] taotlemine läheb mõnevõrra lihtsamaks. Üleüldiselt on need sammud õiges suunas. Seda on kinnitanud ka Eesti Üliõpilaskondade Liit ja Eesti Õpilasesinduste Liit, kes on üheselt ja selgelt ka öelnud, et seadust, mis reguleerib ennekõike õppetoetusi ja õppelaene, on teatud osas kindlasti vaja muuta. See, mis puudutab näiteks käendajate [nõude] kaotamist, intressimäära langetamist või ka [laenu] maksimaalse määra tõstmist, on igati tervitatav. 

Aga oma lühikeses sõnavõtus rõhutan ma üle just seda teist poolt seadusest, mis puudutab õppetoetusi. Ma panen taas kord kõigile südamele, et nii nagu üliõpilased ise, muretsevad ka paljud teised osapooled just selle pärast, et vajaduspõhiste õppetoetuste määrad on selgelt ebapiisavad. Samuti on nende määramise alused vaja üle vaadata. Lisaks on seal mitmeid arvestuslikke väljakutseid, näiteks see, et kui vanematel on kohustus kõrgharidust omandavat last ülal pidada kuni selle 21. eluaastani, siis õppetoetuste taotlemisel kuulub tudeng vanemate leibkonda [arvestuslikult] kuni 25. eluaastani. Sarnaseid detaile on õppetoetuste puhul kindlasti veel, neile on ka Eesti üliõpilased ilusti ja korrektselt viidanud. 

Meie üleskutse Haridus- ja Teadusministeeriumile on see, et selle temaatikaga selle seaduse arutelu ei lõpeks ja õppetoetuste osa võetaks järgmises etapis tõsiselt ette, vaadataks üle erinevad piirmäärad, nii [toetuste] määramise alused kui ka laiemalt õppetoetustega seonduvad väljakutsed meie üliõpilaste jaoks. Aitäh!

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Head komisjoni liikmed! Head Riigikogu liikmed ja kõik, kes meid ekraanide taga jälgivad! Tõepoolest, see teema, millest me selle eelnõuga seoses siin räägime, on väga oluline ja oluline just tuleviku seisukohalt. Seda eelnõu, nagu siin on ka juba öeldud, on tudengid oodanud kaua. Me teame, et elu on vahepeal edasi läinud ning õppelaenu saamine ja ka õppelaenu suurus oli ajale jalgu jäänud. Selles mõttes on see igati samm õiges suunas. 

Aga nagu me kuulsime, kahjuks ei arvestanud Haridus- ja Teadusministeerium ning Rahandusministeerium Eesti Konservatiivse Erakonna muudatusettepanekut, mis näeb ette õppelaenu kustutamise lapse sünni korral. Me teame, et aeg, mil noored inimesed õpivad ja omandavad teadmisi edasiseks eluks, langeb sageli kokku ajaga, mil nad tutvuvad, armuvad, loovad pere ning tahaksid hea meelega ühitada pereelu ja õppimist. Noored on meil teatavasti tublid ja jõuavad palju. Me teame isegi, kui palju kergem on noorelt lapsi saada ja kasvatada, see kõik käib siis kui muuseas. Selle võrra lihtsam on ka tulevikus, sest peale ülikooli lõpetamist hakkab tööelu aega võtma, aga kui sul lapsed on selleks ajaks juba olemas, siis sa ei pea enam töös pause tegema. Eriti puudutab see noori naisi, kelle karjäär ei pea siis katkema. Just see muudatusettepanek oleks andnud meie tarkadele ja tublidele noortele suurepärase võimaluse soovi korral samaaegselt õppida ning luua pere ja saada lapsi, võtta õppelaenu ja katta sellega oma igapäevaseid kulusid, ilma et nad peaks õppimise ja pere kõrvalt ka veel tööl käima. Sellega oleks loodud suurepärane võimalus. Riik oleks tulnud neile [noortele] toeks ja abiks, sest kui noorel haritud perel oleks õpingute ajal saadud kolm last, ei oleks neil lisaks sellele, et neil on olemas lapsed ja nad saavad pühenduda oma karjääri ülesehitamisele, olnud enam vaja mõelda õppelaenude tagasimaksmisele, sest riik oleks võtnud selle kohustuse tervikuna enda peale. 

Me teame, et meie armas ja ainuke kodumaa, meie Eesti, eestlaste riik, ainuke koht maailmas, kus elades ja töötades me saame rääkida eesti keeles, on praegu ajaloo suurimas demograafilises kriisis. See tähendab, et kui need protsessid, suundumused ja eelkõige poliitikad jätkuvad, siis juba mõne inimpõlve pärast on meil käes demograafiline katastroof, mis paneb küsimuse alla meie riigi ja rahva kestmise, mis on kirjas meie põhiseaduses ja mis selgesõnaliselt defineerib ära, milleks meie riik on loodud, ning seeläbi annab selged suunised ka poliitikutele, kes mandaadi saanuna on kohustatud igati seisma põhiseaduslike eesmärkide kaitsel. 

See meede, mille meie erakond selle eelnõu väljatöötamisel ette pani – seda me, muide, oleme teinud ka varasemalt –, oleks väga selgelt töötanud kõige ja kõigi huvides. See oleks olnud üks parimaid võimalusi kujundada demograafilisi protsesse riigi toel nii, et kedagi millekski ei survestataks ega sunnitaks, aga samas toetataks just neid noori, kes soovivad luua õppimise ajal pere ja saada lapsi. Lapsed on meie kõigi elus suur rõõm, eriti siis, kui meie silmad ei ole sellele suletud, kuna me peame maadlema igapäevaelu murede ja toimetulekuga. Just seda eesmärki oleks see muudatusettepanek täitnud. 

Mul on hea meel, et komisjonis leidis see ettepanek ülekaaluka toetuse, mis omakorda näitab, et arusaam meie riigi ja rahvuse tulevikust on erakondadeüleselt muutumas, eriti selles osas, et saadakse aru, kui oluline on toetada meie noori, just neid, kes tahavad ja suudavad edukalt õppida ning samal ajal luua ka pere ja saada lapsi.

Kahju aga, et ministeeriumiametnikud – olgu öeldud, et haridus- ja teadusministri erakonna esindajad komisjonis selle olulise muudatuse hääletusel ei olnud – väljendasid nii tugevalt oma vastuseisu sellele ettepanekule. Nagu ikka, taandati kõik rahale. On tõesti kahju, et praegune valitsus ei suuda mõelda kaugemale hetkeolukorrast. Eriti kummaline on, et seda poliitikat juhib erakond, kes tuli poliitikasse lipukirja all, et neil on pikk plaan. "Eesti 200" pidi ju tähendama, et meie riik, meie rahvusriik, mis on kirjas meie põhiseaduses, saaks tähistada ka oma 200. aastapäeva. Aga paraku ilma lasteta, kes sünniks meie tarkadele ja tublidele noortele, seda lihtsalt ei juhtu. Eestit sellisel kujul ei ole enam juba 30–50 aasta pärast, Eesti lihtsalt ei vea välja 2126. aastani. 

Et aga mitte ametnikele liiga teha – ma arvan, et nad noorte inimestena mõistavad suurepäraselt, et see on hea ja uusi põlvkondi toetav ettepanek –, tuleb tunnistada, et nad osundasid oma vastulausetes väga selgelt, et see, kas õppelaenu tagasimaksed siduda laste saamise ja laste arvuga, nii et kolme lapse olemasolu korral oleks riik õppelaenu kustutanud, on eelkõige poliitiline otsus. Seetõttu olen ma täiesti kindel, et kui need poliitikad peaksid muutuma, kui Eesti saab valitsuse, kes toetab igati lapsi, peresid, suurperesid, toetab tarku ja tublisid noori näiteks ka sellesama laste [sünni korral] õppelaenu kustutamise meetmega, siis saavad needsamad ametnikud tulla ühel ilusal päeval Riigikogu kultuurikomisjoni juba valitsuse koostatud eelnõuga, õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning krediidiasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõuga, kus on kirjas, et lapse sünni korral kompenseerib riik ühe kolmandiku laenusummast ja kolmanda lapse sünni korral kustutatakse kogu alles jäänud õppelaenu jääk kuni nullini. 

Sellise otsuseni ei ole enam kaua jäänud, sest valimised on juba kümne kuu pärast. Kui rahvas ja sealhulgas meie noored teevad teistsuguse valiku poliitikate osas, siis on kõik võimalik. See otsus lihtsalt tuleb ära teha, sest seda vajavad meie riik ja rahvas, selleks et me jääksime kestma üle aegade. Seda vajavad ka meie tublid noored, meie kõige kallim rahvuslik aare, ja eelkõige meie naised, kes saavad sellisel juhul muretumalt ühitada õpingud ja pereelu, ja pärast õpingute lõppu omakorda töö- ja pereelu, ilma et nad peaks laste saamiseks katkestama oma tööalase karjääri just siis, kui on parim aeg seda üles ehitada. Lapsed on neil siis juba olemas, rõõmuks neile endale, aga selle rõõmuga oleks toetatud ka meie vaba ja armsa riigi tulevik. Aitäh!

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Meie fraktsiooni hinnangul on tegu seaduseelnõuga, mis kindlasti väärib toetust, kuna see liigub õiges suunas. 

Loomulikult ei ole siin tegemist revolutsiooniga. See eelnõu ei lahenda kindlasti kõiki Eesti kõrghariduse probleeme ega tee õppurite elu üleöö muretuks, kuid tegemist on pragmaatilise, mõistliku ja kaua oodatud sammuga. Võin seda oma kogemuse põhjal öelda. Omal ajal olin mina vist üks esimestest, kes võttis õppelaenu. Seda tudengite abimeedet katsetati 1990-ndatel esimest korda ja siis oli ühest küljest natuke naljakas, teisest küljest kummaline vaadata, kuidas üliõpilased hakkasid kõik üksteise käendajaks, sest teisi käendajaid ei olnud paljudel eriti kuskilt võtta. Nii et on hästi positiivne, et süsteem muutub nüüd paindlikumaks ja [õppelaen] kättesaadavamaks. Käenduse nõude kaotamine on minu meelest kindlasti mõistlik samm. 

Loomulikult on positiivne intressimäära vähendamine ja pikem tagasimakseperiood. Omal ajal oli kaks nominaalset õppeaega. Nüüd on see [periood pikem] ja see annab [noortele] kindlasti rohkem hingamisruumi, kui nad on oma õpingud lõpetanud ja alustavad tööelu, loovad pere, otsivad oma esimest kodu ja nii edasi. 

Vaatame otsa faktidele. Siiamaani on õppelaenu kasutanud umbes 4% võimalikest õppuritest, see tähendab, et see süsteem ei ole töötanud nii, nagu oleks pidanud. Kui selline instrument on olemas, siis miks seda kasutab nii väike osa sihtrühmast? Eelnõu on vähemalt aus katse seda süsteemi reaalselt paremaks muuta. Ma arvan, et õppelaenutaotlejate arv kasvab kindlasti suuremaks. Aeg näitab, aga seda statistikat on pärast huvitav lugeda. 

Positiivne on ka see, et menetluse käigus on olnud kaasatud üliõpilased, ülikoolid, pangad ja teised osapooled. Mitmeid ettepanekuid on menetluse käigus arvesse võetud, mis, ma arvan, on hea õigusloome tunnus, kuid paraku ei juhtu nii iga eelnõuga, mis siia Riigikokku jõuab. 

Ausalt öeldes tekkis eelnõu lõplikku varianti lugedes isegi natuke kummaline tunne, sest kui Haridus- ja Teadusministeerium oleks kõigi oma reformide ja probleemidega tegelenud sama süsteemselt nagu selle eelnõuga, sama põhjalikult ja konstruktiivselt, siis ma arvan, et me võiksime täna rääkida ühest tõeliselt tõhusast ministeeriumist. Aga paraku see nii ei ole. Me mäletame erinevaid haridusreforme, mida tehti kiirustades ja ebapiisava ettevalmistusega ning mis on tekitanud rohkem probleeme ja küsimusi, kui on andnud vastuseid. Olgu nendeks õpetajate puuduse küsimus, koolivõrgu probleemid, kurikuulsad digilahenduste tõrked, üleminek eestikeelsele õppele, mis tekitab siiamaani hästi palju probleeme ja ministeerium, paistab, jääb nendega kohati hätta, või segadused kõrghariduse rahastamisel. Viimane näide on needsamad õpilasekskursioonid kultuuriobjektidele ja nii edasi. See [mure] on siiamaani lahendamata ja on tekitanud juba päris suure kaose. Sageli jääb lihtsalt mulje, et ministeerium tegeleb tagajärgedega alles siis, kui probleemid on juba liiga suureks kasvanud. 

Aga selle eelnõu kohta ma ütlen veel kord, et meie fraktsioon seda kindlasti toetab. Loodame, et ka järgmised initsiatiivid, mis on haridusega seotud või Haridus- ja Teadusministeeriumilt tulnud, on sama hästi ette valmistatud. Vähem bürokraatiat ja rohkem võimalusi! Aitäh! 

Suur tänu! Järgnevalt kolleeg Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid, Eesti mehed, Eesti naised! Ma ka loomulikult hääletan selle eelnõu poolt, aga mitte sellepärast, et tegemist oleks eriti julge või tervikliku reformiga, vaid sellepärast, et alternatiivi enam tegelikult ei ole. Eesti õppelaenusüsteem on olnud aastaid vinduv ja poolhalvatud ning nüüd lõpuks tehti midagi ära. 

Aga ma ütlen, et ma ikkagi endiselt eelistaksin eelnõu, mille ma esitasin juba 2023. aastal. Tol ajal lükati see tagasi põhjendusega, et kohe-kohe tuleb valitsusest terviklik ja kompleksne kõrgharidusreform. Lubati suurt pilti, süsteemset lähenemist ja põhjalikke lahendusi. Nüüd on möödas kolm aastat, suurt reformi ei ole tulnud. Küll aga on vahepeal lisaks varasematele analüüsidele, strateegiatele, nõupidamistele ja konverentsidele tulnud jälle uued raportid, analüüsid, strateegiad. Kõik need on toonud välja ühed ja samad probleemid, aga midagi muutunud ei ole. 

Vaat, see on nüüd ehe näide selle kohta, kui aeglane, kohmakas ja saamatu on meie poliitika selles olukorras, kus probleemid on ammu ja ammu teada. Kolm aastat on kulunud, et jõuda lahenduseni, mis teeb paljuski ära needsamad asjad, millest on räägitud juba aastaid: lihtsam ligipääs ja paindlikum süsteem. 

Aga kõige suurem erinevus toonasest eelnõust on ikkagi väärtustes. 2023. aasta eelnõu lähtus põhimõttest, et kõrghariduspoliitika ei peaks olema ainult finantsinstrument, vaid ka tulevikupoliitika. Nüüd öeldakse, et selleks raha ei ole. Aga nii paljude analüüside ja raportite järeldused on, et meie investeeringute suund või rõhuasetus on käest ära. Liiga palju raha läheb betooni ajal, kui liiga vähe mõeldakse inimestele. 

Mul on tore öelda, et eelmisel nädalal saime rõõmsa uudise, et Tartu Ülikool tahab Maarjavälja uue õppe- ja teaduslinnaku rajamist. Kogu kompleks läheb maksma 100 miljonit eurot. Raske oleks ette kujutada, et selle summa juurde ka jäädakse, kindlasti läheb see kallimaks. 

Selle raha ja muu betooni valatud raha eest saaks teha hoopis midagi muud, midagi hoopis paremat. Selle raha eest võiks tõsta õppejõudude palka. Selle raha eest võiks palgata väga tuntud, väga häid välisõppejõude. Selle raha eest saaks luua õppelaenusüsteemi, mis päriselt aitab noortel inimestel elu alustada. Ülikooli kvaliteeti ei loo betoon, vaid loovad inimesed. Seni, kuni Eesti kõrghariduspoliitika peamine ambitsioon väljendub uutes hoonetes, mitte inimestes, me jäämegi rääkima kriisist, ilma et me seda tegelikult lahendaksime. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. 

Asume eelnõu 767 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Kokku on eelnõu kohta tehtud 12 muudatusettepanekut. Muudatusettepanek nr 1, esitanud on selle kultuurikomisjon; juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitanud on samuti kultuurikomisjon; juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitanud on samuti kultuurikomisjon; juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Neljas muudatusettepanek, esitanud on kultuurikomisjon; juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Viies muudatusettepanek, esitanud on selle Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon; juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Õnne Pillak, palun! 

Reformierakonna fraktsiooni nimel palun seda muudatusettepanekut hääletada. 

Aitäh! Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 12 Riigikogu liiget, vastu 45, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Järgnevalt kuues muudatusettepanek, mille on esitanud kultuurikomisjon; juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Seitsmes muudatusettepanek, samuti on esitanud kultuurikomisjon; juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kaheksas muudatusettepanek, esitanud on kultuurikomisjon; juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Üheksas muudatusettepanek, selle on esitanud kultuurikomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 10. muudatusettepanek, selle on esitanud kultuurikomisjon; juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 11. muudatusettepanek, mille on esitanud samuti kultuurikomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Viimase, 12. muudatusettepaneku on samuti esitanud kultuurikomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 

Head kolleegid, me oleme eelnõu 767 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 767 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Tänane üheksas päevakorrapunkt on maaelukomisjoni algatatud kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu 859 teine lugemine. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli maaelukomisjoni esimehe Urmas Kruuse. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Auväärsed Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Tõepoolest, 11. mail arutas maaelukomisjon eelnõu teise lugemise ettevalmistamist. (Sumin saalis.) Olid kutsutud Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi kalanduspoliitika osakonna juhataja Sigmar Suu, Eesti Kaugpüüdjate Liidu juhatuse liige Mati Sarevet …

Head kolleegid, saalis on lärm, me ei kuule ettekandjat. Kui te soovite omavahel arutada, siis palun tehke seda saalist väljaspool. Siin saalis on meil ennekõike vaja kuulata ettekandjat. Urmas Kruuse, jätkake, palun!

… ja õigusnõustaja Mart Blöndal.

Üks hetk veel, Urmas! Kas mikrofone saaks järsku kuidagi tõsta?

Üks, üks, kaks, kaks.

Läks paremaks.

Läks paremaks?

Läks oluliselt paremaks. Aitäh!

Okei. Aitäh! Tähtajaks ei olnud komisjonidel, Riigikogu liikmetel ega fraktsioonidel muudatusettepanekuid. Koostöös ministeeriumiga tegi sektor kaks muudatusettepanekut, mis on teile esitletud seletuskirjas ja kõikides muudes dokumentides. Esimene muudatus puudutas vabanenud püügivõimsuse kasutamist ja teine muudatus puudutas kalalaeva registrist kustutamise tähtaja pikendamist 36 kuult 66 kuule. Need muudatusettepanekud kiitis komisjon heaks samal istungil konsensuslikult. Seal tehti ka ettepanekud võtta eelnõu tänasesse päevakorda ja juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, viia läbi lõpphääletus 3. juunil käesoleval aastal. 

Sellelsamal teemal pidas komisjon ka ühe täiendava arutelu esmaspäeval, 18. mail. Täiendav arutelu oli seotud sellega, et ministeerium, olles vaadanud veel kord üle eelmised muudatusettepanekud, pani komisjonile ette viia sisse täiendavad selgitused, mis ühelt poolt olid seotud sellega, et tekitada parem õigusselgus, ja teiselt poolt oli tegu ühe täiendava muudatusettepanekuga. Kuna komisjon oli muudatusettepanekud juba eelmisel korral heaks kiitnud, oli ta sunnitud sellel korral seda uuesti tegema. Protokolli huvides, [komisjon] ei võtnud [ühtegi muudatusettepanekut] lisaks juurde, vaid vaatas kõik muudatusettepanekud üle uue tekstina, tervikuna ja kiitis need konsensuslikult heaks. 

Kõik eelnõu muudatusettepanekud on sektoriga läbi räägitud ja juristidega täpsustatud. Selle tõttu kogu muudatusettepanekute pakett teie ees sellisena täna on. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on esitatud kolm muudatusettepanekut ja me asume nende läbivaatamise juurde. 

Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud maaelukomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on seda arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 2 on esitanud samuti maaelukomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on seda arvestada täielikult. Ka kolmanda muudatusettepaneku on esitanud maaelukomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on seda arvestada täielikult.  

Me oleme eelnõu 859 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 859 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Tänane kümnes päevakorrapunkt on sotsiaalkomisjoni algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 886 teine lugemine. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Irja Lutsari. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid!

Üks palve. Vabandust, et katkestan! Kas saaks mikrofonid lähemale tõmmata? Siis me kuuleme paremini. Aitäh!

Kas nüüd on paremini kuulda?

Nüüd on absoluutselt paremini kuulda, oluliselt paremini. Aitäh!

Mina kannan teile ette selle seaduseelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamise, mis valdavalt toimus 12. mail käesoleval aastal. 18. mail olulisi otsuseid enam ei tehtud. 12. mai istungile olid kutsutud Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste osakonna tervishoiuvõrgu ekspert Heli Paluste ja õigusosakonna õigusnõunik Rebeka Pintson, Eesti Arstide Liidu peasekretär Katrin Rehemaa ja Ravimiameti peadirektori asetäitja Ott Laius. 

Eelnõu kohta muudatusettepanekuid esimese ja teise lugemise vahel ei laekunud. Huvigruppidest saatsid oma arvamuse Tartu Ülikool, Eesti Ämmaemandate Ühing, Eesti Arstide Liit, Eesti Psühhiaatrite Selts, Tervisekassa ja Ravimiamet. Sisulisi ettepanekuid eelnõu kohta ei tehtud, kuid Eesti Arstide Liit ja Eesti Psühhiaatrite Selts märkisid, et nad põhimõtteliselt toetavad eelnõu, kuid ei toeta võimalikke lisapiiranguid, mida eelnõu kohaselt kavandatakse kehtestada ministri volitusnormi alusel, koostades loetelu ravimitest, mille enesele väljakirjutamine oleks keelatud. 

Tervisekassa andis ka oma hinnangu ja ütles, et selgemaks tuleb muuta sätted, mis lubavad tervishoiutöötajatel väljastada iseendale ravikindlustushüvitise aluseks olevaid dokumente, näiteks töövõimetuslehti, kuna selline praktika suurendab kuritarvitamise riski ja võib viia ravikindlustuse põhjendamatu kasutamiseni. Signe Riisalo mainis, et Vabariigi Valitsuse arvamus eelnõu kohta on üheselt toetav. 

Ma kannan teile ette mõned põhipunktid, mida me arutasime 12. mai koosolekul. Esiteks arutasime Tervisekassa ettepanekut, et seaduses kajastataks ka sätteid, mis lubavad tervishoiutöötajatel väljastada iseendale ravikindlustuse aluseks olevaid dokumente ehk töövõimetuslehti. Heli Paluste vastas selle peale, et Tervisekassa tähelepanek töövõimetuslehtede iseendale väljastamise kohta võib tema sõnul vajada eraldi arutelu ja võimalikke täpsustusi, kuid mitte selle eelnõu raames. 

Sotsiaalministeerium ei pea teema sidumist käesoleva eelnõuga põhjendatuks. Tanel Kiik lisas, et Tervisekassal on võimalus hinnata ja vajaduse korral selgitada, kas on tegemist probleemiga ja millises mahus. Ta lisas, et kui pärast eelnõu menetlust soovitakse teemasse süvitsi minna, peaksid Terviseamet ja Tervisekassa tegema põhjalikuma eeltöö ja kõigepealt tuvastama probleemi. 

Järgmisena arutati Eesti Arstide Liidu ja Eesti Psühhiaatrite Seltsi arvamust, et lisapiiranguid selles seaduseelnõus pole tarvis kehtestada. Heli Paluste tõi välja, et juba praeguses määruses on kehtestatud paljudele ravimitele kutse- ja erialapõhised piirangud. Sellele viitasid ka ülalnimetatud seltsid. Lisaks on eraldi sätestatud nii narkootiliste ravimite koguse piirang retsepti kohta kui ka piirangud näiteks bensodiasepiinide väljakirjutamisele. Need piirangud laienevad ka iseendale kirjutatud retseptidele. Heli Paluste lisas, et võimalus piiranguid kehtestada peaks seadusesse jääma juhuks, kui edaspidi on soov lisada samasse määrusesse täiendavaid piiranguid. Selle ettepanekuga nõustus ka Ravimiameti esindaja. 

Kolmandaks arutati kontrolli tõhustamist retseptide väljakirjutamise õiguse väärkasutamise üle. Komisjonis nenditi, et esmalt tuleb kindlaks teha, kui suur see probleem on ja missuguseid ravimeid see puudutab. Heli Paluste nentis, et järelevalve ja kontrolli võimekusel on piirid ning andmete väljavõtmine ja retseptide jälgimine võtavad Terviseametil aega ja ressurssi. Tema sõnul on nõndanimetatud retseptivabrikud avastatud just sellise kontrolli käigus. Ta lisas, et ressursside ja võimaluste piires on võimekus olemas ja järelevalvet jätkatakse. Kui tuvastatakse probleemid, siis vastavalt ka reageeritakse ja kas siis pannakse lisapiirangud või jäetakse need panemata. 

Lõpuks tehti konsensuslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 20. mail, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja kolmandaks, kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 3. juunil käesoleval aastal. Mina tänan!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Diana Ingeraineni. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Täna arutame küsimust, mis esmapilgul nagu puudutab retsepte ja tehnilisi õigusnorme, kuid tegelikult puudutab palju enamat. See puudutab riigi suhtumist oma arstidesse – oma tervishoiutöötajatesse kui koostööpartneritesse. 

Aastaid oli Eestis praktika, kus arstid kirjutasid endale välja retsepte – mitte kuritarvitamiseks ega seaduste eiramiseks, vaid enamasti oli põhjuseks praktiline vajadus lahendada kiirelt tervisemuresid. Tegemist oli praktilise ja vastutustundliku lahendusega, mida enamasti kasutati professionaalselt ja mille kohta ei ole välja toodud süsteemseid rikkumisi. Siis aga otsustati ametkondlikult see võimalus retseptikeskuses sulgeda – mitte aruteludega, mitte koostöös arstidega, mitte ette teavitades. Arstkond sai muudatustest teada sisuliselt siis, kui süsteem enam ei töötanud. Kui arstid küsisid täiesti õigustatud küsimuse, et miks ei teavitatud, kõlas vastus: arstid peavad ise seadustega kursis olema. 

Head kolleegid! Selline suhtumine ei loonud usaldust ega näidanud partnerlust. Selline suhtumine kõlab üleolevalt ja bürokraatlikult ajal, mil meie tervishoiusüsteem vajab tegelikele valupunktidele lahenduste leidmist, olgu selleks pikad ravijärjekorrad või suur töökoormus. Arstid ei vaidlustanud vajadust seadust järgida. Vastupidi, tunnistati, et kui seadus vajab täiendamist, siis tuleb seda teha, kuid nad ootasid elementaarset austust ja koostööd. Ootasid, et neid kaasatakse, teavitatakse ja kuulatakse enne, kui tehakse muudatus, mis mõjutab paljusid tervishoiutöötajaid. 

Riik ei saa toimida ainult käsu ja formaalse õiguse kaudu, riik toimib usalduse kaudu. Mul on siiralt hea meel, et Riigikogu liikmed suhtusid probleemi täie tõsidusega. Kui toodi välja probleem, siis Riigikogu ei vastanud üleolevalt. Meie ei öelnud, et oleksite pidanud ise teadma. Meie kuulasime ja mõistsime, et seadus peab teenima elu, mitte vastupidi. 

Tänane menetletav eelnõu ei ava ust piiramatule eneseravile. Vastupidi, see sätestab väga selged piirid. Endale retsepti väljakirjutamine on lubatud üksnes erandlikes olukordades: ägeda mööduva haiguse tavapäraseks raviks või kroonilise haiguse järjepidevuse tagamiseks. Eelnõu rõhutab jätkuvalt arstieetika, professionaalse vastutuse ja dokumenteerimise kohustuse tähtsust. Samuti nähakse ette piirangud, mida võib ja mida ei või. See on mõistlik, tasakaalukas ja usaldusel põhinev lahendus. 

Head kolleegid, ma tänan teid siiralt ka arstkonna nimel, et Riigikogu leidis kenasti lahenduse ja hakkas vastavat eelnõu menetlema. Me saadame selle eelnõuga sõnumi, et Riigikogu oskab kuulata, mõista ja vajadusel seadusi parandada. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 886 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Tänane 11. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse täiendamise seaduse eelnõu 773 teine lugemine. Ettekandeks palun siia Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme kolleeg Vilja Toomasti.

Aitäh, härra esimees! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku täiendamise seaduse eelnõu 773 teiseks ja kolmandaks lugemiseks ettevalmistamist teisipäevasel, 5. mai istungil. Komisjoni istungile olid kutsutud Justiits- ja Digiministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Martin Ziehr ning vanglate osakonna õigustalituse nõunik Kadri Margus, Riigiprokuratuuri juhtivprokurör Kretel Tamm, Tartu Maakohtu osakonnajuhataja Marju Persidskaja, Harju Maakohtu osakonnajuhataja Grete Vahtra, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna karistusõiguse nooremteadur Diana Kõmmus ja Tartu Vangla vanglateenistuse peaspetsialist projektijuht Konstantin Nikiforov. 

Komisjoni esimees Madis Timpson lausus sissejuhatuseks, et Riigikogust on laekunud üks muudatusettepanek, mis on Isamaa fraktsioonilt. Arvamusi on eelnõu kohta esitanud Riigiprokuratuur, Riigikohus, Tartu Maakohus, Harju Maakohus, Tartu Ülikool, Tallinna Vangla ja Tartu Vangla. Nagu ma enne mainisin, olid kõikide nende arvamuste esindajad kutsutud ka komisjoni istungile, aga ükski kohalviibijatest ei soovinud oma kirjalikku arvamust kommenteerida. Need on teile kättesaadavad eelnõu lehel.

Õiguskomisjoni esimees Madis Timpson andis sõna Justiits- ja Digiministeeriumi esindajale Martin Ziehrile, kes teatas, et eelnõus ei ole vahepeal muudatusi tehtud, kuid tänaseks on Justiits- ja Digiministeerium esitanud kaks muudatusettepanekut. Üks muudatusettepanek puudutab nikotiinipatjade küsimust. Vahepeal tuli selle kohta Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend ning tegemist on Rootsi kinnipeetavate puhul pidevalt päevakorras oleva küsimusega, et kas neile selline võimalus antakse või mitte. Arvestades, et võib tekkida olukord, kus Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendist tulenevalt tuleb seda niikuinii võimaldada, on esitatud vastav muudatusettepanek vangistusseadusesse erisätte lisamiseks, mille kohaselt ei kohaldata tubakaseaduse § 22 lõike 2 punktis 7 sätestatut vangla territooriumil tubakavabale huuletubakale. 

Edasi järgnesid komisjoni liikmete küsimused. Anti Haugas küsis, kas Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendist tulenevalt võib juhtuda, et tekib kohustus lubada siin vanglates ka klassikalist suitsetamist, või piirdub see üksnes nikotiinipatjadega. Martin Ziehr vastas, et senine argumentatsioon on olnud küll selline, et süütamist eeldavaid tubakatooteid ei võimaldata ja samuti ei ole plaanis lubada elektroonilisi sigarette. Seega keskendub arutelu praegu kitsamalt nikotiinipatjade lubamisele või mittelubamisele. 

Seejärel tõstatas Peeter Ernits võrdse kohtlemise küsimuse. Ta leidis, et selline olukord, kus Rootsi kinnipeetavatele lubatakse siin nikotiinipatju, kuid Eesti kinnipeetavatele on tubakatooted endiselt keelatud, oleks vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Selline ebavõrdne kohtlemine võib teatavasti tekitada kinnipeetavate vahel pingeid. Kadri Margus möönis, et nikotiinipatjade puhul võib just nimelt võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes tekkida vajadus lubada neid üks hetk ka Eesti kinnipeetavatele, kuid see alles selgub. Martin Ziehr lisas, et tegelikult tuleneb tubakatoodete keeld vanglates temale teadaolevalt hetkel hoopis ministri määrusest, mitte seadusest. See tähendab, et vajaduse korral on võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt võimalik selles ministri määruses teha muudatusi. 

Valdo Randpere palus täpsustada, mis vahet nähakse siin nimetatud nikotiinipadjal ja snus'il ning miks kasutatakse just mõistet nikotiinipadi, mitte snus. Konstantin Nikiforov selgitas, et Rootsi snus [sisaldab] tõesti tubakat, mis on nikotiiniallikaks. Eestis müüdav nikotiinipadi ei sisalda tubakat, vaid koosneb üksnes nikotiiniga immutatud materjalist. Nikiforov rõhutas, et Rootsi poolele sobib alternatiivina ka nikotiinipadi, sest snus'i siia tõesti saata ega siin soetada ei tohi. Nikotiinipadi täidab sisuliselt sama eesmärki. 

Varro Vooglaid küsis muudatuse sõnastuse kohta, miks kasutatakse väljendit "tubakavaba huuletubakas". Ta märkis, et selline väljend on keeleliselt vastuoluline, sest tubakavaba toodet ei saa tubakaks nimetada. Martin Ziehr möönis, et need märkused on sisuliselt õiged, kuid selgitas, et probleemkoht tõusetub sellest, et kehtiva tubakaseaduse § 3¹ lõike 1 punktis 1 juba on tubakatootega seonduvate toodete all tubakavaba huuletubaka mõiste. Ta märkis, et see sõnastusküsimus tundub seega olevat laiem, kuna eelnõusse toodi üle kehtivas tubakaseaduses kasutatav mõiste. 

Nii, jõudsime muudatusettepanekute juurde. Esimene muudatusettepanek käsitlebki seda, et kuna me seoses tubakaseaduse muudatusega nüüd muudame ka vangistusseadust, tuleb eelnõu pealkiri sõnastada järgmiselt: karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse täiendamise seadus. Teise muudatusettepanekuga täpsustame eelnõu numeratsiooni ja tekstisiseseid viiteid. Kolmas muudatusettepanek tuleneb Riigikohtu arvamusest. Ettepaneku kohaselt oleks norm täpsem, kui räägitaks üksnes kuritegudest, kuna välislepingu eesmärk on ajutiselt täide viia karistusi üksnes selliste tegude eest, mis on mõlemas riigis kuriteona karistatavad. Neljas muudatusettepanek, mille tegi Isamaa fraktsioon, teeb lühidalt öeldes ettepaneku, et käesolev seadus jõustuks alles 2028. aasta 1. jaanuaril. Kolme esimest muudatusettepanekut toetas komisjon konsensuslikult. Isamaa fraktsiooni ettepaneku poolt hääletas kolm Riigikogu liiget, kuus Riigikogu liiget olid sellele ettepanekule vastu. Komisjon jättis selle ettepaneku arvestamata. 

Nüüd otsused. Esimene otsus on teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20. mail, teine on teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Ja kolmas, kui teine lugemine on lõpetatud, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 10. juunil käesoleval aastal. Need otsused tegime komisjonis konsensuslikult. 

Kuid siiski pidime selle eelnõu juurde tagasi tulema esmaspäeval, 18. mai istungil, kuna komisjoni ametnikud olid vahepeal lasknud seda eelnõu lugeda ja kontrollida keeletoimetajatel. Keeletoimetajad tegid mõningaid keelelisi parandusi ja täpsustusi. Komisjon pidas neid vajalikuks tutvustada ka komisjoni liikmetele ja komisjoni liikmed olid nendega nõus. Väga lühidalt öeldes, üks selline muudatus, mille keeleinimesed tegid, oli näiteks selline, et me ei räägi välisriigi vangistusest, vaid räägime välisriigi kohtu poolt mõistetud vangistusest. Nüüd ongi minu ettekanne peetud. Suur tänu!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Vabandan ette, et ma sellise isikliku küsimuse teile esitan. Te olete kena inimene. Kuulasin, kuidas te detailideni ette kandsite mokatubakate ja mingite huuletubakate kohta. Arvestades, et see seadus tegelikult tehakse sellepärast, et Eestit hakatakse vanglakohana välja rentima, kas teil oli raske ka seda ettekannet ette valmistada?

Ma tänan heade sõnade eest! Ei, mul ei olnud raske seda ette valmistada, sellepärast et see eelnõu, jah, on küll osaliselt seotud Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahel sõlmitava välislepinguga, aga need snus'id ja nikotiinipadjad on Rootsi ja Eesti vahelise lepingu üks eriosa, kuna Rootsi on soovinud, et Rootsi kurjategijatel, kes siin hakkavad oma karistust lepingu alusel kandma, võimaldataks vanglas kasutada nikotiinipatju. Snus'i siia tuua ei saa, need asendatakse nikotiinipatjadega. Teie väidetud mokatubaka ja huuletubaka puhul käib jutt siiski ainult nikotiinipatjadest, mis ei sisalda tubakat.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea ettekandja! Oli põhjalik ülevaade konkreetse eelnõu arutelust komisjonis. Minu küsimus on veidi laiem. Ma vabandan, aga võib-olla oli selle eelnõu arutelude juures ka sellest juttu, mis on siin saalis kõlanud. Ma tsiteerin ühte Õhtulehe artiklit, kus räägib Airi Värnik, kes on psühhiaater ja suitsidoloog. Tema ütleb niimoodi: "Jutuajamistest Rootsi kolleegidega olen saanud teadmise, kui pretensioonikad ja nõudlikud on uusasukad kolmandatest riikidest," sõnab ta. "Meie institutsioonidele tuleb tööd juurde, abi oma inimestele jääb tagaplaanile." Ma tean, et siin saalis on ka varem sellest juttu olnud. Kas komisjonis oli küsimusi, mis üldiselt puudutavad vanglarendiküsimusi?

Ma tänan! Jaa, sellest oli juttu. Justiits- ja Digiministeeriumi esindajad tõid välja statistika, et tegelikult Rootsi vangid kaebavad Eesti vangidega võrreldes ikka märksa vähem. See suhe oli lausa üks kahele kolmandikule.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Vilja, avalikkuses on kõlama jäänud, oli uudis, et seksuaalroimareid või – nagu valitsus või proua justiitsminister neid nimetab – kireroimareid Rootsi vangidena ei tooda siia. Aga siit seaduse tekstist ma niisuguseid piiranguid ei leia. Milles on küsimus? Millele me selles loogikas tugineda saame? 

Teiseks, siin ei ole ju mõtet teeselda: see on selgelt nii-öelda libestav eelnõu Rootsi vangide lepingu tarbeks, iseseisvalt seda ei eksisteeriks. Oli juttu ka sellest, et praegu – siiski tuleb tunnistada – on kaalukas osa parlamendist jäigalt selle lepingu sõlmimisele vastu. See on poliitiline reaalsus. Kas seda on mõtet enne valimisi jõustada olukorras, kus see võidakse tagasi pöörata? Vähemalt osa poliitilisi jõude on sellist seisukohta siiralt väljendanud.

Aitäh! Mis puudutab seksuaalkurjategijaid, siis selles eelnõus sellest tõepoolest juttu ei ole. Ma jään konkreetse vastuse võlgu, kas Rootsi Kuningriigi ja Eesti Vabariigi vahelises vangide siin pidamise lepingus on seksuaalkurjategijatest juttu. Küll aga on teada, et Rootsi Kuningriik ise ei soovi saata siia seksuaalkurjategijaid. Põhjuseks on see, et neil on Rootsis olemas korralik taasühiskonnastamise programm. 

Urmas, kas sa kuulad ka? Või ma ei vastagi sulle, sa ju räägid? Jah. Neil on korralik taasühiskonnastamise programm seksuaalkurjategijatele ja nad tahaksid seda oma vanglates ellu viia, mitte tuua seksuaalkurjategijaid siia. Aga kuna see on teine leping, siis ma tõesti ei tea konkreetselt, kas see on seal sõnastatud nii korralikult või on see kokkulepe sõlmitud läbirääkimiste või muu raames. 

Teisele küsimusele oskan ma vastata ainult nii palju, et ärme siiski ruttame ajast ette. Mina küll ei oska öelda, kui suur on toetus sellele välislepingule, mida me siin varsti ratifitseerima hakkame. Elu näitab.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Sa kannad ette komisjonis toimunut. Kas komisjonis oli juttu, et ei piisa ju ainult sellest, et meie siin otsuse teeme? Meie hääletame loomulikult sellele vastu ja koalitsioon hääletab selle poolt. Aga kuidas Rootsi poolega on? Ka nemad peavad selle parlamendist läbi laskma, kuuldavasti isegi põhiseadust muutma. Kas sealtpoolt on need asjad nüüd tehtud ja korras? Kas sellest oli juttu, et mis asja lõpptulemus võib olla? 

See järjekordselt ei puuduta seda eelnõu, see puudutab ikka põhilepingut. Põgusalt oli sellest juttu, ka komisjonis on seda küsitud. Aga nii palju on Justiits- ja Digiministeeriumi ametnikud vastanud, et tegelikult liigub ka Rootsi sellega edasi. Nad on umbes sama kaugele jõudnud, nad on ka parlamenti jõudnud. Ma ei oska öelda, kui kaugele nad on jõudnud ja kas Rootsi parlament hääletab selle poolt või mitte. Aga sellest on küll komisjonis juttu olnud, et suhteliselt sageli, ka sellel nädalal on Rootsi ametnikud Eestis, et neid asju siin koos arutada ja läbi vaadata. Nii et ka Rootsi poole peal käib tihe töö.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Auväärt ettekandja! See eelnõu ja ka leping ja üldse vangide Eestisse toomine Eesti julgeolekut ja turvalisust muidugi ei suurenda. Aga see on omaette teema. 

Minu küsimus on komisjoni konkreetse arutelu kohta. Kas ma sain õigesti aru, et komisjonis olid arutelul nii-öelda tubakavabad tubakatooted või kuidas iganes me neid nimetame, see teema, ja ebavõrdne kohtlemine vangide vahel? Ka ministeeriumi esindaja jäi vastuse võlgu: tegelikult ei tea, võib-olla on, võib-olla ei ole. See, kas see peaks olema reguleeritud seaduse tasemel või hoopis ministri määruse tasemel, jäi ebaselgeks. Aga me läheme ikkagi selle eelnõuga edasi. Kas ma sain õigesti aru?

Aitäh! Võib-olla ma selgitasin natukene segaselt. Suure tõenäosusega tuleb Euroopa Inimõiguste Kohtust lubav otsus, et siin vanglakaristust kandvatel Rootsi vangidel lubatakse Eesti tingimustes kasutada tubakavabu nikotiinipadjakesi. Aga mis puudutab Eesti vange, siis ministeeriumi ametnik nentis, et kui EIK otsus on tulnud, siis tõenäoliselt tuleb muuta seda ministri määrust, sest praegu on [vanglates] tubakatoodete keeld ehk tubaka suitsetamine ja selle ükskõik millisel kujul kasutamine on praegu Eesti vanglates keelatud.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No ma ei tea, miks on vaja meile rääkida rumalusi, et see ei ole seotud Rootsi vangide Eestisse toomise plaaniga. See ju ilmselgelt on seotud Rootsi vangide Eestisse toomise plaaniga.

Ei, ma ei ole seda öelnud.

Sa just praegu, kaks küsimust tagasi ütlesid, et see eelnõu ei ole sellega seotud, selleks on meil teine eelnõu. Ma tean, et teine eelnõu on ka, ratifitseerimise eelnõu, aga sellega koos käib veel seadusemuudatus ja seda seadust me siin teemegi. Need on otseselt seotud. Mina ei tea, milliseid lolle meil püütakse või miks meid lollideks peetakse. Aga ma küsin sama asja, mida mitmed teised inimesed on küsinud. Kui meil Rootsi vangide siia toomise plaani ei oleks, siis me ju ei tegeleks sellega siin?

Vastus sellele küsimusele on jah. Siis me ei peaks sellega tegelema. See eelnõu on seotud selle lepinguga, aga küsimus, mille esitas kolleeg Moonika, on otseselt seotud selle lepinguga. Minu vastus oli, et see küsimus, mille esitas Moonika Helme, ei olnud seotud selle lepinguga. Ma ei ole kordagi öelnud, et see eelnõu ei ole seotud lepingu ratifitseerimise [eelnõuga].

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! 

Aitäh! Kas ma saan õigesti aru, et need nikotiinipadjad on Eestis üldiselt keelatud? Või kuidas see olukord on? Kas nad tohivad neid Eesti kaasvangidele üle anda või ei tohi? Täpsustage.

Teine küsimus puudutab mul seda. 9. juunil eelmisel aastal ütles proua Pakosta, et Tartu vanglasse tuuakse kiremõrvarid ja vägistajad. See oli justiitsministri seisukoht. Kui me võtame vägistajad maha – teie väide oli, et seksuaalkurjategijaid siia ei tooda –, siis jäävad järele kiremõrvarid. Kas kiremõrvareid nüüd tõlgendatakse proua justiitsministri loogika järgi nii, et nad on seksuaalkurjategijad? Või nad on tegelikult isikuvastase kuriteo sooritanud? Kas me oleme lähtunud sellest, et siis jääb järele tõenäoliselt mõrvarite grupp? [Tahaksin] aru saada, milline kurjategijate profiil on. Ma saan aru, et praegu tegeleb valitsus selle profiili disainimisega kahepoolsetel läbirääkimistel Rootsi Kuningriigi ametnikega.

Jah, see vastab tõele. Nikotiinipadjad on Eestis lubatud, aga ei ole lubatud Eesti vanglates. Nagu ma ütlesin, vastab tõele, et kaks valitsust tegelevad sellega, milliseid vange siia võetakse. Ma võin ainult lisada, et isegi pärast seda, kui Rootsi Kuningriik on välja valinud siia saadetavad vangid, teeb Eesti kaitsepolitsei neile turvakontrolli. Selle tulemusena otsustatakse, kas antakse luba seda vangi Eestisse tuua vanglakaristust kandma või mitte.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! See seaduseelnõu ju ei tähenda, et me peame ainult Rootsi vange vastu võtma. See võimaldab mis tahes välisriigi kohtu poolt [süüdi] mõistetud vangide siin kohtlemist. Arvestades, et ka praegu on Eestis ju väga palju välispäritolu vange, vähemalt kodanikuna, siis mida see eelnõu täpselt endast kujutab? Kas see eelnõu laieneb ka nendele vangidele, kes ei ole Eesti kodanikud, aga on juba Eesti vanglates? Kas see eelnõu laieneb ka teiste riikide kodanikele, mitte ainult Rootsi vangidele?

Aitäh! See eelnõu laieneb ainult nendele vangidele, keda peetakse praegu Rootsi vanglas. Meil ei ole ühegi teise riigiga kokkulepet. Kas Rootsi vangis istub välismaalane, seda ma ei tea ja see ei puuduta ka seda eelnõu. Aga see on kahe riigi omavaheline kokkulepe, et need vangid, kes on Rootsis vangi mõistetud, on ... (Saalis seletatakse midagi.)

Aitäh! Aga me anname nüüd võimaluse küsida ...

Jaa, aga me teeme kahe riigi vahelist kokkulepet, me ei saa … (Saalist sekkutakse.) Aga sa pead lugema seadust täpselt.

Me anname nüüd võimaluse küsida Rene Kokal. Rene Kokk, palun!

Aitäh! Kas komisjon arutas seda ka, et kui peaks tulema otsus, et vangid võivad hakata kasutama või tarbima huuletubakat Eestis, siis [kui palju] hagemist ja kulusid see kaasa toob? Varasemalt on see olnud Eestis keelatud. Arutelu on käinud, vangid on seda juba varem vaidlustanud. Kas oli ka juttu, mis rahalised nõuded tulema hakkavad Eesti riigile, kui tulema hakkavad?

Jah, kui tulevad. Aga nagu ma olen juba korduvalt öelnud, seda [tuleb siis] ühtlustada. Kui seda lubatakse Rootsist siia tulevatele vangidele, siis suure tõenäosusega tehakse ministri määruses muudatus, et ka Eesti vangid saavad vanglates hakata kasutama nikotiinipatju. Aga tubakatoodetest [võib kasutada] ainult nikotiinipatju. [Luba] ei kehti ei süüdatavatele tubakatoodetele ega e-sigarettidele. Need jäävad ikka keelatuks.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mina olen ka õiguskomisjonis ja mina saan aru, et eelnõu ju käsitlebki seda, et kui me need muudatused sisse viime, siis saame mis tahes riigile tulevikus vanglarenditeenust pakkuda. Me teame, et ka Belgia ministrid on siin käinud, lausa kaks ministrit käisid korraga meie justiitsministriga kohtumas. Nii et potentsiaalseid huvilisi on tõenäoliselt palju. Niipea kui me selle eelnõu vastu võtame ja loome enda õigusruumi võimaluse, et vanglarent ongi normaalne asi ja me hakkamegi seda osutama kõigile soovijatele, sest seadus seda võimaldab, siis huvilisi tekib kindlasti juurde. Mina sain õiguskomisjonis küll aru, et see loob üldise raamistiku, mille kohta võib kas või 100 lepingut teha, nii Rootsiga kui ka ükskõik millise teise riigiga.

Jah. Tegelikult on sul õigus, jah, me muudame oma kriminaalmenetluse seadustikku ja vangistusseadustikku. Aga Eesti ei pea praegu mitte ühegi teise riigiga läbirääkimisi. Jah, belglased on huvi tundnud, aga Eesti Vabariik on selgelt öelnud ei. (Hääled saalis.) Oo, muidugi. Kas me nüüd arutleme?

Urmas Reinsalu! Teeme nii, et me ei pea märkusi tegema, seda enam, et te olete oma küsimused ära küsinud ja Toomast on vastanud.

Aga ma võin kinnitada, et mitte kellegagi Eesti Vabariik praegu ei pea uue vanglarendilepingu läbirääkimisi. Nii on vähemalt kinnitanud meile komisjonis Justiits- ja Digiministeerium.

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun! Üks hetk, meil on veel kaks küsimust, proua Toomast!

Aitäh! Aga võib-olla on isegi rohkem veel. 

Vaatame. Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Me saame nüüd aru, et tubakatoodete tarbimisega on väike segadus, ei ole veel selgust, kuidas siis on, kas on ebavõrdne või võrdne kohtlemine, ja nii edasi. Tundub, et meie vangide võimalused ka avarduvad, kui Rootsi vangidel lubatakse kasutada mokatubakat. See ei ole liikumine positiivses suunas. 

Aga mul on teine küsimus. See on analoogne, ebavõrdse või võrdse kohtlemise küsimus. Nagu me teame, Eesti vangidel valimisõigust ei ole, aga Rootsi vangidel on. Kas selline olukord tekib nüüd ka meil, kus osal vangidel on valimisõigus ja teistel ei ole? Kas on üldse arutatud, kuidas korralduslik pool hakkab olema Rootsi vangide puhul? Rootsi kinnipeetavatel, kes tulevad Eesti vanglasse, on valimisõigus. Kuidas see hakkab välja nägema? Kuidas nad valimiskampaaniates osalevad ja nii edasi?

Aitäh! Vot seda küsimust me tõesti pole arutanud. Kui see kunagi tekib, eks me siis arutame. Hetkel pole see päevakorda tõusnud. (Saalist hüütakse.)

Aitäh! Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Valimisõigus ei ole päevakorda tõusnud, aga välismaalastega on lihtsalt niivõrd palju detaile ja nüansse, et see toob meile üüratuid probleeme kaela. Näiteks Rootsi ajakirjanike tehtud uurimus ütles, et 80% vägistamisjuhtude taga on välismaalased, kellest omakorda 97% on Rootsi tulnud väljastpoolt Euroopa Liitu. Kohutavalt ohtlik seltskond. 

Lugu on selles. Teie jutust ma kuulsin, et kaitsepolitsei vaatab nende inimeste tausta üle. Aga nendega on ju nagu droonidega: üks võetakse kinni ja lastakse alla, aga ülejäänud lendavad läbi ja prantsatavad kuskil mujal alla. Nii on ka kaitsepolitsei filtreerimisvõimega. Nad ei oska araabia keeltki, siia tuuakse inimesi tundmatute keeltega riikidest. Kuidas selle filtreerimisvõimega siis teie arvates on? Minu meelest ei ole kaitsepolitsei tegelikult võimeline adekvaatset filtreeringut tegema.

Aitäh arvamuse eest! Ma ei tea, miskeelseid siia tuuakse, aga kui te oleksite saalis olnud, siis oleksite kuulnud, et ma ütlesin: vägistajaid Rootsi riik Eesti riiki kindlalt ei saada.

Aitäh! Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Küsin siiski veel kord teie kinnitust. Te rääkisite, et vägistamise eest karistust kandvaid isikuid ei saadeta Eestisse. Ütlesite niimoodi. Aga seltskond on seal kirju. Anti Poolamets varasemalt viitas, et sama isik võib olla ka varasemas elus kas Rootsis või kuskil araabia maades toime pannud seksuaalkuriteo. Kas seda kontrollitakse? Kas te saate kinnitada, et sellise taustaga isikud, isegi kui nad praegu kannavad karistust näiteks pommi panemise eest, ei satu Eestisse? Minu jaoks tundub see küll väga kahtlane. Kas te saate seda praegu garanteerida, et sellised isikud Eestisse ei jõua?

No oleme nüüd ausad, sellise detailsuse astmeni me komisjonis ei jõudnud. Ma võin ainult seda öelda, et selle lepingu järgi neid kurjategijaid, kes kannavad karistust seksuaalkuriteo eest, Rootsi siia ei saada. Neid vastastikuseid kokkuleppeid mina veel ei tea, sest praegu läbirääkimised käivad. See, mis läheb suure ratifitseerimist nõudva lepingu juurde, ei puuduta ka konkreetselt seda eelnõu. [Lepingu] juurde tulevad tingimused, millist kontrolli oodatakse Rootsi riigi poolt.

Eesti riigi kohta ma tean, et kõik isikud, nagu meile komisjonis veel üleeile kinnitati, vaatab kaitsepolitsei üle, neile tehakse taustauuring. See on meie poolt. Kui palju ja mis tingimusi nõutakse Rootsilt, seda ma hetkel ei tea. Nagu ma ütlesin, ka sel nädalal on Rootsi vanglaametnikud ja muud ametnikud Eestis, peavad läbirääkimisi ning täpsustavad ja kooskõlastavad omavahelisi tingimusi.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Aga kas sa oskad siis nimetada numbri – kuna kaitsepolitsei peab hakkama tegema kõikidele isikutele taustakontrolli ja töömaht oluliselt suureneb –, kui palju on Kaitsepolitseiametisse plaanis värvata juurde uusi inimesi?

Ei, sellest komisjonis juttu ei olnud. Ma ei tea, kuidas kaitsepolitsei oma tööd korraldab ja jaotab.

Anti Poolamets, palun!

Mina tulen oma küsimuse juurde tagasi. Te kommenteerisite hoopis vägistajate teemat. Mina rõhutasin oma küsimuses seda, et kogu see inimtüüp on äärmiselt ohtlik – need kolmandatest riikidest tulnud tegelased. Siim Pohlak ütles hästi, et neil võib olla kümme erinevat kuritegu seljataga. Tegu on ohtlike retsidivistidega. 

Asi on selles. Vähemalt oli huvitav teada, et kaitsepolitsei teeb taustakontrolli. Juba see ju näitab, kui ohtliku asjaga on tegu. Meil on vaja oma politsei kõige paremate spetsialistide ressurssi kulutada 600 inimese läbikammimiseks, kusjuures see on äärmiselt keeruline, sest nagu ma ütlesin, nad on teisest keele- ja kultuuriruumist. Keegi ei tea, mida nad kodumaal üldse kunagi tegid, enne kui nad Euroopasse tulid. 

Mida kaitsepolitsei siis veel selgitas? Kas ainult lühisõnaliselt? Mida te ise arvate, kas see filtreerimine on tegelikult ka võimalik läbi viia, et see usaldatav oleks?

Aitäh! Kaitsepolitsei meie komisjonis muidugi ei viibinud. [Isikute kontrollimist] kinnitas meile ministeeriumi nõunik ja seletas, kuidas valik toimub. Aga ma tõepoolest ei oska seda kirjeldada, sest praegu veel ei ole valitud ühtegi inimest, kes Eestisse tuleb vanglakaristust kandma. Ja me räägime Eestis 600 karistusekandjast: selle arvuni me sellel aastal tõenäoliselt ei jõua, võib-olla isegi mitte järgmise aasta lõpuks. See ei ole nii, et 600 inimest pannakse ühekorraga lennuki peale, tuuakse siia Eestisse ja saadetakse Tartu vanglasse.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Ma tänan!

Avan läbirääkimised. Kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Lea Danilson-Järgi. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ütlen kohe alustuseks ära, et Isamaa fraktsioon teeb ettepaneku see niinimetatud vanglarendieelnõu teine lugemine katkestada. Põhjus on lihtne: see eelnõu on uks, mis avab võimaluse muuta Eesti vanglarendi sihtkohaks, ja mitte ainult Rootsi jaoks, kellest me täna räägime, vaid ükskõik milliste riikide jaoks, kes selle vastu huvi tunnevad. Me teame, et Belgia ministrid on siin kohtumas käinud. Minister on meile rääkinud ka seda, et Jõhvi vangla on tegelikult vähe täidetud, seal on ruumi üle. Nii et ma arvan, et kui see eelnõu vastu võetakse, siis me ei räägi enam ainult Rootsist, vaid ka teised riigid tulevad siin peagi teemaks. 

Omamoodi kurioosne on see olukord muidugi seetõttu, et kogu lugu hakkas peale just nimelt läbirääkimistest Rootsiga, aga õigusraamistikku meil tol hetkel välisriikidele vanglarenditeenust pakkuda ju ei olnud. Seda selle eelnõuga alles luuakse. See eelnõu jõudis Riigikogu menetlusse pool aastat hiljem kui Rootsiga sõlmitud koostööleping või leping, mille ratifitseerimisega [tahetakse luua] vanglarendivõimalus. Nii et enne tuli saba ja alles pärast seda jõudis pea kohale. Tegelikult asuti ilma õigusliku raamistikuta Rootsiga läbi rääkima ja juba anti välja ka veksleid. Ei ole kahtlust, et kui see seaduseelnõu täna vastu võetakse – mitte küll täna, täna läbib see teise lugemise ja see võetakse vastu edaspidi, kolmandal lugemisel –, siis kohe tuleb siia ka vanglarendi[lepingu] ratifitseerimise eelnõu otsa. 

Seda eelnõu me oleme õiguskomisjonis kolmel korral arutanud. Meie hinnangul ei ole me eelnõu kohta saanud piisavalt ammendavaid vastuseid ja veenvaid garantiisid küsimustes, mis puudutavad eelkõige Eesti sisejulgeolekut, aga ka erinevaid õigusküsimusi, riigi pikaajalisi huve ja kuvandit ning laiemat ühiskondlikku mõju. Valitsus on püüdnud selle eelnõuga jätta muljet, nagu oleks tegemist lihtsa majandusliku otsusega: meil on tühje vanglakohti, välisriigid on valmis nende eest maksma ja Eesti võiks selle pealt tulu teenida. Aga riik ei ole ettevõte. Riigi ülesanne ei ole otsida ärimudeleid ja teenida tulu. Vanglasüsteem ei ole ka kindlasti mingi hotellindus või kinnisvaraäri. Sellepärast me kindlasti ei tohi kiirustades teha otsuseid, mille tagajärjed ulatuvad aastakümnete taha. 

Selle eelnõuga seoses on veel mõned põhimõttelised küsimused. Esiteks, julgeolekuriskid. Valitsus on meile kinnitanud, et siia tuuakse ainult selliseid vange, keda on kapo kontrollinud ja kellega ei kaasne mingeid riske. Aga tegelikult jääb kogu vastutus ju lõpuks Eestile. Kui need vangid hakkavad Eestis oma karistust kandma, siis paratamatult suureneb ka risk, et koos vangidega kanduvad siia ka organiseeritud kuritegevuse võrgustikud ja mõjutustegevuse probleemid, mida meil täna õnneks sellisel kujul ei ole. Me kindlasti ei saa seda küsimust käsitleda puhtalt Exceli tabeli arvutusena. 

On ka mõju meie õiguskorrale ja ühiskonnale. Eesti inimesed ei ole tegelikult päriselt saanud võimalust oma seisukohta selles küsimuses öelda, sest teema on üles kerkinud peale valimisi. Me näeme, et ühiskondlikku toetust sellel vanglarendi ideel ei ole. Kindlasti ei tohiks niisuguseid põhimõttelisi küsimusi vastu võtta ilma tugeva mandaadita. Ainult valimiste käigus saadud mandaadile tuginedes saab eeldada ja öelda, et toetus niisugusele vanglarendi ideele on ühiskonnas olemas.

Kas soovite lisaaega?

Jaa, palun.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Seetõttu tegi ka Isamaa selle eelnõu puhul ettepaneku – vähemasti nii palju kui meie võimuses on hetkel – lükata selle jõustumine valimistejärgsesse aega ehk 2028. aasta 1. jaanuarile. Siis tekiks veel võimalus need otsused üle vaadata vastavalt sellele, kuidas on rahvas mandaadid andnud. 

Üleüldiselt on selle eelnõu puhul – see on ukse avamine vanglarendile – küsimus ka selles, millist riiki me ehitame. Kas meie eesmärk peaks olema saada selliseks riigiks, kes ekspordib kõrgtehnoloogiat, haridust ja innovatsiooni, või peaksime ennast esitlema hoopis sellise riigina, kes rendib hoopiski vanglakohti? 

Mõne sõnaga veel ka majanduslikust loogikast. Valitsus räägib võimalikust tulust, kuid väga vähe kuludest, ka alternatiivkuludest. Me õiguskomisjonis nägime, et numbrid selle kohta, kui vangla seisab tühjana, olid väga palju üle paisutatud. Me lõpuks ei saanudki täit selgust, mida vangla tühjana, reservis hoidmine maksaks. Kindlasti see ei ole nii kulukas, nagu eelnõu algataja, valitsus, on seda esitlenud. 

Kulude hulka tuleb kindlasti arvata lisakulud näiteks politseile, kohtutele, tervishoiule ja ka julgeolekuintsidentidele, mis võivad kaasneda. Kes selle eest vastutab, kui need riskid realiseeruvad? Vanglarent on väga tööjõumahukas. Eesti oma väiksuse ja tööjõupuuduse olukorras peaks ikkagi arendama neid tegevusi, mis on vähem tööjõumahukad ja aitavad tööjõuressurssi säästa. Vanglarent kindlasti selline asi ei ole. 

Kõige eelneva tõttu Isamaa fraktsioon leiabki, et selle eelnõu menetlemisega ei tohi kiirustada. Meie ettepanek on eelnõu teine lugemine katkestada. Kutsun üles seda ettepanekut toetama ja annan üle ka katkestamise ettepaneku. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Helle-Moonika Helme. Palun! 

Austatud eesistuja, kolleegid ja kõik Riigikogu liikmed! Hea Eesti rahvas! Ma tänan Lead, et ta tegi hea väikse ülevaate rahvale juba ära. Ma lähen siit veel sammu võrra edasi. 

Me oleme täna siin arutanud justkui tubakatoodete ja mokatubaka tarvitamise võimalust vanglates, aga tegelikult, kui me vaatame järelmitele ja kõigele muule otsa, seisame silmitsi järjekordse riigireetmise katsega, mis annab praegusele olematu toetusega valitsusele [õiguse] sõlmida nii-öelda vangide üleandmise leping Rootsiga. Esialgu Rootsiga, aga plaanid on sellel reeturlikul valitsusel suured, nagu me oleme kuulnud. Nad muidugi eitavad seda, aga tegelikult on see nii. 

Tegemist on ametlikult karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse täiendamise seaduse eelnõuga, mis sisuliselt tähendab praeguse valitsuse loodavat raamistikku selleks, et oleks võimalik pärast seda sõlmida eri riikidega lepinguid, mis võimaldavad Eesti vanglates täide viia välisriigi kohtus mõistetud vanglakaristusi. See on eelnõu seletuskirjas ka selgelt kirja pandud. Tegelikkuses on siinkohal tegemist Eesti Vabariigi suveräänsuse, meie rahva julgeoleku ja tuleviku mahamüümisega. Sellised lepingud ei ole solidaarsus, see on Eesti muutmine Rootsi ja hiljem ka teiste riikide kuritegevuse prügimäeks. 

Räägime Rootsist. Rootsi on omaenda rumaluse ohver. Aastakümneid on seal valitsenud rohepunased globalistid, kes on muutnud riiki tundmatuseni võrreldes sellega, mis ta kunagi oli. Nad avasid piirid massiimmigratsioonile, lõhkusid rahvusriigi mõiste ja muutsid kunagise turvalise kuningriigi Euroopa gängsterluse pealinnaks. Nagu me teame, sellised nimed nagu Malmö, Stockholm ja Göteborg ei seostu enam viikingitega, vaid immigrantide, jõukude, granaadiplahvatuste, massivägistamiste ja noorte rootslaste oma kodust põgenemisega. Nende vanglad on täis inimesi, kellel ei ole Rootsiga sageli mitte midagi pistmist. Need on imporditud probleemid, mida rootslased ise enam kontrollida ei suuda. 

Nüüd tahavad nad oma räpase koorma Eestisse tuua. Miks? Sellepärast, et seal neil pole enam kohta, nende liberaalne utoopia on kokku kukkunud. Selle asemel et tunnistada oma poliitika täielikku läbikukkumist, on nad otsustanud oma probleemid siia importida. Eesti vasakliberaalne valitsus on valmis selle koorma rõõmsalt vastu võtma ja seda Eesti maksumaksja kulul, kuigi [valitsus] ise väidab vastupidist ja ütleb, et see olla riigile suur tulu. Ei ole! Tegelikult on see kui mitte nullsummamäng, siis pigem ikkagi kulu. See kulu laieneb ühiskonnale laiemalt. Näiteks saab meie niigi keerulises olukorras tervishoiusüsteem kaela uue koorma, sest peab hakkama ravima ka siia toodud vange. Selle tulemusena suureneb meie arstide ja haiglate koormus ning meie oma inimeste, Eesti inimeste ravijärjekorrad pikenevad veelgi. 

Mõelgem faktidele. Need Rootsi vangid ei ole enamasti blondid Rootsi poisid, kes tegid nooruses mingi lolli vea. Need on väga sageli samad isikud, kes on toonud Rootsi kaasa tänavavägivalla, narkokaubanduse ja seksuaalkuriteod. Kui me nad Eestisse toome, impordime siia Rootsi probleemid koos nende [vangide] perede, klannide ja kättemaksutsüklitega. Kes tagab, et nad pärast karistuse kandmist Eestist lahkuvad? Kes tagab, et nad ei taotle siin elamisõigust, ei too siia oma perekondi ega alusta siin uut jõugutegevust? Mitte keegi ei taga. See leping on tagauks massiimmigratsioonile ja sellest tulenevale kuritegevusele. Eesti rahvas ei ole kohustatud maksma Rootsi multikultuursuse ebaõnnestumise eest. 

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Aitäh! Meie vanglad ei ole Rootsi prügila ja meie maksumaksja raha ei ole selleks, et toita, valvata ja ravida välismaalasi, kes on siia toodud selleks, et teiste riikide valitsused saaksid oma nägu päästa. Meil on oma kurjategijad, keda meie liberaalne valitsus ei taha aga mitte sugugi vangi panna. Meie oma pedofiilid, isikuvastaste kuritegude toimepanijad ja muidu suuremad ja väiksemad pätid kõnnivad ühiskonnas vabalt ringi ja ohustavad meie inimesi, mistõttu ongi vanglas kambrid tühjad. Sellega põhjendades aga tahetaksegi sõlmida lepinguid meie tühjade vanglakambrite välismaa vangidega täitmiseks, sest tühja ruumi olla kallis kütta. Aga meil on oma rahvas, kelle julgeolekut tuleb eelkõige kaitsta. See leping on otsene rünnak Eesti kui rahvusriigi olemuse vastu. 

See on sisuliselt klassikaline globalistlik trikk. Kõigepealt luuakse teistes riikides kaos ja seejärel sunnitakse naabreid seda kaost jagama solidaarsuse sildi all. Aga Eesti ei ole kellegi prügikast. Eesti ei ole Rootsi koloonia ja Eesti ei ole Brüsseli katsepolügoon. Me ei ole kohustatud vastu võtma ühegi teise riigi ebaõnnestunud eksperimenti. EKRE ütleb sellistele lepingutele selge ei. Meie ei luba ei Rootsi ega mitte ühegi teise riigi gangsterite importi Eestisse. Meie ei luba, et meie lapsed peaksid tulevikus kartma tänavatel samu jõuke, kes on muutnud Rootsi ebaturvaliseks, ja me ei luba, et Eesti riik muutuks Euroopa kuritegevuse ümberasustamiskeskuseks. Seda eelnõu ei tohi toetada ja selliseid lepinguid ei tohi ükski valitsus sõlmida. Iga saadik, kes selle poolt hääletab, annab hääle Eesti rahva julgeoleku vastu. Ajalugu ei unusta neid, kes praegu Eesti ust valla lükkavad esialgu Rootsi, aga pärast kõikide teiste probleemidele. 

Eesti on eestlaste kodu, mitte Euroopa ühise kuritegevuse jaotamise projekt. Kaitseme parem oma maad, oma seadust ja oma rahvast. See on meie kui rahvasaadikute kohus. Rahvas on selgelt selliste sobingute vastu. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Isamaa sõnum Rootsi vangide siia toomise seadustamise eelnõu kohta on selge: valitsus, ärge tehke seda! Kompromissina me andsime üle muudatusettepaneku, et lükata selle seaduse, obsessiooni, mida püütakse läbi suruda, jõustumine edasi valimistejärgsesse aega, 2028. aastasse. Siis saaksid Eesti kodanikud otsustada, kas see poliitiline agenda on neile vastuvõetav või mitte. 

See seadus annab valitsusele raami ja mandaadi hakata välisriikidest siia vange tooma. Praegu on läbirääkimised Rootsi Kuningriigiga lõpusirgel, nagu me kuulsime, kuid Belgia valitsuse liikmetelt kuulis avalikkus informatsiooni, et sarnaseid läbirääkimisi ja eelkonsultatsioone, mida iganes need tähendavad, peetakse ka Belgia Kuningriigi ministritega, kes on Eestit külastanud. Orbiidil on Tartu vangla asemel Viru vangla. Belgia puhul käib jutt dokumentideta immigrantkurjategijatest. Proua Pakosta nentis: "Belgia teema juurde tullakse tagasi pärast valimisi." See tähendab, et Eesti kodanikel peaks olema meeletust kaks korda samasse jõkke astuda. Antiikfilosoofia sententsi järgi aga teame, et seda ei juhtu: kaks korda samasse jõkke, ma usun, tark ja küps Eesti inimene ei astu. 

Nüüd, siin on hakatud hämama selle teema ümber, mis puudutab seda, et avalikkuse nõutuse ja mure kohta ning ekspertide, politsei ekspertide, vaimse tervise ekspertide, vanglapsühhiaatriaga tegelevate inimeste hoiatuste kohta on proua minister otsekui deklareerinud, et seksuaalroimareid siia ei tooda. Tekib õigustatud küsimus, et aga keda või mis tüüpi vange siis tuuakse. Sellele ei olnud võimeline vastama ka komisjoni ettekandja koalitsioonist. 

Ma palusin, kasutades tehisaju, võtta välja – jutt käib immigrantkurjategijatest, kuna nende ühiskonnastamise nõudlus on eeldatavalt madalam, see on olnud ka lähtekoht läbirääkimistel –, tuvastada, mis tüüpi inimesed pikaaegseid vanglakaristusi kannavad, kui me välistame seksuaalkurjategijad. Need on raskendatud juhtudel tapjad korduva vägivaldse [taustaga], suures koguses organiseeritud narkokuritegevusega tegelejad, organiseeritud rahapesu ja väljapressimisega tegelejad, terrorismiga tegelejad, organiseeritud vägivallakuritegudega tegelejad. Niisugusest perimeetrist me nende sadade inimeste puhul räägime. Isamaa üleskutse valitsusele on see: ärge tehke rumalusi! Nii minimaalne. Et te ei suuda ühiskonnas optimismi ja tulevikuvaadet tagada [valimisteni] jäänud kuude jooksul, on minu üleskutse see: ärge võtke kohustusi, millele teil ei ole mitte mingisugust Eesti ühiskonna mandaati. Jätke see leping riiulile ootama valimistejärgset aega ja poliitikute otsuseid vastavalt ühiskonnalt saadud tagasisidele. 

Ma juhin tähelepanu sellele, et Isamaa seisukoht on ühemõtteline: me ei vaja importkurjategijate eksperimenti. Ma ütleksin, et see on ka Eesti kaubamärgi küsimus. Kogu maailma meediaruum, kui trükkida sisse ingliskeelne tsitaat või osundus Rootsi ja Eesti vanglalepingu kohta, käsitleb seda, et Albaania ja Kosovo kõrval – seal need projektid on – muutub Eesti nii-öelda kurjategijate rakendus- või teenindusplatvormiks. Ma arvan, et see on vale signaal, millele Eesti brändi üles ehitada. Ammugi veel, me kõneleme sellest, et me anname signaali immigrantkurjategijatele, keda hakkavad külastama lähedased, et me tekitame mingisuguse võrgustiku ja hakkame neile Eestit tutvustama. Ma arvan, et see on väga ettevaatamatu samm. 

Isamaa sõnum on ühemõtteline. Kui teil õnnestub see leping siiski läbi suruda – lepingus on säte, et 12 kuu jooksul on võimalik see üles öelda –, siis ma annan oma sõna, arvestage, et see leping ei jää püsivalt kehtima. Pärast valimisi saja päeva jooksul antakse sellest teada heanaaberliku partnerlussuhtega Rootsi Kuningriigile. Ma olen ka Rootsi tänase peaministriga sellest kõnelnud ja öelnud, et parlamendi opositsioon konsensuslikult seda eksperimenti ei toeta. 

Selles mõttes oleks valitsusel vastutustundlik mitte pressida jäärapäiselt oma kinnisideed läbi, mille puhul ma juhin tähelepanu järgmisele. Kõneletakse, et see on, ütleme, ökonomiseeriv projekt. PricewaterhouseCoopersi analüüs, mis selle vanglaprojekti tasuvust tuvastas, on salastatud, aga sellele viidatakse avalikes tekstides, seletuskirjades ja materjalides. Selles nenditakse, et selle lepingu [kulud ja tulud], arvestades kulusid, mis Eesti riigile kaasnevad – juba on ju asutud vanglat ümber ehitama –, on vähemasti tasakaalus. See tähendab, et kulud, mida me Eesti maksumaksja raha näol projekti sisse paneme, ja tulud, mida Rootsi Kuningriik maksab lepingujärgselt importvangide eest, on tasakaalus. Ettekujutus – püütakse luua alternatiivitust –, et see on mingisugune väga suur majandusliku jõukuse projekt, sest teenime 30 miljonit eurot tulu eraldivõetuna, ei vasta tõele. Lepingu tegemisega kaasnevad vähemasti samas suurusjärgus kulud vahetute ülalpidamiskuludena. 

Kõneletakse sellest, et see leping loob juurde töökohti. See vastab tõele, suur hulk Eesti vanglateenistuse ametnikke, kes on heas füüsilises vormis ja haritud mehed ja võiksid ükskõik millises sisejulgeoleku või riigikaitse valdkonnas tegutseda, saavad hõlmatud nende ülesannetega. Minu küsimus on, et kas see on siis tegelikult selle väärtuse, meie potentsiaali kõige tõhusam ja intelligentsem ärakasutamine – nende importvangide valvamise teenuse pakkumine. 

Rootsi Kuningriik ei ole seda lepingut eraldivõetuna peale pressinud. Rootsi Kuningriigi positsioonist saab täiesti aru, sest Rootsis on plahvatuslik kuritegevuskriis gängide, jõukude, immigrantkurjategijate keskkonnas. Nende poolt vaadates – nad seisavad Rootsi ühiskonna turvalisuse eest – on see ratsionaalne samm: tõrjuda oma riigi territooriumilt välja immigrantkurjategijad, kes kannavad raskete kuritegude eest pikaaegset vanglakaristust. Aga täiesti sümmeetriliselt vastupidine peaks terve mõistuse järgi olema Eesti positsioon. 

Ma kordan: see seaduseelnõu on tegelikkuses nagu Overtoni aken. See loob tegelikult õigusliku raami mitte üksnes Rootsi Kuningriigi lepingu puhul, vaid ka tulevaste pretsedentide jaoks, millele ma eelnevalt viitasin. Seda meie õiguskord, Eesti huvid ja ka praktilised kaalutlused ühiskonna turvalisust silmas pidades ei vaja. Isamaa näitab punast tuld Rootsi importvangide projektile Eestis. Aitäh! 

Aitäh! Järgmisena ma palun siia Riigikogu kõnetooli Rene Koka. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Selle seadusega valmistatakse ette protsessi, et teha Eestist vanglarendimaa. Teate, see on päris halekoomiline, arvestades, kuidas täna käis ettevõtlusminister siin rääkimas ekspressraja loomisest ja uue ettevõtluse siia toomisest. Me tekitame Eestile sellise kuvandi, nagu meil ei oleks targemat teha, kui oma tühjalt seisvaid ruume välja rentida välismaiste vangide majutamiseks. Ma ütlen, et väga kurb. 

Nüüd, tuleb üle käia mõned punktid, millest selle menetluse käigus on tegelikult ka varasemalt räägitud Rootsi vangide teemaga seoses. Olles rääkinud inimestega – ma arvan, et siin saalis olevad inimesed, saadikud, on kõik sellel teemal vestelnud Tartu kandi inimestega, keda nad tunnevad, ja küsinud neilt arvamust –, ei ole mina tõtt-öelda küll kohanud Tartus neid inimesi, kes vahel tõmmatakse kuskile meediasse ja kes hüppavad dzotile ja ütlevad, kui hea see on ja et nad vajavad seda Tartusse. Ei ole. Inimesed ütlevad, et nad on mures. Nad on mures selle pärast, et siia tuuakse võõrriigi vangid. Nad on mures selle pärast, mida see toob kaasa turvalisusele, nad on mures selle pärast, mis hakkab juhtuma, kui vangidel hakatakse külas käima. Ei ole kuskilt näha seda tohutut Tartu kandi inimeste soovi Rootsi vange siia saada. 

Omaette teema, mida käsitleda, on see, mida on siin täna ka juba mitmed puldis välja toonud. Valitsus, kelle toetus rahva seas on nipa-napa 12%, ei oma tegelikult üldse legitiimset õigust selliseid otsuseid vastu võtta. Vähim, mis teha saaks, on panna kogu protsess praegu ootele, tulla selle juurde tagasi – mida mina isiklikult üldse ei toeta, ma olen täielikult vastu Rootsi vangide Eestisse toomisele, aga see on vähim, mida [võiks teha] – ja vaadata kogu protsess üle pärast järgmise aasta Riigikogu valimisi, siis, kui uus koosseis on ära valitud. Millegipärast mul on tunne ja ma väga loodan, et järgmine valitsus koosneb sellistest jõududest, kes selle lolluse ära lõpetavad. 

Nüüd veel probleemidest, mis seoses vangide siia toomisega on. Palju oleme rääkinud julgeoleku aspektist. Kahtlemata me ei tea neid tegelikult, me ei näe nende inimeste sisse. Terrorismist, radikaliseerumisest on palju räägitud. On võimalikud sidemed, mis tekivad meie enda kinnipeetavatega ja juhul, kui hakatakse uutel vangidel siin külas käima. [Võidakse] organiseeritud kuritegevust Eestisse importida. Me võime rääkida nii ilusat juttu, kui tahame, aga seda ohtu välistada ei saa ja pigem on see [mujal riikides] nii olnud. On huvitav, et selle jutu käigus, mis aruteludel on olnud, välditakse sellest [rääkimist], et mitmed vanglaspetsialistid on kirjutanud artikleid ja toonud välja küll Soome, küll Rootsi näiteid, et tegelikult need ei ole mingid edulood. Need on probleemid ühiskonnale, kui hakatakse võõrvange siia tooma, aga praegu on võetud selge suund, et nui neljaks on vaja vangid siia ära tuua ja kogu lugu. 

Omamoodi kurb on see, et tegelikult meie sotsiaalvaldkond otsib lahendust, kuhu panna inimesi, kes otseselt ei ole kinnipeetavad, aga kes aeg-ajalt tekitavad probleeme. Näiteks politsei peab kuskil kinni [isiku], kes kinnipeetav ei ole, kohtu alla ei lähe, aga kel on erinevad vaimsed probleemid. Neid inimesi kuskile panna pole. On olnud ettepanekuid, et võib-olla oleks võimalik kujundada asutus, kus saaks neid inimesi majutada, kui vaja, või hoida. Aga seda ei kuulata. Seda ei tee kuulamagi need, kes seda läbi suruvad, eesotsas meie justiitsminister. 

Nüüd, mis puudutab kulude poolt, siis meile on kogu aeg räägitud, et kulud on nii über-suured sellepärast, et hoone võtab väga palju raha. Tegelikult on nende arutelude käigus ikkagi ilmnenud asjaolu, et meile müüakse maha kogu vanglakompleksi kulusid nii, et seal on sees ka seda hoonet kasutavate meie oma asutuste kulu. Mina julgen [öelda] selle info põhjal, mida mina olen saanud töö käigus, et tegelikult ei ole need kulud, mis välja tuuakse, nii suured. Rõhutatakse, et kui me seda [projekti] ära ei tee, siis on kulud riigile väga suured. 

Lõpetuseks tahangi öelda, et see on väga halb mõte ja EKRE on kindlasti sellele vastu. Ma loodan, et saadikud siin saalis siiski mõtlevad, enne kui hakkavad heaks kiitma seda seadust, et kas see ikka on seda väärt. See tegelikult ei ole, see mitte kuskilt ei ole Eestile kasulik. Aitäh!

Aitäh! Martin Helme, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Me oleme siin Rootsist palju rääkinud. Rootslased on pidanud eksperimenti immigratsiooniga juba väga kaua, üle 20 aasta kindlasti. Nad alustasid maailma parandamist juba 1990-ndatel, kui Rootsi rahvaarv oli selgelt alla 10 miljoni. Sellega kannab maailma 7 miljardit oma turjal ära kindlasti. 

Nüüd, mis siis juhtus: aastal 2000 oli Rootsis välispäritolu rahvastikku umbes 10% elanikkonnast, aga see on tänaseks rohkem kui kahekordistunud. Esimese põlvkonna ehk välismaal sündinud immigrante on üle 20% rahvastikust ja kui teise põlvkonna juurde paned, on juba kuskil 30% rahvastikust välispäritolu. Mis kõige hirmsam, need ei ole inimesed, kes on valdavalt tulnud Kanadast, Austraaliast, Ameerika Ühendriikidest või näiteks Soomest, vaid inimesed, kes on tulnud Põhja-Aafrikast või Lähis-Idast. 

Mida 20-aastane kriminaalstatistika ütleb? Esimese põlvkonna ehk välismaal sündinud ja nüüd Rootsis elavate välismaalaste kuritegevus on 2,5 korda kõrgem kui rootslastel. 2,5 korda! Teise põlvkonna puhul, kui mõlemad vanemad on välismaalt pärit, on kuritegevus 3,5 korda kõrgem kui rootslastel. Huvitaval kombel on Norrast ja Soomest pärit inimeste kuritegevus, sõltumata sellest, kas nad on esimese või teise põlvkonna omad, madalam kui rootslastel keskmiselt. 

Statistikaga loomulikult mängitakse, et avalikkuse ärevust kuidagi maha rahustada. Aga isegi ametlik statistika, kus on kuritegevuse nii-öelda lävendit aasta-aastalt madaldatud, näitab, et 70% vägistamisjuhtumitest on sellised, kus ohver on rootslane ja vägistajad on eelkõige moslemid. No enam ei mahu ära need pagana moslemid sinna Rootsi vangi. Ja siis on meil Eestis võimul inimesed, kes vihkavad Eestit ja üritavad meie riiki hävitada. 

Ma lihtsalt mõned asjad räägin teile nüüd statistikast. Kaks-kolm päeva tagasi Modenas Itaalias – väike linnake, ma olen ka seal olnud – sõitis Süüria päritolu immigrant, kes oli ennast asüülitaotlejaks nimetanud, autoga kohvikus oleva rahvamassi hulka. Seitse inimest said kohapeal raskelt vigastada, surnuid alles loetakse kokku. Kui ta oli inimesed maha niitnud, hüppas autost välja ja tahtis kõiki, keda sai, veel noaga tappa. See on "mitmekesisus rikastab". 

Näiteks 2025. aasta aprillis Berliinis tappis 43-aastane süürlane 29-aastase sakslase, loomulikult noarünnakus, ja politsei ei saanud tema veristamistööd takistada enne, kui ta maha lasti. Samuti ründas aasta tagasi märtsis Amsterdamis välispäritolu isik noaga viit inimest, kellest üks hukkus, aga politsei, võimud salastasid igaks juhuks ründaja isiku, et ei saaks öelda, et immigrant tegi. 2025. aasta veebruaris ründas 23-aastane süürlane, kellel oli seos ISIS-ega, noaga viit inimest. 14-aastane poiss, kes loomulikult oli kohalik, on surnud. See oli ka Hollandis. 

Inglismaal Uxbridge'is Londonis 2025. aasta oktoobris ründas 22-aastane afgaan noaga kõiki, keda jõudis, ja sai kõige esimesena kätte väljas koera jalutanud Wayne Broadhursti, kelle ta ära tappis mitmekordse noaga kõripiirkonda tagumisega. Lisaks sellele jõudis ta noaga suskida ühte 45-aastast kohalikku meest ja ühte 14-aastast kohalikku poissi. Inglismaal jälle: Deng Chol Majek – ma oletan, et hääldan õigesti –, Sudaani päritolu inimene, ründas kruvikeerajaga hotellitöötajat Rhiannon Whyte'i, lüües teda kruvikeerajaga 23 korda, mille tagajärjel naisterahvas suri. 

Seda nimekirja võib lõputult jätkata. Saksamaal tehti äpp, mille võimud loomulikult ära keelasid või nähtamatuks tegid, kuhu inimesed, kodanikud said ise üles panna, kui keegi nägi ja [soovis] registreerida noarünnakut, mille on korraldanud immigrant. Iga päev registreeriti üle terve Saksamaa 80–100 noarünnakut, kus ründajaks oli immigrant. Ametlikus statistikas seda loomulikult ei ole. 

Loomulikult, kui su immigratsioonipoliitika on ennast hävitav ja ennast vihkav, siis sellel on reaalsed tagajärjed. Ja nüüd me jõuame reaalsete tagajärgedeni. Meil on täna valitsus, kellel on nii immigratsioonipoliitika kui ka kriminaalpoliitika Eestit vihkav ja Eestit hävitav. Küllap nad ise ka lõpus selle hävingu tagajärjel hävinevad, aga neil tundub sellest ükskõik olevat. Meil ei ole. Selle seaduseelnõu kohta teeme me samuti [teise lugemise] katkestamise ettepaneku. Kohe toon paberi.

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! See eelnõu on osa niinimetatud Rootsi vangide projektist. Tegelikult on eelnõu tähendus palju suurem: see ei ole lihtsalt vanglakohtade väljarentimine, vaid tegemist on põhimõttelise muudatusega Eesti õiguskorras ja Eesti riigi rollis. Valitsus räägib meile peamiselt Rootsi vangidest, aga kui lugeda eelnõu ennast, saab kiiresti selgeks, et see seadus ei puuduta ainult Rootsit. Kriminaalmenetluse seadustikku lisatav § 508 ütleb väga selgelt: "Kui välisleping näeb ette välisriigi kohtu mõistetud vangistuse täideviimise Eestis, esitab saatev välisriik vangistuse täideviimiseks Justiits- ja Digiministeeriumile välislepingus sätestatud vormi kohase taotluse." See tähendab, et eelnõuga luuakse üldine mehhanism välisriikide vangide Eestisse toomiseks. Täna räägitakse Rootsist, homme Soomest, Taanist, mis tahes riigist, kes vähegi avaldab soovi Eestis oma vange pidama hakata. Kuulates Eesti 200 ministrit Liisa-Ly Pakostat, tundub, et kõik taandub lõpuks rahale: vastavalt sellele, kui palju keegi maksab, Eestit maha müüakse. See tähendab, et Eesti hakkab looma süsteemi, mille kaudu tõesti tuleb mis tahes välisriigi kohtu poolt süüdimõistetud isik Eestisse, kui vastav välisleping on sõlmitud. 

Eelnõu järgi hakkab Justiits- ja Digiministeerium kontrollima taotlusi, tõlkima neid eesti keelde ja saatma edasi kohtule. Seaduses on kirjas järgmine: "Justiits- ja Digiministeerium kontrollib taotluse vastavust välislepingu nõuetele, tõlgib nõuetekohase taotluse eesti keelde ning edastab selle viivitamata kohtule." Kohus hakkab seda menetlema. Veelgi tähelepanuväärsem on menetluse kiirus. Eelnõus on kirjas, et kohus lahendab taotluse istungit – kuulake –, istungit pidamata viie päeva jooksul määrusega. Kui kümne päeva jooksul esitatakse üle 20 taotluse, lahendab kohus need kümne päeva jooksul. Nagu konveieriga! Kümme taotlust sisse ja kümme otsust tehakse kiirkorras. Kas me tõesti tahame seda, et Eesti kohtusüsteem hakkab menetlema kiirkorras teiste riikide vangide Eestisse toomist? Ei taha ju. Siin me räägime ka inimestest, kes on kuriteo toime pannud välisriigis ja kelle üle on kohut mõistetud välisriigis. Sisuliselt hakatakse Eestis [tegelema] teiste riikide karistuspoliitika tagajärgedega. 

Eelnõu kõige kõnekam osa on see, et välisriigi vangidele luuakse Eestis erirežiim. Mokatubakast siin räägiti väga pikalt, aga on veel tingimusi. Näiteks võib prokuratuur määrusega lõpetada kriminaalmenetluse või ei peagi algatama kriminaalmenetlust, kui kuritegu, mille on toime pannud välisriigi kodanik, kes välislepingu alusel kannab Eestis välisriigi kohtu mõistetud vangistust, ei ole suunatud Eesti Vabariigi kodaniku vastu ega ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut. 

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

See tähendab, et kui Eestis karistust kandev välisriigi vang paneb siin toime uue kuriteo, võib Eesti riik otsustada kriminaalmenetlust üldse mitte algatada. Riik juba valmistab ette olukorda, kus välisriigi kinnipeetavad võivad Eestis toime panna uusi õigusrikkumisi: seadusesse kirjutatakse võimalus selliseid juhtumeid mitte menetleda. Aga millise signaali me Eesti inimestele anname? Et kui kuritegu ei ole otseselt suunatud Eesti kodanike vastu, ei olegi vaja seda menetleda? Milline nihilism! Valitsus räägib siinjuures rahalisest kasust. 

Kujutage ette, et me hakkame riigi tuumikfunktsiooni muutma ärimudeliks ja Eesti vanglasüsteemi eesmärk hakkab olema raha teenimine – teenida raha selle pealt, et mujal riikides on vanglakriis. Vanglakriis ei ole ju meie riigi probleem, me ei ole seda tekitanud Rootsis ega muus välisriigis. See on Rootsi enda poliitiliste otsuste tagajärg. Massiimmigratsioon, jõuguvägivald, kasvav organiseeritud kuritegevus ja sellega kaasnev vanglate ülekoormus – see on Rootsi enda poliitiliste otsuste tagajärg. 

Veel on sümboolne, et vangistusseadus muudab, jah, nagu ma enne ütlesin, ka huuletubaka vangla territooriumil lubatavaks. Vangla sisekorda, eeskirju muudetakse nii-öelda ärimudeli järgi, et me oleks vangide jaoks atraktiivne oma äriprojektis. 

Lühidalt kokku võttes, Reformierakonna valitsus tegelikult ei tohiks Eestit lõputult alandada ja muuta meie väike Eesti mingiks vanglasaareks. See on eriti alatu. Nii kahju on vaadata Reformierakonna saadikuid, kes tulevad rääkima sellest eelnõust ja seda välja reklaamima nagu mingid müügiagendid. Kas teil hinge ei ole sees või? Kas teil häbi ei ole või? Kas teil ei ole häbi oma esivanemate ees, oma vanaisade ees, kes võitlesid vabadussõjas? Häbi! EKRE ei toeta seda eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Siim Pohlaku. Palun!

Hea juhataja! Head rahva teenrid! Kas Eesti Nokia ongi nüüd Rootsi vangide, moslemiterroristide ja kõrilõikajate majutamine? See eelnõu kinnitab ammu teada olevat fakti, et liberaalne valitsemine on viinud paljud Euroopa riigid, sealhulgas Rootsi, olukorda, kus kunagisest turvalisest ja väärikast riigist on saanud pommiplahvatuste, jõukude ja sisserändekuritegevuse sümbol – koht, kus vanglad on ülerahvastatud ja kuritegevus vohab. 

Kas keegi siin saalis tahab päriselt, et Eesti liiguks sama rada, seoks ennast moslemiterroristide või jõuguliikmete Tartu vanglas majutamisega? Rootsis toimus eelmisel aastal üle saja pommirünnaku. See ei ole üksikprobleem, vaid aastaid kestnud reaalsus. Rootslastel oleks oluliselt mõistlikum terroristid ja rasked kurjategijad elamisloata jätta ning saata nad tagasi sinna, kust nad Rootsi on tulnud. Neid ei tohi Eestisse tuua, sest see tekitab paratamatult Rootsi kriminaalsetes ringkondades huvi ka Eesti vastu. Meil ei ole vaja siia voorima nende vangide lähedasi, sõpru ja perekondi, kes neid külastama tulevad. Meil ei ole vaja tekitada Rootsi kriminaalidele seoseid Eestiga. 

Mina tahan elada riigis, kus lapsed saavad turvaliselt kooli minna ja tänavatel on kord, ei plahvata pommid ega välgu noad. Küsimus ei ole ainult turvalisuses, küsimus on ka väärikuses. Kas Eesti riik peab hakkama kandma Vana-Euroopa läbikukkunud rändepoliitika tagajärgi ja hakkama Vana-Euroopa järel koristama? Ei pea! Aga rootslased, veel kord, peaksid saatma need pätid mitte Tartu vanglasse, vaid oma riigist välja karistust kandma sinna riiki, kust nad Rootsi tulnud on, koos igavese Euroopasse sisenemise keeluga. Eesti peab jääma eestlaste koduks, turvaliseks ja väärikaks rahvusriigiks. 

Hea Riigikogu! Eesti turvalisus ei ole kaup. Ei Rootsi vangide majutamisele! Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Palun!

Me teame, lugupeetud kolleegid, meditsiinilist seisundit mälukaotus – selle seisundi all näikse kannatavat nii mõnigi koalitsioonisaadik. Aga samas, äkki nad teevad seda meelega, sest meil on ju õppetunnid olemas. Alustame siitsamast lähedalt. Turu linnas 2017. aasta 18. augustil kella 16 paiku pussitati keset tänavat kümmet inimest. Tapeti kaks naist. Ründaja Abderrahman Bouanane, marokolane, kelle asüülitaotlus oli tagasi lükatud, sai vastuvõtja rahva peale pahaseks. Seda on raske lugeda, raske kirjeldada, kuidas tänaval suvaliselt mööda kõndival naisel kõri läbi lõigatakse nõndanimetatud asüülitaotleja poolt. Soome pidi ka selle katastroofi läbi tegema. Neid ju hoiatati aastaid, et terrorism jõuab Soome, aga sellele löödi käega. Neid toodi aina juurde, kuni lõpuks tapeti Soome tänavatel inimesi.

Rootsi – sama lugu. Veoautorünnak 7. aprillil 2017, terroristlik rünnak keset Stockholmi metropoli, Åhlénsi kuulsa kaubamaja juures. Oli keegi Rakhmat Akilov, 39-aastane asüülitaotleja, kellele taas oli öeldud ei – et me ei taha selliseid. Talle oli taustauuring tehtud Rootsi kaitsepolitseinike poolt. Mis sellest kasu oli? Kas kaitsepolitsei suutis oma inimesi kaitsta? Ei, keset tänavat, keset südalinna tapeti veoautoga viis inimest, 14 sai viga. 

See ei ole enam mälukaotus, see on teadlik ja tahtlik tegevus, arvestades seda, et multikultuurse riigi loomine nõuab ohvreid. Sellega lepitakse. Ohvrid kaasnevad sellise kuritegeliku projektiga, multikultuurse riigiga, võõraste rahvaste ümberasustamisega Eestisse. Vanglarendi leping on ainult üks osa sellest, aga me näeme immigratsiooni toetamise pakette mitmel eri moel. Viimastel nädalatel on need seadused katuse alla saanud. Samamoodi nagu seesama Rakhmat Akilov Usbekistanist, hakkab meile tulema sealtkandist inimesi, kes ei sobitu siia kultuuriruumi ja kes, isegi kui nad siia tööle tulevad, ei tea midagi meie tööseadustest ega kultuurikommetest. Nende hulka võib sattuda ka terroriste, radikaliseerunud islamiste. Aga ei kuulanud Soomes hoiatusi keegi, ei kuulanud Rootsis hoiatusi keegi. 

Nii et tegelikult toote te meile õnnetuse kaela. Nagu Siim Pohlak tabavalt ütles, luuakse võrgustik. Neid 600 inimest hakkab külastama tuhandeid inimesi, sest iga inimese lähivõrgustikku kuulub 5–10 inimest. Ehk siis nad moodustavad ühes meie kallis üliõpilaslinnas võrgustiku. 

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

Ehk see oht on aktuaalne, see oht on põletav. Vaene Tardo liin, teile tuuakse äärmiselt ohtlik võrgustik sisse. Meie julgeolekuasutused paljastasid veel mõni aasta tagasi siin relvakaupmehi ja narkokaupmehi, kes on tulnud erinevatest moslemitaustaga riikidest. Olukord läheb üha hullemaks. 

Kas seda on üldse vaja seletada, kui te käite mööda linna ja näete tänavapilti? Kas see oligi laulva revolutsiooni paleus, et me oleme jälle vähemus oma pealinnas? Ei olnud. Kelle eesmärke te ellu viite? Kas Jevgeni Kogani Interrinde eesmärke? Minu meelest on suund võetud Interrinde võidule. Laulva revolutsiooni aateid te ei esinda, vaid kaevate neile hauda. Eesti NSV tagasitulek on üha rohkem ja jõledamalt tunda. Meil on üks Eesti NSV muuseumiekspert siinsamas saalis. Ma arvan, et tema tunneb ka väga valusalt Nõukogude Eesti tagasitulekut mitmel eri moel, Interrinde ideaalide tagasitulekut. Mis see Interrinde ideaal siis oli? See oli internatsionaalne Nõukogude Liit, seesama jutt, mida korrutati aastast 1917. Internatsionaalne! Aga mida see tähendas? See tähendas rahvastiku väljavahetamist suurrahvaste huvides, väikerahvaste jalge alla sõtkumist, mida meie saime eriti valusalt kogeda. 

Ja jälle algab otsast pihta internatsionaalne loba, multikultuurne jutt. Ja vaatadki, et kommunistid ei kaotanud, nad on siin esindatud, nende aated elavad. Kas nad tulevad ringiga lääne kaudu, kus Komintern õõnestas kõiki riike, rahastas komparteisid, rahastas kõiksugu kahtlast elementi? Mäletate, kui suur oli Itaalia kompartei? Kas need olid ka lääne ideaalide esindajad? Kui suur oli Prantsuse kompartei, kelle järeltulijad nõuavad, et me teeksime oma kommunismikuritegude muuseumi ümber? Kas need on siis euroopalike väärtuste esindajad? Ei, need on Nõukogude diversiooni viljad läänes. Ja mina sellega nõus ei ole, et me Nõukogude diversiooni siin talume. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Stig Rästa, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Head kuulajad! Me peaks lõpetama ikkagi natuke positiivsemal noodil. Ma toon esile mõned faktid, mis on tegelikult juba ammu-ammu-ammu läbi käinud sellest jutust. Ma käisin eelmisel suvel Rait Kuusega ja Anti Haugasega Rootsis vanglat külastamas. Seal me küsisime ka selle kohta, kui palju vangid näiteks külastusi saavad. Isegi kui need inimesed, sugulased või keegi, elavad neil päris vahetus läheduses, saavad nad aastas võib-olla ühe külastuse. 

Tegelikult ei hakka siia Eestisse neid külastama tulema ühtegi kurjategijate perekonda, mingisuguseid kriminaale. Esiteks, kriminaalid ei taha sattuda kuskile nimekirja, [mis näitaks], et nad käivad vanglas oma sõpradel külas. Teiseks, vangla vaatab üle – Rootsi pool ja Eesti pool – kõik külastussoovid ning teeb oma otsuse, kas üldse lubada kedagi kohale või mitte. Ja ärme unustame seda, et Rootsi vangidele antakse võimalus teha online-kõnesid oma lähedastega. Seega, ühtegi pätti Tartusse ei tule ja ühtegi vangi Tartus ei vabastata, vaid nad viiakse enne vabastamist oma kodumaale tagasi, kus nad astuvad programmi, mis tegeleb sellega, et need inimesed põhimõtteliselt sulanduksid oma ellu tagasi. 

Paar asja veel. Tartu vanglas saab väga palju inimesi tööd juurde. Vastasel juhul tekiks küsimus, kas see maja kinni panna. Ma arvan, et see on mõistlik, et inimesed saavad tööd ja hoiavad maja igaks juhuks kogu aeg heas korras. Mine tea, mis kunagi meile tulevik toob. Ma arvan, et see on täiesti mõistlik. 

Lõpetuseks tahan öelda, et siia tänavatele, Tartusse, ei tule tuhandeid kurjategijaid. Üks märge veel: Tartus istuvad isegi Jugoslaavia sõjakurjategijad, kelle perekonnad on väga rikkad, ja ka nemad saavad väga vähe külastusi. See päris nii ei käi. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Järgnevalt asume eelnõu 773 muudatusettepanekuid läbi vaatama. Kokku on eelnõu kohta esitatud neli muudatusettepanekut. Esimese muudatusettepaneku on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Teise muudatusettepaneku on esitanud samuti õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ka kolmanda muudatusettepaneku on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Neljanda muudatusettepaneku on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh, auväärt juhataja! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Aitäh! Me asume hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 15 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.   

Head kolleegid! Oleme eelnõu 773 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 773 teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud veel kaks ettepanekut: üks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt ja teine Isamaa fraktsioonilt. Mõlemad ettepanekud panevad ette Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse täiendamise seaduse eelnõu teine lugemine katkestada. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.   

Austatud Riigikogu! Panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse täiendamise seaduse eelnõu 773 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 16 Riigikogu liiget, vastu 43, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Head kolleegid! Eelnõu 773 teine lugemine on lõpetatud.  

Liigume edasi. Tänane 12. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse (vaigistushagi eest kaitsmise direktiivi ülevõtmine) eelnõu 865 teine lugemine. Palun siia Riigikogu kõnetooli ettekandeks õiguskomisjoni esimehe Madis Timpsoni. Palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Jah, teisel lugemisel on tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse ehk vaigistushagide kaitsmise direktiivi ülevõtmise eelnõu. 

Sissejuhatuseks, et muudatusettepanekuid Riigikogust ei esitatud. Seda direktiivi on pikalt ette valmistatud. Komisjoni kutsusime kahe meediaorganisatsiooni esindajad, kes olid kaasatud ka selle eelnõu tegemisse, ja andsime nendele arvamuse avaldamiseks sõna. Meediaettevõtete liit märkis, et jah, palve on hoida see eelnõu ja kogu protsess võimalikult lihtsad. Esindaja tõi välja, et direktiivi vastu neil midagi ei ole. Jutt läks filosoofilisematele teemadele. Ta tõi välja, et üleüldse on justiitskiusu meil päris palju ja kahjuks see eelnõu ei tegele justiitskiusu temaatikaga [piisavalt] palju. Ta palus, et taolistele asjadele võiks edaspidi tähelepanu pöörata. 

Küsimus oli menetluskulude tagatise määramise kohta, puhttehniline, ja küsimus oli ka kaebevõimaluse määramise kohta. Selle peale ministeeriumi esindaja vastas, et direktiivi loogika kohaselt ei olegi tagatise määramise sisuline osa see, kas see on nõndanimetatud SLAPP või mitte, ja tegelikult vastab see direktiivi mõttele ja sõnastusele. 

Ajakirjanike liidu esindaja sai ka sõna. Tema arvas, et direktiivist üksi ei piisa, sest on erinevaid ähvardusi ja kiusuelemente, mida ajakirjanikud kogevad. Tema arvates oleks tulnud arvestada Euroopa Nõukogu soovitusi. Teise punktina tõi ta välja, et edaspidi võiks rohkem tegeleda vabakutseliste ajakirjanike kaitsega. Euroopa Nõukogu soovituste kohta justiitsministeeriumi esindaja vastas, et neid on analüüsitud ning kuigi nende indikaatorite sõnastus on võib-olla detailsem, siis siiski on need sisuliselt selle direktiivi indikaatorid ja need on eelnõus kaetud, võetakse mõistetena Eestisse üle. Ta oli kohtunud hiljuti ka Euroopa Nõukogu esindajaga, kes andis oma hinnangu, et Eesti eelnõu on igati eeskujulik ja hea. 

Üldiselt rääkisime veel filosoofilisematel teemadel, eriti mis puudutab nõndanimetatud justiitskiusu, aga see ei ole selle eelnõu teema. Mõlemad meediaorganisatsiooni esindajad leidsid, et eelnõu on siiski samm õiges suunas. Tegelikult nad panid meile südamele, et võiks tegeleda vaba[kutseliste] ajakirjanike kaitsega. Samuti tõusetus komisjonis küsimus, kas ajakirjandus võiks jõustumata kohtuotsuste pinnalt ka pigem vältida kahtlustatavate ja süüdistatavate nimede avaldamist. Selle peale ajakirjandusväljaanded ütlesid, et neil on selle kohta eneseregulatsioon ja asjad liiguvad paremas suunas. Veel kord, mõlemad organisatsioonid toetasid [eelnõu] ja ütlesid, et parem teeme selle ära, tulevikus tegeleme teiste teemadega. Kohtunikke küll kohal ei olnud, aga nad kirjutasid meile kirja selle kohta, et arvatavasti kohtu koormus suureneb. Nagu ikka, igasugu direktiivide ülevõtmisel kohtu koormus võib suureneda. Markeerin selle ära. Üldiselt meil eriarvamusi ei olnud. 

Komisjon esitas ka ühe muudatusettepaneku, mis sisuliselt tähendab, et kuna eelnõu järgi pidi seadus jõustuma 7. mail 2026. aastal, aga tähtaeg oli selleks ajaks juba natukene möödas, siis tegime ettepaneku, et seadus jõustub tavalises korras. Juhtivkomisjon seda ettepanekut konsensuslikult ka toetas. 

Menetlusotsustega oli niimoodi, et kõik otsused tegime konsensusega. Otsused olid järgmised. Panna eelnõu täiskogu päevakorda 20-ndaks. Teine ettepanek oli teine lugemine lõpetada. Nagu ma ütlesin, see oli konsensusega. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus. Ka see oli konsensusega. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Annely Akkermann, palun!

Kaheksa minutit, palun!

Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Minu eelkõneleja rääkis õigusfilosoofiast ja juriidilistest nüanssidest, kuid mina tahan teile ülevaate anda sellest, et vaigistushagi ehk nõndanimetatud SLAPP ei ole enam pelgalt teoreetiline mõiste ega kauge Euroopa Liidu bürokraatia. See on poliitiline reaalsus ka Eestis ja ma kõnelen teile Pärnu näitest. 

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmisega võtame Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1069. Selle eesmärk on kaitsta avalikus elus osalevaid inimesi ilmselgelt põhjendamatute nõuete ja kuritarvituslike kohtumenetluste eest. See seadusemuudatus toetab otseselt põhiseaduse § 45, sõnavabadust. Eestis on sõnavabadus põhiseadusega kaitstud ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on kriitika avaliku võimu kohta erilise kaitse all. Euroopa Nõukogu kirjeldab vaigistushagisid kui nõudeid või õiguslikke ähvardusi, mille eesmärk on kriitikuid hirmutada, jahutada avalikku debatti ja vähendada inimeste osalust avalikes aruteludes. 

Head kolleegid! See ei ole teooria, see toimub siin ja praegu Pärnus. Pärnu Postimehe kajastuste põhjal on võimalik jälgida, kuidas novembris ametisse astunud linnavalitsus ja uus volikogu juhtkond on tegutsenud kriitikute vaigistamiseks, kasutades nõudekirju ja niinimetatud viisakusvisiite. Vaigistushagi ei pea algama kohtust, see võib alata ka ähvardavast kirjast, mille eesmärk on panna inimesed vaikima. Näiteks sai ettevõtja Margus Leedo nõudekirja, milles teda süüdistati linnavalitsuse kohta vale kuvandi loomises. Kirjas keelati isegi selle olemasolu avalikustada, kuigi dokument ise on avalik, linna dokumendiregistrist kättesaadav. 

Oluline on märkida, et karikatuurid ja poliitiline satiir on ühiskonnakriitika tavapärane vorm. Nende käsitlemine ebaõigete andmete levitamisena oleks vastuolus sõnavabaduse eesmärgiga. Pärnu Postimees pöördus ka linnajuhtide poole, kuid vastused jäid napiks või puudusid. Keegi ei tahtnud öelda, et just tema ettepanekul need nõudekirjad välja saadeti. Eelnenud 16 aasta jooksul ei ole kodanikele saadetud Pärnu Linnavalitsuselt arvamuse avaldamise pärast mitte ühtegi nõudekirja. 

Teine juhtum puudutab Audru spordikeskuse administraatorit. Tema juurde läksid kolm Keskerakonna tipp-poliitikut arutama tema sotsiaalmeediapostitusi ja meeldimisi. Administraatori sõnul oli kohtumine küll viisakas, kuid selgelt hirmutav. Talle selgitati, mida tohib ja mida ei tohi öelda. Oluline fakt on, et need poliitikud ei olnud tema tööandjad ega omanud pädevust tema tööalaste otsuste mõjutamiseks. Tema otsene ülemus ütles, et kõnealune administraator on töötanud samas asutuses 23 aastat ning tema suhtes ei ole olnud varem etteheiteid. Vaid mõni nädal hiljem märkasin töökuulutust: Audru spordikeskusele otsiti uut juhatajat. 

Et te teaksite, millest ma räägin, siis ma loen ette selle kommentaari, mille pärast käisid kolm keskerakondlasest Pärnu linnajuhti teda, ma isegi ei oska öelda, kuidagi mõjutamas. Tsiteerin täpselt: "See, mis praegu Pärnu ja osavaldadega toimub, ei ole enam okei. Näoga inimeste poole valitsus ainult lammutab ja lõhub, põhiline on üksteisele ärategemine." Vaat selline kommentaar. Ma ei tea, kas selle kommentaari pärast, aga miskipärast tõesti otsitakse sellele asutusele uut juhatajat. Pärnu Postimees kajastas seda. Meie hea kolleeg, Pärnu linnavolikogu esimees Andrei Korobeinik kaebas selle kajastuse pärast Pärnu Postimehe peale pressinõukogusse. Just täna tuli vastus. Pressinõukogu hindas juhtunut ja leidis, et tegemist oli avaliku huvi teemaga ning ajakirjandus ei rikkunud eetikanorme. 

Kolmas näide Pärnust, vähem kui poole aasta jooksul. Toiduteenuse pakkuja lasteaedades saatis nõudekirja lapsevanemale, kes kritiseeris lasteaiatoitu. Nõuti vaikimist nii tava- kui ka sotsiaalmeedias. Head kolleegid, see ei ole ju [tavapärane] praktika. 

Kui kohtumenetluse peamine eesmärk on takistada avalikus arutelus osalemist, siis on tegemist kuritarvitusega. Me ei saa jõudude ebavõrdsust ignoreerida. Pärnu linna eelarve on üle 120 miljoni euro, aga tavalisel kodanikul ei ole ressurssi selliste vaidluste pidamiseks oma raha eest oma linnaga, kuhu ta makse maksab. Seetõttu ongi vaigistushagid nii ohtlikud. Need ei peagi lõppema kohtus, piisab hirmust ja survest. Aga demokraatia ei toimi ilma kriitikata. Sõnavabadus ei ole mugav, aga see on hädavajalik. Avalik võim peab taluma kriitikat, ka teravat ja ebamugavat. 

Ma avaldan tunnustust neile kodanikele, kes on julgenud oma otsuste eest seista, ja samuti Pärnu Postimehele, kes on neid lugusid järjekindlalt avaldanud. Teie seisate Eesti põhiseaduses sätestatud sõnavabaduse kaitsel. Suur tänu teile! Head kolleegid, palun toetage seda eelnõu! 

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Nagu eespool öeldud, eelnõu kohta on esitatud üks muudatusettepanek. Selle on esitanud õiguskomisjon ja juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 865 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine ja ka 12. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Nüüd, head kolleegid, oleme jõudnud esimeste lugemiste juurde. Päevakorrapunkt nr 13 on Vabariigi Valitsuse algatatud loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduse eelnõu 899 esimene lugemine. Riigikogu kõnetooli on juba jõudnud regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras.

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Lubage mul tutvustada Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis koostatud loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle eelnõu eesmärk on lihtne. Loomade heaolu peab olema paremini kaitstud ja seadus peab andma selge raami olukordades, kus senine kord on ajale jalgu jäänud. Mitmed siin käsitletavad küsimused ei ole tekkinud eile, neist on räägitud juba aastaid. Räägitud on koerte püsivast ketis pidamisest, varjupaikade nõuetest ning vajadusest täpsustada, millised teod looma suhtes on lubamatud ja millised tagajärjed sellistel tegudel peavad olema. Nüüd on aeg need seaduses selgelt ära lahendada. 

Eelnõu ettevalmistamisse kaasati loomakaitseorganisatsioone, varjupaiku, veterinaararste ja teisi pädevaid asutusi. Mitmes punktis oleme nende ettepanekuid arvestanud. See on tundlik valdkond, kus peab korraga [tasakaalus] hoidma kahte joont: looma heaolu peab olema päriselt kaitstud ning nõuded peavad olema looma omanikule, varjupaigale ja järelevalveasutusele arusaadavad. 

Peatun esimesel muudatusel. Esiteks keelame ära koerte püsiva ketis pidamise. Koera püsiv ketis pidamine on pidamisviis, mis ei vasta enam tänasele arusaamale looma heaolust. Koer peab saama liikuda, tal peab olema liigile omane keskkond ja võimalus käituda viisil, mis ei tekita talle püsivat stressi. Samas ei tähenda see, et koera ei tohiks mitte üheski olukorras ajutiselt ohjata. Eelnõu jätab alles mõistliku erandi. Koera võib ajutiselt ketis hoida näiteks siis, kui saabub alarmsõiduk, või kui hoovis tehakse töid või kui külas on inimene, kes koera kardab. Keeld puudutab püsivalt ketis pidamist, mitte lühiajalist ja põhjendatud ohjamist. Agressiivsete ja ohtlike koerte puhul nähakse ette pikem üleminekuaeg – kuni aastani 2032. See annab omanikele aega rajada turvaline aedik või leida muu lahendus, mis kaitseb nii looma kui ka inimesi. Eesmärk ei ole tekitada olukorda, kus omanik loobub loomast sellepärast, et muudatus jõustub üleöö. Eesmärk on liikuda samm-sammult parema pidamisviisini. 

Teiseks korrastatakse varjupaikade tegevust. Varjupaik on koht, kuhu sageli satub loom, kes on kadunud või hüljatud või kelle omanikku ei ole võimalik kohe tuvastada. Sellises olukorras peab süsteem olema selge. Loomaomanik peab teadma, kuhu pöörduda, ja varjupaigas oleval loomal peavad olema head pidamistingimused. Uude koju minev loom peab olema tuvastatav ja tema terviseseisundi kohta peab uus omanik saama vajaliku info. Eelnõu näeb varjupaigapidajatele ette tegevusloa kohustuse ning varjupaigas loomade pidamise täpsustatud nõuded. Samuti kehtestatakse nõuded, et varjupaigast uude koju minevad loomad oleksid mikrokiibistatud ning üldjuhul steriliseeritud, et vähendada soovimatute järglaste sündi ja uute kodutute loomade tekkimist. Tegevusloa taotlemine on tasuta ja tegevusluba tähtajatu. Paljud varjupaigad täidavad neid nõudeid juba praegu. Seadus loob ühtlasema taseme ja annab ka järelevalvele selgema aluse. 

Kolmandaks täpsustatakse looma suhtes lubamatute tegude loetelu. Eesti on seni olnud üks väheseid riike, kus zoofiilia ei ole olnud seaduses selgelt keelustatud. Eelnõuga lisatakse sellise teo toimepanemine, jäädvustamine ja sellise materjali levitamine looma suhtes lubamatute tegude hulka. See on küsimus, mille puhul ei tohi seadus olla ebamäärane. Looma suhtes toime pandud seksuaalne tegu ei ole aktsepteeritav ning selle keeld peab olema seaduses üheselt kirjas. 

Neljandaks täpsustatakse eutanaasia üle otsustamist. Eutanaasia on raske otsus, see peab tuginema looma seisundile ja veterinaararsti professionaalsele hinnangule. Eelnõu annab selgema aluse olukordades, kus tuleb hinnata, kas looma elu jätkamine tähendab talle põhjendamatuid kannatusi või on näiteks hulkuva looma puhul liigile omane eluviis tegelikult võimalik. Siin on eesmärk selgus. Loomaomanik, veterinaararst ja pädev asutus peavad teadma, kuidas sellistes olukordades vastutus jaguneb ning millal on otsus põhjendatud. 

Viiendaks tõstetakse loomakaitseseaduse rikkumise eest määratavate karistuste määrasid. Kehtivad karistusmäärad pärinevad suures osas ajast, mil ühiskonna arusaam loomade heaolust oli teistsugune. Kui seadus ütleb, et teatud teod on lubamatud, peab sanktsioon olema selline, et sel on tegelik mõju. Iga rikkumise puhul tuleb loomulikult arvestada konkreetse juhtumi asjaolusid. Karistus peab olema proportsionaalne, aga loomakaitsenõuete rikkumine ei tohi olla odavam kui nende täitmine. 

Lisaks täpsustab eelnõu Põllumajandus- ja Toiduameti võimalusi olukorras, kus loomapidaja jätab ettekirjutused täitmata. Ametil peab olema võimalus sekkuda siis, kui looma heaolu on ohus ja omanik ei täida talle pandud kohustusi. Vajaduse korral saab looma seniselt pidajalt võõrandada ning leida talle sobivam koht näiteks loomapargis või muu pädeva pidaja juures. 

Lühidalt selle [eelnõu] mõjudest. Eelnõu parandab loomade heaolu eelkõige nendes kohtades, kus probleemid on olnud pikalt teada, kuid õiguslik raam ei ole olnud piisavalt selge. Muudatus puudutab otseselt neid koeraomanikke, kes peavad koeri püsivalt ketis. Neil tuleb leida koerale parem ja turvalisem pidamisviis. Varjupaikade puhul aitab eelnõu ühtlustada nõudeid ning annab kindlama aluse, et varjupaigast uude koju minev loom oleks tuvastatav, tema terviseinfo oleks teada ja uuel omanikul oleks parem ülevaade looma seisundist. Seaduse üldine jõustumine on kavandatud 2027. aasta 1. jaanuarile. Varjupaikade tegevusloanõue hakkab kehtima 2028. aasta 1. jaanuaril. Agressiivsete ja ohtlike koerte püsivalt ketis pidamise keelu puhul nähakse ette üleminekuaeg kuni aastani 2032. 

Head Riigikogu liikmed! Loomapidamine on inimese vastutus. Kui inimene võtab looma, võtab ta ka kohustuse tagada talle mõistlikud pidamistingimused, hoolitsuse ja kaitse. Need küsimused on laual olnud kaua. Nüüd on meil eelnõu, mis lahendab neist mitu korraga: keelab koerte püsivalt ketis pidamise, korrastab varjupaikade tegevust, täpsustab lubamatuid tegusid, annab selgema raami eutanaasiaga seotud otsustele ja ajakohastab karistusmäärasid. Palun Riigikogul eelnõu esimesel lugemisel toetada. Aitäh!

Aitäh! Teile on paar küsimust. Alustab Kalev Stoicescu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Mul on ääretult hea meel, et me oleme jõudnud selleni, et keelustame üldjuhul koerte ketis pidamise. Ma tean, et te olete ise koerapidaja, ka mina olen koeraomanik koos oma elukaaslasega ja olen suur loomade armastaja. Ta on pereliige. Ma ei kujuta ette, et peaksin oma koera või teist pereliiget ketis hoidma, ütlen ausalt. 

Minu küsimus on hoopis see. Nüüd on täitunud 35 aastat meie iseseisvuse taastamisest. Teie teadmiste järgi, mis võttis nii kaua aega, et me selleni enne ei olnud jõudnud? Jumal tänatud, et me oleme jõudnud selleni, aga miks see nii kaua aega võttis?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma kardan, et ega sellele otseselt selget, õiget vastust ei ole. Minu hinnang on see, et seda teemat võib-olla ei ole peetud prioriteetseks. On olnud arusaam, et [ketis pidamise keelustamine] on inimestele liiga koormav. Ajalooliselt on olnud koer või ketikoer valvesüsteemi asendaja aastatuhandeid. Need ajad on ilmselgelt möödas ja peaksid jääma eelmisesse sajandisse.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud minister! Mina küsin teie käest sellist asja. Me teame, et Eesti ajalugu on suuresti olnud maaelu ajalugu. Loomapidamine oli ja on suur vastutus, ma pean eelkõige silmas koduloomi. Lemmikloomadega seoses me oleme näinud tohutut vastutamatust. Selle tõttu ju tekkisid lemmikloomade hoiukodud. Ma võin nimetada mõne omavalitsuse kohta arvu: aasta jooksul läheb sadu loomi tänavale. See on risk nii tervisele kui ka muule. Mismoodi te seda olukorda näete? Kas inimese vastutus lemmiklooma pidamisel ka kasvab selle seaduse mõjul?

Aitäh selle küsimuse eest! See seadus on koosmõjus ühe teise seadus[eelnõuga], mis on Riigikokku juba jõudnud ja kus on ka loomade kiibistamine kohustuslikuks muudetud. Selle eesmärk on täpselt see, et inimest seostada tema lemmikloomaga. See suurendab kindlasti vastutust, põhjuslik seos on nende vahel leitav. 

Kindlasti, kui Riigikogu võtab vastu otsuse loomade heaolu kaitsta, siis üldiselt, ühiskonnale tervikuna omab see positiivset mõju. Aga tõesti on kahetsusväärne, kuidas loomi endale võetakse. Tihtipeale me näeme, et suvel võetakse endale loom, sügiseks avastatakse, et ei käi temast jõud üle, ja siis lastakse neil lihtsalt minna. Sellised olukorrad on lubamatud ja me pingutame, et seda muuta.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Tahtsin küsida sellist asja. Ma mäletan, et 2023. aastal, selle koosseisu alguses oli erinevate organisatsioonide ja loomakaitsjate, loomaarstide ja teistega suur arutelu. Oli plaanis analoogselt osa teiste Euroopa riikidega loomakaitseseadust täies mahus reformida, mille põhitees oleks olnud see, et loom ei ole mitte objekt, vaid loom on subjekt. Tahtsin küsida, mis sellest sai.

Aitäh! Loom kindlasti on subjekt. Ma arvan, et te viitasite asjaõigusseadusele, mille järgi lemmiklooma käsitletakse objektina. See muudatus ei oleks nii väga sisuline kui pigem sümboolne – et kuidas me loomi käsitleme. Olukorras, kui looma kaks omanikku seda looma enam koos ei pea, on kohtu kaudu võimalus seda looma kuidagi [jagada]. Ma põhimõtteliselt toetaksin seda muudatust, aga praeguses eelnõus me seda ette ei näinud.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud minister! Ma küsin teise küsimuse veel. See puudutab neid kurje koeri, kellele mingist ajahetkest antakse võimalus vabalt ringi käia. Te ütlesite, et nendele on eraldi ajaline pikendus. Kuidas te siiski välistate selle – on ju teatud tõud, kes on kasvatatud ja treenitud hästi kurjadeks oma ülesannete tõttu –, et nad ei muutu vabalt jalutavateks ohtudeks?

Aitäh selle küsimuse eest! Pikk üleminekuaeg ongi selle pärast, [et vältida ohtu]. Kindlasti võiks see olla lühem või üldse puududa, aga me näeme – seda on toonud välja ka loomakaitseorganisatsioonid ja veterinaararstid –, et kui loom on suurema osa elust ketis olnud, on ta muutunud kehva kohtlemise tõttu kurjaks. Kui ta kohe lahti lasta juhul, kui omanikul näiteks ei ole võimalust tara ehitada, võib see loom lihtsalt lahti pääseda, mis võib tekitada ohtu. 

Viis aastat on looma eluiga [arvestades] päris pikk aeg, et üleminekut kohaldada. Samuti ei ole võib-olla paljudel loomapidajatel finantsvõimekust kohe tarastada. Ehk eesmärk on, et need koerad saaksid 2032. aastast elada aedikus, kus nende [liikumine] on piiratud, nad ei pääse välja, aga saaksid seal ikkagi liikuda ja loomale omaselt käituda. Eesmärk ongi, et neid loomi lihtsalt ei hüljataks ega nad ei pääseks valla. 

Aitäh teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd on meil hea võimalus kuulata kokkuvõtet arutelust juhtivkomisjonis. Sellekohase ettekande teeb hea kolleeg, maaelukomisjoni esimees Urmas Kruuse.

Austatud istungi juhataja! Auväärt kolleegid! Head kuulajad! Tõepoolest, maaelukomisjon arutas seda teemat teisipäeval, 12. mail oma korralisel istungil. Kutsutud olid regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse osakonna loomatervise ja -heaolu valdkonnajuht Kadri Kaugerand ja nõunik Hedvig Liblikas. 

Nii nagu minister oma kõnes ütles, see seaduseelnõu puudutab mitut eriosist loomakaitses. Meie arutelu oli üsna tihe. See tähendab, et küsimusi oli palju. Enamik küsimusi sai ka vastuse, olulistest aktsentidest minister oma kõnes juba rääkis. Nii nagu kinnitati, tegemist on kolme peamise muudatusega: koerte ketis pidamise [keelustamine], õigusselguse tagamine zoofiilia küsimuses ning varjupaikade tingimuste täpsustamine. Loomulikult [suurendatakse] ka karistusmäärasid, mida minister oma kõnes mainis. 

Komisjon tegi menetluslikud otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 20. mail 2026. aastal ehk käesoleval aastal, otsus oli konsensuslik, määrata juhtivkomisjoni esindajaks maaelukomisjoni esimees Urmas Kruuse, konsensuslik, ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Suur tänu väga tõhusa ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tiit Maran, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Jälle on meeldiv tõdeda, et meil on ees üks eelnõu, mis teeb meid paremaks, muudab käitumisnorme ja suhtumist meist erinevatesse eluvormidesse. Seejuures on oluline märkida, et me räägime nendest eluvormidest, kes elavad koos meiega ja kelle eest me oleme võtnud vastutuse. Ehk siis põhirõhk on antud juhul sellel, kuidas on reguleeritud lemmikloomade pidamine, hoiupaigad ja mitmed teised aspektid. 

Eelmine kord siin saalis oli mul au tutvustada sama kandi teema pealt puurikanade [pidamise keelustamise] eelnõu. See puudutas natukene teistsugust küsimust, nimelt, kuidas hoolime tööstuslikus loomakasvatuses meist erinevatest eluvormidest. Kas käsitleme neid kui tööstuse masinavärgi mutrikesi või saame aru elementaarsest: ka need eluvormid tunnevad, tunnevad rõõmu, tunnevad valu ja kannatusi? Kahjuks on tajuda, et hetkel see eelnõu ei kipu maaelukomisjonist kuhugi liikuma, vaatamata sellele, et see on põhjalikult ette valmistatud ministeeriumi poolt ja selle on algatanud suur osa saadikuid. Samas suunas liigub ka tööstus ja olemas on avalikkuse toetus. Ma väga loodan, et siin toimub muutus, sest jällegi, kusagil on kannatus. Kusagil on kannatus just praegu, kui ma siin räägin, ja meie võimuses on seda leevendada, kui me seda ainult tahame. 

Aga nüüd selle eelnõu juurde. On ülimalt positiivne, et see eelnõu on jõudnud komisjoni aruteludest siia saali, seda tuleb kindlasti tervitada. Samas jäi mulle eelnõu lugedes tunne, et komisjon võiks sõnastuses veel natukene vaeva näha ja sellega tööd teha. Teatavasti vanakuri kipub ennast peitma pisiasjades, detailides. Need võivad tunduda tehnilised [tähelepanekud], aga samal ajal nii-öelda põllu peal, kus seadus muutub reegliks, mida peab täitma, võivad need osutuda oluliseks. Ma kirjeldan mõningaid, mis mulle on jäänud silma ja mille üle võiks komisjonis natukene arutleda. Võimalik, et ma ei ole kõigest täpselt aru saanud, aga arvan, et sinna tasub sisse vaadata. 

Eelnõu ütleb üsna selgelt, et koeri ei tohi püsivalt ketis pidada. Püsivalt ketis pidada. See on kindlasti väga oluline samm, keegi ei hakka seda absoluutselt vaidlustama. See on kooskõlas kõigi teadmistega kannatustest – nii teadusliku teadmisega kui ka ühiskonna ootustega – ja see on positiivne. Aga kui me midagi keelame, siis me peame väga täpselt välja ütlema, mida me tegelikult keelame. Mul tekkis küsimus, kas on ikka päris piisavalt selge, et kui me räägime ketis pidamisest, siis millest me tegelikult räägime. Näiteks küsimus selle kohta, et kui on olemas jooksutross, kas see on ka ketis pidamine või ei ole. Aga võiks natukene mõelda, et äkki peaks ketis pidamise mõistet täpsemalt defineerima, et kõik mõistaks ühtemoodi. 

Ja teine pool: kui me räägime püsivalt [ketis] pidamisest, siis kuskil on ka ajutine pidamine. Kust see piir läheb? Ka selle üle võiks mõelda. Kui see jääb lahtiseks, siis võib tekkida kahe külje pealt probleem. Ühelt poolt jääb loomapidajal selgus poolikuks, et kuidas ta võib [looma] pidada ja kuidas mitte. Teise poole pealt loomulikult järelevalve. Kui [järelevalve tegija] peab sätestatut rakendama, siis see võib tal osutuda keeruliseks. Seega, kindlasti on eesmärk õige, selle üle keegi ei vaidle, aga võiks vaadata korra sõnastuse sisse, et seda paremaks teha. 

Teiseks, varjupaigad ja hoiukodud. See on suurepärane uus süsteem, mis on paika pandud. Loomulikult peab varjupaikadel olema tegevusluba, kehtivad selged nõuded ja järelevalve. Suund on absoluutselt õige, sest meil peab olema kindlus, et varjupaikades ja hoiukodudes on adekvaatsed tingimused. Aga kui vaatama hakata, siis on niimoodi, et kõikidele suurtele, professionaalsetele varjupaikadele on need nõuded ilmselt vastuvõetavad, aga on olemas ka palju väikseid. Mõningad nendest võivad päris hästi töötada. Kui nad ei saa nende [nõuete täitmisega] hakkama, siis juhtub selline asi, et nad lähevad lihtsalt üle füüsilisteks isikuteks, kelle puhul ei ole mingeid tingimusi. Kas siin on mingid riskid või ei ole, seda peaks korra kaaluma. 

Kolmandaks, riigi õigused ja omandiõigus. Eelnõu täpsustab asendustäitmist ja loomade võõrandamist, neid kahte mõistet. See on kahtlemata vajalik, sest praegune praktika ei ole kindlasti selge. Jällegi, kuigi loom ei ole lihtsalt asi, vaid on elusolend, nagu siin ka varem juttu oli, siis praeguses seaduseruumis on ta kellegi omand, seaduse objekt. Ehk riik sekkub omandisse. Kui ta seda teeb, siis reeglid peaksid olema võimalikult selged, et olla kindel, et seaduse eesmärk saaks hästi [täidetud]. Aga võivad tekkida küsimused selle eraomandi ülevõtmise kohta: kas omanikku teavitatakse õigel ajal, kas tal on õigus vaidlustada ja mis hetkel võib riik looma lõplikult võõrandada? Jällegi, kui need küsimused jäävad ebaselgeks, siis võib siin tekkida teatud õiguskindluse probleem. Siis ei ole see muidugi ainult loomakaitse küsimus, vaid hoopis juriidiline temaatika, mille peale mõelda. 

Neljandaks, karistused. Seletuskirja järgi on [karistusmäärade suurendamise] eesmärk ennetada ja see on väga mõistlik ja arusaadav. Aga teise poole pealt peaks karistus olema proportsionaalne. Kui see on väga suur kohe alguses, kas see on õiglane ja kas see on rakendatav ning tegelikult saavutab soovitud mõju? Äkki võiks mõelda selle peale, et võiks olla mingi astmeline süsteem: esimene rikkumine on leebem ja korduv rikkumine karmim? Võimalik, et see oleks õiglasem ja tõhusam, selle peale tasuks mõelda. 

Kokkuvõtvalt, eelnõu on kindlasti vajalik, täpselt samuti nagu puurikanade pidamise eelnõu, mida puudutasin sissejuhatuses. Neid väikseid märkusi, mis ma olen välja toonud, saab maaelukomisjon kindlasti vaadata, et kas seal on vanakuri detailides peidus või mitte. Me saame siis selle eelnõu kiiresti seaduseks muuta. Täpselt sama loodan loomulikult ka puurikanade [eelnõu] puhul. Meenutan, et praegu on farmides üle 600 000 kana, kes kannatavad ja kelle abistamine on meie võimuses. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 899 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 3. juuni kell 17.15.

14. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud korruptsioonivastase seaduse, karistusseadustiku ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 900 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli lugupeetud justiits- ja digiministri Liisa-Ly Pakosta.

Tervist! Me laulame neid laule jälle. Kõigepealt, alustuseks ma tahan väga tänada Riigikogu põhiseaduskomisjoni ja selle juhti Ando Kivibergi, kes on selle seaduseelnõu menetlemisel teinud väga põhjalikku, väga sisukat ja väga hea kvaliteediga tööd – seda, mida me Riigikogult ühiskonnana ootame. Me ühiskonnana ootame Riigikogult ju seda, et rahva valitud esindajad võtaksid iga seaduse pulkadeks lahti ja vaataksid, kas täitevvõimu ettepakutu on ikka see, mida Eesti rahvas vajab ja tahab, või saaks mingit asja teha oluliselt paremini või kas mõnda asja üleüldse ei peaks tegema või peaks tegema täiesti teistmoodi. See on kõige parem asi, mis ühes demokraatlikus riigis, ühes demokraatias, riigi esinduskogus saab üleüldse juhtuda – et eelnõuga sisuliselt töötatakse. Niimoodi töötas Riigikogu põhiseaduskomisjon ka korruptsioonivastase seaduse muutmise seaduse eelnõuga, tehes sinna mitmeid pikalt läbikaalutud ja komisjoni koosolekutel põhjalikult arutatud ettepanekuid. 

Paraku ei läinud see nii libedalt. Ma võtsin eelnõu enne kolmandat lugemist valitsuse poolt tagasi peaministri nõusolekul ja nüüd oleme sellega uuesti siin teie ees. Selles eelnõus on kaks põhimõttelist muudatust võrreldes selle versiooniga, mis on Riigikogu põhjaliku töö juba läbinud. Ma natuke selgitan muudatusi, mis selles eelnõus on. Ma ei hakka tervet eelnõu uuesti tutvustama. 

Esimene muudatus puudutab avalik-õiguslikke ülikoole ja rakenduskõrgkoole. Kui me mõtleme sellele, miks me üldse ülikoole avaliku rahaga toetame, siis mõnikord arvatakse ekslikult, et ülikoolide peamine funktsioon on üliõpilaste õpetamine. Aga tegelikult on ülikoolid ikkagi teaduskeskused. Meie kõigi huvides on see, et teaduse tegemise kõrvalt saaksid haritud ka tudengid, aga teadus, mida ülikoolides tehakse, uued suurepärased teadustulemused ja leiutised [peaksid] saama seinte vahelt välja ühiskonda teenima. Seda nimetatakse teadmussiirdeks ehk teadustulemuste praktikas rakendamiseks. Kuna valdav osa meie kõrgkoolidest tegutseb avaliku sektori rahastamisel, siis võiks sealt pealiskaudsel vaatlemisel tekkida justkui huvide konflikt: kui avalik raha on kaasatud selleks, et mingi uus teadustulemus välja töötada, ja see kuskil ettevõttes kasutusele võetakse, on see justkui halb. Vastupidi, see on väga hea ja see ongi tegelikult ülikooli tegutsemise eesmärk: saada kõik see praktikasse. 

Nii et olukord, kus teadmussiirdes on sama inimene teadustulemuse looja, uurimisrühma juht ja seotud ka ettevõttega, mille kaudu see tulemus praktikasse viiakse, võib pealiskaudsel vaatusel sarnaneda huvide konfliktiga, aga tegelikult on see teadmussiirde loomulik osa. Sellest on ülikoolid ka pikemalt ajakirjanduse vahendusel kirjutanud ja see on kindlasti Eesti ühiskonna jaoks äärmiselt oluline. Meil on tegelikult võrreldes paljude riikidega suhteliselt vähe registreeritud patente ja seetõttu peaks teadmussiiret kindlasti rohkem olema. 

Teadlaste toimingupiirangu erandi tegemine samas ei vabasta teadlasi üldiselt huvide konflikti vältimise nõudest. See on ikkagi piiratud erand teadmussiirdeks ja teadustulemuste praktikasse rakendamiseks. Varjatud erahuvides tegutsemist see erand ei luba. Kui teadlane seda erandit kasutab, siis ta peaks sellest teavitama ametisse nimetamise õigusega isikut või organit kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil, või kui see ei ole võimalik, siis avaldama teate asutuse veebilehel. 

Teine muudatus, mis puudutab karistusseadustiku § 300¹, on teema, mis on läbinud väga hea ja põhjaliku ühiskondliku arutelu. Tõsi, selle arutelu alguses kõlas väga palju eksitavaid väiteid, aga arutelu lõpp ikkagi tähendas seda, et väga palju väga häid artikleid ja seisukohavõtte ilmus väga erineva taustaga inimestelt ja juristidelt. Kui vaadata kogu pilti, siis seda, et eelnõu üks paragrahv saab nii ulatusliku avaliku arutelu osaliseks, tuleb siiski pidada väga heaks ja positiivseks. Mäletatavasti oli see toimingupiirangu rikkumise paragrahv. 

Kui ma seletan praegu välja pakutud varianti, siis mul on kõige lihtsam seda teha, vastandudes Lavly Perlingule, Parempoolsete erakonna juhile. Tema on väljendanud selles avalikus arutelus oma seisukohta: just nimelt ka lihtsalt täiesti formaalne seaduserikkumine on juba nii halb, et selle eest tuleks karistada. Ehk kui on norm, et toimingupiirangut rikkuda ei tohi, siis sõltumata sellest, mis asjaoludel see juhtus – ja võib-olla see oli isegi kasulik avalikule sektorile ja maksumaksjatele –, on ainuüksi normi formaalne rikkumine juba väga halb. Ja seda paragrahvi selle tõttu muuta ei tohiks. Valitsus on aga selgelt seisukohal, et karistada tuleks sellisel juhul, kui keegi on kahju teinud või kui keegi on saanud ebaõiglaselt kasu, mis tavaliselt on ühe ja sama asja kaks külge toimingupiirangu õigusvastase rikkumise korral. Toimingupiirangu rikkumise paragrahv – karistus[seadustiku] § 300¹ – on kohtust mitu korda läbi käinud ja praegu kehtivas seaduses olev paragrahv on kohtutelt saanud väga selge hinnangu, et see on liiga lai, liiga udune ja liiga formalistlik. 

Nüüd, me oleme siin välja pakkunud muudatuse, et ainult sellisel juhul, kui toimingupiirangu rikkumine on kaasa toonud tegeliku korruptsiooni, saaks rääkida karistamisest. See tähendab, et rikkumine peab olema kriminaalõiguslikult piisavalt tõsine. On loodud kitsendus: toimingupiirangu teadlik rikkumine suures ulatuses, kui sellega kaasneb avaliku huvi seisukohast ebavõrdne või põhjendamatu eelis ametiisikule või kolmandale isikule. Ehk see lisatud osa – loen selle igaks juhuks veel ette – on see, et teadlik rikkumine oleks karistatav üksnes juhul, kui sellega kaasneb avaliku huvi seisukohast ebavõrdne või põhjendamatu eelis ametiisikule või kolmandale isikule. 

Kui vaatate seda korruptsioonivastast seadust, siis näete, et tegelikult kasutatakse §-s 5, kohe seaduse alguses, samasugust sõnastust. Niimoodi eristatakse juba seaduse alguses tegelikku korruptsiooni ja formaalset huvide konflikti. Kui me mõtleme kogu arutelule selle ümber, siis loomulikult tuleb kinnitada, et see pakutud sõnastus on ebamäärasem, ebaselgem ja rohkem tõlgendusvõimalusi võimaldav, kui oli vahepeal laual olnud objektiivne kasu või kahju tunnus. Tuleb tunnistada, et see on ebamäärasem ja rohkemate tõlgendusvõimalustega. Samal ajal ei ole asi siiski täiesti lootusetu, sest sellise sõnastuse kohta on kohtupraktikat. 

Tõsi, mitte ühtegi Riigikohtu lahendit veel ei ole. Aga kui me vaatame 2013. aastal jõustunud korruptsioonivastase seaduse seletuskirja, siis alates seletuskirja leheküljest 1 ongi olnud läbiv põhimõte, et korruptsioon on erahuvi alusetu edendamine avaliku huvi arvelt. [Korruptsioon ei ole] ükskõik milline tegu, kus tehingu poolteks on võib-olla kunagised lasteaiakaaslased, vaid korruptsioon on ikkagi ainult selline tegu, kui erahuvi on alusetult edendatud avaliku huvi arvelt. 

Ettekande lõpetuseks puudutan korraks arutelu, mis on olnud õiguskaitseasutuste, Riigikogu ning Justiits- ja Digiministeeriumi vahel. See on tegelikult ikkagi muret tekitav, et menetluslik lihtsus kellegi jaoks, lootus midagi vähem tõendada, võidaks panna ettepoole süütute inimeste kaitsest. Nemad peavad kogu menetluse läbima. Selles arutelus on väga palju kordi esile toodud, et see on laiem probleem. Ma lihtsalt tuletan siinkohal meelde, et see on tegelikult laiem probleem kogu õigusriigile, kui inimesed tunnevad, et neid menetletakse ilmaasjata. Nad ei ole sisuliselt midagi valesti teinud, keegi ei ole kasu saanud ega kahju kannatanud, ent ometi on aastatepikkused menetlused ja alles lõpuks saabub kohtus õigeksmõistmine, kuna tegelikult ei ole keegi kasu ega kahju saanud. See on laiem suund, mille me oleme ette võtnud, et niinimetatud surnuks menetlemist vähendada. See on oluline kogu riigile ja minu arvates ka õiguskaitseasutustele, uurimisasutustele endile, et saaks tegeleda rohkem päris probleemidega, päris kuritegevusega ja mitte nokkida lihtsalt formaalsete rikkumiste kallal, kus keegi pole saanud kasu ega kahju. 

Meil on ühiskonnas terve rida kuritegevust, mis vajaks rohkem ressurssi nii uurimisel kui ka ennetamisel. On oluline, et inimesed tunnetaksid siin saalis vastu võetud seadusi sellistena, et need ka tegelikult aitavad neid, kaitsevad õiglaselt iga inimese avalikule sektorile antud raha ja tagavad, et keegi ei rikastu alusetult avalikku võimu ära kasutades. 

Ma soovin Riigikogu põhiseaduskomisjonile viljakaid arutelusid nende kahe paragrahvi üle, mis on nüüd [eelnõus] muudetud, ja loomulikult ka terve seaduseelnõu üle, miks mitte. Kutsun üles jätkama praktikat, et Riigikogu ülesanne ikkagi on vaadata väga kriitiliselt seda, mida täitevvõim on ette andnud, ja vajaduse korral teha muudatused ja parandused. See on ju iga Riigikogu liikme peamine tööülesanne. Kui Riigikogu liige oma tööd teeb, siis on täitevvõimul väga-väga rumal oma töö tegemist kõige eeskujulikumal moel kritiseerida. Vastupidi, soovin jõudu! Vaadake need punktid üle ja me oleme igati avatud koostööks, et vajalikud muudatused teha. Aitäh!

Teile küsimusi ei ole. Aitäh! Juhtivkomisjoni ettekande teeb hea kolleeg, põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg.

Suur tänu, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Head inimesed, kes seda ülekannet jälgivad! Ma annan teile ülevaate Riigikogu põhiseaduskomisjoni istungil 11. mail 2026 toimunust, kus oli arutluse all Vabariigi Valitsuse algatatud korruptsioonivastase seaduse, karistusseadustiku ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 900 esimese lugemise ettevalmistamine. 

Nii nagu lugupeetud justiits- ja digiminister äsja rääkis, on põhiseaduskomisjon tõesti varasema korruptsioonivastase seaduse muutmise seaduse eelnõuga, milleks oli toona eelnõu 632, läbinud ka pikema menetluse. Selle eelnõu teisel lugemisel otsustas Vabariigi Valitsus eelnõu tagasi võtta ja on nüüd esitanud käesoleva eelnõu samal teemal, aga veidi muudetud kujul. 

Eelnõu tutvustuseks sai kõigepealt sõna lugupeetud minister, kes viitas, et võrreldes varasema versiooniga on sisse viidud kaks muudatust. Esimene puudutab karistusseadustiku § 300¹ ehk toimingupiirangu rikkumise sisustamist. Teine puudutab ülikoole ja teadustöö rakendamist, mille puhul komisjoni varasemas arutelus peeti vajalikuks luua eraldi komisjon ülikoolis otsuste hindamiseks. Aga Haridus- ja Teadusministeerium leidis, et selline täiendav tasand ei ole vajalik, sest ülikoolide tegevuse eesmärk ongi teadustöö rakendamine ja maksumaksja raha eraldamine on seotud ootusega, et teadustulemusi kasutatakse praktikas kiiresti. 

Tõesti, viimase muudatuse valguses tuletati meelde, et põhiseaduskomisjon oli sama küsimust juba varem arutanud ja jõudnud seisukohale, et eraldi komisjoni moodustamine ülikoolis tõesti ei ole vajalik. Kuid toona peeti piisavaks kollektiivse otsustamise põhimõtte rakendamist olemasolevate ülikoolide juhtimisstruktuuride raames, olgu selleks rektoraat või mõni muu pädev organ, mis juba on olemas, et nii tagada ülikooli huvide kaitse. Kollektiivse otsustamise eesmärk on ennetada olukordi, kus üksikotsustaja võib kahjustada ülikooli huve. 

Küsiti, miks selline lahendus ei osutunud valitsuse meelest sobivaks. Minister vastas, et komisjoni pakutud lahendus on mõistlik ja varasem käsitlus kollektiivse otsustamise kohta on sisuliselt põhjendatud. Ühiskonnas on tekkinud eelnõu menetlemise suhtes ärevus, mille on põhjustanud varasema eelnõu tagasivõtmine. Selle tulemusena on nii ülikoolid kui ka arstid väljendanud kartust, et eelnõu menetlemine ei pruugi jõuda lõpuni. Selles olukorras on huvigruppide reaktsioonid olnud tugevamad ning ülikoolide seisukohad muutunud ettevaatlikumaks, mistõttu nad ei pea kollektiivse otsustamise lahendust enam vajalikuks. Oli vastulause selle kohta, et ülikoolidel peab ju ometigi säilima oma kaitsemehhanism. Ehk lahendus, milleni komisjon varasemates aruteludes jõudis, oleks ikkagi kohane ja vajalik. 

Aga tuli ka järgmine küsimus, mis puudutab karistusseadustiku muutmise lahendust: et kas see on nüüd kooskõlastatud ja kas vastavad konsultatsioonid on peetud. Eelmise eelnõu sõnastuse puhul tekkis õiguskaitseorganitel probleeme. Sellele vastas minister, et enne eelnõu uuesti esitamist kohtuti nii Politsei- ja Piirivalveameti kui ka kaitsepolitsei esindajatega ja viidi läbi vajalikud konsultatsioonid. Komisjoni esimees meenutas komisjoni liikmetele, et enne selle eelnõu komisjoni jõudmist toimus põhiseaduskomisjonis teema põhjalik avalik kuulamine, mille käigus käsitleti uurimisorganite seisukohti. 

Komisjoni istungil toimunu põhjal ei olnud uurimisorganid vastu sellele, et toimingupiirangu rikkumise sätet täpsustatakse. Peamine vaidluskoht, nagu selgus, oli seotud küsimusega, kas kahju peab olema juba tekkinud ning miks on karistusseadustiku § 300¹ sõnastuses kasutatud mineviku vormi. [Uurimisorganite arvates] peaks komisjon jääma esitatud sõnastuse juurde [ja ei peaks] toetama lahendust, kus karistatavus põhineks üksnes teoreetilisel tulevikus tekkida võival kahjul. Kogu õigussüsteemi loogikast tulenevalt peab kahju olema tegelikult aset leidnud ning pelgalt selle [tekkimise] võimalus ei ole [karistamiseks] piisav. 

Avaliku kuulamise käigus kõlas ka ekspertide seisukoht, mille kohaselt liigne ohudelikti põhimõtte rõhutamine võib viia olukorrani, kus otsustajad ei julge enam teha otsuseid ega võtta avalikes huvides vajalikke riske. Väljendati kartust, et selline areng viiks ühiskonna tasakaalust välja ning ei ole tegelikult soovitav. 

Tehti ka menetluslikud otsused. Kõigepealt, võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20. mail 2026, see oli konsensuslik otsus. Teiseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, samuti konsensuslik otsus. Ja kolmandaks, määrata muudatusettepanekute tähtajaks 27. mai 2026, samuti konsensuslik otsus. Samuti tehti otsus määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg, samuti konsensusega. Ootan küsimusi.

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Ando Kiviberg, palun!

Aitäh, lugupeetud härra juhataja! Ma luban, et ma ei raiska pikalt teie aega. Lühidalt soovin öelda teile kõigile, kallid kolleegid, et esiteks, korruptsioon on raske, ühiskonda tõsiselt ohustav kuriteoliik. Ma usun, et me kõik oleme selles ühel meelel. Sellega võitlemine ning korruptsioonivõimaluste minimeerimine oli, on ja jääb seadusandja ja täitevvõimu väga tähtsaks ülesandeks. On oluline, et korruptsioonikuritegusid raamistavad sätted oleksid võimalikult selged ja arusaadavad mitte ainult uurijate, vaid ka kodanike jaoks. 

Ühelt poolt peame kindlustama, et õiguskaitsjail oleksid piisavad tööriistad korruptsioonikuritegude uurimiseks ning kohtu ette toomiseks. Teisalt peame hoolt kandma, et reeglid oleksid küllalt selged selleks, et keegi ei satuks uurimise alla pelgalt seetõttu, et normid on liialt loominguliselt tõlgendatavad. Me ei peaks võimaldama hankida õigusselgust meetodil, mis asetab kaaskodanikud katsejäneste positsiooni aastatepikkuste kohtumenetluste pööristes. 

Me saame paremini, me saame palju paremini, kui oleme valmis normid selgemaks tegema nii, et tõlgendamisruum on senisest oluliselt selgem ja arusaadavam. Kõike seda eelnõu eneses ka kannab ning seepärast Eesti 200 fraktsioon seda eelnõu ka toetab. Aitäh!

Suur tänu teile igati tõhusa ettekande eest! Nüüd, head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 900 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 27. mai kell 17.15. 

Oleme jõudnud 15. päevakorrapunktini, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud lastekaitseseaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 901 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli lugupeetud sotsiaalministri Karmen Jolleri.

Tervist, hea istungi juhataja! Head kolleegid, Riigikogu liikmed! Tutvustan teile lastekaitseseaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Nagu ma mainisin, eelnõuga muudetakse kahte seadust, lastekaitseseadust ja täitemenetluse seadustikku. Muudatused on osa lastekaitsesüsteemi korrastamise teisest etapist. Esimese etapi muudatused jõustusid juba 2025. aasta alguses ja käesoleva eelnõu kavandatud jõustumise aeg on 1. jaanuar 2027. 

Alustuseks sellest, miks seda seadust on vaja teha või miks me selle eelnõu tegime. Lastekaitses on kõige olulisem see, et laps saaks abi õigel ajal, õigest kohast ja lähtudes tema tegelikest vajadustest. Eelnõu eesmärk on muuta lastekaitse korraldus selgemaks, paindlikumaks ja lapse vajadustest paremini lähtuvaks. Praegu jõuab lastekaitsetöötaja lauale väga erinevaid ja väga erineva keerukusastmega juhtumeid. Sageli on need ka sellised, mida tegelikult oleks võimalik lahendada palju lihtsamal moel ja kiiremini. 

Teine eesmärk puudutab täitemenetlust ehk olukordi, kus tuleb kohtulahendi täitmiseks laps [teisele vanemale] üle anda või lapsega suhelda. Need on sageli väga-väga emotsionaalsed ja keerulised olukorrad ning võivad ka last potentsiaalselt kahjustada. Seetõttu tahame täpsustada kohtutäituri, kohaliku omavalitsuse esindaja ja politsei rolli ning loome selgema võimaluse peatada täitetoiming, kui selle jätkamine võib lapse heaolu kahjustada. 

Natuke täpsemalt muudatustest. Esiteks, nagu ma mainisin, siis lastekaitsetöötaja lauale jõuavad väga mitmesuguse keerulisusastmega juhtumid. Seetõttu ongi eesmärk algatada lastekaitsetöötaja juhtumikorraldus siis, kui lapse abivajadus puudutab samal ajal mitut tema heaoluga [seotud] valdkonda või kui on kahtlus, [et last on] väärkoheldud, hooletusse jäetud või on muul moel tema õigusi rikutud. See ei tähenda, et lastekaitse kaoks ära. Vastupidi, lastekaitsetöötaja saab rohkem keskenduda nendele lastele, kes vajavad tema tuge kõige enam. 

Mis saab lihtsamatest juhtumitest? Nendega on nii, et kui mure on ainult koolis, näiteks ainult õppimisega, ja kui koolis on olemas tugispetsialistid, kes suudavad last juba koolis aidata, siis lastekaitsetöötajat tulevikus ei kaasata. Kui aga ikkagi selgub, et [esineb] ka näiteks väärkohtlemist või on perekonnas mured, siis kindlasti tuleb pöörduda lastekaitsesse. Ehk et kui on mitu lapse heaoluga [seotud] valdkonda, siis on vaja kaasata lastekaitsetöötaja. 

Teise muudatusega muudetakse konkreetsemaks ja selgemaks võrgustikutöö. See tähendab, et täpsustatakse seda, kuidas näiteks üks lastekaitsetöötaja annab lapse juhtumi üle teisele lastekaitsetöötajale, kui lapse pere kolib. Lisaks luuakse [teatud] olukordadeks seaduses paremad võimalused, mis isegi osaliselt juba toimivad. Kui on olemas õppenõustamiskeskused, Saaremaal on näiteks olemas toetava hariduse keskus, siis sellisele paindlikule töökorraldusele annab seadus samuti parema toe. 

Kolmas [muudatus], mis on oluline eelkõige laste endi jaoks, on see, et lapse õigused muutuvad selgemaks või paremini defineerituks ja lapse hääl paremini kuuldavaks. Eelnõu tugevdab lapse kaasamist. Lapsele tuleb tema vanust ja arengutaset arvestades selgitada tema õigusi, kuulata ära tema arvamus ning anda talle võimalus ise arvamusi ja kaebusi esitada. See on väga oluline selle tõttu, et lastekaitses ei tohi laps olla lihtsalt menetluse objekt. Ta on inimene, kelle elu ja turvatunnet need otsused puudutavad, ja tal peab olema võimalik oma sõna sekka öelda. Seetõttu täpsustatakse, et kohalik omavalitsus peab abivajavale lapsele tagama lapse võimetele vastava, iseseisva ja sõltumatu võimaluse esitada arvamusi ja kaebusi. Samuti täpsustatakse lasteasutuses viibiva lapse kaebeõigust. See aitab muuta lastekaitsetööd läbipaistvamaks ja lapse jaoks arusaadavamaks.

Lisaks, nagu ma mainisin, puudutab eelnõu ka täitemenetlust ja eesmärk on lapse heaolu parem kaitse. Eelkõige puudutavad need muudatused lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamisega [seotud] täite[toiminguid]. Need on olukorrad, kus kohtulahendit tuleb täita, aga selle täitmine ei tohi toimuda lapse heaolu arvelt. Praktikas on meil olnud juhtumeid, kus lapse huvid ja turvalisus ei ole sellises menetluses piisavalt kaitstud olnud. Õiguskantsler on korduvalt juhtinud tähelepanu vajadusele seda regulatsiooni muuta. Eelnõuga sätestataksegi selgemalt kohtutäituri, kohaliku omavalitsuse esindaja ja politsei roll. Kohaliku omavalitsuse esindaja peab jälgima, et lapse huvid ja heaolu oleksid täitetoimingu käigus tagatud, ning selgitama lapsele tema vanust ja arengutaset arvestades kohtulahendi sisu ja täitetoimingu eesmärki. Oluline muudatus on ka see, et lapsega suhtlemist [puudutavates menetlustes] saab kohaliku omavalitsuse esindaja teha kohtutäiturile ettepaneku täitetoiming peatada, kui selle jätkamine võib kahjustada lapse heaolu. 

Natuke ka mõjudest ja eelarvest. Suurim mõju on lastele ja peredele. Eesmärk on see, et lapseni jõuaks abi kiiremini ja et see oleks paremini koordineeritud, lähtuks lapse tegelikest vajadustest ja et ka last kuulataks rohkem. Lastekaitsetöötajate jaoks tähendab see seda, et nende roll on natukene selgemini määratletud ja nad saavad keskenduda eelkõige keerulistele juhtumitele. Ja kui on vaja, siis loomulikult saab neid ka kaasata. Nagu ma kirjeldasin, on erinevad olukorrad, kus kindlasti tuleb lastekaitsetöötaja kaasata. 

Toon ka mõned numbrid. 2024. aastal oli lastekaitsejuhtumi menetlustega seotud umbes 19 000 last ehk umbes 7% kõikidest kuni 17‑aastastest lastest. Lisaks registreeriti aasta jooksul umbes 6500 lastekaitsealast pöördumist ehk lihtmenetlust. See näitab, et lastekaitse töökoormus on väga reaalne ja kasvab. See, et 19 000 last on seotud, võib tähendada seda, et mõni menetlus on kestnud väga pikka aega, aastaid. Uue eelnõuga on plaanis [muuta seda nii, et menetlusel oleks] algus ja lõpp. Ehk et kui on selge, et kõik vajalikud meetmed on rakendatud ja on jälgitud, et olukord on stabiilne ja läheb loodetavasti veel paremaks, et see ei ole halvenenud, siis on lastekaitsetöötajal võimalus ka juhtumi [menetlemine] lõpetada, aga loomulikult saab seda vajadusel alati uuesti alustada. See 19 000 on väga suur number. Kui me saame töökoormust vähendada selliste nii-öelda tummade juhtumite arvel, siis see aitab lastekaitsetöötajatel paremini jõuda nende lasteni, kes päriselt abi vajavad. 

Lasteasutuste ja teiste spetsialistide jaoks on mõju peamiselt korralduslik. Nendelt ei eeldata ühtegi uut tööülesannet, nad teevad oma igapäevatööd, aga lihtsalt on selgitatud, kuidas peaks võrgustik toimima. Täitemenetluse muudatused peaksid muutma lapse üleandmist ja lapsega suhtlemist [puudutavad] olukorrad lapse jaoks rahulikumaks ja selgemaks. Ja ka vanematele annab see parema arusaama, kes mille eest vastutab ja millised on sammud menetluses. 

Eelarve kohta saab öelda, et olulisi kulusid või tegelikult üldse lisanduvaid kulusid ei kaasnegi, kuna vajalikud muudatused, mis tehakse digilahenduste abil, planeeriti juba varem ja need on juba käimas. Uusi rakendusakte ei kehtestata ja olemasolevaid rakendusakte ei muudeta. 

Kaasamisest ka natukene. Kaasati kohalike omavalitsuste töörühm, kus osalesid lastekaitsetöötajad ja lastekaitsevaldkonna juhid 20 omavalitsusest. Lisaks arutati muudatusi Lastekaitsetöötajate Ühinguga, MTÜ Sa Suudad noortega, Sotsiaalkindlustusametiga, Haridus- ja Teadusministeeriumiga, Justiits- ja Digiministeeriumiga, Siseministeeriumiga ja PPA‑ga ning haridusvaldkonna esindusühingutega. Täitemenetluse seadustiku muudatused on ette valmistatud koostöös Justiits- ja Digiministeeriumiga ja arutelusid on peetud ka Õiguskantsleri Kantseleiga. 

Nagu mainisin, seadus on kavandatud jõustuma 2027. aasta 1. jaanuaril ja see on ka piisav, et anda ettevalmistusaeg kõigile osapooltele, kes on sellega seotud. Nendele Sotsiaalkindlustusameti spetsialistidele, kellele hakkavad kehtima lastekaitsetöötaja nõuded, nähakse ette üheaastane üleminekuaeg. 

Lõpetuseks, me loomulikult ei lahenda absoluutselt kõiki lastekaitsega, peresuhetega, vaidlustega seotud probleeme, aga ma arvan, et see on väga oluline samm selleks, et lapse huvid, turvalisus ja hääl oleksid paremini kaitstud nii lastekaitsetöös kui ka kohtulahendite täitmisel. Aitäh! Olen valmis vastama küsimustele.

Jaa, teile on küsimusi. Alustab Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Siin on kirjas, et luuakse alus täitetoimingu peatamiseks olukordades, kus selle jätkamine võib kahjustada lapse heaolu. Mul on selle kohta küsimus. Me oleme tõesti näinud meediast igasuguseid juhtumeid. Kas see [muudatus] vähendab laste äravõtmist vanematelt, kui lapse äravõtmise käigus on näha, et laps selgelt ei taha kuhugi minna ja hoiab kinni vanemast, kellest teda tahetakse teise vanema soovil lahutada? Kui ta selle kõige käigus nutab ja karjub, kas siis katkestatakse kogu protsess ja hakatakse otsima muid lahendusi, näiteks perelepitust või pere aitamist materiaalselt, et kodu oleks keskkond, kus lapsel oleks turvaline olla?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, kodu peab olema keskkond, kus lapsel on turvaline olla. Perelepitust teatud juhtudel ei saa kasutada. Näiteks siis, kui on olnud tegu lähisuhtevägivallaga. Kui laps tõesti üldse ei taha, siis loomulikult on õigus teda traumeeriv olukord peatada. Ei ole nii, et laps tuleb kindlasti üle anda, sõltumata sellest, kuidas ta ennast emotsionaalselt tunneb. Aga seadused näevad ette ka seda, et mõlemad lapsevanemad peavad tegema omalt poolt kõik, et lapsel säiliks suhe teise vanemaga. See on tegelikult kohustus. Ja kui tõesti selgub, et üks vanem on mõjutanud last süstemaatiliselt ja põhjendamatult teise vanema vastu olema, siis selleks on ka omad regulatsioonid olemas. Aga kui ikkagi selgub, et laps päriselt ei taha, ta ei ole nõus, siis lapse tahte vastaselt ei anta last üle.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Alustuseks ma tunnustan [teid], ma arvan, et see seadus on igal juhul õiges suunas. Aga minu küsimus puudutab teemat, mis lastekaitsetööd analüüsides – võrdluses ka teiste riikidega – ikka ja jälle on tõstatunud ja mis võiks nii laste heaolu kui ka lastekaitsespetsialistide toetamiseks abiks olla. Kas eelnõu ette valmistades oli arutelu all ka see, et suurendada kollektiivset otsustamist, et lastekaitsetöötajad ei oleks juhtumikorraldajana üksi, ja kasutada praktikaid, mis teistes riikides on kasutusel ja levinud, et tiimides või kollektiivides oleksid sellised erinevad pilgud, mille põhjal lastekaitsejuhtumites otsuseid tehakse.

Aitäh! Lastekaitsetöös ongi väga oluline just nimelt võrgustikutöö. Ma pean ütlema, et ma ei tea täpselt, mida te mõtlete kollektiivse otsustamise all. Minu meelest see ongi selles mõttes kollektiivne, et võrgustik teeb need otsused koos. Sellest oli juttu linnade ja valdade liiduga küll ja toodi välja, et oluline on see, et võrgustiku eri liikmete pädevust oleks selgelt kirjeldatud. Seda on tehtud. Aga nii palju, kui mina tean, on lastekaitsetöös kollektiivne otsustamine. Kunagi ei ole sedasi, et üks inimene, üks lastekaitsetöötaja, otsustab. Seal ikkagi kaasatakse spetsialistid ja lähedased ning lõpuks vajadusel ka kohus.

Reili Rand, teine küsimus.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma lihtsalt täiendan, et jah, suuresti nii võikski olla. Ma arvan, et need seaduses tehtavad täpsustused, mis võrgustikutööd puudutavad, on igati asjakohased. Küll aga me teame, et meie kohalikud omavalitsused on väga eri nägu. Meil on väikeseid kohalikke omavalitsusi, kus on üks – jumal tänatud, kui on üks – lastekaitsetöötaja või tänase nimetusega laste heaoluspetsialist, kes tihti on [ainus] juhtumikorraldaja ja peab neid üldjuhul väga keerukaid ja raske kaaluga otsuseid tegema. 

Mu küsimus oli pigem selle kohta, et kas on mõeldud ka nende väiksemate kohalike omavalitsuste toetamise peale. SKA teeb tänuväärset tööd teatud juhtumite nõustamisel, aga siiski, minu teada ei ole see veel … Ütleme nii, et meil on siin veel vaja mõtiskleda, kuidas nii otsuste kvaliteeti kui ka spetsialiste endid säästa ja toetada.

Aitäh täpsustamise eest! Nüüd ma sain küll aru, mida te silmas pidasite. Ma arvan, et seadusega ei pea panema kellelegi kohustust teha koostööd. Näiteks väikesed vallad võivad ju vabalt omavahel kokku leppida, et teeme koostööd omavahel, arutame omavahel keerulisemad juhtumid läbi. Ma arvan, et see on ainult tervitatav. Selleks ei ole küll seadust vaja, et panna lastekaitsetöötajaid omavahel koostööd tegema. Kui on vaja, siis näiteks SKA saab võib-olla aidata kontaktide loomisel. Aga ma tegelikult usun, et kohalikud omavalitsused suhtlevad ise omavahel ja loovad ka kontakte, kui vaja. Üksteisega nõupidamine on kindlasti väga tänuväärne.

Aitäh teile! Rohkem küsimusi teile ei ole. Juhtivkomisjoni arutelu põhiseisukohti tutvustab hea kolleeg, sotsiaalkomisjoni liige Tanel Kiik.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Hea minister! Sotsiaalkomisjon arutas 901 SE‑d ehk lastekaitseseaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse [eelnõu] kahel korral. Kõigepealt 11. mai istungil, kus arutasime seda mõnevõrra põhjalikumalt. Minister andis koos kolleegidega ülevaate selle eelnõu sisust, aga meil oli omajagu ka küsimusi. 

Näiteks pidas Signe Riisalo neid ettepanekuid üldiselt vajalikuks ja mõistlikuks, tõi välja, et rollijaotuse paikapanemine, lastekaitse töökoormuse vähendamine ning ka täitemenetluse puhul näiteks kohtutäituri ja politsei rolli osas suurema selguse saavutamine on väga olulised. Lisaks ministri ja ametnike ülevaatele oli küsimusi selle kohta, kuidas tagatakse just nimelt seda, et kõige suurema abivajadusega noored ei jää abita, ja millised täiendavad võimalused selle seaduseelnõuga [antakse], et lapse kaebeõiguse rakendamine erinevates eluvaldkondades oleks ka lapsele endale eakohaselt arusaadav. 

Härra Grünthal [küsis], mida täpselt tähendab "lapse arengutase", mida on eelnõu [teksti] mitmes kohas käsitletud, ning tundis muret selle pärast, et seaduses ei ole konkreetseid kriteeriume ega tunnuseid, mille alusel sellele viidatakse. Minister selgitas, et arengutaseme hindamiseks on sotsiaal- ja lastekaitsetöötajatele vastavad koolitused, lisaks on ka erinevad juhendid, sealhulgas õiguskantslerilt. Ka Sotsiaalministeeriumi kolleegid kinnitasid, et lastekaitsetöötajatel on selleks piisav erialane ettevalmistus. 

Jaanus Karilaiu küsimuse põhituum oli see, et mis juhtub olukorras, kus lapse üleandmisel või suhtluskorra täitmisel tekib vastuolu. Ehk kui lapse soovid on teistsugused kui kokkulepitud suhtluskord või üleandmise [tingimused] – näiteks laps eelistab viibida konkreetselt ühe vanema juures –, siis mida sellisel juhul ette võetakse. Ministeeriumi esindajad selgitasid, et üldjuhul püütakse [teha nii, et] selliseid kohtutäiturini jõudvaid olukordi oleks vähe. Kohtutäiturini jõuab aastas alla kümne kaasuse ja tihtipeale on tegemist suhteliselt äärmuslike olukordadega. Loomulikult ei saa välistada, et neid esineb ka tulevikus. Iga kaasus näitab, et sellised otsused mõjutavad last ja peret väga olulisel määral, aga üldjuhul püütakse alati osapoolte vahel kokkuleppeid leida ja tagada, et [seda tehtaks] võimalikult sujuvalt ka lapsevanemate jaoks, et süsteem suudaks õigeaegselt tuvastada olukorra, kus lapse huvidest lähtuvalt on vaja mingeid muudatusi suhtluskorras või muus korralduses. 

Karilaid soovis teada, mida ikkagi tehakse, kui just see veenmine, selgitustöö ei anna tulemust ja laps soovib olla ühe vanema juures, kas siis lapse heaolu arvestades jääb otsustamisel määravaks lapse enda tahe. Ministeeriumi esindaja vastas, et kohtupraktika põhjal saab öelda, et kohtud arvestavad lapse väljendatud seisukohtadega. Kolleegid lisasid ka, et kuulatakse alati ära lapse arvamus ja juhul, kui otsus peaks mingil põhjusel olema sellest erinev, siis on kohustus lapsele selgitada, mis on need kaalukad argumendid, mis otsuse tegemisel teistsuguse otsuseni viisid. Igal juhul võetakse võimalusel alati lapse arvamust arvesse ja kui seda pole võimalik teha, siis tuleb lapsele seda selgitada. 

Kolleeg Irja Lutsar tõi välja ka mõned murekohad. Meil on tihti lapsevanemaid, kellel on probleeme just nimelt omavahel kokkuleppimisega, nad on keerulises olukorras ja omakorda esitavad kriitikat nii lastekaitsetöö kohta kui ka laiemalt lapse hooldusõiguse ja muude küsimustega seonduvalt. Talle vastas kolleeg, komisjoni esimees Riisalo, et on selline heategevusorganisatsioon Lapsele Vanemad, kes tegeleb nende küsimustega ja keda on võimalik meie komisjonil edaspidi kaasata selle eelnõu ja sarnaste eelnõude menetlemisel. Jah, antud juhul teda küll kooskõlastustabelis polnud, aga kokkulepe oli komisjonis, et meil on võimalus ta tulevikus [kaasata]. 

Siinkõneleja Tanel Kiik tõi välja, et lisaks sellele, et lastekaitsetöö on väga tänuväärne töö ja väga tundlik, delikaatne töö, näeme tihti, et lastekaitsetöötajad satuvad avalikkuse pahameele alla. Tihtipeale [ei väljenda pahameelt] mitte ainult lapsevanemad, vaid ka täiesti võõrad inimesed. Mind huvitas, kuidas toetada lastekaitsetöötajat sellistes olukordades, kus võib-olla lapsevanemate omavaheliste suhete või arusaamatuste tõttu konfliktist tulenev pahameel suunatakse lastekaitsetöötaja vastu. Nii ministeeriumi esindajad kui ka teised kolleegid tõid välja erinevaid võimalusi, kuidas lastekaitsetöötajat õiguslikel viisidel aidata saab, kuidas kohalik omavalitsus ja tööandja seda teha saavad ja millised on ka valdkondlikud organisatsioonid, kes neid toetavad. 

Aga ma jään selle seisukoha ja mure juurde, et lastekaitsetöötajad ja sotsiaaltöötajad võivad väga tundlike küsimuste puhul avalikkuse pahameele [alla sattuda] ka olukorras, kus nad teevad oma tööd siiralt ja ausalt. Loomulikult on ka neid olukordi, kus see nii ei ole, aga peame vaatama, et üksikud negatiivsed näited ei muudaks kuidagimoodi selle valdkonna töötajaid liiga suure avaliku kriitika ohvriks, mis omakorda tähendab, et paremad töötajad võivad läbi põleda, töölt lahkuda ja tegelikult on raske neid asemele leida. 

Ma uurisin ka ministeeriumi esindajatelt, kui palju meil on lastekaitsetöötajaid ja kas neid on juurde vaja. Ministeeriumi esindaja nõustus, et lastekaitsetöötajate koormus on suur ja üldiselt on probleem see, et vähene tugi soodustab nende läbipõlemist, personali voolavust ja järjepidevuse puudumist. Nii et kindlasti töökorralduse muudatused, mida praegune eelnõu ette näeb, on selles mõttes vajalikud. Hinnanguliselt on jah praegu umbes 400 lastekaitsetöötajat, aga vajaliku [töötajate] arvu täpne hindamine on keeruline. 

Kolleeg Riisalo lisas ka selle, et oluline oleks lastekaitsetöötajatele pakkuda rohkem võimalusi kollegiaalsete otsuste tegemiseks. Võib ka selles suunas muudatusi kavandada. Ka väljatöötamiskavatsuses nähti tegelikult ette, et rohkem lastekaitsetöötajaid tegutseksid tiimides, mis kindlasti on eriti keeruliste olukordade puhul mõistlik ja vajalik. Aga ta tõi ka välja selle, et sõltuvalt kohalikust omavalitsusest need meeskonnad võivad olla väga väikesed, mõnes võib töötada ainult üks või kaks lastekaitsetöötajat. Nii et küsimus on, kuidas [keerulisemate] olukordade puhul kompetentsi jagada ja vahetada ning aidata kollegiaalsete otsuste tegemisel ja nende eest seismisel. 

Juhtivkomisjon otsustas teha ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20. mail, mis oli konsensuslik, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Tanel Kiik ehk mind, mis oli konsensuslik, ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, mis oli samuti konsensuslik. Esialgu me tegime ettepaneku, et muudatusettepanekute [esitamise tähtaeg] võiks olla tavapärane, kümme tööpäeva. Miks ma ütlen esialgu? Me nädal aega hiljem tulime selle küsimuse juurde tagasi ja tegime ettepaneku, et [tähtaeg oleks] lühem ehk viis tööpäeva, selleks et me jõuaksime selle eelnõu, mis lastekaitsetöötajate [või üldse] lastekaitsetöö valdkonna inimeste ja ka laste heaolu paremini kaitsta aitab, veel enne kevadise istungjärgu lõppu ära menetleda. Nii et selle täiendava ettepaneku tegime. Siis enam polnud otsus konsensuslik, seda toetasid peaaegu kõik kohalolnud komisjoni liikmed, erandiks oli Kalle Grünthal, kes hääletas selle ettepaneku vastu. Ma tänan! Kui on küsimusi, vastan hea meelega.

Aitäh teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 901 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 27. mai kell 17.15.

Oleme jõudnud 16. päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Kaitseväe korralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 898 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt kaitseministri Hanno Pevkuri.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Mul on võimalus teile täna tutvustada kahte eelnõu, mis mõlemad puudutavad Kaitseväe korralduse [seaduse] ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise ettepanekuid. Neist esimeses, mis kannab numbrit 898, on natukene rohkem punkte, teine on natukene lühem, aga läheme järjekorras. 

[Esimese] eelnõuga on ettepanek muuta kaheksat seadust, täpsemalt Kaitseväe korralduse seadust, Kaitseliidu seadust, julgeolekuasutuste seadust, korrakaitseseadust, majandusvööndi seadust, meresõiduohutuse seadust, riigilõivuseadust ja riigipiiri seadust. 

Kui need muudatusettepanekud ükshaaval kiiresti üle käia, siis esimene muudatus on parandada mereolukorrateadlikkust. Eesmärk on eelkõige Eesti merealal seda teadlikkust parandada ning tõhustada asutustevahelist koostööd ja teabevahetust. Kaitseväe juurde on mereohutuse tagamiseks vaja luua asutusteülene komisjon, mis aitaks mereväge mereolukorrateadlikkuse loomisel ja tagamisel, järgida piirirežiimi, ennetada merelisi ohte ja neile reageerida ning parandada ka asutustevahelist infovahetust. Eesmärk on [välja töötada] eri [ohtudele] reageerimiseks toimingud, mida saab omakorda õppuste ja muude tegevuste käigus läbi harjutada, ja samamoodi arvestada, et merel toimuv on otseselt seotud Eesti julgeolekuga. Ka seal võivad toimuda piiririkkumised, terrorismijuhtumid, organiseeritud kuritegevus, ebaseaduslik ränne, salakaubavedu ja nii edasi.

Teine muudatusettepanek on seotud merealuse taristuga, eelkõige sellega, kuidas merealuse taristuga seotud tegevustest teavitatakse. Lühidalt öeldes on riigipiiri seaduse ja majandusvööndi seaduse muudatuse eesmärk see, et kui merealuse taristu omanikud või valdajad tegelevad mingite tegevustega, näiteks hooldusega, siis on neil kohustus sellest mereväge teavitada, sest vastasel korral ei ole meil piisavalt infot, kes merel mida teeb. Ja oleks vaja ka teada, mida seal tehakse, [veendumaks,] et see on seaduslik tegevus. Ka meresõiduohutuse seaduses tehakse parandusi selle kohta, kellele peab laeva kapten või väikelaeva või muu veesõiduki juht teatama, kui ta avastab näiteks õhuliini, kaabli, torujuhtme või muu hüdrotehnilise rajatise kahjustuse või kui toimub laevaõnnetus. 

Kolmas ettepanek on tõhustada järelevalvet Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevate sõidukite üle. Selleks antakse Kaitseväele järelevalve tegemise õigused, sest Kaitseväel ja Kaitseliidul on registris veesõidukid ja ka nende üle tuleb järelevalvet teha. 

Neljandaks on ettepanek natukene bürokraatiat vähendada ehk võimaldada mitmekordse laevaloa taotlemist ja seeläbi lihtsustada laevaloa taotlemist Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide piirivalvelaevadele ja jäämurdetöid tegevatele laevadele. Kui neid töid tehakse [teatud aja jooksul] mitu korda, siis piisab edaspidi ühest laevaloast. 

Viienda muudatusena on ettepanek korrastada natukene ka automaatse identifitseerimise süsteemi ehk AIS‑seadmete paigaldamise kohustust. Lühidalt öeldes on edaspidi kohustus paigaldada A‑ või B‑klassi automaatse identifitseerimissüsteemi seade ankrualal või sadama reidil olevate laevade teenindamisega tegelevatele laevadele, kellel praegu sellist kohustust ei ole. Jällegi, see on puhtalt mereolukorrateadlikkusega seotud ja igati vajalik. Samas, kui ankruala või sadama reid asub kuni 9 meremiili kaugusel rannikust, võib ankrualal või sadama reidil laevu teenindavale laevale või väikelaevale paigaldada ka B‑klassi automaatse identifitseerimise seadme. [Kui laev on] kaugemal, on siiski vaja A‑klassi seadmeid. 

Kuuendaks täpsustame kaitselennunduse järelevalve regulatsiooni [ja määratleme institutsioonina] kaitselennunduse järelevalveteenistuse. Inglise keeles on see üle maailma tuntud kui Military Aviation Authority. Olemuselt on tegemist sõjaväepolitseiga sarnase [institutsiooniga]. Kaitseväel on kaitselennundusega [seotud] tegevusi, seega järelevalve peab olema tagatud ka kaitselennunduse üle. 

Seitsmes muudatus puudutab Kaitseväe julgeolekuala ja selle kaitset. Eelnõus määratletakse õigusselguse tagamiseks Kaitseväe julgeolekuala vahetu läheduse ja Kaitseväe laeva ohutusala mõisted ning täpsustatakse nende kaitseks rakendatavaid meetmeid. Kaitsevägi saab õiguse tuvastada julgeolekuala vahetus läheduses vastavaid ohte ja nendele reageerida. Rõhutan siinkohal üle, et juba kehtivas Kaitseväe korralduse seaduses on Kaitseväe julgeolekuala vahetus läheduses teatud tegevusi võimalik julgeoleku tagamiseks teha, aga praktika ja elu käigus on olnud näha, et on vaja täpsemalt need õigused määratleda. Nii näiteks lisandub mehitamata süsteemidest tingitud ohtude tõrjumine Kaitseväe julgeoleku[ala] vahetus läheduses, aga ka isikuandmete töötlemine. Siin tuleb küll vahet teha. Kui drooni puhul näiteks vahetut lähedust täpselt kirja ei panda, siis isikuandmete töötlemise osas pannakse perimeeter paika ja selleks on tiheasustusega alal 300 meetrit ja maapiirkonnas kilomeeter. 

Kaheksas muudatus on üsna sarnane eelmisega, [puudutab] Kaitseliidu julgeolekuala, aga seal on erinev meetmete õiguslik regulatsioon ehk Kaitseliidul pole nii ulatuslikke õigusi kui Kaitseväel. 

Üheksas ettepanek on võimaldada ka välisriigi relvajõududel osaleda korrakaitselistes ülesannetes, kui selleks peaks vajadus olema. Kõige lihtsam näide on nii-öelda roheliste mehikeste stsenaarium. Kui selline stsenaarium [realiseerub] ja Vabariigi Valitsus otsustab kaasata Kaitseväe korrakaitseliste ülesannete täitmiseks, siis võivad meie liitlased meiega neid ülesandeid täpselt samamoodi täita. See on igati mõistlik ja vajalik. 

Need on need peamised muudatused, mis me teile ette paneme. Meil on teile palve neid muudatusi menetleda võimalikult kiiresti, et meil veel enne kevadsessiooni lõppu oleks võimalik need muudatused parlamendis vastu võtta. Tänan! 

Aitäh! Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Mul on küsimus. Te mitu korda rõhutasite, et anname õigusi meie headele liitlastele ühte või teist asja lihtsustatud korras teha. Ma sain vähemalt nii aru. Kas sarnased õigused on ka teistes NATO liikmesriikides juba [antud], et nad võivad [Eestis] ühte või teist asja teha tulenevalt meie plaanidest, või me oleme esimesed? Kuidas see protsess on teistel liikumas?

Aitäh! No paljudel liitlastel muidugi teisi liitlasi [riigis] ei ole, aga kui me räägime nendest riikidest, kus liitlasväed on, siis me nüüd täpset statistikat üle ei ole vaadanud, aga me oleme pigem praktika käigus ja liitlastega rääkides näinud, et kui liitlased siin on … Ja veel kord, ma rõhutan üle, et see puudutab korrakaitseliste ülesannete täitmisega [seotud] juhtumeid. Sõjaliste ülesannete täitmiseks on ju kõik klaar, aga kui me räägime sellest, et Vabariigi Valitsus annab õiguse kasutada Kaitseväge korrakaitselisteks ülesanneteks, siis meil oleks võimalus vajaduse korral kasutada ka liitlasi ja nende tehnikat. Nii et selles mõttes ma jään vastuse võlgu praegu, kui mitmes riigis sarnane regulatsioon on. Aga liitlastega suheldes nad on selgelt öelnud, et nad on valmis panustama ka meie korrakaitselistesse ülesannetesse.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Mu küsimus puudutab Kaitseväe õigust enda objekte turvata või kindlustada seda tegevust, mis nende objektide ümber on. Praegu on neil õigus isikuid kinni pidada vahetus läheduses. See seaduseelnõu nüüd annaks neile oluliselt suurema või laiema õiguse. Ja ma ei räägi mingisugusest metsaalast, vaid mind huvitavad lihtsalt linna erinevad alad. See peaks puudutama riigikaitseobjekti ja sellega seotud tegevust. Mul on küsimus, kas teoreetiliselt on võimalik, et Kaitseväe juhataja määrab need objektid. Kaitseväe juhataja määrab objektiks, ma ei tea, Tallinna Linnavalitsuse ja siis Kaitsevägi võib Tallinna Linnavalitsuses tegutseda. Kas teoreetiliselt on see võimalik, kas midagi takistab seda?

No puhtteoreetiliselt loomulikult on võimalik. Kui näiteks Kaitsevägi täidab oma ülesandeid linnavalitsuse ruumides mis iganes [põhjusel], kas või õppuse ajal, ja siis on vaja seal julgeolekuala kehtestada, siis teoreetiliselt on see võimalik, jah. See, kuhu julgeolekuala kehtestatakse, sõltub loomulikult sellest ülesandest. Ärme unustame ikkagi ära, et üldiselt kehtib ikkagi õiguses proportsionaalsuse põhimõte. Ei saa Kaitseväe juhataja lihtsalt lampi seista Tallinna Linnavalitsuse ees ja öelda, et siin on nüüd julgeolekuala. Või näiteks läheb Vabaduse väljakule ja ütleb, et mina seisan siin ja kehtestan julgeolekuala, sellist asja ei ole. 

Küll aga on näitena võib-olla parem see, et kui me võtame näiteks Välisluureameti maja ja selle läheduses on parkla ja seal parklas seisab mõnda aega üks auto, kus sees on mõni inimene, kes näiteks pildistab Välisluureameti maja, siis on põhjendatud, et sõjaväepolitsei läheb ja küsib, kellega on tegemist, või siis Välisluureameti enda julgeolekutöötajad lähevad ja küsivad, kellega on tegemist, ja neil oleks ka õigus selle inimese käest dokumenti küsida. Nii et selles mõttes see on pigem parem näide kui see, et keegi läheb ja ütleb, et Tallinna Linnavalitsuses on [julgeolekuala]. Sellist plaani Kaitseväel ei ole.

Lauri Läänemets, teine küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma küsin sellepärast, et see seadus on ju tehtud heas usus, aga kujutage ette, et meil on teistsugune Kaitseväe juhataja, kelle on pannud mõni teistsugune valitsus paika ja tal on halvad plaanid, siis me tegelikult võime teha talle rohelise tee seda võimu kasutada nii, nagu demokraatlikus riigis ei tohiks. Selliseid võimalusi ei tohiks luua. Te tõite näite, et kui keegi teostab mingisugust kahtlast tegevust, aga selle jaoks on meil ju politsei. Tegelikult peaks politseile ressurssi juurde andma, kui seal on mingi probleem. Kaitsepolitsei ja Politsei- ja Piirivalveamet peaksid sellise asjaga tegelema. See on see põhjus, miks ma küsin. Näiteks Kaitseministeerium on Solarise keskuse lähedal, seega kui väga tahta, siis, ma saan aru, võib isikuid ka Solarise keskuses kinni pidada – on see nii?

Veel kord, keegi ei hakka sellist asja tegema, esiteks. Teiseks, ma küsiksin teistpidi vastu. Sa oled olnud siseminister. Mis takistab täna Politsei- ja Piirivalveameti juhil anda käsk oma patrullidele, et teostada lauskontrolli Solarise keskuses? (Saalis öeldakse midagi.) No ma vastan sulle: kuskil peab olema kaine mõistus. Ei saa [olla nii], et kui julgeolekuasutustel on vaja tööd teha või kui Kaitseväel on vaja oma julgeolek tagada, siis me ütleme, et seda ei ole võimalik teha. Nii et seekord ei ole sul need näited head. Sa ütled, et aga kui pannakse ametisse keegi [halbade kavatsustega], siis [sama loogika järgi] võib panna ametisse peaprokuröri, kes hakkab esitama poliitiliselt kallutatud süüdistusi, võib panna ametisse politsei peadirektori, kes annab käsu ja juhise hakata kõiki inimesi kinni pidama, ja nii edasi, ja nii edasi. Selle [vältimiseks] on siiski omad järelevalvemehhanismid, muu hulgas [tegeleb sellega] siin Riigikogus julgeolekuasutuste järelevalve komisjon.

Madis Kallas, palun! Teine küsimus.

Aitäh! Pinginaaber [alustas sel teemal] arutelu pigem lähtuvalt sellest, et varem on tsiviil- ja sõjalise julgeoleku tagamisel olnud [need rollid] selgelt lahus. See oli see, mida pinginaaber küsis. Võib-olla te saate seda veel korra kommenteerida, et kui seaduse järgi võib nüüd see võim või otsustusõigus ainult sõjaväe kätte minna, siis kas te näete seal ohte või ei näe. 

Ja ma küsiksin oma eelmise küsimuse vastuse jätkuks lihtsalt. Te ütlesite, et te täpselt ei tea, kui paljudel liitlastel see kavas on või kas on, aga nad on kindlasti valmis meile igatpidi abi osutama. Kas me saaksime siis kirjalikult selle kohta [vastuse], kui paljud on sarnased õigused oma riikides juba kehtestanud või kas nad plaanivad seda teha? Lihtsalt siis oleks ka see üheselt vastatud. Ma saan aru, et te praegu ei saagi sellele vastata, te ei tea seda.

Jaa. No me peame küsima siis liitlastelt, kas neil on sellised õigused, või vaatama nende õigusruumi. See võib võtta mõningase aja, see kindlasti ei ole ühe päringuga tehtav. 

Aga ma hea meelega ikkagi täpsustan veel seda [esimest asja]. Ka sõjaväepolitseil ehk Kaitseväe politseil – sõjaväepolitsei on Kaitseväe üksus – on õigus inimesi küsitleda ja erimeetmeid kasutada. Veel kord: kui me räägime julgeolekuala turvalisuse tagamisest, siis me räägime situatsioonidest, kus on näiteks keskpolügoon. Õppuse ajal tuvastatakse, et keskpolügooni läheduses lendab droon ja on vaja hakata droonioperaatorit otsima. Oletame, et ta tuvastatakse, aga kui ta perimeetrist välja läheb, siis peab politsei niikuinii üle võtma. [Muudatus on vajalik] lihtsalt selleks, et ei tekiks olukorda, kus Kaitsevägi helistab politseile, aga patrull on kuskil väga kaugel eemal, [sest siis] see võimalik ohutekitaja on ammu jalga lasknud ja me ei saagi teada, mis eesmärgil ja miks Eesti julgeolekut ohustati. Nii et seetõttu tegelikult see on ikkagi päriselus tekkinud probleem ja me peame selle õiguslikult ära lahendama, et meil edaspidi neidsamu probleeme ei tekiks.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Arutelu rõhuasetusi ja seal langetatud otsuseid tutvustab meile riigikaitsekomisjoni aseesimees Leo Kunnas.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud kaitseminister juba tutvustas meile selle eelnõu põhilisi eesmärke, aga ma kordan need veel üle. Kõigepealt, parandada mereolukorrateadlikkust meie merealal, tõhustada Kaitseväe julgeolekuala kaitset, luua Kaitseliidule julgeolekuala regulatsioon, mis seni on puudunud, ja reguleerida küsimusi, mis puudutavad välisriigi relvajõudude kaasamist riigipiiri valvamisse ja muudesse korrakaitselistesse ülesannetesse.

Kaitseminister loetles ka kümme meedet, mis selleks [rakendatakse], need on siia seaduseelnõusse sisse kirjutatud. Ma ei hakka neid praegu üle kordama. Arutelu siin tekkis ja oli ka mitmeid küsimusi. 

Ma lähen nüüd komisjoni töö juurde. Me arutasime riigikaitsekomisjonis seda eelnõu käesoleva aasta 11. mai istungil. Istungil osalesid algatajate esindajatena kaitseminister Hanno Pevkur, Kaitseministeeriumi õigus- ja haldusküsimuste asekantsler Margit Gross ja õigusosakonna juhataja Kristel Urke. 

Komisjonis tõusetusid muuseas järgmised teemad. Kõigepealt palus komisjoni esimees Kalev Stoicescu selgitada Kaitseväe õigust korraldada laevaliiklust kõrgendatud ohuolukorras ning täpsustada julgeolekuala vahetu läheduse mõistet. Vastuseks selgitati, et eelnõu eesmärk on anda riigile võimalus reageerida olukordades, kus tavapärastest korrakaitselistest meetmetest ei pruugi piisata ning vajalik on kiire ja koordineeritud tegutsemine mereliste ohtude tõrjumiseks. Kõrgendatud ohuolukordade lahendamiseks luuakse Kaitseväe juurde merelise ohutuse komisjon. Komisjoni kuuluvad kõik Kaitseväe asjakohased üksused, kõik julgeolekuasutused ning vähemalt need riigiasutused, kelle ülesanne on tagada merel avalik kord, julgeolek ja navigatsiooniohutus või kes [täidavad] merel riikliku järelevalvega [seotud] ülesandeid. Kui pädevad asutused, näiteks Politsei- ja Piirivalveamet, ei suuda olukorda lahendada, antakse vajaduse korral Kaitseväele õigus korraldada laevaliiklust. Veel selgitati, et vahetu läheduse mõiste on seotud ajakriitilise ja otsese ohuga julgeolekualale, mis nõuab viivitamatute meetmete rakendamist isiku või objekti kaitseks. 

Komisjoni liige Alar Laneman küsis merelise ohutuse komisjoni käsuahela ja loogika kohta ning selle kohta, miks ülesandeid ei ole antud otse mereväele ning kellele komisjon allub. Vastuseks märgiti, et komisjon moodustatakse Kaitseväe juurde. Eelnõus on kirjas, et komisjoni kuuluvad Kaitseväe asjakohased struktuuriüksused ja merevägi on osa komisjoni liikmeskonnast. 

Raimond Kaljulaid küsis eelnõu turvakontrolli ja isiku läbivaatuse kohta. Vastuseks selgitati, et muutunud julgeolekuolukorra tõttu on tekkinud vajadus laiendada volitusi ka [julgeolekuala] vahetus läheduses [tegutsemiseks], et tagada tõhusam reageerimine ning anda Kaitseväele ja julgeolekuasutustele suuremad sekkumisvõimalused. 

Ma ise rõhutasin, et rahuaja tingimustes tuleb põhiõiguste piirangutega seotud küsimused põhjalikult läbi töötada, vältimaks õiguslikke takistusi kavandatud tegevuste elluviimisel. Selleks on eelnõu seletuskirjas hinnatud eelnõu põhiseaduspärasust. Tegelikult on [teatud õigused] Kaitseväel kehtiva õiguse kohaselt juba osaliselt olemas. Eelnõus sisustatakse julgeolekuala vahetu läheduse mõiste ja täpsustatakse õigusselguse huvides Kaitseväele antud õigusi ja kasutatavaid meetmeid. Töötasandil on eelnõus sätestatud meetmeid käsitletud koostöös eri ametkondadega, sealhulgas õiguskantsleriga, ehk algatajad on õiguskantslerilt küsinud hinnangut nende meetmete kohta, mida plaanitakse selle eelnõuga [kehtestada]. 

Mis puudutab Kaitseliitu, siis Kaitseliit ei ole valitsusasutus, vaid avalik-õigusliku juriidilise isikuna tegutsev riigikaitseorganisatsioon, kelle liikmed on vabatahtlikud. Seetõttu ei ole rahuajal võimalik Kaitseliidule iseseisvaks täitmiseks anda isikute põhiõigustesse ulatuslikult sekkuvaid meetmeid. Sellel põhjusel on Kaitseliidule julgeolekuala valveks antud meetmed, mille [kasutamisel] sekkutakse isikute põhiõigustesse vähem ning ei ületata riigi tuumikülesannete piiri, mistõttu Kaitseliit saab rakendada meetmeid vaid Kaitseliidu julgeolekualal, mitte selle vahetus läheduses. 

Riigikaitsekomisjoni konsensuslikud menetluslikud otsused olid järgmised. Riigikaitsekomisjon otsustas oma 11. mai 2026. aasta istungil teha Riigikogu juhatusele ettepaneku võtta arutluse all olev eelnõu Riigikogu 20. mai 2026. aasta istungi päevakorda ja teha Riigikogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Riigikogu esimehele otsustati teha ka ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 1. juuni kell 13. Juhtivkomisjoni esindajaks määrati mind. Tänan!

Suur tänu teile, hea kolleeg! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Kalev Stoicescu, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kaitseminister! Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 898 teenib mitmeid vajalikke eesmärke. 

Esiteks, see annab võimaluse Kaitseväele, täpsemalt mereväele, tegutseda Eesti vastutusalal Läänemerel ehk ka majandusvööndis, mitte ainult territoriaalmeres, selleks et tagada meresõiduohutus ning kehtestada vajaduse korral piiranguid, sealhulgas kohustades Transpordiametit seda tegema. Mereolukorrateadlikkuse komisjon hakkab tagama nende ülesannete täitmise, mis on seotud piirirežiimi kindlustamisega, mereliste ohtude ennetamisega ja neile reageerimisega ning ennekõike loomulikult mereolukorrateadlikkuse loomisega. Niimoodi me tugevdame järk-järgult oma võimet tegutseda oma merealal, mis on pealegi kriisiolukorras, eriti sõjaolukorras, meie jaoks elulise tähtsusega. [Aga see on tähtis] muidugi ka rahuajal, täpsemalt öeldes mittesõjalises olukorras, kui jutt käib agressorriigi või temaga otseselt seotud omanike varilaevastikust ja muudest alustest. 

Selle eelnõu teine väga oluline aspekt on Kaitseväe julgeolekualade vahetus läheduses toimuva kontrollimine, kui selleks on ilmne vajadus, [ala vahetu lähedus] on kuni 300 meetrit tihedalt asustatud aladel ning kuni 1000 meetrit hajaasustusega aladel. Seaduse muutmise ajend on vajadus täpsustada julgeolekualadel tegutsemist, kuivõrd agressorriigi Venemaa eriteenistused tegutsevad üha aktiivsemalt – räägin luuretegevusest muidugi – mitte ainult Eestis, vaid ka Soomes, Norras, Saksamaal ja teistes liitlasriikides. See on loomulik, et me kaitseme oma tundlikke sõjalisi objekte ka ajutiselt ehk õppusteks piiratud alasid vaenlase nii luuretegevuse kui ka võimaliku sabotaaži vastu. See on põhjendatud riive, sest tegemist on põhiseaduse mõttes kogu riigi ja rahva huviga, mis puudutab Eesti riigikaitse tugevdamist ja julgeoleku tagamist. Hoiatavad märgid saavad olema üleval. Seadusega Kaitseväele antud volitustega peavad arvestama need, kes julgeolekualadel, vaatamata keelule, pildistavad või filmivad sõjalisi objekte, õppuseid või muud säärast või lennutavad droone nende kohal. See tegevus ei ole võõrandamatu inimõigus, vaid oht meie riigile. 

Samuti täpsustatakse Kaitseliidu valve teostamise volitusi. 

Lõpuks lihtsustatakse laevalubade andmist Euroopa Liidu liikmesriigi ja Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi piirivalvelaevadele ning jäämurdetöid tegevatele laevadele. Seatakse merealuse taristu omanikele ja valdajatele kohustus taotleda luba ning teavitada Kaitseväge merealuse taristu hooldamisega seotud tegevustest Eesti merealal. Kokkuvõttes igati vajalik eelnõu. Palun kolleegidel seda toetada! Tänan!

Suur tänu teile, hea kolleeg! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel hea kolleeg Meelis Kiili, palun!

Lugupeetud juhataja! Kolleegid! Selle eelnõu eesmärk on tugevdada Eesti merelist julgeolekut, olukorrateadlikkust ja reageerimisvõimet. Tänapäeva ohud ei alga enam ainult relvastatud rünnakuga. Pigem eelistab vaenlane hübriidse iseloomuga asümmeetrilisi tegevusi – kõiki neid, mis häirivad meie elutähtsaid teenuseid ja ühiskonna tavatoimet. Rünnakud algavad sageli merel kriitilise taristu kahjustamisest, varjatud mõjutustegevusest, GPS‑häiringutest või teadmatusest selle kohta, mis meie merealal tegelikult toimub. Seetõttu annab see eelnõu Kaitseväele ja teistele riigiasutustele selgemad õigused ja paremad tööriistad olukorra jälgimiseks, ohtude ennetamiseks ja kiireks reageerimiseks. 

Samuti tugevdatakse Kaitseväe ja Kaitseliidu julgeolekualade kaitset, et tagada sõjalise väljaõppe taristu ja võimete parem kaitstus juba rahuajal. Eelnõu parandab asutustevahelist koostööd, suurendab merelise tegevuse läbipaistvust ning loob selgema õigusliku raamistiku ka liitlaste kaasamiseks vajaduse korral piirikaitsesse ja korrakaitsesse. Lihtsamalt öeldes: see seadus vähendab halli ala julgeolekus ja aitab tagada, et Eesti riik näeb, mõistab ja suudab vajaduse korral kiiresti tegutseda. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 898 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg, nagu öeldud, on käesoleva aasta 1. juuni kell 13.

Oleme jõudnud 17. päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Kaitseväe korralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (lahinguvalve) eelnõu 907 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt kaitseministri Hanno Pevkuri.

Hea Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Nagu ütlesin, ka see eelnõu puudutab Kaitseväe korralduse [seadust] ja sellega seonduvalt mõnda teist seadust, täpsemalt Kaitseliidu seadust, kaitseväeteenistuse seadust ja tulumaksuseadust. Selle eelnõu põhiiva on lahinguvalve õigusliku raamistiku loomine. Rõhutan kohe siinkohal üle, et lahinguvalve on rahuaja tegevus. Sõjaajal on sõjaaja reeglid, aga [see eelnõu käsitleb] rahuaja tegevusi, mida Kaitsevägi järgmisest aastast sooviks rakendada. Selle eesmärk on loomulikult reageerida vajaduse korral kõrgendatud ohule või ründele. Meil on vaja anda Kaitseväele võimalus korraldada lahinguvalvet, mis aitaks tagada nii seire, juhtimise kui ka valmiduses olevate üksuste järjepidevust. 

Oluline on siinjuures rõhutada, et me ei muuda selle eelnõuga ajateenistuse pikkust. Ajateenistuse pikkus on seaduse järgi kuni 12 kuud ja ettepanek on, et see jääb [samaks] ka lahinguvalve rakendamisel. Samamoodi rõhutan üle, et lahinguvalve ei asenda sõjaväelist väljaõpet. Pigem me näeme, et see loob võimaluse muuta väljaõpe praktilisemaks ja sisulisemaks. 

Kui me nüüd läheme selle korralduse juurde, siis meenutagem, et ajateenistuse ülesanne ja eesmärk ongi valmistada ette sõjaaja üksusi ja selleks ei piisa ainult klassiruumis või harjutusväljal olemisest. Eelnõu võimaldabki anda ajateenijatele ja reservväelastele kaitseväeteenistuskohustuse täitmise ajal lisaks sõjalisele väljaõppele ka teenistusülesandeid, sealhulgas lahinguvalvega seotud ülesandeid. Küll aga tuleb rõhutada, et seda ei saa teha kogu aeg. Selleks tuleb kõigepealt läbida väljaõpe ja neid lahinguvalvega seotud tegevusi saab teha vaid tegevväelasest ülema korraldusel ja vastutusel. Praktikas võib siin näite tuua Kaitseväe objektide ja julgeolekualade valvest, patrullist, vaatluspostist, kontroll-läbilaskepunktidest või mehitamata õhusõidukite ehk maakeeli öeldes droonide tõrjumise toetamisest. Loomulikult tulevad täpsed ülesanded, nagu ma ütlesin, vahetu juhi korraldusel. 

Ja kui ma nüüd proovin seda hästi lühidalt kirjeldada, siis põhimõtteliselt läheb Kaitsevägi oma 12‑kuulises väljaõppes üle 6 + 6 mudelile, kus kuue esimese kuu jooksul [läbitakse eriala]väljaõpe ja sõduri baaskursus või vastupidi, kõigepealt sõduri baaskursus ja siis [eriala]väljaõpe. Seejärel juba minnakse üksusepõhisele väljaõppele, mille käigus on kuue kuu jooksul võimalik ka lahinguvalves [osaleda]. See on ülilühikene kokkuvõte lahinguvalvest. 

Mõned muudatused on selle eelnõu juures veel. Teine plokk puudutab ajateenijate ja reservväelaste toitlustamise korraldust. Meil on ettepanek senise bürokraatliku skeemi [kasutamine] lõpetada ja keskenduda põhitegevusele ehk teisisõnu [lõpetada] kuludokumentide esitamine ja menetlemine ning teha see lihtsalt väljamaksetel põhinevaks. Samamoodi [muudame] töö- ja puhkeaja erandeid tegevväelastele, kui nad täidavad näiteks lahinguvalvega seotud ülesandeid. 

Kolmas muudatus puudutab Kaitseliidu kaasamise õiguslikku alust. Teatavasti on olemas Kaitseliidu seadus, mille alusel nad toimivad. Kaitseliidu seaduse kohta on meil ettepanek, et Kaitseliitu võib [tema] nõusolekul kaasata mitte üksnes vahetute Kaitseväe ülesannete täitmisse, vaid ka nende ülesannetega seotud toetavatesse ja ettevalmistavatesse tegevustesse. Ehk pigem on ettepanek õigusliku selguse loomiseks. 

Neljas muudatus on tulumaksuseaduse täpsustamine. Seesama teine muudatus ehk ajateenijate ja reservväelaste toitlustamise puhul bürokraatia [ärakaotamine] tähendab ka seda, et me peame tulumaksuseaduses nägema ette, et tulumaksuga ei maksustata Kaitseväes avalikus teenistuses olevale ametnikule või töölepingu alusel töötavale isikule sõjaväelisel väljaõppel antava toidu maksumust. Nii et kui see summa välja makstakse, siis selle pealt tulumaksu ei ole vaja maksta. Muidu kaotaks see asi mõtte, sest praegu nad ei maksa selle pealt tulumaksu, kui nad tegelevad paberimajandusega ehk toovad tšekke ja täidavad vajalikke vorme. Nii et see on igati mõistlik, täiendavaid tulusid laekumata ei jää ja ka täiendavat kulu riigile sellega ei kaasne. 

Nii nagu eelmise eelnõu puhul, on meil soov ka seda veel enne jaanipäeva vastuvõetuna näha, selleks et me 1. jaanuarist saaksime need sätted ka jõustada. Nii et kui Riigikogu soovib, võib need kaks Kaitseväe korraldust puudutavat seaduseelnõu ühendada, kui mitte, võib menetleda neid ka eraldi, aga meie palve on seda teha Riigikogul võimalikult kiiresti. Tänan!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Järgmisena võtab juhtivkomisjonis toimunud arutelu kokku riigikaitsekomisjoni liige Meelis Kiili. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu oma käesoleva aasta 11. mai istungil. Sellel istungil osalesid eelnõu algatajate esindajatena kaitseminister Hanno Pevkur, Kaitseministeeriumi õigus- ja haldusküsimuste asekantsler Margit Gross, õigusosakonna juhataja Kristel Urke ning õigusosakonna ametnik. 

Arutuse all oleva seaduseelnõu eesmärk on luua Kaitseväe lahinguvalve õiguslik raamistik ning tugevdada Eesti riigi kaitsevõimet ja valmisolekut reageerida julgeolekuohtudele. Eelnõuga muudetakse Kaitseväe korralduse seadust, kaitseväeteenistuse seadust, Kaitseliidu seadust ja tulumaksuseadust. Muudatustega määratakse lahinguvalve kui Kaitseväe rahuaja tegevus, sätestatakse selle korraldamise alused ning täpsustatakse lahinguvalves osalevate isikute jõu, vahetu sunni, erimeetmete ja erivahendite kasutamise tingimusi ja korda. Samuti nähakse eelnõus ette, et Kaitseväes avalikus teenistuses olevatele ametnikele ja töölepingu alusel töötavatele isikutele tagatakse sõjaväelises väljaõppes osalemisel toitlustus kaitseväelastega sarnastel alustel. Lisaks viiakse sisse uus ajateenistuse mudel, 6 + 6 kuud, mille puhul esimesed kuus kuud hõlmavad baaskursust ja erialast väljaõpet ning järgnevad kuus kuud kollektiivset väljaõpet ja teenistusülesannete täitmist. Pärast kuuekuulist väljaõpet võib ajateenija vajaduse korral osaleda lahinguvalves ning rakendada teenistusülesannete täitmisel ette nähtud meetmeid üksnes vahetu ülema loal ja selgelt määratletud piirides. Muudatustega täpsustatakse õigusi, vastutust ja menetluskorraldust ning vähendatakse halduskoormust. 

Riigikaitsekomisjonis toimunud arutelu käigus juhtis komisjoni liige Alar Laneman tähelepanu sellele, et eelnõu sõnastus keskendub peamiselt reageerimisele, kuid peaks selgemalt väljendama ka ohu tõrjumist ja kõrvaldamist. Sellele vastuseks märkisid Kaitseministeeriumi esindajad, et see teemapüstitus vaadatakse laiemas kontekstis üle. Seda küll komisjonis ei arutatud, kuid omalt poolt tahan ma rõhutada meie kui saadikute vastutust, sest selle eelnõuga anname me noortele kaitseväelastele, noortele meestele ja naistele, õigused ning kohustused teha rahuajal otsuseid, mis oma olemuselt võivad olla väga lähedased sõjaaja otsustele. See tähendab suurt vastutust ja sageli ka kiiret tegutsemist keerulises ning õiguslikult tundlikus olukorras. Seetõttu peame meie seadusandjatena looma neile kindluse, et riik seisab nende õiguste kaitsel ning vajalik õigusruum ja praktika on olemas. Leian, et lahendusena peame me eraldi eelnõuga siin varemgi kõlanud riigikaitsekohtu küsimuse juurde tagasi tulema, aga see on tulevikuteema. 

Seega teeme komisjoni arutelude tulemina ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Palume muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata käesoleva aasta 1. juuni kell 13. Tänan!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Kalev Stoicescu, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Kaitseväe korralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 907 peamine eesmärk on lahinguvalve õigusliku raamistiku loomine. Muu hulgas määratletakse lahinguvalve kui Kaitseväe rahuaja tegevus, samuti sätestatakse tingimused ja kord, mis reguleerivad jõu, vahetu sunni, erivahendite ja erimeetmete kasutamist lahinguvalves osalevate isikute poolt. 

On selge, et julgeolekuolukord on järjest halvenenud jätkuva Venemaa agressiooni tõttu Ukraina vastu ning ohu tõttu, mida Venemaa endast kujutab kogu Euroopale, kuid eelkõige naaberriikidele, sealhulgas Eestile. Samuti on selge, et Eesti peab olema igal hetkel valmis võimalikule agressioonile vastu seisma ning seetõttu peab olema võimalik kiiresti, paindlikult ja efektiivselt, kuid mõistagi ka seaduslikult kasutada olemasolevat inimressurssi, sealhulgas reservväelasi ning väljaõppe läbinud ajateenijaid. 

Kaitseväeteenistuse seaduse muudatused loovad selle eelnõu osana võimaluse reservväelaste ja ajateenijate kaitsevalmidust tõsta ning kindlasti võimaldavad nende teenistust muuta praktilisemaks ja sisulisemaks. Kaitsevägi on võimeline kiiresti reageerima kõrgendatud ohu või ründe toimumise korral, kui tegutsemise kiirus on mõõdetav tundide ja minutitega, mitte päevade ja nädalatega. 

Eelnõuga muudetakse ka Kaitseliidu seadust ning täpsustatakse Kaitseliidu ehk kaitseliitlaste kaasamist Kaitseväe tegevusse rahuajal, sealhulgas lahinguvalvesse. Nõnda tagatakse kriitilistes olukordades kiireks reageerimiseks vajalik inimressurss. Kaitseliitlased on samuti väga hinnaline kaitseressurss, mida me peame igati väärtustama ja vajaduse korral kasutama. [Seda võimaldab] kaitseliitlaste vabatahtlik riigikaitsele pühendumine. 

Eelnõu puudutab veel ajateenijate ja reservväelaste õigusi ja kohustusi lahinguvalvega seotud ülesannete täitmisel, mis on muidugi mõistlik ja vajalik. Samuti täpsustatakse eri olukordadega [kaasnevaid] olmelisi küsimusi kuni toitlustuseni välja. Need on kaitsevalmiduse seisukohalt olulised. Täiskõhuga sõdur on igati efektiivsem ja motiveeritum. 

Kokku võttes, tegevväelaste oskuste ja ajateenijate väljaõppe [tase] tõuseb, üksuste igapäevane ehk 24/7 reageerimisvõime igal juhul paraneb ning üldine kaitsevalmidus tugevneb. See on väga-väga vajalik seaduseelnõu Kaitseväe korralduse seaduse, kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmiseks, arvestades seda, et kuid tagasi kuulutas Kaitseväe juhataja välja uuele ajateenistuse mudelile ehk 6 + 6 kuud mudelile ülemineku alates 1. jaanuarist 2027. See sisaldab ajateenijate väljaõpet, millele [lisanduvad] lahinguvalmidusega [seotud ülesanded]. Seda väga vajalikku mudelit ei ole võimalik rakendada ilma kõnealuse eelnõu heakskiitmiseta, mistõttu ma palun teil eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel volitusega Alar Laneman, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kaitseminister! Head kolleegid! Peale eilseid droonisündmusi võib öelda, et lahinguvalve vajadusest pikalt rääkida ja seda põhjendada ei ole tarvis, aga siiski, kui lubate, mõned asjaolud toon teieni. 

Esiteks, see on hea näide, kuidas normaalne, toimiv ühiskond ja riik peavad reageerima ja tegutsema, kui on mingid riskid või ohud. Tuleb leida lahendused, ja kui need ei tööta, siis leida uued. Ma ütleksin, et me oleme siin saalis näinud kohati otsitud kriitikat ja oma riigi suhtes rahulolematuse väljendamist, millel on ka oma koht ja roll, aga ennekõike peaksid [need muudatused] viima ühiskonna huvides reaalsete tegudeni. 

Mida peaks siin eraldi rõhutama? Riigi kaitsmine ja erinevat tüüpi ohtude, ennekõike sõjaliste ohtude tõrjumine ei piirdu loomulikult ühe seaduse vastuvõtmisega. See on terve omavahel seotud sammude ja tegevuste jada, mille lõpus on vajaduse korral otsus ja tegevus ohtude ja riskide kõrvaldamiseks. Lahinguvalmidus, lahinguvalve – see kõik on valmisoleku ja reageerimisvõime kogusumma. Sellel on oma õiguslik raamistik, seda on õpitud ja harjutatud. Vajalikud võimed on olukorra tekkides strateegilistesse kohtadesse paigutatud ja ohu tekkides oht kõrvaldatakse ja rünne peatatakse. 

Selle uue funktsiooni või ülesande lisandumisel muutuvad loomulikult ka ajateenistuse vorm ja sisu. Lisanduvad asjakohased õppekavad ja eeskirjad. Need, kes on teenistuses, tajuvad kindlasti, et väljaõpe muutub praktiliseks. Reservi arvamise asemel võib peale ajateenistuse lõppu järgneda reaaleluülesandeid [hõlmavad] lahinguvalmidusülesanded. 

Ma tahaksin tehniliste asjade kõrval [rääkida] ka järgmisest paradigma muutumisest. Head kolleegid, antud eelnõu on ju märk sellest – me oleme seda teadmist küll alateadvusest tõrjunud, kuid see on mitme aasta vältel olnud õhus ja me oleme seda tajunud –, et rahuaega sellisel heal kujul, nagu me olime seda aastaid teadnud, enam ei eksisteeri. See on asendunud uue, ebamäärase, pineva, ärevust põhjustava, kummalise olukorraga. Sõjalised riskid võivad täiesti ootamatult saada meie igapäevaelu osaks. See seaduseelnõu on samm selle poole, et riik ja ühiskond saaksid siiski nii palju kui võimalik normaalselt edasi toimida ning kodanikkond ja riik tunneksid ennast turvaliselt. 

Siin on mitmed osalised – julgeolek on lai mõiste –, kellel on sobiv hetk mõelda, mida Kaitseväe uus ülesanne või uus roll neile tähendab, ennekõike meie riiklikele asutustele, näiteks PPA‑le ja Päästeametile, aga ka kõigile [teistele], eriti elutähtsate teenuste osutajatele. Seal on kaks põhjust, miks neil tuleb enda roll läbi mõelda. Esiteks seetõttu, et nad on riigikaitse laia käsitluse kohaselt riigikaitse osalised. Ja teiseks, väga võimalik, et neil tuleb ühes või teises vormis teha Kaitseväega koostööd. Kõik [stsenaariumid] ja tegevuskavad tuleb läbi mõelda, et riik oleks kaitstud. Kaitsevägi loomulikult vajab meie kõigi ühist toetust. Hea eelnõu. Toetagem! Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib läbirääkimistel osaleda? Ei soovi osaleda. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 907 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 1. juuni kell 13. Oleme läbinud 17. päevakorrapunkti.

Liigume edasi tänase 18. päevakorrapunkti juurde, mis on riigikaitsekomisjoni algatatud küberturvalisuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 897 esimene lugemine. Ettekandjaks palun riigikaitsekomisjoni liikme Priit Sibula.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetav minister! Head kolleegid! Küberturvalisuse seaduse [muutmise seaduse eelnõu] algatas riigikaitsekomisjon. Põhjus on üsna lihtne ja pragmaatiline. Eelmise aasta 10. detsembril võeti vastu [seadus], millega võeti üle Euroopa Liidu küberturvalisuse [2.] direktiiv ehk NIS2. Sellega oli meil kiire, kuna Euroopa Liit oli Eestile juba trahvihoiatuse teinud ja tegelikult oli direktiivi ülevõtmise tähtaeg juba 18. oktoober 2024. 

Komisjon otsustas, et meil on mõistlik see direktiiv kiiresti üle võtta, aga selle direktiivi ülevõtmise käigus tekkisid komisjonis eriarvamused eelnõu algataja ja komisjoni kaasatud [Eesti] Infotehnoloogia- [ja Telekommunikatsiooni] Liidu esindajate vahel. Siinkohal on mul hea meel tänada riigikaitsekomisjoni kolleege – kuigi direktiivi ülevõtmisega on kiire, [saime me aru, et] tegelikult on ITL‑i seisukohtadega mõistlik arvestada, mistõttu tegime me ettepaneku, et ITL ja ministeerium moodustaksid erimeelsuste lahendamiseks töörühma ja tuleksid ühiste ettepanekutega riigikaitsekomisjoni ette. Nende ettepanekutega märtsikuus meie ette ka jõuti ja sellest tulenevalt on meil võimalik see eelnõu siia teie ette täna tuua. 

Selle eelnõuga täpsustatakse seaduses kasutatavaid mõisteid. Näiteks "küberintsident", "napilt toimumata jäänud küberintsident" ja "turvaaudit" on terminid, milles ministeerium ja ITL kokku leppisid. Samuti on [käsitletud] võrgu- ja infosüsteemide turvameetmete rakendamise ulatust ning [tehtud] muudatusi riiklikku ja haldusjärelevalvet puudutavates sätetes. 

Samuti oli arutelu all see, et auditeerida on võimalik mitte ainult organisatsioone, vaid ka teenuseid. Siinkohal kasutan võimalust [tuua välja] Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu poliitika- ja õigusvaldkonna juhi Keilin Tammepärja öeldu. 13. aprilli istungil tänas ta riigikaitsekomisjoni selle eest, et teema uuesti arutusele võeti, ning märkis, et see on liidu arvates väga positiivne suhtumine ja esmakordne. Sellest ka minu tänu[sõnad] meie kolleegidele. Ühesõnaga, sellest johtuvalt [tegi] komisjon 12. mail konsensuslikud otsused. Ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on kümme tööpäeva. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 897 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 3. juuni kell 17.15. Läbitud on 18. päevakorrapunkt.

Liigume edasi tänase eelviimase päevakorrapunkti juurde, mis on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud korruptsioonivastase seaduse täiendamise seaduse eelnõu 851 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Evelin Poolametsa.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel [tutvustada] teile eelnõu, millega täiendatakse korruptsioonivastast seadust. Eelnõu keskmeks on kaks olulist muudatust. Esiteks nähakse ette kohustus avaldada huvide deklaratsioonis andmed selle kohta, kas deklarandil on lisaks Eesti Vabariigi kodakondsusele ka mõne teise riigi kodakondsus. Teiseks laiendatakse organisatsiooniliste sidemete avalikustamise kohustust nii, et deklaratsioonis tuleb edaspidi esitada andmeid selle kohta, milliste Eestis või välisriikides registreeritud organisatsioonide liige deklarant on. 

Praegune korruptsioonivastane seadus keskendub peamiselt majanduslike huvide ja varaliste seoste avalikustamisele. Deklaratsioonis tuleb esitada andmeid vara, kohustuste, osaluste ja muude majanduslike huvide kohta. Samas ei nõua kehtiv seadus avalikustamist olukordades, kus avalikku võimu teostaval isikul võivad olla olulised organisatsioonilised või riikidevahelised sidemed. Kuigi seadus sisaldab üldklauslit, mille kohaselt tuleb avaldada ka muud asjaolud, mis võivad kaasa tuua korruptsiooniohu või mõjutada ametikohustuste täitmist, sõltub selle rakendamine suuresti deklarandi enda hinnangust. Praktikas tähendab see seda, et ühed inimesed võivad teatud sidemeid avaldada, teised aga mitte, sest puudub üheselt mõistetav ja selge regulatsioon, mis tagaks läbipaistvuse kõigile võrdselt. Just selle probleemi lahendamiseks nähaksegi eelnõuga ette konkreetsed kohustused. 

Organisatsiooniline kuuluvus ei ole pelgalt formaalne küsimus, organisatsioonid [esindavad] maailmavaateid, väärtushinnanguid ja huvisid. Sageli kujunevad mõjutusvõrgustikud välja just erinevate ühenduste, sihtasutuste, rahvusvaheliste organisatsioonide, seltside või huvigruppide kaudu. Sellised sidemed ei pruugi olla ebaseaduslikud, kuid avalikkusel peab olema võimalik neid teada ja hinnata. 

Avaliku võimu teostamine peab olema läbipaistev mitte ainult rahaliste huvide, vaid ka institutsionaalsete ja ideoloogiliste sidemete osas. Kui inimene osaleb otsuste tegemisel, millel on mõju kogu ühiskonnale, siis peab ühiskonnal olema õigus teada, milliste organisatsioonidega see inimene seotud on. Eelnõu ei keela kellelgi kuuluda organisatsiooni, samuti ei tähenda see, nagu oleks organisatsiooniline kuuluvus iseenesest midagi taunimisväärset. Küsimus on läbipaistvuses. Avalik võim eeldab kõrgemat usaldusstandardit ning usaldus saab põhineda ainult aususel ja avatusel. 

Teine oluline muudatus puudutab muu kodakondsuse avalikustamist. Kodakondsus [näitab] ka lojaalsust riigile. Eestis saadakse kodakondsus näiteks sünniga ja on riike, nagu USA, kus on võimalik topeltkodakondsus. Kodakondsust on võimalik saada näiteks siis, kui inimene on pikaajaliselt Eestis elanud, valdab eesti keelt, tunneb põhiseadust ja on andnud lojaalsusvande Eesti riigile. See omakorda näitab, et lojaalsus ei ole midagi sisutühja või tehnilist, vaid riik ise käsitleb kodakondsust lojaalsussuhtena riigi ja inimese vahel. Seetõttu on ka põhjendatud küsimus, kas avalikkus ei peaks teadma, kui avalikku võimu teostaval isikul on lisaks Eesti kodakondsusele ka mõne teise riigi kodakondsus ehk lojaalsuskohustus mingi teise riigi suhtes. Ega see eelnõu ei piira ju topeltkodakondsust ega võta kelleltki seda õigust ära. Samuti ei tähenda see ka automaatselt selle inimese suhtes usaldamatust. Küsimus on taas läbipaistvuses. Avalikkusel peab olema võimalik hinnata võimalikke lojaalsus- ja huvisuhteid olukorras, kus avalikke ülesandeid täitval isikul võib olla õiguslik side rohkem kui ühe riigiga. Eriti oluline võib see olla ametikohtadel, mis puudutavad riigikaitset, sisejulgeolekut, välispoliitikat või strateegilisi majandusküsimusi. 

Ka eelnõu koostamisel on arvestatud põhiseaduslike õigustega. Tõepoolest, organisatsioonilise kuuluvuse ja muu kodakondsuse avalikustamine puudutab teatud määral eraelu puutumatust, kuid tegemist ei ole põhjendamatu ega ebaproportsionaalse riivega. See regulatsioon puudutab üksnes inimesi, kes teostavad avalikku võimu või täidavad avalikke ülesandeid. Nendele kehtivad juba praegu [karmimad] läbipaistvusnõuded. Lisaks on piirang selgelt seotud legitiimse eesmärgiga: ennetada huvide konflikte, tugevdada avalikku kontrolli ja suurendada usaldust riigi institutsioonide vastu. 

Oluline on rõhutada, et eelnõu ei [suurenda] bürokraatiat ega too kaasa märkimisväärseid kulusid riigieelarvele. Huvide deklaratsioonide süsteem on juba olemas ning muudatus tähendab üksnes täiendavate andmete lisamist olemasolevasse süsteemi. Mida suurem on võim ja vastutus, seda kõrgem peab olema läbipaistvuse standard. Käesolev eelnõu on samm selles suunas, et tugevdada ausa ja usaldusväärse riigivalitsemise põhimõtteid ning anda avalikkusele parem võimalus mõista, millised sidemed võivad mõjutada avaliku võimu teostamist. Ma tänan! See on lühidalt kokku võetud eelnõu sisu ja ma olen valmis vastama teie küsimustele.

Aitäh! Teile on mõni küsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh! Mul on selline küsimus. Eks me oleme arutanud seda omavahel ju ka, et mida me täpselt selle eelnõu puhul taga ajame. Ajame taga nii vabamüürlaseid kui ka EÜS‑lasi või üliõpilasseltse, et [nende tegevus] olekski läbipaistev. Võib-olla [ettekandes mainiti ja] mul läks see kõrvust mööda, aga minu meelest aitab see kõvasti võidelda ka korruptsiooni vastu, sest need nii-öelda nähtamatud sidemed on minu meelest üks põhjus, miks meil tehakse mingeid otsuseid avaliku rahaga, mis ei ole seletatavad muuga kui kuulumisega semude seltskonda.

Aitäh väga hea küsimuse eest! Ka põhiseaduskomisjonis tõstatus sama teema, et kuidas mõjuvad suhted teatud organisatsioonide vahel. Ei olnud vist väga palju aega tagasi, kui Eesti Ekspress tõstatas küsimuse, [millised] on näiteks Eesti üliõpilasseltside omavahelised suhted või kuidas tööle värvatakse neid inimesi, kellega ollakse ühes korporatsioonis. Seal võivad tõesti tekkida teatud sidemed, mis võivad otsustamist kallutada. See ei pruugi ju olla alati ebaseaduslik. Me oleme ka siin eelnõu [seletuskirjas] öelnud, et see muudatus ei pane ühtegi piirangut kuhugi seltsi kuuluda. 

Väga huvitav on vabamüürluse teema. Sellest räägitakse väga vähe, et inimesed miskipärast varjavad sinna kuulumist. Samas, kui käia kas Rootsis või Londonis, siis on vabamüürlaste organisatsioonidel väga suured hooned. Näha on, et see organisatsioon on aktiivne, aga sinna kuulumine on kuidagi liiga salajane. Ma leian, et ka sellistesse salaorganisatsioonidesse [kuulumine] peaks olema seda enam deklareeritud. Kui me tahame, et võimu teostataks läbipaistvalt ja et võim oleks usaldusväärne, siis peaksid need organisatsioonid deklaratsioonis loetletud olema.

Martin Helme, palun!

Jaa, ma arvan, et Eestis on ka vabamüürlased aktiivsed, neil on siingi oma uhked hooned. Ammu aastaid tagasi käisin ma ühe lähedase inimese matustel, kes oli vabamüürlane. Seal olid teda vabamüürliku rituaaliga ära saatmas kõik tolleaegsed Eesti kõrgkoolide rektorid minu suureks üllatuseks. Aga ma tahtsin küsida, mis see sanktsioon on, kui inimesed ei anna enda [organisatsiooni] kuulumisest teada.

Jaa. Ka praegu on meil ju sama[moodi] tingimused või sanktsioonid, et inimene [deklaratsiooni] täidaks. Ma tean, et riigiasutuses saab selle käskkirjaga lahendada: kui sa teostad avalikku võimu, siis sinu tööandja saab sulle teha ettekirjutuse, et deklaratsioon tuleb täita. Aga milliseid andmeid sinna täpselt panna ja kuidas neid kontrollida, eks see on jälle ka meie korruptsioonivastase komisjoni ülesanne, et kelle deklaratsioone kontrollitakse. 

Kui meil oli ka komisjonis see teemaks, siis pidasime veel eriti oluliseks seda – küll on hea, et ka komisjoni juht on hetkel kuulamas –, et inimesel ei oleks topeltkodakondsust. Või kui tal on ehk tal on teise riigi suhtes ka lojaalsuskohustus, siis see võiks olla deklareeritud. Aga valitsuse esindaja ütles, et selle saab sinna deklaratsiooni panna "Muu" kastikese alla. Ehk see on vabatahtlik: inimene [otsustab], mida ta peab iseenda jaoks oluliseks panna sinna "Muu" kastikese alla. Sinna võib ta ka oma topeltkodakondsuse kirja panna. Aga eelnõu mõte ongi just see, et me toome välja need olulised punktid, et topeltkodakondsus on oluline, mitte see ei lähe "Muu" kastikese alla, ja ka see organisatsiooniline kuuluvus [on oluline]. Eks siis, kui korruptsioonivastane komisjon leiab, et inimene ei ole deklaratsiooni ausalt täitnud, ja teab, et need sidemed on … Ma muidugi ei kujuta ette, kuidas seda seost vabamüürlastega või nende [organisatsiooni] kuulumist saab tõendada, kuna see on ju salaorganisatsioon. Aga võimalik, et me saame siis teada, kui seda hakatakse kontrollima.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! See, et me topeltkodakondsusest teaksime, on minu arust nii elementaarne. On kummaline, et me peame seda täna siin üldse arutama. See peaks olema ammu tehtud. Siis meil ei oleks selliseid olukordi, nagu me näeme, et kuskil piiri peal töötavad mõned prouad või härrad Venemaa heaks. Ühest küljest on nad Eesti kodanikud, ja siis meile öeldakse, et aga me ei teadnud, et nad on tegelikult topeltkodakondsusega. 

Aga huvide deklaratsioonis toome me ju nagunii juba välja, kes mis MTÜ‑sse, juhatusse, ettevõttesse ja nõukogusse kuulub. Kuidas see arutelu komisjonis oli? Ma eeldan, et kõik pidasid seda mõistlikuks. Ettepanek tuua välja kõikvõimalikesse [organisatsioonidesse] kuulumine, mille me praegu teeme siin ja mille sa siin puldis ilusti ette kandsid, on minu arust väga mõistlik. Kuidas see arutelu [komisjonis] oli? Ma eeldan, et kõik toetasid seda.

Aitäh väga hea küsimuse eest! Nagu te nägite, põhiseaduskomisjon toetab seda eelnõu. Ma saan jälle kiita põhiseaduskomisjoni esimeest, kes on siin ka kuulamas, kes oli samal arvamusel, et tõepoolest inimeste topeltkodakondsus peaks olema välja toodud, eriti kui veel arvestada julgeolekut. Ka valitsuse esindaja mainis, et topeltkodakondsus ei pruugi olla niivõrd korruptsioonirisk, kuivõrd julgeolekurisk. Antud juhul on mõlemad olulised. Tekkis arutelu, et nagunii tehakse ju ametnikele riigisaladuse [loa saamiseks tausta]kontroll, aga tegelikult ei tehta ju, ei teata seda tausta. Ma võin jälle oma kogemusest öelda, et vallavolikogu liikmena ma pean tegema deklaratsiooni oma huvide kohta, kuid mulle ei tehta julgeolekukontrolli. Aga ma arvan, et ka vallas ehk siis kohalikus omavalitsuses, eriti veel, kui see on ida pool, oleks väga oluline teada, kas vallaametnikul või volikogu liikmel on topeltkodakondsus.

Nii, Ando Kivibergil tekkis protseduuriline küsimus istungi juhatajale. 

Härra juhataja, mul jäi praegu siin saalis kuulates mulje, et minu ettekandel ei ole mõtet, sest ettekandja juba annab ülevaate komisjonis toimunust. Me saame aega kokku hoida. Mis teie arvamus on? 

Protseduur ütleb, et komisjoni ettekandja ikkagi [annab komisjoni arutelust ülevaate]. Saate siis võib-olla selle võrra lühemalt teha. Helle-Moonika Helme, palun! (Evelin Poolamets: "Kas ma võin vastata? Või see oli protseduuriline?") See oli protseduuriline küsimus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, eesistuja! Ettekandja! No eks see korruptiivsete võrgustike olemasolu ongi tegelikult probleem. Selle aluseks võib olla mis iganes, vabamüürlastest oleme rääkinud. Ja see on selle tõttu probleem, et näiteks kas või riigi esindajad, kes sinna niimoodi varjatult kuuluvad, ei langeta otsuseid ju Eesti riigi [huvidest] lähtuvalt, vaid nad peavad otsustama hoopis looži auprintsiipidest või vennaskonna hierarhiast lähtuvalt või millest iganes. Või siin viimase aja hittraamatu "Sündikaat" näite varal me võime rääkida, kuidas Sisekaitseakadeemia lennupoisid on omavahel mingi varjatud struktuuri moodustanud ja üksteisele teeneid osutavad. Aga lisaks sellele eelnõule, mulle tundub, peaks teatud poliitiliste jõudude mõjuhüdrasid kuidagi rohkem uurima või rappima, sest mul on tunne, et poliitiline korruptsioon on eriti praegu – eriti praegu! –, viimase viie aasta jooksul läinud epideemiliseks, kui me vaatame, mis siin toimub …

Teie aeg!

… kaitsetööstuse näidete varal ja nii edasi.

Aitäh väga hea küsimuse eest! Ma kõigepealt proovin ka ühe eelneva küsimuse ära lahendada. Tegelikult me näeme Ando Kivibergiga maailma erinevalt, selles suhtes me ei saa kunagi ühtemoodi asjadest nähtavasti aru ega neid asju ühtemoodi seletada. Nii et igal juhul on tema ettekanne pärast minu ettekannet väga oluline, [et teada,] kuidas tema seda vestlust oma maailmapildi kaudu näeb. 

Aga kui me räägime poliitilisest korruptsioonist, siis on jälle näide lähiajast, kuidas ka kaitsepolitsei aastaraamat toob välja need sidemed kas või riigi tasandil. Piisab sellest, et inimesed on töötanud ühel kohal. Eesti on ju nii väike. See on pöördukse efekt: inimene töötab ametis ja läheb hiljem ettevõttesse. [Tuleks teada,] kuidas needsamad [ametiajal tekkinud] sidemed hiljem mõjutavad, arvestades seda, kui vähe on Eestis inimesi. Millised on need sidemed, kas keegi on olnud mõnes organisatsioonis, kas keegi on mõnes üliõpilasseltsis olnud või ka mõne teise MTÜ‑ga seotud? Kuidas see mõju võib avaldada? Arvestades, kui väike Eesti on, see kindlasti avaldab mõju. Meile ongi oluline, et avalikkus näeb ja saab hinnata ka korruptsiooniriske. Igasugune selline seos on, ma arvan, avaliku riigijuhtimise või ameti[pidamise] juures väga oluline.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Äkki kirjeldate veel selle eelnõu juures – [praegu on] hea sellest rääkida – neid mehhanisme, mille kaudu tegelikult poliitikat Eestis mõjutatakse? Neid on võib-olla rohkem kui kuulumine mingitesse organisatsioonidesse. Meil on tegelikult ka ju poliitikuid, kes alati kukuvad käppadele nagu kassid ja kelle jamadest ajalehed võib-olla väga hea meelega ei taha kirjutada. Kas selle taga on ka pigem mingid sellised organisatsioonikuuluvused, mis ühendavad inimesi, või mis see mehhanism võiks olla?

Väga huvitav küsimus, see on võib-olla isegi natukene filosoofiline. Kui vaadata seoseid meediaga või ka maailmavaatelist kuuluvust, siis kusjuures seda ei pea ju deklareerima. Inimesele on niigi näha, et kui on liberaalne maailmavaade, eriti meediakanalites, siis seal tekib ka nii-öelda oma tuumik, oma meeskond, [ja on näha,] kuidas need suhted ja avaliku võimu teostamist mõjutavad. Seal on see kindlasti mitmekihilisem ja võib-olla ka vähem märgatav. 

Aga sidemete deklareerimine on vähim, mida me teha saame. Me ei saagi [avalikustada] kõiki neid seoseid – väga õige tähelepanek! –, mis otsuseid võivad mõjutada, eriti kui vaadata, et süütuid inimesi tembeldatakse kurjategijateks ja viiakse läbi aastatepikkuseid juurdluseid. Ka hiljem jääb arusaamatuks, miks seda tehti. Seal ei saa me muidugi [kõike] päris lõpuni osadeks võtta, aga see, et näidata deklaratsioonis ära oma organisatsioonidesse kuulumine, on vähim. Sealjuures on väga oluline topeltkodakondsuse teema. Eesmärk on ju kõigil ühine: et riik oleks läbipaistvalt juhitud, mistõttu on just ka kodakondsuse teema oluline. Ja me tahame ju ka ennetada näiteks huvide konflikte ja tugevdada avalikku kontrolli. See on kõik selle nimel, et suurendada usaldust riigi institutsioonide vastu.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Laiendan natukene teemat. Kas te olete minuga nõus, et tegelikult võiks ka Eesti meediaväljaannetel olla kohustus oma huvisid või vähemalt maailmavaadet deklareerida, et igapäevalugeja ei arvaks, et Õhtuleht või Delfi on mingisugune sõltumatu või erapooletu ajakirjandus, vaid nad ikkagi tooksid ka kuskil päises uhkelt välja, et nemad ongi liberaalse [maailmavaate] lipukandjad? Siis ei oleks mingit küsimust, ei oleks vaja ka neil teeselda [erapooletut] ajakirjandust. Kas selline asi võiks ka olla mõeldav?

Jaa, tegelikult õiglane ju oleks. Kõik teavad, et Uued Uudised kajastavad konservatiivset maailmapilti. Kõik teavad, et Kesknädal räägib sellest, mis on Keskerakonnale oluline. Ja on tekkinud ka teatud kihistumine: Postimees kirjutab seda, mis on Isamaale oluline, ning Õhtuleht ja Delfi kajastavad sotsiaaldemokraatlikku ja vasakliberaalset maailmavaadet. 

Väga huvitav vestlus oli Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutoviga, kes ütles, et ajakirjanik täidab omaniku ootusi. Ehk see ei ole lõputult sõltumatu. Võib-olla kõige ebaõiglasem on müüa ajakirjandust sellega, kui öeldakse, et me oleme sõltumatud, me oleme objektiivsed. Ajakirjanikul on oma maailmavaade ja seega on ta subjektiivne. Huvitav on ka see, kas ajakirjanik peaks oma maailmavaatest lähtuvalt tegema arvamuslugusid. See on ju avaliku ruumi mõjutamine. Ajakirjanik võiks vahendada ühiskonnas toimuvat neutraalselt. See on selline huvide konflikt tegelikult väga suures plaanis, aga meil ei ole mehhanismi, et seda mõjutada, sest sõna on vaba, ka ajakirjanik võib oma maailmavaadet levitada. Aga me peaksime võib-olla suhtumist muutma. Me ei peaks neid [pidama] sõltumatuteks ajakirjanikeks, vaid pigem propagandatöötajateks. Kui ajakirjanik kirjutab sellest, mis talle on oluline, ja oma maailmavaatest, siis ta mõnes mõttes propageerib ju seda maailmavaadet. Ma arvan, et tark inimene, tark lugeja on juba aru saanud, [mis telge pidi] see maailmavaade jookseb, ja nähtavasti teeb sellest, mida ta loeb või mida ta vaatab, ka omad järeldused.

Anti Poolamets, palun!

[Toon] paar näidet, kuidas Eestis asju aetakse. Sorose võrgustik, Avatud Eesti Fond ja tema lugematud ülemused on ju suunanud Eesti poliitikat aastakümneid migrandisõbralikumaks, transusõbralikuks, soopropagandat levitavaks – kõik on väljastpoolt juhitud, ka rohepropaganda asutused. Euroopa Liit on loonud lugematu hulga võrgustikke, kes juhivad meie käpikuid, keda siinne saal on täis. Kuidas näiteks selliste ühenduste registreerimine võiks käia? Euroopa Liidu lobiorganisatsioonide kaudu ju korraldatakse neid teeseldud proteste, isegi kliimateemalisi proteste, mida õpilased teevad. Kõik on teeseldud, kõik on välisrahadega [tehtud]. Riik on ainult nagu rahapesumasin, mis Euroopa Liidu raha peseb ja paneb noori kuskil kliimaprotesti tegema. [Keegi on kuskil] väljaspool selle kõik kinni maksnud. Niimoodi me ei saa ju suveräänselt riigina toimida.

Jaa. Siin on jälle see probleemkoht, et kuidas nende erinevate ühenduste kaudu avalikku arvamust suunatakse. On väga keeruline seda lõpuni lahata või hoida kontrolli all, et sellist asja ei toimuks. Toon jälle ühe näite: Kultuuriministeerium oli välja kuulutanud hanke ajakirjanikele, et nad läbiksid koolituse, kuidas lõimumist ja immigratsiooni kajastada. Ehk et inimesi õpetatakse teatud suunas tegutsema, nende õpingudki makstakse kinni. Lõpuks muidugi Kultuuriministeerium – väga tubli nendest – loobus riigihankest ja ajakirjanike koolitamisest sellel teemal. 

Aga ühiskonnas kuidagi aktsepteeritakse sellist maailmavaate[põhist] rahastamist. Kui Soros midagi rahastab, siis seda ei peeta pahaks, vaid öeldakse, et me oleme ju Euroopa Liit ja kõik peavadki ühtemoodi mõtlema, et on ainult liberaalne maailmavaade ja vale maailmavaade. 

Ma jõuan lõpuks ka peaministri kõneni, kus ta hirmutas inimesi konservatiivse kaheksajalaga – et kui Reformierakonda ei valita, siis tuleb konservatiivne kaheksajalg. Mul läks see osa tema kõnest meelest ära, et mis siis saab, kui konservatiivne kaheksajalg tuleb. Ma arvan, et liberaalidel hakkab halvasti minema, nende valed paljastatakse, nende võrgustikud paljastatakse ja ka nende rahastajad paljastatakse. Ma arvan, et kogu ühiskonnal läheb sedavõrd paremaks, et [inimesed] näevad ausamat pilti elust, ilma et see oleks mingi maailmavaate järgi kujundatud ja väga suurte rahadega kinni makstud. 

Sest vaatame, mida see endaga kaasa toob. Inimesed, kes pole elus kordagi näinud 300 meetri või 250 meetri kõrgust tuulikut, ei ole elanud päevagi selle läheduses, tulevad ja räägivad hommikust õhtuni siin saalis, et tuuleenergia on juhitav ja annab meile elektrit, mõtlemata sellele, et tuuleenergia tekib tuulest. Väga palju rumalust saab luua rahaga. Inimestele õpetatakse rumalusi, selle eest makstakse ja sinna juurde räägitakse kliima soojenemisest, hirmutatakse. 

Sellisel manipulatsioonil on muidugi ka tagajärjed. Noorte vaimne tervis halveneb, kui pidevalt räägitakse, et maailm läheb keema. See on väga kuritegelik, et igasugused salaorganisatsioonid töötavad selle nimel, et inimesi hirmutada. Eesmärk on neil ju ühesugune: kui saame inimesi hirmutada, siis saame kehtestada erinevaid makse, CO₂‑maksu ja igasuguseid riigikaitsemakse. Liberaalses maailmas taandub lõpuks see kõik rahale.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole.

Ma tänan!

Juhtivkomisjonis toimunud arutelu võtab kokku põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg. Palun!

Suur tänu! Avaneski võimalus. Tänan ka kolleeg Poolametsa. Tõesti, kinnitan tema ütlusi, et komisjonis oli küllaltki suur üksmeel selles eelnõus tõstatatud probleemide suhtes. Aga teen ka väikese täpsustuse, paranduse. Komisjoni ettekandja ei saa oma isiklikku vaadet komisjonis [toimunu] vahendamisel väga palju jagada, sellepärast et ta peab ette kandma seda, mis on protokollis kirjas. Protokollis on kirjas see, mida komisjonis räägiti, ja seda ma teile nüüd räägingi. 

Niisiis, eelnõu esitaja esindaja tutvustas komisjoni [istungil] eelnõus pakutud muudatusi ja ettepanekuid ning ütles, et kehtivas õiguses puudub praegu kohustus huvide deklaratsioonis avalikustada võimalikku teise riigi kodakondsust. Kuigi praegu peavad isikud deklareerima oma varalisi andmeid, ei pea nad näiteks deklareerima oma võimalikku sidet teise riigiga ja see ei ole põhjendatud. 

Teine küsimus oli, nagu me tegelikult juba eelmisest ettekandest kuulsime, missugused seosed võivad deklarandil olla erinevate organisatsioonidega, kuhu deklarant kuulub. Deklarandi kohustus ei peaks piirama nende isikute õigust kuuluda erinevatesse organisatsioonidesse, kuid riigil võiks olla legitiimne huvi kehtestada [säte], et avalikku võimu teostaval isikul ei oleks õiguspärast ootust, et tema organisatsioonilised sidemed jäävad avalikkuse eest varjatuks. 

Eelnõu ettekandjalt küsiti, kas ettepaneku sõnastuses viidatud organisatsiooniliste sidemete deklareerimise kohustus üldse on [kehtivas] õiguses olemas. Vastus oli, et kumbagi muudatust kehtivas õiguses ei ole, tegemist ongi uute normidega. 

Siis oli küsimus, milline sanktsioon peaks järgnema juhul, kui deklarant rikub tulevikus täiendusega kehtestatavat kohustust. Eelnõu esitaja hinnangul tuleks lähtuda seaduses sätestatud üldistest sanktsioonidest. Ja siin tuli appi Vabariigi Valitsuse esindaja, kes selgitas, et kehtiv korruptsioonivastane seadus ei näe deklaratsiooni mitteesitamise eest väärteovastutust, kuid teatud ametnike puhul võib deklaratsiooni esitamata jätmine tuua töökohal kaasa distsiplinaarmenetluse. Praktikas on oluliseks mõjuteguriks huvide deklaratsiooni õigeaegse esitamise puhul avalikkuse ja meedia tähelepanu pärast deklaratsiooni esitamise tähtaega, mis on aidanud kaasa sellele, et valdav enamus ehk 95% deklaratsioonikohustuslastest esitab deklaratsiooni õigeaegselt. 

Kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart – ma toon ta nimeliselt esile, sellepärast et tema teadmised korruptsioonivastase erikomisjoni esimehena on asjakohased ja kindlasti asjatundlikud – ütles, et varasemas regulatsioonis olid sellisteks juhtudeks ette nähtud ka karistusmeetmed, kuid praegu neid enam ei ole. 

Arvati, et teise riigi kodakondsuse varjamine peaks olema rangelt sanktsioneeritud, kuna tegemist on väga tõsise rikkumisega, mille puhul ei ole piisav pelgalt avalik kriitika või meedia tähelepanu. Organisatsiooniliste sidemete deklareerimata jätmise puhul võivad rikkumised olla erineva kaaluga. Näiteks MTÜ‑liikmelisuse unustamise puhul [võiks olla] niimoodi, et kui deklarant on MTÜ passiivne liige ja ta on unustanud selle deklareerida, siis see ei peaks olema võrreldav näiteks teise riigi kodakondsuse varjamisega. See oli see mõte. 

Edasi oli märkus või tähelepanek, et topeltkodakondsuse olemasolu peaks olema avalikkusele teada. Tõusetus küsimus selle kohta, miks vastav regulatsioon on jäänud seni kehtivast õigusest välja. Eelnõu esitaja arvas selle peale, et regulatsiooni puudumine võib teenida nende isikute huve, kellel on topeltkodakondsus ja kes ei soovi seda avalikustada, kuna kehtiv õigus seda ei nõua. Kodakondsus on olemuselt tõsine küsimus, millega kaasnevad lojaalsuskohustused. Avalikku võimu teostavatelt isikutelt tuleks seetõttu eeldada suuremat läbipaistvust, sealhulgas kohustust avalikult deklareerida topeltkodakondsus. 

Kuulasime ka valitsuse esindaja seisukohti. Valitsuse esindaja oli Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna korruptsiooniennetuse poliitika tiimijuht Kätlin-Chris Kruusmaa. Tema vahendas Vabariigi Valitsuse seisukohti ja ütles, et eelnõus pakutud juriidiliste isikute liikmelisuse deklareerimise kohustus on väga lai. See hõlmaks kõiki organisatsioone, sealhulgas korteriühistuid ja ka tundlikke teemasid puudutavaid mittetulundusühinguid, mistõttu võib see kaasa tuua delikaatsete isikuandmete avalikustamise. Nüüd ma mälu järgi tõesti lisan, et ta pidas silmas nende all näiteks ka selliseid ühinguid, mis on seotud teatud liiki meditsiiniliste diagnoosidega ehk mis ühendavad teatud [diagnoosiga] inimesi. See oli kõrvalepõikena üks näide lihtsalt, ma vabandan selle pärast, aga tausta selgituseks [olgu see mainitud]. Ehk need võivad olla seotud delikaatsete isikuandmete avaldamisega ja sellepärast tasuks kaaluda, kuidas sellist kohustust piirata, vältimaks põhjendamatut eraelu riivet. Näiteks võib korteriühistu liikmelisuse avalikustamine paljastada ka isiku koduse aadressi. 

Kodakondsuse küsimuse osas märkis valitsuse esindaja, et seda ei ole varem käsitletud tõenäoliselt seetõttu, et seost korruptsiooniga ei ole peetud piisavalt otseseks, aga leiti, et tegemist võib olla asjaoluga, mis võiks kuuluda deklareerimisele. 1. juulil on kavas võtta kasutusele uus deklaratsioonide register, kuna varasem plaan seda märtsis teha lükati edasi, et vältida segadust seoses deklaratsioonide esitamise tähtajaga. 

Ja kuna sellest ettekandest jäi komisjoni liikmetele segaseks, kas valitsus ikkagi toetas või ei toetanud seda eelnõu, siis järgnes küsimus selle kohta ja valitsuse esindaja vastas, et Vabariigi Valitsus seda eelnõu ei toeta. 

Vabariigi Valitsuse esindajalt küsiti, kas valitsus on kujundanud seisukoha teise riigi kodakondsuse deklareerimise küsimuses, varasem käsitlus puudutas peamiselt organisatsioonilist kuuluvust ning valitsuse seisukoht kodakondsuse osas ei ole selgelt väljendatud. Valitsuse esindaja selgitas, et valitsuse seisukoha kohaselt on korruptsioonivastase seaduse § 14 lõike 7 punkti 2 alusel võimalik deklareerida muid huve puudutavaid asjaolusid ja avalikustada selle all ka näiteks kodakondsuse. 

Komisjoni esimees ehk mina avaldasin isiklikku arvamust, et organisatsioonidesse kuulumise küsimuse puhul on arutelus toodud näited asjakohased, need võivad tekitada probleemkohti. Kodakondsuse küsimus on aga tõsisem. Pakkusin välja, et põhiseaduskomisjon võiks käsitleda seda laiemalt, analüüsides terviklikult nii regulatsiooni kui ka võimalikke sanktsioone, mitte ainult rahvasaadikute, vaid ka laiemalt teiste kodanike puhul, kes on oma teise riigi kodakondsust varjanud. Leiti, et teemat on vaja käsitleda süsteemselt ja laiemas õiguslikus kontekstis. 

Nii, samal teemal oli korduvalt sarnaseid sõnavõtte veel, aga ma ei hakka neid kordama. Me jõudsime ka menetluslike otsusteni. Kõigepealt, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20. mail 2026, see oli konsensuslik otsus, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, samuti konsensuslik otsus, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg, samuti konsensuslik otsus. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva. Ma vastan teie küsimustele, kui oskan. Aitäh! 

Aitäh! Mõned küsimused teile on. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Evelin rääkis väga põhjalikult kõik lahti, tõenäoliselt palju laiemalt, kui komisjonis arutati. Loodan, et see avas silmi ka sinul kui kaasettekandjal. Komisjoni juhina on sul hea võimalus hakata seda eelnõu nüüd tempokalt edasi lükkama teise lugemise suunas. 

Sa andsid väga põhjaliku ülevaate ise ka komisjonis toimunust, aga ma ikkagi küsin. Siin oli juttu, et näiteks välisriigis asuva välisorganisatsiooni heaks töötamine on samuti oht. See peaks olema ka avalik info. Kas seda teemat komisjonis arutati? Ma toon ühe näite. Kui [inimene] on enne poliitikasse tulekut saanud raha näiteks suurtelt ravimifirmadelt ja saab näiteks tervishoiuministriks, siis vist ei ole väga palju võimalusi, et ta sellest rollist välja astub ja mingeid asju rahvatervise edendamise sildi all edasi ajab. Kas sellised asjad võivad ka juhtuda ja kuidas selliste asjadega peaks käituma?

Jaa, nagu öeldud sai, komisjoni konsensuslik otsus oli, et seda eelnõu tuleks toetada ehk esimene lugemine lõpetada ja jätkata neid arutelusid. Komisjoni liikmetele need probleemid olid arusaadavad ja arusaadavad ka sellest vaatevinklist, et teatud juhtudel võib teatud organisatsioonidesse kuulumine tõesti kaasa tuua korruptsiooniriske. See oli täiesti mõistetav. Mis tekitas küsimusi, oligi see, kuidas leida selline sõnastus, selline lahendus, mis ei tooks kaasa delikaatsete isikuandmete riivet teatud puhkudel. 

Vabandust! Ühe osa ma jätsin tegelikult protokollist kajastamata. Kui te lubate, ma loen selle kohe siin ette, see aitab paremini aru saada. Kusjuures kolleeg [Kovalenko-]Kõlvart aitas meid selle koha pealt ja ütles – kuidas see nüüd täpselt oligi? –, et teatud puhkudel tuleb ka praegu deklareerida andmeid, mis on delikaatsed isikuandmed. Ja sellisel puhul jäävad need küll avalikkuse eest varjatuks, kuid on uurimisorganitele nähtavad ja kättesaadavad ja neid saab vastavalt vajadusele järelevalve tarbeks [kasutada]. Selles mõttes on tegelikult ka praegu teatud võimalused olemas. Me peame sellesse täpsemalt sisse vaatama, kuidas seda teha nii, et see ei läheks vastuollu teiste oluliste põhimõtetega. Aga üldprintsiibis tuleb nõustuda, et seal riskid on olemas.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Küsin nüüd lisaks või täpsustuseks. Meil oli juttu ka, et sanktsioone ei ole, aga samas need delikaatsed isikuandmed … Kui sanktsioone ei ole, siis miks peaks inimene üldse oma delikaatseid isikuandmeid deklareerima? Kas sellel seadusel on ka mõte sellisel juhul, kui sanktsioone ei ole?

Jaa, sanktsioonide puudumisest oli tõesti ka, nagu te kuulsite minu ettekandest, istungil juttu. Aga kuivõrd see eelnõu ei pakkunud välja, kuidas seda võiks lahendada, missugused need sanktsioonid võiksid olla, ja ka komisjoni liikmetelt ei tulnud ühtegi head ettepanekut selle kohta, siis ma ei oska praegu siin edasi aidata. Aga kui te panite tähele, siis ka minu ettekandest tuli see esile, et tegelikult peaks olema võimalus sanktsioneerida, juhul kui keegi esitab valeandmeid, jah.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Seda ma hästi ei mõista, et te ütlesite, et arutati seda, et korteriühistusse kuulumine võib kuidagi paljastada selle deklarandi elukoha. Me täna teame ka, kuna me siin kõik deklareerime oma huvisid, et tegelikult aadress ei ole avalik. See on välja mõeldud põhjendus. 

Aga kas komisjonis oli arutelu ka mõne markantsema juhtumi üle Eestis? Me teame, et üks templirüütel juhtis meil Kaitseväge siin mõni aasta tagasi. Kas te arutasite neid juhtumeid ka?

Ei arutanud. Ei, selliseid juhtumeid me tõesti ei arutanud.

Aitäh! Oleks võinud lasta küsimuse lõpuni küsida, aga ei arutatud. Rohkem küsimusi teile ei ole.

Aitäh!

Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud saadikud! Võiks öelda, et see mure ei ole sugugi uus. See on Eestis [pigem] värskenenud selle tõttu, et pöördukse efekt on nii tugev, et kolin on kuulda väga kaugele. Alles avaldati artikkel, kus räägiti, kuidas 400 miljonit riigikaitseraha ja lepinguid suunati ilma töötajateta firmale. Siis nägime, et alles hiljuti planeeriti tuuleparke ja [taheti] selleks eraldada mitu miljardit. Vaatasin, kui palju nendel tuuleparkide firmadel töötajaid on. Üks nendest oli Tartusse registreeritud, aasta käive 30 000, null töötajat, aga näed, tuli noolima tervet miljardit. Ehk olukord on väga tõsine ja muutub praegu iga kuuga tõsisemaks, arvestades gigantseid riigi subsiidiumeid eri valdkondadele. 

Ma arvan, et varem või hiljem tulevad lauale ka tõendid, kes ja miks järjekordse projekti tegi. No tuletame meelde värsket positiivset uudist Kersti Krachti õigeksmõistmise kohta, mis näitab, kuidas võrgustikud tegid oma tööd, nii-öelda pöörasid riiki, vahetasid valitsusi, tegid kõik selleks, et kuulata rahandusministrit pealt kuude kaupa – kuude kaupa kontrollimatult! Aga keegi ei vastuta. See meenutab tõesti juba riigipööret. Mida siis muud? Kontrollimatu laamendamine julgeolekuasutuste ja õiguskaitseasutuste puhul. Me näeme, et prokuratuuri allakäik on nii suur, et selle organisatsiooniga tuleb midagi ette võtta. 

Aga [vaatame] korraks ajalukku ka. 1917. aastal puhkes maailmas tõesti suur hirm, et õõnestusorganisatsioonid võivad igal pool võimu üle võtta. Ja võtsidki! Korraldasid Ungaris revolutsioone, korraldasid Saksamaal revolutsioone, korraldasid Eestis detsembrimässu, tapsid ühe ööga hulga inimesi. Oli põhjust muretseda. Pärast esimest maailmasõda puhkes USA‑s samuti punase ohu pärast suur mure, ja põhjusega. Mida nad ütlesid? Mida püüdsid needsamad ohtlikud vasakpoolsed liikumised teha USA‑s? Ikka lammutada perekonda, lammutada kirikut, lammutada kõike, mis toimib. Komintern, mis laienes üle maailma ja püüdis hävitada kõike, mis ette jääb – keda ta allutas endale? Rahvusvahelise ametiühingute organisatsiooni, rahvusvahelise leninliku kooli, kommunistlikud ülikoolid, rahvusvahelise agraarinstituudi ja nii edasi. 

Vabandage, kas see kõik ei tule tuttav ette, kui me vaatame George Sorose võrgustikku? Selle kohta on üks väga hea raamat, "Salajane migratsiooniplaan", suurepärase saksa autori Friederike Becki kirjutatud ja põhiliselt keskendunud Sorose metastaatilisele võrgustikule. Ehk Sorose algatused, instituudid ja võrgustikud katavad metastaasidena ka Euroopat. Kes tahab selle "heategija" impeeriumist ülevaadet saada, näeb, kui massiivselt ta mõjutab poliitikat üle maailma. Küll ta tegeleb sündimusega ehk pereplaneerimisega Sorose moodi, küll ta korraldab massilist migrantide liikumist üle maailma. Sorose isikliku vara [suuruseks] hinnatakse tagasihoidlikult 24 miljardit, ta konkureerib sisuliselt riikidega. 

Ma võtan lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks.

Ja raamat ütleb ilusti, et Sorose avatud ühiskonna fondi impeerium vajutab pedaali põhja, et jutlustada avatumast ühiskonnast. Mida see siis tegelikult tähendab? Massiimmigratsiooni mahitamist – täpselt nii, nagu Komintern õõnestas kõike ja kõikjal. Praegu on Soros, kes täidab Kominterni aset sisuliselt ühemehefirmana, aga ometi on tal äärmiselt palju liitlasi, kes õõnestustegevusega tegelevad kõikjal. 

Nüüd mõned konkreetsemad märkused tänapäevasest olukorrast. No siin saalis kõige tuntum mitme kodakondsusega inimene on Valdo Randpere. Vaadake kas või selle Rootsi vangide rendi lepingu puhul – kuidas tema hääletab, kui ta on Rootsi kodakondne? Kes teda mõjutab? Ei ole sugugi hea näitaja, et meil otsustavad kahe kodakondsusega ehk mitmele [riigile] lojaalsed inimesed. 

Samamoodi võime vaadata, kuidas Sorose fond ju võttis meil riigivõimu positsiooni. Tuletage meelde, kuidas ta 2003. aastal korraldas euroreferendumi rahastamist. Riik justkui delegeeris kõige tähtsama otsuse puhul rahastamise [korraldamise] mingisugusele rahvusvahelisele fondile. Ja loomulikult manipuleeris see fond ohjeldamatult ja mõjutas Eesti kõige tähtsamat riiklikku otsust vales, kahjulikus [suunas]. Kas see ei ole õõnestustegevus? Jah, see on õõnestustegevus. 

Ja minu meelest tuleks laiendada kogu seda temaatikat, võtta eeskujuks rahvusvahelisi lobireegleid, eriti USA‑st, et vältida selliste organisatsioonide võimutsemist ja vältida ka finantshuvide võimutsemist ehk kindlasti raporteerida oma kuulumisest organisatsioonidesse. 

Või võtame vähetuntud, aga ülimõjuka organisatsiooni, trilateraalse komisjoni, kuhu kuulub umbes 400 inimest. Sinna peaks siiamaani vist kuuluma ka president Ilves. Vähemalt varem oli ta seal täie[õiguslik] liige. Eesti peaministrid käivad sellise mõjuka organisatsiooni kohtumistel. Aga kas me saame teada, mida seal otsustati, kes sinna kuulub? Me peame seda teadma, nii nagu [teadsime, et] Jüri Ratas käis Bilderbergi kohtumisel. Me tahaksime teada, kes sinna kuuluvad, mida nad teevad ja mida nad otsustavad. Või tuletame meelde seda, kuidas Jüri Ratas ja veel mõned ministrid tormasid enne EKRE ministritega [konsulteerimist] Estonia [huku uurimise] teemal Rootsi võimudega kokkuleppeid korraldama. Kas pole kummaline, et Eesti valitsuses tegutsetakse nii suurte teemadega [tegelemisel] teiste koalitsioonipartnerite selja taga? 

Teema on väga valus ja ma loodan, et me tuleme selle juurde ikka ja jälle tagasi, kuni hakkavad lahendused tulema. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 851 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 3. juuni kell 17.15.

Olemegi jõudnud tänase päevakorra viimase, 20. päevakorrapunktini, mis on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ja käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 844 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Martin Helme.

Rasket kraami toimetame siin õhtusel ajal. See on ka hea seadus, mille lühike kokkuvõte on nõnna. Me soovime vähendada kõikvõimalikke makse, eelkõige tarbimismakse ning alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi, [täpsemalt] bensiini-, diisli-, gaasi- ja kütteõlide aktsiisi määrasid. Lisaks sellele soovime vähendada käibemaksu, [kehtestades] soodusmääraga käibemaksu aktsiisiga maksustatavatele kaupadele ehk nendelesamadele elektrile, gaasile, diislile ja bensiinile. Veelgi enam soovime vähendada toiduainete käibemaksu 5%‑le. Mis see siis kokku teeb? See tähendab, et aktsiiside pealt – võtame kirvega arvutades – säästavad tarbijad aastas [kokku] umbes 200 miljonit eurot ja toiduainete pealt umbes 400 miljonit eurot. 

Seaduse eesmärk on ju väga arusaadav. Eesmärk on vähendada hindasid energiakandjate [ja kütuse]aktsiisi määrade ning käibemaksumäära langetamisega. Me [pidurdame] kütuse hinna tõusust tingitud Eesti tarbijate ostujõu langust ja ettevõtete konkurentsivõime vähenemist. Samuti on maksulangetuse eesmärk stabiliseerida tööturgu – see on tähtis. [Võib] ennustada, et hinnatõusude tagajärjel vähendab toodete ja teenuste järsk hinna tõus tarbimist. Ettevõtetele tähendab see korraga nii sisendhindade hüppelist kasvu kui ka müügikäibe vähenemist, mistõttu tekib surve leida kokkuhoidu tööjõu arvelt, teisisõnu, asuda koondama. Maksualandused toetavad seega ettevõtteid ja aitavad säilitada töökohti, stabiliseerides nõnda tööturgu. Toiduainete käibemaksu[määra] langetamise eesmärk on ühtlasi toiduainete hinna tõusu pidurdamine. 

Täpsustan veel ka määrasid. Kui me räägime aktsiisidest, siis meie ettepanek on vähendada kõik aktsiisiga maksustatavate [kaupade aktsiisi määrad] Euroopa Liidu miinimumini. Toon siin näiteks, et bensiiniaktsiisi vähendaksime praeguselt 591 eurolt tonni kohta 359 peale. Diisli puhul on sama lugu, 490 pealt 330 peale. Ja elektriga, noh, need numbrid võib-olla … Ma liiga palju numbreid ei loe ette, aga kui kellelgi tekib huvi küsida, siis ma võin täpse numbri öelda. 

Meil oli ka komisjonis etteheide, et praegu on Eestis kolm eraldi käibemaksumäära: soodusmäär 9%, soodusmäär 1[3]% ja tavamäär 24%. Me tahame ka 5%‑lise [soodusmäära] teha, aga Euroopa Liidu reeglite järgi ei saa neljandat käibemaksumäära ehk rohkem kui kahte soodusmäära teha. No selle saame me kindlasti ära siluda teisel lugemisel, me saame kas tänase 9%‑lise soodusmäära langetada 5%‑le või saame selle 5% parandada 9%‑ks. See on juba niisugune tehniline asi. 

Etteheide, mida ma kuulen väga sageli Eestis – eelkõige reformierakondlaste suust, aga ka teiste samasuguste majandusest ja rahandusest mittearusaavate inimeste käest –, on see, et ei, ega siis aktsiisilangetused ei jõua ju hinda, kaupmees paneb raha taskusse. Komisjonis oli hea huumor: toodi mulle näiteks, et Lätis langetati kütuseaktsiisi ja hind ei langenud. Ma küsisin, et aga miks te mulle Läti näite toote. Ma toon teile Eesti näite. Eestis ka langetati: diisli[aktsiisi] vähendati ja kohe jõudis see hinda. Kohe jõudis hinda! Lihtsalt sel ajal oli selline valitsus, kes hoolitses selle eest, et turuosalised saaksid aru, et kui aktsiisi vähendatakse, siis peab see olema posti otsas näha. 

Ja täpselt samamoodi [oli] alkoholiaktsiisi langetamisega, mille tegin ära siis, kui ma olin rahandusminister. Siis räägiti meile kogu aeg sama juttu, et ei, ega see ei jõua hinda, sest õlletootjad panevad selle raha lihtsalt taskusse ja hind ei muutu. Aga tuli istuda õlletootjatega maha, rääkida neile, vaadata neile sügavalt silma ja öelda, et eks ju, on ju, te nüüd ei pane seda taskusse, vaid aitate hinnalangusele kaasa ja eks ju, on ju, nad tegid nii. Teisisõnu, selle jaoks tuleb vaeva näha, et maksulangetus tarbijani jõuaks. 

Ja veelgi enam, kui me tegime ära diisliaktsiisi langetuse Eestis 2020. aastal, siis esiteks jõudis see hinnalangetus kohe posti otsa ja reaalselt tarbijani. Teiseks, selle kaudsem tagajärg oli see, et Eestis transpordifirmade sisendhinnad langesid ja transpordifirmad tõstsid oma töötajate palkasid. Ehk Eestis said inimesed, esiteks, suurema palga ja, teiseks, hakkas paremini laekuma tööjõumakse. Riigieelarve tegelikult ei kaotanud [tulusid] üldse, riigieelarve sai selle aktsiisilaekumise vähenemise tegelikult tööjõumaksude [parema laekumise] arvelt tagasi. Ja veelgi enam, kuna Eesti ettevõtted muutusid Läti ettevõtetega võrreldes konkurentsivõimelisemaks, siis nende turuosa, kaubamahud ja käibemahud suurenesid, nii et ka käibemaksu laekumine paranes. 

Siin on väike lifehack teile, refikad: maksude langetamisega on võimalik riigieelarvesse raha juurde tuua. Te muidugi isegi pähe pekstes ei usu seda, aga nii Eesti näide kui ka paljude teiste riikide näited kinnitavad seda. Nii et kõik läheb paremaks: inimeste elu läheb paremaks, hinnad lähevad odavamaks ja riigieelarve läheb ka paremaks. Ei ole keeruline pähkel pureda, tuleb poolt hääletada.

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tegelikult on ju selle eelnõu üks osa suurendada Eesti konkurentsivõimet. Kuidas te praegu hindate, kas on üldse võimalik selle maksupoliitika juures, mille Reformierakond on kehtestanud, jõuda majanduskasvuni? Kas Eesti inimeste elu saab praeguses olukorras paremaks minna?

No Reformierakond on viis aastat majandust kasvatanud ja eelarvet korda teinud. Tulemuseks on Euroopa kõige pikem ja kõige sügavam majanduslangus, kõige kõrgem inflatsioon ja kõige järsem ostujõu langus. Ehk siis – marksistliku terminoloogia järgi on praktika tõe kriteerium – ei paista kuskilt otsast, et nad saaksid aru, oskaksid või suudaksid majandust kasvama panna. 

Ja kui me räägime majanduskasvust, siis see ei ole abstraktsioon. Inimesed tihtilugu ei saa aru, mis see SKP number minusse puutub. Puutub tegelikult. SKP‑ga mõõdetakse seda, kas inimeste elu läheb paremaks või mitte. Ja loomulikult ei ütle SKP number, kas ühes või teises regioonis kasvas [majandus] rohkem või vähem, kas mingis sektoris oli see kasv parem või mitte, vaid näitab üleüldiselt, kas on läinud paremaks või mitte. See on lihtsalt mõõdik. 

Ei, Reformierakond ei ole teinud ühtegi liigutust, et majandus hakkaks paremini kasvama. See, mida nad räägivad siin, et nad tegid meile kõigi aegade kõige suurema maksulangetuse – no ei ole kohanud Eestis inimest, kes tunneks, et see võit oleks temani jõudnud. 

Ja üks põhjus, miks me selle eelnõu siia tõime, on ju see, et selle aasta alguses tabas Eesti inimesi täielik pööraselt suurte kütte- ja elektriarvete tsunami. Isegi kui kellelgi mingisugune sissetuleku paranemine tsipakene oli, siis see kõik on ammu uppunud nende energiapoliitika tulemuse alla. 

Teine põhjus on see, et peamiselt Iraani sõja tõttu on maailmaturul naftahinnad tõusnud. Me kõik teame, kuidas see asi töötab. Kui maailmaturul nafta hind kas või hetkeks tõuseb, siis [kajastub] see kütusemüüjatel kohe posti otsas, sest nad ju samal hetkel ostsid naftat ja see kohe samal hetkel rafineeriti ja jõudis nende tanklasse pumba juurde, nii et nad peavad seda [kõrgemat hinda] meilt küsima. Kui maailmaturul hinnad langevad, siis paari kuu pärast võib-olla tuleb hind [posti otsas ainult mõnevõrra maailmaturul] langenud hinnale lähemale, sest neil on kõik laod täis hirmus kallist kütust. Me teame, kuidas see käib. Seda nimetatakse raketi- ja udusuleefektiks: kui hind tõuseb, siis see läheb üles nagu rakett, ja kui langeb, siis tuleb nagu sulg alla. 

Eesti inimesi tabab see täpselt samamoodi ja tabab olukorras, kus viimased viis aastat on majandus langenud, inflatsioon on olnud väga suur, inimestel varusid ei ole, ka ettevõtetel varusid ei ole. Enam ei ole kusagilt võtta ja inimesed ongi hädas. 

Mis puudutab konkurentsivõimet, siis väga oluline asi, mida meil kiputakse ikka ära unustama, on see, et Eesti majandus ei ole kusagil vaakumis või autarkiline. Eesti majandus on siiski suure rahvusvahelise majandusega tihedalt seotud, nii naftahinna kaudu kui ka muude mehhanismide, näiteks valuuta[kursside] kaudu. Kui meil on konkreetselt elekter ja kütus kallim kui näiteks Lätis, siis kolib tootmine Lätti, siis kolib see transpordifirma Lätti, siis kolib see kõrge lisandväärtusega ettevõtja Lätti. 

Me mäletame kõik seda, kuidas Eestis oldi väga uhked enda üle ja oldi väga rahul, et tselluloositehas suudeti tuksi keerata ja tselluloositehas kolis Lätti. Sellega koos kolis Lätti ka palk, maksutulu ja inimeste heaolu kasv. Nii et selles mõttes [vahet pole], kas ta kolib Lätti, Soome, Rootsi või Poolasse, aga ära ta siit kolib ja on halastamatult kolinud. Selles osas ei ole meil siin midagi vaielda. 

Eesti on olnud Euroopa Liidus ainus riik, mis on viimastel aastatel olnud negatiivse välisinvesteeringute vooluga. Kui vanasti oli niimoodi, et Eestisse tuli investor sisse, raha tuli sisse ja ehitati midagi või osteti siin midagi üles, siis nüüd läheb raha järjest välja, mitu aastat järjest on raha läinud välja, mis tähendab seda, et kapital kolib minema ja sellega seoses rikkus kolib minema, töökohad kolivad minema, maksulaekumine kolib minema. 

Me peame midagi sellega ette võtma. Kõige kindlam viis saada majandus Eestisse tagasi on energiahindade alandamine ja kütusehindade alandamine – see on majanduse nurgakivi. Ja tänasel päeval moodustab suure osa sellest hinnast maks. Nii et kui me tahame [makse] alandada, siis see kang on puhtalt poliitikute ja riigi käes.

Rene Kokk, palun!

Aitäh! No jah, selge on ju see, et toiduainete käibemaksu alandamine on üks kiire meede, millega kohe tulla meie inimestele appi. Me oleme Euroopas tõenäoliselt üks väheseid, [kellel on see nii kõrge.] Taanil on veel käibemaks umbes sama suur, 25% oli neil äkki. Kuidas see ikkagi nii on, et kui Läti või Soome vähendab toiduainete käibemaksu, siis kandub see 80–90% ulatuses üle toidu hinda, aga meie rahandusminister Ligi tuleb rääkima, et see ei ole võimalik? Me küll võtame kõikvõimalikke liberaalseid õudusi Euroopast üle, aga nende asjade puhul, mida meil oleks vaja üle võtta enda majanduse turgutamiseks ja inimeste aitamiseks, me seda [vajadust] ei näe. Isegi Soome [näeb]. Tegelikult Soomes käibemaksu alandamine töötab, see peegeldub inimestele reaalselt kohe ka toidu hinnas. Miks see nii on? Kas see arutelu oli komisjonis ka, kui sa kaitsesid seda meie eelnõu?

Jaa. Aus vastus, miks ei taheta toiduainete käibemaksu langetada, on see, et see on väga suur summa. Käibemaks üldse on meie riigieelarve üks peamine tuluallikas sotsiaalmaksu ja tulumaksu kõrval. Toiduained moodustavad väga suure osa sellest maksustatavast käibest, mis meil üldse on. Siin on erinevad hinnangud. Mina arvan, et see 400 miljoni [jutt] on nagu laste hirmutamine. Oma kogemusest rahandusministrina [võin öelda, et] kui ma läksin ametnike juurde jutuga, et teeks nüüd maksualanduse, siis nad [põhjendasid] ikka uljalt ulmeliste suurte numbritega, miks seda teha ei saa. Ja kui hakkasin nende arvutusi nokkima, siis tuli välja, et tegelikult on nad vähemalt kaks korda selle numbriga üle pingutanud. Aga nad teevad seda iga kord. Kui oli vaja Reformierakonna automaksu müüa, siis nad tulid uljalt suurte laekumisprognoosidega, mis kuidagi kokku ei tulnud. See on kõik selline poliitiline kasulikkus. 

Aga fakt on see, et käibemaks on suur tükk riigieelarve tulust ja toiduained sellest käibemaksust on ka suur tükk, sinna on see koer maetud. Aga kui me nüüd selle asja tagurpidi pöörame, siis see tähendab ju seda, et kõik maksud, mida riik kokku korjab, on raha, mis on inimeste taskust ära võetud. Teisisõnu, kui see on suur tükk, siis see on suur tükk, mis jääb inimestele kätte ja teeb neid vähem vaeseks või aitab neil paremini toime tulla. See ei ole väike meede inimeste toimetuleku [parandamiseks], seda tuleb meeles pidada. Kui me räägime suurest rahakamakast, siis see on suur rahakamakas, mille riik praegu inimeste taskutest kokku korjab. Ja muide, oluline on siinjuures öelda, et kõige rohkem puudutab see vaesemat otsa ühiskonnast, kellel on niigi vähe raha ja kelle sissetulekutest kulubki põhiosa sundkulutustele ehk toidule, kütusele, riietele ja eluasemele. [Meie ettepanek] aitab neid inimesi väga kiiresti ja väga palju. 

Tulla jutuga, et [käibemaksu langetamine] mitte mingil juhul hinda ei jõua, on vastuolus reaalsusega. Reaalsed näited teistest riikidest ikkagi kinnitavad, et jõuab küll. Ja tuleb ka aru saada, et Reformierakond ei tea sellest midagi, sellepärast et nad on endistest kommunistidest ümbersündinud liberaalid, kes viivad ellu sotsialistlikku poliitikat. Nii et nad ei teagi, millest me räägime. 

Aga see, mis hindasid alandab, on eelkõige siiski eluterve konkurents turul, see, et meil on palju poekette või ka palju tanklakette, kes üksteiselt kliente, turuosa endale tahavad saada, ja selle turuosa endale saamise peamine mehaanika on siiski konkurentsivõimelist, apetiitset hinda pakkuda. See oli see trikk, millega me ju õlle hinna alla saime. Istusime õlletootjatega maha ja ütlesime, et kes esimesena hinna alandab, see saab rohkem kliente, eks ole. Nii see toimib. Kütusemüüjatega oli täpselt samamoodi. [Kohtumisel] oli viis kütusemüüjat, suurt firmat Eestis. Üks neist ütles, et esimesel päeval lasen kohe hinna alla, ja teised pärast seda tõstsid käpad püsti ja ütlesid, et no ju siis meie ka. Konkurents on see, mis hinna alla toob. Me räägimegi sellest, et kui me maksu vähendame, siis tekib ettevõtjatel võimalus kohe minna turul endale konkurentsieelist otsima. 

Läti näite puhul peame samamoodi esile tooma teise asja. Mis juhtus, kui lätlased vähendasid toiduainete käibemaksu? Neil oli see suunatud kohapealsele toidutootmisele. Mis juhtus? Juhtus kaks või kolm väga positiivset asja. Esimene asi, tõepoolest, hind tuli alla. Hind ei tulnud küll nii palju alla, nagu oleks loodetud, aga tuli alla. Teine positiivne efekt oli see, et marja[kasvatus]sektor või kohapealne toidutootmise sektor tuli varimajandusest välja ja hakkas makse deklareerima. Nii et maksulaekumine tegelikult kasvas maksulangetuse tagajärjel, sest enne seda oli hästi palju varimajandust, musta majandust. Ja kolmas positiivne asi oli see, et palgad selles sektoris kasvasid. See sektor sai inimestele rohkem raha maksta, sest riik võttis vahelt vähem ära. 

Nii et need on ka asjad, mis loevad. Kui me langetame [käibemaksumäära alandamisega] toiduainete hindasid ja need ei lange nii palju, nagu me tahaksime, aga samas näiteks poemüüja, kassapidaja või saalitöötaja saab palka juurde, siis see on ka positiivne efekt, mis aitab inimestel paremini toime tulla. Ma ütlen [veel kord], reformierakondlastega ei ole mõtet seda arutada, nemad ehitavad sotsialismi. 

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Praegu on väga tuline olukord Hormuzi väinas ehk siis minu meelest päevakajalisemat aega sellise eelnõu esitamiseks annab ikka planeerida. Ja see olukord ei [muutu] niipea. Ehk siis koalitsioon võiks mõelda kas või mingile kompromissile meie eelnõu survel. Tehku kas või oma eelnõu, aga langetagu neid kütusehindasid, sest varsti läheb asi täitsa kontrolli alt välja.

Jaa, no koalitsioon ju tegi meile tohutu suure teene: ta lükkas edasi planeeritava aktsiisitõusu sel kevadel. Me peaksime kõik olema tänulikud parteile ja valitsusele, et ta selle edasi lükkas – ei jätnud ära, ei kehtestanud uut, vaid lükkas aasta võrra edasi. 

Komisjonis oli hea huumor – ma loodan, et pärast [jõuab see] ilusti stenogrammi ka, kui komisjoni ettekandja siia tuleb. Meie plaani peale langetada bensiini- ja diisliaktsiisi arvasid reformierakondlased, et hinnalangetus toob kaasa suurema tarbimise – mis on loomulik, jaa, võib tuua küll – ja Eesti suurem tarbimine toob kaasa kütusehinna tõusmise. Ma küsisin veel igaks juhuks üle, kas ma saan õigesti aru, et majandusgeeniused arvavad, et Eesti tarbimise maht tõstab maailmaturul nafta hinda. Kas see on see, mispärast me ei saa praegu maksu alandada, et meie inimesed sõidavad mõne kilomeetri rohkem, panevad [paaki] kütust mõned liitrid rohkem ja selle tagajärjel maailmaturul nafta hind plahvatab kohe? Et sellega tühistame me ise ära maksu[langetuse] tegeliku efekti, kuna tarbima hakkame rohkem, mistõttu nõudlus on suurem ja selle tagajärjel meil järsku ikkagi hind hakkab uuesti kasvama. Ma kohe pean sellise jutu peale andma mingisuguse auhinna jaburuse kõrgpilotaaži eest. 

Vaat me jõuame tagasi selleni, et kui Eesti maksustab aktsiisiga diislit, bensiini või elektrit rohkem kui Läti või Leedu, siis sõltumata sellest, mida teeb nafta või gaasi hind maailmaturul, on meil alati see kaup kallim kui Lätis või Leedus, sest me oleme riiklikult teinud selle kallimaks. See tähendab seda, et meie ettevõtetel on rahvusvahelises konkurentsis, regionaalses konkurentsis kohe raskem toime tulla. Meie ettevõtetel on kohe vähem võimalusi maksta head palka, sellepärast et me maksame selle palga asemel riigile aktsiisi. Meie ettevõtetel on kohe raskem mahtu juurde saada ja turul oma kohalolekut laiendada. See, et posti otsas hind üles ja alla käib, on tõesti maailmaturuga seotud, aga kui hinnast see osa, mis on riiklik maks, on meil kõrgem kui Poolal, Lätil või Leedul, siis oleme rahvusvahelises konkurentsis neist alati, permanentselt halvemas seisus ja jääme kogu aeg, raskused jalgade küljes, seda võidujooksu pidama. See on see iva. 

Kui Hormuzi [väinas toimuva] tõttu on nafta kallis, siis see on kallis nii soomlastele kui ka lätlastele ja sama kallis meile. Aga kui me ise teeme selle veel kallimaks oma maksudega, siis me oleme ise endale jalga tulistanud. See olukord tuleks ära lõpetada ja kütuseaktsiisid peaksidki permanentselt olema võimalikult väikesed, elektri- ja gaasiaktsiis loomulikult samamoodi. 

Toiduainete käibemaksu kohta juba öeldi, et Euroopas on kaks riiki, kus ei tehta mingisugust soodustust toiduainete pealt tarbijale: üks on Eesti ja teine on Taani. Teistes riikides – Soomes, Rootsis, Saksamaal – [on soodusmäär], Saksamaal on osa toiduainete [käibemaksu]määr null. Palju kirutud konservatiivses Ungaris on ka soodusmäär. Rääkimata Hispaaniast, Prantsusmaast ja teistest. Miks on Itaalias ja Prantsusmaal vein nii odav? [Sest see on] nullmääraga! Ei ole maksu peal, ei ole aktsiisi, ei ole alkoholimaksu. See on nende jaoks oluline laua peal olev asi. Aga meie, näe, maksustame, sest eestlane on nii rikas, et ega me odavalt küll endale midagi ei luba. 

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Vaadates seda aastaid kestnud hinnatõusu Eestis, siis nii kütuseaktsiisi langetamine kui ka toiduainete käibemaksu vähendamine on hädavajalikud asjad. Teistpidi on Eesti inimesed ka petta saanud. Kui kütuseaktsiis omal ajal tehti, siis öeldi, et see läheb ju teede remonti. Keegi ei lubanud selle eest rahastada LGBT ühingut või teha muid trikke, mida praegu sellesama kütuseaktsiisiga tehakse. 

Aga kui nüüd tulla nende mõjude juurde, siis reformierakondlased räägivad, et see ei aita ega anna Eesti majandusele midagi, et hinnad ei lange. Äkki te seletaksite korra veel lahti selle mehhanismi, kuidas maksulangetused tegelikult majandusele positiivselt mõjuvad? Ma arvan, et nendel vähestel reformierakondlastel, kes siin saalis [on], oleks ka kasulik seda kuulata.

Jah, no autojuhtidelt küsitakse ju teede remondiks, ma ei tea, kui mitut erinevat maksu. Kõigepealt on kütuseaktsiis, siis on automaks, registreerimistasu, siis muidugi me maksame käibemaksu kõikide asjade pealt, mis meil seal on, ja siis lõpuks teid ei ehitata. See on ikka päris õudne. Ja siis veel otsa näägutatakse, et te tahate planeeti hävitada, kui te tahate normaalse inimese moodi punktist A punkti B jõuda. 

Proovime uuesti siis ja proovime Eesti näidete põhjal. Mulle komisjonis üritati mingit Läti näidet ja Bulgaaria näidet tuua. Ei, teeme Eesti näidete põhjal! Ma võin tuua ka kaugemaid näiteid: Margaret Thatcher tegi maksualandusi, Ronald Reagan tegi maksualandusi, Trump tegi oma esimesel ametiajal maksualandusi ja tegi neid uuesti ka oma teisel ametiajal. Efekt on iga kord üks ja sama, kui sa teed maksualandusi õigesti, mitte nii, nagu tegi Reformierakond oma küüruasja, mis lendas vastu taevast. Kui sa teed õigesti õiged maksualandused, siis tulemuseks on majanduse elavnemine. 

Kui sa lähed ja ostad täna bensiini või diislit, siis üle poole sellest – praegu on see natuke alla 2 euro, [langenud] 1,7–1,8 peale – on riiklikud maksud. Üle poole sellest: käibemaks, aktsiisid ja seal on mingid pudi-padi asjad veel otsas. Ja see on suurem protsent, kui on lätlastel. Me oleme soomlastega enam-vähem samal tasemel. Euroopas ei ole väga palju riike, kus kütuseaktsiis on suurem kui Eestis. Me oleme põhimõtteliselt seal tipus, nelja-viie kõige [kõrgema] aktsiisiga riikide hulgas. Sama kehtib toiduainete käibemaksu kohta. Oleme absoluutses tipus. Absoluutses tipus! Me lähtume sellisest pangaröövli loogikast: miks me sealt raha võtame – sellepärast et saame. 

Ma tulen uuesti selle kütusenäite juurde tagasi. Eestis langetati diisliaktsiis Leedu ja Poolaga samale tasemele. Tulemuseks oli, et meie transpordifirmad ei tankinud enam Leedus ja Poolas ega jätnud sinna enam oma maksuraha, vaid hakkasid tankima Eestis ja jätsid maksuraha Eestisse. [Varem] said nad pikamaareisidel [kütust] võtta teistest riikidest, aga siseriiklikel transpordireisidel nad seda teha ei saanud. Aga kuna [kütuseaktsiisi langetuse järel] said nad odavat [kütust ka Eesti-]siseselt, siis neil tekkis võimalus pakkuda kas odavamat hinda või pakkuda oma töötajatele paremat palka. 

[Selle tulemusel] tuli kohe suurem käive, maksulaekumine tööjõumaksude kasvu pealt, konkurentsivõime paranemine ja ekspordi suurenemine – kõik head asjad. Lõppkokkuvõttes oli juba järgmisel aastal käibemaksuna, tööjõumaksudena ja tegelikult ka aktsiisidena [laekunud] maksutulu riigile kokku suurem, kui esialgne ainult aktsiisilangetuse põhjal [tehtud] prognoos üldse ette nägi. Ehk teisisõnu, me olime kohe plussis. Me olime kohe plussis eelarveliselt ja kõik võitsid: ettevõtted võitsid, tarbijad võitsid, kes teenust ostsid, töötajad võitsid ja riik võitis. 

Loomulikult on kusagil see tasakaalupunkt. Me võiksime ju öelda, et laseme kõik maksud nulli, mis nii viga oleks. Aga kusagil on tasakaalupunkt. [Tuleb pakkuda] mingeid avalikke teenuseid ja riigieelarve peab ka kuskilt raha saama, kuid täna me oleme sellest tasakaalupunktist väga kaugel. Me maksustame peaaegu rohkem kui kõik teised riigid. Me oleme toiduainete käibemaksu koha pealt Euroopa absoluutses tipus ning kütuse ja energia [maksustamise koha] pealt oleme ka Euroopa kõige-kõige tipus koos Põhjamaadega põhimõtteliselt. Kõik teised riigid on meist madalamate maksudega. 

See tähendab seda, et loomulikult pole meil rahvusvahelises konkurentsis millestki rääkida, meil ei ole midagi kellelegi pakkuda. Rahvusvahelises konkurentsis me oleme omadega käpuli ja ennast ise sinna käpuli lükanud ega otsigi sellest teed välja. See tähendab seda, et eksporditulu oleme ära andnud kellelegi teisele, maksutulu oleme ära andnud kellelegi teisele ja majanduskasvu oleme ära andnud kellelegi teisele. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Hea eesistuja! Hea ettekandja! No ettevõtjad tegelikult teavad, mida tähendab teenida käibe pealt ehk koguse, mitte kõrge hinna pealt. Ehk sa müüd rohkem asju, mis maksavad 10 senti, ja teenid lõppkokkuvõttes rohkem kui siis, kui müüd sama asja 2 euroga ja ootad, millal keegi tuleb ja selle ära ostab. Reformierakond, kes on aastaid ennast reklaaminud ettevõtjate erakonnana, on sellest mõtte[viisist] hälbinud ikka väga kaugele kosmosesse. Rääkimata sellest, et nende valitsemine on täiesti korruptiivne – kõrgete maksudega korjatakse üle välja raha kokku ja jagatakse see omade väikese ringi vahel laiali. On välja valitud, keda toetada meie kõigi rahaga. Praegu on need relvaärimehed ja nüüd on tulnud veel mingi müstiline AI, kuhu hakatakse raha suunama ja räägitakse, et see hakkab majandust kasvatama. Tundub, et neil on täiesti ükskõik, mis saab meie rahvast ja meie majandusest, peaasi, et nende mingid jänese sõbrad ja sugulased hästi ära elavad. Kas see võib olla põhjus, miks nad nii väga keelduvad aktsiiside ja maksude alandamisest?

Mina ei ole suutnud tuvastada, et meie tänasele valitsevale koalitsioonile läheks korda inimeste käekäik. [Vähemalt] nad ei ole kusagilt otsast seda reetnud. Vastupidi, ma olen korduvalt kuulnud ministreid meile rääkimas, kuidas tulebki halvemini elada: pesemata kartuleid või konserve süüa ja autoga mitte sõita ja üleüldse enam mitte tarbida. Meile räägitaksegi, et elu peabki halvemaks minema. Meie arusaamine on, et elu peab paremaks minema ja seda paremaks minemist tehakse poliitiliste valikute, poliitiliste otsustega, ükskõik kas energiapoliitikas, maksupoliitikas või kusagil mujal. 

See eelnõu siin on kantud soovist aidata inimestel paremini toime tulla, teha asju odavamaks, et inimestel, kellel on rahaga kitsas, oleks võimalik paremini ära elada. Ütleme siis, rohkem vorsti leiva peale osta, rohkem kütust autosse osta, et [neil oleks lihtsam] oma lapsi kooli viia ja tööle jõuda. See on see, millest inimesed võidavad. See on see võit, mis tuleks suurelt plakatiga välja panna, aga sellele võidule hääletavad nad vastu. 

Nüüd, loomulikult, kõik me teame seda retoorilist küsimust, mida eelarve kordategijad meile ütlevad: aga kust raha tuleb, kus on riigieelarve kate? Komisjonis mult ka küsiti ja ma ütlesin: aga, kulla refikad, mille järgi te üldse vahet teete? Te tekitate igal aastal miljardi või pooleteise [suuruse miinuse], virutate [raha] vasakule, võtate laenu. Mille järgi te vahet teete, et riigieelarvesse tuleb miinust mõnisada miljonit rohkem? Kust te üldse seda märkate? Miljardid lendavad teil. Nüüd hakkate siin nina nokkima 200 miljoni pärast aktsiiside pealt. Kuidas te üldse tähele panete seda raha? Te muudkui laenate niikuinii kogu aeg, miljard siia-sinna. Selles mõttes, et kust see raha tuli siis, kui oli vaja seda maksuküüru asja teha? Kuskilt tuli, laenati. Kust see raha tuleb siis, kui on vaja 400–500 miljonit igal aastal Rail Balticusse panna? No näe, laenatakse. Aga kust see raha tuleb siis, kui on vaja LGBT‑le anda kümneid miljoneid? No näe, laenatakse. Mille järgi nemad üldse märkavad, kust raha tuleb ja kuhu raha läheb? Riigivõlg kasvab nelja aastaga kahekordseks. Miks te nüüd hakkasite järsku muretsema, refikad? No ärge muretsege, pole teie mure. 

Aga ma muidugi tean, kust raha tuleb. Eesti riigil ei ole probleemi tuludega, Eesti riigil on probleem kuludega. Sõna otseses mõttes lähevad meil sajad miljonid vasakule, jätame Rail Balticu tegemata ja saame toiduainete käibemaksu alandada. Riigieelarves ei juhtu mitte midagi, pigem oleme väikeses plussis. Jätame Rail Balticu tegemata ja saame toiduainete käibemaksu [alandamise,] plaks, ära teha, riigieelarves tasakaalupunkt ei muutu. Jätame tuulikud subsideerimata ja saame kõik kütuseaktsiisid alla tuua, mitte midagi [eelarve tasakaalus] ei muutu. See mõnisada miljonit, mille kohta te ütlesite, et see jääb riigieelarvesse tulemata – aga jätame tuulikumeestele [raha] andmata, siis oleme ikka samas kohas, kus praegu. Küsimus on prioriteetides, sõbrakesed. Kumb on tähtsam, kas see, et inimestel oleks odavam toitu osta, või see, et te ehitate rahvusvahelist kiirraudteed Häädemeestele? 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, te jõudsite ka oma selgitustega selleni, mille kohta ma tahtsin küsida. Lähiaastatel prognoositakse, et riigivõlg kasvab 30% SKP‑st ja samal ajal seda raha ei kasutata ju investeeringuteks, vaid eelkõige igapäevaste kulude katmiseks. Kõrvalt vaadates ma arvan, et väga paljudel Eesti elanikel on tunne, et Reformierakond kurnab Eesti majandust ja Eesti inimest. Mis võib pikemas plaanis sellise tegevuse tagajärg olla?

Jah, mitte 30%, vaid Rahandusministeeriumi enda prognoosi järgi on meie võlakoormus nelja aasta pärast ehk kümnendi lõpuks 39% SKP‑st, mis on praegusega võrreldes ligi kaks korda [kõrgem]. Praegu on võlakoormus nõksa üle 20% ja see praegune 20% on omakorda kaks korda [kõrgem, kui see oli ajal, mil] Reformierakond võimule tuli ja alustas riigieelarve kordategemist. Ehk siis me läheme nagu päris jõhkralt pikkade sammudega, ütleme, Prantsusmaa suunas või kuskile sinna. Itaalia veel ei paista, Kreeka ja Itaalia on natuke veel kaugemal.

Mul ei ole küll enam mingit kahtlust, et tänaseks päevaks on Reformierakonnas võetud selge hoiak – kuigi võib-olla ei ole seda otseselt sõnastatud ega välja öeldud –, et nad istuvad järgmiste valimiste järel niikuinii opositsioonis. Las siis järgmine valitsus tõstab ka makse, kärbib teenuseid ja saab rahva viha [tunda], üritades ära klaarida seda käkki, mille nemad on kokku küpsetanud. See on minu meelest see poliitiline kalkulatsioon. Aga sellisel juhul, olge head ja aidake nüüd seda käkki [väiksemaks] teha vähemalt sellega, et langetame siis aktsiise ja käibemaksu, et inimestel hakkaks kergem. Küll järgmine valitsus tuleb ja klaarib [selle niikuinii] ära.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma tegelikult küsiksin sellise natuke trikiküsimuse, äkki sa seletad seda ka lahti. Mis sa arvad, miks Reformierakond ei taha pangamaksu kehtestada, kui neil raha nii väga vaja on, vaid hoiavad selle asemel kõrgena tarbimismakse ja aktsiise, mis tulevad tavaliste inimeste taskust? Millest küll selline selektiivsus?

Jah, vot see on 200 miljardi dollari küsimus. Kui ma nüüd [selgitan tausta] nendele, kes pole seda jälginud või on ajalooõppes kurvi taha jäänud, siis see on see nii-öelda spekulatiivne number, kui palju Eestist rahapesuga läbi liikus. Komisjonis oli [arutelul] ja varsti tuleb siia saali ka meie ettepanek pangamaksu või, ütleme, pankadele ühe lisamaksu tekitamiseks. Reformierakondlased olid seal päris saba peal, et kui kole lugu see on, et niisugust asja üldse mõeldakse ja tahetakse [teha], ja kui halb asi see on, et sealt ei hakka niikuinii raha laekuma, ja kõik need jutud. Natuke seda vestlust seal edasi-tagasi põrgatati ja viimane argument oli see, et Leedus tehti [pangamaks] ja seal ei kasvanud intressid ega vähenenud laenumahud, vaid vastupidi, laenumahud suurenesid. Eestis seda aga ei tehtud siis, kui me viimati välja pakkusime, ning Eestis kasvasid intressid ja laenumahud vähenesid. Aga vaesed leedukad – neid on hirmutatud sellega, et üks pank kolib sealt oma peakontori ära. No see on küll ränk. See on küll ränk! Neil laenumahud kasvasid, intressid ei kasvanud. Meil laenumahud vähenesid ja intressid kasvasid, aga vähemalt ei koli mõni panga peakontor meilt ära. 

Jälle, ma ütlen, see on prioriteetide küsimus. Kui me nüüd mõtleme Eestis olevate pankade peale ja selle peale, kes maksab, siis suurem osa pangaturust ei ole kodumaine kapital. On kodumaiseid pankasid ka, nagu LHV, Coop ja Bigbank, ja nad on viimastel aastatel tegelikult oma turupositsiooni parandanud. Aga suured mürakad, nagu Swedbank, SEB ja Luminor, on ikkagi väliskapital ja nende tulusus [tulenevalt] kasumist, mis nad siit välja viivad – hoolimata sellest, et meil on pankade avansiline maks ka –, on keskmiselt suurem [siin] kui nende nii-öelda kodumaal ja mujal OECD riikides. See tähendab, et nende aktsionäride või omanike tulusus on ka suurem kui pankadel tavaliselt. Ehk kui me selle maksu teeksime, siis me maksustaksime sisuliselt Rootsi või Taani fonde või pensionisaajaid. Ja ausalt öeldes mina magan paremini, kui rohkem maksustatakse neid, mitte Eesti maainimese toidukorvi. Minu prioriteet oleks neid rohkem maksustada. Las neil olla väiksem tulu oma pangaaktsia pealt, nad saavad hakkama. Võtame selle raha riigieelarvesse sealt ja las meie inimesed maksavad vähem toiduainete, kütuse või elektri pealt. Minu prioriteet oleks see. Reffide prioriteet on mujal. Eks nad kohe varsti nupulevajutusega näitavad, kus nende prioriteet on.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Palun ettekandjaks rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.

Austatud juhataja! Head kolleegid, tere õhtust! See ettekanne oli siin küll eluülikooli vähemalt mikrokraadi vääriline, selline südi õpetus kõigile. (Saalist öeldakse midagi.) Eelnõu sai päris selgeks. Samamoodi tänan kolleegi täpse ülevaate eest komisjonis arutatust. Mul ei jäägi muud öelda, kui et Vabariigi Valitsus eelnõu ei toeta. 

Võeti vastu järgmised menetlusotsused: võtta eelnõu päevakorda täna, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja – nendes kahes küsimuses oli konsensus – ja teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Selle kohta toimus hääletus: 5 oli poolt, 2 vastu. See on minu poolt kõik.

Teile on ka mõned küsimused. Martin Helme, palun!

Jaa. Väga tänuväärne, et sa olid nii konkreetne ja sisukas. Aga ma tahaks [ühe asja] üle [küsida]. Vot ma tõesti tegin silmad suureks, kui Maris Lauri hakkas mulle seletama, et kui me langetame Eestis bensiiniaktsiisi, siis Eesti tarbimine viib kütuse hinna üles. Ta ei olnud nõus taganema sellest väitest, et Eesti tarbimine viib maailmaturul nafta hinna nii üles, et selle maksulangetusega saadud kasu kaob ära, sest turunõudlus tõstab hinda. Küsiks, et kas hääletamisel oli sinu tagasilükkamise argumentide hulgas seesama [argument] ka või? Või sa siiski arvad, et Eesti tarbija ei suuda Hormuzi väinaga võidelda?

Jaa, see küsimus tõesti oli. Maris Lauri vastas, tsiteerin: "Maailmaturul mõju ei ole, kuid Eesti-sisesele hinnatasemele võib mõju olla." Nii ta sulle vastas. Nii ta teile vastas.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma lihtsalt küsin ettekandja käest ka. Siin täna on [räägitud] nendest positiivsetest mõjudest ja argumente on lahti räägitud väga põhjalikult. Ühtegi su erakonnakaaslast enam saalis ei ole, sest ilmselgelt neid see teema ei huvita, kütuseaktsiisi langetamine ja toiduainete käibemaksu langetamine kindlasti ei meeldi Reformierakonnale. Aga kuna sina oled nüüd kõiki neid positiivseid argumente kuulnud, siis äkki sa räägid meile siin ka, mida head ikkagi tegelikult see toiduainete käibemaksu langetamine ja kütuseaktsiisi langetamine kaasa tooks? Kas tooksid palun välja need positiivsed aspektid, mida sa selle asja juures näed või mida praegu ettekandes kuulsid?

Kahtlemata on aktsiisi langetamisel positiivseid mõjusid. Võib-olla mõne sendi võrra [langetavad] kütusemüüjad ka postihinda, aga negatiivsed mõjud on nii suured, et riigieelarve ei suuda neid praegu kanda. Aktsiisilangetus [koos kütuste käibemaksu langetusega vähendaks maksutulu] 330 miljoni euro võrra ja toiduainete käibemaksu langetus 400 miljoni euro võrra, nii ütlesid meile Rahandusministeeriumi analüütikud. 

Ja mida mina ei teadnud varem, aga sain [selles asjas] targemaks rahanduskomisjonis – kuigi mõtlen, et olen nii kaua juba neid direktiive ja seadusi uurinud –, on see, et käibemaksudirektiiv ei võimalda kehtestada soodusmäära mootorikütustele. Erandina saab madalamat määra rakendada üksnes maagaasile. Seetõttu ei vasta eelnõu Euroopa õigusele, nii nagu see on esitatud, ja ei vasta ka seetõttu, et käibemaksudirektiiv lubab kahte alandatud määra. Eestis on need 13% ja 9%. Te pakute 5%, aga kolmandat soodusmäära me juurde teha ei saa. Selles mõttes on sellel eelnõul on ikka mitmeid puudusi.

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Äkki sa saad natukene rohkem avada, miks Vabariigi Valitsus seda ettepanekut ei toetanud. Üldiselt on nii, et võiks mingi loogika olla, ka maksustamises. Kui te automaksu siin läbi surusite – elasite läbisurumise ajal nelja jalaga Eesti inimestel seljas ja praegu olete nagu vereimejad oma automaksuga –, siis oli teil see lugu, et [Eesti on] Euroopas ainuke riik, kus ei ole automaksu, me peame selle tegema, meil ei ole valikut. Aga kui me oleme sisuliselt ainuke riik – Taani ka veel –, kus on toiduainete käibemaks kõige suurem, siis nüüd see loogika [teie meelest] ei päde. Mingi loogika võiks valitsusel ju olla ka maksupoliitikas. Ühel päeval teile sobis tulla ja rääkida, kuidas te nagu ei tahakski väga automaksu [teha], aga peate tegema, sest Euroopas meil ainukesena seda ei ole. Me oleme Euroopas koos Taaniga ka ainukesed, kellel on üüratu toiduainete käibemaks, aga nüüd te räägite hoopis teistsugust juttu. Palun ava seda poolt, mida valitsus rääkis. Miks ta seda ei toeta?

Valitsus ütles oma [vastus]kirjas, et eelarve defitsiit on nii suur, kui on lubatud, ja seetõttu ei ole võimalik seda rohkem suurendada.

Martin Helme, palun!

Aga, Annely, kuidas te üldse seda märkate? Mõnisada miljonit, pool miljardit siia-sinna. Tegite siin oma küüruasja, rääkisite 700 miljonist ja sellest, kuidas inimestel jääb rohkem raha kätte. Nüüd ei raatsi te teist 700 miljonit inimestele enam anda. Kuidas te üldse seda märkate? Teil niikuinii vahet ei ole, kogu aeg on eelarve pooleteise miljardiga defitsiidis.

Jaa, me märkasime hästi, et maksuküüru kaotamisega oleme teinud inimestele 700 miljoni euro suuruse leevenduse. Täna või eile [avaldatud] andmete järgi ei ole seetõttu ka sotsiaalne ebavõrdsus Eestis kasvanud. Madalamad tulugrupid ehk mediaan- ja keskmisest palgast [vähem teenivad inimesed] said netosissetuleku kasvust kõige suurema osa. Tõepoolest, see on sotsiaal-majanduslikku olukorda parandanud ja läinud õigesse kohta. 

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole.

Aitäh!

Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 844 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda me peame hääletama ja teeme seda peale saalikutsungit. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 844 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 35 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust ja eelnõu langeb menetlusest välja. 

Olemegi edukalt läbinud kõik tänased päevakorrapunktid. Istung on lõppenud. Head ööd!