Austatud Riigikogu liikmed ja valitsuse liikmed! Alustame oma igakolmapäevast infotundi. Kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli.

Kohal on 40 Riigikogu liiget, puudub 61.

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Jüri Ratas, kaitseminister Jüri Luik ja maaeluminister Arvo Aller. Nagu ikka, kõigepealt saavad sõna eelnevalt registreerunud küsimuse esitajad, seejärel saavad nad ka võimaluse täpsustavaks küsimuseks ja siis on saalist üks lisaküsimus veel. Küsimuse pikkus on kaks minutit ja vastamiseks on aega kolm minutit.

Tänase esimese küsimuse esitab Indrek Saar ja talle vastab peaminister Jüri Ratas. Palun!

Aitäh sõna andmast! Lugupeetud peaminister! Teie valitsuse minister on äsja andnud mitte ainult Eesti meedias, vaid ka välismeedias kommentaare, mis on tekitanud valitsuskriisi. Kuidas teile tundub nende sõnavõttude taustal, kas see teie valitsuse minister saab aru põhiseaduse mõttest? Põhiseaduses on selgelt öeldud, et on keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel. Samas on ta ennast õigustanud oma veendumustega, aga põhiseadus ütleb, et veendumustega ei saa vabandada õigusrikkumist. Ta on muu hulgas andnud ka Vabariigi Valitsuse ametivande, millega ta on kohustunud teenima Eesti Vabariigi põhiseadust, Eesti inimesi, rahvast. Mis on teie hinnang sellele? Kas Mart Helme oma sõnadega käitub põhiseaduse mõtte kohaselt? Ja kas see peaks olema ühiskonnas aktsepteeritav, et niimoodi käituv inimene on Eesti Vabariigi valitsuse minister, kellele teadupärast siiamaani on kehtinud kõrgendatud nõudmised selles, mida ja kuidas ta ütleb?

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Hea küsija! Austatud infotunni jälgijad! Aitäh selle küsimuse eest! Punkt üks, ma arvan, et mitte kellelgi ei ole õigust õhutada ühiskonnas vägivalda. Põhiseadus kehtib meile kõigile, kõik need põhiseaduse paragrahvid kehtivad kõigile. Ma arvan, et see on üldjoontes väga suur probleem, kui kellegi soo, vanuse, seksuaalse sättumuse või usu pinnal või mingil muul pinnal kedagi diskrimineeritakse või õhutatakse vägivalda. See on minu arvates väga resoluutne ja põhimõtteline seisukoht.

Tulles nüüd teie küsimuse juurde konkreetse intervjuu baasil, siis, nagu ma ütlesin, põhiseadus on kindlasti selles mõttes ülim ja sellest peab lähtuma. Te küsite, kas Mart Helme on minu arvates õhutanud vaenu, vägivalda. Ma olen loomulikult siseministriga peale seda intervjuud rääkinud ja öelnud, et minu jaoks on see probleem – just nii mina seda intervjuud mõistsin. Selle kohta tuli ka minu kommentaar reedesel päeval, peale seda intervjuud, mis vallandas selle skandaali või, täna võib öelda, selle kriisi. Siseminister on öelnud mulle seda, mida ta nüüd on öelnud loomulikult ka avalikult, et ta ei ole kedagi siit ära ajanud, teda on valesti mõistetud. Mina olen öelnud siseministrile, et minu jaoks on see väga suur murekoht. See on väga hea, et ta nii mõtleb, et kedagi ei tohi siit ära ajada, kellegi vastu ei tohi vaenu õhutada – see on õige mõtlemine ja seda ma toetan. Aga selle intervjuu kontekstis ta ütles minu meelest välja sõnu või lauseid, vastuseid, mis andsid väga selgelt teistsuguse tunnetuse. Ja selle peale ma ka reageerisin.

Nii et ma kordan veel: minu meelest igasugune selline, kuidas ma ütlen, lõhestav retoorika või vähemuste, igasuguseid vähemusi diskrimineeriv või kuidagi vägivalda õhutav suhtumine tuleb ühiskonnas maha võtta ja me kõik peame selle eest seisma. Mina pean selle eest seisma, aga kindlasti ka teie ja kõik teised poliitikud, valitsuse liikmed või Riigikogu liikmed, peavad selle eest seisma. Eesti peab olema – ja ma tõesti loodan, et Eesti on – ühiskond, kus kõigil on turvaline, kindel ja hea olla, hoolimata sellest, missugune on tema seksuaalne orientatsioon või missugused on tema usulised veendumused, kas ta on mees või naine, kui vana ta on või mis värvi on tema nahk. 

Indrek Saar, täpsustav küsimus.

Tänan! Mul on hea meel, et teie vähemalt siinkohal tunnistate, et sõnal on jõud ja sõnal on kaal. Me oleme kuulnud viimastel päevadel ka arvamust, et kuna konkreetset tegu ei ole, siis justkui ei ole ju midagi hullu lahti, tegemist on ainult retoorikaga. See on suur areng minu arvates ja ühiskonnas väga teretulnud, et valitsuse liikmed mõistavad sõnade tähtsust ning seda, et sõnadega võib käivitada väga olulisi protsesse ühiskonnas ja selleks ei ole vaja alati füüsilist tegu. Te ütlesite, et Mart Helme on öelnud, et ta seda päris nii ei mõelnud. Aga ma tuletan meelde, et see on juba mitmes kord, kui millegipärast ajakirjanikud ja ühiskond saavad teistmoodi aru, valdav osa ühiskonnast ja ajakirjanikud saavad teistmoodi aru. Ehk siis ikkagi on tegemist sellega, et minister ei ole pädev oma ametis, seega ei suuda ta adekvaatselt ennast väljendada.

Tuletan meelde, et kui teie eelmises valitsuses üks minister pani küsimärgi alla Eesti riigi positsioonid, mis puudutavad kuulumist NATO-sse, siis hoolimata tema hilisematest selgitustest lahkus ta viivitamatult ametist. Mis vahe on tollasel juhtumil ja tänasel juhtumil? See oleks huvitav selgitus. Teiselt poolt, mis te arvate, kas teil Vabariigi Valitsuse, selle meeskonna moodustajana on ka mingi vastutus kogu selles asjas? Kuidas te kavatsete seda vastutust kanda ja selle probleemi, mis ühiskonnas selliste väljaütlemiste tõttu on tekkinud, lahendada?

Aitäh teile selle küsimuse eest! Kõigepealt püüan teie erinevatele väidetele vastuse anda. Nagu ma ütlesin, käime selle läbi ja võtame siis nii, et seda siseministri intervjuud on tõlgendatud nii ja sellest on aru saadud nii, et see oli vaenu õhutamine. Kui see nii oleks, et kindlasti ei järgne sellele mitte mingisugust tegu, siis see on sisutühi väide. Ma rõhutan veel kord: kui see väide oleks selline, kui me seda nii võtaksime.

Nüüd edasi, sõnadel on kaal. No kui sõnadel kaalu ei oleks, siis vaevalt seda probleemi või kriisi, mis nüüd valitsuskoalitsioonis on, oleks tekkinud. Siis me oleksime täna siin igapäevaste teemadega teie ees, nii nagu infotund ikka on. Eks ta ole ju üsna poliitiline teema – ja see on arusaadav, nii peabki olema, sest siin Riigikogu saalis käibki poliitiline debatt –, aga vast räägiksime sel juhul täna rohkem 2021. aasta eelarve menetlusest ja selle esimesest lugemisest, võib-olla koroonaviirusest, võib-olla pensionireformist. Nii et sõnadel on kindlasti kaal. See kõik on olukorda ühiskonnas tugevasti muutnud. Vähemalt see, mida ma oma rolliks pean – nüüd ma hüppan sellele viimasele mõttele, mis te ütlesite minu vastutuse kohta –, on loomulikult vastutus. Peaministril on alati vastutus, väga suur vastutus. Poliitiliselt on see, ma arvan, kandev vastutus. Nii see on. Ma olen valmis seda vastutust kandma. Ja ma olengi seda vastutust kandnud.

Nüüd ministri pädevus. Täpselt ma teie küsimusest selles mõttes aru ei saa, kas te mõtlete ministri pädevust kõige laiemas kontekstis tema valdkonnas või mida, aga kindlasti saame ministri pädevust vaadata selle nurga alt, nagu me soovime. Kui vaadata täna siseministri tegevust tema valdkonnas, siis mul ei ole talle selles mõttes mitte ühtegi etteheidet. Me näeme, et see valdkond tugevneb, selle valdkonna prioriteedid on paigas, tehakse koostööd. Aga ilmselt on teie küsimus laiemalt ministri pädevuse ja ministri sõna kaalu kohta ühiskonnas.

Te soovite siduda, ma saan aru, selle Mihhail Korbi kaasust ja Mart Helme kaasust. Kindlasti on need absoluutselt erinevad kaasused, need on ka eri ajahetkel tekkinud asjad. Nagu ma olen mitu korda öelnud, toona võttis Mihhail Korb ise vastutuse enda peale ja ütles, et ta astub tagasi – sellepärast, et siis saab valitsus edasi minna. See oli ka üsna uue valitsuse tekkimise alguses, seega oli arusaadav, et ühe uue partneri tulekuga võis kogu NATO-temaatika ja kaitsetemaatika olla suure küsimärgi all. Sisuliselt see muidugi nii ei olnud. Mihhail Korb ütles ju pärast ka seda, et tal ei ole mingit probleemi NATO-ga. Aga sel hetkel oli see momentum õige, samuti see, mis ta tegi, ja mina toetasin teda. Ma palun väga vabandust, et ma läksin nüüd väga kõvasti üle aja.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Härra Ratas, ma ka juhin tähelepanu, pärast teie seniseid sõnavõtte, et need ei olnud mitte kellegi lihtsalt sõnad, mingisugused tühjad sõnad, vaid teie valitsuse ministri terviklik intervjuu Euroopa juhtivas kanalis. Seal oli ainult üks teema, see seksuaalvähemuste teema, mida väga esile tõstetakse. See intervjuu oli tõesti tervik ja seal öeldi ikkagi selgelt, et meie homosid ei salli. Me ei salli ukrainlasi, me ei soovi tugevat Euroopa koostööd ja me arvame, et sanktsioonid Venemaa vastu ei tööta, samuti oli seal ka imetlust Vladimir Putini suhtes. Öelge nüüd teie kui ka valitsuse liige, mis teie nendest teemadest arvate. Seda seksuaalvähemuste teemat on mu meelest juba piisavalt kajastatud, siin ei ole kahtlust, et sallimatusavaldus oli. Aga ma usun, et see ei ole kogu valitsuse seisukoht. Kuidas ülejäänud valitsuse liikmed käsitlevad teisi intervjuus puudutatud teemasid?

Aitäh! Ma olen tõesti valmis tegema, kui te soovite, detailideni viivat analüüsi sellest intervjuust. Kui te seda soovite, siis tuleb seda teha. Kõigepealt te ütlesite, kui ma nüüd jõudsin enam-vähem kõik kirja panna, et Mart Helme on öelnud, et ta ei salli ukrainlasi. Ei, sellist asja ma küll sellest intervjuust välja ei lugenud, tõesti ei lugenud välja. Nüüd te ütlete, et ta on nii öelnud, et sanktsioonid ei tööta. Ma võtsin isegi täna seda infotundi ette valmistades uuesti selle intervjuu ette ja vaatasin ka sanktsioonide osa. Siin on ajakirjaniku küsimus: "Aga kas sanktsioonid teie arvates toimivad?" Tema vastus on: "Ma arvan, et toimivad, kuigi siin tuleb analüüsida, millistes majandusharudes on see efektiivne ja millistes valdkondades Venemaa juba ise tegeleb sellega, et ta oleks sõltumatu impordist." No kui me räägime sellest konkreetsest vastusest, siis ta vastab ju: "Ma arvan, et toimivad." Ma ei tea, kas infotund peab olema selline koht, kus teha sellist ütluste süvaanalüüsi – see võib küll nii olla, seda kujundavad ju Riigikogu liikmed –, aga kui on vaja, siis muidugi tuleb seda teha.

Nüüd edasi, te ütlete, et siseminister ei toeta Euroopa Liidu dimensiooni. See Euroopa Liidu mõte on ju koalitsioonilepingus kirjas. Minu meelest oli see esimene peatükk, kus me ütleme, et me toetame Euroopa Liitu, me toetame Eesti kuulumist Euroopa Liitu. Kui ma võtan ka valitsuse viimase pooleteise aasta tegevuse, siis ma ei saa küll kuskilt välja lugeda, et oleks selline Euroopa Liidu vastasus või mingi Euroopa Liidust taganemise või äraminemise foon. Vastupidi, minu meelest Eesti on olnud kogu aeg eesmineja. Jah, meil on loomulikult oma positsioonid ja peavadki olema oma positsioonid, aga me oleme olnud väga paljudes teemades ka täna, ütleme, eeskõnelejad. Olgu näiteks needsamad digivaldkonna teemad. Olgu kas või seesama rohetemaatika, mille puhul tegelikult ka mind süüdistati eelmisel aastal, et näete, Eesti ei hüppa kohe sellesse paati. Aga meil oli tõesti soov teha enne analüüse. Nii et mitmetes teemades ma näen, et vastupidi, me oleme selle kõigega tegelenud.

Nii et ma tahan öelda, nende teiste teemade kohta, millest te rääkisite – ma ei tea, Vene-meelsus või kuidas te seda ütlesitegi –, et mina tõesti ei loe seda siit välja. Ma olen selle intervjuuga tutvunud mitmeid kordi, ka täna vahetult enne infotundi, ja ma arvan, et ei saa ka kõiki patte panna siseministri kaela ühe intervjuu põhjal. Sellega ma kindlasti ei nõustu.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme järgmise küsimuse juurde, mille esitab Jürgen Ligi ja talle vastab kaitseminister Jüri Luik. Palun!

Aitäh! Härra Luik! Ma usun, et teie taju Eesti julgeolekupoliitikast on nüansirikkam. Jätkates sellest eelmisest vastusest, Ukraina Ülemraada liige on andnud Eesti ajakirjandusele intervjuu, kus ta ütles, et Eesti siseminister tahtis meeldida Kremlile, ja ta põhjendab selle väga kenasti ära. Ka mina lugesin sellest intervjuust välja väga ühest kriitikat Euroopa Liidu aadressil ja väga ühest imetlust Vladimir Putini aadressil. Ma lugesin sealt ukrainlaste halvustamist, ja täpselt niimoodi on ukrainlased seda vastu võtnud. Ma lugesin sealt välja vaenu võõrtööjõu vastu üldiselt. Öelge palun teie kogenud julgeolekupoliitikuna, kuhu see Eesti siseministri tutvustus Euroopa juhtivas kanalis Eesti paigutab. Kuhu paigutab see tutvustus Eesti geopoliitiliselt? Kuidas see aitab tugevdada Eesti julgeolekuolukorda ja liitlassuhteid?

Mis puudutab seda intervjuud, siis ütleme niimoodi, et on ju täiesti selge, et mina ei oleks seda intervjuud andnud ja ma ei saa alla kirjutada ühelegi seisukohale, mis on öeldud. Miks ma võtsin sõna konkreetselt just vähemusi puudutavas küsimuses? See oli minu arvates kõige radikaalsemalt Eesti põhiseaduse ja Eesti seadustega vastuolus olev seisukoht. Minu arvates on väga oluline, et valitsuse liikmed nendel teemadel sõna võtavad. Sellepärast, et see põhjus, miks me ikkagi rahvusvahelisel areenil oleme suutnud teataval määral vältida seda, et Mart Helme kommentaarid oleks saanud niisuguseks prevaleerivaks rahvusvahelise elu suunaks, kui vaadata Eestit väljastpoolt, on just see, et me peame reageerima võimalikult kiiresti. See on ka põhjus, miks mina samal päeval reageerisin – et oleks täiesti selge, milline on poliitiline üldsuund, mida ajab valitsus, aga mis on ka kirjas seadustes ja põhiseaduses. Mis puudutab konkreetseid kommentaare, siis siin on väga palju sellist, mis on EKRE traditsiooniline poliitika ja mis on seotud EKRE osalemisega Vabariigi Valitsuses. Näiteks, seesama Euroopa Liidu teema – hirm, et Euroopa Komisjonist saab mingisugune Euroopa valitsus või midagi sellist. Ka kõik see – vabandust, mul ei ole see intervjuu peas, ma praegu vaatan kiiresti –, mis puudutab Venemaa rolli, Putini rolli, on paraku olnud EKRE ühemõtteline poliitika väga pikka aega.

Jürgen Ligi, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, härra Luik, selle vastuse eest! Ma usun, et te kirjeldasite Eesti rahvuslikke huve riivamisi päris hästi. Aga täpsustagem siis natukene. Kui te ütlete, et see on EKRE traditsiooniline poliitika, siis ma muidugi küsin, mis on selle valitsuse poliitika ja mida teete selles valitsuses teie. Teie kolleegina peale Riigikogu kahes julgeolekuministeeriumis ma usun, et te väga hästi tajute, kuidas Eesti on hoidnud kogu aeg pöidlaid pihus, et keegi ei murendaks Euroopa ühtsust suhtumises Venemaasse, suhtumises tema käitumisse naabritega ja üldistes julgeolekuküsimustes. Üks hellemaid teemasid on see, kas Euroopa poliitikute sõnad ja majandushuvid viivad Venemaa-sanktsioonidest loobumiseni või nende nõrgestamiseni ja tavalise äri – jutumärkides "äri" – jätkamiseni. Öelge, kas teie ka ei märganud seda kohta, kus oma panuse sellesse nõrgestamisse andis Eesti siseminister, tutvustades Eestit ja öeldes, et sanktsioonid tegelikult ei tööta, näidates oma haput tunnet nende suhtes. 

Ma ausalt öeldes ei suuda nii kiiresti selles orienteeruda. Kui te ütlete, et ta niimoodi ütles, siis ju ta niimoodi ütles. Igal juhul valitsuse poliitika on see, et sanktsioonid töötavad. Eesti on kogu aeg kõigil foorumitel toetanud sanktsioonide kehtestamist ja tugevdamist. See on üsnagi lihtsalt tõestatav ja see on ju olemas kõigis materjalides, mis puudutavad ülemkogu, mis puudutavad välisasjade nõukogu jne, jne. Nii et see on kahtlemata meie poliitika.

Mis puudutab sanktsioonide töötamist, siis ma arvan, et nad on väga hästi töötanud, sellepärast, et see on otsustavalt ahendanud president Putini tegevusruumi ja on ka president Putinile väga selgelt signaliseerinud, et selline käitumine, nagu Putin rahvusvahelises suhtlemises harrastab, on absoluutselt lubamatu. Viimane hea näide on muidugi sanktsioonid, mis puudutavad Navalnõiga toimunut. Selles mõttes on suurepärane, et Euroopa Liidul õnnestus Putini-vastased sanktsioonid Navalnõi eest karistamiseks ellu viia.

Marko Mihkelson, palun!

Aitäh! Lugupeetud kaitseminister! Ma olen teiega nõus, et me ei peaks takerduma selle intervjuu üksikasjadesse. Ma saan täiesti aru, et te ei ole seda intervjuud pähe õppinud, see ei olegi kindlasti vajalik. Vajalik on pigem teadmine, et see ei ole esimene kord, kui need teemad tõusetuvad ja seda viisil, mis kajab vastu rahvusvaheliselt – kas rahvusvaheliselt antud intervjuu tõttu, nagu praegusel juhul, või teemade kaudu, mis ei saa meie partnereid ja liitlasi sugugi ükskõikseks jätta. Meie jaoks on ju vaieldamatult oluline see, et me töötame koos oma liitlastega ühises väärtusruumis, viisil, et need, kes meid kaitsma peaksid, saavad ühemõtteliselt aru, et nad kaitsevad omasid, kui selleks vajadus tekib. See on olnud meie välispoliitika ja julgeolekupoliitika alus juba sellest ajast peale, kui teie 1990-ndate alguses selles valdkonnas tööle asusite. Nüüd on olukord päris tõsiselt muutunud ja me oleme jõudnud olukorda, kus meie ühe hea naaberriigi –  pean silmas Poolat – sisepoliitilist olukorda on Ameerika Ühendriikide suursaadik kirjeldanud viisil, et selline olukord võib tulevikus viia otsusteni, mis puudutavad Ühendriikide väljatõmbumist regioonist. Ma tahaksin teie suust kuulda arvamust, mida Eesti ikkagi peaks teadvustama täna, olles olukorras, kus valitsuse liikmed lubavad endale selliseid sõnavõtte. Kui tõsine võib olla selliste sõnavõttude seos meie reaalse julgeoleku tagamisega koostöös meie liitlastega?

Sellel on kindlasti seos, selles ei ole kahtlust. Ja nagu te ütlesite, mis puudutab seda ühtset väärtusruumi, siis meie vastastikune kollektiivkaitse põhineb vastastikusel solidaarsusel ja see omakorda põhineb ühistel jagatud väärtustel. Kui te loete näiteks NATO Washingtoni lepingut, siis väga huvitav on selle lepingu preambul. See preambul ütleb – ma ei suuda seda täpselt tsiteerida, aga mõte on see –, et see, millel koostöö riikide vahel baseerub, on democracy and individual liberty. Iseenesest minu arust see sõnaühend individual liberty on just erakordselt oluline. Loomulikult ka demokraatia on väga oluline. Nii et kõigi selliste avalduste puhul me peame arvestama, et neid pannakse tähele. Kindlasti saatkonnad registreerivad need ja see on väga kahetsusväärne. Praegusel juhul ei ole intervjuu ise saanud laia kõlapinda rahvusvahelises meedias – seda on jällegi võimalik Google'ist järele vaadata, et ta tõesti ei ole –, aga tõenäoliselt on see põhjendatud sellega, et nendele sõnadele anna meedia väga suurt mõjujõudu.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme küsimuse nr 3 juurde. Küsib Katri Raik ja talle vastab maaeluminister Arvo Aller. Palun!

Hea eesistuja! Hea minister! 30. septembril allkirjastas riigikontrolör oma auditi, mis puudutas majandusmeetmeid COVID-19 levikuga seotud kriisi leevendamiseks – neid majandusmeetmeid, mis olid maaelu arendamise sihtasutuse käsutuses. Eile on saatnud teile kirja õiguskantsler. Ilmselt te ei ole jõudnud veel sellega tutvuda. Ka riigikontrolöri audit paneb tõsiselt mõtlema, kas maaelu arendamise sihtasutus on toiminud parimal viisil. Õiguskantsleri kirja pealkiri võiks olla "Õiguspärane haldusmenetlus pole pelk formaalsus" – see on tsitaat sellest kirjast. Mis on teie seisukoht maaelu arendamise sihtasutuse tegevuse suhtes? Kas te olete maaelu arendamise sihtasutuse juhtidega neil teemadel suhelnud?

Aitäh! Lugupeetud Riigikogu! Hea küsija, aitäh küsimuse eest! Organisatsioon, millest me räägime, on Maaelu Edendamise Sihtasutus, seda juba päris pikka aega. Tõepoolest, Riigikontroll tegi auditi Maaelu Edendamise Sihtasutuse meetmete rakendamise kohta ja sellest tuli välja, et meetmed on väga hästi rakendatud. Selles mõttes, et huvi on suur ja tahtjaid on palju. Me käisime ka kevadel seda asja tutvustamas nii Riigikogus kui ka komisjonides. Seal oli vajadus maapiirkondadesse antava lisarahastuse järele selgelt tunnetatav, seda nii käibekapitali, investeerimise, käenduse kui ka maakapitali mõttes.

Nende meetmete käikupanek ja kasutamine on reguleeritud protseduurireeglitega. Maaelu Edendamise Sihtasutus järgib oma põhikirja, otsuseid teeb krediidikomitee ja nende tegevuste põhjal on see väga tulemuslikult analüüsitud. See näitab seda, et kõik taotlejad, kes on küsinud, ei ole saanud laenu ega ole saanud ka käendusi. Kõik ei ole saanud.

Nüüd tuleb järgmine küsimus kindlasti käenduste kohta, et miks neid ei ole rakendatud. Käendustega on nii, et pankadest lisarahade laenamisega oleks võimalik võtta käendusressurssi Maaelu Edendamise Sihtasutusest. Pangad on ettevõtjatele väga hästi vastu tulnud, on antud maksepuhkuseid, mis tähendab seda, et see on leevendanud nende likviidsusolukorda, nad on saanud oma asju ajatada. Nii on see olnud väga tulemuslik ja hea lähenemine pankadelt.

Nüüd, praeguse seisuga on alustatud uuesti ja on jätkunud käenduste kasutamine. Ettevõtjad on võtnud lisarahastust pankadest, on tulnud positiivset käenduste kasutamist juurde. Nii et ma arvan, et kevadised prognoosid selle kohta, et maaettevõtlusse tuleb see kriis viitega, olid õiged, nagu me ka siin ütlesime. Ja praegusel juhul olen tänulik nii valitsusele kui ka Riigikogule, kes eraldas eelarve kaudu Maaelu Edendamise Sihtasutusele raha, 200 miljonit, et leevendada käibe- ja investeerimislaenude näol kriisimõjusid maapiirkonnas.

Katri Raik, täpsustav küsimus, palun!

Hea minister, vabandust! Maaelu Edendamise Sihtasutus jääb mulle nüüd igavesest ajast igavesti meelde. Vabandust veel kord! Kahjuks pole ei riigikontrolöril ega õiguskantsler teiega ühte meelt selles, et tegemist on parima haldusmenetlusega, ja on väga tõsiseid etteheiteid maaelu arendamise sihtasutusele. Ma küsin uuesti. Kas te olete nende dokumentidega põhjalikult tutvunud ja kas te kavatsete algatada haldusjärelevalve MES-i tegevuse üle niimoodi, nagu seda pakub õiguskantsler vastavate meetmete rakendamisel? Põhiline etteheide on see, et ei ole koheldud pöördujaid võrdselt, ei ole järgitud ausa konkurentsi põhimõtteid. Me oleme taas tagasi Eesti Vabariigi põhiseaduse juures, seekord siis punkti 12 juures. Asi on tegelikult väga tõsine, homme hommikul arutab seda teemat ka korruptsioonivastane erikomisjon Riigikogus. Milline on ikkagi teie seisukoht – kas kõik on läinud parimal viisil? 

Tõepoolest, õiguskantsleri dokumentidega ma ei ole veel tutvunud, nendega saab kindlasti tutvutud lähipäevadel. Mis nüüd öelda selle kohta, et pole õiglaselt koheldud? Me nägime seda, et jooksev laenude taotlemine on kõige otstarbekam, et taotlejal oleks võimalik siis, kui vajadus tekib, taotlus esitada. Praegusel juhul, kui ma oleksin selle teinud nn taotlusvoorudena, siis eelduslikult oleks ebaõiglus olnud veel suurem, sest kevadised taotlejad olnuks eelisolukorras võrreldes sügisestega. Praegu me näeme jooksvalt, jälgides ja analüüsides ning seirates kellegi taotlusvõimekust ja taotluse sisu, et mis puudutab tegelikku taotlusvajadust, siis taotlejad arvestavad oma vajadustega. MES-i nõukogu ja juhatus teevad jooksvalt otsuseid, kusjuures otsuste tegemisel analüüsitakse väga tugevalt kõikide taotlejate tausta. Aga mis puutub õiguskantsleri etteheitesse, siis jah, tõepoolest, ma ei ole veel sellega tutvunud. Ma loodan, et me saame sellega tänase päeva jooksul tutvuda, õhtupoole.

Urmas Kruuse, palun!

Austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Teie viimane vastus paneb natuke mõtlema, et kas te olete selle protsessi ikka väga hästi läbi mõelnud. Te ise ju tunnistasite, et maaelus võib kriisiilming tulla hiljem, kui koroona meil algas, võrreldes mõne teise sektoriga, näiteks turismisektoriga. Aga selle vastu oleks olnud üks väga lihtne nipp: teha eri voorude kaupa ja mitte lasta kogu raha kohe turu peale, sõna otseses mõttes. Vahepeal olete te ju pidanud kriteeriume muutma ja see loobki juba ebavõrdsed võimalused erinevatele ettevõtjatele.

Aga kui ma õigesti mäletan, siis lugupeetud peaminister Jüri Ratas on avalikkusele öelnud sellist asja, et Mart Järvik on kaotanud usalduse, ja selle tõttu pidi Mart Järvik valitsusest lahkuma. Täna me teame, et Mart Järvik tegutseb sellesama sihtasutuse nõukogus. 200 miljoni eraldamine ühelt poolt vaadatuna võib olla väga tore, aga selle sisuline jagamine on saanud päris palju kriitikat. Ma ei tea, kas te olete kursis, et sealt on laenu saanud ka ettevõtted, kes tegelevad teedeehitusega. Kui ma seda kuulsin – mul ei ole faktilist kinnitust ja ma ei tea, kas teie teate seda –, siis mul tekkis mitu assotsiatsiooni. Praegu, kui põllumajanduses on selgelt kriis – piimanduses on hinnad all ja ka sealiha kilohinnad on all –, siis üks põhjus, miks te ei ole suutnud üleminekutoetusi kaitsta põllumeeste jaoks valitsuses, olevat see, et see 200 miljonit, mis sinna anti, ei ole piisavalt suur summa. Kui nüüd seda kasutatakse ebaefektiivselt, siis kas te tunnete ka mingit süüd selles, et neid üleminekutoetusi tegelikult põllumeestele ei jätku?

Aitäh! Maaelu Edendamise Sihtasutuse nõukogus on peale Mart Järviku veel inimesi, seal on liikmeid erinevatest huvigruppidest ja ka ministeeriumist. Mart Järvik ei otsusta nõukogus üksinda mitte midagi. Nõukogu esimees on väga lugupeetud põllumajandustootja.

Nüüd, kes saavad laenu? Kui teid ehitatakse maapiirkonda, siis mis saab kellelgi selle vastu olla, et maapiirkonna teedeehitusettevõtja saab lisaressurssi investeerida ja edasi minna? Teedeehituse kohta veel: me ei saa keskenduda ainult sellele, et MES annab laenu põllumajandusele. Kevadise protsessi juures oli oluline etteheide, miks läheb raha põllumajandusele. Kui me tõime proportsionaalselt välja, kui palju siiamaani Maaelu Edendamise Sihtasutus on maapiirkondadesse raha toonud või kuidas on läbi MES-i laenu saamisega, siis põllumajandus on ainult 30%. Ülejäänud rahastus ja laenude osa on toiduainetööstus, metsandus, kalandus, kogu biomajandus, teenussektor, sh turism ja toitlustusettevõtted. Kui me vaatame MES-i ja keskendume ainult põllumajandusele, siis me eksime. Me näeme seda, et tegelikult on ikkagi laiemalt biomajandus, samuti kogu maapiirkonna ettevõtlus. 

Väga oluline on ka see, et kui me räägime turutõrkepiirkonnast, siis Maaelu Edendamise Sihtasutus ei vaata taotlejaid pangapõhiselt, st kas see linnuke sobib sinna või ei sobi. Minnakse ka sisu juurde, vaadatakse tagatisi, vaadatakse ettevõtte tegevust, kuidas oleks võimalik laenu rakendada parimal võimalikul moel. Nii et selles suhtes Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu antavad laenud ja COVID-i laenude rakendamine sektoris – ma olen saanud väga palju kõnesid selle kohta, et see on hea meede ja need on head võimalused. See annab võimaluse vaadata edaspidi optimistlikult tulevikku.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on järjekorras nr 4, selle esitab Marko Mihkelson ja talle vastab peaminister Jüri Ratas. Palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma olen teiega täiesti nõus, et sõnadel on kaal. Eriti oluline on muidugi, et kui sõnadele järgnevad teod, siis sõnad ja teod oleksid teineteisega kooskõlas. Nii luuakse usaldust ja see toimib ka ju rahvusvahelistes suhetes. Ma olen nõus sellega, mida te eile ütlesite ERR-ile, kui te mainisite, et inimestel peab olema mõnus, inimestel peab olema hea, turvaline ja armas siin Eestimaal elada, sõltumata sellest, milline on nende rahvuslik kuuluvus, seksuaalne sättumus või nahavärv jne. Ma usun ja eeldan, et te mõtlete seda mitte ainult Eesti kontekstis, vaid ka teiste demokraatlike riikide, vabade riikide kontekstis. Mõned nädalad tagasi kinnitas valitsus välispoliitika arengukava, kus on öeldud: "Eesti huvid on kõige paremini kaitstud just väärtustel ja reeglitel põhineva rahvusvahelise koostöö kaudu." Nüüd, kui me tuleme tegude juurde, siis septembri lõpus tegid Poolas resideeruvad riikide esindajad – enam kui 50 riigi ja rahvusvahelise organisatsiooni esindajad – ühisavalduse, kus nad kaitsesid vähemuste õigusi, rõhutades universaalsete inimõiguste tähtsust ja olulisust demokraatlikus maailmas, kaasa arvatud Poolas. Sellele kirjutasid alla meie liitlased Ameerika Ühendriikidest, Kanadast, kaugemalt Austraaliast, Indiast, Uus-Meremaalt, samuti kõik Põhjala ja Balti riigid. Ainukene riik, kes ei kirjutanud alla avaldusele, kus rõhutati universaalsete inimõiguste olulisust, oli Eesti. Ma tean, et juba teist aastat järjest on teie valitsuse liikme, antud juhul välisministri tungival soovitusel meie suursaadikutele nii Poolas kui ka mujal antud korraldus mitte ühineda seesuguste avaldustega. Ma küsin teilt, kuidas te siin näete sõnade ja tegude ühtelangevust.

Aitäh! Aeg on läbi.

Miks Eesti ei ühine selliste avaldustega? 

Aitäh teile! Kõigepealt alustan sellest, millest ka teie alustasite. Jah, ma arvan, et Eesti jaoks ei ole mitte ainult tähtsad, vaid on ülitähtsad head rahvusvahelised suhted, tugev rahvusvaheline koostöö, mida me peame ehitama iga tund. Ja ma arvan, et Eesti on teinud selles vallas viimase 29 aasta jooksul väga head tööd. Minu meelest siin on väga paslik öelda kõigile, kes seda tööd on teinud – meie diplomaadid, meie välisesindused, meie Välisministeerium, Riigikogu ja valitsuse eri koosseisud –, et see töö on olnud hea ja õige ning see suund peab jätkuma, ütleme, sidemete tugevdamise mõttes. Väga paljudes teemades välispoliitikas on Eesti – minu meelest tulenevalt ka oma väiksusest – palju rohkem teinud ja palju rohkem eest eest vedanud.

Te nimetasite väärtusi. Väärtused on minu jaoks olulised, väärtused on minu jaoks tähtsad. Ma saan aru, et teie väide on see, et kus on siis öeldud, et õiguslikust vaatepunktist ei sobi Eesti riigi osalemine näiteks seksuaalvähemuste paraadidel või asjakohaste avalduste tegemine Eesti riigi nimel. Ma saan aru, et see on vist teie öeldu tuum? Kui ma saan õigesti aru. Kui ma sain valesti aru, siis ma palun vabandust.

Ma tahan öelda seda, et Eestis on minu meelest inimõigused, sh vähemuste õigused, kaitstud. Kindlasti ma ei saa öelda, et meil on sada protsenti kõik korras ja kuskil mingeid probleeme ei ole. Ühiskonnas on ikka probleeme ja nendega tegeldakse. Aga ma ei näe küll, et Eestis oleks inimõigused või vähemuste õigused kuidagi hetkel alla  surutud. Need on olnud minu sõnad ju ka viimastel päevadel, kui see teema on saanud väga aktuaalseks Eesti meedias ja, ütleme, aruteludes. Nii et selle eest kindlasti ametis olev valitsus seisab – seisab oma tegudes ja peab kindlasti seisma ka sõnades. See oli ka minu tähelepanu juhtimine siseministri sõnavõtule. 

Marko Mihkelson, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Härra peaminister! Palun vastake küsimusele, mis ma küsisin! Miks Eesti valitsus on andnud oma suursaadikutele korralduse mitte ühineda selliste avaldustega, nagu me nägime septembri lõpus Poolas? See on teist aastat järjest. Ehk siis ma saan aru, et need sõnad, mis puudutavad Eestit, loevad, aga rahvusvahelises välispoliitilises tegevuses Eesti tegelikult ei järgi samu põhimõtteid.

Aga veel üks teema on oluline. Kuna Eesti jaoks on tähtis kaitsta demokraatlikke väärtusi, on väga tähtis kaitsta ka demokraatlikku debatti, valimissüsteemi, võidelda mõjutustegevuse vastu, desinformatsiooni vastu, mida avatud ühiskondades rakendatakse üha jõulisemalt. Nagu me näeme ka värsketest uudistest, siis praegu isegi kahtlustatakse, et Eesti serverist on saadetud Ameerika Ühendriikide valimisdebattidesse või valimisvõitlusse paremäärmuslikku ja suunavat informatsiooni. Nagu me aru saame, siis on FBI alustanud uurimist sellel teemal.

Aga minu küsimus on hoopis selle kohta, et Riias kohtusid samuti septembri lõpus  Prantsusmaa president, Leedu president ja Läti peaminister, kes tegid ühisavalduse demokraatia kaitseks. Selles on kolm põhisõnumit: tuleb kaitsta demokraatlikke institutsioone, tuleb kaitsta meid mõjutustegevuse eest ja tuleb ka võidelda selle eest, et meie avalik demokraatlik debatt oleks kaitstud. Sellel avaldusel puudub Eesti allkiri, olgugi et juba juunis Prantsusmaa presidendi esindaja tegi Eesti valitsusele ettepaneku selle avaldusega liituda. Miks Eesti ei liitunud? Nii et kaks küsimust, ootan vastust eelmisele ja ka sellele küsimusele.

Aitäh teile! Tegelikult ma arvan, et Eesti välispoliitika hoidmine ja ehitamine ei ole mitte ainult koalitsiooni töö, vaid see on ka opositsiooni töö. Ma tõsiselt arvan, et see nii on. Ma saan teist aru, härra Mihkelson. Minu arust te olete ju teinud seda oma poliitikukarjääri jooksul, olete väga tugevasti ehitanud Eesti välispoliitikat ja teinud seda hästi. Aga tänases seisus te tahate taas, eks ju, tõstatada Prantsusmaa presidendi visiidi Lätti ja Leetu. 

Miks Eesti sellega ei ühinenud? Punkt üks, me oleme ju öelnud, sisuliselt, et meil on olnud teatud küsimustes absoluutselt teistsugused põhimõtted. Üks on olnud väga tugevalt see, mis on seotud ajakirjandusvabadusega. Eesti seda toetab, Eesti seda joont hoiab. Viimased rahvusvahelised reitingud, mis selle kohta välja tulid, näitavad Eestit jätkuvalt ülikõrgel ja heal positsioonil. Teine on olnud tõesti küsimuse platvormide kohta, kus siis vastutus paikneb – kas ta paikneb, ütleme, platvormi tegijal või sellel, kes sinna infot paneb. Ja siin on olnud erinevad suunad. 

Punkt kaks on see, et Prantsusmaa president käis Eestis kolm aastat tagasi, kui Eesti oli eesistuja. Ma saan aru, et tema soov on esimesel ametiajal külastada kõiki Euroopa Liidu riike. Ta on Eestit juba külastanud ja see oligi põhjus, miks ta külastas nüüd Lätit ja Leedut. Ma olen Prantsusmaa presidendiga viimaste nädalate jooksul kahel korral seda teemat käsitlenud. Olen küsinud, kas Eestis on tekkinud mingi tunnetus või soov seda polariseerida. Ta ütles, et see ei vasta loomulikult tõele. Ta kinnitas Eesti ja Prantsusmaa väga häid suhteid ka oma pressikonverentsil ja see on minu meelest väga suur väärtus. Me näeme täna, et prantslased ei ole olnud meie olulised liitlased mitte ainult õhuturbes, vaid ka eFP kaudu. Me teame seda, et prantslased tulevad siia tagasi. Minu teada peaks nüüd teie laudadel olema Eesti osalemine väga olulisel välismissioonil Malis, missioonil Barkhane, kus tegelikult Prantsusmaa, ütleme, kannab selle missiooni juhtimisel selgroogu.

Kui rääkida Eesti ja Prantsusmaa suhetest, siis ma väga loodan, et siin lähiajal saavad ka Eesti-Prantsusmaa suhteid veel ühe lisa: allkirjad koostöö tugevdamiseks meie küberkaitses, digis, kultuuris ja hariduses. Hetkel on minu teada ettevalmistamisel minu visiit Pariisi, Prantsusmaale. Ma loodan, et see toimub võimalikult kiiresti. 

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus tuleb, võiks öelda, otse põllult. See puudutab reisipiiranguid. Natuke rohkem kui kuu aega tagasi fraktsiooni visiidil külastasime Kesk-Eestis ühte põllumeest. Temal tekkis küsimus. Alates septembri algusest on loodud välisriigist siia saabuvatele inimestele, kes tulevad nakkuskordaja järgi n-ö riskiriigist, et tuled Eestisse, teed testi. Eestlaste puhul on samamoodi – ootad tulemuse ära, kui see on negatiivne, siis seitsme päeva jooksul võid tööl käia, liigseid kontakte peaks vältima, seitsme päeva pärast teed uue testi, kui see on ka negatiivne, võid oma elu edasi elada. Nüüd aga nii tema sõnumist tulenevalt kui ka Välisministeeriumi kodulehte uurides vaatan, et kolmandatest riikidest saabuvatele inimestele, kui nad tulevad tööle või õppima, sõltumata sellest, mis on konkreetse riigi nakkuskordaja, on piirangud, kuidas neid transportida ja neile majutus tagada, aga igal juhul peavad nad 14 päeva eneseisolatsioonis olema. Tihti need inimesed ju töötavadki põllumajandussektoris, kus kontaktide arv on ilmselt kordades väiksem kui võib-olla siin kesklinnas inimestel, kellele kehtib see seitsme päeva erisus. Kas te oskate palun selgitada, miks meil selline erisus on? See tegelikult takistab jälle tööjõu värbamist, see ajab ka ettevõtjate kulud suureks, samamoodi õppeasutuste puhul. Miks selline lisapiirang vajalik on? Kas on see ümbervaatamisel? Või mis loogika seal taga on? 

Aitäh teile selle küsimuse eest! Kõigepealt ma alustan sellest, mis te ütlesite, et kui ma tulen välismaalt ja teen selle esimese testi ära, siis ma võin minna tööpostile ja kui ma teen seitsme päeva pärast uue testi, siis on eneseisolatsiooni nõue kadunud. Selle asja mõte on tegelikult olnud natuke teine. Mõte on olnud pigem see, et kui ma soovin oma eneseisolatsiooniperioodi lühendada, siis ma lähen tööle tõesti ainult sellisel juhul, kui tööandja ütleb, et see on vältimatu ja muud võimalust ei ole. Meil on kindlasti väga palju selliseid töökohti, kus ei saa kodukontorit rakendada, kus ei saa ka koosolekuid teha interneti, veebi kaudu ja tõesti on vaja kohapeal olla. Selleks on loodud teatud usaldusmehhanism. Aga üldpõhimõte on tõesti see, et eneseisolatsioon välismaalt tulles on kaks nädalat.

Me oleme viimasel paaril nädalal valitsuse tasandil arutanud, kas võiks eneseisolatsiooni perioodi lühendada – ühelt poolt neile, kes tulevad välismaalt Eestisse, aga teiselt poolt ka neile, kes on Eestis nende lähikontaktseid. Me näeme, et Euroopa Liidus on vähemalt kolme pikkusega eneseisolatsiooni perioodi: 14 päeva, kümme päeva ja seitse päeva. Selle kümne päeva suhtes on andnud oma sisendi ka Terviseamet ja teadusnõukoda. Ma usun, et kui jõuame, tuleme me kas homme või järgmisel nädalal kindlasti selle eneseisolatsiooni perioodi pikkuse juurde tagasi. Loomulikult tuleb seda vaadata tervikuna.

Aga üldpõhimõte, härra Võrklaev, on tegelikult ikkagi olnud see: tuleb teha kõik selleks, et hoida Eestis nakatumine võimalikult madalal tasemel ja teisalt vaadata, et see nii vähe kui võimalik kahjustaks majandust. Me püüame hoida seda tasakaalu ja teeme seda iga päev.

Põllumajandussektorisse kolmandatest riikidest tulijatele me oleme juba suvel öelnud konkreetse reegli – selle üle oli meil ka ju tõsine debatt siin Riigikogu saalis – ja ma olen ka öelnud, et jah, seda oleks võinud teha kiiremini, aga otsus sai tehtud, see otsus sai langetatud ja konkreetne regulatsioon on ees. Põllumajandussektoris saab kindlasti kahe nädala kaupa töid planeerida. Kui tuua kolmandatest riikidest inimesi, kes siin töötavad näiteks põllumajanduses või ka mingis muus sektoris, siis tuleb arvestada tõesti sellega, et kaks nädalat eneseisolatsiooni praegu kehtib. 

Ja ma pean ütlema, et ühelt poolt meie enda inimeste väga vastutustundlik käitumine, teiselt poolt aga tõsine töö, mida teeb Terviseamet ning ka Politsei- ja Piirivalveamet, samuti minu arvates ka need väga väikesed ja nii palju kui võimalik lokaalsed piirangud on tegelikult andnud selle – muidugi ärme hõiska enne õhtut, siin ei tohi ülbeks minna –, et Eesti on praegu üsna rahuldavas või isegi heas positsioonis, kui tervet Euroopa Liidu konteksti vaadata. Kui me vaatame ECDC andmeid, siis tegelikult meie näitaja on ikka üks madalamaid kui mitte kõige madalam. Seetõttu ma arvan, et ka teatud reeglistikku tuleb igal juhul hoida. 

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Küsimuse nr 5 esitab Ivari Padar ja talle vastab maaeluminister Arvo Aller. Palun! 

Aitäh! Härra minister! Minu küsimus on ajendatud sellest arutelust, mis meil oli siin saalis paar päeva tagasi, see puudutas 2021. aasta eelarvet. Ma ei küsi selles võtmes, kas põllumajandustoetusi on vähe või palju või kuidas nad tulevad. Aga siin saalis tuli välja üks printsipiaalne vastuolu. Kolleegid küsisid maasikakasvatajate võimalike kompensatsioonide kohta sellel aastal. Vastuseks tuli härra rahandusministrilt lausa kahel korral see, et ükskõik millise lahendusega toetuste teemal tullakse välja Maaeluministeeriumist, on tema vastus selge ei. Ja nüüd ma mõtlengi teie peale, sest ka teid jäetakse sellisesse väga halba seisu. Miks te seal Maaeluministeeriumis õhku võngutate – teete hulga tööd, kogute andmeid kokku, proovite kahju ulatust kokku arvutada –, kui sellel tööl on nii või naa juba ette teada poliitiline seisukoht? Solvumine selle pärast, et üks sektor on võtnud suvel sõna, on olnud sedavõrd suur, et rahandusministri vastus on ei. Kuidas te seda kommenteerite ja kuidas te sellele olukorrale saate läheneda? Mida te tootjatele selle asja kohta ütlete?

Aitäh küsimuse eest! Maasikakasvatajate toetamise teema tõusetus selle aasta kevadel enne seda, kui maasikaid oli üldse korjama hakatud. Toetamine on üks teema. Mis puutub sellesse, et maasikakasvatajad toetusi üldse ei saa, siis tegelikult on nad täpselt samamoodi põllumajandustoetuste taotlejad kui kõik pindalapõhised taotlejad. Neile on ka eraldi pindalapõhine toetus, ühtne pindalatoetus rohestamise näol, ja lisaks on keskkonnasõbraliku aianduse raames maasikate ja puuviljade kasvatamise toetamine.

Järgmisena, mis on nüüd kindel ei või jaa? Kompenseerima me saame hakata ju siis, kui on tekkinud kahju. Kahju tähendab seda, et käibed on langenud. Kui te väidate, et kevadel hakkas keegi ajakirjanduse kaudu kõvasti sõna võtma, siis minu jaoks on oluline see, et me võtaksime sõna alati teemadel, kus me suudame asju ka põhjendada. Aga kevadise prognoosi näol planeerida saaki, mis iganes, 20 tonni hektarilt, 12 tonni hektarilt, on üks osa. Olen ise olnud põllumajandustootja  ja vahel planeerinud teravilja 6 tonni hektarilt, aga pärast saanud 1000 kilogrammi, st ühe tonni. Nii et kokkuvõtteid saab alati teha sügisel.

Sellepärast me olemegi maasikakasvatajatega mitu korda koos istunud, juures olid ka Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eestimaa Talupidajate Keskliit, Eesti Aiandusliit ja Eesti Maasikakasvatajate Liit. Juulikuus, esimese kokkusaamise järel hakkasime koguma andmeid, et saada teada, milline on tegelik, reaalne pilt. Kui palju kahju on tekkinud? Kui palju on müügitulu langenud? Kui palju sellest on seotud ilmastikuga? Selle arvestuse aluseks me saimegi sügiseks andmed kokku. Kui võrrelda nüüd maksuameti andmeid kolmanda kvartali müügitulu ja käibe languse või käibe tõusu kohta, siis 200 maasikakasvatajast on käivet deklareerinud 98, nende puhul on 2020. aasta esimese kolme kvartali käive tõusnud 0,5%. Kolmanda kvartali käive kõigil kokku on langenud 0,5%. Me oleme jõudnud järeldusele, et me saame kokkuvõtteid teha sügisel. Ja praegu on kokkuvõte selline, et tulemus on null. 

Ivari Padar, täpsustav küsimus, palun!

Teine eelarvega seotud küsimus. Selge see, et maksusoodustused on üks võimalus toetada põllumajandussektorit. Meil on praegu üleval üks eelnõu, see on tulumaksuseaduse muutmise seadus. Kevadel saime siin kenasti sisse viidud tulumaksuvabastuse 5000 euro ulatuses nii metsaomanikest FIE-dele ja ettevõtetele kui ka füüsilistele isikutele. Aga on üks vana teema. Ehk siis füüsilisest isikust ettevõtjatel, põllumajandustootjatel jäi see vanas vääringus 45 000 Eesti krooni, mis praegusel juhul on 2870 eurot, paralleelselt tõstmata. Me oleme teinud ettepaneku, et metsameestega samale tasandile, 5000 euroni tõuseks ka põllumeeste tulumaksuvabastus. Kui kaugel see teema praegu on? Kas järgmise aasta riigieelarves on selle seadusemuudatuse jõustamisega arvestatud või ei ole?

Aitäh! Maksuerisustega on lood muidugi sellised, et teie ettepanek oli viia põllumajandussektor samale tasemele metsandussektoriga, selle muudatuse mõjuanalüüs Rahandusministeeriumis käib, kui palju ta võib tekitada riigieelarvele erinevaid positsioonimuudatusi. Samas, Vabariigi Valitsuses on meil nüüd vastu võetud strateegia "Talust taldrikule" põhipunktid, kus ühe võimalusena nähakse ette ka põllumajandustoiduainete käibemaksu erisusi ja teistsugust maksustamist, sh mahetoiduainetele, mahetootmisele. Selle maksuerisusega on vaja tööd teha ja analüüsida seda tulevikku vaadates ka köögiviljade kohapealt. Läti näide on küll olemas. Me tahame olla kindlad, et selle põllumajandussaaduste maksuerisuse mõju ei kaoks ära kauplejate, lõpptarbija edasimüüjate valdkonda, vaid toetus jõuaks ka algtootjani, olgu ta köögiviljanduse, aiandus- või mahesaaduste tootja. Aga selle tulumaksuerisusega järgmise aasta eelarves, nagu öeldud, Rahandusministeeriumi analüüsiosakonnad tegelevad ja arvutavad, kui suur võib olla selle mõju riigieelarvele.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Tegelikult tahaks karjuda: "Halloo!" Me oleme kritiseerinud siin valitsuse tegevust seoses sellega, et ebamõistlikult takistati täiendava tööjõu liikumist Eestisse, eriti põllumajandusse. Maaülikooli eksperdid on ära tõestanud, kui palju on maasikakasvatajad kahju kannatanud sellepärast, et nad ei saanud kõige kibedamal marjade küpsemise ajal kahe nädala jooksul seda tööjõudu kasutada. Maaeluministri lubatud sõjaväelased ja töötud põldudele ei jõudnud, ehk ainult plaanid olid sellised. Ja teie ütlete täna täiesti rahuliku südamega, et maasikakasvatajate kaotus on null.

Samas jätate te arvestamata, mismoodi maasikapõlde rajatakse ja mismoodi on eelmise aastaga võrreldes juurde tulnud maasikapõlde, mida konkreetsel ettevõtjal võib-olla eelmisel aastal ei olnudki. Aga saak jäi korvamata. Samas me näeme seda, et riigilt on laenu saanud ettevõtted, kelle käive eelmisel aastal on olnud olematu või on mingi projekt alles loodud. MES on ometi neid rahastanud. Öelge palun, mis teie peas toimub, kui te selliseid väljendeid kasutate! Me saime aru, et rahandusminister ütles meile juba selle nädala alguses, et maaeluminister võib öelda, mis ta tahab, aga meie seda raha ei eralda. Seda on tegelikult ju ääretult kurb kuulda.

Nüüd ma küsin kaks küsimust. Kas te mõtlete tõsiselt, et maasikakasvatajate saagikaotus lähtuvalt valitsuse otsustele on null? Ja teiseks: öelge palun, kes valitsuses oli konkreetselt üleminekutoetuste maksmise vastu, nii nagu väitis meile siin puldis rahandusminister. Kes teie koalitsioonipartneritest teie ettepanekut maksta üleminekutoetust ei toetanud?

Aitäh! Ma ei ole väitnud, et ei ole tekkinud saagikadu. Ma ei ole mitte kordagi öelnud, et saagikadusid ei ole olnud. Saagikadu tõestab ka maaülikooli 2018. aastal tehtud uuring, mis kirjeldab, millised on toidukaod põllumajanduses ja et 20% saagikadu tekib maasikakorjamisel. Sellest uuringust saab veel edasi vaadata, et 2018. aastal on uuringus osalejad maasikakasvatajad öelnud välja ka seda, et on tööjõu probleem. Nii et kui me väidame, et tööjõu probleem on ainult selle aasta mure, siis see ei ole õige, sest seda probleemi teadvustati juba aastal 2018, juba siis oldi sellest täiesti teadlik.

Mis puutub MES-i kaudu rahastamisse, siis MES-i rahastamisel saab laenu juhul, kui sul on laenu saamiseks käendused ja tagatised. Nii et tagatiste olemasolul ja äriplaani analüüsides on leitud võimalus rahastada ettevõtjaid, kes teevad tulevikuinvesteeringuid.

Tööjõu liikumise kohta ütlen, et meil oli eriolukord. Ja eriolukorrast väljudes tegi riik ka sellise otsuse, et juuli alguses lubatakse Eestisse tööjõudu kolmandatest riikidest. Selle tulemusel toodi tööjõudu ka põllumajandusse ja juulikuus tuli siia kolmandate riikide töölisi, kes, nagu öeldud, on karantiinis olnud ja peavad olema. Nii et nemad, ma usun, töötavad väga kohusetundlikult ettevõtetes, kuhu nad tulid.

Koalitsioonipartnerid. Tõepoolest, üleminekutoetus on olnud iga aasta lisaeelarve küsimus, st riigi eelarvestrateegia raames küsitakse raha. Kuna selleks tekib võimalus läbirääkimistel Euroopa Liiduga, siis võimalus aastal 2021 maksta üleminekutoetust tekkis selle aasta kevadel. Riigieelarve protsessi käigus Maaeluministeerium esitas ka taotluse põllumajandustootjatele üleminekutoetuste maksmiseks.

Nüüd, kes nimeliselt? Meil on koalitsioonis ju kolm partnerit. Kolmekesi otsustati, et selle aasta prioriteedid on riigikaitse, tervishoid, pensionid ja siseturvalisus. See, kui palju sealt neid taotlusi arutati või missugune arutelu nende üle käis, on muidugi järgmine teema, aga hetkel jäi võimalus küsida järgmise aasta riigieelarvest lisataotlusena üleminekutoetusi.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on järjekorras nr 6, selle esitab Johannes Kert ja talle vastab kaitseminister Jüri Luik. Palun!

Tänan, härra esimees! Lugupeetud Eesti kaitseminister Jüri Luik! Oli väga sümpaatne kuulata teie käsitlust, kui te vastasite Jürgen Ligi ja Marko Mihkelsoni küsimustele julgeolekupoliitikast globaalstrateegiliselt tasemelt. Ma liiguksin küll nüüd allapoole, Eesti jaoks strateegilise küsimuse juurde, mis puudutab Eesti merd. Ja tõden, et käesoleva aasta juunikuus sai Riigikantselei töögrupp valmis merelise ressursi töörühma raporti. Raportis on esitatud kolm võimalikku varianti, kuidas riik võiks oma ülesandeid merel täita. Seda on kirjeldatud minu hinnangul ülimalt pädevalt, kõikehõlmavalt ja seda võib nimetada kõrge professionaalsusega tööks. Optimaalseks hinnati varianti nr 3. Miks tänane reaalsus on see, et raportit on ignoreeritud ja tsementeeritakse olukorda või arendatakse valdkonda viisil, mida raportis ei ole kirjeldatud? Kaitseministeerium näiteks ostab mereväele lisaraha eest, mida taotleti, miinid. Siseminister väidab, et piirivalvele ehitatakse miinipaigaldamisvõimega laev. Millisest mudelist me lähtume või millist mudelit me kopeerime, kui ei arvesta valminud raportit?

Aitäh! See raport, mis valmis RKK ja Martin Hurda juhtimisel, on erakordselt asjalik. See on niisugune raport, mis süstematiseerib mõtlemist mere- ja rannakaitseküsimustes ja nagu te ütlete, pakub välja terve hulga erinevaid variante. Kõige soodsam ja kõige mõistlikum variant väikeriigi puhul oleks muidugi laevastike ühendamine. Seda on proovitud teha – olen olnud kaitseminister läbi aastate –, seda on proovitud teha üheksakümnendate aastate algusest peale, kui meile esimesed laevad tulid. Seda ei ole kunagi õnnestunud teha. Me võime öelda, et on ametkondlikud takistused ja nii edasi. Tihtipeale on takistus see, et laevadel on ikkagi erinevad funktsioonid. Seda ei ole õnnestunud teha, ei õnnestu ka praegu. Nüüd, mida meie toetame või soovitame seda raportit arvestades, on see, et me viiksime kokku infovahetuse, seire, võimalusel osaliselt ka juhtimise, et meil oleksid ühtsed sidevahendid – ühesõnaga, et kogu see juhtimis- ja koordineerimissüsteem oleks ühine, isegi kui laevad kuuluvad eri institutsioonidele. See tundub praegu olevat kõige lihtsamini läbiviidav funktsioon. Te olete ise olnud Kaitseväe juhataja, mäletate minevikust, et laevastike ühendamise teema on tõesti olnud kogu aeg laual. Kunagi ei ole see õnnestunud.

Johannes Kert, täpsustav küsimus, palun!

Palju tänu, härra eesistuja! Jah, ma tean, olen sellega kursis, et see ei ole õnnestunud. Aga kunagi ei ole olnud ka nii täpset ja hästi kirjeldatud visiooni kui praegu. Punkt kaks on see, et ...  Okei. Ma küsin: kes konkreetselt on Eestis vastutav merekaitse eest?

Kui me räägime merekaitsest sõjalises mõttes, siis vastutab muidugi Kaitseministeerium, Kaitsevägi, täpsemalt merevägi, mereväe ülem. Nüüd küsimus on muidugi selles, millised vahendid on Kaitseväe käsutuses. Fakt on see, et kui me räägime merelisest seirest, patrullimisest, siis valdav enamik neist vahenditest on tegelikult Siseministeeriumi käsutuses. Sellel on terve hulk põhjusi. Üks põhjus on see, et erinevalt Kaitseministeeriumist on Siseministeeriumil otsene juurdepääs Euroopa Liidu rahale ja väga palju n-ö tsiviilkorrakaitse vahendeid on võimalik osta meie Euroopa liitlaste toel. Seda on ka tehtud ja tehakse tulevikus. Ja meile tundub, et põhiline on koondada kõik need eri ministeeriumide alluvuses olevad vahendid ühtsesse rusikasse, ühtsesse koordineerimissüsteemi. Mingil juhul ei arva ma, et Siseministeeriumi laevadele peaks peale panema mingisugused sellised elemendid, mis on klassikalised sõjalise kaitse vahendid. Seda me kindlasti ei tohiks teha, see on ka rahvusvahelise õiguse vastane. Ma usun, et seda me peame arvestama. Mis puudutab miinide veeskamist, siis tõepoolest, kriisiolukorras on erinevaid võimalusi, kui on vaja kiiresti veesata. Ma ei hakka siin detailidesse minema, aga jällegi, te teate, et sellisel juhul kasutatakse kõiki meie käsutuses olevaid vahendeid.

Marko Mihkelson, palun!

Aitäh! Lugupeetud kaitseminister! Kui selle teema üle nagu valjult mõtiskleda, enne kui ma küsin, siis ma arvan, et üks põhjus, miks merekaitse ja rannakaitse on olnud meil mitteprioriteetne, on lihtsalt see, et see on selgelt ressursimahukas. Seda esiteks. Teiseks kindlasti ka see, et meie Kaitseväe arendamine on olnud maakaitsekeskne. Selleks on nii ajaloolised, geograafilised kui ka muud põhjused. Kaasaegses kontekstis, arvestades seda, et me siiski ei opereeri ju üksiku riigina oma rannavete kaitsel, vaid peame arvestama ka koostööd liitlastega, on ka see väga oluline element, mida tuleb silmas pidada.

Aga minu küsimus on see: kui me nüüd planeerime investeeringuid merekaitsesse, siis öelge palun, kui palju me teeme samal ajal koostööd Läti ja Leeduga. Me opereerime ju ühtses n-ö geograafilises ruumis ja oleme liitlased NATO-s. Ja kui palju me arvestame nende standarditega, mis eeldavad kõikehõlmavat koostööd ka meie NATO-liitlastega, kellel on oluliselt suurem merekaitse- või mereväevõimekus?

Aitäh! Teil on täiesti õigus, et mis puudutab merekaitset ja tegelikult ka kõiki teisi kaitse aspekte, siis me proovime teha võimalikult aktiivset koostööd oma liitlastega, eriti muidugi NATO-liitlastega. Mis puudutab koostööd Lätiga, aga ka Leeduga, siis meil on praegu seoses rannakaitse väljaarendamisega väga tihedad konsultatsioonid eelkõige Lätiga. Ja on teada, et ka Läti on huvitatud tervest reast sammudest, mis on üsnagi sarnased meie vastavate sammudega. Ma väga loodan, et me just sellel alal leiame võimaluse niisuguseks ühiseks kaitseprojektiks, kuna see on mõlema riigi huvides. See on ka geograafiliselt väga loogiline samm. Ja loomulikult kõik see, mida me hangime – ma ei räägi siin ainult mingitest hüpoteetilistest laskeseadmetest, vaid ka sideseadmetest ja radaritest –, see kõik peab ühilduma Balti riikide ja teiste NATO riikide tehtavaga. Nii et ma loodan, et me saame nende projektide nimistusse, mis on Balti riikide koostöös olnud edukad, lisada ka rannakaitseprojektid.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmisena küsib Jevgeni Ossinovski ja talle vastab peaminister Jüri Ratas. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Eestis kahetsusväärselt ei ole tagatud kõikide inimeste võrdsed õigused. Pean silmas loomulikult samasoolisi peresid. Kooseluseadus on küll vastu võetud, aga nagu me teame, erinevatel poliitilistel põhjustel ei ole seda olnud võimalik Riigikogus rakendada, nii et neid võrdseid võimalusi oleks võimalik peredel ka reaalselt realiseerida. Osaliselt on mõne küsimuse ära lahendanud Riigikohus – näiteks, mis puudutab välismaalastest elukaaslaste elamislubade küsimust –, aga osa väga olulisi praktilisi küsimusi ripub teatud õiguslikus vaakumis siiani. Ma arvan, et nii valitsuse kui ka tervikuna Riigikogu väärikuse küsimus oleks see asi ära lahendada. Ei õnnestunud seda teha eelmises parlamendis, kui valitsuse koosseisu kuulusid ka sotsiaaldemokraadid, ei õnnestu see tõenäoliselt ka praegu. Ja see on kahetsusväärne. Samal ajal selle viimase kahe aasta jooksul me oleme näinud teatud erakondade katset tegelikult teha vastupidist. Selle asemel, et pingutada võrdsete õiguste tagamise nimel, on olnud katseid neid õigusi õgvendada. Näiteks on üks teie koalitsioonipartner ähvardanud LGBT Ühingu rahast ilma jätta, on neid poliitiliselt ja ka füüsiliselt ahistanud, nende koosolekuid [seganud]. Teine koalitsioonipartner on pakkunud piirata samasooliste perede õigusi nimeseaduse kontekstis. Minu küsimus sellest tulenevalt on: kas teie peaministrina toetate oma koalitsioonipartnerite ettepanekuid piirata samasooliste inimeste õigusi? Kas teie valitsusel on mõningaid ideid, kuidas praktiliselt oleks võimalik tagada samasooliste perede võrdsem kohtlemine Eesti riigis?

Suur tänu, Jevgeni Ossinovski, selle küsimuse eest! Jah, teil on täiesti õigus: kui me räägime kooseluseaduse järgmisest sammust ehk rakendusaktidest, siis seda ei ole peale kooseluseaduse vastuvõtmist siin Riigikogus suudetud kokku leppida – ükskõik, kes on olnud opositsioonis ja kes on olnud koalitsioonis. Kui korraks selle kooseluseaduse juurde tulla, siis selles osas ollakse ka tänases koalitsioonis eriarvamustel. See pole mingi saladus. Me oleme seda tegelikult deklareerinud ka koalitsioonilepingus, et koalitsioonierakondadel ei ole ühist seisukohta kooseluseaduse tühistamise ega rakendamise suhtes. Ma arvan, et ma võin täna isegi seda öelda, et selles koalitsioonis on Keskerakond olnud see, kes on kooseluseaduse tühistamise vastu ja on selle garant, et seda ei tühistataks. Aga loomulikult, kokku võttes seda ei tühista valitsus, vaid see on Riigikogu otsus, kas on need hääled olemas või neid hääli ei ole olemas.

Minu enda positsioon on see, et kui me räägime kooselust, siis inimesed elavad nende inimestega koos, keda nad armastavad, kellega neil on hea olla, kellega neil on turvaline olla, kellega neil on tore olla. Nii see peabki ühiskonnas olema ja ma arvan, et ei ole meie asi seda kuidagi korraldada. Nüüd te ütlete, et te räägite võrdsetest õigustest. Kõigepealt, ma ütlesin ka siin eelnevalt, et kui me räägime inimõigustest kõige laiemas mõttes, siis need on Eestis kindlasti tagatud, need on olemas kõikidele inimestele. Kas keegi soovib mingeid õigusi hakata vähendama? Minu vastus on, et inimõiguste mõttes ei soovi ja seda polekski õige teha. Kui küsimus on selles, kas me võiksime kuidagi täna jõuda niikaugele, et minna edasi näiteks samasooliste abieluga, siis see on täpselt seesama kooseluseaduse rakendamise küsimus ja siit edasi mineku küsimus. Ma arvan, et selleks poliitilist konsensust tegelikult ei ole, olenemata sellest, kes on täna koalitsioonis või opositsioonis. See on realiteet tänases Riigikogus. Ja nüüd, kui te ütlete, et tahetakse kelleltki raha ära võtta või mitte ära võtta – kokku võttes need on ju riigieelarves väga marginaalsed, väga väikesed summad ja see on tegelikult selle ministeeriumi vastutusvaldkond. Mina küll ei tea seda, et kelleltki, mingilt ühingult võetakse raha täiesti ära. Aga see vist ei olnudki teie väide.

Jevgeni Ossinovski, täpsustav küsimus, palun!

Jah, tõepoolest, see ei olnud ka minu väide. Lihtsalt, ühe konkreetse ühingu, LGBT Ühingu ähvardamine sellisel viisil ei olnud rahapoliitiline küsimus. Seda ei rünnatud mitte sellepärast, et oleks vaja raha kokku hoida, vaid rünnati ideoloogilistel põhjustel, selleks, et näidata oma suhtumist seksuaalvähemustesse. See suhtumine on siseministri erakonnal olnud tõepoolest ju kaunis järjepidev ja selleks on tal õigus, mis aga ei muuda seda kuidagi vähem tülgastavaks.

Minu teine repliik puudutab seda planeeritud rahvahääletust. Tõepoolest, alguses võis ju mõelda sellele ja peita seda küsimust sellise ilusa demokraatliku ideaali taha, et see on paljudele inimestele oluline küsimus ja sellistes olulistes küsimustes, kus ühiskonna arvamused lähevad lahku, võib ju küsida inimestelt arvamust. Ja nii, nagu inimesed otsustavad, nii on. Aga tegelikult oli ju ennustatav, et üks erakond, kes selle eest kõige rohkem on seisnud – teie peaministrina olete ka ise öelnud, et teie ei pea tegelikult abielu mõiste fikseerimist põhiseaduses vajalikuks, te arvate, et perekonnaseadus on selleks piisav koht –, et see üks erakond kasutab seda tegelikult selleks, et ühte ühiskonnarühma alandada ja solvata. Seda on öelnud Martin Helme väitluses Urmas Viilmaga, et eesmärk on saada selge mandaat kooseluseaduse tühistamiseks. See oleks õiguste õgvendamine. Selleks õnneks ei ole Riigikogus praegu enamust, sealhulgas tänu teile. Seda ütles Mart Helme oma viimases intervjuus, millest on palju räägitud. Ja on selge, et see protsess muutub üheks homofoobseks Eesti ühiskonda lõhki kiskuvaks asjaks. Ma arvan, et sellises olukorras on poliitikul, kui tal on võimalus selline asi ära hoida, moraalne kohustus seda teha.

Ausalt öeldes ma ei küsigi midagi. Ma soovin sulle jõudu, et seda moraalset kohustust täita, sest ma arvan, et sellest sõltub ka jälg, mille sina peaministrina Eesti ajalukku jätad.

Hea Jevgeni! Ma kõigepealt tänan sind, ja täitsa siiralt. See, et Riigikogus kõrgeima võimu, Eesti rahva poolt valitud erakondadel kõige laiemas mõttes on selles küsimuses erinevad arvamused, vastab tõele, ja seda ei saa minu meelest mitte kellelegi ette heita. Ei saa kuidagi ette heita seda, kui keegi ütleb, et me peame kooseluseaduse rakendama, või kui keegi ütleb, et peame kooseluseaduse tühistama. See poliitiline debatt on täiesti pädev ja seda tulebki pidada siin Riigikogus, sest Riigikogu on see, kes seadusi vastu võtab või tühistab.

Nüüd, probleemikoht on tõesti minu meelest see, mis sinu repliigist või küsimusest välja tuleb: see, kas seda debatti peetakse tsiviliseeritult, peetakse seda vaoshoitult, kedagi ei minda, kuidas öelda, lõhestama, süüdistama, ei keerata vinti üle. Kui me keerame sellel debatil vindi üle, siis on tõesti oht, et see võib tuua kaasa väga kurbi tagajärgi ühiskonnas laiemalt, ka tänavatel. See, kui toimuvad meeleavaldused, arvamuse edastamised, piketid, see on demokraatlikule ühiskonnale tavapärane ja seda ei saa kuidagi pahaks panna. Oluline on, et see kõik oleks rahumeelne, aga oluline on ka see, et kedagi ei mindaks põhiseaduse mõttes diskrimineerima, rääkimata mingisugusest homofoobiast. Aga see, et diskuteerida teemade üle, kuidas nähakse Eestis perekonnamudelit, kuidas nähakse Eestis abielusid, kes võivad abielluda ja kes ei või abielluda – minu meelest on need debatid vajalikud, neid debatte tulebki pidada. Ja nii nagu ma vastasin sinu esimesele küsimusele, mina ei pea täna õigeks, et me kooseluseaduse tagasi pöörame. Minu meelest seda ei pea tegema, ei tule teha. Aga selles osas kindlasti, nagu ma ütlesin, on koalitsioonis eri arvamused.

Jah, ma olen nõus ka sellega, et kõigepealt on see rahvahääletus. Keskerakond on vahest olnud üks esimesi, ma arvan, et isegi kõige esimene erakond, kes on tegelikult rahvahääletusi väga tugevasti toetanud. Ma mäletan, tulnud 2007 siia Riigikogusse, siis oli Keskerakond see, kes tegelikult algatas põhiseaduse muudatuse. Toona vist oli seal nõue, et 25 000 allkirja peaks olema. Ega mina ei ole rahvahääletuste vastu. Ei ole, ja ma arvan, et see on õige. Aga veel kord, see peab toimuma lugupidavalt mõlema osapoole suhtes, mitte diskrimineerivalt, rääkimata mingitest foobiatest. Nii et aitäh selle hea mõtte eest!

Marko Mihkelson, palun!

Lugupeetud peaminister! Tuleme vähemuste õiguste teema all tagasi ka rahvusvahelise poole juurde ja nende küsimuste juurde, mis ma oma küsimuses esitasin ja millele püüdsin teilt vastuseid saada. Neid kahjuks ei saanud, aga proovime uuesti. On täiesti ilmne, et vähemuste õiguste kaitse on osa universaalsetest inimõigustest. Nagu te hästi teate, inimõigused ei ole ideoloogia, need ei tohi olla sõltuvuses valimistulemustest. Teiegi valitsuse mõni liige ütleb, et valimistel on tagajärjed, ja need tagajärjed kindlasti ei tohiks mõjutada meie suhtumist universaalsetesse inimõigustesse. Eesti on praegu ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaline liige. Selle kampaania käigus olid meie olulisimad sõnumid kõigile riikidele – mitte ainult demokraatlikele riikidele, vaid ka teistele riikidele, kus me kampaaniat oma toetuseks tegime – seotud rahvusvahelise õiguse n-ö pädevuse ja püsivusega, reeglitel põhineva maailmakorra püsivusega, aga ka sellega, et me hindame, austame ja kaitseme universaalseid inimõigusi.

Nüüd ma tulen tagasi oma küsimuse juurde, mille ma kaks korda esitasin, aga teie vastust ma ei kuulnud. Küsimus on järgmine: miks praegune teie juhitud valitsus on andnud tungiva soovituse Eesti suursaadikutele erinevates riikides, sh Poolas, mitte ühineda avaldustega, kus ühemõtteliselt avaldatakse toetust universaalsetele inimõigustele, nii nagu see teist aastat järjest toimus Varssavis selle aasta septembri lõpus?

Suur tänu teile, Marko Mihkelson! Kõigepealt see, mis te ütlete, et vähemuste kaitsmine, universaalsed inimõigused – ma ütlen ausalt, et see on minu jaoks ääretult oluline ja põhimõtteline teema. Kui vaadata ka tänase koalitsiooni sündi, siis me oleme tegelikult väga selgelt kirja pannud, mis on oluline sellele koalitsioonile ning kuidas me käsitleme neid põhimõtteid. Me oleme välja öelnud, et põhiseadus ja inimõigused on tähtis ja fundamentaalne alus.

Ma olen ka seda meelt, et ükski valitsuse liige ei tohiks kunagi kasutada avalikku võimu mõne ühiskonnagrupi tagakiusamiseks, rääkimata vähemuste tagakiusamisest. Seda ütleb tegelikult, kui me vaatame, ka Vabariigi Valitsuse seaduse § 10. Kui siin teie ees Vabariigi Valitsuse ministrid ametisse astuvad, annavad nad vande ja see vanne on selgelt seotud sellega, et ametisse astudes tuleb kanda vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees. Ja loomulikult on tõotus jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Aga minu meelest on oluline ka see lõpp, et [tõotan] pühendada oma jõu eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele. Me oleme ka need põhimõtteid oma koalitsioonileppesse kirja pannud.

Nüüd tulles selle juurde, et te ütlete, et kaks aastat järjest on juba Eesti andnud selliseid soovitusi, siis ma jään oma vastuse juurde, mis ma olen varasemalt öelnud ja ka siin infotunnis. Teie ütlete, et ma ei ole sellele vastanud. Punkt üks, Eestis kindlasti ei ole inimõiguste ja vähemuste tagakiusamisega probleeme. Ja kui neid mõningaid näiteid on, siis loomulikult tuleb nendele alati reageerida. Eesti välispoliitikat põhimõtteliselt koordineeritakse ja korraldatakse Välisministeeriumis. Nii see on olnud ja nii see on ka täna. Aitäh teile!

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus, nr 8, esitaja on Maris Lauri ja vastaja kaitseminister Jüri Luik. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Minu küsimused puudutavad kaitsepoliitika selliseid n-ö pehmeid väärtusi. Kõigepealt küsimus sellest, et me väga palju toetume oma liitlassuhetele. Ja nende liitlassuhete puhul peale selle, et Eesti osaleb sõjalistes operatsioonides ja kaitseoperatsioonides oma inimestega, on kindlasti oluline ka omavaheline koostöö ning see, et Eesti oleks nende liitlasriikide elanikele ja valitsustele n-ö oma. Selle nimel, ma arvan, me oleme kõik väga palju pingutanud nii isiklikel tasanditel, nii majanduslikes suundades kui ka mujal. Minu jaoks on viimasel ajal tekkinud kaks nõrka kohta, kus ma näen tagasiminekut. Esiteks küsimus sellest, kui öeldakse, et mõnedest riikidest või piirkondadest tulevad inimesed on halvad ja valed. See võib ju raskendada meie missioone välismaal. Ja teine küsimus on kindlasti see, et väärtushinnangute või meie põhiseisukohtade nihkumised, näiteks Venemaa suunal või Ukraina suunal, mida on väljendanud siseminister, võivad tekitada meie partnerites segadust. Kas te saate minu hirme ümber lükata või on tõesti olemas mingeid riske nendes valdkondades, millele ma osutasin?

Aitäh! No esiteks, teil on sada protsenti õigus, et Eesti kaitse põhineb lisaks iseseisvale riigikaitsele koostööl meie liitlastega. Jutt on sõjalisest koostööst, nii et koostöö kõige tugevamal emotsionaalsel tasandil. Siin on erakordselt oluline see, et me jagame oma liitlastega ühiseid väärtusi. Ma usun, ma olen kindel, et meie liitlased vaatavad meie tegevust tervikuna. Nad vaatavad meie riigi demokraatia arengutaset, vaatavad valitsuse tööd, parlamendi tööd, seda, et me oleme koos nendega missioonidel välismaal. Ühed või teised siseministri absoluutselt sobimatud kommentaarid seda koostööd ei murra – selles ma olen küll täiesti kindel.

Maris Lauri, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Tänan kinnituse eest! Ma tulen siis kodupinnale lähemale. Eesti riigikaitse aluseks on ka laiapindne riigikaitse, mis tähendab meie kõigi kodanike kaasamist väga erinevatel viisidel meie riigi hoidmisesse ja kaitsmisesse. Nüüd, erinevad vihakõnevormid, erinevad vaenamised, sildistamised võivad ühes või teises inimgrupis tekitada ebakindlust ja soovimatust oma riigile pühenduda, eriti kui need tulevad valitsusest või väga kõrgetel positsioonidel olevate inimeste suust. Ja teine asi on see, et see vägivald võib ka laieneda n-ö olmetasandile. Ma kindlasti ei taha siduda eksisteerivaid näiteid, aga me teame, et sel aastal on vägivaldseid surmasid olnud kõvasti rohkem kui eelnevatel aastatel. See ei pruugi, aga võib olla märk sellest, et inimesed on närvilisemad ja elavad ennast vääralt välja. Kas te olete täheldanud pingete kasvu n-ö väekoosseisudes, Eesti Kaitseväes, probleeme isikkoosseisu tasemel, või olete tajunud, et inimesed ei soovi enam nii innukalt panustada Eesti kaitsevõimesse just laias mõttes?

Ma ei ole sellist asja tähele pannud. Aga põhimõtteliselt on teil muidugi õigus, et kõik eestlased, kõik Eesti kodanikud, Eesti elanikud peavad ennast Eestis tundma kindlalt. See garanteerib ka ühtlase ja tugeva kaitsevõime. Ma meenutan, et esiteks on meil reservarmee, n-ö laial kodanikkonnal põhinev armee. Teiseks, väga oluline on meil Kaitseliit, mis on täiesti vabatahtlik. Nii et selles mõttes on meiepoolsed signaalid meie ühiskonnale erakordselt suure tähtsusega ka riigikaitse tugevuse või riigikaitse meelekindluse tagamisel. Selles on teil vägagi õigus.

Jüri Luik. Vabandust! Jüri Luik vastab, aga küsib Jürgen Ligi. Palun!

Aitäh! Härra Luik! Üks asi on öelda, et valitsuse liikme sõnad meie liitlassuhteid ei murra. Teine asi on rääkida sellest, kas sõnad ja – nagu te ütlesite – valitsuserakonna pidev poliitika liitlassuhteid tugevdab või nõrgestab. Te päriselt ei tahtnud sel teemal peatuda, aga ma siiski küsin üle-eelmise küsimuse üle. Kuhu paigutub Eesti nende sõnade põhjal, mida ütles valitsuse liige suhtumise kohta Euroopa Liitu, ukrainlastesse, seksuaalvähemustesse, välispoliitikasse, Vene-vastastesse sanktsioonidesse ja Putinisse? Ta oli nendes sõnades väga imetlev Putini suhtes, mis on valitsuse liikmete puhul ebatavaline. Ta kritiseeris – teil seda teksti ei ole, aga ta kritiseeris – Vene-vastaste sanktsioonide efektiivsust, mis on tegelikult Eesti huvide vaatepunktist enneolematu. Ja ta tegelikult demoniseeris ühte rahvust, nii nagu teda demoniseeritakse Kremlis, et ukrainlased võtavad venelastelt töö ära ja muud taolist. Sellised väited olid kõik seal intervjuus sees. Öelge sellest tervikust lähtudes: kuhu Eesti selle järgi paigutub geopoliitiliselt? Kas lääneliitlased selle puhul tunnevad rohkem või vähem, et nad kaitsevad omasid?

Aitäh! Ütleme niimoodi, et ma saan ju sada protsenti aru, millest me räägime. Ma ei paigutaks siiski Eestit praegu kuskile mujale, kui ta on senimaani olnud. Aga see intervjuu oli sobimatu – täiesti sobimatu! Ma olen nõus teie seisukohtadega. Üks asi, mis mulle praegu meenus, oli see teema, kas Venemaa meid tegelikult ohustab või ei ohusta. Minu arvates on väga oluline mõista, et kuigi Venemaa ei ohusta meid võib-olla iga päev sõjalise sissetungiga, siis ta on kindlasti meie jaoks sõjaline oht. Meie käsutuses ei ole mingeid andmeid selle kohta, et võiks öelda, et ta on kuidagi selles ohtude nimekirjas, ütleme, ebatõenäoline. Kõik sellised hinnangud on sobimatud. Ja mul on tõesti väga kahju, et siseminister sellise intervjuu andis. Aga ma kordan vastust, mille ma andsin proua Laurile, et see intervjuu ja ka tema eelmised intervjuud ei muuda Eesti üldist rahvusvahelist positsiooni. Aga ei ole kahtlust, et nad mõjuvad Eesti imagole halvasti. Selles ei ole mingit kahtlust.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmisena küsib Riina Sikkut ja talle vastab peaminister Jüri Ratas. Palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Juba mitmendat nädalat küsin valitsemise teemal, sest valitsemise puhul on väga lihtsad põhimõttelised aspektid, mida tuleb silmas pidada, siis on kõigi jaoks lihtsam. Üks näide on otsustamise või otsustusprotsessi läbipaistvus, et otsused oleksid legitiimsed. Täna on siin saalis korduvalt esitatud küsimusi Maaelu Edendamise Sihtasutuses toimunud rahajagamise otsustamise kohta. Aga avalik haldus muutub, areneb. Ja need viimased muutused näiteks puudutavad ka katsetamist või eksperimenteerimist, et aru saada, kas ühes või teises riigis või keskkonnas teatud lahendus töötab. Näiteks me oleme kõik kuulnud kodanikupalga eksperimendist. Samamoodi, kui Eesti soovib rohkem otsedemokraatia poole liikuda ja rahva arvamust teatud küsimustes ka referendumil küsida, siis seda kahtlemata võib teha. Küsimus on nüüd selles, kas on õige hakata katsetama vähemuste õiguste teemal. Ühelt poolt ei luba seda põhiseadus ja teiselt poolt tundub see väga ohtliku eksperimendina. Ilmalik riik on seni ikkagi tuginenud sellele, et avalik ja erasfäär on selgelt lahus. Ilmalik riik ei ütle ette midagi minu usutunnistuse kohta või usuliste talituste kohta, mida ma soovin näiteks läbi viia, ei ütle selle kohta, kuidas ma oma pereelu korraldama pean. Kas sa, Jüri, saad aru, mis vahe on, kui küsida rahva arvamust selle kohta, kas Eesti peaks liituma Euroopa Liiduga, või selle kohta, kuidas oma pereelu korraldada? Mis on nende kahe küsimuse vahe?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt ma tulen selle küsimuse alguse juurde, kus sa mainisid kodanikupalka ja ma ei tea küll, mis põhimõtet sa silmas pidasid, et kuidas suurendada inimeste kindlustunnet ja sotsiaalset turvatunnet ühiskonnas selle kriisi ajal. Mida Eesti on teinud, see on eeskätt teie laudadel olev järgmise aasta eelarve, et selle kriisi ajal Eesti inimestele kindlustunnet anda nii palju, kui võimalik selles keerulises majandus- ja tervishoiukriisis. Eakamatele inimestele oleme ette näinud ja teinud teile, austatud Riigikogu, ettepaneku tõsta erakorraliselt pensione. Oleme näinud ette kindlustunde teadus- ja arendustegevuses, jõudmise 1%-ni, mis kindlasti on väga tugevasti tulevikku vaatav. Ma pean ka oluliseks, et me läheme väga selgelt edasi kaitseinvesteeringutega ja teeme ka siin arenguhüppe.

Nüüd kui küsida pereelu kohta, siis nagu ma juba vastasin ühele teie küsimusele, mina arvan, et see, mida inimesed teevad oma kodus, kuidas nad seal elavad, see on inimeste enda asi ja nad peavad ise seda korraldama. Oluline on minu meelest see, et inimesed elaksid turvaliselt, elaksid kindlustundes, elaksid rõõmsalt, võimalikult õnnelikult ja armastavas ühiskonnas ja armastavas peres.

Rahvahääletuse juurde tulles ma arvan ja ma olen öelnud seda ka varasemalt, et rahvahääletus on olnud selline Keskerakonna, ma ei saa öelda, et lipulaev, aga see on olnud üks väga oluline põhimõte, et viia rahvahääletuse, rahvaalgatuse võimalus põhiseadusesse. Meilt on üle kümne aasta tagasi tulnud mitmeid eelnõusid, milline võiks see nõue olla: umbes 25 000 inimest. Aga kui rääkida sellest rahvahääletusest – ma saan aru, mida te silmas peate –, siis tänases koalitsioonileppes on kokku lepitud viia läbi rahvahääletus küsimusega, kas peaks põhiseaduses fikseerima, et abielu on ainult mehe ja naise vahel. Ma kõigepealt arvan – ma olen seda ka välja öelnud –, et täna on see fikseeritud perekonnaseaduses ja ei ole minu soov hetkel seda perekonnaseadust muuta ühes või teises suunas ning tõsta see norm nüüd põhiseaduse tasandile. Selleks on oma regulatsioon Riigikogus olemas ja kui sellist rahvahääletust läbi viia, siis on vaja vähemalt 61 poolthäält. Ma arvan, et seda võimalust reaalselt täna Riigikogus tegelikult ei ole. Nii et kui küsimus on, kas me midagi muudame selle rahvahääletusega, siis tegelikult perekonnaseadust me ju muuta ei soovi, see jääb samaks. Aga me küsime selle küsimuse abielu kohta, mitte tõstes seda põhiseadustasandile. Nii et eks kogu selles poliitilises kriisis, kus me oleme – vähemalt koalitsiooni mõttes –, ole see ka üks teema, mida me tegelikult oleme arutanud eile ja täna ja usun, et arutame ka edaspidi.

Marko Mihkelson, palun! Oi, vabandust! Enne annan ikkagi sõna Riina Sikkutile täpsustavaks küsimuseks.

Aitäh! Kas ma saan õigesti aru, et ei ole vahet, kas küsida inimeste käest selle kohta, kas Eesti liitub Euroopa Liiduga, või selle kohta, kuidas pereelu korraldada. See, et eraelulised küsimused panna katsetusena otsedemokraatia arendamiseks referendumile, on minu meelest väga riskantne tegevus, selle üle võiks paremini järele mõelda. Saan teie vastusest aru, et te ikkagi seda plaanite teha, et mingis vormis tuleks abielu kohta inimeste käest küsida. Äärmiselt kahetsusväärne!

Aga teine teema, mis täna siin saalis on väga läbivalt kõlanud, on siseministri poolt Deutsche Wellele antud intervjuu. Jah, me loeme kõik põhiseaduse kommenteeritud väljaannet, mõni proovib pühakirjast aru saada, neid tõlgendatakse nii- ja teistpidi. Minu meelest siseministri intervjuu puhul ei ole mõtet keskenduda ei käändelõppudele, sõnadele ega konkreetsetele lausetele. Kogu see intervjuu tervikuna on valitsuse liikme kohta äärmiselt rumal, vastuolus Eesti seniste ametlike seisukohtadega nii välis- kui julgeolekupoliitikas, annab vastakaid signaale, on sobimatu. Tegelikult ei ole mõtet siin sellist kultuuriteoreetilist või tekstianalüüsi selle intervjuu kohta teha. Lause, mille kohta siin ei ole küsitud ja mis mind üllatas, on aga see, et Mart Helme kinnitas oma intervjuus, et ta ei ole interneti vastu. Seda on muidugi hea teada, sest kui digiriik Eesti valitsuses oleks minister, kes on ka interneti vastu – ma ei tea, kas me selle üle elaksime. Sellises olukorras, kui minister on andnud täiesti sobimatu intervjuu – seda ei olegi mõtet detailides analüüsida –, kuidas sa näed, et valitsus saab temaga veel jätkata?

Aitäh! Kõigepealt, kas küsida Eesti liitumise kohta Euroopa Liiduga või küsida perekonnaalaseid või väga isiklikke küsimusi – kas sellel on vahet? On, loomulikult on vahe. Üks oli meie väga põhimõtteline suund, mis sai võetud 1990. aastate alguses ja keskpaigas. See oli tugev integreerumine rahvusvaheliste ühendustega, see oli tugev integreerumine – või, ütleme, selle võimaluse loomine toona – Euroopa Liidu ja NATO-ga ja ma arvan, et see oli sada protsenti õige tee. Tänasel hetkel me võime öelda, et see on olnud Eestile majanduslikult kõige edukam periood, kui me oleme kuulunud Euroopa Liitu, aga ma arvan, et ka NATO-sse, mis on andnud kindlustunde igas mõttes. Nii et see on olnud õige suund, õige otsus ja aitäh kõigile Eesti inimestele, sh ka nendele inimestele, kes toona seda asja ette valmistasid.

Nüüd see, et te ütlete, et teil on väga kahju, kui rahvahääletus tuleb. Ma ütlen veel kord, et see on ju kindlasti ka üks selle kriisi osa. Ma vastasin ka härra Ossinovski küsimusele, et minu meelest on hästi oluline selles debatis teha kõik selleks, et debatt oleks sisuline, et see ei oleks diskrimineeriv, et see ei õhutaks vaenu. Ja me teeme kõik selleks, et need debatid oleks demokraatlikule ühiskonnale kohased. Minu meelest see on väga tähtis. Igal juhul on oluline, et mingisuguseid homofoobseid märkusi, ütlusi, sõnakasutust me selles debatis ei kasuta. See on oluline.

Kui te räägite sellest intervjuust, siis selle intervjuu kohta on mõned teie ametikaaslased soovinud siin täna küsida punktuaalselt. Ja seda ei saa neile ette heita. See interneti nali, mille üle te ironiseerisite ... Aga kui küsida, kas minister peale seda intervjuud on valitsuse liige või ei ole valitsuse liige või mis sellest olukorrast täna saab, siis ma vastasin infotunni esimese tunni jooksul, et tegelikult me oleme täna väga tõsises kriisis. Muidu ei oleks ju sündmused nende viimase nelja-viie päeva jooksul arenenud sinnamaani, kuhu nad on tänaseks välja jõudnud. Kui oleks olnud tavaline intervjuu, poleks keegi reageerinud, poleks probleemi olnud.

Minu reaktsioon oli reedel kohe, kui ma seda esimest korda lugesin, olles siis veel ülemkogult tulnuna Brüsselis, et ma kuidagi ei saa nõustuda nende põhimõtetega. Tõsi, siseminister on nüüd oma sõnades ja uutes intervjuudes seda pehmendanud ja öelnud, et see on olnud valestimõistmine ja nii edasi. Aga hoolimata sellest, see oli algne intervjuu, need olid algsed sõnad, see oli konkreetne tegu, ja selles osas me oleme täna jõudnud koalitsioonis keerulisse olukorda: kelle jaoks see on probleem ja kelle jaoks see on võib-olla võimalus ja positiivne samm. Tänane seis on tõesti keeruline.

Marko Mihkelson, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Läheme teema juurde tagasi. Kolm korda olen küsinud, küsin ka neljandat korda, aga lisan sellele küsimusele veel ühe eelloo, mis puudutab Eesti tegevust rahvusvaheliselt inimõiguste kaitsel, sõnade ja tegude kokkulangevust. Kui hea kolleeg Jürgen Ligi küsis kaitseministrilt, kuhu me ikkagi asetume praegu selliste väljaütlemistega, siis samamoodi võiks ju küsida, kuhu asetub Eesti sellega, et me valitsuse tasandil oleme andnud suursaadikutele soovituse mitte ühineda avaldustega, milles kaitstakse vähemusi eri riikides, sh antud juhul Poolas. Ma vaatan, et ühinenud on 50 riiki ja rahvusvahelist organisatsiooni, ühinejate hulgas on Ameerika Ühendriigid, enamik NATO liikmesriike, enamik Euroopa Liidu liikmesriike, aga ühinenud ei ole näiteks Eesti ja Venemaa. Kas teile ei tundu, et meie kuuluvus kuhugi n-ö kaldub? Aga mu konkreetne küsimus on ikkagi endine. Kuna te kolmel korral jätsite küsimusele vastamata, siis mul on tunne, et te vist ei tea selle sammu üksikasju. Ma tuletan lihtsalt meelde, et eelmise aasta mais andis välisminister suursaadikutele korralduse mitte ühineda avaldustega, mis puudutavad LGBT vähemusi, sh avaldusega, mis tehti Poolas eelmisel aastal ja sellel aastal. See kehtib ka praegu. Minul on küsimus: kas teil on välisministriga täpselt sama arusaamine, seisukoht? Kas see on valitsuse seisukoht või on teil välisministriga erinevad arusaamised?

Aitäh teile! Ma arvan, et nagu öeldud, juhindutakse põhimõttest, et perekonnaseisu küsimused on isikutevahelised ja selgelt riigisisesed küsimused, kuhu teistel riikidel pole kohane sekkuda mis tahes moel. Ma olen nõus ka sellega, et igal inimesel on õigusriigis voli osaleda erinevatel rahvakogunemistel või miitingutel. Aga jah, eraldi küsimus on see, kas seal osaletakse Eesti riigi nimel või mitte. Nii et kedagi kindlasti ei saa isiklikult kuskilt rahvakogunemiselt või miitingult eemale tõugata või eemal hoida. Aitäh teile!

Aitäh!

Meil on vähem kui kaks minutit. Ma ei tea, kas me jõuame selle aja jooksul küsimuse ja vastuse teha, aga proovime. Jürgen Ligi, palun! Meil peab jääma saalikutsungiks ka aega.

Aitäh! See on väljaspool päevakorda küll, aga ma siiski küsin. Härra Aller! Mida te sellega mõtlesite, et kui põllumehed olid juba aastal 2018 tööjõupuuduses, siis see tõestab, et nad sel aastal selles ei ole? Et järelikult ei ole probleem tööjõupuuduses? Ja mida te mõtlesite sellega, et kui nad on reaalselt hektarite viisi pidanud põlde maha kandma, mida sel aastal oli kindlasti ulatuslikumalt kui eelmine aasta, siis järelikult ei ole kuidagi valitsuse keelud seotud nende majandustegevusega. Seletage see loogika ära, palun!

Aitäh! Oli küll Urmas Kruuse küsimus, aga noh, läheme sellega edasi. Loogika on selles, et kui me midagi hakkame kompenseerima, siis me saame kompenseerida, kui mingid tulemused vähenevad. Meie lähtusime käibest. Maasikakasvatuse ettevõtete käibenumbrid, mis on reaalsed, maksuameti kaudu antavad käibenumbrid, selgusid 2019. ja 2020. aasta võrdluses, kus võrreldi esimest kolme kvartalit ja võrreldi eraldi ainult kolmandat kvartalit. Sealt tulenebki see loogika. Me saame võrrelda asju, me ei saa võrrelda hektareid. Hektarid muutuvad, üks aasta pannakse rohkem maasikaid maha, teine aasta võetakse rohkem üles. Ma ei ole kunagi öelnud seda, et maasikakasvatuses ei jäänud maasikaid korjamata, ei jäänud maha. Loomulikult jäi! 2018. aasta uuringu põhjal leiti, et toidukao üks osa tekib korjel, ja korje puhul on maasikate kadu 20%. Võib ka tekkida hilisemalt kahjusid taimekahjurite ja taimehaiguste tõttu. Ja tänavune aasta oli selles suhtes eriline, et oli palju taimehaigusi.

Aitäh! Kahjuks on aeg läbi. Ma väga vabandan Urmas Kruuse ees, et ma kogemata andsin võimaluse Jürgen Ligile. Ma luban, et järgmine nädal, kui te küsite, siis ma seisan juhatuses selle eest, et teie küsimus saaks kuskile ettepoole. Aga kahjuks on aeg läbi. Ma tänan kõiki küsijaid, tänan kõiki vastajaid. Infotund on läbi.