Austatud Riigikogu! Infotund. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
56 Riigikogu liiget registreeris ennast infotunnis osalejaks.
Infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski, kes on täna peaministri ülesannetes, sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna ning haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi. Eile avaldas üheksa Riigikogu liiget soovi küsimust esitada. Arvestades seda, annan iga teema arutelul võimaluse esitada ühe lisaküsimuse.

Esimene küsija on Jaak Madison, küsimus on tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovskile peaministri ülesannetes.

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Austatud minister! Paar päeva tagasi küsisime peaminister Taavi Rõivase käest prognoosi, kui palju on plaanitud vastu võtta isikuid perekondade taasühinemise programmi kaudu. Teatavasti on Eesti andnud lubaduse võtta kahe aasta jooksul vastu 550 isikut, kuid sinna hulka ei ole arvestatud neid, kes tulevad perekondade taasühinemise kaudu. Kuna arvatavasti olete teie selles küsimuses kompetentsem kui peaminister, siis ma usun, et teil on olemas mingitki laadi prognoos või hinnang, kui palju inimesi võib selle programmi raames siia järele tulla.

Aitäh! Lugupeetud Riigikogu! Eraldiseisvat programmi, nii nagu küsimuses oli sõnastatud, pagulasperede taasühinemiseks ei ole. Üldine põhimõte on, et pagulaste vastuvõtmisel eelistame peresid või üksikemasid koos lastega ehk neid, kellel on lihtsam kohaneda. See küsimus, millele te viitate, lähtub laiematest rahvusvahelistest kokkulepetest perede taasühinemise kohta. See ei puuduta spetsiifiliselt pagulasi, vaid kõiki inimesi, kes saavad Eestis elamisloa. Perede taasühinemise rahvusvaheliste konventsioonide kohaselt on lihtsustatud korras tõepoolest võimalik teatud lähisugulasi järele või kaasa tuua. Oluline on, et perekonna taasühinemise lubamise otsuse teeb Politsei- ja Piirivalveamet. Ta teeb seda iga kord eraldi, hinnates selle vajadust. Automaatselt lähisugulasi riiki kaasa võtta ei saa. Kui rääkida reeglitest, siis pagulase pereliikmeks loetakse seaduse kohaselt tema abikaasa ning vallaline ja alaealine laps. See tähendab, et täisealise pagulase pereliikmeks ei loeta õdesid, vendi ega vanemaid. Kindlasti ei ole seda riski, et suur suguselts pagulasega kaasa tuleks. Tulla saavad tõesti kõige lähemad sugulased, mõni üksik inimene.

Jaak Madison, täpsustav küsimus.

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Austatud minister! Me küsisime konkreetselt prognoositavat arvu. Kas te tahate praegu väita, et Eesti valitsusel puudub prognoos, kui palju võib vastuvõetud pagulastele tulla lisaks lähisugulasi? Kas see arv on olemas või seda ei ole? See on väga lihtne küsimus. Teine asi, mis puudutab Eesti eelistust, naised ja lapsed, siis kas see ei ole mitte diskrimineerimine? Teatud inimeste hinnangul oli diskrimineerimine see, kui üks valitsusliige ütles paar kuud tagasi, et me eelistame Süüria kristlasi. Tänaseks päevaks on välja tulnud, et see oleks diskrimineerimine, kui me hakkaksime tegema eelistusi religiooni alusel. Me peame vastu võtma kõiki. Kas siin ei või tekkida vastuolu sama seisukohaga? Äkki on see meeste diskrimineerimine? Võib-olla saate täpsustada, kas see on diskrimineerimine või ei ole. Loomulikult huvitab mind ka see, kas teil on olemas prognoos, kui palju neid alaealisi lapsi või abikaasasid võib neile 550 inimesele kahe aasta jooksul järele tulla.

Aitäh! Alustan küsimuse lõpust. Tõepoolest, valitsus on otsustanud, et pagulaste menetlemise protseduuri meeskond hindab võimalike Eestisse tulevate pagulaste tausta. Üheks oluliseks kriteeriumiks on konkreetsete inimeste valmisolek ja ka eeldused Eesti ühiskonda sulanduda. Meie hinnangul on sellest tulenevalt mõistlik, kui siia tulevad terved pagulasperekonnad või kui näiteks pereisa ei ole, on ainult üksikema ja laps, siis laps tuleb vanemaga koos. See erineb teisest võimalikust strateegiast, et võetakse vastu ainult üksikud lapsed, kes hiljem muutuksid täiesti riigi ülalpeetavateks. See meie eelistus ei ole.
Teie esimene küsimus puudutas seda, kas valitsusel on olemas konkreetne prognoos, mitu pereliiget võiks koos vastuvõetud pagulastega Eestisse lähiaastatel elama tulla. Sellist prognoosi meil ei ole ega saagi olla, kuna, nagu ma ütlesin, iga otsus on individuaalne, kaalutakse mitmeid asjaolusid, nii vastavust seadusele kui ka seda, kas pereliikmete taasühinemine on konventsioonide mõttega kooskõlas. Tulenevalt sellest, et me eelistame terveid perekondi, võib pereliikmete taasühinemise kohta öelda, et lisanduvate inimeste hulk on üsna väike, kuna me eelistame perekondi, mille kõik liikmed juba on koos, ehk perede taasühinemise konventsioonidest tulenevalt ei ole veel kellegi tulemine nende perekondade juurde vajalik.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra Riigikogu esimees! Härra minister! Teatavasti võib sõltuvalt päritoluriigi traditsioonidest ja seadustest mõnel tegelasel olla ka rohkem kui üks seaduslik abikaasa. Kas on mingeid reegleid, kuidas sellist juhtumit menetletakse? Ma olen kuulnud, et siis peab ta valima ühe abikaasa, kelle ta kaasa võtab, teise jätab maha ja selle inimese saatus saab olema väga kurb. Kui me eelistame perekondi ja keegi tuleb näiteks kahe seadusliku abikaasaga siia, siis kas kõik need abielud jäävad kehtima? Kuidas seda asja menetletakse?

Aitäh! Pean tunnistama, et ma ei ole rahvusvahelise perekonnaõiguse spetsialist. Siseminister oskab kindlasti täpsemalt vastata nendele küsimustele, kuidas Eesti riik rahvusvahelisi, ütleme, eripraktikaid menetleb. Üldine loogika Eestis on see, et inimesel on üks seaduslik abikaasa ja rahvusvahelise kokkuleppe kohaselt toimub abikaasade taasühinemine lihtsustatud korras, võrreldes kõikide teiste sugulaste või muude inimestega. Aga kuidas konkreetsed juriidilised mured lahendatakse, sellele ma täna kahjuks vastata ei oska. Sellele oskab kindlasti vastust anda siseminister.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on haridus- ja teadusminister Jürgen Ligile. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister Ligi! Eile te tutvustasite rahanduskomisjonis järgmise aasta riigieelarve hariduse osa. Teie ettekandest võib teha kokkuvõtte, et hariduskulude osakaal eelarves on vähenenud, teaduskulud on langustrendis ja eesmärkide täitmine haridusvallas nõuab loobumisi. On raske väita, et haridus ja teadus on eelarve prioriteedid, kui riigieelarve summaarselt kasvab 4,4%, aga Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve väheneb 2,9%. Kust tuleb valitsuskoalitsiooni lubatud õpetajate palga kasv ja kui suur on järgmisel aastal õpetajate alampalk?

Aitäh! Suured strateegilised numbrid teevad ka mulle muret, kui mitte öelda, et need teevad mu õnnetuks. Aga väga suur ootamatus see tendents ei ole. Ka eelmised haridusministrid teadsid, et olemasolevate mudelite ja lõppevate projektide tõttu kipub kulude osakaalu trend minema allapoole. Kahjuks on see trend olnud märksa halvem, kui olnuks võimalik. Eelarvevaidluste ajal olen ma seda korduvalt esile toonud valitsuskoalitsioonis, eile tegin seda mõneti ka rahanduskomisjonis. Ma arvan, et me peaksime järgmise aasta riigi eelarvestrateegias selle trendi murdma. Kohti, kuhu hariduses ja teaduses raha kulutada, ja mõistlikult kulutada, jätkub.
Kust tuleb õpetajate palga tõus? Eelkõige on see alati toimunud süsteemi sisemise parandamise abil. Sellel teemal on ka valitsusele esitatud kaks eelnõu, mis olukorda natuke leevendavad. Kolmas rahaallikas on lisaraha. Vahepeal on siis need sisemised säästud, mis tulenevad koolivõrgu parandamisest ja optimeerimisest. Mina palganumbrit öelda ei saa, sest ma ei tea veel, mida otsustab Riigikogu, kui ma nende eelnõudega siia tulen. Aga ma saan öelda teile, mis on nende hind, niipea, kui need otsused on valitsuses ära tehtud.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eelmise aasta 28. oktoobril jõustus Riigikohtu otsus, mille kohaselt on nii, et kui riik kohustab kohalikku omavalitsust erakoole rahastama, siis peab ta ka ise osalema erakoolide tegevuskulude katmises. Selle asemel, et kohustust täita, on teil kavas leida lisaraha sel kombel, et jätta erakoolid üldse tegevustoetusest ilma. Sellega on plaanis juba järgmisel aastal, 2016, hoida kokku vähemalt 6,3 miljonit eurot. See muudatus puudutab vähemalt 6000 erisuunitlusega erakoolis õppivat last. Kas te oskate öelda, mis nendest lastest ja koolidest peale rahastuse äralangemist saab?

Aitäh! Mitte kellelgi pole kohustust ja kellelegi ei saa panna kohustust rahastada eraalgatust. See on alati kaalutlusotsus. Sellel teemal on riik kaalutlenud omamoodi ja kaalutleda peab saama ka omavalitsus. Lõpptulemus on kahtlemata, et omavalitsused valdavalt – Tallinn on siin suur erand olnud, st ka Tallinna erakoolivõrk ei ole saanud sellele rahale loota – toetavad oma erakoole ja neis õppivaid lapsi. Aga süsteem loomulikult ei ole jätkusuutlik sellisena, et riik maksab erakoolidele, kelle kohustused on märksa väiksemad ja õigused märksa suuremad, poolteist korda rohkem toetust õpilase kohta, kui ta maksab munitsipaalkoolidele. Seda võimalust, et see süsteem jätkub, ei ole. Õpetajate palga koha pealt rääkides ütlen, et need asjad on kahtlemata hariduse eelarves seotud, kui Riigikogu ei toeta seda seadusmuudatust, siis see puudutab üle 3% õpetajate palgafondist.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Ma tulen komisjoni eilse istungi juurde tagasi. Seal selgus üllatav fakt, et riigieelarvesse on planeeritud raha, mida pole seadustatud, olgu selleks siis kohalikelt omavalitsustelt investeeringukomponendi äravõtmine (circa 2,3 miljonit eurot) või erakoolide tegevustoetuse kaotamine, mida kokku on umbes 8,7 miljonit eurot ehk 4% õpetajate palga eeldatavast tõusust. Kuidas on võimalik, et eelarvesse planeeritakse tulud, mida pole seadusega kinnitatud? Kas te olete kindel, et koalitsioonipartnerid toetavad teid selles tegevuses? Kust ikkagi tuleb õpetajate palga tõus 120%-ni Eesti keskmisest palgast, kui järgmisel aastal on tegemist isegi sellega, et Eesti keskmist taset säilitada? Kas te oskate, härra minister, seda kommenteerida?

Ma kõigest ei saanud aru, mis te ütlesite selle kohta, et ei ole eelarves või kuskil sees. Seadusi ikka muudetakse. Ma loodan tõesti, et koalitsioonikaaslased ja ka erakonnakaaslased toetavad mind. Muidu pean ma ütlema, et nad on andnud katteta lubadusi ega järgi oma prioriteete. Igal juhul on peamine palgatõusu ja üldse vaimuvarasse investeerimise allikas haridussüsteemi optimeerimine. See on olnud pikaajaline hoiak. Mina rahandusministrina olen ka seda järginud, et hariduse jaoks olemasolevat raha suunata vähem betooni ja rohkem ajudesse. Loomulikult tuleb optimeerida ka rahastussüsteemi. Mõlemad eelnõud seda printsiipi järgivad, nad muudavad haridussüsteemi kokkuvõttes tugevamaks ja hariduse paremaks. Siin ei ole tegelikult sisulisi erimeelsusi koalitsioonis olnud.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on sotsiaalkaitseminister Margus Tsahknale. Monika Haukanõmm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Aastapäevad tagasi võeti vaatamata suurele vastuseisule vastu töövõimetoetuse seaduse eelnõu, mida me nüüd 60% ulatuses muudame. Eelnõu suurim kriitika seisnes selles, et puuduvad töötamist toetavad või seda soodustavad teenused. Tänaseks on meil Riigikogus sel teemal neli seaduseelnõu, sh sotsiaalhoolekande seaduse uus terviktekst, mis on leebelt öeldes pettumust valmistav. Õiguskantsler on kahel kooskõlastusringil juhtinud ministeeriumi tähelepanu sellele, et võrreldes kehtiva seadusega halveneb oluliselt puudega inimeste õigus saada teatud teenuseid, näiteks viipekeele tõlkimise teenust, mida ei ole uues seaduses üldse enam nimetatud, või invatransporditeenust. Tegelikult ei ole sotsiaaltransport sama, mis on invatransport, see on oluliselt kitsamalt sõnastatud. Kuidas te seda põhjendate? Miks ikkagi on olukord selline, et uus seadus on õigusi kitsendav?

Aitäh, hea küsija! Tõepoolest, töövõimetoetuse seadus, mis suure debati tulemusena vastu võeti, on nüüd uuesti Riigikogus menetlusel ja samamoodi ka sotsiaalhoolekande seadus. Peamine eesmärk on muuta seda, mille kohta oli kõige rohkem kriitikat ja mis põhjustas vastuseisu, ehk me suurendame kohalike omavalitsuste võimekust osutada sotsiaalhoolekandeteenuseid. Sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu seisis aastaid Sotsiaalministeeriumis, kust seda kuidagimoodi välja ei saanud. Ma pean selle valitsuse väga suureks töövõiduks, et see eelnõu on tulnud nüüd Riigikogus arutlusele. Väga tähtis on põhimõte, mis on selles seaduses konkreetselt kirjas, et ükspuha, millises omavalitsuses elab inimene, kes vajab sotsiaalhoolekandeteenuseid, ta peab neid saama üle Eesti, kõikides omavalitsustes. Me kehtestame erinevate teenuste miinimumnõuded. Need teenused peavad olema kättesaadavad, ükspuha, millises omavalitsuses inimene elab. Selle eesmärk on tagada teenuste ühtlane kvaliteet ja kättesaadavus üle Eesti. Vajakajäämised selles põhjustasid ka puudega ja erivajadusega inimeste organisatsioonide kõige suuremat kriitikat töövõimereformi rakendamise kohta.
Mis puudutab töövõimereformi ennast, siis muutus ongi selles, et me alustame töötukassa ja Sotsiaalkindlustusameti teenustega. On üles loetud, mis on transporditeenus jne. Nendega alustatakse 1. jaanuaril 2016. Töövõimereformi rakendamisega seonduvate, n-ö hindamisest tulenevate tegevustega nende inimeste jaoks, kes on uued süsteemi tulijad, alustatakse 1. juulist 2016. Me oleme saanud pool aastat võitu. Mina hindan, et kui Riigikogu menetleb need seaduseelnõud ära, siis puudega inimeste olukord paraneb.

Aitäh! Monika Haukanõmm, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Jah, kõik see on õige, mida te rääkisite, aga te ei vastanud minu küsimusele, mis kaalutlustel või mis analüüsile tuginedes on ikkagi seadusest kadunud näiteks kohaliku omavalitsuse kohustus osutada viipekeele tõlkimise teenust. Seda ei ole nende üheksa teenuse hulgas, mida seadus reguleerib. Loomulikult võib öelda, et kohalik omavalitsus peab osutama seda teenust, mida inimene vajab. Praegu on see ikkagi selgelt omavalitsuse kohustusena kirjas, aga nüüd on see jäetud vabaks. Sellega ei saa kurdid kuidagi nõus olla. Muidugi tunnustan ma, et see eelnõu on jõudnud Riigikokku. Kuigi te olete pannud Riigikogu väga raskesse olukorda, sest eelnõu jõuab siia oktoobris, aga te eeldate, et seadus hakkaks kehtima juba 1. jaanuarist, mis ei ole väga realistlik.

Aitäh, hea küsija! Riigikogu peabki tööd tegema, aga eks töötempo määrab Riigikogu ise. Mul on hea meel, et sotsiaalkomisjonil on praegu väga palju tööd teha, et valitsusest on tulnud eelnõud väga olulistes ja põhimõttelistes küsimustes. Ma kordan üle selle põhimõtte, mis on kirjas sotsiaalhoolekande seaduses, mille eelnõu on nüüd Riigikogus menetluses. Nimelt, esimest korda me kehtestame konkreetsete teenuste miinimumnõuded – see on arusaadav –, aga see ei vabasta kohalikke omavalitsusi osutamast neid teenuseid, mida vajavad inimesed, kes seal piirkonnas elavad. See ei ole üldse teisiti ette nähtud ja omavalitsused seda ka teavad. Probleem on praegu ju see, et omavalitsustele on antud üldine delegatsioon ja kohustus osutada sotsiaalhoolekandeteenuseid, aga seda ettekirjutust, millistele kvaliteedinõuetele need peaksid kas või miinimumtasemel vastama, ei ole. Nüüd ongi tehtud pikk samm edasi. Kui me vaatame sedasama töövõimereformi, mille suhtes olen ma ka ise kriitiline olnud, just nimelt rakenduse poole pealt, siis on väga tähtis jälgida, mis teenuseid hakkavad pakkuma töötukassa ja Sotsiaalkindlustusamet 1. jaanuarist 2016. Need on konkreetsed mastaapsed teenused. Siin on väga pikk loetelu, mis teenuseid hakkavad inimesed saama 1. jaanuarist 2016, ka need inimesed, kes on osalenud n-ö vanas süsteemis. Ma pean oluliseks võiduks, et me alustame eelkõige inimeste enda huvides nendest teenustest. Kui me suudame selles tempos rakendada sotsiaalhoolekande seaduse miinimumstandardid ehk anda omavalitsustele ülesande tagada kas või miinimumtasemel vajalikud teenused, siis on see suur samm edasi.

Tore, et ka minister on töömeeleolus. Lõpetame selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovskile peaministri ülesannetes. Arno Sild, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Alustan sellega, et Gorbatšovi-aegne suur alkoholitarbimise piiramise poliitika, nagu vanem põlvkond teab, lendas tegelikult uperkuuti. Põhiliselt oli asi ilmselt selles, et see toimus kampaania korras. Aga nüüd väike repliik selle kohta, et venelased on meist mõnes asjas isegi natuke ette jõudnud: Venemaa bensiinijaamades on juba mitu aega alkoholimüük keelatud olnud. Kuid tuleme nüüd oma asjade juurde. Kuidas on mõeldud alkoholitarbimise piiramise kampaanias tagada suurtele kaubanduskettidele ja väikestele kauplustele võrdne võimalus edasi eksisteerida, kui need piirangud ellu viiakse?

Suur tänu! Alkoholitarbimisega on Eestis tõsine mure. Eestis juuakse liiga palju. Sellest tulenevad nii isiklik tervisekahju kui ka laiem sotsiaalne kahju, mis on erakordselt suured. Otseseid tervishoiukulusid võib arvutada umbes 40 miljoni euro jagu aastas. Kaudne ühiskondlik kahju on liiklusõnnetused, uppumised, tulesurmad, perevägivald jne. Need faktid on üldiselt kõigile hästi teada. Alkoholipoliitika karmistamine selles olukorras ei ole isegi mitte riigi vabadus, vaid moraalne kohustus, selleks et neid kahjusid vähendada. Üldiselt on kolme tüüpi piiranguid, mis selles olukorras töötavad. Üks on hinna tõstmine aktsiisipoliitika abil, teine on reklaami piiramine ning kolmas on müügitingimuste karmistamine ja müügivõimaluste piiramine.
Teie küsimus puudutas just nimelt viimast nendest. Tõepoolest tuleks kooskõlastusringil oleva eelnõu kohaselt alates 2017. aastast alkohol paigutada kauplustes teistest kaupadest eraldi ja alates 2018. aastast tuleks suurtes poodides eraldada alkohol läbipaistmatu seinaga. Kui väikestest poodidest rääkida, siis on selge, et läbipaistmatut seina pisikesse maapoodi ehitada ei ole realistlik, seal pole selleks lihtsalt ruumi. Me oleme leidnud sellise lahenduse, et väiksemates poodides, kus inimesed ise kaupa korvi ei lao, vaid küsivad seda müüja käest, peaks olema kohustus paigutada kogu alkohol leti taha. Piirangu sisu oleks see, et enam ei oleks õllekapid limonaadikappide kõrval, vaid alkohol oleks leti taga. Seina seal ehitama aga ei peaks. Nii et poodide töö nendes piirkondades märkimisväärselt häiritud ei oleks.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Ma pean ütlema, et mulle isiklikult ja ka Keskerakonna fraktsioonile on alkoholipoliitika karmistamise algatused väga sümpaatsed. Ma olen teiega nõus ka selles, mida te väitsite Vikerraadio saates, et kui me tahame jõuda kuue liitrini inimese kohta, nagu WHO on ette kirjutanud, siis nendest meetmetest isegi ei piisa, aga me läheme samm-sammult edasi ja teeme kõigepealt just need asjad ära. Praegu on need eelnõud kooskõlastusringil. Ma tunnen kõige rohkem muret teie koalitsioonipartneri Reformierakonna ministrite võimaliku kooskõlastamise või mittekooskõlastamise pärast. Ma olen kuulnud argumenti, et see on suur ettevõtlusvabaduse piiramine, ja surnuks joomist on peetud justkui üheks põhivabaduseks. Kuidas see kooskõlastusring on siiamaani läinud? Kes ministritest on kooskõlastuse andnud, kes veel mitte? Millal võiksid jõuda teie algatused parlamendi ette, et ka parlament saaks hakata neid küsimusi vaagima?

Suur tänu! Kooskõlastusring, mälu järgi ütlen, kestab 9. novembrini. Peale teiste ministeeriumide avaldavad kindlasti oma arvamust ka arvukad huvigrupid. Ma olen üsna veendunud, et nii alkoholitootjad kui ka reklaami- ja teleinimesed oma arvamuse esitavad. Kindlasti teevad ettepanekuid ka tervisekaitsega tegelevad huvirühmad. Seejärel, nagu ikka, arutame need ettepanekud huvirühmadega läbi ja vajaduse korral korrigeerime eelnõu. Mina küll usun, et see eelnõu on üsna hea kompromiss, sest see põhineb alkoholipoliitika rohelisel raamatul, mida mitu aastat ette valmistati. Sellesse töösse olid kaasatud kõik huvirühmad, sh alkoholitootjad. Roheline raamat kinnitati Vabariigi Valitsuses veebruaris 2014 ning selle alusel on nüüd eelnõu välja pakutud. Nii et enamik neist vaidlustest on juba ära peetud. Kindlasti oleks ka minu isiklik soov mõneski kohas teha regulatsiooni veel karmimaks, kui on pakutud, aga me mõistame, et tegemist on teatud tasakaalukohaga, mis on nüüdseks leitud. Selles kontekstis väga suuri põhimõttelisi vaidlusi pikalt edasi pidada mina enam vajalikuks ei pea. See ei tähenda muidugi seda, et alkoholitootjad ei ütleks, et nendega pole asja arutatud või et nad on nende piirangute vastu. Ma saan nendest täiesti aru. Loomulikult mõjutavad need piirangud nende ärikasumit ja selles kontekstis on vastuseis arusaadav, aga ühiskonna ja riigi huvid on siin igal juhul tähtsamad. Minu soov oleks jõuda selle eelnõuga Vabariigi Valitsusse selle aasta lõpuks, et Riigikogu saaks järgmise aasta esimestel kuudel asuda seda menetlema.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on sotsiaalkaitseminister Margus Tsahknale. Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud Margus Tsahkna! Kuna te ei ole tervishoiuminister, siis ma pidasin küsimust formuleerides silmas puudega ja osalise töövõimega inimeste tervist toetavaid teenuseid ja ka neid suuri puudujääke, mida me siin näeme. Me oleme kaks aastat rääkinud, et töövõimereformi õnnestumiseks on meil vaja kohalikele omavalitsustele kehtestada ühtsed teenuste standardid. Neid on ka tehtud ja nüüd on see eelnõu siin meie ees. Samal ajal näeme me, et see eelnõu ei pane mitte midagi paika, on üldsõnaline, seal ei ole mingeid regulatsioone. Kui me vaatame eri valdasid, võrdleme näiteks Kihnut ja Meeksit Tallinna või Tartuga, siis näeme, et omavalitsuste võimekus on ju väga-väga erinev, erineb kas või see, kui palju võetakse teenuste eest tasu. Öeldakse, et raha ei tohi olla takistuseks. Aga kes ütleb, kui palju tasu võetakse? Omavalitsus kehtestab selle. Mida siis seadus paika paneb?

Küsimus, palun!

Kas te tõesti leiate, et need teenuste standardid on piisavad?

Aitäh, hea küsija! Kuidagi väga rahulik on siin saalis täna. Kui oleks ainult minu teha, siis oleksid need teenuste standardid ehk nõuded kindlasti kõrgemad, tõepoolest. Te olete ise seaduseelnõu lugenud, see on täiesti avalikult kättesaadav. Need on miinimumnõuded, mida me esitame. Aga meil on ju veel läbirääkimisi omavalitsustega, kes väidavad, et isegi nii palju ei tohiks riik neile ette kirjutada või täpsustada juba olemasolevat abstraktset seadust. Igal juhul on tegu, ma leian, põhimõttelise sammuga edasi. Tähtis on see, et inimesed teaksid, ükspuha millises omavalitsuses nad elavad, et neil on õigus saada standardiga ettenähtud teenuseid kas või miinimummääras. Väga tihti olen ma kuulnud lugusid, et inimesed ei teagi, et neil on nende teenuste nõudmiseks õigus, kuna kõik nad elavad omavalitsuses, ükspuha siis, millises üle Eesti. Ma ei räägi üldse ainult Tallinnast või Tartust, vaid ka teistest omavalitsustest. Omavalitsused peavad teenuseid osutama, see on omavalitsuste ülesanne. Selleks on neile ette nähtud ka vahendid. See teema, ma loodan, saab Riigikogus põhjalikult arutatud ja kindlasti ka seadus vastu võetud, et me saaksime need standardid kehtestada.
Ma pean väga tähtsaks teemaks, mis kaasneb nendesamade nõuete ehk standarditega, seda, et me vähendame perede hoolduskoormust. Me ei tee mitte ainult ettepanekut kehtestada seaduste alusel teenustele nõuded, vaid meil on omavalitsustele ette nähtud ka üle 30 miljoni euro Euroopa fondide raha, et aidata neil sotsiaalhoolekandeteenuseid osutada ja vähendada nende inimeste hoolduskoormust, kes on pidanud koju jääma seetõttu, et nad hooldavad kedagi lähedast inimest. Nii et see on kompleksne lähenemine. Olukord kindlasti paraneb.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Tegelikult pannakse selle seadusega omavalitsustele ka uusi kohustusi. Sellest tulenevalt ei ole näiteks Eesti Linnade Liit seda eelnõu kooskõlastanud. Ma toon näiteks lähisuhtevägivalla ohvrite turvakoduteenuse ja võlanõustamise. Neid kohustusi võiks veel palju ette lugeda. Miks me ei arvesta nende inimestega, kes vahetult nende probleemidega tegelevad? Tallinn on teinud väga palju parandusettepanekuid. Me teame, et sotsiaalhoolekanne on Tallinnas väga heal tasemel, seda on ka puudega inimesed ise öelnud, aga me ei arvesta neid ettepanekuid, mis aitaksid seda kõike paremaks muuta. Samas sekkutakse kohalike omavalitsuste autonoomiasse, reguleerides seaduse tasemel nende töökorraldust. Kuidas te seda olukorda kommenteerite?

Aitäh! Tallinna olukorda kommenteerin ma niimoodi, et kindlasti ei ole Tallinnal probleeme raha kasutamisega. Kaks miljonit eurot läheb propagandamasinasse. Kui on vaja sotsiaalhoolekandeteenuseid osutada, siis on Tallinn tõesti võimekas. Kui on vaja raha juurde, siis on see kindlasti üks koht, kust seda võtta saab. Omavalitsustel jääb aastas sellest rahast, mis on neile ette nähtud hoolekandeteenuste osutamiseks, kasutamata keskeltläbi miljon eurot. Nii on keskmiselt igal aastal. Tekib küsimus, mispärast see raha alles jääb. Minu sõnum on väga selge: me ei tee seadusi omavalitsuste jaoks. Omavalitsuste kohta on kujunenud siin saalis ja poliitilisel tasemel lausa väljend, et kuskil on omavalitsused. Eestis on olemas aga inimesed, kelle jaoks me seadusi teeme. Meil on olemas inimesed, kes elavad nendes omavalitsustes, teevad tööd ja maksavad kõikides omavalitsustes ühesugust tulumaksuprotsenti. Neil on kõikjal üle Eesti õigus saada teenuseid. Selle konkreetse seaduse eesmärk ongi tagada nende teenuste kättesaadavus üle Eesti, kas või miinimumtasemel. See on elementaarne, mida Eesti riik saab teha ja peab tegema oma inimeste jaoks. Vägikaikavedu riik versus omavalitsused küll sugugi ei aita neid inimesi, kes elavad ükspuha millises omavalitsuses, kas Tartus või mõnes teises. See on olnud minu lähtepositsioon.
Mis puudutab lisaülesannete panemist omavalitsustele, siis see ei vasta tõele. Praegu on omavalitsustel väga selge ja konkreetne kohustus tagada sotsiaalhoolekannet vajavatele inimestele need teenused. Probleem on selles, et riik on selle väga abstraktselt sõnastanud. Nüüd me täpsustame seda, see on meie ülesanne. Riik ei ole mingi suvaline organisatsioon, riik on vahendaja maksumaksjate raha kogumise ja teenuste osutamise vahel. Meie ülesanne on tagada inimestele üle Eesti nende teenuste kättesaadavus.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister, te olete tõesti hästi ägedaks läinud. Üks väga oluline teenus, muidugi tervishoiu raamides, on puudega inimeste toetamine abivahendite rentimisel või soetamisel. Kas te saate lubada, et selle aastanumbri sees saavad inimesed seda abi? Millised on need meetmed, mida te kavatsete võtta, et need teenused oleksid hästi kättesaadavad ja paindlikud?

Aitäh! Mul on hea meel, et te küsisite abivahendite kohta. See on olnud aastaid Eesti riigi üks häbiplekke. Kõik inimesed, kes vajavad abivahendeid või kelle lähedased neid vajavad, teavad, et tavaliselt augustis või sügise alguses saab raha otsa ja siis peavad inimesed ootama, kuni riigieelarvest uuesti raha leitakse. Tavaliselt leitakse see raha aasta lõpus, kui hakatakse läbi vaatama riigieelarve n-ö jääke. Ma võin öelda, et ka sellel aastal me tõstame üle kahe miljoni euro abivahendite rahastamise reale ja need inimesed, kes on jäänud praegu ilma abita, seda abi saavad. Aga veelgi tähtsam on see, et 1. jaanuarist 2016 ehk järgmisest aastast jõustub abivahendite rahastamise reform ja selle tulemusena ei tohi enam tekkida selliseid piinlikke olukordi. Me kaotame esiteks ära maakonnapõhise abivahendite hankimise süsteemi ja muudame selle riigikeskseks. On olnud juhtumeid, kus inimesed on pidanud ühest omavalitsusest teise kolima, et abivahendeid saada, kuna naabermaakonnas on selleks raha veel olemas olnud. Teiseks suurendame abivahendite rahastamist. Selle aasta baas oli pisut üle viie miljoni euro – iga kord on midagi juurde leitud –, järgmisel aastal on aga suurusjärgus üheksa miljonit eurot see raha, mis läheb abivahendite hankimiseks. Lisaks saavad täisealised töötavad inimesed pärast töövõimereformi rakendumist Euroopa fondidest ja töötukassast taotleda abivahendeid, mis on neile töötamiseks ja tööle minemiseks vajalikud. Mul on hea meel öelda, et olukord abivahendite hankimisel saab pärast reformi jõustumist 1. jaanuarist 2016 olulise leevenduse ja muutub inimlikumaks.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Küsimus haridus- ja teadusminister Jürgen Ligile. Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Minu küsimus puudutab Teadus- ja Arendusnõukogu tellitud raportit, mida rahvasuus kutsutakse Gunnar Oki raportiks. See valmis augusti lõpus. Nüüd on ilmselt kõikidelt asutustelt ja organisatsioonidelt saabunud arvamused, ettepanekud ja seisukohad. Kuidas Haridus- ja Teadusministeerium selle raporti ning nende arvamuste ja seisukohtadega edasi töötab? Kas on plaanis nende põhjal välja töötada mingi rakenduskava? Kui on, siis millise ajasammuga te liikuma hakkate?

Aitäh! Haridus- ja Teadusministeerium töötab nende asjadega visalt edasi. Oktoobri keskpaigaks oli meile laekunud 36 organisatsiooni arvamus raporti kohta. Iseenesest ei ole raport muidugi mingi asi iseeneses, vaid see on pikaajaliste protsesside ja tähelepanekute tulemusel tellitud asi, mis kinnitab paljusid arvamusi ja valikuid, mis on juba tehtud, aga selles on kaheldamatult ka väga palju vaieldavat. Me kavatseme detsembris pidada veel ühe Teadus- ja Arendusnõukogu koosoleku, kus loodetavasti sõnastatakse ka konkreetsed ettepanekud. Haridusministeerium tegeleb sellega novembri jooksul. Loodame, et saame lõpuks tõhusama haridus-, kõrgharidus- ja teaduskorralduse.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Üks raportis väga selgelt esitatud ettepanekuid, mis tekitas ühiskonnas palju jutuainet ja kõlapinda, oli see, et teadusasutused, kõrgkoolid ning ka rakenduskõrgkoolid tuleks koondada kolme keskuse alla, millest kaks asuksid Tallinnas ja üks Tartus. Eriti valulist reaktsiooni põhjustas ettepanek liita Eesti Keele Instituut Tartu Ülikooliga. Kas Haridus- ja Teadusministeeriumi järgmise aasta investeeringute kava, mille tegelikult kinnitab ilmselt Vabariigi Valitsus, on seotud ka nende asutuste koondamisega?

Aitäh! Otsesidet praegu küll ei anna leida, sest enne on vaja otsused langetada. Aga reaktsioon keeleinstituudi teemal oli valuline täiesti tarbetult, selles mõttes, et keeleinstituut ei kaota sellega väärikust, kui ta on rahvusülikooli keeleinstituut. Kindel on, et tuleb keelepoliitilised funktsioonid ka seaduse tasemel ära fikseerida. Aga akadeemilist kaalu saab Tartu Ülikool küll keeleuuringutele ja tegelikult ka keelepoliitikale juurde anda. See ei tähenda, et meil oleks olemas valmis seisukoht. See valulik reaktsioon on üks asi, mida me kindlasti tunnetame ja arutame. Keeleinimesi peaks julgustama olema aktiivsemad keeleküsimuste avatud aruteludel ja võib-olla peaksid nad vähem muretsema oma asutuse organisatsioonilise vormi pärast.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Nüüd Mart Helme küsimus sotsiaalkaitseminister Margus Tsahknale. Palun!

Lugupeetud eesistuja! Härra minister! Ka tänases infotunnis kuulsime, et Eesti võtab immigrantidena meelsasti vastu perekondi. Samal ajal on üha rohkem ja rohkem iseseisvaid uurijaid ning oma peaga mõtlevaid ja tegutsevaid inimesi tuvastanud, et immigrantide massi Euroopasse toimetamise varjus käib väga intensiivne inimkaubandus. Muu hulgas ostetakse naisi ja lapsi, keda esitletakse oma perekonnaliikmetena. Teema on jõudnud otsapidi ka Euroopa Parlamenti, kus selle on tõstatanud mitmed rahvasaadikud. Kas Eesti Vabariik astub samme, mis aitavad vastuvaidlematult tuvastada, et varjupaigataotlejate seas ei ole libaperekondi? Kas meil on olemas võimekus, poliitiline tahe ja otsustavus vajaduse korral teha DNA-teste, et selgitada, kas tegemist ei ole mitte ostetud ja kuritarvitatavate inimestega, vaid et tegemist on tõepoolest perekondadega?

Aitäh, hea küsija! Tegu on väga tõsise teemaga, mida võib-olla väga palju ei ole käsitletud. Tänaseks päevaks on üle 750 000 inimese tulnud Euroopasse illegaalselt, inimsmugeldajate abil. Aga peale selle, mida me oleme näinud, et neid inimesi tuuakse igasuguste alustega, kas kummipaatidega või nendega, mida iganes leitakse, üle mere siia – see on inimsmugeldamine –, on tekkinud tõepoolest ka inimkaubandus. Kuritegelik maailm kasutab seda kriisi ja nende inimeste häda selleks, et selle pealt teenida.
Mis puutub Eesti võimekusse, siis me oleme täna üks väheseid riike, kui mitte ainuke riik, kes on väga selgelt öelnud, et me ei tee inimeste tausta selgitamise protseduure mitte Eestis, me ei otsusta nendele õigusliku kaitse andmist siin, vaid meie meeskonnad, kus on esindatud kaitsepolitsei, Politsei- ja Piirivalveameti ning Sotsiaalministeeriumi spetsialistid, teevad selle kontrolli ära Itaalias, konkreetselt seal. Eesmärk ongi just nimelt saada kindel informatsioon, et tegu on tõeliste täisperedega, nende dokumendid on korras, need inimesed on legaalselt Euroopasse tulnud ja nad vajavad õiguslikku kaitset, sest neil ei ole võimalik oma koduriiki tagasi minna, kuna nende elu on seal ohus. Sellekohase lepingu oleme Itaaliaga sõlminud. Ka valitsus töötab selle nimel, et need protseduurid oleksid võimalikult selged ja arusaadavad ning kriteeriumid oleksid täidetud. Ma võin öelda, et meie teadmised on tasemel. Eks praktika näitab. Ma loodan, et me suudame seda kõike rakendada.

Mart Helme. Aga palun küsimus esitada ühe minuti jooksul! Kui küsimuse esitamiseks läheb 30 sekundit, siis ka sissejuhatuse jaoks piisab 30 sekundist.

Aitäh! Küsimus on väga lihtne. Kas nende 553 inimese hulka, keda me kavatseme vastu võtta, on arvestatud ka perekonnaliikmed või lähevad nad eri arvestuse alla?

Meie suunis on selge: me tahame saada täisperesid. Kõik need inimesed on arvestatud sellesama kokkuleppe sisse, mis on sõlmitud Euroopa tasemel. Meie meeskond, kes läheb ühte või teise riiki, kontrollibki nende inimeste tausta. Ma tahan rõhutada veel seda, et iga riik, ka Eesti riik, saab ise ainukesena otsustada, kellele ta annab õigusliku kaitse. See on riigi otsus. Kui meil on küsimusi, millele me ei saa vastust, kui me näiteks ei tea, kas mõni inimene või perekond on võimeline aktsepteerima meie kultuuri, meie seaduskorda, kas ta on n-ö turvalise taustaga, ega ta ei tule siia halbade mõtete ja pahade kavatsustega, siis me ei anna sellele inimesele või perele õiguskaitset. See protseduur on ette nähtud ja me seda kindlasti täpsustame. Riigikogus on arutluse all ka välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse eelnõu, mille kohta tuleb teha lisaettepanekuid, et oleks ka seaduse tasemel täpselt paigas, kus ja mis õigusi antakse. Selles mõttes oleme me vähemalt juriidilisel tasemel ja ka oma inimeste kogemuse tasemel hästi ette valmistatud. Iseküsimus on see, mis tingimustes me saame seda tööd kohapeal teha, kes on need inimesed, kes seal laagrites on, kui paljud nendest on tegelikult sõjapõgenikud, kes vajavad kaitset ja abi, ning kui paljud neist on illegaalselt Euroopasse tulnud inimesed. Sellest on väga tähtis aru saada. Nii et Eesti ise otsustab selle üle, kellele me kaitse anname. Meie inimesed teevad tööd, et olla kindlad, et need, kellele me kaitse anname, ei tule Eestisse halbade kavatsustega ja on võimelised siin kas või elementaarsel tasemel kohanema.

Aitäh, Mart Helme! Ja nüüd Jaak Madison.

Austatud minister! Siin kõlas pidevalt, et Eesti otsustab, ise vaatab ja ise teab, mida teeb. Aga tuletan meelde, et Eesti otsustas juunis, et võtab vastu kuni 180 isikut. Eesti ei otsusta mitte midagi, isegi arvu ei suuda me otsustada, sest kvalifitseeritud häälteenamusega pannakse kohustuseks kvoot, kui palju peab inimesi vastu võtma. Niipalju siis meie otsustamisõigusest. Seda ei ole. Te rääkisite, et eestlased lähevad Itaaliasse valima isikute hulgast, kes on legaalselt Euroopasse jõudnud. Sellisel juhul peaks see arv olema null, sest kõik, kes on Euroopasse jõudnud, on illegaalsed piiririkkujad, illegaalsed immigrandid. See, kas nad saavad pagulasstaatuse, kui nad on illegaalselt Euroopasse tulnud, on juba omaette küsimus. Kuid mis on minu küsimus? See on see, miks valitsus toetab inimkaubandust. Te ju mõistate väga hästi, et kõik need sajad tuhanded inimesed on jõudnud Euroopasse illegaalse inimkaubanduse abil. Kui me võtame neid vastu kas või 550, pluss perekonnaliikmed, siis me toetame illegaalset inimkaubandust ja lisame sellele veel tuult tiibadesse. Miks te seda teete?

Esiteks arvan ma, et teil oleks väga hea meel, kui me ei astuks mitte mingeid samme. Kui Euroopa piirid on avatud, siis on seda retoorikat palju parem ajada. Probleem on see, et Euroopa piirid ei ole kaitstud, Euroopa piirid on täna avatud. Ma käisin eelmisel nädalal Madridis Euroopa Rahvapartei kongressi tippkohtumisel, kus olid kohal Euroopa riikide juhid. Ma võin öelda, et kui Eestis ei ole täna reaalselt ühtegi põgenikku, kes oleks tulnud selle kokkuleppeprogrammi kaudu, siis väga paljud riigid on tõsises hädas. Ma räägin näiteks meie naaberriikidest Rootsist ja Soomest. Sealt tulebki see arusaam, et midagi tuleb Euroopa tasemel ette võtta, piirid tuleb kontrolli alla võtta, inimkaubanduse ja -smugeldamise vastu tuleb võidelda. Me peame aitama põgenikke, kui me tahame seda probleemi lahendada, aga mitte Euroopas neid ümber jagades, vaid aidates neid inimesi kohapeal. Me teame, et Süürias on kodudest lahkunud üle 12 miljoni inimese. Seega see, kui me Euroopas jagame ümber 160 000 inimest, ei lahenda tegelikku probleemi, see ei muuda seda, mis toimub Süürias ja nende 12 miljoni inimesega. See teadmine on tänaseks kohale jõudnud. Mida meie Eestis peame tegema? Me peame kehtestama oma reeglid, toimingud, kontrollsüsteemi ja lõimumiskava ning olema valmis võtma vastu neid, kellel on õigus saada õiguslikku kaitset. Selle kaitse andmise üle otsustame ainult meie. See peab olema väga selge.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on tervise- ja tööministrile peaministri ülesannetes Jevgeni Ossinovskile. Andres Ammas, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Sotsiaaldemokraadid esitasid suvel koalitsioonileppe kohta mitukümmend ettepanekut, mis loodetavasti väljendasid erakonna programmilisi seisukohti ja põhimõtteid. Eile oli sotsiaaldemokraatide esindajail rahanduskomisjonis võimalus toetada kahte eelnõu, mis peaaegu üks ühele väljendasid sotside seisukohti. Need nägid ette suurendada tulumaksuvaba miinimum 400 euroni ja pöörata tagasi majutusasutuste käibemaksu muudatus. Teie esindajad neid algatusi ei toetanud. Ka siin suures saalis oli sotsiaaldemokraatidel võimalus toetada mitut opositsiooni algatatud eelnõu, mille sisu vastas teemaarendustele, mis olid varem sotsiaaldemokraatidele meelepärased olnud. Millal sotsiaaldemokraadid olid siirad, kas suvel või eile? Millal see tõeline pale ilmnes? Kas see sõnade ja tegude vastuolu jääbki teie käitumismustriks? Lubage esitada veel üks legendaarse ajakirjaniku Enno Tammeri kunagine lemmikküsimus: kas teil häbi ka on?

Aitäh! Hea naaber Jürgen palus sellele küsimusele vastates Reformierakonda mitte väga kritiseerida. Mis puudutab konkreetseid eelnõusid, siis parlamendiliikmete tegevusele, olles siin peaministri ülesannetes, on mul raske hinnangut anda. See on iga parlamendiliikme enda otsustada, kuidas ta konkreetse eelnõu hääletamisel käitub. Mis aga puudutab ettepanekuid koalitsioonilepingu täiendamise kohta, siis nii mõnigi nendest oli selline, kus me koalitsioonipartneritega kooskõla leidsime. Need on ühise kokkuleppe järgi ka Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi täiendustena ette valmistatud ja heaks kiidetud, nii et on muutunud valitsuse tegevuse osaks. Ka tulumaksuvaba miinimumi suurendamine kokkulepitust kiiremas tempos on Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis sees. Aga te ju loomulikult mõistate, et seda tüüpi otsuseid ei ole võimalik teha ilma pikema rahalise plaanita. Eks me peame valitsuses olles peale selle, et tulumaksuvaba miinimumi suurendatakse, kokku leppima ka selle, missuguse katteallikaga see kaetakse. Loomulikult on valitsuses olevatel erakondadel näiteks maksupoliitika suhtes erinevad seisukohad. Siin ei ole midagi uut ega üllatavalt. Kui meie ja teie oleksime kahekesi valitsuses, siis me tõenäoliselt teeksime teistsuguseid valikuid. Koalitsioonivalitsuste tegemise loogika paraku selline ongi, et tuleb teha ühtesid kompromisse ja teisi kompromisse, selleks et valitsusvastutust kanda.

Andres Ammas, palun!

Aitäh! Teie pinginaaber inspireeris mind järgmist küsimust esitama. Sotsiaaldemokraatide üks põhilisi lubadusi on olnud õpetajate palga kasv 120%-ni Eesti keskmisest palgast. Tuleva aasta eelarves astutakse selle poole küll ainult üks päkapikusamm. Eilsel rahanduskomisjoni koosolekul selgus, et täitmata on koalitsiooni tähtsaimad strateegilised lubadused hariduse ja teaduse valdkonnas, hariduskulud ja teaduskulud on langustrendis. Härra Ossinovski, miks te ei toeta oma kolleegi, nüüdset haridus- ja teadusministrit, õpetajate palga jõulisema tõusu saavutamisel?

Aitäh! Ma usun, et see kokkulepe, mis suvel saavutati, et see valitsus lõpuks jõuab strateegilise eesmärgini ning lähimate aastate jooksul tõstetakse õpetajate palka ühiselt kokkulepitud tasemeni, 120%-ni Eesti keskmisest, on väga oluline signaal. Arvestades, et õpetajate keskmine vanus Eestis on juba ligi 50 eluaastat ja hariduse kvaliteet sõltub täiesti otseselt sellest, kui head õpetajad meil tulevikus koolides õpetavad nende tublide õpetajate asemel, kes lähiaastatel vanaduspensionile siirduvad, usun ma, et see on väga oluline pikemaajaline signaal neile, kes praegu hakkavad õpetajaks õppima. Valitsus on selle nõuks võtnud. Eelmistel aastatel, nagu te väga hästi teate, on õpetajate palka tõepoolest märkimisväärselt tõstetud. Sellel aastal on palga alammäär võrreldes eelmise aastaga tõusnud 800 eurolt 900 eurole. Me oleme Eesti keskmise lähedal, nii et umbes 20%-line palgatõus reaalsummana on vaja lähiaastatel ära teha. Selleks on poliitiline kokkulepe olemas. Mööngem, et esimesel eelarveaastal on sellel valitsusel palgavahendeid üsna piiratud hulgal. See ei puuduta mitte ainult õpetajaid, vaid ka kõiki teisi töötajaid. Nagu te teate, riigireformi tegemise kontekstis me räägime pigem sellest, et töötajate arvu avalikus sektoris on vaja kärpida. Üldist palgakokkulepet ju avalikus sektoris ei tehtud, palgafondi ei suurendatud, selle kasv on 0%, välja arvatud prioriteetsetes valdkondades, milleks on siseturvalisus, kultuur, haridus ja riigi sotsiaaltöö. Ma usun, et haridusminister pingutab selle nimel, et õpetajate palk tõuseks järgmisel aastal rohkem, kui on valitsuses kokku lepitud. Kui palju rohkem, selgub lähikuudel.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra Ossinovski peaministri ülesannetes! Minu küsimus haakub härra Ammase omaga, kuna ma tahtsin sama asja küsida. Te kirjutasite koalitsioonilepingusse tuima tursa näoga sisse 120% ja nüüd lasete tuima tursa näoga selle 120% kallal sipelda härra Ligil. Meie ei pea aru saama, nagu te väitsite, me peame tegelikult mõistma. Me ei mõista. Te ütlesite, et õpetajate palk on märkimisväärselt tõusnud. Ei ole tõusnud. Õpetajate reaalpalk on märkimisväärselt langenud ja töö intensiivsus on suurenenud. Mida teie, põhimõtteline sotsdem, olete oma lubaduste täitmiseks ette võtnud?

Aitäh! Nagu te teate, Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi täiendamine sündis kokkuleppena augusti lõpus, mis tähendab, et järgmise aasta, 2016. aasta eelarve suur raam oli selleks ajaks juba kokku lepitud. Tegelikult oli see suuresti kokku lepitud juba kevadel riigi eelarvestrateegia tegemisel. Selline see protseduur siin riigis on, et on pikaajalisem eelarvevaade ja igal aastal on eelarve, mis sinna sobitub. Kui me räägime õpetajate palga tõstmise poliitilisest kokkuleppest, mis on sõlmitud ja mida valitsus kindlasti täidab, siis järgmine kord, kui tuleb leida reaalne kate sellele poliitilisele kokkuleppele, on järgmisel kevadel riigi eelarvestrateegia uuendamisel, kui lisaks nendele sisemistele ressurssidele, mida haridusministeerium on võimeline leidma, on loomulikult vaja ka riigieelarvelist lisafinantseerimist. Ma kinnitan, et see kokkulepe on tõepoolest oluline poliitiline prioriteet. Me teeme selle ära. Aga üldine kontekst on lihtsalt selline, et järgmisel aastal on avaliku sektori palgaraha üsna vähe. Õpetajaid on niigi koheldud prioriteetsena. Nagu haridusminister ütles, kui teatud otsuseid teha, siis on võimalik õpetajate palka ka märkimisväärselt kiiremas tempos tõsta, aga need otsused sõltuvad haridusministeeriumi ja Riigikogu koostööst, ütleme niimoodi.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Aitäh ministritele! Infotund on lõppenud.