Austatud Riigikogu aseesimees! Riigikogu liikmed! Head kuulajad! "Eesti inimarengu aruande 2019/2020" põhiteema on Eesti ruumiline areng ja selle mõju Eesti inimese heaolule ja ühiskondlikele protsessidele. Aruanne käsitleb ruumi laialt, analüüsides Eesti asustust, loodusalasid, linnaruumi ja meid ühendavat aruteluruumi. "Ruum" selle aruande katusterminina tähistab ühist ruumi, mis pälvib avalikku huvi ja ühiskondlikku hüve.
Inimarengu aruande läbiv teema on inimarengu indeks. Eesti on inimarengus edenenud maailma riikide hulgas 30. positsioonile ja jäänud sinna püsima. Aastast 1990 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni arenguprogrammi poolt kasutusele võetud inimarengu indeksi kohaselt kuulub Eesti väga kõrge inimarengu tasemega riikide hulka. Eesti on 30. kohal indeksiga 0,882 ning on püsinud sellel väärikal positsioonil viimased kuus aastat.
Indeks võtab arvesse oodatavat eluiga, keskmiselt koolis käidud aastaid ning võrreldavates hindades SKP-d ühe elaniku kohta. Eesti elanikud elavad [keskmiselt] 78,6 aastat, mis on Euroopa Liidu keskmise oodatava elueaga võrreldes kolm aastat vähem. Statistikaameti andmete kohaselt on oodatav eluiga pikem linnalistes piirkondades, eesti rahvusest ja kõrgemalt haritud elanikkonna hulgas.
Haridus on jätkuvalt au sees ja väga oluline. Eesti elanikkonnast pikem haridustee on vaid Šveitsis, Ameerika Ühendriikides ja Kanadas.
Eesti elanike heaolu kasv on olnud tähelepanuväärne, seda ilmestab kiire tõus inimarengu indeksi järjestuses. See on toonud käibele loosungi "Eestil pole kunagi nii hästi läinud kui täna". Küsime siinkohal, kui hästi me elame. Eesti heaolu suurenemisest ei ole saanud osa kõik elanikkonnagrupid ja kõik piirkonnad. Võiksime seda vaadata nii, et kett on täpselt nii tugev, kui on tema nõrgim lüli. Teisisõnu, Eesti elanikkond on nii jõukas kui materiaalselt kõige nõrgemalt kindlustatud ühiskonnagrupid. Statistikaameti andmetel elas 2019. aastal suhtelises vaesuses 284 300 ja absoluutses vaesuses 31 400 Eesti inimest, vastavalt 21,7% ja 2,4%. See tähendab, et ligi veerand elanikkonnast elab vaesuses. Numbrid näitavad, et riigisiseselt süveneb piirkondlik sotsiaalne kihistumine.
Siinkohal on paslik küsida, millised on olnud Eesti ruumilised arengud selle sajandi esimestel kümnenditel. Esimene suundumus, mida oleme Eesti inimarengu aruandes kirjeldanud, on Eesti suurlinnastumine. Kogu maailm linnastub, moodustades tihedalt põimunud globaalse turumajandusliku võrgustiku. Linnastumine Eesti mõistes väljendub linnaalade laienemise ning linnarahvastiku kasvuna peaasjalikult Tallinnas. Inimesed, majandus ja teenused koonduvad Tallinnasse ja Tallinna ümber. Praeguse seisuga elab linnakeskkonnas 920 000 inimest ehk 69% Eesti elanikest, kellest omakorda 40% ehk 550 000 inimest elab Tallinnas või selle ümber. Sellel sajandil on Tallinna eeslinna kolinud 55 000 inimest, mis teeb kokku Pärnu ja Kuressaare jagu elanikke. Aastatel 2000–2017 on asustusalade pindala Eestis, peamiselt Tallinna lähedal valdades, suurenenud 138 ruutkilomeetri võrra. Nii võime võrrelda, et Eestis on neil aastatel tinglikult rajatud juurde üheksa Viljandi-suurust linna, aga tegelikkuses ühtegi uut linna ei haldusõiguslikult ega kaardile juurde tulnud ei ole.
Viimaste aastakümnete Suur-Tallinna kasv on toimunud paljuski planeerimatult. See on tähendanud suuremahulisi kinnisvaraarendusi ning paisuvat liiklustaristut. Taristuinvesteeringud on suunatud eelkõige sõiduteedesse, vähem kõnni- ja jalgrattateedesse, linnaväljakutesse või parkidesse. Tallinnas võtavad parkimisplatsid ja sõiduteed kaks korda rohkem brutopinda kui jalakäijatele mõeldud teed. Säästva arengu põhimõtteid järgivale ja head elukvaliteeti pakkuvale linnakeskkonnale on iseloomulik, et selles on hea olla nii 8- kui ka 80-aastasel inimesel ning sellest põhimõttest lähtuvalt on läbi mõeldud rohealad, ühistransport ja kergliiklusteed.
Eesti suuremate linnade, kuid eriti Tallinna kasv on rajatud tihtipeale inimeste vaimsele ja füüsilisele heaolule tähtsa avaliku ruumi kvaliteedi ja rohelisuse arvel. Linna ääres asunud puhkemetsad on asendunud eeslinnarajoonidega. Linnaelanike elukvaliteet, aga ka linnade rahvusvaheline konkurentsivõime on otseselt seotud linnaruumi ja linna loodusalade kvaliteediga. Nagu näitas tänavukevadine tervisekriis, on rohealade olemasolu linnatingimustes ning linnaruumi kvaliteedi parandamine just pealinna inimeste tervise seisukohast vältimatult vajalik.
Suurlinnastumise mündi teine pool on Eesti maakondade kahanemine. Kõik maakonnad peale Harjumaa on kahanemas. Aastatel 2000–2018 lisandus Harjumaale 10% rahvastikku, samal ajal kui Tartumaa rahvastik näiteks vähenes 4%. Teistes maakondades jäi elanikke vähemaks kümnendiku kuni veerandi võrra. Kahanemine on suurlinnastumise pöördprotsess. Kahanev on see piirkond, mille elanikkond väheneb olulisel määral ühe põlvkonna jooksul. Kahanemisküsimus ei taandu pelgalt töörändele ja suurema sissetuleku otsingutele. Elamufondi ülejääk ja vananemine nii elutingimuste poolest kui ka ehitustehniliselt on muutnud paljud Eesti pered kinnismaiseks, kuivõrd nende kodu turuhind on madal. Samal ajal puudub maakondades noortel peredel reeglina võimalus alustada elu uuselamus või renoveeritud elamus, teisisõnu uues kodus. Ebavõrdsus elamistingimustes ja kinnisvarahindades, alaealist ja pensioniealist elanikkonda liikuvusvaesusesse lükkav harv ühistransport ning avalike ja erateenuste hõrenemine süvendab üldist regionaalset ebavõrdsust Eestis. Tegemist on tupikseisuga, mida saab katkestada vaid nooremate inimeste sisseränne maapiirkondadesse.
Kehva elukvaliteeti kaugemates kohtades ei saa lõpmatult kompenseerida pereõnne või loodusväärtustega, kogukondlikkuse ega kodukohaarmastusega. Täna on maapiirkondades, linnades ja asulates suur hulk inimesi silmitsi murega, kuidas on tagatud elu ja elukeskkonda toimimises hoidvad teenused, nagu arstiabi ja kool.
Maakonnatasandi ja maakonnalinnade nõrgenemine on kiirendanud suundumust kahe keskuse Eestiks, mis koosneb Tallinnast ja Tartust, kattes nende tagamaad tunniajase autosõidu raadiuses. Töökoht liigub Tallinna ja Tartusse ees, elukoht ja teenused tulevad järele. Seda laadi protsessi leevendab eestlaste mitmepaiksus. Arvukalt elanikke on sellised, kellel on kaks kodu: üks linnas ja teine maapiirkonnas, kuhu sõidetakse nädalavahetuseks ja suvepuhkuseks. Nendele lisanduvad hargmaised pered, kes elavad piiri taga ja käivad Eestis puhkamas. Uuringud näitavad, et 2000. aastate lõpul vahetas ligikaudu 5% Eesti elanikest aastaajaliselt elukohta.
Hea Riigikogu! Kestliku kahanemise võtit ei ole seni pakkunud ruumilised ümberkorraldused riigihalduses ega ka haldusreform. Ettevõtlust edendavad ja maapiirkondi elavdavad Euroopa Liidu programmid ja projektid on mõjunud tagasihoidlikult, sest on jõudnud suurel määral vaid Tallinna ja Tartu linnapiirkondadesse. Konkurentsivõimele keskenduv regionaalpoliitika on toetanud Eesti muutumist Euroopas konkurentsivõimelisemaks kahe linnapiirkonna abil. Samal ajal on jäetud suurema tähelepanuta ülejäänud Eesti toimepiirkonnad ning seetõttu ei ole ääremaastumise protsess aeglustunud.
Head kuulajad! Eesti kodanikuühiskonna eestkõnelejad on seisnud hea selle eest, et edendada nii arutelu- kui ka kaasamiskultuuri. Sellegipoolest on kodanikuaktiivsus Eestis vähene, olles näiteks Soomest või Rootsist enam kui mitukümmend aastat maas. Iseseisvunud Eestis on ruumiplaneerimise praktika ja tavad muutunud avatumaks ja demokraatlikumaks. See on kinnistamas inimeste arusaama, et kaasamine on osa kvaliteetse elukeskkonna loomisest ja kujundamisest. Ometi iseloomustavad valdava osa Eesti elanike suhtumist kaasamisse pigem passiivsus ja pessimism. Põhjusena saab välja tuua vähese tagasisidestamise ja formaalse suhtumise kaasamisse. See omakorda kahandab kaasamise tähendust ja usaldusväärsust ning tekitab kaasamisväsimust. Avaliku ruumi eest seisvad huvirühmad otsivad aktiivselt dialoogipartnereid avaliku sektori või erasektori hulgast ning tõukavad tagant kodanikuühiskonna ja demokraatlikuma kaasamiskultuuri arengut. Konsensuse, eesti keeli ühismeele leidmist raskendab erialakeele barjäär planeerijate, projekteerijate ja kodanike vahel. Avalikuks aruteluks internetisügavustes esitatud tehniliselt detailirohked kirjeldused ja joonised ei jäta tavainimesele võimalust kaasa rääkida oma piirkonna arengus. See on toonud kaasa arendamise ja ruumilise muutuse eituse, mitte-minu-tagahoovis-suhtumise. Tasakaalustatud, ühismeelele püüdlev aruteluruum on ühiskonna eri gruppide koostöö ja sidustamise eeldus.
Lugupeetud Riigikogu! Teemade ring, millel veel soovin peatuda, on see, kuidas ehituspärand ja loodusalad kultuuri osana tugevdavad Eesti inimeste keskkonnasuhet ja kodutunnet. Kultuuriruumi lahutamatu osa on materiaalne ja füüsiline ruum kui rahvuse enesekirjelduse viis. Elukeskkond oma tänaste ajalooliste hoonete, linna- ja külastruktuuri, asustusstruktuuri ning maakasutusega kannab endas eri ajalooetappide kihistusi. Eesti maastik on kollektiivse mälu ja identiteedi loomise vahend, samamoodi nagu on seda eestikeelse kirjanduse tüvitekstid, filmid, laulu- või tantsupeod. Uusehitiste rajamise kõrval on oluline hoonestuses kavakindlamalt eelistada ehituspärandi uuskasutust. Kultuuripärandi väärtustamisel on mitu eelist. Sellest saab sotsiaal-majanduslikku kasu terve piirkond, mitte üksnes konkreetne eluala. Kultuuripärandi aktiivne kasutuselevõtt märgiliste ja avalike hoonetena muudab väikelinnad ja maa-alevikud tervikuna atraktiivsemaks nii elanikule kui ka piirkonna külastajale. Ehituspärand tugevdab kodutunnet ning seob inimesed kohaga.
Viimaste kümnendite linnastumisprotsess on avaldanud mõju ka Eesti kultuuriloomele. Nii ehituspärand kui ka loodusalad kannavad endas kohatunnet ja keskkonnatunnet. Ehituspärandi kehv olukord ning Eesti looduspaikade ja elurikkuse kadu annavad märku Eesti ühiskonna väärtussüsteemi katkestustest. Eesti kultuuri ning loodust pelgalt muuseumides ja rahvusparkides ei hoia. Just nimetatud asjaoludel on meil konfliktid ruumiplaneerimisel ja looduskasutuses. Ehituspärand ning Eesti looduse elurikkus on eesti rahvuslik identiteet.
Lõpetuseks pakun välja Eesti inimarengu aruande järelduste põhjal kolm ettepanekut. Esiteks, Eestis ootab lahendamist kohapõhine targa kahanemise plaan kolmes valdkonnas: töökohad, elukohad ja põhiteenused. See eeldab Eesti piirkondade arengu kavandamist ja lahendamist kahes põhimõtteliselt erinevas võtmes: turumajanduslikel printsiipidel kasvu ja konkurentsi ning õigluspõhimõttel kestliku kahanemise võtmes. Eesti vajab kaht haldusmudelit, üht suurlinnastumise, teist kahanemise puhuks. Suurlinnastumises tähendab see julgemat sekkumist turul, kahanemises aga kohanemist väiksema, hõredama, haprama asustusega, mida ei saa mõõta tõhususega.
Teiseks, Eesti suuremad linnad vajavad linnapoliitikat, mis lähtub linna piirkondadest, mitte linna piiridest. Ühine linnapoliitika ühendab ühistranspordi ning kergliiklusteede võrgustikud, võimaldades elanikel, eriti autost sõltuvatel ühiskonnagruppidel, nagu lapsed ja vanemaealised, liikuda iseseisvalt. Linnade, valdade ja kodanikkonna koostööl põhinev ühine linnapiirkondlik poliitika parandab inimeste elukeskkonda, sõlmib kokku avaliku ruumi ning parandab inimeste elukvaliteeti. Ühiskond muutub sidusamaks ja see on Eesti ühiskonna kui terviku huvi. See ongi demokraatia.
Kolmandaks, tasakaalustatud, ühismeelele püüdlev aruteluruum on ühiskonna eri gruppide koostöö ja sidustamise eeldus. Aruteluks vajalike oskuste arendamine on riiklik huvi. Kodanikupädevust ja aruteluoskusi on tarvis parandada, et võimestada kodanikke ja edendada laiapõhjalist demokraatiat. Võimalusi selleks pakuvad arendamisel olevad digiplatvormid, asjatundlikud ametnikud ja usaldusväärsed eksperdid. Meediaharidusprogrammid on üldhariduskoolides ennast juba tõestanud, arutelukvaliteedi tõstmiseks võiks neid programme pakkuda ka laiemale elanikkonnale. Eestimaa on asukohaliselt, ruumiliselt ja territoriaalselt seni olnud alahinnatud ressurss. See, kuidas me oma maad kasutame ja hoiame, on meie endi otsustada, hea Riigikogu. "Eks ole pahemgi käsi parema käe vend / Ehkki nad teevad erinevaid tegusid, / Kuigi nad teineteist ei teretagi. / Ühte hoiavad nad ometi, / Sind armastades, / Oi!" Need on Hando Runneli sõnad. Aitäh kuulamast!