Austatud Riigikogu, Vabariigi President, president Rüütel, peaminister, põhiseaduslike institutsioonide juhid, ministrid ja külalised! Täna tähistame oma parlamendi 100. sünnipäeva. Täna 100 aastat tagasi alustas tööd esimene vabalt valitud seadusandlik kogu – Asutav Kogu, kes tegi väga suuri ja tähtsaid otsuseid. Avan sellele pühendatud piduliku istungi.
(Lauldakse Eesti Vabariigi hümni.)
Austatud Riigikogu! Päevakohaseks kõneks palun kõnetooli Riigikogu esimehe härra Henn Põlluaasa.

Austatud Riigikogu liikmed, Vabariigi President, president Rüütel, peaminister, põhiseaduslike institutsioonide juhid, ministrid, ekstsellentsid ja külalised! Mul on hea meel õnnitleda teid Riigikogu 100. aastapäeval. Just neil minuteil 100 aastat tagasi oli Estonia kontserdisaali kogunenud 117 naist ja meest, kes võisid end õigusega pidada Eesti esimesteks rahvaesindajateks. Esimestel demokraatlikel valimistel kandideeris kümme erakonda, rahvas valis Asutavasse Kogusse kaheksa. Nii nagu ka praeguses Riigikogus, polnud täielikult esindatud Petserimaa. Käisid vabadussõja lahingud ja seal polnud võimalik valimisi läbi viia. Asutav Kogu tegutses 19 kuud ja 28 päeva, pidades viie istungjärgu vältel 170 koosolekut.
Asutava Kogu tegevus oli laiahaardeline. Peamiselt keskenduti aga kahele teemale: võtta vastu maaseadus ning luua põhiseadus, meie riikluse vundament, millele ehitada üles Eesti riik ja kindlustada meie rahva igipõline unistus – olla peremees omaenda maal. Asutav Kogu kujundas esimese esinduskoguna Eesti arengusuunad. Deklareeriti, et Eesti rahvas tahab elada iseseisvat riiklikku elu rahvusriigina. Igavesti, nagu kinnitab ka meie praegune põhiseadus. Neil julgetel meestel ja naistel polnud võimalik – erinevalt meist – oma keeruliste ülesannete lahendamisel tugineda välistele eeskujudele. Häid eeskujusid ei olnud lihtsalt võtta. Euroopa alles toibus laastavast maailmasõjast. See oli vapustanud mitte ainult neid, keda kirjandusest tunneme kadunud sugupõlvena – sõjas osalenud, invaliidistunud ja moraalselt muserdatud noori –, vaid ka intellektuaale, arvamusliidreid ja poliitikuid. Kõiki. Keegi ei teadnud, milliseks kujuneb uuesti üles ehitatav Euroopa. Kuid oli ka teine väliste eeskujude puudumise põhjus. Asutava Kogu koosseis oli noor, keskmine vanus 36 aastat. Nad olid oma otsustes julged ja iseseisvad. Nad ei mõelnud, mida arvatakse meist mujal. Nad mõtlesid sellele, millised peavad olema otsused, et need teeniksid Eesti riigi ja rahva huve. Tugineti omaenda rahvale, suurimale võimalikule toele. Ja seda õigustatult, sest eestlased olid toona üks Euroopa kõrgeima kirjaoskusega rahvas.
Austatud kuulajad! Tunni aja pärast esitletakse valges saalis Jaak Valge raamatut parlamendi ajaloost. Selles on Asutava Kogu ja järgmiste parlamendikoosseisude tegevust põhjalikult valgustatud. Meenutan aga siinkohal ühte nüüdki väga aktuaalset teemat, rahvaalgatuse ja rahvahääletuse kehtestamist Eesti Vabariigis. Me teame, et ajalugu ei ole muinasjutt. Ajalugu on reaalsete sündmuste, mõtete ja tegude jada. 20. sajandi üks olulisemaid ajaloofilosoofe Robin George Collingwood on väljendanud mõtet "et teada seda, milleks me oleme võimelised, tuleb teada seda, mida me oleme teinud". Asutav Kogu tegi suuri tegusid. Juba homme 100 aastat tagasi moodustati Asutava Kogu komisjon, mille ülesanne oli koostada ajutine põhiseadus. Selle kohaselt kuulus kõrgeim võim rahvale, kelle nimel ja volitusel pidi seda teostama Asutav Kogu. Kodanikel oli õigus algatada seaduste kehtestamist, muutmist ja kehtetuks tunnistamist. Ka Asutava Kogu vastu võetud seadused pidi esitatama referendumile, kui seda nõudsid 25 000 kodanikku või kolmandik Asutava Kogu liikmetest.
Ajutise põhiseaduse arutelul toetasid seda peaaegu kõik.
Kõige entusiastlikumalt kõnelesid rahvaalgatuse poolt – erinevalt tänapäevast – just vasakpoolsed sotsiaaldemokraadid ja tööerakondlased. Vastu oli vaid seitse Moskva-meelset sotsialistlikku revolutsionääri. Nemad leidsid, et valijate tahtega manipuleeritakse ning klassikaliselt mõistetud demokraatia ehk enamuse võim ei taga progressi. Rahvaalgatuse poolt olid ka liberaalsed ja parempoolsed erakonnad. Jaan Tõnisson ütles, et Rahvaerakond peab kõige tarvilikumaks, et rahvas saaks otse oma tahtmist avaldada. Ta jätkas: "Meie usume, et kui rahvas asja otsustamise oma kätte võtab, siis tõesti ainult niisugused seadused ja määrused maksma pääsevad, mis tõesti rahva elu nõuetele ja laialiste rahvahulkade tarvidustele vastavad." Rahvaalgatust ja -hääletust käsitleti demokraatia instrumendina, mitte erakondade vahendina oma agenda teostamiseks. Nii nagu see on kõikides riikides, kus otsedemokraatia esindusdemokraatiat täiendab.
Asutavas Kogus ei arvatud, et Eesti ühiskond ei ole küps ise otsuseid langetama, et Eesti ühiskond teeks referendumitega vähemustele liiga või et rahvahääletused lõhestavad ühiskonda. Vastupidi, rahvaalgatust nähti ühiskonna sidustajana. Vabadussõda alles käis. Ajutine põhiseadus võeti vastu 9. juulil 1919. Samal sügisel võeti vastu ka rahvaalgatuse ja -hääletamise seadus. Rahvaalgatuse ja -hääletuse algatamiseks oli vaja 25 000 kodaniku allkirja ning selle tulemus oli siduv. 1920. aastal vastu võetud põhiseaduses, mis oli üks maailma demokraatlikumaid, muudeti veidi süsteemi. Ent põhimõtted, millest rahvaalgatuse ja hääletuse mehhanism lähtus, jäid samaks. See oli sügav austus ja usaldus oma rahva vastu – teadvustamine, et esinduskogu ei ole mitte ühiskonna peremees, vaid sulane; valmisolek arvestada ühiskonna enamuse hoiakuid ja tegutseda sellele vastavalt.
Austatud Riigikogu! Rahvas on ka põhiseaduse järgi kõrgeim võim riigis. Käesoleva aasta jaanuaris tehtud küsitlusest selgus, et 79% vastajatest soovis põhiseadust muuta nii, et rahval oleks taas õigus algatada rahvahääletusi. See näitab, et eesti rahvas on saja aasta jooksul säilitanud demokraatliku hoiaku. See on tarkuse ja küpsuse märk. Mõelgem selle peale. Me oleme üle elanud hävitavad ajalootormid. Me jäime kestma ja taastasime oma riigi. Meil on, mille üle olla uhke. Ma tahan väga, et ka meie, praeguse Riigikogu liikmed ei unustaks Eesti riigi loojate ja Asutava Kogu demokraatlikke ja üllaid põhimõtteid. Jõudu meile selleks! Vaatame lootusrikka pilguga tulevikku. Elagu Eesti! (Aplaus.)

Sõna on Eesti Vabariigi presidendil Kersti Kaljulaidil. Palun!

Head Riigikogu liikmed! Austatud president Rüütel! Kallid kaasmaalased, daamid ja härrad! "Eesti peab olema demokraatline vabariik, kus valitseks vankumata õigusline kord." Nii kõneles oma kolleegidele täna sada aastat tagasi Estonias Asutava Kogu esimeheks valitud August Rei. Ta kirjeldas selgelt meie eesmärki – saada demokraatlikuks riigiks, kus maksab õigus, on tagatud kodanikuvabadused – ning tõi ära mineviku varjud, millega me pidime hakkama saama.
Esimene Eesti Vabariigi rahvaesindus valiti vabadussõja ajal ja töötas noorele riigile omaselt ülimalt keerulistes oludes. Asutava Kogu ees seisis suur töö iseseisva riigi põhialuste määramisel ja maa ülesehitamisel. Olgu selleks siis hariduselu kujundamine või maareformi läbiviimine, tunnustuse otsimine uuele riigile ja meie liitlaste hoidmine või loomulikult Eesti esimese põhiseaduse väljatöötamine. Seda kõike tehti oludes, kus sõjast tingituna oli puudus pea kõigest. Kuid puudust ei olnud sellest peamisest – lootusest ja tegemise tahtest, kindlast soovist ehitada üles just demokraatlik vabariik. Keerulised olud ei olnud õigustuseks, et otsida mõnda lihtsamat valitsemismudelit – mõnda sellist, mis võtaks vähem aega ja tooks kaasa vähem vaidlusi, võimaldamaks kiiremat otsustamist. Ei. See, mis pidi sündima, pidi ju saama kõigi eestlaste ja veelgi enam, kõigi Eestimaa rahvaste omaks, nagu ütleb me iseseisvusmanifest.
August Rei küsis avaistungil murelikult, kas rahvaesindajad suudavad oma raske ülesandega hakkama saada. Ning ta vastas: "Nende ülesannete teostamiseks tahame meie kõik oma jõu ja kõik oma oskused tööle panna. Kuid vähe on sellest jõust, mida meie rahvaesitajad, saame pakkuda; need hiiglasuured ülesanded on teostatavad ainult siis, kui kõik rahvas, kõik rahva elulised ja organiseeritud jõud endid sellele suurele loovale ümberehitamise tööle annavad. Meie kunst peab seisma selles, et kõiki rahva elulisi jõude sellele tööle rakendada. Ja kui see korda läheb kõiki rahva jõude selle töö juurde kiskuda, siis võime julgelt vaadata tulevikku." See August Rei sajanditagune mõte on ajatu ning seda kunsti – kaasata riigielus võimalikult palju osapooli – peab valdama iga demokraatia, kui ta tahab kesta. Sest olemuselt tugev ja tegus riik saab püsida ainult usaldusel. See tähendab läbipaistvust ja koostööd.
Parlament ongi paik, kuhu tulevad kokku erinevad arvamused. Siin peab need omavahel läbi vaidlema ja üle rääkima. Parlament on koht, kus rahva esindajad leiavad kõige mõistlikuma ühisosa, sest kõigil meil on erinevad soovid ja arvamused ning meie ühisosa saabki välja tulla vaid arukate arutelude käigus. Loomulikult, kogu see protsess on keeruline ja aeganõudev, mõnele tundub vahel ka tüütu, mõttetugi, kuid ilma selle keerukuseta ei oleks meil ju põhjust tänast päeva tähistada. See on kõige töökindlam meetod, mis arvestab võimalikult paljude Eesti inimeste huve, peab tagama läbipaistvuse ja looma tarviliku usalduse riigi vastu.
Demokraatlikus riigis on igaühel õigus oma arvamusele ja kohustus seda arvamust väärikalt väljendada. Õigusriigi kestmise eeldus ongi mõistmine, et meie õigused on alati ja kõige otsesemalt seotud kohustustega ja vastutusega. Vastutus siin saalis toimuva eest on aga ainult ja ainult ei kellelgi muul kui igal Riigikogu liikmel. Vastutus iga väljaöeldud sõna eest. Vastutus iga hääletuse, iga langetatud otsuse eest. See vastutus on alati ikka ja ainult individuaalne, see on tehtud ainult oma südametunnistuse ees – sellest kõigest kõneleb meile põhiseaduse IV peatükk. Neljas peatükk ei ole lihtne lugemine. Seda vastutust me riigi ees on raske kanda, eriti kuna paragrahv 62 ei jäta mingit tõlgendamise võimalust. Jah, igal hääletusel on Riigikogu liige oma otsuses vaba. Jah, ta võtab alati igal hääletusel kogu vastutuse. Muuhulgas vastutab iga Riigikogu koosseis kõigi meie vabaduse ja inimõiguste eest. Nii on see olnud Asutavast Kogust saati. Tuletan siinkohal meelde Asutavas Kogus vastu võetud Eesti esimese põhiseaduse kodanike põhiõiguste peatükki, mis sõnastas väga selgelt meie tollased seisukohad: "Ei või olla avalikõiguslikke eesõigusi ja paheõigusi, mis olenevad sündimisest, usust, soost, seisusest või rahvusest." See on nii ilus. See kandis endas väga selgelt meie iseseisvusmanifestis öeldut, et kõik kodanikuvabadused on vabas Eesti riigis tagatud. Need põhimõtted on selgelt kirjas ka meie praeguses põhiseaduses ja need elavad meie tänases Eestis. Õigemini, sellepärast meie tänane Eesti elabki, iseseisva riigina ja ka meie inimeste südametes, et need vabadused seonduvad meile meie Eesti riigiga.
Vabaduseta ei ole turvalisust. Vabaduseta ei ole ka elu edasiviivat arutelu. Vabaduseta ei ole ettevõtlikkust. Vabaduseta ei sünni eriti palju lapsi. Vabaduseta ei looda mitmekülgset kultuuri. Vabaduseta ei saa rahvana kesta. Vabaduseta maalt põgenetakse. Vabadusse. Sellepärast on isikuvabadused, meediavabadus, sõnavabadus, ettevõtlusvabadus meie riigis kõige tähtsamad. Sest seni kuni meil on need vabadused, senikaua valivad inimesed võimaluse siin olla, siia tulla – ja mitte siit minna. Kordan veel: Eesti inimesed on vabad. Eesti ettevõtjad on vabad. Eesti ajakirjanikud on vabad. Eesti loomeinimesed on vabad. Eesti Riigikogu liikmed on vabad. Tõeliselt vabad, koos vastutusega iga oma sõna, teo ja nupuvajutuse eest. Eesti riigis ei ole struktuure, mida ei oleks allutatud seadusandlikule ja parlamentaarsele kontrollile. Eesti riigis ei ole allhoovuseid, mida suunataks läbipaistmatult, kellegi teise kui Eesti rahva huvides. Eesti riiki ei juhita mitte kusagilt mujalt kui siit saalist. Ainult siit saalist. Kõik, mis Eesti riigis ja riigiga juhtub, on selle saali vastutus. Iga vastupidine väide, ükskõik kellele siis ka viidatakse kui "tegelikule suunajale", on katse oma vastutusest siin saalis kõrvale hiilida. Eesti riiki ei juhita mitte kusagilt mujalt kui ainult siit saalist.
Head sõbrad! Riigikogu on meie rahva esindus ja seega eeskujuks meie inimestele. Iga teie sõna ja arvamus on teravdatud tähelepanu all ning kujundab suhtumist mitte ainult teisse, vaid kogu meie riiki. Niisamuti on ka otsustega, mis siin saalis vastu võetakse. Saja-aastaseks saanud riigi esinduskogult nõuavad meie kodanikud suurt küpsust ja suuremat vastutust, otsuste sügavamat, põhjalikumat läbitöötamist. Ja mul on väga hea meel, et nüüd on selleks avanemas järjest paremad võimalused. Meie käsutuses on järgnevatel aastatel rohkem raha teaduslikeks uuringuteks, kui seni on olnud, ja on loomulik, et seda hakataks kasutama ka selleks, et olla toeks meie keeruliste, kuid ühiskonna tuleviku mõttes oluliste otsuste vastuvõtmisel. Kiirustades ja ilma piisavate mõju-uuringuteta vastu võetud seaduste pantvangiks võiksime me kõik jääda väga pikaks ajaks. Aga niimoodi ei tohi minna.
Austatavad! Estonia saalis oli sada aastat tagasi väga palju entusiasmi ja arusaadavalt vähe parlamentaarset kogemust. Praegu on meil piisav kogemus ja ma tahan väga loota, et ka entusiasmist mitte kunagi puudust ei tule. Kindlama Eesti saame üksteist austades. Lõpetuseks kordan veel siinsamas saalis aprilli alguses öeldut: meie põhiseaduse mõte elab, kui Eesti kodanike ja patriootidena demokraatlikke väärtusi kasutame ja laseme neid ka teistel kasutada. Palju õnne! (Aplaus.)

Tänan teid, proua president! Järgmisena palun kõnepulti peaminister Jüri Ratase. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Väga austatud Vabariigi President! Austatud president Rüütel! Austatud esimehed härra Toomas Savi, proua Ene Ergma ja härra Eiki Nestor! Austatud Riigikogu liikmed, suursaadikud, põhiseaduslike institutsioonide juhid, head saalisviibijad ja kuulajad! Meie iseseisvuse kolmandal aastapäeval vaatas ise Asutavasse Kogusse kuulunud peatoimetaja Ado Anderkopp ajalehes Vaba Maa tagasi meie noore riigi esimestele aastatele nii: "Kohustavaks ülesandeks järgnevaks aastaks on oma vabaduse kindlustamine väliste hädaohtude vastu sõjariistus jõuga, maa ja rahva tahtmise avaldaja – Asutava Kogu – kokkukutsumine ja tema kaudu pakiliste uuenduste maksmapanek ning edasi võimalikul korral kõigi võimaluste ärakasutamine, et meile vägivaldselt pealesurutud heitlemisele lõppu panna. Iga päev asjata kõhklemist maksab kodumaa poegade elu ja laastab majapidamisi." Anderkopi tagasivaade näitab hästi, milline oli noore Eesti Vabariigi kasvukeskkond, millised asjaolud meid kõige pakilisemalt tagant sundisid ning millised küsimused viivitamatult lahendust nõudsid. Meie värskelt kättevõidetud vabadust ja iseseisvust katsuti alles vaenuväljadel järele. Meie riik pidi looma enese asutuste antud seadused ning meie rahval oli tarvis otsustavust ja otsuseid. Nende ülesannetega Asutav Kogu täna 100 aastat tagasi kokku tulles tegelema asuski.
Meie riik vajas sõjaväljadel põlistatava vabaduse jaoks kindlat seaduslikku alust. Selleks sai Eesti Vabariigi valitsemise ajutise korra järel meie esimene põhiseadus, mis lõi aluse nüüdsele võimude lahususele ja tasakaalule. Meie inimesed vajasid kindlust tulevikule, elupaika ja leiba. Seda andis vastu võetud maaseadus, mille põhiautor Theodor Pool pidas maareformi meie iseseisvuse tulemuseks ning koguni selle pandiks tulevikus. Samuti vajas meie noor Eesti rahu ja stabiilsust. Selle kindlustas tulevikuks Asutava Kogu ratifitseeritud Tartu rahuleping, mis lõpetas vabadussõja, määras meie idapiiri ning tagas Nõukogude Venemaa tunnustuse Eesti Vabariigi iseseisvusele. Pärast Eesti Vabariigile vajalike aluste loomist ja meie tuleviku hädapärast kindlustamist jätkas meie rahvaesinduse ja seadusandliku võimuna juba Riigikogu I koosseis. Sealt saati on iga parlamendikoosseis olnud oma nägu ning andnud olulise panuse Eesti arengusse, toetudes eelkäijate tööle ja ehitades edasi meie omariiklust.
Igale Riigikogule annab hinnangu aeg. Just ajaline distants aitab meil tõeliselt väärtustada Asutava Kogu ning sellele järgnenud demokraatlikult valitud rahvaesinduste ettevaatavaid otsuseid ja tööd. Nõndasamuti hindavad meie tänaseid tegemisi ja valikuid tulevased põlved. Õnnitlen Eesti riiki ja rahvast Asutava Kogu avaistungi 100. aastapäeva puhul. Ma soovin südamest jõudu Riigikogule ja jõudu Eestile. Aitäh! (Aplaus.)

Aitäh! Härra Riigikohtu halduskolleegiumi esimees Ivo Pilving, palun kõnetooli!

Austatud Riigikogu esimees, Riigikogu liikmed, Vabariigi President, president Rüütel, kõrged riigiteenijad, ekstsellentsid, daamid ja härrad! Riigikohtu esimehe ülesandel on mul au teile soovida head esindusdemokraatia aastapäeva. Ühtlasi soovin Riigikogu praegusele koosseisule õnne hiljutistelt valimistelt saadud mandaadi puhul. Minu sügav lugupidamine kõigile, keda rahvas on usaldanud sellesse auväärsesse ametisse. Täna 100 aastat tagasi tuli Eestis kokku esimene ausalt ja vahetult valitud rahvaesindus – Asutav Kogu, et luua Eestile põhiseadus. Asutavas Kogus sündinud põhiseaduse ülimad aluspõhimõtted olid vabadus ja demokraatia. Juba iseseisvusmanifestis sai Ajutine Valitsus ülesande viibimata kohtuasutusi sisse seada kodanikkude julgeoleku kaitseks. Tsaari politseiriigi kunagine provints tuli ümber ehitada õigusriigiks, kus maksab seadus, mitte bürokraadi suva, kus austatakse kodanike õigusi ja vabadusi.
Head rahvaesindajad! Meie esimest põhiseadust on peetud koguni liiga demokraatlikuks. Ka praegune põhiseadus on sügavalt demokraatlik, kuid sisaldab tasakaalustavaid elemente. Näiteks peab kohus valvama mis tahes seaduse või muu õigusakti põhiseaduslikkuse järele. Kohtu ülesanne on valvata ka selle üle, et igasugust õigust, mitte ainult Brüsseli direktiive, kohaldataks mõistusepärastelt. Tubli kohtuskäija Oru Pearu mõtet ümber sõnastades: inimene ei ole siia ilma loodud seaduste jaoks, seadus teenigu inimest. Kuigi kohtuvõim oma kontrollimisega näiliselt justkui vastanduks teistele, rahva mandaadiga võimuharudele, ajame me tegelikult ühist asja, vaba ja demokraatliku Eesti Vabariigi asja. Seepärast pean sümboolseks, et Asutava Kogu avaistungi juhatas sisse just Kaarel Parts, kellest sai peagi Riigikohtu esimene esimees. Seda ametit pidas ta läbi keerukate aegade 1940. aastani. Mõni nädal tagasi läitsime Arula külarahvaga Kohtu-Kaarlile tema sünnitalus mälestusküünla. Kui Riigikohus sättis end 1935. aastal riigivanema käsul Tartust ära kolima, lausus Parts järgmised sõnad: "Kohtu töö on alalõpmata rahu loomine õiguse abil, õiguse väljaselgitamine ja tema jaluleseadmine, kelle poolt ta ka rikutud ei oleks." Ärge pange siis seda tööd kohtunikele pahaks.
Daamid ja härrad! Ma ei soovi pidupäeval kedagi, kõige vähem rahvaesindust, õpetada, kuidas riiki juhtida. Aga unistada võib. Soovin, et Eestis valitseks demokraatia ja õigusriigi tasakaal. Vältida tasub juriidilist ülereguleerimist ning õiguste ja vabaduste kõikvõimalikke liialdusi. Selle eest on meid hoiatanud pagulasest õigusfilosoof Ilmar Tammelo. Ma ei nõustu sugugi kõigi tema seisukohtadega, küll aga kartusega, et inimõiguste ühekülgne nõudmine ilma kohustuste ja vastutuseta võib kaasa tuua nende endi pankroti. Teisest küljest loodan, et demokraatia ei ole pelk protseduur ega tühi kest, vaid sellel on sisu. Demokraatia ei tähenda napi või suure enamuse meelevaldset türanniat, vaid ka nende inimeste väärikuse ja vabaduse austamist, keda otsused puudutavad. Demokraatia ilma väärikuse ja vabaduseta oleks orjade demokraatia.
Soovin Riigikogule jõudu ja tarkust tasakaalu hoidmisel. Elagu Eesti Vabariik!

Aitäh! Sõna tervituseks on riigikontrolör Janar Holmil. Palun!

Austatud Vabariigi President! Austatud Riigikogu esimees, president Rüütel, Riigikogu ja valitsuse liikmed ning külalised! Ma ei mäleta ühtegi Riigikogu koosseisu, mille kokkutulemise järel poleks ohatud: jah, eks ta ole läbilõige ühiskonnast, aga kas tõesti oli vaja seekord ikka nii sügavalt lõigata. Küllap ohatakse samamoodi ka edaspidiste koosseisude selgumise järel, sest see on inimlik. Sest ega ole ju palju neid, kellele meeldiks iseenda peegelpilt.
Kui kümme aastat tagasi oli siinsamas saalis Asutava Kogu kokkutulemise 90. aastapäeva pidulik istung, tsiteeris toonane riigikontrolör Mihkel Oviir lõike ajakirjas Akadeemia ilmunud artiklist, mille autor on füüsikust teadlane Tiit Kärner. Loen täna neid ridu veel kord, sest nad pole oma aktuaalsust kaotanud. Olud, inimesed ja probleemid on muutunud ja vahetunud, kuid sõnum on universaalne. Tsiteerin: "Need poliitikud ja riigijuhid, kellega rahul ei olda, on ju rahva enda seast ja rahva enda poolt valitud ning seda just nende eeldatava sobivuse järgi sellesse rolli. Olgu nad seega kui tahes kehvad, on nad ikkagi parimad, keda sellel rahval võtta on, ning nende asendamine teistega ei muudaks midagi. [---] Iseseisva riigi rahvas vastutab ise selle eest, milline on tema valitsus või valitseja  [---] Olukord, kus rahvas kujutleb end suurima kannatajana omaenda valitsuse all, on groteskne, naeruväärne ja alandav." Nii vastutame vabade kodanike ja valijatena mis tahes tulemuse eest, mis lõpuks siin saalis meie valiku läbi resulteerub. Selle vastutuse tunnetamine pole paraku viimase kümne aastaga lihtsamaks läinud, oma mõju on avaldanud ka infovälja ja mõtlemise killustumine. Seetõttu on eriti oluline meeles pidada meie kõigi, eriti aga just parlamendi liikmete rolli vastutustundliku valitsemise ja faktipõhise otsustamisruumi kujundamisel – ühiskonnale maailma asjade selgitamisel tasakaalukal ja faktidel põhineval viisil.
Vaadates arengut nii laias maailmas kui ka meil, on üha tähtsam, et valijaskond oskaks vastutustundlikult kasutada demokraatiat ja tema instrumentaariumi. Nii on ajaloolane ja ühiskonnategelane, sõjaeelse Eesti üks tippintellektuaale Peeter Tarvel oma mitmetes töödes rõhutanud, et demokraatia toimimine vajab valgustatud valija olemasolu. Tarvel on ka kirjutanud, et tulevikudemokraatia suudab visa ja süstemaatilist tööd nõudvaid ülesandeid täita vaid ühel eeldusel: nimelt siis, kui haritud pead ei poe oma kitsasse teokarpi ega eemaldu laiast ühiskonnast. Ei kummarda teenimisvalmis karjerismiinnus iga võimu, ükskõik milline see ka oleks. Just valijaskonna kannatlik ja järjekindel valgustamine – mitte tema liigne pimestamine välklambi sähvatust näkku suunates ega mõistuse hämardamine – on ennekõike valitud rahvaesindajate kanda olev roll ja vastutus. Samamoodi on see aga ka kõigi riigi teenistuses olijate kohus. Mul on siin hea meel kinnitada, et Riigikontroll on valmis olema rahvast esindavatele Riigikogu liikmetele kõigiti abiks ja toeks just faktipõhise otsustamise ja faktipõhise arutelu õhkkonna loomisel. Samuti saame aidata kaasa faktide vaheliste seoste paremale tajumisele.
Lõpetuseks. Peeter Tarveli kaasaegne, silmapaistev Eesti ajakirjanik, ajaloolane ja ühiskonnategelane Eduard Laaman on oma teoses "Demokraatia ja diktatuur" kirjutanud read, mida on kasulik ikka ja jälle meelde tuletada: "Meie võtsime demokraatiast tema kõige painduvama vormi – parlamentarismi. Juba põhiseaduse koostamisel kostis hääli, et see mitte hädaohuta ei ole. Ta esitab oma kasutajatele kõige kõrgemad nõudmised. Ta on nagu kõige täiuslikum masin, mis vajab kõige vilunumat käsitlust. [---] Kui talumees peab tarvitama masinat, mille keerulist värki ta ei tunne, siis ei saa tulemata jääda viperused. On mees küllalt nõutult higistanud ja taeva mustaks kirunud, tuleb tal tahtmine kogu kupatus aia taha kraavi kihutada, kui ta seda juba kohapeal vihahoos puruks ei peksa. [---] Niisugusel silmapilgul on hädasti vaja natuke kannatust, et mitte astuda mõtlematuid samme, mida pärast raske on parandada." Tänan teid ja soovin kõigile õnne, mõistlikku meelt ja arukust! Aitäh! (Aplaus.)

Tänan! Palun kõnepulti õiguskantsler Ülle Madise.

Austatud Riigikogu esimees, Vabariigi President, president Rüütel, Riigikogu liikmed, endised parlamendiliikmed, Vabariigi Valitsus, ekstsellentsid! Täna on siin juba mitu korda öeldud – ja õigesti on öeldud – sünnipäevalapse kiituseks, et Eesti riiki juhib Riigikogu. Ma arvan, et see on suurepärane. Parlamentarism üleüldse ja ka meie Riigikogu vastab praeguse aja vaimule mu meelest hiilgavalt. See vaim on otsiv, kahtlev ja ka lootusrikas. Ei usuta – ja mu meelest õigesti ei usuta – mitte kedagi, kes targutledes ütleb ülalt alla: "Nii on! Nii mõtle, nii tunne – vaat nii on õige!" Ei usuta, ei peagi, ei võigi. Riigiõiguses on ajalooliselt läbi proovitud tõetera: mida enam inimesed otsustamises osalevad, mida nutikamalt on otsustamine jagatud, seda kindlam on ühe riigi ja rahva tulevik. Talupojatarkusena: ära pane kõiki mune ühte korvi. Sedagi on täna öeldud, et Riigikogu on ja peabki olema rahva kui kõrgeima võimu kandja – aus ja esinduslik. See tähendab seda, et siin on erinevad saatused, huvid, kogemused, erinev õiglusetunnetus ja ehk ka teatav ebatäiuslikkus, mida ei maksa uisapäisa hukka mõista, vaid vahel tuleb lausa hinnata.
Mu meelest ollakse päris ülekohtused, aga võib-olla hoopis kavalad, kui üritatakse rahvast ja parlamendiliikmeid endidki veenda, et Riigikogu on üksnes valitsuse otsuste vormistamise koht. Ei ole ja ei tohigi olla! Ka minu kogemus õiguskantsleri ametis kinnitab: ei ole. Riigikogus on esindatud rahvas, siin on 101 väärtuslikku elukogemust ja tulevikukujutlust ning siin peabki läbi kaaluma ja tunnetama kõik Eestit kujundavad otsused. Riigikogu liikmel pole mitte ainult õigus, vaid lausa kohustus küsida teravaid küsimusi, vajaduse korral teha muudatusettepanekuid ja kui eelnõust mingit kasu pole, siis ta lihtsalt tagasi lükata. Ka pealtnäha pisike saja päeva kiirustamisest juhtunud viga teeb palju inimesi õnnetuks. See tunne, et ei hoolita, et midagi on läinud viltu – mis siis, et mitte tahtlikult, üldjuhul –, jääb saatma tükiks ajaks ja nõnda koguneb pisivimm.
Võib-olla seda aeg-ajalt ei teadvustatagi, kui suur, oluline ja vastutusrikas on Riigikogu liikme töö. Asi on ju selles, et iga liikme vastutus on isiklik, nimeline ja ajatu. Ükskõik, kas räägime ilmajäetuse kahandamisest, arstiabist, koolikorraldusest, ääremaade elus hoidmisest, karistusmääradest, ettevõtlikkuse toetamisest või teedeehitusest – ükskõik millest, kus küsimuses on, mis on õiglane ja mis on tark –, jaguneb rahvas mitmesse leeri. Ja need vaated on siin Riigikogus esindatud.
Ajalooline kogemus lubab uskuda ja isegi loota, et Eesti rahvas ei muutu mitte iialgi kuulekaks ega hakka mitte kunagi mitte kedagi pimesi usaldama. Ja ka see on hea. Just hästi tasakaalustatud lahusvõimude süsteem ja meie põhiseaduslik elukorraldus on Eestit hästi teeninud ning viinud meid kiiremini paremale järjele kui neid, kes on teinud teistsuguseid riigiõiguslikke valikuid. Kui neis suurtes valikutes midagi muuta, siis mitte võimu kontsentreerimise poole, vaid pigem tasub ehk otsustusvõimu veelgi enam jagada – rahvaga, kohaliku omavalitsusega, kodanikuühenduste ja inimeste endiga. Nii on rohkem vabadust, rohkem loomingut ja rohkem vastutust. Asi on selleski, et kokkulepe veenab tõhusamalt kui miski, mis väidetavalt on, aga mida ise pole näinud ja kontrollida ka ei oska. Põhiseaduse preambulis nimetatud sisemist rahu kaitseb aga teadmine, et neid kokkuleppeid saab muuta. Iga suure muutuse eel, olgu see pensioni- või maksusüsteem, rännatakse ühiselt mööda loogilise põhjendamise käänulist rada, mis – inimestele loomuomaselt – on palistatud isiklike huvide, eelarvamuste ja vahest ka väikese pahelise mängurlusega. Aga sellel matkal olete just teie, Riigikogu liikmed, need, kes kõik need inimlikud palistused ära märgata mõistavad.
Austatud Riigikogu! Sestap julgen täna Riigikogu sünnipäeval paluda: kui tahes suur on surve ja kui tahes ilus jutt käib sinna juurde, palun ärge andke rohkem ainustki juhtimishooba teistele riigivõimu harudele ära! Rahvale jah, kohalikule omavalitsusele jah, aga teistele riigivõimu harudele ei soovita. Eesti edu kindlustav tasakaal on habras. Ja asi ei ole konkreetsetes inimestes konkreetsetel võimupositsioonidel. Kõik need aastad, kui olen riiki teeninud, olen näinud, et inimesed soovivad Eestile parimat, aga asi on riigijuhtimise korralduse pikaajalises mõjus. Meie inimeste põhiprobleem pole nimelt see, et riiki juhib Riigikogu või et üks või teine keskvalitsuse struktuurikastikene on nii- või naapidi sätitud. Näen iga päev sama pilti, mida, austatud Riigikogu liikmed, ilmselt ka teie. Suurim mure Eesti inimestel kipub olema see, et liialt paljud tunnevad end ebaõiglaselt kohelduna. Vahel tähendab see ainelist või ühiskondlikku ilma- ja mahajäetust, teinekord ükskõiksust, ülbust, bürokraatia lämmatavat keerukust. Kõik see on parandatav.
Just sellepärast mulle näib, et austatud sünnipäevalaps ja Riigikogu liikmed saavad tuua siia parlamenti need lood elust enesest ja igapäevamured ning iga seaduseelnõu juures küsida: kuidas ja kelle elu see muudab paremaks? Inimesed ootavad neid vastuseid. Paraku tuleb nentida, et inimeste tüvimured jäävad lahendamata, kui tähelepanu läheb ladva kujundamisele. Meie rahva esinduskogu on mu meelest läbi ajaloo enamasti olnud endast suurem, autoriteetne ja ikka töökas kooskõlas põhiseaduse vaimuga. See saja-aastane väärikus ja mõju väärib mu meelest suurimat tunnustust. Peaksime oskama sest pikast ajaloost õppida, et rahva ja rahvaesinduse alahindamine on sügavalt vale. Just seepärast tuleb osalust, võimu ja otsuste jaotust pühendunult kaitsta; süvendada, mitte kahandada. Riigikogul on tulevikku. Palju õnne järgmisteks sajanditeks, austatud Riigikogu! Aitäh! (Aplaus.)

Tänan, proua õiguskantsler! Piduliku istungi lõpetab kammerkoor Collegium Musicale, mida juhendab dirigent Endrik Üksvärav.
(Laulab koor.)
Tänan teid kõiki siia tulemast! Tänan kauni muusika eest! Aga meie tänased tegemised ei ole veel lõppenud. Ma palun teid kõiki kell 13.15 valgesse saali Eesti parlamendi ajaloost kõneleva raamatu esitlusele. Aitäh!

Istungi lõpp kell 12.52.