Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Esmaspäevasel fraktsiooni koosolekul ei olnud meil täit selgust selles, milliseks kujuneb diskussioon siin saalis. Ma leian ka seda, et fraktsiooni esimees ja aseesimehed võiksid siinkohal küll suhtuda loomingulisemalt. Vahest on see "Ei saa mitte vaiki olla".
Ma vastan heale kolleegile ja muidugi loodan, et kunagi õnnestub ka mul rahanduskomisjoni tulla, kus me saaksime debateerida päris huvitavate asjade üle. Aga ma vastan ühte: kui India noormees tuleb siia Eestisse, siis tal peab olema meie kultuuri mõistes laitmatu renomee. See tähendab, et ta kohalikus kogukonnas, seal Indias võib osa võtta erinevatest sabatitest, mida meie – võib-olla loomakaitseseaduse või ükskõik millega seoses – ei pea enda kultuuriruumis heaks. Seega, me mõõdame siia tulnud inimesi sellega.
See väide, et kes alaliselt elab välismaal ja tal ei ole mujal riikides enda asju – see ongi nende juristide jaoks. Me oleme täna selles keerukas olukorras, kus me peame välistama kõik erisused, sest seal ei ole veel ka ju mainitud ära, mis saab siis, kui ta osaleb kuskil või kui ta omab mõnes teises riigis vähemusosalust. Mina olen kõige viimane inimene, kes peaks praegu filoloogilistel teemadel rääkima, sest ma näen, et enamik teist siin kirjutab kirjandeid väiksemate vigade arvuga kui mina. Enamik teist lõpetab lause mõttega, millega ka alustas. Mina võin aga öelda, et see eurokantseliitlik keel on meid viinud sinnamaale, et kui me Märdiga näiteks kuskil väljas oleme, siis meil toimub info akumulatiivne omandamine pädevuse arendamise eesmärgil. See on siis, ütleme, lorajutu definitsioon eurokantseliitlikus keeles.
Küll aga mul on meeles, kui professor Marju Lauristin ütles, et meie seadustest on kadunud eesti keel ja seal võiks olla rohkem kõigile arusaadavat juttu. Kolleeg Peeter Ernits kiitis Tiina Kangrot selle eest, et ta rääkis lihtsalt ja arusaadavalt. Seadused aga tuleb teha just sellised, kus on juba kõik võimalikud erandid välistatud, sellepärast et kurikaelad, keda ei ole meie seas siin saalis, kes on kuskil väljaspool, vaatavad, millisel juhul on võimalik seadusest mööda minna. Ja siis tulevad mängu minu lemmikud, advokaadid. Vaat need on minu kõige suuremad lemmikud, sellepärast et nemad ei kaota mitte kunagi. Enamgi veel, sa lähed ja tunned, et sulle on tehtud ülekohut, siis tuleb advokaat tagasi: ma jõudsin kokkuleppele, sa oled vähesel määral süüdi ja natukene maksad, aga vähemalt kogu see jama on ära lõpetatud. Sellepärast ma arvangi, et määratletakse täpselt kõik võimalikud juhtumid. See tuleb võib-olla mõnest kaasusest Euroopas, kus keegi ütleb, et sellisel juhul ta ei lähe sinna alla, sellisel juhul ta läheb.
Eks loomulikult, noored, kes tulevad koolipingist, on püüdlikud ja proovivad neid asju kirjutada, sest nemad loevad meie enda kirjandust, kust on ära kadunud väga palju ilusaid ja imelisi omadussõnu. Siis nad võib-olla proovivadki ilusat eesti keelt katsetada mõnes seadusloomes, tuues sisse mõne ilusa sõna, mis tundub neile ilus. Minu lemmiksõna on "hõllandus". Õhtuti haarab mind hõllandus, kui ma vaatan "Aktuaalset kaamerat" ja ma ei näe seal näiteks sellist olulist lõiku, et Võrumaal üks härg ei ole kolm päeva joonud. Ma tahan öelda, et me saame alati rääkida sellest, et meile mõni sõna tundub mõistlik ja mõni ei tundu.
Ma tahan rääkida ka kultuurilisest küljest, vastata selle osa ka. Vahemere ääres on päris suur ärikultuuri tava see, et tehakse nn meelehead, mis meie jaoks on korruptsioon, küll aga nende jaoks on võib-olla paljud meie käitumismallid ja -mudelid liiga piiravad, mis ei luba loomingulist arusaamist. Mäletate, meil oli rahakaart. Kas rahakaart on nüüd vautšer või midagi, aga kui sa kingid kellelegi selle rahakaardi, sest temaga oli lahe äri ajada, siis me olemegi lõhkise küna ees. Minu arvates see vautšer võiks jääda, kuigi ma arvan, et ma ise kirjutaksin isegi sõna "vautšer" vigaselt. Aitäh!