Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu! Mul on hea meel teile tutvustada sotsiaalhoolekande seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 558. Eelnõu eesmärk on luua noortegarantii tugisüsteem. Teatavasti on Eestis noorte töötuse määr ligi kaks korda suurem kui keskmine töötuse määr ning viimasel ajal on see vaatamata üldisele heale tööturu seisule hoopis suurenema hakanud. 2017. aasta kolme esimese kvartali keskmisena oli noorte töötuse määr 14,1%, samas üldine töötuse määr oli umbes 6%. Noorte mittetöötamisel ja mitteõppimisel võivad olla kaugele ulatuvad isiklikud, aga ka ühiskondlikud sotsiaal-majanduslikud tagajärjed. Suureneb oht pikaks ajaks töötuks jääda, tulevased sissetulekud võivad olla väiksemad, kui võiks, tekivad inimkapitali kaod, vaesus kandub peredes ühest põlvkonnast teise ja väheneb ka motivatsioon luua perekonda, mis omakorda mõjutab negatiivselt demograafilist arengut. Ja üha kasvava tööjõupuuduse tingimustes on loomulikult järjest olulisem, et iga noor leiaks endale tööturul rakenduse või täiendaks oma kvalifikatsiooni edasi õppides.
Noortegarantii tugisüsteemi eesmärk ongi vähendada mittetöötavate ja mitteõppivate noorte arvu. Seaduse muutmisega püüame lahendada kahte peamist probleemi noorte abistamisel. Esiteks ei ole meil praegu ülevaadet noortest, kes ei tööta ega ei õpi ega ole muul mõjuval põhjusel tööturult eemal. Ja teiseks ei ole Eestis süsteemset lähenemist, mis aitaks nendel noortel püsivalt koolis või tööl käima hakata. Eestis pakutakse noortele küll mitmesuguseid karjääri- ja tööturuteenuseid väga erinevate osapoolte poolt ja proovitakse jõuda noorteni ka noosootöö meetmete abil, aga selle juures eeldatakse, et noor inimene teeb ise esimese sammu, jõuab näiteks töötukassasse, Rajaleidja keskusse, noorte tugilasse. Suurel osal mittetöötavatest ja mitteõppivatest noortest ei pruugi selleks olla piisavalt motivatsiooni või võivad neil selleks olla muud takistused.
Noorte tööhõivet on viimastel aastatel kõige olulisemaks hõivealaseks teemaks peetud ka Euroopa Liidu tasandil. 2013. aastal käivitas Euroopa Komisjon noortegarantii algatuse, mille põhimõtted heaks kiitnud liikmesriigid, sh Eesti, on võtnud kohustuse tagada noortele võimalus jõuda nelja kuu jooksul pärast töötuks jäämist või koolist lahkumist tagasi tööle või kooli või minna täiendus- või ümberõppele. Kavandatav seadusmuudatus aitab Eestil neid ülesandeid täita. Noorte abistamise tähtsus seisneb ka selles, et tänane 20-aastane noor, kel pole erialast haridust ega erilist töökogemust, kes on passiivne, ei käi koolis ega tööl, võib ka kümme aastat hiljem olla samasuguses olukorras. Ta võib endiselt kuuluda riskirühma ja pika aja peale ka heitunute hulka sattuda, mis teeb temast sotsiaalkaitsesüsteemi hoolealuse. Ka rahvusvaheline praktika – näiteks Rootsis, Saksamaal ja Taanis – on näidanud, et passiivsete inimeste tööle või kooli tagasi aitamiseks on kõige tõhusam just varajane sekkumine. Ja see tugisüsteem seda aitabki teha.
Süsteem ise koosneb laias laastus kahest osast. Et seaduseelnõuga pakutavast muudatusest oleks kergem aru saada, selgitan, et meie eesmärk on juurutada juhtumikorralduslik terviklähenemine nendele noortele, kes on haridustee katkestanud või on muul moel mitteaktiivsed. Need noored peaksid leidma töö. Esimene samm on see, et me loome selle seadusega vajaliku aluse, et kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajad saaksid riigis olemasolevatest registritest informatsiooni, millised kohalikud noored potentsiaalselt riskirühma kuuluvad. Nii saavad sotsiaaltöötajad kõige tõhusamalt kõnealust juhtumikorraldust rakendada. Praktikas tähendab see seda, et kohalik omavalitsus saab õiguse pärida riiklikest registritest infot, missugune on ühe või teise konkreetsesse gruppi kuuluva noore staatus. Saab kontrollida, kas noor inimene õpib või ei õpi – seda näeb hariduse infosüsteemist –, kas ta töötab või ei tööta – selle teabe saab kätte maksuameti infosüsteemist –, kas ta on töötuna arvel või ei ole – seda ütleb töötukassa register –, kas tal äkki puudub töövõime, kas ta ei tegele ettevõtlusega, kas ta kasvatab alla 1,5-aastast last, kas ta kannab vangistust või on kaitseväeteenistuses. Kui konkreetset noort üheski nendest registritest ei ole, siis on kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajale selge, et riigil puudub teadmine, mis selle noorega toimub. Ja kohe asubki juhtumikorraldajast sotsiaaltöötaja seda juhtumit käsitlema, püüab selle inimesega kontakti saada ja talle abi pakkuda. Kui inimene abist keeldub, siis loomulikult seda rohkem ei pakuta. Kui ta aga abi vastu võtab, siis juhatab juhtumikorraldaja ta erinevate kohaliku omavalitsuse või riigi teenusteni, et aidata noorel tööd leida või tagasi kooli minna. Kõik sõltub olukorrast.
Kuna tegemist on andmetöötlusega, siis on selle süsteemi kasutamiseks vaja seaduslikku alust. Seda digitaalset tööriista peab saama kasutada kohaliku omavalitsuse sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri ehk STAR-i kaudu ja tulevane seadus selle aluse ka loob. Kui see info on sotsiaaltöötajal käes, siis on muidugi küsimus, mida ta sellega peale hakkab. Praegu me piloteerime koos mitme kohaliku omavalitsusega seda ühtset juhtumikorraldusmudelit, et vaadata, kas me suudame ühtsete põhimõtete alusel pakkuda efektiivset teenust, et noori aktiveerida.
Probleem on iseenesest olemas. Enne seda, kui me hakkasime seda seadust välja töötama ja konkreetset IT-lahendust läbi mõtlema, tegime ühe katseprojekti aastal 2016 kahes linnas, Tartus ja Võrus. See töö tehti käsitsi ära: vaadati, kui paljud mõlema omavalitsuse noortest on sellised, kes ei ole üheski registris. Need numbrid olid Tartus 24% ja Võrus 19%. Seejärel arutati olukord kohaliku omavalitsuse töötajatega läbi ja selgus ühelt poolt, et mitte kõik noored, kes riigi seisukohalt pole pildil, ei ole kindlasti abivajajad. Paljud neist elavad välismaal, aga riik ei pruugi seda teada, ent mõni sotsiaaltöötaja võib olla kuulnud, et keegi on välismaale elama läinud. Samal ajal olid aga kohaliku omavalitsuse töötajad kaunis üllatunud, et see number nii suur tuli.
Meie aga saime kindlust juurde, et see on teema, mille kallal edasi töötada ja vaadata, millisel viisil me saaksime oma andmestiku täpsemaks, et siis sihtida eeskätt neid, kes tõepoolest abi vajavad. Selle töö põhiülesanne ei ole loomulikult mitte selle IT-lahenduse tagamine. Eesmärk on aidata kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajal juhtumikorralduslikku noorsootööd paremini teha. Ta lihtsalt saab ühe täiendava tööriista.
Loomulikult kaasnevad selle süsteemi käivitumisega mõningased kulud. Esiteks on vaja konkreetne IT-tööriist välja arendada. Selle kulud ei ole kuigi märkimisväärsed. Ka peame juhtumikorralduse arendamiseks ja testimiseks toetama kohalikke omavalitsusi. Seda rahastatakse kuni aastani 2020 Euroopa Sotsiaalfondist, riigieelarveline kaasfinantseering on umbes 100 000 eurot. Aastaks 2020 oleme seadnud endale ülesande hinnata nende esimeste aastate alusel uue süsteemi efektiivsust: kas see on tulemusi parandanud, kas passiivsete noorte osakaal on vähenenud. Kui see nii on, siis saab edasi arutleda selle üle, kas me peaksime süsteemi püsivaks muutma. Minu poolt kõik. Aitäh!