Austatud Riigikogu! Kui ma tohin nüüd teie tähelepanu haarata, siis me alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu esimese töönädala neljapäevast istungit. Nagu ikka istungi alguses, on õige aeg küsida, kas teil on soovi üle anda eelnõusid või arupärimisi. Sellist soovi ei paista. Järgmisena palume registreerida ennast kohalolijaks. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 75 Riigikogu liiget, puudub 26 Riigikogu liiget.

Head kolleegid! Meil on päevakorras täna üks punkt, nimelt Vabariigi Valitsuse algatatud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus ehk tehnovõrgu talumise tasu muutmine. Selle eelnõu number on 405. Teise lugemise ettekande teeb õiguskomisjoni liige Valdo Randpere. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud eesistuja! Kui me tavaliselt tuleme siia teie ette ja ütleme, et meil on üks väga hea eelnõu – üsna tihti me niimoodi teeme, küll mitte opositsioonis olles –, siis täna ma teatan täiesti neutraalselt seisukohalt, et mul on teile siin ette kanda üks eelnõu, mille kohta ma ei oska öelda, kas see on hea või halb. Selle eelnõu eripära on see, et me oleme seda õiguskomisjonis väga pikalt arutanud. Arutelu algas tegelikult juba möödunud aasta aprillis, siis oli vist esimene istung. Komisjon on seda arutanud nüüd korda kolm, neli või isegi viis – ma vaatan järele, mul on siin protokollid ja ma pean nendest kõigist teile rääkima –, tulemus on aga ikka selline, et võtad ühte- või teistpidi, ikka ei ole ükski osapool, ei valitsus – nemad võib-olla kõige vähem –, infrastruktuuride omanikud ega ka maaomanikud tulemusega rahul. Samas on olukord muidugi selline, et alates 2012. aastast meil selle kohta põhimõtteliselt mingit kehtivat regulatsiooni ei ole, sest 2012. aasta Riigikohtu otsusega kuulutati praegu või sel ajal kehtinud olukord talumistasude koha pealt põhiseadusvastaseks. Viie aasta jooksul ei ole ka mingit väga head lahendust silmapiirile ilmunud.
See, mida ma teile nüüd esitlen, on iseenesest selline pisikene kahe-kolmeleheküljeline eelnõu, millel ongi ainult üks muudatusettepanek, õiguskomisjoni tehtud, ja seegi kehtima hakkamise tähtaja kohta. Sinna juurde kuulub, nagu öeldud, tohutu hulk kohtumisi ja õiguskomisjoni istungeid ning väga palju kirju asjassepuutuvatelt inimestelt ja ettevõtetelt. Viimane kiri tuli veel täna hommikul Elektrilevilt ja seal on ka täpsustused, tegelikult rahulolematus selle eelnõu sisuga, aga ei midagi sellist päris uut, mida me juba ei teadnud.
Lähen nüüd selle osa juurde, mis on täna minu kui ettekandja ülesanne – rääkida, mis on toimunud Riigikogu õiguskomisjonis selle eelnõu esimese ja teise lugemise vahepeal. Üks arutelu oli meil 16. novembril. Kohale olid kutsutud infotehnoloogia liidu esindajad, Elektrilevi esindajad, infrastruktuuri omanikud ja ka omanike organisatsioonide esindajad. Siis me arutasime seda edasi ja tagasi, andsime selgitusi. Valitsus selgitas oma seisukohta, Justiitsministeerium on sellega töötanud. Ütlen kokku võttes, et see on üks esimesi eelnõusid, mille puhul ma ütlen, et kui meil on ühiskonnas käinud debatt selle üle, kas Riigikogu liikmel oleks vaja või ei oleks vaja assistenti, siis seekord ma tunnen, et tõesti oleks vaja. Oleksin hea meelega andnud selle mingi abilise kätte ja öelnud, et kuule, ole hea ja tule välja mingi sellise saalomonliku tõega, sest kui ma kuulan ühte ja teist poolt eraldi, ka komisjoni istungil, siis mulle tundub kogu aeg, et mõlemal on õigus. Mulle tundub, et Elektrilevil on täiesti õigus, kui ta oma seisukohti esindab, aga mul on selline tunne, et omanikel on samuti õigus, kui nad oma seisukohti esindavad.
Asja juurde. Tegelikult teeb asja pikantseks või tundlikuks see, et juhul kui me nüüd talumistasusid suurel määral tõstame, siis rahuldame küll omanike vajadusi, aga need tariifid löövad varem või hiljem läbi teenuses, näiteks elektrienergia hinnas, aga tarbijatena maksame selle kõik kinni. Kas me seda tahame? Kahtlane. Samal ajal, kas me tahame omanike õigusi rikkuda ja öelda, omanik peab taluma ükskõik mis koormisi selle eest õiglast tasu saamata? See pole ka nagu päris õige. Nii et eks ta natuke selline katku ja koolera vaheline valik on.
Aga 16. novembril toimus arutelu, mingeid muid otsuseid vastu ei võetud kui see, et komisjon jätkab arutelu. Saime uuesti kokku 11. detsembril, jälle arutasime. Oli igasugu küsimusi ja vastuseid, aga tulemus oli ikkagi selline, et komisjon otsustas arutelu jätkata (see otsus oli konsensuslik). Seejärel jätkasime jälle arutelu komisjonis 18. detsembril ja siis jõuti protseduuriliste otsusteni. Tehti ettepanek võtta see eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks. Tegelikult tehti ettepanek võtta eelnõu päevakorda 10. jaanuariks, aga hiljem, eelmisel nädalal seda otsust muudeti, kuna tänasesse päevakorda oli seda parem panna. Tehti ettepanek teine lugemine lõpetada (selle poolt oli 6 liiget, vastu 0 ja erapooletuid 3) ja saata eelnõu kolmandale lugemisele, kui teine lõpetatakse, 17. jaanuariks (samuti poolt 6, vastu 0, erapooletuid 3) ning panna see lõpphääletusele (ka selle poolt oli 6, vastu 0 ja erapooletuid 3). Ma ei tea, kas teil on mingeid küsimusi.

Hea ettekandja, kui teie ettekanne on lõppenud, siis vähemalt üks küsimus on teile küll. Palun, Külliki Kübarsepp!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma olen väga nõus sinu hinnanguga, et on raske selget seisukohta võtta, kas olla poolt või vastu, sest siin on palju nüansse. Palun, kas sa tuletaksid meelde, miks on talumistasu suuruse arvutamise aluseks võetud 7,5% maa maksustamishinnast, mitte me ei räägi à la turuväärtusest, mis maal võiks reaalselt olla? Miks just 7,5?

See on hea küsimus. See ongi see näide sellest, mis ma räägin, et otsitakse kirikut keset küla, aga tegelikult seda kirikut väga ei ole. Täitsa konkreetsed näited olid. Ministeeriumi arvates võiks mingit tüüpi maatulundusmaa maksustamishind teatud koefitsientide puhul olla näiteks 5 eurot. Omanikud aga leidsid, et see võiks olla täpselt sama rehkenduse põhjal 130 eurot. Seal vahel me oleme. See 7,5 on siia pandud selle mõttega, et kuna maa maksustamise maksimaalne protsent on 2,5, siis 7,5 igal juhul katab selle. Tähendab, see 2,5 on kindel ja 7,5 koosneb just sellest 2,5-st, mis on maa maksustamise maksimummäär, mida kohalik omavalitsus saab otsustada, ja peale selle on sõltuvalt selle maa kasutamise takistamise ulatusest veel lisakoefitsient kas 0, 0,5 või 1. Kui su maa kasutamine on täiesti takistatud, siis saad sa selle 7,5 ja lisaks kompenseeritakse sulle kui omanikule ühekordsed kulutused – juhul, kui sa pead midagi spetsiifilist tegema. Kui maa kasutamine ei ole üldse takistatud või teine variant, muide, kui ei kompenseerita üldse ja kui seda infrastruktuuri on vaja sinu enda vajaduste rahuldamiseks, siis on ta täiesti null, st siis ei ole ka seda 7,5%.
Ma ei tea, kas ma vastasin su küsimusele. Ma ütlen, et põhimõtteliselt, kui sa seda seaduseelnõu loed või kui te loete, siis on kõik lihtne – ta on lühikene, arusaadav, kõik tundub täiesti adutav. Kui aga hakata juurde vaatama istungite protokolle, kirju, seisukohti ja arutelusid, siis on niisugune džungel ja rägastik. Lõppjäreldus oli praegu selline: ühest küljest infrastruktuuri ettevõtted tahtsid saada valitsuselt selgemaid juhtnööre, näiteks ei peaks olema seaduses kirjas, et tasu on harilik hoone kasutustasu. Selline väljend on iseenesest hästi kõikuv. Aga samas, ministeerium ütleb, et okei, kui te ei jõua omanikuga kokkuleppele, siis minge vaielge see vaidlus ära kohtus. See võib ka olla õige. Me ei tea, samas, mis on selle seaduse tulemus – kas meil tuleb tohutu hulk kohtuvaidlusi või ei tule mitte midagi, sest inimesed tõesti lepivadki kokku. Toodi ka näiteid, et juhul kui panna mingi teine hinnastusvorm, siis põhimõtteliselt võiks Viru tänaval ühe maja eest elektrikaabli läbiviimine maksta Elektrilevile 4600 eurot, kas kuus või aastas, igal juhul mitte vähem. Selliseid äärmuslikke näiteid ja matemaatilisi mudeleid on lõpmatu hulk. Nii et mõnes mõttes ongi lootus selles, et omanikud ja infrastruktuuriettevõtted jõuavad kokkuleppele. Juhul kui nad ei jõua, siis peaks kohus suutma ära otsustada, mis on see õiglane tasu ja kompensatsioon omanikule tema asja kasutamise piirangu hüvitamiseks.

Külliki Kübarsepp, palun ka teine küsimus!

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja, aitäh! Tõesti, selle teema on ju tegelikult tõstatanud ka õiguskantsler, kes viitas põhiseaduslikkuse riivele, mis tuleb sellest, et maaomanik kannab liiga suurt talumiskohustust. Kui siiani on olnud kompensatsioon kuni euro hektari kohta, siis selle eelnõu puhul räägime me summast suurusjärgus kuni 10 eurot hektari kohta. Kas sinu hinnangul on põhiseaduslik riive selliste hindade puhul lahendatud? Kas õiguskantsler saab Riigikogu tööga rahul olla?

Ma ei suuda nüüd ennustada, mida õiguskantsler ütleb, sest mina ei ole kahtlemata nii kompetentne kui õiguskantsler. Näed, äsja alles nutsin taga puuduvat assistenti. Aga põhimõtteliselt see põhiseadusvastasus, millele siiani on viidatud, tuleneb sellest, et maaomaniku maamaks on kõrgem kui see talumistasu, mida infrastruktuuriettevõtted talle maksavad. Seal on see vastuolu, et inimese oma otsene kulutus ja otsene maks riigile on suurem, kui talle tegelikult pärast kompenseeritakse. Praegune mudel selle vastuolu kõrvaldab. Kas seda lugeda piisavaks? Ma ütlen, et seal hakkabki vaidlus omanike ja ettevõtete vahel, keda see tabab, ja kahtlemata ka konsumentide vahel, kellel tuleb see lõpuks kinni maksta. Kas seda aga pidada põhiseaduslikuks riiveks, seda mina ei suuda enam otsustada ega hinnata.

Järgmisena soovib küsida Märt Sults. Palun!

Aitäh, hea koosoleku juhataja! Hea ettekandja! Küsimus lihtne. Sa nimetasid hästi palju subjektiivseid faktoreid – kokkulepe ja kuidas oleks mõistlikum või parem. Omavahel räägitakse läbi ja siis lüüakse käed. Milline konkreetne vormel, valem või maatriks on nende asjade arvutamiseks välja pakutud, et hoida ära mõttetuid pikki vaidlusi ja kokkuleppeid, mis kõik tegelikult lõppkokkuvõttes natukene lõhnavad? Kas pakuti välja mingeid selliseid kindlaid, konkreetseid, üheseltmõistetavaid vormeleid?

Aitäh, täitsa hea küsimus! Tegelikult on vastus kahepoolne. Esiteks, mis puudutab otseselt maakasutuse takistamist, siis seal on taluvustasudel olemas, jah, väga selline selge ja konkreetne valem – kuni 7,5% maa maksustamise hinnast on see talumistasu. See vaidluskoht, kus võivad tekkida ka kohtulikud vaidlused, on hoonete sees asuvad infrastruktuurielemendid, st alajaamad jms. Seal need infrastruktuuriettevõtted palusid tõepoolest valitsuselt, et kas te ei saaks ette näha mingeid konkreetseid vormeleid, maatrikseid, valemeid või mingeid piire. Valitsus leidis – ja ma arvan, et suurel määral ka õigustatult –, et väga raske on selliseid maatrikseid ette anda, kuna iga maja, iga koht, iga tiheasustus või hajaasustus on niivõrd erinev, et sa ei saa tulla välja ühesuguse lahendusega, just hoone sees. Sõltub ka sellest, kui palju see elamist takistab, st kas on üks hooneosa, mida muuks otstarbeks nagunii üldse kasutada ei saa kui alajaamaks, või on see niimoodi, et tõesti tuleb sulle magamistuppa järsku transformaator. See oli muidugi nali. Lisaks küsimus, kui palju peab omanik panustama sellesse, et hoida hoonet korras – kas ta peab katuselt lund ajama või mida kõike tal veel on vaja teha seoses sellega.
Olukord on selles mõttes üldistamatu, et ta on niivõrd individuaalseid erinevusi täis. Põhimõtteliselt võiks öelda, et kahte täiesti identset objekti on tõenäoliselt keeruline leida. Tulebki jääda tõesti lootma sellele, et jõutakse omavahel kokkuleppele. Või siis kohus lahendab selle nii, et kõik on õnnelikud – seda on mul muidugi raske uskuda.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Väga lugupeetud ettekandja! Kas ma saan õigesti aru, et see ebaõiglus, mis puudutab praegust situatsiooni, nüüd lahendatakse? Tundub üsna imelik, et see kohustus, mis omanikul on riigi ees, ja see, mida riik üritab teatud koormistega peale panna, ei ole tasakaalus. Seal ei tohiks omanik kaotada. Ma saan aru, et sellele on uues seaduses lahendus olemas. Teiselt poolt aga, kas ei olegi teatud mõttes paratamatu, et isegi kui luua selline üle-eestiline koefitsient või üldine põhimõte, siis erisused jäävad ikka? Osa asju tulebki kohtus läbi vaielda, selleks et tuua teatud tüüpi pretsedente. Kas arutelu käigus arutati ka seda, mil määral arvestatakse võimaliku kitsendusega teatud perspektiivse äritegemise või kasusaamise mõttes? Kui mul jääb näiteks mingi ärivõimalus kitsamaks või ma ei saa seetõttu teatud tüüpi äri teha, siis kas seda arvestatakse või kas see on üldse arutelu objekt?

Aitäh! Hea küsimus! Seda tõepoolest arutati – võib-olla mitte täpselt sellises sõnastuses, nagu sa ütlesid, aga põhimõtteliselt küll. Võib võrrelda, kas on otsene kahju või saamata jäänud tulu. Saamata jäänud tuluosa üle tõepoolest arutleti. See ongi ebamäärane ja võib ajada kalkulatsiooni väga lakke, nagu kõik kardavad. Sel juhul, kui võtta mingi mudeli alusel saamata jäänud tulu, mida iseenesest on jälle keeruline välja rehkendada, siis võib see väga-väga kalliks minna. Aga põhimõtteliselt probleem või viga ongi selles, et omanikud tahaksid rohkem näha seda, et neile kompenseeritakse ka võimalik saamata jäänud tulu. Komisjonis arutati seda ainult möödaminnes.
Ma tean mõnda riiki, kus on mindud seda teed, et pigem on infrastruktuuriettevõtted või siis riik omandanud need maatükid, mida niimoodi koormatakse. Sel juhul ka seadus ütleb, et riigil ei ole näiteks õigust nõuda talumistasu talle kuuluvate maatükkide eest. Siis aga läheks diskussioon natukene lihtsamatesse rööbastesse. Paraku ei ole Eesti riigina ega ka ettevõtted sellise jõukuse tasemel, et me suudaksime sellised vaidlused lahendada lihtsalt sellega, et raha lauale ja probleemi pole.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma saan aru, et juba liitunud majapidamiste kontekstis on tegemist variandiga "kas katk või koolera", nagu te ise värvikalt väljendasite. Kas te käsitlesite komisjonis ka seda teemat, et kui on neid majapidamisi, kes soovivad elektrivõrguga liituda, siis kas praegune hinnastamismudel liitumistasude kontekstis sisaldab ka kõikvõimalikke servituute, nende seadmisi? Kas siin ei teki hoopis sellist olukorda, kus liituvad majapidamised või ettevõtted maksavad ja saavad nii katku kui ka koolera praeguste seaduste kontekstis?

Tänan küsimuse eest! Otseselt seda komisjonis ei arutatud, juba sellepärast, et tegelikult siinne eelnõu ei reguleeri kuidagi liitumist. Juhul kui sinu liitumisega seoses takistatakse su enda maakasutust, sulle selle eest, nagu ma nimetasin, mingit talumistasu ei maksta. Küll aga on hea küsimus – üleüldiselt nii tavalise elektriarve saabumise puhul kui ka liitumistasu puhul –, kui palju mõjutab kogu pilti just see, et ka talumistasud kuuluvad kalkulatsiooni sisse. Selles mõttes on su küsimus õigustatud. Aga komisjonis seda ei arutatud ja mul ei ole tõepoolest aimu, kuidas see kalkulatsioon tänapäeval liitumistasude puhul täpselt toimub.

Urmas Kruuse, teine küsimus, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teine küsimus tekkis mul sinu vastuse peale ja tuli selline mõte, et kas teatud juhtudel ei olekski mõistlik just see, et riik peaks kogema ka n-ö omaniku vaatevinklist, kes seda koormist kannab, just seda sinu nimetatud suuremat või ennustamatut kulu riigi jaoks. Ma pean silmas seda, et kui riik peab reaalselt hakkama maksma ja on sunnitud maksma selgelt kõrgemaid tasusid, siis ta hakkaks ühel hetkel otsima ka mõistlikumaid lahendusi. Kui tasu ei ole piisavalt kõrge või on liiga madal, siis see võib tegelikult tähendada seda, et tööd ja tegevused planeeritakse sellisena, et ei oleks vaja väga palju pingutada. See on see küsimus. Minu arvates peaks tasu olema piisavalt motiveeriv ka võrguettevõtetele.

See on loomulikult väga hea küsimus. Ausalt öelda ega me seda komisjonis niimoodi ei arutanud küll. See on natukene niisugune elu ja konkurentsi mõte, aga ka nendesamade ettevõtete tegutsemise mõte. Ma tean oma kogemusest. Ma elan Viimsis ja kui ma sinna kolisin, siis oli meil põhimõtteliselt igal nädalal – ja ma ei liialda – tõsine elektrikatkestus. Vahel kukkus mõni puu elektriliini peale. Ma käisin ise ühte alla saagimas, saagisin endale põlve, asi lõppes haiglas. Aga ma tegin midagi kasulikku ja see ei olnud viimane kord, kui ma midagi tegin. Sellest on nüüd umbes 20 aastat möödas ja nüüdseks on asi jõudnud nii kaugele, et meil on elektriettevõte, mille nimi on Imatra – enne oli Fortum –, ja ma ei mäleta, millal meil viimati elektrikatkestus oli. Nad on tõepoolest tohutult investeerinud, nad on viinud kõrgepingeliine maa alla, nad on teinud selle mugavamaks nii kasutajate kui ka maaomanike jaoks, aga eelkõige tarbijakindlamaks. Nii et eks ta selle poole peab liikuma. Loomulikult peaks niisugune enesealalhoiuinstinkt viima ka ettevõtlust selles suunas. Aga jah, su küsimus on õigustatud. Kui riik suudab panna ennast rohkem omanike olukorda, siis oleks seda arusaama rohkem. Ma ei ole kindel, et Justiitsministeerium suutis selle arutelu käigus väga palju omanikuvaadet endale sisendada. Samas ma ütlen, et ma saan nende piirangust aru. Ega keegi meist ei taha võtta vastu otsust, mis tõstab elektrihinda 10, 20, 15% või kui palju tahes, juhul kui me muudame talumistasud praegustega võrreldes väga kõrgeks. Seda me ei taha teha, ei Eesti rahvale ega Eesti majandusele.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Mul on üks näide ja küsimus elust enesest. Mõned aastad tagasi, kui ma olin veel linnapea, põrkasin kokku sellise asjaga, et siin Harjumaal – ja ma usun, et ka mujal Eestis – olid sihukesed ägedad ärimehed, kes ostsid kokku erateid ja muid selliseid maasiile ning püüdsid siis elanikelt või ettevõtetelt teekasutuse eest tohutult raha välja pressida. Samas põrkasime kokku sellega, et nad nõudsid enda tee alt tehnotrasside, st elektriliinide veetorude jms läbiviimise eest samuti täiesti hullumeelseid kompensatsioone. Et sellist olukorda ära hoida, kas see eelnõu seondub kuidagi ka selle teemaga?

Aitäh! Põhimõtteliselt jällegi üks küsimus, mida me otseselt komisjonis ei arutanud. Välja arvatud see, et ühel esimestest komisjoni istungitest ma esitasin ise sama küsimuse teede kasutamise kohta. Eestis on tegelikult üks teine valdkond, mis on reguleerimata, nimelt see, et omaniku juurdepääs oma kinnistule võib olla takistatud ka sellega, et teise kinnistu omanik ei luba oma kinnistult läbi. Ta ei luba kasutada teed, mis tegelikult võiks olla üldkasutatav – see võiks olla näiteks kohaliku omavalitsuse omanduses ja võiks olla sellele automaatselt sätitud servituut. Eestlastel on paraku üsna tihti komme, et kui tekib omand, siis tekib ka mingi imelik kiiks: ma pean iga hinna eest seda omandit kuidagi üle kaitsma või ekspluateerima ja võimalikult palju selle eest küsima, juhul kui keegi julgeb selle peale oma jalakese panna või selle alt toru läbi viia.
See eelnõu aga iseenesest, jah, seda varianti ei käsitle. Eks need momendid, kus on nõutud selliseid ebamõistlikke tasusid, on lõppenud ka tavaliselt kohtuskäiguga ja ikka sellega, et tasud on jäänud maksmata. Ma tean ise mõnda piirkonda, kus mõne inimesega käiakse järjest kohut selliste asjade pärast. Aga seda põhimõtteliselt peaks siis sättima, seesama 7,5% maa maksustamise hinnast peaks olema see lagi ja siis, lähtuvalt sellest, kas see üldse takistab selle tee kasutamist, võib see ka väiksem olla. Ma saan küll probleemi olemusest täiesti aru, aga see ei olnud otseselt komisjonis arutelul. Selle eelnõu reguleerimise objekt see kahtlemata oli, aga mitte valdaval määral.

Peeter Ernits, teie kord. Palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma saan aru, et praeguse põhiseaduse kohapealt on kirik keset küla – maaomanikud ja tehnovõrkude tasud on enam-vähem parlanksis. Milline oli sinu tunne seal komisjonis, kas edaspidi kirik jääbki selle koha peale või on maaomanike ja tehnovõrkude omanike surve suurem? Kummalt poolt see suurem on?

Hea küsimus jälle. Tegelikult, ma arvan, sa oled natukene ebatäpne, kui sa ütled, et praegu on parlanksis. Veel ei ole. Järgmisel nädalal võib-olla saab, kui me selle eelnõu vastu võtame, ja seadus hakkab kehtima 2019. aasta 1. jaanuaril. Siis võib-olla saab see kirik keset küla. Praegu on selge see, et maaomanikud on kaotaja pool ja saavad liiga vähe tasu selle eest, et nende maa kasutamisele tekitatakse takistusi. See on põhiseaduslik riive. Mis edaspidi saab? Ma ei oska ennustada.
Kummalt poolt on surve suurem? Tegelikult on kirju, seisukohti ja rahulolematust tulnud mõlemalt poolt, minu meelest üsna võrdsel määral. Aga väike lootus ongi see, et see on selline muudatus, mille täpseid tagajärgi me keegi ei suuda ette näha ega tea, mis see praktikas tähendab – just selles mõttes, et me ei tea, kas see toob kaasa tohutu hulga kohtuvaidlusi, millest omakorda võib selguda tõde. See võib pikemas perspektiivis tuua kaasa mingi Riigikohtu lahendi, mis toob meid näiteks tagasi siia saali, või mingi uue valitsuse, kes leiab, et kirik ei ole päris keset küla, vaid on ühe küla serva peal. Võib-olla ka sealt tuleb mingi muudatus. Ega me ei raiu siin ju seadusi kivisse, nii et need jäävad igaveseks. Selge on see, et ajaga võib muudatusi tulla. Ma ei oska praegu ennustada, kummale poole kaldu see võiks sel juhul olla või kumma poolt vaadatuna see kirik on praegu väga küla serva poole sattunud.

Hea ettekandja, kolleegidel teile rohkem küsimusi ei ole. Nüüd on meil võimalik avada läbirääkimised, Riigikogu liikmetel on võimalik öelda selle eelnõu kohta oma arvamus. Esimese kõnesoovijana on registreerunud Külliki Kübarsepp. Palun!

Hea aseesimees! Head rahvasaadikud! Vabaerakonna fraktsioon on selle eelnõu suhtes kriitiline. Me ei ole, ütleme ausalt, lõplikku seisukohta kujundanud. Mis on need argumendid, miks me oleme hetkel kahtleval seisukohal? Meie eesmärk ja soov on tõesti eelkõige kaitsta ja esindada maaomanike huve. Samas, me tajume seda, et kui hind, mis võiks olla maaomanikule soodsam, tekitab tohutut vastuseisu infrastruktuuriettevõtete seas, siis tuleb see meile tagasi võrgutasuteenuse hinna näol. Seega ei ole maaomanik võitnud, pigem on teda teistmoodi karistatud. Sellist olukorda tekitada ei ole aga minu arvates mõistlik.
Teisalt, ettekandja sõnavõtust tuli väga selgelt välja sõnum, et sellel eelnõul sisuline mõju puudub. Eri osapooltel on võimalik minna kohtusse. Omaette küsimus on, kas Riigikogul on mõistlik võtta vastu seadusi, mille puhul on ette näha aktiivset kohtuskäimist. See on siiski ajalises ja finantsilises mõttes koormav nii maaomanikule kui ka kaebajale endale.
Arutelude põhjal tunnen, et kõige rohkem on rahulolematud praegu infrastruktuuriettevõtted, kellel on reaalne kohustus või koormis talumistasu välja maksta. Maaomanikud on minu arvates tagasihoidlikumal seisukohal, vähemalt senikaua, kui võrguteenustasu jääb samaks. Mulle endale on väga sümpaatne erametsaliidu seisukoht. Nemad oleksid huvitatud sellest, et võrguteenustasu hindamise alus oleks saamata jäänud tulust arvutatav hind, mis nende hinnangul võiks olla vähemalt 60%. Nad tõid näiteks, et kui elektriliinide all on maa, kus peaks kasvama mets, siis peaks kasvava metsa aastane tulu olema hinnanguliselt 135 eurot. Sellest vähemalt 60% võiks olla see õiglane tasu, mis neil jääb saamata seetõttu, et nende maa peal on elektriliin. Komisjonis seda argumenti tõesti kahjuks sisuliselt ei arutatud.
Mul on väga hea meel, et täna tekkis siin saalis päris palju küsimusi, mis tõenäoliselt tähendaks majanduskomisjoni, rahanduskomisjoni ja ka näiteks keskkonnakomisjoni ühisistungit või -arutelu. See teema peaks meil olema laiema ringi kui ainult ühe komisjoni arutelu all. Mina ise küll tundsin, et ei majandusministeerium ega ka Rahandusministeerium ei ole selle eelnõu puhul need võitlevad pooled, mis garanteeriksid selle, et kas või riigi allomandis olevad infrastruktuuriettevõtted hoiaksid hinda stabiilsena.
Küsimusi on palju. Üks neist on ka seesama, mille ma esitasin – kas põhiseaduslik riive on selle eelnõu kontekstis lahendatud ja mil määral see on lahendatud. Loomulikult, rahulolematust ja küsimusi jääb alati. Igal inimesel on õigus enda huvide eest seista. Seadusandjana me peaksime aga otsuseid vastu võttes teadma ka riske. Seetõttu ma kutsun kõiki fraktsioone üles enne kolmandat lugemist pidama arutelusid ja mõtlema, kas me oleme õigel teel. Meie ei ole veel selles selgust saanud. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Nüüd läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Õiguskomisjon on teinud ühe muudatusettepaneku, täpsemalt seaduseelnõu jõustumise kohta, ja loomulikult on õiguskomisjon seda arvestanud täielikult. Rohkem muudatusettepanekuid meil ei ole. Eelnõu teine lugemine lõppenud.
Head kolleegid, me oleme tänase päevakorra läbi vaadanud. Soovin teile jõudu ja jaksu komisjonides ning head päeva jätku! Näeme esmaspäeval.

Istungi lõpp kell 10.36.