Austatud Riigikogu, tere päevast! Infotund. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
45 rahvasaadikut on ennast registreerinud kohalolijaks. Valitsusliikmetest on infotunnis täna justiitsminister Urmas Reinsalu peaministri ülesannetes, kultuuriminister Indrek Saar ning majandus- ja taristuminister Kadri Simson. Annan võimaluse esitada iga põhiküsimuse korral üks täpsustav küsimus.

Esimesena küsib Jüri Adams ja vastab justiitsminister Urmas Reinsalu. Palun, Jüri Adams!

Härra minister! Meil on nüüd pea 20 aastat Riigikogu valimistel püsinud Eesti jaotumine 12 valimisringkonnaks. Pidevalt on aga mandaatide arvud muutunud, sest kusagil elanikkonna arv väheneb ja teises kohas suureneb. See on jõudnud juba kriitilise piirini. Osa valimisringkondi jääks ilmselt neljamandaadiliseks. Ja nüüd siis toimub haldusreformi käigus veel ka maakonnapiiride muutmine. Minu arvates üldine arusaam on, et tõenäoliselt tuleb valimisringkondi muuta. Kas te oskate selle kohta midagi öelda? Kas teie ministeeriumis on see töö käivitunud?

Aitäh, austatud küsija! Justiitsministeerium leiab, et tegemist on tõepoolest liiga intensiivse valimiste ühetaolisuse printsiibi riivega. Tegu on põhiseadusest tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega meie valimissüsteemis. Ministeerium esitas poliitilise süsteemi analüüsi raames alternatiividena oma ettepanekud võimaliku tulevase valimisringkondade jaotuse kohta ka parlamendi põhiseaduskomisjonile. Minu andmetel kuuluvad põhiseaduskomisjoni töörühma kõigi fraktsioonide esindajad, kes 2016. aasta algul neid küsimusi arutasid. Eri fraktsioonid väljendasid toetust eri ettepanekutele, kas 16-, 12-, 10- või 7-ringkonnalisele süsteemile. Ma tahan öelda, et kindlasti valimisringkondade piiride muutmine mõjutab väga oluliselt kõigi poliitiliste jõudude huve, konkreetsete kandidaatide huve. Justiitsministeeriumi lähtekoht on, et tuleks taotleda konsensust ja hoida ära n-ö päevapoliitiliste motiivide mõju valimissüsteemi ülesehitusele. Ma väga loodan, et Justiitsministeerium esitab lähiajal põhiseaduskomisjonile oma uued ettepanekud selle süsteemi muutmiseks.
Et vältida vahetut mõju valimistele, on võimalik uus süsteem kehtestada ka näiteks ülejärgmistest valimistest. Ja võimalik on ka valida selline süsteem, kus kehtestatakse valimisringkondade mandaatide suuruste lubatav amplituud ja konkreetse valimisringkonna piirid joonistaks välja valimiskomisjon, nagu mitmes riigis ka tehakse, et vältida päevapoliitiliste tehniliste valikute tegemist parlamendis. Nii et mitmed lahendused on võimalikud. Aga Justiitsministeeriumi seisukoht on, et see ühetaolisuse probleem riigiõiguslikult eksisteerib, just nimelt selles mõttes, et eri valimisringkondade kandidaatide valitavus protsendina on väga erinev.

Jüri Adams, täpsustav küsimus! Palun!

Aitäh, härra minister! Ma ei ole päris kindel, et sõna "ühetaolisus" põhiseaduse mõttes tähendab just seda. Aga ükskõik, kuidas me nimetame probleemi, meil on vähemalt kuus-seitse erakonda parlamendis. Mis puutub põhiseaduskomisjoni, siis omal ajal oli meie koosseisus noorhärra Kukk Reformierakonnast, aga pärast tema lahkumist pole minu teada keegi selle probleemiga seal komisjonis tegelenud. Võib-olla komisjonis toimub asju, millest ma ei ole informeeritud. Võib-olla kuskil mingi salatöö käib, aga mina seda ei tea. Mul on väga hea meel, et teie poolt on midagi lähemal ajal saabumas. Äkki te natuke avate, mis võiks olla selle teie ministeeriumi initsiatiivi sisu?

Initsiatiivi sisu lähtub sellest, et olemas on alternatiivid, mismoodi tulevikus võiks see süsteem välja näha. Alternatiivid ei ole koostatud, lähtudes mingisugustest poliitilistest motiividest. Lähtekohaks on olnud riigi valimisteenistuse arvestuslikud ettepanekud. Valimisringkondade piirid peaksid, nagu Eesti traditsioon on, jooksma ikkagi maakondade piire pidi ja Tallinna linna puhul linnaosade piire pidi. Neid risti või muudmoodi ringi lõikama hakata pole ministeeriumi arvates otstarbekas.
Aga minu andmetel ei ole põhiseaduskomisjonis käinud mingit salatööd, nii et põhiseaduskomisjoni aseesimees oleks sellest tahtlikult välja lülitatud. Seda tööd, millele te viitasite, seda, mida Riigikogust kadunud härra Kuke juhtimisel tehti, enam ei tehta. Ma arvan, et mõistlik on sellele teemale uuesti otsa vaadata ja neid alternatiive kaaluda, sest demograafilised tendentsid paraku võimendavad seda probleemi, mitte ei leevenda. Tõepoolest, nagu te osutasite, on enam kui tõenäoline, et Tallinna kesklinna, Lasnamäe ja Pirita valimisringkond suureneb, samuti Harju- ja Raplamaa oma, Lõuna-Eesti ringkond aga tõenäoliselt väheneb. Ja ka Lääne-Virumaal on tõenäoline, et see amplituud muutub juba neljakordseks: vastavalt tulevasel Harju- ja Raplamaal 16 ja Lääne-Virumaal 4. Loomulikult on ühetaolisuse põhimõte sellega seoses kahtluse all või rikutud, et kui ühes ringkonnas tuleb võtta ligi veerand valijate häältest, siis teises ringkonnas tuleb koguda vaid mõneprotsendiline toetus. Aitäh!

Andres Herkel, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Kas teil on infot selle kohta, kuidas eri erakonnad suhtuvad vajadusse mandaatide arvu eri ringkondades ühtlustada? Kas kõik jagavad arusaama, et on vaja seda muuta? Viimasele küsimusele vastates te ütlesite, et ühetaolisus, olgu põhiseaduse mõistes või mitte, läheb ikkagi kaduma, kui see amplituud on nii suur. Nelja mandaadiga ringkonnast mandaati saada on äärmiselt keeruline ja see viib alla ka kandidaatide motivatsiooni seal kandideerida. Kas see ohustab meie riigi demokraatlikku toimimist ja piirkondlikku esindatust Riigikogus?

Aitäh! Teisele küsimusele vastates ma usun küll, et see kas just ohustab, aga, ütleme nii, kahjustab põhiseaduse täitmist. On ju selles sätestatud proportsionaalne süsteem. Kõige proportsionaalsem süsteem oleks tegelikult ühemandaadiline ringkond üle riigi, siis oleks proportsionaalsus absoluutne. Kuid me oleme valinud mitme ringkonna süsteemi, lähtudes loogikast, et moodustuksid siiski kogukonnad, kellel oleksid oma esindajad Riigikogus.
Aga mis puutub teie küsimusse, milline on eri erakondade valmidus seda süsteemi arutada, siis ma ei ole küll väga selgelt pidanud paralleelseid läbirääkimisi kõigi poliitiliste jõududega, aga minu hinnangul valitseb üsna konsensuslik arvamus, et muutusi on vaja.
Tõsi küll, lihtsam on öelda, et muutusi on vaja, keerulisem on leida ühisosa. Ma kujutan ette, et suures plaanis jagunevad erakondade vaated kaheks. Osa jõude sooviks valimisringkondade arvu vähendada, osa sooviks valimisringkondade arvu suurendada. Eks sellel on oma poliitiline loogika. Aga nagu ma ütlesin, kui 15 kuu pärast on järgmised parlamendivalimised, siis võiks lahendus olla see, võimalikud süsteemimuudatused jõustuksid ülejärgmistest valimistest. Võimalik on ka leida lahendus, mille puhul täpset ringkondade piiri seaduses ei fikseerita, vaid see pädevus delegeeritakse näiteks valimiskomisjonile. Kolmas võimalus aga on kahtlemata see – üks katse härra Kuke juhtimisel kõigi erakondade ümarlaual juba tehti –, et otsitakse konkreetset ühisosa. Aga valimissüsteemi protseduurid mõjutavad paratamatult poliitilist tulemust – see on reaalsus – ja nende osas kokkuleppele jõuda on väga keerukas. Seda on näidanud ka senine poliitiline praktika.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmisena vastab majandus- ja taristuminister Kadri Simson Aivar Sõerdi küsimusele. Palun, Aivar Sõerd!

Aitäh, austatud esimees! Austatud minister! Te pidite eile tulema rahanduskomisjoni oma valitsemisala eelarvet tutvustama, aga sinna te ei ilmunud, sellepärast pean mina nüüd kasutama infotunni formaati, et küsida eelarve kohta. Valitsuse investeeringute programmis on hästi silmatorkaval, prominentsel kohal Tallinna linnahalli renoveerimine. Sellepärast tuligi mulle hästi suure üllatusena, et järgmise aasta eelarvest on linnahall üldse välja visatud. Haldussuutmatus selle objekti ümber on kestnud muidugi juba aastaid. Aga mu küsimus on selle kohta, et kui riik on ikkagi otsustanud sinna raha matta, siis peaks olema ka visioon, mis sinna tuleb. Valitsus on juba mitu kuud rääkinud, et sinna tuleb tohutu konverentsikeskus, mis annab turismisektorile enneolematu hoo. Aga nüüd, septembri lõpus avaldas Tallinna Linnavalitsus visualiseeringu, kust on näha, et linnahalli tuleb kontserdisaal ja teatrisaal. Mida te sinna teete? Kas te teete konverentsikeskuse, nagu lubasite, või hakkate seal teatrit pidama?

Aitäh, lugupeetud Aivar Sõerd! Kõigepealt, minuga oli rahanduskomisjon tõepoolest eile kokku leppinud, et ma tulen annan enda valdkonna eelarvest komisjoni liikmetele ülevaate. Aga paraku otsustas Riigikogu oma tööaega pikendada ja see aeg, mis oli meil komisjoniga kokku lepitud, tühistati, sest te pidasite sellel ajal veel istungit siin saalis. Ma loodan, et me leiame mõlemale poolele sobiva aja. Mina olen väga huvitatud teile oma valdkonnast rääkimisest.
Nüüd teie küsimus linnahalli kohta. Te küsite paraku valelt ministrilt. Võib-olla olete tähele pannud, et MKM-is on kaks ministrit: seal olen mina, kes ma vastutan taristu ja energeetika eest, ja siis on mu hea kolleeg Urve Palo. Kui te vaatate meie koduleheküljelt vastutusvaldkondi, siis EAS kui partner linnahalli renoveerimisel ja üldse ehitus käib Urve Palo alla, samuti turism. Nii palju kui mina aru saan, on linnahalli investeering vajalik, sest meil on keset pealinna muinsuskaitsealune objekt, mida lammutada ei saa ja niisama seisma jätta on mõttetu. Sellele tuleb leida rakendus ja sisu. Selle nimel, mul on hea meel nentida, riik ja pealinn üheskoos tööd teevadki, et puhuda linnahallile elu sisse ja et üks muinsuskaitse all olev objekt saaks jälle päästetud.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Kuna te viitasite sellele, et Urve Palo vastutab rohkem ehituse eest, siis ma küsin üldise, n-ö suhtumise küsimuse. Me oleme investeeringute puhul märganud, et on tehtud otsuseid Ida-Virumaa jaoks ning kavatsetakse teha ka Tallinna jaoks ja vaat et ka Pärnu jaoks. Kas arvestades seda, et on toimunud haldusreform ja omavalitsused on läinud suuremaks ning nii mõnedki vajavad teatud tõukejõudu, olete teie isiklikult valmis toetama ka investeeringuid Lõuna-Eestisse? Ja loomulikult küsin ma Lõuna-Eesti saadikuna sellise piirkonna kohta nagu Tartumaa ja Elva suurvald, kus on objekte, mis sealsete inimeste silmis, Tallinna poole vaadates, on päris suur probleem. Milliseid investeeringuid oleks vaja nendes piirkondades teha?

Aitäh! Tänan küsimuse eest! Ma arvan, et selle valitsuse kõige olulisem otsus kõigi Eesti omavalitsuste jaoks on tulubaasi taastamine. Mäletate, üheksa aastat tagasi kärbiti see ära ajutise lahendusena ja ta põlistus. Nii et ainuüksi valitsuse maksujaotuse otsusest kõik Eesti omavalitsused võidavad. Tõsi, see valitsus on otsustanud teha Ida-Virumaa jaoks eriprogrammi. Põhjus on aga lihtne: Ida-Virumaa on olnud aastaid liiga vähese tähelepanu all, investeeringute mõttes pigem vaeslapse osas.
Nüüd, rääkides taristuinvesteeringutest, me oleme leidnud lisavahendeid raudteele, mis läheb nii Narva suunas kui ka Tartu suunas, aga ka maanteedele. Seejuures aga silmas pidades seda konteksti, et suurim taristuobjekt või maanteeobjekt on siiamaani ikkagi Tallinna–Tartu maantee neljarealiseks ehitamine kuni Mäoni, mis ühtekokku läheb maksma 170 miljonit eurot. Kui rääkida aga väikestest kohtadest – te mainisite Elvat –, siis sellel nädalal ma allkirjastan käskkirja, millega taristuinvesteeringute ja transiitteede projekt saab reeglistiku. Kõik omavalitsused, mida läbivad transiitteed, saavad ühtlastel alustel taotleda toetust. Tõsi, seal peab olema ka omaosalus. Selline projekt on olnud ka mõned aastad tagasi, aga väga palju väiksemas mahus. Peale transiitteede on seal ka eraldi ettevõtlusega seotud teeobjektide alaprojekt. Nii et nädala lõpus saavad kõik omavalitsused selle kohta informatsiooni ja nad saavad taotleda – oma panust juurde pannes – teeobjektide jaoks riigi tuge.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud minister! Jah, seda ma tean, et igasugused teletornid ja linnahallid on minister Palo valitsemisalas, aga ma eeldasin, et te olete linnahalli teemaga kursis. Aga Tallinna Sadam on igal juhul otseselt teie valitsemisalas. Järgmisel aastal on eelarvesse sadama arvele kirjutatud 115 miljonit eurot: 48 miljonit on korralisi dividende ja 67 miljonit IPO-st saadavat raha. Minul on ainult üks küsimus: kuhu läheb see raha, mis saadakse Tallinna Sadama aktsiate võõrandamisest? Kohane, õige ja vastutustundlik oleks kas panna see raha stabiliseerimisreservi või jätta Tallinna Sadamale, et sadam saaks investeerida. Aga ma saan aru, et on otsustatud jätta see 67 miljonit lihtsalt eelarvedefitsiidi katteks. See ei mõjuta küll eelarve tasakaalu, aga defitsiidi katteks see igal juhul läheb. Kas see on vastutustundlik käitumine? Äkki oleks pidanud selle raha panema reservi või jätma Tallinna Sadamale investeeringuteks?

Tänan selle küsimuse eest! Tallinna Sadam on tõepoolest minu haldusalas. Selle börsile viimine ei ole seotud riigieelarve defitsiidi finantseerimisega. Majandusministrina näen kahte põhjust, miks Tallinna Sadama vähemusosalus läheb börsile. Esiteks, Tallinna börs vajab elavdamist. Viimase kümne aastaga on sealt lahkunud kaks olulist ettevõtet: Eesti Telekom ja Hansapank. Seega on Eesti inimestel probleeme, kuhu oma sääste investeerida. Probleeme on ka meie pensionifondidel. Tallinna Sadam lisab kindlasti võimalusi. Teine põhjus on ettevõtte juhtimise läbipaistvus. Uus juhtkond on teinud tõesti suurepärast tööd ja juba peaaegu lahti saanud Tallinna Sadamat saatvast korruptsioonijuhtumi painest. Börsiettevõtteks muutumine muudab kindlasti juhtimise läbipaistvamaks ja sellele aitab kaasa IPO.
Nüüd teie küsimus, kas võiks raha uuesti sadamasse investeerida. Ülekapitaliseeritud ettevõtet ei ole mõtet viia börsile ilma eelmiste aastate akumuleeritud kasumi superdividende välja võtmata. Sellisel juhul, kui me kasumit välja ei võtaks, tuleks seda jagada teiste aktsionäridega – nendega, kes alles hakkavad IPO-l osalema –, aga see ei ole riigi seisukohast otstarbekas.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Arno Sild küsib justiitsminister Urmas Reinsalult, kes on täna peaministri ülesannetes. Palun, Arno Sild!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Teame, et juba mitu aastat on räägitud Euroopa Liidu ühtse prokuratuuri loomisest. Nüüd on kuulda, et Euroopa Liidu liikmetest 20 riiki on juba selle suhtes oma seisukoha võtnud. Missugune on meie Vabariigi Valitsuse seisukoht?

Aitäh! Mul on hea meel raporteerida rahvaesindusele, et eelmisel neljapäeval moodustati tõhustatud koostööformaadis Euroopa Liidu prokuratuur. Tõhustatud koostööformaadis sellepärast, et osa riike, kaheksa liikmesriiki, ei soovinud selles osaleda. Suurbritannial on mõistetavad põhjused, tema pakib oma asju. Osa riike õigus- või justiitsalas koostööd ei tee, näiteks Taani. Osa riike ei soovinud seda muudel põhjustel, lähtuvalt oma rahvuslikust õiguskorrast.
Eesti analüüsis seda ja ka parlamendi mandaadi alusel on meie seisukoht, et me osaleme selles. See on mõistlik otsus, sellepärast et käibemaksupettused teevad kahju Euroopa Liidule, aga sealt edasi täiesti vahetult ka Eesti maksumaksja rahakotile, seda on umbes 50 miljardit eurot. Muudest korruptiivsetest aktidest tingitud kahju on ligi pool miljardit eurot. Eesti on selles institutsioonis üks liikmesriik. Ja ma võin öelda, tegemata seejuures mingit understatement'i, et see on meie eesistumise ajal suurim Euroopa Liidu institutsionaalne saavutus, mis võttis pikalt aega. On loodud praktilise otstarbega institutsioon, mis peaks rakenduma täies mahus 2020. aastast. See hakkab sõltumatult toestama seda, et liikmesriikides tõkestataks Euroopa Liidu finantshuve kahjustavat korruptsiooni ja piiriüleseid suuri käibemaksupettusi. Paraku on liikmesriikide senine võimekus olnud praktikas väga erinev.

Arno Sild, palun!

Aitäh! Kas te võite meile natuke avada, kas meie vabariigi politseile tuleb sellega funktsioone ja ülesandeid juurde või delegeeritakse osa ülesandeid Euroopa Liidu prokuratuurile?

Aitäh! Riiklike süüdistuste puhul näeb see välja nõnda, et konkreetseid juhtumeid menetletakse ikkagi liikmesriigi tasemel. Politsei uurib, algatatakse kriminaalasju jne. Niisugust vahetut sundi ei ole, st vahetut jälitustegevust teostavat institutsiooni ei moodustata, vaid luuakse institutsioon, millel on üldine koordineeriv ja suuremates asjades menetluslike otsuste langetaja funktsioon. Võib öelda, et tekib kaks taset. Esiteks on liikmesriikide lähetatud prokuröridest n-ö kõrgem kolleegium Euroopa Liidu prokuratuuris, kes kolleegiumina võtab vastu otsuseid mingite asjade algatamise või menetluslike põhimõtteliste otsuste kohta. Teiseks on riigi tasemel süüdistused konkreetse rahvusriigi kohtus, milleks on delegeeritud prokurörid, kes töötavad ja paiknevad rahvuslikus prokuratuurisüsteemis. Eesti puhul tähendab see eeldatavalt ühe-kahe delegeeritud prokuröri tegevust Eesti riigi prokuratuuris, kes seda lõiku menetleb, samuti Eesti esindajat Euroopa Prokuratuuri kolleegiumis, kes võtab omakorda vastu Euroopa tasemel ülesandeid. Veel kord rõhutan, et vahetu menetlus jääb ikkagi liikmesriigile. Euroopa Prokuratuuri mõte on tegelikult suures plaanis vaadatuna survestada liikmesriike reaalselt korruptsioonivastast võitlust rakendama. Praegune menetluslik resultatiivsus näitab väga suurt erinevust – 20–92% on võimekuse amplituud. Meie oleme oma senise rahvusliku tööga rahul, aga tähtis on, et see oleks hea kogu Euroopa Liidus. Üks maksumaksja raha, üks liidu raha, järelikult peab olema tagatud suutlikkus seda kaitsta ja korruptsiooni tõkestada üle Euroopa.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra esimees! Hea minister! Teadupärast hakkab see prokuratuur tegelema riigipiire ületavate majanduskuritegudega. Kas ei jõuta muude kuritegudega tegelda või lihtsalt eraldatakse see kui kõige enam sekkumist vajav tegevuse osa? On ka ju teisi kuritegevuse valdkondi, mis ületavad riigipiire, näiteks narkootikumid jms. Võib-olla selgitate veidi, miks otsustati võtta just majandusasi selle organi pädevusse.

Aitäh! Iseenesest tekkis Euroopa Prokuratuuri moodustamise õiguslik alus Euroopa Liidu uues aluslepingu tekstis. Seal oli konkreetselt ära toodud Euroopa Liidu finantshuvide kaitsmine kriminaalmenetluse kaudu. Nüüd, see on väga õigustatud küsimus. Kui Euroopa aluslepingu artikkel 86 võimaldab kvalifitseeritud häälteenamusega ka muid riigipiire ületavaid kuriteoliike sellises formaadis menetleda, siis miks mitte. Minu Itaalia kolleeg saatis kuu aega tagasi kirja, kus ta kutsus üles arutama selle üle, et ka riigipiire ületavad terrorikuriteod võiks olla teema, mida Euroopa Prokuratuur võiks tulevikus menetleda. Euroopa Komisjon on öelnud, et ta esitab oma seisukoha ja analüüsi ka võimalike riigipiire ületavate terrorikuritegude Euroopa tasemel tõkestamise kohta järgmise aasta septembris. Praegu on selline loogika, et kuna Euroopa Liidul on eri institutsioonid ja oma eelarve, siis liidu eelarve kaitsmiseks luuakse selline institutsioon. Iseenesest, jah, on võimalik laiendada selle tegevust ka muude teemadega tegelemiseks, aga see eeldab juba väga selgelt konkreetset vastust. Tõsi on see, et moodustatud institutsiooni pädevuseks jääb esialgu Euroopa Liidu finantshuvide kaitsmine ja Euroopa Liidu vastase korruptsiooni tõkestamine.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Nüüd vastab majandus- ja taristuminister Kadri Simson, küsib Artur Talvik. Palun!

Tänan, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Kui me Tallinna Sadama uurimiskomisjoni tegime, siis Erkki Raasuke ütles, et üks viis, kuidas vältida korruptsiooni nn riigiettevõtetes või riigi rahaga seotud ettevõtetes, on läbipaistvus. Mõni hetk tagasi te rääkisite ka just läbipaistvusest paari sõnaga. Rail Balticuga seotud ettevõtete puhul on see läbipaistvus juba praegu kahtluse alla seatud. Mida te ministrina olete teinud, et Rail Balticu igasugune tegevus oleks läbipaistev ja et välditaks korruptsiooni?

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et on üks asi, mis tuleb kõigepealt selgeks saada. Kui mina olin veel siin Riigikogus, siis ma arvasin, et Rail Balticu peakontor asub MKM-i hoones. Tõsi on aga see, et Rail Balticu arendamisega tegelevad eri üksused. Ma saan aru, et viimase aja etteheited tulevad eriti ühisfirmale, mille peakontor asub Riias ja mis käitub äriettevõtte põhimõtete järgi. Mida me oleme teinud majandusministeeriumis? Ministeeriumis me lähtume dokumente väljastades seadustest, näiteks Riigikogus vastu võetud avaliku teabe seadusest, ja väljastame dokumendid neile, kellel on selleks õigus. Avaliku teabe seadus ütleb, et me peame väljastama dokumente näiteks riigiasutuse töötajatele, kes peavad täitma oma ülesandeid. Seega on piiramatu juurdepääs olnud nii riigikontrolöril või Riigikontrolli töötajatel kui ka Rahandusministeeriumil, kes kontrollib selle projekti elluviimist. Kahtlemata on täielik õigus tutvuda kõigi dokumentidega ka teil, sest Riigikogu liikmel on riigisaladuse õigus ja ligipääs kõigile dokumentidele.

Artur Talvik, palun!

Tänan! Kena vastus, aga põhiline küsimus on just selles, kuidas Lätist, ühendettevõttest informatsiooni kätte saada. Te ütlesite küll, et nad käituvad äriorganisatsioonile kohaselt, aga teatavasti Läti ärikultuur erineb Eesti omast juba päris kõvasti. Nii olen ka mina teinud ühe kirjaliku järelepärimise teie ministeeriumile – see puudutas ka infot, mida peaks saama Lätist, aga ma ei saa ise seda Lätti saata –, kuid ma ei ole siiamaani vastust saanud. Kas teie saate miskitmoodi lätlaste käest infot küsida ja kas Läti ühisfirma teile seda infot ka edastab?

Läti ühisfirmaga suhtlemiseks on moodustatud nõukogu ja selles nõukogus on ka Eesti esindajad. Väga palju on tehnilist informatsiooni. Kui ma mõtlen nende dokumentide peale, mis on juba avaldatud, siis on need väga mahukad. Kõik on kättesaadavad internetis. Nüüd, tehnilisest informatsioonist rääkides, meie kolme riigi vaheline suhtlus, kõik kokkulepped, on avaldatud. Kogu välissuhtlust – kuidas kokkulepeteni jõutakse, millised on olnud eri riikide positsioonid ja üldse läbirääkimiste käik – alati ei avalikustata, sest see viiks tähelepanu liigselt detailidele. Aga kõigest saadakse üle ja lõpuks sõlmitakse ühine kokkulepe.
Küsisite, kas mul on ette tulnud probleeme, et ma ei saa Lätis Riias kontorit omavast ühendettevõttest informatsiooni kätte. Ei, alati, kui ma olen küsinud, olen informatsiooni kätte saanud. Aga ka mina pean seda küsima, st automaatselt ei tehta kogu nende asjaajamisest duublit Eesti majandusministeeriumi tarbeks.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Minu küsimuse tingis teie esimene vastus. Palun, kas te kirjeldaksite teile antud aja piires mõne lausega, mis siis üldse on teie kui majandus- ja kommunikatsiooniministri ning teie järel tulevate ministrite roll ja vastutus selles Rail Balticu protsessis?

Selle jaoks on kolm Balti riiki ja ühisettevõte ära jaganud ülesanded, milliseid protsesse teeb Rail Balticu arendamises ühisettevõte ja mis on iga riigi oma pädevus. Praegusel hetkel, kui me oleme faasis, kus kolm maakonda peavad tegema planeeringu, on see Eesti riigi ülesanne. Ühisettevõte tuleb mängu siis, kui tuleb eelprojektist edasi minna tegelikule projekteerimisele. Kõik ülesanded on detailselt ära jagatud, st on teada, mida peab tegema riik ja mida tehakse üheskoos. Emaettevõttes tehakse valdavalt neid tegevusi, mis peavad olema tehtud kolmes riigis ühtsete standardite alusel.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Hanno Pevkuri küsimus justiitsministrile peaministri ülesannetes Urmas Reinsalule. Hanno Pevkur, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea justiitsminister! Me teame, et IRL on siin selliste kõlavate loosungitega kutsunud meid üles panema eelarve tasakaalu põhiseadusse kirja ja rääkinud, et maksudega ei mängita. Kui vaadata aga teie viimase aja käitumist, siis on mööda mindud nii kuue kuu reegli põhimõttest maksutõusu puhul kui ka etteaimatavusest maksukeskkonnas, rääkimata ettevõtluskeskkonna rikkumisest. Mida te justiitsministrina ettevõtjatele ütlete? Miks te ei seisa ettevõtluskeskkonna eest? Kuidas te üldse sellele vaatate? Te olete loobunud ka VTK koostamisest mitme eelnõu puhul. Teil on üldse viimasel ajal kombeks õiguskindlust kärpida või päris loobuda ettevõtluskeskkonna etteaimatavusest ja õiguskindlusest.

Aitäh, lugupeetav küsija! Jah, IRL-i positsioon on olnud selline, et eelarve tasakaalu põhimõte peaks olema põhiseaduse tasemel. Reformierakond ei ole seda kahjuks toetanud. Kui me vaatame näiteks Saksa föderaalpõhiseadust, siis on seal selle kohta selge säte, eelarve tsüklilise tasakaalu põhimõte on fikseeritud. Saksamaa põhiseadus räägib lubatud 0,35%-lisest defitsiidist, aga tsükliline printsiip on olemas. Mul on hea meel, et tsükliline printsiip kehtib tegelikult ka meie eelarve baasseaduses, mida on muudetud. Nii et siin eelarve tasakaalule mingisugust ohtu ei ole.
Mis on sõnum ettevõtjatele? Ma arvan, et kõige olulisem on nii ettevõtjatele, tarbijatele kui ka tööinimestele see, et majandus kasvaks. Kindlasti ei ole 1%-line majanduskasv mingisugune asi, mida me saaksime imetleda või öelda, et see ongi meie ambitsiooni lagi. Selles mõttes annavad viimased majanduskasvu näitajad ju ühemõtteliselt positiivse sõnumi, mis on seotud nii välisturgude kui ka sisetarbimise elavnemisega.
Nüüd küsimus, mis puudutab õigusselgust. Kui me kõneleme sellest kuue kuu reeglist, mis on n-ö väärtusnorm ja printsiip, mis on sätestatud maksukorralduse seaduses, siis ma arvan, et see on oluline juhis. Kindlasti võimaldab see seadus lühemat vacatio legis't ja seejuures tuleb lähtuda põhimõttest, mida ka Justiitsministeerium oma analüüsis ütles – lex posterior derogat legi priori. Minu seisukoht on kindlasti selline: mida vähem maksutõuse, mida vähem makse, seda mõistlikum. Ma olen kaugel sellest, et õigustada maksutõuse. Samas, ükskõik millise maksutõusu eesmärk võib olla ka legitiimne – riigi tulude saamine või mingi tarbimisviisi ja käitumusliku seisukoha muutmine –, seega see kuulub põhiseaduse kontrollimaailma, sest tegemist on põhiseaduspärase koormisega.

Aitäh!

Aga põhimõte on ikkagi selline: mida vähem makse, seda parem elu. Ütlen ausalt välja.

Hanno Pevkur, palun täpsustav küsimus!

Aitäh! Hea justiitsminister! See oli nüüd kaks minutit mitte millelegi vastamist. See statement, et vähem makse on parem, meid väga palju edasi ei aita. Vaadates koalitsiooni eri osapoolte seisukohti ja ka konkreetselt teie enda erakonna esimehe omi, näiteks magusamaksu suhtes, hea meelega jätkaksin seda teemat. Te ütlete, et vähem makse on parem, teie erakonna esimees ütleb, et magusamaksu ei tule, aga sotsiaaldemokraatide esimees Ossinovski ütleb, et magusamaks tuleb. Muidugi eelmisele küsimusele te ei vastanud üldse mitte ettevõtluskeskkonnast lähtudes, vaid hakkasite mulle majanduskasvust rääkima, aga seda ma ei küsinud. Ma küsisin teie käest ikkagi seda, miks te ettevõtluskeskkonna eest ei seisa. Nüüd te saate vastata. Kas te saate anda, vähemalt magusamaksu valguses, ettevõtjatele kindluse, et sellist läbimõtlemata maksu ei tule?

Aitäh! Mis puudutab sõnumeid selle kohta, kas maksutõusud on mõistlikud või mitte, siis jah, see koalitsioon korrigeeris võib-olla liiga rohmakalt tehtud maksutõuse, mis olid ehk liiga hoogsad – need otsused olid tehtud eelmise koalitsiooni ajal – ja me jätsime nad ära. Jätsime ära selle, mis puudutas järgmisel aastal ees seisvat mootorikütuse aktsiisi tõusu, ja selle, mis puudutas majutusasutuste käibemaksu tõusu. Ja ettevõtjad tervitasid seda, see oli suur samm meie majanduskeskkonna ja konkurentsivõime parandamiseks. Ma arvan, et ettevõtjate õiguspärane ootus ei seisne kindlasti selles, et seadusega vastu võetud maksutõus peab igal juhul tulema. Kui see ära jääb tulevikus, on see positiivne uudis. See ei ole kuidagi vastuolus õiguspärase ootusega, ei ole nii, et kuus kuud varem ette nähtud maksutõusud peavad tingimata tulema.
Ma võin kindlalt öelda, et IRL on kaitsnud seda positsiooni, et vaadata rahulikult üle ka kevadel planeeritud võimalikud maksutõusud. Mitu plaanitud maksutõusu on ära jäänud. Meil oli võimalik seda teha, kahjustamata riigi finantsvõimalusi ja jättes tegemata poliitiliselt kokku lepitud rahalised kulutused. Magusamaksu järgmisel aastal kindlasti ei tule ja milline see edaspidi on, selgub poliitilisest arutelust. Ma tahan öelda seda, et sellist üldist maksukoormuse taset – 34,4% riigi sisemajanduse kogutoodangust, nii nagu ta oli eelmise valitsuse viimasel tegevusaastal – on Rahandusministeerium oma ekspertiisi järgi prognoosinud ka kolmeks järgmiseks aastaks. Nii et maksukoormus ei tõuse.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav peaministri kohusetäitja! Eile õhtul ütles teie erakonnakaaslane Viktoria Ladõnskaja saates "Foorum" umbes niisuguse mõtte, et oi, kui vaatajad ainult teaksid, kui tuliseid vaidlusi on koalitsiooni sees peetud. Palun kirjeldage lühidalt neid vaidlusi eelarve tasakaalu küsimuses! Kas IRL kaitses nendes vaidlustes ka seekord varasemat positsiooni, et eelarvet ei ole mõtet isegi üheks aastaks defitsiiti lasta, või oli ikkagi nii, et seekord IRL selle põhimõtte kaitsmisest loobus? Palun katsuge vastata nii konkreetselt kui võimalik!

Aitäh! Eelarve tasakaalu põhimõte on oluline põhimõte. Sellest lähtudes sai juba eelmise aasta lõpul – kui olla täpsem, siis ma kujutan ette, et see võis olla novembri lõpul, aga eks kolleegid täpsustavad – kokku lepitud, kuidas me kaitseme seda põhimõtet nõnda, et riigil on võimalik teha ka investeeringuid. Eelarve baasseaduses kehtestati eelarve tsüklilise tasakaalu põhimõte, nii nagu ta on paika pandud, st et kui eelarve on olnud viimase kolme aasta perspektiivis tsüklilises ülejäägis, siis on võimalik teha selle arvestusega suuremaid kulutusi, mis ei tohi ületada Euroopa Liidu lepingutest tulenevat 0,5% piiri. Nii et ma võin küll teile kinnitada, et see põhimõte on aluseks võetud. Veelgi enam, kui me analüüsisime ka muutunud majandusolukorda, siis tegi rahandusminister ettepaneku järgmiseks aastaks planeeritud 0,5% struktuurset miinust vähendada poole võrra. See on planeeritud viia 0,25%-le järgmisel aastal. Tegelikkuses näeb Rahandusministeeriumi kinnitatud või aluseks võetud järgmise aasta eelarveprognoos ette eelmiste aastate tsüklilise eelarveülejäägi kasutamist väiksemas mahus, kui oli planeeritud kevadisel riigi eelarvestrateegia kinnitamisel.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Küsib Krista Aru, vastab kultuuriminister Indrek Saar. Krista Aru, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud kultuuriminister! Eile arutasime kultuurikomisjonis Kultuuriministeeriumi järgmise aasta eelarvekavasid. Me ei käsitlenud ega puudutanud seal aga üldse neid plaane, mis on Kultuuriministeeriumil seoses valitsuse kehtestatud üleriigilise regionaalpoliitikaga, teisiti öeldes töökohtade Tallinnast väljaviimisega. Millised on Kultuuriministeeriumi plaanid selles vallas? Kui täpsed need tänaseks on?

Aitäh küsimuse eest! Ma pean kõigepealt vajalikuks öelda, et minu veendumusel on töökohtade Tallinnast väljaviimine ainult üks väga väike osa regionaalpoliitikast. On palju teisi tegevusi, mis võivad oma mahult olla regionaalpoliitika mõttes palju olulisemad, alustades sellest, kuidas jaotuvad riigieelarve tulud keskvalitsussektori ja kohaliku omavalitsuse vahel, ning lõpetades sellega, kuidas läheb riik appi huvitegevuse korraldamisel kohalikele omavalitsustele. Kultuuriministeerium töötas näiteks välja huvitegevuse toetamise kontseptsiooni, mis on üdini regionaalpoliitiline dokument ning kompenseerib jõuliselt seda vahet, mis hajaasustuses igasuguste asjade korraldamise kallinemisega tekib. Kuni sinnamaani välja, et kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses, mille teie vastu võtsite, on üks muudatus, millest sõltub minu arvates omakorda väga palju, näiteks kultuuri toimimine Eesti regioonides. Ja lõpuks on kohaliku omavalitsuse korralduse järgi omavalitsuse ülesannete loetelus ka kultuur, mida seal siiamaani pole olnud – täiesti arusaamatu! –, aga loomulikult on kohalikud omavalitsused seda funktsiooni täitnud. Kohapealsetes diskussioonides on see aga andnud võimaluse aeg-ajalt rääkida jäätmekäitlusest, mis oleks justkui omavalitsuse jaoks palju olulisem kui kultuurikorraldus. Me teame, et praktikas see ei ole tõsi ja me vist ei taha ka, et see oleks meie elu eesmärk. Aga tulles nüüd ...

Aitäh! Hiljem saab tulla nende juurde.

Jah.

Krista Aru, palun, täpsustav küsimus!

Aitäh, härra esimees! Austatud minister! Ma lähen nüüd konkreetsemaks ja pöördun kohe konkreetse asutuse juurde, nimelt Rahvakultuuri Keskus. Kord on olnud plaan selline, et see kolitakse Paidesse, siis selline, et kolitakse Viljandisse, nüüd olen kuulnud, et Rakverre. Kas see pole mitte praegu töötavate spetsialistide suhtes vastutustundetu? On ju tegemist inimeste töö- ja pereeluga ning ka edasiste plaanidega. Kas täna, st oktoobri keskpaigas, on otsus olemas? Kuhu siis Rahvakultuuri Keskus ikkagi viiakse?

Mina ei ole sellistest plaanidest kuulnud, et keegi hakkaks seda Paidesse või Rakverre kolima, küll on läbi aastate räägitud Viljandist. Ma mäletan, et tõepoolest, Maie Orav tegi kunagi sellise ettepaneku, et võiks Rahvakultuuri Keskuse viia Rakverre, aga ühtegi sellist päris plaani ma küll ei tea. Ettepanekuid tehakse igasuguseid, mõtiskletakse igatemoodi. Mulle on jõudnud ka saarlased teha ettepaneku, et Rahvakultuuri Keskuse võiks viia Kuressaarde. See ei tähenda veel, et selline ongi plaan.
Aga plaanide koha pealt rääkides, tõepoolest, haldusreformi raames lepiti kokku, nagu te ka enne viitasite, et valitsussektor viib Tallinnast välja vähemalt 1000 töökohta. Ja sellega pandi kõikidele ministeeriumidele kohustus leida oma haldusalas need asutused, töökohad, mis ei ole oma põhiülesannete täitmisel seotud Tallinnaga. Nii sai Kultuuriministeeriumi kohustuseks läbi töötada Rahvakultuuri Keskuse väljaviimine esimese pakkumisena Viljandisse ja Integratsiooni Sihtasutuse viimine Narva.
Arutades seda plaani Rahvakultuuri Keskuse inimeste endiga – keskuse praegune juhataja on öelnud, et tema on juba kümme aastat elanud kolimishirmus –, tellisime Rahandusministeeriumi abiga analüüsi selle kohta, milline oleks parim koht. Tahtsime saada selge, argumenteeritud ja põhjendatud otsuse. Valiti kolm võimalikku asukohta, kõrvale tekkisid pakkumistena ka Paide ja Rapla. See analüüs jõudis Kultuuriministeeriumisse alles täna, nii et ma ei ole paraku võimeline praegu teile sellest kokkuvõtet tegema, sest me ei ole veel saanud seda arutada. Valitsus on seadnud eesmärgiks tulla teema juurde 26. oktoobril – minu mälu järgi – ja selleks ajaks loodame me kujundada oma seisukoha, mis oleks Rahvakultuuri Keskuse parim kohavalik.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav kultuuriminister! Rahvakultuuri Keskuse teema meenutas mulle ka üht ammust teemat, mis puudutab rahvakultuuritegevust maakondades. Kas maavalitsuste kaotamise tõttu muutub midagi maakondlike rahvakultuurispetsialistide töös? Kas midagi muutub nendes toetustes, mida antakse maakondlike ürituste jaoks? Ma ei leidnud tuleva aasta eelarvest küll seal real mingit tõusu. Olen varemgi teiega rääkinud maakondlikest laulu- ja tantsupidudest, nende saatusest. Kas need peavadki jääma igavesest ajast igavesti sõltuma kohalike omavalitsuste liidu heldusest või võiks neil kui üle-eestiliste pidude taimelaval olla mingi aastatepikkune garanteeritud rahastus, mitte projektipõhine finantseerimine?

Aitäh küsimuse eest! Ma hakkan nüüd tagantpoolt pihta. Kultuuriministeerium on pidanud pikki läbirääkimisi. Ja ma olen kindel, et mina ei ole ainuke kultuuriminister, kes on pidanud Rahandusministeeriumiga pikki ja põhjalikke läbirääkimisi sellel teemal, kuidas finantseeritakse Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutust. Meie arvame, et rahastus peaks olema suurem, Rahandusministeerium leiab – ja see ei ole ilmselt kellelegi üllatus –, et see võiks olla oluliselt väiksem. Saime enam-vähem kokkuleppele selle aasta noorte laulu- ja tantsupeo suhtes. Tuli välja, et ressursid ei olnud siiski piisavad, sest tehniliselt oleks tahetud tunduvalt paremat võimekust, näiteks ekraanide näol, mis on igavesti kallis lõbu. Kui te mind toetate, et juubeliaastal, 2019. aastal toimuvaks laulu- ja tantsupeoks leitaks rohkem ressursse, olen ma selle eest väga tänulik.
Küll aga on mul kummaline kuulda Vabaerakonna esindajalt, et kogu laulu- ja tantsupeo korraldus peaks olema oluliselt rohkem tsentraliseeritud. Ma arvan, et kohalikel kogukondadel ja omavalitsustel peaks olema sellega suurem seotus selle kaudu, et nad vastutavad korralduse eest igas mõttes, ka sinna ressurssi ja raha panustades. See ei peaks olema ainult riigi asi, mida keskselt korraldatakse. See on meie kõigi asi. Kui see ei ole muu hulgas ka rohujuuretasandi liikumine, vaid on riiklik tsentraalne üritus – kuni sinnamaani välja, et kultuuriminister dikteeriks ka repertuaari, nagu EKRE on soovinud –, siis on see midagi muud, kui selle peo mõte on.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Nüüd, austatud Riigikogu, kellel on soovi esitada infotunnis olevatele ministritele küsimusi, palun teada anda! Küsimus ühe minuti jooksul. Palun alustada kõigepealt sellest, kellele ministritest küsimus läheb, ja ministrid saavad vastata kahe minuti jooksul. Monika Haukanõmm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Minu küsimus on suunatud justiitsminister Urmas Reinsalule. Te käite aastas korra siin meie ees, tutvustate Justiitsministeeriumi õiguspoliitika aluseid ja seda, kuidas peaks välja nägema hea õigusloome. Olete öelnud ka seda, et üldiselt Justiitsministeerium ei kooskõlasta eelnõusid, kui ministeeriumidel on tegemata nn väljatöötamiskavatsus. Meil kehtib juba väga palju aastaid hea õigusloome tava, kus seda nõutakse. Kuidas me peaksime nüüd aga suhtuma sellisesse olukorda, kus meile tuleb riburada pidi igal nädalal eelnõusid, millel puudub väljatöötamiskavatsus? Sotsiaalkomisjoni laual on praegu vähemalt viis sellist eelnõu, millel see puudub. Või öeldakse nii, et väljatöötamiskavatsust asendab näiteks tubakapoliitika roheline raamat. Kuidas sellesse suhtuda? Kas te peate seda õigeks ja normaalseks, et väljatöötamiskavatsused on tegemata? Mida me peaks edasi tegema? Kuidas te seda olukorda muudate?

Aitäh! Ma tulen ka sellel sügisel selle ülevaatega parlamendi ette. Ma tahan rõhutada, et ma suhtun sellesse kriitiliselt. Kui me kõneleme väljatöötamiskavatsusest, siis ega eesmärk ei ole bürokraatia iseeneses, vaid tegelikult peab olema ultima ratio ehk põhjendamine, et seadusega tuleb mingit asja uuesti reguleerida. Ma arvan, et kui meil on olemas ultima ratio mingisugusel muul dokumendilisel kujul – kas roheline raamat või analüüs –, siis tuleb vaadata sisu ehk seda, kas see ka tegelikult vastab nõuetele, kas on olemas põhjendus, et õiguslikku regulatsiooni on vaja just sellistes alternatiivides, ja milline on selle võimalik koormus või mõju eri ühiskonnarühmadele. Samamoodi on valitsuskabinetis olnud mitmetel juhtudel aluseks memorandum, millest on lähtutud, ja on võetud vastu otsus, et on olemas ülekaalukas avalik huvi, nii et väljatöötamiskavatsust pole tarvis teha. Kuid ma rõhutan küll, et põhimõte peab olema selline: väljatöötamiskavatsus käib ees, see on n-ö avangard, ja selle järel tuleb seadus, kui seda üldse vaja on, mis on n-ö arjergard ehk järelvägi. Ma kutsun üles parlamenti, sõltumata poliitilisest rühmast – olgu keegi koalitsioonis või opositsioonis – seda järgima ja olema heaks partneriks. Ma tean, et ka Riigikogu esimehel on siin veel mitmeid mõtteid ja üllatusi plaanis.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra esimees! Küsimus on justiitsministrile. Võib-olla ei olegi küsimus otse teile, aga igaks juhuks kompan piire. Nimelt, Tallinna elu ma väga hästi ei tea, aga inimesed on pöördunud minu poole ja öelnud, et Euroopa Majas on väga palju igasuguseid klantspabereid, aga puuduvad õiguslikud dokumendid, kust inimesed saaksid lugeda oma sotsiaalvalda puudutavaid õigusi Euroopa suhtes. Sellised infolehed võiksid ka meil Eestis olla. Kas see on teie tööpiirkond ja te mõistate midagi tarka öelda või läheks küsimus Euroopa Maja ja õigusalaste dokumentide kohta, mis puudutavad sotsiaalvaldkonda, hoopis sotsiaalministrile?

Aitäh! Tegelikult Euroopa Maja on üks kinnisvaraarendusprojekt, kus on mitu asutust. Euroopa Komisjoni Eesti esindus üürib seal ruume, samuti Euroopa Parlamendi infobüroo. Tegelikult on see üleskutse ja küsimus kindlasti adekvaatne. Kui inimesed tunnevad, et infot on eesti keeles vähe, siis ongi nende institutsioonide esmane ülesanne produtseerida infot selle kohta, mis on meie jaoks Euroopa Liidu õiguskorrast tulenevad õigused, privileegid, kohustused eri valdkondades inimestele, ennekõike just piiriüleses liikumises. Ma märgin kindlasti selle küsimuse ja probleemi üles.
Mis puudutab aga inimeste õigusnõustamist, siis me oleme Justiitsministeeriumis sellel aastal käivitanud õigusnõustamise programmi. Kõigis maakonnakeskustes saavad inimesed kokkuleppelisel ajal konkreetset õigusnõu, vajaduse korral ka dokumendi koostamist. Ma kasutan seda auditooriumi või platvormi siin ka julgustamaks inimesi seda kasutama. Kindlasti pöördub rahvaesindajate poole palju inimesi oma väga praktiliste õiguslike probleemidega, kui on vaja näiteks teada, mida teha konkreetsete huvide kaitseks, nii et ma soovitan seda ka teile. Üks asi on anda nõu oma kogemustest või teadmistest lähtuda, aga ma julgustan teid andma ka viiteid sellele õigusnõustamise keskkonnale, kus on õigusabi kõigile inimestele üsna lühikese etteteatamisajaga kättesaadav.

Remo Holsmer, palun!

Aitäh! Mind inspireerisid justiitsministrile küsimust esitama eriti tema vastused Hanno Pevkurile maksupoliitika õigusselguse kohta. Te ütlesite, et mida vähem makse, seda parem. Ja IRL on öelnud läbi aastate, et maksudega üldse ei mängita. Ometi on see valitsus kehtestanud pangamaksu, teinud tulumaksu astmeliseks, maksustanud täiendavalt ettevõtjate autosid ja Riigikogu menetluses on nii pakendiaktsiisi kui ka magusamaksu eelnõu. Niisamuti, kuigi te rääkisite eelarve tasakaalu printsiibist, on loobutud sellest, et see võiks kunagi olla raiutud põhiseadusesse, ja Riigikogule on esitatud defitsiidis eelarve. Nagu ma eile "Radari" pikast saatest IRL-i kohta teada sain, on teil väga oluline roll valitsuses. Miks siis sellise olulise rolli kandja on loobunud kõikidest oma põhimõtetest, mille eest ta on aastate jooksul seisnud?

Aitäh! Ma ütlen ausalt, et maksudega ei tohigi mängida. See on väga tõsine tõdemus ja mul on hea meel, et te avaldate toetust sellele IRL-i poliitilisele seisukohale. Me ei mängigi maksudega. Ma kordan oma mõtet: nii nagu Taavi Rõivase valitsemisaja viimasel aastal oli Eesti maksukoormus 34,4% sisemajanduse kogutoodangust, nii ka see valitsus ei mängi maksudega ja järgmisel kolmel aastal näeb ette maksukoormuse 34,4% sisemajanduse kogutoodangust. Siin on meil täiesti ühine platvorm.
Mis puudutab seda, kuidas maksud maksustruktuuris tegelikult jaotuvad, siis siin on tõepoolest IRL-i vaade selline, et tarbimisele ja kahjulikele toimeainetele peaks olema suunatud maksukoormuse suurem osakaal ja tööjõumaksud peaksid olema madalamad. Seetõttu on mul hea meel, et meil õnnestus realiseerida selles koalitsioonis plaan, mille järgi järgmise aasta 1. jaanuarist Eesti maksukoormus on kõigile maksuresidentidele 20% – keegi ei maksa rohkem –, kuid väiksemat ja keskmist palka teenivate inimeste tulumaksuvaba miinimum on 500 eurot. Ma arvan, et see on õige samm, sellepärast et tööjõumakse on mõtet vähendada. Mul on hea meel, et see valitsus viis ellu Eesti ajaloo suurima – ma ei tea, kuidas Pätsi ajal oli, aga vabanemisjärgse ajaloo suurima – nominaalrahas tööjõumaksude langetamise. Me saime sellega hakkama, Remo! Siin ei ole midagi öelda. Vähem makse tööjõu pealt on hea asi, seda ei tule häbeneda, seda ei tule karta. Aga samas, ma olen täiesti nõus, et maksudega mängida ei tohi. Seetõttu püsibki maksukoormus sellisel tasemel, nagu ta oli Reformierakonna juhitud valitsuses.

Arno Sild, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud justiitsminister! Kas te oskate öelda, kas tulevikus jääb juristide koolitus ainult Tartu Ülikooli või on plaanis ka mingid muud variandid?

Aitäh! Eestis kehtib põhiseaduslik teadusautonoomia ja õpetamisvabadus ülikoolides on kaitstud. See tähendab tegelikult seda, et nii eraõiguslikud ülikoolid kui ka avalikud ülikoolid on ise vabad oma õppetööd korraldama. Kui me kõneleme tasuta kõrghariduse reformist – positiivne asi, mille me tegime ära mõni valitsus tagasi, nii et tekkis ühetaolisus, selged põhimõtted, niisugune rahvuslik reform –, siis see lähtus just nimelt suurema autonoomia andmisest ülikoolidele, st mitte konkreetsete erialade põhiselt, vaid plokktoetuse näol riigieelarvest ülikoolidele tegevuskuluks. Iseenesest niisugust põhimõtet või ideed Justiitsministeeriumil küll kavas ei ole, et keelata mingites muudes ülikoolides õigusteaduse akadeemiline õpe. Ei ole plaanis soovitada seda ka Haridus- ja Teadusministeeriumile, kes koordineerib keskvalitsuses ülikoolidega seotud suhtlust.
Probleem, millele küsija ilmselt osundab, seisneb tegelikult meie rahvusülikooli ehk Tartu Ülikooli õigusteaduse finantseerimise tasemes. See on tähtis küsimus, mida mina justiitsministrina pean oluliseks ja sellega tuleb tegelda. Vaadake, õigusteadus ühes riigis on rahvusteadus. See on sarnane näiteks keelega ja muude rahvusteaduse valdkondadega, millega tegeleb Tartu Ülikool rahvusülikoolina. Seda funktsiooni tuleb minu arvates küll täiendavalt toestada. Me töötame võimalikud alternatiivid läbi koos meie õigusavalikkuse ja Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajatega.

Helmut Hallemaa, palun!

Aitäh, esimees! Minu küsimus läheb majandus- ja taristuministrile ning seda ajendas küsima hea kolleegi Aivar Sõerdi kommentaar, et igasugused teletornid ja linnahallid saavad toetust. Ole hea, hinda palun turismisektori tähtsust Eesti majanduses!

Tänan küsimuse eest! Tegelikult on meie lähenemine selline, et ainult investeeringud tähtsatesse objektidesse, nagu on tulevikus suur rahvusvaheline konverentsikeskus, ei taga meile turistide voogu, seetõttu me panustame päris palju ka taristusse. Ma pean oluliseks ka seda, et meil oleks head lennuühendused ja lennuliiklus oleks mitmekesine ning et meie Tallinna Lennujaam suudaks ka uusi lennuühendusi ja lennufirmasid siia meelitada. Selle nimel tehakse päris tõsist tööd. Ma arvan, et ka siin Riigikogu saalis ei vaidle keegi vastu, et iga turist, kes Eestisse tee leiab, toob siia lisandväärtust ja on meile oluline.

Aitäh, justiitsminister Urmas Reinsalu peaministri ülesannetes! Aitäh, ministrid Kadri Simson ja Indrek Saar! Infotund on lõppenud.