Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on austav kohustus tutvustada teile järjekordset avaliku teenistuse aastaaruannet, milles annan ülevaate valitsussektori töötajate arvust, tööjõukuludest, personali asjatundlikkusest, värbamisest, valikust ja voolavusest ning arendus- ja koolitustegevusest 2016. aastal. Pikem aruanne on teile kõigile kättesaadav, oma ettekandes keskendun mõningatele olulistele teemadele.
Avalik sektor jaguneb valitsussektoriks ja muuks avalikuks sektoriks. Valitsussektor koosneb omakorda kolmest allsektorist: keskvalitsusest, kohaliku omavalitsuse üksustest ja sotsiaalkindlustusfondidest. Muu avaliku sektori alla kuuluvad riigi ja kohaliku omavalitsuse osalusega kaupu ja teenuseid tootvad ettevõtted, näiteks aktsiaseltsid Eesti Energia ja Tallinna Lennujaam, aga ka Eesti Pank.
2016. aastal töötas avalikus sektoris tervikuna täistööajale taandatuna 132 900 töötajat, kellest ligikaudu 88% oli ametis valitsussektoris ja 12% muus avalikus sektoris. Eesti koguhõivest moodustab avalik sektor ligilähedaselt viiendiku, sellest omakorda umbes viiendiku moodustab avalik teenistus. Need on siis riigi ja kohalike omavalitsuste ametiasutustes töötavad inimesed. Avalikus teenistuses töötas 2016. aastal 28 513 töötajat, neist 20 050 olid ametnikud ehk need inimesed, kellele riik ja kohalik omavalitsus on usaldanud avaliku võimu teostamise.
Nagu enamikus Euroopa Liidu riikides, väheneb ja vananeb tööealine elanikkond ka Eestis. Oleme võtnud eesmärgiks, et valitsussektori töötajate osakaal üldises tööealises elanikkonnas peaks jääma 12% piiridesse. 2016. aastal vähenes valitsussektori töötajate arv oluliselt kiiremas tempos kui Eesti tööealine elanikkond: kokku 1519 töötaja võrra ehk 1,3%. Avalikus teenistuses vähenes töötajate arv 600 võrra ehk 2,1%. Samas ei tohi riik oma pideva eneseanalüüsi, efektiivsuse poole püüdlemise ja tööprotsesside ümberkujundamisega unustada vajadust olla inimesekeskne nii avaliku teenuse pakkujana kui ka tööandjana. Seetõttu peab edaspidigi jälgima, et riigi pakutavad teenused oleksid kõigile kättesaadavad ja sisulised ning et riigi palgal olevad töötajad oleksid väärtustatud. Inimene, keda austatakse ja kes austab iseennast, suudab austada ka neid, kellele ta osutab riigi või kohaliku omavalitsuse nimel avalikku teenust.
Valitsussektori tööjõukulu kasvas 2016. aastal 5,5% ning valitsussektori keskmise palga kasv oli Eesti keskmise palga kasvust 0,5% võrra väiksem. Kui viimastel aastatel enne seda oli avaliku sektori palkade kasv veidi kiirem, siis nüüd võib öelda, et avaliku sektori töötajate palk tõuseb keskmisest palgast veidi aeglasemalt. Eesti keskmine brutokuupalk oli 2016. aastal 1146 eurot, valitsussektoris 1158 eurot. Nii et viimase palgad on Eesti keskmise palga tasemel. Ametnike keskmine palk oli 2016. aastal 1493 eurot.
Eesti tööturul on palkade erinevus eri tegevusvaldkondades üsna suur. Kõige kõrgemalt tasustatud (info ja side valdkond, kus keskmine palk on 1900 eurot) ja kõige madalamalt tasustatud tegevusvaldkonna (muud teenindavad tegevused, kus keskmine palk on vaid 617 eurot) keskmise palga vahe on enam kui kolmekordne. Sellest tulenevalt varieerub ka turu palgasurve avaliku teenistuse asutustele.
Erinevad palgatasemed on Eestis ka maakonniti. Tallinnas ja Harjumaal, mõnevõrra ka Tartus, on kõrgemad palgad kui mujal Eestis, mis omakorda mõjutab asutuste palgatasemeid. Valitsussektoris on keskmise kuupalga ja Eesti keskmise kuupalga suhe paranenud sotsiaalse kaitse ja tervishoiu valdkonnas. Teistes valdkondades, sh lisaraha saanud avaliku korra ja julgeoleku ning hariduse valdkonnas, mis on prioriteedina esile tõstetud, on keskmise kuupalga ja Eesti keskmise kuupalga suhe jäänud samaks ja mõnes sektoris isegi halvenenud.
Vabariigi Valitsus riigiasutustele 2016. aastaks üldiseks palgatõusuks raha ette ei näinud ning vaatamata töötajate arvu tuntavale vähendamisele ei olnud asutustel võimalik säilitada palkade konkurentsivõimelisust tööturul. Avaliku teenistuse aastaaruandes esmakordselt kasutatud ostujõu pariteedi võrdluses on muu hulgas näha, kui suure ostujõuga on valitsussektori prioriteetsete tööjõukulude lisaraha saavate sihtgruppide keskmised palgad võrrelduna lähiriikide sama töö tegijate keskmise palgaga. Üldise tööjõupuuduse taustal riigiasutuste palga konkurentsivõime taastamine Eestis, sh püüe avaliku teenistuse sisese palgaõigluse poole, on riigi kui tööandja üks väljakutseid 2018. aastal.
Võrdsuspoliitika elluviimisel peab avalik teenistus olema teenäitaja. Kui Eestis oli üldine sooline palgalõhe endiselt väga suur – 20,9% –, siis riigi ameti- ja hallatavate riigiasutuste üldine sooline palgalõhe on riigi üldisest palgalõhest märksa väiksem. 2016. aastal oli see 9%. Kujundlikult öeldes tähendab see, et kui keskmine Eesti mees teenis 2016. aastal riigiasutuses töötades 1 euro tunnis, siis keskmine Eesti naine teenis riigiasutuses töötades sama ajaga 91 senti. Samas ei arvestata üldise palgalõhe rehkendamisel töötajate vastutust ega tegevusvaldkonda.
Kui me vaatame horisontaalset palgalõhet, mis võtab arvesse ka töö vastutust ja keerukust, siis oli riigi ameti- ja hallatavates riigiasutustes suurem palgalõhe spetsialistide algtaseme vastutustasandil. Ülejäänud töötajate gruppides alates kõrgema taseme spetsialistidest kuni tippjuhtideni jäi sooline palgalõhe 6,6% ja 8,3% vahele. Samas ei ole ka horisontaalse palgalõhe arvutamisel võetud arvesse töötajate tegevusvaldkonda, mistõttu sisulise palgalõhe olemasolu väljaselgitamiseks tuleks eraldi vaadata iga asutuse tööd ja töötasu iseloomustavaid andmeid.
Tasakaalustatud on ka avaliku teenistuse töötajaskond, kus naisi on 56% ja mehi 44%. Sarnaselt üldise tööjõu vananemisega on ka avalikus teenistuses keskmine iga vaikselt tõusutrendis: 2016. aastal oli avalike teenistujate keskmine vanus 43,4 aastat. Kui nooremates vanuserühmades on meeste ja naiste osakaal suhteliselt võrdne, siis eakamates vanuserühmades on rohkem naisi. Meeste, eriti noorte meeste osakaal on suurem eriteenistustes. Kohalike omavalitsuste ametiasutuste personal on aga üsna eakas: ligi poole töötajaskonnast moodustavad üle 50-aastased.
Avalikus teenistuses oli 2016. aastal personali koguvoolavus 11% ja vabatahtlik voolavus 7%. Tippspetsialistidega organisatsioonis peetakse optimaalseks 10%-list personali voolavust, mis tagab teatud värskendava inimvaravahetuse, kuid ei ohusta organisatsiooni institutsionaalset mälu, asjatundlikkust ega inimeste- ja asutustevahelisi koostöösuhteid. Hea meel on tõdeda, et avalikus teenistuses on personali voolavus endiselt optimaalne. Samas peavad riik ja kohalikud omavalitsused pingutama, et olla hea mainega ja ihaldusväärne tööandja ka edaspidi, luues häid ja paindlikke töötingimusi ning pakkudes huvitavat väljakutserikast tööd.
2016. aastal vaadati üle ametiasutusteülesed koolitus- ja arendustegevuse põhimõtted ning laiendati sihtrühma kogu avalikule sektorile. Selleks, et oma töötajaid paremini motiveerida ja arendada, suurendasid nii riigi- kui ka kohalike omavalitsuste asutused töötajate koolituste rahastamist võrreldes 2015. aastaga üle 5%. Euroopa Liidu struktuurifondide vahenditest rahastati nii tippjuhtide kui ka keskastme juhtide keskset koolitust. Eesmärk on olnud parandada riigiasutuste juhtimist ja olla avatud uutele innovaatilistele lahendustele.
Kokku võttes: nii käesoleval aastal kui ka järgmistel aastatel on meie väljakutse hoida valitsussektori töötajate arv riigi üldise tööealise elanikkonna arvuga kooskõlas. Liiga suure riigiaparaadi ülalpidamine on maksumaksjale koormav. Meid aitab selle eesmärgi poole püüdlemisel jätkuv riigireform, mida ellu viies me loodame suuta piiratud ressurssidega pakkuda Eestis järjest paremaid ja kaasaegsemaid avalikke teenuseid, säilitades samas inimliku suhtumise kõigisse meid ümbritsevatesse inimestesse. Aitäh!
