Riigikogu
Riigikogu
Пропустить навигацию

Riigikogu

header-logo

15:00 Istungi rakendamine

Esimees Eiki Nestor

Tere! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 12. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Heili Tõnisson, palun, Vabariigi Valitsuse nimel!

Valitsuse esindaja Heili Tõnisson

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaheksa seaduseelnõu. Esiteks, kogumispensionide seaduse ja investeerimisfondide seaduse muutmise seaduse eelnõu. Teiseks, Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kolmandaks, kindlustustegevuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud kolme seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Sven Sester. Neljandaks, Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse kaitsekoostöö kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu. Viiendaks, käibemaksuseaduse ja riigikaitseseaduse muutmise seaduse (Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse kaitsekoostöö kokkuleppe rakendamine) eelnõu. Nende kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister Margus Tsahkna. Kuuendaks, maavalitsuste tegevuse lõpetamisest tulenev Vabariigi Valitsuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Seitsmendaks, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja teiste haldusreformi elluviimisega seotud seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kaheksandaks, Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kolme viimase seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust riigihalduse minister Mihhail Korb. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Eerik-Niiles Kross, palun!

Eerik-Niiles Kross

Hea juhataja! Head kolleegid! Eelmisel nädalal esitasid Reformierakonna liikmed kaitseminister Margus Tsahknale arupärimise küsimusega, miks ei ole Eesti liitunud Helsingis loodud Euroopa hübriidohtude vastase keskusega. See arupärimine lükati tagasi põhjendusega, et see ei puuduta kaitseministrit, vaid on hoopis peaministri teema. Kuna me nüüd seda juba teame ja vahepeal on ka ajakirjanduses teada antud, et Vabariigi Valitsus soovib küll liituda selle keskusega, aga ei ole sellega hakkama saanud, siis meenutan siin Ronald Reaganit, kes kunagi ütles, et demokraadid on need poliitikud, kes tahaksid olla vabariiklased. Vabariigi Valitsus jätab mulje, et nad on poliitikud, kes tahaksid julgeolekupoliitikas aktiivsed olla ja ajada tugevat julgeolekupoliitikat, aga see ei tule välja. Nii et me ei esita arupärimist, vaid me esitame kolme opositsioonifraktsiooni nimel Vabariigi Valitsusele ettepaneku Eesti liitumiseks Euroopa hübriidohtude vastase kompetentsikeskusega. Soovime, et see saaks teoks 2. juuniks k.a. Suur tänu!

Esimees Eiki Nestor

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen vastu võtnud üheksa eelnõu, me toimetame nendega edasi kodu- ja töökorra seaduse alusel. Kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 91 Riigikogu liiget.
Nüüd on vaja 12. töönädala päevakord kinnitada.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu 12. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt oli 88 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, 1 oli erapooletu. Päevakord on kinnitatud.


1. 15:06 Arupärimine tekkiva ohu kohta ühiskonna sidususele ja julgeolekule, kui haldusreform Ida-Virumaal minister Korbi plaani järgi läbi viiakse (nr 333)

Esimees Eiki Nestor

Alustame vastavalt kinnitatud päevakorrale. Austatud Riigikogu! Esimesena on päevakorras arupärimine, mille esitasid Krista Aru, Külliki Kübarsepp, Andres Ammas, Jüri Adams, Monika Haukanõmm, Artur Talvik ja Andres Herkel. Arupärijate nimel Krista Aru, palun!

Krista Aru

Austatud Riigikogu esimees! Head rahvaesindajad! Arupärimine puudutab Alutaguse valda. 13. märtsil käis riigihalduse minister Mihhail Korb vastamas Vabaerakonna fraktsiooni esitatud arupärimisele moodustatava suure Alutaguse valla kohta. Meie küsimused puudutasid tookord selle sammu mõttekust. Miks seda ikkagi tehakse, minnes vastuollu kohalike elanike sooviga, kõikide arenguplaanidega ja minnes vastuollu haldusreformi seaduses seatud eesmärkidega? Minister Korbi vastused meid ei rahuldanud. 16. ja 17. märtsil käisime me seal kohal, kohtusime Mäetaguse Vallavalitsuse majas kõikide lõunaregiooni valdade esindajatega, kuulasime nende seisukohti-argumente, tutvusime nende poolt kahe aasta jooksul koostatud suurte majanduspiirkonna arengukavadega. Meile jäi ikkagi mõistmatuks, miks tahetakse valitsuse ettepanekul moodustada Alutaguse valda, mille ühest otsast teise on 60 kilomeetrit, millel puudub oma siduskeskus, millel puudub loogiline keskkoht ja millele kõik kohalikud elanikud on vastu. Õigemini üks Toila valla juhtidest on sellesse positiivselt suhtunud, kõik teised on vastu. Me ei näe, milles seisneb selle valla majanduslik otstarbekus, pigem näeme riski, et see võib saada ohuks Eesti julgeolekule.
9. ja 10. aprillil toimus kõigis viies vallas elanike küsitlus ja selle tulemused on järgmised: Illuka, Iisaku, Mäetaguse, Tudulinna ja Alajõe valla elanikest on 98% selle vastu, et moodustataks Alutaguse suurvald. Vaid 2% kõikidest viie valla elanikest oli sellega nõus. Meil on arupärimine, kus on kuus küsimust. Ootame peaministrilt selgeid, konkreetseid vastuseid, miks selline ettepanek on tehtud. Miks valitsus läheb Alutaguse suurvalla moodustamisega otse vastu kohalike elanike soovile? Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Arupärimisele vastab peaminister Jüri Ratas. Palun!

Peaminister Jüri Ratas

Austatud Riigikogu esimees! Auväärt Riigikogu liikmed! Head arupärijad, kõigepealt suur tänu selle arupärimise eest! On näha, et te olete tõsiselt selle teema ette võtnud. Nagu arupärijate esindaja märkis, on valitsusliige selle teemaga teie ees juba teist korda. Eks nii peabki olema.
Kõigepealt ütlen paar sõna sissejuhatuseks. Teatavasti vastas 13. märtsil auväärse Riigikogu ees samasuguse sisuga arupärimisele riigihalduse minister Mihhail Korb. See arupärimine kandis numbrit 313 ja selle olid esitanud Vabaerakonna liikmed, keda riigihalduse ministri vastused aga ei rahuldunud. Need polnud nagu piisavalt konkreetsed. Pean aga ütlema, et eks valitsus ole otsuseid teinud kollegiaalselt ja nii püüan ma tänasele arupärimisele vastates lisaselgitusi anda. Teiseks kinnitan, et me debateerime palju ja langetame otsuseid pärast tõsist analüüsi.
Aga lähen nüüd konkreetsete küsimuste juurde. Kõigepealt esimene küsimus: "HRSi § 1 lõike 2 alusel on haldusreformi eesmärk toetada kohaliku omavalitsuse (KOV) üksuste võimekuse kasvu kvaliteetsete avalike teenuste pakkumisel, piirkondade arengueelduste kasutamisel, konkurentsivõime suurendamisel ja ühtlasema piirkondliku arengu tagamisel. Miks valitsus ei lähtu seadusest ja sunnib moodustama ebaloogilise asustussüsteemiga ilma keskuseta enam kui 1700 km2 suurust valda, mis ei vasta HRSi sisulisele eesmärgile?" Valitsus lähtub haldusreformi eesmärkidest. Haldusreformi põhieesmärk on toetada kohalike omavalitsusüksuste võimekuse kasvu kvaliteetsete avalike teenuste pakkumisel, piirkondade arengueelduste kasutamisel, konkurentsivõime suurendamisel ja ühtlasema piirkondliku arengu tagamisel. Nimetatud valdade ühinemisel tekib kindlasti ka nn mahuefekt ning uus loodav omavalitsus saab planeerida ja viia ellu arendustegevusi suuremal territooriumil. Nagu ka riigihalduse minister märtsis selgitas, valitsuse arvates vastab see ühinemine haldusreformi eesmärkidele. Illuka vald ning Toila, Kohtla ja Kohtla-Nõmme vald ning Mäetaguse, Iisaku, Alajõe ja Tudulinna vald on üsna sarnase asustussüsteemiga maalised omavalitsused, mille ühinemisega kaasneb võimalus parandada mitmesuguseid tugi- ja arendusteenuseid. Omavalitsuse suurem võimekus aitab kindlasti toime tulla nii igapäevaste kohustustega kui ka pikaajaliste strateegilise juhtimise ülesannetega. Selles mõttes on valdade ühinemisel eeldatavasti positiivne mõju. Võimalik on planeerida arendustegevusi palju suuremal territooriumil, kus on rohkem elanikke ning ka suuremad rahalised ressursid.
Teine küsimus: "Kas antud otsuse puhul on ammendava kompetentsusega kaalutletud ja arvestatud sellise suuruse ja ilma sobiva keskuseta sunniviisiliselt moodustatava vallaga kaasnevaid julgeolekulisi aspekte?" Esiteks, ma leian, et pindalalt suur omavalitsus kindlasti ei tähenda automaatselt suurt julgeolekuriski. Loodetavasti te nõustute minuga, et seda küsimust me ju mõningate teiste väga suurte tekkivate omavalitsuste puhul ei küsi ega pea seda ka tõenäoliseks. Toon näiteks Saaremaa omavalitsuse. Võib öelda nii, et moodustatav Alutaguse vald, mille pindala on tõesti 1731 ruutkilomeetrit, oleks Saaremaa järel suuruselt teine. Saaremaa pindala – olgu öeldud, kui see omavalitsus sünnib, siis ilma Muhu ja Ruhnuta – on 2705 ruutkilomeetrit. Kui te viitate sellele, et Alutaguse kandis elab rohkem inimesi, kelle emakeel ei ole eesti keel, siis kinnitan teile, et ühinemisel moodustatav Alutaguse vald ei ole Eestile julgeolekuoht. Need kõik on meie inimesed, kallid eestimaalased. Küll aga on igal omavalitsusel oma eripära, mida me peame arvesse võtma.
Teie küsimuse teine pool puudutas valla keskust. Kui omavalitsuses puudub üks tugev keskus, siis saab võrgustikupõhiselt moodustada mitme väiksema keskusega üsna võimeka omavalitsusüksuse, kus ühinemine soodustab ühise halduskultuuri ülesehitamist, ametnike spetsialiseerumist ja strateegilise juhtimise tasandi loomist. See eeldab loomulikult ka leidliku kohaliku teenusevõrgustiku kujundamist, mis sõltub omavalitsuse enda otsustest.
Kolmas küsimus: "Millised olid Eesti riigi julgeolekut, terviklikkust, sidusust, sotsiaalse kapitali kasvu ja kultuuriajaloolist järjepidevust kandvad põhimõttelised seisukohad, millest valitsus otsustamisel lähtus?" Valitsus lähtus oma otsuse tegemisel võimalusest moodustada võimekas vald, võimekas omavalitsusüksus, mis suudab tagada piirkonna tervikliku arengu. Loodetavasti moodustub seal tugev, finantsiliselt võimekas ning laiemat piirkonda hõlmav omavalitsusüksus, mis suudab elanikele pakkuda heal tasemel kohalikke teenuseid.
Neljas küsimus: "Miks pole otsuse tegemisel kordagi konsulteeritud kohalike valdade esindajatega? Kes ministritest oli valitsuse istungil Alutaguse suurvalla ettepaneku esitaja ja millised olid ministri ettepaneku kaalutletud argumendid?" Ametis olev valitsus teeb kõiki oma otsuseid, lähtudes valitsuses kui kollektiivis läbi arutatud ja kaalutletud argumentidest ning loomulikult ühiselt kokku leppides. Rõhutan, et valitsuses ei vastuta eri persoonid üksinda, valitsus vastutab kollektiivselt. Kui te soovite saada täpset vastust, siis valitsus võttis 9. veebruari istungil päevakorrapunkti "Haldusreformi raames Vabariigi Valitsuse algatatavad haldusterritoriaalse korralduse muudatused" vastu konsensusega. Esitaja oli riigihalduse minister Mihhail Korb ja istungit juhatasin peaministrina mina.
Viies küsimus: "Vabatahtlikul ühinemisel moodustuva Alutaguse valla (Alajõe, Tudulinna, Iisaku, Mäetaguse ja loodetavasti ka Illuka) koostöö ja majandusliku edu nimel tegid kohalikud elanikud tööd kaks aastat. Töösse oli kaasatud mitmeid eksperte. Valmis piirkonna majandusliku ja sotsiaalse arengu kava. Seal nähakse ette Peipsi ääre ja kogu piirkonna kujundamist atraktiivseks vabaaja- ja turismikeskuseks, milles on tagatud kestlikkus ja toimetulek ning mis arvestab kogu Eesti huve. Miks kuulutab valitsus oma otsusega selle töö asjatuks, esitamata ühtegi Eesti terviklikkust, paikkonna vajadusi ja julgeolekut ning kaasaegset arengut mõtestavat veenvat selgitust?" Illuka ning juba ühinenud Mäetaguse, Iisaku, Alajõe ja Tudulinna valla ühinemisel tekkis napilt miinimumsuuruse kriteeriumi ületav omavalitsus. 1. jaanuaril  2017 elas seal 5040 elanikku. Statistikaamet on juhtinud tähelepanu, et arvestades Eesti rahvaarvu eeldatavat vähenemist aastaks 2030, suureneb praegust miinimumkriteeriumi mittetäitvate omavalitsusüksuste arv selleks ajaks vaid nelja võrra. Teisiti öeldes, haldusreformi käigus moodustatavate omavalitsusüksuste nn tugevusvaru rahvaarvu mõttes on üsna suur. Napilt miinimumsuuruse kriteeriumi ületav ühinemine tähendaks, et mõnekümne aasta pärast oleksime jälle sama probleemi ees, mille lahendamiseks haldusterritoriaalset reformi tegema hakati. Seetõttu on õigem ühendada omavahel enam omavalitsusi, et tekiks suuremad ja tugevamad omavalitsused. Toila, Kohtla ja Kohtla-Nõmme vald ei vasta kolmekesi ühinedes samuti omavalitsusüksuse miinimumsuuruse kriteeriumile. Kui ühendada need kaheksa valda, on enam võimalusi paremate teenuste pakkumiseks, piirkondlike arengueeliste ärakasutamiseks ja loomulikult konkurentsivõime suurendamiseks.
Ei ole kindlasti õige öelda, et seni tehtud töö ning Alutaguse valla ühinemisel väljatöötatud arengudokumendid ja kokkulepped on asjatud ning neid ei saa kasutada. Ka ühinemisel suuremaks omavalitsuseks on tähtis tagada piirkonna majanduslik ja sotsiaalne areng ning uuel vallal on arengukavade väljatöötamisel võimalik lähtuda tehtud analüüsidest ja kavadest.
Kuues küsimus: "Miks valitsus eirab haldusreformi Põhja-Eesti piirkondliku ekspertkomisjoni seisukohti? Ekspertkomisjon ütleb ju selgesõnaliselt, et kahe erineva piirkonna (Toila ja Alutaguse) kokkupanemine, jättes kõrvale keskuse (Jõhvi), on nii geograafiliselt, majanduslikult kui ka funktsionaalselt ebamõistlik. Kui kohalike soove ja piirkondade senist koostoimimist ei arvestata, siis miks ei lähtuta ekspertide soovitustest?" Kui täpne olla, siis eksperdiarvamus lähtus kõnealuste omavalitsuste ühendamisel kahest soovitusest. Esiteks, Toila, Kohtla ja Kohtla-Nõmme vald on nn sundliitmise faasis otstarbekas ühendada Jõhvi vallaga. Teiseks, Toila, Kohtla ja Kohtla-Nõmme ühendamine Kohtla-Järve linna, Narva-Jõesuu või Vaivaraga ei ole haldusreformi eesmärke silmas pidades võrreldav alternatiiv. Kolmandaks, otstarbekas oleks ühendada Illuka vald Alutaguse vallaga, kuhu on koondunud Alajõe, Iisaku, Mäetaguse ja Tudulinna vald. Neljandaks, pole otstarbekas liita Illuka valda Jõhviga, kuna Illuka vald ise ei soovinud ühinemisläbirääkimisi Jõhvi vallaga pidada ning välistab selle ühinemise. Ka on fakt, et Jõhvi vallavolikogu otsustas 20. oktoobril 2016. aastal langetatud otsusega ühinemisläbirääkimised lõpetada.
Jõhvi valda ei kaasatud valitsuse esitatud ettepanekutesse, sest erinevalt teistest omavalitsustest on Jõhvi vald oma olemuselt suures osas linnaline omavalitsus ning valitsus otsustas teha ettepaneku, et Jõhvi vald jätkaks senisel kujul. Kordan üle ühe olulise argumendi, mille siin kõnepuldis ka riigihalduse minister Mihhail Korb tõi. Kui me vaatame ühinevate kohalike omavalitsuste majanduslikku võimekust ning kõrvutame neid Jõhviga, siis Kohtlas, Toilas, Tudulinnas ja Kohtla-Nõmmel jääb sissetulek elaniku kohta väiksemaks. Jõhvi aastaeelarve on ca 12 miljonit, mis teeb ühe inimese kohta keskmiselt 1700 eurot. Nendes valdades on see näitaja natukene alla 1500 euro. Seega, kui me ühendaksime Jõhvi nende valdadega, on tõenäoline, et suurem osa rahast läheks Jõhvi arendamiseks, sest ressursid koonduvad paratamatult keskustesse. Praegusel juhul võiks aga toetada pigem seitset väikest hajaasustusega valda. See oli ka üks oluline argument, miks valitsus sellise otsuse langetas. Ma tänan! Olen valmis vastama küsimustele.

Esimees Eiki Nestor

Küsimused peaministrile. Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra esimees! Austatud peaminister! No see vastus sisulisele küsimusele oli kunstlik ja pisut piinlikult kantseliitlik. Te kasutate selliseid argumente, mida haldusreformi teistes küsimustes olete kasutanud täiesti vastupidiselt. Me ei saa selle vastusega kuidagi rahul olla. Erinevalt nendest inimestest, kes teile selle vastuse koostasid, on aga mõni riigiametnik siiski südametunnistusega. Üks Põhja-Eesti piirkondliku komisjoni liige on öelnud, et see otsus on täiesti poliitiline ja ei ole ühtegi sisulist argumenti niisuguse liitvalla tekitamiseks. Vahepeal on aga viidud läbi küsitlused just nendes lõunapoolsetes valdades: Mäetagusel ja Iisakul. Tervelt 98% inimestest on sellise liitumise vastu ja osalus hääletusel on muljetavaldav. Mida te selle kohta ütlete? Kas te teete sellest järeldusi?

Peaminister Jüri Ratas

Aitäh teile selle ründava tooni eest, härra Herkel! No mis ma ütlen? Te väidate, et ainult mõningad riigiametnikud teevad oma tööd südamega. Mina arvan, et ikkagi enamik ametnikke teeb avalikus sektoris oma tööd täie tõsiduse ja südamega, töötagu nad siis keskvalitsuse või ametite või ministeeriumide tasandil või kohalike omavalitsuste tasandil. Te teate ju väga hästi, et hetkel on reformi elluviimisel käes faas, kus valitsus on oma ettepaneku 15. veebruari seisuga teinud ja kuni 15. maini me ootame kohalike kogukondade, kohalike omavalitsuste, kohalike inimeste seisukohtasid. Te küsite, kas see on hea või halb, et väga suur osa rahvast on oma seisukoha öelnud. Ma arvan, et see on väga hea. See oli ju ka eelmise valitsuse mõte, et haldusreformi tuleb alustada, toetudes vabatahtlikkusele, astudes mööda kohalike omavalitsuste enda kokkulepitud teed. Ja seda on praegunegi valitsus loomulikult õigeks pidanud. Samas me olime opositsioonis olles kogu aeg kriitilised selles küsimuses, et kohaliku omavalitsuse reform ei pidanud lahendama kohalike omavalitsuste rahastuse probleemi. Teiseks arvasime, et tuleb konkreetselt fikseerida, missugused peavad olema riigi ja omavalitsuste osutatavad teenused, et tõsta kohalike inimeste elukvaliteeti. Need ülesanded tuleb konkreetselt määratleda. See on kirjas ka Riigikohtu lahendis. Praegu ma ütleksin, et haldusreformi on need kaks olulist komponenti juurde pandud. Igal juhul tuleb kuulata elanikkonna arvamust ja seda valitsus kindlasti ka kuulab. Selleks on aega 15. maini. Sealt edasi on siis tulenevalt seadusest valitsusel aega kaks kuud, et teha lõplik otsus.

Esimees Eiki Nestor

Arto Aas, palun!

Arto Aas

Aitäh! Paraku peab nõustuma härra Herkeliga, et teie vastused ei ole olnud väga sisukad. Ja mis kõige kurvem: te olete hakanud nautima seda demagoogiavahtu. Aga küsimus on tegelikult tõsine, sest konkreetse näite puhul on tegemist kõige ebaloogilisema ühendamisega. Kõik kohalikud omavalitsused, kohalikud inimesed ja eksperdid soovitasid moodustada Peipsi ääres üks omavalitsus ja põhjapiirkonnas teine koos Jõhviga. Ja selliselt olid materjalid läbi arutatud ja ette valmistatud. Paraku me teame, et see otsus langetati täiesti teistpidi ja peale otsuse langetamist sunniti ametnikke kirjutama määrusele seletuskiri, mis sisuliselt on fabritseeritud dokument, sest ta räägib kahe erineva omavalitsuse moodustamisest. Kas te olete ise seda näinud ja kas te aktsepteerite seda, et tagantjärele hakatakse mingeid argumente otsima? Ning kuidas te hindate väljavaadet, et kohtus selline õiguslik tekst vett peab? Kohtuvaidlus tõenäoliselt tuleb.

Peaminister Jüri Ratas

Selles osas on teil kahjuks õigus ja ma jagan seda seisukohta. Mis puutub sellesse, kas kohtuvaidlusi haldusreformi lõppfaasis tuleb, siis pole alust loota, et ei tule ühtegi. Suure tõenäosusega neid tuleb ja selles osas ma teie seisukohta jagan. Nagu ma ütlesin ka eelmisele küsijale – teiegi viitasite härra Herkeli küsimusele –, praegu on aeg, kui kohalikud omavalitsused saavad teha oma ettepanekud Vabariigi Valitsusele. Ma arvan, et see on väga oluline faas. Te küsite, kas tegu on demagoogiaga või mitte. Mulle tundub see natuke imelik, sest jutt on teatud raamides seadusest, mille teie ise olete välja töötanud. Selles seaduses on kirjas, et 15. maini saavad kohalikud omavalitsused teha oma otsused ja edastada oma põhjendatud arvamused Vabariigi Valitsuse ettepaneku kohta. Pärast seda Vabariigi Valitsus langetab oma otsuse. Ei maksa sündmustest ette tormata. Kui valitsus on oma ettepanekud teinud, siis omavalitsused saavad neid seaduse kohaselt kaaluda ja otsuse uuesti teha, kui nad on korraldanud elanike küsitluse või kuulanud eksperte. Volikogud saavad siis uue otsuse teha ja selleks ongi neile aega antud.

Esimees Eiki Nestor

Igor Gräzin, palun!

Igor Gräzin

Ma jätkan Arto küsimust. Mis on demagoogia? Demagoogia on see, et viidatakse, kes on selle seaduse välja töötanud. Sel hetkel, kui sinust sai peaminister, sa ütlesid: ma täidan neid seadusi, mis meil on, ja see, kes on mille välja töötanud, ei ole minu asi, sest ma olen vabariigi peaminister. Aga keegi ei käskinud sul peaministriks hakata! Läheme nüüd edasi. Peeter Ernits, sõber, teab väga hästi Vara ja Koosa probleemi. Vara inimestest 90% on otsustanud, et nad tahavad kuuluda sinna, kuhu nad on ajalooliselt kuulunud. Praegu hakatakse neid ühendama Koosaga lihtsalt sel põhjusel, et niisugune on nõukogude pärand. Kas te kavatsete ka edaspidi nõukogude pärandit hoida ega arvesta sellise tähtsa omavalitsusüksusega, nagu seda on küla? Mis õigused on Eestis külal või pole neid enam üldse?

Peaminister Jüri Ratas

Vastates teie küsimusele kinnitan, et ei kavatse. Me ei kavatse nõukogude korda taaskehtestada. Te küsisite, mis õigused on külal, ja minu arvates on seda, hea küsija, väga õige aeg küsida. See on väga paslik, sest me oleme just alustanud "Eesti Vabariik 100" tähistamist pea kolmel aastal. Fookusesse on tõstetud just Eesti külad. Iga päev on ühes külas "Eesti Vabariik 100" üritus, et külaelanikud tunneksid, et sel päeval on fookuses just nende kodukant. See ei ole nii, et me arvestame ainult linnasid ja suuri valdasid. Me arvestame ka külasid. Ma arvan, et küla on väga tähtis, külaelu tuleb hoida. Meie külades peab ikka piisavalt suitse olema. Nii et ma andsin teile väga konkreetse vastuse. Külade tõstmist fookusesse ma igal juhul toetan. Eile näiteks oli mul võimalus pärast matka olla Päinurme küla rahvamajas. Ehk ka teie, härra Gräzin, tegite Eesti 100. aastapäeva puhul matka. Küladel on tõesti suur vaimujõud.

Esimees Eiki Nestor

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud peaminister! Alutaguse vallas, st viies vallas – Tudulinna, Alajõe, Iisaku, Mäetaguse ja Illuka – on rahvaküsitlus toimunud. See oli 9. ja 10. aprillil. Seda aitasid korraldada kohalikud ettevõtjad, kes tegid reklaami, et inimesed tuleksid hääletama. Nüüd ma esitan küsimuse, mis mulle saadeti Iisaku vallast. Kui rahvas on vastu – seda näitasid küsitluse tulemused –, kas siis valitsus läheb oma rahva vastu?

Peaminister Jüri Ratas

See on muidugi väga karmilt esitatud küsimus. Valitsus ei saa kunagi minna rahva tahte vastu, aga valitsus peab vaatama ka tervikpilti ja lähtuma sellest. Kui me räägime Alutagusest, siis me kõik teame – ma märkisin seda ka arupärimisele vastates –, et selle pindala on tõesti väga suur, üle 1700 ruutkilomeetri. Me teame ka seda, et seadus annab võimaluse pindala osas teatud erandeid teha. Hajaasustuse puhul peab pindala üldiselt olema vähemalt 900 ruutkilomeetrit. Aga kui küsimus oli, kas valitsus läheb rahva tahte vastu, siis ma ütlen, et annaks jumal, et ka Eesti tulevased valitsused kuulavad rahvast. Tuleb ikkagi lähtuda põhiseadusest ja põhiseadus ütleb, et kõrgeima võimu kandja siin riigis on rahvas.

Esimees Eiki Nestor

Maris Lauri, palun!

Maris Lauri

Tänan! Hea peaminister! Kohe alguses, kui te hakkasite küsimustele vastama, te märkisite, et tegemist on üsna sarnaste valdadega. Sellest me saime aru, et te tegelikult kohalikke olusid hästi ei tunne. Mina olen sealt kandist pärit, juured on seal sügaval maas. Sellepärast ma ütlen, et see on väga vale lähenemine. Meil oli kujunemas kaks looduslikult, geograafiliselt ja kultuuriliselt loomulikku piirkonda: Alutaguse kant ja põhjaranniku kant. Tegelikult jäi ainult üks vald, kes ei teadnud, kellega ühineda – see oli Illuka. Valitsus oleks võinud piirduda vaid selle otsusega. Miks te ei kuulanud ikkagi kohalike inimeste arvamust? Miks te ei kuulanud ekspertide arvamust?

Peaminister Jüri Ratas

Aitäh teile! Kõigepealt ütlen, et see on väga sümpaatne, et teie juured on seal kandis. Eks see annabki aluse küsimusse palju emotsionaalsemalt suhtuda. Samas tunnete kindlasti seda piirkonda väga hästi. Ma olen kogu aeg oma vastustes kinnitanud, et kui jutt on kohalikest omavalitsustest ja haldusreformist, siis me väga soovime kuulata kohalike inimeste seisukohti. Ma pean peaministrina seda väga oluliseks. Ja ma ei väida seda ainult siin Riigikogu kõnetoolis, et teile, auväärt Riigikogu liikmed, head muljet jätta. Ma tõesti arvan, et valitsusliikmed peavad käima kohapeal, tutvuma olukorraga, kohtuma inimestega. Seda ma olen teinud ja teen ka edaspidi. Näiteks Pärnumaal Saugas on suur probleem küladega. Loomulikult ma läksin sinna rahvaga kohtuma. Arvan, et nii peabki olema.
Ma hakkan nüüd ennast kordama, aga ütlen veel kord, et seda aega kuni 15. maini ei ole ju niisama antud. Sellel on väga selge eesmärk. See on see aeg, mille jooksul omavalitsused saavad teha oma lõpliku otsuse.
Te väidate, et me tahame neid piirkondasid vastandada. Ma ütlesin ainult ühte asja: kui me räägime teemal Jõhvi versus Toila, Illuka ja Alutaguse, siis ühel juhul on tegemist linnalise piirkonnaga, teisel juhul väga suure hajaasustusega piirkonnaga. Aga muidugi, nagu te oma küsimuses märkisite, geograafiline või looduslik aspekt on samuti oluline. Igal juhul tuleb seda küsimust väga põhjalikult kaaluda.

Esimees Eiki Nestor

Andres Ammas, palun!

Andres Ammas

Aitäh, lugupeetav eesistuja! Lugupeetav peaminister! Minu küsimus mõnevõrra jätkab eelmist küsimust, millele vastates te väga õigesti ütlesite, et tuleb rääkida kohaliku rahvaga. Aga kui te hästi vaatate, siis näete, et arupärijate neljas küsimus koosneb kahest osast. Te vastasite põhjalikumalt teisele osale, kuidas toimus valitsuse istungi arutelu, aga esimene küsimus, miks pole kordagi konsulteeritud kohalike valdade esindajatega, jäi fookusest välja. Arupärijate teada ei ole neid konsultatsioone toimunud. Kui teil on teistsugused andmed, palun esitage need: kas on konsulteeritud, kas on kohtutud, nõu peetud just selle suurvalla asutamise üle. Kui on, siis kas olete seda teinud teie või on teinud teie valitsuse minister Korb või keegi teine?

Peaminister Jüri Ratas

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et alati on hästi oluline konsulteerida. Ma olen alati lähtunud põhimõttest, et Eesti riigis ei ole mitte nii, et Vabariigi Valitsus on kuidagi kohalike omavalitsuste ülemus ja kohalikud omavalitsused on alluvad. Vastupidi, ma olen veendunud, et tegemist on partnerlussuhtega, kus valitsus peab omavalitsustele sageli pakkuma kõige paremas mõttes küünarnukitunnet. Mul ei ole praegu käepärast loetelu, mis päeval ja mis kellaajal on kas Rahandusministeeriumi ametnikud või minister Korb selle teema arutamiseks omavalitsusjuhtidega kohtunud. Kindlasti ma palun, et Mihhail Korb annaks teile võimalikult täpse ülevaate, mis ajal kellega on kohtutud, konsulteeritud, diskuteeritud. Aga kui te küsite, kas see põhimõte on tähtis, siis jah, see põhimõte on tähtis.

Esimees Eiki Nestor

Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp

Aitäh, hea esimees! Hea peaminister! Oletame, et need kaheksa omavalitsust sundliidetakse. On 1. veebruar 2018. Selle seisuga on need kaheksa omavalitsust otsustanud, et aitab – 1. jaanuaril lakkas haldusreformi seadus kehtimast ja me läheme oma teed. Me ei ole võimelised iseärasuste tõttu ühise katuse all jätkama. Milline on sel 1. veebruaril aastal 2018 Jüri Ratase juhitud valitsuse hinnang, miks nii läks, mitte teisiti?

Peaminister Jüri Ratas

No mis ma oskan teile öelda? 1. veebruar 2018 peaks olema neljapäev. Te küsite meie hinnangut, aga öelda täna, aprillikuu keskpaigas, missugune saab olema meie hinnang rohkem kui poole aasta pärast, on praktiliselt võimatu. Mina ei jookseks sündmustest ette. Omavalitsustele on antud kolm kuud aega, et nad teeksid oma lõplikud otsused ära. See on piisavalt pikk aeg. Tähtaeg on 15. mai. Ning peale seda algavad valitsuse tasandil uuesti arutelud, diskussioonid. Nagu härra Ammas ütles, loomulikult tuleb paljudega konsulteerida. Ma olen kindel, et riigihalduse minister võtab seda tõsiselt ja peab kuu või kahe jooksul, mis seadus on talle andnud, asjaosalistega nõu. Aga 1. veebruarini 2018 on palju aega ja selle aja jooksul jõuab palju juhtuda. Saabub 15. mai, siis 15. juuli, tulevad ka kohalike omavalitsuste valimised 15. oktoobril. Nii et te natukene kiirustate sündmustest ette, aga auväärne Riigikogu kõnetool ei ole koht, kus võiks tegelda ennustustega.

Esimees Eiki Nestor

Martin Helme, palun!

Martin Helme

Aitäh, härra spiiker! Lugupeetud peaminister! Loomulikult on meile selge, et praegune valitsus lülitus haldusreformi protsessi poole pealt. Aga me kõik mäletame, kuidas kogu valitsus lubas olla paindlik ja arvestada kohalike inimestega. Aga see, mis Ida-Virumaal praegu toimub, toimub risti vastupidi lubatule. Ida-Virumaal soovitakse moodustada omavalitsust, mis on vastuolus kohaliku rahva ja vabatahtliku ühinemise põhimõttega ning ka majanduslikult, demograafiliselt ja geograafiliselt ebaloogiline. Meile kõigile on selge, et seda tehakse kahel põhjusel. Esiteks, perekond Korb soovib laiendada seal oma võimupiire ja teiseks, teie erakond soovib võimalikult mugavalt tekitada suure ja võimalikult rikka omavalitsuse. Mu küsimus on selline. Te räägite siin, et valitsus otsustab. Te ei ole aga siiamaani andnud signaali, kas te isiklikult toetate valitsuses seda vägisi kokkupandavat omavalitsusüksust. Ja kas teil üldse on sõnaõigust?

Peaminister Jüri Ratas

Siin oli küll mitu väidet, mis tuleb ümber lükata. Alustame sellest, et te ütlesite ühe perekonnanime, väites, et nad soovivad oma mõjuvõimu seal piirkonnas suurendada. Sellist diskussiooni ei ole kordagi olnud, mitte mõttevälgatustki pole sel teemal olnud, ei neljasilmavestlustes ega aruteludes laiemalt. Seda ei saa olla! Haldusreformi ei tehta ühe, kahe või ma ei tea mitme inimese või perekonna pärast. Haldusreformi ei saa valitsus nii teha. Te teate väga hästi, et valitsuses on praegu kolm tublit partnerit: sotsiaaldemokraadid, Isamaa ja Res Publica Liit ning Keskerakond. Ei saa teha nii, et ainult üks erakond ütleb, et teeme nii, see on meie poliitiline soov. Nii me ei jõuaks haldusreformiga mitte kuhugi. Vastupidi, tuleb tegutseda nii, nagu valitsus tegutses Setumaal, kui tuua kas või ainult üks näide. Oli arutelu, mindi kohale, küsiti elanike käest, mida nad soovivad. Sooviti, et tekiks Setomaa vald, ja valitsus andis sellele oma heakskiidu. Nii et ma lükkan teie väite kategooriliselt ümber.
Teie teine väide oli see, et mina isiklikult olen seda haldusreformi tõsiselt kritiseerinud. Muidugi olen kritiseerinud. Kui asju tehakse poolikult, siis tulebki kritiseerida.
Toon ainult mõned näited. Mindi mööda Riigikohtu lahendist aastal 2010, mindi mööda linnade liidu ja maaomavalitsuste liidu läbirääkimistest riigiga. Omavalitsuste tulubaasi taastamisest on räägitud 2010. aastast peale, aga seda protsenti ei ole tõstetud. Te ohkate raskelt. Mina olen ka raskelt ohanud kõik need aastad. Nüüd võib öelda, et tulubaas üksikisiku tulumaksu protsendi osas taastatakse, selleks läheb 30 miljonit eurot ühel aastal. Edasi, Omavalitsusliitude Koostöökogu on kogu aeg öelnud, et 78 eurosendist koolitoiduks ei jätku, palun suurendage seda summat. Te teate, et praegune valitsuskoalitsioon suurendab selle 1 euroni. Ma toon veel ühe väga detailse näite. Omavalitsusliidud ütlesid, et oleks vaja suurendada ujumisõppe rahastamist, see on väga oluline. Praegu on selleks ette nähtud veidi üle paarisaja tuhande euro. Meie oleme otsustanud: sinna pannakse üks miljon juurde. Seda on neli korda rohkem kui praegu!
Nii et selles mõttes on teil õigus, et selles haldusreformi seisus, mis oli siis, kui uus valitsuskoalitsioon moodustati, oli vaja väga tugevasti tööd teha. Ühelt poolt tuleb täita need omavalitsuste soovid, mis ma ette lugesin, ja teiselt poolt lähtuda Riigikohtu lahendist, et oleks määratletud konkreetsed ülesanded, mida teeb riik, keskvalitsus ja mida teevad omavalitsused. Te küsisite, mis on minu isiklik seisukoht. See on selline, et 15. maiks peab olema teada, mida kohalikud kogukonnad arvavad. Ja siis tuleb edasi minna.

Esimees Eiki Nestor

Mart Helme, palun!

Mart Helme

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! No lubadusi jagate te hästi, aga enamik neid lubadusi on esialgu alles lubadused. Minu küsimus on siiski hoopis teine. Me teame, et Ida-Virumaal on praegu eestlasi 17%. Samas, hulgas maaomavalitsusüksustes on eestlaste osakaal umbes 80%. Nüüd liidetakse suure rahvaarvuga ja venekeelsed omavalitsusüksused väikese rahvaarvuga eestikeelsete omavalitsusüksustega. Tagajärg on eesti keele ja eesti rahva oma õiguse, oma valitsemisõiguse selge kahanemine nendes omavalitsustes, kus nad siiani on otsustanud oma asju ise. Kas te ei leia, et see on sisuliselt eestlaste väljatõrjumine Ida-Virumaalt ning Kohtla-Järve rajooni taastamine, selle piirkonna muutmine venekeelseks ja platsdarmi sillutamine, et kriisiolukorras oleks rohelistel mehikestel äärmiselt mugav tegutseda?

Peaminister Jüri Ratas

Austatud Mart Helme! Arvestades teie elukogemusi ja loomulikult ka staatust Riigikogu liikmena, ma ei mõista, kust kohast see hirmutamise soov teil tuleb. Tegelikult me sellise hirmutamisega Eesti ühiskonnas ei jõua mitte kuhugi. Ma tõesti arvan seda, aga ma näen, et sellist retoorikat, mis vahest on seotud 15. oktoobriga 2017 ehk kohalike valimistega, tuleb järjest rohkem juurde ka siin Riigikogu saalis. Ja eeskätt demonstreerivad seda kahe erakonna esimehed: härra Helme ja mis siin salata, ka Reformierakonna esimees Hanno Pevkur. Temagi on Eesti inimesi mitu korda Vene kaardiga hirmutanud. Mul on olnud au kohtuda EKRE ja Reformierakonna valijatega ning minu meelest nad ei soovi säärast hirmutamist. Ei ole mõtet hirmutada, et keegi hakkab mingit teist keelt peale suruma. Nii kaua, kui Keskerakond on valitsuses või üldse Eesti-meelsed erakonnad on valitsuses, see ei ole üldse küsimus. Eesti riigis on vaid üks riigikeel, see on eesti keel, ja punkt.
Nüüd edasi, te rääkisite ka julgeolekust. Andke andeks, aga öelda ühe Eestimaa piirkonna kohta, et niisugune protsent on seal meie inimesi ja niisugune protsent ei ole meie inimesed – no see ei räägi sellest, et me soovime, et Eesti ühiskond oleks rohkem sidus, et me soovime, et meil oleks tugevam ja rohkem tasakaalustatud ühiskond, et meil oleks viha oma maal vähem. Ma ütlen omapoolse arvamuse. Minu meelest niisugused küsimused ei aita lõhe vähendamisele karvavõrdki kaasa, vastupidi, lõhe suureneb, kui rääkida, et ühed on nagu paremad kui teised. Need inimesed, kes sellel 45 000 ruutkilomeetril elavad, on kõik meie inimesed. Siiralt: need on kõik meie inimesed.
Te ütlete ka, et me anname lubadusi, aga ei täida neid. Ma eelmisele küsijale ütlesin väga selgelt, mida me oleme otsustanud omavalitsuste haldusreformis muuta. Ma võin veel juurde lisada, et ühistranspordiliiklus peab olema tihedam ja operatiivsem. Ühistranspordikeskused aga ise otsustavad, mis on selle hind kasutajale. Me oleme ka otsustanud, et me taastame – see on selline väärikuse küsimus minu meelest – matusetoetuse. See läheb omavalitsustele. Need on konkreetsed sammud, mis praegune koalitsioon on otsustanud astuda, et omavalitsusi tugevdada, et nende pakutavaid teenuseid parandada. Ma ütlesin arupärimisele vastates väga selgelt ja kordan teile ka üle: ma ei näe omavalitsuste liitumises Ida-Virumaal mitte mingit julgeolekuohtu. Seda ei ole! Mina tõesti ei tõsta kätt, soovides öelda, et need või teised inimesed suurendavad meie julgeolekuohtu ja need või teised vähendavad seda. Ei ole nii.

Esimees Eiki Nestor

Urmas Kruuse, palun!

Urmas Kruuse

Aitäh, austatud eesistuja! Auväärt peaminister! Siin saalis on väga palju räägitud Ida-Virumaast. Minu juured on Tartumaal ja ma tunnen muret Tartumaa pärast ning küsin niimoodi. Ka Tartumaal ei ole osa omavalitsusi ühinenud, osa aga on kokku leppinud, et nad ühinevad. Kas see Ida-Virumaa skeem võib laieneda ka Tartumaale? Oletame, et kaks omavalitsust on eraldi otsustanud ühineda, aga keegi ei ole otsustanud ühineda. Kas siis võib minna niimoodi, et liidetakse hulk omavalitsusi kokku, selle asemel et liita see üks omavalitsus mõne suuremaga? Kas me võime midagi säärast oodata ka Tartumaal?

Peaminister Jüri Ratas

Aitäh! Valitsus on oma ettepanekud 15. veebruari seisuga teinud tervel Eestimaal, sealhulgas Tartumaal. Ma arvan küll, et teie arvamused, puudutagu need Elvat või Tartut, on väga asjakohased, aga Vabaerakonna saadikute arupärimine puudutab konkreetselt Ida-Virumaad ja veel konkreetsemalt Alutagust, Illukat ja Toilat. Kui on konkreetseid küsimusi Tartumaa kohta, siis kindlasti olen mina ja on ka Mihhail Korb valmis nendele vastama. Aga te ju teate, et info selle kohta, mis otsuse valitsus tegi enne 15. veebruari, on avalik ja nüüd me ootame omavalitsuste arvamusi. Olen ka Tartumaal kohapeal käinud ja kuulanud näiteks Luunja valla seisukohti, kas on õige liituda Tartu linnaga või ei ole õige. Ka seal oli rahvas vallamaja ees oma seisukohti avaldamas. Olen kuulanud ka mõningate teie erakonnakaaslastest poliitikute arvamusi, mida nemad mõtlevad Tartu linna võimalikust laienemisest.

Esimees Eiki Nestor

Arno Sild, palun!

Arno Sild

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Te puudutasite oma ettekande käigus Setomaa probleemi. Mul on teile hea nõuanne: ärge te Setomaa lahendust nii palju takka kiitke! Me teame väga hästi, kuidas seal rahvaküsitlus toimus. Mulle teatas Meremäe valla töötaja, et kolme-nelja päeva jooksul enne küsitlust kirjutati Meremäele sisse üle 40 inimese. See on väikese valla kohta väga suur arv. See oli Setomaa vallavanemate ja -valitsuste poolt väga inetu käitumine, et niimoodi püüti mõjutada rahva arvamust. Aga mul on selline küsimus. Te ütlesite, et 15. veebruari seisuga on kõik põhimõtteliselt paika pandud. Kuidas seal Setomaal nüüd asi laheneb? Seal on praegu ikka pilt hästi kirju ja lugu segane.

Peaminister Jüri Ratas

Aitäh teile! Siis on küll halvasti, kui te olete asjast nii aru saanud. Mina sain hoopis teistmoodi aru. Ma olen alati öelnud, et poliitiline kultuur Eestis peab paranema. Ma tõesti ei taha seda praegu välja käia enda või tänase valitsuse suure teenena. Vabaerakonna liige Jüri Adams oli üks esimesi, kes võttis mul varrukast kinni ja ütles, et see Setomaa küsimus tuleks kuidagi lahendada. Ma ei tea, kas ta on õnnelik praeguse lahenduse üle või ei ole. Aga üldiselt mulle tundub, et ta päris seda seisukohta ei jaga, et see, mis Setomaal juhtus, on väga halb asi. Vastupidi! Neljas omavalitsuses – Meremäel, Mikitamäel, Värskas ja Missos – me tõesti küsisime inimeste arvamust. Olgem ausad, väga suur osa, enamik soovis Setomaa valda.
Aga 15. veebruaril ei pandud midagi lukku. 15. veebruaril otsustati valitsuse ettepanekud. Lukus ei ole veel midagi. Mis seal Setomaal toimub? Mina loodan väga, et Setomaa vald sünnib. Seda on valitsus ka otsustanud, et nad hoiavad oma kultuuri, oma kultuuri erisust ja saavad Setomaa vallas seda kõige paremini edendada.

Esimees Eiki Nestor

Jürgen Ligi, palun!

Jürgen Ligi

Aitäh! Ma jäin kuulama Setomaa valla põhjendust. Kas te täpsustaksite, mis on sellise administratiivse jaotuse väärtus kohaliku kultuuri hoidmisel? Kas teistsugune vallapiir takistaks kultuuri hoidmist? Ja mis võiks veel olla argument Setomaa valla kasuks peale selle, et teised kuidagi ei hoiaks nende kultuuri?

Peaminister Jüri Ratas

Ma olen päri, et kui Setomaa valda ei oleks tekkinud, siis oleks setu kultuuri ikka hoitud. Küsimus on selles, kas tänu Setomaa valla tekkele on kohaliku kultuuri hoidmine ja selle edasiarendamine intensiivsem. Te küsisite, mis oli põhiargument. Põhiargument oli seal tehtud rahvaküsitluse tulemus. Rahvas ütles, et me soovime Setomaa valda.

Esimees Eiki Nestor

Aitäh, peaminister Jüri Ratas! Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel Krista Aru, palun!

Krista Aru

Lugupeetud härra esimees! Austatud rahvaesindajad! Mitte ühelgi valitsusel pole õigust mängida oma maa ja rahvaga. Need sõnad öeldi siin auväärses saalis aastal 1928. Ma loodan väga, et ka see valitsus haldusreformi käigus ei mängi oma maa ja rahvaga. Alutaguse vald, mis oli viie omavahel hästi sidestatud valla kokkuleppel toimiva vallana juba olemas, sai äkki teada valitsuse otsusest, et selline moodustis ei sobi, see ei ole küllalt hea, tuleb teha suur Alutaguse vald, kus need viis valda oleksid kokku liidetud teisel pool Jõhvit asuva Toila, Kohtla-Nõmme ja Kohtlaga. Samas oli see Toila vald, kuhu olid arvatud Toila, Kohtla, Kohtla-Nõmme, arvatud kord Jõhviga kokku minevat. See oleks ju olnud väga tugeva omavalitsuse alus. Linn oleks olnud keskmeks ja tagamaaks mereäärne Toila ning väga toimekas Kohtla ja Kohtla-Nõmme ning teiselt poolt lõuna regioon, kus on väike Alutaguse vald. Inimesed olid seal kaks aastat mõelnud just nimelt sellele, kuidas vähendada paratamatut majanduslikku mahajäämust Alajõe vallas, mis on väike ja kus sissetulek on ka väike. Me ei ole tegelikult riigina suutnud kasutada looduslikke ja kultuurilisi ressursse, mis Peipsi-äärsel piirkonnal on. Valitsuse otsus, et need kaks poolt pannakse kokku, kusjuures nende keskele jääb eraldi Jõhvi, mis on toimekas ja kasvav, potentsiaalilt väga mitmekesine linn, tekitab arusaamatust.
Valitsus oleks tõesti pidanud arvestama kohalike elanike arvamust. Neil olid leitud lahendused, viimane arenguprogramm oli koostatud vaatega 20 aastat ette ja mõeldud läbi, kuidas end olemasoleva eelarve tingimustes ära majandada. Aga sellele tõmmatakse kriips peale. See on arusaamatu! Kahjuks kuulsime peaministrilt siin ainult demagoogilisi väiteid, millest peamine oli see, et valitsus on nii otsustanud. Vabandust, kus on analüüsid? Kus on mõjuanalüüsid, millele toetudes valitsus nii otsustas?
Ma olen ise pärit Mäetaguse vallast ja tunnen Alutaguse metsateid väga hästi. Need kaks poolt, mille ühest otsast teise on 60 kilomeetrit, ei ole kunagi ühes arengusuunas liikunud. See on normaalne, sest Toila oma sadamate, oma turisminduse, oma sanatooriumiga on hoopis teistsuguse potentsiaaliga kui lõunapoolne Alutaguse kant.
9. ja 10. aprillil tehti tõesti viies vallas kohalike elanike küsitlus ja on märkimisväärne, kuidas kohalikud ettevõtjad sellesse suhtusid. See oli nende kodu, nende tulevikku, nende elu puudutav küsimus. Elanike osavõtuaktiivsus oli nii Mäetagusel, Illukal, Iisakus, Tudulinnas kui ka Alajõel märkimisväärne, üle poole. See oli suur protsent, küsitlusele vastas palju elanikke. Ja vastus, nagu ma olen täna siin juba kaks korda öelnud, oli selline: 98% inimestest on selle poolt, et oleks Alutaguse vald. Ka Illuka, kes vahepeal kõhkles, mida teha, läheb Alutagusega koos. Ma loodan väga, et peaministri lubadus inimeste arvamust kuulata peab. Aga mul on kahju, et ta ei leidnud aega seda minu palvet siin saalis kuulata. Aitäh teile!

Esimees Eiki Nestor

Mart Helme, palun!

Mart Helme

Lugupeetud esimees! Härra peaminister! Lugupeetud kolleegid! Arupärimised on väga valgustavad ja kasulikud asjad ning aitäh alati vastajatele vastuste eest. Aga paraku on need natuke ühtemoodi selles mõttes, et sageli me saame oma küsimustele suhteliselt asjasse mittepuutuvaid vastuseid. Näiteks sain ma vastuseks oma küsimusele julgeoleku kohta Ida-Virumaal teada, et Keskerakond ja praegune valitsus kavatsevad taastada matusetoetuse. Väga kiiduväärne idee, igati toetamisväärne, aga kui vaadata mööda Ida-Virumaa demograafilisest olukorrast ja geograafilisest asukohast ning põhjendada oma seisukohta matusetoetuse taastamisega, siis tekib teatud ebakõla.
Ma tahtsingi sõna võtta, et sellele tähelepanu juhtida. Ida-Virumaa on minu hinnangul Eesti kõige ilusam maakond. Tõepoolest: Peipsi rannik, Alutaguse, põhjarannik, Narva jõe kaldad, Narva-Jõesuu – kompu lihtsalt! Samas me teame, et teisel pool Narva jõge on naaber, kellega meie suhted on keerulised. Ja paraku me ei saa küll kiita peaministrit selle eest, et tema Peterburi külaskäik neid suhteid kuidagi parandas. Kindlasti mitte! Ma ütleksin, et jäi nullseis: midagi ei läinud paremaks, midagi ei läinud ka halvemaks. Asi seegi, et halvemaks ei läinud.
Sellest vaatevinklist ei ole võimalik Ida-Virumaad kohelda umbes samamoodi, nagu me kohtleme kas Pärnumaad või Läänemaad või Saaremaad. See ei ole lihtsalt võimalik! Sealsest rahvastikust 82% on mitte-eestlased, nad on väga selgelt Venemaa inforuumis ja hääletavad Venemaa valimistel, olles Vene kodanikud. Linnades, mis on venekeelsed, nagu Sillamäe, Narva ja Kohtla-Järve teatud rajoonid, valib 80–90% elanikest Venemaa juhtpoliitikuid, nagu Vladimir Putin ja teised, kes ei ole Eesti suhtes näidanud üles mitte mingisugust sõbralikkust. Need on ohumärgid! Peaminister ütles, et need on meie inimesed ja me ei saa eirata nende kuulumist meie õigusruumi ja meie riiki. Keegi ei eiragi seda! Aga samas me ei tohi unustada, et meil möödub kohe kümme aastat pronksiööst. Ma mäletan väga hästi pronksiööeelset aega, kui meil kogu peavoolu meedia kellas sellest, et integratsioon on suurepärane, et kõik on meile lojaalsed, need on meie inimesed jne. Aga tuli välja, et kõik ikka ei olnud lojaalsed. Ja nagu ma paar päeva tagasi meediast lugesin, me oleme neile veel Tallinna linna purustamise eest kinkinud 107 000 eurot. Me ei ole julgenud neid vastutusele võtta. Vaat nii kõva selgrooga riik on Eesti riik! Ta ei ole julgenud neid inimesi vastutusele võtta ja kahjusid kinni maksma panna.
Ja selles olukorras ma ütlen, tahtmata teid, lugupeetud peaminister, teravalt rünnata või kritiseerida: palun suhtuge julgeolekuküsimustesse, demograafilistesse ja geograafilistesse küsimustesse, mis seonduvad Ida-Virumaaga, tõsiselt! Tänan teid ette!

Esimees Eiki Nestor

Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Austatud härra esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Austatud peaminister! Mul on teile suur palve, et te selle otsuse puhul väga hoolega kaaluksite, millised on selle tagajärjed Ida-Virumaale, millised on selle tagajärjed nendele Eesti inimestele, kellest 98% valitsuse pakutud lahendust vastustavad, ja millised on selle tagajärjed ka teie isiklikule usaldusväärsusele. Kui te olete tähele pannud, siis Vabaerakond on tõstatanud päris palju küsimusi haldusreformi möödalaskmiste kohta. Meil on sel teemal olnud üle kümne arupärimise, mis on puudutanud nimeküsimusi ja ebaloogilisi liitumisi. Tänase teema me tõstatasime teist korda, sest me ei olnud rahul vastustega, mis Mihhail Korb meile andis. Me ei ole paraku rahul ka nende vastustega, mis me täna saime. Ausalt öelda nii selget vastandumist sellele, mida valitsus on välja pakkunud, ei ole ma mujal tähele pannud. Kui me olime Krista Aruga pärast seda, kui Mihhail Korb oli esimest korda sellesisulistele küsimustele vastamas käinud, Mäetagusel ühel kohtumisel, siis oli rahva meelsus ilmselge. Kohal oli Alutaguse kandi valdade volikogude liikmeid, vallavalitsuste liikmeid ja muid kohalikke elanikke. Nad olid väga üksikasjaliselt jälginud Riigikogu saalis peetud diskussiooni. Uskuge mind, nad jälgivad meid ka täna ja tahavad saada selgust, kas nende äsja antud hääled niisuguse liitumisskeemi vastu avaldavad peaministrile mingisugust mõju või ei avalda üldse.
Kui rääkida kahtlustest, mis praegu õhus on – pean silmas Ida-Virumaa elanikke –, siis jõutakse, härra Korb, teie perekonnani, teie tahtmiseni taastada Kohtla-Järve rajoon. Ja seda võetakse väga valuliselt. Ma ei tea, kas me peame ütlema, et see on teatud mõttes venestamise programm, aga Keskerakond võimuerakonnana on Eesti eri kohtades olnud endeemilise korruptsiooni allikas. Selle perspektiiviga, et kui juba nii palju on kokku liidetud, siis pannakse ka Jõhvi ja Kohtla-Järve sinna külge, korratakse Ossipenko nime. Kardetakse väga seda halba kultuurilist mõju, seda väga korruptiivset juhtimispraktikat, mis võib hakata ulatuma Alutaguse kandi valdadeni, Tudulinnani, Iisakuni, Mäetaguseni ja teisteni, kes ütlesid selgelt niisugusele liitumisskeemile ei.
See ei ole hirmutamine, need inimesed tajuvadki seda julgeolekuriskina. Siin hakkab toimima see vastandumine, mida te ise esile olete kutsunud. Samas ei ole tõepoolest mitte ühtegi logistilist argumenti sellise liitumise kasuks, mis laiub nii suurele territooriumile. Ei ole lihtsalt otstarbekas liita need alad üheks omavalitsuseks, nii nagu valitsuse ettepanek praegu on. Muide, eraldi on küsitud teie partei koalitsioonipartneri IRL-i kohta, et kuidas ometi IRL sai niisuguse otsusega valitsuses nõustuda. Ja lõpuks viitan kõigile nendele psühholoogilistele aspektidele, mis on seotud sellega, et kuigi Illuka jäi eriarvamusele, olid need vallad nii põhjas kui ka lõunas oma liitumispiirkondadega leppinud. Nad olid läbi rääkinud, see otsus oli sisuliselt tehtud. Nüüd tulete teie ja tõmbate sellele vee peale! See on väga-väga halb otsus, kui Vabariigi Valitsus selle juurde jääb. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Valeri Korb, palun!

Valeri Korb

See diskussioon, mis siin saalis täna on toimunud, annab mulle võimaluse öelda, et ma kasvasin teie arvamuse peale kaks sentimeetrit pikemaks. Kui te mõtlete, et mina, tagasihoidlik inimene, võin mõjutada meie valitsuse otsuseid ja tegusid igapäevases elus, siis te küll eksite. Ma tõesti tahaksin, et asjad Ida-Virumaal edeneksid. Ma olen seal sündinud. Ma olen juba korra öelnud, et minu sünnitunnistusele on kirjutatud: Ahtme linn, Jõhvi rajoon. 1952.–1958. aastani eksisteeris niisugune omavalitsus. Kõige suurem mure ongi, et see haldusreform, mis oli seotud Kohtla-Järvega, lõppes 1992. aastal, kui Jõhvi sai iseseisvuse. Nüüd on kõik need asjad 25 aastat oodanud lahendamist.
Siit puldist ma olen öelnud ka, et mina toetasin siis, kui Tarmo Loodus rääkis tõmbekeskustest, seda kahe käega. Ma olin selle poolt, et elu läheks nii, nagu rääkis Tarmo siit puldist. Ta käis ka meile seal sellest rääkimas. Aga kahjuks võeti vastu teised otsused, teised reeglid ja nüüd ei tea, kuidas välja tulla sellest, millest teie räägite. See on väga keeruline küsimus.
Minu jaoks on teine küsimus ka. Me räägime integratsioonist, aga räägime ka sellest, et haldusreform läheb juba üle rahvusküsimusele – on eestlased ja on teised. Vabandust, ma ei tahtnud seda küsimust tõsta. Aga kui meil olid Toila, Kohtla ja Kohtla-Nõmme vald, siis räägiti sellest, et me peame säilitama seda kultuuri, säilitama kõike, mis on seotud igapäevase eluga nendes valdades. Aga kui vallavalitsused ja -volikogud tulid kokku, siis rääkisid nad, et me tahame põhjas ühineda üheks suureks vallaks. Elanikke oleks olnud 4700. Reeglid on aga teised ja oligi ettepanek, et paneme juurde Kohtla-Järve, võtame Kukruse ka. Seal töötab 520 inimest ja saame umbes 5200 täis. Uskuge mind, et see pole ainult teie mure, see on ka meie mure! See on minu kodukoht, minu kodukant, kus ma olen sündinud ja elanud ja elan edasi, vaatamata sellele, et paljud sõidavad ära. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Urmas Kruuse, palun!

Urmas Kruuse

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Auväärt peaminister! Tahtsin ainult remargi korras öelda, et tegelikult ei tohiks siin saalis viibijate, rahva valitud esindajate arupärimistesse suhtuda kergelt, nii et tekib selline emotsionaalne pingpong. Ma julgen öelda, et iga küsimus, mis siin saalis on kõlanud, on seotud kas mure, valu või tungiva sooviga ja selle tõttu on mul, auväärt peaminister, teile palve. Vähim, mida te siin saalis saate teha, on see, et te kuulate ära ka arupärijate sõnavõtud. Seepärast ma olin natukene kurb, kui Krista Aru siin puldis oli.

Esimees Eiki Nestor

Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Aga peaministril on õigus veel sõna võtta. Palun, Jüri Ratas!

Peaminister Jüri Ratas

Austatud Riigikogu esimees! Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Paar asja soovin veel tõesti öelda. Ma olen härra Kruusega nõus. Ma olen täiesti veendunud, et need küsimused, mis siin saalis esitatakse, tulevad südamest ja murest Eestimaa ja tema rahva pärast. Jah, tõesti, ma olin saalist paar minutit ära, kui olin arupärimisele vastanud, aga tulin kohe tagasi ja kuulasin Krista Aru sõnavõtu lõppu. Saan seda ka järele kuulata tänu sellele, et Riigikogu koduleheküljel on selleks infotehnoloogilisi võimalusi, ning on ju ka stenogramm olemas.
Nüüd aga sellest, mida Andres Herkel ütles. Kaks asja. Kõigepealt, esimene asi, millega ma väga nõustun. Minu arvates on Vabaerakond teinud väga õigesti, kui ta on nii palju arupärimisi esitanud ja teeb seda kindlasti ka tulevikus. Kohaliku omavalitsuse ja haldusreformi teema on tähtis ning ma kinnitan ilma igasuguse irooniata, et see taktika on väga õige. Nii tulebki töötada, asjad saavad mõnes kandis päris palju selgemaks. Ja seda ka tänu teile, sest te kohtute aktiivselt Eestimaa elanikega.
Aga on ka üks teine asi, mida te, härra Herkel, ütlesite. Ning sellega ma ei ole absoluutselt nõus. Vabandust, et ma valitsusliikmena nii ütlen! Aga kui ükskõik kes 101 parlamendiliikmest, olgu ta EKRE-st, Reformierakonnast või Vabaerakonnast, süüdistab kedagi, kes ei ole kuidagi seda ära teeninud, siis ma igal juhul tulen siia ja ütlen. Kui te ütlesite, et Valeri Korb või perekond Korb loob mingisugust enda omavalitsust, siis see on täielikult vale, see ei vasta grammi võrragi reaalsusele. See on mingi sildi külge panemine. Ma ei ole säärast mõtet enne üldse kuulnud ja olen kindlalt sellise siltide kleepimise vastu. Püütakse hirmutada sõnaga "rajoon", aga praegune valitsus ei tee ühtegi rajooni. Mitte ühtegi rajooni me ei taasta! See aeg, kui Eesti pidi olema okupatsiooni all, oli meie riigile ja meie rahvale väga raske. Nii et ei ole vähimatki soovi midagi sellest taastada. Aga see, et Vabaerakonna fraktsiooni liikmed tõstatavad haldusreformi küsimusi, on minu arvates väga õige. Aitäh teile!

Esimees Eiki Nestor

Andres Herkelil on kodukorraseaduse alusel õigus vastulauseks.

Andres Herkel

Aitäh, härra esimees! Mul jääb üle soovitada lugupeetud peaministrile lugeda stenogrammi. Mina ei väitnud midagi iseoma tarkusest, mina vahendasin seda, kuidas Ida-Virumaal sellest protsessist aru saadakse.

Esimees Eiki Nestor

Nüüd lõpetan selle küsimuse käsitlemise.


2. 16:19 Arupärimine riigieelarve defitsiiti laskmise kohta (nr 347)

Esimees Eiki Nestor

Läheme järgmise arupärimise juurde, mille on esitanud Andres Herkel, Andres Ammas, Ain Lutsepp, Külliki Kübarsepp, Krista Aru, Monika Haukanõmm ja Artur Talvik. Arupärijate nimel Andres Ammas, palun!

Andres Ammas

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Lugupeetav Eesti Panga president! Eesti Panga seaduse § 4 lõike 2 põhjal annab Eesti Pank Vabariigi Valitsusele majanduspoliitilistes küsimustes nõu ja Vabariigi Valitsus ei langeta olulisi majanduspoliitilisi otsuseid ilma Eesti Panga seisukohta ära kuulamata. Me oleme harjunud siin saalis Eesti Panga presidenti kuulama kord aastas. Need on olnud sellised enamasti rahu, kindlust ja stabiilsust sisendavad kohtumised, sest panga presidendi arvates on suures plaanis meie rahanduspoliitikas asjad korras olnud.
Mullu mais, kui Ardo Hansson meie ees seisis, ütles ta umbes nõnda, et Eesti valitsus on eelarvet tasakaalus hoides käitunud kiiduväärselt ja õigesti, sest praegu ei ole majanduses õige aeg hakata oluliselt rohkem kulutama. Ta ütles, et Eesti võiks kulutada ja rohkem laenata siis, kui iga majandusnäitaja viitaks, et majanduses on madalseis. Aga selliseid viiteid ei ole olnud, majanduse näitajad on üsna vastuolulised.
Tookord oli juttu ka sellest, et tulevikus muutub meie riigi olukord kindlasti raskemaks. See on küllap siin saalis istujaile täiesti selge. Kui me muutume ise rikkamaks, siis eurotoetused vähenevad. Samal ajal meie demograafiline olukord muutub järjest kehvemaks. Meil on paratamatult tarvis rohkem kulutada pensionidele ja tervishoiule. Makse maksvaid töötajaid on ikka vähem ja vähem ja selle tõttu ei ole ei lühiajalises ega pikaajalises perspektiivis kuidagi sobiv hakata märksa rohkem raha kulutama.
Nüüd on valitsus vahetunud, on uue poliitika aeg. Üks uus idee on riigieelarve defitsiiti lasta. Arusaadavalt on Eesti Panga president sellele otsusele reageerinud ja arupärijate arvates erakordselt tabavalt öelnud, et selline käitumine on omakasupüüdlik. Olukorda püütakse enese huvides ära kasutada, hoolimata laiematest huvidest. Arupärijatele on selgusetu, kas praegune valitsus on kuulanud Eesti Panga ja eelarvenõukogu nõu. Meid huvitab, kas valitsus on teilt nõuandeid küsinud, ja kui on, siis missugust nõu te olete andnud. Ja kui teilt ei ole teie arvamust küsitud, siis annavad arupärijad teile praegu siinsamas saalis võimaluse valitsusele head nõu anda. Ka kinnitan, et me oleme arupärijatena rõõmsad ja tänulikud, et te pidasite võimalikuks nii kiiresti arupärimisele vastama tulla. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Arupärimisele vastab Eesti Panga president Ardo Hansson. Palun!

Eesti Panga president Ardo Hansson

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud arupärijad! Suur tänu viie küsimuse eest, millele ma katsun vastuseid anda! Kõigepealt loen küsimuse ette ja siis vastan.
Esimene küsimus kõlab järgmiselt: "Kas seoses riigieelarve baasseaduse ettevalmistamisega ning selles sisalduva kavaga lubada riigieelarve defitsiiti on pöördutud arvamuse saamiseks Eesti Panga poole ning milliseid vastuseid olete andnud?" Ma ütleksin, et Eesti Panga mandaat ja huvi riigieelarve kohta arvamust avaldada tuleneb sellestsamast Eesti Panga seaduse § 4 lõikest 2, mille järgi Eesti Pank annab Vabariigi Valitsusele nõu majanduspoliitilistes küsimustes ja Vabariigi Valitsus ei langeta olulisi majanduspoliitilisi otsuseid ilma Eesti Panga seisukohta ära kuulamata. Eesti Pank on arvamust avaldanud, kui on selgunud uut infot valitsuse plaanide kohta, mis puudutavad riigieelarve tasakaalu. See algas koalitsiooniläbirääkimiste juures, kus ma palusin audientsi ja mind võeti vastu. Me jagasime mingeid mõtteid, aga tol ajal need mõtted olid väga üldised. Eesti Panga ja Rahandusministeeriumi eksperdid on mõtteid vahetanud pärast seda, kui selgusid koalitsioonilepingu detailsemad eelarvepõhimõtted. Riigieelarve koostamise käigus kohtusime Riigikogu rahanduskomisjoniga ja ajakirjanduse kaudu oleme esitanud oma seisukohti nii valitsusele kui Eesti avalikkusele. Ma arvan, et kõige viimane seisukohavõtt oli reedeses Äripäevas, kus meie asepresident Ülo Kaasik kirjutas ühe loo, mis on üleval ka Eesti Panga koduleheküljel. Minu arvates see võtab väga kompaktselt kokku meie seisukohad nendes küsimustes. Kokkuvõtteks ütleksin, et riigieelarve tasakaalu teemal on dialoog toimunud keskpanga algatusel ja valitsus on meid viisakalt ära kuulanud. Sama kehtib ka eelmiste valitsuste kohta.
Teiseks: "Mõnikord nähakse eelarvepuudujäägi tekitamises võimalikku stiimulit majanduse elavdamiseks. Kas praeguse majandustsükli makromajanduslikud näitajad kinnitavad selle meetme võimaliku rakendamise tõhusust või vastupidi – hoiatavad meid pigem halbade tagajärgede eest?" Ma alustan sellest, et valitsus on majanduses väga oluline mängija – üle kolmandiku majandusest – ja selle kaudu on tal võimalik suurendada või vähendada nõudlust. Küsimus on, kui palju ja millal teha. Ma arvan, et eesmärk on toetada majanduse stabiliseerimist selle struktuurse näitaja kaudu. Me ei sihi mitte nominaalset eelarve tasakaalu, vaid struktuurset. Kui majandusel läheb halvasti, siis tulupoole laekumised on loomulikult väiksemad ning on vaja rohkem kulutada näiteks sotsiaalabile ja töötuskindlustusele. Sellisel ajal läheb eelarve automaatselt defitsiiti. Ja vastupidi, kui majandusel läheb hästi, siis tulud laekuvad kenasti, kulutusi on võib-olla natuke vähem ja eelarve on ülejäägis.
Tavaolukorras ütleks, et piisab automaatsetest stabilisaatoritest. Praegune majandusseis meie arvates ei õigusta lisanõudluse pakkumist valitsuse poolt. Me arvame, et see tekitaks pigem pikaajalist kahju. Esiteks, praegu ei ole eriolukord. Me ei ole sügavas majanduslanguses, meie majandusnäitajad on küllaltki tasakaalu lähedal. Kui me vaatame tööturgu, siis näeme pigem ülekuumenemise näitajaid. Viimastel aastatel on Eesti keskmine palk kasvanud 6–7% aastas, võib-olla isegi rohkem. Samal ajal on euroala keskmine palgakasv umbes 1,6% ja see näitaja on 1% kandis olnud päris pikka aega. Nii et meie palgad kasvavad märksa kiiremini kui meie konkurentidel isegi ilma selle lisastiimulita. Kui sellises olukorras hakataks veel täiendavalt seda stiimulit pakkuma, siis võib-olla palgad lühikest aega kasvaksid veel kiiremini. Töötaja seisukohast on see loomulikult väga hea – mida suurem palgakasv, seda parem. Aga ettevõtted peavad sellele survele vastu panema ja kui palgakasv on liiga kiire, kui kulud kasvavad ja tulud ei kasva, siis ettevõtete kasumlikkus kannatab. Varem või hiljem nad hakkavad vähem investeerima, mõned panevad oma poe kinni ja kolivad minema.
Kokku võttes ma arvan, see hakkab pärssima meie pikaajalist majanduskasvu. Majandus peab arenema tasakaalustatult. Praegu me näeme, et majandus töötab enam-vähem täiskoormusel. Mõni kuu tagasi, enne neljanda kvartali näitajate avaldamist, me võisime veel arvata, et majandus oli kuidagi vastuoluline – palgad kasvasid, majandus nagu ei kasvanud –, kuid nüüd tundub, et majanduskasv on taastunud. Rääkida seda, et majandus on kõvasti alla oma potentsiaali, pole minu arvates praegu enam võimalik.
Me arvame ka, et viimaste aastate riigieelarve ülejääkide kompenseerimine tulevatel aastatel ei näi olevat õigustatud. Osaliselt tulid need ülejäägid ootamatutest tuludest, näiteks mõned suured pangad maksid väga suuri dividende. See ei mõjunud Eesti majandusele halvasti, see ei mõjunud maksukoormuse kasvuna – see oli ühekordne tegur. Kulude poolel me nägime, et euroraha kasutamine oli ajutiselt aeglustunud, kuna mindi üle ühelt Euroopa Liidu eelarve tsüklilt teisele. Selles üleminekufaasis ei liikunud euroraha nii kiiresti, aga nüüd me eeldame, et selle kasutamine hakkab kiirenema ja ilma mingi lisastiimulita see hakkab täiendavalt majandust ergutama. Ka majanduskasvu struktuur on vägagi soodustanud tulude laekumist, kuna kaks kõige suuremat maksubaasi – eratarbimine ja palgafond – on mõlemad väga kiiresti kasvanud. Tarbimine kasvab, palgad kasvavad. Nii et tegelikult on rahandusministri seisukohast käes pigem kergemad ajad, mitte raskemad ajad. Me võime kujutada ette olukorda, kus majandus kasvab umbes sama kiiresti, aga baseerub näiteks ekspordil ja investeeringutel. Nendega seotud tulubaasid on palju väiksemad ega tooks nii palju raha sisse kui viimastel aastatel.
Kolmas küsimus: "Kuidas hindate nn ajutisse defitsiiti laskmise mõistet ja võimalust olukorras, kus varasemad valitsused on hoidnud eelarve tasakaalu, ametis olev valitsus loob endale võimaluse puudujäägi tekitamiseks ning mõnel järgmisel valitsusel tuleb siluda tagajärjed?" Siin ma alustaksin positiivse poolega. On tervitatav, et eelarve tasakaalu põhimõttest tervikuna pole loobutud ja et eelarve tasakaal kui pikaajaline eesmärk on siiski praegu kirjas. Iseenesest on see hea. Teiseks, me mõistame soovi sellesse süsteemi pisut paindlikkust lisada. Ma rõhutan: me mõistame seda. See ei ole meie eelistatud variant, aga me siiski saame aru tahtest natuke rohkem paindlikkust lisada. Natuke rohkem! Aga praegu me näeme probleemi, et see konkreetne ettepanek sisaldab õige palju paindlikkust sellisel moel, mida mina nimetaksin oportunistlikuks.
Ma selgitan, mida ma selle all mõtlen. Vaadakem meie baasseadusi! Tegemist ei ole põhiseadusega, mille muutmise me oleme sihilikult teinud väga raskeks, aga ka baasseadused peaks mingil määral andma kindlustunnet kaugema tuleviku ees. Ka need peaks mingil määral meie käsi siduma, kui lühiajaline eesmärk ahvatleb meid kulutama rohkem, kui kaugemas perspektiivis kasulik on. On halb, kui selliseid seadusi hakatakse muutma kas väga tihti või sellisel moel, mis tunduvad väga soosivat just ametis olevat valitsust, ükskõik, kes see siis juhtub olema. Kui selline muudatus tehakse ja kui siis paari aasta pärast tuleb uus valitsus, kes oma huvides kohendab teistmoodi, ning kui paar sellist liigutust on tehtud, siis lõpuks hakkab kogu vundament lagunema. Kogu õiguslik raamistik muutub Potjomkini külaks, mida on võimalik hästi kiiresti muuta, kui tekib vajadus või soov.
Nii et mis puutub valitsuse plaani, siis seda võiks teha teisiti. Üks variant on, et rakendataks struktuurseid ülejääke, mis on tekkinud pärast seadusmuudatuse kehtima hakkamist, mitte kasutada neid tagantjärele. Teine variant oleks kasutada maksimaalselt ainult eelmise aasta ülejääki, mille võiks järgmisesse aastasse kanda. Ma tean, et rahandusminister on kasutanud külmkapi ostmise näidet. Detsembris lähed poodi, aga külmkappi ei ole. Jaanuaris tuleb külmkapp poodi müügile, kas ma ei tohi siis osta?  Selline lahendus võib-olla tõesti on võimalik. Lühiajalised planeerimisvead ühe-kahe kuu jooksul või isegi ühe aasta jooksul – neid võiks kuidagi lubada, aga see, et vaatame mitu aastat tagasi, on hoopis teine asi. Majandustsükli silumist eesmärgiks võttes peaks struktuurne puudujääk tekkima ainult madalkonjunktuuri perioodidel ja ülejääk kõrgkonjunktuuri perioodidel.
Neljandaks: "Milliseid majanduspoliitilisi riske valitsuse uus lähenemine eelarvetasakaalule sisaldab ning kas on näiteid selle rakendamisest teistes riikides?" Ma ütleks, et väike defitsiit on Euroopas üsna tavaline, kuid 0,5% struktuurset puudujääki on peetud miinimumeesmärgiks, tulemaks toime olukorras, kus näiteks madalseis on väga suur. Selle miinus 0,5-ga sa kuidagi saavutad 3% nominaalset puudujääki. Ma arvan, et Eestis tekitaks väike puudujääk probleeme pikaajalise majanduskasvu seisukohast, kuid ei tekitaks lähiajal probleeme eelarve jätkusuutlikkuse seisukohast, sest riigivõlg on meil väike. Eestile on sobilikud Euroopast pisut rangem eelarvepoliitika ja suuremad reservid. Nagu juba mainitud, meil on vananev ühiskond, meil on euroraha tulevikus vähem kui praegu ja seetõttu oleks vaja pigem natuke rangemalt läheneda. Tegelikult võiks öelda, et Euroopa Liidu abiraha kasutamise tõttu – need summad on viimase viie aasta jooksul moodustanud umbes 2,4% SKT-st – oleme sisuliselt korralikult puudujäägis. Kuna tegemist on toetustega, siis me ei arvesta neid. See raha ei tekita võlga, aga stimuleerib ja mõjutab meie majanduse käekäiku ning me oleme mingil määral nende summade kulutamisega harjunud. Me teame, et eelarve koostamine muutub edaspidi raskemaks, Euroopa Liidu abiraha väheneb ja rahvastik vananeb. Euroopas on mitmeid hoiatavaid näiteid, kus eelarve miinimumnõuetest saab ajapikku tavapärane käitumine, mis tekitab majanduses raskusi. Nii et meil on oht astuda libedale teele ja see risk on suurem kui see, et too 0,5% miinust lähemas perspektiivis väga palju mõjutama hakkab.
Viimasena: "Milliseid meetmeid ja millal peaks Vabariigi Valitsus Teie arvates võtma olukorras, kus Euroopa Liidu rahade osakaal riigieelarves hakkab aasta-aastalt vähenema?" Nagu märgitud, lühidalt öeldes peaksime sellises olukorras puhvreid koguma. Valitsus on teadlik Euroopa Liidu abiraha vähenemisest ja nende summade vähenemine annab varem või hiljem negatiivse impulsi. Meil oli samasugune kogemus, kui oli üleminek ühelt eelarvetsüklilt teisele. Me oleme seda juba tunnetanud. Paradoksaalsel kombel me näeme, et järgmine abiraha vähenemine võib toimuda umbes aastal 2021, mis oleks just see aeg, kui järgmine valitsus peaks liikuma sealt miinus 0,5%-lt tagasi tasakaalu. Nii et aastaks 2021 me võiksime nende kahe teguri koosmõjul juba prognoosida uut negatiivset impulssi majandusele.
Sellega ma lõpetaksin ja olen valmis vastama teie küsimustele. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Küsimused Eesti Panga presidendile. Anne Sulling, palun!

Anne Sulling

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Eesti Panga president! Rahvusvaheline Valuutafond on öelnud, et Eesti tugevat eelarvepositsiooni tuleks kasutada reformide elluviimiseks, mis toetavad tootlikkuse kasvu majanduses. Kas teie hinnangul need tegevused, mille tõttu Vabariigi Valitsus plaanib eelarve defitsiiti lasta, suurendavad majanduses tootlikkust?

Eesti Panga president Ardo Hansson

Aitäh küsimuse eest! Vastan ausalt, et me väga palju ei kommenteeri tehnilisi detaile. Meie käest võib nõu küsida, aga kui on tegemist üksikute konkreetsete investeeringutega, siis me enamasti vastame, et meil ei ole pädevust neid analüüsida ja öelda, kas sellel eesmärgil raha kulutada on parem kui mingil teisel eesmärgil. Nii et ma jään vastuse võlgu mitte ainult sellepärast, et me seda ei ole otseselt analüüsinud, vaid ka sellepärast, et Eesti Panga pädevuses ei ole detailseid hinnanguid anda.

Esimees Eiki Nestor

Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Austatud Eesti Panga president, täname teid nende vastuste eest! Ütlesite, et praegu on veel pigem kergemad ajad, mistõttu selliste meetmete võtmine, nagu Vabariigi Valitsus on välja käinud, ei ole vahest otstarbekas. Te viitasite ka, et palgakasvu surve tõttu on tööjõuturg üle kuumenema hakanud. Kas te olete valitsuse tähelepanu sellele juhtinud ka varem, siis kui avalik sektor palgakasvu vedas? Kui meil on kergemad ajad – ega nad ilmselt väga kerged ei ole, aga ikkagi –, siis tekib teatavasti ülekulutamise oht. Enne masu oli see väga selgelt Eestis olemas. Kas Eesti Pangal on mingeid üleskutseid nii avalikule sektorile kui ka eratarbijatele mitte liiga palju kulutada, et ülekuumenemist ei tekiks?

Eesti Panga president Ardo Hansson

Ma arvan, et me oleme seda juba öelnud, kas või artiklites, mis on meie koduleheküljel. Ma arvan, et sõnum eelmisele valitsusele oli küllaltki sarnane. Kuigi tol ajal olid need näitajad natuke vastuolulisemad. Tööturg justkui viitas sellele, et majandus on üle kuumenemas, aga majanduskasvu näitajad olid kuidagi väga negatiivsed. Meie hinnangul tuli aeglane majanduskasv tegelikult väga spetsiifilistest teguritest, mis puudutasid üksikuid harusid või üksikuid valdkondi. Kui need välja arvata, siis tööjõumahukas osa majandusest oli juba suhteliselt heas seisus. Nii et meie pigem vaatasime palgasurvet ja soovitasime natuke ettevaatlikumad olla. Me hoiatasime ette juba tõesti aasta aega tagasi. Nüüd on minu arvates majandus kasvama hakanud ja ilmselt tuleneb see eelkõige väliskeskkonna paranemisest. Pikka aega oli Venemaa majandus languses, Soome majandus ei olnud väga heas seisus. Nüüd on vähemalt Venemaa majanduskasv enam-vähem stabiliseerunud, kusagil nulli lähedal, mis on iseenesest positiivne näitaja. Teisest küljest on ka Soome majandus jalad alla saanud ja on juba tunnetatav, et meiegi majandusel on võimalik natukene kiiremini kasvada.
Me oleme seda juttu varemgi rääkinud ja varem pigem rohkem, praegu natukene vähem. Aga eks teisedki instantsid proovivad seda tsüklilist positsiooni hinnata – peale Eesti Panga on eelarvenõukogu, kes peaks sel nädalal oma seisukoha avaldama, on Rahandusministeerium, on Rahvusvaheline Valuutafond, on Euroopa Komisjon. Tegu ei ole täppisteadusega. Mõned on varem öelnud, et me oleme plussis, teised on öelnud, et me oleme miinuses. Meie Eesti Pangana oleme öelnud, et me oleme tasakaalu lähedal. Nüüd on huvitav vaadata, mida needsamad teised asutused hakkavad ütlema meie praeguse positsiooni kohta. Neljanda kvartali näitajad ilmselt üllatasid väga positiivselt. Need on muidugi esialgsed näitajad ja me kindlasti ei arva, et suudame sellist tempot hoida. Oma rolli mängisid ühekordsed tegurid, näiteks aktsiisikaupade varumine – teades, et aktsiis tõuseb, toodeti teatud kaupu hästi palju jne. Aga üldiselt on argument, et majandus kasvab liiga aeglaselt, meie arvates ära langenud.

Esimees Eiki Nestor

Aivar Sõerd, palun!

Aivar Sõerd

Aitäh, austatud juhataja! Austatud president! Ma tahan jätkata Anne Sullingu küsimust. Ta nimelt küsis tootlike investeeringute kohta. Ka oli teile küsimus teiste riikide praktika kohta eelarvepoliitika rakendamisel. Kui me vaatame valitsuse järgmiste aastate plaane ja see tuleb ka uuest prognoosist välja, et tegelikult on valitsussektori investeeringute mahu kasv selline nagu varasematelgi aastatel. Mingit suurt murrangut ei ole ja eriti ei ole näha ka tootlikke investeeringuid. Kui nendesse numbritesse süveneda, siis pigem selgub, et reservidega ja võib-olla ka uute laenudega kaetakse jooksvaid kulusid. Kas ka teie hinnangul on see nii? Ja kuidas selline asi üldse eelarvepoliitika seisukohast paistab?

Eesti Panga president Ardo Hansson

Ma arvan, et on tegelikult väga raske eristada, mis on jooksev kulu ja mis on investeering. Tihti on väga palju kulutusi näiteks haridusele kirjas jooksvate kulutustena jne. Nii et ma ei taha öelda, et ühed on selgesti paremad kui teised. Lõpuks raha on raha. Ütleme, et meie riiklikud investeeringud tervikuna on viimase kümne aasta jooksul keskmiselt olnud umbes 5% sisemajanduse kogutoodangust, mis on tegelikult suhteliselt kõrge näitaja. Vaikselt see mõne aasta jooksul langes, nüüd on hakanud taastuma umbes samale tasemele, kus see enne oli. Aga me peame ikka päris palju kulutama, puudujääki tekitama, enne kui saame öelda, et me finantseerime jooksvaid kulutusi. Ma arvan, et see ei ole praegu põhiargument. Põhiargument on see, et meie majandus on juba päris potentsiaali ärakasutamise lähedal ja valitsus mängib selles mõttes suurt rolli, et saab majanduse käekäiku mõjutada. Tegelikult viiks ta praegu rohkem kulutades majanduse pigem tasakaalust välja.
Meil on buumi ja masu kogemused olemas. Usun, et keegi ei taha neid korrata ja ega need nii reljeefselt kunagi ei kordugi. Me loodame, et enam nii ilmselget buumi ja masu ei tule. Aga kindlasti tahaks, et püsiks kogu eelarveraamistiku põhimõte, et me siiski mingil määral silume asjade seisu sel moel, et peame silmas struktuurse tasakaalu eesmärki. Siis majandus saab halbadel aegadel rohkem stimuleeritud ja headel aegadel vähem.

Esimees Eiki Nestor

Jürgen Ligi, palun!

Jürgen Ligi

Aitäh! Härra Hansson! Viisakus on alati imetlusväärne, aga ropus keskkonnas võib see olla kontraproduktiivne. Poliitiline keskkond on praegu ropp. Kui teie siin ja ka Ülo Kaasik kuidagi valitsust kiidate – tema mainis eelarve tasakaalu kuidagi –, siis poliitilises keskkonnas kirjutatakse see kiitus üles. Kui te ütlete, et struktuurne tasakaal on siiski võimalik, siis kirjutatakse see üles ja kuritarvitatakse seda. Aga öelnud A, peaksite siiski proovima kuidagi sõnastada ka B-d, vaatamata oma suurele distantseeritusele eelarvepoliitikast, et olla objektiivne. Kas te olete kuulnud mingitest struktuursetest reformidest või tõesti pikaajalist tootlikkust toetavatest investeeringutest, mis õigustaksid struktuurset defitsiiti ja baasseaduse ehk siis sisuliselt põhiseaduse muutmist?

Eesti Panga president Ardo Hansson

Aitäh küsimuse eest! Ma tean, et alati räägitakse viiest eri liigist, mida täiendavalt finantseeritakse selle raha eest. Me ei ole seda läbi vaadanud, kuidas on õigustatud näiteks linnahalli ja muud investeeringud. Me ei anna selles küsimuses hinnangut. Samas on see väga õigustatud küsimus, seda on küsitud ka IMF-ilt. Ega investeering lihtsalt investeeringu pärast ei ole õige, me võime oma raha ka väga halvasti investeerida. Eelkõige on vaja sihtida ettevõtmisi, mis suurendavad tootlikkust. Aga üldiselt me konkreetsete investeeringute otstarbekust ei kommenteeri.

Esimees Eiki Nestor

Andres Ammas, palun!

Andres Ammas

Aitäh, lugupeetav eesistuja! Lugupeetav ettekandja! Teie olete nüüd Eesti Panga president vist viiendat aastat. Aga mind huvitab teie kui professionaali seisukoht veel natuke varasema aja kohta. Kas masu ajal ja masujärgsetel aastatel oleks Eesti valitsus tagantjärele tarkusena pidanud tegema mingeid jõulisi lisainvesteeringuid, ehitussektorit turgutama või midagi muud niisugust ette võtma? Praegu on mõned analüütikud viidanud, et tookord oleks olnud just õige aeg. Mida teie sellest arvate?

Eesti Panga president Ardo Hansson

Aitäh küsimuse eest! Ma tol ajal siin riigisektoris ei tegutsenud ja täpselt ei oska öelda. Aga ma mäletan, et siis ei olnud mingit laenu võimalik saada, kuigi Eesti võlanäitajad olid väga madalad. Võib-olla mingi hullumeelse intressi eest oleks olnud võimalik laenata, aga tegelikult olid näpud põhjas. Minu arvates ei olnud tol ajal üldse võimalik valida, kas me hakkame kõvasti stimuleerima või mitte. Loomulikult, tagantjärele võib selliseid eksperimente korraldada. Üks võimalus oleks ehk olnud lülituda Rahvusvahelise Valuutafondi programmi. Nad oleks meile seadnud teatud eesmärgi ja selle täitmiseks me oleks saanud natuke rohkem raha ja natuke leebemad tingimused. Aga ma arvan, et sellise käsu all elamine ei ole kõige meeldivam. See, et Eesti suutis tegelikult kogu selle perioodi üle elada ka iseseisvalt majanduspoliitikat ajades, on kindlasti positiivne.

Esimees Eiki Nestor

Igor Gräzin, palun!

Igor Gräzin

Austatud president! Ma jätkan Andres Herkeli alustatut. Mulle hakkas kõrva üks teie lause kuuendal minutil: "Praegune valitsus kuulab keskpanka sama hästi kui eelmised." Ja samal ajal ma kuulen, et nagu hakkab soojaks minema ja me stimuleerime ja asi läheb kuumaks. Aga siis te ütlesite, et eelarve tasakaal üldiselt on olemas. Ka Jürgen viitas sellele. Kas see siis nüüd on või ei ole? Kas valitsus kuulab keskpanka või ei kuula? Ma formuleerin küsimuse väga täpselt. Ametikohustuste tõttu te puutute kokku rahandusministriga. Kui te vaatate talle silma, siis kas teile jääb selline mulje, et ta saab aru, mida ta teeb?

Eesti Panga president Ardo Hansson

Aitäh küsimuse eest! Minu pädevuses ei ole kellelegi silma vaadata ja öelda, kas ta saab millestki aru või ei saa. Ma arvan, et meie asi on anda nõu tehnilisel tasandil. Me proovime võtta sõna küsimustes, mis on olulised majanduse jätkusuutlikkuse seisukohast. Seetõttu me mõnele varasemale küsimusele sihilikult ei ole tahtnud vastust anda, sest need on olnud väga otsesed poliitilised teemad, millesse me ei tahaks sekkuda. Uus valitsus ei ole kaua ametis olnud ja nende kogemused pole suured. Ma arvan, et praegu meid võetakse viisakalt vastu ja kuulatakse ära. Ja olles meie nõu ära kuulanud, on valitsuse asi otsuseid teha, nii nagu ta õigeks peab. Meie ei saa neile midagi ette kirjutada. Vaatame, kuidas see suhe aastate jooksul areneb. Praegu ei ole suuri muudatusi veel ellu viidud. Olemasolev baasseadus, mille kohaselt eelarve on koostatud seniste põhimõtete alusel, kehtib.
Aga mulle tuleb meelde üks teine asi. Miks see praegune seadus on mingil määral ebasümmeetriliselt üles ehitatud? Ma arvan, et teatud põhjusel. See ei ole mingi viga, vaid tuleneb sellest, et valitsev lähenemine näeb ette, et headel aegadel säästetakse ja halbadel aegadel kulutatakse. Tihti juhtub aga tegelikus elus nii, et halbadel aegadel kulutamine tuleb natukene kergemini kui headel aegadel säästmine ja seetõttu võib-olla mingi ebasümmeetriline reegel tagab, et tegelik käitumine on enam-vähem sümmeetriline. Ilma sellise täiendava piiranguta kipub iga valitsus käituma natuke ebasümmeetriliselt.

Esimees Eiki Nestor

Urmas Kruuse, palun!

Urmas Kruuse

Aitäh, auväärt istungi juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Teie sõnavõtus kõlas mitu korda väide, et meie majandus on suhteliselt oma potentsiaali ärakasutamise lähedal ja palgakasv näitab seda, et turul on suhteliselt kuum. Kas see võiks valitsuse jaoks tähendada seda, et kui võimaldada täiendavaid investeeringuid ja majanduskeskkonda veel kuumendada, siis tegelik efekt on hoopis vastupidine ehk hinnad tõusevad, hanked lähevad kallimaks ja me ei saa seda lisandväärtust, mida me lootnud oleme? 

Eesti Panga president Ardo Hansson

Ma arvan, et see on täpselt see probleem, mille pärast me praegu mures oleme. Et kui teha täiendavaid konkreetseid investeeringuid, mis on väga silmatorkavad ja mille puhul me päeva lõpuks näeme, et oli mingi vana Linnahall, nüüd aga on uus Linnahall, siis see oli samm õiges suunas. Aga mida me ei näe, on kaudne mõju teistele ettevõtetele. Väga paljud ettevõtted, eriti väljaspool Tallinna, on juba jõudnud nii ääre peale, et vaid vaevu tulevad ots otsaga kokku. Nad proovivad oma tootlikkust suurendada, aga nende kulude pool on kiiresti kasvamas. Kui me nüüd seda suunda veelgi rohkem stimuleerime, siis me ei märka seda, et kusagil hakkavad ükshaaval ettevõtted kaduma. Nad ei pane enam survele vastu ja panevad oma poe kinni. Need, kes päris seda ei tee, vähendavad oma investeeringuid. Erasektoris on kasvu vähem, riigisektoris aga seda rohkem. Kuidas kogusaldo lõpuks jääb, kas mõõdukalt plussi või mõõdukalt miinusesse, on raske öelda, aga miinussaldo risk on olemas.

Esimees Eiki Nestor

Urve Tiidus, palun!

Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Ardo Hansson! Te ütlesite oma varasemas vastuses, et Eestile sobivad range eelarvepoliitika ja suuremad reservid, kuna meil on vananev rahvas ja kasvavad sotsiaalkulutused. Ma jagan seda seisukohta. Aga mu küsimus on provotseeriv. Kas me seda väga ranget eelarvepoliitikat ja suuri reserve hoides ei kinnista tegelikult sellist olukorda, kus meie rahvas vananeb ja sotsiaalkulutused kasvavad?

Eesti Panga president Ardo Hansson

Ma arvan, et seegi küsimus on seotud selle nn pakkumispoolega. Kui me viiksime ellu täiendavaid struktuurseid reforme, mis kasvupotentsiaali kuidagi suurendaksid, siis võiks seda nõudlust selle võrra natuke rohkem olla. Aga mis on ohtlik? Vaadakem jällegi masu ja buumi kogemusi! Ei maksa üle pingutada. Kui me suhtume majanduskasvu kui maratoni, siis tuleb õige tempo valida. Kui me keset seda maratoni hakkame kunstlikult sprintima ja proovime liiga kiiresti tagantjärele targana kasvada, siis me lõpuks väsime ära ja tagajärg on halb. Nii et peame alati vaatama, et kasv oleks enam-vähem kooskõlas majanduse kasvupotentsiaaliga, mis ei tule nõudluse teguritest, vaid ikka pakkumise poolelt: tööturult, ärikeskkonnast, juriidilisest keskkonnast ja mingil määral ka väga headest riiklikest investeeringutest.

Esimees Eiki Nestor

Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp

Aitäh, hea esimees! Hea Eesti Panga president! Siin on mainitud, et palgakasvu surve tõttu tootlikkus mingil määral langeb ja Eesti konkurentsivõime aeglustub. Ka märkisite eelmisele küsimusele vastates, et regionaalselt võib Eestis ettevõtjate hakkamasaamine palgasurve tõttu erinev olla. Kas valitsus peaks mõtlema ka meetmetele, mis turgutaks Harju ringist väljaspool olevaid ettevõtteid? Kas üldse peaks hakkama palgakasvu osas midagi ette võtma, et see ratsionaalne püsiks?

Eesti Panga president Ardo Hansson

Kui lõpust alustada, et siin on tegelikult väga raske midagi konkreetset ette võtta, välja arvatud selle arvestamine, et riigisektor ei tohiks palgasurvet kütta. Riigisektor võiks kaasa minna ja lausa peab kaasa minema, aga ta ei tohi esimesena palgasurvet tekitada. Aga üldiselt tuleks lihtsalt rohkem keskenduda sellele, et tööturg jääks paindlikuks, et inimesed leiaksid tööd. Ja võib-olla me võime kujundada ootusi. Kui ettevõtjate ootused või üldse ootused ühiskonnas on sellised, et me eeldame 7%-list majanduskasvu ja kujundame oma ärimudeleid selle alusel, kuigi see ei ole tegelikult võimalik, siis alguses see ehk võimendab palgakasvu, pärast aga tuleb varem või hiljem välja, et see ei olnud jätkusuutlik.
Mis puudutab teie esimest küsimust – regionaalsed meetmed jne –, siis see on jälle teema, mille kommenteerimiseks meil Eesti Pangana ei ole kompetentsust. Me ei taha võtta sõna teemal, kuidas valitsus täpselt peaks raha kulutama. Aga kindlasti peaks arvestama teiste riikide kogemusi, kas teatud sellised meetmed on põhjendatud või mitte. Aga me ei hakka siin sellel teemal konkreetset nõu andma.

Esimees Eiki Nestor

Toomas Kivimägi, palun!

Toomas Kivimägi

Aitäh, härra juhataja! Väga lugupeetud Eesti Panga president! Minu hinnangul on täiendava kulutamise ja eelarve defitsiiti laskmise kõige suurem probleem selles, et see ei tugine mitte majanduspoliitilisele kaalutletud argumentatsioonile, vaid pigem otsitakse katteallikaid koalitsioonileppe lubadustele. Selle kinnitus on kas või see, et tegutsetakse risti vastupidi sellele, mida tegelikult peaks praegu tegema. Nii hästi ei ole tulud ammu laekunud, majandus on pööranud kasvule, tööjõuturg on üle kuumenenud. Kui selle juures tekitatakse veel täiendavat nõudlust, siis on see majanduspoliitiliselt täiesti arusaamatu. Mulle jäi kõrvu teie repliik vastamise algusest, et valitsusele on nõu antud üksnes Eesti Panga initsiatiivil. Kas ma saan õigesti aru, et Vabariigi Valitsus ei hooli tegelikult Eesti Panga arvamusest – seda ju näitab see, et need kõnelused on toimunud üksnes teie initsiatiivil – ja teisest küljest, nad ei arvesta teie ettepanekutega?

Eesti Panga president Ardo Hansson

Esiteks, nagu ma ütlesin, tegelikult ei ole see ka varasemate valitsuste puhul olnud päris nii, et kogu aeg on igas küsimuses meie nõu palutud. Me ei näe, et praegune valitsus oleks selles mõttes väga erinev. Aga suhtlemine on tõesti toimunud meie initsiatiivil. Samas teisest küljest, kui lõpuks on eelnõu koostatud, siis see saadetakse ka meile. On väga oluline, kui me saame seal algfaasis juba ettepanekuid teha. Küllap inimesed, kes on eelnõusid koostanud ja poliitikaga tegelenud, teavad, et varajases faasis annab suhtlemine ja nõu palju rohkem kasu.

Esimees Eiki Nestor

Maris Lauri, palun!

Maris Lauri

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Ma tahan küsida eelarve puudujäägi finantseerimise kohta. Teatavasti on nominaalne puudujääk aeg-ajalt paratamatu. Kui me vaatame nüüd pikaajalises perspektiivis, ütleme, 10–15 aasta perspektiivis, siis milline finantseerimisviis oleks teie hinnangul parem: kas kasutada reserve või võtta laenu?

Eesti Panga president Ardo Hansson

Ma arvan, et see väga palju sõltub nii mõnestki asjast. Ühest küljest peaks arvestama, et mingisugused reservid peavad riigil alati olema. Praegu on meil neid päris kenasti, umbes 10% SKT ulatuses. Eelmise masu kogemus näitas, et tegelikult võib väga kergesti tekkida olukord, eriti väikestes riikides, kus lihtsalt on võimatu ükskõik millise tasu eest raha laenata. Sellises olukorras omada reserve on lausa ellujäämise küsimus. Aga kui need puhvrid on juba olemas ja on vaja, ütleme, mingi nominaalse puudujäägi likvideerimiseks mingisugust konkreetset finantseerimisallikat kasutada, siis peab loomulikult plusse ja miinuseid kaaluma, kui võtta laenu näiteks Euroopa Investeerimispangalt või otsustada võlakirjade või mingi muu pangalaenu kasuks – mis iganes. Igal lahendusel on omad plussid ja miinused.

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Monika Haukanõmm!

Monika Haukanõmm

Tänan, härra juhataja! Väga austatud Eesti Panga president! Üks küsimus puudutas Euroopa Liidu raha mõju eelarvele ning te vastasite, et eelmise programmiperioodi lõpus ja uue alguses oli tunda majandust jahutavat mõju. Seda kindlasti tunti väga erinevates valdkondades ja ma arvan, et ka erinevatel tasanditel. 2020. aasta ei ole enam kaugel ning eriti tark oleks ees ootavaks siiski valmis olla ja ka tegematajätmistest või vigadest õppida. Me oleme hästi tihti kuulnud väidet, et Vabariigi Valitsusel puuduvad nn väljumisstrateegiad. Mis nõu te annaksite, mida teha, et järgmise programmi alguses negatiivset mõju meie eelarvele ja tasakaalule vähendada?

Eesti Panga president Ardo Hansson

Kindlasti peab vaatama konkreetseid kogemusi eelmisest perioodist, miks see aeglustumine toimus – kas see äkki oli selle tõttu, et me magasime midagi maha, ei olnud uusi projekte riiulile pandud. Mõned võivad väita, et tegelikult me õppisime seda, et niisama raha liigutada ja kulutada ükskõik mille peale ei ole ka otstarbekas. Ehk võis olla tark natuke aega maha võtta ja tagada, et see, millesse me investeerime, on ikka mõistlik. Nii et hinnangu sellele perioodile saame anda alles selle lõpus. Nüüd me loodame, et võtame praegu hoogu ja peagi saab jälle hakata euroraha kulutama. Ja siis on meil paar aastat kogemusi. Ma arvan, et need muudatused ei toimu üleöö. Ka ei ole nii, et aastal 2021 need summad kaovad ära. Lihtsalt need on mõne protsendi võrra väiksemad kui praegu. Nii et selleks ajaks peaks vaikselt hakkama jälle reserve koguma.

Aseesimees Enn Eesmaa

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud Eesti Panga president! Kas Eesti Pank on analüüsinud ka pikemas vaates Eesti valitsuse investeeringuid teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni? Kui me räägime majanduse jätkusuutlikkusest ja kasvust, kas sellest vaatevinklist on investeeringud meie teadus- ja arendustegevusse piisavad olnud? Võib-olla on see valdkond, mis võiks Eestit pikemat aega aidata?

Eesti Panga president Ardo Hansson

Aitäh küsimuse eest! Me ei ole seda detailselt analüüsinud, aga ma arvan, et võib-olla me oleme varasematel perioodidel tõesti päris palju betooni valanud. Me ei tohiks lihtsalt sellepärast, et ka betooni valamine võib olla klassifitseeritud investeeringutena haridusse ja teadusesse, kulutada raha ainult selle peale. Kui me vaatame, kuhu Eesti majanduses on rohkem raha paigutatud, siis näeme, et meil on väga palju investeeritud autodesse ja hoonetesse. Samas on kindlasti väga palju perspektiivikaid investeeringuid tehtud ka teadus- ja haridustegevuses endas. Aga millega me oleme näiteks Soomest oluliselt maas, on kogu see intellektuaalse omandi sektor – tarkvara, teadus- ja arendustegevus, patendid ja muud sellised asjad. Selles vallas on meil töötaja kohta umbes viiendik kapitalist, mis Soomes on. Aga autopargi või riistvara arendamiseks me oleme niisama palju investeerinud kui soomlased.

Aseesimees Enn Eesmaa

Austatud Eesti Panga president, tänan! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Toetudes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 69 lõikele 5, annan esimesena läbirääkijatest sõna Andres Ammasele, kes kuulub arupärijate hulka. Palun!

Andres Ammas

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Aitäh Eesti Panga presidendile väga selge jutu eest! Eriti selge tundub see, kui ma võrdlen seda juttu nendega, mida me kuuleme kas või rahanduskomisjonis rahandusministri suust. 
Milles on aga häda? Eesti Panga president on oma väljaütlemistes väga viisakas ja delikaatne, nagu ka kolleegid küsimusi esitades õigustatult märkisid. Ja üldjuhul on see ju õige kõnepruuk. Aga kui valitsus tõepoolest ongi viisakalt Eesti Panga nõuandeid kuulanud, nagu panga president nimetas, siis kuulda võtnud valitsus neid ei ole. Seda on kurb öelda, aga ma kardan, et praegune valitsus on üldse natuke kõva peaga. Talle peaks ehk kõvemini nõu andma.
Nüüd võiks küsida, kas praegune valitsus võiks kiusatusele järele anda ja oma valimislubaduste täitmiseks kas reserve kasutada või laenu võtta. See kiusatus on muidugi suur ja erinevalt masuajast on laenutingimused praegu ülisoodsad. Ja on ju teada mõtteviis, miks meie siin külmal ja kõledal Põhjamaal peame olema paavstlikumad kui paavst ise, kui Lõuna-Euroopa askeldab palju lodevamalt. Kas meie ei võiks tulevikuhüvesid kuidagi tänasesse päeva tuua ja kohe toredasti elama hakata, kas või laenukoormust kasvatades, selle asemel et oodata, elada peost suhu ja reserve koguda? Panga president ütles väga kenasti, et kui kord sellele kiusatusele järele anda ja sellele libedale teele minna, siis ei pruugi õigel ajal pidama saada. Praegu ei ole mingit eriolukorda, mis sellist käitumist õigustaks.
Küllap leiab praegune valitsus sobivaid analüüse, endale sobivaid analüütikuid. Nagu me äsja kuulsime, ega majandus ei ole ju täppisteadus. On erinevaid seisukohti ja küsimuses, kas Eesti majandus on oma potentsiaali realiseerimise lähedal või jääb sellest natuke maha, ongi eri teadjameestel väga erinevaid arvamusi. Meie Rahandusministeerium arvab üht, Euroopa Komisjon teist, pankade analüütikud võib-olla kolmandat ja neljandat. Aga arvestada tuleks ka sellega, mida hea kolleeg Aivar Sõerd ühes artiklis kenasti ütles. Ja nimelt, et eelmiste aastate nn struktuurne ülejääk võib olla üldse valesti hinnatud. Võib-olla see ongi pigem paberil. Kui valitsus leiutab nüüd triki, kuidas see pigem paberil olemasolev valesti hinnatud struktuurne ülejääk reaalselt rahaks muuta ja laiaks lüüa, siis see ei ole tark käitumine.
Hea, et peale Eesti Panga on olemas ka eelarvenõukogu, kes teeb rahanduskomisjonile kord aastas ülevaate, milline meie valitsussektori eelarve seis on. Eelarvenõukogu sõnum on kogu aeg olnud hästi konservatiivne. Mullu ütles professor Eamets, et just hinnangute lahknevuse tõttu peaks valitsus järgmisteks aastateks seadma isegi nõudlikumad eesmärgid, kui kehtiv riigieelarve seadus minimaalselt nõuab.
Palun, kas ma saan lisaaega?

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, kolm minutit lisaaega!

Andres Ammas

Täna on siit puldist mitu korda osutatud meie demograafilisele olukorrale. Jah, meie demograafiline areng on olnud taandareng. Meie sotsiaalsüsteem on ilmselgelt jätkusuutmatu. Parimas tööeas inimesi on rohkesti välja rännanud, töövõimeline elanikkond on väga kiiresti vähenenud. Tööealiste ja pensioniealiste suhe on järjest ebasoodsam ja see on see, mida me peaksime silmas pidama, kui kiusatus eelarve defitsiiti lasta või laenu võtta või reservid laiaks lüüa juba liiga suureks läheb.
Need meetmed, mida valitsus praegu kavandab, räägivad meie fraktsiooni arvates reaalsuse ignoreerimisest. Jutt on hiigelvõlast, mis jääb tulevaste põlvkondade tasuda. Ja valitsusel ei paista olevat mingit tohutult geniaalset strateegiat või stsenaariumi, kuidas majanduse jätkusuutlikkus tagada. Tulevik ei lõpe järgmiste valimistega, ei lõpe ka ülejärgmiste valimistega. Mõtlema peaks ikkagi kaugemas perspektiivis. Maailm on rahutu. Kõikvõimalikud kriisid mujal maailmas võivad veel lisanduda kõigile nendele aspektidele, mis täna juba jutuks on olnud. Nii et ka sellel väikese majanduskasvu lainel – me ei tea, kui suur see kasv tegelikult on – peaks siiski pigem reserve suurendama, mitte eelarve negatiivseks viima.
Kui me siin riigi eelarvestrateegiat arutama hakkame – loodetavasti sünnib see üsna varsti –, siis on aega ja võimalust rohkem arutleda teemal, milleks kulutada, kui kiusatus kulutada on nii hirmus suur. Minu hea kolleeg ja pinginaaber Krista Aru juba viitas sellele, et võib-olla tuleks inimestele ja ajudele rohkem kulutada.
Ma olen nõus Eesti Panga presidendiga, kes ütles, et vahel on jooksvate kulutuste ja investeeringute eristamine väga keeruline. Oma armastatud erialast tulenevalt ütlen ma, et ma ei tea, kas õpetaja palk võiks olla jooksev kulu. Kui seda tööd hästi ja järjekindlalt teha, siis võib-olla on see omamoodi investeering tulevikku. Tänu sellele võib teadmistepõhine majandus kümne aasta pärast hoogsamalt arenema hakata. Teadusesse ja arendusse tuleks kindlasti palju rohkem investeerida, kui meie praeguse valitsuse tagasihoidlik kava praegust taset hoides võimaldab. Nendel riikidel, kes targasti oma majandust targemaks muudavad, on kindlasti tulevikus selge konkurentsieelis.
Ma tänan arupärijate nimel Eesti Panga presidenti nende vastuste eest! Loodan, et need uuristasid kivina tegutsevasse valitsusse veetilgana vähemalt mõne teadmisepiisa. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Jürgen Ligi.

Jürgen Ligi

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tänan arupärijaid, kes selle olulise teema tõstatasid ja vähendasid nii ka minu koormust! Tihti jääb kõlama, nagu oleks tegu väga kitsa huviringi teemaga. Tegelikult on see kogu ühiskonna teema, mis ei kuulu ühelegi erakonnale ega ühelegi endisele rahandusministrile. Tänan ka Eesti Panga presidenti Ardo Hanssonit selgete vastuste eest! Samas ergutaksin teda olema natukene julmem ja vähem viisakas. Eelarvepuder on asi, kuhu Eesti Pank oma käppa väga sügavale ei tohi panna, aga kui ikkagi puder selgelt kõrbeb ja maja hakkab juba tuld võtma, siis ei tohi uurimata jätta ei pudru koostist ega keemistemperatuuri. Ütlen seda lihtsalt julgustuseks.
Aga teie seisukohti ma muidugi toetan 90% ulatuses. Mulle ei meeldi eriti viide, et struktuurne tasakaal on poliitilises keskkonnas justkui elujõuline, aga loomulikult meeldib mulle see väga aus seisukoht, et kui sa selle ise tekitad, siis sa võid kaaluda, kas sa mõnel järgmisel aastal mingil põhjusel selle kasutusele võtad. Fakt on, et valitsussektor on stabiliseerija, aga stabiliseerimise mehhanismi kujundab nominaalne tasakaal. Halval ajal kulutad rohkem, hoides majandust, aga kui sa lähed struktuursesse miinusesse, siis see mõõdab juba jätkusuutmatust, ja seda kindlasti ka poliitilises keskkonnas, sest kärbetega saab poliitiline valitsus hakkama ainult siis, kui maja tõesti põleb. Olen proovinud.
See, mida valitsus praegu teeb, on tegelikult röövimine. Olgem ausad, ta võtab eelmiselt valitsuselt reservid, võtab ka struktuurse ülejäägi, võtab maksumaksjalt kuue uue maksu raha ja paneb järgmisele valitsusele kärpekohustuse. Seda ei ole vaja viisakuse pärast kiita, isegi mitte Eesti Pangal. See ei ole mingisugune tasakaaluretsept, see on vastutuse lükkamine tulevikku. Majanduslikult loomulikult on valitsusel hiilgavad ajad, ideaalsed. Tööhõive on rekordtasemel, palgamaksud sorisevad. Inflatsioon võtab hoogu, Euroopa nõudlus taastub, isegi Venemaa nõudlus on tekkimas. Ja euroraha käivitub. Täpselt nii ongi.
See röövimine peab kestma 2020. aastani. Sellele järgneb euroraha stimuleeriva mõju vähenemine 2021. aastal. Samas praegu on euroraha kiire kasutuseletuleku aeg, mis on juba stiimul. Nii et mingisuguste reservide ega laenude kasutamine pole õigustatud. Maksustruktuur on praegu ülimalt soodne. Inflatsioon on soodne ja soodne on eelarve seisukohalt ka see, et majandus kasvab sisenõudluse toel. Valitsus aga käitub täpselt vastupidi loogikale: ta teeb kõik selleks, et sisenõudlus kasvaks kõige lihtsama tarbimise mõjul – et see kasvaks näiteks ehitussektori kaudu, kus valataks kõvasti betooni, aga pikaajalist majanduse potentsiaali see ei parandaks. Mis valitsus selle kohta on öelnud, on sisuliselt häma.
Palun lisaaega!

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, kolm minutit juurde!

Jürgen Ligi

Peaminister Ratas räägib potentsiaalsest majanduskasvust, mis justkui vääriks sekkumist. Ei, see ei vääri! Potentsiaali ammutatakse praegu välisnõudluse, euroraha ja mis seal salata, ka riiklike kulude toel päris uhkesti. Lisastiimulit kindlasti praegu ei tohiks pakkuda. See hävitab pikaajalist kasvupotentsiaali, kuumutab tööturgu ja ehitusturgu üle, aga ei sisalda ühtegi sisulist reformi. Nii palju me juba teame. Ühtegi sisulist ideed majanduse struktuursete probleemide lahendamiseks ei ole. Struktuursete reformide süvendamise plaanid on olemas: kuumutame tööturgu, kuumutame teatud sektorite hindu.
Rahandusminister Sester püüdis täna asja segaseks ajada, nagu ta ikka asju pika jutuga segaseks ajab. Meil on seitse aastat nagu olnud nominaalne puudujääk, aga mingil ajal on lõpuks selgunud, et ikkagi oli ülejääk, ja vahepeal on ilmnenud, et on olnud hoopis struktuurne puudujääk. Et näe, ei ole siin midagi muutunud. Vaat see on pettus. See on tõejärgne ajastu. Tegelikult on ju valitsus eelarvet tehes aastaid lähtunud printsiibist koostada struktuurse ülejäägiga eelarveid ja kui aasta lõpuks täpsem arvutus või mingisuguste maksude parem laekumine toob lisaraha, siis see üldpilti ei muuda. Tuleb võrrelda võrreldavat! Õuna tuleb võrrelda õunaga, apelsini apelsiniga. Apelsin on olnud struktuurselt üle planeeritud eelarve.
Baasseaduse muutmine on loomulikult omakasu taga ajades oma reeglite tegemine. Ja nii tulebki öelda. See on ikkagi sisuliselt rahanduse põhiseadus. Me tegime selle teadlikult sellise. Minu aeg rahandusministrina kulus suuresti selleks, et kõigepealt alates 2009. aastast kriisi lahendada ja hiljem Euroopas neid reegleid arutada. Ja oli nõrk kompromiss, et lõpuks lubati fiskaallepingus mingisugune struktuurne miinus, aga see oli lodevate lõunamaalaste, mitte meie pärast. Reaalselt ei ole struktuurne miinus jätkusuutlik tegevusmall. 2009. aasta kohta tahan veel üht asja öelda Andres Ammasele, kes kommenteeris seda teemat. Mitte kuidagi ei oleks me 2009. aastal suutnud mingeid hankeid ega ehitisi käivitada täpselt õigel ajal. Aga see parandus oli ehitussektoris hädavajalik – jämedalt öeldes kasvas tööhõive lühikese ajaga 40 000-lt 80 000-ni. See oleks olnud vale stimuleerimine, kui me oleksime veel kiiremini raha betooni kallanud. Euroraha kiirema kasutuselevõtuga me küll proovisime seda teha. Nii et ma arvan, et röövlitele tuleb öelda, kui nad röövivad, ja sellele tuleb vastu hakata. Igatahes meie ei aktsepteeri sellist mängu. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Aivar Sõerd.

Aivar Sõerd

Austatud juhataja! Austatud Eesti Panga president! Head kolleegid! Ma tahan ka omalt poolt tänada nii arupärijaid, kes selle tänuväärse teema siia saali tõid, kui ka Eesti Panga presidenti vastuste eest! Kindlasti jõudis presidendi sõnum kohale. Ehk lühidalt kokku võttes: Eesti majandus ei vaja praegu täiendavat eelarvelist stimuleerimist. Valitsuse eelarvepoliitika ei ole õige ja töötab pigem vastu majanduse edenemisele. Majandus ongi praegu tasakaalu lähedal ja riigipoolne nõudluse suurendamine vaid süvendab probleeme. Üks näide on palgasurve, mis ei ole pikalt kestvana ettevõtetele soodus ja pigem takistab ettevõtete investeeringuid.
Me oleme jälginud valitsuse sõnumeid. Eelarve defitsiiti laskmist, eelarve koostamise põhireegli muutmist ja varasemate reservide kasutamist on põhjendatud vajadusega teha mingisuguseid tootlikke investeeringuid. Näiteid tootlike investeeringute kohta praktiliselt ei ole. Peaminister edastas eelmise nädala infotunnis sõnumi, et järgmisel aastal saab olema läbi aegade suurim investeeringute maht. Kõikidesse niisugustesse väidetesse tuleb suhtuda väga kriitiliselt. Ka tänavuses eelarves, mille on ju teinud eelmine valitsus, on valitsussektori investeeringute maht 1,2 miljardit eurot. See kasvab mahuni veidi üle 1,3 miljardi euro. See on täiesti tavapärane kasv, võrreldav eelmiste aastate kasvuga. Ja tuleb arvestada ka seda, et praegu oli Euroopa Liidu vahendite kasutamisel mõõnaperiood: eelmine periood lõppes, uus periood algas. Järgmistel aastatel kasvatavad valitsussektori investeeringute mahtu ka suurenevad Euroopa Liidu fondide väljamaksed.
Valitsus on rääkinud mingisugustest strateegilistest investeeringutest. Kui me vaatame, mis need on, siis neid strateegilisi investeeringuid on kolme aasta peale 315 miljonit eurot, ca sada miljonit aastas. Seal sees on suur Linnahalli renoveerimine, seal on lairibaühendused, seal on riiklik elamuehitus ja teedeinvesteeringud. See 315 miljonit ei saa mitte kuidagi õigustada eelarve defitsiiti laskmist, ei saa õigustada maksukoormuse kasvu ja kuue uue maksu kehtestamist. Tegelik defitsiidi põhjus pole mitte tootlikud investeeringud, vaid riigile üle jõu käivad jooksvad kulud – need kasvavad püsikulud, mis kanduvad aastast aastasse ja tekitavad eelarvele suurt koormust. Mingeid ühekordseid tootlikkust suurendavaid investeeringuid ei ole.
Palun lisaaega!

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, kolm minutit lisaaega!

Aivar Sõerd

Ma sain siin mingi aeg tagasi vastuse küsimusele, mis ka täna rahanduskomisjonis sai esitatud, et kui suure osa on varasematel aastatel need valitsuse investeeringud olnud võrreldes SKT-ga. See näitab objektiivselt olukorda. Tegelikult on tervelt kolmel varasemal aastal valitsussektori investeeringud võrreldes SKT-ga olnud suuremad, kui saavad olema järgmisel aastal. Nii et me ei saa rääkida tootlike investeeringutega majanduse elavdamisest. Valitsusel lihtsalt ei ole ideid tootlikeks investeeringuteks. Ilmselt ka teadus- ja arendustegevuse finantseerimine, mille kohta saalis küsiti, hoitakse enam-vähem eelmise aasta tasemel. Aga kindlasti põhjustavad eelarve puudujäägi riigile üle jõu käivad koalitsioonileppega antud lubadused ja nendest tulenevad jooksvad ja püsikulud eelarves. Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Enn Eesmaa

Igor Gräzin! Palun, kaheksa minutit!

Igor Gräzin

Austatud juhataja! Austatud Eesti Panga president! EAS on kulutanud kümneid tuhandeid eurosid selleks, et toota Eesti kaubamärki – kakav siil ja mis need kõik on. Eesti kaubamärk ei ole mitte mingi fekaali kujutis. Eesti kaubamärk on tasakaalus eelarve. Selle tasakaalus eelarve tagaja ei ole tegelikult ükski valitsus, kõige vähem aga praegune valitsus. Tasakaalus eelarve on taganud Eesti rahvas. Kriisi ajal tuli rahvalt ära võtta hambaravitoetused, matusetoetused – mis iganes. Püksirihma on pingutanud kõik. Me oleme üks väheseid riike, kellel on eelarvega asjad korras. See on meie kaubamärk! Ja nüüd on koht, kus tuleb öelda, et ei ole väikest defitsiiti ja suurt defitsiiti, on eelarvedefitsiit. See on sama nagu raseduse puhul: kas on või ei ole. Laest võetud 0,5% defitsiiti või 50% – seal ei ole absoluutselt mitte mingisugust vahet. Sest ka väikese defitsiidi korral me astume samasse kampa Kreeka-, Itaalia- ja Hispaania-suguste riikidega. Kas me tahame seal olla? Olgu, okei, me tahame. Kas me tohime endale seda lubada? Kas me tohime oma kaubamärgi ära anda?
Ma arvan, et panga president on nõus tunnistama, et pangandus tähendab usaldust. Raha ei ole mitte midagi muud kui usaldusväärtpaber. Usaldusväärtpaber Eesti puhul on olnud see, et meil on eelarvega asjad korras. Me oleme selle raskelt kätte saanud. Palun vabandust, ma üldiselt tahan viisakas olla! Aga kui me räägime Eesti Panga viisakusest, siis kõige vähem tohib seda võtta komplimendina. Eesti Pank, mis on viisakas, ei ole pank. Sel lihtsal põhjusel, et riigieelarve defitsiit on defitsiit ja poliitika on poliitika. Väita, et me väldime poliitikat ...
Mäletate, mida ütles seesama Steagall, kes koostas 1930-ndatel Glassi-Steagalli seaduse? Steagall ütles väga lihtsalt: ei ole sellist fiskaalpoliitikat, mis ei muutuks monetaarseks. Kui pank ei anna poliitilisi hinnanguid, siis ta ei teosta rahapoliitikat. Tekib küsimus, mida ta siis teostab.
Jah, tänane eelarve ei ole homse rahapoliitikaga seotud. Nõus! Aga läheb mööda kolm-neli-viis, kümme aastat. Me läheme sinna turule ja palun väga – me ei ole enam selles eliitklubis, kus me praegu oleme. Ja ma kasutan – palun vabandust! – Eesti Panga presidendi Siim Kallase omaaegseid sõnu, et dialektika on võimas asi. Nagu on defitsiit, aga tegelikult ei ole – nagu kuumeneb, aga mitte väga. Siim Kallas ütles: jah, dialektika on võimas asi ja Leninil oli õigus, aga Lenin eksis siis, kui ta ütles, et dialektika on kõikvõimas. Tähendab, kui ikkagi on nii või ei ole nii, siis ma esitasin teile selle küsimuse. Ning ma ei tahtnud mitte viieminutist vastust ega loengut, vaid ma tahtsin teada, kas eelarve on lastud ohtlikult defitsiiti või ei ole. Nüüd me siis teame, et mõnes mõttes on, aga samas ei ole ka. Investeeringud justkui on tootlikud ja justkui ei ole ka. Aivar Sõerd on alati olnud optimist ja ta ütles, et siit puldist anti selge sõnum. Siit puldist ei antud täna mingit sõnumit. Me ei ole öelnud, kas asi on hukas või ei ole. Kusjuures me oleme ju väga selgelt rääkinud, et jaa, need defitsiidid, mis kriisiajal olid – me saime nendest ja kogu kriisist jagu. See oli raske. Muide, olgu siit puldist öeldud aitäh Mart Siimannile, minu lapsepõlve mängukaaslasele, kes omal ajal oli üks esimesi, kes hakkas mõtlema reservide peale. Siimann läheb sellega ajalukku! Kas meie läheme nüüd sellega ajalukku, et ütleme, et defitsiit nagu on ja teistpidi nagu ei ole ka?
Ma arvan, et Eesti Pank peab oma sõltumatuse ja analüütilise võimekuse juures siiski mingite hinnangute eest vastutama. Seal ei ole paha töötada, seal on toredad inimesed, aga nad ei taha kanda vastutust. Nad ei taha midagi öelda, sest lähtuvad põhimõttest, nagu Jürgen ütles, et teie olete siin sõnniku sees, aga meie oleme puhtad. Mäletate seda anekdooti – pask kukub ülevalt alla ... See ei ole see, mida me praegu keskpangalt ootama peaksime. Ma tänan austatud panga presidenti täna siia tulemise eest! Ma tänan, et ta on kena ja viisakas inimene. Aga mis oleks, kui oleks vähem viisakas ja natukene selgema hoiakuga küsimustes, mis on Eesti jaoks põhimõttelise tähtsusega. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Urmas Kruuse.

Urmas Kruuse

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Auväärt Eesti Panga president! Siin saalis on alati palju emotsioone ja siin kindlasti ei ole kunagi igav. Ma tahan korrata oma mõtteid, mida ma siin varemgi olen väljendanud, ja innustada Eesti Panka oma arvamusi jõulisemalt välja ütlema. Ma saan väga hästi aru põhimõttest, et poliitikud peavad otsuseid tehes eksperte kuulama. Nii saavad nad parimal moel kanda vastutust, mis rahvas neile andnud on.
Ma tõepoolest ei suuda aru saada sellest, et erakond, kes oli valmis eelarve tasakaalu põhiseadusesse raiuma, on nüüd asunud vastupidisele positsioonile. Julgen öelda, et minu arvates see seadussäte peaks juba täna olemas olema ning kehtima ka homme ja ülehomme. Siis ei oleks poliitikutel võimalik oma kiiret kasu taga ajavaid ahneid ambitsioone kogu rahva raha abil ellu viia. Situatsiooni teeb groteskseks eriti teadmine, et kui sellisel kombel kavandatakse teatud muutusi ellu kutsuda, siis tähendab see tegelikult seda, et ühed on need, kes kulutavad, ja teised on need, kes koguvad. Iseenesest võib ka nii olla, et see roll tuleb ühel või teisel paremini välja: osa oskab paremini kulutada ja osa paremini koguda. Aga see ei oleks loogiline jätk meie riigi edukuseteele. Seda edukust ei mõõdeta ainult matemaatiliste tehetega ja kõike rahas väljendades, seda mõõdetakse ka teatud kultuurikihiga. Mul on väga hea meel, et meil on olnud siiamaani oskust seda kultuurikihti kasvatada. Nüüd tundub, et me oleme astunud vastupidisele teele, see põhimõte pole enam oluline. Selles mõttes nõustun auväärt Riigikogu liikme Igor Gräzini arvamusega selle kohta, mis puudutab meie kaubamärki. Ma arvan, et see põhimõte on rohkem kui kaubamärk. Ja seda on ääretult lihtne lõhkuda, aga uskumatult raske taastada. See võib tähendada ainult ühte näpuliigutust, mille korral ülejäänud näpuliigutused ei ole enam lihtsalt võimalikud või on võimalikud väga suurte kannatuste ja piinade hinnaga.
Minus tekitasid nõutust ka auväärt peaministri vastused. Kui vaadata teie nägusid ja silmi, siis võib öelda, et siin saalipoolel on muret hästi palju. Aga peaminister sõnas, et ärge muretsege, valitsus taastas ju matusetoetuse. See on ühelt poolt ääretult groteskne, aga samas ilmestab hästi praeguse valitsuse arusaamu. Ärge muretsege, me taastasime matusetoetuse! Ma väga soovin, et siin parlamendis oleks võimalik mõni asi raiuda kivisse märksa kindlamalt. Minu arvates see on teema, mille puhul me ei tohiks taga ajada kiiret omakasu. Oleme ju üldjuhul kiirest rikastumisest pidanud palju õppima, nii teiste kui enda kogemuste kaudu. Tarmukas ja tasakaalukas majanduse arendamine, õigemini selle suunamine, nii palju kui valitsusel võimalik on, oleks väga mõistlik. Valitsusel on majanduses teatud roll, aga see ei seisne jõulises sekkumises ühte või teise tegevusse. Nii et ma kutsun auväärseid rahvasaadikuid üles sellele, et mõni asi meie kultuuriruumis oleks püha, et me mõnda printsiipi ei puutuks. Siis on meie inimestel rohkem üksmeelt, et teatud kannatustest läbi tulla. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Jaanus Karilaid, palun!

Jaanus Karilaid

Head kolleegid! Ei saa lubada opositsioonile sellist pidupäeva, et üksteise võidu käiakse puldis ja tehakse üksteisele aplause ning arvatakse, et need tõed, mis on Reformierakonnast tulnud, on lõplikud tõed ja kõik peab just nii olema. Kindlasti see nii ei ole. Samas ma saan aru Igor Gräzinist, kes on sionismiõpetuses päris tugev. Aga ei lähe läbi teil see eri riigiinstitutsioonide ässitamine! Midagi teha ei ole, § 3 Eesti Panga seaduses annab Eesti Pangale sõltumatuse. Mulle meeldis see vastus, mille Eesti Panga president andis – selline nõuandev on see olnud ka varasemate valitsuste puhul. Aga mulle meeldis ka see aus ülestunnistus, et jah, me oleme pidanud koolilõunaraha kärpima, oleme pidanud sünnitoetust kärpima, oleme pidanud Eesti inimeste kõikvõimalikke hüvesid kärpima, nii et oleme heaolu ja õnneindeksite edetabelites kuskil tagapool olnud. Ma saan aru, et praegune opositsioon igatseb seda kõike, aga ei lähe nii. Me panustame inimeste heaolusse ja teeme seda vastutustundlikult. Eks aeg tõestab seda. Kõike head!

Aseesimees Enn Eesmaa

Maris Lauri, palun!

Maris Lauri

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Hea president! Ma mõtlesin, et ma ei tule siia pulti, aga eelmine kõneleja, meie kolleeg Karilaid ajendas seda siiski tegema. Ma saan aru, et tal oli teatud kohustus koalitsiooni tegevust kaitsta, aga see oli väga kehv kaitse. Ma ei taha ülejäänud kõnelejate väga häid mõtteid üle kinnitada, aga mulle tundub, et seda peab siiski tegema. Me oleme ilmselt kõik nõus sellega, et meie kaubamärk kogu selle taasiseseisvuse ajal ongi tõesti olnud arukas eelarvepoliitika. Ja selle hävitamine on kuritegu meie enda riigi vastu, meie tuleviku vastu. Me võime leida igasuguseid põhjendusi, miks üht või teist asja nii- või teistmoodi teha, aga kui me vaatame ikkagi asjadele otsa, siis kas me tõesti ise seda kõike usume? Vahest me mõtleme vaid väga lühikest aega ette, selle peale, mis juhtub kuue või seitsme kuu pärast järgmiste valimiste ajal. Kas me mõtleme ka selle peale, mis juhtub kümne aasta pärast? Ma väga loodan, et me kõik siin saalis mõtleme ka selle peale. Ma väga loodan, et Eesti valitsus, kõik inimesed, kes poliitikas tegevad on, meie ametnikud ja Eesti rahvas laiemalt mõtleks selle peale, mis meist saab tulevikus.
Kahjuks jah tundub, et väga lihtne on, kui me saame mingi raha kohe kätte. Homme on tore, ilus elu, saab raha kulutada, päike paistab, sõbrad on ümberringi. Aga siis tulevad rasked päevad, kui raha on otsas. Ent ka siis tuleb kuidagi elada. Meie taasiseseisvuse aeg on näidanud, et me oleme suutnud mõelda sellele, et ühel hetkel võib see halb aeg käes olla. Ärme siis unustame tõsiasja, et kriis võib ikka ja jälle uuesti tulla. Maailm on nii ebastabiilne, siin on nii palju erinevaid riske! Me ei tea, mis juhtub, aga kindlasti midagi juhtub. Me ei tea, millal juhtub, aga kümne aasta jooksul kindlasti midagi juhtub. See juhtub meie eluajal ja päris kindlasti ka meie laste eluajal. Oleks kuritegu, kui me tekitame endale sellise olukorra, kus me enam ei saa hakkama, kus me istumegi tühjade taskutega, tühjade pihkudega ja peame kerjakoti kätte võtma. Aga kas meile sinna midagi poetatakse?
Mõelge sellele, kuidas te käitute inimesega, kellele te olete korduvalt soovitusi jaganud, püüdnud teda aidata, aga ta ei ole teid kuulanud. Ning siis ühel hetkel tuleb ta teie juurde ja ütleb, et te peate mind aitama. Teda ei saa ega tahagi aidata. Meil on praegu olemas teatud turvavõrk Euroopa Liidu näol, aga mõelgem selle peale, kas me ikka tahame kasutada seda turvavõrku vastutustundetult, nii nagu mõned riigid on teinud. Me oleme väike riik ja meil peaks nii palju uhkust olema, et me saame ise hakkama. Jah, me teeme teistega vastastikku koostööd, aga me ei tohi tekitada olukordi, kus me oleme sunnitud paluma, et andke andeks, me olime rumalad. Tark inimene õpib teiste vigadest, loll ei õpi enda omadestki. Me oleme teinud vigu. Palun ärme kordame neid! Ja seda ütlen ma ka koalitsioonile. Mõelge, rääkige omavahel ja palun ärge rikkuge seda, mis me oleme saavutanud! Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Loen läbirääkimised arupärimise 347 teemadel lõppenuks. Aitäh, austatud Eesti Vabariigi president! (Naer ja aplaus saalis.) Võib-olla ma olen tulevikku vaatav inimene.


3. 17:44 Arupärimine põllumajandustootja asendamise toetuse kohta (nr 325)

Aseesimees Enn Eesmaa

Kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Urmas Kruuse, Igor Gräzini, Liina Kersna, Ants Laaneotsa ja Terje Trei esitatud arupärimine põllumajandustootja asendamise toetuse kohta. Arupärijate nimel Urmas Kruuse, palun!

Urmas Kruuse

Auväärt istungi juhataja! Auväärt kolleegid, kes on veel siia saali jäänud! Me oleme mõningate oma fraktsiooni liikmetega esitanud arupärimise põllumajandustootja asendamise toetusraha vähendamise kohta. Me teame, et põllumajandustootja asendamise toetuse eesmärk on olnud väikestele põllumajandustootjatele soodushinnaga asendusteenuse võimaldamine. See on ääretult oluline, eriti kui me mõtleme väikeste pereettevõtete peale ja selle peale, et aastas 365 päeva töötada võib olla küll väga vajalik, kuid kas see on ka alati mõistlik. Seetõttu on selle toetusega siiamaani hüvitatud kuni 100% põllumajandustootja või tema töötaja asendamiseks tehtud kuludest tema puhkuse, haiguse, kuni 7-aastase lapse põetamise ning rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal, kaasa arvatud surma korral. Talupidajate asendusteenuse tellijate arv on suurenenud iga aastaga, ilma selleta on väiksematel loomakasvatajatel kindlasti keeruline toime tulla.
Me teame, et maaeluminister on otsustanud vähendada põllumajandustootja asendamise toetust 50 000 euro võrra. Teenuse mahu vähendamine võib aga anda väga selge tõuke tootmisest loobumiseks, eriti kui me hindame järelkasvu perspektiivi. Te kõik saate isegi väga hästi aru, et kõik inimesed siin elus vajavad puhkust. Peale selle esitleti 6. märtsil Riigikogu maaelukomisjonis Maaeluministeeriumi plaani vähendada 30 000 euro võrra Eestimaa Talupidajate Keskliidu iga-aastast tegevustoetust, millega rahastatakse väikese ja keskmise suurusega põllumajandustootjate huvide esindamist ning ühistegevust. Keskliit on tegelikult olnud ka selle nn asendustoetuse väljatöötaja ja peaideoloog ning selle eest seisnud. Seetõttu me tahame auväärt maaeluministrilt teada saada, miks need vähendused on tehtud ja mis on selle taga. Ma loodan, et auväärt minister loeb enne, kui ta küsimusele vastama hakkab, ka küsimuse ette. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Arupärimise neljale küsimusele tuleb vastama maaeluminister Tarmo Tamm.

Maaeluminister Tarmo Tamm

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Aitäh, arupärijad! Küsimus nr 1: "Palun selgitage, miks otsustati vähendada põllumajandustootja asendamise toetust 50 000 euro võrra?" Põllumajandustootja asendamise toetust ei ole vähendatud, vaid see on jäänud samale tasemele, mis oli eelmistel aastatel. Aastatel 2013–2015 oli põllumajandustootja asendamise toetuse aastane maht 500 000 eurot. 2016. aastal oli toetuse eelarve 50 000 eurot suurem ehk kokku 550 000 eurot, aga seda erandkorras ja erakorraliste kriisiabivahendite toel. Kolme suurema põllumajandusorganisatsiooni, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja, Eesti Põllumeeste Keskliidu ja Eestimaa Talupidajate Keskliidu hinnangul ei ole kriisiabi õige allikas toetuse suurendamiseks. Tõdeti, et kriisiabi tuleb välja maksta kiiresti ja täies mahus.
Küsimus nr 2: "Palun tutvustage oma visiooni väiketalunike tulevikust olukorras, kus olete otsustanud, et järjest vähendatakse väiketootjatele mõeldud toetusi." Kõigepealt tahan rõhutada, et väiketalunike jätkusuutlikkus on meile kindlasti prioriteet ja mitme toetuse puhul on neile antud olulisi eeliseid. Märgin ka ära, et põllumajandustootja asendamise toetus, mis on selle arupärimise põhiteema, moodustab kogu valdkonnale makstud toetuste summast 0,2%. 2016. aastal maksti põllumajandustoodete tootmiseks, töötlemiseks ja maaelu arenguks toetusi kokku 251,3 miljonit eurot, millest siseriiklikud toetused – nende alla läheb ka asendamise toetus – moodustavad 4,5 miljonit eurot. Siseriiklikud toetused võivad riigiabi reeglite järgi olla suunatud ainult väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele. Suurem osa toetustest makstakse väikestele ja suurtele põllumajandusettevõtetele ühtsete määrade järgi, samas on aga nii ÜPP esimese samba otsetoetustes kui ka teise samba MAK-i toetustes skeeme, mis otseselt eelistavad väiksemaid ettevõtteid. Toon siinkohal mõned näited. 2017. aastal on väiksema karjaga põllumajandusettevõtjaid eelistatud piimalehma kasvatamise otsetoetuste maksmisel. Kuni 400 piimalehmaga ettevõtted, kelle karjas on kuni 100 piimalehma, saavad toetust kõrgema määraga – 200 eurot lehma eest – kui need, kus on 101–400 lehma (toetus on 100 eurot lehma kohta). Lisaks on võimalik ka sel aastal taotleda väikepõllumajandustootjatele mõeldud otsetoetust. Otseselt väiksematele ettevõtetele on MAK 2014–2020 raames suunatud mitmesuguseid meetmeid ja tehtud ka mitmeid sisult erinevaid eelistusi. Lisaks on MAK 2014–2020 finantsinstrumendina mikro- ja väikeettevõtetele eraldi ette nähtud vähendatud intressiga kasvulaen. Samuti on väikesed põllumajandusettevõtjad mitme MAK-i toetusmeetme puhul eelisolukorras: näiteks nõustamisteenuse toetus, kus väikestele põllumajandusettevõtetele on eraldi mentorlusteenus, ja põllumajandusinvesteeringu toetus, mille puhul väiketootjatel on võimalik soetada liikuvat tehnikat ning ette on nähtud eelistused projektide hindamisel. Kuna väiketootjate konkurentsivõime peamine võti peitub ühistegevuses, on käesoleval perioodil ühistegevusele pööratud senisest enam tähelepanu, mitmesugused meetmed aitavad kaasa nii ühisele tootmisele, töötlemisele kui ka turustamisele.
Tooksin lühidalt ka natuke statistikat, tuginedes põllumajandusvaldkonna väikeettevõtjate 2016.–2015. aasta majandusnäitajatele. Toetuste osatähtsus kogutoodangus moodustab väikeettevõtetel keskmiselt 30% ja see ei ole aastati vähenenud, vaid pigem püsinud samal tasemel. Võrdluseks ütlen, et keskmistel ettevõtetel on see näitaja viimasel kolmel aastal jäänud 19–28% piiresse ja suurtel ettevõtetel püsinud 12% ümber. Kui vaadata toetuste osatähtsust ettevõtete loodud netolisandväärtuses, siis on näha, et väiksematel ettevõtetel moodustub lisandväärtus paljudel aastatel ainult toetustest. Nendel ettevõtetel on toetuse osatähtsus netolisandväärtuses üle 100%. See tähendab, et ilma toetuseta ei kata toodangu väärtus selle tootmiseks tehtud kulusid, sh kulumit. Samas jääb see näitaja keskmistel ja suurtel ettevõtetel vastavalt 48–115% ja 38–63% juurde.
Kokku võttes saab öelda, et enam toetusi maksti suurtele ja väikestele ettevõtetele võrdsetel alustel, kuid samal ajal on väiksemaid ettevõtjaid eelistavaid meetmeid nii tootmiskohustusega seotud otsetoetustes kui ka MAK-i investeeringutoetustes ning lisaks riigiabi meetmes, mis ongi suunatud peamiselt väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele. Kuna ÜPP rakendamisel on võetud suund, et tootmisega seotud toetusi rakendatakse aina vähem, sõltub ka ettevõtja tootmisotsusest, millises valdkonnas tegutsetakse ja millistes toetusskeemides osaletakse. Toon konkreetse näite. Täna avas PRIA väikeste põllumajandusettevõtete arenduse toetuse taotluse. Selle kaudu on võimalik taotleda kokku 5 miljonit eurot ja ettevõte võib rahastusperioodil saada kuni 15 000 eurot. Seega ei saa nõustuda väitega, et väiketootjatele mõeldud toetusi järjest vähendatakse. Ka seesama 19,9 miljonit eurot, mille ulatuses valitsus otsustas sellel aastal maksta üleminekutoetusi, puudutab otseselt väikseid ettevõtteid.
Kolmandale ja neljandale küsimusele on võimalik vastata koos. "Palun selgitage, kuidas olete planeerinud hüvitada Eestimaa Talupidajate Keskliidu tegevustoetuse vähendamist?" "Palun selgitada, kuidas aitab Eestimaa Talupidajate Keskliidu tegevustoetuse vähendamine kaasa väikeettevõtluse arengule?" Maaeluministeerium on Eestimaa Talupidajate Keskliiduga riigieelarvelise eraldise kasutamise lepingute sõlmimisel järjest enam läinud üle tegevustoetuste maksmiselt konkreetsete tegevuste tellimisele. See suurendab meie hinnangul eraldise kasutamise läbipaistvust. 2017. aastal tellitakse Eestimaa Talupidajate Keskliidult järgmised tegevused: Eesti talupäevade korraldamine, avatud talude päeva korraldamise toetamine, parima talu ja talutoidu konkursi ning talulaada korraldamine, lühikese tarneaja infopäevade korraldamine. Samas leiame, et põllumajandustootjad, sh Eestimaa Talupidajate Keskliidu liikmed, peaksid tunnetama oma esindusorganisatsiooni tähtsust ja panustama ka ise selle toimimisse mõnevõrra rohkem liikmetasude kaudu. Eestimaa Talupidajate Keskliidu liikmetega kohtumiste, koosolekute ja kongressi rahastamine liikmemaksudest suurendab vastutust ning sidet juhatuse ja lihtliikmete vahel. Lisaks tuleks siinjuures vaadata eraldiste rahalisi mahtusid. Võrreldavate tegevuste ja mahtude juures on põllumajandusorganisatsioonide rahastamine senisest enam proportsionaalne. Kindlasti tuleb lähtuda ka riigihanke seadusest, millest varasematel aastatel pole lähtutud. Hange üle 40 000 euro, leping üle 40 000 euro eeldab riigihanget. Varasematel aastatel pole seda tehtud, aga ma loodan, et järgmistel aastatel hakatakse seda tegema. Põhimõte peaks olema selline, et MTÜ-sid rahastavad eelkõige tema liikmed ja riik on kaasrahastaja. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Küsimuste vooru ministrile avab Andres Herkel.

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Mind te ikkagi ära ei veena. Võrreldes eelmise ministri plaanidega on seda toetuse liiki vähendatud 50 000 euro võrra. Lisaks osutab arupärimine ka talupidajate keskliidu iga-aastase tegevustoetuse 30 000 euro suurusele vähendamisele. Ma näen siin kontrasti eelmise arupärimisega, kus valitsusel oli meri põlvini, et võtame aga tuleviku arvel endale raha, jagame laiali ja kõigeks jätkub. Kuidas siis maaeluminister ei ole sellele rahajagamise peole ära mahtunud? Kas see on Keskerakonna ideoloogia, et meil peaksid olema hiigelsuured omavalitsused, hiigelsuured ettevõtted, ülevalt alla selline ühiskonnamudel, et mida rohkem sõltlasi, seda parem, mida vähem peremehi, seda parem?

Maaeluminister Tarmo Tamm

Aitäh! Hinnanguid oli siin päris palju, aga nagu ma teile ütlesin, summat ei ole vähendatud. 2016. aastal, kui põllumajandus oli kriisis, anti kriisiabirahadest 50 000 eurot talupidaja asendamise toetusteks. Selle vastu protestisid Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Põllumeeste Keskliit ja Eestimaa Talupidajate Keskliit. Kõik olid vastu, aga ikka tehti selline otsus. Sellel aastal taastati lihtsalt varasem olukord. Ja nagu te teate, kui seda raha ei ole baasis, siis ei ole seda raha ka tegelikult olemas. Nii et kellegi käest ei ole raha ära võetud. Kas seda raha peaks rohkem olema või ei peaks rohkem olema, see selgub alles tulevikus. Kui me võtame selle määruse, mis on kunagi välja töötatud, siis näiteks Eestimaa Talupidajate Keskliit võib saada sellestsamast 500 000 eurost 20% tegevustoetuseks. Ma küsin, kus on hange selle summa peale, selle poole miljoni euro peale, ja miks see raha peaks minema ainult Eestimaa Talupidajate Keskliidule. See on avalik raha, selle kohta peaks korraldama hanke. Ja siin on suur vahe, kes suudab selle näiteks 5%-ga ja kes 20%-ga ära administreerida. See on avalik raha ja avalikku raha me peaks kasutama väga otstarbekalt.

Aseesimees Enn Eesmaa

Urmas Kruuse, palun!

Urmas Kruuse

Aitäh! Austatud minister! Mulle väga meeldib, kuidas te räägite avaliku raha kasutamisest. Aga kui ma meenutan eelmise ministri tegevust ja kogu seda suunda, siis otsustas valitsus väga kiiresti eraldada väiksele sihtrühmale mitu miljonit eurot. Mu küsimus on aga hoopis selline. Kas tõepoolest neist väga paljudest miljonitest ei jätkunud nii palju, et oleks võinud tekkida üleminekuaasta, kus minister oleks saanud asjades selgust ega oleks läinud kärpima selle informatsiooni pealt, mis talle lühikese aja jooksul ette kanti? Selle tõttu on ka see ilmne rünnak keskliidu ja nende inimeste vastu, kes on asendusteenusest osa saanud.

Maaeluminister Tarmo Tamm

Aitäh! Poliitika on valikute küsimus. Me taastame olukorra, mis oli varasematel aastatel. See ongi poliitiline valik, et meie valitsus otsustas põllumeestele täiendavalt anda 19,9 miljonit eurot üleminekutoetust ja kaks miljonit eurot täiendavat sigade tõuaretuse toetust. Ka selle kriisiabi 16,2 miljonit, mida eelmine valitsus ei suutnud täismahus eraldada, kust pool miljonit eurot jäi puudu, anname tervikuna kätte. Nii et mängida nüüd seda mängu 50 000 euro ümber ja samal ajal jätta teised summad kõrvale – need rahad lähevad kõik põllumehele, mitte kellelegi teisele. Ja põllumehed on selle üle väga õnnelikud. See ongi poliitiliste valikute koht, kas mängida 50 000 euro ümber mingit poliitilist mängu või vaadata pildile reaalselt otsa ja küsida, kui palju põllumehed sellel aastal tegelikult toetust said. Ma tuletan teile meelde, et eelmine valitsus jättis kasutamata võimaluse toetada oma põllumehi 69 miljoni euroga. See võimalus jäeti kasutamata. Miks see jäeti kasutamata, sellest ma ei saa aru.

Aseesimees Enn Eesmaa

Arno Sild, palun!

Arno Sild

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Mispärast see põllumeeste asendusteenuse poliitika, et talunikud saaksid võtta endale asendajaid, meil nii aeglaselt ja vintskelt edeneb? Mis selle põhjus on? Nagu te siin ka ise enne rääkisite, rahas ilmselt probleem ei ole, et selleks otstarbeks oleks saanud eraldada ka täiendavat raha, kui oleks vaja. Aga milles on siis küsimus? Kas oleks vaja mingi uurimus teha, kas talupidajad ise ei soovi asendajaid või ei ole neid inimesi välja koolitatud? Hulk koolitusraha on eelmisest perioodist, nagu näha, jäänud isegi kasutamata, nii et koolitusraha taga ka asi ei ole. Milles see asi siis on? Me teame, et Soomes toimib see skeem väga hästi. Kas meil ei peaks see asi ka kuidagi kiiremini edenema?

Maaeluminister Tarmo Tamm

Aitäh! Kindlasti peaks kiiremini edenema. Talupidajad on selle igati ära teeninud, et neil oleksid ka mõned vabad päevad ja nad saaksid rahulikult oma perega kusagil puhata. Aga ma ütlen, et see süsteem peab olema selge, arusaadav ja üheselt mõistetav. Kui ma loen sellist lauset, et Eestimaa Talupidajate Keskliit on ajalooliselt kujunenud põllumajandustootja asendamise toetuse taotlejaks, siis mida see tähendab? Et ajalooliselt antakse pool miljonit eurot kätte ja siis toimetatakse? Kuidas saab selline asi tänapäeval Eestis võimalik olla? See on avalik raha, mille kohta peaks korraldama riigihanke, ja siis selgub selle asja tegelik hind. Aga et see on kujunenud ajalooliselt – andke andeks, mis siin toimub? Igal juhul ütlen ka sulle, Arno, et seda raha ei ole kusagile mujale paigutatud, see raha on alles. Kui me saame sellise põhjendatud taotluse, siis läheb raha selleks otstarbeks tagasi, seda raha, mis me selle rea pealt ära võtsime, pole kuhugi mujale  suunatud. Raha on olemas ja ministri nõuandekoda on teinud konkreetsed ettepanekud, kuidas seda raha kasutada, ja üks ettepanek on suunata see ka nn asendustoetuseks.

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Külliki Kübarsepp!

Külliki Kübarsepp

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Ma olen ausalt öeldes hämmingus, kuulates teie väiteid. Esiteks, kui te väidate, et talupidajate keskliit on MTÜ ja peaks enam elatuma liikmemaksudest, siis miks me MTÜ Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja realt ei näe, kui suured summad on neil vähendatud, arvestades, et nad võiksid oma liikmete arvel elada. Kuidas see on võimalik? Meetmel ja meetmel on ka vahe ja siiani on olnud väga selge, et me peame Eesti juuri ehk talupidamist kui elulaadi hoidma ning looma motivatsioonimeetmeid juurde. Üks selliseid meetmeid on asendustaluniku toetus. Teine toetus, mille ma välja tooksin, on noortaluniku toetus. Kuidas saab nii üheselt öelda, et ei ole vaja ja kõik? Ma ei saa sellest poliitilisest valikust aru. Palun öelge väga selgelt, milline see poliitiline valik praegu on! Miks asendustaluniku meede ei ole see, mis võiks motiveerida Eestis talupidamist?

Maaeluminister Tarmo Tamm

Aitäh! See meede on täpselt sama suures mahus, nagu oli aastatel 2013–2015. 2017. aastal on täpselt sama summa, seda ei ole vähendatud. Ja kui te küsite, miks vähendati MTÜ toetust, siis ma soovitan teil lugeda läbi riigihangete seadus ja vaadata, kuidas riigi ehk maksumaksja raha on võimalik jagada n-ö mingite kokkulepete järgi. Kui ausalt öelda, siis praegusel juhul toimus tegelikult võrdsustamine. Teatud mõttes võeti ju 10 000 eurot ära ka Eesti Põllumeeste Keskliidult ja 30 000 Eestimaa Talupidajate Keskliidult. Nad on nüüd enam-vähem võrdsel skaalal. Nii et kedagi ei ole kusagil eelistatud.
Mis puudutab põllumajandus-kaubanduskoda, siis nende esindaja Brüsselis on seal ka meie esindaja, nii et see finantseerimine on õigustatud. Kusagil ei ole kedagi diskrimineeritud. Aga üldloogika on see, et kui me räägime mittetulundusühingust, siis mittetulundusühingut ei saa juhtida riik, riik ei saa seda kontrollida. Mittetulundusühingu loomise initsiatiiv peaks tulema altpoolt, selle teevad ühingu liikmed. Aga kui seda initsiatiivi ega ühist tahet ei ole, siis riik ei saa seda maksumaksja rahaga kinni maksta. Nii see paraku on.

Aseesimees Enn Eesmaa

Raivo Põldaru, palun!

Raivo Põldaru

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Olen kuulnud kriitikat teemal, et kui põllumajandus-kaubanduskoda ja põllumeeste liit omavahel ühistegevuseks ühinesid, siis sinna ei võetud talupidajaid, väiketootjaid. Kas teil on oma arvamus selle kohta?

Maaeluminister Tarmo Tamm

Aitäh! Väga hea küsimus. Eesti Põllumeeste Keskliit ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda on otsustanud liituda ja see ongi õige samm. Ma loodan, et põllumeestel tuleb Eestis üks ühtne keskorganisatsioon, kellega valitsusel, ministril või ministeeriumil on hea läbirääkimisi pidada. Talupidajate keskliit ütles, et nemad sellega ei liitu, nad tahavad omaette toimetada. See on nende valik ja keegi ei saa neid sundida liituma, aga ma eeldaksin küll, et Eestis oleks üks selline tugev keskorganisatsioon, mida siis ka riik võiks väga selgelt ja arusaadavalt rahastada, mitte kasutada selliseid hämaraid rahastamisskeeme.

Aseesimees Enn Eesmaa

Austatud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Urmas Kruuse, palun!

Urmas Kruuse

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Väga lugupeetud maaeluminister Tarmo Tamm! See on päris huvitav demagoogia, mida ma siin kuulsin. Ma olen ka opositsioonis olles valmis valitsust tunnustama, kaasa arvatud Tarmo Tamme, ja olen seda ka teinud. Aga mida me neid vastuseid kuulates märkasime? Me märkasime ühte lihtsat asja. Kui räägiti väikeettevõtjatest, siis öeldi, et ilma teatud toetusteta on nendel lisandväärtust väga keeruline saavutada. See võib olla objektiivne statistika. Aga samas öeldi, et need esindusorganisatsioonid peaksid koguma liikmemaksu ja mõlemad saavad sama palju toetust. See on ju täiesti absurdne jutt. See on täiesti ühele poole kaldu jutt. Kogu meie arupärimise mõte ja loogika oli seotud sellega, et väiketalupidajatel napib rahalisi vahendeid, et ka esindusorganisatsiooni ülal pidada. Ma oleksin olnud väga tänulik ja minu arust oleks olnud väga viisakas, kui nii poleks tehtud. Aga öelda eelarveaasta alguses sellele esindusorganisatsioonile, et me võtame teilt 30 000 ära, mis on pea kolmandik sellest toetusest, on lihtsalt lugupidamatu. See on ju tegelikult kogu küsimus.
Ma ei tahaks väga palju arutada praegu selle üle, milliseid riigihankeid läbivad Riigikogus eraldatavad katuserahad. Ma ei tahaks selle üle arutada ja ma ei tahaks täna sellesse sekkuda. Ma väga loodan, et auväärt maaeluminister suhtub kõikidesse MTÜ-desse samamoodi. Aga ma tahaksin täna kõva häälega küsida, kellele ja mis alustel läks see täiendav raha. Kellele see konkreetselt läks? Selles osas olen ma väga pettunud. Kui seda raha vahendati, siis kellele seda ümber jagati? Ma oleksin tahtnud seda teada, aga seda ma ei kuulnud.
Teine asi on see, et ma tahan ära õiendada ühe intelligentse vale. Kui me räägime asendustoetusest, siis aastaks 2013 jõudis see tõepoolest 500 000 tasemele ja 2016. aastal oli see 550 000. Jah, auväärt ministril oli faktiliselt õigus, et baasosas seda sellel aastal sees ei olnud. Aga fakt on see, et ministeeriumil ei olnud keeldu maksta toetust erakorralisest abist, mida me Euroopa Liidust saime. Ja otsus lähtus sellest, et asendusteenuse vajadus on järjest kasvanud. Me oleme selle teenuse puhul rääkinud praegu ainult sellest osast, mis puudutab loomakasvatust, kus vajadus on karjuv, aga me ei ole kordagi rääkinud selle teenuse laiendamisest. Te saate ise väga hästi aru, et kui me räägime sellest väikesest talupidajate keskliidust, kus praegu on liikmeid umbes 900, natuke alla 1000, või räägime sellest, et väikeettevõtluses on näiteks piimakarjapidajaid alla 2000, siis me peame andma endale aru, et väikeettevõtluse võivad surmata ka niisugused üksikud sammud, st me räägime suhtumisest. See tegelikult kurvastab. Rääkida täna Riigikogu puldis 50 000 eurost kui riiklikust probleemist tundub isegi piinlik, aga me räägime siin tegelikult mingist mustrist, me räägime mingist suhtumisest. Sellega me ei saa nõus olla ja selle tõttu me olemegi oma arupärimise esitanud.
Kui rääkida seda, et üleminekutoetusest saavad osa kõik ettevõtted, siis ei saa ju. Ma arvan, et selles mõttes ei ole midagi muutunud, et ligi 20% sellest rahast ei jõua nendeni, kes seda tegelikult vajavad, ehk me maksame tühja. Kuid see ei ole küsimus ja ma ei taha vaidlustada seda, et põllumeestele on teatud hetkel vaja teatud tüüpi toetusi. Ma tean aga ka seda, kui mu mälu mind ei peta ja kui minu informatsioon on õige, et teatud tüüpi toetusest jäeti ilma need piimakarjakasvatajad, kes otseselt küll turul ei müü, aga kellel on maksuameti tõend. Ma ei märganud selles teates, vähemalt selles, mis oli avalik, et need ettevõtjad, kes ausalt maksu maksavad ja seda maksuameti kaudu deklareerivad – ka nemad on minu arvates ettevõtjad ja oleksid väärinud seda toetust –, oleksid seda toetust saanud. Ma loodan, et ma ei eksi. Seetõttu on ääretult kurb, et selliseid väikseid summasid pole nende suurte summade juures leitud. Pigem tundub mulle – vähemalt selle informatsiooni põhjal, mida ma olen talupidajatega vesteldes nende käest saanud –, et Eestimaa Talupidajate Keskliit kardab selles suures ühingus lihtsalt ilma hääleta jääda. Neil on ajalooline kogemus. Kui me vaatame neid struktuurseid numbreid ...
Ma palun lisaaega!

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, kolm minutit juurde!

Urmas Kruuse

... siis me saame aru, et probleemid on natuke teistsugused. See tähendab tegelikult ka seda, et suurte ettevõtete rahavood ongi teatud objektiivsusest ja mastaabiefektist tingituna keskpikas vaates põhimõtteliselt paremad. Niisiis on eriti oluline neid väikseid ettevõtjaid õigesti ja õiglaselt toetada. Ma julgeksin öelda, et see asendusteenus on umbes samasugune teenus nagu palgatoetus Ida-Virumaal. Sinna me oleme valmis raha andma. Me maksame poole sealsetest töölevõtmistest kinni. Aga täna me räägime, et on olemas grupp inimesi, kes on koondatud selleks, et nad aitaksid neid talupidajaid, kes võiksid saada aastas ka natuke puhkust. Kui ma ministrina mööda Eestit ringi sõitsin – ma arvan, Tarmo, et sa tead ise ka seda juba sama hästi  –, siis ma nägin neid peremudeleid. Mida me näeme? Tagasihoidlikud inimesed räägivad, et võib-olla nad võiksid ka aastas nädala puhkust saada ja perega koos kuhugi sõita. Aga üldine mudel oli see – kaasa arvatud nendel, kes ise oma piima otse tarbijale müüvad –, et nad on seitse päeva nädalas hõivatud, neil ei olegi puhkepäevi. Seetõttu on asendustoetus ääretult oluline. Tuleb öelda ka seda, et sinu eelkäija lubas leida lahenduse. Ta lubas leida lahenduse, kasutades ajutiselt kas või sedasama varianti, mis puudutas erakorralist toetust, aga lahendus lubati leida. Praegu tegelikult seda ei ole. Selle tõttu olin mina isiklikult seda arupärimist koos kolleegidega esitades ääretult kuri. Olen kuri just sellepärast, et inimesed oleksid väärinud vähemalt etteteatamist, kui neilt 30 000 eurot ära võetakse. See on minu arvates piinlik ja kirjeldab teatud mustrit.
See on iseenesest tänuväärne, et ministril on nõuandegrupid, aga ühiskonnas on tekkinud ka see küsimus, kas me järjest ei suurenda seda osa, kus need inimesed, kes nõu annavad, on ise ka otsesed kasusaajad. Ja see ei ole minu arvates absoluutselt läbipaistev. Tulla ütlema, et mingi raha eraldamine ei ole läbipaistev nendes tingimustes, ei ole päris õige ja õiglane. Seetõttu me peaksime leidma koos lahendusi, kuidas seda raha siis anda tulevikus, et see oleks paremini jagatud, aga siin ei ole vaja rääkida sellest, et see on kõige läbipaistmatum tegu Eesti Vabariigis.

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Külliki Kübarsepp!

Külliki Kübarsepp

Hea aseesimees! Hea minister! Head allesjäänud kolleegid! Üks vana aeg tuleb meelde: oli üks partei, kes tahtis iga hinna eest hävitada igasuguse põllumajandusliku talupidamise. Ma loodan, et selle erakonna järeltulijad või õigusjärglased ei järgi samasugust poliitikat. Jutt on siis Rahvaliidust, kelle ministrid tegid väga püüdlikult kõik, et talupidajate keskliidu võimalused võrreldes suurtootjate ja nende esindusorganisatsioonidega oleksid võimalikult suured. Helir-Valdor Seeder, minu endine ülemus, püüdis küll saavutada seda, et tootjaorganisatsioonidel oleksid enam-vähem võrdsed võimalused, sest Eestis peab kõigil olema võimalus arendada oma ettevõtlustegevust.
Mis on talupidamise eelis? Talupidamise eelis on see, et võimalikult paljud inimesed on siis Eestis hõivatud. Ma olen kasvanud üles just sellises talus, kus vanematel ei olnud võimalik võtta lapsi auto peale ja sõita näiteks kas või Tallinna loomaaeda, Saaremaast rääkimata. Muudes eluvaldkondades tegutsevad inimesed said seda oma perele võimaldada. Kuhugi minekuks oleks pidanud talupidamise ära lõpetama. Aga kas see on see õige lahendus? Pigem mitte. Pigem peaksime looma tingimusi, et Eestis oleks hea ja võimalik toimetada.
Rääkides siin liikmemaksudest ja MTÜ toimimise põhimõtetest, siis kui palju me oleme siit puldist rääkinud seda, et erakonnad kui MTÜ-d peaksid ka eelkõige majandama ennast liikmemaksudest ja annetustest, mitte niivõrd kasutama ülenuumatud riigieelarvelist rahasummat? Ja nüüd tuleb minister, kes ütleb, et talupidajate keskliit peabki nii toimetama. Ja kus on siis eeskuju näitamisega Keskerakond, kellel kahjuks on eri regioonides korruptsiooninäiteid väga ohtralt?
Minister ütles, et teenuse osutamise reeglid on ebaselged ja läbi rääkimata. Mina oleksin tahtnud kuulda siit puldist siis eelkõige seda, et jah, me pidasime läbirääkimisi, jah, meil oli selline ajaperspektiiv, aga kuna me ei leidnud vastava organisatsiooniga ühist keelt, siis see on see meede, mille kaudu neid korrale kutsuda. Aga seda ma täna ei kuulnud. Täna oli lihtsalt üks suur süüdistus, et talupidajate keskliit ei saa asjaga hakkama. Jah, võib-olla ei ole seal pädevaid juhte, kes suudaksid selliste asjadega hakkama saada, aga sellepärast ei tohi veel tema liikmeskond kannatada. Sel juhul oleks vaja juhtkonda koolitada, harida ja ühiselt võimalusi otsida. Nii et mina eeldan, et minister n-ö kutsub oma otsuse tagasi, ei anna kaksipidiseid vastuseid, et oh, see 50 000 eurot on ootel, äkki leitakse asendusteenuse meetmele parem rakendusvõimalus. Või siis, mida ma ka täna kuulsin, et see raha läheb ühiskatlasse, mis tähendab, et keegi ei tea, kes on need reaalsed kasusaajad. Mina ikkagi eeldan ja loodan, et Keskerakond maaeluministri eestvedamisel toetab elu maal ja annab võimaluse motiveeritud tegevuseks, et talupidamine kui Eesti juuri alles hoidev ettevõtlus saaks jätkuda. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, maaeluminister, teil on õigus sõnavõtuks!

Maaeluminister Tarmo Tamm

Aitäh! Tekkis päris huvitav diskussioon ja ma tahan ka selles diskussioonis kaasa rääkida. Kui arupärijad rääkisid, et tegemist on mingi mustri ja suhtumisega, siis tegelikult ongi tegemist mustri ja suhtumisega. Erinevalt eelmisest valitsusest on see valitsus pööranud näo põllumeeste poole, ja otseselt põllumeeste poole. Ma toon teile näite, et eelmine valitsus jättis 69 miljonit eurot üleminekutoetust välja maksmata, mis viis Eesti põllumehe kriiside ja krahhini. 12 000 piimalehma läks karjast välja, sigade arv on vähenenud 10 000 võrra. Ja nüüd me räägime siin tund aega 50 000 eurost, mis võeti ära kriisiabist. Selle vastu oli ka Eestimaa Talupidajate Keskliit, kes ei toetanud seda äravõtmist. Nii et isegi Eestimaa Talupidajate Keskliit ei toetanud, et kriisiabist raha ära võetakse ja suunatakse asendustoetuseks. Millest me siis räägime? Talupidajad ise ka ei toetanud seda. Vastandada talupidajaid nüüd teiste põllumajandusettevõtjatega on minu meelest väga lame. Keegi ei ole sellist vastandamist kusagil näinud ja mina pole seda ka öelnud. See raha, mis ära võeti, on alles ja me peame saama selguse majja, kuidas seda kasutatakse. Ministeerium ei saa jagada raha niisama, et sulle niipalju, sulle niipalju, igal raha eraldamisel peab olema põhjendus. Talupidajate keskliiduga sõlmitud lepingud hõlmavad väga konkreetseid tegevusi. Kui me leiame veel mõne konkreetse tegevuse, siis tuleb raha ka selle rea peale.
Lugupeetud parlamendiliikmed, miks te arvate, et Eesti maksumaksja peaks finantseerima ainult neid kolme keskliitu, nende tegevuse kinni maksma? Miks ei toetata aiandusliitu, miks ei toetata kalandusliitu, miks ei toetata lambakasvatusliitu, miks ei toetata mesindusliitu? Võiksin lugeda üles vist 20 liitu, keda riik üldse ei toeta. Miks need kolm liitu on selliselt privilegeeritud? Ehk oskab keegi parlamendiliikmetest mulle selle vastuse anda. Mina seda vastust ei tea. Minu meelest tuleks neid kõiki käsitleda võrdselt, nad on meie tootjad, põllumehed. Eelistada ühte teisele ei ole minu meelest aus ega adekvaatne. Vaatame pildile otsa ja ärme mängime siin mingi 50 000 euro ümber, mis on siiani alles, seda pole kellelegi ringi jagatud. Ja vastandada nüüd siis talumehi ülejäänud maaelule ja põllumajandusele! Ma soovin lihtsalt konstruktiivset arutelu. Ma olen ka tükk aega poliitikas olnud ja mind pani lausa imestama, et võideldakse selle raha eest, millele kõik liidud olid vastu ja mis ministri suunisega suunati sellesse valdkonda, mida ülejäänud liidud ei toetanud. See ongi poliitiline valik. Seda tulebki võtta nii, et see on poliitiline valik. Me taastasime eelmise seisu, aga samal ajal andsime põllumeestele sellel aastal raha juurde, põllumees saab 38,2 miljonit eurot ja 50 000 eurot on ka alles. Seda pole kellelegi teisele ümber suunatud, ka mitte ühelegi sõbrale. Aitäh ja konstruktiivseid arutelusid teile!

Aseesimees Enn Eesmaa

Ma lõpetan sellele arupärimisele vastamise, sest § 140, mille kohaselt arupärimistele vastamine toimub,  ütleb, et ministril on lõppsõna õigus.


4. 18:21 Arupärimine haldusterritoriaalse reformi tulemuste kohta Viljandimaal (nr 327)

Aseesimees Enn Eesmaa

Neljas päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Andres Herkeli, Monika Haukanõmme, Ain Lutsepa, Krista Aru, Külliki Kübarsepa, Andres Ammase, Artur Talviku ja Jüri Adamsi esitatud arupärimine haldusterritoriaalse reformi tulemuste kohta Viljandimaal (nr 327). Arupärijate nimel Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Austatud minister Korb! Ma pean ütlema, et see on suurel määral sellise koduloolise sisuga arupärimine. Meil ei ole väga suurt usku või meil puuduvad teadmised selle kohta, et lugupeetud minister oleks väga hea asjatundja Mulgimaa, Viljandimaa või muude Eesti maapiirkondade n-ö identiteedi ja kirikukihelkondade kujunemise ja kohanimede osas, selle osas, millised on olnud Eestimaa ajaloolised asustusüksused, kihelkonnad, paikkonnad ja nende kultuurilised identiteedid. Küll aga on meil tunne, et haldusreform lööb seda ajaloolist pärandit kohati päris valusalt, ebaõiglaselt ja rumalalt.
Millegipärast on läinud niiviisi, et riigihalduse ja regionaalpoliitikaga tegelevateks ministriteks on sattunud inimesed, kelle põhimure on arvutada inimpäid kokku 5000-ni ja sealt üle, aga mitte pöörata tähelepanu geograafilistele ja ajaloolistele küsimustele, mis lähevad inimestele nende identiteedi ja ajaloolise kuulumise koha pealt siiski sügavalt korda. Ministrid on igatahes võtnud aluseks niisuguse ideoloogia, et see arvuline kriteerium on tähtsam kui kultuuriline kriteerium. Aga eks kõige lihtsam ongi rumalaid otsuseid teha siis, kui asjast mitte midagi ei teata.
Selle arupärimise üks suund on neid probleeme vähemalt teadvustada, aimates, et minister tuleb meile ütlema, et need rongid on nüüd juba ammuilma ära läinud. Aga siiski-siiski. Siin on võib-olla kaks kõige laiemat küsimust. Üks on Mulgi valla loomine niisugusel moel, et seal on tegelikult ainult kaks ajaloolist Mulgimaa kihelkonda: Halliste ja Karksi. Suurem osa kultuuriloolisest Mulgimaast – Paistu, Tarvastu ja Helme – jääb sealt välja. Selle kohta muide kohanimenõukogu on öelnud niiviisi: "Hoiduda tuleks nimede tähenduse meelevaldsest moonutamisest, näiteks sellisest olukorrast, kus nime lähteks oleva piirkonna ja uue moodustuva valla piirid on eksitavalt erinevad (vald haarab ainult osa piirkonna territooriumist või, vastupidi, on piirkonnast märksa suurem)." See on üks Viljandimaa juhtum. On ka teine asi, mille kohta kohanimenõukogu on samuti oma arvamuse öelnud. Ta ei ole öelnud mitte just kategooriliselt ei, mis tuletab mulle natukene meelde üle-eelmist arupärimist, kus Eesti Panga president on ilmselt oma põhimõtete väljendamisel selleks liiga viisakas olnud, et tema hääl valitsuseni kostaks. Mulle tundub, et sama häda on ka kohanimenõukogul. Aga üks nõukogu üldisi soovitusi on, et eelistada tuleks ajaloolisi paikkondade nimesid ja kui võimalik, siis mitte kasutada uute haldusüksuste nimedena ilmakaareliste täienditega geograafilisi nimesid, nagu nüüd on see Põhja-Sakala. Mis selle Põhja-Sakala häda on? Eks häda on ikka seesama: selles hirmus, et 5000 elanikku kokku ei saada ja et keegi jääb kusagile üksi, on surutud kokku omavalitsused, mis ajalooliselt ei ole varem kokku kuulunud. Selles, kas neil tekib nüüd ühtne keskus ja kokkukuuluvustunne, ühtne identiteet, võib kahelda. Igal juhul on see probleem tõsine ja keeruline lahendada. 
Mida me selle arupärimisega teha ei taha? Me ei taha süüdistada omavalitsusi, kes on neid otsuseid teinud, sest nemad on olnud sundolukorras. Seda mustrit on jube palju, kus vallad tulevad kokku ja otsustavad kõigepealt välistada olemasolevate omavalitsuste nimed. Ja sellega on juba üks rumalus tehtud. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Arupärimise kaheksale küsimusele vastab riigihalduse minister Mihhail Korb. Palun!

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud arupärimise esitajad ja lugupeetud kohalviibijad! Mul on hea meel olla jälle teie ees haldusreformi teemadega. Tänan ka sissejuhatuse eest, mille lugupeetud arupärija tegi, õigemini arvamuste eest, mida ta siit puldist esitas! Kommenteerides tema seisukohti ütleksin, et jah, haldusreform kujunes selliseks, nagu ta on. See ei ole ühe või kahe inimese, ministri tehtud asi, see on kõigepealt siiski valitsuse ühine töö. Valitsusse kuulus enne ja kuulub ka praegu kolm erakonda – varem oli üks kombinatsioon, nüüd on teine – ja see, milliseks haldusreform kujuneb, on kõigi nende erakondade saavutatud kompromiss. Lõppude lõpuks sai haldusreform vastu võetud ja heaks kiidetud siin saalis, seega on see parlamentaarse enamuse otsus. Enamuse otsuse üle on aga väga raske vaielda, diskuteerida. Põhjuseid on mõnikord väga raske välja tuua.
Tõesti, Mulgimaa on väga armas ja väga tore koht, olen seal käinud nii oma ametiajal kui ka enne seda. Küsimused, mis seal on kerkinud, on väga emotsionaalsed, osa neist on ka nimedega seotud ja ma puutusin nendega kokku juba enne, kui teie oma arupärimise esitasite. Väga hea, et te oma arupärimises selle probleemi tõstatasite.
Aga asun nüüd küsimuste kallale, mida on kaheksa, päris palju. Esimene küsimus: "Viljandimaa põhjaosas moodustatakse Kõo valla, Suure-Jaani valla, Kõpu valla ja Võhma linna liitumisel Põhja-Sakala vald. Mille suhtes täpsemalt on see vald põhjas ning milliseid geograafilisi või haldusüksusi tuleb sel juhul käsitleda Lõuna-Sakalana?" Selgitan. See küsimus sisaldab teatud irooniat ja see on arusaadav, seda võib väljendada. Kui rääkida aga nime valimise protsessist, siis on selge, et nime valik oli üks kohustusi, mis valdadel ja linnadel haldusreformi käigus oli, läbirääkimiste käigus tuli mingis nimes kokku leppida. Väga tihti oli nimi kompromissi tulemus. Ja kes siis veel kui mitte kohalikud inimesed oskavad kõige paremini otsustada, missugune nimi tuleb vallale panna. Arutelu all oli kaks nime: Suure-Jaani vald ja Põhja-Sakala vald. Volikogud hääletasid mõlemat nime ja jäädi Põhja-Sakala nime juurde. Tõesti, nimekomisjon arutas seda ka oma istungitel ja andis soovituse kasutada Suure-Jaani nime. Nii nagu teile protokollidest teada on, ei andnud nimekomisjon eitavat hinnangut ka Põhja-Sakala nimele, st nende arvates võiks olla ka Põhja-Sakala vald. Otsuse kinnitas lõplikult Vabariigi Valitsus jaanuarikuus, nagu te teate, ja selle nimega see vald nüüd on.
Teine küsimus: "Miks loobuti Suure-Jaani nimest, mis oli kohanimenõukogu vallanimede rakkerühma esimene soovitus?" Ütlen veel kord, et kohanimenõukogu andis mitmeid soovitusi, ja kohaliku volikogu liikmed ise valisid, missugune nimi endale võtta. Komisjon valitud nimele vastu ei olnud ja nii sai see nimi kinnitatud.
Kolmas küsimus: "Millised ajaloolised ja muud sidemed (teedevõrk, töö- ja koolikohad) seovad praegust Kõpu valda ülejäänud Põhja-Sakala osadega, eriti Suure-Jaaniga?" Ütlen veel kord, et kogu haldusreformi loogika oli üles ehitatud sellele, et vallad pidid ise omavahel ühinemises kokku leppima. Kriteerium oli paika pandud, 5000 inimest – selle kriteeriumi pidid vallad täitma. Vallad tegid tavaliselt mitu ettepanekut eri suundades, kellega ja mis suunas ühineda või liituda. Nad alustasid läbirääkimisi ja mõnikord need nurjusid, mõnikord õnnestusid. Kõpu vald leidis ilmselt palju ühist Võhma linnaga, Kõo vallaga ja Suure-Jaani vallaga. Nad otsustasid, et nemad soovivad üheskoos oma asju ajada ja integreeruda nende infrastruktuuriga, nii nagu te ütlesite, teedevõrgu ja koolivõrguga. Nii et sellise otsuse volikogu langetas.
Neljas küsimus: "Milliste tunnuste alusel kuulub Kõpu Põhja-Sakalasse, aga Kolga-Jaani sinna ei kuulu?" Kolga-Jaani tegi aprillis 2016 Suure-Jaani vallale ettepaneku alustada ühinemisläbirääkimisi, aga volikogu otsustas lõpuks ettepanekust keelduda ning alustada läbirääkimisi Viljandi ja Tarvastu vallaga, kellega nad hiljem sõlmisid ka ühinemiskokkuleppe.
Edasi läheks Mulgimaa poole. Viies küsimus: "Kuidas põhjendate Mulgi valla loomist alal, kuhu suurem osa kultuuriloolisest Mulgimaast ei mahu? Kuidas lahendatakse sellest mittekattuvusest tulenevad probleemid?" Jah, kujunenud olukord ja uue valla nimi tekitas teatud poleemikat. Kohanimenõukogu tegi ettepaneku Mulgi valla nime mitte kasutada. Moodustatava valla nimeks ei saa aga mitte Mulgimaa vald, sest Mulgimaaks peetakse suuremat territooriumi, vaid Mulgi vald. Seetõttu otsustati, et kuna kahe kihelkonna piirides ühinevad Halliste ja Karksi on mingil määral selle piirkonnaga ikka seotud, siis võiks nimi olla Mulgi vald, kuigi Mulgimaa territoorium on tõesti selgelt suurem kui kolme ühinenud valla, Abja valla, Halliste valla, Karksi valla ning Mõisaküla linna territoorium. Kui mingi vald, mis asub väljaspool Mulgimaa territooriumi, oleks soovinud endale Mulgi valla nime, siis oleks see olnud imelik. Kuna seda nime soovis aga vald, mis asub Mulgimaa territooriumil, siis leiti, et Mulgi nimi on asjakohane ja mõistlik.
Kuues küsimus: "Abja, Halliste ja Karksi vald ning Mõisaküla linn ei leppinud ühinemisel kokku, kus hakkab asuma Mulgi valla keskus. Milliseid praktilisi probleeme selle kokkuleppe puudumine tekitab?" Tõesti, läbirääkimistel need neli kohalikku omavalitsust keskust kokku ei leppinud, sest on kaks konkureerivat kohta, kus keskus võiks olla. See on niisugune väike murekoht, aga samas ei ole keskuse kokkuleppimine või määramine seaduse järgi ühinemiskokkuleppe puhul kohustuslik. Neli kohalikku omavalitsust leppisid kokku, et uus volikogu otsustab, kus keskus asuma hakkab. Mis puudutab praktilisi probleeme, siis esialgu on neid päris raske ette näha, sest lepiti kokku, et kodanikke teenindatakse kõikides piirkondades, see ei vähene kuskil. Võib eeldada, et suurt probleemi sellega ei teki. Hilisem volikogu otsustab, kus keskus asub.
Läheme edasi. Seitsmes küsimus: "Milliste põhjendustega kinnitas Vabariigi Valitsus Mulgi valla nime, ehkki kohanimenõukogu ei pidanud seda nime sobivaks?" Ma natuke juba peatusin valla nimel, aga võin need põhjused veel kord üle käia. Omavalitsused on seisukohal, et Mulgi valla nimelise omavalitsuse teke sobib ühinevatele Abja, Halliste ja Karksi vallale ning Mõisaküla linnale. Haldusreformi käigus üritati lähtuda kõigepealt kohalike omavalitsuste soovist ja identiteedist. Nimi on paikkonnas tuntud ja levinud ning kultuurilooliselt tähtis. Kuna loodav omavalitsus ei hakka hõlmama kogu Mulgimaad, siis soovivad omavalitsused valla nimeks Mulgi valda, mitte Mulgimaa valda, mis oleks eksitav. Omavalitsused ei soovi kohanimele hargtäiendit, nagu Lääne-Mulgi või Abja-Mulgi või Halliste-Karksi. Mulgi nimi ei sisalda erinevalt  Lääne-Mulgi variandist ka täpitähti ning see teeb lihtsamaks suhtluse välisriikidega ja internetis töötamise. Mulgi valla nimena on lühike, suupärane ja meeldejääv. Ühinevate omavalitsuste vahel valitseb valla nime küsimuses üksmeel. Need olidki neli põhilist põhjust, miks otsustati Mulgi valla kasuks.
Kaheksas küsimus: "Miks jääb Helme kihelkond, mis on Mulgimaa osa, Valga maakonda? Kuna Helme kihelkonna piires ühinev omavalitsus saab nimeks Tõrva, siis palume selgitada, mis olid Helme põlisnime tagaplaanile lükkamise põhjused ja põhjendused?" Valgamaal asuvad Helme, Hummuli ja Põdrala vald ning Tõrva linn otsustasid 21. juunil 2016 ühineda Tõrva vallaks. Nime kohta tehti rahvaküsitlus ja elanikel oli valida kahe nime vahel: Helme vald ja Tõrva vald. Elanike küsitlusel kogus enam hääli Helme vald. Volikogud olid ette kokku leppinud, et elanike arvamus nimeküsimuses on volikogudele siduv, kui küsitluses osaleb vähemalt 50% hääleõiguslikest vallakodanikest. Tegelik osalus jäi aga tunduvalt väiksemaks. Volinike seas korraldatud salajasel nimehääletusel pooldati Tõrva nime, mida toetas kindlalt kolm volikogu neljast. Volikogude hääletuse tulemus oli lõplik ning uue omavalitsuse nimeks lepiti kokku Tõrva vald. Kuna Tõrva linn on uue omavalitsuse keskus, siis saab nimevalikut pidada põhjendatuks ning valitsusel ei olnud põhjust omavalitsuse nime ebasobivaks pidada.
Need olid need kaheksa küsimust, mahtusin aja sisse. Edasi võime jätkata viljakat diskussiooni.

Aseesimees Enn Eesmaa

Esimese küsimuse ministrile esitab Andres Herkel.

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Ma palun vabandust, kui ma jätkan pisut iroonilises võtmes. Minu meelest teie mõttekäik selle kohta, kuidas Mulgi vald erineb oma nimetuselt Mulgimaa vallast, vääriks üht följetoni või mingisugust pseudodissertatsiooni. Äkki te käsitlete veel põhjalikumalt, mis see erinevus on. Mul tuleb kõigepealt ette, et see on umbes sama nagu Harju ja Harjumaa eristamine. Mulgi ei ole mingi geograafiline punkt erinevalt näiteks Võrust ja Võrumaast, kus see erinevus on selge. Äkki te laiendate teemat sellele, kui tõsiselt Vabariigi Valitsus üldse võttis kohanimenõukogu seisukohti. Kas aruteludel kujunesid välja ka mingid eestkõnelejad, ütleme, olid haritumad kabinetiliikmed, kes kohanimenõukogu seisukohti toetasid, ja need, kes selle koha pealt vaikisid ja kellel seisukoht puudus?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Aitäh, hea küsija! Teie küsimus on väga hea selles osas, et nii nagu te tõite välja Võru ja Võrumaa erinevuse, siis kindlasti on olemas ka Mulgi ja Mulgimaa erinevus. Mina ütlen ausalt, et Mulgi ja Mulgimaa vahel on halduslikke paralleele väga raske välja tuua. On tõesti Mulgimaa, mis hõlmab teatud territooriumi. Mis puutub foneetilisse erinevusse, siis mina ei oska seda välja tuua, sest ma ei ole filoloog, aga kui tutvuda kohanimenõukogu materjalidega, siis selline vahe on väga oluline ja põhimõtteline. Selline eristamine tehti ka näiteks Hiiumaa puhul, kus on Hiiu vald ja Hiiumaa vald. Kui Hiiu vallale sooviti anda Hiiumaa valla nimi, siis kohanimenõukogu ei olnud selle käsitlusega nõus, aga Hiiu vallaga oli nõus. Selles nõukogus on kindlasti väga palju pädevaid inimesi, kes suudavad selle erinevuse välja tuua. Aga just nende materjalidega tutvudes mulle tundus, et see erinevus on väga oluline.
Mis puudutab valitsuse otsust nimede osas, siis nii nagu teile teada on, pidi Vabariigi Valitsus seitsmes kohas arutama nimeküsimust just tulenevalt kohanimenõukogu arvamusest pakutud varianti mitte toetada. Viiel korral kuulas Vabariigi Valitsus kohanimenõukogu arvamuse ära ja tegi otsuse just komisjoni arvamuse järgi. Hiiumaa ja Mulgimaa puhul tehti teistsugune otsus, kõikides teistes olukordades oli komisjoni otsus domineeriv.

Aseesimees Enn Eesmaa

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Kuulan teid ja imestan. Mulgimaal, Viljandimaal on  haldusreformi läbi viies kohalike soovi, arvamust, seisukohta väga täpselt arvesse võetud. Millest siis tuleb see, et Alutaguse suurvallas valitsus kohalike elanike soovi ei arvesta? Miks te kahte piirkonda niimoodi väga erinevalt suhtute? Ja teiselt poolt, kas te olete kuulnud, et proua Anu Raud, üks suurepäraseid meie esivanemate kunsti, eesti rahvakunsti tundjaid, on öelnud, et pärast haldusreformi on Viljandimaa nagu kartulipõld, kust metssead on üle käinud? Miks me nii teeme?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Aitäh! Mis puudutab seda viimast väljaütlemist, siis mina ei ole seda kuulnud. Ütlen ausalt, et sellist asja on ebameeldiv kuulata. Aga ma arvan, nii nagu ma vihjasin enne parlamentaarsele enamusele, et kahjuks ei saa siin enam mitte midagi teha, otsused on langetatud. Ma arvan, et meie kõigi ülesanne on täita haldusreform sisuga, anda asjadele rohkem jumet ja teha nii, et aastate pärast ei oleks meil piinlik ja me ei peaks muretsema selle asja pärast, mis me oleme koos ära teinud.
Mis puudutab erinevust nende kahe piirkonna vahel, mis te välja tõite, siis põhimõtteline erinevus tuleneb seadusest ja seisneb selles, et kõik Viljandi vallad on täitnud seadusega ettenähtud 5000 elaniku kriteeriumi ja ühinesid seda suurust arvestades. Mõni vald otsustas isegi viimasel hetkel ühineda, ootas viimase hetkeni, aga siis tegi volikogu ikkagi positiivse otsuse. Viljandi maakond ja Lääne maakond on need kaks maakonda, kus kõik ühinemised toimusid täpselt seaduse järgi. Viljandimaa omavalitsuste juhid olid seaduskuulekad ja tegid täpselt nii, nagu seadus ette kirjutab, mida ei saa öelda Alutaguse kohalike omavalitsuste kohta.

Aseesimees Enn Eesmaa

Helmut Hallemaa, palun!

Helmut Hallemaa

Hea eesistuja! Hea minister! Ma jätkan sealt, kus sa lõpetasid. Olles ise Viljandimaalt pärit, mina ausalt öeldes ei uskunud, et seal jõutakse haldusreformi käigus vabatahtliku liitumiseni. Kired olid suured, aga tegelikult jõuti päris mõistlike lahendusteni. Kas need piirid on nüüd õiged, selle üle võib tõesti arutada ja kindlasti ei ole piirid lõplikud, selles osas võivad tulla veel suured muutused. Ma küsin aga kahte asja. Siin räägiti Põhja-Sakalast. Meil on Sakala kõrgustik ja seetõttu on Sakala igati mõistlik nimi, eks siis ülejäänud osa jääbki Kesk- või Lõuna-Sakalaks. Teiseks, mis puudutab Mulgimaad, siis Mulgimaa rikuti ära tegelikult aastal 2013 ja täiesti vabatahtlikult. Ka mainitud Anu Raua koduterritoorium viidi tol hetkel Viljandi valla koosseisu, mis võib-olla ei olnud mõistlik. Aga ma küsin niimoodi. Mina ei ole väga kuulnud, et teised piirkonnad nii Mulgimaa kui ka Sakala osas oleksid kritiseerinud Põhja-Sakala ja Mulgi valla valikut. Kas sinuni on selle kohta midagi jõudnud?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Aitäh, hea küsija! Kui te peate silmas nime küsimust, siis sellist informatsiooni ei ole minuni jõudnud. Tundub, et naabrid on sellega rahul, nad ei ole selles osas mingit protesti esitanud. Olukord oli erinev näiteks Lahemaa nime puhul, kus Kuusalu vald esitas oma arvamuse ja väljendas pahameelt, et üks vald soovib endale Lahemaa valla nime saada. Seda arvamust võeti ka kuulda. Kummagi eelnimetatud valla puhul pole aga keegi negatiivset arvamust väljendanud.

Aseesimees Enn Eesmaa

Monika Haukanõmm, palun!

Monika Haukanõmm

Tänan, härra juhataja! Hea minister! Mulgi valla moodustasid kolm valda ja üks linn. Kahetsusväärselt ei suutnud nad mitte kuidagi kokku leppida, kus siis vallakeskus ikkagi asuma hakkab. Te vastasite, et ühinemislepingus ei peagi seda kokku leppima, et seda võib teha kunagi tulevikus. Valitsus otsustab nii jõuliselt nimede üle, aga sellistes sisulistes küsimustes jäetakse nagu otsused tegemata. Kas te olete tundnud huvi, mis põhjusel ei suudetud vallakeskuse asukohas kokku leppida? Miks seda ei suudetud teha? Teiseks, kust võtab valitsus selle optimismi, et järsku mingil hetkel see sõbralik kokkulepe tuleb. Äkki ei tulegi, mis siis saab?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Aitäh küsimuse eest! Ma saan aru, et peamiseks põhjuseks oli olukord, kus kaks keskust – kui ma õigesti mäletan, siis Abja ja Karksi – konkureerisid omavahel ja mõlemad avaldasid soovi saada uue valla keskuseks. Üks neist on juba aastaid olnud tugev keskus, teine on arenev keskus. Ma arvan, et optimism tuleneb sellest, et uus, valitav volikogu esindab juba kogu valda tervikuna. Praegu istuvad ühe laua taga kaks seltskonda või, ütleme, neli seltskonda, kellest igaüks kaitseb oma positsiooni ja kõigil on võib-olla väga raske järele anda. Tulevikus on see üks kohalik omavalitsus, kus ühtsetes piirides on valitud ühtne jõud, kes on selgelt poliitiliselt määratletud, sest erakonnad ja valimisliidud esindavad kogu seda piirkonda, jaotus toimub teiste põhimõtete järgi. Uus valitsus teeb kindlasti õige otsuse ja kohalikud elanikud saavad tulevikus selle küsimusega kahtlemata ise väga ilusti hakkama.

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Külliki Kübarsepp!

Külliki Kübarsepp

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Kus see uus valitsus on? Praegune valitsus on päris pikalt olnud ametis, kas te ootate juba uut valitsust? Haldusreformi piiride muutmise osas olete nii peaminister kui ka teie vihjanud, et ootame 1. jaanuari ära, siis haldusreformi seaduse kehtivus lõpeb ja omavalitsused võivad teha, mida tahavad – jäävad kokku, lähevad laiali, moodustavad veel midagi, keegi liitub juurde. Kas nimeküsimuses te ootate ka, et tuleb uus valitsus, kes hakkab neid nimeküsimusi lahendama? Tõenäoliselt identiteet kõige primaarsemal moel väljendubki omavalitsuse uues nimes.

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Aitäh! Tänan teid küsimuse eest! Kui ma rääkisin valitsusest, siis ma pidasin silmas kohalikku omavalitsust, seal on ka valitsused, kellel on täielik voli ja õigus otsustada vastavalt rahva tahtele, mis väljendub volikogu valimistel. Mis puudutab nimeküsimust, siis kohalikul omavalitsusel on õigus otsustada oma nime üle põhimõtteliselt suvalisel hetkel. Selleks on teatud protseduur, mis tuleb läbida, volikogu peab ettepaneku vastu võtma, kohanimenõukogu peab selle heaks kiitma ja valitsus kinnitab siis selle. Seda võib teha ka peale haldusreformi lõppu, kui uus volikogu ei ole vana nimega nõus ja soovib seda muuta, siis läbib ta kõik need protseduurid, see on võimalik. Tulenevalt kohaliku omavalitsuse autonoomiast võib kohalik omavalitsus identiteedi küsimuse asju täiesti oma äranägemise järgi otsustada.

Aseesimees Enn Eesmaa

Austatud minister, teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Härra juhataja! Austatud minister! Riigikogu liikmed! Ma arendaksin natuke edasi seda Anu Raua kujundit segipaisatud kartulipõllust, kust metssead või metslased, ma ei saanud aru, on üle käinud. Ei ole päris niimoodi, et seda olukorda, mis seal on tekkinud, ei oleks kritiseeritud. Ka see kujund iseenesest on kriitika ja päris kindlasti on kritiseerinud Viljandimaa omavalitsustega toimunut näiteks Viljandi Muuseumi direktor härra Jaak Pihlak. Ta on teinud seda väga mitmes artiklis ja väga kirglikult ning tegelikult tõestanud ära, et pärandiga siin väga arvestatud ei ole. Tekib neli omavalitsust: kaks on need, mille nimed on selles arupärimises kriitikat pälvinud – Mulgi ja Põhja-Sakala –, ning siis on Viljandi linn ja Viljandi vald. Mul jäi arupärimist tutvustades võib-olla natukene poolikuks see mõttekäik, et tegelikult ei tahakski selles lõpptulemuses väga süüdistada ühinevaid omavalitsusi. Nemad on mänginud eri valitsuste poolt etteantud mängureeglite piirides oma parema äranägemise järgi. On tekkinud olukordi, kus on vaja rääkida läbi ühe, teise, kolmanda, tegelikult väga mitme aspekti üle, ja võib-olla selliste kõneluste puhul seestpoolt vaadates üks tüütumaid asju ongi nimeküsimus. Väga kergekäeliselt on kõigepealt tehtud need otsused, et ühegi ühineva omavalitsuse nimi ei sobi. Võib-olla ei sobi ka, sellepärast et see geograafiline kooslus, mis tekib, ei ole enam päris adekvaatne selle nimega. Kõik need olukorrad on tekkinud aga selle ühinemise loogika tagajärjel, et 5000 elaniku kriteeriumi täitmist on nõutud ka seal, kus selle täitmiseks on vähe eeldusi, kus olnuks mõistlik teha erandeid. Rääkida siin omavalitsuste vabast tahtest on minu meelest kohatu, sest mängureeglid on ikkagi valitsus ette andnud.
Meil oli siin üks poolteist nädalat tagasi valimisliitude konverents, kus Võru kauaaegne omavalitsustegelane Tõnu Jõgi – praegu on ta vist volikogu aseesimees – väljendus umbes niiviisi, et meil on mindud haldusreformiga sellist kummalist teed, kus ühtpidi ei ole võetud seda mudelit, et teeme maakonnad tervikuna üheks omavalitsuseks, ja teistpidi ei ole hoitud ka sellist kihelkondlikku või väiksemate üksuste mudelit. On tekkinud mingisugune vahepealne variant, kohati selline väikest viisi monstrum, mille häda on selles, et ta ühendab tegelikult mõlema võimaliku mudeli ehk siis väiksemate omavalitsuste ja suuremate, maakonnasuuruste omavalitsuste kõige halvemad omadused. Ja sealt need hädad peale hakkavadki. Ma olen kuulnud päris palju ka neid mõttekäike, et ega see asi niimoodi ei jää, et võib-olla järgmine samm on tõepoolest see, et Viljandimaa maakonnana hakkab moodustama omavalitsust ja kohtadel tekivad mingid teenuspunktid, osavallad või mis iganes. Igal juhul on näha, et vigade paranduse järele see haldusreform tervikuna janunema hakkab. Siin ei ole valitud järjekindlat teed. Üks kurbadest möödalaskmistest on see, et just nagu kohaliku otsustuse, "demokraatliku otsustusmehhanismi" objektiks on tehtud kohtadele nime panemine, mis ei ole minu meelest väga mõistlik. Eestimaa on ajalooliselt olnud kohanimedega kaetud, kohanimedel on olnud selge struktuur, nad on vastanud geograafilistele paikadele. Tekitada nüüd olukord, kus tuleb hakata ristima selliseid paiku, mida niisuguse tervikuna ei ole ajalooliselt varem olnud – no kuulge, siis läheb nii nagu Kiire ristsetel, et tulevad need Bruno-Benno-Bernhardid ja Kolumbus-Chrisostomused! Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Helmut Hallemaa, palun!

Helmut Hallemaa

Hea eesistuja! Head kolleegid! Tegelikult on siit väga hea edasi minna. Nii nagu ka siin saalis mitmed inimesed ütlesid, on see esimene etapp, haldusterritoriaalne reform, haldusreformini me hakkame jõudma alles järgmiste suurte otsustega. Jah, nimed ja piirid on olulised, aga ma jään selle juurde, mida ma olen siin juba mitu korda öelnud, eriti Viljandimaa näitel, et ükski nimi ei riku meest, rääkimata siis omavalitsustest. Ka Viljandimaal on olnud ju väga erinevad nimed: Sakalamaa, Viljandimaa, Suur-Viljandimaa, kuhu kuuluvad Põltsamaa, Tõrva – mõlemast piirkonnast on ka täna siin juttu olnud –, ja on veel teisigi. Kui rääkida Põhja-Sakalast, siis tõesti, see ei ole Põhja-Sakala kõrgustik, see on osa kõrgustikust. Aga nii nagu Viljandimaad on nimetatud Sakalamaaks, on Viljandimaad peetud ka terveks Mulgimaaks. Viljandi linn on üldtuntud väga paljudes kohtades väljaspool Viljandimaad, Viljandit ongi peetud selle Mulgimaa pealinnaks, mida ta ju tegelikult ei ole. Aga need on sellised märgilised asjad. Mul on küll hea meel, et see Mulgi nimi säilis. Seepärast ma küsisin ka ministri käest, kas keegi on pahandanud selle üle, sest mina küll ei ole seda kuulnud. Isegi Tõrval, kes tahtis Mulgi nime võtta, on selle üle ainult hea meel, et Mulgi nimi säilis. Ja miks ei võiks haldusreformi edasises arengus võtta selle suuna, et vähemalt ülejäänud osa Mulgimaast, mis ei liitunud Viljandi vallaga, võibki ükskord moodustada suurema Mulgimaa või Mulgi valla? Tegelikult rikuti 2013. aastal ilma igasuguse sunnita väljaspoolt Mulgimaa piirid ära, kui Viljandi vallaga liitus Paistu ja osa toonasest Pärsti vallast, kus on ka Anu Raua kodu. See ei olnud eriti hea mõte. Teades neid inimesi ja edasist arengut, oli tollal see mõte, et me liidame sinna kindlasti ja kiiresti ka Viljandi linna. Sellele olin mina linnainimesena isiklikult vastu ja minu arvates on hea, et linnaline asula seal säilis.
Mis puutub maakonna piiridesse, siis riigireformi komisjonis, kus me Küllikiga kõrvuti istume, ütles Jüri Raidla, et omal ajal tehti ehk viga – ta ei öelnud küll päris kindlalt, et tehti viga –, kui põhiseadusse kirjutati sisse vald ja linn, kuid ei kirjutatud maakonda. Ma ise olen seni olnud selle maakondlikkuse vastu, sest kui me toome senistes piirides valla, mis praegustes Eesti oludes on olnud ikka väga nõrk haldusüksus, ei raha ega funktsioone, maakonna tasandile, siis me oleks väga oluliselt nõrgestanud just kohalikku poolt. Nii et selline on see areng olnud.
Mis puutub Kõpusse, siis Kõput seob Suure-Jaaniga tegelikult üks väga oluline asi – see on selle piirkonna üks pärle ehk Soomaa rahvuspark. See on neil ühine. Kõpu on nii väike, samas väga hästi säilinud keskus, kirik ja kõik muu töötab. Ega neil ju Viljandi vallas parem poleks. Nad on ikkagi ääremaa, nad on ikkagi suure üksuse sees ja võib-olla Suure-Jaanis on selles mõttes isegi parem, et Suure-Jaani on väiksem omavalitsus, ja neile on antud selle ühinemislepinguga vähemalt neljaks aastaks suhteline iseseisvus. Nii et kõik need asjad on suhtelised ja nimed on kindlasti sellised asjad, mille üle võib diskuteerida. Ja olgu veel mainitud Jaak Pihlaku, Viljandi Muuseumi direktori arvamused. Üks tema Sakala veergudel välja öeldud idee, et paneme nimeks Halliste-Karksi vald, ei leidnud mitte ühtegi toetajat. Peame arvestama ka seda, et Jaak, minu hea kolleeg Viljandi Vallavolikogus, on ise poliitik. Nii et tema arvamused on sageli poliitikaga vürtsitatud ajaloolised asjad või vastupidi. Eks meil kõigil on sellised asjad ja sellised seosed.
Nii et haldusterritoriaalne reform läheb omasoodu lõpuni. Ma kordan ikkagi veel: on ülimalt oluline, et me need järgmised sammud ehk rahastuse funktsioonid kiiresti ära otsustame. Siis oleksid need omavalitsused, mis tekivad, tugevad ja jõulised ning saaksid midagi konkreetselt ära teha. Kindlasti võidakse jõuda ka piiride juurde tagasi, seda on alati jõutud. Ega haldusreform ei ole kunagi lõppenud, piire on liigutatud ühte- ja teistpidi, nii et ilmselt need liikumised jäävad kestma läbi sajandite. Aitäh!

Aseesimees Taavi Rõivas

Kas minister soovib veel kord kõnetooli tulla? Ei soovi. Sel juhul lõpetan neljanda arupärimise käsitlemise.


5. 19:03 Arupärimine haldusreformi hädade kohta Tartumaal Peipsi veerel (nr 328)

Aseesimees Taavi Rõivas

Järgmine, viies päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Andres Herkeli, Krista Aru, Ain Lutsepa, Külliki Kübarsepa, Jüri Adamsi, Artur Talviku, Monika Haukanõmme ja Andres Ammase 8. märtsil 2017. aastal esitatud arupärimine haldusreformi hädade kohta Tartumaal Peipsi veerel. Arupärimise number on 328. Arupärijate nimel palun kõnetooli Külliki Kübarsepa!

Külliki Kübarsepp

Hea aseesimees! Head kolleegid! Hea minister! Esitasime tõesti arupärimise Tartumaa Peipsi veere olukorra kohta. Olukord on seal järgmine. Vara, Peipsiääre ja Alatskivi vald leppisid eelmise aasta novembriks kokku, et nemad liituvad vabatahtlikult. Nende mure oli aga see, et nad ei saanud kuidagi 5000 elanikku kokku. Nad ei heitnud siiski meelt ja esitasid ikkagi oma ettepaneku Vabariigi Valitsusele.
Vabariigi Valitsus tegi aga sellise otsuse, et need omavalitsused, kes on valmis vabatahtlikult liituma, tuleks ikkagi sundliita Kallaste linna ja Jõgeva maakonna Pala vallaga. Lisaks on kavas Tartu vallaga sundliita Tabivere vald. Probleem on selles, et Tabivere valla ja Kallaste linna majanduslik olukord on nii täbar, et mitte keegi nendega liituda ei taha. Kõik teavad, et siis tuleb ise nende omavalitsuste finantsbaasiga edasi tegelda, aga selleks motivatsiooni, valmisolekut tõenäoliselt ei ole. Nende mõistes on karistusmeede veel see, et kuigi ollakse valmis vabatahtlikult liituma, jäävad nad ühinemistoetusest ilma.
Eelmise aasta novembris tegid Vara valla külad – Alajõe, Kauda, Keressaare, Kusma, Kuusiku, Matjama, Mustametsa, Papiaru, Pilpaküla, Selgise, Sookalduse, Särgla, Undi, Vara, Välgi, Ätte, Meoma ja Koosa –   vallavalitsusele ettepaneku, et nemad võiksid liituda hoopis Tartu vallaga, kuna nende loomulik toimetamispiirkond jääb rohkem Tartu suunda. Ülejäänud võiksid siis minna Peipsiääre ja Alatskivi omavalitsuse suunas. Vara Vallavolikogu võttis seisukoha, et nad toetavad külade ettepanekut, ja esitas selle ettepaneku Tartu vallale. Kuid lugedes Tartu Vallavolikogu protokolli k.a jaanuari lõpust, selgub, et kahjuks ei ole nad ühtegi otsust langetanud, vallavolikogu esimees on lihtsalt ära märkinud, et selline ettepanek on tehtud. Tema arvates ei tuleks mingit seisukohta formuleerida ja volikogu jäigi selle teadmisega. See on kindlasti asi, mida me käesoleva arupärimise käigus ministrilt veel lisaks uurime.
Ministrile esitatud küsimused puudutavad peamiselt just seda olukorda, mis on kujunenud valitsuse pakutud sundühendamisettepaneku tõttu. Mida peaks ühinenud omavalitsus Kallaste linna võlakoormaga peale hakkama? Milline on tegelik olukord? Kuidas on ajaloolis-kultuuriliste kihelkonnapiiride temaatika taas kõrvale jäetud ja mis on võimalik vastus küladele? Nii et ootame rõõmuga, hea minister. Aitäh!

Aseesimees Taavi Rõivas

Arupärimisele vastab riigihalduse minister Mihhail Korb. Palun!

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Hea meel on vastata teie arupärimisele. Küsimused on tõesti väga olulised ja vajavad veel käsitlemist. Väga hea, et siin saalis saab neid arutada.
Mis puudutab Kallaste linna olukorda, siis pilt on tõesti natukene kurb ja nukker. Kindlasti ei ole selles süüdi need inimesed, kes seal praegu võimul on. Selles linnas on aastaid võimu kuritarvitatud ja ma ei tea, mis põhjusel ei ole kedagi vastutusele võetud. Kui ma olen praeguste juhtidega kohtunud, siis nad oskavad aru anda ainult linnale tekitatud võlgade kohta, aga keegi ei oska tuvastada, mis nende rahadega on seal tehtud, peale vist ühe katlamaja, kuhu on investeeritud. Üldiselt on pilt väga nukker ja trööstitu.
Kui konkreetsetest arvudest rääkida, siis Kallaste võlakohustuste kogusumma 2016. aasta lõpu seisuga oli 532 000 eurot, mis teeb netovõlakoormuseks 55%. 2017. aasta kahe kuu seisuga on linna netovõlakoormus koos arvelduskrediidiga umbes 64%. See on natuke kõrgem kui võlakoormuse piir 60%, aga põhimõtteliselt mahub nendesse piiridesse, mis on ette nähtud.
Palun vabandust, ma unustasin küsimuse ette lugeda! Alles praegu sain aru. "Kui suured on Kallaste võlad ning millised on lahendused? Kuna ühinemisel tuleb võlga jagada ja see on ebaõiglane, siis millise info ja toe Te ministrina annate Kallastega ühinevatele omavalitsustele?" See on väga huvitav küsimus. Mina võtsin välja ka summa, mille Kallaste linn ühinemise korral saaks. Ja nagu spetsialistid ütlevad, oleks finantseerimine ühinemise puhul 276 530 eurot. See tähendab, et juhul kui kolm ülejäänud kohalikku omavalitsust, kes omavahel ühinesid Peipsiääre vallaks, oleks kohe Kallaste linna kampa võtnud, siis oleks võlakoormus võinud väheneda peaaegu kaks korda, isegi natuke rohkem kui kaks korda. Kallaste linn tegi ühinemisettepaneku kõigile kolmele omavalitsusele õigel ajal, aga paraku ei võtnud Alatskivi, Peipsiääre ja Vara vald ettepanekut kuulda, kuigi teadsid, et territoriaalse jaotuse tõttu ei ole Kallaste linnal võimalik kellegi muuga peale Alatskivi ühineda, sest Kallaste linna ümbritseb Alatskivi territoorium. Nad läksid seda teed, et valitsus ise ühendab Kallaste linna nende kolme vallaga. Meie vastus on väga lihtne: oleks ühinemine toimunud vabatahtlikus etapis, oleks vähemalt pool võlga kustutatud. Kui rääkida üldisest võlakoormusest, siis Eestis on päris palju kohalikke omavalitsusi, kelle võlakoormus on 60% kanti. Iseenesest ei ole omavalitsuste võlakoormus 60% midagi enneolematut ega erakordset, aga ma arvan, et see on väga õige küsimus selle võlakoormuse ja tehtud asjade proportsiooni kontekstis. Tõesti, Kallaste linnas jääb see tehtud asjade osa selgelt väga väikseks. Sealt tekibki see emotsioon, et võimu on vist natuke kuritarvitatud.
Teine küsimus: "Kuidas määratlete poliitilist vastutust Kallastel pikka aega kestnud vastutustundetu linnajuhtimise pärast?" Kõik juhid on Kallaste linnas valitud demokraatlikul teel, linnakodanikud on neid valinud. Kas inimesed suudeti segadusse viia ilusate juttudega või on põhjuseks üldine apaatsus? Mis on täpne põhjus, seda ma öelda ei oska, aga need inimesed, kes on pikka aega Kallaste linna juhtinud, on selgelt selles süüdi, et linna võlakoormus on suur, aga asju on tehtud minimaalselt.
Kolmas küsimus: "Milliseid jätkusuutlikke lahendusi Te Kallaste puhul näete?" Haldusreformi eesmärk on üks ja selge: muuta kohalikud omavalitsused tugevamaks, tõsta nende kompetentsust, suurendada otsustusvõimekust. Loodame, et need eesmärgid saavad ellu viidud ja täidetud. Kui moodustatakse uus suure võimekusega vald, siis kasvab selgelt juhtimisvõimekus ja selle kaudu paraneb ka pakutavate teenuste kvaliteet Kallaste linnas.
Neljas küsimus: "Kas Vara-Peipsiääre-Alatskivi-Pala-Kallaste probleemi lahendamisel on kaalutud ajaloolis-kultuurilistest kihelkonna piiridest lähtuvat lahendust, kus Kodavere kihelkonna ala moodustaks Kodavere valla ning Vara valla läänepoolne osa jääks Maarja-Magdaleena kihelkonna alana praegusesse Tartu valda?" Vabatahtlikus etapis ühinesid kolm valda: Alatskivi, Peipsiääre ja Vara vald. Vallad moodustasid ühe terviku, leppisid seaduse paragrahvide alusel kõikides asjades kokku – nimes, keskuses ja ühinevas territooriumis – ning esitasid Vabariigi Valitsusele ühinemise ettepaneku. Vabariigi Valitsus kinnitas kõiki protseduure järgides selle ettepaneku ja käsitleb sellest hetkest peale nende kolme valla territooriumi ühe tervikuna. Kõik ülejäänud muudatused võivad tulla ainult vallast või valla initsiatiivil. Kui rääkida siin mingitest muudatustest, siis need pidid tänaseks juba tehtud olema ja nende algatajateks oleksid pidanud olema samad vallad. Vallad seda soovi ei väljendanud, seega ei olnud ka valitsusel põhjust selles piirkonnas mingeid ümberkorraldusi teha.
Viies küsimus: "Kas ühinev Peipsiääre omavalitsus [...] võiks olla haldusreformi mõistes erand, kui osa Vara valla külasid otsustab liituda Tartu valla suunas ning ühinevas Peipsiääre [...] omavalitsuses jääb elanikke pisut alla 5000?" Kõik muudatused, mis on seotud külade üleminekuga ühest omavalitsusest teise, oleks pidanud volikogu kinnitama 15. aprilliks. Seda ei ole Vara valla puhul tehtud. Vara vald otsustas jääda tervikuks. Ma tean küll, et diskussioonid olid ja osa Vara valla külasid väljendas sellist soovi, aga seda muudatust ei toimunud. Ilmselt on seda küsitud ka varem, aga täna ei saa sellest enam rääkida, kuna aeg on ümber. Ma saan aru, et kõik viis küsimust said hetkel vastatud. Tänan teid!

Aseesimees Taavi Rõivas

Aitäh! Teile on ka täpsustavaid küsimusi. Palun, Külliki Kübarsepp!

Külliki Kübarsepp

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Ma küsin selle viimase küsimuse kohta. Te väitsite, et kuna Vara vald ei esitanud 15. aprilliks külade soovi maavanemale, siis seda ei saa menetleda. Aga vaadates dokumentatsiooni, on pigem on olnud nii, et Tartu vald ei ole vastanud Vara vallale. Õiguskantsler on põhjalikult läbi töötanud Puka valla kaasuse ja Sauga valla kaasuse ning tema tõi just välja seda, et kõiki neid külade ettepanekuid, mis on eelmise aasta jooksul esitatud, saab menetleda. Minu hinnangul on just Tartu vald rikkunud reegleid, sest nad ei ole kolme kuu jooksul konkreetselt ettepanekule vastanud. Kuidas saab siis ühetaoliselt öelda, et kriteerium ei ole täidetud? Esitan kohe ka teise küsimuse. Just täna suhtlesin Vara valla inimestega. Valitsuse ettepaneku kohta ei ole küsitlust välja kuulutatud. Mis saab, kui Vara vallas küsitlust ei tehtagi?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Tänan küsimuse eest! Vastan mõlemale küsimusele. Alustaks sellest, et kui külad soovivad ühest omavalitsusest teise omavalitsusse üle minna, siis peavad mõlemad omavalitsused nõus olema. Nii nagu Vara vald peab olema nõus sellega, et külad lähevad ära, peab ka Tartu vald olema nõus, et külad tulevad Tartu valda. Kui Tartu vald ei ole seda ettepanekut menetlenud, ei ole vastanud või ei ole mingil muul moel oma poolehoidu avaldanud, siis seda ei saa lugeda ka vaikimisi nõusolekuks. On olemas protseduur ja vald peab selgelt teada andma, et on nõus külasid vastu võtma. Kuna seda ei ole tehtud, siis võib protseduuri lugeda mitte lõpetatuks, see oleks pidanud olema tehtud 15. aprilliks.
Teisele küsimusele vastan nii, et valitsuse ettepaneku osas tuleb küsitlus läbi viia. Küsitluse viivad läbi kas kohalikud omavalitsused, või kui nad seda ei tee, siis teeb seda maavanem. Kui ma õigesti mäletan, siis  seaduse järgi peab seda tegema 15. juuniks või isegi 13. juuniks. Jah, 13. juuniks, kui mälu mind ei peta. Kui vallad seda ei tee, siis teeb seda maavanem.

Aseesimees Taavi Rõivas

Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister, mul on teile selline küsimus: kas te olete selle Kallaste probleemiga tegelnud ja sealsete juhtidega rääkinud ka n-ö parteilises liinis? Minu meelest on Keskerakonna toetajaskond seal päris suur olnud. Aga need inimesed on ka oma poliitilist kuuluvust vahetanud. Milline härra Nukka ja teiste poliitiline vastutus nüüd on? Kas Keskerakonnal on olnud ka oma osa selles, et asi on seal nii kurvaks läinud?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Tänan teid küsimuse eest! Kui Keskerakonnal ongi selle võimuga mingi seos, siis mulle see seos teada ei ole. Mina arvan, et Keskerakond ei ole selle tegevusega seotud ega kuidagi hõlmatud. Ajalugu annab igale tegevusele oma hinnangu. Mina oskan anda sellele, mis varem on toimunud, ainult negatiivse hinnangu, aga muuta ma kahjuks mitte midagi ei saa.

Aseesimees Taavi Rõivas

Igor Gräzin, palun!

Igor Gräzin

Ma ütleksin Andresele, et vastus sinu küsimusele on jah. Ma olen seal kandideerinud, taeva arm, kolm või neli korda ja tean täpselt, kes mul vastas on, kes on Kulkov ja kuidas see värk käis. Nii et jah, muidugi on see Keskerakonna ja IRL-i teema. Üprus oli IRL-is. Aga ma tahan öelda, et Kallaste praeguses olukorras on süüdi vabariigi valitsused alates Savisaarest ja lõpetades Ratasega. Palun ütle, kas oleks õiglane jagada see võlg, mis on Kallastes kokku kogunenud vabariigi valitsuste süül – me oleme Mihkel Oviiriga arutanud seda ka siin saalis –, ümberkaudsete valdade, Alatskivi ja teiste vahel, kes pole mitte milleski süüdi? Või on nüüd see kord, kus Vabariigi Valitsus kui niisugune või Eesti Vabariik kui niisugune peaks võtma vastutuse, sh rahalise?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Austatud küsija! Ma ei ole päri teie sildistamisega, nendel inimestel, keda te nimetasite, on väga vähe seost Keskerakonnaga. Seal tegutsesid inimesed, mitte erakonnad. Praegune linnapea, annan talle au, on raskes olukorras, aga ta püüab ja tegutseb. Peame temast lugu, las ta toimetab oma parimate soovide ja oskuste kohaselt. Mis puudutab konkreetselt teie küsimust, siis ma ütleksin veel kord, et see, mis on juhtunud, on ebaõiglane. Aga nii nagu ma juba ütlesin, oleks seda võlga võinud väga lihtsalt vähendada kaks korda. Oleks pidanud kutsuma ka Kallaste kohe läbirääkimiste laua taha, vabatahtlikult ühinema koos Kallastega ja siis oleks saanud pool võlga kustutatud. Kui nüüd võtab valitsus vastutuse, nagu te ütlesite, vastutuse kohaliku võimu kuritarvituse eest ja annab raha, mida siis ütlevad teised kohalike omavalitsuste juhid? Eestis on veel 212 kohalikku omavalitsust, kes küsivad siis, miks soodustatakse võimu kuritarvitamist ja riik maksab selle kinni, aga neile, kes ajavad oma asju ausalt ja korralikult, oma parimate oskuste kohaselt, ei maksta midagi. Ma arvan, et see oleks natuke ebaõiglane teiste suhtes. Aga loomulikult ma pean õigeks, et seda olukorda tuleb kuidagi leevendada. Kui tulevikus tekivad võimalused kas või mingite üksikute investeeringute näol, siis me kindlasti vaatame, et Kallaste linn saaks ka täiendavad ressursid selleks, et infrastruktuuri või oma objekte parandada. Euroopa Liidu meetmete rakendamisel kannatavad väga tihti kõige rohkem just sellised väikesed kohad nagu Kallaste linn, sest Euroopa Liidu rahastamismudel koos mõjukriteeriumiga on selgelt väikeste kohtade vastu, kus investeeringu mõju hõlmab väga väikest hulka inimesi. Ma arvan, et täiendava investeerimise võimaluste otsimise kaudu saab Kallaste linna aidata, ja ma arvan, et meie kõigi ühine ülesanne on seda teha.

Aseesimees Taavi Rõivas

Toomas Paur, palun!

Toomas Paur

Austatud juhataja! Hea minister! Seal Tartumaal peeti väga pikalt läbirääkimisi – Vara, Alatskivi ja Peipsiääre vald ja Kallaste. Siis oli ju teada, et Kallastel on võlg üleval. Pala vald Jõgevamaal ei ühinenud. Tema võttis ette kohtutee, mis tal ebaõnnestus. Ja millegipärast on nüüd keegi jooksnud selle ühtsuse pikali. Kas te oskate öelda, kelle poolt see algatus tuli?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Ühtsuse?

Toomas Paur

See ühtne üritus, mis oli kokku lepitud, on nüüd tüliks keeratud.

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Mulle tundub, et seal ei olnud tüli, seal oli plaanipärane tegevus. Kolm valda, mis ühinesid omavahel, leppisid oma tingimused kokku, kaalusid oma situatsiooni ja erinevaid variante. Mul tekkis küll mulje, et kõik tegutsevad väga teadlikult. Pala juht taotles oma eesmärki ja tegutses oma suunas. Kallaste koos oma juhtkonnaga jäi selles olukorras selgelt vaeslapse rolli, kolm ülejäänud suuremat valda ei soovinud Kallastet oma punti võtta. Aga ilmselt oli neil oma nägemus asjadest, oma taktika ja oma soov. See rahaline pool jääb siin ikka üles, aga see on see hind, mida nad oma taktikaliste valikute eest peavad maksma. Mina arvan, et oleks võinud käituda teistmoodi, aga nemad tegid selle valiku ehk ühinemine toimus seal enamiku inimeste nägemuse järgi.

Aseesimees Taavi Rõivas

Helmut Hallemaa, palun!

Helmut Hallemaa

Aitäh, eesistuja! Hea minister! Minu küsimus tuleb ka raha ja võlgade kohta või tegelikult kokkuleppimise ja leppimatuse kohta. Ma ühinen väga selle arvamusega, et ei saa päris poliitiliselt hinnata, kes on süüdi ja kes on süüta, eriti siis, kui me hakkame siin võlgu kustutama või mitte kustutama. Kallaste on hästi väike omavalitsus, 870 inimest. Võimalikus uues omavalitsuses on 5700 elanikku. See laen, nagu sa isegi ütlesid, on suhteliselt väike. Kas on hinnatud, kui suur tuleb uue, liituva omavalitsuse laenukoormus ja kuidas Kallaste laen seda mõjutab? Kas valitsusel ja võib-olla omavalitsustel kohapeal, ka maavalitsusel on selgemaid põhjendusi, miks need, kes peaksid Kallaste juurde võtma, ikkagi selle liitumisettepaneku tagasi lükkasid?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti on hinnatud, aga kahjuks ei ole mul neid numbreid kaasas. Kindlasti võib need summad välja tuua. Ütlen veel kord, et see Kallaste 60%-line laenukoormus ei ole mingi erakorraline olukord, Eesti Vabariigis on ka suuremaid laenukoormusi. Ma ei oska praegu öelda konkreetselt nende kolme või nelja valla kohta. Ükskord oli jutuks Pala võlakoormus, mis on vist 12-13% piires. Ma võin eksida, ma üritan lihtsalt neid numbreid meelde tuletada. Aga seda kõike on väga kerge välja selgitada ja üldist pilti välja joonistada. Kui selle vastu on eraldi huvi, siis on võimalik see info hankida.
Mis puudutab neid inimesi, kes otsustasid ühinemist mitte läbi viia sellisel kujul, nagu oleks loogiline ja nagu mina teile rääkisin, siis ma arvan, et isikuid välja tuua ei ole õige. Ütlen veel kord, et kolm valda, kes omavahel ühinesid – Vara, Alatskivi ja Peipsiääre vald –,  ja nende juhid otsustasid omavahel kokku leppida, kuigi nad andsid endale väga hästi aru, et Kallaste nendega lõppetapis või järgmises etapis ühendatakse. Ma ütlen veel kord, et võib-olla just rahalisest aspektist oli nende otsus loogiline. Mis motiivid neil olid, sellest on mul natukene raske aru saada, aga kindlasti mingid motiivid neil olid. Mis need on, seda on õigem nende käest küsida. Kas need on õiged või valed, sellele siin ühte vastust ei ole. See on nende nägemus ja küllap see nende seisukohalt on väga õige.

Aseesimees Taavi Rõivas

Igal kolleegil on arupärimiste formaadis siiski üks küsimus. Nii et paraku kolleeg Igor Gräzin teist korda küsida ei saa. Kas nendel, kellel ei ole esimene küsimus ära küsitud, on soovi küsida? Kui on protseduuriline küsimus, siis palun, Igor Gräzin!

Igor Gräzin

Mul on siin küsitud, kas loobute sõnavõtust, ja võimalus on vastata jah või ei. Kuidas ma pean vajutama? Ma ei loobunud sõnavõtust, vaid ma ei saanud sõnavõttu. Mis nuppu ma pean vajutama?

Aseesimees Taavi Rõivas

Kui te soovite sõna, siis vajutage klahvile "Sõna" ja selle sõna te siis saate, välja arvatud juhul, kui kodu- ja töökord seda sõnaandmist ette ei näe. Ma loodan, et saite ammendava vastuse.
Aitäh, minister Korb! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Esimesena palun kõnetooli Külliki Kübarsepa!

Külliki Kübarsepp

Hea aseesimees! Aitäh ka ministrile vastuste eest! Ega see probleem ei piirdu ainult finantsküsimusega, vaid tegemist on n-ö kogukondadevahelise küsimusega. On vene kogukond ja eesti kogukond, kes Peipsi ääres toimetavad, ja ajaloolisest aspektist ei ole see kokkusaamine kõige usutavam olnud. Kui inimestega suhelda, siis on näha, et üldiselt on tegemist taas käegalöömisega, puudub usk ja usaldus riigivalitsejate vastu. Siin võib tuua Vara valla näite, kus külad on taas kord mobiliseerunud. Haldusreformi puhul võibki paralleele tõmmata sellega, kuidas Tallinnas on asumiseltsid tekkinud – ikka läbi vastanduste. Näiteks Telliskivi Selts, kuhu mina ka kuulun, aktiveerus 2010. aastal, kui Tallinna linn tahtis laiendada tasulise parkimise ala elurajooni, mitte äripiirkonda. Loomulikult pidi omavalitsus järele andma ja asumi elanikel oli hea meel. Samas natuke kriibib see, et miks me peame kodanikuaktiivsust esile kutsuma vastandumiste, mitte positiivsete ühistegevuste kaudu.
Ka Sauga valla inimestega rääkides on tunda, et me saime vähemalt omavahel rohkem tuttavaks ja oleme ühiseid nimekirju kokku panemas, et edaspidi sellest negatiivsusest õppida ja edasi minna. Aga küsimus on ikkagi see, mis on siis selle sundliitmise mõte. Nii mitmeski vastuses ei ole ei minister ega peaminister tahtnud võtta vastutust. Jah, valitsus tõi ühes või teises küsimuses argumente, tegi need ja need järeldused, millest tuli see otsus. Öeldakse lihtsalt, et meile pandi laua peale, me ei võtnud sealt ühte, teist ega kolmandat varianti kaalumiseks, vaid võtsime kõige esimese ja nii peabki olema. See ei ole tulevikku vaatav ega pikka perspektiivi silmas pidav tegevus. Eriti kui ma tahan taas kord meelde tuletada, et me ei tee seda haldusterritoriaalset reformi ainult selleks, et 1. jaanuarini vastu pidada ja ainult need omavalitsuse valimised, mis meil 15. oktoobril tulevad, üle elada, vaid me teeme seda ju eesmärgil, et see kestaks pikemat aega kui üks aasta. Seetõttu on väga oluline, et valitsus, kui on võtnud enda kätte ohjad, mõtleks ka kohalikele inimestele ja nende reaalsele elukorraldusele, vajadustele ja võimalustele. Minister püüdis siin selgeks teha, et ühinemistoetusega oleks saanud need võlanumbrid katta, aga teised ju ei kata peamiselt võlgu ühinemistoetusega, vaid loovad uusi väärtusi, loovad uusi investeeringuvõimalusi. Ma arvan, et see ei ole vastutustundlik vastus valitsuse poolt. Ja see, et Tartu vald ei ole juriidiliselt minu teada vastanud Vara Vallavolikogule, kes esindas külasid, ei ole minu meelest pädev. Valitsus peaks küsima, kus on otsus ja mis on sanktsioon, kui neile seda vastust ei tule. Sellega võeti ju Vara valla küladelt ja ka vallalt endalt võimalus 15. aprilliks maavanemale sisuline seisukoht esitada. See ei ole viisakas teiste omavalitsuste suhtes, kus on analoogsed protsessid toimunud. Aitäh!

Aseesimees Taavi Rõivas

Igor Gräzin, palun!

Igor Gräzin

Austatud esimees! Lugupeetud kolleegid! Kõigepealt, Külliki, me ajame sinuga ühte asja ja samas kohas – Varal, Koosal. Mul ei jää midagi muud üle kui öelda aitäh selle jutu eest, see aitab mul aega kokku hoida. Muide, kaheksa minutit sellegipoolest.

Aseesimees Taavi Rõivas

Palun, kolm minutit lisaaega!

Igor Gräzin

Teate, sõbrad, ma räägin teile Kallastest. Ühesõnaga, kui te sõidate mööda maanteed ja keerate siit Tallinna poolt tulles vasakule ära, siis esimene, mida te näete, on see, et seal on sündinud Eduard Tubin. Pärast seda juhtub mis asi? Pärast seda juhtub nii, et mitte tsivilisatsioon ei puudu, vaid seal tekib negatiivne tsivilisatsioon. Tähendab, see on aktiivne tsivilisatsiooni puudumine. Mis see probleem seal on? Ma olen nõus, tegelikult see rahaasi, kõik, mida raha eest saab, on odav ja ausalt öeldes, kurat sellega. Aga seal on selline sasipundar, mille kohta ma tahaks öelda, et kui minu sõber Hardo Aasmäe kirjutas "Mõttetute riikide aabitsa", siis on olemas ka mõttetute linnade ja mõttetute omavalitsuste entsüklopeedia. See käib Kallaste kohta. Kusjuures seal taga ei ole mitte ainult eesti ja vene kogukond, kuigi see ka, seal on veel rohkem – vanausulised, õigeusulised, pluss nõukogudemeelsed, see on siis Nukka jne.
Kui me meenutame – me ei taha küll nendest asjadest väga rääkida, see on niisugune kahe poolega värk  –  sündmusi Kallastel 1941. aasta suvel, 1944., 1945., 1946. aastal, siis need veretööd on ju meeles. Ja seda mäletatakse läbi põlvkondade. Tolleaegsete inimeste lapsed ja lapselapsed on seal. Kuigi kuskil on nõukogudeaegne monument, seal on veel see, teine ja kolmas, siis tegelikult hukuti ju mõlemal poolel. Ja need metsikused, mis seal olid – me ei taha nendest rääkida, ärme siis räägime, pühitseme aastapäeva, aga me peame teadma, et see kõik on seal objektiivselt olemas. Tõenäoliselt on see nüüd koomiline lisand, aga kui me hakkame praegu loetlema Kallaste linnajuhte, kellel ei ole kriminaalkaristust, siis ma arvan, et ega väga palju ette ei tule, sealhulgas, ütleme, niisugune mõrvakatse. Õnneks see nüüd ei vasta tõele, tähendab, Kallaste linna juht tunnistas end süüdi inimröövi katses, ja sellega see asi ka jäi. Ühesõnaga nagu pehmem variant. Kallaste Linnavolikogu esimees sai kohtus hiljuti ka oma jao kätte, Nukkal oli ka vana kriminaalasi. Ühesõnaga, see ongi see olukord. Kui ma nimetasin Mihkel Oviiri, siis Mihkel Oviiril oli ka see küsimus. Kuule, tule nüüd oma kontrolliga siia, vaata, mis siin toimub! Oviir proovis korra, teinekord proovis veel ja ütles: ei saa, põhiseadus on vahel. Omavalitsused – ise valitsevad, ise teevad, me ei saa sinna tungida. Ja meil Mihkel Oviiriga jäi kahe juristina üles filosoofiline küsimus: mida teha omavalitsusega, kes ennast valitseda ei suuda? Ja see on see küsimus, millele riik peab nüüd vastama. Muide, sellel küsimusel on olemas veel aspekte. Jumalukene, Kallaste ehitusobjektid, slipp, mis on mõeldud ühele laevale, Kreutzwaldile. Ilves käis seal ja küll lõigati linte ja küll see oli homne päev! Mäletate, muide, Üpruse teooriat selle kohta, et sinna hakkavad lennukid maanduma ja sinna tuleb Las Vegase kasiino. Ja selleks, et ruumi jääks, põletati vana kultuurimaja maha. Süütamiskahtlustust ei ole keegi maha võtnud. Vaadake, mis seal sünnib! Ja nüüd me ütleme, et me võtame nende võla ära. See ei ole lahendus.
Ma tahtsin sellest kõigest rääkida sellepärast, et eks mul ole isiklik asi ka. Nagu petetud abielunaised ütlevad, et sulle ma andsin oma nooruse ja oma kõige paremad aastad. Vaat seda võin mina poliitikuna öelda Kallaste kohta. Ma olen selle Kallastega tegelnud 15 aastat ja minu maksimaalne häältesaak oli neli. Kõige hullem on see, et siis helistatakse: Igor Nikolajevitš, tule, meil on probleem! Ma küsisin, et miks mina, te ju olete hääletanud. Siis öeldi, et ei, tolle poolt me hääletame, sind me usaldame. (Naer.) Ühesõnaga, mida ma selle usaldusega edasi teen? Nüüd lõpuks, pärast seda 15 aastat olen ma poliitiliselt saavutanud selle, et mul on võimalus siit puldist Kallastest rääkida. See on minu saavutus, minu tähetund!
Vaadake, mis ma selle peale ütlen. Miša Korb ju teab, et me saame hästi läbi ja ta mulle hirmsasti meeldib. Ta sattus ise niisuguse portsu otsa. Aga tubli poiss, nitševo, saad hakkama! Ma tahaksin rõhutada ühte teist asja. Kallaste on NATO idapiiri küsimus. Kui me räägime rohelistest mehikestest ja muudest säärastest asjadest, siis issand jumal, miks nad peaksid veel siia juurde tulema? Aitab juba, on kohal. Mispärast ei ole Kaitseministeerium ja kaitsepolitsei kordagi huvi tundnud? Ma ei süüdista neid korruptsioonis, ma ei ütle, et nad on rahvavaenlased. Aga see on idapiir. Taevane arm, no saage aru! Ma arvan, et kui me ei lahenda seda, nagu sa ütlesid, kogukondlikku probleemi või seda meeletut sasipundart, mille taga on nii korruptsioon kui ka veri ja mis kõik veel, siis on see tükk meie riigile läinud, ja võib-olla ta ongi läinud. Kallaste on, muide, see koht, kus linnapea võttis meid Jaanus Rahumäega vastu, ja siis sa näed, et käigukasti kõrval on püstol. Ja kui Rahumägi, vana turvamees, küsib, et milleks või kuidas, siis öeldakse, et see ei ole midagi, kuul ei ole rauda tõmmatud. See on see, mis meil seal siis on.
Vaat nüüd on see koht, kus mul pabinaga läheb eesti keel segi. Tähendab, Kallastel tegelikult on vaja asja, mille kohta vene keeles on olemas sõnad vnešneje upravlenije. See tähendab, et riik juhib – midagi analoogilist, nagu oli kunagi Paldiskiga. Ja me lahendasime kuidagi selle probleemi. Ma arvan, et enamiku Kallaste inimeste jaoks ning ka Kallaste hea käekäigu, säilimise ja kõige sellise nimel on Kallastel vaja kahte asja: ta vajab kindlat rahalist tuge või vähemalt selle võlakoormuse olulist vähendamist, see on hädavajalik, ja samas ta vajab riigipoolset abi, kuidas nüüd öelda, haavade parandamiseks, kogukonna ehitamiseks, ühesõnaga, sõbralikuks edasiminemiseks. Ja see on võimalik. Astu samm edasi, vaata sedasama Peipsiveert – on jah probleemid, aga saavad hakkama. Vaata Koosat, seal see Vara teine pool – jah, on raske ja vilets, aga saavad hakkama. Järelikult see ei ole mingisugune needus, siin on võimalik lahendus leida. Ja see on unikaalne probleem, millel puuduvad igasugused analoogiad. Mul on siiralt hea meel, kui kogu selle pika punnitamise peale hakkaks Kallastel ükskord hästi minema. Aitäh!

Aseesimees Taavi Rõivas

Sõnavõtt kohapealt, Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Pärast Igori värvikaid seiklusi Kallastes ei saa ma imestamata jätta, et kogu selle diskussiooni kestel ei ole kõlanud ajalooline nimi Kodavere, mis tegelikult peaks selle ühineva moodustise, kuhu lähevad Alatskivi, Pala, ka Kallaste linn, ajalooline nimi olema. Kodaverest on muide pärit ja Kodavere murdes kirjutanud üks meie kaasaja suuremaid Eesti luuletajaid, kahjuks meie hulgast nüüdseks lahkunud Mari Vallisoo.
Teine märkus käib selle Vara valla kohta. Ma olen aru saanud, et Koosa piirkonna ja Vara piirkonna vahel on üks niisugune suur ajaloolis-kultuuriline erinevus. Ja see tuleneb kihelkonna kuuluvusest. Vara ja selle ümbruse külad on kuulunud ajalooliselt Tartu Maarja-Magdaleena kihelkonda. 1977. aastal ühendati nad Koosaga. Inimesed räägivad siiamaani, et osalt nendel põhjustel, millele Igor eespool viitas, see ajalooline mälu ja kõik, mis sündis ka pärast teist maailmasõda, ei ole need piirkonnad siiani kokku kasvanud. Ja üks meie hädasid ongi see, et haldusreform absoluutselt ei anna lahendust niisugustele juhtumitele, kus viga on juba varem tehtud. Me teeme vigu juurde ja me ei paranda minevikuvigu.

Aseesimees Taavi Rõivas

Rohkem sõnavõtusoove ei ole, lõpetan selle arupärimise käsitlemise.


6. 19:45 Arupärimine haldusreformi hädade kohta Tartumaal Luunjas (nr 329)

Aseesimees Taavi Rõivas

Tänase kuuenda ja ühtlasi viimase arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Andres Herkel, Krista Aru, Ain Lutsepp, Külliki Kübarsepp, Jüri Adams, Artur Talvik, Monika Haukanõmm ja Andres Ammas 8. märtsil k.a. Selle teemaks on haldusreformi hädad Tartumaal Luunjas. Arupärimise number on 329. Ma palun arupärijate nimel kõnetooli Krista Aru!

Krista Aru

Härra juhataja! Austatud rahvaesindajad! Hea minister! Me oleme haldusreformi teemaga jõudnud nüüd Tartumaale. Luunja vald Tartu külje all, väga tubli vald, väga teovõimeline, edukas ja püüdlik, tahaks säilitada oma iseseisvuse, kuid jälle tuleb ette see 5000 piir. Luunja vallas on kõik elanikud üle loetud, aga neid on ainult 4251, ei anna 5000 kokku. Ja nüüd otsustas valitsus liita Luunja valla Tartuga. Ma loodan südamest ja arvan, et kõik tartlased loodavad seda, et vahepeal, selle liitmise käigus Tartu linna ära ei kustutata. Ajakirjandusest on tõesti läbi jooksnud mõte, et Tartu linn peab selle sundliitmise tõttu vahepeal nagu tegevuse lõpetama ja siis uuesti alustama. Kuid see oli vahest halb nali. Probleem on aga selles, et Luunja tahaks jääda iseseisvaks. Miks seda erisust Luunjale ei võimaldata, on arusaamatu ja on põhjendatud ainult selle maagilise 5000 piiriga.
Kui me tahame, et haldusreform õnnestuks ja hakkaks toimima terve Eestimaa ja ka kõikide siinsete kohalike omavalitsuste hea tahtmise järgi, siis peaks ilmutama rohkem paindlikkust. Ma ei julge siit pakkuda, kas Tartu praegune linnavalitsus rõõmustab või kurvastab, et Tartu saab endale ka soid, põllumaad ja karjamaad. Aga Luunja on kindlasti see vald, kes näeb, et tema praegune elanike arv, mis on 4251, kasvab lähitulevikus. Ja kui peaminister siin väitis, et Alutaguse vallas, kus on 5040 elanikku, jääb vanusekõvera tõustes kindlasti elanikke vähemaks, siis miks me ei arvesta seda kõverat Luunja valla puhul?
Nii et küsimused on seotud just nimelt Luunja vallaga Tartumaal. Teiselt poolt on siin ka üks väga põhimõtteline küsimus, millele, ma loodan, et minister on jõudnud mõelda, sest arupärimine on esitatud juba 8. märtsil. See põhiküsimus puudutab nimelt seda, kuidas me oma põhiseaduses nimetame neid kohaliku omavalitsuse üksusi. Aitäh, minister, juba ette!

Aseesimees Taavi Rõivas

Arupärimisele vastab riigihalduse minister Mihhail Korb. Palun!

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud arupärijad! Tänan teid küsimuste eest, mis te olete oma arupärimises esitanud! Haldusreform tekitab kindlasti päris palju emotsioone ja pingeid ning loomulikult tuleb igat küsimust siin Riigikogu saalis põhjalikult käsitleda. Ma arvan, et seda me täna ka teeme. Kuulasin ka peaministri diskussiooni teiega päeva esimesel poolel. Nagu te näete, on diskussioonid erinevad. Ei ole ühtegi teistega kattuvat olukorda. Eesti ongi nii erinev, iga olukord erineb teistest oma iseloomult, oma sisult ja vajab eripärast lähenemist. Ei saa mõõta kõiki omavalitsusi ühe pulgaga ja öelda, et jah, 5000 on tõesti õige piir. Meile heidetakse väga tihti seda 5000 ette, aga see on seadusandja paika pandud arv ja sellest tuleb lähtuda. Ütlen veel kord: 85% Eesti kohalikest omavalitsustest on sellest arvust, sellest piirist lähtunud. Need, kes sellest ei ole lähtunud, loodavad, et valitsus teeb järgmised käigud, aga sammud, mis valitsus hiljem astub, teeb ta vastavalt oma arvamusele. Selliseks on see haldusreform kujunenud.
Aga läheme konkreetselt Luunja juurde. Alustan kohe otsast peale: "Milliste kriteeriumide alusel, kui kõrvale jätta 5000 elaniku nõue, ei ole 4251 elanikuga Luunja vald Teie arvates jätkusuutlik?" Ütlen veel kord, et mul valitsusliikmena ei ole võimalik arutada, kas vald on jätkusuutlik või ei ole jätkusuutlik. Seadus näeb ette 5000 elaniku piiri. Juhul kui 5000-st jääb kas või 18 elanikku puudu, nii nagu juhtus Häädemeeste vallas, on valitsus sunnitud tegema ettepaneku ühineda. Ja see ettepanek tehakse arutamata, kas vald on jätkusuutlik või ei ole jätkusuutlik.
Järgmine küsimus: "Kuidas vastab Luunja vald iseseisvana Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse § 7 lõikes 5 esitatud eduka toimimise kriteeriumidele, näiteks elanike elutingimuste, ühtekuuluvustunde, avalike teenuste osutamise kvaliteedi ja teiste seal loetletud tunnuste osas? Nimetage palun probleemid, kui neid esineb." Ütlen veel kord, et haldusterritoriaalse korralduse seisukohalt haldusjaotuse seadus hetkel ei kehti, § 7 ka ei kehti. Uue aastani ehk haldusreformi lõpuni kehtib haldusreformi seadus ja vastavalt haldusreformi seadusele on 5000 elaniku nõue. Erandeid on võimalik teha kolmel juhul. Esiteks, kui territoorium on üle 100 ruutkilomeetri. Teiseks on võimalik teha erand, kui on meresaar, ja kolmandaks, kui vallas on 3500 elanikku ja vald asub Setumaal. Need on need kolm erandi võimalust. Ülejäänud kohtades võib valitsus ühinemist mitte rakendada, ütleme niiviisi – selle etapini me ei ole veel jõudnud –, ja arutada, kas vald vastab teatud kriteeriumidele või ei vasta. Valitsus tegi oma ettepaneku ja selle ettepanekuga tuleb arvestada. Luunja vald peab pidama läbirääkimisi Tartu linnaga selleks, et ühinemine edukalt läbi viia. Kui te küsite minu isiklikku seisukohta, siis mina arvan, et see otsus on õige. See otsus tuleneb sellest, et Luunja vald on linnaäärse iseloomuga vald ehk vald asub keskuse kõrval ja teenused on seal selgelt läbi imbunud keskuse teenustega. Valla inimesed käivad linnas teenuseid tarbimas, samuti käivad nad seal tööl. Kui küsida, kust jookseb see piir, kui palju on valda sisse kirjutatud inimeste elu seotud suure linnaga, siis ma väidan, et vägagi palju. Praktiliselt kogu Jõgevamaa ütleb, et nende jaoks on keskus Tartu linn, ja ma arvan, et seda enam on Tartu linn keskuseks Luunja valla jaoks.
"Milline on Luunja valla rahvastikukõver? Kui kiirelt ületatakse senist kasvutempot arvestades 5000 elaniku piir?" Jah, Luunja valla rahvastikukõver on positiivse trendiga, Luunja vald areneb, aga selgelt Luunja vald arenebki Tartu linna arvel. Inimesed, kes elavad Luunja vallas ja käivad Tartu linna tööle, on keskmiselt Tartu maksumaksjast jõulisemad. Sama olukord on Ülenurmega, aga Ülenurme täidab 5000 kriteeriumi. Kas see on konkreetselt selle situatsiooni häda või pluss, seda näitab aeg.
"Millistel kaalutlustel otsustas Vabariigi Valitsus Luunja valda sundliita Tartu linnaga? Meile teadaolevalt oli ekspertkomisjoni algne seisukoht liita Luunja Tartu vallaga. Kuna Luunja inimestel on olnud raskusi tutvuda ekspertkomisjoni vastava seisukohaga täies mahus, palume Teil see dokument meile edastada." Pean ütlema, et eksperdiarvamus on komisjonisisene dokument. Komisjon tegi ettepaneku Luunja vald ühendada Tartu linnaga. Eksperdikomisjon käsitles ka varianti, et ühinetakse Tartu vallaga, see toodi välja alternatiivettepanekuna, aga lõplik otsus oli ikkagi ühendada Luunja vald Tartu linnaga. Ja see on komisjoni lõplik arvamus. Põhipõhjuse, miks just Tartu linnaga, ma juba tõin välja. Lisaks võiks öelda, et Lohkva ja Veebri küla on selgelt Tartu linnaga kokku kasvanud. Looduseski on väga raske aru saada, kust linna ja valla piir jookseb. See on üks hea näide, kuidas linn ja vald on omavahel kokku kasvanud.
"Kuidas Te näete kohaliku kogukonna kaitset olukorras, kus 4251 elanikuga vald ühineb 96 894 elanikuga linnaga? Kas sel juhul moodustatakse eraldi valimisringkonnad, et kohaliku kogukonna hääl ulatuks suure linna volikokku?" Kohaliku elu arendamise huvides saab moodustada mitmesuguseid nimekirju ja kindlasti inimesed, kes on sellest piirkonnast volikokku valitud, suudavad oma kandi elanike huve esindada. Aga kui mõelda suuremalt, siis Luunja vallal oli võimalus oma huvisid paremini kaitsta, kui läbirääkimised saanuks peetud vabatahtlikkuse etapis. Siis tõesti oleks olnud kokkuleppimisruumi palju rohkem ja oleks saanud rohkem esitada oma tingimusi, kuidas ühineda. Selliseid läbirääkimisi peetud ei ole ja nagu te teate, lõpplahenduseni ka ei ole jõutud.
"Milliseid praktilisi probleeme toob endaga kaasa see, et Tartu linna hakkab kuuluma vald, kuhu kuulub põllumajanduspiirkondi ning mis ulatub Emajõe-Suursoo kaitsealani?" Mina isiklikult arvan, et linnaalade erinevus on väga positiivne. Linn vajab alati territooriumi edasiarenemiseks. Linn areneb, kui sinna kuuluvad suured alad. Ma arvan, et kui integreerida Luunja vald Tartu linna arengukavadesse, siis toob see kaasa positiivse arengu kogu piirkonnas. See võimaldab kindlasti uusi arendusi, sh infrastruktuuri täiendamist. Ma arvan, et see kõik mõjub sellele piirkonnale positiivselt.
Viimane küsimus: "Kas peate õigeks põhiseaduse muutmist § 155 osas, mis ütleb, et kohaliku omavalitsuse üksused on vallad ja linnad?" Arupärija tõi selle küsimuse välja ka oma sõnavõtus. Ütlen ausalt, et me pole jõudnud selle peale mõelda. Jään seisukohale, et praegu piisab sõnastusest, kus jutt käib valdadest ja linnadest. Suurt vajadust seda muuta ei ole, kuigi pärast  seda, kui haldusreform on saanud lõpliku punkti, tuleb uue haldusterritoriaalse jaotuse peale põhjalikult mõelda küll.
Sellised olid vastused. Olen valmis edasiseks diskussiooniks.

Aseesimees Taavi Rõivas

Teile on ka küsimusi. Esimesena palun Raivo Põldaru!

Raivo Põldaru

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Tuletan meelde teie esinemisi esimestel ministriks oleku nädalatel. Siis te jätsite mulje, et erisusi saab ilmselt olema ja see 5000 ei kujune nii määravaks. Kuidas teie seisukohad vahepealsetel kuudel on selliseks kujunenud? Kas te ei ole saanud oma tahtmist ellu viia või millest on tingitud, et olete nüüd muutunud resoluutseks 5000 piiri pooldajaks ja soovite erisuste tegemise üpris miinimumini viia?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Tänan teid küsimuse eest! Tõesti, ma olen selliseid arvamusi väljendanud ja olen praegugi seda meelt. Aga iga olukorda tuleb vaadata eraldi. Mis puudutab Luunja valda, siis toon teile paralleeli Tallinna linnaga, kus ma olen kaua töötanud. Siin on selgelt väga sarnane olukord. Tallinna sissesõiduteedel võib hommikuti ja õhtuti näha, kui palju on inimesi, kes tarbivad Tallinna teenuseid. Nad liiguvad õhtuti linnast välja ja hommikuti sõidavad linna sisse. Mina olen selliste suurte linnade piiride lahenduse selge toetaja. Ma arvan, et kui suhteliselt jõukas maksumaksja elab linnast väljas ja käib linnas teenuseid tarbimas, siis peab kogu see elukeskkond olema ühtne. Ja selle konkreetse juhtumi puhul ma olen suhteliselt kindlal arvamusel ja julgen seda ka väljendada. Luunja vald on selgelt integreeritud Tartu linnaga. Ühinemine annab linnale võimaluse tänu uuele territooriumile oma elu arendada. On ilmne, et Luunja vald elab praegu Tartu linna arvel.

Aseesimees Taavi Rõivas

Andres Herkel.

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Ma ei saa nüüd mitte tuhkagi aru. Te rääkisite Luunja ja Tartu ühtsest elukeskkonnast. Seda võib isegi mõista. Aga mulle tulevad meelde teised näited, eriti muidugi Sauga valla külad ja Pärnu. Kuidas seal selle ühtse elukeskkonnaga on? Seal on asjad teistpidi. Ja Luunja puhul te lahendate küsimuse nagu suure linna keskselt: tuleb liita! Ma ei saa aru sellest järjekindluse puudumisest, millele viitavad lahendused, mida te pakute.

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Aitäh, hea küsija! Meie tegutseme sellises raamistikus ja vastavalt nendele võimalustele, mis seadusandja on meile loonud. Kui me tahame langetada otsused nende valdade kohta, mis ei täida kriteeriumi, siis see võimalus on meile antud. Mis puudutab Sauga olukorda, siis see on juhtum, kus seadusandja ei ole meile andnud mingit muud võimalust, kui kohalikud omavalitsused peavad ise omavahel kokku leppima. Tuletan teile meelde, et seaduses on ette nähtud üks olukord, kus valitsus võib tõsta külad ühest omavalitsusest teise, aga seda võib rakendada ainult kahel juhul: siis, kui külad ise soovivad üle minna, ja siis, kui üle minev vald või linn ei täida 5000 kriteeriumi. Seaduse järgi on võimalused, mis valitsusele on antud, külade ülemineku puhul väga kitsad. Mis puudutab ühtset keskkonda, siis jah, ma arvan, et Luunja vald peab kuuluma Tartu alla. Aga mis puudutab Saugat, siis on selge, et praegu on seal üks olukord, peale valimisi teine. Küll tekib valitsusel ka selles olukorras võimalus oma sõna öelda.

Aseesimees Taavi Rõivas

Krista Aru.

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Luunja valla elanike mure on väga arusaadav, sest Luunja vald tuleb sotsiaalhoolekandega, lasteaia ja koolikorraldusega, oma inimeste eest hoolitsemisega väga hästi toime. Nad kardavad seda, et nende hääl ei kosta Tartu linna, kus on peaaegu 100 000 elanikku. Tartu linnal on oma huvid ja eelisarenduste plaanid. Kuid mu konkreetne küsimus on selline: kas eksperdikomisjoni hinnang on salastatud dokument, nii et sellega ei ole võimalik tutvuda?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Kindlasti mitte! See dokument ei ole salastatud. See on töödokument ja kui soovite sellega tutvuda, siis ma uurin kolleegide käest, kuidas see võimalik on. Püüan selle teile hankida. Ma loodan, et see ei ole nii salastatud, et seda ei tohi levitada. Riigikogu liikmel peaks kindlasti olema õigus seda lugeda.
Mis puudutab Luunja elanike muret, kas nende hääl kõlab Tartu linna volikogus, siis mina olen kindel, et kõlab. Tartu ei ole nii meeletult suur linn. Jah, teatud muudatused toimuvad, aga minu arvates Tartu linn kannab päris hästi hoolt oma elanike eest ja täidab kõik talle seadusega pandud ülesanded. Eks niisugused ongi haldusreformiga seotud ohud, aga neid saab leevendada hea tööga, kui haldusreform on ellu viidud.

Aseesimees Taavi Rõivas

Monika Haukanõmm.

Monika Haukanõmm

Tänan, härra juhataja! Hea minister! Üle-eelmisele küsimusele vastates te nagu ütlesite – ma ei tea, kas ma kuulsin õigesti või mitte – umbes nii, et Luunja vald peab kuuluma Tartu linnaga kokku. See kriipis minu kõrva. Ma olen ise olnud Luunja valla elanik ja elanud Lohkva külas. Jah, ma olen nõus, et seal on piir linna ja valla vahel olematu. Aga see ei ole terve vallaga nii, see on nii ainult kahes piirkonnas, kus on väga tihe seos Tartu linnaga. Kui hakati rääkima sundliitmisest, kas kaaluti ka teisi variante? Tartu linn ei ole ju Luunja jaoks ainuke variant. Kõrval on Kastre vald, kus on 5100 elanikku. Võib-olla oleks Kastre vald isegi sobilikum olnud. Kas kaaluti ka teisi variante, näiteks veel Tartu valda? Ja miks langetati otsus, et Luunja peab ühinema just Tartu linnaga?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Tänan teid küsimuse eest! Tõesti, olukorda arutati väga mitmest küljest. Üks osa Luunja vallast on väga tugevalt integreeritud Tartu linnaga, teine osa aga on maalise iseloomuga, seal on sood ja rabad. Selles mõttes olid võimalikud ka teistsugused ühinemised. Aga esiteks, nendes piirkondades, mis on kõige rohkem Tartu linnaga integreeritud, elab suurem osa elanikest. Teiseks on selge, et inimeste suund on ikka Tartu linna, elagu nad vallas ükskõik kus kohas. Inimesed liiguvad ikka Tartu linna suunas. Aga jah, arutati potentsiaalset ühinemist Peipsiääre vallaga, Kastre vallaga, ka Tartu vallaga. Aga valda ei saa tükeldada, see ei ole seadusega ette nähtud. Vald saab tervikuna ühineda ühes või teises suunas. Ja kuna otsus oli suhteliselt selge, siis seda teed ka mindi.

Aseesimees Taavi Rõivas

Külliki Kübarsepp.

Külliki Kübarsepp

Aitäh! Mulle on jäänud mulje, et te olete Tartu linnaga hästi põhjalikult seda ühinemist arutanud. Kas te olete kuulnud ka, millist lisaressurssi nende heinamaade ja karjamaade majandamine Tartu linnale haldusreformi tulemusena peaks kaasa tooma?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Tänan teid! Tõesti, ma olen Tartu linna juhtkonnaga seda küsimust arutanud. Tartu juhtkond on selle ühinemise suhtes väga positiivselt meelestatud olnud. Nad on väljendanud soovi see territoorium enda külge saada, et seda arendada. Samas me nii detailidesse ei ole läinud, et oleksime konkreetselt arutanud, kui palju see maksma läheb. Kõik haldusprotsessid kohaliku omavalitsuse territooriumil on kindlasti kulukad ja toovad kaasa lisakulu, aga usun, et kaks ühinevat omavalitsust, mis on halduse mõttes väga tugevad, suudavad toime tulla edaspidigi, kuigi Tartu linna jaoks on tegu ka mittetavapäraste aladega.

Aseesimees Taavi Rõivas

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Palun kõnetooli Igor Gräzini! Siiski, palun vabandust, hea kolleeg Gräzin! Kuna sõna soovib ka arupärijate esindaja, kelleks nüüd on saanud Andres Herkel, nagu ma aru saan, siis olen sunnitud paluma teilt nõusolekut, et anname talle esimesena sõna. Palun, Andres Herkel!

Andres Herkel

Austatud härra juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Võib-olla võiks meil selline institutsioon olla, et arupärimise käsitlemise käigus on võimalik sellele jooksvalt lisaallkirju anda. Siis ma oleksin sõnaõiguse ehk härra Gräzinile loovutanud, aga praegune reegel on teine.
Minister Korb ütles umbes nii, et valitsus ja minister vaesekesed peavad tegutsema nendes väga kitsastes piirides, mis seadusandja on ette kirjutanud. Ta andis mõista, et isegi temale tundub, et paljud lahendused ei ole kuigi mõistlikud, aga niimoodi lihtsalt on. Mul jääb üle teile kaasa tunda selle väga halva seadusandja pärast, kes siin saalis on. Samas ma arvan, et me oleme omalt poolt andnud oma parima, et neid probleeme tõstatada ja pakkuda ka lahendusi. Ma ei saa aru, miks valitsuskoalitsiooni kuuluvad erakonnad ei ole tahtnud neid lahendusi heaks kiita. Loomulikult kündis haldusreformi vao ette eelmine valitsus ja kõik määratleti suures osas juba haldusreformi seadusega. Aga see, et vigade paranduse võimalus on täielikult välistatud, on mulle siiamaani arusaamatu. Mis on Luunja puhul oluline? Luunja puhul on oluline tema kasvupotentsiaal. Tegemist on ilmselgelt sellise vallaga, mille puhul läheks vaid natukene aega, kui 5000 elaniku kriteerium saaks täis.
Teiseks, täiesti võimatu on aru saada sellest, miks valitsus nii ebaloogiliselt kohtleb Saugat, kus inimesed ise tahavad Pärnu külge minna. Samas Luunja puhul arvatakse, et linna külge minek on ainus mõistlik lahendus ja niimoodi tuleb ilmtingimata teha. Siin ei ole mitte mingisugust loogikat. Ja üks suur küsimus ikkagi on see, kuidas kogukond suure linnaga liitudes toimima jääb ja mis seal õieti toimuma hakkab. Jüri Adams on kasutanud korduvalt väljendit "Ansipit tegema". Ansipi tegemine oli see, kui omal ajal Tartu linnas joonistati valimisringkonnad ümber. Õigemini neid mitte ei joonistatud ümber, vaid pandi neli ringkonda kokku üheks suureks ringkonnaks, kus jagatakse 49 mandaati. Tartu linnas on ligemale 100 000 elanikku ja Luunja vallas on 4200 elanikku ja kui tegutsetakse niisuguse mustri järgi, siis kahtlemata saab 4200 elanikuga üksus Tartu linna poolt alla neelatud. Ta saab alla neelatud ka selle suure valimisringkonna poolt. Mingisugune lootus oleks veel siis, kui Tartus oleks endiselt neli valimisringkonda ja see serv Tartust, mis Lohkva külani ulatub, kuidagi jookseks Luunjaga kokku. Kõik see kindlasti jätab kohalikele inimestele pähe küsimuse, mille pagana pärast seda on vaja teha. Kui me sisuliselt saame hakkama, kui me vastame halduskorralduse seaduses sätestatud kriteeriumidele, miks siis on vaja inimeste käsi väänata? Identiteedist ei jää nõnda midagi järele.
Nüüd natuke sellest analoogiast. Kui ma mõtlen valglinnastumisele, siis minul tuleb esimesena silme ette hoopis Viimsi. Ja tulevad silme ette muud n-ö kuldse ringi omavalitsused, mis Tallinna ümbritsevad. Viimsis on võimalik sõita kilomeetrite kaupa, vaadata autoaknast välja või ka jalgsi kõndida, ent seda tunnet, et sa oled Tallinna piirist väljas, peaaegu ei ole. Üleminek on peaaegu olematu. Miks siis nende valdade puhul ei lähtuta analoogiliselt? Kogu see 5000 elaniku kriteeriumi järgi omavalitsuste disainimine on üks suur õnnetus. Kui millegagi Luunjat võrrelda, siis Viimsiga, aga Viimsi on valglinnastumise palju iseloomulikum näide kui Luunja, mis ulatub Emajõe suursooni. Aitäh!

Aseesimees Taavi Rõivas

Ja nüüd palun Igor Gräzin! Kaheksa minutit!

Igor Gräzin

Küll on hea koos opositsiooniga rääkida, olles ka ise opositsioonis selles mõttes, et ma pean lihtsalt jätkama sealt, kus teised pooleli jäid! Krista küsis, kas Luunja valla hääl jääb kõlama. Tartu maakonna organisatsiooni juhina ma ütlen: kui valitakse Reformierakonna saadikud – me teeme praegu seda nimekirja –, siis Luunja hääl saab kõlama. Lihtsalt tuleb valida Reformierakond. Nii lihtne see ongi!
Nüüd aga probleem – Monika nimetatud Lohkva jne, kogu see valdade teema. Vaadake, mis probleem siin tekib! Geograafiliselt saab see asi, kus Tartu on keskel ning ühele poole jääb Luunja ja teisele poole Tähtvere, täpselt nagu kikilips. Aga nüüd tekivad väga huvitavad küsimused. Näiteks milline saab olema Tartu Linnavalitsuse otsus, mis keelab linnas loomade pidamise? See ei ole Lohkva probleem, aga Ilmatsalu kandis juba on. Tartus kehtib muide veel selline eeskiri, mille kohaselt tuleb räästast purikad alla taguda. Kas see käib ka loomafarmide kohta? Edasi, mind väga huvitab, kuidas Tartu linn hakkab tegelema metssigade probleemiga, mis on läinud üsna jubedaks. See oli mõeldud naljana, aga ühel hetkel jäi linnapea ka korraks tõsiseks. See oli, kui küsiti, kas linnavalitsusse tekivad peaagronoom ja peazootehnik. Ning kes hakkab tegelema jahinduse, loomakaitse jm selliste asjadega metsades? Mets ei ole ju park, neil on väga suur vahe.
Meil tekkib väga omapärane situatsioon. Huvitav on see, et me oleme kogu aeg rääkinud omavalitsustest. Meil on Kallaste jne – kõik on erandid. See on jälle filosoofiline erand: me ühendame maaomavalitsuse linnavalitsusega, kusjuures süsteemid on absoluutselt erinevad. Mida tähendab kohalik sisetransport ja mittetransport jne? Tallinnas on muidugi see eripära, et Eesti riik maksab Tallinnas ühistranspordi eest peale. Tallinna–Pääsküla rong, mis on sisemine rong – kogu Eesti maksab, et Tallinna sees oleks hea sõita.
Kui te vaatate selle asja haldamise poolt, siis sellessamas Luunja vallas või seal Tähtveres on kaks omapärast kohta. Üks koht on see, kus linn lõpeb ära. Kuskil lõpeb Tartu ära, aga sa ei tea, kus see piir on. Kui sa hakkad sealt teiselt poolt tulema, siis sa saad aru, kus kohas hakkab linn peale. Ning probleem ei ole mitte mitte Lohkvas, kus elavad meie väljapaistvad ettevõtjad, pankurid, advokaadid ja kus elas ka Monika. Mitte Lohkvas ei ole asi, tolle kandiga me saame hakkama. Probleem on selles kandis, mis jääb sealt maa poole.
Issanda abiga seda probleemi ei ole tänu Reformierakonnale – ja ainult tänu Reformierakonnale! – Ülenurmes. Seda sellepärast, et Ülenurme vallavanem on Reformi mees, linnapea on Reformi mees. Me manageerisime selle asja ära ja asi jookseb kuldselt. Aga mis saab siis, kui linnapea ei ole enam Reformierakonna esindaja? Mis siis saab? Me peame arvestama, et selline võimalus on – küll väga teoreetiline, aga põhimõtteliselt on see olemas. Kas ei tähenda see seda, et meie ees seisab tegelikult ülesanne tõmmata see piir, kust algab valglinnastumine: kus linn lõpeb ja kust algab maa.
Mitte Tartu ei neela Luunjat alla, vaid Tartu ja Lohkva koos neelavad Tartu maakonna kui maakoha, kui looduse. Ja see on põhimõtteline küsimus, mis tuleks lahendada nii Tallinnas kui ka igal pool mujal. Mäletan, et Võssotskil oli ilus laul "Goroda kontšajutsja kladbištšami". Ja tegelikult, eks ole, iga koht, mis läheb sealt edasi, ei ole enam linn linnalikus mõttes. Seni oli see filosoofiline probleem. Täna te tõstsite Luunja probleemi üles ja näete, siin ta on. Ma ei ole kindel, et praeguse omavalitsusreformiga õnnestub see lahendada, aga me peame endale aru andma: asustustüübid muutuvad ja kaitsma ei pea mitte seda, mis linna sisse tuli, vaid kaitsma peab seda, mis sinna välja alles jäi. Aitäh!

Aseesimees Taavi Rõivas

Rohkem sõnavõtusoove ei ole. Kas minister soovib veel sõna? Ei soovi. Lõpetan selle arupärimise käsitlemise.


7. 20:22 Vaba mikrofon

Aseesimees Taavi Rõivas

Nüüd on kõigil soovijail võimalus pärast haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Sõnavõtusoove ei ole. Istung on lõppenud. Ilusat päeva jätku kõigile!

Istungi lõpp kell 20.22.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee