Riigikogu
Riigikogu
Пропустить навигацию

Riigikogu

header-logo

15:00 Istungi rakendamine

Esimees Eiki Nestor

Austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 17. töönädala esmaspäevast istungit. Kellel on soovi üle anda eelnõusid või arupärimisi? Viktor Vassiljev, palun!

Viktor Vassiljev

Härra Riigikogu esimees! Keskerakonna fraktsiooni liikmetel on arupärimine kaitseministrile. Arupärimise sisu on see, et eelmisel aastal läbis Kaitseressursside Ameti arstliku komisjoni peaaegu 12 000 kutsealust ja nendest kõigest kolmandik vastas tervisenõuetele, et minna Kaitseväkke teenima. Üks kolmandik oli püsivalt kõlbmatud ja veel üks kolmandik ajutiselt kõlbmatud. Nii et kõigest üks kolmandik on meil sõjaväekõlblikud noormehed. Ja nendest, kes läksid aega teenima, umbes viiendik saadeti koju tagasi – ikka tervislikel põhjustel. Milles asi on? Kuidas on võimalik, et me oleme üles kasvatanud sellise põlvkonna noori mehi, kellest kaks kolmandikku ei ole kaitseväekõlblikud? Ei saa ka öelda, et tervisenõuded on liiga ranged, sellepärast et juba aastal 2013, kui selgus, et üsna paljud poisid on sõjaväeks kõlbmatud, nõudeid leevendati. Ja ikkagi kaks kolmandikku neile ei vasta. Ei saa ka öelda, et kaitseväeteenistus on selline, et murrab väga konti. Kunagi nõukogude ajal oli kõlbmatuid 5–10% ja siis teeniti kaks või kolm aastat, mitte nii nagu praegu, ja ei teenitud mitte näiteks Viljandis, vaid Kasahstanis. Nii et oli ikka õige raske. Meil on seoses sellega kolm küsimust kaitseministrile. Miks ei vasta meie noored nõuetele? Kuidas on olukord praegu? Mida kavatseb Kaitseministeerium selles osas ette võtta? Meie, Keskerakonna liikmed, tahaksime kangesti Vabariigi Valitsust ja ministrit süüdistada selles, et olukord on selline, aga tahaksime täpselt teada, milles nimelt nad süüdi on. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson, palun!

Valitsuse esindaja Heili Tõnisson

Austatud härra esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna viis seaduseelnõu. Esiteks, Eestisse lähetatud töötajate töötingimuste seaduse, sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski. Teiseks, jäätmeseaduse ja keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle eelnõu menetlemisel esindab Riigikogus Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Marko Pomerants. Kolmandaks, abieluvararegistri seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mis on seotud abieluvararegistri pidamise ja kannete tegemise üleandmisega. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Urmas Reinsalu. Neljandaks, raamatupidamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Ja viiendaks, hasartmänguseaduse § 100 muutmise seaduse eelnõu. Nende kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Sven Sester. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Olen vastu võtnud viis eelnõu ja ühe arupärimise ning juhatus toimetab nendega vastavalt kodu- ja töökorra seadusele. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Täiskogu istungil on 86 Riigikogu liiget, puudub 15.
Austatud Riigikogu, nüüd päevakorrast. Tähelepanu! Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjon on teinud ettepaneku arvata käesoleva nädala päevakorrast välja teisipäevase, 7. juuni istungi kuues päevakorrapunkt. See on olulise tähtsusega riikliku küsimusena raporti "Fiskaalpoliitika paradigma võimalikest muutustest Eesti parlamentaarses süsteemis" arutelu. Nimelt on komisjon teinud uue ettepaneku viia see arutelu läbi 14. juunil.
Koos selle muudatusega, austatud Riigikogu, panen hääletusele täiskogu III istungjärgu 17. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt on 78 Riigikogu liiget, vastu 2, erapooletuid 3. Päevakord on kinnitatud.


1. 15:08 Arupärimine põllumajandustoetuste kohta (nr 217)

Esimees Eiki Nestor

Esimesena on päevakorras Riigikogu liikmete Arno Silla, Martin Helme, Henn Põlluaasa, Mart Helme, Uno Kaskpeiti, Jaak Madisoni ja Raivo Põldaru arupärimine. Arupärijate nimel Arno Sild, palun! Tähelepanu, Arno Sild räägib!

Arno Sild

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmed on pöördunud peaministri poole arupärimisega, mis puudutab eelkõige põllumajandustoetusi, aga ka muid meetmeid, mida oleks meie valitsusel vaja rakendada. Mitmete poliitiliste otsuste, Venemaa kaubandussanktsioonide, Eesti valitsuse kohalikke tootjaid diskrimineeriva põllumajanduspoliitika, Euroopa Liidu piimakvootide kaotamise ja sealihatootjatele kehtestatud kauplemispiirangute mõjul on Eesti sealiha- ja piimatootmine sügavas kriisis. Olukorra leevendamiseks on vajalik Eesti valitsuse kiire sekkumine. Meie toidutootmise tuleviku seisukohalt on kriitilise tähtsusega meie oma Eesti valitsuse toetus. Kodumaise põllumajanduse ja toidutootmise säilitamisel on laiem majanduslik mõju maapiirkondadele, põllumajanduse sidussektoritele nii maal kui linnas ning ka riigi ekspordivõimele. Nende probleemidega seoses palume peaministril vastata neljale küsimusele.

Esimees Eiki Nestor

Arupärimisele vastab peaminister Taavi Rõivas. Palun!

Peaminister Taavi Rõivas

Austatud juhataja! Lugupeetud arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Vastan 5. mail esitatud arupärimisele põllumajandustoetuste kohta. Esimene küsimus: "Milliseid siseriiklikke meetmeid rakendatakse juba käesoleval aastal, mis takistaksid Eesti piimalehmade ja sigade arvu edasist katastroofilist vähenemist?" Eesti põllumajanduse käekäik on olnud valitsuse kõrgendatud tähelepanu all, eriti piimandus- ja seakasvatussektor. Me teeme kõik endast oleneva selle olukorra parandamiseks. Olukorda Euroopa Liidu ühisel piima- ja sealihaturul mõjutab eelkõige nõudluse ja pakkumise vahekord, sest Eestis toodetakse näiteks piima 1,7 korda rohkem, kui tarbitakse. Ainuüksi see lihtne fakt näitab, et me sõltume sellest, kui edukalt me suudame oma piimasaadusi müüa väljapoole Eestit. Me teame, nii nagu te ka küsimuses välja tõite, et ära on langenud traditsioonilised suure mahuga eksporditurud ja uute turgude leidmine on väga aeganõudev. Selleks tuleb võimalikult efektiivselt ja targalt ära kasutada kõik võimalused, muu hulgas Euroopa Liidu rakendatavad turukorraldus- ja kriisiabimeetmed.
Eesti põllumajanduse ja kogu toidusektori jätkusuutlikkuse tagamiseks on määrava tähtsusega uute eksporditurgude avamine. Maaeluministri ja ettevõtlusministri juhtimisel tuleb jätkata tööd selle nimel, et Eesti tooted jõuaksid Hiina ja Jaapani turgudele. Hiinaga on juba sõlmitud toiduohutuse protokollid Eesti piimast, kilust ja räimest valmistatud toodete lubamiseks sealsetele turgudele. Töö uute turgude leidmiseks ja avamiseks jätkub. Olen ka ise käinud äridelegatsiooniga nii Jaapanis kui Hiinas ja saan öelda, et sellealane tegevus on olnud märksa laiem kui vaid Maaeluministeeriumis tehtav. Nii et töö käib. Näiteks peagi läheb ettevõtlusministri delegatsioon Hiina, et saavutada seal turgude avamist.
Eestis makstakse igal aastal maaelu- ja põllumajandustoetusi kokku enam kui 200 miljoni euro ulatuses, sh sellel aastal otsetoetusi ligikaudu 114 miljoni euro ulatuses. Lisaks on valitsuses riigi eelarvestrateegia arutelude käigus kokku lepitud järgmisel aastal maksta veel täiendavalt 4,6 miljonit eurot otse piimatootjatele. Ja samuti on kokku lepitud maksta 15 miljoni ulatuses suurprojektide investeerimise toetust piimatoodetele suurema lisandväärtuse loomiseks. Valitsuse kabinetinõupidamiste päevakorras ootab läbiarutamist ja otsustamist Maaelu Edendamise Sihtasutuse juurde äriühingu loomine. Maaeluministeeriumi hinnangul avaks see uusi ja paindlikke võimalusi finantsvahendite kasutamiseks põllumajandussektori toetamisel.
Kavandamisel on ka võimalikud muudatused otsetoetuste saajate sihtgrupi laiendamiseks nende loomapidajate võrra, kelle karjas on rohkem kui 100 piimalehma. Lisaks on kavas veel mitmeid muudatusi maaelu arengukava 2014–2020 raames. Näiteks lisatakse arengukavasse põllumajanduse tootmispotentsiaali taastamise meede eelarvega 1 miljon eurot. Loomade heaolu toetuse raames suurendatakse veise kohta makstava toetuse ühikumäära 40 eurolt 44 euroni aastas ja emise kohta makstava toetuse ühikumäära 24 eurolt 42 euroni aastas. Põllumajandustootjatest mikroettevõtjatele makstava majandustegevuse mitmekesistamise toetuse määra suurendatakse 40%-lt 50%-ni.
Teine küsimus: "Missuguseid üleminekutoetusi või muid abinõusid on veel sellel aastal Euroopa Liidu poolt lubatud, et tagada Eesti põllumajandustootjate võrdne kohtlemine teiste riikide tootjatega ja leevendada turukriisi mõjusid?" Põllumajandustootjatele annavad kõige suurema toe Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika raames makstavad otsetoetused, mille summa praegusel rahastamisperioodil on oluliselt suurem kui eelmisel rahastamisperioodil. Perioodiks 2014–2020 on Eestile Euroopa Liidu eelarvest eraldatud otsetoetuste kogusumma üle miljardi euro. Eelmise rahastamisperioodi kogusumma oli 502,8 miljonit eurot Euroopa Liidu vahenditest.
Kolmas küsimus: "Kas kavandatakse ja kui, siis millises mahus üleminekutoetusi järgmise aasta riigieelarvesse ja riigi eelarvestrateegiasse aastateks 2017–2020?" Nagu ma juba nimetasin, oleme järgmiseks aastaks leppinud kokku piimatootjatele makstavas 4,6 miljoni euro suuruses abis. Üleminekutoetusi on kavas maksta vastavalt riigieelarve võimalustele ning seda konkreetselt hinnata juba riigieelarve ja eelarvestrateegia arutelude käigus.
Neljandaks: "Milliseid meetmeid ja kui suures ulatuses kavandatakse piimatootjatele ja seakasvatajatele erakorralise riigiabi osas vastavalt Euroopa Komisjoni märtsis tehtud ettepanekule ja piirmääradele (15 000 eurot ettevõtte kohta aastas), et tagada Eesti tootjatele võrdsed konkurentsitingimused?" Euroopa Komisjoni ettepanekud ületootmise vähendamiseks on Maaeluministeeriumis arutamisel ja nende elluviimist valmistatakse ette. Komisjoni ettepaneku järgi on põllumajandustootjatele võimalik maksta kuni 15 000 euro suurust toetust. Tegemist oleks riigiabiga, kui tootmist vähendatakse või jäädakse samale tasemele. Täpsemad tingimused ja seisukohad on kavas kujundada ministeeriumi ja põllumajandusorganisatsioonide esindajate osalusel 8. juunil, mil toimub põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogu istung.

Esimees Eiki Nestor

Küsimused peaministrile. Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Teie valitsus on viimastel aastatel vähendanud põllumeeste konkurentsivõimet ja lubate nüüd järgmisel aastal 4,6 miljonit kriisiabi, mis on tegelikult väga väike summa. Mu küsimus puudutab aga seda 1,8 miljonit, mille eest valitsus lubab sealihakonserve kokku osta, et sigade Aafrika katku tagajärgi pehmendada. Miljoni eest on juba ostetud, millal te ülejäänud 800 000 euro eest hakkate konserve ostma?

Peaminister Taavi Rõivas

Aitäh! Kõigepealt vaidlen ma kategooriliselt vastu väitele, et valitsus on kuidagi põllumajanduse konkurentsivõimet vähendanud. Mind huvitaks väga see konkreetne fakt, millele tuginedes te sellist asja väidate. Kui me vaatame, kust on kriis seakasvatuses alguse saanud, siis selleks on väga suurel määral Aafrika katk, mille puhkemises valitsust süüdistada on isegi opositsioonisaadikul vahest kohatu. Samuti on olulisel määral sealihaturgu mõjutanud see, et Venemaa Föderatsioon on kehtestanud keelu Euroopa Liidu tooteid, sh Eesti tooteid sisse vedada. See on nende otsus. Ka selles oleks Eesti riiki süüdistada pehmelt öeldes kohatu.
Kui me vaatame piimaturgu, siis seda on mõjutanud rohkemad tegurid. Esiteks, Euroopas tervikuna on hinna madalseis, mis tuleneb peamiselt sellest, et piimatootmise kvoodid Euroopa Liidus tühistati. Toodangu realiseerimise tulemusena on turul üleküllus tekkinud ja see on hindu alla viinud, nii et piimakilo pealt saab vähem raha kui mõni aasta tagasi. Teiseks, ka piimandussektoris annab otseselt tunda Vene turu kadumine. Ainuüksi piimatoodete otseeksport Eestist Venemaale tõi sisse ligi 50 miljonit eurot, sellele lisandusid veel läbi Leedu läinud kogused. Nii et kui 50 miljonit ühe ropsuga, ühe Kremli dekreedi mõjul ära langeb, siis loomulikult see mõjutab piimatootjaid. Lisaks mängivad oma rolli globaalsed trendid, millel on mitu konkreetset põhjust, aga mis on piimatootjate olukorra kogu Euroopas keerulisemaks muutnud. Nii et see ei ole kindlasti vaid Eesti probleem, see on laiem mure nii Euroopa kui ka kogu maailma põllumajanduses. Sel teemal on hiljuti andnud väga huvitava intervjuu Uus-Meremaa peaminister, kes on omalt poolt toonud välja põhjuseid, miks tema hinnangul on Uus-Meremaa piimandus kriisis. Meie vaadatuna on tegu maakera teise poolega, ometi on Uus-Meremaa piimanduses samasugused probleemid mis meil.
Konkreetne küsimus puudutas 1,8 miljonit, mille tõepoolest valitsus kriisimeetmena nn kolmanda sektori sigade kokkuostuks eraldas. Minule teadaolevalt ei ole seda tõesti täies mahus ära kasutatud. Kas seda raha on võimalik lähiajal kasutada või mitte, seda peaks juba konkreetselt maaeluministri käest küsima. Me oleme eelarvest selle raha eraldanud ja seni ei ole minu teada tulnud ühtegi ametlikku ettepanekut, et seda ei peaks ära kasutama. Aga millal ja kas üldse on võimalik seda kasutada, seda oskab kindlasti kommenteerida maaeluminister.

Esimees Eiki Nestor

Kadri Simson, palun!

Kadri Simson

Aitäh! Lugupeetud Taavi Rõivas! Arupärijate küsimus oli see, mida valitsus teeb selle jaoks, et Eesti põllumeestele tagada võrdne kohtlemine olukorras, kus Euroopa Liidu otsetoetused ei ole võrdsed. Me teame, et näiteks eelmine aasta te hääletasite maha Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku leida eelarvest raha üleminekutoetusteks. Te ei leidnud seda raha. Nüüd te ütlete, et igal pool Euroopas on raske, aga samas me näeme ju seda, et meie põllumehi mõjutab ka see, et teiste Euroopa Liidu liikmesriikide valitsused on astunud palju julgemaid samme oma tootjate toetamiseks. Meie lõunanaaber Leedu näiteks teatas, et maikuus maksti piimatootjatele toetust 18 miljonit ja juunikuus makstakse veel 17,2 miljonit, kokku 35 miljonit. Ainus, mis me teilt praegu kuulsime, oli see, et järgmine aasta te leiate 4,6 miljonit. See ilmselgelt ei ole piisav. Miks Leedu valitsusel on nii palju suuremad võimalused oma piimatootjaid aidata kui Eestil?

Peaminister Taavi Rõivas

Aitäh! Nii nagu eri riikide võrdlustega ikka on, tasub vaadata fakte ja mitte võtta ühte konkreetset nüanssi eraldi. Kui te liidate kokku toetused kas hektari kohta või rahvaarvu kohta, saades nii mingi objektiivse näitaja, siis te näete, et Eestil ei ole ei Läti ega Leeduga konkurentsis põhjust kuidagi häbeneda. Pigem on Eesti toetused ühiku kohta mõnevõrra suuremad. Mis puudutab eelmist aastat või käesolevat aastat, siis eelmise aasta lõpus me eraldasime riigieelarvest ca 7,5 miljonit eurot täiendavat, erakorralist kriisiabi, mida me otsustasime mitte nimetada top-up'iks üksnes seetõttu, et nii on seda raha võimalik paindlikumalt kasutada. Seda oleks võinud tinglikult ka top-up'iks nimetada, kui see oleks olukorra päästnud. Aga minule teadaolevalt Maaeluministeerium otsustas koostöös organisatsioonidega, et teise nime all makstes on see toetus tõhusam. Kui me liidame kokku summad, mis me eelmise aasta lõpus eraldasime seakasvatajatele ja piimatootjatele, siis suurusjärk oli üle 30 miljoni euro kriisiabi. Osa sellest oli euroraha, aga kokku oli toetust üle 30 miljoni euro, seesama Peeter Ernitsa nimetatud 1,8 miljonit eurot sealihakonservide ostmiseks sealhulgas. Nii et oleme teinud küllalt palju Eesti võimaluste piires.
Kust tuleb see 4,6 miljonit järgmise aasta eelarves? Järgmise aasta eelarve, et te teaksite, ei ole lukus, see ei ole isegi veel valitsuses heaks kiidetud. See toimub nagu ikka septembris. Aga me oleme riigi eelarvestrateegias juba broneerinud summa 4,6 miljonit eurot ja see tuleb sellest, et tegemist on poolega maksimaalsest piimasektori üleminekutoetusest. Kui teoreetiliselt on Eestil kokku võimalik erinevaid üleminekutoetusi maksta riigieelarvest 21,5 miljoni euro ulatuses, siis piimandussektori üleminekutoetusi on tegelikult võimalik maksta 9,14 miljoni euro ulatuses ja valitsus on leidnud võimaluse, kuidas maksta pool sellest. Sellel on ka oma selge loogika, miks me just piimatootjatele soovime seda abi suunata. Esiteks, seakasvatajatele ei ole võimalik üleminekutoetust maksta, seda lihtsalt reeglid ei võimalda. Teiseks, me soovime tagada selle, et iga euro, mis me maksame, läheks tõepoolest sellele põllumajandussektorile, mis päriselt kriisis on. Nagu te teate, kaugeltki mitte kogu põllumajandus ei ole kriisis, teraviljasaagid olid mullu lausa rekordilised. Seda on ka põllumehed ise öelnud, et tuleb keskenduda seakasvatusele ja piimatootmisele. Seakasvatust ei ole võimalik top-up'i kaudu finantseerida, järelikult me keskendume võimalikul määral piimasektori üleminekutoetusele.

Esimees Eiki Nestor

Siret Kotka, palun!

Siret Kotka

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Kui rahandusminister eelmisel aastal selle aasta riigieelarve vastuvõtmise juures riigieelarvet tutvustas, siis ta väitis, et üleminekutoetused puuduvad sealt eelkõige selle tõttu, et põllumajandus ei ole lihtsalt valitsuse jaoks piisavalt prioriteetne. Siit ka minu küsimus. Kas see vastab tõele, et põllumajandus ei ole Rõivase valitsuse jaoks prioriteetne? Aga kui ikkagi on, siis kas te kavatsete maksta üleminekutoetusi? Ja kui kavatsete, siis palun nimetage võimalik summa, kui suur see võiks olla! Kas see on maksimum või paar miljonit, mida te maksaksite üleminekutoetusena järgmisel aastal põllumeestele?

Peaminister Taavi Rõivas

Aitäh! Kõigepealt, ma olen valmis kihla vedama, et kui te võtate eelmise aasta eelarvearutelu stenogrammi, siis te ei leia sealt sellist tsitaati, mille te just praegu rahandusministrile omistasite. Kui vaadata, kui palju kriisimeetmeid me väga lühikese ajaga maksumaksja raha kasutades käivitasime, siis see summa – üle 30 miljoni euro – näitab kõike muud kui suhtumist, mille te just omistasite rahandusministrile. Ma olen täiesti kindel, et rahandusminister ei ole öelnud, et põllumajandusvaldkond ei ole prioriteetne. Nagu ma ütlesin, eelarvest läheb toetusteks üle 200 miljoni euro aastas. Kuidas on võimalik öelda, et üle 200 miljoni aastas eraldatakse mitteprioriteetsele valdkonnale? See on minu meelest täiesti absurdne väide.
Nagu öeldud, mullu me eraldasime 7,5 miljonit sellistel alustel, et seda oleks saanud nimetada ka top-up'iks. Koostöös põllumajandusorganisatsioonidega pakkus maaeluminister aga välja lahenduse, et seda ei nimetata top-up'iks, vaid kriisimeetmeks, ja me aktsepteerisime seda. Aga põhimõtteliselt oli tegemist samamoodi täiendava rahaeraldisega samadel eesmärkidel. Seda raha oli kokku 7,5 miljonit, millest osa maksti välja eelmisel aastal, osa sel aastal. Nii et olgem faktides täpsed! Järgmiseks aastaks oleme planeerinud 4,6 miljonit. Kui parlament leiab arukaid katteallikaid, et seda summat suurendada, siis see on loomulikult parlamendi otsustada, aga 4,6 miljonit on praegu, juba enne eelarve arutelusid leitud. Minu meelest on see hea uudis. Selle abi me soovime suunata piimandusele. Ning mina isiklikult olen valmis arutama, kas me nimetame selle top-up'iks või leiame mingi paindlikuma viisi selle raha põllumajandusele eraldamiseks. Eesmärk on sama: aidata tuleb piimandussektorit. Nagu öeldud, top-up'i kaudu seakasvatajaid aidata kahjuks Euroopa Liidu reeglid ei võimalda.

Esimees Eiki Nestor

Mark Soosaar, palun!

Mark Soosaar

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Kogu meie põllumajandussaaduste eksport idanaabri juurde ehk meie kala, piima ja liha toimetamine sinna on lõppenud. See manab mulle kahjuks ette sellise pildi ajaloost, kus Eesti põllumajandussaadused vurasid täistuubitud rongiga Nõukogude Venemaale ja tagasi tuli seesama rong tühjade vagunitega, mille uksed olid kinni plommitud ja millele oli peale kirjutatud: Nõukogude töölisklassi abi nälgivale Eesti rahvale. Me oleme praegu siiski väga absurdses olukorras: Peipsi taha me toiduaineid saata ei saa. Kas meie valitsus ja peaminister ei oleks valmis minema selle karunimelise peaministriga seal teispool järve rääkima? Äkki õnnestub siiski majandussuhted taastada? Ajaloost on teada, et kui majandussuhted katkevad, siis hakkavad kõnelema kahurid.

Peaminister Taavi Rõivas

Aitäh! Antud juhul on olnud täpselt vastupidi. Kõigepealt hakkasid Ukrainas kõnelema kahurid, Venemaa Föderatsioon käitus ja käitub jätkuvalt agressorina suveräänses Euroopa riigis. Sellele reageeris Euroopa Liit majandussanktsioonidega ja siis omakorda Venemaa otsustas, et pole meile vaja Euroopa Liidus toodetud kvaliteetseid toiduaineid, saame ilma hakkama. See oli puhtalt nende otsus ja arvata, et meie saaksime kuidagi ühepoolselt sellest mööda nihverdada, ei ole alust. Ma arvan, et Eesti peab koos kogu Euroopaga nendes küsimustes ühtne olema. Kui me Ukrainas toimuva ees silma kinni pigistame, siis selle hind on meie jaoks kordades kõrgem kui Venemaale saatmata jäänud piimaliitrite hind.  On vaid üks võimalus, kuidas saab Vene tarbija taas kvaliteetseid Eesti toiduaineid, ja see on see, kui Venemaa Föderatsioon otsustab lõpetada agressiooni Ukrainas. Ainult siis on meil võimalik rääkida sanktsioonide leevendamisest. Küsimus ei ole mitte selles, kes kui palju ja kui sügavalt Venemaa poole kummardab. Meie põhimõtted ei ole müügiks ja me oleme selles küsimuses Ukrainaga kindlasti solidaarsed.

Esimees Eiki Nestor

Mart Helme, palun!

Mart Helme

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Seoses kriisiga põllumajanduses on sattunud löögi alla ka need väga suured investeeringud, mis on piimafarmides tehtud lüpsisüsteemidesse ja muudesse seadmetesse. Samuti on sattunud löögi alla tõukarjad. Toon näiteks Eesti maatõugu karja: kõige suurem ja kõige väärtuslikum tõuparanduskari on praegu sattunud ohtu ja omanik ütleb, et üle paari kuu ta vastu ei pea. Kas valitsus ei võiks kaaluda niisugustel puhkudel mingit ekstra abi, et juba olemasolevaid liine lahti ei monteeritaks ja et ei likvideeritaks selliseid väärtuslikke tõukarju, nagu on meie maatõugu kari? Seda lootuses, et ühel päeval meie põllumajandus taastub. 

Peaminister Taavi Rõivas

Aitäh! Siin on nüüd kaks võimalust. Ühelt poolt on maaeluminister Urmas Kruuse pakkunud välja luua uue krediiditoote. Peamiselt on küsimus ju rahas, just seepärast tekivad need teie viidatud keerulised olukorrad konkreetsetel tootjatel. Pangad on väidetavalt muutunud krediidiliinide avamisel oluliselt kriitilisemaks. See väide põhineb minu enda kontaktidel põllumeestega ja nende väidetul, milles mul ei ole alust kahelda. Pangad ju teavad, et piimandus on kriisis. Iga kord, kui parlamendis arutatakse piimanduse kriisi, kuulevad seda küllap ka otsustajad pankades ja nii ongi piimandussektoril arusaadavatel põhjustel – pangad tegelevad ju ka ettevõtlusega nii nagu põllumehedki – laenu raskem saada. Kuna tegemist on tõenäoliselt turutõrkega, siis me arutame valitsuses esimesel võimalusel, kas sellise krediidiliini loomine oleks võimalik ja kas see oleks piisavalt efektiivne maksumaksja raha kasutus.
Teine ja märksa kestlikum on lahendus, kui me suudame piimasaadustele alternatiivseid turge leida. Kui toorpiima puhul on mõnedsajad kilomeetrid see kaugus, kuhu on võimalik toorpiima müüa, siis väärindatud piimatoodete, näiteks juustu säilivusaeg on märksa pikem ja lisandväärtus oluliselt suurem. Nii saab teenida ka palju kaugematelt turgudelt.
See on ka põhjus, miks me oleme nii aktiivselt töötanud Jaapani ja Hiina suunal. Mul oli eelmisel nädalal Eestis kohtumine ühe kõrge Hiina riigitegelasega, kes ütles, et jaapanlaste ja hiinlaste harjumuspärasel toidulaual on piimatooted küllalt tagasihoidlikul kohal. Aga ühiskonna areng on jõudnud sinnamaale, et rohkem on keskklassi, rohkem on juurdunud ka läänelikke tarbimisharjumusi ja juba avaldab see ka mõju piimatoodete tarbimisele. Tema konkreetne sõnum oli, et potentsiaal Hiina turul on üüratu ja isegi kui Hiinas iga tuhandes elanik joob piima, siis on see sama palju, kui Eestis on inimesi. Nii et tasub sinna suunda vaadata küll. Kokkulepete tehnilised tingimused on Hiinas olnud väga-väga keerulised, aga  Eesti riik on teinud kõik võimaliku, et kokkuleppeid hiinlastega siiski sõlmida. Me oleme edasi liikunud väga pikkade sammudega. Ma olen ise käinud Hiinas ja selle teemaga tegelenud, maaeluminister on käinud Hiinas ja korduvalt selle teemaga tegelenud. Ja nagu öeldud, kohe suundub Hiinasse ka ettevõtlusminister koos äridelegatsiooniga. Nii et on kaks lahendust: krediidiliin ja uued turud.

Esimees Eiki Nestor

Martin Helme, palun!

Martin Helme

Aitäh, härra spiiker! Lugupeetud minister! Mis lohutust see pakub meie kohe-kohe pankrotti minevale piimatootjale, et Jaapani ja Hiina tarbimiskombed on muutumas? Sinnapoole vaatamine on sama kasulik kui unistavalt kuu poole vaatamine. Siin oli enne juttu prioriteetidest ja sellest, mis on Eesti riigieelarve prioriteedid. Me teame, et Eesti riigieelarvest kulutatakse väga naljakatele asjadele väga palju raha. Näiteks riikliku lennufirma käivitamiseks või teise lennufirma pankrotti laskmiseks eraldati 70 või 90 miljonit. Ja samal ajal, kui me paneme järjest koole kinni, ehitatakse järgmistel aastatel uusi koole 240 miljoni eest. Türgile kanti silma pilgutamata üle 2,8 miljonit, pagulastega seotud struktuuri ehitamine läheb maksma samas suurusjärgus, kriisilahendamisfondi on antud 22 miljonit. Ja samas ei olnud eelmisel aastal riigieelarve kavandamisel võimalik leida 20 miljonit top-up'ide jaoks. See on prioriteedi küsimus. Kes on valitsuses peamine põllumajandustoetuste prioriteediks tõstmise vastane: kas teie, mõni teine erakond või rahandusminister? Kes need peamised vastusõdijad on?

Peaminister Taavi Rõivas

Ma kordan siis üle, tundub, et teile ei jõudnud kogu see varasem jutt lõpuni kohale. Ma kordan, et 4,6 miljonit on juba praegu, veel enne, kui riigieelarvet tegema hakatakse, riigi eelarvestrateegias üleminekutoetusteks broneeritud. Kokku on põllumajandustoetusi üle 200 miljoni euro. Tegemist on väga suurte summadega. Te ütlete, et koolidele minev 240 miljonit on ebamõistlik rahakasutus ja sellest peaks osa tõstma mujale. Sellega ma kindlasti nõus ei ole. Ma arvan, et kvaliteetne koolivõrk on väga oluline, see, millistes tingimustes käivad meie lapsed koolis, on väga oluline. See ei puuduta mitte niivõrd Tallinna, kuivõrd maakonnakeskusi üle Eesti. Ma olen käinud mitmes riigigümnaasiumis ja olen veendunud, et tänu riigigümnaasiumi rajamisele ei ole üks või teine maakonnakeskus saanud mitte ainult ühe uue ja ilusa koolihoone, vaid tegelikult on Läänemaal, Viljandis ja mitmel pool mujal valikud gümnaasiumiastmes kõvasti laienenud. Võimalik on väga paljusid aineid valida. Nii et igal juhul on see olnud mõistlik kulutus.
Ma väidan, et väga mõistlik kulutus on Euroopa Liidus olnud ka see, et me toetame Türgis pagulasi. Esiteks, inimeste toetamine seal, kuhu nad on tulnud, on inimlik. Kui nad saavad süüa, saavad kooliharidust, saavad elementaarsed elamistingimused, siis oluliselt väheneb ka nende surve tulla edasi Euroopasse. Teiseks, selle 2,8 miljoni euro eraldamine või Euroopa Liidu peale kokku 3 miljardi eraldamine on olnud ka väga tõhus. Kui me vaatame neid arve, seda sõjapõgenike tulva, mis on tulnud Türgist Kreekasse, siis sisuliselt saab öelda, et see on ära lõppenud. Me rääkisime veel hiljuti kümnetest tuhandetest inimestest iga kuu, viimasel nädalal oli tulijaid paarsada kogu Euroopa peale kokku ehk siis me räägime sadades kordades vähenemisest. See on väga oluline, et Euroopa Liit ja Türgi annaksid endast parima, et aidata inimesi seal, kuhu nad on otse Süüriast tulles pakku saanud.
Türgi on  rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangul turvaline riik, seal on võimalik sõjapõgenikel, kes oma elu pärast Süürias kartsid, turvapaika saada. Ma arvan, et kui meie omalt poolt paneme rahaga natukene õlga alla, et neid inimesi seal aidata ja selle kaudu oluliselt rändesurvet Euroopale vähendada, siis see on igal juhul mõistlik ja igal juhul efektiivne. Ka langeb sellega ära võimalus inimesi massiimmigratsiooniga hirmutada. Kui inimesed näevad, et surve Euroopale on tänu Türgile sajakordselt vähenenud, siis küllap on ka äärmuslikel jõududel raskem rääkida sellest, et kohe-kohe saabuvad ka Eestisse miljonid inimesed, nii nagu te olete püüdnud rahvast veenda. Igal juhul on ka see olnud mõistlik riigieelarve eraldis. Aga kui teil on veel ettepanekuid, kust raha ära võtta või kuhu ümber tõsta, siis neid on teil kindlasti võimalik parlamendiliikmena eelarve menetluse käigus teha.

Esimees Eiki Nestor

Tarmo Tamm, palun!

Tarmo Tamm

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Tänase arupärimise teema on riigisisesed toetused ja riigisisesed meetmed. Me ei küsi selle raha kohta, mida Euroopa Liit jagab. Euroopa Liit jagab kõikidele Euroopa Liidu riikidele raha ja neid sadu miljoneid pole mõtet ette lugeda, sest see ei päästa meie põllumeest. Põllumeeste põhiküsimus on, et me ei ole võrdses konkurentsis. Näiteks võrreldes Läti ja Leeduga me oleme kaotanud ca 100 miljoni ulatuses konkurentsieelist, sest nemad maksavad üleminekutoetust. Kriisis ei ole ainult piima- ja lihatootmine, tänavu on kriisis ka teraviljakasvatus. Vaadake selle aasta põlde ja millises olukorras põllumehed on! Ma küsin julgeoleku seisukohalt, julgeolek on üks valitsuse prioriteete. 70% kogu Eesti sealihatarbest toodetakse Eestis, kas see on julgeolek? Kas julgeolekuriskid ikka on maandatud, kui tuhandepealise karja omanik paneb farmi kinni, nagu eelmisel nädalal võis Äripäevast lugeda? Mehel lihtsalt pole võimalik edasi piimakarja pidada. Ja ma küsin, kuidas see on võimalik Lätis ja Leedus – Läti ja Leedu talumehed ju ostavad Eesti piimakarja üles. Millest see tuleneb? Kas meie põllumehed on siis saamatud või on valitsus saamatu?

Peaminister Taavi Rõivas

Aitäh! Mulle väga meeldiks, kui me saaks seda debatti pidada nii, et te vaataksite rahulikult faktidele otsa ja arvutaksite kokku näiteks, kui palju makstakse piimatootjatele kokku kõiki toetusi Eestis, kui palju Lätis ja kui palju Leedus. Ja kui te peale seda arvutamist ikka veel neidsamu küsimusi esitate, siis on midagi tõsist lahti. Minu hinnangul piisab faktidele otsa vaatamisest, et teie küsimused saaksid vastatud. Ma kordan veel kord seda, mida ma ütlesin vastuseks Kadri Simsonile. Kui vaadata toetuste kogusummasid, siis kindlasti ei ole Eestil põhjust häbeneda ei võrdluses Lätiga ega võrdluses Leeduga.
Aga toetus ei ole ainukene asi, mis põllumeest aitab. Ma isegi julgen öelda, et toetus ei ole peamine asi. Sest kui tegemist on tootmisega, siis läheb vaja ka turgu, kus oma toodangut realiseerida. Ja kui me siin Eestis ei suurenda oma piima tarbimist 1,7 korda, siis ütleb lihtne loogika, et me peame leidma turge ka kaugemalt. Kuna kogu Euroopas on nagu Eestiski praegu piima ületootmine ja raskusi turgude leidmisega, siis on meil mõistlik investeerida sellesse, et piimatooteid Eestis väärindada. Meil ei ole aga piisavalt töötlemisvõimsust. Need ettevõtted, kes suudavad töödelda, müüvad ka väga palju ekspordiks.
Võtame näiteks E-piima. Väga suur osa E-piima toodangust läheb ekspordiks, põhiliselt Soome, aga ka mujale. E-piim on väga suure tõenäosusega ka üks esimesi ettevõtteid, kes hakkab suures koguses juustu müüma Jaapani suunal. Ja me loodame samasuguseid kokkuleppeid veel sõlmida. Ühes kilos juustus on umbes 11 kilo piima ja lihtne loogika ütleb, et suurel määral väärindatud toodet on võimalik müüa märksa pikema säilivusajaga kui toorpiima ja nii saab seda müüa ka palju kaugemale. Selle nimel tasub pingutada küll. Valitsus on siin juba Eesti tootjaid aidanud ja kavatseb seda veelgi teha. Olen saanud tagasisidet otse tootjatelt ja see on olnud väga positiivne. Seesama E-piim ei ole paljuks pidanud ka aitäh öelda nende pingutuste eest, mis riik on teinud selleks, et neil oleks võimalik Jaapanis oma toodangut müüa. Aga küllap on neid ettevõtteid veel teisigi.

Esimees Eiki Nestor

Jaak Madisoni küsimus.

Jaak Madison

Austatud peaminister! Üle-eelmisele küsijale vastamise ajal sai teie suust kuulda lausa puhast kulda. See on imetlusväärne, kuidas te suudate riigisiseste toetuste kohta käivale küsimusele vastates jõuda migrantideni, hirmutamiseni ja milleni kõik veel. Ja te kinnitate, et Türgi on ohutu riik. Ma ei tea, kui ma teen ajalehed lahti, siis näen, et kõik inimõiguslased väidavad, et Türgi ei ole ohutu riik. Teeks selle enne selgeks, kas on ohutu või ei ole. Tänavu on Euroopasse jõudnud rohkem migrante kui möödunud aastal samaks ajaks, ja seda eelkõige läbi Itaalia ja Põhja-Aafrika. On kohatu rääkida, et keegi hirmutab kuskil asjatult. Ma arvan, et selle kohta võiks mitte sõna võtta. Aga räägime toetustest. Riigisisesed toetused on üks asi, aga kuna selle teema arutelu on siin juba laiali valgunud, lausa migrantideni välja, siis rõhutan, et Eesti põllumehed saavad Euroopa Liidu fondidest 63% keskmisest ehk siis teistega võrreldes veidi vähem kui kaks kolmandikku. Ja peamine vastuseisja toetuste ühtlustamisele on olnud Prantsusmaa. Kuidas see sobitub üldise solidaarsuspõhimõttega Euroopa Liidus?

Peaminister Taavi Rõivas

Aitäh! Kõigepealt kinnitan vastuseks sellele küsimusele, et Eesti peaminister seisis mõni aasta tagasi eelarvekõnelustel koos Läti ja Leedu kolleegiga väga tugevalt selle eest, et põllumajandustoetused ühtlustataks. Ka mina olen seda meelt, et põllumajandustoetused peaksid olema kogu Euroopas võrdsed, sest ainult niimoodi on võimalik võrdset konkurentsi saavutada. Iseenesest on Eesti põllumehe jaoks mõeldav ka variant, millest ma olen ka paljude põllumeestega rääkinud, et sellist ühikupõhist toetust üldse kogu Euroopas ei makstaks. Selgi juhul oleks Eesti põllumees kindlasti konkurentsivõimeline.
Aga samas kinnitavad needsamad põllumehed tihti, et investeeringud, mis on tehtud Euroopa Liidu raha toel, on olnud väga abiks. Muidu oleks meie laudad endiselt moderniseerimata – paljuski tänu Euroopa Liidu rahale on olnud võimalik see, et Eestis on erinevalt Lätist ja Leedust, kus on väga palju väikeseid loomapidajaid, väga automatiseeritud tootmine, väga kvaliteetsed seadmed, väga teaduslik tootmine. Need investeeringud on võimalikud olnud tänu Euroopa Liidu solidaarsusele. Kokkulepped Euroopa Liidus eelarve osas on tehtud aastani 2020 ja kas meil õnnestub eesistujana avada järgmise eelarve arutelu ja selle käigus leida võimalusi nende toetuste õiglasemaks muutmiseks, eks seda näitab aeg.
Mis puudutab sõjapõgenike aitamist Türgis, siis ma kordan veel, et nende inimeste jaoks, kelle kodumaal käib sõda, on kõige parem varjupaik see, mis paikneb nende kodumaale võimalikult lähedal. Mitu miljonit inimest on läinud Türki, hinnanguliselt kaks miljonit inimest Liibanoni ja miljon inimest – need hinnangud erinevad – Jordaaniasse. Kui nendele inimestele on nendes riikides, olgu see Türgi, Jordaania või Liibanon, tagatud elamisväärsed tingimused ja toit, kui nende lastele on võimalik pakkuda haridust, siis väheneb oluliselt nende surve rännata eluohtlikult kaugele Euroopasse. Ja kuna me näeme, et regulaarne tulijate arv on kukkunud 50 000-lt paarisajani, siis võib järeldada, et Türgi ja Euroopa Liidu kokkulepe on tööle hakanud. Need massid, mis muidu Euroopasse tuleks, Türgi suunalt enam ei tule.
Kas see lahendab ära kogu maailma rändeprobleemid? Küllap mitte. Aga vähemasti võib öelda, et Türgi suunalt tegelikult suurt rändesurvet Euroopale enam ei ole. Ma tõesti arvan, et see on Euroopa seisukohast positiivne. Mitte et Euroopa ei saaks ühiselt põgenike aitamisega hakkama. Ma arvan, et saaks küll. Aga Euroopa jaoks on väga negatiivne, kui põgenikke kasutatakse ära poliitilise äärmusluse propageerimisel ja püütakse pagulastega, kes põgenevad sõja eest, inimesi hirmutada, püütakse üldsust veenda, et kohe-kohe tulevad sajad tuhanded või miljonid põgenikud ja võtavad ära kohalike töö või kodu või midagi kolmandat. Kui seda survet Euroopale ei ole, siis vaibub ka tuul äärmuslaste purjedes.

Esimees Eiki Nestor

Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp

Aitäh, juhataja! Hea peaminister! Ma tuletan meelde, et arupärimine on põllumajandustoetuste kohta. Teisele küsimusele te vastasite minu meelest veidi kummaliselt. Mina sain aru, et te väitsite, et aastatel 2014–2020 on Eestis võimalik otsetoetustena välja maksta üle ühe miljardi euro. Ma kardan, et te vist lõite sinna ka investeeringutoetused sisse, sest kui te väidate, et me 4,6 miljoni kaupa aastas hakkame otsetoetusi maksma, siis seda miljardit ei tule mitte kuidagi kokku. Teine probleem on see, et nädal aega tagasi esitati täpselt sama küsimus rahandusministrile, kes soovitas meil vaadata tervikpilti, kui palju põllumajandussektor ikkagi riigilt toetusi saab. Mina väidan, et see ei ole tervikpilt. Tervikpilt on ühine Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika. Tegemist on valdkonnaga, mis on euroliidus vägagi ära reguleeritud – võiks öelda, see on üks sotsialistlikumaid poliitikaid, mida me peame siin harrastama. Kas valitsusel on arusaam, mis asi on Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika, mis asi on Euroopa ühine turg ja konkurentsivõime seal ning missugune on sellega seoses ka otsetoetuste maksmise vajadus?

Peaminister Taavi Rõivas

Aitäh! Kuidas ma seda nüüd viisakalt ütlen, aga see jutt läks teil segi nagu Kört-Pärtli särk. See 4,6 miljonit, millest me räägime, on top-up ehk täiendavad otsetoetused konkreetselt aastal 2017. Aga see ei ole kogu otsetoetus. Otsetoetusi on Euroopa Liidult, millele see 4,6 miljonit tuleb lisaks, kokku miljard ja seitse miljonit. Kui võtta sinna hulka ka maaelu arengukavas ettenähtu, siis kogusumma, mida me saame kasutada, on 1,9 miljardit. Nii et uskuge mind, ma ei eksinud selle summaga. Võite seda ise rahulikult kontrollida.
Põllumajanduse puhul on tegemist väga tugevalt doteeritud valdkonnaga. Me maksame põllumajandusele suurusjärgus veidi rohkem kui 200 miljonit igal aastal ja see on umbes pool riigikaitsekuludest. Lihtsalt asjad tuleb konteksti panna. See summa moodustab ka kaks kolmandikku võrreldes rahaga, mis läheb kõikideks investeeringuteks ja hooldustöödeks, mis tehakse Eesti teedel. Nii et need summad, mis lähevad põllumajandustoetusteks – nagu te õigesti tähelepanu juhtisite, on arupärimine tõepoolest põllumajandustoetuste kohta –, on väga-väga suured. Meie asi on tagada selle raha vastutustundlik jagamine. Kui me näeme, et põllumajanduses tervikuna ei ole kriisi, aga kriis on näiteks, nagu praegu on, seakasvatuses ja piimatootmises, siis peab meil olema ka tarkust ja paindlikkust kehtivate reeglite raames jagada raha ringi niimoodi, et toetame neid valdkondi rohkem, kus on päriselt raske.

Esimees Eiki Nestor

Henn Põlluaas, palun!

Henn Põlluaas

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Nagu eelmised küsijad, pean minagi avaldama imestust, et kui teemaks on põllumajandustoetused, siis eelistate te heietada hoopis pagulastest ja immigratsioonikriisist. Aga minu küsimus on konkreetne. Te mainisite, et olete Euroopa Liidus põllumajandustoetuste teema üles võtnud, sest nn vanemates Euroopa Liidu riikides on need kordades suuremad kui meil. Palun öelge konkreetselt, kas Eesti valitsus ja teie olete teinud konkreetse ettepaneku avada sel teemal läbirääkimised! Ja kui olete teinud, siis millal ja kas on ka mingisuguseid konkreetseid tulemusi näha või me ainult ootame, et tulevikus saavad need asjad iseenesest korda?

Peaminister Taavi Rõivas

Aitäh! Eelarvekõnelused jäid üle-eelmise valitsuse aega, kui peaminister oli Andrus Ansip. Ma saan kinnitada, et nii Eesti toonane peaminister kui ka Läti ja Leedu valitsusjuht väga tugevalt toetasid põllumajandustoetuste ühtlustamist. Iseenesest on ühtlustamise tempo ju kokku lepitud, ka Eesti kohta kehtib kasvav gradatsioon, nii et me räägime toetuste suurenemisest Eestiski. Aga tõesti ei ole õnnestunud saavutada kokkulepet, et toetuste tase oleks täpselt võrdne vana Euroopaga, nii et tööd on meil vaja jätkuvalt teha. Kui vaadata, kui palju raha on eraldatud põllumajanduse otsetoetusteks, kui palju oli meie käsutuses eelmisel perioodil seitsme aasta jooksul ja kui palju on selle seitsme aasta jooksul, ning küsida, kas sellest, mida Ansip toona tegi, oli ka kasu, siis ma arvan, et kõige lihtsama vastuse saab, kui vaadata numbritele otsa. Ühtne pindalatoetus ja muud otsetoetused Eestile Euroopa Liidu eelarvest on suurusjärguna kahekordistunud. Nii et igal juhul on sellest tööst kasu olnud. Tänu sellele, et Andrus Ansip väga tugevalt argumenteeris, õnnestus suurusjärgus 500 miljonit eurot Eesti põllumajandusele lisaks kaubelda. Ma arvan, et see on väga suur asi.

Esimees Eiki Nestor

Arno Sild, palun!

Arno Sild

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Ma küsin Euroopa Kalandusfondi raha jagamise kohta, mida kureerib Maaeluministeerium. Me teame, et Riigikontroll koostas küllalt hävitava aruande Euroopa Kalandusfondi vesiviljelustoetuste mõju kohta. Kas valitsusel on kavas seda mingil tasemel arutada või mis selle info põhjal ette võetakse? Seal paistavad nende rahadega küllalt suured segadused olevat.

Peaminister Taavi Rõivas

Aitäh! Ma usun, et seda teemat on võimalik Riigikogu maaelukomisjonis käsitleda ja arutleda, mismoodi seda vesiviljelustoetust selliselt kasutada, et efekt oleks suurem. Küllap maaelukomisjonis on tarku inimesi, kes oskavad oma hinnangu anda ja võib-olla ka soovitada Maaeluministeeriumile, kuidas neid meetmeid kavandada.

Esimees Eiki Nestor

Aitäh, peaminister Taavi Rõivas! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijad ei soovi sõna võtta. Kadri Simson, palun!

Kadri Simson

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lugupeetud Taavi Rõivas! Tulin siia kõnetooli seetõttu, et sellele arupärimisele vastuste andmine oli vägagi näitlik, kuidas on võimalik tühja juttu rääkides jätta sisulistele küsimustele vastamata. Me kõik teame, et Eestis on olukord, kus iga nädal sattub raskustesse üha uusi ja uusi piimakarjapidajaid. Mõned traagilisemad juhtumid on ka suurt avalikkuse tähelepanu pälvinud ja lõppenud sellega, et seni Eestimaal piima andnud lehmad müüakse mõnda teise Euroopa Liidu liikmesriiki, valdavalt Poola. Ja kuigi Euroopa Liidus on igal pool piima ületootmine ja piima hind madal, siis meie piimakari väheneb kiiremini kui teistes riikides ja seda just nimelt meie valitsuse tegevusetuse tõttu.
Peaminister žongleeris siin oskuslikult Euroopa Liidu rahadega, aga jättis tähelepanuta, et Eesti otsetoetuste tase on jätkuvalt vaid umbes 60% Euroopa Liidu keskmisest. Samas peavad meie põllumehed ju oma kolleegidega Euroopa Liidust konkureerima. Olukorras, kus see toetus on peale Eesti keskmisest väiksem teisteski riikides, on näiteks meie lõunanaabrid kasutanud Euroopa Liidu antud võimalust ja maksnud vahe omaenda rahaga kinni. Eesti kasutas seda võimalust viimati aastal 2013. Aastail 2014, 2015 ja 2016 ei ole seda võimalust kasutatud ja seda kummalisem oli kuulda peaministrit rääkimas erakorralisest kriisiabist, justkui seda võiks mingil teisel tingimusel nimetada ka top-up'iks. Ei, seda ei või top-up'iks nimetada, sest see oli Euroopa Liidu erakorraline kriisiabi, mida said ka teised hätta sattunud riigid.
Kui Eesti nüüd sooviks meie põllumeestele tagada samu konkurentsivõimalusi, mis on teistel Euroopa Liidu põllumeestel, siis tähendaks see riigieelarvest makstava üleminekutoetuse Euroopa Liidu lubatud maksimaalses mahus väljamaksmist ja perioodil aastani 2020 oleks see tähendanud 92 miljonit eurot. Nagu ma mainisin, viimati maksti seda aastal 2013, järgnenud aastatel me ei ole oma põllumehi sellisel viisil toetanud. Aga see kriis, mis on nüüd tabanud Eesti piimatootjaid, tähendab neile ainuüksi piima hinna languse tõttu iga kuu 3,5 miljoni euro suurust kahju. Peaminister lubas siin, et järgmisel aastal leitakse abiks 4,6 miljonit, aga see ei hoia tänavu farme pankrotti minemast, ei hoia piimatootmist samal tasemel. Kindlasti ei ole alust öelda, et Eesti on käitunud võrdväärselt valitsustega Lätis ja Leedus. Igal inimesel, kes suvatseb natukene arvutis ringi vaadata, on võimalik näha, et Läti ja Leedu on maksnud üleminekutoetusi ja lisaks sellele, nii nagu Eesti, tasus Leedugi eelmisel aastal ju ka kriisiabi omapoolse osa täies mahus.
Nii et Eesti põllumeeste konkurentsivõime puudujääk on ilmselge ja see puudujääk on tekkinud just seetõttu, et meie valitsus pole oma ülesandeid nii hästi täitnud nagu lõunanaabrite omad. Kurdetakse, et me toodame üle. Sellega pannakse kaalule aastaid, kui mitte juba aastakümneid tegutsenud, pika ajalooga Eesti põllumajandusettevõtted, kes on maal elavatele inimestele nii olulist tööd pakkunud. Ja kui selles olukorras valitsus lihtsalt kehitab õlgu, siis ääremaastumise probleem ainult kasvab. Nii et küsimus ei ole ainult meie enda toidulauas ja toiduainetootmises aastate pärast, vaid ka inimestes, kes praegu veel elavad maal ja teevad väga vajalikku tööd. Kui neid ei aidata konkurentsis teiste Euroopa Liidu riikidega, siis varsti neid maal enam ei ole ja nende tööandjaid samuti mitte. Seetõttu ei tohi me kindlasti lasta valitsusel mugavustsooni jääda. Tänan tähelepanu eest!

Esimees Eiki Nestor

Mart Helme, palun!

Mart Helme

Lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Head kolleegid! Põllumajandus ei ole lihtsalt põllumajandus. Põllumajandus on strateegiline, rahvuse ja riigi julgeolekut tagav valdkond, ja seda mitmes plaanis: nii toiduainetega varustatuse kui ka elanikkonna paiknemise seisukohast. Nii et küsimus ei ole ainult selles, kas põllumajandus on võrreldes mõne muu valdkonnaga prioriteetne või ei ole. Kui ta ei ole prioriteetne, siis saeb riik ja selle valitsus oksa, mille peal ta istub. Seda esiteks.
Teiseks. Me kuulsime täna siit kõnepuldist juttu, mis on võib-olla kuidagi vastuvõetav ja rahuldav inimestele, kes ei tea põllumajandusest ja üldse maaelust midagi. Me kuulsime, et valitsus on just nagu sadu miljoneid eraldanud põllumajanduse toetamiseks. Ei ole ju! See raha on valdavalt Euroopa Liidu raha, mida on makstud põllumeestele ühtse pindalatoetuse raames. See ei ole meie valitsuse raha, valitsus on kantinud ümber Euroopa Liidu raha. Me kuulsime, just nagu valitsus oleks erakorralist kriisiabi andnud. Ei ole! See erakorraline kriisiabi oli Euroopa Liidu erakorraline kriisiabi. Samas on valitsus jätnud maksmata sisemaise toetuse täies võimalikus mahus. Aga seda mööndust me kahjuks peaministri suust ei kuulnud.
Me kuulsime samuti, kuidas tänu Euroopa Liidu abile on meie piimatootjad ja muud ettevõtjad suutnud kaasajastada oma lautasid, nende sisseseadet, tootmisliine ja mida kõike veel. Väga kena ja see vastab tõele. Ma tunnen isiklikult tervet hulka piimatootjaid, piimafarmide omanikke, kes on palehigis 24/7 tööd rüganud, et nende laudas ja põldudel, kust heina, silo, teravilja ja mida kõike saab, tootlikkust suurendada, et nende loomade tervis oleks parem. Ja ma tean, et paljud nendest on praegu tootmise lõpetanud, ja seda lihtsal põhjusel, et nad ei hakka müüma oma metsi ega kuskilt mujalt kokku kraapima raha, et katta kahjumit, mida piimatootmine iga kuu toob. Enne pankrotti minekut nad lihtsalt likvideerivad tootmise. See on reaalsus. See on reaalsus! Kui ma õigesti mäletan, siis on viimase aasta jooksul Eesti tõuloomi müüdud 12 riiki. Tõukarjade taastamine võtab aastaid ja kui meie maatõugu kari likvideeritakse, siis ei olegi enam võib-olla võimalik seda taastada. Ka see on reaalsus.
Ma tuletan meelde härra peaministrile sellist meest nagu Theodor Pool, kes oli esimese Eesti Vabariigi ajal üks juhtivaid põllumehi ja minu meelest mingil perioodil ka põllutööminister. Ta oli pärit Tori kandist Piistaojalt, see talu on tänaseni säilinud. Ta küüditati. Enamlased loomulikult leidsid, et ta on klassivaenlane, rahvavaenlane, ja ta küüditati. Tema haud on teadmata. Kas te teate, mis oli kirjas tema viimases vaguniaknast välja visatud kirjakeses, mis omaste kätte sattus? Ta polnud mures mitte oma elu pärast, mitte isegi Eesti riigi pärast – ta oli mures oma karja pärast. Selle paberilipaka peale oli kirjutatud: "Hoidke Piistaoja karja!" See oli tema suurim mure, sest tegevpõllumehena ta teadis, et kui see parim tõukari likvideeritakse, siis selle taastamine on tohutult raske. Kui me praegu laseme oma farmid kinni panna, sellepärast et meil ei ole ühtset, riiklikku maaelu- ja põllumajanduspoliitikat, siis selle kõige taastamine on kohutavalt raske.
Palun lisaaega!

Esimees Eiki Nestor

Palun, kolm minutit lisaaega!

Mart Helme

Sellega seoses on mul lugupeetud peaministrile ka ettepanek. Tahtmata siin esile kutsuda mingit valitsuskriisi või mingit muud kriisi ja tahtmata siduda põllumajanduse ja kogu maaelu probleeme globaalsete probleemidega, teen ma ettepaneku. Lugupeetud peaminister, me oleme näinud, et praegune maaeluminister ei tule oma valdkonna juhtimisega toime. Vahetage ta välja! Leidke üks jõuline, administreerimisvõimeline ja visiooniga inimene, kes sellel valdkonnal kahe käega sarvist kinni haarab, et need lehmad jääksid Eestisse!

Esimees Eiki Nestor

Martin Helme, palun! Kolm minutit lisaaega.

Martin Helme

Hea spiiker! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Ma peaaegu ei oleks tulnud siia sõna võtma, aga minu meelest olid need vastused ikkagi nii umbluu-vastused, et nendele ei saa jätta reageerimata. On mõningad väga põhimõttelised küsimused, millest minu meelest meie valitsus üldse aru ei saa. Üks on see, et põllumajandus ei ole Euroopas mingisugune turumajanduslik majandusharu. See on ülimalt reguleeritud ja väga põhjalikult subsideeritud valdkond ning rääkida siin sellest, et me leiame uusi turge ja kõige paremad lahendused on turumajanduslikud lahendused – no need lihtsalt ei toimi. Lihtsalt ei toimi! Kui on üks eluvaldkond, mis on otsast lõpuni ära subsideeritud, siis see on põllumajandus. Ja kui me sellises olukorras ütleme, et meie omad saagu turumajanduses hakkama, kui teised saavad hakkama oluliselt suuremate toetustega, siis tegelikult me ütleme, et meie omad pangu uksed kinni. Just siit tulenebki see tõsiasi, millest me kogu aeg räägime: tegemist on ebavõrdse kohtlemisega ühisturul.
Teine küsimus, millele me üldse vastust ei saanud, oli küsimus, kelle taha asi jääb. Kui puldis on rahandusminister, siis tema kinnitab, et tema hea meelega toetaks. Kui puldis on peaminister, siis temagi kinnitab, et ta hea meelega toetaks põllumajandust rohkem. Kui puldis on maaeluminister, siis tema kindlasti ka hea meelega toetaks. Aga kes on siis see, kes takistab? Vajalikud summad iseenesest ei ole riigieelarvega võrreldes sugugi suured ja kui me paneme sinna kõrvale teised kulutused, mida meie valitsus teeb, siis me näeme, et küsimus on prioriteetides, täiesti selgelt prioriteetides. Põllumajanduse elus hoidmine ei ole meie valitsuse prioriteet.
Muidugi paneb pisut muigama või tegelikult ei teagi, kas nutta või naerda, kui me kuuleme juttu sellest, et kõik on hästi ja me anname raha ja elu läheb paremaks. Aga selle kõrval on reaalsus, et põllumehed käivad traktoritega Toompeal protestimas ja räägivad, kuidas nad müüvad karjasid, sulgevad lautasid. Pilt, mis on päriselus, ja pilt, mille maalib meile valitsus, on üksteisest nii erinevad. Tegelikult ei ole selle valitsusega võimalik rääkida, sest nad minu meelest lihtsalt ei ela meiega samas maailmas.
Nüüd, ega Eestis põllumajandustootmine ära ei kao. Ega pankrot ei tähenda seda, et elu seisma jääb. Ära kaob peremees, eestimaine peremees. Me jääme popsideks omal maal: piimakarjad müüakse teistele peremeestele, metsamaad, põllumaad, karjad, laudad, tootmisettevõtted lähevad lihtsalt võõra kapitali kätte. Kodumaine ettevõtlus hääbub ja meie jääme lihtsalt palgatöölisteks ehk popsideks omal maal. See on praeguse valitsuse poliitika tegelik tagajärg, mitte see, et meil kaob põllumajandustootmine ära.
Probleem on ka selles, et praeguse põllumajanduspoliitika ja praeguse haldusreformi taustal paistab, et valitsus on võtnud seisukoha, et ega vahet ei ole, kas meil väljaspool Tallinna on elu või ei ole. Need, kes tahavad, võivad hambad ristis ja muru närides maal elada. Polegi muud tarvis! See on trend, mis ka mujal maailmas on igal pool: inimesed kolivad maalt linna. Samas on Eesti nii väike riik, et see 300 kilomeetrit ühest otsast teise peaks just kui välistama selle, et meil on mingid kolkad. Teiseks on mõeldamatu, et Tallinnas ja üleüldse riigi tasandil tervikuna saab toimida mingisugune majandus, kui järele on jäänud üks või kaks keskust ja igal pool mujal on tühi maa. Metsatööstus või seesama põllumajandustööstus karjub juba praegu töökäte järele – neil ei ole töötajaid. Neid töötajaid jääb järjest vähemaks, sest tööealine elanikkond kolib ära. Kolib ära, sest lastel ei ole koole, lasteaedasid, kõik muud teenused kaovad järjest ära. Viimane uudis on see, et Maanteeamet paneb ARK-i büroosid kinni – sa ei saa ka lube enam maal teha, sa ei saa oma sõidukeid maal ümber registreerida. Kes see nii loll on, et elab kuskil sellises kohas, kus teenuste tase on sajanditagune. Sellises olukorras ei saa normaalselt toimida ka majandus Tartus ja Tallinnas.
Nii et rääkida siin sellest, et me anname põllumajandusele palju raha, kui me tegelikult teame, et see on Euroopa Liidu raha ja riik oma maksuraha toetuseks strateegiliselt tähtsale ettevõtlussektorile ei anna – see väljendab täielikku soovimatust hoida elus mingisugustki regionaalpoliitikat, hoida elus kodumaist tootmist ja hoida eestlasi peremehena omal maal. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp

Hea juhataja! Hea peaminister! Tõesti, tegemist on rubriigiga "Elu maal". Omal ajal kõik teadsid, mis on selle mõiste sisu, tänapäeval on selle sisu moondunud. Ma arvan, Euroopa Liiduga ühinemine ja sellega kaasnenud põllumajandustoetused on Eestile, sh meie majandusele tervikuna väga positiivselt mõjunud. Küsimus ongi, kuidas me neid Euroopa Liidu vahendeid suudame kasutada. Mida aasta edasi, seda enam jõuame mitmesugustel aruteludel järeldusele, et Eesti riik teeb kõik selleks, et võimaldatud vahendeid juriidiliselt korrektselt kasutada. Samas ei ole teada mitte ühtki majanduspoliitilist analüüsi, mõtet, ideed, eesmärki. Ma arvan, et võiksime ka põllumajanduspoliitikat kujundada eesmärgipäraselt. Ma olen talus üles kasvanud ja näinud aeg-ajalt hordide kaupa liikumas inimesi, kes ütlevad, et nüüd hakkame lambaid kasvatama, nüüd hakkame astelpaju kasvatama. Sellise n-ö ususektina ei ole kindlasti mõistlik midagi säärast teha. Me peame arvestama, mis on meie eeldused. Meie eeldus on näiteks see, et kõrreliste kasvamiseks on meil soodsad kliimatingimused. Sellele tugineb meie loomapidamine ja selle saaduste väärindamine. Meie probleem on see, et me oleme küll 12 aastat Euroopa Liidus olnud, aga aastal 2004, kui me sinna astusime ja hakkasime sealt põllumajandustoetusi saama, oli Euroopa turg teatud taseme saavutanud ja me ei suuda sellega kuidagi toime tulla.
Nüüd on küsimus see, kas me suudame kuidagi eristuda. Ma toon siin ühe mõtte. Ma ei ole sada protsenti kindel, kas see on õige tee, aga see on üks mõte, mida on fraktsioonides kuuldavasti ka tutvustatud. Jutt on maheliikumisest. Euroopa inimesed on hakanud päris hästi kaasa minema ökotoodangu tarbimisega, seda propageeritakse väga edukalt. Aga on üks probleem: Eestis puudub mahetootmise register. Ja näiteks metsad selle registri alla ei kuulu, aga see annaks võimaluse meie erisust välja tuua. Ma kardan, et turgude otsimine ainult Jaapanist ja Hiinast ei ole lahendus. Kui me vaatame lähiümbrust, siis Läti, Leedu ja Eesti toodangu kvaliteet ja tarbimine on üsna sarnased. Võib-olla on lahendus see, kui need kolm riiki istuvad kokku ja leiavad ühiseid turge. Nagu siin argumendina on juba toodud, üksi oleme ikkagi liiga väikesed, et stabiilseid turge leida. Võib-olla otsiks abi pigem riikideülesest koostööst.
Me peame mõtlema seda, et põllumajandustoetused peavad täitma ka seda eesmärki, et tagavad elu maal. Meil peaks maal olema järjest rohkem tööga hõivatud inimesi. Suur dilemma, mis on meie ajaloost kaasa tulnud – suurtootmine versus talupidamised –, vajaks ka lahendamist. Julgeolekurisk on juba see, et inimesed maalt kaovad ja kolivad ära linnadesse. Lahendus ongi, et me leiame lahendusi just talupidamiselaadseteks ettevõtmisteks. Kahjuks ma ei saanud ikkagi vastust, kas valitsusel on tervikpilt olemas.
Kui mõelda eelmisel nädalal antud rahandusminister Sven Sesteri vastustele ja peaministri  tänastele põiklevatele vastustele, siis kas me tajume seda, et me elame Euroopa Liidu ühtse turu tingimustes? Me peame konkurentsivõime suurendamiseks kõiki olemasolevaid vahendeid juba oma riigi väiksuse tõttu ära kasutama. Ja tõesti on palve, et räägime toetustest nende õigeid nimetusi kasutades: on kriisimeetmed, üleminekutoetused, investeeringutoetused. Kasutame kõiki võimalusi, aga püüame seda teha rohkem sihipäraselt. Me ei saa ainult tulekahjusid kustutada ja me ei saa toimetada, lähtudes põhimõttest, et las läheb, vaatame, mis saab. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Tarmo Tamm, palun!

Tarmo Tamm

Juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud peaminister! Ma arvan, et see ei ole ainuke valdkond, millest peaminister suurt aru ei saa. Mina isiklikult olen juba üle kümne korra küsinud peaministrilt kütuseaktsiisi kohta ja põllumajanduse kohta on ilmselt küsitud umbes sama arv kordi. Kui valitsusel ja sh peaministril puudub arusaam Euroopa Liidu ühisest põllumajanduspoliitikast, siis meil ei olegi millestki rääkida. Sellest tulenevalt meil tulebki vaadata, kas meie põllumees on konkurentsis või ei ole. Kui me saame selle perioodi lõpuks oma põllumeestele toetust umbes 60% Euroopa Liidu keskmisest või natuke enam, siis te saate kõik aru, et ülejäänud on eelisseisukorras. Kui me võrdleme Eestit meie naabritega, siis näeme, et naabrid on targemalt talitanud ja kindlasti on nad kaugemas perspektiivis võitjad. Naabrid on suutnud oma põllumeestele maksta täiendavat üleminekutoetust. Meie kahjuks ei ole seda suutnud teha, kuigi oleksime võinud põllumehi täiendavalt toetada umbes saja miljoni euroga. Ega põllumajandusvaldkonnas ei olegi võimalik niisama raha anda, see peab olema põhjendatud ja see allub reeglitele. Aga üleminekutoetus on olnud üks võimalus tagada oma põllumeestele võrdsemad konkurentsitingimused, kui need tänasel päeval on.
Minugi jaoks on kõnealuse teema puhul üks tähtis aspekt julgeolekuaspekt. Me räägime suurtest julgeolekukuludest, me räägime tankidest, suurtükkidest ja kõigest muust säärasest, aga me ei räägi sellest, kui hästi meie toidujulgeolek on kindlustatud. Kui suudetakse ainult 70% Eestis vajaminevast sealihast kohapeal toota, siis see on juba selline signaal, millele peaks valitsus kohe reageerima. Kuidas siis kaetakse ülejäänud vajadus? Ja see kriis süveneb. Ma lugesin eelmise nädala Äripäevast, et suletakse üks meie moodsaimaid lüpsilautu, mis mahutab tuhat looma.  Omanik ütleb, et säärastes tingimustes ei ole võimalik enam Eestis edasi toota. See lüpsi- ja tõukari müüakse naabritele: Lätti, Leetu, Poolasse. Kuidas see võimalik on?! Aga see ongi lihtsalt sellepärast võimalik, et pole õigel ajal reageeritud ja meie põllumees on jäetud ebavõrdsesse turukonkurentsi.
Lisaks võin öelda, et turukonkurentsi mõjutavad ka otsesed maksud. Näiteks Lätis ja Leedus on elektriaktsiis 1 euro megavatt-tunni kohta, meil on 4,7 eurot. Ka see on põllumehele suur kulu. Seoses aktsiisitõusuga tõuseb meil ka põllumeestele müüdava erimärgistatud kütuse aktsiis seniselt määralt 110 eurot 1000 liitri kohta 160 euroni. Kas see on siis toetus põllumehele?
Ma ütlen, et raha on põllumeestele kohe vaja, sest see aasta ei mõjuta ainult piimakarjakasvatajat, see mõjutab ka teraviljakasvatajat. Vaadake, mida on põud põldudel teinud! Pole välistatud, et ka teraviljakasvatajad hakkavad tootmist kokku tõmbama. Alternatiiv ongi see, et rikkad omanikud tulevad kusagilt mujalt ja ostavad meie maad, metsad ja farmid kokku ning toimetavad nendega edasi. Ma arvan, et see ei tohiks olla meie eesmärk. Valitsus võiks kiiresti kokku saada ja reaalset seisu hindama hakata. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Valeri Korb, palun!

Valeri Korb

Head kolleegid! Mina olen linnainimene, aga võin öelda, et tänasel päeval ma võin võtta vikati, reha või mõne muu põllutööriista, võin võtta hobuse, panna ta rakkesse ja temaga maatööd teha. Ma olin noor poisike, 14-aastane, kui sain oma esimese palga, töötades Sinimäe sovhoosis. Me tegime seal heina ja see raha on mul tänaseni meeles. See oli siis kõige kindlam viis oma esimest palka teenida. Mis siin rääkida, Eesti inimene on rohkem kui sada aastat olnud maatöödega seotud. Ma ei tea, kus meist keegi oma tööelu alustas, aga väga paljud on kindlasti olnud kuidagi seotud põllutööga.
Olid ajad, kui ma Ida-Virumaal palju ringi sõitsin. Siis ma teadsin hästi, kus on meie kandi karjad, kas Narva pool, Avinurme või Sompa kandis. Algul oli suuri karju kaks või kolm, siis aga tulid ajad, kui neid oli päris palju – sõrmi ei jätkunud, et neid üles lugeda. Inimesed töötasid, inimesed tahtsid tööd teha. Kahju küll, aga viimasel ajal muutub see arv ikka väiksemaks ja väiksemaks. Mis teha, aga keegi peab ju vastutama selle eest, mis toimub. Sõidad ringi ja vaatad, karjasid on aina vähem ja vähem. Ja veel näeme, et vaatamata sellele, et meile rohkem ehk meeldib sinine värv, on meie põllud aina rohkem kaetud kollase rapsiga. See pole paha, aga see ehk on ikkagi vaid ajutine lahendus, mida me saime põllumeestele pakkuda. Ma tahan öelda, et valitsus peab tõesti mõtlema sellele, kas ka põlvkonnad, kes tulevad pärast meid, on seotud selle maaga, kas nad valutavad südant maatöö edasimineku pärast, kas meie noored hakkavad maal tööd tegema või unustavad selle, mida tegid nende isad ja vanaisad. Seda ma ei räägi mitte ainult sellepärast, et arupärimine on seotud nende küsimustega, mis me täna peaministrile esitasime. Ma mõtlen, et see on tõsine jutt, mis on seotud Eesti tulevikuga. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Riigikogu liikmetel ei ole enam läbirääkimiste soovi. Kas peaminister soovib midagi öelda? Ei soovi.


2. 16:26 Arupärimine Eesti välispoliitika kohta (nr 224)

Esimees Eiki Nestor

Läheme järgmise arupärimise juurde, mille on esitanud Andres Herkel, Monika Haukanõmm, Andres Ammas, Jüri Adams, Ain Lutsepp, Krista Aru, Artur Talvik ja Külliki Kübarsepp. Arupärijate nimel Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Härra esimees! Austatud peaminister! Rahvaesindajad! Ma kõigepealt juhin lugupeetud peaministri tähelepanu sellele, et tegemist on arupärimisega välispoliitika kohta. Nii et osaliselt need vastused, mis te andsite eelmisele arupärimisele põllumajanduspoliitika kohta, võib-olla sobivad siia paremini. Ma tõesti loodan, et see vastus saab olema kontsentreeritud ja teemale fokuseeritud. Me ise arupärijatena püüdsime seda saavutada, piiritledes probleemide ringi peaasjalikult kolme teemaga. Esimene puudutab Eesti välisesinduste võrku ja selle kohta tehtavaid otsuseid. Teiseks, kandideerimine ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks. Kolmandaks, Euroopa Liidu eesistumine 2018. aastal ja sellega seotud võimalikud institutsionaalsed ja muud ettevalmistused. Kahtlemata on välispoliitika kohta küsida väga palju muudki ja kindlasti peaksid välispoliitika teemad olema siin saalis esil sagedamini, aga kõike ilmselt ühe arupärimise formaadis läbi käia ei ole võimalik.
Mis puudutab ÜRO Julgeolekunõukogu, siis see on mitmesugustes kavades olnud lausa 2004. või 2005. aastast. See, et ühiskond on selle ühtäkki teadvustanud, on omaette probleem. Kindlasti on vaja sellest rohkem rääkida. Saatkondade võimaliku sulgemise näol on tegu teistsuguse probleemiga. Nimelt, kui võtta veel paari aasta tagused riigi eelarvestrateegia kavandid, siis avaneb sealt hoopis teistsugune pilt. Samuti võtsin lahti Välisministeeriumi arengukava 2015–2018, mis on koostatud 2014. aastal. Seal räägitakse uute saatkondade avamisest eri regioonides. Täna kuuleme hoopis teistsugust juttu.
Neid kahte teemat seob minu meelest veel see, et võib-olla oleks parem, kui Riigikogul ja Riigikogu väliskomisjonil oleks selliste asjade üle otsustamisel palju suurem kaal, kui on praegu. Praegu tehakse need otsused valitsuse ja koalitsiooni tasandil. Loodan väga selgeid vastuseid ka selle kohta, mis saab saatkonnast Prahas, mis saab saatkonnast Portugalis ja Brasiilias, mis saab saatkonnast OECD juures. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Arupärimisele vastab peaminister Taavi Rõivas. Palun!

Peaminister Taavi Rõivas

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma vastan teie 16. mail esitatud arupärimisele Eesti välispoliitika kohta. Seejuures loodan, et tohin vastata ka neljandale ja viiendale küsimusele, mis rangelt võttes välispoliitikat ei käsitle. Nimelt on need küsimused Euroopa Liidu eesistumise ja Euroopa Liidu poliitika kohta, mida ei liigitata välispoliitikaks, nagu te hästi teate. Aga küllap te ikkagi soovite kõikidele küsimustele vastuseid.
Esimene küsimus: "Millised otsused on kavas seoses välisesinduste võrgu kärpimisega? Millistes riikides Eesti saatkonnad suletakse ja millised on põhjendatud kaalutlused? Kui palju raha ja ametikohti on kavas nii kokku hoida ning kuidas kujundatakse vähenevate ressursside juures ümber saatkondade töö?" Välisministeerium ei ole veel langetanud otsuseid ega esitanud oma seisukohti valitsusele arutamiseks ja otsustamiseks. Minule teadaolevalt soovitakse lähikuudel tulla valitsuse ette, et neid teemasid käsitleda. Välisesinduste töö korraldamisel peab säilima Välisministeeriumi välispoliitiline võimekus seista tõhusalt Eesti riigi väliste ja julgeolekupoliitiliste huvide eest. Samas on meile riigis tervikuna hästi teada asjaolu – seda on minu teada aktsepteerinud ka Vabaerakond –, et kui meil tööealiste elanike arv väheneb, siis peab ka riigiteenistujate arv sellega proportsioonis vähenema.
Teine küsimus on selle kohta, kui järjepidevaks saab pidada meie välispoliitika kujundamist, kui veel mõned aastad tagasi nähti riigi eelarvestrateegias ette saatkondade võrgu laiendamist. Saatkondade võrgu laiendamine või koomale tõmbamine ei saa olla eesmärk omaette. Üks meie tugevaid külgi on paindlikkus. Seni tehtut tuleb analüüsida ja varem langetatud otsuseid vajadusel muuta, võttes arvesse geopoliitilise olukorra muutumist maailmas. Iga esinduse sulgemise ettepaneku puhul peab Välisministeerium olema valmis selgitama, miks selline samm tehakse ning kuidas kavatsetakse oma välispoliitilist tegevust korraldada nii, et kvaliteet ei langeks.
Kolmas küsimus: "Millega põhjendate Eesti ambitsiooni saada ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks aastatel 2020–2021? Millised kulud sellega kaasnevad ning millist poliitilist kasu te loodate? Palun kommenteerige Mart Laari ja Toomas Hendrik Ilvese kriitilisi seisukohti." Üks Eesti suur välis- ja julgeolekupoliitiline eesmärk on põlistada, et demokraatlik ning iseseisev Eesti ei oleks kunagi enam üksi. Ja on vaks vahet, kas me välispoliitikas teeme ära vaid kohustuslikud asjad või jätkub meil ambitsiooni tõsta latt kõrgemale. Eesti latt ei tohi olla alalhoidlikult madalal. Väärika riigina peame mõtlema suurelt ja ÜRO Julgeolekunõukogu on meile võimalus olla ühe laua taga maailma kõige mõjukamate riikidega ning seista ülemaailmset julgeolekupoliitikat puudutava info ja otsuste epitsentris, mitte seirata kõike kõrvaltvaatajana eemalt. Arvestades, et iga agressioon, liikmesriigi vastu toime pandud sõjaline akt või ka enesekaitseõiguse rakendamine jõuab ÜRO Julgeolekunõukokku arutelule, oleks see Eesti jaoks hindamatu võimalus tegeleda maailma probleemidega süvitsi. Samuti oleks see kogemus, mis suurendaks meie rahvusvahelist mõju ja tuntust ning parandaks mainet.
ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks pürgimise otsuse langetas valitsus juba 2005. aastal, minu juhitav valitsus on seda seisukohta uuendanud ja üle kinnitanud. Põhjuseid, miks me kandideerime, on mitu, ma keskendun eelkõige otseselt Eesti julgeolekuga seonduvale. Esiteks, kõik suuremad julgeolekuprobleemid jõuavad lõpuks ÜRO Julgeolekunõukokku. Seepärast tuleb meil valmis olla ja teada, kuidas see nõukogu töötab. Teiseks,  Gruusia ja Ukraina konfliktid on näidanud, kui oluline on, et nõukogus oleks keegi piirkonda ja kohalikku konteksti tundev liikmesriik. Tänu Leedule, kes oli ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaline liige, sai Ukraina konflikt palju rohkem maailma tähelepanu. See tõi maailmale selgemalt silme ette Venemaa varjatud tegevuse. Kolmandaks tuleb liikmesusele vaadata ka meie julgeoleku alussammaste, NATO ja Euroopa Liidu seisukohalt. Nii NATO-le kui ka Euroopa Liidule, tegelikult aga kogu läänemaailmale tervikuna oleks kasulik, et nõukogus oleks ühel ajal võimalikult palju samameelseid liikmeid.
Julgeolekunõukogu valimisteni on aega kaks ja pool aastat ning nüüd on vaja teha viimane pingutus. Valitsus on otsustanud kampaania viimaseks faasiks eraldada pool miljonit eurot aastas, seda kuni 2018. aastani. 2019. aasta kampaania täpse summa saab juba selle aasta eelarve protsessis otsustada. Kui me osutume valituks, siis loomulikult kaasnevad ka kulud aastatel 2020 ja 2021, aga need on nii rahaliselt kui inimressursse silmas pidades samas suurusjärgus, kui on vaja New Yorgi esindusel 2018. aastal, kui Eesti on Euroopa Liidu eesistujamaa.
Neljas küsimus: "Kuidas lähevad ettevalmistused Euroopa Liidu eesistumiseks 2018. aastal? Millised institutsionaalsed ümberkorraldused on kavas Riigikantseleis, Välisministeeriumis ja Vabariigi Valitsuses, et eesistumisega seotud kohustusi parimal moel täita?" Valitsuse ametisse astumise kõnes Riigikogu ees 8. aprillil 2015 ütlesin ma, et Eesti eesistumine 2018. aastal on üks kuuest selle valitsuse suurest väljakutsest. Eesistumine on terve Eesti riigi ühine pingutus ning kõik meie ministrid seisavad sellel perioodil n-ö euroministritena Euroopa tuleviku ja kõikide eurooplaste heaolu eest. Eesistumise ettevalmistuste planeerimist alustati juba 2012. aastal ja neid koordineerib keskselt Riigikantselei. Eesistumise läbiviimise üldine lähtealus on, et mingit uut paralleelstruktuuri ei looda, vaid tugevdatakse ja toetatakse olemasolevaid asutusi. Näiteks Eesti alalise esinduse koosseis Brüsselis sisuliselt kahekordistub. Rõhutan, et tegu ei ole personali püsiva kasvuga ja seetõttu ei lähe see arvestuslikult vastuollu personali kokkuhoiu eesmärgiga. Eesistumiskomisjon on koostanud ettevalmistuste tegevuskava, personalistrateegia, koolituskava ja kommunikatsioonistrateegia ning valitsus on kinnitanud ka eelarve, millel on riigi eelarvestrateegias rahaline kate. See on 74,8 miljonit eurot. Välja on valitud ka kõige olulisemate ürituste toimumispaik.
Viies küsimus: "Kuidas kavatseb Eesti valitsus eesistujamaa valitsusena käsitleda Euroopa Liidu toimimise probleeme, nagu Euroopa Liidu nõrgenev ühtsus otsuste langetamisel, laienev bürokraatia, otsustusmehhanismi aeglus ning eurodemokraatia kaugenemine kodanikest?" Eesistujamaana peab Eesti oma tegevuses juhinduma Euroopa Liidu aluslepingutes sätestatud ülesannetest ja mandaadist. Eesti kavatseb olla erapooletu eesistuja, otsida konsensust ja töötada oma mandaadi piires kompromisside saavutamise nimel. Ma meenutan, et meie roll on ennekõike liikmesriikide huvide eest seismine ja ühisosa leidmine. Minu hinnang Euroopa Liidu otsustusprotsesside kohta ei kattu sugugi teie omaga. Möödunud aastal tehtud Eurobaromeetri uuring näitas, et usaldus Euroopa institutsioonide vastu on kriisi põhjaga võrreldes taas pöördunud kasvule: 2015. aastal suurenes see 37%-lt 40%-le. Alati võiks toetus ja usaldus suuremad olla, aga arvestades, mis toimub ümberringi, ja sellega kaasnevat ebakindlust, on täiesti arusaadav, et ka Euroopa Liidu vastu on usaldamatust rohkem. Aga ma veel kord rõhutan, et Euroopa Liit on tõestanud, et otsustusprotsessid on vajadusel küllalt efektiivsed. Euroopa on suutnud väga erinevate ja ka fataalseks peetud kriisidega tegelikult väga edukalt toime tulla. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Küsimused peaministrile. Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra esimees! Austatud peaminister, ma tahan küsida, kuidas meil siiski selle välispoliitika planeerimisega lood on. Sirvin mina seda Välisministeeriumi arengukava 2015–2018 ja siin on juttu sellest, et 2014 avatakse suursaatkond Brasiilias, plaanis on kaaluda 2015–2018 saatkondade avamist Kagu-Aasias, Lääne-Balkanil ja ühes Pärsia lahe riikidest. Praegu me oleme fakti ees, et meil kõneldakse, et Brasiilias ilmselt ei jaksa saatkonda pidada. Üldiselt oleks teilt tahtnud siiski selgemaid vastuseid. Neid ilmselt valitsusel praegu ei ole. Üldisem küsimus on aga see, kas siis Urmas Paet välisministrina ei osanud üldse planeerida.

Peaminister Taavi Rõivas

Aitäh! Kõigepealt, ei ole ju võimalik otsusena esitada midagi sellist, mida ei ole tegelikult otsustatud. Seetõttu ei saa me ka rääkida kindlas kõneviisis mitte ühegi konkreetse saatkonna sulgemisest. Küll aga olen väga seda meelt, et me peame olema oma saatkondade võrku planeerides paindlikud. Nendes kohtades, kus me teame, et Eesti kohalolek on vajalik n-ö aegade lõpuni, me peame oma esindatust tugevdama, investeerima väärikatesse hoonetesse. Ma pean väga õigeks valitsuse otsust Londonis rajada uus saatkonnahoone ja vana hoone võtta kasutusele saadiku residentsina. Tegu on väga olulise ja ajaloolise pealinnaga ja ma arvan, et Eesti peab olema Londonis alati väga esinduslikult esindatud.
Samuti pean õigeks seda, et järgmisel aastal kavatseb valitsus investeerida saatkondade võrku rohkem kui viimase viie aasta jooksul kokku. Kõige märkimisväärsem investeering tehakse Eesti saatkonda Moskvas, kuhu me paigutame veidi üle 20 miljoni euro. Tagame seal muu hulgas selle, et Eesti diplomaatidel oleks võimalik oma tööd teha väärikates ruumides, turvaliselt jne. Ma leian, et selle investeeringute plaani elluviimist tuleb jätkata ja nendes kohtades, kus me oleme veendunud, et meie kohalolek on vajalik ka kauges tulevikus, tuleb investeeringuid teha. Samas on ka selliseid saatkondi, mille puhul meil on põhjust kahelda, kas näiteks 12 aastat tagasi tehtud otsused ühte või teist saatkonda laiendada, lootes luua ärikontakte, on ennast õigustanud. Meil on näiteid saatkondadest, mis on avatud väga suures osas majanduskontaktide loomise eesmärgil. Ja kui me näeme, et Eesti ettevõtetel ei ole õnnestunud kümmekonna aasta jooksul nendes riikides märkimisväärset äriedu saavutada, siis tulebki mõelda, ega sellesama raha eest ei ole võimalik tugevdada Eesti esindust mõnes teises kohas, olgu siis äridiplomaatia või julgeoleku tugevdamiseks. Selline paindlikkus peab riigil olema.
Ma absoluutselt ei solvu, kui viie või kümne või ka 15 aasta pärast otsustab keegi muuta mõnd nendest otsustest, mis praegu saatkonnavõrku kujundades tunduvad kõige õigemad. Teatav paindlikkus diplomaatiliste esinduste suuruse ja tugevuse planeerimisel peab riigil kindlasti olema ja me ei peaks neid otsuseid päris kõikides kohtades kivisse raiuma. Linnades, kus me kindlasti teame, et me oleme olemas ka saja aasta pärast, me aga raiume, kui soovite, otsused kivisse ja rajame ka väärikad hooned, et esindus oleks meie riigile kohane.

Esimees Eiki Nestor

Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp

Aitäh, hea esimees! Hea peaminister! Ma olen natukene kurb, et püütakse teatud sammude mõtet moonutada. Ma arvan, et välisesinduste sulgemine ei ole kuigivõrd seotud Eesti rahvaarvu ja ametnike arvu vähenemisega. Võib-olla oleks praegu targem vaadata, mis on välisesinduste roll. Te natuke puudutasite majanduskontaktide otsimist, aga kui ringi käia, siis näeme, et ettevõtted on päris mures, et saatkonnad neist ei huvitu ega oma andmebaasi, kus oleks olemas võimalikud ettevõtluskontaktid. Kas te olete uurinud seda turgude ja kontaktide loomist? Teine küsimus on selle kohta, et ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks olek on mu meelest pigem üks vaheetapp. Mis on ikkagi Eesti valitsuse välispoliitika tegelikud ambitsioonid?

Peaminister Taavi Rõivas

Aitäh! Eesti välispoliitika peamine eesmärk on see, et me ei ole mitte kunagi enam üksi. Et me oleme tugev partner ja liitlane nii Euroopa Liidus kui NATO-s, et me tänu sellele, et me mõistame teiste muresid ning oleme valmis kaasa mõtlema ja kaasa aitama, saame olla kindlad, et teised, kui meil on vaja, mõistavad ka meie muresid. Välispoliitika ei ole vastandumisele orienteeritud kuhugi läbimurdmine. Välispoliitika on sõprade võitmine ja sõprade hoidmine. Selleks, et sõpru võita, on minu meelest väga õige olla aktiivne ka ÜRO-s, kus on väga palju selliseid riike, kellega ühel väikeriigil näiteks püsiva esinduse kaudu ei olekski võimalik sidet hoida. Me oleme harjunud sellega, et Eesti peaminister tunneb kõiki oma Euroopa ja NATO kolleege isiklikult, et me helistame üksteisele vajadusel mobiiltelefoniga otse, ilma sekretäri vahenduseta. Me oleme harjunud sellega, et Eesti välisminister tunneb kõiki Euroopa ja NATO riikide välisministreid ning et siseminister tunneb kõiki Euroopa siseministreid. Aga maailmas on märksa rohkem riike kui Euroopas ja NATO-s ning teinekord on kasulik ka see, kui meil on mingidki kontaktid ja suhted ka meie poolt vaadates eksootiliste riikidega.
Mulle meenub too väga tõsine juhtum, kui Eesti jalgratturid olid Liibanonis pantvangis. See oli vahetult peale valimisi, toona oli ametis väga kogenud välisminister Urmas Paet, kellel oli mobiiltelefonis Türgi välisministri mobiilinumber. Tal oli võimalik kohe helistada ja abi paluda, teha seda otse, ilma igasuguste keeruliste kanaliteta. Telefoni teises otsas oli tuttav inimene. Me kunagi ei tea, millal meil võib vaja minna seda, et meil on näiteks Türgi või miks mitte ka Liibanoni juhtidega head isiklikud kontaktid, olgu välisministril, peaministril või miks mitte ka presidendil. Miks ma olen öelnud, et ka presidendilt me ootame häid kontakte Eestist väljaspool, soovi ja tahtmist välispoliitikaga tegeleda? Seda ongi vaja paljuski niisugustel põhjustel. Sõprade võitmisel, sõprade hoidmisel on kõik riiki juhtivad inimesed olulised – olgu president, peaminister või välisminister, kõik peavad olema nendes küsimustes aktiivsed.

Esimees Eiki Nestor

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud peaminister! Endine peaminister Mart Laar on kritiseerinud Eesti ambitsiooni pürgida ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks. Ta on otse välja öelnud, et see võib küll olla väga prestiižne diplomaatilises mõttes, sh meie diplomaatilisele korpusele, aga on mõttetu ja kallis kogu rahva seisukohast. Minu küsimus on: mis kasu on siis sellest ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks olemisest Eesti rahvale?

Peaminister Taavi Rõivas

Aitäh! Eks peaministritel ongi erineva tasemega ambitsioonid ja kui Mart Laar ütleb, et Eesti latt peaks olema madalamal, siis see on tema valik. Mina temaga ei nõustu. Ma arvan, et Eestil on väärika väikeriigina võimet märksa enamaks. Muidugi, tõele au andes on Eesti välissuhtlus praegu kordades intensiivsem kui Mart Laari peaministriametis olemise ajal. Eestist on vahepeal saanud Euroopa Liidu ja NATO liige, meie roll on oluliselt kasvanud mitmes rahvusvahelises organisatsioonis. Me oleme riigina palju enesekindlamad, meil on märksa rohkem kogemust ja seetõttu on meil ka põhjust seada latti kõrgemale. Seda esiteks.
Nüüd, mis kasu saab iga konkreetne Eesti inimene? Ta saab teadmise, et tema riik ja tema riigi juhid pingutavad selle nimel, et riigi julgeolek oleks tagatud, et riigil oleks sõpru ja liitlasi, et me tänu sellele, et me huvitume maailma konfliktide lahendamisest ja soovime selles kaasa rääkida, saame olla kindlad, et kui meil on tuge vaja, siis meid toetatakse. Ma olen rääkinud väga paljude kolleegidega NATO maadest, et me soovime nüüd, et NATO tugevdaks heidutust meie piirkonnas, et meie NATO-liitlased saadaksid siia nn tõhustatud eelpositsioneeritud üksused. Nii saaksime ennast Eestis kindlamalt tunda ja kogu Euroopa julgeolek oleks tagatud. Uskuge, seda abi on palju lihtsam küsida, kui teine pool teab, et me ise ka panustame meist kaugel tekkinud konfliktide lahendamisse. Me oleme oma liitlasi aidanud Afganistanis, Iraagis, Kesk-Aafrika Vabariigis, Malis ja veel mitmel pool mujal. Tänu sellele mõistavad liitlased, et Eesti ei ole rehepapp, kes lihtsalt ootab, käsi pikal, et keegi meie julgeolekusse panustaks, vaid meil on väärikust, oskust ja jõudu ka ise vajadusel panustada, seda ka selliste konfliktide korral, mis ei ole otseselt Eestiga seotud. Näiteks võib tuua mitmed sõjalised missioonid, kus kokku ligi paar tuhat inimest on maailma turvalisuse eest seisnud ja teinud seda uhkelt nii Eesti lipu all kui ka NATO ja ÜRO lipu all.

Esimees Eiki Nestor

Aadu Must, palun!

Aadu Must

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud härra peaminister! Terve rea teie väljaöeldud paindlikkust rõhutavate põhimõtetega tuleb nõustuda. Olukorras, kus Euroopa Liitu puudutav ei ole enam välispoliitika ning kus, nagu te enne ütlesite, peaministril, siseministril ja välisministril on kõigil väga tihedaid isiklikke kontakte, on saatkondade roll paratamatult vähenenud ja neid annab kokku tõmmata. Samas tuleb nõustuda ka sellega, et n-ö impeeriumide saatkonnad vajavad pigem laiendamist, kuna seal taga on sageli rohkem kui ühe riigi kontaktid. Mu küsimus puudutab teemat, mille kohta te tõenäoliselt ütlete, et ma jooksen jälle veduri ees, sest ei ole otsustatud, et mingi saatkond kinni pannakse. Kui ma seda aga hiljem küsin, siis te ütlete, et asi on juba otsustatud, miks te varem ei küsinud. Mulle mõjub intrigeerivalt see jutt, mida räägitakse Eesti saatkonna kohta Kasahstanis. See esindab Eestit terves regioonis, aga seda võidakse hakata sulgema, kuigi tal on oluline roll kogu regiooni seisukohalt ja ka Euroopa Liidu idapartnerluse programmi teadus- ja kultuurikava realiseerimise seisukohalt. Kas mu hirmud on põhjendatud?

Peaminister Taavi Rõivas

Aitäh! Kuna need teemad ei ole veel valitsuses arutelu all olnud ja tõesti ühtegi konkreetset saatkonna sulgemise otsust ei ole tehtud, siis ma arvan, et ei maksa iga spekulatsiooniga siin saalis kaasa minna. Mis puutub saatkondadesse Euroopa Liidus, siis tõepoolest kõik valitsuse ja parlamendi liikmed kohtuvad väga erinevates formaatides Euroopa Liidu riikide esindajatega väga sageli. See on üks asi ja me tõesti saame ka kahepoolselt konkreetseid diplomaatilistesse suhetesse puutuvaid asju omavahel lahendada. Peabki arvestama, et väga paljud Euroopa Liidu riigid on meile üliolulised ka kahepoolsete suhete seisukohalt. Näiteks on mõned Euroopa Liidu riigid, kus on väga aktiivne majandustegevus, kus on väga suur Eesti diasporaa või kus on meil strateegiline julgeolekuhuvi kohapeal olla lisaks kontaktidele, mis meil on Euroopa Liidu tasandil. Ma usun, et enamikus Euroopa Liidu riikides on edaspidigi väga põhjendatud meie tugev diplomaatiline esindatus ka kahepoolselt ja seda ei saa loomulikult alahinnata. Nii palju lihtsalt repliigiks. Ma ei tahtnud kuidagi teile vastu vaielda, tahtsin lihtsalt seda teemat kommenteerida.

Esimees Eiki Nestor

Monika Haukanõmm, palun!

Monika Haukanõmm

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Koalitsioonileppe järgi tuleb kõigil riigiasutustel oma personali ja tegevuskulusid kokku tõmmata, nii ka Välisministeeriumil. Praegu on teada, et sulgemine ähvardab vähemalt viit saatkonda: Tšehhis, Brasiilias, Portugalis, Kasahstanis ning ka peakonsulaati Hiinas. Kas aeg selleks on õige või mitte, selle üle võib alati arutleda. Aga minu küsimus puudutab seda, et kui Ungari sulges oma saatkonna Tallinnas, siis me tegime minu arvates suhteliselt emotsionaalse otsuse ja sulgesime ka Eesti saatkonna Budapestis. Nüüd hakkab Ungari meie juures saatkonda jälle avama, meie aga oleme olukorras, kus Budapestis olev ilus Eesti saatkonna maja on siiamaani müümata. Kuidas teile tundub, kas otsus sulgeda meie saatkond Budapestis oli õige? Tegelikult võiksime sealt katta ju tervet Balkani riikide regiooni.

Peaminister Taavi Rõivas

Aitäh! Mis puutub koalitsioonileppes seatud eesmärkidesse, siis ettevõtjad on öelnud, et peaks olema veel ambitsioonikam ehk siis oluliselt rohkem vähendama avalikus teenistuses olevate inimeste hulka. Kui ma õigesti mäletan, siis see konkreetne punkt on pälvinud ka Vabaerakonna heakskiidu ja mõistmise ning te olete seda ju ka nii koalitsioonileppe tegemise ajal kui ka hiljem korduvalt toetanud. See on põhimõte, mille üle nagu ei saagi vaielda, see on ratsionaalne tegutsemine olukorras, kus demograafilise seisu eiramine oleks lihtsalt lühinägelik ja pea liiva alla pistmine. Ma usun, et meil selles küsimuses tegelikult põhimõttelist erimeelsust ei ole. Tahan rõhutada, et see loetelu, mille te ette lugesite, on esialgu ikkagi selgelt spekulatsioon. Ei ole olemas otsust, et just nimelt need saatkonnad suletakse. Võib-olla suletakse vähem, võib-olla hoopis teistes kohtades. Enne kui need teemad pole detailides läbi arutatud, on kõik sellekohased loetelud spekulatiivsed.
Budapesti saatkonna taasavamist ei peaks kindlasti välistama, ka seda tuleb analüüsida nagu teematki, kus meil on mõistlik koomale tõmmata. Ega me kena maja olemasolu pärast kuskile saatkonda loomulikult ei tee, aga iseenesest on teil õigus, et Budapestis on meil väga ilus ja väärikas kinnistu, mis teeks saatkonna taasavamise kulud väiksemaks küll. Aga kas see maja saab olla ainus argument? Pigem ikkagi mitte. Vaatame otsa kõikidele piirkondadele, hindame, kui efektiivne on nii kõikides teie nimetatud kui ka muudes kohtades tegevus olnud, kas sellest on olnud märgatavat kasu. Peab arvestama, et lisaks välisesindustele esindavad Eestit ka mitmed atašeed teistest ministeeriumidest. EAS-il on oma võrgustik, mis töötab sünergias Välisministeeriumiga.
Nii et kõike tuleb vaadata tervikuna ja hoolitseda selle eest, et kohtades, kus riigil on vaja kohal olla, ollakse kohal nii, et sellest on ka tolku. Kui me lihtsalt saadame kuskile näiteks ühe diplomaadi ja suur osa tema ajast kulub selleks, et üldse tagada Eesti kohalolek seal, mitte aga sisulisele tegevusele, siis see kindlasti ei ole efektiivne. Seda me peaksime püüdma vältida. Aga riikides, kus me oleme kohal, tuleb kohal olla sellise esindusega, kes tõesti suudab suhteid edendada, olgu need julgeolekuvaldkonna või majandussuhted või siis suhted Eesti diasporaaga, mis on ka väga olulised.

Esimees Eiki Nestor

Martin Helme, palun!

Martin Helme

Aitäh, härra spiiker! Lugupeetud peaminister, me saame aru, et te armastate välispoliitikat ajada telefoni teel. Te ei jäta kunagi kasutamata võimalust mainida, et te saate Angela Merkelile otse helistada. Me saame aru ka, et meie välisministri Kaljurannaga te suhtlete telefoni teel päris palju, et erinevaid otsuseid koordineerida. Kaljurand ise kinnitab samuti alati, et üks või teine tema seisukoht on teiega kooskõlastatud. Aga meile on jäänud ka väga selge mulje, et välisminister Kaljurand tegeleb hirmus palju sisepoliitikaga. Võib-olla on see seotud presidendivalimistega? Aga mul on selline küsimus: kas välisminister Kaljuranna käekotti puudutava teema kooskõlastamine teie poolt telefoni teel on sisepoliitika või välispoliitika ja kas te rääkisite sellest ka Angela Merkeliga telefoni teel?

Peaminister Taavi Rõivas

Aitäh! Nii Angela Merkeli kui Marina Kaljurannaga räägin ma hea meelega nii telefoni teel kui ka vahetult kokku saades, ja ma räägin nendega mitmesugustel teemadel. Teie küsimuse teine pool on selline, et kolleegid Vabaerakonnast tõenäoliselt pahandavad mu peale, kui ma sellele vastan, sest see läheb välispoliitikast küll väga kaugele. Aga ma soovitan seda teemat analüüsides mõelda, kust see info üldse pärineb. See pärineb Kroonika rubriigist "35 eurot vihje eest kohe kätte". Küllap seesama rubriigi pealkiri annab teile tegelikult juhtlõnga kätte, kui tõsiselt seda n-ö uudist tuleks võtta. Mis aga puutub daamidele komplimendi tegemisse, siis seda ma teen ikka hea meelega, lihtsalt antud juhul tuleks nn allikasse teatava kriitilisusega suhtuda. See on Kroonika vihjerubriik, mida parlamendiliige ei tohiks ülima tõena võtta.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Mart Helme, palun!

Mart Helme

Ma sain ka teada, kust kogu meedia selle uudise võttis – Kroonikast. Ma ei teadnud seda. Aitäh! Aga selle küsimuse sissejuhatuseks ütlen ma, et te olete väga pateetiliselt rääkinud, et meie eesmärk on "Ei kunagi üksi!". Muide, ka esimese Eesti Vabariigi ajal oli täpselt sama välispoliitika eesmärk: ei kunagi üksi. Kui te mind ei usu, siis soovitan teil lugeda niisugust raamatut nagu Vahur Made "Külalisena maailmapoliitikas. Eesti ja Rahvasteliit 1919–1946". Seal kirjeldatakse väga põhjalikult, kuidas Eesti tegi tohutuid ponnistusi, et mitte kunagi jääda üksinda. Ja mis juhtus 1939. ja 1940. aastal? Vaat neid peatükke ma soovitan eriti tähelepanelikult lugeda, sest ühtäkki kõik, kes olid seni sõbrad, muutusid mõnevõrra teistsuguseks. Minu küsimus on aga teise teema kohta. Kas te ei arva, et saatkondade võrgustiku üle otsustades me peaksime panustama rohkem spetsialiseerimisele? Eelmises arupärimises oli juttu turgude leidmisest. Võib-olla peaksime saatma nendesse riikidesse, kus meil on julgeolekuprobleeme – Venemaa, Ukraina ja võib-olla veel mõned riigid – rohkem sõjaväeatašeesid, ja  ...

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Hea kolleeg, aeg on täis!

Mart Helme

... sinna, kus meil on majandusmured, rohkem majandusdiplomaate?

Peaminister Taavi Rõivas

Aitäh! Kogu selle ajaloo õppetunni sisu või suur osa selle õppetunni sisust on ju see, et 1939. ja 1940. aastal me lõppkokkuvõttes jäime üksi. Meil ei olnud piisavalt tugevaid liitlassuhteid, et Eesti okupeerimist ära hoida. Ma väidan, et kuulumine Euroopa Liitu ja NATO-sse, samuti aktiivne välispoliitika, aktiivsus ÜRO-s on parimad tagatised, et Eesti saaks kesta iseseisva riigina. See on väga oluline. Ma arvan, et seda ei ole võimalik siin saalis mitte kellelgi vaidlustada, et sõprade leidmine, liitlassuhete hoidmine on igal juhul targem mõte kui tüli norimine ja vaenlaste tekitamine. Välispoliitikas on ülioluline, et meil oleks palju sõpru.
Mis puudutab spetsialiseerumist, siis juba praegu on nii, et eri saatkondades on erineva spetsialiteediga spetsialistid. Riikides, kus meie peamine huvi on kahepoolsed poliitilised suhted ja julgeolekuteemad, on saatkondades diplomaadid, ka kaitseatašeed, julgeolekuvaldkonna eksperdid. Seal, kus on eesmärk eeskätt hoida majandussuhteid, teevad Välisministeeriumi majandusametnikud koostööd ka EAS-iga, kes aitab kaasa sellele, et ettevõtjatel oleks oma kontaktipunkt, kust saab infot, kuidas sellel konkreetsel turul toime tulla. Nii et teatav spetsialiseerumine on täiesti elementaarne ja kui saatkonnas on näiteks kolm diplomaati, siis see ei tähenda, et need kolm diplomaati on täpselt sama profiiliga mis kolm diplomaati mõnes teises saatkonnas. Kindlasti mitte.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Henn Põlluaas, palun!

Henn Põlluaas

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Mul on väga hea meel, et me oleme ühel arvamusel selles, et välispoliitika üks eesmärk peab olema sõprade ja liitlaste leidmine ning nende hoidmine. Aga samas tekitab sügavat imestust, et teie koalitsioonikaaslased, valitsusekaaslased suhtuvad äärmiselt põlglikult ja irooniliselt Brexitisse, sildistades Inglise poliitikuid, kes Brexitit toetavad. Tõenäoliselt see läheb Inglismaal häälteenamusega läbi. Marine Le Peni nimetatakse Putini käsilaseks, kuigi Prantsusmaal nii ei arvata. Tema erakonna toetus on 30% ja tõenäoliselt on tal võimalik ka presidendiks saada. Ameerika presidendikandidaadi Donald Trumpi kohta on mõned teie koalitsioonikaaslased öelnud isegi, et ta sarnaneb Hitleriga ja on muidu segane. Kas te arvate, et niimoodi leiame liitlasi, ja kas niisuguse poliitika korral tahavad Ameerika ja teiste NATO riikide sõdurid tulla meid kaitsma?

Peaminister Taavi Rõivas

Aitäh! Ma ei tea küll, millistest koalitsioonipartneritest te nüüd konkreetselt rääkisite, seetõttu on mul seda keeruline kommenteerida. Ma ei tea, kas keegi on sellisel moel end väljendanud, nagu te väitsite. Aga sellest olenemata võin öelda, et alati on targem debateerida seisukohtadega. Kui on ilmtingimata vaja kasutada krõbedat sõna, siis pigem öelda see krõbe sõna mõne seisukoha ja mitte debatipartneri kohta. See on selline üldine lastetoa ja debatikultuuri küsimus. Seisukoha ründamine on igal juhul rohkem aktsepteeritav kui isiklikuks minnes isiku ründamine – minu silmis vähemasti.
Nüüd, mul on hea meel, kui te tõesti siiralt mõtlesite seda, et ka teie arvates on sõprade ja liitlaste leidmine ning hoidmine oluline. Ma mäletan eelmisest suvest ühte väga tulist debatti Euroopa ja NATO solidaarsuse teemadel ja toona ütles üks teie erakonnakaaslane siitsamast puldist ikka väga krõbedaid sõnu nende meie jaoks oluliste liitlaste kohta. Vabalt väljendades oli see kokkuvõttes kantud umbes sellisest mõttest, et pole meil neid liitlasi vaja, saagu igaüks ise oma asjadega hakkama. Teie täna väljendatud seisukoht on palju sümpaatsem kui see teie erakonnakaaslase toonane väga äkiline vihapurse. Ma arvan, et see seisukoht on märksa targem, märksa mõistlikum. Ma tänan, et te esindate sellist ratsionaalsemat poolt oma erakonnas!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Jaak Madison, palun!

Jaak Madison

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea peaminister! Ma ei kujuta küll ette, et te olete arvanud, et meile ei ole liitlased ja sõbrad tähtsad. Muidugi, sõprus on väga erinevalt defineeritav. Ma pigem ütleksin, et on riike, kellega me huvid kattuvad, ja neid huve silmas pidades me teeme koostööd väga efektiivselt ja edukalt. Ma arvan, et see on täpsem koostöö aluse määratlus. Mis puudutab Euroopa Liitu ja NATO-t, siis Euroopa Liidus on 28 liikmesriiki, kelle hulgas on mõned, kellega meil pole väga palju ühiseid huve, näiteks Kreeka, kelle võlgu me kinni maksame. Samas on Euroopa Liidus näiteks Soome, Poola ja Läti, kellega meil on väga palju ühist ja ka väga palju ühise koostöö pinda. Nii et kogu liitu ei saa üheselt võtta. Ma ei hakka siin sildistama, nagu teie olete meie puhul teinud – küll oleme äärmuslased, küll Odini sõdalastega koostöö tegijad ja kuidas veel te meid nimetanud oletegi. Ma ei hakka sildistama, kes mida on öelnud Brexiti või Donald Trumpi kohta. Aga ma küsin välissuhtluse kohta. Kuidas te prognoosite, milline hakkab olema Eesti ja Ameerika Ühendriikide läbisaamine, kui presidendiks juhtub saama Donald Trump?

Peaminister Taavi Rõivas

Aitäh! Mul ei ole peaministrina korrektne spekuleerida teise riigi presidendivalimiste tulemuse üle. Aga mis puutub sõprade ja liitlaste leidmisse, siis minu arvates teie esindate seda osa EKRE-st – ja mulle kahjuks tundub, et tegu on valdava osaga –, kes oma sõnavõttude ja seisukohtadega pigem peletab liitlasi ja sõpru Eestist eemale. Kas või seesama äsjane repliik, mis puudutas Kreekat, kes kuulub NATO-sse ja on selles "Üks kõikide, kõik ühe eest!" liidus ka meie julgeoleku seisukohalt kindlasti oluline. Te ütlete, et kui nendel on abi vaja, siis me peame teesklema, et meid ei ole kodus. Aga mõelge korra, kui mõni Kreeka või mõne muu Euroopa Liidu riigi poliitik ütleks sama Eesti kohta! Et kuna meil ei ole Eestiga sõprusest midagi merkantiilset vahetult võita, las siis saavad ise oma probleemidega hakkama.
Proovige natuke mõelda, mida need EKRE seisukohad tegelikult tähendavad! Mis saab, kui tõesti rakendub see teie kolleegi väljatoodud stsenaarium, et teistes riikides tulevad isolatsioonipoliitikat toetavad äärmuslased võimule ja ütlevad, et saagu iga riik ise hakkama, sh Eesti seal Euroopa Liidu kirdeservas? Ma väidan, et meil siin agressiivse suurriigi vahetus naabruses on Euroopa mitteühtsusest väga-väga palju kaotada – palju rohkem kui nii mõnelgi turvalises Kesk-Euroopas paikneval riigil. Nii et tasub enne selliste väga käredate avalduste tegemist natukene mõelda, mis võib olla selle mõju Eestile, Eesti iseseisvusele, Eesti julgeolekule. Teie seisukohtadega on mul võimatu nõustuda.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh, austatud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Andres Herkel arupärijate nimel, palun!

Andres Herkel

Härra juhataja! Austatud peaminister! Austatud kolleegid! Ma uurisin Riigikogu infosüsteemist, mis oli selle arupärimise vastamise tähtaeg, ja alati on muidugi meeldiv, kui peaminister tuleb enne tähtaega vastama. Aga mul on tunne, et me peame oma esimese küsimuse kohe esimesel võimalusel uuesti esitama, et Riigikogu saaks selge vastuse selle kohta, mis saab meie saatkondadest Brasiilias, Kasahstanis, Portugalis ja Tšehhis, mis on tegelikult meile väga lähedane Visegrádi riik ja mille saatkonna sulgemine võib-olla tekitaks kõige rohkem küsimusi. Tõepoolest on niiviisi, nagu natuke aega tagasi saalist lahkunud Aadu Must ütles, et praegu te ütlete meile nõndaviisi, et oi-oi, te olete esitanud need küsimused enne, kui valitsus on jõudnud otsuse teha, pärast aga on juba hilja. Kui te nüüd suvel teete otsuse, siis on väga lihtne osutada, et kuulge, Riigikogu liikmed, te küsite meilt peale seda, kui me oleme ammuilma selle otsuse ära teinud. Paluks selles mõttes parlamendi vastu rohkem respekti ilmutada, see on väga oluline küsimus. Kui otsus sünnib, siis palume tulla selle vastusega ja anda esimeses järjekorras meile need seisukohad teada.
Teine asi, mida ma tahan siin puudutada, on ÜRO Julgeolekunõukogu. Tõepoolest, sellest on möödas juba 11–12 aastat, kui Eestis hakati  rääkima, et tuleks pürgida julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks. Vahepeal jäi see unustusse ja nii meie julgeolekuolukorras kui ka kõikjal ümberringi on sellest ajast päris palju muutunud. See on kaasa toonud ka prioriteetide muutuse ja tuleks siiski kaaluda, kui ratsionaalne see samm on. Kogu diskussiooni juures on üks aspekt, mida minu arvates on oluline siit Riigikogu kõnetoolist rõhutada. Mart Laar on kuskil sellele osutanud,  see on väärtuseline aspekt. Nimelt, ÜRO Julgeolekunõukogu näol on tegemist maailmapoliitika väga kummalise reliktiga, kus on viis alalist liiget ja kümme roteeruvat liiget. Need viis pidevat liiget on teise maailmasõja võitjad, nende hulgas kaks selgelt ebademokraatliku sise- ja väliskorraldusega riiki ehk Venemaa Föderatsioon ja Hiina Rahvavabariik, kes vetostavad igasuguseid asju.
Et me aru saaksime, mismoodi see käib, kujutame ette Riigikogu saali, kus üks kolmandik koosseisust oleks sellised eluaegsed parlamendiliikmed, keda kunagi ei valita ja kellel on kõigi küsimuste puhul vetoõigus. Ülejäänud õnnetukesed on need, kes valimistest valimisteni üritavad ka korraks kaheks aastaks laua taha saada ja midagi ütelda. See süsteem iseenesest on niisugune. Ühesõnaga, siin peitub väärtuste konflikt, mida me selle teema puhul ei ole kõige paremal moel sirgeks rääkinud. Tõsi küll, võib tõesti minna niiviisi, nagu Leedul sattus olema. Ma möönan, et Leedu kuulumine nõukogusse sellel ajal, kui oli Ukraina kriis, ilmselt oli otstarbekohane. Meil võib minna niimoodi ja võib minna naamoodi, seda me ette ennustada ei oska. Aga kindlasti on siin kaalutlemise koht ja kui paneme kõrvuti selle küsimuse, muu hulgas ka raha, mis sellesse kampaaniasse läheb, et edu saavutada – paljud riigid on selleks väga palju kulutanud –, ja teiselt poolt sunduse oma saatkondade võrku kärpida, siis on küsitav, kas see kampaania ennast esiteks ära tasub ja teiseks, kas seda kampaaniat on üleüldse mõistlikul moel võimalik teha, kui me samal ajal sulgeme saatkondi maailma riikides, kelle toetust me tahame saada. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Jaak Madison, palun!

Jaak Madison

Austatud istungi juhataja! Hea peaminister! Head kolleegid! Alustuseks mainin, et neid vastuseid kuulata oli üsnagi piinlik ja piinarikas. Selline veiderdamine ja venitamine, nii et ühele konkreetsele küsimusele vastatakse kolm või neli minutit – ma arvan, et see ei ole ühele peaministrile kohane.
Kuid nüüd teemade juurde. Mis puudutab välissuhtlust ja välispoliitikat, siis panin mõned märkmed kirja, et konkreetselt peaministri väiteid kommenteerida. Meie oleme justkui käredad, meil on äärmuslikud sõnavõtud ja me justkui tahame isolatsiooni. Ma küsin härra Rõivase käest nii: kas te olete nii julge, et julgete peaministrina täpselt sama öelda ka praegusele Poola valitsuserakonnale, kellel on üle 50% kohtadest Poola parlamendis? Kas te julgete täpselt sama öelda ka näiteks Austria Vabaduspartei esindajatele, kes on Austrias kõige populaarsemad rohkem kui 30%-lise toetusega? Kas te julgete sedasama öelda Prantsusmaal Marine Le Peni parteile, kes on üks populaarsemaid parteisid, praegu riigis teisel kohal? Kas julgete neile öelda, et nemad tahavad Euroopa isolatsiooni viia, et nad on äärmuslased, kes paistavad silma käredate sõnavõttudega? Ma arvan, et see ei oleks väga ettenägelik välispoliitika ja Euroopas heade suhete hoidmine. Arvestage seda, et väga suure tõenäosusega on mitmed neist erakondadest varsti valitsuserakonnad. Te süüdistate meid käredates sõnavõttudes ja mingis äärmuslikkuses, aga vabandage, teie kaks koalitsioonipartnerit on toetuse poolest Eesti ühiskonnas praegu meist tunduvalt tagapool. Meil on viimase uuringu järgi 16% rahva toetus. Süüdistada meid äärmuslikes sõnavõttudes ei ole kindlasti peaministrile kohane.
Te väitsite ka, et mina isiklikult esindan seda enamikku Konservatiivsest Rahvaerakonnast, kes tahab viia Eesti isolatsiooni ja ütleb teravalt Kreeka kohta, et meie niimoodi hävitame liitlassuhteid Kreeka, Itaalia ja teatud riikidega veel. Ma ei tea, kuidas me peaksime võtma näiteks Kreeka valitsusjuhi Tsiprase avaldust, et Vene-vastased sanktsioonid tuleks kiiremas korras tühistada. Kas see viitab väga headele liitlassuhetele  Euroopas? Kas see on meie huvides? Kuidas te kommenteerite seda, lugupeetud peaminister? Samamoodi, kuidas te kommenteerite näiteks seda, et kolm neljandikku Itaalia esindajatest europarlamendis hääletas umbes pool aastat tagasi Eston Kohvri vabastamise resolutsiooni vastu? Kas see on heade suhete hoidmine oma liitlastega siin euroliidu idapiiril? Ma arvan, et ei ole. Te kipute meid õpetama ja manitsema, kuidas meie peaksime rääkima ja missuguseid avaldusi tegema seoses teatud riikidega, kes ei ole meiega solidaarsust või ühtses Euroopa Liidus kuigi suurt avatust ilmutanud. See ei ole peaministrile kohane ega jäta head muljet.
Mis siis veel? Me justkui peletame sõpru eemale – oli selline väike repliik härra Rõivase suust. Teate, meil oli täna kohtumine kell 12. Mina isiklikult, meie fraktsiooni esimees Martin Helme, väliskomisjoni liige Henn Põlluaas ja meie nõunik käisime Poola suursaatkonnas kohtumas suursaadikuga, et rääkida olukorrast Poolas. Eesmärk oli teada saada, milline olukord seal on, kuidas tegelikult Euroopa Komisjon Poolat diskrimineerib ja sekkub ühe suveräänse riigi siseasjadesse. Ma ütleks, et te ikkagi väga rängalt eksite, kui väidate, et me peletame sõpru eemale. Me tõesti ei igatse hoida taskus telefoni, kus on näiteks Merkeli number, ja talle õhtuti helistada. Me eelistame otse suhelda oma suurimate liitlaste ja strateegiliste partneritega, kellega on meil kõige enam ühiseid huve. Nii et mina küll ei ütleks, et me peletame sõpru eemale. Me tahame väga hoida häid suhteid ka riikidega, kus on väga populaarseks saanud rahvuslikud konservatiivsed erakonnad, sest teatavasti just see suund on praegu Euroopas levimas ja see on paratamatu. Kui te vaatate üldisi trende Euroopas, siis näete, et praegu on Poolas enamusvalitsuses rahvuslikud konservatiivid, samuti Ungaris, nagu ma juba ütlesin. Austrias on nad võitmas järgmisi valimisi.
Ma palun mõne minuti lisaaega, et oma mõte lõpetada!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Kolm minutit lisaaega, palun!

Jaak Madison

Ma soovitan teil tõesti olla natuke tagasihoidlikum, kui te kasutate sõnu "käredad, äärmuslikud, isolatsiooni tahtvad, piire sulgevad". Samasugune massipropaganda käib ju ka Eesti meedias. Kui te teete lahti Postimehe, ühe meie suurima väljaande, siis loete sealt, et Austrias tegutseb paremäärmuslik Vabaduspartei. Kuid oh üllatust, Vabaduspartei presidendikandidaat võttis valimistel 49,7%  häältest ehk siis Kesk-Euroopas, ühes nn vanas Euroopa riigis on pool rahvastikust paremäärmuslased. Seda on tõesti väga tore kuulda! Ja kui veel peaminister valab õli tulle selliste väidetega – no ei ole eriti tõsiseltvõetav. Soovitan teile rohkem tasakaalukust ja argumenteeritud väiteid, mitte sõnade loopimist. Tõenäoliselt peate hakkama tegema koostööd ja aktsepteerima liitlassõdureid nii Prantsusmaalt kui Ameerika Ühendriikidest ka siis, kui nendes riikides on võimul näiteks Marine Le Pen või Donald Trump. See on paratamatus. Edu teile töös ja kainet meelt! Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Kas peaminister soovib sõna? Jaa, palun!

Peaminister Taavi Rõivas

Ma lihtsalt tahan vastuseks Andres Herkelile kinnitada, et ma suhtun parlamenti väga suure respektiga. Kui meil oli valida, kas vastata nüüd, enne kui parlamendis algab istungjärkudevaheline periood, või tulla nende teemade juurde tagasi sügisel, kui parlament järgmine kord koguneb, siis ma arvasin, et ilmselt on korrektsem, kui ma ikkagi kohe esimesel võimalusel nendele küsimustele ära vastan. Kui see teema on sügisel jätkuvalt aktuaalne, siis võime selle juurde tagasi tulla. Aga nagu te hästi teate, Stenbocki majas põleb tuli ka suvel ja kui teil on soovi näiteks väliskomisjonis nendel teemadel suve jooksul vestelda, korraldada näiteks erakorralisi väliskomisjoni istungeid, siis Marina Kaljurand ja kindlasti ka mina oleme valmis nendel teemadel kaasa rääkima, muidugi, kui tõesti aeg on selleks küps. Kinnitan veel kord, et ma suhtun parlamenti suure respektiga. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Rõõm kuulda, härra peaminister! Oleme teisele arupärimisele vastamise lõpetanud.


3. 17:24 Arupärimine maapõue strateegia valmimise ja tutvustamise kohta (nr 220)

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Läheme edasi: tänane kolmas arupärimine, mille on esitanud Riigikogu liikmed Andres Herkel, Külliki Kübarsepp, Andres Ammas, Monika Haukanõmm, Artur Talvik, Krista Aru ja Laine Lutsepp. Arupärimine on maapõue strateegia valmimise ja tutvustamise kohta ning esitatud keskkonnaminister Marko Pomerantsile. Ma palun arupärijate nimel kõnepulti Riigikogu liikme Andres Herkeli!

Andres Herkel

Lugupeetud härra juhataja! Austatud rahvaesindajad! Arupärimise viimane allkiri on Ain Lutsepalt, mitte Laine Lutsepalt, nagu meile kostis.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Vabandust! Ain Lutsepp, muidugi.

Andres Herkel

Ma tahan kinnitada lugupeetud keskkonnaministrile, et tegemist on äärmiselt heatahtliku arupärimisega, mis puudutab maapõue strateegia valmimist ja tutvustamist. Arupärijad on seisukohal, et see ettevõtmine on väga vajalik, eriti olukorras, kus avalikus ruumis on korraga käibel kaks kummalist müüti. Üks on pärit ühest telekanalist ja selle sõnum on, et meil on maapõues enneolematud rikkused ja me oleme lollid, kui me neid kohe-kohe välja kaevama ei hakka ja rikkaks saada ei oska. Et siis on halvasti. Teine müüt on, et keegi kusagil salaja kavandab mingisuguseid kaevandamisi ja kohe-kohe rikutakse põhjavesi ära ja kõik läheb jälle teistpidi halvasti. Ma arvan, et nende müütide levimise taustal üks korralik maapõue strateegia on äärmiselt vajalik. Ühtlasi tahame vastuseid saada sellele, kuidas meie maapõue majanduslikku potentsiaali riigi huvides kõige paremini kasutada ning kas puhtgeoloogiliste põhjavett puudutavate ja muude aspektide kõrval analüüsitakse paralleelselt ka maavarade majanduslikku potentsiaali ja kasutuselevõtu otstarbekust. Ootame lugupeetud ministrilt sisukaid vastuseid. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Ma palun arupärimisele vastama keskkonnaminister Marko Pomerantsi!

Keskkonnaminister Marko Pomerants

Tervist, lugupeetud eesistuja! Head Riigikogu liikmed! Minule laekuvad ainult heatahtlikud arupärimised, ma ühtegi teistsugust pole saanudki. Mul on aga olnud tõrkeid nendele vastamisega. Öeldakse, et nii vara pole vaja kohale tulla, et te ei jõua neid vastuseid eelmistele arupärimistele ära kuulata. Nüüd on hea meel, et pääsesin pulti. Maapõue strateegia kohta te olete esitanud terve rea küsimusi ja ma annan neile vastused.
Esimene küsimus: "Kas ja milliseid eeluuringuid kavatsetakse tellida maavarade majandusliku potentsiaali ja kasutuselevõtu otstarbekuse kohta? Kui uuringud on kavas, siis kas neid peaksid teostama Eesti enda või välismaised asutused?" Sellele küsimusele on vastus järgmine. Kuna tegemist on poliitika põhialustega, siis ei ole kavas nimetada maapõue strateegias konkreetseid uuringuid. Pigem saavad kirja põhimõtted, teemad ja suunad. Strateegia koostamise raames on kavas tellida kolm maavarade majandusliku potentsiaali ja kasutuselevõtu otstarbekusega seotud hinnangut. Need on järgmised. Esiteks, Eesti argilliidi bioleostamise ja metallide ekstraheerimise majanduslike mõjude esmahinnang. Maakeeli võiks see tähendada järgmist, püüan natuke selgitada. Kindlasti olete kuulnud sõna "diktüoneemaargilliit". See on seesama diktüoneemakilt, milles on teatavasti sees erinevates kogustes metalle, mis võivad majanduslikku huvi pakkuda.
Teine hinnang puudutaks sellesama argilliidimetaani eraldamise majanduslikke mõjusid ja kolmas magnetiidi kaevandamise ja töötlemise majanduslikke mõjusid. Magnetiidi näol on tegemist – jälle selgitan populaarselt – nn Jõhvi rauamaagiga, mida geoloogid Eestis juba enne sõda puurisid. Kes tahab seda näha, sel tuleb minna loodusmuuseumisse Laial tänaval, seal on üks jupp värskes geoloogiaekspositsioonis näha. Neid töid teeksid ennekõike Eesti teadlased, aga me ei välista ka, et tuleb kaasata välismaa eksperte. Mis puudutab näiteks sedasama rauamaaki või magnetiiti, siis selles valdkonnas on meie Skandinaavia kolleegidel väga head kogemused.
Paralleelselt strateegia koostamisega on Keskkonnaministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium esitanud Eesti Teadusagentuuri valdkondliku teadus- ja arendustegevuse tugevdamise programmi ehk RITA tegevuse 1 raames ühistaotluse "Maapõueressursside efektiivsemate, keskkonnasõbralikumate ja säästvamate kasutusvõimaluste väljatöötamine", mis on saanud teistelt ministeeriumidelt head tagasisidet. Selle kohta oodatakse arvamust ka Vabariigi Valitsuse juures tegutsevalt Teadus- ja Arendusnõukogult, kes koguneb homme. Peale arvamuse saamist kinnitab Eesti Teadusagentuur lõpliku teemade nimekirja, millest lähtudes ta korraldab ka aasta jooksul asjaomased konkursid. RITA programmi üks eesmärk on Eesti teadusasutuste võimekuse arendamine, samuti riigiasutuste ning teadus- ja arendusasutuste koostöö edendamine. Konkursile on oodatud osalema Eesti Teaduste Akadeemia asutustest ja teadlastest koosnevad interdistsiplinaarsed konsortsiumid. See sõna kõlab küll koledasti, aga tähendus on arusaadav. Nii et ka maapõue strateegia koostamisel on meil olemas kompanjonid Eesti ülikoolidest, kes õigupoolest seda protsessi alustasid: Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool ja ka Eesti Maaülikool.
Teine küsimus: "Kuivõrd maapõue strateegiast saab alusdokument, mis annab edasisi suuniseid ja juhiseid, siis kas võiks üks suunistest olla ka põhjavee kuulutamine maavaraks (praegu loodusvara)?" Maapõue strateegias on kavas käsitleda kogu maapõue potentsiaali, sealjuures maavarasid; maapõue kui maa tuge, mis on vajalik maakatte säilitamiseks ja hoidmiseks, ehitiste kandmiseks ning loodusobjektide ja mälestiste kaitse tagamiseks; maapõue kui ehituskeskkonda, mis on kasutatav allmaarajatiste, näiteks tunnelite ja mahutite ehitamiseks; põhjavett ning maapõue soojust, mis oleks kasutatav energia tootmiseks, s.o siis soojuse ja/või elektri tootmiseks. Nagu juba märksõnade loetelus mainitud sai, selle strateegia koostamisel tegeletakse ka põhjavee küsimustega.
Samas ei ole aruteludes seni teemaks olnud põhjavee nimetamine maavaraks. Ma tean Eestis inimesi, kes edendavad teooriat, et see peaks olema samuti maavara. Aga vaadakem veeseadust! Me alles tegelesime siin põhjavee direktiiviga ja öösel, kui me lahku läksime, oli härra Sillal küsimus, mis asi see põhjaveekogum on. Ma ei tea, kas te saite veeseadust vaadata või mitte, aga §-s 2 on see definitsioon olemas. Tegu on konkreetselt piiritletava põhjaveekihiga. Eestis on neid piiritletud ligi 40. Vaatasin täna värskelt veeseaduse üle ja minu meelest on seal olemas kõik vajalik, mis puudutab vee ratsionaalset kasutamist, sh ka maardlate eristamist. See ei ole minu hinnangul ka päris eluküsimus, kas põhjavesi kuulutatakse maavaraks või mitte. Oluline on, et põhjavesi oleks kaitstud, õigesti kasutatud ja et seda jätkuks.
Kolmas küsimus: "Mil moel kavatseb Keskkonnaministeerium suurendada maapõue majandusliku potentsiaali kasutamist riigi huvides?" Selleks tugevdatakse koostööd Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga. Ka menetletavas maapõueseaduse eelnõus on kirjas, et põlevkivi, fosforiidi ja metallitoorme uurimise ning kaevandamise lubade taotluste puhul on ette nähtud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kooskõlastus ja sotsiaal-majandusliku mõju hinnang. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tekitatakse valdkonna majandusliku ja sotsiaal-majandusliku arengu strateegilise planeerimise kompetents ja sellega seotud funktsioonide täitmise võimekus. On kavas anda selle käigus osa Keskkonnaministeeriumi valdkondlikke ülesandeid üle Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile. See tegevus on lähtunud sellest, et meil on koalitsioonileppes eesmärk saada selgust, kuidas oleks mõistlik maapõue riiklike institutsioonide kaudu hallata, ja me oleme leidnud, et üks oluline ettevõtmine on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis analüüsikompetentsi suurendamine. Sellega on enam-vähem võimalik ülesannete kogum ära kirjeldatud.
Kavas on suurendada valdkondlike uuringute mahtu ja rahastamist. Uuringute korraldamiseks ja koordineerimiseks on plaanis moodustada riiklik geoloogiateenistus, mis võiks olla hallatav riigiasutus. Aga kõik need küsimused saavad esimeses järjekorras kindlasti Vabariigi Valitsuse kabinetis arutatud. Strateegias käsitletakse ka maapõueressursside väärtusahelate arendamist, ettevõtluspoliitilisi tingimusi, geoloogilise teabe levitamist jms. Konkreetsed arengusuunad ei ole siiski veel lõplikult paigas ja täpsustuvad töö käigus.
Neljas küsimus: "Maapõue strateegia (ja tõenäoliselt sellele järgneva arenduskava) elluviimiseks peab riigis olema seda teostav struktuur. Palume esitada Teie arusaam sellest, milline see struktuur peab olema." Kõigepealt, ka praegu viiakse maapõuepoliitikat ellu, see toimub eelkõige Keskkonnaministeeriumi haldusalas. Meil on sellega seotud Keskkonnaamet, Maa-amet, Keskkonnaagentuur, Keskkonnainspektsioon ning väiksemas mahus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas olev Tehnilise Järelevalve Amet. Ja see on ennekõike seotud kaevandamise kui sellisega. Leiame, et riigi ülesanded maapõue valdkonna haldamisel peavad olema selgelt määratletud ja toetama strateegia visiooni elluviimist. Geoloogiateenistuse ülesanded – sellest ma rääkisin, et plaanis on jõuda teenistuseni – oleksid geoloogiline kaardistamine, maavaradealased üldgeoloogilised uurimistööd, maapõuealaste andmepankade pidamine, riiklik keskkonnaseire. Selle üks osa oleks seismoloogiline seire. Kui Põhja-Koreas on plaanis teha jälle mingisugune katsetus, siis Mustamäel võiks see teada olla – on muuseas ka praegu. Ka on ette nähtud  hüdrogeoloogiline seire. Sellist liiki seired, keskkonnaalased uurimistööd, hüdrogeoloogilised tööd, teadus- ja arendustööd, osalemine ka rahvusvahelistes maapõuealastes programmides ja projektides ning piiratud lepingulised tööd võiksidki olla need tegevused.
Mis puutub nendesse piiratud lepingulistesse töödesse, siis kindlasti need tekitavad küsimusi. Praegu on geoloogiakeskus sunnitud tegema töid ka selleks, et lihtsalt tulu teenida ja end ülal pidada. Võib-olla võiks osa sellest tööst vabalt teha teised, turukonkurentsis tegutsevad geoloogiaettevõtted ja riik ei peaks sinna üldse sekkuma, kui rahastamise olukord oleks parem. Nii et selline plaan.
Viies küsimus: "Millised tegevused on plaanitud strateegia tutvustamiseks laiemale avalikkusele?" Kõigepealt väike teadaanne, et strateegia koostamisega seotud info on juba praegu kättesaadav Keskkonnaministeeriumi kodulehelt. Vastav info on olemas: Eesmärgid, tegevused / Maapõu / Maapõue strateegia. Seoses strateegia koostamisega on toimunud kaks konverentsi. Esimene neist oli 16. oktoobril 2015 Rakveres nimetusega Eesti strateegiliste maavarade konverents ja teine 26. aprillil Tallinnas pealkirjaga "Hea peremees ühisele varale". Strateegia koostamisse on töörühma ja alltöörühmade kaudu kaasatud kõigi suuremate teemaga seotud huvirühmade – pean siin silmas ka keskkonnaühendusi –, ministeeriumide ja muude riigiasutuste, geoloogide, kaevandajate ja ülikoolide esindajaid. Dokumendi eelnõu valmib eeldatavasti selle aasta kolmandas kvartalis ja seejärel on kavas seda tutvustada ka avalikkusele. Proovime siis teha veel ühe avaliku ürituse ja loomulikult täiendava huvirühmade kaasamise.
Kuuendas küsimuses palutakse ülevaadet maapõue strateegia ajakavast ja senise koostamise plaanipärasusest. Võib öelda, et oleme enam-vähem graafikus. Kui ettepoole vaadata, siis 2016. aasta neljandas kvartalis peaks eelnõu valmis olema ja siis saame tegeleda kaasamisega. 2017. aasta teises kvartalis on ministeeriumide huvigruppide kooskõlastusring, 2017. aasta kolmandas kvartalis on võimalik arutelu valitsuskabinetis ja neljandas kvartalis peaks dokument saama Riigikogus kinnitatud. Mis puudutab seda geoloogiateenistust, siis sellega tuleb paralleelselt niimoodi edasi liikuda, et see oleks võimalik 2018. aastal asutada. Kui me vaatame eelarve loogikat ja riigi eelarvestrateegiat, siis 2017. aastal oleks see ebareaalne, aga 2018. aastal võiks startida. Ma arvan, et ma ei ole vastuseid võlgu jäänud.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh, austatud minister! Teie arupärimisele vastamine tekitas vähemalt kaks küsimust. Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Minu küsimus tõesti tõukubki teie vastustest. Te nimetasite, et olete seoses selle maapõue strateegia valmimisega juba Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga palju konsulteerinud ning osa valdkondasid võib-olla liigub ülevaatamise ja hindamise tulemusena Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kureerimise alla. Kas on juba teada, et mõne valdkonna või konkreetsema suuna haldamine läheb tulevikus üle Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile? Ka teine pool küsimusest on ajendatud teie vastusest. Kas Keskkonnaministeerium on juba jõudnud endale palgata uue teadusnõuniku?

Keskkonnaminister Marko Pomerants

Jah, teadusnõunik on meil juba vähemasti kolmveerand aastat tööl olnud, see mure on lahendatud. Tegemist on Tartu Ülikooli doktorandiga, geoloogiga, mis on hea enne, eks ole. Mis puudutab ülesannete jagamist kahe ministeeriumi vahel, siis suures plaanis see, mida praegu tehakse Keskkonnaministeeriumis, sinna ka jääb. See maapõueseaduse eelnõu, mida te siin menetlete ja mis puudutab keskkonnamõjude hindamist, lubade väljastamist jne – seda kõike on mõistlik niimoodi edasi teha. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis tuleb luua kompetents, mis võimaldaks koordineerida ning võib-olla ka ise läbi viia kogu seda majandust puudutavat prognoosimist ja saada neid võimalikke eelhinnanguid, mida ette võtta ja miks. Me oleme riigis kokku leppinud, et me ametnike arvu üldiselt ei suurenda. Seetõttu peaksimegi vaatama, kuidas me saaksime Keskkonnaministeeriumis säästlikumad olla. Osa sellest tööst saaks teha ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis. Teiselt poolt peab minu kolleeg Michal kindlasti vaatama, kuidas tema saab asja nii korraldada, et seda võimekust juurde tekitada. Küsimus ei ole mitte liigutamises, vaid tekitamises.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Ma vaatan koalitsioonileppe punkti, kus öeldakse, et analüüsitakse maapõueressursside haldamise viimist ühest ministeeriumist teise, Keskkonnaministeeriumist majandusministeeriumisse. Ma saan sellest arendusest nii aru, et lahendus on midagi kahe vahepeale jäävat. Kuidas see siis reaalselt toimima hakkab? Missugused need otsustusmehhanismid sel juhul on?

Keskkonnaminister Marko Pomerants

Aitüma! See hakkab väga hästi toimima, see läheb järjest paremaks. Nagu ma ütlesin, kõik see, mis puudutab  lubade poolt, keskkonnamõjusid ja kõike sellist, läheb maapõueseaduse eelnõu vaimus, nii, nagu te seda siin menetlete. Keskkonnaamet on põhiline lubadega seotud organ, Maa-ametil on omad rollid jne. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis tekitatakse kompetents, mida praegu riigis üldse ei ole, keegi pole seda rolli võtnud. Omaette küsimus on see, et kui riigis luuakse geoloogiateenistus, siis kes on tema ülemus või mis ministeeriumi juurde ta luuakse. Ma ütlen täiesti siiralt, et mõlemad variandid on võimalikud, mõlema kasuks võib argumente leida, nii Keskkonnaministeeriumi kui ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kasuks. Me ei ole seda konkreetset teed tänaseks päevaks lõpuni käinud. Küll aga on arusaam, et kelle iganes haldusalas see riigiasutus olema hakkab, selle nõukogu töösse peaksid olema kaasatud nii Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Keskkonnaministeeriumi kui ka näiteks haridusministeeriumi inimesed, kes oskaksid juhtida just seda teaduse poolt. Mulle tundub, et me saame sellega kenasti hakkama ja riigis läheb olukord paremaks.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Te nimetasite mitut väga põhjalikku uuringut ja ootate nende tulemusi, et järeldusi teha. Millises ajaperspektiivis te püüate sellega hakkama saada? Kui teie teete analüüsid ja järeldused, siis kas on kindel, et näiteks järgmine valitsus jõuab ka tegudeni?

Keskkonnaminister Marko Pomerants

Tegudeni peab ikkagi jõudma Taavi Rõivase valitsus meie osavõtul. Mis puudutab neid strateegia raames tehtavaid uuringuid või siis, nagu mul kirjas on, maavarade majandusliku potentsiaali ja kasutuselevõtu otstarbekusega seotud hinnanguid, siis need on teemad, mille ümber on praegu kõige rohkem ažiotaaži, eks ole. Et võtame ja kaevandame magnetiiti ning saame rikkaks või võtame sealt diktüoneemakildast või -argilliidist välja metallid ja saame rikkaks. Selle eeldus aga on, kuidas öelda, et kõigepealt tuleb fookus paika saada. Plaanis on anda majanduslik eelhinnang, kui realistlik see rikkaks saamise plaan on. Ega keskkonnaprobleemid kuhugi ei kao.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh, austatud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Läbirääkimiste soovi ka ei ole. Oleme kolmandale arupärimisele vastamise lõpetanud.


4. 17:45 Arupärimine Eesti tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse kohta (nr 219)

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Läheme edasi. Tänane neljas arupärimine on Riigikogu liikmete Monika Haukanõmme, Andres Ammase, Külliki Kübarsepa, Krista Aru, Andres Herkeli, Artur Talviku ja Ain Lutsepa arupärimine Eesti tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse kohta. Arupärimine on esitatud tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovskile. Ma palun kõnepulti Monika Haukanõmme arupärijate nimel sõna võtma!

Monika Haukanõmm

Härra juhataja! Lugupeetud rahvasaadikud! Hea minister! Mul on suur au tutvustada seitsme Vabaerakonna saadiku 5. mail esitatud arupärimist tervishoiu rahastamise kohta. Eestis on ravikindlustusmaksu maksjaid umbes sama palju kui elanikke, kes seda ei tee ega peagi tegema – need on lapsed ja eakad inimesed. Seega meie ravikindlustuse tulubaas, mille moodustab 13% sotsiaalmaksust, ei ole kuidagi jätkusuutlik. Nagu me teame, on koalitsioon otsustanud, et see ravikindlustuse tulubaas väheneb järgmise kahe aasta jooksul 1% võrra, hakates olema alates 2019. aastast 12% sotsiaalmaksust. Kui võrrelda OECD ja Euroopa Liidu maadega, siis kahjuks oleme oma tervishoiukulutuste osakaalult SKT-s viimasel kohal. Alles eelmisel nädalal korraldasid tervishoiutöötajad aktsiooni "Padjaga tööle", et juhtida tähelepanu meditsiinitöötajate ebainimlikele töötingimustele ja tervishoiusüsteemi alarahastatusele. Me kõik teame väga hästi, et Eesti ravikindlustussüsteem on tublisti miinuses ja ainult tööealiste maksumaksjate peale rajatud süsteem vajab kiiremas korras muutmist. Meie tervishoiusüsteemis on struktuurne rahastamise probleem, mitte lihtsalt ei ole haigekassa eelarve mõne miljoni ulatuses miinuses. Apelleerimine haigekassa reservidele on lühinägelik, sest samamoodi jätkates on mõne aasta pärast reservid otsas.
Nägime suure rõõmuga, et Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis on kirjas ülesanne viia läbi tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse analüüs ja tulla vastavate ettepanekutega Vabariigi Valitsuse ette. See pidi toimuma juba märtsis, kuid lükkus peaminister Rõivase sõnul edasi maisse. Mais leidsime riigi eelarvestrateegiaga aastateks 2017–2020 tutvudes, et ka seal on selge sõnaga kirjas: tuleb tagada Eesti tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkus. Aga on unustatud kirja panna, kuidas see tagatakse väheneva ja vananeva rahvastikuga riigis, kus haigekassa vahenditest ei piisa juba praegu kõigi vajaduste rahuldamiseks. Tööealiste inimeste arv väheneb meil umbes 6000 võrra aastas ja ülalpeetavate arv kasvab pidevalt, nii et ühe tööealise inimese kohta tuleb aastal 2040 praeguse 1,6 asemel juba 2,0 ülalpeetavat. See tähendab seda, et tervishoidu on vaja lisaraha leida, ja seda on tarvis järjest rohkem.
Eeltoodust tulenevalt tõstatasime sama teema 4. mail infotunnis. Seal lugupeetud minister vastas, et suur töörühm on aasta jooksul koos käinud, ettepanekud on formuleeritud ja Vabariigi Valitsus arutab neid mais oma kabinetiistungil ning seejärel juba liigutakse edasi valikute tegemise suunas. Saime aru, et seesama analüüs, mida te loodetavasti meile täna siin tutvustate, sisaldab ka väga palju muid tervishoiuteenuste kättesaadavuse kontekstis olulisi teemasid, mis ei puuduta mitte ainult raha, vaid ka regionaalset katvust ja näiteks omaosaluse koormust. Tänaseks peaks kõik need teemad kompleksselt läbi analüüsitud olema. Kuna kaks minutit vastamisaega infotunnis ei võimaldanud teil piisavalt teemat avada ja selgitada, olemegi esitanud teile seitse olulist küsimust Eesti tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse kohta, et te saaksite meile analüüsitulemusi ja tehtud valikuid põhjalikumalt tutvustada. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Ma palun arupärimisele vastama tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski!

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Head arupärijad! Esiteks väike täpsustus – vist 150. korda viimase poole aasta jooksul, aga siiski. Tõepoolest, Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu otsusega on otsustatud langetada sotsiaalmaksu 1% võrra kahe aasta jooksul alates järgmisest aastast. See tähendab seda, et sotsiaalmaksust otse haigekassasse laekuv protsent saab olema 13 asemel 12, aga see ei mõjuta mitte kuidagi haigekassa tulubaasi, kuna vastavalt teie vastuvõetud seadusele, lugupeetud Riigikogu, seesama saamata jääv protsent kompenseeritakse haigekassale muudest riigieelarve tuludest. Selle otsuse tulemusena riigi või maksumaksja panus ravikindlustusse ei vähene, vaid jääb täpselt samaks.
Nüüd vastused teie väga olulistele küsimustele. Kuna siinne formaat on selline, et praegu mul on jäänud aega 13 minutit ja 42 sekundit, siis ma püüan vastata teie seitsmele küsimusele kaunis lühidalt ja seejärel ehk saan edasise diskussiooni käigus teemasid ka pikemalt lahata.
Esimene küsimus: "Kuidas kavatseb valitsuskoalitsioon pikaajaliselt tagada Eesti tervishoiu jätkusuutlikkuse?" Tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkus on Vabariigi Valitsusele oluline küsimus ja meie tegevusprogrammi kohaselt sai Sotsiaalministeerium ülesandeks esitada koos Rahandusministeeriumiga ettepanekud tervishoiu lisarahastamiseks 2016. aasta kevadel. Ettepanekute väljatöötamiseks moodustati töörühm, kus osalesid Sotsiaalministeeriumi, Rahandusministeeriumi, Eesti Haigekassa, Eesti Haiglate Liidu ja Maailma Terviseorganisatsiooni ehk WHO esindajad. Täiendavalt on ettepanekuid juba arutatud ka sotsiaalkindlustusreformi komisjonis ning lähiajal on kavas neid arutada ka Vabariigi Valitsuse kabinetiistungil. Tulenevalt riigi eelarvestrateegiast ja muudest pakilisematest küsimustest on see arutelu tõepoolest esialgsest ajakavast maha jäänud, aga olen peaministriga rääkinud ja loodetavasti sügiseks saavad need kõnelused siiski ära peetud.
On teada, et Eesti tervishoiu rahastus sõltub peamiselt tööhõivel põhinevast rahastamisest, mis toob kaasa raskusi piisava tulubaasi tagamisel tulevikus. Nii nagu auväärt eelkõneleja viitas, on selge, et vananeva rahvastikuga riigis ainult tööjõumaksul põhinevat ravikindlustuse tulubaasi pidada ei saa. Mitmed riigid, näiteks Leedu, on hiljuti suundunud sellele teele, et on hakanud mittetööhõivel põhinevatest tuludest, teistest maksudest ravikindlustusse ühe või teise skeemi alusel juurde maksma. Ega pääsu ei ole ka meil, peame ka meie seda tegema.
Loomulikult on küsimus, kuidas seda teha, ja selle analüüsi käigus kaaluti koostöös Rahandusministeeriumiga kahte erinevat varianti. Rahandusministeerium on välja pakkunud skeemi, et igal aastal hakatakse muudest riigieelarve tuludest tööealise elanikkonna vähenemisest tulenevat struktuurset tulude vähenemist kokkulepitud valemi alusel kompenseerima. On olemas prognoosid aastani 2030 ja sealt edasi, kui palju meil iga aasta tööealist elanikkonda vähemaks jääb. Seda on võimalik kenasti prognoosida. Teisest küljest on analüüsitud, mismoodi muutub Eesti elanike vanuseline struktuur – vanuseline struktuur mõjutab ka haigekassa kulusid, kuna eri vanuserühmas olevatele inimestele tuleb ühtesid või teisi tervishoiuteenuseid pakkuda erinevas mahus. Seda arvesse võttes on võimalik välja mõelda selline üsna keeruline, aga iseenesest kasutatav valem, mille järgi seda struktuurset demograafilist muutust – pean siis silmas tööealise elanikkonna vähenemist ja elanikkonna vanuselise struktuuri muutumist – ravikindlustusele kompenseeritakse.
Sotsiaalministeerium on välja pakkunud lihtsama alternatiivi tulubaasi laiendamiseks. See oleks põhimõtteliselt riigieelarveline eraldis isikute eest, näiteks vanaduspensionäride eest, kes ise sotsiaalmaksu ei maksa. Kui riik maksaks nende eest sotsiaalmaksu ära, siis oleks põhimõtteliselt pikaajaline mure lahendatud, sest tööealist elanikkonda jääb vähemaks, aga teda jääb vähemaks eeskätt selle tõttu, et meil tuleb eakaid juurde. Ja kui riik eakate eest sotsiaalmaksu ravikindlustusse ära maksaks, siis rahvastiku vananemine ravikindlustuse mõttes probleemi kaasa ei tooks. Teine variant: riik maksab ka laste eest ära mingisuguse protsendi. Aga lapsi jääb vaatamata suurtele sammudele perepoliitikas lähiaastatel tõenäoliselt vähemaks ja teiseks, lapsed ei ole erinevalt eakatest kuigi suured tervishoiuteenuste tarbijad. Pensionäride eest panustamist on alates 2005. aastast Eestile korduvalt soovitanud WHO, rõhutades laiema tulubaasi olulisust tervishoiu rahalise jätkusuutlikkuse tagamisel.
Tõsi on see, et lisaks tulubaasi muutumisele on see analüüs keskendunud mitmele teisele teemale, mis puudutavad tervishoiu sisu. Kindlasti on tervishoiuteenuste kättesaadavus olnud üks teema, mille puhul me oleme näinud, et aastast 2013 on ravikindlustuse eelarve jooksva aasta positsioon püsivalt negatiivne olnud. Seda me kindlasti ka arutame Vabariigi Valitsuses. Seesama reservide küsimus, millele sai viidatud – natuke on stsenaariumid küll erinevad, kõikudes sinna-tänna, aga põhimõtteliselt on nii, et kui poliitilised valikud ei muutu, siis aastal 2021–2022 saavad haigekassa reservid otsa. See ei tähenda muidugi seda, et nüüd võib veel viis aastat rahulikult oodata. See tähendab seda, et juba täna tuleks vastu võtta otsused, mis garanteerivad, et me selleni ei jõua.
Haigekassa on hinnanud ka katmata ravinõudlust, võttes aluseks lepingute täitmise ja tervishoiuteenuste tegeliku kasutuse prognoositud ravimahtude kõrval. On alust väita, et praegu ei ole tervishoiuteenuste nõudlus kaetud. Selle teadasaamiseks muidugi ei ole muud vaja, kui lihtsalt tuleb proovida helistada mõnda registratuuri. Hinnatud ravinõudluse kasvu täielikul rahastamisel saaksid Eesti Haigekassa reservid otsa juba järgmisel aastal ja jääks täitmata ravikindlustuse seaduses ettenähtud ülesanne tagada kohustuslik reserv. Seega, kui tahta ravivajaduse nõudlust paremini katta, siis on vaja haigekassa tulubaas positiivsemaks muuta. Kui rahastada kogu katmata nõudlust, mida praegu saab hinnata puhtmehaaniliselt ja kindlasti mitte lõpuni adekvaatselt, eeldaks see ligikaudu 130 miljonit eurot lisaraha ravikindlustuse eelarvesse.
Teine küsimus: "Milliste järelduste ja ettepanekuteni jõudis valitsuse juurde moodustatud tervishoiu rahastamise töögrupp?" Tervishoiu rahastamise analüüsi käigus ei keskendutud ainult sellele küsimusele, kuidas kompenseerida tööealise elanikkonna vähenemisest tulenevat struktuurset puudujääki haigekassas, vaid vaadati ravikindlustuse teemasid laiemalt. Valitsusele esitatavad ettepanekud on jaotatud nelja valdkonda: esiteks, tervishoiusüsteemi rahastamise jätkusuutlikkus, millest juba oli juttu; teiseks, ravikindlustuse tulubaasi laiendamine, millest oli ka natuke juttu; kolmandaks, kindlustuskaitse ulatus ja omaosalus; neljandaks, tervishoiusüsteemi toimivus ja efektiivsus. Ettepanekud Vabariigi Valitsusele on tehtud kõigis nimetatud valdkondades, valitsus peaks nüüd oma otsused langetama.
Nüüd siis nendest punktidest, millest juttu ei ole olnud. Kindlustuskaitse ulatuse osas on riigi seisukohalt oluline tagada kõigile ühetaoline tervishoiuteenuste kättesaadavus, sest osutada vältimatut abi 5%-le elanikkonnast, kes on kindlustamata, on süsteemile tervikuna kallim kui pakkuda terviklikku tervishoiuteenuste valikut. Meil on umbes 90 000 inimest, kellel ravikindlustust teatud ajal aastast ei ole, ja see on tervishoiusüsteemi jaoks kindlasti suur probleem. Need on inimesed, kelle tervisekindlustus on hüplik: nad töötavad vähemalt üks kuu, aga vähem kui 12 kuud aastas, ja selliseid inimesi on meil tõepoolest 90 000. Mõne jaoks on tegu iseenda valikuga, nad teevad mingisuguseid hooajatöid, mõned aga töötavad projektipõhiselt: teevad kolme kuuga mõne projekti ära, järgmine tuleb kolme kuu pärast ja vahepealsel ajal neil ravikindlustust ei ole. See ei ole normaalne olukord. Varasemate uuringute põhjal on selgunud, et kindlustuskaitse laiendamine on mõistlik, kuna enamasti tegeldakse tervishoiusüsteemis selliste inimestega siis, kui nende ravi on juba väga kulukas.
Sotsiaalministeerium otsib pidevalt üldise poliitika raames võimalusi, et ka niisugustele erirühmadele kindlustuskaitse tagada. Ebaregulaarse sissetulekuga inimestele sotsiaalsete garantiide laiemaks tagamiseks on välja pakutud sotsiaalmaksu aastapõhiselt summeerimise ideed. Mõte on selles, et kui inimene on aastapõhiselt ära maksnud sotsiaalmaksu miinimummäära, siis tal võiks selleks aastaks ravikindlustus olla. Seda ettepanekut oleme Rahandusministeeriumile pakkunud, vaatame, mis nad sellest arvavad. Eks nemad natuke muretsevad maksulaekumiste vähenemise pärast, aga meie ravikindlustussüsteemi sisuline loogika peaks sundkindlustusest lähtudes olema siiski see, et kõik Eestis elavad inimesed on ravikindlustatud. Selge, et on teatud maksupoliitilised küsimused, mis seda piiravad, aga riigi, ühiskonna ja muidugi ka Sotsiaalministeeriumi eesmärk on ikkagi see, et kõik Eestis elavad inimesed oleksid ravikindlustatud ja tänu sellele korraliku regulaarse meditsiinilise järelevalve all. Kindlustuskaitse üldine laiendamine aitaks muidugi süsteemi tervikuna ja oleks kaugemas vaates kindlasti säästvam.
Üks valdkond, mida me oleme loomulikult ka hinnanud, on kindlustuspaketi sisu. On teatud teenused, mida ravikindlustus praegu ei hüvita. Kindlustuspaketti võiks laiendada, aga see muidugi nõuab lisaraha. Üks konkreetne ettepanek, mis on ka lisarahaga sisuliselt kaetud, on täiskasvanute hambaravihüvitise taastamine, aga küsimus on ka mitme teise teenuse võimalikus lisamises paketti.
Omaosaluse puhul teame, et Eestis hakkab omaosalus Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul ja ka meie enda rahvastiku tervise arengukava eesmärkide vaatevinklist jõudma kriitilise piirini ehk siis 25%-ni. Viimasel aastal oli see 23,8%, kui ma õigesti mäletan. See tähendab seda, et pikemas vaates me näeme vajadust omaosalust kontrolli all hoida või isegi pigem vähendada. Omaosaluse näitajaid mõjutavad kaks kõige olulisemat komponenti: esiteks ravimid – see on kõige suurem osa – ja teiseks hambaravi. Täiskasvanute hambaravihüvitise taastamine vähendab hambaravis omaosaluse suurust, ravimitega tegeleme selle aasta jooksul eraldi. Püüame ka seal omaosaluse koormust vähendada, eeskätt veidi ümber disainida täiendava ravimihüvitise skeemi, et suure ravimikoormusega inimesed saaksid soodsamalt arstimeid osta. Eelkõige puudutab see kroonilisi haigeid ja eakaid inimesi, kelle puhul on ravimikoormus kõige suurem.
Tervishoiusüsteemi toimimise parandamiseks on vaja tugevdada esmatasandi tervishoidu, et inimesed saaksid õigel ajal õigel tasemel õiget arstiabi. Sellest me oleme pikalt vestelnud ka varasematele arupärimistele vastamise ajal ja ma aja kokkuhoiu huvides sellest praegu ei räägiks. Me peame rohkem integreerima terviseteenuseid sotsiaalteenustega. Selles kontekstis plaanime ühte katseprojekti, mille käigus oleks võimalik analüüsida esmatasandi arstiabi, eriarstiabi ja sotsiaalteenuseid koos ning vaadata, kas me jõuame sealt mõistliku rahastusmudelini, mis seda integratsiooni soodustaks. Praegune tervishoiu rahastamise süsteem seda ei soodusta.
Me uuendame haiglavõrgu arengukava, mis loodetavasti selle aasta lõpuks saab uue sisu. Nüüd ma olen aga kimbatuses, sest aeg hakkab otsa saama ja mul on vastata veel väga paljudele küsimustele.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh, austatud minister! Teile on lisaküsimusi ja nendele vastamise käigus saate vastata ka viimastele arupärimise küsimustele. Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister, ma esitangi teile selle abistava küsimuse.

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Suur tänu, lugupeetud Andres Herkel! Jätkan vastusega kolmandale küsimusele: "Miks alandatakse sotsiaalmaksu kahel järgmisel aastal tervisekindlustuse osas poole protsendi võrra aastas, kui juba praegune määr ei taga tervishoiu jätkusuutlikkust ega kergenda tuntavalt tööandjate maksukoormust?" Sotsiaalmaksu langus kompenseeritakse järgmistel aastatel, nagu juba öeldud sai, haigekassale otse riigieelarvest makstava eraldisega. Seega muutust haigekassa tuludes ei toimu. Täiendavalt võib veel lisada, et järgmise nelja aasta prognoosi kohaselt ei ole ette näha, et Eesti Haigekassa eelarve väheneks. 2016. aastal on ravikindlustuse eelarve võrreldes eelmise aastaga kasvanud 6,4%, tervishoiuteenuste eelarve kasv on 5,9%, sh eriarstiabi eelarve kasv 5%. Haigekassa nelja aasta eelarve prognoosis on keskmiselt planeeritud järgmiste aastate eelarve kasvuks umbes 6%.
Neljas küsimus puudutab omaosalust: "Kuidas kavatsete vähendada omaosalust tervishoiukulude katmisel ja sellega kaasnevat ebavõrdsust tervishoiuteenuste kättesaadavuses? Millised reformid on kavas nimetatud vastuolu lahendamiseks?" Sellele ma improviseerides vastasin juba ühele varasemale küsimusele vastates ära. Ma vaatan, kas siia on midagi juurde lisada. Viimastel aastatel on tehtud mitmeid muudatusi, et vähendada omaosalust ravimite ostmisel. Olulisimaks võib pidada 2010. aastal apteekritele pandud kohustust pakkuda toimeainepõhise retsepti korral patsiendile soodsaimat ravimit. Selle tulemusel vähenes võrreldes 2010. aastaga aastaks 2015 patsiendi keskmine omaosalus retsepti kohta tervelt 15%. Samas peame oluliseks ka täiendavalt analüüsida võimalusi, kuidas vähendada omaosalust ratsionaalse ravimikasutuse soodustamisega. Sisuliselt tähendab see näiteks ühe võimalusena krooniliste haigete kasutatavate ravimite või hüvitiste määrade ülevaatamist. Seda arutame samamoodi lähiaastatel, nagu öeldud sai.
Viies küsimus: "Kuidas kavatsete lahendada pikkade ravijärjekordade probleemi eriarsti juurde pääsemisel?" Sotsiaalministeeriumis on paralleelselt töös mitmeid lahendusi, mis on suunatud tervishoiuteenuste kiiremini kättesaamisele. Üldiselt on selge, et olukord ei ole hea. Inimesed ostavad endale ravikindlustuse – sisuliselt nad peavad selle ostma, kuna tegemist on solidaarse sundkindlustusega –, maksavad pikki aastaid sotsiaalmaksu, aga siis, kui on vaja arsti juurde saada, nad sisuliselt arsti juurde ei saa.  Ooteaega kuus, kaheksa või ma ei tea mitu nädalat ei saa loomulikult normaalseks pidada.
Üks suur probleem siin kahtlemata on: Eesti inimesed on väga eriarstiusku. Iga väiksema murega tahetakse kohe eriarsti juurde pääseda. Eriarstiressurss aga on piiratud. Neid arste ei piisa – sellest oli juttu ka sissejuhatuses, kui ma rääkisin arstide töökoormusest – ja loomulikult on eriarstide pakutav tervishoiuteenus ka palju kulukam. See on põhjus, miks me oleme pidanud oluliseks esmatasandi arstiabi võimestamist. Seda on vaja just nimelt selleks, et inimesed usaldaksid rohkem perearsti, et perearstide juures saaks mitmekesisemat abi, et inimesed saaksid neile vajaliku tervishoiuteenuse kodule lähedal ja kiiresti.
Perearstide vastuvõttudega on üldiselt lood hästi. Põhimõtteliselt sada protsenti inimestest saab perearsti juurde siis, kui neil on vaja. Üldiselt ollakse perearstide tööga ka rahul, aga nagu öeldud, siiski ei usaldata perearste piisavalt oma tervisemurede lahendamisel, mis on üldjuhul viga. Perearst saab suurepäraselt aidata enamiku probleemide puhul. Eks kogu see probleemistik nõuab põhjalikku läbitöötamist. Nagu ma ütlesin, me töötame välja pilootprojekti, inimesekeskset paikkondliku teenuse mudelit, mille eesmärk on oluliselt vähendada tervishoiu- ja  sotsiaalteenuste pakkumise fragmenteeritust ning tagada, et inimene, sh eriarstiabi vajav inimene jõuaks vastavalt oma vajadusele süsteemikohaselt võimalikult otsest teed mööda talle vajaliku teenuseni.
Siin tuleb lahendada ka see küsimus, et meil on endiselt mõned erialad, kus saatekirja ei küsita. Selle põhjendatus on kahtlane. Inimesed panevad ennast eriarsti juurde kirja, ilma et nad oleksid perearsti juures üldse käinud. On riike, kus see ei ole võimalik, kus ainult perearst saab panna eriarsti juurde kirja. See kindlasti leevendaks muret. Ja kindlasti on küsimus ka arsti vastuvõtule registreerimise süsteemis. Me teame kurbnaljakaid lugusid selle kohta, et inimesed istuvad telefoni otsas tundide kaupa, et saada number arsti juurde, ja kui nende kõne lõpuks vastu võetakse, siis öeldakse, et paraku järgmise kuu ajad said täis, helistage järgmisel kuul sel ja sel päeval jälle kell seitse. Ei ole normaalne! Sellepärast on ka tsentraalse digiregistratuuri loomine üks nendest projektidest, mida me eelisarendame. Loomulikult on selle üks osa tsentraalne digisaatekiri: saatekirjad liiguksid patsiendiga koos automaatselt ja eriarsti juurde saaks end kirja panna siis, kui perearst on tõesti seda vajalikuks pidanud. Loodetavasti juba sellel või järgmisel aastal saame ka selles osas tulemusi näidata.
Aga laiemalt võttes on selge, et seoses eelarveliste piirangutega on tervishoiuteenuste mahtusid haiglatel vähem, kui patsientidel on soovi neid teenuseid saada. Aga veel kord, sellest ei maksa teha järeldust, et inimestele ei pakuta vajalikul määral arstiabi. Meil on pigem see mure, et eriarsti järjekordasid paljudel juhtudel ummistavad patsiendid, kes tegelikult eriarstivisiiti ei vajakski. Nõu oleks võimalik anda ka näiteks e-konsultatsiooni teel, mis mõnel erialal on käima läinud. Sellel aastal vaatame, kui hästi see on õnnestunud. Põhimõtteliselt sobiks see näiteks krooniliste haigete jälgimiseks. Praegu lähevad patsiendid ikka iga kolme kuu või poole aasta tagant oma eriarsti juurde, aga kui neil on kontrolli all, jälgitud krooniline haigus ja seisund stabiilne, siis ei peaks nad seda tegema. Nad saavad lasta end kontrollida perearsti juures. Kui perearst võtab analüüsid ja leiab midagi, siis on tal võimalus juba praegu teatud erialade puhul e-konsultatsiooni süsteemi kasutades eriarstiga nõu pidada. Konkreetne arst vaatab probleemile otsa ja ütleb, kas patsienti on vaja näiteks haiglas uurida või mitte. Seda teenust me kindlasti arendame edasi.
Kuues küsimus: "Kas kaalutakse eriarstiabiteenust ostma hakata ka haiglavõrgu arengukava välistest haiglatest?" Seda juba tehakse, neid haiglaid nimetatakse haigekassa žargoonis valikupartneriteks. Tuleviku tervishoiupoliitiline prioriteet on süsteemselt võimestada haiglavõrgu arengukava haiglaid selliselt, et nad suudaksid oma piirkonna elanikele tagada piisavad teenused.
Seitsmes küsimus: "Kas osalist kompensatsiooni töötajale ajutise töövõimetuse ajal makstakse ka edaspidi haigekassast või kaalutakse varianti maksta seda töötukassa vahenditest?" Seda on arutatud pikki aastaid, et vahest võiks töövõimetuslehtedega toimetamise, nagu neid nimetatakse, viia haigekassast üle töötukassasse, kuna tegu on ju töökatkestusega. See on valiku küsimus, kas sellega tegeleb haigekassa või töötukassa. Minu arvates oleks see ühest taskust kulude ümbertõstmine teise taskusse, millel sisulist mõtet ei ole. Haigekassa struktuurne miinus lükkuks siis küll umbes 20 aasta võrra edasi, kuna tegu on suure osaga haigekassa kuludest. Aga kui me mõtleme riigi eelarvestrateegia planeerimisele, siis valitsussektori positsiooni läheb see täpselt samamoodi kuluna kirja, vahet ei ole, kas raha võetakse töötukassast või haigekassast. Selle muudatuse võib teha – see on üks asi, mida on see töörühm analüüsinud –, aga võib ka mitte teha. Minul erilist kirge selles osas ei ole, pigem on küsimus selles, kuidas suurendada haigekassa võimekust ravikindlustuskulusid katta.
Samas plaanime sügisel töövõimereformi nn teise etapi kontekstis pakkuda meetmeid tööõnnetuste ennetamiseks. Selle raames analüüsime ka ajutise töövõimetuse hüvitisi ja vaatame, kas meil oleks mõistlik mingisuguseid korrektiive teha. Ka siin Riigikogus on tõstatatud ametiühingute ettepanekuid näiteks suurendada tööandja ja riigi kompenseeritavate haiguspäevade arvu ning loomulikult on väga pikalt olnud juttu tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustusest. Nende ettepanekutega tuleme välja selle aasta teises pooles.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Monika Haukanõmm, palun!

Monika Haukanõmm

Tänan, härra juhataja! Hea minister, aitäh vastuste eest! Jah, eriarstijärjekorrad on pikad. Peab muidugi ütlema, et see ühtne digiregistratuur on jutuks olnud väga palju aastaid – oli juba siis, kui mina oli haigekassa nõukogus. Ja kui te ütlete, et see alles paari aasta pärast tuleb, siis läheb küll pikalt aega. Te ütlesite ka, et üks põhjus, miks eriarstide juurde on pikad järjekorrad, on see, et me ei usalda oma perearste. Kas haigekassa või Sotsiaalministeerium on analüüsinud, mis põhjusel inimesed ei usalda oma perearste? Kas üks põhjus võib olla selles, et perearste me rahastame pearahapõhiselt, eriarste aga nn juhupõhiselt, mis annab eriarstidele mitmekesisemad võimalused lasta analüüse ja kõike muud vajalikku teha? Kas see võib olla üks põhjus? Mis on teie arvamus?

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Esiteks, eks me ikka üldistame, kui räägime, et Eesti inimesed ei usalda oma perearsti. Mina oma perearsti väga usaldan ja ma arvan, et väga paljud inimesed on oma perearstiga igati rahul ja ei ole küsimust. Aga kui me vaatame oma süsteemi statistikat, siis me tõesti näeme, et meil on eriarstivisiite võrreldes mitme teise riigiga väga palju. Ja ei ole põhjust arvata, et me nii palju haigemad oleme. Samas on teisi palju arenenumaid riike, kus eriarstivisiite on umbes sama palju kui meil, ja see pigem sunnib arvama seda, et inimeste suhtumine tervishoiusüsteemi on kaunis traditsiooniline. On harjutud mingisugust teenust teatud kohast saama ja on kindel ettekujutus sellest, missugune on arstiabi ühes või teises kohas, ja need hoiakud muutuvad kaunis aeglaselt. Nüüdseks on meil perearstisüsteem juba üsna pika ajalooga, aga rahva ajaloo vaatevinklist ikkagi üsna uus. Ja meie perearstisüsteem sai ju alguse põhimõtteliselt nii, et viidi läbi teatud konkreetse profiiliga arstide täienduskoolitus. Võib-olla sellest ajast on jäänud arvamus, et need inimesed suudavad vastu võtta ja nohu ära ravida, aga kui on midagi tõsisemat, siis tuleb pöörduda eriarsti poole. See on ebaõiglane, aga mulle tundub, et sellist hoiakut on. Samas on meil noori tublisid perearste ja ma arvan, et üldiselt usaldus perearstide vastu kasvab.
Mis puudutab perearstide osutatavaid tervishoiuteenuseid, siis esmatasandi arstiabi võimestamise, tervisekeskuste rajamise üks põhjus on see, et me tahame tegelikult seda teenusepaketti laiendada. Me tahame perearstid panna meeskondadena tööle ja toome sinna õdesid juurde. Nii tahame tagada selle, et tegu oleks tõesti tervisekeskusega, mitte lihtsalt ühe konkreetse perearsti vastuvõtuga. Oleme juba perearstide ja pereõdede õigusi laiendanud ja ma loodan, et see on samm selles suunas, et surve eriarstide juurde pääsemiseks väheneb, kui see mudel toimima hakkab.
Üks põhjus kindlasti on see, et haigekassa rahastamismudel on tasandikeskne ehk siis planeeritakse seda, missugusele tasandile kui palju raha ja mille eest antakse. See mudel ei ole oma olemuselt patsiendikeskne. Kui rahastusmudel ei ole patsiendikeskne, siis tihti lähenevad eri osapooled asjale ratsionaalselt ja kuigi ei olda üldse mitte pahatahtlikud, tehakse otsuseid, mis alati ei ole patsiendi huvides. Otsused ei ole ka lausa patsiendi  huvide vastased, aga võib-olla saaks patsiendi muresid lahendada märksa paremini ja kiiremini, kui rahastusmudel soodustaks just nimelt seda integratsiooni, koostööd. Ma arvan, et see on üks suund, kuhu võiks liikuda. Nagu ma ütlesin, me püüame piloteerida sellist uut mudelit, mille puhul me püüame sotsiaalteenused ja nii esmatasandi arstiabi kui ka eriarstiabi püüda ka rahastuse mõttes ühte vaatesse tuua ja tekitada kõikides osapooltes huvi, et patsient saaks õigel ajal õige teenuse kätte.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Ju see meie tervishoid on nii paljudest väikestest ja suurtest probleemidest läbi põimunud, et ükskõik, kust otsast siin hakata harutama, ühte head suurt lahendust ilmselt ei ole. Aga minu küsimus puudutab ravimifirmade avalikustatud infot. Kas ka teie näete selles probleemi, et ravimifirmad teatavad, kui palju nad on ühele või teisele tohtrile maksnud? Samas me teame ka seda, et on riike, kus ravimifirma ei tohi meedikutele enam isegi oma logo või nimega pastapliiatsit anda. Kas meil on see probleem ja kui on, siis kas sellega peaks tegelema? Kuidas sellele teie meelest vaatama peaks?

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Mis puudutab ravimite müügi edendust selle erinevates variatsioonides, olgu selleks reklaam või mingisugune teistmoodi promo, siis riik peab tagama, et see kõik toimuks patsiendi huvides. Nagu ma oma ettekandes ütlesin, aastal 2010 sai tehtud üks sellesuunaline muudatus, mis on ka tööle hakanud. Arstil on õigus otsustada, mis toimeainet ta välja kirjutab – konkreetse diagnoosi korral on mõnikord võimalik ka erinevaid toimeaineid välja kirjutada. Üldjuhul ei kirjutata meil välja konkreetset ravimi nimetust ja see piirab seda võimalust, mis paljudes teistes riikides on, et kõiksugu koolituste ja konverentsisõitude ja muude toredate üritustega pehmelt öeldes suunatakse arste kirjutama hiljem retseptidesse teatud firmade ravimite nimetusi.
Ma olen seda statistikat küsinud ja haigekassa arvete pealt selgub, et umbes 90%, võib-olla isegi natuke rohkem Eesti ravimiretseptidest kirjutatakse välja toimeainepõhiselt, mis tähendab seda, et sinna ei kirjutata konkreetset nimetust. Ülejäänute puhul seda siiski veel tehakse ja eks haigekassa jälgib ja vaatab, kas see on alati õigustatud. Teatud juhtudel, teatud diagnoosi puhul on see õigustatud, sest vaid konkreetne ravim, need ained, mis selles on, sobivad inimesele paremini. Mingi muu kombinatsioon võib tekitada allergiat jms. Aga üldiselt me oleme sellest asjast lahti saanud, et Eesti arstid kirjutaksid välja konkreetse ravimifirma konkreetseid ravimeid. Kahtlemata ei arenda ravimifirmad seda tüüpi tegevust päris asjata. Alati, kui keegi on valmis panema millessegi üsna suure hulga raha, siis on sellel oma kindel eesmärk. Mujal maailmas ja ka Eestis on väga palju altruistlikke inimesi, kes teevad seda sellepärast, et nad tahavad head teha, aga reeglina peame riigi seisukohast alati küsima, mis eesmärgil seda tehakse.
Ma arvan, et see avalikustamine iseenesest on samm õiges suunas. Huvid võivad kõigil olla ja kõigil ongi teatud huvid, sümpaatiad ja eelistused, aga neid huvisid tuleb tunnistada, eriti kui see puudutab patsiente. Seda me olemegi teinud pikka aega süsteemi sees. Näiteks kui me hindame mõne ravimi või ravivõtte kulutõhusust ja kaasame eksperte raviasutustest, konkreetseid arste, siis on alati selgeks tehtud, kas neil on mingisuguseid huvisid seoses mõne ravimifirmaga. Mõned arstid kuuluvad teatud seltsingutesse ja muudesse ühendustesse, mida rahastavad ühel või teisel viisil ravimifirmad, ja loomulikult siis võib mingisugune huvide konflikt tekkida. Arstid on üldjuhul korrektsed inimesed ja me oleme objektiivsust suutnud päris kenasti hoida. Arvan, et see avalikustamine soodustab seda.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Teile meeldib väga palju jutustada, aga tahaksin hästi konkreetset vastust. Te tõite mitu korda välja tõsiasja, et haigekassa miinus, mis tuleneks järgmise ja ülejärgmise aasta maksulangetusest, saab kaetud. Aga te ei ole siiani öelnud, milliselt eelarverealt. Kuna te olete peaministri parem käsi, siis kindlasti oskate öelda, kust see raha tuleb. Kui see tuleb reservfondist, siis kui pikk on reservfondi jätkuvuse perspektiiv?

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Aastal 2017 tähendab see laekumise vähenemist 40 miljoni euro võrra, 2018. aastal 86,6 miljoni võrra, aastal 2019 aga 91,9 miljoni euro võrra, kui nimetada hästi konkreetselt. Kui ka jätkata hästi konkreetselt, siis sotsiaalmaksuseaduses on kirjas, et täpselt selle 1% ulatuses sellesama baasi pealt arvutatult maksuamet kannab selle raha haigekassasse üle, nii nagu ta sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa üle kannab. Ja kui veel hästi konkreetselt vastata, kust maksuamet selle raha saab, siis Eesti inimeste ja Eesti ettevõtete käest laekunud maksudest. Me teame, et 90 miljonit eurot on eelarves selle maksulangetuse tõttu kulupoole peal, aga me teame ka seda, et tulupoolt suurendavad, kui kasutada  majandusministeeriumi žargooni, teatud meetmed, mis eelarvepositsiooni parandavad. Küllap te teate neid hästi.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Kersti Sarapuu, palun!

Kersti Sarapuu

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Meedia kirjutab nii toredasti, et Ossinovski lubab tõbiseid bussidega suurtesse haiglatesse viia. Minu küsimus on, kust need bussid võetakse. Kes selle organiseerib ja kes selle eest maksab?

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Esiteks, mina kindlasti neid inimesi ei vea, mul ei ole bussijuhtimise õigust. Aga kui tõsisemalt rääkida, siis see on üks küsimus, mida me haiglavõrgu arengukava kontekstis arutame. Patsiendi transport on siiani olnud patsiendi enda mure ja muidugi see on omaosalus, mida me raviteenuse omaosaluse statistikas ei arvuta. Üks põhjus on olnud see, et meil on siiani raviteenuste kättesaadavus maakonniti olnud väga hea. Loomulikult inimesed tahaksid veel rohkem ja veel paremat, aga rahvusvahelises võrdluses on see olnud väga hea. Kui Eesti-suuruses riigis on igas maakonnakeskuses haigla ja mõnes isegi rohkem kui üks, siis on see küllalt hea katvus.
Aga nüüd on selge, et järk-järgult on liigutud selles suunas, et osa erialasid on koondunud Tallinnasse ja Tartusse ning selle võrra on aktuaalsemaks muutunud loomulikult küsimus, kuidas inimesed nendesse haiglatesse saavad ja sealt ära saavad. Paraku maakondlik ühistranspordivõrk alati vajadustele ei vasta. Ja kui me võtame kaks nn pädevuskeskust ehk siis Tartu Ülikooli Kliinikumi Lõuna-Eestis ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla Tallinnas, siis ega need geograafiliselt kõige paremates kohtades ei asu, kui mõelda inimestele, kes sõidavad sinna teistest maakondadest.
Selles kontekstis me tõepoolest viime läbi analüüsi, kuidas Eesti inimesed saaksid mugavalt ka teistest maakondadest arsti juurde, käiksid vastuvõtul ära ja buss viiks nad koju tagasi. Ravikindlustusest võiks seda põhimõtteliselt rahastada. Toon piltliku näite, täiesti suvalise ja konstrueeritud, ärge nüüd sellest kinni hakake, aga kui kuskil maakonnahaiglas näiteks kolme eriarsti vastuvõtud lõpetatakse ja viiakse üle, ütleme, Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse, siis lepib see võrgustunud väiksem haigla suure haiglaga kokku, millisel päeval neid kolme eriala patsiente seal haiglas vastu võetakse. Neil on eraldi vastuvõtuajad ja sellelsamal päeval võtab buss maakonnahaigla eest inimesed peale ja viib otse suurde haiglasse. Nende vastuvõtuajad on niimoodi kokku lepitud, et kui buss saabub, hakkavad vastuvõtud, inimesed käivad seal ära, istuvad bussi tagasi ja see viib nad koju. Iseenesest ei ole see tehniliselt väga keerukas lahendus ja me arutame seda.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh, austatud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Läbirääkimiste soovi ei ole, seega oleme neljandale arupärimisele vastamise lõpetanud.


5. 18:31 Arupärimine Riigikontrolli aruande "Politsei- ja Piirivalveameti moodustamise kulg ja tulemuslikkus" ning pingestuva julgeolekuolukorra kohta (nr 213)

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Läheme edasi. Viienda arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Andres Herkel, Artur Talvik, Monika Haukanõmm, Jüri Adams, Andres Ammas ja Krista Aru. Arupärimine on Riigikontrolli aruande "Politsei- ja Piirivalveameti moodustamise kulg ja tulemuslikkus" ning pingestuva julgeolekuolukorra kohta ja see on esitatud siseminister Hanno Pevkurile. Palun kõnepulti Andres Herkeli, et arupärimise sisu tutvustada!

Andres Herkel

Härra juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Austatud siseminister! Tõepoolest, 2. mail esitasid kuus Vabaerakonna saadikurühma liiget kahe liikme äraolekul selleteemalise arupärimise. Ma võin esimese hooga ennustada siseministri üldist meeleolu. Tal on ilmselt hea meel selle üle, et Riigikontrolli auditist saab välja lugeda, et kuna tugiteenuste osakaal on vähenenud ning PPA avalikke teenuseid iseloomustavad näitajad ei ole kas muutunud või on isegi paranenud, siis pikk vaidlus selle üle, kui otstarbekas ikkagi 2006. aastal Politseiameti, Piirivalveameti ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti ühendamine oli, on saanud mingisuguse vastuse. Meie ei kavatse ennast Riigikontrollist kuidagimoodi lahti haakida ja sellel teemal siinkohal väga vaielda ei taha. Küll aga on see audit iseenesest väga huvitav terve rea muude, kaasnevate aspektide poolest. Näiteks tuleb välja see, et PPA töötajaskond vananeb ja väheneb, ning väheneb koguni niisuguses tempos, et aastail 2010–2016 on amet kaotanud kokku 1000 inimest. Seega, kuue aasta jooksul vähenemine on meie arvestuse järgi 17%, mis on ilmselgelt rohkem kui mis tahes teiste ministeeriumide ja ametite haldusalas, avalikus sektoris üldse. See teeb murelikuks, nagu ka vanuseline struktuur. Ja mis veel välja tuleb: mõni kuu tagasi me arutasime siin siseturvalisuse arengukava 2015–2020, aga koguni ligemale 400 miljoni euro ulatuses on see suurejooneline arengukava sisuliselt rahalise katteta.
Kõigest sellest tulenevalt ja lähtudes muu hulgas ka sellest, et 2006. aastaga võrreldes on julgeolekuolukord väga drastiliselt ja kahjuks halvas suunas muutunud, esitame selle auditi valguses siseministrile terve rea ehk kokku kaheksa küsimust. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Ma palun arupärimisele vastama siseminister Hanno Pevkuri!

Siseminister Hanno Pevkur

Austatud Riigikogu aseesimees! Head arupärijad! Kuna küsimusi on palju, siis püüan kiiresti nendega pihta hakata. Esimene küsimus puudutab lahkunud PPA töötajaid – nende vanust ja seda, millised on lahkumise põhjused olnud. Meil on loomulikult väga täpne ülevaade sellest, millised on inimesed, kes on Politsei- ja Piirivalveameti teenistusest lahkunud. Püüdes üldistada, võtsin ma vaatluse alla sellesama kuue aasta pikkuse perioodi, mille kohta te küsisite. Alates 2010. aastast lahkunutest olid 20% vanuses kuni 29 aastat, 20% vanuses 30–39 aastat, 17% vanuses 40–49 aastat. Kõige rohkem, 29%, oli 50–59-aastaseid. Põhjuseni kohe jõuan, aga etteruttavalt öeldes on see loomulikult eripensioniea täitumine. Samas meil on teenistuses ka üle 60-aastaseid. 60–64-aastaseid lahkus sel perioodil teenistusest 7%, 65 aasta vanuseid või vanemaid oli lahkunute hulgas 6%. Niisugune on see jaotus. Kui analüüsida, mis on lahkumise põhjused, siis pooled lahkunutest on Politsei- ja Piirivalveametist ära läinud omal soovil, koondamise tõttu 16%, piirvanuse täitumise või eripensionile mineku tõttu 16% ja teistel põhjustel, olgu need siis tervislikud või muud, läks töölt ära 15% lahkunutest. Hästi jämedalt võttes pooled PPA-st lahkunud lähevad sealt ära omal soovil.
Kui vaadata seda, mis ametikohtadelt on ära mindud, siis nähtub, et nagu viimase viie aasta muudatused on tinginud, on see paljuski seotud tugiteenistusega – väga suur osa lahkunutest on tugiteenistujaid. 65% on tööl olnud muudel ametikohtadel, mitte politseis – on nad siis olnud välitööl või erigrupis. Meil on võimalik välja tuua statistika uurijate, piirivalvurite, patrullpolitseinike, piirkonnapolitseinike, liikluspolitseinike ja arestimaja politseinike lõikes. Kõik need, mis ma teile ette lugesin, moodustavad 35% lahkunutest ning kõik teised olid tööl valdavalt tugiteenistuses ja moodustavad 65% kõikidest äraläinutest.
Teine küsimus: "Millised on Teie analüüsi järgi peamised tegurid, mis kas motiveerivad või demotiveerivad PPA töötajaid?" Siinkohal on mul hea meel öelda, et me oleme Politsei- ja Piirivalveametis läbi viinud ka rahulolu-uuringu. 2015. aasta uuringu käigus võrreldi uuringu tulemusi ka 2011. aasta omadega. Iga nelja aasta tagant me sellise uuringu oma inimeste hulgas läbi viime. 78% vastanutest pidas töötamist Politsei- ja Piirivalveametis heaks, vastamata jättis 4% ja halvaks pidas 18%. Aga kui vaadata trendi, siis võrreldes 2011. aastaga on PPA-s töötamist positiivseks pidajate arv kasvanud. Kõige suuremaks plussiks peetakse riigiettevõtte eeliseid: sotsiaalsed garantiid, stabiilsus, kindel palk, kindel palgapäev, kindel tulevik, sportimisvõimalused jm. Samamoodi hinnatakse seda, et töö on rutiinivaba, arendav ja huvitav. Ka mainitakse head kollektiivi. Küsimusele, mida tuleks parandada, on vastatud, et reforme võiks vähem olla, ja selles osas ongi viimased aastad töörahu toonud.
Kolmandaks küsite PPA töötajaskonna suuruse kriitilise piiri kohta. Siin on minu seisukoht väga selge, olen selle varem ka välja öelnud. Ma ei näe võimalust Politsei- ja Piirivalveametis töötajate arvu veelgi vähendada, mis aga ei tähenda seda, et ei võiks olla võimalusi ja vajadust aja muutudes politsei ülesandeid eri töövaldkondades ümber vaadata. Aga kui vaadata töö kogumahtu, siis prooviks vältida seda, et PPA koosseis väheneb.
Neljas küsimus lühidalt kokku võetuna on, kuidas on ühinemisprotsessi käigus arvestatud pingestuva julgeolekuolukorraga. Ühinemine viidi teatavasti läbi 2010. aastal ja algusest peale ei ole PPA loomisel olnud plaanis vähendada töötajate arvu. Seda märkis ka Riigikontroll oma auditis, et varasemad plaanid sellised olid, aga elu on siin oma korrektiivid teinud.
Viies küsimus on, kuidas on tagatud ametnikkonna juurdekasv. Meil on kokku lepitud kindel personalistrateegia. Eelkõige puudutab see töö- ja palgatingimusi, aga ka Sisekaitseakadeemias pakutavat haridust ja selle õppe kvaliteeti. Samamoodi on vaja täpsemalt vaadata, millised on meie analüüsivõimalused töökohtades. Eraldi tähelepanu on suunatud paindlikele töötingimustele ja tervist toetavale töökeskkonnale, aga ka lahkumispõhjuste analüüsile. Ka edaspidi korraldatakse rahulolu-uuringuid, et saada teada, mis inimesi motiveerib või demotiveerib. Loomulikult ka koolitustellimus on meie jaoks hästi oluline. Näiteks võin siinkohal tuua, et Sisekaitseakadeemia tegi 2015. aastal lõpetanute tööle rakendumise kohta analüüsi, mille kohaselt politsei ja piirivalve erialade lõpetanutest töötab erialasel tööl 95%. Põhimõtteliselt ikkagi kõik, kes Sisekaitseakadeemiasse tulevad, selle lõpetavad ja suunduvad ka erialasele tööle.
Kuues küsimus on, kuidas ma kommenteerin Riigikontrolli väidet, et siseturvalisuse arengukava on kolmandiku osas rahalise katteta. Igati korrektne väide! Tõepoolest nii on. Tõsi on ka see, et väga suur hulk riigi arengukavasid on ambitsioonikamad, kui riigieelarves võimalusi on. Mul on väga hea meel, et üks väheseid riigi koostatud arengukavasid, millel on viimased kaks aastat, nii mullu kui ka tänavu, rahakate olnud, on kodanikuühiskonna arengukava, mida hellitavalt kutsutakse lühendiga KODAR. Nii, nagu olid plaanid tehtud, nii on ka vahendeid saadud. Aga väga suur hulk arengukavasid ei ole kogu rahaga kaetud. Ent võib-olla ei maksa selles traagikat näha – arengukava peabki olema ambitsioonikam ja ambitsioon peabki olema suurem kui võimalused.
Seitsmes küsimus on, kuidas me pingereastame sellises olukorras prioriteete. Sada protsenti nõus, et prioriteete tuleb seada, ja meie oleme need seadnud väga selgelt just nimelt lähtudes julgeolekuolukorrast ja meie ümber toimuvast. Seetõttu olemegi esimesele kohale seadnud piiri väljaehitamise kõik järgmised neli aastat ja mahus rohkem kui 70 miljonit. See on valitsuse heakskiidu saanud. Samamoodi oleme kokku leppinud ja seadnud prioriteediks kiirreageerimisvõimekuse kasvatamise ja selle, et meie kasutada olev vara, nii kinnisvara kui vallasvara eelkõige autode ja muude transpordivahendite näol, oleks jätkusuutlik ja saaks õigel ajal uuendatud. Need on põhilised prioriteedid, mida me riigi eelarvestrateegia läbirääkimistel kaitsesime, ja nendele valdkondadele me lisavahendeid saimegi. Aga loomulikult, järgmise aasta eelarve alles tuleb parlamendi ette. Loodame, et parlament toetab kõiki neid ettepanekuid, mis siseturvalisuse huvides on tehtud.
Kaheksas küsimus on meetmete kohta, mis peaksid aitama lahendada töötajaskonna vananemise probleemi. Tegelikult ma juba rääkisin, et seda teemat võib käsitleda koos motiveerimisega ja kindlasti ka koolitustellimusega. Vaieldamatult me peame hoidma Sisekaitseakadeemiale esitatava koolitustellimuse mahtu ja tegelikult on mul väga hea meel, et ühe uuendusena, mida me oleme viimased aastad praktiseerinud, on väga edukas olnud sisekaitseline eelõpe. Me avame septembris sisekaitselise eelõppe uues Jõhvi riigigümnaasiumis. Sellest meetmest on olnud väga suur abi just Sisekaitseakadeemiasse kadettide värbamisel. Noored, kes on eelkoolituse läbinud, tulevad kandideerima Sisekaitseakadeemiasse, eelmisel aastal oli seal päris korralik konkurss.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Aitäh, härra minister, nende vastuste ja ka selge seisukoha eest, et PPA töötajate edasine vähendamine pole võimalik. Ma küsin niiviisi: kuna see on mitme Reformierakonna valitsuse ajal toimunud, siis mis on põhjus, et niisugused suured koondamised on tabanud siseturvalisuse valdkonda palju hullemalt kui kõiki teisi valdkondi Eesti riigis?

Siseminister Hanno Pevkur

Aitäh küsimuse eest! Töölt lahkunute statistika näitab, nagu ma ütlesin, et väga suur osa ehk pooled on PPA-st lahkunud omal soovil. Kui ma vaatan koondamisega seotud arve, siis tõepoolest, struktuuride ümberkorraldusi on toimunud. Peamine põhjus on olnud ikkagi selles, et a) on soovitud maksta olemasolevatele inimestele paremat palka ja b) on leitud võimalusi teatud tugistruktuure koomale tõmmata, mis oli ka ühendamise üks eesmärke – näiteks et raamatupidajaid ja personalitöötajaid oleks vähem. Kui me räägime patrullide väljasolekust, patrullide koguarvust, siis see on jäänud samaks. Ja näiteks meie idapiiril olevate piirivalvurite arv ei ole vähenenud. Seda kõike on lõikude kaupade eraldi analüüsitud ja peamine vähenemine on olnud tugiüksustes, tugistruktuurides ja keskaparaadis.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister, aitäh selgete ja konkreetsete vastuste eest! Minu küsimus puudutab ka ühte väga konkreetset töölõiku. Selleks, et inimesed tahaksid Eestis elada, ei ole ju vaja ainult head palka saada. Küsimus on ka keskkonna turvalisuses ja üldse selles, et inimene tunneks ennast hästi. Politsei- ja Piirivalveameti pealik on väga selgelt öelnud, et nad tahaksid suurendada patrullide arvu, sest mitte kogu Eestis ei saa patrulli kohalejõudmise kiirusega rahul olla. Kui suurendada patrullide arvu 20 võrra, on vaja 6 miljonit eurot. Kas teie siseministrina teete kõik, et see 6 miljonit eurot leida ja suurendada sellega meie rahva heaolu ja turvalisust?

Siseminister Hanno Pevkur

Aitäh! Lisaks 6 miljonile eurole on vaja ka uusi inimesi, kui me sooviksime patrullide arvu suurendada. Ühe patrulli koosseisus on teatavasti autos kaks inimest. Selleks et hoida kogu aeg väljas üht patrulli, läheb vaja kümme inimest, et katta ära ka puhkused ja haiguste perioodid. Seega, kui me paneme tööle 20 uut patrulli, milles on kümme inimest, siis see tähendab 200 inimest lisaks. Nii et küsimus ei ole ainult rahas. Kui vaadata meie valdkonna prioriteete, mida me oleme Politsei- ja Piirivalveametiga koos arutanud, siis jah, patrulle võiks alati olla rohkem, aga väga hea on, et viimase viie aasta jooksul ei ole patrullide koguarv vähenenud. See on kogu aeg olnud saja ringis. Kui me võtame ka veepatrullid ja muu reageeriva jõu, siis 110–113 patrulli on meil iga päev korraga väljas – seda koos piirivalvepatrullidega. Nii et see hulk on üsna märkimisväärne.
Mis puutub prioriteetidesse, siis vaadates meie julgeolekuolukorda, näen ma esimeses järjekorras selget vajadust panustada kiirreageerimisvõimesse ja piiri turvalisusse. Kiirreageerimisvõime ei tähenda ainult klassikalisi eriüksusi, see tähendab ka näiteks regionaalseid tugiüksusi. Just nimelt kohapeal, just nimelt Põlvas, just nimelt Valgas, just nimelt Võrus või ükskõik mis Eesti linnas peavad kohapeal olemas olema kiirreageerimisvõimega inimesed, kes ei pea tingimata patrullis olema. Nad võivad olla patrullis, aga ei pea olema patrullis. Nad võivad täiesti vabalt olla ka mõned tavaliselt kontoriruumides töötavad politseinikud, kes on saanud vastava eriväljaõppe. Kui on vaja kiirelt reageerida, siis nad reageerivad. Teisisõnu ma näen vajadust selliste inimeste arvu kasvatada. Aga samuti peavad meil olema nii K-komando regionaalsed tugiüksused kui ka kiirreageerijad, samamoodi peab olema piirivalve operatiivteenistus ehk piirivalve kiirreageerimisüksus, kui nii võib maakeeli öelda. Me soovime piirivalve kiirreageerijate arvu kasvatada praeguselt 34-lt 50–55-ni. See tähendaks tegelikult ka patrullide kiiresti reageerimise võimet. Samamoodi soovime regionaalseid tugiüksusi kasvatada. Kõiki arve ma kahjuks ei saa ette lugeda, kuna teatud arvud on kaetud punase templiga. Aga see on see põhiressurss. Ja siis, kui need põhilised prioriteedid on ressurssidega kaetud, saame tulla küsimuse juurde, kas on mõistlikum panustada täiendavatesse patrullidesse, kui lisaraha tuleb, või on arukam panustada olemasolevate töötajate suuremasse motiveerimisse parema palga abil.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Te tõite välja, et peamine vara on ikkagi inimesed. Minu küsimus on nende motivatsioonipaketi olemasolu kohta. Lõpetades vastust eelmisele küsimusele, te märkisite, et see on kõrgem palk, aga kahjuks pole peale koondamisi näha olnud, et kokku hoitud raha oleks suunatud palkade tõstmisele. Pigem on tegu ikkagi riikliku ülesandega üldisi kulusid vähendada. Me tõesti näeme, et usaldus politsei vastu on suur, aga koolis käib noortel väga ruttu mingil hetkel klikk ära ja nad otsustavad sellele tööle mitte minna, mis sest, et nad on seda õppima läinud. Kui kool on lõpetatud, ei minda erialasele tööle, midagi jääb puudu. Mis peaks neid teie arvates praegu motiveerima või kui motivatsioonipaketti ei ole, siis mis ajaks te plaanite selle välja töötada?

Siseminister Hanno Pevkur

Aitäh! Ma ei saa teiega nõus olla. Nagu ma ütlesin, Sisekaitseakadeemia läbi viidud viimane tööle minemise uuring näitas seda, et 95% akadeemia lõpetanud kadettidest läks tööle politseinikuks või piirivalvuriks. Erialasele tööle minemise protsent on Sisekaitseakadeemias vaieldamatult üks kõrgeimaid, kui me vaatame kutseharidusõpet ja sealt edasi ka kõrgharidusõpet. Kõrgharidust omandavad seejuures ka paljud inimesed, kes on mõnda aega politseinikuna tööl olnud. Nii et tegelikult on erialasele tööle minemise protsent Sisekaitseakadeemia puhul väga kõrge.
Mis puudutab palka, siis minu arvates oli eelmise aasta hüpe täiesti tuntav. Poolteist aastat tagasi oli politseinike miinimumpalk 750 euro ringis ja me tõstsime selle 950 peale. Kui arvestada regioonitasud ja muud tasud juurde, siis võin kinnitada, et Kagu-Eestis või Ida-Eestis tööle hakkav politseiametnik saab palka vähemalt 1050, 1100, 1150 eurot. Nii et see viimastel aastatel teoks saanud hüpe on olnud tuntav. Te ütlete, et koondamistega saadud raha ei ole läinud palka. Vastupidi, see kõik on läinud palka ja see ongi andnud võimaluse just nimelt noori inimesi tööle meelitada – oleme kõige rohkem tõstnud alumiste astmete palka. Kagu-Eestis on keskmine palk kogu tööturul 800–850 euro ringis, politseis aga on miinimumpalk, nagu ma ütlesin, umbes 1100 eurot. Politsei keskmine palk on mõnevõrra kõrgem. Nii et me just nimelt olemegi suunanud kõik vahendid, mis on võimalik olnud, palgatõusuks.
Seda, mis tuleb teha motivatsiooni suurendamiseks, ma juba ütlesin. Tuleb edasi tegeleda töökeskkonnaga ja tuleb tagada väga hea õpe. Sellest sõltub, kas inimene jääb politseisse või ei jää. Üht-teist on meie personalistrateegias muidugi veel kirjas. Kui Riigikogu liikmel on soovi lugeda Politsei- ja Piirivalveameti personalistrateegiat, siis me hea meelega anname seda lugeda, ei ole mingit probleemi.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Raivo Põldaru, palun!

Raivo Põldaru

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ei saa võrrelda politseikooli lõpetajate ja erakutsekooli lõpetajate siirdumist erialasele tööle. Ühtedel on olemas töökoht – vähemalt peaks olema –, aga teised lähevad tööturule ja hakkavad tööd otsima. Nii et see nihe 5%, mis mingil aastal oli, oli ikka tegelikult praak, need töökohad ei vastanud riigi tellimusele. Te rääkisite, et patrulle võiks tõesti rohkem käiku panna, aga midagi on ikkagi mäda. Eestis on terve armee politseiharidusega inimesi, kes selles ametis ei tööta. Pooled on lahkunud omal soovil. Huvitav, miks nad siis ikkagi vabatahtlikult lahkusid? Midagi on mäda, mis asi see võib olla?

Siseminister Hanno Pevkur

Aitäh! See on teie subjektiivne hinnang, et midagi on mäda. See, et inimesed liiguvad, on täiesti normaalne. Ma ei kujutaks ette, et inimene peaks olema elu lõpuni laulatatud ühe ametikohaga. Kui inimene on valinud politseikutse ja politseinikuna ka oma tööelu alustanud, siis on igati loogiline, et mingil hetkel ta ei soovi enam seda tööd teha ja otsustab ümber õppida. Kindlasti on ta selleks võimeline ja leiab endale elus mingeid uusi väljakutseid. Inimeste liikumine on ka muudes töövaldkondades loomulik. Kui keegi õpib kondiitriks, siis ei pea eeldama, et ta terve elu kondiiter on.
Mis puutub tööturule sisenemisse, siis minu mainitud 95% ei ole teie arvates korrektne. Jah, Sisekaitseakadeemia on selle jaoks loodud, et õpetada välja uusi politseinikke, piirivalvureid, maksu- ja tolliametnikke ning vanglaametnikke, aga see ei tähenda seda, et see on ainuke võimalus tulla politseisse tööle ja et need noored inimesed peavadki jääma politseisse või piirivalvesse. Inimesed on oma kutsevalikutes vabad ja neil on õigus ka oma soove muuta. See on iga inimese enda valik, mida ta oma eluga teeb. Need inimesed, kes on otsustanud politseist muusse valdkonda ära minna, on teinud sellise valiku.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Monika Haukanõmm, palun!

Monika Haukanõmm

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud minister! Meil on olemas suurepärane siseturvalisuse arengukava aastani 2020 ja selle elluviimiseks on koostatud ka rakendusplaan. Kui me vaatasime Riigikontrolli hinnangut selle kohta, siis selgus, et rakendusplaani elluviimise arvatav maksumus ja planeeritud eelarve ei lähe omavahel kuigi hästi kokku. Riigikontrolli hinnangul, mis lähtus aprilli seisust, jääb arengukava elluviimiseks puudu 399 miljonit eurot. Millised prioriteedid jäävad ellu rakendamata või kust tuleb see puudu olev ligi 400 miljonit?

Siseminister Hanno Pevkur

Aitäh! Ma täpsustan, et see prognoos on tehtud kogu perioodi peale, mitte ainult ühe aasta peale. Aga kogu selle perioodi peale tõepoolest on tehtud niisugune prognoos. Võimalik, et järgmistel aastatel olukord paraneb. Näiteks piiriturvalisuse vallas see on paranenud. Kui veel aasta tagasi meil ei olnud võimalik rääkida piiriturvalisusesse sellises mahus raha investeerimisest ja meil oli seal ka katteta eelarverida, siis täna saame öelda, et meil on riigi eelarvestrateegias neljaks aastaks vajalikud summad kokku lepitud ja järgmise hindamise ajaks me saame piiriturvalisusest märksa parema pildi. 
Tegelikult tuleb arvestada ka seda, et siseturvalisuse arengukava ei ole ainult Siseministeeriumi tegevuskava. See sisaldab ka väga paljude teiste valdkondade, Sotsiaalministeeriumi, Kultuuriministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi tegevusi. Kõik ministeeriumid peavad selle nimel pingutama. Tõsi on ka see, et ministeeriumidel on ju hulk arengukavasid, mille elluviimiseks nad soovivad lisaraha saada. Eks me peame siis valikuid tegema. Meie oleme praegu pigem silmas pidanud seda, mida me oleme kohustatud ära tegema. Meie jaoks on kohustuslik kiirreageerimisvõime kasvatamine, piiriturvalisus ja varahaldus.
Mis puutub mitmesugusesse varasse, siis võin julgelt kinnitada, et meil on üsna palju asju töös. Näiteks võib tuua Pärnu siseturvalisuse maja, mis maksab 17 miljonit, samamoodi Vastseliina väikekomando ja Vändra väikekomando. Need on kõik töös. Paraku jääb meil selle valdkonna arendamiseks puudu kümneid miljoneid eurosid. Tegelikult tuleb kõigepealt vaadata, mis me suudame ära teha, seejärel, mis on kohustuslik ära teha, ja muud ettevõtmised peavad ootama oma järge. Kahjuks peangi ütlema nii Sillamäe, Kohtla-Järve kui ka Kiviõli inimestele, et mul ei ole täna võimalik valitsusliikmena kinnitada, et sinna järgmise kahe või kolme aasta jooksul uus maja tuleb. Aus sõnum on see, et ei tule, nad peavad ootama paremat aega.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Uno Kaskpeit, palun!

Uno Kaskpeit

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister, te võiks endale statistika natukene selgemaks teha. See, mis te rääkisite, on kõik ilus, aga kanajalgade peal. Võtke välja statistika alates 2005. aastast, kui teie seltsimehed alustasid piirivalve hävitamist. Pean silmas just ohvitsere. Ohvitserid minu arust ei ole selline seltskond, kes võiks rännata siia ja sinna. Need on inimesed, kes on õppinud seda tööd viis kuni seitse aastat. Need, kes lahkusid piirivalvest koondamise tõttu, olid ohvitserid, kes olid saanud 50-aastaseks. Need, kes läksid vabatahtlikult, omal soovil, läksid Kaitseliitu ja Kaitseväkke. Minu arust oli see suur kahju ja tehke see endale selgeks. Aga mu küsimus on järgmine. Ma tean, et kordonites hakatakse autode arvu vähendama. Kui praegu on kordonis kolm või neli autot, siis neid jääb 50% vähemaks. Pooled vahetatakse välja ja ainult pooled saavad autod. Miks selline tegevus?

Siseminister Hanno Pevkur

Aitäh! Kõigepealt ütlen teie küsimuse alguses kõlanud märkuse peale, et mina vastasin arupärimisele ja arupärimine keskendus aastatele 2010–2016. Kui te tahate põhjalikumat ajalootundi teha, siis me võime ka pikemat ajalooperioodi käsitleda – ei ole probleemi. Kindlasti teil endise piirivalvuri ja piirivalveohvitserina on asjadest oma arusaam, mida ma loomulikult austan. Teil on täiesti õigus oma arvamusele.
Mis puudutab piirivalvekordonites olevat masinaparki, siis minu teada seda kõikides kordonites küll ei vähendata. Masinapargi väljavahetamine on tõepoolest käsil, riigihange on läbi ja riigihanke tulemusel hakkavad uued autod sinna jõudma. Alles reedel käisin ma Piusal ja seal mulle keegi ei öelnud, et nendel jääb autosid vähemaks. Kui teil on selline informatsioon, siis andke mulle teada, mis kordonist käib jutt ja kellega te rääkisite. Siis me saame uurida, kas see info vastab tõele või on see lihtsalt teieni jõudnud kuulujutt.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Austatud kolleeg Raivo Põldaru, kodu- ja töökorra seadus näeb arupärimise korral ette ainult ühe suulise küsimuse. Austatud minister, teile rohkem küsimusi ei ole. Avame läbirääkimised. Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Härra juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Austatud minister, aitäh nende vastuste eest! Aga tahan siiski teha mõned märkused teemal, et miski on mäda ja mis täpselt on mäda. On hea meel, et ministri kinnitusel on Politsei- ja Piirivalveameti töötajaskonna edasine kärpimine mõeldamatu. Praegusest piirist enam edasi minna ei saa. Aga ometi jääb küsimus, miks just see on olnud valdkond, kus töötajaskonna vähendamine on käinud niisuguses tempos. Ja kõik see on toimunud, nagu ma osutasin, Reformierakonna valitsuste ajal juba õige pikalt.
Päris ehmatav oli tõepoolest lugeda kokkuvõtet aastatest 2010–2016, kui töölt pidi lahkuma 1000 inimest ehk 17%. Seda on kõigi teiste riigiasutustega võrreldes tunduvalt rohkem. Riigikontroll väidab koguni seda, et kui vaadata PPA-st lahkujate ja sinna tulijate arvu suhet ning nende vanuselist struktuuri, siis sel juhul, kui kõik niimoodi edasi läheb, töötab 2025. aastaks PPA-s juba 30% vähem inimesi. See oleks katastroofiline. Järelikult midagi on ikkagi mäda ka motivatsioonipaketi ja muude asjadega. Ka sellele püüdis Riigikontroll  vastust saada. Selgus, et 32% vastanud töötajate arvates on kõige suurem probleem, mille tõttu ei soovita PPA-s töötada, sagedased ümberkorraldused. Nii et jõuame ikkagi ühendamise ja sellega seotud närvilise õhkkonna juurde. 22% vastanutest ütleb, et peapõhjus on madal palk, 20% arvab, et põhiprobleem on suur töökoormus. See annab märku, et inimestega ei tegelda piisavalt palju ja piisavalt hästi.
Ühe ääremärkuse tahan veel teha ja see on siseturvalisuse arengukava kohta. Kui minister siin vastas, siis ta ütles umbes niiviisi, et arengukavad peavadki olema veidi idealistlikud ja see, et 400 miljonit arengukava täitmiseks puudu on, ongi nagu loomulik. Nii neid tegevuskavasid tehaksegi. Minu arvates ei ole see sugugi loomulik. Eesti riik kubiseb arengukavadest, mille tegelikuks täitmiseks ei jätku vahendeid ja mida keegi justkui ei kavatsegi täita. Minu meelest on see täiesti katastroofiline, niimoodi ei tohiks oma avalikku haldusesse suhtuda. Loeme oma raha ära ja koostame arengukavad realistlikult, mitte niiviisi, et mitmedsajad miljonid on puudu. Näiteks võib tuua teaduse rahastamise kava, milles me tahame sihiks seatud 1%-ni SKT-st liikuda, aga kuidagi ei liigu. Nii on ka mis tahes muude arengukavadega. See on väga kahetsusväärne sündroom.
Ja siis see jutt, mis kõlas vastuseks Monika Haukanõmme küsimusele – et ka teised ministeeriumid on siseturvalisusega seotud ja nemadki peavad pingutama. Mulle tundub see üks muinasjutt olevat. Selles mõttes oleks kõigiti ausam, kui me Eesti riigi juhtimisel ja selliste arengukavade koostamisel tegelikule olukorrale ja tõele näkku vaataksime. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Kas minister soovib sõna? Ei soovi. Oleme viienda päevakorrapunkti käsitlemise lõpetanud.


6. 19:07 Arupärimine illegaalsete immigrantide vabalt ringiliikumise kohta Eestis (nr 214)

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Läheme edasi, tänane kuues päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Martin Helme, Henn Põlluaasa, Mart Helme, Uno Kaskpeiti, Jaak Madisoni, Raivo Põldaru ja Arno Silla esitatud arupärimine illegaalsete immigrantide vabalt ringiliikumise kohta Eestis. See on esitatud siseminister Hanno Pevkurile. Palun arupärijate nimel kõnelema Martin Helme!

Martin Helme

Härra asespiiker! Lugupeetud kolleegid! Hea minister! Esitasime selle arupärimise umbes kuu aega tagasi ja sel ajal ilmus Eesti ajakirjanduses väga huvitavaid andmeid. Aga ma loen kogu meie arupärimise ette. "Viimastel päevadel on Eesti ajakirjanduses ilmunud lugusid illegaalsetest immigrantidest, kes pärast Harku kinnipidamiskeskusest vabanemist on jäänud Tallinna tänavatele. Neil pole tööd, kodu, dokumente ning neid ei saavat riigist välja saata. Tegemist on isikutega, kellel pole õigust Eestis viibida ega ka õigust enda Eestis viibimist legaliseerida."
Meie küsimused on järgmised. Esiteks: "Kui palju on Eesti kinnipidamiskeskustes isikuid, kellel puudub riigis viibimiseks alus? Kui palju on Politsei- ja Piirivalveamet taolisi isikuid kinnipidamiskeskustest vabadusse lasknud ja kui suur on nende hulk, keda lähitulevikus tõenäoliselt veel vabadusse lastakse?" Teiseks: "Olete korduvalt kinnitanud, et Eesti idapiir on valvatud. Kuidas on võimalik, et isikud ilma takistuseta üle Eesti-Vene kontrolljoone meie territooriumile saabuvad? Kas peale valvamise toimub ka sisuline loata piiriületuse tõkestamine?" Kolmandaks: "Miks ei saada Eesti riik kodumaale tagasi isikuid, kelle päritolu on sisuliselt tuvastatud?" Neljandaks: "Kuidas kavatseb Politsei- ja Piirivalveamet tagada kodanike turvalisuse, kui praeguse olukorra jätkudes kasvab vabalt ringi liikuvate isikute hulk, kellel pole sissetulekut ega võimalust enda viibimist Eestis legaliseerida?" Viiendaks: "Mida kavatsetakse nende inimestega ette võtta?" Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Palun arupärimisele vastama siseminister Hanno Pevkuri!

Siseminister Hanno Pevkur

Austatud aseesimees! Head arupärijad, vastan teie küsimustele. Esiteks, kui palju on kinnipidamiskeskuses isikuid? 1. juuni seisuga on kinnipidamiskeskusse paigutatud 46 välismaalast, kellest 21 kuuluvad väljasaatmisele ja 25 on taotlenud Eesti riigilt rahvusvahelist kaitset. Samamoodi küsite, kui palju on Politsei- ja Piirivalveamet pidanud inimesi kinnipidamiskeskusest vabaks laskma. Alates 2010. aastast, mil on seaduse tasandil fikseeritud kinnipidamise maksimaalne tähtaeg, on tähtaja saabumise tõttu kinnipidamiskeskusest vabastatud kokku 13 inimest: 2014. aastal üheksa inimest, 2016. aastal neli inimest. Siinkohal täpsustan, et kui inimene on kinnipidamiskeskusest maksimaalse tähtaja saabumise tõttu vabastatud, siis teda puudutav väljasaatmismenetlus jätkub. Küsite, kui paljud inimesed veel võiks teoreetiliselt peagi keskusest vabadusse pääseda. Seda arvu on praegu raske öelda. Aga ma palusin endale saata andmed, kui mitmel inimesel on täitunud või täitumas 18 kuud, mis on maksimaalne kinnipidamistähtaeg. Neid inimesi on viis.
Teine küsimus on idapiiri valvamise kohta. Kinnitan veel kord, et idapiir on valvatud, nii nagu ta seda viimased 25 aastat on olnud. Ja viimastel aastatel on olukord üha paranenud. Mis puudutab kontrolljoone ületamist, siis tuleb arvestada, et nii nagu enamikul riikidel, on ka meie piir looduses. Me räägime rohelisest piirist, millest on võimalik üle tulla. Aedasid meil Euroopas väga palju ei ole ja kui mõnes riigis ongi, siis mitte piiri täies ulatuses. Eesti ja Venemaa Föderatsiooni piirijoonel on ka kohati aed. Kohati on Vene poole peale lihtsalt tõmmatud okastraat, mis takistab üle piiri tulemist, ja on ka jõgi, mis neid võimalusi piirab. Kui inimene on need takistused ebaseaduslikult ületanud, siis ta peetakse kinni ja tal on valida, kas tema suhtes alustatakse väljasaatmismenetlust või ta esitab rahvusvahelise kaitse taotluse ning alustatakse rahvusvahelise kaitse menetlust.
Küsite, miks ei saada riik kodumaale tagasi isikuid, kelle päritolu on sisuliselt tuvastatud. Siinkohal lubage teile kinnitada, et inimesi saadetakse välja. Selleks on omad protseduurid ja see võtab aega. Näiteks eelmisel aastal saadeti Eesti riigist välja 135 välismaalast. Kui me vaatame veel aasta varasemat aega, siis tuleb arvestada, et sellekohane statistika käsitleb ka kohe piiri peal lahkumisettekirjutuse saanud isikuid, keda oli 313. Aga mis puudutab tagasisaatmist, siis selle eeldus on see, et isiku tagasivõtmise alus on tõendatud ja vastuvõttev riik on andnud nõusoleku isik tagasi võtta. See on olnud kõige suurem takistus – kui riiki ei ole tuvastatud või kui tuvastatud riik ei ole andnud nõusolekut isiku tagasivõtmiseks, siis on asi keeruline.
Neljas küsimus puudutab inimeste turvalisuse tagamist. Kõikide Eesti elanike turvalisus tagatakse sarnaselt ja loomulikult, kui on põhjust politsei sekkumiseks, siis politsei ka sekkub. Selles mõttes ei ole mingisugust erinevust, kas korrarikkumise paneb toime siin püsivalt elav inimene, siin külas, näiteks turismireisil olev inimene või keegi muu. Politsei sekkub samamoodi ehk inimeste turvalisus tagatakse sellega, et õigusrikkuja võetakse vastutusele.
Viimane küsimus on, mida nende inimestega ette võtta. Lahendus on seaduse kohaselt üldiselt väga lihtne. Inimene, kes on Eestis ebaseaduslikult, peab Eestist lahkuma. Talle antakse tähtaeg riigist lahkumiseks ja ta on kohustatud kogu Schengeni alalt lahkuma. Kui inimene seda ei tee, siis ta järelikult rikub temale tehtud ettekirjutust ja algab väljasaatmismenetlus. Väljasaatmismenetlusega tuleb tuvastada riik, kust inimene pärit on, võtta selle riigiga kontakti ja siis ta välja saata. Kui teid huvitab natuke laiem pilt, siis nagu ma ütlesin, Eestis on see suhteliselt väike probleem. Ent kui me võtame kogu Euroopa, siis väga raske on mujalt Euroopast täpseid andmeid saada, aga hinnanguliselt on 5–10 miljonit inimest, kellel puudub seaduslik õigus Euroopa Liidus viibida. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Martin Helme

Aitäh, härra asespiiker! Hea minister! Mulle on täiesti arusaamatu see, et riik peab olema nõus oma kodanikke vastu võtma. Minu meelest on see rahvusvahelistes lepingutes täiesti üheselt kirjas, et riik peab oma kodanikud vastu võtma. Selleks ei ole mingit nõusolekut vaja taotleda. Teie vastusest jäi mulje, et tegelikult võtab Siseministeerium seda täiesti külma kõhuga, et meil on seadusrikkujad rahumeeli tänaval. Jah, tehakse ettekirjutus ja kui seda ei täideta, siis jäädakse ootama, kuni nad rikuvad seadust mingil muul moel. Ükskõik, mis see asjaomane number on, küsimus on põhimõttes. Need inimesed on Eestisse tulnud illegaalselt, ületanud piiri illegaalselt. Aga põhiprobleem on siin selles, et tegelikult piiri ei valvata või piiriületust ei takistata. Nad tiksutavad oma aja täis ja siis nad lastakse tänavale, kuni nad teevad esimese kuriteo. See on ju meie kodanike turvalisuse arvel. Kas see on tõesti ainus, millega te saate meid siin täna lohutada, et me peame ootama, kuni nad sooritavad kuriteo?

Siseminister Hanno Pevkur

Aitäh! Ma saan kinnitada seda, et Politsei- ja Piirivalveamet jätkab nende suhtes väljasaatmismenetlust. Mis puudutab nende inimeste hoidmist kinnipidamiskeskuses, siis rahvusvaheliselt on kokku lepitud – ma rõhutan, see on rahvusvaheliselt kokku lepitud –, et maksimaalne kinnipidamisaeg on 18 kuud. Ja üllatus-üllatus, tõepoolest tuleb ette, et mõni riik ei ole nõus oma inimesi tagasi võtma. Näiteks Vietnam on meile öelnud, et tema ei kinnita, et need inimesed on Vietnami inimesed, ja ei ole nõus neid vastu võtma. Selliseid juhtumeid tuleb meil ette küll ja küll.  Isegi kui me oleme tuvastanud, kust inimesed pärit on, ütleb too riik, et need ei ole meie kodanikud ja me ei võta neid vastu. Ja nii ongi. Selles mõttes ei politsei ega ministeerium ei võta seda külma kõhuga, vaid me teeme kõik endast oleneva. Nagu ma ütlesin, eelmisel aastal me saatsime riigist välja 135 välismaalast. Selle jaoks on ette nähtud ka raha, et need inimesed Eestist ära toimetada. Me võtame seda väga tõsiselt ja inimesele, kellel puudub õigus Eesti riigis olla, tehakse ettekirjutus lahkumiseks ja ta peab seda täitma.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Jaak Madison, palun!

Jaak Madison

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Mul on kaks väikest küsimust. Tänavu on vabastatud kinnipidamistähtaja ületamise tõttu 13 inimest, nagu ma kuulsin ühest vastusest. Mis riikidest on need 13 inimest pärit? Teine küsimus puudutab looduslikku takistust kontrolljoone peal. Kas te ei arva, et natukene pentsik on väita, et looduslik takistus on Piusa jõgi, arvestades asjaolu, et sajad tuhanded migrandid tulevad üle Vahemere? Kas te mõtlete tõsiselt, et Piusa jõgi peaks takistama illegaalset migratsiooni ühest riigist teise? Jõgi ei ole siiski päris see, mis takistaks ühel illegaalil minemast punktist A punkti B. Kas te olete minuga nõus?

Siseminister Hanno Pevkur

Aitäh! Ma soovitan teil natuke täpsemini kuulata, mis ma ütlen. Ma ütlesin, et alates aastast 2010 on vabastatud 13 inimest. Nende hulgas on 2014. aastal vabastatud üheksa vietnamlast ja tänavu vabastatud neli guinealast. Ja jõgi on vaieldamatult looduslik takistus. Kahjuks oleme ka näinud, et inimesed on jätnud elu, ületades talvel Piusa jõge. Nad on surnuks külmunud just nimelt seetõttu, et ületasid jõe ja said märjaks. Niisugune looduslik takistus kindlasti on takistus.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Uno Kaskpeit, palun!

Uno Kaskpeit

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! See on küll üks väga imelik jutt – 18 kuud hoitakse inimest kinni ja teile alluvad ametnikud ei suuda tuvastada, kust kohast ta pärit on, ja teha koostööd teiste riikidega. Teiseks, need neli inimest, kellest ajakirjanduses juttu oli, ei teinud koostööd ametivõimudega. Nad valetasid, vassisid ja esitasid valeandmeid, ühele tehti isegi ekspertiis, kuna ta ütles, et on alaealine. Minu arust on tegu nendepoolse õigusrikkumisega kinniolemise ajal, mitte ametivõimudega koostöö tegemisega. Kas te ei arva, et oleks vaja seadust muuta, nii et selliste inimeste kohta need 18 kuud ei kehtiks ja neid koheldaks kui seadusrikkujaid, kes ei tee koostööd? Kuidas te selle peale vaatate?

Siseminister Hanno Pevkur

Aitäh, härra Kaskpeit! Te olete alati teretulnud taas liituma Politsei- ja Piirivalveametiga, kui teil selleks soov on. Võib-olla läbite ka uurijakoolituse ja saate uurijaks ning hakkate neid kriminaalmenetlusi läbi viima. Mis puutub sellesse, kas kedagi suudetakse tuvastada või mitte, siis ma toon teile lihtsa näite. Oletame, et te ei ela nii arenenud riigis nagu Eesti ja et teie kodumaal ei ole sõrmejälgede andmebaasi. Oletame ka, et te satute Nigeeriasse ja teil ei ole passi kaasas ja te mingil juhul ei soovi öelda, kes te olete. Mis te arvate, mida Nigeeria võimud teiega teevad? Nad võtavad sõrmejäljed, pildistavad teid, küsitlevad teid, aga mitte kelleltki ei ole täiendavat infot saada. Mida teie sellises olukorras teeksite, kui oleksite Nigeeria uurija? Teie maale saabub lihtsalt inimene, kelle kohta te ei tea mitte midagi. Võtate sõrmejäljed, taotlete Interpolist sõrmejälgede kontrolli, taotlete muudest andmebaasidest sõrmejälgede kontrolli, aga vastet ei tule. Inimese kohta üldse mingit infot ei tule. Inimene ütleb suvalise nime – mis te teete? Ja te ütlete, et me oleme saamatud ega suuda inimest tuvastada.
Ma arvan, et teie endiste kolleegide suhtes see ei ole aus, teie endised kolleegid teevad väga head tööd. Nagu ma ütlesin, valdavas enamikus me suudame need inimesed tuvastada – valdavas enamikus! Me suudame tuvastada ka need, kes on tulnud siia võltsitud dokumentidega. Ka sellistel puhkudel me teeme nende inimeste tegeliku identiteedi kindlaks, aga väljasaatmismenetlus on vähe teistsugune. Mis puudutab seda, et koostööd ei tehta, siis kui te tahate karistusseadustikku lülitada paragrahvi, et koostööst keeldumine on kriminaalkorras karistatav vangistusega, siis teil on võimalus säärane ettepanek teha. Ma arvan küll, et see oleks mõningane ülereageerimine.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Mart Helme, palun!

Mart Helme

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Te väidate, et Eesti piir on valvatud ja kaitstud. Sel juhul on natuke arusaamatu, kuidas meil kuskil kuuri all ööbivad äkitselt vietnamlased, kuskil külas tabatakse mingid somaallased ja kuskil Tallinna tänavatel leitakse hulkumas inimesed, kes on tulnud ei tea kust. Kuidas te seda selgitate? Kuidas see piir ikkagi valvatud on, kui need inimesed siia satuvad?

Siseminister Hanno Pevkur

Aitäh! Valvatud on piir nende teadmiste, oskuste ja võimekuse piires, mis Eestis praegu olemas on. Me valvame piiri vastavalt olemasolevale inim- ja tehnilisele ressursile. Me oleme teinud kõik, et piiri valvamine oleks järgmistel aastatel oluliselt paremini tagatud. Eesti riik on läbinud Schengeni hindamise ja ma julgen täiesti kindlalt väita, et Eesti riigi piirivalvamise tase on võrreldav teiste Euroopa riikide piirivalvamise tasemega. Kas piirivalvamise tase võiks parem olla? Jah, loomulikult võiks. Aga kui piiril oleks kõrge aed, kas see välistaks ebaseaduslikud piiriületused? Ei välistaks! Ma olen näinud eri riikides erinevalt tähistatud piire ja erinevaid piirirajatisi, ka kõrget tara. Ja olen näinud auke selle tara sees. Kõike, mille abil on võimalik piirist üle minna, seadusrikkujad ka kasutavad. Kõigest, millest on võimalik üle minna, ka üle minnakse. Üks tark mees on kunagi öelnud, et kui ehitada piiri peale kahe meetri kõrgune aed, siis on vaja vaid 2,5-meetrist redelit, et sellest üle ronida.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh, austatud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Mart Helme, palun!

Mart Helme

Lugupeetud eesistuja! Härra minister! Lugupeetud kolleegid – põhiliselt minu fraktsioonikaaslased, aga ka lugupeetud kolleegid Vabaerakonnast! Ma ei saa kunagi, kui valitsusliikmed meie küsimustele vastavad, üle ega ümber, kui ma õigesti mäletan, siis 17. sajandi inglise filosoofi Thomas Hobbesi seisukohast, et me elame kõikidest mõeldavatest universumitest kõige paremas. Ka meie valitsus elab kõikidest mõeldavatest universumitest kõige paremas. Meie piir on valvatud, meie Piusa jõgi on laiem kui Vahemeri ja ükskõik, kui kõrge tara me ümber Eesti ei ehitaks, sealt ronitaks üle niikuinii. Aga me võime seda ju valvata igasuguste monitoride ja kaamerate ja ma ei tea mis asjadega, kombineerida ning hoida piiri tõepoolest niisugusena, et need parmud, kes teie põskedel ja pealael olid, kui te nüüd Piusa kordonit külastasite, ka läbi ei pääseks.
Küsimus on suhtumises. Küsimus on kosmopoliitses suhtumises, mida esindab meie valitsus. See kosmopoliitne suhtumine eeldab äärmiselt sallivat suhtumist illegaalsetesse immigrantidesse. See kosmopoliitne suhtumine on sisuliselt ära nullinud kõik need reeglid, mis härra ministrile ja tema ametkonnale peaksid olema Schengeni lepingust pähe kulunud. Iga illegaal, kes on sisenenud Schengeni viisaruumi territooriumile, on kurjategija. Tal ei ole õigust kusagil Schengeni viisaruumi territooriumil viibida ja ta tuleb välja saata. Ja kui ei ole võimalik tuvastada, kust riigist ta pärit on, siis tuleb ta välja saata sinna riiki, kust ta tuli. Me kõik teame, et see on nii, aga millegipärast ei tehta nii.
Meile tulevad inimesed suures osas Venemaalt, miks me ei saada neid tagasi Venemaale? Nad on ju sealtkaudu tulnud, Venemaa on kohustatud nad vastu võtma. Kui Vietnam keeldub vastu võtmast tuvastatud Vietnami kodanikke, rikub ta rahvusvahelist õigust ja meil on õigus Vietnami peale rahvusvahelisse kohtusse kaevata. Meil on õigus nende inimeste elu kibedaks teha, aga me ei tee seda. Me selle asemel alandlikult soojendame neid poolteist aastat kusagil keskuses. Ja kui me ei suuda neid kusagile välja saata, sest meil ei ole otsustavust, meil ei ole selgroogu, siis me viskame nad tänavale. Siis me hakkame seda menetlema ja menetlus lõpeb sellega, et me anname neile mingisuguse Eestis viibimise loa, sest me oleme ju kosmopoliidid. Niisugune on suhtumine ja selle taha kõik kinni jääbki.
Suhtumise taha jääb kinni ka see, et meil ei ole piirivalvet. Meil on üksikud patrullid ja piirivalvepunktides istuvad dokumendikontrollijad. See ongi meie piirivalve, pluss mõned kaamerad. See ei ole piirivalve! Oletame, et meil tekib konflikt idanaabriga, millest valitsusliikmed väga armastavad rääkida. Hirmutajad oleme justkui küll meie, aga minu meelest kõige rohkem hirmutab meid Eesti ja naabri vahelise sõjaga meie valitsus. Loomulikult seda ei saa välistada, loomulikult meie naaber on agressiivne. Ta on alustanud mitu sõda ja on äärmiselt ebausaldusväärne – oleme sellega nõus. Ja üks rohi selle vastu oleks meie sõjaväestatud piirivalve, nii nagu meil oli. Nii nagu meil oli!
Meil peaks olema piirivalve, kes ühtlasi oskab pidada ka sissisõda, kellel on vastav väljaõpe, kellel on vastav koosseis, struktuur. Meil ei ole seda. Selle asemel on meil politseinikud, kes ei tea piiri valvamisest suurt midagi ja käivad vahetevahel patrullimas, ja piirivalvurid, kes ütlevad, et mentideks me ei hakka. Need on kaks ametkonda, kes on tänase päevani nagu tuli ja vesi. Teil ei õnnestu neid kokku sulatada, enne lähevad viimased õiged piirivalvurid ära pensionile. Ja asemele tulevad, ma ei tea, kes just, aga igatahes mitte inimesed, keda me võime nimetada tõelisteks piirivalvuriteks. See on kurb.
Me oleme selle küsimuse siin korduvalt tõstatanud ja oleme korduvalt saanud umbmääraseid, põiklevaid vastuseid, mis lõppkokkuvõttes annavad teada, et me elame kõikidest mõeldavatest universumitest kõige paremas. Ainult et meie ei ole sellega nõus, me ei usu seda. Me ei usu seda! Ja me ei peagi uskuma, sest riigi puhul ei saa küsimus olla usus. Riigi puhul on küsimus käegakatsutavates kogemustes.
Kui mul aeg üle läheb, siis ma palun lisa!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Palun, kolm minutit lisaaega!

Mart Helme

Ma meenutan veel seda, et mingi aeg tagasi ma esitasin kas infotunnis või arupärimise korras teile küsimuse, kas see on mingisugune viirastus või on see tõsi, et meie tänaval liigub üha enam selgelt äratuntavalt mittekohalikku päritolu inimesi. Ja siis te irooniliselt irvitades ütlesite, et see on viirastus. Nüüd ma olen väga avatud silmadega ringi käinud ja näpistanud ennast, kui ma järjekordselt näen inimesi, kes täiesti selgelt ei ole kohalikku päritolu. Ja teate, neid inimesi on üha rohkem ja rohkem. Võib-olla see on piiri korraliku valvamise tulemus. Ma ei tea. Aga selge on see, et nende inimeste arv järjest kasvab.
Me loomulikult ei saa arupärimiste käigus ega infotundides selget vastust, sest me ei saa tänaval hakata nendelt inimestelt küsima, kas sa oled illegaal, kas sa õpid siin, kas sa töötad siin, kas sa oled Ameerika Ühendriikide sõjaväelane või kes sa oled. Me lihtsalt ei saa neid inimesi niimoodi pihtide vahele võtta. Aga selge on see, et neid inimesi on üha rohkem. Võib-olla nad tulevad Soomest ja Rootsist, me ei tea. Võib-olla nad tulevad siia šoppama, me ei tea. Aga selge on see, et neid on üha rohkem, ja selge on ka see – tuletan ikka ja jälle meelde vanameister Eino Baskini ütlust –, et ega meil ei ole kõhklusi, aga meil on mõned kahtlused. Või vastupidi: meil ei ole kahtlusi, aga meil on mõned kõhklused.
Meil oleks hirmus hea meel, kui te poliitkorrektse jutu asemel vastaksite meile konkreetselt ja ütleksite, et jah, meil on probleeme ja need probleemid tulevad sellest ja sellest. Meil ei ole raha, meil ei ole inimesi, meil ei ole väljaõppevõimalusi, meil ei ole piisavat koostööd naaberriikidega, me oleme tõepoolest hädas, sest rändesurve Euroopale tervikuna on väga suur. Rääkige ausalt! Ega me nii hirmsad ei ole, et me teil kohe silmad peast välja kraabime selle peale. Aga ärge ajage meile udu! Seesama kehtib teistegi valitsusliikmete kohta. Me ei ole lollid inimesed, me võime vahel olla pahatahtlikud, aga me ei ole lollid.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soove ei ole. Kas minister soovib sõna? Palun!

Siseminister Hanno Pevkur

Kui me siin juba rõõmsalt koos aega veedame, siis ma võtan endale veel mõne minuti. Kindlasti te ei ole lollid. Ma ei ole teile öelnud, et teile midagi viirastub. Võite kõik stenogrammid rahulikult üle lugeda – ma ei ole teile öelnud, et teile midagi viirastub. Jah, me tahamegi olla kosmopoliitsed, jah, me soovimegi olla avatud. Eesti edu võti ongi olnud see, et me oleme avatud. Eesti edu taga ongi see, et me saame oma partneritega hästi läbi. Kas meil on kõik asjad hästi? Ei ole. Kindlasti ei ole ka meie Vabariigi Valitsuses roosade prillidega tulnukad, nagu mõni tavatseb mõnikord öelda. Kindlasti on Eesti turvalisuse ametkondade läbisaamine oma partneritega parem kui kunagi varem. Me saame oma partneritega hästi läbi. Kui teile see ei meeldi, siis on see teie probleem. Teie endise diplomaadina peaksite teadma, mida tähendab rahvusvaheline koostöö. Rahvusvaheline koostöö peabki tagama, et meie inimestel siin Eestis oleks turvaline.
Ma olen kategooriliselt sellise suhtumise vastu, et kui me näeme tänaval kedagi, kes ei ole siinset päritolu, siis me peame ennast näpistama. No kui te ennast tahate näpistada, siis näpistage. Aga suhtuda nii, et need inimesed ei ole siia teretulnud – kui nad on tulnud siia turistidena, kui nad on tulnud oma sõpradele külla, siis kas see on kuidagi patt, kuigi see aitab Eesti riigi majandusele kaasa? Kui te arvate nii, siis meil on väga erinevad arusaamad. Jah, meie soovime avatud Eestit, me soovime rahvusvaheliselt aktiivset Eestit, teie soovite kinnist Eestit. Ongi erinevus, midagi ei ole teha. Aga püüdke sellest üle saada. Avatud Eesti on kindlasti turvalisem Eesti kui üksik, kinnine Eesti. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Oleme ka kuuendale arupärimisele vastamise lõpetanud.


7. 19:35 Arupärimine seadusrikkumise kohta Eesti taksonduses (nr 221)

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Läheme edasi tänase viimase arupärimise juurde: Riigikogu liikmete Raivo Põldaru, Martin Helme, Henn Põlluaasa, Mart Helme, Uno Kaskpeiti, Jaak Madisoni ja Arno Silla esitatud arupärimine seadusrikkumise kohta Eesti taksonduses. Seegi on esitatud siseminister Hanno Pevkurile. Ma palun arupärijate nimel sõna võtma Raivo Põldaru!

Raivo Põldaru

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Kallid kolleegid! Päev on õhtusse jõudnud ja vähe on neid, kes on vastu pidanud selle väsitava päeva viimase arupärimiseni, mis meil oli au esitada siseministrile. Eestis toimub transporditeenuste osutamine – ma mõtlen siin ühistransporti – üldiselt seaduse järgi. Seadus reguleerib Eestis ka taksondust, välja arvatud mõningad juhtumid – mõni aasta tagasi viis politsei läbi operatsioone piraattaksode püüdmiseks ja need, kes vahele jäid, said karistada.
Eelmise aasta maikuus avastati juhtum, et üks auto vedas inimesi Uberi äpi vahendusel, ja leiti, et tegu on seadusrikkumisega. Politsei pressiesindaja andmeil tänavu jaanuaris see menetlus lõpetati. Põhjenduseks toodi, et too takso oli Uberi vahendusel kliente sõidutanud ainult viis päeva ja pärast seda autoomanik lõpetas teenuse osutamise. Nii otsustati väärteomenetlus lõpetada. See tähendab, et juhile karistust ei määratud, aga samas andis menetleja hinnangu, et juhi tegevus oli seadusvastane. Politsei- ja Piirivalveameti pressiesindaja sõnul ei saa öelda, et kõikide praegu Uberi kaudu veoteenust osutavate inimeste suhtes langetatakse samasugune otsus, sest iga kaebust menetletakse eraldi. Üldiselt on Politsei- ja Piirivalveamet seisukohal, et ilma litsentsita reisijateveoteenust osutada on seadusvastane, kuid ometi selline tegevus jätkub. Ilma litsentsita ja nõutavate dokumentide olemasoluta seda teha ikkagi ei tohiks. Ja kuna see kestab, siis võib arvata, et samamoodi võiksid toimuda ka teised seadusrikkumised. Politsei võiks nendele samuti läbi sõrmede vaadata. Sellepärast on meil ministrile küsimused, kuidas ikkagi sellisele seadusrikkumisele vaadatakse ja on see lubatav. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Palun arupärimisele vastama siseminister Hanno Pevkuri!

Siseminister Hanno Pevkur

Austatud Riigikogu aseesimees! Head arupärijad! Olgu sissejuhatuseks kohe öeldud, et see teema Siseministeeriumi valitsemisalasse puutub ikka väga-väga vähe. Kui te tahate reklaamiteemal küsida, siis soovitan teil ikkagi pöörduda majandus- ja kommunikatsiooniministri poole. Reisijatevedu kui selline on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi pärusmaa.
Aga mõned mõtted siiski. Mis puudutab esimest küsimust ja teie käsitluses ebaseaduslikku taksot, siis politsei alustas sellekohase menetluse ja ka lõpetas selle. Kui politseile öeldi, et tegemist on ebaseadusliku taksoveoga, siis seda ka kontrolliti. Teile infoks aga nii palju, et kohtuväline süütegude menetleja ei ole politsei üksi, väärteomenetlusi viivad läbi ka teised vastavalt sellele, millise rikkumisega tegemist on.
Reklaami üle teostab järelevalvet Tarbijakaitseamet ja mul on väga raske kommenteerida, kas ühe või teise reklaami avalikus eetris avaldamine on seadusvastane või mitte. Seda politsei tõesti ei hinda, seda hindab Tarbijakaitseamet. Seetõttu on vastus nii esimesele, teisele kui kolmandale küsimusele lihtsalt selline üldine kommentaar. Tegu on jagamismajandusega ja kuna jagamismajandus ei ole Eestis selgelt reguleeritud, siis seda, kas ühe inimese sõidutamine teise kohta on ilmtingimata seadusvastane, on minul väga raske hinnata. Võtame mingi juhuveo, näiteks pöidlaküüdi või muul moel tehtud juhuveo – sinnamaani kuni seadust ei rikuta, ei saa öelda, et see on ilmtingimata seadusvastane.
Minule teadaolevalt on parlamendis käimas debatt selle üle, kuidas jagamismajandust reguleerida. Ma loodan, et see debatt annab vastuse ka sellele, kuidas Uberi või mõni teine jagamisteenus, olgu tegu Taxify või Taxigoga, kes meil siin Eesti turul tegutsevad, peab olema reguleeritud või kas üldse peab. Taksovedu on reguleeritud ja taksoveole on omad nõuded, eks debatt siin parlamendis näitab, mismoodi saab olema reguleeritud jagamismajandus. Viimasele küsimusele vastates kinnitan, et loomulikult, kui politseile laekub info mingisuguse ebaseadusliku tegevuse kohta, siis politsei seda ka menetleb. Ja kui on põhjust keelav otsus teha, küll siis politsei selle otsuse ka teeb.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Raivo Põldaru, palun!

Raivo Põldaru

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Jutt ei ole ju jagamisteenusest kui sellisest. Jutt on seadusest, millega on reguleeritud taksondus. Aastaid tagasi tegutses politsei piraattaksode vastu resoluutselt – lükake ümber, kui see ei olnud nii –, praegu Uberi taksode vastu aga ei tegutseta. Kas ma olen asjast valesti aru saanud?

Siseminister Hanno Pevkur

Aitäh! Nagu ma ütlesin, kui politseile tuleb signaal, siis ta uurib seda. Kui me võtame Uberi teenuse, siis seda osutatakse eraomandis olevate sõidukitega, millel ei ole peal ühtegi tunnusmärki, et tegemist on taksoga. Piraattaksode puhul oli teine olukord. Piraattaksod olid selgelt taksodena tähistatud, aga nende juhid ei võtnud kokkuleppelist hinda, mis oli firmadel märgitud. See oli piraattaksode olemus: nad võtsid teenuse eest vale hinda. Uberi puhul see ei ole võimalik, kuna klient näeb teenuse hinda enne, kui ta autosse istub, ja autos mingisugust sularahatehingut ei toimu. See on kõik elektrooniliste vahendite abil kontrollitud. Nii et need on erinevad teenused. Piraattaksode vastu, ma olen teiega sada protsenti nõus, oligi vaja resoluutselt tegutseda. Kahjuks me näeme praegugi Tallinna linnas piraattaksosid ja Tallinna linn peaks nende vastu kindlasti resoluutsemalt tegutsema. Olemegi kuulnud, et ka endine siseminister püüab Tallinna linnas natuke rohkem korda majja saada. Loodame, et tal läheb hästi.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Martin Helme, palun!

Martin Helme

Aitäh, härra asespiiker! Lugupeetud minister! Me saame aru, et see ei ole päris teie valdkond, aga üldiselt on asi väga lihtne. Uber on praeguste seaduste järgi illegaalne teenuseosutaja. Praeguste seaduste järgi ei tohiks niimoodi, ilma litsentsita, teenust osutada. Te ei arva, et siin tuleb tõmmata paralleel piraattaksodega, aga tegelikult on need ka piraattaksod. Täpselt nii ongi! Me saame aru, et me võime seda seadust siin saalis muuta. Aga seni, kuni seda ei ole muudetud, peaks politsei püüdma seadusrikkumist ehk selle teenuse pakkumist takistada. Teie jutust me saame aru, et kuni keegi politseid ninapidi sellesse situatsiooni sisse ei topi, politsei toru ei tõsta ka. Selle kohta võib öelda, et riigivõim tegutseb voluntaristlikult ehk otsustab ise, millal ta mõnda seadust täidab ja millal mitte. See ei ole nagu õigusriigile kohane käitumine.

Siseminister Hanno Pevkur

Aitäh! Kas ma saan õigesti aru, et teie käsitluse kohaselt on nii, et kui kolm tudengit otsustavad koos ühe autoga minna Tallinnast Tartusse ja ka kaks kaasasõitjat otsustavad kütuseraha maksta, siis tuleks juht vastutusele võtta? See on ju ka kokkuleppevedu: kaks inimest maksavad ühele inimesele raha selle eest, et nad said kasutada teise inimese autot. Aga sellekohane debatt parlamendis on kindlasti teretulnud. Ma väga ootan, et parlament uusi võimalusi puudutava selge regulatsiooni looks. Aega tagasi keerata on üsna keeruline, aga teil on võimalus kaasa rääkida, milline see regulatsioon saab olema, milline saab olema selle teenuse õiguslik raamistik – kas see hakkab olema taksonduse valdkonnana reguleeritud või uue mõistena, nagu praegu on välja pakutud. Eks elu näitab.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Mart Helme, palun!

Mart Helme

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Eelmise arupärimise puhul ma tahtsin selgelt mitte-Eesti päritolu inimeste kohta teada saada, kas nad on illegaalid või ei ole, on neil seaduslik alus Eestis viibida. Vastust ma ei saanud. Samamoodi ei vasta te praegu sellele küsimusele adekvaatselt. Kui kolm tudengit lepivad kokku, et nad jagavad bensiiniraha ja sõidavad Tartusse, siis sellel, kes sõidab, peab olema selle teenuse osutamiseks litsents. Või saan ma midagi valesti aru? Minu meelest seadus ikkagi nõuab seda. Sest kujutame ette, kui juhtub õnnetus – kes siis vastutab, missugused tulevad kahjukäsitlused, kas on olemas kindlustused ja muud niisugused küsimused. Minu arvates Eesti seadustes on see asi paika pandud.

Siseminister Hanno Pevkur

Kui üks tudeng peab hakkama litsentsi taotlema selle jaoks, et peale võtta kaks sõpra, kes on nõus kütuseraha maksma, siis me muidugi oleme teel väga ülereguleeritud riigi poole. Aga teil seadusandjana on selle eelnõu menetlemise raames kindlasti võimalik see ettepanek teha ja eks siis vaatame, mis suur saal selle kohta ütleb.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Kalle Palling, palun!

Kalle Palling

Aitäh! Kui jagamisteenust piraattaksodega võrrelda, siis peaks meenutama ka seda, et piraattaksodega üldiselt kaasnes ka see, et üks osapool sai kannatada. Ja enamasti see osapool oli klient. Jagamismajandust veab aga just klientide nõudlus. Inimesed kasutavad seda teenust, inimesed on sellega rahul. Ja siinkohal ma näen ainukest võimalust, et see valdkond tuleb reguleerida. See tuleb reguleerida nii, et me teeksime sellele turule sisenemise inimestele võimalikult kergeks ja laseksime inimestel, kellel on aega ja mingit ressurssi üle, oma aja ja ressursiga midagi kasulikku peale hakata ehk endale paindlikult lisa teenida. Paindlikke töövõimalusi teatavasti kuigi palju ei ole. Mis teie, hea minister, arvate, kas parlament on õigel teel selle valdkonna reguleerimisega? Kas see peaks olema reguleeritud? Ja võib-olla avaldate ka arvamust, kas see peaks olema reguleeritud pigem karmilt või leebemalt.

Siseminister Hanno Pevkur

Aitäh! Ma arvan, et see peaks kindlasti olema reguleeritud. See on praeguste taksojuhtide huvides, et meil oleks selgelt teada, mis asi on taksoteenus ja mis asi on muul moel reguleeritud sõitjatevedu, ükskõik, kas me nimetame seda jagamismajanduseks või millekski muuks. Debatt, mis asi on Uber, mis asi on üldse jagamismajandus ja jagamisteenus, pole käivitunud ainult Eestis, vaid maailmas laiemalt. See ei puuduta ainult sõitjatevedu, see puudutab samamoodi öömajade pakkumist ja erinevaid platvorme, kus pakutakse rahavahetusteenust ja mida iganes.
Uusi võimalusi on palju. On selge, et tehnoloogia areng võimaldab oluliselt paindlikumaid ja kiiremaid lahendusi, ja seetõttu on ka selge, et parlament peab asjaomased raamid kokku leppima. Eestil on siinkohal võimalik olla üks edumeelseimaid riike ja anda maailmale signaal, kuidas meie arvates võiks jagamismajandus reguleeritud olla. See ei ole ainult Uberit puudutav debatt, see ei ole ainult sõitjatevedu puudutav debatt, see on natukene laiem. Ma usun, et nii nagu taksojuhid soovivad, et sõitjate juhuvedu oleks reguleeritud, soovivad ka hotellipidajad, et oleks reguleeritud Airbnb ja muud säärased öömaja pakkumise võimalused. See on praeguste turuosaliste kaitseks vajalik, et turg oleks korras ja reguleeritud.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Henn Põlluaas, palun!

Henn Põlluaas

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Loomulikult, kui kolm sõpra, olgu nad tudengid või kes iganes, tahavad kuskile sõita ja klapivad bensuraha ja muud kulud kokku, siis see on kulude jagamine. Aga kui üks nendest veab niimoodi inimesi teenusena, siis ei ole enam tegemist kulude jagamisega. Kalle Palling on üks Uberi lobiste siin Riigikogus ja räägib teenusest, klientidest. Parlament ei ole seda teenust legaliseerinud, kuigi selle osutajatele peaksid kehtima samasugused nõuded kui teistele taksoveoga tegelevatele isikutele. Neil ei tohiks olla mingeid eeliseid. Aga seni, kuni seda teenust ei ole legaliseeritud, on tegemist piraattaksondusega, ebaseadusliku tegevusega ja sellega tuleb tegeleda. Miks ikkagi ei tegeleta?

Siseminister Hanno Pevkur

Aitäh! Kinnitan teile: tegeletakse. Kui tuleb info selle kohta, et kuskil käib ebaseaduslik tegevus, siis viiakse läbi menetlus. On ju olnud juhtumeid, mille puhul on menetlus läbi viidud. Politsei on inimesed välja kutsunud, on võtnud nendelt tunnistused, on võtnud nendelt ütlused ja teinud otsuse. Kindlasti on see nii ka edaspidi. Aga kindlasti on praegu, kui valdkond on täpsemalt reguleerimata, üsna keeruline tänavapildis eristada, kas on kolm tudengit kokku leppinud kütuseraha klappimises või käib Uberi juhuvedu. Need autod on ilma eraldusmärkideta. Ma ei tea, kas te lepite härra Helme ettepanekul kokku, et kui kolm tudengit ühes autos sõidavad, siis peab juhil olema litsents, ent jah, praegu on neid autosid raske eristada. Aga okei, las see olla. Ühesõnaga, politsei menetleb neidki juhtumeid ja kui tuleb informatsioon selle kohta, et on seadusrikkumine toime pandud, siis see ka lahendatakse.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh, austatud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Läbirääkimiste soovi ei ole. Oleme ka tänasele viimasele arupärimisele vastamise edukalt lõpetanud.


8. 19:53 Vaba mikrofon

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Nüüd, head kolleegid, tänase tööpäeva oodatuim päevakorrapunkt: vaba mikrofon. Sõnavõtusoove ei ole.
Aitäh, head kolleegid! Tänane istung on lõppenud. Kohtumiseni homme!

Istungi lõpp kell 19.53.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee